Püha Ristitee ehk Via Crucis või Via Dolorosa inspiratsioon pärineb varajastelt palveränduritelt Pühalt Maalt, kes püüdsid jäljendada Kristust, läbides Tema kannatamisega seotud paiku. Katoliiklik traditsioon, mis tänaseks on laialdaselt kasutusel ka protestantliku kiriku praktikas, rajaneb Kristuse peatustel teel ristile. Osasid neist toetavad Piibli kirja-kohad.

Via Dolorosa on inspireerinud pühamehi kirjutama meditatsioone ja pannud kunstnikke jäädvustama oma-poolset visiooni. Toome siinkohal ära ristitee peatused ja kirjeldused.

Avo Kiir“Eesti Kirik” 23.03.2005

Algusest peale oli see nii määratud. Tema, kes oli rikkumata, pidi rikutama maailma poolt, olema välja tõrjutud ja maailma sarnaseks tehtud.Teda ei mõistetud. Heroodes, kartes konkurenti, laskis tappa kõik Petlemma poisslapsed. Kurat kiusas Teda kõrbes, et Ta anduks enesearmastusele ja uhkusele. Rahvas tahtis Teda kuningaks kuulutada, aga kui Ta ei nõustunud, mõisteti Tema üle kohut. Pilaatust huvitas vaid omaenese hea maine keisri ees, seepärast ta ei kaitsnud Jeesust. Jüngrid jätsid Ta raskustes üksi…(Mt 27:11-26; Mk 15:2-15; Lk 23:13-25; Jh 18:28-19:16)

Ta võtab risti ja võtab end kokku. Siin on Ta ainult inimene - eeskuju meile. Valu ja alandus on valdavad. Jumalana näeb Ta kõike ette, inimesena ei ole Tal aimu oma jõuvarudest. Kuid Ta valib kannatuse lootuses, et kui see lõpeb, pääseks võidule jumalikkus.

(Mt 27:31; Mk 15:20; Jh 19:17)

Liiga ootamatult, liiga kiiresti antakse Talle kanda Tema koorem. Ta hingeldab, vaarub, komistab ja kukub. Sõdurite piitsahoobid ja rahva mõnituskisa toovad Ta uuesti teadvusele. See pole veel lõpp, see on pigem algus. Edasi läheb veel raskemaks, karika põhi on veel kibedam juua. Ta teab seda, kuid jätkab…

Piinav on näha ema, kes vaatab tuhmunud pilgul oma surma-mõistetud poega. See ei saa olla võimalik! Neitsistsünd, uus õpetus, imeteod, juubeldavad rahvahulgad - ja selline alandav lõpp. Inimlik loogika saab otsa. Jääb vaid usk, et Jumala õiglus lööb kord särama ka läbi kõige pilkama pimeduse.Emad mõistavad harva oma laste kogu missiooni ning jagavad ohtralt juba ammu tarbetuks muutunud nõuandeid. Kuid raskustes avaneb nende tõeline loomus - jääda lõpuni oma lapse juurde nagu tema, Jeesuse ema.

Siimon oli juhuslik kõrvalseisja, keda sunniti kandma Jeesuse risti - tegema head vastu tahtmist. Ka niisuguse heateo võttis Jeesus vastu, Ta ei põlga ära ka nende tuhandete inimeste heategusid, kes Temast ja Tema ristiteest midagi ei tea. Kui tihti aga hüüavad Talle oma tegudega «Poo risti!» need, kes end usklikeks peavad. Ja ometi andis Jeesus andeks neilegi.

(Mt 27:32; Mk 15:21; Lk 23:26)

Nõnda räägib vana pärimus. Veroonikat ei sundinud keegi, ta läks ise. Nii kerge oleks hoolimatul sõduril olnud teda oda või mõõgaga lüüa - üks mässuline heebrealane vähem! Sellegi-poolest, eluga riskides tungis Veroonika läbi sõdurite aheliku ja tegi oma väikese, lausa tühisena näiva heateo: kuivatas rätikuga Jeesuse vere ja higiga määrdunud näo.

Mitte enam raskuse ootamatuse, vaid väsimuse tõttu… Talle tundub, et enam Ta ei jõua. Ometi ajab Ta end taas jalule ja jätkab teed.

Jeruusalemma haleda südamega naised - nad seisid tee ääres ja nutsid Jeesuse pärast. Nad teadsid, et Ta oli olnud hea, teinud haigeid terveks, õpetanud, olnud nende lemmikuks. Ja nüüd on Ta süütuna kurjategija kombel risti kandmas. Kas pole siis kurb vaatepilt? Nii ilus ja nii tark mees…Jeesus ei võta nende kaastunnet vastu: «Nutke iseenda ja oma laste pattude pärast,» ütleb Ta.

(Lk 23:21- 27)

Kunagi saab jõud tõepoolest otsa. Kolgata mäe jalamil Jeesus nõrkeb. Ta ei jaksa tõusta risti-löömispaika, Teda talutatakse. Timukad tõstavad risti mäe otsa, algab ettevalmistus ristilöömiseks.

Jumal rebitakse alasti - millega saaks Teda veel rohkem solvata. Paljud õilsad inimesed on eelistanud surma häbile. Jeesus aga peab seda kandma elavana. Ja see on Talle raksem taluda kui surm, sest seda teevad ju inimesed, keda Ta on armastusega loonud.

(Mt 27:35; Mk 15:24; Jh 19:23-24)

Hukkamisega ei tahetud ainult tappa: inimene, kes piinles ristil vahel mitu päeva, pidi hirmutama teisi, hoidma neid kurja tegemast. Kristuse ristilöömisega taheti hirmutada kõiki neid, kes tulevad Tema järel.

(Mt 27:35-44; Mk 15:24-32; Lk 23:44-49; Jh 19:28-30)

«Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu,» ütles Jeesus, langetas pea ja heitis hinge. Jeesuse hukkamise kuritegu oli teoks saanud.Nii kerge on leida ja ühendada inimesi võitluseks nähtava vaenlase vastu. Kui me aga ühineksime võitluseks nende vastu, kes on Kristuse vastased, poleks me põrmugi paremad inimestest, kes Kristuse risti lõid. Ja Kristuse ohver oleks asjatu.

(Mt 27:45-46; Mk 15:24-32; Lk 23:44-49; Jh 19:28-30)

Ta võeti ristilt maha ja pandi ema sülle. Ema oli kogu kurbmängu tunnistajaks ja nüüd… millist valu pidi ta tundma, hoides oma süles poega, kelle ta teadis olevat Jumala?

Joosep Arimaatiast andis talle oma hauakambri ja kõik pidi minema kui enne. Olid ju surnud nii Aabraham, Mooses kui prohvetid, miks oleks nüüd pidanud minema teisiti. Elu pidi minema edasi, kord ja kombed pidid laskma tõekssaanud mõttetusel aegamööda unustuse-hõlma vajuda.

(Mt 27:57-66; Mk 15:42-47; Lk 23:50-56; Jh 19:38-42)

Kolmandal päeval pärast ristilöömist tõusis Jeesus surnuist üles. Ja kõigile meenus, et sellele oli ta ennegi viidanud. Varsti harjuti sellegagi ning öeldi: jah, muidugi, kuidas

see olekski saanud teisiti minna - samamoodi oleks öeldud ka siis, kui

Jeesuse põrm oleks tänini hauakambris.