emakeelepäeva erilehtsindigymnaasium.ee/wp-content/uploads/2011/06... · palju õnne, kristjan...

Sindi Gümnaasiumi õpilaste häälekandja MÄRTS 2012

MÄRTS 2012 SINDI SAHISTAJA

Emakeelepäeva erileht

Palju õnne, Kristjan Jaak

Peterson!

Eestis hakati emakeelepäeva

tähistama kooliõpetaja Mein-

hard Laksi eestvedamisel 1996.

aastal. Seda peetakse 14. märt-

sil, luuletaja Kristjan Jaak Pe-

tersoni sünnipäeval. Peterson

nimetas ennast maarahva lauli-

kuks, hindas kirjanduse rahvus-

likku omapära ja pidas võimali-

kuks algupärase eesti kirjanduse

loomist. 1999. a sai 14. märts

emakeelepäevana riiklikuks

tähtpäevaks.

Meie kooli õpilaste arvates on

taoliste tähtpäevade meeles pi-

damine väga oluline, sest just

see hoiabki üleval eestlaslikku

vaimu ning suurendab eestlaste

omavahelist kokkuhoiutunnet.

Iga aasta jaanuaris toimuvad 7.

—12. kl üleriiklikud emakeele-

olümpiaadid, mille ülesanded

koostab kord Tallinna, kord

Tartu ülikool ning riiklikus ar-

vestuses parimad kutsutakse

emakeelepäeval finaalvooru.

Olen ise neil osalenud ja pean

tõdema, et hirm läbi kukkuda

on olnud suurem kui see väärt

on olnud. 11. - 12. kl arvestuses

olid sel aastal ülesanded suhte-

liselt kerged, mis tähendab, et

nendega oleks saanud hakkama

isegi nooremate klasside õpila-

sed, ometi oli maksimumpunkte

raske saada, sest vajalikud olid

väga spetsiifilised teadmised

keeleajaloost. Nii emakeele-

olümpiaad kui ka teiste ainete

olümpiaadid on kindlasti üheks

heaks

võimaluseks õpilastes vastava

aine vastu huvi äratada. Olüm-

piaadid innustavad olema

püüdlikumad.

Meie koolis on selle aasta ema-

keelepäeva mõte innustada õpi-

laste initsiatiivi, mis tähendab,

et osalemisvõimaluse on saa-

nud kõik õpilased, kel vähegi

soovi. Õpilaste esinemised ma-

huvad teema alla „Minu lem-

mikautor“. Selle aasta üritusel

aastal on esindatud kõik klassid

peale 12.

Emakeelepäeva erileht toob

teieni selle aasta emakeeletun-

dides kirjutatu, õpilaste juhen-

dajate nimed leiate lehe lõpust.

Head, lugemist!

Janer Reino, Sindi Sahistaja

toimetaja

2 MÄRTS 2012 SINDI SAHISTAJA

Luuletused

Lapsed näevad unes

Lapsed kannavad õues salli,

ja annavad õues vaikse kalli.

Õues on üks väike tool,

ja tooli kõrval kool.

Kooli sees on klassid

ja klassides on klaasid.

Klaasid on seal joomiseks

ja spordirada jooksmiseks.

Alex Kendra, 2. b kl

Mina

Ma pole mingi tordimees,

olen hoopis spordimees.

Ujun nagu kala vees,

jooksus olen teistest ees.

Maadluses ma olen päris kõva,

matile panen vastase õla.

Õppimises olen visa,

vabal ajal aitan isa.

Mate on mu lemmikaine

ehk ei kahjustu mu maine.

Enda arust olen tubli,

ma ei käi kuskil pubis.

Suitsu tegema ei hakka,

tunnis olen päris vakka.

Raimond Uibo, 2. a kl

Mina

Mina olen Roode, vahel kammin

poode. Ostan kaupa, mis on

soodne, ise proovin olla mood-

ne.

Lemmikhinne pole kaks, ise olen

veidi paks. Muidu olen virk ja

kraps, olen abivalmis laps.

Mul on armas kaisukaru, ta on

väga maru.

Mulle meeldib, kui on aega, siis

ma vaatan varalaegast: ühes

sahtlis ehted, keed, teises aga

sõrmused.

Kolmandas on raamat paks, mis

aitab saada targemaks.

Laekast loobuda ei taha, sest

seal on palju raha.

Rikas olla pole paha, siis võid

osta, mida tahad.

Ainult asjal konks on sees, mind

ära tüütavad kõik keed.

Kingin sõpradele need, soovin

head eluteed.

Roode-Marie Proover, 2. a kl

Tahaksin olla...

Minule olla meeldiks

lapse isetehtud nukk,

sest ma tahaksin olla rahus.

Vaikuses ja rahus.

Mind häirib, kui karjub keegi.

Kui oleksin nukk,

siis ei segaks mind keegi.

Ma oleksin roosas nukuvoodis.

Tahangi olla see nukk.

Sirelin Kukk 2. a kl

Tahaksin olla....

Ma tahaksin olla kotkas,

saaksin olla vaba ja rõõmus.

Lendaksin üle mägede ja mere-

de.

Näeksin põnevaid kohti

ja naudiksin kauneid vaateid.

Tore oleks näha Egiptust

ja külastada sfinksi.

Ma tahan olla kotkas,

saaksin lennata

põnevatesse maadesse.

Siim-Kaspar Kollamaa 2. a kl

SINDI SAHISTAJA MÄRTS 2012

Luuletus minust

Mulle meeldib päike,

ta on nii väike.

Soojust ta annab,

pruuni naha mulle kannab.

Olen täitsa tavaline,

vahel ka kummaline.

Minu perekond on tore,

vahel meil on sada muret.

Vahel olen väga tore,

vahel mul head tuju pole.

Mulle meeldib rahu,

vahel olen pahur.

Merliis Tõldsepp, 7. kl

Luuletus iseendast

Luule endast kohe loon,

midagi siit head ei tule.

Niru on mu naljasoon,

kuid see pole minu mure.

Koolis käia vahel lahe,

siis kui hindeks tuleb „viis“.

Aga kui saan kordki „kahe“,

ära parandama pean ma siis.

Hobisid mul palju pole,

mängudest mul’ meeldib male.

Sporti teen ma nii mis kole,

varsti olen üsna sale.

Raamatuid ma tihti loen,

huvitav on iga teos.

Õhtul teki alla poen,

raamat alati on peos.

Jennifer Nüüd, 7. kl

Luuletus iseendast

Räägin teile iseendast väikse

luuletusena,

palju pole vaja öelda, ainult mõ-

ned väiksed read.

Hobisid mul pole palju,

mõelda ma ei oska nalju.

Spordis pole mina hea,

ainult ujumisest tean.

Laulda mulle meeldib palju,

hääl mul kirgas, õrn ja valju.

Sõbralik, abivalmis ja muu

olen endameelest ju.

Naeran väga tihti ma,

olen veidi rumal ka.

Andrea Õispuu, 7. kl

Mina

Olen nagu üksik roos,

tundun tugev ja ohtlik.

Aga välimus on petlik –

olen habras ja õrn.

Olenemata paljudest sõpradest,

üksikult tunnen end vahel.

Olenemata õnnest ja heast,

mured ja probleemid vahel upu-

tavad.

Ma naeran ja rõõmus paistan,

aga sügaval pisarad voolavad.

Ma paistan uhke ja purunematu,

kuid põgeneda tahaks kõige eest.

Tahan olla jälle see väike laps –

polnud muresid, polnud halba.

Ma tahaksin kõike algusest alus-

tada ja kõik teisiti teha, täieli-

kult. Olen teinud palju vigu,

mõistan ja neid kahetsen.

Kuid muuta neid ei saa

ning tagasivõtmine on võimatu.

Aga kõigest hoolimata

elan oma elu, nagu ise tahan.

Ei kuula teisi, ei lase end muuta.

Olen mina ise!

Kristi Sild, 7. kl

Kui ma elaksin...


Fluduluka planeet

Minu planeedi nimi on Fluduluka. Selle planeedi puud on tehtud suhkruvatist. Igal puul kasvab raha ja

komme. Planeet on täis pudingujõgesid ja -järvesid. Ravimiteks on karamellid, krõpsud, jäätis ja šoko-

laad.. Selline on minu Fluduluka planeet

Kostja Tšernov, 5. a kl

Kui ma elaksin planeedil Torfus

Kui ma elaksin planeedil Torfus, siis oleksin torfustähelane. Oleksin kirju tulnukas, kel patsid ja kleit.

Ma oleksin sõbralik ja hooliv, hoiaksin oma planeeti. Seda teeksid ka ülejäänud tulnukad, kes minuga

koos seal planeedil elaksid.

Planeedil kasvaksid erinevad puud. Näiteks pilvepuul kasvaksid pilved, rõõmupuul rõõmupallid ja puu-

viljapuul erinevad puuviljad. Need oleksid alles erilised puud! Aasal õitseksid jäätiselilled, mille pealt

võib limpsida jäätist.

Torfuse planeedil elavad tulnukad tähepurust majades, mis on väiksed. Selles majas on ainult üks suur

kummut, mille sees on kõik tulnukatele vajalikud asjad, nii voodid, kapid kui muu seesugune. Seal pla-

needil poleks kasutusel raha, sest raha tekitaks tulnukatele probleeme ja muresid.

Kool on neil maa all. Igast majast läheb tunnel kooli, kus õpetavad langevad tähed, sest just need on

maailma kõige rohkem näinud. Selline ongi minu planeet. Kahju, et see vaid unistuseks jääb...

Kristella Kukk 5.a klass

Kui ma elaksin planeedil Punkses

Kui ma elaksin planeedil nimega Punkses, siis elanikud oleksid väga sõbralikud, hoolivad ja lahked.

Nad aitaksid alati, kui abi on vaja. Majad oleksid ilusad: rohelised, kollased, punased ja sinised.

Minu planeedi inimesed oleksid väga lahedad! Kui ühega hakatakse rääkima, siis võidakse rääkida 222

aastat. Puu otsas kasvaksid suhkruvatt ja šokolaadiõunad. Põõsaste küljes kasvaksid padjad, banaanid

ja ananassid. Kuuskede asemel oleksid palmid ja nende otsas kasvaksid magusad ploomid. Kui seal

süüakse, siis süüakse nii palju, et pärast üht einet ei pea enam kolm päeva sööma. Minu planeedil po-

leks koole, vaid suured villad, kus saab tasuta tarkusjooke. Nendest meie tarkus tulekski.

Kaidi Pikner 5. a kl

SINDI SAHISTAJA 5 MÄRTS 2012

Kui ma elaksin...

Kui ma elaksin Fidiridiviti planeedil

Kui mina elaksin Fidiritiviti planeedil, oleks elu väga lihtne.

Minu aiaga ääristatud maja asuks väikeses Vidivitividri-nimelises külas. Seal ei peaks ma prügi viima,

tolmu võtma, õppima ega muud tegema. Elaksin kindlasti seal, kus oleks palju sõpru.

Õppimisega oleks nii, et ootan viis minutit, vihik lahti, ja ongi õpitud.. Koolis oleksid mul ainult viied,

sest juues üht jooki, kirjutab pastakas õiged vastused ise.

Oh, mida kõike oleks lihtsam teha! Elu oleks nagu lill. Siis ma leiutaksin veel palju uusi asju, mis elu

lihtsamaks teeksid. Ma leiutaks peale šokolaadiravimi ka joogi, mis täidaks kõhtu, see annaks tunde,

nagu oleks alles söönud, kuigi tegelikult ei ole.

Kindlasti hakkaksin seal presidendiks ja oleksin kõigiga aus ja nõus. Keegi ei peaks seal tööl käima.

Vanemad saaksid oma lastega rohkem koos olla. Inimestel tehtakse iseenesest töö ära ja nad saavad

palka. Ainult siis võib käia tööl, kui väga tahta.

Fidiridiviti planeedil oleks minu jaoks elu liiga lihtne, sest me ei õpiks midagi.

Merilyn Nõmm, 5. a klass

Kui mina elaksin Fidiridivitil

Kui mina elaksin Fidiridivitil, oleks mu maja tehtud puidust, aga aknad oleksid tehtud ustest ja uksed

akendest. Mul ei oleks mul kunagi kõht tühi. Aias oleksid pulgakommipuud ja vahukommimuru. Minu

kodu apteegikapis oleks ainult maiustused. Õppida oleks meil lihtne, sest tarkused lausa lendaksid pä-

he. Lumi oleks tehtud suhkruvatist, vihm limonaadist ja sademeteta ilm magus. Mulle meeldib siiski

selline elu, mis mul on praegu.

Margit Viies, 5. a kl


Esimese klassi õpilaste jutud

Kurb Kitty

Elas kord väike tüdruk Kitty. Ühel päeval läks tüdruk jalutama. Ta nägi oma sõpru, kes kelgutasid.

Sõbrad kutsusid Kittyt ka kelgutama, aga Kittyl ei olnud kelku. Nüüd jooksis tüdtuk koju kelku tooma.

Kui Kitty kelguga tagasi jõudis, ei olnudki sõpru enam kelgutamas. Tüdruk läks nuttes koju tagasi.

Pauliine Põhonin, 1. a kl

Pilved

Ma vaatan pilvi, sest nad on nii ilusad ja põnevad. Nad asuvad hästi kõrgel ja on erineva kujuga. Mõni

on jänese, mõni on lille kujuga. Veel on nad erinevat värvi. Pilvedest sajab vihma, lund ja rahet.

Remii Metsmaa, 1. a kl

Talveuni

On ilus talvehommik. Jääkaru ärkab rõõmsa tujuga.

Õues sajab lund. Jääkaru läheb kelgutama. Ta hüüab, et talv on mõnus.

Varsti on käes õhtu. ja jääkaru läheb tuttu. Ta näeb unes ilusat talve.

Mattias Buht, 1 . a kl

Kelgusõit

Külas elas väike tüdruk, kellele meeldis kelgutada.

Ühel päeval pani ta suure koera kelgu ette ja läks sõitma. Järsku nägi suur koer väikest koera ja pistis

punuma. Tüdruk kukkus kelgu pealt lumehange.

Väikese koera peremees krabas oma koerakese sülle. Hüppas autosse ja sõitis minema. Väike tüdruk

sai nüüd oma kelgusõitu jätkata.

Getter Saar, 1. a kl


Printsess ja loss

Elas kord printsess, kelle nimi oli Janessa. Ta elas kolme õega. Nende nimed olid Edeline, Kathleen ja

Geneviive. Neil oli üks kass, kes oli nii nunnu.

Kaugelt merelt tulid laevaga piraadid, kes tahtsid printsessidelt ehteid ära varastada. Kõik inimesed

jooksid piraatide eest ära. Lõpuks piraadid ja printsesside valvurid väsisid võitlusest ja piraadid läksid

ära

Printsess ja tema õed elasid veel kaua.

Nelly Tomson, 1. a kl

Siil Sussi sõber

Elas kord siil Sussi. Ta läks õue ja nägi rebasepoiss Jussi. Nad said sõpradeks ja mängisid päevad läbi.

Kui loomalapsed rääkisid, kellega nad koos mängisid, said nende emad kurjaks. Ei tohi mängida oma

vaenlastega. Aga lapsed vastasid, et nad on sõbrad. Sõbraga võib mängida, lubasid nüüd ka emad.

Katariina Rõngelep, 1. a kl

Jänes Jänne

Elas kord jänes, kelle nimi oli Jännu.

Jännule meeldis jalutada ja porgandit nosida. Aga ühel päeval, kui jännu jalutas, nägi ta hunti. Jännu

jooksis kohe peitu. Kui hunt oli läinud, tuli Jännu peidust välja.

See päev lõppes Jannule hästi.

Anna-Kristina Kütt, 1. a kl

Tihane

Elas kord väike tihane. Ta elas suures metsas. Ta oli musta värvi ja kollase kõhualusega.

Ühel päeval oli maa valge, talv oli saabunud. Tihasel oli järjest raskem toitu leida. Ta küsis teiste lindu-

de käest, mida teha. Üks rähn kutsus teda inimeste juurde toitu otsima.

Järgmisel päeval leidsid nad ühe maja hoovist lindude söögimaja. Nüüd käisid nad seal söömas, kuni

saabus kevad

Leana Kask, 1. a kl


Tore päev

Oli ilus talvepäev. Peetril oli igav. Ta kutsus oma sõbrad Jüri ja Mari ka õue. Nad otsustasid hakata

lumememme meisterdama.

Peeter veeretas kõige suurema palli. Jüri veeretas keskmise palli. Mari veeretas lumememmele pea ja

käed.

Lõpuks lapsed tõstsid pallid kokku. Pähe pandi kaabu ja kätte luud. Ja lumememm saigi valmis.

Lapsed olid rõõmsad ja lõbusad.

Lisete Reidma, 1. a kl

Lumeonn

Käisime vennaga nädalavahetusel maal vanaema juures. Seal lükkasime kraavi suure hunniku lund.

Järgmisel päeval uuristasime sinna suure augu. Järgmisena plaanime teha veel onni teleka. Onni ümber

teeme lumest müüri. Loodan, et lumi ka järgmisel nädalavahetusel pakib.

Sten Reimann, 1. a kl

Lego-roboti seiklused

Lego-linnas oli elu rahulik. Kuni ühel ööl pääsesid vanglast välja kurjamid. Siis hakkas tegutsema

Lego-linna kangelane Super.

Ta oli võimas ja kiire robot. Super jälitas kurjameid katuselt, sest selt oli hea ülevaade.

Kurjamid otsisid teemantmaja, et sinna sisse murda. Kurjamitel oli raskusi maja leidmisega, sest linn

oli suur.

Super tabas kurjameid enne teemandimajja sisenemist.

Tänu Lego-robotile said kurjamid oma teenitud karistuse.

Lego-linnas oli jälle vaikne ja rahulik.

Kaur Kasemaa, 1 a kl


Seda imatoredat reisi alustasime üsna vara hommikul, täpsemalt kell 8.30 hommikul. Me kõik

kogunesime bussi. Bussijuht oli väga tore ja sõbralik, kuid tuletas meelde reeglid bussis käitumise

kohta. Tee oli pikk, kuid väga põnev. Rääkisime ees ootavast Botaanikaaiast. Ootus oli suur.

Kui kohale jõudsime, panid esmalt kõik tähele suurt klaasist kuplit majast välja ulatumas. Juba kaugelt

võis märgata, et seal sees on küll üks väga suur palm või isegi mitu palmi. Sisendes nägime kohe lum-

mavat vaatepilti: kõikjal olid lilled, puud ja põõsad. See kõik tundus väga värvikirev ja põnev. Peagi

saime teada, et seda hoonet nimetatakse Palmimajaks ja ühtlasi oli see ka peahoone. Meid jagati grup-

pideks. Mina olin enda klassijuhtaja Mariko Passeri grupis.

Panime ära üleriided ja pildistasime lilledest pilte. Peagi sõnas giid, et aeg on esimesse töötuppa min-

na. Giid rääkis seal ruumis kliimavöönditest ja lilledele sobivatest kasvukohtadest. Täitsime töölehte,

mis puudutas eri taimi. See oli väga põnev. Saime ka ise lille istutada. Giid õpetas ja meie tegime jä-

rgi. Poleks uskunudki, et see töö tegelikult ka nii lihtne on.

Kui lillepottidele nimed peale said kirjutatud, võis asuda järgmisse töötuppa. See asus Palmimajast

natukene kaugemal. Panime üleriided selga ja võis minna. Giid juhatas meid väikese majakese juurde,

seda nimetati Loodusmajaks. Selles majas saime tegeleda erinevate ravimtaimedega ja õppisime neid

paremini tundma.Täitsime töölehe ära, see käis nüüd ravimtaimede kohta.

Viimasena ootaski meid seesama Palmimaja, mida enne märganud olime ja seal tutvusime uute ja

põnevate taimedega, sellistega mida enne polnud näinud. Mulle meeldisid väga orhideed ja palmid,

aga eriti Enseete, see oli üks väga, väga suure õiega taim, mis oli ühtlasi ka selle Botaanikaaia

suurim taim.

Siis kui kõikides kohtades käidud oli, pidime hakkama kodu poole sõima. Enne tegime veel grupipildi.

Pilt tuli väga ilus ja kena. Kõik näisid pildil rahulolevad ja rõõmsad. Nii lõppeski meie imetore sõit.

Kristella Kukk 5. a kl

Tallinna Botaanikaaias käik


Teater, teater, teater

Näitleja päev

Hommikul, kui vanaema Maria ärkas, läks ta kähku postkasti vaatama. Seal oli kiri.

Kui Maria kirja avas, siis ta nägi, et seal on kirjas järgmine: „Olete kutsutud näitlema näidendisse

„Vanaema ja koer“. Esimene proov on 20.03.15. Palun olla kohal Elu Teatris 2. korrusel ruumis 412

kell 12.50. Sõnad saadetakse homme kell 11.00 ning siis saate õppima hakata. Tervitades Elu Teater“.

Tädi Maria oli nii õnnelik, et pani muusika käima ja hakkas Robertiga (kassiga) tantsima. Nad tantsisid

15 minutit, kuni vanaema Maria diivanile kukkus. Ta naeris väsinult, puhkas veidi ja läks endale teed

tegema.

Hommikul kell 11.00 läks ta koridori ning nägi postiljoni, kes parajasti tema postkasti kirja pani. Ta

jooksis postkasti juurde, avas kirja ja nägi: “Teie näidendi tekst on siin, ärge unustage kohale tulla! Ter-

vitades Elu Teater”.

Vanaema Maria jooksis tuppa, tegi teed ja hakkas näidendit uurima. Maria osa oli mahukas, kuid tal

oli hea mälu ning esines ta väga hästi. Teed juues õppis ta juba pool näidendit ära. Kõik oli nii selge, et

isegi Robert jäi tädi Maria jutu peale magama. Kahe päeva pärast oli Marial tekst täiesti selge ning ta

oli valmis esinema. Kuid alles järgmisel päeval pidi ta Elu Teatris kohal olema.

Järgmisel hommikul ärkas Maria kell 11.00 ja sättis ennast riidesse, ta kiirustas bussile. Bussis otsustas

ta näidendi teksti üle vaadata, kuid avastas, et oli selle köögilauale jätnud. Ta jooksis bussi uksest välja

ning kiirustas üle tee seisvale bussile, sest talle tundus järsku, et mõned laused ununesid, nagu poleks

ta neid õppinudki.

Koju jõudnud, võttis ta enda näidendiraamatu ja kiirustas taas bussile. Nüüd oli tal 15 minutit aega,

bussis jõudis ta näidendi üle vaadata .

Bussist välja astudes nägi ta oma sõbrannat, kes olevat ka näitlema läinud, nad kõndisid koos Elu Teat-

risse, seal nägid nad režissööri, kes viis nad tuppa näidendiks riideid vahetama. Kui Maria ja sõbranna

olid valmis, läksid nad proovi, kus Maria esines suurepäraselt.

Paari nädala pärast sai näidend esietenduseks valmis, Maria oli tubli ja teda tänati hea esinemise eest

ning talle maksti ka raha. Suure rõõmuga ootas Maria järgmist näidendit, sest talle meeldis esineda .

Brigita Fitkulina, 6.a kl


Öö teatris

Iga päev, kui etendused läbi saavad, hakkavad toimuma öises ja pimedas teatris huvitavad asjad.

Tuled pannakse kustu, uks kinni ja lukku. Möödub kolm minutit ja hakkab kostma sosinat ja sahinat.

Tagumises ruumis läheb tuli põlema ja tumedad kogud hakkavad valguse käest tulema. Need on kostüü-

mid ja nukud ja kujud, mida kasutatakse teatrietendustel. Nad kogunevad kõik lavale ja tuled pannakse

põlema. Kõik nukud kogunevad lava tagumisse osasse ja hakkavad vaikese häälega laulma. Nendega

ühinevad ka kõik teised asjad. Kõik laulavad.

Järsku kõik vaikivad ja nad hakkavad rääkima. Nad otsustavad peitust mängima hakata. Loositakse asi,

kes hakkab lugema. Ta hakkab lugema. Kõik teised jooksevad mööda saali laiali. Nad peidavad end too-

lide vahele, alla ja taha, kardinate ja kõigi võimalike muude asjade alla ja taha. Otsijaks on mantel. Kui

ta ütleb „sada“, tarduvad kõik teised oma peidukohtadesse ja mantel hakkab saalis ringi kõndima.

Esimesena leiab ta karu, sest ta on suur ja ta ei saanud endale head peidukohta leida. Karu ja mantel ot-

sivad edasi ja nad leiavad kõik teised kostüümid, loomad, nukud, riideesemed üles. Kui mäng läbi, al-

gab see uuesti, aga otsija on karu, sest teda leiti esimesena. Nii on veel päris mitu korda.

Kui mäng läbi saab, lähevad nad kõik teatri kohvikusse sööma. Neile on juba laud kaetud. Kõik asuvad

usinalt sööma. Kui kõhud on täis söödud, jooksevad kõik ladudesse, kappidesse ja teistesse kohtadesse,

kus nad olid enne olnud. Tuled kustuvad ja kõik jääb jälle vaikseks. Nii juhtub seal teatris igal öösel.

Mihkel Saks, 6.a kl

Kummaline esietendus

Plaaniti teha etendus. Etenduse nimeks pandi „Päkapikk“. Kuulutusi oli terve linn täis ja kogu rahvas oli

sellest huvitatud. Piletid broneeriti kohe ära ja paljud inimesed ei saanud sinna minna, kuna olid juba

hiljaks jäänud. Etenduseni oli veel kuu aega. Rahvas ootas väga, et see etendus juba rutem tuleks, aga

aeg venis ikka liiga kaua.

(jätkub lk 12)


Esinejad harjutasid iga päev kaua aega ja neil läks see iga päevaga huvitavamaks. Esinejaid oli 12 tükki.

Maria pidi mängima päkapikku. Talle sobis see osa väga hästi, kuna päkapikk pidi olema väga rõõmsa-

meelne ja Maria oli ka väga rõõmsameelne. Oravat mängis Toomas. Orav pidi olema väga arg ja Too-

masel tuli see ära mängimine hästi välja. Hunt oli Annika. Hunt oli väga kuri, kuid tegelikult Annika ei

olnud kuri, aga hundi mängimine sobis talle hästi. Jäneseid mängisid Jaanika ja Kärt. Jaanika oli julge

jänes, aga Kärt oli arg jänes. Kurjasid puid mängisid Andrus, Juhan ja Marta. Metskassi mängis Mihkel.

Mihkel oskas nurruda. Johan ja Madis mängisid kurjasid koeri. Neil tuli haukumine ja urisemine hästi

välja. Etendus tuli proovis väga hästi välja.

Saabus esinemispäev. Hommikul said kõik halva teate, et Mihkel on haigeks jäänud. Helistati ruttu

Sanderile. Ta tuli kähku kohale. Ta luges kiiresti Mihkli osa läbi ja proovis selle meelde jätta.

Esinemine algas. Saal oli rahvast täis. Algul tuli kõik hästi välja, aga kui tuli Sanderi osa, läks tal oma

osa meelest ja ta hakkas omamoodi rääkima.

Etendus läks natuke kummaliseks, aga rahvale meeldis see siiski.

Sander Laaneväli, 6. a kl

Öö teatris

Elas kord üks vanemateta laps. Tal ei olnud ühtegi sugulast. Ta elas oma vanemate sõbra juures. Tema

nimi oli Kati.

Ühel ööl läks Kati linna. Teel kohtas ta ühe veidra välimusega inimest, kellel oli kirves käes. Oli nii pi-

me, et Kati ei näinud tema nägu. Kati ei kartnud teda. Ta ei kartnud mitte kedagi. Kati kõndis edasi.

Lõpuks nägi ta ühte suurt maja, mis oli linna sees. Ta ronis ühe seina kaudu üles, kuni jõudis katuseni.

Katuse all oli auk, Kati ronis sellest sisse. Seal nägi ta midagi hästi imelikku. Ta nägi midagi läbipaist-

vat enda ees virvendamas. Sellel olid silmad ja suu, mis tundusid rippuvat õhus. See oli kummitus. Kati

üritas temast mitte välja teha, aga kummitus vaatas teda suurte silmadega. Kati ehmatas kummitust ja

kummitus läks ära.

Kati vaatas ringi. Seal ruumis, kus ta viibis, olid erinevad toolid, peeglid, kostüümid, maskid. Katile

hakkas silma üks uks. Ta läks ukse juurde ja tegi selle lahti. Ukse taga oli trepp, mis viis alla.


Kati läks trepist alla. Kati jõudis ühte tuppa, mis oli hästi suur. Seal oli ainult üks põrandast kõrgem

koht ja hästi palju toole. Kati märkas veel ühte ust ja kui ta avas ukse, siis nägi ta väiksemat ruumi.

Uksele, kus ta oli just tulnud, oli peale kirjutatud “Väike saal”.

Kati läks järgmisest uksest välja ja leidis jälle trepi. Ta läks sealt alla. Trepi peal kohtas ta sama meest,

keda ta nägi tee peal, kui ta linna läks. Mees küsis kareda, hirmutava häälega: “Mida sa siin teed?” Kati

vastas: “Vaatan ringi” ja pärast seda lauset mees kadus. Kati kõndis lihtsalt edasi, näol ehmunud ilme.

Kati hakkas mõtlema, et äkki ta ei või seal olla. Nüüd oli ta palju ettevaatlikum.

Kati leidis ühe suure ukse, kuhu oli peale kirjutatud “Suur saal”. Ta astus sisse ja nägi ühte väga suurt

ruumi, mis oli palju suurem kui eelmised ruumid. Kati nägi toole, mis olid viltu. Need toolid olid lõpus

kõrgemal ja alguses madalal. Ta vaatas üles, seal nägi ta ilusat suurt lühtrit. Ta vaatas kardinaid, mis

olid põrandast kõrgema koha peal, need varjasid ära selle, mis oli seal taga. Kardin liikus. Kati tundis

esimest korda elus hirmu. Ta tundis hirmu ja ka uudishimu.

Kati läks kardina juurde ja piilus ettevaatlikult kardina vahelt sisse. Seal nägi ta ühte ust, mis oli lahti ja

sealt tuli valgus. Kati nägi, et seal liikus keegi. Ta kõndis sinna lähemale ja ta nägi, et seal oli üks mees

ja üks naine. Mõlemad olid väga imelikud. Naine istus laua taga ja tegi seal midagi riietega. Mees kõn-

dis edasi-tagasi ja näis olevat mõtlik. Naisel olid erkroosad juuksed ja ta riided olid tumedad ja katki.

Mehel oli kapuuts peas ja tema riided olid ka tumedad, aga tema riided ei olnud katki, need olid hästi

ära lapitud. Kati läks lähemale ja ta nägi, et nad ei räägi häälega, vaid nad kõnelevad liigutuste abil. Kati

peitis ennast ühte seal lähedal asuvasse kappi, kuna mees hakkas toast välja minema.

Kati jäi kappi magama. Ta ärkas selle peale üles, et keegi plaksutas. See oli rahvas saalis. Etendus oli

läbi. Ta nägi lava peal ka sedasama meest ja naist, keda ta eile oli näinud. Lava peal oli ka see mees, kes

kadus trepi peal ära.

Eliise Kull, 6.a kl


Krimkad

Juhtum nr 123

Toimunud on röövkallaletung väga rikkale vanale mehele. Kuriteopaigal on väga palju erinevaid jälgi,

mis võivad jutustada meile sellest, mis võis juhtuda siin enne, kui meil isegi mingit aimu kuriteost oli.

Mandariinikoorest ja purunenud pokaalist võib järeldada, et ohver tegeles enne kuriteo toimumist söö-

misega. Pokaal võis puruneda rüseluse käigus. Mis tähendab seda, et kurjategija oli vägivaldne. Linnu-

selg ja väike punane nööp näitavad seda, et võõras töötas lähedalasuvas padjavabrikus, kus tööriietuse

üks osadest on pluus punaste nööpidega. Ilmselt oli kurjategija rahapuuduses ja sellele tõttu pahale teele

läinud.

Ma usun, et ta oli enne kallaletungi sooritamist teinud kontoväljavõtte saamiseks ohvri pangakaardist

koopia. Kahjuks polnud tal aimugi, mis oli parool ja sellepärast külastas ta vana meest, et see teada saa-

da. Rikkal mehel polnud tahtmist teavet anda ja läkski kähmluseks, mille tulemusena kaotas ohver tead-

vuse. Sündmuspaigal olnud kontoväljavõte oli pärit ohvri taskust, aga kuna see oli vana ja koos aegunud

parooliga, jättis kurjategija selle sinnapaika.

Evelin Männiste, 8. kl

Röövkallaletung

On toimunud röövkallaletung, ohver on teadvuseta ning ei saa meile selgitusi jagada. Kuriteopaigale on

jäänud mandarinikoor, kontoväljavõte, linnusulg, väike punane nööp ja purunenud pokaal.

Purunenud pokaalist ja nööbist saab järeldada, et kahe inimese vahel oli kaklus, mille käigus on ohvri

käest pokaal kukkunud ning kakluse ajal on ründajal kukkunud ära nööp, ohvri oma see olla ei saa, sest

tal on valged nööbid. Ohver pidi enne seda alkoholi tarbima, sest leidsime pokaali ning on väheusutav,

et keegi peaks enne kallaletungi alkoholi tarbima ja veel pokaali kaasa võtma .

Mandariinikoorest saab järeldada, et kallaletungijale meeldivad mandariinid ning ohvril on selle vastu

allergia, nagu on andmetest vaadatud. See koor on umbes kaks tundi vana ja rööv toimus 3 tundi tagasi.

Kontoväljavõttel on näidatud, et raha võeti automaadist 3 tundi tagasi siit 3 km kauguselt. Me läksime

selle automaadi juurde ning hakkasime lähematest poodidest küsima, kes ostis sel ajal mandariine.

Tulemusena leidsime 4 inimest. Siis hakkasime neid küsitlema. Ühel neist oli paar tunnistajat, kus ta sel

ajal oli ning tema jäi välja. Mul tuli meelde, et ründajal peaks olema punased nööbid. Kahel kahtlusalu


sel olidki punased nööbid. Mõlemal üks puudu.

Meil oli tükk aega mõtlemist, et leida midagi ühist selle kuriteopaigaga. Avastasin ühel neist väikese

linnusule riide küljest ning ma saingi aru, et tema on kallaletungija. Lõpuks tunnistas ta kõik üles ning

meie kurikael oli käes.

Joosep Roots, 8. kl

Plaan

Õhtul kell üheksa helises mu telefon. Ajasin end kamina eest üles ning tatsasin kööki telefoni vastu võt-

ma. Kakskümmend minutit hiljem seisin ma Tormi umbtänavas ning minu ees ebas teadvuseta mees.

Kiirabi ütles, et ta ei ärka niipea, aga politsei ei lubanud teda sellegipoolest ära viia. Veel olid maas

mandariinikoor, kontoväljavõte, linnusulg, väike punane nööp ning purunenud pokaal.

Tõstnud ettevaatlikult kummikinnastega maast kontoväjavõtte ning uurinud seda lähemalt, vaatas mulle

vastu suur summa. Politsei ei olnud kindel, aga teadsin juba, et see on hr Maasikas, kes on äärmiselt ri-

kas ning austatud vana mees.

Järgmiseks uurisin ma purunenud pokaali, millel, kui lähemalt uurida, oli peal sõrmejälg. Hr Maasikas

aga kandis valgeid kindaid, mis tal alati kokteilipidudel käes olid, et mitte klaasile sõrmejälgi jätta. And-

sin selle politsei kätte, ma ei käskinud neil sellega midagi teha, vaid jätsin selle sinna hoiule.

Teadsin ka seda, et mandariinikoor ei saanud kuuluda hr. Maasikale, sest tal oli kohutav allergia. See

tähendas, et meil on ründajaks pokaalipurustajast mandariiniarmastaja.

Pärast mandariinide uurimist heitsin pilgu väikesele punasele nööbile. Selliseid nööpe ei kandnud pal-

jud, tegelikult teadsin ainult kolme sellist, kellele ka mandariinid meeldisid. Asi oli kahtlane, sest nen-

deks olid leedi Minro, politseinik Marko Just ning linnapea Manna.

Viimasena uurisin ma linnusulge. Lähemalt uurides avastasin ma, et see on täidetud tindiga. Linnas oli

ainult üks inimene, kes sellist sulge kasutas ning selleks oli linnapea Manna. Tundus, et hr Mannale

ikkagi ei meeldinud hr. Maasika plaan. Kuid kas tal üldse oli ta plaan? Otsinud hr Maasika läbi, avasta-

sin, et tal ei olnud plaani. Meie vaikne linnapea oli röövinud 3 000 000 £ väärtuse plaani ning püüdnud

seda võimalikult vaikselt teha.

Niisiis tuli hr Manna ja proovis hr Maasikalt plaani saada vaikselt, süües oma mandariini. Nad hakkasid

kaklema ning hr Maasikas tõmbas hr Mannal nööbi ära, tema lõi hr Maasikal aga pokaali käest. Samal

ajal pudenes mandariinikoor maha. Ning linnusulg. Linnusulg võis kukkuda, kui hr Manna pakkus hr

Maasikale rahulepingut, mis nõudis plaani äraandmist.

Kairi Retpap, 8. kl


4. aprill, mõrv suunatud rikkurile

Sammusime majapidaja järel kindluse idatiiba. Brachton ei saanud pöörata pilku enda uutelt maonahast

kingadelt.

„Siin,“ lausus majapidaja õnnetult. Kohendasin lipsu ja astusin tuppa sisse, olles valmis oma tööga alus-

tama. Ehmudes vaatasime kuriteopaiga üle. Toa keskel lamas vereloigus üks vanem härra, ta käe juures

oli katkine pokaal ja tema kõrval hakkas mulle silma punane nööp.

Brachton tegi paar kiiret järeldust: „60-70-aastane vanahärra, kallaletung, surma põhjuseks verekaotus.“

„Millest sa seda järeldad?“ segasin ma vahele.

Ta hakkas selgitama: „Klaasikillud läbistasid arterid ta kaelal.“ Ma noogutasin mõistvalt.

Hakkasin tuba uurima, mõeldes, mille kuradi pärast pidi keegi seda vanahärrat ründama. Samal ajal ko-

putas mu õlale Brachton, kes ütles mulle sõbralikul häälel: „Turmera, vaata!“

Brachton hoidis käes pangakviitungit, mis näitas ühikut $1132000. Ma imestasin ja laususin: „Võta iga

kahtlusttekitav ese kaasa ja vii laborisse. Ma ise lähen räägin majahoidjaga.“

Ta noogutas ja hakkas asju kokku korjama.

Kui ma majapidaja juurde jõudsin, alustasin regulaarsete küsimuste esitamisega. Abikaasa kohta küsi-

des teadis ta palju rääkida. Tema kõnepruuk abikaasa kohta oli põlgav ja negatiivne, justkui oleks nende

vahel midagi suuremat. „Vanamees Stanley elas lahutatuna, naine suri eelmisel aastal mürgitusse,“ väi-

tis ta.

Kirjutasin selle enda väikesesse märkmikusse üles. Üritasin ka meelde jätta kõik vajaliku. Silma jäi ai-

nult majapidaja punane sviiter, mis oli üsna koledat värvi. Ma noogutasin jutu peale ja läksin laborisse,

et kuulata Brachtoni järeldusi.

Brachton oli üsna uimane, kuid sellegipoolest oli ta oma tööd teinud. Tal oli mingisugune teooria:

„Uurisin andmebaasist järele ning vanahärra naine on surnud.“

Ma noogutasin ning lisasin: „Majapidaja teadis ka temast üsnagi palju, ehk peaksime teda veel küsitle-

ma.“ Kuid siis tegin järelduse: „Ehk on tapja majapidaja? Tal tundus olevat motiiv, mis põhineb vana-

härra naisel. Kui ta temast rääkis, oli ta jutus negatiivne kõla. Ta hoidis korda kõiges, mis vanahärrat

puudutas. Samuti on see punane nööp tõenäoliselt pärit tema punaselt sviitrilt, mida ta enne kandis ning

tal oleks kerge saada ligipääs rikkuri pangakontole. Samuti polnud majas peale tema kedagi. Lähme sin-

na!“

Martin Käremaa, 8. kl


Ahne heategija

Ühel vihmasel päeval oli vana mees enda villas ning sõi enda lemmiktoitu – maitsvaid oranže mandarii-

ne. Ta oli nukker, sest oli kuulnud enda parima sõbra surmast. Mees sõi tavaliselt mandariine enesetun-

de parandamiseks. Nad olid mehega sõbrad olnud juba 20 aastat. Vana mees on terve enda elu jooksul

olnud üsna ahne ja raha jagamisega kitsi. Ta ei olnud kunagi kellelegi raha andnud.

Paari päeva eest oli mees kohtunud tänaval ühe kummalise, hirmuäratava mehega. Ta küsis vanamehelt

raha. Vanamees ei tahtnud talle sentigi anda ja lahkus võimalikult kiiresti. Tema õnnetuseks oli tänaval

olnud mees hirmus kurjategija.

Praeguseks oli vanem mees juba maha rahunemas, kuni tal tuli meelde, et tema sõbral ei olnud eriti raha

ning tal oli halb harjumus juua. Arvatavasti võis tema surma põhjuseks olla kas nälg või kaklus, mis oli

tingitud purjus olemisest.

Vanamees mõtles, et kuna ta on rikas ja on olnud väga ahne, siis nüüd, elu lõpupoole peaks ta end pa-

randama. Ta võttis pangast enda kontolt üpris suure summa ja tahtis selle heategevuseks anda.

Järsku kuulis ta elutoast kolinat. Ta ehmus ja tõusis püsti, endal käsi värises. Ta oleks peaaegu enda vei-

nipokaali maha pillanud, see oli tal allakirjutamise ajal käes. Ta oli väga vanamoodne ja kasutas siiani

kirjutamiseks sulge.

Majja oli tunginud seesama mees tänavalt. Mees tuli tema juurde ja ütles vanale, et ta annaks raha või ta

tapab mehe siinsamas ära. Vana oli ehmunud ja läks vaikselt laua taha tšekki ümber kirjutama. Siis üri-

tas ta teha viimase vastupanulöögi ja hakkas sissetungijat pokaaliga ründama, kuid kurjategija oli kiirem

ning lõi talle ahjuroobiga pähe. Mees kukkus uimasena pikali. Kurjategija võttis tšeki ja jooksis ära.

Mihkel Šorin, 8. kl


Röövkallaletung

On toimunud röövkallaletung väga rikkale vanale mehele. Kuriteopaik on vaikne ja seal ei ole palju

rahvast. Kurjategija on olnud küll osav, aga maha on jäänud järgmised jäljed: mandariinikoor, konto-

väljavõte, linnusulg, väike punane nööp ja purunenud pokaal.

Nende mahajäänud jälgede järgi on raske otsuseid teha, miks kuritegu toimus ja kes selle sooritas. Ko-

he on aga aru saada, et ohver oli rikas ja et ta oli just natuke aega tagasi pangas käinud, sest tema

mantlitaskust leiti kontoväljavõte. Ohver ise aga oli teadvuseta ja igaks juhuks oli kohale sõitnud kiir-

abimeeskond. Mehel polnud midagi viga ja ta lasti politseinikega rääkima. Peale seda tuli ta minu juur-

de, kuid kahjuks ei osanud ta mulle ütelda, miks kallaletung toimus.

Nii asusin tagasi mahajäetud jälgede kallale: kõige raskem on seost näha mandariinikoore ja purunenud

pokaali vahel. Miks olid need vanamehe juures ja kuidas need sinna sattusid? Pealtnägijaid ka pole, nii

et asusin ise usinasti asja kallale. Nööp ja kontoväljavõte on ainukesed, milles olen kindel, miks need

seal on: mees käis eelnevalt just rätsepa juures oma mantli järel ja kontoväljavõte oli sellepärast, et ta

käis pangas. Järele jääb ainult linnusulg, millele suudan esialgse järelduse anda. Kas oli see juhus või

ei? Kui natuke sündmuspaika uurida, on aru saada, et juhus see polnud, sest ümbruskonnas ei saa palju

linde olla.

Peale mõnepäevast tööd suutsin järeldusi teha, et röövija oli veetlev leedi, kellel oli kaasas kallis lind.

Linnusulg oli leedi linnult pärit, mandariin koor ja purunenud pokaal leedilt eneselt. Politseinikud suut-

sid selle järgi kindlaks teha, et see leedi on süüdi ja ta arreteeriti ning rikas vanamees võis rahulikult

oma elu edasi elada.

Sandra Laaneväli, 8. kl

Järgmine tüüpiline päev Arturi ja Heile argipäevas. Nad mõlemad olid tööl nagu igal eelneval

päeval. Artur juhtis trammi, üks käsi laisalt juhipuldis ning teine suitsetamas sigaretti. Ta tundis, et pole

enam tema ise. Ta tundis ennast, nagu oleks ta võõras kehas. Ta jälgis oma käsi pikalt, enne kui ta lõ-

puks julguse kokku võttis ning käe eemale tõmbas ning tundis, kuidas ta sõrmed roolist lahti lasid, kuid

ometigi jäi käsi paigale. Ta proovis sama ka teise käega ning ennäe! Ka teise käega juhtus sama lugu.

Pärast sellega harjumist proovis ta ka oma nägu oma näost eemale tõmmata ning see tal ka õnnestus. Ta

nina eemaldus ta ninast, huuled eraldusid uuteks huulteks ning ta silmad – need muutusid uuteks, samu-

ti ta kõrvad. Ta ehmus selle peale kohutavalt ning ta lükkas oma keha tagasi, justkui paneks ta uuesti

ette maski, mille ta oli eelnevalt ära võtnud.

Artur Sandmani jälgedes


Pärast seda läks õhtu edasi nagu õhtu ikka. Ta suitsetas sigaretti ning seisis juhtkangi taga.

Pärast tööpäeva suundus ta baari, et rahutu ning segadust tekitav tööpäev selja taha jätta, kuid ka seal,

õlle ning rasvase prae kõrval, ei jätnud mõtted teda rahule. Ikka ja jälle rääkisid ta mõtted talle, et elu

elab teda, mitte vastupidi. Lõpuks ajasid mõtted ta kaudselt hulluks ning ta lahkus baarist.

Ta mõtted painasid teda ka siis, kui ta lamas voodis. Ta arvas, et ta on kuskil mängus, sunniviisiliselt.

Ning hakkas tõsiselt kaaluma, kas ta peaks ehk psühhiaatri vastvõtule minema.

Kairi Retpap, 8.kl Artur Sandmani jälgedes

Kaks ööd magas Artur rahutult – ta mõtles baarivestlusele. Pärast teist ööd, hommikulauas oma

abikaasaga kohvi juues tuli ta otsusele, et hakkab jälle ise oma elu elama. Ta ütles oma naisele, et nad

lähevad kohe nüüd ja praegu reisile. Sellise jutu peale hakkas ta naine naerma ja ütles, et nii ei saa, sest

tal on töö ja kohustused oma pere ja riigi ees ja ei saa lihtsalt sekundi pealt otsustada neid mitte täita.

Artur aga ütles, et kui tema naine teda ei toeta ja temaga kaasa minna ei taha, siis ta läheb üksi. Arturi

abikaasa kinnitas oma otsust, et ta ei lähe Arturiga kaasa. Mees jõi oma kohvitassi ühe sõõmuga tüh-

jaks,t õusis püsti, võttis nagist mantli ja läks uksest välja.

Lennujaam oli suur ja tabloo väljuvate reisidega oli üsna avara valikuga. Artur otsustas, et ta ei lase

mitte ühelgi juhul oma elul ennast juhtida. Seepärast ei olnud ta ka võtnud paaripäevast mõtlemisaega,

et pidada aru, kuhu minna, pakkinud kohvrit ja polnud öelnud ülemusele, et ta ei tule lähimal ajal tööle.

Või ei tule üldse. Ta arvas, et kui ta pakib kohvri, siis valib tema elu, mis ta sinna sisse paneb. Või kui

ta võtaks otsustamisaega ja mõtleks välja, kuhu reisida, siis teeks sellegi otsuse jällegi tema elu. Või

muudaks elu hoopis meelt ja otsustaks, et Artur ei reisi kuhugi. Ning kõik see lõppeks sellega, et Artur

istub jälle oma vanas igavas trammis ja tunneb, kuidas tema teine mina temast välja ronib.

Ei! Artur pühkis need mõtted peast ja ostis üheotsapileti Austraaliasse. See oli esimene koht, mis mõt-

lemata pähe tuli. „Tulgu mis tuleb – ma teen ise oma otsused ja elu ei juhi mind enam kunagi,“ ütles

Artur iseendale.

Lennukis viibides tundis Artur, et tema hing on rahul. Ta tundis, et ta on vägev valitseja iseenda kehale

– ainult tema teeb otsuseid. Ja tal oli selle üle väga hea meel. Artur tundis, et ta oli saavutanud midagi

väga väga olulist.

Artur astus lennukist maha. Tal ei olnud pagasit ja tänu sellele sai ta minna otse taksofoni juurde, et

tellida omale takso. Äkitselt oli keegi tema selja taga ja sosistas talle kõrva: „Ma olen siin, Artur. Ära

võta taksot, vaid läheme koos tundmatusse.“

Teele Lääts, 8. kl


“Tom Sawyeri” ainetel

Raske on olla laps

Ühes väikese linna servas elab tüdruk nimega Kelly. Ta on 13-aastane. Tal on ema Kristi, isa Taavi,

kass Tuti ja koer Steffi.

Kellyl oli ka üks mure. Nimelt, kui ta jääb kokkulepitust kauemaks kas siis sõbra juurde või kuskile mu-

jale, riidleb ema temaga. Isegi siis, kui Kelly hilineb paar minutit. See ei tundu Kellyle üldse normaalne.

Kellyl on ka üks suur soov: ta ihkab saada suureks, et siis teha, mida ise tahab. Ta hoolib väga Tutist,

Stefist, isast ja ka emast, kuigi ema riidles temaga.

Sellist elu Kelly kuni tänase päevani elabki. Nagu ta vanusest mõista, on ta puberteedieas ja see on ikka

päris raske.

Chätlyn Parts, 5.a kl

Õige sõprus

“Tom Sawyeri” raamutut lugedes tekib hea ja soe tunne sõprusest. Seal on hästi välja toodud sõprus las-

te vahel. Tema üks parimaid sõpru oli Huck. Nende kahe sõbra vahel oli tore sõprussuhe. Tom oli paras

marakratt, kes tegi kõik selleks, et igav ei oleks. Üheskoos Huckiga veedeti palju aega ja mõeldi iga-

sugu krutskeid välja. Tomil ja Huckil oli ka tore sõbranna Becky. Koos mängides tekkis vahel ka tüli-

sid, kuna Huck tahtis mängida Tomiga omavahel, tüdrukud tundusid talle igavad. Vaatamata lahkarva-

mustele oli neil ikkagi tore ja üksteist hoiti. Vahel oli ka nende vahel riidu ja pahandusi, aga alati on

tähtis omavahelised tülid ja arusaamatused ära klaarida. See ongi õige sõprus, kui suudetakse peale tülit-

semist leppida ja vabandust paluda, kui ollakse eksinud. Nii oli ka nende kahe poisi vahel: riieldi ja le-

piti.

Lisanna Kiviselg, 5. a kl

Igavene sõprus

Tomi parim sõber oli Huck ehk Huckleberry Finn. Ta sai Tomiga väga hästi läbi. Kõige parem näide

Tomi ja Hucki igavesest sõprusest oli verevanne, mille andmisel Tom ja Huck lubasid, et ei räägi oma

vandest ega surnuaial nähtust kellelegi. Nad olid koos näinud nii põnevaid ja alguses kartmalöövaid

asju, näiteks siis, kui nad piraate mängisid ja jõel ka teisi piraate nägid. Kui nad mõne teise sõbraga tülli

läksid, siis omavahel olid ikka sõbrad edasi ja hoidsid kokku. Kord jäid nad ööseks jõe äärde ja maga-

sid lageda taeva all muru peal. Nad küll vahepeal nutsid koduigatsusest, aga pidasid vastu, sest hoidsid

kokku. Tom ja Huck olid ideaalsed sõbrad.

Melissa Aaslaid, 5. a kl


Tõeline sõprus

Ühes suures 10korruselises majas elas kaks 12aastast tüdrukut. Nad olid naabrid. Nad olid seda juba

lasteaiast saadik. Sõpradeks said nad aga niimoodi.

Mõlemad käisid siis veel lasteaia viimases rühmas, kui ema saatis Madli (nii oli ühe tüdruku nimi) poo-

di saia ostma. Kui tüdruk poest tuli, seisid väljas poisid, kes hakkasid tema kallal norima. Nad olid

Madlist suuremad ja käisid juba 1. klassis.

Madlil hakkasid hirm ja ta hakkas nutma, ku äkki kuulis ta heledat häält: „Jätke kohe mu sõbranna rahu-

le või muidu ajan teile koera kallale!“ Tüdruku nimi oli Kati ja ta jalutas oma hundikoeraga. Poisid eh-

musid ja jooksid ära.

Kati võttis Madlil käest kinni ja ütles: „Ma tunnen sind küll, sa kolisid alles meie majja. Me oleme

naabrd ja nüüdsest oleme ka sõbrad.“ Nii see sõprus algas ja kestab tänaseni.

Anette Aas, 5. a kl

Raske on olla laps

Olen sageli mõelnud, et raske on laps olla. Vahel mõtlen, et ma ei tahakski laps olla. Tahaksin olla suur

inimene.

Lapsed peavad ju kõike tegema, mida vanemad tahavad: viima prügi välja, pesema nõusid, koristama

tuba, koolis käima, õppima, kohustuslikult käima huviringides ja tegema veel nii palju muud. Tom

Sawyeri raamatus olid Tomil ka ranged kohustused: käia pühapäevakoolis, plankusid värvida, vett tuua,

pesta ja teha muid töid, mida Tom ei tahtnud. Kui ma veel väike olin, mõtlesin vahel samamoodi nagu

Tom: põgeneda kodust, mida Tom ka tegi. Nüüd ma aga enam sellele ei mõtle, kuna olen juba suurem.

Vanem olles on küll vahel raske laps olla - samad kohustused, mis lapsenagi - , kuid vanemaks saades

on kuidagi kergem. Puberteedieas räägin emale-isale vastu, ei tee kõike seda, mida nemad tahavad. Kui-

gi mina siiski täidan oma kohustusi. Vahel mõtlengi, et laps ei olegi raske olla: tuleb vaid kohustusi täita

ja elu ongi kergem.

Ma ei tahagi enam olla suur, nagu ma väiksena mõtlesin.

Merilyn Nõmm, 5. a kl,


Ütlemata jäänud sõnad

On eestlane loomult juba kord selline, et heade sõnadega kitsi ja seepärast jäävad neil inimestel

paljud sõnad ütlemata. Kui head sõnad jäävad ütlemata, võib elus paljust ilma jääda. Nii materiaalsest

kui ka vaimsest.

Heade sõnadega on võimalik parandada inimeste tuju, aga halbadega ei vii see kuskile mujale, kui suu-

rema tülini ja kui mitte midagi öelda, siis sinust ei arvata midagi ja see ka ei viiks kusagile. Häid sõnu

öeldes tekitad omale sõpru ja tutvusi, kellest hiljem võib kasu olla, kui midagi on juhtunud ja lohutust

vajad. Kui jätta midagi ütlemata või öelda midagi halba, siis tekitad vaenlasi, keda elus vaja ei ole.

Anti Sooäär, 8. kl

Mõnikord tunned, et sa ei suuda oma mõtteid ja tundeid sõnadesse seada ning selle tõttu ei saa sa

ütelda midagi, mida sa tõesti enda või kellegi teise jaoks oluliseks või vajalikuks pead. Selle tulemusena

võib nii mõnigi asi viltu vedada, ilma et sa tegelikult ise midagi valesti teeks. Probleem ei ole tegelikult

selles, et sa ei tea, mida ütelda, vaid selles, et sa ei tea, millal ja kuidas ütelda. Selle tõttu pead sageli

asjatult kannatama, südamevalus piinlema või pisaraid valama.

Kui ei oleks neid ütlemata jäänud sõnu, poleks ka probleeme, õnnetusi, tülisid ega valu. Kahjuks on aga

selliseid juhuseid vähe, kus leitakse õiged sõnad, õigel ajal ning seda nii, et vastaspool sind täielikult

mõistab ja öeldust aru saab – see on kujunenud juba paratamatuseks.

Evelin Männiste, 8. kl

Tihti oleme me mõelnud palju, kuid miski on meil takistanud seda öelda. Me oleme tahtnud teha

juttu võõraste inimestega, kuid me oleme selle mõtte vastu enda tahtmist unustanud ning mitte kunagi

tagasi vaadanud. Sõnad ja meie aju ei ole üksteisega mestis. Ainult pealiskaudsed sõnad tulevad meie

suust, neid, mida tegelikult vaja pole, on need, mis meid hoopiski halvemas valguses välja paista lase-

vad. Meil on raske ennast kontrollida. Vahepeal on tunne, nagu sõnad kontrolliksid meid ja nad ei taha

meist väljuda, jäävad meisse ning kaovad. Kuid need sõnad, mida meile sisendatakse, ei kao kunagi.

Ehk need sõnad mõjutavadki meid mitte rääkima? Sellele küsimusele võibki vastust otsima jääda.

Martin Käremaa, 8. kl

Me tahame kõik inimestele midagi öelda, vahel midagi olulist, vahel midagi täiesti tähtsusetut. Mõtleme


pidevalt, et kui täna ei jõua, kui täna ei julge, siis küll homme on aega, homme aga mõtleme samamoo-

di.

Millegipärast on igal inimesel tuhandeid ütlemata jäänud asju, sõnu. Vahel on asi lausa nii hull, et sa

tead, et sul pole enam aega ja sa ikka ei ütle mitte midagi. See… See on miski, mis meid ühendab ka

pärast surma. Mõelge nüüd olukorrale, kus olete midagi tahtnud öelda, aga olete mingil põhjusel ütle-

mata jätnud. Sobib ka see, kui olete oma bossile või kaastöölisele nähvamata jätnud, sest nähvata on

ebaviisakas. Mõnikord võib see jääda veel pikemaks ajaks kummitama ja siis ikka mõtlete, et oh küll

oleks võinud hästi öelda!

Mõni teine kord ei saa me öelda oma kallimatele, et hoolime, sest meil ei ole aega. Tihtipeale meil liht-

salt pole aega. Kui nüüd juhtuks nii, et sünniks terve aasta oskaksid kõik beebid rääkida ainult nii palju-

sid sõnu, kui inimesed ütlemata jätavad, siis kõik need beebid oskaksid rohkem sõnu öelda, kui nii mõ-

nigi teismeline teab, et olemaski on.

Kairi Retpap, 8. kl,

Ly pidi Temaga kohtuma õhtul kell seitse sillal. Tüdruk läks juba enne seitset, istus maha ning

mõtles.

Tüdruku peas oli palju tundeid, mida ta ei osanud sõnadesse panna. Ta tundis sisemuses, et tahaks öelda

Talle, mida ta tunneb ja mõtleb, aga ei leidnud õigeid sõnu.

Ly käekell näitas, et kell on seitse läbi. Ta ei olnud ikka veel kohale tulnud. Aga Ly ei lahkunud. Oli ju

veel lootust...

Kell näitas juba kaheksat. Järsku tundis tüdruk, kuidas sõnad tulevad suhu. Ta tundis, kuidas kõik tun-

ded, mis ennem lootusetult ta peas keerlesid, said äkki väljundi. Kuid kas sellest oli enam kasu? Kas

kõik need sõnad jäävad nüüd nukrana tema pähe, ilma et neid kellelegi öelda saab?

Kell oli märkamatult saanud kümme. Sõnad tüdruku sees hakkasid liikuma. Ta tundis, kuidas tema sees

kasvab mingi jonnakas energia. Äkitselt ei kuulanud tema keha enam sõna. Tema peas olev nõrk hääle-

ke käskis tal joosta kaugele sellest sillast. Kaugemale Temast, kes Ly sillale ootama jättis.

Nüüd on sellest möödunud juba viisteist aastat. Teda, kes Ly ootama jättis, pole naine hiljem näinud.

Sõnad, mis tookord ütlemata jäid, ei ole aga kuhugi kadunud. Need on ikka veel Ly peas. Need ei tekita

küll enam meeleheidet, kuid Ly loodab ikka veel, et võib-olla saavad need sõnad kunagi välja öeldud.

Teele Lääts, 8. kl,


Meie elus on nii palju hetki, kui võiksime kellelegi midagi head ja armsat öelda, kuid ei tee seda

mingil tobedal põhjusel. Me kas ei julge või ei leia selleks kunagi sobivat aega. Hiljem kui inimene aga

meie elust kaob kas surma või mõne muu põhjuse tagajärjel, tunneme, et oleksime tahtnud öelda talle

nii palju ja küsida temalt rohkesti küsimusi ning saada teada nende kõigi vastused – meid jääb painama

mõte, et ei teinud seda ning tunneme süümepiinu sellepärast võib-olla, et isegi terve oma elu.

Tuleb välja, et kui meil on midagi öelda, siis peaksime seda kohe tegema, mitte ootama ja sellega viivi-

tama. Me ei peaks alati kõike enda teada jätma ja peaksime teistega jagama oma rõõme ja oma muresid.

Sandra Laaneväli, 8. kl

Taskuvaras Friederich näppas ühe rahakoti, mis oli bussis maas. Ta võttis selle üles ja peitis tas-

kusse. Kui bussi tagaotsast tuli üks väike tüdruk ja küsis, kas keegi pole rahakotti näinud, siis Freiderich

oli lihtsalt vait ja põrnitses aknast välja edasi.

Koju jõudnud, oli tal imelik tunne, aga tema, kes oli palju varastanud, ei saanud aru, mis tunne see on.

Ta läks üsna rahutult magama ja nägi unes luupainajat. Ta nägi, et väike tüdruk nuttis ja ei leidnud raha-

kotti üles. Friederich ärkas ja tal oli väga vastik tunne, ta jälestas ennast. Friederich tahtis väga rahakot-

ti tagastada, aga ei kohanud enam kunagi seda väikest tüdrukut. Aga luupainajad jäid, ta nägi iga päev

unes selle väikse tüdruku kurba nägu. Oleks ta ainult üles tunnistanud ja rahakoti ära andnud, mõtles

Friederich. Ta ei varastanud enam kunagi, kuid kurbus ja enesejälestus jäid talle ikka külge.

Kaspar Mitt, 8. kl

Meie sõbraga kahekesi olime just lõpetanud lasteaia ja suundusime esimesse klassi. Olime

sealgi Kristiiniga väga head sõbrad.

Möödusid mõned aastad ja olin jõudnud neljandasse klassi. Koolipäeval klassiuksest sisse astunud, nä-

gin, et mu parimat sõpra seal ei olnud.

Alustasime tundi. Õpetaja Liina pani kirja puudujad ja ma lisasin, et Kristiin puudub ka. Õpetaja ütles

kurvalt, et Kristiin oli ära kolinud ja teise kooli läinud. Enda kõrval tühja pinki silmitsedes tekkis tunne,

et mu südames on tühi koht. Ma polnud enam sugugi õnnelik. läksime koolivaheajal isaga Tartusse, 3D

-kinno. Olin just poodi sisse astumas, kui nägin Kristiini.Saime jälle kokku. Olin nii õnnelik ja tundsin,

et mu südames oli see hea ja armas Kristiin ikka edasi.

Katre Kull 5. a kl

Tõelised sõbrad


Elas kord part. Tal oli 4 poega, aga oli selline lugu, et nad ei osanud ujuda. Ema võttis jalad selga

ja läks arsti käest küsima. Part küsis: „Millal hakkavad mu prääksud ujuma?“ Arst naeris ja vastas: „No

teie ikka ei tea maast ega ilmast, proua ,kuidas teie ujuma õppisite ? Ega siis teie ema ajal olnud arstigi.

Eks muidugi siis, kui jalad põhja ei puutu!“

Part lonkis järgmisel päeval lapsukestega järve äärde. Läks siis, üks pardilaps pea peal, vette.Võta nä-

pust! Pardiema ei sa ujuda, kui jalad põhjas. Ta viis pardi järve äärde tagasi ja läks pilliroopõllu keskele

nutma. Pardiema teritas kõrvu ja kuulis veesulinat ning pardihäälitsusi. Pardimammi vaatas ja - ohh

imet! - pardipoeg oli vees ja ujus.

Järgmisel päeval kuulutas ta arstile, et piilud on ujumise ära õppinud. „Kuidas see juhtus?“ päris arst.

Part seletas loo ära ja arst puhkes naerma. „Ega enne sa ei viinud neid järve äärde. Piilud ei ole rasked

ega vaju põhja!“

NII ÕPPISIDKI PIILUD UJUMA.

Katre Kull, 5. a kl

Emakeel

Kõigil lastel emakeel,

selles räägin, kõnelen.

Juba väiksena see selge,

h-ga algab sõna helge.

Emakeel on kaunim keel,

kirjuim, armsaim, tähtsam veel

rõõmust rõkkab minu meel,

sellest keelest ikka veel!

Kristella Kukk, 5. a kl

Pardipere


Ütlemata jäänud sõnad

Tänapäeva kangelane Eestis on Evelin Ilves. Meedia vahendusel kuuleme palju sellest, kuidas ta

võitleb E-ainete vastu ning püüab eestlastele head eeskuju anda spordi valdkonnas. Tema pingutused on

viinud selleni, et temast on valminud mitmeid vahvaid karikatuure ja anekdoote. Evelin Ilves on kange-

lane, kes jalutab laadal koos turvameestega, kes on ostukottide alla mattunud. Õige kangelane nagu meie

armastatud presidendi proua, Evelin Ilves üürib oma abikaasale, Eesti riigi presidendile, Toomas Hend-

rik Ilvesele nende ühises talus voodit. Kõige kangelaslikum tegu proua Ilvese poolt on muidugi tradit-

sioonide säilitamine ning väliskülalistele ise valmistatud leiva pakkumine. Muidugi ei saa mainimata

jätta tema professionaalsust fotograafia alal, mis on täiesti fenomenaalne. Tema talenti selles valdkonnas

hindasid teised fotograafid lausa nii kõrgelt, et soovitasid proua Ilvesel kursustele minna.

Jane Reino, 12. a kl ***

Tänapäeva kangelaseks on Eestis Edgar Savisaar. Temast on meedias väga palju juttu: sellest, kui-

das ta flirdib naistega, võitleb Eesti riigi eest, reisib mööda maailma ringi, võitleb oma Keskerakonna

nimel. Tema arvates on Tallinn hääbumas ja selle vastu tuleb võidelda: rahvas peaks rohkem kokku

hoidma ning valitsus peaks selle nimel pingutama. Oma suurte tegude tõttu on ta tuntud ka Facebookis:

temast tehakse joonistusi, karikatuure jms. Valimiste eel võib teda kohata igal pool, nii bussipeatustes

kui telekanalites. Ei saa mainimata jätta ka seda, et Rahvarindest välja kasvanud Keskerakonnast on

nüüdseks saanud Eesti suurim partei. Politseile on Savisaar jätnud suurepärase mulje, nimelt meeldib

talle Tallinna vahel oma sõiduoskusi näidata, ületades lubatud kiirust.

Helin Arro, 12. a kl ***

Keda imetletakse tänapäeval? Kelle moodi paljud noored olla tahaksid? Arvan, et tänapäeva kan-

gelane on puberteedieas püstise tukaga noormees, kes on ime läbi kuulsaks saanud ja oskab võib-olla ka

natuke laulda. Talle järgneb iga päev hordides noori tüdrukuid, kelle magamistoa seintel on selle pop-

iidoli pildiga plakatid ja kes nutavad igal õhtul silmad peast, sest too noormees ei ole neid kordagi mär-

ganud, hoolimata sellest, et plikad seisavad igal tema kontserdil esireas ja tegelevad hoolikalt näppude

loopimise ning kiljumisega. Jah, need tüdrukud külastavad võimalusel iga tema kontserti ja saabuvad

esinemiskohta päev varem, et uste avanedes saada lava ees parim koht. Popstaar riietub viimase moe

järgi ja näeb igati trendikas ning „nunnu“ välja ning võidab tüdrukute südameid vaimukustega, mida

avalikes esinemistes puistab, ja heategudega, näiteks annetustega kodutute loomade varjupaigale, mida

teeb ka vaid siis, kui meedia seda kajastab.

Kerli Kask, 12. a kl

Tänapäeva kangelane postmodernistlikus võtmes


Meie noorte inimestena peame just nüüd... kus oleme kooli lõpetamas, leidma endale positiivsed

eeskujud. Kangelased, kes aitaksid ka meil tippu jõuda, nagu nemad on tippu jõudnud. Usun, et kõigi

noorte kangelane peaks olema Anu Saagim.

Anu Saagim ei ole kunagi unustanud olulisi väärtusi. Näiteks on ta just elav näide sellest, kuidas tagasi-

hoidlikkus on voorus- võttes julgelt sõna teemadel, millest avalikult rääkimine on olnud tabu. Vähemalt

oli see tabu enne tema sõnavõttu. Saagim ei ole kunagi unustanud traditsioone, nagu me kõik väiksena

kandsime suvel peas võilillepärgi, julges seda teha ka tema, veidi soliidsemas eas. Võililled olid küll

asendunud viineritega ja koduhoovi asemel oli kanal 2 sünnipäevapidu. Ta on ehtne näide sellest, kuidas

sisemine ilu on olulisem välisest ilust, et tuleb jääda selliseks, nagu oled loodud. Ta küll lasi suurendada

oma rindu ning on lasknud teha paar muud muudatust oma näoga, kuid see ei ole veel oluline. See kõik

on siiski aidanud tal saada kuulsaks täheks, kes on ühiskonnale nii oluline ja Võttes eeskujuks kedagi

sellist, kelleta poleks meie eludes piimavanne, saame olla kindlad oma tippu jõudmises. Ning ka meie

jõuame oma eludes sinnani, et ühiskond ilma meieta lihtsalt variseks koost.

Valeria Januškevitš, 12. a kl

Tamme tänaval majas number 52 elab tütarlaps, kelle nimi on Maarja. Ta on 12- aastane. Ta teab väga palju kõne-

käändusid ja mõistatusi. Ta elab koos oma ema Liina, isa Ahto ja õe Meeli ning koeraga, kelle nimi oli Ramona. On

reede hommik ja Maarjal oli aeg tõusta.

EMA: Maarja, ärka üles, kell on juba seitse!

MAARJA: Olgu, ma tulen, aga enne küsin sinult küsimuse.

EMA: Küsi, küsi, tee ainult kähku, muidu jääd kooli hiljaks!

MAARJA: Põleb kolm küünalt, neist üks puhutakse ära. Mitu küünalt jääbjärele?

EMA: Ikka kaks küünalt, tibuke.

MAARJA :''Vale. Järele jääb üks küünal, sest kaks põlevad ära.

EMA: Oled ikka naljanina!

MAARJA: Ma lähen nüüd kooli. Ilusat päeva!

EMA: Ilusat päeva, kullake!

Teel kooli vaidlevad kaks tüdrukut Tamme tänava lõpus selle üle, kummal on õigus küsimuses „Lipp lipi peal, lapp

lapi peal, ilma nõela pistmata?“

LIIS: See on sibul!

TIIU: Ei ole, see on kapsas!

Ettearvamatu koolitee


MAARJA: See võib olla nii kapsas kui ka sibul. Ja jätke meelde, et targem annab järele!

Tüdrukud jäävad nõusse ja jätkavad kooliteed. Teel kooli tuleb Tiiule meelde, et tal on pinal koju ununenud.

TIIU: Oi, ei! Ma unustasin pinali koju.

MAARJA: Loll pea on kerge nuhtlus!

TIIU: Ja, jah, loll saab kirikus ka peksa.

LIIS: Ära räägi! Kas kirikus võib siis tõesti peksa saada?

MAARJA: Õige hõlma ei hakka keegi!

TIIU: Ma lähen toon kodust pinali! Kas keegi tahab minuga kaasa tulla, üksi on natuke hirmus?

LIIS: Läheme siis äkki kõik koos! Ega siis kool jänes pole, et ta eest jookseb.

MAARJA: Selle peale tekkis mulle üks küsimus: Kuidas on kõige parem jäneseid püüda?

TIIU: Peida end puu taha ja tee porgandi häält!

MAARJA: Õige, aga vaadake taevasse, kured lähevad lõunasse!

LIIS: Kured lähevad, kurjad ilmad, haned lähevad, halvad ilmad, luiged lähevad, lumi taga. Kui lapsed on poolel teel

Tiiu juurde, komistab Maarja kivi otsa, tema järel veel Liis ja Tiiu.

TIIU: Hooletus ees, õnnetus taga!

MAARJA: Nii see on jah!

LIIS: Vaadake, kui mustad meie riided on! Äkki läheme koju?

TIIU: Võiks minna tõesti. Niiviisi ei kõlba ju kooli minna!

MAARJA: Kella vaadates ei kõlba kah enam kooli minna. Meil on ju alles kaks tundi veel jäänud!

Lapsed võtavad jalad selga ja lähevad igaüks oma koju.

MAARJA mõtleb: Nüüd on mul vesi ahjus! Mida ma emale ütlen? Valetada ka ei saa, sest valel on lühikesed jalad.

Räägin emale õigust. Õigus on vanem, kui kohus.

Maarja läheb uksest sisse ja näeb ema.

EMA: Juba kodus?

MAARJA: Jah, teel kooli juhtus sada äpardust.

EMA:Olgu, ära neid küll siis ette hakka lugema. Tõepõhi on kindel, valevall variseb maha.

Õnneli Pilliroog, 5. a kl


Tüdruk

Elas kord üks tüdruk. Seda tüdrukut ei mõistnud kunagi keegi. Kord oli tal hea tuju, siis jälle halb tuju.

Kord talle meeldis üks asi, siis jälle mitte. Talle oli kõige olulisem teistest parem olla. Ta tundis alati, et

tema on kõige olulisem, parem ja targem. Tema huvid ja tahtmised pidid alati ka teiste omad olema.

Sõbrad olid segaduses, kui neiu hakkas välja näitama oma kahepalgelisust, jonnakust ja valelikkust. Nad

püüdsid sellest mööda vaadata, kuna järgmisel hetkel oli tüdruk taas oma tuju muutnud. Kuid lõpuks

hoidsid kõik temast juba eemale. Teda ei kutsutud enam teistega kaasa, ei helistatud ega suheldud. Tüd-

ruk aga oli liiga uhke, ei ise ühendust võtta. Kuid ta tundis ennast väga üksikuna.

Ühel päeval võttis üks väike sõbralik poiss end kokku ja läks selle õela ning üksiku tüdruku juurde. Tal

oli tüdrukust kahju. Poiss seletas tüdrukule, et kui tüdruk tahab endale sõpru, siis peab ta teisi ka sõpra-

dena kohtlema. „Kui inimene on kahepalgeline, õel, upsakas ja ebaviisakas, siis ei soovigi keegi temaga

suhelda,“ ütles väike poiss. Seejärel võttis tüdruk ennast kokku ja palus oma sõprade käest vabandust.

Ta mõistis isegi, et oli valesti käitunud. Nüüd mängivad kõik koos iga päev. Tüdruk ei tõsta enam enda

vajadusi ja tahtmist esile ning tal on rohkem sõpru kui kunagi varem.

Andra Savtšuk, 11. kl

Üksik tüdruk

Elas kord üks väikest kasvu tüdruk. Tüdruku elu ei olnud väga lilleline. Teda narriti palju lühikese kasvu

pärast. Juba lasteaias oli ta kiusamisvägivalla ohver. Tüdruk oli kaks korda lühem kui teised temaealised

lapsed. Neiu vanemad olid teadlikud sellest probleemist ning ema ja isa lootsid, et koolis läheb olukord

paremaks. Tüdruk lõpetas lasteaia ning läks teise linna kooli, kuid sealgi märkasid õpilased neiu lühi-

kest kasvu. Teda narriti seal rohkem kui eales varem. Neiu sai endale palju koledaid hüüdnimesid: Lili-

put, Pätakas, Päkapikk, Alaarenenud ja nii edasi. Koledad hüüdnimed riivasid väikest neiut väga. Ta

hinge jäi suur haav, aga ta pidi kuidagi hakkama saama. Tüdruk püüdis mitte end teistele näidata. Ta oli

väga vaikne ja väga üksik. Ühel päeval tuli neiu klassi uus poiss. Poiss märkas kohe tüdruku üksindust

ja kurba olekut. Ajapikku sai poiss aru, et tüdrukut kiusatakse palju ning noormehele see üldse ei meel-

dinud. Poiss hakkas vastu kõigile, kes tüdrukut kuidagi kiusas. Kiusajad hakkasid poissi kartma ning

neiu pääses kiusamisest. Tüdruk oli uue klassivenna ja sõbra üle väga õnnelik. Nüüd ta teadis, et ei ole

üksi.

Liis Mitt, 11. kl

Muinasjutud


Inimese kurikavalus

Elas kord üks hiir. Ta oli oma silmaga näinud, kui halb võib olla inimene. Inimene oli kaval ja kuri. Ta

oli pannud tüki juustu mingi aparaadi vahele, hiire vend läks juustu sööma ja jäi sinna kinni. Hiire vend

suri. Järgmisel päeval oli inimene pannud maha ilusa roosat värvi pulbriga täidetud kausi. Hiire teine

vend proovis ja suri.

Nüüd sai hiirele selgeks, et tema ülesanne on kõiki teisi loomi teavitada sellest, kui halb on inimene. Hiir

läks maailma rändama. Ta rändas läbi kogu maailma ja teavitas kõiki loomi. Ta nägi pealt veel väga pal-

jusid inimese pahategusid.

Kord Aafrikas kohtas hiir lõvi. Lõvi ei uskunud hiire juttu. Lõvi ütles, et tema on loomade kuningas ja

tema inimeselooma ei karda.

Ühel päeval saabuski inimene lõvi juurde. Inimene kandis õlal lauahunnikut ja käes oli tal haamer, tas-

kus naelad. Lõvi ei saanud aru, et see oli inimene ja ta küsis inimeselt, kes too on. Inimene ütles, et ta on

majaehitaja, et ta tuli paleed ehitama. Lõvi soovis samuti endale paleed ja palus, et temalegi palee ehita-

taks. Inimene palus lõvil pikali heita ja vagusi olla, et ta saaks mõõta, kui suure maja ta ehitama peab.

Lõvi oli väga vaikselt. Inimene ehitas talle puuri ümber ning tappis lõvi.

Hiir jõudis kohale liiga hilja. Nähes, mida inimene teinud oli, palus ta jumalat, et too kingiks talle lõp-

matult palju õdesid-vendi, et nad saaksid kõiki loomi õigeaegselt teavitada inimese kurikavalusest.

Sellest ajast saati ongi hiiri lõpmatult palju, nad teavitavad kõiki loomi ning pakuvad omalt poolt inime-

sele nii palju peavalu, kui vähegi võimalik.

Dajana Raab, 11. kl

Väike uss

Elas kord üks väike uss, kes elas mahajäetud varesepesas, mis oli puu otsast otse põõsasse kukkunud. Ta

elas seal ning oli õnnelik.

Aga ussil ei olnud ühtegi sõpra, sest kõik loomad kartsid teda, et äkki hammustab ja on mürgine ka veel.

Loomad läksid temast kaarega mööda ja see ei meeldinud talle. Kuigi uss oli mürgine küll, tema ham-

mustus võiks tappa ka mõne suurema looma, kuid ta ei hammustanud niisama, vaid ainult enesekaitseks.

Käes oli juba sügise lõpp ja talv hakkas tulema. Ilmad läksid järsku külmaks ja uss ei olnud mitu päeva

pesast väljas käinud, sest kartis, et külmub ära. Ta oli väga väsinud ja jõuetu.

Järgmisel päeval sattus põõsasse vana mäger ja leidis hea koheva ja paksu varesepesa, mõtles kohe, et


sellest pesast saaks koopale hea ukse ette, siis terve talv mureta ja koopas hea soe.

Kui ta lähemale läks, nägi pesas ussi, kuid mäger ei kartnud ussi. Tal oli pigem temast kahju, et uss oli

üksi külma kätte jäänud. Uss ise oli teadvuseta ja pooleldi külmunud.

Mäger lohistas ussi koos pesaga oma koopasse, pani varesepesa ukseks ning uss toibus paari tunni pä-

rast. Samal ajal oli mäger talle kolm põldhiirt toonud ja uss sõi need kohe ära. Mäger ei kartnud enam

ussi, sest tal oli kõht täis ja ta tundus sõbralik. Aga mäger palus ussilt, et oleks tema koopa valvur seni,

kuni ta ise ära on, sest ta kartis ka teisi loomi, näiteks rebast.

Ja kui nad veel surnud ei ole, elavad nad siiani õnnelikult mägrakoopas.

Joann Vunk, 11. kl

Eriline metsavaht

Elas kord üks metsavaht. Sünnist saadik oli ta väga eriline. Tal oli kolm kõrva. Kõik kartsid teda ja ar-

vasid, et ta on saatana sünnitis. Ka tema vanemad kartsid teda ja ei teadnud, mida teha. Ükski tohter ei

osanud vanemaid aidata. Nad küsisid abi kirikust ja neile öeldi, et peavad oma poja hukkama. Vanemad

ei suutnud seda teha ja viisid oma poja metsa, lootes, et metsloomad ta ära söövad.

Metsas elas üks karupere. Ühel päeval metsas toitu otsides leidsid nad väikese poisi. Nad viisid ta oma

koopasse. Emakaru toitis poissi ja karupojad mängisid temaga. Kui poiss suuremaks kasvas, hakkas ta

koos karudega metsas liikuma. Ta sai metsas väga hästi hakkama, tal oli hea orienteerumisvõime ja kol-

manda kõrvaga kuulis ta loomade keelt.

Kui poiss meheks sirgus, käis ta ise metsas toitu otsimas. Ühel päeval sõi ta põõsa alt marju ja jäi sinna

magama. Ta ärkas, kuulnud mitut püssipauku. Ülikiiresti jooksis ta koopasse ja leidis sealt verd. Ta

mõistis, et jahimehed on tema karupere tapnud.

Ta jäi üksi. Ehitas kõrgele puu otsa endale onni. Ta hakkas metsavahiks ja tema missiooniks sai looma-

de abistamine. Iga päev aitas ta hädasolevaid metsloomi. Varsti olid kõik loomad ta sõbrad ja ta ei olnud

enam üksik. Kõik loomad tervitasid teda ja käisid temaga juttu ajamas.

Kui ta veel surnud ei ole, siis aitab ta siiani hädasolevaid metsloomi.

Margus Nurk, 11. kl


Suure südamega neiu

Elas kord üks väga abivalmis ja hoolitsev neiu. Tal oli olemas kõik see, mida üks hing võis soovida. Pa-

raku tundis ta ennast sellepärast halvasti, sest paljudel inimestel puudusid ka kõige elementaarsemad

asjad, mida eluks vaja. Tal oli väga palju sõpru ja tuttavaid ning ka täiesti võõraid inimesi, kellele ta an-

dis oma asju ja kellele pakkus abi. Sellest ei saanud aru ei tema sõbrad ega ka võõrad, kuidas saab üks

kena noor neiu teiste jaoks midagi sellist teha.

Ühel päeval, kui noor neiu otsustas minna lastekodusse abipakki viima, juhtus tal aga õnnetus. Ta jäi

auto alla. Kriitilises seisundis viidi neiu haiglasse, kus ta veetis terve kuu. Selle aja jooksul käis tal vaid

külas üks sõber ja perekond. Ülejäänud sõbrad, kes neiu arvates oli talle head sõbrad, ei külastanud ega

tundnud tüdruku vastu huvi.

Neiu sai lõpuks kodusele ravile. Ta oli selle üle väga õnnelik, sest talle ei meeldinud üldse haiglas olla.

Möödunud oli juba kaks kuud, kui ta polnud koolis käinud ega oma sõpru näinud. Ja nüüd oli käes see

hetk, kui ta pidi minema kooli. Ta kartis. Teda valdas suur hirm, sest tundis, et koolis teda keegi ei oota

ning tal pole oma klassiõdedele ega –vendadele mitte keegi. Ta astus klassi ning klassis tekkis korraga

vaikus. Keegi ei küsinud mitte midagi ning tüdruk istus vaikselt oma kohale. Terve päeva ei suutnud

keegi talle midagi öelda.

Avariist oli möödas täpselt aasta. Tema suhted klassikaaslastega olid muutunud. Tüdruk sai aru, et ta

võib teha teistele head, kuid see ei tähenda veel, et kõik need inimesed, kellele ta head teeb, hoolivad

temast samamoodi.

Haiglas olles tutvus ta ühe kutiga, kes oli ta palatinaaber. Neist said head sõbrad ning lõpuks arenes

nende suhtes välja ka armastus. Tüdruk oli mõistnud, et vaid vähestelt inimestelt saab ta alati abi ja tu-

ge. Ta teadis, et võib alati loota oma perekonnale, parimale sõbrale, kes tal haiglas külas käis ning ka

sellele poisile, kes oli talle toeks haiglas, hoolimata sellest, et ka poisil olid haiglas olles väga keerulised

probleemid. Lõpuks tundis tüdruk, et ta on leidnud endale sellised inimesed, kes temast hoolivad ja kes

toetavad iga ta sammu. Noor neiu jätkas oma abistamisega sellegipoolest.

Maarika Buht, 11. a kl


Lugu tüdrukust

Elas üks tüdruk, kes oli väga üksik. Mitte keegi ei tahtnud temaga sõbrustada tema väiksuse tõttu. Ka

tema vanemad ei hoolinud temast. Kui ta oli piisavalt suur, et üksi hakkama saada, lahkus ta oma vane-

matekodust.

Ta tundis ennast väga halvasti, kuna talle jäi mulje, nagu ta ei kuuluks mitte kuhugi. Ükskõik, kuhu ta ei

läinud, vaadati teda imeliku pilguga ja aeti minema. Tüdruk ei saanud aru, miks.

Kui ta nukralt pargipingil istus, astus tema juurde pikakasvuline noormees, kellel oli tüdrukuga kurjad

paalnid. Neiu sellest muidugi aru ei saanud, kuna ta oli väga naiivne ja kergeusklik. Ta jäi uskuma poisi

mesijuttu ja meelitusi. Poiss üritas teda kaasa tirida ja tüdruk vastu ka ei puigelnud. Nii läkski tüdruk

poisiga kaasa. Kui nad olid maja juurde jõudnud, sai tüdruk aru, mida poiss teha plaanib. Ta üritas pleh-

ku pista, aga poiss märkas seda ja sidus ta kinni.

Kuid äkki tärkas tüdrukus jõud ning ta lõi poisi uimaseks. Ta hakkas ruttu jooksma ning üritas käsi lahti

siduda. Mõni hetk hiljem märkas ta, et poiss jälitab teda. Vahemaa vähenes väga kiiresti.

Järsku hakkasid ta jalad kiiremini jooksma ning vahemaa kasvas. Ta leidis pääsetee ning kutsus politsei.

Poiss märkas liiga hilja, et tüdruk oli politsei kutsunud ning jooksis politseinikele sülle. Politseinikud

vahistasid noormehe.

Tüdruk teadis nüüd, et kui vaja, siis võib ta kellelegi loota.

Mari-Liis Jüris, 11. kl


Elutee

Elas kord üks noor neiu, kes tundus kõiges ebaõnnestuvat ning oli kõigele käega löömas ja alla andmas.

Ta oli juba leppinud oma õnnetu saatusega ja vedas kurba ning masendunud tunnet igal pool enda kaa-

sas. Ta oli õppinud osavalt teesklema õnnelikkust, head tuju ja rahulikkust.

Sisimas oli see neiu väga hea ja südamlik inimene. Ta hoolitses alati teiste eest ning üritas võimalikult

vähe tähelepanu pöörata enda kurbusele. Ta oli väga mitmekülgne: ta laulis, tantsis ja oskas ka süüa te-

ha. Suurema pühendumusega tegeles neiu muusikaga, mis oli üks ainsatest väljendusviisidest, mille

kaudu sai ta oma tegelikke tundeid väljendada ja ennast vabaks lasta. Ta pühendus hingega laulmisele ja

pidas seda ka ainsaks positiivseks küljeks enda juures.

Tutvunud juhuslikult lõbusa seltskonnaga, veetis neiu nendega mõnusat õhtut, tundes end küll veidi

ebamugavalt, kuid paremini kui igal teisel päeval. Ta tundis, et see kohati vale, kuid samas õige selts-

kond paistis talle sobivat, kuid ta ei mõistnud, et see oli vaid meelepete.

Veetnud sellesama lõbusa seltskonnaga mitmeid õhtuid koos, tundis noor neiu, et hakkab sellest kõigest

tüdinema. Ta mõistis, et selline seltskond ei kuulu tema ellu ja ta vajab midagi muud. Mõistnud seda,

lõpetas ta seltskonnaga suhtlemise, kuid ta oli sellest kõigest midagi õppinud – ta oli leidnud rahu iseen-

das. Ta oli viimaks mõistnud, kuhu ta kuulub ja kuhu mitte. Tänu sellele hakkas noore neiu elu iga päe-

vaga järjest paremaks muutuma. Kõik tundus tema jaoks kaunim kui kunagi varem.

Aja möödudes oli noorest neiust sirgunud noor naine, kes ei kartnud öelda, kes ta on. Noorest ebaõnnes-

tujast oli saanud õnnestuja ning edasipürgija. Ta ei kavatsenud kunagi millelegi käega lüüa. Ta oli leid-

nud armastuse, loonud pere ja saavutanud mõned oma püstitatud eesmärkidest. Noor neiu oli kasvanud

suureks ning tema suurimaks sooviks oli anda lootust nendele, kes on mingil hetkel samas olukorras,

nagu tema kunagi oli. Tõestada neile, et kõik on võimalik ning tõdeda ise, et ta on lõpuks õnnelik. Tema

elu oli lõpuks ilus ja ta elas õnnelikult oma imeilusa elu lõpuni.

Marilyn Ollep, 11. kl


Vana puuraidur

Elas kord üks puuraidur. Ta oli väga vana ja ta elas üksi männimetsas. Tal ei olnud sõpru ega head ter-

vist. Ta sõi ainult marju, mida metsast oli võimalik korjata. Puuraiduri soov oli oma vanadus veeta

linnas, kuid tal puudus selleks raha.

Ta oli vana ja jõuetu. Tema kirves oli nüri ning ta ei jõudnud enam sellega eriti puid raiuda. Kord läks ta

metsa puid raiuma, kuid omi mõtteid mõlgutades läks ta mööda valet teerada ning jõudis hoopis järve

äärde.

Vanamees oli terve elu elanud selles metsas, kuid ta ei teadnud, et seal järv on. Ta tahtis ujuma minna,

ta polnud seda varem teinud, sest ta ei hoolinud sellest. Ta võttis riided ära ning hakkas kaldast kauge-

male minema. Järsku kadus tal maapind jalge alt ning ta hakkas kätega meeleheitlikult vehklema, et

mitte põhja vajuda. Tal hakkas lõpuks jõud lõppema.

Äkki tundis ta, et tabas käega midagi. Ta pigistas sõrmed kokku ja kui ta käe veepinnale tõstis, nägi ta

kuldkala oma peos. Kuldkala ütles, et täidab ta kolm soovi, kui mees ta lahti laseb. Esimesena soovis ta,

et kala ta kaldale viiks, kuna vesi hakkas juba suhu minema ja enam sipelda ta ei jõudnud. Kala täitis ta

soovi. Mees oli üliõnnelik ja palus teise asjana, et kuldkala talle linna korteri annaks, koos väikese ela-

misrahaga. Kolmandaks soovis ta endale pikka ja tervet eluiga.

Olles kõik puuraiduri soovid täitnud, kadus kala vette. Kui mees kodu poole läks, tundis ta oma pükste

taskus mingit võtit. Ta arvas, et äkki on see tema uue korteri võti – nii see oligi. Oma uude korterisse

jõudnud, ei suutnud ta uskuda, milline õnn teda tabanud oli. Ta oli just uppumisest pääsenud ja nüüd oli

tal väga luksuslik korter ning pikk eluiga ja tugev tervis.

Puuraidur hakkas pärast seda päeva kalameheks. Ta leidis endale palju sõpru ning elas maailma kõige

vanemaks inimeseks.

Riko Kivimägi, 11. kl,


Jutustused

Antonio

Päike tõuseb. Aknast sissepiiluv päikesekiir äratab Antonio. Ta ringutab end oma suures voodis ning

ajab end üles, naine jääb veel magama.

Antonio tõmbab oma uhke pintsaku selga, võtab kohvri, suudleb veel magavat naist otsaette ning lah-

kub. Ta on edukas mees, tal on hea töökoht, ilus ja armastav naine ja palju sõpru, ta on noor mees, nii

umbes 25-aastane, hoolitsetud, kena ja puhas.

Tänaval kõnnib ta uhkelt, inimesed imetlevad tema enesekindlust ning vaatavad talle järelegi. Antonio

on teel tööle. Tema töö on raske, kuid väga oluline. Lõunapausil läheb Antonio alati koju, et oma kalli

naisega koos lõunat süüa. Ta armastab oma naist väga, nad sobivad ideaalselt. Naine on noor, blond,

nutikas ning hoiab kodu korras. Nad ei tülitse kunagi ning on alati ühel meelel. Kui lõuna söödud, läheb

Antonio tagasi tööle. Tema firma tegeleb linna eest hoolitsemisega. Antonio tööpäevad on pikad, koju

jõudes on ta alati surmväsinud.

Kui päike loojub, lõpetab Antonio oma töö. Ta võtab pudelikoti õlalt ning siis poeb 50-aastane Antonio

oma pappkarbist tehtud onni, võtab oma prügikastist leitud nuku kaissu, ringutab ning uinub, et homme

jälle tööle minna.

Andra Savtšuk, 11. kl

Kummaline bussisõit

Olen seitsmeteistaastane, pruunipäine, kohevate juustega ning suurte helesiniste silmadega neiu. Ni-

meks on Laura. Põsel on sünnimärk, mis paistab silma. Ma pean end ilusaks, kuid ma võin ütelda, et ma

olen üks tavaline inimene suurest hallist massist. Ma ei ole sellepärast õnnetu, ongi hea, kui minule tä-

helepanu ei pöörata.

Laura sõitis ühel päeval bussiga, õhtusel ajal, bussis oli vähe inimesi. Nagu ikka, istus Laura bussi tagu-

misse otsa, otsis endale koha, kus kedagi ei istunud, võttis kotist muusikamängija ning hakkas muusikat

kuulama. Ta kuulas enamasti rahulikku muusikat, mis rahustas teda ning pani unistama, ta ei kuulanud

kunagi rasket muusikat, mida ta ei mõistnud. Neiule meeldis, et ta sai muusika saatel unistada ning na-

tuke isegi kaasa ümiseda. Neiul oli seljas tume mantel ja sinised teksad ning tume müts peas.

Iga kord, kui uus reisija peale tuli, lootis Laura, et tema kõrvale ei istuta. Järgmises peatuses tuli peale

noormees, tal oli seljas hallikas jope, mustad püksid ning jalas olid saapad. Laura vaatas teda, mitte su-

valise pilguga, vaid pilguga, et teda märgataks. Laura lootis, et noormees istub tema kõrvale. Noormees

ei näinud teda, ta kõndis Laurast mööda ning istus paar kohta tahapoole. Neiu tahtis ükskord elus, et te-


da märgataks, kuid seda ei juhtunud. Ta oli kurb, kuid ta kuulas muusikat edasi ning rahunes. Hetk hil-

jem oli Laural aeg bussist väljuda.

Tavaliselt läheb Laura üksi bussist maha, kuid just sellel päeval tahtis musta jopega noorhärra samas

peatuses maha minna. Laura seisis ukse juures ning noorhärra märkas neiu ilusaid helesiniseid silmi.

Nad vaatasid teineteisele sügavalt silma ning naeratasid. Bussiuksed avanesid ning nad väljusid sõidu-

kist. Väljas nad seisatasid, silmitsesid teineteist ning nad ei lausunud ühtegi sõna.

Äkitselt kadus noormees Laura eest, nagu oleks ta õhku haihtunud. Laura oli segaduses, ta tundis mida-

gi, mida ta ei olnud kunagi tundnud. Ta ei teadnud, mida ta just nägi, ta hakkas kartma ning kiirustas

koju. Ta ei rääkinud sellest intsidendist mitte kellelegi, kuid ta sai aru, et ta ei tohi olla liiga tagasihoid-

lik, muidu inimesed ei märka tema ilu.

Liis Mitt, 11. kl,

Tavalise inimese tavaline argipäev

Ta ärkab jälle liiga hilja, kell on kümne minuti pärast kaheksa. Täiesti võimatu on kaheksaks tööle jõu-

da. Ta haarab kapist esimesed rõivad, mis talle kätte juhtuvad. Ta teab, et ta peab otse töölt minema

maitsekasse restorani, aga kellaosutid liiguvad nii kiiresti, pole aega valida. Ta haarab oma koti ja tor-

mab uksest välja.

Kui külm väljas on, kuskil paarkümmend miinuskraadi. Ta istub autosse ja üritab käivitada. See pole

võimalik, aku on tühi. Ju siis peab jälle bussiga minema. Ta hakkab bussijaama poole kõndima ja loo-

mulikult on teed nii libedad, et ta kukub selili. Kas tõesti peab see päev nii kohutavalt algama? Ta väri-

seb külmast ja mõtleb endamisi, et ehk on hoopiski parem koju minna ja üldse mitte toast väljudagi. Ta

mõtleb kodule. Ideaalne oleks teki alla pugeda ja kogu maailma eest peituda. Märkamatult on ta jõud-

nud bussijaama, ta vaatab kella, pole võimalik, buss hilineb jälle. Ja miks peab nii kuradi külm olema.

Buss jõuab kohale alles viieteistkümne minuti pärast. Selle aja oleks siis võinud ju kodus kohvi juua,

pomiseb ta endamisi. Ta ei suuda oma päeva ilma kohvita alustada.

Ta mõtleb endamisi, et huvitav, kui kaua jõuab boss tema peale karjuda. Viis minutit peaks juba möödu-

nud olema. See ajab teda kohutavalt naerma. Miks see teda naerma ajab? Ta ei saa aru. See on juba tei-

ne kord sel nädalal. Aga kuidas inimesed aru ei saa, et tal on raske nädal olnud? Tuhat mõtet käib tal

peast läbi. Äkki ta peaks lahkumisavalduse sisse andma, ta vihkab oma tööd nagunii. Aga mis siis saab?

Tal on niigi kogu aeg raha otsas. Tuleb sente lugeda ja muudkui arvestada, mida ta osta jaksab ja mida

mitte. Ta ei suuda enam, bossi hääl ajab tal pea valutama, ta keerab selja ja läheb oma arvuti taha. Ta

peaks ilmselt minema arsti juurde ja nõudma mingit lisatasu tervist rikkuva töö eest. Silmad valutavad,

selg valutab. Kohutav. Jumal, miks see kell peab nii aeglaselt liikuma?!

Lõpuks ometi on käes lõuna. Ta läheb töökaaslastega sööklasse. Ta tellib endale paar viineripirukat ja

kohvi. Tema muidu nii toredad sõbrannad ajavad teda täna iiveldama. Viimased kaks nädalat pole ta

enam muust kuulnud, kui Kati kihlumisest mingi korvpalluriga. Kaua võib. Loomulikult on see tore,

aga äkki aitaks nüüd. Sellised teemad on talle ikka veel vastikud. Ta pole siiamaani üle saanud sellest,

et tema mees teda parima sõbrannaga pettis. Jumal, ta ei suuda tema nimegi välja öelda. Ja see lahutuse

jant. Kes oleks arvanud, et lahutamine nii keeruline on? See kõik on talle liiast. Ja ta armastab meest

ikka veel. Eriti vihaseks ajab teda see, et mehel on uus pere. Naine, laps. Kõik on hästi. Aga mis on te-

mal? Mitte midagi, absoluutselt mitte midagi. Kõigega peab üksi hakkama saama. Ta lükkab taldriku

kõrvale ja vabandab kaaslaste ees. Ta ei suuda seal olla. Ta läheb tualetti, sest pisarad kipuvad vägisi

silma. Teiste ees ei saa ju nutta. Jumal, mida teised siis arvaksid? Ta sõitleb end. Kuidas saab keegi nii

nõrk olla? Ta pühib silmad ja naeratab. Kõik on ju tegelikult päris hästi. Kui välja arvata see, et ta tun-

neb kurgus nõrka valu. Ta sai vist hommikul külma. Ta naaseb tööpostile. Ülemus on kohe ta kõrval ja

nõuab mingisugust aruannet, mis oleks pidanud juba eile valmis olema. Pole võimalik. Talle ei tulnud

see meeldegi. Homseks on see valmis. Ta kuuleb küll, kuidas ülemus karjub, et vallandab ta. Aga ausalt

– teda eriti ei huvitagi. Lõpuks ometi on kell viis. Ta lahkub.

Ta jõuab restorani. Ta pidi täna kokku saama mehega, kellega ta Internetis tutvus. Milline ta nüüd ongi?

Ahjaa, see tumeda peaga viiendas lauas. Ta läheb mehe juurde. Nad hakkavad rääkima. Miks kuradi

pärast see mees nii loll on? Ta ei suuda teda isegi mitte kuulata. See mees pole vist veel suureks saanud.

Jah, ta kohtus klubis mingi linnuga. Miks ta seda mulle räägib? Ta vabandab ja ütleb, et ta peab lahku-

ma. Kui ta veel viis minutit selle mehe juttu kuulab, siis valab ta veini talle pähe, ausõna. Ja nüüd teatab

mees, et nad ei klapiks kunagi, sest ta ei hoolitse piisavalt oma välimuse eest. See oli viimane piisk. Tu-

leb arve maksta ja viisakalt lahkuda. Aga rahakott jäi tööjuurde. Nüüd peab seda härga veel paluma, et

ta arve ka maksaks. Ta tormab minema. See ei saa juhtuda.

Ta jõuab koju. Päev oli kohutav olnud. Ta avab veini. Äkki oleks pidanud hoopis midagi kangemat võt-

ma? Ta keerab end teleri ette kerra. Jälle mingi tobe armastusfilm. Õnneks tuleb teise kanali pealt mä-

rul. Ta vaatab pigem seda. Märkamatult on film läbi saanud ja pudelgi tühi. Ta pea sumiseb nii mõnu-

sasti. Ta jääb diivanile magama. Isegi saapad jäid jalga. Täna oli kohutav päev. Aga homme tuleb pa-

rem. Homme on uus päev. Dajana Raab, 11. a kl

MÄRTS 2012 SINDI SAHISTAJA

Toimetaja: Jane Reino

Keeletoimetaja: Kersti Jürgeson

Juhendajad: Kersti Jürgenson, Raili Juss, Naima Soosaar, Irma Vaher, Eneli Arusaar

E-mail: [email protected]

Tegijad

emakeelepäeva erilehtsindigymnaasium.ee/wp-content/uploads/2011/06... · palju õnne, kristjan...

Documents