101 e lahingut preview - raamat24 · 2017-06-14 · põhjasõda 1700–1721 koht narva tulemus...
TRANSCRIPT
EESTILAHINGUT
Mati ÕunHanno Ojalo
Tekst © Mati Õun, 2012
(ptk 1, 2, 3, 4, 6, 7, 9, 10, 11, 12, 15, 16, 18, 19, 20, 29, 30, 31, 33, 34, 63, 64, 65, 66, 67, 68, 69, 70, 71, 72,
73, 74, 75, 76, 78, 79, 80, 81, 82, 83, 85, 91, 92, 93, 94, 95, 96, 97, 98, 101)
Tekst © Hanno Ojalo, 2012
(ptk 5, 8, 13, 14, 17, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 32, 35, 36, 37, 38, 39, 40, 41, 42, 43, 44, 45, 46, 47, 48,
49, 50, 51, 52, 53, 54, 55, 56, 57, 58, 59, 60, 61, 62, 77, 84, 86, 87, 88, 89, 90, 99, 100)
Fotod ja illustratsioonid © Rahvusarhiiv, Eesti Ajaloomuuseum, Saaremaa Muuseum, Mahtra
Talurahvamuuseum, autorid ja pärijad, 2012
Toimetaja Ede Kõrgvee
Retsensent Ago Pajur
Kujundaja Mari Kaljuste
ISBN 978-9985-3-2529-2
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2012
www.varrak.ee
Printon trükikoda AS
5
SISUKORD
1. Kuningas Yngvarri lahing eestlastega 10
2. Salme lahing 12
3. Bråvalla lahing 14
4. Raudvärava merelahing 16
5. Ümera lahing 18
6. Uue sadama merelahing 20
7. Madisepäeva lahing 22
8. Tallinna (Lindanise) lahing 24
9. Lihula lahing 26
10. Muhu linnuse piiramine 28
11. Jäälahing 30
12. Rakvere lahing 32
13. Sõjamäe lahing 34
14. Smolino lahing 36
15. Venelased vallutavad Narva 38
16. Tallinna piiramine 21. august 1570– 16. märts 1571 40
17. Koluvere lahing 42
18. Veresaun Rakvere all 44
19. Tallinna piiramine 23. jaanuar–13. märts 1577 46
20. Narva ja Ivangorodi vallutamine 48
21. Narva lahing 50
22. Erastvere lahing 52
23. Hummuli lahing 54
24. Kastre jõelahing 56
25. Tartu kaitsmine 58
26. Narva kaitsmine 60
27. Läsna lahing 62
28. Vinni lahing 64
29. Mohni-Pärispea merelahing 66
30. Tallinna merelahing 68
31. Kose-Uuemõisa sõda 70
32. Mahtra sõda 72
33. Eestlased Vene-Türgi sõjas 1877–1878 74
34. Mäss ristlejal Pamjat Azova 76
6
35. Kihnu merelahing 78
36. Saksa sõjalaevastiku rünnak Paldiskile 80
37. Saksa dessant Tagalahes 82
38. Võitlused Väinatammi positsioonil 84
39. Väinamere lahing 86
40. Suure Väina merelahing 88
41. Keila lahing 90
42. Narva lahing 92
43. Punapargi (Voltveti) lahing 94
44. Spartaki ja Avtroili vangistamine 96
45. Valkla lahing 98
46. Kehra lahing 100
47. Aidu lahing 102
48. Kärstna lahing 104
49. Utria dessant ja Narva vabastamine 106
50. Paju lahing 108
51. Orava–Petseri lahing 110
52. Pihkva vallutamine 112
53. Võru-Jēkabpilsi operatsioon 114
54. Cēsise (Võnnu) lahing 116
55. Cēsise operatsioon (Limbaži-Starte-Cēsise-Rauna operatsioon) 118
56. Riia operatsioon 120
57. Rünnak Riiale mere poolt 122
58. Pihkva kaitsmine 124
59. Daugavpilsi lahing 126
60. Orjoli-Kurski lahing 128
61. Krasnaja Gorka operatsioon 130
62. Narva kaitselahingud 132
63. Kommunistide rünnak sõjakoolile 134
64. Sakslased vallutavad Pärnu 136
65. Porhovi lahing 138
66. Tartu vabastamislahing 140
67. Audru lahing 142
68. Kautla lahing 144
69. Rapla võitlused 146
70. Tallinna lahing 148
71. Juminda miinilahing 150
72. Muhumaa dessant 152
73. Võitlused Saaremaal 154
7
74. Võitlused Hiiumaal 156
75. Velikije Luki lahing 158
76. Eesti brigaad Neveli võitluses 160
77. Meerapalu lahing 162
78. Narva suurlahing 164
79. Meriküla dessant 166
80. Korsun-Ševtšenkovski väljamurd 168
81. Tallinna pommitamine 170
82. Tankikrahvi rünnakud 172
83. Sinimägede lahing 174
84. Tartu kaitselahingud 176
85. Saksa torpeedopaatide miinileaju Narva lahel 178
86. Vastupealetung Tartu all 180
87. Emajõe rinde läbimurdmine 182
88. Avinurme lahing 184
89. Porkuni lahing 186
90. Keila-Harutee lahing 188
91. Muhumaa dessant 190
92. Väikese Väina ületamine 192
93. Tehumardi öölahing 194
94. Vintri dessant 96
95. Võitlused Sõrves 198
96. Saksa hävitajate Z 35 JA Z 36 miinileaju Naissaare juures 200
97. Eesti diviis Sileesias 202
98. Kuues Kuramaa lahing 204
99. Saika punkrilahing 206
100. Puutlipalu punkrilahing 208
101. Mäss suurel allveelaevahävitajal Storoževoi 210
Isikunimede register 212
Kohanimede register 217
Fotode ja illustratsioonide allikad 221
8
9
Kui meie esivanemad 10 000 aasta eest Eesti aladele jõudsid ja ennast siin sisse seadsid, ei kujutanud nad
ette, et sellest maast saab Tuulepealne Maa ja Veremaa. Samuti seda, et see kaunis maa ahvatleb nii palju
kõikvõimalikke vallutajaid, rüüstajaid ja „vabastajaid“, kellega meil peaaegu lakkamatult võidelda tuleb.
Viimase tuhande aasta jooksul on Eestil ja eestlastel olnud vähe rahuperioode, kus puudus vajadus võidelda.
Lisaks Eesti heitlikule saatusele tuleb kohe ka mainida, et kaotusi on ju olnud võitudest rohkem ja iseseisvust
oleme vähem maitsta saanud kui iket. Kuidas tuua meie sõjaajaloost välja need 101 lahingut, mis oleksid kõige
olulisemad või iseloomulikumad?
Üheks võimaluseks on vaadelda ainult Eesti pinnal ja rannavetes toimunud relvakokkupõrkeid, kas siis eestlaste
osalusel või võõrvägede omavahelist arveteklaarimist meie maa pärast. Kuid paraku on suur hulk Eesti ajaloo
jaoks olulisi ja ohvriterohkeid võitlusi toimunud meie piiride taga – nimetagem kasvõi Landeswehri sõda või
Velikije Lukit. Seega valisime käesoleva raamatu jaoks välja kõik need lahingud, millel oli oluline tähtsus Eesti
ajaloos, samuti ka need, kus suur hulk eestlasi võõrsil pidi sageli kahtlaste eesmärkide nimel rohkearvuliselt
ohvreid tooma. On tõesti üllatav, kui palju erinevaid riike ja rahvaid on lisaks eestlastele sellel maal verd valanud
– venelased, sakslased, rootslased, taanlased, soomlased, poolakad, lätlased, leedulased, liivlased, tatarlased
– kui nimetada olulisemaid.
Eestimaa pinda on aastasadade jooksul maetud tuhandeid ja tuhandeid sõjamehi ning tapetud rahulikke
elanikke. Kindlasti ei ole Eesti kõige rohkem kannatanud maa Euroopas või maailmas, kuid see on meie kodu. Ja
meie esivanemad on selle eest võidelnud ja langenud. Neile langenud sõdalastele, Ümera, Võnnu ja Sinimägede
sangaritele, ongi see raamat pühendatud.
Kindlasti tekitab meie lahingutevalik, mis on paratamatult subjektiivne, küsimusi ja neid võib olla väga palju.
Miks on välja nopitud just need 101 relvakokkupõrget, mõned isegi Eestist õige kaugel asuvad? Kas ei oleks olnud
mõistlik keskenduda rohkem Eesti pinnal toimunud lahingute käsitlemisele? Vaevalt tekitab küsimusi näiteks
Ümera (1210) või Paju (1919) lahingu kaasamine. Raamatusse on võetud näiteks Bråvalla (750) ja Koluvere (1573)
lahing, samas on välja jäänud Mäo (1603) ja Ruunavere (1567) lahing. Tegelikult oleks võimalik lisada raamatus
käsitlemist leidnutele veel samapalju, kuid paraku seab sarja „101 Eesti ...” formaat loomingulisele palangule
kindlad piirangud.
Ja tahes-tahtmata pärineb suurem osa lahinguid ikkagi 20. sajandist – I ja II maailmasõjast ning Vabadus-
sõjast. Loodame, et sõjaajaloohuvilised saavad raamatust kasulikke teadmisi ja kriitikud tänuväärset materjali
sule teritamiseks!
Raamatus kirjeldatud lahingute toimumise kuupäevad on kuni 1581. aastani Juliuse kalendri järgi, perioodil
1700-1917 tänapäeval kehtiva Gregoriuse kalendri järgi (infotabelis on sulgudes ära toodud ka toona kehtinud
Juliuse kalendri kuupäevad) ja alates 1918. aastast ainult tänapäevase kalendri järgi.
Täname kõiki, kes aitasid kaasa selle raamatu valmimisele – eriti Aime Kalapüüdjat, Tiit Noormetsa, Mari
Pokkineni, Urmas Salot, Mahtra Talurahvamuuseumi ja Saaremaa Muuseumi.
Mati Õun
Hanno Ojalo
10
1KUNINGASYNGVARRI
LAHINGEESTLASTEGA
Suvi 600
Esimene teade lahingust Eestis ja eestlastega pärineb 13.
sajandi algupoolel Islandil kirja pandud Ynglingite saa-
gast, mis põhineb poolele tosinale varasemale kirjalikule
ning suulisele allikale. Saagas on juttu müütilistest ja
seejärel ka ajaloolistest rootslaste kuningatest, kellest
ei maksa arvata, et nad valitsesid Rootsimaa üle enam-
vähem selle tänapäevastes piirides. Ynglingite saaga
kuningad olid väikekuningad, kes valitsesid tavaliselt
mingit maakonda ja sõdisid mõnikord merekuninga-
tega, „kes ei maganud kunagi suitsuste sarikate all ega
joonud kunagi mujalt kui joogisarvest”.
Meie esimese lahinguloo peategelase Yngvarri (ka
Yngvar või Ingvar) isa, Sigtuna kuninga Eysteinni tap-
piski üks merekuningaist, Taanist pärit Sölvi. Sölvi tuli
ootamatult oma meestega öösel, kui kuningas Eysteinn
pidas Loofundis pidu, piiras peomaja ümber ja põletas
Sigtuna kuninga ning tema kaaskonna sisse. Seejärel
sõitis Sölvi Sigtunasse ja nõudis, et teda seal kuningaks
nimetataks. Seepeale kogusid kohalikud mehed väe, et
kuningatapja minema lüüa. Kuid Sigtuna mehed said
11 päeva kestnud võitlustes ise lüüa ja Sölvi saigi lisaks
Jüütimaal asuvale kuningriigile teise lisaks.
Aga mitte kauaks. Rootslased tapsid ta ja uueks Sigtuna
kuningaks sai Eysteinni poeg Yngvarr. See olevat olnud
vägev sõjamees, kes oli tihti sõjalaevadel. Rootsimaal
olnud tollal palju sõdu taanlaste ja idateemeestega,
ütleb Ynglingite saaga. Aga ilmselt on „idateemehed”
saaga üleskirjutamise aegne juurdekirjutis, sest aastal
600 ei olnud skandinaavlased Idateed – Austrvegr’i – veel
avastanud. Idatee on viikingiteaegne laevatee, mis läks
üle Läänemere ja Liivi ning Soome lahe Ida-Euroopa
suurtele jõgedele ja nende kaudu Mustale ning Kaspia
merele. See oli tee idaslaavlaste ja soomeugrilaste maa-
dele (Venemaa oli veel tekkimata), Volga-Bulgaariasse,
Bütsantsi ja Kesk-Aasiasse.
Kuningas Yngvarri aegadest oli viikingiaega aga
veel kaks sajandit. Yngvarr sõitis üle Läänemere itta
tõepoolest, aga vaid Eestisse (til Eistlandz). Oli suveaeg
ja Yngvarr sõdis paigas, mille nimi olnud Kivi (at Steini).
Eestlased tulnud välja suure ja vapra väega ning roots-
lased ei saanud nende vastu. Kuningas Yngvarr langes
lahingus, ta vägi põgenes peagi – ilmselt paatidel.
Sest purjelaevad ilmusid Läänemerele alles 100 aastat
hiljem, aastast 700. Aastal 600 ületati Läänemerd
sõudepaatidel.
Kuningas maeti enne rootslaste lahkumist mereran-
na lähedale Adalsyslas; see tähistab saagades maad,
mis on Saaremaa (Eysysla) vastas. Seda on arvatud
Läänemaaks.
Kuningas Yngvarri lüüasaamise ja surma ajaks pee-
takse aastat 600 või 7. sajandi algust. Otsustava lahingu
koht ja kuninga matmispaik on aga siiamaani leidmata.
Yngvarri hauda on haritud baltisakslased otsinud Lää-
nemaalt mitmest paigast, kuid edutult. Merearheoloog
kapten Vello Mäss on välja tulnud oletusega, et kohanimi
at Steini tähendab mõnda mereäärset kõrget kaljut
– näiteks Mustjala panka Saaremaal või pankrannikut
Pakri poolsaarel. Sellega saab vaid nõustuda.
Olgu veel öeldud, et Yngvarri kõrge ameti päris
ta poeg Önundr. Ta „sõitis oma väega Eestimaale, et
kätte maksta oma isa eest, läks seal oma väega maale
ja sõdis laialt üle maa ning sai palju saaki ja sõitis
sügisel jälle Rootsi”.
Rikas maa pidi see Eestimaa olema juba aastal 600,
et siit palju saaki oli kaasa viia ja mälestus sellest veel
500 aastat hiljemgi skandinaavlaste hulgas elas.
11
B: Mäss, Vello. Muistsed laevad, iidsed paadid. Tallinn, 1996, lk 59–62. Selirand, Jüri. Viikingiaegsest Eestimaast ja eesti vii-kingeist. Järelsõna Aron Gurevitši raamatule Viikingite retked.Tallinn, 1975, lk 123–24. Ynglingite saaga. Tõnno Jonuksi tõlge ja kommentaarid. Tartu, 2003, lk 5–15, 56–59.
Ruunikivi Östergötlandist, Vendeli ajajärgust (550–800 pKr). Väärib tähelepanu, et karmid Põhjala sõjamehed kandsid tol ajal plisseeritud seelikuid!
60
Narva kaitsmine 7.05.1704–28.08.1704 (26.04.–16.08.1704)
Põhjasõda 1700–1721Koht NarvaTulemus Venemaa võit
Venemaa RootsiJuhid Peeter I
feldmarssal Georg Ogilvy
kindral Henning Rudolf Horn
Osalenudjõud
45 000 meest100 suurtükki
4500–5100 meest449 suurtükki
Kaotused 2000–3000 surnut 2700 surnut1843 vangi
Narvat vallutama suundus Vene piiramisvägi juba 1704.
aasta kevadel enne Tartu käsilevõtmist. Kõigepealt blo-
keeris vojevood Pjotr Apraksini 8000-meheline korpus mai
algul Narva jõe suudme, seejuures seati mõlemale kaldale
üles kokku kaheksa suurtükki tõkestamaks Narvale abi
saatmist mere poolt. Juunis asuti laagrisse juba Narva ja
Jaanilinna juures ning alustati piiramistöid, komandandi
käsul põletasid rootslased maha Narva eeslinnad. Esialgu
oli Vene sõjaväes ligi 20 000 meest, kuid pärast Tartu
langemist 24. juulil saabus kohale ka Šeremetjevi armee
ning nüüd oli piirajaid kokku 45 000 sõjameest. Narvat
kaitses eri andmetel 4500–5100 rootslast (nende hulka
on arvatud ka eestlastest koosnevad Läänemaa ja Järva-
Viru maarügemendid) jonnaka ja isepäise komandandi
Henning Rudolf Horni juhtimisel.
21. juulil alustasid venelased linna tulistamist pii-
ramissuurtükkidest ning saavutasid seejuures ka edu
Narva bastionide ja müüride purustamisel. Ööl vastu
12. augustit tabas üks Vene lõhkepomm kindluse suu-
rimat laskemoonaladu, mis õhku lendas. Lisaks sellele
kannatas Narva juba pikemat aega toiduainete nappuse
käes. Kõigele vaatamata keeldus Horn igasuguse abi-
lootuseta siiski jonnakalt kapituleerumast ja Peeter I
valmistas ette tormijooksu. See algas ootamatult 20.
augustil kell 14. Ootamatult tabatud Narva kaitsjad (kes
olid oodanud rünnaku algust eelmisel ööl ja kellest suur
osa nüüd magas) ei suutnud kaua vastu panna ja peale
tunniajalist ägedat võitlust tungis Vene vägi linna sisse.
Järgnes veresaun ja kahepäevane rüüstamine, mille
legendi kohaselt olevat lõpetanud vaid tsaari isiklik
sekkumine, kes raius mõõgaga surnuks mitu kõige
innukamat rüüstajat.
Vangistatud komandandile olevat raevunud tsaar
vastu lõugu andnud ja oobersti kaheks nädalaks ahelates
vangikeldrisse sulgenud (liigse ülbuse ja Vene sõjavangide
halva kohtlemise eest). Hiljem Venemaale viidud Horn
vabanes sõjavangist alles kümne aasta pärast.
Oma kaotusteks tormijooksul nimetavad Vene allikad
hämmastava täpsusega 359 langenut ja 1340 haavatut, kogu
piiramise jooksul kantud kaotused olid kindlasti suuremad.
Rootslasi sai surma kokku kuni 2000–2700 meest (neist
1300 langes tormijooksu käigus), 1843 langes vangi. Kuid
kõige õnnelikumad olid need 400 sõjameest, kes paik-
nesid Jaanilinnas. Nemad panid vastu kuni 28. augustini
ja kapituleerusid siis tingimusel, et neil lastakse koos
käsirelvadega vabalt lahkuda. Seekord pidasidki venelased
sõna, rootslased läkitati Tallinna ja Viiburisse.
Narva vallutamine oli tsaari jaoks suur võit, lisaks
langes venelaste kätte suur sõjasaak – ligi 449 mitme-
sugust kahurit, haubitsat ja mortiiri, 11 000 püssi ning
hulgaliselt muud sõjavarustust.
B: Palli, Heldur. Kui Raudpea läks: pildikesi Põhjasõja ajast.Tallinn, 1967. Kroon, Kalle. Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas.Tallinn, 2007.
26NARVA
KAITSMINE
7. mai–28. august 1704
61
Peeter I peatab rüüstamise Narvas. Fragment A. Zauerweidi maalist.
108
50Paju lahingul oli oluline osa Eesti rahvaväe jaanuari algul
alanud vastupealetungis Lõuna-Eesti puhastamiseks
vaenlasest. Leitnant Julius Kuperjanovi langemise tõttu
selles kuulsas lahingus ja tänu tema kultuslikule staa-
tusele meie sõjaajaloos on tegemist ühe põhjalikumalt
läbiuuritud episoodiga Vabadussõjas ja samas on see
rohkete ohvrite tõttu tekitanud ka palju vaidlusi.
Olulise raudteetranspordisõlme Valga kaitsmiseks
ja eestlaste peatamiseks koondas Punaarmee kiiruga
lisavägesid. Nende hulgas saadeti meie vägede vastu ka
läti punakütid, kelle võitlusvõime oli teistest Punaarmee
üksustest märksa kõrgem.
30. jaanuaril lõi vastupealetungile tulnud 7. läti
punakütipolgu III pataljon õhtul kell 23.00 Kuperjanovi
Partisanide pataljoni Paju mõisast välja ning järgmisel
päeval kell 10.45 sai Julius Kuperjanov operatsiooni
üldjuhilt Soome Põhja Poegade rügemendi ülemalt
ooberst Hans Kalmilt käsu see tagasi vallutada.
Lahingu algfaasis keskpäeva paiku oli see seotud suurte
raskustega – meie soomusrongid ei saanud purustatud
sildade tõttu rünnakut toetada, samuti ei olnud veel
kohale jõudnud soomlaste Põhja Poegade rügement, kes
üritas ära lõigata punaste taganemisteid. Kuperjanov-
laste rünnakut, mis algas Kalmi juhtimisvigade tõttu
alles kell 12.40, toetas soomlaste suurtükipatarei, mõisa
kaitsjaid abistas kaugemalt üks punaste soomusrong
ja hommikul ka soomusauto. Samuti pakkusid Paju
mõisa kivihooned soodsaid kaitsevõimalusi. Lisaks olid
ründajad kaitsjatega võrreldes arvulises vähemuses.
Sel ajal (kell 13.15) saigi vaenlase kuulidest surmavalt
haavata Julius Kuperjanov.
Põhja Poegade rügemendi I pataljon leitnant
Hannula juhtimisel jõudis appi kell 13.30 ja Paju mõis
vallutati ägedas käsitsivõitluses õhtul kell 16.30. Lät-
lastel õnnestus suhteliselt väikeste kaotustega Valga
suunas taganeda. Seejuures tapsid soomlased ka kõik
taganenud lätlaste poolt haavatuna mahajäetud pu-
nakütid ja eksikombel ka kaheksa keldrisse varjunud
mõisatöölist.
Otseselt Paju mõisas võitlesid ühelt poolt 7. läti
kütipolgu III pataljon koos mõnede tugiüksustega
(400-600 meest) ja meie poolt Kuperjanovi partisani
pataljon (300 meest) koos Soome Põhja Poegade
rügemendi ühe pataljoniga (700 meest) – kokku ehk
poolteist tuhat sõjameest.
Puudustele vaatamata on see lahing üks meie kau-
nimaid episoode Vabadussõja algperioodist ja seejuures
kõige ohvriterohkem. Osavõtjate ja ohvrite arvuga on
20. sajandi autorid sageli liialdama kippunud. Tänu
ajaloolase Urmas Salo hoolikale uurimistööle saame
nüüd öelda, et surmasaanutena kaotasime raskes Paju
lahingus 48 meest (eestlasi 20 ja soomlasi 28, kaasa
arvatud haavadesse surnud), visa vastupanu osutanud läti
punakütid aga pääsesid kõigest 28 langenu, haavatuna
PAJU LAHING
30.–31. jaanuar 1919
Paju lahing 30.-31.01.1919Eesti Vabadussõda 1918–1920
Koht Paju mõis Valga lähedalTulemus Eesti-Soome võit
Eesti VabariikKuperjanovi partisanipataljonSoome Põhja Poegade rügement
Nõukogude VenemaaLäti 7. kütipolgu III pataljonMuud üksused
Juhid leitnant J. Kuperjanovooberst H. Kalm
E. Vitols
Osalenudjõud
Eesti: 300 meestSoome: 600 meest2 suurtükki5 kuulipildujat
600–800 meest1 suurtükk, 1 soomus-rong, 1 soomusauto,12 kuulipildujat
Kaotused Eesti: 20 surnut 52 haavatutSoome: 28 surnut 40 haavatut
28 surnut 23 haavatut
109
tapetu ja teadmata kadunuga. Peale selle oli võitlevatel
pooltel veel kaks korda rohkem haavatuid.
Suurte kaotuste põhjuseks oli pealetung lagedal
väljal päevavalges hästi varjunud vaenlase vastu, rünnak
allüksustega eri aegadel, s.t. üldjuhtimise vead ja ka
ajutiselt nõrk suurtükiväe toetus. Alusetult on suurtes
kaotustes süüdistatud J. Kuperjanovit ning varjatud
seda, et lahingu käiku sai muuta vaid H. Kalm.
Paju lahingu tähtsus oli eelkõige selles, et see tõi
kaasa Valga langemise Eesti vägede kätte järgmisel
päeval ilma võitluseta.
B: Salo, Urmas. Läti punakütid võitlustes Valga pärast 1919. aasta jaanuaris. Valga ja militaaria. Valga muuseumi aastaraa-mat 2004–2005. Valga, 2005, lk 44–50. Salo, Urmas. Paju lahing – müüt ja tegelikkus. Ajalooline Ajakiri nr 3/2000, lk 69–96. Nii-nistö, Jussi; Mattila, Jukka. Pohjan Pojat. Helsinki, 1999.
M. Maksolly. Paju lahing 31. jaanuaril 1919. Akvarell.
170
81Kuna Punaarmee otserünnak Eestisse üle Narva maa-
kitsuse 1944. aasta veebruaris ebaõnnestus, võeti ette
meie linnade pommitamine õhust. On arvatud, et
Venemaal teati Eestis läbi viidud mobilisatsioonist ja
pommirünnakute põhieesmärk oli nõrgendada eestlaste
(aga ka teiste siinsete rahvuste) vastupanutahet – kui
su kodu on tagalas maha põletatud, mis mõtet on veel
sõdida? Teine põhjus võis olla tõesti Saksa vägede tagala
ja transpordisõlmede kahjustamise soov – lihtsalt ei
osatud täpselt pomme heita ja põhiliseks kannatajaks
oli tsiviilelanikkond.
Nii võeti 6.–7. märtsi ööl ette hävitav õhurünnak
Narvale (õnneks olid elanikud sealt evakueeritud) ja 8.
märtsi öösel Jõhvile ning Tapale.
9. märtsi õhtul jõudis pommitamisjärg Tallinnani.
Leningradi lähistelt startinud pommilennukid hakkasid
oma surma ja hävingut toovat lasti alla viskama kell
19.28 Eesti aja järgi. See esimene pommituslaine kestis
2 tundi ja 44 minutit, kella 22.12-ni. Tallinna kohal käis
selle ajaga umbes 240 lennukit, tekitades tohutuid
purustusi ja sadu tulekahjusid. Põlesid Estonia teater,
kus oli käinud Eduard Tubina balleti „Kratt” etendus,
Niguliste kirik ja Raekoja torn. Kesklinnas olid eriti rängalt
pihta saanud Harju tänava äärsed majad, kus restorani
Kuld Lõvi ja kino Amor all olevais pommivarjendeis jäid
inimesed varemete alla lõksu.
Puitelamute rajoonides Pärnu maantee, Suur-
Ameerika tänava ja raudtee vahel ning Tartu maanteest
lõuna pool puhkesid laustulekahjud. Kustutustöid
aga ei saanud teha ka eriti tähtsail hoonetel, kuna
pommitabamusest purunes magistraalveetoru Üle-
mistelt linna ja elektrivoolu katkemise tõttu seiskusid
veevärgi pumbad.
Sakslastel oli Tallinna õhukaitses kuus rasket õhu-
tõrjepatareid kaliibriga 75 ja 88 mm, üheksa 40-mm
automaatkahurit ja ümmarguselt 30 automaatkahurit
kaliibriga 20 mm. Lasnamäe lennuväljal paiknes lennusalk
4/NJG 100, mis koosnes 13-st ööhävituslennukist Junkers
Ju 88 C6. Need võisid tegutseda täielikus pimeduses,
kuid vajasid märgi leidmiseks maapealset lennujuhti,
kes omakorda vajas selleks radaritelt saadud andmeid.
Lennukite jälgimise radareid Freya ja Würzburg oli tollal
kolmel rongil – Jõgeval Celebes I, Kundas Celebes II ja
Raasikul Celebes III, aga ka ööhävituslennukite juht-
laeval Togo, mis õhurünnaku alates Tallinna sadamast
just välja sõitis. Iga rong ja ka Togo juhtis ühekorraga
kaht lennukit, seega sai korraga juhtida vaid kaheksat
ööhävituslennukit.
Hilisõhtul pommitamine lakkas, kuid algas kell
2.07 öösel uuesti. Seekord tuli linna kohale umbes 60
lennukit, mis lasksid langevarjudel alla hõljuda uutel
valgustuspommidel. Tollal nimetati seda valgusmängu
„jõulupuuks” ja seda on näinud ka siinsete ridade kir-
jutaja (M. Õ.). Valgustuspommidele järgnesid lõhke- ja
TALLINNA POMMITAMINE
9.–10. märts 1944
Tallinna pommitamine 9.–10.03.1944II maailmasõda 1939–1945
Koht TallinnTulemus määratlemata
Saksamaa NSV LiitJuhid teadmata teadmataOsalenudjõud
63 õhutõrjesuurtükki15 ööhävituslennukit
300 sõjalennukit
Kaotused 725 inimest surnutena ja 659 vigastatutena (neist Tallinna elanikke vastavalt 554 ja 519)
25–26 lennukit100 lendurit
171
süütepommid, millede allaloopimine kestis kella neljani
varahommikul.
Kahe pommituslaine tulemusel põletati maha ja
purustati täielikult 1549 hoonet, neist 1218 elumaja.
Mitmesuguseid vigastusi said veel 3524 hoonet, pea-
varjuta jäid 20 000 inimest. Hukkus üle 700 inimese,
neist nimeliselt teadaolevalt 554 tsivilisti, 50 Saksa
mundris sõdurit ja 121 Nõukogude sõjavangi. Vigasta-
tuid oli 659 inimest, neist 519 eraisikut, 65 sõjaväelast
ja 75 sõjavangi.
Selles terrorirünnakus osalenud lennukeist lasid öö-
hävituslennukid alla 18 ja õhutõrjekahurid 7–8. Allalastud
lennukeist kukkus üks Hara lahte ja üks Mohni saare
juurde; viimaselt pääses eluga kaks meest.
9.–10. märtsi pommitamine 1944. aastal viis küll hulga
inimelusid ja tekitas tohutut materiaalset kahju, kuid
saavutas moraalses mõttes täiesti vastupidise tulemuse
käsuandjate ideele – õhuterror tugevdas eesti meeste
tahet Narva rindel vastu panna.
B: Kivimäe, Jüri; Kõiv, Lea. Tallinn tules. Tallinn, 1997. Liias,Taavet. Tallinna õhutõrje 1944. aasta märtsipommitamise ajal. Akadeemia, nr 3, 2006, lk 417–434. Õun, Mati; Ojalo,Hanno. Võitlused Läänemerel 1943–45. Tallinn, 2010, lk 61–64.
Sõjapurustused Harju tänaval. 1944.
206
99Pärast Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt 1944.
aastal varjus metsa tuhandeid mehi ja naisi, kes kartsid
arreteerimist, mobiliseerimist või küüditamist võõrvõimu
poolt. Samuti loodeti aastaid Eesti Vabariigi taastamist
Lääne suurriikide toel pärast II maailmasõja lõppu. Ak-
tiivne relvastatud vastupanuliikumine kestis kuni Stalini
surmani, tegelikult aga 1950. aastate lõpuni. Viimane
metsavend August Sabbe hukkus alles 1978. aastal.
Üks metsavendade aktiivsema tegutsemise piirkond
oli Võrumaa. Just siin toimus Misso vallas Saika küla
lähedal metsas 7. märtsil 1951 ohvriterohke relvakok-
kupõrge kohalike metsavendade salga ja NSV Liidu
julgeolekujõudude operatiivgrupi vahel.
Metsa haarangule suundus mitu veoautotäit julge-
olekumehi Vastseliinast. Metsavendade punkri suunas
liiguti Mauri küla ja Rebäse küla poolt. Kella 10 paiku
hommikul algas äge tulevahetus, mida oli kuulda
nimetatud küladesse. Lahing kestis ligi neli tundi ja
selle käigus sai surma viis metsavenda (Lembit Tullus,
Rudolf Tomba, Voldemar Visk, Evald Keir ja Raimund
Pild). Kolm ellujäänud meest suutsid piirajate rõngast
läbi murda ja põgeneda. Jälitajatel õnnestus Roland
Uibot surmavalt tabada, kuid August Kuus ja haava-
tud Richard Vähi jooksid ühte metsatallu, võtsid sealt
hobuse ja kadusid metsa.
Kohalike elanike juttude järgi olevat julgeolekumehed
haarangule läinud mitme mehi täis veoautoga, tagasi
tulles aga mahtunud terveks jäänud ära ühte autosse.
Surma olevat saanud ka gruppi juhtinud leitnant.
Kaotused olevat küündinud 30 surmasaanu ja haava-
tuni. Lahingus langenud metsavennad viidi julgeoleku
kuuri, kus kohale kamandatud sugulased ja omaksed
neid tuvastama pidid. Seejärel maeti surmasaanud
Vastseliina lähistele sohu.
Kaks pääsenud metsavenda suutsid end varjata
veel kaks aastat, siis langesid nad Puutlipalu punkri-
lahingus.
B: Metsavennad Misso, Haanja ja Ruusmäe ümbruses.http://www2.spordilinn.ee/metsavennad/
SAIKAPUNKRI-LAHING
7. märts 1951
Saika punkrilahing 7. märts 1951II maailmasõja järgne vastupanuliikumine
1944–1953
Koht Saika küla piirkond Misso vallas Võrumaal
Tulemus NKVD võitEesti Vabariik NSVL
Juhid Rudolf Tomba? teadmataOsalenudjõud
metsavendade salk:8 meest
Julgeoleku-ministeeriumi operatiivgrupp: 50–60 sõdurit
Kaotused 6 langenut 1 haavatu
teadmata, kuulduste järgi 20–30 langenut või haavatut
207
Mälestusmärk hukkunud metsavendadele. Foto: Kaja Tuul.