eesti loomaarstlik ringvaadeneutraliseeritakse parasiitidest organismi eritunud toksilised ained....

EESTI LOOMAARSTIDE ÜHINGU AJAKIRI

Eesti Loomaarstlik Ringvaade

1 2009

EESTI LOOMAARSTIDE ÜHINGU AJAKIRI

Eesti Loomaarstlik Ringvaade

Eesti Loomaarstide ÜhingKreutzwaldi 6251014 Tartu

GSM: 5011882Tel: 7422582Faks: 7422582Sekretär: 5520767e-post: [email protected]. nr. 80077287

PresidentPriit Koppel

Pangaarve1120072962 Swedbank

ToimetajaJaagup Alaots

Toimetuse sekretärIngrid Veske

Kujundus ja trükkVaba MaaLaki 26, Tallinn

ISSN 1024-2600

EestiLoomaarstlikRingvaadeEESTI LOOMAARSTIDE ÜHINGU AJAKIRI

1 • 2009

TEOORIA JA PRAKTIKA

Nakkusohutuseset parasitooside korral ............................................................. 2

Granulomatoosne hepatiit kesk-Aasia lambakoeral – kliiniline haiguslugu .... 9

Jänesed, närilised, reptiilid .................................................................................. 13

KROONIKA

ELÜ 2007. aasta üldkoosoleku protokoll ........................................................... 28

Aasta loomaarst ................................................................................................... 29

MEMUAARID

40 aastat Tartus (9) ............................................................................................... 30

PERSONALIA

Jüri Parre ............................................................................................................... 32

2 Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 1 • 2009

TEOORIA JA PRAKTIKA

Nakkusohutusest parasitooside korral

Toivo Järvis

Eesti Maaülikool

Sissejuhatus

Nakkusohutus on organismi seisund, mil-le korral ta haigustekitajatega nakatumise järgselt ei haigestu.

Nakkushaigusi põhjustavad organismi tunginud ja selles paljunevad bioloogili-sed haigusetekitajad, mille ülekandumine haigelt organismilt tervele ongi nakkus-haiguste leviku aluseks. Sõltuvalt haigu-setekitajate taksonoomilisest kuuluvusest räägitakse infektsioonhaigustest, kui hai-guse põhjustajateks on viirused, bakte-rid, patogeensed seened või nende evo-lutsioonilised vahevormid (klamüüdiad, mükoplasmad, riketsiad), ning invasiooni-haigustest ehk parasitoosidest, mille põh-justajad kuuluvad parasitofauna arvukate esindajate hulka.

Mõlemal juhul on haigestumise eeldu-seks organismi nakatumine, kuid mitte alati ei järgne sellele haigusprotsessi käi-vitumine ehk, teisitiöeldult, nakatunud or-ganism ei haigestu. Miks ühel juhul suhted biotsönoosis haigusetekitaja—peremees-organism kujunevad välja patogeeni, tei-sel juhul makroorganismi kasuks, on põh-jalikult uuritud infektsioonihaiguste kor-ral. Sellega tegeleb üks bioloogia funda-mentaalharusid — immunoloogia (Alaots,

Viltrop, 2000). Vähem on teada organismi nakkusohutuse põhjuste ja mehhanismi-de kohta parasitooside korral.

Lähtudes ülaltoodust, seadis käesoleva kirjutise autor endale ülesandeks, tugine-des uusima erialakirjanduse andmetele, anda ülevaade organismi antiparasitaar-sest kaitsest.

Organismi vastupanuvõime

Organismi mittehaigestumise põhjused nakatumise korral võivad olla erinevad. Tekkemehhanisme arvestades eristatak-se organismi mittespetsiifilist kaitset ehk kaasasündinud ehk loomulikku resistent-sust ja spetsiifilist kaitset ehk immuun-sust (joonis 1).kaasasündinud resistentsus on seotud or-ganismi bioloogilis-geneetiliste iseärasus-te, ainevahetuse eripära ja mitmesuguste mittespetsiifiliste kaitsetegurite tasemega. Loomuliku resistentsuse väljakujunemise tegurid on properdiin, komplement, lüsot-süüm, interferoon, fagotsütoos ja põletik (Alaots, 1987). Kaasasündinud resistent-sus jaguneb liigi-, ea- ja tõuspetsiifiliseks resistentsuseks ning on pärilik tunnus. Re-sistentsus parasitooside korral võib olla täielik ehk absoluutne (liigiresistentsus)

Joonis 1. Organismi kaitsetegurid

Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 1 • 2009 3

TEOORIA JA PRAKTIKA

või osaline ehk partsiaalne (tõuresistent-sus). Earesistentsus muutub looma täis-kasvanuks saades tavaliselt pingsamaks, harvemini nõrgeneb. Usstõbede korral on olulised koebarjäärid, milles helminti-de rändevastsed on allergiliste reaktsioo-nide tõttu sunnitud peatuma. Suukaudsel nakatumisel võivad vastsed peatuda esi-meses (soolesein), teises (maks, lümfisõl-med) või kolmandas barjääris (kopsuku-de). Immuunsus tekib pärast parasiitide-ga nakatumist või pärast parasiitidevastast immuniseerimist ning sõltub vastavatest lümfoidkoes toimuvatest humoraalstetest ja tsellulaarsetest reaktsioonidest. Humo-raalne immuunsus on vereseerumis sisal-duvate antikehade ehk immuunglobuliini-de (IgG, IgM, IgA, IgE) vahendatud. Tsel-lulaarseks ehk raku poolt vahendatud im-muunsuseks nimetatakse T-lümfotsüüti-de, dendriitrakkude ja makrofaagide poolt esile kutsutud immuunvastuse vormi (Su-dakov, 2004). Immuunsus on oluline loo-made kaitsmisel invasioonihaiguste vastu. Immuunsus on kas aktiivne (pärast loo-mulikku nakatumist või vaktsineerimist) või passiivne (pärast antikehade ülekan-net ternespiimaga, immuunseerumiga, gammaglobuliiniga). Eristatakse antipara-siitset ja antitoksilist immuunsust. Antipa-rasiitse immuunsuse korral on takistatud parasiitide tungimine peremeesorganismi ja nende arenemine ning elutegevus pere-mehes. Antitoksilise immuunsuse korral neutraliseeritakse parasiitidest organismi eritunud toksilised ained. Immuunsus pü-sib ainult teatud aja vältel pärast parasiiti-de lahkumist organismist, vaktsineerimist või immuunseerumi süstimist. Sageli kes-tab antiparasiitne immuunsus aga ainult nii kaua, kuni haigusetekitaja viibib pere-meesorganismis. See on mittesteriilne immuunsus ehk premunitsioon.

Liigiresistentsus

Mitmesugustel põhjustel ei arene paljud parasiidid mujal kui neile loomulikes ehk bioloogilis-geneetiliselt sobivates pere-meestes. Selle tüüpiliseks näiteks on eri-nevate Eimeria prk liikide peremeesspet-siifilisus. Mõnedel juhtudel aga parasiidid siiski osaliselt arenevad, põhjustamata looma kliinilist haigestumist. Näiteks vei-se libedikuussi Ostertagia ostertagi mõ-ned vastsed võivad areneda lammaste or-ganismis, ent vaid vähesed neist saavad täiskasvanuks.

Siiski võivad parasiidid neil mitteta-valistel ehk hälbelistel peremeestel, eriti

kudedes migreerivate parasiitide korral, põhjustada tõsiseid tagajärgi. Sellekoha-se näitena võib tuua karnivooride solkme Toxocara canis’e rändevastsed lastel, kel-lel nad võivad põhjustada hepatomega-aliat ning silmade ja aju kahjustusi. Osal parasiitidel on aga väga lai peremeeslii-kide spekter, näiteks keeritsussidel Tric-hinella spp, suurel maksakaanil Fascio-la hepatica, ainuraksel Cryptosporidium parvum ja ainurakse Toxoplasma gondii aseksuaalsetel arengustaadiumidel.

Earesistentsus

Paljud loomad muutuvad suguküpsuse saavutanutena resistentsemaks esmase parasitaarse nakkuse suhtes. Näiteks are-nevad loomade solkmed täiskasvanuteks enamikul juhul mõne kuu vanustel pere-meestel. Kui aga peremeesloom nakatub vanemas eas, pidurdub solkmete areng või nad peatuvad vastsetena kudedes. Ka varbusside Strongyloides spp nakkus esi-neb harilikult väga noortel mäletsejalis-tel ja hobustel. Strongüliidi Nematodirus battus’e suhtes on üle kolme kuu vanused lambad võrdlemisi resistentsed. Üle ühe aasta vanused koerad saavutavad järk-jär-gult resistentsuse ümarussi Ancylostoma caninum’i suhtes.

Earesistentsuse põhjused ei ole teada. Arvatakse, et parasiidi ja peremehe suh-ted ei ole täielikult välja arenenud. Seega, ehkki parasiit võib areneda noorloomade organismis, ei ole ta veel täiesti kohane-nud täiskasvanud loomaga.

Mitmetel parasiitidel on aga arvatavas-ti arenenud tõhusad vastumehhanismid earesistentsusele. Nii suudavad kõõr-pea Ancylostoma caninum, kutsikasolge Toxocara canis, kassisolge Toxocara mys-tax, vasikasolge Toxocara (Neoascaris) vi-tulorum ja Strongyloides’e prk varbussid elada vastsestaadiumis peremeeslooma kudedes, aktiveerudes tiinuse lõppjärgus ja nakatades järglasi intrauteriinsel või laktogeensel teel.

Vastupidine earesistentsus (täiskasva-nud veised on vastuvõtlikumad kui noor-loomad) esineb aga nugiainurakse Babe-sia sp nakkuse korral veistel.

Tõuresistentsus

On märgatud, et mõned kodumäletsejalis-te tõud on parasitaarnakkuse suhtes teis-test resistentsemad. Nii suudab Lääne-Aafrika küüruta veis N’dama elada trüpa-nosoomide intensiivse leviku piirkonnas.


TEOORIA JA PRAKTIKA

Kuidas need veised suudavad toime tulla parasiteemiaga, ei ole selgitatud. Ida-Aaf-rika punane masai lammas on osutunud Haemonchus contortus’e suhtes resis-tentsemaks kui teised samas piirkonnas kasvatatavad lambatõud. Sama on tähel-datud meriino lammastel Lõuna-Aafrik-as trihhostrongüliidide suhtes. Osa me-riino lambaid Austraalias erineb tõusise-selt vastupanuvõimelt Trichostrongulus colubriformis’ele, need erinevused kan-duvad edasi järglastele. Austraalias on tä-heldatud, et seebu (Bos indicus’e) tõud on resistentsemad Boophilus’e prk puukide suhtes kui Euroopa (Bos taurus’e) tõud. Ka nende ristandid, kelles domineerib seebu (üle 50%), on puukide suhtes mõ-nevõrra resistentsemad (Taylor jt., 2007).

Nugiusside vastane immuunsus

Immuunvastus helmintide nakkusele on kompleksne, sõltudes arvatavasti nakkus-vastsete täiskasvanuks arenemisel vaba-nevate sekretoorsete ja ekskretoorsete produktide kui antigeenide toimest. Seni on õnnestunud välja töötada vaid mõned praktikasse juurutatud meetodid looma-de kunstlikuks immuniseerimiseks. Parim näide sellest on vaktsiini väljatöötamine veise kopsuussi Dictyocaulus viviparus’e vastu. Vaktsiin on kiiritatud elusate nak-kusvastsete suspensioon, mida manusta-takse suu kaudu. Need nõrgestatud vast-sed sooritavad vasikate organismis rände, jõuavad kopsu, stimuleerivad immuunsu-se teket kopsuusstõve vastu ja hukuvad neljandas kasvujärgus, saamata täiskas-vanuks. Kindlaks on tehtud seedekulgla ümarusside vastase immuunsuse järk-jär-guline arenemine parasiitidega saastunud karjamaadel karjatatavatel veistel ja lam-mastel. Katsed on näidanud, et immuun-sed täiskasvanud lambad ei haigestunud kliiniliselt isegi siis, kui neile manusta-ti 50 000 libedikuussi Ostertagia nakkus-vastset päevas.

Immuunsuse avaldumine ja tekkepõhjused

Immuunvastus seedekulgla- ja kopsuü-marusside vastu võib avalduda mitmeti.1. Esmalt püüab peremeesorganism limi-

teerida reinvasiooni, tõkestades vast-sete rännet või, vahel, pidurdades nen-de arengut.

2. Immuunsuse arenedes võib pere-meesloom olla võimeline „isevabane-ma“ täiskasvanud ümarussidest.

3. Täiskasvanuks arenenud nugiussid võivad olla mõõtmetelt väiksemad või on nende viljakus vähenenud.

Nimetatud muutusi on tuvastatud üma-russi Nippostrongylus brasiliensis’ega nakatatud rottidel. Selle parasiidi nakkus-vastne tungib harilikult läbi naha, labor-katsetes on aga rotte nakatatud ka subku-taanse süstimise teel. Vastsed liiguvad ve-rega kopsu, kus, kestunult, tungivad hin-gamisteedesse, liiguvad hingetoru ülaos-sa ja neelatakse alla. Peensoolde jõudnult vastsed kestuvad ja arenevad täiskasva-nud parasiitideks. Prepatentaeg (aeg para-sitoosi kulus loomade nakatumisest kuni munevate emasussideni) kestab viis-kuus päeva. Täiskasvanud nippostrongülused parasiteerivad umbes viis päeva, pärast seda langeb järsult munade väljutami-ne roojaga ning enamik usse väljutatakse soolest. Kui rotid nakatuvad sama parasii-diga uuesti, jõuab juba väiksem hulk vast-seid soolde, see tähendab et nende rän-ne on pidurdunud. Vähesed täiskasvanud ussid on jäänud mõõtmetelt väiksema-teks, on vähemviljakad, nende väljutami-ne algab varem ja toimub kiiremini.

Dictyocaulus viviparus’ega esmana-katunud vasikatel toimub parasiidi areng kiiresti ja ilmnevad haiguse kliinilised tun-nused. Mõne nädala möödumisel tekib immuunsus ja täiskasvanud kopsuussid väljutatakse. Vastsetega tabandumisel järgnevate aastate jooksul osutuvad need loomad vähevastuvõtlikeks, ehkki kliinili-sed tunnused võivad olla hästiväljendu-nud vastsete massilise hävimise tagajärjel kopsus immuunvastuse toimel.

Loomade nakatumisel Ostertagia ja Trichostrongylus’e prk liikidega on samu-ti täheldatud immuunvastusest tingitud parasiitide väljutamist, hiljem vaid nõrka lühiajalist täiskasvanud parasiitide esine-mist ja viimaks nakkusvastsete täielikult pidurdunud arengut. (Joonis 2). Siiski hi-lineb seedekulgla parasiitide korral mälet-sejalistel tugev immuunvastus mõne kuu võrra aeglase immunoloogilise reageeri-misvõime tõttu.

Vaatamata uuringute märkimisväärse-le hulgale, ei ole immuunsuse kujunemi-se mehhanism valendikuparasiitide suh-tes lõplikult selge. Üldiselt on nõustutud sellega, et nakatumine parasiitidega teki-tab soole ülitundlikkust, millega kaasneb nuumrakkude arvu suurenemine limas-kesta pärislestes ja parasiidispetsiifiliste antikehade (IgE fraktsioon) tootmine, mis suurel määral on kinnitunud nuumrakkude


TEOORIA JA PRAKTIKA

pinnale. Nugiussi antigeeni reageerimine sensibiliseeritud nuumrakkudega vabas-tab vasoaktiivsed amiinid (histamiin jt.), mis põhjustavad kapillaarse ja epiteliaal-se läbitavuse ning limaproduktsiooni suu-renemise. Osa teadlasi on arvamusel, et need füsioloogilised muutused lihtsalt mõ-jutavad usse, näiteks vähendades hapni-ku hulka, nii et ussid lasevad limaskestast lahti ja väljutatakse. Teised on seisukohal, et lisaks sellele „lekivad“ ussivastased IgG antikehad läbilaskva limaskesta kaudu ve-rest soolevalendikku, kus neil on ligipääs parasiidile. Lisategurite, nagu spetsiifiliste parasiidivastaste IgA sekretsioon limas-kesta pinnal ja sensibiliseeritud T-rakkude (tuntud kui nuumrakkude, eosinofiilide ja limaeritavate rakkude diferentseerumisele kaasaaitajad) tähtsus on uurimisel.

Koehelmintidest on enim uuritud verei-miusse (Schistosoma spp). Schistosoma mansoni šistosoomulat võivad rünnata nii eosinofiilid kui makrofaagid, mis kin-nituvad antikehadega kaetud parasiidile. Eriti tugevalt kinnituvad eosinofiilid, nen-de sekreet kahjustab parasiidi kesta. Ana-loogsed katsed suure maksakaani Fascio-la hepatica’ga on näidanud, et ehkki eo-sinofiilid kinnituvad parasiidi noorvormi tegumendi osadele, on parasiit kahjustu-se vältimiseks võimeline tegumendi pind-mist kihti maha heitma.

Peremehe immuunvastuse vältimine

Lisaks teadmisele, et paljude nugiusside nakkuse korral on loomad võimelised tu-gevaks immuunvastuseks, on tänaseks selge, et evolutsiooni käigus on parasiidid leidnud selle nõrku kohti.

Neonataaalne immunoloogiline rea-geerimisvõimetus on noorloomade või-metus normaalseks immuunvastuseks mõnede parasitaarnakkuste korral. Näi-teks ei tekki vasikatel ja talledel immuun-

sus ligedikuussi Ostertagia spp reinva-siooni korral enne, kui nad on kogu kar-jatamisperioodi jooksul kestvalt invadee-runud. Libedikuparasiidi Haemonchus contortus’e nakkuse suhtes jäävad talled väga vastuvõtlikuks, kuni nad on poole ku-ni ühe aasta vanused. (Joonis 3). Niisugu-se immuunpuudulikkuse põhjused ei ole teada. Kui vasikatel ja talledel lõpuks siiski areneb tugev immuunvastus ostertaagia-te suhtes, siis talled võivad jääda hemon-huste suhtes kauaks vastuvõtlikuks. On leitud, et Haemonchus-endeemilistel kar-jamaadel sünnist saati kasvatatud lambad jäävad uusnakkuste suhtes vastuvõtlikuks kogu elu jooksul.

Mittesteriilse immuunsuse ehk pre-munitsiooni korral on peremeesloom im-muunne nakkuse vastu parasiidivastse-tega, aga mitte olemasoleva invasiooni vastu. Nii võib organism olla tabandunud täiskasvanud parasiitidega, aga omab mõningast immuunsust edasise nakkuse korral samade parasiitide noorvormidega (Eckert jt., 2005). Selle parimaks näiteks on šistosoomid, kelle kehakate, võrreldu-na ümarusside kutiikuliga, peaks olema kergemini allutatav antikehade või neid hävitavate rakkude toimele. On aga kind-laks tehtud, et täiskasvanud vereimiussid suudavad inkorporeerida peremehe anti-geene (veregrupi antigeene või immuno-globuliine) oma kehapinnale ja nii „mas-keerida“ endi antigeene.

Mittesteriilne immuunsus ei ilmne lam-mastel Fasciola hepatica nakkuse korral, seetõttu jäävad nad vastuvõtlikuks rein-vasioonile. Samas tekib veistel märkimis-väärne immuunsus taasnakatumise suh-tes maksakaanidega. Mittesteriilse im-muunsuse näiteks on ka olukord, kus pae-lusside vastsevormid elavad aastaid pe-remeeslooma kudedes, samas on loom immuunne uusnakkuse suhtes. Selle näh-tuse mehhanismi ei tunta. Arvatakse, et parasiidi larvotsüst võib olla „maskeeri-tud“ peremehe antigeeni poolt või eritada antikomplementaarset ainet, mis blokee-rib immuunreaktsiooni.

Mittespetsiifiliste immunoglobuliini-de tekke stimuleerimine on ka üks moo-dus peremehe immuunvastuse vältimi-seks. Lisaks spetsiifiliste IgE antikehade tootmise stimuleerimisele põhjustavad helmindid ka suures koguses mittespet-siifiliste IgE tootmist. See aitab nugiusse kaheti. Esiteks, kui nuumrakud on kaetud mittespetsiifilise IgE-ga, väheneb nende võime külge tõmmata parasiidispetsiifilist

Joonis 2. Ostertagia ostertagi sõlmed li-bediku limaskestas (Kaufmann, 1996)


TEOORIA JA PRAKTIKA

IgE-d. Teiseks, see, et peremeesorganism toodab mittespetsiifilist immunoglobuliini tähendab, et arvatavasti spetsiifiliste anti-kehade teke väheneb.

Immuunvastuse kõrvalmõju

Vahel kaasnevad immuunvastusega pere-meest kahjustavad muutused. Näiteks te-kivad ösofagostomoosi korral sooleseinas sõlmed, millele omistatakse sageli oluline roll haiguse väljaarenemises. Analoogse toimega on munagranuloomide teke mak-sas ja kusepõies šistosomoosi korral.

Mõnedes uurimustes on leitud negatiiv-ne interaktsioon immuunsuse ja loomater-vise vahel. Näiteks on täheldatud seede-kulgla ümarusside vastase immuunsuse alusel valitud tugevama immuunsusega lammastel rohkem kõhulahtisuse juhtu-meid. See võib olla põhjustatud organis-mi tugevast sensibiliseerumisest nakkuse korral parasiidivastsetega.

Nugiainuraksete vastane immuunsus

Immuunvastused algloomtõbede ja bak-teriooside korral on sarnased. Neid põh-justavad humoraalset või rakulist tüüpi, vahel mõlemad tegurid.

Trüpanosomoosi korral domineerivad humoraalsed reaktsioonid. In vitro on nii IgG kui IgM võimelised lagundama või ag-lutineerima trüpanosoome, in vivo kõrval-dab isegi väike kogus immuunseerumit trüpanosoomid ringlusest. Arvatavasti hõlbustatakse nende haaramist fagotsüü-tide poolt opsoneerimise* tõttu. Kahjuks pidurdab antigeense varieerumise feno-men selle nakkuse täielikku kõrvaldamist ja harilikult annab võimaluse haiguse tüü-piliseks kuluks parasiteemia vahelduva

nõrgenemise ja ägenemisega. Haiguse poolt esile kutsutud immuunsupressioon võib, varem või hiljem, nõrgendada pe-remehe immuunvastust. Mõned trüpa-nosomoosi korral tekkivad muutused, na-gu aneemia, müokardiit ja skeletilihaste kahjustused, arvatakse olevat tingitud trü-panosoomide antigeenide või immuun-komplekside ladestumisest rakkudele, millele järgneb nende hävitamine makro-faagide või lümfotsüütide poolt. See võib olla immuunvastuse kõrvaltoime.

Babesioosi vastane omandatud im-muunsus on samuti vahendatud antike-hade poolt, mis nähtavasti toimivad kui opsoniin ja kergendavad tabandunud pu-naliblede haaramist põrna makrofaagide poolt. Antikehad satuvad ternega vast-sündinu organismi ja kaitsevad teda mõ-ne aja nakkuse vastu.

Trihhomonoosi korral on antikehad, mis arvatavasti toodetakse plasmarak-kude poolt (IgA) emaka ja tupe pärisles-tes, nende elundite poolt eritatavas limas ja vähemal määral veres. Nende poolt, in vitro, hävitatakse või aglutineeritakse trih-homoonased ja see on arvatavasti peami-ne tegur haiguse vaibumises, mida tüüpi-liselt esineb veistel.

Protozoosidest, mille vastase immuun-suse tekke aluseks on peamiselt tsellu-laarsed reaktsioonid, pakub huvi leišma-nioos. Selle korral tabandavad parasiidi amastigoodid makrofaage ja paljunevad nendes, ehkki makrofaagide funktsiooniks on fagotsütoos ja võõrkehade hävitami-ne. Kuidas amastigoodid makrofaagides eluvõime säilitavad, ei teata. Arvatakse, et neist võivad vabaneda ained, mis pär-sivad lüsosoomide ensüümide aktiivsust, või on amastigootide pind ensüümidele raskesti läbitav. Tekkiv immuunsus näib

Joonis 3. Haemonchus contortus: täiskasvanud parasiidid, eesots ja aneemia kitsel (Taira jt, 2003)


TEOORIA JA PRAKTIKA

olevat raku poolt vahendatud, arvatavasti hävitavad tsütotoksilised T-rakud parasiiti-dega tabandunud makrofaagid või siis ak-tiveerivad sensibiliseeritud T-rakkude la-hustuvad eritised makrofaage, kuni need suudavad hävitada oma intratsellulaar-sed parasiidid. Kahjuks on paljudel juhtu-del täheldatud immuunvastuse tõhususe vähenemist selgusetu etioloogiaga im-muunsupressiooni tõttu.

Nii humoraalsed kui ka tsellulaarsed reaktsioonid on olulised immuunsuse tekkes eimerioosi, teilerioosi ja toksoplas-moosi korral. (Joonis 4). Eimerioosi kor-ral on antigeenid seotud parasiitide asek-suaalsete arengustaadiumidega ja im-muunsuse väljendumine sõltub T-rakkude aktiivsusest. Arvatakse, et need toimivad kahel viisil: 1) kui abistaja-rakud neutra-liseerivate antikehade tootmisel ekstrat-sellullarsete sporosoidide ja merosoidide vastu ja 2) tsellulaarsel teel, vabastades lümfokiine, mis pärsivad parasiitide tsel-lulaarsete arengustaadiumide paljune-mist. Nende kahe immuunvastuse koos-toime väljendub kliiniliste haigustunnuste taandumises ja ootsüstide tekke vähene-mises.

Teilerioosi korral arenevad parasiidi proliferatiivsed staadiumid lümfoblastides ja, stimuleerides nende jagunemist, jagu-nevad sünkroonselt koos nende rakkude-ga, mille tulemusena tekib kaks nakatu-nud tütarrakku. Haiguse käigus, eeldusel, et see ei ole ägeda kuluga ja kiiresti looma surmaga lõppev, stimuleerivad tsellulaar-set vastusreaktsiooni tsütotoksilised T-ra-kud, mis ründavad tabandunud lümfob-laste, tundes ära kaks antigeeni. Üks neist on pärit parasiidilt ja teine on peremees-raku koesobivusantigeen. Antikehade roll immuunsuse tekkel on vähemselge,a ehk-ki, in vitro, on leitud, et puugi poolt eda-si antud sporosoidide vastased antikehad võivad olla tõhusad.

Ka toksoplasmoosi korral on immuun-vastuses tegevad nii humoraalsed kui ka tsellulaarsed komponendid. Nende osa-kaal ei ole küll selge, aga üldiselt on levi-nud arvamus, et antikehade moodustumi-ne viib tahhüsoidide tekke peatumiseni ja latentsete bradüsoide sisaldavate tsüstide arenemiseni. Arvatakse ka, et tahhüsoi-dide aktiivsus võib taastuda, kui lümfoid-

koele toimivad mitmesugused suspresso-rid kas ravi või mõne teise haiguse taga-järjel.

Lülijalgsete vastane immuunsus

On teada, et mõnede putukate poolt kor-duvalt rünnatud loomadel areneb mõ-ningane omandatud immuunsus. Näiteks nõrgeneb aja jooksul nahareaktsioon ini-mesel pihukate ja pistesääsklaste torgete suhtes. Ka lammastel võib, pärast kordu-vat tabandumist lihakärblastega (müioos), areneda mõningane immuunsus järgneva invasiooni suhtes.

Analoogset nähtust on täheldatud mit-mete puukide ja sügelislestade tabandu-se korral. Immuunvastus puukide sülje suhtes, mis on tingitud humoraalsetest ja tsellulaarsetest komponentidest, takistab parasiitide vereimemist ja mõjub negatiiv-selt nende viljakusele. Sarkoptoosist pa-ranenud koerad on harilikult immuunsed korduvnakkuse suhtes. Ka lammastel on täheldatud immuunsuse teket sügelisles-tade reinvasiooni vastu.

Ehkki immuunvastus nõrgendab palju-de ektoparasiitide toimet, on selle esma-tähtsus kõrvaltoimes, mis sageli avaldub looma muutumises ülitundlikuks (allergili-seks) lülijalgsete antigeenide suhtes. Selle näiteks on kirbudermatiit koertel ja kassi-del, sügelus ja punetus sarkoptoosi korral koertel ja sigadel ning psoroptoosi korral

* Opsoniinid on vereseerumis sisalduvad fa-gotsütoosi soodustavad immuunglobuliinid (IgG, IgM)

Joonis 4. Veiste eimerioos: verine kõhu-lahtisus (Eckert, 2005)


TEOORIA JA PRAKTIKA

lammastel ja veistel, samuti intensiivne nahakihelus hobustel naha ülitundlikkuse tõttu pihukate torgete korral.

Antiparasitaarsed vaktsiinid

Vaktsiinid on biopreparaadid, mis kutsu-vad organismis esile immuunvastusreakt-siooni (antikehade ja immunoloogilise mälu rakkude tekke).

Kaubanduslikult kättesaadavad on nõr-gestatud elusvaktsiinid veiste kopsuussi Dictyocaulus viviparus’e ja kanade eimee-riate vastu.

Paljude parasiitide ravimresistentsuse ilmingud on sundinud teadlasi otsima uu-si vaktsineerimisvõimalusi. Saavutatud on ka mõningast edu. Vaktsiinid on välja töö-tatud näiteks paelussi Taenia ovis’e vas-tu lammastel, ainurakse Babesia canis’e vastu koertel ning Babesia bovis’e ja puu-gi Boophilus microplus’i vastu veistel. Nende kasutuselevõtt ei sõltu ainult vakt-siinide tõhususest, vaid ka majanduslikest kaalutlustest.

Vaktsiinide väljatöötamisel kasutatud lähenemisviisi alusel jagatakse vaktsiinid kahte rühma:

1) vaktsiinid, mis põhinevad nn na-turaalsetel antigeenidel (äratuntavad loo-morganismi poolt);

2) „peidetud“ antigeenidel põhine-vad vaktsiinid, mille korral ei kasutata ära loomuliku immuunsuse mehhanisme.

Naturaalsetel antigeenidel põhinevad vaktsiinid on välja töötatud ümarussi Ha-emonchus contortus’e vastu (kasutades täiskasvanud nugiussi ekskretoorseid-sek-retoorseid saadusi), imiussi Fasciola he-patica vastu (ekskretoorsed proteaasid), paelusside Echinococcus granulosus’e, Taenia ovis’e ja Taenia saginata vastu (ka-sutades onkosfääride pinna molekule). Taenia ovis’e rekombinantne vaktsiin ei ole kaubanduslikult kättesaadav, peami-selt seetõttu, et tegemist ei ole inimese ega lamba patogeeniga.

„Peidetud“ antigeenidel põhinevad vaktsiinid on tõhusad invasioonide vastu, mille korral loomulik immuunsus on vähe-arenenud või mõjutu. Nende sagedaseks puuduseks on, et loomulikku immuun-

sust ei teki. Siiski on näiteks Haemonchus contortus’e vastu vaktsineeritud talledel (sooleseina rakkude antigeeniga, mis on peamiselt proteaasid) saavutatud kaitse parasiidi vastu ning aja jooksul, mil see nõrgeneb, on tekkinud ka piisava tuge-vusega loomulik immuunsus. “Peidetud“ antigeenide kasutamine on olnud edukas eriti hematofaagsete ümarusside vastu. Sooleseina rakkude antigeen on olnud ka rekombinantse vaktsiini aluseks Boophi-lus microplus’i vastu.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et ehkki mõ-nede monovalentsete vaktsiinide välja-töötamisel katsetoodanguna on saavuta-tud märkimisväärset edu, kulub veel aas-taid, enne kui kaubanduslikult toodetavad rekombinantsed vaktsiinid (saadud re-kombinantse DNA tehnoloogia abil) turu-le jõuavad.

Tänuavaldus

Autor tänab emeriitdotsent Jaagup Alaot-sa nõustamise eest mõningates immuno-loogiaküsimustes.

k i r j a n d u s

Alaots, J. Veterinaarimmunoloogia. — Tartu: EPA, 1987. — 104 lk.

Alaots, J., Viltrop, A. Loomataud ja tauditõrje. — Tartu: Eesti Põllumajandusülikool, 2000. — 189 lk.

Eckert, J., Friedhoff, K. T., Zahner, H., Deplazes, P. Lehrbuch der Parasitologie für die Tiermedi-zin. — Stuttgart: Enke Verlag, 2005. — 575 s.

Kaufmann, J. Parasitic Infections of Domestic Animals. — Basel, Boston, Berlin: Birkhäuser, 1996. — 423 p.

Sudakov, M. Veterinaarimmunoloogia. — Tar-tu: OÜ Halo Kirjastus, 2004. — 157 lk.

Taira, N., Ando, Y., Williams, J. A Colour At-las of Clinical Helminthology of Domestic Ani-mals. — Amsterdam: Elsevier, 2003. — 161 p.

Taylor, M. A., Coop, R. L., Wall, R. L. Veterinary Parasitology. — Oxford: Blackwell Publishing, 2007. — 874 p.


TEOORIA JA PRAKTIKA

Granulomatoosne hepatiit Kesk-Aasia lambakoeral – kliiniline haiguslugu

Merle Toom, Paul F. Mõtsküla

Eesti Maaülikooli Loomakliinik

Sissejuhatus

Granulomatoosne hepatiit on harvaesi-nev histopatoloogiline diagnoos koertel. Granulomatoosseid muutusi maksas või-vad põhjustada erinevad tegurid - infekt-sioossed (bakterid, parasiidid, viirused, seened) ning mittenakkuslikud nagu näi-teks ravimid, uudismoodustised, lüm-fangiektaasia, immuunvahendatud haigu-sed ja histiotsütoos5,6,7 . Siiski on paljud koerte granulomatoosse hepatiidi juhtu-mid idiopaatilised, mille korral ei ole või-malik otsest haiguse tekkepõhjust välja selgitada. Sellest tulenevalt on diferent-siaaldiagnooside nimekiri väga pikk ning lõpliku diagnoosini jõudmine enamasti küllalt keeruline.

Käesolev artikkel annab ülevaate kol-me aastase emase Kesk-Aasia lambakoe-ra haigusloost, kellel lõplikuks histoloogi-liseks diagnoosiks oli granulomatoosne hepatiit.

Kuna tegu on harva esineva ja raskesti diagnoositava haigusega, on kirjanduses vähe andmeid selle patoloogia kohta. Ar-tikli eesmärgiks ongi anda ülevaade sel-lest patoloogiast, kirjeldada sümptomaati-kat, diagnostikat, diferentsiaaldiagnoose, ravi ning prognoosi.

Anamnees, diagnostika ja raviEesti Maaülikooli Väikeloomakliinikus-

se pöörduti kolme aastase, 62 kg kaalu-va emase Kesk-Aasia lambakoeraga, kelle peamiseks kaebuseks oli nädal aega kest-nud loidus, kõhupiirkonna suurenemine, hingamisraskused, kõhulahtisus ja isu-tus. Patsient oli edasi saadetud teisest klii-nikust, kuhu esmalt pöörduti. Koerale oli antud kaheksa päeva varem lehmakonte ning loom oli saanud ka lahtisteid. Koer oli korrektselt vaktisneeritud ning regulaa-rselt dehelmintiseeritud.

Kliinilisel ülevaatusel oli täheldatav koe-ra raskendatud hingamine, südame löögi-sagedus 120 lööki minutis, niitjas pulss ning kõhupiirkonna suurenemine, palvik-ku ei esinenud.

Kliinikus tehtud röntgenuuringu käigus

avastati patsiendil vaba vedelik nii rinna- kui ka kõhuõõnes, samuti tekkis kõhuõõ-nest tehtud röntgenülevõttel kahtlus soo-lesulgusele. Loomale manustati järgmisel päeval soolesulguse välistamiseks suu kaudu jopamidooli sisaldavat kontrastai-net (Gastromiro ) ning tehti kontraströnt-genuuring, millest selgus, et kontrastaine läbib soolestikku takistusteta. Uuringuteks võeti biokeemiline ja kliiniline vereproov. Vere biokeemilised näitajad ei olnud muu-tunud, kliinilises vereproovis täheldati he-moglobiini sisalduse suurenemist 199 g/L (normvahemik: 120-180 g/L), poikilot-sütoosi ja hüperkroomsust. Rinnaõõne ja kõhuõõne punktaat saadeti tsütoloogilise-le uuringule. Mõlema vedeliku erikaal oli 1.018 ja valgusisaldus 14,3g/l. Tsütoloogi-line leid viitas põletikule mõlemas õõnes (neutrofiilid, lümfotsüüdid). Lisaks leidus rinnaõõnevedelikus hulgaliselt reaktiiv-seid mesoteelirakke ja palju nuumrakke; kõhuõõne punktaadis 10% eosinofiile ja palju nuumrakke. Mõlemad proovid olid bakteriaalse leiuta.

Patsiendile paigaldati rinnaõõnde pü-sidreen ja eemaldati rinnaõõnest pool liit-rit seroosset vedelikku.

Alustati vedelikteraapiat (Ri-Lac) ja an-tibakteriaalset ravi. Antibiootikumidest otsustati manustada patsiendile laia toi-mespektriga ravimeid, kuna kahtlustati ka soolesulgust ning sellest lähtuvalt võima-likke tüsistusi sepsise ja peritoniidi näol. Loom sai viiel esimesel kliinikus veedetud päeval amoksitsilliini kalvulaanhappega (Synulox) doosis 12,5 mg/kg kehamassi kohta SID, kolmel esimesel päeval met-ronidasooli doosis 12 mg/kg kehamassi kohta BID, samuti kolmel esimesel päe-val tsefuroksiimi (Zinacef) doosis 20 mg/kg kehamassi kohta BID. Tsütoloogi vas-tustest lähtuvalt alustati neljandal päeval ka glükokortikosteroidide manustamist patsisendile. Loomale anti prednislooni-tablette kaks korda päevas doosis 1mg/kg kehamassi kohta. Pärast neljandat haig-las veedetud päeva oli patsiendi seisund paranenud, tehti kordusröntgenülesvõte rinnaõõnest, kus vaba vedelikku olulisel


TEOORIA JA PRAKTIKA

määral ei täheldatud. Loomal eemaldati rinnaõõnest dreen ning otsustati ta saata järgmisel päeval kodusele ravile. Raviks määrati glükokortikosteroidid (predniso-loon 1mg/kg kohta kaks korda päevas suu kaudu) ja amoksitsilliin klavulaanhape-ga (Synulox 12,5 mg/kg kehamassi kohta kümneks päevaks).

Patsient tuli kordusvisiidile kahe nädala möödudes. Kodus oli koer olnud loid, isu-tu, suurenenud oli janu. Omanik kaebas ka koeral eelmisel päeval esinenud välja-hingamisel tekkinud imelikke ragisevaid helisid ning värisemist.

Ülevaatusel oli patsiendil täheldatav tu-gev kõhuhingamine, lõõtsutamine ja kõ-hupiirkonna suurenemine. Limaskestad olid roosad, auskultatsioonil oli kuulda tu-gevaid ihingamisraginad.

Röntgenoloogiliselt oli taas leiuks vaba vedeliku kogunemine rinnaõõnde, mistõt-tu paigaldati uuesti püsidreen ning eemal-dati kaks liitrit vedelikku. Rinna-ja kõhuõõ-nevedelikust saadeti uued proovid tsüto-loogiliseks uuringuks. Põletikulised muu-tused olid mõlemas vedelikus väiksemad kui eelmistes proovides, kuid kõhuõõne-vedelikus täheldati põletikulisel foonil kol-me atüüpiliste rakkude kogumikku, mille alusel tsütoloog ei pidanud võimalikuks välistada maliigsust. Arvestades patsien-di seisundit otsustati teostada diagnosti-line laparotoomia. Sedatsiooniks kasutati butorfanooli (Torbugesic), medetomidii-ni (Domitor), lisaks diazepaami (Diaze-pex). Anesteesiat jätkati isofluraan-inha-latsioonmeetodiga.

Diagnostilise laparotoomia leiud olid järgmised: rinnaõõne dreen oli tunginud läbi diafragma kõhuõõnde.

Maks: konsistentsilt rabe, värvuslelt tel-liskivipruun, koldelisi muutusi ei tähelda-tud.

Sool: soolel ja soolemesenteeril kogu ulatuses tihked lillkapsa-sarnased 0,2-0,3 cm läbimõõduga noodulid.

Histoloogiliseks uuringuks võeti biopsi-proovidd maksast, põrnast soolest, kop-sust ja perikardist.

Histoloogiliselt diagnoositi maksas gra-nulomatoosne hepatiit, sooltes krooniline põletik, rakkinfiltratsioon, hattude jäme-nemine. Noodulid koosnesid rasvkoest ja erütrotsüütidest. Põrn oli muutusteta, kop-sukoes tugev hüpereemia ja atelektaas.

Diagnostilise laparotoomia käigus tek-kis loomal tahhükardia ning hingamine muutus ebaregulaarseks, patsient suri hingamisseiskuse tagajärjel.

Arutelu

Granulomatoosne hepatiit on harva esi-nev hepatopaatia. Histoloogiliselt iseloo-mustavad seda mitmed eraldiseisvad te-ravalt piiritletud nodulaarsed infiltraadid, mis koosnevad makrofaagide kogumikest ning vahel ka epitelioidrakkudest, mida ümbritesevad lümfotsüüdid ja plasmara-kud6. Kahjustused maksas võivad olla nii fokaalsed, multifokaalsed kui ka diffuus-sed. Kroonilisest hepatiidist eristab seda asjaolu, et makrofaagid on prevalveeri-vaks leiuks6.

Põhjuslikke tegureid on väga palju, na-gu infektsioonhaigused (bakteriaalsed, parasitaarsed, viiruslikud), aga ka mitte-nakkuslikud haigused. Inimestel peetak-se kõige sagedasemaks põhjuseks histiot-süütaarset lümfoomi ja Hodgkinsi lümfoo-mi, samas paljud koerte granulomatoos-se hepatiidi juhtumid on idiopaatilised5,1. Ühes üheksa koera haigusloo retrospek-tiivses aruandes leiti kahel koeral põhjus-likuks teguriks olevat intestinaalne lüm-fangiektaasia, ühel lümfosarkoom, ühel koeral histiotsütoos, ühel koeral histop-lasmoos ning ühel dirofilarioos. Ühel jäi põhjus leidmata1.

Haiguse kliiniline pilt varieerub suuresti ning on sageli ebamäärane. Esineda võib hepatomegaaliat, ikterust, kõhupiirkonna ebamugavust, astsiiti, letargiat, anorek-siat, kaalukadu, oksendamist, kõhulahti-sust. Labortestides võib leida hüperbili-rubineemiat, seerumi aluselise fosfataasi ja transaminaasi aktiivsuse tõusu, samuti subnormaalset kolesterooli ja uurea taset ning ka pikenenud koagulatsiooni aegu6.

Ravi sõltub otsesest põhjustavast tegu-rist. Infektsioonhaigused vajavad spetsii-filiste tekitajate väjaselgitamist ning isegi kui põhjuslikku tegurit ei leita, on otstar-bekas esmalt ravida võimalikku avasta-mata tekitajat (atüüpilised mükobakterid, Bartonella spp.) ning alles siis kasutada immuunsupressiivseid vahendeid 6,7.

Arvestades anamneesi ja röntgenoloo-gilist leidu kahtlustati patsiendil esialgu soolesulgust. Soolesulgusega oleks saa-nud selgitada vaba vedeliku esinemist kõ-huõõnes. Rinnaõõnes oleks sellisel juhul võinud vaba vedelikku esineda sekundaa-rselt põletiku tagajärjel tõusnud veresoon-te permeaabelsuse tõttu. Loomale manus-tati kontrastainet, mis läbis sooltrakti ning seega soolesulguse võimalus välistati.

Histoloogiline leid abistab diagnoosi-misel, kuid on harva patognostilise täht-susega. Nagu eelpool mainitud, võib tegu


olla nii infektsioosse kui ka mittenakkus-liku tekkepõhjusega. Granulomatoossete muutuste teket maksas võivad esile kut-suda antigeen-antikeha kompleksid, mis-tõttu infektsioon oli tõenäoline, samas ei saa välistada ka imuunvahendatud haigu-seid. Kõrge eosinofiilide arv tsütoloogili-ses preparaadis võib viidata ka parasitaa-rsele nakkusele, kuigi eosinofiilid võivad koguneda ka immuunkomplekside ümber ning nende kõrget arvu on täheldatud ka tsellulaarse immunvastuse korral1. Arves-tades, et tegu oli akuutse haigestumisega, oleks nakkushaiguse korral eeldanud pat-siendil ka kehatemperatuuri tõusu ning kliinilises veres leukotsüütide arvu tõusu. Samuti oleks infektsioonhaiguse korral ravi glükokortikosteroididega nende im-muunosupressivse mõju tõttu infektsioo-niprotsessi ägestanud.

Üks granulomatoossete muutusete või-malikke põhjustajaid on ka neoplaasia. Ar-vestades tsütolooglist leidu tekkis kahtlus vistseraalsele nuumrakulisele kasvajale. Nuumrakud eritavad mitmeid bioaktiiv-seid, enamasti vasoaktiivseid substantse2, mille mõju versesoonkonnale võib selgi-tada nii astsiidi kui pleuraeffusiooni teket. Kirjanduse andmeil esineb koertel prima-arset vistseraalset nuumrakulist kasvajat ilma naha patoloogiata väga harva2. Pri-maarset vistseraalset nuumrakulist kasva-jat tundub esinevat rohkem kassidel, kel-lel kuni 50% nuumrakulistest kasvajatest on just vistseraalset tüüpi2. Prognoos vist-seraalse nuumrakulise kasvaja korral on väga halb, ühes 10 koera haiguslugude retrospektiivses uuringus surid kõik vist-seraalse nuumrakulise kasvaja diagnoosi-ga patsiendid kahe kuu jooksul pärast es-mast arsti poole pöördumist2. Vistseraalse ehk dissemineeritud nuumrakulise kasva-ja korral saavutatakse tervistumist harva. Ravi on kemoteraapiline ja sümptomaa-tiline. Selline ravi on ainult palliatiivne2,7. Ühes retrospektiivses uurimuses ei and-nud ravi glükokortikosteroididega peaae-gu mingit tulemust2, küll aga on tõestatud glükokortikosteroidide efektiivsust kasva-ja suuruse vähenemisele nuumrakulise nahakasvaja korral4. Süsteemse nuum-rakulise kasvaja korral kasutatakse kahte peamist kemoteraapia skeemi:

1) prednisolooni (40-50 mg/m2 per os SID) tsüklofosfamiidi (50 mg/ m2 per os 4 korda nädalas );

2) prednisolooni (20-25 mg/m2 per os q48h) ja vinblastiini (2 mg/ m2 iv üks kord nädalas)3, 7.

Histoloogilisi muutusi patseiendi mak-sas oleks seega saanud põhjendada ka vistseraalse nuumrakulise kasvajaga, kuid seda ei kinnitanud histoloogiline leid. Süsteemset mastotsütoosi võib põhjusta-da nuumrakuline kasvaja organismis, luu-üdist pärit nuumrakuline leukeemia, aga see võib olla vastus ka ägedale põletiku-le organsimis (eriti parvoviirus-eneteriidi korral)8. Üldiselt võib öelda, et mida suu-rem on nuumrakkude arv vereäiges, se-da tõenäolisem on, et tegu on süsteemse nuumrakulise kasvajaga8. Antud patsien-dil vereäiges selliseid muutusi ei tähelda-tud.

Kõhu- ja rinnaõõne vedeliku erikaal vii-tas modifitseeritud transudaadile ning transudaadi peamisteks tekkepõhjusteks on suurenenud hüdrostaatiline rõhk, plas-ma alanenud onkootne rõhk või lümfidee-de obstruktsioon. Vereplasma onkootse rõhu langust võib põhjustada hüpoalbu-mineemia, mis omakorda oleks seletatav maksahaigusega, aga ka proteiinikaoga enteropaatiaga(lümfangiektaasia). Üldi-selt peaks albumiini kontsentratsioon ole-ma madalam kui 1,5 g/dl, et tekiks tran-sudatsioon7. Vereanalüüsides ei olnud määratud seerumi proteiini ja albumii-ni. Et maksaensüümid ei olnud veres tõ-sunud, siis tuleb diferentsiaaldiagnoosi-na arvestada ka lümfangiektaasiat. Lüm-fi-rasva leke sooleseina võib põhjustada intestinaalsete lipogranuloomide moo-dustumist (valged noodulid soole seroos-kestal). Diagnostilise laparotoomia käi-gus leiti väikeseid 0,2-0,3 cm läbimõõdu-ga nooduleid soolel ja soole mesenteeril, mis histoloogiliselt koosnesid rasvkoest ja erütrotsüütidest. Muutused maksas võisid tekkida sekundaarselt soole limas-kesta barjääri kahjustumise tagajärjel, mis võimaldas patogeenidel ja anitgeenidel jõuda maksa. Ükskõik milline haigus, mis tekitab sooltraktis põletikulisi ja infiltra-tiivseid muutuseid ning verejooksu, võib põhjustada proteiinkaoga enteropaatiat. Tavaliselt seostatakse seda intestinaalse lümfangiektaasiaga7. Samas oleks eelda-nud proteiinikaoga enteropaatia korral prednisolooni manustamisel patsiendi kliinilise seisundi parenemist. Lisaks glü-kokortikosteroidide manustamisele on in-testinaalse lümfangiektaasia ravis oluline roll ka madala rasvasisaldusega dieedil, milles on piiratud pika ahelaga rasvhape-te sisaldust.

TEOORIA JA PRAKTIKA


TEOORIA JA PRAKTIKA

Kokkuvõte

Selle artikli eesmärk oli kirjeldada harva diagnoositavat patoloogiat kliinilise hai-gusloo läbi. Jõudmine histoloogilise diag-noosini kindlasti abistab tekkepõhjuse väljaselgitamisel, kuid antud patsiendi pu-hul ei olnud võimalik maksas granuloma-toossete muutuste põhjust kindlaks teha. Samas andnuks ka selle patsiendi puhul histoloogiline diagnoos suuna edasisteks uuringuteks.

k i r j a n d u s

1. Chapman BL, Hendrick MJ, jt. „Granulo-matous hepatitis in dogs: Nine cases (1987-1990)” JAVMA, Vol 203,No 5, September 1, 1993, lk 860-864.

2.Takahashi T, Kadosawa T, jt. „Visceral mast cell tumors in dogs: 10 cases (1982-1997)” JAVMA, Vol 216, No 2, January 15, 2000, lk 222-226.

3. Thamm DH, Mauldin EA, jt. „Prednisone and vinblastine chemotherapy for canine mast cell tumor-41 cases (1992-1997).” J. Vet Intern. Med. 1999, Vol 13, No 5, 13, lk 491-497.

4. McCaw DL, Miller MA, jt. „Response of ca-nine mast cell tumors to treatment with oral prednisone.” J. Vet Intern. Med. 1994 Vol. 8, No 6 Nov-Dec, lk 406-408.

5. Willard MD, „Inflammatory Canine Hepatic Disease“; Scherk M, Center S. „Toxic, Metabo-lic, Infectious, and Neoplastic Liver Diseases“ in Ettinger SJ, Feldman EC „Textbook of Veteri-nary Internal Medecine” Sixth Edtion, Elsevier Inc 2005, lk 1442-1447, 1464-1478.

6. Center S, „Hepatobiliary infections“ in Gree-ne C, „ Infectious diseases of the dog and cat” Third Edition , Elsevier Inc. 2006, lk 912-935.

7. Hawkins EC, „Clinical Manifestations of the Pleural Cavity and Mediastinal Disease“; Cou-to CG „Selected Neoplasms in Dogs and Cats“; Willard MD, „Disorders of the Intestinal Tract“ in Nelson RW, Couto CG„ Small Animal Inter-nal Medicine” Third Edition , Mosby Inc.2003, lk 315-319, 1142-1155, 431-465.

8. Raskin R, Tvedten H. „Leukocyte Disorders“ in Willard MD, Tvedten H. „ Small Animal Clini-cal Diagnosis by Laboratory Methods“ Fourth Edition, Elsevier Health Sciences 2004, lk 63-91.


TEOORIA JA PRAKTIKA

Jänesed, närilised, reptiilidKokkuvõte WSAVA 2008 kongressilt(Dublin, 20.-24. august 2008)

Bairbre O’Malley ja Anna L Meredith’i loengute põhjal koostanudMari Makko

Seedekulgla probleemid jänestel

Seedekulgla normaalne talitlusJänesed on kohastunud seedima mada-lakvaliteedilist kõrge kiudainesisalduse-ga toitu, milleks on peamiselt rohi. Väga olulised on seejuures neil jämesooles toi-muvad fermentatsiooniprotsessid. Toidul on soole läbimisaeg kiire, kiudaine välju-tatakse seedetraktist võimalikult kiiresti. Magu on neil õhukeseseinaline, väheve-niv, hästiarenenud kardia ja püloorusega. Oksendamine ei ole võimalik. Normaal-selt on maos toit, tsekaalsed pabulad (tse-kotroofid) ja karvad. Täiskasvanu mao pH on 1-2, maosisaldis steriliseeritakse efek-tiivselt. Enne võõrutamist on küülikupoe-gadel mao pH 5-6,5 – see võimaldab bak-teritel põhjustada seedekulglas nakkus-protsesse. Võõrutamine on kriitiline aeg, sageli kaasneb sellega seedetrakti haiges-tumine. Käärsool on soonjate ja nöörijate moodustistega, selle kontraktsioonid eral-davad kiud sööda mittekiulistest osistest, millele järgnevalt liigub kiud kiiresti läbi jämesoole valendiku keskosast ja välju-tatakse kõvade roojapallidena. Antiperis-taltilised lained liigutavad vedeliku ja mit-tekiulised osised tagasi mööda sooleva-lendiku seinu, läbides sooniseid, ja edasi pärasoolde, kus toimub bakteriaalne fer-mentatsioon. 3-8 tundi pärast söömist il-muvad pärasoole lõppossa pehmed lima-ga kaetud tsekaalpabulad (tsekotroofid), mis süüakse ära otse pärakust. Tsekotroo-fide kohalejõudmine tekitab refleksi lakku-da pärakut ja süüa tsekotroofid ära – need neelatakse alla tervelt, ilma närimata. Li-makest ümber roojapalli kaitseb selle bak-tereid mao madala happesuse eest. Tse-kotroofid jäävad makku kuni 6 tunniks, bakteriaalne süntees jätkub, kuni limakiht laguneb ja bakterid hävivad. See protsess võimaldab toitainete ja bakteriaalse fer-mentatsiooni produktide (aminohapped, asendamatud rasvhapped, B- ja K-vita-miin) absorptsiooni ja eelnevalt seedu-matajäänud toidu seedimist. Seega võib

üks toiduühik läbida seedekulgla 2 korda 24 tunni jooksul. Käärsoole lõpposas on lihaseline hea innervatsiooniga tihenenud limaskestaga kaetud sidekoeline ring, mis reguleerib käärsoole kontraktsioone ja kontrollib kahte tüüpi roojapallide moo-dustumist. Stressorid mõjutavad selle neuroloogilist kontrolli seegekulgla funkt-siooni ja motoorika üle.

Motoorikahäired

Söögiisu ja seedekulgla motoorika on tei-neteisest sõltuvad: anoreksia põhjustab hüpomotoorikat, hüpomotoorika anorek-siat. Seedemotoorika aeglustumise põh-justeks on:

vähene kiudainesisaldus toidus; anoreksia; krooniline vedelikupuudus; keskkonna stressorid: jahiloomade lähedus; domineerivate või võistlevate jä-

neste lähedus; grupi hierarhia muutus või ebasta-

biilsus; järsk toidumuutus; elamistingimuste muutused; transport; äärmuslikud ilma- või temperatuuri-

olud; kaaslase kaotus;

valu; operatsioonijärgsed liited; toksiinide sissesöömine (nt. tina); võõrkeha.

Mao motoorika seiskumine (staas)

Soolte aeglustunud motoorika põhjustab soolesisaldise dehüdreerumise, mis aeg-lustab veelgi motoorikat. Mao motoorika seiskumine viib normaalse maosisaldise (sisaldab karvu – karvapall, trihhobesoaar) dehüdreerumise ja kokkuvajumiseni. Kok-kusurutud maosisu on palpeeritav ja näh-tav röntgenpildil massina, mida ümbritseb gaas. Tõelisi karvapalle on pikakarvalistel


TEOORIA JA PRAKTIKA

jänestel, kes lakuvad sisse suurtes kogus-tes pikki karvu. Mao motoorika seiskumi-se kliinilised tunnused: järk-järguline isu vähenemine päeva-

de/nädalate lõikes; roojapallide suuruse ja koguse vähe-

nemine (normaalselt 150 tk/p); alguses ergas, lõpuks apaatne, letargi-

line, dehüdreerunud.

Mitte-obstruktiivne iileus

Järgneb ravimata maostaasile, on sama protsessi jätkuks. Praktikas esinevad need kaks seisundit tavaliselt koos. Kliinilised tunnused on sarnased, iileusega on valu tugevam, väljendudes hammaste krigis-tamise, küürus asendi või soovimatusega liikuda. Jänes on anorektiline ja rooja väl-jutamine peatub.

Obstruktiivne iileus

See on hädaabijuhtum. Vahel on raske vahet teha obstruktiivsel ja mitte-obst-ruktiivsel iileusel. Jänestel tekivad täieli-kud ummistused kuivanud söögiga, kar-vadega (trihhobesoaar) ja sissesöödud võõrmaterjalidega (vaip, kummi, plastik). Enamlevinud ummistuskohad on püloo-rus, duodeenumi proksimaalne osa, iliot-sekalne piirkond. Vahel on ummistunud ainult käärsool. Harva võivad obstrukt-siooni põhjustada neoplaasiad, abstses-sid või operatsioonijärgsed liited.

Ravi maostaasi ja mitteobstruktiivse iile-use korral

Ravi on suunatud jänese toetamisele ja normaalse motoorika taastamisele. Jä-nest tuleks ravi ajal hoida vaikses ruumis, eemal potentsiaalsetest jahiloomadest, et vähendada steressi.Ravi komponendid: Vedelikteraapia: parandamaks vere-

ringet ja rehüdreerimaks seedekulg-la sisaldist. Kergematel juhtudel võib piisata suukaudsest vedelike manus-tamisest. Raskematel juhtudel on näi-dustatud vedelike veenisisene manus-tamine. Säilitusvajadus on 100ml/kg/p.

Analgeesia: Buprenorfiin 0,01-0,05 mg/kg s.c.,

i.v. t.i.d. Butorfanool 0,1-0,5 mg/kg s.c., i.v.

q2-4h Karprofeen 2-4 mg/kg s.c., i.v. s.i.d.

Motoorika muutjad: Metaklopramiid 0,5 mg/kg p.o.

b.i.d. Tsisapriid 0,5 mg/kg p.o. b.i.d. Ranitidiin 2-5 mg/kg p.o. b.i.d.

Dieet: kommertsiaalsed kõrge kiusisal-dusega herbivooride toidusegud, ter-ve jänese pabulate leotis, juurviljadega beebitoidud (ilma piimata). Alati peab olema saadaval hein (peenestatuna võib ka).

Liikumine aitab motoorikat stimuleeri-da.

Mitte-obstruktiivse ja obstruktiivse iileuse diferentsiaaldiagnoos

Mitte-obstruktiivneJärk-järguline teke (päevad-nädalad)

ObstruktiivneJärsk tekkimine (24-48h)

Kliinilisedtunnused

Järk-järguline roojapallide suuruse ja koguse vähenemine

Rooja väljutamine lõpeb järsku

Kiudaine vajadus Äge depressioonAlguses ergas, samm-sammult tekkiv depressioon ja kõhuvalu

Kõhuvalu

Kerge kuni mõõdukas veetustumine Vastumeelne liikumineŠokk: aeglane CRT, kahvatud limaskestadTõsine veetustumineSurm 24-48 tunni jooksul

Kokkusurutud materjal maos, vahel käärsooles, sageli ümbritsetud gaasiga

Vedelik ja gaas esinevad obstruktsioonist kraniaalselt

Röntgenleid Sümptomite progresseerumisel täitub kogu seedekulgla gaasiga

Maos õhumullid, mitte gaasiring (halo)

Magu puhitub tavaliselt viimasena Kui käärsoole ummistus, on vedelik ja õhumullid käärsooles

Vedelikku esineb ainult haiguse lõpus


TEOORIA JA PRAKTIKA

Simetikoon 20-40 mg/kg p.o. q.i.d. Võib olla abiks, kui sooled on gaaside-ga ületäitunud.

Võib kuluda kuni 3 päeva või rohkemgi, enne kui rooja väljutamine taastub. Anti-biootikumide kasutamine pole soovitus-lik mittekomplitseeritud maostaasi ja mit-te-obstruktiivse iileuse puhul. Ensüüm-toodete kasutamine (nt. papaia, sisaldab ensüümi papaiin) trihhobesoaaride see-dimise soodustamiseks on vastuoluline – need tooted ei seedi karvu (keratiini), kuid võivad aidata lõhustada materjali koos-hoidvat maatriksit. Sageli soovitatakse ananassimahla, kuna see sisaldab ensüü-mi bromeliin, aga see on suure suhkrusi-saldusega ja võib soodustada käärsoole düsbioosi ja klostriidide ülekasvu.

Ravi obstruktiivse iileuse korral

Vajab kohest abi. Jänes tuleks stabiliseeri-da esmalt vedelikteraapia, soojendamise ja analgeesiaga. Prokineetikumide kasuta-mine on enne operatsiooni vastunäidusta-tud, kuid need on kasulikud pärast operat-siooni, et intensiivistada soolemotoorikat. Operatsioonijärgseid liiteid saab minimi-seerida verapamiini (200µg/kg p.o. q8h 9 doosi) kasutamisega. Operatsioonijärgne analgeesia, vedelike manustamine ja toi-teline tugiteraapia on olulised ravi õnnes-tumise võimaluse suurendamiseks.

Mukoidne enteropaatia

See termin kirjeldab 4-14 nädala vanus-te jäneste seisundit, kui tihe želeetaoline käärsoole lima väljutatakse või kõhukin-nisus. Võib esineda ka diarröa või rooja-pallide pehmenemine. Haiged loomad on apaatsed, veetustunud, ilmutavad kõhu-valu tunnuseid. Käärsoole sisaldis muu-tub kuivaks ja kokkusurutuks. Käärsoole ülehappesus ja düsbioos, motoorika aeg-lustumine vähese kiudaine söömise tõttu jm. asjaolud võivad olla seotud. Ennetada saab piisavas koguses heakvaliteedilise heina ja väikeses koguses kontsentreeri-tud söötade söötmisega võõrutatavatele jänestele. Seisund on sarnane mitteobst-ruktiivsele iileusele ja ravi sama.

Düsautonoomia

Põhjustab võõrutatavatel jänesepoegadel käärsoole sisaldise kokkuvajumist, ano-reksiat, apaatiat ja surma. Mesenteeri au-tonoomsed ganglionid ilmutavad kroma-tolüüsi-sarnaseid degeneratiivseid muu-

tusi ja neuronite vakuoliseerumist, sarna-selt hobuste heinahaigusega. Kliinilised tunnused: vähenenud söögiisu, bilateraa-lne müdriaas, limaskestade ja konjunktii-vi kuivus, anaaltoonuse kadumine, bra-dükardia, uriinipidamatus, propriotsep-tiivsed defektid, käärsoole sisu laatumine ja kõhuõõne puhitus. Seisund allub ravile halvasti.

Megakoolon tekib tavaliselt neuroloo-gilise puudulikkuse korral.

Epizootiline jäneste enterokoliit (Epizoo-tic rabbit enterocolitis – ERE) on tõsine seedekulga sündroom, mis esimest kor-da ilmnes Prantsusmaal küülikute aretus-kolooniates 1996.a. Alates sellest ajast on see kiiresti levinud üle Prantsusmaa, aga ka Belgiasse, Hispaaniasse ja Hollandisse. UK-s on esinenud sarnaste sümptomite-ga haigusjuhte, kuid ERE pole kinnitatud. Alati esineb farmides, pole täheldatud lemmikuna peetavatel ega metsajänestel. ERE tabandab loomi vanuses 6-14 näda-lat, suremus on 30-80%. Iseloomulikud tunnused: tugevalt laienenud kõht ja ker-gelt vesine diarröa. Kahtlustatakse viirus-likku tekkepõhjust, uuringud selles vallas käivad.

Diarröa

Tõeline kõhulahtisus esineb jänestel har-vemini kui seedetrakti motoorikahäired ja sageli on raske leida selle algpõhjust. Kõi-ge sagedamini tekib see noortel looma-del. Paljudel juhtudel peetakse kõhulahti-suse tunnuseks tsekotroofide kogumikke, mida jänes pole ära söönud. Jänese see-dimise füsioloogia eripära on põhjuseks, miks suured muutused soolestiku mikrof-looras, pH-s või motoorikas võivad põh-justada diarröad. Tavaliselt on põhjused toitumuslikud ja stressist tingitud, näiteks kolimine, järsk toidumuutus, muruniiduki lõigatud muru, hallitanud või külmunud toidu söötmine. Klostriidia liikide ülekasv sooles (Clostridia spiriforme) põhjustab toksiini kumuleerumist sooles ja entero-tokseemiat. Selle nähtuse põhjus on sa-geli iatrogeenne ja seotud ebasobivate antibiootikumide kasutamisest: penitsil-liin, ampitsilliin, amoksitsiliin, klindamüt-siin, linkomütsiin, tsefalosporiin ja erütro-mütsiin, mis hävitavad normaalse mikrof-loora ja võimaldavad klostriididel vohada.

Enterotoksilise E. coli ja stafülokokkide poolt põhjustatud enteriit tekib neonataa-lsetel ja noortel imevatel jänesepoegadel. Clostridium piliforme (Tyzzer’i haiguse tekitaja), Salmonella typhimurium, Pseu-


TEOORIA JA PRAKTIKA

domonas aeruginosa ja kampülobakteri-laadsed liigid on samuti olnud seotud jä-neste diarröa puhkemisega. Jäneste rota- ja koronaviirus võib põhjustada kerget en-teriiti 3-10 nädala vanustel jänestel ja on üldiselt endeemilise koloonia probleem. Eimeria liigid põhjustavad tavaliselt hai-gestumist suurtes jäneste gruppides, eriti noortel jänestel. Tavaline on maksa kokt-sidioos, mille põhjustajaks on E. steidiae. Diagnoos põhineb roojast eimeeriate oot-süstide avastamisel ja raviks kasutatakse sulfa ravimeid või toltrasuriili, samuti tu-leb järgida hügieeni. Ravi sulfa ravimitega pärsib eimeeriate paljunemist kuni kuju-neb välja immuunsus.

Praktikas ei jõuta sageli spetsiifilise diagnoosini, vähemalt mitte alguses, diar-röa ravi on suuresti üldtoniseeriv. Üldiselt on antibiootikumid näidustatud kolibakte-rioosi või muu bakteriaalse etioloogiaga enteriitidi puhul. Elutähtis on agressiivne vedelikteraapia, lisaks käesttoitmine imi-kutoidu või leotatud heinagraanulitega, heina pakkumine ja multivitamiinide ma-nustamine, kui koprofaagia puudub. Kui loom ilmutab kõhuvalu tunnuseid, tuleks manustada analgeetikume. Motoorika modifitseerijad nagu metoklopramiid ja tsisapriid on väga kasulikud ja toimivad sünergistlikult, kui neid koos kasutada. Probiootikumide manustamisel on kasu-lik toime. Laktobatsillid ei ole normaalsed jänese soole asukad, kuid need võivad võistelda patogeensete bakteritega limas-kestal kinnitumise eest. Kommertslikud probiootilised tooted on soovitatavad, eriti sellised, kuhu on lisaks laktobatsillile lisatud muid baktereid. Terve jänese tse-kotroofide söötmine (kogutakse klikk-krae kaelapanemisega ööseks) on kasulik taas-tamaks seedekulgla mikrofloorat, kuna bakterid on kaitstud tsekotroofe ümbritse-va lima poolt. Kolestüramiin resiini kasu-tamine klostriidide toksiinide absorbeeri-miseks võib olla kasulik enterotokseemia korral.

Hammaste probleemid jänestel – mida teha enne, pärast ja hammaste ravi ajal

Hammaste anatoomiaKodujänesed kuuluvad koos metsajänes-tega lagomorfide hulka. Neil on 6 lõike-hammast ja 22 põsehammast (molaarid ja premolaarid). Hambavalem on 2x (I 2/1, C 0/0, P 3/2, M 3/3) = 28. Kõik hambad on hüpsodontilised (pidevalt kasvavad) ja kasvavad umbkaudu 2 mm nädalas. Kogu hammas on kaetud emailiga, nad on ara-

dikulaarsed ehk neil puudub juur – ham-ba osa, mis on lõualuus, nimetatakse „re-servkrooniks“. Hammaste töö on jagatud. Lõikehabad on teravad ja meislikujulised, mõeldud toidu lõikumiseks, põseham-mastel on suur mälumispind ristikurdude-ga, millel on tugev email, et peenestada toitu.

Väärhambumuse põhjused

1. kaasasündinud väärhambumusEsineb peamiselt kääbus- ja lühininalis-tel tõugudel, kellel esineb mandibulaarne prognatism: alalõug on ebanormaalselt pikk võrreldes ülalõuaga põhjustades lõi-kehammaste puudulikku kulumist. Alalõua lõikehambad kasvavad välja sirgelt, samal ajal kui ülemised lõikehambad hakkavad spiraalselt keerduma. See võib alata juba 8-10 nädala vanuselt, kuid sageli toimub märkamatult kuni 9-12 kuu vanuseni.

2. Omandatud väärhambumusTrauma võib põhjustada lõikehammaste murdumise, mis sageli põhjustab ham-batipu kahjustuse, mistõttu tagasikasvav hammas võib olla deformeerunud. Teine sage põhjus on vähene kulumine mada-la kiusisaldusega dieedil olles. Normaal-se mälumise ajal liiguvad lõuad ühelt kül-jelt teisele ja roteeruvad lateraalselt 120 korda minutis. Kui jänesele sööta mada-la kiusisaldusega toitu, ei suuda normaa-lne mälumise mehhanism tagada piisa-vat hammaste kulumist ja tekib molaarne väärhambumus. Jänesed on sorteerijad ja kui neile antakse süüa helbelist toitu, selekteerivad nad välja helbed ja jätavad söömata graanulid, mis sisaldavad kiu-dainet ja kaltsiumi, mis on vajalik tervete hammaste jaoks.

Normaalne jänes

Normaalse hambumusega jänes sööb erinevat toitu ja tal ei ole mingisuguseid probleeme suure koguse heina mälumi-sel. Karvkate on terve ja läikiv, perineaala-la on puhas, mis näitab, et loom hooldab ennast normaalselt ja sööb ära oma tsek-otroofid. Alalõualuu on palpatsioonil sile. Lõikehambad on normaalselt peitli kuju-lised vertikaalse vaabaga ja molaarid sir-ged ja ühtlased. Purihambaid saab vaada-ta tupepeegli või otoskoobiga.

Hambaprobleemiga jänes: milliseid tun-nuseid otsidaKliinilised tunnused sõltuvad probleemi asukohast: lõikehambad, “hamba kroon”,


TEOORIA JA PRAKTIKA

hamba “juur”. On ka juhtumeid, kui kõik hamba osad on tabandunud.

1. Lõikehammaste probleemidLõikehammaste kaasasündinud väärham-bumusega jänestel on klassikalised spi-raalsed morsahambad, millega kaasneb sageli igemete haavandumine. Sellised jänesed on tavaliselt noored ja näevad muidu head välja, sest harva esineb tugev valu. Täheldada võib kerget kaalulangust ja perineaalpiirkonna määrdumist, kuna loom ei suuda füüsiliselt hammaste tõttu ennast hooldada.

Jänesed ei kasuta lõikehambaid toidu töötlemisel, mistõttu võib tugeva väär-hambumuse korral lõikehambad eemal-dada (välja tõmmata). Hammaste välja-tõmbamine on enamasti tulemuslik, kuid mõningatel juhtudel võivad need tagasi kasvada. Kuna see on väga valulik ope-ratsioon, tuleks jänest sööta käest mõ-ne päeva jooksul ja manustada analgee-tikume. Pärast lõikehammaste väljatõm-bamist jäävad sügavad alveolaartaskud, mistõttu antibiootikume tuleks manustada 7-10 päeva jooksul pärast operatsiooni, et ennetada Pasteurella infektsiooni.

2. Purihammaste “krooni” probleemidKiupuudus dieedis põhjustab hammaste ebaregulaarset kulumist, mille tõttu tekib hambakrooni pikenemine ja väärhambu-mus. Kujuneb välja tüüpiline pehmete ku-dede kahjustumine. Ülemised puriham-bad suunduvad teravikuga põse poole, alumised kalduvad keele poole, torkudes keelde. Sellisel juhul keelduvad loomad lõpuks heina söömisest ja eelistavad peh-memaid toite, mis ei vaja nii palju mälu-mist. Sellised jänesed on sageli piinavas valus, eriti, kui piigid läbistavad keele ja tekib seisund, mida nimetatakse „keele kebabiks“. Loom muutub anorektiliseks, omaettehoiduvaks ja kaotab kiiresti kaalu. Valu tõttu on neil tugev süljevool ja kuju-neb välja sekundaarne lõua märg derma-tiit. Nad võtavad küürus asendi ja nende seedimine ja liikumine häirub. Kuna nad ei saa süüa, siis kompensatsiooniks hak-kavad nad rohkem jooma.

Sellised loomad on väga kurnatud ja neid tuleb stabiliseerida enne anesteesiat. Operatsioon kujutab endast pikenenud kroonide mahalihvimist ja teravate piikide eemaldamist. Suure hoolega tuleb vältida suu pehmete kudede lõikamist või vigas-tamist.

3. Purihammaste “juurte” probleemidNeed võivad esineda sekundaarselt “krooni” probleemidele, esinevad sage-damini vanematel jänestel. Krooniline ab-rasiivsete toitude puudumine viib hamba juure pikenemise ja teravnemiseni. See-järel see deformeerub osteomüeliidi tõt-tu ja ümber hambaaluse moodustuvad abstsessid. Suured pehme koe tursed on tuntavad alalõualuu alaküljel, harvem ülalõuakaare lateraalkülgedel. Kuigi need abstsessid on väga suured, pole nad kat-sumisel loomale valulikud. Surve avalda-mine ülalõuale hamba juurte poolt võib põhjustada ninapisarakanali tasku sekun-daarset põletikku ja pisaravoolu. Jänestel on valus, kui nad närivad, kuna pikenenud juured suruvad närvidele, kuid nad ei ole nii haiged ja kurnatud, kui purihammaste piikidega loomad.

Kui hambaabstsess algab hambabaa-silt, on raviks ulatuslik steriilne ortopee-diline operatsioon, mille käigus tuleb kü-retiga kraapida kuni luuni. Seejärel tam-poneeritakse operatsioonikoht antibioo-tikumiga immutatud tampoonidega või tekitatakse avaus välispinnale. Jäneseid tuleks hoida haiglas toetaval toitmisel, antibiootikumiravil ja valuvaigistitel kuni täieliku taastumiseni. Kunstliku avausega loomadel tuleks haava loputada kaks kor-da päevas lahjendatud betadiiniga.

Hambapatsiendi stabiliseerimineRavi sõltub hambaprobleemist. Krooni probleemidega jänesed võivad olla väga kurnatud arsti juurde jõudmisel. Pikaaeg-ne anoreksia võib viia sekundaarse aevas-tamise ja seedekulgla staasi probleemini. Paradoksaalselt on mõned hambaprob-leemidega jänesed ülekaalulised, kuna nad püsivad elus kõrge energiasisalduse-ga maiustuste söömisest. Lühiajaline ano-reksiaperiood paneb patsiendi suurde oh-tu maksa lipidoosi tekkeks.

Suurt tähelepanu tuleks pöörata ham-bapatsiendi stabiliseerimisele enne ope-ratsiooni sooritamist. Jänesele tuleb teos-tada täielik läbivaatus ja kontrollida hinga-misteede infektsioonide või soolestaasi probleemide olemasolu. Kõik instrumen-did (suuavaja, põselaiendaja, hambapuur) tuleb ette valmistada ja valmis panna, et vähendada operatsioonile kuluvat ae-ga. Saadaval tuleb hoida vatitampoonid ja soe steriilne füsioloogiline lahus. Ope-ratsiooni ajal tuleb pidevalt jälgida jänest viies punktis: hüpoksia, hüpotermia, hüd-ratatsiooni probleemid, hüpoglükeemia, varjatud valu.


1. HüpoglükeemiaAlakaalulised patsiendid tuleks kaaluda ja paika panna soovitav kaal. Sisse tuleks seada toitmise abistamine, arvestades söögi kaloraaži ja kiudainesisaldust. Kuna jänesed ei talu hästi nina-maosondi, on kõige lihtsam sööta jämeda otsaga süst-laga püreestatud graanuleid või herbivoo-ridele mõeldud segu (vedel hein nt. Ox-bow Herbivore Mix). Seda tuleks sööta jä-nesele 3-4 korda päevas. Jälgida tuleks ka kõhu läbikäimist: terve jänes toodab 150 pabulat päevas, seega kui jänes toodab vähem või väiksemaid pabulaid, tuleks manustada seedemotoorikat intensiivis-tavaid vahendeid. Metoklopramiidi võib manustada nii süstides kui suukaudse sii-rupina, et stimuleerida soolte motoorikat.

2. HüdratatsioonPaljud jänesed on arsti juurde jõudmisel juba dehüdreerunud, mistõttu nad va-javad veenisisest vedelikteraapiat enne operatsiooni ja selle ajal. Kergematel juh-tudel võib manustada iga päev vedelikku nahaalusi. Kui jänes on joomisest huvita-tud, tuleks manustada suukaudseid vede-likke, et ära hoida liiga suure seedekulgla pinna kuivamist.

3. varjatud valuJänes on saakloom, seega isegi tugeva valu puhul ei näita nad valu välja. Peitu-va valu tunnused: eemalehoidev käitumi-ne, küürus asend, anoreksia, ainult peh-mete toitude söömine. Analgeetikumide (meloksikaam, karprofeen) kasutamine on hambavalu puhul väga kasulik. Meloksi-kaami suukaudne siirup on meemaitseli-ne ja haiged jänesed naudivad seda!

4. HüpotermiaHaiged jänesed on sageli alajahtunud ja neid tuleb hoida soojas rahulikus kesk-konnas. Neid tuleks hoida 35°C juures ko-gu operatsiooni ajal ja taastada 24°C alles siis, kui loom on täielikult ärganud ja lii-gub. Jänese kõrvalesta pind moodustab 12% kogu keha pinnast ja on peamine soojuskao allikas. Operatsiooni ajal peaks kõrvu hoidma soojas ja isoleeritult (mäs-sida mullikilesse).

5. HüpoksiaPaljudel hambaprobleemidega jänestel on ka hingamisteede haigus, mistõttu tuleks loomale manustada hapnikku. Anesteesia ajal peaks patsient olema intubeeritud või saama nina kaudu hapnikku, et ennetada

hüpoksiat. Jänes tuleks paigutada rinna-kule, rindkereosa kõrgemale kõhust, et ennetada kõhuõõne organite survet väi-kese rinnaõõne organitele.

Patsiendi kojulubamineVäga oluline on harida omanikku koduse järelhoolduse asjus. Nad peaksid veendu-ma, et jänes sööb ja väljutab normaalset rooja. Juhuks, kui jänes ei taha süüa, tu-leb omanikule näidata, kuidas sööta loo-ma süstlaga või soovitada pöörduda ta-gasi kliinikusse edasisele ravile/hooldami-sele.

Pikemas perspektiivis peaks omanik mõistma, et jänese hambad kasvavad pi-devalt edasi, mistõttu hambaprobleemid võivad taastuda. Jänest tuleks kotrollida alati, kui esinevad esimesed märgid ano-reksiast, rooja muutustest või käitumise erinevusest. Jänestel, kellel on lõikeham-bad eemaldatud, tuleks toit eelnevalt pee-nestada ja kasukat regulaarselt kammida.

Dermatoloogilised probleemid jänes-tel ja närilistel

Väga sageli pöördutakse loomaarsti poole nahaprobleemidega, kuna seda on omanikul kerge märgata ka liikidel, keda pidevalt kätte ei võeta.

HiiredTäid ja lestad võivad põhjustada sügelust, alopeetsiat ja enesevigastamist. Raviks ivermektiin või selamektiin. Sekundaar-ne dermatiit ja abstsessid võivad tekkida enesevigastamisest või kaklushaavadest. Trichophyton mentagrophytes võib esine-da asümptomaatiliselt või põhjustada kar-vade kadu ja hästipiiritletud koorikutega kaetud alasid. Raviks griseofulviin p.o. või enilkonasooli pesu. Naha neoplaasiatest esineb kõige sagedamini skvamoosraku-list kartsinoomi, tuleb ette ka nahafibroo-me, fibrosarkoome ja mesenhümaalseid kasvajaid. Gruppides on tavaline karvanä-rimine – eriti isastel, kui domineeriv isa-ne närib alamate sabade karva, põhjusta-mata nahavigastust. Ravi: asustustihedu-se vähendamine, keskkonna rikastamine. Madal niiskustase (


tüükalist kahjustust. Harvemini esinevad lestadest ja täidest Ornithonyssus baco-ti, Sarcoptes scabiei, Trixacarus diversus, Trixacarus caviae, Myobia musculi, De-modex sp. Raviks ivermektiin. Väga har-va esineb rotitäi Polyplax spinulosa, mis võib põhjustada sügelust, dermatiiti ja aneemiat, eriti noortel või kurnatud loo-madel. Raviks ivermektiin või lokaalselt fiproniil või selamektiin. Staphylococcus aureus võib põhjustada haavanduvat der-matiiti õlgadel ja kaelal ning võib viia äge-da enesevigastamiseni. Ülekaal, halb puu-ri hügieen või traatvõrgust puuripõhi või-vad viia haavanduva pododermatiidini. Raviks põhjuse kõrvaldamine, süsteem-sed antibiootikumid, NSAIDid ja analgee-sia. Dermatofütoosi esineb harva. Samuti on harva naha neoplaasiaid, kõige tavali-semad on skvamoosrakuline kartsinoom ja papilloom. Karvanärimist esineb vähe, noortel isastel võib olla kaklushaavu. Eaka albiinoroti karv muutub kollaseks ja kare-daks tänu rasunäärmete sekreedile, võib esineda pruuni kõõma seljal ja sabal.

LiivahiirVälisparasiite esineb harva. Demodex meroni põhjustab alopeetsiat, kõõma ja fokaalset haavanduvat dermatiiti sekun-daarse bakteriaalse infektsiooniga. Ra-viks amitraz või ivermektiin. Võib esineda ka lestasid (Acarus farris, Liponyssoides sanguineous). Nina dermatiit (‘valus ni-na’, ‘näodermatiit’) esineb eriti üleasus-taud ja kõrge niiskustasemega pidamisel. Ninaõõnte ümber tekivad väikesed fokaal-sed alopeetsia ja koorikutega kaetud alad, mis võivad laieneda näole, esijäseme-te mediaalsele pinnale ja kõhule. Pisara-näärme hüpersekretsioon ja porfüriini pi-gmendi kuhjumine ninasõõrmete ümber võib viia enesevigastamise ja sekundaar-se stafülokokk-nakkuseni. Abiks on pida-mistingimuste, keskkonna temperatuuri ja niiskuse (400p.): tekib sümmeetriline alopeet-sia, halb karvastik, kõhuõõne laienemine ja düspnoe. Ovariohüsterektoomia ravib, munasarjade dreenimine toob ajutist lee-vendust. On esinenud hüperadrenokor-titsismi. Naha neoplaasiad (melanoom, melanotsütoom, skvamoosrakuline kart-

sinoom, papilloom, subkutaanne fibrosar-koom, piimanäärme adenokartsinoom) on sagedased, eriti ventraalse lõhnanäär-me kasvajad. Karvanärimine võib tekki-da suurtes gruppides pidamisel. Kiilas ni-na on seotud hõõrdumisega traatvõrgust söötjate ja puuri vastu. Sabast haarami-sel libiseb saba nahk maha, vajalik on sa-ba amputeerimine vigastuskohast proksi-maalselt. Kui suhteline õhuniiskus ületab 50%, muutub liivahiirte karv tokerjaks.

HamstridDemodex criceti elab keratiinis ja epider-mise pinna õnarustes, Demodex aura-ti karvafolliikulites. Sügeluseta alopeet-sia ja kuiv ketendus on kaasuva haiguse, immuunosupressiooni või vananemise põhjustatud. Raviks amitraz või ivermek-tiin. Muud lestad: Notoedres notoedres, Notoedres cati. N. notoedres põhjustab kärnasid kõrvade ümber, ninal, jalgadel ja perianaalpiirkonnas. Mõlemad reagee-rivad ivermektiini ravile. Suhteliselt sageli esineb stafülokokilist püodermat. Derma-tofütoosi esineb harva. Esineb primaarset ja sekundaarset iatrogeenset hüperadre-nokortitsismi, mis põhjustab bilateraalset sümmeetrilist alopeetsiat, naha õhenemist ja hüperpigmentatsiooni, polüuuriat/polü-dipsiat, polüfaagiat ja käitumuslikke muu-tusi. Naha neoplaasiatest esineb kõige sa-gedamini melanoomi, melanotsütoomi ja epiteliotroopset lümfoomi. Hamstrite pa-povaviirus põhjustab transmissiivset lüm-foomi ja naha epitelioome.

MeriseadTrixacarus caviae põhjustab tugevat sü-gelust ja ägedat enesevigastamist, tava-line on sekundaarne bakteriaalne infekt-sioon. Krooniline infektsioon viib lihhenifi-katsiooni, hüperpigmentatsiooni, kooriku-te, kõõma ja alopeetsia tekkeni. Stressorid (kaasuv haigus, C-hüpovitaminoos, vana-dus) võivad kliinilise haigestumise vallan-dada. Ravi: ivermektiin. Chirodiscoides caviae (lest) võib raskel juhul põhjustada sügelemist ja alopeetsiat. Cliricola porcel-li ja Gyroptus ovalis (täid) esinevad sage-li, põhjustavad sügelust ja alopeetsiat eriti kõrvade ümbruses. Cheyletiella parasito-vax põhjustab vahel selja sügelust ja kõõ-mendamist. Demodex caviae esineb har-va, põhjustab alopeetsiat, erüteemi, paa-puleid ja koorikuid. Staphylococcus aure-us võib põhjustada erüteemi ja epidermi-se kihistumist granulooskihi lõhenemise tõttu, täheldatakse mokkade põletikku se-

TEOORIA JA PRAKTIKA


kundaarselt abrasiivsete või happeliste toitude söötmise tõttu.

Pododermatiit on suhteliselt sageliesi-nev – soodustavad faktorid: ülekaal, halb hügieen, C-hüpovitaminoos, traatvõrgust puuripõhi. Ravi (lokaalsed antiseptikumid, süsteemsed antibiootikumid, mähised) on sageli tulemuseta, võib kujuneda väl-ja süsteemne amüloidoos. Sageli esineb dermatofütoos (Trichophyton mentagrop-hytes) põhjustades mittesügelevat kõõ-mendamist ja alopeetsiat, vahel ka põle-tikulisi sügelevaid pustuleid, paapuleid ja koorikuid. Munasarjatsüstid on sagedased vanematel emastel merisigadel (76% juh-tudest 1,5-5a vanustel). Alguses võivad tsüstid olla asümptomaatilised, kuid kui need suurenevad, kujuneb välja mittesü-gelev bilateraalne alopeetsia, märgata on kõhu suurenemist ja infertiilsust. Tavaliselt on tsüstid bilateraalsed ja valulikud pal-patsioonil. Näidustatud on ovariohüste-rektoomia, ajutist kergendust annab tsüs-tide tühjendamine. Karvakadu telogeense defluksi tõttu on sage tiinetel emastel, see kaob pärast sünnitust (poegimist). Varaja-sed C-hüpovitaminoosi tunnused on kar-vastiku karenemine ja kõrvalestade kes-tendamine. Trihhofollikuloom on kõige sa-gedamini esinev naha neoplaasia. Samuti esineb rasunäärmete adenoom, fibroom, fibrosarkoom, lipoom, liposarkoom, švan-noom ja lümfoom. Karva- ja kõrvade nä-rimine on seotud kiuvaese dieedi, stressi ja üleasustusega. Mokkade põletik on ta-valiselt seotud happeliste või abrasiivse-te toitude söötmisest, tavaline on staffülo-kokkinfektsioon, on esinenud ka poksvii-rusinfektsiooni. Haavandite salvitamine Orabase™ salviga hõlbustab paranemist. Stressis või haiged merisead ajavad sage-li suurtes kogustes karva maha. Jalapäk-kadel võivad tekkida hüperkeratoos ja na-hanaastud.

TšintšiljadEktoparasiite esineb harva, on täheldatud Cheyletiella spp. Sagedased on abstes-sid hammustus haavade tagajärjel, soo-vitatav on kirurgiline eemaldamine. Too-res ümberkäimine või kaklemine võib viia karvastiku pulstumiseni. Vahel esinev karvanärimine on seotud üleasustuse või muude stressoritega. Tšintšilja karva heas konditsioonis hoidmiseks on oluline liiva-vannide võimaldamine.

JänesedCheyletiella parasitovax põhjustab koori-

kute ja kõõma teket seljal, kerget sügelust ja osalist alopeetsiat raskematel juhtudel. Raviks kasutatakse ivermektiini, selamek-tiini või lokaalselt permetriini. Psoroptes cuniculi (kõrvalest) põhjustab pea rapu-tamist, sügamist, kõrvade hüpereemiat ja tiheda kooriku moodustumist. Vigastused võivad laieneda näole ja kaelale, kuulme-kile võib perforeeruda, mis viib kesk- või sisekõrvapõletiku tekkeni. Raviks ivermek-tiin või moksidektiin. Demodex cuniculi esineb harva, nakatunud jänestel võib esi-neda erineva tugevusega sügelust. Vahel esinevad Sarcoptes scabiei var cuniculi ja Notoedres cati var cuniculi. Spilopsyl-lus cuniculi („kiirelt kleepuv kirp“) on väga oluline müksomatoosi vektor. Kassi kirbud võivad vahel elada jänesel. Ravi nagu kas-sidel ja koertel – imidaklopriid ja selamek-tiin on efektiivsed. Fiproniilile esineb kõr-valtoimeid, seda ei tohiks kasutada. Hae-modipsus ventriculosus (jänese täi) võib põhjustada aneemiat ja sügelust. Paljud puukide liigid võivad parasiteerida jänes-tel ja põhjustada aneemiat. Kärbeste rün-nak on tavaline suvekuudel. UK-s on see peamiselt põhjustatud Lucilia spp. poolt, mida meelitab kohale tsekotroofide kuh-jumine, diarröa või uriiniga määrdumine. Raviks karvade pügamine, loputamine ja vaklade käsitsi eemaldamine. Tuleks alus-tada ka toksilise šoki ravi (soojendamine, vedelikteraapia, kortikosteroidid) ja anti-biootikumide manustamist. Võib kasuta-da ka lokaalseid hõbesulfadiasiini kreeme. Seejärel tuleb kindlaks teha tsekotroofide või uriini kuhjumise põhjused. Küromasiin on mõeldud kärbeste rünnaku ennetami-seks ja samuti võib kasutada permetriini spot-on preparaate. Cuterebra spp. larvid võivad tabandada jäneseid, põhjustades fistulitega sõlmekesi. Larvid tuleks üks-haaval eemaldada. Paelussi tsüstid (Coe-nurius serialis) põhjustavad fluktueeru-vaid nahaaluseid turseid, mida saab kirur-giliselt eemaldada. Trombicula autumna-lis lesti võib leida õues elavatelt jänestelt, põhjustavad tugevat sügelust, maakuleid ja pustuleid.

Tavalised on abstsessid (Pasteurel-la multocida, Staphylococcus aureus, Proteus, Pseudomonas, Bacteroides jt.). Näoabstsessid on eranditult sekundaa-rsed hammaste või nasolakrimaalkana-li haigustele. Parim on abstsesse ravida kirurgiliselt eemaldades. Äge tselluliit te-kib tavaliselt Staphylococcus aureus’e või Pasteurella multocida tõttu. Sümptomid: valulik nahaturse, palavik, depressioon ja

TEOORIA JA PRAKTIKA


anoreksia. Raviks agressiivne antibiooti-kumiravi ja tugiravi. Kahjustused võivad areneda abstsessideks või nekrootiliseks haavanditeks. Pseudomonas aeruginosa „märg dermatiit“ / „sinise karva haigus“ on sage ülekaalulistel ja emastel jänestel suure lõualotiga või raskekujulise ham-baprobleemiga kaasneva hüpersalivat-siooni korral. Treponema cuniculi (jäneste süüfilis, suguline spirohetoos) põhjustab perineumi ümbruse ja näo punetust, tur-set, ville, haavandeid, koorikuid ja proli-feratiivseid kahjustusi. Stress võimendab haigust. Raviks penitsilliin G. Nekrobakte-rioosi põhjustab haavade fekaalne saastu-mine Fusaobacterium necrophorum’iga. Tekib turse, põletik, abstsedeerumine, haavandumine, nekroos. Raviks haava pu-hastamine ja antibiootikumiravi. Derma-tofütoosi põhjustab õues elavatel jänestel tavaliselt Trichophytes mentagrophytes, tubastel esineb sagedamini Microspo-rum gypseum ja M. Canis. Müksomatoos (poksviirus) põhjustab pea, kõrvade, sil-malaugude ja genitaalide turset, piimja nõre voolu silmadest ja ninast, hilisemas staadiumis difuusseid nahaturseid. Enne-tada on võimalik vaktsineerimise ja vek-torite kontrolli all hoidmisega. Kui vaktsi-neeritud loomad nakatuvad viirusega, te-kivad neil vähem ägedad kliinilised tunnu-sed ja sageli elavad nad haigestumise üle. Ägedal haigestumisel tuleks loom euta-neerida. Taldade pododermatiit (valusad kannad) esinevad kõige sagedamini üle-kaalulistel inaktiivsetel jänestel, keda pee-takse niiskel allapanul või võrepõrandaga puuris. Eriti vastuvõtlikud on Rex-jäne-sed. Raviks puhastamine, sidumine. Va-hel võivad esineda karvanärimine ja liigne enesepuhastamine. Oma karva närimine tekib emastel inna ajal või kiuvaesel diee-dil jänestel. Kompulsiivne enesevigasta-mine on geneetiline probleem ja järgneb i.m. ketamiini ja ksülasiini manustamisele. Naha neoplaasiatest sagedasim on lüm-foom, esineb ka kartsinoom, rasunäärme kartsinoom, sarkoom. Esinevad ka eosi-nofiilne granuloom, rasunäärmepõletik ja naha asteenia. Karvakasvu ajal tekkivad ebaregulaarsed punetava naha laigud esi-nevad seoses looma vananemisega follii-kulite suurenemise ja naha verevarustuse paranemisega anageenis. Naha fibroos on esinenud kahel isasel kastreerimata jä-nesel, esines naha paksenemine seljal, on seotud hormoonidega.

Põige neuroloogiasse – pea viltuhoiu põhjused jänestel

Lemmikuna peetavatel jänestel esineb neuroloogiliste nähtudena kõige sageda-mini pea viltuhoidu ja tagajalgade pareesi või paralüüsi. Kahjustuste lokalisatsiooni määramine ja diagnoosi panek võib olla suur väljakutse. Siiski tuleks läbi viia täie-lik neuroloogiline hindamine, tulemusi tu-leks interpreteerida hoolega, kuna need võivad olla varieeruvad ja erineda neist, mille on esile kutsunud stress või asja-olu, et jänes on saakloom. Jänestel ei ole meniskirefleksi. Seljaaju vigastuste pu-hul kaasneb süvavalu puudumisega halb prognoos. Siiski pole see test väga usal-dusväärne, kuna nad varjavad valu tunnu-seid. Jänestel puudub cauda equina, sel-jaaju kulgeb kogu selgroo pikkuses.

ReptiilidPidamistingimusedLemmikuna madude, sisalike ja kilpkon-naliste pidamine on veel suhteliselt uus hobi ja paljud loomaomanikud alustavad suuresti raskekujulise hoolimatusega oma looma suhtes. Paljud ei tea isegi, mis liiki reptiili nad on omale ostnud või pole neil aimugi õiest toitumisest või vajalikest ela-mistingimustest. Lõpptulemusena on va-led pidamistingimused peamiseks põhju-seks alatoitumise, nõrkemise ja haigestu-mise korral.

EktotermiaKõik reptiilid on ektotermilised, see tähen-dab, et nad ei ole võimelised tootma me-taboolset soojust ja sõltuvad keskkonna temperatuurist. Üldiselt tähendab see se-da, et nad saavad oma soojuse keskkon-nast, mitte toidust. Eeliseks on asjaolu, et nad ei kuluta energiat kehatemperatuu-ri säilitamiseks, reptiilide ainevahetus on väga aeglane, selle tase on 25-35% ime-tajate omast.

Muutuv keskkonna temperatuur män-gib tähtsat rolli reptiili ainevahetuses, toi-du kogumises ja seedimises, loomaoma-nikud peavad pakkuma õige temperatuu-rivahemiku vangistuses. See tempera-tuurivahemik sõltub sellest, kas loom on pärit paras-, subtroopilisest või troopili-sest kliimavööndist. Enamus reptiile on pärit troopikast, kus on aastaringselt soe. Need, kes on pärit jahedamast kliimast, peavad jääma talveunne, kui temperatuur langeb. Päevased temperatuurid troopi-listele reptiilidele on vahemikus 26-37°C, parasvöötme reptiilidel 24-29°C. Täpsed temperatuurinõudmised igale liigile on saadaval erikirjanduses.

TEOORIA JA PRAKTIKA


KLIINILINE TUNNUS DIFERENTSIAALDIAGNOOS

PEA VILTUHOID Tsentraalne vestibulaarne haigus (väikeaju, piklikaju)

(vestibulaarnedüsfunktsioon)

Bakteriaalne infektsioonEntsefalitozoonoos (tekitaja Encephalitozoon cuniculi)ToksoplasmoosHerpesviirus (Herpes simplex) entsefaliitTserebrospinaalne traumaDegeneratiivsed muutusedVistseraalsed rändevastsedTraumaToksiinidNeoplaasia(Marutaud)Periferaalne vestibulaarne haigus (CN VIII, sisekõrv)Bakteriaalne kesk- või sisekõrva põletikToksiinidIdiopaatiline vestibulaarne sündroomNeoplaasia

PAREES/PARALÜÜS Vertebraalne murd/nihestusSpondüloos/spondüliitSeljaaju abstsessSeljaaju neoplaasiaOsteoartriitIntervertebraalse diski protrusioonEntsefalitozoonoosToksoplasmoosJala järelvedamineA-hüpovitaminoosNeoplaasia

KRAMBID Bakteriaalne entsefaliitEntsefalitozoonoosHerpesviirus entsefaliitTinamürgistusKuumarabandusTiinusaegne tokseemiaHüpoksiaAsoteemiaElektrolüütide tasakaalustamatusTerminaalne süsteemne haigus (nt. septitseemia, toksee-mia, VHD)NeoplaasiaAju abstsessVistseraalsed rändevastsedA-hüpovitaminoosPärilik ataksia (glükogeeni säilitamise haigus)Idiopaatiline epilepsia (sinisilmsed valged jänesed)(Marutaud)

LIHASNÕRKUS E-hüpovitaminoosEntsefalitozoonoosHüpomagneseemiaHüpokaleemiaLehtsalati mürgistus (lactularium)Triasiid taime ‘lõdva jänese sündroom’BotulismMyasthenia gravis

TEOORIA JA PRAKTIKA


MajutamineTänu pidevale soojavajadusele tuleks reptiile pidada vivaariumis või köetavas ruumis. Vivaarium peab olema ristküliku-kujuline, et võimaldada tekitada tempera-tuurierinevusi (soe ja jahe ala) ja piisavalt suur, et vältida probleeme domineerimise ja kiusamisega. Territoriaalsed isased saa-vutavad parema ligipääsu toidule ja soo-jusele, võimaldades seeläbi paremat toidu kättesamist ja tõhusamat seedimist. Miini-mumnõue sisalike pidamistingimustele on kolmekordne looma pikkus ja kahekordne laius. Puudelelavatel sisalikel nagu näiteks iguaan on vaja kõrgemat puuri, mille kõr-gus oleks 2-3 looma pikkust.

Vivaariumi sisustamisel on võimalik va-lida kahe lähenemise vahel. Minimalistlik steriilne vivaarium – ajaleht ja hädavajalik sisustus (näiteks nagu kliinikutes) või es-teetilist naudingut pakkuv keskkond, kus pannakse rohkem rõhku looma ümbru-se rikastamisele. Naturalistliku vivaariumi eeliseks on see, et see on loomale vähem stressitekitav ja tervislikum. Puuduseks on puuri hügieeni eest hoolitsemise keeru-kus ja oht soolesulguseks, kui loom sööb sisse allapanu. Puuri sisustus tuleks vali-da vastavalt looma vajadustele. Puudele-lavad reptiilid, nagu iguaan ja kameeleon vajavad puuoksi ja lehestikku, samas kui maalelavad loomad nagu kilpkonnad ja gekod vajavad varjualuseid. Varjuselavad loomad nagu kuningpüüton, vajavad pei-duurge, kuna neile meeldib süüa privaat-selt pimedas. On väga oluline, et madu-de eluasemed oleks varustatud turvaliste lukkudega, kuna nad on kurikuulsad oma võime poolest vingerdada välja väikse-mastki praost ja jõuavad mõne päeva pä-rast välja naabri korterisse!

TemperatuurSoojenduse võimaldamine on oluline säi-litamaks eelistatavat optimaalse tempera-tuuri tsooni. See on reptiili normaalsete harjumuste temperatuurivahemik, kus ta toimib optimaalselt ja on võimeline mak-simaalseks immuunvastuseks. Seda saab saavutada soojenduslambi või -padjaga või mõlemaga. Soojenduspadi ei tohiks katta rohkem kui 30% puurist ja ei soo-jenduspadjal ega lambil ei tohi olla otsest kontakti loomaga, kuna nii võib loom saa-da põletushaavu. Soojenduspadi peaks olema puuri põhja all või küljel ja lambid peaks olema kaetud traatvõrguga. Kuu-mad kivid ei ole soovitatavad. Mõlemas vivaariumi otsas peaks olema termomee-

ter, et oleks võimalik jälgida täpset tempe-ratuuri. Soojendamise tüüp sõltub sellest, kas loom on helioterm või tigmoterm. Soojenduslambid on parimad helioter-midele, kes ammutavad kiirgavat soojust päikeselt ja nende hulka kuuluvad päeva-se aktiivsusega loomad, kes päevitavad päikesevalgel. Soojenduspadjad sobivad tigmotermidele, kes saavad soojust üle-kandega otsesel kontaktil: öise (leopar-dgeko) ja õhtuse eluviisiga loomad.

UV-kiirgus/fotoperiood (päeva pikkus)Kõik päevase eluviisiga reptiilid vajavad nähtavat päevavalgust ja päeva pikkus sõl-tub nende looduslikust elupaigast. Paras-vöötme reptiilid vajavad 13-15 tundi val-gust suvel ja 9-12 tundi talvel. Liiga pika valge aja võimaldamine võib viia munasar-ja follikulite probleemide ja rasvumiseni.

Ultraviolettkiirgus on oluline paljune-miseks ja D-vitamiini absorbtsiooniks. UVB vähesuse korral võib tekkida D-vita-miini puudus ja sellega kaasnev toiteline osteodüstroofia (metaboolne luuhaigus). UV lamp tuleks paigutada 30cm kaugu-sele reptiili päevitamisalast maksimaalse toime saavutamiseks. Lampe tuleks va-hetada iga 6 kuu järel. Traditsioonilised UV-lambid on torukujulised, kuid nüüd on saadaval ka pirnikujulisi UV-lampe. Vii-mased võivad minna väga kuumaks, neid võib kasutada ainult suures vivaariumis. Looduslik päikesevalgus on parim ultra-violettkiirguse allikas, kuid tuleb meeles pidada, et UVB ei suuda läbida klaasi.

NiiskusNiiskus on väga oluline nahavahetuse soodustamiseks ja veetustumise enneta-miseks. Suhtelise õhuniiskuse vajadus lii-giti on saadaval erikirjanduses, vajalik on hügromeetri paigaldamine terraariumis-se. Niiskust saab tekitada pritsimise teel, veeaparaatide (nt. purskkaev), madalate veenõude või niiskuskambrite paigalda-misega mitmetesse vivaariumi osadesse. Elavad potitaimed ja niisutatud allapanu on ka abiks. Niiskuse suurendamine ei to-hiks toimuda halva ventilatsiooni arvelt, kuna see võimaldab tekkida bakteriaalse-tel ja fungaalsetel probleemidel.

AllapanuPuuripõhja materjal on eriti oluline kuiva-maa ja kaevuvate liikide puhul. Ajalehed, reptiilide matid ja k

eesti loomaarstlik ringvaadeneutraliseeritakse parasiitidest organismi eritunud toksilised ained....

Documents