Kodanikuühiskonna häälekandja

2

Põhikirjaline tegevus: • metsa erastamine

K uigi kahe aasta eest lõi üks seltskond Eestis sada mitte­tulundusühingut maade erastamise eesmärgil, ei tohiks see siiski anda alust parastamisele ja ausate ühenduste

nõiajahile. Kuigi mittetulundusühingu põhikirja on tõepoolest võimalik peita äritegevuslikud eesmärgid, on tegemist erandiga.

Ja seesuguste kahetsusväärsete erandite parimateks välja­nuhkijateks on ajakirjanduse ja politsei kõrval need ühendused, kes peavad kinni eetilistest reeglitest ja seaduste mõttest.

Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris on sada mittetulundusühingut, mille põhikirjad on omavahel täp­selt ühesugused. Selles sajakordses kloonpõhikirjas seisab ees­märgina kirjas loodussõbralik ja keskkonnasäästlik metsamajan­dus selliste tegevuste abil nagu metsamaade haldamine, oma­mine, vahendamine ja metsade raie.

Samuti on põhikirjas tulu jaotus määratletud nii, et selle taga võib näha võimalust suunata vara ühingu asutajatele.

Iroonia peitub selles, et kloonpõhikirju ei registreeritud hoo­letusest. Kohtute registriosakonnad said kummaliste nimedega ühingute kahtlastest eesmärkidest aru. Ja vähemalt Pärnu maa­kohtu registriosakond, kus on registreeritud pooled variühingu­test - teise poole registrisse kandnud Lääne-Viru maakohtu registriosakond keeldus kommentaaridest, püüdis põhikirja kin­nitamisel sellest mingitki seaduseväänamist leida.

eedsamad mehed olid ju palunud registreerida ka sada­de kaupa usaldusühinguid, ühele korteriaadressile mah­tus ettevõtteid enam kui kakssada. Kuid Pärnu maakoh-

tu registriosakonna juhataja Õie Murro kinnitab, et mitme inime­se hoolikast tööst hoolimata ei õnnestunud mingit konksu leida.

See näitab, et mittetulundusühingute seaduse kõige esime­ne põhimõte - mittetulundusühingu eesmärgiks või põhitege­vuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine - võib leida sellise kavala sõnastuse, mis seaduse mõttega vastuollu läheb, kuid siiski seaduslikuks jääb.

Esimene nördimus pöördub muidugi seaduse vastu: mis seadus see selline on? Kuid tegelikult ei saa kirjutada kõiki sea­dusi nii, et leidlikud tegelased ei leiaks mingit võimalust nende aukudest läbi pugemiseks ja kasu lõikamiseks.

Vaba ühiskond toimib suuresti enesekontrolli najal. Eesti ühendused ise on mõistnud, et vajavad rangemaid põhimõt­teid, ja lõid seepärast endale eetikakoodeksi. Nendest põhimõ­tetest kinnipidamine pole mitte sunni-, vaid auasi.

Et Eesti organisatsioonid muutuksid veellabipaistvamaks, paneb Foorum ka ette, et võimalikult paljud mittetulundusühin­gud ja sihtasutused paneksid oma põhikirjad ja majandusaruan­ded üles veebilehele.

Kellelgi pole õigust sadat «keskkonnaorganisatsiooni» registrist välja visata hoolimata kahtlustest nende tegeliku ole­muse osas. Kuid tõelised kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad ennast nendest selgelt eristada.

Ilmub Balti·Ameerika Partnerlusprogrammi toel kord kuus Kirjutage Foorumile aadressil: Eesti Ajalehtede liit, Pärnu mnt 67a, Tallinn 10134, faks 6 311 210, tel 6 461005, e-post foorum netexpress.ee. Toimetajad: Kertu Ruus, Aarne Seppel

A eg-ajalt kostub seisukohti, et ettevõtte sotsiaalset vas­tutust tuleb mõõta raha­

summades, mida ta on paigutanud sponsorlusse. Just nagu oleks spon­sorlus ettevõtte iseeneslik ja välti­matu kohustus.

On tõsi, et ettevõte on täpselt samasugune ühiskonna liige nagu mis tahes muu isik, ja seetõttu on tal rida kohustusi. Samas täidab iga isik oma rahalised kohustused ühis­konna ees eelkõige maksude tasu­misega.

Edu on tähtis Ettevõtte vastutuskese on aren­

dada oma äritegevust ja olla edu­kas. Just sellest on huvitatud kõik ettevõtte huvirühmad: omanikud, kliendid, töötajad, aga ka ühiskond tervikuna.

Omanikud soovivad, et ettevõ­te kasvaks ja areneks ning teeniks kasumit. Klientide ootus on saada kvaliteetset toodet ja head teenin­dust. Töötajad eeldavad ettevõttelt kui tööandjalt väärilist palka ja häid töötingimusi. Ühiskonna seisuko­hast on oluline, et ettevõte annab oma panuse rahvuslikku kogupro­dukti, tasub makse, rahuldab vaja­dusi toodete-teenuste kaudu ega riku keskkonda. Seeläbi saab kogu ühiskond rikkamaks.

Ettevõte, mis suudab tagada huvirühmade rahulolu, ongi sot­siaalselt vastutustundlik ega pea

tegelikult otsima muid väljundeid vastutuse kandmiseks.

Miks siis kõik vähegi tugeva­mad ettevõtted sponsoreerivad kul­tuuri, sporti, kolmanda sektori ette­võtmisi? Kas on õige öelda, et ette­võttel on lisaks põhitegevusele veel mingi missioon, et ta tunneb vaja­dust osa teenitud rahast lihtsalt ühiskonda tagasi investeerida?

Missioon teenib äri Loomulikult peab igal ettevõt­

telolema missioon, millele ehita­takse üles kogu strateegia. Ettevõte peab suutma sõnastada, mille nimel ta tegutseb ja milles seisneb tema väärtus nende jaoks, kes ei ole temaga otsesuhetes.

Kuid missioon seisab alati ärilis­te eesmärkide teenistuses, mitte vastupidi. Ettevõte sõnastab mis­siooni, et olla edukas, mitte ei taotle edu, et asuda siis täiel rinnal mis­siooni täitma.

Sponsorlus on ettevõtte ärite­gevuse üks osa, mis täidab turun­duslikke ja suhtekorralduslikke funktsioone. Kui ettevõte annab mingi summa raha, siis vastu saab ta kujuteldava hulga head mainet.

Ettevõtte sponsortegevus toi­mub vaga kindlate põhimõtete, vähemalt aastaks ette kinnitatud rangete plaanide ja eelarvete alusel. Seega ei ole korrektne eeldada, et kasumit tootvait ettevõttelt on alati võimalik saada rahalist toetust.

Falck Eesti juhatuse esimees PEETER TOHVER arvab, et sponsorlusest peab võitma nii toetuse saaja kui ka seda andev firma.

Ettevõte mõõdab sponsorlust kasuga

Sageli ei ole see nii, isegi kui projekt on võrratu ja ettevõtte missiooniga kattuv. (Sponsorlust ei tohi segami­ni ajada puhtakujulise heategevu­sega, mida Eestis firmade tasandil peaaegu ei eksisteeri. Pean silmas varianti, kus ettevõtja annab raha ega soovi enda nime avalikustada. Niipea kui öeldakse välja, kust raha tuli, pole ju enam tegemist heate­gevusega!)

Niisiis jõuamegi loomuliku järel­duseni: sponsorprojektide edu võti on nende võime tuua kasu mitte üksnes sponsoreeritavale ettevõtmi­sele (seega ühiskonnale laiemalt), vaid ka sponsorile. Jutt käib win­win-olukorrast, kus leitakse ühised huvid ja viiakse need vastastikuse kasusaamise eesmärgil ka ellu.

Win-win-põhimõte Kahjuks just selle põhimõtte

eiramise taha jäävad pidama mit­medki head ja ühiskonnale kasuli­kud projektid. Sponsortoetuse saa­miseks ei piisa enamasti sellest, kui rahastaja ette maalitakse ilmekas pilt ettevõtmise positiivsetest tule­mitest spondeeritava seisukohast. Vaja on ammendavalt kirjeldada ka kasu, mida asjast saab sponsor.

Taotlusi raha saamiseks laekub ilmselt igasse suuremasse ettevõt­tesse hulgakaupa. Need vaadatakse läbi, kuid ühelgi ettevõttel pole pii­savalt aega ja jaksu, et iga taotleja­ga isiklikult suhelda. Järelikult toi-

mub esmane filtreerimine selle põhjal, millised on esitatud argu­mendid ning milliseid seoseid teki­tab taotlus läbivaatajate (turundus­ja suhtekorraldusinimeste) peades.

Seoste tekkimine või mittetek­kimine sõltub sageli suuresti tehni­listest, mitte sisulistest asjaoludest - sellest, kui kiire töötajatel parasja­gu on, või kui pinge-

sorite nime ja rolli, satub «vaba aja­kirjandus» kohe reklaamitööstuse teenistusse.

Selline hoiak on tegelikult täiesti süüdimatu ja lõppkokkuvõt­tes kindlasti ühiskonnale kahjulik. Kujutagem vaid ette «ideaalset» olukorda, kus õnnestub sponsorite eksponeerimine täielikult välistada.

Mis siis juhtub?

line on hetke turun- Ühiskond ter­duseelarve. Ja nii

Suurem osa kultuuri­inimestest paneb pillid kotti, laste- ja noorsooürituste kor­raldamine lõpeb, ükski Eesti sportlane ei konkureeri maail­ma parimatega. Kuid me kõik ihkame ju vastupidist olukor­da?!

laekubki taotlejale suure tõenäosusega vaid napp vastus: «Kahjuks ei ole meil võimalik Teid toeta-

vikuna peaks

iga ülgselt

hea seisma da.»

Seega: sponsor- selle eest, et Iuse taotleja peab sponsorlus ja ennekõike mõtlema end ettevõtja part- sponsorid au Ainus konstruk­

tiivne järeldus saab olla, et ühiskond ter­vikuna ja kõik asja­

neriks, tegema endale selgeks ette- sees oleksid. votJa võimalikud huvid ja kasud ning aitama need hiljem maksimaalselt ellu viia.

Sponsorlus pole häbiasi Eestis on kahjuks juurdumas

arusaam - ja ajakirjandus on and­nud sellesse otsustava panuse -, et sponsorluse esiletõstmine on just­kui mingi amoraaine tegevus, nagu oleks sponsorlus iseenesest häbiasi.

Valdavosa Eesti meediast näib olevat seisukohal, et kui kirjutises või telesaates tõstetakse esile spon-

osalised eraldi peaksid igakülgselt hea seisma selle eest, et sponsorius ja sponsorid au sees oleksid.

Ja ajakirjandus peaks näiteks tippsportlase saavutuste kiitmisel samavõrra esile tõstma ettevõtjaid, tänu kelle rahalisele toetusele saa-vutused üldse teoks said.

Ühiskonna suhtumise muutmi­ne edendaks sponsortegevust kind­lasti rohkem kui mis tahes maksu­soodustused. Kasu oleks seejuures üleüldine ning kaotajaid polekski.

Vaatameüle mittetulun­dusühingu­

te asjaajamist ja aruandlust puu­dutavad õigus­aktid eesmärgiga neid lihtsustada. Asume toetama eel­mise Riigikogu poolt vastu võetud kodanikuühiskonna kontseptsiooni.

Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu

koalitsioonilepe

Rajait, mis justiitsminis­teeriumis on sisse talla­tud, pole põhjust kõr­

vaie astuda. Minu eesmärgiks oli anda väga palju varasemaid riigi ülesandeid era- ja kolman­dale sektorile.

Märt Rask, Riigikogu liige, endine justiitsminister

Postimees, 74. aprill

Lääne heaoluühiskond muutub üha teadliku­maks sellest, et poliitilist

tahet saab avaldada mitte üks­nes valimiste ja meeleavaldus­te, vaid ka tarbijakäitumise kaudu.

Külli-Riin Tigasson Raadio Vaba Euroopa ajakirjanik, Eesti Päevaleht, 77. aprill

P äike oli küll alles kõrgel, aga uks juba kinni. Läbi akna nägin, et sees ikka

liikumist on. Läksin siis hoovi poolt, kuid sealne uks oli lausa raudtalaga kinni.

Pensionär Ain Park Tal/inna Pensionäride Majast

Eesti Päevaleht Tallinn 75. aprill

3

M ittetulundusühingute statistika näitas 2001. aasta lõpul plahvatuslik­

ku keskkonnaorganisatsioonide kasvu: sada tükki novembrikuu jooksul ehk rohkem, kui neid enne kokku oli. Tegelikult räägivad loo­duse kaitsmisest vaid ühingute nimed - näiteks Kerema-Kerekun­nu Metsatukad või Annomõisa­Apandiku Metsamaad -, kuid nende eesmärgiks oli osaleda laie­mas metsaerastamise skeemis.

Nimelt kuulub ühingute regist­rikaartidei juhatuse liikmetena mär­gitud inimestele sadu usaldusühin­guid (liik äriühinguid), mida on mit­mes vallas kasutatud enampakku­misel olevate vabade maade erasta~ miseks.

Maaerastajate kaval skeem 2001. aasta lõpul registrisse kan­

tud mittetulundusühingute põhikir­jadele - mis on omavahel identsed -on alla kirjutanud neli inimest.

Äriregistris tuleb välja, et kõik neli ühe või teise juhatuse liiget, Antti Lõugas, Aivar Mäemets, Toivo Tuur ja Reedik Aavik, on seotud küm­nete kuni sadade ettevõtetega. Näiteks Antti Lõugase nimega on seotud 353 ettevõtet, nagu mittetu­lundusühing Kahala-Kaersoo Metsa­maad, usaldusühing Lõve-Lõuta 4

See andis neile kõikidele õiguse osaleda

enampakkumiselolevate metsamaade

soodushinnaga erastamisel.

Põllumajandussaadused või osa­ühing Antti Lõugase Mahepõllud.

Skeem ise oli järgmine. Väike­sele maatükile registreeriti mitu­kümmend omanikku. Need omani­kud tegid moepärast mingit metsa­majanduse või pollumajandustoot­misega seotud tööd, näiteks istuta­sid kümme puud või raiusid paar tihu metsa.

See omakorda andis neile kõiki­dele - nii tõlgendasid taotlejad maareformi seadust - õiguse osale­da enampakkumiselolevate metsa­maade soodushinnaga erastamisel, igaühele 10 kuni 15 hektarit.

Kuressaares Tallinna mnt 17-5 (sellel aadressil asub kokku 50 mit­tetulundusühingut ja enam kui 150 muud sorti ettevõtet) registreeritud poolesajal usaldusühingul on Mustjala vallas kaasomandis paari­kümnehektarine metsatükk. Kõik ühingud pürgisid ka vaba maa eras­tajaks.

«Nad taotlesid siin praktiliselt kogu valla territooriumi, avaldused tehti pea igale maatükile, mis saada oli,» ütles Mustjala maaosakonna

juhataja Ilmar Pungar. Maatükkide puhul, kus üks

taotleja oli mõni nimetatud ühingu­test ja teine mõni kohalik mees, lõp­pes asi kokkuleppega, mille koha­selt ühing oma soovi maad erastada tagasi võttis.

Ülejäänud erastamissoovid mängis Mustjala va"avolikogu õnnestunult auti, saates erastamis­nimekirja tagasi maakomisjoni. Vahepeal muutus seadus ning kogu probleem lükkus edasi järgmise nimekirja koostamiseni.

Ebaseaduslikud otsused Saaremaal Leisi vallas peatas

asja Saare maavanem, kuigi voliko­gu otsustas rahuldada paarikümne usaldusühingu soovi erastada iga üks 15 hektarit maad. Maavanem saatis järelepärimise maa-ametisse, kust tuli ameti juhataja Kalev Kanguri kiri.

Seal seisis: «Saan asuda seisu­kohale, et Leisi Vallavolikogu 2002. aasta 16. juuli otsus nr 23 ja Torgu Va"avolikogu 2002. aasta 14. oktoobri otsus nr 1-3/40 osas, kus

äriühingud, «kes kõik on algselt olnud ühe kinnistu kaasomanikud» on kinnitatud vaba maa erastamise õigustatud isikutena vaba põllu- ja metsamaa erastajate nimekirja, ei vasta ei seaduse sätet ega seaduse mõtet silmas pidades seadusele.»

Märjamaa vallal nii hästi ei läi­nud. Seal hankis endise Loodna valla maa-alal 52 eri ühingut kaas­omandisse maatüki, esitas hooldus­raie teatise ning 16 neist kaasoma­nikest pürgis kohe ka erastamisni­mekirja. «Sellise kentsaka nimega usaldusühingud, esindajad kõigil ühed ja samad,» rääkis vallavoliko­gu sekretär Janika Liländer. Igaüks soovis saada maksimumi, 15 hekta­rit metsamaad.

Märjamaa volikogu ei kinnita­nud samuti nimekirja, tuginedes maa-ameti seisukohale, et kaas­omanikud võivad taot leda mitte igaüks 15 hektarit, vaid kõik kokku nii palju. Pettunud kaasomanikud kaebasid vallavolikogu otsuse Tal­linna halduskohtusse, kus see mai alguses arutlusele tuleb. «Läheme kuni riigikohtuni välja,» lubas valda toetava maa-ameti peadirektor Kalev Kangur. «Las seatakse tõeline õigus siis kohtus jalule.»

Üks erastajaühingute survele järele andja on Raikküla vald Rapla­maal. «Tegime mõistlikkuse piiri-

des, andsime vaid neid tükke, mida keegi oma rahvast ei tahtnud,» ütles Raikküla peamaakorraldaja Rein Tõntsohn. «Algul tahtsid kogu valda saada, aga me ütlesime, et pidage mehed, laske aur välja, nii see asi ka ei käi.»

Kokku õnnestus pea neljaküm­nel usaldusühingul Raikkülas kätte saada ligi 120 hektarit metsamaad. Päris omanikud nad siiski veel pole, sest praegu ootab ka Raikküla Märjamaa kohtulahendit.

Seadusandja tööõnnetus Kas mitmesaja usaldus- ja mit­

tetulundusühingu asutajad suutsid mõne erastamise lõpule viia, on raske kindlaks teha. «Maa-ametil on andmeid ainult niipalju, kui meie poole on abi saamiseks pöördutud,» ütles Kalev Kangur. «Ega need, kes järele annavad, ei pöördu.»

Kuid iga omavalitsus, kes kent­saka nimega ühingutega kokku puu­tunud, teab nimetada vähemalt üht sama probleemi küüsi sattunud naa­bervalda.

Endine Riigikogu maaelukomis­joni liige Vambo Kaal kinnitas, et tema teada ei õnnestunud nende ühingute kaudu siiski kuskil maad erastada, sest asi peatati enne.

Sellise skeemi tegi võimalikuks 1999. aastal vastu võetud maarefor-

mi seaduse muudatus, mis andis kohalikele elanikele õiguse erastada valdades vabu põllu- ja metsamaid ja mida endine Riigikogu liige Lauri Vahtre nimetab tööõnnetuseks.

Vambo Kaal kinnitas, et tegeli­kult oli seadus siiski nii sõnastatud, et ühele maatükile registreeritud kaasomanikel ei tekkinud igaühel õigust oma maatükki erastada. Ta rõhutas, et kohtus kaotavad ühin­gud kindlasti.

Kaalu sonul tekkis skeemi kasu­tamiseks võimalus seepärast, et riik andis maad kohalikele omavalitsus­tele erastada, viimased aga tegid kergekäeliselt otsuseid.

«Osa omavalitsusi mõtles, et kui keegi meie omadest maid ei taha, las nad siis lähevad. See näi­tab, et iga mees peab ikka ise oma kaupa müüma,» sõnas Kaal.

Sajad erastajad panid seadus­andja siiski tegutsema ja sellest aas­tast jõustus seaduse muudatus, mil­lega erastamisele on hoopis range­mad piirangud seatud.

Ühingud ei tegutse Kui vallad annavad teada pea­

miselt usaldusühingutest, siis saja mittetulundusühinguga pole tea­daolevalt ühtegi hektarit maad erastada püütud. Üks ühingute asu­tajatest, Aivar Mäemets kinnitas

Foorumile, et need mittetulundus­ühingud pole tegutsema hakanud ning tal pole seetõttu nende tege­vuse kohta rohkem midagi öelda.

Et ühingute eesmärk on tegel­da maa erastamise ja mitte loodus­kaitsega, sellest annavad tunnistust kahe aasta eest registrisse kantud 100 ühingu põhikirjad.

Nendes üksteiselt kopeeritud dokumentides on märgitud, et ühingute eesmärgiks on «loodus­sõbraliku ja keskkonnasäästliku metsamajanduse edendamine, metsade loodusväärtuse sailitamine ning metsandusega seotud majan­dussektori norgemate osade toeta­mine metsamaade haldamise, omamise, vahendamise ja metsade raie läbi».

Veelgi rohkem annavad ühin­gute kavatsustest aimu põhikirja peatükid, mis panevad paika, kui­das ja kellele läheb ühingu tegevu­se lõpetamisel selle vara. Nimelt võib põhikirjade järgi ühingute vara tekkida «uhingu poolt metsamaade omandamisega, metsamaade raiu­mise ja hooldamisega ning ühingu poolt teenuste osutamisest».

Ühingu lõpetamise võib alati otsustada üldkoosoleku otsusega ning ühingu vara jaotatakse tege­vuse lõpetamise korral «selleks õigustatud isikute vahel, kes määra-

takse üldkoosoleku otsusega». Foorumit konsulteerinud juris­

tide sõnul on ühingud täiesti kasu­tatavad maa kantimiseks ning need pole soliidsete ühingute põhikirjad. Maareformi seadus lubab mitte­tulundusühingul erastada maad vastavuses oma põhikirjalise tege­vusega.

Kummalised põhikirjad Süda-Eesti ühenduste tugikes­

kuse koordinaator jurist Eha Pehk kinnitas, et esimesellugemisel võib jääda mulje, et põhikirjad vastavad mittetulundusühingute seadusele, kuid tegelikult peituvad nendes vastuolud.

Näiteks on põhikirjades öeldud, et ühingute põhitegevuseks pole majandustegevuse kaudu tulu saa­mine, kuid samal ajal on tegevuse üheks põhimõtteks märgitud «liik­mete vahel mittejaotatava vara, tulu, kasumi ja kapitali olemasolu».

Hea tava näeb ka ette, et mitte­tulundusühingu vara läheb tegevu­se lõpetamisel üle sarnase eesmär­giga ühendusele või omavalitsuse­le.

«Nende põhikirjade lugemisel tekib küsimus, kuidas on suudetud mittetulundusühingu vormi taha peita äritegevuslik ühing,» sõnas Pehk.

s

6

Puude astmed • Sügav puue - inimene vajab

ööpäev ringi pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet

• Raske puue - inimene vajab kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval (12 tundi)

• Keskmine puue - inimene vajab regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspooloma elamiskohta vähemalt korra nädalas

Statistika • Pensioniameti andmeil oli

2002. aasta lõpu seisuga Eestis 93 717 puudega inimest ehk 7% elanikkonnast, neist 4923 last ja 88 794 täiskasvanut.

• Kolmest raskusastmest - kesk­mine, raske ja sügav - on enim raske puudega inimesi.

• 2001 aastaks on puuetega ini­meste igakuisteks toetusteks eraldatud 536 miljonit krooni, millele lisanduvad ühekordsed ja perioodilised toetused.

• Puudega lapse toetus on 860-1020, puudega täiskasva­nu toetus 200-640 krooni. Hooldajatoetus on 240-400 krooni. Lisaks makstakse puu­dega vanema toetust, õppe­toetust, rehabilitatsioonitoe­tust ja täiendkoolitustoetust.

Rehabilitatsiooni .. alane mess Avahoolduse Arenduskes­kus ja sotsiaalministeerium korraldavad 29.-30. aprillini Mustamäe haiglas (Sütiste tee 19) rehabilitatsiooni­alase messi. Euroopa puue­tega inimeste aasta raames toimuva messi «Maailm meile kõigile» eesmärk on luua uusi kontakte rehabili­tatsiooniteenuse pakkujate ja klientide vahel ning vahe­tada rehabilitatsioonialast infot ja teadmisi. Mess on avatud 29. aprillil kella 10-'7 ja 30. aprillil kella 9-14 ning see on kõi­giletasuta.

Lisateave: tel 645 7924, 626 9855, k.poldemaa@tall­innlv.ee, kati.ellandi@sm.ee

Kuidas liikumispuudega inimesed oma õiguste eest võitlevad, uurib Kertu Ruus.

Händekäpa klubi koolitus viis teg deni K

ui noorteklubi Händikäpp eelmisel aastal puuetega inimestele koolitust hakkas

andma, seadis klubi eesmärgiks, et osalejad peavad ka ise midagi kasu­likku ära tegema. Kui koolituse 22 osalejat asusid oma õigusi taga nõudma, põrkusid nad ametnike jahedale suhtumisele oma arupäri­mistesse.

Koolituses osalenud Händikäpa liikmed otsustasid tuua selgust küsimusse, kuidas toimib Eestis puuetega inimeste rehabilitatsioo­nisüsteem. Pärast põhjalikku uuri­mistööd ja kahte ümarlauda jõudsid händikäplased arusaamisele, et keegi ei oskagi öelda, kes vastutab, et puudega inimesed saaksid enda­le seadustega ette nähtud rehabili­tatsiooniteenuseid.

Suur segadus on Händikäpa juhatuse liikme Maarja Kaplinski sõnul näiteks selles, millised teenu­sed peab kinni maksma haigekassa. Vaid üksikutel täiskasvanutel on isiklik rehabilitatsiooniplaan, millele oleks õigus kõigil puudega inimes­tel ja mille alusel tehakse kindlaks nende vajadus teatud teenuste, näi­teks võimlemise, massaazi või logo­peedi järele.

Samuti ei tea puudega inime­sed, kelle poole pöörduda, et saada kätte neile ette nähtud 800 krooni rehabilitatsioonitoetust. «Kui hak­kasime sellest rede list ühe inimese­ga üles ronima, kaotas ta lootuse,» sõnab projektis osalenud Händi­käpa liige Ruslan Lainola.

Veendunud, et valdkond on kõigile segane ja kubiseb problee­midest, tegi Händikäpp sotsiaalmi-

Händikäpa liikmed otsustasid tuua sel­

gust küsi usse, kuidas toimib Eestis

puuetega ini este rehabirtatsiooni­

süsteem.

nisteeriumile pöördumise problee­mide kohta, mis puudega inimestel teabe ja teenuste saamisel tekivad.

Täpselt kuu aega ennast oodata lasknud ministeeriumi vastus ei pakkunud mingeid lahendusi. «Me ei saanud sotsiaalministeeriumist selget sotti, kes vastutab, et puude­ga inimene ei jääks rehabilitatsioo­nist ilma,» viitab Händikäpa juhatu­se esinaine Margit Rosental.

Umbmäärased vastused Sotsiaalministeeriumi hoolde­

osakonna peaspetsialisti Külli Rohti sõnul teevad rehabilitatsiooniasu­tused sellest kuust teenuste vajadu­se ning pakkumise paremaks välja­selgitamiseks rehabilitatsiooniplaa­nides kindlaksmääratud teenuste kättesaadavuse analüüsi.

Et oma õiguste nõudmisega edasi minna, soovivad mitmed koo­lituses osalejad nüüd lasta eksperi­mendi korras koostada endale reha­bilitatsiooniplaanid. «See oleks ehk üks võimalus survegrupina tegutse­da,» sõnab Maarja Kaplinski. «Praegu on selline suhtumine, et 30-aastase puudega täiskasvanuga pole midagi peale hakata.»

Händikäpaga sarnaselt sattus bürokraatia küüsi ka Katre Lambut Kohtla-Järvelt, kes hakkas taga nõudma oma seaduslikku õigust

pääseda ratastooliga Puru haiglasse. Haiglas on küll kaldtee, kuid see

on nii libe, et sealt ei jõua ka abista­ja ratastoolis inimest üles pressida. Ning isegi kui jõuaks, pole haiglal iseavanevaid uksi, millest ratastoolis istuja sisse saaks.

Katre Lambut kirjutas kirja Kohtla-Järve linnapeale. Kui sellele ei saabunud seaduses nõutud kuu aja jooksul vastust, helistas Lambut linnapeale. Küsimusele, kas on plaa­nis Puru haiglasse ratastoolis ini­mestele sissepääs rajada, vastas lin­napea aga Lambuti sõnul, et sellel aastal ei juhtu midagi, ja küsis, kas see vastus rahuldab.

Lambutvastas, ettahab kirjalik­ku vastust. Kui seda kahe kuu jook­sul ei saabunud, kirjutas ta juba õiguskantslerile. Öiguskantsler vas­tasI et vastutab küll sotsiaalminis­teerium - aga saatis sinna siiski järelepärimise.

Ministeerium kinnitas selle peale, et vastutab kohalik omavalit­sus, ning viimane delegeeris vastu­tuse omakorda edasi haiglale. Lõpuks saabus Puru haiglalt kiri, mis lubas lume sulades asjad kaldteega joonde ajada.

Puru haigla ülemõde Erika Kruup kinnitab, et kaldtee ümber­ehitamine on nüüd tõepoolest sellel suvel plaanis. «Igal juhul on hea, kui

probleemi nähakse ja tõstatatakse see lahendamiseks,» märgib Kruup.

Liitunud teavad õigusi Händikäpa koolitusprojekt näi­

tas, et oma õigusi tunnevad palju paremini ja oskavad nende eest seista need puuetega inimesed, kes kuuluvad mõnda ühingusse. «Tegelikult ei peaks inimene kuu­luma ühingusse, et saada teavet oma seaduslikest õigustest,» kin­nitab Margit Rosental. «Kuid praegu see nii on.»

Händikäpp on tegutsenud juba ligi kümme aastat ning praeguse 52 liikme hulgas on enam­vähem võrdselt puudega ja puudeta inimesi. «Püüame ise siin mitte vahet teha,» sõnab Rosental.

Händikäpa edasistes plaanides on maikuine õppus päästeametile ja puudega inimestele. Prae­gu pole päästjatel erilist aimu, kuidas isegi uppi kukkunud ratastoolis ini­mest aidata, kinnitab Ruslan Lainola Händi­käpast.

Händikäpa juhatuse esinaine Margit Rosental koos abistajaga.

Vaegliikujate korterid sobimatud

T artu noorteklubi Händi­käpp pealekäimisel ehi­tas Tartu linn liikumis­

puudega inimestele kaks korte­rit, kuid vaegliikujate arvates ei sobi valminud korterid neile ela­miseks.

Händikäpa juhatuse esinai­ne Margit Rosental kinnitab, et pärast seda, kui klubi tegi kaks aastat tagasi Tartu linnale ette­paneku liikumispuudega ini­mestele korterite ehitamiseks, pidas linn nendega ehituse osas nõu, kuid lõpptulemus ei rahul­da se"egipoolest liikumispuude­ga inimeste vajadusi.

Korterite suurimaks puudu­seks peab Rosentai, et kahe kor­teri peale on üks vannituba ja tualettruum, dusinurka aga ei mahu koos isikliku abistajaga ära.

Tartu linnavalitsuse linnava­rade osakonna asejuhataja Mait Raig ütles, et linnavalitsus andis endast parima, kuid piirid seadis ette eelarve. Eraldatud 2,4 miljo­ni krooni eest tuli Rahu tänaval osta ja korda teha kokku 16 pisi­kest korterit, millest ülejäanud on mõeldud liikumispuudeta abivajajatele.

Raigi väitel tuldi tualettrum­mi ehitamisega vastu, sest algul oli see plaanitud koridori, samuti ei saanud korterit teisiti ehitada kandvate seinte asetuse tõttu.

Nüüd on linnavalitsus ka puudusi kõrvaidanud, näiteks käsipuud paigaldanud.

Kuna mitme kuu jooksul pole korterit soovinud ükski seitsmest liikumispuudega taot­lejast, kolib linn sinna nüüd tei­sed inimesed. «Kuna kõik liiku­mispuudega taotlejad keeldusid, paigutame sinna inimesed, ke"el on seda elamispinda väga tar­vis,» ütles Tartu linnavalitsuse sotsiaaltöötaja Eva Kõiv.

Margit Rosentali hinnangul on juhtum näide sellest, et koda­nikuühiskond võitleb oma siht­grupi seaduslike õiguste eest kuid nende tagamise eest vastu­tav pool peab ühendustega nõu justkui ainult linnukese pärast.

7

Kui Eesti liitub euroliiduga, palutakse kodanikuühendustel saata esindajad kümnetesse üleeuroopalistesse kogudesse, ütleb Eesti-Euroopa Liidu ühise nõuandekomitee üks esi­mees FILIP HAMRO-DROTZ intervjuus Kertu Ruusile.

Soovitame valits sel ro kem nõu p·da a

Eesti-Euroopa Liidu (EL) Ohine nõu­andekomitee tuli kokku aasta taga­si. Mida on komitee aasta jooksul teinud?

Oleme kahel senisel kohtumisel arutanud peamiselt kahte teemat: kodanikuühiskonna roll Eesti liitu­misel Eliga ja valmisolek kasutada struktuurifonde.

Komitee avaldab arvamust resolutsioonidena, mis on suunatud nii Eesti valitsusele kui Euroopa Komisjonile.

Mida olete palunud teha Eesti valit­susel?

Oleme soovitanud Eesti valitsu­selotsuste vastuvõtmisel rohkem kodanikuühendustega nõu pidada. Uusi seadusi või seisukohti vastu võttes peaks valitsus andma huvi­gruppidele arvamuse avaldamiseks rohkem aega. Samuti oleme soovi­tanud Riigikogul kirjalikke ettepa­nekuid küsida või avalikke kuulami­si korraldada.

Euroopa Komisjoni tähelepanu oleme pööranud mittetulundus­ühenduste murele, et liitumiseelsed fondid on bürokraatlikud ja sealt on väga raske raha kätte saada. Ma olen ka aru saanud, et siinsel Euroopa Komisjoni delegatsioonil on suur vastutus süsteemi tõhusa­maks muutmisel.

Lisaks peaksid nii Eesti valitsus kui Euroopa Komisjon pöörama rohkem tahelepanu ka ühenduste 8

koolitamisele, et nad suudaksid kasutada struktuurifondide raha.

Kardan, et praegu on äärmiselt raske leida Eestis organisatsiooni, keloleks inimressursse nende fon dide kasutamiseks.

Kolmas sektor on väljendanud pahameelt struktuurifondide pain­dumatuse Ole. Kas te usute, et siin annab midagi muuta?

Ma ei näe, et võiks oodata min­geid suuri muudatusi enne 2007. aastat, kui vaadatakse üle eelarve­süsteem. Praegu tuleb moeida, kui­das olemasolevast parimat votta.

Kui aktiivne on Eesti kolmas sektor liitumiskOsimuste arutelus?

Valitsusvälistel organisatsiooni­del on ühinemises mängida keskne roll. Kuidas saab liitumine üldse edukas olla, kui nemad seda ei aruta? Ühendused täiendavad valit­suse selgitustööd ja aitavad sel õigeid otsuseid teha.

Ka Eesti organisatsioonid pea­vad tundma vastutust selgitada rahvale, mida liitumine endast kuju­tab. Kolme aasta taguse seisuga võrreldes on asi praegu tunduvalt parem. Aga debatti peaks veel roh­kem olema, sest referendum on mõne kuu kaugusel.

Kuidas on Eesti ühendused haaratud liidu poliitikasse pärast liitumist, kui nõuandekomiteetegevuselõpetab?

Kui Eesti saab Eli liikmeks, saa­dab ta seitse esindajat Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteesse. Eesti liitumine annab Eesti ühen­dustele ka võrreldamatult tugeva­ma aluse Euroopa tasemel võrgusti­kutööks.

Praegu pole neil selleks piisavalt teadmisi, inimesi ega raha, kuid pärast liitumist saab iseenesestmais­tetavaks, et siinsetel organisatsiooni­del palutakse saata oma esindajad nõuandvatesse organitesse. Näiteks Soomes tuleb ainuüksi ametiühin­gutel täita üle 60 esindajakoha.

Filip Hamro-Drotz • sündinud Helsingis 26.1.1948,

rahvuselt soomlane • Soome Tööstuse ja

Tööandjate Keskliidu nõunik, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liige, Eesti-Eli ühise nõuandekomitee kaas­esimees, Leedu ja Poola sar­naste ühiskomiteede liige

• majandusmagister • kolme lapse isa

Eesti-Euroopa Liidu nõuandekomitee Eesti-Euroopa Liidu ühine nõuandekomitee loodi 2002. aasta aprillis eesmärgiga edendada dialoogi ja koostööd Euroopa ja Eesti majandusli­ke ja sotsiaalsete huvirühmade vahel. Komiteesse kuulub kuus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja kuus Eesti huvirühmade esindajat, mõlemalt poolt on määratud üks esimees. Eesti esindajad: • Kadi Pärnits, • Toivo Roosimaa, • Eve Päärendson, • Kristina Tshistova, • Urmas Ardel, • Mall Hellam,

Eesti Ametiühingute Keskliit (kaaseSimees) Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon Eesti Tööandjate Keskliit Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Eestimaa Talupidajate Keskliit Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit