Tartu ÜlikoolHambaarstiteadus

Alalõualiigese artriit ja diferentsiaaldiagnostika

Referaat

Koostaja: Ann Kaleviste

Juhendaja: Edvitar Leibur

Stomatoloogia IV kursus

Alalõuahaigused

Tartu2012

1

Sisukord

Sissejuhatus................................................................................................................... 2

Artriidid......................................................................................................................... 3

Patogenees..................................................................................................................... 3

Diagnostika.....................................................................................................................4

Ravi................................................................................................................................ 5

Diferentsiaaldiagnostika................................................................................................ 6

Pulpiit................................................................................................................. 6

Apikaalne periodontiit........................................................................................6

Parotiit................................................................................................................7

Kolmiknärvi neuralgia........................................................................................8

Tarkusehambad...................................................................................................9

Kõrvapõletik.......................................................................................................9

Retrognatism.....................................................................................................11

Eagle’i sündroom..............................................................................................11

Kokkuvõte....................................................................................................................11

Lisa...............................................................................................................................12

Kasutatud kirjandus......................................................................................................13

2

Sissejuhatus

Osteoartriidi näol on tegemist kõige levinuma temporomandibulaarliigese patoloogiaga.

Toimuvad proliferatiivsed muutused sünoviaalkestas, kõhre degeneratsioon ja luuline

destruktsioon. Haiguse põhjuseks on trauma, infektsioon, süsteemne sideokoehaigus ja

arenguhäired. Diagnostikas on määravaks radioloogiline info. Ravi eesmärgiks on eemaldada

valu ja põletik, pidurdada koe destruktsioon, inhibeerides tsütokiine ja põletikumediaatorite

teket. Kasutusel on oklusaalsed ravimeetodid, kaasaarvatud proteesimine, ja mittesteroidsed

preparaadid. Kirurgia on näidstatud püsivate sümptomite puhul ja selleks kasutatakse

artrotsenteesi, artroskoopiat või artrotoomiat. Artriidi haiguse kindlaks määramisel on oluline

roll diferentisaaldiagnostikal, kus eristatakse haigust muudest patoloogiatest: pulpiit,

kolmiknärvi haigused, retineerunud hambad, välis- või sisekõrva põletikud, kolmiknärvi

neuralgia, retrognatism, Eagle’i sündroom, kaelatrauma.

3

Artriidid

Orteoartriit

Osteoartriit on temporomandibulaarliigese enam levinumaid haiguseid, mille puhul leiavad

aset muutused sünoviaalkestas, destruktsioon luulistes struktuurides ja kõhre degeneratsioon.

Haiguse etioloogias võib ära mainida trauma, mille saab jagada kaheks. Ägeda trauma alla

kuuluvad nihestus, põrutus, liigesekapslisisene ja –väline murd, krooniliseks võib nimetada

hambumushäired, mälumislihaste kordinatsiooni häired, alalõua arenguhäired, köbrukeste

ebaõige vahekord, bruksism, hammaste krigistamine ja harjumuslik luksatsioon.

Sümptomiteks on suu avamise valulikkus valu tõttu, funktsiooni ajal suurenev valu ja

krepitatsioonid. Kondüüli lateraalsel palpatsioonil valu suureneb. Põhjusteks on ülekoormus,

diski dislokatsioon ja perforatsioon. Osteoartroos on artriidi adaptatiivne faas, kus sümptomid

puuduvad. Valu ei esine, kui krepitatsioonid on olemas.

Infektsioosne artriit

Infektsioosse artriidi jaotus on spetsiifiline ja mittespetsiifiline. Spetsiifilise artriidi tekitajaks

on Mucoplasma fermentans, mittespets. artriidi puhul on TML haaratus seotud angiini, otiidi,

parotiidi või sinuiidiga. Mittesteriilne põletikuline artriit, kus esineb bakterite invasioon

kõrvalkudedest, läbistavast haavast või bakterieemiast. Esineb turse ja palavik.

Mittespetsiifilise alla võib lugeda tuberkuloosi, aktinomükoosi, klamüdioosi (trachomatis,

pneumonia). Diagnoosida on võimalik PCR analüüsiga, kus määratakse seroloogilise

uuringuga DNA.

Süsteemne sidekoehaigus

Süsteemse sidekoehaigusega kaasneva artriidi puhul võib ära mainida reumatoidartriidi või

psoriaatilise artriidi. Põletik on mitmes liigeses korraga.

Patogenees

Liigese struktuurid ei suuda nii kiiresti kohaneda ja esineb üleliigne füüsikaline koormus.

Organismi kohandusmisvõime väheneb vanusega, kus suureneb liigesediski kaltiumisisaldus,

tekib diski mehaaniline väsimus, disk muutub jäigemaks ja väheneb tema suutlikkus katta

pähikut külgsuunalistel liikumistel. Mehaanilised tegurid: trauma, parafunktsioonid,

ebastabiilne hambumus, ülekoormus ja suurenenud hõõrdumine. Parafunktsiooni puhul tekib

diski asendi muutus, pähiku ja köbrukese degeneratsioon, M. pterygoideus lateralise

hüperaktiivsus ja lihasvalu, kõhre ja luukoe degeneratsioon. Serotoniin 5-HT on olulisel

kohal, põhjustades valu ja hüperalgeesiat. Supstants P soodustab serotoniini vabanemist

4

trombotsüütidest. Artriidi puhul trombotsüütide tase tõuseb. Valu süveneb liigese liigutamise

ja on vähenenud suuavamise amplituut.

Tuumorinekroositegur alfa on proinflammatoorne mediaator, osaledes

immuunmehhanismide regulatsioonis ja moduleerides organismi vastust põletikulisele

protsessile. Faktori tase tõuseb artriidi puhul nii sünoviaalvedelikus kui vereplasmas. TNF

alfa suurendab ka PG E2 ja kollagenaasi teket, mis soodustavad kõhre ja luukoe kadu.

Interleukiin-1 tase on samuti tõusnud nii sünoviaalvedelikus kui vereplasmas, põhjustades

samuti kudede destruktisooni. Veresoontes plasmas esineb ekstravasatsioon, vasodilatatsioon,

põletikumediaatorite vabanemine.

Ravis kasutatakse nende mediaatorite tekke inhibeerimist. Osteoartriidi patogenees

Haigusnähtude püsimisel tekivad muutused luulistes struktuurides, tulemuseks

osteoartriit/artroos. On häiritud tasakaal liigese koormuse ja füsioloogil. kudede

väljakandmise vahel, sünkroonsed liigutused diskides ja lihastes, lahtiselt lõppevad defektid

(molaaride, premol. puudumine). Kujuneb liigese kudede ülekoormus, halveneb toitumine

kõhres, kaob elastsus, pinnale tekivad praod, düstroofia kõhres progresseerub, protsess läheb

üle luulistele struktuuridele. Kollageenkiud on ebakorrapärased, katkenud, hüpertroofiised,

suurenenud on kiudude vaheruumid nii diski kõhres, kui ka sisemuses. Vabad radikaalid

aktiviseerivad maatriks metalloproteinaase, degradeerides proteoglükaane, fibronektiini,

lamiini, kollageeni. Tekivad kõhre ja diski düstroofia, luupindade deformatsioon,

kortikaallamelli skleroos, kõhre pinnad õhenevad, tekivad eksofüüdid, pinnad silenevad,

pähiku deformatsioon.

Diagnostika

Viiakse läbi kliiniline vaatlus: küsitlus, näo üldvaatlus, alalõualiigutuste jälgimine,

palpatsioon, hambumuse ja oklusioonikontaktide hindamine ja kliinilised parameetrid.

Diagnostikas on kasutusel ADL, mis on lühend Activities of Daily Living. 10 palli süsteemis

hinnatakse igapäevaelu, kus hinnatakse valu ja ebamugavustunnet suu avamisel,

maksimaalsel avamisel. Valu hinnatakse nii visuaalsel analoogskaalal kui elektrooniliselt,

kasutades algomeetrit. Määratakse liigede palpatoorne tundlikkus, uuritakse helisid

(krepitatsioon, naksumine, plõksumine, räginad), liikuvuse piiratust, deviatsiooni ja

deflekatsiooni esinemist. Hinnatakse hambumust, oklusioonikontakte, intsisaalservade

vahelist kaugust, alalõua piirliikumist. OPTG abil saab hinnata luulisi muutusi, erosioone,

hammaste seisukorda. KT abil sedastatakse luulisi muutusi, erosioone, skeroosi,

pseudotsüste, osteofüüte, liigesepindade lamenemist. MRT uuring aitab määrata pehmete

5

kudede seisukorra, sünoviaalvedeliku ja eksudaadi hulga. Natiivvõtted vastavas

projektsioonis: Schülleri , Parma, Hofrathi järgi, külgülesvõte näoskeletist. Täiendavate

uurimismeetoditega uuritakse tsütokiinide ja põletikumediaatorite taset, tehakse

biokeemilised ja vere analüüsid (CRV, RF, ESR, ANA).

Ravi

Artriidi ravis kasutatakse erinevaid meetodeid valu eemaldamiseks, põletiku ravimiseks,

kõhre degeneratsiooni aeglustamiseks. Inhibeeritakse põletikumediaatorite sünteesi.

Kasutusel on nii konservatiivsed kui kirurgilised meetmed. Oklusaalse proteetilise ravi puhul

on esmaseks patsiendi nõustamine, oklusaalne rehabilitatsioon ja müogümnastika. Ravi puhul

on tähtis eemaldada parafunktioonid, lihase ja liigese ülekoormus. Kasutatakse

interoklusaalseid aparaate, kus stabilisatsioonikaped erinevad üksteisest nii ulatuse,

funktsiooni kui valmistusviisi poolest. Kape põhieesmärgiks on suurendada lõualuude

vahelist stabiilsust, tagada ühtlane mälumisrõhu jaotus, vähendada TML kliinilisi nähte.

Tervet hambarida katvad stabilisatsiooni kaped on parema efektiivsusega kui ainult osaliselt

kaart katvad. Oluliseks on puuduvate hammaste taastamine, nt tagumine molaar, kaasa

arvatud proteeriline ravi. Proteesis on kasutusel nii mitte-eemaldatavad kui eemaldatavad

proteesid, nt tugipüügelproteesid. Ägeda artriidi puhul tuleb proteesimise asemel valida

müogümnastika. Selle eeliseks on lihasatroofia vältimine, hüperaktiivsete lihaste

lõdvestamine, TML liikuvuse suurendamine. Müogümnastika ravi ühendatakse soojaravi ja

harjutustega, parandades diski asendi häireid, liigese hüpo- ja hüpermobiilsust. Oklusaalsel

ebastabiilsusel on ravimeetoditeks ka ortodontia ja valikuline lihvimine. Täiendavaks

ravimeetodiks on TENS ehk transkutaanne elektiline närvi stimulatsioon. Konservatiivse ravi

alla loetakse ka medikamendid, kus põletiku puhul on laialt kasutusel MSPVP

(mittesteroidsed põletikuvastased preparaadid): ibuprofeen, fiklofenak-naatirum, etorikoksiib,

tolfenaamhape, atseklofenak. Need ravimid on valu vaigistava ja põletiku infibeeriva

toimega, takistades prostaglandiinide sünteesi. Tolfenaamhape on tõhusaim, takistades ka LT

B4 teket. Granisetroon aitab liigese ja mälumislihaste valulikkuse juures, amitriptülliin aitab

mälumislihaste ja kaelalihaste pinge korral. Glükokortikoidid on ka kasutusel artriidi ravis.

Kirurgilise ravi puhul kasutatakse artrotsenteesi, artroskoopiat ja artrotoomiat. Artrotsentees

on liigeseõõne punktsioon, mille eesmärgiks on loputada liigeseõõnt,

viia sinna ravimeid, uurida tsütoloogiliselt saadud sünoviaalvedelikku ning ühtlasi määrata

õletikumediaatorite ja tsütokiinide tase. Loputust viiakse läbi nii füsioloogilise lahuse kui

hüaluroonhappega. Vedelik viiakse pumpamise teel liigeseõõnde ja aspireeritakse välja,

6

millega ühtlasi vabanevad adhesioonid ja kapsli venitus. Nõel viiakse ülemise kambri

tagumisse ossa. Artroskoopia on liigese sisemuse inspektsioon. Transkutaanselt viiakse

ülemise kambri tagumisse taskusse optiline teleskoop. Saadakse ülevaade liigeseõõnne

sisemusest ja viiakse läbi adhesioonide, fibrillatsioonide vabastamine kirurgia teel.

Artroskoopia teel leitud leiud: liigese pindade ebaühtsused, sünoviidinähud, fibroossed

adhesioonid, võõrkehad. Artrotoomia on avatud lõikus, mis tehakse transkutaanselt.

Silendatakse luulised pinnad, eemaldatakse liited, liigne kapsli kude, disk fikseeritakse,

kontrollitakse pähiku liikuvust, haav suletakse.

Diferentsiaaldiagnostika

Pulpiit

Reversiibelse pulpiidi sümptomid on kerge hellus kuni kerge düskomfordini, lühike kestvus

või sähvatus, valu, harvad düskomfordi episoodid. Harva segab hammustamist, kui hammas

ei ole murdunud või täidis lahti. Võib areneda irreversiibelseks pulpiidiks, kui põhjust ei

kõrvaldata. Sümptomid kaovad põhjuse kõrvaldamisel kiiresti. Tavalised põhjused on

paljastunud dentiin, murdunud täidis, hiljuti asetatud täidis, esmane kaaries, kiiresti arenev

kaaries, muutunud oklusioon. Irreversiibelse pulpiidi puhul ei pruugi valu esineda. Harilikult

on valu keskmine või tugev, spontaanne ning sagedus suureneb ajapikku. Patsient kasutab

analgeetikume. Soojaärritus toob püsiva tugeva valu. Anamneesis on trauma, suured

restauratsioonid, parodontiit, ekstensiivne kaaries.

Röntgenoloogilised muutused võivad puududa, kuid võib olla kaltsifikatsioon, resorptsioon,

luukoe hõrenemine. Lisaks röntgenile tehakse pulbi vitaalsuse testid, kus kasutatakse külma-,

soojatesti, palpatsiooni, perkussiooni ja vitalomeetrit. Hambavalu võib keha asendit muutes

muutuda, see on seletatav vererõhu muutusega põletikus pulbis. Püsti tõusmisel vererõhk

peapiirkonnas väheneb ning pikali asendis kasvab. Valu puhul võib esineda kiirgumist, sealt

võib ka väärdiagnoos tekkida. Valu kiirgub tihti vastaslõualuu sektorisse (joonised). Valud

võivad kiirguda ka kaela ja temporaalpiirkonda, kus asub liiges. Sümptomaatilise

irreversiivse pulpiidi puhul tehakse diagnoos põhjaliku anamneesi, visuaalse vaatluse,

röngtenülesvõtte ja termiliste testide abil. Kiirguva valu korral võib põhjustaja välja

selgitamisel abi olla selekteerivast intraligamentaarsest tuimastusest. Elektrilistest testidest

tõenäoliselt abi ei ole.

Apikaalne periodontiit

7

Periodontiit lähtub hamba juurekanali põletikust, mis algab tugeva hambavaluga.

Põletikunähud asuvad ühe kindla hamba juures, kusjuures puuduvad turse näol ja

üldintoksikatsiooni nähud. Patsient oskab tavaliselt valu koha lokaliseerida. Raviks

kasutatakse antibiootikume ja valuvaigisteid ning endodontilist ravi.

Akuutse apikaalse periodontiidi puhul esineb valulik põletik hambajuure tipus. Põhjustajaks

pulbi haigus, endodontilise instrumendi või materjali sattumine üle tipu või oklusaalne

trauma, nt bruksism. Ka artriidi üheks põhjustajaks võib olla bruksism. Juureravi vajalikkuse

üle saab otsustada, kui teha termiline test ja uuring vitalomeetriga. Röntgenpildil võib leida

normaalse või veidi laienenud parodontaalpilu. Perkuteerides ja pealehammustamisel võib

hammas olla kas natuke või väga valus. Vitaalse hamba puhul piisab oklusaalsest lihvimisest.

Devitaalse pulbi puhul on vajalik juureravi, vastasel korral ähvardab krooniline apikaalne

periodontiit.

Krooniline apikaalne periodontiit on tavaliselt asümptomaatiline periapikaalne kahjustus.

Bakterid ja endodoksiinid põhjustavad juuretipu piirkonnas nii spongioosses kui kortikaalluus

ulatusliku demineralisatsiooni. Röntgenil on sedastatav suur või väike, difuusne või ringjas

selgepiiriline varjustus, kus juuretipu piirkonnas on mineraalkadu ja pulp on kärbunud.

Valunähud puuduvad, verevarustus puudub juures. Juureravi on vajalik, et soodustada

luukahjustuse remineralisatsioon.

Parotiit

Kõrvasüljenäärme põletik võib olla nii viiruseline kui bakteriaalne, kus infektisooni levik on

stomatogeenne, hematogeenne ja lümfogeenne. Soodustavad faktorid on üldhaigused ja -

seisundid: sepsis, glomerulonefriit, HIV, kemoteraapia ja immunosupressioon, kaasasündinud

juhade alaareng, pärilikud faktorid, primaarne tuberkuloos, aktinomükoos. Parotiit on

tavaliselt ühepoolne, kus kaebusteks on turse, valu, mis süveneb söömisel, ja suukuivus.

Kliiniliselt on nääre suurenenud, tihke ja valulik. Regionaalsed lümfisõlmed on suurenenud,

süljejuha ava on hüpereemiline ja turses, kus juhale vajutades eritub sealt hägust sekreeti.

Uuringud: radioloogilised, mikrobioloogilised, histoloogilised ja laboratoorsed. OPTG

võimaldab hinnata kivi, ümbritsevaid lümfisõlmi. KT võimaldab hinnata põletikku, kivi.

Sialograafia näitab juha laienemise ja ahenemise, täitumise defektid, kus kasutatakse

kontrastainet Stenoni juha kaudu. Mikrobioloogias võib leida Stafylococcus aureust,

Escherichia colit, Pseudomonas spp. Histoloogiliselt määratakse väiekste juhade laienemine,

lümfotsütaarne infiltratsioon, juha seinte epiteeli defektid, näärme sagarate tsentris

destruktsiooni kolded. Laboris tehakse vereanalüüs, kus viiruste puhul erineb lümfotsütoos ja

8

bakterite puhul leukotsütoos, sülje IgA defitsiidi uuring, autoimmuunsete antikehade

negatiivsete tiitrite uuring. Epideemilise parotiidi tekitajaks on viirus. Esineb parootise

suurenemine, valu tekib 3 punktis: kõrva nibu, processus styloideus ja incisura mandibularis.

Esineb kõrge palavik, mis püsib 3-4 päeva. Veres esineb lümfotsütoos, seerumi amülaasi tase

on tõusnud, tehakse ELISA test. Parotiidi tüsistusteks on KVS kahjustused, seedetrakti

kahjustus, orhiit, nägemis- ja kuulmiskahjustus, süljenäärme supuratsioon, pankreatiit ja

meningiit. Mumpsi puhul on raviks voodirežiim, vedel toit, soe side, suu hügieen, AB ravi ja

palaviku alandajad, füsioteraapia. Parotiidi ravis on olulisel kohal sülje sekretsiooni

soodustamine näiteks isoptokarpiini, hapu kompveki või nätsuga. Kasutatakse ka He-Ne

laserit, AB ravi, sialograafiat ja sooja aplikatsiooni.

Kroonilise parotiidi puhul eristatakse 2: parenhümatoosne ja interstitsiaalne.

Parenhümatoosse puhul on haaratud parenhüüm, kus haigus esineb täiskasvanutel. Esineb

turse ja suu kuivus, juhast väljub mäda ja sülge. Diagnostikas kasutatakse sialogrammi,

punktsiooni biopsiat ja sammasbiopsiat. Interstsitsiaalse parotiidi puhul esineb sagarike

vaheline sidekoe vohamine. Näärmekude on kahjustamata, valutu, pehme ja suurenenud.

Sülje eritumine on vähesel määral häiritud. Ravi sama, mis ägedal, ja lisaks kiirutusravi

põletiku doosides.

Kolmiknärvi neuralgia

Alalõualiigest innerveerib kolmiknärvi III haru sensoorne närv n. auriculotemporalis. 3. haru

on N mandibularis, mille eesmine tüvi innerveerib põhiliselt mälumislihaseid, tagumine tüvi

aga on põhiliselt aferentne. N alveolaris inferior innerveerib suupõhja lihaseid, alumisi

hambaid, igemeid, alahuult ja lõuatsi nahka, N auriculotemporalis annab harud glandula

parotideale, kõrvalesta eesmisele nahaosale, välisele kuulmekäigule, trummikilele,

alalõualiigesele ja oimupiirkonna nahale. Neuralgia põhjusteks võivad olla insult aju alumises

osas, kus N trigeminus siseneb, tuumor, siinuse tuumor, metastaas, mis tekitab

närvikompressiooni, kontakt atreri või veeni ja trigeminaalnärvi vahel, närvi kahjustus, nt

autoõnnetus ja turvapadi, pea trauma, keele augustamine, kukkumised, sisekõrva (M tensor

tympani, vasaraluuke) kahjustus tänu traumaatilisele fraktuurile, kirurgia hammaste, igeme,

siinuste piirkonnas, Sclerosis multiplex närvide kahjustusel, Sjögreni tõbi, SLE jne, põletik,

infektsioon, nt herpes zoster, trigeminaaljuure kompressiooni võivad põhjustada

intrakraniaalne meningioom, schwannoom, kolesteatoom, kordoom, tarkusehamba juured,

trauma, tuimastusanesteesia, kirurgia, implantaatide paigaldamine. Sümptomiteks on tugevad,

torkivad, elektrišokisarnased valuhood kohtades, mida N trigeminus innerveerib.

9

Trigeminaalnärvi kahjustusega võib kaasneda depressioon, sotsiaalsed probleemid,

kõnelemise ja hääldusprobleemid, söömishäired ja esteetiliselt välimus. Suudlemine,

rääkimine, söömine, habemeajamine, meikimine, hambapesu, joomine – kõik võivad olla

häiritud. Paresteesia sümptomid: valu, tuimus, suur süljevoolus, huulde, keelde ja põske

hammustamine, halvatud moonutatud või allavajunud huul, vähenenud maitsetundlikkus,

kõne segasus. Pidev kipitud on kõige levinum tunnus.

Neuralgial esinevad elektrišokilaadsed valuhood, mis kestavad paar sekundit ja võib päevas

koguni sadu kordi esineda. Üks kõige valurikkamaid seisundeid, suitsidaaldusega seosed

leitud.

Ravimitega saab seisundit leevendada sümptomeid, võimalik on alkoholiseerida närvi. Osade

jaoks kirurgia – närvi dekompressioon, närvi reparatsioon suuväliselt ja –siseselt, närvi

siirdamine kaelalt ja jalalt, perkutaanne risotoomia (valu tekitava närvi kõrvaldamine),

Gamma noa radiokirurgia.

Diagnostikas on neurovaskulaarse kompressiooni uuringus olulisel kohal MRT. Esinevad

sensoorsed ja motoorsed atakid, mille põhjustajaks on veresoonte poolt põhjustatav

kompressioon närvijuure väljumiskohal ajutüvest. N trigeminuse kompressiooni põhjustab a.

cerebelli superior või veen, a cerebelli inferior, tuumor, SM või vaskulaarne malformatsioon.

Kolmiknärvi valulikkuse uurimiseks palpeeritakse supraorbitaal-, infraorbitaal- ja

mentaalnärve nende väljumiskohtades vastavatest kanalitest.

Tarkusehambad

Retineerunud tarkusehambad võivad põhjustada sümptomeid alalõualiigeses. Perikoroniit on

tarkusehamba raskendatud lõikumine. Tekib tasku limaskesta ja hambakrooni vahel, kuhu

koguneb toidujäätmeid ja mikroobe. Esinevad tugev valu, temperatuuri tõus, suuavamise

takistus, neelamisvalulikkus. Vaatlusel leidub näo asümmeetria, suuavamistakistus,

hüpereemiline ja turses ige, palpatsioonil valus, foetor ex ore, valge katuga keel. Lõikuva

hamba juures on näha mõni köber, millel on ühendus suuõõnega, limaskestal võib olla koguni

hammustusjälgi. Esmaselt määrata antibakteriaalne ravi ja valuvaigistid. Ägeda põletiku

möödudes vajalik hamba eemaldamine. Võib olla nii äge kui krooniline. Räntgenil on

sedastatav radiolutsentne ala ehk nn luuline tasku. Raviks on hamba kirurgiline eemaldamine

ja AB ravi.

Kõrvapõletik

10

Kuna n. auriculotemporalis innerveerib ka väliskuulmekäiku, trummikilet ning omab

anastomoose n. facialis’ega, tuleb välja selgitada ka välis- või sisekõrva põletik.

Otitis externa on väliskuulmekäigu põletik. Etioloogias on olulisel kohal bakteriaalne

infektsioon (Pseudominas aeruginosa) ja seeninfektsioon (Candida spp., Aspergillus spp).

Ägeda ja kroonilise jaotuse põhjal on viimase etioloogias täheldatud ka nahahaigused,

kuulmekäigu stenoos, eksostoos. Sümptomiteks on tugev valu, eritis kõrvast, kuulmekäigu

tugev turse, sügelus, kuulmekäigu naha punetus. Ravis kasutatakse kuulmekäigu regulaarset

puhastamist, lokaalset või süsteemset AB ravi (bakteriaalne põletik: ciprofloxacin +

hüdrokortisoon, seenevastased preparaadid). Otitis externa maligna on iseseisev haigus, mis

haarab väliskuulmekäiku ja ümbritsevaid luustruktuure (oimuluu, koljupõhimik, kaelalülid).

Soodustavad tegurid on immuunpuudulikus ja diabeet ja haigus on potentsiaalselt letaalne.

Äge keskkõrva põletik tavaliselt kaasneb nohule. Põhjuseks on kuulmetõrve funktsiooni häire

(põletikuline turse, sulgumine). Sümptomid: keskkõrvaruumi koguneb mädane sekreet,

kuulmekile punetus. Lisaks ägedale keskkõrvapõletikule võib tekkida sekreet limakõrva

puhul, kuid siis ei esine ägeda põletiku tunnuseid. Etioloogias on 75% juhtudest süüdi

bakteriaalne triaad: Streptococcus pneumonia, Haemophilus influenzaeja Moraxella

catarrhalis, 25% moodustavad viirused. Diagnostikas on kasutusel otoskoopia,

otomikroskoopia, tümpanomeetria (B või C tüüpi) , rinofarüngoskoopia (ninaneelu vaatlus),

Rö-ninaneelust ja audiomeetria. Raviks on empiiriline AB ravi (penitsilliin, amoksitsilliin,

makroliidid), valuvaigistid, tursevastane ravi (antihistamiinikumid ja pseudoefedriin),

kuulmetõrve funktsiooni taastav ravi (adenoidektoomia, ninakarbikute vähendamine, suulae

lõhe korrigeerimine, ninavaheseina kõveruse korrigeerimine jt), šunteerimine,

immuunoprofülaktika (Pneumokoki vaktsiin ja H. influenzae vaktsiin).

Krooniline keskkõrva põletik jaotub krooniline mädane keskkõrvapõletik (krooniline

tubotümpanaalne otiit, krooniline atikoantraalne otiit), krooniline adhesiivne otiit ja

kolesteatoom. Esineb kuulmekile perforatsioon või mitte. Püsivad muutused esinevad

keskkõrvaruumis ja nibujätkes (kuulmeluude kahjustus, liited, granulatsioonid,

kolesteatoom). Kirurgias on näidustatud kuulmekile terviklikkuse taastamine, keskkõrva

haiguslike muutuste kõrvaldamine koos õhku sisaldava keskkõrvaruumi loomisega, kuulmise

taastamine luues ühenduse kuulmekile ja sisekõrva vahel. Diagnostikas on oluline anamnees:

mädaeritus kõrvast, kuulmislangus, kõrvavalu, pearinglus, kõrvakohin ja näonärvi parees.

Kasutusel veel rinofarüngoskoopia, Rö-ninaneelust, otomikroskoopia, tümpanomeetria,

audiomeetria – õhu-luu diferents, stapesrefleksid ja vajadusel KT.

11

Retrognatism

Retrognatism ehk retrognaatia on alalõua paiknemine taga pool. Lahtiselt lõppeva hambarea

defektide korral võib kaasneda retrognatism. Kujuneb liigesepindade ülekoormus, kus esineb

surve liigeselohule, mis kandub edasi ajukelmele. Tulemuseks on peavalud kuklas ja

lagipeas.

Eagle sündroom

Neelu ja näopiirkonnas on erinevaid sümptomeid, mis on tingitud proc.styloideus’e

ebanormaalsest pikkusest. Sündroomi iseloomustab valu, mis kiirgub TMLi piirkonda, kõrva,

kõri, keele ja kaela piirkonda, krepitatsioonid ja võõrkeha tunne neelamisel. Neid

sümptomeid võib põhjustada stüloidahela (proc. styloideus, ligamentum styloideus, cornu

major ossis hyoidei) ossifikatsioon. Ka kaelatraumaga võivad kaasneda sellised sümptomid,

kui esineb proc styloideuse fraktuur. Kui jätke on tavaliselt pikem, on ta tonsillaaraugust

palpeeritav. Kaltsifikatsioon on nähtav OPTG-l ja KT-l.

Pikenenud jätke avaldab survet n. glossopharyngeus’ele, mistõttu esinevad kiirguvad teravad,

paroksüsmaalsed valud TMLi, oimupiirkonda, kõrva, kurku, keelde ja kaela. Need

sümptomid võivad kujuneda ka tonsillectomia või uvulo-palato-pharyngoplastica järel, kui

tekib armistumine.

Kokkuvõte

Alalõualiigese artriitidest on kõige levinum osteoartriit. Selle haigusega esinevad

proliferatiivsed muutused sünoviaalkestas, kõhre degeneratsioon ja luuline destruktsioon.

Etioloogilisi faktoreid on mitmeid: infektsioon, trauma, arenguhäired, süsteemsed

sidekoehaigused. Diagnostiliselt tuleb rõhutada radiograafilist infot ja

diferentsiaaldiagnostikat. Ravi eesmärgiks on alandada valu ja põletikku, inhibeerida

tsütokiinide ja põletikumediaatorite produktsiooni ja ühtlasi pidurdada koe destruktsiooni.

Kasutusel on oklusaalsed ravimeetodid, kaasaarvatud proteesimine, ja mittesteroidsed

preparaadid. Kirurgia on näidustatud püsivate sümptomite puhul ja selleks kasutatakse

artrotsenteesi, artroskoopiat või artrotoomiat. Artriidi haiguse kindlaks määramisel on oluline

roll diferentisaaldiagnostikal, kus eristatakse haigust muudest patoloogiatest: pulpiit,

kolmiknärvi haigused, retineerunud hambad, välis- või sisekõrva põletikud, kolmiknärvi

neuralgia, retrognatism, Eagle’i sündroom, kaelatrauma.

12

Lisa:

13

Kasutatud kirjandus

1. Leibur, Edvitar; Voog-Oras, Ülle 2009. Temporomandibulaarliigese osteoartriidi ravi

võimalused. Eesti Arst nr. 12.

2. Leibur, Edvitar, õppeaine Suu-, näo- ja lõualuu kirurgia, loengumaterjal

„Süljenäärmete haigused“

3. Leibur, Edvitar, õppeaine Alalõuahaigused, loengumaterjal „Alalõualiigese haigused

(liigese ehitus, haiguste põhjused, üldiseloomustus)“

4. Piikov, Dagmar, õppeaine Mälumisfüsioloogia, praktikumimaterjal „Müofatsiaalsed

lihaspatoloogiad, alalõuaanomaaliad“

5. Vengerfeldt, Veiko, õppeaine Suu- ja hambahaigused, õppematerjal „Diagnoos ja ravi

planeerimine“

6. Suu-, näo- ja lõualuukirurgia õppematerjal „Perikoroniit“

7. Kaleviste, Ann, õppeaine Regionaalne ja kliiniline anatoomia raames, ettekanne „N.

trigeminus ja selle vigastused“

8. Kasenõmm, Priit, õppeaine Kõrva-nina-kurguhaigused, loengumaterjal

„Kõrvahaiguste loeng“

9. http://www.kliinikum.ee/radioloogia/images/stories/attachments/055_V-Tolpats.pdf