Astronoomia ajalugu

Astronoomia arenguetapid

• Astronoomia ajalugu hõlmab ajaliselt inimkonna kogu kultuuriloo. Algne astronoomia kujutas endast teadmisi tähistaevast ja selle tsüklitest.

• Sellest arenes klassikaline geomeetriline astronoomia, mille vanimad valdkonnad on positsiooniastronoomia ja efemeriidide arvutamine

• Tänap astrofüüsika, mis püüab taevakehi endid füüsikaliselt tundma õppida.

Primitiivne astronoomia

• Primitiivne astronoomia üldistab inimese vahetu taju abil saadud kujutlust:

• Näeb inimene aga lamedat, silmapiiriga lõppevat maapinda, mida ülalt katab kuplikujuline taevas

• Tavaliselt oletati-usuti, et tegu on jumalate seatud märkide (või koguni jumalate endiga), kes-mis suunavad inimeste maapealseid tegemisi.

• Selline ettekujutus oli omane kõigile varastele tsivilisat-sioonidele ning oli piisav lihtsamate astronoomiliste arvutuste tegemiseks (kalender, kuu faasid, varjutuste ennustamine)…

• Algne astronoomia kujutas endast teadmisi tähistaevast ja selle tsüklitest.

Klassikaline astronoomia

• Sai alguse Vana-Kreekas. Vanad roomlased ei tegelenud astronoomia arendamisega

• Kujutas Universumit kerakujulist Maad ümbritsevate sfääriliste kihtide kogumina. Geomeetriat armastavatele kreeklastele oli kera esemete ideaalseimaks vormiks; ka olid nad piisavalt järjekindlad taevavaatlejad, et märgata tähistaeva katkematust. Olnuks tegu kupliga, pidanuks kupli äärel olevad tähtkujud taeva lõpetama; tegelikkuses võis tähtkujult tähtkujule liikudes taevale mistahes suunas ringi peale teha, jõudes tagasi sinna, kust alustati. Katkematu, kõigis suundades ühekaugusel asuv sfäär sobis hästi sellise tähistaeva kandjaks.

Klassikaline astronoomia

Et osa taevakehadest tähtede suhtes liikus, tõi Platon (427 - 348 e.Kr.) sisse lisaks tähtede sfäärile veel teise, nn. muutuste sfääri, millel liikusid päike, kuu ja tol ajal tuntud viis planeeti.

Klassikaline astronoomia

Klassikaline astronoomia

• Aristoteles (384 - 322 e.Kr.) arendas süsteemi sooviga taandada planeetide keerukas liikumine erinevate telgedega ühtlaselt pöörlevatele sfääridele nii, et iga planeet oleks oma sfääril kinni. (Tema keerukas masinavärk koosnes kokku 55 sfäärist, lisaks veel kinnistähtede oma.)

Klassikaline astronoomia

Klassikaline astronoomia

• Geotsentrilistes maailmasüsteemides kirjeldati planeetide orbiite kahe ringjoone abil: esimesel ringjoonel liikus teine, harilikult väiksem ringjoon. Teist väiksemat ringjoont, millel planeet liikus nimetatigi epitsükliks.

• Esimest ringjoont, millel liikus mitte planeet, vaid teine ring nimetati deferendiks.

Klassikaline astronoomia

• Klaudios Ptolemaios (83 - 161), geotsentrilise maailmapildi viimane täiustaja, suutis süsteemi mõnevõrra lihtsustada. Ta viis planeedisfääride tsentrid eemale Maa tsentrist( maailma keskpunktist). Nii õnnestus tal seletada lisaks planeetide silmusekujulisele teele ka nende heleduse muutumist muutuva kauguse abil. See küllalt keeruline deferentide-epitsüklite süsteem oli katoliku kiriku toel inimkonna maailmapildiks rohkem kui tuhande aasta vältel.

Maailm Ptolemaiose järgi

Klassikaline astronoomia

• Viimase täiustuse kinnisesse maailma tegi Mikolaj Kopernik (1473 - 1543), esitades 1543. a. heliotsentrilise maailmapildi, kus Maa koos teiste planeetidega tiirles ümber maailma keskmes asuva Päikese. See üsna tänapäevane pilt sisaldas siiski endiselt kinnistähtede sfääri (nüüd juba Päikese ümber!) ja oli ka pisut ebatäpsem Ptolemaiose omaga võrreldes.

Kopernikuse maailma

Klassikaline astronoomia

• Tycho Brahe (1546 - 1601) tõi veelkord maailma tsentri Maale, jättes teised planeedid tiirlema ümber Maa ümber tiirutava Päikese

• Johann Kepler (1571 - 1630) pani oma kolme seadusega meie planeedisüsteemi lõplikult paika.

Kepleri süsteemi põhimõte

Astronoomia

• Klassikaline astronoomia , mille lõppeesmärgiks on

maailmakirjelduse loomine, jaguneb järgmisteks teadusharudeks:

Astronoomia

• Meetodi järgi liigendub astronoomia kolmeks:

• astromeetria, tegeleb taevakehade asukoha

määramisega ning taevakaartide koostamisega. • taevamehaanika, mis uurib taevakehade, eeskätt

planeetide liikumist ruumis ja selle liikumise kajastumist taevasfääril.

• astrofüüsika, mis uurib taevakehadelt tulevat kiirgust ja teeb sellest järeldusi nende ehituse ja arenemise kohta.

Astronoomia

• Objekti järgi jaguneb astronoomia (astrofüüsika):

• planetoloogia (koos geofüüsikaga) uurib

planeetide, nende kaaslaste jt. Päikesesüsteemi objektide ehitust.

• tähtede füüsika • galaktikate füüsika uurib tähesüsteeme • kosmoloogia uurib Universumi, st. kogu maailma

ehituse ja arengu seaduspärasusi.