Eesti regionaalsed ja tüpoloogilised maastikuüksused

Maastike üldkursus ja tüpoloogia

Kaija Käärt

Eesti regionaalsete maastikuüksuste teaduslik eristamine

ja käsitlemine algas 1922. a. J. G. Granö uuringutega.

Tema koostas 2, 3, 4 elemendi maastikud, mida

eristasid üleminekualade keskjooned ja maastikulised

piirvööndid.

Eesti ala järgmise üldjoonse maastikulise liigestuse tegi

1929. a. E. Kant, mida täiendas A. Tammekann. Ta

piiritles maastikud üldiselt kaheks (erineva

arengulooga) Kõrg- ja Madal-Eestiks.

Hiljem on need regioonid nimetatud E. Varepi (1961)

poolt maastikuallprovintsideks.

Madal-Eesti

Madal-Eesti

Kõrg-Eesti

Madal-Eesti

• Võtab enda alla madalamad rannikualad – Põhja- ja Lääne-

Eesti madalikud ning suured sisemised nõod – Peipsi ja

Võrtsjärve nõod.

• Madal-Eesti maastikuprovintsina vaadeldakse seda osa Eestist

(~60 %), mis oli viimase mandrijäätumise lõpul ja vahetult

selle järel pika aja jooksul veekogude (jääpaisjärvede või

mere) all. Järelikult kuuluvad siia suured mandrisisesed nõod

ning merevete poolt üleujutatud rannikualad. Merepõhi mõjus

maastikele kulutavalt ja tasandavalt (esineb aluspõhja kivimite

paljandumist nt. paealadel), samas settisid seal ka veekogude

peened setted. Need samad setted (liivad, savid) on

põhjustanud Madal-Eesti halva veeläbilaskvuse, mistõttu on

siin palju soid ja liigniiskeid alasid.

Kõrg-Eesti

• Võtab enda alla kõrgustikud – Pandivere, Haanja, Otepää, Karula ja Sakala. Samuti ka Vooremaa ja Kesk- ja Kagu-Eesti tasandikud.

• Kõrg-Eesti maastikuprovintsina tuntakse seda osa Eesti territooriumist (~40 %), mis pärast viimast mandrijäätumist ei ole olnud püsivalt veekogude all (hilisjääajal katsid jääpaisjärved vaid ajutiselt madalamaid piirkondi). Sellise piirkonna moodustavad ennekõike kõrgustikud ja keskmise kõrgusega tasandikud. Kõrg- Eesti maastikud on seega saanud areneda kauem ja on ühtlasi ka vanemad. Kõrg-Eesti kõrgustikejärvedest ja allikatest saavad enamasti alguse suuremad jõed, samal ajal kui Madal-Eesti paljud jõed lähtuvad soodest. Tänu suurematele kõrgusevahedele on seal head drenaažiolud, muld on viljakam ning paremad metsakasvu tingimused.

Nendel kahel maastikuallprovintsil on olnud erinev

paleogeograafiline areng ning sellest tulenevalt erinevad

nüüdisaja maastikulised tunnused.Võrreldavad näitajad Kõrg-Eesti Madal-Eesti

Absoluutne kõrgus üle 60 m alla 60 m

Reljeefitüübidmoreentasandik, moreenküngastik,

mõhnastik, voorestik

jääjärvetasandik, abradeeritud tasandik,

meretasandik, sootasandik

Niiskusrežiim parasniisked ajutiselt ja alaliselt liigniisked

Mulladleostunud, leetjad, erodeeritud,

deluviaal, gleistunud

glei- ja gleistunud, kamar-

karbonaat, soo- ja rannamullad

Metsa kasvukohatüübidpalumetsad, laanemetsad,

nõmme- ja salumetsad

sooviku-, palu-, rohusoo-,

nõmme- ja loometsad

Looduslikud rohumaad pärisaru- ja palurohumaadsoostunud, ranna- ja loo

rohumaad

Sood madalsood madalsood ja rabad

Haritavate maade

kuivendusalla 30 % üle 60 %

Domineerivad geo-

morfoloogilised

protsessid

erosioon, karstumine

(Pandivere)

soostumine, üleujutused, deflatsioon,

mere geoloogiline tegevus

Erinevate maastike seaduspärane vaheldumine on

aluseks maastike rajoneerimisele. Arvestades nende 2

maastikuallprovintsi suuremaid erinevusi (erinevad

aluspõhjakivimid, pinnakatte koostis ja reljeefi

liigestatus) on E. Varep (1982) eristanud

maastikuallprovintside piires erinevad

maastikurajoonid. Lisaks on siinsel rajoneeringul

arvestatud geobotaanilist rajoneeringut.

E. Varep on seega eristanud maastikuprovintsides 24

maastikurajooni.

2

3

I4

1

513

V9

II

6 14

15

7

8

10

17

VI

2021

19

22

24

23

18

12

IV

II

I11

joonis: 2 Eesti maastikuline rajoneerimine (E. Varepi järgi).

Madal-Eesti: I Põhja-Eesti: 1)Põhja-Eesti rannikumadalik ja Soome lahe saared, 2)Põhja-Eesti lavamaa,

3)Kõrvemaa, 4)Kirde-Eesti lavamaa, 5)Alutaguse; II Lääne-Eesti: 6)Hiiumaa koos ümbritsevate saartega,

7)Saaremaa koos ümbritsevate saartega, 8)Ruhnu, 9)Lääne-Eesti madalik, 10)Pärnu madalik;

III Võrtsjärve nõgu: 11)Võrtsjärve madalik; IV Peipsi nõgu; 12)Peipsi-äärne madalik. Kõrg-Eesti: V

Lahkme-Eesti: 13)Pandivere kõrgustik, 14)Türi voorestik, 15)Kesk-Eesti tasandik, 16)Vooremaa; V Lõuna-

Eesti: 17)Sakala kõrgustik, 18)Kagu-Eesti lavamaa, 19)Otepää kõrgustik, 20)Valga nõgu ja Väikese Emajõe

orund, 21)Karula kõrgustik, 22)Hargla nõgu ja Võru orund, 23)Palumaa, 24)Haanja kõrgustik

maastikurajoonide

piirid

suuremate üksuste

piirid

16

24 maastikurajooni

E. Varep on eristanud maastikuprovintsides järgmised piirkonnad ja maastikurajoonid:

MADAL-EESTI

I Põhja-Eesti:

• Põhja-Eesti rannikumadalik

• Põhja-Eesti lavamaa

• Kõrvemaa

• Kirde-Eesti lavamaa

• Alutaguse

II Lääne-Eesti:

Hiiumaa ümbritsevate saartega

• Saaremaa ümbritsevate saartega

• Ruhnu saar

• Lääne-Eesti madalik

• Pärnu madalik

III Võrtsjärve nõgu:

• Võrtsjärve madalik

IV Peipsi nõgu:

• Peipsi äärne madalik

KÕRG-EESTI

V Lahkme-Eesti:

• Pandivere kõrgustik

• Türi voorestik

• Kesk-Eesti tasandik

• Vooremaa

VI Lõuna-Eesti:

Sakala kõrgustik

• Kagu-Eesti lavamaa

• Otepää kõrgustik

• Valga nõgu ja väike Emajõe orund

• Karula kõrgustik

• Hargla nõgu ja Võru orund

• Palumaa

• Haanja kõrgustik

Maastikurajoonina ehk füüsilis-geograafilise rajoonina mõistetakse omasustekompleksiga suuremat, regionaalset maastikuüksust. Maastikurajoon on geokompleks, millel on ühtne geoloogiline vundament, ülekaalukalt üht tüüpi reljeef (ühesugused erinevused nõlvade, pinnavormistiku jne. vahel), sarnaste joontega (kohalik) kliima, ühesugune hüdrotermaalsete tingimuste, mullatüüpide ja taimekooslus ning morfoloogiline ehitus (struktuur).

Maastikurajoon kuulub alati kindlasse maastikuvööndisse (Eesti maastikurajoonid metsavööndi segametsa allvööndisse), arenedes spetsiifilistes atsonaalsetes tingimustes (nt. paelavamaal või akumulatiivsel kõrgustikul).

I. Aroldi 25 maastikurajooni

Madal- Eesti rajoonid

Põhja- Eesti:

Põhja-Eesti rannikumadalik

Harju ja Viru lavamaa

Kõrvemaa ja Alutaguse

Lääne-Eesti:

Hiiumaa

Saaremaa

Ruhnu

Pärnu lahe madalik ja Liivi lahe saared

Võrtsjärve ja Peipsi madalik

Kõrg-Eesti

Lahkme-Eesti:

• Pandivere

kõrgustik

• Kesk-Eesti

tasandik

• Vooremaa

• Türi voorestik

• Endla nõgu

Lõuna-Eesti:Sakala kõrgustikKagu-Eesti lavamaaOtepää kõrgustikHaanja kõrgustikKarula kõrgustikValga nõguVäike-Emajõe orundHargla nõguVõru orund

Madalamal tasemel olevate üksuste (tüpoloogiliste

üksuste) klassifitseerimisel on olnud aluseks E. Varepi

(1961) poolt tehtud Eesti füüsilis-geograafiline

(maastikuline) rajoneering koos 12 maastikutüübi

loendi ja skeemiga.

Rajoneerimisel on ta lähtunud maastikutüüpide levikust.

Osa E. Varepi poolt maastikutüüpideks peetud üksusi

on oma olemuselt rohkem küll paigastikutüübid (nt.

mõhnastikud ja soomaastikud), osa aga

suuremahulised üksused (nt. paelavamaa, künklik

moreenmaastik jne.).

Maastikutüübid:1. Paelava maastik:

Hõlmab Põhja- ja Kirde-Eesti lavamaad, mille vahele jääb Kõrvemaa. Iseloomulikuks on paekõrgendikud, mis lõppevad lõuna-kagu suunaliste astangutega. Nende vahele jäävad nõod (jõeorud, nt. Pirita). Pinnakate õhuke, esineb karste, domineerivad loopealsed mullad.

2. Pae- ja moreenitasandike maastik:

Hõlmab ulatusliku ala Lääne-Eestis ja Hiiumaa ja Saaremaa idaosad. Pinnakate õhuke, tavalised pinnavormid on rannavallid, luited ja oosid. Madalamatel aladel domineerivad soostunud alad. Muldadest lisandub eelmisele rähkmullad, soolakulised rannamullad.

3. Lainjas moreen(tasandike) maastik:

Hõlmab Pandivere ja Jõhvi ning suure osa Sakala kõrgustikust ning enamuse Kagu-Eesti lavamaast. Eelmisest kõrgem, leidub voorjaid moodustisi. Pinnkatteks on peamiselt saviliiv (põhjaosas) ning savikas moreen (lõunapool).

Põhjaosas Eesti viljakamad mullad – kamar-karbonaatmullad, esineb ka leet-, soo- ja lammimuldi. Suur osa maast põldudeks haritud, metsi (salu- ja laanemetsi) vähe.

4. Künklik moreen(tasandike) maastik:

Hõlmab Eesti suuremaid kõrgustikke: Haanja, Otepää, Karula ja osa Sakalat. Iseloomulik suur pinnakatte paksus, domineerivaks pinnavormiks on moreenkünkad, mille kõrgused algavad 50-st m. Tänu reljeefi vaheldusrikkusele esineb palju järvi ning taimkate on mosaiikne (valdavaks on soo ja segametsad). Muldadest dom. soostunud leet- ja soomullad. Küngaste nõlvadel esineb ka erodeeritud muldi.

5. Vooremaastik:

Hõlmab Vooremaad, Türi voorestikku ning Võrtsjärve ümbrust. Maastik viiruline, positiivsed pinnavormid vahelduvad soo ja järvedega. Pinnakate kruusast ja liivast, muldadest dom. soostunud ja leetjad kamarmullad. Peamiselt põllumaa (head kasvukoha tingimused), metsadest kuuse- ja segametsad.

6. Metsarohkete kõrgustike maastik:

Hõlmab Saaremaa keskosa, Kõpu pls. keskosa, Tõstamaa kõrgustikku ja Sakala kõrgustiku edelaosa. Esineb palju luiteid. Saartel valdavalt leostunud ja leetjad mullad, mandril leedemullad. Põlde esineb vähe, peamised metsad on nõmme- ja palumetsad.

7. Mõhnastike maastik:

Jääjärvetekkelised pinnavormid, esinevad valdavalt Põhja-Eesti Kurtna piirkonnas. Mõhnade vahel palju järvi, valdavaks mullaks kamar-leetmullad, nõgudes ka soomullad. Taimkattest dom. nõmmemetsad, niidud.

8. Sandurimaastik:

Eestis suhteliselt vähe esinev, vaid pika ribana Võrtsjärvest lõunas, Lõuna-Eesti kõrgustike vahel ja Kõrvemaal. Pinnakattes dom. liivad ja kruusad. Markantsemad näited sanduritest on Männikul ja Elvas. Taimkattest valitsevad nõmme- ja palumännikud.

9. Viirsavitasandike maastik:

Esinevad kunagiste jääjärvede levikualal, peamiselt Lääne-Eestis. Reljeef madal ning alad on liigniisked. Jõgedevõrk tihe ning tänu madalale reljeefile esineb tihti üleujutusi. Muldadest dom. soostunud kamar- ja lammimullad. Põllumaad tugevasti kraavitatud. Metsadest valitsevad laane- ja lodumetsad, esineb palju soid.

10. Jääpaisjärvetasandike maastik:

Maastik mandrijää sulavete levikualal, peamiselt Kõrvemaal, Alutagusel, Võrtsjärve ja Peipsi nõos. Reljeef tasane, pinnakatte mood. veekogude setted. Esineb samuti palju üleujutusi, suurem osa antud aladest soode all, seetõttu dom. soostunud mullad. Metsadest: laane-, salu-, madalsoo- ja palumetsad.

11. Mereliivatasandike ja luiteahelike maastik:

Esinevad peamisele rannikul ning küllalt noored maastikud. Tüüpilised on Põhja-Eesti rannikumadalik, Ikla-Pärnu-Tõstamaa rannik, Hiiumaa ja Saaremaa loodeosa. Esineb

deflatsioon (taim- ja muldkate puudub). Pinnakatte mood. sügavamal moreenid, esineb rannajärvi (laguunide kinnikasvamisel) ning nende kinnikasvamisel soid. Muldadest dom. leet-, soo- ja soolakulised rannamullad. Metsadest: nõmmemetsad, aga soostunud metsi. Niitudest puis- ja rannaniite.

12. Soomaastik:

Mood. 20 % Eesti pindalast. Hõlmad suuremaid soostunud alasid: Endla soostik, Soomaa, Alutaguse. Soomaastike alla kuuluvad ka väiksemad ja eriliigilised sood nagu allikasood Viidumäel jne. Pinnakatte mood. järvesetted ja neil lasuvad soosetted (turba paksus kuni 10 m).

Paigastike klassifitseerimisel võetakse aluseks reljeefi kujunemine ja sellega seoses pinnavormide kuju ning ainese koostis. Arvestades morfogeneetilisi reljeefitüüpe on I. Arold eraldanud Eesti territooriumil 19 paigastikke liike.

Paigastike klassifitseerimisel on peetud silmas, mis on määranud nende kujunemise ja sisemise diferentseerumise, s.o. nende aluseks olevate pinnavormistike arengulugu ja koostismaterjalid.

Paigastikud on jaotatud 4 tüüpi:

1. Mirogeense pinnakattega tasandikupaigastikud

2. Organogeense pinnakattega tasandikupaigastikud

3. Astangulise ja orustikulise reljeefiga paigastikud

4. Kõrgendikulis-nõolise reljeefiga paigastikud

Kõikidel paigastikel eristatakse veel erineva pinnakatte koostise ja struktuuriga alltüüpe.

Paigastike tüüpidest dom. Eestis tasandikepaigastikud (85 % Eesti territooriumist). Suuremaid alasid hõlmavad moreentasandiku, abradeeritud moreentasandiku, jääjärvetasandiku, meretasandiku ja sootasandiku paigastikud.

Kõrgendikulis-nõolise reljeefiga paigastikud on seotud kõrgustike ja mandrijää servamoodustiste vöönditega.

II tüübirühm: organogeense pinnakattega tasandikupaigastikud

III tüübirühm: astangulise ja orustikulise reljeefiga paigastikud

IV tüübirühm: kõrgendikulis-nõolise reljeefiga paigastikud