TPL 2011

Goethe on ilmselt kõigi aegade kuulsaim saksa kirjanik.

Peale selle filosoof, looduseuurija, eelkõige elukunstnik.

Tema noorus jäi valgustusse, ent loomingulise tegevuse lõpetas ta siis, kui romantism hakkas ümber saama.

Goethe, kes võttis kasutusele maailmakirjanduse mõiste, ei hoolinud kirjanduse rahvuslikkusest, pidades sellega piiramist poeedile takistavaks.

Tema enda looming ületab kindlalt nii rahvuse kui ka ajastu piire.

Goethe pärines Maini-äärse Frankfurdi kodanlasperekonnast.

Kodus valitses vaimne õhkkond. Vanemad olid jõukad ja suutsid pojale anda hea hariduse: talle õpetati prantsuse, ladina, itaalia ja inglise keelt, ta tegeles kirjanduse, muusika ja joonistamisega.

Oma autobiograafias „Luulet ja tõtt“ (alates 1811) kirjutas Goethe, et lapsena olid talle tähtsad nukuetenduste külastused. Seal tutvus ta ka Fausti-ainestikuga.

1753. aastal kinkis vanaema ka Wolfgangile nukuteatri, millest sai alguse tema teatrihuvi ja hilisem romaan “Wilhelm Meister”;

1757. aastast pärineb Goethe esimene luuletus, vanavanematele kirjutatud uusaasta õnnesoov.

1765. aastal siirdus Goethe Leipzigi ülikooli õigusteadust õppima.

Leipzig oli Saksimaa pealinn, kus valitses prantsuse vaim.

Goethe osales seltskonnaelus, käis teatris, kirjutas armumisest ajendatud lüürilisi luuletusi.

1768. aastal haigestus ja naasis Frankfurti.

Sügavast hingelisest kriisist aitas üle saada Susanna von Klettenberg, tuntud vennastekoguduse müstik, kellest sai “Wilhelm Meisteri” romaanis kaunishing.

Sel perioodil eksperimenteeris Goethe alkeemiaga.

Goethe arengus oli oluline Strasbourg’i-aasta (1770-1771).

Sealses ülikoolis tutvus ta prantsuse valgustajate töödega, avastas gooti kunsti ja looduse.

Rousseau’ tees “tagasi looduse juurde” kujunes elamuslikuks lähtepunktiks.

Goethe tutvus J. G. Herderiga, tormi ja tungi liikumise juhiga.

Rooma ja prantsuse klassikud asendusid Homerose, Ossiani ja Shakespeare’iga.

Herderi mõjul ilmus tema loomingusse rahvalaululisus, looduslähedus, ehe tunne.

Sõprus Herderi ja Lenziga pani aluse nn geeniuste-ajale.

Tormlejad nägid ka Faustis geeniust, kes julges nii teavale kui ka põrgule väljakutse esitada.

Tormi ja tungi postkaart: Goethe, Schiller, nende teosed ja Strasbourg

1773 ilmus draama “Götz von Berlichingen”, mida hakati pidama liikumise algustähiseks ning mis tegigi Goethe kuulsaks.

Draamast sai alguse Saksamaa varasema ajaloo käsitlemine kirjanduses.

Teose teemaks on XVI saj reformatsioon ja talurahvasõda,

kangelase prototüüp oli väikeaadlik Gottfried von Berlichingen, kes seisis talupoegade eesotsas. Lovis Corinth “Götz von Berlichingen”

Tormi ja tungi ajast algas Goethe kirjanduslik tuntus.

Draama kangelane on idealiseeritud tormi ja tungi tüüp: energiline, võitleb sotsiaalse ülekohtu vastu, ohverdab end vabaduse ja rahva nimel.

Ta on õilsuse ja headuse kehastus ning protesteerib vürstide ja kõrgema vaimulikkonna omavoli vastu.

Loodab esialgu keisrile, ent too saadab oma väe tema vastu.

1774. aastal ilmunud kiriromaan oli saksa kirjanduse esimene menuk.

Goethe jõudis kuulsuse tippu. Olles 1772. aastal Wetzlaris

kohtunikupraktikal, armus Goethe oma sõbra Kestneri pruuti Charlotte Buffi. Armastus jäi vastuseta, kuid oli üheks inspiratsiooniallikaks romaani loomisel.

Teise tõuke kirjutamiseks andis Leipzigist ja Wetzlarist tuttava noore juristi Carl Jerusalemmi enesetapp. Noormees oli lootusetult armunud oma ülemuse naisesse.

Wertherist sai uue aja kangelane, temas kajastusid kaasaegsed meeleolud, ihalused ja soovid.

Ta on sentimentalistliku ajastu tundeinimene, kes kannatab raskemeelsuse ja tegutsemisvaeguse käes ning põlgab vaimuvaest väikekodanlikku elu.

Enesetapp eristab Wertherit sentimentalistlikest kangelastest, kes ei suuda tegutseda: enesetapp, Wertheri tegu, päästab ta vabaks, mis teeb temast pigem tormi ja tungi kangelase.

Lotte ja Werther

Goethe Charlotte Buffi siluetiga

Wertherit ei ole otseselt hukka mõistetud, ent hukkumine on võib-olla ainuke lahendus tema olukorrale, kuna nii elada pole võimalik.

Wertheri lugu räägib sellest, mis juhtub, kui ülitundlikuks õhutatud tunded muutuvad haiglaslikuks.

Piiritu subjektivism viib kaosesse.

Goethe pani loo kirja eelkõige iseendale hoiatuseks.

Ka Goethe oli tundnud nagu Werther: “Piinatud rahuldamata kirgedest, väljastpoolt ajendamata suurteks tegudeks, ainsaks väljavaateks venitada end läbi pikaldasest vaimuvaesest kodanlikust elust...”

Romaan, mille Goethe kirjutas valmis nelja nädalaga, oli nagu teraapia, hüvastijätt ägedate tunnetega: Goethe, vabanenud neist kirjutades, muutus pärast seda tasakaalukamaks.

Film “Noor armunud Goethe” (2011): https://www.youtube.com/watch?v=IqLvKhL2HbQ&feature=related

Werther

Werther kujundas Euroopas nii tänava- kui vaimset pilti (nt Robespierre olevat elu lõpuni sinikollases ringi käinud). Euroopat tabanud enesetappude ahelreaktsiooni tõttu lisas Goethe teose teisele trükile Wertheri manitsuse, et ärgu temast eeskuju võetagu.

Wilhelm Amberg “”Noore Wertheri kannatuste” ettelugemine”

1775. aastal pakkus Weimari noor valitseja Karl August Goethele oma õukonnas kõrget ametikohta.

Asudes Weimarisse elama ja tööle, ei aimanud Goethe veel, et sellest linnast saab jäädavalt tema elu- ja loomiskoht.

Weimarist kujunes vaimne keskus, seal elasid ka Schiller ja Herder.

Nooruslik tormi ja tungi aeg oli möödas.

Goethe osales Weimari hertsogiriigi poliitikas ja majanduselus: 1776. a nimetati ta salanõunikuks, 1779 ministriks;

tema ülesannete hulka kuulus teedeehituse, mäetööstuse, nekrutite värbamise ja loomakasvatusega tegelemine.

Goethe pühendus loodusteaduslikele ja optika-alaseile uuringuile.

Näiteks avastas ta, et mitte ainult loomadel, nagu senini arvati, vaid ka inimesel on vahelõualuu.

Goethe lõi oma värvusõpetuse.

1793. aastal joonistas Goethe värviringi, lisades kollasele ja sinisele kolmanda nurgana punase värvi. Tekkis ringikujuline diagramm. Ringi poole rohelisest läbi kollase punaseni nimetas ta plusspooluseks ja vastaspoole miinuspooluseks.

Jagades värve erinevateks mõjugruppideks (kollane tähistab võimu, punased toonid kiirgust, sinised õrnust), jõudis ta värvide tasakaalu ja kokkusobivuse idee juurde.

Goethe sidus värvused tunnetega. Kollakaspunased toonid

värviringi plusspoolel seostuvad valguse ja tugevuse, soojuse ja turvalisusega. Värviringi miinuspool, mis algab sinisega, rõhutab kaotusevalu, süngeid mõtteid, tekitab distantsi. Lilla süvendab meis ebakindlust, nõrkust ja igatsust. Goethe ja Schilleri koostatud

temperamendiring

Goethe vastutas Jena ülikooli ja Weimari õukonnateatri eest.

Umbes kümne aasta jooksul tegi ta hingega bürokraaditööd, korraldas balle ja jahmerdas näitlejatega.

1782 andis Karl August Goethele aadlitiitli.

Weimaris ilmus Goethe ellu Charlotte von Stein, kellele on pühendatud paljud sel perioodil kirjutatud luuletused, nt “Öö mõtted”, “Üle kõigi mägede on rahu”, “Rändaja öölaul” jt.

Suhted katkestas Goethe Itaalia-reis.

Tüdinud õukonnaelust, asus Goethe 1786. aastal Philipp Mölleri nime all salaja Itaalia poole teele.

Ta viibis seal ligemale kaks aastat.

Itaalia tähendas Goethele klassikat ja antiiki, sisemist vabadust, valgust, ilu ja rahu.

Itaalia-aega on Goethe nimetanud oma uuestisünni ajastuks.

Kirjanik vaimustus antiigist ja renessansist, eriti Raffaelist ja tema koolkonnast.

Panteistlik maailmatunnetus asendus realistlikuma, materialistlikuma loodustunnetusega, looduse uurimine sai Goethe elu sihiks.

Taastus loominguline elevus: valmisid näidendid “Iphigeneia Taurises” (1787) ja “Torquato Tasso” (1790), päevakorrale kerkis uuesti “Faust”.

Itaaliast naasmise järel kirjutas ta luuletsükli “Rooma eleegiad”, kasutades antiikset värsimõõtu ning sidudes meelelise armastuse antiigi vaimsusega.

1788 Weimarisse naastes laskis Goethe oma töökoormust valitsuses vähendada, pealegi põhjustas ta peagi skandaali, luues suhted lihtrahva hulgast pärineva õmblejanna Christiane Vulpiusega.

Christianest sai Goethe ainus ametlik abikaasa, aga seda alles pärast aastaid patus elamist, 1806. aastal. Alles aastaid hiljem julges Schoppenhaueri lesk esimesena Goethe oma salongi kutsuda.

Goethele sündis abielust viis last, kuid neli neist surid ja poeg Augustist, kes oli labiilse närvisüsteemiga, sai alkohoolik. Temagi suri 30. aastates.

Augustil oli kaks poega ja tütar, keda Goethe väga armastas. Noorem poistest oli muusikaliselt andekas, kuid vanem jäi vaimuhaigeks. Kõik lapsed surid küllaltki noorelt.

1789. aasta Prantsuse revolutsiooni suhtus Goethe vastumeelsusega: ta püüdles kogu elu vaimse harimise poole, seetõttu tekitas poliitiline entusiasm temas allergiat.

1792/93 võttis Goethe osa liitlaste sõjakäigust Prantsuse revolutsioonivägede vastu.

Napoleoni ta aga imetles ning käis kord isegi tema juures audientsil (1808).

Saanud 1791. aastal Weimari teatri direktoriks, tegutses ta agaralt lavastajana.

1793. aastal ilmus heksameetrites satiiriline loomaeepos „Reinuvader Rebane“, mille põhjal kirjutas Fr. R. Kreutzwald oma „Reinuvader Rebase“ (1850).

1794. aastal algas sõprus Schilleriga, kes palus kaastööd oma ajakirjale Die Horen (’tunnid’).

Kahe geeniuse vaimne sõprus kestis Schilleri surmani 1805. aastal.

Tegemist oli vastandlike tüüpidega: Goethe oli aeglane ja lähtus konkreetsest, Schiller kiire ja lähtus teooriast.

Goethe nimetas sõprust Schilleriga oma teiseks nooruseks. Goethe ja Schilleri monument

Weimaris

Goethe ja Schilleri loomingulist koostööd nimetatakse Weimari klassitsismiks.

Arutleti kirjandus- ja esteetilise probleemide üle, töötati välja esteetilise hariduse kontseptsioon.

Ilmusid “Kseeniad”, teravasisulised epigrammid kaasaegsetega arveteõiendamiseks. Friedrich Schiller

1797. aastal võistlesid Goethe ja Schiller ballaadide kirjutamises.

Goethe ballaadid: “Korinthose mõrsja”, “Nõiduse õpilane”, “Jumal ja bajadeer”, “Metsavaim” jt;

Schilleri ballaadid: “Rüütel Tonnenburg”, “Ibykose kured”, “Kinnas” jt.

Franz Schubert: “Metsavaim” (Erlkönig) http://www.youtube.com/watch?v=4RkXmdpt70k&feature=related

Ballaad “Metsavaim” multifilm

http://www.youtube.com/watch?v=wusVHokSa98 JDD - Der Erlkönig Clip

http://www.youtube.com/watch?v=FJw2LsXHrzY

Schilleri õhutusel viis Goethe lõpule esimese saksa kujunemisromaani „Wilhelm Meisteri õpiaastad“ (1796).

Romaan on tugevalt autobiograafiliste sugemetega.

Kodanlasperest pärit WM ihkab loomingulisemat, vabamat elu ning liitub prantslaste rändnäitetrupiga. Wilhelmist hakkab kujunema luuletaja-näitleja-lavastaja.

Goethe tutvustab nii oma kaasaegset teatriilma, nuhtleb diletante, ühtlasi kritiseerib seisuslikku ebavõrdsust, ebaloomulikku elukorraldust.

Wilhelm ärkab ka emotsionaalselt, armub ja kannatab

1829 ilmus “Wilhelm Meisteri rännuaastad”, millest selgub, et Wilhelmist on saanud kirurg.

kujunemisromaan – romaanitüüp, mis keskendub isiksuse kujunemisele, tema vaimsele ja hingelisele küpsemisele, mida kujutatakse seoses ajastu kultuuriliste, poliitiliste või perekondlike mõjuritega.

5. sajand: legend noormehest, kes loobus armastuse nimel hingest;

6. sajand: legend Theophilusest; selle kirjanduslik töötlus on Rutebeufi näidend „Miraakel Theophile’ist“ (vt keskaja konspektist);

15. sajand: lood Faustist. Dr. Fausti prototüübiks oli Georgius Faustus (u 1460-1539), saksa õpetlane, mustkunstnik ning ennustaja , kes olevat Krakowis maagiat õppinud ja kuradiga lepingu sõlminud. Sel ajal ilmus välja ka Faustuse must koer, kes olevat meest saatnud ja kelles olevat peitunud kurat.

1587: ilmus rahvaraamat „Historia von D. Johann Fausten“;

Shakespeare’i kaasaegse inglise dramaturgi Christopher Marlowe’ „Doktor Faustuse traagiline lugu“ (1604);

Maximilian Klinger tormist ja tungist kirjutas romaani Faustist.

Goethe kirjutas teost üle 60 aasta. Ta alustas sellega tormi ja tungi ajal, kuna teda huvitas renessansiaegne legend julgest mõtlejast, keda teadmisjanu sundis kiriku vastu üles astuma, jumalast lahti ütlema ja kuradiga liitu astuma.

1773. aasta suvest pärineb esimene kirjapandud “Fausti” monoloog.

Goethe sai aine 1587. aastal ilmunud rahvaraamatust „Historia von D. Johann Fausten“.

„Alg-Faust“ sisaldas Fausti monoloogi, Fausti ja Wagneri vahelise kõneluse, maavaimu esilekutsumise, õpilase ja Mefistofelese ning Auerbachi keldri stseeni, samuti Margareta tragöödia.

Esialgu oli Faust prometheuslik müstik, kes tahab haarata kogu kosmost kõige selles oleva jõu ja tarkusega.

Faust ja maavaim – Goethe joonistus

Uuesti tuli Goethe „Fausti“ juurde 1788. aastal Roomas, mille järel ilmus 1790. aastal „Faust. Fragment“. Lisandunud oli nõiaköögi episood ning Faustist saanud tormlev geenius.

Pärast pikemat pausi jätkas Goethe teose kallal töötamist 1797. aastast pärast Schilleriga sõbrunemist, viimase õhutusel. Valmis terviklik kavand, „Pühendus“.

1797-1801 muutis Goethe põhjalikult tragöödia ideestikku: juurde tuli kutsumuse teema, Faust oli muutunud inimlikuks tegelaseks; kirjanik otsustas jagada teose kaheks osaks.

„Fausti“ esimese osa lõpetas Goethe 52. eluaastal.

Nõiasabatil kangastub Faustile Margareta kuju.

Lõplikul kujul ilmus „Fausti“ I osa 1808 (Schiller suri 1805). Lisatud oli „Pühendus“, „Eellugu“ ja „Proloog taevas“. Oluliseks on tõusnud vastutuse teema.

Alles 20 aasta pärast võttis Goethe ette „Fausti“ II osa kirjutamise. See valmis aastatel 1825-1831.

Vt Harry Clarki illustratsioone 1925. a “Fausti” väljaandele: http://50watts.com/1527676/Harry-Clarke-s-Faust

Kui esimene osa mõjub lugeja tunnetele, siis teine osa esitab suuri nõudeid tema intellektile.

Teose mõistmiseks tuleb tunda antiikfilosoofiat ja –mütoloogiat, palju on allegooriat, sümboleid, mütoloogiat, näiteks Helena lugu, Phileimoni ja Baucise legend.

Teises osas uuritakse inimese suhteid jumalaga, indiviidi suhteid ühiskonnaga, moodsa vaimulaadi suhteid antiikmaailmaga ja inimlike võimete piiratust.

I vaatuse tegevus toimub Saksa keisri õukonnas, kus on teenistuses ka Faust ja Mefistofeles. Korraldatakse karneval, esile manatud antiiksete vaimude hulgas on Helena, kellesse Faust armub.

II vaatus: Wagner on katseklaasis valmistanud tehisinimese Homunkuluse. Faust, Mefisto ja Homunkulus satuvad antiiksele volbriööle, ent Faust igatseb ikka Helena järele.

III vaatus: tänu Mefistofelesele kohtuvad Helena ja Faust keskajas, mõnda aega valitseb armuharmoonia, ent nende poeg Euphorion sureb, Helena kaob – muinasaega taastada pole võimalik.

Mefisto pakub Faustile piiramatut võimu; Faust hakkab võitlema looduse stiihia vastu.

Paraku nõuab tema tegevus ohvreid (Philemon ja Paucis) ning Fausti vaevavad süümepiinad.

Faust otsustab siiski tööd jätkata, ta võidab merelt kaldaäärsed maad ja mõõna ajal paljanduva ala ning asustab selle tööinimestega.

Faust jääb pimedaks ega näe enam ise vaba rahvast, ent leiab lõpuks, mida otsis: ta saavutab rahu loovas töös inimeste hüvanguks. Ta lausub saatuslikud sõnad ja sureb.

Ent taevas päästab inimese selle pärast, et ta armastas elu ja jäi sellele truuks. Faust oma eksimused lunastanud.

Faust ja Issand saavutavad Mefistofelese üle moraalse võidu.

http://www.youtube.com/watch?v=5T6MeOnGSBM&feature=related

https://www.youtube.com/watch?v=QBo_CeldssI

http://www.youtube.com/watch?v=iqkoLV81E3c

Alexander Sokurovi “Faust” 2011. aastast:

Uus (2011?) eksperimentaalne tummfilm, milles kasutatakse ka animatsiooni:

Friedrich Wilhelm Murnau tummfilm 1926. aastast:

73-aastaselt armus Goethe veel kord: 17-aastasesse Ulrike von Levetzowi. Sellest tundest sündis „Marienbadi eleegia“ – Casanova jumalagajätt.

Viimaseil eluaastail korrastas Goethe tagasitõmbunult arhiivi ja valmistas ette kogutud teoste väljaandeid: 43 köidet ilukirjandust ja 163 köidet muid materjale.

Pannud 1831. aastal punkti „Faustile“, suri Goethe 1832. aasta märtsis. Tema viimased sõnad olevat olnud „Valgust! Rohkem valgust!“

J. Talvet, Maailmakirjandus I ja II. Koolibri, 2001;

I. Šaitanov, Maailmakirjandus. Barokk. Klassitsism. Valgustus. Avita, 2005;

L. Lukas, Järelsõna. Rmt J. W. Goethe, Noore Wertheri kannatused. Avita, 2004;

W. Kröger, Johann Wolfgang Goethe “Faust” I. Ilo, 2009;

Ü. Valk, Kurat Euroopa usundiloos. Vikerkaar, 1994;

www.google.com pildimaterjal;

www.youtube.com heli- ja filmilõigud.