Riigikaitse.EEIlmub neli korda aastas koos ajalehega Eesti Ekspress Nr 12 / 21. veebruar 2013EEsti EksprEss

Miks on sõdur ja tema varustus ka infoajastul määrava tähtsusega?

Millised muutused ootavad ees Eesti maaväge, mereväge ja õhuväge?

Intervjuu Kaitseliidu ülema Meelis Kiiliga

Eesti eriüksus koos amee-riklastega Afganistanis

3kaitsevõime

Tutvustame kaitseväe ehitataid uusi tüüpkasar-muid, kuhu koondatakse kokku nii ajateenijate olmeruumid, relvahoidlad kui ka õppeklassid.

LK 16

Reaalse kaitsevõime LooMIse Kava

Pole võimalik ehitada kahte maja, kui raha jätkub vaid ühe jaoks. See iseenesestmõiste-tavana näiv tõdemus kehtib ka riigikaitses:

sõjaliste võimete osas vajame reaalselt eksisteeri-vaid, varustatud ja mehitatud üksusi, mitte ulme-lisi kirjeldusi tulevikuplaanidest, mis kunagi ei realiseeru.

Tänavu aasta alguses heaks kiidetud riigikait-se arengukava on realistlik plaan meie sõjaliste võimete arendamiseks. Selle kohaselt suudame tõsiselt pingutades luua 2022. aastaks kaks kiir-reageerimisvõimelist – see tähendab, täielikult varustatud – jalaväebrigaadi, millest ühes on ka soomusmanöövervõime ning liikursuurtükid, li-saks mitmeid väiksemaid võimeid.

SEEkoRdNE aRENgukava ESitab kõige põhjalikuma ressursiarvestuse, mis Eesti sõjalise kaitse valdkonnas kunagi tehtud. Arvesse võetak-se nii järgmisel kümnendil kasutada oleva raha prognoos kui hinnang sellele, kui palju eri sõjaliste võimete loomine ja ülalpidamine maksab.

Samuti oleme õppinud vara-sematest kogemustest ja talupo-jatarkusest: üle jõu käiv struk-tuur käib meile üle jõu ka juhul, kui paneme ressurssi igale poole ja natuke. Selline ressursside hajutamine viib kahjuks vaid selleni, et häda korral pole meil ühtegi kasutuskõlblikku üksust. Pole midagi parata – reaalseid üksusi saab luua vaid reaalsete ressurssidega; väljamõeldud unistuste-üksused jäägu ulmekirjanduse pärus-maaks. Mitte et arengukava üle ei saaks vaielda – seda on tehtud ja tehakse kindlasti veel –, kuid tu-

leb silmas pidada, et tühjast kohast võimet ei teki ja kõik, mida soovime juurde, peab tulema millegi siiani plaanitu arvel.

Kuigi arengukava on koostatud rangelt ressurs-se ja vajadusi arvestades ning selle heakskiitmise-ga on langetatud mitmeid raskeid, kuid vajalikke otsuseid, ei tähenda see, nagu saaksime plaanis kirjapandud sõjaliste võimete tekkimist võtta ise-enesestmõistetavana. Vastupidi, arengukava on vaid plaan, nüüd tuleb see ka ellu viia.

PlaaNi ElluviimiSE ESimENE Samm on alati kõige keerulisem: kui kümne aasta jook-sul on raha vaid ühe maja ehitamiseks, saame sel-les ajaraamis maja valmis vaid siis, kui jätame teise maja ehitamata. Vastasel juhul ei saa me kümnendi jooksul üh-tegi maja; parimal juhul vaid projektid ja ehk ka vundamendid. Seega on aren-gukava elluviimine ja selles kirjeldatud võimete väljaarendamine võimalik vaid juhul, kui suudame ka reaalsuses oma ressursid just nende võimete loomiseks suunata. Paratamatult tähen-dab see, et me ei saa samal ajal teha kõike muud ja peame seega tegema raskeid otsuseid selles osas, millest loobume.

kõikE SEda SilmaS PidadES tulEb siis-ki tunnistada, et uus arengukava mitte ei vähenda Eesti kaitsevõimet (nagu mõnikord on seda tõlgen-datud), vaid hoopis suurendab seda. Kaks täielikult mehitatud ja varustatud kiirreageerimisvõimega brigaadi on meie kaitseväe arengus suur samm edasi ning seega suurendavad meie kaitsevõimet. Samuti on väljaspool kahtlust, et iseliikuvad suur-

tükid ning uued kolmanda põlvkonna tankitõr-jeraketisüsteemid on kaitseväele vajalikud ning kaitsevõime ei saa nende hankimise tõttu vähe-neda, vaid vastupidi.

mul oN hEa mEEl, Et kaitSEväE juha-taja sõjalise nõuande alusel on välja töötatud kaitseväe uus juhtimisstruktuur, mis on meile sobilik, jõukohane, võimalikult sarnane kaitse-väe sõjaaja-struktuuriga, vähendab bürokraatiat ning säästab raha parema relvastuse ja varustuse hankimiseks.

Arengukavadest ja sõjalistest võimetest rääki-des ei tohi me unustada ka neid inimesi, kes neid

plaane ellu viima ja Eesti riiki kaits-ma hakkavad – kui pole motiveeritud ja professionaal-seid kaitseväelasi,

siis pole ükskõik kui hästi koostatud plaan väärt rohkem kui paber, millele ta on kirjutatud. Sel-les mõttes on uue arengukava keskmes paljuski ka inimesed – nii tubli palgatõusu saavad kaadri-kaitseväelased, 2015. aastaks tänapäevastesse kasarmutesse kolivad ajateenijad kui ka selge territoriaalkaitseülesande ja korraliku varustuse saavad kaitseliitlased.

Sõjalisele riigikaitsele eraldatav kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust pole mitte niivõrd NATO ees võetud kohustus, vaid meie riigikaitse reaalne vajadus. Selge teadmine, et riigikaitse ra-hastamine püsib järgmisel kümnel aastal stabiil-ne, annab meie kaitseväelastele ja planeerijatele kindluse, mille alusel teha plaane relvastuse han-kimiseks või taristu väljaehitamiseks.

Seetõttu on minu prioriteet selle rahastamista-seme hoidmine, et tagada kaitseväele vajalik töö-rahu ja stabiilsus, mida ta meie kõigi julgeoleku ja tuleviku kindlustamiseks vajab.

Käesolev Riigikaitse heidab pilgu hiljuti valitsuse poolt kinnitatud Eesti riigikaitse arengukavale aastateks 2013–2022. Kaitseminister Urmas Reinsalu nimetab

seda reaalse kaitsevõime loomise kavaks, kuna eelmine, nelja aasta eest kinnitatud arengukava polnud pärast ülemaailmse majanduskriisi karmi reha enam realistlik.

Maavägi moodustab löögirusikad – kaks täisvarustuses ja-laväebrigaadi. Kaitseväge ootab ees kolm suurt relvaostu, mida samuti siinsetel lehekülgedel lahkame. Õhu- ja merevägi jät-kavad arengut nappide võimaluste piires. Tanke, lennukeid ja laevu ei osteta – osta võiks, kuid neid ei jaksaks üleval pidada. Aga näiteks 2015. aastaks peaks NATO Balti „õhupolitsei” pat-rullima vähemalt ühe rotatsiooni Ämarist.

Jägala suurt sõdurilinnakut ei tule, küll aga saavad ajatee-nijad mitu ühesugust moodsat ja funktsionaalset kasarmut, mis on ehitatud kõik ühes põhimõttel (vt lk 16). Kaitseväe ja kaitseliidu juhtimine peaks muutuma ladusamaks ning Ees-ti väekoondise isikkoosseis kasvab. Kusagilt ilmub usutavasti välja 8000 uut kaitseliitlast. 2022. aastaks peaks meil olema reserviga kokku välja õpetatud 90 000 võitlejat!

Kokkuvõttes peaks arengukava rakendudes paranema Ees-ti armee kiirreageerimisvõime, peaksime vähemasti paberil sõnastatu põhjal olema võimekamad ründajat pisutki kauem tagasi hoidma, kuni saabub abi NATO liitlastelt. Aga skepti-kud ütlevad, et arengukavasid on ennegi nähtud. Uus asen-dab vana, mis oli tehtud aastateks 2009–2018. Kui palju oleme võimelised kümne aasta peale ette nägema kasutuses olevaid ressursse ja väljakutseid?

Arengukava arvestab SKT tagasihoidliku reaalkasvuga kuni kolm protsenti aastas ja sellega, et kaitsekulutuste osa-kaal SKTst jääb kahele protsendile. Uute suurtükkide ja soo-mukite soetamise kõrval on ehk kõige huvitavam kaitse-liidu tulevik.

Arengukavas seisab selgesõnaliselt, et kaitseliidu peamine sõjaline ülesanne ja vastutus saab olema maa-kaitse (territoriaalkaitse). Justkui hakkaks piirkondliku sõjalise kaitse eest vastutama vabatahtlikest koosnev kaitseliit, mitte kutsealustest koosnev kaitsevägi!

Selleks luuakse neli maakaitsepiirkonda ja Tallinna eri-kaitsepiirkond. Just selle viimase puhul on huvitav, kuidas ja milliste vahenditega kaitseliit suurt ja tähtsat Tallinna kaitsta

kavatseb. Ning millised on selle ülesan-de täitmisel suurimad väljakutsed.

Detailidest kaitseliidu ülem, bri-gaadikindral Meelis Kiili veel ei räägi, asjad loksuvad paika lähi-aastatel.

Tulejõudu ja musklit igatahes olevat kaitseliidul piisavalt.

Riigikaitse.EENeli korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigi kaitset kajastav erilehtVäljaandja AS Eesti AjalehedErilehe väljaandmist finantseerib kaitseminis teerium

Riigikaitse.EE

vabatahtlikult kaitsele!

toivo tänavsuu,tegevtoimetaja

urmas Reinsalukaitseminister

Ressursside hajutamine viib kahjuks vaid selleni, et häda korral pole meil ühtegi kasutuskõlblikku üksust.

illu

str

atsi

oo

n K

ait

sevä

e lo

gis

tiK

aK

esK

us

uue arengukava keskmes on paljuski ka inimesed.

Esikaane foto Toomas HuikVeebis www.riigikaitse.eeTegevtoimetaja Toivo Tänavsuu, e-post toivo@ekspress.eeKujundaja Anneliis AunapuuTrükikoda Printall

LK 6–9

-20 %

Kunimärtsi lõpuni

ROBERT R. LEONHARD

Manööversõja kunstManööversõja teooria ja maa-õhk lahingud336 lk, kk

Raamat annab huvitava ülevaate manöövri arengu kohta sõja pidamises, esitades sealjuures põhjaliku analüüsi meetoditest ja vahenditest vaenlase löömiseks. Üllatuslikult toob autor näiteid ka Alakesander Suvorovi ja Jan Žižka võidukäikudest ning julgeb teha etteheiteid edukaks tituleeritud operatsioonile „Õiglane põhjus“.

PHILIP M. TAYLOR

Mõtterelv Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani384 lk, kk

Käesolev raamat käsitleb propaganda vahendeid. Mitte seda, kas toode (nagu sõda või religioon) on vajalik või mitte, kas see on õige või vale, õiglane või ebaõiglane. Uuritakse vaid vahendeid, mille abil toodet – edukalt või edutult – turustatakse. Raamat annab lugejale teadmisi, kuidas propaganda on arenenud, kuidas seda ära tunda ja milliseid eesmärke võib see eneses peita.

GEOFFREY TILL

MerevõimTeejuht 21. sajandisse640 lk, kk

Geoffrey Tilli tunnustatud teos “Merevõim. Teejuht 21. sajandisse” on mõeldud laiale lugejaskonnale – tegev meremeestele, akadeemi listele uurijatele, merenduse õppuritele ja kõikidele, kellele pakub huvi merevõimu muutuv ja otsustav roll 21. sajandil. Raamatu koostamisel on kasutatud laia ringi eriala spetsialistide abi ja nõuandeid.

Tellides: www.healugu.ee, telefonil 680 4443 või myyk@healugu.ee

Riigikaitse arengukava näeb ette kaitseväe relvastuse ja lahingutehnika uuendamist. Kaitseuuringute keskuse nooremteadur Kaarel Kaas kirjutab, millisejd relvi võib Eesti riik lähema kümnendi jooksul hankida.

LK 11–13

Kaitseväe eriüksuse ülem kolonelleitnant Riho Ühtegi

tutvustab hiljuti loodud kaitseväe eriüksust, mis tegutseb Afgani-

stanis koos ameeriklastega.

LK 14–15

Maaväe ülem kolonel Artur Tiganik, mereväe ülem kapten leitnant Sten Sepper,

õhuväe ülem kolonelleitnant Jaak Tarien ning kaitseväe peastaabi ülem kolonel

Peeter Hoppe kirjutavad, millised muutused ootavad 2022. aastaks kaitseväge

seoses hiljuti heakskiidu saanud riigikaitse arengukavaga.

fot

od

Ka

itse

väg

i

4 analüüs

Enno mõtskolonelleitnant, kirde kaitseringkonna ülem

„varakevadine päev oli era-kordselt soe ja läbikül-munud põllud, millele

oma suurtükid olime paigutanud, hakkasid sulama. Varsti olime suures porimülkas. Venelased olid aga arves-tanud, et pärast tuleülesande täitmist tahame positsioonidelt lahkuda. Sel ajal, kui end vaevaliselt minema kii-rustasime, tabas nende suurtükitule-löök meie ette teele. Me ei kandnud mingeid kahjusid, saime porist välja ning sõitsime üle tee. Just siis plah-vatasid vaenlase mürsud meie endisel asukohal põllul.”

Nõnda meenutas juhtumusi tei-sest maailmasõjast hiljuti vanahärra Endel Haas.

Sõjapidamine on täis selliseid imelisi juhtumeid. Seigad sellest, kuidas pisiasjad, takerdumised või arusaamatused päästavad inimelu-sid. Kuid kuigi sõjas on hävitustöö plaaniline, võivad hävingut ja kahju põhjustada ka hoopis valearvestused. Kas 21. sajandil, infoühiskonnas on mööda lasud välistatud?

iNfoajaStu tugisammasteks on info valdamine ja selle kasutamine. Andurtehnika võimaldab koguda reaalajas luureandmeid (sh elektro-magnetspektris) ning arvuti kergen-dab andmete analüüsi. Aga infoajastu mõiste ei tulene niivõrd infomahu ül-disest kasvust, kui selle kättesaadavu-sest lühikese aja jooksul. Suurelt osalt on plahvatusliku infoleviku muutnud võimalikuks hoopis klaasitöötluse areng – täpsemalt kiudoptilise kaab-

li leiutamine. Elekter muudetakse valguseks ning info edastusmaht on miljon korda suurem kui tavalisel te-lefonikaablil.

Kui lisada siia veel internet ja 4G-mobiilside, on tagatud päevasünd-muste kohene levik üle mandrite. IT annab indiviidile ühes hetkes roh-kem infot kui varem, kuna kajastab reaalaega minimaalse viivitusega. Tehnoloogia kogub, edastab, salvestab ja analüüsib informatsiooni.

Kas see tähendab, et enam ei pea sõda lahingurakmeis sõdur lahingu-väljal?

liitlaSvägEdE 2003. aasta sõja-lisel pealetungil Iraaki kasutati teh-noloogia viimast sõna: varglennukid, mehitamata õhusõidukite kõrgpom-mitamised, lasertäppisrelvad, asuko-hapositsioneerimine, öövõitlusvõime, reaalaja pildistamissatelliidid, and-meside jne. Kuulutati, et tegu on uue sõjapidamisega – nn network-centric warfare. See keskendub informatsioo-nile ja võimaldab selle valdajal saada teadlikuks toimuvast ning seeläbi kii-rendada, tugevdada ja tõhustada sõ-jalisi tegevusi lahinguväljal. Kindral Tommy Franks juhtis sõjategevust ar-vutipõhisest operatiivkeskusest, mis paiknes võitlustandrilt välja jäävas Kataris. Viie päevaga jõudsid liitlas-väed agressiivse maismaamanööv-riga Bagdadi. Suure vaimustusega nimetati kogu sõjakäiku „üksikasja-likult orkestreerituks”.

Sõjandusteoreetik William S. Lind nendib aga, et orkestril on üks diri-gent, ning lahinguväljal ohustab see manööversõja detsentraliseerituse põhimõtet – sest tähendab sisuliselt ainujuhtimist. Just sellise kriitika esitab edukaks tituleeritud operat-sioonile Kõrbetorm (1991) manöövri-teooria ja infoajastu sõjapidamispõhi-mõtete arendaja Robert R. Leonard. Ta väidab, et Ameerika sõdurite tegevus-vabadus oli väga piiratud, rakendati keskset juhtimist ja kontrolli, ning kiire võit tulenes hoopis sellest, et Saddami väed olid koostööaltid: pas-siivsed ja allaheitlikud.

Juhtimisstiilile ja „tehnikapa-raadile” vaatamata mängis nii ühes kui teises Iraagi sõjas otsustavat rolli ikkagi sõdurkoosseis, kes läks kohale ja ründeobjektile sisse murdis. Sõja-pidamine on kindlalt ja valdavalt ini-meste pärusmaa. Lisaks, vaatamata arvutiseeritusele on luureandmete tõlgendamine ja sünteesimine ning lõpuks otsuste tegemine inimmeele lahendada.

Sõjandusteoreetikute arutlused tehnoloogia otsustavusest võidu saa-

vutamise juures tunnustavad endi-selt teaduse sümbioosi sõjakunstiga.

Samuti on aktuaalne teema väe- ja relvaliikide iseseisvuse ning koostöö vajadus. Näiteks õhujõud on väga ka-sulikud, kuna suudavad tabada vas-tast kaitsesügavusse ja rikkuda tema tagalaosiste koostööd. Lisaks on nen-de kiire sekkumine väga oluline maa-väelaste lähiõhutoetuseks.

Samas on ülelennul antud tuli ajaliselt väga piiratud, avaldades mõju vaid plahvatuste ajal. Pärast plahvatusi enam vaenlasele ohtu ei ole. Seega seisneb väe- ja relvaliikide tugevus samaaegses tegutsemises, millega nad ühtlasi kompenseerivad üksteise nõrkusi. Prantsuse sõjan-dusklassik Ardant du Picq kirjeldab meeskonnatöö tõhusust piltlikult, märkides, et ükski „Achilleus” ei saa vastu koostöös tegutsejaile.

iNfoga kaaSNEb selle objek-tiivsuse küsimus. Ülioluliseks on saanud luureandmete adekvaatse valiku, analüüsi ja deduktsiooni või-me. Seda enam, et teadlik petmine on sõjanduses olnud kõrgelt hinnatud läbi ajastute. Info kogumisega on oht liiga detailseks minna, absoluutse sel-guse poole püüeldes võib muuta luu-reanalüüsi võimatuks. Kindral George S. Patton on tõdenud, et lahinguväljal on mõnikord õigel ajal ja agressiivselt elluviidud keskpärane plaan parem kui hiljaks jäänud väga hea plaan.

Omades tõele vastavat luuretea-vet, pole ometi garanteeritud selle efektiivne ärakasutamine. 1944. aastal liitlaste operatsiooni Market Garden ettevalmistusel eirati aerofoto- ja si-deluure andmeid, et sakslastel on ründealas täiendavad soomusüksu-sed. Operatsiooni ei katkestatud ning see päädis kaotusrohkete lahingute-ga, eesmärke saavutamata.

Iraagis 2003. aastal saavutatud

kiire võidu puhul võib samas kahelda konfliktilahendamise operatiivsuses. Pealegi, kuigi relvaliikide koostöö maaväe operatsiooni raames oli koos-kõlastatud, tehnoloogiline ülekaal ilmne ja vaenuväed purustati, inva-siooni alustamise põhjusena toodud Iraagi tuumaarsenali ei leitudki.

hoRiSoNtaalNE kommunikat-sioon, moodne relvastus (sealhulgas „targad pommid”) ning suure võim-susega transport annavad sõjapida-misele suurema tempo ja liikuvuse.

maailmasõja aegses sakslaste Aafri-ka-kampaanias, mida juhtis kindral Erwin Rommel.

Robert R. Leonhard toob välja siis-ki põhimõttelise muutuse, mis on juba aset leidnud: muistses sõjapida-mises oli vastase jõudude hävitamine palju olulisem kui nende avastamine. Praegu on see suhe radikaalselt muu-tunud. Fookuses on hoopis vastase leidmine ja enese varjamine.

Viimasest tuleneb sissisõja loogi-ka ning omamoodi varjamiseks võib pidada ka robotite toomist lahingu-väljale – tahetakse ju säilitada inim-elu. Sõjaajaloolane M. Crevald en-nustab, et tulevikusõjas ei lähe siiski kokku mitte robotid kosmoses, vaid inimesed maa peal.

Arvutipargi kuritarvitamisega on loodud juurde uus „lahinguväli” – kübersõda. See ohustab kõike arvu-titehnoloogiast sõltuvat, sealhulgas internetti, mis on saanud psühho-loogilise mõjutamise operatsiooni-tandriks. Esmasteks sihtmärkideks

on avalik arvamus ja ühiskonna toe-tus.

Nii võib nentida, et infoühiskon-nas on inimmeel kaasatud sõjate-gevusse rohkem kui kunagi varem. Lahingukäiku saab kaasata inimesed väljastpoolt sõjatandrit ja riikideüle-selt.

Info piiranguta levikust ajendatu-na kujundas Martin Libicki visiooni nn Jumala silmast, mis välistab sõja-pidamise, kuna kõik on kõigile näha. Aga vaatamata infoajastu õitsengu-le pole suudetud relvakonflikte ära hoida. Olles teeninud kakskümmend aastat Kaitseväes, tean, et isegi rahu-aja väliharjutustes kaotatakse vahel ülevaade mõne enda allüksuse asu-kohast. Infotehnoloogia vähendab teadmatust, aga ei suuda kaotada muutlikkust.

Infoülekaal ei tähenda pöördu-matut kadu teisele osapoolele. See on vaid võimalus, mille edukas kasu-tus sõltub ikkagi inimesest – üksuse ülemast juhtimispunktis ja sõdurist

lahinguväljal. Ka NATO tänane maa-väedoktriin peab neid lähtekoh-ti olulisteks, rõhutades initsiatiivi haaramise tähtsust ja lahinguplaani paindlikkuse vajadust.

Samas oleks rumal progressi eira-ta. Mõõkadega kuulipilduja-tule vastu ei saa.

Tehnoloogia arenguga tekitatud nn hõbekuulid on suurendanud lahinguedu, samas on neile aja jooksul ikka vastumeede leitud. Bri-ti sõjandusanalüütik Liddell Hart on öelnud, et inimgeeniuse ula-tust ega tema lollust pole võimalik välja arvestada, samuti tema tahte lõpmatust. Leidlikkusel on tänagi la-hinguväljal kanda oluline roll. Sõduri loovus ja algatus on võtmetegurid edu saavutamisel.

Infoajastu positiivne külg on aga kindlasti sõjaväelaste ja tsiviilsekto-ri vahelise koostöö tugevnemine. Ka Eestis on aktiivselt hakatud arenda-ma nn laiapindset kaitset, sealhulgas

Nende võimete baasilt on esile tõste-tud võitlusviis, mida nimetatakse sü-lemitaktikaks – löögid ründeobjektile eri suundadest, viie või enama haju-tatud autonoomse väikeüksuse poolt, et siis kohe jälle hajuda. Praegu pole

see taktika veel valitsev, pigem kasutavad seda eriüksused.

Aga sülemitaktika pole sündinud nüüdisaja infotehnoloogia põhjal.

Sellist võitlusmustrit kasutasid mus-limid oma ratsaväega juba 7. sajandil ning mongolid 13. sajandil. Hajutatud paiknemisest koondusid rünnakuks ka brittide lennukid Britannia lahin-gus, samuti sakslaste allveelaevad liitlaste laevakolonnide pihta tuld andes teises maailmasõjas.

Seega ei tasu uute võitlusdokt-riinide pärast unustada minevikku. Ajalugu on endiselt väga õpetlik. Ka kindral Franksi haaramismanöövrit Iraagi kaitsejõudude vastu on võrrel-dud soomusvägede liikumistega teise

plaanima kaitseväe abi rahuaegse-te kriisiolukordade lahendamiseks. Sõja korral peab tsiviilsektor säilita-ma elutähtsad teenused, juhtima hä-daolukordade lahendamist ja lisaks olema valmis andma ka spetsiifilist

toetust kaitseväele. Kaitsevägi ei sõdi ene-se eest, vaid riigi ja selle kodanike vabadu-se eest. Sõjaajaloolane John Keegan rõhutab, et maailm vajab roh-kem kui kunagi varem

oskustega ja distsiplineeritud sõdu-reid. Lahingumöllus on lõppeks vaid sõdur maalapil ainuke tagatis, et see pole vaenlase kontrolli all.

Eesti sõdurid – sealhulgas maavä-gi – peavad toimima ka meie laantes, niitudel, soodes ja linnades, sõltu-mata digitaliseeritud andmevoost ja kaugmaa täppisrelvadest. Vaenlase tabamiseks, väekaitseks ja jätkusuut-likkuseks on üksiksõduri varustus en-diselt ülioluline.

Kes võidavad sõdu – sõdurid või arvutid?vaatamata tehnoloogia ülikiirele arengule on maaväelane, tema varustus ja oskused sõjakonfliktides endiselt võtmetähtsusega.

Sõjapidamine on kindlalt ja valdavalt inimeste pärusmaa.

infoajastu ei kaota vajadust sõdurite järele.

5analüüs

Keset möllu: rahvusvaheliste julgeolekujõu dude (isaf)

sõdurid afganistanis.fotod nato

6 7arengukavaarengukava

Staap

artur tiganik kolonel, maaväe ülem

maaväe edasises arengus on märksõnadeks kvaliteedi paranemine ja uute võime-

te väljaarendamine. Sellega tõhustame kaitsevõimet ja kasvatame Eesti rahva turvatunnet.

Arengukava on selgelt tulevikku suu-natud ja jätkusuutlik, keskendudes või-metele, mis on hädavajalikud ja mida me suudame välja arendada. Sõjalise kaitse selgrooks jääb maavägi ja selle üksustes väljaõpetatud reservväelased, kellest moodustub Eesti kaitsevõime peamine sõjaline löögirusikas – kaks jalaväebri-gaadi. Need kaks brigaadi saavad olema täielikult mehitatud nii kaadrikaitseväe-lastega kui ka reservväelastega. Kaitsevä-gi on võimeline varustama kahe brigaadi üksused kõige vajaminevaga – olgu sel-leks siis transpordivahendid, relvad või öövaatlusseadmed.

Esimese jalaväebrigaadi üksused hakkavad paiknema üle Eesti ning bri-gaadi staap asub Tapal. Osa seni Kirde kaitseringkonna staabis teeninud kait-seväelasi mehitavad 1. jalaväebrigaadi ametikohad. Samuti hakkab esimesele brigaadile alluma Viru jalaväepataljon.

Teise jalaväebrigaadi, staabiga Võrus Taara linnakus, tuumiku moodustavad Kuperjanovi jalaväepataljon ja Lõuna kaitseringkond. Oluliselt suureneb Ku-perjanovi jalaväepataljoni roll ja välja-õppe maht, sest väeosa peab olema ise suuteline tervet jalaväepataljoni välja õpetama. Tagala- ja lahingutoetusüksusi õpetab teise brigaadi jaoks välja esimene jalaväebrigaad.

Kõik seni väljaõpetatud üksused jää-vad reservi alles, neid kutsume ka edas-pidi õppekogunemistele ning varustame nii hästi kui võimalik. Tunduvalt suure-neb kaitseväe kiirreageerimisvõimekus – kui seni oli meil neli alamehitatud kaitseringkonda ja üks brigaad, siis uue kava kohaselt saame kaks täielikult me-hitatud ja varustatud brigaadi.

Esimene jalaväebrigaad saab olema soomusbrigaad, mille üks pataljon ka-sutab jalaväe lahingumasinaid ja üle-jäänud manööverüksused juba praegu olemasolevaid Sisu soomustransportöö-re. Jalaväe lahingumasinad tuleb meil hankida ja selleks on maailmas olemas mitmeid sobivaid variante. Nendel ma-sinatel on parem soomus ja tulejõud, mis annab meile võimaluse viia jalavä-gi otse lahingusse ning jalgsi tegutsevat sõdurit tulejõuga efektiivselt toetada. Parem manöövervõimekus ja suurem tulejõud võimaldab meie sõduritel pa-remini ellu viia viivituslahinguid ja teostada vasturünnakuid.

Uue relvasüsteemi kasutuselevõtt eeldab mitte ainult tehnilise personali ümberõpet, vaid ka senise taktika üm-ber tegemist ja väljaõppe muutmist alates üksiksõduri tegutsemisest lahin-

guväljal. Soomusmanöövervõimekus on hoopis midagi muud võrreldes sellega, mida me seni teinud oleme. Hetkel on kaitseväel vähe instruktoreid, kes suu-davad välja õpetada jalaväge, et see os-kaks tegutseda jalaväe lahingumasinatel ja koostöös nende masinatega. Kuid me planeerime vastavasisulist väljaõpet koostöös liitlastega ja Kaitseväe Ühen-datud Õppeasutustega.

Koos jalaväe lahingumasinatega moodustavad esimese jalaväebrigaadi selgroo veel kaks jalaväepataljoni, mis opereerivad soomukitel, ja need üksu-sed luuakse Kalevi jalaväepataljoni ja Viru jalaväepataljoni baasil, kus soo-mustransportööride peal hakatakse välja õpetama ajateenijaid.

Mis puutub relvastusse, siis esime-sele jalaväebrigaadile plaanitakse han-kida 155millimeetrised liikursuurtükid ja praegu kasutusel olevad 155milli-meetrised haubitsad lähevad teise ja-laväebrigaadi kasutusse. Nii nagu prae-gu suurtükiväepataljonis, hakkavad liikursuurtükkidel väljaõpet saama ka ajateenijad. Jalaväebrigaadidele lisavad tuletoetust moodsad tankitõrjeraketi-süsteemid. Kaitseväel on plaanis hanki-da moodsad, viimase põlvkonna relva-süsteemid.

Kui meil seni oli veidi tulejõudu, aga manöövervõimest rääkida ei saanud, siis uue arengukava rakendudes saame mõ-lemad korralikul tasemel. Tänu soomus-kaitsele suudame haarata initsiatiivi, vastase peatada ning vastu rünnata. Saa-me otsustavaid lahinguid pidada nüüd ka seal, kus olime seni võimelised vaid vastase pealetungi tagasi hoidma. Uued vahendid võimaldavad ohvitseridel ja allohvitseridel kasutada kõike eri riikide sõjakoolides õpitut, mitte ainult otsida sobivaid alasid kaitsetegevuseks. Nii saa-me tõhusamad, senisest tugevama kaitse ja parema liikuvusega üksused, mis on sama võimekad kui nende juhid.

Muutustest eesti riigikaitsesPeeter hoppekolonel, kaitseväe peastaabi ülem

riigikaitse kümneaastane aren-gukava loob 2022. aastaks eel-dused arendada kaitseväge

kaalutletult ja vastutustundlikult.Jaanuaris valitsuse kinnitatud

riigikaitse arengukava toob olulised muutused kogu kaitseväe ülesehi-tuses: muutub ringkondade staatus, väheneb staapide arv, koondatakse kokku logistilised võimed, täpsustub ja suureneb kaitseliidu roll.

Lisaks 2009. aastal alanud majan-duslangusele, mis tõi kaasa kaitse-eelarve vähenemise umbes kolman-diku võrra, oli kõnealuse arengukava koostamise ajaks muutunud ka julge-olekukeskkond – tänapäeva konflikte silmas pidades vajasime selgemaid kaitseplaane koostöös liitlastega. Pla-neerimise loogika näebki ette kõige-pealt julgeolekukeskkonna hindamist, mille järgi kirjeldatakse võimalikke ohu stsenaariume, nende tõenäosust ning meie võimalikke tegevuskavasid erinevate stsenaariumide korral. Koos-tatud tegevusplaanidel on aga esimest korda juures ka täpne kalkulatsioon, mis puudutab üksuste suurust, va-rustust ja relvastust. Väestruktuuri

loomise põhimõte oli ette valmistada kiirreageerimisüksused, mis on välja õpetatud, reaalselt varustatud ning relvastatud. Selle järgi kujundatakse omakorda juhtimisstruktuur.

tEiSEkS oluliSEkS struktuu-ride ja üksuste määrajaks on kiire ja paindlik üleminek rahuaja juhtimiselt sõjaaja juhtimisele – et rahu- ja sõja-aja struktuurid ja nende toetus oleksid võimalikult sarnased. Maailmaprak-tikast on teada, et konfliktile eelneb tihti pikk kriisiperiood, kus paljude rahuaegsete funktsioonide täitmine on raskendatud, kuid põhjust sõjaaja reegleid rakendada veel pole.

Arengukava raames oli juba vara-

semate Kevadtormi õppuste, aga ka teiste õppuste kogemusele toetudes selge, et ringkondade ülesanded tuleb üle vaadata. Olukord, kus ringkond vastutas nii reservüksuste mobili-seerimise/formeerimise, varustamise ja lõpuks ka sõdimise eest, killustas ilmselgelt niigi piiratud ressursse. Seetõttu hakkabki kogu formeerimi-se ja reservväelastega seonduva, sa-muti logistika eest vastutama loodav

Motivatsiooni mõjutavad otseselt väljaõppe kvaliteet, tegevuse inten-siivsus, pädevad instruktorid, nüü-disaegne relvastus ja varustus ning taristu.

aRENgukava koNtEkStiS on oluline jooksvate kulude kärpimine, muuhulgas kinnisvara halduse opti-meerimine. Väeüksuste asukohtade optimeerimine võimaldab haldusku-lude vähendamist ning ressursi suu-namist sõjaliste võimete arendami-sele.

Arengukava näeb ette uute kasar-mute ehitust Ämari Lennubaasi, Me-reväebaasi ja Viru Jalaväepataljoni ja Kuperjanovi pataljoni. Teistesse ole-masolevatesse allüksustesse on pla-neeritud väiksemad laiendused. Isik-kooseis suureneb 3600 kaitseväelaseni.

Kaitseväe kümne aasta arenguka-va töötasid pooleteist aasta jooksul välja kaitseväe ja kaitseministeeriu-mi ohvitserid ning ametnikud. See on kava, kus ambitsioonid ja ülesan-ded on kaetud ressurssidega, kus on piiritletud, millist väge me vajame ja millist luua suudame. Kinnitatud arengukava baseerub konservatiivsel majandusprognoosil, kuid tööd on tehtud ka teiste vajalike võimevald-kondadega – näiteks tankiprojekt ja keskmaa õhutõrjevõime, mis ei mahu hetkel kümne aasta plaani ning on jäetud paremaid aegu ootama.

M A A V Ä G I

Maavägi loob kaks täisvarustuses jalaväebrigaadi

toetusväejuhatus. See luuakse osalt praeguse Lääne kaitseringkonna ja logistikakeskuse baasil, kuid täpsem kava selgub juuniks 2013.

Toetusväejuhatuse idees pole ise-enesest midagi uut – ettepanek selle loomiseks tehti kaitseväes juba 2001. aastal. Samalaadsed üksused on ole-mas paljudes liitlasriikides.

Sõjaväelise loogika kohaselt on kolm kuni viis eraldiseisvat elementi, mille funktsioonid on suhteliselt sar-nased, alati mõistlik ühendada, et neid oleks lihtsam juhtida. Pataljoni ülem ei juhi üheksat manööverrühma, vaid kolme manööverkompaniid. Nii ühen-dab ka toetusväejuhatus mitmeid lo-gistika ja toetusega tegelevaid üksusi,

vabastades kaitseväe juhataja paljudest otsealluvatest ning andes ringkondadele ja bri-gaadidele võimaluse tegeleda nende põhiülesannete – kait-setegevuse ja sõdimisega.

EEStit tuRvavaibaNa katva kaitseliidu ülesandeks jääb territo-riaalkaitse. Uus arengukava piiritleb selle ülesande ja vajalikud vahendid täpsemalt. Maakaitse struktuurides-se hakkab kuuluma umbes 5200 täie-likult välja õpetatud, relvastatud ja varustatud kaitseliitlast. Ülejäänud kaitseliitlased jätkavad oma tavapä-rast tegevust ja väljaõpet, kuid nad ei ole kiirreageerijad.

Maakaitsepataljonide ettevalmis-tamine on realistlik, kuid mitte kerge ülesanne. Nii kaitseliidu kui kaitseväe jaoks tähendavad kaitseliidule mää-ratud sõjalised ülesanded suuremat tähelepanu värbamisele, väljaõppele, juhtimisele ja varustamisele.

Kaitseliidu liikmeskond peab kas-vama ning praegused kaitseliitlased senisest aktiivsemalt osalema välja-õppel ja õppekogunemistel. Samuti on oluline pöörata senisest enam tä-helepanu allüksuste juhtide väljaõp-pele, valmistamaks neid paremini ette sõja aja ülesannete täitmiseks.

Kaitseliidu väljaõppes suureneb kaitseväe instruktorite roll, et aren-dada kaitseliidu juhtimissüsteeme ja planeerimisvõimekust. Üks võimalus seda saavutada on ohvitseride rotee-rumine kaitseliidu ja kaitseväe vahel. Aasta alguses asuski kaitseliidu Tal-linna malevat juhtima üks kaitseväe välisoperatsioonide põhiplaneerijaid, major Lauri Abel.

Arenguruumi on kaitseliitlaste, samuti kõigi teiste reservväelaste õp-pekogunemistest osavõtu koha pealt. Eelkõige teeb reservväelastele ja kait-seliitlastele muret õppuste-aegne ta-sustamine, kartus töökohta kaotada. Oleme esitanud seadusandjale ettepa-nekud töötasu osas, osaleme aktiivselt seaduseelnõude loomes ja püüame menetlusi õppekogunemistele tule-mata jätnute suhtes ühtlustada.

KVJ asetäitja

Välisteenistus KVJ esindaja (MilRep)

Kaitseväe juhataja

Kaitseliiduülem

KV peastaabiülem

KV peastaap

Sõjaväe- politsei

Toetuseväejuhatus

1. jalaväe-brigaad

Staap

Remondi- pataljon

Transpordipataljon

Liikumise- ja veokeskus

Kaks formee-rimiskeskust

Põhivalmidus- ja täiendreserv

KVÜÕA*

KVorkester

Toetustee-nuste keskus

Staap

Scouts- pataljon

Staabi-kompanii

Kalevi jalaväepataljon

Vahipataljon

Pioneeri- pataljon

Õhutõrje-pataljon

Suurtükiväe-pataljon

Tagala-pataljon

Staap

Kuperjanovijalaväepataljon

Virujalaväepataljon

2. jalaväe-brigaad

Merevägi Õhuvägi

Staap

Luur

ekes

kus

Erio

pera

tsio

onid

Side

- ja

staa

bipa

taljo

n

KL kool

KL peastaap

KL küberkaitse

Neli maakaitse- ringkonda

15kaitseliidu

malevat

Kaitseväe juhataja

KV peastaap

Sõja

väep

olit

sei

Maavägi

Luur

epat

aaljo

n

Side

- ja

staa

bipa

taljo

nMerevägi KaitseliitÕhuvägi

KV

ÜÕ

A*

KV

logi

stik

akes

kus

* Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused

Vahipataljon

Pioneeri- pataljon

Õhutõrje-pataljon

Suurtükiväe-pataljon

KV kesk- polügoon Kuperjanovi

jalaväe- pataljon

Virujalaväe- pataljon

Põhja kaitse-

ringkond

Kirde kaitse-

ringkond

Lõuna kaitse-

ringkond

Lääne kaitse-

ringkond

1. jalaväe - brigaad

Staap

Staap

Staap

Staap

Staap

KVorkester

Scouts- pataljon

Tagala-pataljon

Kalevi jalaväe- pataljon

Staap

Baas

Staap

Miinilaevade divisjon Baas

Staap

Õhuseire divisjon

KL peastaap

15kaitseliidu

malevat

Naiskodu- kaitse esinaine

Kodutütardepeavanem

Noorkotkastepeavanem

kaitseväe struktuur praegu

tegevusplaanis on täpne üksuste suuruse, varustuse ja relvastuse kalkulatsioon.

kaitseväe uue struktuuri ettepanek

* Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused

Tallinna erikaitse-piirkond

märkus: Struktuuriettepanek võib arengukava rakendus kava väljatööta­mise käigus muutuda.

Allikas: Kaitseväe peastaap

fot

od

Ka

itse

väg

i

9arengukava

Sten Sepper kaptenleitnant, mereväe ülem

sõjalise kaitse arengukava val-guses võib järeldada, et kümne aasta perspektiivis on Eestile

jõukohane nii-öelda kolm-pluss-üks põhimõttel üles ehitatud merevägi: kolm Sandown-klassi miinijahtijat kui miinitõrjevõime kandjad, miinituuk-riüksus miinitõrjevõime lahutamatu osana ning üks tuukritoetuslaev.

Mereväe igapäevane nähtavus ko-duvetes olulisel määral ei kasva, kuid kindlasti ka ei vähene. Võimalusi, mil-leks meil raha ei ole, ei ole mõistlik ega otstarbekas plaanidesse kirjutada. Või-mete arendamine, milleks pole raha, loob pelgalt illusiooni sellest, mida meil pole.

Mitmed „eksperdid” on ajakirjan-duse vahendusel seadnud korduvalt kahtluse alla mereväe laevade lahin-guvõime, kritiseerinud laevade ehitus-materjali, relvastust, hinda jne. Samas pole keegi kahelnud hangitud laevade sooritusvõimes miinitõrje alal, milleks nad on ehitatud.

Võrrelda miinijahtijat õhutõrje-fregati või hävitajaga on sama kohatu kui võrrelda Estonian Airi lennukeid hävituslennukitega ning kritiseeri-da nende soetamist argumendiga, et need ei sobi õhulahingute pidamiseks. Iga töö jaoks on oma tööriist ning sõ-jalaevade osas ei ole (vähemalt mitte veel täna) ette näidata laevaklassi, mis oleks ühtviisi tõhus miinijahtijana, lennukikandjana ja fregatina.

Aga milleks miinijahtimine, mitte lahingulaevad? Eesti on mereriik, meie territooriumist moodustab arvestus-likult 36 protsenti territoriaalmeri,

umbes 60 protsenti meie kaubavahe-tusest käib meritsi ning kriisi- ja sõ-jaolukorras toimetatakse suurem osa liitlasabist kohale mööda mereteid.

Arvestades, et Eesti riigikaitsemu-del toetub kahele sambale – esmane iseseisev riigikaitse ja kollektiivkaitse –, on Eestil mõistlik arendada sõjalisi võimeid, mis on kasulikud nii iseseis-va riigikaitse kui liitlaskohustuste täitmiseks.

Merevägi panustab ka esmasesse iseseisvasse kaitsevõimesse. Rahuajal tegeleme reservväelaste väljaõppe-ga, miinitõrjega merel (piltidel) ehk panustamisega laevasõidu ohutusse, siseriiklike partnerite abistamisega (näiteks abi tuukrivõime kujul polit-sei- ja piirivalveametile) ja rahvusva-helise koostööga. Üks olulisemaid ra-huaegseid ülesandeid on laevateede kontroll, mis on otsene eeldus liitlaste vastuvõtuks, sest mahukam osa liit-

jaak tarienkolonelleitnant, õhuväe ülem

Kindral Johan Laidoner ütles septembris 1939 prohvetlikud sõnad: „Ma ei tea, kes selles sõ-

jas võitjaks tuleb, aga kindlasti see pool, kes saavutab ülekaalu õhus.”

Alates teisest maailmasõjast ei ole võidetud ühtegi lahingut, kui vasta-ne kontrollib õhuruumi. See on karm ajalooline tõde, mis seab Eesti-suguse piiratud ressurssidega väikeriigi väga keerulisse olukorda – kuidas tagada agressiooni korral kontroll õhuruumi üle?

Ei ole mõtet arutleda teemal, kui palju maksab üks hävitaja. Me võime mõnelt sõbralikult riigilt saada an-netusena paar moraalselt vananenud elektroonikaga lennukit, mis veel suu-davad lennata. Kuid kaitseeksperdid hoiatavad: tänapäeva relvasüsteemi-de soetushind moodustab tehnika elutsükli lõpphinnast alla 20 protsendi! Kui meile kingitakski lahingulennukid, siis nende kütus, varuosad ja vajalikud perioodilised uuendused viiksid meid kiiresti pankrotti. Lõpuks oleks meil vaid väikses koguses vananenud teh-nikat, mis vastast ei heiduta ja sõjas olulist rolli ei mängi. Tuleb ausalt tun-nistada, et tänapäeva õhusõja pidamise lahingutehnika on meile kättesaama-tult kallis.

Lahendus on koostöö NATOga. Õn-neks kuulub utoopiline mõte, et Eesti peaks end kogu maailma ohtude eest iseseisvalt ja ihuüksi kaitsma, möödu-nud aastatuhandesse. NATO liikmeid

ei ole alliansi 63aastase ajaloo jooksul kordagi teise riigi poolt rünnatud. Kui mõni NATO riik tunneb ennast ohus-tatuna, kutsub ta liitlased appi, et säi-litada rahu agressorit heidutava jõu kohaloleku kaudu.

Heaks näiteks siin on NATO hilju-tine ühisotsus tugevdada Türgi õhu-kaitset Patrioti rakettidega, vältimaks Süüria võimalikku rünnakut. Just sel põhjusel ei hangi Eesti endale väga kal-list õhutõrjesüsteemi – meie liitlastel on selliseid süsteeme küllaldaselt ja neid saab väga kiiresti meie piirkonda toetama tuua. Kui juba üle 70 miljoni elanikuga Türgi ei suuda kõiki vajalikke sõjalisi võimeid iseseisvalt välja aren-dada, siis miks arvavad mõned „eksper-did”, et Eesti peaks seda suutma?

Riigikaitse arengukava suunab meie napid ressursid nende võimete väljaarendamiseks, mida on esmajär-jekorras vaja omada sõjalise ohu korral Eesti pinnal ning mille puhul oleks liit-laste abi saabumine aeganõudev. Lisaks sellele jäävad alles ka kehtiva arengu-kava kaks prioriteeti: tõhus eelhoiatus-võime ja liitlaste vastuvõtmisvõime.

Juba Eesti õhuväe taasloomisest saadik on meie tegevuse eesmärk koos-töö liitlastega. Tulevikku vaadates on kaks peamist ülesannet. Esiteks – meie radaritest, juhtimiskeskusest ja side-seadmetest koosnev õhuseire on pi-devalt ühendatud NATO integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteemiga (NA-TINAMDS – NATO Integrated Air and Missile Defence System) ning toodab ja edastab katkematult (24/7) situatsiooni-pilti meie piirkonna õhuruumist. Meie insenerid hoiavad radareid ja sidesead-meid pidevalt töös. Meie spetsialistid töötlevad radarinfo nõuetele vastavaks

situatsioonipildiks ja meie sihitajad juhivad NATO õhuturbe hävitajaid tu-vastamist vajavate sihtmärkideni. Igal ajal, öösel ja päeval, olgu või jõuluöö, on kümmekond õhuväelast tööl ja tagavad liitlaste abiga kontrolli taeva üle.

Teiseks – me arendame välja ja me-hitame Ämari lennubaasi selliselt, et liitlased saaksid kriisi korral siia kii-resti juurde tuua lahinguvõimet, mille kohalolek sunniks võimaliku agressori juba enne konflikti algust ümber mõt-lema ja rünnakuplaanidest loobuma. Eesti julgeolekule on kõige ohtlikum, kui me ise käitume üksiku, liitlasi mitteusaldava väikeriigina. Just selline on agressiivse suurriigi ideaalvastane. Mida rohkem me teeme koostööd liit-lastega, seda selgem on potentsiaalsele agressorile, et Eestit rünnates ründab ta tervet NATOt ja tema plaanid on määratud nurjumisele. Liitlaste len-nuvahendite sagedad Ämari lennu-baasi külastused ja harjutused Eesti õhuruumis saadavad kogu maailmale selge signaali: Eesti on NATO lahuta-matu osa.

Oleme realistliku pilguga ning ar-vutuste abiga üle vaadanud ressursid ja nendest tulenevad võimete piirid. Meie senised ülesanded jäävad keh-tima – uute radarite ühishange koos Soomega viiakse lõpule, kümme aastat vanad seiresüsteemid kaasajastatakse, lennubaas arendatakse lõpuni välja.

Kui varem tahtsime Ämari mehita-da 24/7 põhimõttel aasta läbi, siis pärast põhjalikke kaalutlusi jõudsime targe-ma lahenduseni. Töö- ja puhkeaja sea-dus kehtib rahu ajal ka kaitseväelastele ning sellest tulenev 40tunnise töönä-dala nõue tähendab, et 24/7 printsiibil töötamiseks oleks tarvis vähemalt viie

Õ H U V Ä G IM E R E V Ä G I

vahetuse jagu inimesi. Nende kõigi rii-gi palgal hoidmine ei oleks mõistlik.

Uue arengukava järgi mehitame Ämari paindlikumalt. Üldjuhul toimub rahuaegne lennutegevus tööpäevadel ja tööajal ning selle tagame aasta rin-gi. Meil on aga ka piisav hulk inimesi tagamaks teatud perioodidel lennuväl-ja töö ööpäev läbi. Kriisi või sõja korral nimetatud seadus kaitseväelasele ei kehti, siis suudame liitlased vastu võt-ta sõltumata nädalapäevast või kella-ajast.

Eesti õhuväe oma lennutegevus säilib mahus, mis tagab ja toetab meie teiste väeliikide ülesannete täitmist ning maaväe üksuste väljaõpet. Meie pilootide poolt opereeritavad õhusõi-dukid L-39, An-2 ja Robinson R-44 ei viska küll ühtegi pommi ega tulista välja rakette, kuid ilma nendeta ei saaks me koolitada NATO õhuturvet toetavaid sihitajaid, ei suudaks päde-vana hoida meie lennuvälja käitavat meeskonda ning ka välimissioonide-le siirduvad maaväeüksused peaksid üliolulist koostööd õhuvahenditega õppima kuskil mujal kui Eestis, Sir-gala harjutusalal. Meie õhusõidukid on oma käitamiskuludelt odavaimate seas maailmas ning nad täidavad oma toetusülesandeid tõhusalt.

Arengukava parandab ka õhuväe juhtimist. Nii nagu kaitseväes tervi-kuna, napib ka õhuväes personali ja meie kolme üksuse staabid on olnud pidevalt alamehitatud. Uue struktuu-riga õhuväe staap tugevneb, temaga lii-tuvad lennubaasi ja õhuseiredivisjoni staap. Uus ja võimekam staap hakkab juhtima kõiki õhuväe üksusi, väheneb dubleerimine, inimeste võimed on pa-remini rakendatud ning me suudame anda ka paremat õhuväealast nõu kait-seväe peastaabile. Seoses uute radari-te paigaldamise ja Ämari lennubaasi arenguga kasvab Eesti 330-liikmeline õhuvägi lähitulevikus oluliselt.

Õhuvägi saab kindlad ülesanded ja

võimed

arengukava8

Merevägi jätkab panustamist iseseisvasse kaitsevõimesse

lasabist (sõjatehnikast) saabub merd mööda.

Mereväe põhivahend ehk sõjalaev kannab kõike vajalikku endaga kaasas, alates relvasüsteemidest, sidevahen-ditest, neid opereerivatest inimestest, lõpetades inimeste elutegevuseks vaja-liku vee ning toiduga. Laevaga liitlas-kohustuste täitmiseks panustamine on tunduvalt vähem komplitseeritud, väiksema logistilise „jalajäljega” ning vähem logistilist planeerimist ja res-surssi nõudev kui näiteks panustami-ne maaväeüksusega. Laev sõidab sinna, kuhu vaja, sooritab oma ülesande ja tu-leb tagasi. Teda ei ole vaja operatsiooni-piirkonda eraldi transportida.

Eesti sõjalaev on viimase kuue aas-ta jooksul olnud regulaarselt lähetatud vähemalt neljaks kuuks aastas NATO alalisse miinitõrjeüksusse (SNMCMG1), et täita Eesti liitlaskohust ja panusta-da seeläbi kollektiivkaitsesse. NATO reageerimisjõududesse (NRF) panus-tamist on kaitseväe lõikes juba pikka aega hoidnud ülal just merevägi.

Riigikaitse arengukava valguses ootavad muudatused ka teisi mereväe struktuure, eelkõige staape. Praegu on oma staap nii mereväe baasil kui miinilaevade divisjonil, samuti kogu väeliiki juhtiv mereväestaap. Kolme staabi ühendamine teeb juhtimise selgemaks ja lihtsamaks ning annab ka kokkuhoiu.

fot

od

Ka

itse

väg

i

11

kaarel kaas Diplomaatia peatoimetaja

Kaitseväe uus arengukava näeb ette tõenäoliselt ühed suurimad relvahanked pä-

rast iseseisvuse taastamist – plaanis on soetada jalaväe lahingumasinad, liikursuurtükid ning moodsad tanki-tõrjeraketid.

Esialgu on lahtine, kas relvasüs-teemid omandatakse avatud hanke korras maailmaturult või kasutades ostuks nn riik riigilt mudelit. Esime-sel juhul annab Eesti riik avalikult teada oma soovist soetada teatav hulk kindlat tüüpi relvastusvarustust ning palub asjast huvitatutel teha oma pakkumised. Kes hanke võidab, sõltub juba pakutud kauba hinnast, omadustest ja paljudest lisatingi-mustest.

Teisel juhul ostetakse tehnika otse mõnelt sõbralikult riigilt, kelle varudes-ladudes juhtub olema Eesti vajadustele ja tingimustele vastavat relvastust – ja kes soovib sellest va-baneda. Selline tehnika ja relvastus ei pruugi olla vananenud ega isegi mitte kasutatud. Näiteks Saksamaa on juba viimased 10–15 aastat müü-nud huvilistele sadade kaupa oma ladudes seisvaid Leopard-tanke. Põh-

jus on lihtne: Bundeswehr’i koosseis on viimase 20 aasta jooksul sedavõrd kahanenud, et Saksa riigil pole neid tanke enam vaja. Lihtsam on üleliig-ne maha müüa kui kulutada raha sel-le ladustamiseks ja valvamiseks.

Ka riik riigilt hangete korral sõl-tub iga konkreetse tehingu hind lä-birääkimistest, kuid reeglina maks-takse nii oluliselt vähem kui ostes „avatud turult”.

Riigikaitse kirjeldab kolme aren-gukava kohaselt kaitseväele soetata-vat relvasüsteemi. Kirjutises toodud konkreetsed näited on illustratiivse iseloomuga, sest pole veel paika pan-dud, millise margi relvastust Eesti riik tulevikus hangib.

Jalaväe lahingumasinadEsmapilgul näeb klassikaline jala-väe lahingumasin välja nagu tank. Soomustatud kere, roomikud, kahur – tank mis tank! Ainult väike. Tegeli-kult pole sellel masinal tankiga suurt midagi ühist peale roomikute. Ja tä-napäeval on seegi väline sarnasus kadumas, sest paljud jalaväe lahin-gumasinad liiguvad sootuks ratas-veermikul.

Lihtsalt ja lühidalt kokku võttes on jalaväe lahingumasin soomusta-tud sõiduk, mis on tavaliselt relvas-tatud väikesekaliibrilise automaat-kahuriga (kaliiber 20–40 mm) ja mille ülesandeks on transportida jalaväe-

lased (tavaliselt 5–10 meest) lahingu-väljale, kus neid lahingu käigus oma relvade tulega toetada. Esimeseks ja-laväe lahingumasinaks oli 1950ndate teises pooles Saksa bundesveeri tar-beks väljatöötatud Schützenpanzer 12-3. Esimese lahinguristsed läbinud mudeli tiitli pälvis aga siiski 1966. aastal Nõukogude armee relvastusse võetud BMP-1.

Kaitseväge ootab ees kolm suurt relvaostu

uus relvastus

Võrreldes tankiga on jalaväe la-hingumasin (ingl k infantry fighting ve-hicle, IFV; vene k bojevaja mašina pehotõ, BMP) kaalult tunduvalt kergem, nõr-gemalt soomustatud ja relvastatud. Kuid soomustransportööriga kõrvuta-des on tema mass suurem, relvastus võimsam ning soomuskaitse parem. Nende kolme sõjamasinatüübi täht-saim erinevus seisneb aga ülesan-

Millised on praegu kaitseliidu suuri-mad väljakutsed?Personaliküsimused. Inimeste, eel-kõige juhtide koolitamine. Varustus ja raha ei pane asju liikuma, inimesed panevad.

Veel tuleb meil kaitseliidus paika panna tegevuse teoreetilised alused – luua maakaitsedoktriin. Riigikaitse kümneaastane arengukava püstitab kaitseliidule konkreetsed ülesanded. Doktriinis kirjeldame, kuidas ja milliste vahenditega me eesmärkideni jõuame.

Kaitseliit on kui Eestit kattev turva-vaip. Kuidas organisatsiooni iseloo-mustate?Kaitseliit on sõjaliselt organiseeritud, kuid mitte ainult sõjaliste ülesannete täitmiseks. Meie eesmärk on teenida ühiskonda, anda ühiskonnale tur-vatunnet. Selleks toetame vajaduse korral ka tsiviilvõime. Samas oleme suutelised oma üksused vähemalt sa-made või isegi paremate standarditega vastavusse viima kui tavareservis ole-vad üksused.

Kuidas muutub kaitseliidu roll turva-lisuse tagamisel?Riigikaitse arengukava räägib territo-riaalkaitsest. Selleks peab meil olema territoorium, mida kaitsta, ning ini-mesed, keda kaitsta ja kellega kaitsta. Kus asuvad kaitseväe väeosad? Üksi-kutes baasides, tõmbekeskustes. Aga kus asub kaitseliit? Igal pool. Mulle teadaolevalt pole kaitseliitlasi ainult ühes Eestimaa vallas – Piirissaarel.

Kaitseliidu juhtimine muutub liht-samaks, ülesanne selgemaks ja luba-takse ka ressursse. Viimane on oluli-ne, sest kui teeme plaane, milleks pole ressursse, siis on see illusioon. Kui aga püüame plaane iga hinna eest ellu viia – siis hallutsinatsioon.

Kaitseliitlane on vabatahtlik, kellel on keskmisest suurem kaitsetahe. Ta tahab oma kodu, kogukonda, kultuuri ja keelt kaitsta. Täna praktiseeritakse laiapõhjalist riigikaitset ainult kait-seliidus, sest kusagil mujal ei ole nii palju eri valdkondadest inimesi nagu meil: poliitikuid, arste, intellektuaale, käsitöötegijaid jne.

Nii et laiapõhjaline riigikaitse on juba olemas!Aga ongi. Kui toimuvad sündmused, kus on vaja abistada tsiviilvõime – näi-teks pronksiöö –, tulevad kaitseliitla-sed kokku organiseeritud jõuna. Neid juhib kaitseliit-lane, kes on politseinik. Kui kriisiolukorras on vigas-tatuid, kes vajavad medit-siiniabi, siis kaitseliitlane – kes on juhtumisi meedik – tuleb oma professionaalse võrgustikuga appi. Ta paneb oma võrgustiku tööle turva-lisuse heaks.

Samas ei saa kaitseliit üle võtta kogu riigikaitse korraldust ega näiteks pääs-teameti tööpõldu. Küll aga saame olla tsiviilvõimude jõu võimendajaks.

Mida arengukava kaitselii-du maakaitse ülesande pu-hul ette näeb? Me anname turvalisust territoriaalselt, läheneme ülesandepõhiselt. Meil on eri tüüpi üksused, osa neist lahinguüksused, osa sise-kaitseüksused, osa annavad tsiviilabi. Me täidame kõiki ülesandeid nii kriisi, sõja kui ka rahu ajal. Kaitsevägi on disainitud ainult sõja-

kuidas ehitada üles ühtne ja ühine lo-gistikasüsteem.

Kaitseliidu malevapealikud saavad selguse, kust tulevad neile juhised. Va-hepeal on kaitseliidus olnud olukord nagu Gruusia sõjas, kus juhiseid tuli sõduritele igalt poolt ja grusiinid ei teadnud enam, kelle käske ja korral-dusi kuulata.

Mis muutub tavalise kaitseliitlase vaatevinklist?Palju ei muutugi. Muutused tulevad rohkem juhtide tasandil.

Tavalise kaitseliitlase jaoks on olu-line see, et kuna kaitseliidule on antud suurem vastutus, on meie varustami-ne toodud prioriteetides ettepoole. See tähendab, et lahinguüksustele, mida me formeerida suudame, antakse sada protsenti vajaminevast varustusest. Kaitseliidul on hea individuaalva-rustus, nüüd hakkab meil tekkima ka üksusevarustus, täidetakse ka üksuse juhtimise vajadused.

Kui suur on kaitseliidu tulejõud? Las see jääda hoomamatuks ja salapä-raseks. Relvi meil on ja uut tüüpi relvi. Meil on ka küberkaitseliit.

Meil on piisav kompetents, tead-mised ja motiveeritud intelligentsed inimesed. Järelikult ei pea me julge-olekuefekti saavutama ilmtingimata sõjalise jõuga.

Millistest inimestest on teil suurim puudus?Näiteks noortejuhtidest. Nende leid-miseks rakendame kaitseliidu tuge-vust – laia kompetentsi spektrit. Ka-vatsen üsna pea esitada väljakutse akadeemilistele malevkondadele ühe või mitme konkreetse võime arenda-miseks.

See võib olla sõjaline võime – näi-teks kaartuletoetuse kiire ja efektiivne andmine: lähen kohale, miinipilduja teab, kus on sihtmärk, ja suudab anda mitmekordse löögi lühikese aja jook-sul, et siis kiiresti lahkuda.

Aga ka noortejuhtide leidmine on võime. Kavatsen minna ja küsi-da nõu Tallinna ülikoolist. Äkki on meil koostöövõimalusi? Äkki leiame noorte koolitatavate õpetajatega ühi-se keele?

Mul on hea meel, et maakondades vabatahtlikega rääkides on neil kõigil, igas malevas häid ideid ja lahendusi. Kavatsen parimad praktikad kokku koguda ja teistelegi malevatele teata-vaks teha.

Millest tuleb kindlus, et kaitseliit kasvab kümne aastaga 30 000 liik-meni?Miks ta ei peaks kasvama? Esimese vabariigi ajal elas Eestis umbes miljon inimest, kuid kaitseliitlasi oli 100 000 (praegu on üle 20 000). Oli tekkinud ühiskondlik surve, mis oli kaitsetahte väljendus. Inimesed tahtsid näidata, et on oma riigist huvitatud.

Nüüdki hakkame seda ühiskond-likku survet tekitama. Tahame, et meie vallavanemad ja koolijuhid saak-sid kaitsetahte väljendusest aru. Ka on aktiivsematel kaitseliitlastel tar-vis hakata näitama isiklikku eeskuju ning organisatsiooni kuvandit. Võtta avalikkuses rohkem sõna.

Hiljuti kaitseliidu juhtimise üle võtnud brigaadikindral meelis Kiili ütleb, et riigikaitse arengukava annab kaitseliidule täpsemad ülesanded, pare­mad võimalused ja selgema juhtimise.

Meelis Kiili: olen kindel, et kaitseliit kasvab30 000 liikmeni

10 kaitseliit

ajaks, kaitseliit on kasutatav igal ajal. Millised meie ülesanded konkreetselt olema saavad, selles osas alles arengu-kava arutelu käib.

Aga üksusi saame hakata kaitseliidu baasilt moodustama ülesandepõhiselt.

Minu jaoks muutub nende üksuste juhtimine sõja- ja kriisiajal lihtsamaks. Alluvaid on vähem. Täna on mul üle 20 alluva: malevapealikud ja eriorganisat-sioonide juhid.

Millistest uutest üksustest jutt käib? Olin hiljuti Kirna õppekeskuses, kus olid kõrgendatud turvanõuded, muu-hulgas perimeetri valve. Seal oli üks 76aastane kaitseliitlane patrullis. Mina seda meest võitlusgruppi ega lahingu-üksusesse ei võtaks, sest ta ei suudaks enam noortega võidu joosta. Aga sel-listeks ülesanneteks nagu perimeetri valve on ta väga hea mees. Tal on elu-kogemus ja oskused.

Arengukavaga muutubki see, et ma saan üksusi moodustada kaitseliitlaste baasilt – kaitseliitlastest. Täna on meil ka üldreserv, kelle väljaõpet ma kont-

rollida ei saa. Tulemuseks on pa-

remad standardid, üht-sem väljaõpe, selgemad struktuurid. Ma tean, keda mul on kasutada ja keda pole.

Kuidas kaitseliidu uute ülesannete kaudu tur-valisus paraneb?Kaitseliitlane tunneb oma piirkonda, teab seal elavaid inimesi ja koha-likke olusid.

Koostöö kaitseväega läheb paremaks ja sel-gemaks. Praegu räägime näiteks logistikutega,

Nüüd saan üksusi moodus-tada kaitseliit-lastest.

fot

od

va

llo

Kr

uu

ser

fot

o b

un

des

weH

r

Panzerhaubitze 2000

fot

o u

sa s

aat

Ko

nd

ta

llin

na

s

PiRaNha

12 13uus relvastusuus relvastusnetes. Tank on raske soomusmasin võimsa kahuriga, selle ülesannete hulka ei kuulu sõdurite transporti-mine. See viimane on aga just jalaväe lahingumasina üks põhifunktsioone: suure osa sõiduki korpusest hõivab meeskonnasektsioon, mis on ette nähtud täisrelvis jalaväelaste trans-portimiseks. Nii sarnaneb ta osalt soomustransportööriga, näiteks prae-gu kaitseväe relvastuse olevate Soo-me päritolu Pasi-seeria masinatega.

Soomustransportööri ülesandeks on ainult sõdurite transportimine, mitte otseses lahingutegevuses osa-lemine. Selleks on tema soomus ja relvastus liiga nõrgad. Lahinguma-sin on aga konstrueeritud just ees-märgiga – nagu ütleb tema nimigi – osaleda lahingus koos jalaväelastega. Selle tarvis ongi ta relvastatud kerge automaatkahuriga, mis suudab hävi-tada vastase soomustransportööre, kahjustada ehitisi-rajatisi ning suru-da maha vastase jalaväge. Lisaks on lahingumasina relvastuses reeglina üks või mitu kuulipildujat, tänapäe-val tihti ka tankitõrje raketikomplek-sid ja/või automaatgranaadiheitjad.

Jalaväe lahingumasina soomus on seejuures piisavalt tugev pakkumaks kaitset suurekaliibriliste kuulipildu-jate ja osalt ka väikesekaliibriliste automaatkahurite tule eest. Kui tema relvastuses on moodsad tankitõrje raktikompleksid, kujutab jalaväe la-hingumasin enesest ohtu ka lahin-gutankile.

NATO nõuetele vastavad nüü-disaegsed jalaväe lahingumasinad on näiteks Rootsi CV90-seeria, Soome Pat-ria AMV, Hispaania-Austria koostöös valminud ASCOD, Šveitsi Piranha 4, ameeriklaste Bradley. Ühe pataljoni relvastamine tähendab 40–60 jalaväe lahingumasina ja neid toetava tehni-ka soetamist.

Iseliikuvad suurtükidIseliikuva suurtüki nimetus võib es-mapilgul mõjuda kummastavalt või isegi kummituslikult. Suurtükk, mis liigub ise, nagu Lendav Hollandlane? Tegelikkus on muidugi tunduvalt proosalisem. Tegemist on suurtükiga (tänapäeval enamasti haubits), mis on paigutatud kas tanki, soomuki või veoauto šassiile. Nii et liigub see relv

punktist A punkti B siiski sisepõle-mismootori abil.

Iseliikuva suurtüki idee pärineb brittidelt ning sündis esimese maa-ilmasõja lahingutes läänerindel. Ni-melt oli toonane imerelv tank suute-line küll vastase kaitseliinidest läbi murdma, kuid läbimurdel saavuta-tud edu hoidmiseks ja arendamiseks pidi tankidele ning jalaväele järele jõudma ka suurtükivägi. Et tavalised hobuste veetavad kahurid-haubitsad tankidega sammu pidada ei suutnud, monteeriti haubits tankiveermikule.

Toonane idee jäi siiski eksperi-mendi tasemele ning laialdaselt võt-tis iseliikuvad suurtükid kasutusele Saksa Wehrmacht teises maailmasõjas. Kontseptsioon oli sama – suurtüki-vägi pidi suutma edasi liikuda samas tempos kiiresti pealetungivate Saksa tankiüksustega ning selleks pidi ka suurtükiväe maastikuläbivus olema tankidega võrdne. Veoautod kippusid aga tihtilugu takerduma maastikul, millest roomikutega lahingumasinad end hõlpsasti läbi murdsid. Lahendus oli nagu varemgi: tankidelt eemaldati torn, korpus ehitati ümber ning lint-veermikule monteeriti välikahur või haubits.

See kontseptsioon on suuresti muutumatuna püsinud tänapäeva-ni, seda küll kahe erisusega. Esiteks on praegu laialt levinud nii lint-veermikul (enamasti kasutatakse tankišassiisid) kui ratastel iseliiku-vad suurtükid. Teiseks on tänapäe-vane liikursuurtükk võrreldamatult keerulisem relvasüsteem kui tema eelkäijad. Tänu digitaliseeritud tule-juhtimissüsteemidele, tulejuhtimis-radaritele, suurtüki automaatlaadi-missüsteemidele ja paljule muule on need relvasüsteemid suutelised ava-ma vastase pihta tule minut või kaks pärast peatumist, saatma kuni 40 kilomeetri kaugusel asuva sihtmär-gi pihta minuti jooksul kümmekond suurekaliibrilist mürsku ning seejä-rel lahkuma positsioonilt juba minuti pärast. Paljude liikursuurtükkide pu-hul ei pea seejuures meeskond kogu eelkirjeldatud protsessi kestel lahku-ma masina soomuskatte alt.

Lihtsamad iseliikuvad suurtüki-süsteemid on ehitatud veoauto šas-siile, laadimissüsteem on poolauto-

maatne ning soomustatud on vaid meeskonnakabiin – relva laadimine ja suurem osa ülejäänud tuleavamiseks vajalikust tegevusest toimub maasti-kul. Kuid ka sellised liikursuurtükid, näiteks Prantsuse päritolu CAESAR, suudavad 15sekundilise „valangu” vältel teele saata kolm mürsku ning tavarežiimis tulistades välja lasta kuus kuni kaheksa mürsku minutis.

Nn tankipõhiste liikursuurtük-kide eelisteks on roomiktehnikale iseloomulik hea maastikuläbivus, meeskonna hea soomuskaitse ning tavaliselt kõrgem automatiseerituse aste; miinusteks jällegi suur mass, keerukam ja kallim hooldus ja re-mont, ning tavaliselt ka kõrgem hind. Näited: Saksa Panzerhaubitze 2000, USA M109 Paladin.

Ratasveermikul põhinevad lii-kursuurtükid on tavaliselt veidi madalama hinnaga, lihtsamad hool-dada-remontida ning kergemakaa-lulised. Viimane on oluline näiteks õhutranspordi puhul. Miinuseks on aga mõnevõrra kehvem maastikuläbi-vus ja mitmetel mudelitel ka suurtü-kimeeskonna halvem kaitstus. Näide: Prantsuse CAESAR.

Ühe suurtükipataljoni relvastus-se kuulub tavaliselt 18–24 iseliikuvat suurtükki.

Tankitõrje raketikompleksidEsimesed juhitavad tankitõrje ra-ketikompleksid töötati välja ja võeti relvastusse 1950. aastatel. Need nn esimese põlvkonna tankitõrjerake-tid olid käsitsi juhitavad: rakett oli juhtmetega ühendatud puldiga, mil-le taga tegutsev sõdur pidi juhtkangi abil pidevalt nii suunama raketi len-du kui ka jälgima sihtmärki. Sellise relva käsitsemine oli isegi õppustel keerukas, sihtmärgi tabamine nõudis pikka ja põhjalikku treeningut ning sestap oli soomusmasina hävitamise tõenäosus keskmiselt mitte suurem kui 50 protsenti.

Tankitõrje raketikomplekside teise põlvkonda kuuluvad nn pool-automaatsed raketid töötati välja 1960. ja võeti relvastusse 1970. aasta-tel. Seda tüüpi relvasüsteemide puhul ei pidanud enam sõdur ise manuaal-selt raketi lendu suunama, selle tegi tema eest ära automaatika. Küll aga tuli soomukit või tanki hoida pidevalt sihikul hetkeni, mil rakett sihtmärgi-ni jõudis. Mis omakorda tähendas, et tankitõrjuja pidi kogu raketi lennu kestel jääma oma positsioonile ning oli seega ka kergemini avastatav ja haavatav. Teise põlvkonda kuuluvad ka praegu Eesti kaitseväe relvastuses olevad tankitõrje raketikompleksid Milan ja MAPATS.

Kaitseväe arengukava kohaselt hangitavad kolmanda põlvkonna tan-kitõrje raketikompleksid on mood-saimad omalaadsed, välja töötatud ja relvastusse võetud 1990. aastate teises pooles. Enamik selle põlvkonna raket-tidest töötab nii-öelda lase-ja-unusta (fire-and-forget) põhimõttel – sõdur va-lib välja sihtmärgi, „lukustab” sellele relvasüsteemi, tulistab välja raketi, ning rakett leiab sihtmärgi üles juba iseseisvalt. Kolmanda põlvkonna ra-ketitõrjekompleksid võimaldavad sõduril pärast lasu sooritamist oma positsioonilt kohe lahkuda, ilma et peaks ära ootama tabamust. Kuid sel-listel relvadel on ka miinus. Nimelt on nad reeglina tundlikumad kõik-võmalike elektrooniliste segamis- ja kaitsesüsteemise suhtes.

Eesti lähinaabritest on kolmanda põlvkonna tankitõrje raketikomp-lekse soetanud näiteks Leedu ja Läti (USAs valmistaud Javelin) ning Soo-me ja Poola (Iisraeli päritolu Spike).

Ühe brigaadi relvastamine tanki-tõrje raketikompleksidega tähendab 20–40 relvasüsteemi hankimist.

Autor väljendab artiklis isiklikke sei-sukohti.

bradley

Spike

CaESaR

javelin

Patria amv

Cv 90

Paladin

aSCod

fot

o w

iKiP

edia

fot

o w

iKiP

edia

fot

o r

ayt

Heo

n

fot

o n

ext

er

fot

od

usa

ar

mee

fot

o s

lov

een

ia r

elva

jõu

dfo

to

st

eyr

14 15erioperatsiooniderioperatsioonid

Riho Ühtegi kolonelleitnant, kaitseväe eriüksuse ülem

tavakodanikule seostuvad väljendid „eriüksus“, „eri-väelane“, „SOF“ ja „erioperat-

sioonid“ enamasti filmidest nähtud musklimeestega. Nad hoiavad ühe käega raskekuulipildujat ja niidavad sellega maha kümneid pealetormavaid vaenlase sõdureid. Nende terminite all mõeldakse tihti ka pimedas varjude-na tegutsevaid ülimoodsa varustuse-ga sõjamehi, kes lasersihikute välku-des lahendavad vaikides ja ülitäpselt keerulisi sõjalisi vastasseise, tulles eikusagilt ja kadudes pärast edukat missiooni jälle ei tea kuhu. Päriselus eriüksuse tegevus päris selline, nagu filmides näha võib, ei ole. Aga oma tõe-tera on teatavasti igas muinasjutus.

laiaS laaStuS oN eriüksused ette valmistatud kolmeks ülesandeks. Need on suunatud rünnak (see, mida filmides kõige meelsamini näidatak-se), eriluure ja sõjaline nõustamine. Algul kasutati eriüksusi peamiselt just suunatud rünnakute elluviimiseks, et

hävitada vastase jaoks üliolulisi ob-jekte sõja ajal ning panna toime nii-nimetatud „kirurgilisi“ operatsioone rahu ajal, olgu nendeks pantvangi-draamade lahendamine, oluliste isi-kute evakueerimine või probleemsete isikute kinnivõtmine või hävitamine. Selliseid operatsioone ei kammitse rii-gipiirid, neid tehakse vajaduse korral mis tahes maailmanurgas, selleks on eriväelased välja õpetatud.

Otsese rünnakuga seotud tegevus on tihti põhjus, miks eriüksusega lii-tutakse. Eriväelases peab olema ports hulljulgust, mis meeskonnadistsip-liini ja hästi planeeritud tegevusega kombineeritult annabki lahinguväl-jal tavapärasest parema efekti. Dok-tor Mikkel Vedby Rasmussen on oma raamatus „The Risk Society at War. Terror, Technology and Strategy in the Twenty-First Century“ öelnud, et eriüksused teeb eriliseks see, et nad “ei ole osa bürokraatlikust sõjalisest organisatsioonist kui sellisest. Seda sümboliseerib see, et nad eelistavad ise oma relvad valida. Nende sõdi-mine ei sõltu teiste relvasüsteemide tegevusest, nagu kahurid ja tankid. Nad sõdivad omal algatusel – teisisõ-nu, võtavad enda peale sõjalise riski. Kui teised sõdurid loodavad (relva)süsteemidele ja pelgavad seetõttu riske, siis eriüksused astuvad riskile

vastu, sest võivad valida võitlemise või surma oma tingimustel.“

Eriüksused pole luureüksused, ehkki eriluure on üks nende kolmest põhiülesandest. Tegelikult on eriük-suste ja luure tegevuses olemas lausa teatav konflikt – luure ülesanne on saada probleemi kohta teavet, eriük-suse oma aga pigem probleem lahen-dada. Eriluure ülesanne tuleneb pigem eriüksuse oskusest sihtmärgile lähe-neda ja sinna siseneda, seda ka sügaval vastase tagalas. Kuna sellise oskusega üksusi on vähe, täidavad eriüksused vajadusel ka eriluure ülesandeid. Oma ülesannetest tulenevalt on eriüksused sageli vahetus kontaktis teabeallikate-ga, kelle või mille vastu tunneb luure huvi. Oma operatsioonideks vajaliku luure teevad eriüksused enamasti ise.

PEamiSElt ERiNEb eriüksus ta-vaüksustest aga hoopis sõjalise nõus-tamise funktsiooni poolest. Mõiste „sõjaline nõustamine“ tähendab või-met organiseerida teisi jõude tegutse-ma, neid õpetades, nõustades, aidates. Seda võib pidada asjade ära tegemiseks „teiste kätega”, kuid tegelikult tähen-dab see üksuste treenimist, partneri-te suunamist, vajadusel juhtimist ja kujundamist nii taktikaliselt kui ka ideoloogiliselt. Nii ongi eriüksuslane erioperatsioonide „operaator” – eliit-sõdur, hea inimesetundja ja spetsialist mitmes valdkonnas. USA välisminister

sed vajalikud üksused: sõjalised jõud, humanitaarabi, tsiviileksperdid jne.

Eesti kaitseväe eriüksusest on rää-gitud palju aastaid, selle juured ulatu-vad aastasse 1998. Üksust on kogu aeg katnud saladuseloor. Eesti eriüksust on koguni peetud rohkem salastatuks kui enamiku maailma eriüksuste pu-hul kombeks. Kuigi muu maailm on kohati ka põhjendatult kahtlustanud Eesti kaitseväel eriüksuse olemasolu juba pikka aega, sai selle loomine tege-likult hoo sisse alles mõne aasta eest. Varem polnud aeg üksuse arendami-seks veel küps, kaitseväe prioriteet oli konventsionaalse sõjapidamise võime loomine.

SÜStEEmNE EESti eriüksuse ülesehitus käib alates 2008. aastast. Erioperatsioonidele on eraldatud pii-savalt vahendeid ning teostatud on

rida edukaid värbamisi, tänu millele on üksus suures osas komplekteeritud. Oleme oma erioperatsioonide võime-ga juba jõudnud ka maailmakaardile ja rahvusvaheliste liitlasvägede (ISAF) operatsioonile Afganistanis. Näiteks 2012. aastal oli meedias vaid paar uudist kaitseväe eriüksuse tegevu-se kohta, samas toimus just siis kaks olulist eriüksuse edasijõudmist mär-kivat sündmust. Esiteks osaleb meie eriüksus alates detsembrist esimest korda Afganistani missioonil USA erioperatsioonide kontingendi osana. Teiseks muutis Riigikogu aasta lõpus kaitseväekorralduse seadust, millega muutusid eriüksuse alluvussuhted. Nüüd on kaitseväe erioperatsioonide üksus kaitseväe juhataja otsealluvuses ning see planeerib, valmistab ette ja viib ellu erioperatsioone. Sisuliselt on loodud uus väejuhatus, mille ülesan-

ded on mõnevõrra laiemad kui lihtsalt üksusega opereerimine.

aEg, kuS ERiÜkSuSlaSt käsit-letakse vaid kui ukselammutajat või vaatlusposti mehitajat, hakkab läbi saama – uus standard on vahetu lähe-dus kõikide „mängijatega” ja nende dünaamiline mõjutus igas olulises va l d k o n n a s k a kõige ohtlikumas keskkonnas. Eesti on oma eriope-ratsioonide võime arendamisel läi-nud õiget teed. Me pole keskendu-nud kolme väelii-gi rünnaküksuste väljaõpetamisele, vaid hoopis võimele organiseerida teisi. See ei tähenda, et meie eriüksuslased ei saaks hakkama

„kirurgiliste“ rünnakuoperatsioonide-ga. Aga täna õpetavad nad Afganista-nis sealseid eripolitseiüksusi, osalevad koos kohalike võimukandjatega šuura-del (hõimu-, klanni- või külavanemate koosolekutel), kus arutatakse olukorra stabiliseerimise kõrval ka majandus- ja humanitaarprobleeme, ning päl-vivad partnerite tunnustust ja tänu.

Ometi teeme me erioperatsioonide valdkonnas alles esimesi samme. Pikk tee on ees. Praegu keskendu-me pigem selle-le, et oma riigi ja kaitseväe juhtidele ning partneritele

kinnitada, et me oleme professionaal-sed ning usaldusväärsed. Kõik eeldu-sed selleks on olemas.

Kaitsevägi teeb erioperatsioonide vallas alles esimesi samme, kuid juba töötavad meie eri üksus lased afganistanis.

Eriüksuslane on eliitsõdur, hea inimesetundja ja spetsialist mitmes valdkonnas.

Eesti eriüksus osaleb afganistani missioonil uSa erioperatsioonide kontingendi osana.

Hillary Clinton nimetas eriüksuslasi 2012. aastal SOF konverentsil sõduri-teks-diplomaatideks, ja mitte niisama suusoojaks – eriüksused viivad kogu maailmas ellu riikide ja rahvusvahe-liste organisatsioonide poliitikat, ees-märgiga võimalikku sõjalist konflikti ära hoida. Ka NATO eriüksuste (SOF) tulevikukontseptsioon näeb ette roh-kem konflikte ennetada ja ära hoida (võtmeisikute mõjutamise kaudu).

Eriüksused ei nõusta sõjaliselt mit-te ainult kohalikke relvastatud üksu-si, vaid kõiki konfliktis olulist rolli omavaid „mängijaid”: politsei, ma-jandustegelased, poliitikud jne. Seda peamiselt kahel eesmärgil – leeven-dada pinget piirkonnas, mis väldiks relvastatud konflikti puhkemist, ning luua ühtne, nii inimvõrkudel kui ka tehnilistel lahendustel põhinev suht-lusplatvorm. Sellega saab liita kõik tei-

eriväelane = sõdur + diplomaat

ootel: afganistani oma eri­üksuslased on valmis nato

peasekretär anders fogh rasmusseni visiidiks.

Camp moorhead, afganistan, aprill 2012.

fot

o d

od

PH

ot

o

16 linnak

riigikaitse järgmise kümne aasta arengukava olulisteks ülesanne-teks on ka ajateenijate olme- ja

väljaõppetingimuste parandamine, sa-muti kaitseväe väeosade koondamine suurematesse ja moodsamatesse linna-kutesse, et säästa raha tänapäevase rel-vastuse ja tehnika hankimiseks.

Lähiaastatel plaanitakse sulgeda per-spektiivitud ning amortiseerunud nõuko-gudeaegse hoonestusega linnakud Tallin-nas Rahumäe teel ja Marja tänaval ning Meegomäe linnak Võru külje all. Nendest välja kolivatele üksustele rajatakse aga päris uued kasarmud Ämari, Jõhvi, Mii-nisadama ja Võru linnakutesse, kus üldju-hul on juba olemas suurem osa vajalikust toetavast taristust.

kaitSEväE logiStikakESkuSE spetsialistid on välja töötanud 240kohali-se tüüpkasarmu eskiisi, mille alusel pro-jekteeritakse uued kasarmud Ämarisse, Jõhvi ja Miinisadamasse.

Võru Taara linnakusse rajatakse tüüp-lahendusest mõnevõrra erinev kasarm, mis arvestab sinna koliva Kaitseväe La-hingukooli õppurite vajadusi ja eripära-sid.

Uue kasarmu väljatöötamisel on võe-tud arvesse kaitseväe seniste kasarmute ehitamisel ja kasutamisel saadud ko-gemusi. Ühes hoones lahendatakse ära mitte ainult ajateenijate olme ja õppe-klasside küsimus, vaid ka allüksuse va-rustuse ladustamine ja hooldus, milleks täiendavaid hooneid vaja ei ole. Kasarmu esimesele korrusele tulevad peamiselt laopinnad ja varustuse hooldusruumid, neile kõigile saab vajaduse korral ligi ka sõidukite ja tõstukitega.

Allkorrusel on ka tehnika õppeklassid, kuhu saab sisse tuua kas või miinipilduja või maasturi.

tÜÜPkaSaRmu 2. ja 3. koRRuS on üldjuhul identsed, sinna majutatakse ajateenijad, seal on õppeklassid ja kaadri-kaitseväelaste töökohad.

Mõlemal korrusel on kasarmutoad kokku 120 ajateenijale, WC, duširuum ja saun, relvaruum, kaks õppeklassi, mille saab vajadusel ühendada üheks suure-maks auditooriumiks, ning kaadrikaitse-väelaste kabinetid ja riietusruumid.

Kaitsevägi ehitab uued moodsadkasarmud

Varjualune ajateenijate rivistamiseks

Läbisõidetavad laoruu­mid üksuse varustuse hoidmiseks

Läbisõidetavad rühmavarustuse hooldus­ruumid, kus näiteks pärast pikka välilaagrit saab telke kuivatada

WC, duširuum ja saun

Ajateenijate kasarmutuba kahekorruseliste voodite, sõdurikappide ja toolidega

Koridor, mis on piisavalt suur ajateenijate ülesrivis­tamiseks

Kaadri­kaitseväelaste kabinetid ja riietusruumid

Kaks 40kohalist õppe­klassi, mille saab vajadusel ühendada üheks suure­maks auditooriumiks

Läbisõidetavad õppeklassid, kuhu saab vaja­dusel sisse tuua miinipilduja või maasturi

illu

str

atsi

oo

nid

Ka

itse

väe

log

ist

iKa

Kes

Ku

s