ANDY WARHOL (1928-1987)

Andy Warhol, sünninimega Andrew Warhola, oli Ameerika kunstnik, kes oli üks popkunsti juhtfiguu-re. Popkunsti eripäraks oli kujutada igapäevaseid esemeid, mida inimene kasutab. Warholi kuulsad teosed on näiteks supipurkidest [“Campbell’s soup cans”(1962)] ja rohelistest Coca-Cola pudelitest [“Green Coca-Cola Bottles“(1962)]. Värvid olid suh-teliselt erksad ning tugevad mustad piirjooned.

Warhol kasutas erinevaid tehnikaid oma mõtete edasiandmiseks. Tema meistriteoste hulka kuulu-vad filmid, siiditrükid, maalid, joonistused, trükised ja palju muud. Lisaks oma kunstiga tegelemisele oli ta The Velvet Underground’i, kes mõjutas hiljem punkrocki kujunemist, mänedžer ja produtsent.

Tal oli ka oma stuudio The Factory, kuhu kogunes palju erinevaid inimesi - kunstiga tegelejatest trans-vestiitideni välja. Tal kujunesid välja ka oma muu-sad, kellel ta tööd põhinesid. Kuulus teos on näiteks “Shot Marilyn” (1964), mille nimi tuleneb sellest, et üks tahtis pilti tulistada, kuid kuna inglise keeles tä-hendab shoot nii tulistamist kui ka pildistamist, siis Warhol sai valesti aru (eeldas, et pildistatakse) ja Monroele lasti kuul pähe. Lisaks on ta kujutanud ka Elvist.

Ta filmis palju screen teste. Filmidest võib välja tuua “Blowjob” (1964) ja “Sleep” (1963), kus saab näha 5 tundi ja 20 minutit ta sõpra magamas.

“Campbell’s soup cans“ (1962)“Marilyn Diptych“ (1962)

ROY LICHTENSTEIN (1923-1997)

Roy Lichtenstein oli Ameerika popkunstnik, kes oli paralleelselt Andy Warholi ja teistega üks liikumise juhtfiguure. Tema stiili mõjutasid koomiksiribad: värvid olid erksad ning tugevad mustad piirjooned.

Ta lemmikud olid paroodiad ning tööd olid enamas-ti väga iroonilised, kuid samas dramaatilised ja väga sensuaalsed. Tehnikas kasutas ta Ben-Day dots’e, mis kujutas endast seda, et on palju väiksed täppe kas tihedalt teineteise kõrval, teineteisest kaugel või osaliselt kattuvad.

Üks popkunsti tähtsamaid töid, mille autor tema on, on “Whaam!” (1963). Teiseks kuulsaimaks tööks peetakse “Drowning Girl” (1963), mis on ühtlasi

kirjeldatud kui melodraama kunstiteos. Kolmas tuntuim on “Oh, Jeff...I Love You, Too...But...” (1964). Kuna koomiksites kasutati teksti edasiandmiseks kõnemulle, oli see ka temale omane.

“Drowning girl“ (1963) “Ohhh...Alright...“ (1964)

“M-Maybe“ (1965) “Nurse“ (1964)