1

Analüüs ja ettepanekud “Eesti biomajanduse arengukava aastani

2030” koostamise osas

2

Sisukord

1. Sissejuhatus ....................................................................................................................3

2. Biomajanduse mõiste ja biomajandus Euroopas ..............................................................4

2.1. Biomajanduse mõiste................................................................................................4

2.2. Biomajanduse strateegiline juhtimine Euroopas ........................................................4

2.3. Biomajanduse ulatus ja strateegiline juhtimine Eestis ...............................................5

2.3.1. Biomajanduse ulatus Eestis ............................................................................5

2.3.2. Biomajanduse seos kehtivate strateegiliste arengudokumentidega ..................5

2.4. Biomajandusega seotud probleemid ja võimalused Eestis .........................................6

2.4.1. Põhiprobleem – biomajanduse sektorite madal lisandväärtus inimese kohta. ..6

2.4.2. Biomajanduse madala lisandväärtuse põhjused ja selle suurendamise võimalused .8

2.4.2.1. Biomassi ning maaressursi kasutusefektiivsus ................................................8 2.4.2.2. Isevarustatuse võimekus ja toidujulgeolek......................................................9

2.4.2.3. Energiaga isevarustatus ja taastuvenergia osakaal tarbitavast kütusest ............9 2.4.2.4. Biolagunevate jäätmete taaskasutuse osakaal ............................................... 10

2.4.2.5. Teadus- ja arendustegevuse tulemuste rakendamine ..................................... 10 2.4.2.6. Kliimasoojenemisest tulenevad muutused biomajanduse sektorites .............. 11

2.4.2.7. Rahvatervis ja jätkusuutlikkus ...................................................................... 11 2.4.2.8. Maa-asulates elanike heaolu (elatustaseme, elustandardi ja elukvaliteedi)

erinevus linnaasulatest) ................................................................................................. 12

3. Vajadus biomajanduse valdkonna strateegiliseks koordineerimiseks ja juhtimiseks ....... 13

4. Biomajanduse strateegilise juhtimise ja koordinatsiooni vorm ....................................... 14

4.1. Arengudokumentide alternatiivide kasutamise probleemid ja võimalused ............... 14

4.2. Biomajanduse valdkondliku arengukava võimalik mõju olemasolevatele

strateegilistele arengudokumentidele................................................................................. 15

5. Ettepanekud biomajanduse eesmärkideks, mõõdikuteks ning arengukava koostamiseks

vajaminevateks uuringuteks .................................................................................................. 16

5.1. Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise võimalikud eesmärgid ja

arengukava võimalikud oodatavad tulemused ................................................................... 16

5.2. Ettepanek biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise struktuuriks ja

arengukava koostamisel vajaminevateks uuringuteks ........................................................ 18

5.2.1. Arengukava koostamise struktuur ................................................................ 18 5.2.2. Arengukava koostamise raames kavandatud uuringud .................................. 19

5.3. Biomajanduse valdkondliku arengukava võimalikud peamised mõõdikud .............. 20

6. Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise võimalik korraldus ....................... 20

7. Kokkuvõte .................................................................................................................... 21

8. Ettepanekud edasisteks tegevusteks .............................................................................. 23

3

1. Sissejuhatus

Vastavalt „Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile 2015–2019“ ning kooskõlas riigieelarve

seadusega (vastu võetud 19.02.2014) soovib Maaeluministeerium teha Vabariigi Valitsusele

ettepaneku koostada valdkondlik arengukava “Eesti biomajanduse arengukava aastani 2030”.

Maaeluministeerium on teinud pikaajalist eeltööd arengukava eelnõu ettepaneku

koostamiseks ja kaasanud sellesse eeltöösse ka teisi ministeeriume, era- ja kolmanda sektori

esindajaid.

Eesti biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise põhieesmärk on luua erinevaid

biomajanduse valdkondi siduv strateegiline raamistik, mis aitab inimeste heaolu kasvu nimel

muuta biomassi tootmise ja kasutamise võimalikult efektiivseks ja samas

keskkonnasäästlikuks, väärindades seeläbi maksimaalselt olemasolevat maa- ja veeressurssi.

Biomassi efektiivsema kasutuse näeb ette valitsusliidu tegevuskava punkt nr 20.4 „Koostame

Eesti inimeste heaolu kasvuks ja bioressursi efektiivsemaks ning keskkonnasäästlikumaks

kasutamiseks biomajanduse strateegia aastani 2030“. Selle esmaseks tegevuseks on Vabariigi

Valitsuse tegevusprogrammis 2015-2019 määratletud „Analüüs ja ettepanekud biomajanduse

strateegia koostamise osas (sh strateegia ulatus, formaat, väljatöötamise korraldus ning

seonduvate valdkondade strateegilise juhtimise korraldus)“.

Sellest tulenevalt on Maaeluministeerium koostanud käesoleva analüüsi ja välja toonud

vastavad tegevused. Analüüsis on tuginetud peamiselt Eesti Arengufondi Eesti biomajanduse

analüüsile (2015)1, mis annab olulise sisendi käesolevasse analüüsi.

Ettepanekud edasiseks biomajandusega seonduvaks protsessiks on toodud peatükis 9.

1 Allikas: Eesti Arengufond, „Eesti biomajanduse analüüs“,

http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/6/62/EAF._Eesti_biomajanduse_anal%C3%BC%C3%BCs.pdf

4

2. Biomajanduse mõiste ja biomajandus Euroopas

2.1. Biomajanduse mõiste

Biomajandus2 on taastuva biomassi

3 väärindamine omavahel seotud majandustegevuste

kaudu.

Biomajandus hõlmab majandussektoreid, mis kasutavad bioloogilisi ressursse:

põllumajandus, metsamajandus, kalandus, toidu-, sööda-, kiu-, paberi-, energia-, keemia-,

biotehnoloogiatööstus jt. Biomajandus tugineb bioteadustele, agronoomiale, ökoloogiale,

toiduteadusele ja sotsiaalteadustele, biotehnoloogiale, nanotehnoloogiale, info- ja

sidetehnoloogiale ning tehnilistele uuringutele4.

2.2. Biomajanduse strateegiline juhtimine Euroopas

Mitmed vastandlikud tendentsid nagu rahvastiku juurdekasvust tingitud toidunõudluse ja

energiavajaduse kasv, taastumatute ressursside ammendumine ning lühiajaliselt kasumlike

tegevuste tagajärjel põllumajandus- ja metsamaa kasutusest väljalangemine, on innustanud

Euroopa Komisjoni võtma viimasel viisaastakul biomajandussektori erilise vaatluse alla.

Vaatamata sellele, et kõikidel biomajanduse alavaldkondadel (metsandus, kalandus jne)

eksisteerivad Euroopa Liidu tasandil ka spetsiifilised strateegiad ja tegevusplaanid, näeb

Euroopa Komisjon selle valdkonna jõulisema edendamise eesmärgil olulist

lisandväärtust valdkondi ühendava strateegia loomisel. See aitab omavahel siduda

biomajanduse erinevate sektorite vastandlikud huvid ja viia need kooskõlla üldisemate

biomajanduse eesmärkidega.

Biomajanduse väljakutsetega tegelemiseks on Komisjon loonud biomajanduse alusstrateegia

„Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus“, mille eesmärk on rajada

innovatiivsem, ressursitõhusam ja konkurentsivõimelisem ühiskond. Alusstrateegia raames

vaadeldakse toiduga kindlustatust koostoimes taastuvate loodusvarade jätkusuutliku

tööstusliku kasutamisega, tagades sealjuures ka keskkonna kaitse4.

Arvestades biomajanduse käibe suurust ja hõivatute hulka (käive on kokku umbes 2 triljonit

eurot ja biomajanduses on hõivatud 22 miljonit inimest5), on selle sektoriülese valdkonna

edendamine ühiskonnas olulise mõjuga. Iga liikmesriik on suunanud oma biomajanduse

strateegia vastavalt olemasolevatele ressurssidele ja potentsiaalsetele võimekustele, mistõttu

on riikide vaatenurgad biomajanduse arendamisele erinevad. Paljud neist (sh Saksamaa,

Holland, Rootsi, Soome, Taani, Iirimaa) on seadnud oma riiklike biomajanduse strateegiate

eesmärgiks eelkõige konkurentsivõime kasvu ja jätkusuutlikkuse. Nende laialdaste

2Biomajandus on taastuva biomassi

tootmine ja muutmine peamiselt toidu-, sööda- jt biotoodeteks ning bioenergiaks. Biomajandus hõlmab

põllumajandust, metsandust, kalandust, toidu-, kiu- ja paberitööstust ning osaliselt keemia-, biotehnoloogia- ja energiatööstust. Allikas:

Komisjoni teatis „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus“,

http://ec.europa.eu/research/bioeconomy/pdf/201202_innovating_sustainable_growth_et.pdf 3 Põllumajandusest (nii taimsetest kui ka loomsetest ainetest), metsatööstusest ja sellega seotud tootmisest, kalandusest ja vesiviljelusest

saadav bioloogilise päritoluga toodete, jäätmete ja jääkide bioloogiliselt lagunev fraktsioon ning tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt

lagunev fraktsioon. Allikas: Välisõhu kaitse seadus RT I 2004, 43, 298; https://www.riigiteataja.ee/akt/110032015013.

Biomass on mis tahes bioloogiline materjal (põllumajandus-, metsandus- ja looma- ning vee elusressursi põhine) kas toote endana või

kasutamiseks toormaterjalina. Allikas: „The European Bioeconomy in 2030“. 4 Allikas: Komisjoni teatis „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus“,

http://ec.europa.eu/research/bioeconomy/pdf/201202_innovating_sustainable_growth_et.pdf 5 Allikas: http://ec.europa.eu/research/bioeconomy/policy/strategy_en.htm

5

eesmärkide saavutamisega on enamasti seotud mitu ministeeriumit6, mida kinnitab ka JRC-

SCAR uuring Euroopa biomajanduse strateegia rakendamisest liikmesriikides. Erinevate

ministeeriumite panustamine biomajanduse eemärkidesse tekitab vajaduse vastava

strateegilise dokumendi järele, et tagada sektoriteülene ülevaade valdkonna juhtimiseks.

Vajadus ressursside (sh biomassi) efektiivsemaks kasutamiseks on kajastatud nii strateegias

„Euroopa 2020“, Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni programmis Horisont 2020,

kui ka Euroopa Liidu seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis „Hea elu maakera

võimaluste piires“. Samuti on biomajanduse käsitlusel oluline koht Läänemere strateegias.

Põhjamaades aitab biomajanduse valdkonna edendamisele oma ettevõtmistega suuresti kaasa

Põhjamaade Ministrite Nõukogu.

2.3. Biomajanduse ulatus ja strateegiline juhtimine Eestis

2.3.1. Biomajanduse ulatus Eestis

Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori (edaspidi EMTAK) koodide alusel saab

eraldada 55 tegevusala, mis on kas otseselt (nt metsandus, põllumajandus, kalandus jms) või

kaudselt (nt energeetika, ehitus jms) seotud biomajandusega. Tegevusalade koondamisel on

võimalik eristada kuut biomajandusega (biomassi kasutamisega) seotud tegevusalade

väärtusahelat esmatootmisest tarbijani (väärtusahelate koondamisel on võetud eeskuju mh

teiste riikide biomajanduse valdkondadest): 1) toit ja sööt; 2) puit (ehitus, paber ja tselluloos,

tooted); 3) tekstiil ja rõivad; 4) kemikaalid, farmaatsia-, plasttooted; 5) kütused ja energia; 6)

biomajandusega seotud muud ökosüsteemi teenused. 1

EMTAK koodide baasil moodustatud kuus valdkonda näitavad ära võimaliku Eesti

biomajanduse ulatuse. Samas tuleb arvestada, et biomajanduse ulatus ja prioriteedid on

poliitiline otsus. Biomassiga seonduvaid tegevusalasid on palju ja seetõttu on erinevad riigid

valinud biomajanduse edendamisel keskmesse (prioriteediks) erinevaid valdkondi (nt

energeetika, metsandus, põllumajandus või teadus- ja arendustegevused), loobudes samal ajal

teatud teiste biomassiga seonduvate valdkondade edendamisest riiklikul tasandil (nt

biokeemia vms). Vastav valik on tehtud enamasti tulenevalt riigis olemasolevatest eeldustest,

(sh riigi senine biomassi produktsioon ja selle kasutamine), võimekusest ning tuleviku

potentsiaalist. (Näiteks on Soome biomajanduse strateegias valitud fookusesse muuhulgas ka

biomajanduse valdkonna uute tehnoloogiate arendamine ja teadmiste müümine – see

tähendab, et alati ei pea olema vastaval biomassil riigis endas potentsiaali, aga potentsiaal on

muuta kasumlikuks sellega seonduv teadus- ja arendustöö7. Vastavalt JRC-SCAR

biomajanduse uuringule on Euroopas siiski valdavalt biomajanduse keskmes põllumajandus,

kui aluseks võtta ainult teadus- ja arendustöödele minev eelarve (57,5%)6).

2.3.2. Biomajanduse seos kehtivate strateegiliste arengudokumentidega

Kavandatud biomajanduse ulatuse võrdlemisel olemasolevate Eestis kehtivate

arengukavadega selgub, et Eestis puudub biomajanduse valdkonda määratlev, selle erinevaid

valdkondi koondav ja reguleeriv arengukava. Osaliselt on biomajandust strateegilise

6 Allikas: „Results of the JRC-SCAR Bioeconomy Survey“, https://www.scar-swg-

sbgb.eu/lw_resource/datapool/_items/item_24/survey_bioeconomy_report1501_full_text.pdf 7 Allikas: „Sustainable Growth from Bioeconomy: the Finnish Bioeconomy Strategy“,

http://www.tem.fi/files/40366/The_Finnish_Bioeconomy_Strategy.pdf

6

planeerimise tasandil käsitletud valdkondlikes arengukavades (nt „Eesti metsanduse

arengukava aastani 2020“), samas seni koostatud biomajandusega seonduvad arengukavad ei

lähtu ühtsest ressursi- ja mõjupõhisest analüüsist.

Biomajanduse võimalikest sektoritest on valdkondlike arengukavadena (riigieelarve seaduse

(vastu võetud 19.02.2014) käsitluses) hetkeseisuga katmata nii põllumajandus, kalandus kui

ka näiteks biokeemia, tekstiilikiu ja puidutööstuse valdkond.

Tulenevalt pikast tasuvusajast on biomajandusega seonduvates kehtivates arengukavades

vajalik ühtne pikaajaline vaade (sarnaselt nt Keskkonnastrateegiale aastani 2030). Hetkel

kehtivad seonduvad strateegiadokumendid on koostatud valdavalt aastani 2020. Samuti tuleks

pikemaajaline planeerimine, tuginedes värskete alusuuringute tulemustele, kasuks järgmise

Euroopa Liidu eelarveperioodi kavandamise protsessis.

Eesti arengut suunab 2015. aasta kevade seisuga üle 50 strateegilise dokumendi (sh

valdkondlikud arengukavad), millest ca 25 on täielikult või osaliselt seotud biomajandusega1.

2.4. Biomajandusega seotud probleemid ja võimalused Eestis

2.4.1. Põhiprobleem – biomajanduse sektorite madal lisandväärtus inimese kohta.

Biomajanduse valdkonda käsitletakse enamasti kui majanduse alavaldkonda ˗ vastavalt JRC-

SCAR uuringule (Langeveld, 2015) on biomajanduse arendamisel liikmesriikide tasandil

peamiseks majanduslikud tõukejõud6. Majanduslikust aspektist vaadatuna on Eesti

biomajanduse valdkonna põhiprobleemiks see, et biomajanduses inimese kohta loodav

lisandväärtus on Eestis EL keskmisega võrreldes madal. Sisult tähendab see, et me ei kasuta

efektiivselt ära kogu olemasolevat bioressurssi ja selle tootmispotentsiaali.

Biomajandusega seotud (kaardistatud 55 EMTAK tegevusala) ettevõtete kogutoodang oli

2013. aastal kokku ligi 11 miljardit eurot, mis moodustas 1/3 Eesti ettevõtete kogutoodangust

(Joonis 1).

7

Joonis 1. Biomajanduse ettevõtete ning biomajandusega seonduvate ettevõtete toodang 8

Lisandväärtuse loomist hõivatu kohta nendes ettevõtetes kirjeldab joonis 2.

Joonis 2. Tööviljakus hõivatu kohta lisandväärtuse alusel Eesti biomajanduse ning

biomajandusega seonduvates ettevõtetes võrreldes EL 28 keskmise lisandväärtusega

kokku 2013. aastal8

Joonisel märgitud EMTAK koodide täispikad nimetused on toodud lisas 3.

8 Allikas: Eesti Statistikaamet. EM008: ETTEVÕTETE LISANDVÄÄRTUS JA TOOTLIKKUSNÄITAJAD (26.03.2015), vastavalt Eesti

Arengufondi analüüsile „Eesti biomajanduse analüüs“,

http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/6/62/EAF._Eesti_biomajanduse_anal%C3%BC%C3%BCs.pdf

0%

10%

20%

30%

40%

50%

60%

70%

80%

90%

100%

2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Ett

evõte

te t

oodan

gu o

sakaal

, %

Biomajandus Biomajandusega seonduvad Ülejäänud valdkonnad

0,0

20,0

40,0

60,0

80,0

100,0

120,0

140,0

Lis

and

vää

rtu

s h

õiv

atu

koh

ta, 1

00

0 €

/in

Tööviljakus hõivatu kohta 100% biomajanduses

EL28 Biomajandusega seonduvad tegevusalad

8

Eeltoodud jooniselt järeldub, et Eesti-siseselt ei ole biomajanduse valdkondade lisandväärtus

võrreldes Eesti keskmisega kehvas positsioonis. Võrreldes samas Eesti ja EL 2013.a keskmist

lisandväärtust hõivatu kohta kõikide tegevusalade kohta kokku, on vahe peaaegu

kolmekordne. Eesti ettevõtetes oli aastal 2013 keskmine lisandväärtus hõivatu kohta 24300

eurot/in (kõikide tegevusalade kohta kokku). Sealjuures on täielikult biomajandusega seotud

ettevõtetes keskmine lisandväärtus 23200 eurot/in ning biomajandusega seonduvates

ettevõtetes keskmiselt kokku 25700 eurot/in. EL-i 28 liikmesriigi keskmine lisandväärtus

töötaja kohta 2013. aastal ulatus 61 000 eurot/in, EL 15 kuni 71000 eurot/in (kõikide sektorite

kohta kokku). Riikide võrdlemine biomajanduse baasil on keeruline, kuivõrd ühtsetel alustel

statistilised andmed puuduvad.

2.4.2. Biomajanduse madala lisandväärtuse põhjused ja selle suurendamise

võimalused

2.4.2.1. Biomassi ning maaressursi kasutusefektiivsus

Eurostati 2010. a struktuuriuuringu andmetel on kasutatava põllumajandusmaa hektari kohta

loodav lisandväärtus (sisaldab kõiki toetusi va investeeringutoetused) EL-27 osas 774

eurot/ha, kuid Eestis vaid 329,6 eurot/ha (2013. a struktuuriuuringu andmetel on Eestis vastav

näitaja 432,8 eurot/ha, kuid kuna kõikide liikmesriikide kohta veel ei ole 2013. a andmeid

avaldatud, ei ole võimalik uuemat võrdlusbaasi tuua)9. 40 % põllumajanduslikku maad

(375 000 ha) on seotud vaid 10 % põllumajandustootjate poolt loodava müügituluga10

.

Põllumajandustootmises ei kasutata ja jääb seetõttu väärindamata ligikaudu 64% rohtsest

kasvavast biomassist (kokku 1,4 miljonit tonni kuivainet)11

. Vesiviljeluses on kasutamata

ressursse (nii maismaal kui merealadel) ning vesiviljelustoodete lisandväärtus on madal.

Metsandussektori osatähtsus kogu Eesti ettevõtete poolt loodud lisandväärtusest on 1,4%

(2013), kuigi Eesti on üks Euroopa metsasemaid riike12

. Lisandväärtuse suurendamise

lähtekohalt puidutööstuse arendamiseks puudub riiklik strateegia, samas osaliselt aitab sellele

eesmärgile kaasa „Eesti metsanduse arengukava aastani 2020“ oma metsasektori

konkurentsivõime parandamise meetmetega13

.

Arengueeldused:

Primaarsektori olulisima tootmisvahendi põllumajandusmaa ja metsamaa olemasolu

Eestis on elaniku kohta ligi kaks korda enam põllumajandusmaad kui EL-27s. (2012.

a vastavalt 0,69 ha Eestis ja 0,37 ha ELis keskmiselt; 2013. a Eestis 0,73 ha, 2013. a

9Allikas: EAA Faktortulu (ehk tootmisteguritulu) : http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/agriculture/data/database ,

(aact_eaa01) , 11.12.2013. UAA (Utilised agricultural area) aluseks on Eurostati teatmik:

http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_OFFPUB/KS-FK-13-001/EN/KS-FK-13-001-EN.PDF, lk 35 tabel 2.6, EU28 andmetest on maha

arvestatud Horvaatia andmed, et saada EU27 andmed Eurostat. 10

Allikas: Villem Vohu (Eesti Arengufond) ekspertanalüüs Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti maakasutajate andmete,

Äriregistri ja Maksu- ja Tolliameti andmete võrdlusel .

http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/e/e7/Vohu%2C_V._Biometaani_tootmine_ja_kasutamine._V%C3%A4%C3%A4rtusahel_ja_rak

endusettepanekud._27.03.2015.pdf 11

Allikas: Rohtse biomassi kasutamine loomasöödaks – biomassi tekke ja tarbimise ruumiandmete mudel. Dr. Allan Kaasik, Eesti

Maaülikool, veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Villem Vohu, Eesti Arengufond, biomajanduse ekspert

http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/8/8d/Eesti_Arengufond._Eesti_biometaani_programm_-_maakasutus._Vaheraport.pdf 12

Allikas: Statistikaamet. EM008. Ettevõtete lisandväärtus ja tootlikkusnäitajad tegevusala (EMTAK 2008) ja tööga hõivatud isikute arvu

järgi (26.03.2015) 13

Allikas „Eesti metsanduse arengukava aastani 2020“

9

Eurostati andmeid ei ole veel avaldatud). 2013. aastal oli aktiivsest

põllumajandustootmisest väljas kuni 11,2% põllumajandusmaast14

.

Ligikaudu pool Eesti maismaast on metsamaa. Rohkesti kasutamata ressurssi leidub

eelkõige erametsades, kus ülekasvanud lepa- ja pajuvõsa saaks kasutada nii

puidutööstuses kui ka energiatootmises. Hinnanguliselt on 30% Eesti metsamaast

aktiivsest majandamisest väljas13

. Optimaalseks raiemahuks Eestis hinnati „Metsanduse

arengukava aastani 2010“ järgi 12,6 miljonit m3 aastas, „Metsanduse arengukava aastani

2020“ optimaalseks raiemahuks on 12-15 miljonit m3

aastas13

. Aastatel 2005-2014 on

uuendus- ja harvendusraiete maht olnud keskmiselt 6,62 miljonit m3

aastas15

. Seega ei

kasutata hetkel optimaalselt olemasolevat ja juurde kasvavat puitu kui taastuvat ressurssi.

2.4.2.2. Isevarustatuse võimekus ja toidujulgeolek

Lihatoodete, marjade, köögi- ja puuviljadega isevarustatus on Eestis madal - isevarustatus

puuvilja ja marjadega on 12%, köögiviljaga on 60%, munadega on 64%, kartuliga on 83%,

lihaga on 90%16

. Kodumaine lihatoodang kattis viimati siseturu vajaduse 1993. aastal.

Toidujulgeolekut mõjutavad tarbimisharjumused ja madal ostujõud.

Arengueeldused:

Toiduga kindlustatus kui sisejulgeoleku osa

Olemasolevate ressursside tasakaalustatud kasutamine, tootlikkuse, saagikuse ja

ahelapõhise tootlikkuse suurendamine koos jätkuvalt hästitoimiva riskipõhise

toiduohutuse järelevalvesüsteemiga tagaks kodumaise põllumajanduse ja kalanduse

suutlikkuse katta kvaliteetsete toodetega siseturuvajadused.

Maailmas kasvab nõudlus toiduainete järele koos kiirelt suureneva rahvaarvuga, millest

tulenevalt peaks kasvama ka Eesti toiduainete ekspordi potentsiaal. Hinnanguliselt tuleb

rahvaarvu samasuguse kasvu jätkudes toota maailmas aastal 2050 70% rohkem toitu.17

2.4.2.3. Energiaga isevarustatus ja taastuvenergia osakaal tarbitavast kütusest

2012. aastal tarbiti Eesti maanteetranspordis 8,33 TWh mootorikütuseid, millest valdava

enamuse moodustasid fossiilsed vedelkütused. Fossiilkütuste hinnast on eriti mõjutatud maa-

asulate elanikud, kelle kulud transpordile on võrreldes linnaliste asulate elanikega 1/5 võrra

suuremad18

. Eestile on pandud kohustus 2020. aastaks saavutada olukord, kus taastuvate

energiaallikate osakaal transpordisektori energiatarbimisest moodustab 10%19

. Aastal 2013 oli

taastuvenergia osakaal transpordisektoris vaid 0,2%. Oluliselt parem on olukord soojusenergia

sektoris, kus taastuvenergia osakaal oli 43%.20

Elektritarbimises oli taastuvenergia osakaal

2014. aastal 14,8%, millest 56% moodustasid biomass, biogaas ja jäätmed.21

14

Statistikaameti andmetel oli 2013. a kasutatavat põllumajandusmaad 965,9 tuh ha, millest 108,4 tuh ha hoitakse vaid heades

põllumajanduslikes ja keskkonnatingimustes (ehk niidetakse). 15

Allikas: „Eesti metsanduse arengukava aastani 2020 täitmise aruanne 2011-2014“ 16

Allikas: Statistikaamet 17

Allikas: The State of the World´s Land and Water Resources for Food and Agriculture (FAO 2011)

http://www.fao.org/nr/water/docs/SOLAW_EX_SUMM_WEB_EN.pdf 18

Allikas: Statistikaamet LE201: Leibkonnaliikme kulutused aastas asutusüksuse liigi järgi 19

Allikas: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/28/EÜ 20

Allikas: Taastuvenergia aastaraamat 2014. Kättesaadav:

https://www.dropbox.com/s/xfhlugdahwd364s/TE_aastaraamat_210x297mm_bleed_5mm.pdf?dl=0. 21

Allikas: http://elering.ee/taastuvenergia-moodustas-2014-aastal-148-protsenti-elektri-kogutarbimisest/.

10

Arengueeldused:

Biomassi väärindamine taastuvenergiaks

Uuringute põhjal on saanud kinnitust mitmed kohaliku taastuva biokütuse tootmise

võimalused, peamiselt biometaani22

ning bioetanooli tootmises23

.

Uuringutele tuginedes prognoositakse, et kehtiva poliitika jätkumisel suureneb maailmas

aastaks 2040 nõudlus energia järele 37%. See toob kaasa fossiilkütuste hinna kallinemise

ja vajaduse nii odavamate energialiikide kui rohelisema energia järele, et piirata tarbimise

suurenemisest tingitud kasvavat negatiivset mõju looduskeskkonnale. Biokütuste osakaal

tõuseb aastaks 2040 8%-ni maanteetranspordi kütusenõudlusest24

.

2.4.2.4. Biolagunevate jäätmete taaskasutuse osakaal

Riigi jäätmekava 2014-2020 seab eesmärgiks jäätmete tekke vältimise ja vähendamise.

Aastaks 2020 peab biolagunevate jäätmete ringlussevõtu osakaal olmejäätmete kogumassist

moodustama 13 % ja biolagunevate jäätmete osakaal ladestatavate olmejäätmete kogumassis

moodustama 20 %. 25

2012. aastal moodustasid Eestis segaolmejäätmetest biolagunevad jäätmed 48 %, 2011. aastal

tekkis kokku ligi 1,2 mln t biolagunevaid jäätmeid, millest 2/3 moodustasid puidujäätmed26

.

Arengueeldused:

Efektiivsem jäätmekäitlus

Jäätmete taaskasutust ja jäätmekäitlust reguleerib Vabariigi Valitsuse poolt 13.06.2014

kinnitatud „Riigi jäätmekava 2014-2020“. Biomajanduse arendamisel on vajalik

keskenduda erinevalt jäätmekavast spetsiifiliselt bioressurssidega seotud väärtusahelates

jäätmetekke vältimisele ja taaskasutusele ning selleks uute väärtusahelate tekke

toetamisele just ressursitõhusust ja lisandväärtust arvestades. See tähendab, et

keskenduma peaks ja võimalused tuleks luua nendele väärtusahelatele, kus biojäätmete ära

kasutamine tekitaks kõige suuremat majanduslikku lisandväärtust.

2.4.2.5. Teadus- ja arendustegevuse tulemuste rakendamine

Biomajanduse ühe võtmevaldkonna biotehnoloogia kiire arengu kõrval on täheldatud

puudujääke tööstusliku biotehnoloogia industriaalse väärtuse realiseerimisel ja suurema

lisandväärtusega valdkondade tööstusliku võimekuse rakendamisel (nt ravimitööstus).27

Arengueeldused:

Efektiivsem teadussaavutuste rakendamine ja tootearendus

Biomajanduse jätkusuutlikkuse eelduseks on tihe seotus teaduse ja arendusega. Valdkonna

arendamiseks on varasemalt väljatöötatud „Eesti biotehnoloogia strateegia 2008-2013“ ja

22

Allikas: http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/a/a6/Oja%2C_A._Biometaani_kasutamise_avalikud_h%C3%BCved.pdf. 23

Allikas:http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/8/81/Kask%2C_%C3%9C._Bioetanooli_kasutamise_eeldused_ja_v%C3%B5imalused_

Eestis.pdf 24

Allikas: World Energy Outlook 2014 Factsheet,

http://www.worldenergyoutlook.org/media/weowebsite/2014/141112_WEO_FactSheets.pdf 25

Allikas: Riigi jäätmekava http://www.envir.ee/sites/default/files/riigi_jaatmekava_2014-2020.pdf 26

Allikas: Olemasoleva jäätmekäitluse kirjeldus (2014), http://www.envir.ee/sites/default/files/jaatmekaitluse_hetkeolukord.pdf 27

Allikas: Eesti biotehnoloogia potentsiaal valdkonniti (Ernst & Young 2009)

11

„Eesti biotehnoloogia programm 2007-2013“. Biotehnoloogilise innovatsiooni

edendamisel on Eestis edukalt aktiviseerunud toiduainetööstuse ettevõtted. Valdkonnas on

arvestatav teaduspotentsiaal.

2.4.2.6. Kliimasoojenemisest tulenevad muutused biomajanduse sektorites

Olenemata kliimamuutuse ja keskmise temperatuuri potentsiaalsest positiivsest efektist

saagikusele28

, tuleb arvesse võtta ka negatiivseid mõjusid, milleks on erakorraliste

ilmastikunähtuste (põuad, liigniiskus, üleujutused jm) sagenemine, taimehaiguste ja kahjurite

ning loomataudide levik, tolmendajate arvukuse ja liigilise mitmeksisuse muutus võivad

vähendada saagikust põllumajanduses. Probleemiks on maailmas järjest suurenev

kasvuhoonegaaside heide. Kui kliimamuutusele jäetakse reageerimata, võib kahju ulatuda

5%-ni maailma majanduse kogutoodangust ning pikas perspektiivis isegi 20%-ni.29

Arengueeldused:

Kliimamuutuste leevendamine ja kliimamuutustega kohanemine

Kliimasoojenemisest tulenevate probleemidega kohanemist käsitleb Eesti

Keskkonnauuringute Keskuse poolt koostamisel olev Kliimamuutuste mõjuga kohanemise

arengukava aastani 203030

, mis muuhulgas keskendub kohanemismeetmetele

biomajanduse valdkonnas.

Kliimamuutuste leevendamiseks on koostamisel ka 2014. aasta 7. augustil Vabariigi

Valitsuses heakskiidu saanud arengudokument "Kliimapoliitika põhialused aastani

2050"31

. Kuna biomajanduse keskne idee on fossiilsete ressursside asendamine

taastuvatega, siis on sellel suur potentsiaal kasvuhoonegaaside heite vähendamisel. Puidu

suurem väärindamine ja kasutamine näiteks ehituses või mööblitootmisel võimaldab lisaks

süsinikku ladustada.

2.4.2.7. Rahvatervis ja jätkusuutlikkus

Statistikaameti rahvaarvu prognoosi kohaselt väheneb 13 maakonnas rahvaarv kuni 34 % ning

ainult Harju ja Tartu maakonnas kasvab rahvaarv ligi 3,5 % aastaks 204032

. Sealjuures

väheneb aastaks 2040 tööealine elanikkond (15-64) 165 000 inimese võrra ning

pensioniealine elanikkond (65+) suureneb 88 000 inimese võrra.

Naiste ja meeste tervena elatud aastad on alates 2010. aastast Eestis langustrendis33

ja EL

keskmisest madalamad, siinjuures meeste tervena elatud aastate arv on liikmesriikide

madalaim (2012)34

. Biomajandus mõjutab tervena elatud aastaid ohutu ja tervislikuma toidu

ning kvaliteetsema elukeskkonna tagamisega.

28

Allikas: Eesti kuues kliimaaruanne http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/kliimaaruanne_et.pdf 29

Allikas: kliimamuutuse faktileht (DG Climate Action 2012)

http://ec.europa.eu/clima/publications/docs/factsheet_climate_change_2012_en.pdf 30

Allikas: Kliimamuutustega kohanemine http://www.klab.ee/kohanemine/ 31

Allikas: Kliimapoliitika põhialused aastani 2050 http://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/kliima/kliimapoliitika-pohialused-aastani-

2050. 32

Allikas: Statistikaameti „Rahvastikuprognoos aastani 2040“, http://www.slideshare.net/Statistikaamet/alis-tammur-rahvastikuprognoos-

aastani-2040 33

Allikas: Statistikaameti andmed, TH75: Tervena elada jäänud aastad soo ja vanuserühma järgi. 34

Allikas: Eurostati andmed, tsdph100: Healthy life years and life expectancy at birth, by sex - Years

12

Arengueeldused:

Toiduohutus ja tervislike eluviiside propageerimine

Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020 raames on püstitatud eesmärgid rahvastiku

tervise jätkuvaks parandamiseks, sh on juhitud tähelepanu ka vajadusele suunata tarbijate

käitumist tervislikumate elustiilide suunal.

Toiduohutus, loomade heaolu ja tervishoid ning taimetervis on olulised tegurid inimeste ja

loomade hea tervisliku seisundi, tootmise jätkusuutlikkuse ning ohutuma keskkonna ja

Eesti ettevõtjate ekspordivõimekuse tagamiseks. Valdkonnas on saavutatud järjepidevus

toiduohutuse ning loomade tervishoiu ja taimetervise seireprogrammide osas.

2.4.2.8. Maa-asulates elanike heaolu (elatustaseme, elustandardi ja elukvaliteedi)

erinevus linnaasulatest35

)

Vastavalt OECD heaolu indeksile on Eesti inimeste üldine eluga rahulolu (subjektiivne

heaolu) 10 punkti süsteemis 5,4 punkti, mis on OECD riikide hulgas üks madalamatest

tasemetest. 36

OECD heaolu indeks võtab arvesse lisaks subjektiivsele heaolule nii tervise, töö- ja pereelu,

hariduse, kogukonna, turvalisuse, keskkonna ja valitsemise ning kodanikuühiskonna

statistikat37

. Eesti linna- ja maa-asulate erinevused tulevad välja mitmete näitajate alusel (nt

asustustiheduses, SKP elaniku kohta, lisandväärtus, tööhõive, vaesuse määr), kus maa-asulate

seis on pigem inimeste heaolu osas negatiivsem (maa-asulate elanike aasta

ekvivalentnetosissetulek on madalam kui linnalistes asulates (2013)38

, maa-asulates on

suurem absoluutse ja suhtelise vaesuse määr (2013)39

jne). Eesti maa-asulates (alevikud ja

külad) elas 1.01.2015 seisuga ligi 30 % rahvastikust40

.

Arengueeldused:

Tasakaalustatud regionaalne areng

Biomajanduse kontekstis on peamised prioriteedid ja meetmed maaelu arendamiseks

määratletud „Eesti maaelu arengukava 2014-2020“ dokumendis. Maa-asulate võimalusi

biomajanduse kontekstis puudutab samuti Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi 2014-

2020 rakenduskava, kuivõrd kalandus on suuresti seotud maapiirkondadega. Samas nende

dokumentide strateegiline vaade ei kajastu hetkel üheski riiklikus tulemusvaldkonna

arengukavas. Vastavate dokumentide strateegiliselt määratletud eesmärgid on sisendiks

biomajanduse arengukava koostamisel.

Eesti regionaalarengu strateegia 2020 on defineerinud läbivad põhimõtted, millest avalik

sektor peab lähtuma ja on ka seni oma tegevustes lähtunud: lähemuslikkus regionaalses ja

kohalikus arengus; arengu ruumiline tasakaalustamine; tark piirkondlik

35

Elukvaliteedi määratlemisel ja hindamisel on esmatähtsad avalike

teenuste (haridus, tervisekaitse, ühistransport, turvalisus ja õiguskaitse, keskkonnakaitse, loodus- ja kultuuriväärtuste kaitse) kättesaadavus ja

kvaliteet. Elustandard (inglise living standard) riigi või kogukonna arengutaseme üldistatud mõõde, mis arvestab osistena isiklikke

sissetulekuid, haridustaset, toiduainete tarbimist, tervisekaitset, toimetulekut ja väljavaateid ootuste täitumiseks, samuti juurdepääsu

moodsale tehnoloogiale ja loodusvarade kasutusele. Allikas: www.seit.ee säästva arengu sõnaseletusi 36

Eluga rahulolu indeks näitab, et OECD riikide seas on Eesti elanikud ühed madalaima eluga rahulolu hinnanguga Allikas:

http://www.oecdbetterlifeindex.org/topics/life-satisfaction/ 37

Allikas: http://www.oecdbetterlifeindex.org/ 38

Alikas: Statistikaamet, andmetabel ST19 39

Allikas: Statistikaamet, andmetabel LES20 40

Allikas: Statistikaamet, andmetabel RV0282

13

spetsialiseerumine; suurema tervikmõjuga piirkondliku arendustegevuse eelistamine;

halduspiiride üleste funktsionaalsete regioonide põhisus; keskuste tagamaaga sidustatud

areng; teenuste hea ruumiline kättesaadavus; avaliku sektori töökohtade regionaalne

hajutatus; valdkonnapoliitikate regionaalse mõju koordineeritus; mitmetasandiline ja

integreeritud valitsemine ja planeerimine.

3. Vajadus biomajanduse valdkonna strateegiliseks koordineerimiseks ja

juhtimiseks

Vastavalt peatükile 2.3 ja 2.4 saab tuua välja järgnevad järeldused:

Vajalik on Eesti maaressursi efektiivsem kasutamine. Samas puudub ressursside

efektiivseks kasutamiseks erinevaid biomajanduse valdkondi siduv plaan. Seni

koostatud biomajandusega seonduvad arengukavad ei lähtu ühtsest bioressursside

kasutamise analüüsist, mis moodustaks tervikpildi ja samas looks eelduse selle valdkonna

sihikindlaks arendamiseks.

Eesti võimalused biomajanduse valdkonna edendamiseks on alakasutatud, puudub

väärtusahelapõhine lähenemine biomassi kasutamisele. Ühtset strateegilist protsessi

mitteläbinud biomajanduse alavaldkonnad sh esmatootmine ja töötlemine ei võimalda

saada sellist ülevaadet, kui annaks alavaldkonnad ühes arengukavas integreerituna kogu

väärtusahela kontekstis. Arvestades, et muudatused ühes alavaldkonnas mõjutavad teiste

valdkondade tulemusi, siis loob nende kooskäsitlemine rikkalikuma pinnase uuteks

kokkuhoiu ja lisandväärtuse lahendusteks ning kasvuvaldkondade leidmiseks.

Võrreldes EL keskmisega, on Eesti biomassi toorainena kasutavatel ettevõtetel

arenguruumi, loodav lisandväärtus on EL 2013. a keskmisest ligi kolm korda

madalam. Oluline on seejuures avaliku sektori eeskuju “rohelise majanduse”41

edendamisel. Majanduse konkurentsivõime parandamisel peame jälgima ja võtma arvesse

meetmete loomisel teiste riikide töö tulemusi biomajanduse arendamisel, et Eesti

mahajäämus ei kujuneks liiga suureks. Täna on Eesti biomajanduse valdkondade

lisandväärtus madal (vt Joonis 2).

Biomajandusega seonduvates arengukavades puudub pikaajaline vaade (aastani

2030 ja 2050). Eesti (majanduse või ühiskonna) arengut on kavandatud 2015. aasta

kevade seisuga enam kui 50 koostatud ja kinnitatud strateegilises dokumendis.

Biomajanduse tegevusvaldkondadega (sh valdkondlikud arengukavad) seonduvad

strateegiadokumendid kehtivad valdavalt aastani 2020, kuid valdkonna jätkusuutlikuks

arenguks ning konkurentsivõime edendamiseks on otstarbekas luua valdkondi siduv

pikaajalise vaatega arengudokument visiooniga aastani 2030 ja 2050.

41

Roheline majandus – majandamisviis, mis väärtustab loodust ja inimesi ning loob oma toimimise käigus korralikke tasustatud töökohti.

Selle eesmärk on parandada majandamise tõhusust ja saavutada olukord, kus heiteid, raiskamist ja ületarbimist on senisest oluliselt vähem.

Ideaalis nähakse rohelist majandust kui olukorda, kus pole saastamist, raiskamist ega ressursside ebatõhusat kasutamist.

Allikas: INNOVE “Roheline majandus. Mis, milleks ja kuidas?” Kutsehariduse seirekeskus, Tallinn, 2010

Roheline majandus- - majandus, mille tagajärjel paraneb inimeste heaolu ja sotsiaalne õiglus, suurel määral vähenevad keskkonnariskid ja

surve loodusvaradele – see on vähese CO2-heitega, ressursitõhus ja ühiskonda kaasav majandus. Allikas: „Towards a green economy“,UNEP

(2011), http://www.unep.org/greeneconomy/Portals/88/documents/ger/GER_synthesis_en.pdf

14

Biomassi efektiivsemaks kasutamiseks arengukava koostamise näevad ette

valitsusliidu tegevuskava42

punktid 20.4 ja 20.5. Vajadusele koostada Eesti inimeste

heaolu kasvu ja bioressursi efektiivsemaks ning keskkonnasäästlikumaks kasutamiseks

biomajanduse strateegia aastani 2030 ja soodustada kohalikul toorainel põhinevate

biokütuste ja väheväärtusliku puidu kasutamist viitavad samuti ptk 5.9, 5.11, 5.12, 5.14,

9.2, 9.20 ja 20 tervikuna.

4. Biomajanduse strateegilise juhtimise ja koordinatsiooni vorm

Riigieelarve seaduse §19 alusel määratletakse riigi strateegilised arengudokumendid, milleks

on poliitika põhialused, valdkonna arengukava, valitsemisala arengukava ja programm:

poliitika põhialustes määratakse ühe või mitme omavahel seotud poliitikavaldkonna

visioon, üleriigiline eesmärk ja prioriteetsed arengusuunad;

valdkonna arengukavas määratakse terviklikult ühe või mitme poliitikavaldkonna

üldeesmärk, alaeesmärgid ja nende mõõtmist võimaldavad mõõdikud ning

poliitikainstrumendid, mille kaudu seatud eesmärke plaanitakse saavutada;

valitsemisala arengukavas kajastatakse ministeeriumi ja selle valitsemisala asutuste

panustamist tulemusvaldkondade üldeesmärkide saavutamisse;

programm on detailsem arengukava rakendusplaan (käesolevaga ei tule vaatluse alla,

kuivõrd programm ei ole arenguvisiooni loov dokument).

Seega biomajanduse edendamisel on alternatiivideks strateegilisel juhtimisel poliitika

põhialuste, valdkonna arengukava või valitsemisala arengukava koostamine.

4.1. Arengudokumentide alternatiivide kasutamise probleemid ja võimalused

Käesolevas alapeatükis kirjeldatakse eelnevalt välja toodud neljast alternatiivist kolme, nende

kasutamise probleeme ja võimalusi. Neljanda alternatiivi, programmi, välistab antud hetkel

valdkondliku arengukava puudumine. Siinkohal tuleb ka märkida, et erinevaid

arengudokumente võib käsitleda kui alternatiive ja samaaegne kasutuselevõtt ei pruugi

efektiivsust ja ajakulu silmas pidades osutuda otstarbekaks; alternatiividest tuleks valida

parim. Olgugi, et kõik arengukavad peavad arvesse võtma kõiki poliitika põhialuseid

asjassepuutuvas osas, ei pea poliitika põhialustele järgnema tingimata valdkondlikku

arengukava kui visioon ja prioriteedid viiakse ellu teiste arengukavade kaudu. Valdkondliku

arengukava eelduseks ei ole poliitika põhialuste olemasolu.

Alternatiiv poliitika põhialused

Rahandusministeeriumi juhendmaterjal „Strateegilise juhtimise andmeobjektid“ kirjeldab

vastavaid riigieelarve seaduses §19 nimetatud strateegilisi arengudokumente omavahelises

hierarhias, kus kõrgeimal tasandil paiknevad poliitika põhialused, selle all valdkonna

arengukava või valitsemisala arengukava ning omakorda nende all programmid. See

tähendab, et igal juhul nähakse riigieelarve seaduses ette ka poliitika põhialuste loomise

32

Allikas: EESTI REFORMIERAKONNA, SOTSIAALDEMOKRAATLIKU ERAKONNA ning ERAKONNA ISAMAA JA RES

PUBLICA LIIT kokkulepe valitsuse moodustamise ja valitsusliidu tegevusprogrammi põhialuste kohta 8.04.2015

https://valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/failid/re-sde-irl-valitsusliidu-lepe-2015.pdf

15

korral vastavate valdkondlike arengukavade või valitsemisala arengukavade loomist,

mistõttu peaks seda tegema ka biomajanduse puhul. Ettepanek on katta need valdkonnad

ühe tervikliku biomajanduse valdkondliku arengukavaga.

Riigieelarve seaduse § 35 järgi lähtub riigieelarve ainult valdkonna arengukava

eesmärkidest. Seega, kui poliitika põhialustega ei seondu konkreetseid valdkondlikke

arengukavasid, võivad poliitika põhialused jääda detailsemate rakendusdokumentideta vaid

prioriteetsete arengusuundade määratlemise kohaks ja otsest sidusust riigieelarvega ei teki.

Seetõttu võib ka prioriteetide ellu rakendamise protsess liialt viibida. Biomajanduse edendamine

areneks kiiremini kui selle valdkonna areng kajastuks terviklikult konkreetsemas

rakendusdokumendis, mis on seotud otseselt ka riigieelarvega nt biomajanduse arengukavas või

olemasolevates arengukavades, mis biomajanduse valdkonnad kataks. Samas on oluline

märkida, et olulised biomajanduse alavaldkonnad on praegusel hetkel valdkondlike

arengukavadega katmata (Vabariigi Valituse 13. detsembri 2005 määruse 302 käsitluses nt

põllumajandus, kalandus ja vesiviljelus, biokeemia, biomassist pärineva tekstiilikiu ja

puidutööstuse valdkonnad).

Poliitika põhialuste koostamine antud hetkel lükkab edasi biomajanduse arengueesmärkide

rakendamist, mis on planeeritud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis 2015 – 2019.

Alternatiiv valdkondlik arengukava:

Biomajanduse koordineerimine valdkonna arengukava kaudu võimaldab koondada

need biomajanduse valdkonnad, millel seni puudub valdkondlik arengukava, ning saab

ühendada biomajanduse eesmärgistamisel läbi väärtusahela põhise analüüsi ka need

valdkonnad, mis on kaetud ja jäävad kaetuks eraldiseisvate valdkondlike arengukavadega.

Alternatiiv valitsemisala arengukava:

Biomajanduse võimalik ulatus (vastavad 6 biomassi tegevusvaldkonna väärtusahelat) ei ole

otseselt ühildatav ühegi hetkel eksisteeriva ministeeriumi valitsemisalaga. See tähendab, et

ka hetkel veel kehtivate ministeeriumite põhiste valitsemisala arengukavade kaudu ei ole

võimalik tagada ühtset valdkonna koordinatsiooni ja edendamist.

Planeeritav Vabariigi Valitsuse määrus “Valdkonna arengukava, valitsemisala arengukava ja

programmi koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise kord“ eelnõu näeb

ette valitsemisala arengukavade asendamise valdkondlike arengukavadega 2019. aasta

alguseks, mistõttu ei ole mõistlik biomajanduse valdkonna arendamine läbi valitsemisala

arengukavade.

4.2. Biomajanduse valdkondliku arengukava võimalik mõju olemasolevatele strateegilistele arengudokumentidele

Biomajanduse strateegilisel juhtimisel valdkondliku arengukava kaudu oleks olemasolevatele

strateegilistele arengudokumentidele järgmine mõju:

Biomajanduse valdkondlik arengukava aitab luua Eesti maaelu arengukava ja

merendus- ja kalandusfondi rakenduskavale strateegilise raamistiku järgmiseks

EL finantsperioodiks 2020-2027 (st nimetatud rakendusdokumendid säilivad,

kuid neile lisanduvad biomajanduse valdkondliku arengukava näol pikaajaline

strateegiline vaade).

Biomajanduse valdkondlikus arengukavas saavad valdkondliku arengukava

tasemel (kooskõlas riigieelarve seadusega (vastu võetud 19.02.2014)) olema

esindatud kalanduse ja vesiviljeluse valdkond, põllumajanduse valdkond,

16

puidutööstuse valdkond, tekstiilikiu ja biokeemia valdkond ning nende

väärtusahelapõhisus, mis aitab kaasa strateegilise juhtimisinfo ühtlustamisele

riigis (biomajanduse valdkondade vastutajate kohta lähemalt lk 21).

Eesti biomajanduse valdkondlik arengukava saab jätkata osaliselt biomassi ja

bioenergia kasutamise edendamise arengukava aastateks 2007–2013, vältides

dubleerimist energiamajanduse arengukavas kavandatavaga.

Maaeluministeeriumi kliimamuutuse leevendamise ja kliimamuutusega

kohanemise tegevuskava on võimalik liita arengukava eelnõu ettepaneku heakskiidul

Eesti biomajanduse valdkondliku arengukava ja selle rakenduskavaga.

Biomajanduse valdkondliku arengukavaga on võimalik liita kõik Maaeluministri

tasemel heakskiidu saanud ja kehtivad arengukavad (jm sellelaadsed

strateegilised dokumendid) – nt Eesti aiandussektori arengukava 2015-2020,

Eesti mahepõllumajanduse arengukava 2014-2020, Eesti seemnemajanduse

arengukava aastateks 2014-2020, Eesti teraviljasektori arengukava aastateks

2014-2020, Eesti toidu tutvustamise ja müügiedenduse kava „Eesti toit 2015-

2020“, Eesti piimanduse strateegia 2012-2020 jt. Sealjuures tuleb pikendada

vastavatest arengudokumentidest tulenevaid eesmärke aastani 2030.

Kuivõrd biomassiga seotud riigis kehtivate valdkondlike arengukavade

koostamisel ei ole tuginetud biomassi puudutavalt väärtusahelapõhisele

lähenemisele ning ei ole tuginetud ühtsetele alusandmetele, annab biomajanduse

valdkondliku arengukava loomine võimaluse analüüsida läbi väärtusahelapõhise

lähenemise ka nende valdkondade rolli biomajanduse edendamisel ning vajadusel saab

teha ettepanekud vastavate arengukavade täiendamiseks ja muutmiseks.

Kuivõrd mitmed biomassiga seotud olemasolevad arengukavad (nt Eesti metsanduse

arengukava 2014-2020, Riigi jäätmekava 2014-2020 jt) on kestvusega aastani 2020 ja

biomajanduse valdkondliku arengukava loomisel on mõistlik lähtuda pikemast

perspektiivist (visiooniga aastani 2030, võimalusel isegi visiooniga aastani 2050), siis

on võimalik biomassiga seonduvate arengukavade uuendamisel nende

biomajandust puudutav osa siduda biomajanduse valdkondliku arengukavaga.

Lähenemine ei tähenda tingimata olemasoleva arengukava täielikku integreerimist,

vaid biomajandusega seonduva osa sidumist biomajanduse valdkondliku

arengukavaga.

5. Ettepanekud biomajanduse eesmärkideks, mõõdikuteks ning arengukava koostamiseks vajaminevateks uuringuteks

Antud peatükk lähtub eeldusest, et biomajanduse strateegilise juhtimise lahendusteeks on

valitud valdkondlik arengukava. Käesolevas peatükis on kirjeldatud biomajanduse

valdkondliku arengukava võimalikud eesmärgid, mõõdikud ning arengukava võimalik

koostamise struktuur ja arengukava koostamise käigus tehtavad võimalikud uuringud.

5.1. Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise võimalikud eesmärgid

ja arengukava võimalikud oodatavad tulemused

Eesti biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise põhieesmärk on luua erinevaid

biomajanduse valdkondi siduv strateegiline raamistik, mis aitab inimeste heaolu kasvu nimel

17

muuta biomassi tootmise ja kasutamise võimalikult efektiivseks ja samas

keskkonnasäästlikuks, väärindades seeläbi maksimaalselt olemasolevat maa- ja veeressurssi.

Põhieesmärk tuleneb eeltoodud probleemide analüüsist (ptk. 2.4.).

Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise tulemusena selgub vastus

põhiküsimusele: millisena näeme biomajandust Eesti majanduses aastal 2050?

Arengukava koostamise käigus leitakse vastused järgnevatele küsimustele:

Milline on Eesti ettevõtetes potentsiaal biomajanduses loodava lisandväärtuse tõstmiseks?

Millised on Eesti biomajanduse tegevusvaldkondade väärtusahelates kasutatavad ressursid

ja tehnoloogiad praegu (arengukava aluseks võetud baasaastal) ja tulevikus?

Milline on ühiskonna potentsiaalne nõudlus biomajanduse toodangu järele (sh

ekspordipotentsiaal)?

Milline on biomajanduse arenguga seonduvate valikute (arengustsenaariumite) mõju Eesti

(majanduse) konkurentsivõimele, looduskeskkonnale ning sotsiaalmajanduslikule

arengule?

Missugused on käsitletud arengustsenaariumitest tulenevad eesmärgid ja nende

saavutamiseks vajalikud meetmed biomajanduse arenguks Eestis ning milline on avaliku

sektori roll selles?

Milline on biomajandusega seotud valikute mõju siserändele ja asustusele (perspektiivsed

piirkonnad), maaelanikkonna elukvaliteedile, ääremaale (asustustihedus, tõmbekeskused,

ääremaastumise pidurdamise maksumus) ja maa efektiivsemale kasutusele?

Eesti biomajanduse valdkondliku arengukava rakendamise eeldatavad tulemused:43

Eesti maa- ja veeressurssi on biomajanduse tegevusvaldkondade toodangu kaudu

efektiivsemalt ja keskkonnasõbralikumalt kasutatud ning maksimaalselt väärindatud,

inimeste heaolu on kasvanud (sh suurema loodud lisandväärtuse kaudu on tagatud

tööhõive ja ühiskondlike hüvede kasv, tervena elatud aastate kasv jne).

Eesti toidujulgeoleku olukord on paranenud, sõltuvus imporditavatest põhitoiduainetest on

vähenenud; toiduainete eksport on kasvanud.

Sõltuvus taastumatutest energiaallikatest on vähenenud; Eesti energiajulgeolek on

bioenergiaks sobivate ressursside kasutuselevõtu läbi kasvanud, taastuvenergia osakaal

energiatarbimises on suurenenud.

Jäätmete väärindamine on jäätmete taaskasutamisel suurenenud ning jäätmete ladustamine

on vähenenud tänu jäätmete taaskasutuse suurendamisele ja jäätmetekke vähenemisele.

Eesti biomajanduse edendamisel on kasutatakse uusimaid teadus- ja arendustegevuse

tulemusi ja Eestil on oluline roll Euroopa Liidu tasandil biomajanduse arengusuundade

edendamisel.

Prognoositavast kliimasoojenemisest tulenevad väljakutsed on arvesse võetud ja

ebastabiilsest kliimast tulenevad riskid on maandatud.

43

Valik alaeesmärkidest, mis täpsustuvad ja täienevad indikaatoritega strateegia koostamise protsessi tulemusel

18

Biomajanduse edendamisega kaasneb tööhõive kasv maapiirkondades, mis aitab kaasa

regionaalsele tasakaalustumisele.

5.2. Ettepanek biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise struktuuriks ja arengukava koostamisel vajaminevateks uuringuteks

5.2.1. Arengukava koostamise struktuur44

Eesti biomajanduse valdkondlikus arengukavas analüüsitakse biomajandust

tegevusvaldkondade väärtusahelate alusel. Väärtusahela osised on: taastuvad loodusvarad,

ressursside majandamine (sh jäätmete taaskasutus), toorme töötlemine, toodete valmistamine

ja teenuste osutamine, lõpptoodangu müük ja tarbimine.

Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamisel analüüsitakse väärtusahelates

lisandväärtuse suurendamise võimalusi. Analüüsi aluseks on Eesti Majanduse Tegevusalade

Klassifikaator (EMTAK) koodid. Joonisel 3 on esitatud kokkuvõtvalt analüüsitavad kuus

tegevusvaldkondade väärtusahelat (I-VI).

Joonis 3. Biomajanduse kuues väärtusahelas loodavad tooted ja teenused (I-VI)

ressursist turustamiseni1

44

Arengukava koostamise struktuuri puhul tuginetakse Eesti arengufondi Eesti biomajanduse analüüsis (2015) kasutatud EMTAK-i põhisele

lähenemisele.

VI BIOMAJANDUSEGA SEOTUD MUUD

ÖKOSÜSTEEMI TEENUSED

loodusturism, jahindus, maastiku hooldus

RESSURSID:

MAA

METSAMAA

PÕÕSASTIK

PÕLLUMAA

ROHUMAA

TOOTMISMAA

SOO

VEEKOGUD

INIMESED

HÕIVE

TEADUS JA

ARENDUS

INNOVATSIOON

HARIDUS

TEHNO-

LOOGIAD

Taimekasvatus sh aiandus

Loomakasvatus

Vesiviljelus ja kalandus

II TSELLULOOSI-, PABERI-, PUITTOOTED JA

PUITEHITUS

biojäätmed, biolagunevad jäätmed,

reoveesete, biomass, puidujäätmed ,

biometaan

I TOIT ja SÖÖT

V KÜTUSED ja ENERGIA

IV BIOKOMPONENDID KEMIKAALIDES

keemiatööstus, ravimitööstus, kosmeetika

TARBIJAD

JA

TURU

NÕUDLUS

Mõõdikud:

Isevarustatus

Toidu julgeolek

Sisetarbimine

Eksport

Import

Lisandväärtus

Tööviljakus

€/ha, €/el

CO2ekv

Elurikkus

TOOTMINE JA TÖÖTLEMINE:

III TEKSTIIL,

RÕIVAD

19

Joonisel 3 esitatud mõõdikud väljendavad väärtusahelate kogumõju majandusele, loodusele ja

inimesele. Mõõdikute abil kirjeldatakse mõju mh heaolule, ääremaadele, maaelanikkonna

elukvaliteedile ja põllumajandusmaa ja metsamaa väärtustamisele.

5.2.2. Arengukava koostamise raames kavandatud uuringud

Vastavalt Eesti Arengufondi Eesti biomajanduse analüüsile (2015)1 on nimetatud kuue

väärtusahela osas vajalik analüüsida järgnev:

1. Väärtusahel: koostada tegevusvaldkonna väärtusahela skeem ja kirjeldus (EMTAK

alusel), näidata seosed teiste väärtusahelatega (sh sama ressurss, töötajad), koondada

süstematiseeritult statistilised andmed ja siduda need ruumiliste andmetega (GIS,

Google Maps)

2. Uuringud: töötada läbi väärtusahelatega seotud seni tehtud tegevusvaldkondade

uuringud ja koostada uuringute kokkuvõte, kirjeldada edasine uuringuvajadus

3. Strateegilised arengudokumendid: analüüsida ja integreerida tegevusvaldkondade

väärtusahelate kohta arengukavades jm arengudokumentides esile toodud probleemid,

eesmärgid, mõõdikud, alg- ja sihttasemed

4. Probleemid ja väljakutsed: sõnastada tegevusvaldkondade väärtusahelate sisesed ja

ülesed probleemid ning väljakutsed, määrata lahenduste osapooled (erasektor, TA

asutused, avalik sektor) ja nende rollid.

5. Maa- ja veeressurss: analüüsida väärtusahela seni kasutatavat ja potentsiaalset maa-

ja veeressurssi (sh põllumaa ja metsa boniteedid, maakasutuse efektiivsus ja selle

potentsiaal), pinnaveekogude, põhjavee ja mere seisundit.

6. Tehnoloogia: analüüsida tegevusvaldkondade väärtusahelates kasutuses olevaid ja

potentsiaalseid tehnoloogiaid.

7. Rahvastik ja tööhõive: analüüsida tööhõivet biomajanduse väärtusahelas, analüüsida

väärtusahela seoseid muude töökohtadega (sh haridus- ja teadusasutused), analüüsida

tööhõive struktuursete (ealised, soolised) muutuste mõju kuni aastani 2030

biomajanduse väärtusahela kontekstis, analüüsida väärtusahela sisest ja väärtusahelate

vahelist koostööd, tootjate ühistuid ja ühistegevust, teadus- ja arendustegevust ning

innovatsiooni, kasutusel olevate ärimudelite sobivust biomajanduse väärtusahela

arendamiseks.

8. Tarbimine: analüüsida siseriikliku tarbimise ja tarbimisharjumuste mõju

biomajanduse väärtusahelale, analüüsi käigus selgitada välja turunõudlus,

väärtusahelaga seotud turu ulatus (seose olemasolu üleilmse väärtusahelaga45

) ja selle

piirangud ning ekspordivõimalused

9. Regionaalsed erinevused: analüüsida regionaalsete erinevuste mõju väärtusahela

toimimisele, sh analüüsida ettevõtete jaotust regiooniti (mh võttes arvesse tööhõive,

kasum jm näitajad), analüüsida biomajanduse väärtusahelaga seonduva riigisisese

rände mõju kuni vallatasandini, mis aitaks kaasa piirkonna elanike heaolu ning

elukeskkonna kvaliteedi kasvule.

10. Prognoos: analüüsida ja kaardistada biomajanduse kui terviku ja antud väärtusahela

arengut piiravad kriteeriumid (sh keskkonna-, turu-, tööhõive- jms piirangud),

45

Üleilmne väärtusahel (global value chains) – ülemaailmne väärtusahel kirjeldab ettevõtte sellist toimimisviisi, kus tegevused

tootearendusest turustamiseni (koos tarbijale osutatavate turustamisjärgsete teenustega) on jaotunud eri riikides paiknevate teiste ettevõtete

(või ettevõtte tütarettevõtete ja filiaalide) vahel.

http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/03Ettevetete_majandusnaitajad/14Rahvusvahelised_hanked/EMG_01.htm

20

muutujad (kütusehinnad, kliima jne) ja prognoosid, väärtusahela võimalikud

stsenaariumid.

5.3. Biomajanduse valdkondliku arengukava võimalikud peamised mõõdikud

Biomajandusega seotud valikute võrdlemisel kasutatakse alljärgnevaid mõõdikuid (mõõdikute

baasaasta ja sihttasemed määratakse arengukava koostamise käigus):

Majandusmõju mõõdikud (sh biomajanduse tegevusvaldkondade lõikes)

1. Lisandväärtuse muutus mln € ja muutus %

2. Lisandväärtuse muutus töötaja kohta €/in ja muutus %

3. Väliskaubanduse saldo muutus %

4. Valitsussektori neto-tulud, mln €46

5. Maakasutuse tootlikkuse muutus €/ha

6. Käive biomajanduse tegevusvaldkondade ettevõtetes, mln €

7. Toodang maa boniteedipunkti kohta, €/(ha*bp)

8. Biomassi materjalikasutus

Muud mõõdikud

1. Toiduga isevarustatus toidugruppide kaupa, %

2. Tervena elatud aastad (soopõhine mõõdik)

3. Elanike sissetulekute muutus €/el/a (soopõhine mõõdik)

4. Tööhõive struktuurne muutus (vanus, haridus, soopõhine mõõdik)

5. Tööhõive regionaalne muutus %

6. Elurikkus (elupaikade, liigiline mitmekesisus – elupaikade, liikide arv)

7. Primaarenergia tarbimine/lisandväärtus, MWh/€SKP,

8. Taastuvenergia osakaal energiatarbimisest,

9. KHG heitkogused/SKP, tCO2/€SKP,

10. Biojäätmete teke ja taaskasutus

11. Biomajanduse mõju ääremaadele, maaelanikkonna elukvaliteedile, heaolule (mõõdik

täpsustub protsessi käigus)

Märkus: Muutusi hinnatakse võrreldes baasstsenaariumiga, milleks on ühtse analüüsi

tulemusel välja töötatud meetmete rakendamata jätmine.

6. Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise võimalik korraldus

Arengukava koostamise võimalik korraldus ja kaasatud osapooled

Arengukava sisu loomise protsess toetub selleks läbiviidud uuringute ja analüüside

tulemustele, mida arvestatakse sellele järgnevas arengukava koostamise otsustusprotsessis.

Tulenevalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist 2015-2019 on arengukava koostamise

eest vastutav ja arengukava koostamist koordineeriv ministeerium Maaeluministeerium,

kaasvastutajateks on Keskkonnaministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium,

Haridus- ja Teadusministeerium ja Rahandusministeerium. Biomajanduse efektiivne

46

Biomajandus hõlmab läbi bioloogilise materjali väärtusahelate ca. 30% majanduse kogumahust. Vaja on käsitleda tervikut ja näha seda kui

palju genereerib näiteks primaarsektori tegevus väärtust ja riigi tulusid järgnevates väärindamise astmetes (töötlemine, teenindus).

21

edendamine eeldab erinevate valdkondade tõhusat koostööd, mida aitab tagada vastutava

ministri poolt moodustatud valdkondlik komisjon, kuhu kuuluvad lisaks eelpool nimetatud

arengukava kaasvastutajate rollis olevatele ministeeriumitele ka Riigikantselei ja teiste

asjaomaste organisatsioonide esindajad nt Sotsiaalministeerium, Eesti Arengufond ja

Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Sotsiaalministeeriumi kaasatust nähakse eelkõige

toitumisharjumuste, tervisliku toitumise ja tervise, kemikaaliohutuse (biokeemia) ning

teadmussiirde valdkondades, mida arvestatakse biomajanduse edendamisel. Eesti

Arengufondi rolli nähakse võimalusel seoses seni tehtud valdkonnaga seotud analüüside ning

arengukava koostamiseks loodud infohalduse ja töötlemise töövahendite kasutamisel tekkinud

kompetentsiga, mida arvestatakse ka selle laiaulatusliku arengukava koostamise juures.

Põhjamaade Ministrite Nõukogul nähakse rolli arengukava koostamisel eelkõige põhjusel, et

nende üks fookusteemasid Läänemere regioonis on rohelise majanduse arendamine. Kuna

piirkonda iseloomustavad sarnased looduskeskkonna ja kliimaolud ning sellest tulenevalt ka

väljakutsed, aitab arengule kaasa heade kogemuste ja parimate praktikate vahetamine,

võrgustike loomine ning koostöö nii riikide kui ka ettevõtjate vahel, millele Põhjamaade

Ministrite Nõukogu saab oma tegevusega oluliselt kaasa aidata.

Valdkondlikku komisjoni nõustab valdkondlikest ekspertidest (sh era- ja kolmanda sektori

ning ülikoolide esindajad) moodustatud nõuandev koda, luuakse erinevad valdkonnapõhised

töörühmad.

Ettepanek valdkondlikest vastutusaladest biomajanduse arengukava koostamisel

• Maaeluministeerium: üldine koordineerimine, maaelu, põllumajandus, kalandus,

toiduainetööstus, toiduohutus, põllumajandusteadus (sh teadmussiire)

• Keskkonnaministeerium: metsavaru, kalavaru, jäätmemajandus, kliimapoliitika,

ökosüsteemiteenused, keskkonnasõbralikud hanked, teadmussiire

• Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium: biotehnoloogia, bioenergia,

tööstuspoliitika biomajandusse puutuv osa, teadmussiire

• Haridus- ja Teadusministeerium: teaduspõhine strateegiline tugi, biomajanduse

tegevusvaldkondadega seonduv hariduspoliitika, teadmussiire

• Rahandusministeerium: riiklik strateegiline planeerimine ja regionaalvaldkond

Arengukava koostatakse koos arengukava keskkonnamõju strateegilise hindamisega (edaspidi

KSH).

Orienteeruv arengukava koostamise ajakava näeb arengukava valmimiseks ette peaaegu 2

aastast perioodi.

7. Kokkuvõte

Biomajandus on biomassi väärindamine omavahel seotud majandustegevuste kaudu (nt

põllumajandus, metsamajandus, kalandus, toidu-, sööda-, kiu-, paberi-, energia-, keemia-,

biotehnoloogiatööstus jt.).

Vastavalt „Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile 2015-2019“ on Maaeluministeerium

koostanud käesoleva analüüsi ja teeb ettepaneku biomajanduse valdkondliku arengukava

koostamiseks.

Euroopa Liidu tasandil on Euroopa Komisjon võtnud biomajanduse üheks oma prioriteediks

läbi arengudokumendi „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus.“

22

Paljud Euroopa Liidu liikmesriigid (sh Saksamaa, Holland, Rootsi, Soome, Taani, Iirimaa) on

loonud riiklikud biomajanduse strateegiad, et kasutada efektiivsemalt ja jätkusuutlikumalt ära

olemasolevat biomassi.

Kuigi Eestis kehtivad mitmed biomassi kasutust reguleerivad arengukavad, ei põhine need

ühtsetel alusandmetel ega lähtu ühtsest väärtusahelapõhisest analüüsist ning lähenemisest

eesmärkide ja meetmete seadmisel. Lisaks on mitmed biomassiga seonduvad valdkonnad

valdkondlikes arengukavades kajastamata (nt põllumajandus, kalandus, vesiviljelus kui ka

näiteks biokeemia, tekstiilikiu ja puidutööstuse valdkond). Eesti biomajanduse lisandväärtus

inimese kohta on võrreldav Eesti majanduse kõigi tegevusalade keskmisega (Eesti ettevõtetes

oli aastal 2013 keskmine lisandväärtus hõivatu kohta 24300 eurot/in), mis on üle kahe korra

madalam EL keskmisest. Biomassi kasutusega seonduvaid ressursse (sh maaressurss) ei

kasutata efektiivselt ja jätkusuutlikult.

Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamine annab võimaluse maksimeerida

lisandväärtust läbi kuue biomajanduse tegevusvaldkonna väärtusahela tekitades omavahelise

sünergia:

1) toidu ja sööda valdkonnas; 2) tselluloosi-, paberi-, puittoodete ja puitehitiste

valdkonnas; 3) tekstiili ja rõivaste valdkonnas (biokiud); 4) biokemikaalide

valdkonnas; 5) kütuste ja energia valdkonnas; 6) biomajandusega seonduvate muude

ökosüsteemiteenuste valdkonnas.

Arengukava oodatavad tulemused aastaks 2030:

Eesti maa- ja veeressurss on biomajanduse tegevusvaldkondade toodangu kaudu

efektiivsemalt ja keskkonnasõbralikumalt kasutatud ning maksimaalselt väärindatud,

inimeste heaolu on kasvanud (sh suurema loodud lisandväärtuse kaudu on tagatud

tööhõive ja ühiskondlike hüvede kasv, tervena elatud aastate kasv jne).

Eesti toidujulgeoleku olukord on paranenud, sõltuvus imporditavatest põhitoiduainetest on

vähenenud; toiduainete eksport on kasvanud.

Sõltuvus taastumatutest energiaallikatest on vähenenud; Eesti energiajulgeolek on läbi

bioenergiaks sobivate ressursside kasutuselevõtu kasvanud, taastuvenergia osakaal

energiatarbimisest on suurenenud.

Jäätmete väärindamine on läbitaaskasutamise suurenenud ning ladustamine on vähenenud

tänu taaskasutuse suurendamisele ja jäätmetekke vähenemisele.

Eesti biomajanduse edendamisel kasutatakse uusimaid teadus- ja arendustegevuse

tulemusi ning Eesti on rahvusvaheliselt eeskujulik biomajanduse arengusuundade

edendaja.

Prognoositavast kliimasoojenemisest tulenevad väljakutsed on arvesse võetud ja

ebastabiilsest kliimast tulenevad riskid on maandatud.

Biomajanduse edendamisega kaasneb tööhõive kasv maapiirkondades ning see toetab

Eesti regionaalarengu tasakaalustumist.

23

8. Ettepanekud edasisteks tegevusteks

Maaeluministeerium teeb biomassiga seotud valdkondade konkurentsivõime kasvu eesmärgil

järgmised ettepanekud:

1) Eesti biomajanduse strateegiliseks juhtimiseks kasutada valdkondlikku arengukava

(vastavalt määrata eelnõu ettepaneku ja strateegia ettevalmistajaks Maaeluministeerium,

eelnõu ettepaneku ja strateegia koostamisse kaasatud ministeeriumiteks Haridus- ja

Teadusministeerium, Keskkonnaministeerium, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium ning Rahandusministeerium);

2) Vastava biomajanduse valdkondliku arengukava loomisel lähtuda eesmärkidest aastani

2030 ning visioonist aastateni 2030 ja 2050;

3) Eesti biomajanduse valdkondliku arengukava koostamisel lähtuda Eesti Majanduse

Tegevusalade Klassifikaatorist (annab selge statistikapõhise lähenemise);

4) Biomajanduse valdkondliku arengukava loomisel tugineda biomassist saadavate

peamiste lõpptoodete ja -teenuste väärtusahelatele: 1) toit ja sööt (sh jook); 2) puit

(ehitus, paber ja tselluloos, tooted); 3) tekstiil ja rõivad; 4) kemikaalid, farmaatsia-,

plasttooted; 5) kütused ja energia; 6) biomajandusega seonduvad muud ökosüsteemi

teenused.

5) Biomajanduse valdkondliku arengukava loomisel võtta arvesse seniste arengukavade

koostamisel teostatud analüüsid ja seatud eesmärgid, integreerides eelnimetatud 6

tegevusvaldkonda ühtsesse strateegilisse dokumenti, sh:

• siduda valdkondliku arengukavaga Eesti maaelu arengukava 2014-2020 ja Euroopa

Merendus- ja Kalandusfondi 2014-2020 rakenduskava tegevused;

• selgitada välja järgmiseks EL finantsperioodiks 2020-2027 koostatavate maaelu

arengukava ning merendus- ja kalandusfondi rakenduskava strateegilised eesmärgid;

• jätkata osaliselt läbi valdkondliku arengukava varasemat biomassi ja bioenergia

kasutamise edendamise arengukava 2007-2013;

• siduda valdkondliku arengukavaga Maaeluministeeriumi kliimamuutuse

leevendamise ja kliimamuutusega kohanemise tegevuskava;

• saada esindatud valdkondliku arengukava tasemel (kooskõlas riigieelarve

seadusega) ka nendel biomajanduse alavaldkondadel, millel hetkel valdkondlik

arengukava puudub (kalandus, vesiviljelus, põllumajandus, puidutööstus, tekstiilikiu

ja biokeemia valdkond), et tagada muuhulgas valdkondlikest arengukavadest

tulenev tervikpilt riigi strateegilises juhtimises;

• siduda valdkondliku arengukavaga kõik kehtivad Maaeluministri tasemel heakskiidu

saanud arengukavad (nt Eesti Toit, Eesti aiandussektori arengukava 2015-2020,

Eesti mahepõllumajanduse arengukava 2014-2020 jne). Sealjuures tuleb

pikendada vastavatest arengudokumentidest tulenevaid eesmärke aastani 2030. • analüüsida läbi väärtusahelapõhise lähenemise biomassiga seotud olemasolevate

valdkondlike arengukavade rolli biomajanduse edendamisel ning vajadusel teha

ettepanekud vastavate arengukavade täiendamiseks ja muutmiseks;

• olemasolevate biomassiga seonduvate arengukavade uuendamisel nende

biomajandust puudutav osa viia vastavusse koostatud biomajanduse valdkondliku

arengukavaga. Ühtlasi välditakse arengukavade koostamisel ja täiendamisel

dubleerimist (ka finantseerimisel) ning otsustatakse, milline on rahastuse jaotus

erinevate arengukavade lõikes.