[ 5 5 5 ]

AINULT KAKS

n ainult kaks usku: tuleviku- ja minevikuusk. Praegused eurooplasedjuhinduvad valdavalt tulevikuusust. Äraseletatult tähendab see, et nadei ole väga veendunud inimüleste jõudude olemasolus. Inimmõistus onikka too ülim, loota millelegi muule pole alust. Ja peaksid mõned asjadpraegu inimmõistusele kättesaamatud olema, siis edaspidi ehk, nõndaloodame, saadakse üle ka nendest kitsaskohtadest. Just selles seisnebtulevikuusu olemus: inimmõistus on kõige väekam juba praegu ja muutubedaspidi veelgi võimsamaks.

Islami maailmas sellist tõekspidamist lihtsalt eiratakse; muslimimeelest ei saa inimülese jõu olemasolus üldse kahelda ja kogu temamaailmapilt rajaneb ümberlükkamatul põhitõel: seitsmendal sajandiltegi Jumal oma tahtmised inimestele kõige põhjalikumalt teatavaks jatollaseist ilmutusist tuleb lähtuda kogu maise elu korraldamisel. Onendastmõistetav, et inimene, kelle meelest vaimuvalguse ainuallikas asubkauges möödanikus, võtab tulevikuusku hoolimatu üleolekuga. Ta ju eitaipa, kuidas oleks võimalik tõsimeeli tulevikule loota, kui Jumal võibselle iga hetk olematuks muuta.

Eurooplase kõrvus on seda laadi tõekspidamistel arhailine kõla; kõik-sugu kosmiliste katastroofide vastu pole tal ju midagi, aga jääb arusaama-tuks, mispärast peaks neid tingimata seostama jumalamõistega. Viisteistristiusu sajandit ja viis aastasada ilmalikku postkristlust on ometiõpetanud, et tõeliseks tuleb pidada üksnes nähtavat siinpoolsust. Post-kristlane, kellel teadusliku ateismi kursus ammugi läbi tehtud, mõistabsuurepäraselt, mida pidas silmas Salman Rushdie, kui ta võttis kuulu-tada, et Ameerikas polevat mingeid väljavaateid ainult end selgelt mää-ratlenud ateistil; kõigil ülejäänuil, keda traditsioon arvab tagakiusatutehulka, olevat need olemas. Aga mõtelgem korraks, mida peaks see ateistinamääratlemine tegelikult tähendama? Kas poleks ootuspärane, et inimene,kes on end selgelt määratlenud ateistina, elabki oma määratluse kohaselt?Kuid milleks üldse rääkida eluviisist ja tõekspidamiste kinnitamisesttegudega, kui erandite hulka kuuluvad isegi need, kes on vaevunudselgitama ateismimõiste tähendust? Max Stirner näiteks kuulus nendehulka; ta tegi selgeks, et inimülesuse puududes muutub iga MINA kõrgei-maks ja ülimaks, kuna teised minad, kaasa arvatud minade kogusumma,ei saa minu MINAST kuidagi ülemad olla. Sellest omakorda johtub, et igalminal on õigus teha kõike, mida ta iganes tahab.

Niipalju Stirneri õpetusest, milles kõnealused elementaartõed saavadigati rahuldava esituse. Aga see ei tähenda, et autoril olnuks mõttes

ILMAR VENE

O

[ 5 5 6 ]

toetada oma filosoofia kehtivust ka mõne nimetamisväärse teoga; ateismikuulutades võis Stirneri hääl mõnikord isegi kähedaks muutuda, kuideraelus juhindus kuulutaja alati jumaliku päritoluga käskudest. Sellelevastavaks kujunes ka retseptsioon: Stirner arvati tasakaalutute literaatidehulka, kes püüavad odavate vahenditega endale tähelepanu tõmmata, jasellega tunnustus piirduski.

Neist asjust poleks üldse tarvis rääkida, kui me inimest endiselt —kooskõlas kristlikul ajastul valitsenud traditsiooniga — ei peaks ennekõikevaimseks olevuseks; ja seejuures pole kõne all mitte niivõrd loodustea-duslikkus, kuivõrd sõnades väljendatav vaimsus. Mihhail Bahtin onarvanud: kui muudame inimese uurimise objektiks, siis ta pöördub meiepoole seljaga. Selle ilmeka kujundi varal tahetakse öelda, et loodustea-duste toel saab küll inimesest mõndagi teada, kuid jõuda kõige tähtsamanisel teel ei õnnestu; tutvustada oma vaimset olemust saab ainult inimeneise. Iseäranis paljuütlevaks kujuneb enesetutvustus siis, kui inimeneiseloomustab oma vahekorda endast suuremate vaimsete üksustega,näiteks inimkonna ajaloo või Jumalaga. Ülihästi on see teada olnud kavarasematel aegadel; veel uusaja algussajandeil oli inimene, kes söandasavalikult kuulutada oma ateismi, otsemaid lindprii. Ja vähemasti loogikanäis säärast suhtumist õigustavat; eks me ole eespool juba näidanud, etjumalike käsusõnade mittetunnistajal on õigus teha, mida ta iganes tahab.Sellest uusaja algussajandeil ka juhinduti: Jumala olemasolu eitaminetähendas, et eitaja peab endale kõike lubatuks; säärane isik hakkab kordasaatma kõikvõimalikke kuritegusid ja seepärast on teiste inimeste kohusnendest ette jõuda.

Õnneks teame praegu, et sõnalised kuulutamised ei tarvitse kattudatõelusega. Niisama teadlikud oleme sellest, kui ettevaatlik tuleb ollainimeste vastandamisega; ka kõnealusel juhul, tulevikuusu vastanda-misel minevikuusule, peaksime möönma, et mingil määral iseloomus-tavad meid mõlemad. Isegi puhkudel, kui tulevikuusk väljendub nii-öeldapimestava selgusega, poleks õige hinnata tulevikuusulisi üheülbaliselt.Eks sõltu paljugi sellest, kuidas tulevikku jumalikustatakse ja missuguselmääral minevikku halvustatakse. Lenin näiteks oli agressiivselt tuleviku-usklik; endastmõistetavus, millega ta nägi oma vihas õigustust kõigiletegudele, mõjub peaaegu irratsionaalselt. Häda kõigile, kes minevikkumingilgi määral õigustada püüavad! Kirikuvarade konfiskeerimiselepüütakse vastu seista ja kohemaid annab Lenin oma „rangelt salajase”juhise, mille kohaselt „mustasajalise vaimulikkonna” vastupanu tulevatmaha suruda „säärase julmusega, et nad ei unustaks seda mitme aasta-kümne vältel”. Gorki juhib tähelepanu purustamise mõttetusele ja otse-kohe vastab Lenin retoorilise küsimusega: kas tal pole häbi halada mõnepotikillu pärast, kui tegemist on ühiskonna rajamisega, kus hakatakselooma väärtusi, millega varasematel aegadel loodu pole võrreldav? Sellineon viimseni võimendunud tulevikuusk. Keskajal oli küll teada, et Jumalsaab aidata, kuid küsimus tema aitamisvalmidusest jäi lahtiseks; tule-

I L M A R V E N E

[ 5 5 7 ]

vikujumalus seevastu ilmub inimeste loova töö tulemusena ja seepärastoleks kahtlemine tema erakordses suutlikkuses lihtsalt absurdne. Ometiei kuku tulevane õnn niisama sülle; selle saab kätte võidelda ainult kõigeresoluutsemaid vahendeid kasutades ja seepärast nähakse leppimiselemanitsejates surmavaenlasi. Või nagu kuulutab Bertolt Brechti „Tapa-majade Johanna”: säärast, kes ütleb, et on olemas nähtamatu jumal, kesnähtamatuna suutvat siiski aidata — säärast tuleb taguda peadpidi vastutänavasillutist, kuni ta on kärvanud.

Ei oleks mitte ainult ülekohtune, vaid ka rumal, kui me tulevikuusu-listes vaimuinimestes hakkaksime nägema mingi suure Kurjuse käsilasi.Brechti suuruses pole kahtlust kellelgi; sellega, et ta endale mõnikordvaimseid teravusi lubas, pole veel öeldud, et noid teravusi tuleks pidadakõige tähtsamaks. Palju kohasem oleks avardada küsimus üldisemaks:millega seletada Brechti eluaegset klassiteadlikkuse ülistamist? Peapõh-jus ilmneb juba nendingus, mis esitatakse luuletaja ühes tagasivaates:kui olin suuremaks kasvanud, siis inimesed, kelle klassi ma kuulusin, eimeeldinud mulle enam. Siit saigi alguse Brechti eluaegne tulevikuusk. Tapärines perekonnast, kus raha oli nii palju, et seda sai vaadata ainultjälestusega. Paraku iseloomustas selline suhtumine ainult tulevastluuletajat; perekonna ülejäänud liikmed olid nii raha kui ka oma seisun-diga väga rahul ning nende meelest pidi ühiskondlik kord, mis aegadealgusest peale oli valitsenud, püsima igavesti.

Bertolt Brecht nii ei arvanud; tema meelest senine ühiskonnakorraldusei kõlvanud ja nii jäi vaid loota, et edaspidi tuleb selle asemele midagiparemat. Peatselt sai luuletaja ka võimaluse veenduda, et sellist lootusthellitati juba üheksateistkümnendal sajandil: Karl Marx selgitas kogu elu,et eraomanduslik ühiskond, mis on inimese loomastanud, ei tohi mingiljuhul kesta igavesti. „Lööb kapitalistliku eraomandi tund. Ekspropriee-rijad eksproprieeritakse.”

Marx oli (Erich Frommi tabava formuleeringu järgi) „radikaalhuma-nist”; tema veendumust mööda oli varasemate aegade kujutlus, millesinimest esitati piiratud ja pahatahtlusele kalduva olendina, lootusetultväär. Iga radikaalhumanist on ennekõike inimsuse religiooni jäägitukummardaja; sest millel muul saaks tulevikuusk rajaneda kui mitteinimese jumalustamisel? Siin on õige koht rääkida selgeks, mille poolesterineb inimsuse religioon varasemaist usundeist. Varasemad usundidmöönavad inimese jumalikku päritolu, kuid selle erakordsuse toonita-misega ollakse vaoshoitud: jumalikku sädet kujutletakse väga nõrgu-kesena ja sellest järgneb ootuspäraselt, et inimelu peasiht seisneb kaduv-väikese tulukese lakkamatus õhutamises. Ilmalikustumine algab sellest,et mainitud peasiht taandub üha rohkem tagaplaanile: inimülesuseosatähtsus kahaneb väiksemaks ja kujutlusele inimsuutlikkuse erakord-susest saab see tulla ainult kasuks. Dostojevski on koguni imestanud:kuidas saaks inimene, kes Jumalat eitab, eitades mitte tunda, et ta ise onjumal? Missuguse teravusega säärane tunne ilmneb, jäägu igaühe era-

A I N U L T K A K S

[ 5 5 8 ]

asjaks, kuid küsimuse seade on antud juhul täiesti õige: inimülesuseeitamisel kujuneb inimene teadaolevaist jõududest suurimaks, mistõttupõrmlase seisund üleneb möödapääsmatult. Ja mida tähtsamana omaseisundit tunnetatakse, seda halvustavamalt vaadatakse tagasi aegadele,mille vältel inimese osatähtsust kalduti pisendama.

Niisiis seisneb inimsuse religiooni põhiline eripära inimseisundiülendamises; juba kaheksateistkümnenda sajandi lõpul kõlas inimene niiuhkelt, et ilmusid inimõigused kui sellised. Vanamoeline jumalamõiste olitolleks ajaks juba lootusetult põlu all, tunnistati veel ainult ÜlimatOlendit. Aga need sünonüümsed teisendid ei pea meid eksitama; „Loo-dust” hakkas jumalamõistele eelistama juba Leonardo da Vinci, kellelekristlik Looja meenus üksnes puhkudel, kui uuringute käigus tuli ollavastamisi mõne väga eriskummalise loodusilminguga. Aga üldreeglinategelesid uusaegsed uurijad, erinevalt oma keskaegseist eelkäijaist, selgita-tavate nähtuste, mitte imedega, ja nii muutus „Loodus” jumalamõisteasendajana üha käibivamaks. Inimeses sisalduvat jumalikkust, „jumalik-ku sädet”, hakkas märkima mõistuslikkus. Niisiis tohib nentida, etValgustusaja Ülimal Olendil oli kaks suurte volitustega asendajat: inime-ne pidi tagasi pöörduma Looduse juurde (s. t. ta pidi tagasi saama algsetäiuse, Pärispatu-eelse seisundi) ja ühtaegu tuli kogu varasem ülekohus,millega oli hakkama saanud rikutud inimloomus, tuua Mõistuse kohtu-laua ette.

Kohtumõistmine saab teoks Prantsuse revolutsiooni aastail. Üheksa-teistkümnendal sajandil muutub mõistuslikkus jumalikkuse asendajananii üldiseks, et religioossuse varjundit enam üldse ei märgata. Lõpetustmärgib Nõukogudemaa sajaprotsendiliselt mõistlik (s. t. täisjumalik)inimene; käsitlus inimhingest kui tabula rasa’st, millega oli välja tulnudjuba Aristoteles ja mille vastu protestis Leibnizi nihil nisi intellectus, olisaavutanud jäägitu kehtivuse. Läänes seda mõistagi ei tunnistatud; sealkäibib üldjuhisena (nagu Jaan Kaplinski on toonitanud) „mõistlikegoism”. Äraseletatult tähendab see sõnapaar: inimene on valdavaltmõistlik (s. t. jumalik), kuid „egoismi” rikkuvat toimet tuleb alati arves-tada, mistõttu jutud inimese sajaprotsendilisest mõistuslikkusest ei vastatõele.

Aga kui suureks me toda mõistuslikkuse protsenti ka ei määraks, uskinimmõistusse, mis kujundab tuleviku hõlpsamaks ja ilusamaks, oniseloomulik meile kõigile. Ja just sellises kujutluses väljendub inimsusereligioon koondkujul. Neil puhkudel aga, kui inimene kogu hingest elabkaunile tulevikule, ühtaegu jälestades ülekohtust minevikku, tohimerääkida tulevikuusust. Lenini äärmuslikkust oleme juba maininud;peatume nüüd põgusalt mõnel näitel, kus tulevikuusk avaldub vaos-hoitumalt. Majakovski, kes oli valmis ohverdama oma elu Lenini ühehingetõmbe eest, võiks tulla esimesena. Mispärast kargas luuletajaTalvepalees pidulikult kaetud lauale, mille taga kuulsad ja tähtsadisandad pidasid oma rituaalset söömaaega? Sellepärast, et ta jälestas neid.

I L M A R V E N E

[ 5 5 9 ]

Kõik nood kikilipsudega isikud olid küll üldiselt tunnustatud kultuuri-tegelased, kuid toetasid sellegipoolest pursuilikku elukorraldust ja nii jäivaid üle neid jälestada. Sest Majakovski, futurist par excellence, elas ainulttulevikule; kõigele varasemale oli luuletaja pannud pitseri: NIHIL. Leidusju sääraseid, keda tema suurejoonelised kujutlused ei joovastanud ja kesparema meelega oleksid kogenud futuristliku ragina lõppemist; säärastenäol oli tegemist kaabakatega, ja ajuti tundus luuletajale, et poleks paha,kui neil „kael kahekorra keerata”.

Selline oli revolutsiooni ja Lenini lauliku meelsus; võime veenduda, etsee ei erinenud kuigivõrd Lenini enda ja muude esinduslike revolutsio-nääride üldhoiakust. Aga oleks väär, kui nende kahe näite põhjal arvak-sime, et vaatlusalune suurkahestus — vaimuinimeste jagunemine tule-viku- ja minevikuusklikeks — oleks rakendatav ainult äärmuslike vaa-dete puhul. Peab küll paika, et tulevikuusk on meis kõigis minevikuusugaläbisegi, aga sellest ei johtu, et ühe või teise ülekaal oleks täiesti eristamatu;mingi enam-vähem rahuldava kokkuvõtteni saab jõuda isegi proble-maatilistel juhtudel. Võtame näiteks Boriss Pasternaki, kelle töölaual võismõnikord olla Majakovski portree. Mispärast ei saanud Pasternakistemigranti? Oli ju see tema isa meelest ainus inimväärne võimalus. Ilmselttundus pojale, et tema koht on tuleviku teadlike ehitajate hulgas. Palju-ütlevalt kõlab juba suure revolutsiooni aastal valminud raamatu pealkiri:

teenib revolutsiooni, sellal kui Pasternak ülistab ELU, millel teadagi onmõtet ainult tulevikulisena. Majakovski lööksõnaks on „futurism”, Pas-ternak rakendab kujundite „imaþinistlikku” tulevärki. Peale selle eristabteda revolutsiooni suurlaulikust agressiivsuse puudumine; Pasternakrahuldub sellega, et ta usub inimvaimu jumalikkust. See usk ei jätnudteda maha ka kõige süngematel silmapilkudel. Ilja Ehrenburg on omamälestustes edastanud kõneka stseeni: nõukogude suurvaimud, ollestänaval juhtumisi kohtunud, võtavad vaadelda kolmekümnendate aas-tate lõpul valitsenud repressiivsust ja vestluse käigus poetab Pasternak:„Kui Stalin seda kõike teaks…” Kõigepealt meenub sel puhul usk heassetsaari ja nii võib luuletaja õhatus mõjuda algelise vaimsuse väljendusena,kuid see petlik mulje peaks taanduma tagaplaanile, kui oleme mõistnud,et ennekõike tuleb mõlemal kõnealusel juhul ilmsiks usk inimvaimuloomupärasesse õiglusse. Stalin ja tsaar representeerivad inimvaimu kuisellist ja seepärast on mõte nende võimalikust ebaõiglusest juba ettevälistatud. Ülekohtuselt saavad toimida ainult nendele alluvad amet-nikud, kes juhinduvad isiklikest huvidest ja kellel on vaid kaudne kokku-puude õigluse kui sellisega.

Teatavasti hakkas Pasternak hiljem tundma teistmoodi. Ja vääribmärkimist, et sellega kaasnes ka väljendusviisi teisenemine: mida rohkemarenes luuletaja minevikuusu suunas, seda lihtsamaks ja selgemaksmuutus tema keelekasutus. Kuid rääkida mingist olemuslikust muutusest

A I N U L T K A K S

„Ñåñòðà ìîÿ æèçíü”(„Elu, mu õde”). Vahe on ainult selles, et Majakovski

[ 5 6 0 ]

oleks liialdus; luuletaja hakkas teistsuguse pilguga nägema sotsiaalsetrevolutsiooni, kuid jäi humanistlikule idealismile truuks elu lõpuni.

Enne kui rääkida Johannes Semperi tulevikuusust, peatugem põgusalttema suurel õpetajal, kelle loomingut ta käsitleb raamatus „André Gide’iteoste stiili struktuur”. On see juhus, et üks Gide’i teoseid kannab pealkirja„Maised toidud” (Les nourritures terrestres)? Pigem võiks antud juhul nähaprantsuse vastet Pasternaki pealkirjale „Elu, mu õde”. Vaimusugulusavaldus nii selgelt, et juba 1935. aastal anti Gide’i teosed NõukogudeLiidus välja neljaköitelise koguna (esimene „väliskirjaniku” teostekogu!),mille juhatas sisse autori pöördumine nõukogude lugeja poole. Tuli jumõtelda sellelegi, et tegemist on lugejatega, kelle elus kapitalistlikuühiskonna hirmutistel pole endisaegset tähendust. Ja seepärast kartiskirjanik, et tema probleemistikku võidakse mitte mõista. Ometi polevälistatud, lisas ta lootusrikkalt, et te minu raamatuid lugedes hakkatetundma, kui väga ma olen alati uskunud inimesesse, kui väga olen eneseskandnud veendumust, et ta suudab saavutada palju rohkem sellest, mista on seni saavutanud. Minu veendumust mööda asub inimene alles omaarengutee alguses, nii-öelda mäe jalamil; parema ühiskonnakorraldusesoodsates oludes avanevad ta pilgule perspektiivid, millest ta pole osanudisegi unistada.

Need lootused päädivad otsustava tõdemusega: küsimusele, mis mindalati on piinanud ja mille tõstatajaks pole mina üksinda, küsimusele:„Mida inimene suudab?” — on Nõukogude Liit juba andnud võidukavastuse. Ja selle eest me oleme talle tänulikud.

Kahtlemata kuuluvad need eneseväljendused kõige ehedamate hulka,mida kirjanik eales on talletanud, olgu pealegi, et ehedusest tohib Gide’ipuhul rääkida kõigest tingimisi; eks ole tema sõber Roger Martin du Gard(kellele Semper on pühendanud omaette essee) ühele oma korrespon-dendile kirjutanud: „Loobuge ometi püüdest mõista, kes on Gide tegeli-kult! Seda ei tea maailmas mitte keegi ja Gide ise teab seda kõige vähem.”Aga see ei tähenda, et Gide’i eluaegne mõttetöö oleks rajanenud eimillelgi.Tal tuli küll juba järgmisel, s. t. 1936. aastal, kui teda mööda NõukogudeLiitu ringi sõidutati, jõuda äratundmisele, et tundmuste pateetiliseväljendamisega peaks olema vaoshoitum, ja seda võttis ta oma hilisemastegevuses kindlasti arvesse, kuid tal polnud mõtteski hakata nendekorrektiivide mõjul minevikuusklikuks. Teatakse rääkida naljalugu: päevpärast kirjaniku surma olevat üks tema sõpru saanud lahkunult kirja,milles muule lisaks keelitati: „Hoiatage Mauriaci, Jumalat ei ole!” Veidermõelda, et üks kaheksakümne ühe aastane vaimusuurus võis enne surmahoolida seda laadi meelelahutustest, aga samas ei saa jätta möönmata, etlugu mõjub väga gide’ilikult. Mõlemad olid võrdselt usklikud: samavõrd,nagu Mauriac ei kujutlenud oma elu Jumalata, oli Gide veendunud inim-ülesuse olematuses. Sellest siis ka lahknevused nende elukäigus ja mõt-lemises: see, mis pani Gide’i kolmekümnendail aastail Nõukogude Liiduspettuma, oli Mauriaci silmis endastmõistetavus. Meenutagem kas või

I L M A R V E N E

[ 5 6 1 ]

tema viimase romaani süþeed: alaealine tüdruk läheb tülli oma isa-emagaja põgeneb metsa, kus karistuspaigast ärakaranu ta vägistab ja seejäreltapab. Nii mõõdukalt tunnistatakse kristlikus maailmapildis inimesejumalikkust.

Kätte on jõudnud aeg ütelda otsesõnu välja, et kõigi eelnenud lausetepeasiht seisneb meie vaidluskire ohjeldamises; me oleme ju alailmatavatsenud selgitada, kas Johannes Vares-Barbarust tuleks pidada sa-longikommunistiks või salakommunistiks, või rumalaks inimeseks, võimillekski veel halvemaks? Kohaseim vastus oleks: Vares-Barbarus oliselgepiiriliselt tulevikuusklik inimene. See tähendab: väga sageli ontuleviku- ja minevikuusk inimese vaimuelus nii läbisegi, et ühe otsustavesiletõstmine sünnitab küsitavusi, kuid Vares-Barbaruse puhul sedalaadi raskust ei kerki; peaaegu kõik, mida temaga seoses kuulda saame,kõneleb aina tulevikuusust. Veenva tõendina kõlab juba tema luuletuse„Lenin” avarida: „Võin ikka hardumuses mainida üht nime…” Vares-Barbarus nimetas Lenini nime hardumusega, nagu Paul Éluard luuletasheldinult Stalini armastavast ajust. Mõlemad ju teadsid, et nad luuletavadelulähedase üldhoiakuga riigimeestest, ja seda õigustatum tundus terav-datud lürismi kasutamine luulelise tõesuse ja — mis kõige tähtsam —luuletajate maailmanägemise seisukohalt. Kogu nende maailmanägemistvarjundas usk inimesesse. Seda tuleks meeles pidada, kui keegi on jällekord osutanud, et kolmekümnendail aastail oldi Euroopas NõukogudeLiidus valitsevast tegelikkusest üsna teadlikud. Mis tähtsust on teadlik-kusel, kui teadmise puhul määrab meie meeldimus kõik? Hispaaniavabariiklased saatsid Stalinile (tunnustatud veinitundjale) oma parimatveini ja surid hiljem, tema nimi huulil; armastuse substantsist koosnevaajuni, Éluard’i kauniskujundini, pole sellest kukesammugi. Oma raama-tukeses „Tagasipöördumine Nõukogude Liidust” tõi Gide õige pehmessõnastuses esile, et tema meelest nõukogude rahvas ei tunne end vabana,kuid ometi reageerisid lugejad sellele üldise nördimusega; Lion Feucht-wanger sõitis otsekohe Moskvasse, et kõlvatut laimu oma raamatugakuidagimoodi tasakaalustada. Missugusena peaksime kujutlema tollastreaktsiooni, kui Gide’il olnuks võimalik kajastada mõnes oma lauses mitteainult üldmuljet, vaid ka kolmekümnendate aastate tegelikkust? Igatollane enesest lugupidav inimene teadis, et see, mida ajalehtedes kirjutatiStalini reþiimist, oli pundunud pursuide rahaga ette kinni makstud.Nõukogudemaal, nagu kõikjal mujalgi, võis esineda ebaõigluse avaldusi,kuid üldkujutluse määras kolmekümnendail aastail tõsiasi: Stalinis,suure rahva juhis, kehastus tulevikuühiskonna (jumalik) inimsus, ja jubasee tagas, et kõik nõukogude ühiskonnas esinenud ebaõiglused pididolema juhuslikku ja ajutist laadi. Johannes Vares-Barbarus, nagu muudkitollased pahempoolselt meelestatud vaimuinimesed, ei saanud uskuda, etlookesi, millega Nõukogude Liitu mõnikord ajalehtedes laimati, tuleksvõtta tõsiselt.

Aastaid hiljem, nagu teada, tuli tal oma jaatusliku varjundiga tund-

A I N U L T K A K S

[ 5 6 2 ]

mustes pettuda. Aga vististi poleks õige, kui me seda pettumust kujut-leksime usu muutumisena. Usk on religioossetel inimestel alati õige; kuitäiust miski varjutab, siis on tegemist inimeste puudulikkusega. Me ei teamuidugi, mida pidi Barbarus tundma oma elu viimastel tundidel, agaselle eest teame õige hästi, mida tundis hiljem Johannes Semper. Onvõimatu, et Semperil polnud teada, kuidas lõppes tema koolivenna elu, javeelgi paremini teadis ta, et sellest lõpust pole tal õigust iitsatadagi, kuidmiskipärast ei tundunudki see kitsendus erilise hädana. Keelud ja piiran-gud seostusid luuletaja kujutluses ikka kaugema minevikuga. „Kui tiivu-tult me elu ükskord kulges! / Ja kuhu? Mitte kuhugi! / Üht sõnakest, mistundus veidi julgem, / ei tohtind võtta suhugi.” Ammustel aegadel võisidkeelud kehtida, mitte tulevikus. „Kui tore on elada ajal, / kus aju omakatsesarvi / jumalakartmatult ajab / taevasse majja…” See luuletus („Onliigutavalt tore”), milles ainiti täidetakse „tuleviku mesipuu” kärgi,vääriks tsiteerimist tervenisti, kuid siinkohal piisab väärtustavast üld-hinnangust: kui peaks kunagi tekkima mõte luua tulevikuusuliste ini-meste auks oratoorium, siis paremat teksti ei leiduks.

Seniks aga rahuldugem teadmisega tulevikuusu tõesusest. Ja nagueespool juba osutatud — mõistel ei tarvitse puududa ka praktilisematlaadi väärtus. Inimese olemust pole ju esialgu veel võimalik selgitadaelektrooniliste vahenditega ja seepärast tuleb toetuda sõnalistele mõtte-käikudele. Viimased kujunevad seda sisukamaks, mida rohkem peetaksemeeles, et sõnaline tuletamine seisneb ennekõike ahtamate mõtteühikutekõrvutavas kooskõlastamises hõlmavamate mõtteüksustega: väikestvõrreldakse suurega, et niimoodi tema „olemuseni” jõuda. Õigluse jurii-diline tagamine näiteks algab sellest, et konkreetsele seaduserikkumiseleleitakse kohasem üldnimi („huligaansus”, „ühiskondliku omandi riisu-mine” jne.); kvalifitseeritakse ju koodeksis, mis peab hõlmama kõikikonkreetseid juhtumeid, väärtegusid ainult üldistavas vormis. Parakupole sõnalised mõisted ühetähenduslikud; suvast ja vajadusest olenevaltsaab sõnalise tähendusvälja piiridesse suruda üsna erinevaid asju, jaseepärast käibib õiguspraktika väärtustamisel ka pejoratiivne „para-grahviväänaja”.

Nagu tegusid, nii kvalifitseeritakse ka nende kordasaatjaid: kvalifitsee-rimine algab sellest, et konkreetne inimene paigutatakse mõne hõlma-vama üldnime („kurjategija”, „pühak”, „romantik”, „kommunist” vms.)alla. Seejuures võivad käiku minna ka üldtähised, mille tähendus on niiebamäärane, et oleks parem neid üldse mitte tarvitada. Mõiste „ateist”näiteks kuulub sääraste hulka; juba Immanuel Kant näitas, et sellel polemingit tähendust. Paraku on meie vajadused sedavõrd mitmekesised, etoleme sunnitud kasutama ka noid tähendusetuid mõisteid. Leidub isegiraamatuid, milles tõsimeeli kaalutakse küsimust, kas Hegel oli ateist võimitte.

Niisiis on väga oluline, et üldmõiste, millega me ahtamat mõtteüksustvõrdlevalt kõrvutame, oleks meile võimalikult paremini tuntud. Käes-

I L M A R V E N E

[ 5 6 3 ]

oleval juhul (Barbaruse võimaliku „salakommunismi” selgitamisel)tähendab see, et me peaksime kommunismimõiste tähendusest huvitumalähemalt; kui soostume seda tegema, siis selguks peagi, et „kommunismi”näol on tegemist tulevikuusu („futurismi”) ühe sünonüümiga. Ent kui memõistame „kommunismi” vaid millegi väga-väga halvana, siis küsimus„kas Barbarus polnud viimati salakommunist?” ei anna meile mittemidagi.

Paraku ei kao küsitavused ka siis, kui „kommunismi” all mõista„tulevikuusku”; viimatimainitu kõlab kindlasti eestipärasemalt, aga seeei tähenda, et tuttavamas kõlas sisalduks mõisteline sisu; mida hakkab„tulevikuusk” meie mõtlemises tähendama, saab oleneda ainult meistendist. Teisisõnu: „tulevikuusu” tähendus muutub seda piirdelisemaks,mida paremini tuntakse uusaja (loomulikult euroopaliku uusaja, kuna„uusaja” mõistel on täisväärtuslik tähendus ainult euroopalikus konteks-tis) kultuurilugu selle üldisimas, s. t. vaimuloolises mõttes. Uusaegsusomakorda omandab reljeefsuse alles varasemate ajastute taustal; niisiismuutub „tulevikuusu” tähendus seda adutavamaks, mida paremini tun-takse kogu eelnenud minevikku. Loomulikult saab kõnealune tundmineolla ainult väga puudulik ja üldjooneline, kuid õnneks piisab sellestki.Sajand-sajandilt on jälgitav, kuidas kristlusejärgne ilmalikustuminejärjest võimendub. Juba viieteistkümnendal sajandil hakkab NicolausCusast, kardinal, vanamoelisele jumalamõistele filosoofilisi sünonüümeeelistama ja Leonardo da Vincil (nagu juba mainitud) oli sageli tavaksnäha nähtuste algpõhjust mitte Jumalas, vaid „Looduses”. Enne Prant-suse revolutsiooni tunnistatakse veel ainult Ülimat Olendit, ja praeguoleme niikaugel, et inimest, kes igapäevases vestluses juhtub kasutamajumalamõistet, peetakse „usklikuks”, s. t. veidrikuks. Üldhoiak minevikusuhtes peaks niisiis olema eitav; tähtsaim ei asu enam minevikus, vaidkusagil tulevikus ning me loodame selleni jõuda „teaduse ja tehnika” toel.„Tehnokraatia” kuulub tulevikuusu levinuimate tähiste hulka.

Säärased vaimsuse hiigelkogused pole paaril leheküljel kuidagi kokku-võetavad; ja selles seisneb peapõhjus, mispärast käesolevas kirjutisesselgitatakse „tulevikuusu” tähendust kõigest üksikute, nii-öelda ekspres-siivsemat laadi näidete varal. Ekspressiivsusest johtuvalt võivad neednäited ka tendentslikena tunduda. Seda enam oleks lõpetuseks põhjusttoonitada: kõige vähem tahab siinne arutlus osutada tulevikuusulisteinimeste halvemusele. Agressiivsus, mis eespool võis ehk liiga pealetük-kivana silma hakata, kuulub juba kord futuristide loomusesse. Sest midamuud peale vihkamise saaks minevik pälvida, kui selle on valdavalt sisus-tanud sõgedus ja ebaõiglus? Ühtaegu ilmub tulevik vihkamist põhjustavamineviku taustal veelgi paljutõotavamana.

Õnneks on viha ja armastus eelkõige religioossete loomuste pärisosa.Valdava enamuse, nagu Ilmutuste raamatus vihjatakse, peaksid moodus-tama leiged.

A I N U L T K A K S

[ 5 6 4 ]

ELAME ÕNNELIKUL AJAL! EESTI LASTEKIRJANDUS 2006

alamaid anda lastekirjandusele samaväärsed õigused ja samaväärne au,mis kuulub eesti kirjanduspildis ja -kaanonis täiskasvanute kirjandusele!Jalamaid lõpetada igasugune nihilistlik ja snobistlik ninakirtsutus lastelekirjutatu aadressil! Ülevaate tegemine 2006. aasta eesti algupärasestlastekirjandusest pakkus mulle ühe imelise lugemiselamuse teise järel.Millised vapustavalt head raamatud! Milline stiil! Milline kirjaniku-meisterlikkus! Milline lummav sõnaseadmisoskus! Milline terane maa-ilmale vaatav pilk! Teoseid, mida lugedes ma pidin mõttes — ja vahel isegikõvahäälselt hüüatama „suurepärane!” — tüüris arvult kolmanda kümnesisse. Kui kõrvutada neid vaimusilmas täiskasvanute kirjanduse mullusteuudisteostega, ei pea need viimaste ees mitte pilku maha heitma, vaidvõivad neile julgelt otsa ja paljudest lausa ülegi vaadata.

See oli eufooriline sissejuhatus, järgneb teema teoreetiline arendus. Mison hea lastekirjandus? Vastus sellele on minu meelest väga lihtne. Healastekirjandus on see, mis meeldib ka täiskasvanule.

Poola kirjanik, „Pan Kleksi akadeemia” autor Jan Brzechwa, kes endasõnul kirjutas lastele „kolmest kuni saja aastani”, on öelnud: „Laste jaokson head ainult need teosed, mida loevad meeleldi ka täiskasvanud.”Täpsem on raske olla.

Jätkan sama mõttega mängimist. Hea lasteraamat on see, mis äratabtäiskasvanud lugejas mingil moel lapse.

Ja teiselt poolt — hea lastekirjanik kirjutab oma teose nimelt nii, et seekõnetab, puudutab, haarab ka täiskasvanud lugejat. See ei tohi mõistagiolla esmane taotlus. Esimene eesmärk olgu ikka lapse lugemiselamus. Agakui lastekirjanik kirjutab teose iseenda maailmanägemisele tuginedes javahetus seoses oma isiksusega, siis on sel juba a priori ka täiskasvanudlugeja kõnetamise potentsiaal. Lasteraamatust tuleb nagu sahvririiul:mida suuremaks kasvad, seda rohkematele riiulitele, s. o. tasanditele nä-gema ulatud. Head näited sellise tasandilisuse kohta on Astrid LindgreniKalle Blomkvisti lood ja Aapeli „Üle linna Vinski”. Poisikesena haaradneist ainult tegevust, põnevust ja huumorit. Aga täismehena üle lugedesavastad järsku kimbu sotsiaalseid gravüüre, lõuendeid huvitavate port-reedega, olustikulisi pannoosid, miljööpastelle, esseistlikke mõttemängeja stiilitrikke. Milline rõõm! Ja usutavasti on mõnigi riiul ikka veelnägemata. Nii on hea lastekirjandus ühtlasi iga-ea-kirjandus. Eestilastekirjanduses on selline näiteks Henno Käo jutulooming. Aga ka OskarLutsu „Kevade”.

JAAK URMET

J

[ 5 6 5 ]

Arendan eelmise lõigu tüvimõtet teises suunas: omaenda maailma-nägemise ja isiksuse juures peab lastekirjanik püsima eelkõige sellepärast,et neist irdudes, püüdes kirjutada kuidagi „lastepäraselt” ja minnes„täiskasvanute maailmast” ära „laste maailma”, tuleb välja jama. Lasteleei ole võimalik kirjutada kuidagi „eraldi”. Küürus seljaga, nagu kõdistakspõrandal mängivat põngerjat möödaminnes kõrva tagant. Et teeme nüüdlapsele natuke ninnunännu ja plutipluti ja tema mänguautoga põrra-võrra ja siis ajame selja taas sirgu ja oleme asjaliku moega täiskasvanudedasi. Ei! Lastekirjandust tuleb teha sirge seljaga. Laps ei taha, et kirjanikhakkaks koos temaga põrandal roomama, ta tahab, et kirjanik tõstaks taenese kõrgusele. Lastele kirjutada tahtev kirjanik jäägu iseendaks — siissünnib sellest kasu nii väikestele kui ka suurtele. Vastupidisel juhul eikipu sellest kasu sündima kellelegi.

Need olid n.-ö. kontseptsioonilised nõudmised. Loomulikult on nende-ga samaväärsed ka nõuded kirjaniku kutseoskustele. Hea lasteraamat —see on hästi kirjutatud raamat. Õnnestunult valitud tegelased. Lähe-daseks kirjeldatud tegevuskoht. Haarav lugu, köitev sündmustik. Heakomponeeritus. Tempokad lõigud, taktis püsivad peatükid. Õiged sõnad,lausete muusika. Huumor! Elulisus! Tarkus. Mõtte ilu. Kujundi sügavus.Sümboli üldistusjõud. Tõuge eneseületusele. Lootus paremale homsele.Suutlikkus edasist elu kujundada, sinna sädet kaasa anda. Kokkuvõttes:väärtuslik meelelahutus, millele oleks raske eelistada arvutimängu, tele-kavahtimist või õues kolamist.

1

Mullu ilmunud algupärase lastekirjanduse hulgas on palju teoseid, misnimetatud nõudmisi rahuldavad. Aga on veel üks nõudmine, taas samatähtis kui eespool toodud — lasteraamatu välimus, visuaalne külg. Ja siintuleb küll kahjuks nurinat tõsta — ja mitte vähe.

Milline näeb välja hea lasteraamat? Ideaalne — ja isegi mitte ideaalne,vaid ainuõige — kujundus on niisugune, mis tõmbab last seda raamatutkätte võtma ja lugemist alustama. NB! Mitte lapsevanemat! Mitte hool-dajat! Mitte õpetajat või lasteaiakasvatajat või raamatukoguhoidjat!Mitte aasta kõige kaunimate raamatute võistluse þürii liiget! Vaid: last!

Alustame formaadist: laps peab saama raamatut mõnuga käes hoida.Eelkõige aga ei tohiks see mõjuda raamatute traditsioonilise formaadikõrval imelikuna. Mäletan näiteks enda lapsepõlvest võõristust nii-suguste raamatute vastu. Teravalt püstises formaadis Frances H. Burnetti„Väike lord Fauntleroy” jäigi vist sellepärast lugemata. Leian, et igasu-gused veiderdused nagu 290 x 170 mm („Hääd ööd! Emade õhtujutte!”),245 x 130 mm (Heljo Männi „Laps tahab koduks päikesekoda” ja „Karu-taadi jõulukalender” ning kogu TEA kirjastuse lastesari) peaksid jääma

L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6

[ 5 6 6 ]

täiskasvanute kinke- ja friigiraamatute tarvis. Psühholoogiliselt on sellineformaat lugemisel häiriv. Praktilisest seisukohast on selliseid raamatuidebamugav riiulisse sobitada. Esteetilisest seisukohast hinnatuna aga onteravalt püstine formaat lihtsalt kole. Õigemini: enamasti on see üleku-jundamise, s. o. kunstitamise tagajärg — ja seda ka täiskasvanute kirjan-duses.

Samuti tasuks hoolega järele mõelda enne lasteraamatule täiestikandilise formaadi andmist („Suurtelt väikestele”, Leelo Tungla „Läti-keelne jäätis”, Ilmar Trulli „Musta kassi mumba”, Heljo Männi „Emamaaja isajõgi”, Peeter Sauteri „Laiskade laste raamat”, Heleli Heleli „Päkapik-kude seiklused”, Mati Sooniku „Mängult ja tegelikult”, Georgi Viiese„Makrakoi juhuslikud seiklused Masoovias”). Selline formaat kipub jällegilugemisel häirivalt mõjuma, samuti ei istu see riiulisse. Mäletan taas endalapsepõlvest, kuidas suur ja kandiline Miloð Macoureki „Muinasjutte” —vapustavalt geniaalsed lood! — tekitas mus formaadi tõttu võõristustkuni hilise poisieani. Arvan, et täiesti kandiline raamat on ilma reservat-sioonideta õigustatud ainult väikelaste nn. närimis- ja lappamisraama-tute kujul. Suuremate laste juturaamatute puhul sõltub see asjaoludest.Siin nimetatud teostest mängib Peeter Sauteri juturaamat kujunduslikult(kaanematerjal, köide, illustratsioonid, küljendus) oma kandilisuse hästivälja ja mõjub mõnusana nii silmale kui ka sõrmedele. Aga ülejäänud eitee seda mitte.

Edasi — köide ja paber. Köide peab lahedalt avanema. Ega tohi olla selline,mida tuleb kräginal lahti kiskuda. Või mis laguneb juba esimesel luge-misel. Ja paber peab olema sõrmedele mõnus keerata ja silmale sõbralikvaadata. Viimane tähendab seda, et läikiva paberi kasutamisel tuleks jällehoolega järele mõelda. Üldiselt pole suurema osa mulluse lastekirjanduseköite- ja paberivalik laita. Aga kuna üksikuid ränki möödalaske siiski on,tuleb sel teemal peatuda.

Üsna halb on köide ja paber näiteks kirjastuses „Tiritamm” ilmunudKristiina Kassi „Käru-Kaarlil”. Selle paber on nii paks ja kõva, et lehtekeerates on tunne, nagu keeraks mitut korraga. Ja et lugeda saaks, tulebkäega peale vajutada. Samuti näevad nadid välja kirjastuses „Steamark”ilmunud Jaak Kõdari „Kriimureinuliste lugude” kaks köidet. Hästi ei istukäes ega paindu lugemiseks Jaan Rannapi „Roheline kindlus” („Tiri-tamm”). Nii Kassi kui ka Rannapi ja Kõdari raamatud on tegelikult vägahead — sellepärast on eriti kahju, et raamatu lugemine on füüsiliseltraskeks tehtud. „Eesti Raamat” aga on Mati Sooniku toreda juturaamatu„Mängult ja tegelikult” välja andnud viletsa vihukesena — peotäispaberit keskelt kahe klambriga kokku löödud.

Kõige hirmsam on lugu kirjastuses „Vagabund” ilmunud Ott Arderilasteluuletuste kogumikuga „Koer poiss”. See on täielik kirjastamisekatastroof. Kõva ja raskelt pööratav paber, mis vaata et lõikab sõrme,

J A A K U R M E T

[ 5 6 7 ]

pole küll see, millel ühe luuletaja pärandit — ja eriti veel lastele mõeldes!— peaks välja antama. Rääkimata sellest, et Priit Pärna lustakad pildidon osatud halva küljendamisega nähtamatuks muuta ja Arderi firma-märgina tuntud läbinisti suurtäheline kirjutusviis on asendatud kribu-kirjaga. Nüüd on see pärand kuni uue kogumiku väljaandmiseni lastejaoks kadunud, sest vanad vihud on ajalooks saanud ja praegust raamatuttahab vaevalt mõni laps kätte võtta. Täpselt samamoodi on laste jaokstükiks ajaks kadunud ka Hando Runneli luuletused, mis ilmusid 2004.aastal täiesti lastepäratus kogumikus „Suureks saamine” („Ilmamaa”).Pagan võtku, kirjastajad! Kui te annate välja lastekirjandust, siis mõelgeikka lastele ka!

Ja kohe kindlasti ei ole eesti lastekirjanduses praegu kõik korras küljendu-se ja fondiga. Siin tuleb taas küsida: kellele mõtlevad eesti lastekirjanduseväljaandjad? Tundub, et näiteks Ajakirjade Kirjastusel, mis on väljaandnud luuleraamatu „Suurtelt väikestele”, ei ole suures lasteraamatutetegemise tuhinas laste endi peale mõtlemine meeldegi tulnud. Nimetatudraamat kätkeb järgmisi puudujääke: 1) juba mainitud mõistusevastaneformaat, 2) absoluutselt lugemiskõlbmatu font, 3) Juss Piho imeilusad,kuid täiesti lastepäratud pildid, 4) hõre, peenutsev (kunstitav!) ja taastäiesti lastepäratu küljendus. See ei ole lasteraamat, ehkki on sisu poolestjustkui selleks mõeldud. See pole isegi mitte lugemise raamat. See onsirvimise ja kõige kaunimate raamatute näitusele saatmise raamat. Agaei ole meil siukesega miskit peale hakata! Meie tahame lugemise raamatut!

Täpselt sama häda on samas kirjastuses ilmunud kogumikuga „Häädööd! Emade õhtujutte” (pildid Piret Mildeberg). Jutud on mõlemas teosestipptasemel, aga muu nende raamatute pakutav ei kuulu lastekirjandusevaldkonda. Kahju! Teele on saadetud väärt asi, aga see on saajast möödaläinud.

Mida ma mõtlen, kui ütlen „absoluutselt lugemiskõlbmatu font”?Mõtlen seda, et lasteraamatu font peaks olema 1) suur, 2) kergesti loetav.Kergesti loetavaks teeb fondi selle nagalisus-konksulisus ehk n.-ö. seriifi-lisus. Nagalised-konksulised fondid on näiteks Times New Roman või BookAntiqua või ajakirjas „Looming” kasutatav font. Aga seda ei ole näiteksArial või Verdana või Avant Garde. Ajakirjade Kirjastuse mainitud välja-annetel on fondiks koguni midagi veel „libedamat” ja „ümaramat” kuiArial. Siin pole jutt enam üldse lapse lugemiselamuse kadumisest, siin onkõne all juba lapse silmade rikkumine pisikese ja halvasti loetava kirjaga.Endalgi hakkab seda lugedes silmade ees keerlema. Ei, mina oma lapseleselliseid raamatuid ei ostaks ja kätte ei annaks.

Ajakirjade Kirjastusel on ka lasteraamatute küljendamisega kohe pärissuur probleem. Võtad kätte nende välja antud Hille Karmi „Väikse vahvavanaema” — lood on head, pildid ilusad, aga font (ehkki siin juba nagali-sem-konksulisem) nii imetilluke, et võta või luup appi. Dissonants on seda

L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6

[ 5 6 8 ]

rabavam, et raamatu enda formaat on hiiglaslik. Laitmata ei saa jätta kateksti paigutust: kribukirjalised tekstiread on suurtele lehtedele kakskorda laiemate vahedega laiali veetud — tulemuseks niru-lage mulje.

Sama etteheite teen Urmas Nemvaltsi „Väikeste meeste juttudele”(„Grenader”), ehkki siin on visuaalne üldmulje parem. Peenikest kärbse-musta pakuvad loetava kirja asemel ka Leelo Tungla („Tuum”) ja IlmarTrulli („Eesti Ekspressi” Kirjastus) luuleraamatud, samuti Contra luule-raamat „Minu jonn” (jälle Ajakirjade Kirjastus!). Lasteluule kui eriti mar-ginaalne kirjandusliik võiks olla sellevõrra bravuurikam, suurematetähtedega kirja pandud!

Veel üks põhjus, miks on halb kandiline ja eriti veel suureformaadilineraamat. Heljo Männi „Mõmmi-Beebi ja unelaulude” (TEA) hästi laiadlehed (250 x 210 mm) on servast servani täis tikitud Arial’is ridu. Tinapõld,ütleks selle peale. Kui lehekülg on lai, on ka sellel asetsev rida pikk. Agakaua siis laps niimoodi peaga vehkida jaksab?

Fonti võinuks paremini valida ja seda natuke suuremaks teha pärispaljudel mullu ilmunud eesti lasteraamatutel. Soovitan kirjastajatel siineeskätt mõelda laste silmadele. Saan aru, et koolieelikutele ja esimeseklassi lastele ei ole läbiv versaal tänapäeval enam nõutav — pedagoogidtahavad lapsele kohe ka väiketähed selgeks õpetada —, aga see ei pea veeltähendama, et neile võib ükskõik mida lugemiseks nina alla pista.

Olgu siin ka kiidusõnu lausutud: fondi ja küljenduse poolest on silmalehead Peeter Sauteri „Laiskade laste raamat” („Huma”), Andrus Kivirähki„Leiutajateküla Lotte” („Eesti Joonisfilm” & „Eesti Päevalehe” Kirjastus),Epp Annuse ja Katrin Ehrlichi väikelaste pildiraamat „Oskar läheb õue”— nunnud suurtähed! („Päike ja Pilv”), Jaan Tangsoo „Vahva jänes Tillu”(„Koolibri”), Lehte Hainsalu „Suurejüri peremees” (Eesti Keele Sihtasutus),Meelike Saarna „Kuldsed põrnikad” („Varrak”) ja sari „Minu esimeneraamat” („Tänapäev”).

Järgmiseks — illustratsioonid. Siin tuleb küll rõõmustada, et vahepealnelasteraamatute illustreerijate põud on mööda saanud ja uusi nimesid onrohkelt. Teen ülevaate kõigest olemasolevast, lisades vähem tuntudnimede taha ka raamatu pealkirja: Alvar Jaakson (Peeter Sauteri „Lais-kade laste raamat”), Anneli Kaarna (Jan Rahmani „Vävvä”), Anu Kalm,Asta Vender, Elina Sildre (Anu Eriksoo „Väike lumehelbeke”), Epp Mar-guste (Heljo Männi „Karutaadi jõulukalender”, „Mõmmi-Beebi ja une-laulud”), Everi Vähi (Elsa Pelmase „Sussipäkapikk Siisi seiklused”), IlmarTrull, Inga Kalistru (Mati Sooniku „Mängult ja tegelikult”), Juss Piho, JüriMildeberg, Kadri Ilves, Kairit Krikk (Leelo Tungla „Värvi ja mõistata”),Kalli Kalde, Kamille Saabre (Henno Käo „Siil Sagriku seiklused”), KasparJancis (Kätlin Vainola „Ville”), Katariina Viin (Heiki Vilepi „Roosa print-sess”), Katrin Ehrlich (Epp Annuse „Oskar läheb õue”), Kirke Kangro,Kirsti Jahilo (Ivo Parbuse „Päkapikk Peetrikese lood”), Kristiina Kass, Liisa

J A A K U R M E T

[ 5 6 9 ]

Kruusmägi (Tiina Kilksoni „Pisikese Peetri pikk pühapäev”), Maite Kotta(Ebe Padu „Kaiekese unenägu”, Heljo Männi „Emamaa ja isajõgi”), Marja-Liisa Plats (Heiki Vilepi „Liisu liivaaugus”), Moritz, Nestor Ljutjuk(Contra „Minu jonn”), Pille Tammela (Siiri Laidla „Apteegitont Aavi”),Piret Mildeberg, Priit Rea (Wimbergi „Põngerjate laulud”, Heleli Heleli„Päkapikkude seiklused”), Reet Helisabeth Karm (Hille Karmi „Väikevahva vanaema”), Silvi Väljal, Urmas Nemvalts, Vadim Fomitðev, ÜlleMarks, Ülle Meister, Ülo Pikkov. Lisaks mitu raamatut, kus on kasutatudlaste joonistusi. Ja kaks raamatut filmi „Leiutajateküla Lotte” ainetel, misillustreeritud kaadritega filmist ja mille kunstnikuks seega Heiki Ernits.

Uutest nimedest jätsid mulle oma käekirjaga eriti sümpaatse muljeMarja-Liisa Plats, Elina Sildre, Katrin Ehrlich, Pille Tammela, AlvarJaakson ja Kamille Saabre. Igaühe kohta poetaksin vaikse ja imetleva „oo!”.Vanameister Asta Vender on oma luuletuse „Meie õu” illustreerinudvisandlik-lennukalt — iga jooneke annab oma lihtsuse ja õhulisusegatunnistust tohutu suurest kogemustepagasist. Urmas Nemvaltsi joo-nistatud vahvad ja värvilised inimnäoga autod ja muud mootorsõidukidtema enese jutukogus „Väikeste meeste jutud” on jälle teistsugune elamus.Natuke meenutavad need antropomorfiseeritud masinaparki multifilmisehitaja Bobist, aga Nemvaltsi muhedam joon kannatab võrdluse väljaküll. Tõeline meistritöö on Moritza pildiline saade Heiki Vilepi jutukesele„Kapiukse kollid jälle platsis”. Nutika idee on leidnud ja selle säravaltrealiseerinud Kaspar Jancis oma „vasaku käe piltidega” Kätlin Vainola„Villes”. Nagu alati on tasemel Ilmar Trulli illustratsioonid oma luuleraa-matule „Musta kassi mumba”.

Autoriraamatute traditsiooni jätkasid mullu lisaks Ilmar Trullile,Urmas Nemvaltsile ja Asta Venderile veel Kristiina Kass (koguni kaksraamatut!), Ülo Pikkov ja Georgi Viies. Aga see Georgi Viies… Tema„Makrakoi juhuslikud seiklused Masoovias” on järjekordne AjakirjadeKirjastuse õudusunenägu raamatu kujul. Arvan, et ma pole kunagi näi-nud nii koledate piltidega raamatut. Vihjeks olgu öeldud, et tegu onarvutis kursorilohistamise meetodil sündinud taiestega.

Ja teine näide koleda kujunduse vallast. Andekas kirjanik Aidi Vallikon lasknud oma noorteulmekat „Narkohollo ehk Florose vabastamine”illustreerida andekal pildimeistril Moritzal — aga teose väljaandmine ontoimunud ilmselt erakordse säästureþiimi tingimustes. Niisugune kujun-dus oleks ootuspärane mõne algaja jutusepa omakirjastatud üllitisepuhul, aga menukirjaniku ja tippillustreerija ühistööna valminud noor-teulmekas (mõelge þanrile! mõelge sihtgrupile!) ei peaks kohe kindlasti niihale välja nägema.

Sama etteheite teen Jaan Rannapi „Rohelisele kindlusele”. Sellegi teose(poiste seiklusjutt!) kaas on kujundatud ebaõnnestunult: algeline, odav jalohakas fotomontaaþ kahest poisist, koerast ja rabalaugastest. Usun, etnigel kujundus kahandab nii Rannapi kui ka Valliku teose lugejaskondavähemalt poole võrra.

L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6

[ 5 7 0 ]

Sisu kvaliteeti silmas pidades oleks väärinud paremat kujundust veelmitmed mullu ilmunud lasteraamatud, näiteks Ebe Padu „Kaiekeseunenägu” („Eesti Raamat”) ja Jaak Kõdari „Kriimureinulised lood”.

Kokkuvõtteks: on tõsiselt ilusaid ja lastepäraseid raamatuid. Sellineraamat sünnib siis, kui kirjastus mõtleb lapse peale. Või kui autor jälgib,et kirjastus seda teeks. Et ei ilmuks raamatuid, millega lapsel pole midagipeale hakata. Hoidugem selliseid välja andmast! Eesti lastekirjanike taseon hetkel väga kõva. Aga lastekirjanduse kujunduse tase on sellest veelüsna kaugel.

2

Nüüd, kui on üle vaadatud see, millest sõltub umbkaudu pool lastekir-jandusteose headusest — aga mida ülevaadetes ometi liiga vähe mär-gatakse —, ehk kujunduslik külg, asume 2006. aastal ilmunud eestialgupärase lastekirjanduse sisu juurde. Siin, erinevalt seni öeldust, annabkriitiku hinnanguis tooni kiidusõna. Vähemalt järgmise 25 teose puhul.Nimelt teen nüüd ühteaegu nii inetu kui ka praktilise nükke ja toon mulluilmunud lasteraamatutest välja minu meelest parema osa, the best of’i. Seeei ole sugugi kaasajooks kõike über & unter, in & out lahterdava trendiga,vaid eeskätt soov oma suure lugemistöö vilju ühiskonnale võimalikultsuure kasuteguriga serveerida. Olgu alljärgnev paremiku kokkuvõte,kriitiku soovitus lastevanematele, lasteaiakasvatajatele, õpetajatele,raamatukoguhoidjatele. Olen märganud, et selliste soovituste järeletuntakse vajadust. Ja rõhutan veel kord, et paremiku koostamise alusekson ainult minu maitse. Paremiku enda sees ei ole mingit järjestust. Võtanteoseid ette, nagu nad loogiliselt üksteisele järgnevad.

Mulluse lastekirjanduse üks suurimaid tegijaid — ja üldse üks põne-vamaid ning andekamaid uusi tulijaid viimase aja lastekirjanduses — onKristiina Kass, kellelt ilmus möödunud aastal kaks jutustust, „Samuelivõlupadi” („Tänapäev”) ja „Käru-Kaarel”, mõlemat kaunistamas autoritehtud värvilised ja lõbusa joonega pildid. „Samueli võlupadi” on lugutavalisest poisist Samuelist, kelle närvilisusele kalduv ema tahab, et poissometi kuidagi eriline oleks, teda oma tarkusega uhkust tundma paneks.Seepärast ei pääse Samuel kuskil ema utsitusest — ja paratamatusthurjutusest, sest utsitus ei aita. Olukord muutub, kui ühel hetkel satubSamueli pea padjale, mille alla pandud raamatust läheb kogu tarkus ööjooksul poisi pea sisse. Ja küll nüüd saab Samuel alles kuulsaks! Kuidloomulikult ei too selline kuulsus mingit õnne või rahulolu — kellelegipeale Samueli ema, kes tõttab äkitselt sülle kukkunud õnne kohe ärakasutama.

J A A K U R M E T

[ 5 7 1 ]

„Käru-Kaarel” on lugu poisist, kes peab väikeses külas vanaraua-korjaja ametit. Kui Samuel esindab keskklassi, siis Kaarel elab koos ema javanaemaga majas, kus on ainult „üks väike tuba ja toas ainult laud ja toolja kolmekordne narivoodi”. Kaarli vanaema on voodihaige, ema käib omavana rattaloksuga pitsabaaris kullerina tööl ja saab ülemuselt kogu aegsõimata ning kogu pere toitub ainult kõrbenud pitsadest, mida ema tööltkoju toob. Kuid Kaarel on tubli ja hakkaja ning tema ema ja vanaemagi eiohka ülemäära palju. Nupukus ja elurõõmus meel toob neile lõpuks kakergema põlve.

Mõlemad Kristiina Kassi hästikirjutatud raamatud paistavad silmaaktuaalse probleemiasetusega. Samueli-lugu mõistab hukka vanemad, keskasvatavad oma lapsi nagu mingeid tõuloomi, soovides nende saavutustearvel tõsta oma ühiskondlikku staatust ja madalat enesehinnangut.Kaarli-lugu osutab vaesemate rahvakihtide olemasolule. Jah, sotsiaalnekillustatus ja majanduslikud probleemid — ka need teemad peavad olemalastekirjanduses esindatud ja „Käru-Kaarel” käsitleb neid oskuslikult.

Seejuures tuleb märkida, et kui teistes mullustes lasteraamatutes, kuspuudutatakse katkiläinud perede probleemi (Siiri Laidla „ApteegitontAavi” ning „Sandra kevad ja suvi”, Jaan Rannapi „Roheline kindlus”,Aare Toikka ja Aarne Mäe „Ruudi”, Kristiina Kassi enda „Käru-Kaarel”),esineb kooslus ema ja laps, puuduvaks pooleks isa, siis Kristiina KassiSamueli-loos osutub just nimelt ema selleks, kes perekonna väga alatulthülgab, ja isa on igavesti tore vunts, kes lastele vahva kasuema leiab. Maei jõua autorit sellegi suundumuse märkamise ja kirjanduses kasutamiseeest küllalt tänada — ühiskonnas leviv väärarusaam, et ainult emad onhead, kes perest hoolivad, ja isad on pahad, kes uttu tõmbavad, vajabkõigutamist. Kolmandat liiki peremudel leidub Kätlin Vainola „Villes”,kus nimitegelane pärast isa ja ema lahutust üldse vanaema hoolde„unustatakse”.

Siin võib näha juba esimest sisulist suundumust: eesti lastekirjandustegeleb praegu olulisel määral katkiste perede probleemiga. Kui kõrvalejätta mitmes raamatus leiduv neutraalne perekäsitlus, siis elavad vaidAndrus Kivirähki Lotte-maailmas kõik pered kenasti ja probleemidetakoos. Ja Lehte Hainsalu „Suurejüri peremees” on lausa utoopia palju-lapselisest tegusast perest, kes maal talu hakkab pidama. Noh, vajalikudon nii probleemile osutamised kui ka utoopiad. Nii et kõik on paigas.

Kaks suurepärast jutustust avaldas läinud aastal ka Siiri Laidla. „Aptee-gitont Aavi” („Tänapäev”) jutustab ühe väikese linna apteegis elavasttondikesest, kes jälgib, et apteegis oleks kõik korras. Lisaks tegutsevadselles raamatus ühe poisi ninast jalga lasknud ja nüüd uusi seiklusi otsivPisik, apteegiga samas majas elavad poiss Sass ja tüdruk Ly ning tädiKlaava, onu Kolja ja nende tütretütar Rosa. Nende tegelastega käivitubsujuvalt mitu põimuvat tegevusliini. Pisik meelitab Aavi laia maailma

L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6

[ 5 7 2 ]

oma sõpra Sööbikut otsima. Tädi Klaava peab hoolitsema ehitusel vigas-tada saanud Kolja eest ja samal ajal veel ajutiselt hulluks läinud apteekriasemel rohtusid müüma. Väike Rosa aga on kurbusest murtud, sestigatseb oma ema, kes on Hispaanias ränka raha teenimas. Aavi aitabKlaavat, aitab Koljat, aitab ka Rosat… Taustaks apteegimaailm ja õhkõrnmoraal kätepesemise tähtsusest.

Väga õnnestunud — ja eesti lastekirjanduses harukordsedki — onselles raamatus Klaava ja Kolja tegelaskujud. Nende kaudu poetab autorteosesse mõru sotsiaalse noodi, heiastuse üldinimlikust viletsusest. Ära-ütlemata kurvalt kõlavad Siiri Laidla kirjeldused: „Aga praegu valutasonu Kolja põrutada saanud selg nii karmilt, et suur mees oleks peaaegunutnud, kui kodus poleks olnud juba teist pillijat. See oli nende lapselapsRosa. Ja Rosa nuttis palju. Tüdrukul valutas kogu aeg kõht ja ta ei tahtnudsellepärast lasteaeda minna. Või vastupidi.

Tädi Klaava valmistas onu Kolja valutavale seljale sooje mähiseid jakülmi kompresse. Ta määris meest salvidega ning masseeris iga viimastkui seljalihast. Ta keetis Koljale kanapuljongit, taimeteesid ja sundis tedavaluvaigisteid võtma. Raamatukogust tassis tädi Klaava lõbusa sisugaraamatuid ja tervendava toimega heliplaate, kuid esialgu oli haigus onuKoljast ja tädi Klaavast tugevam…”

Ja milline elujaatav kuju on ometi onu Kolja! „Ly ning Sassiga ajas taikka muhedat juttu. Küsis näiteks sedasi: „Nuu, Saða, millal pulmadLiljaga tegema hakkad?” Ka kõuts Kräuhkam oli onu Kolja sõber. Vahelpäris mees kassilt: „Nuu, kas jälle pulmas käisid? Nüüd süda täis ja kõhttühi on, jah?” Enamasti sai Kräuhkam siis lisaks pikale paile onu Koljaltka paar värsket räime.”

Veelgi paremini maalib Siiri Laidla tegelaste sotsiaalset tausta realist-likus jutustuses „Sandra kevad ja suvi” („Tormikiri”). Sandra on lasteaia-laps, kes elab koos emaga. Ta isa on võtnud uue naise ja saanud temaga kalapse. Raamat räägib Sandra argipäevast kodus, lasteaias ja haiglas, ematöö juures, ja teises linnas elava vanaema seltsis, tema ettevõtmistestsõpradega, suvest maal vanaisa juures, kohtumisest isa ja tema uue naiseja lapsega — ja rabab esmalt sellega, et on kirjutatud väga-väga lapsevaatepunktist. Seda vaatepunkti toetab täielikult ka stilistika, kuue-aastase lapse mõtete liikumise taktis kulgevad napid ja selged laused.

Kokkuvõttes on see raamat meistritöö. Aga eriti lummab mind selleteose terav ja täpne elukujutus. Järgmist katkendit tahaks võrreldakoguni mõne Peeter Sauteri või Tarmo Tedre — või Hemingway — helge-ma hetkega. Tsitaat on pikk, aga et suurem osa „Loomingu” lugejaist selleraamatuga usutavasti kokku ei puutu, siis arvan, et asjakohane.

Ema hakkas küllaminekuks kooki küpsetama. Läksin talle kööki appi.Ema turnis parajasti köögikapi ülemise riiuli juures, et mikserit kätte saada, ja

palus:

J A A K U R M E T

[ 5 7 3 ]

„Ole pai, võta külmkapist neli muna ja löö need lahti, munavalged sinisesse kaussija kollased savikaussi.”

Ma olen varemgi ema aidanud ja kogelmogelit oskan ma ka kloppida, ainult et siisaitas ema mul munakollased munavalgetest eraldada. Olin rõõmus, et ta mind niiosavaks peab, ja püüdsin kõigega toime saada. Samal ajal helises telefon ja ema ruttastaburetilt alla hüpates sellele vastama. Ladusin munad ükshaaval külmikust köögi-lauale. Järsku käis prõks-prõks! ja kaks muna olid arvanud paremaks laualt põrandalepuruks kukkuda. Ema naasis kööki. Tema hea tuju oli otsekui peoga pühitud. Ta silmadolid järsku tuhmid ja tinased. Ema kähvas kurjalt: „Mis sa nüüd tegid?! Põrand puhalödine, ja kuskohast ma taigna jaoks uued munad saan?”

Ema oli väga pahane. Ei tea, miks selline väike viperus talle nii halvasti mõjus.Ütlesin: „Ema, ega mina pole süüdi, et need munad ümmargused on ja ise veeremahakkavad. Hoopis kanad on süüdi, et nad kandilisi mune ei oska muneda.”

Tavaliselt oleks ema selle jutu peale naerma hakanud ja me oleksime koosunistanud, missugused need kandiliste munade munejad kanad välja võiksid näha —vahest samuti kandilised? —, aga nüüd sai ta veelgi pahasemaks. „Kust ma selle rahavõtan, et aina uusi mune osta? Ega toit ole mängimiseks! Otsekohe tee köögipõrandpuhtaks! See on see asi, kui isa karmi kätt kasvatamisel abiks ei ole!”

Kes küll oli ema nii närviliseks ajanud? Küsisin: „Ema, kas see oli issi, kes sullehelistas?”

Ema vaatas vilksamisi minu poole ja pressis läbi kangete huulte: „Issi jah, see sinutore issi teatas, et ta ei saa sel kuul meile raha saata, et tal on uue tita jaoks raha vaja!”

Paistis, et ema hakkab kohe nutma.Mul ei olnud enam tahtmist köögis olla. Pühkisin munakoored ja toore plöga

põrandalt kokku.„Emme, ära ole nii kuri. Vaata, neid munakollaseid saab ju veel kasutada, nad ei

olegi laiali läinud.”Ema vastas natuke rahunenult ja nagu hajameelselt: „Jajah, sa saad nad papitüki

ja noa abil kätte.”Ta tuli mulle appi, kuid hubane pühapäevameeleolu oli köögist kadunud.„Ema, ma lähen õue.”„Mine, mine.”Paistis, et emal oli minu lahkumise üle hea meel. Veelgi enam: tundus, et ta kavatseb

nüüdsama nutma hakata, kuid ei taha seda minu nähes teha. Ega mulle ka ei meeldikõigi nähes töinata… Ilmselt kibeles ema ka köögikapis varjul olevast kirju sildigapudelist endale natuke rohtu kallama, kuid millegipärast ei tahtnud ta, et mina sedanäen. Ma tean küll, et see on üks hea tuju rohi, mida lapsed ei tohi võtta. Lapsed ei võiüldse mingeid rohtusid ega tablette omapäi võtta, muidu võib jubeda mürgituse saada.

See katkend on juba peaaegu nagu novell. Väheste vahenditega on autorviidanud korraga väga paljule: avaneb eellugu, kerkib taust ja mõjuvalton edasi antud sündmus ise kogu oma pingelisuses.

Siiri Laidla Sandra-looga on sisult ja vormilt lähedane Kätlin Vainola„Ville” („Tänapäev”). See on jutustus kuueaastasest Villest, kelle vanemad

L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6

[ 5 7 4 ]

on lahutatud ja kes elab vanaema juures rohelise puumaja teisel korruselühes üsna väikeses linnas. Ka Ville-lugu räägib nimitegelase tegemistestkodus ja lasteaias, sõpradega mängimisest ja muudest ettevõtmistest.Ville osaleb koos vanaemaga ostutrallil, teeb sõbraga onni, sõidab kelguga,tähistab jõule, ootab ema, ootab isa, saab tüdrukult musu, sõidab karus-selliga ja teeb muud huvitavat.

Erinevalt Sandra-loost, mis on lüürilisem ja mõtisklevam ning sünd-mustikult hajusavõitu, on „Ville” humoristlikum ja seikluslikum ningjagatud konkreetseteks alguse ja lõpuga lookesteks. Aga ühtviisi vahetulton mõlemad teosed seotud tänapäeva eluga, nii Sandra kui ka Villejätavad oma mõtetes ning tegemistes hästi ajastu- ja elutruu mulje.Samuti on mõlema tegelase ajalis-ruumiline ümbrus kujutatud ehedalt.

Siiski on ka „Villes” kurvastamist. Ja teose üldine meeleolu on vaata-mata sellele, et Ville ja vanaema eriti norutama ei kipu, natuke mõtlik.

Vanaisadest ja vanaemadest on mullu ilmunud lastekirjanduses rohkestijuttu. Nüüdisajale tunnuslikult elavad paljud neist linnas. Aga leidub kaneid, kelle juurde laps saab suveks maaõhku nuusutama sõita. Vanaema-diskursuses tõusevad eriti esile kaks raamatut. Nendeks on MeelikeSaarna „Kuldsed põrnikad. Piia ja Miia suvi” ja Hille Karmi „Väike vahvavanaema”. Mõlemat raamatut ühendab autobiograafilisus: esimeseskaudsemalt, teises otseselt. Esimese tegelased on kirjanduslikud, teisetegelased reaalsed. Esimene raamat jutustab kahe tüdruku suvest vana-ema juures maal, teises raamatus jutustab vanaema oma maal veedetudlapsepõlvest. Esimene raamat viib lugeja 1970-ndate algusesse, teine Teisemaailmasõja järgsesse aega.

Hille Karmi raamat algab üleskutsega rääkida lapselastele oma lapse-põlvest. Ja siis hakkabki Hille Karm lugusid rääkima. Lood on lühikesed jaarmas-õdusad, täis lapsepõlvepäikest ja -lõhnu, koondudes kindlatemälestuskildude ümber. Vanaema kirsiaed, notsukartulite söömine,pajutibud, külma käest paariks päevaks tuppa sooja toodud kuldnokk,foto tegemine, mutri ninnasattumine, raamatulugemise elamus, maha-koorunud värvist laiguline ahi kui „gloobus”, vihastamine, paha poiss,põlve katkikukkumine, venna sünd, esimene koolipäev — lihtsad jakodused asjad.

Ka kirikus käimine. Viimase puhul on kiiduväärne, et autor jätab asjaigale inimesele ise otsustada: „Kuid iga inimene saab Jumalast isemoodiaru. Igaüks tunneb Jumalat omamoodi. Võib-olla on ta keegi meist kõr-gem, kes meid elus juhib. Ta aitab meid, kui meil on raske ja me ei saa üksihakkama. Vähemasti inimesed usuvad, et nii on. [---] Iga inimene otsustabise, kas ta tahab Jumalat tunda. Kas Sina teda vajad, selle üle otsustadSinagi oma elus ise.” Üleliigne on siiski tsiteerituile järgnev lause: „Agahoidev ja kurja eest kaitsev silm võiks saata Sindki.” „Väike vahvavanaema” on üks neist kahest mullu lastekirjanduse vallas ilmunud

J A A K U R M E T

[ 5 7 5 ]

teosest, mis käsitleb kõrgemaid jõude. Teine on Heljo Männi luulekogu,aga sellest hiljem.

Hille Karmi jutuvool ei ole üleliia ladus — aga see on igati sisukohane.Just niisugune, kergelt krobeline ongi ühe mitte just kirjanikuna leibateeninud vanaema mälestuskild. Natuke häirivad ainult kohatised stiilistväljalangemised.

Meelike Saarna „Kuldsed põrnikad” on tänapäeva täiskasvanu jaokstugeva nostalgiaefektiga. Arvan, et ühes peategelastest — Piias või Miias— on peidus autor ise, aga kas ja kummas, selle kohta ma otsest viidet eileidnud. Klassi lõputunnistuse kaudu on antud sündmuste toimumisaeg,1972. aasta suvi. Fikseeritud on ka peategelaste vanus — Miia on lõpe-tanud esimese ja Piia kolmanda klassi. Nüüd lähevad nad maale, kus elabüksi nende vanaema.

Raamat ei kätke endas ühtset süþeed, see ei ole isegi juttude kogum,vaid tegu on pildikestega ühest tüüpilisest kolmekümne aasta tagusestmaavanaema-suvest. Lugeja käib koos autoriga samm-sammult läbi kõikselle, mis kahe tüdruku suve moodustab, alates vanaema koertest jalõpetades uduga karjamaa kohal. Meelike Saarna silm on terav ja kulge-mine järjekindel, tulemuseks õnnestunud ajastudokument ja tänapäe-vane lasteraamat.

Tõesti, millel kõigel autor ei peatu! Talumaja sisemus ja laudaelanikud.Taluinimese toimetused, nagu lehmalüps, lehmade karjatamine ja pee-narde rohimine, surnuaiakülastus ja poeskäik. Muu hulgas annab autorkoguni eesti lastekirjanduse ühe detailitäpsema (kui mitte lausa esimese)ülevaate kassipoegade sünnist. Ja see, mida vanaema poekotist väljatõstab, on nagu puhas teekond ajamasinaga: „Teisest kotist ilmus kõige-pealt välja pakk jämedat soola, mis oli äärest natuke katki läinud, pärga-mentpaberisse keeratud suitsuräimed, 10 topsi tuletikke, pudel pirni-siirupit, kott kaerahelbeid, kaks pruuni pesuseepi, üks pudel äädikat jaüks pudel Viru Valget, mille vanaema kavatses anda külamehele, kes piditulema Leedi talveheina maha niitma, ja tuututäis väikesi ümmargusisidruniküpsiseid.”

Tüüpilisega, ajastule iseloomulikuga, liitub ainulaadne — autori isiklikelamuste-mälestuste pagas. See annab kokku nauditava ja väga „mitme-riiulilise” raamatu. Ilmekalt täiendavad teksti Anu Kalmu illustrat-sioonid, oma osa lugemismõnusse annavad sõrmedesõbralik köide jasilmadesõbralik font.

Seni vaadeldud teosed on olnud vähem või rohkem realistlikud, reaalsetmaailma käsitlevad. Järgnevalt teeme pöörde muinasmaailma: võtameette kolm loomamuinasjuturaamatut, igaüks omal moel veetlev ja silma-paistev. Nendeks on Andrus Kivirähki „Leiutajateküla Lotte”, Henno Käo„Siil Sagriku seiklused” („Tänapäev”) ja Jaak Kõdari kaheköiteline „Krii-mureinulised lood I—II”.

L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6

[ 5 7 6 ]

„Leiutajateküla Lotte” (sisuliselt raamatuks kirjutatud Janno Põldmaja Heiki Ernitsa 2006. aasta augusti lõpus linastunud samanimelinetäispikk joonisfilm) on üks läinud aasta eesti lastekirjanduse bestsellereid.Sellest eespool oli ainsa lasteraamatuna Janno Põldma tekstiribaga 16-leheküljeline pildivihik „Leiutajateküla tähtis päev” („Eesti Joonisfilm”)sama filmi ainetel.

Nende kahe raamatu müügiedu üks põhjusi peitub kindlasti menu-filmi pildimaterjali ja ainese kasutamises. Aga seejuures on „Leiutajate-küla Lotte” ka kirjanduslikult tähelepanuväärne. Sisu on peaaegu täpseltsama mis filmil, kirjanik on raamatusse teinud ainult üksikuid väikesimuudatusi. Ometi ei ole see pelk filmi ümberjutustus, vaid tugev jaiseseisev lugu.

Niisiis — lustakas ja krapsakas koeratüdruk Lotte. Armas idüllilineküla, kus elab palju leiutajaid. Ohtralt põnevaid tegelasi, kõik loomariigist.Ühed tegelevad leiutamisega, teised judoga, kolmandad kolmandateasjadega, neljandad püüavad sellesinatse maailma saginas ainult rahu-likku nurgakest leida. Sisuline huumor. Visuaalne huumor. Karakteernehuumor. Emotsionaalne soojus. Uued teadmised, s. h. eriti judost. Kergeõpetusiva. Suurepärane kirjanduslik stiil, nagu Kivirähki puhul ootuspä-rane. Nutikad sisulis-visuaalsed lahendused — nagu raadiolainete püüd-mine õhust liblikavõrguga või kassipoeg Bruno isa, vasaraheitja Matiodüsseia. Muhedad vihjed ajaloole ja kultuurile — näiteks on väga lõbusavastada, keda meenutab jänese pilt koolivõimla seinal (lk. 46 ja 47), võimilline tuntud ausammas on modelliks võetud pildil lk. 229. Kui tavaliseltuurib lasteraamatu pilte põhjalikult just lapsest lugeja, siis „Leiutajate-küla Lottet” lugedes on endal tore sama teha. Raamatu maailm onpäikseline, helge ja turvaline. Kõigil tegelastel on mingid oma veidrusedvõi kiiksud, aga kõik saavad kõigiga siiski läbi, isegi negatiivsemadtegelased ei ole läbini negatiivsed.

Mahult väiksem, mustvalgete piltidega „Siil Sagriku seiklused” ilmusmullu postuumsena Henno Käolt. See on taas üks neid rahulikku elu-tarkust sisaldavaid raamatuid, mida kirjanik elu lõpupoolel avaldas.Nagu näiteks „Väike rüütel Rikardo”. Kus kogu muu ilm huugab omahuugamist, aga kuskil on üks tegelane, kes ei taha seda sahmimist kaasateha. Valib rahuliku rändamise, oma lipu all ja oma seatud rada mööda.

Täpselt selline on ka „Siil Sagriku seiklused”. Nimitegelane läheb ühelpäeval laia maailma. Täpsemalt — linna. Sest linna näha on seni metsaselanud siili ammune unistus. Nende jaoks, kellele ta peab seletust andmaoma teeleasumise kohta, on siil välja mõelnud hädavale, et tal läks arvutirikki, ei pääse enam internetti ega saa mänge mängida.

Järgnev on stiilipuhas teekonnalugu: kohatakse mitmesuguseid tege-lasi, saadakse sõpru, satutakse hädaohtudesse ja pääsetakse neist, kasukstulevad nupukus ja kartmatu meel. Ja siilile järgneb omakorda hiirHurmur, miska teekondi on raamatus tegelikult kaks, ühise lõpp-punkti-

J A A K U R M E T

[ 5 7 7 ]

ga. Nagu arvata võib, ei puudu loost käolik huumor ja keelemäng. Aga eipuudu ka väike moraaliloeng, kõige silmatorkavam „uue aja nimede”,nagu Kayli-Liis, Lonaly Ärly, Gulliver Kenn jt. naeruvääristamise kujul— mis jääb loos küll natuke irdu.

Võluvaimate stseenide hulka aga kuuluvad Sagriku kohtumine vih-maussidega, kes tahavad ka linna ööklubisse minna, ja kauni lüürilisevahepalana mõjuv Hurmuri öine hetk hiirele endast tükikese loovutava„kuujuustu” seltsis. Neid lugedes tuleb vägisi peale tahtmine saada paljuparemaks inimeseks!

Jaak Kõdar oma „Kriimureinuliste lugudega I—II” valmistas suureüllatuse. Esialgu lükkasin nende kahe köitetäie loomajuttude lugemist ikkaedasi ja edasi — autor tundmatu ja asi ise tundus samuti kahtlane. Kuilõpuks kätte võtsin — säravad lood! Nüüd oskan algse umbusu põhjus-tajana nimetada raamatu kesist kujundust ja odavat väljanägemist (ehkkiklassik Silvi Väljali illustratsioonid raamatus on ainult kiidusõnu väärt).

Millega siis tegu? Esimene köide sisaldab märkimisväärselt stiili-puhtaid loomamuinasjutte, tegelasteks meie vanad head tuttavad lapse-põlvest — hunt, rebane ja teised metsaasukad. Esialgu arvaks küll, etkuidas üldse saab veel tänapäeval nende tegelastega mingit asjalikkulastejuttu kirjutada, aga võta näpust — saab. Ja koguni nii hästi, etkirjutatu mõjub orgaanilise järjena juba rahvasuust teada lugudele.

Näiteks kohe esimese köite esimene lugu. Hunt Kriim ja rebane Reinteevad toidusedelis vahetuse: hunt läheb kukke rabama, rebane lammastmurdma. Üritus lõpeb muidugi mõlemale fiaskoga. Kõdar toob lugudessesisse ka tänapäeva. Järgmises loos paneb ta hundi ja rebase autodegavõidu kihutama, kolmandaks osalejaks sunnitult jänes. Võidusõidupanebki kinni jänes ja lugu lõpeb õpetusivaga: „Sellest ajast peale ei olehunt ja rebane oma autodega enam kiidelnud. Kui nad sõitsidki võidu,siis suurel maanteel, kus kord Mercedes, kord Volvo ette jõudis. Metsasaga pidasid nemadki au sees vana mägra tarkust, et siin uhkeldatakseainult oma jalgadega.”

Edasi kirjutab Kõdar „järje” kuulsale muinasjutule, kus rebane varas-tab talumehe reelt kalad ja hunt jätab oma saba jääauku. Nüüd jätab omasaba sinna rebane. Ja sellised need muinasjutud esimeses köites kõik ongi.Ikka igaüks kenasti välja voolitud ja kõik üksteise järel reas nagu pärlidpaelas.

Teises köites, kus uute tegelastena tulevad sisse metshaned, väljublugude þanr mõnevõrra tavapärasest muinasjuttude vormist ja ruumist.Kriim ja Rein moodustavad siin ühe rinde, metshaned teise, ja peaaegukõiki raamatu jutte täidab nendevaheline võitlus. Lõpuks teevad Kriim jaRein läbi muinasjutus tavatu psühholoogilise muutumise, mattes mahavaenukirve ja saades vaenlastega koguni sõbraks. Aga niisamuti kuiesimene, on ka teine köitetäis Jaak Kõdari jutte mõnus lugemine.

L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6

[ 5 7 8 ]

Vahelduseks põikame luulesse. Mullu ilmunud lasteluuleraamatutestvõtaksin vaadelda järgmised viis: eri autorite koguteos „Suurtelt väikes-tele”, Leelo Tungla „Lätikeelne jäätis”, Ilmar Trulli „Musta kassi mumba”,Contra „Minu jonn” ja Wimbergi „Põngerjate laulud” („Varrak”).

„Suurtelt väikestele” on sisu poolest — jäägu nüüd puutumata sellerängad möödalaskmised kujunduse vallas — väga hea luuleraamat.Sisaldab algupärast lasteluulet 13 autorilt, kelleks on Ellen Niit, DorisKareva, Hando Runnel, Merca, Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste, LeeloTungal, Ilmar Trull, Aino Pervik, Heljo Mänd, Jaan Kaplinski, Kauksi Ülleja Jaanus Vaiksoo. Seejuures alustab iga autor oma luulekimbukestelutarkuse sõnadega väiksele lugejale.

Lummava mulje jätab ses raamatus Ellen Niit oma miniatuursepoeemiga „Karuema sünnipäev”. Õhuline ütlemine, sulgkerge sõnadeliug. Meistri tase.

Tõeliselt head luuletused on raamatus ka Doris Karevalt, kes seni polelastele kirjutamisega silma paistnud. Aga tema sulnis ja salapärane„Suhkruhiir” on kindlasti lisandus eesti lasteluule paremikku. Nagu onseda ka Merca õpetlik, kuid kelmikas „Väike Mattias”.

Nutika sisuga ja sõnaosav on ka Merca „Kilu kolis”. Leelo Tungaltõuseb siingi raamatus esile oma trumbiga — tänapäevase lapse ja lastümbritseva maailma kujutamine („Telefonita ei saa!”, „Kahju neist, kelpuudub pill”, „Jaaniuss ja jaanilill”). Tuntud headuses esineb veel IlmarTrull (kelle saatesõna on raamatu teravmeelseim).

Head tekstid on samuti Jaan Kaplinski „Isa, kuhu need värvid jää-vad…” ja „Segadus”. Eespool mainitud on minu erilised lemmikud, agakoguteosesse jäi veel palju lugemist, ka teistsugustele maitsetele.

Leelo Tungal ja Ilmar Trull avaldasid möödunud aastal kumbki ka omalasteluulekogu, jäädes mõlemad kindlalt tänapäeva eesti parimate laste-luuletajate esiotsa. Kummalgi on omad voorused. Trull läheb meelsastisõnamängu peale välja ega nikerda väga vormi, ta luuletused on lühikesedja tabavad nagu snaiprilasud. Tungal seevastu harrastab pikematlihvitud vormi, eriti traditsioonilisi neljavärsilisi salme. Uudse nähtu-sena juurutavad mõlemad, Tungal küll hoopis rohkem, joonealuseidmärkusi, et lastele keerulised sõnad ja mõisted ära seletada, avardades niiluuletuste sõnavara ja temaatikat.

Tungla luuletused on otsene reaktsioon tänapäeva maailmale, ei eilsele,ei üleeilsele, ei vanaemade aegsele — ja mina käsitan seda suure vooru-sena. Samuti on ta vormioskused, ainese valimine ja haldamine, luuletuselõpetamine puändiga lihtsalt imetlusväärsed. Näiteks: kilu, kes tahablaulda, aga jäine kaas merel ei lase, lohutab luuletaja nii („Kilu talvel”):

Pea püsti, kilu! Külma verd!Kord kätte jõuab sinu järg:saad kuulsaks siin- ja sealpool merd,peas kaunis loorberitest pärg!

J A A K U R M E T

[ 5 7 9 ]

Contralt ilmus mullu väike kõvakaaneline lasteraamatuke „Minu jonn”,sisuks kaks pikemat jonniteemalist luuletust: „Riidepanemise jonn” ja„Poejonn”. Viimase aasta-paari jooksul on Contrast saanud silmapaistevja oma käekirjaga lasteluuletaja, kelle tekste on ilmunud ka „Tähekeses”.Nagu suurte-luules, nii särab Contra ka väikeste-luules oma naerujanuseluuletajanatuuri ning heade vormi- ja riimileidudega. Raamatu lõpe-tavad lastepsühholoog Reet Montoneni õpetussõnad lastevanematelejonni asjus.

Wimbergi raamat „Põngerjate laulud” koondab paremat osa lauludestja luuletustest, mis sündisid aastail 2002—2003 Eesti Televisioonile BBClastesarja „Tweenie-põngerjad” tõlkides.

Ka lühijuttude vallas tõi läinud aasta suurepäraseid raamatuid. Maininsiinkohal viit. Nendeks on eri autorite koguteos „Hääd ööd! Emadeõhtujutte”, Marju Õunpuu „Kuninganna Anni lood” („Tänapäev”), PeeterSauteri „Laiskade laste raamat”, Mati Sooniku „Mängult ja tegelikult”ning Urmas Nemvaltsi „Väikeste meeste jutud”.

Nagu aasta varem ilmunud isade unejutukogumik „Ruttu tuttu!”,sisaldab ka „Hääd ööd!” palju häid jutte. Statistikahuvilistele olgu öeldud,et kokku on siin 23 juttu 10 emalt, ja need on Kauksi Ülle, Piret Raud,Kerttu Soans, Kristiina Kass, Eva Koff, Kati Murutar, Maarja Undusk,Merca, Aidi Vallik ja Tiia Kõnnussaar. Seejuures on Kauksi Üllet esindavjutt ära toodud nii võru kui ka eesti keeles (tõlkija Evar Riitsaar).

Tooni annavad muinasjutuline sisu — ja loomulikult roosad meele-olud. Tegelaskonnas on kesksel kohal mütoloogilised olendid (KristiinaKassi „Elmeri kummitus” ja „Hiigel-Herberti koer”, Merca „Toruvana-kesed”, Aidi Valliku „Kremplirüütlid”, Tiia Kõnnussaare „Hea isadraa-koni lood”, samasse suunda tüürivad Eva Koffi „Inglikarbi” jutud). Eritimitmekülgselt on leidnud käsitlust koduvaimu (Kati Murutar) või -haldja(Merca) teema. Puhast realismi on ainult näpuotsaga — üks Kerttu Soansi,üks Maarja Unduski ja üks Aidi Valliku jutt. Kas väikesed ja suuredtüdrukud jumaldavad tondikesi, inglikesi, vaimukesi ja haldjakesi tõestinii hullupööra rohkem kui lugusid tõsielust? Või on võlumaailm esimene,mis suurtel tüdrukutel ehk emadel unejuttu vestes pähe tuleb?

Kasutan siinkohal juhust ja annan lastekirjanikele soovituse järgmiseviisaastaku tööplaanide tegemisel: piirakem päkapikkude ja inglite hulkalastekirjanduses! Ületootlus on metsik, eriti vohavad nad just raamatu-müügi tipphooajal enne jõule. Vaatame juba mullu ilmunu pealkirju jategelasi: Elsa Pelmase „Sussipäkapikk Siisi seiklused”, Ivo Parbuse „Päka-pikk Peetrikese lood”, Heleli Heleli „Päkapikkude seiklused”… Inglitest,eriti sellest, et nende juustest tehakse jõulukuuse karda, on põhjalikultkirjutanud Eva Koff proosavormis ega ole oma luulekogus mööda pää-senud isegi Leelo Tungal. Ka voodialusest kummitusest pole tükk aegavaja ühtki lugu välja mõelda, sest Kristiina Kassi „Elmeri kummitus” ja

L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6

[ 5 8 0 ]

Jan Rahmani „Vävvä” on selle teema juba õnnestunult läbi kirjutanud.Samuti tasub vältida mõmmisid ja — vähemalt pealkirjades — nimePeeter.

Aga tagasi koguteose juurde. Enim meeldisid mulle Piret Raua „Vihma-ussiisa mure”, Kristiina Kassi „Hiigel-Herberti koer”, kõik kolm Mercalugu („Pall ja burger” „Väike koduhaldjas”, „Toruvanakesed”) ja AidiValliku „Mesine lugu”. See-eest ei istunud üldse Eva Koffi inglijutud, mison liiga hardad ja pitsivahulised, ja Kati Murutari nännutavalt dotsee-rivad koduvaimu-lood (hoidke ikka kodu ilusti korras, lapsed!). Agavõimalik, et tüdruklapse elukogemuse pinnalt langetatud hinnangudoleksid olnud teistsuguseid.

Peeter Sauteri, Marju Õunpuu ja Mati Sooniku jutud on kõik võrdselthead! Väikesed poeemid proosas. Sauteri lood köidavad muidugi eelkõigeoma pöörase loogikaga. Võiks öelda, et see on „lastepärane” ja sünniblihtsalt jutustamisrõõmust — et vaadata, kuhu jutt välja jõuab. Ja kui eijõuagi eriti kuhugi, siis on ka hea — vähemalt teel olemise mõnu on taskus.Sauter on eesti lastekirjanduse jutustamisvõtteid tugevalt edasi aren-danud — nagu ta seda tegi omal ajal täiskasvanutegi proosas. Sealt on talastele kirjutama asudes kaasa võtnud pretensioonituse. Mõnulemenäiteks järgmise jutu paistel:

Karu mõte

„Karu,” mõtles karu. See oli nii ilus mõte, et ta mõtles kohe tükk aega: „Karu, karu…”Ampsas siis jahtunud tatraputru ja mõtles, millest veel mõelda. Midagi paremat ei

tulnud pähe. Ja karu mõtles uuesti: „Karu!”Oh, see oli ilus mõte. Nii ilus, et karu mõtles veel: „Ilus karu.”Karu ohkas. See oli nii väga ilus. Et mingeid muid mõtteid polnud vaja. Karu

silmad läksid vidusse ja suu naerule. Ja tatrapuder läks meelest.

See, millega Peeter Sauter on lastele kirjutades hakkama saanud, vajabveel mõnda aega seedimist, et asjast päris õiget pilti saada. Ka þüriid ontema teeneid juba märganud ja tunnustanud. Kultuurkapitali 2006. aastalastekirjanduse preemia läks selle raamatu puhul küll õigesse kohta.

Lühikesed, lihtsad ja muhedad on ka Mati Sooniku ja Marju Õunpuujutud, kuid seejuures on Sooniku eripäraks tugev loogilisus, lausa puän-teeritus, ja Õunpuul — kelmikus.

Urmas Nemvaltsi jutud on eriti just poistesõbralikud. Nimelt onnende tegelasteks autod, traktorid ja muud masinad — buldooserid,teerullid, ekskavaatorid. Raamat koosneb viiest loost, neli on õpetlikud jaüks idüll. Seejuures on autor osanud autodest tegelased lugejale niilähedaseks kirjutada (ja joonistada), et too hakkab tõesti nende muredelekaasa elama ja rõõmustab koos nendega raskest katsumusest ülesaamisel.Toredad lood, vahvad pildid. Oleks selliseid raamatuid rohkem.

J A A K U R M E T

[ 5 8 1 ]

Väikelastele ilmunust jätsid hea mulje Epp Annuse „Oskar läheb õue”(pildid Katrin Ehrlich) ja Janno Põldma „Leiutajateküla tähtis päev”(illustratsioonideks kaadrid joonisfilmist „Leiutajateküla Lotte”). Esimeneon väikseformaadiline, täiesti kandiline kuueleheline pappraamat, milleiga lehekülge kaunistab värviline detailiküllane joonistus, juures suur-tähtedega lihtne lause. Täpselt see, mis kahe-kolmeaastasele lapselevaatamiseks pihku anda. Ja mille abil juba tähtigi näidata. Selliseidraamatuid mugandatakse tavaliselt suurkeeltest, aga „Oskar läheb õue”on täies mahus eesti algupärand. Niisuguse raamatu puhul tuleb jälgidakolme omadust: 1) visuaalne paeluvus, 2) füüsiline vastupidavus, 3) tekstisisukus, font, suurus ja küljendus. Kõigis kolmes kategoorias teenib seeraamatuke ainult kiidusõnu. Äärmiselt funktsionaalne väljaanne! Taassoovime: oleks selliseid rohkem!

Janno Põldma Lotte-vihik on peaaegu niisama funktsionaalne — agasellisele formaadile ei saagi nii õhukese sisu korral kõva kaant ümberpanna. See-eest on muu jälle täpselt see, mida isal-emal on hea väikselelapsele vaatamiseks ning ka juba tähtede veerimiseks kätte anda: värvi-lised ja detailirohked pildid, all kolmes reas suurtähtedega ladus ja sisu-kas tekst.

Esile tõuseb ka läinud lastekirjanduseaasta ainus loomajutt, Jaan Tangsoo„Vahva jänes Tillu” („Koolibri”). Selle teose puhul teenib teravaid laidu-sõnu ainult peategelase nimi, mis assotsieerub kõigepealt sellega, millegata assotsieeruma ei peaks, ja alles seejärel sõnaga „väike”. Kujutan ettepoistekampade itsitamist selle raamatu kohal… Pealkirjale ja peategelasenimele peaks ikka hoolsamini mõtlema.

Muidu on raamat hea. Realistlik jutustus miniküülik Tillu elust ühepere juures. Jutustajaks on Tillu ise. See on huvitav eksperiment, milleautor õnnestunult sooritab. Tal läheb koguni korda kirjutada looma-päraseks mõned keerulised iseloomujooned, nagu näiteks edevus, uudis-himu ja eneseteadlikkus. Ka autori stiil on hea. Nõtke, liikuv.

Paljus on sarnased Jaan Rannapi seiklusjutt „Roheline kindlus” ning AareToikka ja Aarne Mägi seiklusjutt „Ruudi”. Mõlema peaosalisteks onpoisid, tegevus toimub tänapäeval ja Tallinna suhtes rõhutatult kaugesperifeerias. Mõlemas on peategelasel lõhkine perekond — last (lapsi)kasvatab ema. Ja mõlemas on tegu lisaks muule ka peidetud varandusega.Ning kõige toredam sarnasus: mõlema peategelasel on kultuuriloolinekinnisidee — „Rohelise kindluse” Eeril Jules Verne’i „Saladuslik saar”,Ruudil viikingid. Igal sammul kujutab Eeri ette metsiku looduse alista-mist, nagu seda tegid vaprad kolonistid sel üksikul saarel, kuhu orkaannad armulikult paiskas. Ja ka Ruudi ei tee sammu, ilma et mõtteis eimõlguks viikingid.

„Roheline kindlus” on haarav seiklusjutt, kus lugeja saab koos raa-

L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6

[ 5 8 2 ]

matu kangelastega sumbata rabalaugastes ja otsida aaret. Aardeks ei olemüütiline kullakirst, vaid hea seenekoht läbipääsmatus rabasügavikus.Tegevus toimub väikese küla keskuses ja selle lähistel, autor pole unus-tanud visandada ka tänapäeva Eesti maaühiskonnale iseloomulikke tüüpeja maastikke. Ega ole unustanud linnaühiskondagi. Just sealt peategelasedjutustuse algul saabuvad — et seada end suveks sisse pärandusenasaadud majakeses. Ema koos poja ja väikse tütrega. Ema ja tütar ei jäämajakesse kauaks, vaid taanduvad peagi külakeskusesse. Aga Eeri jääb. Jakutsub linnast seltsiks sõber Manivaldi, kes erinevalt unistustesse kal-duvast Eerist kehastab teoses ärimehe mõtlemisega ja tänavatel elukoolisaanud noorukit.

Raamat on põnev. Ehkki stiil on selle þanri jaoks kohati liiga kõrge-lennuline. See on nagu mingi vana kooli jutukirjutamise tehnika, sellisedgalantsed jalakeerutused kompositsioonis ja süntaksis. Mis aga teoselpaistab täiesti puuduvat, on toimetaja, kuigi tiitellehe pöördel on vastavametinimetus kirja pandud ja selle taha Hille Lagerspetzi nimi märgitud.Tekstis leidub lauseid, kus lugejal tuleb puuduv sõna ise juurde mõelda.„Saladusliku saare” tegelane Cyrus Smith esineb kõikvõimalike nime-kujudega (Cyrus Schmidt, Cyros Smith). Just toimetaja töö olnuks kaautorile õlale koputada, et tänapäeva noor lugeja vaevalt teab, mis on„kitiühing” ja kes selle kamraadid. Ja et „dþiinid” on ammuilma käibeltkadunud sõna. Ja et mõnikord tundub noortele tegelastele suhu pandudverbaalne kild nende vanuserühma kohta mõeldamatu. Aga need on siiskiainult üksikjuhtumid. Raamat on muidu väga tänapäevane. Sellest saakshea filmi.

Filmist — kas ka heast, ei tea, sest pole ise näinud — on sündinud„Ruudi”. Kuid erinevalt „Leiutajateküla Lotte” raamatuversioonist ku-mab siin üsna järjekindlalt läbi filmis toimuva ümberjutustus. Sellekorvab raamatumaailma laiahaardelisus ja ehedalt kujutatud Eesti. Teoseprobleem on taas väga tänapäevane — isa puudumine poisi elust. Ruudivõtab asja ise käsile ja hakkab emale uut meest otsima, kogu aeg viikingi-mõtted peas ja -jutt suus. Huvitav on märkida, et kumbki vaatlusaluneteos pole läbi saanud ilma 1) pahade külapoisteta, 2) päikselise, kuid vahelka turtsaka tütarlapseta, 3) päris ehtsate kurjategijateta. Eks need vistpeavadki olema igas korralikus laste seiklusloos. Aga kui Ruudi ema onpolitseinik ning sellisena seadusekuulekuse ja kombekuse kehastus, siisEeri emal, keda on kaude kirjeldatud kui ringitõmbamisele aldist naiste-rahvast, tuleb seista politseinike ees kahtlustatuna varguses.

Seejuures näidatakse pahade külapoiste kategooriat materiaalseltaustal — „Ruudis” kihutavad mopeedid, „Rohelises kindluses” leiduvadnii mobiiltelefonid, rokkbändi varustus kui ka kallis jalgratas. Tegupaistab olevat just nagu reegliga. Näiteks „Röövlirahnu Martinis” panebKevin tuusa oma tossude ja rolleriga. Positiivsed tegelased see-eest loevadkõigis kolmes loos hoolega sente. Keegi võiks nüüd kirjutada analoogselõhkise pere loo rikka poisi elust!

J A A K U R M E T

[ 5 8 3 ]

3

Paremiku järel võtan vaatluse alla ülejäänud lastekirjanduse. Rõhutan,et sealgi on palju teoseid, mida ma hindan kõrgelt. Aga kõik ei saa juparemikku kuuluda ja kõik ei saa ka isiklikult korda minna, et mitte öelda— olulised tunduda.

Heiki Vilepil ilmus läinud aastal kolm õhukest, kuid kõvakaanelistjuturaamatut: „Kapiukse kollid jälle platsis”, „Liisu liivaaugus” ja „Roosaprintsess” (välja andnud Vilep & Vallik). Sisu poolest kerkib esile kesk-mine, mis sisaldab kolme lookest väiksest Liisust ja võlgneb poolelugemiselamusest Marja-Liisa Platsi omapärase joonega piltidele. See-eest on kollidelugu saanud Moritzalt nii võimsad illustratsioonid, et luguise, ehkki muidu päris kabe, tundub nende kõrval lahja lisandina. Print-sessilugu illustreerivad Katariina Viina pildid ei ole minu meelest ilusadja sisugi on mittemidagiütlev — aga võib-olla väikestele tüdrukutele seejust meeldib.

Maarja Kangro „Puuviljadraakon” („Koolibri”) köidab huvitavasüþeega. Puuvilju armastav draakon sööb üksteise järel tühjaks eripuuviljariikide aiad, mistõttu puuviljariigid ühendavad jõud draakonitaltsutamiseks. Aga jutt on ka muidu hästi kirja pandud. Eesti Laste-kirjanduse Teabekeskus andis sellele raamatule auhinna Aasta Rosin2006. Ainult et mulle meeldiks, kui eesti keeles kasutataks sõna „draakon”asemel sõna „lohe”.

Jaan Kaplinski saledaselgne jutukogu „Põhjatuul ja lõunatuul” („Tä-napäev”) tundub sisu poolest hõre, seda enam, et kolm juttu on nii eestikui ka võru keeles. Siin on muidugi pärle, nagu „Siga taevatamme all”,„Auk ja elu mõte”, „Põhjatuul ja lõunatuul”, „Mõte” ning „Kriipsud japunktid”, mis väljendavad kaplinskiliku väljapeetud poeetikaga mingittillukest elutarkust, ning „Väike valge lennuk” ja „Piirikivi”, lühikesed jahaaravad jutustused, hea lugu on ka „Vana kuulutustulp”, kuid liiga paljuon jutte, mis ei tundu eriti õnnestunutena (näiteks „Pealinn ja linnapea”ning kummina veniv „Udujutt”). Eks häid ja vähem häid jutte leidu igasjutukogus, aga õhukeses raamatus kipuvad viimased rohkem silmatorkama.

Lehte Hainsalu jutustus „Suurejüri peremees” on raamat, mille siht-gruppi on raske määratleda. Kõige rohkem julgeks seda pakkuda noorte-kirjanduse pähe. Räägib see Suurejüri talu noorperemehest Karmost, kesraamatu esimeses osas on kahe- ja teises kaheteistkümneaastane. Tege-vusajale on mitmel moel viidatud, näiteks nõnda, et esimeses osas ripu-tatakse pestud mähkmeid nöörile kuivama, teises osas on noorperemeheväikeveljel juba Pampersid. Nagu eespool vihjatud, on see raamat oma-moodi utoopia. Kujutluspilt eesti talust, kus õu on täis sibavaid lapsi, emaja isa edendavad talu asja ning noorperemees valmistab varakult omavaimu — et ükskord see kõik oma õlgadele võtta ja aina kõrgemale järjele

L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6

[ 5 8 4 ]

edendada. Nõnda tuletab teos meelde Tuglase „Väikest Illimari” ningTammsaare „Tõde ja õigust”. Raamatu stiil on hea, eriti esimeses osas —paindlik väljendama kas või väikelapse meeleolusid ning sõnadeta öeldudmõtteid. Ja eriti uhke on esimeses osas noorperemehe kombainiarmastus.Kom-bai! Kom-bai!

Asta Venderi luuleraamatu „Meie õu” (omakirjastus) voorus peitubeelkõige piltides. Kuid seejuures ei ole ka tema luuletus, mis kirjeldabpäev-päevalt ühe maja õuel toimuvat, üldse paha. Pisut teisiti on luguÜlo Pikkovi „Uneraamatuga” („Athos”). Selle idee on väga nutikas —panna laps raamatust unelambaid lugema. Ja pildiline lahendus samuti— unelambaid kujutavad kaunid valged pilvetupsud fotodel sinisestsuvetaevast, kerge kunstnikulisandusega musta pea ja sõrgade näol.Lambaid on 32 ja igaühe ilmumisega kaasneb paarirealine salm. Kont-septsioon on teravmeelne, pilvelambad nunnud — aga salmid on vägakrobelised, ehkki neid on toimetanud Contra. Oleks võinud paluda salmidüldse Contral kirjutada. Raamat on ilus ja värvigammalt pilkutõmbav.

Raamat kõvakaaneline, seest värvipildiline, kaunisti kujundatud —selline on Eino Muidugi luuleraamat „Lõbus pere ütleb tere!” („Koolibri”).Aga sisu poolest täielik grafomaania. Ei saa aru, miks annab lugupeetudkirjastus masstiraaþis välja sellist üheperenalja. Et see on ühe pere nali,näitab tiitelleht: värsid ja kujunduse on teinud 40-aastane Rein, pildid onjoonistanud 5-aastane Helena, sisekaanele värvilise kompositsiooni tei-nud 3-aastane Raul. Üldse kujutabki see raamat endast ühe pere värss-kroonikat. Aga mis mulje peaks see jätma luulest kui sellisest — tegelikulttoredast nähtusest! — lapsele, kellele see raamat kätte satub?

Niisama veidra asja on välja andnud Ajakirjade Kirjastus. Arvan, etkõik kirjanduslikult pädevad inimesed pidid seal Georgi Viiese raamatu„Makrakoi juhuslikud seiklused Masoovias” väljaandmise hetkel puh-kusel või haiguslehel olema — teisiti ei saa selle väljaandmist seletada.Õhuke raamat sisaldab kõvade erkpunaste kaante vahel portsu teksti,mis jaguneb lühikesteks peatükkideks. Peatükid aga koosnevad seosetalausetest ja lõikudest. Mingit lugu ei ole, õieti ei olegi aru saada, mis, kus jamiks toimub. Tuvastatav on ainult peategelane — Makrakoi. Palun, sellinelasteraamat on siis välja antud. Head lugemist!

Asi ei ole selles, et laste ja kogupere-loomingut ei peaks välja andma.Vastupidi, see on igati õige teguviis. Kuid siis olgugi see avaldatud lasteendi nime all, serveeritud sisukohases vormis — mitte pakutuna kvali-teetse lastekirjanduse pähe, kui sisuline kvaliteet seda ei õigusta. Mulluilmus ka toredaid raamatuid laste loominguga, nagu Pärtel ja PeepEhasalu „Väikeste rüütlite õhtujutt” (omakirjastus) ning ajakirja „Pere jaKodu” lugejate lastejuttude kogumik „Mürakaru jutud” (AjakirjadeKirjastus). Siin on kõik õige. Tuult tiibadesse, noored kirjanikud! See kõikon öeldud teemaarendusena Georgi Viiese raamatu asjus — keskealisegrafomaani värsikeste mitteavaldamine ei vajagi mingit erilist põhjen-damist.

J A A K U R M E T

[ 5 8 5 ]

Aga see kehtib minu meelest küll kõigi niisuguste kogu perega lastelekirjutatud raamatute ja laste endi loomingu kohta üldistusena, et sel-listest asjadest on rõõm eelkõige tegijail endil – mitte lugejal. Ma nimelt eiusu, et lapsed teiste laste kirjutatud jutte ja luuletusi ning isegi joonistatudpilte eriti kõrgelt hindaksid. Nad tahavad ikka korralikke lugusid jakorralikke riime ja korralikke illustratsioone. Raske arvata, kas isegiSauteri lastepärane loogika lapsi eraldi võetuna nii väga vaimustab.Seepärast tulekski enne hoolega järele mõelda, kui niisuguseid raamatuid– ja eriti veel klantsivas kuues – kogu rahva ette saadetakse.

Elsa Pelmase „Sussipäkapikk Siisi seiklused” (TEA), Ivo Parbuse„Päkapikk Peetrikese lood” („Revelex”), Heleli Heleli „Päkapikkudeseiklused” („Eesti Raamat”), Sirje Vihma „Kapilooma seiklused” („Harmo-nia — Sirje”) ja Ebe Padu „Kaiekese unenägu” on kõik enam-vähemkeskmisel tasemel muinasjuturaamatud, igati sobilikud koolieelikulejupphaaval või lookaupa ettelugemiseks. Teos „Päkapikk Peetrikese lood”pakub siiski ühe kummalise üllatuse: nimelt on raamatu alguses eraldikaunis leht, kus kirjastaja (!) Richard Sikk teatab, et on pühendanud selleraamatu väljaandmise oma pojale Richardile ja tütrele Saskiale. Autoritavatu ekspluateerimine! Viie raamatu tegelaskonna seast tõuseb uni-kaalseima kujuna esile Sirje Vihma Kapiloom — tegu on ühes klassitoasEesti Vabariigi vapilt alla kukkunud lõviga, kes asub kappi elama ja saabKapilooma nime. Pole laita leid.

Sootuks pahem on lugu Üllar ja Rünno Saaremäe „Käpipuu vennas-konnaga” („Tänapäev”), mille tegelaskond eesotsas Veereva Munamehe japrofessor Habepeaga on nii värvikirev ja veider, et see lausa raskendabraamatu lugemist. Teine häda on selles, et raamat on liiga paks. Lugu eitäida nii suurt mahtu, palju on lohisemist ja lobisemist. Ehkki teemapoolest on raamat oluline — loodushoid ja roheline mõtlemine.

Ka Aidi Valliku noorteulmekas „Narkohollo ehk Florose vabastami-ne” ei mõju miskipärast köitvana. See tuleneb esmajoones raamatuteemast — narkootikumide hukkamõist — ja vormist — ulmeline alle-gooria. Nimelt imeb teismelise Mihkli endasse salapärane arvutimäng,mis viib poisi loomisjõude esindava olendi Lotvigi juurde. Lotvig näitabMihklile, kuidas suures kosmilises lillekasvatusaias lillena kasvav Maaon haaratud haigusest, mis levib ka teistele lilledele ehk planeetidele.Haiguseks on muidugi meelemürgid. Ja nii leiab Mihkel end ühel ilusalhetkel Maa naaberlillelt, võitlemas seal pead tõstva haiguse vastu — sestMaa on juba nii haige, et esmalt tuleb takistada haiguse levikut.

Ma pole kunagi armastanud raamatuid — või õigemini uskunud neisse—, kus tegutsevad suurtähelised tegelased, nagu Florose Valvur (aliasTasakaalu Hoidja), Noor Kangelane, Segane Vend vms. või kus kõik kohadon täis esemeid, nagu Värav, Tasakaalu Tera (alias Mõõk) jm. See on lihtsaltsedavõrd ärakasutatud viis teosele „sügavamõõtmelisuse” ja kõike-haarava „sümbolismi” andmiseks, et ma Enam Ei Usu Sellesse. Teose stiil

L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6

[ 5 8 6 ]

ja sündmustik pole ka eriti säravad. Mõjub täpselt nagu tellimustöö.Majakovski rääkis küll nn. sotsiaalsest tellimusest ja minu meelest peabkirjanik seda jälgima, aga seejuures ei tohiks teos siiski mõjuda nagumiski, mille honorar on tulnud mõne noorsooühingu või sotsiaalmajapangaarvelt.

Mihkel Ulmani juturaamat „Nukkude teater” („Elmatar”) pakubtundelist — võib-olla mõnele maitsele liigagi tundelist — lugemist. PeeterSauter on seda raamatut lausa erakordse poeetilisusega kirjeldanud(„Eesti Ekspress” 21. VI 2006), miska laenamegi üldistuse temalt: „MihkelUlman on teinud ja saanud raamatu, mis on kirjaniku unistus. Laste-raamatu. Kõvad kaaned, paks paber, ridade vahele on ruumi jäetud (sedanõudis Tammsaaregi kirjastajatelt). Pildid paksud, värvilised, kalkagakaetud. Kunstiraamat. Ilu ja kirjanduse raamat. [---] Raamatu sisu täispakse, siiraid ja siirupisi ning tundelisi tekstijuppe armastusest, reet-misest, surmast, oh jah, see nimekiri käiks justkui Shakespeare’i näi-dendite kohta. Ma ei hakka ümber jutustama. On nukud, on teater, onnuku elu nukuna ja inimesena, on armastus, on mittemõistmine ja onsurm — peaaegu nagu minu enda elu. Minusugusele virilõuale on sedakõike raamatus tiba liiga paksu pintsliga kokku tõmmatud ja moralist-likult (nagu mu enda eluski — ja kelle käes on see mu elu pintsel?).”

Kaks armast väikelasteraamatut on Jan Rahmani „Vävvä” (kahesväljaandes — üks eesti, teine võru keeles) ja Anu Eriksoo „Väike lume-helbeke”. Lugu on mõlemas igati lastepärane, Rahmanil isegi omamoodikiiksuline, aga lastepärased ei ole kohe kindlasti mitte „Vävvä” illust-ratsioonid Anneli Kaarnalt ja Mart Andersoni originaalkiri. Ning köideon mõlema teose puhul väikelapse sõrmedele sobimatu. Aga nagu EppAnnuse ja Janno Põldma Lotte-vihiku juures, tunnustame ka siinkohalseda, et eesti autorid annavad välja algupäraseid väikelasteraamatuid.Tekst on kõigil neljal hea, ainult see kujundus ja köide…

Mainigem veel üht väikest vihikut. Tiina Kilksoni „Pisikese Peetri pikkpühapäev” („Koolibri”) sisaldab päris pikka palakest, kus iga sõna algabp-tähega. Kena filoloogiline näpuharjutus! Lõpus on natuke joonistamistka.

Omaette probleem mullu ilmunud algupärases lastekirjanduses onminu jaoks Heljo Mänd. Temalt ilmus viis raamatut: „Mõmmi-Beebi jaunelaulud”, „Karutaadi jõulukalender” ja „Kummaliselt hele lõngakera”ning luuleraamatud „Laps tahab koduks päikesekoda” ning „Emamaa jaisajõgi” (esimesed kolm TEA, neljas „Eesti Raamat”, viies „Faatum”). Viisraamatut! Grafomaania? Sest paraku ei ole ka raamatute sisuline tasemidagi enamat kui säratu keskmine. Minu meelest võiks eesti laste-kirjanduse klassik oma nime hoida ja mitte kaasa minna kirjastustehaltuurapakkumistega. Mõmmitamisest hakkab tasapisi juba küllaltsaama.

Samuti ei üllata Heljo Mänd millegi uuega lasteluule vallas. Nagu

J A A K U R M E T

[ 5 8 7 ]

lapsed ikka, tahab tänapäeva laps luuletust, mis talle midagi ütleks jakuidagi tema eluga kokku puutuks, ent Heljo Männi luuletused on täissisuta ilutsemist ja katteta tundlemist. Raamatust „Laps tahab kodukspäikesekoda” moodustab kolmandiku nn. palvelaulude tsükkel, mismõjub kui puhas usupropaganda. Erakordselt ebameeldiv. Elame XXIsajandi alguses. Tõsimeelne koogutamine mütoloogiliste olendite poole eiole lastekirjanduses enam asjakohane.

Aastal 2006 ilmus ka näidendiraamatuid, nagu eri autorite (JüriKaldmaa, Ave Rüüson, Terje Käärik) „Neli jõulutükki” („Vilep & Vallik”),Valter Kruudi „Uued nukunäidendid lastele” (omakirjastus), Aino Pervi-ku „Kunksmoorilugu. Lastenäidend kahes vaatuses” („Tiritamm”), LiidjaSepa „Metsarahva sekeldused. Kolm muusikalist lavalugu lastele” („SPMuusikaprojekt”) ja Merle Velbo „Bidioot ja teisi lastenäidendeid põhi-koolile” (omakirjastus), kuid nende ülevaatamine oleks õige jätta draama-ülevaate tegijale. Nagu oleks õige usaldada kahe noorteromaaniks kvali-fitseeritava raamatu — Diana Leesalu „Mängult on päriselt” („Täna-päev”) ja Siiri Laidla „Pärnaõietee” („Canopus”) — käsitlus proosa-ülevaate tegijale. Sest mis lapsed need noored enam on.

Lõpetuseks rõõmustagem: elame õnnelikul ajal! Kui palju ilmub häidraamatuid!

L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6

[ 5 8 8 ]

OMADRAAMA KULDAJASTU KÜNNISEL?

eebruarikuu „Loomingust” võis lugeda, et soome teatris on algupäranenäitekirjandus praegu soositud ja soovitud, lausa „kuldajastut” tohtivatoodata (O. L a h t i n e n, Menu võti: inimene ja aeg, lk. 268). Eestiarengurütmid näikse naabritega sarnanevat. Paarile viimasele aastaletagasi vaadates näeme silmapaistvaid sündmusi ja tõotusrikkaid aren-guid draama kui „kahepaikse” kirjandusliigi mõlemas elukeskkonnas —trükisõnas ja teatrilaval. Eesti kirjanduse osatähtsus sõnateatrite mängu-kavas on tõusnud neljandikult 1990. aastatel ca 35%-ni.1 Möödunud aastakohta pole mul täpseid andmeid, ent kuna see oli kuulutatud eesti teatriaastaks, tähistamaks kutselise teatri 100. sünnipäeva, on tagasilangusebatõenäoline. Seda enam, et aset leidis üpris erakordne sündmus: Pärnu„Endlas” tehti teoks peanäitejuht Tiit Palu idee esietendada terve aastajooksul üksnes eesti kirjandust. „Endla” eesti dramaturgia aastal taasla-vastati Jaan Kaplinski „Liblikas ja peegel”, Astrid Reinla komöödia„Koduabiline” (mõlemad pärit 1980. aastatest) ja Andrus Kivirähki„Rehepapp”, esmalavastati Jaan Kruusvalli „Võikõllane üü” ja Jim Ashi-levi „Nagu poisid vihma käes”, mängiti klassikat, laste- ja noortenäiden-deid. Üksteist algupärast draama- ja proosalavastust järjest — midagiligilähedast leiab ehk vaid 1930-ndatest, mil lipukirjaks oli omateater!Eesti teatri aasta programmi mahtus veel varasügisene balti teatriteomadraama festival koos asjakohaste aruteludega, mis tõi näitekirjan-duse meedia tähelepanu fookusse. Võistlusprogrammis oli Mart Kivastiku„Põrgu wärk” (lav. Hendrik Toompere jr.) läti ja leedu näitemängudestmäekõrguselt üle. Head kunstitaset võiks kinnitada seegi seik, et lavas-tustest, kust pärinevad eesti teatri aastapreemiate nominatsioonid, onpooled tehtud omadramaturgia alusel (tõsi, nimekirjas on uusloomingutklassikast vähem).

Tore, et eksperdid hindavad kunstilist taset heaks, kuid kas eestidraama rahvale ka meeldib, võidakse küsida. Püüdsin ühe teatriajalooloengu jaoks kokku panna sõnalavastuste esikümne aastatel 1995—2005.Arvud tahavad ülekontrollimist, kuid võin kinnitada, et esikoht kuulubkahtlusteta Andrus Kivirähki „Eesti matusele” ja teist kohta hoiab ko-möödia striptiisiga „Täismäng”, mis kujutab endast Wendy Holdeni „FullMounty” mugandust Fr. Ehrenbuschi pseudonüümi kasutava eesti autoripoolt. Mõlemaga oli antud üle 100 etenduse, „Eesti matuse” vaatajaid olikogunenud pisut üle ja „Täismängul” pisut alla 50 000. (Need arvud pole

LUULE EPNER

V

1 Andmed „Eesti teatristatistikast” 2004 ja 2005 (uuslavastuste jagunemine).

[ 5 8 9 ]

lõplikud, sest mõlemat etendatakse vaibumatu menuga praeguseni.) Jaalles siis tulevad Ray ja Michael Cooney komöödiad ning muu kergemeelelahutus läänest, mida on harjutud pidama garanteeritud publiku-magnetiks. Niisiis paistab, et rahva seas on taas tärganud huvi kodu-maise dramaturgia vastu. Arenguruumi muidugi jätkub, kui tuua võrd-luseks kas või sula-aeg (1955—1965), mil teatri-bestsellerite esikümnesoli üheksa eesti autorite teost ja üks läti näidend ning esikohatükk, OskarLutsu „Tootsi pulm”, kogus 136 000 vaatajat (K. K a s k, Eesti nõukogudeteater 1940—1965. Tallinn, 1987, lk. 465). Iseküsimus on, kas maksabkitoonast seisu kangesti tagasi igatseda.

Pöörakem pilk kirjandusväljale. Kahtlemata on kirjastuslikuks saavu-tuseks kaheksa näidendikogumiku ilmumine 2006. aastal — see võibvabalt olla nüüdse Eesti Vabariigi rekord. Need on Mart Kivastiku „Kül-metava kunstniku portree”, Andrus Kivirähki „Aabitsa kukk”, KauksiÜlle „Kuus tükkü”, Madis Kõivu „Näidendid I”, Jüri Tuuliku „Viimasedkotkad”, Enn Vetemaa „Väike näidendiraamat 5”, Vello Jaska „Rambi-valgus”, Ingvar Luhaääre „Näidendid” (suvalises järjestuses). Ilmus veelkolm lastenäidendite kogumikku, mis kuuluvad pigem lastekirjanduseasjatundjate valdkonda. Loetletud kogumike puhul jääb minu vaate-piirist välja Jüri Tuuliku oma, mis on koostatud 1970—1998 kirjutatud javarem trükis ilmunud näidendeist, kuuldemängudest ja monoloogidest.Eesti Draamateatri sari „Näidendiraamat” jätkus Kivirähki „Sürrealis-tidega”, „Loomingu Raamatukogu” üllitas kolm teatriteksti ja „Loo-mingu” veergudel avaldati neid samuti kolm, mis on kõigiti kiiduväärtnähtus. Draama-aasta 2006 suursündmuseks kirjandusväljal pean maMadis Kõivu neljaosalisena kavandatud „Näidendite” esimese köitevalmimist. Mäletamatutest aegadest saadik on räägitud, et Kõivu teatrislavastatud ja lavastamata näidendid tuleb tingimata teha kättesaa-davaks lugejale, üht-teist on ka avaldatud („Kolm näitemängu” 1997jmt.), ent alles nüüd võib loota, et Kõivu „harukordne massiiv” (Jaak Rähe-soo) saavutab laiema tuntuse, kaardistatakse ja uuritakse korralikult läbi.Last but not least — trükist tuli Boriss Tuchi koostatud esinduslik venekeelne

Pole ime, et näitekirjanikele langes osaks auhindade sadu. Esimestkorda anti Bernard Kangro auhind näidendite eest — selle sai Jan Rah-man —, Virumaa kirjandusauhind läks Mart Kivastikule ning kõigelekrooniks pälvisid omadramaturgia loojad kaks Eesti Vabariigi kultuuri-preemiat: kirjandusest tõsteti esile Kivirähki „Teatriparadiis” ja „Sürrea-listid”, teatrikunstist Merle Karusoo autorilavastused „Küpsuskirjand2005”, „Täna me ei mängi” ja „Under”. Mida sa hing veel ihkad!

Praeguseks on välja kujunenud üpris kindlapiiriline seltskond pide-valt teatrile kirjutavaid autoreid, kes tegi ilma ka läinud aastal. Laiaslaastus võiks öelda, et eesti omadraama on varakeskealiste meestekindlates kätes — Andrus Kivirähk, Mart Kivastik, Jaan Tätte, Urmas

D R A A M A 2 0 0 6

tõlkevalimik „Savonarola tuleriit” („Êîñòåð Ñàâîíàðîëû”).

[ 5 9 0 ]

Lennuk — ning tema elavaks klassikuks on Madis Kõiv. (Just neid autoreidtutvustab Tuch vene lugejale.) Tuumikusse arvaksin veel Kauksi Ülle, kedaei erista teistest mitte üksi sugu, vaid ka võru-setu keel ja kultuuritaust,nimetatutest mõnevõrra vanema Mihkel Ulmani, kes avaldas mullulastenäidendite kogu „Nukkude teater”, ja mõnevõrra noorema UrmasVadi, kellel jõudis lavale „Elvis oli kapis!”, mis varem trükis ilmununa saijuba eelmises draamaülevaates kiita muheda huumori ja hea fantaasia-lennu eest. Läinud aasta pildilt ei puudu lootustäratavad draamadebü-tandid, nagu ajaloolane ja publitsist Andrei Hvostov, kirjandusteadlaneja luuletaja Arne Merilai ning „Värske Rõhu” noorautor Jim Ashilevi.

Tublidus ei tule tööta. Omadraama edukäik võlgneb mõndagi EestiNäitemänguagentuuri ja teatrite sihikindlale tegevusele, mis hõlmabregulaarseid näidendivõistlusi, uute näidendite ettelugemisi (Eesti Draa-mateatri sari „Esimene lugemine”), teatri oma näitekirjaniku palgale-võtmist (Jaan Tätte Tallinna Linnateatris), dramaturgide koolitamistLavakunstikoolis jne. See töö on kandnud vilja, veel hiljaaegu kostnudkurtmised eesti näitekirjanduse kehva renomee ning teatrite ja kirjastustehuvipuuduse üle peaksid nüüd küll lõppema.

On siis tõesti saabumas või koguni juba saabunud kuldajastu? Hoidu-maks rutakatest järeldustest, tehkem ring peale 2006. aasta uudis-dramaturgiale. Mis sinna kuulub? Senistes draamaülevaadetes on igakirjutaja kehtestanud oma valikukriteeriumid, mis ei üllata, kuna niiteatri- kui kirjandusnähtusena eksisteeriv draama ongi sisemiselt hetero-geenne ja vaieldavate välispiiridega. Mina võtan vaatluse alla näidendid,mis 2006. aastal jõudsid esimest korda olgu teatri- või kirjanduspubli-kuni, kusjuures jätan kõrvale segaþanrid (kuuldemängud, teleseriaalid,filmistsenaariumid) ning lastenäidendid.

Andrus Kivirähk valitseb praegushetke draamapilti juba selles mõttes, ettema looming on teatrite repertuaaris esindatud kõige arvukamalt.Kivirähki koduteatriks tunnukse olevat Eesti Draamateater, kus on praegumängukavas neli tema näitemängu ja kohe tulemas viies. Pärnus män-gisid lavakooli üliõpilased „Rehepapi” kolmandat teatritõlgendust, „Va-nemuises” esietendus „Teatriparadiis” ja lavaelu jätkas lastetükk „Lottereis Lõunamaale”, „Ugalas” püsib laval „Helesinine vagun” (2003). Kivi-rähkist ei ole lihtsalt võimalik mööda vaadata. Tema staatus ja positsioonnüüdisteatris hakkab üha rohkem sarnanema Hugo Raudsepa omaga1930-ndatel.

Kivirähki uued näidendid tegelevad kunstilooga, õieti kunstnike lugu-dega: „Teatriparadiis” ammutab ainet eesti teatri ja „Sürrealistid”möödunud sajandi alguse rahvusvahelise avangardismi ajaloost. „Sür-realistide” lavastus (Hendrik Toompere jr.) erines näidenditekstist tähejagu pealkirjas („Syrrealistid”) ja veel natuke, aga olulisemaks peaksinerinevust tegelaste nimekirjas. Kivirähk jagab tegelaskonna sürrea-

L U U L E E P N E R

[ 5 9 1 ]

listideks ja mittesürrealistideks ega lisa esimestele ajalooliste isikutenimesid, nagu tehakse lavastuse kavalehel. Näidendi levinimedega jatäpsete ajakoordinaatideta sürrealistid on koondkujud, kelle kunstiteodkikoondavad futuristlikke, dadaistlikke, sürrealistlikke, postmodernistlikkejm. praktikaid. Seda, et tegelasteks on eestlased, nagu väidetakse raamatutagakaanel, ma hästi ei usu. Esitatakse küll killuke „Tõde ja õigust” ningloetakse eesti luulet, kuid eestluse eriküsimusi ma näidendis tuvastada eisuutnud. Kivirähki näidend ehitab suure mudeli ajas ja kultuurideskorduvatest vastuoludest avangardistide ja traditsionalistide ning üksitipõlvkondade vahel. Sürrealistid (üldnimetusena) väidavad end loovattulevikukunsti ja põlastavad klassikuid, ülistavad isiklikku vabadust egahooli moraalinormidest, pidades oma kohuseks ðokeerida väikekodan-lust.

Aga maailm on keeruline ja kerge on sattuda kompromisside libedale,kuid ahvatlevale teele. Täieliku vabaduse ideed tuleb juurutada rangedistsipliini abil; loomingule pühendumiseks vajatakse praktilisi ja/võirikkaid naisi; publik ðokeerub, aga harjub ruttu; vältimatult saabubkriitika kiitus, avangard etableerub ning langeb uuel spiraalikeerul uutenoorte uljurite mõnituse alla. Skeemi mahub ka kunsti vabaduse japoliitilise angaþeerituse vastuolu, mida võinuks teravamaltki lahti kirju-tada. Küllap näitab see näidendi headust, et kriitikud leidsid tekstistalternatiive Toompere lugemismudelile, mida kalduti pidama ohutuksvaatemänguks. Kunstiteadlased, kellele lavastus tundus jabura paroo-diana, väitsid näidendi olevat kirjutatud nii neutraalselt, et selle põhjalvõinuks välja joonistada mitmetasandilise absurdimetafoori (I. J u n g,R. V a r b l a n e, Sürrealism on keeruline värk. „Sirp” 15. IX 2006). Teat-rikriitik nägi võimalust keskendada lavastus sürrealistide juhile Paulile,kellest võiks saada kaasaelamist vääriv peategelane (J. Al l ik, Suveteaterkui bränd ja trend. „Teater. Muusika. Kino” 2006, nr. 10, lk. 39). Minakujutlesin ühe võimalusena brechtilikku parabooli kunstist ja kunstnikurollist ühiskonnas — ratsionalistlikku esitust, kus nali on napp ja mõtetäpne. Teise võimalusena võiks proovida keskmesse nihutada Oskarit kuiambivalentseimat tegelast — see on mees, kes teeb puhtast igavusestenesetapu (allusioon futuristlikule teatrile?) ja eirab seejärel edukaltsurnud-olemist, kes millestki ei innustu, sest „kõik siin maailmas sünnibniisama, möödaminnes” (lk. 76), ja paneb möödaminnes aluse moodsalekunstile. Nii või teisiti, näidend „Sürrealistid” vajab korduslavastusi.

Kui teatraalse jandi „Teatriparadiis” eesmärgiks oli taaselustada suuristaare ja lahutada teatrirahva meelt kutselise teatri 100. aastapäeva peol,mil toimus esietendus, siis täitis näidend selle ülesande hästi. Lugu ongirihitud sünnipäevaüritusega kokku langema: paradiisielanikud (kuilahkunuid sobib nii nimetada) asutavad Menningu ärgitusel juubelittähistama, misjuures tekib mitut laadi huvidekonflikte. Teatriajaloopeensuste teadmine pole obligatoorne. Vaataja võib tunda lõbu mõnusa

D R A A M A 2 0 0 6

[ 5 9 2 ]

äraolemise pooldajate Pauli ja Rutsi ponnistustest banketi korraldami-seks, teadmata midagi Pinna ja Baumani näitlejaloomingust, või Antsu jaKaarli kukepoksist Hamleti rolli pärast, identifitseerimata neid Eskola jaKarmina. Vaimukas dialoog, tögamisi kujutatud tegelased, lustlik mängtsitaatide ja parafraasidega, mis Kivirähki komöödiatele iseloomulikud,on „Teatriparadiisis” täiesti olemas, ent sellega tema võlu enam-vähempiirdubki. Uute vaadete avamist kunstile pole autor nähtavasti ülesan-deks võtnudki, ehkki võimalusi oleks, näiteks arendades naisnäitlejatekvarteti profeministlikku tegevusliini. Olgu märgitud, et Kivirähki näi-dendeist on nüüdseks formeerunud omamoodi teatrilooline triloogia, kus„Teatriparadiis” paistab täitvat kergema vahemängu rolli „Adolf Rühkalühikese elu” ja Voldemar Panso mälestustel põhineva „Voldemari”(esietendus märtsis 2007) vahel. Või saab sellest tetraloogia? Pentaloogia?

Mart Kivastik on oma triloogia igatahes lõpule viinud. Viinistu triloo-gia kangelasteks on „Pallase” kunstnikud: „Külmetava kunstniku port-ree” jutustab Konrad Mägi, „Põrgu wärk” Eduard Wiiralti ning „Kitsviiuli ja õngega” Elmar Kitse elust. „Kits”, mis esietendus Viinistus mullusuvel, meeldis mulle lavastusena triloogiast kõige vähem ja tekstina kõigerohkem, aga mitte seetõttu, et näidend oleks kuidagi rafineeritult „kirjan-duslik”. Nagu teisedki Kivastiku kunstnikunäidendid, on „Kits” kirju-tatud empaatiaga ja südamlikult, ent on eelkäijaist kammerlikum —praktiliselt kahemehetükk, kuna kunstniku naine ja poeg liiguvad „täht-sate teistena” tagaplaanil — ning ajastusse nõrgemalt kinnitatud. Kivas-tik soovib lavastuse saatemuusikaks dþässi, ja mõneti dþässilikult on takomponeerinud ka tegevuse. Tema Kits on väike vaikne mees, kes pendel-dab pidevalt ühe tegevuse juurest teise juurde. Ta täidab oma aegakalapüügi, maalimise, paadiehitamise, linnupoegade toitmise, veinijoo-mise ja vestlemisega, tegemisi aina alustades ja siis pooleli jättes, et ainultmitte valmis saada. Ristumised ja kordumised organiseerivad üsna nappisüþeelist materjali ja loovad liikuvust ka tegelases. Kitse mõttedki liiguvadristi-rästi, tal puudub dramaatilise karakteri kindel selgroog ja eesmärk.Klassikaline küsimus, millele teatripraktikud tegelast eritledes vastustotsivad, on: „Mida ta tahab?” Ja mida tahab Kits? „Ma tahaks jõuda endajuurde. Või enda juurest ära. Samas ei tahaks kuhugi minna.” (Lk. 242—243.) Näidendi puuduseks on peetud seda, et Kivastik ei rõhuta kuigivõrdstalinismiaja reaale, jättes Kitse hirmude ühiskondlikud tagamaad lugejakonkretiseerida. Ma ei arva, et see on tingimata puudus. Kitse rahutust jasoovi hajuda nähtamatuks saab küll seletada vägivallareþiimi all kanna-tava kunstniku psüühika kaudu, aga biograafilise ja ajastulise atribuuti-kaga ülekoormamata tekst lubab end lugeda ka (argi)eksistentsiaalsesvõtmes, mis on huvitavamgi. „Muuseum”, kuhu Kits tõrgub minemast jalõpuks siiski läheb, võib sel juhul tähistada kardetud valmissaamist,kujustumist elavaks klassikuks ofitsiaalsel Parnassil, mille hinnaks onäraminek armsate asjade juurest ja sisemise vabaduse lõpp.

L U U L E E P N E R

[ 5 9 3 ]

Urmas Lennuk debüteeris draamas kümme aastat hiljem kui eakaas-lane Kivirähk, kuid on jõudnud ära teha nii palju, et tahaksin järgmiseaasta ülevaatekirjutaja lugemislauale soovida tema näidendivalimikku.2

Sellesse peaks kindlasti kuuluma „Koidula”, mille suvelavastust mängitiTartu ajaloolises Jaama tänava pargis, meie rahvusliku teatri sünni-paigas. Ajaloost läbiimbunud mängupaik ning lavastuse reklaamimineeesti teatri aasta suursündmusena häälestasid traditsioonide pühit-semisele ja Koidula kujutamisele rahvusteatri väärika emana. Lavastusjäi mul nägemata — seetõttu ei oska ma ka kommenteerida kriitikuteäärmiselt lahknevaid hinnanguid —, kuid Lennuki tekst pettis mainitudootusi kõige meeldivamal kombel. Lugemismulje järgi väljendanuksnäidendi jõusuhteid adekvaatsemalt algne tööpealkiri „Alles lapsed ehkJannsen”. Jannsen on Lennuki alternatiivajaloo tegelik (mitte)kangelane,tema teod mängitakse intrigeerivalt ümber, kusjuures pole võimatutõmmata paralleele lähimineviku poliitikaga. Jaan Kross on Jannseni najalvaaginud ärkamisaja kompromisside moraalset tähendust ja hinda.Lennuki Jannsen kompromissitab, intrigeerib ja manipuleerib vahet-pidamata, ent teeb seda omakasupüüdmatult ja tulevikuteadlikuna.Jannseni kreedo kõlab nii: „…mõnikord tuleb teha asju, mis pole ilusad,aga neid peab tegema, et ilusam saaks.” Teda kujutatakse ärkamisajajuhtmõtete autorina ja asjade käimalükkajana, kes toob täie teadmisegaisamaa altarile ohvriks isikliku renomee ja järeltulevate põlvede austuse.

„Koidula” pakub mõndagi naljakat ja põnevat, alustades Jannseni—Ja-kobsoni duelliga ja lõpetades „Saaremaa onupoja” lavastamisega moodsapsühholoogilise teatri võtmes. Väljavabandav lõpp, kus ilusasti äraseletatakse, mis juhtus tegelikult ja mis mitte, tundub ülearusena, kuidtervikuna on Lennuki tekst ootuspäraselt teatritundlik ja ladus, ningpastiðitehnikat valdab ta hästi. Kergest sulest annab tunnistust see, etmöödunud aastal jõudis Lennuk veel dramatiseerida „Tõe ja õiguse” I ja Vosa pealkirjaga „Vargamäe kuningriik” ning kokku panna Rakvere teatriaastalõpulavastuse „Casanova” stsenaariumi.

Ekskursid kultuurilukku on praegu populaarsed. Teadaolevalt olimullu esimesel avalikul lugemisel veel paar selleainelist näidendit, naguEeva Pargi „Geeniuste algkursus” (tegelasteks Juhan Liiv ja Eduard Vilde)ning Indrek Hirve monodraama Heino Ellerist (ilmus raamatuna 2007,pealkirjaks „Pauluse kiriku kellad”).

Kauksi Ülle kogus raamatuks kuus setu- ja võrukeelset näidendit, millest„Pühak” on kutseliste ja enamik teisi harrastusnäitlejate esituses publikuette jõudnud. „Kuus tükkü” on tõhus täiendus lõunaeesti draamale, kushakkab piirjooni võtma regionaalne kaanon Kauksi Ülle enese loominguga

D R A A M A 2 0 0 6

2 Olgu 2005. aasta draamaülevaatele täienduseks nimetatud valimik „Klassi ja lavale”(koostanud Viivi Maanso, Merike Vardja, Kaider Vardja), kus lastenäidendite kõrvalilmusid ka Urmas Lennuki „Boob teab” ja Merle Karusoo „Laste riskiretk”.

[ 5 9 4 ]

eesotsas. Teoreetiliselt väljendudes on tema teater intrakultuurilineettevõtmine, kuivõrd tegeleb ühe kultuuri unustusohus traditsioonidehoidmise ja pärimuse taaselustamisega. Ainet võtab ta nii kohalikustkultuuriloost, lõunaeesti kunstkirjandusest kui ka folkloorist. „Ah tsuskukülh…” esitab pildikesi Jaan Vahtra, Juhan Jaigi ja Johannes Barbarusekalapüügiretkelt, peamiselt Vahtra mälestuste põhjal. Folkloorseks suur-projektiks on „Peko” (kaasautor Olavi Ruitlane), setu eepose dramati-seering rohkete rahvalauludega, kuhu on vahele põimitud tänapäevastesetude kõnelusi ja kommentaare. Setu ooperiks nimetatud „Kalmu-näiosse” on tänapäevased sündmused sisse kirjutatud minevikuloo hoia-tava paralleelina, kuid siin tekitab see häiriva stiilidissonantsi ja teebteksti ülemäära didaktiliseks.

Lõunaeesti teatri raamistikku saab paigutada ka ajaloolaste LauriVahtre ja Mart Laari näidendi „Minust jäävad ainult laulud”, mida esitatidokumentaalteatri projektina Suurel Munamäel ja mille aineks on sõja-järgsed sündmused Rõuge kihelkonnas. Olen aga natuke nõutu, sesttekstil, mida ma lugesin, on üks autor rohkem (Andres Keil) ja teinepealkiri („Vabaduse kaalud”). Loodan, et kui see polegi täiesti identnelavastusega — mida ma paraku ei näinud —, siis põhijoonis kattub. Ar-hiividokumentidel, mälestustel ja inimeste elulugudel põhinev draamakirjeldab kehvast perest pärit noormehe sattumist metsavennaks ja pää-dib tema traagilise surmaga. Rõhk on loo jutustamisel, ja lugu on sedaväärt — on suurt armastust, vihkamist, kättemaksu, reetmist —, kuidmetsavendluse kui nähtuse käsitlemisel ei minda kaugemale teada-tuntud skeemidest. Jaan Kruusvalli „Vaikuse vallamajale” (1987) jääb aja-loolaste näitemäng kõvasti alla nii individuaal- kui sotsiaalpsühho-loogilises plaanis. Kõrvaltegelastest jäi meelde Venemaalt tulnud partorgViire, kelle karakteris on potentsiaali sisedraamaks. Tandemi Vahtre—Laar loodud on veel etendus „Vana Tooma pilgu all” — tegemist onringkäiguga Tallinna vanalinnas, mille saateks mängitakse publikule ettekeskaegseid legende.

Võrukeste jälgedes edeneb mulgi kultuuriliikumine. Mulgi KultuuriInstituut andis välja Jaak Kõdari talunäitemängu „Kolm risti”. Karksivalla Nava talu päriseksostmist kujutava murdekeelse näidendi vaba-õhuetendustega tähistati samas talus 140 aasta möödumist nimetatudsündmusest. Enn Vetemaa „Väike näidendiraamat” sisaldab ajaloolistetegelastega koomilis-õpetliku näitemängu 1917. aasta revolutsioonist„Keyserling lindpriiks — Kingsepp kohtumõistjaks”. Näidend on kirju-tatud harrastusnäitlejate vabaõhulavastuse jaoks Raikkülas, sestap võikssellegi kodukohakirjandusse arvata. Koguva külas Muhumaal esitatikompositsiooni Juhan Smuuli tekstidest „Kirjad emale” (koostanud Gar-men Tabor) ning „Theatrumis” Vabadussõja läbi teinud Saaremaa talu-mehe Aleksander Alleni mälestusi pealkirja all „Elu sees”. Paistab, ettõestisündinud asjade ja tegelike elulugude dramatiseerimine ning eten-

L U U L E E P N E R

[ 5 9 5 ]

damine autentsetes või lähedastes paikades on muutunud õige popu-laarseks. Kujunemas on teatrivorm, mille dominantideks on kodukoht jaajalugu ning mis ühendab rahvavalgustust meelelahutusega.

Ajaloolise ja pseudoajaloolise draamakirjanduse kirjust kogumist vääriberitähelepanu Andrei Hvostovi esiknäidend „Henrik” („Loomingu Raa-matukogu” nr. 20). Autor on selle kirjutanud ennekõike lugemisdraamanaega ole seetõttu eriti muretsenud sujuvalt töötava lavalise masinavärgieest. Suurema osa tekstist võtavad enda alla Läti Henriku monoloogid,millesse sekkub kummalisi tegelasi meie ajast, vahel aga mängitakse mõniHenriku meenutus „elava pildina” ette. Ühest küljest jutustab ja näitli-kustab Henrik aja lugu, püüdes pealtvaatajaile kõigi vahenditega selgeksteha, mis ja kuidas XIII sajandil toimus — sellel tasandil on tegemisthariva ja huvitava lugemisega.

Raskuspunkt on aga mujal. „Henrik” on eeskätt meta-ajalooline draa-ma, mis keskendub ajaloo tõlgendamisele. Kuna „Liivimaa kroonika” oneesti ajaloo tüvitekst ja rahvuslike müütide allikas, langeb rõhk rah-vusliku ajalooteaduse ja -teadvuse probleemidele, mis on aktuaalsednüüd ja siin. Henriku autentsusele pretendeerivasse narratiivi (kus onmuidugi üksjagu autori fiktsiooni) lõikuvad hääled tänapäevast, tõlgen-dades minevikku oma poliitiliste huvide ja ideoloogiate valguses. Kuiajaloost otsitakse „mobiliseerivaid müüte” (lk. 51), ei ole tähtis, mis toimus„tegelikult”. Tajutavaks muutub mineviku ja oleviku vahel haigutav lõhe,mis paneb kahtluse alla mineviku adekvaatse mõistmise võimalikkuseüldse, teiselt poolt kohtab osutusi korduvatele mustritele (näiteks Hen-riku küsimus „Kas sellist Maarjamaad me tahtsimegi?”) — ons see ajaloosügavaim iroonia? — ja kolmandaks demonstreerib „Henrik”, kuidasjuhusest või „väikesest kirjanduslikust võttest” saavad alguse ajakestvadmüüdid.

Müüdiloome mehhanisme paljastav ja mineviku mõistmist reflek-teeriv „Henrik” on mulluse omadraama intellektuaalselt nõudlikumaid,kuid mitte elitaarne tekst. Hvostov ütleb, et näidendi vormi valis tasellepärast, et „vaid laval on võimalik kõik puust ja punaselt ette teha”.(„Eesti Päevaleht” 20. VII 2006.) Teatreid võiks lavastamisele ergutada„Henriku” tavatult kirglik vastuvõtt — ma ei pea silmas üksnes arvus-tuste, vaid ka netikommentaaride arvu. Ega see ole igapäevane asi, et ühenäidendi arvustus saab ligi 60 kommentaari, nagu juhtus „Henrikuga”.

Unustamata, et täiesti tõlgendusvaba faktoloogia on illusioon, naguHvostov seda vaimukalt demonstreerib, mainigem kaht teatriteksti, millekoostajad üritavad autentsete dokumentide varal rekonstrueerida„Noor-Eesti” ja „Siuru” aegade kultuurilugu, vältides väljamõeldist jaevimata ilukirjanduslikke ambitsioone. Näitlejanna Katrin Saukas kom-poneeeris Kirjandusmuuseumis leiduvatest kirjadest, päevikutest jamälestustest eluloonäidendi „Under”, kus peale nimitegelase tuleb män-

D R A A M A 2 0 0 6

[ 5 9 6 ]

gu terve rida kultuuriloo suurmehi — Vilde, Tuglas, Laikmaa, Adson,videoekraanilt veel Gailit, Visnapuu, Triik jmt. Teise näitlejanna, AnuLambi „Keeleuuenduse lõpmatu kurv” („Loomingu Raamatukogu” nr. 35)on pühendet Johannes Aaviku keeleloomingule ning kokku pandud temaartiklitest-raamatutest, vürtsiks valik lavakunstikooli tudengite omaloo-mingut Aaviku vaimus ja keeles. Kahe naise ülim põhjalikkus, rangekinnipidamine allikmaterjalist ja aupaklik, isegi pisut apoloogiline hoiakportreteeritavate suhtes väärivad imetlust ning on tarvilik vastukaalmeeste uljastele ajaloomängudele.

Vastates „Teatriankeedi 2005/2006” küsimusele hooaja märkimis-väärsete algupäraste teatritekstide kohta nimetasid kriitikud kõige sage-damini „Keeleuuenduse lõpmatut kurvi”. Võib-olla kajastab niisuguneesiletõst teatavat nihet sõnakesksema ja keeleloomelisema teatri poole,millest on praegusteatris mitmeid märke. Draama poolel on Jaan Undus-kil keele nõtkuse ja elegantsi vallas vähe võistlejaid. 2005. aasta näidendi-võistlusel ühe kolmest II auhinnast võitnud „Boulgakoff” pole seni lavalejõudnud, kuid et näidend pakub tõsist teemakäsitlust, kaunist keelt janägemuslikke teatrikujundeid, tahaks loota, et see juhtub varsti. Þüriiliikme Urmas Lennuki hinnangul kasutab „Boulgakoff” võidutöödestkõige traditsioonilisemalt sõnateatri vahendeid („Teater. Muusika. Kino”2005, nr. 12, lk. 36). Kui traditsioonilisuse all ei mõelda konservatiivsust,siis võib väitega nõustuda. Nimetatud vahendeid valitseb Undusk vabaltja kasutab loovalt, tema tegelastes on sügavusi ning loo arendusesootamatuid kurve, dialoog on puhas ja mõttetäpne. Seni jutuks olnudaineringi sobib „Boulgakoff” hästi. See on fantaasiat ja fakte segav luguMihhail Bulgakovist, eeskätt vaimu ja võimu vastuoksusliku vahekorravaatenurga alt. Võimu personifitseerib Stalin, kes on lavamaailmas kohalnähtamatult, esindatud vaid mõistetamatuid lauseid kuuldavale toovahäälena. See võte toodab ambivalentsust ning aitab seeläbi vältida kunstija poliitika lihtsustavat vastandamist. „Boulgakoff” kõneleb osaliseltsamadest asjadest kui „Sürrealistid” — kunstniku positsioon ühiskonnas,looja ja loomingu vabadus, ideaalid ja pragmaatilised eluvalikud jne. —,ent teeb seda mitmetahulisemalt ja pingestatumalt. Mõistagi johtub seejuba ainevalikust. 1930-ndate Nõukogude Venemaal on mängus elu jasurm, kuna Kivirähki noored uljurid riskivad äärmisel juhul aineliseheaoluga. Probleemiasetuses on sarnasusi eelmise draamaga „Quevedo”— vahest mõlgub Unduskilgi mõttes triloogia, sedapuhku maailma-kuulsatest kirjanikest?

Euroopa vaimuloo suurkujud figureerivad varjatud olekus ka neiskahes näidendis Madis Kõivu värskest kogumikust, mis pole varemavalikkuse ette jõudnud. Uudisdramaturgiasse nad küll kindlasti eikuulu: „Turba philosophorum” on dateeritud aastaga 1977 ning „Kam-mertükk” aastaga 1978. Esimese üks peategelasi on nimetatud JohannesBrahmsiks, kuid päris ilmselt pole ta muusikaajaloost tuntud helilooja

L U U L E E P N E R

[ 5 9 7 ]

fiktsionaalne teisik. Mitmekihilist tegevustikku hoiab koos pseudo-Brahmsi seitsmes (sic!) sümfoonia, mille kirjutamine on tal käsil ja misnäitemängu lõppedes peaks ette mängitama. Tegevuspaigaks on kum-maline pansion, mille eri „korrustel” ja/või eri ajastutes toimub kõiksu-guseid imelikke asju: armupatuste piinamine ja alkeemiku kullaotsingudosutavad keskajale, keldris diskuteerivad antiikfilosoofe esitavad maskid,tubades ja treppidel läheb lahti sõda tundmatu vaenlase vastu, ilmuvadkurat ja kimäär jne. „Kammertükk” tundub olevat üks Kõivu kõigesubjektivistlikumaid näidendeid, mida on kaunis raske kujutleda tegeli-kule teatrilavale. Teksti-etendus leiab aset pigem „mina” teadvuses. Une,surma ja tegelikkuse hämaratel piirimaadel seiklev „mina” libiseb ühestkujust teise, samastudes ajalooliste tegelastega, kes on suremas, põgene-mas, lahkumas — peamiselt Maailmakirjanikuga (Leo Tolstoi), põgu-samalt Nietzsche ja mõne teisega. Autori sõnul pärineb näidendi algim-pulss Tolstoi abikaasa mälestustest ning tekstis on heiastusi „Kreutzerisonaadist”.

Julgesti üle poole ülevaatest on kirjas, ja alles nüüd jõuan ajaloolist japärimuslikku ainest kasutava omadramaturgia piirest välja. Kõivulmuutusid ajaloolised persoonid „mina” maskideks ehk persona’deks. KaVaino Vahingu „Loomingus” nr. 1 ilmunud lühinäidendit „Emale” ilmes-tavad subjektiivsed impulsid. Siin mängitakse aimatavaks (kuid mittelahti) Õe, Venna ja Õemehe pimeda põhjaga lähisuhted, mida painavadsurnud, kujutletud ja unenäokujud. Stseene lahutavad unnevajumised jaUnderi „Unetuma laul” intermeediumina näivad viitavat freudistlikeletõlgendusmallidele. Kummastav on intiimse koega tegevustiku paigu-tamine abstraktsevõitu ääretusse ruumi — tegevus toimub autori tahtel„kas lagedatel väljadel, suures tehasehallis või Epidaurose teatris” —kontrastina konkreetsete daatumite (nädalapäevade, aastate) pidevaleloetlemisele. On ütlemata kahju, et see draama jäi Mati Undil lavastamata.

Ingvar Luhaäär jätkas oma elukäigu ja tõekspidamiste belletrisee-rimise suurprojekti. Läinud aastal üllitatud kogumik „Näidendid” sisal-dab perekonnalool põhineva „Vana Mulgimaa”, kolm tugevalt prota-gonistile keskendatud autobiograafilist teksti ning kompositsiooni „Ar-munud peegelduste tiik” vanade hiina lugude ainetel. Ei saagi aru, miksLuhaäär oma vaateid just näidenditeks tekstistab — neis ei ole lugu egakaraktereid, ainult üpris kunstlikult korraldatud situatsioonid, andmaksprotagonistile põhjust jutlustada, meenutada, propageerida, kritiseeridajne. Kas poleks olnud otstarbekam valida artikli või memuaaride vorm?Tõsi küll, neli köidet omaeluloolist romaani on juba ilmunud…

Luuletaja ja kunstniku Kai-Mai Olbri „Karje” on just see, midaalapealkiri ütleb: stseenid elust, võimalik, et autobiograafilise taustaga.Näidatakse kangelanna läbielamisi psühhiaatriahaiglas, kus ta puutubkokku mitutpidi imelike patsientide ning heade ja halbade arstidega.

D R A A M A 2 0 0 6

[ 5 9 8 ]

Dialoog kulgeb kaunis sujuvalt, ent kaldub literatuursusse. Lavaelu ma„Karjele” ennustada ei söanda, pigem sobib see teraapiliseks lugemiseksnaiskirjanduse austajatele.

Vaimuhaiglast käib läbi ka Jaan Toominga „Musta mantliga naise”(„Looming” nr. 8) peategelase tee. Temale ilmutab kaasaja kalgis ühiskon-nas unustatud Jumal end asotsiaalse naise kujul, tärganud süüme sunnilastub ta ligimesearmastuse ja jumalaotsingu teele ning tõugatakseperekonnast ja ühiskonnast välja. Toominga tugevate moralistlike ülem-toonidega tekst on kirjutatud pigem filmistsenaariumi kui näidendivormis.

Haiglasse viib lugejad ka 2006. aasta debütant ja draamaauhinnavõitja Jim Ashilevi. „Nagu poisid vihma käes” oli suvelavastusena „End-la” repertuaaris ning ilmus äsja sarjas „Värske Raamat”. Ashilevi „alter-natiivneuropsühholoogia-haigla mehinemisraskustega meestele” onkujutluslik konstrukt, mille abil ta toob nähtavale noorte meeste vägatõsiseltvõetavad hirmud, foobiad, traumad. Maskuliinsest stereotüübist— mehed olgu „tegusad, teotahtelised, teovõimelised isandad” — hälbi-vaid noori üritatakse ses raviasutuses füüsilise ja vaimse vägivallaga„normaalseks” murda. Ashilevi tegelasi usun ma rohkem kui sama vanaSass Henno omi, nende ängid mõjuvad tõelisemana ja sunnivad järelemõtlema eesti ühiskonna paradokside üle. Miks on individuaalset vaba-dust ülistavas liberalismis nii tõsiseks probleemiks noorte inimestenivelleerimine? Miks erutab meedia-avalikkust naiste alaesindatusvõimustruktuurides rohkem kui meeste enesehävituslik käitumine?Näidend on kalk, kohati õudne, ent aus ja ehe. Oma põlvkonda eelistabkiAshilevi nimetada pigem „siiraks” kui „karmiks” ning „Nagu poisid” ontõsine tegu niisuguse epiteedi õigustuseks. See kaalub üles dramatur-gilised nõrkused, mis Andres Noormetsa tekstitruus lavastuses väljatulid: loomulik dialoog muutub ajuti lõdvaks, tegevus hakkab venima, jaüsna üksmeelselt pidas kriitika tarbetuks finaali unenäostseeni. Õnnekson tehnika õpitav.

„Endla” noortestuudio tõi lavale teismeliste tüdrukute Liisu Krassi jaSandra Sillaotsa näidendi „Sõbrapäev”, mis arendati välja nende võidu-tööst teatri dokumentalistikakonkursil „Mis toimub?”. Siingi on lavalhaiglapalat, seekord viie tüdrukuga, kes jutustavad ja mängivad omalugusid, mille aluseks olevat tõestisündinud juhtumid. Tüdrukud onAshilevi tegelastest nooremad ja nende muredki enamjaolt väiksemad,kuigi mitte tühised. Eakaaslastest publikule läksid need ilmselgelt korda.Kui lisada, et Rakvere teater mängib suure menuga noortelavastust„Kuidas elad?… Ann?!” Aidi Valliku raamatu järgi (dramatiseerija jalavastaja Sven Heiberg) ning VAT-teatris tuli tänavu veebruaris välja EvaKoffi „MIRR”, foorumteatri noortelavastus, mis samuti tegeleb tüdrukutemuredega, siis näeme tõsielulise alusega noorteteatrit jõudu ja publikutkogumas — seda suundumust tuleb ainult tervitada.

L U U L E E P N E R

[ 5 9 9 ]

Noorteteatrist täiskasvanute juurde tagasi minnes avaneb sootuksteistsugune pilt. Juba pikemat aega on kriitikat kurvastanud omadraamaloidus eesti ühiskonna sõlmprobleemide käsitlemisel. Jaak Rähesoo sõnuleiras üheksakümnendate teater silmatorkavalt „räiget realismi ja ühis-kondlikku temaatikat” („Teater. Muusika. Kino” 2000, nr. 12, lk. 14). Uuelsajandil on algupärasesse näitekirjandusse sugenenud nii üht kui teist,ent pahatihti marginaalsena, ja nõnda on „Loomingu” ülevaateid refrää-nina läbinud väide draama nõrgast sotsiaalsusest. Kas eesti teater ei võikssiis kõige muu kõrval olla tribüün, kus avalikult kõneldaks „ajastuahistavatest asjadest”? Lootjatele valab kui külma vett kaela Juhan Ulfsak:publik ei saagi nägema sotsiaalselt kaalukat ja poliitiliselt provokatiivsetteatrit, sest teatraalidele ei lähe sotsiaalsed probleemid korda — nemadon tulnud „huvitavaid mõtteid mõtlema ja „vürtspoodnike ajastuga”ohutust kaugusest diskuteerima” („Eesti Ekspress” 19. XII 2005).

Ulfsaki pisut provokatiivne artikkel kandis pealkirja „Teatriaasta 2006— ettekuulutusi ja järelmõlgutusi”. Kas ettekuulutus täitus? Jah ja ei.Trükidramaturgiast olid avalikult poliitilised Vello Jaska „Varivalitsusevarjud ehk kas me sellist vabariiki tahtsime” ning Enn Vetemaa 2004.aastal kirjutatud „Õdus õhtupoolik Bagdadis” — esimene neist üsnamaotu estraad ja teine naudisklev-naljatlev fiktsioon maailmapoliitikast,nii et ma ei näe põhjust kahetseda nende lavastamata jätmist. (Peale seninimetatute on Vetemaa „Väikeses näidendiraamatus” veel kaks koomilis-kriminaalset näidendit: „Soolane komöödia”, mille pensionärteadlastestpeategelased figureerivad ka romaanis „Vaba Vaimu Vennaskond”, jamorbiidne „Polaaridüll”.) See-eest on sotsiaalset närvi mõnelgi lavastajal,rääkimata näitlejatest.

Siinkohal tuleb sisse tuua lavastajadramaturgia mõiste. Mõtlen selleall teatripraktikute kokkukirjutatud, adapteeritud, kompileeritud jne.tekste, mida nad reeglina lavastavad ise. (Sel põhjusel ei arva ma lavas-tajadramaturgiasse Urmas Lennuki ega Jaan Tätte näitemänge.) Tihtiluguon neid raske originaaldraamade või dramatiseeringute hulka lahter-dada. Seda tüüpi tekste kirjutas ohtralt Mati Unt. Tema „Vend Antigone,ema Oidipus” (esietendus 2003) ilmus mullu „Loomingu Raamatukogu”avanumbrina. Kaua ja järjekindlalt on lavastajadramaturgiat viljelnudMerle Karusoo, aktiivsete tekstitegijatena väärivad nimetamist veelAndres Noormets, Jaanus Rohumaa, Tiit Ojasoo (sattumisi „maas-tikulise” nimega lavastajad) koos oma kaastöölistega. Kui Undi teatri-tekste aktsepteeriti kirjanduse osana (võimalik, et kirjanikuna kogutudsümboolse kapitali toel), siis teiste lavastajate samatüübilise dramaturgiapositsioon kirjandusväljal on ebakindlam. See on mõistetav, sest enamastion lavastajate teatritekst sedavõrd kokku kasvanud konkreetse lavas-tusega, et selle iseseisev elu kirjanduses või ka teatris mõne teise lavastusealustekstina on küllalt küsitav. Kirjandusajakirja veergudel on neidmõistlik tutvustada lühidalt, ja nii ma talitangi.

D R A A M A 2 0 0 6

[ 6 0 0 ]

Merle Karusoo eluloolavastuste rida pikenes mullu vene teatrituden-gitega tehtud „Täna me ei mängi” võrra. Eesti Draamateatris tegi tadokumentaallavastuse „Küpsuskirjand 2005”. See lavastus ning TiitOjasoo ja Ene-Liis Semperi „Nafta!” on algupärase alustekstiga poliitiliseteatri vähesed, kui mitte ainsad näited mullusest aastast. „Küpsuskirjand2005” on kakskeelne montaaþ eesti ja vene abiturientide lõpukirjanditestteemadel „Rahvussuhted 21. sajandil” ja „Seda maad nimetan ma kodu-

lavastusvõtetega saavutab Karusoo niisuguse analüütilise tõhususe,mida ma meedia rahvussuhete käsitlustes pole kohanud. Kriitikas XXIsajandi estraaditeatriks tituleeritud „Nafta!” näitab ja räägib, mis hakkabjuhtuma nafta lõppedes. Peateema juurest põigatakse eesti elu aktualitee-tidesse, pangandusest kuni meediavalitsuseni, mis nihutab lavastustpublitsistika valda. Kildne tekst sisaldab rikkalikult arve ja fakte, pseudo-ja tõsidokumentaalsust ning suhtlemist vaatajaga, on läbi põimitudsketðide, laulude ja tantsunumbritega; ligi kolmandiku võtab enda allaparoodiline reality show „Noa laev”. Minu arvates ei ole „Nafta!” pelk agit-prop meelelahutuslikus soustis, vaid peenelt eneseirooniline pilt meie ajaeestlase mentaliteedist — peegel, millesse pole eriti vaimustav vaadata.

On vaieldav, kas arvata päevaprobleeme käsitlevasse teatrisse Linna-teatri lavastaja Jaanus Rohumaa ja Triin Sinissaare „Genoom”. Nagupealkiri vihjab, mängivad rolli geneetika ja geenitehnoloogia saavutused.Kuid peaosa neil pole, sest „Genoom” ei ole teadusfilosoofiline näidend,vaid teadlaste osavõtul toimuv eksootilise varjundiga suhetedraama.Meil mängitud tõlkedramaturgia taustsüsteemis seisab „Genoom” märk-sa lähemal Carlotte Jonesi „Mesimehele” kui Tom Stoppardi „Arkaadiale”.Domineerib lugu, mis on võrdlemisi ettearvatav ja kätkeb seebiooperlikkekäike. Üliandeka ja -ambitsioonika teadlase ning luuser-boheemlasevastandus, mille kaudu tuleb esile müstilisevõitu new-age’iliku ja tea-dusliku maailmapildi konkurents, võiks olla huvitav, kui ta poleks niiselge.

Jaan Tätte, kes peab Linnateatri näitekirjaniku ametit, loovutas lavas-tamiseks näidendi „Kaev”. Kaks meest, vististi viimsed ellujäänud, onhääbumas kõrbes kaevu juures, kui ilmub naine, kelle eksistentsi mõttekson Tättele iseloomulikult armastus ja soojätkamine ning kel tuleb meestevahel valida. Paljutähenduslikud kujundid — kõrb, vesi, janu jne. —,lihtne struktuur ja napisõnaline dialoog lubavad seda mõistulugu mit-meti tõlgendada. Ometi jääb lugedes kiusama mingi déjà-vu tunne —sümbolid on kulunud, konstellatsioonid tuttavad (meenub Becketti„Lõppmäng”) ja lihtsus ähvardavalt lähedal lihtsustatusele. Tiit Hennostepaigutab Tätte eesti kirjanduse harusse, mis esindab Coelho new-age’itüüpi pseudofilosoofiat („Looming” 2006, nr. 9, lk. 1406); „Kaevu” lugenultei tunne ma tarvet talle vastu vaielda.

Nagu Rohumaa ja Tätte, kasutab ka teatrikunstnik Liina Pihlak

L U U L E E P N E R

maaks” („Ýòó çåìëþ çîâó ÿ Ðîäèíîé”). Katkendite valiku, seostamise ja

[ 6 0 1 ]

tavapäraseid dramaturgilisi vahendeid. „Tagasipööre keelatud” on kolmenaise lugu, mis areneb maanteeäärses bussipeatuses, rajaneb suurestimaa ja linna ning Nõukogude mineviku ja iseseisva oleviku võrdlemisel-vastandamisel ning laseb lahti kooruda ühel vastuoksuslikul armastus-lool. Näidendit vääristavad lopsakad karakterid, mis annavad näitlejan-nadele häid mänguvõimalusi. Siin on sobiv nimetada veel üht võrukeelsetnäidendit, kus bussi ei oodata, vaid juba sõidetakse — see on Jan Rahmani„Sõit”, enam või vähem naljakad sketðid pentsikute tüüpidega, mida seobtervikuks tegevuspaik: Võrumaa teedel liikuv autobuss. Rahvalik nali jaehe võru keel tagavad korraliku meelelahutuse.

Lõpetuseks jätsin paar teksti, mis paistavad silma mittetraditsioo-nilise vormilahendusega ning katsuvad järele teatri ja draama piire.Lavastajadramaturgia valda kuulub Hans Nordbergi varjunime kandev„aaron : juuni”. 2003. aasta näidendivõistlusel III auhinna võitnud töölesai osaks korraga kaks lavastust, üks Rakveres, teine Nukuteatris (peal-kirjaga „Paar”). Õigupoolest on see tegevusstsenaarium ehk autori mää-ratlusel materjal näitlejatele ja tantsijatele, kus mehe ja naise (abi)elukriisargirutiini mõjuväljas mängitakse lahti kehakeele (tantsu), pildilistekujundite, muusika ja dialoogi ning monoloogide abil. Olgugi rõhk füü-silisel ekspressioonil, on seda kirjeldav tekst „kirjanduslik”, s. t. kujundlikja sõnatundlik, pakkudes ka lugemiselamust. Üks juhunäide (autorikirjaviis säilitatud): „...purpurpunase asemel jääb toakuupi paitama vaidväljastpoolt langev hallsinine kuukiir, millesse on katusel tardunudvõõras mees. ta on neljakäpakil, ta näeb välja nagu suur sisalik, kes onenne sööstu kivistunud. ta tardunud pilk on kaugele horisondile naelu-tatud, ainult roosa vilgas keel liigub aeg-ajalt kiiresti ja hääletult.”

Arne Merilai „Pala neljale jalale” („Vikerkaar” nr. 4—5) trikk seisnebteatrile—draamale tüüpilise subjektipositsiooni nihestamises: kõnele-mise õigus on antud asjadele (rekvisiitidele) ja keelatud inimtegelasele.Kujutluslikul laval areneb laua, tooli, kapi jne. erootikat ja kirgi tulvilvestlus, mis päädib totaalse hävinguga. Näib, et teksti võiks võttavormiharjutusena enne sügavamat sukeldumist draamasse. Ja lõpukspööratagu tähelepanu Mart Kanguri dialoogidele „Vikerkaares” nr. 3. Eritinäidendi moodi on „Juta ja jutustaja”, mis eksponeerib narratiivi produt-seerimise mehhanismi. Näitekirjandusse ma seda siiski ei arvaks.

Kas võib siis ennustada kuldajastu saabumist? Outi Lahtinen, kellele maviitasin artikli alguses, seob soome draama õitsengu uute näidendite kor-duslavastustega, s. o. nende kinni(s)tumisega teatrirepertuaaris (lk. 268).Eestis pole see tundmatu, ent siiski võrdlemisi harv praktika — Tätte „Ris-tumine peateega”, Kivirähki „Rehepapi” dramatiseeringud, Lennuki„Boob teab”, ja see on enam-vähem kõik. Muidugi võib ette tuua eestikultuuri füüsilise ahtuse ja territooriumi väiksuse, mistõttu pole vajadustmenutükki kiires korras dubleerida, ning panna lootused tulevastele

D R A A M A 2 0 0 6

[ 6 0 2 ]

lavastajatele. Oleks aga võrdlemisi tänamatu ettevõtmine ennustada,milline nüüdisnäidend omandab tulevikus „Libahundi” või „Pisuhänna”või „Juuditi” staatuse.

Jääb üle sisuline hinnang. Praeguse draamapildi tugevaks domi-nandiks on fantaasiamängud ajaloo ja kultuuriloo ainetel, selles laadistöötavad Kivirähk, Kivastik, Lennuk, Vadi jt. Dokumentaalsust ja fikt-sionaalsust vabalt miksivad näitemängud on teatris kõrgelt hinnatud jameeldivad publikule. Kuid miski jääb kripeldama. Kas pole seda laadidramaturgia veidi väsinud? Kas pole näitekirjanikud liiga vastutulelikudühe osa publiku soovile teatrietendustel lõõgastuda? Mul pole midagikujutlusmängulise dramaturgia vastu, kuid muret teeb see, et liiga väheon o lu l i s i näidendeid — kui olulisust mõõdab mõjuvälja tugevus,kõnekus, ühiskondlik resonants, ja mitte (ainult) publikunumbrid. Mullenäib, et isegi Kivirähk pole kirjutanud samavõrd olulist näidendit kui„Eesti matus”. Vähe on kirjanikel pakkuda ka sellisele teatrile, midakannab autentsuseiha ja mäletamistarve. Lavastajadramaturgia tundubolevat sotsiaalselt aktiivsem ja ka värskema teatrikeelega. Võib-olla onkirjanikud teatris liigagi hästi kodunenud, kodusus teeb aga mugavaks,teatri ja kirjanduse vahelt võib kaduda pinge, milleta on oht astudahästitehtud näidendeid veatult produtseeriva teatritööstuse teele. Ühesõ-naga, ma arvan, et kuldajastu väljakuulutamisega võib veel oodata.Kõigepealt sooviksin omadraamasse teravamat sotsiaalset närvi, mada-lamat valuläve ja julgemat, isegi jultunumat teatrikeelt.

L U U L E E P N E R

[ 6 0 3 ]

MINU ISA SUMADANKõne Nobeli preemia vastuvõtmisel 7. detsembril 2006

aks aastat enne oma surma andis isa mulle väikese sumadani, mille seesolid tema kirjatööd, käsikirjad ja märkmevihikud. Nalja ja lõmpsimisegapooleks ütles ta, et ta tahaks, et ma need läbi loeksin, enne kui ta siit ilmastlahkub.

„Heida pilk peale,” ütles ta pisut kohmetult. „Vaata, kas leiad sealtmidagi, mida saaksid ära kasutada. Kui ma läinud olen, vahest teed sellestsiis valiku ja annad trükki.”

Olime minu kabinetis raamatute keskel. Isa otsis kohta, kuhu omasumadan panna. Ta kõndis edasi-tagasi nagu mees, kes tahab mingistvalusast taagast lahti saada. Lõpuks pani ta oma kandami tasakesi mahaühte kõrvalisse nurka. See oli piinlik silmapilk, mis meil kummalgi meelestei läinud. Aga kui see kord möödas oli ja me oma tavalisi elurolle edasimängisime, võtsid meis taas võimust naljahambad ja aasijad ning mesaime lõõgastuda. Rääkisime argielu asjadest ja Türgi poliitilistest häda-dest, millel polnud otsa ega äärt. Tuli välja, et isa oli oma äridega peaaeguet ämbrisse astunud, aga see ei teinud tema meelt eriti kurvaks.

Kui isa oli siit ilmast lahkunud, käisin ma mitu päeva sellest suma-danist ühelt ja teiselt poolt mööda, ilma et oleksin tihanud seda puutuda.Olin kogu aeg teadnud, et meil on see väike must nahast kohvrike, miskäib lukku ja millel on ümarad nurgad. Mu isal oli kombeks sellegalühematel reisidel käia. Mõnikord pani ta tööle minnes sinna sisse omadokumendid. Mäletan seda kõike lapsepõlvest. Mäletan, et kui isa reisiltkoju tuli, tohtisin ma selle väikese sumadani lahti teha ja sorida isa asjadesning tõmmata ninna odekolonni ja võõraste maade lõhnu. See sumadanoli mu lähedane sõber, mis äratas vääramatu väega ellu mu lapse-põlvemälestused, kogu minu möödaniku. Aga nüüd ei suutnud ma sedaisegi mitte puudutada. Miks küll? Kahtlemata oli selles süüdi sumadanisisu salapärane kaalukus.

Ongi käes aeg rääkida sumadani sisu tähendusest, teisisõnu sellest,mida inimene teeb, kui ta ennast tuppa kinni paneb, laua äärde istub,otsekui nurka poeb, et omaette mõtteid mõlgutades paberi ja sulepea abilennast väljendada. See on seisund, mis annab kirjandusele tähenduse.

Kui ma lõpuks oma isa sumadani puudutasin, ei suutnud ma sundidaennast seda avama. Aga ma teadsin selletagi, mis nendes märkmikes on.Olin nii mõnigi kord näinud, kuidas isa oma märkmikesse sissekandeidtegi. Niisiis olin oma vaimukõrvaga kuulnud selle sumadani raskestsisust. Mu isal oli suur raamatukogu. Neljakümnendate lõpus tahtis ta

K

ORHAN PAMUK

[ 6 0 4 ]

Istanbulis luuletajana läbi lüüa. Ta tõlkis türgi keelde Valéryd, aga ta eitahtnud elada säärast luuletajaelu, mis langeb osaks värsiseppadelevaesel maal, kus lugejaidki on vähe. Mu isapoolne vanaisa oli olnud jõukasärimees. Isa lapsepõlv ja noorusaeg olid mõnusasti mööda läinud ja talpolnud tahtmist kirjanduse nimel midagi ränkrasket läbi elada. Taarmastas elu koos kõige selle ilu ja mõnudega. Nii vähemalt sain minaasjast aru.

Esimene asi, mis mind isa sumadanist eemal hoidis, oli muidugi hirm,et see, mis ma loen, võib mulle mitte meeldida. Mu isa teadis seda ja võttiskasutusele ettevaatusabinõusid, püüdes jätta muljet, nagu ei võtaks ta kaise oma märkmike sisu kuigi tõsiselt. Nüüd, kus olin ise kakskümmendviis aastat kirjanik olnud, tegi see mulle haiget. Aga mul polnud mõtteskioma isa peale vihane olla selle pärast, et ta ei suutnud kirjandust küllalttõsiselt võtta… Tegelikult hirmutas mind hoopis võimalus, et minu isavõiks olla hea kirjanik. Selle hirmu pärast ei suutnudki ma avada oma isasumadani. Veelgi halvem oli, et ma ei suutnud seda enesele tunnistada.Kui mu isa sumadan oleks sisaldanud midagi suurt ja tähendusrikast,oleksin pidanud enesele tunnistama, et mu isas oli peidus veel üks täiestiteistsugune mees. See mõte kohutas mind, sest kuigi ma polnud enamesimeses nooruses, tahtsin oma isas ikkagi näha ainult isa, aga mittekirjanikku.

Kirjanik on säärane tegelane, kes püüab kannatlikult aastate viisiavastada enda sees teist olevust. Ja maailm teeb temast viimaks selle, kesta on. Kui ma räägin kirjutamisest, siis ei tule mulle kõigepealt pähe mitteromaan ega luuletus ega kirjanduslik pärimus, vaid isik, kes istub suletudukse taga oma kirjutuslaua ääres, kes on ihuüksi ja sissepoole pööratudning kes varjude maailmas ehitab sõnadest uut maailma. See mees võinaine võib kasutada kirjutusmasinat või ka arvutit, ta võib kirjutadasulepeaga paberile nõnda, nagu mina olen teinud kolmkümmend aastatühtejärge. Kui ta kirjutab, võib ta juua teed või kohvi või suitsetadasigarette. Aeg-ajalt võib ta laua tagant tõusta, et vaadata läbi akna lapsi,kes tänaval mängivad, ja kui tal on õnne, siis näeb ta aknast ka puid jailusat väljavaadet. Või siis vahib ta üksisilmi tumedat müüri. Ta võibkirjutada luuletusi, näidendeid või romaane, nii nagu mina. Peamine onsiiski laua taga istumine ja kannatlik sissepoolepööratus. Alles pärastseda tulevad kõik muud peensused. Kirjutada tähendab pöörata vaimu-silma omaenese sisse ja õppida nõnda tundma maailma, kuhu satubinimene, kui ta süüvib endasse. Ja seda tuleb teha kannatlikult, visalt jarõõmsal meelel. Kui ma nõndaviisi istun oma laua taga päevi, kuid jaaastaid, kui ma aegamisi tühjale leheküljele uusi sõnu lükin, siis tunnen,et loon uut maailma ja toon enese seest esile seda teist olevust. See onsamasugune töö nagu silla või suure kupliga pühakoja ehitamine. Hoonetuleb kivihaaval kokku kanda. Kivid, mida kasutavad kirjanikud, onsõnad. Hoiame neid käes ja katsume läbi võimalusi, kuidas üht teistega

O R H A N P A M U K

[ 6 0 5 ]

kokku sobitada. Mõnikord vaatame neid kaugelt eemalt, mõnikordpeaaegu et hellitame neid oma näppude vahel või sulepea otsas, mekaalume neid, sätime siia-sinna, me teeme seda aastate viisi, luues kan-natlikult ja lootusrikkalt uusi maailmu.

Minu jaoks ei seisne kirjaniku saladus mitte inspiratsioonis, sest ei teaju kunagi, millal see peale tuleb. Tähtsamad on kangekaelsus ja kannat-likkus. Selle kohta ütlevad türklased ilusasti: „Nõelaga pead sa kaevuvalmis kaevama.” Nõnda öeldes on rahvasuu küllap kirjanikke silmaspidanud. Armastan ennemuistset lugu kannatliku meelega Ferhatist, kesarmastuse nimel raiub kanali läbi kaljumägede. Ja ma saan sellest aru.Oma romaanis „Minu nimi on Punane” kirjutasin ma vanadest Pärsiaminiatuurikunstnikest, kes aastate viisi ja vaibumatu kirega joonistasidüht ja sama hobust. Iga suletõmme oli neile mällu sööbinud, nii et nadvõisid selle ilusa hobuse isegi kinnisilmi taas luua. Tean, et seda kirjutadesrääkisin ma tegelikult sulesepa elukutsest ja omaenda elust. Kui kirjanikpeab jutustama omaenese lugu, siis jutustagu ta seda aeglaselt ja nõnda,nagu räägiks ta teistest inimestest. Ainult siis saab ta tunda seda võimuja väge, millega lugu tema sisimast esile kerkib. Asi paistab olevat selles,et ta peab istuma kirjutuslaua taga ja kannatlikult pühendama end sellelekunstile või taiale, ainult siis on tal mingit lootust. Inspiratsiooniingel,kes mõnd loojat ühtepuhku külastab ja teistele ennast ainult haruharvanäitab, eelistab lootusrikkaid ja enesekindlaid. Ja just siis, kui kirjanikennast kõige üksildasemana tunneb, kui ta kõige rohkem kahtleb omajõupingutuste ja unistuste mõttekuses ning oma kirjatöö väärtuses,nimelt siis, kui ta mõtleb, et tema lugu huvitab ainult teda ennast, justsäärasel silmapilgul valib ingel ta välja ja ilmutab talle lugusid, kujutlusija unistusi, millest kriipshaaval joonistub just säärane maailm, midakirjamees tahtis ehitada. Kui ma mõtlen tagasi nende raamatute peale,millele ma olen pühendanud terve oma elu, siis panen kõige enam imeksneid hetki, mil on tekkinud tunne, nagu polekski need laused, unistused jaleheküljed, mis on teinud mu nii ülevoolavalt õnnelikuks, sündinud muenda kujutlusvõimest, vaid nagu oleks mingi vägi ja võim need leiutanudja suuremeelselt minule kinkinud.

Ma kartsin avada oma isa sumadani ja lugeda tema märkmeid, sestteadsin, et ta ei taluks neid raskusi, mida mina olen läbi elanud, ja et ta eiarmastanud üksindust, vaid hoopis sõprade, seltskondade, salongielu javaimukuste segasumma. Kuid hiljem võtsid mu mõtted teise suuna. Needmõtted ja unistused loobumisest ja kannatlikkusest olid tegelikult eel-arvamused, mis tulenesid mu enda elust ja minu kirjanikukogemusest.On ju olemas suur hulk säravaid kirjanikke, kes muudkui kirjutavad, ollesümbritsetud rahvahulgast ja perekonnaelust. Nad on pidevalt seltskon-naelu hiilguse ja õnneliku klatði keskmes. Kõigele lisaks väsis mu isa, kuime veel noored olime, perekonnaelu monotoonsusest ja jättis meid maha,et minna Pariisi, kus ta, nagu nii paljud teisedki kirjanikud, istus oma

M I N U I S A S U M A D A N

[ 6 0 6 ]

hotellitoas ja muudkui kirjutas täis oma märkmikke. Ma teadsin ka, etmõni märkmik oli just selles sumadanis, sest juba aastaid enne seda, kuiisa tõi need minu kätte, oli ta lõpuks hakanud rääkima minuga oma elusellest perioodist. Ta rääkis nendest aastatest juba siis, kui ma olin alleslaps, aga ta ei rääkinud sõnagi oma hingehaavadest, oma unistusest saadakirjanikuks ega oma identiteediotsingutest, mis painasid teda Pariisihotellitoas. Selle asemel rääkis ta mulle kogu aeg, kuidas ta oli näinudPariisis ühel kõnniteel Sartre’it. Ta rääkis ka loetud raamatutest ja nähtudfilmidest. Kõike seda kõneles ta ülevoolava ausameelsusega, otsekuiedastaks väga tähtsat uudist. Kui minust sai kirjanik, ei unustanud maiialgi, et olin selle eest osaliselt tänu võlgu seigale, et mul oli isa, kes oskaskõnelda kirjanike maailmast palju paremini kui paðade või suurte usu-juhtide maailmast. Niisiis pidin ma võib-olla lugema oma isa märkmikkejust seda asjaolu arvesse võttes ja võib-olla pidin meeles pidama sedagi,kui palju võlgnesin ma isa suurele raamatukogule. Ma pidin kogu aegmeeles pidama, et kui tema, minu isa, elas koos meiega, oli ta samasugunenagu mina: ta nautis oma raamatute ja mõtetega üksiolemist ega pööra-nud kuigi palju tähelepanu oma kirjatööde kirjanduslikule väärtusele.

Kui ma üksisilmi ja ärevalt vahtisin seda sumadani, mille isa oli mullepärandanud, tundsin, et ma ei suuda seda teha. Mu isa võis mõnikord endvälja sirutada sohval oma raamaturiiulite ees. Raamat või ajakiri võis talkäest kukkuda, kui ta vajus pikaks ajaks oma unelmatesse ja mõtetesse.Kui ma nägin ta näol ilmet, nii erinevat sellest, mis tal oli naljaviskamiseja aasimise viivudel, perekonnaelu näägutamise viivudel — kui ma näginesimesi märke sissepoole pööratud pilgust, siis suutsin, iseäranis lapse-põlves ja varases nooruses, hingevõbinal aru saada, et ta pole oma elugarahul. Nüüd, palju aastaid hiljem, tean ma, et seesugune rahulolematuson peamine tõukejõud, mis teeb ühest inimesest kirjaniku. Et kirjanikukssaada, ei piisa kannatlikkusest ega lõputust töörügamisest: kõigepealttuleb end sundida loobuma rahvarohketest sündmustest, seltskonnaelust,kõiksugu argielu pudi-padist. Tuleb jääda töötuppa, kinnise ukse taha.Ilma kannatlikkuse ja lootuseta ei saa me oma kirjatööga sügavamõttelistmaailma luua. Just tung eralduda töötuppa paneb meid õiges suunastegutsema. Iseseisvaks kirjanikuks saamine eeldab seda, et raamatutesttehakse oma hingetoit ja et võetakse kuulda vaid omaenese südame-tunnistuse häält, et vaieldakse vastu igale teistsugusele sõnumile, etkahekõnes oma raamatutega arendatakse oma mõtlemisvõimet ja avar-datakse oma maailma. Nõnda sõnastas seda eelastet Montaigne moodsakirjanduse algusaegadel. Montaigne oli kirjanik, kelle poole mu isa ikka jajälle pöördus ja keda ta minulegi soovitas. Näeksin meeleldi ennastkuuluvat sellesse kirjanike pärilusritta, kes — olgu nad idast või läänest— on end ühiskonnast ära lõiganud ja eraldunud kõigi oma raamatutegatükkis kabinetivaikusse. Niisiis on õige kirjanduse lähtepunktiks inimene,kes on ennast sulgenud kabinetti koos oma raamatutega.

O R H A N P A M U K

[ 6 0 7 ]

Aga kui me juba maailmast eraldume, siis avastame varsti, et me poleginii üksi, nagu arvame. Me oleme sõnade seltskonnas ja need on meieeelkäijate sõnad. Need on teiste inimeste lood, teiste raamatud, teistesõnajadad — kogu see kuhjatis, mida me nimetame traditsiooniks. Minausun, et kirjandus on kõige rikkalikum varamu, mida inimkond on kogu-nud selleks, et iseendast aru saada. Ühiskonnad, sugukonnad ja rahvadmuutuvad aina intelligentsemaks, rikkamaks ja edumeelsemaks, kui nadpanevad tähele oma kirjameeste murelikke sõnumeid. Ja nagu me kõikteame, on raamatute põletamine ja kirjanike hävitamine selle märk, ettulemas on ettearvamatult tumedad ajad. Ja kirjandus pole kunagi pelgaltrahvuslik asi. Kirjanik, kes eraldub oma töötuppa ja teeb kõigepealtaastatepikkuse reisi omaenda sisimas, avastab kirjanduse igikestvaseaduse: tal peab olema sõnaosavust, et pajatada oma lugu nii, nagu olekssee mõne teise inimese lugu, või siis pajatada teiste inimeste lugusidnõnda, nagu oleksid need tema enda lood. Just see on kirjanduse suurimkunst. Aga esmalt peame reisima läbi teiste inimeste lugude ja raamatute.

Minu isal oli hea raamatukogu — ühtekokku 1500 köidet. Kirjanikuleon seda rohkem kui küll. Kahekümne teiseks eluaastaks polnud ma neidkõiki küll läbi lugenud, aga olin iga raamatuga tuttav. Ma teadsin, misraamatud on tähtsad, missugused neist on vaimustavad, aga ühtlasi kakerge vaevaga loetavad, missugused kuuluvad klassika varasalve, mismoodustab hariduse põhivara, missugused neist on kergesti meelestminevad, aga naljakad aruanded kohalikust ajaloost, ja millised on kirju-tatud nende prantsuse kirjanike poolt, keda mu isa väga kõrgelt hindas.Mõnikord meeldis mulle vaadata seda raamatukogu kaugelt ja kujutadaette, et ühel ilusal päeval elan ma mõnes teises majas ja ostan endale kokkuoma raamatukogu, isa omast koguni parema, mille abil ehitan ülesomaenda maailma. Kui ma oma isa raamatukogu eemalt vaatasin, tundusmulle, et see on tegeliku maailma vähendatud kujutis. Aga see oli maailm,nähtuna meie omast nurgast, see tähendab Istanbulist. Seda tõendas karaamatukogu. Mu isa oli kogunud selle raamatukogu oma välisreisidel.Raamatud olid pärit Pariisist ja Ameerikast, aga siin oli ka raamatuid,mis olid ostetud raamatupoodidest, kus müüdi neljakümnendate ja viie-kümnendate aastate võõrkeelseid teoseid. Raamatud olid saadud Istan-buli vanadest ja uutest raamatupoodidest ja mina teadsin kõiki neidpoode. Minu maailm oli segu kohalikust ehk rahvuslikust ja läänelikust.Seitsmekümnendatel hakkasin ma ise — küllap üleliia auahnelt — oma-enda raamatukogu rajama. Ma polnud veel päriselt otsustanud kirja-nikuks saada, aga sellest olen oma „Istanbulis” juba pajatanud. Igatahesoli mul tekkinud tunne, et maalikunstnikku minust ei saa. Aga ma polnudveel kindel, millist elurada valida. Mind näris vaibumatu uudishimu.Auahne tung sundis mind lugema ja uusi asju õppima, aga samal ajaltundsin, et midagi oleks mu elust nagu puudu ja et ma ei suuda elada niinagu teised. See tõdemus oli mõneti seotud tundega, mis tekkis, kui ma

M I N U I S A S U M A D A N

[ 6 0 8 ]

vaatasin oma isa raamatukogu. Tajusin, mis tunne on elada kaugel eemalasjade keskmest. See tunne — provintsis või ääremaal elamise tunne —on paratamatult tuttav meile kõigile, kes me tollal Istanbulis elasime. Oliveel üks põhjus ärevust ja millegi puudumist tunda: ma teadsin nimeltüleliia hästi, et elan maal, kus tuntakse vähe huvi oma loomeinimestevastu, olgu need siis maalikunstnikud või kirjanikud. Sellepärast eihellitanud loovad inimesed siin lootusi. Seitsmekümnendatel, kui sainisalt raha ja aplalt ostsin tuhmi kirjaga ja tolmuseid kapsaks loetudraamatuid Istanbuli vanaraamatupoodidest, tekitas nende poodide ha-letsusväärne olukord minus masendust. Vaesed kaltsukubudest kaup-mehed olid meeleheitel, sest nad ei suutnud raamatukuhilates korda luua.Ometi pakkusid nad oma kaupa kõikjal — teepervedel, moðeede sise-õuedes, lagunevates müüriorvades. Ja nende raamatute väljanägeminemasendas mind samavõrra.

Mis puutub minu kohasse selles maailmas — olgu elus eneses võikirjandusilmas —, siis valdas mind tunne, et elu keskmes ma küll ei ole.Maailma keskmes pidi elu olema rikkam ja erutavam kui meil siin Istan-bulis või üldse Türgis. Mina olin levist väljas. Arvan, et tänapäeval tunnebnõnda suurem osa inimkonnast. Ka maailmakirjandus ja selle kese olidminust päratu kaugel. Kuid see, mida ma silmas pidasin, ei olnud tege-likult mitte maailm, vaid läänemaailm, millega meie ju ei sarnanenud. Seesarnasuse puudumine valmistas meile piina, aga ärgitas ühtlasi kalootusi. Mu isa raamatukogu oli selle tõendus.

Raamatukogu ühes otsas olid Istanbuli raamatud — kodumaine kir-jandus, meie oma maailm koos kõigi meile armsate üksikasjadega. Agateises otsas olid raamatud teisest maailmast — Läänest, millega meie eisarnane, kusjuures see sarnasuse puudumine valmistab meile piina, agaärgitab ka lootusi. Kirjutada ja lugeda — see tähendas ühe maailmahülgamist, et leida lohutust teise maailma teistsugususest, eriskumma-lisusest ja imepärasusest. Jõudsin äratundmisele, et minu isa luges ro-maane, soovides saada priiks oma siinsest elust ja põgeneda Läände, niinagu mina seda hiljem tegingi. Või siis tundus mulle, et raamatud olidneil päevil need asjad, mida me tõstsime esile, et pääseda omaendakultuuri käest, mida me pidasime ilmselt puudulikuks. Lugemine polnudainus viis vabaks saada oma igapäevaelust Istanbulis, aga üks viis oli seekindlasti. Sihiga kirjutada täis mitu märkmikku sõitis mu isa Pariisi,sulgus oma hotellituppa ja tuli sealt koos oma kirjapanekutega Türgi-maale tagasi. Kui ma oma isa sumadani silmitsesin, tundus mulle, etnimelt see rikubki mu hingerahu. Pärast seda, kui olin kakskümmend viisaastat kabinetis istunud, et Türgis kirjanikuna ellu jääda, tegi mul meelemõruks kohustus järele vaadata, mis sügavaid mõtteid oli mu isa sellessumadanis peitnud, mispärast oli ta mänginud kometit, nagu olekskirjatöö midagi niisugust, mida tuleb teha salamahti, olles seltskonna,riigi ja rahva silme alt kaugel. Küllap selles oligi põhjus, miks minustekitas viha asjaolu, et mu isa ei võtnud kirjandust nii tõsiselt kui mina.

O R H A N P A M U K

[ 6 0 9 ]

Tegelikult olin ma oma isa peale vihane ka selle pärast, et ta polnudelanud minu moodi, et ta polnud kunagi oma eluga puntrasse läinud, et taelu oli möödunud õnnelikult koos oma sõprade ja armsate inimesteganalja visates. Aga üks osa minust teadis, et ma polnud oma isale mitteniivõrd vihane, kuivõrd armukade. Just see teine sõna sobib paremini,kuigi see sõna on mulle vastukarva. Selle peale tuleb mul tuju küsida omatavalisel põlastaval ja tigedal moel: „Mis asi on õnn?” Kas õnn on see, kuima elan süvitsi oma üksildases kirjutustoas? Või hoopis see, kui elataksemõnusat seltskonnaelu, usutakse neidsamu asju, mida teisedki usuvad,ja tegutsetakse teistega kooskõlas? On see õnn või õnnetus, kui kogu elutehakse salamahti kirjatööd ja harmoonia kõige ümbritsevaga on ainultnäiline? Aga need küsimused olid ju läbi ja lõhki haiglased. Kust tuli mulmõte, et õnne mõõdupuuks võiks olla hea elu? Eks kuulutanud ju kõikinimesed ja kirjutanud kõik ajalehed just seda, et elu kõige tähtsammõõdupuu on õnn. Ainuüksi see pidanuks mulle sisendama, et tõde tasuksotsida just vastupidisest seisukohast. Lõpuks oli mu isa oma perekonnajuurest ju mitmeid kordi jalga lasknud. Ja kui hästi ma teda üldsetundsingi? Ja kuivõrd olen ma tema hingeärevusest üldse aru saanud?

Kõik see pakitses mul südames, kui ma oma isa sumadani esimestkorda avasin. Kas mu isal oli mõni saladus või oli temaga juhtunud mõniõnnetus, millest ma midagi ei teadnud, või oli veel midagi, mida ta suutistaluda vaid seda ühtepuhku kirja pannes? Kohe, kui ma sumadani lahtitegin, tuli mulle meelde see reiside hõng, ma tundsin ära mitu märkmikkuja teadsin, et isa oli mulle neid aastate eest näidanud, ehk küll vägapõgusalt. Suurema osa neist märkmikest, mida ma nüüd käes hoidsin, olita täis kirjutanud siis, kui läks noore mehena meie juurest ära Pariisi. Agamina, nagu ka enamik neid kirjanikke, keda ma olin imetlenud ja kelleelulugusid lugenud, oleksin tahtnud teada, mida mu isa kirjutas ja mõtles,kui ta oli niisama vana nagu mina praegu. Ei võtnud kaua aega, kui maaru sain, et midagi niisugust ma siit ei leia. Ikka ja jälle pahandas mindasjaolu, et mu isa märkmikest kostis kirjaniku hääl. See ei olnud mu isahääl, see polnud autentne, või vähemalt ei kuulunud see mehele, keda maolin tundnud kui oma isa. Selle hirmu all, et kirjutamise ajal võis mu isaolla keegi teine kui minu isa, oli peidus veel sügavam hirm: hirm selle ees,et ka mina ise ei ole autentne. Ja just sellepärast ei leidnudki ma midagihead oma isa kirjatöödes. Mu hirmu suurendas seegi avastus, et mu isa oliüleliia mõjustatud teistest kirjanikest. Seesama asi oli mindki omal ajalvaevanud ja ajanud meeleheitele neil aegadel, kui ma olin veel noor jaalles hakkasin oma elu seadma. See oli ohustanud tervet mu olemasolu,minu tungi kirjutada. Kogu mu töö ja vaev seisis küsimärgi all. Esimesekümne kirjanikuaasta jooksul painas see hirm mind sügavalt, ja kuigi makõigest jõust vastu panin, pelgasin ometi, et ühel päeval pean tunnistamaoma lüüasaamist, nii nagu oli olnud maalimisega. Kartsin, et varisen omahingeärevuse koorma all kokku ja pean ka romaanide kirjutamise katkijätma.

M I N U I S A S U M A D A N

[ 6 1 0 ]

Ma mainisin juba kaht peamist tundmust, mis minus tärkasid, kui masulgesin oma isa sumadani ja selle käest ära panin: see oli tunne, naguoleks mind kuhugi ääremaale maha jäetud, ja hirm, et olen iseenda ja omaautentsuse käest kaotanud. See polnud kindlasti mitte esimene kord, kuimul säärased tundmused tekkisid. Raamatuid lugedes ja omaendakirjatöid tehes olin ma aastaid uurinud, avastanud ja süvendanud säärasttundelaadi selle kõikvõimalikus mitmekesisuses, koos kõigi sellest tulene-vate ettekavatsemata järeldustega, mis on talletatud närvilõpmetessenagu moodusedki, mis need tunded kõikvõimalikes värvingutes vallapäästavad. Muidugi pidurdasid mu indu hingesegadus, ülitundlikkus japõgusad piinad, mille olid mu sisimas võrsuma pannud elu ja raamatud,nagu seda noorte meestega ikka juhtub. Aga alles raamatuid kirjutadeshakkasin ma paremini aru saama autentsusest (romaanid „Minu nimi onPunane” ja „Must raamat”) ning sellest, mida tähendab elada ääremaal(romaanid „Lumi” ja „Istanbul”). Minule tähendab kirjanikuks oleminesalahaavade tundmaõppimist — nende haavade tundmaõppimist, midame eneses kanname ja mis on sedavõrd salajased, et me ise neid vaevuteadvustame. Kirjanikuks olemine tähendab nende haavade kannatlikkuuurimist, tundmaõppimist, läbivalgustamist ja omaksvõttu. Kirjanikpeab neid haavu ja kannatusi oma vaimus ja oma kirjatöödes tead-vustama.

Kirjanik kõneleb asjadest, mida igaüks teab, aga mille kohta kirjanik eitea, et teised teavad. Kirjaniku asi on uurida seda teadmist, jälgida sellekasvu. See meeldib lugejale, sest ta leiab eest maailma, mis on ühtviisi niituttav kui ka imeväärne. Kui kirjanik pikkadeks aastateks oma kirju-tustuppa tõmbub, et oma taidu ihuda ja luua tervet omaenese maailma,ning kui ta kasutab oma salahaavu äratõukeks, ükskõik, kas ta seda iseteadvustab või mitte, siis äratab ta lugejas usu humaansusesse. Minuveendumusi toidab usk sellesse, et kõik inimolevused sarnanevad üks-teisega ja et teisedki kannavad endas samasuguseid hingehaavu nagumina ja et seetõttu saavad nad minust aru. Tõeline kirjandus kasvab väljalapsikust ja lootusrikkast veendumusest, et kõik inimesed on üksteisegasarnased. Kui kirjanik enda aastateks töötuppa kinni paneb, siis tähendabsee talle inimkonna ühtsuse teadvustamist, ilma keskmeta maailmateadvustamist.

Ent minu isa sumadani ja meie säratu Istanbuli-elu näited veensidmind, et maailmal on kese ja et see kese asub meist kaugel eemal. Omaraamatutes olen ma esile toonud üksikasju, mis üheskoos tekitavadtðehhovlikku ääremaatunnet, ja osutanud, kuidas see teistpidi seadisküsimuse alla minu autentsuse. Tean omast käest, et suurem osa inimesimeie maakeral elab läbi neidsamu tundeid ja et paljud neist kannatavadveelgi hullema puuduse ja alanduste all kui mina ning nende turvatunneon täiesti olematu. Jah, inimkonna ees seisavad ikka veel säärased tohutudprobleemid nagu maatus, kodutus ja nälg… Aga tänapäeval jutustavad

O R H A N P A M U K

[ 6 1 1 ]

telekanalid ja ajalehed meile nendest sõlmküsimustest palju lobedamaltja palju lihtsamalt, kui ilukirjandus on seda kunagi teinud. See, midailukirjandus peab tänasel päeval uurima ja millest kõnelema, on inim-konna peamised hirmud: hirm saada kõrvale lükatud, hirm selle ees, etüksikinimene midagi ei tähenda, hirm väärtuse kaotamise tunde ees,millest omakorda tulenevad paljud hirmud, nagu näiteks hirm kollek-tiivse alanduse ees, haavatasaamise hirm, hirm halvustamise ees, hirmpealekaebamise ees, ülitundlikkusega seotud hirmud, kujutletavad sol-vangud, hirm upsaka ja ülbe marurahvusluse ees… Alati, kui satunsilmitsi seesuguste tunnetega, säärase ajuvaba ja ülespuhutud keele-pruugiga, mis neid tundeid väljendab, tajun, et need puudutavad midagitumedat mu sisemuses. Oleme tihti pidanud tunnistama, et läänemaa-ilmast väljaspool asuvad rahvad, ühiskonnad ja riigid, millega minul onnii kerge samastuda, annavad järele oma hirmudele, mis mõnikord viivadneid rumalate tegudeni, ja see kõik tuleb kartusest saada alandatud võisiis ülitundlikkusest. Teisalt ma tean, et riigid ja rahvad läänemaailmas,kellega mul on niisama kerge samastuda, on üleliia uhked oma jõukuseüle ja selle üle, et nemad on toonud meile renessansi, valgustuse jamodernismi. Ja tihtilugu takerduvad nad iseenesega rahulolemisse, mison peaaegu niisama rumal kui teiste rahvaste ülitundlikkus.

See tähendab, et mu isa ei olnud ainuke ja me kõik tähtsustame üleliiamõtet, et maailmal peab olema kese. Aga need asjaolud, mis sunnivadmeid pikkadeks aastateks kirjutustuppa sulguma, viitavad vastandlikuleusule — usule, et ühel heal päeval meie kirjatükke loetakse ja mõistetakse,sest kogu maailma rahvad sarnanevad üksteisega. Kuid see, nagu maomaenese ja oma isa kirjutustest tean, on murelik optimism, millesselöövad haavu ääremaale tõrjutu äng ja hirm olla kõrvale lükatud. Seearmastus ja viha, mida Dostojevski terve eluaeg läänemaailma vastutundis, on ka minule ühel ja teisel puhul hästi tuttav. Aga ehk olen masiiski tabanud tõe olemust ja mul on põhjust optimismiks, sest koos sellesuure kirjanikuga olen rännanud risti ja põiki läbi kõik need armastuse javihkamise vahekorrad, mis meid Läänega seovad, ja olen tema silmadeläbi näinud teist maailma, mille ta teisele kaldale on ehitanud.

Kõik kirjanikud, kes on oma elu seesugusele ülesandele pühendanud,teavad üht tõsiasja: et olgu meie algne siht missugune tahes, aga seemaailm, mille me loome aastatepikkuse lootusrikka kirjatööga, võib kõigelõpuks nihkuda hoopis teise paika. See viib meid kaugele kirjutuslauast,mille ääres me oleme töötanud nukras palehigis või vihaväel. See viibmeid kurbuse- ja vihajõe teisele kaldale, viib sootuks teise maailma. Kasvõis juhtuda, et mu isa ei jõudnudki säärasesse maailma — sellele maale,mis hakkab aeglaselt kuju võtma, mis tõuseb aeglaselt udu seest kõigesoma värvikirkuses nagu saar, kui see kerkib nähtavale pärast pikkamerereisi? See teine maailm peibutab ja võlub meid. See peibutab meidsamavõrra, nagu õhtumaiseid reisimehi on ammuilma peibutanud udust

M I N U I S A S U M A D A N

[ 6 1 2 ]

terenduv Istanbul. Merereis, mis algas lootusrikkalt ja uudishimu üles-kütvalt, jõudis sinnamaani, et nähtavale ilmus suurlinn oma moðeede jaminarettidega, majade, tänavate, küngaste ja sildade sigrimigriga. Näh-tavale ilmus terve seninähtamatu maailm. Ja kui me näeme säärastmaailma, siis tahame sinna sisse saada, tahame enda seal ära kaotada.Sedasama me tahame ka raamatumaailmas. Pärast pikka istumist kirju-tuslaua taga, pärast ääremaale tõrjutuse tunnet, pärast ängi ja sügavatmelanhooliat leiame terve maailma, mis asub nende tundmuste taga.

Tunne, mida ma adun nüüd ja praegu, on selle vastand, mida matundsin lapseeas ja nooruspõlves: praegu on minu maailma keskmeksIstanbul. See ei ole nii mitte sellepärast, et ma olen seal elanud terve omaelu, vaid sellepärast, et viimased kolmkümmend kolm aastat olen mapajatanud selle linna tänavatest, sildadest, koertest, majadest, moðeedest,purskkaevudest, isevärki kangelastest, poodidest, tuntud inimestest,tumedatest laikudest, selle linna päevadest ja öödest, mis on saanud osaksminust enesest, kes ma olen seda kõike süleluses hoidnud. Selleni jõudsinma siis, kui maailm, mille olin loonud omaenese kätega, kui maailm, misoli olemas ainult minu peas, muutus mulle reaalsemaks kui see linn, kusma tegelikult elasin. See juhtus siis, kui kõik need inimesed ja tänavad,kõik need rajatised ja hooned näisid alustavat omavahel vestlust jaalustasid suhtlust sel viisil, mida mina polnud osanud ette näha, otsekuipolekski nad elanud minu kujutluses või minu raamatutes, vaid otsekuioleks neil olnud omaette elu. Seesugune maailm, mille ma olin loonudmehe kombel, kes kaevab kaevu nõelaga, osutus ometi tõelisemaks kõigestmuust.

Võis olla, et mu isagi avastas säärase õnnevõimaluse nende aastatejooksul, mis tal kulusid kirjutamise peale — see mõte torkas mulle pähe,kui ma oma isa sumadani sisu uurisin. Ma ei tahaks tema eest otsustada.Pealegi olen ma talle väga tänulik: mitte kunagi ei käsutanud ega keelanudta mind; ta ei näidanud oma võimu ega karistanud mind tavalise isakombel; ta oli isa, kes jättis mulle alati valikuvabaduse, isa, kes alati pidasau sees mu enda otsuseid. Olen sageli mõelnud, et selle eest, et ma suutsinaeg-ajalt oma kujutlustest midagi esile tuua — olgu see siis vabadus võilapsikus —, olen ma tänu võlgu oma isale, kelle ees ma ei tundnud säärasthirmu, nagu tundsid minu sõbrad oma isade ees. Ja mõnikord olen kogunikõigest hingest uskunud, et minust sai kirjanik seetõttu, et mu isa olinoores põlves tahtnud kirjanikuks saada. Ma pidin sallivalt lugema neidoma isa märkmeid. Pidin otsima tugipunkti, et aru saada kõigest, mis taseal Pariisi hotellitubades oli kokku kirjutanud.

Niisugused olid mu ootused ja lootused, kui ma astusin selle sumadanijuurde, mis seisis endiselt seal, kuhu mu isa oli selle jätnud. Pidin kokkuvõtma kogu oma tahtejõu, et mõned käsikirjad ja märkmikud läbi lugeda.Millest mu isa siis kirjutas? Mulle tuleb meelde, et seal oli vaateid Pariisihotelliakendest, olid mõned luuletused, mõned paradoksid, mingid ana-

O R H A N P A M U K

[ 6 1 3 ]

lüüsid… Praegu, kui ma neid ridu kirjutan, tunnen end nagu inimene, keson äsja läbi elanud autoõnnetuse ja püüab meelde tuletada, kuidas seejuhtus, aga kes samal ajal kardab mäletada liiga palju. Kui ma veel lapsolin ning mu isa ja ema tülli pöörasid, nõnda et nende vahele vajus õudnesurmavaikus, siis pani mu isa kohe raadio mängima, et muuta meeleolu,ja muusika aitas meil äsjast koledust kiiresti unustada.

Las ma siis viin nüüd teid teise meeleollu mõne maheda sõnaga, mis,nagu ma loodan, teevad ära sama töö mis see raadiomuusika. Nagu teteate, küsitakse kirjanikelt kõige sagedamini seda, miks nad kirjutavad.Mina kirjutan sellepärast, et mul on pärilik vajadus kirjutada. Ma kirjutansellepärast, et ma pole võimeline tegema normaalset argitööd, midateevad teised. Ma kirjutan sellepärast, et tahan lugeda raamatuid, misoleksid samasugused nagu need, mida ma ise kirjutan. Ma kirjutansellepärast, et olen teie kõigi peale vihane — vihane igaühe peale teist. Makirjutan sellepärast, et mulle meeldib istuda päev otsa kirjutuslaua tagaja kirjutada. Ma kirjutan sellepärast, et ma saan tegelikust elust osa võttaainult siis, kui ma seda muudan. Kirjutan, sest tahan, et teised inimesed— kõik meie hulgast, kogu maailm — teaks, mismoodi me elame. Ja matahan, et me elaksime oma elu edasi Istanbulis Türgimaal. Ma kirjutansellepärast, et armastan paberi, sulepea ja tindi lõhna. Kirjutan selle-pärast, et ma usun kirjandusse, usun romaanikunsti rohkem kui mis tahesmuusse asja. Ma kirjutan sellepärast, et see on mu komme ja kirg. Kirjutansellepärast, et kardan unustust. Ma kirjutan sellepärast, et mulle meeldibkuulsus ja see huvi, mis kirjutamisega kaasas käib. Kirjutan, et olla üksi.Võib-olla kirjutan sellegi pärast, et loodan aru saada, miks ma olen teiekõigi peale nii vihane — igaühe peale nii hirmus vihane. Kirjutan selle-pärast, et mulle meeldib, kui mind loetakse. Ma kirjutan sellepärast, et kuiolen juba alustanud romaani, essee või lehekülje kirjutamist, siis tahanselle ka lõpuni kirjutada. Ma kirjutan sellepärast, et kõik ootavad, et makirjutaksin. Ma kirjutan sellepärast, et mul on lapsik usk, et raamatu-kogud ei sure välja ja et minu raamatud jäävad seal riiuleid täitma. Makirjutan sellepärast, et on nii erutav seada sõnadesse elu kogu ilu jakülluslikkust. Ma ei kirjuta selleks, et teile midagi pajatada, vaid selleks, etkokku seada üht terviklikku lugu. Ma kirjutan sellepärast, et tahan lahtisaada aimusest, nagu oleks kusagil koht, kuhu ma pean minema, aga omaunistustes ega oma unenäos ei pääse ma päriselt sinna. Ma kirjutansellepärast, et mul pole kunagi korda läinud olla õnnelik. Ma kirjutanselleks, et saada õnnelikuks.

Nädal pärast seda, kui isa oli tulnud mu töötuppa ja jätnud minujuurde oma sumadani, tuli ta mulle veel üks kord külla. Nagu alati, tõi tamulle tahvli ðokolaadi (ta oli unustanud, et ma olin juba neljakümnekaheksa aastane). Me lobisesime nagu ikka ja viskasime nalja elu, poliitikaja perekondliku keelepeksu üle. Jõudis kätte silmapilk, kus mu isa heitispilgu sinna nurka, kuhu ta oli jätnud oma sumadani, ja nägi, et ma olin

M I N U I S A S U M A D A N

[ 6 1 4 ]

seda liigutanud. Me vaatasime teineteisele otse silma sisse. Järgnessunnitud vaikus. Ma ei öelnud talle, et olin sumadani lahti teinud japüüdnud selle sisu lugeda; selle asemel pöörasin ma pilgu ära. Kuid temasai asjast aru. Nii nagu minagi aru sain, et tema oli aru saanud. Ja nii,nagu temagi aru sai, et mina olin aru saanud sellest, et tema oli aru saanud.Ning kogu see arusaamine jõudis parajasti nii kaugele, nagu see saabmõne sekundi jooksul jõuda. Sest mu isa oli õnnelik ja lobe härrasmees,kel oli usku endasse: ta suu oli seegi kord muigvel nagu alati. Ja kui tahakkas ära minema, kordas ta mulle kõiki neid armastusväärseid jajulgustavaid sõnu, mida ta mulle alati isalikult oli öelnud.

Nagu alati, saatsin ma oma isa pilguga, kadestasin tema muretutmeelt, tema hooletut ja vankumatult rahulikku meelelaadi. Aga mamäletan ka seda, et tol päeval käis minust läbi rõõmusähvatus, millega olikaasas häbitunne. Minus kipitas mõte, et kuigi ma polnud ehk oma elusnii muhe mees nagu tema ja kuigi minus vahest polnud säärast mõnusatäraolekut, nagu oli temas, oli minu eelis selles, et olin kirjutamiselepühendunud. Küllap te saate aru, mida see tähendab… Ja mul oli häbi, etma mõtlesin oma isast nii halvasti. Sest kõikide inimeste hulgast oli justisa see, kes polnud mind kunagi piinanud ega mulle haiget teinud. Ta oliandnud mulle vabaduse. Kõik see võiks ju meile meelde tuletada, etkirjatöö ja kirjandus on väga lähedalt seotud meie elukeskme puudu-misega ja meie õnne- ning süütundega.

Ent minu loos on säärane sümmeetria, mis mulle sedamaid meeldetuletab üht teist seika sellest päevast, ning see tekitas veelgi sügavamasüütunde. Kakskümmend kolm aastat enne seda, kui isa oma sumadaniminu juurde tõi, ja neli aastat pärast seda, kui ma kahekümne kaheseltkirjanikuks otsustasin saada ja kõik muu kus seda ja teist jätta ningkirjutustuppa sulguda, sel ajal, kui ma parajasti lõpetasin oma esimestromaani „Cevdet bei ja pojad”, andsin veel avaldamata romaani masinalümberkirjutatud teksti värisevi käsi isa kätte, et ta selle läbi loeks ja ütleksmulle, mis ta asjast arvab. See polnud mulle üldse lihtne, sest ma usal-dasin tema maitset ja intellekti. Tema arvamus oli mulle väga tähtis, sesterinevalt minu emast ei seisnud tema vastu mu soovile kirjanikuks saada.See oli aeg, kus isa ei elanud koos meiega, vaid viibis kaugel eemal. Kui takahe nädala pärast jälle meile tuli, läksin lausa jooksujalu ust avama. Muisa ei öelnud musta ega valget, aga ta võttis mul mõlema käega õlgadeümbert kinni ja embas mind tugevasti — see tähendas, et lugu oli tallekangesti meeldinud. Viivuks vajusime säärasesse piinlikku vaikusse, miskäib tihtipeale kaasas tugevate tunnetega. Pärastpoole, kui olime maharahunenud ja jutt jooksma hakkas, võttis isa kasutusele kõrgelennulise jaülivõrdelise kõnepruugi, et öelda mulle, kui väga ta usub minusse ja muromaanikirjaniku-andesse. Ta kuulutas, et ühel heal päeval võidan sellepreemia, mida ma siin täna suure rõõmuga vastu võtan.

Ta ei öelnud seda mitte selleks, et veenda mind oma heakskiidus, ega ka

O R H A N P A M U K

[ 6 1 5 ]

mitte selleks, et seada preemia saamist mulle kindlaks sihiks; ta ütles sedanii, nagu ütleb üks türgi isa, kes paneb oma poja töödele-tegemistele õlaalla ja julgustab teda sõnadega: „Ühel päeval saab sinust paða!” Iga kord,kui me kohtusime, julgustas ta mind ikka ja jälle nendesamade sõnadega.

Mu isa suri detsembris 2002.

Täna, seistes siin Rootsi Akadeemia ning selle suursuguste liikmete jakülaliste ees, mis on mulle suureks auks, soovin kogu südamest, et kaminu isa võiks olla meie keskel.

Türgi keelest LY SEPPEL

M I N U I S A S U M A D A N

[ 6 1 6 ]

NOOD KOLTUNUD KÖITED ELU RIIULIL

ujutlege, et te astute eesti kirjanduse riiuli juurde. Kuhu Vene ajal, mil raamat eimaksnud midagi, neid aina juurde ostsime, nii et täna ruumipuudusest ohime.Ohkamised-õhkamised muutuvad koos ajaga. Tänane noorem inimene, isegi raamatu-sõber, ei saa reeglina aru vanadest, kes ägavad, et raamatud ei mahu enam korterisse.Välja arvatud muidugi juhul, kui ta on oma esivanemate või kellegi teise kogudepärija ning jätkaja. Täna kaalub ju igaüks põhjalikult, kas tal ikka on tarvis ühte võiteist raamatut päriseks.

Seevastu varem ostsid paljud meist praktiliselt kogu ilmuva eesti ilukirjanduse. Janii tekitab juba lähenemine sellistele enam-vähem täielikele kogudele erutust, nagutekitab iga täielik kollektsioon, olgu selleks margid, autogrammid või piibud.

Kuid esmajoones ei eruta mind nende riiulite või klaaskappidega kaetud seintepuhul mitte niivõrd klassikute esinduslikult väljaantud kogutud või valitud teosedega mitte ka tippkirjanike soliidne rivi, vaid üksikud nende vahele lükitud raamatud,mille autori nimi kordub ühel, maksimaalselt paaril-kolmel seljal või kaanel.

Jah, mind huvitavad juhuslikud autorid, kes vaid korraks kirjandustaevasvilksatanud. Mis imetabased nimed need küll on, kes kõik kunagi kirjandusega tegemistteinud — seisnud ühe läve ees, korraks paar sammu astunud ja siis tagasi läinud, järelejätnud. Neid on ju rohkem kui neid, kes jäänud. Vahel on poolelijätmise põhjuseksandesuuruse äärmine mõõdukus ja selle õigeaegne äratundmine autori enda poolt,vahel ka näiteks see, et mingi muu ala on inimest rohkem tõmbama hakanud. Kõik võibolla.

Aga kui nüüd veel konkreetsemaks minna, siis ei eruta mind niivõrd isegi see, kuikõikuv ja habras on piir, mis lahutab elukutselisi loojaid noist paljudest teistest, kuivõrdasjaolu, kuidas me neid ühe-kahe raamatu inimesi üldjuhul enam ei mäleta. Ja misimede aed on seetõttu säärane riiul, mida kõike ta meelde ei too. Vanad ajad ärkavadellu, muistse põlve meenutused kerkivad hinge. Me õhkame: „Taevake, sihuke nimi olitõesti olemas. Ja-jaa, nüüd ma mäletan, muidugi oli!”

Neist nimedest on kunagi kõneldud, aga nad on kadunud. Muidugi pole see nõndaüksnes kirjanduses. Veel eredamalt tuleb see fenomen esile näiteks poliitikas. Mõndaaega on üks teatav komplekt tänu meedia intensiivsusele meie kodudes igapäevanimed.Aga neid isikuid ei pruugi olla järgmises valitsuses või Riigikogus ja nad kaovadkiiresti meie teadvusest. Eks löögem lahti viis aastat vanad lehed — seal on suurelmääral hoopis teine komplekt nimesid, kui kõlab praegu meie kõrvus.

Mälu lühidus ei ilmne üksnes riiulilaamade juures, vaid ka näiteks kirjandusleksikonesirvides, mis on ütlemata elutervendav tegevus. Nii nagu ka endisaegse perioodika ja

MIHKEL MUTT

K

Teksti aluseks on ülesastumine „Loomingu Raamatukogu” 50. aastapäeva tähistamisel15. I 2007 musta laega saalis.

[ 6 1 7 ]

poolperioodika lappamine, sest eks neid, kes raamatuga maha saanud, oli iseäranisendistel aegadel sootuks vähe.

See on muide ka põhjus, miks sellest rääkida „Loomingu Raamatukogu” pool-sajandi juubelil.

Näiteks ilmus LR-i egiidi all üheksa numbrit almanahhi „Sõna” noorte loominguga(1980—1986). See oli üheks esimeseks avaldamiskohaks, kui mitte lausa trükiristsetesaamiseks näiteks Märt Väljatagale, Ilmar Trullile, Indrek Kraasile, Piret Viiresele,varalahkunud Märt Luigele ja mõnele teisele. Loomulik, et enamikku seal esinevatestnimedest ei seosta me tänapäeval enam kirjandusmaailmaga.

„Sõna”-laadseid kogumikke on „Loomingu Raamatukogus” aga ilmunud va-remgi. „Kirjandussündmus ’76" puhul üllitatud „Viis poissi ja kaheksa tüdrukut” onveel paljudel meeles, aga eriti just nooremad ei ole ilmselt käes hoidnud 1962. aastalilmunud vihikut „Kolmteist lugu” ega kaks aastat hilisemat „Kolmteist autorit”.

Nende puhul tundub, nagu oleks olnud mängus mingid üldisemad jõud, mismääravad näiteks ka selle, et mõnes lennus või aastakäigus on rohkem perspektiivikaidnäitlejaid, teadlasi, keda tahes. Vanem kahest, „Kolmteist lugu” sisaldab peamiselttulevasi suurusi, nagu Valton, Vetemaa, Aimée Beekman, Tuulikud, Teet Kallas, TõnisLehtmets, ning ka ülejäänud nimed on kirjandusega seotud, nagu Helga Kross, HarriLehiste ja Vallo Raun. Seevastu teises, „Kolmeteistkümnes autoris” on vastupidi.Tulevased tegijad on Unt ja Kaplinski, muidu tuntud on veel Peeter Hein, LehtiMetsaalt ja Peeter Vihalemm. Ka Tatjana Elmanovitð ja Erik Püvi, mingid seosedtekivad veel Selma Lorentsiga. Aga kes on Valdek Kangur, Koidula Asson, ValentinLeinfeld, Salme Lepik? Issand, mina ei tea.

Aga nad startisid Undi ja Kaplinskiga samalt realt. Korraga tekkis mul isegi mõte,et järsku nad kõik kargasid ära Läände, sellepärast neist nõukaajal hiljem ei räägitudki.

Ja kui võtame „Viis poissi ja kaheksa tüdrukut”, siis sealt on Eesti kultuuri jäänudKajar Pruul, Doris Kareva, Rein Raud, Priidu Beier, Kalev Kesküla, Kristin Väli, agaenam pole kirjandusilmas kuulda nimesid, nagu Monika Uibo, Eve Kivipõld, LembitMichelson, Annika Punab, Taavi Tuulik, Allan Roosileht ja teised.

Või kas mäletate seda väikseformaadilist noorluuletajate sarja, kus olid teistehulgas ka näiteks nimed, nagu Kalju Enniko või Sulev Kübarsepp, kellest pole tükkaega enam kuulda. Kunagised „nakitsejad” mäletavad oma aja ehk kuulsaimathumoristi Enn Karu. Nüüd on vaikus. Ja nii edasi ja nii edasi.

Mainitud nähtuse üks huvitavamaid tahke on veel see, et neist vanadest üllitistestnäed, kes kõik on kunagi sulge käes hoidnud. Mäletan, kuidas 1970. aastate teiselpoolel näitas Mati Unt mulle oma väljalõigete mapist natuke juba koltunud paberilkellegi korralikke nelikvärssse, juures pilt tüdrukukesest, nimeks Lea Rummo…

Ja kui ma ei eksi, siis oli see Rein Sander, täiesti luuletaja omal ajal, nüüdneravimtaimede kasvataja, kes andis mulle millalgi ülikoolipäevil lugeda üht käsikirjalistalmanahhi, nimega „Christian”, mis oli tallel tema kui kunagise pärnaka käes. Sellesolidki peamiselt Pärnu noorte teosed. Ja sealt lugesin ka kellegi Toomas Leito värsse.Juhin tähelepanu, mis aeg see oli. Tagantjärele mõtlen, milline relv oli mul käes!

Ja lõpuks, sellal kui ma toimetasin „Loomingus” luulet, oli teiste hulgas kolmautorit, kes kõikusid noorluuletaja ja pärisluuletaja vahepeal, kelle kohta öeldakse, et

M Õ T T E I D J A M Ä R K M E I D

[ 6 1 8 ]

on ja ei ole ka, et on manerismi ja epigoonlust, aga et „vahel täitsa tuleb”, et võib ikkaloota. Need kolm olid Harri Kingo, Harry Liivrand ja Kalle Muuli.

Ja lõpuks küsin endalt, miks see mind ikkagi erutab?Need autorid pole ju teenimatult unustatud geeniused, kelle pärast südant valutada.

Nad ei ole ka tundmatud sõdurid, sest nood on harilikult sama kõvad võitlejad kuituntud, kui mitte kõvemadki. Kas minus on peidus varjatud surnumatja nagu HansCastorpis, kirjanduslik nekrofiil? Igatahes arvan ma, et see riiul on üks paljudestmaailma mudelitest või analoogidest. See juhib mõtted kõige kaduvusele — ja on tore,kui keegi läheb tulevikus aeg-ajalt Elu Riiuli juurde, tõmbab kogemata sinu üksikutagasihoidliku raamatu, pühib sellelt tolmu ja mõtleb, et oli tõesti ükskord sihuke mees.

M I H K E L M U T T