immaculata - fsspxfsspx.ee › upload › immaculata-08.pdf · 24. septembril 2011 saatis enam kui...
Post on 25-Jun-2020
13 Views
Preview:
TRANSCRIPT
FSSPX EESTIS
Kristuse Ülestõusmise suurpüha
2013
(8)
IMMACULATA
IMMACULATA #8
2
SISU
Poola intellektuaalide petitsioon Vatikani II Kirikukogu põhjalikumaks......lk. 3
Hävitades vabadust vabaduse nimel …………………..………...................lk.12
Paavstluse pühakirjaline alus.........................................................................lk.20
Usutlus isa Niklaus Pflugeriga …………………………………..……….. lk.26
Maarja valurikas ja Immakulaatne Süda, palu meie eest...............................lk.34
Hiljutise katsumuse kasulik õppetund...........................................................lk.38
Peetruse tool on tühi.………...………….…………...………………….….lk.53
FSSPXi peamaja kommünikee paavst Franciscuse valimise puhul……......lk.55
IMMACULATA #8
3
Poola intellektuaalide petitsioon Vati-
kani II Kirikukogu põhjalikumaks
24. septembril 2011 saatis enam kui
50 Itaalia intellektuaali Benedictus
XVI-le petitsiooni Vatikani II kiriku-
kogu põhjalikumaks läbivaatamiseks
(vaata DICI nr 242 tõlget ).
Hiljuti, 5. aprillil 2012, saatsid Poo-
la intellektuaalid Pühale Isale uue
petitsiooni, eesmärgiga uuesti läbi
uurida Vatikani II Kirikukogu poolt
liikvele pandud religioosse vabadu-
se, oikumenismi ja kollegiaalsuse kü-
simused.
Püha Isa!
Vatikani II Kirikukogu kokkukutsumise liginev 50. aastapäev ning Tema Pühadu-
se poolt 11. oktoobril 2011 dateeritud apostellikus kirjas Porta fidei 2012. aasta
kuulutamine Usuaastaks on head võimalused Kirikukogu dokumentides sisalduva-
te õpetuste sügavamaks uurimiseks.1 Kirikukogu peamine ülesanne paistis ühtivat
ühe Teie eelkäija, Paulus VI üleskutsega, kes kuulutas, et «Kirik peab vaatama lä-
bitungiva pilguga enesesse, mõtisklema omaenese olemise müsteeriumi üle ning
ammutama oma tekke, olemuse, missiooni ja saatuse sügavamast analüüsist val-
gust ja inspiratsiooni. See doktriin on juba tuntud, seda on praeguse sajandi jook-
sul arendatud ja populariseeritud.»2
Tõepoolest, paljud vaatlejad märgivad, et II Vaticanum, mis ustavalt neid Paulus
VI juhiseid järgis, on Kirikule andnud suurema teadlikkuse enesest (Ecclesia ad
intra) ja tema suhtest tänapäeva maailmaga (Ecclesia ad extra).3 Omades eelist
heita tagasivaade poolesajale aastale tundub nüüd kohane hinnata Vatikani II pas-
toraalse kirikukogu antud vastust sellele sagedasti esitatud küsimusele: Kirik, mi-
da ütled sa enese kohta? (Ecclesia, quid dicis de teipsa?) Peab siiski märkima, et
selle mõtiskluse fookus ei puuduta ei «[kontsiilidokumentide] vastuvõtu ja raken-
damise positiivseid ja negatiivseid praktilisi külgi» ega ka mitte «Kirikukogu õpe-
tustele võlgnetava intellektuaalse nõustumise olemust».4
IMMACULATA #8
4
Selles peetakse silmas hoopis kirikukogu dokumentide sisu põhjalikku õpetuslik-
ku ja pastoraalset mõistmist, et teha kindlaks, kas — ja kui, siis millisest küljest
— on Vatikani II Kirikukogu õpetused tegelikult vastanud Kiriku pürgimusele
«püüelda edasi selgemale ja sügavamale teadlikkusele iseenesest ja oma missioo-
nist maailmas ning tõe varasalvest, mille pärija ja hoidja ta on.»5
Hiljuti esitasid Teie Pühadusele selles vaimus alandliku petitsiooni Itaalia teaduse
ja meedia väljapaistvad katoliiklastest esindajad.6 Mõne aja eest lõppenud õpe-
tuslikud arutelud Püha Pius X Vennaskonna liikmetega, mida toetas Püha Peetruse
järeltulija autoriteet, näivad olevat selle mõtiskluse järjekordsed ilmingud. Nüüd
palume omakorda ka meie, teaduse ja kultuuri vallas tegutsevad katoliiklased,
Poola avaliku elu innukad jälgijad ja sellest osavõtjad, austusega ja alandlikult, et
Teie Pühadus mõningad viimase Kirikukogu õpetused Katoliku Kiriku eksimatu
Õpetusameti valguses uuesti läbi vaataks.
Katoliiklastena, kes on tegevad mitmesugustel teaduse, hariduse, sotsiaalse kom-
munikatsiooni ja poliitlise elu aladel, sooviksime me kasutada tänavuse juubeli
pakutud võimalust, et juhtida Teie Pühaduse tähelepanu mõnede II Vaticanumi
õpetuste tagajärgedele, mis puudutavad nii Kiriku siseelu kui ka tema mõju ava-
likkusele.
ESITEKS sooviksime puudutada Kirikukogu deklaratsiooni religioonivabadusest
(Dignitatis humanae), seda seoses Kiriku traditsioonilise õpetusega katoliiklikust
riigist, nagu seda on selgelt esitanud Teie Pühaduse eelkäijad paavstid Gregorius
XVI (Mirari vos), Pius IX (Quanta cura), Leo XIII (Libertas ja Immortale Dei)
ning Pius XI (Quas primas). Võttes aluseks Dignitatis humanae sissejuhatuses
esineva avalduse, milles nenditakse, et deklaratsioonis esitatud õpetus religiooni-
vabadusest «jätab puutumata Katoliku Kiriku traditsioonilise õpetuse üksikisikute
ja ühiskondade moraalsest kohustusest tõelise religiooni ja ainsa Kristuse Kiriku
suhtes»7, soovime me eeskätt esitada Teie Pühadusele otsustamiseks küsimuse,
kas — ja kui, siis mil määral — see deklaratsioon arendab, täpsustab või selgitab
üksikasjalikumalt eelmiste paavstide muutumatut õpetust kristlikust riigist ja Meie
Issanda Jeesuse Kristuse ühiskondlikust valitsemisest.
Kas deklaratsiooni Dignitatis humanae sisu toetab riigi katoliiklikku iseloomu?
On ju Leo XIII õpetuse järgi «riigi jaoks patt, kui ta religiooni eest — kuna see
jäävat tema volitustest väljapoole või ei too praktilist kasu — hoolt ei kanna, või
kui ta paljudest religioonivormidest võtab omaks selle, mis talle lihtsalt meeldib,
IMMACULATA #8
5
sest oleme me ju tingimusteta kohustatud teenima Jumalat nii, nagu Tema seda ta-
hab.»8
Kuidas saame ühitada teiste uskude avaliku kultuse piiramise õigust, mille Teie
Pühaduse eelkäijad katoliiklike riikide juhtidele tõelise religiooni säilitamiseks
andsid,9 õigusega olla vaba välisest survest avalikus kultuses mistahes religiooni
puhul — õigusega, mille Dignitatis humanae tõstis loomuseaduse seisundisse,
kuulutades, et see rajaneb inimisiku väärikusel?10 Kas inimisiku väärikus ei ilmne
õigesti mõistetuna hoopis siis, kui ta kummardab Jumalat tõelises religioonis?
Kuidas tuleb mõista Katoliku Kiriku katekismuses leiduvat avaldust, et religiooni-
vabaduse õigus on garanteeritud «asjakohastes piirides», teiste sõnadega: «Õigus
religioonivabadusele ei saa iseenesest olla piiramatu ega olla piiratud vaid positi-
vistlikul või loomulikul viisil mõistetud «avaliku korra» poolt»?11
Kas väljend «asjakohastes piirides» vii-
tab kuidagiviisi objektiivsele tõele või
antud religiooni väärusele?12 Milline
iganes on vastus nimetatud küsimustele,
on vastuvaidlematu fakt, et Dignitatis
humanae ei sisalda üldse mingit viidet
avaliku võimu kohustusele tunnustada
ja kaitsta tõelist religiooni, see tähendab
katoliku religiooni — kohustusele, mille
oli pannud riigipeadele eelmiste paavs-
tide Õpetusamet.
Peale selle ei jõua dokument religioosse tolerantsuse küsimuse ülestõstmiseni, mi-
da sõnaselgelt ja ühemõtteliselt esitas üks Teie Pühaduse eelkäijatest, paavst Pius
XII: «Moraalsete ja religioossete eksituste mahasurumise kohustus ei saa seega ol-
la ülim tegutsemisnorm. See peab olema allutatud kõrgematele ja üldisematele
normidele, mis mõningates tingimustes lubavad ning näivad ehk isegi pidavat pa-
remaks eksituse sallimist, et tuua kaasa suuremat hüvet… Esiteks: sellel, mis ei
vasta tõele või moraalinormidele, ei ole objektiivselt mingit õigust olemasoluks,
levikuks või elavdamiseks. Teiseks: selle tsiviilseaduste ja sunnimeetmetega takis-
tamata jätmine võib sellegipoolest olla õigustatud kõrgema ja üldisema hüve hu-
vides.»13
Religioonivabaduse deklaratsiooni analüüsimine täies ulatuses loob eksimatu mul-
je, et see dokument peegeldab pigem liberaalset kui katoliiklikku riigikontsept-
siooni. Selles mõttes toetab ta taolist Kiriku ja riigi eraldatust, mille mõistis hukka
IMMACULATA #8
6
püha Pius X entsüklikas Vehementer nos. Lisaks paistab see eiravat tõsiasja, et
riik on vaja allutada Kristuse valitsemisele. Seda vajadust ühes tema eelistega sel-
gitas arusaadavalt paavst Pius XI: «Kui siis riikide valitsejad soovivad säilitada
oma autoriteeti, edendada ja suurendada oma maade õitsengut, ei jäta nad hoole-
tusse riiklikku kohustust olla aukartlikud ja kuulekad Kristuse võimule.»
Siinjuures on huvitav märkida, et kõik katsed lahendada vältimatut pinget Vatika-
ni II Kirikukogust tõusnud religioonivabaduse õpetuse ja kirikukogu-eelsete
paavstide Õpetusameti vahel liiguvad ikka ühes suunas. Sisuliselt lõpevad need
katsed Teie Pühaduse eelkäijate poolt esitatud riigi kristlikku iseloomu ja Jeesuse
Kristuse ühiskondlikku valitsemist puudutavate õpetuste relativiseerimisega. Kiri-
ku Õpetusameti antud muutumatuid juhiseid kritiseeritakse «historitsismi» reeglite
kohaselt15, justkui oleksid need pelgalt ajaloolist väärtust omavad dokumendid
ning neid võiks inimese loomuliku mõistuse abil hinnata. Parimal juhul toob krii-
tika kaasa püüdluse «puhastada» paavstide õpetused oletatavatest «Konstantinuse-
järgse aja lisandustest», mis peegelduvad iganenud ja/või teostamatutes õpetustes
kristlikust riigist, mis on tänapäeva maailmas elujõuetud. Jätame Teie Pühaduse
otsustada, kas niisugune Õpetusameti aktide «uurimismeetod» on õiguspärane.
Katoliiklastena, kes on aktiivselt tegevad Poola avalikus elus, ei või me sellegi-
poolest jätta märkimata, et religiooni küsimustes põhiolemuselt neutraalse libe-
raalse riigi idee lämmatab jõuliselt poolakate õigustatud püüdeid ning läheb vas-
tuollu ka poola rahva ajaloo sügavaimate väärtustega.
TEISEKS soovime juhtida Teie Pühaduse tähelepanu oikumeenia-teemalisele
kontsiilidekreedile Unitatis redintegratio ja eriti selle 3. artiklis leiduvatele eba-
selgetele ütlustele: «Meist eraldunud vennad teostavad samuti paljusid kristliku
religiooni liturgilisi toiminguid. Need toimingud, mis iga kiriku ja kogukonna
olukorrale vastavalt erinevad, võivad kahtlemata tõesti äratada elu armus ning
peab ütlema, et nad on suutelised võimaldama juurdepääsu pääsemise osadusele.
Sellest järeldub, et kuigi eraldunud kirikud ja kogukonnad kannatavad juba nime-
tatud puuduste all, ei ole nad iseenesest mingil juhul ilma jäetud tähendusest ja
tähtsusest päästemüsteeriumis.
Sest Kristuse Vaim ei ole loobunud kasutamast neid pääsemise vahenditena, mis
ammutavad oma mõjuvuse just Katoliku Kirikule usaldatud armu ja tõe täiusest.»
Neist paljudest Kiriku piiridest väljaspool olevaist «pühitsuse» ja «tõe» elementi-
dest kõneldakse ka dogmaatilise konstitutsiooni Lumen gentium 8. paragrahvis.
Kuidas teisiti võib mõista väljendit «on suutelised võimaldama juurdepääsu pää-
semise osadusele», kui mitte kinnitusena, et inimesed võivad tänu teiste kristlike
IMMACULATA #8
7
denominatsioonide rituaalidele ja kommetele saada päästetud väljaspool Katoliku
Kirikut?
Tekib aga küsimus, kuidas saab sellist tõlgendust sobitada traditsioonilise õpetu-
sega extra Ecclesiam nulla salus [“väljaspool Kirikut ei ole pääsemist”], mis kuu-
lutab, et katoliku usk on lunastuse eeltingimuseks16, või õpetusega Kiriku ühtsu-
sest, mille on eriliselt sätestanud Leo XIII: «Ja et selgemalt esile tuua Kiriku üht-
sust, kasutab ta [p. Cyprianus] elava ihu kujundit, mille liikmed ei saa kuidagi ela-
da ilma peaga ühenduses olemata ja sealt elujõudu ammutamata. Peast eraldatult
peavad nad paratamatult surema… Kristuse Kirik on seega igavesti üks ja seesa-
ma; need, kes sellest lahkuvad, eemalduvad Issanda Kristuse tahte ja käsu alt —
hüljates pääsemise tee, astuvad nad hukatuse rajale.»17
Missugune on nende Unitatis redintegratio’st pärinevate avalduste ja Pius IX
Syllabuses hukkamõistetud väidete 16 ja 17 omavaheline seos?18 Lisaks juba ees-
pool nimetatud õpetuslikele probleemidele on ka ilmselge, et oikumeenia pasto-
raalne praktiseerimine on eemaldunud apostolaadi traditsioonilisest mõistmisest,
et edendada kristlaste ühtsust, mida saab Pius XI sõnade järgi «edendada ainult
nii, et soodustatakse nende inimeste tagasipöördumist ainsasse õigesse Kristuse
Kirikusse, kes on sellest lahus, sest minevikus on nad selle õnnetuseks maha jät-
nud.»19
Põhimõtteliselt, nagu märkis professor Romano Amerio oma monumentaalses
uurimistöös Iota Unum, ei esine sõna «tagasipöördumine» (reditus) Kirikukogu
oikumeenia-teemalises dekreedis mitte kusagil. Mõte eraldunud kristlaste tagasi-
pöördumisest «ühe Kristuse Kiriku rüppe, mis on, ütleme Meie, kõikidele nähtav
ning mis alatiseks kestma jääb sellisena, nagu Ta selle asutas, nii nagu on selle
Autori tahtmine»20 on asendatud ideega kõigi kristlaste pöördumisest Jeesusesse
Kristusesse: «Kuid me rõõmustame, et meie eraldunud vennad vaatavad Kristuse-
le kui kirikliku osaduse lättele ja keskmele. Nende igatsus ühinemise järele Kris-
tusega tõukab neid üha otsima ühtsust ning andma maailma rahvaste seas tunnis-
tust oma usust.»21
Katoliiklaste hulgas peab pöördumine toimuma Kiriku pideva reformi tähendu-
ses.22 Kui kõigi kristlaste ühtsusele pühendumine on seatud sellesse raamistikku,
kas ei sea see lõpuks ohtu või ei juuri täielikult välja apostellikku vaimu ja misjo-
nivaimu Kiriku elu igal tasandil? Kui lükkame tagasi kõik püüded hereetikuid ja
skismaatikuid Katoliku Kirikusse juhtida, siis kas ei riski me sellega, et pisimatki
vihjet mittekatoliiklaste Rooma lambatarasse tagasipöördumise kohta võtab ava-
likkus vastu kui sallimatuse märki või «vihakõnet»? Probleem ei seisne üksnes
IMMACULATA #8
8
oikumeenias, vaid ka (ehk isegi eelkõige) kaasaegses religioonidevahelises dia-
loogis, mida propageeris Vatikani II Kirikukogu deklaratsioon Kiriku suhetest
mittekristlike religioonidega Nostra Aetate.
Nagu ütleb professor Romano Amerio, on see dialoog juba ammu kaotanud oma
rangelt religioosse mõõtme ja on muudetud puhtalt naturalistlikuks tegevuseks,
mille eesmärk on ehitada «inimesele väärilisemat maailma»: «Uus oikumeenia
kaldub seega väljuma talle kohasest religioossest vallast, mis põhineb üleloomuli-
kel alustel, ning suunduma ilmalikku sfääri, kujundades religioosset ühtsust üha
enam Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt toetatud humanitaarse internat-
sionalismi järgi.»23 Siin kerkib aga küsimus: Kas see programm selgitab Kiriku
missiooni tänapäeva maailmas? Kas ei pööra see lootuse teoloogilist voorust puh-
talt loomulikuks lootuseks ehitada üles maine «armastuse tsivilisatsioon»? Kas ei
võrdu see uus lähenemine Kiriku ja mittekatoliiklastest kristlaste vahelistele suhe-
tele ligimesearmastuse käsu rikkumisega, kuivõrd selle käsu täitmine peaks aval-
duma püüetes saavutada ligimese igavene pääsemine («noomi patust»)? Ning kas
ei sea see uus käsitusviis ühtlasi eesmärgiks rajada üsna kummalist uut korda, mis
üritab «ehitada paremat maailma koos teiste religioonide liikmetega»?
KOLMANDAKS võtame endale vabaduse paluda Teie Pühadust uuesti läbi vaa-
data Kirikukogu kollegiaalsuse doktriin, mida kirjeldatakse konstitutsiooni Lumen
gentium 22. paragrahvis ning pastoraalset piiskopiametit Kirikus käsitleva dekree-
di Christus Dominus 4. artiklis. Ühelt poolt näib neis dokumentides esitatud õpe-
tus jätvat puutumatuks Kiriku eksimatu õpetuse Rooma ülimuslikkusest: «Et
Rooma piiskop on ametilt Kristuse Asemik ning kogu Kiriku Karjane, on tal täie-
lik, kõrgeim ja üleilmne võim kogu Kiriku üle, võim, mida ta võib alati takistama-
tult teostada.»24
Teisalt aga tutvustab Lumen gentium piiskoppide kolleegiumit kui uut juriidilist
instrumenti, mis omab osaduses paavstiga Kirikus kõrgeimat võimu: «Piiskoppide
kogu on oma õpetaja- ja karjaserollis apostlite kolleegiumi järeltulija ning selles
on apostellik kolleegium põlistatud. Koos oma pea, Ülemkarjasega, ning mitte
kunagi ilma temata, on neil ülim ja täielik võim üleilmse Kiriku üle.»25 Vaatama-
ta täpsetele selgitustele «Selgitavas eelmärkuses» (Nota explicativa praevia), mis
tunnistavad, et kolleegium — millel puudub alaline vorm — «tegutseb vaid aeg-
ajalt … rangelt kollegiaalselt ning seda vaid oma pea nõusolekul», jääb probleem
ometi alles, kui püüame sobitada Kirikukogu deklaratsiooni kollegiaalsusest kin-
nitusega, et Kirikus on ainult üks ülima võimu valdaja.
IMMACULATA #8
9
Igal juhul esitati see kinnitus selgesõnaliselt Vatikani I Kirikukogu dogmaatilises
konstitutsioonis Pastor aeternus. Tekib seega küsimus, kas pidulik dogmaatiline
definitsioon saab vajada täiendavat «täpsustust» või «lisainformatsiooni». Küsi-
musega edasi minnes tuleks kaaluda ka seda, kas kollegiaalsuse üldpõhimõte selli-
sena, nagu seda on rakendatud piiskoppide konverentside tegevuses, ei nõrgenda
ega õõnesta piiskoppide võimu nende oma kirikutes. Olgu lisatud üks märkimist
vääriv fakt: Vatikani II Kirikukogu dekreet Christus Dominus paistab väljendavat
kahtlusi korralise piiskopivõimu tulemusrikka teostamise võimalikkuse suhtes:
«Piiskoppidel on sageli võimatu, seda eriti tänapäeval, teostada oma ametit sobi-
valt ja viljakalt, kui nad ei sea sisse suuremat mõistmist ja koostööd soodustavaid
suhteid teiste piiskoppidega.»26
Püha Isa, ülalnimetatud probleemid viivad üldisema mõtiskluseni Õpetusameti
teatud iseloomuliku tunnuse üle kontsiiliaegsel ja –järgsel perioodil. Nagu Teie
Pühadus sageli väljendub, on viimase kirikukogu õige tõlgendamine ja rakenda-
mine võimalik ainult õige reformi-hermeneutika valguses.27 Viimasel ajal on Va-
tikani II Kirikukogu õige tõlgendamise ja tõlgendamisvigade kõrvaldamise teemal
peetud nii mõnedki diskussioonid. Viiskümmend aastat pärast II Vaticanumi kok-
kukutsumist on Kirikukogu õpetused jätkuvalt vaidluste teemaks, vajades pidevat
selgitamist lisanduste ja täpsustuste abil. Kas ei tähenda see, et Kirikukogu tõttu
on tänane Õpetusamet lakkamatult hõivatud iseenesega, selle asemel et olla tege-
vuses usuvaramu uurimisega?
Kas asjade niisugune seis näitab, et Kirikukogu andis tõepoolest edasi «puhta ja
tervikliku doktriini ilma mingi nõrgendamise ja moonutuseta»28, kooskõlas õndsa
paavsti Johannes XXIII soovidega? Kas võime eespool väljendatud kahtlusi sil-
mas pidades õigusega ütelda, et «Vatikani II Kirikukogu ei tule mitte ainult tõl-
gendada Õpetusameti eelnevate dokumentide valguses, vaid mõningatest varase-
matest Õpetusameti dokumentidest võib ka Vatikani II Kirikukogu valguses pa-
remini aru saada»?29 Leiame, et küsimused, mida me oma kirjas Teie Pühadusele
hindamiseks esitame, on hästi kokku võetud Teie eelkäija Pius XII sõnadega:
«Aga kui Kirik teostab seda õpetamise ülesannet, nagu ta seda sagedasti sajandite
jooksul on teinud, olgu siis korralisel või erakorralisel viisil, saab selgeks, kui vale
on meetod, mis püüab selgitada selget segaste vahenditega. Ometi tuleb tarvitada
just vastupidist meetodit.»30
Armastatud Isa, tuleme Teie juurde alandliku sooviga, et oleksite nii lahke ja
uuriksite ülal esitatud küsimusi, millele Teie Pühaduse tähelepanu on juba mitme-
tel kordadel juhitud. Oleme sügavalt veendunud, et see mõtisklus, mis on teosta-
tud Usuaasta ajal, äratab Teie Pühaduse sõnadega väljendudes «igas usklikus pür-
IMMACULATA #8
10
gimuse tunnistada usku selle täiuses ja uuenenud veendumusega, usalduse ja loo-
tusega.»31
Siiraimate palvetega Teie Pühaduse eest soovime väljendada Teile sügavat poja-
likku pühendumust.
ALLAKIRJUTANUD: Maciej Andrzejczak, tõlkija, töövõtja; dr. hab. Jacek
Bartyzel, UMK professor, juhendaja, Kultuuri ja Traditsiooni Keskuse juhatuse
liige; Grzegorz Braun, inspitsient; dr. Zbigniew Czapla, õpetaja; Marcin
Dybowski, kirjastaja; dr. Mariola Fortuna, teoloog; Artur Górski, Seimi liige;
prof. dr. hab. Grzegorz Grzybowski, Poola Teaduste Akadeemia töötaja; prof. dr.
hab. Tomasz Grzybowski, õpetaja; Piotr Kamiński, õpetaja; Sławomir Hazak,
Szamotulskie Środowisko Tradycji; dr. Krzysztof Kawęcki, õpetaja; dr. Marcin
Masny, publitsist, tõlkija; dr. Adam Matyszewski, teoloog, Plocki diötseesi kiriku-
muusika komisjoni liige; Piotr Mazur, Kultuuri ja Traditsiooni Keskuse juhatuse
liige, Zarządu Towarzystw Gimnastycznych Sokół w Polsce liige; Stanisław
Michalkiewicz, publitsist; Artur Paczyna, Rady Głównej Śląskiego Środowiska
Wiernych Tradycji juhataja; Stanisław Pięta, Seimi liige; dr. Justyn Piskorski,
Esq., UAM; Paweł Pomianek, teoloog; Arkadiusz Robaczewski, Kultuuri ja Tra-
ditsiooni Keskuse juhataja; dr. Piotr Szczudłowski, pedagoog; dr. Teresa
Świrydowicz; dr. hab. Kazimierz Świrydowicz, UAM professor; Joanna M.
Tryjanowska, Esq.; prof. dr. hab. Piotr Tryjanowski, õpetaja; dr. hab. Piotr Tylus,
õpetaja; Maciej Walaszczyk, ajakirjanik; Piotr Walerych, Seimi liige, Poola Tele-
programmi Nõukogu liige (1995-2002); Robert Winnicki, Rady Naczelnej Związku
Młodzieży Wszechpolskiej juhataja; dr. Marcin Woźniak, õpetaja; Krzysztof
Wyszkowski, Wolnych Związków Zawodowych Wybrzeża asutaja; Dariusz
Zalewski, publitsist, tomistliku hariduseetika populariseerija; Zbigniew Zarywski,
ettevõtja, fundraiser; Artur Zawisza, Seimi liige, ärimees; Michał Zieliński, ma-
jandusteadlane, Korporacja Akademicka Legia
_____________________________________
1. Usudoktriini kongregatsioon «Märkus pastoraalsete nõuannetega Usuaastaks».
2. Paulus VI, entsüklika Ecclesisam suam, 9.
3. Kardinal Karol Wojtila «Üldised juhised» Sobor Watykanski II. Konstytucje, Dekrety, Deklaracje [Vatikani II Kirikukogu, Konstitutsioonid, dekreedid, deklaratsioonid] (Pallotinum 1967), 12-14.
4. Isa Fernando Ocariz, «Vatikani II Kirikukogu ustavast järgimisest», L’Osservatore Romano ingliskeelne väl-
jaanne, 2. detsember 2011. 5. Paulus VI, entsüklika Ecclesiam suam, 18.
6. Petitsioon paavst Benedictus XVI-le Vatikani II Kirikukogu põhjalikumaks uurimiseks (tõlge siin).
7. Katoliku Kiriku katekismus, 2105. 8. Leo XIII, entsüklika Immortale Dei, 6.
9. Gregorius XVI, entsüklika Mirari vos, Pius IX, entsüklika Quanta cura.
IMMACULATA #8
11
10. Dignitatis humanae, 2.9.
11. Katoliku Kiriku katekismus, 2109.
12. Samas, 2010. 13. Pius XII Ci riesce, ettekanne Itaalia katoliiklike juristide 5. üleriigilisel konventsioonil (6. detsembril 1953).
14. Pius XI, entsüklika Quas primas.
15. Hukka mõistetud paavst Pius XII poolt entsüklikas Humani generis. 16. Vt. Athanasiuse usutunnistust: «Igaüks, kes tahab õndsaks saada, peab eelkõige hoidma kinni katoliku usust.
Kes aga ei säilita oma usku tervikliku ja rüvetamatuna, see läheb kindlasti igaveseks hukka.»
17. Leo XIII, entsüklika Satis cognitum. 18. Vastavalt: «Mistahes religiooni kultuses võivad inimesed leida tee igavese pääsemise juurde ning võivad
saavutada igavese pääsemise.» «Meil peab olema vähemalt hea lootus nende inimeste igavese pääsemise osas,
kes ei ole mingilgi viisil Kristuse Kirikus.» 19. Pius XI, entsüklika Mortalium animos.
20. Samas. 21. Unitatis redintegratio, 20.
22. Samas, 6.
23. Romano Amerio, Iota Unum (Kansas City 1996), 568. 24. Lumen gentium, 22.
25. Samas.
26. Christus Dominus, 37. 27. Benedictus XVI, apostellik kiri Porta Fidei, 5.
28. Johannes XXIII, Vatikani II Kirikukogu avakõne (11. oktoober 1962).
29. Isa Fernando Ocariz, op. cit.
30. Pius XII, Humani generis, 21.
IMMACULATA #8
12
Hävitades vabadust
vabaduse nimel:
paavst Leo XIII hoiatus libe-
ralismi kui tõelise vabaduse
vaenlase kohta
Isa Shane Carlo Pezzutti (FSSPX)
Modernistlikke, nii-öelda valgustusaja filo-
soofe ning Euroopa 17. ja 18. sajandi moder-
nistlikku filosoofiat üldisemalt mõjutas tugevasti neile eelnenud teadusrevolut-
sioon. 16. ja 17. sajandi teadusrevolutsioon muutis täielikult seda, kuidas euroop-
lased mõistsid nii füüsilist reaalsust kui ka universumit ennast. Modernistlikud ja
valgustusaja filosoofid soovisid rakendada teadusrevolutsiooni põhimõtteid ja
meetodeid Euroopa poliit- ja sotsiaalfilosoofiale.
Nad tahtsid täielikult muuta ka ühiskonda nii, nagu seda varem oli teinud teadus-
revolutsioon. Valgustusaja filosoofid arendasid välja radikaalselt uued ideed va-
baduse ja mõistuspärasuse, poliitika ja religiooni kohta. Valgustusaja ideed libera-
lismi, ratsionalismi ja naturalismi osas olid nii edukad, et inspireerisid 1777. aasta
Ameerika revolutsiooni ning 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni toimumist. Nen-
de revolutsioonide järel polnud Euroopa ja Lääne tsivilisatsioon enam endine.
Valgustusaja filosoofid nägid oma liberaalse programmi suurte vastastena Euroo-
pa traditsioonilisi monarhiaid ja Katoliku Kirikut. Selle põhjuseks oli mõistagi
mõlema suur mõju ühiskonnale.
Seetõttu on ka arusaadav, miks kuningas ja tema õukond, monarhistid, piiskopid,
preestrid, mungad ja nunnad Pariisis verise giljotiini alla saadeti. Need “vabaduse”
vaenlased tuli hävitada. Võime aga küsida, kuidas võis vabaduse ja mõistuspära-
suse võim lõppeda säärase hirmuvalitsusega? Ajaloolaste sõnul oli hoovis, kus gil-
jotineerimised aset leidsid, nii palju verd, et hobused keeldusid hirmsa haisu tõttu
sinna sisenemast. Prantsuse revolutsiooni algusest peale seisis Katoliku Kirik, eriti
tema paavst, tugevasti selle ning kogu kristlikus Euroopas levivate liberalistlike,
ratsionalistlike ja naturalistlike doktriinide vastu.
IMMACULATA #8
13
Sada aastat vastandusid paavstid Pius VI-st kuni Pius IX-ni neile valgustusaja
modernistlikele õpetustele, püüdes päästa seda, mis kristlikust kultuuriruumist
veel alles oli jäänud. Täna vaatleme lühidalt entsüklikat, mille kirjutas paavst Leo
XIII aastal 1888 – peaaegu täpselt sada aastat pärast Prantsuse revolutsiooni. See
entsüklika on imeline kokkuvõte katoliiklikest filosoofilistest ja teoloogilistest ar-
gumentidest, mis püüavad näidata valgustusaja modernistlikes õpetustes sisaldu-
vaid eksitusi ning varjatud ohte, mida nood endast Euroopa jaoks kujutavad.
Paavst Leo XIII alustab sõnadega: “Vabadus, ülim loomulikest andidest, olles osa
intellektuaalsest või ratsionaalsest loomusest, annab inimesele tema väärikuse –
et ta on ‘omaenda nõu hoolde antud’ ning omab meelevalda oma tegude üle.”
Niisiis ülistab paavst kõigepealt inimlikku vabadust kui üht suurimat inimesele an-
tud loomulike andide seas. Hiljem näitab ta, et Katoliku Kirik on alati võidelnud
inimliku vabaduse eest eksiõpetajate ja deterministide vastu, kes seda eitasid (näi-
teks manilased jt). Seejärel aga ütleb ta: “Ent viisil, kuidas säärast väärikust ra-
kendatakse, on suurim tähtsus, sest just vabaduse kasutamisest sõltuvad ühtemoo-
di nii ülim hüve kui ülim kurjus.”
Siin sõnastab paavst oma entsüklika põhiteesi: vabadus on imeline ja vägev and,
kuid seda tuleb kasutada vastutustundlikult, kooskõlas vooruse, hüve ja seadusega,
eriti Jumala igavese seadusega. Ta meenutab meile, et inimene on kindlasti vaba
püüdlema moraalse hüve poole ning otsima oma elu mõtet, milleks on Jumal, kuid
ta on vaba jahtima sedagi, mis küll näib olevat hea, tõeliselt aga on kuri ja kahju-
lik. Paavst Leo XIII sõnul kujutlevad paljud Katoliku Kirikut inimliku vabaduse
ägeda vaenlasena, kuid see arvamus põhineb vabaduse vääral metafüüsikal ja va-
lel eetikal: valel arusaamal sellest, mis õieti on vabadus (ontoloogiliselt) ja milleks
inimene õieti vaba on.
Seega peame nüüd küsima, mis see vabadus siis on? Paavst Leo XIII alustab sel-
lest, et tõmbab ülimalt olulise eraldusjoone erinevat laadi vabaduste vahele. Sõnal
“vabadus” on palju kasutusvõimalusi ja tähendusi. Millest siis meie räägime, kui
ütleme “vabadus”? Katoliiklik filosoofia eristab kahesugust vabadust: 1. loomu-
likku vabadust (ehk vaba tahet) ning 2. moraalset vabadust. Loomulikku vaba-
dust saab omakorda jagada positiivseks ja negatiivseks vabaduseks. Nii jagab seda
kaasaegne filosoofia.
Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on “positiivne” selles tähenduses, et me saame
positiivselt otsustada teha midagi, mida tahame või otsustame teha. See on tegut-
semisvabadus. Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on “negatiivne” tähenduses, et
IMMACULATA #8
14
me oleme vabad teatud sundustest. Meid ei sunnita tegema teatud asju. Loomulik
vabadus (positiivne või negatiivne) või lihtsalt vaba tahe on see, mida me sõna
“vabadus” all harilikult silmas peame. Kuid Leo XIII tahab rääkida pigem mo-
raalsest vabadusest. Tema arvates on moraalne vabadus olulisem loomulikust va-
badusest ehk vabast tahtest. Loomuliku vabaduse (vaba tahte) ja moraalse vaba-
duse eristamine on kriitilise tähtsusega küsimus.
Kuid mis on loomulik vabadus? Paavst Leo XIII defineerib seda kui “suutlikkust
või võimet valida konkreetsed vahendid seatud eesmärgi saavutamiseks.” Meta-
füüsiliselt või ontoloogiliselt kuulub see aristotellikku qualitas’e kategooriasse –
tegutsemisvõime. Kuidas on aga seatud eesmärgiga? Mis see eesmärk on? Selleks
on alati midagi head, mingi “hea” asi. Hüve on alati tahte ja otsuse objekt. Platon
ja Sokrates õpetasid seda meile juba ammu. Probleemid algavad sealt, kus meie
mõistus langetab otsuse selle kohta, mis on hea ja mis
mitte. Meil on moraalne vabadus valida ainult head ja
tõest.
Tahe ei saa otsida head (x) ning loomulik vabadus ei
saa valida vahendeid (y ja z) hea (x) tarvis niikaua, ku-
ni mõistus pole otsustanud, et (x) on tõepoolest hea.
Paavst Leo XIII meenutab meile aga, et nii tahe kui
mõistus on väga ebatäiuslikud ning seetõttu võib mõis-
tus teinekord eksida oma otsustustes hea üle ning va-
badus võib seega olla juhitud väärast “heast”. Paljudel
asjadel on säärane eksitavalt “hea” väljanägemine,
kuigi nad tegelikkuses on halvad ja kahjulikud. Seepä-
rast on meil võimalik valida ka halba, seda samas eks-
likult heaks pidades.
See viitab inimliku vabaduse defektile, sest kurja valides kuritarvitame me oma
vabadust, isegi kui peame seda heaks. Halva ja kahjuliku valimine on kindlasti de-
fekt. Siinkohal võivad mõned püüda väita, et võimalus valida kurja on vabadu-
seks hädavajalik: nad ütlevad, et see, kui meil on võimalik valida kurja, näitavat
kuidagi, et oleme vabad. See aga tähendaks, et Jumal ei ole vaba, sest Tema ei saa
valida kurja. Püha Aquino Thomas meenutab meile, et võimalus kurja teha või pa-
tustada pole mitte vabadus, vaid orjus.
Ta ütleb, et kui miski toimib läbi endavälise jõu, siis ei tegutse ta mitte iseendast,
vaid kellegi teise kaudu – see tähendab orjalikult. Inimene on oma loomult ratsio-
naalne. Kui ta tegutseb ja valib kooskõlas oma mõistusega, siis käitub ta inimlikult
IMMACULATA #8
15
ning vastavuses oma vaba tahtega. See on vabadus. Kuid kui ta patustab, käitub ta
mõistusevastaselt ning on juhitud kellestki teisest just nagu ori. “Igaüks, kes teeb
pattu, on patu ori,” ütleb meie Issand Jeesus Kristus.
Antiikfilosoofid õpetasid sedasama, öeldes, et vaid tark inimene on tõeliselt vaba,
sest ta valib alati hea ja tõese, mis viib õnneni, mitte aga kurja ja vale, mis teda
kahjustavad. Seepärast meenutab paavst meile, et inimlik vabadus vajab valgust
ja tuge selleks, et suunata oma tegevus tõelise hüve poole ning hoida neid kurja
eest. See on seaduse funktsioon ja eesmärk. Seadus on mõistuse korraldamine, mis
peaks meid juhtima hea ja tõese juurde.
Paavst peab silmas esmalt loomuseadust, mis on kirjutatud kõigi inimeste süda-
meisse, seejärel Jumala igavest seadust ja inimlikke seadusi. Inimlikud seadused
ning isegi loomuseadus sõltuvad igavesest seadusest, milleks on lihtsalt Jumala
mõistuslikkus ja arukus, kes kõik asjad on loonud ning kes soovib, et inimesed ta-
gasi tema poole pöörduksid. Need seadused aitavad meie ebatäiuslikku mõistust,
tahet ja vabadust käituda kooskõlas Jumala tahtega, hea ja tõesega, mille tulemu-
seks on õnn. See on moraalne vabadus. See on inimliku vabaduse õige kasutami-
ne. Paavst Leo XIII ütleb: “Jumala igavene seadus on inimliku vabaduse ainus
standard ja mõõdupuu mitte ainult iga üksiku inimese, vaid ka kogukonna ja ühis-
konna jaoks…”
Inimühiskonnas ei seisne tõeline vabadus selles, et igaüks teeb, mida tahab, kuna
see lõpeks anarhias ja tooks kaasa pidevad tülid ning revolutsiooni. Tõeline vaba-
dus inimühiskonnas seisneb ebatäiuslike inimeste kuuletumises Jumala igavesele
seadusele ja tsiviilseadustele selleks, et leida õnne nii siin kui hiljem. Jumal on
inimese Looja, Kujundaja ja Insener. Tema igavene seadus on nagu hea käitumise
skeem või “käsiraamat”. Tema seadus juhib meid õnne poole vabaduse õige kasu-
tamise kaudu. Ilma Tema seaduseta ei saa me olla õnnelikud, rahul ega tõeliselt
vabad.
Seejärel meenutab paavst seadusandjaile, et ka tsiviil- ja inimlikud seadused pea-
vad vastama Jumala igavesele seadusele, kuna seaduse eesmärk on juhtida inimest
hea ja tõeseni, milleks on Jumal. See on seadusandjate ja poliitiliste juhtide tõsine
kohus ja vastutus. Olles kirjeldanud katoliikliku filosoofia põhimõtteid vabaduse
osas, alustab paavst Leo XIII oma entsüklika järgmist, libealismisvastast peatükki.
Ta ütleb: “On aga palju neid, kes käivad Lutsiferi jälgedes ning võtavad omaks
tema hüüu: “Ma ei teeni!”” Neid nimetab ta liberaalideks ja selgitab, et mida na-
turalism ja ratsionalism tegid filosoofias, seda teeb liberalism sotsiaalses ja poliiti-
lises kontekstis.
IMMACULATA #8
16
Ratsionalism oli valgustuslik arusaam, et inimmõistus on ülim kohtunik tõe ja hü-
ve asjus. Inimmõistus on ülim seadus, mis peab inimest juhtima. Meenutagem, et
Prantsuse revolutsiooni ajal kuulutati välja “mõistuse jumalanna”. Selle personifi-
katsiooniks valiti hiljem üks naisterahvas, kes viidi ehituna Pariisi Jumalaema ki-
rikusse ja asetati seal peaaltarile. See on ratsionalism. Inimmõistus võtab krooni
Jeesuselt Kristuselt ja kõigeväeliselt Jumalalt. Jumal ja tema igavene seadus ei ole
inimolendeile enam autoriteet – selle asemel on ainus valitseja nüüd inimlik mõis-
tus. Ratsionalism.
Liberalism rakendab seda põhimõtet poliitilises ja sotsiaalses kontekstis. Kõige-
väeline Jumal ja tema igavene seadus ei ole enam autoriteet, mis juhib inimesi õn-
ne suunas, vaid ainsaks teejuhiks peab nüüd olema inimmõistus. See inimmõistus
tõukab Jeesuse Kristuse ja kõigeväelise Jumala troonilt nii poliitikas kui sotsiaal-
ses korras. See on liberalism. See on liberaalne riik: Jumala igavese seaduse kõr-
valdamine ning inimmõistuse tõstmine selle
asemele. Inimene asendab Jumala.
Just see sündis Prantsuse revolutsioonis. Ki-
rik ja kuningas kukutati võimult ning nende
asemel krooniti mõistus ja vabadus. Jõud ja
seadus pidid nüüd tulema inimestelt, üksnes
inimmõistusest. Ülim demokraatia pidi saa-
ma ideaaliks. Paavst Leo XIII sõnas: “Kui
lubame inimmõistusel saada ainsaks otsusta-
jaks tõese ja hea üle, hävitame sellega tegeliku vahe hea ja halva vahel.” Lõpptu-
lemuseks on puhas relativism.
Modernismi langemise järel näeme just seda oma kaasaegses ühiskonnas. Eriti lä-
bi postmodernismi. Liberalism on viimase kahesaja aasta jooksul arenenud täius-
likuks relativismiks, olles säärasena ratsionalismi ja liberalismi vältimatu tagajärg.
Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide ajal olid ühiskondlikud struktuurid ikka
veel mingil moel rajatud loomuseaduse ja igavese seaduse põhimõtetele.
Euroopat ja läänt lahutasid puhtast relativismist toona just needsamad kristluselt
päritud struktuurid. Kuid liberalism avas läänes ukse puhtale relativismile ning
postmodernistlikud mõtlejad nagu Derrida ja Foucault näitasid meile selle välti-
matuid järeldusi. Need postmodernistlikud mõtlejad leidsid, et valgustusaja mõtle-
jad polnud läinud piisavalt kaugele. Nüüd oli vaja täiesti hüljata nii lääne mõtte-
viis kui lääne kultuur ise kui mõttekonstruktsioonid (siit ka vajadus neid “dekonst
IMMACULATA #8
17
rueerida” ja “dekonstruktsionism”); puhas relativism on
ainus tõde. Ent juba aastal 1888 hoiatas paavst Leo XIII
meid, et kui ühiskonna alustalaks pole Jumala igavene
seadus, hüljatakse varsti ühes religiooniga ka moraal ise.
Just see on sündinud postmodernismi kaudu ning muidu-
gi näeme seda hiljem ka ateistlikus kommunismis.
Inimeste ohjes hoidmise ainsaks vahendiks jääb siis too-
res jõud, sest südametunnistust ei juhi enam moraal ja
igavene seadus. Iga inimene on vaba tegema seda, mida
süda lustib. See toob vältimatult kaasa politseiriikide arvu
kasvu. Olles selgitanud absoluutset liberalismi, kirjeldab
paavst nüüd leevendatud liberalismi. Esimene tüüp hülgab täieliku kõikelubatavu-
se ning mõistab, et vabadus peab olema kooskõlas tõe ja hüvega. Selle näiteks
võime tuua Ameerika Ühendriikidele alusepanijad.
Need mehed tundsid suurt aukartust loomuseaduse ja Jumala vastu, kuid nad olid
deistid ning uskusid religiooni vaid sedavõrd, kui inimmõistus sellest aru suutis
saada. Nad ei tunnistanud üleloomulikku ega Ilmutust. See on mõistagi endiselt
liberalism. Teist leevendatud liberalismi tüüpi kaitsevad kiriku ja riigi lahutajad.
Nemad usuvad, et inimesed peavad küll lähtuma Jumala igavesest seadusest, ent
riik peab siiski sellest igavesest seadusest vaba olema. See pole aga loogiline, üt-
leb paavst, kuna nii riik kui üksikisik on Jumala ja tema igavese seaduse alamad.
Kristus peab olema nii indiviidi kui ka ühiskonna kuningas.
Nüüd läheb paavst oma entsüklika järgmise osa juurde, mis käsitleb liberalismi
“moodsaid vabadusi”. Need on liberalismi praktilised rakendused. Siingi lähtub
paavst sellestsamast teesist: inimlik vabadus peab olema kooskõlas tõe, hüve ja
Jumala igavese seadusega. Inimlikul vabadusel ei ole moraalset vabadust nende
vastu töötada. Seepärast näitab ta usuvabaduse, pressivabaduse ja südametunnis-
tuse vabaduse loogilisi vasturääkivusi. Paavst Leo XIII ütleb: “Uurigem nüüd se-
da vabadust inimestes, mis nii tugevasti vastandub religiooni voorusele, nimelt
usuvabadust, nagu seda nimetatakse. See niinimetatud vabadus rajaneb põhimõt-
tel, et igaüks on vaba tunnistama mistahes religiooni või üldse mitte mingit reli-
giooni.”
Kas inimesel on vabadus valida, millist religiooni ta soovib, või peab ta valima ai-
nult tõelise religiooni? Meil tuleb teha vahet. Muidugi on inimesel loomulik vaba-
dus valida iga religiooni ning muidugi on tal selleks ka vaba tahe. Kuid paavst kü-
sib meilt, kas tal on selleks ka moraalne vabadus? Meil on moraalne vabadus va-
IMMACULATA #8
18
lida ainult tõeline religioon. Valereligiooni valimiseks meil moraalset vabadust ei
ole. Seepärast tähendab väide, et meil on usuvabadus või vabadus valida religioo-
ni oma parema äratundmise kohaselt, samas ka väidet, et meil on vabadus valida
nii tõelist kui ka väärat religiooni.
Kuidas saab öelda, et meil on vabadus valida valet? See on taas üks liberalismi
eksitus. Liberalism teeb vabadused (õigused) ja vabaduse tõest ja hüvest tähtsa-
maks. Meil ei ole moraalset vabadust eksituse valimiseks. Kas meil on õigus us-
kuda, et 2+2=3? Tõeline inimlik vabadus valib tõe ja hüve kooskõlas Jumala
igavese seadusega. Väär inimlik vabadus valib selle, mis on pealtnäha “tõene” ja
“hea”, tegelikult aga on väär ja halb. See on inimliku vabaduse hävitamine ja rik-
kumine. Paavst Leo XIII rakendab sama põhimõtet ka pressivabadusele. Kas
peaksime olema vabad avaldama, mida iganes tahame, tõde ja eksitust, kõlbelist ja
kõlvatut? Paavst meenutab meile taas moraalset vabadust. Inimlik vabadus on
tõeliselt inimlik siis, kui see valib tõese ja hea kooskõlas mõistuse ja aruga. Meil
ei ole moraalset vabadust avaldada kõike, mida vaid tahame.
See oleks rahva täielik moraalne hävitamine. Kas ei näe me seda täna, kus inter-
netti postitatakse kõike vähegi mõeldavat; tõest ja väärat, kõlbelist ja kõlvatut.
Inimlikku vabadust madaldatakse tõsiselt seesuguse barbaarse valevabaduse läbi.
Viimaks kirjutab ta kurikuulsa südametunnistuse vabaduse vastu. Seegi on vaba-
dus patustada, kui me ei vaata ette. Meil pole moraalset vabadust kurja tegemiseks
või vale uskumiseks. Taas tuleb teha vahet subjektiivsete ja objektiivsete õiguste
vahel.
Entsüklika viimane osa on pühendatud katoliiklikule õpetusele sallivusest. Paavst
kirjutab: “… andmata õigust millelegi peale tõese ja hea, ei keela Kirik avalikul
võimul mingi suurema kahju ära hoidmiseks või mingi suurema hüve saavutamise
nimel sallimast seda, mis on vastuolus tõe ja õigusega.” Siin on taas üks väga
oluline vahe: võimude poolt kurjale “õiguse” andmise ja kurja sallimise vahel.
Jumal oma lõpmatus tarkuses sallib kurja kogu aeg, kui võimaldab pattu. Kuid ta
ei anna patustele “õigust” ega “vabadust” patustamiseks. Igasugune inimlik võim
on kohustatud käituma sama moodi. Võimul on kohustus juhtida tõe ja hea suu-
nas, kooskõlas Jumala igavese seadusega. Seetõttu ei saa ta kunagi anda “õigust”
ega vabadust millelegi, mis sellele täiuslikule igavesele seadusele vastandub. Kuid
ta saab kurja sallida selleks, et veelgi suuremat kurja ära hoida.
Liberalism on kaitstud “vabaduste” püstitamine, mis tegelikult vastanduvad Ju-
mala igavesele seadusele. See on teatud poliitiline ja sotsiaalne kaitse Jumala sea-
duse vastu patustamiseks. Kuid see pole vabadus. See on väär vabadus, kõikelu-
IMMACULATA #8
19
batavus, mis hävitab inimliku vabaduse ülluse ja väärikuse. Sest inimloomus on
ratsionaalne ning meil tuleb toimida kooskõlas mõistuse ja tõega. Me peame
püüdlema vooruse ja hüve poole, sest nagu vanad filosoofid õpetavad, saame õn-
nelikud olla vaid läbi voorusliku elu. Paavst Leo XIII kirjutab: “… igasugune va-
badus, välja arvatud selline, mis seisneb Jumalale alistumises ja tema tahtele al-
lumises, on mõistetamatu.” Inimlik vabadus on ebatäiuslik. See vajab juhiseid ja
seadust. Ta vajab Jumala igavest seadust. Paavst ütleb: “… Jumala autoriteedi
ning talle kuuletumise hülgamine avalikes või isegi eraviisilistes ja kodustes asja-
des on vabaduse suurim väärastamine ning kõige hullem liberalism.” Esimene
psalm ütleb: “Beatus vir, qui non abiit in consilio impiorum, et in via peccatorum
non stetit, et in cathedra pestilentiae non sedit: Sed in LEGE Domini voluntas eius
et in LEGE eius meditabitur die act nocte. Et erit tamquam lignum quod
plantatum est secus decursus aquarum quod fructum suum dabit in tempore suo.”
“Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu
pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust
ööd ja päevad. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja
annab omal ajal.”
See on paavst Leo XIII entsüklika sõnum: me oleme tõeliselt inimlikud, tõeliselt
ratsionaalsed ja tõeliselt vabad siis, kui kuuletume Jumala igavesele seadusele,
Jumala täiuslikult kavandatud tahtele ja meie jaoks loodud plaanile. See on tee
õnnele. Liberalism pakub meile väärat õnne läbi väära vabaduse. Ärgem laskem
endid lollitada selle näilise “hea” poolt, mida liberalism ja kõikelubatavus meile
pakuvad. Väljaspool Jumala igavest seadust, Jumala täiuslikku tahet ei ole ei õnne
ega tõelist vabadust. Katsugem nii isiklikult kui ühiskonnana läbi oma südame-
tunnistus ja võtkem paavst Leo XIII hoiatust väga tõsiselt.
Sest Jumala igavese seaduse hülgamine ning moraalse vabaduse mittearvestamine
viib viimaks puhta relativismini ja vajaduseni kehtestada seaduse ja rahu hoidmi-
seks totalitaarsed režiimid. Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui Jumala iga-
vene seadus. Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui tõde. Kui tahame, et meil
oleks terve, kaunis ja edenev kultuur ning ühiskond, kus inimlik vabadus on tõeli-
selt inimlik, siis peab Jumala igavene seadus olema selle kultuuri ja ühiskonna
keskpunktiks. Sest ilma Tema täiusliku seaduse ja tahteta jahib inimlik vabadus
lõputult vaid näilist õnne ja näilist hüvet, mis aga mõlemad viivad vaid õnnetusse
ja meie hävingule.
IMMACULATA #8
20
Paavstluse pühakirjaline alus
Isa Daniel Themann (FSSPX)
19. oktoobril 2012
Käesolevas ettekandes vaadeldakse pühakirjatõestusi paavstluse kui jumalikult
seatud ameti kohta. Pidage meeles, et Jumala otsus rajada paavstiamet – nagu ka
tema otsus seada sakramendid ja rajada koguni Kirik ise – oli täielikult Tema vaba
valik. Kuna see on nii, siis ei teaks me kunagi, et see on olnud Jumala tahe, kui Ta
ise ei oleks meile oma otsusest kõnelenud.
Nii peame loomulikult otsima tõestust Juma-
la otsuse kohta rajada paavstiamet ilmutusal-
likatest – Pühast Kirjast ja Pärimusest (kuigi
see loeng keskendub eeskätt Pühakirjale).
Lähenemisviis, mille kavatsen valida sel
konverentsil, on äratundmine, et õpetus
paavsti ülemvõimust on seesmiselt seotud
kahe laiema õpetusküsimusega: esiteks,
kristliku Kiriku nähtavusest, ja teiseks vä-
hemalt mingisuguse jumalikult seatud usuli-
se autoriteedi olemasolust maa peal (mis on
Kiriku nähtavuse loogiline ja isegi hädavaja-
lik järeldus). See, et on olemas seos meie
teema ja nende kahe doktriini vahel, on fakt,
kuid mul on kaks põhjust Kiriku nähtavuse
ja (vähemalt mingisuguse) jumalikult seatud
usulise autoriteedi olemasolu kasutamiseks
lähtepunktina.
Esiteks asetab see meetod õpetuse paavsti ülemvõimust õigesse konteksti ning
teeb nähtavaks korra ja seesmise seotuse, mis on olemas katoliiklike dogmade va-
hel. Õpetusliku kriisi ajal elavate katoliiklaste jaoks on suurem hädavajadus kui
iial enne püüda arendada harjumust mõelda alati “suurt pilti” silmas pidades, kui
küsimus on õpetuses. Õigupoolest ma lihtsalt kordasin iseennast, kuna mõtelda tä-
hendabki mõtelda “suurt pilti” silmas pidades. Mõtlemine on protsess, mille abil
me hakkame nägema tegelikkust; mitte pealiskaudselt, vaid kogu tema sügavuses.
Ja keegi ei saa midagi sügavalt mõista ilma, et ta näeks seda eksisteerivana selle
õiges korras, selle õiges kontekstis – põhjused, miks miski peab olema just nii,
IMMACULATA #8
21
nagu ta on, asuvad tema seostes teiste asjadega. Kui see konverents veenab teid ka
ainuüksi selles punktis – et me peame nägema asju nende kontekstis, kui tahame
neid näha õigesti, ja et me peame endas arendama usaldamatust iga teooria või se-
letuse suhtes, mida ei saa integreerida laiemasse konteksti –, siis on see konve-
rents juba olnud teie aega väärt.
Teiseks, see lähenemisviis on kasulik praktilisest apologeetilisest vaatepunktist.
Me peame tunnistama, et kui loomulik võib õpetus paavstlusest ka olla katoliikla-
se jaoks, on see väga võõras ja vastuseisu tekitav protestandi “kristliku maailma-
vaate” seisukohast. Selle maailmavaate inertsist koormatuna leiab protestant, et
paavsti ülemvõimu kinnitavad klassikalised pühakirjaargumendid, mida ma nime-
tan ka sellel konverentsil, ei ole veenvad. Tema meelest ei ole need mõned püha-
kirjatsitaadid piisavad, et lükata ümber tervet mõttesüsteemi, millega paavsti
ülemvõimu ei saa lepitada. Seetõtt tundub olevat vajalik astuda sammuke tagasi ja
näidata kõigepealt, et Pühakiri õpetab, vastupidiselt protestantlikule lähtepunktile,
et autentne kristlus ei ole kitsalt isiklik asi Jumala ja uskliku vahel, vaid et sellel
on – Jumala vabal valikul – ka institutsionaalne pool. Püha Vaim ei valinud Püha-
kirja metafoori “Jumala riigist” koos sellega mõtteliselt kaasnevate arusaamadega
nähtavusest ja autoriteedist mitte põhjuseta.
Veel kord, neil kahel põhjusel alustame oma arutelu paavstluse pühakirjalistest
alustest esmalt selle tuvastamisega, et kristlik Kirik on Jumala kavatsuse kohaselt
nähtav institutsioon, mida juhib vähemalt mingisugunegi jumalikult seatud usuline
autoriteet.
Selline on meie lähtepunkt. Mis täpselt on aga meie sihtpunkt, st milline täpselt
on väide, seisukoht, mida kavatseme tõestada? Ma esitan selle kolme punktina:
meie kavatsuseks on näidata, et Pühakiri, nagu kirikuisad seda tõlgendavad, õpe-
tab, et:
1. Jeesus Kristus ei rajanud mitte üksnes religiooni (mõistetuna uskumuste kogu-
mina), vaid Kiriku selle ranges tähenduses, st nähtava organisatsiooni, mida juhib
nähtav autoriteet, ja me näeme, et see oli õigupoolest Kiriku Vanas Testamendis
leiduva eelkujutise, milleks oli Iisraeli rahvas, loogiline lõpuleviimine.
2. Jeesus Kristus valis selle organisatsiooni jaoks monarhilise struktuuri, st struk-
tuuri, milles üks isik omab kõrgeimat autoriteeti, ning selle kõrgema autoriteedi
algse omajana valiti välja püha Peetrus. Siin tuuakse üksikasjalikult esile Pühakir-
ja argumendid paavstluse kinnituseks.
IMMACULATA #8
22
3. P. Peetruse õigusjärglased selles ülemkarjase ametis on Rooma piiskopid.
Nähtavus ja autoriteet – paavstliku ülemvõimu eeltingimused
Enne, kui me demonstreerime Pühakirja põhjal, et meie Issand rajas nähtava ühis-
konna koos seda juhtiva autoriteediga, tuletagem meelde, mida me ühiskonna all
mõtleme. Vastavalt klassikalisele filosoofilisele definitsioonile on ühiskond püsiv
ühise autoriteedi alla kuuluv ja ühise eesmärgi nimel tegutsev üksikisikute kogum.
Tuleb ette kõikvõimalikus vormis ja suuruses ühiskondi laialt varieeruvate ees-
märkide ja laialt varieeruvate autoriteedistruktuuridega, kuid nad kõik sobituvad
selle põhidefinitsiooniga, olgu konkreetse ühiskonna puhul tegemist perekonna,
kooli, koguduse, rahvuse või muuga. Mõisted “ühiskond” ja “autoriteet” on see-
tõttu lahutamatud, ja on kergesti mõistetav, mispärast. Ilma võimuta ühiskonna-
liikmeid koordineerida – ja vajadusel koguni sundida – oleks igasugune püsiv te-
gevus ühise eesmärgi saavutamiseks võimatu ning ühiskond ühiskonnana sureks.
Õigupoolest näevad katoliiklikud filosoofid sageli analoogiat inimolendi ja ühis-
konna vahel. Inimolendid on “tehtud” mateeriast, ent hing (ühtsuse ja toimimise
põhialus) on see, mis teeb mateeriast inimisiku. Nii on ka ühiskonnad “tehtud”
inimestest, kuid autoriteet on see, mis annab üksikisikute hulgale ühtsuse ja paneb
nad ühiselt toimima, tehes nad nõnda ühiskonnaks.
Seega nõuab nii terve mõistus kui ka terve filosoofia, et igal ühiskonnal, igal näh-
taval ja organiseeritud üksikisikute kogumil, kui see tahab jääda püsima ning saa-
vutada eesmärki, milleks see on rajatud, peab olema mingi püsiv autoriteet. Möö-
daminnes, ääremärkuse korras tasub nimetada, et ühiskonna eesmärk määrab
ühiskonda haldava autoriteedi loomu ja ulatuse. Näiteks perekonnaisadel ei ole
autoriteeti kuulutada välja sõda teise rahva vastu. Ja mitte ühelgi autoriteedil üks-
kõik millises ühiskonnas ei ole õigust toimida vastupidiselt selle ühiskonna ees-
märgile, kuna autoriteet on olemas eesmärgi pärast, mitte vastupidi. Filosoofilise-
malt meelestatutele meie hulgast võiks seda väljendada öeldes, et seesmine lõpp-
eesmärk on olemas välise lõppeesmärgi pärast.
Olles defineerinud ühiskonna mõiste ja seletanud ühiskonna ja autoriteedi hädava-
jalikku omavahelist suhet, pöördugem nüüd Pühakirja poole, et vastata küsimuse-
le, kas meie Issand, kui Ta rajas oma lõpliku päästetee, oma “uue ja igavese lepin-
gu” 1, rajas usulisele autoriteedile alluva nähtava organisatsiooni või mitte.
IMMACULATA #8
23
Tähendamissõnad ja kujundid
Oma päästetööd kirjeldades kasutas meie Issand sageli nii kujundeid kui tähenda-
missõnu. Loomulikult ei ole ei kujundid ega tähendamissõnad otsesed definitsioo-
nid, nii et me ei saa neist otsida lõplikku seletust Kristuse tööle, kuid nad kirjelda-
vad selle teatavaid tunnusjooni ning küsimus, mille me peaksime endale neid ku-
jundeid ja tähendamissõnu uurides esitama, on, et kas nad näivad kirjeldavat näh-
tamatut, mitteinstitutsionaliseeritud kristlust või nähtavat ja institutsionaliseeritud
kristlust.
Vaagigem kolme tähendamissõna.
“Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga
inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks
minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale.
Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: “Isand, eks sa külva-
nud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?”” (Matteuse
13:24-27)
“Veel on taevariik nooda sarnane, mis heideti merre ja mis vedas kokku
igasuguseid kalu. Kui noot sai täis, veeti see rannale, istuti maha ja koguti
head kalad korvidesse, halvad aga visati minema. Nõnda on ka selle ajas-
tu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad kurjad õigete keskelt.” (Matteuse
13:47jj)
“Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas
oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.”
(Matteuse 22:2-3)
Nende tähendamissõnade puhul tuleb kõigepealt tähele panna, et taevast kuning-
riiki kirjeldatakse kui midagi nähtavat, piiritletut (põld, noot, pidusaal). Tähenda-
missõnade tegelaste puhul on alati võimalik öelda, kes on taevase kuningriigi osa-
line ja kes ei ole. Pange tähele ka seda, et kuigi termin “taevariik” võib mujal Pü-
hakirjas viidata südmustele maailma lõpul, tõmbavad need tähendamissõnad selge
joone selle kuningriigi kahe staadiumi vahele ning õpetavad selgelt, et taevariik on
olemas ka praegu, selles maailmas – isegi enne lõikust, enne nooda kaldale tõm-
bamist ja enne, kui kuningas läheb kohtuma oma külalistega.
Samuti, kuigi see on märksa raskemini hoomatav, teevad need tähendamissõnad
vahet sulaste vahel, kes külvavad seemet, ja taimede vahel, mis tärkavad; noota
IMMACULATA #8
24
heitva kalamehe vahel ja kalade vahel, kes võrku satuvad; sulaste vahel, kes esita-
vad kutse, ja külaliste endi vahel. See näib viitavat erinevatele rollidele taevases
kuningriigis.
Kujundite tasemel tuleb panna tähele, et juba termin “taevariik” ise kannab endas
nähtavust, organiseeritust ja autoriteeti. Kuningriik on ju iseenesest ühiskond. Tei-
ses kohas, iseennast Hea Karjasena kirjeldades (Johannese 10), kirjeldab meie Is-
sand oma lambaid suletuna lambatarasse, tuues taas esile pildi nähtavalt identifit-
seeritavast karjast. Lõpuks võime mainida kujundit Kirikust kui Kristuse Ihust,
kujundit, mida ei leia evangeeliumidest, kuid siiski Jumala poolt inspireerituna p.
Pauluse kirjadest (eriti Efeslastele, Galaatlastele ja Koloslastele). Ihu on kindlasti
midagi nähtavat ja organiseeritut, ning p. Paulus võtab isegi vaevaks osutada, et et
selles Ihus on olemas äratuntavalt erinevad funktsioonid (1. Korintlastele 12:27-
30).
Meie eesmärk ei ole nende kaalutluste puhul tõestada, et autentne kristlus on mi-
dagi täiesti välist ilma mingi nähtamatu komponendita, näiteks nagu armu tegut-
semine hinges, vaid osutada sellele, et autentne kristlus ei saa olla eranditult sise-
mine – et mõned tähendamissõnad ja kujundid (isegi enamik) viitavad kristlusele,
mis on organiseerunud teatud laadi religioosse ühiskonnana.
Nähtav autoriteet
Kooskõlas sellega, mida väitsime ennist ühiskondade olemuse kohta, oleks meie
Issand, kui Ta tõepoolest tahtis, et Tema kari oleks kogutud kokku organiseeritud
ühiskonnaks, ilmtingimata pidanud rajama mingi autoriteedi seda ühiskonda juh-
tima. Pöördudes taas evangeeliumide poole, leiame kindlasti, enne kui vaeme, kas
Ta andis selle kõrgeima autoriteedi pühale Peetrusele, et Ta vähemalt kellelegi au-
toriteedi andis.
“Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all!
Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga
ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnista-
ja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle
kirikule! Aga kui ta isegi kiriku sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pa-
gan ja tölner!” (Matteuse 18:15-17)
Meie Issand annab siin “kirikule” autoriteedi lahendada teatavaid vaidlusküsimusi
Tema järgijate vahel. Ja kui keegi ei peaks kiriku otsust aktsepteerima, õpetab Ta
oma jüngreid neid kohtlema nii, nagu nad kohtleksid võõra rahva liikmeid või Iis-
IMMACULATA #8
25
raeli rahvast väljatõugatuid. See on samaväärne sellega, nagu Ta annaks kirikule
autoriteedi liikmeid välja heita, kui nad ei aktsepteeri kiriku otsuseid. See on nõn-
da seetõttu, et nagu Kristus siinkohal kinnitab, kõneleb kirik Tema enda häälega.
“Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab,
see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale
mu Läkitaja.” (Luuka 10:16 )
Miks peaks Issand ütlema oma apostlitele midagi nii jahmatavat? Miks peaks Ta
andma inimestele taolise autoriteedi, et nad võivad kõnelda Tema enda nimel?
Taas: autoriteet on olemas eesmärgi pärast. Autoriteet on apostlitele antud seepä-
rast, et nad peavad jätkama Tema missiooni ning viima lõpule selle töö, mida Ta
alustas.
“Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” (Jo-
hannese 20:21)
Aga miks Isa saatis Poja? Selleks, et päästa maailm.
“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja
on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igave-
ne elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks
maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.” (Johannese 3:16-17)
Järgneb…
The full conference is available in English from Angelus Press.
http://angeluspress.org/Audio-Video/2012-conference-audio-the-papacy
____________________________________
1 Missakaanon (vt Heebrealastele 12:24 ja 13:20)
IMMACULATA #8
26
Usutlus isa Niklaus Pflugeriga :
« Oleme alguses tagasi »
Usutlus isa Niklaus Pflugeri, P. Pius X Vennaskonna kindralülema I assistendiga
Vennaskonna praeguse olukorra küsimustes
16. oktoobril 2012
Kirchliche Umschau: Alles mõne kuu eest paistis Vatikan olevat Vennaskonnale
kanoonilise tunnustuse andmisest vaid sammukese kaugusel. Praegu aga tundub,
et kõik pingutused on olnud asjata. Piiskop Müller, Usudoktriini Kongregatsiooni
uus prefekt, on seda mitmes
hiljutises intervjuus mõista
andnud.
Isa Niklaus Pfluger: Kõik
pingutused ei olnud asjata, kuid
ligemas tulevikus on kokkuleppele
jõudmine vähe tõenäoline. Nii
meie kui kuuria arvamuse järgi on
igasugune kokkulepe mõttetu, kui
meil ei ole ühist arusaamist sellest,
mida usk tegelikult tähendab. See ühine arusaamine pidi saama väljenduse
„õpetuslikus deklaratsioonis“, mille koostamisele me rohkesti aega pühendasime
ning mille meie kindralülem piiskop Fellay aprillis 2012 esialgse mitteametliku
kavandina esitas. Selle teksti lükkas aga Usudoktriini Kongregatsioon meie
suureks üllatuseks tagasi. Niisiis olemegi jälle alguses tagasi.
Kirchliche Umschau: Kuidas seletate Rooma kursimuutust?
Isa Niklaus Pfluger: Roomas on üks rühmitus, kes on kindlalt Vennaskonna
kanoonilise seadustamise vastu. Taoline ametlik tunnustamine oleks sisuliselt
märgiks, et II Vaticanumi järgne ajastu on ümber saanud ja alanud on uus
peatükk. Muidugi ei sobi see Kirikukogu pooldajate plaanidega. Nende jaoks ei
IMMACULATA #8
27
oleks P. Pius X Vennaskonna tunnustamine mitte üksnes solvang, vaid ka
Kirikukogu staatuse küsimuse alla panemine, seega kokkuvarisemine. Paistab, et
Kirikukogu poolehoidjad jäid peale.
Kirchliche Umschau: Kas arvate, et võiks tulla mingi muutus?
Isa Niklaus Pfluger: Ma mitte ainult ei arva – ma tean! Faktid jäävad faktideks.
Kirikus on kõikjal maailmas, mõne harva erandiga, toimumas enesehävitus. Ja
seda mitte ainult Euroopas. Näiteks Ladina-Ameerikas ei paista asjad olevat
sugugi paremad. Seal, kus majandus on võrdlemisi tugev, nagu Saksamaal,
Šveitsis ja Ameerika Ühendriikides, jäävad välised struktuurid püsima. Aga usu
kadumine hakkab silma igal pool. Ilma usuta ei ole aga Kirikut. Saksamaal andsid
piiskopid hiljaaegu edasi selge sõnumi: õigus Kiriku liikmetelt makse korjata on
tähtsam kui see, et igal aastal lahkub Kirikust 120 000 katoliiklast. Oleme
tunnistajateks ajaloos ennenägematule liikumisele hävingu poole, tõusulaine
poole, millele ka piiskopid vastu seista ei suuda – kasutavad nad ju taktikat, milles
ei ole kohta usu vaimule. Joseph Ratzinger rääkis 50 aastat tagasi kontsiili-isana
Kirikust, mis on „paganluse vaimust läbi imbunud“. Sinna olemegi osaliselt tänu
Kirikukogule jõudnud. Olen veendunud, et asjade selline kulg viib ühest küljest
piiskopid kainemasse meeleollu ja teisest küljest jätab alles ainult konservatiivid,
tähendab need, kes lihtsalt tahavad uskuda nii, nagu Kirik on alati uskunud, ning
jääda kindlaks oma katoliku usule. Nendega ei ole meil enam tarvidust vaielda
ning kokkulepe usus järgneb peagi.
Kirchliche Umschau: Te annate mõista, et enesehävituse laine matab enda alla
liberaalsed katoliiklased, kuid liberaalid näevad asju teistmoodi. Nad tahavad
veelgi enam reforme, et kindlustada elava Kiriku allesjäämist.
Isa Niklaus Pfluger: Ega ma midagi välja ei mõtle. Näen sündmusi ja seda, kuhu
need välja viivad. Millisel religioossel ordul või piiskopkonnal on nooremaid
liikmeid, et kindlustada kasvamine tulevikus, ning millised surevad välja? Võime
täheldada, et allakäik ja lagunemine on kõige silmatorkavamad nendes paikades,
kus neid niinimetatud kontsiliaarseid reforme kõige agaramini järgitakse. Ma ei
salga, et avaliku arvamuse areenil – ja ka koguduse tasandil – on liberaalne
lähenemine vastuvõetavam. Kirik ei ela aga ühiskondliku heakskiidu või inimliku
poolehoiu järgi. Ta ammutab oma väe meestelt ja naistelt, kes usuvad ning elavad
IMMACULATA #8
28
oma usu järgi, kes on valmis hülgama maised naudingud, et saada preestriks,
mungaks või nunnaks. Neid viimaseid on liberaalide hulgas silmatorkavalt vähe
ning sellepärast tahavadki nad nüüd saada preestripühitsust, kuid mõistagi ilma
tsölibaadita, ilma igasuguse enesesalgamiseta. Ja naiivselt loodavad nad
kutsumuste arvu suurendada taseme langetamise abil!
Kirchliche Umschau: Kas näete ette Vennaskonna piiskoppide või siis kogunisti
terve Vennaskonna uut ekskommunitseerimist?
Isa Niklaus Pfluger: Päris paljud võiksid uut ekskommunikatsiooni tervitada,
kuid praeguse paavsti valitsemisajal paistab see väga vähetõenäoline. Millega nad
seda õigustaksid? Ei ole olemas „traditsioonilist hereesiat“; me ei kuulu
sedevakantistide sekka; tunnistame täielikult, et Püha Vaimu abi on antud
paavstile ja piiskoppidele. Aga Rooma vaatevinklist vaadatuna kuulutati
Vennaskond süüdi „kuuletumatuses“, olgugi, et 1988. aastast pärinevad
ekskommunikatsioonid hiljem tagasi võeti. Mismoodi õigustaksid nad uusi
kiriklikke karistusi? Kirikukogu tagasilükkamise eest? Credos ei öelda üheski
punktis: „Mina usun Teise Vatikani Kirikukogusse...!“ Nende äsja nimetatud
tõsiasjade aukartustäratav tegelikkus peaks olema aruteludest tähtsam. Näeme
täna uut põlvkonda noori preestreid, kes aeglaselt, kuid kindlalt avastavad vana
Missa ning selle kaudu katoliku usu kogu selle täielikkuses, nagu ka tõelise
preestriseisuse. Paljudel juhtudel näeme aga, et noored katoliiklased, kes on usust
huvitatud, leiavad selle peaaegu alati väljaspool oma kogudust. Nendele siirastele
hingedele avaldab traditsiooniline õpetus ja jumalateenimine sügavat mõju, isegi
kui nad ikka veel käivad uuel Missal. Nad panevad Vennaskonda tähele, jälgivad
seda huviga, otsivad meiega kontakti, küsivad meie väljaandeid ja jäävad meiega
suhtlema. Seesama toimub ka Ecclesia Dei ühendustes ja piiskopkondade
preestrite puhul, kes tänu 2007. aasta Motu Propriole on hakanud Tridenti Missat
pühitsema. Oleme enamat kui lihtsalt üks Vennaskond peaaegu 600 preestriga –
meie mõju on Kirikus sügavalt tunda ning seda eriti nendes ringkondades, millel
on tulevikku. Kui Rooma tahab oma reputatsiooni hoida, teevad nad targasti, kui
väldivad uut ekskommunikatsiooni, mille peaksid peatselt jälle tühistama.
Kirchliche Umschau: Seega eksisteerib ikka veel võimalus, et Vennaskonna
positsioon võidakse normaliseerida, kuid võtmeküsimuseks näib olevat
„Kirikukogu tunnistamine“.
IMMACULATA #8
29
Isa Niklaus Pfluger: Muidugi tunnistame me, et II Vatikani Kirikukogu toimus.
Peapiiskop Lefebre ise oli üks kontsiili-isadest. Sellele vaatamata peab möönma,
et mitte üksnes kirikukogujärgsed reformid, vaid ka teatavad Kirikukogu tekstid
ise on vastuolus Kiriku poolt juba varem defineeritud kaalukate doktriinidega.
Kirikus toimuva lagunemise keskmes on teatud mitmetimõistetavused ja
uuendused. Roomale on vastuvõtmatu, et räägime „Kirikukogu eksitustest“.
Vaadake, meie arvustasime Kirikukogu juba siis, kui seda igal pool ülistati ning
kui Kirikus oli sügavam usk ja rohkem elujõulisust kui praegu. Miks tuleks meil
nüüd kannapööre teha, kui meie hoiatused ja kriitika on aja jooksul õigustust
leidnud? 50 aastat pärast Kirikukogu valitseva kurva reaalsuse järgi otsustades
olid peapiiskop Lefebvre hoiatused kaugel liialdustest. 1970ndatel ei oleks tolle
hetke entusiasmi ja naiivse optimismi tõttu kellelegi pähe tulnud, et katoliku
piiskopid hakkavad toetama homoseksuaalsust, islami levikut ja abielu lõpetamist
– mis praegu kahjuks toimub! Vatikan seisab silmitsi Kiriku varemetega, mis oli
kord nii ilus ja tugev. Praegu ei ole aga tõelist uuenemist ja leevendust silmapiiril
paista. Realistliku hinnangu kohaselt peaksid uued karismaatilised ühendused,
mida viimastel aastakümnetel elujõu märkidena ülistati, täitma hoopis
hoiatustähise osa. Ma ei saa aru, miks ei ole toimunud Kiriku nüüdse seisukorra
põhjuste ausat ja põhjalikku uurimist. Kirik hävitab iseend, ja probleemi üle
arutamise vaigistamine ei kaota ju probleemi. Teesklemine, et Kirikukogu ei tule
post-kontsiliaarse kriisi eest süüdistada, on pea liiva alla peitmine.
Kirchliche Umschau: Kuna paistate nii kompromissitu, miks te siis ikka
Usudoktriini Kongregatsiooniga läbirääkimisi peate?
Isa Niklaus Pfluger: Sellepärast, et paavst ja Rooma on Usust lahutamatud
tõsiasjad. Usu kadumine kiriklikes struktuurides, millest meid endid säästetud on
– tänu olgu Jumalale –, on vaid Kiriku kriisi üks külg. Meie omalt poolt tunneme
samuti puudust, nimelt meie kanoonilise positsiooni seadustamisest. Post-
kontsiliaarse Kiriku seisukord on ebatäiuslik, kuid ka meie seisund ei ole ideaalne.
Kirchliche Umschau: Kas peate silmas neid oma kogukonna liikmeid, kes
keelduvad Roomaga läbirääkimisi pidamast?
Isa Niklaus Pfluger: Jah aga neid on vähe, väga vähe. Pikalt kestnud eraldiolek
on mõningad liikmed teoloogia osas segadusse viinud. Sügaval sisimas on need
IMMACULATA #8
30
inimesed seadnud usu seadusega vastasseisu, justkui oleks ühendus paavstiga ja
paavsti ülimuslikkus lihtsalt vähetähtis õiguslik küsimus. Paavsti legitiimsuse
Usust lahutamine ja tema legitiimsuse taandamine pelgalt õiguslikuks küsimuseks
on suure ohu märk. Lõppeks pärineb see protestantlikust vaatest Kirikule. Kirik on
aga nähtav, paavstlus kuulub Usuga kokku. Meie ise, Traditsioonile ustavad
usklikud, kannatame selle kriisi all kahel moel. Me võtame sellest osa, kuigi, nagu
mina seda näen, erineval ja kõrgemal tasemel. Ei saa eitada kohustust võtta kriisi
ületamisest aktiivselt osa. Ning meie juures algab see võitlus sooviga saada jagu
meie ebanormaalsest kanoonilisest staatusest.
Kirchliche Umschau: Seega oleme taas alguses tagasi. Miks mitte lihtsalt
Roomaga kaasa minna?
Isa Niklaus Pfluger: Kuna me ei või vahetada oma ebatäiuslikku staatust sellise
vastu, mis on veelgi vähem täiuslik. Roomaga ühinemine peaks olema
paranemine, mitte halvenemine. Järeleandmised usus, mis hõlmavad ka õigust
arvustada II Vaticanumi kaheldavaid ja liberaalseid seisukohti, tähendaksid lausa
olulist halvenemist. Me ei saa sellega kaasa minna.
Kirchliche Umschau: Juulis peeti üldkapiitel. Missuguse seisukoha kapiitli
liikmed võtsid?
Isa Niklaus Pfluger: Võimaliku kokkuleppe tarvis määrasime kindlaks kuus
proovikivi, mis on need punktid, millest me alati tugevasti kinni oleme hoidnud.
Meie seisukoht leidis taas kord kinnitamist.
Kirchliche Umschau: Internetis käib sellel teemal vaidlus. Vennaskonna juhtide
suunas paisatakse hukkamõistu, neid süüdistatakse reetmises.
Isa Niklaus Pfluger: Te tsiteerisite piiskop Williamsoni, kelle piirkonnaülemate
suur enamus üldkapiitlilt välja arvas. See näitab, kui suur meie ühtsus on.
Kirchliche Umschau: Aga teil on probleem informatsiooni edastamisega. Kui
otsustada mõnede internetifoorumite järgi, ei saa olukord enam hullem ollagi.
Isa Niklaus Pfluger: See on tõsi, et internet kutsub, isegi nõuab uuelaadse
suhtlemisvormi kasutamist. Meil on kohustus – niisamuti kui Vatikanil – minna
IMMACULATA #8
31
praeguseni kasutusel olnud trükiväljaannetest kaugemale. Kuid muidugi on
lihtsaid hingi, keda võivad kergesti eksitusse viia lahkhelide külvajad, kes on ise
internetist loetu tõttu suuresti valeinfo kütkeis. Meie preestrid kutsusid usklikke
üles mitte külastama neid arutelusid, mis on sageli väga ebaviisakad, ning mitte
laskma end häirida ja segadusse viia internetis levivatest kuuldustest ja
vandenõudest. Nüüdsest peale kasutame aktiivsemalt suhtluskanaleid, sealhulgas
internetti.
Kirchliche Umschau: Teatud rühmad on piiskop Fellay enese kirbule võtnud.
Isa Niklaus Pfluger: Piiskop Fellay on Traditsioonile ustavate katoliiklaste heaks
muidugi palju enam tenud kui kõik need, kes temas kahtlevad, teda arvustavad
ning kogunisti reetmises süüdistavad. Aastaid on ta juhtinud Roomaga suhtlemist
arukalt ja oskuslikult; kunagi ei ole ta toiminud impulsiivselt ega ole lasknud end
provotseerida või kaotanud kannatust. Tänase seisuga on Tridenti Missa igale
preestrile kättesaadav, oleme näinud ekskommunikatsioonide eemaldamist, on
toimunud arutelud Kirikukoguga seotud probleemide teemal. Ning, nagu tunnistab
üks Austria piiskop, me oleme Kirikukogu jälle aruteluteemaks teinud. Selle
tulemusena ei ole Kirikukogu enam püha ja puutumatu ning selle hiilgus langeb
põrmu. Ja seda ei muuda ka II Vatikani Kirikukogu 50. juubeli pidustused.Meie
kindralülem on päris palju korda saatnud, kuna ta on järjekindlalt läbirääkimisi
jätkanud ning ikka ja jälle meie teoloogilisi seisukohti esitanud. Seepärast on minu
silmis tal selles Kiriku kriisis ainult üks siht silme ees, nimelt hoida Usku ja
teenida Kirikut kogu südamega.
Kirchliche Umschau: Üks küsimus siiski jääb. Miks on nii, et piiskop Fellay ei
näi olevat midagi ette võtnud viimastel kuudel internetis tema vastu korraldatud
laimukampaania vastu?
Isa Niklaus Pfluger: Kannatlikkus, lahkus ja suuremeelsus paistavad paljudele
nõrkustena, kuid see ei ole nõnda. Seistes silmitsi internetis toimuvate korduvate
rünnakute ja kimbutamistega, ei hülga me oma väärtusi ja põhimõtteid. Tegeleme
salasepitsuste ja intriigidega vastavalt Kiriku seadustele. See võib tunduda
venitamisena, mis mõningaid inimesi pahandab, kuid kui me ei soovi oma ideaale
reeta, siis ei ole teist teed. Sooviksin selgelt väljendada järgmist: ärgu keegi
kujutagu ette, et ta võib volitatud autoriteeti karistamatult arvustada.
IMMACULATA #8
32
Kirchliche Umschau: Mida see täpsemalt tähendab?
Isa Niklaus Pfluger: Piiskop Williamsoni on selgesti hoiatatud. See on kurb
peatükk Vennaskonna ajaloos. Kui ta jätkab internetikampaaniat Vennaskonna ja
selle kindralülema vastu, ei saa tema Vennaskonnast väljaarvamist ära hoida. Tal
on ebaküpsed mõtted ning ta on teinud salasepitsusi. Tõeliseks kurbloolisuseks on
asjaolu, et juba aastaid ei ole ta kindralülema autoriteeti tunnistanud, vaid on
endale ise missiooni võtnud. Enne üldkapiitlit kutsus ta preestreid ja usklikke üles
mässule. Katoliku piiskopi puhul on see väga tõsine asi.
Kirchliche Umschau: Vennaskonna eesmärk ei piirdu üksnes Roomaga
läbirääkimistega. Milliseid apostolaadi valdkondi te veel näete?
Isa Niklaus Pfluger: Lääs on usu kaotanud. Üks selle põhjusi on asjaolu, et Kirik
ei esinda enam usku, ei vii seda enam maailma. Tänapäeval tunduvad Kiriku
ametikandjad oma usku peaaegu häbenevat, mistõttu nad võitlevad
keskkonnakaitse, rikkuse ümberjagamise ja arenguabi eest. Me ei saa jääda
ootama, millal nad mõistusele tulevad. Peame olema ühiskonnas aktiivsemad,
omama avalikkusele suuremat mõju ning arukuse, alandlikkuse ja
ligimesearmastusega kristlaskonna taas üles ehitama. Nõnda nagu meie Issand
oma kaasaegseid üles kutsus: ärge kartke!
Kirchliche Umschau: Kus näete tähtsaid väljakutseid?
Isa Niklaus Pfluger: Oleme praegu tunnistajateks üleilmsele kristlaste
tagakiusamisele Idas. Meie ülesanne on tõmmata oma tagakiusatud vendadele
tähelepanu ja minna neile appi. Üldkapiitli deklaratsioonis sõnastati see selgesti.
Läänemaades on vanematel üha vähem lapsi, sest perekondlikke väärtusi ei
hinnata. Riigi seadused kujutavad perekonnale, ühiskonna alustalale, üha
suuremaid ohtusid. Üks peamisi ülesandeid on aidata perekondi. Peame toetama
suuri kristlikke perekondi, et nad ei oleks ühiskonnas täiesti tõrjutud. Meie
peamiseks kohuseks jääb aga – nagu üldkapiitli deklaratsioon veelkord rõhutas –
Usu kaitsmine ja säilitamine, eriti aga tõeliselt katoliiklike preestrite kujundamine.
Sel viisil võime Kirikut kõige paremini teenida. Isiklikul tasandil puudutab asi
enese pühitsemist. Palve, usuõpetus ning sakramentide jagamine on üks külg,
eeskuju vääriv elu ja vennalik ligimesearmastus selle teine külg. Need käivad
IMMACULATA #8
33
käsikäes. Selle ülesande täitmise läbi aitame päästa nii oma kui ka ligimese hinge.
Jah, oleme tõepoolest saanud kogeda sääraseid hetki, mil oleme võinud tunda
taevase harmoonia ja rõõmu tõelist eelmaiku. Materialism ja ateism ning nende
kõrval väärreligioonid – need kõik on üha enam takistuseks korralikule, tervele
katoliiklikule eluviisile. Räägime sellega seoses ühest Vennaskonna olulisest
missioonist: aidata hea tahtega usklikel rasketel aegadel usku alles hoida ning
selle usu järgi elada. Praegusajal on meie ülesanne – seejuures suursugune ja ülev
– kasutada oma Jumalalt saadud andeid, et levitada taevase armastuse tuld kuni
maailma äärteni. Seda on võimalik teha ainult sügava ja elujõulise usu abil.
Kirchliche Umschau: Tänan Teid, isa, selle intervjuu eest.
IMMACULATA #8
34
Maarja valurikas ja Immakulaatne
Süda, palu meie eest!
Isa Shane Carlo Pezzutti (FSSPX)
Pühimat Neitsi Maarjat tunneme me mitmete aunimede all. See on nõnda seetõttu,
et ta on meie katoliku usule nii oluline ja et meie, katoliiklased, armastame teda
nii väga. Üks tema aunimedest on Neitsi Maarja, Valuema, ning kahe nädala eest
tähistasimegi Maarja Seitsme Valu püha. Traditsiooniliselt on terve septembrikuu
pühendatud Maarjale kui Valuemale.
Seepärast tahaksingi täna rääkida Pühima
Neitsi Maarja valudest ja kannatustest.
Et mõista Maarja hingevalusid,
kannatusi ja vaevu, peame vaatlema tema
immakulaatset eostamist, siin ilmas
kannatamise põhjust ja valu olemust.
On täiesti kindel, et Neitsi Maarja
kannatas siin ilmas. Me kõik teeme seda.
Kuid mis on selle põhjus? Miks peavad
inimesed kannatama? Vastus on meile
teada: patt ja kurjus. Kannatus on
karistus patu eest. Me peame kannatama
oma pattude pärast. Jumal karistab meid õiglaselt kannatuse abil. Aadamat ja
Eevat ei loodud kannatama. Kannatus tuli siia maailma alles pärast seda, kui
Aadam ja Eeva pattu tegid. Jumal saadab meile palju kannatusi, sest me oleme
kannatused oma pattudega ära teeninud.
Ent miks pidi Pühim Neitsi Maarja kannatama? Kindlasti ei olnud ta patune. Ta
eostati immakulaatselt ilma pärispatuta ning ta elas kogu elu ühegi isikliku patuta.
Kui meie kannatame karistuseks oma pattude eest, siis miks pidi Pühim Neitsi
Maarja kannatama? Temal ei olnud süüd. Ta oli immakulaatne. Ometi ta kannatas.
IMMACULATA #8
35
Jumalaema valud ja kannatused on väga erilised. Need ei ole nagu meie
kannatused, sest tal ei ole patusüüd ega langenud loomust. Ta on Immakulaatne
Eostamine. Meie oleme kannatused oma pattudega ära teeninud, ning tihti
keeldume me oma kannatusi vastu võtmast või kurdame nende üle. Tema
kannatused olid aga puhtad kuulekuse ja ohverduse aktid Jumala pühale tahtele.
Tema ei väärinud kannatust, kuid võttis oma valud ja kannatused kuulekalt vastu.
Kõik tema kannatused olid immakulaatsed vaimsed ohvrid Jumalale.
Sel põhjusel kutsub Kirik Pühimat Neitsi Maarjat ka Märtrite Kuningannaks ja
Kaaslunastajaks. Oli ta ju hinges märter. Temast sai märter tema valude ja
kannatuste läbi, ja need märtripiinad ohverdas ta Jumalale. Ta ei olnud süüdi
üheski patus, kuid siiski pidi ta kannatama. Meie oleme süüdi oma pattude pärast,
ja kõik me oleme kannatuse ära teeninud. Tema oli, nagu Kirik ütleb, “valge”
märter, mitte “punane”. “Valge märter” on märter hinges oma kannatuste, valude
ja ahistuste läbi. “Punane märter” on see, kes füüsiliselt hukatakse. Niisiis
kutsutakse Neitsi Maarjat Märtrite Kuningannaks.
Meie Päästja Ema ohverdas oma valud ja kannatused Jumal-Isale koos oma Poja
kannatustega. Ta ohverdas need ka meie eest, hüvituseks meie pattude eest.
Sellepärast kutsutakse Maarjat ka Kaaslunastajaks. Teatud viisil lunastas ta meid
koos Jeesusega.
Miks pidi Jeesus kannatama? Ka Tema oli patuta. Ta ei väärinud kannatusi. Ta tõi
oma kannatused ohvriks, et hüvitada meie patte. Tema oli see süütu tall, kes toodi
ohvriks meie pattude eest. Kui me näeme Püha Missa ajal, kuidas preester sirutab
käed ohvriandide kohale Hanc igitur’i ajal, siis on see sümboolne žest, mis
väljendab kõigi meie pattude panemist “talle” pea peale – meie Issanda Jeesuse
pea peale.
Kuid ka Immakulaatne Maarja oli süüta, ja temagi ohverdas oma kannatused ja
valud meie pattude eest koos oma Poja kannatustega. Oma valude ja kannatuste
läbi oli ka tema teatav ohver, mis toodi Jumalale meie pattude eest. Kui näiteks
Siimeoni ettekuulutus tungis Maarja Immakulaatsest Südamest kurbusega läbi,
võttis ta selle valu täiusliku kuulekusega vastu ja ohverdas selle meie eest
Jumalale.
IMMACULATA #8
36
Me teame, et ainult Jeesuse kannatused heastavad patu täiuslikult range õigluse
järgi (ladina keeles öeldakse justitia de condigno), kuid ka Maarja kannatused
heastasid pattu teatud viisil (secundum quid). Tema kannatused olid Jumalale eriti
meelepärased (isegi rohkem kui kõigi pühakute kannatused), sest neid kandis
immakulaatne naine. Muidugi heastavad need pattu palju väiksemal määral kui
Jeesuse kannatused (ladina keeles öeldakse justitia de congruo). Tema kannatused
on palju väiksema väärtusega ja vähem teeneid pälvivad kui Jeesuse kannatused,
kuid palju väärtuslikumad ja rohkem teeneid pälvivad kui pühakute kannatused.
Selle põhjuseks on tema immakulaatne
hing ja tema Immakulaatne Süda.
Jumalale olid väga meele järele
kannatused, mis Pühim Neitsi Maarja
Talle ohverdas. Jumal võttis need
kannatused vastu koos Maarja Poja
kannatustega hüvituseks meie pattude
eest.
See tähendab, et meie patud mitte ainult
ei löönud Jeesust Kristust risti, vaid olid
ka Pühima Neitsi Maarja kannatuste
põhjuseks. Meie olime tema kannatuste
põhjustajad. Meie panime selle
Immakulaatse Jumalaema kannatama.
Miks ta muidu oleks pidanud kannatama?
Ta ei olnud kannatusi ära teeninud.
Seetõttu peaksime tema kannatustele
sügavalt kaasa tundma. Patused inimesed on Maarja kannatuste põhjuseks ja
sellepärast peaksime me teda trööstima ja tänama selle eest, et ta meie eest
kannatas.
Me võime õppida väga-väga palju vooruste kohta, kui mõtiskleme süütu
Jumalaema valude ja kannatuste üle. Kui ingel teatas pühale Joosepile, et too peab
viima Jeesuse ja Maarja Egiptusesse, siis Neitsi Maarja ei kurtnud. Ta ei hakanud
püha Joosepiga vaidlema. Ta kuuletus. Mõelge, kui raske oli talle koos
vastsündinuga see pikk ja ränk reis Egiptusesse. Ta pidi põgenema otsekohe, oma
IMMACULATA #8
37
perekonda ja sõpru sellest teavitamata. Sellegipoolest ta ei kaevelnud ja jäi
kuulekaks.
See põhjustas talle kindlasti tohutut valu ja kannatust. Tal tuli see ülimalt pikk ja
raske reis Egiptusesse läbi teha muula seljas, mitte auto või rongiga. Ta oli alles
viieteistkümne- või kuueteistkümneaastane ning reisis äsjasündinud lapsega. Ta
pidi minema Egiptuse pahelistesse paganlikesse linnadesse ning leidma koos
Joosepiga koha, kus elada. Seal tuli Päästja Emal ilmselt palju kannatada.
See on vaid üks näide Pühima Neitsi Maarja rohketest valudest ja kannatustest.
Mõtelge kõigi nende hirmsate kannatuste üle, mida tal tuli taluda oma Poja
Passiooni ja surma ajal. Arvatavasti pilgati ka Maarjat ennast ja naerdi tema üle
Jeesuse Passiooni ajal. Küllap ütlesid variserid ja preestrid, kes pilkasid Jeesust:
“Vaadake, seal on Tema armetu ema”. Ja pidagem meeles, et meie patud on tema
kannatuste ja piinade põhjus. Ta oli immakulaatne ega väärinud kannatusi. Kuid ta
kannatas armastusest Jumala vastu ja meie pärast.
Mõtisklegem siis sagedamini tema kannatuste üle ja selle üle, kuidas meie patud
on neis süüdi. Trööstigem oma taevast Ema ja tänagem teda, et ta meie eest
kannatas, sellega, et palvetame iga päev seitse Ole tervitatud, Maarjat tema
kannatuste auks. Pühim Neitsi Maarja tõotas pühale Birgittale, et need, kes
palvetavad need seitse Ole tervitatud, Maarjat iga päev, saavad palju õnnistusi ja
arme. “Maarja valurikas ja Immakulaatne Süda, palu meie eest!”
(7. oktoobril 2013 peetud jutlus)
IMMACULATA #8
38
Hiljutise katsumuse
kasulik õppetund
Piiskop Alfonso de Galarreta pidas ette-
kande laupäeval, 13. oktoobril 2012
Prantsusmaal Villepreux‘ Traditsiooni-
päevadel, kus ta analüüsis Püha Pius X
Vennaskonna suhete seisu Roomaga.
Kallid kaasvennad, orduinimesed, usk-
likud, sõbrad!
Tahaksin rääkida vaimse, kristliku,
katoliikliku võitluse omadustest, tingimustest, mis peavad kuuluma usu eest
võitlemise juurde. Loomulikult tahaksin mõne sõna öelda ka Vennaskonna suhete
seisu kohta Roomaga.
Hiiobi raamatus öeldakse: „Militia est vita hominis super terram et sicut dies
mercenarii dies ejus.“ (Hi 7,1) "Inimese maapealne elu on võitlus ja tema päevad
nagu palgalise päevad." Sellise huvitava kujundi esitab meile Pühakiri Hiiobi
raamatus. Kui iga inimese maapealne elu on võitlus, siis seda enam peaks seda
olema katoliiklase, kristlase elu, kes on ristitud ja konfirmeeritud, seega osaline
võitluses Kristus-Kuninga eest. Lisaksin veel, et kui iga kristlase elu on võitlus,
siis seda enam on see tänapäeval võitlus, teenistusaeg.
Antud lauses väljendub võitluse hädavajalikkus. Võitlus on hädavajalik, selline
on inimese olukord. Selles pole midagi uut, et inimene on alati ja kõikjal võitlema
pidanud. Meie elus on võitlus, kuid eelkõige võitlus igaviku nimel, mis eeldab aga
nii mõndagi.
Seepärast on võitlusvaim väga oluline. Mida siis sõdurilt nõutakse?
Loomulikult seda, et ta oleks võimeline võitlema, sõdima, et ta oleks julge ja vap-
per.
Antud tekst viitab jumalikule ettehooldusele, sest nii sõdur kui palgaline on
konkreetse isanda teenistuses. Me võitleme Jumala eest, me võitleme Meie Issan-
da Jeesuse Kristuse eest. Meie juhiks on Issand Jeesus Kristus. Ta on meie Isand,
kuid ka ajaloo isand ning Tema jumalik ettehooldus valitseb kõigi konkreetsete
IMMACULATA #8
39
olukordade üle. Püha Risti Johannes ütleb, et kõik on jumalik ettehooldus. Selles
mõttes, et kõik, mis meiega juhtub, on meile täiesti teadlikult ja tahtlikult jumaliku
ettehoolduse poolt saadetud.
Usuvõitluse üleloomulik tasand
Seega võitleb ning sõdib sõdur ja palgaline võidu nimel. Kui maapealne elu on
võitlus, tähendab see ka seda, et võitu ei saavutata maa peal. Kui kogu meie elu on
võitlus, tähendab see, et võit saavutatakse igavikus.
Me ei tohi unustada usuvõitluse üleloomulikkust.
Meie maapealne elu on võitlus igavese krooni eest. See ei tähenda, et tuleks de-
mobiliseeruda. Iga kristlane, katoliiklane teab, et seda sõda peetakse siinses elus,
et see on vägagi reaalne, et võitlus on vältimatu. Kuna me teame, et lõplik võit
saavutatakse alles igavikus, pole võit meile selles elus ka vajalik, kui Jumal seda
just ei taha, sest viimselt seisneb meie võit ju igaviku saavutamises nii meile
enestele kui meie lähedastele.
Lisaks viitab Hiiobi raamatu kirjakoht selle võitluse teistele aspektele. Näiteks
on võitlus vaevaline, ja seda selle sõna etümoloogilises tähenduses. Usuvõitluse,
üleloomuliku, vaimse võitlusega kaasnevad selles elus kannatused ja katsumused,
vastuolud, isegi lüüasaamised.
Pühal Avila Teresal on üks kena ütlus, et kristlaselt ei nõuta mitte võitu, vaid
võitlust. Või pigem tahab ta öelda, et võitlus usu eest on juba iseenesest kristlase
võit.
Üks teine autor on öelnud, et Jumal ei nõua meilt võitu, vaid seda, et meid ei
võidetaks. See on huvitav tähelepanek. Kõik see on täheldatav ka Kiriku praeguse
kriisi juures.
Jumal ei nõua meilt võitu. Ta annab selle meile ise, kui Ta seda tahab, siis, kui
Ta seda tahab, nii nagu Ta seda tahab. See ei nõuaks Temalt vähimatki pingutust.
Kuid meilt nõuab Ta kõige selle väärtusliku kaitsmist, mis meil on, ja seda, et
meid ei võidetaks.
IMMACULATA #8
40
Kardinal Pie õpetus
Tahaksin teile tsiteerida kardinal Pie'd. Tsitaat on täis
usku ja õpetust, lisaks on see oivaliselt sõnastatud. "Ja
Idumea tark ütles: 'Inimese maapealne elu on võitlus' (Hi
7,1), See tõde kehtib nii ühiskondade kui üksikisikute pu-
hul. Koosnedes kahest olemuslikult erinevast substantsist,
kannab iga Aadama laps – nii nagu Iisaki naine – endas
kaht inimest, kes on teineteisega vastuolus ja sõjajalal
(1Ms 25,22). Neil kahel inimesel, või kui soovite, kahel
loomusel on vastandlikud suundumused ja kalduvused. Meelelistest seadustest
juhinduv maine inimene mässab vahetpidamata taevase inimese vastu, keda
valitseb vaimuseadus (Gl 5,17). See on sügavalt juurdunud antagonism, mille
suudaks siin maa peal lõpetada vaid vaimu häbiväärne salgamine, allaandmine
lihale ja selle valikuvabadusele.“[1]
Seega ainus võimalus selles võitluses rahu leida, patsifismi saavutada, tähen-
daks liha võitu. Kui me aga sellist rahu ei soovi, tuleb meil elu lõpuni võidelda,
sest võit saabub alles tulevases elus. Seda tahabki kardinal Pie meile öelda:
"Seepärast võib öelda, vennad, et inimese maapealne elu, vooruslik, kohu-
setundlik elu on kogu meie armust toituva hingejõu üllas liit, püha ristisõda kõige
liha, maailma ja põrgu ühendatud vägede vastu: Militia est vita hominis super ter-
ram."
Lisaks sellele, et see meie võitlus on, on see ka ühiskondlik, avalik võitlus.
"Kui vaadelda neid rivaalitsevaid elemente, neidsamu antagonistlikke jõude mitte
ainult üksikisiku juures, vaid inimhulga puhul, mida nimetatakse ühiskonnaks,
omandab võitlus veelgi suurejoonelisemad proportsioonid." Poitier' piiskop tsi-
teerib siinkohal Pühakirja, 1. Moosese raamatut: "'Ja Issand vastas Rebekale: Su
ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse: üks rahvas on vä-
gevam teisest – vanem orjab nooremat' (1Ms 25,23). Järelikult, vennad, koosneb
inimkond kahest rahvast: vaimurahvast ja liharahvast. Esimene neist kehastaks
nagu hinge kogu selle ülluses ja ülevuses, teine aga liha kogu selle madaluses ja
maisuses. Suurim õnnetus, mis ühele rahvale võib osaks saada, on nende kahe
vastasjõu relvarahu. Selline vaherahu sündis paganluses. Ja Püha Vaim, kes
maalis meie silme ette pildi kõikvõimalikest ühiskondlikest ja siseriiklikest
pahedest, mis sellele ebardlikule kapituleerumisele järgnesid (Trk 14), lõpetab
portree järgmise pintslitõmbega: tõsiasjaga, et selles sõgedas stagnatsioonis, mis
IMMACULATA #8
41
oli tuhat korda hullem kui sõda, langesid inimesed enesepettuses nii sügavale, et
nimetasid neid arvukaid ja suuri pahesid rahuks." Eks toimu ju seesama ka
tänapäeval? Rahu, rahu, rahu!
"Saatuslik mõtlematus," jätkab kardinal Pie, "tulenes just sellest, et ei mõeldud
surmale. See sünge rahu on võrreldav ussikeste vaikse ja märkamatu toimetamise-
ga, kui nad närivad hauas laipa.
Sel inimkonna alanduse ja moraalse kokkuvarisemise tunnil tuligi Jumala Poeg
maa peale mõõka, mitte rahu tooma (Mt 10,34). Selle vaimumõõga oli Looja Ju-
mal kord juba inimesele liha vastu võitlemiseks andnud, kuid inimene heitis selle
häbiväärselt käest. Nagu juba teised enne mind on öelnud, tõstis Jeesus Kristus
selle uuesti üles põrmust, kus see pikka aega oli lebanud.[2] Kastes selle oma
verre, olles seda nii-öelda oma Ihu peal järele proovinud, andis Ta selle veelgi ter-
avama ja läbitungivamana tagasi oma uuele rahvale, keda Ta tuli maa peale raja-
ma. Sellega taastus inimkonna antagonism vaimu ja liha vahel, mis kestab maail-
ma lõpuni: Non veni pacem mittere, sed gladium (Ma ei tulnud mitte rahu, vaid
mõõka tooma).“
Teksti pikkusele vaatamata võib öelda, et kardinal Pie‘ mõttekäik hõlmab en-
das kõik. Sellega on kõik öeldud. Ja hästi öeldud. Vajadus võitluse järele, millest
Hiiob, jumalasõna räägib, ei ole mitte ainult sisemine, isiklik vastuolu, mis piirneb
koduse või koolikeskkonnaga, vaid see on oma olemuselt ühiskondlik, poliitiline
ja usuline võitlus kahe vaimu, kahe riigi vahel. Peame selles vältimatus võitluses
osalema ja seda jätkama.
Minu meelest aitab see pilt mõista, milles täpsemalt usuvõitlus, katoliiklik,
kristlik võitlus selles riigis, Traditsiooni võitlus selles kohutavas Kiriku kriisis,
usukaotuses seisneb. Edasi mõtiskleksin aga meie hiljutise, läinud aastal peetud
lahingu üle, mis oli ääretult raske, ja seda mitte vaenlase pärast – vaenlane on ikka
endine –, vaid lahkhelide pärast meie endi keskel, mis on iseenesest täiesti
loogilised, mõistetavad ja inimlikud. Pole ju mõtet ka ainult sellepärast riideid
lõhki käristada, et nüüd teame, et ka meie oleme kõigest inimesed. Pärispatu ta-
gajärjel oleme sama piiratud nagu kõik teisedki: meile on omane rumalus, õelus ja
nõrkus.
Võib öelda, et kõige suuremaid probleeme valmistasid viimasel kooliaastal
toimunu juures just probleemid ja katsumused meie endi keskel. Need osutusid
kõige rängemaks ja valusamaks. Seepärast ei tohi neid ka kergelt võtta, veel
IMMACULATA #8
42
vähem hooletult lahendada. See on nagu perekonnatüli, mis tuleb lahendada suure
taktitunde, ligimesearmastuse, arukuse ja osavusega, kuid see tuleb lahendada!
Lühike ajalooline ülevaade meie suhetest Roomaga
Et sel kriisiajal meieni igasugu erinevaid arvamusi, vastakaid hääli jõuab, mil-
lel ehk praegugi veel oma kõrvalmõju on, tahaksin ka oma mõtteid teiega jagada.
Et teaksite, mida mina asjast arvan. Selgituseks esitaksin mõned faktid, põgusa
ülevaate sündmuste käigust, alustades selle aasta Nelipühast, mil lõppes meie
Roosipärja-ristikäigu palvekampaania, mille eesmärgiks oli palvetada kaksteist
miljonit roosipärga. Ristikäigu lõppedes saime Roomalt järjest kolm vastust. Ven-
naskonna aprillis saadetud ettepanek (õpetusliku deklaratsiooni osas) oli jõudnud
Roomani ja pärast Nelipühi saime Usudoktriini kongregatsioonilt ka esimese vas-
tuse.
Vastuses ütlesid Rooma võimud selgelt, et lükkavad meie ettepaneku tagasi,
ning nad tegid sellesse mitmeid parandusi, mida võib kokku võtta järgmiselt: me
peame tunnistama II Vatikani kirikukogu, uue Missa legitiimsust, elavat Õpe-
tusametit, kes on Traditsiooni autentne tõlgendaja ja omab seega õigust öelda, mis
on ja mis ei ole Traditsioon; peame tunnistama uut kanoonilise õiguse koodeksit
jne. Selline oli siis nende vastus.
Seejärel määrati ametisse peapiiskop Müller – see oli minu meelest jumaliku
ettehoolduse vastus. Ta määrati Usudoktriini kongregatsiooni peaks, samuti Ec-
clesia Dei komisjoni presidendiks, kes vastutab kõigi Ecclesia Dei‘ga seotud
rühmituste eest ning suhtleb ka Püha Pius X Vennaskonnaga. Nonii! Lisaks sel-
lele, et uus Usudoktriini kongregatsiooni ja Ecclesia Dei komisjoni ette määratud
piiskop on küsimärgi alla seadnud mitmeid usutõdesid, on ta nüüd siis ka Usu
valvaja! See piiskop on Vennaskonnale juba vana tuttav, sest ta oli piiskop Re-
gensburgi diötseesis, kus asub meie Zaitzkofeni seminar, ja meil oli temaga juba
probleeme ja kokkupõrkeid olnud. Kolme aasta eest ähvardas ta ekskommuni-
tseerida Zaitzkofenis preestreid pühitseva piiskopi. Tol korral juhtusin see olema
mina. Ühesõnaga, ta ähvardas ekskommunitseerida nii mind kui tulevasi
preestreid – diakoneid, kes pidid preestripühitsuse saama. Tegudeni ta küll ei
jõudnudki, kuid selge on, et ta meisse just lugupidamisega ei suhtu ega salli meid.
Ta on juba öelnud, et Vennaskonna piiskoppidel tuleb teha vaid üht: anda oma
episkopaat paavsti kätesse ja kloostrisse sulguda. Kas pole julm? Lisaks sellele on
ta öelnud, et peame ainult kirikukogu tunnistama, see on kõik. Siis pole enam
millestki rääkida.
IMMACULATA #8
43
Selle vastuse saime just siis, kui ootasime Pühalt Vaimult valgustust.
Seejärel, enne üldkapiitlit, kirjutas meie kindralülem paavstile, et välja selgita-
da, kas see on tõepoolest ka tema vastus, kuna meie jaoks oli probleem suuresti
just selles, et saime Roomast vastakaid teateid.
Mõned võimukandjad ütlesid, et Usudoktriini kongregatsiooni vastus on amet-
lik, et selline on lihtsalt nende töö, et me ei peaks sellele tähelepanu pöörama ja
peaksime kirja lihtsalt kausta ära panema; et nad igal juhul soovivad meiega kok-
kuleppele jõuda, meid sellisena tunnistada, nagu oleme.
Kuid Usudoktriini kongregatsiooni vastus ja peapiiskop Mülleri amet-
issemääramine ei sobinud kokku selle vastusega. Et tõeni jõuda, teada saada, kas
see oli tõesti paavsti vastus, tema mõtted, kirjutaski piiskop Fellay talle kirja.
Vahetult enne üldkapiitlit, sellele eelnenud rekollektsioonil, sai monsenjöör ka
vastuse – esimest korda paavstilt endalt – ja ütles meile rekollektsiooni lõpetaval
pühapäeval söögilauas: näete, siin on kiri paavstilt, milles ta kinnitab, et Usu-
doktriini kongregatsiooni vastus on tõepoolest ka tema vastus, et sellel on tema
heakskiit. Lisaks tuletab paavst meile kirjas meelde nendepoolseid kanooniliseks
tunnustuseks vajalikke sine qua non tingimusi, võttes need kokku kolme punktiga:
1) tunnistada elavat Õpetusametit autentse Traditsiooni tõlgendajana – teisisõnu,
tunnistada Rooma kirikuvõime;
2) tunnistada II Vatikani kirikukogu täielikku kooskõla Traditsiooniga, tunnistada
kirikukogu ennast;
3) tunnistada uue Missa kehtivust ja legitiimsust.
Nad kasutavad sõna 'legitiimsus'. Prantsuse keeles on sellel sõnal pisut ka-
hemõtteline tähendus. Nende jaoks tähendab see lihtsalt 'seaduslikkust', midagi,
millel on õiguslikud vormid. Kuid kanoonilises keeles on tähendus palju sügavam,
tähendades tõelist seadust, midagi, millel on seaduse jõud. Kirikul ei saa aga olla
ühtegi katoliku usu vastast seadust. Just selles mõttes olemegi alati vaidlustanud
liturgiareformi ja uue Missa legitiimsust, kuna sel ei saa Kirikus olla seaduse jõu-
du. See pole võimalik, kuna see on usu vastane, selle abil hävitatakse usku.
Nemad kirjutasid aga tõepoolest "kehtivust ja legitiimsust".
IMMACULATA #8
44
Teisisõnu, meilt nõuti loobumist ja kõige selle reetmist, mis olemuslikult kulub
meie võitluse juurde nende kahe riigi, kahe vaimu vahel. Sel hetkel näitas jumalik
ettehooldus üldkapiitlile ilmselgelt kätte õige tee. Rooma kinnitas: ei, me jääme
õpetuslikule tasandile, ja te peate tunnistama kõike, mida seni olete tagasi
lükanud.
Üldkapiitel (9.-14. juuli 2012)
Siis tuli üldkapiitel. Ma ei saa väga detailseks minna, kuna oleme seotud
vaikimislubadusega, kuid piiskop Fellay on mõned asjaolud juba avaldanud, osa
sai täpsustatud lõppdeklaratsioonis. Neid asjaolusid te teate. Võin vaid öelda, et
jumaliku ettehoolduse abi oli üldkapiitli ajal selgelt tunda.
Võin öelda, et kõik läks suurepäraselt. Meil õnnestus rahulikult, vabalt ja
avameelselt rääkida. Olgugi et mõned algselt päevakorras olnud küsimused tuli
välja jätta, õnnestus meil olulisemaid probleeme arutada. Võtsime aega vaid-
lusteks, erinevate seisukohtade võrdlemiseks, nagu on kohane sama kongre-
gatsiooni, sama sõjaväe liikmete keskel. Sellega probleemi polnud. Vennaskond
pole ju mõni tütarlastekool? Seepärast pole ka midagi erilist selles, kui meie vahel
aeg-ajalt vaidlusi esineb. Lugege kardinal Pie'd, kes toetab 19. sajandi
Prantsusmaal avalikku arutelu piiskoppidega. Ta õigustab ja põhjendab seda
sellega, et see on võitlus. Ühesõnaga, selles pole midagi traagilist. Traagiline
oleks usust loobuda. Kuid arutleda selle üle, milline oleks mõistlik hinnang ühes
või teises küsimuses, on täiesti normaalne. On erinevaid aspekte, temperamente,
olukordi... Kõik see on äärmiselt keeruline. Gordioni sõlme ei saa mõõgaga läbi
raiuda ja öelda: ja ongi küsimus hoobilt lahendatud. Sugugi mitte! Nagu öeldud,
üldkapiitel toimus, ja minu meelest võtsime ka katsumustest tõepoolest õppust,
olgugi et mitte täiuslikult – ja seda asjaolu ei tohi unustada. Kõik meie elus
IMMACULATA #8
45
toimuv on ebatäiuslik. Lugege Kiriku ajalugu! Me ei saa nõuda täiust, mis ei
pärine sellest maailmast, kuid me ei tohi ka silmist lasta olemuslikku, seda, mis on
tähtis. Paljudki asjad unustatakse hiljem. Nii on ju ka pereelus? Loomulikult.
Vastasel juhul ei püsiks selles maailmas, selles elus miski, ka mitte meie seas.
Mõned inimesed muretsevad, et nojah, aga... Tuleb näha probleemi, olukorra
keerukust. Ja ärge unustage, et ka kirgedel on alati suur roll. Meie seas niisamuti.
Tahan vaid öelda, et pole mõtet sellistes asjades juuksekarva lõhki ajada. Tähtis
on mõista, kas kõige olulisem on olemas või ei.
Minu meelest oleme kriisi tõesti ületanud, läbinud selle õigesti, eriti praktiliste
abinõude osas. Ja seda tänu aruteludele, mis võimaldasid meil näost näkku mõned
asjad selgeks rääkida, argumente põhjalikult, iga nurga alt kaaluda, läbi uurida, et
paremini ja selgemalt olukorra tuumani jõuda, milles seisnebki katsumuste
kasulikkus, kui neist õppida. Neil äärmiselt olulistel ja viljakatel aruteludel
põhinevad ka tingimused, millega kanooniliseks normaliseerimiseks
hüpoteetiliselt valmistume. Kui järele mõelda, õnnestus meil praktilise tingimuse
all kogu õpetuse ja liturgia küsimus kokku võtta.
Võimaliku kanoonilise normaliseerimise tingimused
Nagu öeldud, ei ole need tingimused täiuslikud. Peagi mõistsime ka ise, et sine
qua non tingimuste ja soovitavate tingimuste eristamine polnud just kuigi õige ega
ka... soovitav valik. Minu meelest on soovitavatena tähistatud tingimuste seas ka
mõned sine qua non tingimused, kuid seda pigem praktilises, kanoonilises,
konkreetses tähenduses. Vennaskonna peamaja on neid tingimusi Roomalt
varemgi nõudnud ja pärast mitmeid raskusi ning edasi-tagasi käimisi oli Rooma
valmis nendega suuremas osas nõustuma, pealegi otsekohe. Kuid üldkapiitli
eesmärgiks, ülesandeks ei olnud määratleda mitte tagajärgi, st seda, mis järgneb,
vaid olemuslikke eeltingimusi, mida seni polnud selgelt tehtud. Teisisõnu, mil-
lised oleksid need tingimused, kui paavst, tulevane paavst peaks tõepoolest Ven-
naskonnaga kokkuleppele jõuda soovima – millised oleksid sel juhul meie tingi-
mused õpetusküsimustes, mis puudutaksid ustavust usule, Traditsioonile, usu ava-
likule tunnistamisele, ka avalikule vastuseisule neile, kes eksiõpetusi levitav ad,
isegi kui seda teevad kiriklikud võimukandjad ise. Sellest lähtuvalt määratlesimegi
ülima täpsusega kaks esimest sine qua non tingimust.
Nendega on kõik öeldud. Võin need teile ette lugeda.
IMMACULATA #8
46
Esimene: "Vabadus hoida, edasi anda ja õpetada püha doktriini, mida õpetab Ki-
riku muutumatu Õpetusamet ja jumaliku Traditsiooni muutumatu tõde." Selline
keelekasutus võib kahtlemata tunduda raske, kuid see on ääretult täpne. "Hoida"
selles mõttes, et võimaliku normaliseerimise korral meid tunnustada sooviv paavst
tagab meile selle. Teisisõnu, et meile kirjalikus kokkuleppes kinnitataks, et võime
püha õpetust, muutumatu Õpetusameti püha õpetust hoida, edasi anda ja õpetada.
Kuna Rooma võimudel on muutlik arusaam õpetusametist, ei piisanud vaid 'õpe-
tusametist'. "Kõigi aegade õpetusamet' oleks nende keelekasutuse puhul samuti
kahemõtteline, seepärast lisasime täpsustuseks 'jumaliku Traditsiooni muutumatu
tõe'. Miks 'muutumatu tõde'? Sest nende jaoks on Traditsioon midagi elavat...
Rooma komisjoniga poolteist aastat kestnud läbirääkimiste kogemusele tuginedes
teame, et kõiges tulebki väga täpne olla. Jätkakem esimese punktiga: "Vabadus
tõde kaitsta, samuti avalikult korrale kutsuda ja noomida neid, kes II Vatikani ki-
rikukogu eksitusi või modernismi ja liberalismi uuendusi ning nende tagajärgi
toetavad." Sellele oleks raske midagi lisada. Sellega on kõik öeldud. Silmas pee-
takse vabadust eksitusi teadvustada ning ka avalikult rünnata, vabadust eitatud või
lahjendatud tõdesid avalikult õpetada, kuid ka avalikult vastu seista neile, kes neid
eksitusi levitavad, isegi kui tegu on kirikuvõimudega.
Milliseid eksitusi? Modernistlikke, liberaalseid eksitusi: II Vatikani kirikukogu
ja sellele järgnenud reformide eksitusi või kirikukogust tulenevaid eksitusi õpetus-
likes, liturgilistes ja kanoonilistes küsimustes. Sellega on kõik öeldud. Teatud
määral sisaldub selles ka avalik vastuseis uuele kanoonilise õiguse koodeksile,
niivõrd kui see on läbi imbunud kollegiaalsuse, oikumeenia, personalismi vaimust
jne. Sellega on kõik öeldud.
Järgmiseks teine punkt. "Kasutada ainult 1962. aasta liturgiat", seega kogu
1962. aasta liturgiat, mitte ainult Missat, vaid kõike, isegi pontifikaali. Säilitada
meie praegust sakramentide jagamise praktikat, ka vaimulike pühitsemise, kon-
firmatsiooni ja abielu osas. Seega oleme lisanud mõned vajalikud sakramentaalse
ja kanoonilise praktika aspektid, et kokkuleppe või tunnustamise korral suuremal
või väiksemal määral modernistliku olukorra tingimustes oleks meil jätkuvalt
tõeline praktiline vabadus. Vajaduse korral pühitseme preestreid uuesti, kon-
firmeerime uuesti. Mis puutub abieludesse, ei tunnista me loomulikult mõningaid
uuemaid kehtetuse põhjusi.
Sine qua non tingimustega peab olema tagatud vähemalt üks piiskop. Nagu
ütlesin, pole see kaugeltki täiuslik – selles osas oleme Vennaskonnas kõik ühel
meelel, et meil on vaja mitmeid abipiiskoppe, prelatuuri. Selles osas on meil
IMMACULATA #8
47
üksmeel. Siin pole meil kunagi probleemi olnud ega ole ka praegu. Siin pole
midagi ette heita.
Ent me määratlesime selle, mis oli probleemiks, kuna see oli seni meie poolt
selgelt määratlemata ning kuna Rooma poolt tuli vastakaid teateid.
Üldkapiitlil otsustati ka, et juhul, kui peamaja peaks nende tingimustega
midagi olulist või huvitavat saavutama, kutsutakse kokku arutav kapiitel, mille
otsused on (Vennaskonna liikmetele) siduvad. Nõuandva kapiitli korral küsib
eesistuja vaid nõu, kuid otsuse langetab ise. Arutava kapiitli puhul võetakse otsus
vastu absoluutse enamuse poolt – pooled häältest pluss üks hääl, mis on meie ar-
vates mõistlik – ja sellest otsusest peab Vennaskond ka kinni.
Nagu hiljutine kapiitel tõestas, õnnestus meil näost näkku rääkimise abil
erimeelsused ületada. On ilmselge, et arutav kapiitel on arukas ja piisav vahend,
et vajadusel Roomalt saavutatu heaks kiita. Pole võimalik, et Vennaskonna
kindralülem, et enamus võiks avameelse arutelu, kõigi aspektide põhjaliku
analüüsi ning läbi ja lõhki uurimise järel mõistlikkuse osas eksida.
Siinses elus puudub absoluutne garantii. Üksikisikul – alustades minust endast
– puudub igasugune garantii selle kohta, mida ta homme teeb. Piisas ühestainsast
kapiitlist, et ummikseisust välja tulla. Lähemal vaatlusel näeme, et viimane ka-
piitel sätestas samad tingimused mis Roomagi, ainult et vastupidiselt. Nemad
nõudsid meilt üht, meie aga vastupidist. Loomulikult kaugendab see kokkuleppe
võimalust, kuid olulisem on, et halva kokkuleppe oht on minu arvates lõplikult
kõrvaldatud. 'Lõplikult' ei tähenda siinkohal muidugi igaveseks, vaid selleks
korraks.
Samuti hoidsime ära lõhenemise meie endi keskel, ja see ei ole mitte tühine asi.
Oli vaja näha ja mõista, et selle lõhega oleksime lõhestanud meid kõiki – nii Ven-
naskonnas, [meiega seotud vaimulikes] kongregatsioonides kui perekondades. Me
teame, et me võitluses kunagi tagasi ei kohku, nii et võib vaid ette kujutada, mil-
lise visaduse ja jõuga oleksime üksteist lõhki rebinud! Selline oli reaalsus. Kuid
tänu ühisele arusaamisele jõudmisele, sellele otsusele, mis pole küll kaugeltki
täiuslik, ületasime lõhe, mis oleks olnud suureks häbiks kõigele sellele, mida
kaitseme –tõelisele usule, meie võitlusele, meie eelkäijatele, peapiiskop
Lefebvre'ile ja piiskop de Castro Mayerile.
Tingimustest selle valguses, mida saaksime Kiriku heaks teha
IMMACULATA #8
48
Nagu juba öeldud, tänu kogemustele, katsumustele, aruteludele ja ka vahel ko-
getud vastuoludele, näeme reaalset olukorda paremini ja suudame seda ka pare-
mini defineerida. Vennaskonna seisukoht on nüüdseks palju täpsem ja selgem kui
poole aasta eest, mis on iseenesest hea, kuna me ei välista võimalust, et jumalik
ettehooldus võib usu juurde naasmiseks ka pöördumise teed kasutada: paavsti ja
mõnede kardinalide pöördumise läbi õige õpetuse juurde. Me ei välista seda. See
poleks sugugi raskem kui teine, praktiline tee. Küsimus on niisiis selles, millistel
tingimustel oleksime kanoonilise normaliseerimisega nõus, soovides Kiriku heaks
midagi olulist teha, juhul kui Rooma, kui järgmine paavst ei peaks kohe teoloogia,
põhimõtete, usu ja õpetuse küsimustes Traditsiooni juurde naasma, vaid soovib
lihtsalt Traditsiooni lubada. Ka seda võimalust ei saa me välistada.
Juba see on minu meelest edasiminek. Määratlesime selgelt tingimused, mis
meid usuküsimustes ja terviklikus võitluses usu eest täielikult kaitsevad. Kuid
tuleviku nägemine on prohvetite või ennustajate pärusmaa. Me ei tea, mis plaanid
heal Jumalal meiega on. Toon teile näite, hüpoteesi. Kujutagem ette, et homme on
meil paavst, kes on küll samas olukorras nagu praegune, kuid pole oma
mõtlemiselt samasugune modernist. Kujutagem ette, et ta pole modernist ka teo-
loogias, ei oma mõtlemise ega südame poolest, et ta tahab tõesti Traditsiooni
juurde naasta, kuid tal puudub veendumus, mis aitaks tõelisele usule kindlaks jä-
äda ja selles ka püsida. Kirikut haaranud modernismi vastu seismiseks on
tõepoolest kangelaslikku veendumust vaja. Kujutagem ette, et tal puudub see
veendumus, või et ta on küllaltki veendunud, kuid nõrk, hirmunud, sõltuv neist,
kes teda ümbritsevad. Antud näide on tegelikult võetud Kiriku ajaloost. Selliseid
piiskoppe ja paavste on olnud küll. On olnud paavste, kes õpetusküsimustes on ol-
nud suurepärased, kuid kehvad moraalilt, ja vastupidi. On olnud nõrku paavste.
On olnud paavste, kes on eksinud. Tagantjärele võime öelda, et nad eksisid teatud
ajaloolistes otsustes, millel olid aga tohutud tagajärjed.
Kui tuleb paavst, kel puudub veendumus, tugevus või vahendid üksinda Kiriku
hetkeolukorra lahendamiseks, võib ta selles usukriisis meid vabalt oma piigiterana
kasutada. Ta võib täita meie tingimused, et meid saaks kasutada piigiterana selle
mädapaise vastu. Kui peaks tõesti juhtuma, et paavst meie tingimustega nõustub,
tuleb temal anda esimene löök II Vatikani kirikukogu ja kirikukogujärgse Kiriku
kontseptuaalsele struktuurile. Seda tehes tunnistaks ta, et kirikukogu sisaldab eksi-
tusi, et selle võib tagasi lükata ja et tuleb naasta Traditsiooni juurde. Niipea kui
paavst meie nõudlikke tingimusi kaalumagi hakkaks, mis inimlikust seisukohast
oleks ju pea võimatu, puhkeks kirikukogu järgivas Kirikus täielik sõda. Pole
kahtlustki, et kogu niinimetatud kontsiliaarne Kirik lendaks sellega õhku. Sellega
võrreldes on meie isiklik kanooniline küsimus vaid tühine pisiasi. Kui paavst
IMMACULATA #8
49
nende esimese kahe punktiga peaks nõustuma, tähendaks see, et ta on valmis
nõustuma kõigega, ka kanoonilisel tasandil. Loomulikult kavatseme seda temalt
ka paluda.
Katsumuste vajalikkus ja kasulikkus
Loomulikult oli mul plaanis veel paljust rääkida, kuid huvitavam on vist juba
öeldud. Lõpetuseks tahaksin veel katsumuste vajalikkuse ja
kasulikkuse üle mõtiskleda. Sellest katoliiklikust,
traditsioonilisest põhimõttest räägib ka Pühakiri ingli suu
läbi Tobiasele: "Et sa oled Jumalale meelepärane, oli
katsumus vajalik" (Tb 12,13), sest katsumustest tõuseb palju
head.
Püha Augustinus ütleb, et halvim, mis võib juhtuda,
suurim õnnetus, juhtub sellega, kes oma õnnetustest ei õpi
ega ammuta kasu. Maailma õnnetuim inimene on see, kes
õnnetustest ei õpi ega pööra neid oma kasuks. Sellest
muutub katsumus veelgi raskemaks. Vaadake ette! Igast
katsumusest on kasu. Selles mõttes, et sellest tuleb kasu lõigata.
Kuid meil on kombeks teiste hädadest, kannatustest ja katsumustest hoopis
neile õppetunde leida: "Nägid, mul oli õigus! Oli see sulle vast löök!"
Katsumusest võib saada mitmeid õppetunde. Võib öelda, et katsumustes ilm-
nevad meie nõrkused ja vead. Meil kõigil tuleks neist õppida, et end parandada ja
samu vigu vältida, sest sageli ebaõnnestume ka hea ürituse nimel võideldes. Vahel
antakse meile ka alandlikkuse õppetunde. Ja ongi hea, sest nende kaudu õpeta-
takse meile valvsust. Võib-olla me magame, ei innusta tulevasi põlvi küllaldase
võitlusvaimuga, võib-olla tuleks rohkem Jumalale toetuda, võib-olla peaksime
võitluses kannatlikumad, vapramad ja lootusrikkamad olema. Need kolm – julgus,
vaprus ja kannatlikkus – kuuluvad kokku. Vapruse voorusel on kaks väljundit:
sustinere et aggredi. See tähendab, et meil tuleb kannatada, olla kannatlik, vastu
pidada, kuid ka väljakutse vastu võtta ja rünnata – mitte kallale tungida. Aggredi
ei tähenda kallaletungi, vaid väljakutse vastuvõtmist ja rünnakut.
Üheks vapruse komponendiks on ka suuremeelsus. Ja kannatlikkusest sünnib
lootus, nagu ütleb püha Paulus. Kannatlikkusest nii võitluses kui katsumustes.
Vaadelgem täna lähemalt lootust. Langeda võib nii usu, ligimesearmastuse kui ka
IMMACULATA #8
50
lootuse puudusest. Muutume pessimistlikuks, kaotusega leppivaks. See on üks al-
laandmise vormidest. Kui meil puudub lootus, pole me enam innukad ja meid on
lihtne võita.
Katsumused on teenete, hüvituse vahendiks, sageli ka vaktsiiniks. Näiteks
jääme grippi, kuid tänu sellele pääseme võimalikust kopsupõletikust. Sageli
valmistavad katsumused meid ette uuteks võitlusteks, et näeksime selgemalt,
oleksime otsusekindlamad, valvel selle suhtes, mis võib juhtuda. Kes teab?
Tahtsin teile sellest kõigest rääkida, sest katsumustest kasu lõikamata oleme
valel teel. Hea Jumal saadab katsumusi just selleks, et õigel teel püsiksime, et juh-
tunule tagasi vaadates näeksime, kus ilmnes meie nõrkus, kus kaldusime kõrvale,
vahel vasemale, vahel paremale, sageli hoopis allapoole.
Veel üks õppetund, mida selle kriisi puhul rõhutada, oleks katsumuste eesmärk,
milleks on meile meie liialdusi ja puudusi näidata. Sageli esinevad liialdused ja
puudused just koos. Teisisõnu, et näeksime oma korratust. Pean silmas mõistuse
korratust, eelkõige mõistlikkuse puhul. Mõistlikkuse küsimused on alati seotud in-
telligentsiga. Et näeksime, kus jäi puudu mõistusest ja mõõdutundest. Vahel liial-
dame millegi vajaliku kaitsmisel. Anname kirgedele, liialdustele vaba voli ja
tõttame kannatamatusest kriisi lahendama. See võib võtta ettearvamatu suuna, nii
et olgem selles osas väga ettevaatlikud. Kui oleme selles suhtes nõrgaks osutunud,
tuleb meil end parandada. Selles seisnebki õppetund. Selleks ongi Jumal meile
selle katsumuse andnud. Kui end parandame, tuleb kogu keha katsumusest välja
tugevama ja küpsemana veel suuremateks lahinguteks.
Ärge seiske ligimesearmastuse tõe vastu
Olgem alati ettevaatlikud valedilemmade suhtes, mida meie ette seatakse ja mis
meid mõnikord olukorra enese tõttu ahvatlevad. See on meie olukorrale sisemiselt
omane. Meile tundub, et meil tuleb vastuollu minna kas tõe või ligimesearmas-
tuse, usu või halastuse, arukuse või vaprusega. Ei! Ühtegi neist ei või ohvriks
tuua. Kõik eelpoolnimetatu on õigel teel püsimiseks vajalik. Kuid kaldume eelis-
tama seda, mis sobib meie temperamendi, meie iseloomuga, mis tundub lihtsam.
Ja sageli eirame ülejäänud aspekte.
Väide, et vajame korda, tasakaalu, mõõdutunnet, ei tähenda aga, et peaksime
kõiges olema keskpärased. Teame suurepäraselt, et voorus tähendab midagi muud.
Moraalne voorus tähendab tasakaalu saavutamist liialduse ja puuduse vahel. Isegi
IMMACULATA #8
51
teoloogiliste vooruste puhul võib nende ellu, tegudesse, tegevusse, olukordadesse
rakendamisel liialdusi ja puudusi esineda. Mitte küll vooruse kui sellise puhul,
mille objektiks on Jumal kui ainus tõeline vooruse objekt, sest Jumalat ei saa
kunagi liiga palju armastada. Kuid halvasti võib seda teha küll, ise samal ajal ar-
vates, et Teda õigesti armastame. Seda kohtab vägagi tihti, eriti meie endi seas.
Nii et topeltoht on alati olemas. Nii meie enda kui teiste pärast tuleb katsu-
mustest õppida. Samas ei tohiks inimeste ega nende tulevase muutumise peale ka
liigselt loota. On olemas Jumala arm, mille abil me kõik oleme võimelised pöör-
duma ja pääsema.
Kuid on ka langemisi. Kriis ei ole veel möödas, nii et hinnanguid anda on vara.
Neile, kes alguses ehk katsumuseks halvasti ette valmistatud olid, võis see
lõppkokkuvõttes kasuks tulla. Samas jällegi need, kelle reaktsioon alguses õige
oli, võivad halvasti lõpetada.
Ei piisa ainult usu hoidmisest, usu tunnistamisest. On olemas ka tõeline
ligimesearmastus, armastus, arukus, vaprus, armastus Püha Kiriku vastu. Oleme
katoliiklased ja soovime selleks ka täielikult jääda. Selleks aga usu säilitamisest
üksi ei piisa.
Lõpetuseks tahaksin teile meelde tuletada neid kolme tähte, kolme valgusal-
likat, kes käisid meie eel ja kes suudavad meid eksimatult õpetuses, arukuses ja
katoliiklikus vaimus juhatada. Need kolm on kardinal Pie, paavst püha Pius X ja
peapiiskop Lefebvre. Kõik kolm kohandusid suurepäraselt oma ajaga ja Kiriku va-
jadustega, igaüks eri moel, erinevate, kuid ka paljude sarnaste omadustega, mida
just tänasel päeval usu eest võitlemiseks hädasti vaja on. Kardinal Pie'st püha Pius
X-ni ja temast peapiiskop Lefebvre'ini moodustuks nagu ühtne liin. Kui seda liini
jätkata tahame, tuleb meil käia nende jälgedes, pole kahtlustki, olgu siis õpetuse,
usu või elu pühitsemise – veel üks teema, millest võiks lõpmatuseni rääkida! –,
palve, usutunnistuse, vapruse või arukuse küsimustes.
Nad on meile eeskujuks, inimesed, keda järgida. Tee on ette antud.
Palugem eriti täna, 13. oktoobril, laupäeval, Fatima päikeseime aastapäeval,
Pühimalt Neitsi Maarjalt armu jääda truuks tõelisele usule, tõelisele võitlusele usu
eest, kuid ka tõelisele Kiriku vaimule. Et oleksime iga päevaga üha truumad ar-
mule, Jumalale ja pühaduse nõuetele, mida seab meie ajastu.
IMMACULATA #8
52
Andku Meie Emand meile armu olla nende suurte katoliku usu eest võitlejate
väärilised järeltulijad ja lapsed!
Konverentsile iseloomulikku kõnestiili on püütud säilitada. Pealkiri ja alapeal-
kirjad on toimetaja lisatud. (DICI, 20. oktoober 2012)
___________________________________
[1] Prantsuse kuninga püha Louis‘ auks peetud jutluses, mille kardinal Pie pidas pühapäeval, 29. augustil 1847
Blois‘ katedraalis ja pühapäeval, 27. augustil 1848 Versailles‘ katedraalis.
[2] Mgr Parisis, Langres‘i piiskop, Instr. Past. sur le pouvoir divin dans l’Eglise, 1846.
IMMACULATA #8
53
Peetruse tool on
tühi
pühapäev, 3. märts 2013
Isa Shane Carlo Pezzutti (FSSPX)
Kallid Jeesusesse Kristusesse uskujad!
Nagu teate, ei ole meie pühal Katoliku
Kirikul praegu paavsti. On “sede vacante” aeg (Peetruse tool on tühi). Paavst
Benediktus XVI viimane päev paavstina oli neljapäev, 28. veebruar. Meie, tradit-
sioonilised katoliiklased, tunnustame ja täname paavst Benediktust kõige eest, mida
ta püha Katoliku Kiriku heaks tegi. Tema oli see, kes tegi kõigile katoliku preestrite-
le lubatuks traditsioonilise Missa, sakramendid ja breviaari.
See oli Kirikule tohutu suureks hüvanguks, ja me täname teda selle eest. Paavst
Benediktus eemaldas ka ekskommunikatsiooni Püha Pius X Vennaskonna piiskop-
pidelt ning lubas kaks aastat pidada Vennaskonna ja Rooma vahelisi arutelusid õpe-
tusküsimustes. Täname teda ka selle eest.
Kuigi need paavsti püüded Kiriku Traditsiooni ja pärandi taastamiseks olid olulised,
oli nende kõigi juures tõsiselt probleemseid külgi, mida me ei saanud ega saa täieli-
kult heaks kiita. Kriis meie pühas Katoliku Kirikus ei ole kaugeltki möödas ning me
peame jätkama Traditsiooni kaitsmist ja vastuseisu liberalismile ja neomodernismile
Katoliku Kirikus.
Kõige selle tõttu valdavad meid praegu vastuolulised tunded: kurbus, peataolek, va-
hest lootus, ehk meeleheide. Miks paavst tagasi astus? Miks tabas Vatikani välk sel-
samal päeval, kui paavst oma tagasiastumise teatavaks tegi? Mis saab edasi? Kellest
saab järgmine paavst? Mis juhtub meie püha Katoliku Kirikuga?
Me peame palvetama ja tooma ohvreid sel pühal Paastuajal. Peame tõepoolest pa-
luma Püha Vaimu, et Tema sisenduse läbi valiksid kardinalid püha paavsti, paavsti,
kes hakkab tööle Katoliku Kiriku taastamise heaks. Me vajame püha paavsti, kes
viib Kiriku tagasi tema püha Traditsiooni ja pärandi juurde. Selle eest tuleb palveta-
IMMACULATA #8
54
da, enne kui kardinalide konklaav tuleb kokku uut paavsti valima. Muidugi on ka
kurat ametis, et teha veelgi rohkem kahju meie pühale Katoliku Kirikule, kuid meie
peame koos pühade inglite ja pühakutega palvetama ja tegema patukahetsustegusid.
Miks on uus paavst oluline? Sellele küsimusele vastamiseks küsigem esmalt: miks
meie siin koos käime? Me usume kõik koos, et Kiriku Traditsioon ja pärand on va-
jalikud meie pühitsemiseks ja pääsemiseks. Me peame alles hoidma traditsioonilise
Missa, sakramendid traditsioonilises riituses, traditsioonilise katekismuse ja õpetuse,
sakraalse gregooriuse laulu, kõik need aarded. Need on ju Kiriku aarded ja pärand
ning me usume, et meie kohus on neid alal hoida. Me palvetame, et järgmine paavst
aitaks meil seda teha.
Ning muidugi on just püha Missaohver Traditsiooni kese ja ka peapiiskop
Lefebvre’i Vennaskonna vaimsuse tuum. Püha Missa on kõige võrratum ime siin
maa peal. See on meie imelisim aare, seda tuleb hoida ja armastada. Püha Missa on
Jeesuse Kristuse püha Ristiohvri edasikestmine. Püha Missa jätkab seda Ristiohvrit,
kuni Jeesus tuleb taas, et mõista kohut elavate ja surnute üle.
Peame meeles pidama, et ei saa olla mingit rahu, mingit ühtsust ega sõprust Juma-
laga ilma Jeesuse Ristiohvrita. Seetõttu ei saa olla sõprust Jumalaga ilma püha Mis-
sata. Armastus on sõprus. Aga Jumala ja meie vahel ei saa olla mingit armastust,
mingit sõprust ilma püha Ohvrita, püha Missata. Püha Missaohver loobki rahu ja
sõpruse Jumala ja meie vahele.
Siin peitub Missa aare. Ja kuna see püha Ohver on Jumalale meelepärane, annab Ta
meile oma Poja, et me Teda pühas Armulauas vastu võtaksime. See püha Armulaud
on ühendus Jumalaga, sõprus Jumalaga, kuid see on võimalik ainult tänu pühale
Ohvrile: kõigepealt püha Ohver, siis Armulaud ja sõprus.
Pöördugem Immakulata poole nüüd, Paastuajal ja nüüd, kui Kirik palvetab uue
paavsti eest. Anugem temalt palveid Kiriku ja uue paavsti eest. Anugem tema pal-
veid selle eest, et uus paavst töötaks Kiriku Traditsiooni taastamise heaks. Anugem
teda, et ta palvetaks selle eest, et uus paavst koos kõigi piiskoppidega pühitseks lõ-
puks Venemaa tema Immakulaatsele Südamele, nagu ta Fatimas soovis. Anugem
tema abi, et paremini armastada ja hoida meie katoliku Traditsiooni ja pärandit, eriti
aga püha Missaohvrit.
IMMACULATA #8
55
FSSPXi peamaja kommünikee
paavst Franciscuse valimise puhul
Paavst Franciscuse valimisega
seoses palub P. Pius X Ven-
naskond kõigeväelist Jumalat, et
Ta annaks uuele Ülemkarjasele
raske koorma kandmiseks va-
jalikud armud.
Et uus paavst võiks jumaliku
ettehoolduse toel „kinnitada
vendi usus“1 selle meelevallaga,
mida kuulutas püha Pius X oma
pontifikaadi alguses:
„Me ei soovi olla ega saagi taevase abiga iial olema inimühiskonna ees midagi
muud kui selle Jumala sulane, kelle meelevald meile antud on. Jumala huvid on
meie huvid ning nendele oleme valmis pühendama oma jõu ja oma elu.“2
Püha Franciscus, kelle nime uus paavst valis, kuulis, kuidas ristilöödud Päästja talle
ütles: „Mine, Franciscus, ja ehita minu Kirik üles.“ Just sellises vaimus kinnitavad
P. Pius X Vennaskonna piiskopid, preestrid ning orduinimesed Pühale Isale oma
pojalikku soovi „taastada kõik Kristuses, nõnda et Kristus oleks kõik ja kõiges“3,
tehes seda armastusest Püha Roomakatoliku Kiriku vastu ja vastavalt oma
võimalustele.
13. märtsil 2013 Menzingenis
___________________________________
[1] Luuka 22,32 [2] Püha Pius X entsüklika E supremi apostolatus (4. oktoobrist 1903)
[3] Ef 1,10 ja Kl 3,11.
IMMACULATA #8
56
IMMACULATA #8
57
FSSPX EESTIS http://fsspx.ee/
______________________________
Kontakt & annetused
Isa S. Pezzutti (FSSPX)
pezzutti.3@gmail.com
+370 8 60996233
Birutes g.1
Kaunas, Lithuania 45320
_________________________________________
Kus Missad toimuvad Müürivahe 33
10140 Tallinn, Eesti
http://www.claustrum.eu/chapel/
http://www.mauritanum.edu.ee/index.php?id=25
http://www.kloostri.ee/
top related