1

2020. aasta EIK asjade ülevaate lisa nr 2

Ülevaate lisa nr 2 on koostanud Vabariigi Valitsuse esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus Maris Kuurberg. Lisas käsitletakse EIK 2020. aastal teiste riikide suhtes tehtud olulisemaid lahendeid.

Kokkuvõte

1. Varjupaigataotlejate väljasaatmine. Muud välismaalastega seotud kohtuasjad 1.1 Kollektiivse väljasaatmise keeld

(i) N.D. ja N.T. vs. Hispaania (ii) M.K. jt vs. Poola

1.2 Riikide jurisdiktsiooni piirid viisaküsimustes (i) M.N. jt vs. Belgia

1.3 Varjupaigataotlejate riigist väljasaatmise piirangud (i) M.A. jt vs. Bulgaaria (ii) D. jt vs. Rumeenia (iii) B. ja C. vs. Šveits

1.4 Kodakondsuse äravõtmise ja välismaalasest kurjategijate väljasaatmise tingimused (i) Ghoumid jt vs. Prantsusmaa (ii) Muhammad ja Muhammad vs. Rumeenia

2. Sõnavabadusega seotud kohtuasjad 2.1 Vihakõnega seotud kohtuasjad

(i) Carl Jóhann Lilliendahl vs. Island (ii) Beizaras ja Levickas vs. Leedu

2.2 Sõnavabaduse piirangute seaduslik alus, eesmärk ja proportsionaalsus. Sõnavabaduse hindamine konventsiooni artikli 8 vaatenurgast. (i) Magyar Kétfarkú Kutya Párt vs. Ungari (ii) Baldassi jt vs. Prantsusmaa (iii) Macovei vs. Rumeenia (iv) Dupate vs. Läti (v) Marina vs. Rumeenia

2.3 Õigus teabele ja allikakaitse (i) Studio Monitori jt vs. Gruusia (ii) Jecker vs. Šveits

3. Andmekaitsega seotud kohtuasjad (i) Breyer vs. Saksamaa (ii) Gaughran vs. Ühendkuningriik (iii) X. jt vs. Venemaa

4. Seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga seotud kohtuasjad (i) Y.T. vs. Bulgaaria (ii) Rana vs. Ungari (iii) Honner vs. Prantsusmaa

5. Kriminaaluurimise ja kriminaalkohtumenetlusega seonduvad küsimused (i) Nõuandev arvamus Armeenia Konstitutsioonikohtule (ii) Kotilainen jt vs. Soome (iii) Buturugă vs. Rumeenia (iv) S.M. vs. Horvaatia

2

Kokkuvõte Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (konventsioon) ja selle lisaprotokollides määratletud õiguste ja vabaduste tagamine on subsidiaarsuspõhimõtte kohaselt konventsiooniosaliste põhiülesanne. See tähendab, et võimalikke konventsioonirikkumisi tuleb püüda riigisiseselt ennetada ning toimunud rikkumisi ise heastada. Selleks peavad konventsiooniosalised riigid arvestama Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) kohtupraktikaga üldisemalt. Arvesse tuleb võtta eelkõige teiste riikide suhtes tehtud lahendites väljendatud põhimõtteid, et vältida analoogsete kaebuste enda riigi suhtes EIK-sse jõudmist. See on eriti oluline olukorras, kus EIK tõlgendab aina enam kaebusi korduvkaebustena, milliseid arutab kolmeliikmeline komitee, kuhu ei pea kuuluma vastustajariigi kohtunik ning kelle otsused on lõplikud. 2020. aastal tehtud EIK lahenditest on aruande teises lisas käsitletud esmalt varjupaigataotlejate kollektiivse ja individuaalse väljasaatmisega seonduvat uut praktikat, samuti riigis õiguslikul alusel viibivate välismaalaste väljasaatmisega seotud lahendeid ning terrorismikuriteos süüdi mõistetud välismaalastelt kodakondsuse äravõtmise õigust. Need kohtuasjad puudutavad konventsiooni artikleid 2 (õigus elule), 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) ja 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele), aga ka protokolli nr 4 artiklit 4 (välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keelamine), protokolli nr 7 lõiget 1 (välismaalaste väljasaatmisega seotud menetluslikud kaitsevahendid) ja konventsiooni artiklit 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile). Teiseks käsitletakse EIK 2020. aasta olulisemaid sõnavabadusega seotud lahendeid, millest osa on arutatud konventsiooni artikli 10 (sõnavabadus) ja osa artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) alusel. Muu hulgas on kajastatud kahte olulist vihakõne puudutavat lahendit. Sõnavabadus hõlmab endas ka õigust teabele ning võib olla seotud allikakaitsega. Kolmandaks on kajastatud andmekaitset puudutavaid konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) alusel esitatud kaebusi, mis on seotud andmete säilitamise kohustusega sideettevõtjate poolt, kriminaalmenetluses DNA jms säilitamist ning riigi vastutust delikaatsete isikuandmete eksliku avaldamise eest. Neljandaks on viidatud 2020. aastal seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi kohta tehtud lahenditele, mis puuduvad eelkõige soo muutmisega seotud registrikandeid, aga ka lapsega suhtlemise õigust. Viienda plokina on kajastatud kriminaaluurimist ja kriminaalkohtumenetlust puudutavaid erinevaid lahendeid, milles käsitletakse karistusõiguse normi selgust ja ettenähtavust, koolitulistamist, koduvägivalda ja inimkaubandust.

3

1. Varjupaigataotlejate väljasaatmine. Muud välismaalastega seotud kohtuasjad. Jätkuvalt on aktuaalsed välismaalaste riigist väljasaatmisega seotud kaebused.1 2020. aastal tegi EIK suurkoda kaks pretsedenti loovat otsust, millest ühes selgitati, millisel erandlikul juhul võib välismaalasi kollektiivselt välja saata; teises leiti, et välismaalasel ei ole õigus nõuda viisat selleks, et pääseda riiki varjupaigataotluse esitamiseks. Samal ajal kordas EIK mitmes lahendis üle põhimõtte, et kui isikut ähvardab väljasaadetavas riigis mis tahes reaalne väärkohtlemise oht, ei ole isiku sinna riiki väljasaatmine lubatud. Väärkohtlemisohu korral on keelatud nii isiku otsene kui ka kaudne tagasisaatmine. Mis puudutab välismaalastest kurjategijaid, siis kui terrorismikuriteo toime pannud isikult võetakse ära kodakondsus, on oluline, et talle jääks alles teine kodakondsus. Lisaks tuleb sellise isiku väljasaatmisel hinnata tema era- ja perekonnaeluga seonduvaid aspekte. Era- ja perekonnaelu on oluline faktor ka muude kuritegude eest süüdi mõistetud välismaalaste väljasaatmisel. 1.1 Kollektiivse väljasaatmise keeld (i) 2017. aasta kohtuasjade ülevaates on kajastatud EIK 7-liikmelise koja 3. oktoobri 2017

konventsiooni rikkumist tuvastav otsus asjas N.D. ja N.T. vs. Hispaania. 13. veebruaril 2020 samas asjas tehtud EIK 17-liikmelise suurkoja otsuses N.D. ja N.T. vs. Hispaania (kaebused nr 8675/15 ja 8697/15) asuti kojast erinevale seisukohale ja leiti ühehäälselt, et Hispaania ei ole rikkunud konventsiooni protokolli nr 4 artiklit 4 (välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keelamine) ega konventsiooni artiklit 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile).

Kaebajateks olid Malist ja Elevandiluurannikult pärit isikud, kes püüdsid koos teiste Sahara-taguse migrandiga Maroko kaudu ebaseaduslikult Hispaaniasse siseneda. Umbes 600 migranti püüdis korraga ronida üle kolme paralleelse tõkketara, mis on piiriks Maroko ja Hispaaniale kuuluva Melilla (Maroko territooriumiga ümbritsetud Hispaania enklaav Aafrikas) vahel. Sadakond migranti suutis ületada välimise tara ning neist kolm neljandikku jõudis sisemise tarani. Suurem osa viimastest, sh kaebajad, jäid mitmeks tunniks sisemise tara peale istuma. Kui nad mõne tunni pärast Hispaania pool maha aidati, võeti nad kinni, pandi käeraudadesse ja anti üle Maroko ametivõimudele. Nende isikusamasust ja muid piiriületamisega seotud asjaolusid ei kontrollitud. EIK suurkoda meenutas esmalt, et ühelt poolt on riikidel õigus kontrollida oma piire ja otsustada selle üle, keda oma territooriumile lubada ja keda välja saata, ent teisalt ei või välismaalaste väljasaatmisel minna vastuollu konventsiooniga tagatud õigustega. EIK möönis, et sisepiirideta Euroopas on eriti oluline välis- ehk Schengeni piiri kaitsmine. Samas rõhutas EIK, et eeltoodu ei tähenda, et ta võiks aktsepteerida konventsiooni või selle protokollidega vastuolus olevaid (haldus)praktikaid. Välismaalaste kontekstis on oluline eelkõige see, et riik ei tohi tagasi- ega välja saata isikuid, keda ohustaks sihtriigis väärkohtlemine või oleks oht nende elule. EIK märkis, et tegemist on esimese kohtuasjaga, kus konventsiooni protokolli nr 4 artikli 4 – mis keelab välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise – kohaldatavust hinnatakse isikute maismaapiirilt koheselt ja jõuga tagasisaatmisel olukorras, mis järgneb suure arvu välismaalaste

1 Vt ka 2015. aasta aruande lisa punktis 2.7, 2016. aasta aruande punktis 2.2.1, 2017. aasta aruande punktis 2.2.3 ja 2019.a aruande lisa 2 punktis 2 viidatud väljasaatmisi puudutav kohtupraktika.

4

katsele ületada piiri üheaegselt ja ebaseaduslikult. Kuigi Hispaania väitis, et tegemist ei olnud isikute väljasaatmisega, vaid isikute riiki mittelubamisega, leidis EIK, et ka riiki mittelubamist tuleb pidada väljasaatmiseks ja pidas protokolli nr 4 artiklit 4 kohaldamisele kuuluvaks. Sisulise analüüsi all kordas suurkoda esmalt, et kollektiivseks väljasaatmiseks peetakse seda, kui välismaalaseid kui gruppi kohustatakse riigist lahkuma, v.a. kui see meede on võetud pärast iga gruppi kuuluva isiku olukorra mõistlikku ja objektiivset hindamist (EIK suurkoda viitas Khlaifia jt vs. Itaalia, SK 15. veebruar 2016; Hirsi Jamaa jt vs. Itaalia, 23. veebruar 2012). Samas märkis EIK, et see iseenesest, et mingi arv välismaalasi on allutatud sarnastele otsustele, ei ole veel kollektiivne väljasaatmine, kui neil isikutel on olnud reaalselt võimalik esitada oma väljasaatmise vastu põhjendusi. Samuti märkis EIK, et protokolli nr 4 artiklit 4 ei saa olla rikutud olukorras, kus individuaalse väljasaatmisotsuse puudumine on omistatav kaebaja käitumisele. Sellise käitumisena võib käsitleda maismaapiiri ebaseaduslikku ületamist suure arvu isikute poolt ja jõudu kasutades, kui nii luuakse olukord, mis raskendab avaliku korra tagamist. Konkreetsed kaebajad kuulusid EIK hinnangul suurearvulisse gruppi (ligi 600 üritajat), kes püüdis ette planeeritud viisil ebaseaduslikult ületada Hispaania maismaapiiri. EIK pidas nende väljasaatmist kollektiivseks väljasaatmiseks, kuna individuaaliseeritud otsuseid väljasaatmisel ei tehtud. Seejärel rõhutas EIK, et sellised riigid nagu Hispaania, kelle välispiir on ka Schengeni ala piir, peavad tegema isikutele kättesaadavaks tõhusad võimalused taotleda seaduslikku sisenemist. Kui riik on eelnimetatud kohustuse täitnud, on tal õigus nõuda, et varjupaigataotlus esitatakse selleks mõeldud piiripunktis. See tähendab, et riigid võivad keelduda välismaalaste, sh varjupaigataotlejate, oma territooriumile lubamisest, kui need isikud ei täida seatud nõudeid. Eelkõige on keeld põhjendatud siis, kui ebaseaduslikus kohas püüab piiri ületada suur arv välismaalasi, kes kasutab selleks ka jõudu. Sellise järelduse eelduseks on aga see, et kaebajate olukorras olevatel isikutel on piisavalt kättesaadavaid ja realistlikke võimalusi varjupaigataotluste esitamiseks või viisa taotlemiseks, st et riik on loonud piisavalt asjaomaseid piiripunkte. Kaebajate asjas leidis EIK, et neil oleks olnud võimalik esitada varjupaigataotlusi piiripunktides või päritoluriikides, transiidiriikides või Marokos asuvates Hispaania diplomaatilistes või konsulaaresindustes. Seega ei olnud Hispaania rikkunud protokolli nr 4 artiklit 4, kuna kaebajad ise ei kasutanud nende käsutuses olnud tõhusaid seaduslikke võimalusi taotleda Hispaaniasse sisenemist. Seetõttu ei pidanud EIK konventsiooni rikkumiseks seda, et iga piiriületaja tagasisaatmise kohta ei tehtud tema olukorrast lähtuvat individualiseeritud otsust, nagu üldjuhul tuleb iga isiku väljasaatmisel teha. EIK ei leidnud ka artikli 13 rikkumist, kuna Hispaania seadused nägid ette väljasaatmisotsuste vaidlustamise võimaluse. Kaebajatel puudus kaebeõiguse seetõttu, et nad olid piiri ületanud selleks mittemääratud kohas, see tähendab, et nad ei olnud ise käitunud seaduslikult. (ii) 23. juuli 2020 otsuses M.K. jt vs. Poola (40503/17 jt) leidis EIK konventsiooni

artiklite 3, protokolli nr 4 artikli 4 ning mõlema eelnimetatud artikli koosmõjus artikliga 13 rikkumise, kuna Poola saatis kaebajad ilma varjupaigataotlusi hindamata piirilt tagasi.

EIK liitis ühte menetlusse kolm kaebust, mis puudutasid Valgevene – Poola vahel asuvat Terespoli piiripunkti, kus keelduti vastu võtmast Tšetšeeniast pärit kaebajate varjupaigataotlusi väitega, et

5

neil puudub Poolasse sisenemiseks õigus, kuna nad soovivad riiki siseneda majanduslikel või isiklikel põhjustel. Kõik kaebajad olid korduvalt piirilt tagasi saadetud (erinevate kaebajate puhul oli tagasisaatmisi 35, 8 või 19 korda). EIK ei nõustunud vastustajariigi esimese väitega, et Poolal puudus kaebajate üle jurisdiktsioon. Juhtumid toimusid raudtee piiripunktis Terespolis ja ühel juhul maateepiiripunktis, kus tegutses Poola piirvalve. EIK lähtus eeldusest, et Poola jurisdiktsioon kohaldub kõikidele toimingutele, mis kaebajate suhtes neis piiripunktides tehti. EIK rõhutas, et Poolasse sisenemise lubamine, sellest keeldumine ja rahvusvahelise kaitse taotluste menetlusse võtmine on Poolale omistatavad toimingud ja seega oli Poolal jurisdiktsioon kaebajate üle. EIK ei aktsepteerinud ka Poola vastuväiteid õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise kohta. EIK leidis, et juba see, et kaebajate riiki mittelubamise otsuste peale esitatud kaebusel ei olnud otsuse täitmist peatavat mõju, tähendab, et puudus artiklis 13 nõutav õiguskaitsevahend. Lisaks puudus kaebajatel juurdepääs menetlusele, kus oleks hinnatud nende isiklikke asjaolusid eraldi. Edasi hindas EIK esmalt kaebusi artikli 3 (väärkohtlemine Valgevenesse tagasisaatmisel) alusel. Konkreetsel juhul ei hinnanud EIK varjupaigataotlusi, vaid seda, kas kaebajatel olid tagatised meelevaldse väljasaatmise vastu. Nimelt, kui riik otsustab isikud tagasi saata ilma nende varjupaigataotlusi sisuliselt arutamata, peab ta hindama, kas riigis, kuhu isikud saadetakse, on kohane asüülimenetlus olemas. EIK ei nõustunud Poola väitega, et isikud ei olnud tõendanud ohus olemist. Kaebajad olid selgitanud piiril, et Valgevene ei ole turvaline riik, kuna nad saadetaks sealt edasi Venemaale. EIK tuvastas, et kaebajate suulised ütlused olid kajastatud moonutatult ning neid ei lastud üle piiri väitega, et neil ei ole selleks seaduslikku alust. EIK hinnangul see, et Valgevenes ei ole Vene kodanike kaitseks kohast asüülimenetlust, on tõendatud ametliku statistikaga. Seetõttu oleks pidanud Poola ise hindama kaebajate Tšetšeeniasse saatmise ohtlikkust. Samuti oleks Poola pidanud võimaldama kaebajatel olla Poolas seni, kuni nende varjupaigataotlused sisuliselt läbi vaadatakse. EIK leidis, et artiklit 3 on rikutud, kuna Poola oli jätnud kaebajate varjupaigataotlused korduvalt kohaselt läbi vaatamata. Arvestades olukorda Valgevenes, oli Poola riik seadnud kaebajad aheltagasisaatmise ohtu, mis on konventsiooni artikli 3 kohaselt keelatud.2 Mis puudutab konventsiooni protokolli nr 4 artikliga 4 keelatud kollektiivset väljasaatmist, siis kuigi kaebajaid oli küsitletud ning nende suhtes oli tehtud eraldi otsused, olid piirivalveametnikud jätnud tähelepanuta ja kajastamata kaebajate väited rahvusvahelise kaitse põhjuste ja tagakiusamisohu kohta. Ka ei olnud kaebajatel võimalik konsulteerida advokaadiga. EIK viitas sõltumatutele aruannetele, mille kohasel iseloomustasid kaebajate kaebused Poola üldist poliitikat, mille kohaselt takistati isikutel tulla üle Valgevene piiri sõltumata sellest, kas tegemist oli majandusmigrantidega või isikutega, kes kartsid päritoluriigis tagakiusamist. Aruannete kohaselt viidi selliste isikutega läbi väga lühikesed intervjuud, milles jäeti rahvusvahelise kaitse vajadus kajastamata ning nii võimaldati kõiki isikuid klassifitseerida majanduspagulasteks. EIK pidas

2 Samasisulise otsuse artiklite 3 ja 13 rikkumise kohta tegi EIK 11. detsembril 2018. aastal Leedu suhtes (59793/17). Nimelt oli üks perekond (kaebajad M.A. jt) esitanud kaebuse ka Leedu vastu. Nad olid proovinud kolmel korral edutult esitada varjupaigataotlust Leedu – Valgevene piiril, ent nende taotlusi ei võetud vastu ega edastatud õigetele ametkondadele otsustamiseks. See tähendab, et ei hinnatud, kas kaebajad oleksid väärkohtlemisohus või mitte, kui nad saadetaks Valgevenest Tšetšeeniasse.

6

oluliseks ka Poola siseministri väljaütlemisi, kes oli vastustanud Tšetšeeniast pärit migrantide vastuvõtmist. Eeltoodust tulenevalt luges EIK varjupaigataotlejate Valgevenesse tagasisaatmise kollektiivseks väljasaatmiseks ja leidis ka protokolli nr 4 artikli 4 rikkumise. EIK rõhutas vahet suurkoja otsusega asjas N.D. ja N.T. vs. Hispaania (vt p 1.1. (i) ülal), kuna käesoleval juhul olid kaebajad püüdnud riiki siseneda ametlike piiripunktide kaudu, seega oli riigil kohustus nende taotlusi (sisuliselt) hinnata. Lisaks leidis EIK artikli 34 rikkumise, kuna Poola valitsus oli eiranud EIK kohaldatud esialgset õiguskaitset mitte saata kaebajaid riigist välja. EIK mõistis iga kolme kaebuse alusel (sõltumata kaebajate arvust) mittevaralise kahjuna 34 000 eurot. 1.2 Riikide jurisdiktsiooni piirid viisaküsimustes (i) 5. mai 2020 otsuses kohtuasjas M.N. jt vs. Belgia (kaebus nr 3599/18) leidis EIK suurkoda,

et kaebajad ei olnud Belgia jurisdiktsiooni all, kui nad taotlesid Belgia saatkonnas Beirutis lühiajalist (humanitaar)viisat Belgiasse sisenemiseks, et taotleda Belgias varjupaika. Konventsiooni artiklit 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) ei pidanud EIK kohaldatavaks, kuna sisenemine Belgia territooriumile – mida viisataotlusega sooviti saavutata – ei ole tsiviilõigus artikli 6 lõike 1 mõttes.

Mis puudutab konventsiooni artiklit 1, mis sätestab kohustuse kaitsta inimõigusi, siis vaidlustatud otsused viisa andmisest keeldumise kohta olid küll tehtud Belgia ametivõimude poolt Belgias, ent need olid vastuseks kaebajate taotlustele, mis olid esitatud Belgia Beiruti saatkonna konsulaarteenistuses. Taotlustes sooviti lühiajalist viisat Belgiasse sisenemiseks, et taotleda Belgias kohapeal varjupaika, kuna kaebajate väitel oli nende kohtlemine Aleppos vastuolus konventsiooni artikliga 3. Kaebajad said eitavad vastused kätte läbi saatkonna konsulaarteeninduse. EIK märkis, et kuigi Belgia ametivõimud olid kaebajate viisataotluste otsustamisel teostanud avalikku võimu, ei olnud see piisav, et tuua kaebajad Belgia territoriaalse jurisdiktsiooni alla. Seetõttu hindas EIK, kas esineb erakorralisi asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et Belgia teostas kaebajate üle eksterritoriaalset jurisdiktsiooni. Selleks hindas EIK konkreetseid faktilisi asjaolusid. Seejuures ei pidanud EIK oluliseks, kas diplomaadid täitsid n-ö „kirjakasti“ rolli ega pidanud vajalikuks selgitada, kas otsuse viisataotluste üle tegid ametnikud Belgia territooriumil või diplomaadid välismaal. EIK tõi välja, et kaebajad ei olnud kunagi olnud Belgia riigi territooriumil; neil ei olnud mingeid varasemaid perekondlikke või muid isiklikke sidemeid selle maaga; nad ei olnud Belgia kodanikud, kes oleksid palunud oma saatkonna kaitset; samuti ei olnud diplomaadid teostanud nende üle faktilist kontrolli ega võimu. Kaebajad oli valinud Belgia saatkonna Beirutis, kuigi oleksid võinud viisataotluse esitada mis tahes teise riigi saatkonnale. Nad olid samuti olnud vabad lahkuma Belgia saatkonna ruumidest mis tahes takistuseta. Eeltoodu põhjal asus EIK seisukohale, et kaebajate olukord erines põhimõtteliselt paljudest teistest väljasaatmisasjadest, kus EIK on pidanud riike konventsiooni artikli 3 alusel vastutavaks, kui riik on otsustanud isiku välja saata, kuigi teda ohustab sihtriigis väärkohtlemine. EIK viidatud varasemates kohtuasjades olid kaebajad juba olnud riigi territooriumil või selle piiril ning olid seega igal juhul vastustajariigi jurisdiktsiooni all. EIK lisas, et ka see, et kaebajad olid pöördunud Belgia kohtusse oma õiguste kaitseks, ei loo nende ja riigi vahel ühepoolselt eksterritoriaalset sidet. Teistsugune tõlgendus annaks

7

konventsiooni kohaldamiseks võimaluse peaaegu ülemaailmselt, lubades isikutel ükskõik kust taotleda konkreetsesse riiki pääsemist. Selline tõlgendus oleks vastuolus senise praktikaga, mille kohaselt on riikidel (kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustustega) õigus kontrollida oma riiki sisenemist, seal elamist ja isikute väljasaatmist. EIK viitas Euroopa Kohtu samalaadsele otsusele (X ja X vs. Belgia, C-638/16 PPU, 7. märtsi 2017 otsus), kus oli leitud, et piiratud territoriaalse kehtivusega viisa andmine kuulub liikmesriigi enda otsustuspädevusse. EIK suurkoda asus seisukohale, et kaebajad ei olnud Belgia jurisdiktsiooni all, mis puudutab konventsiooni artiklite 3 ja 13 alusel esitatud kaebusi. EIK märkis lõpetuseks siiski, et suurkoja otsuse järeldused ei piira riikide püüdlusi lihtsustada varjupaigamenetlust läbi oma saatkondade või konsulaaresinduste. 1.3 Varjupaigataotlejate riigist väljasaatmise piirangud (i) 20. veebruari 2020 otsuses M.A. jt vs. Bulgaaria (5115/18) pidas EIK konventsiooni

artiklite 2 (õigus elule) ja 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) vastaseks uiguuride väljasaatmist Hiina.

Kõik kolm kaebajat, kelle kaebusi EIK sisuliselt arutas, oli Hiina kodanikud, kuid päritolult uiguuri moslemid Xinjiangi Uiguuri autonoomsest piirkonnast. Nad taotlesid Bulgaarialt varjupaika. Kuigi nad olid lahkunud Hiinast erinevatel põhjustel, väitsid kõik, et neid ootaks tagasisaatmisel väärkohtlemine. Bulgaaria ametivõimud leidsid, et kaebajad ei ole tagakiusamist tõendanud ega rahuldanud varjupaigataotlusi. Kaebajad olid toetunud üldteada faktidele kõnealuse piirkonna olukorra kohta ega olnud tõendanud, et mis tahes probleemid neil enne lahkumist olid, oleksid need olnud seotud päritolu või religiooniga. 2018. aastal otsustati kaebajad Bulgaariast välja saata, kuna nad olid ohuks Bulgaaria julgeolekule muu hulgas sidemete tõttu ETIMiga (East Turkistan Islamic Movement). EIK-s väitsid kaebajad, et tagasisaatmisel ootaks neid ees tagakiusamine, väärkohtlemine, meelevaldne kinnipidamine ja võib-olla ise tapmine. EIK kohaldas esialgset õiguskaitset ning keelas Bulgaarial kaebajate väljasaatmise kuni EIK otsuse jõustumiseni. EIK kordas esmalt senise kohtupraktika põhimõtteid, mille kohaselt peab riik reaalse ohu hindamisel keskenduma kaebaja sihtriiki saatmise ettenähtavatele tagajärgedele. Riik peab võtma arvesse konkreetse piirkonna üldist olukorda ning kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid. Kui väärkohtlemisoht on olemas, siis on kaebaja väljasaatmine konventsiooni artikliga 3 vastuolus – seda sõltumata asjaolust, kas oht tuleneb üldisest vägivallaolukorrast, isikuga seotud asjaoludest või mõlema kombinatsioonist. EIK märkis siiski, et mitte iga vägivallaolukord ei too kaasa väärkohtlemisohtu. Selleks peab üldine situatsioon olema piisavalt pinev, et isiku tagasipöördumine iseenesest seaks ta ohuolukorda. EIK kordas, et kuigi ta saab aru, kui raske on riikidel kaitsta oma elanikkonda terrorismi eest – mis ise on suureks ohuks inimõigustele –, ei tohi välja saata ühtegi isikut, et kes võib sattuda sihtriigis väärkohtlemise ohvriks. Bulgaariale heitis EIK ette, et ametivõimud ei olnud hinnanud kaebajate olukorda. EIK ise lähtus informatsioonist üldise olukorra kohta lähteriigis ning tõi välja, et erinevatest Hiina Xinjiangi Uiguuri autonoomse piirkonna kohta koostatud raportitest nähtub, et sadu tuhandeid kui mitte miljoneid uiguure hoitakse kinni nn ümberõppelaagrites (re-education camps), kus neid väärkoheldakse ja piinatakse, aga ka tapetakse. Hiina väitel on „ümberõppe“ eesmärk võitlus terrorismiga. EIK hinnangul võiks samasugune saatus oodata ka kaebajaid, kui

8

nad Hiina tagasi saadetakse, kuna ka neid kahtlustati terrorismis. EIK leidis, et kui Bulgaaria peaks kaebajad Hiina tagasi saatma, on rikutud konventsiooni artikleid 2 ja 3. (ii) 14. jaanuari 2020 otsuses D. jt vs. Rumeenia (75953/16), mis puudutas kaebaja Iraaki

tagasisaatmist, leidis EIK, et Rumeenias terrorismiga seotud kuritegude eest süüdi mõistetud isiku väljasaatmine oli lubatud, kuna väärkohtlemisoht ei olnud tõendatud.

Selles asjas oli kaebajaks pikalt erinevatel alustel ja hiljem õigusliku aluseta Rumeenias elanud Iraagi kodanik, kes mõisteti Rumeenias süüdi terrorismiga kaudselt seotud kuritegudes (mh aitas ta riiki sisse isikuid, kellel olid seosed terrorismiga). Kaebaja väitis, et Iraaki tagasisaatmisel oleks tema elu ohus ning esitas Rumeeniale ka asüülitaotluse. EIK asus aga seisukohale, et kaebaja ei olnud esitanud mingeid tema enda isikust tulenevaid väiteid, miks ohustaks teda Rumeenias süüditunnistamise tõttu väärkohtlemine Iraagis. Kaebaja süüdimõistmise aluseks olnud teod ei olnud toime pandud Iraagis ning need ei olnud otseselt seotud terrorismiga. Seetõttu ei pidanud EIK põhjendatuks väidet, et kui kaebaja saadetakse Iraaki, satuks ta elu ohtu või ähvardaks teda väärkohtlemine. EIK leidis, et kui kaebaja väljasaatmine viiakse täide, ei ole konventsiooni artikleid 2 ja 3 rikutud. Siiski leidis EIK konventsiooni artikli 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) rikkumise koosmõjus artiklitega 2 ja 3, kuna kaebaja käsutuses olnud õiguskaitsevahendil (väljasaatmisotsuse vaidlustamine) ei olnud peatavat mõju. (iii) 17. novembri 2020 otsuses kohtuasjas B. ja C. vs. Šveits (43987/16, 889/19) võttis EIK

artikli 3 rikkumise tuvastamisel arvesse kaebaja seksuaalset sättumust, mille tõttu võiks ta Gambiasse tagasisaatmisel sattuda ohtu.

Selles kohtuasjas olid kaebajateks homoseksuaalide paar. Esimene kaebaja oli Šveitsis elanud 2008. aastast, kuid tema varjupaigataotlust ei rahuldatud, kuna ametivõimud ei pidanud tema väiteid varasema väärkohtlemise kohta Gambias usutavateks. Kaebajad registreerisid oma partnerluse 2014. aasta juulis ja elasid koos kuni teise kaebaja surmani.3 Pärast kooselu registreerimist taotles esimene kaebaja elamisluba partneri juurde elama asumiseks. Šveits elamisluba ei andnud, märkides, et isikul on Gambias perekonna tugivõrgustik ning varasema ajaga võrreldes on seal suhtumine homoseksuaalidesse paranenud. Keeldumisel võeti arvesse, et kaebaja ei olnud Šveitsis hästi kohanenud ning oli toime pannud kuriteo. EIK kinnitas varasemale kohtupraktikale viidates, et homoseksuaalsete tegude kriminaliseeritus päritoluriigis ei muuda iseenesest isiku väljasaatmist konventsiooni artikli 3 vastaseks. Otsustava tähtsusega on riski suurus, et neid seadusi praktikas kohaldatakse. Gambia kohta sellist infot ei olnud. Samuti võib seksuaalse orientatsiooni ja soolise identiteedi tõttu tagakiusamist esineda riigiaparaadis ebaseaduslikult käituvate ametnike („rogue officers“) tõttu. Selles osas märkis EIK, et kuigi ametlikke teateid ei ole, võib olla küsimus selles, et sellist kohtlemist lihtsalt kuskil ei registreerita. Lisaks tuleb arvesse võtta ka riigiaparaadivälist kohtlemist ja seda, kuivõrd konkreetne päritoluriik kaitseb nõrgemas positsioonis olevaid kogukondi. Viimase peab kindlaks tegema see riik ise, kes otsustab isiku väljasaatmise üle. Gambia kohta viitas EIK, et mitmed rahvusvahelised allikad kinnitavad, et Gambia võimud ei soovi tegelikult LGBT inimesi kaitsta.

3 Teise kaebaja suhtes EIK menetlus lõpetati. Kuna kaebaja partner oli EIK menetluse ajal surnud, siis EIK artikli 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele – alusel esimese kaebaja kaebust ei hinnanud.

9

EIK heitis kokkuvõttes artikli 3 rikkumise tuvastamisel Šveitsi ametivõimudele ette, et nad ei hinnanud piisavalt, kas kaebaja homoseksuaalsuse tõttu võidakse teda Gambias väärkohelda. Niisiis peab varjupaiga andmise üle otsustav riik hindama sisuliselt isiku väidet, et tema tagakiusamine päritoluriigis on seotud seksuaalse sättumuse või soolise identiteediga. 1.4 Kodakondsuse äravõtmise ja välismaalasest kurjategijate väljasaatmise tingimused (i) 25. juuni 2020 otsuses asjas Ghoumid jt vs. Prantsusmaa (52273/16, jt)4 pidas EIK

kaebajatelt terrorismikuritegude toimepanemise tõttu teise kodakondsuse äravõtmist lubatavaks. Kaebajatel oli võimalus jääda elama Prantsusmaale.

Kaebajateks olid Maroko ja ühel juhul Türgi kodanikud, kes mõisteti 2007. aastal süüdi 1995-2004. aastatel terrorismiakti toimepanemise ettevalmistamises. Süüdimõistmised jõustusid 2008. aastal. Otsus kaebajatelt Prantsuse kodakondsuse äravõtmise kohta tehti 2015. aastal. 2016. aastal teatati kahele kaebajale, et nad on otsustatud riigist välja saata, kuid väljasaatmisotsust neile ei antud ja välja neid ei saadetud. EIK-s toetusid nad konventsiooni artiklile 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ja protokolli nr 7 artiklile 4 (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine). EIK märkis, et isiku väljasaatmine riigist, kus elavad tema lähedased, võib sekkuda isiku konventsiooni artikliga 8 kaitstud õigusesse perekonnaelu austamisele. Kuna kõikidele kaebajatele anti elamisload pere juurde elama jäämiseks, siis kaebajatelt Prantsuse kodakondsuse äravõtmisel ei olnud tagajärgi nende pereelule. EIK lisas, et kui nende suhtes tehtaks väljasaatmisotsused, siis on neil võimalus need vaidlustada. Mis puudutab otsuse mõju kaebajate eraelule, siis hindas EIK esmalt, kas kodakondsuse äravõtmisel oli seaduslik alus, kas kaebajatel olid menetluslikud tagatised, sh kohtulik kontroll, ning kas ametivõimud olid tegutsenud hoolikalt ja kiiresti. EIK leidis, et kuigi kaebajatelt ei olnud kohe süüdimõistmisel kodakondsust ära võetud, siis riik võib ka sellisel juhul hinnata hiljem rangemalt üle, kas süüdimõistetul on säilinud riigiga usaldussuhe või ei. Seetõttu ei pidanud EIK kodakondsuse äravõtmist meelevaldseks pelgalt seetõttu, et seda oli tehtud süüdimõistmisest ajaliselt hiljem. EIK hinnangul olid kaebajatel olnud ka piisavad menetluslikud tagatised, kuna nad olid saanud otsusele vastu vaielda ja seejärel selle kohtus vaidlustada. Edasi möönis EIK, et kindlasti on elamisloa alusel riigis viibimine ebakindlam alus kui kodakondsus. Kuna seni ei olnud kaebajate suhtes väljasaatmisotsuseid tehtud, siis pidas EIK ainsaks kodakondsuse äravõtmisest tulenevaks eraelu puudutavaks tagajärjeks identiteedi osalist kaotust. Samas nõustus EIK vastustajariigi väidetega, et terrorism ohustab inimõigusi ning et eriti pärast 2015. aasta terrorirünnakuid on Prantsuse võimude rangem käitumine terrorismis süüdi mõistetud isikute suhtes arusaadav. EIK tõi välja, et kaebajad olid käitunud kuritegelikult kümne aasta vältel, kusjuures alustanud sellist tegevust kohe pärast Prantsuse kodakondsuse

4 Ühte menetlusse on ühendatud kaebused: Ghoumid vs. Prantsusmaa, 52273/16; Charouali vs. Prantsusmaa, 52285/16; Turk vs. Prantsusmaa, 52290/16; Aberbri vs. Prantsusmaa, 52294/16; ning Ait El Haj vs. Prantsusmaa, 52302/16).

10

saamist või selle saamise ajal. EIK pidas oluliseks, et kaebajatel oli olemas teine kodakondsus, seega ei jäänud nad kodakondsuseta.5 EIK leidis, et artiklit 8 ei ole rikutud. EIK hindas kaebusi ka protokolli nr 7 artikli 4 alusel (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine). Kaebajad olid kriminaalkorras süüdi mõistetud 2007. aastal ning kodakondsus võeti neilt ära 2015. aastal. Prantsuse seadusandluse kohaselt ei olnud kodakondsuse äravõtmine kriminaalkaristus. See oli ette nähtud tsiviilkoodeksis ja allus halduskohtute järelevalvele. Kuigi kodakondsuse äravõtmisel oli karistuslik varjund, siis oli selle spetsiifiline eesmärk – näidata, et isik, kellele on antud Prantsuse kodakondsus, on seejärel murdnud tema ja riigi vahelist lojaalsussuhet väga raske teo toimepanemisega ja demokraatliku korra õõnestamisega. Seega, kuigi otsus mõjutas isiku identiteeti, oli see vastus demokraatliku korra vastasele tegevusele. EIK pidas oluliseks ka seda, et isikuid ei saadetud riigist välja. Seetõttu asus EIK seisukohale, et kodakondsuse äravõtmine ei olnud kriminaalkaristus ning seetõttu ei ole protokolli nr 7 artikkel 4 asjassepuutuv. (ii) 15. oktoobril 2020 tehtud suurkoja otsuses asjas Muhammad ja Muhammad vs.

Rumeenia (80982/12) heitis EIK ette, et välismaalastele ei olnud nende väljasaatmisel tagatud konventsiooni protokolli nr 7 lõikes 1 nimetud menetluslikke kaitsevahendeid.

EIK-sse pöördusid kaks Pakistani kodanikku, kes olid tulnud Rumeeniasse 2009. ja 2012. aastal tudengiviisadega. 2012. aasta detsembris taotles Rumeenia kaitsepolitsei kohtult otsuse tegemist, et tegemist on isikutega, kelle viibimine Rumeenias on soovimatu. Kaitsepolitsei toetus salastatud dokumentidele, mille kohaselt oli tõsine kahtlus, et need isikud ohustavad riigi julgeolekut. Kaebajad väitsid Rumeenia kohtus, et nad ei saa aru, milles küsimus, ent salastatud dokumentidele kaebajad ligipääsu ei saanud. Kohus, kes sai väidetavalt konfidentsiaalseid dokumente hinnata, tunnistas kaebajad 15 aastaks Rumeenias ebasoovitavateks isikuteks, kuna nad olid seotud riigi julgeoleku õõnestamisega. Kohtuotsuse kohta avaldatud pressiteates täpsustati, et kaebajaid süüdistati al-Qaedaga ideoloogiliselt seotud ühenduse toetamises. Kaebajate edasikaebused jäid rahuldamata. Kaebajad lahkusid Rumeeniast 2012. aasta detsembris. EIK-s toetusid kaebajad konventsiooni 7. protokolli artiklile 1, mille kohaselt ei või välismaalast, kellel on riigi territooriumil viibimiseks õiguslik alus, välja saata muul juhul, kui seaduse alusel tehtud otsuse täitmiseks ning tal on õigus esitada põhjendusi enda väljasaatmise vastu, taotleda asja uuesti läbivaatamist ja olla neil eesmärkidel pädeva asutuse ees ka esindatud. Sama artikli teise lõike kohaselt võib välismaalase enne eelnevalt nimetatud õiguste kasutamist välja saata siis, kui see on avaliku korra huvides või põhjendatud riigi julgeoleku huvidega. EIK-s arutas kaebust suurkoda, kellele 7-liikmeline koda oli konventsiooni artikli 30 alusel jurisdiktsiooni ilma asja ise arutamata üle andnud. Suurkoda asus seisukohale, et kaebajate menetlusõigused olid 5 Samu aspekte pidas EIK olulisteks kohtuasjas Said Abdul Salam Mubarak vs. Taani (74411/16, 22.1.2019, p 31 ja 69), kus isikule jäi Taani kodakondsuse äravõtmise järel alles Maroko kodakondsus. Ka kohtuasjas K2 vs. Ühendkuningriik (42387/13, 7.2.2017, p 62) pidas EIK oluliseks, et Ühendkuningriigi kodakondsuse äravõtmise järel jäi isikule Sudaani kodakondsus. Aga võrdle EIK otsusega asjas Alpeyeva ja Dzhalagoniya vs. Venemaa (7549/09 ja 33330/11, 12.6.2018, p 108), kus kodakondsuse äravõtmist (kuigi muul põhjusel kui terrorismikuritegu) peeti konventsiooni artikli 8 rikkumiseks muu hulgas põhjusel, et isik jäi kodakondsusetuks.

11

äärmiselt piiratud. Neile ei antud juurdepääsu salastatud teabele, kuigi hiljem kohtuotsuse kohta avaldatud pressiteates oli täpselt viidatud, miks kaebajaid peeti julgeolekuohuks. See fakt rääkis EIK hinnangul vastu konfidentsiaalsuse hoidmise vajadusele. Kuigi kaebajate kaebusi arutasid kohtud, mis peaks olema tugev tasakaalustav tagatis, siis konkreetsel juhul ei heastanud see muid puudujääke. Kohtu tasakaalustav ja kontrolliv roll ei paistnud välja ka kohtuotsustest. Niisiis ei saanud kaebajad end kohaselt kaitsta ning 7. protokolli artikli 1 nõuded ei olnud täidetud. 2. Sõnavabadusega seotud kohtuasjad. 2020. aastal tegi EIK kaks olulist vihakõne puudutavat otsust, millest ühte lahendas konventsiooni artikli 10 (sõnavabadus) ja teist artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) alusel. Allpool on välja toodud ka lahendid, kus EIK on hinnanud sõnavabadust piirava sätte õiguspärasust ja eesmärgipärasust ning kaalunud sanktsiooni proportsionaalsust. EIK on käsitlenud ka privaatsusõiguse ja ajakirjandusvabaduse tasakaalu. Lisaks on EIK hinnanud artikli 10 alusel isiku juurdepääsuõigust kohtutoimikule ja allikakaitset. 2.1 Vihakõnega seotud kohtuasjad. Esiteks tuleb märkida, et konventsiooni artikkel 17 näeb ette, et midagi konventsioonis ei või tõlgendada nii, et see annab mingile riigile, isikurühmale või üksikisikule õiguse tegevuseks või teoks, mille eesmärk on konventsiooniga sätestatud õiguste või vabaduste kaotamine või nende piiramine suuremal määral, kui see on ette nähtud konventsioonis. EIK väljakujunenud praktika kohaselt ei kaasne artikli 10 kaitset siis, kui tegemist on vihakõne või konventsiooniga tagatud põhiõiguste eitamisega.6 Kuigi järgnevalt käsitletud kohtuasjades ei ole EIK toetunud artiklile 17, sest kasutatud väljendid ei ole olnud konventsiooni kaitse alt välja jääv vihakõne, on EIK võtnud kasutusele mõiste „leebem vihakõne“ („less grave form of hate speech“), mille tagajärjed võivad erineda „lihtsast solvamisest“. (i) 11. juunil 2020 tunnistas EIK vastuvõetamatuks kaebuse asjas Carl Jóhann

Lilliendahl vs. Island (29297/18), mille oli esitanud homofoobsete kommentaaride eest kriminaalkorras süüdi tunnistatud isik.

Kohtuasi puudutas koolilaste teavitamist LGBT küsimustes. Nimelt oli 2015. aastal ühes Islandi kohalikus omavalitsuses otsustatud käsitleda alg- ja keskastme klassides rohkem LGBT isikutega seotud küsimusi. Seda tehti koostöös LGBT ühinguga Samtökin ’78. Otsus tõi kaasa laiaulatusliku avaliku debati, mille käigus avaldas arvamust ka kaebaja, kommenteerides üht veebis avaldatud artiklit. Kaebaja väljendas oma jälestust ning kasutas homoseksuaalide kohta halvustavaid väljendeid, näiteks „seksuaalsed hävikud“, ning sidus nende seksuaalkäitumist loomade paaritumise kohta käivate verbidega. LGBT ühing Samtökin ’78 pöördus politseisse kriminaalmenetluse alustamiseks ja kaebajale esitati süüdistus Islandi karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis näeb ette vastutuse isiku või isikute grupi teatud tunnuste (sh seksuaalne orientatsioon ja sooline identiteet) tõttu avaliku mõnitamise, laimamise, mustamise või

6 Vt EIK teemalehed „Prohibition of Abuse of Rights“ ja „Hate speech“.

12

ähvardamise eest. Kaebaja mõisteti süüdi ja ta pidi maksma rahalise karistusena 800 eurot. EIK-s leidis kaebaja, et tema suhtes on rikutud konventsiooni artiklit 10 koosmõjus artikliga 14. EIK möönis esmalt, et kuigi kaebaja väljaöeldu oli LGBT kogukonda kahjustav, siis ei ole esmapilgul selge, et kas tema eesmärk oli õhutada vägivalda ja vihkamist. Seetõttu ei kohaldanud EIK konventsiooni artiklit 17. EIK eristas vihakõne erinevaid astmeid ning märkis, et kuigi kaebaja karistamisel sekkuti tema artikliga 10 kaitstud sõnavabadusse, on riikidel õigus piirata ka vihakõne „leebemat vormi“ („less grave form“). EIK lisas, et kui tegemist ei ole karistusõigusega reguleeritud vägivalla õhutamisega, sõltub artikliga 10 kaitstud sõnavabadusse sekkumise õigus väljaöeldu sisust ja selle esitamise viisist. Käesoleval juhul nõustus EIK Islandi kõrgeima kohtuga, et kommentaarid olid „tõsised, eriti haiget tegevad ja eelarvamuslikud“ ning kaebaja kirjeldus homoseksuaalsusest soodustas sallimatust ja põlgust, samuti ei olnud neil märkustel mingit pistmist omavalitsuse otsuse kritiseerimisega, millest diskussioon üldse alguse sai. EIK nõustus, et kaebaja süüdimõistmisel oli seaduslik alus ja normil oli seaduslik eesmärk kaitsta teiste isikute, aga ka ajalooliselt diskrimineeritud sotsiaalsete gruppide õigusi. Islandi kohtuasjas pidas EIK oluliseks, et kaebajale määratud karistus ei olnud liiga range ning et Islandi kõrgeim kohus oli õiglaselt hinnanud ühelt poolt kaebaja isiklikke huve üldisema huviga, mis puudutas sooga seotud ja seksuaalvähemuste õigusi. EIK tunnistas nii artikli 10 kui ka artiklite 10 ja 14 koosmõjus esitatud kaebuse selgelt põhjendamatuks ja vastuvõetamatuks. (ii) 14. jaanuari 2020 otsuses kohtuasjas Beizaras ja Levickas vs. Leedu (41288/15) leidis

EIK aga konventsiooni artikli 14 koosmõjus artikliga 8 (ning artikli 13) rikkumise, kuna riik keeldus vihakõne uurimisest.

Islandi kohtuasjas väljendatud kordab teise vaatenurga kaudu Beizaras ja Levickas otsus. Kaebuse esitasid kaks meest, kes olid avaldanud Facebookis (FB) enda suudlust kujutava foto. Foto avaldamisele järgnes sadu kommentaare, millest osa puudutas LGBT inimesi üldiselt, teistega ähvardati konkreetseid isikuid. Muu hulgas kutsuti üles kaebajaid nende homoseksuaalsuse tõttu „kastreerima“, „tapma“, „viskama tulle“, „saatma gaasikambrisse“, „saatma tasuta mesinädalatele krematooriumisse“ jne. Kaebajad pöördusid prokuratuuri poole taotlusega alustada kriminaalmenetlust homoseksuaalsete inimeste vastu viha ja vägivalla õhutamise eest. Leedu prokuratuur menetlust ei alustanud, pidades avaldatud kommentaare eelkõige arvamuse avaldamiseks. Kuigi need avaldused olid ebaeetilised, võeti arvesse ka kaebajate enda tahtlikult provokatiivset käitumist. Nimelt leidsid ametiasutused, et kaebajad oleksid pidanud ette nägema, et foto, mis kujutab kahte suudlevat meest, ei panusta sotsiaalse sidususe loomisse ega edenda Leedus – riigis, kus hinnatakse traditsioonilisi pereväärtusi – tolerantsust. Kaebajad oleksid võinud jagada fotot vaid samameelsetega, kuna FB võimaldab adressaatide ringi piiramist. EIK võttis esmalt kokku senise kohtupraktika põhimõtted, korrates, et seksuaalne orientatsioon ja seksuaalelu kuuluvad artikli 8 kaitse alla. Samuti meenutas EIK riikide artiklist 8 tulenevat positiivset kohustust kaitsta isikuid – eriti haavatavaid vähemusgruppe – rikkumiste eest ka eraisikute vahelistes suhetes. EIK märkis, et kuigi põhimõtteliselt on riigil õigus valida, kuidas isikute õigusi kaitsta, siis juhul, kui on vaja võidelda raskete privaatsusevastaste tegudega, peavad olemas olema ka kriminaalõiguslikud vahendid. Kuigi karistusõiguslik tagajärg peaks vihale ja vägivallale üleskutsumise eest olema ultima ratio vahend, siis kui konkreetne tõsine tegu

13

on suunatud isiku füüsilise või vaimse terviklikkuse vastu, saab vastuseks olla vaid kriminaalõiguslik lahendus. Ainult nii saab tagada piisava kaitse ja heidutuse. EIK on pidanud kriminaalkaristusi nõutavaks ka siis, kui küsimus on vahetus verbaalses rünnakus ja füüsilistes ähvardustes, mille ajendiks on diskrimineeriv suhtumine, mis ei ületa küll konventsiooni artikli 3 lävendit, ent jääb artikli 8 kohaldamisalasse. EIK rõhutas, et konventsiooni artikkel 14 hõlmab seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi küsimusi ning pelgalt neil alustel – ilma muude tõsiste põhjendusteta – erinev kohtlemine lubatud ei ole. EIK pidas kaebaja FB lehel avaldatud kommentaare solvavateks ja vulgaarseteks ehk piisavalt tõsisteks, et artiklid 8 ja 14 oleksid kohaldatavad. Leedu vastuväidetele provotseerimise kohta märkis EIK, et kaebajate poolt foto avaldamist saab käsitleda ka soovina algatada avalik diskussioon geide õigustest Leedus. EIK kordas, et inimestel on õigus identifitseerida ennast avalikult geina, lesbina või muu seksuaalse vähemusena ning edendada enda õigusi ja vabadusi. Konventsiooniga on vastuolus, kui õiguste kasutamine mingi vähemuse poolt – praegusel juhul perekonna mõiste sooneutraalsus – tehakse sõltuvaks enamuse nõusolekust. Mis puudutab kommentaaride sisu, siis märkis EIK, et kui need väljaütlemised ei olnud kaebajate seksuaalse sättumuse tõttu mitte ainult vihkamisele, vaid ka vägivallale õhutamine, siis millised väljendid oleksid. EIK leidis asjaolusid hinnates, et on nähtav, et kriminaalmenetlus jäeti omakorda alustamata ametivõimude diskrimineeriva suhtumise tõttu. EIK märkis, et nii nagu kommentaaride autorid olid väljendanud oma kitsarinnalist suhtumist homoseksuaalidesse, tegid sama riigivõimu esindajad, kes jätsid riigi konventsiooni artiklist 8 tuleneva uurimiskohustuse täitmata. Lisaks leidis EIK artikli 13 rikkumise, kuna Leedus puudus homofoobse diskrimineerimise vastu tõhus õiguskaitsevahend. See tuli selgelt välja Leedu kõrgeima kohtu otsustest, kus oli viidatud seksuaalvähemusse kuuluvate isikute ekstsentrilisele käitumisele ning märgitud, et nad peaksid oma õiguste kasutamisel austama teiste nägemust ja traditsioone. EIK viitas statistikale, mille kohaselt oli 2012-2015. aastatel alustatud 30 homofoobset vihakõne puudutavat uurimist, mis kõik olid niisama lõpetatud. 2.2 Sõnavabaduse piirangute seaduslik alus, eesmärk ja proportsionaalsus. Sõnavabaduse

hindamine konventsiooni artikli 8 vaatenurgast. (i) 20. jaanuaril 2020 leidis EIK suurkoda kohtuasjas Magyar Kétfarkú Kutya Párt vs.

Ungari (201/17), et erakonna karistamisel ei olnud seaduslikku alust. Kohtuasi puudutas 2016. aastal Ungaris toimunud referendumit, kus küsiti, „Kas te tahate, et Euroopa Liit võib ilma [Ungari] parlamendi nõusolekuta anda siduva korralduse mitte-ungari kodanike Ungarisse paigutamiseks?“. Referendum oli seotud Euroopa Liidu migrantide ümberasustamise plaaniga. Kaebaja erakond Magyar Kétfarkú Kutya Párt, mis kutsus rahvast üles referendumit boikoteerima või esitama kehtetuid hääletussedeleid, arendas välja mobiilirakenduse, „Esita kehtetu sedel“. Selle rakenduse abil võisid valijad teha oma sedelitest pilti ja postitada need anonüümselt koos kommentaaridega, miks nad nii või teisiti valisid. Ühe kodaniku kaebuse alusel trahvis Riiklik Valimiskomisjon kaebaja erakonda, leides, et mobiilirakendus oli aktiivse kampaania tegemine ning sellega rikuti valimisreegleid.

14

Suurkoda tõi välja, et trahvimise aluseks olnud säte oli niivõrd ebaselge, et kaebaja erakond ei saanud selle sätte talle kohaldumist ette näha. EIK hinnangul puudus sanktsioonil ka igasugune seaduslik eesmärk, kuna rakendus ei kahjustanud kuidagi valmismenetlust ega kellegi teise õigusi. EIK hinnangul piisas artikli 10 rikkumise leidmiseks sellest, et piirangut kehtestav õigusakt ei olnud piisavalt selge ega ettenähtav. (ii) Ka 11. juunil 2020 tehtud otsuses kohtuasjas Baldassi jt vs. Prantsusmaa (15271/16)

leidis EIK artikli 10 rikkumise eelkõige seetõttu, et kriminaalkaristusel ei olnud asjakohast ega piisavat alust.

11 kaebajat olid Prantsuse, Afganistani ja Maroko kodanikud ja ühenduse „Collectif Palestine 68“ liikmed. Kaebus puudutas nende kriminaalkorras karistamist selle eest, et nad kutsusid rahumeelse tegevuse käigus inimesi üles boikoteerima Iisraelist imporditud kaupade ostmist. Kampaaniat alustati aasta pärast Rahvusvahelise Kohtu 2004. aasta otsust, milles leiti, et Iisraeli poolt okupeeritud Palestiina territooriumile müüri ehitamine on rahvusvahelise õigusega vastuolus. Kaebajad osalesid hüpermarketis toimunud kampaaniates, kus kutsuti inimesi Iisraeli kaupu mitte ostma. Kaebajad mõisteti lõppastmes kriminaalkorras süüdi diskrimineerimise õhutamise eest. Neile mõisteti rahaline karistus ning nad pidid hüvitama tsiviilhagejatele mittevaralise kahju. EIK-s toetusid kaebajad konventsiooni artiklile 7 (karistamine seaduse alusel) ja 10 (sõnavabadus). EIK ei leidnud artikli 7 rikkumist, kuna kriminaalkaristus diskrimineerimise õhutamise eest oli olemas ning seda oli praktikas kohaldatud näiteks imporditud kaupade boikotile. Seega oleksid kaebajad pidanud teadma, et nende tegevus on tõenäoliselt kriminaalkorras karistatav. See-eest ei nõustunud EIK Prantsusmaaga, et kaebajate süüdimõistmiseks oli piisav alus. Sõltuvalt asjaoludest võib üleskutse boikotile ja erinevale kohtlemisele olla käsitletav teiste isikute diskrimineerimisele õhutamisena. Kuid üleskutse erinevale kohtlemisele ei ole alati võrdsustatav diskrimineerimisele õhutamisega. EIK tõi välja erisuse varasema kohtuasjaga Willem vs. Prantsusmaa (10883/05, 16. juuli 2009), kus enda süüdimõistmise peale kaebas linnapea, kes oli teinud linnale kuuluvatele toitlustusasutustele üleskutse mitte kasutada Iisraeli tooteid. EIK rõhutas, et käesoleval juhul on tegemist eraisikutega, kes ei kasutanud üleskutse tegemiseks oma ametivõimu, vaid pigem püüdsid poe külastajate seas stimuleerida debatti. Kaebajad ei olnud käitunud vägivaldselt ega tekitanud poele või kellelegi teisele kahju. EIK heitis ette, et kaebajad mõisteti süüdi sätte alusel, mis nägi ette keelu kutsuda üles kauba boikoteerimisele geograafilise päritolu tõttu, ilma et oleks uuritud asjaolusid, mis sellisele üleskutsele viisid. Prantsusmaa kohtud olid lihtsalt leidnud, et selline üleskutse ei ole mingil juhul sõnavabadusega kaitstud. Nii ei olnud kohtud EIK hinnangul täitnud artikli 10 lõikes 2 sätestatud kohustust selgitada, kuidas oli kaebajate süüdimõistmine demokraatlikus ühiskonnas näiteks teiste isikute õiguste kaitse eesmärgi saavutamiseks vajalik. EIK pidas oluliseks, et käesoleval juhul oli tegemist poliitilise diskursusega avalikes huvides, mille piiramiseks on artikli 10 lõike 2 alusel väga vähe ruumi. EIK viitas ka 15. oktoobri 2015 otsusele Perinçek vs. Šveits (27510/08), kus EIK suurkoda oli rõhutanud, et poliitilised sõnavõtud on oma iseloomult vastuolulised, ent see ei vähenda avalikku huvi, eeldusel, et tegemist ei ole üleskutsega vägivallale, vihkamisele või sallimatusele.

15

(iii) 28. juuli 2020 otsuses Macovei vs. Rumeenia (53028/14) leidis EIK, et poliitiku süüdimõistmine kriitiliste väljaütlemiste eest oli artikli 10 rikkumine.

Kaebaja oli endine justiitsminister ja Euroopa Parlamendi liige, kes kommenteeris oma erakonna suvepäevadel kahe teise erakonna poliitiku tegevust, nimetades seda tüüpiliseks poliitiliselt mõjutatud korruptiivseks käitumiseks. Märkused puudutasid nende juristidest poliitikute poolt suures mahus õigusabilepingute sõlmimist nende valijaskonnas tegutsevate riigiettevõtetega. Kaebaja oli lisaks ajakirjanduses märkinud, et seadus peaks keelama samaaegset töötamist juristi ja parlamendiliikmena. Üks puudutatud poliitikutest esitas kaebaja vastu kahjunõude, leides, et kaebaja on kahjustanud tema mainet avalikkuse ning tema ametikaaslaste ja poliitiliste partnerite ees. Jõusse jäänud otsusega mõistis kohus kaebajalt välja 2300 eurot ning kohustas kaebajat avaldama kohtuotsuse omal kulul riiklikus pressis. EIK-s väitis kaebaja, et selliselt on rikutud tema artikliga 10 kaitstud sõnavabadust. EIK nõustus kaebajaga. EIK märkis esmalt, et kaebaja väljaütlemised selle kohta, et poliitiku juristitöö ühitamine parlamendiliikmeks olekuga on näide korruptsioonist, oli segu väärtushinnangust ja faktiväitest. EIK hinnangul ei olnud kaebaja lihtsalt rünnanud teist poliitikut, vaid oli püüdnud pöörata tähelepanu korruptsioonile ning oli teinud ettepaneku, et seadusega keelataks juristi ja parlamendiliikmena samaaegselt töötamine. See tähendab, et tema märkused olid esitatud laiema huvide konflikti teema raames. EIK pidas oluliseks, et kaebaja ei olnud rünnanud teise poliitiku eraelu, vaid märkused puudutasid isiku tegevust poliitikuna. EIK hinnangul ei olnud tegemist väitega, et need kaks poliitikut on korruptsioonis süüdi, vaid pigem olid kaebaja väljaütlemised „kollektiivse iseloomuga“. Kuigi väljaütlemised olid mõnes mõttes liialdatud, ei pidanud EIK neid isiklikult ründavateks. EIK leidis, et Rumeenia kohtud ei olnud leidnud õiglast tasakaalu erinevate huvide vahel. Kahju väljamõistmine kaebajalt ning kohustus avaldada kohtuotsus omasid pärssivat mõju kaebaja sõnavabadusele. (iv) 19. novembri 2020 otsuses Dupate vs. Läti (18068/11) leidis EIK aga artikli 8

rikkumise, kuna Läti kohtud ei olnud leidnud õiget tasakaalu kaebaja privaatsusõiguse ja ajakirjandusvabaduse vahel.

Kaebaja oli jurist, kelle elukaaslane oli kõnealuste sündmuste ajal poliitilise partei juht ja kuulsustele keskenduva ajakirja kaanenägu. 2003. aastal avaldas ajakiri artikli kaebaja elukaaslase lahkumineku kohta eelmisest abikaasast ning ka pilte kaebajast ja teabe tema raseduse kohta. 2004. aastal avaldas ajakiri salaja tehtud foto kaebajast, kes lahkus lapsega haiglast ja läks oma autosse. 2006. aastal pöördus kaebaja kohtusse, leides, et selliselt rikuti õigust eraelu austamisele. Riia kohus rahuldas hagi, kuid ajakiri avaldas artikli koos fotodega uuesti koos teadaandega, et nad ei nõustu kohtuotsusega. Apellatsioonikohus tegi otsuse kaebaja kahjuks, leides, et tema elukaaslane oli avaliku elu tegelane, fotod on tehtud avalikus ruumis ega ole alandavad, samuti ei ole näha jälitamist, vaid fotod on ühe sündmuse kohta. Läti kõrgeim kohus seda otsust ei muutnud. EIK Läti kohtutega ei nõustunud. EIK märkis, et kaebaja pidi avaliku elu tegelase kaaslasena küll arvestama, et teda nimetatakse lapse emana, kuid see artikkel läks kaugemale kui mõistlikult vaja. EIK heitis ette, et Läti kohtud ei olnud teinud vahet lapse sünni faktil ja selle, et kaebajat oli lapsega salaja pildistatud privaatsel hetkel, lapsega sünnitusmajast lahkumisel. EIK märkis,

16

et kaebaja ja tema partner ise ei olnud teinud lapse sünnist meediasündmust. (See kui isik on varem andnud mõne intervjuu, ei tähenda, et ta ongi andnud loa kogu oma eraelu kajastamiseks.) Kuigi kaebajat ei kajastatud kuidagi alandavalt, siis oluline oli, et pildid olid tehtud salaja ja kaebajat oli jälgitud haiglast koduni. Kaebaja ei oleks saanud seda kuidagi ise vältida. Läti kohtud ei olnud neid aspekt aga arvestanud ega hinnanud, mistõttu leidis EIK konventsiooni artikli 8 rikkumise. (v) 26. mai 2020 otsuses Marina vs. Rumeenia (50469/14) leidis EIK samuti artikli 8

rikkumise, kuna tegemist ei olnud avalikkust huvitava teabega ega avaliku elu tegelasega.

Kaebaja oli kaebuse esitamise ajal Prahova politseiinspektor. 2011. aastal loeti raadioeetris ette tema õe kiri, mis sisaldas au teotavaid väiteid. Kaebaja ja tema eksabikaasa pöördusid seejärel raadiojaama poole, väites, et avalikult ette loetud kiri sisaldas valet ja see oli avaldatud nende nõusolekuta ja sisu kontrollimata. Kui tuvastati, et kiri sisaldaski valeväiteid, avaldas raadiojaam neljal päeval sellekohased teated. Lisaks pöördus kaebaja kahjunõudega au teotamise eest raadiojaama vastu kohtusse, kuid kohtud tema hagi ei rahuldanud. Kohtud leidsid, et tegemist oli avalikku huvi puudutavate küsimustega, mis olid seotud avaliku elu tegelastega, kes peavad oma positsiooni tõttu rohkem taluma. Samuti leiti, et tegemist ei olnud suure kahjuga, kuna raadiojaam luges ette kolmanda isiku kirja ega teinud ise midagi õigusevastast. Ka oli kaebaja jätnud kasutamata võimaluse kirja raadios kommenteerida, millist võimalust talle pakuti. EIK Rumeenia kohtutega ei nõustunud. EIK märkis esmalt ette loetud kirja sisu kohta, et selles jagati teavet kaebaja eksabikaasa eraelu ja kaebaja rahaliste nõuete kohta pere vastu ning see sisaldas solvavaid väljendeid. EIK ei nõustunud, et kirja sisu või teema üldse oleks kuidagi olnud avaliku debati huvides. Ka ei olnud kaebaja politseiinspektorina avaliku elu tegelane. EIK heitis raadiojaamale ette, et solvava sisuga kiri loeti ette enne selle sisu tõele vastavuse kindlakstegemist. EIK leidis, et Rumeenia kohtud ei olnud viinud läbi kohast hindamist, milles seisneb ühelt poolt õigus levitada teavet ja teiselt poolt isiku õigus eraelu austamisele ja teiste isikute õiguste kaitse. EIK leidis artikli 8 rikkumise. 2.3 Õigus teabele ja allikakaitse (i) 30. jaanuari 2020 otsuses Studio Monitori jt vs. Gruusia (44920/09 ja 8942/10) oli kõne

all kaebajate õigus saada juurdepääs kriminaaltoimikule. Kuigi kaebajatele juurdepääsu ei olnud antud, EIK selles asjas artikli 10 rikkumist ei leidnud.

EIK praktika põhjal võib kohtuistungitele ja -menetlusele juurdepääs olla piiratud, kuid piirangud peavad olema alati põhjendatud. Teisalt, mis puudutab toimikutele juurdepääsu nõudmist, peab ka sellekohane taotlus olema põhjendatud. Selles kohtuasjas ei leidnud EIK konventsiooni artikli 10 rikkumist, kuigi kaebajatele ei olnud antud juurdepääsu kriminaalasja toimikuga tutvumiseks. EIK viitas oma varasemale kohtupraktikale (EIK suurkoja 8. novembri 2016 otsus asjas Magyar Helsinki Bizottság vs. Ungari, 18030/11, p 157-170) tuginedes, et keeldumise põhjendatuse hindamisel tuleb võtta arvesse nelja kriteeriumi: teabenõude eesmärk; nõutud teabe iseloom; teavet küsiva isiku roll teabe levitamisel avalikkusele; kas teave on olemas ja

17

kättesaadav (viimane tingimus tähendab, et riik ei pea teabenõudes küsitud infot ise koguma hakkama, nt selleks mingit uuringut läbi viima). Konkreetses asjas oli EIK kokku liitnud kaks kaebust, millest esimese olid esitanud ajakirjandusväljaanne ja ajakirjanik ning teise süüdi mõistetud jurist. Ajakirjanike kaebuse kohta tõi EIK välja, et kuigi kaebajad tegelesid ajakirjandusega, ei olnud nad ka pärast kohtu kantselei küsimusi põhjendanud, miks neil on vaja konkreetset kriminaalasja uurida. Kohus keeldus toimikule juurdepääsu andmist, viidates riigisaladusega kaitstud teabele ning süüdimõistetud isiku nõusoleku vajadusele anda juurdepääs tema isiklikele andmetele. Kuigi neil kaebajatel oli õigus küsida riigi valduses olevat teavet ajakirjanduslikel eesmärkidel, siis ei olnud nad täitnud põhjendamiskohustust ning lisaks olid nad raskusteta saanud oma uurimisprojekti lõpule viia ka ilma küsitud kriminaalasja toimikut saamata. Teise kaebuse esitaja oli süüdi mõistetud jurist, kes soovis saada kuues kohtuasjas tehtud kohtumäärusi. Ka tema ei põhjendanud, miks ta neid kohtulahendeid soovib. EIK leidis, et kuna kaebaja ei olnud ei ajakirjanik ega olnud kuidagi põhjendanud enda „avaliku valvekoera“ rolli, siis ei vastanud tema nõue Magyar Helsinki Bizottság otsuses kujundatud avaliku huvi testile. EIK täpsustas, et kuigi kohtulahendite mingil moel avalikult kättesaadavus on oluline põhimõte7, siis artikli 10 all on küsimus selles, kas mingi konkreetse teemaga seotud kohtulahendid avalikustatakse avalikes huvides. EIK ei leidnud kummaski kaebuses artikli 10 rikkumist. (ii) 6. oktoobri 2020 otsuses kohtuasjas Jecker vs. Šveits (35449/14) hindas EIK artiklit 10

ajakirjandusliku allikakaitse seisukohast ning leidis rikkumise. Kaebaja on ajakirjanik, kes avaldas 2012. aastal piirkondlikus lehes artikli „Diileril külas“. Artiklis rääkis ta diilerist, kes oli 10 aastat müünud kanepit ja hašišit ning teenis aastas 12 000 Šveitsi franki. Pärast artikli avaldamist alustati kriminaaluurimist ning kaebajal paluti anda tunnistajana ütlusi, millest ta allikakaitsele toetudes keeldus. Lõppastmes leidis Šveitsi föderaalkohus, et kaebajal ei olnud õigust ütluste andmisest keelduda, kuna tegemist oli raske kuriteoga ning kaebaja ütlused oleksid olnud ainuke võimalus isik tuvastada ja vastutusele võtta. Kohus leidis huvide kaalumisel, et raskes narkokuriteos süüdistuse esitamise võimaldamine on avalikes huvides tähtsam kui kaebaja õigus kaitsta teabeallikat. EIK Šveitsi riigi põhjendustega ei nõustunud. Kuigi kaebaja artikliga 10 kaitstud õigustesse sekkuti artikli 10 lg 2 alusel „kuritegude ärahoidmiseks“, siis ei olnud EIK nõus, et käesoleval juhul oleks olnud täidetud „vajalikkuse“ kriteerium. Esiteks tuleb hinnata uuritava kuriteo tõsidust. EIK heitis ette, et riik oli viidanud seadusandja õigusele kehtestada kuritegude kataloog, mille puhul allikakaitse ei kehti, mitte konkreetsele teole. Edasi märkis EIK, et kõnealune artikkel, milles 7 Siinkohal tuleb siiski rõhutada, et kohtulahendite avalikkus artikli 6 all on teine teema ning EIK on korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse avalikustamisel on erinevaid võimalusi (Sutter vs. Šveits, 8209/78, 22.2.1984 (plenary), p 34; Moser vs. Austria, 12643/02, 21.9.2006, p 101; Raza vs. Bulgaaria, 31465/08, 11.2.2010, p 53; Fazliyski vs. Bulgaaria, 40908/05, 16.4.2013, p 67-68; Nikolova ja Vandova vs. Bulgaaria, 20688/04, 17.12.2013, p 84-85; . ja P. vs. Ühendkuningriik, 36337/97, 24.4.2001, p 47; Moser vs. Austria, 12643/02, 21.9.2006, p 102-104; Werner vs. Austria, 21835/93, 24.11.1997, p 56-60).

18

kajastati, et isik oli saanud varjatult tegutseda kümme aastat, tõmbas suurt avalikusse tähelepanu. Kui selle artikli aluseks olev allikas oleks ajakirjaniku poolt paljastatud, oleks sellel olnud ajalehele tõsised ja kahjulikud tagajärjed. Ajalehe maine oleks olnud kahjustatud nii võimalike tulevaste allikate, aga ka avalikkuse silmis, kelle huvides on anonüümsete allikate kaudu saadud teabe levitamine. Seetõttu peab EIK anonüümse allika avaldamise kohustust üldjuhul keelatuks, välja arvatud juhul, kui esineb väga tungiv avalik huvi vastupidiseks. EIK leidis, et kuigi konkreetsel juhul ei olnud toodud välja eriti põletavat avalikku huvi allika avaldamiseks, oli ikkagi kohustatud ajakirjanikku seda tegema. Seetõttu leidis EIK, et kaebaja suhtes oli artiklit 10 rikutud. 3. Andmekaitsega seotud kohtuasjad. Arvestades tehnoloogia arengut peab arenema ka sellekohane kohtupraktika. Oluline on saavutada tasakaal õiguse eraelu austamise ja muude õiguste vahel, mis võivad nõuda sekkumist privaatsusõigusesse. EIK on 2020. aastal hinnanud sideettevõtjatele pandud teatud andmete säilitamise kohustust; DNA, sõrmejälgede ja fotode piiramatu tähtajaga säilitamist; aga ka kohtute poolt ekslikult avaldatud andmete eest vastutamise kohustust. (i) 30. jaanuaril 2020 tehtud otsuses kohtuasjas Breyer vs. Saksamaa (50001/12) ei

leidnud EIK artikli 8 rikkumist, kuigi Saksamaa sideettevõtjad pidid säilitama andmeid eelmakstud SIM-kaartide kasutajate kohta.

Küsimuse all oli Saksamaal alates 2004. aastast kehtiva telekommunikatsiooni seaduse regulatsioon, mille kohaselt pidid sideettevõtjad koguma ja säilitama ka eelmakstud SIM-kaardi kasutajate kohta teatud infot, milleks oli nimi, aadress, sünniaeg, telefoninumber ja lepingu kuupäev. Neid andmeid tuli säilitada selle kalendriaasta lõpuni, mis järgnes aastale, mil kliendisuhe lõpetati. Meetme eesmärk oli võitlus organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga. Kaebajad kasutasid selliseid SIM-kaarte ning leidsid, et kehtiv regulatsioon rikub nende konventsiooni artikliga 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) kaitstud õigusi. EIK pidas Saksamaa võetud meedet siiski proportsionaalseks, kuna koguti vaid piiratud andmeid, mis ei hõlmanud delikaatsemaid isikuandmeid ega nn liiklusandmeid. Mis puudutab juurdepääsu infole, siis pidas EIK oluliseks, et need asutused, kes võisid juurdepääsu taotleda, olid seaduses ammendavalt loetletud ning nendeks olid vaid korrakaitset või riigi julgeolekut tagavad asutused. Täpsemalt oli juurdepääs piiritletud konkreetsete funktsioonidega. EIK leidis, et Saksamaal olid olemas ka piisavad tagatised kuritarvituste vastu: regulaarne järelevalve ja kaebevõimalused. Samuti tõi EIK otsuses eraldi välja, et Euroopa Nõukogu riikides ei ole konsensust kliendiandmete kogumise ja säilitamise küsimuses, mistõttu on riikidel teatud kaalutlusõigus asjaomaste meetmete valimisel, kuidas võidelda kuritegevusega ja kaitsta riigi julgeolekut. EIK leidis, et konventsiooni artiklit 8 ei ole rikutud. (ii) 13. veebruaril 2020 kohtuasjas Gaughran vs. Ühendkuningriik (45245/15) tehtud

otsuses leidis EIK artikli 8 rikkumise, kuna joobes juhtimise eest süüdi mõistetud

19

isiku andmete (sh DNA, sõrmejäljed, foto) tähtajatul hoidmisel ei olnud arvesse võetud teo raskust.

Kaebaja oli mõistetud süüdi joobes juhtimise ehk kergemaliigilise kuriteo eest. Siiski kaasnes süüdimõistmisega tema DNA, sõrmejälgede ja fotode piiramatu tähtajaga säilitamine. Kaebaja toetus EIK-s konventsiooni artiklile 8 (õigus eraelu austamisele). EIK möönis, et biomeetriliste andmete kogumine kriminaalmenetluses võib olla põhjendatud, ent rõhutas samas, et riikidel on selliste andmete pika säilitamise tähtaja kehtestamisel kitsas kaalutlusõigus. EIK viitas ka sellele, et suuremas osas Euroopa Nõukogu riikidest on kõnealuste andmete säilitamisele seatud tähtaeg. Konkreetses asjas leidis EIK rikkumise ühelt poolt seetõttu, et andmete säilitamine ei olnud seotud kuriteo raskusega ning põhjendatud ei oldud selle vajadust. Teisalt võttis EIK riigi kahjuks arvesse seda, et politseile oli antud pädevus biomeetriliste andmete kustutamiseks ainult erandjuhtudel ning isikul endal puudus üldse seaduslik alus, millele toetudes taotleda teda puudutavate andmete kustutamist. EIK hinnangul ei olnud riik taganud õiglast tasakaalu avalikkuse ja isiku huvide vahel. EIK selgitas kohtuotsuses lisaks, et biomeetrilised andmed ei ole ühtne termin. Kuigi kõik biomeetrilised andmed on delikaatsed ehk tundlikud andmed, siis tuleb teha vahet ühelt poolt DNA-proovidel ja muudel rakuproovidel (cellular samples) ning teiselt poolt sõrmejälgedel. EIK peab esimeste töötlemist sekkuvamaks kui sõlmejälgede või fotode töötlemist, kuna DNA-l võib tähtsus olla ka pärast isiku surma ning selle säilitamisega võidakse sekkuda ka konkreetse isiku sugulaste õigustesse. Seega eeldab EIK erinevate biomeetriliste andmete töötlemise reguleerimisel, et normistik oleks proportsionaalne konkreetsete andmete suhtes. (iii) 14. jaanuari 2020 otsuses X jt vs. Venemaa (78042/16 ja 66158/14) leidis EIK artikli 8

ja 13 rikkumised, kuna kahe lapse adopteerimisotsuste andmed olid kohtute kodulehel ekslikult avalikult kättesaadavad, ent kaebajatel puudusid riigisiseselt enda õiguste kaitseks õiguskaitsevahendid.

EIK oli liitnud ühte menetlusse kaks erinevat kaebust. Mõlemad puudutasid kahjunõudeid, üks oli seotud vägistamisasja ja teine laste adopteerimist puudutava kohtuasja andmete avaldamisega. Mõlemal juhul olid delikaatsed isikuandmed olnud kohtute veebilehtedel avalikult kättesaadavad. Seejärel kohtunike tegevuse peale esitatud kahjunõudeid sisuliselt ei arutatud, kuna kohtunikud ei olnud pannud toime kuritegu. Esiteks tunnistas EIK kõik artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) alusel esitatud kaebused vastuvõetamatuks, kuna Vene Föderatsiooni õigussüsteem ei näinud ette kohtusüsteemi vigade eest kahju hüvitamist, kui kohtunik ei olnud kriminaalkorras süüdi mõistetud. Kahjunõude esitamise võimalus oli ette nähtud vaid menetlus pikkuse korral, kuid mitte sellises olukorras, nagu olid kaebajad. Seega puudus kaebajatel riigisiseses õiguses ette nähtud subjektiivne õigus kahjunõudega kohtusse pöördumiseks ning artikkel 6 ei kuulunud kohaldamisele. See-eest tuvastas EIK adopteerimisasju puudutavates kaebustes artiklite 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ja 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendiel) rikkumised (vägistamisasjaga seotud kirjavahetuse avaldamise peale kaevanud kaebaja ei toetunud oma kaebuses neile artiklitele).

20

Artikli 8 rikkumise leidis EIK seetõttu, et isikutel oli seaduslik alus eeldada, et adopteerimisinfot ei avalikustata ilma nende nõusolekuta. Koos artikli 8 rikkumisega leidis EIK, et rikutud on ka artiklit 13, kuna riik ei olnud loonud õiguskaitsevahendit, mida need kaebajad oleksid oma era- ja perekonnaellu sekkumise puhul saanud kasutada. EIK märkis, et kui riik võtab õigussüsteemi tõrgete eest vastutuse vaid siis, kui kohtunik on süüdi mõistetud, siis ei ole isikul võimalik oma õiguste kaitseks midagi teha. Ka siis, kui tõrge ei tulene kuriteost ega ole omistatav kohtunikule, peavad isikul olema õiguskaitsevahendid oma põhiõiguste rikkumise korral. Seega mingi subjektiivse õiguse tunnustamata jätmine riigi poolt võib küll tähendada, et EIK ei saa leida artikli 6 rikkumist, ent artikli 13 rikkumise tuvastamine kohustab riiki otsuse täitmiseks ikkagi kehtestama kohase õiguskaitsevahendi. 4. Seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga seotud kohtuasjad. EIK on korduvalt ka varem kinnitanud, et konventsiooni artikliga 8 ette nähtud õigus eraelu austamisele hõlmab isiku identiteeti, mille elementideks on ka sooline identiteet ja isikunimed. Seetõttu kuuluvad viimased artikli 8 alusel kaitsmisele.8 Soomuutmisega seotud õigusi kordas EIK ka 2020. aastal tehtud otsustes. Mis puudutab samasoolise paari ühe partneri õigusi pereelule ja lapsega suhtlemisele, siis lähtub EIK samadest põhimõtetest kui heteropaaride puhul, et vanemaga kohtumist ei saa nõuda, kui see on lapsele liiga traumeeriv. (i) 9. juuli 2020 otsuses Y.T. vs. Bulgaaria (41701/16) leidis EIK artikli 8 rikkumise, kuna

transseksuaalse mehe taotlust soo muutmiseks ei rahuldatud. Y.T. oli sündinud naisena, kuid teismelisena tundis end pigem meessoo esindajana. Seejärel oli ta elanud mehena, mehe ees- ja perekonnanimega. 2008. aastast elab ta koos naisega, kes sai lapse doonorrakkude kasutamise teel. Laps peab kaebajat oma isaks. 2014. aastal tegi kaebaja esimesed olulised soomuutmise operatsioonid. 2015. aastal taotles ta ka riiklikes registrites oma nimede ja soo, samuti isikukoodi muutmist, mis oli eelduseks soomuutmise lõpuleviimisele. Tema taotlust ei rahuldatud ning kohtud jätsid tema kaebused rahuldamata. Kohtud leidsid, et operatsioonid ei muutnud kaebaja tegelikku sugu, vaid üksnes tema välimust. Juriidilise tunnustuse saamata jäämine sai takistuseks soomuutmise lõpuleviimisele. EIK-s toetus kaebaja konventsiooni artiklile 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele). EIK tõi välja, et riigi kohtutes ei olnud vaidlust, et kaebaja oli transseksuaalne, seda kinnitas nii tema psühholoogiline kui ka meditsiiniline seisund, samuti tema pereelu ja elustiil. Sellest hoolimata ei olnud riigi kohtud andnud luba muuta registrites kaebaja sugu. Esiteks oldi seisukohal, et mis tahes operatsioonid ei muuda sugu, millesse sünnitakse. Teiseks leiti, et isiku sotsiaalpsühholoogiline püüdlus ei saa olla soomuutmise taotluse rahuldamiseks piisav põhjus. Kolmandaks ei näinud riigisisene õigus ka mingit asjakohast regulatsiooni ette. Muu hulgas märkis üks riigisisestest kohtutest, et kohtupraktika arengud selle kohta, nagu peaks isiku soo muutmist aktsepteerima enne

8 Vt näiteks soovahetuse ja seonduvate registrikannetega seonduvad lahendid: EIKo 6.4.2017, 79885/12 jt, A.P., Garcon ja Nicot vs. Prantsusmaa, p 92-94; EIKo (suurkoda) 16.7.2014, 37359/09, Hämäläinen vs. Soome; EIKo 10.3.2015, 14793/08, Y.Y. vs. Türgi; EIKO 8.1.2009, 29002/06, Schlumpf vs. Šveits.

21

lõplike operatsioonide tegemist, ei ole olulised. EIK järeldas, et põhimõtteliselt keelduti kaebaja soo muutmise tunnustamisest lihtsalt seetõttu, et see ei ole Bulgaarias avalikes huvides lubatud. Kaebaja õigusi ei kaalutud. EIK omakorda ei tuvastanud mingeid avalikke huve, mis oleksid õigustanud taotluse rahuldamisest keeldumist. Sellisel moel olid riigi ametiasutused pannud kaebaja pikaks ajaks olukorda, kus ta pidi tundma end haavatavana, alandatuna ja ärevana. EIK pidas seda konventsiooni artikli 8 rikkumiseks. (ii) 20. juuli 2020 otsuses Rana vs. Ungari (40888/17) leidis EIK artikli 8 rikkumise

põhjusel, et transsoolisel mehel puudus võimalus taotleda muudetud soo tunnustamist.

Tegemist oli Iraani kodanikuga, kes sai Ungaris asüüli 2015. aastal põhjusel, et Iraanis oli tema kui transsoolise inimese elu ohus. Seejärel taotles kaebaja 2016. aastal oma dokumentides nime- ja soovahetust, kuna Iraanis väljastatud dokumentides oli ta kajastatud naisena. Tema taotlust ei rahuldatud puhtformaalsel põhjusel, et tema sünd ei olnud Ungaris registreeritud. Ungari konstitutsioonikohus küll nõustus, et nimevahetus on soo vahetamisega kaasnev õigus, ent leidis, et kaebaja taotlust ei ole võimalik rahuldada, kuna Ungari seadused ei näe välisriigi kodanikele sellist õigust ette. Kuigi konstitutsioonikohus kutsus parlamenti üles õiguslünka täitma, siis EIK otsuse tegemise ajaks ei olnud seadust muudetud. EIK hindas kaebust konventsiooni artiklist 8 tuleneva riigi positiivse kohustuse valguses, mis näeb ette, et riik peab tagama tema jurisdiktsiooni all olevate isikute privaatsusõiguste kaitse. Kuigi riikidel on õigus ise otsustada, kuidas konkreetselt reguleerida soovahetusega seotud nimevahetust asjaomastes registrites, siis riigil on piiratud kaalutlusõigus küsimustes, mis puudutavad puhtisiklikke olulisi asjaolusid, nagu käesoleval juhul sooline identiteet. EIK hinnangul ei vabanda riigi halduskoormuse võimalik tõus selliste taotluste nagu kaebaja taotlus läbi vaatamata jätmist. Samuti rõhutas EIK, et riik ei olnud võtnud arvesse, et kaebajale oli varjupaik antud just seetõttu, et oma kodumaal oli ta transsoolisuse tõttu taga kiusatud. Seetõttu oli selge, et Iraanist ei ole tal võimalik soo muutmisele kinnitust saada. EIK hinnangul ei olnud selles kohtuasjas avaliku huvi ja kaebaja õiguste vahelist tasakaalu leitud. EIK leidis artikli 8 rikkumise. (iii) 12. novembri 2020 otsuses Honner vs. Prantsusmaa (19511/16) EIK konventsiooni

artikli 8 rikkumist ei leidnud. Kaebus puudutas lahku läinud samasoolise paari ühe poole õigust suhelda lapsega, kellega nad olid moodustanud perekonna.

Paar elas koos 2000. aastast. Laps, kelle eostamiseks oli kasutatud kunstlikku viljastamist, sündis 2007. aastal ning paar registreeris oma tsiviilkooselu 2009. aastal. Mõlemad naised kasvatasid last koos kuni 2012. aastani. Pärast lahkuminekut keelas endine partner kaebajal lapsega suhelda. Algselt rahuldas kohus kaebaja taotluse lapsega kohtumiste lubamiseks, kuna laps oli olnud „ühine projekt“, kuid apellatsioonikohus tühistas otsuse, leides, et kaebaja ja lapse kohtumised olid lapsele väga traumeerivad. Seetõttu peeti kaebajale lapsega suhtlemise õiguse andmist lapse huvide vastaseks. EIK-s toetus kaebaja konventsiooni artiklile 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele).

22

EIK ei seadnud kahtluse alla, et kaebaja, tema partner ja laps olid moodustanud de facto perekonna. Kaebaja oli lapsega koos elanud 4,5 aastat. Edasi märkis EIK, et kaebaja side lapsega ei olnud katkenud mitte riigi süül, vaid seetõttu, et partnerid läksid lahku. Seetõttu hindas EIK kaebust riigi positiivsete kohustuste vaatenurgast tagada vanemate õigus pereelu austamisele. EIK rõhutas lapse huvide tähtsust vanemate huvide kaalumisel ja leidis, et apellatsioonikohus oligi hinnanud lapse huve, kui oli leidnud, et kohtumised kaebajaga mõjusid lapsele väga halvasti. Laps oli sattunud kaebaja ja bioloogilise ema vahelisse konflikti, kus pooled ei suutnud üksteisega rahulikult suhelda. Last ei suudetud viisakalt üle anda ning seetõttu ei tahtnud laps kaebaja juurde minna. EIK ei olnud nõus kaebaja väitega, et apellatsioonikohus oleks pidanud korraldama järelevalve all tema ja lapse kohtumisi. EIK märkis, et see oleks olnud vastuolus kohtu seisukohaga, et lapsele olid kaebajaga kohtumised traumeerivad. EIK nõustus Prantsusmaa kohtutega, et sellises olukorras oli lapse parimates huvides see, et kaebajale ei antud lapsega suhtlemise õigust. 5. Kriminaaluurimise ja kriminaalkohtumenetlusega seonduvad küsimused. Alljärgnevalt on käsitletud erinevaid kohtuasju, mille ühisnimetajaks on kriminaaluurimine või –kohtumenetlus. EIK suurkoda andis 2020. aastal oma teise nõuandva arvamuse, mis puudutas karistusõiguse normi selgust ja ettenähtavust. Koolitulistamist puudutavas kohtuasjas selgitas EIK riigi positiivset kohustust kaitsta tema jurisdiktsiooni all olevate isikute elu. Koduvägivalda ja küberkiusamist puudutavas asjas rõhutas EIK tõhusa uurimise kohustust. Lisaks on käesolevas jaotises viidatud suurkoja otsusele, kus on käsitletud orjuse ja sunniviisilise töötamise keeldu, kuna see kohtuasi seondub samuti uurimiskohustusega. (i) 29. mail 2020. andis EIK suurkoda teise nõuandva arvamuse (P16-2019-001) pärast

konventsiooni protokolli nr 16 jõustumist 1. augustil 2018.9 Teise taotluse esitanud Armeenia Konstitutsioonikohus küsis konventsiooni artikli 7 kohta, mis näeb ette keelu tunnistada kedagi süüdi kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud riigisisese või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu.

Armeenia Konstitutsioonikohus esitas EIK suurkojale neli küsimust, mis olid seotud Armeenia endise presidendi Kocharyani suhtes toimuva kriminaalmenetlusega, kus viimast süüdistati põhiseadusliku korra kukutamise katses 2008. aastal. Süüdistuse aluseks olevat normi oli 2009. aastal võrreldes teo väidetava toimepanemise ajal kehtinud versiooniga muudetud. EIK asus esmalt seisukohale, et kahele esimesele Armeenia Konstitutsioonikohtu esitatud küsimusele ei saa ta vastata, kuna need ei ole piisavalt seotud riigisiseselt pooleli oleva kriminaalmenetlusega. Suurkoda vastas siiski kolmandale ja neljandale küsimusele.

9 Alates 1. augustist 2018, kui jõustus konventsiooni protokoll nr 16, on nende riikide, kes selle protokolliga on ühinenud, kõrgeimatel kohtutel õigus küsida EIK-lt nõuandvaid arvamusi. Protokolliga nr 16 anti EIK-le õigus konventsiooniosalise määratud kõrgema kohtu taotluse alusel anda nõuandvaid arvamusi konventsiooni konkreetse kohtuasja kontekstis riigisisesel tasandil tõlgendamiseks. Eesti on protokolli nr 16 ratifitseerinud ja nõuandva arvamuse küsimise õigus on Riigikohtul. Vt ka EIK kodulehel: https://www.echr.coe.int/Pages/home.aspx?p=caselaw/advisoryopinions&c=.

23

Esimene neist puudutas blanketse õigusnormi lubatavust karistusõiguses. Armeenia konstitutsioonikohus küsis, kas süüteokoosseis, mis sisaldab viidet hierarhiliselt kõrgema õigusakti sättele, mis on omakorda kõrgema abstraktsuse tasemega, vastab õiguskindluse, kättesaadavuse, ettenähtavuse ja stabiilsuse nõuetele. Nimelt viitas Armeenia kriminaalkoodeks põhiseadusliku korra kukutamise paragrahvis põhiseadusele. EIK suurkoda märkis, et kuigi ta ei ole varem sõnaselgelt kinnitanud, et selline „tehnika“ on lubatav, on ta kaudselt kohtupraktikas blanketseid õigusnorme karistusõiguses aktsepteerinud. Seda eeldusel, et karistusõiguse normi kohaldamine koos põhiseaduse normiga, millele viidatakse, on piisavalt selge, täpne ja ettenähtav. Puudutatud isikul peab vähemalt õiguseksperdi abiga olema selge, milline käitumine toob kaasa kriminaalvastutuse. Teiseks vastas EIK Armeenia konstitutsioonikohtu küsimusele selle kohta, millised standardid on kehtestatud teo toimepanemise ajal kehtinud karistusõiguse normi võrdlemisele kehtiva (muudetud) karistusõiguse normiga, et teha kindlaks nende põhimõtteline sarnasus või erisus. Suurkoda märkis esmalt, et eelkõige tuleb teha kindlaks, kas kõnealune tegu oli selle toimepanemise ajal karistatav. Võrdluse peab läbi viima kompetentne kohus ning mitte üksnes definitsioone abstraktselt võrreldes, vaid hinnates konkreetse asja asjaolusid. Armeenia kriminaalkoodeksi asjaomane norm oli alates 2009. aastast osaliselt kitsam, osaliselt laiem. Seetõttu andis EIK suurkoda Armeenia Konstitutsioonikohtule suunise hinnata konkreetse asja asjaolusid, mitte normi abstraktselt. Üldreegel on, et kui muudetud õigusakt on rangem kui see, mis oli jõus teo toimepanemise ajal, siis ei või seda kohaldada. (ii) 17. septembril 2020 leidis EIK konventsiooni artikli 2 (õigus elule) rikkumise

kohtuasjas Kotilainen jt vs. Soome (62439/12), mis puudutas koolitulistamist. Kaebuse olid esitanud 19 Soome kodanikku ja see puudutas 2008. aastal Kauhajokis toimunud koolitulistamist, kus said surma üheksa õpilast ja õpetaja. Tulistaja, kes oli saanud relvaloa vaid mõned kuud varem, tappis koolitulistamise lõpus ka enda. Tulistajat oli ajal, mil tal oli kehtiv relvaluba, täiendavalt küsitletud. Nimelt oli ta postitanud internetti ühe koolitulistamist käsitleva filmi kohta, et see „oli parim meelelahutus“. Politseiinspektor leidis siiski pärast vestlust, et isik ei ohusta ühiskonda ning temalt relva äravõtmine ei ole vajalik. Pärast 23. septembri 2008 koolitulistamist algatati tulistajat küsitlenud politseiinspektori suhtes kriminaalmenetlus ametikohustuste hooletusest rikkumise ja surma ettevaatamatusest põhjustamise süüdistuses. 2011. aastal leidsid Soome kohtud, et inspektor on süüdi esimeses süüdistuses, kuna relvaloaga isiku internetipostitused olid niivõrd häirivad, et temalt oleks tulnud relv ajutiselt ära võtta. Teises süüdistuses ametnikku süüdi ei mõistetud, kuna ta ei pidanud ette nägema reaalset ohtu, et relvaloaga isik korraldab koolitulistamise. Inspektor sai hoiatuse. Lisaks määras Soome valitsus eraldi komisjoni, kes tegi 2020. aasta veebruaris soovitused samalaadsete juhtumite ärahoidmiseks. Kaebajate kompensatsiooninõuded jäid Soomes rahuldamata. Kaebajad, kes olid tapetute lähedased, leidsid EIK-s, et politsei oleks pidanud olema ohust teadlik ning oleks pidanud võtma meetmeid koolitulistamise ärahoidmiseks ja inimeste elude hoidmiseks. EIK ei nõustunud Soome esimese vastuväitega, et kaebajad ei ole enam ohvrid, sest politseiinspektor on süüdi mõistetud. EIK leidis, et kuna Soome riik ei ole konventsiooni rikkumist tunnistanud ning kaebajad ei ole mingit kompensatsiooni saanud, on nad

24

konventsiooni artikli 34 tähenduses jätkuvalt ohvrid. Edasi rõhutas EIK riigi kohustust kaitsta tema jurisdiktsiooni all olevate inimeste elu. EIK ei tuvastanud probleeme Soome tulirelvade regulatsioonis. Samuti oli ta nõus Soome kohtutega, et ei olnud võimalik ette näha reaalset ohtu konkreetsete isikute elule. EIK ei nõustunud ka kaebajate väitega, et politsei oleks pidanud tutvuma tapja ravilooga ja sõjaväelise taustaga, et teha kindlaks isiku vaimne seisund. Siiski leidis EIK Soome-poolse rikkumise ja seda järgmistel põhjustel. EIK rõhutas, et politsei oli teadlik isiku internetipostitustest ja küsitles seejärel isikut, ent ei võtnud temalt relva. Kuigi ühe ametniku otsustusviga iseenesest ei tähenda, et konventsiooni on rikutud, siis antud juhul oli rikkumine laiem. EIK jaoks oli otsustava tähtsusega küsimus, kas olid olemas meetmed, mille võtmist oleks riigivõimu esindajatelt mõistlikult saanud oodata potentsiaalse ohu elule vältimiseks. EIK leidis, et selliseks meetmeks oleks olnud politsei poolt isikult relva äravõtmine. Sellega ei oleks selle isiku konventsiooniga kaitstud õigustesse ülemääraselt sekkutud, kuna Soome seadusandluse kohaselt peeti relva äravõtmist vähesekkuvaks ennetavaks meetmeks. Samuti ei oleks selline otsustus nõudnud eriti keerulist kaalutlusotsust. Seega oleks saanud antud asjaoludel mõistlikult oodata, et sellist meedet kasutatakse. Kuna seda ei tehtud, leidis EIK konventsiooni artikli 2 sisulise rikkumise. Uurimiskohustuse rikkumist EIK ei leidnud. EIK mõistis ühele kaebajale 31 571,97 eurot varalise kahju eest ning igale kümnest „majapidamisest“ (iga tapetud lähedastele) 30 000 eurot mittevaralise kahju eest. Lisaks mõistis EIK välja kohtukulud. (iii) 10. veebruari 2020 otsuses Buturugă vs. Rumeenia (56867/15) leidis EIK artiklite 3 ja

8 rikkumised, kuna riik ei reageerinud naise kaebustele koduvägivalla ja küberkiusamise kohta.

2013. aastal esitas kaebaja oma abikaasa vastu kaks koduvägivallaga seotud kaebust, lisades arstitõendid vigastuste kohta. 2014. aasta jaanuaris paar lahutas. 2014. aasta märtsis palus kaebaja politseil kontrollida pere kasutuses olnud arvutit, sest talle tundus, et tema endine abikaasa on väärkasutanud tema elektroonilisi kontosid, seal hulgas Facebook’i kontot, ning on kopeerinud eravestlusi, kaebaja dokumente ja fotosid. Septembris 2014 esitas kaebaja kolmanda kaebuse, mis puudutas kirjavahetuse konfidentsiaalsuse rikkumist. Veebruaris 2015 lõpetati uurimine, kuna kaebaja eksabikaasa ähvardusi ei peetud nii tõsisteks, et need kvalifitseeruksid kuriteoks. Kaebaja eksabikaasale määrati kriminaaluurimise algatamise asemel 250 euro suurune haldustrahv. Kirjavahetusse puutuvat kaebust peeti aegunuks. Hiljem kaebas kaebaja ka selle peale, et eksabikaasa jälitab teda tänaval, kuid EIK otsuse tegemise ajal oli selle kaebuse uurimine pooleli. EIK hindas kaebust konventsiooni artikli 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) ja artikli 8 (õigus eraelu austamisele) alusel koos. Esiteks tõi EIK välja, et uurimisasutused ei olnud hinnanud kaebaja kaebusi koduvägivalla aspektist, vaid lähtunud pelgalt kehalise väärkohtlemise koosseisust. EIK heitis ette, et riigi ametivõimud ei olnud võtnud arvesse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ehk nn Istanbuli konventsiooni10. EIK ei olnud nõus ka uurimise järeldustega, et ähvardused kaebaja suhtes ei olnud piisavalt tõsised ning et ei olnud tõendatud, et tema abikaasa oli teda vigastanud.

10 RT II, 26.09.2017, 2, https://www.riigiteataja.ee/akt/226092017002. EIK viitas Istanbuli konventsiooni artiklitele 3, 33 ja 34, mis sätestavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla mõisted, ning kus selgitatakse, mis on psüühiline vägivald ja mis on jälitamine.

25

EIK heitis ette, et samal ajal ei oldud tuvastatud ka ühtegi teist isikut, kes kaebajat oleks võinud vigastada. EIK pidas uurimist ebatõhusaks ja ebapiisavaks. Mis puudutab kirjavahetuse konfidentsiaalsuse rikkumist, siis kuigi asjaomane tegu oli kriminaalkorras karistatav, olid ametivõimud jätnud kaebaja (kriminaalmenetluse raames esitatud) kaebuse sisuliselt hindamata. EIK rõhutas, et küberkiusamine on üks naiste- ja lastevastase vägivalla liike ning see võib seisneda erinevates tegevustes, sh ohvri arvutisse loata sisenemises, sealt mh isiklike andmete ja fotode võtmises, jagamises ja nendega manipuleerimises. Tihti on küberkiusajaks isiku partner. Seetõttu nõustus EIK kaebajaga, et riigi ametivõimud oleksid pidanud küberkiusamise kaebust koduvägivalla uurimise raames arvesse võtma. Kaebaja sellekohased kaebused jäeti aga tähelepanuta ning väideti, et mis tahes leide (arvutiga manipuleerimine) ei saaks võtta arvesse ähvarduste ja vägivalla uurimisel. Ka viidati aegumisele. EIK pidas Bulgaaria ametivõimude otsuseid liiga formalistlikeks ning leidis, et tegelikult kaebaja kaebusi eksabikaasa poolt tema andmete kasutamise kohta ei uuritud. EIK leidis konventsiooni artiklite 3 ja 8 rikkumise, kuna riik ei olnud täitnud oma positiivseid kohustusi. (iv) 25. juunil 2020 leidis EIK suurkoda otsuses S.M. vs. Horvaatia (60561/14)

konventsiooni artikli 4, mis sätestab orjuse ja sunniviisilise töötamise keelamise11, rikkumise. Suurkoda selgitas, millal on inimkaubandus selle sättega hõlmatud.

Kaebaja oli saanud Facebook’is (FB) tuttavaks mehega, kes lubas aidata tal tööd leida. Tegemist oli endise politseinikuga. Väidetavalt sundis mees kaebajat aga hoopis mitu kuud prostitutsioonile. Kaebaja pidi teenuseid pakkuma konkreetses korteris või viis mees teda klientide juurde. Kaebaja väitis, et oli mehe mõjuvõimu all, pidi pool teenitud rahast mehele andma ning mees ähvardas ja karistas teda, kui ta käske ei täitnud. Kui ta lõpuks sai helistada, siis aidati tal põgeneda. Politseisse pöördus ta alles siis, kui mees püüdis temaga uuesti FB kaudu suhelda. Mehe suhtes alustati kriminaalmenetlus ning kaebaja tunnistati ohvriks. Kohtud mõistsid mehe aga õigeks, leides, et kaebaja tunnistused on vastuolulised ja ebausutavad ning et puuduvad piisavad tõendid mehe süüdimõistmiseks. Juba 19. juulil 2018 leidis EIK 7-liikmeline koda, et Horvaatia on rikkunud konventsiooni artiklit 4. Samale seisukohale jäi 17-liikmeline suurkoda, kes kasutas lisaks võimalust selgitada oma senist kohtupraktikat. Suurkoda tõi otsuses lisaks rahvusvahelistele instrumentidele välja Euroopa riikide õiguse võrdluse, rõhutades, et kõikides uuritud 39 riigis12 peetaks seksuaalse ärakasutamisega inimkaubandust tõsiseks kuriteoks. Kõigis neis riikides on kriminaliseeritud ka prostitutsioonile sundimine. Suuremas osas riikidest on prostitutsiooni vahendamine karistatav ka ilma sunnimomendita (v.a. Saksamaa, Holland, Sloveenia, Hispaania, Šveits).

11 Ingliskeelne tekst eristab kolme alust: slavery, servitude, forced or compulsory labour. 12 Otsuse punktid 210-212. Albaania, Armeenia, Austria, Aserbaidžaan, Bosnia ja Hertsegovina, Tšehhi Vabariik, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Georgia, Saksamaa, Ungari, Island, Iirimaa, Läti, Liechtenstein, Leedu, Luxembourg, Malta, Moldova, Montenegro, Holland, Põhja-Makedoonia, Norra, Poola, Portugal, Rumeenia, Venemaa Föderatsioon, San Marino, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Türgi, Ukraina ja Ühendkuningriik.

26

Edasi analüüsis EIK (otsuse punktid 279-303) esmalt konventsiooni artikli 4 ulatust ning võttis kokku, et inimkaubandus kuulub artikli 4 kohaldamisalasse, kui esinevad kolm inimkaubanduse rahvusvahelises definitsioonis ette nähtud elementi: tegu (action; st värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine); vahendid (means; jõu või muu sunnimeetodi kasutamine või sellega ähvardamine, inimrööv, pettus, võimu kuritarvitamine või isiku abitu seisundi ärakasutamine või teist isikut kontrolliva isiku nõusoleku saavutamiseks makse tegemine või vastuvõtmine või muu hüvise pakkumine või vastuvõtmine) ning eesmärk (purpose; prostitutsioon või muu seksuaalne ärakasutamine).13 EIK märkis, et inimõiguste konventsiooni tähenduses hõlmab inimkaubandus nii riigisisest kui ka piiriülest tegevust ning see ei pea olema seotud organiseeritud kuritegevusega. Mis puudutab artiklis 4 nimetatud „sunniviisilise töötamise keeldu“, siis selle normi eesmärk on kaitsta isikuid tõsise ärakasutamise eest, mille hulka kuulub prostitutsioonile sundimine. Ja seda hoolimata sellest, kas konkreetne asi on seotud (samaaegselt ka) inimkaubandusega. Otsuse punktides 304-306 rõhutas EIK, et riikide konventsiooni artiklist 4 tulenev positiivne kohustus hõlmab: kohustust kehtestada seadusandlik ja haldusraamistik, millega keelatakse inimkaubandus ja karistatakse selle eest; teatud asjaoludel kohustust võtta konkreetseid meetmeid inimkaubanduse ohvrite või potentsiaalsete ohvrite kaitseks; menetluslikku kohustust uurida võimalikku inimkaubandust. Viimane kohustus tähendab, et tuleb läbi viia uurimine, mis võimaldab teha kindlaks asjaolud ja tuvastada – kui selleks on alus – vastutavad isikud. Selleks peavad uurimisasutused koguma tõendeid. Konkreetses asjas leidis EIK, et tegemist oli inimkaubanduse ja prostitutsioonile sundimisega. Vahendiks oli kaebajaga FB vahendusel ühenduse võtmine, kusjuures haavatava isiku suhtes väärkasutati võimu (tegemist oli endise politseinikuga ja kaebaja oli alates kümnendast eluaastast olnud lastekodus), sundi ja pettust (kaebajale pakuti FB kaudu tööd, kuid tegelik eesmärk oli prostitutsioonile sundimine). Teoks pidas EIK majutuse pakkumist. EIK leidis, et sellises olukorras oleksid Horvaatia ametivõimud pidanud kaebaja väiteid korralikult uurima, kuid ühtegi uurimistoimingut ei tehtud (ei kuulatud üle ühtegi tunnistajat, ei uuritud FB suhtlust, ei selgitatud, kes oli korteri, kuhu kaebaja viidi, omanik jne). Uurimisasutused oli toetunud asja kohtusse viimisel vaid kaebaja ütlustele, mistõttu tekkis kohtus sõna sõna vastu olukord. Uurimisasutuste tegematajätmine takistas kohtutel kaebaja ning tema väidetava sundija suhte tuvastamist ning selgitamist, kas kaebajat kasutati ära või mitte. EIK leidis konventsiooni artikli 4 (menetlusliku poole ehk uurimiskohustuse) rikkumise.

13 Vt ka RT II, 23.12.2014, 2. Inimkaubandusvastane Euroopa Nõukogu konventsioon, artikkel 4 mõistete kohta. Artikli 4 (a): inimkaubandus – isiku ärakasutamise eesmärgil tema värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine jõu või muu sunnimeetodi kasutamise või sellega ähvardamise, inimröövi, pettuse, võimu kuritarvitamise või isiku abitu seisundi ärakasutamise või teist isikut kontrolliva isiku nõusoleku saavutamiseks makse tegemise või vastuvõtmise või muu hüvise pakkumise või vastuvõtmise teel. Ärakasutamine sisaldab vähemalt teise isiku prostitutsioonile sundimist või muul viisil seksuaalset ärakasutamist, sunniviisilist tööd või teenuseid, orjuses või sama laadi seisundis pidamist või elundite eemaldamist.