Oma kõige esimese laenu väljastasime Norra kaupmehele Evendsenile 1848. a. viinakoorma tagatisel. Sest me uskusime tema äriplaani.

Ajad on küll edasi läinud, kuid meie suhtumine on jäänud samaks. Nordea on stabiilne finantspartner, kes oskab hinnata Sinu ettevõtte potentsiaalikat äriplaani ning on toeks nii headel kui halbadel aegadel. Tule meile – arutame koos kõiki võimalusi!

Tutvu tingimustega www.nordea.ee ning vajadusel konsulteeri pangatöötajaga telefonil 1772.

Aasta põllu­mees 2011 AVO SAMARÜÜTEL: Nõudkem Euroopas üheskoos õigust!Lk 3

Soome farmer TIINA LINNAINMAA: Koos tegutsedes saame mõjutada turuhinduLk 12

Tänavune aasta põllumees selgub 6. novembril peetaval konverentsil

1. november 2012

1. november 20122 AASTA POLLUMEES 2012

agro varustusagro varustus

ag

ro v

aru

stus

agro varustusagro varustus

agro varustusagro varustusagro varustusagro varustus

1. november 2012 AASTA POLLUMEES 2012 3

AASTA POLLUMEES 2012

Peatoimetaja AIVAR VIIDIK 661 3300, aivar.viidik@maaleht.eeToimetaja SILJA LÄTTEMÄE 661 3315, silja.lattemae@maaleht.eeKeeletoimetaja ENE LEIVAK 661 3311, ene.leivak@maaleht.eeKorrektor MERIKE JÄRVLEPP 661 3372, merike.jarvlepp@maaleht.eeKujundaja MARI PETERSON 661 3326, mari.peterson@maaleht.eeReklaami projektijuht KAJA PRÜGI 661 3337, 5665 4138, kaja.prygi@lehed.ee

Väljaandja AS Eesti AjalehedTrükk AS Kroonpress

Ilmub Maalehe vahelwww.maaleht.ee

Toimetuse aadress Narva mnt 13, 10151 Tallinn

Maalehe tellimine telefonil 680 4444 või e-postil klienditugi@lehed.ee

Kui ma mullu aasta põllumehe tiitli pälvi-sin, kaasnes sellega suur tähelepanu, eri-ti vahetult pärast aunimetuse saamist – ja loomulikult oli palju positiivseid emotsioo-ne. Mäletan, et kui kodukanti tagasi jõud-sin, olid sama laine peal ka minu töökaasla-sed, vallavalitsus. Kogu meie Haaslava val-las oldi elevil – lasteaialapsed käisid mul kü-las, kohalikus koolis peeti mind meeles. Õn-nitlema tulid ka Tartumaa ettevõtjad, maa-valitsuse esindajad, lõpuks oli veel presi-dendi vastuvõtt.

Kõik sellised elamused annavad toonust juurde, kuid samas lisavad kohustusi. Tund-sin, et nüüd on vaja taset hoida, ei tohi lat-ti alla lasta. Oleme Tartumaal OÜ Männiku Piimas stabiilsed tootjad. Loomade arv na-tuke tõusis, laudas on praegu 350 lehma ja koos noorloomadega 670 pead. Nüüd saa-me oma võimsuste juures kõige efektiivse-malt majandada.

Arvan, et käesolev aasta oli põllumees-tele suhteliselt hea. Kui kokkuvõtted on tehtud, võiks öelda, et meie OÜ-le Männi-ku Piim oli see aasta isegi parim – teravili ja raps on kasvanud väga hästi ning ka pii-

matoodang peaks tõusma viimaste aastate suurimaks.

Kui vaatame riigieelarvet, siis otsetoetus-te siseriiklik lisamakse top-up põllumeestele on 100% eraldatud. See on valitsuse poolt hea märk, kuidas põllumeest toetada.

Samas tulevikku vaadates terenduvad ees uued probleemid, eelkõige seoses Eu-roopa Liidu uue eelarveperioodiga aasta-teks 2014–2020.

Me tahame olla Euroopa Liidus võrdses peres võrdsetel tingimustel. Tõsi, otsetoe-tuste maksmisega põllumeestele on juba toimunud väikesed nihked paremuse suu-nas. Kui seni räägiti toetuste maksmisel Eesti põllumehele 58–59% tasemest, võr-reldes vanade ELis olijatega, siis nüüd võib-olla saavutame läbirääkimistega 75% tase-me. Aga me ei tohi veel püssi põõsasse vi-sata, sest meie eesmärk on 90% toetustest.

Muret teeb ka uus ELi nõue – rohesta-mine, millega on plaanis algust teha alates 2014. aastast. See tähendab, et osa harita-vast maast tuleb tootmisest välja arvata – säilitada rohealadena. Niisugune nõue tun-dub nii veider meie regioonis. Eestis on ju

haritavat põllumaad isegi vähe, rohkem on metsa ning hooldamata maid. Rohestamine sobib enam sellistele riikidele, kus tootmine on väga intensiivne. Nii et me peame rohes-tamise vastu kõvasti võitlema.

Tähelepanu juhiksin ka sellele erisusele, et plaanis on maksta võrdset toetust nii sel-lele, kes lihtsalt maad niidab, kui ka sellele, kes maal toodab. Ei ole ju mõeldav, et see, kes toodab, saab täpselt samasuguse toetu-se nagu see, kes niidab.

Praegu on läbirääkimiste aeg, veel saa-me võidelda, et midagi muuta. Selgus saa-bub alles aasta lõpuks, kui uus ELi finants-raamistik on kokku pandud.

Peagi valitakse aasta põllumees 2012. Aasta põllumehe väljaselgitamine pole ol-nud kerge – nominendid on ju kõik tugevad tegijad, tugevad isiksused, aga paraku on konkursi mõte selline, et valik langeb ühele.

Uuele tiitlikandjale minu parimad soo-vid. Aasta aega tuleb seda tiitlit kanda ja ega tiitlikandja siis areenilt kuhugi ei kao.

Kui ajas tagasi vaadata, siis kõik need aasta põllumehed, keda on valitud alates 2001. aastast, on väga tegusad inimesed. Nad on põllumajandusse oma jälje jätnud ja löövad aktiivselt kaasa ka praegu.

Jõudu ja edu uuele aasta põllumehele!

AVO SAMARÜÜTELaasta põllumees 2011

Aasta põllumehe aasta

Tosin aastat parimaid põllumehi“Aasta põllumehe” konkurss algab ja lõpeb igal aastal sarnaselt. Kevadel, kandidaati-de esitamisel, valitseb korraldajate hulgas meeldiv ootusärevus – kes sel aastal kon-kureerima tulevad, ning ka teatud pinge-seisund – kas ikka jagub veel parimaid ja väärikamaid.

Kuid pärast suviseid ringsõite ning kan-didaatidega lähemalt tutvumist on žürii kokkuvõtteid tehes positiivselt üksmeelel: Eestis leidub asjatundlikke põllumehi, kes oma majapidamist edukalt majandada suudavad.

Nii ka sel aastal, kus Maalehe ja Ees-ti Põllumajandus-Kaubanduskoja ühisel konkursil astus enda tegemisi näitama 16 kandidaati üheksast maakonnast ja kümnelt tegevusalalt.

Kuid iga konkurss on millegi poolest ka eriline. Tänavu nimetaksin kolme läbivamat teemat, mis kandidaatidega tihti jutuks tu-lid või kandidaate iseloomustasid.

Esiteks tööjõud ja tootmise efektiivsus. Aasta-aastalt on tööjõu- ja järelkasvuprob-leem saanud põllumajanduses läbivaks ju-tuteemaks. Ühest küljest toob see kaasa vajaduse tootmise moderniseerimiseks ja efektiivsemaks muutmiseks, aga teisest küljest tekitab küsimuse jätkusuutlikku-sest nii tahtmise kui hariduse mõistes. Aja paratamatus on see, et varumeeste pink põllumajanduses jääb aina lühemaks.

Teiseks nn eurotoetused. Mitmedki kan-didaadid ütlesid kibedal toonil, et põllumaa omanik, kes kogu pindalatoetuse maa ren-diks küsib, saab tulu mitte midagi tegemise eest. Ebavõrdsus, mis põllumeest kuidagi ei toeta ega stimuleeri. See valdkond vajaks uues Euroopa Liidu eelarveperioodis jaota-tavate põllumajandustoetuste osas kind-lasti ülevaatamist, et suurenevad toetused mitte ainult rendimaa omanike rahakotti ei kasvataks.

Ning kolmandaks tõi selleaastane kon-kurss esile ka tendentsi, mis Eesti majandu-sele üha iseloomulikum. See on väliskapitali sissevool. Nii on väga mitme kandidaadi omanikeringis välismaalasi. Õnneks ei ole kodumaiste tegijate oskusteave põlluma-jandusest siiski kuhugi kadunud ja nii võib öelda, et kui ka kapital on välismaine, siis nende et-tevõtete edu põhineb just kogenud ja teadmistega põllumeestel, kes neid ettevõtteid juhivad ning seetõttu võib tänavu-si aasta põllumehe kandidaate julgelt ja jätkuvalt Eesti põl lumeesteks pidada.

AiVAR ViidikMaalehe

peatoimetaja

Rõõmu teeb see, et tublisid tegijaid on meie põllu- majanduses palju. Aga püssi põõsasse visata veel ei tohi, tuleb nõuda oma õigusi, enne kui Euroopa Liidu uus põllumajanduseelarve 2014–2020 lukku läheb.

Mullune aasta põllumees

Avo Samarüütel tunnistab, et

võidetud tiitel on toonud talle

nii toonust tõst­vaid elamusi kui

ka uusi kohustusi: “Tundsin, et nüüd

on vaja taset hoida, ei tohi

latti alla lasta.”

SVEN ARBET

1. november 20124 AASTA POLLUMEES 2012

“Kui põllumajandusega tegelda, siis mina tahaksin seda teha vaid Eestis,” ütleb Kaar-li TÜ juht Madis Avi. Siin on maad inimese kohta palju, pole veepuudust ja ka klimaati-liselt on tingimused enam kui sobivad.

Selle äratundmisega julges Madis Avi ju-hitud Kaarli TÜ võtta 1990. aastal riski – osta ära Vara kolhoosi varad ja võlad. Osa-kuid sellel ettevõttel ei olnudki, kuna riigi-võlg oli niivõrd suur.

Riik andis Vara kolhoosi 1100 hektarit Kaarli TÜ-le rendile.

“Vara kolhoos oli üks Eesti jubedamaid – keskmised viljasaagid 700–800 kilo hekta-rilt,” meenutab Avi ettevõtte majandusnäi-tajaid. “Hakkasime otsima põhjusi, miks see nii on, ja selgus, et asi seisis mõistuse taga.”

Vara kandis on savimullad, mille harimi-seks tuleb leida õige aeg. See aeg on väga pii-ratud, sest muld paakub kiiresti. Ka sobivaid väetisi polnud 1990ndate algul saada.

“Kuue-seitsme aastaga saime külvikorrad paika, mulla parandamiseks hakkasime kas-vatama ristikut, põhku sisse kündma. Laenu-dega ostsime sobiva mullaharimistehnika, aastatega on tulnud ka paremad väetised,” kirjeldab Avi, miks praeguseks on saagid 8–9 korda kõrgemad kui kolhoosiajal.

“Sellist põllumaa raiskamist nagu Eestis, pole ma kusagil mujal näinud,” ütleb kibes-tunult viljakasvataja, kes ise majandab Ees-ti keskmisest märksa kehvematel muldadel.

Praegu on vilja ja rapsi järele suur nõud-lus, kuid toetuste tõttu seisab meeletu lah-makas siinsest maast kündmata ja seal pu-rustatakse vaid rohtu. Kusjuures söötis maad on rohkem just linnade ümbruses, on Avi tähele pannud. Kaugemad nurgad on kenasti üles haritud.

“Lollimat juttu kui see, et kui maad ei hari, siis see puhkab, annab välja mõelda,” pahandab ta. Kui pikka aega ainult niidetud põld võtta uuesti kasutusse, kulub 4–5 aas-tat, enne kui see saaki andma hakkab.

Toetused maaomanikele

Kui euroheina niitmise asemel maad vil-ja kandma panna, võiks põllumajandus-saadused Eesti väliskaubanduse bilansist anda praeguse 17 protsendi asemel 25, ar-vutab põllumees. See looks maale töökohti ja tooks riigile raha.

Selle osa toetustest, mis rendi maksmi-sest üle jääb, on Kaarli TÜ investeerinud maa ostmiseks. Viimasel ajal on maaga han-

geldamine väga vilkaks muutunud ja maa petetakse välja lausa vanadekodus olevatelt vanuritelt. Tihti saab maad hariv põllumees viimasena teada, et maal on uus omanik.

“Põllumehe amet on nagu sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul teel,” muigab Madis Avi mõrult. “Kogu aeg teed nagu vale

asja. On arvamus, et põllumees saab suu-ri toetusi, aga iga asi on kallis, ikka ei tule omadega välja, lisaks veel sitt haiseb ja nii edasi.”

Avi kummutab oma ettevõtte näitel ar-vamuse, et noored ei taha põllumajandus-se tööle tulla. Tema 14 töötajast jäävad mitu

MADIS AVI tahab põldu harida vaid EestisRAIVO TASSO

Madis Avi on ühe suurema leivavilja­kasvatajana pälvinud Eesti Rukki Seltsilt rukkirüütli tiitli.

Eestis on põllumajandusel tohutu potentsiaal, leiab Tartumaa põllumees Madis Avi, kes on oma matkahobi tõttu näinud elu väga erinevates maades.

“Hobuste juurde jõudsin 12 aastat tagasi oma tütarde Marise ja Maarja kaudu, lap-sed käisid siis veel põhikoolis ja hakkasid paluma, et muretseksin neile kas või ühe hobuse, nad nii väga ihkasid ratsutada,” räägib Jaanus Berkmann.

Kärdla lähedal Linnumäel nosivad uh-ked hobused koplis lakka keerutades roh-tu. Berkmanni hobused on aasta ringi vähe-malt päeval õues, selleks on neil 16 eri suu-rusega karjakoplit.

Berkmann on aastatega Linnumäele ra-janud kaasaegse ratsakeskuse. Siin on ho-buste tall, mille ehitamist alustati 2001. aastal. Selle kõrvale on rajatud maneež, kus korraldatakse nii ratsatreeninguid kui võistlusi.

Ratsatundides treenitakse huvilisi, eel-kõige lapsi alates 10. eluaastast. Aastatega on siit koolist läbi käinud 70–80 noort. Juba seitsmendat aastat pakutakse puuetega las-tele ratsutamistunde ehk hipoteraapiat.

Kalandusest hobusteni

Jaanus Berkmann on töötanud ligi 30 aas-tat kalanduses. Kunagises Hiiu Kaluris oli ta tootmisosakonna juhataja.

Kui 1991. aastal asutati tolleaegse Hiiu Kaluri osalusel Eesti–Rootsi ühisettevõte Dagöfisk, asus Berkmann ametisse selle ju-hatajana. Koos rootslastega ehitati üles uus kalatööstus, mis sai 1992. aastal esimesena Eestis eurosertifikaadi ehk õiguse piiran-guteta eksportida oma toodangut Euroo-pa Liitu.

1997 asutas Berkmann oma äriühingu, mis hakkas tegelema oma kalafilee müügi-ga Lääne-Euroopasse, Ameerikasse ja Ka-nadasse. Mingil hetkel aga ei osutunud see äri enam perspektiivseks ning tuli lõpetada.

Hakkaja mees ei jäänud niisama, käed rüpes, istuma. Uueks tegevusalaks sai ho-busekasvatus ja ratsaspordiklubi rajamine.

“Hobused on suursugused loomad, nad annavad palju positiivset energiat. Kui tulen vaid korrakski talli, saan oma laengu kät-te ja rohkem polegi vaja,” räägib peremees.

Aastate jooksul on Jaanus Berkmann edendanud hobumajandust Hiiumaal ning tänu temale korraldatakse seal palju ratsu-tamisvõistlusi. Tuntuimad on Kärdla ratsu-päevad, mis tänavu toimusid 11. korda. See on tõeline ratsaspordi pidupäev, kus aastate jooksul on osalenud üle 700 ratsaniku üle Eesti ja välismaaltki.

Kümnendad Kärdla ratsupäevad tõid Jaanus Berkmannile Hiiumaa Kultuuripärli preemia. See on autasu, millega Eesti Kul-tuurkapital tunnustab nii kultuuri kui spor-di vallas tegutsevate inimeste erialast pü-hendumist maakondades.

JAANUS BERKMANN on ratsaspordi edendajaSVEN ARBET

Hobusekasvataja Jaanus Berkmann on aastatega edendanud hobumajandust ja ratsasporti Hiiu-maal, pälvides Kärdla ratsupäevade korraldamise eest Eesti Kultuurkapitali preemia Kultuuripärl.

“Hobused on suursugused loomad, nad annavad nii palju positiivset energiat,” on Jaanus Berkmann rahul, et vahetas kalanduse hobuste vastu.

1. november 2012 AASTA POLLUMEES 2012 5

MADIS AVI tahab põldu harida vaid Eestisk ANdidA AT

Madis Avikaarli TÜ

n Vara vald, Tartumaa.n Maad harib 2200 ha. n 1600 ha-l kasvatab

teravilja ja rapsi.n Lisategevuseks on

viljakuivatus- ja silo valmistamise teenuse pakkumine, väetiste ja taimekaitsevahendite müük, metsa langeta-mine.

n Investeeringud kaas-aegsesse põllumajandus-tehnikasse.

n Töötajaid 14.

Esitaja: Tartumaa Põllumeeste Liit

JAANUS BERKMANN on ratsaspordi edendaja

noort meest vanusesse 20–25 aastat. “Kui raha makstakse, tulevad noored põlluma-jandusse,” väidab ta. Kaarli TÜs on keskmi-ne palk poolteist Eesti keskmist.

Ettevõtte juhilt eeldab see sissetulekut andvate tööde-tegemiste leidmist. Firmas on põhiline tööaeg soojadel kuudel. Aga ka talvel tahavad inimesed tööd ja leiba saada. Nii pakendatakse ümber ning müüakse väe-tisi ja taimekaitsevahendeid, tehakse metsa, valmistatakse ja müüakse silo, varustatak-se Matjama vutifarmi söödaga, kuivatatak-se ja ladustatakse vilja ning pakutakse muid teenuseid.

“Meie korjame kõik raha üles ja teeme kõike,” tähendab Avi.

Jääb saagiga rahule

Tänavusest aastast rääkides ütleb mees, et 200 ha rukist on ära võetud ja järgmiseks aastaks 230 ha maha külvatud. Avi on ühe suurema leivaviljakasvatajana pälvinud ka Eesti Rukki Seltsilt rukkirüütli tiitli.

Tänavuse saagiga võib rahule jääda – 4,3 tonni rukist, 5,5 talinisu, 4 hernest ja õlleotra ning 5 tonni kaera hektarilt. Tõsi, kaerasaak jääb nende endi nimel olevale rekordile alla. Nimelt õnnestus Kaar li TÜ-l saada 2008. aastal 7 tonni kaera hektarilt.

“Sel aastal pole eriti väetist pannud,” sel-gitab ettevõtte juht. Nüüd tundub, et sai õi-gesti tehtud – vili pole lamandunud. See-

eest oli suure vihmasaju tõttu terade niisku-sesisaldus esimestel koristuspäevadel lau-sa 30%. Lisaks oma viljale võetakse kuiva-tada ka ümberkaudsete talunike oma. Vili müüakse Tartu Millile ja Baltic Agrole.

Madis Avi ootab viljakoristuse lõppu, et siis lennuki peale istuda ja sõpradega paar nädalat mägedes hulkuda. Mees kahtles kevadel, kas temast on enam minejat, järs-ku pole vorm piisavalt hea. Prooviks jook-sis ta läbi Stockholmi maratoni, mis toi-mus tänavu eriti rasketes tingimustes, ja sai hakkama.

6. september

2004. aastal asutati Linnumäe tallide lä-heduses OÜ Linnumäe Puhkekeskus, mis tegeleb toitlustamisega ja pakub forelli-püüki.

Söödavilja saab Berkmann kohalikelt põllumeestelt, samuti laseb ta teenustööna niita heina oma karjamaadelt, sest kalleid põllumajandusmasinaid pole väikeste mah-tude tõttu mõtet soetada.

Lapsed jätkavad isa jälgedes

Jaanus Berkmann on üles kasvatanud neli last. “Pojad veavad surfiklubi, aga tütred on kõvad ratsutajad, nii ongi meie peres kaks kiiksuga surfajat ja kaks kiiksuga ratsuta-jat,” muheleb pereisa.

Vanem tütar Maris on lõpetanud maaüli-kooli veterinaarina ja töötab nüüd osa ajaga Soomes loomaarstina. Kodus on vaja tema veterinaarioskusi Linnumäe tallis, kus ta hoiab hobuste tervisel silma peal.

Noorem tütar Maarja õpib Tallinna Ter-vishoiu Kõrgkoolis terviseedendust ning an-nab treenerina väikestele hiidlastele ratsa-tunde. Linnumäele on koondunud ka MTÜ Hiiumaa Ratsaspordiklubi, kus tegutsevad ratsaspordihuvilised. Jaanus Berkmann on üks selle mittetulundusühingu rajajaid ja ju-hatuse liige.

Linnumäe tallis majandab ta FIEna, ent plaanib tütardele asutada oma osaühingu OÜ Linnumäe Tallid, et lapsed kord kogu hobumajanduse üle võtaksid.

“Me ei ole mingid tipp-hobusekasvata-jad, oleme harrastussportlased. Tahame anda inimestele võimaluse tunda rõõmu ratsutamisest ja hobustest. Püüame õpeta-da lastele loodusetunnetust ja head suhtu-mist loomadesse,” ütleb peremees.

Põlise hiidlasena on Berkmann oma saa-re patrioot, ta tegutseb ka LEADER-prog-rammi kohaliku tegevusgrupi MTÜ Hiid-laste Koostöökogu juhatuse esimehena.

“Kui tahad midagi saavutada, pead üht-moodi vaeva nägema nii Hiiumaal kui Tal-linnas,” arvab Jaanus Berkmann.

13. september

k ANdidA AT

Jaanus BerkmannFiE Jaanus Berkmann

n Kärdla, Hiiumaa.n Hobusekasvatus, ratsa-

spordikooli pidamine, ratsavõistluste korralda-mine.

n 20 hobust, sporthobu-sed, tori ja eesti maa-tõugu hobused.

n Maad kasutatakse 45 ha, sellest 25 ha on omandis.

n Kaks palgatöötajat. n Ratsatreeningutel on

osalenud ligi 80 last, ratsavõistlustel 700 ratsanikku.

Esitaja: Eesti Ratsaspordi Liit

1. november 20126 AASTA POLLUMEES 2012

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda

Tartus Dorpati konverentsikeskuses14. novembril 2012 kell 10.30–16.00

Piimafoorum2012

Foorumi korraldamist toetab Euroopa Liit.

Foorumil osalemine on põllumajandustootjatele, toidutööstustele ja EPKK liikmetele tasuta. Osalemiseks tuleb ennast kuni 9. novembrini registreerida kodulehel www.epkk.ee. Lisainfo: Roomet sõrmus, tel 600 9349, www.epkk.ee

• Eesti piimasektori valikudJaanus Murakas, EPKK piimatoimkonna esimees

• Maaelu arengukava 2014–2020võimalused Eesti piimanduse toetamiseksHelir-Valdor seeder, põllumajandusminister

• Suundumused piimatoodete turulBart Van BellegHeM, Euroopa piimakaubandus­organisatsiooni Eucolait peasekretär

• Piimakarjakasvatus põllumajandus loenduse valguseseVe ValdVee, Statistikaamet

• Piimandusstatistika olulisemad näitajad ja tulemusedHelina uku, Statistikaamet

• Eesti piimandussektori konkurentsi võimevõrreldes Läänemere riikidegaCsaBa Jansik, Soome Põllumajandus­ ja ToiduteaduseInstituut MTT

• Lautadesse tehtud investeeringute mõju piimatootjate majandus­näitajateleants-Hannes Viira, Eesti Maaülikool

• Hinnamarginaalide analüüs piima­toodete väärtusahelas aiVar Voog, TNS Emor

• Lisandväärtuse andmisest piimandus­sektoris tiina saron, Eesti Piimaliit

• Mikromeierei võimalused teadus­ ja arendustöös Väino Poikalainen, Eesti Maaülikool

• Olustvere minimeierei võimalused tootjatelearnold Pastak, Olustvere Teenindus­ ja Maamajanduskool

“Lilled on mu armastus, nende eest hoolit-sen siin farmi juures ja koduaias, nende juu-res unustan kõik mured, see on parim puh-kus,” kutsub Vorbuse farmi rõõmsameelne perenaine Maie Mölder Maalehte esimese asjana farmi juures õitsvat uhket lillepee-nart vaatama.

Aga sama suur armastus on ka loomad. Ega muidu ei oleks ta neid Vorbusel kogu oma tööelu poputanud. Nii kui 1971. aastal EPA veterinaarina lõpetas ja sealsetesse lau-tadesse tööle läks, nii tänaseni välja.

Laudas näitab Maie Mölder esimesena üht Vorbuse farmi uhkust – Jacqueline’i. Eesti rekordlehma.

“Ta on hollandi pulli Jaco tütar, neljan-dal laktatsioonil lüpsis 18 935 kilo piima, see rekord 2008. aastast püsib siiani,” rää-

gib Mölder ja paitab looma. Loom on rahu ise. Pikutab oma asemel, teda ei häiri ka fo-tograaf. Et palju piima anda, ei tohi ju ener-giat asjatult kulutada.

Geenid määravad

Märtsis poegis Jacqueline seitsmendat kor-da. Annab praegugi päevas 65–66 kilo pii-ma. Vanim karjasolija tuleb Vorbusel peat-selt 11. korda lüpsma. Mölder loodab, et ka rekordiomanik veel mitu aastat karjas vas-tu peab.

Maie Mölder on aretustööle kulutanud palju aastaid ja energiat. 650pealine pii-makari lüpsab viimastel aastatel stabiilselt üle 10 tonni lehma kohta. Esimest korda ületati maagiline 10 tonni piir 2007. a. Kui

parimal, 2010. aastal jäi laeks 10 908 kg, siis mullu vaid veidi vähem, 10 665 kg. Tu-lemus on seda hinnatavam, et karjast on pooled punased lehmad, kuid Vorbusel ei jää nad mustakirjudele palju alla.

Mölder ütleb, et kuigi karjas on üle poole-saja selliseid lehmi, kes lüpsavad aastas 15 000–17 000 kilo piima, ei aja ta taga kogu karjaga sellisele tasemele jõudmist.

“Vaatamata sellele, et praegune 10 000– 11 000 karja keskmisena on normaalne, olen seadnud eesmärgiks jõuda 12 000ni, geneetiliselt on see tase meil olemas,” arutleb ta.

See on kogus, mida kari oleks võimeline lüpsma ja seejuures ka tervis korras püsiks. Kõige suuremaks takistuseks, mis sel teel ületada tuleb, peab Mölder tippkarja vaja-dustele alla jäävat söödabaasi. Sest lehm lüpsab endiselt suust.

“Oleks tähtis, et põhisööda, korraliku silo, saaksime tehtud kahest esimesest nii-test, aga alati see ei õnnestu,” teab ta.

Siiani külmlaudausku

Kui Maie Mölder EPA lõpetamise järel Tar-tu näidissovhoosi veterinaararstiks tuli, lüp-sid lehmad 3000 kilo, ja 4000 oli juba hea toodang.

“2003 saime vanast laudast 8000 kilo kätte, pidasime seda toona imeks,” võrdleb Mölder suuri muutusi, milles ta ise osaline olnud. Kui valmis uus külmlaut, tõusis too-dang veelgi.

Mölder on külmlaudausku siiani, peab seda õigeks sammuks, mis näitas, et uuen-dusi ei tasu karta. Vorbuse oli kolmas paik Eestis, kuhu vabapidamisega külmlaut ehi-tati – Torma ja Põlva järel.

Praeguses vabapidamislaudas korraldab Maie Mölder aretustöö kõrvalt paljudele toimetustele lisaks ka tõuloomade müüki. 2010. aastal müüdi Vorbuselt 60 tiinet mul-likat Türki ja Maltale, läinud aastal juba 71.

Farmi perenaisena ei väsi ta töötajatele kordamast, et nood ei elaks loomade peal välja oma paha tuju, ei ütleks kõva sõna, löömisest rääkimata. Sest loomad, kes iga päev kolm korda lüpsiplatsile lähevad, tea-vad isegi, mida nad peavad tegema.

“Ma olen siin farmis kõige suurem loo-made heaolu eest võitleja,” naerab ta.

Iseäranis tunneb Mölder heameelt Vor-buse farmi tulnud 13 vissitiitlist, sest pea kõik punase karja vissi tiitlid on neile tul-nud, 2005 saadi uuest laudast ka esimene mustakirju karja vissi tiitel.

Mölder valib farmist loomad välja ja ju-hib nende valmistumist etteasteks. “Mulle meeldib ilusaid asju vaadata, ilusaid loomi ja inimesi ka,” räägib ta.

Vissivõistlused näitavad Eesti looma-de taset. “Häbeneda pole meil midagi, või-me aretusega täiesti rahul olla, sest meil on maailma geneetika sees – Kanada, USA, Holland, Saksamaa,” loetleb ta.

Eesti karjakasvatuse murelapseks peab Mölder veterinaaride nappust. Kuigi neil endal on loomaarstid olemas, siis igasse suuremasse farmi neid Eestis ei jätku.

Maaülikoolis veterinaaria lõpetajad on suurloomade asemel kahjuks üha enam huvitatud väikeloomade ravimisest. Möldri meelest piisaks paljudes farmides ka tehni-kumi haridusega veterinaarvelskritest, aga neid ei õpetatagi enam kusagil.

17. mai

MAIE MÖLDER armastab oma loomiParima piimakarjakasvataja tiitli pälvinud Maie Mölder peab Vorbuse farmi lehmade hea piimaanni põhjuseks geneetikat, tõuaretust, õiget söödaratsiooni ja korralikke pidamistingimusi.

k ANdidA AT

Maie MölderAS Tartu Agro

n Tähtvere vald, Tartumaa.n Piimakarjakasvatus.n Farmis 650 lehma, lisaks

noorkari 900 looma ringis.

n Keskmine toodang leh-ma kohta 2010. aastal 10 908 kg, 2011. aastal 10 665 kg.

n 2000. aastast alates osa-leb farm vissivõistlustel, saadud 13 vissi- ja kolm reservvissitiitlit.

n Aretuspullide kasvatami-ne ja müük. Tõumullikate ja -pullide müük.

n 8 töötajat.

Esitaja: Tartumaa Põllumeeste Liit

Maie Mölder hoolitseb, et lehmad tublisti piima annaksid.

RAIVO TASSO

1. november 2012 AASTA POLLUMEES 2012 7

Tule Maaritsasse traktoritega tutvuma või küsi lisa! MÜÜK: Peep Orlovski, tel 553 4033 www.talutehnika.ee

HOOLDUS JA VARUOSAD:Marko Saksjaak, tel 5665 5533

Indrek Pungar, tel 504 1986Urmas Pungar, tel 526 6103

Ökonoomseima mootoriga traktorid!

“Nüüd on tükiks ajaks rahu majas ega pea Euroopa Liidu nõudmiste täitmiseks enam suurt raha välja käima,” hingab OÜ Linnu Talu ärijuht Jarno Hermet kergendatult.

Hermet teab, mida räägib. Ta on üksi-pulgi kursis Euroopa ja isegi kogu maail-ma munasektori olukorra ning arengutega. Võib arvata, et temast informeeritumat sel alal Eestis polegi.

Juba kümmekond aastat on ta Euroopa Komisjoni nõuandva komitee liige, samu-ti Brüsselis tegutseva ühendorgani COPA/COGECA (professionaalsete põllumajandus-organisatsioonide komitee ja põllumajandus-ühistute konföderatsioon – toim) munade ja linnuliha töögrupis Eesti eestkõneleja. Seal kuuldut ei hoia Linnu talu ärijuht kiivalt üksnes enda teada.

Valgamaal Tõlliste vallas asuvas Lin-nu talus võeti puuride vahetus enam kui 40 000 kanale ette krooniajal. Siis läks see maksma 7,4 miljonit krooni, mis teeb prae-guses vääringus laias laastus 473 000 eurot.

Kanadele parem elu

Varem olid talu munejad neljas kanalas, nüüd mahuvad nad kahte. Ühes on 22 000 ja teises 24 000 lindu.”Kuigi hulga sekka satub ka nii-öelda kanadest riiukukki, siis ometigi on nad uutes puurides rahuliku-mad, neil on rohkem ruumi, ka õhuvahe-tus on parem,” hindab Hermet uute puuri-de kasutuselevõttu positiivseks sammuks, vaatamata siin-seal riikides kostunud pa-hameelele.

Uutes puurides on kanadele isegi õr-red ja siblimismatt, samuti kaldpind küün-te kulutamiseks. Kõik see vähendab kana-de stressi ning tänu sellele peaks munatoo-dang tervislikum tulema.

Hermet möönab, et puuride vahetus ei olnud ei temale ega firmale kerge aeg. PRIA vahendusel saadi küll toetust, aga kuna in-vesteeringud olid suured, kasvas laenu-koormus topelt. “Masuaeg oli just alanud ja pangad ei tahtnud kuigi meelsasti laenu anda,” meenutab ta.

Lisaks n-ö Euroopast peale sunnitud väl-jaminekutele on Linnu talu teinud hulganis-ti teisigi mahukaid investeeringuid.

2006. aastal pandi püsti täisautomaat-ne söödaveski, mis läks maksma 4,2 miljo-nit krooni. Kuna 2007. aastani linnukasva-tusele toetusi ei antud, tuli toetuda üksnes laenule ja liisingule. Selle tagasimaksetest saadi priiks tänavu kevadel. Söödaveskit oli aga karjuvalt vaja: ostusööt ei olnud ala-

ti hea, kippus vahel kanade tervisele häda kaela tooma. “Ise tehes saame parema söö-da, aeg on näidanud, et see on kaasa aida-nud kanade munemisele ja tervisele, oda-vam tuleb ka,” märgib ta.

Alustas leti taga

Praeguses vääringus hoiab ettevõte oma söödaveskiga iga kilo pealt kokku 6 senti. Aastas kulub jõusööta paar tuhat tonni. Nii teenib toogi investeering end tasapisi, kuid jõudsalt tagasi. Kasu on ka ümbruskonna viljakasvatajatel, kes saavad oma nisu ja otra kanakasvatajale müüa.

Tulu on toonud ka oma tapamaja rajami-ne, mille ööpäevane võimsus on kanapartii-de väljavahetamisel kuni 2500 lindu.

Hy-Line’i tõugu tibud ostetakse kõik Soomest ühepäevastena, munema hakka-vad nad viiekuusena. 95% kanadest mu-neb pruune mune.

Omajagu uhke on ärijuht muu hulgas ka Linnu talu seleenimunade üle, mida on müüdud juba aastaid. Seleen jõuab muna-desse kanasöödaga, kuhu on seda lisatud. Selliseid mune süües tugevneb teadlaste hinnangul inimeste immuunsüsteem ning haigusedki kimbutavad siis vähem.

39aastane Hermet tunnistab, et Linnu taluga sidus teda õnnelik saatus. Ta abiel-lus Linnu talu tulevase omaniku ja tegevju-hi Astre Jaaganti tütrega. Aastast 1993, mil ämm sovhoosiaegse kanala ostis, käis ta al-gusaastatel tihti kooli kõrvalt ka ise mune Tartu turul leti taga müümas. Tol ajal õppis ta Tartu kunstikoolis mööbli restaureerimist ja kujundust, pärast kooli aga teenis raha ajalehemonteerijana Postimehe toimetuses.

“Ajalehepoiss olen küll olnud, kui sel-leks võib nimetada lehe kokkukleepimist, aga miljonär...” jääb ta mõtlema. Kui arves-tada, et Linnu talust tuleb aastas üle kümne miljoni muna, pole tema miljonärikski ni-metamine liiast.

Aastaks 1998, kui noormehel töö Posti-mehes otsa sai, oli Astre Jaagant märganud väimehe äri- ja turundusesoont ning võttis ta oma firmasse müügijuhiks. Samal aastal läks Hermet Tartu Ülikooli avatud ülikooli juurat õppima. Pere ja töö kõrvalt bakalau-reusekraadini läks kümme aastat. “Seda lä-heb ikka vaja, diplomit mitte, aga teadmisi,” ütleb ta veendunult. Aastast 2003 on ta Lin-nu talus täistöökohaga. Koostööd ämmaga peab hästi sujuvaks.

28. juuni

JARNO HERMET: ajalehepoisist miljonäriks

RAIVO TASSO

OÜ Linnu Talu Valgamaal täitis Euroopa Liidu karmistunud nõuded ja asendas vanad kanapuurid uutega juba 2010. aastal, paar aastat enne nõutud tähtaega. OÜ Linnu Talu

ärijuhi Jarno Hermeti karjääri kohta võib klišeed kasutades öelda, et see on kulge­nud ajalehepoisist miljonäriks. Nende kahe seisuse vahele jääb hulk muid tegemisi.

k ANdidA AT

Jarno HermetOÜ Linnu Talu

n Tõlliste vald, Valgamaa.

n 100% majandustege-vusest kanakasvatus: munad, kanaliha.

n 45 000 munejat kana.n 2011. a ca 11 miljonit

muna.n Aastakäive 912 000

eurot.n Kasum 11 266 eurot.n 10 töötajat.

Esitaja: Eesti Põllumajandus- Kaubanduskoda

1. november 20128 AASTA POLLUMEES 2012

“Töökäsi maal jätkub, aga puudus on oskus-tega ja motiveeritud tööjõust,” räägib Jaan Kiisk, kes pakub oma töötajatele korralikku palka ja töötingimusi.

Aastatega on Tamsalu valda rajatud ees-kujulik perefirma, kus poeg Jaanus töötab tegevjuhina, Madis juhatuse liikmena, tütar Kadi Lood on raamatupidaja ja väimees Tar-mo juhib masinate hooldust ning remonti. Oskuslikult majandades on Jaan Kiisk koos poegadega Tamsalu piirkonna elu edenda-nud, harides mitu tuhat hektarit maid ja an-des inimestele tööd.

Oma sõnul teeb ta kõike seda missiooni-tundest.

“Siin oli minu vanaisa talu, meie pere elab selles juba seitsmendat põlve. Alusta-sime tagastatud talumaast, mida oli 45 ha, ning hakkasime vähehaaval haritavat pin-da laiendama. Olime siinkandis esimeste talutaastajate seas ning kui talu mõiste ära

kadus, läksime osaühinguks,” teatab pe-remees. Ta toob esile, et iga maaomanik peaks südamega hoidma ja harima esiisa-de maad, et lastel oleks koht, kus elu ja te-gevust jätkata.

Edukas raskuste kiuste

Vabapidamisega piimaveisefarm renovee-riti 2004. aastal kunagisest Põdrangu sov-hoosi laudast. Nüüd lüpstakse seal 412 lüpsilehma Westfalia 2 x 12 paralleellüpsi-platsil.

2010. aastal ehitati uus kinnislehma-de ja noorloomade laut 370 loomakohaga, kus eraldi hooneosad on vasikatele ja mul-likatele.

Farmikompleksi juurde rajati ka silo-hoidla ja kuivati. Ehitiste maksumus oli 20 mln krooni ja selleks võeti pangalaenu.

“Perefirma on koondanud nüüdseks kogu karja Loksakülla ja piimatootmine on muutunud ökonoomsemaks, sest hoia-me kulusid kokku logistika, tööjõu ja muu pealt, ka lauda ehitamine oli 2010. aastal odavam,” selgitab peremees.

Ta selgitab, et vasikad kasvavad vanuse ning söötmisgruppide kaupa ja grupid lii-guvad laudas edasi, kuni jõuavad poegimis-eani. Eraldi peetakse ka kinnisloomi. Söö-daratsioon jõusööda ja siloga on arvestatud loomagruppide vajaduse järgi.

Ometi pole Otsa talul kogu aeg nii häs-ti läinud. Esialgu alustati teraviljakasvatu-sega, loomakasvatus võeti juurde hiljem. Maareformi käigus ostis Kiisk järelmaksu-ga Põdrangu farmikompleksi 86 lehmaga, nende järglastest ongi aretatud praegune kari aastalüpsiga 9300 kg lehma kohta.

Tasapisi laienes ka teraviljapind. Talu tänased põllumaad asuvad nitraaditundli-kul alal, nii et seal tuleb arvestada suure-mate keskkonnapiirangutega. Põldudel vu-rab nüüdisaegne tehnika – Fendti ja John Deere’i traktorid ning Claasi kombainid.

“Olen juba loomult ühistegevuse poolt – teraviljakasvatajatena kuulume Kevilis-se, sinna müüme ka teravilja. Piimatootja-tena oleme E-Piima liikmed,” teatab Otsa talu juhataja.

Ärge müüge oma maad!

“2006. aastal oli meil tõsine põud. Porku-ni järv siin lähedal oli seitse kuud täies-ti tilgatu. Kutsusime toonase põllumajan-dusministri siia, et tunnistada see Pandive-re kõrgustiku piirkond ikalduse alaks, aga mitte mingisugust tuge me riigilt ei saa-nud,” meenutab Jaan Kiisk, kuidas toona neile öeldi, et tõstetakse riigipoolset tuge top-up’i ja see korvab ka nende puudujää-gi. Aga ei korvanud: sel aastal sai JK Otsa Talu OÜ teravilja saagiks alla tonni hekta-rilt ja rapsi veelgi vähem, silo aga oma va-jadustest ainult veerandi.

“Et oma karja üldse ületalve pidada, ost-sime heina kokku 50 km raadiuses, söödaks läks ka põhk, meie puudujääk oli 3,7 mln krooni, koos intressidega üle 5 miljoni.”

Jaan Kiisk ei kannata ebaõiglust. Tema hinge ei mahu kuidagi see, miks Eesti põl-lumees peab kogu aeg ebavõrdses kon-kurentsis majandama ning seda justkui ei märgatagi.

Elu näinud mees hoiatab, et maid ei tohi müüa nii kergekäeliselt välismaalas-tele, ta peab seda meie põllumajanduspo-liitika lühinägelikkuseks. “Eurotoetused meile on alamõõdulised, seetõttu ei jaksa me ise müügis maid osta. Viimane aeg on kehtestada moratoorium põllumaa ostmi-seks neile, kes pole Eesti kodanikud, ning mis kehtiks veel kolm aastat pärast ELi toe-tuste võrdsustamist,” teeb ta ettepaneku.

“Ma tahan, et inimesed hakkaksid üha rohkem mõtlema sellele, mis saab tulevi-kus Eesti maast. Me ei taha ehitada siia Singapuri, seetõttu peame hakkama üld-rahvalikult arutama selle üle, kui palju maast võime müüa välismaalastele ja pal-ju peaks jääma eestlastele, et olla omani-kud oma maal,” ütleb Jaan Kiisk.

30. august

JAAN KIISK rajas eduka perefirma

SVEN ARBET

Jaan Kiisk on oskusliku majandamisega arendanud JK Otsa talu kaasaegse tehnoloogiaga põllumajandus- ettevõtteks, kuhu ka noored meelsasti tööle tulevad.

k ANdidA AT

Jaan kiiskJk Otsa Talu OÜ

n Tamsalu vald, Lääne-Virumaa.

n 412 lüpsilehma aasta-lüpsiga 9300 kg lehma kohta, noorkari 460 pead.

n Maaharimine 2000 ha-l, sellest omandis 226 ha.

n Teraviljatoodang 4200 t, raps 900 t.

n Perefirma, 27 töötajat. n 2010. a ehitatud farmi-

kompleks. Kaasaegne tehnoloogia põldudel. Keskkonnasäästlik majandamine.

Esitaja: Virumaa Põllumeeste Liit

“Perefirma on koondanud nüüdseks kogu karja Loksakülla ja piimatootmine on muutunud ökonoomsemaks,” räägib JK Otsa Talu juhataja Jaan Kiisk uues noorkarjalaudas.

1. november 2012 AASTA POLLUMEES 2012 9

Lahetaguse külas ürgse looduse rüpes ava-neb idülliline vaatepilt – taamal loksuv meri, kaldajoonel kivimürakate vahel no-sib rohtu lambakari.

“Kui ostsime 1999. aastal rannapiir-konda 40 hektarit maad, oli siin kinnikas-vanud vana rannakarjamaa. Siis tekkiski idee, et jaotame maa ära – ühelt poolt söö-vad lambad selle rannaala puhtaks, teise-le poole rajame Lääne-Saaremaale arhi-tektuuriliselt omase vana rannaküla,” rää-gib Koit Kull, kes juhib Saaremaa suurimat lambakasvatusettevõtet.

Nii ongi Lahetaguse külas praegu lam-maste karjamaa, sinna kõrvale metsastu-nud alale aga on rajatud ökoküla, kus Saa-remaa Ökoküla AS on omavahenditega ehitanud välja taristu ja paar arhailist roo-katusega palkmaja.

Suviti üüritakse siin turistidele Nii-di, Väe ja Koogu talu. Osa krunte ja maju on müüdud ka omanikele suvekodudeks. Kinnisvarast saadud raha on investeeritud põllumajandusse.

Aretab tumedapealist karja

Saaremaa Ökoküla AS asutati 1999. aastal. Juba enne seda oli Koit Kull proovinud kätt lambakasvatusega.

Esimesed 25 utte ostis ta kohaliku tun-tud lambakasvataja Leida Krummi käest. Siis omandati rannakarjamaad Lõmala ja Lahetaguse külas. Hiljem hakati karjamaid ka kokku ostma ning rentima.

Lambafarmi keskus on Lümandal, kuna-gise sovhoosi piimafarmis. Praeguseks on hooned renoveeritud lambalautadeks. Siin ladustatakse ka lambavilla.

Lambakarjad on suviti laiali rannaaladel, samuti Vilsandil. Juba üle kümne aasta on Saaremaa Ökokülas aretatud eesti tume-dapealist lambakarja. Praegu on põhikar-ja suurus ligi 1000 utte, koos noorkarjaga

ca 1600 lammast. Tõukarja aretuseks on os-tetud suffolki tõujäärasid ja uttesid Taanist.

Alates 2001. aastast on firma sertifitsee-ritud mahepõllumajanduslik tootja. Mahe-vilja ostetakse lambakarjale Lõuna-Eestist Valgjärvelt.

Koit Kull võtab firma arendamisel ees-kuju taanlastelt. Sealsetes farmides õppi-des sai ta innustust nii tõuaretuseks kui uusima tehnoloogia kasutuselevõtuks. Ka söödaratsioonid on koostatud koostöös Taani kolleegidega. Nende kontaktide läbi on Saaremaa Ökoküla AS Eesti tõusnud Baltimaade juhtivaks lambakasvatusteh-noloogia tutvustajaks.

Liha Eestisse, vill Hiinasse

Saaremaa Ökoküla kasutab ise ja müüb ka huvilistele Uus-Meremaa tootja Prattley ko-gumisaedu, lambakaale, jagajaid, samuti TrueTesti kaalusüsteeme ja Inglismaa tootja Rappa mobiilseid aiasüsteeme. Ilma kaas-aegse tehnoloogiata Kulli meelest nii suurt lambakarja majandada ei saakski.

Oma tegevusega kummutab Saaremaa Ökoküla lambakasvatus väite, justkui oleks lambakasvatus Eestis kängunud majandus-haru. Siin firmas on ülima täpsuse, tõuare-tuse ja söödaratsioonidega parandatud loo-made lihaomadusi nii, et selle firma maits-vat mahetalleliha nõutakse võrdselt nii Sak-samaal kui Eestis.

“Meilt soovis üks Saksamaa lihatööstus talleliha – saatku me neile korraga 3000 tal-

le. Nii palju ei suuda ju anda,” nendib tegev-juht. Väiksemates kogustes on Saksamaale tallesid lihaks läinud küll.

Saaremaa Ökoküla müüb oma lambaid ja tallesid elusloomadena. Enamik läheb müüki TÜ Eesti Mahe kaudu, osa lambaid müüakse lihaks Saaremaa lihakombinaati.

“Meie lihaletis on lambaliha siiani niši-toode, sest Eesti inimesed pole eriti harju-nud lambaliha sööma, enamik lambalihast läheb Eestist välja,” nendib ettevõtja.

Samas möönab ta, et ka eestlaste huvi talleliha vastu suureneb. Nii on Rakvere Li-hatööstus tänavu alustanud koostöös tulun-dusühistuga Eesti Mahe talleliha mahekäit-lemist. Osa mahetallelihast ongi Saaremaa Ökokülast. Nimelt hinnatakse selle firma lambaliha kvaliteeti väga heaks. Mahe-tal-leliha on müügil oma brändi all tallepraest kaelakarbonaadini.

Ökoküla lambaid pügavad kohalikud lambapügajad ja aastas saadakse umbes kolm tonni villa. “Villa müüme kokkuostja-tele, meie vill läheb praegu läbi Iirimaa Hii-nasse,” ütleb tegevjuht. Tema sõnul nõutak-se Hiina tekstiilitööstuses Euroopa villa see-tõttu, et Austraalia lambakasvatus väheneb.

“Oleme õige tunde kätte saanud, kui-das ökomajandust arendada. Tahame jõu-da tulevikus 2000–2500 lambani, hoolda-da üha rohkem rannaalasid ja anda ka tu-ristidele elamuse oma rannaküla taludes,” ütleb Koit Kull.

11. oktoober

KOIT KULL kasvatab Saaremaal lambaid

kANdidAAT

koit kullSaaremaa Ökoküla AS

n Salme vald, Saaremaa.n Lambakasvatus, eesti

tumedapealine lambakari. n Põhikari ligi 1000 utte,

koos noorkarjaga üle 1600 lamba.

n Sertifitseeritud mahe-põllumajanduslik tootja.

n Maad kasutatakse 1003 ha,sh rendimaa 797 ha.

n Lammaste karjatamisega rannaalade keskkonna taastamine. Tallede ja lammaste müük tõuloo-madena ja lihaks, villa müük. Ökoturism.

n 7 töötajat.

Esitaja: Maaleht

“Meilt soovis üks Saksamaa lihatööstus talleliha, et saatku neile korraga 3000 talle – nii palju ei suuda ju anda,” teatab Koit Kull, tunnistades, et oma 1600 lambaga jäävad nemadki Euroopa mastaabis väikesteks.

Saaremaa Ökoküla ASi tegevjuht Koit Kull kasvatab rannaaladel ja Vilsandil 1600 lammast, hooldades rannakarjamaid ja kasutades lambakasvatuses uusimat tehnoloogiat.

SVEN ARBET

1. november 201210 AASTA POLLUMEES 2012

Tehnika 8, 72213 Türitel 384 6671, faks 384 6670

MüüK: Toomas Jürgen, 504 8564MüüK: Janek Rannama, 5302 4858VArUOSAD: Vello Ohu, 509 7584

Tartu mnt 56, ülenUrMetel 736 7720, faks 735 2222

MüüK: Andres Kontse, 515 4355MüüK: Urmas Sarja, 514 3163MüüK: Tarmo Toover, 5333 5170

Uute mudelitega saate tutvuda: www.valtra.ee

Uus N93 ja N103 –

kõik algab suhtumisest

Uus T-seeria –

midagi enamat kui lihtsalt uued sõidutuled

“Olen viimasel ajal ainult põllule pühendu-nud, varem laulsin ka laulukooris ja puhu-sin puhkpilliorkestris pasunat,” teatab ASi Alovili tegevjuht Mati Kivipalu.

Kõige kodusemalt tunnebki mees end viljapõldude keskel. On ta ju eluaegse ag-ronoomina töötanud aastakümneid kuna-gise Laatre sovhoosi põldudel.

Valgamaa mullad, kus Alovili majandab, pole teravilja kasvatamiseks sugugi kõige paremad. Siin peab ikka tunduvalt rohkem vaeva nägema kui näiteks rammusamatel Kesk-Eesti muldadel.

“Meil on küllalt savikad maad, mõnel põllul lisaks veel liiva ja turvast. Ole siis mees ja katsu kõrget saaki saada,” ütleb Ki-vipalu. Ometi on Antsla sovhoostehnikumis agronoomiks õppinud mees suutnud nen-delt maadelt korralikke saake välja meelita-da. Seda tänu kaasaegsele tehnikale, heale vaistule ja töökusele. Abiks on kogenud töö-tajad, kes on siinmail töid teinud juba sov-hoosiaegadest.

“Tuleb töödega hästi varakult peale ha-kata ja pikad tööpäevad teha, muidu saaki ei saa,” on Kivipalu põllumehetarkus.

Kartulist on raske lahti saada

AS Alovili harib üle 500 ha maid nii Tõllis-te kui Õru vallas. Enamik põlde on teravilja ja rapsi all, kuigipalju kasvatatakse ka kar-tulit. Kui varem oli ASil Alovili maas 15 ha kartulit, siis aasta-aastalt on pind vähene-nud. Nüüd kasvab kartul vaid 3 ha-l.

“Kartuliga pole meil midagi peale haka-ta, suur probleem on turustamisega,” kur-dab agronoomist tegevjuht Mati Kivipalu. AS Alovili on vedanud oma kartulit Valga koolidesse ja sööklatesse, ent rahvusvaheli-ne köögiviljatootja Bambona tõrjub neid tu-rult odavama hinnaga kõrvale.

Tegevjuht selgitab, et kuhugi kaugemale nad kõrge transpordihinna tõttu ka kartu-lit vedada ei saa. Nii tuligi osa ületalve pee-tud kartulit oma hoidlatest lihtsalt naabri-le – Laatre Piimale – loomasöödaks müüa.

Aastakümneid Laatre põldudel agronoo-mina töötanud mees jätaks hea meelega kartulikasvatuse katki. Samas aga on tehni-ka ja kogemused olemas, mistõttu jätkatak-se väiksemas mahus ka kartulikasvatusega.

Nii saab tööjõudu kasutada kartulihoidlas, mis annab talvekuudekski tegevust.

“Siiani on väga soodsad ilmad olnud ja saak tõotab tulla korralik,” räägib firma te-gevjuht oma vilja- ja rapsipõldude keskel. Ka tõusevad USA põllumehi tabanud põua tõttu börsil mühinal teraviljahinnad.

Alovilja tegevjuht on fikseerinud lepin-gutega kindla vilja- ja rapsihinna pea poo-lele oma saagile.

Küsimus, mis hinnaga ja kuhu Alovi-li oma vilja müüb, tabab põllumeest kõige valusamasse kohta. “Kes oleks seda tead-nud, et vilja- ja rapsihinnad nüüd nii kõr-gele tõusevad! Mul on juba pool saagist le-pingutega madalama hinnaga fikseeritud, nüüd peangi selle hinnaga müüma,” nuri-seb Mati Kivipalu.

Pool saagist fikseeritud – liiga odavalt

Hetkeseisuga peab ta tänavu müüma fik-seeritud hinnaga 600 tonni teravilja ja rap-si. See on umbes pool Alovilja saagist.

100 tonni rapsi müüb Alovili tänavu fik-seeritud hinnaga TÜ Kevili kaudu. Ülejää-nud rapsi ja teravilja osas on firmajuhil va-bad käed.

“Viimase osa mullusest nisust ja odrast viisin äsja naabrile Linnu talust, teraviljast saab alati lahti!” selgitab Kivipalu. Mullu

sai ta ühelt põllult rapsi ligi 2,5 t/ha, teiselt põllult aga vaid 1,2 t/ha, sest saagikoristu-se nurjas kõva torm.

“See oli õudne tuul, mis minu rapsipõldu räsis. Nii valus oli kuulata, milline sahin oli – kogu vili pudenes maha,” meenutab Kivi-palu ja usub, et tänavu läheb saagikoristu-sega paremini.

Oma põlde harib Mati Kivipalu ülima hoolega, sest neid maid tunneb ta läbi ja lõhki. Põldude vähemaks tallamiseks kasu-tab Kivipalu traktoritel topeltrattaid ja mi-nimeerib põldudel sõitmist.

Seemne- ja väetisenormi täpsemaks määramiseks soetati uus Horschi kombikül-vik, mille üle Kivipalu suurt rõõmu tunneb.

“Selle külvikuga olen ma väga rahul, kül-vi sügavus tuleb millimeetri täpsusega, read on ühtlased ja töökiirus suur,” kiidab Kivi-palu. Soetamisel on ka uus Amazone taime-kaitseprits, mis on varustatud GPS-seadme-ga ja tuulepihustitega.

Murelikuks teeb mehe see, et AS Alovi-li pole saanud juba aastaid investeeringu-toetusi, kuna firma pole siiani suutnud lä-bida kõiki toetuste saamise tingimusi. Nii ongi Alovilja tootmishooned sovhoosiaeg-sed ja tehnoloogia on soetatud omavahen-dite arvel.

26. juuli

MATI KIVIPALU vili ja raps kasvab mühinal

kANdidAAT

Mati kivipaluAS Alovili

n Tõlliste vald, Valgamaa.n Teravilja- ja rapsi-

kasvatus. n Maid haritakse 504 ha-l,

sellest omandis 199 ha. n Teravili kasvab 280 ha-l,

möödunud aasta kesk-mine saagikus 3,8 t/ha.

n Rapsi kasvupind 110 ha, kartulil 3 ha.

n Mullaviljakuse tõstmi-seks ja keskkonnanõuete täitmiseks kasvatatakse ristikut 89 ha-l.

n 7 töötajat.n Kaasaegne põllutehnika.

Esitaja: Valgamaa Põllumeeste Liit

“Siiani on väga soodsad ilmad olnud ja saak tõotab tulla korralik,” räägib ASi Alovili tegevjuht Mati Kivipalu, kes peab teravilja ja rapsi tootmist kartulikasvatusest tunduvalt tulusamaks.

RAIVO TASSO

“Kes oleks seda teadnud, et vilja­ ja rapsihinnad nii kõrgele tõusevad! Mul on juba pool saagist lepingutega madalama hinnaga fikseeritud,” räägib Mati Kivipalu oma rapsipõllu keskel.

KONVERENTS “Aasta POllumees 2012”

Nüüdseks on juba üle aasta möödunud ajast, mil Euroopa Komisjon tegi formaal-sed ettepanekud ELi mitmeaastase eelar-veraamistiku 2014–2020 ja ühise põlluma-janduspoliitika reformimise kohta.

Mäletatavasti on komisjon teinud ette-paneku, et Eesti otsetoetused peaks uuel perioodil jõudma 58% tasemele ELi kesk-misest. Europarlament tegi suve alguses omalt poolt ettepaneku, et Baltikumi toe-tuste tase peaks tõusma 65% keskmisest.

Käesoleva aasta lõpp või uue aasta al-gus peaks tooma lõplikud otsused mõle-mas küsimuses, mistõttu konverents “Aas-ta põllumees 2012” on õige koht viimaste arengute analüüsimiseks.

Loodame, et see konverents aitab avada ühise põllumajanduspoliitika reformimise ja rahastamise laiemat konteksti. Oleme esinema kutsunud mõlema eelnõu läbirää-kimistega tihedalt seotud inimesed Eestist, kuid otsuste vastuvõtmise keerukus ilm-neb ka meie välisesinejate ettekannetest.

Põllumees on kriitiline

Teatavasti on Eesti põllumajandusorgani-satsioonid komisjoni ettepanekutesse suh-tunud kriitiliselt. Me ei küsi rohkem ega vähem kui võrdseid konkurentsitingimusi kõikidele ELi tootjatele. Maaülikooli tead-laste analüüsid on näidanud, et senine toe-tuste süsteem on ajale jalgu jäänud ega ar-vesta praegust tegelikku olukorda.

Oleme palju tähelepanu pööranud toe-tuste suurusele, kuid käesolev reform toob kaasa ka mitmeid muutusi, mis teki-tavad põllumajandustootjatele lisakulusid. Selle valguses teeb meid murelikuks, et Eesti põllumajandustoetused tõotavad uue perioodi alguses pigem väheneda kui suureneda. Riikliku lisamakse kadumisel on erilise surve all just need tootjad, kes kindlustavad meie toidulaua piima, tera-vilja ja lihaga.

Viimase aasta jooksul oleme koos oma Läti ja Leedu kolleegidega teinud aktiivset

tööd Balti põllumeeste olukorra selgitami-seks. Arvukad kohtumised europarlamen-dis ja komisjonis on näidanud, et otsus-tajad ei ole just liiga hästi informeeritud meie põllumajanduse valulikest muutus-test viimase kahekümne aasta jooksul ning selle tagajärjel tekkinud olukorrast. Koh-tumistel näidatud andmed meie maakasu-tuse ja tootmismahtude drastilise vähene-mise kohta on olnud nii kõnekad, et vähe-malt mõistmist oleme oma vestluspartne-ritelt tunnetanud. Loodame, et mõistmise pinnalt sünnivad ka vajalikud otsused.

25 000 toetusallkirja

Siiras heameel on selle üle, et Eesti inime-sed ja toidutarbijad on meie põllumees-te püüdlusi mõistnud. Suvel andis ju üle 25 000 eestimaalase oma allkirja põllu-meeste toetuseks.

Usume, et need ligi 64 000 Baltimaades kogutud allkirja, mille Euroopa Parlamen-di presidendile Martin Schulzile üle and-sime, on olnud üks lüli ketis, mis ajendas

härra Schulzi hiljutisel kohtumisel peami-nister Andrus Ansipiga meie põllumeeste püüdlusi toetama.

Arusaadavalt pole meie võitlus veel läbi. Otsused ELi eelarve ja Eesti põllu-majandustoetuste üle on jõudmas otsus-tavasse faasi. Nii kogunevad ELi riigijuhid 22. novembril Brüsselisse, et püüda kokku leppida järgmise seitsme aasta finantsraa-mistikus. Eesti, Läti ja Leedu põllumajan-dusorganisatsioonid teevad jõupingutusi, et ka selle ülemkogu ajal oleks Balti riiki-de põllumeeste hääl ja nõudmised Brüsse-lis kuulda.

Kavandame meeleavaldust, mis oleks siis juba kolmas omataoliste reas. Usume, et kuigi meie demonstratsioonid on olnud Brüsseli bürokraatide kõikenäinud silma-de jaoks rahumeelsed ja väikesed, annab meie järjekindlus selge sõnumi, et Balti põllumajandustoetuste küsimus peab saa-ma mõistuspärase lahenduse.

ROOMET SÕRMUS

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja

Euroopa Liidu eelarvekõnelused määravad meie tuleviku

“Aasta põllumehe” konkursi tipp-sündmuseks saab 6. novembril toi-muv konverents, kus kuulutatakse välja tiitlivõitja. Sel päeval arutatakse Riigikogu konverentsisaalis Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika oluliste probleemide üle. Eelkõige kütab kir-gi uus ELi finantsraamistik aastateks 2014–2020. Nii ongi Maalehe ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja korral-datud konverentsi läbivaks teemaks ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformi sõlmküsimused ja põllumeeste ootused reformile.

Konverentsil esineb tervitusega Ees-ti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Sõna võtavad põllumajandusmi-nister Helir-Valdor Seeder ja Euroopa Parlamendi liige Ivari Padar. Eesti Põllu-majandus-Kaubanduskoda on välisküla-listest kutsunud ELi põllumajanduspo-liitikat arutama Pellervo asepresidendi Tiina Linnainmaa Soomest, COPA ase-presidendi John Bryani Iirimaalt ja Läti põllumeeste parlamendi asepresidendi Maira Dzelzkaleja.

Konverentsil kuu-lutatakse välja aasta põllumees 2012, kel-lele traditsiooniliselt

antakse üle “Külvaja” kuju vähendatud

koopia (pildil). Skulptor Ferdi

Sannamehe 1927. aastal

valminud pronksist

skulptuuri võitis 1928 tollane

Piistaoja talu pe re-mees Theodor Pool

kui Eesti parima talu omanik.

Põllumehed kogunevad Toompeale “Aasta põllumehe” konverentsile

Teeme kõik selleks, et Balti riikide põllumeeste hääl ja nõudmised oleks Brüsselis kuulda.

KARIN KALJULÄTE

Roomet Sõrmus tuletab meelde, et Baltimaades

koguti suvel ligi 64 000 allkirja

põllumeeste toetuseks.

Konverentsi toetab Euroopa Liit

1. november 201212 KONVERENTS “AASTA POLLUMEES 2012”

Palun rääkige, millega Pellervo tegeleb? Pellervo kui ühistute liit on katusorga-

nisatsiooniks paljudele Soome ühistuliste-le ettevõtetele. Meie mõjukamad ja suure-mad liikmed ongi põllumajandusühistud. Pellervosse kuuluvad suured piimaühistud, loomakasvatuse ja tõuaretuse ühistud, liha-ühistud. Siia kuuluvad ka ühistulised pan-gad ja kindlustusseltsid. Viimasel ajal sünni-vadki uued ühistud väiksemate ettevõtjate initsiatiivil ka sellistes valdkondades nagu kultuur, tervis, energia.

Praegu arutatakse Soome valitsuses ühistute seaduse üle, seadus peaks valmi-ma mõne kuu pärast. Pellervo on korralda-nud oma liikmetele ja töötajatele koolitusi, et põhjalikult tunda seadusandluse aluseid. Meie organisatsioon annab välja ka mitut ajakirja: Maatilan Pellervo on mõeldud far-meritele ja metsaomanikele, Kodin Pellervo on aga kogupereväljaanne. Eraldi ajakiri on ka ühistulistele ettevõtjatele.

Kui tähtis on Soome farmeritele ühistöö? Ühisöö on neile parim viis saada oma

toodetud toidu eest head hinda. Isegi kui et-tevõtja ei ole mõne ühistu liige, on ta oma-nikuna vägagi huvitatud sellest, mis toimub turul ja kui edukas on tema firma. See on üks põhjusi, miks ollakse koostööst huvi-tatud. Raha tuleb ju turgudelt taga-si otse omanikule, samuti far-meritele.

Meie eesmärk on eden-dada ühistulist liikumist ning aidata kaa-sa sellele, et ini-mesed saavutak-

sid koos-

tööd tehes edu. Ühistöö on meie far-meritele parim, see on meie trump. Pa-kume põllumeestele õigusabi teenu-seid, korraldame koolitusi, semina-re, avaldame publikatsioone, uurimis- töid.

Meil on head kontaktid Soome valitsu-sega, samuti mitme rahvusvahelise organi-satsiooniga nagu COGECA ja WFO (World Farmers Organisation). WFO on uus maail-ma farmerite organisatsioon, kuhu kuulu-vad ka ühistud.

Mida arvate Eesti põllumajandusest?Eestis on farmid suuremad ja põlluma-

jandusmaa parem. Teil on palju võimalusi toota väga häid põllumajandustooteid.

Samas pole eestlased eriti valmis koos-tööks. Teil ei ole nii palju ühistulisi ettevõt-teid kui Soomes. Ka pole eriti palju selliseid põllumajandusfirmasid, mis oleksid teie omandis. Eesti toiduainetööstuses puudub väga tuntud Eesti bränd, mis tooks rohkem raha turgudelt.

Teisalt – olete iseseisev riik olnud vaid paarkümmend aastat, siiski olete jõudnud väga kõrgele tasemele ja võtnud maamajan-duses kasutusele palju uusi moodsaid teh-noloogiaid. Ja alati peab meeles pidama, et nii nagu Soome on ka Eesti väga suure toiduturu – Venemaa turu kõrval. Selline

asend annab väga häid võimalusi ja me peame seda ära kasutama.

Mida arvate uuest Euroopa Lii­du põllumajanduspoliitikast (ÜPP) aastateks 2014−2020?

Me tegeleme põllumajan-dusega kogu Euroopas ja

ÜPP annab meile sel-leks vahendid. Va-

jame piisavat eel-arvet põlluma-janduse jaoks, seetõttu olen ma pahane, et seda ELi eelar-

vet püütakse kärpida.

P r a e g u räägitak se

väga palju ka rohestamisest.

Rohestamine ei ole

parim vastus klimaatilistele muutustele, sest tulevikus me vajame üha rohkem toitu. Seetõttu on meil toidutootmiseks vaja kõiki põlde, mitte siilutada neid rohealade jaoks.

Samuti pole vahendid rohestamiseks head Soome jaoks, nii oleks farmeril tarvis külvivahelduseks kolm põldu farmi kohta. Pealegi ei ole me veel näinud täielikku loe-telu, kus, kuidas ja mismoodi peab farmer rohestama.

Palun kirjeldage Soome praegust põlluma­jandust.

Meie farmid muutuvad üha suuremaks, nii loomade kui pindade poolest. Kõik need, kes tahavad tootmist jätkata, peavad suure-nema. Väiksemad farmerid on kas oma te-gevust lõpetamas või plaanivad lõpetada lä-hiaastate jooksul.

Samas on metsal meie maapiirkondades väga suur roll, me toodame puitu, paberit ja bioenergiat. Püüame leida uusi innovaatili-si lahendusi, kuidas kasutada metsa ja saa-da paremat hinda puidu eest.

Praegu räägitakse Soomes väga palju kohaliku toidu tähtsusest ja see annab roh-kesti uusi võimalusi farmeritele. Aga kõik sõltub rahast ja praegu on meil tootjahin-nad väga madalad, sest jaekaubandus võ-tab suure osa toiduainete hinnast endale. Püüame leida Soomes sellistele probleemi-dele lahendusi.

Millised on Soome kogemused, millest meie – eestlased − võiks eeskuju võtta?

Te peaksite enam tegema ühistööd ning ühistegevuse abil hoidma turud ja turuhin-nad enda kätes.

Millega tegelete oma kodutalus? Olen Lõuna-Soomes Hämeenkyrös pii-

matootja. Minu kodutalu asub umbes 200 km kaugusel Helsingist loode suunas. Meil on 65pealine piimakari ja umbes sama palju on ka noorloomi. Nii et kogu kari on veidi üle saja looma.

Oma lehmi lüpsame Lely robotiga ja see robot on uusim masin meie farmis. Maad on 77 ha, enamik on rohumaad, samuti kas-vatame kaera ja otra. Talul on ka 50 ha met-sa. Nii et oleme väga tüüpiline Soome pere-farm – töötame koos abikaasa Ristoga.

Suvisel ajal on meil talus abiks prakti-kandid, samuti löövad talutöödes kaasa meie lapsed. Lapsi on neli − vanim õpib üli-koolis, järgmine on Soome sõjaväes ja kaks nooremat on veel kodus

SiLJA LÄTTEMÄE

Tiina Linnainmaa: Soome trumbiks on ühistegevusSoome ühistute liidu Pellervo asepresident Tiina Linnainmaa kinnitab, et meie põhjanaabritest põllumehed on vägagi altid koostööd tegema, sest ühistegevus on Soomes arvestatav jõud.

kONVERENTSi VÄLiSkÜLALiNE

Tiina Linnainmaan Soome ühistute liidu

Pellervo asepresident. n Soome põllumajandustootjate ja

metsaomanike keskorganisatsiooni MTK juhatuse esimehe asetäitja.

n Talupidaja ja piimakarjakasvataja peretalus Lõuna-Soomes.

n Piimandusühistu Länsi-Maito juhatuse liige, samuti metsaühistu Metsäliitto, tõuaretusühistu Faba, lihaühistu LSO jmt ühistute liige.

n Konverentsil esineb ta ettekandega “Soome põllumeeste ja ühistute ootused ja vajadused ühisele põllumajanduspoliitikale”.

ERAKOGUKonverentsi toetab Euroopa Liit

Soome ühistute liidu Pellervo ase­president Tiina Linnainmaa talitab iga päev oma kodu­talus 65pealise piimakarja juures.

kONVERENTS

“Aasta põllumees 2012”Teisipäeval, 6. novembril algusega kell 10 Riigikogu konverentsisaalis Tallinnas Lossi plats 1a

PÄEVAkAVAAlates 9.15 osavõtjate registreerimine10.00 Avasõnad AiVAR ViidiK, Maalehe peatoimetaja RooMET SõRMuS, Eesti Põllumajandus-

Kaubanduskoja juhataja10.15 Ühise põllumajanduspoliitika reform:

arengud ministrite nõukogus HELiR-VALdoR SEEdER,

EV põllumajandusminister10.35 Eesti valikud ühises

põllumajanduspoliitikas KALVi KõVA, EV Riigikogu

maaelukomisjoni esimees10.50 Ühise põllumajanduspoliitika

reformi sõlmküsimused Euroopa põllumeestele

JoHn BRyAn, CoPA asepresident, iirimaa Põllumeeste Assotsiatsiooni president

11.20 Otsetoetuste mõju Eesti tootjate konkurentsivõimele

RAndo VäRniK, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi professor

11.40 Eesti põllumajanduse konkurentsi­võime panga silmade läbi

SiLVER KuuS, nordea Pank Eesti liisingu üksuse juht

11.50 Põllumeeste ootused põllumajanduspoliitika reformile

MAiRA dzELzKALEJA, Läti Põllumeeste Parlamendi asepresident

12.10 Kohvipaus12.30 Arutelud Euroopa Parlamendis iVARi PAdAR, Euroopa Parlamendi liige13.00 Soome põllumeeste ja ühistute ootused

ühisele põllumajanduspoliitikale TiinA LinnAinMAA, Soome ühistute liidu

Pellervo asepresident13.30 ELi eelarveläbirääkimiste üldine

kontekst ja peamised valikud KLEn JääRATS, Riigikantselei Euroopa

Liidu asjade direktori asetäitja13.50 Aasta põllumehe rõõmud ja mured AVo SAMARüüTEL,

aasta põllumees 201114.05 Väike paus14.15 Põllumehe aasta 2012 EV presidendi Toomas Hendrik Ilvese

tervitus14.35 Ülevaade tiitli nominentide

tegevusest15.05 Aasta põllumees 2012

pidulik väljakuulutamine15.30 Vastuvõtt Riigikogu kohvikus

nB! Riigikogusse konverentsile pääsevad ainult kutsutud ja eelregistreeritud külalised isikut tõendava dokumendi ettenäitamisel. osavõtuks registreerimine 1. novembrini Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojas.

1. november 2012 KONVERENTS “AASTA POLLUMEES 2012” 13

Kui vaadata teie kodumaa Iirimaa põllu­majanduse viimaste aastate arengut, siis mis valmistab teile kõige rohkem rõõmu, mis teeb muret või koguni ärritab?

Iirimaal on tähelepanu koondunud nen-dele kohalikele tööstusharudele, mis näita-vad üles jätkusuutlikkust ja kasvu. Mitmel viimasel aastal on Iiri põllumajandus ja toi-dutööstus arenenud vastavalt sellele, mida nõuab turg, aidates kaasa meie majandu-se taastumisele, seda suurenevate sissetu-lekute ja töökohtade loomise kaudu.

Iiri põllumajandus põhineb rohumaa-viljelusele tugineval tootmissüsteemil. Maailmas suureneb nõudlus toiduainete järele ja Iiri põllumajandus saab selle või-maluse enda kasuks pöörata.

Iirimaal on põllumajandus endiselt ma-dala tulukusega majandusharu ning ühelt poolt tõusvad sisendite hinnad, teisalt võe-tud rahalised kohustused jäävad sekto-ri kasumlikkuse saavutamisel peamisteks väljakutseteks.

Peale selle on kokkuostuhinnad endi-selt pideva surve all, mis tuleb dominee-rivate Iiri ja Euroopa Liidu supermarketi-te käitumisest.

Põllumehed peavad saama oma too-dangu eest õiglast hinda. On äärmiselt olu-line, et põllumajandussektori arengut toe-tab tugev ja korralikult rahastatud ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP).

Mis te arvate, kas ÜPP on ennekõike põl­lumajandus­ või maaelupoliitika? Tih­

ti jääb kõlama, et tänapäeva maaelu on kaugelt enamat kui põllumajandus.

Põllumajandus on integreeritud ELi ühtsesse süsteemi rohkem kui mis tahes teine majandusharu. See on ainus ühi-se poliitikaga reguleeritud oluline majan-dussektor, mis on keskselt rahastatud ELi eelarvest.

ÜPP on alates jõustumisest läbi teinud mitmeid olulisi reforme, reageerides Eu-roopa tarbijate nõudmistele kõrge kvali-teedi ja keskkonna aspektist jätkusuutliku toidutootmise suhtes.

Põllumajandus jääb maamajanduse peamiseks tegevusalaks, mis toetab maa-kogukondi seeläbi, et hoolitseb keskkon-na eest, annab töökohti ja toetab ette-võtlust ning hoiab looduslikku pärandit, aga ka kultuuri ja piirkondlikku turismi-majandust.

Eesti põllumehed ja nende organisat­sioonid ei ole ÜPP tuleva eelarveperioodi (2014–2020) kavaga rahul, sest selle jär­gi säilib liikmesriikide põllumeeste vahel ebavõrdsus, otsetoetused on liiga erine­vad. On see rahulolematus põhjendatud ja mida arvavad toetuste võrdsustamisest Iiri põllumehed?

Otsetoetused, mida saavad Iiri põllu-mehed, on ELi keskmisel tasemel. Toetus-te ümberjagamine liikmesriikide vahel tu-leb Euroopa Komisjoni praegustest ettepa-nekutest välja. Igasugune otsetoetuste mär-gatav muutus võib Iirimaal hävitada toot-mist ja kümnete tuhandete perefarmide elujõulisuse.

Suured erinevused otsetoetuste tasemete vahel võib olla peamine põhjus, miks sõl­tub Eesti endiselt põllumajandustoodan­gu ja toiduainete sisseveost. Kui oluliseks peate üksikute riikide isevarustatust täna­päeva ELi ühisturul ja WTO tingimustes?

Toidujulgeolek on praegu maailmas põ-hiline küsimus. Seetõttu on väga oluline, et ÜPP kaudu hoitakse põllumajandusettevõ-tete sissetulekud piisaval tasemel ning toe-tatakse põllumajandustootmist, loomade heaolu, keskkonnanõuete täitmist, samuti maaelu arengut ja perefarmide püsimajää-mist ning põllumajanduse jätkumist kõik-jal ELis.

Nn vanades ELi liikmesriikides moodusta­vad ühisest eelarvest makstavad otsetoe­tused umbes 90% kogu ÜPP toetustest. Eestis tuleb umbes pool raha otsetoetus­test ja teine pool makstakse maaelu aren­gukava ehk teise samba toetustena. Milline on teie arvates õiglane raha jagunemine ot­setoetuste ja investeeringutoetuste vahel?

Kui arvestada maaelu arengukava meet-mete puhul liikmesriigi kaasrahastamist, moodustab ühtne otsemakse umbes 65% kogu Iirimaa iga-aastastest ÜPP toetustest. Arvame, et see on õige vahekord, arvesta-des, et otsetoetusi saavad põllumehed põl-lumajandustootmise eest ja nendele lisan-duvad maaelu arengu meetmed, mis aita-vad hoida korras keskkonda, leevendavad keskkonnatingimustest tulenevaid puudu-si, korvavad kohustusi ning aitavad kaasa investeeringutele ja farmide uuendamisele.

ÜPP järgmine eelarveperiood toob komis­joni ettepanekute järgi põllumeestele kaa­sa uusi väljakutseid – karmimaid keskkon­nanõudeid, nn rohestamise jm, mis tähen­davad tegelikult uusi lisaväljaminekuid. On need uued nõudmised teie hinnangul põhjendatud?

Iirimaa ja ELi põllumehed panustavad juba niigi − nõuetele vastavuse ning ko-hustuslike majandamisnõuete, heade põllu-majandus- ja keskkonnatingimuste täitmi-se kaudu − keskkonnahoidu mitmel moel. Rohestamise nõuded ei tohi põllumeeste-le kaasa tuua ebavajalikke kulutusi ja bü-rokraatiat. Arvestades toidujulgeolekut, ei tohi põllumajanduseks sobivat maad põh-jendamatult tootmisest välja jätta.

HEiki RAUdLA

“Läbirääkimised saavad aga täpsemaks minna siis, kui on selgunud Euroopa Lii-du järgmise finantsperioodi kogueelarve,” toob esile minister.

Helir-Valdor Seeder kinnitab, et Bal-ti riigid on oma positsioonide selgita-miseks palju vaeva näinud. Eesti põllu-majandusminister on kohtunud Euroo-pa Komisjoni (EK) põllumajandusvo-liniku Dacian Ciolosega, lisaks kordu-valt ka paljude ELi riikide põllumajan-dusministritega, Euroopa Parlamendi liikmete ning europarlamendi põlluma-janduse ja maaelukomisjoni esimehe Di Castroga.

Septembris kohtus Seeder Eestis oma Iiri maa kolleegi Simon Coveneyga.

“Te otsite kvaliteeti ja see on õige tee. Ma usun, et Eesti teeb kindlasti edusamme, võr-reldes Euroopa Komisjoni esialgse pakku-misega,” sõnas Coveney poolteise kuu eest. Kohtumise olulisus seisneb selles, et just Iirimaa on ELi eesistuja 2013. aasta esime-ses pooles ning nende kanda jäävad ÜPP reformi kokkulepped.

Viimati kohtus Seeder ELi põllumajan-dus- ja kalandusnõukogu raames ka Itaa-lia põllumajandusministri Mario Catania ja

Hispaania ministri Arias Canetega, et selgi-tada Eesti positsiooni otsetoetuste kiirema võrdsustamise vajaduse osas.

“Itaalia ja Hispaania kolleegid mõistavad Balti erisust, kuid nende lõplik otsus meie toetamise osas selgub koos Euroopa Liidu uue finantsraamistiku kokkulepetega,” toob esile Seeder.

“Aasta põllumehe” konverentsil avab põllumajandusminister Helir- Valdor See-der ühise põllumajanduspoliitika reformi ja arenguid ELi ministrite nõukogus.

Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) ko-gueelarve on osa mitmeaastasest finants-raamistikust 2014−2020. Finantsraamistik kiidetakse heaks Euroopa Nõukogu ülem-kogus ning vormistatakse ELi nõukogu ot-susena. Samas peab Euroopa Parlament (EP) samuti finantsraamistiku heaks kiit-ma ja selleks on vajalik EP liikmete enamu-se nõusolek.

Euroopa Komisjon on praegu aastateks 2014−2020 finantsraamistikus jaotatava summa suuruseks pakkunud 1033 miljar-dit eurot.

Konverentsil avab Seeder ka tausta, kui-das vaieldakse põllumajanduspoliitika üle Brüsselis. Nii on EK teinud ettepaneku maksta aastateks 2014−2020 täiendavaid otsetoetusi 891 mln eurot, EP põllumajan-duskomisjoni ettepanek on 972 mln eurot.

Eesti viimane positsioon on saada vähe-malt 90% keskmisest toetusest ja selleks ku-luks 1461 mln eurot.

Peamine arutelu käib praegu siiski Balti riikide erisuse üle, mis tähendaks, et otse-toetuste kogusumma oleks 1247 mln eurot.

ML

Konverentsi toetab Euroopa Liit

Seeder: Oleme end Euroopas hästi kuuldavaks teinud“On tõenäoline, et meie põllumeeste otsetoetuste tõus järgmisel eelarveperioodil on suurem komisjoni esialgu välja pakutud 58 protsendist, kuid peame Balti riikidega ühiselt jätkama liitlaste leidmist,” rõhutab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Iirimaa põllumeeste juht arvab, et arvestades toidujulgeolekut, ei tohi põllumajanduseks sobivat maad põhjendamatute lisanõud-mistega tootmisest välja jätta.

Helir­Valdor Seeder.

kONVERENTSi VÄLiSkÜLALiNE

John Bryann Euroopa suurima põllumajanduse

esindusorganisatsiooni COPA (Professionaalsete Põllumajan-dusorganisatsioonide Komitee) asepresident.

n Iirimaa Põllumeeste Assotsiatsiooni president.

n Konverentsil esineb ta ettekandega “Ühise põllumajanduspoliitika reformi sõlmküsimused Euroopa põllumeestele”.

John Bryan: Põllumajandus on maamajanduse mootor

John Byani arvates on

äärmiselt oluline, et

põllumajan­duse arengut toetab tugev ja korralikult

rahastatud ühine põllu­

majandus­poliitika.

ERAKOGU

SVEN ARBET

1. november 201214 KONVERENTS “AASTA POLLUMEES 2012”

Alates 2000. aastast on hinnad kahekordis-tunud. Hoolimata viimasel kümnendil maa-ilma majandust räsinud kriisidest, on toidu-ainete hinnad kasvu jätkanud ning piiri ei paista tulevat. Üha suurem osa sissetuleku-test kulub maailmas toidu peale ning vaesu-sest välja rabelemisele.

Selle laiema trendi taga on maailma rah-vastiku ja üldise elatustaseme kasv, aga ka pakkumise poolsed piirangud, nt külvipin-na tagasihoidlik kasv ning kliimamuutused. Väga suur mõju on Aasia riikide majanduste rikkuse kasvul ja toitumisharjumuste muu-tumisel, mis toetab näiteks liha ja söödahin-dade tõusu. Lisaks avaldavad hinnasurvet kerkivad energia- ja kemikaalide hinnad.

Eesti põllumajandus on hoolimata eba-võrdsest konkurentsiolukorrast vana Eu-roopaga – madalamad toetused, väiksem ajalooline kapitalipagas, piiratud laenuta-gatiste hulk – jäänud püsima. Ja mitte ai-nult püsima, vaid edukad ettevõtjad on märkimisväärselt laiendanud haaret ning toodangu eksporti. Eks järgitud on Pearu ja

Andrese visadust ning võitlushimu, püüdle-maks paremat ja hoidmaks elu maal.

Ka finantssektori poolelt näeme põllu-majandustootjate huvi ja võimaluste kasvu investeerida uude tehnoloogiasse ja toot-misvõimsustesse. Paljuski on see ellujäämi-se küsimus üleilmastuvas maailmas. Märki-misväärne on, et investeeringute maht põl-lu- ja metsamajanduses kokku praegu üle-tab kriisieelset taset. Kui enne 2008. aasta kriisi läks palju auru investeeringute mõttes ehitustesse ja nende restruktureerimisse, siis nüüd on kosunud eelkõige panustami-ne masinatesse ning seadmetesse ja trans-pordivahenditesse.

Suur osa kasvust on tulnud ka osapool-te tihedamast läbikäimisest ja laienemisest. Sarnaselt Euroopa partneritega tehakse

Eestis üha rohkem omavahel koostööd, et ühiselt esindada Eesti tootjaid ning toote-gruppe. Heaks eeskujuks on Prantsuse vei-ni- või juustutootjad. Kvaliteedile ja ühtse-tele standarditele rõhumine lubab põllume-hel küsida kõrgemat hinda. Ühiselt majan-dades on võimalik hoida kokku ka kuludes.

On selge, et pelgalt mahuäris konkuree-rimiseks, näiteks Ameerika mastaapi toot-jatega, on Eesti tootjate võimalused piira-tud. Seega loeb oskus toodangut väärin-dada, brändida ja turustada. Kuigi eksport on kahtlemata oluline, ei ole tootjate sõnul veel ammendunud ka võimalused kodutur-gu arendada.

Hea näide on kasvav veisekasvatus, ma-hepõllumajandus, kodumaised mahlad jne. Mida kõrgem on elatustase ja teadlik-kus, seda rohkem eelistatakse kodumaiseid brände. Ka teadlik turist otsib just kohalik-ku, värsket ja kvaliteetset toitu. Nii nagu Hispaania rannikul ootab turisti taldrikul mereandidest valmistatud paella de mare, võiks Eesti restoranide menüüs leiduda ko-halikust toorainest valmistatud tapas.

Ka põllumajanduses toob edu piisav an-nus ambitsiooni, uudishimu ja pealehak-kamist. Praegune finantskeskkond kahtle-

mata soosib investeerimist, intressid jää-vad madalaks pikemaks ajaks. Samal ajal on finantssektoril omad piirangud ja lae-nuandmine mõnevõrra keerukam kui buu-mi ajal, mis tähendab, et üha rohkem män-gib rolli kvaliteetse ja põhjalikult läbi mõel-dud äriidee ning laienemisplaanide olemas-olu. Kindlasti on pankadel soov leida hea-dele projektidele rahastust, sest ühine huvi on kasvada.

SiLVER kUUSNordea Liisingu juhatuse esimees

Madalad otsetoetused seavad meie põllu-majandustootjad, võrreldes Kesk-Euroo-pa kolleegidega, ühisel turul ebavõrdsetes-se konkurentsitingimustesse. Kui eri riikide keskmist otsetoetuste taset on lihtne mõõ-ta ja võrrelda, siis otsetoetuste mõju konku-rentsitingimustele on keerulisem hinnata.

Teame ju, et praegused tootmisest lah-ti seotud otsetoetused sõltuvad sellest, kas põllumajandusmaad on hoitud heades põl-lumajandus- ja keskkonnatingimustes, mit-te sellest, mida põllumees sellel maal kas-vatas. Seega ei mõjuta otsetoetused otseselt sisendite hindu ega põllumajandustoodete hindu. Samas mõjutavad need oluliselt põl-lumajandustootjate sissetulekut.

Mõju konkurentsivõimele

Põllumajandustootja võime teha tootmissi-sendite ostmiseks kulutusi sõltub tema sis-setulekutest. Kuna otsetoetused moodusta-vad suhteliselt suure osa põllumajandus-tootjate sissetulekutest, võimaldavad kõr-

gemad otsetoetused teha ka sisendite ost-miseks suuremaid kulutusi.

Lühiajalises plaanis tähendab see, et põllumajandustootja suudab osta suhteli-selt enam muutuvsisendeid, näiteks väetisi ja taimekaitsevahendeid. Kasutades enam väetisi ja taimekaitsevahendeid, saadakse üldiselt kõrgemaid saake. Kõrgema saagi-kusega kaasneb aga toodetava majandus-liku lisandväärtuse suurenemine. Lisand-väärtust võib käsitleda kui ühte konkurent-sivõime mõõdikut, järelikult kasvab koos sellega ka konkurentsivõime.

Kuna otsetoetuste määrad lepitakse üldjuhul kokku pikemaks ajaks (seitse aas-tat), on neil põllumajandustootmise kon-kurentsivõimele ka pikemaajaline mõju. Pikaajaline stabiilne rahavoog otsetoetus-te näol suurendab põllumajandustootjate usaldusväärsust ja atraktiivsust laenuand-jate silmis ning võimaldab põllumajan-dustootjatel kaasata rohkem võõrkapitali (laen ja liising), tänu millele saavad toot-jad teha suuremaid investeeringuid toot-mistehnoloogiasse.

Kaasaegsem tootmistehnoloogia on ena-masti kõrgema jõudlusega, s.t ühe ühiku toodangu tootmiseks kulutatakse vähem sisendeid. Seega, toodetav majanduslik li-sandväärtus ning konkurentsivõime suure-nevad. Neid lühiajalisi ja pikaajalisi seoseid kinnitab ka ELi riikide põllumajandustoot-jate majandusnäitajate statistika (FADN).

Otsetoetuste üle käivas diskussioonis on palju räägitud ka sellest, et kuigi Balti

riikides on toetused väiksemad, on siin ka odavamad tootmissisendid – maa, tööjõud ja muutuvsisendid. On fakt, et maa ja töö-jõud on Balti riikides, võrreldes Kesk-Eu-roopaga, tõesti odavad, kuid väetiste, tai-mekaitsevahendite, loomasööda ja muude muutuvsisendite hinnad ei erine Kesk-Eu-roopa omadest.

Tuleb arvestada ka seda, et ELis keskmi-selt moodustavad tööjõukulud 10% ning maa rentimise kulud 5% põllumajandus-tootjate kuludest. Seega moodustavad need meie piirkonnas odavamad ning Kesk-Eu-roopas kallimad sisendid suhteliselt väike-se osa tootjate kogukuludest.

Maa hind

Maa hinnast rääkides väidetakse tihti, et toetustasemete kasv toob kaasa maa hin-na kasvu. See on osaliselt nii. Kui vaadata Euroopat tervikuna, sõltub maa hind kõige enam majanduse intensiivsusest ning elani-ke asustustihedusest. Mida suurem on riiki-de keskmine SKT ühe ruutkilomeetri koh-ta ning mida enam on riigis elanikke ühe ruutkilomeetri kohta, seda kallim on seal ka maa. Põllumajandustoetuste mõju maa hinnale on sellistes tihedalt asustatud piir-kondades marginaalne.

Teisalt, marginaalsetes piirkondades, kus on peale põllumajanduse teiste majan-dusharude osatähtsus väike, asustus hõre ning maa ei ole väga viljakas, on põlluma-jandustoetuste mõju maa hinnale väga suur. Eesti puhul tuleks meil seega arves-tada, et toetuste kasvades põllumajandus-maa hind tõenäoliselt kasvab. See on ka-sulik põllumajandusmaa omanikele ning

kasvatab põllumajandusmaad rentivate tootjate kulusid.

Samuti tuleb arvestada sellega, et kasva-vad toetused ja saagid suurendavad põllu-majandusmaa kui ressursi tootlikkust. Kuna kapital otsib tootlikkust, kasvab ka tulevi-kus nii välis- kui kohalike investorite huvi põllumajandusmaasse investeerimise vas-tu. Selleks et vähendada põllumajandus-maa turul spekulatiivsete investorite huvi ning turumoonutusi, tuleks otsetoetuste saamine siduda maa põllumajandustoot-mises kasutamise tingimusega.

Seega on võitlus võrdsemate konku-rentsitingimuste eest igati õigustatud, seda enam et praegused otsetoetuste tasemed põhinevad Eesti ja teiste Balti riikide puhul 1990ndate keskpaiga tootmistasemetel. Võrreldes 1990ndate keskpaigaga on aga siinne põllumajandustoodang tõusnud, sa-muti on otsetoetuste maksmise eesmärgid 20 aastaga muutunud ning muutuvad ka järgmisel ELi eelarveperioodil.

Seetõttu ei ole võimalik leida sisulist põhjendust, miks uute eesmärkidega otse-toetuste maksmisel peaks lähtuma sellest, milline oli riikide põllumajandustootmise maht 20 aastat tagasi. Rääkides põlluma-jandustootjate konkurentsivõimest, tuleb lisaks otsetoetustele kindlasti tähtsustada ka investeeringutoetusi ning teisi maaelu arengukava meetmeid. Otsetoetuste või-malik kasv tulevikus ei tohiks tulla maaelu arengukava vahendite arvelt.

ANTS-HANNES ViiRAEMÜ majandus- ja sotsiaalinstituudi teadur

RANdO VÄRNikEMÜ majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor

Konverentsi toetab Euroopa Liit

Otsetoetused ja tootjate konkurentsivõimeBalti riikide keskmine otsetoetuste tase on ebaõiglaselt madal, kuna see lähtub 1990ndate keskpaiga tootmistasemetest, mis ei peegelda siinse põllumajanduse tegelikku tootmispotentsiaali.

Põllumajandusest saab Eesti majanduse tugisammasPiisab vaid pilgust ÜRO toidu- ja põllumajandus- organisatsiooni toiduhinnaindeksile, et veenduda: põllumajandus on in ja vägagi perspektiivne majandusharu.

Edu toob piisav annus ambitsiooni, uudishimu ja pealehakkamist.

Silver Kuus.

ERAKOGU

1. november 2012 AASTA POLLUMEES 2012 15

Otse Järva-Jaani külje all endistel kolhoo-simaadel juhib põllumajandusfirmat nelja-kümnendates eluaastates Teet Kallakmaa. Tänaseks on ta ettevõtte juhataja ametit pi-danud juba paarkümmend aastat.

EPAst omal ajal agronoomidiplomi saa-nud, tuli Kallakmaa noore mehena kodu-kanti tööle tagasi. 1993. aasta reformide käigus moodustas ta kunagise kolhoosi osakonna baasil koos töötajatega oma fir-ma, mis tegutseb praeguseni.

Uus laut tõi uue hingamise

Firmas ongi kõrvuti vanad hooned uute-ga. Üks uuemaid on 2005. aastal ehitatud moodne vabapidamisega laut 400 lehmale. Sinine hoone paistab üle väljade kaugele ja sellest ongi saanud kogu tootmise süda.

Hiiglaslikes vanades küünides puhub aga tuul kohati katuseräästast läbi. Firmaju-hi sõnul pole veel jõutud nendega tegelda, sest on kiiremaid asju, mis vaja renoveerida.

Firma juhataja Teet Kallakmaa on ise ka kiire mees – nii sammult kui mõttelennult. Lendab ühelt objektilt teisele, loetleb va-nade hoonete puudused ja uute voorused, lisab arve ja majandusnäitajaid ning sõnas-tab kohe ka kogu ettevõtte visiooni – loo-made koondamine ühte farmikompleksi, vana ja uue tehnoloogia ühitamine.

“Tahtsin juba aastaid jõuda sinna, et kõik meie loomad on ühes kompleksis. Ja nüüd ongi 900 looma koos, neist piima-lehmi 500. Varem olid meil loomad möö-da territooriumi laiali,” ütleb ta.

Kallakmaa rõhutab, et logistika korras-tamine on andnud tuntavat kokkuhoidu nii inimeste liikumise kui söödaveo pealt. Ühes kompleksis kulub vähem kütust, elektrit, tööjõudu jne. Nüüd toimib kogu kompleks tehnoloogiliselt nii nagu peaks.

Kogu tegevus käib siin firmas täpsete kalkulatsioonide kohaselt. Seda kinnita-vad ka aukirjad kontori seinal: 2011. aasta

Järvamaa väikeettevõtete 2. koht või kõr-ge koht Äripäeva edetabelis.

“Neid top’e tehakse töötajate arvu, käibe ja rentaabluse järgi, ju siis meie majandami-ne on olnud efektiivne,” kommenteerib fir-majuht lühidalt aukirju seintel.

“Suured asjad koosnevad paljudest väi-kestest,” räägib Teet Kallakmaa. Ta meenu-tab, et kui uus laut valmis sai, ei läinud al-guses majandamine nii hästi, nagu nad loot-sid – uus tehnoloogia tõi uued probleemid.

“Loomade arv alguses vähenes. Võtsime asja tõsiselt käsile. Tellisime sigivusaudi-ti, tõime probleemsete loomade paaritami-seks pulli, ja lõpuks kõige tähtsam – vaheta-sime loomaarst-seemendaja välja. Põhiliselt nende ümberkorralduste tulemusena suut-

sime paari aastaga jõuda oma karja baasil 320 lehmalt 500ni,” toob Kallakmaa esile.

Suurt tähelepanu pöörati ka tõuaretuse-le ja õigele söötmisele. Selle tulemusel on toodang aastatega kõvasti kasvanud. Prae-gu lüpsavad Metstaguse Agro lehmad ligi 9000 kg piima lehma kohta aastas.

Suutis rasked ajad üle elada

“Saime lauda 2005. aastal küll valmis, aga algul oli meie tegevus kui kännu taga kin-ni. Küll püüdsime igas suunas, lisaks kar-jaaretusele investeerisime ka tehnikasse ja tehnoloogiasse. Viimase kolme-nelja aasta jooksul on aga kõik meie teod hakanud vil-ja kandma,” räägib Kallakmaa.

Piimatoodangu suurenemine ja piima-hinna tõus on aidanud vee peale jääda. Ka teravilja ja rapsi müügist on hakanud roh-kem raha tulema.

Samamoodi nagu karjaaretuse, on Kal-lakmaa võtnud tähelepanu alla ka silokul-tuurid, et saada loomadele kvaliteetsemat ninaesist. Nii on suurendatud valgurikaste kultuuride (ristik, lutsern, hernerikas tera-vili) kasvatamist siloks.

“Oleme söödaratsiooni suhteliselt oda-vana hoidnud, äriinimesena püüan saada võimalikult väikeste vahenditega head tu-lemit,” selgitab Kallakmaa.

Tema sõnul on nad kokku hoidnud pea igal sammul. Ka lauda ehitusega pole suurt priisatud, näiteks laudaesine asfalt on veel kolhoosiaegne, sest peab vastu küll.

Kõige suuremat heameelt tunnebki Teet Kallakmaa selle üle, et Metstaguse Agro suutis majanduslikult kõige raskemad ajad aastatel 2007–2009 üle elada ja ligi 30 töö-tajaga firma on ellu jäänud.

Ehkki uue lauda ehituse ja eri tootmis-suundade koondumise tulemusel muutus majandamine efektiivsemaks, tuli kogu aeg vanu võlgu maksta.

Ometi otsustas Kallakmaa kõigest hooli-mata investeerida igal aastal uude tehnikas-se. Tänavu osteti uus kuuemeetrine Väders-tadi külvik, lisaks taimekaitseprits. “Kogu tehnika on meil välja vahetatud, raskustest hoolimata pürime edasi,” ütleb Kallakmaa.

21. juuni

TEET KALLAKMAA suurendas piimakarja

SVEN ARBET

Järvamaal tegutsev Metstaguse Agro OÜ on paari aastaga suurendanud piimakarja paarisaja lehma võrra ja jõudnud ettevõtmistega kasumisse.

“Meil on kokku üle 900 looma –

vasikad on vabalt karjamaadel

ja lehmad vaba­ pidamislaudas,”

räägib Metstaguse Agro juhataja

Teet Kallakmaa, kes eduka ette­

võtjana on pälvinud Järva­Jaani valla

teenetemärgi.

k ANdidA AT

Teet kallakmaaMetstaguse Agro OÜ

n Järva-Jaani vald, Järvamaa.

n Piimatootmine. 500 piimalehma, 400 noorlooma.

n Aastalüps 8800 kg lehma kohta.

n 2005. aastal ehitatud vabapidamisega laut 500 lehmale.

n Maad haritakse 1656 ha, sh 1000 ha rendimaad.

n Teravilja- ja rapsikasvatus.n Keskmine saagikus 4 t/ha,

rapsil 3 t/ha.n 29 töötajat.

Esitaja: Järvamaa Põllumeeste Liit

1. november 201216 AASTA POLLUMEES 2012

Mõne aasta eest astus Võrtsjärve ääres te-gutseva OÜ Karpo juhataja Kalev Nurk sisse ühe põllumajandust varustava firma konto-riuksest. Koht oli Tallinna eeslinn ja kell näi-tas 8 hommikul. “Enne ma siit ära ei lähe, kui oma 200 000 krooni kätte saan,” ütles ta. Kella kaheks oli raha käes.

Siis kasvatas OÜ Karpo veel seemnevil-ja. Alguse sai ettevõte omaaegsest tugevast Vambola kolhoosist, mis muudeti 1993. aastal põllumajandusreformiga 15 osaks. “Kampaania korras,” ütleb Nurk selle kohta.

Osast kolhoosist sai kartulihoidla ja sel-lest kasvas välja firma nimega Karpo (lü-hend esitähtedest kartul–potato). 1995. aasta aprillis osteti erastamisagentuurilt Tarvastu jõe kaldal asuv tärklisevabrik. “Meil jäi palju praakkartulit üle ja otsusta-sime tärklisetehase ära osta,” selgitab Nurk.

Osalema kutsuti teda ka Lekto ja Pep-sico Eesti projektis. See ettevõte pidi hak-kama tootma krõpsukartulit. Ettevõtjad lu-basid kõik kartuli kokku osta, ent kadusid peagi ära ja seetõttu lõpetas nii mõnigi kar-tulikasvataja pankrotiga. Siis lõppes ka Kar-pos kartulikasvatus.

Tärklise tootmisele tegi lõpu 1997. aas-ta rikkalik kartulisaak Euroopa Liidus, kui endise Ida-Saksamaa tehased ujutasid Eesti üle odava tärklisega, lüües hinnad alla. “Ki-ristasime hambaid, sest 1999. aastani tuli erastamisagentuurile maksta,” on Nurgal siiani okas hinges.

Praegu on peasuund piimatootmine. “Arengut näen piimatootmises, sest Ees-tis kasvab kõige paremini rohusööt,” arvab Nurk. “Piimatootmises võime Euroopaga võistelda, aga kuidas sa võistled viljatootmi-ses Saksamaaga, kus maa boniteet on 98?”

Laut vähempakkumisega

Piimatootmisega alustati Karpos 2000. aas-tal, kui osaühing võttis üle Vardja farmi. “1993 oli seal 550 lehma ja 250 mullikat. Kui meie Vardja farmi kätte saime, oli järe-le jäänud 90 lehma ja need olid sellised, mis ka Valga lihakombinaadile ei kõlvanud.”

Kõige hullem oli Nurga meelest see, et töörahvas oli laiali jooksnud. Esimeste kuu-lutuste peale tulid vaid läbirändajad. Siis hakkas Nurk Soe külas kortereid kokku ost-ma, sest kuidas sa kutsud inimesi tööle, kui pole elamispinda pakkuda. Nüüd on neil kaheksa korterit.

Praeguseks on kaader paika saanud, enim kiidab boss farmijuhataja Ülle Ajat, kellega koos hakati mõtlema, milline võiks olla OÜ Karpo uus laut. Leiti, et see peab olema puitsarikatega soojustatud laut, sest külmlauda koht pole Nurga meelest Eestis.

Uus lüpsikarjalaut valmis mullu oktoob-ris, see on vanaga kokku ehitatud. Ettevõtte 380 lüpsilehma on vabapidamisel.

Vardja farmi juures on rajatud ja veel pooleliolevaid lillepeenraid igal pool, lil-

KALEV NURK: maaparandaja hingega agronoom

SVEN ARBET

EINAR JAKOBI arendab seakasvatust Lääne-Virumaal

Karksi mulk Kalev Nurk on tüürinud OÜ Karpo läbi raskete aegade jonni, kavalate trikkide

ja kustumatu missioonitundega.

Küla pealt kokku ostetud karjast hakkab saama hea holsteini kari. OÜ Karpo juhataja Kalev Nurk on rahul nii oma hoolealuste kui kaadriga.

RAIVO TASSO

Einar Jakobi on Lääne-Virumaa põlluma-janduses tegutsenud üle kümne aasta. Õp-pinud on ta EPAs piimatehnoloogia insene-riks ja töötas algul Rakvere Piimakombinaa-dis. Kui inglasest ärimees Nevil Hewitt ostis Rakvere piimatööstuse ning lüpsifarmid ja seafarmi, pakuti juhatuses tööd ka Jakobile. Nüüdseks on piimatööstus müüdud Maagi-le, aga farmimajandus jäänud inglasele.

“Mulle pakuti kohe tööd farmide juha-tustes, sest võõramaalasel on raske Eestis majandada. Nii hakkasin juhtima ka sea-farmi ja nüüd ongi see jäänud põhitegevu-seks,” räägib Einar Jakobi. Lisaks juhib ta ka Hewitti pojale Davidile kuuluvat Rahkla farmi, kus kasvatatakse lihaveiseid.

Rahvusvaheline kogemus

Hea keeleoskusega mees on aastaid ol-nud ka COPA-COGECA sealiha nõuand-va komitee Eesti esindaja Brüsselis. See rahvusvaheline kogemus on andnud Ja-kobile indu ja julgust arendada seakasva-tust Kõpsta farmis. Viru Lihaühistu juhatu-se esimehena üritab ta seakasvatuse vald-konda ka laiemalt edendada.

Ta rõhutab, et praegu on seakasvatuses järjekordselt rasked ajad: tuleb kasvatada aina rohkem sigu, kasutada rohkem auto-maatikat ja võimalikult vähe tööjõudu, et liha omahinda madalal hoida. “Seda su-

rub meile peale üha kallinev teraviljahind,” nendib Jakobi.

Kõpsta seafarm asub Piibe külas kunagi-se majandi lüpsifarmis, kus kompleksis on koos ligi kümme hoonet. Osa hooneid on

renoveeritud moodsaks sigalaks. “Oleme jõudnud korda teha juba kuus hoonet, osa veel tehakse. Rajasime uutesse lautadesse automaatse söötmissüsteemi, mida sööda-köögist juhitakse arvutite abil, automatisee-ritud on ventilatsioon ja ruumide siseküte. Kütmiseks kasutatakse uudset lahendust – maasoojuspumpasid, mis saavad vajaliku energia lägakanalitest,” räägib Jakobi.

Sead on vanusegruppide kaupa eri ala-del. Restpõrandate alla on rajatud läga-kanalid, kust isevoolu ja pumpla abiga pumbatakse läga farmi kõrval asuvasse hoidlasse.

“Hoonete rekonstrueerimisel jäetakse vanast ehitisest alles vaid seinad ja katus, kogu sisseseade aga ehitatakse kaasaeg-seks nagu Euroopa parimates farmides,” selgitab Jakobi.

Kõpsta seafarmi on investeeritud juba mitu miljonit eurot. Kõik investeeringud pole tehtud PRIA abiga, raha on tulnud välja käia ka omavahenditest ja küsida pangast.

4000 tonni läga mahutav hoidla on ehi-tatud sõnnikuhoidla toetuse abiga, teine samasugune ehitatakse veel juurde. Läga läheb ümberkaudsetele põldudele, sest naabruses on palju teraviljakasvatajaid.

“Ehituse lõppedes peab hakkama tege-lema ka haljastusega, sest praegu on igal pool ehitusjäätmete ja mullahunnikud. Tu-levikus on siin ka ümbrus korras,” rõhutab Jakobi.

“Konkurentsis püsimiseks peame kasvatama üha rohkem sigu, kasutama rohkem automaatikat ja võimalikult vähe tööjõudu,” räägib OÜ Kõpsta Seafarmi juhataja Einar Jakobi, kes saadab aastas lihatööstustesse üle 10 000 sea.

“Loodame, et ka seakasvataja

jaoks hind tõuseb, me ei saa kahju­

miga toota,” rõhutab OÜ Kõpsta Seafarmi juhataja

Einar Jakobi.

1. november 2012 AASTA POLLUMEES 2012 17

KALEV NURK: maaparandaja hingega agronoom

EINAR JAKOBI arendab seakasvatust Lääne-Virumaal

k ANdidA AT

kalev NurkOÜ karpo

n Tarvastu vald, Viljandimaa.

n Piima toodetakse aastas 2000 tonni.

n Maad 1650 ha.n Teravilja 900 ha, rapsi

300 ha. n Teravilja aastatoodang

4000 tonni.n 30 töötajat.n Piim turustatakse

Tartumaa Piimatootjate Ühistu kaudu.

Esitaja: Tartumaa Põllumeeste Liit

lepotid on ka postamentidel farmi ukse ees, siseõue aga kaunistavad amplid. Kõik see on farmijuhataja ja laudanaiste kätetöö.

Uus laut ehitati laenu ja investeerin-gutoetuse abiga. Kuna mullu oli põllu-majandusele hea aasta, julges Nurk teha veel ühe triki. Ta kutsus vähempakkumi-sele neli panka – Swedbanki, Nordea, SEBi ja DNB. “SEB ja DNB võitlesid kõige visa-malt, lõpuks jäi DNB peale,” on Nurk ra-hul. Laut läks maksma ligi miljon eurot, millest PRIA toetus on 361 163 eurot.

Investeering on tehtud, nüüd peaks hakkama tõusma ka piimatoodang. Prae-gu on see veidi üle 7000 kg lehma kohta.

Kraavid korda

Karpo lehmad püsivad karjas keskmiselt viis laktatsiooni ja praegu läheb Valiosse 7500 liitrit päevas. Aga trend on tõusule.

Oma teraviljast valmistatakse ise jahu. Tänavu on Karpos esimest aastat maas ka 34 ha maisi, kõik ikka piimatoodangu tõu-su nimel.

Kuigi Kalev Nurk on õppinud agronoo-miat, ei jää tema teadmised alla neile, kes on lõpetanud maaparanduse. Sest suur osa tema põllu- ja rohumaast asub Võrtsjärve kaldal Tarvastu poldril.

Mullu sai MPÜ Tarvastu Polder PRIA kaudu maaparandustoetust, et rajada uus

peakraav, mis viib liigniiskelt maalt vee ära Võrtsjärve.

Praegu töötab Nurk uue projekti kallal. Nimelt oli Võrtsjärve ääres kunagi ka liigvee kogumise bassein ja pumbajaam. Järveäär-se tee alt läheb aga automaatklapiga toru järve. Klapp peaks avanema siis, kui kogu-misvee tase ületab Võrtsjärve oma.

Et omal ajal vee kogumisbasseini toonud kraavid on täis kasvanud ja pumpla ei töö-ta, ei muutu kevadel ka veetase. See on te-kitanud hulganisti võsastunud heinamaid.

“Tahaks kraavid ja tiigi korda saada,” võ-tab Kalev Nurk plaanid kokku. “Nii saaksin sadakond hektarit maad juurde.”

5. juuli

Kõpsta seafarmis peetakse praegu korra-ga umbes 7000 siga, taanlaste pakutud ar-vutuste kohaselt oleks võimalik sellises far-mikompleksis korraga pidada aga umbes 10 000 siga.

Teraviljahind lööb tasku pihta

Kõrged teraviljahinnad teevad seakasvata-jaid murelikuks, sest söödavilja eest tuleb tunduvalt rohkem raha välja käia kui mullu.

“Katastroofi veel ei ole, aga viljahind tõu-sis 30–40 eurot tonni kohta. Söötmata me sigu jätta ei saa, tootmistsükkel on taga ja lihtsalt peame kallimat söödavilja ostma,” räägib Einar Jakobi.

Kui mullu said loomapidajad viljaton-ni kätte umbes 180 euroga, siis tänavu tu-leb juba välja käia 200–220 eurot tonnist. Seakasvatajale on praegu sealiha eluskaalu hind keskmiselt 1.40 eurot/kg.

Kõpsta sigalal on pikaajalised lepingud Saaremaa lihatööstusega, nii et Saaremaa-le saadetakse iga nädal suur autotäis sigu. Veel müüakse Lääne-Virumaa kohalikele tööstustele nagu OG Elektra, suvel müü-di ka Rakvere kombinaati. Vähesel määral veetakse elussigu Leetu, sest sealt saab pa-remat hinda: Leedu hind sõltub Saksamaa kõrgematest lihahindadest.

Kuna Venemaale on sealiha müük pea-tatud, tuleb tänavu seakasvatajatel kõvasti rihma pingutada, et ka kallima söödavilja-ga ots otsaga kokku tulla.

“Loodame, et ka kasvataja jaoks hind tõuseb, me ei saa kahjumiga toota. Muidu hakkab Eesti inimene jälle ostma odavat im-portliha Brasiiliast või Ameerikast,” räägib Jakobi. “Olen siiamaani arvamusel, et meie tarbija vajab toidulauale kodumaist sealiha ning teen pigem kohalike tööstustega sta-biilsed lepingud, kui et loodan välisturule.”

25. oktoober

k ANdidA AT

Einar JakobiOÜ kõpsta Seafarm

n Rakke vald, Lääne-Virumaa.

n Seakasvatus, aastane müük 10 000 siga.

n Maad omandis umbes 100 ha, renditud teraviljakasvatajatele.

n Lihaveisekasvatus Rahkla farmis, 86 lihaveist, 700 ha maad.

n Seafarm renoveerimisel.n Kaasaegne tehnoloogia. n 10 töötajat.

Esitajad: Viru Lihaühistu, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda,

Eesti Sealihatootjate MTü

1. november 201218 AASTA POLLUMEES 2012

www.schetelig.ee6 512 950

KINDEL PARTNER

KASVU -EDENDAJAD

BIOTÕRJE VÄETISED KASVUTURVAS

TOOTMIS-TEHNIKA

TOOTMIS-TARVIKUD

AUTOMAATIKA SEEMNED

SPETSIALISTID HOIUSTAMINE KASVUHOONED TAIMMATERJAL

Grüne Fee Eesti laiub Tartu külje all Ees-ti suurimal katmikalal. Aasta ringi köeta-vaid kasvuhooneid on ligi 6 ha. Kasvata-takse mitu tuhat tonni värsket kurki ja mi-tukümmend liiki salateid ning maitserohe-list. Luunja ettevõte pakub rohelist värs-kust aasta läbi.

Esimesena Baltikumis võttis Grüne Fee Eesti kasutusele uudse lisavalgustusega tehnoloogia, mis võimaldab toota kogu aasta. Kasvuhoonetes hävitavad kahjureid kemikaalide asemel röövputukad. Kogu tootmine on automatiseeritud nii, et tai-medel oleks kasvuks ideaalsed tingimu-sed. Reguleeritakse filigraanselt tempera-tuuri ning doseeritakse milligrammi täp-susega toitaineid.

30 aastat kurgikasvatust

Energeetiku kõrgharidusega Raivo Küla-sepp on töötanud Luunjas kolmkümmend aastat. 1982 alustas ta toonases Luunja sovhoosis elektriinsenerina ja on nüüdseks tõusnud Grüne Fee Eesti ASi tegevjuhiks.

1990. aastate algul, kui maagaasi hind järsult tõusis, oli ettevõte pankroti äärel. Et ellu jääda, asutati 1993 Grüne Fee Eesti AS – Eesti–Soome ühisfirma, kus Soome kapi-tali osalus on 75%.

“Esimestel aastatel saime 60 kilo kurki ruutmeetri pealt, nüüd saame 125,” toob Külasepp esile.

Raivo Külasepp on suurte kogemustega innovaatiline juht. Ta on osanud arendada kasvuhoonemajanduse Luunjas tipptehno-loogiaga ettevõtteks.

Sellel mehel jagub nii võitlusvaimu kui sportlase võhma. Lisaks Tartu Nelikürituse-le on ta läbinud ka Vasaloppeti, Finlandia-hiihto ja Dolomitenlaufi suusamaratonid.

“Omanikud meie tootmisprotsessi otse-selt ei sekku, meil tuleb ikka ise hakkama saada,” ütleb Külasepp.

Eelmise aasta lõpul valmis ainulaadne poole hektari suurune kasvumaja, mida ka-tab seestpoolt spetsiaalne valgust ja soojust peegeldav võrkkangas.

“Selles kasvuhoones on palju panustatud energiasäästule. Taimed on tõstetud kõrge-male kasvama ja nende jaoks on valgustus paigutatud nii lakke kui reavahedesse, et maksimaalselt toodangut välja pigistada,” räägib Külasepp. Ta ütleb, et kui eelmises kasvuhoones saadi 125 kg kurke ruutmeet-rilt, siis uues on eesmärgiks 200 kg ruut-meetrilt.

“Praegu on kurgikasv nii intensiivne, et kahte päeva korjamisega vahele jätta ei saa. Uus kasvumaja annab juurde 900 kuni 1000 tonni kurke,” märgib ta. Kui uus teh-noloogia osutub majanduslikult tasuvaks,

vahetavad nad ajapikku välja teisedki kat-mikalad.

Salati- ja maitserohelise kasvatus laiub 3–4 hektaril. Seemned saadakse Hollandist, Saksamaalt ja Soomest. Masinate abil kül-vatakse pottidesse till, lehtsalat ja jääsalat, osa seemneid pannakse mulda käsitsi. Siin on spinateid, basiilikuid, oblikaid. Müüki lähevad nii salatid kui kurgid läbi hulgifir-made. Osa toodangust eksporditakse.

Kahjumiga toota ei saa

“Viimased paar aastat oleme olnud küll plussis, aga kogu teenitud raha on läinud energia eest maksmiseks nii elektri- kui gaasimüüjatele,” räägib Külasepp. Uue kas-vumaja ehitus koos liitumistega läks maks-

ma ligi kaks miljonit eurot ja see raha on nüüd vaja tagasi teenida.

Praegu köetakse Grüne Fee katmikala maagaasiga. Põhiline osa elektrist tuleb omast käest – koostootmise tulemusel saa-dakse 41% energiast elektri ja 59% sooju-sena. Soojusenergia tootmisel tekkiv CO2 kasutatakse fotosünteesiks kasvuhoonetes.

Soojust kasutatakse kütteks, aga prob-leem on selles, et elektrit tuleb juurde osta, samas liigset soojust pole kuhugi panna. Kõiki kasvuhooneid koos lisavalgusega köe-takse aasta ringi, nii tarbivad kasvuhooned 6,5–7 mln kantmeetrit gaasi aastas. “See kuni 40protsendiline gaasihinna tõus lööb küll väga valusalt meie rahakoti pihta,” rää-gib tegevjuht.

“Igal tootel on omahind. Kui tarbija ei ole nõus kallimalt ostma, siis keegi ei saa kah-jumiga töötada,” toob Raivo Külasepp esile katmikala köögiviljakasvatajate raske seisu.

Grüne Fee tegevjuhi sõnul on meie köö-giviljakasvatajate kõige suurem häda selles, et kogu aeg tuleb konkureerida mujalt Eu-roopast tulevate toodetega.

Köögiviljakasvatajad, et katmikalal toot-vatele aednikele hakkab ka Eesti riik tähe-lepanu osutama, nii nagu kõik naaberriigid seda teevad.

“Anname tööd sajale inimesele. Me ei taha, et inimeste töökohad kaoksid ning et värske kodumaine roheline poeletilt puu-duks,” ütleb Raivo Külasepp.

4. oktoober

RAIVO KÜLASEPP juhib kodumaist kurgikasvatust

kANdidAAT

Raivo külaseppGrüne Fee Eesti AS

n Luunja vald, Tartumaa.n Aiandus: värske kurgi,

salatite ja maitserohelise kasvatus.

n Aastas toodetakse värsket kurki 2500 t, salateid ja maitserohelist 8,55 mln tk.

n Kasvuhooneid ligi 6 ha.n Maad omandis 22,4 ha. n Tootmine automatiseeri-

tud, uudne tehnoloogia, bioloogiline kahjuritõrje.

n Elektri ja soojuse koos-tootmine oma katlamajas.

n 100 palgatöötajat.

Esitaja: Eesti Aiandusliit

Grüne Fee Eesti ASi kauaaegne

tegevjuht Raivo Külasepp leiab,

et kodumaist kurki peab

saama poodidest aasta läbi.

Luunja kurk on meie poelettidel alati müügil. Suuresti on selle eduloo taga Grüne Fee Eesti ASi tegevjuhi Raivo Külasepa oskuslik töö.

RAIVO TASSO

1. november 2012 AASTA POLLUMEES 2012 19

Edu Raivo Mustingule, Peeter Kibele, Jaak Hinrikusele, Jaak Läänemetsale, Johannes Valgule, Andres Härmile, Aavo Möldrile, Madis Ajaotsale, Avo Samarüütlile, Eino Härmile

ja teistele selle austava tiitli kandjatele!

Meie keskliidu tunnuslause on „EestiMaa heaks!”.

Astu liikmeks!

www.eptk.ee

„AASTA PÕLLUMEHE” KONKURSIL ON VÄLJA ANTUD 13 AASTA PÕLLUMEHE TIITLIT JA 2 ELUTÖÖ PREEMIAT.

10 laureaati on Eesti Põllumeeste Keskliidu maakonnaliitude liikmed.

Oleme Aravetel, kus otse Mägise suurfar-mi kõrvale on kerkinud biogaasijaam. Hii-gelmõõtmetes mahutid mõjuvad alt üles vaadates otsekui startivad kosmoselaevad. Sealsamas kõrval laudas aga surisevad ta-sakesi kaheksa Lely Astronaudi lüpsirobotit, maheda muusika saatel lüpstakse siin lau-das 500 lehma.

Mõlema suurejoonelise projektiga – nii lüpsirobotite soetamise kui biogaasijaa-ma ehitamisega – on seotud Aravete Agro kauaaegne juhataja Leonid Linkov, kes on tõstnud oma lüpsifarmi Euroopa parema-te sekka.

Linkov ei pea Mägise farmikompleksi ise kohale minema, sest oma kontori arvutist lüpsiprotsessi jälgides on tal täielik ülevaa-de, mis laudas toimub.

Firmajuht selgitab, et sel suvel avatud biojaam pole ainuüksi nende ettevõtmine, biogaasijaama rajas OÜ Aravete Biogaas, mille võrdsed osanikud on Aravete Agro OÜ ning energiaettevõte Baltic Biogas OÜ.

Veab piima Leetu

Mägise robotlüpsilaudas lüpsavad lehmad umbes 10 000 kg aastas lehma kohta. Roos-na farmis, kus 400 lehma lüpsmiseks kasu-tatakse torusselüpsi seadet, on väljalüps väiksem.

“Torusselüps on eilne päev, platsilüps tänane päev, aga robotlüps on meie lä-hitulevik,” räägib Leonid Linkov ja lubab suurendada oma lautades robotite arvu veelgi – kas kümnele või paarikümnele lüpsirobotile, selle jätab firmajuht esialgu saladuseks.

Praegu on Aravete Agro päevane pii-makogus 36–38 t ja sellest 95% saadetak-

se piimaautodega Leetu Rokiškise piima-kombinaati.

Küsimusele, miks ta kogu piima Leetu veab, vastab Linkov lühidalt: “Keegi peab ju oma piima Eestist välja vedama! Mui-du istuvad kohalikud piimatööstused meile hinnaga pähe.” Sest Eestis toodetakse piima 45% rohkem, kui ära tarbitakse.

Linkov toob esile, et Eestis suudetakse päevas töödelda 1500 t piima, samas kui

ainuüksi Leedu Rokiškise tehase päevane vastuvõtukogus on 1800 t. Viimase viie kuu keskmisena on ta saanud leedukatelt piima-hinnaks 32 eurosenti/kg.

Kääritusjääk jõuab põllule

Uusim saavutus, mis meelitab Aravetele hulgaliselt huvilisi, on äsja valminud, bio-jäätmetel põhinev soojus- ja elektrienergia koostootmisjaam, mille tootmisvõimsus on 2 MW elektrienergiat ja 2 MW soojus-energiat. Põhitegevuseks on elektri ja soo-ja tootmine. Protsessi vahesaadus on bio-gaas, toormena kasutatakse eelkõige veise vedel- ja tahkesõnnkut, samuti muid biola-gunevaid jäätmeid.

Linkov rõhutab, et koostootmisjaama eesmärk on jäätmete koguse vähendamine ja keskkonnast kõrvaldamine. Nii veetakse-gi Mägise farmi juurde kokku 3800 lehma ning noorlooma sõnnik ja läga neljast far-mist. Sõnniku ümbertöötamisel tekib kää-ritusjääk, mida kasutatakse põlluväetisena.

“Kääritusprotsessi käigus hävinevad sõn-nikus ja lägas umbrohud, sellise kääritus-jäägi laotamine põllule on hoopis tulusam. Asume ju Pandivere kõrgustiku jalamil nit-raaditundlikul alal, me ei saa panna väetisi nii palju kui tahaks,” räägib Linkov.

Saadud soojusenergiaga hakatakse juba sellest sügisest kütma Aravete korterma-

ju. Soojustrass on veetud nii, et see läheb kuivati juurest läbi, nõnda köetakse praegu sama soojusenergiaga ka viljakuivatit.

“Kõik kulutused, mis biojaama ehituse-ga kaasnesid, loodame tasa teenida kahek-sa aastaga,” ütleb Linkov. Biogaasijaam läks maksma 6 mln eurot, millest 1,5 mln eurot on eurofondi raha.

Aravete Agros on Linkov töötanud juba 25 aastat, ta on keskeriharidusega ja alustas 1987 aseesimehena varustuse alal, nüüd-seks on jõudnud juhatuse esimehe kohale.

Aastatega on see mees loonud Järva-maale Eesti ühe moodsama põllumajan-dusettevõtte, kuhu voorivad huvilised Uus-Meremaalt Türgi ja Maltani välja, lähinaab-ritest Soome, Rootsi põllumajandustuden-gitest ja turistidest rääkimata.

Ka noorte seas on see uudse tehnoloo-giaga põllumajandusettevõte nii populaar-ne, et siia kipuvad maaülikooli tudengid nii praktikale kui tööle. Sealsete tööde ja tege-miste põhjal valmivad tudengite kursuse- ja magistritööd.

Leonid Linkov on osanud oskuslikult juhtida investeeringuid oma piirkonna põl-lumajandusettevõtte edendamiseks. Prae-gu annab Aravete Agro tööd enam kui sa-jale inimesele ja Euroopa üks moodsamaid farme tegutseb just Eestis, mitte välismaal.

2. august

LEONID LINKOV avas Aravetel biojaama

kANdidAAT

Leonid LinkovAravete Agro OÜ

n Ambla vald, Järvamaa.n Piimakari koos noor-

loomadega 4000, piima aastatoodang üle 8000 kg, robotlaudas 10 000 kg lehma kohta.

n Maad haritakse 4500 ha, omandis 2000 ha. Tera-vilja saagikus 4–5 t/ha.

n 125 töötajat. n 2008. a valmis kaheksa

Lely Astronaut A3 robo-tiga laut 560 lehmale.

n 2012. a valmis Eesti esi-mene biogaasijaam, mis toodab 2 MW elektrit ja soojusenergiat lehma-lägast ja sõnnikust.

n Nüüdisaegne tehnoloo-gia, keskkonnasäästlik majandamine.

Esitaja: Ambla vallavalitsus

Leonid Linkovi juhitaval Aravete Agro OÜ-l on suurim lüpsirobotitega farm, kus suvel avati ka biogaasijaam. See hakkab ümber töötama 100 000 tonni sõnnikut aastas.

SVEN ARBET

Leonid Linkov lubab, et robotite arv tema lautades suureneb veelgi – kas kümnele või paarikümnele lüpsirobotile, selle jätab firmajuht esialgu saladuseks.

1. november 201220 AASTA POLLUMEES 2012

Maalehe kaks legendi. Ülo Russak (vasakul), kellele esimesena usaldati Maalehe juhtimine, ja Olev Anton, kes pälvis lugejate ääretu usalduse.

19. novembril 1992 hakkas ilmuma Ants Kasesalu koomiks „Oskar r(m)uigab”.

Maalehe kaks legendi. Ülo Russak (vasakul), kellele esimesena usaldati Maalehe juhtimine, ja Olev Anton, kes pälvis lugejate ääretu usalduse.Olev Anton, kes pälvis lugejate ääretu usalduse.Olev Anton, kes pälvis lugejate ääretu usalduse.

Katkendeid raamatust:Keegi parteitegelastest oli välja lugenud, et viisteist pissipotti pildil tähistavad 15 liiduvaba-riiki. Küsimus oli, miks üks pott on teistest eraldunud.

Lembit Peegel, Maalehe fotograaf

1987–1989

Ükskord juhtus, et minu külgedel ilmunu kohta avaldas protesti Venemaa saatkond, teine kord, et USA saatkond... Mõtlesin, et ju siis on õige eesti leht.

Jüri Leesment, Maalehe arvamustoimetaja

2000–2004

Lehetellijale sünnipäevahinnaga

5,95 € Hind poes 8,95 €.

Juubelda koos Maalehega!

Tellimiseks helista telefonil 680 4444 või saada e-kiri klienditugi@lehed.ee.

Telli nüüd sünnipäevahinnaga Maalehe juubeliraamat ja saad kingituseks vahva 2013. aasta reisikalendri!

Palu talu Nissi vallas Jaanika külas on suu-rest teest parasjagu nii kaugel, et pere saab siin omasoodu toimetada. Taluni viiva tee ääred on kenasti lagedaks niidetud, andes aimu, et siin toimetab töökas ja korralik rah-vas. Jüri ja Maarja Simovart on siin elanud juba paarkümmend aastat ning oma elu-korraldusega igati rahul.

Vahetasid pealinnaelu talu vastu

Simovartid on ühed tunnustatumad maa-karja kasvatajad Eestis. 1990. aastate algu-sest on see talupere aretanud ja säilitanud ohustatud eesti maatõugu.

Jüri ja Maarja Simovart tunnistati esime-sena parimaks maatõu aretajaks, neile anti ka Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi ränd-hõbekarikas 2009. aastal. Lisaks on talu töötoas seinad täis aukirju ja Luige näitus-telt saadud medaleid ehk rosette – tunnus-tuseks parimate maatõugu lehmade eest.

“Olime perega juba ammu Tallinna koli-nud, mina töötasin Dvigatelis, naine oli Ki-rovi kolhoosis arvutioperaator, aga kui tuli talude tagastamine, ei kõhelnud me sugu-gi, tulime kohe minu kodutallu tagasi,” rää-gib Jüri Simovart. Ta meenutab, et kui nad esimest korda üle pika aja oma talumaade-le jõudsid, oli koht juba 15 aastat tühjana

seisnud, maad võsastunud ja kohati soised. Vesi tuli üle saapasääre.

Nüüd on Simovartid koos kahe poja – Jaani ja Priidu abiga maid kuivendanud, teid rajanud ja majaümbruse võsast lage-daks raiunud. Kunagise lääpavajunud talu-maja asemele on kerkinud mitmekorruseli-ne elamu kõrge torniga.

Majaesisel on kena pügatud muru lille-klumpidega. Maja tagant läheb karjatee, kus pererahvas ajab hommikuti lehmad karjamaale ja lüpsi ajaks koju.

Suure maja ühes osas elab üks poegadest perega, Jüri ja Maarja on teises osas. Pere-rahva sõnul on tütre peregi mõelnud, et ku-nagi võiks tallu tagasi pöörduda.

“Taluliidu kaudu käis vanem poeg Jaan Soomes talupraktikal, nüüd on ta soetanud liikuva saekaatri, millega osutab teenust. Priit peab põhiliselt traktoristi ametit, tal on kuldsed käed,” kiidab peremees oma poegi.

Piimalehmad kui pereliikmed

Talu uhkuseks on piimakari – 12 maakar-ja lehma, 10 mustakirjut holsteini tõugu ja kaks džörsi tõugu lehma.

“Oleme siin pidanud kalkuneid, muskus-parte ja kanu, samuti lambaid ja sigu, aga nüüd oleme jäänud ainult piimakarja pea-le, sest ühes suunas on lihtsam tegutseda,” räägib perenaine Maarja.

Ehkki “Aasta põllumehe” konkursile kan-dideerima esitati peremees Jüri Simovart, ei taha peremees karjapidamise au ainuüksi endale võtta. “Meie kari on nii priske ja ter-ve eelkõige tänu perenaisele,” räägib Jüri.

Perenaine Maarja kinnitab, et tema on tõepoolest pühendunud oma punastele lehmadele. Ta ei tee vahet, kes vähem või rohkem piima annab, eraldi poputab vaid džörsi tõugu lehmi. Loomad on suvel öö-päev läbi karjakoplites, lauta lüpsile aetak-se neid kaks korda päevas.

Laudas on torusselüps ja lüpsitööd teeb praegu peamiselt perenaine. Vahel tulevad ka pojad appi. “Mulle meeldib see töö, mu

ema oli ka omal ajal kolhoosis lüpsja,” nae-ratab Maarja.

Esimesed maatõugu mullikad tõi Simo-vart tallu 1990. aastate algul. “Lugesin Maa-lehest Ain-Ilmar Leesmenti artiklit, kus ta kii-tis, kui vähenõudlik on maatõugu lehm. Et on tore tõug – ei söö suurt midagi, ainult lüp-sab,” meenutab peremees. Kuna karjamaad on kesised, sobis maatõug nende tallu suure-päraselt. Paari mullikaga pandi karjale alus.

Palu talu astus ka Eesti Maakarja Kasva-tajate Seltsi. Sealt sai alguse koostöö maa-tõu säilitamiseks ja aretamiseks. Nii Maar-ja kui Jüri kiidavad EK Seltsi esimeest Käde Kalameest, kes peab maatõugu lehmade tõuraamatut ja on valinud nende karjale so-biva pulli spermat. “Oleme täpselt järginud kõiki Käde soovitusi, pullide spermajaotus-kava järgi oleme lehmi seemendanud, järg-lased on tublid ja tugevad,” kiidab Maarja.

Simovartide maatõugu lehmad lüpsavad aastas umbes 7000 kg lehma kohta, mis on maakarja jaoks suur toodang.

“Heina ja silo aitavad pojad teha, lauda-töödel on abiks sulane,” kiidab perenaine.

Küsimuse peale, kas pere kahetseb, et hõlpsamast linnaelust loobus, raputavad mõlemad pead. “See on ju minu lapsepõl-vekodu, elasin siin kuni 6. klassini. Mul on hea olla omas kodus peremees,” ütleb Jüri.

“Mina võtsin linnast ennast päevapealt töölt lahti, sest nii uhke tunne on olla talu-perenaine,” räägib ka Maarja Simovart.

Nii ongi Palu talu pererahvas mituküm-mend aastat sihikindlalt oma talumajanda-mist edendanud. Nad usuvad, et küllap kee-gi lastest kunagi selles talus jätkab.

7. juuni

JÜRI SIMOVART hoiab maatõugu lehmi

kANdidAAT

Jüri SimovartPalu talu

n Nissi vald, Harjumaa.n Piimakarjakasvatus,

27 lüpsilehma, neist 12 maatõugu.

n Maad omandis 40,6 ha, rendimaad 30 ha.

n Karja- ja heinamaad, silo ja heina varumine.

n Palgatööjõud – 0,5 kohaga sulane.

n Toorpiima ja liha müük.

Esitaja: Eesti Maakarja Kasvatajate Selts

Jüri ja Maarja Simovart Harjumaalt Palu talust on juba aastakümneid innustunud maakarja kasvatajad, aretajad ja säilitajad.

Maarja ja Jüri Simovart on ohustatud maatõugu lehmi pidanud hoole ja armastusega juba paarkümmend aastat koos mustakirju karjaga.

SVEN ARBET

1. november 2012 AASTA POLLUMEES 2012 21

– puulõhkujad– palgihaaratsid– liivapuisturidd– Esi- ja lumEsahad– v-sahad, lumEkopad– hooldusniidukid jne

MÜÜK, HOOLDUS, VARUOSAD • Harjumaa, Saue, Tule 20 • tel 670 9040, müügijuht 528 2732 www.sami.ee

“Praegu võtan talinisu, aga talirüps on juba võetud ja mahagi müüdud,” räägib Meelis Kokkmaa kombainimüra saatel, sest kibe-kiirel viljakoristuse ajal on teraviljakasvata-ja ikka põllu peal.

Oma koju Adiste külla viljakuivati juur-de jõuab ta alles hilisõhtuks.

Kokkmaad on Adistesse Kooskora oja kaldale ehitanud uhke elamu, õues jook-sevad ringi 7aastane Mariliis ja 5aastane Maar ja, nende kannul 3aastane pere pe-samuna Markkus Meelis. Ema Mirja tuleb toast ja isa Meelis kuivati juurest, vanem poeg Mikko on naabritel töödega abiks.

“Kui ma selle koha 1995. aastal ostsin, oli praeguse elumaja asemel üks suur rehiela-mu,” räägib Kokkmaa kohast, millel puudub ajalooline talunimi. Kuna praegu tegutsev pereettevõtmine asub otse Meelise lapsepõl-vekodu kõrval, kasutaski ta algul ema maad.

“Olen olnud aastaid metsaveo autojuht, nii et oma töö kõrvalt alustasin tasapisi te-raviljakasvatusega, algul pidasime lisaks ka noorloomi, siis loobusime,” meenutab Mee-lis Kokkmaa oma põllupidamise algust, kui ta paarikümne hektariga alustas.

Nüüd harib ta ümberkaudseid maid üle 730 ha, alustas oma sõnul tasapisi – vaikselt ja väikselt. Hiljem, kui pinnad suurenesid, tuli tal autojuhi tööst loobuda – nüüd tegut-sebki ta oma talus abikaasaga kahekesi.

Majandab peretaluna

“Meil ongi siin rohkem perefirma, otsekui peretalu. Abikaasa Mirja teeb raamatupida-mist, minu vanemad elavad ka siin kõrval – kui on tippaeg, siis ema ja kasuisa tule-vad ka meile appi,” räägib Meelis Kokkmaa. Abikaasa Mirja toob esile, et kui vaja, on ta nii viljaauto roolis kui koos vanema pojaga kuivati juures vilja vastu võtmas.

FIEndusest ei taha ta kuidagi loobuda, ehkki aastatega Kokkmaade ettevõtlus üha laieneb – nii võib ta ennast üheks Eesti suu-remaks FIEks pidada.

Selle peretalu puhul tuleb üllatuseks ettevõtmise mastaapsus. Avar õu meenu-tab suurt põllumajandusettevõtet – toot-mishoonete ees on reas traktorid, kom-bain, külvik – enamasti kõik tehnika viima-ne sõna. Kaugemal uhkeldab mitu võimsat teraviljakuivatit, kõik tootmishooned moo-dustavad otsekui avara siseõue, kus oma pere saab segamatult tegutseda.

Väiketalunikuna ehk elatustaluga alusta-des on Kokkmaa vaid mõne aastaga tõus-nud arvestatavaks põlluharijaks – maad ha-rib ta 700 ha-l ja vilja koristab poja ja nai-se abiga. “Üks palgatööline on mul ka kiirel ajal,” räägib peremees.

Talul on mitu kuivatit. Esimese PRIA toetusega investeeriti kuivatisse, mis pandi üles seitse aastat tagasi. Teise kuivati soetas peremees alles eelmisel aastal. “Siia kuiva-tisse panen kuivama ka rapsiseemne,” rää-gib Kokkmaa.

Ta lisab, et investeeringutoetuste abiga on soetatud ka kombain ja taimekaitseprits.

Õlipress on juba olemas

Maid harib mees nii Põlva kui Mooste val-las ning tänavust aastat peab ta teraviljakas-vatajale heaks. Tänavu kasvab tal suviraps 160 ha-l ja seda hakatakse koristama alles septembris.

Endine laudahoone on renoveeritud ja sinna on mees üles pannud moodsa õlipres-si, et hakata ise rapsist õli pressima, mida peamiselt tarvitab ise kütteks.

Laudahoone ühte ossa pannakse pun-ker üles, sealt hakkab raps automaatselt masinasse voolama. Tootmisprotsessi käi-gus eralduvad õli ja rapsikook. Õli pressimi-

se saab pererahvas ette võtta alles siis, kui põllud on koristatud ja taliviljad külvatud.

Ehkki tänavu on rapsi ja teravilja hinnad tõusnud, nii et oleks tulusam lihtsalt saak maha müüa, ei saa Kokkmaa sõnul teha ühe aasta hinnatõusust järeldusi, sest varasema-tel aastatel oli hind all.

“Õli ja eriti kütteõli järele on väga pal-ju nõudlust, õli vajavad nii jõusööda tegi-jad kui kanakasvatajad,” räägib Kokkmaa. Tema talus õli seisma ei jää, samuti on kar-jakasvatajate seas nõudlust ka rapsikoogile.

Kokkmaade pere majandab Adiste külas ostetud kohal, mitte suguvõsa maadel, sest pererahvas peab Adistet väga mõnusaks ja elamisväärseks paigaks. Peremees ja pere-naine on löönud aktiivselt kaasa ka küla-elus. Just Kokkmaadele kuuluva tehnikaga aidati rajada kohalik külaplats.

“Adiste on rahulik koht elamiseks, käime naabritega läbi, aitame üksteist. Et mul on tehnika, lükkan talvel ka teistel tee lahti,” räägib Meelis Kokkmaa.

Ka on peremehel kindel nägemus tulevi-kust, nimelt plaanib tema vanem poeg Mik-ko pärast gümnaasiumi lõpetamist minna õppima maaülikooli, nii et järelkasvu pere-ettevõttes on.

9. august

MEELIS KOKKMAA hakkab rapsist õli pressima

kANdidAAT

Meelis kokkmaaFiE Meelis kokkmaa

n Põlva vald, Põlvamaa.n Teravilja- ja rapsikasvatus. n Maad haritakse 730 ha-l,

sellest omandis 64 ha. Kasutusvalduses 120 ha, ülejäänu on rendimaa.

n Nisu, odra keskmine saagikus 4 t/ha, suvirapsil 2 t/ha.

n 1 palgatöötaja. n Kaks teraviljakuivatit,

nüüdisaegne põllutehnika.

Esitaja: Põlvamaa Põllumeeste Liit

Meelis ja Mirja Kokkmaa

koos pesamuna Markkus Meelise,

vanima poja Mikko ning

tütarde Mariliisi ja Maarjaga (paremal).

Põlvamaa teraviljakasvataja Meelis Kokkmaa on soetanud Saksamaalt õlipressi ja hakkab oma tänavusest rapsisaagist ise õli pressima.

RAIVO TASSO

1. november 201222 AASTA POLLUMEES 2012

“Peamine mesitarude rüüstaja ongi karu!” räägivad Tõnis ja Aili Taal oma taluõuel Roelas. Keset hoovi on vana 300aastase männi otsa pandud ronima suur puust ka-rukuju. Veel mõnisada aastat tagasi elasid-ki mesilased vanades õõnsates puudes, sin-na ronisid nii mesinikud mett võtma kui ka karud maiustama.

“Kui karu tuleb mesitarude kallale, siis madistab ta liiga palju: ühe käpaga lükkab tarud ümber, teisega haarab raamid kaasa, siis silkab metsa alla, istub seal ja sööb,” kir-jeldab perenaine Aili. Metsaoti magusaisu on nii suur, et mesilaste torkimine teda ei häi-ri. Peremees Tõnis lisab, et karu on õnneks harv külaline: “40 aasta jooksul on karud meil umbes sadakond taru pilbastanud.”

Kolmandat põlve mesinikud

Tõnis oli üheksa-aastane poisike, kui tema isa asus tööle Rakvere metsamajandi mesi-lasse, võttes üle saja mesitaru.

Sellest sai Tõnis eeskuju kogu eluks, sest nägi, milliseid võimalusi annab tõe-

line pühendumus. “Kogu mu teadlik elu ongi mesilaste ja metsaga seotud,” rää-gib ta. Pärast kooli lõpetamist sai te-mast Roela metskonna, hiljem RMK Trii-gi metskonna metsnik. Tolleaegne töökor-raldus riigimetsas võimaldas ka mesilasi pidada.

2008. aastal asutas pere OÜ Taali Mesila, keskendudes ainult mesindusele.

Abikaasa Aili oli aastaid puudega lap-sega kodune, nüüd töötab aga mesinduse kõrval Roela raamatukogus. Mesinduses on abiks ka Taalide lapsed Ott ja Aita, nõnda et pere saab end lugeda kolmandat põlve me-sinikeks.

Nii on igati loogiline, et just Taalidest said Eesti esimesed mahemesinikud. Nüüd-seks on nad rajanud Eesti suurima mahe-mesila ja nende eeskuju järgides on ainuük-si Roela kanti viimastel aastatel juurde tul-nud 10 mahetootjat.

“Paljud arvavad, et mesilaste pidamine ongi mahe, aga see ei ole nii – tuleb täita hulk nõudeid nii, et ka inspektorid rahule jääksid,” teatab Aili. Korjealad peavad ole-

ma mahedad ja ka kärjed tuleb ise ökova-hast valmistada.

“Kasvage, kaduge või eristuge – see on üks põhitõdedest ettevõtluses. Nii otsustasi-megi eristuda sellega, et läksime maheme-sindusele,” ütleb Tõnis Taal.

2000. aastate algul ei teadnud keegi täp-selt, mismoodi mahemesindus käib. Taali-

del oli ka kartus, et järsku ei suuda nad kõi-kidele rangetele nõuetele vastata. Pikapea-le sai neile selgeks, et siin pole midagi kee-rulist – kõik nõuded on suunatud mesilas-te heaolule.

Mesilased on justkui lindpriid

Mesilased on tekitanud Tõnis Taalis üsna vastakaid tundeid. “Ühelt poolt on see sü-gav imetlus, aga veel sügavam on kaastun-ne. Mesilased on justkui lindpriid. Kultuur-maastikul on nad kaitsetud põllumajandus-keemia vastu. Üle maailma surevad mesi-laspered miljonite kaupa ja keegi täpselt ei tea, miks,” räägib Tõnis Taal.

Taalide tarud on ringiratast laiali peami-selt endistes metsavahikordonites. Pered on paigutatud metsamaadele seitsmesse grup-

“Miks ei koolitata maaülikoolis ega kutse-koolides lihaveisekasvatajaid? Oleme kõik iseõppijad, ometi on Eesti karjades juba üle 47 000 lihaveise ja karjakasvatajaid tuleb üha juurde,” küsib Piira talu peremees Kal-mer Visnapuu.

Ta rõhutab: “Eestis on 50 protsenti põllu-majanduslikust maast rohumaa, mida saab ja peab väärindama lihaks läbi veise.”

Visnapuu on lihaveisekasvatajate seltsi aseesimees ja seisab igal sammul selle vald-konna mõjukuse tõstmise eest.

Tõi esimesed lihaveised Karulasse

Visnapuul on puhtatõuline simmentali kari ja nuumafam Piira talus. Põhiliselt sim-mentali ja herefordi ristandeid peab ta aga Kadrina vallas asuvas Pariisi farmis, kus on umbes 200pealine kari. Kui vasikad võõru-tatakse, tuuakse need nuumafarmi Piirale.

Lisaks tegutseb FIE Kalmer Visnapuu et-tevõte Valgamaal Karula vallas Taropeda-ja talus. Seal asub 30pealine herefordi ja 30pealine simmentali aretuskari.

Kokku hooldavad Visnapuu lihaveised 1000 ha karja- ja heinamaid. Lisaks kasva-tab mees teravilja umbes 600 hektaril Lää-ne-Virumaal. Söödavili kasutatakse peami-selt oma nuumafarmis, toiduvili ja raps eks-porditakse Kevili vahendusel.

OÜ Piira Talu keskus – masinakeskus, kontor ja nuumafarm – on koondunud Lää-ne-Virumaale Vinni valda Piira külla.

“Piira talu on keskne majandusüksus, siit käib kogu taime- ja loomakasvatuse juhti-mine ning planeerimine,” räägib Kalmer Visnapuu.

Ta on EPAs õppinud hoopis metsandust. Pärast EPA lõpetamist töötas ta algul Tahe-va metskonnas, pärast Vinni sovhoosis met-saülemana.

Lihakarjaga alustas Visnapuu oma kodu-talu maadel, mis on suguvõsale kuulunud juba kaheksa põlve. Kuna Karula rahvus-pargis asuvaid talumaid oli vaja hooldada, tõi ta esimesed herefordid kuppelmaastiku-le eelkõige keskkonnahoiu eesmärgil.

Välisreisidel nii Soomes kui Šveitsis ära-tasid Visnapuus huvi suurekasvulised rahu-likud simmentalid. Nii tõigi Visnapuu esi-mese partii simmentale Valgamaale Karu-la rahvusparki juba 2003. aastal, kui ostis Rootsist kümme puhtatõulist mullikat, kel-lest sai alguse simmentali aretuskari.

Nüüdseks on tal 70 aretuses kasutata-vat simmentali ammlehma, keda seemen-datakse ETKÜst ostetud tippspermaga. Tõu-loomi müüb ta üle Eesti.

“Tõuloomad jäävad kõik Eestisse, aga li-haloomi müüme ka Türki,” selgitab Visna-puu. Samas märgib ta, et kui tänavu sünnib Eestimaa karjades 20 000 vasikat, siis neist ainult 2000 suudab eestimaalane ära süüa, nii et 80% veiselihast tuleb eksportida.

“Möödunud aastal eksportisime 50 prot-senti lihast, sel aastal loodame eksportida juba 80 protsenti. Loodan, et tulevikus vä-

KALMER VISNAPUU peab lihaveiseid üle Eesti

k ANdidA AT

Tõnis ja Aili TaalOÜ Taali Mesila

n Vinni vald, Lääne-Virumaa.

n Mahemesindus, 100 mesilasperet Lääne-Virumaa metsades.

n Aastas toodetakse 5 t mett. Mahemesindus-saaduste müük.

n Tunnustatud mahemesila. Nüüdisaegsed tootmis-hooned ja tehnoloogia.

n Kaks palgatöötajat.

Esitaja: Eesti Mesinike Liit

“Üha rohkem hakkavad meie poollooduslikud kooslused – puisniidud, rannakarjamaad ja kuppelmaastikud – võtma hooldatud ilmet, seda eelkõige tänu lihaveistele,” toob esile Kalmer Visnapuu Piira talust.

Mahemesinikud Tõnis ja Aili Taal peavad mahemesilasi Lääne-Virumaa metsamaadel, kus aeg-ajalt ka karud tarusid rüüstamas käivad.

TONIS JA AILI TAAL on tuntud mahemesinikud

Tänavu parima lihaveisekasvataja tiitli pälvinud Kalmer Visnapuu peab kolmes farmis eri tõugu lihaveiseid

ja aitab kaasa lihaveisekasvatuse väärtustamisele Eestimaal. SVEN ARBET

1. november 2012 AASTA POLLUMEES 2012 23

heneb elusveiste väljavedu ja suureneb kvaliteetsete lihatoodete eksport,” räägib Visnapuu.

Konkureerivad Lõuna­Ameerikaga

Tänavu käivitus kolme Balti riigi veisekas-vatajate ühine turuarendusprojekt “Baltic Grassland-Beef”. “Koostöös Šveitsi partne-ritega kavatseme asendada osa Argentina–Brasiilia veiselihast Baltikumi omaga. Li-hatooted jõuavad Šveitsi ja euroliidu turu-le farmeritele kuuluva kaubamärgi “Baltic Grassland-Beef” all,” toob Visnapuu esile meie loomakasvatajate uue võimaluse. Ta loodab, et euroliidu turul hakatakse Balti-kumi veiseliha ostma üha rohkem kui Bra-siilia või Argentina oma.

Viimaste aastatega on veiseliha tarbimi-ne tunduvalt kasvanud ka Eestis. Nii kasu-tatakse heas restoranis kvaliteetset kodu-maist lihaveiseliha. Ometi tuleks veiseliha tarbimise kultuuri tunduvalt tõsta. “Kõik, mida oleme saavutanud nii toote- kui turu-arenduses, on karjakasvatajate endi visa töö. Oleme loonud ise turu, kasvatanud tarbijat, harinud töötlejat, riigi tugi on väga napp ol-nud,” kritiseerib parim lihaveisekasvataja.

Ta rõhutab, et ühistegevus on ka nende valdkonnas möödapääsmatu. “Parim näi-de lihaveisekasvatajate koostööst on see, et kaubamärgid Eesti Lihaveis, Liivimaa Liha-veis ja Eesti Mahe kuuluvad farmeritele,” loetleb Piira talu peremees.

Suurt rõõmu tunneb ta selle üle, et esi-mene põlvkond noori on juba lihaveisekas-vatajate peredes üles kasvamas.

“Loodan, et noorte hulgast tuleb meile juurde pühendunud ja haritud lihaveisekas-vatajaid,” unistab Kalmer Visnapuu.

3. mai

Tekstid: SiLJA LÄTTEMÄE, HELi RAAMETS,

REiN RAUdVERE, Lii SAMMLER

pi, igas 10–20 taru. Korjealad kaardistatak-se, nii saavad inspektorid hinnata, kas tegu on mahemesinduseks sobilike aladega.

Aastast 2001 on Taali Mesila tunnusta-tud mahemesila. Igal aastal korraldab pere-rahvas siin talupäevi, kus jagatakse õpetusi mahemesindusest kõigile huvilistele ja tut-vustatakse mahetootmist laiemalt.

Talus on ka väike meetööstus. Siin on mesilasemade kasvatamise ruum, eraldi ruumid vurritamiseks, ladustamiseks, mee käitlemiseks, vaha sulatamiseks, väike puu-töökoda.

Kogu inventar valmistatakse ise. Eraldi meeliigid pannakse purkidesse ja kaaneta-takse. Sealt jõuab Taali Mesila toodang TÜ Eesti Mahe kaudu Eesti 40sse öko- ja loo-dustoodete poodi. Samuti on Taali mesi müügis Selveri ja Prisma kettides.

Pererahvas müüb aastas umbes 5 t ma-hemesindussaadusi. Müügis on erinevad meeliigid, meesegud, õietolm, taruvaik, mesilasvahast küünlad, kärjemesi.

“Praegu tuuakse Euroopasse mahemett suurtes kogustes sisse Lõuna-Ameerikast,” toob esile Tõnis Taal, kui suured võimalu-sed oleksid mahetootjatel. Ka Taalidelt on soovitud ekspordiks mahemett, aga nõuta-vad kogused on liiga suured.

Aili ja Tõnis Taal kuuluvad mesindusor-ganisatsioonidesse ja on rahul sellega, et 20aastase vaheaja järel alustati jälle mesin-duse õpetamist Olustveres. Nende mesin-dusinventari soetamise projekt tunnistati aga mullu parimaks LEADERi põllumajan-dusprojektiks.

12. juuli

KALMER VISNAPUU peab lihaveiseid üle Eestik ANdidA AT

kalmer VisnapuuOÜ Piira Talu

n Vinni vald, Lääne-Virumaa.

n Lihaveisekasvatus, teraviljakasvatus.

n Kolmes farmis kokku üle 500 lihaveise: simmentalid, herefordid ja ristandveised.

n Lihaveistest müüakse 1/3 tõuloomadena, 2/3 lihaloomadena.

n Vilja- ja rapsimüük 2000 t aastas.

n 1000 ha-l hooldatakse rohumaid, 600 ha-l teraviljakasvatus.

n Omandis 700 ha maad. n 8 töötajat.

Esitaja: Maaelu Edendamise Sihtasutus

“Karu on õnneks üsna harv küla­ line, 40 aasta jooksul on karud meil umbes sadakond taru pilbastanud,” teatavad mahemesinikud Tõnis ja Aili Taal.

SVEN ARBET

VALiME kA RAHVAPÕLLUMEHEn Rahvas saab valida kandidaatide seast oma lemmiku Maalehe veebileheküljel. n Oma soosiku poolt saab aadressil www.maaleht.ee/lemmikAP hääletada

kuni 4. novembri hilisõhtuni.n Hääletuse tulemused avalikustame ja rahvapõllumehe kuulutame välja

“Aasta põllumehe” konverentsil.

AASTA PÕLLUMEHEd2001

Raivo Musting

Peeter Kibeelutöö preemia

2002

Jaak Hinrikus

Jaak Läänemets

2003

Johannes Valk

2004

Andres Härm

Aavo Mölder

2005

Arvo Kuutok

2006

Kalle Reiter

2007

Ermo Sepp

2008

Mati Nurm

2009

Mart Timmi

2010

Madis Ajaots

2011

Avo Samarüütel

Eino Härmelutöö preemia

Aasta põllumehe 2012 valib žürii: Are Selge (Eesti Maaülikool), Raul Rosenberg (Maaelu Edendamise Sihtasutus), Kalvi Kõva (Riigikogu), Andres Luus (Põllumajandusministeerium), Jaan Sõrra (Eesti Põllumeeste Keskliit), Ivo Eenpalu (Eestimaa Talupidajate Keskliit), Kalle Reiter (Eesti Aiandusliit), Avo Samarüütel (aasta põllumees 2011), Roomet Sõrmus (Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda), Aivar Viidik, Silja Lättemäe (Maaleht).

1. november 201224 AASTA POLLUMEES 2012

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, tel 600 9349, www.epkk.ee

Särav toode kannab kvaliteedimärki!