EESTI KUNSTIAKADEEMIA

Vabade kunstide teaduskond

Maali õppetool

Grisli Soppe-Kahar

ARMASTUSEKUJULISED PRILLID

Magistritöö

Juhendaja: prof. Jaan Toomik, MA

Tallinn 2016

2

Autorideklaratsioon:

Kinnitan, et:

1) käesolev magistritöö on minu isikliku töö tulemus, seda ei ole kellegi teise poolt varem

(kaitsmisele) esitatud;

2) kõik magistritöö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd (teosed), olulised

seisukohad ja mistahes muudest allikatest pärinevad andmed on magistritöös

nõuetekohaselt viidatud;

3) luban Eesti Kunstiakadeemial avaldada oma magistritöö repositooriumis, kus see

muutub üldusele kättesaadavaks interneti vahendusel.

Ülaltoodust lähtudes selgitan, et:

- käesoleva magistritöö koostamise ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste

loomisega seotud isiklikud autoriõigused kuuluvad minule kui magistritöö autorile ja

magistritööga varalisi õigusi käsutatakse vastavalt Eesti Kunstiakadeemias kehtivale

korrale;

- kuivõrd repositooriumis avaldatud magistritööga on võimalik tutvuda piiramatul

isikute ringil, eeldan, et minu magistritööga tutvuja järgib seadusi, muid õigusaktide

ja häid tavasid heas usus, ausalt ja teiste isikute õigusi austavalt ning hoolivalt.

Keelatud on käesoleva magistritöö ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste

kopeerimine, plagieerimine ning mistahes muu autoriõigusi rikkuv kasutamine.

„ .... ” ......................................... 2016. a.

.................................................................

magistritöö autori nimi ja allkiri

Töö vastab magistritööle esitatud nõuetele :

„ .... ” ......................................... 2016.a.

..................................................................

magistritöö juhendaja allkiri, akadeemiline või teaduskraad

3

EESSÕNA JA TÄNUAVALDUSED

Antud magistritöö sisaldab minu iseseisvat loomingulist projekti, mida saadab

viiteaparatuuriga avardav tekst. Kirjatüki lõpust leiab reprodutseeritud fotod magistritöö

loomingulisest osast.

Olen tänulik maalimeediumile ja sellele, mida ta mul inimesena kogeda laseb.

Tänan Eesti Kunstiakadeemia õppekoordinaatoreid, kes alati vajadusel vastavad.

Ühe teemaga süvitsi tegeledes võib vahel mõnes muus osas pimedaks muutuda, silmade

avamise eest tänan oma juhendajat Jaan Toomikut, tänan Vano Allsalu ning tänan Danelit.

4

SISSEJUHATUS ........................................................................................................................ 5

1. SISUST ................................................................................................................................... 5

1.1 Süütunne ja süütunde põhjused ........................................................................................ 5

1.2 Patt .................................................................................................................................... 7

1.3 Seksuaalsus ....................................................................................................................... 8

1.4 Usk .................................................................................................................................... 8

2. MINU ELAMISE VORM ...................................................................................................... 9

3. KUI ISEENDA EKSISTENTS MUUTUB KÜSIMUSEKS ............................................... 10

4. AUSUSENI .......................................................................................................................... 11

5. VÄRV ................................................................................................................................... 12

5.1 Obsessiivne rõhutamine .................................................................................................. 12

5.2 Olulised värvid / Palett ................................................................................................... 14

5.3 Värvist liigutusteni ......................................................................................................... 15

5.4 Rütmid ............................................................................................................................ 15

6. PROTSESS ........................................................................................................................... 16

6.1 Maalimisest ..................................................................................................................... 16

6.2 Kompositsioon ................................................................................................................ 17

7. KUIDAS MÕJUTAB MAALIMINE MINU LÕPUTÖÖ TEEMAT .................................. 18

8. ÄRATUNDMINE ................................................................................................................ 18

9. SÜÜTUNDETA ................................................................................................................... 20

KOKKUVÕTE ......................................................................................................................... 20

SUMMARY ............................................................................................................................. 21

KASUTATUD ALLIKAD ....................................................................................................... 24

LISAD ...................................................................................................................................... 25

CURRICULUM VITAE .......................................................................................................... 34

5

SISSEJUHATUS

Oma magistritöös Armastusekujulised prillid avan läbi ühe ajas muundunud tunde iseenda

mõtlemist maalimeediumis. Ja tegelikult oma elus. Üritan lahti mõtestada, kuidas toimib minu

isiklik filosoofia minu jaoks, mis teda muudab ning mida muudab ta ise.

Läbi selle kirjaliku teose proovin ma jõuda teatava empaatiani. Ma loon ning mõtestan kõike

läbi oma kogetu, kuid selle kirjatükiga seletan ma oma maailma lahti rohkem, kui olen

harjunud, eriti kuna minu maailm ei koosne niivõrd sõnadest kui tunnetest ja tundmustest.

Empaatia selles teoses seisneb eksistentsi ühtsuses.

Ma räägin läbi ühe näite ja kogemuse iseenda kasvatamisest ja sellest, mis mind kasvatab. See

näide ei pea puudutama, see lugu on asendatav ükskõik millise teisega. Mina üritan parandada

iseennast, mitte midagi muud – kuigi see juhtub juba loomulikult.

Ma usun, et kõike, mis on olemas, saab hävitada. Ja kõike, mida pole, saab luua. Seega

taandub kõik sellele, et miski pole olemas ega ka mitte-olemas.

Ma muundun ühest vormist teise, kuigi need vormid on tegelikkuses samad.

Ma ei tunne end süüdi, sest süüd pole olemas, aga ma tunnen, sest ma pole veel hävinenud.

1. SISUST

1.1 Süütunne ja süütunde põhjused

Olin 17aastane kui esimest korda armusin. See armumine osutus pikaks maailma

välisvaatluseks. Inimene, kellesse ma armunud olin, hukkus.

Mu tunded muutusid mu enda arvates aina tugevamaks, kuid tagasi vaadates saan aru, et see

oli tegelikult obsessiivsus. Fantaasia ning kinnisideelisus moondasid mu maailmavaadet.

Iseenda mina oli miski, millele ma ei mõelnud, ma ainult tundsin tema tundeid, mis olid

agressiivse loomusega ning fokusseeritud ilma perpektiivi nägemata/vaatamata.

Süütunne oli pidevalt minuga. Ma uskusin, et ma oleksin saanud seda sündmust ära hoida, sest

jätsin õnnetusepäeval tema juurde minemata.

6

Kaks päeva enne õnnetust sõitsin ma tagasi koju, pärast kolmenädalast eemalviibimist.

Tagasiteel mängis mu tuttav mulle lugu, mis oli kirjutatud tema siitilmast lahkunud sõbrale.

Peale selle kuulamist tekkis minusse tunne, mida ma kirjeldada ei oska, kuid mis justkui aimas

midagi.

Ma olin solvunud iseenda peale, et ma ennast kuulata ei osanud. Süütunne arenes vihaks enese

vastu. Süütunne arenes nagu spiraal, viis endaga aina enam kaasa. Kuid kui süütunne on kui

spiraal, siis on sellest võimalik ka vabaneda, see pole ring, see pole suletud.

Süü on tunne, milles on olemas ka häbi. Häbi sündmuse pärast, mis tekitas süütunde.

Süütunne lõikas mind mõneks ajaks elust välja, ma ei mõistnud, kuidas saab üks eksistents

otsa saada, kui ta teist niivõrd mõjutab.

,,Mitte olla sündinud, paljas mõtegi sellest – milline õnn, milline vabadus, milline ruum!“

(Cioran 2012: 30.)

Umbes neli aastat peale avariid sõitsin ma ise Amsterdamis jalgrattal trammi eest läbi – minu

jaoks eksisteerib see kogemus mu peas aegluubina. Ma mäletan teadmist, et ma arvatavasti

jään trammile ette ja ma mäletan iseenda nägemist kauguses. Peale seda sain ma aru, et

trammi ees tegin ma valiku elada. Ma justkui mõistsin oma eksistentsi osa ja vajalikkust.

Iga eksistents on tegelikult üksik osa. Eksistents ise on üks ja sinna kuulub kõik. Selle sees

iseenda tunnetamine on tegelikult mingis mõttes tervikpilt. Läbi teiste on võimalik näha enda

protsesse ning näha ringlust. Iseenda sees on ringluse tajumine minu jaoks lühiajalisem. Ma ei

tunneta ei oma elu ega surma perspektiivis, ma aiman neid ainult seetõttu, et olen neid teistes

näinud.

Minu jaoks kasvas süütunne süütundeks tema mitte tundmise ees. Ma mõistsin, et ma polegi

end süüdi tundnud. Ja saan nüüd aru, et kui ma selle teemaga tegelemisel püstitasin endale

mõttelise hüpoteesi, et süütunnet ei olegi olemas, siis teda pole olemas selle ees, mille ees

arvasin, et ta oli olemas. Ta peitus hoopis muus tundes – süütundes enda ees. Kuid süütunne

süütunde ees teisendab iseennast ära, ja muutub seega olematuks.

Teda ei ole olemas tänu loomulikkusele, eksistentsi loomulikkusele. Eksistentsi loomulikkus

7

on ka surm. Mis omakorda tähendab sündi ja seda väga mitmel tasandil. Ka sellel tasandil, et

seesugust sündmust kogedes näed paratamatult pealt ka eneses teatavaid sünnielemente –

alates kasvamisest ja muutumisest, kuni leppimisega ning lõpuks arusaamisega, et kõik on

kaduvus, aga mitte kaduv.

1.2 Patt

Kuigi ma olen võimeline nüüdseks mõistma, kui palju erinevaid õppetunde see sündmus mulle

andis, siis ei olnud see kohe algusest peale niiviisi.

Søren Kierkegaard ütleb oma teoses Surmatõbi, et Jumala ilmutuse läbi oleme me selgeks

saanud, mis on patt – et see on meeleheitlikult mitte tahta ise olla või meeleheitlikult tahta ise

olla. (Kierkegaard 2006: 119.)

Esmalt tundsin ma tahet mitte olla ise. Ma tahtsin seda lõhkuda, deformeerida, et ta muutuks

teiseks ja vabaneks niiviisi valust.

Enesehävitamisega on võimalik liikuda väga kaugele ja vahel isegi unustada ennast, kuid

lõplikult ei tundunud see minu puhul toimivat. Ja kuna see ei toiminud, jõudsin arusaamiseni,

et tahan siiski olla mina ise, kuid alguses oli seegi soov väga meeleheitlik.

Mõistsin, et ma ei oska olla mina ise, kui ma sean selle endale eesmärgiks. Sattusin ma enda

ideaalide ning deemonite vahelisse heitlusse, tahtes olla iseenda parim version, mis ei olnud

mina, päris mina.

Päris mina on püüdluste kõrvale jätmine, leppimine endaga iseenda kujul.

Meeleheitlikult tahta või mitte tahta ise olla (Kierkegaard 2006: 119), on minu jaoks üks ja

sama – mitte edasiviiv. Pattu ma ise siiski ei tunnistaks, kuna isegi kui tahtmised

meeleheitlikult olla või mitte olla ise on patud, siis näen ma neis siiski õpetust, iseendale otsa

vaatamise võimalust.

,,Esimese patuga tuli patt maailma. Täiesti samamoodi on iga hilisemagi inimese puhul,

igaühe esimese patu puhul.“ (Kierkegaard 2008: 40.) Kuid patt saab olla patt vaid siis, kui ma

ise millelegi selle nimetuse ja sisu annan. Patt justkui projekteeritakse enda peale, tehes end

8

kaassüüdlaseks (Soppe-Kahar 2016: 20.)

Patuks pidasin ma võib-olla selles õnnetuses osalenud autojuhi tegevust. Ta oli minu jaoks

patune, kes oli ühel hetkel omanud inimese jaoks liialt suurt väge või puudutas kõrgem jõud

kedagi läbi tema. Nüüdseks arvan ma, et pigem teine variant, kuid selle sündmuse toimumise

ajal muutus kõrgem jõud minu jaoks millekski kurjakuulutavaks ning eemalepeletavaks.

,,Kristlik patukäsitlus ei õpeta sugugi üksnes piirangute ja Jumala sõna järgimist; see tunnistab

ka kurjust, mille vägi on võrdeline pühadusega, mis temast kurjuse teeb ja milleks kurjus võib

üle minna.“ (Kristeva 2006 [1980]: 177.)

1.3 Seksuaalsus

Mõnikord olen takerdunud ühte seksuaalenergia vormi, et mitte tegeleda nähtuste või

olukordadega, mis tunduvad mulle ebameeldivad. Selleks oli pikalt kõige primitiivsem

seksuaalsuse vorm, mille ideeks, isegi kinnisideeks, on vabaneda koormast, mida tundsin

endal.

Endale ise seksuaalse rahulduse pakkumine on energia kulutamine, mitte vahetamine, kui

tõukejõuks on tegelikult enesepettus. Ma taipasin kiiresti, et see rahuldus ei ole kestev, kuid

omamata usku, tahtsin seda rahuldust aina enam tunda, isegi kui see oli vaid hetkeline.

Kui hakkasin aina enam mõistma, et eksistents ei ole ainult indiviid, vaid tervik, sai

selgemaks, et seksuaalenergia on ammutamiseks ja jagamiseks, mitte kulutamiseks.

Kulutamine on justkui selle energia mitte-väärtustamine.

1.4 Usk

Lapsepõlv sai minu jaoks läbi. Mu mõtted ja arusaamad muutusid mu enda jaoks segaseks,

kuid tegelikkuses algas muundumine. Ma leidsin alustalad, millele toetuda, ma mõistsin, et

vaatenurki ei ole ainult üks.

See sündmus (Soppe-Kahar 2016: 5) juhatas mind endale lähemale.

Tänu sellele olen ma aina enam kuulanud iseennast. Olen mõistnud, et minu enda sees on

9

olemad kõik vastused. Mõnikord lasen ennast eksitada loogikast, mis eksitab mind tegelikult

ainult seetõttu, et ma olen ta n-ö eksitajaks valinud.

Iga sündmus on vajalik ja täiuslik. See, kuidas mingil sündmusel mitte lasta deformeerida oma

selgroogu, tuleb avastada ise, üksinda. Piirsituatsioonid tekitavad üksinduse tunde, kuid mulle

näib, et see tunne on vajalik, et leida uus toetuspunkt. Toetuda endale, mitte kargule.

2. MINU ELAMISE VORM

Maal on üks minu eksistentsi väljendusvorme. See on seksuaalenergia, mis vajab eksistentsi

olemasolu. Maalimine on minu viis õppida oma eksistentsi ja läbi selle – kõike.

Energia, mis võtab maali kuju, kõneleb läbi oma vormi ning meeleolu, mille ta on võimeline

tekitama enda ümber. See meeleolu on võimeline hõlmama ruumi ja koos sellega vaatajat.

Kõike, mida ma maalides käsitlen, käsitlen ma läbi enese. Osa minu maalist on ka vaataja, sest

eksistents on üks.

Kui mina loon oma teosega kujutist ja vaatajat, siis kujutis ja vaataja loovad ka mind.

Tunnen, et minu enda loodud maalid tulevad minuga suhtlema ja kindlasti ei usu ma, et nad

ainuüksi minu loodud oleksid. Läbi maalimise ja maalide olen ma võimeline kohtuma Erosega

(Freud 1999: 162), mis tasakaalustab elamise mõttetuse tajumist teatavatel perioodidel. Kui

tahan surra, pöördun loomingusse, lükkan surma endast eemale ning saavutan elamise soovi.

Kuid Eroses (Freud 1999: 162) olemine toob kaasa tahtmise olla armastatud, kuna aga

tahtmine pole edasiviiv jõud, siis meelitab ta surma hoopis lähemale.

Eros ja surm (Freud 1999: 159) on lõputu tasakaalu otsing ning püüe minu jaoks. Nad

tekitavad minu enese erinevad minad.

Inimese elu on enamjaolt tants ühe telje kahe otsa, Erose ja surma vahel. (Freud 1999: 159.)

Kuhu peaks inimene sel teljel püüdlema, kas stabiilsuse poole? Kas stabiilsus on kindlasti

väärtus?

Väärtus on minu jaoks pigem nende kahe sümbioos. Selle sümbioosi kaudu on võimalik

10

kogeda ning kohtuda elu erinevate tahkudega ning ka õppida neid väärtustama. Erose ja surma

koosmõjul kogeb inimene rohkem ja saab niiviisi võimaluse kogeda iseennast ja näha, kui

palju on eksisteerimisvõimalusi.

Maalimine on minu jaoks eksistentsivorm, mis paneb mind tahtma elada.

3. KUI ISEENDA EKSISTENTS MUUTUB KÜSIMUSEKS

Ma võin näha oma eksistentsi peeglis, aga see on vaid illusioon minust. Ma võin vaadata oma

sõrmi ja ma võin neid liigutada, kuid see on vaid füüsiline mina, mitte tervik. See kõik on

eksistents, ma saan näha ja tunda iseenda olemas olemist. Võimatu on minna mööda

seksuaalsusest, kui mõtlen oma eksistentsile. Seksuaalsuses on mu eksistentsis kohal täies

ulatuses, seal on olemas minu teke, minu olemine praegu.

Seksuaalsus on energia ja selle energia loomiseks pole midagi vaja peale olemas olemise.

Olemas olemine tähendab kohalolu. Kohalolemine tähendab teatavat seisundit, mille

loomiseks ei piisa vaid mõistusest. Et olla kohal, tuleb iseennast ära unustada, see teeb

inimese ausamaks ning tundlikumaks. Iseenda ära unustamine tähendab kuulumist suurde

ühisesse eksistentsi, mitte indiviidi mikromaailma, kus elutseb ego.

Suutes tunda ja olla vaid oma eksistentsis, kerkivad pinnale kihid, mida ehk alla surun või

varjata püüan. Ma hakkan looma kogu seda ürgsust, mis minus olemas on. See ürgsus vormib

ennast olevikule vastavaks, et mul oleks seda võimalik mõista ka siis, kui see seisund läbi

saab.

Eksistents ja seksuaalsus ei saa kaduda, nad on üks pidev muundumine. Kui tundub, et see

energia on kadunud, on see märk millestki, mida õppida. Energia ja selle puudumine on nagu

majakad.

Seksuaalsuses on olemas võimalus pugeda tema sisse peitu. Ka mina kasutasin süüd, kui

midagi, mille läbi peita ning unustada oma kauakestnud tunnet. See oli süütunne, mida ma

oma käitumisega tegelikult süvendasin.

Ma ei püüdnud juhtunut unustada, pigem isegi süvendasin seda enda jaoks. Mul oli hirm, et

11

olin juhtunu tekitanud oma sündimisega. Me tegutseme siin maailmas, et põgeneda sündimise

katastroofi eest – surmahirm on esimese hetke õuduse projektsioon tulevikku. (Cioran 2012:

9.) Kuid mina polnud kunagi tundnud vajadust põgeneda oma sündimise eest ja kui lõpuks

tundsin, ei tundnud ma surmahirmu. Vastupidi, ma tajusin suremises lahendust, pidasin seda

ainsaks väjapääsuks.

See Ciorani mõte (Cioran 2012: 9) on pannud mind mõistma, et surmahirm esineb minu jaoks

läbi teiste elude. Enda eksistentsile justkui seljapööramine tuli minu jaoks lihtsasti. Seda nüüd

distantsilt vaadates väärtustan teatavat ellujäämisinstinkti, mis mu sees siiski peitus ning mind

elus hoidis.

Läbi selle usun ka, et ma pole üleni ainult üks, et keegi pole üleni ainult üks. Erinevad minad

näitavad eri aegadel oma tugevusi ning hoiavad mind seeläbi elus.

,,Peale teatavaid kogemusi peaks nime vahetama, sest niikuinii ei olda enam sama.” (Cioran

2012: 93.)

4. AUSUSENI

Kui alustasin maalimist, kaldusin abstraktsemasse kujutamislaadi. Tegin seda hirmust ning

tahtmatusest tegeleda sisulise poolega väga nähtavalt. Ma ei olnud valmis ausalt esitlema

teemasid, mis keerlesid mu peas. Ei tahtnud nende teemadega niivõrd silmitsi olla. Abstraktne

laad lubas mul väljendada emotsioone ning tundeid, ilma reaalset olukorda selgelt ja nähtavalt

sisse toomata.

Mulle tundus turvalisem maalida modelle. Nüüd näen, et mingis mõttes ka ennastsalgavam.

Modelli maalid lubasid tuua maalile erinevaid abstraktseid lahendusi – elasin end pigem välja

maalides kätt kui pinda, millesse suhtusin kui abstrakti. Nii peitsin maalidesse oma tunded,

kuid pääsesin reaalsusest ja reaalsuses olevatest tunnetest.

Pikka aega olen olnud abstraktsest lähenemisest täielikult eemal. Ausus muutus minu jaoks

väga oluliseks. Ma teadlikult ning meelega soovisin sisse tuua sisu kujundite kaudu, et olla

silmitsi nendega, õppida nendega tegelema ning neid mõistma. Sisu muutuski kõige

12

olulisemaks, pinnad ja vormid jäid tagaplaanile, need olid kiired, pigem väheste ja selgete

toonidega markeeritud.

Praegu on kätte jõudnud hetk, kui üritan ühendada neid erinevaid poolusi, näen mõlemas

piisavalt võimalusi, saan aru, et neid liites on mul võimalik end väljendada kihilisemalt. Nii

pakub see mulle endale lahendusi ning arusaamu, kuid ka vaataja muutub olulisemaks.

5. VÄRV

5.1 Obsessiivne rõhutamine

Ma tunnen, et vereliin on paljude painete allikas, kuna inimene tihti tahab või ei taha kuuluda

oma liini. Meid mõjutavad meie vereliini kuulujad, kuid ka need, kellega meil oleks võimalik

oma vereliin luua.

Philip Guston salgas korduvalt oma nime, vahetades seda juudi Goldsteinist Gustoniks ja jälle

tagasi Goldsteiniks. Korduvalt muutus ka tema stiil kunstis (Ivry Jan 21, 2011 (Updated Jun

10, 2011) ; vaadatud jaanuar 2016 : paragraph 7.) 10- või 11aastaselt leidis P. Guston oma läbikukkunud diilerist isa pooduna. Isa oli teinud

enesetapu. See hülgamine oli tema jaoks vägivaldsem, kui nime või stiili muutused (Ivry Jan

21, 2011 (Updated Jun 10, 2011); vaadatud jaanuar 2016 : paragraph 7.)

Gustoni loomingus esinev sage punase värvi kasutus pani mind vaatlema värve, mida ise

sagedasti kasutan.

Teatud värvi pidev kasutamine hakkab jutustama lugu kunstnikust ja isegi külgedest endas,

mida ta võib-olla tagaplaanil sooviks hoida. Kuid maalikunst ei lase valetada. Ma näen ka

enda maalidel teatud värvikombinatsioonide või toonide korduvusi. Ma pole veel aru saanud,

kas informatsioon, mida oma maalidel läbi värvide näen, on selleks, et teda lahti murda või

mitte. Mulle näib, et teiste maalikunstnike toonides tajun enam nende iseloomu kui enda

omades.

Minu maalidel on korduv toon olnud lilla. Ma tunnen, et lilla viitab minu puhul mingitele

püüdlustele – see on soov eemalduda maisest või õigemini, mitte olla liiga seotud maisega.

13

Lilla toon laseb mul olla indiviid ning sõltumatu mateeriast – see on see, mida ma naudin lilla

tooni puhul.

Freudi meelest on hingeelus olemas kordamissund, mis kasvab välja mõnuprintsiibist. (Freud

2000: 119.)

Me kordame, sest tahame taaselustada mingit tunnet iseendas – me tahame seda taas luua ning

taas tunda. Kuid sageli tahame me sel juhul uuesti kogeda ka halba. Halva taaskogemine aitab

seda justkui endast väljapoole elada, seda enda küljest lahti raputada.

Oma loomingus rõhutan olulist tavaliselt mingi tooni või pintslilöögi impulsiivsuse või mitte-

impulsiivsusega.

Rõhutamisvajadus tekib tavaliselt teatavast obsessiivsusest.

Taasloomise ning -kogemise mõnu seisneb minu jaoks selle endast välja kasvatamises. Ma

tunnen, kuidas see miski minust lahkub ja laseb mul end kergemana tunda.

Värv on element. Värv oleneb tema kogusest, pealekandmise kiirusest, iseloomust, mille ta

omandab läbi nende protsesside.

Värvi on võimalik taltsutada, kuid on võimalik lasta tal seda iseendaga teha.

Väga kindla idee puhul astub värv kas väga loomulikku ning peaaegu märkamatusse dialoogi

või suunab värv kunstnikku oma ideed uutmoodi vaatama ning paljut, milles varem väga

kindel olin, ümber mõtestama.

See on olukord, kus maal annab vastused. Paljusid vastuseid pole võimalik (vähemalt minu

jaoks veel) sõnadega edasi anda.

Igal värvil on loomus. Maalipinnal toimub nende erinevate iseloomude tasakaalustamine. Kui

midagi läheb "valesti", saab selle kiiresti teada. Kuid samal ajal tahaksin siinkohal öelda, et

tegelikult ei ole võimalik valesti minna. See, mis oli n-ö viga, asub väga olulisele kohale maali

valmimises. Ilma “veata” jääksid ära järgnevad otsused. Võimalik, et see vale valik värvitakse

üle, kuid alumine värv on niivõrd tugev, et jääb läbi kumama. Sel kumal on võimalik olla

vastus või vähemalt osa sellest. Juhul kui me teda ei näe, siis on järgnevad otsused siiski osa

14

temast.

5.2 Olulised värvid / Palett

Isegi kui lilla värv ei jõua alati mu maalidele, on ta teatud mõttes alati seal. Ta kuulub alati mu

paletile.

Lilla värv ja eriti selle tumedamad ning sügavamad toonid on mulle meeldinud nii kaua kui

ennast mäletan. See värv viitab kuidagi mittefüüsilisele reaalsusele. Mittefüüsilise reaalsuse

all mõistan ma ise midagi seletamatut ning midagi, mis on aimatavalt ja tunnetepõhiselt

mõistetav, kuid ei pea ilmtingimata ilmnema meie kõikide igapäevareaalsuses.

Lilla on seotud otsingutega, millele ei ole kindlaid vastuseid, mida ei saa mõista kui üheseid

fakte.

Eksistentsiaalsuses on midagi seletamatut, kuigi ta on meie eksisteerimise osa, seepärast on

lillad toonid minu jaoks väga hea element, mille läbi eksistentsi näha ja otsida.

Lilla kõrval on olulisele kohale asetunud ka roheline värv. See värv on suuresti mõjutanud

ning suunanud minu lõputöö teema vaatenurka ning lähenemist.

Roheline värv tõi kaasa selle, et hakkasin eksistentsi veelgi enam vaatlema läbi looduse. See,

et iga olend, iga miski on osa loodusest, avas mind enam märkama teiste ja minu enda sidet

ümbritsevaga. Minu maalidesse hakkas aina rohkem ilmuma rütme, mustreid, atmosfääri ja

mõtteid loodusest. Roheline värv oli suures osas vaid indikaator, mõtteprotsessi edasiviija ja

arendaja.

Läbi selle pöördus mu tähelepanu suures osa üksindusele ja selle olemasolule. Üksindus ei ole

mõiste, millele omistaksin negatiivset tähendust. Üksindus on meie loomulikkus. Nii oleme

me loodud ja sel viisil me eksisteerime ning kogeme ümbritsevat.

Üksinda on võimalik kuuluda, kuid ka kuulumine ei võta meilt ära meie loomuomast olemust.

Üksinduse mõiste võib näida pigem depressiivse ning introvertsena, kuid oma olemust saab

mõtestada vaid igaüks ise, igaüks otsustab, kuidas ta seda tajub. Mina tajun üksindust, nagu

ma eelpool mainisin, loomulikuna. Ma tean, et mina ei saa ega tohi kontrollida kedagi teist,

15

oma eksistentsi peaks juhtima igaüks ise. Üksikud indiviidid saavad kuuluda kokku

vastastikusel soovil.

5.3 Värvist liigutusteni

Liigutused, millega värv maalipinnale jõuab, loovad meeleolu – tausta, tunde või teadmise.

Liigutuste meeleolu kiirgub maalist väljapoole.

Atmosfäär on esimene, mida kogen valmis maalil. See on justkui suund või viide, mis

vaatajale antakse. Vaatajana loon oma kogemuse, kuna läbi seisundi avanevad minus isiklikud

seosed ning need loovad tausta, läbi mille hakkan nägema kuni jõuan maali vaatamise teise

faasi.

Teist faasi kindlalt ei eksisteeri ning sealt järgnevaid samuti mitte. Ma ei tea, kui palju neid on

või millises järjekorras esinevad. Iga uus kokkupuude maaliga on erinev, ka sama maaliga.

5.4 Rütmid

Liigutused esinevad minu jaoks rütmidena. Rütm ei tähenda minu jaoks kordumist, rütm võib

olla ka üks punkt, sest ka üks punkt omab sisu ja omaenda loomust – vastavalt sellele, kuidas

ja millise iseloomuga on ta maalitud.

Värvide, rütmide ning kompositsiooni koosmõju on võimeline looma realistlikku tunnet, isegi

kui maalitud on realismikauget vormi või fantastilist sisu.

Osal minu maalidest on vägagi ühetaolised rütmid. See ühetaolisus rõhutab tunnet või

arusaama, mida ma maalil kujutan. Mõnikord on ühetaolisuse eesmärk tõmmata tähelepanu

väga kindlalt vaid ideele ja mitte eksitada vaatajat muu maalilise informatsiooniga.

Näiteks minu maalil Surmasõlm (vaata Lisa 3: 27) on erinevad maalipinnad maalitud sarnase

rütmi ning meeleoluga. Värvid on pandud atmosfääri looma ning pintslitõmbed ja nende rütm

rõhutavad maalil toimuvat ehk maali sisu.

Rütmid võivad olla ühe maali pinnal ka eri iseloomuga Nende abil on võimalik anda edasi

16

tunnet.

Rütm on vägagi eluline element. Kuigi elu on kulgemine, on teda siiski võimalik lahti võtta

erinevateks osadeks, mis võivad teineteisest vägagi erineda, nii oma iseloomult kui kestvuselt.

Ühel päeval maalides tajusin ma eriti tugevalt nende rütmide olemasolu. Ma suutsin vähemalt

iseenda jaoks olla mõistetav, kasutades vaid rütme ja nende erinevaid võnkeid. Sel hetkel

avanes mulle maal oma abstraktsema maailmaga, kus kujundid / kujutised pole alati kõige

olulisemad, nende olulisuse või tagaplaanile jäämise suunavad rütmide meeleolud.

6. PROTSESS

6.1 Maalimisest

Pean oluliseks mõisteks enda teoste puhul teatavat lihtsust, eriti antud seeria (lõputöö) puhul.

Lihtsas vormistuses näen ma iseenda jaoks teatavat elulist võrdsust, mis pole mulle end varem

niivõrd arusaadavalt esitlenud.

Ma näen, et olenemata teemast ning sellest, kas tegemist on pigem n-ö kerge või raske

teemaga, saan ma läbi maaliprotsessi leida enda jaoks sobiva tasakaalu. Ma näen taandumisi

teatud punktidesse; näen, et lähen kusagile ikka ja jälle tagasi, kuid samal ajal näen ka seda,

kus on minu kui maalija ning inimese jaoks fookus. Ma mõistan selgelt, kuidas maalipinnal

saab mõni paine viidud tasandile, kus ta olemus ei ole enam obsessiivne.

Must värv on element, mis tähistab justkui kõige algust, kuid ei ole selgelt ei negatiivne ega

positiivne. Negatiivse ja positiivse üle võib iga indiviid ise otsustada.

Näen musta avara ning lageda värvina, mis toob maalipinnale avarust, mõnikord ideelises,

mõnikord vormilises, mõnikord mõlemas tähenduses.

Mustas värvis on midagi väga loomulikku. Oluliste asjade märkimiseks kasutatakse tihti just

musta värvi. Üks põhjus on kindlasti see, et oma tugeva pigmendi tõttu hakkab ta hästi silma,

kuid samal ajal on ta ka piisavalt tagasihoidlik ning mitte ärritav toon.

Oma maali Saatanaga (vaata Lisa 6: 29) puhul pean väga oluliseks taamal olevat musta. Maali

kompositsioon on üles ehitatud niiviisi, et hele figuur on väljumas / kadumas maalipinnalt.

17

Kui ta kaob, jääb alles saatan ning eemal olev must foon muutub kõnekaks läbi lageduse, mis

sinna tekib.

6.2 Kompositsioon

Kompositsioon loob meeleolu ning näitab kätte, mis on tähtis. Maalijale võib sellest

arusaamine ja selle nägemine osutuda hiljem üsna valulikuks. Kompositsiooni võib mulle

iseenda kohta avaldada rohkem, kui võib olla alati tahaksin.

Kompositsioon ei ole minu jaoks midagi, mida enne maalima asumist liigselt analüüsiksin või

paika sätiksin. See jõuab maalipinnale vägagi spontaanselt ning tundest lähtuvalt. Isegi kui

kompositsioon on eelnevalt "valmis mõeldud", siis hakkab ta enamjaolt väga kiirelt muutuma

just maalimise ajal ja esialgne, valmis mõeldud versioon jääb maalile äärmiselt harva.

Minu maalide kompositsioonide ning meeleolu või püüdluste üheks oluliseks mõjutajaks pean

kindlasti prerafaeliite (vaata Lisa 2: 26.) Teatav häbitu tundelisus ning püüdlus omaloodu ning

oma ideaalide poole kõnetas mind nende puhul ning tundsin selles ära oma sisemuse.

Pean tühjust kompositsioonis enda jaoks väga oluliseks nähtuseks, kuna enamjaolt on temas

midagi vägagi kõnekat. Mõnikord saab tekkinud tühjus täidetud pindadega, mis lasevad

tühjuse ära katta, kuid mõni pind rõhutab lagedust veelgi. Selle tulemusel tõuseb miski muu

esile ning saab ühtlasi oluliseks tähenduse loojaks.

Minu maalil Metsik (vaata Lisa 7: 30) langeb fookus figuurile ning tema peidus olemisele,

ümbrus rõhutab figuuri varjatud olekut. Ümbrus ei tõmba tähelepanu endale, vaid juhib

fookuse olulisele, olles samal ajal ka ise oluline oma pöördvõrdelisuses.

Tausta tekitatud rütm suunab samuti tähelepanu figuurile. Samal ajal annab taust infot

liikumise kohta, seega on peitja ning peidupaik ja relv ainsad, mis on paigal. Nende paigalolek

räägib sisemisest meeleolust – süütundest, mis justkui vangistas mind elukaugeks ning kaotas

minus elamise soovi.

See maal on kindlasti minu jaoks üheks olulisemaks maaliks lõputöö teemal. Metsik oli üks

esimesi maale, mis mul antud teemaga seoses valmis ning loob tausta ka järgnevatele.

18

See on maal, mis avas mulle arusaamise, et süütunnet olnu pärast pole ma kunagi tundnudki.

Ma mõistsin, et süütunnet tundsin ma süütunde puudumise pärast.

See teadmine avanes minu jaoks alles nüüd, kaheksa aastat hiljem. Nüüd avanes mul võimalus

seda teemat puudutada – süütundeta, et ma sellega kellegi tundeid riivan. See juhtus tänu

sellele, et minu kõrval on inimene, kes oli valmis seda nägema osana minust, kuid mitte minu

defineerijana.

7. KUIDAS MÕJUTAB MAALIMINE MINU LÕPUTÖÖ TEEMAT

Maalimine tekitab tundeid ja küsimusi seoses sellega, kuidas kõik päriselt oli ja kuidas kõik

minu sisemuses oli. Mõni teema, millega olin silmitsi pärast esimeses peatükis kirjeldatud

vahejuhtumit, ei avaldunud minu jaoks tegelikult üldsegi mitte selles hetkes. Nüüd, mil olen

vanad tunded oma maalidele toonud, näen ma nende tähendusi selgemalt.

Mõistan, et just kõnealune sündmus tõi minuni usu, et mina ise olen oma maailma looja.

Maal Saatanaga (vaata Lisa 6: 29) näitab minu jaoks hetke, mil miski kõrgem või üleloomulik

muutus minu jaoks loomulikuks ning kahtlus selle suhtes kadus. Selleks hetkeks oli see, kus

ma päriselt olnul minna lasin ja seda enam olevikus kinni ei hoidnud. Kinni hoidmiseta

mõistsin, et miski ei saa päriselt kaduda, see miski, mis kadus füüsiliselt, on tegelikult oma

loomulikus olemasolemise tsüklis. Ma mõistsin, et kõik on loomulik.

Loomulikkus ei ole olemas ainult olemasolemises füüsilisel kujul / tasandil.

Surm on loomulikkus. Suremine on olemasolemise osa – seega pole võimalik, et ta oleks

mistahes kujul ebaloomulik. Surma võivad elavad kirjeldada omadussõnadega, kuid need on

elavate tunnete kirjeldused.

8. ÄRATUNDMINE

Piiripealsed tunded panevad end tundma üksiku ning ainsana.

Francis Baconisse kui maalikunstnikku polnud ma kunagi liialt süvenenud. Aga ühel hetkel,

tegeledes oma lõputöö teemaga, hakkasid tema maalid mind kõnetama. Tunded, mis Baconi

19

töödes minu jaoks on, on mulle tuttavad.

Minu tunne ei olnudki enam üksik, kuigi loogilisuse tasandil teadsin ma seda ka enne. Siiski

pean ma endale vajaliku tõestusega kohtuma, et seda lõpuni uskuda.

Seejärel lugesin Francis Baconi armastatu surma kohta. F. Baconi armastatu George Dyer

sooritas enesetapu päeval, mil avati F. Baconi kauaoodatud retrospektiiv Pariisis Grand

Palais´is (S. Jonesi intervjuu M. Peppiattiga 27.01.2016: minutitel 1.50 – 2.15 ; tõlge: Grisli

Soppe-Kahar.)

F. Bacon tundis end süüdi, et ei suutnud teda päästa ning järgnevatel aastatel maalis ta

obsessiivselt oma armastatu kuju, surma. (S. Jonesi intervjuu M. Peppiattiga 27.01.2016:

minutitel 2.16 – 2.48 ; tõlge Grisli Soppe-Kahar.)

Ma ise hoidusin seda tunnet maalimast ega julgenud tunnistada antud teemaga tegelemist. Ma

väljendasin end pigem pintslilöökides kui kujutatavas või sisus. Mulle polnud oluline, kas ma

maalin modelli või maastikku, peaasi, et minu tunne poleks liiga ilmselge. Mõistan

tagantjärgi, et kujutise olemas olemine või mitte olemas olemine ei peida tunnet või meeleolu

selle taga.

F. Bacon ütleb intervjuus D. Sylvesterile, et Velásqueze maal Paavst on tema meelest üks

parimaid portreid, mis iial tehtud ning et ta muutus selle kujutise suhtes obsessiivseks, see

hakkas teda kummitama. (Sylvester 1995,1997 : 24 ; tõlge: Grisli Soppe-Kahar.)

Mind hakkasid kummitama F. Baconi teostel esinevad joontest loodud portaalid, mis toovad

tema maalidele erilise sügavuse, teadmatuse ning müstika. Nende portaalidega näitaks ta

justkui kohti, kuhu saab pääseda vaid maalis. Need portaalid on tundmatud kohad, kuhu tuleb

teed otsida, aga võib-olla seda teed ei olegi. Mind köitis see võimalus, et seda ei saagi teada.

See tekitas tunde, et kõik on võimalik, et kõik on tegelikult suurem.

F. Bacon tegi hommaažid Velásqueze Paavstile, mina valisin omakorda F. Baconi Paavsti.

Eriliselt tõmbas mind maal lilla ning kollase kombinatsiooniga (vaata Lisa 8: 31), ja kuigi

portaale leidub ka tema teistel maalidel, osutus valituks kristlik sümbol. Ise kristlane olemata

on mul teatav tõmme kristlike sümbolite poole, ma pean neid tihti visuaalselt nauditavaks ning

emotsionaalselt laetuks.

20

F. Baconi maali taasloomisel üritasin avada portaali nii, kuidas mina selle avanemist ette

kujutasin. Temaga justkui kaasa maalides, tundsin lohutust, mida pakkus mulle äratundmine.

9. SÜÜTUNDETA

Ma puudutan elu ja elamist läbi maalimise. Seal olen ma endaga aus, isegi siis, kui ma seda ei

taha. Mu ei ole teist võimalust. Tegeledes lõputöö teemaga, haaras maalimine minu üle võimu

ja ka kirjaliku magistritöö osa üle. Ma nägin pealt, kuidas minevik minust välja kasvas. Ma

tundsin seda läbi sündmuste, mis minuni jõudsid ning mulle arusaamisi tõid.

Ma ütlesin minevikule “ei”. Ma ei öelnud temast küll lahti, sest pean teda siiski oluliseks, kuid

ta pole enam minu elus domineeriv. Paratamatult puudutas minevik mind maalimise ajal alati.

Kui keegi on midagi sulle ära keelanud või oled seda ise teinud, hakkab see paratamatult sind

painama.

Maalides ei pea ma otsustama, kes ma olen ja mida ma tunnen. Maalides mõistan ma seda

loomulikult. Paljud otsused sünnivadki läbi maalimise.

Minu maalidelt ei paista süütunnet, sest seda polegi seal. Ja see tõestab minu alguses

püstitatud hüpoteesi, et süütunnet ei eksisteerigi – minu maailmas mitte.

21

KOKKUVÕTE

Magistritööga tõestasin iseendale süütunde mitte olemasolemise. Ning kasutasin enda jaoks

kõige mugavamat keelt – maalikeelt. Pelgasin seda teemat enne maalida just maalimeediumi

aususe pärast. Kuid mõistan, et aeg oli selleks soodne just nüüd ja mitte varem. Just nüüd olen

ma elus sellises kohas ja ümbritsetud sellise tundega, et see teema saab minust välja kasvada

ja teadmiseks areneda, mitte mulle haiget teha.

Maalides magistritöö seeriat avas maal kui meedium mulle end pidevalt aina enam, ma

hakkasin tähele panema ja ka teadvustama maalikeele osi ja nüansse.

Kuna ma ühegi teemaga polnud varasemalt nii pikalt tegelenud, polnud ma ka mõistnud oma

maalilist mõtlemist. Nüüd aga mõistan, kuidas ma teisendan oma arusaamad maali ning kui

palju ma usun maalikeelt ja seda, mida ta mulle tagasi annab.

Maalikeel pakub mulle samaaegselt mateeriast eemalolekut ja sellega leppimist. Maalimine

ongi minu lilla toon.

22

SUMMARY

This text accompanies my paintings, which forms my final work.

In my final work Love Shaped Glasses I open through my own experiences how I as a painter

deal with different circumstances, how I solve them.

The event that was the impulse for my work happened when I was 17 years old. I fell in love

for the first time but the person whom I fell for died.

For a long time I wanted and at the same time did not want to paint the feeling out of me. At

some level it felt too exposed. That is why during first years of painting I expressed my

feelings mostly through surfaces and abstractions.

I believe that I could not deal with this theme because I was not bold enough. By now I have

grown as a person and at this point I understand this event differently. I also have someone in

my life who wants me to heal. Dealing with this theme with someone’s support is more

daring.

In my work I try to open the topic guilt. I always thought after this fatal accident that I should

feel guilty because I was not with him. And I directed guilt on myself. But actually I never felt

it and then developed guilt for not feeling guilty.

I am a person who is not able to believe that there are feelings that destroy us. Life depends on

how to look at it or what to choose to believe in.

I understood that guilt is not the feeling that I believe in.

I believe that it is possible to destroy everything that exists. And everything that does not exist

is possible to create. So that way nothing exists or does not exist.

I vary from one form to another even though these forms are actually the same.

I do not feel guilty because guilt does not exist. But I feel because I have not destroyed yet.

The more I painted this topic out of me I understood how important painting is to me. I

physically felt how this event left me. It will always have a role in my life because this was

something that taught me about life and gave me the knowledge that I can create my own

world and have my own beliefs.

Through this topic I felt strong closeness to the paintings of Francis Bacon. I found similar

feelings to my own in his paintings. Then I read that his lover committed suicide and Bacon

23

lived in solitude for years and painted his dead lover. I related to the obsessiveness in his

actions.

Through Bacon’s story I completely understood how we do not exist alone, the whole

existence is one.

Painting does not let you lie. In my paintings there is no guilt because there is no guilt in me.

Guilt does not exist, at least in my world.

24

KASUTATUD ALLIKAD:

Cioran, E. M. 2012. Sündimise ebaõnnest. Tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Tallinn : Varrak, 2012

([Lohkva] : Greif), Harjumaa.

Freud, Sigmund 1999. Inimhinge anatoomiast. Tõlkinud Anne Lill. Tartu: Tartu Ülikooli

Kirjastus, 1999 ([Tartu] : Greif).

Freud, Sigmund 2000. Ahistus kultuuris ; Sealpool mõnuprintsiipi. Tõlkinud Krista

Läänemets. [Tallinn] : Vagabund, 2000 (Tallinn : Pakett).

Ivry, Benjamin http://forward.com/culture/134878/the-escape-artist/ Jan 21, 2011 (Updated

Jun 10, 2011). The Escape Artist. Loetud jaanuar 2016.

Kierkegaard, Søren c2006. Surmatõbi : [kristlik-psühholoogiline mõttearendus

meeleülenduseks ja äratamiseks]. Tõlkinud [ja järelsõna:] Jaan Pärnamäe. Tartu : Ilmamaa,

c2006 (Tartu : Greif), Tartumaa.

Kierkegaard, Søren c2008. Ängi mõiste. Tõlkinud [ja järelsõna:] Jaan Pärnamäe. Tartu :

Ilmamaa, c2008 (Tartu : Greif), Tartumaa.

Kristeva, Julia c2006 [1980]. Jälestuse jõud : essee abjektsioonist. Tõlkinud Heete Sahkai.

[Tallinn] : Tänapäev, c2006 ([Tallinn : Pakett]), Harjumaa.

Sylvester, David 1995, 1997. Interviews with Francis Bacon : the brutality of fact. London :

Thames and Hudson, 1995, 1997. Trükikordus: 5th ed.

25

LISAD

Lisa 1 Sajab. Akrüül papil. 200x170 cm, 2016

26

Lisa 2 Sajab 2. Akrüül papil. 200x170 cm, 2016

27

Lisa 3 Surmasõlm. Akrüül papil. 122x245 cm, 2016

Lisa 4 Autoportree. Õli lõuendil. 60x45 cm. 2016

28

Lisa 5 Mets. Akrüül papil. 220x170 cm, 2016

29

Lisa 6 Saatanaga. Akrüül papil. 170x220 cm, 2015

30

Lisa 7 Metsik. Akrüül ja õli papil. 170x220 cm, 2015

31

Lisa 8 Hommage F.Bacon´ile – Paavst. Akrüül papil. 215x170 cm, 2016

Akrüül papil. 170x60 cm, 2016

32

Lisa 9 Lootus. Akrüül papil. 275x170 cm, 2015

33

Lisa 10 Armastusekujulised prillid. Akrüül papil. 130x160 cm, 2015

34

CURRICULUM VITAE

Grisli Soppe-Kahar

sündinud 13.11.1990

elab ja töötab Tallinnas

grisli.soppe@artun.ee

grislisoppe.weebly.com

ÕPINGUD

2014 - …. Eesti Kunstiakadeemia, vabad kunstid, maal, MA. Tallinn

2010 – 2014 Eesti Kunstiakadeemia, vabad kunstid, maal, BA. Tallinn

ISIKUNÄITUS

2015 Kõik mis on olemas, Draakoni galerii, Tallinn

GRUPINÄITUSED

2015 Young Painter Prize, Pakrantė, Vilnius, Leedu

2015 Avatud Ateljeede Päev, ARSi projektiruum, Tallinn

2015 Kevadnäitus, Kunstihoone, Tallinn

2015 Illusion. Pärnu Linnagalerii, Pärnu. Kuraatorid: Pille Johanson (TKK), Veiko Klemmer

35

(TÜ), Kaspar Tamsalu (EKA)

2015 Järjepidevus ja uudsus, Uue Kunsti Muuseum, Pärnu

2015 Las ma räägin sulle iseendast, galerii Noorus, Tartu. Kuraator Siim Preiman

2014 6m2, Tam galerii ja galerii Metropol, Tallinn. Kuraatorid Andra Orn ja Meelis

Tammemägi

2014 Kummardus spontaansusele, EKA G, Tallinn. Kuraator Lembe Ruben

2014 Kevadnäitus, Kunstihoone, Tallinn

2013 Ilmaütlev/kaasaütlev Hobusepea galerii, Tallinn. Kuraator Vano Allsalu

2013 Ma pole ammu Võrumaal käinud. Minimalistlik maal, Võru Linnagalerii, Võru.

Kuraator Andrus Rõuk

2013 MUUTTUUM, Draakoni galerii, Tallinn ja Pärnu Kunstnike Maja galerii, Pärnu.

Kuraator Vano Allsalu

2012 Tartu kunstnike aastalõpunäitus, Tartu Kunstimaja, Tartu

PERFORMANCE

2013 Suure paugu praktikad, Polymer, Tallinn

2013 Kõik oli finaal, Nukuteatri festival, Tallinn

PUBLIKATSIOONID

2014 Kevadnäituse kataloog, 2014

2015 Kevadnäituse kataloog, 2015

2015 Young Painter Prize kataloog, 2015

36