4 Veebruar/1 2018 Eesti Päevaleht

Kogu meie seikluse sissejuhatuseks tasuks öel-da, et ma pole enne kunagi Eestist väljaspool elanud. Sellepärast tundus Rootsi kolimine koos kahe lapsega äärmiselt suure ja hirmuta-va ettevõtmisena. Kuna aga abikaasa töö tõttu meil selline võimalus avanes, otsustasime sel-lest kinni haarata.

Soovides olla natukene ettevalmistunud, lugesin ma läbi paar rootslasi ja Rootsi elu tutvustavat raamatut, kus jäi kõlama mõte, et siin käivad asjad natuke teistmoodi ja tei-ses tempos. Tuleme riigist, kus me oleme harjunud, et kõik peab juhtuma kohe! Asjad tõesti liiguvad kiiresti. Kui keegi ei vasta su e-kirjale kolme tunni jooksul, siis ta kas ei taha või on temaga midagi juhtunud. Kiirest asjaajamisest an-nab tõestust minu näide, kui sain kätte uue passi avalduse sisseandmisest 4 tundi hiljem, kuna järgmisel päeval oli tu-lemas välismaareis ja muidu oleks mul jäänud minemata.

Kolisime Stockholmi 1. septembril ja olime valmistu-nud, tuletades üksteisele meelde, et siin võib minna asja-dega natukene kauem aega kui Eestis. Olime rahulikud ja lootsime asjade laabumisele. “Rahu, ainult rahu!” ütles ju ka üks parimates aastates ja parajalt paks mees.

Kuna tahtsime, et kõik liiguks võimalikult tempokalt, otsustasime Maksuametit külastada juba järgmisel tööpäe-val, et anda sisse oma personnummer’ite avaldused. Siis tekkis aga mõte, et võib-olla oleks mõistlik enne helistada ja üle küsida, et kas tasub tulla ja kaua taotlemine aega võiks võtta, kuna liigne ringitormamine kahe lapsega tun-dus mõttetu. Selgus, et ka helistamine ise pole nii lihtne kui võiks arvata. Helistad ja sulle öeldakse kenasti, et kui soovid, et sind teenindatakse inglise keeles, vajuta number 9. Kahjuks juhtus siis ja on ka hiljem juhtunud, et peale number 9 vajutamist läks jutt kenasti rootsi keeles edasi. Lõpuks vajutasin lihtsalt kogu aeg numbrit 1 ja saingi oote-järjekorda! Kena hääl telefonis tänas mind iga minuti ta-gant, et olen võtnud selle aja ja et nad teenindavad mind esimesel võimalusel. Ja siis see võimalus avaneski – 40 mi-nutit hiljem. Selleks ajaks oli kell saanud 1 ja proua teises liini otsas ütles mulle, et täna küll ei ole “enam” mõtet tulla, sest järjekord on kolm tundi ja asutus läheb kinni kell 4.

Samal ajal hakkasid mul tekkima juba kindlad rutiinid. Näiteks nurgapealne kauplus, kust saab kiirelt piima, leiba ja muud hädavajalikku. Enamasti käisin seal lastega ja oli palju rääkimist eesti keeles. Mingil hetkel hakkas müü-ja mulle alati ütlema “kiito”, kui olin ostu sooritanud. Olin meelitatud nii isiklikust lähenemisest ja rääkisin kodus me-helegi, et Eestis küll müüjad nii palju ei viitsiks pingutada. Paar korda mõtlesin, et kas peaks talle ütlema, et ma pole soomlane? Peas käis ka küsimus, et kas parem on, kui sind peetakse soomlaseks või eestlaseks? Peale kolmandat korda tundus juba imelik hakata teda parandama, seades inimese võib-olla ebamugavasse olukorda – otsustasin, et tema jaoks olen ma soomlane. Alles hiljem panin samas poes tähele, et ta ütleb ka järgmistele ostjatele “kiito” ja “kiito”. Jäin asju kotti pannes natuke kuulama ja jälgima. Selgus, et ta ütles hoopis “kvitto”. Arusaamatus lahendatud. Aga nüüd ma mõt-len kõigi nende kordade peale, kui ma talle naeratades “tack” vastu ütlesin ja ilma “kvittota” siiski poest lahkusin….

Ja kui me siis lõpuks oma personnummer’id kätte saime, oli maailm meie ees valla. Esimene märk sellest oli see, et hakkas tulema meeletutes kogustes paberposti – ma pole Eestis saanud 5 aasta jooksul nii palju kirju postkasti kui siin kuu ajaga. Iga päev on midagi! Mõnikord midagi vaja-likku, tihti reklaami, kuid ka see on personaalselt mulle saadetud. Kahju on ainult nendest puudest, mis kogu selle kirjavahetuse läbi oma otsa leiavad.

Nüüd olen ma täieõiguslik Rootsi Kuningriigi elanik. Mul on personnummer, ID-kaart, pangakonto ja Swish. Aga ees ootab uus suur väljakutse – internetipank on rootsi keeles! Ja ainult rootsi keeles. Aga kiiret pole, küll ma ennast sealt ka mingil hetkel läbi murran. Täna, homme või kahe kuu pärast. Kuid selle kahe kuu jooksul olen leidnud hulgi asju, mis panevad mind uskuma, et ajapikku võiksin ma seda linna ja maad armastama hakata. Pisikesed detailid nagu näiteks maailma kõige ilusamad metroojaamad ja sealne tuul, mis su juuksed korra lendu tõstab, kui rong peatu-sesse jõuab. Või see, et inimesed naeratavad. Nad vaatavad sulle tänaval otsa ja naeratavad! Isegi, kui see pole alati siiras, aga nad naeratavad. Imeline!

NORA HELG

Tallinn – ESTO 2019 korraldajad valisid logo, mis hakkab tähistama ülemaailmset eestlaste kultuurifestivali, mis toimub 28.06.2019 – 4.07.2019 Helsingis, Tartus ja Tallinnas.

Tuntud Kanada-Eesti graafilise disaineri ja muusiku Jaan Kittaski loodud logo ühendab 19. sajandi Eesti kujundigraafika esteetika kaas-aja Eesti moodsa digitaalsuunaga väljendamaks nii traditsioone kui arengut. Kittask on terve elu olnud tegev ülemaailmses eestluses, tema isa Avo oli üks ESTO 2000 organiseerijaid Torontos.

Festival on osa ametlikust EV 100 programmist ja see korraldatakse tihedas koostöös 2019. a. üldlaulu- ja tantsupeo tegijatega. Lähemalt ESTO sündmuste, piletite ja passide kohta hakatakse avaldama jooksvalt. Rohkem infot veebilehel esto2019.com. KÄRT ULMAN

Naljaga pooleks või mitte, aga olete otsustanud esine-da kõikides maailma riikides. Erinevalt paljudest bändidest olete teie sellele unistusele oluliselt lähemal. Kui üllatav kogu see edu teie jaoks on?

– See tõesti oli alguses nali, sest meil polnud laval midagi rää-kida ja hüüdsime selle välja. Ega me seda alguses ise väga tõsiselt ei võtnud, kuid kui juba teise tege-vusaastaga oli 14 riigis mängitud, siis saime aru, et võib-olla see ise-gi võiks päris hea plaan olla. Meie prioriteet on küll see, et ehitada üles rahvusvaheline jätkusuutlik karjäär. Aga riikide vallutamine on tore idee selle kõige kõrval. Loomulikult on kogu see edu väga üllatav, poleks osanud sellest kõi-gest unistadagi! Oleme teinud väga palju tööd ja lisaks on meil ka väga palju õnne olnud!

Rääkige natuke oma viima-sest tuurist seoses Eesti EL eesistumisega.

– Seoses EL ees-istumisega ja EV100 tähistamisega otsus-tasime teha omalt poolt kingituse ja viia Eesti muusika igasse Euroopa Liidu rii-ki. Esinemised kestavad perioodil 1. juuli 2017 – 31. detsember 2018. Siiani oleme esinenud juba 9 riigis ja jäänud on veel 19. Veebruaris jõuame meie jaoks uutesse riiki-desse – Holland ja Belgia.

Mida te ise omavahel bändi-tegemise juures kõige olulise-maks peate?

– Kindlasti number üks on omavaheline läbisaamine. Siis ühtne maailma nägemine ja sar-nased tõekspidamised. Ja siis loomulikult ühtsed eesmärgid, pa-nustamine ja töötahe. Õnneks on meil kõik need asjad olemas.

Kas on olnud ka esinemisi, kus nagu kohe üldse ei lähe ja mängite tummale publikule?

– Päris tumma publikut pole olnud, aga on küll olnud raskemat publikut kaks korda – üks kord Lõuna-Koreas ja teine kord Lõuna-Saksamaal. Publik oli väga kinni-ne ja oli raske nendeni jõuda.

Väikese Eesti visiitkaart

Esimene kuu RootsisMenukas folkansambel Trad.Attack!10. veebruaril esineb Stockholmis Estivali raames üks Eesti hetke populaarseim bänd Trad.Attack!. Hetkeks on esinetud 32 maa-ilma riigis, võidetud hulganisti auhindu ja tundub, et piire pole! Eestis on nende kont-sertidele pea võimatu piletit saada, seda valu aga leevendab sel kevadel toimuv Eesti tuur. Trad.Attack! on kindlasti bänd, mida

tasub live’is näha! Nad võtavad aluseks pärimusmuusika – alustades mõnel juhul sahisevate salvestustega ammu kadunud külalaulikute häältest ning ehitades sinna ümber pulseerivad rütmistruktuurid. Tule-museks on muljetavaldavalt suur kõlapilt 12-keelselt kitarrilt, trummidelt ja viledest, torupillist ja parmupillidest.

Trad.Attack!’ikoosseisu kuuluvad:

Sandra Vabarna,Tõnu Tubli,

Jalmar Vabarna.(Foto: Stina Kase)

Milline on olnud kõige lahedam/üllatavam kom-mentaar, mida olete enda kohta kuulnud öeldavat?

– Meil on olnud õnn saada väga palju positiivseid kommen-taare kogu aeg ja peamiselt tuuak-se välja meie värsket energiat ja uudsust. Aga üks tore lugu juhtus Kanadas, kus esinesime kaks suve tagasi. Kontsert osutus väga edu-kaks ja saime istuva publiku isegi püsti. Järgmisel hommikul avasin meilikasti ja leidsin sealt kirja tol-laselt Eesti Vabariigi presidendilt Toomas Hendrik Ilveselt. Jutt eel-mise õhtu edukast kontserdist oli läbi tuttavate tema kõrvu jõudnud ja ta kiitis meid!

Äkki on teil mõni äge lugu seoses millegagi, mis on kont-serdi või salvestuse ajal juhtu-nud?

– Kogu aeg juhtub! Näiteks eel-misel suvel Tšehhis suurel laval esinedes läks äkki elekter ära –lava läks pimedaks ja kõlarid jäid vait. Siis me läksime lava ette äär-de ja mängisime ühe loo akustili-selt. Seal oli umbes 1000 inimest

ja kõik jäid hiirvaikseks... alguses kohutavana tundunud olukord muutus väga positiivseks!

Milliseks kujuneb bändil aasta 2018?

– Ikka töiseks! Jaanuaris esi-nesime Šveitsis ja Eesti Muusika-auhindade Galal, kus olime nomi-neeritud lausa neljas kategoorias. Veebruaris esineme Rootsis, Belgias ja Hollandis ning alates 20. veebruarist hakkab meie suur Eesti Tuur, mille raames anname 15 kontserti igas Eesti maakonnas. Kevadel esineme Hispaanias, Mal-tal jne. Ja suve alguses tuleb koos näitlejatega veel üks põnev projekt Eestis. Ja nii see aasta kulgeb.

Trad.Attack! pole ka rootslas-tele tundmatu. Nad on esinenud Urkult festivalil Põhja-Rootsis ainult rootsikeelsele publikule ja ühe korra Stockholmis, kus publik jagunes eestlaste ja rootslaste va-hel pooleks.

H e a d m a a i l m a v a l l u t u s t , väikese Eesti visiitkaart!

STINA KORDEMETS

ESTO 2019 logo valitud