Tallinna Ülikool

Kasvatusteaduste Instituut

Riin Verlin

PRUUNKARU JA JÄÄKARU

Referaat

Tallinn 2014

RIIN VERLIN

SISUKORDSISSEJUHATUS...............................................................................................................3

1 JÄÄKARU................................................................................................................4

1.1 Põhiandmed........................................................................................................4

1.1.1 Suurus..........................................................................................................4

1.1.2 Paljunemine.................................................................................................4

1.1.3 Eluviis..........................................................................................................5

1.2 Toitumine ja jahipidamine..................................................................................5

1.3 Harjumused.........................................................................................................5

1.4 Paljunemine........................................................................................................5

1.5 Kas tead, et..........................................................................................................6

1.6 Esinemine............................................................................................................6

1.7 Kaitse..................................................................................................................6

1.8 Loomaaed............................................................................................................7

2 PRUUNKARU..........................................................................................................8

2.1 Levik ja arv.........................................................................................................8

2.1.1 Euraasia.......................................................................................................9

2.1.2 Ameerika...................................................................................................14

2.1.3 Välimus ja kehaehitus................................................................................14

2.1.4 Eluviis........................................................................................................16

2.1.5 Alamliigid..................................................................................................17

KOKKUVÕTE................................................................................................................19

KASUTATUD KIRJANDUS.........................................................................................20

RIIN VERLIN

SISSEJUHATUS

Töö eesmärgiks on kontrollida enda teadmisi ja õpitut tunnis.

3

RIIN VERLIN

1 JÄÄKARU

Jääkaru (vt Joonis 1) (Ursus maritimus) on loomaliik karulaste (Ursidae) sugukonna

karu (Ursus) perekonnast.

Joonis 1. Jääkaru1

Jääkaru on levinud Põhjapoolkera polaaraladel. Jääkaru on maailma suurim

maismaakiskija. Ta sulab täielikult kokku lumise ümbrusega. Karvkatte värvus võib

varieeruda valgest kollaseni. Jääkarud on hästi kohanenud eluks Arktika jäise

keskkonna tingimustes. Nad on äärmiselt tugevad ning on kiire sammuga võimelised

läbima pikki vahemaid. Karu jalatallad on karvaga kaetud, mis annab talle stabiilsuse

jääl liikumiseks.

1.1 Põhiandmed

1.1.1Suurus

Kõrgus kummargilasendis: 1,5 m.

Kõrgus püstiasendis: 2,4–3,3 m.

Jalatalla suurus: 30 cm pikk ja 25 cm lai.

Kaal: Isastel 300–650 kg, emastel 175–300 kg.

1.1.2Paljunemine

Suguküpsus: 3–5-aastaselt.

Paaritumisperiood: Märtsi lõpust mai alguseni.1 http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/b/b6/Ursus_maritimus_in_Alaska.jpg

4

RIIN VERLIN

Tiinuse kestus: 195–265 päeva.

Poegade arv: Tavaliselt 2.

1.1.3Eluviis

Harjumuspärane eluviis: Elavad eraldi.

Toitumine: Hülged, loomakorjused, taimestik.

Eluea pikkus: 25–30 aastat, vangistuses kuni 45.

1.2 Toitumine ja jahipidamine

Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures, kus hülged

käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde. Jääkarud tapavad hülge

ainsa käpalöögiga. Hilissuvel ja varasügisel patrullivad jääkarud kaldal, otsides surnud

vaalalisi ja morski. Ühe loomakorjuse juurde võib koguneda 10 kuni 20 karu. Suvel, kui

ligipääsvateks osutuvad suuremad piirkonnad, muutub jääkarude toidulaud palju

mitmekesisemaks. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja hahad ning nende

munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad – nagu ka

nende sugulased – taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jms.

1.3 Harjumused

Jääkarud veedavad suurema osa aastast rüsijää lahvanduste piirkonnas. Kõige

meelsamini viibivad nad lahvanduspiirkonnas, kus lisaks jääle on avavett ja maapinda.

Nad on harilikult aktiivsed kogu aasta vältel. Toidu otsimisega tegelevad nii päeval kui

öösel. Jääkarud on suurepärased ujujad, nad libistavad end vette või hüppavad pea ees.

Ujumiseks kasutavad nad esikäppi ning võivad ujuda kiirusega kuni 10 km tunnis. Nad

sukelduvad lahtiste silmade ja suletud ninasõõrmetega. Jääkarud on võimelised vee all

vastu pidama kuni 2 minutit. Veest välja tulles raputavad otsekohe kasuka kuivaks.

1.4 Paljunemine

Jääkarude paaritumisaeg langeb varasuvesse, peamiselt aprillikuusse. Sel ajal läbivad

isased emaste otsingul pikki vahemaid. Emased hoolitsevad järglaste eest vähemalt kaks

aastat ning selle aja jooksul nad tiineks ei jää. Oktoobris ja novembris uuristavad karud

põhjatuulte poolt kokkukuhjatud suurtesse lumehangedesse koopaid, mille suue jääb

5

RIIN VERLIN

tavaliselt lõunasuunda. Kõik karud on võimelised endale koopaid uuristama, kuid

harilikult jäävad seal pikemaks ajaks unne vaid tiined emased. Novembris või

detsembris sündivad pojad kaaluvad 450–900 grammi ning on rotisuurused. Nad

sünnivad ilma karvata, pimedate ja kurtidena. Kui nad esimest korda märtsi ja aprilli

vahel koopast välja tulevad, on nad kasvanud juba kassisuurusteks.

1.5 Kas tead, et...

Jääkarudel on väga tundlik haistmismeel ning nad on võimelised tundma loomakorjuse

lõhna isegi 30 km kauguselt. Nad suudavad leida üles ka peaaegu kahemeetrise lume- ja

jääkihi varjus lebavaid hülgeid.

Jääkaru toidujäätmetest on täielikus sõltuvuses hulgaliselt polaarrebaseid, kes karude

puudumise korral nälga sureksid.

Jääkarud võivad joosta kiirusega 40 km tunnis. Tavaline aeglane tempo on 3–6,5 km

tunnis

Temperatuur jääkarude urgudes võib olla kuni 40 kraadi välistemperatuurist kõrgem.

Jääkarud liiguvad täpses vastavuses jää tekke ja kadumisega.

Mida kauem peab jääkaru tulema toime maismaal, seda pikemalt tuleb tal läbi ajada

energiarohke toiduta (hülged) ning elada eelmise merejääperioodi jooksul kogutud

rasvast.

1.6 Esinemine

Arktika, Gröönimaa, Põhja-Ameerika ja Aasia põhjaalad.

1.7 Kaitse

Kõikides riikides, kus jääkaru elab, on ta kaitse all ning tema küttimist piiratakse. Pärast

Teist maailmasõda oli jääkarusid alles vaid 5000 isendit. Tänapäeval hinnatakse jääkaru

populatsiooni kogu maailmas kuni 40 000 isendile. Jääkaru tulevik sõltub arktilise

keskkonna efektiivsest kaitsest.

6

RIIN VERLIN

1.8 Loomaaed

Tallinna Loomaaias oli 2007. aasta septembrini isane jääkaru Franz. Tema paariline oli

Vaida, kellega Franzil sündis mitu järglast, neist viimane Frida. 10. aprillil 2009 saabus

loomaaeda Venemaalt Volokolamskist isane jääkaru Nord. (Wikipedia, 2014)

7

RIIN VERLIN

2 PRUUNKARU

Karu ehk pruunkaru (vt Joonis 2) (Ursus arctos) on karulaste sugukonda karu

perekonda kuuluv loomaliik.

Joonis 2. Pruunkaru2

Pruunkaru on suurim Eestis elav kiskjaline ja suurim Euroopa mandriosas elav

kiskjaline. Toitumiselt on karu kõigesööja ja valdava osa toidust moodustavad

mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad.

Laia leviala tõttu eristatakse mitmeid pruunkaru alamliike, mis erinevad näiteks kasvu,

kolju kuju, karvkatte värvuse ja mitme muu morfoloogilise tunnuse poolest.

2.1 Levik ja arv

Pruunkaru oli algselt levinud suures osas Põhja-Ameerikast, Euraasiast ja Põhja-

Aafrikast. Nad elasid kogu Põhja-Ameerikas lääne- ja keskosas kuni Hudsoni lahe

laiuskraadini põhjas ja Mehhiko põhjaosani lõunas. Euraasias elasid nad Lääne-

Euroopast kuni Siberi idarannikuni ja Himaalajani; nad puudusid ainult Ees-Indias ja

Kagu-Aasias. Aafrikas elasid nad Atlase mägedes.

Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on pruunkaru leviala ahenenud. Paljudes

piirkondades on ta välja surnud. Näiteks Suurbritannias suri karu välja 10. sajandil,

Saksamaal ja Põhja-Aafrikas Atlase mäestikus 19. sajandil, Mehhikos ja suures osas

USA-st 20. sajandil.

2 http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/9e/Ours_brun_parcanimalierpyrenees_1.jpg

8

RIIN VERLIN

Lääne- ja Kesk-Euroopas on alles ainult jäänukasurkonnad, samuti USA põhiosas, kus

nad elavad ainult loodes. Ka Edela-Aasias ning osas Põhja- ja Ida-Euroopast on nende

arv tunduvalt vähenenud. Suured asurkonnad on säilinud Alaskas, Lääne-Kanadas ja

Põhja-Aasias.

Eriti ohustatud asurkondade suurendamiseks püütakse asustada ümber karusid teistest

piirkondadest.

Pruunkarude koguarv maailmas on hinnanguliselt 185 000 – 200 000.

Andmed karude arvu kohta konkreetsetes riikides on jämedad hinnangud, sest karud

rändavad üle riigipiiride.

2.1.1Euraasia

2.1.1.1Eesti

Karu on levinud kõikjal mandri-Eestis, välja arvatud Võru ja Valga maakonnas. 2009.

aastal hinnati karude arvuks vähemalt 700 isendit, neist vähemalt 140 on täiskasvanud

emakarud.

Karude arvu Eestis on aastati hinnatud järgmiselt: 1954. aastal 180, 1980 – 150, 1985 –

500, 1995 – 660, ja 2001. aastal 550 isendit. Arvukus oli aga väga madal sajandi eest,

kui Alutaguse metsades elas alla 30 looma.

Geneetiliste uuringute tulemusena on leitud, et Eesti karud on eraldiseisvad Soomes ja

Venemaa lääneosas elavatest karudest.

2.1.1.2Albaania

Albaanias on umbes 250 pruunkaru (2006).

2.1.1.3Austria

Austrias hävitati karud 19. sajandi keskpaigaks. Kärntenis kohati 1950.–1960. aastatel

karusid, kes olid sisse rännanud Jugoslaaviast. Aastal 1972 asus Ötscheri piirkonda

Alam-Austria edelaosas (piirkonda, kus viimased isendid 19. sajandil maha lasti) elama

noor isane isend (Ötscheri karu). Aastal 1989 lasti sellesse piirkonda lahti Horvaatiast

pärit emakaru, ja 1991 sündis kolm karupoega. Aastatel 1992 ja 1993 jätkati

karuprojekti, asustades Austriasse veel kaks karu.

9

RIIN VERLIN

Tol ajal tulid esimesed teated suurematest kahjudest, näiteks murtud lammastelt ja

laastatud kalatiikidest, mis häälestasid kohalikud elanikud karuprojekti vastu. Meedias

hakati rääkima "probleemsetest karudest". Rajati "sekkumisvägi", kes peletas

hoiatuslaskudega eemale asulate lähedusse ilmunud karud.

Alates 1998. aastast nähti igal aastal noorloomi. Üksikud karud rändasid sisse

Sloveeniast. Hiljuti oli Austrias 25–30 loomast koosnev väike, kuid stabiilne karude

populatsioon. Enamik neist elas Alam-Austria ja Steiermargi piirialal, peamiselt

Ötscher-Tormäueri looduspargis (Põhja-Kalkalpenis tõendati 2008. aastani 35 isendit,

1999 oli karude arv maksimaalne (12) jooksul), väike rühm ka Lõuna-Kärntenis, Karni

Alpides, Drauzugis ja Karavankides. Aastal 2002 nähti peale selle Trento provintsist

sisse rännanud isendit Tiroolis. Veel üks Tirooli pruunkaru oli aastal 2006 Saksamaa

piiri ületanud JJ1. Oktoobris 2008 nähti Stubaitalis karu MJ4, keda viimati kohati

Lõuna-Tiroolis Sarntalis.

Kuigi karud teevad vahel koduloomadele ja mesipuudele kahju, on austerlased nendega

suuremalt jaolt leppinud. "Karuadvokaadid" käivad karupiirkondades karude eest

kostmas ja aitavad kahjusid klaarida.

Aastal 2004 kutsuti ellu LIFE Nature Co-op Projekt mis Euroopa Liidu toel püüab

pruunkarusid Alpidesse taasasustada. Selles osalevad Itaalia (Trento provints, Friuli),

Austria (Kärnten, Põhja-Austria, Ülem-Austria ja Steiermark) ja Sloveenia. Projektiga

püütakse Alpides elavatest pruunkaru populatsioonidest moodustada metapopulatsioon,

nii et loomad saaksid paljuneda ja iseseisvalt ellu jääda.

Aastavahetusel 2007/2008 teatas Maailma Looduse Fondi Austria organisatsioon, et

Austrias sündinud üle kolmekümnest pruunkarust on leitavad veel ainult neli. Teatavaks

sai mitu illegaalset mahalaskmist (viimati detsembris 2007 noorloom, mille tegi

kindlaks Föderaalne Kriminaalamet), teiste asukoht on teadmata. Ilma kaitsemeetmeteta

on pruunkarud Austrias ohustatud.

2.1.1.4Hispaania

Hispaanias elab umbes 160 pruunkaru kolmes asurkonnas.

Hinnanguliselt 140 karu elab Somiedo looduspargis Astuurias, Kantaabria mägedes

Oviedo linna lähedal.

10

RIIN VERLIN

Väiksem asurkond (umbes 25 isendit) on Kantaabria mägedes Saja-Besaya looduspargis

umbes 200 km ida pool Reinosa ja Torrelavega vahel Kantaabria provintsis.

Mõlema piirkonna karude arvu peetakse stabiilseks, sest tegu on asustamata

mägipiirkondadega, mida teed ei läbi.

Kõige väiksem asurkond (umbes tosin isendit) elab Püreneedes Hispaania ja

Prantsusmaa piirialal. Seda asurkonda peetakse väljasurevaks, sest seal pole pikka aega

järelkasvu polnud. Kohalikud elanikud nõuavad karude ümberasustamist või hävitamist.

2.1.1.5Itaalia

Itaalias elab kolm väikest pruunkarude rühma. Pruunkarude koguarv seal on 50–60

(2006).

Adamello-Brenta looduspargis on 25 isendist koosnev asurkond, mis on väga ohustatud.

Karude arvu suurendamiseks asustati sinna aastatel 1999–2002 kümme looma

Sloveeniast.

Abruzzo, Lazio ja Molise rahvuspargi piirkonnas on umbes 30–50 karu. See asurkond

erineb kolju ehituse poolest teistest pruunkarudest, mistõttu see võib tegu olla omaette

alamliigiga (apenniini pruunkaru, Ursus arctos marsicanus). Eraldi alamliigina kirjeldas

seda esimesena Altobello (1921). Apenniini pruunkaru praegune leviala paikneb Monti

Sibillini ja Alto Molise ning Monti Simbruini külgaheliku ja Majella vahel. Suurima

asustustihedusega ala vastab enam-vähem rahvuspargi territooriumile. Viimastel

kümnenditel on registreeritud arvukalt salaküttimise juhtumeid: ajavahemikus 1980–

2004 on teada 55 isendi hukkumine selle tagajärjel.

Kolmas rühm elab Sloveenia piirialadel Friuli-Venezia Giulia maakonnas.

2.1.1.6Läti

Suuremas osas Lätis hävitati pruunkaru täielikult 20. sajandi alguseks. 19. ja 20. sajandi

vahetuseks oli säilinud vaid väike asurkond Vidzemes Lubānsi järve ümbruses.

Viimased karud kütiti Lätis aastatel 1921–1926. Kõik karud, keda pärast seda Läti

territooriumil on kohatud, on juhukülalised kas Eestist või Venemaalt. 1946. aastast on

karude arvukus Lätis pisitasa suurenenud, seda peamiselt riigi kirdeosas. 2003. aasta

seisuga arvatakse Lätis elavat umbes 10 karu, kuid see arv on aastati kõikuv. Pärast

11

RIIN VERLIN

loodusliku asurkonna hävimist enne Teist maailmasõda ei ole pruunkaru Läti

territooriumil teadaolevalt poeginud, seega on Läti pruunkaru levila marginaalne osa.

2.1.1.7Norra

2009. aastal tehti Norras väljaheidete DNA-analüüsi põhjal kindlaks 164 karu, mis on

suurim arv selliste analüüside algusest alates.

2.1.1.8Prantsusmaa

Pruunkaru Prantsuse Püreneedes

Prantsusmaal elab umbes 10–20 pruunkaru Püreneedes. Kogu sealne asurkond põlvneb

tervenisti sissetoodud loomadest. Viimane kohalik karu tapeti 2004. aastal. 1930.

aastateni oli pruunkarude asurkond ka Prantsuse Alpides.

2.1.1.9Rootsi

Rootsis hinnati karude populatsiooni suuruseks 2008. aastal 3221 isendit. Võrreldes

2007. aastaga oli karude arvukus tõusnud 4,8%. Karude püsiasustus on 6 läänis:

Norrbotteni, Västerbotteni, Jämtlandi, Västernorrlandi, Dalarna ja Gävleborgi läänis.

2.1.1.10 Rumeenia

Rumeenias elab Venemaa järel suuruselt teine karude populatsioon Euroopas. Eeskätt

Karpaatide metsaaladel elab neljakohaline arv pruunkarusid: aastal 1988 oli neid umbes

7000. Et 1989. aastast alates hoogustati küttimist, on nende arv tunduvalt vähenenud.

2006. aastal hinnati karude arvukuseks umbes 6000. Sealt alates on arvukus taas tõusma

hakanud ja 2012. aasta seisuga võis riigis elada umbes 9000 karu.

2.1.1.11 Saksamaa

Pruunkaru Nürnbergi loomaaias

Saksamaal ei ela looduses enam pruunkarusid. Juba keskajal tõrjuti nad metsastesse ja

raskesti ligipääsetavatesse piirkondadesse. Viimane karu Harzis lasti maha 17. sajandil

(tema auks on püstitatud karumonument), Tüüringis 18. sajandi keskel ja Ülem-

Sileesias 1770. Baieri metsas tapsid vennad Forsterid Zwieseli ümbruses ajavahemikul

1760–1800 veel umbes kuuskümmend karu. Teadaolevalt viimane pruunkaru

Saksamaal tapeti 1835 Ruhpoldingis.

12

RIIN VERLIN

Seoses sellega, et Austriasse on pruunkarusid sisse rännanud või asustatud, on saanud

aktuaalseks võimalik karude asurkonna rajamine Saksamaale. Aastal 2005 valis

Saksamaa Looduskaitseliit pruunkaru aasta loomaks.

Mais ja juunis 2006 nähti Saksamaal pruunkaru: JJ1, keda ajakirjanduses hakati

kutsuma Brunoks, liikus mitu nädalat Austria piiri lähedal. Ta murdis mõned

koduloomad ja teda oli sageli näha asulate lähedal. Seepeale anti ajutine luba looma

mahalaskmiseks, kuid avalikkuse survel see tühistati. Siis prooviti karu elusalt kinni

püüda, kuid kolme nädala pärast sellest loobuti. 26. juunil lasti ta Spitzingsee lähedal

maha.

2.1.1.12 Slovakkia

Slovakkias elab 700–900 karu, peamiselt Kesk- ja Põhja-Slovakkias.

2.1.1.13 Soome

2013. aastal hinnati enne jahihooaja algust Soome karude koguarvuks 1560–1680

isendit. Osa Soome karudest talvitub Venemaal, seetõttu ulatub suvel karude arv

Soomes üle 2000.

2.1.1.14 Šveits

Šveitsis lasti karu enne 2008. aasta juhtumit viimast korda 1904 Engadinis. Hiljem nähti

karu veel 1923. aastal. Seoses Austria karude reintrodutseerimise projektiga tehtud

uurimuse järgi on Šveitsis veel karudele sobivaid elupaiku.

Juulis 2005 rändas Itaaliast Trento provintsist Val Müstairi karu JJ2, kellele pandi

nimeks Lumpaz. See vallandas uue arutelu pruunkarude asurkonna rajamise

võimalikkusest Šveitsis. Föderaalne Keskkonnaamet koostas dokumendi "Konzept

Bär", mis esitab põhiliselt positiivse seisukoha ning võtab arvesse võimalikke järelmeid

ja riske, sealhulgas vajadust eriti agressiivsed loomad maha lasta.

Karu JJ3, kes oli JJ1 ja JJ2 vend, kes oli sisse rännanud suvel 2007, tapeti aprillis 2008

Graubündenis, sest ta ei kartnud inimesi. Samal ajal liikus Graubündenis ka inimpelglik

karu MJ4, kes oli samuti sisse rännanud suvel 2007. Kevadel 2008 lahkus ta Šveitsist

Itaaliasse. Seisuga oktoober 2009 ei olnud pärast seda karude viibimist Šveitsis

tõendatud.

13

RIIN VERLIN

2.1.1.15 Valgevene

2002. ja 2003. aastal hinnati Valgevene pruunkaru asurkonna suuruseks 140–180

isendit. Nad olid levinud peamiselt riigi põhjapiirkondades.

2.1.1.16 Venemaa

Venemaal elab umbes 120 000 isendit.

2.1.2Ameerika

2.1.2.1Kanada

Kanadas elab umbes 25 000 isendit. Suurima karude arvuga piirkond on riigi lääneosas

paiknev Briti Columbia, kus arvatakse leiduvat umbes 16 000 karu. Ülejäänud asurkond

elab Alberta, Yukoni, Loodealade, Nunavuti ja Ontario provintsides ning Manitoba

provintsi põhjaosas.

2.1.2.2USA

USA-s elab umbes 32 500 isendit, kuid nendest ligi 95% elavad Alaska osariigis.

Ülejäänud jagunevad suuresti nelja osariigi vahel: Montana, Idaho, Washington ja

Wyoming.

2.1.3Välimus ja kehaehitus

Noor pruunkaru. Esi- ja tagakäpad on hästi näha.

Värsked karu väljaheited

Nagu kõigil karulastel, on pruunkarul tugev, jõuline kehaehitus. Reeglina on nende

luustik tugevam kui teistel karulastel. Nagu teistelgi karulastel, on pruunkarul

peeniseluu ja lühike juppsaba. Pruunkarule eriomane tunnus on lihaskühm õlgade kohal,

mis annab esijalgadele lisajõudu.

2.1.3.1Pea ja kael

Nagu kõigil karulastel, on pruunkarul raske, massiivne pea esileulatuva koonuga.

Võrreldes sageli sama värvi baribaliga on laup märgatavalt kõrgem ja koon nõgusalt

võlvitud. Kõrvad on eemalseisvad ja ümarad, silmad väga väikesed. Kukal on lühem kui

jääkarul.

14

RIIN VERLIN

Kael pöördub hästi.

2.1.3.2Hambad ja seedeelundid

Pruunkaru jäävhambad koosnevad 42 hambast. Hambavalem on 3/3-1/1-4/4-2/3:

ülalõual on kummalgi kolm lõikehammast, üks silmahammas, neli eespurihammast ja

kaks purihammast; alalõua hammastik erineb selle poolest, et purihambaid on kolm.

Nagu paljudel kiskjalistel, on neil suurenenud silmahambad. Purihammastel on

taimetoidulistele omased laiad, lamedad kroonid.

Nagu kõigil kiskjalistel, on pruunkaru seedeelundkond lihtsa ehitusega. Magu on ühe

valendikuga. Pimesool puudub. Sool on 7–10 m pikkune, seega pikem kui

puhtlihatoidulistel kiskjalistel.

2.1.3.3Jäsemed

Euroopa pruunkaru esikäpa jälg on umbes 16 cm pikkune, tagakäpa jälg umbes 26 cm

pikkune.

Jäsemed on pikad ja jõulised. Ees- ja tagajäsemed on umbes ühepikkused. Nii

küünarvarre luud (küünarluu ja kodarluu) kui ka sääre luud (sääreluu ja pindluu) on

lahus, mis tingib suure pööratavuse.

Jalalabad on suured ja neil on alumisel poolel rasked karvased päkad. Esi- ja

tagakäppadel on kummalgi viis varvast, mis lõpevad kuni 8 cm pikkuste

mittesissetõmmatavate küünistega.

Kõndimisel toetub pruunkaru kogu tallaga nagu kõik karulased: ta on tallalkõndija.

2.1.3.4Karvastik

Pruunkaru karvastik on tavaliselt tumepruun, kuid sel võib olla palju värvivarjundeid:

võimalikud toonid ulatuvad kollakas- ja hallikaspruunist ja teistest pruuni varjunditest

peaaegu mustani. Kaljumägede karudel on karvastiku ülaosa sageli valkjashallide

tähnidega (inglise keeles grizzly), mistõttu seda alamliiki nimetatakse grisliks.

Pruunkarul on üldiselt tihe aluskarv, pealiskarvad on pikad.

Karvastik muutub vastavalt aastaaegadele. Talvekarv on tihe ja kare ning tundub

tokerjana.

Kodiaki karu on pruunkaru suurimate mõõtmetega alamliik.

15

RIIN VERLIN

2.1.3.5Mõõtmed ja kaal

Pruunkaru kehapikkus (pea ja kere pikkus) on 100–280 cm, õlakõrgus umbes 90–150

cm. Sabapikkus on ainult 6–21 cm.

Kaal on leviala eri piirkondades väga erinev. Kõigis asurkondades on isased emastest

tunduvalt raskemad.

Kõige raskemad pruunkarud on kodiaki karud, kes elavad Alaska lõunarannikul ja

lähedastel meresaartel, näiteks Kodiaki saarel. Nende kaal võib ulatuda 780 kiloni,

kusjuures isaste keskmine kaal on ainult 389 kg ja emastel 207 kg. Alaska sisemaa

pruunkarud on tunduvalt kergemad: isased kaaluvad keskmiselt 243, emased 117 kg.

Lõuna pool Põhja-Ameerikas (Kanadas ja USA põhiosa loodeosas) kaaluvad isased

140–190 kg, emased 80–130 kg. Põhja-Euroopas ja Siberis kaaluvad pruunkarud

keskmiselt 150–200 kg, Lõuna-Euroopas on nad tunduvalt kergemad, kõigest umbes 70

kg. Aasias on nad mida ida poole, seda raskemad; Kamtšatka poolsaarel kaaluvad nad

140–320 kg.

Soomes Kuhmos püüti 2006. aastal kinni 373 kilo kaaluv emakaru. Karule süstiti

unerohtu, ta kaaluti, varustati raadiosaatjaga kaelarihmaga ja lasti uuesti lahti.

2.1.3.6Meeled

Nägemine on halb, kuulmine keskmine, haistmine väga hea.

2.1.4Eluviis

Tagajalgadel seisev karu.

2.1.4.1Toitumine

Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad

mitmesugused marjad, seened, seemned, kalad, puude lehed ja putukad (suvel

põhitoidusena sipelgad). Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on

eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida.

Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui

on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal

süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama.

16

RIIN VERLIN

2.1.4.2Paljunemine

Karupojad sünnivad keset talve. Neid võib olla 1–5, kuid kõige sagedasem on 2 poega.

Sündides on nad vaid poole kilogrammi raskused, pimedad ja abitud. Pojad imevad

emapiima ja kasvavad kiiresti. Imetamine kestab 4–5 kuud ja selle lõppedes on pojad 7–

9 kg raskused. Kevade saabudes lahkuvad nad koos emaga talvekoopast – siis on pojad

juba nii tugevad, et jõuavad emaga ette võtta pikki rännakuid.

2.1.4.3Elupaik

Pruunkaru elab metsades ja tundrates.

Taliuinak

Pruunkaru taliuinaiku kestus varieerub piirkonniti, enamasti vältab see 4–5 kuud.

Taliuinakuks valmistudes tõuseb karu kehakaal kuni 35%. Talvitumiseks kasutab karu

mäestikupiirkondades looduslikke koopaid, mujal pinnaselohke, varjulisi kohti

tuulemurrus. Uinaku ajal karu ainevahetus aeglustub ja kehatemperatuur langeb 3–5

kraadi võrra. Suurima osa uinaku ajal vajaminevast energiast (90%) saadakse rasvkoe

lagundamisest. Tiined emased ka poegivad taliuinaku ajal.

2.1.4.4Eluiga

Looduses võivad karud elada 30–35 aasta vanuseks. Vangistuses on elatud kuni 47-

aastaseks.

Tavaliselt surevad karud taliuinakus olles.

2.1.5Alamliigid

Laia leviala tõttu eristatakse mitmeid alamliike, mis erinevad näiteks kasvu, kolju kuju,

karvkatte värvuse ja mitme muu morfoloogilise tunnuse poolest. Geneetilised uuringud

siiski ei toeta liigi jagamist paljudeks alamliikideks. Nõnda ei ole alamliikide arvu

suhtes üksmeelt, kuid sagedamini nimetatakse järgmisi:

euroopa pruunkaru (Ursus arctos arctos) hõlmab asurkonnad Alpides, Püreneedes, Ida-

ja Lõuna-Euroopas ning Skandinaavias.

süüria pruunkaru (U. a. syriacus) on suhteliselt väikest kasvu ja helepruuni karvkattega.

Levinud Lähis-Idas ja Kaukaasias. On vaieldav, kas tegu on euroopa pruunkaru

variandiga või eraldi alamliigiga.

17

RIIN VERLIN

siberi pruunkaru (U. a. beringianus) elab Venemaa Aasia-osas.

kamtšatka pruunkaru (U. a. piscator) elab Kamtšatka poolsaarel ja on suuremat kasvu

kui siberi pruunkaru. Ta kehapikkus on kuni 2,5 m ja kaal kuni 600 kg.

atlase karu (U. a. crowtheri) elas Põhja-Aafrikas Atlase mäestikus. Suri välja küttimise

tõttu 19. sajandi lõpus.

grislikaru (U. a. horribilis) elab Põhja-Ameerikas. Ta on tugevam ja raskem kui euroopa

pruunkaru, teda peetakse ka agressiivsemaks.

kalifornia pruunkaru (U. a. californicus) on välja surnud. Karvkatte värvuse järgi kutsuti

teda inglise keeles „Golden Bear“ (kuldne karu). Ta elas California osariigis ja

California poolsaarel.

mehhiko pruunkaru (U. a. nelsoni) oli levinud Mehhiko põhjaosas, tõenäoliselt suri

välja 1960. aastatel.

mandžuuria pruunkaru (U. a. manchuricus) esineb Hiina kirdeosas ja Mongoolias.

kodiaki karu (U. a. middendorffi) elab Kodiaki saarel ja naabersaartel Alaska

lõunaranniku lähedal. Tänapäeval elavatest alamliikidest suurim, kaaluga kuni 750 kg ja

kehapikkusega kuni 2,70 meetrit.

tiibeti pruunkaru (U. a. pruinosus) esineb Tiibetis ja Sichuanis, sinakashalli karvkattega.

hokkaido pruunkaru (U. a. yesoensis) elab Jaapani Hokkaidō saarel.

Geneetiliste uuringute tulemusena on leitud, et Euroopa karude ühine esivanem elas

umbes 175 000 aasta eest ja et Euroopa asurkonna võib jaotada kaheks liiniks. Lääne-

Euroopas elav liin tekkis umbes 70 000 aastat tagasi ning selle esindajad on levinud ka

Põhja-Ameerikasse ja neile on lähedasemad jääkarud. Idaliin, mis tekkis umbes 25 000

aastat tagasi, on esindatud Baltimaades, Venemaal ja Skandinaavia põhjaosas.

Pruunkaru lähim sugulane on jääkaru. Mõlemad liigid võivad ristuda ja ka

sigimisvõimelisi järglasi anda. Geneetilised uuringud näitavad, et mõned pruunkaru

populatsioonid on lähedasemad jääkarudele kui teistele pruunkarudele. Arvatakse, et

jääkaru on arenenud pruunkarust suhteliselt hilja ja lahknemine toimus umbes 150 000

(Wikipedia, 2014)

18

RIIN VERLIN

KOKKUVÕTE

Tunnis õppisin referaadi vormistuses juurde lehekülje numbrite lisamine, automaatselt

piltide ja jooniste viitamine ja tööd korralikult vormistama.

19

RIIN VERLIN

KASUTATUD KIRJANDUS

Wikipedia. (01. 07 2014. a.). Jääkaru. Kasutamise kuupäev: 09. 10 2014. a., allikas

http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%A4%C3%A4karu

Wikipedia. (15. 09 2014. a.). Pruunkaru. Kasutamise kuupäev: 09. 10 2014. a., allikas

http://et.wikipedia.org/wiki/Pruunkaru

20