-
TALLINNA ÜLIKOOL
EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUT
Andra Stražev
Fototerminoloogia ajakirjas Cheese
Bakalaureusetöö
Juhendaja: doktorant Margit Maran
Tallinn 2015
-
Olen koostanud lõputöö iseseisvalt. Kõik selle kirjutamisel kasutatud teiste autorite
tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on
viidatud.
-
2
SISUKORD
SISSEJUHATUS .............................................................................................................. 3
1. Terminoloogia ........................................................................................................... 5
1.1. Termin ja selle liigitamine .................................................................................. 6
2. Fotograafia ................................................................................................................. 8
2.1. Fotograafia terminoloogia ................................................................................ 11
2.2. Fotokirjandus Eestis 2007.–2010. aastal .......................................................... 12
3. Ajakirja Cheese tutvustus ........................................................................................ 18
3.1. Cheese’i toimetaja terminivaliku põhimõtted ................................................... 19
3.2. Cheese’i võrdlus sarnaste samal ajal ilmunud ajakirjadega ............................. 20
4. Oskussõnavara Cheese’is ........................................................................................ 24
4.1. Sõnastiku ülesehitus .......................................................................................... 25
KOKKUVÕTE ............................................................................................................... 28
Kasutatud kirjandus ........................................................................................................ 30
English summary ............................................................................................................ 35
LISA 1. Fototerminite sõnastik ....................................................................................... 37
LISA 2. Terminite jagunemine mõistegruppidesse ........................................................ 86
-
3
SISSEJUHATUS
Käesoleva töö eesmärk on uurida fototerminoloogiat ajakirjas Cheese. Eesti
keeleteadlane Tiiu Erelt on öelnud, et iga arenev rahvuskeel ning kõik praktilised
tegevusalad, kus keelt kasutatakse, vajavad hästi väljaarenenud terminoloogiat (Erelt
1982: 8). Cheese on küll tänaseks ilmumise lõpetanud (tegutses 2002.–2010. aastal),
kuid sellest leiab nii põhjalikke fotokunsti-, -teooria-, -ajaloo- ja -tehnikaalaseid
käsitlusi kui ka kodu- ja välismaiste fotograafide portfoolioid. Nii lai ampluaa nõuab
mitmekesise oskussõnavara kasutamist.
Iga valdkonna tundmisel on esmatähtis üldise teooria ja sõnavaraga tutvuda, mistõttu on
ka bakalaureusetöö koostamisel lähtutud asjaolust, et kõik pole antud valdkonna
spetsialistid. Siinse töö läbivateks teemadeks on terminoloogia ja fotograafia ning see
koosneb järgnevatest peatükkidest:
1) terminoloogia,
2) fotograafia,
3) ajakirja Cheese tutvustus,
4) oskussõnavara Cheese’is.
Kõik teooriat täiustavad näited on süsteemselt kaldkirjas esitatud. Esimeses osas
tutvustatakse terminoloogia ja termini tähendust, teises püütakse selgeks teha
fotograafia olemus, kirjeldada selle terminoloogiat ning anda ülevaade fotokirjandusest
nimetatud perioodil Eestis. Kolmandas peatükis tutvustatakse täpsemalt Cheese’i,
põhjendatakse ajakirja toimetaja terminivalikuid ning võrreldakse seda sarnaste
väljaannetega. Neljandas osas kirjeldatakse Cheese’i oskussõnavara ning koostatud
fotosõnastiku aspekte.
Bakalaureusetöö praktilise osa moodustab Cheese’i 2007.–2010. aastakäikude põhjal
koostatud fototerminoloogia sõnastik (Lisa 1). Kogutud mõisted ja terminid on jaotatud
kaheksasse mõistegruppi (Lisa 2). Praktilises pooles käsitletakse enamasti tänapäevast
digitaalfotograafiat, kuid ajakirja omapära tõttu on sellele lisandunud ka
analoogfotograafia-, kunsti- ja järeltöötlusalast sõnavara. Välja jäid sealjuures loodus-
ja reisiteemalised ning tehnikaspetsiifilised reklaamipoolsed kirjutised, kuna nendes
-
4
polnud piisavalt uuritavat terminoloogiat või kattus see muudes artiklites leiduva
oskussõnavaraga.
Siinne töö on rakendusliku suunitlusega, kuna valminud fotosõnastikust leiab huviline
nii erialast terminoloogiat kui oskusteavet. Enne sõnastiku esitamist on lühidalt välja
toodud ka selle ülesehituse põhimõtted. Terminid on esitletud koos määratlustega,
kusjuures võimalusel on kasutatud algallikas kirjeldatud mõisteselgitusi. Lisaks
põhidefinitsioonile on osade terminite juures taandreaga eristatud ka sellekohane
lisateave, kust nii fotoamatöörid kui tavalugejad leiavad termini või mõiste kohta
kasulikku lisateavet.
Fotosõnastiku koostamisel on tuginetud põhiliselt „Foto- ja filmientsüklopeediale”
(1988), Garretti & Harrise fotograafia õpperaamatule (2008), Linnapi visuaalkultuuri
leksikonile (2011) ja Tom Angi käsiraamatutele (2008, 2012). Terminite
mõistegruppidesse jaotamisel lähtutakse Cheese’is olevatest põhilistest fototeemalistest
käsitlustest, Neil Guy (2008) fotosõnastikust, Elerin Klukase bakalaureusetööst (2011)
ning siinse töö autori varasematest sellealastest teadmistest.
-
5
1. TERMINOLOOGIA
Sõna terminoloogia on käibel mitme tähendusena, mistõttu on selle defineerimiseks ka
mitu erinevat võimalust. Eesti õigekeelsussõnaraamatu (ÕS 2013) järgi tähendab
terminoloogia oskuskeeleõpetust või -sõnavara. Uno Mereste eristab terminoloogiat
neljas eri tähenduses. Selleks on ta kõigepealt eristanud terminoloogiat ontoloogilises
ehk esemelises tähenduses, mis on mingil erialal või kõigil mistahes erialadel kokku
tarvitatavate oskussõnade hulk. Gnoseoloogilist ehk tunnetuslikku tähendust
mõistetakse terminoloogias aga kui õpetust oskussõnadest, nende tuletamist,
korraldamist ja tarvitamist. (Mereste 2000: 57−62)
Mereste eristab terminoloogiat ka rakendusala ulatuse järgi. Kitsamas mõttes hõlmab
terminoloogia ainult oskusmõistele vajalike keeleliste ekvivalentide leidmist,
kinnitamist jms. Laiemas mõttes käsitleb terminoloogia ka nende tarvitamise stiililisi ja
muid momente, näiteks: rektsioon, sõnajärjestus, lubatavad sünonüümid, lühendid,
rangelt erialase sisuga lausete sõnastamine, lubatud elliptilisus jms. Seega tähistab
Mereste terminoloogiat neljas tähenduses: oskussõnavara ontoloogilises ja kitsamas
mõttes, oskuskeel ontoloogilises ja laiemas mõttes, oskussõnaõpetus gnoseoloogilises ja
kitsamas mõttes ning oskuskeeleõpetus gnoseoloogilises ja laiemas mõttes. (Mereste
2000: 59)
Kõiki terminoloogia määratlusi ühendab mõiste oskuskeel, milles kasutatakse
valdkonnale omast sõnavara. Rein Kulli järgi on oskuskeele sõnavara stiililiselt
neutraalne ning järgib hoopis teisi keelenõudeid kui üldkeel. Oskuskeeles on oluline
säilitada sisuline ja mõisteline täpsus. (Kull 2000: 141–156) Üldkeel ei ole nii täpne kui
oskuskeel. Näiteks üldkeelset sõna pilt ei ole soovitatav oskuskeeles kasutada, sest ta
võib tähendada nii fotot, maali, mälupilti, kui ettekujutust, olukorda vm. Oskuskeeles on
selliste keeleliste varjundite tarvitamine piiratud ning terminit tuleks kasutada üldiselt
vaid ühe kindla eseme või nähtuse tähistajana. Oskussõnavara aluseks on teadlikult
valitud ja sihipäraselt korrastatud mõistesüsteem. (Kull 2000: 12–13, näide autorilt)
Üld- ja oskuskeele vahel ei ole selget ega püsivat piiri, vaid toimub pidev
mõlemasuunaline liikumine. Ühelt poolt inimesed uurivad ja saavad kõigest midagi
teada, teisest küljest peavad spetsialistid oma teadmisi üldsusele jagama. See tähendab,
-
6
et üha enam saadakse tuttavaks erialaste terminitega, mille tõttu liigutakse oskuskeelest
üldkeelde. Samas võib selline liikumine kaasa tuua ka mõningaid probleeme, näiteks
sõna tähenduslikke nihkeid. Teisalt, kuna erialad pidevalt arenevad, tuleb juurde üha
uusi mõisteid, seega üks viis uusi termineid hankida on üldkeelsele sõnale uue erialase
tähenduse andmine. Näiteks peatumiseks antav käsklussõna stopp on fotograafias
tuntud kui valgushulga mõõtmise ühik. Sel juhul liigutakse üldkeelest üle oskuskeelde.
(Kasik jt 2011: 143–144, näide autorilt)
1.1. Termin ja selle liigitamine
Terminoloogia põhiüksus on termin ehk oskussõna, mis on mingisuguse valdkonna
üldmõiste sõnaline tähis (EVS-ISO 1087-1: 2002: 8). Tiiu Erelti järgi jagunevad termini
nõuded klassikalise semiootika süsteemi järgi semantiliseks, süntaktiliseks ja
pragmaatiliseks. Semantilised nõuded käsitlevad termini ja tähistatava suhteid. Ühele
semantilisele objektile peab vastama üks semantiline termin. Süntaktiliselt peab see aga
olema süsteemne ehk vastama teatud normidele ning andma võimalikult palju tuletusi.
Pragmaatilistest parameetritest on olulised termini lühidus, kordumatus, kerge
hääldatavus ja tõlgitavus (Erelt 1982: 12–13). Mereste on lisanud põhitunnuste hulka ka
lakoonilisuse, see tähendab et mitmesõnaline termin võib hõlmata ka ainult mõiste
olulisemad tunnused, muutumata selle definitsioonile lähenevaks kirjelduseks. Näiteks
terminist etnograafiline fotograafia saaks kasutada ka lühemat varianti etnofotograafia.
(Mereste 2000: 65, näide autorilt)
Terminid ei pea olema ainult nimisõnad, vaid need võivad olla ka tegu-, omadus-, või
määrsõnad. Terminilisus on tüve omadus ning termini kvaliteediga tüvi kujundab
vajaduse korral enda ümber terve moodustuspesa. Näiteks nimisõna pilt ümber
moodustuvad sõnad: pildistama, pildistamine, pildistus, pildistatav, piltlik, pildiline,
pildistav, pildiseeria, pildikeel, valguspilt jne. Oluline on sealjuures, et mõistete
seesmise või välise analoogia põhjal tehtud tähendusülekanne oleks tabav ja annaks
mõistest õige pildi. Seetõttu on terminoloogid huvitatud ka terminitest kui sisuüksusest,
nende piiritlemisest ja nimetamisest. Nimetusüksus on seejuures oskussõna ehk termin,
mida ei saa paika panna mõistet tundmata. Ka eesti terminoloogiatöös on mõistest
lähtumine loomulik nõue. Uuritakse eelkõige seda, mida on tarvis väljendada. (Kasik jt
2011: 144–145, 138; näide autorilt)
-
7
Mõisted on alati mingil moel teiste mõistetega seotud, moodustades omavahel
struktuurse mõistesüsteemi (Raadik 2005: 9−10). Oma olemuselt on see mõistete hulk,
mis on vastavalt mõistete suhetele struktureeritud. Samuti on terminoloogias. Termineid
võidakse küll keeliti erinevalt tähistada, ent nende mõisted on ühiselt kokku lepitud
ning kõiki mõisteid tähistatavad terminid moodustavad koos terminisüsteemi. (Erelt
2007: 44−45, 64−65)
Termini liigierisuse määrab selle leviku kitsus ja spetsiilisus, funktsioon (kas termin
nimetab, väljendab, selgitab või kajastab) ning semantilised iseärasused. Sealjuures ei
sõltu tähendus kontekstist, konstitutsioonist ega suhetest teiste märkidega. Selle määrab
termini või mõiste objektiivne sisu ning subjektiivne alge, mille toob sisse teadlane, kes
seda uurib ja piiritleb. (Erelt 1982: 25–30) Sarnaselt Ereltile on Krista Kerge leidnud, et
termini sisuline ulatus, sellega hõlmatav seosevõrk ja liigendatus ala tähendusruumis
oleneb tekstimoodustuse eesmärgist ning tähistusviis keelesüsteemist. Tähtsustub
eelkõige see, kui mahukat osa valdkonna „keelsuseta” tähendusruumist hõlmab
konkreetne keel. Mida sügavamad on ala teadmised keelekandjate hulgas, seda suurem
tähtsus on mõistesüsteemi hierarhias igal elemendil ja seda detailsemaks süsteem
muutub. (Kerge 2004: 26)
Termin on alati arbitraarne ning talle antakse teadliku määratluste ja seletuste abil
tähendus. Samas ei tohi ta olla keeleliselt kohatu ehk keelesüsteemiga vastuolus või
seda koormata. Termin on eelkõige oskusmõiste, mille kehaks ja edastajaks on
kokkuleppeline tähistaja: sõnatüve kaudu seotud sõnapesa, valdkonnas või teatud alal
kindla freimiga ning seega piiratud kasutuskontekstiga sõna või väljend. (Kerge 2004:
27–28, 43)
Terminoloogia põhiüksus termin on seega oskuskeele osa, mis on teatud eseme,
tegevuse või nähtuse kokkuleppeline tähistaja. Terminit saab defineerida mitmeti, ent
see toimib vaid kindlate keelenõuete järgi, näiteks peab see olema üheti mõistetav,
läbipaistev ja lühike. Omavahel sarnased terminid moodustavad terminisüsteemi. Nii
tekibki teatud valdkonna oskussõnavara ehk terminoloogia.
-
8
2. FOTOGRAAFIA
Fotograafiat peetakse tänapäeval väga laialdaseks vabade kunstide valdkonnaks, mis on
tihedalt tehnoloogiaga seotud ning nõuab valdkonnast arusaamiseks erialaste terminite
tundmist. Järgnevalt on püütud selgitada fotograafia mõistet ning anda ülevaade selle
olemusest ja seosest teiste valdkondadega.
Mõiste fotograafia tuleneb kreekakeelsest sõnast phos + graphen, mis otsetõlkes
tähendab valgusega kirjutama. Tänapäeva kontekstis sobib see pildistamisprotsessist
kõige enam kirjeldama digitaalseid ja klassikalisi ehk analoogseid järeltöötlustehnikaid.
(Macleod 2008: 8)
Märksõnale fotograafia annab eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS 2006: 167) selgitavaks
vasteks päevapildistus. Näitena on välja toodud mustvalge, digi- ja värvifotograafia.
Seda võib sisuliselt käsitleda kui üldist määratlust, kus fotograafia jaguneb kolme
allrühma: mustvalge-, digi- ja värvifotograafia.
Eesti keele seletavas sõnaraamatus (EKSS 2009: 387) on aga fotograafiale antud laiem
tähendus. See on menetlus, mis on mõeldud keemilisel teel optiliste kujutiste
jäädvustamiseks, ent tähendab ka päevapildistust. Definitsiooni järel on välja toodud
järgnevad olulisemad valdkonnaga seonduvad märksõnad: aero-, allvee-, amatöör-,
digi-, dokumentaal-, harrastus-, kutse-, makro-, mikro-, tarbe- ja värvifotograafia. Need
saab omakorda jaotada mitmesse mõistegruppi lähtudes nii žanrist (allvee-,
dokumentaal), autorist (amatöör-, kutsefotograafia) kui tehnoloogiast (digi-,
värvifotograafia) jne.
Fotograafia arengu algusaastatel peeti seda eelkõige tehniliseks leiutiseks (Linnap 2013:
11). Täpsemalt on fotograafia segu mitmest erinevast tehnikast. Prantsusmaal, kus
fotograafia leiutati, rõhutati, et foto on eelkõige abivahend pildilisel kujutamisel,
dokumenteerimisel ja teaduses argumentide loomisel. Mitmed katsed fotograafia vallas
1830ndatel on aga näidanud fotograafia tähtsuse suurenemist nii ühiskondliku kasutuse
kui ka tehnoloogiliste uuenduste tõttu ning see jätkab pidevat arenemist. (Maynard
2000: 3)
Fotograafia pärineb algupärasest camera obscurast ehk pimekambrist. Esialgselt peeti
seda looduse võimeks iseennast salvestada. Pimekamber on oma olemuselt ruum, kus
valgus läheb läbi väikese ava ning loob valgustatud esemetest kujutise, mis on valgele
-
9
paberile kinnipüütavad. Paberil kujutatu nähtub inimsilmale loomulikes värvides, kuid
kujutised jõuavad kaamerasse ümberpööratult, mis on tingitud valguskiirte ristumisest.
(Linnap 2013: 20)
Fotograafia puhul on seega väga tähtis osa ka meediumil kui loomeprotsessi vahendil ja
hõlbustajal. Fotograafia keskseks seadmeks on fotokaamera. Mitte üheski teises
meediumis peale fotograafia ei ole instrumendil loomeprotsessis nii suur osa. Esimesest
fotost alates on inimene-masin-arutlustes kõigest hoolimata domineerinud diskussioonid
fotograafia meediumi olemuse ja staatuse üle. Üha uutes konstellatsioonides
(„subjektiivne-objektiivne”, „kunstiline-dokumentaalne”, „romantism-realism” jne) on
need kaks mõistet pidanud iseloomustama suhtumist fotograafiasse. [--] Kaamera kui
institutsioon on seega rea erinevate impulsside ja huvide ristumiskoht. (Lundström
1991: 1229–1230)
Fotograafia loomus peitub aga hoopis sügavamal. Pildistamise idee on eeskätt
sotsiaalne fantaasia, mille raames kunstnikud unistavad sellest, et maailm ennast ise
kujutaks. Fotograafia areng pole seega niivõrd „tehnika ajalugu”, kuivõrd just sotsiaalse
fantaasia ning ühiskondlike vajaduste ajalugu. (Linnap 2013: 11–12)
Alles 20–30 aastat tagasi oli fotograafia meil imetletav vaid üksikute kutseliste
pildistajate nii-öelda nõiakunstina, kuid tänapäeval leiab see rakendust juba väga
mitmel moel. Võib vast öelda, et enam ei ole ühtegi teadusala, kus fotograafia puuduks
– tehnika, kunst, sõjandus – kõik need rakendavad fotograafiat. (Lepik 1937)
20. sajand avaldas fotograafiale eriti suurt mõju. Olulise muutusena jagunes fotograafia
üldjoontes neljaks: amatöör- (mis võis igaühest fotograafi teha), reklaam- (tekitas
erinevaid soove vaatajas), ajakirjandus- (teadvustas ja lõbustas vaatajat) ning
dokumentaalfotograafia (jäädvustas tegelikku eluolu). (Garner 2007: 187)
Kõik ühiskondliku teadvuse vormid, nagu fotograafiagi, peegeldavad ühiskondlikku olu
ning mõjutab ühtlasi aktiivselt selle arengut. Hea foto mõjub kõigepealt kaemuslikult.
Vaataja võtab fotol esitatu omaks (või mitte) ning hakkab mõtlema ja tegutsema autori
poolt määratud suunas. Seega võib fotograafiat pidada objektiivse maailma tunnetamise
protsessiks, mis erineb klassikalistest kunstidest maailma peegeldamise ja
ümberkujundamise poolest. Fotograaf loob kunstiteoseid üksnes dokumentaalsuse
kaudu, mistõttu võib öelda, et antud žanr jääb suures osas alati dokumentaal-
kunstiliseks. (Reinsalu 1976: 131–132, 135)
-
10
Kaamerast saadud tõepärase kujutise ehk foto keskse tunnusena käsitletakse huvitatuse
kategooriat: pole olemas „erapooletut” pildilist dokumenti, neutraalset uudisraportit,
suhtumiseta portreed ega „läbipaistvat” maastikku. Iga pildilise esitluse taga on alati
kellegi huvid, kas siis personaalsed, klassikuuluvuslikud, visuaal- või
poliitökonoomilised vm. (Linnap 2007: 17) Sarnasel seisukohal on ka Christian Metz,
kes väitis oma essees „Fotograafia ja fetiš” (Metz 1990: 155–166), et just foto
spetsiifilised omadused, näiteks nagu sarnasus, portatiivsus, korduv vaadatavus,
eristavad fotot muudest kujutamisvahenditest ja teevad sellest ideaalse subjektiivses
ajas edasi-tagasi rändamise vahendi. (Linnap 2006: 15–16)
Fotograafiat võib käsitleda ka mõnevõrra poeetilisena, kuna tegeletakse nii pildistamise
abil „mäletamise” kui asjade, olendite ja inimeste ajatuks muutmisega. Samas on neis
vähe analüütilist elementi ning põhitähelepanu on seotud pigem foto peidetud kui
kontekstuaalsete parameetitega. Fotograafia teoreetilist poolt peetakse aga oma
olemuselt hübriidseks, kuna selle aines ega meetodid pole täpselt määratletud. (Linnap
2007: 13–14)
Ajatut jäädvustamist on analüüsinud ka Prantsuse kultuuriteoreetik Philippe Dubois
teoses „L’Acte Photographique” (Dubois 1988), kus ta leidis, et pildistamist võib
määratleda minevikuga tegeleva kunstina, fotografeeritut võrdsustada „juba surnuga”
ning fotot nimetada koguni thanatographiaks ehk surmakirjelduseks. (Linnap, 2006:
15–16) Fotograafiat uuriva fenomenoloogi Vilém Flusseri järgi sarnaneb pildistamine
kui tegevus hoopis jahiga, kusjuures „jahti peetakse” kultuurilistele objektidele või
nähtustele ja selle eesmärk on infot saada (Flusser 1984: 27).
Fotograafiat käsitlevast kirjandusest nähtub, et sel alal on paarikümne aasta jooksul
suuri edusamme tehtud. Kui algusaastatel seostati seda teatavate loodusjõududega ja
peeti pigem keerukaks tehnoloogiaks, siis tänapäeval käsitletakse fotograafiat
tavapärase nähtusena, mis on nii kunsti kui tehnoloogiaga seotud ning üha rohkemates
valdkondades kasutatav. Fotograafia on seega universaalne meedium, mis on väga
tihedalt tehnika ja kunstiga seotud. Muuhulgas on tähelepanuväärne fakt, et üldkeelt
reguleerivad sõnaraamatud (ÕS 2013; EKSS 2009) on fotograafia defineerimisel
rõhutanud päevapildistust, mis oli aktuaalne viimati fotograafia arengufaasis
1930ndatel. See näitab, et keel ei jõua tihti tehnikaarengule järele, samas kui erialased
käsiraamatud jms (s.h fotoajakirjandus) selle poole püüdlevad.
-
11
2.1. Fotograafia terminoloogia
Fotograafia terminoloogia tähistab põhiliselt erialaseid termineid, mis on pildistamise
protsessi, tehnika, järeltöötlemise, arhiveerimise ja kunstilise poolega seotud. Põhilisi
fotograafiatermineid leiab juba Nõukogude Liidu aegsest erialakirjandusest, milles
fotograafia oli alles arenemis- ja avastamisjärgus. (Klukas 2012: 6) Tänapäeval on
sellele, nüüdseks juba mõneti aegunud kirjanduskäsitlustele, juurde lisandunud
digitaalfotograafiaalased käsiraamatud (nt Weston 2006, Ang 2008, Garret & Harris
2008, Frost 2009, Freeman 2011), mis on valdavalt inglise keelest tõlgitud. Sisult on
need pigem amatöör- või hobifotograafidele suunatud kirjandus, mis annavad edasi
praktilisi fotograafiaalaseid nõuandeid.
Fotograafia, nagu mistahes teise erialagi mõisted, kuuluvad Erelti järgi kindlasse
mõistevälja, mis moodustavad omavahel mõistesüsteemi. Näiteks makro, fiks- ja
telesuumobjektiiv tähistavad küll eraldi mõisted, kuid kuuluvad kindlasse
mõistesüsteemi objektiiv, mis omakorda kuulub laiemasse mõistevälja fotokaamera
lisatarvikud. (Erelt 2007: 44–45, näited autorilt)
Terminid on tavaliselt kindla kasutuspiirangu ja tähendusega. See tähendab, et
mingisuguses valdkonnas rakendatav termin ei ole alati üldkeeles kasutav. Ideaalis on
termin võimalikult täpne ja ühemõtteline – st et ühele terminile vastaks vaid üks mõiste
ja vastupidi, ühele mõistele üks termin. (Erelt 2007: 64, 93) Näiteks ei ole olemas
üldkeelset mõistet katik, fotograafias aga tähistab see seadeldist, mis võimaldab kindla
aja jooksul sensorit valgustada (Klukas, 2012: 11–12).
Terminid võivad olla kas ühetüvelised ehk lihtterminid (nt foto, statiiv), kahetüvelised
ehk liitterminid (nt fiksobjektiiv, välklamp) või fraasid ehk ühendterminid (nt anamorfne
kaamera, ära põletama). Sõnaliigilt võivad need olla nii nimi- (ava, gamma), tegu-
(fookustama, koloreerima) või ka omadussõnalised (afektuaalne, monokroomne).
(Raadik 2005: 12, näited autorilt)
Fototermini määratlemisel peab seda lähima mõiste ja kirjelduse kaudu tegema.
Enamasti on terminid motiveeritud ehk nende sisu on sõnaosiste kaudu etteaimatav.
Näiteks lainurkobjektiiv on vastava nimetuse saanud kaadrihõlmatavuse tõttu, kuna
selle objektiiviga on vaateväli tavaobjektiivist laiem. (Weston 2006: 49).
Paljud fotograafiaalased terminid on üle võetud võõrkeelest, mistõttu ei ole alati mõiste
nii läbipaistev. Cheese’is esinevad mõisted ja terminid on kas laenatud (foto) või eesti
-
12
keelde mugandatud (site > sait). Suurel hulgal esineb ka võõrkeelekujuliselt üle tulnud
mõisted (nt foto-lobbyit peetakse fotograafias tegevuseks, kus ümbrust pildistades saab
esile kutsuda positiivseid muutusi keskkonna- ja looduskaitsepoliitikas (Järva 2007:
65)).
Eeltoodust tulenevalt võib öelda, et fotograafia terminoloogia rikastamiseks saab
kasutada nii laensõnu, võõrkeelseid termineid ehk tsitaatsõnu kui ka mugandada neid
võimalusel eesti keelde. Vormiliselt on need nii liht-, liit- kui ühendterminid, mis
sisulises plaanis moodustavad omavahel mõistegruppe. Terminid on üldjuhul sõnaliigilt
kas tegu- või nimisõnad, kuid need võivad olla ka omadussõnalised. Ka uuritavas
ajakirjas Cheese on kasutatud sarnaseid keelelisi võtteid.
2.2. Fotokirjandus Eestis 2007.–2010. aastal
Fotoajakirja Cheese’i käsitluse ja fototerminoloogia parema ülevaate saamiseks on
järgnevalt kirjeldatud Eestis 2007.−2010. aastal ilmunud fotoalast kirjandust1. Vastav
ajavahemik valiti välja fotokirjanduse ülevaateks just seetõttu, et ka Cheese’i
terminoloogiakasutust on siinses töös samal perioodil käsitletud.
2007. aastal tõlgiti eesti keelde inglise fotograafi Mike Crawfordi käsiraamat „500
Photoshopi nõuannet ja töövõtet”, milles jagatakse nõuandeid, kuidas
fototöötlusprogrammi oskuslikult kasutada. Tegemist on väga praktilise raamatuga, mis
käsitleb digifotograafiat ja järeltöötlustehnikaid. Fotode parema resultaadi
saavutamiseks jagatakse rohkelt illustreerivat materjali ja kasulikke nippe. Teos on
lihtsa keelekasutusega, sobib nii algajale kui edasijõudnud fotohuvilistele.
Samal aastal tõlgiti sarnase struktuuri ja käsitlusega raamat (Ashford 2007), milles
selgitatakse lihtsaid valgustuse ja valgusega seotud mõisteid ning õpetatakse õiget
fotovarustust valima ja kasutama. Samas antakse ka nõu, kuidas nii stuudios, vabas
õhus kui ka hämaras valguses fotosid teha. Hõlpsasti jälgitavad projektid annavad
ülevaate valgustite seadistamisest ning selgitavad, kuidas saab arvutiprogrammi abil
kerge vaevaga erinevaid järeltöötlusefekte luua. Lisaks leiab raamatust hulganisti
vastuseid valgustehnikate kohta.
1 Antud ajaperioodi fotokirjanduse kirjeldamisel on muuhulgas abiks võetud raamatute esi- või tagakülgedel olevaid teoseid tutvustavaid reklaamtekste.
-
13
2007. aastal on samuti Cheese’i mitme ajakirjanumbri kaasautor ning fotokunsti
silmapaistev uurija, tõlgendaja ja propageerija Peeter Linnap välja andnud
fotokirjandusliku teose „Silmakirjad”, mis koosneb 1986.−2006. aasta fotograafia- ja
visuaalkultuuriteemalistest kirjutistest. Need on kantud nii ajastu- kui
generatsioonikesksest ideestikust. Ülevaade antakse nii autori kunstiliste hoiakute ja
arusaamade kohta kui ka laiemalt kunstimõtte muutusest ning kunstimõistmise uue
mudeli juurdumisest. Kogumikus leidub uurimuslike artiklite kõrval poleemilisi, aga ka
teravalt päevakajalisi, peamiselt ajalehtedes avaldatud mõtteavaldusi ning intervjuusid
mitmete tänapäeva kunstiteooria suurtegijatega. (Linnap 2007)
2007. aastal anti välja maailma tippfotograafide töödest koosnev raamatusari „Metsik
loodus” (Hope 2008), kuhu on koondatud neljakümne maailma parima loodusfotograafi
kaadrid loodusest. Raamatus on esitatud autorite pildistamislood ning nende kaunid
jäädvustused maailma eri paigus elavatest isenditest ja ka kõikvõimalikest asualadest.
Erialase terminoloogia poolest sari lugejale huvi ei paku.
Samal aastal on tõlgitud veel moe- ja reklaamiteemaline käsiraamat (Keaney 2007),
milles leidub moe- ja reklaamifotograafiaalaseid praktilisi nõuandeid ja fotosid
tunnustatud meistrite näpunäidetega. Trükises on esitatud mitmete kuulsate fotograafide
loomingut. Samuti saab lugeda põhjalike fotograafidega tehtud intervjuusid, mis
võimaldavad heita pilgu nende töömeetoditele ja loomefilosoofiale ning annavad edasi
väärtuslikke praktilisi teadmisi.
2008. aastal avaldati tõlketeos „Digitaalfotograafia käsiraamat” (Ang 2008), mis
tutvustab klassikaliste fototehnikate parimaid külgi ja annab põhjaliku ülevaate
digitaalfotograafiast. Raamatust leiab pildistamiseks praktilisi juhtnööre ning selgitusi
digifotograafia arengu, pilditöötlustehnika ning fotokunsti aegumatute põhitõdede
kohta. Peale selle tutvustatakse ka kaamerate, arvutite ja nende lisaseadmete
käsitsemist, selgitatakse ulatuslikult pilditöötlusprogrammi töövõtteid ning esitletakse
fotograafist autori pilkupüüdvaid fotosid. Raamatus on palju tehnilist teavet, kuid
erialaterminoloogiaga ei ole liialdatud, mistõttu sobib see fotoalaste teadmiste allikana
nii algajale fotohuvilisele kui kogenumale fotograafile. (Ang 2008)
2008. aastal ilmus eesti keeles trükis „Eesti Vabariigi fotokuningad Kuninga tänavalt”
(Ester-Väljaots 2008), mis on seotud Tallinna Fotomuuseumi samanimelise näitusega.
Teoses antakse ülevaade vendade fotograafide Johannes ja Peeter Parikase elulugudest
ja tööst fotograafia alal. Raamatus on esitatud rohkelt nende tehtud fotosid ning lisatud
-
14
teemakohaseid tekste. Tänu vendade Parikase piltidele saame ettekujutluse noore Eesti
Vabariigi inimestest, linnadest, looduslikust miljööst jms.
Veel samal aastal ilmus samuti näitusega seonduv trükis (Lamboo 2008), milles
esitletakse 1998.–2008. aasta ülesvõtteid Eesti kunstnikest. Tegemist on tõlketeosega,
kust leiab Hollandi fotokunstniku Wim Lamboo fotosid 94 kunstnikuisiksusest, mille
juurde on lisatud teemale vastavaid tekste. Tähelepanuväärne on ka fakt, et enamus
trükise fotod on tehtud linna äärealadel või muudes mitte väga esinduslikes paikades.
2008. aastal ilmus veel lastele ja noortele mõeldud käsiraamat (Haan 2008), kus antakse
fotode tegemiseks ja piltide arvutis töötlemiseks lihtsaid nippe. See on ristsõnaajakirja
Ripsiku toimetuse koostatud väike raamat fotograafiast, mis annab üldkeelse ülevaate
pildistamisest ja selle erinevatest võimalustest.
Samal aastal ilmus ka Linnapil fotokunsti käsitlev teos „Fotoloogia” (2008), mis on
2006. aasta doktoritöö täiendatud trükk. Selles antakse põhjalik ülevaade eesti
fotokunsti filosoofilistest ja teoreetilistest lähteteadmistest ja suundadest. Autor uurib ja
analüüsib sellised fotokunstikeskseid nähtusi ja teemasid nagu: fotoaparaat, pildistamise
protsess, fotograafiline pilt, fotode levitamine ja tõlgendamise metoodikad, sh eriti
fotograafia aines semiootika objektina. Teose eesmärk oli fotograafia märgilisust uurida
ning sealjuures esmakordselt eesti keeles esitleda süstemaatilist „fotolingvistikat” ja
fotograafia kui kunsti käsitlust. Lugejatele vahendatakse maailma tuntumate
fotograafide, fotokunstiteadlaste ning semiootikute teooriaid ja seisukohti, mis võivad
algajale fotohuvilisele kohati keerulised tunduda. (Linnap 2008)
2008. aastal avaldati ka järeltöötlust käsitlev sari (Macleod 2008), mis kätkeb endas
must-valgete kujutiste töötlust, kompositsiooni, valguse nägemise oskusi ja teisi
edukate fotode tegemise meetodeid. Tegemist on inglise keelest eesti keelde tõlgitud
raamatuga, mis annab praktilisi fotoalaseid nõuandeid ning selgitab, kuidas luua
võimalikult häid must-valgeid fotosid. Juttu on ka nii klassikalise kui digitaalse pimiku
tehnikatest. Samuti antakse nõu portfooliote käsitlemise ja esitlusoskuse kohta.
Raamatus on rohkelt illustratsioone, jooniseid, selgitusi, nõuandeid ning muud
lisateavet, mis aitavad kõik tähelepanelikul lugejal jõuda mitmete ülimalt huvitavate ja
mõnikord isegi ootamatute tulemusteni. (Macleod 2008)
2009. aastal ilmus Eesti fotograafia suurkuju Heinrich Tiidermanni fototeoseid
tutvustav raamat „Estonica” (Liibek & Sähka 2009), mis annab eesti- ja ingliskeelse
-
15
ülevaate 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eestlaste eluolust (ajal, mil fotograafia
hakkas Eestis levima). Teos jaotub suures osas kaheks – esimeses tutvustatakse
Tiidermanni, antakse ülevaade päevapildi tegemisest ja kirjeldatakse eesti talurahva
jäädvustamist 19. sajandil ning teises osas esitletakse Tiidermanni fotokogu. Selles
leidub rohkem kui sajandivanuseid fotosid, ülesvõtteid on tehtud nii rahvariietes
inimestest, taluhoonetest, tarbeesemetest kui ka linnavaadetest jms. Igal pildil on
täiendavat teavet nii üla- kui alapealkirjas. Fotograafi eesmärk oli aga jäädvustada
võimalikult ulatuslikult hääbuvat eesti talurahvakultuuri.
Samal aastal avaldatud käsiraamat „500 kompositsioonivõtet ja nõuannet
fotograafidele” (Frost 2009) on tõlketeos, mis sarnaneb Crawfordi (2007) ja Ashfordi
(2007) raamatutega. Selles käsitletakse kõiki kompositsiooni puudutavaid tehnilisi ja
loomingulisi aspekte, mida kasutatakse nii pildistamisel kui järeltöötluses. Samuti
antakse kompositsiooni kohta rohkelt nõuandeid ja soovitusi, selgitatakse fotograafia
levinumate žanrite kompositsiooni põhireegleid ning kasutatakse sealjuures rohkelt
illustratsioone. Veel leiab raamatust kaamera ja objektiivide ostmise ning nende
kasutusvõimaluste kohta kasulikku teavet. Selgitusi jagatakse ka selle kohta, kuidas
järeltöötluse käigus täiuslikku kompositsiooni saavutada ning valmistöid parimal moel
vaatajatele esitleda.
2009. aastal ilmus pildistamist käsitlev tõlketeos „Rajud kaadrid”, milles antakse
lihtsaid selgitusi heade fotode salvestamiseks ning selgitatakse kaamera põhitõdesid.
Raamatu lihtne käsitlusviis aitab järge pidamata lehitseda erinevaid fotosid ja teada
saada nende tekkelugusid ning vajadusel seda ka ise järele proovida. Muuhulgas
selgitatakse nii kompositsiooni reegleid, säritust ja säriaega, ava ja välja sügavust ning
fotoaparaatide tüüpe. (Meredith 2009)
Samuti tõlgiti tollal fotograafia õpperaamat „Täielik fotograafiakursus” (Garrett &
Harris 2009), mis on mõeldud nii algajale kui kogenumale fotograafile. Teosest leiab
asjalikke nõuandeid heade fotode tegemiseks, samas antakse ülevaade ka
fotovarustusest ja pilditöötluse viimastest nippidest. Õpetatav teave on sõltumata
oskustest või kogemustest jõukohane ja arusaadav kõigile. Iga õppetükk koosneb
raskuse järjekorras esitatud harjutustest ning õpetab sealjuures kindlama käega
fotoaparaati kasutama. Peateemadeks on nii fotokaamera üldkomponendid (säritus, ava
jm), selle tarvikud (objektiivid, filtrid), aga ka järeltöötlus, valgus ning värvid. Raamatu
on üldjuhul praktilise suunitlusega ning selle sihtrühmaks on peamiselt asjahuvilised,
-
16
kes tahaksid paremaks fotograafiks saada, kuid ei soovi takerduda
lehekülgedepikkusesse tehnilisse informatsiooni. (Garrett & Harris 2009)
2010. aastal ilmus Linnapil veel teinegi fotokunsti käsitlev teos „Silmakirjad 2”, mis on
esimene Eesti tõlkekogumik, kuhu koondati filosoofilise mõttega tõlketekste
visuaalkultuurist, nüüdiskunstist ja fotograafiast. Teos koosneb kahekümne kahest
maailma esimese suurusjärgu kunstiteadlaste kirjutistest, mille temaatika ulatub
nüüdiskunsti problemaatikast visuaalkultuuri kesksete küsimusteni. Kogumiku tuuma
moodustavad Tartu Kõrgema Kunstikooli 2007. aasta rahvusvahelise konverentsi
„Pildid ja Hirm” osalejate tekstid. Neile lisaks on tõlgitud uurimusi, mis määravad
kindlad raamid fotograafia teoreetilise ja ajaloolise mõtestamise jaoks. Teose
sihtrühmaks on pigem kogenud fotohuvilised või asjatundjad, kuna keelekasutus on
võrdlemisi fotokunstipärane ja filosoofiline. (Linnap 2010)
Samal aastal on ilmunud ka värvifotograafiat käsitlev teos „Pildistus loomulikes värves”
(Sähka 2010), mis oli esimene omalaadne raamat Eestis. Selles käsitletakse lühidalt
varajast Eesti värvifotograafiat (alates 20. sajandi algusest), kirjeldatakse värvifoto
ajalugu, olulisemaid muutusi, selle põhiomadusi, peamisi pildistusobjekte jms. Samuti
antakse lühiülevaade värvifotograafia kujunemisperioodist mujal maailmas. Teoses
leidub hulgaliselt fotosid nii tuntud vaatamisväärsustest kui igapäevastest
situatsioonidest jne.
Peale fotograafia käsiraamatute, tõlke- ja fotokunstiteoste, ilmus eelnimetatud
ajavahemikul mitmeid akadeemilisi tekste. Näiteks valmis Tõnis Liibekil doktoritöö
(2010), mis käsitles 1839.–1895. aasta fotograafiakultuuri Eestis. Selles uuritakse
muuhulgas fotot kui ajalooallika kasutamise võimalust ning kirjeldatakse 19. sajandi
fotograafiat käsitööharu ja sotsiaalse praktika kujundajana. Teos on oluline ka seetõttu,
kuna selles on esmakordselt avaldatud täpsemad andmed 19. sajandil Eestis tegutsenud
fotograafide ja ateljeede kohta ning võetud lähema vaatluse alla nende piltnike looming
ja mobiilsus. (Liibek 2010)
Liibekile lisaks on 2007.–2010. aastal ilmunud teisigi fotograafiaalaseid uurimusi.
Näiteks valmisid fotoseeriaid käsitlev seminaritöö (Eidast 2008), aga ka
bakalaureusetöö (Rosenthal 2007), kus vaadeldakse fotot kunsti kontekstis 1990ndatel
Eestis. Sel ajal ilmus ka mitu magistritööd (Raamat 2007; Monko 2008; Naar 2009),
kus käsitleti Eesti fotograafiat sotsiokultuurilisel taustal, 19. sajandi hüsteeriateemalisi
fotosid ja selle mõju kunstile ning fotograafiat õppeainena huvikoolis.
-
17
Fotokirjanduse ülevaatest nähtub, et 2007.–2010. aastal Eestis ilmunud fotoalased
teosed olid sisult ja käsitluselt väga mitmekülgsed ning mahukad. Enamiku neist
moodustasid inglise keelest eesti keelde tõlgitud käsiraamatud, mis andsid nii algajale
kui professionaalile pildistamiseks vajalikke praktilisi nõuandeid ning tehnilisi
põhiteadmisi. Samas ilmus ka põhjalikke fotokunstikogumikke, akadeemilisi uurimusi
ja fotograafi loomingut tutvustavaid teoseid. Keelekasutuselt oli enamik teoseid
üldkeelsed, arvukalt lisati selgitusi ja praktilisi nõuandeid. Oskussõnavara ning
erialakeelt kasutasid enim Peeter Linnap ja Tom Ang, kellest viimase teoses leidus ka
põhjalik erialaterminite sõnastik. Võrdlemisi vaese erialase keelekasutusega olid Sähka
(2010) ja Haani (2008) teosed, kus kasutati pigem üldtuntud fototermineid, millel
puudusid täiendavad selgitused või definitsioonid. Tippfotograafide töödest koosnevas
raamatusarjas aga (Hope 2008) oli terminoloogia kasutus väga minimaalne, sealjuures
toodi lugejateni vaid üldkeeles kõnekate fotode saamise edulugusid.
Terminoloogialt ja keelekasutuselt võivad algajale keerukamad tunduda Peeter Linnapi
teosed, mis sisaldavad rohkelt nii keelekujundeid, metatekste, tehnilisi erialatermineid
kui ka filosoofilisi mõtisklusi. Oskussõnavara poolest oli kõige praktilisema ja
ülevaatlikuma käsitlusega Tom Angi käsiraamat (2008). Enim teoseid andsid aga
nimetatud perioodil välja Linnap ja Liibek. Sisulised käsitlused olid teostes võrdlemisi
laiahaardelised – räägiti nii fotograafia žanritest, tehnilisest teabest kui ka fotograafia
põhikäsitlusest teatud ajavahemikul ning praktilistest nõuannetest või piltnike
loomingust. Üldjuhul ei määratud teostele kindlat sihtrühma, vaid püüti võimalikult
paljude lugejateni jõuda ning praktiliseks kasutuseks teavet edastada.
-
18
3. Ajakirja Cheese tutvustus
Cheese on fotoajakiri, mis ilmus 2002.−2010. aastal kolm kuni kuus korda aastas ning
on 70−96-leheküljeline A4-formaadis väljaanne. Ühes ajakirjanumbris oli ligikaudu
11−17 artiklit. Cheese’i esiknumber oli Tiit Lepa Tartu Kõrgema Kunstikooli
fotograafiaosakonna lõputöö ning Lepp suutis ajakirja väljaandja ja peatoimetaja olla
kuni selle ilmumise lõpuni (Hanson 2005).
Kunstikriitik Anders Härmi arvates oli tegemist laiapõhise ajakirjaga, mille peamised
teemad väljaandes seostusid fotoajaloo, -tehnika, -kunsti ja -teooriaga, kuid oluline roll
oli ka erinevatel fotograafiaga seotud persoonidel, fotostiilidel ning tolleaegsetel
aktuaalsetel sündmustel. Ajakirja eesmärk oli eelkõige fotokunsti ja fotograafiaga
tegelevatele isikutele anda võimalus end tutvustada ning lisaks algajate seas fotoalaseid
teadmisi arendada. (Härm 2005)
Keelekasutuselt oli fotoajakiri valdavalt üldkeelne, mistõttu oli see võrdlemisi laiale
lugejaskonnale arusaadav, kuid leidus ka hulgaliselt erialast terminoloogiat, millest ei
pruugi kõik lugejad aru saada. Ajakirjas oli kahte tüüpi kirjutisi: ühed, kus domineerib
visuaalne pool (nt fotograafide portfooliod), ning teised, kus on dominantne teave (nt
fototeooria tutvustus). Sisult on ajakirja rubriikides kajastatud nii aktuaalseid
fotoalaseid teemasid (näitused, konkursid, projektid), intervjuusid ja olemuslugusid,
ajaloo-, fotožanri- ning teooria- ja tehnikatutvustusi kui ka muu meediaga (nt kunst,
film) seonduvaid lugusid.
Cheese’i haaret kirjeldab kõige paremini mõiste fotokunst ehk tehnikal põhinev
kunstikäsitlus, kus saavutatakse tulemusi kunstiliste, fotospetsiifiliste ja
kinematograafiliste väljendusvahenditega (Linnap 2013: 351). Seetõttu ei saa ka
fotoajakirjas vaid ühe kindla valdkonnaga teemasid piiritleda, millest järeldub, et
fotograafia on universaalne meedium, kus on ühendatud nii kunst, kinematograafia kui
ka tehnika.
Ajakirjas oli lisaks rikkalikule teemakäsitlusele ka rohkelt pildimaterjali – seda nii
autorite portfoolios, näidistena teooria selgitustes kui ka nt projektide ning näituste
tutvustamisel. Piltide suurus võis ulatuda koguni üle leheküljegi. Cheese oli omapärane
ka selle poolest, et artiklite lõppu oli lisatud ingliskeelsed annotatsioonid ehk lühikesed
sisukokkuvõtted, mille tõttu jõudis ajakiri võõrkeelsete lugejateni. Väljaanne oli
-
19
suunatud kõigile fotograafiast huvitujatele ning võis olla n-ö fotopraktika foorum, kus
ajalehefotograaf võib juhtuda lugema mõnda akadeemilist teksti ja kus algajad saavad
tehnoloogilises plaanis targemaks (Härm 2003).
Cheese’i olemust on hästi tabanud kunstnik Rael Artel, kes võrdleb seda kultuurilehes
Sirp muu ajakirja kontseptsiooniga. Tavaliselt juhib lehe tegemisi turg või
ministeerium, kuid Cheese algatati ja püsis elus kogukonna häälekandjana ning eelkõige
ühiseid huve ja vaateid jagades. Seetõttu oli Arteli arvates fotoajakiri kujunenud
omamoodi platvormiks eestikeelsele fotohuvilistest kogukonnale, mis massilise
digifotograafia leviku tõttu üha suurenes. Samas oli ajakirja nõrgaks küljeks tõik, et
autorid ei osanud väljaannet kindlalt juhtida, vaid kirjutasid sellest, mis teema parasjagu
kättesaadavam tundus, sellepärast leidus mõnikord refereeritavat teksti rohkem kui seda
oleks võinud olla. (Artel 2006) Suurimaks plussiks peeti aga seda, et teooriat
selgitatavate akadeemiliste ja analüütiliste käsitluste (nt Epneri, Luuki, Arteli ja Linnapi
rubriikides) kõrval esines näpunäiteid ka hobifotograafidele (Härm 2003).
3.1. Cheese’i toimetaja terminivaliku põhimõtted
Cheese’i terminivaliku tausta uurimiseks küsitleti selle ajakirja toimetajaid e-kirja teel.
Ajapuuduse või mõne muu segava faktori tõttu laekusid vastused vaid tehnikarubriigi
toimetajalt Jaan Sokilt, kes tegeles ajakirjas enamasti fototehnikat ja
-teooriaid puudutavate tekstidega. Lühiuuringuks saadeti osalejale küsimustik, mis
koosnes kaheksast terminoloogia- ja toimetamisalasest küsimustest. Uuriti nii
oskuskeele kasutust kui ka teema- ja terminivalikut. Lühiintervjuu käigus vastas
intervjueeritav vaid küsimustele, mis puudutasid ajakirjatoimetuses tema
tegevusvaldkonda.
Väikesest küsimustikust selgub, et vastaja polnud kõikide fotoajakirja toimetamise
nüanssidega kursis, vaid lähtus üksnes enda vastutusalast. Ajakirja temaatika ning
terminoloogia kujunes toimetaja sõnul üldjuhul pigem juhuslikult kui kindlapiiriliselt.
Ühe ajakirjanumbri raames oleks konkreetsemat ja kindlapiirilist materjali olnud väga
keeruline toota. Samas näitas selline käsitlusviis ka fotograafia valdkonna
mitmekülgsust, kuna ei keskendutud ühele kindlale alateemale, vaid käsitleti mitmeid
fotograafia rakendusalasid.
-
20
Küsimustiku vastustest nähtus veel, et termineid kasutati Cheese’is kindla põhimõtte
järgi. Juhul, kui kirjutistes leidus ingliskeelseid termineid, millele oli keeruline piisavalt
korrektset eestikeelset vastet leida, siis püüti pigem säilitada selle algupärane kuju.
Üldine eesmärk oli toimetaja sõnul ingliskeelsele terminile luua vastavalt oskuskeele
kontekstile ja olemasolevale terminile eestikeelseid vasted. Kui see puudus või oli
tõlgituna sihtkeeles arusaamatu või segane, asendati see tsitaatsõnaga ehk
originaalkeelse vastega, mis Cheese’is oli üldjuhul ingliskeelne.
Fotoajakirja artiklitesse valiti termineid eelkõige arusaadavuse ja üheti mõistetavuse
järgi, nagu ka keelereeglid ette näevad. Küsimustiku vastaja väitel oli prioriteet igal
võimalikul juhul tekstidesse eestikeelseid termineid tuua, mis paraku küll alati
erinevatel põhjustel ei õnnestunud. Samas on aga suudetud terminite kasutamisel ühest
joont hoida.
Küsimustiku vastuseid analüüsides selgus, et Cheese’i terminikasutus on valdavalt
kakskeelne. Fotoajakirjas on kasutatud rohkelt inglisekeelseid annotatsioone ehk
kokkuvõtteid, mistõttu võib öelda, et tegemist võib olla sihipärase eesti ja inglise keele
põimumisega. Taolise keelekasutuse võib tingida asjaolu, et tänapäeval praktiliselt
puudub eluala, kus inglise keelt ei kasutataks, mistõttu ongi sealt enamik uudissõnu
eesti keelde tuletatud või üle võetud. Võõrterminid ei jõua tihti ka eesti keelde
tehnoloogia kiire arengu tõttu muganduda, kuna keeleprotsessid võtavad tunduvalt
kauem aega, samas kui uusi keerulise nimega tehnikavidinaid leiutatakse juurde üha
kiiremini. Sel põhjusel on ka emakeelne terminikasutus justkui mõnevõrra ajast maas,
kuna keel ei jõua alati nii kiiresti tehnoloogiale järele. Fotograafia valdkond ja
terminoloogia on selle ilmekaks näiteks.
3.2. Cheese’i võrdlus sarnaste samal ajal ilmunud ajakirjadega
Eesti fotoajakirjandust uurides koostati antud töö käigus Cheese’ist parema ülevaate
saamiseks ja sarnaste ajakirjade võrdlemiseks informatiivne tabel (Tabel 1). Selle
põhilisteks vaadeldavateks uurimisaspektideks olid: ilmumisaeg, toimetus, maht,
teemad, eripära ja eesmärk. Tabel koostati käesoleva töö autori seisukohti arvesse võttes
ning ajakirjade Cheese, Positiiv, LoFo ja [digi] Fotokool sisust lähtudes.
-
21
Tabel 1. Fotoajakirjade võrdlus
V
A
A
T
L
U
S
E
A
S
P
E
K
T
I
D
AJAKIRJA
NIMI Cheese Positiiv LoFo
[digi]
Fotokool
Ilmumis-
aeg
2002.−2010. a,
4−6 korda aastas
2010.−...
4 korda aastas
2007.−2009. a
4 korda aastas,
al 2011−2012. a
veebiajakirjana
Sept−nov
2008. a, kord
kuus (ilmunud
vaid 3 korda)
Maht 76–96 lk Keskmiselt 96
lk
Keskmiselt
100 lk 32 lk
Toimetus
Peatoimetaja
Tiit Lepp,
toimetajad Jaan
Sokk ja Ahto
Külvet ning
keeletoimetaja
Mait Pütsepp.
Peatoimetaja
Anti Kuus,
toimetajad
Maarja Mõttus,
Margit Tõnson,
Heiki Kähr. Al
2013. a märtsist
peatoimetaja
Kristel
Schwede,
tegevtoimetajad
Maarja Mõttus
ja Kaarel
Mikkin,
korrektor Eveliis
Saar ning kujun-
daja Piret Frey.
Peatoimetajad
on eesti
tunnustatud
fotograafid Jaak
Põder ja Sven
Zaćek, keele-
toimetaja Eda
Muts. Kaasa
teevad
fotograafid ja
loodusteadlased,
nt Urmas Tartes,
Margus Muts,
Remo Savisaar,
Fred Jüssi, Alari
Kivisaar jt.
Toimetaja
Kristjan
Kaljund,
kujundaja Siim
Saidla,
keeletoimetaja
Piret Reidla
Teemad
Põhiteemad
seonduvad
tehnika, teooria,
ajaloo ja
fotokunstiga.
Tutvustatakse ka
eesti ja välismaa
fotograafe.
Kunstipärased
persoonilood,
praktilised nõu-
anded
töötlemise ja
trüki-
valdkonnas.
Loomade/lindu-
de tegevuste
vaatlused,
autorite koge-
mused looduse
pildistamisel
ning arutelud
loodus-
teemadel.
Fotograafia
põhitõdede ja
terminoloogia
selgitamine
piltide ja
näidetega ning
praktiliste
nõuannete
jagamine.
-
22
Tabelis kõrvutati nelja võrdlemisi samal ajal (2002.−2010. aasta vahemikus) ilmunud
fotoajakirja, mis erinevad eesmärgi ja omaduste poolest, kuid kattuvad mõneti sisult ja
vormilt. LoFos leidus väga minimaalselt teoreetilist käsitlust, kuid
Omapära
Eri ideede ning
lähenemisviiside
jagamine;
akadeemilised,
analüütilised
fotokunsti
käsitlused;
rohke
pildimaterjali ja
laiahaardeliste
teemade
esitlemine.
Teave on nii
eesti- kui
ingliskeelne
ning on kohane
harrastajale ja
professionaalile.
Käsitletakse
erinevaid
fotoalaseid
teemasid, esile
tuuakse eelkõige
autorid. Annab
artiklist hea
esmaülevaate
juba sisukorras
(sisaldades
juhtlõiku ja
teemakohast
pilti)
Eelkõige
loodus-
fotograafiat
tutvustav ajakiri,
kus on rohkem
pilte kui sisulist
teksti. Artikleid
kirjutavad
mitmed
fotograafid ja
loodusteadlased.
Igas
väljaandes on
pühendutud
erinevale foto-
käsitlusele:
esimeses
numbris
fototeooriale,
teises
loodusfotograa
fiale,
kolmandas
inimese
pildistamisele.
Eesmärk
Anda edasi
fototeooria,
-ajaloo-,
-tehnika-,
-kunstialaseid
teadmisi;
tutvustada eesti
ja välismaa
fotograafe ning
nende
loomingut, aga
ka esitada
võimalikult
palju pilte.
Tutvustada eesti
kunstnikke ja
fotograafe ning
nende
loomingut.
Lisaks anda
põgus ülevaade
fotokäsitlustest,
kuid sealjuures
eelkõige
visuaalsele
poolele rõhudes.
Kirjeldada
loodusest saada-
vaid emotsioone
visuaalse
vahendi kaudu.
Üldkeeleliselt
ja praktiliste
nõuannete abil
selgitada
algajatele
fototeooriat ja
põhitõdesid.
-
23
[digi] Fotokoolis oli see võimalikult lühidalt ja lihtsalt selgitatud. Kõige põhjalikum
teoreetiline käsitlus oli Cheese’is, kus anti teadmisi edasi nii fotograafia põhitõdede kui
ka ajaloo, tehnika ja terminoloogia kohta. Positiiv keskendus rohkem fotokunsti
tutvustamisele, teooriat käsitleti sealjuures väga minimaalselt.
Cheese oli selles ajavahemikus kõige sagedamini (4−6 korda aastas) ilmunud ja sisult
kõige laiahaardelisem ajakiri, mis sisaldas nii fototeooriat, fotokunsti käsitlusi kui ka
praktilisi nõuandeid. Teised väljaanded (LoFo ja Positiiv) ilmusid keskmiselt 4 korda
aastas, ent kõige vähem, vaid 3 korda, anti välja [digi] Fotokooli.
Cheese’iga kõige sarnasem (nii sisult kui vormilt) on ajakiri Positiiv, mõlemad
tutvustasid nii fotokunstnikke kui kajastasid päevakajalisi fotoalaseid projekte ja üritusi.
Positiiv on kohati ka pärast Cheese ilmumise lõpetamist selle funktsiooni üle võtnud.
Cheese’iga on vormilt üsna lähedane ka LoFo, kuid selle läbivaks teemaks on
loodusfotograafia ning kõik sellega seonduv. Kõige väiksema tiraaži ja mahuga oli
[digi] Fotokool, mis sisaldas 32-leheküljelist ülevaatlikku fotoalast teavet ning ilmus
kokku vaid kolm korda. Samas oli see algajatele väga kasulik ajakiri, sisaldades
praktilisi fotoalaseid nõuandeid ning lühidaid ja kergesti arusaadavaid terminiselgitusi.
Tabelis 1 esitatud fotoajakirjade võrdlusest on näha, et Cheese on vanim väljaanne,
mille ilmumissagedus ja teemakäsitlused on olnud kõige põhjalikumad. Samas olid kõik
uuritud fotoajakirjad praktilise suunitlusega ning suurel määral panustati ka
pildimaterjalile. Cheese erineb teistest eelkõige seetõttu, et on suutnud kakskeelselt nii
algaja kui professionaalini tuua huvitavaid fotokunsti teemasid ja teooriakäsitlusi.
-
24
4. Oskussõnavara Cheese’is
Cheese’i sõnavara on üldiselt arusaadav nii algajale kui professionaalile, kuid tekstis
leidub ka hulgaliselt fototermineid, mida kõik asjahuvilised ei pruugi teada. Siinse töö
praktilise tulemusena valminud ajakirja fototerminite sõnastik on välja selekteeritud
enamasti fototeooria (nt Peeter Linnapi teooriakäsitlustest või rubriigist „Tehnika”) ja
fotožanrite (nt loodus- ja ajalehefoto) tutvustusest. Ülejäänud terminid valiti artiklitest,
kus tutvustatakse näiteks projekte (koolitused, näitused), fotograafe (olemuslood,
intervjuud) või muud meediat (nt film, graafika). Ajakirjas ei ole alati kõigile
terminitele piisavalt selgitusi antud, mistõttu on käesolevas töös nende defineeerimiseks
kasutatud ka lisamaterjale.
Terminoloogia uurimisel jäid välja oskussõnad rubriigist „Uudised”, mille eesmärk oli
uusimat fototehnikat tutvustada, kuid tulenedes nende sisust olid need enamasti
reklaamiks mõeldud. Samuti ei uuritud loodusteemalise rubriigi ning reisitutvustuste
termineid, kuna nendes kasutati enamasti üldkeelseid väljendeid või selle terminivalik
oli kesine.
Väljaandes esinevate terminite definitsioonid on üldjuhul sujuva kirjeldusena ülejäänud
teksti seotud. Näiteks kui artikkel räägib zenitoloogiast, tutvustatakse kõigepealt termini
tähendust (siinkohal seost nõukogudeaegse filmikaameraga Zenit) ning alles seejärel
kirjeldatakse artikli eesmärki ja räägitakse teemast täpsemalt. Tolleaegsete aktuaalsete
jm teemade puhul on ajakirjas esitatud ka täiendavaid selgitusi ja pilte.
Lähemal uurimisel selgus, et teatud osa terminitest korduvad artiklist artiklisse ja
ajakirjast ajakirja. Nendeks olid põhiliselt fototehnilised (nt säri, ava), lisatarvikutega
seotud (nt objektiiv, välk), järeltöötluse (nt Photoshop) ja kunstilised (nt kompositsioon,
triennaal) terminid. Ühtlasi on suurel määral kasutatud võõrkeelseid (nt transparency,
clone stamp), aga ka slängilisi ning lühendatud termineid (nt snäp, kompa). Nendest
viimastele on selguse mõttes lisatud ka teine üldlevinud nimetus (nt reproduktsioon,
repro) ning see põhiterminist komaga eraldatud. Esikohal on sealjuures alati korrektsem
või levinum vaste. Seega võib järeldada, et Cheese’is avaldus sellele iseloomulik
fotograafiaalane oskussõnavara.
Ajakirja terminid olid valdavalt kakskeelsed. Enamik neist olid nimi- või tegusõnad, ent
leidus ka omadussõnalisi termineid. Termini valimisel ei peeta rangelt keelenormidest
-
25
kinni, kuna seda pole ühtlaselt kasutatud (esineb slängilisi või kõnekeelseid lühendeid
või vasteid jms). Nt tuleks eesti keele käsiraamatu järgi eraldada sidekriipsudega sõna
fine-art-photography, kuna nii tehakse kokkukirjutistes, mille üks osadest on
tsitaatsõna, täht, täheühend või sõnaosa (EKK 2009). Tsitaatsõnu leiab samuti ajakirjas
rohkelt, enamasti on need ingliskeelsed, mida pole eesti keelde kohandatud ega nende
definitsiooni eesti keeles kirjeldatud. Sellised keelevariandid eraldati ülejäänud tekstist
kursiiviga.
Cheese’is kasutatavate terminite hulk tuli nelja aasta kohta küllaltki suur, ent selgus, et
mitmed fototerminid hakkasid ka numbrite lõikes korduma. Põhiliselt jaotuvad
väljaselekteeritud terminid järgnevatesse suurematesse gruppidesse: fotograafia; foto;
foto kujutamisvõttestik; järeltöötlus; fotokaamera, selle osad ja tarvikud;
analoogfotograafia; foto tehnilised võtted ja andmed ning fotode eksponeerimine.
Terminoloogia mõistegruppidesse jaotamisel lähtuti Cheese’is (2007–2010) olevatest
fototerminite sisust, Neil Guy fotosõnastikust (2008), Elerin Klukase bakalaureusetööst
(2011: 40−45) ning antud töö autori varasematest teadmistest.
Termini defineerimisel kasutati Cheese’is leiduvaid selgitusi, eesti keele seletava
sõnaraamatu (EKSS) veebiväljaannet, „Foto- ja filmitehnika entsüklopeediat” (1988),
Reinsalu fototeoseid (1976 & 1987), fotograafia õpperaamatuid (Garrett & Harris 2008;
Porri jt 2012), Peeter Linnapi fotokunsti ja visuaalkultuuri käsitlevat sarja „Silmakirjad”
(2007 & 2010), Tom Angi digitaalfoto teoseid (2008 & 2012) ning mitmeid praktilisi
fotoalaseid õppe- ja käsiraamatuid (Ashford 2007; Frost 2009; Kolari & Forsgård 2012;
Langford 2000; Lezano 2002; Macleod 2008 & 2009; Probert & Cope 2005; Weston
2006) ning autori eelnevaid fotoalaseid teadmisi.
4.1. Sõnastiku ülesehitus
Fototerminite sõnastik on deskriptiivne ning koosneb fotoajakirjas Cheese esinenud 274
terminist. Selekteeritud terminid kuuluvad kaheksasse suuremasse mõisterühma, mis
omakorda jagunevad alarühmadesse. Terminid jaotuvad järgmiselt kaheksasse
mõistegruppi:
1) fotograafia, mis omakorda liigitub alagruppi: fotograafia teooria, fotograafia
žanrid ja fotograafid;
-
26
2) foto, mis jaguneb alarühma: foto ja selle omadused, foto liigid;
3) foto kujutamisvõttestik, mis omakorda rühmitub: valgus, värvus, kompositsioon;
4) järeltöötlus, mille alarühmad on: töötlemine, digitaalfoto järeltöötlus,
analoogfoto järeltöötlus;
5) fotokaamera, selle osad ja tarvikud;
6) analoogfotograafia;
7) foto tehnilised võtted ja andmed, mis jaotub omakorda alagruppi: tehnilised
võtted ja andmed, foto vorming, võtterežiimid;
8) fotode eksponeerimine, mis liigitub omakorda: näitusetegevus, audiovisuaalne
meedia, muu meedia.
Loendist nähtub, et mõistegrupid on jaotunud sisu järgi kaheksasse mõistegruppi, mis
liigituvad omakorda alarühmadesse. Seetõttu võib väita, et Cheese’is on väga
mitmekülgselt fotograafia valdkonda käsitletud ning ka erialast terminoloogiat on
ulatuslikult ja oskuslikult kontekstis kasutatud. Ajakirja sõnavara koosnes põhiliselt
digifotograafia terminitest, mille hulka lisandus uuenduslikke fotokunsti ja
järeltöötlusega seonduvaid eesti- ja võõrkeelseid termineid kui ka vanemaid
analoogfotograafiat käsitlevaid mõisteid. Kõige rohkem oli oskussõnu foto
mõistegrupis, aga ka rühmas fotokaamera, selle osad ja tarvikud. Kõige väiksema
mõistegrupi moodustas analoogfotokaamera.
Terminid on sõnastikus esitatud alfabeetilises järjekorras, eeldades, et lugeja ei ole
fotograafiat käsitleva mõistesüsteemiga kursis. Sellist jaotust on Eestis valdavalt
kasutatud ning leksikograafid on selle kohta varasemalt öelnud, et tähestikuline järjestus
on kõige korrektsem korrastus. (Erelt 2007: 360−361)
Cheese’is puuduvad terminiesitlusel ranged reeglid, mistõttu võib öelda, et neid on
käsitletud pigem vabas vormis. Siinses töös on lähtutud asjaolust, et kõik
ajakirjalugejad ei tea erialaseid lühendeid või slängilisi mõisteid, mistõttu on sõnastikus
esitatud põhiterminile lisaks ka rööpterminid. Esikohal ehk esmamainitud on sealjuures
termin, mis on keeleliselt korrektsem ja/või levinum sõnaühend. Üldjuhul on
rööpterminid omavahel väga sarnased, enamasti on tegemist sõna lühikujulise või
grammatilise variandiga. Rööpterminid (v.a lühikujulised) on alfabeetilises reas omal
kohal ja viitavad põhiterminile. Nt termini kolmjalg määratlusse on märgitud: vt statiiv,
selle põhitermini juurde omakorda: statiiv, kolmjalg. Lühikujulisi keelendeid pole
-
27
sõnastikus eraldi välja toodud, kuna see on põhiterminist väljaloetav (nt kompositsioon,
kompa) ning asetseks põhitermini vahetus läheduses.
Põhiterminite valikus esineb nii eesti- kui võõrkeelseid termineid. Viimased neist on
raskesti tõlgitavuse või sobimatu eesti keelse täpse vaste tõttu esitatud muutmata kujul
tsitaatsõnana ning muust tekstist kaldkirjaga eristatud. Kõik sõnastikus esinevad
terminid on märgitud paksus kirjastiilis. Määratlustes esinevad terminid on muust
tekstist eristamiseks märgitud Cambria kirjastiili ning kursiiviga.
Oskussõnavara defineerimisel on lähtutud arusaadavuse ja praktilise teabe edastamise
põhimõttest. Lisaks põhidefinitsioonile on taandlõiguga ära toodud sisuline lisateave,
mis on algajale fotohuvilise või tavalugejale kasulik teave, kuna sealt leiab nii
konkreetset nõuandvat infot kui ka muid terminiga seonduvaid ajaloolisi jm olulisi
fakte. Näiteks on mõiste autopotree määratluse juures lisaks selgitatud selle levikuala
(kujutav kunst, fotograafia) ja alaliike (peidetud-, grupi- ja üksikisiku autoportree).
Mõnele definitsioonile on lisatud täpsustavaid jooniseid või kirjeldavaid näiteid.
-
28
KOKKUVÕTE
Bakalaureusetöö esimeses peatükis selgitati terminoloogia ja termini olemust. Teises
peatükis vaadeldi lähemalt fotograafiat, kirjeldati fotograafia terminoloogiat ning anti
ülevaade 2007.–2010. aastal ilmunud fotokirjandusest Eestis. Kolmandas peatükis
tutvustati uuritavat ajakirja Cheese, toodi välja ajakirjatoimetaja terminivaliku
põhimõtted ning võrreldi väljaannet sarnase perioodikaga. Teoreetilise osa viimases ehk
neljandas peatükis kirjeldati terminoloogiatöö aspekte ja fotoajakirja põhjal loodud
fotosõnastiku koostamise põhimõtteid, ülesehitust ning allikaid.
Siinse töö rakendusliku osana valmis Cheese’ist valitud 274 termini põhjal originaalne
sõnastik, mis on välja toodud Lisas 1. Sõnastik on koostatud mõistepõhiliselt ning
esitatud alfabeetilises järjekorras, eeldades, et selle kasutaja võib olla amatöör või
erialakauge huviline. Terminid on jaotatud kaheksasse kategooriasse ehk mõistegruppi,
millest selguvad terminite taga olevate mõistete omavahelised seosed.
Cheese’i oskussõnade määratlustes on põhidefinitsioonile lisaks taandreana ära toodud
sisukohane lisateave, mis aitab lugejal erialatermini sisu paremini mõista.
Rööpterminite puhul on selle lühendatud variandi määratlusse lisatud täpsustav viide (vt
või vt lisaks), mis juhatab põhitermini juurde. Definitsioonides võib esineda ka teisi
sõnastikus määratletud termineid või mõisteid, mistõttu on need üldisest tekstist
kaldkirja ja erineva kirjastiiliga eraldatud.
Uuritav väljaanne oli valdavalt üldkeelne, mis sisaldas fototeooria,
-kunsti- ja -ajaloo- jm teemalisi käsitlusi. Fotoajakirjas vaadeldi fotograafiat kui
visuaalkunsti valdkonda, sellele viitavad kvaliteetne pildimaterjal ja teooria ning
erialane sõnavara. Lisaks fototehnoloogilist terminoloogiat märkivale sõnavarale leidus
Cheese’is ka fotokunsti koolkonda tutvustavat (nt dokumentalistika), fototeooriat
(fotoloogia, fotokunst) ja fototöötlust (Photoshop, clone stamp) kajastavat sõnavara ning
kujutava kunstiga ühist terminoloogiat (vaikeelu, kollaaž), mida tavalistes fotograafia
käsiraamatutes ei leidu.
Cheese oli oma ajastu üks põhjalikumaid trükiseid, mille eesmärk oli eelkõige lugejaid
fotograafia valdkonnas arendada ning sealjuures esitleda nii kohalike kui välismaa
fotograafide töid ja kajastada tolleaegseid visuaalkunstisündmusi. Samaaegsete
fotoajakirjadega võrreldes oli Cheese kõige laiahaardelisema teemakäsitlusega
-
29
väljaanne, sisaldades lugemist nii amatööridele kui professionaalidele. Struktuuriliselt ei
seatud trükisele kindlaid piire – üks ajakirjanumber sisaldas 6–17 artiklit, milles
erinevad autorid käsitlesid terminoloogiaga liialdamata mitmesuguseid fotoalaseid
valdkondi või tutvustasid oma loomingut.
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli ajakirja Cheese’i põhjal uurida fotograafia
terminoloogiat ning selle tulemusena esitleda erialaseid termineid. Kuna tegemist on
üsna noore valdkonnaga, mille tehnoloogia pidevalt areneb, siis tekib pidevalt vajadus
selle terminoloogiat arendada. Seda vajadust näitavad ka üldkeelt reguleerivate
sõnastike (EKSS 2009, ÕS 2013) määratlused, viidates fotograafiale kui
päevapildistusele, mis oli viimati aktuaalne fotograafia arengufaasis. Uuritud väljaande
põhjal valminud fotosõnastikust ja mõistegrupi jaotusest nähtub, et valdkonda käsitleti
väga mitmekesiselt, mistõttu võib väita, et Cheese oli fotograafia terminoloogia tubli
arendaja.
Tulevikus võiks sõnastikku täiendada järeltöötluse ja analoogfotograafia-alaste
terminitega, mida siinses töös põgusalt käsitleti. Vaatlusobjektiks võiks aga võtta
tänapäeval fotograafiavaldkonnas tuntud ja Cheese’ile sisuliselt sarnase ajakirja
Positiiv. Samuti saaks täpsemalt uurida oskussõnade kasutust, terminite motiveeritust ja
arbitraarsust, keelereeglite erisusi terminimoodustamisel jms.
-
30
KASUTATUD KIRJANDUS
Ader, Arne; Tartes, Urmas 2009. Loodusfoto lugu ja lumm: loodusfotograafia õpik.
Tallinn: Varrak.
Ang, Tom 2008. Digifotograafia käsiraamat. Tõlkinud Karel Zova ja Meelis Piller.
Tallinn: Koolibri.
Ang, Tom 2012. Digitaalfotograafia samm-sammult. Tõlkinud Olavi Teppan. Tallinn:
Koolibri.
Artel, Rael 2006. Kultuurajakirjanduslik initsiatiiv Tartust. Arvamusartikkel. Ilmunud
ajakirja Sirp veebiväljaandes. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-
kunst/kultuurajakirjanduslik-initsiatiiv-tartust/ (03.05.2015).
Ashford, Rod 2007. 500 valgustamise nõuannet ja töövõtet. Tõlkinud Margus Männik.
Tallinn: Digipraktik.
Cheese 2007−2010. Toimetanud Tiit Lepp. Tartu: Eesti Loova Foto Keskus.
Crawford, Mike 2007. 500 Photoshopi nõuannet ja töövõtet: lihtne, kuid üksikasjalik
teejuht paremate fotode saamiseks Photoshopi abil. Tõlkinud Margus Männik. Tallinn:
Digipraktik.
[digi] Fotokool 2008. Ajakirja [digi] lisaväljaanne. Toimetanud Kristjan Kaljund.
http://www.digi.ee/arhiiv/ (03.05.2015).
Dubois, Philippe 1988. L’acte photographique. Bruxelles: Labor.
EE = Eesti Entsüklopeedia. 6. köide. Tallinn: Valgus, 1992.
Eidast, Ellika 2008. Fotoseeria analüüs: Maari Rossi „Popid idioodid”. Seminaritöö.
Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.
EKK 2009 = Eesti keele käsiraamat.
http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?link=O_60 (03.05.2015).
EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/ekss/ (03.05.2015).
EKSS 2009 = Langemets, Margit; Tiits, Mai; Valdre, Tiia; Veskis, Leidi; Viks,
Ülle; Voll, Piret 2009. Eesti keele seletav sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Erelt, Tiiu 1982. Eesti oskuskeel. Tallinn: Valgus.
Erelt, Tiiu 2007. Terminiõpetus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Erelt, Tiiu; Erelt, Mati; Ross, Kristiina 2007. Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti
Keele Sihtasutus.
-
31
Ester-Väljaots, Betty 2008. Eesti Vabariigi fotokuningad Kuninga tänavalt. Tallinn:
Tallinna Linnamuuseum.
EVS-ISO 1087-1:2002 = Terminoloogiatöö. Sõnastik. Osa 1: Teooria ja rakendus.
Eesti standard 2002. Tallinn: Eesti Standardikeskus.
Flusser, Vilém 1984. Towards a philosophy of photography. London: Reaktion Books.
Foto- ja filmitehnika entsüklopeedia 1988. Tallinn: Valgus.
Freeman, Michael 2011. Fotograafi pilk: digitaalsete fotode kompositsiooni ja
kujunduse parendamine. Tõlkinud Virgo Siil. Tallinn: Tänapäev.
Frost, Lee 2009. 500 kompositsioonivõtet ja nõuannet fotograafidele. Tõlkinud Margus
Männik. Tallinn: Digipraktik.
Garner, Gretchen 2007. Photography and Society in the 20th Century. Focal
Encyclopedia of Photography. China: Focal Press.
Garrett, John; Harris, Graeme 2008. Täielik fotograafiakursus. Tõlkinud Urmas
Alas. Tallinn: Valgus.
Guy, Neil K. 2008. The Photographer’s Dictionary : an A to Z of technical terms
explained. Hove: RotoVision.
Haan, Virgo 2008. Õpime Pildistama. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus.
Hanson, Raimo 2005. Eesti ainus fotoajakiri ilmub jätkuvalt Tartus. Arvamusartikkel.
Ilmunud ajakirja Postimees veebiväljaandes.
http://tartu.postimees.ee/090105/tartu_postimees/kultuur/154438.php (03.05.2015).
Hope, Terry 2007. Metsik loodus. Tõlkinud Margit Tasmuth. Tallinn: Digipraktik.
Härm, Anders 2003. Cheese ja eestijuustune fotograafia. Arvamusartikkel. Ilmunud
ajakirja Sirp veebiväljaandes. http://www.sirp.ee/archive/2003/02.05.03/Film/film1-
1.html (03.05.2015).
Järva, Jaanus 2007. Loodufoto kui visuaalne sõnum. Cheese 21, 65.
Kasik, Reet; Erelt, Mati; Erelt, Tiiu 2011. Eesti keele väljendusõpetus kõrgkoolidele.
Tallinn : Emakeele Selts.
Keaney, Magdalene 2007. Mood ja reklaam: Maailma tippfotograafide õpitoad.
Tõlkinud Birgit Soans. Tallinn: Digipraktik.
Kerge, Krista 2004. Terminid leksikaalse ja grammatilise keelendina. Rahvusvaheline
terminoloogiakonverents “Eesti oskuskeel 2003”. Ettekanne. Tallinn: Eesti Keele
Sihtasutus.
Klukas, Elerin 2012. Väike seletav fotosõnastik. Bakalaureusetöö. Tallinn: Tallinna
Ülikool.
-
32
Kolari, Jukka; Forsgård, Peter 2012. Paremad pildid Canon EOS
digipeegelkaameraga. Tallinn: Printing Partners.
Kull, Rein 2000. Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Lamboo, Wim 2008. Portreed eesti kunstnikest 1998–2008. Tõlkinud Maris Vaga,
Livia Ulman. Holland: Meerkerk.
Langford, Michael John 2000. Fotograafia. Tõlkinud Karel Zova. Tallinn: Koolibri.
Lezano, Daniel 2002. Kompakt- ja digitaalkaamera käsiraamat. Tõlkinud Heiko
Kruusi. Tallinn: Egmont Estonia.
Liibek, Tõnis; Sähka, Merilis 2009. Estonica. Heinrich Tiidermanni fotoalbum.
Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum.
Liibek, Tõnis 2010. Fotograafiakultuur Eestis 1839–1895. Doktoritöö. Tallinn:
Tallinna Ülikool.
Linnap, Peeter 2006. Fotoloogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Linnap, Peeter 2007. Silmakirjad. [3] Kirjutisi fotograafiast ja visuaalkultuurist 1986–
2006. Tartu: Tartu Kõrgem Kunstikool.
Linnap, Peeter 2008. Fotoloogia. Järeltrükk. Tallinn: Jutulind.
Linnap, Peeter 2010. Silmakirjad. 2, Tõlketekste visuaalkultuurist, nüüdiskunstist ja
fotograafiast. Tartu: Tartu Kõrgem Kunstikool.
Linnap, Peeter 2011. Silmakirjad. 5, Väike visuaalkultuuri leksikon. Tartu: Tartu
Kõrgem Kunstikool.
Linnap, Peeter 2013. Silmakirjad. 7, Maailma fotograafia ajalugu. Tartu: Tartu
Kõrgem Kunstikool.
Lepik, August 1937. Foto-spordi käsiraamat. Ilmunud Õpilaslehe kaasandes. Tartu:
Postimees.
Lofo 2007−2009. Loodusfotograafiaajakiri. Toimetanud Jaak Põder ja Sven Začek.
Tallinn: Loofoo. http://lofo.ee/index.php?id=50 (03.05.2015).
Lundström, Jan-Erik 1991. Fotograafia pärast kaamerat. Akadeemia, nr 6, 1227–
1240. Rootsikeelsest käsikirjast „Fotografin efter kameran: Nagra fragor kring
fotografiska bilders framtidsutsikter”. Tõlkinud Ave Roomets.
Macleod, Steve 2008. Järeltöötlus: värvifoto. Negatiivfilmile või digitaalkandjale
jäädvustatud kujutise töötlemine peale salvestusprotsessi. Tõlkinud Margus Männik.
Tallinn: Digipraktik.
-
33
Macleod, Steve 2009. Järeltöötlus: must-valge. Negatiivfilmile või digitaalkandjale
jäädvustatud kujutise töötlemine peale salvestusprotsessi. Tõlkinud Margus. Tallinn:
Digipraktik
Maynard, Patrick 2000. The Engine of Visualization: Thinking through photography.
New York: Cornell University Press.
Meredith, Kevin 2009. Rajud kaadrid: kuidas teha oma fotodest kunstiteosed. Tõlkinud
Toomas Tähnas. Tallinn: Digipraktik.
Mereste, Uno 2000. Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü. Artikleid ja lühiuurimusi.
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Metz, Christian 1990. Fotography and Fetish. Squiers, Carol (ed.) Critical Image:
Essays on Contemporary Photography. Seattle: Bay Press.
Monko, Marge, 2008. Uurimusi kodanlusest: 19. sajandi fotod hüsteeriast ja nende
mõju sürrealistide kunstile. Magistritöö. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia.
Naar, Tiia 2009. Fotograafia ainekava ja õpetaja töökava huvikooli IV kursusele.
Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Porri, Anneli; Kask, Margot; Monko, Marge; Huul, Jana 2012. Fotoharidusvihik:
Kuidas lugeda fotot? Tallinn: Fotokunstnike Ühendus.
Positiiv 2010. Toimetanud Anti Kuus. Tallinn: Meediarong.
Probert, Ian; Cope, Peter 2005. Täiuslikud digifotod ühe klõpsuga. Tõlkinud Liisa
Kiik. Tartumaa: Soinaste.
Raadik, Maire 2005. Panganduskeel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Raamat, Edyth 2007. Eesti fotograafia sotsiokultuurilisel taustal. Magistritöö. Tallinn:
Tallinna Ülikool.
Reinsalu, Armult 1976. Hea foto saladus. Tallinn: Valgus.
Reinsalu, Armult 1987. Algajale fotograafile. Tallinn: Valgus.
Rosenthal, Maris 2007. Eesti foto kunsti kontekstis 1990ndate algusest kümnendi
keskpaigani. Probleemid ja käsitlused. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Sähka, Merilis 2010. Pildistus loomulikes värves: varajane värvifotograafia Eestis.
Tallinn: Tänapäev.
Tavast, Arvi 2004. Mõiste mõiste: tähendusteooriate mõju oskuskeelepraktikale.
Rahvusvaheline terminoloogiakonverents “Eesti oskuskeel 2003”. Ettekanded. Tallinn:
Eesti Keele Sihtasutus.
ÕS 2006 = Erelt, Tiiu; Leemets, Tiina; Mäearu, Sirje; Raadik, Maire 2006. Eesti
õigekeelsussõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
-
34
ÕS 2013 = Eesti õigekeelsussõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/qs/ (03.05.2015).
Weston, Chris 2006. 500 digipeegelkaamera nõuannet ja töövõtet. Tõlkinud Margus
Männik. Tallinn: Digipraktik.
-
35
ENGLISH SUMMARY
Photography terminology in the periodical magazine Cheese
The aim of this thesis is to introduce photography terminology in a periodical magazine
Cheese. As a result of this research a small explanatory photography glossary has been
compiled, which is described in the chapter of „Lisa 1”.
The theoretical part of this thesis consists of four main chapters: 1) Terminology, 2)
Photography, 3) Introduction to Cheese, 4) Terminology in Cheese. The author has
illustrated theoretical part with examples of different photography terms. The glossary
consists of 274 terms.
Cheese is a magazine, that was published from 2002 until 2010 and it was best known
as a phenomenal photography introducer, as it consisted of articles about the theory,
history and genres of photography. This magazine also represented an artistic approach
to photography, it included multiple interviews with both local and foreign
photographers, introductions to their work or descriptions of an artistical event.
The main aim of Cheese magazine was to introduce photographical theory, history and
technology to amateurs, but also relate articles that would interest professional
photographers. Compered to other periodical magazines at that time (LoFo, Positiiv and
[digi] Fotokool) Cheese had a more comprehensive approach to photography, since it
comprised of about 6–8 articles in one magazine written by different photographers and
other art critics.
This Bachelor’s thesis has a practical orientation. In addition to the terms and concepts
being defined in the glossary, additional information is also provided in the paragraphs
indicated.
The glossary is concept-based. Assuming that the user does not know how to orientate
through the terms, there are terms alphabetically ranked. After collecting the terms and
their synonyms, the terms were categorized systematically into eight groups. The
concept system provides the relationship of the concepts, thus simplifying the
compilation of explanations and cross-references.
The theoretical part is mainly based on „Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel” by Rein Kull
and „Silmakirjad” (2008 & 2013), a visual art series, by Peeter Linnap. Presented term
-
36
descriptions have mostly been collected from Cheese, various (digital) photography
manuals and handbooks, but also from „Foto- ja filmitehnika entsüklopeedia” (1988),
Neil Guy’s „The Photographer’s Dictionary” (2008), Peeter Linnap’s visual art series of
„Silmakirjad” (2007 & 2010) and from author’s previous knowledge and experience.
-
37
LISA 1. FOTOTERMINITE SÕNASTIK
3D-pilt, 3D – kolmedimensiooniline film või foto, mille eriefektsuse tõttu on pilt
ruumiline ja dünaamiline.
Baseerub normaalse inimnägemise võimel tajuda ümbritsevat ruumi ja objekte
binokulaarselt e kummagi silma võrkkestal tekkivaid kujutisi simultaanselt ning
üheskoos. Ruumilisus tekib tänu silmade vahemaale. Taolise pildi nägemiseks
läheb vaja stereoskoopi.
action-fotograaf – (ingl action photographer) piltnik, kes jäädvustab liikuvaid
subjekte/objekte (nt teeb spordi-, sõjafotosid jms). Action-fotograafi põhieesmärk on
pildistada sündmuseid, kus toimub kiire liikumine või tegevus.
Tehniliste võtete (säriaja ja ava sättimise) tõttu saab fotograaf kiiresti liikuvaid
objekte fotoaparaadiga jäädvustada. Nt still-‐ või panoraamvõtte abil või
fookustades põhisubjekti, mis näitab uduse tausta tõttu kiiret liikumist. Samuti
on võimalik pika säriajaga liikumist jäädvustada.
Adobe Photoshop, Photoshop – arvutitarkvara ettevõtte Adobe poolt välja töötatud
arvuti pilditöötlusprogramm, mida kasutatakse enamasti reklaami- ja trükitööstuses
pilditöötluse standardina.
Adobe Photoshop Lightroom, Lightroom – arvutitarkvaraettevõtte Adobe poolt välja
arendatud fototöötlusprogramm, mis aitab paljusid fotosid korraga mugavalt ja kiiresti
töödelda.
Sarnaneb kohati Photoshopiga, kuid on kasutajasõbralikum ja mugavam
programm. Võimaldab kiiresti ja kergelt fotosid töödelda, organiseerida ja
levitada. Tööprotsessirakendused on mõeldud nii üksikule kui mitmele pildile
korraga ühesuguste korrektsioonide tegemiseks. Samuti leidub selles
funktsioone digifotode kiireks läbivaatuseks ning vajadusel kujutisele jäänud
puuduste kõrvaldamiseks.
aerofoto – pilt, mille puhul tehakse foto maapinnast tunduvalt kõrgemalt. Nim ka
õhufotoks. Tüüpiline aerofoto meenutab maastikufotot ning kujutab endast vaadet
pilvepiirist all paiknevast maastikust, linnavaatest, maa-alast vms.
-
38
Aerofotosid kasutatakse ka kartograafia, arheoloogia, filmitootmise ning
keskkonnauuringute otstarbeks. Aerofotosid tehakse enamasti lennukist,
helikopterist, kuumaõhupallist vm lendavast objektist. Esimene aerofoto tehti
Eestis 1858. aastal.
afektuaalne – päevakorral olev, antud ajalõigul tähtis. Iseloomustab fotot, mis kõneleb
päevakajalistest teemadest, nt pressi-‐, ajakirandusfoto.
ajakirjandusfoto – pilt, mis tehakse uudise otstarbeks ja artikli illustreerimiseks lugeja
kõnetamise eesmärgil. Nim ka pressifotoks. On tänapäeval väga oluline osa uudisest,
võimendab või illustreerib teksti sisu.
Ajakirjandusfotol on kolm olulist tunnust: ajastus, objektiivsus ja narratiivsus
(võimalikult täpne infoedastus). Esimesed ajakirjandusfotod avaldati Eestis 19.
saj lõpul meeleavaldusest ning need olid oluliseks asitõendiks. Foto annab
uudisele palju kõnekama tähenduse ja kontseptsiooni. Annab ka täiendavat infot
sündmuskohalt.
akrediteeritud fotograaf – volitatud piltnik ehk fotograaf, kes esindab
ettevõtet/toimetust, on lubatud mitmesuguseid üritusi pildistama ning saab selle eest ka
tasu.
Tavaliselt tagatakse fotograafile vaba ligipääs sündmuste paremaks
jäädvustamiseks. Akrediteeritud fotograaf on end erialaselt tõestanud vm viisil
fotoalaliselt kõrgelt hinnatud.
aktifoto – pilt, millel kujutatakse subjekti/modelli kehakateteta või poolenisti kaetult.
Aktifotodel kujutatakse modelli tihti ka kontuurina.
Aktifoto tugineb kujutava kunsti traditsioonile, kus naise keha maalimine oli
väga sagedane nähtus. Üks raskemaid portree liike. Modelli keha kasutatakse
üldjuhul kujundina.
alasäri – fotoaparaadi tehnilisest poolest tulenev omadus fotol, kus sensori pinnale on
langenud liiga väike valguse hulk, mistõttu on pildil objektid raskesti äratuntavaid ja
detailid puuduvad või on raskesti eristatavad. Korrektse kujutise saamiseks on
ebapiisavalt sensorit või fotomaterjali valgustatud. Tekib liiga lühikese säriaja või liiga
väkese ava kasutamisel.
-
39
all servo – autofokusseerimise süsteem, mis võimaldab päästikut ehk fotokaamera
pildistamise nuppu all hoides liikuvaid objekte pildil teravaks jätta.
Kasutatakse enamasti spordifotode tegemiseks.
allveefotograafia – fotograafia haru, kus pildistatav ja pildistaja on veepinnast
sügavamal.
Vees pildistamiseks kasutatakse tavapärasest fotosessioonist erinevat ja
keerukamat fototehnikat. Enne pildistamist on oluline teada veealuse ohutuse
tingimusi: nt rõhu taset vees, valgust jne.
analoogfotograafia – mittedigitaalne fotograafia, hrl mustvalge fotograafia, mis
jäädvustatakse analoog- e filmikaameraga kaadrile.
Analoogfotograafia põhineb nägemispsühholoogilisel põhimõttel ja
kontseptsioonil visuaalsest analoogiast e (välimus)sarnasusel pildistatud objekti
ja kujutise vahel, mis tekib valguse keemilise mõju printsiibil.
Analoogfotograafias pildistatakse valgustundlikule materjalile – nt filmirullile,
klaasnegatiivile, positiivile või slaidile. Materjal ilmutatakse ja selle abil tehakse
laboris valgustundlikule paberile fotod. Kuna negatiiv on valguse salvestis, on
sellel nii heletumedus kui värvid vastupidised. Kujutise suurendamiseks
valgustatakse laboris fotopaberit läbi negatiivi ning saadakse positiiv e
loomulike heletumeduste ja värvidega kujutis paberil. Filmi ja fotopaberit tuleb
pärast valgustamist e säritamist kemikaalidega ilmutada, mille tulemusel ilmub
kujutis nähtavale, ning kinnitada, mille tulemusel muudetakse kujutis püsivaks.
anamorfeerima – (kr anamórphosis e ümberkujundamine, muutmine) tahtlikult
kujutist optiliselt muundama. Nt saab anamorfeerida ringist ellipsi, ruudust ristküliku.
Saavutatakse kas erilise optikasüsteemi abil või eseme- ja kujutisetasandit vastastikku
kallutades.
Kujutise transformeerumist eseme- ja kujutisetasandi vastastikuse kallutamise
teel rakendatakse nt aerofotode kopeerimisel (perspektiivimoonutustest
vabanemiseks).
anamorfne kaamera – fotokaamera, mille puhul on kujutise tasapind „klassikalise”
optilise teljega paralleelne, st tavalise fokaaltasapinnaga täpselt risti. Võimaldavad
-
40
kujutist mõõtkava horisontaal- ja vertikaalsihilise muutmisega vajalikul viisil kokku
suruda või välja venitada.
arhitektuurifoto – foto, mille põhiobjektiks on hoone(d).
Kõige paremini saab taolist fotot jäädvustada lainurkobjektiiviga, kuna sellega
on võimalik objekti erinevatest vaatenurkadest piisavas kauguses jäädvustada,
sest objektiivi võttenurk ja suur teravusulatus mahutab kaadrisse mitmeid
detaile.
Arhitektuuri pildistamiseks on võimalikud mitu lähenemisviisi. Esimene on
lainurkobjektiivi kasutamine, mille abil mahutatakse kaadrisse terve objekt või
suurem osa sellest. Teisel juhul saab kaameraga lähemale minna ja valida
teleobjektiivi abil pildistamiseks mõned ehitise detailid. Samas võib lähtuda ka
aja perspektiivist, sest päeva jooksul võib ehitis välja näha väga erinev, sõltuvalt
valgusest. Väga oluline on leida õige võttepunkt, vältida tuleks käest
pildistamist, kuna see võib tekitada fotole viltuse silmapiiri.
artefakt – tehiskultuur, -keskkond jm inimese poolt ümberkujundatu. Tähistab
igasugust kõrvalekallet fotol, nt müra.
Enamik artefakte on ebasoovitavad, ehkki müra lisandudes luuakse n-ö teralist
tekstuuri, mis võib teatud fotodel olla tahtli