dissertatsioon majandusteaduste magistri kraadi taotlemiseks - sander kaus
Post on 06-Mar-2016
247 Views
Preview:
DESCRIPTION
TRANSCRIPT
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Ärikorralduse instituut
Turunduse õppetool
Dissertatsioon majandusteaduste magistri kraadi taotlemiseks
Sander Kaus
EESTI PIIMANDUSE KONKURENTSIVÕIME TÕSTMISE
TURUNDUSSTRATEEGILISED VALIKUD
Magistritöö
Tallinn 2001
SISUKORD
Sissejuhatus……………………………………………………………………………...31. Konkurentsivõime tõstmise turundusstrateegilised valikud….……………………...7
1.1. Konkurentsivõime määratlus…..………………………………………………..71.2. Strateegiakontseptsiooni valik ……………….…………………......................101.3. Turu elutsükli arvestamine turundusstrateegia valikul….……………………..11
1.3.1. Turgude klassifikatsioon situatiivsest paradigmast lähtuvalt. …………121.3.2. Alternatiivsed turundusstrateegiad……………………………………..17
2. Piimanduse multidimensionaalne analüüs ..……………………………………….322.1. Maailma piimanduse hetkeseis, arengud ja probleemid ……….……………..32
2.1.1. Piimatoodete eksporditrendid maailmas .………………………………362.1.2. Piimaekspordi konkurentsivõime mõjutajad maailmas………………...41
2.2. Piimandus Eestis…………………………...………………………………….562.2.1. Piimatootmine…………………………………………………………..562.2.2. Piimatöötlemine………………………………………………………...632.2.3. Eesti piimanduse valmisolek liitumiseks Euroopa Liiduga……...……..81
3. Meetmed Eesti piimanduse konkurentsivõime tõstmiseks…………………………893.1. Eesti piimanduse konkurentsivõime tõstmise eeldused ……………..………..90
3.1.1. Odav ja kvaliteetne toorainebaas ………….…………………………..913.1.2. Töötlemisvõimsuste ja spetsialiseerituse maksimaalne ärakasutamine..933.1.3. Turundusstrateegiate valikuvõimalused ..……………………………...953.1.4. Riiklike toetussüsteemide täiustamine.…….………………………….103
Kokkuvõte...…………………………………………………………………………..111Kasutatud kirjandus.…………………..………………………………………………115
Lisad
Lisa 1 Toetused põllumajandustootjale ettevõtte kohta 1997-1999..…….…...122Lisa 2 Piimatootmise omahind Eestis ja EL-is..……………………………....123Lisa 3 EPMÜ piima kvaliteedi uuring 1999.aastal....………………………....127Lisa 4 Eksportimisel lahendamist vajavad probleemid.……………………....128Lisa 5 Potentsiaalsete eksportijate kümme kõige tavalisemat viga...………....129Lisa 6 Turule sisenemise planeerimisprotsess...……………………………....130Lisa 7 Pioneeri, varajase ja hilise järgija turundusmeetmestik noortel
turgudel..........................................................................................................................131Lisa 8 “Stay-or-Exit” otsustusmeetod....……………………………………...133Lisa 9 “Stay-or-Exit” otsustusprotsessis kasutatavad mõjufaktorid .................134
Resümee…..…………………………………………………………………………..135
5
SISSEJUHATUS
“Aastail 1998-1999 toimunud talude ja põllumajandusettevõtete sissetulekute oluline
vähenemine ei olnud meie kohalik nähtus, ega ka mitte piima- ja lihatööstuse juhtide
taktikaline või strateegiline viga, vaid kogu põllumajandussaaduste maailmaturgu
tabanud sügav hindade langus. Nüüd teame paremini, et muutuvas maailmas
toimetulemiseks peame olema paremini i n f o r m e e r i t u d, millised
a r e n g u t e n d e n t s i d maailma põllumajanduses t u g e v n e v a d ja millised
n õ r g e n e v a d. See, mis oli oluline eile või üleeile, ei pruugi seda olla homme ega
ülehomme. Me vajame r o h k e m t e a v e t o m a v õ i m a l u s t e ja r i s k i d e
kohta maailma põllumajanduses, põllumajandussaaduste tootmises ja töötlemning
põllumajandusturunduses.” /2, lk.69; autori sõrendus/.
Ants Laansalu
Põllumajandusministeeriumi avalike- ja välissuhete osakonna nõunik
Piimakarjakasvatus on Eesti põllumajandusettevõtete peamine sissetulekuallikas ning
piimandus, mis haarab nii piima tootmist kui ka selle töötlemist, on suurim tööstusharu
nii põllumajanduses kui ka toiduainetetööstuses /80, lk.34; 75, lk.3/. Kohaliku
piimatootmise olulisim eripära seisneb mastaapses (69,4%) siseturutarbimist ületavas
tootmises, seades kogu sektori sõltuvusse ekspordist välisturgudele.
Liberaalse ja avatud majandusega Eesti on oma turud väliskonkurentidele täielikult
avanud, kuid meie peamised kaubanduspartnerid on kaitsetollidega ja teiste
kaubanduspiirangutega sulgenud kohalikele tootjatele mitmed tähtsad turud. Samas
jõuab iga päev meie turule tooteid, mille hinnad on eksporditoetustest tulenevalt
moonutatult madalad. Viimane on seadnud kohaliku piimanduse arengu tingimustesse,
kus oluliste välisturgude suletuse ja toetustest moonutatud madala omahinna tõttu
puudub sisuliselt võimalus oma tootmis- ja ekspordipotentsiaali välja arendada ning
tõhusalt rakendada.
6
Kuigi soov liituda Euroopa Liiduga (edaspidi ka EL) pole referendumi vormis veel
rahvalt aktsepteerimist leidnud, on Eesti võtnud selgelt poliitilise kursi liidu liikmeks
saada. Liitumise hetkeni või liitumiseelsete läbirääkimiste tulemusel saavutatavate
üleminekuperioodide lõpuni tuleb Eesti piimandus viia vastavusse Euroopa Liidu
nõuetega. Antud nõuded sätestavad endas suuri investeeringuid, mida Eesti
piimatootjatel ja –töötlejatel tuleb teha enne liikmestaatust, seega avatud ja toetustest
ning protektsionismist moonutatud maailmamajanduse konkurentsi tingimustes.
1990-ndad aastad kujunesid Eesti piimanduse dramaatilise taandarengu aastateks, mida
iseloomustavad oluline piimatootmise langus, piimakarja vähenemine, lõpptarbija
eksportturgude asendumine pooltoodete kokkuostjate turuga, töötlemisvõimsuste
alakoormatus, madal rentaablus ja ebaefektiivsus. Viimane muudab küsitavaks Eesti
piimanduse vastavuse maailmamajanduse realiteetidele. Senise tendentsi jätkumisel ei
ole Eesti põllumajandusel ja sellele tugineval toiduainete tootmisel lootust
konkurentsivõimelisena ja jätkusuutlikuna Euroopa Liitu astumiseni vastu pidada /87,
lk. 5/. Viimane on seotud mitme raske probleemikompleksiga /87, lk.25, autori
täiendused/:
- üleminek odavate sisenditega ebaefektiivselt ning tööjõumahukalt sotsialistlikult
masstootmiselt kapitalistlikule ratsionaalsele, efektiivsele ja tööviljakale tootmisele;
- avatus maailmaturu muutustele ning piiratus maailmaturul tegutsemisel;
- hinnakonkurentsile suunatud tehinguturundusega välisturule sisenemine ning sellega
seonduv algeline turundustegevus;
- traditsiooniliste lõpptarbijale suunatud välisturgude (Venemaa) äralangemine või
asendumine hinnatundlike pooltooteid importivate turgudega (Euroopa Liit);
- Euroopa Liiduga nõuete täitmisest tulenev suur investeerimiskohustus ebapiisava
toetuse ja madala lisandväärtuse tingimustes.
Eesti toodab piima üle oma siseturu vajaduste, mistõttu on kohaliku piimanduse
ekspordivõime määrav indikaator eelmainitud probleemikomplekside lahendamiseks ja
jätkusuutliku arengu saavutamiseks. Eelmainitu annab võimaluse seada hüpotees - Eesti
piimanduse tänane müügivõime välisturgudel ei vasta senises mahus tootmise jätkamise
eeldustele, mistõttu Euroopa Liiduga liitumise hetkeks võime kaotada või oleme
sunnitud likvideerima olulise osa (ekspordi osa ehk kuni 40%) tootmismahtudest ja –
potentsiaalist.
7
Käesoleva töö üldeesmärk on Eesti piimanduse konkurentsivõime analüüsimine
müügivõime ja efektiivsuse situatsioonimuutujatest lähtuvalt. Eeltoodule tuginedes
püstitatakse Eestile sobivad, jätkusuutlikku arengut tagavad ja situatiivse turuparadigma
käsitlusest tulenevad turunduslikud arenguvalikud.
Üldeesmärgi saavutamiseks kaardistatakse piimanduse arengut enim mõjutavad
probleemid ja muutujad ning analüüsitakse Eesti piimanduse konkurentsivõimet
kujundavat keskkonda Euroopa Liiduga liitumise eelses avatud maailmamajanduse
tingimustes. Analüüs toimub üldiselt üksikule, kus käsitletavateks muutujateks on
maailmamajanduse ja kohaliku keskkonna, turu ning ettevõtete sisesed
situatsioonimuutujad, mida analüüsitakse nii eraldiseisvalt ja komplekselt kui ka
dünaamilisest ja staatilisest aspektist lähtuvalt.
Üldeesmärgi saavutamiseks püstitatakse järgmised ülesanded:
- Erinevate turundusstrateegiate analüüs ja antud strateegiate esitamine koos
põhjendustega valikute Eesti piimandusele sobivuse või mittesobivuse kohta;
- anda piimatootjatele, piimatöösturitele kui ka riiklikele piimandust koordineerivatele
instantsidele praktiline väljund arengustrateegiate koostamiseks ja elluviimiseks
ning tegevuse edasiseks planeerimiseks;
- hinnata Eesti piimanduse hetkeolukorda, konkurentsivõimet, arengumõjutajaid ja
võimalikke arengustrateegiaid.
Töö sisu on jaotatud kolmeks peatükiks, mis üheskoos moodustavad loogilise terviku.
Esimeses peatükis iseloomustab autor kontsentreeritult konkurentsivõime hindamise
aluseid, kus määratletakse dissertatsiooni läbivate teemade – ekspordivõime ja
äritegevuse efektiivsuse – uurimisele ja analüüsile tuginemise põhjused. Antud käsitlus
lähtub Konjuktuuriinstituudi poolt läbiviidud Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime
uuringust ning Janno Reiljani poolt määratletud majandusharu konkurentsivõime ja seda
kujundavate tegurite teoreetilistest alustest /115; 87/. Arvestades ekspordivõime üha
suuremat rolli konkurentsivõime kujunemisel, uuritakse peatükis pikemalt turgude
situatiivse paradigma klassifikatsiooni ja sellele toetuvaid turundusstrateegiaid. Käsitlus
tuginedeb Heribert Meffert’ile.
8
Teise peatükki on koondatud Eesti piimandust mõjutavad peamised situatsiooni-
muutujad multidimensionaalsest analüüsist lähtuvalt, mille baasil esimeses peatükis
toodud turundusstrateegiaid sobitada kohaliku piimanduse ja piimatoodete ekspordi
iseärasustesse.
Kolmandas peatükis tehakse järeldused ja antakse autori poolsed soovitused vajalike
meetmete ja turundusstrategiate kasutusele võtuks, eesmärgiga välja tuua praktilise
väljundiga soovitusi piimanduse konkurentsivõime parandamiseks nii riigi, piimatootja
kui ka piimatööstuse seisukohalt.
Töö koostamisel on autor kasutanud oma teadmisi ja kogemusi, mis on saadud aastasest
piimatööstuse ja -tootjate kontserni juhtimisest (AS Lacto). Käesoleva töö teoreetilised
alused põhinevad peamiselt Heribert Mefferti, Janno Reiljani, Lindnell Whitelocki ja
teistel töödel. Piimatootmise üksikasju aitas kokku panna emeriitprofessor Lindnell
Whitelock Ameerika Ühendriikidest, kelle üle 40 aastane piimanduskogemus ja
pikaajaline piimanduse teaduslik uurimine võimaldas rikastada tööd mitmete näidete
ning statistiliste andmetega.
Seisukohtade ja arvamuste kinnitamiseks on toodud hulgaliselt andmeid maailma,
Euroopa Liidu ja Balti riikide piimandusstatistikast, kasutades selleks OECD, IMFi,
ZMP (Saksamaa Konjuktuuriinstituut), erinevate riikide statistikaametite, Eesti
Konjuktuuriinstituudi ja Eesti Piimaliidu avaldatud andmeid. Lisaks on kasutatud ASi
Rapla Dairy ja ASi Lacto Agro Grupp majandusaruandeid, perioodikas antud teemal
ilmunud artikleid, internetist saadud materjale, Eesti Ekspordiagentuuri poolt firmalt
Saar Poll tellitud eksportööride uuringut ning Eesti Statistikaameti
väliskaubandusstatistikat.
Töö ettevalmistamise ning kirjutamise käigus osales autor vahetult
Põllumajandusministeeriumi ümarlaua istungitel, mitmel koolitusel ja seminaril, kus
käsitleti Eesti piimanduse hetkeolukorda ning arenguvõimalusi. Töö autor on Euroopa
Liidu liitumiseelse toetusprogrammi SAPARD konsulent.
Töö on vormistatud TTÜ majandusteaduskonna “Üliõpilaste kirjalike tööde koostamise
ja vormistamise” metoodilise juhendi nõuete kohaselt.
9
1. KONKURENTSIVÕIME TÕSTMISE TURUNDUSSTRATEEGILISED VALIKUD.
Globaliseeruvas, järjest avatumas maailmas majanduslik konkurents teravneb ja
põhimõtteliselt võidavad sellest kõik riigid. See eeldab aga riikidelt üha kasvavaid
pingutusi ettevõtluse arenguks soodsate tingimuste loomisel, kuna avatud maailm
protektsionistlikke meetmeid ei aktsepteeri. Riigid püüavad olla konkurentsivõitluses
edukad, et parandada oma kodanike elujärge, tõsta rahva materiaalset heaolu. Seega
kõrge konkurentsivõime pole eesmärk omaette, vaid vahend kiirema arengu
tagamiseks /115, lk.4/.
Käesoleva peatüki esimeses osas määratletakse konkurentsivõime mõiste käsitlusi
Konjuktuuriinstituudi Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime uurimusele ning Janno
Reiljani poolt koostatud majandusharu konkurentsivõime ja seda kujundavate tegurite
teooriale tuginedes. Kuna mõlemas lähenemisviisis on keskseteks teguriks müügivõime
(s.h. eelkõige ekspordivõime) on peatüki teises osas käsitletud teoreetilisi
lähenemisviise ekspordivõime kasvatamiseks erinevaid turundusstrateegiaid kasutades.
Pikemalt peatutakse Heribert Mefferti situatiivse turuparadigma teooriast lähtuvatel
turundusstrateegilistel valikutel.
1.1.Konkurentsivõime
Konkurentsivõime määratlemisel annavad majandusteadlased sellele mõistele erinevaid
tähendusi – rõhutatud on näiteks madalaid tootmiskulusid, vahetuskurssi, tehnoloogilist
arengut, äri efektiivsust, majanduskasvu tempot jne. /87, lk.7/. Näiteks, OECD
defineerib rahvusvahelist konkurentsivõimet kui määra, mis näitab kui palju riik suudab
vabades turumajanduslikes tingimustes toota kaupu ja teenuseid, mis vastavad
rahvusvahelistele välisturgude nõuetele, samaaegselt suurendades oma elanike
10
sissetulekuid. Seda konkurentsiaspekti nimetatakse ka müügivõimeks /115, lk.4/. Seega
näeme konkurentsivõime käsitlemisel tüüpilist olukorda, kus konkurentsivõime
määratluse asemel vaadeldakse hoopis erinevaid konkurentsivõimet kujundavaid
tegureid.
Autori arvates määratleb konkurentsivõimet kõige täpsemalt järgnev käsitlus –
konkurentsi kui subjektide huvide vastandumise seisukohalt määratledes väljendab
konkurentisvõime vaatlusaluse subjekti positsiooni teiste subjektide suhtes mingi
paremust või halvemust määrava omaduse või tegevuse tulemuse seisukohalt. Antud
subjektid võib jaotada kolme kategooriasse /autori jaotus/:
- riik või liitunud riikide ühendus;
- majandusharu kui analoogsete ettevõtete kogum;
- ettevõte.
Riigi rahvusvahelise konkurentsvõime hindamisel kasutab näiteks IMD (Lausanne’i
Rahvusvahelise Juhtimise Arendamise Instituut) 286 kriteeriumi arvesse võtmist, mis
jaotuvad valdkonniti järgnevalt: sisemaine majandus (SKP), majanduse rahvusvahelisus
(maksebilanss), valitsuse tegevus (maksud, eelarve), finantsid (pangandus),
infrastruktuur (teed, side), juhtimine (töösuhted, juhtide kompententsus), teadus ja
tehnoloogia (fundamentaal- ja arendusuuringud) ning inimesed (haridus, tervishoid).
Mainitud kriteeriumite võrdlemisel ja interpreteerimisel antakse riikide järjestuse kaudu
hinnang sisendfaktorite lõikes ning atraktiivsuses asukohamaana. Sisendfaktorite lõikes
hinnatakse majanduse seisundit, valitsuse töö tõhusust, äritegevuse efektiivsust ning
infrastruktuuri /115, lk.4-6/.
Ettevõtte puhul võib üldise konkurentsivõime ilminguna käsitleda võimet pikaajaliselt
toota ja müüa kaupu (tooteid, teenuseid). Sellise võime lõpphinnanguks on avatud
sektoris ettevõtte turuväärtus ja selle muutumine. Ettevõtte konkurentsivõime avaldub
kahtlemata ka sellistes tema majandusolukorda iseloomustavates näitajates nagu
toodangu turuosa suurus, tootmistegevuse rentaablus, efektiivsus ning nende muutumine
/87, lk.8/.
Majandusharu kui analoogsete ettevõtete kogumi konkurentsivõime oleks teatavas osas
(ettevõtete kogumi väärtus ja rentaablus) analoogne ettevõtte konkurentsivõimega.
11
Samal ajal on aga majandusharu sisemajanduslikus konkurentsis teiste
majandusharudega ning välismajanduslikult analoogsete majandusharudega teistes
riikides (vaadelda tuleks vastava haru toodangu kulutuste taseme ja kvaliteedi vahekordi
eri riikides, ekspordi ja impordi mahu suhet ning dünaamikat) /87, lk.8/.
Erialakirjanduses võib leida mitmeid majandusliku konkurentsivõime kontseptsioone.
Kõige süsteemsemalt on J.Reiljani arvates konkurentsivõimet käsitlenud H.Trabold,
kellele toetudes võib välja tuua viis majandusliku konkurentsivõime aspekti /87, lk.8/:
- müügivõime (sh. ekspordivõime)
- atraktiivsus investeeringutele (sh. välisinvesteeringutele);
- atraktiivsus tööjõule;
- paindlikkus, s.t. kohanemisvõime muutuvate keskkonnatingimustega;
- teenimisvõime, s.t. võime katta sissetulekutega jooksvad kulutused, investeerimis-
vajadused ja anda omanikutulu.
Need aspektid moodustavad hierarhilise süsteemi, milles teenimisvõime toetub
ülejäänud aspektidele. Selle käsitluse kohaselt kujutab teenimisvõime (sissetulekute
tase) majandusharu konkurentsivõime kõige üldisemat indikaatorit, mille suhtes tema
müügivõime, atraktiivsus investeeringutele ja tööjõule ning kohanemisvõime esinevad
teguritena. Samal ajal kujutavad aga ekspordivõime ja atraktiivsus investeeringutele
endast samuti komplitseeritud nähtusi, millel on iseseisev roll majandusharu
konkurentsivõime indikaatorina. Nende taset ja dünaamikat kujundab ulatuslik ja
keerulise sisestruktuuriga sotsiaalmajanduslike tegurite süsteem. Arvestades
globaliseeruvaid turge tähendab müügivõime üha suuremal määral ekspordivõimet. Eriti
kehtib see väikeriigi kohta, kus siseturu piiratus ja objektiivne vajadus kitsamalt
spetsialiseeruda seab enamiku majandusharude arengu sõltuvusse välisturgudest /87,
lk.8-9/.
Riigi, majandusharu ja ettevõtte edukus sõltub strateegiatest, mida kasutatakse oma
konkurentsivõime tõstmiseks. Ajalugu on näidanud, et strateegiate valikul pole üht ja
ainsat “õiget” teed ning need võivad riigiti, majandusharuti ja ettevõtete keskselt
oluliselt erineda. IMD näeb tervikuna konkurentsivõime arengut liikumises
atraktiivsuselt agreeiivsusele. Kuigi atraktiivsus tuleb kasuks välisinvesteeringute
12
ligimeelitamisele on agressiivne strateegia vajalik ekspordivõime tõstmiseks
välisturgudele minemisel ja seal tegutsemisel /115, lk.5/.
1.2. Strateegiakontseptsiooni valik
Kuna välisturgudele saavad minna vaid ettevõtted, on oluline, et ettvõtted omaksid
pikaajalises perspektiivis formuleeritud eesmärke, mida tahetakse saavutada, ning nende
eesmärkide saavutamiseks vajalike ressursside jaotamist. Eelmainitut võib müügivõime
tõstmise kontekstis nimetada ka turunduse strateegiliseks planeerimiseks. Ettevõttel
võib samaaegselt olla mitu strateegiat, mille järgi tegutsetakse. Praktikas on see pigem
reegel kui erand. Juhtimise seisukohalt on oluline paika panna eri strateegiate
prioriteetsus ning hinnata võimalikke substitutsionaalsuse ning komplementaarsuse
efekte. Loomulikult tuleb järgida, et strateegiad ei oleks teineteise suhtes vastuolulised.
Ajalugu tunneb mitmeid ettevõtte kõikidel tasanditel arvesse võetavaid
strateegiakontseptsioone, mida kajastab tabel 1.
Tabel 1Üldised strateegiakontseptsioonid ettevõtete juhtimises
Kontseptsioon /
Loomisaeg / Autor(id)
Põhisisu Strateegilised valikud
Elutsükli kontseptsioonid /60-ndad, 70-ndad
Põhinevad oletusel, et kõik välja-mõeldud tooted ja meetodid läbivad teatud kindla arenguteekonna, mille käigus on võimalik eristada faase nagu:- sünd / loomine- kasv- küpsus- surm / loobumine
Iga elutsükli faas, mis erineb teistest kasvukiiruse, turu-potentsiaali, majandusliku tasuvuse, tehnoloogia vajalikkuse jms poolest, nõuab spetsiifilist strateegiat
Õpikõvera-kontseptsioon / 1966 / Boston Consulting Group
Tootmismahu suurendamine kaks korda teatud aja jooksul võimaldab tootjal vähendada oma toodangu kulusid ühiku kohta potentsiaalselt 20-30% võrra
• Orientatsioon strateegiliselt oluliste toodete võimalikult suurele tootmismahule ja turuosale• Põhimõtteliselt eelistada kasvavaid turge
PIMS-mudel (Profit Impact on Market Strategy) / Empiiriline uurimisprojekt aastast 1972
Ülemaailmne, paljusid sektoreid hõlmav uuring (PIMS’i andmebaasides on ca 3000 SBU’d rohkem kui 450-st ette-võttest) 37 teguri (näiteks turuosa, tootekvaliteet, kulutused T&A-tegevusele jne) mõjust ettevõtte rentaablusele ja rahavoogudele
Kõrvutades oma ettevõtte andmeid PIMS’i-mudeli näitajatega võimaldab leida probleemsed kohad ettevõttes ja panna paika pidepunktid restruktureerimise läbiviimiseks
13
Tabel 1 järg
Benchmarking / 70-ndad / Xerox Corporation
Meetod, mille järgi otsitakse eeskujusid, uuritakse nende edukuse põhjuseid ning püütakse saadud teadmisi üle kanda oma ettevõttesse
• Benchmarkidele tuginedes eeskujudele orienteeritud strateegiate väljatöötamine• Teiste pealt õppimine
Portfolio-mudelid / 70-ndate algus / Boston Consulting Group
SBU’de võimalusi ja riske oluliselt mõjutavate tegurite käsitlemine sobiva esitlusvormi kaudu; reeglina leiab see aset kahedimensionaalse maatriksi abil, mille telgedel on võimalikult kompleksselt esitatud mõjutegurid
• Tulenevalt finantsmajandus-liku tasakaalustatuse vajadusest on mõttekas hoida SBU’d elutsükli erinevates faasides• Ära kanna kõiki mune ühes korvis
Timing-kontseptsioonid
Ajategur võib tähendada kiirust, õiget ajahetke või konkurentsieelist / barjääri turule sisenemise takistamiseks
• Kiiruse järgi liigitatakse ettevõtted:- pioneerid;- varajased järgijad;- hilised järgijad.• Nn normstrateegiaid ei ole siin otstarbekas välja tuua, kuivõrd tuleb arvestada iga ettevõtte ja tema tegevuse spetsiifikaga (eriti õige ajahetke valikuga seotud strateegiate puhul)
Allikas: /63; 116; autori süstematiseering/
Strateegilist innovatsiooni silmas pidades väärivad esiletõstmist timing-kontseptsioonid.
Praktika näitab, et tihtipeale määravad just time-to-market otsused ära ettevõtte edu või
ebaedu.
Alljärgenvalt käsitletakse pikemalt situatiivsest turuparadigmast lähtuvat lähenemist
eelmainitud timing-kontseptsioonile.
1.3. Turu elutsükli arvestamine turundusstrateegia valikul
Nii nagu tootel on elutsükkel, nii saab ka turgude puhul rääkida elutsüklist. Viimase
mõistmine on vajalik, et kavandada strateegiat turule sisenemiseks, seal püsimiseks ning
vajadusel ka lahkumiseks. Alljärgnevalt iseloomustab autor turge ja võimalikke
strateegiaid lähtuvalt elutsükli erinevatest staadiumidest. Käsitlus tugineb Heribert
Meffertile.
14
1.3.1. Turgude klassifikatsioon situatiivsest paradigmast lähtuvalt
Situatiivse paradigma kohaselt on turgude klassifitseerimise aluseks turu elutsükkel.
Elutsükli iga faasi saab iseloomustada paljude situatsioonimuutujate abil. Nagu
nimetuski ütleb, on tegemist selle lähenemise puhul situatsioonianalüüsiga, mis seisneb
oluliste muutujate identifitseerimises ja nendele vastavate soovituslike meetodite
valikus. Situatsioonimuutujateks on keskkonna muutujad (ühiskondlikud,
majanduslikud raamtingimused jm.), turu muutujad (turu suurus, faas, dünaamika jm.),
ettevõtte sisesed muutujad (suurus, ressurssidega varustatus jm.). Põhiprobleem
nimetatud lähenemise puhul on oluliste situatsioonimuutujate piiritlemine ning
mõõtmine /53, lk. 17-18/.
Oma elutsükli jooksul läbib turg mitmed faasid: juurutusfaas, kiire kasvu faas,
küpsusfaas, langusfaas. Lähtuvalt sellest, millises elutsükli faasis turg on, saab välja
tuua turgude liigid. Nii elutsükli juurutus- kui kiire kasvu faasis olevaid turge nimetab
Meffert noorteks turgudeks. Elutsükli küpsusfaasis olevad turud kannavad
stagneeruvate turgude ning langusfaasis olevad turud vastavalt kahanevate turgude
nimetust (vt. joonis 1).
Stagneeruv turg Käive Kahanev turg
Noor turg
Aeg Juurutus- Kiire kasvu Küpsus- Langus- faas faas faas faas
Joonis 1. Turu elutsükkel /autori joonis Mefferti põhjal/.
15
Noored ja arenevad turud
Vastavalt eespool öeldule on iga turg alguses noor ning sellele on omased mitmed
olulised iseärasused, millega ettevõte puutub kokku ning millega ta peab paratamatult
arvestama strateegia kavandamisel. Noori turge iseloomustavad olulisemad tunnused on
järgmised /62, lk. 177/:
1. Neile on omane kuni “take-off´ini” (kõvera tõusuni) aeglane, seejärel ülikiire käibe
kasv.
2. Puuduvad spetsiaalsed kogemustele tuginevad mängureeglid.
3. Võtmesõnad edu saavutamisel on õige ajastus ja tehnoloogia. Õige ajastus
võimaldab paremini turul kanda kinnitada, valmistuda tekkivate konkurentide
eemaletõrjumiseks, suuremat kasumit saada jne. Tehnoloogia kasutamine tõstab
pakutavate toodete kulu-tulus suhte parandamise teel tööstuse kasvukiirust. Lisaks
sellele mõjutab tehnoloogia konkurentsitingimusi, näiteks muutuvad
valmistamistingimused koos kulustruktuuriga ning muutuvad turustustingimused ja
nõudmised teenindusele.
4. Valitseb nii tehnoloogiline kui strateegiline ebakindlus. Mitmed alternatiivsed
tehnoloogiad konkureerivad tööstusstandardiks tunnustamise pärast. Ükski
konkurentide poolt järgitav strateegia ei ole õigeks osutunud, katsetatakse erinevaid
strateegiaid.
Noorte turgude jaoks strateegia kavandamisel tuleb silmas pidada eelnevalt toodud
iseärasusi ning arvestada nii turule sisenemise kui sellele järgneva turu (turuosa)
kaitsmise võimalusi.
Stagneeruvad ja kahanevad turud
Kuna nii tänapäeval kui ka tulevikus puutuvad valdav enamus Eesti ettevõtteid kokku
just stagneeruvate ja kahanevate turgudega, siis peatun nende turgudega seotud
küsimustel pikemalt.
Nagu juba eelnevalt jooniselt selgus, on stagneeruvad turud sellised turud, mis enam ei
kasva ning kahanevad turud on turud, mis hakkavad vähenema. Sellistele turgudele
minek ja seal turuosa saavutamine ning hoidmine muutub tänapäeva tiheda konkurentsi
tingimustes järjest raskemaks. Mitmete uuringute põhjal on selgunud, et stagneerumise
16
ja kahanemise peamised põhjused on nii äritegevuse langus, asendustehnoloogiate
kasutuselevõtt, turu küllastumine kui ka riikide poolt kehtestatud piirangud (nt.
protektsionism, impordipiirangud, koguse piirangud) /62, lk. 206/. Nimetatud teguritega
on kokku puutunud ka Eesti piimatoodete eksportöörid: näiteks Euroopa Liidu turule
eksportides.
Sõltumata sellest millise põhjusega on üksikjuhul tegemist, saab stagneeruvaid ja
kahanevaid turge iseloomustada mitmesuguste tarbijate-, tootjate- ja
kaubanduskäitumise sümptomite abil, nagu näiteks /62, lk. 206/:
- üha kasvav niinimetatud “väljasöömise konkurents”;
- kaetud esmavajadus – piiratakse asenduskaupade nõudlust ning püütakse
suurendada korduvostude arvu;
- paljudel turgudel kaubapakkumise suurenemine ja kasvavad raskused uute toodete
turule toomisel;
- konkurentide teenindusele orienteerituse suurenemine ning sellega kaasnev surve
kulutustele;
- kaubanduse vähenev koostöövalmidus langeva kaubandusliku juurdehindluse juures
ja kasvav kaubanduse võim;
- üha suurenev kaubamärkide ja brändide tähtsus;
- kaupade pakkujate palavikuline ja närviline reageerimine, mis on seotud agressiivse
hinnapoliitikaga (erihinnad, allahindlused, jm.).
Need sümptomid ei ole omased üksnes arenenud riikidele, vaid nendega puutuvad
paljudes tegevusvaldkondades tegutsevad ettevõtted kokku ka lühikese ajaga kiire
turundusarengu läbinud Eesti turul.
Kuna stagneeruval turul on palju kauba pakkujaid ja konkurents on tihe, siis puutuvad
seal juba tegutsevad ning sellisele turule sisenevad ettevõtted kokku väga mitmesuguste
probleemidega. Mitmete Saksa ettevõtete hulgas läbi viidud uurimuste põhjal selgus, et
suurimad probleemid stagneeruvatel turgudel, millega kokku puututakse, on:
- tootmisvõimsuste alakasutamine;
- suured laoseisud;
- agressiivne hinnakonkurents;
- tellimuste vähenemine;
17
- ostude tagasihoidlikkus;
- tarbijate kõrge hinnateadlikkus,
- raskenevad eksporditingimused /62, lk. 209/.
Need probleemid omakorda mõjutavad ettevõtete käivet, kulustruktuuri, kasumit,
likviidsust ning sunnivad seega mõtlema võimalikele abinõudele olukorra
parandamiseks.
Nimetatud probleemid ei ole omased üksnes Saksa ettevõtetele, vaid nendega puutuvad
kokku ka Eesti piimatööstused. Vaatame näiteks Aasia ja Venemaa kriiside järgset
perioodi, kus langesid ära olulised eksportturud. Eksporditurgude langusega seoses
suurendati EL-i maades eksporditoetusi. See tähendab sinna ekspordist huvitatud Eesti
tootja jaoks hinna allalaskmist. Kahjuks ei ole see võimalik tingituna kõrgest tootmise
omahinnast. Eksporditingimuste raskenemise tõttu ei ole Eesti tootja
konkurentsivõimeline traditsiooniliste toodetega, mida toodetakse kõigis EL-i
liikmesriikides. Ostujõu langusega vähenesid ka tellimused Vene turule ja suurenesid
laoseisud.
Vaatamata rohketele probleemidele on ettevõtetel mitmeid võimalusi stagneeruvatel ja
kahanevatel turgudel ettetulevate probleemide lahendamiseks. Uuringud Saksa
ettevõtete seas on näidanud, et peamiste probleemvaldkondade puhul on kasutatud
järgmisi võtteid /62, lk. 214-215/:
1. Ettevõtted, kes on puutunud kokku töövõimsuse maksimaalse ärakasutamise
probleemidega, püüavad neid lahendada personali vähendamise abil. Sellele lisaks
kasutatakse edasiste abinõudena püsivkulude vähendamist, ratsionaliseerimist
ettevõttes, tootmise moderniseerimist, kulude juhtimist, ettevõtte nõuandjate
kaasamist ja sisenemist teistele turgudele.
2. Ettevõtted, kes on hädas suurte laoseisudega, otsivad esmajoones väljapääsu
koostööst kaubandusettevõtetega, et vabastada laod. Lisaks sellele keskendutakse
järgmiste abinõudena personali koondamisele, sortimendi küsimustele,
turundustegevuse parandamisele, kvaliteedi parandamisele või äärmisel juhul
planeeritakse turult lahkumist.
3. Vähenevale omakapitali normile reageerivad ettevõtted eelkõige personali
koondamisega. Peale selle kasutatakse muudatusi kapitalistruktuuris, kulude
18
juhtimises, püsivkulude vähendamist, ettevõtte nõustajate kaasatõmbamist, varajaste
hoiatussüsteemide rajamist, bürokraatia vähendamist ettevõttes, otsustusprotsessi
tsentraliseerimist ja viimase abinõuna väljakutset riiklikule toetusele. Sama kehtib
ka likviidsusprobleemide korral.
4. Kasvavale impordisurvele astuvad ettevõtted vastu väga laia abinõude kogumiga.
Kõige olulisem aspekt on siin turundustegevuse tõhustamisel. Peale selle mängivad
olulist rolli sortimendi küsimused, teistele turgudele minek, diversifikatsioon,
ettevõtte nõustajate kaasamine, kaubandusettevõtetega koostöö, kui ka kulude-,
teeninduse- ja uurimisaspektid.
5. Agressiivse hinnakonkurentsi vastu proovitakse astuda eelkõige personali arvu
vähendamisega. Peale selle on oluline tähtsus nii kulutuste aspektil (püsivkulude
vähendamine, kulude juhtimine) kui ka autoritaarse juhtimisstiili rakendamisel.
6. Abinõudena suureneva kaubanduse vastuseisu suhtes nähakse eelkõige tihedamat
koostööd kaubandusettevõtetega. Lisaks sellele tuleb nimetada turundustegevuse
efektiivsemaks muutmist, intensiivistatud arengut ning uuringuid, kvaliteedi
parandamist, konkurentsile (maksimaalsele kasumile) orienteeritud strateegiate
kasutamist, bürokraatia vähendamist.
7. Raskenenud eksporditingimustele püütakse vastu astuda jõupingutuste tegemisega
uurimis- ja arendusvaldkonnas. Ettevõtted teadvustavad selgelt, et tooraine poolest
vaese tööstusriigi ekspordi tulevikušansid seisnevad know-how edukuses. Peale
selle on oluline tähtsus ka turundustegevuse efektiivsemaks muutmisel,
diversifikatsioonil, sortimendi puhastamisel ja teistele turgudele sisenemisel.
8. Ettevõtted, kes on rohkesti puutunud kokku tarbijate kasvava hinnateadlikkusega,
püüavad tugevdada koostööd kaubandusettevõtetega. Võib oletada, et seoses sellega
on oluline tähtsus eelkõige ühistel sooduspakkumiste kampaaniatel. Edasised
abinõud seisnevad kulude juhtimises, et üle elada võimalik hinnalangus.
9. Intensiivse uurimise ja arendamise abil katsuvad ettevõtted vastu panna kiiretele
tehnoloogilistele muutustele. On ilmselge, et innovatsiooni taotlevates harudes
suudavad ettevõtted tugeva turupositsiooni saavutada vaid siis, kui nad räägivad
kaasa haru progressis. Peale selle on oluline tähtsus siin kvaliteedi parandamisel,
tootmise moderniseerimisel, sortimendi puhastamisel.
Eelnevad punktid näitavad, et ettevõtetel on stagneeruvatel ja kahanevatel turgudel
kasutada erinevate ettetulevate situatsioonide puhul mitmeid võimalusi. Paljud
19
ettevõtted ei teadvusta aga sageli endale struktuurse stagneerumise probleemi,
tegutsevad lähtuvalt jätkuvast kasvust ja püstitavad endale lühiajalised kasvuga seotud
eesmärgid. Peagi märkavad, et need eesmärgid on vastuolus muutunud
turusituatsiooniga. Ka mitmete Eesti eksportööride puhul on probleemiks asjaolu, et
nähakse soodsat võimalust konkureerimiseks madalama hinna alusel, kuid
turusituatsiooni muutumisel ning riskide hajutamatuse korral võivad tagasilöögid olla
valusad. Kasvavale importsurvele, kaubanduse vastuseisule, agressiivsele
hinnapoliitikale ja teistele probleemidele ei suudeta astuda vastu puuduliku strateegia,
tootearenduse, väikeste koguste ja muude asjaolude tõttu ning tulenevalt sellest võib
isegi osutuda struktuurselt stagneeruval turul pikemaajaline püsimine kahtlaseks.
Arvestades turu küllastatust ja riikide poolt rakendatavaid piiranguid, mis teevad
ekspordi raskeks, nõuab stagneeruval turul püsimajäämine korraliku strateegia
väljatöötamist ning tarbijale lähenemiseks sobilike kommunikatsioonivahendite
valimist.
1.3.2. Alternatiivsed turundusstrateegiad
Alternatiivsed strateegiad noorte turgude jaoks
Uuele turule sisenemine eeldab hästi läbimõeldud strateegiat. Ehkki viimasel on oluline
tähtsus ükskõik millises elutsükli faasis olevale turule sisenemisel, peetakse selle
kavandamist eriti oluliseks noorte turgude puhul, kus paljudel juhtudel puuduvad nii
kogemused kui ka võimalused konkurentide tegevuse jälgimiseks. Seetõttu eeldab
strateegia kavandamine põhjalikku planeerimisprotsessi, mis seisneb eesmärkide
püstituses, turu, sisenemise strateegia ja turundusstrateegia valikus, ajakava
paikapanemises, sisenemise täideviimises ning tulemuste kontrollimises (vt. lisa 6).
Üldjuhul on noortel turgudel aktiivse tegevuse vallandajaks ettevõtte püüdlus kasvu või
kindluse saavutamiseks. Näiteks, diversifitseeritud ettevõtete kasvupüüdluse põhjusteks
võivad olla ettevõtte tuleviku kindlustamine, prestiiži- ja võimutaotlus, uute kasvu
kindlustavate allikate kasutuselevõtt seoses struktuurimuutustega peamistel
müügiturgudel jne. /62, lk. 180/. Kui ettevõte on püstitanud oma tegevuse eesmärgi
(näiteks kasv), siis tuleb tal leida viis turule sisenemiseks. Valides turule sisenemise
20
kriteeriumiks ettevõtte kaasahaaratuse (involvement), saab eristada iseseisvat ja
mitteiseseisvat turule sisenemist (vt. joonist 2). Mõlemal juhul valitakse sobiv
sisenemisstrateegia üldist eesmärki silmas pidades ja paljude alternatiivide vahel
toimuva situatsiooniaanalüüsi alusel. Sisenemine toimub kolmest võimalikust ühe
strateegia abil (Start-up ja sisemine diversifikatsioon, ettevõtete või toodete ülesostmine
ning koostöö). Iseseisevale sisenemisele on alati aluseks ettevõtte innovatsioonialane
tegevus, mille abil toimub uue toote turuletoomine nii start-up meetodit kui sisemist
diversifikatsiooni kasutades. Välimine diversifikatsioon toimub kas toodete või
ettevõtete ülesostmise või partnerlusprojektide kaudu.
Start-up sisemine diversifikatsioon välimine diversifikatsioon
Tehnoloogiastrateegia (F&E)
Tootearendus Omandamine Koostöö
Meetodite väljatöötamine Toote omandamine Ettevõtte omandamine - Joint Venture
Innovatsioonistrateegia - litsents - liitumine - lepinguline
Imitatsioon Innovatsioon - toote ostmine * vertikaalne koostöö
(Handelsware) * horisontaalne - ühised
- patendi ostmine * lateraalne projektid
- riskikapital
Uue toote juurutamis- Ülesostmisstrateegia Partnerlus-
strateegia strateegia
21
KASV
SISEMINE KASV VÄLIMINE KASV
ISESEISEV TURULESISENEMINE
MITTEISESEISEV TURULE SISENEMINE
Sõltuvalt ees-märgi püstitusest
Joonis 2. Alternatiivsed turule sisenemise strateegiad /62, lk. 181/
Ehkki Meffert on pidanud vajalikuks klassifitseerida turule sisenemise strateegiaid
sellisel kujul, on mitmed teised autorid liigitanud neid veidi erinevalt. Vaatamata sellele
on pakutud põhistrateegiad ühesugused: eksportimine, lepinguline sisenemine,
investeerimine, ühisettevõtlus. Kõigil neil on oma plussid ja miinused.
Nimetatud strateegiad ei kehti üksnes noorte turgude puhul, vaid ka stagneeruvate ja
kahanevate turgude puhul. Erinevalt arenenud riikidest, kes kasutavad kõiki nimetatud
strateegiaid, on Eesti ettevõtted suutelised vaid ekspordi kaudu sisenemiseks, kasutades
kohalikke või sihtriigi vahendajaid
Tuginedes eelnevale võib öelda, et Eesti piimatöösturid kasutavad turule
sisenemismeetodi valikul niinimetatud naiivset reeglit (kõikidel turgudel ühe ja sama
meetodi kasutamine). Sellega eiratakse turgude heterogeensust ja sisenemismeetodite
erinevusi ning ei ammendata täiel määral välisturgude võimalusi /117, lk. 86/.
Nagu eelnevast skeemist nähtub, peetakse iseseisva turule sisenemise eelduseks
innovatsiooni. Eesti eksportivatest piimtööstustest enamusel puudub tootearendus, mis
on eelduseks innovatsioonistrateegia rakendamisele ning seetõttu püütakse konkureerida
hinna alusel või tühje turunišše täites. Selline juhuse otsimine on lühiajaliselt võimalik,
kuid pikemas perspektiivis rahvusvahelises konkurentsis osalemiseks tuleb võtta suund
innovatsioonile.
Ajafaktor
Võib öelda, et noorte turgude puhul on sisenemismeetodi valikul ja sellele eelneval
situatsioonianalüüsil suur tähtsus, kuid edu saavutamiseks jääb sellest üksi väheks.
Viimasest veel olulisem märksõna selliste turgude puhul on aeg, sest õige ajastus
võimaldab paremini turul kanda kinnitada, valmistuda tekkivate konkurentide
eemaletõrjumiseks, suuremat kasumit saada jne. Ajastamise all mõistetakse turule
sisenemise ajahetke planeerimist ja täideviimist. Järelikult ajamoment on omakorda
aluseks ka sisenemisstrateegia valikule.
22
Võttes aluseks turule sisenemise ajapunkti ja elutsükli faasid, saab välja tuua kolm
võimalikku strateegiat:
1. Pioneerstrateegia
Pioneer siseneb esimesena tekkivale turule, s.t. enne tõusu algust (vor dem take-off).
Kuna turu tekkimist samastatakse pioneeri turule sisenemisega, siis seisneb pioneeril
ees turu ülesehitamine.
2. Varajase järgija strateegia
Varajane järgija siseneb peale pioneeri alles kujunevale turule. Turu tõusufaas
määrab kindlaks piirid teoreetiliselt võimalikule sisenemisele piiratud ajaperioodil –
varajane järgija võib tulla turule mingil ajamomendil, mis jääb vahemikku pioneerist
kuni turu tõusufaasini. Varjase järgija ilmumisel turule toimub
konkurentsisituatsiooni muutus ning sellega kaasneb ümberstruktureerimine.
3. Hilise järgija strateegia
Hiline järgija siseneb turule peale varajast järgijat, kui saabub tõusufaas.
Analoogselt eelnevale toimub hilise järgija saabumisel konkurentsi uuesti
struktureerimine /30, lk. 183/.
Pioneer, varajane ning hiline järgija sisenevad turule erineval ajamomendil ning seetõttu
on nende kasutada erinevad võimalused ja vahendid turul positsiooni kinnitamiseks ning
turuosa kaitsmiseks. Kuna ajastuse eesmärgiks on konkurentsivõimelise lähtepositsiooni
loomine, siis võib seda lugeda saavutatuks vaid sel juhul, kui ettevõttel on turule
sisenemise protsessi lõpus vähemalt üks kvalifitseeritud strateegiline konkurentsieelis.
Kuna Eesti eksportivad piimatööstused tingituna rahaliste vahendite nappusest
tootearendusse ja innovatsiooni ei investeeri, siis nende hulgas üldjuhul pioneere ei ole,
osa ettevõtteid kuulub varajaste järgijate hulka ja osa hiliste järgijate hulka.
Kui turule sisenemine on õnnestunud, siis tuleb asuda end kaitsma tekkivate
konkurentide eest. Turu (turuosa) kaitsmisstrateegia kavandamiseks peab ettevõte
vastama kolmele olulisele küsimusele: “missugust” eelist (kulueelis, tootmisvõimsuse
eelis diferentseerimisstrateegia abil) ettevõte soovib saavutada, kus (turu valik – kas
koguturg või turusegment) soovib ettevõte eelist saavutada ja kuidas (seisneb tootmis-
ja realiseerimisvõime analüüsis) ta soovib seda eelist saavutada /62, lk. 186/.
23
Pioneerstrateegia
Tulenevalt ajafaktorist on võimalused turuosa kaitsmiseks erinevad. Kuna pioneer on
esimene turule siseneja, siis on tal oskusliku tegutsemise abil võimalik kindlustada oma
turupositsioon hilisemate konkurentide eest. Selleks on tal mitmeid võimalusi:
1. Kuna turul peale pioneeri kedagi ei ole, siis kasutavad tarbijad vaid nende tooteid.
Tarbijate poolt kogutud kogemusi saavad pioneerettevõtted kasutada süstemaatiliselt
tootmise optimeerimisel ning margi- ja firmatruuduse tõstmisel. Kui pioneer on
koostöös tarbijatega suutnud varajase ja hilise järgija turule tuleku momendiks võita
tarbijate usalduse, siis on tal oluline eelis viimaste ees, kes peavad alles alustama
tarbijate poolehoiu võitmist.
2. Pioneeril on võimalus oma turupositsiooni edukalt kaitsta, kui tal õnnestub sisse viia
tehnoloogial põhinevad tööstusstandardid. Paljudel juhtudel on standardid tõhusaks
sisenemisbarjääriks.
3. Lisaks standarditele on pioneeril võimalus kindlustada oma tehnoloogiline eelis
patendi näol ja kaitsta seda sel viisil jäljendamise eest.
4. Kuna pioneer on esimesena turul, siis saab ta varakult rajada sidemed hankijate ja
turustajatega ning arendada selleks hetkeks kui turule tuleb varajane siseneja juba
hästitoimiva jaotussüsteemi /62, lk. 187/.
Varajase järgija strateegia
Turusituatsioon varajase järgija sisenemisel turule on oma struktuuri poolest sarnane
pioneeri omale. Turg ei ole veel täiesti välja kujunenud, kuid hakkavad kujunema
üksikud turu mängureeglid. Strateegilised edu aluseks olevad faktorid ei ole üldjuhul
muutunud. Ka siin mängib tehnoloogia tähtsat rolli. Pioneeri turupositsiooni hindamisel
on otsustav see, kas viimane on suutnud rakendada tööstusstandardeid või mitte.
Enamikel juhtudel ei ole pioneeril õnnestunud seda teha. See kehtib eelkõige
kapitalikaupade kohta. Kui pioneer rakendab aga turule sisenemise barjääre, siis need
kujutavad endast suurt riski varajasele järgijale, sest seavad viimase pioneeriga
ebasoodamasse olukorda /62, lk. 191/.
Olenevalt kasutatavatest ressurssidest saab välja tuua neli strateegiat, mida varasel
järgijal on võimalik kasutada: frontaalrünnak (otsene konkurents tulenevalt tugevamast
24
positsioonist), tiibrünnak, sissehiilimine (tingituna väiksematest ressurssidest hiilib järk-
järgult turule) ja välksõda (kasutab uusi strateegilisi abinõusid) (vt. joonist 3).
Vastastamis- punkt
Ressursid
Otsene vastastamine
Turule sisenemise barjääride vähendamine, ületamine
Mitteotsene vastastamine
Turule sisenemise barjääridest möödahiilimine
Tugevam kui konkurent
Frontaalrünnak
- turule sisenemise barjääride ületamine konkurentsieelistkasutades
Tiibrünnak
- turule sisenemise barjääridest mööda-hiilimine turu struk- tuuri muutmise abil, nt.tehnoloogia- ja turundus-
innovatsioon
Nõrgem kui konkurent
Sissehiilimine
- turule sisenemise bar-jääride järk-järguline vähendamine
“Välksõda”
- turule sisenemise bar-jääridest möödahiilimine võimalikult lühikese aja jooksul
Joonis 3. Vastastamisstrateegiate liigitus /62, lk. 193/
Hilise järgija strateegia
Hiline järgija siseneb turule kiire kasvu faasis. Selles faasis pannakse alus hilisematele
turureeglitele. Seetõttu on antud faasis otsustav kindlustada pikaajaline turupositsioon,
sest viimase järgi määratakse konkurentsivõime hilisemates turu staadiumites. Kuna
hilisel järgijal on olnud võimalus kõige kauem jälgida turul toimuvat ja sellest õppida,
siis võib seda pidada tema eeliseks. Teisest küljest on hilisem turule tulek ka puuduseks,
sest turul varem olijad on oma turupositsiooni kindlustamiseks rajanud mitmed
barjäärid, mille ületamine on aja- ja kulumahukas.
Oma turupositsiooni kindlustamiseks on hilisel järgijal mitmeid võimalusi. Näiteks
imiteerimisstrateegia on aluseks kulueeliste realiseerimisel. Kuna hiline järgija sellisel
25
juhul orienteerub tööstusstandarditele, on vältimatu otsene kokkupõrge end turul
sisseseadnud pakkujatega. Ta peab ületama turule sisenemise barjäärid, kasutades
agressiivseid madalaid hindu. Kommunikatsioon on imitaatori teine oluline ründetugi.
Seetõttu kasutatakse agressiivset massikommunikatsiooni. Kirjeldatud strateegia sobib
enamasti koguturule orienteeritud suurettevõtetele /62, lk. 195/.
Keskmise suurusega ettevõtted ning väikeettevõtted kasutavad koguturule orienteeritud
imiteerimise asemel enamasti nišistrateegiat. Seejuures välditakse otsest vastastamist ja
hiilitakse mööda turule sisenemise barjääridest. Igal juhul minnakse diferentseeritud
turgude teed. Selle strateegia rakendamisel on tootepoliitika puhul kesksel kohal
kaubamärkide (brändide) ülesehitamine. Kommunikatsioonipoliitika peab aitama kaasa
profiilile ja positsioonile ja seab esiplaanile teeninduse ning tarnete usaldatavuse.
Jaotuspoliitikas on kesksel kohal paindliku müügiorganisatsiooni rajamine. Kui hiline
järgija ühendab selle strateegia tootealase innovatsiooniga, siis pakub ta võrreldes teiste
turul olevate ettevõtetega oma sihtrühmadele diferentseeritud eelise. Sellisel juhul on ka
edu tõenäosus kõige suurem. Kui hiline järgija kasutab nii tarbijate kui tootealast
segmenteerimist, siis on juba turul sisse seadnutel end raske kaitsta /62, lk. 196/.
Kolmas strateegia seisneb innovatsiooni rakendamises. See kujutab endast ohtlikku
vastastamist turul sisseseadnud ettevõtetele, kuna on suunatud mängureeglite ja seeläbi
edufaktorite muutmisele. See võib toimuda kas läbi tehnoloogilise innovatsiooni või
läbi turundusinnovatsiooni. Tehnoloogiline innovatsioon osutub eriti tulemuslikuks siis,
kui hilisel järgijal õnnestub sisse viia uued tööstusstandardid, sest need muudavad
kindlasti vastaste positsioone. Turundusinnovatsiooni puhul asetatakse pearõhk
loovusele ja uudsele segmenteerimisele. Viimane seisneb enamasti olemasoleva
valdkonna nõudluse ümberpositsioneerimises /62, lk. 197/.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et ajafaktoril on oluline osa turule sisenemisel ning
vajalike meetmete valikul konkurentsipositsiooni tagamiseks. Aastatepikkused
kogemused ja uuringud on võimaldanud turundusala asjatundjatel tuua välja üldised
tõekspidamised ja soovitused pioneeri, varajase ja hilise järgija turundusmeetmestiku
üksikute elementide (tootepoliitika, hinnapoliitika, jaotuspoliitika, kommunikatsioni-
poliitika) kavandamiseks (vt. Lisa 7). Kui uurida erinevate meetmete tähtsust elutsükli
juurutus- ja kiire kasvu faasis, siis esimese puhul on oluline osa
26
kommunikatsioonipoliitikal toodete tutvustamisel, järgnevad tootepoliitika ja
jaotuspoliitika. Kiire kasvu faasis on rõhuasetus aga jaotuspoliitikal, järgnevad
hinnapoliitika ja tootepoliitika. Kommunikatsioonipoliitikal on antud faasis tunduvalt
väiksem roll kui eelmises. Võib öelda, et pidev turu jälgimine ja oskuslik strateegia ning
meetodite valik on aluseks pikemaajaliseks konkureerimiseks.
1.3.3. Alternatiivsed strateegiad stagneeruvate ja kahanevate turgude jaoks
Stagneeruva ja kahaneva turu jaoks strateegia kavandamine nõuab rohkem pingutusi kui
noore turu jaoks, sest konkurents on tihe, turg on küllastunud, tarbijatel on lai
valikuvõimalus ning nad on teadlikumad erinevatest turundusmeetmetest.
Stagneeruvatel ja kahanevatel turgudel edukaks tegutsemiseks tuleb eesmärgid üle
vaadata ja valida vastavalt vahendid. Kasvuideoloogiale tuginev strateegiline turunduse
planeerimine ei lahenda probleeme struktuurselt stagneeruvatel turgudel. Ettevõtte
filosoofia ja juhtide väärtussüsteem peavad sellistes situatsioonides olema orienteeritud
mitte niivõrd “puhtalt suurustele,” vaid eelkõige parematele ettevõtte tulemustele
minimaalsete või mõõdetavate suuruste juures. Strateegilise turunduse ülesandeks peab
saama rentaablusele tuginev kindlustus- ja stabiliseerimispoliitika. Kasvu asemel
peavad ettevõtete püüdlused olema suunatud vastavate ärivaldkondade kindlustamisele,
kaitsmisele ja püsivaks muutmisele /62, lk. 220/.
Lähtuvalt situatiivsest paradigmast eeldab stagneeruvatel ja kahanevatel turgudel
eesmärkide seadmine ja tegevusstrateegia valik antud situatsioonile omaste muutujate
põhjalikku analüüsi. Viimase tulemusena peab selguma kas valida turu
kaitsmisstrateegia või vajadusel lahkumisstrateegia ning kuidas neid ellu viia.
Nimetatud strateegiate üle otsustamiseks soovitatakse kasutada “Stay-or-Exit” meetodit
(vt. lisa 8).
Selle meetodi kohaselt on keskne tähtsus üksikasjalikul situatsioonianalüüsil ning
taotletavate eesmärkide reaalsel püstitusel. Lähtudes sellest, et iga ettevõtte eesmärgiks
on esmajoones oma äritegevuse rajamine või säilitamine, peab otsustusprotsess algama
mõeldavate ja oluliste turuosa säilitamisstrateegiate genereerimisega. See osa
27
otsustusprotsessist tuleb piirata ettevõtte siseste faktoritega, nagu näiteks kogu ettevõtte
situatsioon. Lisaks tuleb võimaliku kaitsmisstrateegia mänguruumi kitsendada ettevõtte
väliste faktoritega (vt. lisa 9). Järgnevalt hinnatakse üksikute strateegiate edu
tõenäosust. Kui turu pikaajaliseks säilitamiseks ei leita edu tagavat strateegiat, siis
kaalutletakse selle üle, kas taotleda turult lahkumist. Kui jõutakse järeldusele, et antud
valdkonna lahkumine ei ole soovitav, tuleb valida soodsaim turu kaitsmise strateegia.
Teisel juhul juureldakse selle üle, kas turult lahkumine on üldse realiseeritav. Selle
puhul vaadatakse missugused riskid ja kulud on turult lahkumisega seotud.
Teades missugused faktorid mõjutavad otsustusprotsessi ning kuidas toimub strateegia
üle otsustamine, vaatame nüüd lähemalt ettevõtte turuosa hoidmiseks või turult
lahkumise võimalusi.
Turuosa säilitamise strateegiad
Nagu juba eelnevalt on juttu olnud, peab ettevõte turul püsimajäämiseks omama mingit
konkurentsieelist. Lähtuvalt sellest saab välja tuua kolm põhistrateegiat:
1) kulude eelise strateegia;
2) diferentseerituse strateegia;
3) fokuseerituse strateegia /63, lk. 106; 105, lk. 12-15; 1, lk. 179/.
Kulude eelise strateegia rakendamisega üritab ettevõte saavutada madalaimat kulude
taset tööstusharus. See eeldab, et tööstusharus oleks vaid üks kulude liider. Vastasel
juhul võib järgneda hinnasõda, mille tulemused on ettearvamatud /63, lk.107/.
Diferentseerituse strateegia eelduseks on firma poolt leida võimalusi olla tootmisharus
teistest erinev, arvestades tegureid, mida kliendid eriti kõrgelt hindavad. Firma peab
selgitama välja vajadused, mida paljud ostjad peavad esmatähtsaks, ja spetsialiseeruma
nende vajaduste rahuldamisele. Diferentseeritus võib põhineda tootel, jaotuskanalitel,
turundusfilosoofial ja teistel teguritel. Erinevalt kulude eelise strateegiast võib
diferentseerituse strateegia järgijaid olla ühes valdkonnas mitu, sest tootmisharus võib
olla mitmeid klientidele tähtsaid tegureid, millele saab diferentseeruda /63, lk. 108/.
Edukas diferentseerimise strateegia peab vastama kolmele tingimusele:
1) pakkuma tarbijale mingit oodatavat väärtust;
2) pakkuma seda väärtust tarbija poolt tajutaval kujul;
28
3) olema raskesti jäljendatav /1, lk. 197/.
Fokuseerituse strateegia, mis võib olla suunatud kas kuludele või diferentseeritusele,
põhineb kitsale turusegmendile keskendumises. Fokuseerija valib välja segmendi või
segmentide grupi tootmisharu sees ja kohandab oma strateegia nendele, välistades
sealjuures kõiki teisi. Fokuseerimise peamiseks eeltingimuseks on sihtgrupi vajaduste
põhjalik tundmine. Selleks peab infovahetus ostjate ja lõpptarbijatega olema väga
intensiivne /63, lk. 108/.
Erinevalt eelnevate autorite poolt väljapakutud kolmest põhistrateegiast on Meffert
stagneeruvate turgude puhul toonud välja 4 üldist strateegiat, kasutades
dimensioonidena “saavutusprogrammi” (das Leistungsprogramm) ja “turupositsiooni”
(die Marktposition). Alljärgnev maatriks annab ülevaate saavutusprogrammi elementide
(fokuseerimine ja diferentseerimine) ning turupositsiooni näitajate (turuliider ja nišis
pakkuja) kombineerimisel kujunevatest strateegiatest (vt. joonis 4).
Saavutusprogrammi strateegia
Taotletavturupositsioon
Fokuseerimine Diferentseerimine
Turuliider Fokuseeritud turu juhtpositsiooni strateegia
Diferentseeritud turu juhtpositsiooni strateegia
Nišis pakkuja Fokuseeritud nišistrateegia Diferentseeritud nišistrateegia
Joonis 4. Turuosa säilitamisstrateegiate liigitus /62, lk. 228/
Fokuseeritud turu juhtpositsiooni strateegia eesmärk on saavutada kulude juhtimisel
parim positsioon, mis tähendab tunduvalt madalamaid tootmiskulusid kui konkurentidel.
Selle strateegia järgimine sisaldab kolme olulist momenti:
29
1) märkimisväärne uurimis- ja arendustegevus ning investeeringud
valmistamisprotsessi ratsionaliseerimiseks;
2) nn. saavutusprogrammi rakendamine, et võimaldada suurte seeriate valmistamist;
3) agressiivne kõrvaletõrjumise turundus, mis sisaldab aktiivset kommunikatsiooni
rakendamist, agressiivset hinnapoliitikat ja laialdast levitamist /62, lk. 229/.
Empiiriliste uuringute põhjal on selgunud, et nimetatud strateegia sobib kõrge
konkurentsivõimega ja rohkete finantsressurssidega firmadele. Kui aga ettevõtte
tugevusi ülehinnatakse ja konkurentide omi alahinnatakse, siis võib see strateegia olla
seotud suurte riskidega.
Diferentseeritud turu juhtpositsiooni strateegia eesmärgiks on üksikute turusegmentide
intensiivse läbitöötamise kaudu saavutada juhtiv positsioon koguturul. Edu eelduseks on
segmendispetsiifilised saavutusprogrammid, mis on sobitatud vastava segmendi
nõudmistega tehnoloogia, disaini, kvaliteedi ja teeninduse suhtes /62, lk. 229/.
Selline strateegia eeldab küllalt sageli märkimisväärseid investeeringuid nii turgu kui ka
uurimis- ja arendustegevusse, esitab kõrged nõudmised inimkapitalile ja turundus-
know-how´le, kuid annab ka positiivseid tulemusi turuosa ja kasumi näol /62, lk. 233/.
Ebasobiva kulustruktuuri tõttu välistatakse agressiivne hinnapoliitika. Diferentseeritud
turu juhtpositsiooni toetamiseks kasutatakse sageli lepingulisi turustussüsteeme ja teisi
turustuskanalite vertikaalse integratsiooni vahendeid.
Fokuseeritud nišistrateegia eesmärgiks on tugev konkurentsipositsioon kindlas
turusegmendis, mis saavutatakse tootmisprogrammidega ja samaaegselt kindlustatakse
barjääride seadmisega konkurentide vastu. See strateegia sisaldab kõrgelt
spetsialiseerunud toodangu loomist (võimalikult patentide kaudu kindlustatud know-
how), mis teeb võimalikuks kulujuhtimise nišis. Seetõttu tuleb teha märgatavaid
ivesteeringuid nii tootearendusse kui ka valmistamistehnoloogiasse. Tootearendusele
lisandub seejuures standardiseeritud tootmisprogrammi loomine, mis sobiks kogu
segmendi vajaduste katmiseks. Ratsionaalne valmistamistehnoloogia peab suurendama
mänguruumi hinna määramisel. Sellisel strateegial on küllalt positiivne mõju
produktiivsusele ja kulude kokkuhoidlikkusele. Risk seisneb selles, et hõivatud nišše
30
võivad varakult rünnata konkurendid ning suurtele investeeringutele vaatamata jääb
osaliselt kasutamata spetsialistide asjatundlikkus /62, lk. 229/.
Diferentseeritud nišistrateegia on vastupidiselt eelnevale suunatud laialdase
tootmisprogrammiga spetsiifilise turusegmendi väljatöötamisele. Selle strateegia
põhielementideks on väga paindlik tootmine ja üksikasjalikult välja töötatud nõustamis-
ning teenindusprogramm. Edu eelduseks on klientide vajaduste rahuldamine, et
kompenseerida väikseseerialise tootmise või individuaaltellimusega tekkivad suured
kulud kõrge hinnapoliitika abil. Võrreldes fokuseeritud nišistrateegiaga, nõuab
nimetatud strateegia rakendamine väiksemaid investeeringuid. Seetõttu sobib see
strateegia eelkõige keskmistele ja väikestele ettevõtetele. Selle strateegia puhul peitub
risk uustulija ohus, sest viimase takistuseks on loodud võrdlemisi tühised
sisenemisbarjäärid /62, lk. 230/.
Kui võrrelda Mefferti toodud strateegiaid eelnevate autorite poolt pakutud
strateegiatega, siis on nende põhiolemus sarnane: fokuseeritud turu juhtpositsiooni
strateegia vastab üldisele kulude eelise strateegiale, diferentseeritud turu juhtpositsiooni
strateegia vastab üldisele diferentseerimise strateegiale, fokuseeritud nišistrateegia
vastab kitsas segmendis kulude eelise kasutamisele ja diferentseeritud nišistrateegia
vastab kitsas segmendis diferentseerimise eelise kasutamisele.
Nagu nähtub eelnevast on stagneeruvate turgude puhul igati suur roll tootearendusel.
Viimane eeldab aga aktiivset kommunikatsiooni tarbijatega, et mõista nende vajadusi,
arvestada nendega toote kavandamisel ning teadvustada tarbijat uue toote olemasolust.
Kui Eesti eksportöörid soovivad üha tiheneva konkurentsiga stagneeruvatel turgudel
oma positsioone säilitada, siis peavad nad ilmtingimata silmas pidama neid momente.
Arvestades meie ettevõtete väiksust ja maailma majanduses toimuvaid ettevõtete
liitumisprotsesse, jääb meie eksportööridel üle vaid valida fokuseeritud ja
diferentseeritud nišistrateegia vahel. Kuna esimene neist eeldab innovatsiooni
rakendamist, ratsionaalsemate tehnoloogiliste skeemide väljatöötamist ja selleks ka
märkimisväärseid ressursse, siis paistab esialgu tõenäolisemana diferentseeritud
nišistrateegia.
Turult lahkumise strateegiad
31
Kui ettevõttel ei ole turu juhtpositsiooni realiseerimiseks vajalikku tugevust ja ta ei
suuda luua ka turul püsimiseks vajalikku nišistrateegiat, siis tuleb mõelda turult
lahkumisele ja seda võimalikult väikeste kahjudega. Analoogselt turu
säilitamisstrateegiale võib välja tuua neli lahkumisstrateegiat (die Austrittstrategie), mis
erinevad üksteisest eelkõige lahkumise kestuse ja lahkumiskulude poolest (vt. joonis 5).
Lahkumise Kestus Lahkumis-Kulud
Pikk Lühike
Suhteliselt madalad Turult lahkumise barjääride
vähendamine
Äriüksuse müük
Kõrged KoorimisstrateegiaKohene äritegevuse
lõpetamine(sulgemine)
Joonis 5. Turult lahkumise strateegiate liigitus /62, lk. 236/
“Äriüksuse müümise” strateegia (Verkauf der Geschäftseinheit) tuleb arvesse eelkõige
suhteliselt majanduslikult sõltumatute äriüksuste, laialdaselt divisionaliseeritud
kontsernide tütarettevõtete ning keskmiste ettevõtete puhul, kelle tuumikäri on tabanud
raskused. Kui tegemist on aga suhteliselt tugevasti ettevõttega seotud äriüksusega, siis
tuleb müüa üksnes know-how, tööriistad ja spetsiaalsed seadmed. Sellisel juhul tuleb
arvestada suhteliselt väikeste müügist saadud summadega /62, lk. 235/.
Strateegia “Kohene aktiivse tegevuse lõpetamine” (Sofortige Beendigung der
Geschäftsfeldaktivitäten) sobib siis, kui ärivaldkonna müük ei ole võimalik ja tegevuse
edasisel jätkumisel on tekkivad kulutused suuremad kui turult lahkumise kulud.
Seejuures tuleks mõelda, kas on võimalik kasutada modernset sisseseadet ülejäänud
ettevõtte tegevusvaldkondades ja kas teiste tegevusalade konkurentsivõime ning
sissetulekud seeläbi paranevad /62, lk. 236/.
32
“Turult lahkumise barjääride vähendamise” strateegia (Senkung von Marktaustritts-
barrieren) eesmärk seisneb turult lahkumise raskuste ja kulude alandamises niivõrd, et
hilisemal ajahetkel oleks võimalik stagneeruvas ja kahanevas valdkonnas sujuvalt
rakendada aktiivset tegevust. Aktiivsus ei tohiks põhineda rahavoogude
maksimeerimisel või lühiajalisel kasumil, vaid strateegilise tähtsusega mänguruumi
suurendamisel. Seda strateegiat võib lugeda realiseerituks, kui nimetatud äriüksuses
peetakse ülal vaid ühte kaubandussortimenti, teenindus on antud üle ettevõttega
mitteseotud organisatsioonidele ja müük toimub kaubandusesindaja või teiste kaudselt
seotud müügiorganite kaudu. Sellisel ideaaljuhul võib tegevuse ilma suurema vaeva ja
kuluta iga kell (ümber)korraldada /62, lk. 236-237/.
Selle strateegia puudused seisnevad kasumivõimaluste hooletusse jätmises. Peale selle
võib jätkuv personali vähendamine avaldada negatiivset mõju kaastööliste
motivatsioonile ja viia tootlikkuse vähenemisele.
Koorimisstrateegia (Abschöpfungsstrategie) eesmärgiks on maksimeerida
stagneeruvates ja kahanevates ettevõtlusalades sularaha voolu ja investeerida nendesse
ettevõtlusaladesse, mis tegutsevad kasvavatel turgudel, selleks et kindlustada kogu
ettevõtte pikaajaline kasv ja edupotentsiaal. Sularaha voolu maksimeerivateks
abinõudeks peetakse eelkõige jäika eelarve kärpimist. Viimane kutsub esile drastilise
administratsiooni vähendamise, ulatusliku turunduseelarve vähendamise ja seab totaalse
keelu tootmisesse, uurimis- ja arendustegevusse minevatele investeeringutele. See
strateegia viib turupositsiooni nõrgenemisele ja teeb ettevõtteosa väga haavatavaks
konkurentide rünnakute poolt. Nimetatud strateegia kasuks otsustamisel
programmeeritakse pikaajaliselt ette teadlik turult väljumine /62, lk. 237/.
Kokkuvõttes võib öelda, et koorimisstrateegia järgimine on suurte, kogu ettevõttega
tugevalt integreerunud äriüksustes seotud suurte riskidega. Kui on tegemist võrdlemisi
iseseisva tütarettevõttega, mis on kogu ettevõttega nõrgalt seotud, siis võib suurte
vahendite kahandamine isegi emaettevõtte kindlustamisele ja kasusaamisele kaasa
aidata.
Nagu selgub, pole konkurentsipositsiooni halvenedes antud tegevusalal alati otstarbekas
jätkata tegevust, vaid tuleb leida võimalusi turult lahkumiseks. Turult lahkumise
33
strateegia kasuks otsustamisel tuleb arvesse võtta konkreetseid situatiivseid faktoreid,
neid analüüsida ning selle tulemusel leida sobivaim viis turult väljumiseks.
Kuna eelnevalt oli juttu, et stagneeruvate turgude märksõnaks on turu küllastatus, siis on
selles turu faasis oluline roll kommunikatsioonipoliitikal. Viimane peab kaupade laia
valikut arvestades olema veenev, tekitama huvi ning aitama kaasa kaubamärgi
kinnistumisele tarbija teadvusesse. Ülejäänud turundusmeetmestiku elemendid peavad
toetama kaubamärgi suhte arendamist (näiteks kvaliteetne ja lisaväärtusi pakkuv toode
on aluseks tugeva kaubamärgi suhte loomisele). Lõppkokkuvõttes võib öelda, et nii
stagneeruvatel kui kahanevatel turgudel tegutsemiseks on vaja pidevalt jälgida turul
toimuvat, arvestada tarbijate pidevalt muutuvate nõudmistega, näidata üles
loomingulisust ja olla paindlik. Spetsialistide poolt väljapakutud põhistrateegiate
kohandamine muutunud situatsiooni jaoks, arvestades viimase aja suundumusi (näiteks
suund kliendikesksusele), peaks andma parima tulemuse.
34
2. PIIMANDUSE MULTIDIMENSIONAALNE ANALÜÜS
Kuna turustrateegia(te) valik sõltub paljudest situatsioonimuutujatest ning ekspordi
puhul sihtturgude ja nende trendide tundmisest, kaardistab autor käesolevas peatükis
Eesti piimaeksporti enim mõjutavad situatsioonimuutujad multidimensionaalsest
analüüsist lähtuvalt. Kuna Eesti piimatoodete eksport ning piimandus on teineteisega
lahutamatult seotud, kaasab autor analüüsi kogu sektori muutujad ja dünaamika ning
teda enim mõjutavad faktorid. Kaardistatud situatsioonimuutujate mõju ja analüüsi
tulemused võetakse kokku töö kolmandas osas.
Vastavalt esimeses peatükis kirjeldatatule saab turu elutsükli iga faasi iseloomustada
paljude situatsioonimuutujate abil. Nagu nimetuski ütleb, on tegemist selle lähenemise
puhul analüüsiga, mis seisneb oluliste muutujate identifitseerimises ja situatsioonile
vastavate soovituslike meetodite valikus. Nendeks muutujateks on maailma majanduse
keskkond, ühiskondlikud ja majanduslikud raamtingimused, turu suurus, faas ning
dünaamika, ettevõtete sisesed muutujad jpt. Eesti piimanduse ja piimaekspordi arengut
suunavad ja mõjutavad tegurid on mitmekesised ja tihedalt teineteisega põimunud.
Turustrateegiate hindamisel ja valimisel vaadeldakse neid nii eraldiseisvalt kui ka
komplektselt. Analüüs põhineb deduktsioonile.
2.1. Maailma piimaturu hetkeseis, arengud ja probleemid
Kuna Eesti toodab 69,4% /EV Põllumajandusministeeriumi avaldamata andmed; autori
arvutused/ rohkem piima kui ta ise tarbib, on piimatoodete ekspordist tulenev maailma
piimanduse tundmine ja trendide teadmine elulise tähtsusega kohalikule piimandusele
tervikuna. Eksport nõuab sihtriikide ning maailma arengutrendide intensiivset jälgimist
ning interpreteerimist. Autor üritab käesolevas alapunktis välja tuua peamised
suundumused piimanduses, lähtudes OECD ja Rahvusvahelise Toidupoliitika Uuringute
Instituudi uurimustest, mis võtab arvesse maailmas toimuvaid muutusi, trende ja
35
suundumusi, tarbijaskondade harjumused ja tavad erinevates regioonides, piimatootmise
aspektid, turunõudluse, ja teised faktorid.
Valdav osa arenenud riikide elanikkonnast tarbib segatoitu ja seda peavad ka
toitumisasjatundjad kõige paremaks. Nad väidavad parima vahekorra olevat 80-85%
taimse ja 15-20% loomse päritoluga toiduainete proportsioonis /2, lk.46/.
Maailma paljudes vähearenenud piirkondades, näiteks suure rahvahulgaga Indias ja
Hiinas, süüakse kaugest minevikust alates peamiselt taimset toitu. Selle alusel on
kujunenud toitumisharjumused ja need kuuluvad elustiili. Taimse toidu domineerimise
peamiseks põhjuseks neis piirkondades on keskkond – kliima, kõlvikud, materiaalsed
võimalused jm. Vaesus on sundinud sööma seda, mis on kõige odavam ja
kättesaadavam /2, lk.46/.
Elatustaseme tõustes ja linnadesse asumisega on vähearenenud riikides hakatud rohkem
sööma loomse päritoluga toitu. Sellega jäljendatatkse arenenud riikide elanikkonda,
nende toitumiseelistusi. Ühtlasi võetakse omaks teadmine, et ühekülgne taimetoitlus ei
ole tervislik /2, lk.46/.
60- ja 70ndail suudeti eeskätt sordiaretuse teel, algul Mehhikos, hiljem Aasias, järsult
suurendada nisu- ja riisi toodangut. Seda hakati nimetama “roheliseks revolutsiooniks”.
Nüüd räägitakse Aasias ja teistes vähem arenenud piirkondades
“toitumisrevolutsioonist”, “loomse toidu revolutsioonist” ja ka “loomakasvatuse
revolutsioonist” /2, lk.46/. Selle all mõeldakse:
1) kiiret nõudluse kasvu loomakasvatussaaduste järele;
2) teraviljatoitude olulist asendamist liha ja piimaga;
3) vähearenenud riikide osakaalu suurenemist loomakasvatussaaduste
tootmises;
4) söödateravilja osakaalu suurendamist;
5) karjamaade intensiivsemat kasutamist;
6) loomakasvatussaaduste töötlemise tehnoloogiate arengut.
Selles on ka üks paratamatu loogika – nimelt, maailma rahvastiku juurdekasvuks
ennustatkse järgmise 20 aasta jooksul 1,5 miljardit inimest /2, lk.41/. Maailma
36
rahvastiku suurenemisega on teraviljapõldude pindala aastail 1950-1998 vähenenud ühe
inimese kohta 0,23 hektarilt 0,12 hektarini. Kuna rahvastiku hoogne kasv jätkub,
arvatakse, et 2020 aastal on ühe inimese kohta vaid 0,09 hektarit teraviljapõldu /2,
lk.59/. Samas muldade viljakuse ja taimede saagikuse kasv on selgelt ammendumas –
kui aastail 1950-1990 tõusis maailma teraviljade saagikus keskmiselt 2,1% aastas, siis
aastail 1990 – 1997 tõusis saagikus vaid 1,1% aastas /2, lk.59; autori arvutused/. Kui
aastateks 1997 – 2020 ennustatakse keskmiselt 1,24% põllumaa vähenemist aastas, jääb
taimsete kultuuride kasvatamisest elanikkonna suurenemisel puudu. 1998.aastal saadi
maailmas keskmiselt 2700 kg saaki hektarilt ehk ühe inimese kohta olevalt 0,12
hektarilt 324 kg. Et aastal 2020 saada sama kogus saaki ühe inimese kohta 0,09
hektarilt, peaks saagikus suurenema 1/3 võrra, mis on ebareaalne /2, lk.59; autori
arvutused/. Seega tuleb puudu tulev osa katta loomse päritolu toiduga. Loomsele toidule
ülemineku trendi näitab ka alljärgnev tabel.
Tabel 2
Liha ja piima tarbimise kasv iga elaniku kohta aastail 1983 – 1993 /2, lk.48/
(kg)
Piirkonnad Liha Piim
1983 1993 Muutus 1983 1993 Muutus
Hiina 16 33 +106% 3 7 +67%
Muu Ida-Aasia 22 44 +100% 15 16 +7%
India 4 4 0% 46 58 +26%
Muu Lõuna Aasia 6 7 +17% 47 58 +23%
Ladina-Ameerika 40 46 +15% 93 100 +8%
Aafrika 10 9 -10% 32 23 -28%
Vähearenenud riigid 14 21 +50% 35 40 +14%
Arenenud riigid 74 76 +3% 195 192 -2%
Kuigi Aafrikas on antud kümne aasta jooksul näha olnud tuntavat langust, on oluline
täheldada, et olenemata rahvastiku olulisest juurdekasvust Aasias, eriti Hiinas, on ette
näidata märkimisväärne piima tarbimise suurenemine ühe elaniku kohta.
1993.aastal tarbisid vähearenenud riigid, kus elab 80% maailma elanikkonnast ainult
59% maailma piimatoodangust, tarbides keskmiselt vaid 40 kg piima aastas (arenenud
riikides oli antud näitaja 192 kg inimese kohta). Rahvusvaheline Toidupoliitika
37
Uuringute Instituut ennustab, et aastani 2020 kasvab piima tarbimine arengumaades
3,3% aastas, arenenud riikides vaid 0,2% aastas, millega kaasneks piima nõudluse kasv
arengumaade 168 miljonilt tonnilt 391 miljonile tonnile (80% 2000.aasta maailma
piimatoodangust), samas kui arenenud riikide kasv oleks 245 miljonilt tonnilt 263
miljonile tonnile. Samuti ennustatakse keskmise piima tarbimise kasvu inimese kohta
arengumaades 40 kilogrammilt 62 kilogrammini aastas /2, lk.49/.
Kui 20.sajandi paaril viimasel kümnendil põllumajandussaaduste maailmaturuhinnad
(kaasa arvatud piima hind) langesid jõuliselt, kohati kuni kahe kordselt, siis 21.sajandi
paariks esikümnendiks prognoositakse teraviljale tõusu ning lihale ja piimale leebet
langust.
Tabel 3
Põhiliste põlluamajndussaaduste maailmaturuhindade langus aastatel 1970-1996
ning prognoos aastaiks 2010 ja 2020 /2, lk.63-64/.
(USD, 1990.a. vääringus)
Aastad Nisu Riis Veiseliha Sealiha Piim
1970-1972 232 524 5144 - 485
1980-1982 236 534 3536 2344 413
1990-1992 135 288 2585 1781 280
1994-1996 156 270 1761 - 261
2000 135 275 1773 1366 234
Progn. 2010 146 293 1835 1260 217
Progn. 2020 133 252 1768 1209 199
Eeltoodud tabel näitab ilmekalt tekkivat teravilja defitsiidi probleemi, kus ka
Maailmapank ennustab hindade kasvu. Veiseliha hinna kasvu põhjuseks võib olla piima
hinna langus, suurenev piima tarbimine, mille läbi vähem loomi läheb tapmisele
(teisisõnu loomade produktiivne eluiga pikeneb, produktiivsus kasvab). Piima
keskmisele hinnale ennustatakse maailmaturul jätkuvat langust – aastast 2000 kuni
aastani 2020 on langus keskmiselt 0,81% aastas. Viimane tuleneb produktiivsuse
kasvust. Näiteks Euroopa Liidu produktiivsus kasvas vahemikus 1993 – 2000
keskmiselt 1,5% aastas, jõudes tasemeni 5920 kg/lehmalt 2000.aastal /90, lk.86; autori
arvutused/.
38
Maailmas toodeti 2000 aastal 487 miljonit tonni piima /110, lk.46/. Suurimad
piimatootjad on ära toodud alljärgneval joonisel.
Joonis 5. Osatähtsus maailma piimatootmises 2000 aastal /110, lk.46/.
Jooniselt 5 ilmneb, et maailma suurimaid piimatootjaid on Euroopa Liit, tootes aastas
121 miljonit tonni piima /110, lk.46/. Üldiselt on ka näha, et suurimad tootjad on
suurriigid nii rahva arvult kui ka pindalalt. Samuti on nendele riikidele omane piisav
maa ressurss ja soodne kliima piima tootmiseks.
Kokkuvõttes võib öelda, et piimandus on stabiilselt kasvav ja arenev majandusharu
maailmas, kus peamisteks indikaatoriteks on piima tarbimise kasv, eriti arengumaades
ning piimatootmise intensiivistumine produktiivsuse kasvu läbi. Eeltoodust saab teha
järelduse, et arengumaid võib käesoleva töö esimese peatüki käsitluses nimetada
nooreks ja arenevaks turuks.
2.1.1. Piimatoodete eksporditrendid maailmas
Maailmas eksporditi 2000 aastal ligikaudu 34 miljonit tonnist piimast valmistatud
tooteid, mis teeb 7% maailmas toodetavast piimast /118; autori arvutused/. Antud 7% on
aga piisav kogus, et mõjutada nii maailma piimatootmise arengut kui ka hinnatrende.
Joonistel 6. - 10. on kajastatud riikide või regioonide osatähtsus erinevate piimatoodete
ekspordil maailmas tervikuna 2000.aastal.
39
Joonis 6. Osatähtsus maailma piimatoodete ekspordis 2000.aastal /118, lk. 13/.
Jooniselt 6 selgub, et ainuüksi Euroopa Liit, Austraalia ja Uus Meremaa annavad ca
80% maailmas eksporditavast piimatoodangust. Austraalia ja Uus Meremaa
moodustavad oma ühtse põllumajanduspoliitikaga suurima ning arvestatavaima
piimatooteid eksportiva regiooni. Oluline on siinkohal ka see, et tegemist on regiooniga,
kus praktiliselt puuduvad protektsionistlikud meetodid põllumajanduse reguleerimiseks
(vt. lisa 1) ning kus eksisteerib hea kliima piimakarja kasvatamiseks.
OECD prognoosib, et 2004.aastaks suureneb maailmas piimatoodete nõudlus vähemalt
15% /70, lk.132-133/. Antud kasvava nõudluse rahuldavad eeskätt Austraalia, Uus-
Meremaa, Argentiina, USA, Hiina ja Mehhiko. Samas prognoositakse, et Austraalia
suurendab 2004.aastaks piimatoodangut 1998.aastaga võrreldes 22%, Uus-Meremaa
19%, Argentiina 15% ja USA 8%, Hiina ja Mehhiko 28%. Euroopa Liidu
piimatootmine aga langeb samal ajavahemikul 1%. Euroopa Liidu
ekspordiosatähtsuseks aastaks 2004 prognoosib OECD 20% senise 34% asemel, mis on
põhjustatud Põhja-Ameerika, Uus-Meremaa ja Austraalia masstoodangu kasvust
tekkinud omahinna langusest /70, lk. 130-131/.
Kuna Kaug-Ida ja Lõuna-Aasia riikides peitub suur kasvupotentsiaal, on Austraalia ja
Uus-Meremaa forsseeritult hakanud piimakoguseid suurendama. Aasia turg on äärmiselt
võimas ja potentsiaalne – keskmine hiinlane tarbis 1993.aastal 7 kg piima aastas, mis on
40
43 korda vähem, kui keskmine eestlane /2, lk.48; autori arvutused/. OECD prognoosib,
et Hiinas kasvab piima tarbimine elaniku kohta aastaks 2004 võrreldes 1998 aastaga
15% ehk 1,2 kg inimese kohta, mis tähendab 1,44 miljoni tonni piima vajaduse
lisandumist (rohkem kui kaks Eesti aastatoodangut), andes suured võimalused maailma
eksportööridele /70, lk.133/.
Peamised ekspordiartiklid ja eksportijadEnim eksporditakse maailmas kauasäilivaid (üle 6 kuu säilivad) piimatooteid, milledest
peamised on lõssipulber, piimapulber, või ja juust.
Kokku eksporditi 1999.aastal 11637 tuhat tonni lõssipulbrit. Suurimad lõssipulbri
eksportijad on Euroopa Liit ja Austraalia. EL-i osakaal lähiaastail kahaneb, kuna
lõssipulbri eksporti vähendatakse (ekspordisubsiidiumite vähendamisega) 356000
tonnilt 180000 tonnini 2001.aastal. Austraalias on seevastu oodata lõssipulbri ekspordi
39%st suurenemist. USA plaanib suurendada lõssipulbri eksporti 45% /110, lk.57; 70,
lk.107; autori arvutused/.
Joonis 7. Lõssipulbri eksportijad maailmas 2000.aastal /110, lk.57/.
41
Joonis 8. Piimapulbri eksportijad maailmas 2000.aastal /110, lk.57/.
Euroopa Liit on tänini olnud suurim piimapulbri eksportija maailmas. Kuigi tema
eksporditavad kogused jäävad aastani 2005 samaks, väheneb EL-i osakaal maailmaturul
märgatavalt, sest ainuüksi Uus-Meremaa suurendab 2005 aastaks piimapulbri eksporti
48% ning Austraalia 65%. Maailmas ennustatakse piimapulbri tootmise kasvu lähema
viie aasta jooksul 11% ning hinna kasvu 1999.aasta 152 USD/tonnist 197 USD/tonnist
2005 aastaks, seega 30% /110, lk.57; 70, lk.107; autori arvutused/.
Maailma võitoodang oli 1994-1998.aastal keskmiselt 6 629 tuhat tonni. See kasvab
2005 aastaks prognositult 7221 tuhande tonnini ehk ligemale 9%. Euroopa Liit
vähendab viie aasta jooksul võieksporti 205000 tonnilt 183000 tonnini ja suurendab või
sissevedu 83000 tonnilt 110000 tonnini /110, lk.57; 70, lk.107; autori arvutused/.
Joonis 9. Või eksportijad maailmas 2000.aastal /110, lk.57/.
42
Joonis 10. Juustu eksportijad maailmas 2000.aastal /110, lk.57/.
Aastani 2005 ennustab OECD maailma juustutoodangu kasvuks 18,5%. 85% juustudest
toodetakse arenenud riikides, kuna see toode on suhteliselt kallis ja valdav osa juustust
ka tarbitakse seal. Jällegi on senini olnud maailma suurim juustueksportija Euroopa Liit,
kuid tema juustueksport lähiaastatel väheneb siseturu suureneva tarbimise arvelt. EL-il
on plaanis tõsta juustu sissevedu 99000 tonnilt 191000 tonnini aastaks 2005 ehk 93%.
Suuruselt teine ja kolmas juustueksportija – Uus-Meremaa ja Austraalia – lisavad
aastani 2005 oma eksporditavatele juustukogustele vastavalt 80% ja 97%.
Lähinaabritest on teatanud Poola 280%st juustuekspordi kasvuplaanist järgmiseks viieks
aastaks ning Ungari 86%st kasvuootusest. Eesti piimatoodete ekspordist moodustab
juust 19% /110, lk.57; 70, lk.107; autori arvutused/.
Nagu eelpool toodust selgub on maailmas kaks peamist eksportivat regiooni: EL ning
Okeaania (Austraalia ja Uus-Meremaa), esimese trendiks on vähenevad või
stagneeruvad tootmismahud, teisel aga drastilised tootmismahtude kasvuplaanid. Miks
on antud suundumus selline? Miks ei kasva EL-i tootmismahud samas tempos
Austraalia, Uus-Meremaa või USAga? Vastuse antud küsimusele üritab autor
formuleerida järgmises alapunktis.
2.1.2. Piimaekspordi konkurentsivõime mõjutajad maailmas
43
Piimaekspordi konkurentsivõimet maailmas suunavad peamiselt kaks faktorit –
piimatootmise madal omahind ja riiklikud turu kaitse ning ekspordi toetuse meetmed
/73, lk.2/. Kuna piima kokkuostuhind on kaalukaim lõpptoodangu omahinna kujundaja
(selgub alljärgnevas alapeatükis), määrab omahind ära riigi või regiooni piimanduse
suhtelise eelise võrreldes teistega, teine aga suhtelise eelise puudumise ulatuse. Nende
kahe faktori vahel võib välja tuua ka olulise seose – mida madalam on tootmise
omahind, seda avatum on turg ja seda vähem sekkub riik piimatootmise kaitsemisse ja
toetamisse.
Piimanduse suhteline eelisMaailmakaubanduse aluseks on suhtelise eelise seadus: iga riik tootku seda, milleks tal
on enim eeldusi ja müügu seda teistele /30, lk.46/.
Piimatootmise suhtelise eelise madalatest tootmiskuludest lähtuvalt määravad ära viis
järgmist determinanti /autori jaotus Whitelockile tuginedes/ – klimaatilised
loomakasvatuse tingimused, loomapidamise korraldamine ja sellest johtuv piima
kvaliteet ja loomade produktiivsus, tööjõu kulud, kapitalimahutused (hooned, maa,
tehnika, seadmed jm.).
Kliima määrab ära loomade pidamise võimalikkuse (on mitmeid regioone, kus
praktiliselt puudub võimalus piima tootmiseks - kõrbed, mägismaastikud, vihmametsad,
vajaliku floora puudumine jne.) ning loomapidamisele vajaliku ja kvaliteetse sööda
kättesaadavuse aastaringselt. Samuti kapitalimahutuste vajadused hoonetele, loomadele
vajaliku maa omandamiseks, sööda varumise tehnikaks ning sööda ladustamiseks.
Näiteks Läti ja Leedu madalama produktiivsuse põhjuseks võib pidada ebapiisavat
söötade varumist talviseks perioodiks. Autori visiidil Leedu piimatööstustesse ilmnes
huvitav tõsiasi, et näiteks Alytas’e tehase piimavarumine 1999.aastal kõikus talve ja
suve vahel enam kui 4 korda – talvel (detsember kuni märts) varuti keskmiselt 70 tonni
piima päevas, suvel (mai kuni september) samadelt loomadelt aga 300 tonni päevas.
Põhjuseks toodi minimaalset söödavarumist talvise perioodi üleelamiseks. Sama
põhjustas ka piima madalamat kokkuostuhind, kuna kulud söödavarumisele olid
tühised.
44
Loomade produktiivsus on oluline tööviljakuse, efektiivsuse ja tulupotentsiaali allikas.
Mida suurem on lehmade väljalüps, seda väiksemad on kulud toodetud piima
kilogrammi kohta (produktiivsus mõjutab nii püsikulude kui ka muutuvkulude
osatähtsust omahinna kujunemisel). Loomade produktiivsuse olulisimaks mõjutajaks on
loomapidamise õige korraldamine ning sööda kättesaadavus (ratsioon) ja kvaliteet.
Uuringud on näidanud, et 15 kuni 25% suurenenud piimatoodangust on võimalik panna
geneetika arvele, samas kui 75 kuni 85% toodangu kasvust ja 100% kvaliteedi
kujunemisest saab panna loomapidamismeetodite arvele /73, lk. 20/. Näiteks /73, lk.20-
26; autori arvutused/:
- Piimakarja lüpsmine kolm korda päevas senise kahe korra asemel suurendab
lehmade piimatoodangut keskmiselt 10 kuni 15% võrra, suurendab aga kulutusi
keskmiselt 5-7%. Seega saavutada on võimalik 3-10% rentaabluse kasv, mis Eesti
tingimustes (keskmine piimatootmise omahind 2,75 EEK/kg, vt. Lisa 2) teeks
0,08 - 0,28 EEK/kg;
- Eri riikides läbi viidud eksperimentide käigus kogutud andmed on näidanud, et
juhul, kui piimakarjas rakendatakse ainult ühe haiguse – mastiit –
kontrolliprogrammi, suureneb piimatoodang lehma kohta keskmiselt 130 USD võrra
aastas. Kontrolliprogrammi rakendamisega kaasnevad väljaminekud on keskmiselt
30 USD lehma kohta aastas. Seega tulude kasv 100 dollarit lehma kohta, mis teeks
kursiga 1:17,5 Eesti keskmise aastase väljalüpsi korral (4622 kg) 0,38 EEK/kg.
Samas teatas Ameerika Ühendriikide Riiklik Mastiidi Kontrollimise Komitee hiljuti,
et haigusest tulenevad kahjud ühe lehma kohta aastas on keskmiselt 180 USD.
Keskmiselt 70% väiksemast piimatoodangust kaasnevast tulupotentsiaalist ilma
jäämine läheb lehmade arvele, kes on pealtnäha terved ja toodavad pealtnäha
normaalset piima.
- Uuringud on näidanud ka seda, et iga kord, kui somaatiliste rakkude arv (piima
kvaliteedi oluline näitaja) tõuseb 100.000/ml võrra üle baasarvu (200.000/ml),
kaasneb sellega 2,5% piimatoodangu vähenemine. See tähendab, et lehm, kelle
piima somaatililiste rakkude arv on 800.000/ml (Eestis tihti esinev nähtus), annab
keskmiselt 15% vähem piima kui lehm, kellel see arv on 200.000/ml ja vastupidi.
Eesti tingimustes tähendaks 15% kõikumine 2000.aasta andmetel 0,41 EEK/kg
kohta.
- Loomade söötmise ja õige söödaratsiooni puudumine andis Leedu näitel üle nelja
kordset erinevust produktiivsuses.
45
Oluline osa piimatootmise korraldamisel on ka kvaliteedi tagamisel. Kõrgekvaliteedilise
toorpiima tootmist ja neist kõrgekvaliteediliste piimatoodete valmistamist võib
määratleda kui võitja-võitja (win-win) olukorda. Olukorrast võidavad tarbijad, kuna /73,
lk.2/:
1) nad saavad kasutada tooteid, mille maitseomadustes võivad kindlad olla (piima
kvaliteet on määravaim argument piima ja piimatoodete tarbimisel);
2) tooted on ohutud ja nende toiteväärtus on suurem;
3) tooted säilitavad pikemaajalises kodus seismisel oma kvaliteedi (USAs on
töötlejaid, kelle pastöriseeritud piima säilivusaeg on 28 päeva, Eesti on
säilivusaeg keskmiselt 4-6 päeva).
Piimatöötlejad võidavad olukorrast samuti, kuna:
1) nende tooted vastavad tarbijate kvaliteedistandarditele, mille tagajärjeks on
omakorda kaebuste väiksem arv ja nende kaubamärki kandvate toodete suurem
läbimüük;
2) neil on võimalik sama suurtest piimakogustest rohkem juustu (kuni 11%) ja teisi
kultuuridel põhinevaid piimatooteid valmistada.
Tööjõukulude osatähtsus on oluline kahest aspektist – loomapidamine ning sööda
varumine. Mõlemad on tööjõumahukad tootmisharud, mis riigi arengutasemest sõltuvast
keskmisest palgast määrab kulude mastaabi. Mida suuremad on tööjõukulud ühe töötaja
kohta, seda rohkem tehakse kapitalimahutusi tööjõu asendamisse uute seadmete ja
masinatega.
Kapitalimahutused on olulised kolmest aspektist – aastaringne loomapidamise
võimaldamine (klimaatiline aspekt), hügieeni-, keskkonna ja veterinaarnõuete täitmine
ning tööjõumahukuse vähendmine. Esimene määrab ära investeeringud maasse,
hoonetesse, söödavarumisse ja hoidmisesse ning infrastruktuuri. Teine tagab kvaliteedi
ja vastavuse toiduainete hügieeninõuetele. Viimane aspekt on lahti seletatud eelmises
lõigus.
Ülalmainitud determinandid määravad märkimisväärses osas piima tootmise omahinna
kujunemise. Miks on see nii oluline?
46
Maailma piimaekspordi peamised tooted – lõssipulber, piimapulber, või ja
hinnanguliselt 1/3 juustust – on enamuses kauasäilivad pooltooted ehk tooraine teistele,
valmistoodangut tootvatele, kohalikele toiduainete tööstustele. Eelmainitud
ekspordiartikleid toodetakse suurtes kogustes (töötlemise mastaabisäästu saamiseks).
Nii impordib näiteks enamus Aafrika ja Aasia riike pooltootena piima- ja lõssipulbrit, et
kohalikes tööstustes valmistada kondentspiima, jogurtit ning muid täispiimatooteid.
Samas on piimapulbrit, millest valmistatakse joogipiima (instant full cream milk
powder), võimalik müüa ka otse tarbijatele. Antud toote tarbijad on enamuses
vähearenenud riikide elanikud, kus puudub piimakarja kasvatamise võimalus aga piima
tarbimine on traditsionaalne. Nende riikide elanikkonna ostujõud on aga suhteliselt
madal. Seega on vähem arenenud riikide jaoks äärmiselt oluline, et piimatoodete
tootmise, töötlemise ja turustamisega seotud väljaminekute tase püsiks võimalikult
madalal, et ka madala ostujõuga elanikkonnal oleks võimalik piimatooteid osta ja
tarbida.
Suur osa juustust läheb pizzeeriatele, pagaritööstustele, sulatatud juustu tööstustele ja
kvaliteetjuustu tooraineks. Valdav osa eksporditavatest piimatoodetest on kõrge
hinnaelastsusega tooted. Erandina saab mainida juustu, kus ekspordis liigub ka suurtes
kogustes lõpptarbijale suunatud kvaliteetjuustu (niššitooted), millele on iseloomulikud
suur lisandväärtus, tugev kaubamärk ja väike hinnaelastsus.
Antud eksporditoodete tootmisel omab tooraine ehk piim sõltuvalt regioonist,
investeeringute astmest, tootmise mastaabist ja piima hinnast vahemikus 60-80%
kogukuludest /49/. Arve kinnitab ka Eesti piimatööstuste kulustruktuuri võrdlus (punkt
2.2.3) ning kohaliku modernseima piimatööstuse, ASi Rapla Dairy,
finantsmajanduslikud näitajad 2001 aasta esimesest poolaastast, mida kajastab järgnev
analüüs.
Rapla Dairy näide
47
Et võrdlus Eesti piimandusettevõtte ja maailma juhtivate tööstuste näitajatega oleks
adekvaatne (kuluefektiivsuse, innovatsiooni, kaasaegse tehnoloogia kasutamine,
mastaabisäästule orienteeritus), on oluline teada alljärgnevaid fakte:
- AS Rapla Dairy tehas on ehitatud 1998.aastal GEA AG poolt, kes on maailma
juhtivaid piimatööstuste konstrueerijaid ja ehitajaid;
- AS Rapla Dairy tehas on uusim piimapulbritehas Ida-Euroopas (mitte renoveeritud
vana);
- Tehasesse investeeriti ca 200 miljonit krooni. Tehas on omalaadsete seas üks
automatiseeritumaid ja efektiivsemaid;
- Tehases töötab 120 inimest ning tehas suudab töödelda 270 - 310 tonni piima päevas
lõssi- ja piimapulbriks. Efektiivse tehase mõõdupuuks peab Euroopa suurim
kontsern, Arla Foods, ühe tonni piima ümbertöötlemist ühe töötaja kohta ööpäevas.
ASi Rapla Dairy näitaja on üle kahe korra parem.
- Tehase maksimaalne tootmisvõimsus piimapulbri ja lõssipulbri tootmisel oli 2001
aasta esimesel 6 kuul kaetud 78% ulatuses.
- Keksmine palk oli 2001 aasta esimesel poolaastal alla 5000 krooni.
Seega võib väita, et piima töötlemisel ja piimatoodete tootmisel on antud tehas
konkurentsivõimeline madala toodangu omahinna saavutamisel.
2001.aasta esimesel kuuel kuul moodustasid tehase püsikulud 10% kogukuludest
(suurimad kuluartiklid olid kapitalikulu ja administratsioon). Tooraine ehk toorpiima
sisseost moodustas muutuvkuludest 67% ning kogukuludest 60%. Samal ajal tootis
tehas üle 20 erineva toote nii sise- kui välisturule. Kui ta oleks spetsialiseerunud ja
tootnud ainult piima- ning lõssipulbrit ja võid, oleksid toorpiima kulud moodustanud
ligikaudu 75% kogukuludest (tehas otsustas antud teed minna alates 5.septembrist
2001).
Eeltoodust saame järeldada, et tooraine hind võib mõjutada piimatoote omahinda
viimase näite alusel suhtega 1:0,75 ehk teisisõnu piima kokkuostuhinna muutumine 1%
võrra muudab valmistoodangu hinda 0,75%. Seega piimatootmise omahind on oluliseks
aluseks piimaekspordi suhtelisele kulueelisele ning sellest tuleneva konkurentsieelise
kujunemisele.
48
Alljärgnev tabel annab ülevaate maailma erinevate riikide ja regioonide piima
kokkuostuhindade võrdlusest, mida kõrvutatakse produktiivsuse ja kogutoodanguga.
Tabel 4
Piima kokkuostu keskmised hinnad ja keksmine lehma produktiivsus
2000.aastal /110, lk.50-51, 63; 90, lk.158; autori arvutused/.
Regioon Piima kokkuostuhind
(EEK/kg)
Kogutoodang
(‘000 tonni)
Keskmine väljalüps
lehma kohta (kg)
EL 4,57 122 255 5 920
USA 4,63 76 048 8 250
Austraalia 2,63 10 870 5 000
Uus-Meremaa 2,88 12 500 3 720
Eesti 2,72 629 4 622
Läti 2,37 823 4 010
Leedu1 2,38 1 700 3 440
Poola 2,97 11 300 3 700
Slovakkia 2,77 1 400 5 690
Hiina 3,62 8 420 1 600
India 2,99 34 000 1 320
Argentiina 2,42 9 900 3 960
Jaapan 12,82 8 499 7 390
Märkus: 1) 1999 aasta andmed.
Tabel 4 indikeerib selgelt maailma piimatootmise märgatavat erinevust regiooniti.
Sõltuvalt kogutoodangu mahust, tootmise tasemest, klimaatilistest eeldustest,
tarbijaskonna ostujõust ja paljudest muudest teguritest on erinevad ka produktiivsus ja
kokkuostuhind. Arvestama peab kohaliku tarbimise osakaalu kogutodangust ning
kohalike tarbijate ostujõudu. Näiteks Austraalia ja Uus-Meremaa suhteliselt madalad
kokkuostuhinnad ja väljalüpsid on põhjendatavad klimaatilistest ja majanduslikest
iseärasustest, kus:
a) puudub vajadus söötade varumiseks. Lehmad saavad vajaliku sööda
aastaringselt karjamaalt. Kuna täiendava toitaineterikkama sööda andmine ei
ole majanduslikult põhjendatud (söödakulud on suuremad kui produktiivsuse
49
kasvust saadav täiendav tulu), on lehmade keskmine väljalüps ka suhteliselt
madal (võrreldes EL, USA või Jaapani omaga);
b) puudub vajadus karjalautade olemasoluks. Lehmade lüpsmine toimub selleks
ettenähtud lüpsiplatsil;
c) piimakarja pidamine on vähe töömahukas;
d) suurem osa toodangust läheb eksporti.
Tabel aitab positsioneerida ka Eesti piimatootmise suhtelise konkurentsieelise, kus välja
võib tuua järgmised situatsioonimuutujad:
1. Piima kokkuostuhind on juhtivate eksportijate – avatud ning liberaalse
piimanduspoliitikaga Austraalia ja Uus-Meremaa – omadega samal tasemel, aga
oluliselt väiksem kui Euroopa Liidus. Samas tuleb märkida, et Austraalia ekspordiks
mineva piima kokkuostuhind on moonutatud, kuna kujuneb kõrgest siseturule
ümbertöödeldava piima kokkuostuhinnast. Näiteks, Victoria osariigis, mis annab
62% Austraalia piimatoodangust ja enamuse ekspordist, maksti 2000.aastal
tootjatele vaid 2,02 krooni kilogrammilt /118; autori arvutused/.
2. Loomade produktiivsus on suhteliselt madal, kuid parem kui Lätil ja Leedul, samas
on ka kokkuostuhind kõrgem (põhjusi vaatasime eelpool);
Protektsionism ja toetused“Suhtelise eelise seadust on nimetatud “elegantseks” ja “kauniks”, isegi
“kontseptuaalselt laitmatuks”. Kuid põllumajanduspoliitikale pole sellel
märkimisväärset mõju olnud”, tõdeb Euroopa autoriteetne põllumajandusanalüütik
Michael Tracy oma raamatus “Toit ja põllumees turumajanduses” /2, lk.70/.
Põhjusi, miks riigid püüavad end põlluamajandussaadustega võimalikult suurel määral
ise varustada, on mitu /2, lk.93-99; autori jaotus/:
- Toitu vajatakse iga päev ja selle hind peab olema stabiilne. Sõltuda toitumisel
maailma põllumajanduse suhtelise eelisega piirkondadest on seotud suure riskiga;
- Põllumajandussaadusi on raske ja kulukas säilitada ning transportida pikkade
vahemaade taha;
- Omal maal toodetud toidu kvaliteeti on lihtsam kontrollida. Kontrolli on väga
aktuaalseks muutnud nn. hullu lehma tõvi, suu- ja sõrataud, terrorism jpt. põhjused;
50
- Põllumajanduses hõivatud inimeste osatähtsus tööealisest elanikkonnast on
ajalooliselt väljakujunenult suur;
- Põllumajandus on multifunktsionaalne. Põllumehed ainult ei tooda vaid tagavad ka
maapiirkondade asutatuse ja elujõu, hooldavad kultuurmaastikku ning kaitsevad
loodust. Kui Euroopas oleks lähtutud üksnes maailmakaubanduse aluseks olevast
suhtelise eelise seadusest, oleksid paljud regioonid Euroopas inimestest tühjad;
Põhjusi, miks riigid reguleerivad, kaitsevad ja toetavad kohalikku
põllumajandussaaduste tootmist võib kokku võtta alljärgnevalt /2, lk.95-96/:
1) põlluamajndustootmises on tegemist seotud varadega, mille puhul puudub nende
alternatiivse kasutamise võimalus;
2) valitseb tehnoloogia “nõiaring”: mida madalamad on hinnad, seda enam uut tehnikat
ja tehnoloogiat vajatakse, et olla suuteline madalama hinnaga tootma – uue
tehnoloogia rakendamise tulemusena aga alaneb hind veelgi;
3) põllumajanduse sõltuvus looduslikest teguritest – toodang ei tarvitse olla stabiilne ja
vastavalt kõiguvad ka hinnad ja tootjate sissetulek;
4) põllumajanduses on enamasti tegemist homogeensete toodetega – tootja ei saa hinna
mõjuta miseks oma toodet vabalt diferentseerida, nagu see on näiteks tööstustes
tavaline;
5) tootjate suur arv – ühel tootjal on oma tegevusega võimatu mõjutada nõudmist;
6) mitteelastne nõudmine ja pakkumine, mille puhul koguse väikesele muutusele
vastab suur hinnamuutus – tulemuseks on ebastabiilsed hinnad ja suur risk;
7) toiduainete olulisus unikaalse kaubana – paljud riigid kasutavad subsideerimist
eesmärgiga kindlustada piisaval tasemel põhiliste toiduainete tootmine koduseks
tarbimiseks ja tagada nii riigi sõltumatus võimalikes pingesituatsioonides;
8) ühiskondlik vajadus säilitada perefarmid, mis kannavad ühiskonna jaoks erilisi
moraalseid väärtusi;
9) vajadus kompenseerida tootjaile ja elanikkonnale maapiirkondades halvemini välja
arendatud sotsiaalset infrastruktuuri ja madalamat teeninduse taset;
10) maapiirkonna töötute toetamine on kallim, kui põllumajandustootmise toetamine.
Põllumajandusliku tootmise iseärasused lähtuvad sellest, et tegemist on
loodusobjektidega ja bioloogiliste protsessidega, mida inimene täielikult mõjutada ja
juhtida ei suuda. Taime ja loomakasvatuses on tootmistsükkel väga pikk –
51
taimekasvatuses aasta, veisekasvatuses 3 aastat ning looma aretuses üle 10 aasta. Sellest
tingituna on raha käibekiirus põllumajanduses aeglasem kui teistes
ettevõtluskeskondades. Samuti ei saa täpselt eelarvestada tootmise tulusid, kuna nad
sõltuvad loodusest ning bioloogilistest protsessidest. Teravilja mahakülvamise otsus
langetatakse tänase maailmaturu situatsiooni valguses, tulu saadakse alles 6-12 kuu
pärast. Selleks ajaks võib turg olla oluliselt muutunud. Eeltoodu on teinud
põllumajanduse eriti haavatavaks ja muutlikuks. Seetõttu on regionaal-, sotsiaal- ja
majanduspoliitilistel kaalutlustel asunud paljud regioonid oma põllumajandust toetama.
Toetamisest on loobunud vaid suurt suhtelist eelist omavad regioonid (näiteks
Austraalia, ja Uus-Meremaa), kus enamasti on parimad klimaatilised tingimused
põllumajandussaaduste tootmiseks. Alljärgnevalt mõtestab autor lahti Euroopa Liidu
põllumajanduse protektsionismi ja toetussüsteemide kujunemise, sellega seotud
probleemid ning suundumused tulevikus.
Euroopa asus oma põllumajandust toetama 1958.aastal, kui ühise
põllumajanduspoliitika võtsid kasutusele kuus Euroopa riiki – Lääne-Saksamaa,
Prantsusmaa, Holland, Belgia, Luxemburg ja Itaalia. Kuna II Maailmasõda oli Euroopa
põllumajandusele jätnud oma jälje ning omamaisest toidust oli suur puudus, otsustati
ühiselt asuda põlluamajandusturgu reguleerima, luues selleks eelkõige stimuleeriva
hinnasüsteemi ja siseturu kaitse. Reguleerimist vajas põllumajandus ka seetõttu, et tol
ajal moodustasid põllumajandustootjad neis kuues riigis 21% kogu tööealisest
elanikkonnast (Itaalias koguni 33%). Suurem osa tootmisest oli koondunud
väheefektiivsetesse taludesse haritava maaga alla 10 hektari ning loomade arvuga alla 5
veise. Tootmine oli kulukas ja ebaökonoomne /30, lk. 50-51/.
Ühise põllumajanduspoliitika eesmärkideks oli /42, lk.42/:
1) tõsta põllumajanduse tootlikkust tehnilise protsessi edendamise ning
põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu tagamise ja tootmistegurite,
eelkõige tööjõu otstarbeka kasutamise teel;
2) kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastiku rahuldav elatustase, eelkõige
põllumajanduses töötavate inimeste tulu suurendamise teel;
3) stabiliseerida turud;
4) tagada toiduainetega varustamine;
5) tagada tarbijale mõistlikud hinnad.
52
Loodud ühine põllumajanduspoliitika ning sekkumine põllumajandustootmisesse ja
kohaliku turu kaitsesse saavutas kiiresti oma eesmärgi. 70-ndate lõpuks tootis
majandusühendus juba üle oma sisetarbimise, mis tekitas aga uued probleemid.
Garanteeritud sekkumishindadest, mis tagasid tootjale piisava tulu, tingituna tekkisid
interventsiooniladudesse suured toodangu tagavarad, millest oli majandusühendusel
raske ja kulukas lahti saada, kuna maailmaturu hinnad olid madalamad kui EL-is
toodetud toodete omahind. Tootjatele oli aga tulukus tagatud ning nad soovisid enamat,
intensiivistades tootmist ning suurendades toodetavaid koguseid /30, lk. 51/.
Ülejääkide realiseerimiseks hakati otsima motiveeritud võimalusi nende
realiseerimiseks kolmandates riikides. Kuna liidu siseturuhind oli maailmaturu hinnast
oluliselt kõrgem, ei olnud otsjaid kerge leida. Probleemi lahendamiseks hakati
rakendama ulatuslikke ekspordisubsiidiume. Selline lahendus tekitas aga mitu uut
probleemi: subsiidiumid nõudsid Liidu eelarvest lisaraha (1980.aastaks moodustas
põllumajandus juba 72% majandusühenduse eelarvest) ning tekitasid tõsist pahameelt
peamistes kaubanduspartnerites ja konkurentides (USA, Kanada, Austraalia, Uus-
Meremaa jt.) /30, lk.50/.
Kui GATTi Uruguai vooru lõppkokkuleppega piirati oluliselt ekspordisubsiidiumide
maksmist alates 1994.aastast, teravnes Euroopa Liidus põllumajandussaaduste tootmine
veelgi. Seega oli vaja leida uusi teid põllumajanduse toetamiseks /30, lk.51/.
Ühtset põllumajanduspoliitikat selle senisel kujul oli väga raske, praktiliselt võimatu
rakendada. Nimetatud probleemid tingisid vajaduse reformida ühist
põllumajanduspoliitikat. Esimeste tõsisemate katsetega alustati 1988.aastal, kuid siis
jäid reformid põllumeeste vastuseisu ja Euroopa Liidu vähese otsustavuse tõttu
vähemõjusateks /30, lk.51/.
Märgatavalt paremini on kulgenud 1992.aastal alustatud nn. MacSharry reformid.
Reformi peamiseks eesmärgiks on olnud tootmise vähendamine. Selleks on alandatud
kokkuostuhindu, mis on pärssinud tootmise suurendamist. Viimaste aastate jooksul on
1980.aastatel probleeme tekitanud ülejäägid küll vähenenud, kuid jäänud siiski
probleemiks. Ka Euroopa Liidu siseturuhinnad on paljudes sektorites endiselt oluliselt
53
kõrgemad maailmaturuhindadest, mistõttu reformide edasine jätkamine on
möödapääsmatu /30, lk.51/.
Hindade alandamine on mõjunud soodsalt Euroopa Liidule kui tervikule, kuid
põllumehi madalamad hinnad ei rahulda. Võimaldamaks põllumeestel kohaneda
madalamate hindadega, on ajutiselt sisse seatud kompensatsioonimaksed sissetulekute
vähendamise eest, mis ei sõltu toodetavast kogusest. Nii on põllumehed säilitanud oma
sissetuleku. Enamgi veel, põllumeeste reaalsed sissetulekud on viimaste aastate jooksul
järk-järgult kasvanud /30, lk.51/.
Lisaks kokkuostuhindade alandamisele kasutatakse tootmise piiramiseks ka muid
vahendeid. Näiteks makstakse põllumeestele teatud osa haritava maa tootmisest
kõrvaldamise eest. EL-i mahuka ja liiga intensiivse tootmise juures on seda peetud
möödapääsmatuks. Samas on väga tõenäoline selle meetme kaotamine lähiaastatel.
Peale selle on kasutusele võetud hulk sotsiaalseid abinõusid. Talunikele on antud
võimalus jääda varem pensionile (alates 55. eluaastast) ja noortele talunikele antakse
toetusi majandustegevuse alustamiseks.
Maapoliitika raames toetatakse põllumehi, kes tegutsevad Vahemeremaades, kus talud
on liiga väikesed selleks, et olla võimelised konkureerima Põhja-Euroopa suurtaludega.
Samuti toetatakse põllumehi, kes toodavad ebasoodsates klimaatilistes tingimustes
(arktilistel aladel Soomes ja Rootsis, Austria ja Prantsusmaa kõrgmägedes,
Suurbritannia mägisaartel jne.). Selliste mitteefektiivsete talude toetamisel on
sotsiaalsed ja keskkonnaalased põhjused. Nimelt, talunikele töötuabiraha maksmine
läheks sama kalliks kui tootmise rahastamine, samas kui tootmine aitab säilitada
maalähedast elulaadi. Maaelu toetamisel põimub ühtne põllumajanduspoliitika tihedalt
Euroopa Liidu regionaalpoliitikaga /30, lk.52/.
1999.aasta aprillis toimunud Euroopa Ülemkogu Berliini tippkohtumisel jõudsid
liikmesriigid kokkuleppele ühtse põllumajanduspoliitika edasise reformimise suhtes.
Põllumajandusalane kokkulepe oli osa suuremast eelarveküsimuste komplektist
reformipaketi Agenda 2000 raames. Kokkuleppe kohaselt jätkatakse ühtse
põllumajanduspoliitika toetamist umbes samas mahus kui siiani, s.o. 40,5 miljardi
54
Euroga aastas. Sellele lisandub 14 miljardit eurot maaelu arendamise, veterinaaria ja
taimekaitse tarbeks /30, lk.52/.
Ehkki lõplik kokkulepe ei olnud nii kaugeleulatuv kui varasemad ettepanekud, õnnestus
siiski vähendada enamiku põllumajandussaaduste sekkumishindu. Loomaliha hinda
alandati 20%, teravilja hinda 15% (millest pool kompenseeritakse otsetoetuste näol) ja
piima hinda 15%. Lisaks sellele otsustati, et piimakvootide süsteem jääb jõusse 2007. -
2008.aastani ning kvoote suurendadakse aastaks 2006 vaid 1,5% võrra. Maa
kohustusliku tootmisest kõrvalejätmise määr fikseeritakse 10% tasemel. Samuti jätkub
otsetoetuste maksmine põllumeestele: 17,24 eurot piimatonni eest (0,27 EEK/kg), 66
eurot teravilja ja õliseemne tonni eest (1,03 EEK/kg), toetused lihaveiste ja lammaste
kasvatajatele /30, lk.52/.
Lisaks otsetoetustele toimivad ELis ka mahukad ja keerulised turu reguleerimise
mehhanismid, mida iseloomustab alltoodud joonis.
Joonis 11. ELi ühise põllumajandusturu hinnasüsteem /2, lk.96/.
55
IMPORDITOLL
EKSPORDI TOETUS
Sekkumis- ehk intervensioonihind
Taotlus- ehk eesmärgihind
Künnishind
ELi hind
Maailmaturu hind
Künnishind on Euroopa Liitu imporditud põllumajandussaadustele ja toiduainetele
kehtestatud miinimumhind. Sellest odavamalt imporditud saadusi müüa ei saa. Sellest
odavamate importkaupade hinda tõstetakse künnishinnani maksudega. Künnishinna
eesmärk on kaitsta EL-i põllumajandustootjaid soodsamates oludes tootjate konkurentsi
eest.
Taotlus- ehk eesmärgihind on hinnatase, millest kõrgemale põllumajandussaaduste
hinnad Euroopa Liidu siseturul tõusta ei tohi. Sellega kaitstakse tarbijat.
Sekkumis- ehk intervensioonihind on hinnatase, millest allapoole ei lasta
põllumajandussaaduste hindadel langeda. See tagab põllumajandustootjale teatud kindla
tulu. Kui põllumajandussaaduste hinnad langevad ületootmise tõttu kindlaksmääratud
hinnatasemest allapoole, siis ostetakse intervensiooni- ehk sekkumisameti (ladude)
poolt saadusi kokku sekkumishinnaga seni, kuni hinnad turul tõusevad taas
sekkumishinnast kõrgemale. Sekkumishinnaga kokkuostetud põllumajandussaadused
eksporditakse väljaspoole EL-i. Kui maailmaturu hinnad on EL-i sekkumishinnast
madalamad, mida nad ka valdavalt on, makstakse ülejääkide eksportimiseks
ekspordisubsiidiume.
Antud erinevad hinnatasemed, millega sekkutakse tururegulatsiooni, määrab Euroopa
Nõukogu. Selleks peavad liikmesriigid pidevalt teavitama Euroopa Komisjoni hindadest
oma turul.
Põllumaajndustootjate tulu tagamise seisukohalt on hindade reguleerimine väga vajalik,
kuid keeruline ja kallis. Et vähendada ületootmist ja kärpida ühtse
põllumajanduspoliitika kulutuste kasvu, võttis Euroopa Ülemnõukogu kasutusele 1988.
aastal stabiliseerimismehhanismi – kui põllumajandustoodangu ülemmäär ühel aastal
ületatakse, siis järgmisel aastal nende saaduste tagatud hindu vähendatakse. Lisaks
eelmainitule rakendatakse ületoodangu piiramiseks:
- sekkumishinna alandamist;
- tootmiskvoote;
- osa maa kasutuselt kõrvaldamist;
- intensiivsuse vähendamist keskkonnakaitselistel eesmärkidel;
56
- osa põllumajandustootjate lülitamist muule tegevusele, soodustatakse varasemat
pensionile jäämist.
Agenda 2000 reformid ei ole viimased ja lõplikud EL-is, küll aga kõige radikaalsemad
Euroopa põllumajanduses alates 1960.aastast ning see peaks mõjuma positiivselt nii
põllumeestele, tarbijatele, agrotööstustele, keskkonnale kui ka Euroopa Liidu
majandusele tervikuna. Samuti peaks tõsiasi, et Euroopa Liit pooldab senisest
liberaalsemat lähenemist kaubavahetusele põllumajandussaaduste ja toiduainete osas,
tekitama kindlustunnet Euroliidu kaubanduspartnereis. Ka peaks reform teadvustama, et
põllumehi ei toetata mitte ainult nende toodangu pärast, vaid ka nende panuse eest
ühiskonna kui terviku toimimisse.
Järgnev tabel näitab Euroopa Liidu eelarve trendi põllumajandustoetuste vähenemise
suunas.
Tabel 5
ELi eelarve struktuur 1980 – 2000 /30, lk.51/.
1980 1990 2000
Põllumajandus 72% 58% 44%
Struktuurifondid 20% 25% 18%
Muu 8% 17% 38%
Suurimad põllumajanduse toetajad maailmas on USA ja EL. OECD arvutuste kohaselt
moodustavad USA farmerite tuludes riigilt saadavad toetused 24%, ELis on sama
näitaja 49%. Põllumajandustoetused on väga suureks koormaks riikide eelarvetele.
Ühtne põllumajanduspoliitika rakendamisele kulub 44% Euroopa Liidu 100 miljardi
dollarilisest eelarvest, kuid samas annab agraarsektor vaid 2% EL-i sisemajanduse
kogutoodangust. Lisaks sellele, 80% subsiidiumitest läheb ainult 20% farmeritele, mis
on ca. 1% Euroliidu kogu tööjõust. Otsetoetused ühe täisajaga põllumajandustöötaja
kohta Euroopa Liidus ja USAs moodustasid 1999. aastal vastavalt 5,7 dollarit ja 8,1
dollarit. Samas oli otsetoetuste suhe lisandväärtusse ELis 33,2% ja USAs 32,5%. Seega
ei ole mõtet põllumehi ülejäänud elanikkonna arvelt sellises ulatuses toetada /67; 2, lk.
101/.
57
Seetõttu on WTOs võetud USA ja EL suure rünnaku alla “ausa kaubanduse grupi” ehk
Cairnsi grupi poolt. Antud gruppi kuulub 18 riiki (Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa
jpt.), kes ei toeta põllumajandust nii mastaapselt, ning kelle põllumajandussaaduste hind
kujuneb välja turumoonutusteta /2, lk.101/.
Autori arvates on EL jäänud oma põllumajanduse reformimisega hiljaks. Senine
poliitika on olnud ebaefektiivne ning ei taga konkurentsivõimelist ja jätkusuutlikku
tootmist pikas perspektiivis. Siseturgu kaitstakse impordikvootidega, mis teeb
võimatuks kätte saada tarbijaskonnale mõnedel juhtudel kuni 50% odavamat toodet.
Juba 1997.aastal soovis üks osa riike, et kaotataks kvoodid ja vähendataks
interventsioonihindu turuhinna langetamiseks kolme aasta jooksul kuni 15%. Kuid see
otsus lükati edasi kui aastateni 2005-2006. Suurbritannia, Rootsi, Taani ja Itaalia
sooviksid näha tootmiskvootide kaotamist ja 30% interventsioonihindade langust juba
2006.aastal. Toetust on avaldanud ka Saksamaa, et reformiga tehtaks algust juba 2003.
aastal. Kuigi põlluamajandustoetused vähenevad või jäävad samaks, suureneb päev-
päevalt surve EL-ile toetussüsteemisde märgatavaks kärpimiseks. Autor arvab, et mida
kaugemale EL antud mastaapsete kärpetega venitab, seda suuremaks muutub vahe EL-i
ja muu maailma põllumajandustootmise ökonoomikal. Viimane võib viia sektori
tootmismahtude olulise vähenemiseni. Käesoleval hetkel suudavad Uus-Meremaa ja
Austraalia kiiremini suurendada oma konkurentsivõimet kui EL-i leebed meetmed
parandavad Euroopa põllumajandustootmise äriefektiivsust. EL on teel siseturu
vajaduste rahuldamise tasemel tootmisele, mille raames autori hinnangul väheneb
(vähendadatakse või ollakse kohustatud vähendama) suhtelise eelise puudumise tõttu
piimatootmine järgmise 10 aasta jooksul hinnanguliselt 10% (20 kordne Eesti aastane
piimatoodang). Mainitud 10% on pooltoodete ületootmise osa, mis läheb eksporti ja
millel maailmas puudub madala omahinna konkurentsieelis.
Võttes kokku eelnevad kaks teemakäsitlust, saab järeldada, et piimaekspordi suhteline
eelis saab alguse odava ja kvaliteetse tooraine tootmise tingimustes, kuna toorpiim
moodustab 60-80% maailmas enim eksporditavate piimatoodete omahinnast. Antud
piimatooted on suure hinnaelastsusega. Odava toorpiima tootmisele on olulisimad
loomapidamise õige korraldamine ja kliima, milles piimatootmine toimub, määrates ära
produktiivsuse ja kvaliteedi ning kulutuste tasemed kapitaalmahutustele ja tööjõule.
Klimaatilist suhtelise eelise puudumist saab kompenseerida kõrgema produktiivsusega
58
või riikliku sekkumisega turu kaitse ja ületoodangu eksportimisel vastavate toetuste
raames. Kuna maailmas on surve liikuda üha enam liberaalse ja moonutamata
vabakubanduse suunas, peavad riigid, kellel puudub tootmise suhteline eelis, vastavad
eelised leidma või tootmisest loobuma. Tootmisest loobumisel tuleb arvestada, et
ratsionaalse sotsiaalhoolekande ja kultuurilise identiteedi säilitamise kulud
maaregioonides ei kujuneks suuremaks kui vastavas ulatuses põllumajandustegevuse
toetamine. Seega on primaarne tõsta põllumajandustootmise efektiivsust ja
produktiivsust.
2.2. Piimandus Eestis
2.2.1. PiimatootmineEesti piimatoodang moodustas 2000.aastal 0,13% maailma 487 miljoni tonnisest
kogutoodangust ning 0,53% Euroopa Liidu 121 miljoni tonnisest piimatoodangust. Eesti
annab 19,5%, Läti 27,5 ning Leedu 53% Baltikumi piimatoodangust /110, lk. 49; autori
arvutused/.
Piimatootmine ühe elaniku kohta on Eestis suhteliselt kõrge ligi 437 kg/elaniku kohta.
Euroopa Liidu keskmine on 300 kg. Meid edestavad ainult sellised EL riigid nagu
Holland, Iirimaa ja Taani. Leedu ja Läti vastavad näitajad on 477 kg ja 326 kg. Tšehhis
266 kg. Poola kui üks arvestavamaid tegijaid Euroopas toodab ca 313 kg elaniku kohta.
Šveitsis on piimatoodang elaniku kohta samuti päris kõrge, 538 kg. Iirimaal on antud
näitaja Euroopa Liidu kõrgeim 1425 kg. Uus-Meremaal on piimatoodang elaniku kohta
aga maailma kõrgeim – 3316 kg. /90, lk 178-209/.
Eestis toodeti 2000.aastal 629 663 tonni piima, mis on ligi 42% vähem kui 1991.aastal
ning jääb 52% võrra alla Eesti rekordaastale 1987 /119/. Eesti tarbis
Põllumajandusministeeriumi kaubandusbüroo andmetel 2000.aastal 422 700 tonnist
piimast valmistatud tooteid, millest omakorda 51 000 tonni oli imporditud tootetele
tootmiseks kulunud piim (ekvivalentne piim). Seega ligi 41% kohalikust toodetavast
piimast on eesti piimatööstused sunnitud ekspordima ehk toodetakse 69,4 % üle oma
sisetarbimise.
59
Eesti viimase kümnendi (1990-2000) piimatootmist iseloomustab oluline piimatootmise
langus (42%), piimakarja vähenemine (54%), keskmise väljalüpsi mõõdukas kasv
(11%) ning lehmade koondumine suurtesse karjadesse (86% lehmadest on üle 50
pealistes karjades). Alates 2000.aastast on piimatootmise mahtude ja
piimakarja vähenemine peatunud ning pisut kasvanud /119; autori arvutused/.
Suur piimatoodangu langus ning loomade vähenemine aastail 1992 - 2000 oli tingitud
mitmesugustest välistest sündmustest, nagu üleminek turumajandusele, üleliiduliste
piimasaaduste kogumisfondide kadumine, suurmajandite likvideerimine, uute
eksportturgude raske leidmine, piimatootmise amortiseeritus ja vähene efektiivsus ning
piimatootmise sisendite oluline kallinemine (söödad, kütus, elekter, väetised jpt.).
Tootmine oli üles ehitatud odavate sisenditega ebaefektiivsele ning tööjõumahukale
masstootmisele. Sisendite kallinedes muutus antud tootmine kahjulikuks.
Tootmiskorralduse ja tehnika vahetamiseks aga puudus piisav finantsvõimendus
investeerimiseks ja raha laenamiseks. Sisenemine Vene turule muutus raskemaks ja
mujale müümiseks ei olnud Eesti piimatööstuste toodangu kvaliteet piisaval tasemel.
Keskmine aastane väljalüps oli 2000 aastal Eestis tõusnud 4 622 kg lehma kohta, mis
ületab 11% 1987. aasta näitaja, mil oli piimatootmise tippaeg. Ometigi on see ligi 22%
vähem kui Euroopa Liidu keskmine, mis oli 2000.aastal 5 920 kg/lehma kohta aastas
/119; 110, lk. 48-49, autori arvutused/.
Eesti lehmadest 86% asuvad karjades, milles on üle 50 looma, mis peaks tagama
suhteliselt hea efektiivsuse ja võimaluse mastaabisäästu saavutamiseks piimatootmisel.
Samas oli ettevõtete väljalüps 2000.aastal talude omaga peaaegu võrdne, mis näitab
ettevõtete organisatsioonilisi, juhtimise ning ebaökonoomse majandamise probleeme.
Talud on olnud senini suutlikumad paremini organiseerida lehmapidamist kui
suurfirmad /114, lk. 6/.
Eesti piimandusel on üks oluline eripära, mis turu arengule ja väljavaadetele annavad
alust spekuleerimiseks ning teeb piimanduse tuleviku hindamise raskeks ning
spekulatiivseks. Vaid 65% ettevõtetes ja taludes toodetavast piimast jõuab
kombinaatideni (Euroopa Liidu vastav näitaja on 94,4%), mis tähendab, et 35%
realiseeritakse otse turul või kodumajapidamises. Paljudel ettevõtetel ja talumeestel on
60
oma pisimeiereid, kus toodetakse väikeses koguses võid, jogurteid, kohupiima ning
juustu /110, lk.49-51; autori arvutused/.
Eelmainitud turumoonutuse aluseks on olnud piimatööstuste pankrotid, piima
kokkuostuhinna suur kõikumine kombinaatides (vt. joonis 12), pikad maksetähtajad
ning piima kvaliteedi analüüsimise erinevad (ebaadekvaatsed) moodused
kombinaatides, mis viisid selleni, et paljud piimatootjad hakkasid oma piima turgudel
realiseerima sularaha vastu, saades kõrgemat hinda, raha kohe kätte ning analüüse piima
kvaliteedile ei olnud vaja teha. Samuti asutasid osad ettevõtted ja talud väikesi
piimakäitlemise tootmisüksusi, mille toodangut kohalikus vallas, maakonnas või
turgudel realiseeriti. Põhjused nende tekkeks olid samad, mis piima vedamisel otse
turgudele. Antud trendiga ei saanud kaasa minna keskmisest väiksemad farmid ja
suurtootjad, kuna ühtedel ei tasunud ära transport ja töötlemisse investeerimine ning
puudus võimalus ja mõte väikseid koguseid turgudele viia, teistel aga olid kogused liiga
suured turul realiseerimiseks.
Tänaseks on hakanud piimatootjad üha enam piima kombinaatidele tarnima. Põhjuseid
on kaks: a) piimatööstused maksavad stabiilsemalt ja paremat hinda, b) turgudel ei
lubata müüa jahutamata ja pastöriseerimata piima. Kuigi käest-kätte piimamüük toimib
endiselt, on üha enam tootjaid kohustatud oma piimatoodangu ümbertöötlejatele maha
müüma.
Nagu eelpool kirjeldatud on toorpiima realiseerimisviisi muutus farmerite hulgas
enamjaolt tingitud piima kokkuostuhinna kõikumisest, mis on esitatud joonisel 11.
2000. aastal töödeldi piima ligi neljandiku võrra vähem kui enne Venemaa finantskriisi
augustis 1998.aastal. Pärast kriisi ei olnud võimalik sama suurtes kogustes eksportida,
seega vähenesid aasta jooksul tootmiskogused ning tekkis toorpiima ülejääk, mis oli
peamiseks kokkuostuhinna languse põhjuseks.
61
Joonis 15. Toorpiima keskmine kokkuostuhind aastatel 1990 – I kv 2001 /119/.
Toorpiima vähenemine ning kriisi järgne taastumine on tõstnud kokkuostuhinna
praeguseks Eesti piimaliidu andmetel 3,21 kroonile/kg. Selline seis on
karjakasvatajatele hea, kuna Eesti suuremates farmides, arvestades kõiki kulusid
tavatehnikale ja karja pidevale uuendamisele, on keskmised kulud toorpiima tootmiseks
keskmiselt 2,75 krooni/kg, mis võimaldab peaaegu 15% kasumimarginaali (arvutused
on tehtud Lisas nr. 2, arve kinnitavad ka Lacto Agro Grupi ja teiste Eesti suurfarmide –
Jõgisoo , Kurisoo, Käravete, Mägise, Oja ja Roosna – andmed).
Sektori varasemate aastate madala tulutaseme tõttu on keskmine brutopalk
põllumajanduses oluliselt madalam Eesti keskmisest brutopalgast, kuigi sektorisiseselt
see võrreldes eelmise aastaga tõusis. 2000.aasta IV kvartalis oli põllumajanduses ja
jahinduses hõivatud elanikkonna keskmine sissetulek Statistikaameti andmetel 3021
krooni kuus ehk keskmiselt 17,5 krooni tunnis. Viimane on tinginud ka suure osa
oskustööjõu lahkumise sektorist viimastel aastatel.
Ettevõtete investeeringud põhivarasse suurenesid 2000.aastal võrreldes 1999.aastaga
peaaegu kaks korda. Siiski tehti investeeringuid põllumajandusse SKP suhtes 2,5 korda
vähem kui riigi teistes majandusharudes keskmiselt ja 3,5 korda vähem kui Eesti
põllumajandusettevõtete sarnase struktuuriga riikides /79, lk.44-46/.
62
Riiklikud toetused põllumajandustootjatele
Autor käsitleb toetusi tootja, mitte tootmisharu keskselt, kuna erinevad toetuse liigid
omavad kas otsest või kaudset mõju tootmisharudele. Nii näiteks piimalehmatoetus
mõjutab piimatootmist otseselt, teraviljatoetus kaudselt läbi odavama jõusööda.
2000.aasta riigieelarves oli põllumajandustootjate ja maaelu toetamiseks erinevate
programmide ja toetuste kogusummas eraldatud 478,8 mln krooni, sealhulgas riiklikeks
otsetoetusteks eraldati vastavalt 236,44 miljonit krooni. Arvestades 01.jaanuar 2000
kasutamata jääki ning 2000.aasta riigieelarve muutmise seadust, suurendati seda
summat 240 miljoni kroonini. Vastava summa jagunemine erinevate toetusliikide vahel,
mis kinnitati 22.augustil 2000 põllumajandusministri poolt, on toodud alljärgnevas
tabelis.
Tabel 6
Toetus põllumajandustootjatele 2000. aastal /80, lk.50-51/.
Toetuse liik 1999. a kroonides 2000. a kroonidesPiimalehma riiklik otsetoetus 88 650 000 112 403 230Tera- ja kaunvilja ning rapsi, rüpsi ja seemnelina kasvatamise riiklik otsetoetus 139 300 000 102 182 230
Mahepõllumajanduslikule tootmisviisile ülemineku või mahepõllumajandusliku tootmisviisi riiklik otsetoetus - 3 900 000
Ute ja kitse kasvatamise riiklik otsetoetus 1 970 000 2 095 000Noor- ja lihaveise kasvatamise otsetoetus 6 333 000 -Emise kasvatamise otsetoetus 2 955 000 -Sertifitseeritud seemnekartuli kasvatamise riiklik otsetoetus - 500 000Sertifitseeritud heinaseemne kasvatamise riiklik otsetoetus - 1 500 000Põllumajandusmaa lupjamise riiklik otsetoetus 17 200 000 14 800 000Nõuandetoetus 1 540 000 1 540 000Põllumajanduskindlustustoetus 600 000 594 000Eesti maakarja tõugu lehma kasvatamise riiklik otsetoetus - 500 000KOKKU 258 548 000 240 014 460
Otseselt ja kaudselt on enim toetatud tootmisharu piimatootmine. Piimatootmist
toetatakse otseselt läbi piimalehmatoetuse, mis jaotatakse ära Eesti Jõudluskontrolli
keskuses arvel olevate lehmade vahel. Võttes siiski aluseks Eesti 2000.aasta
piimatoodangu 629 663 tonni, saab Eesti piimatootja riiklikku otsetoetust keskmiselt
0,18 EEK/kg. Piimalehmatoetust said 2000.aastal 102524 lehma ehk 78,3% Eesti
piimakarjast (ülejäänud ei vastanud toetuse saamise nõuetele või ei ole arvel Eesti
Jõudluskontrolli keskuses) /114, lk.6/. Keskmise väljalüpsi alusel (4622 kg/lehma
63
kohta) saame toetuseks 0,24 EEK/kg, mis ei ole oluliselt väiksem, kui EL-is makstav
otsetoetus 0,27 EEK/kg. Peamine erinevus EL-iga on aga see, et Euroliit toetab iga
toodetud kilogrammi konstantse summaga, Eesti aga kogu piimatootmist mingi
summaga, mis jaotatakse ära lehmade vahel. EL toetab produktiivsust ehk
majanduslikku efektiivsust, pakkudes farmerile võimalust saada tulemustele vastavat
toetust, Eesti aga lehmade arvukust ehk sisendite kogust, mis ei taga farmerite
motiveeritust saavutada paremat tootlikkust lehma kohta vaid maksimaalset lehmade
arvu saavutamist. Sama kommentaar kehtib ka tera- ja kaunvilja, rapsi, rüpsi ja
seemnelina tootmise toetuse kohta, mida jagatakse hektarikeskselt, mitte aga
saagikusest lähtuvalt.
Autori arvates loob riik sellist toetussüsteemi rakendades ebavõrdsust, kuna need
tootjad, kellel on parem tootlikus või saagikus on pidanud tegema rohkem
investeeringuid uutesse tehnoloogiatesse, teadmistesse ja tehnikasse. Toetusi saavad nad
samas proportsioonis kui teisedki. Seega riiklik toetussüsteem ei motiveeri ja ei taga
parematele majandamistulemustele, efektiivsuse ja produktiivsuse kasvule orienteeritud,
arenemisvõimelise ja innovaatilise tootja majandustegevuse jätkusuutlikust ning pärsib
põllumajandustootmise arengut.
Eesti piimatootmise situatsioonimuutujadKokkuvõtvalt saab välja tuua kohaliku piimatootmise positiivsed ja negatiivsed
situatsioonimuutujad, mis enim mõjutavad valdkonna arengut ja strateegiate valikut.
Eesti piimatootmise positiivsed muutujad ja eelised /30, lk.65-73; autori täiendused/:
1) Eestis puudub kuni EL-iga liitumiseni tootmisvõimsust reguleeriv kvoodisüsteem,
mis piiraks arengut;
2) odav maaressurss;
3) Eestis rajaneb piimatootmine eeskätt odavatele rohusöötadele, mille kasvatamist ja
varumist saab efektiivsemaks muuta;
4) Eesti piimakari on hea geneetilise potentsiaaliga. Tõuaretussüsteem võimaldab karja
aretusväärtust tõsta;
5) Eestis on 86% lehmadest rohkem kui 50 lehmaga karjades, s.t. karjade suurus ja
struktuur on parem kui Euroopa Liidus (autori andmetel 35 looma).
6) Eestis on piimatootmise kulud madalamad kui Euroopa Liidus (vt. Lisa 2);
64
7) ligemale pool söödateraviljast toodetakse tootmisüksustes, kus on üle 100 hektari
põllumaad.
Eesti piimatootmise negatiivsed muutujad ja puudused /30, lk. 66-67; autori täiendused/:
1. Klimaatilise suhtelise eelise puudumine.
2. Suur toodangu (25-40%) kõikumine sõltuvalt aastaajast.
3. Avatus ja sellest tulenev sõltuvus maailma piimaturul toimuvast.
4. Valdav EL-i keskkonna-, veterinaar-, hügieeni- ja fütosanitaarnõuetega
mittevastavus. Vastavusse viimiseks suurte investeeringute tegemise vajadus.
5. Madal produktiivsus.
6. Halb kvaliteet. Vaid hinnanguliselt pool toodetavast piimast vastab EL-i nõuetele
(vt. Lisa 3).
7. Kõrgem omahind kui maailma keskmine ja juhtivate eksportivate riikide –
Austraalia ja Uus-Meremaa kokkuostu hind.
8. Ebamajanduslikult ja ebaõiglaselt üles ehitatud riiklike toetuste süsteem.
9. Vananenud ja ebaökonoomsed masinad ning seadmed. Põllumajandusministeeriumi
andmetel on tegelik investeeringute tase aastatel 1995-1999 olnud väga madal,
kattes eksperthinnangute järgi vaid 1/3 taastootmiseks vajalikust
investeeringumahust. Antud situatsiooni peegeldab alljärgnev joonis.
Joonis 12. Põllutöömasinate (traktorid ja kombainid) vanus aastaks 2003 /30, lk.66/.
10. Vajadustest oluliselt väiksem investeerimine viimase kümne aasta jooksul. Eestis
tehakse investeeringuid põllumajandusse 2,5 korda vähem kui keskmiselt teistes
65
1,30%
6,50%
26,60%
65,60%
0,00%
10,00%
20,00%
30,00%
40,00%
50,00%
60,00%
70,00%
Kuni 3 aastat 4 - 8 aastat 9 - 15 aastat üle 15 aasta
harudes ning 3,5 korda vähem kui EL-i liikmesmaad investeerivad oma
põllumajandusse.
11. Suur kapitalikulu, mis tuleneb suurematest intressikuludest ja väiksematest
otsetoetustest investeeringutele ja kapitalimahutustele kui Euroopas. Eesti
põllumajandustootja on oluliselt vähem investeerinud kui Euroopa keskmine
ettevõte, ometi moodustab kohalik kapitalikulu juba käesoleval hetkel suurema
osatähtsuse kogukuludest kui näiteks Iirimaal ja Saksamaal. EL-iga liitumine vaid
süvendab seda tendentsi (vt. Lisa 2).
12. Tööjõukulukas ja –mahukas tootmine ehk madal tööviljakus ja ebaefektiivsus.
Oluliseks põhjuseks vähene investeerimine tootmise ja loomapidamise
kaasajastamisesse ning automatiseerimisse.
13. Madal keskmine palk, mis on sundinud lahkuma aktiivse, oskusteavet ning
kogemusi omava ja kvalifitseeritud tööjõu.
14. 21,7% karjast ei ole riikliku järelvalve all (seega ei saa ka toetusi ning ei vasta ELi
nõuetele) ja 35% toodetavast piimast ei jõua kombinaatidesse.
2.2.2. Eesti piimatöötlemine.
Toiduainetööstus annab ligikaudu 3% Eesti sisemajanduse koguproduktist ja 5%
koguekspordist. Sektoris töötab stabiilselt umbes 3% hõivatutest Eestis.
Toiduainetööstus on jätkuvalt üks olulisem tööstusharu Eesti töötlevas tööstuses, mille
toodang moodustab kogu tööstustoodangust 25% ja tööhõive üle 20% kogu töötlevas
tööstuses hõivatutest. Toiduainetööstuse tootmismahust oli 2000.aastal piimatööstuse
osakaal 28% /80, lk.57-58/.
Eesti piimatööstused on viimase viie aasta jooksul läbi teinud märkimisväärse arengu.
Konjunktuuriinstituudi 2000.aasta maikuine vaatlus näitas, et importjogurti osakaal
kaupluste jogurtimüügi rahalises käibes on langenud 20%-ni. 1996.aastal oli impordi
osa 49%, 1994.aastal koguni 64%. Importjäätise osakaal jäätisemüügi käibes oli
2000.aasta mais 15%, 1996.aastal 42% ja 1994.aastal tervelt 81%. Impordi vähenemise
peapõhjus on kohalike ettevõtete sortimendi laienemine. Kui 1994.aastal oli saada 1-2
sorti kodumaist jäätist ja jogurtit, siis praegu saab Konjunktuuriinstituudi vaatlusesse
võetud kauplustes valida keskmiselt 30 sordi jogurti ja ligi 50 sordi jäätise vahel.
66
Tallinna suurtes supermarketites on valik veelgi suurem. Importtoodangu sortiment on
võrreldes viie aasta taguse ajaga samuti laienenud - küll mitte viimasel paaril aastal -
kuid jääb erinevalt 1990. aastate keskpaigast Eesti toodete omale kindlalt alla /99/.
Piimatoodete siseturuvajadus on võimalik katta täielikult kodumaise piimatoodanguga,
kuid avatud turumajanduse tingimustes moodustab importoodete osakaal Eesti
siseturumahus umbes 15-18%. Seda võib pidada piisavaks määraks kaubavaliku
rikastamisel ja väliskonkurentsi “heaks” mõjuks kodumaisele tootmisele /21/.
Vaatamata piimatööstuste pingutustele uute toote sortimentide laiendamisel on Eesti
siseturu maht ikkagi väike ja aeglase kasvutempoga. Piimatööstuse toodangumahu
suurendamise eelduseks on ekspordimahu kasv. See tagab elujõulise arengu kogu
sektorile, alates toorpiimatootjast ning lõpetades lõpp-produktide valmistajatega /25/.
Eestis oli 2000.aasta lõpul Veterinaar- ja Toiduameti andmetel 44 piimatöötlejat, neist
suure võimsusega 27 ja väikese võimsusega 17. Võrreldes 1999.aastaga on lisandunud 3
ettevõtet. Ettevõtted jaotatakse võimsuste järgi vastavalt sellele, kas võimsused
võimaldavad aastas ümber töödelda üle või alla 2 mln liitri toorpiima /80, lk.62/.
Struktuurimuutusi toiduainetööstuses mõjutavad turukonjunktuur ja hügieeninõuete
täitmiseks tehtavad investeeringud. Suuremat kontsentreerumist peaks põhjustama
toiduseaduse lõplik jõustumine 1.jaanuarist 2002, mille alusel kõik piimatöötlejad Eestis
peavad vastama uutele, karmimatele (ELi nõuetega vastavatele) hügieeni ja
tootmisnõuetele. Tõenäoliselt ei ole nõutavad investeeringud jõukohased kõigile
ettevõtetele, mistõttu on ette näha piimatööstuse ettevõtete arvu olulist vähenemist.
2000.aastal toodeti piimatooteid kokku 2 446 miljoni krooni väärtuses, mis moodustas
28% toiduainete tööstuse tootmismahust. Sama näitaja on ka müüdud toodangu puhul..
Töötajate osakaal piimatööstuses moodustab töötlevas tööstuses hõivatutest vaid 3,9%,
müügi osakaal aga 7%. Seega on piimatööstuses tööjõuressursi kasutamine üle
keskmise hea /103/.
67
Tootlikkuse näitajad tööviljakuses realiseerimise netokäibe alusel on piimatööstuses
võrreldes teistega ühed parimad, jäädes alla ainult jookide tootmisele ning kemikaalide
ja keemiatoodete toomisele. Vastavaid näitajaid toiduainetööstuses kajastab joonis 13.
Joonis 13. Tööviljakus realiseerimise netokäibe alusel aastal 2000 /103/.
Joonisel 13 on näha, et piimatööstus ja jookide tööstus edestab tööviljakuse osas
oluliselt teisi toiduaine tööstuse allharusid. Samas, kui jälgida tööviljakuse näitajaid
lisandväärtuse alusel, siis on piimatööstuse tase kogu töötlevas tööstuses ja isegi
toiduainetööstuses alla keskmise. Põhjus on liiga väikeses lisandväärtuse osakaalus, mis
moodustas 2000.aastal realiseerimise netokäibest ainult 6,6% Vastavad arvandmed on
esitatud joonisel 14.
Joonis 14. Lisandväärtus netokäibest 2000.aastal /103/.
68
0 200 400 600 800 1000 1200
lihatööstus
kalatööstus
piimatööstus
tangainetetööstus
valmissööda tootmine
pagaritööstus
jookide tootmine
tuhat krooni
0,0% 5,0% 10,0% 15,0% 20,0% 25,0% 30,0%
Töötlev tööstus
Toiduainetööstus
lihatööstus
kalatööstus
piimatööstus
tangainetetööstus
v almissööda tootmine
pagaritööstus
jookide tootmine
Keskmine brutopalk piimatööstuses on püsinud viimase kahe aasta jooksul samal
tasemel ning oli 2000.aasta II kvartalis 5114 krooni ületades 100 krooniga kogu riigi
keskmist palka töötleva tööstuse keskmisest palgast. Piimatööstuses on palgad siiski ligi
poole võrra madalamad kui jookide tootmises /103/.
Toorpiima toodeti 2000.aastal 629 663 tonni, mis on 0,4% rohkem kui 1999.aastal.
Piimatöötlemisettevõtted ostsid samal ajal kokku 408 700 tonni piima, mis on 3,5%
rohkem kui 1999.aastal. Suurema osa (82%) toorpiimast ostsid kokku 8 ettevõtet.
Joonis 15. Eesti toorpiima kokkuost /80, lk.63; autori andmed/.
Eeltoodud joonise võib võtta aluseks ka turuosade jaotamisel, kuna ekspordile ja
siseturule toodetavate piimatoodete müügi osas on raske turuosasid hinnata.
2000.aasta kokkuostetud piimast oli 83% kõrgema sordi piim ning 15% esimese sordi
piim. Piima rasvasus oli keskmiselt 3,9% /80, lk.64/. Kuna Eestis kehtivad kuni
2002.aasta alguseni EL-iga erinevad piimakvaliteedi standardid, siis oluline oleks
peatuda ka piima vastavusel EL-i tingimustele (vt. Lisa 3). Eesti Põllumajandusülikooli
Loomakasvatusinstituudi poolt 2000.aastal tehtud piima kvaliteedi analüüsimist
sisaldanud lõpparuanne andis mõtlemapanevad tulemused. Nimelt, analüüsiti uurimise
käigus kolme piimatöötlemisettevõtte poolt varutud piima kvaliteeti, milles jõuti
tulemusteni, et ainuüksi bakterite üldarvu alusel vastas I tööstuses kokkuostetav piim
69
89,70% ulatuses ELi nõuetele, II tööstuses vastavalt 44,8% ja III tööstuses 53,9%. Kuna
lisaks bakterite üldarvule analüüsitakse ka mitmeid muid tegureid (somaatiliste rakkude
arv, piima külmumistäpp, kolibakterite sisaldus jne.) olid tulemused veelgi halvemad.
/EPMÜ, lk.13-14./ Kvaliteetse piima tootmine on aga kriitilise tähtsusega Euroopa
Liiduga liitumisel tegevuse jätkamiseks. 2002.aasta 1.jaanuarist on inimtoiduks lubatud
kasutada vaid kõrgema sordi piima, mille kriteeriumid vastavad EL-is kehtivatele
toorpiima nõuetele (vt.Lisa 3). Nõutele mittevastava piima tootmine ja töötlemine võib
viia nii tootmise kui töötlemise sulgemiseni.
Piimatoodete struktuur 2000.aasta kolme kvartali jooksul on esitatud järgneval joonisel.
Joonis 16. Toodetud piimatoodete struktuur rahalises väljenduses 2000.aastal (%) /80,
lk.66/.
2000.aasta I kvartalis algas piimatööstuses peale Vene kriisi järgset madalseisu
majanduslik tõus. 9 kuuga tõusis toodang võrreldes eelmise aastaga 20%. Tootmise ja
realisatsiooni suurenemist on soodustanud peamiselt ekspordi kasv. 2000.aasta teisel
poolel paranesid ekspordivõimalused Euroopa Liitu ja ekspordi kogumaksumuseks
kujunes 9 kuuga 480 miljonit krooni. Ekspordi osatähtsus kogumüügis oli 2000.aasta 9
kuu jooksul 26,3%, (aastatel 1995-1997 oli ekspordi osatähtsus ~ 40%). Piimatöötlemis-
ettevõtete tegevus andis 2000.aasta 9 kuuga kokku 45 miljonit krooni kasumit, mis on
üle poole võrra vähem, kui eelmise aastal samal perioodil, mil kasum ulatus 107 miljoni
kroonini. Kasumi vähenemise põhjuseks võib pidada tootmismahtude vähenemist ja
tooraine märgatavat hinnatõusu 2000.aastal. Võrreldes 1999.aastaga väljus toorpiima
kokkuostu hind viimase 6 aasta kõige madalamast seisust ja tõusis ligi 1 krooni võrra
kilogrammi kohta ehk 44,7% - 1,88 kroonilt/kg tasemele 2,72 krooni/kg. 2001.aasta I
70
Täispiima tooted31%
Pulbrid, jäätis jm.10%
Juust14%
Või36%
Pastöriseeritud piim9%
poolaasta seisuga oli piima hind tõusnud 3,21 kroonini kilogrammilt ehk veel 18,0%.
Kokku on piima hind võrreldes 1999.aasta keksmisega tõusnud 2001 aasta keskpaigaks
ligi 70,7% /80, lk.65-69; autori arvutused/.
Eesti piimatööstuste kuludest moodustab tooraine märgatava osa kuludest. Tooraine
osatähtsus tootmiskuludes oli 2000.aasta I kvartalis 66%, 1999.aasta samal ajal 64%, II
kvartalis oli see vastavalt 68% ja 63%. Kütuse ja energia osatähtsus on langenud 5,3%-
lt 3,8%-le (investeeringute tõttu). Teenuste osa on tõusnud 7,6%-lt 14,6%-le. Kulutused
tööjõule on tootmiskulude struktuuris pidevalt vähenenud. 1999.aasta I kvartalis kulutati
tööjõule 15,6% tootmiskuludest, 2000.aasta III kvartalis ainult 9,7% (investeeringud
automatiseerimisse ja uutesse tehnoloogiatesse). Eesti Statistikaameti andmeil
moodustavad muutuvkulud ligi 80% ettevõtete netokäibest /103; 80, lk.68-69/.
Piimatööstustel on käesoleval ajal probleemiks suured tootmisvõimsuste ülejäägid, mis
suurendavad püsikulusid ning vähendavad seega käiberentaablust. Seoses EL
ekspordikvootide suuremisega ning väliskapitali juurdevooluga, mis on suurendanud
müügitransiiti Euroopa ettevõtete vahendusel, on märgata väikest trendi paremuse
poole. Piimatööstustes oli 1999.aastal tootmisvõimsuste koormatus toorpiima
ümbertöötlemisel suveperioodil 72% ja talveperioodil ainult 49%. Erinevatest
tehnoloogilistest liinidest olid piimatööstuses paremini koormatud jäätise (84,6%
tootmisliinide koormatus), juustude (80,6%), pulbrite (75,4%) ja võisegude (67%)
tootmisliinid ning vähem hapupiimatoodete (41%) ning piima ja rõõsa koore
tootmisliinid (35%). (Ibid., lk. 61). Erinevate toodete lõikes olid võimsused koormatud
järgmiselt (vt joonis 16) /80, lk.73/.
71
Joonis 16. Piimatoodete tootmisvõimsuste koormatus (%) /80, lk.63/.
Uuringust selgus, et rohkem on kontsentreerunud pulbrite, jäätise ja kodujuustu
tootmine. Enam koormatud on võimsused, mis toodavad eksporditooteid (juust, pulbrid,
või). Vähem koormatud on peamiselt koduturule toodetavate toodete võimsused nagu
joogipiim, hapupiimajoogid, hapukoor ning kohupiimatooted. Neid tooteid toodetakse
ligikaudu 30% ettevõtetes. Majanduslikust aspektist peaks tootmise efektiivsuse ja
kulude kokkuhoiu eesmärgil tootmises toimuma spetsialiserumine ning
kontsentreerumine suurettevõtetesse. Spetsialiseerumine oleks tagatud ka
tehnoloogiliselt, kuna paljudel ettevõtetel on erinevate toodete valmistamiseks moodne
tootmistehnoloogia, mille võimsused on hetkel alakoormatud. Väikeettevõtete
võimaluseks jääb spetsialiseerumine mingi niššitoote valmistamisele.
Eesti piimatöötlejate konsentratsioon on küllalt väike – neli suuremat ettevõtete annavad
vaid 38% tööstusharu netokäibest. Näiteks teiste toiduainetetööstuse harude
kontsentratsioonid on: õlletootmine 93%, lihatööstus 70%, leivatööstus 65%,
kalatööstus 61%.
Eestis on piimatööstuseid võrreldes Euroopa Liidu liikmesriikidega riigi ja elanikkonna
kohta selgelt liiga palju. Piimatööstuse konsolideerumine on mujal maailmas pidevalt
toimunud juba 20 aastat. Väiketootmiselt minnakse üle suurtootmisele. Muidugi, alati
72
0%10%20%30%40%50%60%70%80%90%
Piim
, koo
r
Hap
upiim
ajoo
gid
Hap
ukoo
r
Koh
upiim
Kod
ujuu
st
Jogu
rt
Või,
võis
egud
Juus
t
Jäät
is
Piim
apul
brid
on tegijaid, kes soovivad jääda spetsiifiliseks ning tegutseda kindlal niššil. Tabel 20
kirjeldabki piimatööstuse koondumist erinevates riikides.
Tabel 7
Piimatööstuse kontsentreerumine erinevates riikides /35, lk. 4-9/
Riik Piima kokkuostjate ettevõtete arv
Toodetud piim tehase kohta (‘000 tonni)
1983 1997 1983 1997Kanada 250 171 15,2 26,4Prantsusmaa 1570 734 4,3 46,4Saksamaa 528 256 10,5 28,3Iirimaa 51 39 10,7 17,8Holland 42 21 29,0 68,1Poola 361 420 - -USA 435 226 19,3 40,8
Tabelist 20. on näha, et aastate vältel on piima kokkuostvate ettevõtete arv pidevalt
vähenenud. Samas on tõusnud toodetud piima hulk ühe tehase kohta. Viimane on
toimunud ettevõtete likvideerimiste ja ühinemiste arvel.
Piimatoodete kohalik tarbimine
1999.aastal tarbis eestlane keskmiselt 276 kilogrammi piimatooteid ning tarbimine ei
ole viimastel aastatel oluliselt muutunud /93/. Samas on antud näitaja on 25% vähem,
kui meditsiiniekspertide poolt kehtestatud vajalik norm nõuab (370 kg piimaekvivalenti
aastas), mis tähendab, et kasvuruumi jätkub. Viimast kinnitavad ka järgnevad andmed,
kus näiteks keskmine ameeriklane sööb aastas 20 liitrit jäätist, soomlane 14 ja eestlane
kõigest 6 liitrit. Eestlase muutmine soomlase tasemel jäätisesööjaks aga ei sõltu üksnes
jäätisevalmistajatest, vaid eestlaste ostujõu kasvust /99/.
Piimatoodete eksportPiimatööstuse 2000.aasta eksport moodustas kogu Eesti töötleva tööstuse ekspordist
3,7%. Toiduainetööstuses on piimatoodete ekspordi osakaal 29%. Kokku eksporditi
2000.aastal 687 miljoni krooni eest piimatooteid ehk rahalises väärtuses 28%
piimatööstuste kogukäivest /80, lk.66-67/. Lugejal võib siinkohal tekkida küsimus,
kuidas on võimalik, et 65% piima kogutoodangu kokkuostu korral ja 41%
kogutoodangu ekspordi juures saab eksport moodustada vaid 28% piimatööstuste
kogukäibest. Vastus on lihtne. Siseturule toodetavate valmistoodete omahind on
oluliselt kõrgem pakendi, tootmiskulude ja abimaterjalide pealt, kui ekspordiks
73
toodetavatel masspooltoodetel. Näiteks ühe liitrine Tetra pakend maksab sama palju kui
25 kg eksportpulbri paberkott. Viimast kinnitab ka Rapla Dairy näide, kus paralleelselt
ekspordiga siseturule müügil moodustas piim 60% kogukuludest, ainult ekspordile
spetsialiseerudes oleks tulemus olnud 75%.
Eesti toodangu peamised eksportturud olid 2000.aastal Euroopa Liit, Läti ja Leedu ning
Venemaa. Eesti olulisimaks ekspordipartneriks peale 1999.aastal alanud Vene kriisi on
viimase kahe aasta jooksul kujunenud Euroopa Liit, kelle osakaal viimase aastaga on
tõusnud 55%-ni. Venemaa osakaal ekspordist on vähenenud ligi poole võrra.
Välismüügi osakaal Euroopa Liitu tõusis, kuna Euroopa Liidu Komisjon otsustas tõsta
piimasaaduste sisseveokvoote EL-i kandidaatriikidele (vt. joonis 17).
Joonis 17. Piimatoodete ekspordi struktuur riikide lõikes rahalises vääringus: jaanuar-
juuli aastatel 1999 ja 2000 /21/.
Lisaks EL-i osakaalu suurenemisega tuleb positiivse trendina märkida ka seni
ebatraditsionaalsete riikide – Iraagi ja Tai – lisandumist ekspordisihtkohtadena. Oluline
on see, et Eesti tööstused on saavutanud mainitud riikide usalduse otsese ekspordi
teostamiseks antud regiooni ilma vahendajate abita.
74
14,8%8,1%
6,5%
15,9%
8,9%
22,2%
13,2%
33,3%
55,4%
5,7%
3,2% 4,3%4,4%4,1%
0%
10%
20%
30%
40%
50%
60%
70%
80%
90%
100%
1999.a; 393.3 mln.kr 2000.a; 372,1 mln.kr
Euroopa Liit
Läti
Venemaa
Ukraina
Jaapan
Tai
Leedu
Iraak
Teised
Joonis 18 kahjuks ei illustreeri, kui palju Euroopa Liitu saadutud toodangust jõudis EL-i
siseturule turule ja kui palju läks reeksporti. EL-i siseturule sai eksportida vaid eraldatud
kvoodi ulatuses. Esitatud andmete puudulik esitus peitub selles, et ekspordi statistikat
koostatakse Eesti Tolliameti poolt, kus fikseeritakse kaubasaadetise sihtjaam. Algselt
sihtjaamana riik võib osutuda ainult transiitmaaks. Euroopa Liidu ettevõtted täidavad
enamuses aga vahendusülesandeid. Eesti ettevõtjad ei oma piisavaid mahtusid ning
kindlust eksportida otse riikidesse, kus EL-i vahendajatel (trader) on aastakümnete
pikkused kogemused. Samuti on pea võimatu avada Alzeeria panga akreditiivi
avaliseerimisega Eesti pangas. Alzeeria ostjale usaldada 100-500 tonnist kaubasaadetist
krediiti on aga Eesti ettevõttele liiga riskantne. Euroliidu suurematel vahendajatel on
antud kaubavahetuse normaalseks toimimiseks oma esindused antud riikides, toimivad
maade vahelised kaubandussuhted vabakaubanduslepingute raames (mis Eestil
(piimatooteid importivate) Araabia maade ja Aafrika riikidega puuduvad). Mainitud
regioonide pankasid ja nende regioonidega tehinguid finantseerivad ka Euroopa
suurimad pangad. Seega on suur osa potensiaalseid välisturge Eesti piimatööstustele
suhteliselt suletud ja võõrad, mistõttu peame kasutama vahendajaid, kellele läheb valdav
osa lisandvärtusest.
EL on kehtestanud liituvatele kanditaatriikidele piimatoodete sisseveokvoodid, millega
EL reguleerib antud riikidest imporditavate piimatoodete koguseid. 2000.aasta 1.juulist
suurendas Euroopa Liit Eesti suhtes piimasaaduste sisseveokvoote oluliselt. Täpsem
piimatoodete sisseveokvootide jaotus Ida-Euroopa riikide vahel on ära toodud tabelis 8.
Tabel 8
Ida-Euroopa riikide piimatoodete ekspordikvoodid ja iga-aastased juurdekasvud
Euroopa Liitu alates 2000. aastast /119/
Riik Piimapulber Või Juust Jogurt KoorKvoot ja kasv Kvoot ja kasv Kvoot ja kasv Kvoot ja kasv Kvoot ja kasv
Poola 10 000 1 000 6 000 600 9 000 900 - - - -Tšehhi 2 875 - 1 250 - 5 100 765 - - - -
Slovakkia 1 500 - 750 - 2 200 330 - - - -Ungari 375 40 - - 3 500 350 - - - -
Rumeenia - - - - 2 000 200 - - - -Bulgaaria - - - - 5 500 300 - - - -
Eesti 10 000 3 000 3 000 900 2 700 810 300 90 1 200 360Läti 4 250 400 1 875 190 3 000 300 - - - -
Leedu 5 300 500 1 750 175 6 000 600 - - - -Sloveenia 1 300 - - - 390 - 650 - - -
75
Tabeli 8 andmete põhjal võib öelda, et Eesti on saanud kanditaatriikidest oluliselt
paremad tingimused. Võrdluseks võiks tuua Ungari, kus on 3 korda rohkem lehmi kui
Eestis, piimapulbri kvoot aga 26,7 korda väiksem. Kui EL-i poolt eraldatud kvoote ning
kvoodi igaastast kasvu võrrelda piima toodangu ja lehmade arvu suhtega, siis ületavad
kõik Eestile antud kvoodid oluliselt teisi Ida-Euroopa riike. Eesti ei ole kehtestanud
Euroopa Liidule kvoote piimatoodete sisseveoks. Küll on seda teinud mitmed teised
kandidaatriigid.
Esmapilgul tundub, et vastav Euroopa Liidu otsus lubada importida oma siseturule
suurendab Eesti piimatootjate ja töötlejate kasumeid ning parandab töötlejate
konkurentsivõimet ja majanduslikku jätkusuutlikust EL-iga liitumise eel (kõrgemad
hinnad, rikkam tarbija). Paraku see nii ei ole.
Ida – Euroopa ettevõttel ei ole lubatud piimasaadusi ise Euroopa Liitu importida.
Sissevedu toimub ainult läbi vahendajate ehk trader’ite, kes saavad Euroopa Komisjoni
korraldusega vastava impordilitsentsi. EL-i peakorteris jagatakse sisseveokvoote Ida-
Euroopale küll riikide kaupa, kuid sisseveoluba ehk impordilitsents antud riigist jaotub
impordist huvitatud vahendajate vahel vastavalt tegevusajale. Seega, kes on oma
vahendustegevust alustanud hiljuti saab loa tunduvalt väiksemale sisseveokogusele.
Ilma ei jää keegi, millega üritatakse säilitada omavahelist konkurentsi. Eesmärgiga
saada sisseveoluba võimalikult suurele kogusele, esitavad vahendajad taotlusi koos
paljude tütar- ja sidusettevõtetega. Samuti koos lepingupartneritega teistelt
tegevusaladelt, kes on nõustunud antud kvoodilitsentsid kättesaamisel ära müüma.
Mainitud tegevusest tingituna on teoreetiline võimalus, et Eesti toodangu ostab ära vaid
paar vahendajat (ka üks on teoreetiliselt võimalik), kelle käes on impordilitsents
kõikidele sisseveokvoodis äramärgitud piimasaadustele. Eesti tööstused satuvad turule,
kus hinna määrab mõni ostja või ostjad, kelle vahel on võimalikud hinnakokkulepped,
kartell või muu tegevus, mis ei võimalda tõsta Eesti piimatööstustel väljamüügihindu.
Samuti ei ole välistatud tulude vähenemine. Samas saavad vahendajad lõviosa (autori
kogemusel hinnanguliselt 80%) kasumist, skeemiga, kus kandittatriigi tööstusele
pakutakse pisut odavamat hinda kui maailmaturu hind. Marginal pakutava hinna ja EL-i
siseturul kehtivate hindade vahel jääb vahendajate tasku. Erinevatel hinnangutel on see
200 – 300 miljonit krooni aastas Eesti piimaekspordi kohta Euroopa Liitu.
76
EL on ka piiranud vahendajaks olemist, mille staatust saab omada vaid Euroopa Liidu
liikmesriigis registreeritud ning seal vähemalt kaks aastat tegutsenud ettevõte, kelle
aktsiapakist üle poole kuulub Liitu kuuluvate riikide kodanikele. Samuti peab ettevõte
enne impordilitsentsi taotlemist olema importinud EL-i vähemalt ühe korra mingit
kaupa, mille puhul olid ära makstud kõik nõutud tollimaksud..
Eesti piimandusettevõtete jaoks on praeguseks EL-i jaemüügiturg sisuliselt suletud,
kuna ekspordikvoodid on eraldatud vaid pooltoodetele mitte valmistoodetele (v.a.
juust), toodangut saab müüa vaid vahendajate kaudu, puudub vastav tehnoloogia,
mahud on liiga väikesed ja kvaliteet on ebastabiilne. Liitu eksporti piiravad ka muud
kaudsed takistused. Näiteks Baltikumis suurt populaarsust omavaid kohukesi Euroliitu
eksportida ei saa, kuna Eestil puudub sisseveokvoot šokolaadile, millega enamus
kohukesi on glasuuritud. Kõik Eesti kombinaadid toodavad täna EL-i turule toorainet –
juustu sulatatud juustu tehastele, lõssi- ja piimapulbrit ning võid kondiitritele,
pagaritööstustele ja piimatoodete kombinaatidele (jogurti, kohupiima, juustu jne.
tootjatele).
Senised ekspordistrateegiad ja vead turundustegevuses
Eesti piimandus on koos tarbijaga läbinud viimasel kümnendil rea arengufaase, kuid
jääb siiski oma arengus maha arenenud turgude (nt. Euroopa Liidu turg) turundusele,
kus tarbijate ootused ja käitumine ning nende mõjutamiseks kasutatavad vahendid
erinevad meie omadest. Eesti piimatoodete ekspordis saab välja tuua järgmised
indikaatorid senis(t)est ekspordistrateegia(te)st /3; 27; 41; 43; 44; 84; 85; 93; 105; 108;
autori jaotus/:
- ekspordistrateegia lühiajalisus või puudumine;
- tihe konkurents sihtriigi turul ning Eesti ettevõtete madal konkurentsivõime
välisturgudel;
- puudulik tootearendus;
- vananenud seadmed, toodangu madal kvaliteet ning raskused sertifitseerimisel
sihtriigis;
- raskused hinna- ja kommunikatsioonipoliitika kujundamisel;
- raskused toote valikul ja positsioneerimisel;
- kvalifitseeritud tööjõu nappus;
- vähene investeerimisvõime ja väiksed tootmisvõimsused.
77
Nimetatud probleemid on selgunud eksportööride seas läbi viidud uurimuste põhjal ning
need on leidnud rohkesti kajastamist ka perioodikas. Töö autor ongi allikatena
kasutanud Saar Polli poolt läbi viidud uuringut, selle teemalisi artikleid ja oma
igapäevaste ametialaste kohustuste täitmisel välja tulnud probleeme.
Eelneva põhjal julgen väita, et eksportimine on sageli olnud justkui juhuslik tegevus,
mitte läbimõeldud ja sihipärane. Puudub korralik turundusplaan, kus oleks
üksikasjalikult kirjas tegevuskava. Suur enamus ettevõtteid müüb välisturul kvaliteedilt
ja disainilt sama toodet mis koduturul või siis kohandab seda minimaalselt ümber.
Sellisel viisil võib ajutiselt küll turunišše täita, kuid pikem püsimajäämine on
kahtlane /3, lk. 47/.
Kõik Eesti piimatööstused on Maailma mastaabis väikeettevõtted. Paljudel neil puudub
kindel strateegia mitte niivõrd soovimatusest seda teha, vaid pigem piiratud
käibevahendite tõttu, tingituna oskuste puudumisest ja informatsiooni vähesusest. Raha
seab sageli ka piirid ekspordialasele koolitusele, konsultantide kaasamisele ja
ekspordijuhi töölevõtmisele. Uuele turule sisenemisel selle turu eripära arvestava
ekspordistrateegia puudumisel ei saa edu olla pikaajaline.
Konkurentsivõime hindamiseks on mitmeid võimalusi, nagu näiteks kasumitootlus,
efektiivsuse suhtarvud jms. Janno Reiljan on kasutanud konkurentsivõime
iseloomustamiseks ekspordi osa SKP-s ja toodete müügivõimet välisturul ehk
ekspordivõimet /87, lk.6-12/. Tulenevalt piimatoodete ekspordi osakaalu vähenemisest
SKP-s, võib hinata Eesti piimatööstuste konkurentsivõime taset ja arengut nii sise- kui
välisturgudel murettekitavaks. Siiani on Eesti ekspordi konkurentsieeliseks olnud
suhteliselt odav tööjōud ja tugevasti allahinnatud valuuta. Konkurentsieeliseid on
viimastel aastatel vähendanud ka siseturu kõrge inflatsioon. Viimane on olnud kiirem
ekspordi-hinnaindeksi kasvust /88, lk. 36/.
Konkurentsivõime langust põhjustab ka kõrge tooraine maksumus ja madal efektiivsus.
Kui mõned aastad tagasi kompenseeriti madal efektiivsus odava tööjõu arvel, siis
viimase pidev kallinemine sunnib mõtlema muudele võimalustele /42/. Seetõttu muutub
järjest olulisemaks toodangu kvaliteedi parandamine, tootearendus, suurema
lisaväärtuse andmine ja turundustegevus tarbijale lähenemisel.
78
Tulenevalt eelnevast võibki üheks turundusalaseks veaks pidada odavatele hindadele
tuginevat konkurentsieelise rajamist (osalemine ainult hinnakonkurentsis). Kahjuks
tööjõu hind kasvab pidevalt ning selline konkurentsieelis pole püsiv.
Toetudes eelnevale, julgen öelda, et tänapäeval pikemaajalises rahvusvahelises
konkurentsis püsimine seisneb alama taseme madalamates kuludes (tooraine) ning
oskuslikus turundustegevuses.
Tingituna väikesest kasumist puuduvad Eesti piimatööstustel võimalused
innovatsiooniks ning tarbijaga tugeva suhte loomiseks vajaliku kaubamärgi
ülesehitamiseks. Võib öelda, et Eesti piimanduse üheks peamiseks arengueesmärgiks
konkurentsivõime tõstmisel peab saama kohalikul teadus- ja arendustöö tulemusel
baseeruva madalaid tootmiskulusid, kõrget produktiivsust, stabiilset kvaliteeti ja kõrget
lisandväärtust võimldavate toodete arendus.
Tulenevalt paljudest teguritest, mis mõjutavad tarbijate käitumist, väärtustavad
erinevate riikide tarbijad sageli erinevaid omadusi. Toote all mõistetakse mingit
omaduste kogumit ning järelikult tarbija ostab toote omadustega kaasnevat kasu ja
rahuldust. Toote müügil on oluline, et toote funktsionaalsus ja omadused vastaksid
võimalikult täpselt eksportturu ostjate harjumustele ja soovidele /105, lk. 69/.
Mõjutamaks ostjat tegema positiivset ostuotsust, peab toode näima ostjale just sellisena,
nagu ta seda soovib. Samuti peab toode funktsioneerima sellisel viisil, nagu ostja seda
vajab. Lisaks sellele peavad ostjad oluliseks toodetega kaasnevaid lisaväärtusi ning
ostuprotsessi lihtsust ja mugavust. Sobiva omaduse valik eeldab tarbijate põhjalikku
uurimist. Paljudele Eesti piimatööstused aga pakuvad erinevate turgude puhul ühesugust
hinnapoliitikat ja toodete nomenklatuuri. Viimane on tingitud suures osas pooltoodete,
mitte lõpptarbijale suunatud toodete tootmisega ja eksportimisega.
Paljud Eesti ettevõtted ei ole rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelised tingituna
toodete madalast kvaliteedist. Viimane aga tuleneb halvast tooraine kvaliteedist.
Tänapäeva arenenud turgudel peetakse kvaliteetset toodet iseenesest mõistetavaks.
Võitjaks osutuvadki rahvusvahelisel turul need, kelle toode on kvaliteetne, pakub
rohkem lisakasusid ja rahuldab tarbija vajadusi kõige paremini. Samuti võimaldab
79
nendele omadustele vastav toode küsida kõrgemat hinda. Kuna puuduvad vahendid
kvaliteedi tõstmiseks, siis tuleb see kompenseerida madalama hinnaga. Rahalised
vahendid seavad piirid ka toote või ettevõtte kui kaubamärgi loomisele (tugev
kaubamärk eeldab iseenesest mõistetavalt head kvaliteeti).
Euroopa Liidu turule eksportimisel on paljudele ettevõtetele probleemiks standarditele
mittevastavus. Välisturgudele eksportimisel tuleb järgida kehtestatud nõudeid, mis on
ekspordipoliitikas tihti kujunenud ka siseturu kaitse meetoditeks. Kuna Eesti eksport on
praegu ja tõenäoliselt ka tulevikus valdavalt orienteeritud Euroopa Liitu, peavad Eesti
Vabariigi standardid, kvaliteedi juhtimise süsteemid, sertifitseerimine, akrediteerimine
ja üldse kogu tööstuspoliitika paratamatult lähtuma Euroopa Liidu vastavatest
dokumentidest.
Euroopa Liidus, mille liikmeks ka Eesti soovib saada, on välja töötatud tuhandeid
standardeid (tuntuim ISO standard), eeskirju, tingimusi, norme jne., mille täitmist
nõutakse ning millest kinnipidamist ka hoolikalt jälgitakse. Euroopa Liidus kehtivatele
normidele peavad vastama nii tooted ise kui nende valmistamise olud.
Kvaliteedisertifikaadi olemasolu firmas suurendab tema usaldusväärsust partnerite
silmis. Euroopa Liidu siseturgu reguleeriva normatiivse reeglistiku ja tavade järgimist
võimaldava infrastruktuuri kiire arendamine on kaubanduse tehniliste barjääride
vähendamise seisukohalt Eestile väga tähtis /83, lk. 20/.
Eksporttoodangu konkurentsivõime tagamisel on oluline osa kõrgelt kvalifitseeritud
tööjõul. Kiired muutused majanduses on aga kaasa toonud struktuurse tööpuuduse, mis
viitab tööjõu oskuste mittevastavusele tänase tööjõu vajadustele. Rahvusvahelise tööjõu
kvalifikatsiooni tunnustamise eeldus on läbipaistev, riigisiseselt tunnustatav ja
rahvusvaheliselt võrreldav kvalifikatsiooni tõendamise ja kutseomistamise süsteem, mis
Eesti piimanduses praktiliselt puudub. Seega on pikaajalise majanduskasvu
saavutamiseks määrav nii töötajate kvalifikatsioonisüsteemi loomine kui ka tööalase
ettevalmistuse (kutsekeskhariduse, -kõrghariduse) vastavusse viimine uuenenud
nõudmistega /83, lk. 19/. Stuktuurse tööjõupuuduse sügav probleem piirab ka suurimas
osas Euroturule minekut. Nimelt 30% eksportivatest ettevõtjatest on pidanud just tööjõu
puudust tööstuse arengut ja EL-i ekspordi suurendamist enim takistavaks probleemiks
/120/.
80
Eesti piimatööstustele on iseloomulik ka see. Et tulenevalt firmade väiksusest (enamus
meie ettevõtteid on maailma mastaabis mikroettevõtted) ja väikestest
tootmisvõimsustest, ei suudeta sageli välisturul, kus käib aktiivne firmade liitumine,
konkureerida väga väikeste koguste tõttu. Näiteks, Saksa piimatoodete turul on Eesti
tootjatel võimatu jõuda supermarketiteni, sest nad ei suuda garanteerida nõutavat kogust
ning teenindust. Kohalikud varustajad sihtturul on tihti aga huvitatud korraga suurtes
kogustes kaupade kokkuostmisest. Autori arvates võiksid meie väikeettevõtted kasutada
teatud juhtudel ühist eksporti, sest ühiselt välisturule sisenemisel on kogused suuremad
ning ühiste turundusmeetmete rakendamise efektiivsus on suurem kui igaühe omaette
näilisel tegutsemisel.
Täiendavalt eelnevalt toodud probleemidele vajab eraldi nimetamist veel ekspordi
tugisüsteemi puudulikkus. Eduka majandusarengu eeldus on ettevõtete ekspordivõime
suurendamine. Noor ja arenev ettevõtlus ei suuda ainult omal jõul siseneda
rahvusvahelisele turule, kus on ees kogenud välismaised firmad. Rahvusvahelises
kaubanduses on tavapärane, et kõik riigid toetavad oma eksportööre ning selle tarbeks
on loodud spetsiaalne seadusandlus ning tugisüsteemid. Tugiorganisatsioonide ülesanne
on toetada ettevõtteid neis tegevustes, kus ettevõtjal üksinda tegutsemine majanduslikult
võimalik või kasulik ei ole /85/.
Eelnev probleemide käsitlus annab alust arvata, et tulenevalt käibevahendite nappusest,
vähestest kogemustest, puudulikust informatsioonist välisturgude, konkurentide ja
tarbijate kohta jne., on paljud ettevõtted teinud turundusvigu, mida Töö autori arvates
võib jaotada järgmiselt:
1. Ebaselged turunduseesmärgid.
2. Ebaõige sihtgruppide määratlemine, mille peamiseks põhjuseks võib pidada
puudulikku informatsiooni.
3. Puudulik turundustegevuse mõõtmine.
4. Püütakse täita juhuslikke turunišše ning ei mõelda pikaajalisest perspektiivist
lähtuvalt.
5. Eksportturule (turgudele) sisenemine täpselt samade toodete ja hinnakujundusega.
6. Osalemine ainult hinnakonkurentsis - kasutatakse peamiselt odavaid hindu ning
sageli kulupõhist hinnastrateegiat (ka turul, kus domineerivad nõudluspõhised
hinnad).
81
7. Tagasiside puudulikkus klientidelt – sellest tulenevalt vähene lisaväärtuste
pakkumine ning kliendisuhete alahindamine.
8. Puudulik turunduskommunikatsioon ja kaubamärk.
9. Kõikidel eksportturgudel üldjoontes ühesuguse turundusstrateegia kasutamine -
püütakse rakendada samu meetmeid mis koduturulgi, arvestamata turu arengutaset
ning turule vastavat tarbijate käitumist. Turundusstrateegia kavandamisel on aga
oluline mõista millises arengustaadiumis on turg, sest erinevate arenguetappide
puhul tuleb tarbijale lähenemiseks ning tema mõjutamiseks rakendada erinevaid
turundusvahendeid. Noore, kiiresti kasvava turu puhul rakendatakse teistsuguseid
turundusmeetmeid kui stagneeruva ja kahaneva turu puhul.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et senini enamasti pooltoodete tehinguturunduse
põhimõtetest lähtuvad Eesti piimatöösturid peavad pikaajalise jätkusuutliku tegevuse
tagamiseks üha enam silmas pidama kõrgema lisandväärtusega lõpptarbijale suunatud
toodete tootmisele üleminemist ja sealjuures arvestama tänapäeva turunduse
suundumusi, püüdes pakkuda klientidele võimalikult rohkem lisaväärtusi, püüdes luua
nendega pikaajalised suhted (tugev kaubamärgi suhe tarbijaga) ning kasutades selleks
õigesti erinevate kommunikatsioonivahendite abi. Kuna tehnoloogia avatus on
vähendanud hinna-, jaotuse- ja tootealaseid konkurentsieeliseid, siis saab
diferentseerivaks faktoriks olla kaubamärgi suhe tarbijaga. Kaubamärki võib mõista kui
illusiooni tarbija teadvuses, mille tootja on loonud enda ja oma toodete kohta erinevaid
kommunikatsioonivahendeid kasutades /47/. Selle saavutamiseks peavad piima-
tööstused kaasama piimatootjad, ekspordi tugiorganisatsioonid, riigi, teadlased ja
uurimisautused ning välisnõustajad.
Eesti piimatöötlemise ja ekspordi situatsioonimuutujadKokkuvõtvalt saab välja tuua kohaliku piimatöötlemise ja ekspordi positiivsed ja
negatiivsed situatsioonimuutujad, mis enim mõjutavad valdkonna arengut ja strateegiate
valikut.
Eesti piimatöötlemise ning ekspordi positiivsed muutujad ja eelised /autori jaotus/:
1) piimtöötlemine on Eestis üks juhtivaid ja arenenumaid toiduainetööstuse valdkondi;
2) piimatööstused on viimase viie aasta jooksul läbi teinud märkimisväärse arengu,
mille raames 7 tööstust on suutnud viia ennast Euroopa Liidu nõuetega vastavusse;
82
3) piimatööstustesse on investeeritud oluliselt rohkem kui piimatootmisesse.
Kaasajastatud on seadmeid, hooneid ja tehnoloogiat;
4) piimatöötlemine on kõrge tootlikkusega võrreldes teiste tootmisharudega;
5) palgad on suhteliselt madalad ning tööjõukulu osakaal on kulustruktuuris pidevalt
vähenenud;
6) toodangu ekspordi sihtturud on diversifitseeritud;
7) oluliselt paremad kvoodid ELi ekspordiks kui teistel kandidaatriikidel.
8) Eesti hea maine piimatoodete tootmisel.
Eesti piimatöötlemise ning ekspordi negatiivsed muutujad ja puudused /autori jaotus/:
1. Avatus ja sõltuvus maailmaturul toimuvast.
2. Suhteliselt kõrge piima kokkuostuhind.
3. Halb kulustruktuur – tooraine moodustab 60-70% tootmiskuludest, muutuvkulud
moodustavad ligi 80% netokäibest.
4. Madal lisandväärtus.
5. Piimakäitlejaid on liiga palju. Tootmise kontsentratsioon ja spetsialiseerumine võiks
olla oluliselt kõrgemad.
6. Tootmisvõimsuste hooajaline ja madal koormatus.
7. Siseturg on liiga kitsas. Napp ostujõud.
8. Kvootidega piiratud ja kvoodihaldusega kitsendatud eksport Euroopa Liitu, mis ei
võimalda toota lõpptarbijale ja sunnib tootma pooltoodet. Antud ekspordisüsteem
ELi annab hinnanguliselt vaid 20% võimalikust lisandväärtusest.
9. Madala lisandväärtusega pooltoodete tootmine ekspordiks.
10. Ekspordistrateegiate puudumine või lühiajalisus.
11. Puudulik tootearendus ja turundustegevus.
12. Osalemine peamiselt hinnakonkurentsis, seda nii sise- kui välisturul.
13. Riiklike eksporditoetuste puudumine ja madal tugiorganisatsioonide toetus.
14. Eksportturgude vähene tundmine.
15. Ekspordiks tootmise ebapiisavad mahud ühe töötleja kohta.
16. Vaid 65% toodetavast piimast jõuab kombinaatidesse (EL-i vastav näitaja on 95%).
17. Kokkuostetava piima halb kvaliteet (vt. Lisa 3).
83
2.2.3. Eesti piimanduse valmisolek liitumiseks Euroopa Liiduga
Eesti võtnud selge kursi Euroopa Liidu liikmeks saada. Liitumise hetkeks või
läbirääkimiste tulemusel saavutatavate üleminekuperioodide lõpuks tuleb Eesti
piimandus viia vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. Antud nõuded sisaldavad vajadust
mahukate investeeringute tegemiseks, mida Eesti piimatootjatel ja -töötlejatel tuleb teha
enne Euroliidu liikmestaatust, seega avatud ja liberaalse riigina maailmamajanduse
konkurentsi tingimustes. Seega tuleb Eestil leida strateegiad piimanduse senises mahus
säilitamiseks ja mainitud nõuetega vastavusse viimiseks paralleelselt. Alljärgnevalt
analüüsib autor ELi laienemise üksikasju piimanduse ja põllumajanduse
majanduspoliitiliselt seisukohalt vaadatuna.
1993.aasta juunis otsustas Euroopa Liidu Nõukogu oma kopenhaageni kohtumisel, et
Kesk- ja Ida-Euroopa assotsieerunud riigid võivad saada liidu täisliikmeteks, kui nad
vastavad järgmistele kriteeriumitele:
- stabiilne demokraatia;
- toimiv turumajandus;
- suutlikkus võtta endale kõik Euroopa Liidu täisliikme kohustused.
1995.aasta 28.novembril esitas Eesti Vabariigi valitsus avalduse saamaks Euroopa Liidu
täisliikmeks, millele EL vastas 1999.aasta 31.märtsil otsusega alustada
liitumisläbirääkimisi Eestiga. Sama otsusega alustati läbirääkimisi lisaks Eestile ka
Küprose, Ungari, Poola, Tsehhi, ja Sloveeniaga. 2000.aasta veebruaris liitusid ELi
täisliikmeks saamise läbirääkimisprotsessi veel Rumeenia, Slovakkia, Läti, Leedu,
Bulgaaria ja Malta. Türgi sai kandidaatriigi staatuse. Seega 12 riiki soovivad saada ELi
liikmeks. Miks peaks EL soovima neid riike oma rüppe?
Prantsuse riikliku plaanikomitee arvutuste kohaselt on laienemine kasulik nii Lääne- kui
Ida-Euroopale. Lääne-Euroopale läheb see maksma 0,25% sisemajanduse
kogutoodangust, kuid selle kulu katab ära turu laienemisega kaasnev majanduskasv.
Laienemine tõstaks praeguste liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangut. Laienemise
järel liiguks kapital kõigepealt uutesse liikmesriikidesse, sest nende arenguvõimalused
on esialgu suuremad. Uute liikmesmaade majanduskasv ja ostuvõime suurenemine
84
võimaldab vanadel liikmesmaadel sinna rohkem müüa ja selle läbi ka oma
majanduskasvu kiirendada /30, lk.54/.
Antud plaanikomitee arvutused näitavad, et kavandatud laienemine suurendaks
vastastikust kaubavahetust 15-20%. Praeguste liikmesmaade ettevõtjad tõenäoliselt
paigutavad osa tootmisest kõrgete tootmiskuludega piirkondadest uutesse
liikmesriikidesse, kus palga ja muud kulud on madalamad. Kõige enam saaksid ühtse
turu laienemisest sellise teooria alusel tulu Saksamaa, Austria, Soome ja Rootsi, kes
juba praegu on Kesk- ja Ida-Euroopa ning Baltikumiga tihedais majandussidemeis /30,
lk.54/.
Kuid nii lihtne see protsess ei ole. Euroopa Liidu laienemine on suur väljakutse, sest
praeguste liikmesmaade 380 miljoni elanikuga liitub veel 110 miljonit ehk rahvaarv
suureneks 29% võrra. Itta laienemine tooks põllumajanduse poolelt kaasa “kohutava”
pärandi, nimelt suureneks haritava maa pindala 50% ehk 138 miljonilt hektarilt 198
miljonile hektarile, lüpsilehmade arv ligikaudu 8 miljoni lehma võrra ehk 38%, 21
miljonilt 29 miljoni lehmani (v.a. Küpros ja Malta). Piimatoodang kasvaks 25% 121
miljonilt tonnilt 150 miljoni tonnini (v.a. Küpros ja Malta) /30, lk.53-57; autori
arvutused/.
ELiga liitumise peamised positiivseid küljed /30, lk.62-73; autori täiendused/:
- põllumajandustootjate tulud suurenevad märgatavalt seoses müügivõimaluste
laienemisega EL-i turule;
- põllumajandustoetused suurenevad, sissetulekud muutuvad stabiilseks ja
garanteerituks;
- ekspordiks avanevad turud, millega EL-il on vabakaubandussuhted ning kuhu hetkel
Eesti tarnib oma saadusi ja produkte kõrgete tollitariifidega (nt. Venemaa);
- suur kapitali juurdevool investeeringutele põllumajanduse efektiivistamiseks ning
tootmisvõimsuste suurendamiseks;
- põllumajandusliku maa väärtuse hüppeline kasv;
- toiduainete ja põllumajandussaaduste kvaliteedi oluline paranemine;
85
Negativsed küljed /30, lk. 62-73; autori täiendused/:
1. Liitumise hetkeni ehk EL-ist saadavate hüvede ja toetuste saamiseni tuleb toota
vastavalt maailma- ja siseturu nõudlusele, samas peavad tootmissisendid vastama
EL-is kehtestatud nõetele ehk vajavad märkimisväärseid investeeringuid nende
nõuete täitmiseks. Liberaalselt toimivale ja avatud majandussüsteemile ei anna
maailmaturg võimalust piima hinda tõsta EL-i tasemele ning piirab investeeringute
tegemiseks vajaliku marginali saavutamist. Paljud EL-i sisenemiseks olulised
investeeringud võivad jääda tegemata raha ja toetuse puudumisel või nappusel.
2. Liitumise hetkel määratakse ära tootmiskvoodid, millest ületootmine tähendab
sanktsioone. Tootmise intensiivistamine saab toimuda vaid efektiivsuse tõusus ja
ressursside vähenemise arvelt (näiteks, kui piimatoodang on limiteeritud, siis
lehmade produktiivsuse kasv saab toimuda teiste lehmade arvelt).
3. Mainitud tootmiskvoodid võivad olla oluliselt madalamad kui Eesti
tootmisvõimalused ja tootmistasemed käesoleval hetkel. Kvoote piiratakse
euronõuetele mittevatsavuse märgi all.
4. Teravilja kasvatamise hääbumine. EL-i sekkumishinnad ja Eesti kokkuostuhinnad
on juba täna võrdsed. Võimalus püsima jääda on ainult suurte ja hea
mullaponiteediga põllumassiivide omanikel.
5. Põllumajanduses hõivatute võimalik vähenemine (hinnanguliselt kuni 33%) ning
sellega kaasnevate sotsiaaltoetuste kasv.
6. Euroopa Liidu positsioon põllumajandussaaduste tootmisel ja ekspordil maailmas
nõrgeneb. Antud mahtude vähenemist või stagneerumist võidaks kompenseerida
liituvate riikide põllumajandustootmise olulise kärpimise arvel.
Pärast liitumist kasvaks kapitali ja oskusteabe juurdevool agraarsektorisse, mille
tulemusel suureneks hüppeliselt tootmise intensiivsus, loomade produktiivsus ja maade
saagikus haritavatel maadel. See tähendaks, et kasvavad ka EL-i põllumajandussaaduste
ülejäägid, mida tuleks eksporditoetustega maailmaturul maha müüa. Näiteks liituvate
riikide lehmade keskmine aastane väljalüps oli 1999 aastal 3625 kg /91, lk. 158; autori
arvutused/ (v.a. Küpros ja Malta) võrreldes 5920 kg Euroopa Liidus.
Kõik liituvad riigid peale Küprose ja Malta toodavad piima üle oma siseturu vajaduste.
Kui 1998. aastal moodustasid Ida-Euroopas toodetud piimatooted maailma piimatoodete
ekspordis erinevatel hinnangutel ligikaudu 10% /ECOLAIT avaldamata andmed/,
86
tähendaks antud ekspordi säilimine EL-ile ainuüksi ekspordisubsiidiumite kasvu 1,75
miljardi Euro ulatuses aastas, ehk 30%st kasvu EL-i eksporditoetuste eelarves /autori
arvutused/.
Ka otsetoetusi ei kannataks EL-i eelarve välja uute liikmete liitumisel. Kesk- ja Ida
Euroopa riikides on põllumajanduses hõivatuid 22,5% kogu tööjõust, EL-is seevastu aga
ainult 5% /30, lk. 55/. Seega, kui spekuleerida, peaks põllumajanduse otsetoetustele
minev eelarve suurenema ligi neli korda, mis teeb 200 miljardit dollarit aastas.
Arvatakse, et otsetoetused Ida-Euroopale tekitaks sotsiaalse mittebalansseerituse Lääne-
Euroopa suhtes, kui ei rakendataks üleminekufaasi /8/.
Juba praegu on paljud liberaalkaubandusega riigid väga skeptilised niinimetatud
multifunktsionaalse “euromudeli” suhtes, mis poliitiliste sõnadega tähendab toetuste
maksmist farmeritele selleks, et maapiirkondades jätkuks elu. Euroopa Liidu poliitikutel
on kasulik subsiidiumide keelustamisega viivitada, kuna see aitaks kaasa EL-i
laienemisele. Topelthinnad võrreldes maailmaga annavad farmeritele Ida-Euroopast
lootust, et liikmestaatusega avaneb neile suur ja rikkaim turg maailmas. Pealegi
loodavad nad rahalistele otsetoetustele /11/.
Seega, autori arvates, võivad suured subsiidiumide lubadused täita ainult esmast
eesmärki. Nimelt, Euroopa Liidu Komisjon sooviks, et maaelanikkonna seas säiliks suur
toetusprotsent EL-i laienemisele seni, kuni kandidaatriikide valitsused jõuavad
liitumiskõnelustega lõpule ja riik on saanud EL-i liikmeks
Eeltoodud järelduse taga peitub autori arvates EL-i üks varjatud eesmärkidest – võtta
uued liikmed vastu sellises põllumajanduse mahus, et nad ei koormaks täiendavalt EL-i
põllumajandustoetuste eelarvet. Kuna EL ei ole Eestile ega ülejäänud 11 kanditaatriigile
kohustuslik vaid vabatahtlik (privileeg, nagu eurooplased seda nimetavad), on ta ka
seadnud liitumiseks raskesti täidetavad ja kapitalimahukad eeltingimused, mille
täitmine, näiteks põllumajanduses, on kogu mahus ebareaalne. Nii on nõutavate
veterinaaria, hügieeni, kvaliteedi, fütosanitaaria ja muude direktiivide, normide jm.
täitmine aeganõudev, kallis ning suuri kapitalimahutusi nõudev. Näiteks, ainuüksi Eesti
piimafarmide viimiseks ELi poolt nõutavale tasemele oleks vaja investeerida aastani
2006 ca 3 miljardit krooni /80, lk.46/, mis teeb Eesti 629 663 tonnise piima
87
aastatoodangu korral järgmise viie aasta jooksul 0,93 krooni investeeringuid toodetava
piimaliitri kohta /autori arvutused/. Piima omahinna selline tõus ei võimaldaks Eestil
enam oma tooteid eksportida. Viimase tagajärjeks oleks põllumajandusele saatuslik
majanduslik kataklüsm.
Siinkohal võiks peatuda veel ühel seosel, nimelt Eestile omane piima tarnimine vaid
65% ulatuses piimatööstusteni on analoogne ka kõigile teistele kandidaatriikidele.
Liituvate riikide keskmine on 63,5% (v.a. Küpros, Malta ja Rumeenia), näiteks Poolas
ainult 54,8% /110, lk.49-50; autori arvutused/. Kuna 36,5% - 5,6% = 30,9% piimast ei
jõua piimatööstusteni (EL-is tarbitakse 5,6% ka oma tarbeks laudas vasikatele
jootmiseks jne.), ei ole enamasti seda piima tootvad lehmad ka arvel
põllumajandusregistrites, statistikaametis, veterinaarkontrollis või muus ametkonnas,
kes jälgib kohalikku piimatootmist (Eesti Jõudluskontrolli keskuses oli 31.detsember
2001 seisuga arvel vaid 78,3% lehmade koguarvust Eestis) /114, lk.6/. Seega antud
piim müüakse käest-kätte, turgudel jm. viisidel, mis annab võimaluse saada sularaha ja
toimeteda maksuvabalt ning seeläbi väljaspool andmebaase ja riiklikku järelvalvet.
Samuti on probleemiks kvaliteet, mida antud piimatootjad ei suuda tagada ning väldivad
ametlikku kvaliteedi kontrolli. Antud piim jääb ilma nii liitumiseelsetest EL-i toetustest
kui ka struktuurifondide toetusrahadest. Teisisõnu on see piim ning selle piima tootjad
määratud likvideerimisele. Eeltoodust võib järeldada, et kandidaatriigid suudaksid
liituda vaid 70% ulatuses senisest tootmismahust. Kui kandidaatriikide lehmade
keskmine piimatoodang aastas (3625 kg) oleks EL-i omaga võrdne (5920 kg/lehmalt
aastas), toodaksid kandidaatriikide 5,6 miljonit looma (70% 8 miljonist lehmast) 33,2
miljonit tonni piima, mis on 4,2 miljonit tonni rohkem kui käesoleva hetke 29 miljonit
tonni. EL-iga liitumisel saavad farmidele osaks väga head majanduslikud tingimused,
kus efektiivsusesse ja produktiivsusesse investeerides on võimalik saavutada EL-i
keskmine tase. EL-i huvi peaks olema, et farme, kes vastavad nõuetele, oleks liitumise
hetkel või üleminekuperioodi lõpuks piisavalt vähe, välistamaks tohutut ületootmist
(näiteks kanditaatriikide kaheksa miljoni looma keksmise väljalüpsi suurenemisel 3625
kg-lt, 5700 kg-ni, suureneks nende toodang 29 miljonilt tonnilt 45,6 tonnini ehk 16,6
miljonit tonni. See kogus oleks 48,8% kogu maailma eksporditoodangust ning
suurendaks ELi eksporti 143,6%!). Seega tuleb EL-il väga täpselt kaaluda kui palju
tootmisressursse saavad toetust ning missugused tootmiskvoodid määratakse
88
kandidaatriikidele. Eeltoodust võib järeldada, et EL-i turule sisenemine võib osutuda
jõukohaseks vaid 2/3-le kandidaatriikide põllumajandustootjatest, kaasa arvatud Eestile.
Töö autor on isiklikult Euroopa Liiduga liitumise poolt ning leiab liitumises palju
positiivset Eesti majandusele tervikuna. Küll aga autor kahtleb ainult positiivsetest
tagajärgedest EL-iga liitumisel Eesti põllumajandusele ja agraarsektorile tervikuna.
Magistritöö esitaja on jõudnud töö vormistamise käigus arusaamani, et EL-iga liitumine
võib tuua Eesti põllumajndusele kaasa nii negatiivset – olulises osas tootmisressursside
likvideerimist ja tootmiskoguste vähenemist – kui ka positiivset – põllumajanduses
hõivatute keskmiste sissetulekute olulist kasvu ning efektiivsuse ja tootlikkuse
märkimisväärset tõusu. Eesti saab ise palju teha, et negatiivset mõju minimeerida,
teadvustades ja analüüsides liitumiseelset olukorda piimanduses tervikuna ning luues
antud analüüsile tuginedes kogu sektorit hõlmav ja toetav liitumiseelne strateegia.
Antud strateegia peab tagama komplektselt kõigi piimanduse valdkondade
(piimatootmine, piimatöötlemine, piimatoodete eksport ja turustamine) ühtlase arengu ja
majandusliku jätkusuutlikuse, eesmärgiga suurendada kohaliku piimanduse
konkurentsivõimet.
Eesti piimanduse valmidus Euroopa Liiduga liitumiseksValmidus EL-iga liitumiseks tähendab eelkõige EL-is kehtivate keskkonnakaitse-,
hügieeni-, veterinaar- ja fütosanitaarnõuetega vastavust.
Üleminekuks EL-is kehtivatele kvaliteetse piima ja piimatoodete tootmise nõuetele on
Eestis lähiaastatel võetud vastu mitmeid seadusi, määrusi, eeskirju ja muid
normatiivakte, millega reguleeritakse Eesti piimandust karmistuvate nõuetega
vastavusse viimisel. Neist olulisimad on 2000.aasta 1.jaanuarist kehtima hakanud
“Hügieeninõuete eeskiri toorpiima tootmisel piimafarmides” ning “Piima ja
piimapõhiste toodete hügieeninõuete eeskiri”. Kõikidel antud seadustest tulenevatel EL-
i liitumisega seotud üksikasjadel autor ei peatu, vaid toob välja peamised valdkonnad
ning olulisimad aspektid, mis suurimal määral takistavad või mõjutavad liitumise
perspektiive piimanduses /autori jaotus/:
89
1. Piima kvaliteet ei vasta märkimisväärses osas ELi nõuetele (vt. Lisa 3).
2. Kehtiv riiklik piimaanalüüside võtmise süsteem ei taga piimakvaliteedi adekvaatset
ja ELi nõuetele vastavat mõõtmist.
3. Liitumisel ELiga tuleb viia põllumajandustootmine vastavusse euronormide ja –
direktiividega, mis nõuab ainuüksi piimafarmidele 3 miljardit krooni investeeringuid
/30, lk.74; 80, lk.46/. See teeb Eesti 4310 krooni investeeringuid aastas lehma kohta
(139200 looma, 3 miljardit krooni, 5 aastat). Seega ainuüksi investeerimiseks peab
juba käesolevast aastast kulutama ühe kg piima tootmisel 0,93 krooni kg toodetava
piima kohta.
4. Liitumiseelsed toetused katavad piimafarmide näitel vaid 25% investeeringute
vajadusest. SAPARD programmi kaudu eraldab Euroopa Liit ja Eesti Vabariik
aastani 2006 põllumajandustootmise (I meede) euronõuetele vastavusse viimiseks
48,41 miljonit Eurot ehk 757,6 miljonit krooni, mis moodustab 25% vajatavatest
investeeringutest /97/.
5. Eelmainitud analüüs annab reaalseks kapitalikuluks 0,93*75% = 0,70 krooni kg
kohta, millele lisandub ka intressikulu. Viimane suurendaks muude tingimuste
samaks jäämisel püsikulude osakaalu 1/3-le kogukuludest ning piima tootmise
omahind oleks senise 2,75 krooni/kg asemel 3,52 krooni/liiter (ühe kg piima
omahind suureneb 0,77 krooni võrra omavahenditest tehtavate investeeringute (0,7
krooni/kg) ja intressikulu (10% aastas = 0,07 krooni/kg) arvel) /autori arvutused
Lisa 2 alusel/.
6. Eesti piimatööstustest on käesolevaks ajaks EL-i nõuetele vastavaks tunnistatud 7
ettevõtet, millel on õigus eksportida oma toodangut Euroopa Liitu: AS Tapila Laeva
Meierei, AS Põlva Piim, AS Rapla Dairy, TÜ E-Piim Põltsamaa Meierei ja Järva-
Jaani Meierei, AS Võru Juust ning AS Rakvere Piim Annikvere jaoskond. Antud
ettevõttetel on piisav tootmisvõimsus, et kogu Eestis toodetav piim ümber töödelda.
Ülejäänud ettevõtted vastavad EL-i nõuetele 20-95% ulatuses. Vastavalt
põllumajandusministri kehtestatud piima ja piimapõhiste toodete hügieeninõuete
eeskirjale peavad kõik piimatöötlemisettevõtted vastama eeskirjas kehtestatud
nõuetele (EL-i nõuded) 1. jaanuariks 2002. Nõuete mittetäitmine tähendab
inimtoiduks toodetavate toodete tegevusloa peatamist või lõpetamist /80, lk.71/.
7. Eesti piimatöötlejate hinnangul vajaksid piimatööstused kõigi olemasolevate
ettevõtete EL-i tingimustega vastavusse viimiseks 191,2 miljonit krooni
investeeringuid, millest 46,3% oleks ettevõtted suutelised katma omavahenditest.
90
Arvestades tööstuste madalat omafinantseerimise taset, kuluks tingimustega
vastavusse viimine ettevõtete hinnangul 2-3 aastat /25/. Piimatööstustes oleks
võõrkapitali vajadus ca 102,7 miljonit krooni. Kuna antud mahus finantseerimise
leidmine või omakapitali arvelt investeeringute tegemine on suhteliselt raske, võib
arvata, et lähemal ajal on paljud ettevõtted tõsise valiku ees – kas likvideeruda või
liituda. Lisaraha hankimisega on kõigil piimatööstustel praegu suured raskused,
kuna Eesti suuremad kommertspangad on piimandustööstustega (Ühinenud
Meiereid ja Tallinna Piimatööstus) “kõrvetada” saanud ning ei taju ja ei oska
hinnata karmistuvate euronõuetega seotud riske.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti piimandus ei vasta tänases tootmismahus
märkimisväärses osas EL-iga liitumiseks esitatud nõutele. Kuigi antud nõuete täitmiseks
on aega kuni liitumise hetkeni või valdkonniti ka liitumisläbirääkimiste käigus
saavutatud üleminekuperioodide lõpuni, tuleb nende täitmiseks kulutada
märkimisväärseid vahendeid, mis muudavad tooraine hinna suurenemise ja senise
väikese lisandväärtuse tingimustes Eesti piimanduse avatud maailmaturul hinna poolest
konkurentsivõimetuks.
Järgnevas osas püüab autor anda omapoolsed strateegiad piimandust mõjutavatele
valdkondadele tegevuseks, mis aitaks saavutada eelmainitud probleemistikule koplektse
lahenduse ning tagaks piimatootmise jätkusuutlikuse ja konkurentsivõime nii EL-iga
liitumise hetkeni kui ka peale seda.
91
3. MEETMED PIIMANDUSE KONKURENTSIVÕIME TÕSTMISEKS.
3.1. Eesti piimanduse konkurentsivõime tõstmise eeldused
Eelneva põhjal võime järeldada, et Eesti piimanduse arengu suurim edufaktor ja
mõjutaja on piimatoodete ekspordi konkurentsivõime välisturgudel. Kuna Eesti toodab
69,4% üle oma sisetarbimise ning EL-iga liitumine surub peale tingimusi, mis võivad
liitumise hetkeks nõuda olulise osa piimatootmise mittevastamist nõuetele ning sellele
järgnevat tegevuse sundlõpetamist, võib teha järelduse, et Eestil on valida
põhimõtteliselt kahe võimaluse vahel:
1) liituda Euroopa Liiduga piimatootmise osas ulatuses, mis katab vaid siseturu
tarbimist (Soome variant – liitumise hetkel tootis piima 114% ulatuses siseturu
tarbimisest) /30, lk.71/;
2) säilitada eksport läbi riikliku piimanduse ning tööstusettevõtte keskse
konkurentsieelise saavutamise teiste kandidaatriikide ees.
Esimene tähendab senise piimatootmise langustrendi jätkumist ning põhjustab ekspordi
olulises osas vähenemise. Tulemuseks on ka osaline siseturu piimatoodete asendumine
importtoodetega. Teine eeldab mitmekülgseid meetmeid ning strateegiate kasutamist
siseturu positsioonide ja ekspordi säilitamiseks.
Eesti avatuse ja liberaalse majanduse tõttu on eksport kogu piimandussektori
konkurentsivõime indikaator. Eesti on senini valdavalt eksportinud hinnatundlikku
pooltoodet, mille edukas müük on suures sõltuvuses piimatootmise ja –töötlemise
kulustruktuurist ja -efektiivsusest. Kuigi Eesti eksportivad piimatööstused vastavad nii
efektiivsuselt kui ka tehnoloogialt maailma tasemele, on kalli tooraine, ebaratsionaalse
tootmisvõimsuste kasutamise ja madalat lisandvärtust andva toote tootmise tingimustes
raske kui mitte võimatu edu saavutada.
92
Antud edu võtmetegurid on alljärgnevad /autori jaotus/:
1) odav ja kvaliteetne toorainebaas;
2) töötlemisvõimsuste ja spetsialiseerituse maksimaalne ära kasutamine;
3) õigete turundusstrateegiate valik
4) riiklike toetussüsteemide täiustamine.
3.1.1. Odav ja kvaliteetne toorainebaas
Vastavalt piimatootmise suhtelise eelise peatükis käsitletule mõjutavad tootmiskulusid
enim loomapidamise oskusteadlik korraldamine, kliima, tööjõukulud ja
kapitalimahutused. Kuna Eestil puudub klimaatiline eelis võrreldes mitmete suurte
eksportivate riikidega (nt. Austraalia ja Uus-Meremaa) ning EL iga liitumisega
kaasnevad suured kapitlimahutused, tuleb lahendusi leida loomade produktiivsuse ja
tööjõukulude muutujatest.
Tööjõukulud Eesti põllumajanduses on ühe tooteühiku kohta ebeefektiivse majandamise
ja madala tööviljakuse tõttu kõrged, samas töötaja keskselt vaadatuna suhteliselt
madalad, jäädes oluliselt alla ka Eesti keskmisele. Lähiaastatel tuleb arvestada
tööjõukulu keskmisest kiirema kasvuga, kuna põllumajanduslik tootmine on suure
füüsilise koormuse ja intensiivne iseloomu, samas väikese palga ja halbade
töötingimuste tõttu põhjustanud oskustööjõu, noorte ja haritute väljavoolu
agraarsektorist. Kogenud ja kvalifitseeritud tööjõu puudus järjest kasvab. Vajaliku
tööjõubaasi säilitamiseks ja oskustööjõu ligimeelitamiseks on kiire ja märgatav
palgatõus lähiajal möödapääsmatu.
Tööjõukulude kasvu peatamine ja palga kasv on võimalik läbi investeeringute. Osa EL-i
liitumisest tulenevate nõuete täitmiseks tehtavatest investeeringutest katavad ka
eelmainitud võimalust. Kriitiline on alustada just nendest investeeringutest, mis
vähendavad kulusid (eriti tööjõukulusid, kuna nende kasv on möödapääsmatu),
parandavad ettevõtte EL-i nõuetele vastavusse viimist ning suurendavad tööviljakust.
Nii on võimalik vähendada omahinna tõusu.
93
Omahinna vähenemine on võimalik saavutada ka õige loomapidamise korraldamisel
produktiivsuse kasvust, kus Eestil on võrreldes EL-i või USA keskmise
produktiivsusega suur kasvupotentsiaal. Mitmete ekspertide arvates omab Eesti
piimakari head tõupotentsiaali ning on võimeline kuni 100% kasvu saavutama /48/.
Eestis leidub nii suuri kui väikseid karju, kus keskmine väljalüps on lehma kohta
märkimisväärselt üle EL keskmise. Hea näide on Eesti suurimaid
põllumajandustootjaid, OÜ Estonia, kelle 1931 lehma keskmine väljalüps 2000.aastal
oli 7114 kg /114, lk. 40/.
Senini on kogu piimakarja produktiivsus olnud suhteliselt madal lehmapidamise
oskusteadliku korraldamise puudumise ja halva söödabaasi (ei ole suudetud investeerida
kvaliteetse sööda tootmisesse) tõttu. Whitelocki mitmeaastase uurimuse kohaselt
mõjutab produktiivsuse kasvu uue lüpsitehnoloogia kasutuselevõtt vaid 6% juhtudest ja
loomade geneetiline baas kuni 25% juhtudest. Ülejäänu sõltub loomapidamise
korraldamisest, kvaliteetsest söödabaasist ja õigetest söödaratsioonidest, loomade
talitamisest ja tööjõu oskustest – ehk “null kulu” investeeringutest /49; 73, lk.3/. Just
nende tootmisvaldkondade oskusteabest on piimatootmises olnud suur puudus.
Et selgitada Eesti mustakirju tõu maksimaalne jõudlusvõime, rajati 1977.aastal
Pärnumaal Piistaojal 10 lehmaga vastav katse. Söödaratsioonis toitainete vahekorra
tasakaalustamise ja söötade kvaliteedi parandamisega surenes järgmisel laktatsioonil /2,
lk.107/:
- piimatoodang iga lehma kohta 3 tonni võrra;
- piima rasvasus suurenes 0,4 protsendipunkti 4,4%-le;
- igalt lehmalt saadi keskmiselt 9714 kg piima;
Mainitud katse teeb unikaalseks asjaolu, et ühe aastaga saavutati 44% juurdekasv
investeeringuid tegemata vaid konkreetset oskusteavet omades. Vastava oskusteabe
sisseostmiseks ja rakendamiseks võiksid töötleja ja temale piima tarnivad piimatootjad
koonduda. Kasu on mõlemapoolne. Suuremad piimakogused ja kvaliteetsem piim
parandavad nii tootja kui ka töötleja majandustulemusi.
Toorpiima kvaliteet määrab lõpp-produkti kvaliteedi ja tootmiskulud. Näiteks, USA-s
müüakse pastöriseeritud joogipiima (mis Eestis saab viie päevase säilivusaja), mille
94
säilivusaeg on 28 päeva /73, lk.26/. 1998. aastal tehtud uuringu kohaselt selgub, et Eesti
tarbija arvestab piimatoodete valikul peamiselt järgmiste omadustega (olulisuse
järjekorras): kvaliteeti, hind, maitse, säilivusaeg, tervislikkus, konservandivaba toode,
vähene rasvasisaldus, tuntud bränd/margitoode, kättesaadavus, pakend,
kommunikatsioon /51, lk.21/. Piima kvaliteet ja säilivusaeg on kriitilise iseloomuga
kõrge piimatarbimise saavutamiseks ja ettevõtte kaubamärkide tuntuse ning nende
suhtes lojaalsuse üles ehitamisel. Samuti on tooraine stabiilne kvaliteet oluline
ekspordil, kus üksikud kvaliteedikõikumised võivad tiheda konkurentsi tingimustes viia
suurte tehingute kaotamiseni.
Lisaks eelmainitule soovitab autor kuluefektiivse tootmise saavutamiseks
põllumajandustootjate ühinemist ja ühendamist. Eesti põllumehele on iseloomulik kõike
ise teha ja antud isetegemiseks ka vajalik tehnika soetada. Paljud kapitalimahukad
investeeringud on rakendatud aga alakoormusega ja ainult lühikese ajavälte jooksul
(kombainid, külvikud, jne.). Autor on seisukohal, et keskmised teineteisega kõrvuti
tegutsevad agraarsektori ettevõtted võiksid ühineda. Ühinemisest oleks võimalik
saavutada oluline sünergia järgmistes punktides:
1. Enamasti puudub omavaheline konkurents toodete müügil. Suuremad kogused
tõstavad ettevõtte olulisust toodete kokkuostjate silmis – võimalik saavutada
suuremat tootlust ja mõjuvõimu.
2. Kapitaalmahutuste efektiivsem rakendamine.
3. Oskustööjõu tööviljakam ja oskusteabe parem rakendamine.
4. Tootmismaa kompaktsem ja ratsionaalsem kasutamine.
5. Tööjõukulude kokkuhoid.
6. Püsikulude kokkuhoid väiksemate administreerimis- ja juhtimiskulude pealt.
7. Väiksem investeerimisvajadus ühe tooteühiku kohta.
8. Suurema kulude mastaabisäästu ja tulude mastaabiefekti saavutamine.
9. Koordineeritum ja konkurentsi välistav tootmismaa kokkuost.
Kahjuks puudub agraarsektoris vajalik arusaam ja teadmine ühinemise läbiviimisest
ning sellega seotud eelistest ja puudustest. Läbiviimist raskendavad ka asjaolud, et
enamus ettevõtteid on suure omanikeringiga ühistud või osaühingud, kus liikmed on ise
samas ettevõttes töötavad. Töökohtade vähenemine ja omandi jagamine teise ettevõtte
omanikega tekitab emotsionaalset laadi vastuseisu. Puuduvad eeskujud ja näiteid antud
95
protsesside positiivsetest tagajärgedest ning osanike tulu kasvust. Vastava funktsiooni
võiks endale võtta riik ning propageerida ja aidata ühinemisprotsessidele kaasa.
3.1.2. töötlemisvõimsuste ja spetsialiseerituse maksimaalne ärakasutamine
Käesoleva töö Eesti piimatööstusi käsitlevas osas märgiti peamiste
piimatöötlemissektori puudustena madalat töötlemisvõimsuste rakendamist ja
spetsialiseeritust, väikest kontsentreeritust, suurt ettevõtete arvu, madalat lisandväärtust
ning kõrget tooraine kokkuostuhinda. Antud probleemistiku üks lahendustest oleks
ettevõtete ühinemine või ühendamine, mille tagajärjel üleliigsed tootmisvõimsused
suletaks. Eelmainitust on pea kõik piimatööstused aru saanud ja leidnud selle ainuõige
olevat jubab Vene kriisi algusest 1999.aastal. Ühinemisest ja üleliigsest
tootmisvõimsusest vabanemise võimalikku sünergiat kajastab alljärgnev loetelu /autori
jaotus/:
- spetsialiseerumine, mille tulemuseks on suurem müügitulu;
- väiksemad tööjõu-, administreerimise- ja juhtimiskulud;
- kapitalimahutuste ratsionaalsem kasutamine;
- suurem lisandväärtus;
- kokkuostuhindade stabiliseerumine ;
- suurem mastaabisääst ja mastaabiefekt;
- rahvusvahelise konkurentsivõime kasv läbi suuremate koguste ja madalamate
tootmiskulude;
Kahjuks ei ole kõrge konkurentsi, omanike erinägemuste ja teineteise usaldamatuse
tingimustes jõutud senini omaalgatuslike lahendusteni ning püütakse majanduslikele
mõjutusvõtetele (kõrgem kokkuostuhind, madalam väljamüügihind, efektiivsus)
tuginedes teineteist pankrotti viia. Tulemuseks on olnud kogu töötlemissektori
konkurentsivõime alanemine, madalam lisandväärtus ja kõrgemad kokkuostuhinnad.
Vabariigi 10 suuremast kombinaadist ei ole viimase 3 aasta jooksul ühtegi suletud.
Tootmisvõimsuste kontsentreerimine ja vähendamine on riigi piimanduse
konkurentsivõime parandamise siesukohalt möödapääsmatu. Ainuüksi käesoleval
96
hetkel, EL-i nõuetele vastavad, 7 ettevõtet suudavad kogu toodetava piima oma
kombinaatides ümber töödelda.
Murrangu antud probleemistikule aitab tuua 1. jaanuarist 2001 jõustunud
üldhügieeninõuded ja alates 1. jaanuarist 2002 jõustuvad erihügieeninõuded. Antud
erinõudeid käsitlev põllumajandusministri määrus sätestab selged tingimused, millistele
peavad piimakäitlejad vastama alates 1.jaanuarist 2002. Nendele nõuetele vastavad
hetkel vaid 7 ettevõtet, kes on tunnustatud ka Euroopa Liidu poolt. Ülejäänud ettevõtted
vastavad nendele nõuetele 20-95% ulatuses. Nõuetele mittevastamine tähendab
toiduainete käitlemise tegevusloa peatamist kuni vastavate nõuete täitmiseni või
tegevusloa lõpetamist /80, lk.71/.
Seega, juhul kui Põllumajandusministeerium koos Eesti Veterinaarametiga järgib
mainitud määrust, saab 2002.aasta olema oluliseks pöördeks eelmainitud probleemide
lahendumisel, mille järel allesjäävad tööstused võiksid kokku leppida järsema
spetsialiseerituse ja kokkuostuhindade sõltuvuse ekspordi konkurentsivõimest lähtuvalt.
Autor pooldab antud protsessi ja loodab pankrottide ja likvideerimiste asemel aset
leidavat ühinemislaine, kus ühendatakse oskusteave, oskustööjõud, investeeringud ning
juhtimine sünergia saamise eesmärgil.
Oluliseks piimanduse edufaktoriks, millele saavad enim kaasa aidata piimatööstused, on
oskusteabe sisseostmine, piimatootjate ühendamisele kaasaaitamine, nende toetamine ja
nõustmine EL-i nõuetga vastavusse viimisel. Selleks on paljud töötlejad loonud
ettevõttes konsulentide osakonna. Antud osakonnad on valdavalt viimase 1-3 aasta
jooksul loodud ning toimivad töötlejakeskselt, kus töötavad enim oskusteavet ja
piimatootmise kogemust omavad spetsialistid. Nende ülesandeks on aidata
kombinaatide piimatarnijaid tootmise edukamal korraldamisel.
Antud töötajate ühendamine ühtse katusorganisatsiooni alla koos parimate piimatootjate
tööliste, katsefarmide oskustööliste, Põllumajandusministeeriumi spetsialistide, Eesti
Põllumajandusülikooli teadlaste, veterinaarjärelvalve ametnike ja välisspetsialistidega
oleks riigile, piimatootjatele ja piimatööstustele suur väljakutse, mille tulemuslikul
käivitamisel saavutataks oskusteabe parem ja koordineeritum rakendamine. Viimane
97
tagaks Eesti piimanduse konkurentsivõime tõstmise eelduste – õiged investeeringud,
produktiivsuse kasv, piima kvaliteet jpt. – kiirema ning ratsionaalsema rakendumise.
3.1.3. Turundusstrateegiate valikuvõimalused
Kuna Eesti toodab 41% oma piimatoodangust ekspordiks, on edukas eksporditegevus
olulisim faktor senise piimatootmise taseme säilitamisel. Seega Eesti piimanduse
arengut mõjutab enim eksport, mis omakorda sõltub kohalike piimatoodete
konkurentsivõimest maailmaturul. Antud konkurentsivõime tase on lahutamatult seotud
oskusliku turundustegevusega.
Turunduse all mõistetakse tänapäeval vastastikku kasulike suhete loomist, säilitamist ja
tugevdamist klientide ja teiste osapooltega kasu saamise eesmärgil, nii et mõlema
osapoole eesmärgid saavutatakse. Kuna füüsiline toode ei ole tänapäeval erinevate
pakkumiste eristumise aluseks, siis on turundusel üha suurem roll tarbijale lisaväärtuste
loomisel. Asjaolu teeb keeruliseks see, et erinevatel turgudel on tarbijate maitsed ning
ootused erinevad. Tarbijate käitumist mõjutavad paljud tegurid, mis erinevad nii riigiti
kui ka ühe riigi sees. Turundaja peab oma tegevuse kavandamisel sellega arvestama.
Samuti peab ta teadma, kuidas mõjutavad tema poolt välja saadetud stiimulid tarbijat.
Tarbijate kiiresti muutuvatele vajadustele reageerimine eeldab nendelt pidevat
tagasisidet, tootearendusega tegelemist ja leidlikkust turundusvahendite valikul.
Enim valmistavad muret Eesti piimatööstustele vähene info välisturgude, sealsete
tarbijate ja konkurentide kohta, rahaliste vahendite ja käibekapitali nappus, madal
lisandväärtus, toote homogeenne valik ja hinnatundlik positsioneerumine, madal
tootearendus, pikaajaliste ja stabiilsete ekspordistrateegiate puudumine, halb hinna- ja
kommunikatsioonipoliitika ning väiksed kogused. Sageli tuleneb üks probleem teisest ja
teine kolmandast ning piiri tõmbamine nende vahele on keeruline.
Alama taseme madalatel kuludel põhinev eelis ei taga kahjuks pikemas perspektiivis
turupositsiooni säilitamist. Lääne-Euroopa müügifirmad võtavad Lääne-Euroopa
firmade toodetega võrdseid Ida-Euroopa firmade tooteid müüki vaid siis, kui neil on
võimalik teenida nende pealt ekstraboonust. See aga väheneb pidevalt seoses tööjõu– ja
98
energiakulude kasvuga /105, lk. 12/. Järelikult tuleks leida muu eelis, et olla välisturul
konkurentsivõimeline ning tuginedes sellele töötada välja strateegia. Uuringud Euroopa
edukate ettevõtete hulgas on näidanud, et pikaajalise edu faktoriteks on selge strateegia,
pidev tootearendus, rahvusvahelised ambitsioonid ja innovaatilised juhtimisstruktuurid /
38, lk.146/.
Konkurentsieelise kujundamine on iga ettevõtte jaoks individuaalne. Vaatamata sellele
tekivad tööstusharuti teatud ühised konkurentsivõimet kujundavad tegurid, mis viivad
ka kogu sektori konkurentsieeliseni. Sõltuvalt turu arengutasemest, tarbijate
teadlikkusest, hoiakutest ja muudest eelmistes peatükkides vaadeldud faktoritest on
eelnevalt nimetatud teguritel erinevatel turgudel erinev rõhuasetus. Näiteks, Eesti
hinnatundlike tarbijate jaoks on oluliseks ostukriteeriumiks hind, Lääne-Euroopa
tarbijad aga hindavad kõrgelt mitmesuguseid tootega kaasnevaid lisaväärtusi.
Arvestades Eesti piimatöötlejate väiksust ja väheseid finantsressursse ei ole nad
suutelised masstootmiseks ja –turustamiseks. Tuginedes esimese peatükis välja toodud
teoreetilistele aspektidele ja teises peatükis kaardistatud maailma piimatarbimise
trendidele, võib Eesti senised eksporditurud jaotada kaheks: stagneeruvad turud –
Euroopa Liit ja Ida-Euroopa – ning piimatarbimise noored ja arenevad turud –
arengumaad, eriti Kesk-Aasia, Kagu-Aasia, kus piimatarbimine on kultuuriliselt
traditsionaalne aga tarbimine seoses madala ostujõuga väike, ja Hiina, kus
toitumisharjumused on läbi tegemas murrangut loomse päritoluga toitude tarbimisele.
Arvestades eeltoodud asjaolu tuleb valida antud turgude jaoks ka sobiv strateegia.
Strateegia stagneeruvatele turgudele ekspordilStagneeruvate turgude jaoks sobiv strateegia leidub fokuseeritud ja diferentseeritud turu
juhtpositsiooni strateegia või fokuseeritud ja diferentseeritud nišistrateegia hulgast.
Tingituna vähestest finantsressurssidest, madalast konkurentsivõimest ja puudulikust
arendustegevusest võib kaks esimest Eesti puhul kohe kõrvale jätta. Kogu turule
orienteerumist (masstootmist, –turustamist ja massikommunikatsiooni) saavad üldjuhul
endale lubada vaid rahvusvahelised suurettevõtted ja korporatsioonid (nt. Coca-Cola,
Procter & Gamble). Järelikult jääb Eesti eksportivatel ettevõtetel üle otsustada kas
diferentseeritud või fokuseeritud nišistrateegia kasuks. Mõlemad strateegiad eeldavad
99
turu segmentimist ning väga põhjalikke sihtrühma uuringuid. Loomulikult tuleb viia
läbi ka põhjalik situatsioonianalüüs.
Fokuseeritud nišistrateegia (teisiti öeldes fokuseeritud madalate kulude strateegia)
eeldab kitsas segmendis tugeva konkurentsipositsiooni saavutamiseks märkimisväärseid
investeeringuid valmistamistehnoloogiasse ning ka tootearendusse, et konkurendid
mööda ei läheks. Kuna tootmise ratsionaliseerimine tõstab tootlikkust ning võimaldab
alandada kulusid, siis on eeldused positsiooni kindlustamiseks head. Paljud
piimatööstused ei ole aga suutelised investeerima suuri summasid tootearendusse ning
seetõttu sobib neile paremini diferentseeritud nišistrateegia (teisiti öeldes fokuseeritud
diferentseerituse strateegia), mille puhul keskendutakse kitsa segmendi tarbijate
spetsiifiliste vajaduste rahuldamisele, pakkudes sellele segmendile konkurentidest
millegi poolest erineva omadusega/väärtusega toodet/teenust. Selle strateegia
kasutamine eeldab tehnoloogilist valmisolekut olemasolevat toodet veidi muuta või
täiendada ning tarbimist toetavat nõustamis- ja teenindustegevust. Diferentseerimise
mõte seisneb enese kliendile väärtuslikuks muutmises pikaajalises perspektiivis.
Seejuures on oluline, et tarbija tajuks lisatud väärtust õigesti. Kui ta seda ei taju, siis
võib põhjus olla puudulikus kommunikatsioonis (nt. sõnum ei ole meeldejääv, usutav).
Lisatud väärtuse tähenduslikumaks, usutavamaks ja meeldejäävamaks tegemisel on
keskne roll tugeva kaubamärgi loomisel /1, lk. 198/, sest viimane lisab tarbijale väärtust
mitmel viisil. Tarbija poolt väärtustatava omaduse lisamise puhul peab ettevõte jälgima
ka, et see oleks konkurentide poolt raskesti kopeeritav, sest vastasel juhul peitub oht
kiireks jäljendamiseks /1, lk. 198, 213/.
Et tarbija spetsiifilisi vajadusi rahuldada, peab tootja olema nendest väga teadlik -
missuguseid omadusi antud sihtrühma tarbijad väärtustavad ning mille eest nad on nõus
rohkem maksma. Kuna enamus meie ettevõtteid konkureerib stagneeruvatel turgudel,
kus turg on küllastunud ja tarbijatel lai valikuvõimalus, tuleb ka kitsas turunišis oma osa
säilitamiseks pidevalt mõelda toodete ümberkohandamisele vastavalt tarbijate
muutuvatele soovidele ning püüda luua pikaajaline kaubamärgisuhe tarbijaga. See
eeldab tarbijakäitumise uurimist ja sobilike stiimulite abil mõjutamist. Kuna tarbijate
käitumist mõjutavad tegurid erinevad nii riigiti kui ka ühe riigi sees, tingituna turunduse
arengust, kultuurilistest erinevustest, majanduslikest tingimustest jms., siis tuleb uurida
missugused on antud sihtrühma hoiakud, motiivid, soovid, hoiakuid kujundavad
100
väärtused, kuidas nad reageerivad nende käitumise mõjutamiseks mõeldud
turundusmeetmetele, kuivõrd nad on rahul olemasolevate toodetega ning millised on
nende ootused.
Stagneeruvate turgude nišistrateegia näide Saksamaale ekspordil
Allikatena on siin kasutatud Eesti Ekspordiagentuuri poolt tellitud Saksa ja Tšehhi kala-
ja piimatööstuse välisturu uuringut, Eesti Piimaliidu poolt koostatud maailma
piimatoodete turu ülevaadet ning Statistisches Bundesamt´i 1999.aasta aruannet.
Saksamaal on EL-i liikmesriikidest kõige suurem SKP inimese kohta (1997.aasta
detsembri andmetel 46 302 marka). Erinevalt Ida-Euroopa ja Venemaa tarbijatest on
Saksamaal tarbija rõhuasetus kõrgema taseme vajaduste rahuldamisel. Seda
peegeldavad vähenevad kulutused toiduainetele ja riietusele ning kasvavad kulutused
enese arendamisele, teabe saamisele. Ka esmaste vajaduste rahuldamisel, erinevalt
madalama sissetulekuga riikidest, muretsetakse traditsioonilise piima ja piimatoodete
asemel kõrgema lisaväärtusega jogurtijooke, juustu, uudseid piimatooteid jms.
Saksa turule piimatoodete eksportimisel tuleb arvestada asjaolu, et 1999.aasta esimesel
poolel tabas EL-i piimaturgu tugev hindade langus tulenevalt Venemaa, Aasia ja
Ladina-Ameerika kriisidest põhjustatud ekspordiraskustest. Eksporditurgude langusega
seoses suurendati EL-i maades eksporditoetusi. See tähendab sinna ekspordist huvitatud
Eesti tootja jaoks oma toodangu hinna allalaskmist. Kahjuks ei ole see võimalik
tingituna kõrgest omahinnast. Järelikult ei ole Eesti tootja Saksa turul
konkurentsivõimeline traditsiooniliste toodetega, sest nendest on turg üleküllastunud
ning piimanduses toimuvate ettevõtete liitumise tulemusena Eesti väikeettevõtted ei
suuda konkurentsi pakkuda. Kuna Saksa turg tervikuna on suur ja Eestis toodetud
kogused selle jaoks väga väikesed, siis tuleb keskenduda kitsale turunišile ning pakkuda
selle niši tarbijatele midagi unikaalset. Loomulikult tuleb arvestada üldiste
suundumustega, nagu näiteks suund pika säilivusajaga (steriliseeritud toodete),
tervislike, väherasvaste, kõrge lisandväärtusega, uudsete piimatoodete tarbimisele. Suurt
tähelepanu tuleb pöörata ka pakendite ohutusele ja keskkonnasõbralikkusele .
Kuna sakslased reisivad palju, siis nad on huvitatud teistest piirkondadest pärit
unikaalsetest toodetest. Järelikult antud turunišši sisenemiseks ja seal püsimiseks on
101
vajalik mõelda välja mõni uudne kohalik juustusort, jogurti- või kohupiimaliik,
piimapulbri segu lastetoiduks vms. Tarbija teadvusesse jõudmisel on keskne roll hästi
toimival turukommunikatsioonil pikaajalise kaubamärgisuhte kujundamisel, oluline roll
on ka klienditoel ning müügijärgsel teenindusel. Tulenevalt laiast tootevalikust ja
nimetatud komponentide efektiivsest toimimisest nimetatakse Saksa turgu ostjate turuks
/47/.
Strateegia noortele ja arenevatele turgudele ekspordilNoortele ja arenevatele turgudele ekspordil leidub õige strateegia varajaste järgijate või
hiliste järgijate strateegiate hulgast. Kuna tootearendusse ja innovatsiooni ei
investeerita, siis eksportööride hulgas üldjuhul pioneere ei ole.
Hiliste järgijate strateegia eeldab kogu turule orienteeritud agressiivsete madalate
hindade kasutamist intensiivse massikommunikatsiooni taustal. Kuna Eesti
piimatootmisel suhteline kulueelis hetkel puudub ning piimatööstuste madal rentaablus
ja likviidsuspositsioon ei võimalda suuri kulutusi reklaamile ja tootearendusele, ei ole
antud meetod enamikel juhtudel realiseeritav.
Olenevalt ressurssidest on eksportijal võimalik valida nelja varajase järgija strateegia
vahel: frontaalrünnak, tiibrünnak, sissehiilimine ja välksõda. Autori arvates sobib Eesti
piimatööstustele käibekapitali nappuse tingimustes ekspordistrateegiaks enim kiire ja
konkurentidega frontaalkokkupõrget välistav “välksõja” strateegia. Antud välksõda on
kõige efektiivsem kohaliku partneri kaasamisel, kes varjatult ja intensiivselt toob turule
uue toote. Arenevatel turgudel on usalduseväärse kohaliku partneri leidmine ja
kaasamine kriitilise tähtsusega edu saavutamisel. Kuna arenevatel turgudel piirdub
konkurents enamasti 2-4 analoogse toote müümisega, on tarbijale erineva omaduse või
väärtuse väljatoomine lihtsam. Kuigi arenevaid turge iseloomustab madal ostujõud, on
näiteks araabiamaades kvaliteetse toote puhul tarbija lojaalsus kõrge, mis võimaldab
piisava turupositsiooni saavutamisel müügimarginale suurendada. Välistatud ei ole ka
kohaliku tuntud kaubamärgi frantsiisi ostmine (nt. Alzeerias “Madara”, “Lahda”), mis
võimaldab koheselt tagada suured müügikogused ja kokku hoida turule sisenemise
kulutustelt.
102
“Välksõja” stateegiat on hea kasutada ka riiklikel konkurssidel (tender) osalemine, mis
on omased enamikele Aafrika ja Kesk-Aasia riikidele. Viimased võimaldavad riikliku
jaotussüsteemi kaudu jõuda lõpptarbijani, mille järel turule sisenemine on kergem ja
vähem kulukam.
Noorte ja arenevate turgude “välksõja” strateegia näide
ASil Lacto osales 1999.aastal Iraagi riiklikul piimatoodete sisseostu konkursil, mida
ÜRO rahastas nimetuse all “Nafta toitainete vastu”. Ettevõttel õnnestus saada 1200
tonni suhteliselt madala tootlusega piimapulbri tarneleping. Tarbija kultuurilist tausta
arvestavas pakendis kvaliteetse kauba jõudmine poelettidele tegi Lacto poolt tarnitava
kaubamärgi kohalikul turul kiiresti tuntuks ja enim tarbituks tooteks analoogsete seas.
Tarnetingimuste täitmine, kohalikul turul mõjuva positsiooni saavutamine ning kohaliku
jaotusvõrguga sidemete loomine olid määrava iseloomuga järgmistel riiklikel
konkurssidel, kus Lacto sai toote müümisel määrata juba olulises osas ise
kokkuostuhindu, saavutades mitmekordselt suuremaid marginale kui maailmaturu
hinnad.
Analoogseid näiteid saab tuua ka Egiptusest, Alzeeriast, Sudaanist, Iraanist ning Kesk-
Aafrika riikidest.
Turundusstrateegiate kavandamise skeemEelnevast järeldub, et turu arengutase ning tarbijakäitumine mõjutavad oluliselt
turundusmeetmete valikut. Arvestades Eesti ettevõtete väiksust ja rahaliste vahendite
nappust, aitab kitsale segmendile keskendumine paremini tundma õppida tarbijate
muutuvaid vajadusi ja paindlikult neile reageerida. Kuna sõltuvalt tööstusharu
spetsiifikast, firma suurusest ja võimalustest, sihtturu ja sealsete tarbijate eripärast ning
konkurentsist on üksikute ettevõtete võimalused turundustegevuse kavandamiseks
erinevad, siis ei saa kõikide ettevõtete puhul kasutada ühesugust meetmestikku, vaid
turundusmeetmestiku erinevatel komponentidel võib olla erinev tähtsus. Oluline on ka
turundustegevuse kavandamisel arvestada, et tänapäeval ei piisa üksnes tootega
kaasnevatest funktsionaalsetest kasudest, vaid nendele lisaks hindavad kliendid kõrgelt
protsessi- ja suhtekasusid. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et turundusstrateegia
rakendamine on õnnestunud siis, kui kriitiline hulk tarbijaid on seotud toote eriomaduste
külge. Põhiline probleem antud strateegia kasutamisel paljude Eesti eksportööride jaoks
103
seisneb välisturu uuringute kalli hinna tõttu spetsiifilise turuinfo saamises ning ka
lisaväärtusi sisaldava kaubamärgi loomises.
Eelnevalt käsitletud küsimusi kokku võttes püüan alljärgnevalt esitada Eesti
eksportööride jaoks strateegia kavandamise näidise ka skemaatiliselt (vt. joonis 18).
Jooniselt järeldub, et Eesti ettevõtetel tuleb pikemas perspektiivis kasutada kas
fokuseerimise või diferentseerimise strateegiat. Strateegia kavandamise aluseks on
väliste teguritena turu elutsükkel, sihtturu (turuniši) eripära, tarbijate käitumine,
turunduse arengutase vastavas segmendis, konkurentide käitumine (kas on rakendanud
standardeid, kasutavad agressiivset hinnapoliitikat jne.). Sisemiste teguritena tuleb
analüüsida millised on peamised ettevõtte probleemid, kuidas nendest üle saada,
millised on kogemused ja kasutatavad ressursid, milles seisnevad eelised. Siseste ja
väliste tegurite analüüsile järgneb ekspordistrateegia kavandamine. Viimases peab
lähtuvalt eesmärgist kajastuma turundusmeetmete osakaal, see tähendab, kas rõhk on
hinnal ja sellest algab ülejäänu kujundamine või on rõhk kommunikatsioonil kliendile
kaubamärgi näol väärtuse tähenduslikumaks, usutavamaks ja meeldejäävaks tegemisel
jne.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et tänapäeva kõrgeltarenenud ühiskonnas hinna osatähtsus
turundusmeetmestikus kahaneb ja pikemas perspektiivis tuleb rahvusvahelises
konkurentsis püsimiseks (eelkõige kui me soovime saada EL-i liikmeks) paratamatult
mõelda tootearendusele, brändindusele ja turukommunikatsioonile. Kuna enamus
ettevõtteid ei ole üksinda selleks võimelised (sageli jäävad ka kogused väikeseks), siis
nad võiksid välisturule minekuks teha koostööd, sõlmides omavahel
partnerluskokkuleppeid ning töötades välja ühised ekspordikavad. Viimased pakuvad
ekspordi mahu eeliseid: oma ressursse kokku pannes ollakse võimelised ette võtma
operatsioone, mis ei oleks jõukohased igale ettevõttele üksikult. Koos ollakse suutelised
tungima uutele turgudele või kasutama täielikult ära olemasolevate turgude potentsiaali.
Ekspordiks saadaval olev suurem tootekogus võib anda võimaluse varustada oma
toodetega suuremaid turge (ka otse supermarketeid), mis ei ole huvitatud tegelema
üksikute firmade väikeste toodangumahtudega /26, lk. 119/.
104
Joonis 18. Eesti eksportööridele sobiva ekspordistrateegia kavandamine /autori joonis
Aakeri põhjal/.
Ühine turundusstrateegia välisturu jaoks aitab hoida kokku rahalisi vahendeid igaühe
eraldi tegutsemise arvelt ning suuremad ühised ressursid võimaldavad tulemuslikumat
turundustegevust. Ühiste ekspordi turundusgruppide loomise poole pealt võib
positiivseks pidada ka tihenevat koostööd ja kontakti valitsuse ja tööstuse vahel.
Firmasid on kergem ja odavam abistada, kui nad on liitunud ühisesse ekspordi
turundusgruppi /26, lk. 120/.
Väikeriigi ettevõtted ei ole nii tugevad, et kõigi probleemidega üksi hakkama saada,
seetõttu on oluline roll ka riigil ja tugiorganisatsioonidel läbi erinevate
sekkumisvõimaluste.
105
Turu elutsükkel, turunduse arengu-tase, tarbijakäitumine, eksportturu
iseärasused, konkurendid
Ettevõtte probleemid ja nendest ülesaamise võimalused,
ressursid, kogemused, eelised
Strateegia
Turundus- Toodekommunikatsioon
Distributsioon Hind
Tulemus
3.1.4. Riiklike toetussüsteemide ja majanduspoliitiliste mõjutusvahendite täiustamine piimanduse arengule kaasaaitamisel.
Riigil on täita keskne funktsioon Eesti piimanduse arengule kaasaaitamisel ning edukal
liitumisel Euroopa Liiduga. Riigi otsest ja kaudset mõjutamist ning sekkumist
piimaturul saab jagada tinglikult nelja gruppi /autori jaotus/:
1) eelarveline toetus;
2) innovatsiooni ja oskusteabe ratsionaalse rakendamise juhtimine;
3) Eesti piimatoodete ekspordile oluliste riikidega kaubavahetuse liberaliseerimine
ning eksportturunduse arengule kaasaaitamine;
4) piimanduse konkurentsivõime kasvatamine muude meetodite rakendamisel.
Eelarveline toetussüsteem
Töös jõuti järeldusele, et riiklik eelarveline toetussüsteem on primitiivne ning
ebavõrdsust loov. Riik peaks autori arvates pöörama tänases piimanduse keerulises
situatsioonis rohkem tähelepanu piimatootmise konkurentsivõimelisemaks muutmisel.
Eelarveliste otsetoetuste puhul tähendab see eelkõige produktiivsuse kasvu
motiveerimist. Nagu selgus, on piimatootmise omahind üheks keskseks teguriks
piimatoodete konkurentsivõimele välisturgudel. Eriti nüüd, kui Eesti piimatöötlejad
peaksid üha enam pöörama tähelepanu lõpptarbijate turule sisenemisele, kus ühelt poolt
hinnaalandused ja tarbijakommunikatsioon nõuavad pikaajalisi ning suuri kulutusi,
teiselt poolt Euroopa Liiduga liitumine avaldab suurte investeerimiskohustuste kaudu
survet piimatootmise omahinna järsule kasvule.
Autori nägemus võimalikest uuetest otsetoetussüsteemidest oleks järgmine. Riik toetab,
kas:
1) produktiivsust või saagikust konkreetse summaga ühe ühiku toodangu kohta (ELi
toetussüsteem);
2) vaid produktiivsuse kasvu võrreldes mingi eelmise perioodiga;
3) mõlemaid eelaminituid korraga.
Esimese puhul võetakse üle Euroopa Liidus käibel olev süsteem, kus eelarves vastu
võetud toetuse summa jagatakse proportsionaalselt toetuse saamise tingimusi täitnud
piimatootjate toodetud koguste vahel.
106
Teine tähendaks oluliselt järsemat motivatsioonipoliitikat, kus toetatakse vaid
saavutatud kahe perioodi vahelist produktiivsuse kasvu. Kuna suurtes karjades ja
tootmisüksustes on keskmise kasvu saavutamine raskem kui väikestes, siis võiks
toetatavat kasvu kaaluda karja suurusega. Riik saavutaks antud meetodit kasutades
olulise motiveerituse tõusu produktiivsuse küsimustega tegelemiseks, oskusteabe
sisseostmiseks ja maksimaalseks rakendamiseks. Kuna osad piimatootjad on juba
saavutanud teatud kõrgemal tasemel produktiivsuse, oleks neile pakutav toetus
marginaalne ning tehtud investeeringutele ja jõupingutusele tuleks leida alternatiivne
toetusskeem.
Kolmas võimalus ühendab eelmainitud toetusskeemid ning tähendab eelmise kahe
teatud proportsioonis eelarvesisest jaotumist. Proportsioon tähendaks rõhuasetust, kui
järsku motiveerimispoliitikat soovib riik rakendada. Viimane võimalus tagaks ka nende
piimatootjate tegevust, kes on saavutanud teatud rahuldava taseme, ning sunniks leidma
uusi võimalusi tulemuste parandamiseks (üle 100 pealiste karjade kõrgeim keskmine
toodang lehma kohta oli 2000.aastal Eesti Jõudluskontrolli keskuse andmetel
Maasikamäe Piimakari OÜ 8267 kg lehma kohta, Rootsi edukaim farm Hamra tootis
samal ajal keskmiselt 125 lehma kohta 15000 kg aastas, seega kasvuruumi on veel
piisavalt) /114, lk.40; autori andmed/.
Innovatsiooni ja oskusteabe ratsionaalse rakendamise juhtimine
Antud valdkond sisaldab endas oskusteabe koordineeritud ja eesmärgipärast juhtimist
püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Autor on aru saanud, et enamusel juhtudel
sõltuvad nii piimatootjate kui piimatöötlejate tulemused märkimisväärses osas
oskusteabest või selle puudumisest. Antud oskusteave tähendab aga põhimõtteliselt
paljudes olukordades “null-kulu” (zero-cost) investeeringuid. Kui hea juhtimine ja
oskuslik turundustegevus võimaldavad kasvatada lisandväärtust valdavalt vaid kuni 10
protsendipunkti, võib Eesti oludes õige oskusteabe ratsionaalne rakendamine mõjutada
lisandväärtuse kasvu kuni neli korda rohkem.
Seega on piimandust mõjutavatel osapooltel ning eelkõige riigil täita oluline roll
oskusteabe koondamisel, sünteesimisel, teaduslikul uurimisel ning kõigile
kättesaadavaks tegemisel, kaasates ka eelarvelise toetuse antud tegevuse tulemuste
maksimeerimiseks. Autori visioon antud küsimuse edukal lahendamisel on riigi
107
initsiatiivil ja toetusel piimatöötlejate konsulentide, parimate produktiivsusega farmide
töötajate, Põllumajandusministeeriumi spetsialistide, Põllumajandusülikooli teadlaste,
välisnõustajate ja teiste valdkonda tundvate erialaspetsialistide koondamine ühtse
katusorganisatsiooni alla, mille kohustuseks oleks eelmmainitud eesärkide sihipärane
täitmine, tulemuste mõõtmine ja sellele baseeruva toetuspoliitika ülesehitamine.
Kuna Eestil on vähe võimalusi kontrollida tehnoloogilist ja tehnilist arengut laial rindel,
siis tuleb otsustada, kuhu suunata riigi napid vahendid teadus- ja arendustöödeks ning
milliseid valdkondi enam toetada. Ka Eesti riiklik agraarsektori innovatsioonipoliitika
peaks keskenduma oskusteabe arengule ja vahendamisele.
Konkurentsivõime tõstmiseks maailmaturul toetatakse igati ettevõtete, riigi ja
uurimisasutuste koostööd uute ning täiustatud toodete ja teenuste arendamisel. Ka Eestis
tuleks järgida seda põhimõtet. Nüüdisaegset innovatsiooniahelat kujutab alljärgnev
joonis.
Samaaegne
Realiseerimine
Ettevõtted
Infovahetus, uurimistöö tellimine
Teadusasutused, ülikoolid, riik
Vastastikune mõju
Joonis 19. Nüüdisaegne innovatsiooniahel /43, lk. 4/
108
Tarbija vajadused
Läbiv innovatsioon
Tehnoloogiavõimalused
Turundus
Tootmine
Tootearendus
Eri valdkondade alusuuringud
Rakendus- uuringud
Nüüdisaegne innovatsiooniahel kujutab endast tarbija nõudmiste ja tehnoloogia
võimaluste pidevat arvestamist, kõiki toote ja tootmise etappe läbivat innovatsiooni,
koostööd teadusasutuste, riigi ja ettevõtete vahel, samaaegset toote ja tootmise
arendamist.
Eesti piimatoodete ekspordile oluliste riikidega kaubavahetuse liberaliseerimine
ning eksportturunduse arengule kaasaaitamine
Et ekspordil on oluline osa piimanduse konkurentsivõime tagamisel, siis on vaja sellele
pöörata suuremat tähelepanu ka riiklikul tasandil. Pärast iseseisvuse taastamist
1991.aastal sai Eestis alguse täiesti liberaalne väliskaubanduspoliitika. See seisneb
ekspordimaksude, tollimaksude ning kvantitatiivsete kaubanduspiirangute puudumises
ning seega Eesti turu täielikus avatuses väliskonkurentidele. Järelikult võib öelda, et
Eesti on oma majanduse täielikult avanud. Ometigi ei ole aga Eesti majandus siiski
avatud, sest Eesti peamised kaubanduspartnerid on kaitsetollidega ja muude
kaubandusbarjääridega sulgenud mitmed tähtsad turud Eesti tootjale. Nii Euroopa Liidu,
Venemaa, Ida-Euroopa riikide ja teiste eksportturgude kaitsetollid ja tootmis- ning
ekspordisubsiidiumid diskrimineerivad Eesti põllumajandus- ja toiduainetööstust
võrreldes nende riikidega ja teiste majandusharudega Eestis. Eesti põllumajandus areneb
tingimustes, kus tal ei ole oluliste välisturgude suletuse tõttu võimalik sisuliselt oma
tootmis- ja ekspordipotentsiaali rakendada /19, lk. 117/. Siit järeldub, et mitmetes
tähtsates valdkondades ei ole maailmamajandus Eestile veel avatud ning riiklikul
tasandil on vaja teha ära suur töö arengupiirangute vähendamisel. Näitena võib tuua
Euroopa Liidu, kus eksport on kvoodisüsteemi kaudu piiratud tootevalikuga. Autor peab
määravaks riigi kiiret sekkumist senise EL-i kvoodi raames tootevaliku laiendamiseks
lõpptarbijatoodete eksportimisel Euroopa Liitu. Kvoodi raames on käesoleval hetkel
lõpptarbijale suunatud turundusstrateegiat võimalik rakendada vaid või ja juustu toodete
tarnimisel. Vaja oleks luua lõpptarbijale suunatud täispiima toodete (hapupiima ja
kohupiima tooted) ja segutoodete (piimapulbri segud – kakaojoogid, lastetoidud, ja
mitmed teised suure piima konsistentsiga tooted) ekspordivõimalused EL-i.
109
Eksportturunduse arengule kaasaaitamine võib autori arvates vaadelda lisaks eeltoodule
veel järgnevas /autori jaotus/:
1. Riigi toetuste jätkumine ettevõtete osalemiseks rahvusvahelistel näitustel ja
messidel, Eestist positiivse imidži kujundamine ning Eestit iseloomustava brändi
loomine.
2. Kaubandusesinduste rajamine välisturgudel ning abi välisturgude kohta info
muretsemisel.
3. Rahvusvaheliste vabakaubanduslepingute sõlmimine. Oluline on kaasata
vabakaubandusse ka Aasia ja Aafrika riigid (nt. Egiptus ja Alzeeria, kelle kaudu
kanaliseeritakse enamus Aafrika piimatoodangust kohalikele turgudele).
4. Innovatsioonipoliitika elluviimine.
5. Ekspordialase koolituse toetamine.
6. Ekspordi tugiorganisatsioonide töö tõhustamine.
7. Kõrge lisandväärtusega toodangu valmistamise soodustamine.
8. Välisinvesteeringute sisenemiseks soodsa majanduskeskkonna tagamine.
9. Abi tootearendusel ning rahvusvaheliste standardite ja kvaliteedisüsteemide
rakendamisel.
10. Tööjõu koolitamine vastavalt kõrgtehnoloogilise tootmise poolt esitatavatele
nõudmistele.
11. Ekspordile suunatud käibekrediidi võimaluste parandamine.
Riigi roll ekspordi arendamisel saab olla eelkōige eksporti soodustav. Ekspordi
riigipoolsel toetamisel tuleks vältida konkureerimist erafirmade vahel ning keskendada
tähelepanu nendele valdkondadele kuhu erafirmad ei ulatu. Näiteks, välisinvesteeringute
soodustamine ja tootearendusega seonduvad küsimused.
Rahvusvahelisel turul konkurentsis püsimiseks peab riik igati soodustama kõrge
lisandväärtusega toodangu valmistamist ja selle eksporti. Selle eelduseks on aga
atraktiivse investeerimiskliima loomine, sest kõrgema lisandväärtusega toodangu
valmistamine nõuab ka rohkem raha. Välisinvesteeringute positiivne mõju seisneb
selles, et nad toovad uut kapitali, uusi turge ja kaasaegseid töökohti.
Välisinvesteeringute abil on Eestil võimalik rahastada tootearendust ning omandada
eksportimiseks vajalikku tehnoloogiat ja oskusi. Otseste välisinvesteeringute kasulikkus
110
sihtriigi seisukohalt eksportturundusele kaasaaitamiseks ilmneb mitmes valdkonnas.
Neist olulisemad on /111, lk. 2/:
1. Ressursside ja tehnoloogia sissevool. Parem tehnoloogia võimaldab valmistada
kvaliteedilt paremaid tooteid. Kvaliteetsed ja nõutud standarditele ning normidele
vastavad tooted on eelduseks rahvusvahelises tihenevas konkurentsis. Paljud
uuringud on näidanud, et välisinvesteeringute abil on võimalik suhteliselt kiiresti
suurendada riigi konkurentsivõimet, sest välisinvesteeringute kaudu kandub sihtriigi
majandusse üle oskusteave, kapital ning tehnoloogia, et arendada kõrge
lisandväärtusega toodet.
2. Ekspordi turunduse alaste oskuste ülekanne. Otsesed välisinvesteeringud
parandavad enamasti ka kohalike ettevõtete pääsu maailmaturule, toovad kaasa
turustamise ja turunduse alased teadmised, peamised eksportturud ja turustusvõrgu.
Samuti on võimalus kasutada benchmarking´ut. Nii hoitakse kokku aega, raha ja
riske, kuna toodete või teenuste edukas läbimüük on tõestatud ja seetõttu ei ole vaja
teha olulisi investeeringuid tootearendusse ning turustusse.
3. Konkurentsi elavdamine. Välisinvestorid, sisenedes Eesti turule, pakuvad täiendavat
konkurentsi siin tegutsevatele ettevõtetele, vähendades võimalust enamsoodustus-
kokkulepeteks ning nõudes kohalikke ettevõtteid pöörama suuremat tähelepanu
tehnoloogiale ning toodete arendamisele.
Eelnevat kokku võttes võib öelda, et Eesti jaoks on olulise tähtsusega ligi meelitada
ekspordile suunatud välisinvesteeringuid ning mõjutada Eesti firmasid rohkem oma
tooteid ja tehnoloogiat uuendama. Selleks, et Eestisse tuleks rohkem ekspordile
suunatud välisinvesteeringuid, peab riik vähendama eksporditurgudele
sisenemispiiranguid, parandama infrastruktuuri, jätkama liberaalset kaubanduspoliitikat
ja garanteerima stabiilse majanduskeskkonna.
Piimanduse konkurentsivõime kasvatamine muude meetodite rakendamisel
Antud meetodite all mõtleb autor alljärgnevaid meetmeid:
1) Euroopa Liiduga liitumise strateegia kujundamine Eesti piimanduse maksimaalse
jätkusuutlikuse tagamisest lähtuvalt;
2) investeeringuteks vajalike pikaajaliste ressursside tagamine;
3) piimatootjate ja töötlejate ühinemise ja ühendamise soodustamine ja
propageerimine, vajaliku oskusteave tagamine;
111
4) piimatootjaid ja tööstust ühendavate kontsernide kujunemisele kaasaaitamine ja
toetamine;
Esimene tähendab piimatootmisele pikaajalise üleminekuperioodi saavutamist
suuremahulisi investeeringuid nõudvates valdkondades (nt. keskkonnakaitse). Samuti
on oluline tagada tootjatele liitumise hetkeks maa pikaajaline kasutusvaldus, mis tagaks
liitumise eel ja järel maa hinna järsu tõusu tingimustes tootmiseks vajaliku maaressursi
olemasolu – maareformi kiire elluviimine. Viimane võimaldab maa likviidsuse
kasvamisel tagada paremini mahukate investeeringute finantseerimist, mis haakub ka
teise punktiga.
Pikaajalise laenuressursi puudumine Eesti agraarsektoris on tingitud kahest peamisest
asjaolust: a) puudub likviidne tagatis; b) põllumajandustootja rahavoogude vastu
finantseerimine on riskantne, kuna käibevälde on aeglane, rahavood on aastaringselt
suure kõikumisega, sissetulekud sõltuvad saagikusest, mis omakorda sõltub
bioloogilistest faktoritest, jne.
Seega vajab põllumajandustootja lisaks SAPARDi programmile, mis katab ära
piimatootmises hinnanguliselt vaid 25% kogu EL-iga liitumiseks tarvilike
investeeringute vajadusest, ka täiendavat riigipoolset abi pikaajaliste laenuressursside
kättesaadavaks tegemisel ülejäänud osa investeeringute finantseerimiseks. Riigil on ka
keskne roll finantsasutustele selgitada ja aidata hinnata sektori võimalikke riske ning
arenguid liitumise eelsel ja järgsel perioodil, maandada sektori riske.
Viimased kaks punkti on olulised suurema kontsentratsiooni, seeläbi kulude
mastaabisäästu ja tulude mastaabiefekti saavutamisel. Autor omab mitmeid positiivseid
kogemusi (piimatootjate ühendamisel) liitumise järgsest sünergiast. Senine riiklik
poliitika aga tõukab tootjaid moodustama vaid ühistulisi “mõjukaid vahendajaid” oma
toodete paremaks turustamiseks. Selline tegevus on kandnud ka mõningat edu, kuid
võib turusituatsiooni muutudes olla ohtlik. Peatähelepanu pööratakse kokkuostjatelt
kõrgema hinna saavutamisele, samas ei tagata toodangu odavama omahinna
kujundamise võimalusi ning ei jälgita kokkuostjaid mõjutavaid turumuutusi.
Tulemuseks võib olla kombinaadi eitav vastus suure koguse piima kokkuostmisel või
kombinaatide vaheline kokkulepe hinnakärbete osas. Kuna ühistuline liikumine
112
enamasti ei taga kulude kokkuhoidu, mida annab ettevõtete ühinemine, peab autor
mainitud tegevuse toetamist ja propageerimist riiklikul tasandil piimanduse arengule
pikas perspektiivis kahjulikuks. Samas on senine ühistute riigieelarvest toetamine olnud
ebaseaduslik ning avalikult taunimist leidnud.
Piimatöötlejate kontsentratsiooni kujunemist saab riik oluliselt otsesemalt mõjutada.
Nimelt alates 1.jaanuarist 2002 erihügieeninõuete täitmise kompromissitu järgimise
kaudu, sundides nõuetele mittevatsavate töötstuste omanikke leidma lahendusi
ühinemiste ja liitumiste teel. Välistatud ei ole ka pankrotid ja likvideerimised, mis pikas
perspektiivis annavad autori arvates siiski positiivse tulemuse.
Viimane punkt tähendab kogu piimanduse ketti hõlmava tootmisahela koondumist
ühiste omanike kontrolli alla, mille raames autori hinnangul suudetaks parimal moel
tagada maksimaalne ettevõtte keskne konkurentsieelis. See variant oleks parim ka
üksiku piimatööstuse komplektse tulevikustrateegia kujundamisel, kus tagataks
kvaliteetne ja stabiilne toorainebaas (nii koguse kui hinna poolest), otstarbekas
töötlemisvõimsus, minimaalne juhtimis- ja administreerimiskulude struktuur,
oskusteabe mitmetasandiline rakendamine, turustamisvõimalustele vastav tootmine ning
mitmed teised kulusid alandavad ja tulusid tõstvad faktorid.
113
KOKKUVÕTE
Hõreda asustatuse ja sajanditepikkuse euroopaliku maaviljelus- ja piimanduskultuuri
tõttu on Eesti piimatootmiseks vajalike ressurssidega (haritav maa, hea kliima
loomapidamiseks) hästi varustatud. Kuigi Eesti toodab piima 69,4% rohkem oma
sisetarbimisest, ei ole Eesti piimanduse potentsiaal leidnud adekvaatset majanduslikku
rakendust. Mitmeti maailmamajanduse realiteetidele mittevastava tootmise, töötlemise,
ekspordi ja riikliku sekkumise tingimustes on see majandusharu jäänud
maailmakaubanduse meelevalda, kus Euroliiduga liitumise eelne periood loob tõsise
väljakutse piimanduse jätkusuutlikule arengule käesoleval kümnendil.
Kohalikku piimandust mõjutavad probleemikompleksid ning nende lahendamine
määravad ära Eesti piimanduse konkurentsivõime maailmaturul. Eesti piimanduse
konkurentsivõime sõltub ekspordivõimest väliskaubanduses, mis omakorda sõltub
võimest toota madala omahinnaga ja kõrge lisandväärtusega lõpptarbijatele suunatud,
kvaliteetseid, tarbijate vajadusi ja soove rahuldavaid tooteid. Viimane sõltub omakorda
märkimisväärses osas kvaliteetsest toorainebaasist. Kogu mainitud piimanduse arengut
kujutav ahel on tihedalt teineteisega seotud ning nõuab maksimaalse väljundi saamiseks
Goldratt’i “kuluosade maailma” (the cost world) ja “tuluterviku maailma” (the
throughaout world) lähenemisele analoogse analüüsi ja järelduste kasutamist.
Eelmainitud lähenemisele tuginedes on autor käesolevas töös kaardistanud
multidimensionaalset analüüsi kasutades peamised staatilised ja dünaamilised kohalikku
piimandust mõjutavad situatsioonimuutujad, millele tuginedes on tehtud alljärgnevad
järeldused:
1. Eesti siseturu tarbimisest ületootmine seab kohaliku piimanduse kõik elemendid
sõltuvusse piimatoodete ekspordivõimest. Viimane peegeldab omakorda kogu
piimanduse arengutaset ja konkurentsivõimet.
2. Kuna Eesti on avatud ja liberaalse majandusega, kus piimatootmise otsetoetuste
kõrval puuduvad protektsionistlikud meetmed ja ekspordi riiklik toetamine, peab
kohalik piimandus teravalt jälgima maailmas toimuvaid trende. Eriti regioone, kes
114
annavad olulise osa maailma ekspordist ning omavad Eestiga analoogset avatust ja
liberaalsust (näiteks Austraalia ja Uus-Meremaa).
3. Euroopa Liidu piimandusturg on lähiaastatel stagneeruv. Sisenemine Euroliitu võib
kaasa tuua Eesti senise tootmistaseme piiramist nii poliitilistel kui ka majanduslikel
kaalutlustel.
4. Edukas piimandus saab alguse produktiivsest ja efektiivsest piimatootmisest, milleni
jõudmiseks on kasutamata tohutu potentsiaal. Eesti probleemiks on antud
potsentsiaali kasutamise oskamatus, riiklik pealiskaudsus, vahendite ning
oskusteabe puudumine.
5. Nõuded liitumiseks Euroopa Liiduga seab kohaliku piimatootmise pealtnäha
võimatu missiooni ette – investeerida iga toodetava kilogrammi piima kohta 0,93
krooni, millega kaasneks ligi 1/3 suurune omahinna juurdekasv, ning säilitada samal
ajal avatud majanduse tingimustes senini kulueelisele põhinenud ekspordieelis.
6. Kuigi piisav osa töötlemisvõimsusest vastab Euroopa Liidu nõuetele, vaevleb ka
antud osa sektorist madala rentaabluse, tootmisvõimsuste ebaratsionaalse
kasutamise, halva ja kalli tooraine ning piiratud ekspordivõimaluste käes.
7. Kuna enamus kaubanduspartnereid on seadnud barjäärid lõpptarbijale suunatud
toodete turustamisele, on senine eksport olnud suunatud hinnatundliku pooltoote
tootmisele ja turustamisele. Viimasega seoses jääb kohalik toiduainetööstuse haru
ilma märkimisväärsest lisandväärtusest.
8. Senine turustustegevus on olnud valdavalt primitiivne ja kaootiline, mida
iseloomustavad ebaselged turunduseesmärgid ja sihtgruppide määratlemine,
puudulik turundustegevuse mõõtmine, juhuslikke turuniššide täitmine ning
pikaajalise turundusstrateegia puudumine. Eksportturgudele sisenetakse
homogeensete toodete ja analoogse hinnakujundusega, mille kõige tulemuseks on
osalemine ainult hinnakonkurentsis. Puuduvad arvestatavad kohalikud kaubamärgid.
9. Riiklik tegevus piimanduse arengule ja situatsiooni parandamisele kaasaaitamises on
olnud asjatundmatu, valedele muutujatele tuginev ning pealiskaudne. Riigieelarves
põllumajandusele ja piimatootmisele suunatavad vahendid loovad kõike muud kui
efektiivsemat ja produktiivsemat tootmiskeskkonda. Senine toetussüsteem on olnud
rohkem sotsiaalabi vormis töötute toetamise laadi raha jagamine, mille olulisimaks
indikaatoriks on maksuvõlgade puudumine ning jõudluskontrolli alla kuulumine.
Piimatööstused on jäetud olukorda, kus avatud majanduse tingimustes tuleb
konkureerida riiklikult subsideeritud välistoodanguga mitte ainult välisturgudel vaid
115
ka Eesti siseturul. Samuti puudub riiklik programm piimanduse konkurentsivõime
süsteemseks, hõlmavaks ja kiireks parandamiseks.
Töös kasutatud teoreetiliste seisukohtade süvaanalüüs ning empiirilise materjli uurimine
võimaldavad jõuda seisukohale, et pidada Eesti piimandust madala konkurentsivõimega
majandusharuks, mille jätkusuutlik eksistents senisel kujul on ebarealistlik. Eesti
piimandus vajaks olulist saneerimist ning uutele kontseptsioonidele püstitatud
strateegiate mitmetasandilist eeluviimist, mis kõiki piimanduse elemente hõlmavat
lähenemist kasutades võimaldaks saavutada ka olemasolevates tingimustes tugev
positsioon Euroliiduga liitumise hetkeks. Viimane eeldab põhjalikku tööd kõigi sektori
osistega, aktiivset sekkumist kõigi osapoolte poolt ning pikaajalise strateegia
väljatöötamist. Tähtis on ühendada olemasolev oskusteave ja kaasata välisekspertide
abi. Olulise osa uurimistöö järeldusteni jõudmisel annab töö esimeses osas toodud
Mefferti situatiivse turuparadigma käsitlusele tugineva ekspordistrateegia valik.
Autori märksõnad Eesti piimanduse positiivse arengustsenaariumi kujundamiseks on
toodud alljärgnevalt:
1. Eesti piimaeksport peab senisest pooltoodete ekspordile orienteeritusest liikuma
lõpptarbija kesksele toodete tootmisele ja turustamisele.
2. Hinna osatähtsus turundusmeetmestikus kahaneb, mistõttu pikemas perspektiivis
tuleb rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks (eelkõige kui me soovime saada EL-i
liikmeks) paratamatult mõelda tootearendusele, kaubamärkide loomisele ja
turukommunikatsioonile.
3. Tuginedes töö esimeses osas toodud Mefferti käsitlusele, pakub autor välja, et
Eestile sobiksid noortele ja arenevatele turgudele eksportimisel varase järgija
“välksõja” turundusstrateegia ning stagneeruvatele turgudele diferentseeritud
nišistrateegia. Esimene seisneb kiires ja konkurentidega frontaalkokkupõrget
välistavas turule sisenemises. Teine seisneb kitsas segmendis tarbijatele
konkurentidest erineva omadusega toote pakkumises.
4. Kuna enamus ettevõtteid ei ole üksinda võimelised lahendama paljusid probleeme,
siis nad võiksid välisturule minekuks teha koostööd, sõlmides omavahel
partnerluskokkuleppeid ning töötades välja ühised ekspordikavad. Viimased
pakuvad ekspordi mahu eeliseid: oma ressursse kokku pannes ollakse võimelised
ette võtma operatsioone, mis ei oleks jõukohased igale ettevõttele üksikult. Koos
116
ollakse suutelised tungima uutele turgudele või kasutama täielikult ära
olemasolevate turgude potentsiaali. Ühine turundusstrateegia välisturu jaoks aitab
hoida kokku rahalisi vahendeid igaühe eraldi tegutsemise arvelt ning suuremad
ühised ressursid võimaldavad tulemuslikumat turundustegevust.
5. Riigil tuleb kasutusele võtta mitmeid meetmeid ekspordi senisest suuremaks
toetamiseks ja perspektiivse ekspordikliima loomiseks.
6. Riik peab tagama kohalike tootjate ja töötlejate toodangule samasuguse avatuse
välisturgudel, kui seda on Eesti avatus ja liberaalsus välisturgude toodangule.
7. Rahvusvahelises konkurentsis pikemaajaliseks püsimiseks tuleb Eestil teha panus
suure lisandväärtusega toodete tootmise ja turustamise arendamisele ning seetõttu
on vajalik suurendada ka riigi poolt eraldatavate vahendite osa. Samuti peab
tihenema koostöö ettevõtete ja teadusasutuste vahel. Lisaks nimetatud teguritele on
riigil oluline osa ka Eesti tutvustamisel ja positiivse imidži kujundamisel. Kuna
ettevõtted ei ole veel võimelised kaubamärke looma, miks mitte mõelda ka Eesti kui
kaubamärgi kujundamisele (senine made in Estonia imidž ei ole kuigi hea).
8. Oskusteabe õige ja kohane rakendamine võimaldab saavutada märkimisväärseid
tulemusi nii piimatootmisel, töötlemisel, ekspordil kui ka riiklikul sekkumisel
sektori arengusse. Oskusteabe koondamine, süsteemse kättesaadavuse tagamine
ning kasutamise motiveerimine on kriitilise iseloomuga piimanduse jätkusuutliku
arengu tagamiseks. Viimase koordineerimise funktsiooni peaks endale võtma riik.
9. Piimatootmisel tuleb peatähelepanu pöörata kvaliteetse piima tootmisele ja loomade
produktiivsuse kasvule, mis aitavad vähendada piimatootmise ja töötlemise
omahinda ning saavutada vajalik kattemarginal Euroopa Liidu nõuetega vastavusse
viimiseks vajalike investeeringute tegemisel.
10. Riilkikud toetussüsteemid üles ehitada tingimustele, mis motiveeriks toetuse saajat
saavutama paremaid majandustulemusi.
11. Alustada investeeringutest, mis vähendavad või asendavad kulusid, eriti
tööjõukulusid, sest neil on suurim eeldus kasvamiseks.
12. Teadvustada, soodustada ja luua võimalused piimatootjate ühinemiseks sünergia
saavutamise eesmärgil kulu mastaabisäästu ja tulu mastaabiefekti kaudu.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Eesti piimanduse arendamisel ja tulevikuperspektiivide
muutmisel on oluline kõigi kolme jõu – piimatootjate, piimatöötlejate ja riigi – tihe,
teadlik ja eesmärgistatud koostöö.
117
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Aaker, D. A. Strategic Market Management. 4th edition: John Wiley & Sons, Inc.,
1995, 379 p.
2. Aastavakk 2001. Tallinn: Kirilille Kirjastuse AS, 2001, lk. 160.
3. Aedla, M. Ekspordi pärast on põhjust muretseda. – Ärielu, 1998 nr.2, lk. 46-49.
4. Anderson, A., L. Anderson, J. Emblik, J. Grünberg, A. Heidenthal, J. Jaanhold, J.
Masa, M. Määr, T. Rinaldi, K. Unt. 25 aastat piimanduslikku ühistegevust. Tallinn:
Üleriikline piimaühistute keskliit, 1933, 116 lk.
5. Anton, J. Customer Relationship Management. Prentice-Hall, Inc., 1996, 183 p.
6. Band, W. A. Creating Value for Customers. John Wiley & Sons, Inc., 1991, 119 p.
7. Brandt, H., Blum, J., Faschina, M., Kittel, S., Liepach, G., Mikk, R., Ohvril, T.,
Orastu, A. Agricultural Development in Estonia. Options under EU Accession.
German Development Institute, Ministry of Agriculture Republic of Estonia. Berlin:
1998, pp. 127.
8. Burleigh, J. Bigger. But will it be better? – Dairy Industry International, 2000,
March, pp.13.
9. Burleigh, J. Commission axes exporters’ lifeline. – Dairy Industry International,
2000, June, pp.13.
10. Burleigh, J. Return of the milk quota debate – Dairy Industry International, 2001,
February, pp.13.
11. Burleight, J. Early dairy reform on the horizon. – Dairy Industry International, 2000,
October, pp.13.
12. Cheesemaker brings factory to the farm. – Dairy Industry International, 2000,
November, pp.9.
13. Clarke, R. A match made in heaven. – Dairy Industry International, 2000, October,
pp.22-23.
118
14. Clarke, R. Gone fishing. – Dairy Industry International, 2000, December, pp.20-21.
15. Clarke, R. Heler’s inventive streak. – Dairy Industry International, 2000, December,
pp.26-27.
16. Clarke, R. Spreading the word. – Dairy Industry International, 2001, February,
pp.25.
17. Csaki, C., Valdes, A., Fock, A. Eesti maaelu sektor: ülesanded Euroopa Liiduga
liitumiseks valmistumisel. IMF ja Põllumajandusministeerium, 1998, lk. 56.
18. Eesti agraarpoliitika Euroopa Liiduga ühinemisel. . Eesti Agraarökonomistide
Assotsatsioon, EV Põllumajandusministeerium, EPMÜ, Eesti Maarahva Kongress.
Tallinn: OÜ Infotrükk, 1999, lk. 188.
19. Eesti majanduse konkurentsivõime. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, 517 lk.
20. Eesti oludele perspektiivsete lüpsiviiside ja seadmete rakendamisvõimaluste
selgitamine. EPMÜ Loomakasvatusinstituut, 2000, lk. 22.
21. Eesti Piimaturg – Konjuktuur, 2000, nr. 134, september, lk 50.
22. Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime 2001. Eesti Konjuktuuriinstituut, 2001, lk.
53.
23. Eesti Statistika. Eesti Statistikaamet, 2001, 2/01, lk 27.
24. Eesti toiduainetööstus. Tallinn, PriceWaterhouseCoopers, 2000, 75 lk.
25. EKI toidukorvi maksumus: jaanuar – märts. – Konjunktuur, 2001, nr. 136, märts, lk
47.
26. Ekspordi alused. Tallinn: Külim, 1995, 132 lk.
27. Eksportööride uuring 2000. Eesti Ekspordiagentuur. [WWW]
[http://www.export.ee/ees/uuringud/1998.html] (20.10.2001)
28. Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika (CAP) areng tulevikus.
Põllumajandusministeerium, 1998, lk.56.
29. Euroopa Liiduga liitumise ettevalmistamine. Põllumajandusministeerium, 1998, lk.
64.
30. Euroteave põllumehele. Tallinn: Kirilille Kirjastuse AS, 2000, lk. 97.
31. Gough, H. On a Hi. – Dairy Industry International, 2001, January, pp.36-37.
32. Gough, H. The price of going organic – Dairy Industry International, 2000,
December, pp.37.
33. Government finds cash for school milk subsidy. – Dairy Industry International,
2000, December, pp.8.
119
34. Grönroos, C. The Rebirth of Modern Marketing. Swedish School of Economics and
Business Administration, 1995, 27 p.
35. Hetzner, E. Foreword. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001, No.
360, pp. 3.
36. Impact of EU-Membership on Estonian Agriculture. ASA Institut für Sektoranalüse
und Politikperatung GmbH, 1998, S. 31.
37. Jürgenson, T. Riigi osa ekspordi arendamisel. – Ärielu, 1997, nr.11, lk. 89-90.
38. Jüriado, R. Eesti ettevõtete edu ja ebaedu põhjused. – Juhtimiskonverents “Teistest
Parem”, 1999, lk. 143-157.
39. Karelson, M. Piimast ja Eesti piimandusest. Tartu: Eesti Põllumajandusülikool,
1997, 91 lk.
40. Kilvits, K. Eestis puuduvad uuenduste vedurid. – Ärielu, 1999, nr.6, lk.24-26.
41. Kilvits, K. Toode ja tootmismaht on tööstuse suurim ekspordiprobleem. – Ärielu,
1999, nr.7, lk.35-37.
42. Kitsing, M. Ettevõte saab turundustegevuse tulemusi mitut moodi mõõta. – Äripäev
1999, 26. jaanuar [WWW] [http://www.aripaev.ee/1381/rtg_na_138102.html]
(23.09.2001)
43. Kroonmann, L. Kümme takistust Eesti eksportööride teel. – Äripäev, 2000, 21.
Märts, [WWW] [http://www.aripaev.ee/1652/arv_kolumn_165202.html]
(11.04.2000)
44. Küttner, R. Teadusmahukas toodang - Eesti ekspordi prioriteet. Ekspordifoorum,
Tallinn, 07.mai 1998.
45. Küüts, E. Piimanduse arengust Eestis. Tallinn, 1990, 221 lk.
46. Lambot, K. Kvaliteedisüsteem aitab ettevõttel muutuda – Eesti Majanduse Teataja,
1999, nr.1, lk.7-8.
47. Liinev, K. Müügiedendusettevõtete areng Eestis – Hulgiuudised, 1999, nr.5, lk.9-11.
48. Lindnell Whitelock: Autori intervjuu. Tallinn, 02.november 2001.
49. Lindnell Whitelock: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Rapla, 08.august 2001.
50. Loomakasvatus 4/00. Eesti Statistikaamet, 2000, nr. 4.
51. Lusti. A. Brand kui ettevõtte väärtuslik kapital – Äripäev, 1998, 21.september, lk.6.
52. Lühiülevaade Euroopa Liidu ühtsest põllumajanduspoliitikast (CAP).
Põllumajandusministeerium, 1997, lk. 171.
53. Mandel, A. Eesti firma usub olemasoleva konkurentsivõime jätkumisse – Ärielu,
1999, nr.10, lk.20-21.
120
54. Mann, E. Butter-related spreads. – Dairy Industry International, 2000, November,
pp.20-21.
55. Mann, E. Cheese product innovations. – Dairy Industry International, 2000,
October, pp.17-18.
56. Mann, E. Dairy beverages. – Dairy Industry International, 2001, January, pp.17-18.
57. Mann, E. Milk in the new millennium. – Dairy Industry International, 2000,
July/August, pp.41.
58. Mann, E. Whey products and their uses. – Dairy Industry International, 2000,
December, pp.13-14.
59. Marketing support pays dividends. – Dairy Industry International, 2000, June,
pp.11.
60. Massive milk lakes threaten to drown EU. – Dairy Industry International, 2000,
December, pp.8.
61. McNulty, B. Antipodean inspiration. – Dairy Industry International, 2001, February,
pp.20-21.
62. Meffert, H. Marketingwissenschaft im Wandel – Anmerkungen zur
Paradigmendiskussion. Handelshochschule Leipzig (HHL). 1999, HHL-
Arbeitspapier Nr. 30., 42 s.
63. Meffert, H. Marktorientierte Unternehmensführung im Wandel. Wiesbaden: Gabler.
1999, 562 s.
64. Milk is the real thing. – Dairy Industry International, 2001, January, pp.11.
65. Milk product prices in Europe and The US. – Dairy Markets Weekly, 2001, April 5,
No.586, pp.14.
66. Millard, P. Teething troubles. – Dairy Industry International, 2000, November,
pp.25-26.
67. Morris, J. The EU cannot afford any longer to coddle its rich peasants. – Wall Street
Journal Europe, 2000, April 6. [WWW]
[http://www.rferl.org/nca/features/2000/03/f.ru.000308135506.html] (20.08.2001)
68. Muutused Eesti majanduses Euroopa Liiduga ühinemisel. Tartu Ülikooli
majandsteaduskond ja Euroopa Kolledž, 2001, lk. 483 .
69. O’Brien, K. The last great opportunity? – Dairy Industry International, 2001,
January, pp.22-23.
70. OECD Agricultural Outlook 1999 – 2004. OECD Publications, 1999, lk.151.
121
71. Peamiste põllumajandussaaduste tegelike tootmiskulude arvestus tootmisüksuste
suuruste järgi. EV Põllumajandusministeerium, 2000, lk. 47.
72. Perera, J. Supply in demand. – Dairy Industry International, 2000, July/August,
pp.22-23.
73. Philpot, W.N. Kasumi suurendamine piima kvaliteeti tõstes ja mastiidi
esinemissagedust vähendades. Nelson: 2001, pp.46.
74. Piima tootmise efektiivsuse tõstmine ja kvaliteedi parandamine, konkurentsivõime
tagamiseks turul. – EPMÜ Loomakasvatusinstituut, 2000, lk. 15.
75. Piimanduse käsiraamat. Tartu: EPMÜ Loomakasvatusinstituut, 2001, lk. 672.
76. Piimatoodete välisturgude analüüs. Tallinn: Eesti Piimaliit, 1999. 82 lk.
77. Piimatootmise tasuvus Eesti perefarmides ja ettevõtetes EL liikmesriigina.
Põllumajandusministeerium, 2000, lk. 27.
78. Pitts, E. Structural Change in the Irish Dairy Industry: Growth in Scale, New
Methods of Financing and Internationalisation. – Bulletin of the International Dairy
Federation, 2001, No. 360, pp. 65-70.
79. Pitts, E., A. Krijger. Case Studies of Internationalisation and Structural Change in
the Dairy Sector: Synthesis. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001,
No. 360, pp. 4-9.
80. Põllumajandus ja maaelu areng. Tallinn: Põllumajandusministeerium 2001, lk. 188.
81. Põllumajanduse säästva arengu pikaajaline strateegia. Põllumajandusministeerium,
1997, lk. 137.
82. Põllumajanduse tulevik ja Euroopa Liit. Eesti Agraarökonomistide Assotsatsioon,
EV Põllumajandusministeerium, EPMÜ. Tallinn: OÜ Infotrükk, 2000, lk. 218.
83. Rahu, M. Hinnast ja selle kujundamisest. – Hulgiuudised, 1999, nr. 10, lk. 26-28.
84. Ratso, S. Miks on Eestil vaja ekspordipoliitikat? – Ärielu, 1999, nr. 9, lk. 18-19.
85. Reedik, R. Ekspordi riikliku toetamise vajalikkusest Eestis – Aktuaalsed majandus-
poliitika küsimused Euroopa Liidu riikides ja Eesti Vabariigis. Tallinn, 1996, lk.
210-218.
86. Reid, R. Milk – but little honey. – Dairy Industry International, 2000, January,
pp.20-21.
87. Reiljan, J. Eesti põllumajanduse areng ja konkurentsivõime Euroopa Liiduga
ühinemise eel. Euroopa Kolledži loengud, vihik nr. 4, 2000, lk. 26.
88. Reiljan, J. Ettevõtluse asukoha konkurentsivõimet määravad tegurid.
Loengukonspekt magistriõppele. Tartu: Tartu Ülikool, 1998. lk. 12-49.
122
89. Reiljan, J. Välismajandusliku tasakaalustamatuse viljad – Ärielu, 1998, nr. 12, lk.
36-37.
90. Reisson, R. Piimatoodete välisturgude analüüs ja uute turgude leidmine. Piimaliit,
1998, lk. 74.
91. Richarts, E. ZMP Review Dairy 2000, Bonn, ZMP Zentrale Markt- und
Preisberichtstelle GmbH, 2000, 220 S.
92. Ridgway, J. In defence of raw milk. – Dairy Industry International, 2000, December,
pp.29.
93. Riikoja, H. Kõrge kokkuostuhind pärsib piima eksporti. – Postimees, 2000, märts
01, lk. 5.
94. Row looms as milk price splits processors – Dairy Industry International, 2000,
October, pp.7.
95. Russia gets ready to deliver dairy exports. – Dairy Industry International, 2000,
October, pp.10.
96. Salvatore, D. Rahvusvaheline majandus II osa. Tallinn, Eesti Majandusjuhtide
Instituut, 1991, lk. 500
97. SAPARDi Programm. – Eesti Maaelu arengukava 2000-2006.
Põllumajandusministeerium, 1999.
98. Sznajder, M., A. Przepióra. Economic and Structural Changes in the Polish Dairy
Industry. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001, No. 360, pp. 43-49.
99. Zirnask, V. Jäätisetootmise piirid – Eesti Päevaleht, 2000, juuli 14, lk. 2.
100.The Esonian Rural Sector. – ECSSD Rural Development and Enviroment Sectror
Working Papre No. 5, 1998, pp.60.
101.Time to leave home. – Dairy Industry International, 2000, December, pp.30-31.
102.Tomson, E. Eesti majandusajalugu 20. sajandil. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus,
1999, 160 lk.
103.Tööstus. – Kvartalibülletään, 2000/4. Eesti Statistikaamet.
104.W.de Boer, P.F., A. Krijger. Structural Change in the Dutch Dairy Industry. –
Bulletin of the International Dairy Federation, 2001, No. 360, pp. 50-55.
105.Varblane, U. Otseste välisinvesteeringute mõju ekspordile – Ekspordifoorum,
Tallinn 07.mai1998.
106.Varblane, U. Välismajanduslik kaitsepoliitika. Tartu, 1992, lk. 95.
107.Weiss, E., A. Hussain. Stuck in rut. – Dairy Industry International, 2000,
November, pp.36-37.
123
108.Vellamaa, I-G. Eesti keskmise suurusega ettevõtte valmistoodangu
ekspordistrateegia kujundamine. Tallinn: Eesti Ekspordiagentuur, 2000, 133 lk.
109.Vickers, A. One eye on the West. – Dairy Industry International, 2000, April,
pp.22-23.
110.Wolrd Dairy Situation 2001. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001,
No. 368, pp. 66.
111.Välisturu-uuring: Tšehhi ja Saksamaa kala- ja piimatööstus. Tallinn: Eesti
Ekspordi-agentuur, 1999, 57 lk.
112.Декснис, М. Долгая работа на Запад. – Балтийский курс, 2000, Зима, ст. 43.
113.Павук, О. Недоступная “Коровка”. – Балтийский курс, 2000, Зима, ст. 44.
114.2000. Jõudluskontorlli aastaraamat. 2001, lk. 56.
115.Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime. Eesti Konjuktuuriinstituut, 2001, lk. 53.
116.Luha, K. Strategic Management of Innovation In Marketing NIKE, INC.:
Magistritöö. Tallinn, 2001, lk.99.
117.Vihalem, A. Marketing: turg, toode, tarbija. Tallinn: Külim, 1997, lk.315.
118.Australian Dairy Industry in Focus 2000. Australian Dairy Federation, 2000, lk.
119.Eesti Piimaliidu kodulehekülg. [WWW] http://www.piimaliit.ee/dock/EESTI
%20PIIMANDUS%20ARVUDES.doc (10.10.2001)
120.Ojasson, M. Euroturule pääsu piirab tööjõud // Äripäev, 2001, 07.november, lk.2.
124
Lisa 1
Toetused põllumajandustootjale ettevõtte kohta 1997-1999
Lisa 2
125
Piimatootmise omahind Eestis ja ELis
EPMÜ Loomakasvatusinstituudi ning Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskuse poolt
1999.aastal läbiviidud uurimustest selgus, et piimatootjate kolm suuremat kululiiki -
söödakulud, palga- ja sotsiaalmaksukulud ning kütusekulud - moodustavad keskmiselt
70% kõikidest tootmiskuludest. Söödakulu osatähtsus oli suurim 11-50-lehma pidajatel
(u 50% kogukuludest), siis alla 10-lehma omanikel (47%) ja kõige väiksem üle 100-
pealiste karjade omanikel (44%). Üle 100-pealiste karjade pidamisel moodustas palga ja
sotsiaalmaksu osatähtsus ligi veerandi, teistel gruppidel oli see vaid mõni protsent
(kasutasid minimaalselt palgatööjõudu, enda ja pereliikmete tehtud tööd pole arvesse
võetud). Kütusekulude osatähtsus suurte karjade omanikel oli tunduvalt väiksem (7%)
kui väiksemate karjade pidajatel (10-13%). Seega saab välja tuua väga ühese
seaduspärasuse - mida kõrgem on piima väljalüps lehma kohta, seda ökonoomsem on
toota. Piimatootmine muutub tasuvaks alates 4000- 4500 kg aastatoodangu juures lehma
kohta (Järeldus kehtib madala töötasu ja odava põhivara korral, vt. tabelit 1) /80, lk.37-
38/.
Eeltoodud valimile tuginev analüüs näitab üheselt seaduspärasust - mida kõrgem on
piima väljalüps lehma kohta, seda efektiivsemalt majanduslikus mõttes on võimalik
toota. Teiseks mõjutavad piimatootmise tasuvust töötajale makstav palgatase ja
loomakoha maksumus. Alljärgnevalt on esitatud väljavõte Saksa Arengupoliitika
Instituudi ettekandest Põllumajandusministeeriumile, milles on analüüsitud
tootmiskulude sõltuvust produktiivsusest, loomakoha maksumusest ja töötasu tasemest.
126
Tabel 1
Piima tootmiskulude sõltuvus produktiivsusest, töötasu tasemest ja loomakoha
maksumusest /80, lk.38/
( kr/kg)
Produktiivsus kg lehma kohta aastas Töötasu 16 kr/h Töötasu 32 kr/h Töötasu 48 kr/h
Loomakoha maksumus (kr) Loomakoha maksumus (kr)
Loomakoha maksumus (kr)
0 19600 29600 40000 0 19600 29600 40000 0 19600 29600 40000
3500 2,60 3,13 3,44 3,76 2,99 3,52 3,84 4,16 3,39 3,92 4,23 4,564000 2,40 2,86 3,14 3,42 2,75 3,21 3,48 3,77 3,09 3,56 3,83 4,125000 2,09 2,46 2,68 2,90 2,36 2,73 2,95 3,18 2,64 3,01 3,23 3,466000 1,89 2,20 2,39 2,58 2,13 2,43 2,62 2,81 2,36 2,67 2,85 3,04
Loomakoha maksumus sõltub farmi suurusest, tehnoloogiast ja hoone kapitaalsuse
astmest. Ligikaudsete hinnangute järgi on loomakoha maksumus 200-kohalises farmis
keskmiselt 20 000 krooni ja 20-kohalises farmis keskmiselt 40 000 krooni /80, lk.38/.
Analüüsist selgub, et esialgu püsivad konkurentsis ka suhteliselt madala
produktiivsusega (alla 4000 kg piima andvate lehmadega), piimafarmid, seda tänu
odavale tööjõule ja amortiseerunud põhivarale. Perspektiivis on võimalik töötasude
tõstmine ja konkurentsis püsimine ainult kõrge toodanguga suuremates farmides, kus
loomakoha maksumus ei ületa 20 000-25 000 krooni /80, lk.37/.
2000.aasta IV kvartalis oli põllumajanduses ja jahinduses hõivatud elanikkonna
keskmine sissetulek Statistikaameti andmetel 3021 krooni kuus ehk keskmiselt 17,5
krooni tunnis. Võttes arvesse Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti
andmeid 2000 aastast, et 86% eesti loomadest asuvad üle 50 pealistes karjades (seega ka
lautades), saame antud valimi keskmise karja suuruseks 232 looma, ning võttes aluseks
lineaarse aritmeetilise keskmise, saame antud loomadele hinnanguliseks loomakoha
maksumuseks 19600 krooni. Kuna Eesti kari lüpsis möödunud aastal keskmiselt 4622
kg piima, võime eeltoodud tabeli ja hinnangute alusel väita, et Eestis on 1 liitri piima
tootmise keskmine omahind ettevõtetes ja taludes üle 50 pealise karjaga on
orienteeruvalt 2,75 kr/kg (arvutamisel on kasutatud amplituudi vahede lineaarset
aritmeetilist keskmist) /114; autori arvutused/.
127
Alljärgnevalt võrdleb autor piimatootmise omahinna kujunemist Saksamaal, Iirimaal
ning Eestis. Eesti andmed põhinevad ASi Lacto Agro Grupp kuuluvatest ettevõtetest.
Tootmiskulude struktuur on välja toodud alljärgnevas tabelis.
Tabel 2
Tootmiskulud 100 lehmaga laudas
( EEK / 100 kg )
Kuluartikkel Saksamaa % Iirimaa % Eesti %Tööjõukulu 126,4 20,6% 88,8 19,0% 75,0 26,4%Kapitalikulu 41,6 6,8% 35,2 7,5% 22,4 7,9%Maarent 48,0 7,8% 80,8 17,3% 5,6 2,0%Söödakulu 112,0 18,2% 91,2 19,6% 124,0 43,5%Masinate ja hoonete kulu 131,2 21,3% 87,2 18,6% 16,0 5,6%Ravi-ja seemenduskulu 26,4 4,3% 19,2 4,1% 5,6 2,0%Muud kulud 95,2 15,4% 44,8 9,6% 36,0 12,6%Kvootide rent ja mahakandmine 34,4 5,6% 20,0 4,3% 0,0 0,0%Kokku kulud 615,2 100,0% 468,0 100,0% 284,6 100,0% s.h. püsikulud 220,8 35,9% 203,2 43,4% 44,0 15,5% s.h. muutuvkulud 394,4 64,1% 264,8 56,6% 240,6 84,5%
Allikad: /30, lk.72; Eesti põllumajandusministeerium; Top-agrar; Eesti Piimaliit; AS Lacto Agro Grupp
2000 aasta tegevusaruanne/.
Ülaltoodud tabel on heaks indikaatoriks kulustruktuuri tekkivatele muutustele Euroliitu
astudes. Autor kasutas Eesti kulude hindamisel Lacto Agro Grupi 2000 majandusaasta
andmeid (grupis on 11 ettevõtet 7000 lehmaga) ning on rusikareeglil üritanud välja tuua
ka püsi- ning muutuvkulude suhte kogukuludesse, arvestades püsikulude alla
kapitalikulu, maarendi, masinate ja hoonete kulu. Kuna kirje muud kulud võib sisaldada
nii muutuv- (elekter, vesi) kui püsikulud (ettevõtte juhtkonna tasud) jäeti lihtsuse mõttes
antud kirje muutuvkulude alla. Antud tabel ning saadud tulemused võimaldavad teha
järgmised olulised järeldused:
1. Piima tootmise omahind Saksamaal on 6,15 krooni/liiter, Iirimaal 4,68 krooni/liiter,
Lacto Agro Grupis 2,85 krooni/liiter.
2. Euroopa Liidus on tootmine väga kapitalimahukas, mis viib püsikulud
märkimisväärselt suureks. Selle peamiseks põhjuseks on kõrged veterinaarnõuded
hoonetele, seadmetele ning loomade ülalpidamisele. Samuti märkimisväärsed
investeeringud tööjõudu asendavatesse seadmetesse ja masinatesse.
128
3. Iirimaa suhteliselt suurem püsikulude osa kogukuludest tuleneb Saksamaaga
võrreldes väiksemast keskmisest väljalüpsist lehma kohta (1997.aasta andmetel
Iirimaal 4270 kg/aastas, Saksamaal 5660 kg/aastas) /110, lk.48-49/.
4. Olulistes omahinna kuluartiklite proportsioonides on Saksamaa ja Iirimaa näitajad
analoogsed – üsna võrdsed on tööjõu kulu, söödakulu, masinate ning hoonete kulu,
ravi- ja seemenduskulu, kvootide rent ja mahakandmine ning kapitalikulu osatähtsus
kogukuludest. Eelmainitud kirjed annavad ¾ kogukuludest. Eestis annavad aga
ainuüksi tööjõu- ja söödakulu ning kapitalikulu üle ¾ kogukuludest.
5. Eesti piimatootmise kaalukaimaks kuluallikaks on tööjõukulu, mis moodustab
otseselt 26,4% piimatootmise kulust ja kaudselt läbi jõusööda tootmise (ca 10%
piimatootmise kogukulust). Viimane johtub tööjõumahukast, madalast efektiivsusest
ja tootlikusest nii piima tootmisel kui ka sööda valmistamisel, vähesest
investeerimisest uutesse tehnoloogiatesse ja automatiseerimisse.
129
Lisa 3
EPMÜ piima kvaliteedi uuring 1999.aastal
EPMÜ Loomakasvatusinstituudi piimanduslaboratoorium uuris 1999.aastal, mil määral
Eestis toodetav piim vastab uutele, EL-is nõutavatele, kvaliteedinõuetele. Alljärgnevalt
on esitatud uurimistulemused kvaliteedinõuete osas /74/.
1. Üldnõuded:
a) Piimas peab olema vähemalt 8,50% rasvata kuivainet. Sellele nõudele ei
vastanud 1999.aastal 40,2% piimaproovidest.
b) Piima külmumistäpp peab olema vähemalt –0,520 C. Sellele nõudele ei
vastanud 42,1% piimaproovidest.
c) Piima tihedus temperatuuril 20C peab olema vähemalt 1028 grammi liitris.
Analüüsitud piimapartiide tihedus varieerus 1027,3 kuni 1029,7 grammi piires.
2. Valgusisaldus:
- Valku peab olema ühes liitris piimas vähemalt 28 grammi. 620 analüüsitud
proovist ei vastanud sellele nõudele 6%.
3. Bakterite hulk:
- 1.jaanuarist 2002 kehtima hakkavale nõudele (alla 100000 bakteri milliliitris
piimas) vastas 59,2% piimapartiidest.
4. Somaatiliste rakkude hulk:
- 1.jaanuarist 2002 kehtima hakkavale nõudele (alla 400000 somaatilise raku
milliliitris piimas) vastas 79,9% piimapartiidest.
Kui oletada, et eelmainitud piimapartiidest vähim nõuetele vastava parameetriga piim
(külmumistäpp, 57,9%) vastas muude nõuete osas esitatud tingimustele, ei vastaks
42,1% Eestis toodetavast piimast ELi nõuetele ning jääks ilma tegevusloast ja kõikidest
ELiga kaasnevatest hüvedest (tegelikkuses oli ka analüüse, mis ei vastanud vaid ühele
parameetrile, mistõttu võib hinnanguliselt arvestada kuni 50% piimaproovide
mittevastavust EL-i nõuetele). Autor ei usu (praktilise empiirika toel), et antud olukord
on aastaks 2001 paranenud, sest piimatootmisesse ei ole suudetud sel ajavahemikul
piisavalt investeerida ning tootmistingimusi parandada.
Lisa 4
130
Eksportimisel lahendamist vajavad probleemid /26, lk. 126/
1. Piiratud finantsressursid;
2. piiratud kvalifitseeritud tööjõud;
3. piiratud tootmisvahendid ja oskusteave;
4. põhilise eksporditurunduse piiratud ulatuses tundmine;
5. eksporditurgude piiratud tundmine;
6. piiratud võimed juhtimise alal;
7. püüe kasutada ära olukorrast tingitud lähenemisviise ekspordi-
turundusele;
8. abisaamise allikate ja nendele juurdepääsu mitteküllaldane tundmine.
131
Lisa 5
Potentsiaalsete eksportijate kümme kõige tavalisemat viga /26, lk. 126/
1. Ei küsita nõu toodete eksportimise suhtes.
2. Tippjuhtimise tasandil ei pöörata toodete eksportimisele küllaldast tähelepanu.
3. Toodete turustajate valimisel välismaal ei olda küllalt hoolikad.
4. Valikuta tellimuste tagaajamine üle kogu maailma.
5. Eksporditurgude ignoreerimine kodumaise turu kõrgseisundi korral.
6. Ei pöörata erilist tähelepanu välismaal tegutsevate turustajate vajadustele ja
nõuetele.
7. Soovimatus kohandada tooteid.
8. Kaupa puudutavate kohustuslike andmete puudumine kauba pakendil
eksporditurgudel kasutatavas keeles.
9. Osalemine ainult hinnakonkurentsis.
10. Ei mõelda pikaajalisest perspektiivist lähtuvalt.
132
Lisa 6
Turule sisenemise planeerimisprotsess /62, lk. 180/
Tagasiside
133
Sisemised faktorid Välimised faktorid
Turule sisenemise eesmärkide seadmine
Strateegia
- iseseisvalt turule sise- nemine
- mitteise- seisvalt turule sisenemine
Ajakava
- sisenemise ajamoment
- valiku- võimaluste väljaaren- damine
Turundus-strateegia
- turu mõjutamine
- turu kaitsmine (säilita- mine)
Rea
lisee
rim
ine
isee
rimin
e
Eesmärgi täiendav kontrollimine/tulemuste kontroll- ilma seoseta marketingistrateegiaga: turu juurdekasvu kontroll (turule sisenemine kitsamas tähenduses)- marketingistrateegiaga seoses: turule sisenemise tulemuste kontroll (turule sisenemine laiemas tähenduses)
Innovatsi-ooni
planeeri-mise
protsess
Koostöö üle otsustamise
protsessTuru valik
- sisene- miseks sobiliku turu valik
- strateegi-line turu hõlvamine
Lisa 7
Pioneeri, varajase ja hilise järgija turundusmeetmestik noortel turgudel /62/
Turundus-Meetmestiku
elementPioneer Varajane järgija Hiline järgija
Tootepoliitika - Kesksel kohal on standardiseerimine. - Pakkuda esialgu vähem toote- variante, et vältida ostjate segadusse- ajamist juba alguses.
- Pidev koostöö ostjatega, et täiendada tooteid vastavalt ostjate vajadustele.
- Klientide suurene- vad kogemused samaaegselt töös- tusstandardite puudumisega eelda- vad toodete paind- likku kohandamist klientide muutuva- tele nõudmistele.
- Tootmisspetsi- fikatsioonid peavad võimaldama toot- misliini rajamist.
- Toote innovatsi- ooni puhul on oluline oskus- likult imiteerida pioneeri välja- töötatud tehno- loogiaid, sest see võimaldab alandada tootmiskulusid ja müüa pioneerist madalama hinnaga.
- Kesksel kohal on margi küsimused.
- Pioneeri ja varase järgija imiteerimine.
- Loovuse üles- näitamine
Hinnapoliitika - Kasutatakse enamasti nn. Skimming pricing strateegiat (kõrge hinna kehtesta- mine).
- Viimase kõrval kasutatakse ka hõlvamisstrateegiat madalate hindade abil, et avaldada tõrjuvat ja heiduta- vat mõju hiljem turule sisenejatele.
- Lähtub pioneeri omast.
- Otsesest vastasta- misest hoidumiseks minnakse hinna- võitluse teele.
- Viimasele peaks aitama kaasa teeninduse, garan- tiide ja väljaõppe pakkumine.
- Üldjuhul agressiiv- sete madalate hindade kasutamine.
134
Lisa 7 järg
Kommunikat- sioonipoliitika
- Kommunikatsioon kujundatakse pealetungivana. - Kesksel kohal on informatsioon toote kasutamisest ning kasutamisega kaasnevatest hüvedest.
- Laialdaselt kasuta- takse reklaami, kuid ka tasuta toote testimisvõimalusi, nn. õnnemänge ja “raha tagasi garan- tiisid” (ühendatud madalate hinda- dega).
- Esiplaanil on toote informatsioon ja toote eeliste selgitamine.
- Kasutatakse otseturundust ja kontsentreerutakse spetsiifilistele ostjate vajadustele ja sihtgruppidele
- Keskne roll on brändi üles- ehitamisel.
- Kommunikatsioon kujundatakse agressiivsena. - Kommunikatsioon peab aitama kaasa profiilile ja positsioonile.
Jaotuspoliitika - Siin on võtmesõna paindliku turustus- süsteemi rajamine.
- Tööstustarbija puhul kasutatakse enamasti otse- müüki, eratarbija puhul koostöö- strateegiat vahen- dajatega.
- Ei erine oluliselt pioneeri omast.
- Võrreldes pioneeri- ga suurem tähele- panu vahendajatega koostööle (viima- seid püütakse igati motiveerida).
- Suur tähelepanu on paindliku müügi- organisatsiooni rajamisel.
135
Lisa 8
“Stay-or-Exit” otsustusmeetod /62, lk. 223/
madal kõrge
ei
ja
ei
ja
136
Eesmärgi seadmine
Sisemised mõjufaktorid Välimised mõjufaktorid
Mõeldavate ja oluliste kaits-misstrateegiate väljatöötamine
Edu tõenäosuse hindamine
Kas turult välju-mine on soovitav? soovitav
Kas turult välju-mine on võimalik?
Kaitsmisstrateegia valik
Turult väljumise strateegia
kavandamine
Lisa 9
“Stay-or Exit” otsustusprotsessis kasutatavad mõjufaktorid /62, lk. 225/
Sisemised mõjufaktorid Välimised mõjufaktorid
Ettevõtte kohta
käivad näitajad
Tegevusvaldkonna kohta
käivad näitajad
Turu kohta käivad
näitajad
Muud välimised
näitajad
1. Divisioni tähtsus
kogu ettevõtte
seisukohalt
1. Divisioni turupositsioon
(imidž, klientide
poolne usaldus)
1. Pikaajaliselt prog-
noositav turu
areng; arengu
kaheldavus
1. Õiguslikud
tegurid
2. Sünergia teiste
tegevusaladega
2. Konkurentsipositsioon
(turuosa, tugevused,
nõrkused)
2. Turu vorm (struk-
tuur, konkurents,
kliendid)
2. Avaliku
arvamuse
mõju
3. Kogu ettevõtte
situatsioon
3. Sisemised väljumis-
barjäärid
(kapitalimahutused,
personali arv)
- materiaalsed
- juhtimisest tule-
nevad
3. Toote liik (homo-
geenne, väärtus jne)
4. Ettevõtte sisemised
tugevused
4. Üldine kulustruktuur
5. Otsustamise
korraldus (otsus-
tusprotsessi üles-
ehitus)
5. Välismaiste
konkurentide oht
6. Turult väljumise
barjäärid
7. Pikaajaaline oodatav
konkurentsiinten-
siivsus
137
CHOICES OF MARKETING STRATEGIES TO IMPROVE ESTONIAN
DAIRY-FARMING COMPETITIVENESS
S. Kaus
SUMMARY
Based on current paper we can assert that Estonian dairy and milk industry is in an
agitated state. As Estonia is producing 69,4% more than home market can consume is
export of milk products unavoidable. Moreover successful export is the key factor of
local dairy-farming competitive advantages. After multidimensional analyse the author
has concluded that at the moment Estonian dairy export has more competitive
disadvantages than advantages. These disadvantages can relate to deep recession in
dairy-farming before accessing the European Union.
Estonian dairy export is facing several obstacles to overcome, whereas the major
challenge in the situation of a) expensive and poor quality raw milk, b) little information
of external markets and their consumers, c) shortage of financial resources and negative
working capital, d) competitive priorities pertaining to price, e) difficulties in setting
and formation of export policy, is to build up suitable long-term strategies. Often above
mentioned problems are proceeded from another and next one from the third – so,
drawing the line between can sometimes prove to be pretty complicated. In this paper
the author has tried to investigate the most important dairy-farming and dairy products
exporting problems and mistakes made in export activities till now and examined the
possibilities for choosing the strategy to meet a prolonged competition. The author has
regarded the policy planning from the viewpoint of market life cycle, using situation
paradigm by Heribert Meffert. On the basis of market life cycle the markets can be
classified as young-, stagnating- and shrinking markets. The conditions and possibilities
vary in different stages of market and it should be considered when choosing marketing
mix.
Estonian exporters are micro-enterprises in the world-scale sense and due to it have
several restrictions and obstructions. The author is of the mind that Estonian dairies
could find suitable export strategy for them, according to worked out by Meffert, in
138
early following strategy or differentiated market recess policy, both consisting in
concentration on a narrow market segment (by geographic, age, et alt. distinctions) and
meeting the variable demands of the consumers of the segment. Depending on the
development of world and national economy, cultural, et alt., conditions, the factors
affecting export possibilities vary according to the countries and it should be seriously
considered also by Estonian dairy exporters at planning their export activities.
As the development of technology has reduced competitive priorities pertaining to price,
distribution and production, the differential matter can only be the brand-consumer
relationship. Estonian has till now given no dairy related brand to the world as the
developing of brand is a long-time and complicated process demanding ample financial
recourses. Estonian small businesses suffer from the shortage of the latter, so, the
options - where to direct their scarce resources – should be made. The author thinks that
joint export activities could in many cases help to improve the export of small
companies. The quantities would be bigger and joint marketing strategy would
contribute to more purposeful utilization of recourses.
To meet a prolonged international competition the contribution should be made to
export of value added dairy goods. The latter demands a close cooperation between the
enterprises and scientific institutions. A necessary step could also be the increase of
national assignments for strategic activities. As Estonian national economizing is not at
its very best, it is necessary to lure long-term foreign capital to Estonia. Foreign
investments will enable Estonia to acquire necessary for export technology, and
concurrently to investments the knowledge of distribution and marketing. In addition to
creating a favourable environment for foreign investments the Government has an
important role for introducing Estonia and shaping its image.
Summing up all before-mentioned, it can be said that for developing export marketing a
close cooperation of all three forces – state, companies and supporting organisations - is
essential.
139
top related