EE - EP 1 740 154 B1

KIRJELDUS

Leiutise valdkond

[0001] Leiutise üldine valdkond on kiiretoimelised preparaadid ravimi kohaletoimetamiseks.

Leiutise taust

[0002] Mitmete piiravate tegurite tõttu ei ole tänapäevani välja töötatud tõhusat mitte-

invasiivset suukaudset süsteemi peptiidide üldiselt ja iseäranis insuliini kohaletoimetamiseks.

Esiteks seeduvad peptiide, näiteks insuliini sisaldavad tabletid või vedelikud kergesti mao

karmis keskkonnas ning vajavad seega säilumiseks ja imendumiseks tõhusat kaitset. Toidu

mõjud ja individuaalsed gastrointestinaalsed (GI) läbimisajad nurjavad usaldusväärset ajalist

või kvantitatiivset kohaletoimetamist.

[0003] Mõnikord osutub tõhusate suukaudsete kohaletoimetamisvahendite puudumine veelgi

komplitseeritumaks. Näiteks insuliinil on suurem stabiilsus, kui ta esineb heksameerses

vormis (kuus insuliini monomeeri, mis on paigutatud tsinkioonide ümber). Seepärast eelis-

tatakse ravimit säilitada selles vormis, et kõlblikkusaeg säilitamisel oleks pikem. Ent maini-

tud vorm on liiga suur kiireks imendumiseks läbi koemembraanide.

[0004] US patent nr 6676931 (Dugger III) käsitleb vedelpihusteid, mis viivad toimeaine

suhu, kus see imendub läbi suu limaskesta. US patendis nr 6676931 märgitakse, et toime-

aineks võib olla lispro-insuliin, see on kiiretoimeline inimese insuliini analoog, mis sisaldab

heksameerset insuliini. Kuid seesugused vedelpihustid ei ole eriti kasulikud heksameerse

insuliini kohaletoimetamiseks tema halva imendumise tõttu. Lisaks ei ole paljud toimeained

vedelal kujul stabiilsed ja neid ei saa vedelal kujul säilitada. Publikatsioonis WO 9749386 A

käsitletakse kelaativat ainet sisaldavaid kompositsioone peptiidide suukaudseks kohaletoi-

metamiseks. Kelaativ aine peab olema eelmanustatud.

[0005] Insuliinipihustite abil katsetatud bukaalne manustamine oli piiratud omastatavusega,

kuna heksameerne insuliin ei ole hõlpsasti imenduv ja vedelikud neelatakse lõpuks alla.

Manustatud annus ei imendu kiiresti ja imendumisprofiil on sarnane subkutaanse süstimi-

sega. Samuti on kehva omastatavuse tõttu vaja glükoosi alandava toime saavutamiseks suurt

annust. Järelikult ei ole see tulutoov ega terapeutiline alternatiiv.

EE – EP 1 740 154 B1

2

[0006] Välja on töötatud pulmonaarsed preparaadid, mis pakuvad hea alternatiivi süstimisele.

Ent need preparaadid nõuavad inhalaatori kasutamist ja patsient ei pruugi sellega hästi nõus-

tuda, kui kohaletoimetamismeetod on keeruline.

[0007] Seega on leiutise eesmärgiks leida ravimi kohaletoimetamiseks suukaudsed kompo-

sitsioonid, millel on parem stabiilsus ja kiirem toime algus.

[0008] Lisaks on leiutise eesmärgiks leida meetodid ravimite säilitamiseks ja ravimite kiireks

kohaletoimetamiseks.

Leiutise kokkuvõte

[0009] Siin kirjeldatakse ravimi süsteemseks kohaletoimetamiseks ette nähtud ravimprepa-

raate, millel on parem stabiilsus ja kiirem toime algus. Preparaate võib manustada bukaalselt,

keele alla (sublingvaalselt), pulmonaarselt, nina kaudu, subkutaanselt, rektaalselt, vaginaal-

selt või okulaarselt. Eelistatud teostusvariantides manustatakse preparaate keele alla või sub-

kutaanse süstimise teel. Preparaadid sisaldavad toimeainet ja ühte või mitut abiainet, mis on

valitud lahustumiskiiruse suurendamise eesmärgil. Eelistatud teostusvariandis on ravim insu-

liin ning abiainete hulka kuuluvad metalli kelaator, näiteks EDTA, ja hape, näiteks sidrun-

hape. Pärast manustamist imenduvad need preparaadid kiiresti suu limaskesta kaudu, kui neid

manustatakse keele alla, või imenduvad kiiresti vereringesse, kui neid manustatakse subku-

taanse süstimise teel. Ühes teostusvariandis on kompositsioon kuivpulbri kujul. Teises teos-

tusvariandis on kompositsioon kile, oblaadi, pastilli, kapsli või tableti kujul. Kolmandas

teostusvariandis segatakse kuiv pulbristatud insuliin lahjendiga, mis sisaldab farmatseutiliselt

vastuvõetavat kandjat nagu vesi või soolalahus, metalli kelaatorit, näiteks EDTA, ja hapet,

näiteks sidrunhapet. Samuti kirjeldatakse seadmeid nende preparaatide säilitamiseks ja

segamiseks.

Jooniste lühikirjeldus

[0010]

Joonis fig. 1a kujutab skemaatiliselt insuliini kuivpulberkompositsiooni kohaletoimetamist;

joonis fig. 1b kujutab skemaatiliselt pastillkompositsiooni kohaletoimetamist.

EE – EP 1 740 154 B1

3

Joonisel fig. 2 on toodud sellise viaali kaugvaade, kus insuliinipulber sisaldub korgis, vii-

mane on eraldatud tihendiga, mis puruneb korgi keeramisel ning võimaldab insuliinil

seguneda sidrunhappe-EDTA lahusega viaalis.

Joonisel fig. 3 toodud tulpdiagramm näitab kogu insuliini osa protsentides, mis läbis 30000

molekulmassiga sulgurmembraani (st filtri) EDTA erinevate koguste manulusel.

Joonis fig. 4 kujutab graafiliselt EDTA mõju üksi või koos sidrunhappe, vesinikkloriidhappe,

äädikhappe ja askorbiinhappega madala molekulmassiga (s.o monomeerse) insuliini osale

protsentides.

Joonised fig. 5a-5d kujutavad graafiliselt madala molekulmassiga insuliini osa protsentides

HCl (joonis fig. 5a), askorbiinhappe (joonis fig. 5b), sidrunhappe (joonis fig. 5c) ja äädik-

happe (joonis fig. 5d) manulusel, üksi või koos EDTA-ga, kas pH 3,0 või pH 7,0 juures.

Joonis fig. 6 kujutab graafiliselt vere glükoosi vähenemist, mis järgneb insuliini subku-

taansele manustamisele kombinatsioonis EDTA ja sidrunhappega.

Joonis fig. 7 kujutab graafiliselt insuliini keskmist akumuleerumist (µU) ajas (minutid)

süvendiläbise membraanplaadi alumises kambris, kuhu olid külvatud epiteelirakud, seejuures

võrreldakse EDTA-sisaldava (�) insuliinipreparaadi mõju preparaadiga, kus EDTA puudub

(■), ning kontrolliga, kus rakke pole (▲).

Leiutise üksikasjalik kirjeldus

I. Kompositsioonid

[0011] Leiutis kirjeldab preparaate, mis sisaldavad toimeainet nagu insuliin ja ühte või ena-

mat abiainet, näiteks kelaatorit ja/või solubiliseerivat ainet, mis lahustuvad kiiresti vesikesk-

konnas. Eelistatud teostusvariandis sobivad preparaadid subkutaanseks või keelealuseks ma-

nustamiseks. Need preparaadid imenduvad kiiresti läbi limaskestade (parenteraalselt, pulmo-

naarselt jne) ja läbi rasvkoe, kui neid manustatakse subkutaanselt. See saavutatakse abiainete,

täpsemalt solubilisaatorite lisamise teel, milleks on happed ja metalli kelaatorid.

EE – EP 1 740 154 B1

4

Määratlused

[0012] Siin kasutatuna loetakse ravimit üldiselt "kõrglahustuvaks", kui suurim annuse kogus

lahustub vesikeskkonna 250 ml või väiksemas mahus pH vahemikus 1-7,5. Mahu hinnang

250 ml tuleneb tüüpilistest bioekvivalentsuse (BE) uuringuprotokollidest, mis näevad ette

ravimtoote manustamist paastuvatele vabatahtlikele inimestele klaasi (ligikaudu 8 untsi) vee-

ga. Ravimit peetakse kõrglahustuvaks, kui manustatud annusest lahustub 90% või enam,

lähtudes massi määramisest või võrreldes veenisisese etalonannusega. Lahustuvust võib

mõõta loksutatava kolvi või tiitrimismeetodi kaudu või valideeritud stabiilsust näitava testi

abil.

[0013] Üldiselt peetakse siin kasutatuna toimeainet vahetult vabastavaid ravimpreparaate

"kiiresti lahustuvateks", kui vähemalt 85% raviaine märgistatud kogusest lahustub 30 minuti

jooksul, kasutades US farmakopöa (USP) seadet I kiirusel 100 rpm (või seadet II kiirusel

50 rpm) mahus 900 ml või alla selle kõigis järgnevates keskkondades: (1) 0,1 N HCl või

imiteeritud ensüümideta maohape (USP); (2) pH 4,5 puhver; ja (3) pH 6,8 puhver või

imiteeritud ensüümideta soolenõre (USP).

Farmatseutiliselt toimeained

[0014] Toimeaine on insuliin. Insuliin võib olla rekombinantne või puhastatud. Eelistatud

teostusvariandis on insuliin inimese insuliin. Inimese rekombinantne insuliin on saadav mit-

metest allikatest.

[0015] Toimeainete annused sõltuvad nende omastatavusest ja ravitavast haigusest või häi-

rest. Insuliini sisaldub üldiselt annusvahemikus 12 kuni 2000 IU inimesele manustatava

annuse kohta. Seega, kui insuliini omastatavus on 5-25%, ulatub indiviidile antud tegelik

süsteemne annus 3 kuni 100 IU. Insuliini korral, millel on ainult 2,5% omastatavus, annab

suukaudne 4000 IU annus 100 IU süsteemselt saadava annuse. Insuliini korral, millel on

märksa kõrgem omastatavus, näiteks 50% omastatavus, vajab 3 IU süsteemselt saadava

annuse suu kaudu kohaletoimetamine 6 IU annust.

EE – EP 1 740 154 B1

5

Preparaadid

[0016] Kompositsioonid sisaldavad ühte või enamat abiainet. Eelistatud teostusvariandis

valitakse vähemalt üks abiaine, et maskeerida toimeaine mis tahes laenguid. See hõlbustab

toimeaine transporti läbi membraani ja suurendab seega nii toimeaine omastatavust kui ka

toime algust. Samuti valitakse abiained, et moodustada kompositsioonid, mis lahustuvad

kiiresti vesikeskkonnas. Valikulised farmatseutiliselt vastuvõetavad abiained, mis esinevad

ravimit sisaldavates tablettides, kerakestes, graanulites või osakestes, hõlmavad (mittepii-

ravalt) lahjendeid, sideaineid, libiaineid, desintegreerivaid aineid, värvaineid, stabilisaatoreid

ja pindaktiivseid aineid.

Solubiliseerivad ained

[0017] Eelistatud teostusvariandis kaasatakse toimeainega üks või enam solubiliseerivat

ainet, et hõlbustada kiiret lahustumist vesikeskkonnas. Sobivad solubiliseerivad ained hõlma-

vad märgavaid aineid, nagu polüsorbaadid ja poloksameerid, mitteioonseid ja ioonseid pind-

aktiivseid aineid, söögihappeid ja -aluseid (nagu naatriumvesinikkarbonaat) ja alkohole ning

puhversooli pH reguleerimiseks. Sobivad happed hõlmavad äädikhapet, askorbiinhapet, sid-

runhapet ja vesinikkloriidhapet. Näiteks kui toimeaine on insuliin, on eelistatud solubiliseeriv

aine sidrunhape.

Kelaatorid

[0018] Eelistatud teostusvariandis segatakse metalli kelaator toimeainega või sisaldub ta

toimeainet ümbritsevas kattes. Kelaator võib olla ioonne või mitteioonne. Sobivad kelaatorid

hõlmavad etüleendiamiintetraäädikhapet (EDTA), sidrunhapet, dimerkaprooli (BAL), penit-

sillamiini, algiinhapet, klorellat, koriandrit, alfalipohapet, dimerkaptobutaandihapet (DMSA),

dimerkaptopropaansulfonaati (DMPS) ja oksaalhapet. Eelistatud teostusvariandis on kelaator

EDTA. Kelaator seondub vesiniksidemete abil toimeainega, maskeerides seega toimeaine

laengu ja hõlbustades toimeaine transporti läbi membraani. Kui toimeaine on näiteks insuliin,

arvatakse, et kelaator, lisaks laengu maskeerimisele, tõmbab tsingi insuliinist eemale, soosi-

des seeläbi insuliini monomeerse vormi üleminekut heksameersesse vormi ja hõlbustades

EE – EP 1 740 154 B1

6

insuliini imendumist manustamiskohta ümbritsevatesse kudedesse (nagu limaskest või rasv-

kude).

[0019] Ioonid võivad olla osa toimeainest, lisatud stabiliseerivale ainele, segatud kelaatoriga

ja/või sisalduda kattes. Tüüpilised ioonid hõlmavad tsinki, kaltsiumi, rauda, mangaani,

magneesiumi, alumiiniumi, koobaltit, vaske või mis tahes kahevalentset metalli- või siirde-

metalliiooni. Zn+2-ioonil on tugevam seondumiseelistus EDTA suhtes kui Ca+2-ioonil.

Lahjendid ja täiteained

[0020] Lahjendeid, millele siin osutatakse ka kui täiteainetele, vajatakse tavaliselt tahke

annusvormi põhiosa suurendamiseks, mis tagab otstarbeka koguse tablettide pressimiseks või

kerakeste ja graanulite moodustamiseks. Sobivad täiteained hõlmavad (mittepiiravalt) dikalt-

siumfosfaatdihüdraati, kaltsiumsulfaati, laktoosi, sahharoosi, mannitooli, sorbitooli, tselluloo-

si, mikrokristallilist tselluloosi, tselluloosipulbrit, kaoliini, naatriumkloriidi, kuiva tärklist,

hüdrolüüsitud tärklisi, modifitseeritud tärklist, ränidioksiidi, titaanoksiidi, magneesiumalu-

miiniumsilikaati, kaltsiumkarbonaati, kokkupressitavat suhkrut, suhkrukerakesi, tuhksuhkrut

(suhkruglasuuri), dekstraate, dekstriini, glükoosi, kahealuselist kaltsiumfosfaatdehüdraati,

glütserüülpalmitostearaati, magneesiumkarbonaati, magneesiumoksiidi, maltodekstriini, po-

lümetakrülaate, kaaliumkloriidi, talki ja kolmealuselist kaltsiumfosfaati.

Sideained

[0021] Sideaineid kasutatakse tahkele annuspreparaadile sidusomaduste andmiseks, kindlus-

tades seega, et tablett, kerakene või graanul jääb terveks pärast annusvormide moodustamist.

Sobivad sideained hõlmavad (mittepiiravalt) tärklist, modifitseeritud tärklist, želatiini, suhk-

ruid (kaasa arvatud sahharoos, glükoos, dekstroos, laktoos ja sorbitool), dekstriini, malto-

dekstriini, maisivalku, polüetüleenglükooli, vahasid, looduslikke ja sünteetilisi kummisid,

nagu kummiaraabik, guarkummi, tragakant, alginaati, naatriumalginaati, tselluloose, kaasa

arvatud hüdroksüpropüülmetüültselluloos, naatriumkarboksümetüültselluloos, hüdroksüpro-

püültselluloos, hüdroksüületüültselluloos, etüültselluloos, metüültselluloos ja veegumi, hüd-

rogeenitud taimeõli tüüp I, magneesiumalumiiniumsilikaati ja sünteetilisi polümeere, nagu

akrüülhappe ja metakrüülhappe kopolümeerid, karbomeer, metakrüülhappe kopolümeerid,

EE – EP 1 740 154 B1

7

metüülmetakrülaadi kopolümeerid, aminoalküülmetakrülaadi kopolümeerid, polüakrüülha-

pe/polümetakrüülhape ning polüvinüülpürrolidoon.

Libiained

[0022] Libiaineid kasutatakse tableti valmistamise hõlbustamiseks. Sobivate libiainete näited

hõlmavad (mittepiiravalt) magneesiumstearaati, kaltsiumstearaati, stearhapet, glütserüülbehe-

naati, glütserüülmonostearaati, glütserüülpalmitostearaati, hüdrogeenitud kastoorõli, hüdro-

geenitud taimeõli tüüp I, naatriumbensoaati, naatriumlaurüülsulfaati, naatriumstearüülfuma-

raati, polüetüleenglükooli, talki, tsinkstearaati ja mineraalõli ning kerget mineraalõli.

Desintegreerivad ained

[0023] Desintegreerivaid aineid kasutatakse annusvormi desintegratsiooni ehk "purunemise"

hõlbustamiseks pärast manustamist ja üldiselt hõlmavad nad (mittepiiravalt) tärklist, naat-

riumglükolaattärklist, naatriumkarboksümetüültärklist, metüültselluloosi, kaltsiumkarboksü-

metüültselluloosi, naatriumkarboksümetüültselluloosi, hüdroksüpropüültselluloosi, mikro-

kristallilist tselluloosi, kolloidset ränidioksiidi, ristseotud naatriumkarmelloosi, modifitsee-

ritud tärklist, savisid, tselluloosi, tselluloosipulbrit, modifitseeritud tärklist, naatriumglüko-

laattärklist, naatriumalginaati, algiinhapet, guarkummit, magneesiumalumiiniumsilikaati,

kaaliumpolakriliini ja ristseotud polümeere, nagu ristseotud PVP, ristseotud povidoon

(POLYPLASDONE XL firmast GAF Chemical Corp).

Stabilisaatorid

[0024] Stabilisaatoreid kasutatakse ravimi lagunemisreaktsioonide, mis hõlmavad näiteks

oksüdatiivseid reaktsioone, pärssimiseks või aeglustamiseks. Kasutada võib mitmeid stabili-

saatoreid. Sobivad stabilisaatorid hõlmavad polüsahhariide, nagu tselluloos ja tselluloosi

derivaadid, ning lihtsaid alkohole nagu glütserool; bakteriostaatilisi aineid, nagu fenool, m-

kresool ja metüülparabeen; isotoonilisi aineid, nagu naatriumkloriid, glütserool ja glükoos;

letsitiine, nagu looduslikud letsitiinid (näiteks munakollase letsitiin või sojaoa letsitiin) ja

sünteetilised või poolsünteetilised letsitiinid (näiteks dimüristoüülfosfatidüülkoliin, dipalmi-

EE – EP 1 740 154 B1

8

toüülfosfatidüülkoliin või distearoüülfosfatidüülkoliin; fosfatiidhappeid; fosfatidüületanool-

amiine; fosfatidüülseriine, nagu distearoüülfosfatidüülseriin, dipalmitoüülfosfatidüülseriin ja

diarahhidoüülfosfatidüülseriin; fosfatidüülglütseroole; fosfatidüülinositoole; kardiolipiine; sfingo-

müeliine; ja sünteetilisi detergente nagu diosktanoüülfosfatidüülkoliin ja polüetüleenpolü-

propüleenglükool). Teised sobivad stabilisaatorid hõlmavad kummiaraabikut, albumiini,

algiinhapet, bentoniiti, kaltsiumkarboksümetüültselluloosi, naatriumkarboksümetüültsellu-

loosi, tsüklodekstriine, glütserüülmonostearaati, hüdroksüpropüültselluloosi, hüdroksüpro-

püülmetüültselluloosi, magneesiumalumiiniumsilikaati, propüleenglükooli, propüleenglükool-

alginaati, naatriumalginaati, valget vaha, ksantaankummit ja kollast vaha. Eelistatud teostus-

variandis on toimeaine insulin ja stabilisaatoriks võib olla kombinatsioon ühest või enamast

polüsahhariidist ja glütseroolist, bakteriostaatilisest ainest, isotoonilisest ainest, letsitiinist või

sünteetilisest detergendist.

Pindaktiivsed ained

[0025] Pindaktiivsed ained võivad olla anioonsed, katioonsed, amfoteersed või mitteioonsed

pindaktiivsed ained. Sobivad anioonsed pindaktiivsed ained hõlmavad (mittepiiravalt) karb-

oksülaat-, sulfonaat- ja sulfaatioone sisaldavaid aineid. Anioonsete pindaktiivsete ainete

näited hõlmavad pikaahelalisi naatrium-, kaalium-, ammooniumalküülsulfonaate ja alküül-

arüülsulfonaate nagu naatriumdodetsüülbenseensulfonaat; naatriumdialküülsulfosuktsinaate

nagu naatriumdodetsüülbenseensulfonaat; naatriumdialküülsulfosuktsinaate nagu naatrium-

bis-(2-etüültioksüül)sulfosuktsinaat; ja alküülsulfaate nagu naatriumlaurüülsulfaat. Katioon-

sed pindaktiivsed ained hõlmavad (mittepiiravalt) kvaternaarseid ammooniumiühendeid,

nagu bensalkooniumkloriid, bensetooniumkloriid, tsetrimooniumbromiid, stearüüldimetüül-

bensüülammooniumkloriid, polüoksüetüleen ja kookosamiin. Mitteioonsete pindaktiivsete

ainete näited hõlmavad etüleenglükoolmonostearaati, propüleenglükoolmüristaati, glütserüül-

monostearaati, gültserüülstearaati, polüglütserüül-4-oleaati, sorbitaanatsülaati, sahharoosatsü-

laati, PEG-150 lauraati, PEG-400 monolauraati, polüoksüetüleenmonolauraati, polüsorbaate,

polüoksüetüleenoktüülfenüüleetrit, PEG-1000 tsetüüleetrit, polüoksüetüleentridetsüüleetrit,

polüpropüleenglükoolbutüüleetrit, poloksameeri 401, stearoüülmonoisopropanoolamiidi ja

polüoksüetüleen-hüdrogeenitud rasvamiidi. Amfoteersete pindaktiivsete ainete näited hõlma-

EE – EP 1 740 154 B1

9

vad naatrium-N-dodetsüül-p-alaniini, naatrium-N-laurüül-p-iminodipropionaati, müristoam-

foatsetaati, laurüülbetaiini ja laurüülsulfobetaiini.

[0026] Soovi korral võivad tabletid, oblaadid, kiled, pastillid, kerakesed, graanulid või osa-

kesed samuti sisaldada väikestes kogustes mittemürgiseid abiaineid, nagu värvid, magus-

ained, värv- ja maitseained, pH puhverdavad ained või säilitusained.

Polümeerid

[0027] Materjalide märguvuse parandamiseks võib olla kasulik segamine või kopolü-

meriseerimine, mis on piisav, et tagada teatud määral hüdrofiilsed omadused. Näiteks võivad

ligikaudu 5% kuni ligikaudu 20% monomeeridest olla hüdrofiilsed monomeerid. Sel ees-

märgil kasutatakse tavaliselt hüdrofiilseid polümeere, nagu hüdroksüpropüültselluloos

(HPC), hüdroksüpropüülmetüültselluloos (HPMC), karboksümetüültselluloos (CMC). Samu-

ti sobivad hüdrofoobsed polümeerid, näiteks polüestrid ja polüimiidid. Eriala asjatundjatele

on teada, et neid polümeere võib segada polüanhüdriididega, et saada kompositsioonid, millel

on erinevad ravimi vabastamise profiilid ja mehaanilised tugevused. Eelistatult on polü-

meerid biolagunevad, eelistatud molekulmassidega 1000 kuni 15000 Da ja kõige eelista-

tumalt 2000 kuni 5000 Da.

Preparaadid

[0028] Toimeaineid (või nende farmatseutiliselt vastuvõetavaid sooli) võib manustada ravim-

kompositsiooni kujul, milles toimeaine(d) on ühendatud või segatud ühe või enama

farmatseutiliselt vastuvõetava kandja, abiaine või lahjendiga. Sobivad annusvormid hõlma-

vad pulbreid, kilesid, oblaate, pastille, kapsleid ja tablette. Kompositsioone võib manustada

erinevatel viisidel, mis hõlmavad bukaalset manustamist, ninakaudset manustamist, pulmo-

naarset manustamist, keelealust manustamist ja subkutaanset manustamist. Pärast manusta-

mist lahustub annusvorm kiiresti, vabastades ravimi või moodustades väikesed ravimit

sisaldavad osakesed, mis valikuliselt sisaldavad ühte või enamat abiainet.

[0029] Preparaat võib lahustuda aja jooksul, mis ulatub 1 sekundist 3 minutini, 3 kuni

5 minutini, 5 kuni 8 minutini või 8 kuni 12 minutini. Eelistatud lahustumisaeg on alla

30 sekundi. Eelistatult toimub ravimi imendumine ja transportimine plasmasse kiiresti, mille-

EE – EP 1 740 154 B1

10

ga kaasneb toime kiire algus (eelistatult algab toime ligikaudu 5 minuti jooksul pärast

manustamist ja jõuab haripunkti ligikaudu 15-30 minutit pärast manustamist).

[0030] Ühes eelistatud teostusvariandis on preparaat keelealune tahke preparaat, mis sisaldab

toimeainet ja vähemalt ühte solubiliseerivat ainet koos teiste standardsete abiainetega, nagu

polü(vinüülalkohol), glütseriin, karboksümetüültselluloos (CMC) ning valikuliselt polü(etü-

leenglükool) ja vesi. Eelistatud teostusvariandis on toimeaine insuliin ja solubiliseerivad

ained on etüleendiamiintetraäädikhape (EDTA) ja sidrunhape. Keelealune kompositsioon

võib olla kuivpulbri, ühekihilise, kahekihilise või kolmekihilise kile, lüofiliseeritud oblaadi,

pastilli, kapsli või tableti kujul.

[0031] Teises eelistatud teostusvariandis on preparaat subkutaanseks süstimiseks sobival

kujul. Selles teostusvariandis moodustatakse preparaat pulbristatud toimeaine segamise teel

vedela lahjendiga, mis sisaldab farmatseutiliselt vastuvõetavat vedelat kandjat ja ühte või

enamat solubiliseerivat ainet. Eelistatud teostusvariandis on toimeaine insuliin ja lahjendi

hõlmab soolalahust, EDTA ja sidrunhapet. Enne manustamist segatakse pulber ja lahjendi

kokku, et moodustada süstekompositsioon.

Kuivpulber

[0032] Kompositsioon võib olla kuivpulbri kujul, mis sisaldab farmatseutiliset toimeainet ja

ühte või enamat abiainet. Tavaliselt on kuivpulberkompositsioon suukaudseks, ninakaudseks

või pulmonaarseks manustamiseks sobival kujul. Tüüpilised viisid suukaudseks manusta-

miseks hõlmavad bukaalset manustamist ja keelealust manustamist. Eelistatult manustatakse

kompositsioon keele alla. Toimeainet ja abiainet võib säilitada koos või eraldi. Toimeainet ja

abiaineid võib säilitada koos, kui toimeaine on abiainete juuresolekul stabiilne. Teise või-

malusena võib neid säilitada eraldi ja seejärel segada enne suuõõnde manustamist, suuõõnde

manustamise ajal või pärast suuõõnde manustamist. Pulber lahustub kiiresti segunemisel

süljega ja kannab toimeaine tõhusalt süsteemsesse ringlusse, imendudes läbi keelealuse

epiteeli.

[0033] Toimeained ja abiained võivad olla osakeste kujul, millel on samasugune või erinev

suurus. Ühes teostusvariandis on abiaine osakesed suuremad kui toimeaine osakesed. See

võimaldab toimeaine väikestel osakestel katta suuri osakesi, nii et mõlemaid osakesi ma-

nustatakse samal ajal. Tüüpiliselt moodustab osakese keskmine läbimõõt toimeaine osakestel

EE – EP 1 740 154 B1

11

ühe kümnendiku abiaine osakeste keskmisest osakese läbimõõdust või on alla selle. Keele-

aluseks manustamiseks on suurtel osakestel üldiselt läbimõõdud üle 8 µm, eelistatult üle

20 µm. Suurte osakeste keskmised läbimõõdud on tüüpiliselt vahemikus 8 µm kuni 500 µm,

eelistatult alates 50 µm kuni 150 µm. Väikestel osakestel on üldiselt läbimõõt vahemikus

alates 1 nm kuni 9 µm, eelistatult 100 nm kuni 400 nm. Bukaalseks ja ninakaudseks

manustamiseks on osakestel üldiselt sarnased suurusvahemikud nagu keelealuse manustamise

korral kirjeldatud osakestel. Pulmonaarseks manustamiseks on suurtel osakestel keskmine

läbimõõt tüüpiliselt vahemikus 1 µm kuni 10 µm, eelistatult alates 2 µm kuni 5 µm, ja väi-

kestel osakestel on tüüpiliselt keskmine läbimõõt vahemikus alates 10 nm kuni 1 µm.

[0034] Kui abiaine osakestel on üldiselt sama suurus, on keskmised läbimõõdud üldjuhul üle

8 µm, eelistatult üle 20 µm, tüüpilise suurusega vahemikus alates 8 µm kuni 500 µm ja

eelistatult vahemikus 50 µm kuni 150 µm (keelealuseks, bukaalseks ja ninakaudseks manus-

tamiseks) ja vahemikus 1 µm kuni 10 µm, eelistatult alates 2 µm kuni 5 µm (pulmonaarseks

manustamiseks).

[0035] Valikuliselt on osakesed vastupidiselt laetud, seejuures abiaine osakestel on üks laeng

ja toimeaine osakestel vastaslaeng, nii et osakesi manustatakse samaaegselt. Osakeste laadi-

miseks võib nad puhuda kambrisse, mis on moodustunud plastikpindadest, mis annavad

osakestele laengu. Kasutada võib kahte vastupidiselt laetud kambrit. Laetud osakeste

moodustamiseks võib kasutada happelist lahust, et valmistada ühte tüüpi osakesi, ja aluselist

lahust, et moodustada teisi osakesi. Teise võimalusena võib laengu üle kanda iooni laengust

vabastamise kaudu (näiteks statitsiiseri või destatitsiiseri kasutamisel). Kui toimeaine ja abi-

aine osakesed on vastupidiselt laetud, võivad nad olla sama keskmise läbimõõduga või eri-

nevate keskmiste läbimõõtudega.

[0036] Ühes teostusvariandis säilitatakse komponente eraldi, kas erinevates mahutites, blis-

terpakendites või kapslites, mis ühendatakse manustamise ajal. Ühes teostusvariandis, mis on

toodud joonisel fig. 2, on mahutiks ampull 20, kusjuures insuliin sisaldub pulbri kujul korgis

22, mis on eraldatud lahusest 24, viimane sisaldab sidrunhapet ja EDTA-d. Manustamise ajal

lisatakse insuliin lahusele 24 ja manustatakse. Selle läbiviimiseks võib purustada näiteks

korgi 22 põhjas 26 paikneva polüetüleenist valmistatud tihendi, mis puruneb korgi 22

pööramisel.

EE – EP 1 740 154 B1

12

Kile

[0037] Kompositsioon võib olla kile kujul. Kile on läbipaistev või matt painduv õhuke

materjal. Tüüpilised paksused on vahemikus 0,01 kuni 2 mm. Kile võib olla mis tahes sobiva

kujuga, kaasa arvatud ümmargune, ovaalne, ristkülikukujuline või ruudukujuline. Kile võib

olla ühekihiline, kahekihiline või kolmekihiline. Eelistatud teostusvariandis kavandatakse

kile sobivana keelealuseks manustamiseks. Ühekihiline kile sisaldab toimeainet ja ühte või

enamat abiainet. Kahekihiline kile sisaldab esimeses kihis ühte või enamat abiainet, näiteks

solubiliseerivat ainet ja/või metalli kelaatorit, ning teises kihis toimeainet. See konfigu-

ratsioon võimaldab toimeainet säilitada eraldi abiainetest ja võib suurendada toimeaine

stabiilsust ning valikuliselt suurendab kompositsiooni säilivusaega võrreldes sellega, kui

abiained ja toimeaine sisalduvad ühes kihis. Kolmekihiline kile sisaldab kolme kihti kilet. Iga

kiht võib olla erinev, ka võib kahel kihil, näiteks alumisel ja ülemisel kihil olla sisuliselt sama

koostis. Ühes teostusvariandis ümbritsevad alumine ja ülemine kiht toimeainet sisaldavat

tuumkihti. Alumine ja ülemine kiht võivad sisaldada ühte või enamat abiainet, näiteks

solubiliseerivat ainet ja metalli kelaatorit. Eelistatult on alumisel ja ülemisel kihil sama

koostis. Teise võimalusena võivad alumine ja ülemine kiht sisaldada erinevat abiainet (eri-

nevaid abiaineid) või sama abiainet (samu abiaineid) erinevates kogustes. Tuumkiht sisaldab

tüüpiliselt toimeainet, valikuliselt koos ühe või mitme abiainega.

[0038] Eelistatud teostusvariandis on kile kahekihiline, mis sisaldab EDTA ja sidrunhapet

ühes kihis ning insuliini teises kihis. Iga kiht võib sisaldada täiendavaid abiaineid nagu

glütseriin, polüvinüülalkohol, karboksümetüültselluloos ja valikuliselt PEG (näiteks PEG 400

või PEG 1600). Ühes teostusvariandis võib kolmas kiht paikneda toimeainekihi ja teisi koos-

tisosi sisaldava kihi vahel, et täiendavalt kaitsta toimeainet säilitamise jooksul teises kihis

paiknevate lagundavate komponentide eest. Kaitsekihiks sobivad materjalid hõlmavad naat-

riumkarboksümetüültselluloosi, karnaubavaha, tselluloosatsetaatftalaati, tsetüülalkoholi,

tuhksuhkrut, etüültselluloosi, želatiini, hüdroksüetüültselluloosi, hüdroksüpropüülmetüültsellu-

loosi, vedelglükoosi, maltodekstriini, metüültselluloosi, mikrokristallilist vaha, polümetakrü-

laate, polüvinüülalkoholi, šellakit, sahharoosi, talki, titaandioksiidi ja maisivalku.

[0039] Abiainete koostise muutmise kaudu võib kilet kavandada kiiresti lahustuvaks (alla

30 sekundi) või aeglaselt lahustuvaks (kuni 15 minutit), nii saavutatakse soovitud imendu-

misprofiil ja järgnev mõju. Kile võib lahustuda aja jooksul, mis ulatub 3 kuni 5 minutini,

EE – EP 1 740 154 B1

13

5 kuni 8 minutini või 8 kuni 12 minutini. Eelistatult lahustub kile aja jooksul, mis ulatub

15 sekundist kuni 2 minutini.

Pastill, tablett, kapsel või oblaat

[0040] Ühes teostusvariandis on kompositsioon pastilli, tableti, kapsli või oblaadi kujul, mis

sisaldab toimeainet ja ühte või enamat abiainet, nagu kelaatorid, stabiliseerivad ained, solu-

biliseerivad ained.

Pastill

[0041] Pastilli südamik koosneb tahkest geelist või lüofiliseeritud oblaadist, mille südamikus

on toimeaine. Vajadusel sisaldab südamik ka stabiliseerivat ainet, vajadusel koos ühe või

enama täiendava abiainega. Vajadusel kaetakse pastilli südamiku ülemine ja alumine pind

kelaatoriga nagu naatrium-EDTA. Teise võimalusena võib kelaator olla segatud toimeainega

südamikus. Eelistatud teostusvariandis sisaldab südamik alginaati (eelistatult kaltsiumiga

stabiliseeritud alginaati), sidrunhapet, EDTA ja insuliini. Pastill katab suure pindala õhukese

kihiga ja võib olla valmistatud mis tahes sobival kujul. Tüüpiliselt on tal ümar või ovaalne

kuju. Üldiselt vastavad pastilli läbimõõt ja paksus ligikaudu kümnesendise mündi läbimõõ-

dule ja paksusele. Ühes teostusvariandis sisaldab pastill glütserooli.

Tablett

[0042] Ühes teostusvariandis on tablett kõigi koostisosade kokku pressitud homogeenne pul-

ber. Ühes teostusvariandis moodustatakse üks tablett inaktiivsetest koostisosadest, milleks on

täiteaine ja sideaine ning üks või enam abiainet, kaasa arvatud solubiliseerivad ained. Teine

tablett moodustatakse toimeainest koos täiteaine, sideaine ja muude abiainetega. Seejärel

pannakse kaks tabletti kokku ja kaetakse, et moodustada üks tablett. Valikuliselt kaetakse

tablett enteraalse kattega.

EE – EP 1 740 154 B1

14

Oblaat

[0043] Kompositsioon võib olla oblaadi kujul. Oblaat on lame tahke annusvorm. Tüüpiline

paksus ulatub 0,1 mm kuni 1,5 cm. Tüüpilised läbimõõdud on vahemikus 0,2 kuni 5 cm.

Oblaat võib olla mis tahes sobival kujul, kaasa arvatud ümmargune, ovaalne, ristküliku-

kujuline või ruudukujuline. Oblaat võib olla ühekihiline, kahekihiline või kolmekihiline.

Eelistatud teostusvariandis kavandakse oblaat sobivana keelealuseks manustamiseks. Ühe-

kihiline oblaat sisaldab toimeainet ja ühte või enamat abiainet. Kahekihiline oblaat sisaldab

esimeses kihis ühte või enamat abiainet, näiteks solubiliseerivat ainet ja/või metalli kelaatorit,

ning teises kihis toimeainet. See konfiguratsioon võimaldab toimeainet säilitada eraldi abi-

ainetest ja võib suurendada toimeaine stabiilsust ning suurendab valikuliselt kompositsiooni

säilivusaega võrreldes sellega, kui abiained ja toimeaine sisalduvad ühes kihis. Kolmekihiline

oblaat sisaldab kolme kihti. Iga kiht võib olla erinev, ka võib kahel kihil, näiteks alumisel ja

ülemisel kihil olla sisuliselt sama koostis. Ühes teostusvariandis ümbritsevad alumine ja

ülemine kiht toimeainet sisaldavat tuumkihti. Alumine ja ülemine kiht võivad sisaldada ühte

või mitut abiainet, näiteks solubiliseerivat ainet ja metalli kelaatorit. Eelistatult on alumisel ja

ülemisel kihil sama koostis. Teise võimalusena võivad alumine ja ülemine kiht sisaldada

erinevat abiainet (erinevaid abiaineid) või sama abiainet (samu abiaineid) erinevates kogus-

tes. Tuumkiht sisaldab tüüpiliselt toimeainet, valikuliselt koos ühe või mitme abiainega.

Kapslid

[0044] Üks sobiv annusvorm on kapsel. Kapsel sisaldab kiiresti lahustuvat välimist kesta,

mis koosneb tavaliselt suhkrutest, tärklistest, polümeeridest (ja muudest sobivatest farmat-

seutilistest materjalidest). Kapsel sisaldab toimeaine ja abiaine pulbreid või graanuleid.

Kapsel kavandatakse nii, et pärast manustamist vabastab ta kiiresti pulbreid või väikesi kiirelt

lahustuvaid graanuleid suuõõnde.

EE – EP 1 740 154 B1

15

Preparaadid subkutaanseks süstimiseks

[0045] Preparaat võib olla süstepreparaat, mis sobib subkutaanseks süstimiseks. Süstepre-

paraat sisaldab toimeainet, kelaatorit, solubiliseerivat ainet ja soolalahust. Eelistatud teostus-

variandis sisaldab süstepreparaat insuliini, EDTA-d, sidrunhapet ja soolalahust.

II. Preparaatide valmistamise meetodid

[0046] Ravimkompositsioone võib valmistada tavapärasel viisil, kasutades ühte või enamat

füsioloogiliselt vastuvõetavat kandjat, milleks on abiained ja lisaained, mis hõlbustavad

toimeainete töötlemist preparaatideks, mida võib farmatseutiliselt kasutada. Ravimite prepa-

raate käsitletakse näiteks järgmistes väljaannetes: Hoover, John E., Remington's

Pharmaceutical Sciences, Mack Publishing Co., Easton, Pennsylvania (1975) ja Liberman, H.

A., Lachman, L., (Toim), Pharmaceutical Dosage Forms, Marcel Decker, New York, N. Y.

(1980). Õige preparaat sõltub valitud manustamisviisist.

[0047] Ühendeid võib liita kokku teiste ainetega, moodustades seeläbi soovitud annusvormi.

Kui see on vees lahustuv, võib sellist kompleksi valmistada sobivas puhvris, näiteks

fosfaadiga puhverdatud soolalahuses või muudes füsioloogiliselt sobivates lahustes. Teise

võimalusena, kui saadud kompleksil on kehv lahustuvus vesilahustes, siis võib seda

valmistada mitteioonse pindaktiivse ainega, nagu TWEENTM või polüetüleenglükool.

[0048] Allpool kirjeldatakse eelistatud meetodeid kilede, tablettide, oblaatide ja subkutaan-

sete süstepreparaatide valmistamiseks.

Kiled

[0049] Ühekihilise kile moodustamiseks suspendeeritakse tüüpiliselt kõigepealt inaktiivsed

koostisosad ja toimeaine vees. Suspensioon kantakse valamise või pipeteerimise teel lame-

dale pinnale või vormi. Seejärel kuivatatakse suspensioon lüofiliseerimise teel, et kõrvaldada

vesi ja moodustada kile. Kiled võib valmistada ühe suure lehena ja lõigata soovitud

suuruseks, lähtudes soovitud annusest. Teise võimalusena võib valmistada ühte annust sisal-

davaid preparaate kile moodustamise kaudu, kasutades vormi. Kahekihilised ja kolmekihi-

lised kiled moodustatakse üldiselt samal viisil nagu ühekihilised kiled, välja arvatud see, et

EE – EP 1 740 154 B1

16

iga kiht sisaldab ainult kindlaid koostisosi (näiteks üks kiht sisaldab toimeainet ja teine kiht

sisaldab ühte või mitut abiainet).

Tabletid

[0050] Tablettide valmistamiseks kasutatakse traditsioonilist lamedate kärnidega pressimis-

masinat. Kuivad aktiivsed koostisosad ühendatakse sobiva koguse inertse täiteainega, näiteks

sideainega koos teiste sobivate abiainetega. Pärast põhjalikku segamist viiakse eelnevalt

määratud kogus segu tabletipressi ja moodustatakse tablett. Tableti paksus määratletakse

koostisosade koguse alusel. Pressimine peaks olema piisav, et hoida koostisosi annuse

manustamise jooksul koos, samas võimaldada vee tungimist tabletti hõlpsaks lahustumiseks

suus.

Oblaadid

[0051] Oblaatide moodustamiseks võib kasutada pulbri kokkupressimist, koogi lüofiliseeri-

mist või suspensiooni, emulsiooni või geeli (näiteks hüdrogeeli) aurustamist. Oblaate võib

samuti valmistada pressimismasinas, kasutades suuremat lamedamat kärni. Teise võimalu-

sena võib segatud kuivmaterjalid lamendada või kokku pressida rullikute vahel, moodustades

pulbrist lehe, seda võib lõigata sobiva suurusega tükkideks, viimaseid võib panna suhu,

eelistatult keele alla. Oblaatide doseerimist võib määrata standardmeetoditega, muutes näi-

teks toimeaine kontsentratsiooni pulbris ja hoides oblaadi suurust ühtlasena. Teise võima-

lusena võib säilitada pulbri kontsentratsiooni ning oblaadi pindala võib kõrgemate annuste

saavutamiseks suurendada või annuste alandamiseks vähendada. Ühes teostusvariandis

moodustatakse oblaat toimeaine, solubiliseerivate ainete, sideainete või teiste abiainete sus-

pendeerimisel lahustis, näiteks vees. Suspensiooni eelmääratud kogus asetatakse plastikvormi

süvenditesse ja lüofiliseeritakse süvendites, et kõrvaldada vesi ja moodustada oblaat. Teise

võimalusena võib kahekihilise oblaadi moodustada nii, et ühes kihis on segatud üks või mitu

abiainet (näiteks solubiliseeriv aine ja/või sideaine) ning teises kihis on toimeaine segatud

sideaine või teiste inertsete koostisosadega.

EE – EP 1 740 154 B1

17

[0052] Oblaatide valmistamiseks võib samuti ühendada kuivpulbrid vesilahuses, pipeteerida

sobiva koguse lahust vormidesse, materjali kiirkülmutada ja lüofiliseerida. See annab väga

kerge oblaadi, mis lahustub väga kiiresti ja vajab vähe täitematerjali ja sideainet.

Preparaadid subkutaanseks süstimiseks

[0053] Eelistatud teostusvariandis valmistatakse subkutaanne süstepreparaat nii, et soola-

lahuse, sidrunhappe ja EDTA segamisel moodustatakse lahus, mis steriliseeritakse (lahusele

osutatakse siin kui "lahjendile"). Insuliin lisatakse eraldi steriilsele veele lahuse moodusta-

miseks, mis filtritakse ja määratud kogus pannakse mitmesse eraldatud steriilsesse süstepu-

delisse. Insuliini lahus lüofiliseeritakse pulbri moodustamiseks, mida võib stabiilsuse säilita-

miseks hoida lahjendist eraldi. Enne manustamist lisatakse insuliini süstepudelisse lahjendi.

Seejärel süstitakse eelmääratletud insuliinikogus subkutaanselt patsiendile ja järelejäänud

insuliinilahuse võib säilitada, eelistatult jahutatult. Insuliini lahus peaks jääma stabiilseks

vähemat ühe nädala jooksul.

III. Preparaatide kasutamise meetodid

[0054] Preparaate võib manustada erinevatel viisidel, kaasa arvatud bukaalne manustamine,

ninakaudne manustamine, pulmonaarne manustamine, keelealune manustamine, subkutaanne

manustamine, rektaalne manustamine, vaginaalne manustamine või okulaarne manustamine.

Manustamise järgselt lahustub annusvorm kiiresti, vabastades ravimi või moodustades

väikesed ravimit sisaldavad osakesed, mis sisaldavad valikuliselt ühte või mitut abiainet.

Preparaat kavandatakse nii, et see oleks kiiresti absorbeeritav ja transporditav plasmasse

süsteemseks kohaletoimetamiseks.

[0055] Toimeinena insuliini sisaldavaid preparaate võib manustada I või II tüüpi diabeediga

patsientidele enne sööki või söögi ajal. Tüüpiliset manustatakse preparaati keele alla või

subkutaanse süstimise teel. Preparaati võib samuti manustada bukaalselt, nina kaudu või

pulmonaarselt. Kiire imendumise tõttu võivad kompositsioonid katkestada maksas glükogee-

ni muutmise glükoosiks, vältides seeläbi hüperglükeemiat, mis on peamine suhkurtõve

tüsistuste põhjustaja ja II tüüpi diabeedi esimene sümptom. Nagu ilmneb näitest 2, kannavad

keelealused insuliinipreparaadid insuliini kiiresti patsiendi vereringesse, tuues kaasa toime

EE – EP 1 740 154 B1

18

kiire alguse (mis algab ligikaudu 5 minutit pärast manustamist ja jõuab haripunkti ligikaudu

15-30 minuti jooksul pärast manustamist). Vastupidiselt peab käibelolevaid standardseid

inimese insuliini subkutaanseid süste tegema ligikaudu üks tund enne söömist, et tagada

vähemalt soovitud toime, kuna insuliin imendub liiga aeglaselt, et katkestada maksas glü-

koosi tootmine. Lisaks võivad keelealused või subkutaansed insuliinikompositsioonid aeglus-

tada või peatada II tüüpi diabeedi edasiarenemist, kui neid antakse haiguse arenemise käigus

piisavalt varakult.

[0056] Joonis fig. 1A kujutab skemaatiliselt eelistatud kuivpulberkompositsiooni (st insuliini,

alginaadi, sidrunhappe ja EDTA pulber) manustamist. Nagu on näidatud joonisel fig. 1A, on

pulbri koostises tahke sidrunhappe kuivpulber, insuliin ja EDTA pulber. Ühe kuivpulber-

annuse kandmiseks keele alla kasutatakse seadet, mille abil hajutatakse annus ühtlaselt üle

suuõõne keelealuse piirkonna. Dinaatrium-EDTA lahustub kiiresti süljes. Sidrunhape solu-

biliseerib insuliini, võimaldades sellel puutuda lahuses vahetult kokku EDTA-ga. Seejärel

kelaadib EDTA tsingi insuliinis, vabastades seeläbi oma naatriumiioonid ja tõmmates tsingi

insuliinist eemale. See põhjustab insuliini üleminekut dimeersesse ja monomeersesse vormi

ning takistab uuesti heksameerideks kokkupanekut. Monomeersel vormil on molekulmass,

mis on alla ühe kuuendiku heksameerse vormi molekulmassist, seepärast suureneb märga-

tavalt nii insuliini imendumise kiirus kui ka kogus. Dimeerid ja monomeerid on tasakaalus.

Seega, kui insuliini monomeerid imenduvad läbi epiteelimembraani, toimub dimeeride täien-

dav lahtipakkimine, et moodustada enam monomeere.

[0057] Sarnane protsess leiab aset, kui ravimpulbris sisaldub mahtu suurendav aine. Näiteks

kui mahtu suurendava ainena kasutatakse insuliini korral alginaati, kelaaditakse alginaadis

kinnistunud kaltsium EDTA poolt, kõrvaldades selle geelimaatriksist. See destabiliseerib

maatriksi, mis vabastab insuliini lokaalsesse sülge, kus insuliin puutub nüüd väga lähedalt

kokku EDTA-ga. EDTA tuvastab väga lähedal oleva tsink-insuliini ja vahetab oma kaltsiumi

tsingi vastu, mille suhtes tal on kõrgem afiinsus. See vabastab heksameerse insuliini tema

dimeersesse vormi, millest osa lahkneb monomeerideks. Kuna need kaks vormi esinevad

kontsentratiooni poolt juhitud tasakaalus, siis tekitatakse monomeeride absorbeerimisel roh-

kem monomeere. Need väikesed ~5800 Da polüpeptiidid on nüüd valmis epiteliaalseks

imendumiseks. Kuna epiteel on keelealuses piirkonnas suhteliselt õhuke ja veresooned on

hõlpsasti kättesaadavad, on süsteemne absorptsioon kiire ja tõhus. Teatud määral seondub

EDTA ja/või sidrunhape vesiniksidemete kaudu insuliiniga, see maskeerib insuliini laengu,

EE – EP 1 740 154 B1

19

hõlbustades tema transporti läbi membraani ja seeläbi suurendades nii insuliini omastatavust

kui ka kiirendades toime algust. Kuna epiteel on keelealuses piirkonnas suhteliselt õhuke ja

veresooned on hõlpsasti kättesaadavad, on süsteemne absorptsioon kiire ja tõhus, võttes aega

1 sekundist 15 minutini pärast manustamist. Pulber võib lahustuda aja jooksul, mis ulatub

1 sekundist 3 minutini, 3 kuni 5 minutini, 5 kuni 8 minutini või 8 kuni 12 minutini. Eelistatud

lahustumisaeg on alla 5 minuti.

[0058] Nagu on kirjeldatud joonisel fig. 1B, pannakse enne sööki pastill keele alla ja keel

lõdvestatakse pastilli 10 peale. Pastilli võib asendada kile, oblaadi, tableti või kapsliga.

Naatrium-EDTA lahustub pinnalt 12 antud kohas olevasse sülge. Pastilli pind 12 märgub

EDTA kihi eemaldamisel, kindlustades geelis 10 kinnistunud kaltsiumile juurdepääsu pinnale

12. EDTA on kaltsiumi kelaator ja eemaldab kaltsiumi geelimaatriksist, kõrvaldades tema

toetava struktuuri. Kaltsiumi eemaldamisega alginaat vedeldub ja vabastab heksameerse

tsink-insuliini sülge. EDTA tõmbab tsingi väga lähestikku ja kõrvaldab tsingi insuliinist

(mille suhtes tal on kõrgem afiinsus), vabastades heksameerse insuliini dimeersesse vormi,

millest osa lahkneb monomeerideks. Kuna monomeerid ja dimeerid esinevad kontsentrat-

siooni poolt juhitud tasakaalus, siis tekitatakse monomeeride absorbeerimisel rohkem

monomeere.

IV. Komplektid

[0059] Toimeainet võib säilitada ühes mahutis ja abiaineid võib säilitada teises mahutis.

Vahetult enne manustamist mõlema mahuti sisud segatakse.

[0060] Nagu on selgitatud joonisel fig. 2, võib komplekt sisaldada viaali, kus pulbristatud

insuliin sisaldub korgis (22), mis on eraldatud tihendiga (26), viimase võib korki keerates

lõhkuda, et võimaldada insuliinil seguneda abiaine, näiteks sidrunhappe-EDTA lahusega

viaalis (24).

[0061] Ülalpool kirjeldatud meetodeid ja kompositsioone selgitatakse täiendavalt järgnevate

mittepiiravate näidete abil.

EE – EP 1 740 154 B1

20

Näited

Näide 1. EDTA erinevaid kontsentratsioone sisaldavate insuliinilahuste toime insuliini

muutmisele heksameersest vormist monomeerideks/dimeerideks

Materjalid

[0062] Selles katses kasutati inimese rekombinantset insuliini (Akzo-Nobel), sidrunhapet ja

dinaatrium-EDTA-d destilleeritud vees. Heksameeride (molekulmass 36000) eraldamiseks

dimeeridest/monomeeridest (molekulmas 6-12000) insuliini lahustes kasutati Nanosep mik-

rotuube molekulmassi läbilaskvuspiiriga 30000 (Pall Scientific). Analüüs viidi läbi HPLC

abil, kasutades Waters 2695 eraldusmoodulit, mis oli varustatud Symmetry 300TM C4 5 µm

kolonniga (Waters Corp, Milord, MA, # 186000285) ja fotodioodaheldetektoriga (neeldu-

mine lainepikkusel 220 nm). Insuliini eraldamiseks teistest koostisosadest kasutati gradient-

meetodit (25-32% ACN vees, 0,05% TFA).

Meetodid

[0063] Inimese rekombinantne insuliin lahustati 2 mg/ml sidrunhappes, nii saadi 1 mg/ml

lahus ja 1,5 ml seda lahust pipeteeriti järgnevalt katsetuubidese. Igasse tuubi lisati EDTA, et

saavutada EDTA kontsentratsioon 0, 1, 2, 3 või 4 mg/ml. 0,5 ml ühendatud koostisosi kanti

Nanosep mikrotuubidele ja tuube tsentrifuugiti 10000 rpm juures 10 minutit mikrotsent-

rifuugis (Fisher Scientific). Insuliini analüüsiti enne ja pärast tsentrifuugimist ja filtraadist

saadud osa määramiseks protsentides jagati insuliini kogus, mis filtreerus läbi filtri, algse

kogusega, mis kanti peale.

Seadistus

[0064] Tabel 1. Neljad katsetingimused ja kontroll

Preparaat nr Insuliin

(mg/ml) EDTA

(mg/ml) Sidrunhape

(mg/ml) 0 1 0 2

1 1 1 2

EE – EP 1 740 154 B1

21

Preparaat nr Insuliin (mg/ml)

EDTA (mg/ml)

Sidrunhape (mg/ml)

2 1 2 2

3 1 3 2

4 1 4 2

Tulemused

[0065] Nagu on toodud joonisel fig. 3, andsid EDTA suuremad kogused insuliini lahuses

suuremad monomeeride/dimeeride kontsentratsioonid heksameeri suhtes. Ligikaudu 8% kogu

insuliinist filtreerus läbi filtri, kui EDTA puudus (kontroll "0"). Filtraadist saadud mono-

meeride/dimeeride kogus suurenes kuni 20% pärast EDTA lisamist, olles suurima mõjuga

2 mg/ml juures. Täiendav EDTA lisamine toimet ei võimendanud. Seega suurendab EDTA

lisamine insuliini lahusele (sidrunhappe manulusel) monomeeride/dimeeride kontsentrat-

siooni.

Näide 2. Keelealuse insuliini kuivpulberpreparaadi manustamise toime patsiendi insuliini ja

glükoosi tasemele

[0066] Insuliini ja vere glükoositasemeid pärast insuliini kuivpulberpreparaadi ühte keele-

alust manustamist mõõdeti ühel meessoost 35-aastasel I tüüpi diabeediga patsiendil.

Patsiendile manustatud annus sisaldas 6 mg insuliini, 4 mg sidrunhapet ja 4 mg EDTA-d.

Insuliini oli preparaadis ligikaudu 28 IU/mg.

[0067] Patsient paastus öö läbi ja saabus kliinikusse varahommikul. Patsiendi külge kinnitati

IV liin soolalahuse tilgutiga. Patsiendil paluti avada suu ja puudutada keelega ülemist suulage

ning tema keele alla puistati kuivpulberpreparaati. Seejärel paluti tal lasta keel alla, sulgeda

suu ja üks minut mitte neelata.

[0068] Vereglükoos mõõdeti viis minutit enne keelealuse insuliinipreparaadi aplitseerimist.

Pärast insuliinipreparaadi manustamist jälgiti vereglükoosi reaalajas, kasutades glükoosi-

ribasid, vereproovid võeti vastavalt tabelites 2 ja 3 loetletud aegadele vereglükoosi kontsent-

ratsiooni laboratoorseks määramiseks glükoosoksüdaasimeetodil ja vere insuliini kontsentrat-

siooni määramiseks LINKO ensüümipõhise immunosorbenttesti (ELISA) abil.

EE – EP 1 740 154 B1

22

Tulemused ja arutlus

[0069] Glükoosiribameetodi ja glükoosoksüdaasimeetodiga saadud andmed on toodud

tabelis 2.

Tabel 2. Glükoosi kontsentratsioonid ajas

Aeg

(minutid) Ribameetod

glükoosi kontsentratsioon (mg/dl)

Oksüdaasimeetod glükoosi kontsentratsioon

(mg/dl) -5 N/A 99,5

3 84 96,3

7 83 87,0

10 75 90,1

15 70 83,2

20 73 78,3

30 63 75,5

45 59 68,0

60 46 61,8

61 42 60,2

62 42 57,7

80 (glükoosi allaneelamine)

33 53,7

90 136 143

120 97 122,0

145 N/A 122,0

180 N/A 80,5

[0070] Glükoosiribameetodil langes vereglükoosi kontsentratsioon reaalajas kiirelt ja äkili-

selt alates 10-15 minutist pärast manustamist. Üks tund pärast manustamist paistis vereglü-

koos ohtlikult madal (46 mg/dl ribameetodi alusel). Sel ajal muudeti algset protokolli ja

vereglükoosi lugemeid võeti tihedamini. 80 minutit pärast manustamist oli ribameetodi

kohaselt patsiendi veres 33 mg/dl glükoosi ja patsiendile manustati suukaudselt glükoosi

vedelpreparaati. See vahepealne glükoosi manustamine oli ribameetodi kohaselt tõhus glü-

EE – EP 1 740 154 B1

23

koositasemete tõstmisel patsiendi veres normaalsesse vahemikku (95-140 mg/dl). Vastupidi-

selt sellele suukaudsele annusele põhjustab inimese insuliini subkutaanne süstimine tüüpi-

liselt vere glükoosi alandamist ligikaudu 30 minutit pärast manustamist ja jõuab haripunktini

vahemikus 90 minutit ja 3 tundi pärast manustamist.

[0071] Nagu on näha tabelist 2, peegeldasid andmed, mille saamiseks kasutati vereglükoosi

täpsemat testi, s.o oksüdaasimeetodit, reaalaja ribameetodit, kuid olid absoluutsel alusel ligi-

kaudu 12-20 mg/dl kõrgemad.

[0072] Tabelis 3 on toodud vere insuliini kontsentratsioonid ajas, mis on saadud LINKO

ELISA testi kaudu.

Tabel 3: Insuliini kontsentratsioonid ajas

Aeg (minutid) Insuliini kontsentratsioon (µU/ml)

-5 16,9

3 13,9

7 22,7

10 21

15 22,95

20 23,4

30 19,7

45 21,2

60 21,9

80 (glükoosi allaneelamine)

21,1

120 18,9

180 13,9

[0073] Nagu on näha tabelis 3 toodud andmetest, tõusis vere insuliini kontsentratsioon väga

kiiresti alates 7. minutist pärast manustamist ja jõudis haripunktini vahemikus 15 kuni

20 minutit pärast manustamist. Vastupidiselt saavutab inimese insuliini subkutaanne süsti-

mine suurima kontsentratsiooni veres ligikaudu kaks tundi pärast manustamist. Seega on

keelealune kuivpulberpreparaat ligikaudu 6 kuni 8 korda kiirem kui inimese insuliini

subkutaanne süstimine.

EE – EP 1 740 154 B1

24

Näide 3. EDTA ja erinevate hapete toime määramine insuliiniosakese suurusele

[0074] Viidi läbi uuring, et määrata EDTA ehk kelaatori toimet kombinatsioonis erinevate

hapetega: äädikhape, vesinikkloriidhape, askorbiinhape ja sidrunhape, insuliiniosakese suuru-

sele. Kontrollid hõlmasid insuliini koos EDTA-ga ja happeta ning insuliini happega ja ilma

EDTA-ta.

[0075] Kasutades näites 1 kirjeldatuga sarnaseid menetlusi lahustati insuliin (1 mg/ml) söögi-

happes, lisati EDTA, segu kanti 30000 molekulmassi läbilaskvuspiiriga mikrotuubi ning

tsentrifuugiti seejärel 10 minutit 10000 rpm juures. Igat segu testiti pH väärtusel 3 (puhvrita)

ja pH 7,0 juures (fosfaatpuhvriga). Tulemused arvutati filtraadist saadud insuliini osana

lähtekogusega võrreldes (protsent).

[0076] Tulemusi kujutatakse graafiliselt joonistel fig. 4 ja 5a-d. Tulemused näitavad, et

EDTA ja sidrunhappe kombinatsioon annab oluliselt suurema koguse madalama massiga (st

pigem monomeerse kui heksameerse) insuliini.

Näide 4. EDTA-insuliini subkutaanne manustamine sigadele

[0077] EDTA-sidrunhappe insuliinipreparaat manustati subkutaanse süstimise kaudu siga-

dele, et võrrelda EDTA ja sidrunhappe mõju subkutaanselt manustatud insuliinile inimese

normaalse (heksameerse) insuliiniga. Manustatud annus sisaldas 25 U/ml insuliini, 2 mg/ml

EDTA-d, 2 mg/ml sidrunhapet. Manustati insuliini annus 0,125 U/kg. Toimet vereglükoosile

võrreldi inimese regulaarse insuliini 100 ühiku mõjuga, annusega 0,125 U/kg.

[0078] Inimese normaalne insuliin annab reeglina oma madalaima glükoositaseme ligikaudu

120 minutit pärast manustamist, kusjuures selle tasemed pöörduvad alusjooneni kuuetunnise

perioodi jooksul. Vastupidiselt, nagu nähtub joonisel fig. 6 toodud tulemustest, annab EDTA-

sidrunhappe insuliinipreparaat vereglükoosi märksa kiirema ja oluliselt suurema vähenemise.

EE – EP 1 740 154 B1

25

Näide 5. EDTA toime määramine insuliini imendumisele läbi membraani, mis on kaetud

epiteelirakkude monokihiga

[0079] Viidi läbi uuring, et näidata EDTA mõju imendumisele läbi membraani, mis oli

kaetud epiteelirakkude monokihiga.

[0080] Segati kaks soolalahust, mis sisaldasid kas 1 mg/ml insuliini, 2 mg/ml EDTA ja

2 mg/ml sidrunhapet ("lahus 1") või 1 mg/ml insuliini ja 2 mg/ml sidrunhapet ("lahus 2").

Kontroll-lahus sisaldas ainult EDTA-d ja sidrunhapet. Immortaliseeritud epiteeli rakuliini

kultuurid külvati süvendiläbistele membraanidele. Kui rakud olid kasvanud laatumiseni, s.o

nullajal, asendati süvendiläbiste plaatide ülemistes kambrites vedelik 0,5 ml insuliinilahusega

(s.o lahusega 1 või 2). Samal ajal testiti kahte plaati lahusega 1, kahte plaati lahusega 2 ja

ühte plaati kontroll-lahusega (rakud puuduvad). Iga plaadi alumine kamber sisaldas 1,5 ml

soolalahust. Igas ajapunktis eemaldati alumisest kambrist 100 µl vedelikku ja analüüsiti

ensüümipõhise immunosorbenttesti (ELISA) abil. Alumisse kambrisse lisati 100 µl soola-

lahust, et säilitada kogu uuringu käigus püsivat mahtu 1,5 ml.

[0081] Insuliini kogus, mis eemaldati alumisest kambrist igas ajapunktis, lisati kogusele, mis

oli eemaldatud eelmises ajapunktis (ajapunktides), et määrata alumisest kambrist saadud

insuliini kumulatiivset kogust. Need andmed esitatakse joonisel fig. 7.

[0082] Rakke värviti, et kontrollida elujõulisust enne ja pärast katset. Kõigi plaatide korral

puudus statistiline erinevus rakkude elujõulisuses.

[0083] Keskmine insuliini kogus, mis akumuleerus aja jooksul alumises kambris (vastu-

võtukamber), on toodud joonisel fig. 7. Nagu nähtub jooniselt fig. 7, liikus lahus 1, mis

sisaldas EDTA-d, läbi epiteelirakkude monokihi ja läbi membraani tõhusamalt, kui lahus 2,

mis EDTA-d ei sisaldanud.

EE – EP 1 740 154 B1

26

PATENDINÕUDLUS

1. Kompositsioon, mis sisaldab terapeutiliselt tõhusat annust monomeerset või dimeerset

insuliini, solubiliseerivat ainet, mis on valitud rühmast, kuhu kuuluvad äädikhape, askor-

biinhape ja sidrunhape, ning tsinkmetalli kelaatorit, kusjuures kompositsioon on kujul, mis

sobib keelealuseks või subkutaanseks manustamiseks.

2. Kompositsioon vastavalt nõudluspunktile 1, kusjuures kelaator on valitud rühmast, kuhu

kuuluvad etüleendiamiintetraäädikhape (EDTA), dimerkaprool (BAL), penitsillamiin, algiin-

hape, klorella, koriander, alfalipohape ja dimerkaptobutaandihape (DMSA).

3. Kompositsioon vastavalt nõudluspunktile 2, kusjuures kelaator on etüleendiamiintetra-

äädikhape (EDTA).

4. Kompositsioon vastavalt nõudluspunktile 1, kusjuures hape esineb koguses, mis on tõhus

monomeerse või dimeerse insuliini laengu maskeerimiseks.

5. Kompositsioon vastavalt nõudluspunktile 1, kusjuures hape on sidrunhape.

6. Kompositsioon vastavalt nõudluspunktile 1, mis on kujul, mis on valitud rühmast, kuhu

kuuluvad kuivpulbrid, tabletid, oblaadid, kiled, pastillid ja kapslid.

7. Kompositsioon vastavalt nõudluspunktile 6, kusjuures kompositsioon on kolmekihilise kile

või oblaadi kujul, mis sobib keelealuseks kohaletoimetamiseks.

8. Kompositsioon vastavalt nõudluspunktile 1, mis on keelealuseks kohaletoimetamiseks

sobival kujul.

9. Monomeerse või dimeerse insuliini ja happe, mis võimendab monomeerse või dimeerse

insuliini lahustuvust ja imendumist ning on valitud rühmast, kuhu kuuluvad äädikhape,

askorbiinhape ja sidrunhape, ja tsinkmetalli kelaatori tõhusa koguse kasutamine ravimi

EE – EP 1 740 154 B1

27

valmistamiseks, mis sobib suhkurtõve ravimiseks keelealuse manustamise või subkutaanse

süstimise teel.

10. Kasutamine vastavalt nõudluspunktile 9, kusjuures kelaator on valitud rühmast, kuhu

kuuluvad etüleendiamiintetraäädikhape (EDTA), dimerkaprool (BAL), penitsillamiin, algiin-

hape, klorella, koriander, alfalipohape ja dimerkaptobutaandihape (DMSA).

11. Kasutamine vastavalt nõudluspunktile 10, kusjuures kelaator on etüleendiamiintetra-

äädikhape (EDTA).

12. Kasutamine vastavalt nõudluspunktile 9, kusjuures hape esineb koguses, mis on tõhus

insuliini laengu maskeerimiseks.

13. Kasutamine vastavalt nõudluspunktile 9, kusjuures hape on sidrunhape.

14. Kasutamine vastavalt nõudluspunktile 9, kusjuures kompositsioon on kujul, mis on

valitud rühmast, kuhu kuuluvad kuivpulbrid, tabletid, oblaadid, kiled, pastillid ja kapslid.

15. Kompositsioon vastavalt nõudluspunktile 1, mis on subkutaanseks manustamiseks

sobival kujul, milles toimeaine on monomeerne või dimeerne insuliin, kusjuures kelaator on

etüleendiamiintetraäädikhape (EDTA) ja hape on sidrunhape.

16. Kompositsioon vastavalt nõudluspunktile 1, mis sisaldab lisaks soolalahust.

17. Kompositsioon vastavalt nõudluspunktile 15, kusjuures monomeerse insuliini : EDTA :

sidrunhappe suhe on 1 : 2 : 2 (mg/ml).

EE – EP 1 740 154 B1

1/7

EE – EP 1 740 154 B1

2/7

EE – EP 1 740 154 B1

3/7

EE – EP 1 740 154 B1

4/7

EE – EP 1 740 154 B1

5/7

EE – EP 1 740 154 B1

6/7

EE – EP 1 740 154 B1

7/7