Tartu ÜlikoolHaridusteaduskond

Eestlaste emotsioonisõnavaraReferaat

Sally LepikJuhendaja Karin Kaljumägi

Tartu 2011

Sisukord

Sissejuhatus..........................................................................................................................................3

1. Emotsioon ja emotsioonisõnade liigid..........................................................................................4

1.1. Emotsioon..............................................................................................................................4

1.2. Emotsioonisõnade olemus.....................................................................................................4

2. Emotsioonisõnavara......................................................................................................................5

2.1. Emotsioonisõnavara kogumine ja uurimine..........................................................................5

2.2. Emotsioonisõnavara vorm ja sisu..........................................................................................5

3. Eestlaste kollektiivne minapilt......................................................................................................7

3.1. Naiivteooria...........................................................................................................................7

3.2. Eestlaste iseloomuomaduste sõnavara...................................................................................7

3.3. Eestlaste prototüüpsemad iseloomuomadused......................................................................9

3.4. Eestlaste põhiemotsioon – viha...........................................................................................10

3.5. Töökus ja vihameel on omavahel seotud?...........................................................................11

Kirjandus............................................................................................................................................12

2

Sissejuhatus

Käesoleva referaadi aluseks on kogumikust Keel ja Kirjandus 8 Ene Vainiku artikkel „Millest on

tehtud eestlaste emotsioonisõnavara?“, ilmunud 2002 aastal ja Ene Vainiku ja Heili Orava artikkel

kogumikust Keel ja Kirjandus 4 „Tee tööd ja näe vaeva,...aga ikka oled vihane“, ilmunud 2005

aastal. Esimese artikli puhul on aluseks EKI-s läbiviidud empiiriline eestlaste emotsioonisõnavara

uuring ning selle tulemuste põhjal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö. Viimast kasutatakse ka

teises artiklis, lisaks iseloomuomaduste uurimusele.

Välja on toodud küsimused eestlaste emotsioonisõnavara kogumise, uurimise, mahu ja iseloomu

kohta ja kirjeldatakse eestlaste tüüpilist iseloomupilti ja emotsioonide pilti.

Materjal on järjestatud artikliti.

3

1. Emotsioon ja emotsioonisõnade liigid

1.1. Emotsioon

Üldiselt peetakse emotsiooniks organismi seisundit, millega kaasnevad märgatavad kehalised

muutused, mida subjektiivselt teadvustatakse mingi tundmusena ja mille nimetamiseks on keeles

oma sõna. (Allik J., Rauk M. 2001: 188)

1.2. Emotsioonisõnade olemus

Emotsioonisõnavara moodustavad leksikaalsed üksused (sõnad, sõnaühendid, püsiväljendid), mille

tähendus viitab emotsioonidele. Funktsiooni põhjal jaguneb emotsioonisõnavara kahte liiki:

ekspressiivseteks ja deskriptiivseteks.

Ekspressiivsed emotsiooniväljendid on keelendid, mida kasutatakse vahetult emotsioonide

väljendamiseks, nt kurat võtaks!, ups!, issake!, jestas! jne. Ekspressiivi kasutamise ja teda esile

kutsunud emotsiooni vahel on kas ajalise samaaegsuse või vahetu järgnevuse seos. Ekspressiivi

täpne tähendus on mõistetav kindlas olukorras (nt kas kurat võtaks! tähendab viha, pettumust,

frustratsiooni või midagi muud). Samuti võib ekspressiiv sisaldada viidet konkreetsele emotsioonile

(nt rõõmule: rõõm sind näha!), aga ei pruugi (nt hurraa!, jess!).

Deskriptiivsed emotsiooniväljendeid kasutatakse emotsionaalse kogemuse määratlemiseks või

kirjeldamiseks. Ajalist samaaegsust ega põhjalikku seost emotsiooni ja seda tähistava väljendi vahel

ei eeldata. See tähendab, et näiteks sõna viha ei kasutata ainult vihasena ning selle sõna mainimine

ei peaks veel ka kelleski viha esile kutsuma. Deskriptiivsete emotsiooniväljendite hulgas eristatakse

otseseid ja piltlikke emotsiooniväljendeid. Viimaste hulka kuuluvad eesti keeleski leiduvad arvukad

emotsioonide kohta käivad fraseologismid, nt püksid sõeluvad püüli tähistab hirmu. Piltlike

väljendite hulgas eristatakse metafoorseid (tähenduse ülekanne ühest inimkogemuse valdkonnast

teise nt ta keeb vihast) ja metonüümilisi väljendeid ( emotsionaalset kogemust kirjeldatakse selle

ühe osa iseloomuliku muutuse kaudu nt silmad nagu tõllarattad).

Otsesteks emotsiooniväljenditeks on emotsiooninimetused, mille esmane funktsioon on tähistada

erinevaid emotsioone (nt sõnad viha ja rõõm), aga ka eristada emotsioonide eri kvaliteete (nt

vihavaen, äkkviha, kahjurõõm, kabuhirm).

4

2. Emotsioonisõnavara

2.1. Emotsioonisõnavara kogumine ja uurimine

Eesti keeles on olemas sõnu, mida kasutatakse emotsioonide, tundmuste, tunnete, emotsionaalsete

seisundite tähistamiseks. Selleks, et emotsioonisõnavara hulka uurida, on mitu teed, nt koguda

sõnavara tekstidest või sõnaraamatutest. Teine võimalus on võtta ette mõni psühholoogide

koostatud nt ingliskeelne emotsioonisõnade loetelu ja anda selles sisalduvatele sõnadele

eestikeelsed vasted.

Ene Vainiku uurimuses kasutati emotsioonisõnavara uurimiseks välimeetodit ja viidi 100 inimesega

suuliste intervjuude vormis läbi emotsioonide loetelukatseid. Katsete tulemusel selgus ligi 5000

väljendit ja see ongi eestlaste emotsioonisõnavara, mida iseloomustatakse ja analüüsitakse.

Loetelukatseid oli kokku seitse. Esimeses pidid keelejuhid nimetama kõik sõnad, mis neil

emotsioonide või tunnetega seostuvad. Teises katses tuli nimetada vastandeid esimese ülesande

sõnadele, kolmandas moodustada emotsioonide pingerida vabalt valitud alusel ning neljandas

nimetada küsitlemise hetkel kogetavad emotsioonid. Seejärel tuli nimetada emotsioonid, mida

mäletatakse end lähiminevikus kogenuvat. Eraldi katsetes tuli nimetada emotsioonidega seostuvaid

tegusõnu ning positiivseid, negatiivseid ja neutraalseid emotsioone.

Loetelukatsete tulemusel selgus 4886 väljendit, neist 1737 olid erinevad. Lähemalt analüüsiti vaid

neid väljendeid, mida tuli kõikides katsetes esile vähemalt kolmel korral (314 väljendit, millega oli

kaetud 65% kõikidest nimetamistest).

Suur hulk esiletulnud väljenditest seostub isikute individuaalsete assotsiatsioonide, teadmiste ja

kogemustega, kuna inimesi julgustati vabalt nimetama kõiki sõnu, mis neil emotsioonidega

seostuvad (nt kohvikus istumine, kosmos, lehm, Sven jne).

2.2. Emotsioonisõnavara vorm ja sisu

Valdava osa (90%) ainestikust moodustavad üksiksõnad, vaid 10% juhtudest öeldi sõnaühendeid.

Sõnaliigiliselt valdavad substantiivid (73%), enam-vähem võrdselt esines adjektiive (14%) ja verbe

(13%).

Päritolu poolest oli valdavalt tegu omadussõnadega, võõrsõnu tuli esile vaid 0,3%.

Morfoloogiliselt moodustavad kõige suurema osa (45%) korduvalt esiletulnud

emotsioonisõnavarast tuletised, liitsõnu oli 13% ja morfoloogiliselt lihtsaid tüvisõnu 14%.

5

Üks katse eesmärke oli välja selgitada, mis on eestikeelsed emotsioonide põhinimetused ja kas nad

kuuluvad või ei kuulu eesti keele põhisõnavara hulka. Keele põhisõnavara iseloomustab

morfoloogiline lihtsus, kõigisse kontekstidesse sobimine, põhitasandi objekti või nähtuse

tähistamine. Lapsed omandavad kõigepealt põhisõnad ja neile sõnadele on omane psühholoogiline

esiletulevus. Kõige täpsemini mõõdab sõnade psühholoogilist esiletulekut nn kognitiivse esilduvuse

indeks, mis seob sõna esinemissageduse loetelukatses tema esiletuleku keskmise positsiooniga.

Eesti keeles on emotsioonide põhinimetusteks viha (0,175), armastus (0,137), rõõm (0,135), kurbus

(0,134). Eestlaste põhiemotsioonide hulka kuuluvad vaid osaliselt need emotsioonid, mida

psühholoogid põhiemotsioonideks peavad. Nimelt on põhiemotsioonid need, mille näoväljendusi

kõikide rahvaste esindajad keelest olenemata ühtmoodi ära tunnevad, viha, hirm, kurbus, rõõm,

üllatus ja vastikus.

Sõnavara mitmekesisuses võib esile tuua tähendusrühmi, mis näitavad seda, millised aspektid

inimtegevuses, -kogemuses ja väliskeskkonna juures on need, mida küsitletud kollektiivselt

emotsioonidega seotuks pidasid. (Vainik 2002: 546)

Esimese rühma moodustavad primaarsed emotsiooninimetused, mille ülesanne on eristada ja

tähistada erinevaid emotsioone. Primaarsetes emotsiooninimetustes on eristatavad emotsioonide

põhinimetused viha, armastus, rõõm ja kurbus ja mittepõhinimetused. Mittepõhinimetused on

sõnad, mille esiletuleku sagedus ja keskmine positsioon jäid katsetes tagasihoidlikuks, kuid mille

põhifunktsioon on osutada emotsioonile või tundele. Näiteks põhiemotsioonist rõõm

spetsiifilisemad, kuid sama kvaliteediga on õnn, lõbu, mõnu, joovastus. (Vainik 2002: 546)

Sekundaarsed emotsiooninimed on sõnad, millel on algselt muu ülesanne, kuid mis tulid

emotsioonide nimetamise ülesandes keelejuhtidele kergesti meelde. Siin saab eristada mitut rühma:

a) Sõnad, mis väljendavad emotsioonide protsesse ja tegevusi, näiteks rõõmu tavapärane

väljend on naer (naermine, naerma); kurbust väljendab nutt (nutmine, nutma).

b) Sõnad, mis on keeles kasutusel kui isiksuseomadused. Lisaks emotsioonide puudumist või

varjamist iseloomustavatele omadustele (nt tõsidus, kinnisus, tuimus), jagunevad ülejäänud

omadused positiivseteks (nt lõbusus, kergus, headus, leebus) ja negatiivseteks (nt laiskus,

kurjus, tigedus, rumalus).

c) Emotsioonidega seotud sõnavara. Siin osutatakse mõistetele, mis ilmnevad rahva teadvuses

kui emotsionaalsed väljendid. Nt tegevused: reisimine, jalutamine, lugemine, tantsimine,

naermine ja asjad: lilled, päike, meri, uni, usk jne.

Järeldub, nagu poleks eestlaste emotsioonisõnavaras konkreetsed emotsioonisõnad, vaid

emotsioonimõisted. Selgus, et keelendite rohkuses viitas samale emotsioonile palju

mitmesuguseid erineva morfoloogilise komplekssusega ja eriliigilisi väljendeid, milles kordus

teatav ühisosa. Näiteks oli tüvi arm selliseks ühisosaks, mis iseseisva sõnana selles uurimuses

6

esile ei tulnud, kuid millele näis vastavat palju konkreetseid tuletisi ja liitsõnu ühendav üldine

tähendus.

Emotsioonimõisted tulevad esile erinevates sõnaliikides (nimisõna, omadussõna, verb). Teiseks

modifitseeritakse emotsioonimõisted sufiksitega, nüansseerides sellega tähendust (nt *mitte-

valu, *mitte-agressiivsus, *eba-hirm). Kolmandaks tulevad emotsioonimõisted esile erineval

komplekssuse astmel (liht- ja liitsõnadena, sõnaühenditena), mille koostis vastab ikooniliselt

semantilisele komplekssusele. (Vainik 2002: 539-550)

3. Eestlaste kollektiivne minapilt

3.1. Naiivteooria

Sellest, kuidas kujuneb inimeste kollektiivne maailmapilt, on huvi tundnud paljud uurijaid. Ene

Vainiku ja Heili Orava artiklis „Tee tööd ja näe vaeva, ...aga ikka oled vihane“ lähtutakse

uurimissuunast, mida nimetatakse naiivteooriaks. Naiivteooria pole naiivne mitte selles mõttes, et

oleks kuidagi lapsik, vaid selles mõttes, et see ei rajane teaduslikult seatud hüpoteesidel, nende

katselisel kontrollil ega väidete verifitseeritavusel, vaid pigem keelekollektiivi pikaaegse kogemuse

interpretatsioonil.

Naiivteooriate teooria leiab, et ühelt poolt korrastavad need meie maailmapilti ja organiseerivad

seda temaatiliselt, teiselt poolt aga võivad need teooriad ise olla fragmentaarsed, omavahel nii

suhteliselt autonoomsed kui ka ristkasutuses ja läbipõimunud.

Emotsioonide kohta saame oma teadmised subjektiivse kogemusena vahetult. Selles subjektiivsete

kogemuste mitmekesisuses aitavad meil orienteeruda keeles leiduvad emotsiooninimetused, näiteks

rõõm, viha, mure, kurbus jne. Isiksuseomaduste kohta saame oma teadmised hoopis teistviisi. See,

mis on näiteks abivalmidus, ülbus, lahkus, siirus või kes on norija, jõhkard jne, ei ole vahetute

aistingute ega tajudena kogetav. Öelda, milline on inimese iseloom, saab ainult siis, kui võrrelda

teda kas teiste inimeste või vaikimisi aktsepteeritud normiga. (Vainik, Orav 2005: 259)

3.2. Eestlaste iseloomuomaduste sõnavara

2003 - 2004 aastal viis Heili Orav eestlastest katseisikutega läbi suulise intervjuude seeria, et välja

selgitada isiksuseomaduste sõnavara. Küsitluses osales võrdselt mehi ja naisi, kokku 100 inimest

vanuses 14 - 90. Küsitlus koosnes neljast osast, kus paluti inimesel öelda hetkel meeldetulevaid

7

omadusi tähistavaid sõnu: 1) inimese iseloomu kohta üldiselt, 2) sümpaatse/ebasümpaatse tuttava

iseloomu kohta, 3) eestlase iseloomu kohta ning 4) iseenda iseloomu kohta. Kaks viimast osa

koosnesid omakorda allülesannetest: paluti täpsustada eestlase ja iseenda juures meeldivaid ja

ebameeldivaid iseloomuomadusi.

Väljendeid tuli kokku 5461, 5,5 väljendit inimese kohta. Väljendied, mida öeldi ainult üks kord, oli

2215.

Iseloomuomadused, mida nimetati sagedamini, peaksid olema meie kultuuris olulisimad. Kõige

sagedasem iseloomujoon on töökus: omadussõna töökas nimetati 150 korral. Alljärgnev tabel annab

ülevaate sagedamini öeldud sõnadest.

Tabel 1. Loetelukatse sagedusloend (sagedusega 18 + n)

SÕNA SAGEDUS SÕNA SAGEDUS SÕNA SAGEDUS

Töökas 150 Hooliv 32 Sihikindel 22

Sõbralik 109 Lõbus 32 Valelik 22

Tark 86 Julge 30 Auahne 21

Abivalmis 85 Jonnakas 29 Kannatlik 21

Kade 82 Sportlik 28 Armas 20

Laisk 78 Mõistev 27 Halb 20

Kinnine 68 Egoistlik 26 Seltsiv 20

Ilus 62 Enesekeskne 26 Andekas 19

Aus 60 Endassetõmbu

nud

26 Armastav 19

Lahke 60 Pahatahtlik 26 Hoolimatu 19

Kuri 51 Omakasu-

püüdlik

25 Kena 19

Edasipüüdlik 47 Tasakaalukas 25 Paks 19

Tagasihoidlik 47 Ülbe 25 Tige 19

Rahulik 46 Avatud 23 Aeglane 18

Hea 45 Heatahtlik 23 Intelligentne 18

Õel 35 Enesekindel 22 Närviline 18

Rumal 34 Kohusetundlik 22 Siiras 18

8

Ahne 33 Otsekohene 22 Ükskõikne 18

Rõõmsameelne 33 Pikk 22

3.3. Eestlaste prototüüpsemad iseloomuomadused

Tabel 2. Eestlaste prototüüpsed iseloomujooned

SÕNA SAGEDUS SÕNA SAGEDUS

Töökas 96 Enesekeskne 13

Kade 63 Aus 12

Kinnine 52 Tark 12

Edasipüüdlik 30 Visa 12

Sõbralik 24 Aeglane 11

Jonnakas 23 Egoistlik 11

Rahulik 23 Laisk 11

Tagasihoidlik 23 Sihikindel 10

Ahne 21 Tasakaalukas 10

Abivalmis 17 Tuim 10

Omakasupüüdlik 15

Nagu eespool kirjeldati, koosnes küsitlus mitmest erinevast ülesandest, millest ühes paluti inimestel

iseloomustada eestlast üldiselt. Selle tulemusena iseloomustati eestlast kokku 1975 väljendiga,

millest kõige sagedamini nimetati töökas (96 korral). Selline stereotüüpne arusaam meist endist

tuleb välja ka selles, et kui eestlasel on vaja ennast kirjeldada, siis antakse tihti vastuseks oma

ametikoht või elukutse. Töökuse väärtustamise traditsioonidest räägivad sellised eesti vanasõnad

nagu Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi või Mis täna tehtud, see homme hooleta.

Lisaks töökusele peetakse eestlase prototüüpseteks iseloomujoonteks ka kadedust ja kinnisust.

Kadedusele viitavad iroonilised ütlused nagu eestlase parim toit on teine eestlane või uurib naabri

rahakotti.

Kui vaadata ülejäänud sagedasemaid eestlast iseloomustavaid omadussõnu, siis 12 sõnal on

tavamõistes positiivne ja üheksal negatiivne hinnang.

9

Iseloomumõistete skalaarsus ja skaalade iseloom on üks olulisemaid aspekte isiksusesõnavaras.

Tavaliselt vastanduvad skaaladel positiivsed ja negatiivsed väärtused. Näiteks ruumisuhetega

skaalad: ülal-all, kõrge-madal jm. Isiksuseomaduste skalaarsus pole nii selge, sest paljudele

isiksuseomadustest me vastandit nimetada ei oska, ehkki implitsiitne skaala võib olemas olla.

Näiteks sõnadele kade, vassija, klatšija ei ole konkreetseid vastandeid, kuid nende omaduste määra

saab mõõta hulgasõnadega (natuke, pisut) ja määrsõnadega (väga, õudselt, liiga vms).

Teiseks, kas skaalade vastandpoolused on alati iseloomustatavad kui positiivne – negatiivne?

Näiteks enesekindlus on meie kultuuris positiivne nähtus, selle puudumine pigem negatiivne, aga

võib olla ka liiga enesekindel ja seda peetakse negatiivseks omaduseks.

Positiivne ja negatiivne hinnang ei kattu üks-üheselt heaks ja halvaks liigitamisega. Tähenduslikult

on suur vahe, kas inimest (inimese iseloomu) hinnata heaks-halvaks või positiivseks-negatiivseks.

Positiivsus tähistab hoiakut maailma suhtes, rõõmsameelsust ja avatust. Headus näitab aga isiku

iseloomu üldist mustrit ja kuivõrd see sobib ütleja väärtuste ja vajadustega, mispuhul on tegu ütleja

subjektiivse hinnanguga. (Vainik, Orav 2005: 263)

Sellise negatiivse - positiivse skaala puhul jääb segaseks, kuhu liigitada näiteks liiga töökas. Sõna

liiga on pigem negatiivse alatooniga ja seega on liiga töökas negatiivne omadus. Liigse töökuse

kohta on käibel ka ütlusi, nagu Liigne agarus on ogarus või Ega töö jänes pole, et eest ära jookseb.

3.4. Eestlaste põhiemotsioon – viha

2001 aastal Ene Vainiku poolt läbi viidud uurimuse tulemusel selgus, et eesti keeles leidus neli

emotsioonide põhinimetust: viha, armastus, rõõm, kurbus. Loetelukatsete metoodikast lähtuvalt

peeti üheks olulisemaks kriteeriumiks sõna kognitiivset esilduvust, mis tähendab, et keelejuhid

ütlesid neid sõnu sagedamini ja esimeste seas.

Sõnal viha on eriline roll eestlaste emotsiooniteadvuses, kuna neljast emotsioonide põhinimetusest

osutus viha esilduvus teistest palju suuremaks. Viha on eestlastele emotsioonikategooria kõige

esindavam liige, emotsiooni prototüüp või parims näidis. Teiste rahvuste puhul on see aga erinev,

näiteks võib tuua belglased, prantslased, itaallased ja šveitslased, kelle emotsiooni prototüüp on

rõõm, türklaste kõige rohkem esile tulev emotsioon on armastus, jaapanlastel, Indoneesia ja

Surinami elanikel ja hirm hollandlastel. Huvitav on see, et soomlased peavad eestlastega sarnaselt

tüüpilisimaks emotsiooniks viha.

Vihal on mõnel juhul ka positiivne kategooria. Seda peetakse kasulikuks, kuna viha võib aidata

subjektil liikuda oma püstitatud eesmärgi poole, ennast kehtestada, seada õiglus jalule. Ühesõnaga

võib viha anda teotahet.

10

Kui viha (vihastamine) on lühiajaline nähtus, on ta vastandiks rõõmule. Kui viha on aga kestvam

protsess ehk vihkamine, siis on ta vaste armastus.

3.5. Töökus ja vihameel on omavahel seotud?

Tüüpilist eestlast iseloomustavaks jooneks peab tüüpiline eestlane töökust, seesama tüüpiline

eestlane peab kõige tüüpilisemaks emotsiooniks viha. Kas kahe nähtuse paralleelne üliesilduvus

võiks tähendada nende omavahelist seost? (Vainik, Orav 2005: 271)

Tuginedes sõnade töökas ja viha esilduvuse võrdlusele, mis lähtus eri sotsiodemograafiliste

rühmade andmetest ning katse läbiviimise keskkonnast, on sõnad töökas ja viha eestlaste

kollektiivses teadvuses üliesilduvad kui olelusvõitluse kaks eristrateegiat. Esimene neist seostub

sõna olelusvõitlus esimese poolega (töökus kui ainelise baasi ja seega kvaliteetse oleluse

kindlustamise strateegia), teine teise poolega (viha kui valmidus vajaduse korral võitlusesse asuda

oleluse ja selle põhiväärtuste eest).

Kuigi primitiivset olelusvõitlust peetakse kultuuristamata looduse evolutsiooniprotsessi nähtuste

hulka, leiab tsiviilühiskonna keelekasutusest siiski ühisjooni olelusvõitlusega. Ehk on tegemist meie

isekate geenidega, mis soovivad üle võtta avalikult võitluslik kultuurimudel, kus ühe edu

tõlgendatakse teise ebaedu põhjusena ja et isiklikult läbi lüüa, tuleb edu kas töökalt tegutsedes või

vihaga välja teenides. (Orav, Vainik 2005: 258-277)

11

Kirjandus

1. Allik J., Rauk M. (2001) Emotsioonid. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu Ülikooli

kirjastus. lk 188.

2. Orav H., Vainik E. (2005) Tee tööd ja näe vaeva,...aga ikka oled vihane. Keel ja kirjandus 4:

258-277

3. Vainik E. (2002) Millest on tehtud eestlaste emotsioonisõnavara? Keel ja kirjandus 8: 539-

550

12