TALLINNA ÜLIKOOL

Ühiskonnateaduste instituut

Siseriiklik ja transnatsionaalne õigus

Katrin Kiisk

LAPSE ÕIGUSTE KAITSE HAGITA KOHTUASJADES DE LEGE LATA

Magistritöö

Juhendaja

MA Haldi Koit

Tallinn

2016

Mina, Katrin Kiisk, (sünnikuupäev: 01.09.1991)

1.   olen koostanud magistritöö iseseisvalt. Teiste autorite uurimistööd, olulised seisukohad

kirjandusest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud.

2.   annan Tallinna Ülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud teose

LAPSE ÕIGUSTE KAITSE HAGITA KOHTUASJADES DE LEGE LATA

mille juhendaja on Haldi Koit

säilitamiseks ja üldsusele kättesaadavaks tegemiseks Tallinna Ülikooli Akadeemilise

Raamatukogu repositooriumis.

3.   olen teadlik, et punktis 2 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile.

4.   kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega

isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi.

Töö autor: 08.05.2016

allkiri kuupäev

Töö on kaitsmisele lubatud.

Juhendaja: Haldi Koit, MA 08.05.2016

allkiri kuupäev

Kaitsmine toimub Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudi magistritööde

kaitsmiskomisjoni avalikul koosolekul ___________ 2016. aastal kell ________ Tallinnas,

aadressil _____________ ruumis ______.

2

SISUKORD

 

SISSEJUHATUS ...................................................................................................................... 3  

1. LAST PUUDUTAVA VANEMLIKU HOOLDUSÕIGUSE TEOSTAMINE –

PÕHIMÕTTED JA PIIRID ........................................................................................... 10  

1.1.   Hooldusõiguse kontseptsiooni kujunemine ............................................................. 10  

1.2.   Hooldusõigus ja selle jagunemine kehtivas perekonnaseaduses ............................. 18  

1.3.   Perekonnaseaduse koosmõju siseriikliku kõrgeima astme kohtupraktika ja Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahenditega ............................................................................................ 25  

2.   LAPSE ÕIGUSLIK POSITSIOON HAGITA TSIVIILKOHTUMENETLUSES ... 36  

2.1.   Lapse õiguslik seisund kehtivas õiguskorras ........................................................... 37  

2.2.   Hagita kohtumenetluse erisused perekonnaasjades ................................................. 42  

2.3.   Lapse protsessiõigused hagita kohtumenetluses ...................................................... 48  

3.   KOHTU ROLL PEREKONNAÕIGUSLIKES HAGITA KOHTUASJADES ......... 53  

3.1.   Omaalgatusliku uurimispõhimõtte rakendamise kohustus ...................................... 53  

3.2.   Lapse ärakuulamise ja tema arvamusega arvestamise kohustus .............................. 58  

3.3.   Kehtiva regulatsiooni kohaldamine lapse parima huvi väljaselgitamisel ................ 62  

KOKKUVÕTE ....................................................................................................................... 68  

KASUTATUD ALLIKAD ..................................................................................................... 75  

SUMMARY ............................................................................................................................ 82  

LISAD ..................................................................................................................................... 87  

Lisa 1. Tavakodanikele suunatud küsitlus “Minu teadmised Eestis kehtivast

perekonnaseadusest ja lapse/vanema õigustest” .................................................................. 87  

Lisa 2. Kohtunikele suunatud küsitlus “Lapse õigused hagita kohtuasjades” ..................... 92  

Lisa 3. Advokaatidele suunatud küsitlus “Lapse õigused hagita kohtuasjades” ................. 98  

Lisa 4. Perekonnaõiguslikke kohtuasju arutavate kohtunike koguarv 2016. aastal ........... 103  

Lisa 5. Päring Eesti Advokatuurile perekonnaõiguslikke vaidlusi lahendavate advokaatide

spetsialiseerumise arengutest ............................................................................................. 104  

Lisa 6. Kohtunike ja advokaatide hinnangud hagita menetluse iseärasustele ................... 106  

Lisa 7. Kohtunike ja advokaatide seisukohad lapse ärakuulamist puudutavates küsimustes

............................................................................................................................................ 107  

Lisa 8. Lapse parima huvi mõiste sisustamine kohtunike ja advokaatide hinnangul ........ 108  

Lisa 9. Kohtunike ja advokaatide seisukohad perekonnaseaduse rakendamisest .............. 109  

 

3

SISSEJUHATUS

Kulgeva aja ja moraalsete kaalutluste muutumisel vajavad üha rohkem kaitset need, kes seda

endale ise pakkuda ei suuda – sealhulgas ka lapsed. 1991. aastal Eesti suhtes kehtima hakanud

ÜRO Lapse õiguste konventsiooni1 art 18 lg 1 sätestab, et mõlemad vanemad vastutavad

ühiselt lapse üleskasvatamise ja arendamise eest ning lapse huvid peavad olema nende

tähelepanu keskpunktis. Eesti Vabariigi põhiseaduse 2 § 27 sätestab, et perekond rahva

püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Sama paragrahvi kolmanda

lõike kohaselt on vanematel õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.

Olukorras, kus vanemad ei ole suutelised lapse suhtes olulistes küsimustes omavahel kokku

leppima, on mõlemal vanemal õigus pöörduda lapse parimate huvide kaitseks kohtu poole

reguleerimaks vanemate ja lapse vahelisi õigussuhteid selliselt, mis seaks keskmesse lapse

huvid. Tegemist on hagita kohtumenetlusega, mis ei ole hagimenetlusele omaselt võistlev

ning kus kohtul on kohustus rakendada omaalgatuslikku uurimisprintsiipi ja kaasata

menetlusse kõik kolmandad isikud, kelle kaasabiga on võimalik välja selgitada lapse huve

silmas pidades tekkinud vaidlusküsimusele kõige ratsionaalsem lahendus. Siinkohal on

oluline märkida, et lapse parima huvi väljaselgitamisel ei tule lähtuda ainult kitsalt sellest,

milline on resultaat konkreetse kohtumenetluse lõppemisel, vaid kohtumenetluses

väljaselgitatud huvi peab teenima lapse arenguks vajalikke põhimõtteid ka pikemas

perspektiivis, s.t sisuliselt kogu lapse järgneva elu. Eeltoodu paneb aga kohtuinstantsile seda

enam tugevama vastutuse ning toob selgelt esile vajaduse tagada, et perekonnaõiguslikud

kohtumenetlused oleksid läbipaistvad ja õigusselged. See omakorda eeldab aga selget

siseriiklikku regulatsiooni, mis on kooskõlas Eestile obligatoorsest rahvusvahelisest õigusest,

sh ka Euroopa Liidu tasandil, ning ühetaolist tõlgendamist ja praktika ühtlustamist, mis tagab

lapse põhiõiguse võrdse kohtlemise printsiibi alusel, olles iga sarnase juhtumi puhul justkui

pretsedendiks.

Lapse õigusi kohtumenetluses reguleerib eelkõige tsiviilkohtumenetluse seadustik3 (TsMS).

Lapse õiguslik positsioon ning talle omistatud õigused on enim määratletud

lastekaitseseaduses4 (LasteKS) ja perekonnaseaduses5 (PKS), millest eelviimane jõustus alles

käesoleva aasta 1. jaanuaril ning viimasesse on 2010. aastal viidud sisse laialdasi ning                                                                                                                1 RT 1991, 35, 428; RT II 1996, 16, 56.  2 RT 1992, 26, 349; RT I, 15.05.2015, 2. 3 RT I 2005, 26, 197; RT I, 19.03.2015, 28. 4 RT I, 06.12.2014, 1. 5 RT I 2009, 60, 395; RT I, 12.03.2015, 99.  

4

põhjapanevaid muudatusi. Ühes teistega muutus 2010. aastal jõustunud perekonnaseaduses

kogu hooldusõigust puudutav regulatsioon kardinaalselt, vahetades välja vanema õiguste

kontseptsiooni hooldusõigusega. Kui varasemalt kehtinud seadus selgitas vanema õigusi

laiemas mõistes eristamata selle osi üksikasjalikult, siis uue regulatsiooni kohaselt on

hooldusõigus jagunenud väga mitmeks erinevaks komponendiks, mille peatamisel, piiramisel

või äravõtmisel on väga oluline teada, millised hooldusõiguse osad on omavahel sellises

seoses, et ühe muutmine toob automaatselt kaasa ka teise osa muutmise või millisel juhul

tuleb neid õigusi piirata eraldi. Üheks selliseks näiteks on hooldusõiguse täielik äravõtmine ja

suhtlusõiguse piiramine – seadus ei sätesta üheselt, et hooldusõiguse äravõtmisel on

automaatselt piiratud ka vanema suhtlusõigus lapsega, sest igal üksikjuhtumil ei ole see ka

ilmtingimata vajalik, ehkki eelnev regulatsioon seda just nii sätestas. Praktikas on tõusetunud

probleeme, kust on nähtav, et kohtunikud, kes on arutanud perekonnaasju ka varasemalt

kehtinud perekonnaseaduse alusel, rakendavad ja tõlgendavad täna kehtivat perekonnaseadust

tunduvalt erinevalt neist kohtunikest, kes vana seaduse alusel vaidlusi lahendanud ei ole.

Samas ei seisne probleem ka mitte ainult kitsalt kohtunike töökogemuslikest iseärastustest

tulenevatest erinevustest seaduse rakendamisel, vaid ka alles uue regulatsiooniga kehtima

hakanud sätetest, mida varasem seadus üldse ei reguleerinud – ka neid sätteid rakendatakse

praktikas väga erinevalt. Tuleb tõdeda, et Riigikohus on teinud lapse huvi väljaselgitamise ja

selle tagamise kohta küll väga palju erinevaid lahendeid, mis aitavad seadust seadusandja

tegeliku tahte valguses suunata, ent õigusselguse toomise asemel on mitmeti mõistetav seadus

koosmõjus rohkete kohtulahenditega muutnud perekonnaõiguslike vaidluste lahendamise

tegelikkuses üsnagi keeruliseks.

Magistritöö teema aktuaalsus seisneb eelkõige selles, et kuigi 2010. aastal jõustunud

perekonnaseadus tõi endaga kaasa olulisel määral erinevaid muudatusi, mis pidid

peaasjalikult muutma perekonnaõiguslike vaidluste lahendamise kiiremaks ja selgemaks, on

praktikast nähtavalt ilmnenud, et muudatused on toonud kaasa pigem täiesti vastupidiseid

resultaate. Ehkki lapse õiguste tagamine on teda puudutavas kohtuvaidluses primaarne, on

seaduse lai tõlgendusruum, rohke (ja sh vastuoluline) kohtupraktika viinud tõdemuseni, et

väga paljudes kohtumenetlustes saab määravaks hoopis lapsevanema esindaja oskused ja

teadmised, mis tagavad lapsevanema, ent mitte lapse parima huvi. See justkui tähendaks, et

perekonnaõiguslik vaidlus on oma loomult siiski võistlev, ehkki TsMS sätestab sõnaselgelt, et

perekonnaõiguslikus hagita kohtumenetluses on kohtul suur roll uurimisprintsiibi

rakendamise näol ning ühegi poole (so lapsevanema) esitatud tõendil ei ole ettemääratud

jõudu. Samuti on oluline tõdeda, et seadused, eelkõige perekonnaseadus, on kirjutatud

5

kodaniku jaoks – kodanik peab mõistma ja teadma, milliseid õigusi ja kohustusi sugulusest

tulenevad suhted tema jaoks kaasa toovad ning millisel moel on tal võimalus erimeelsusi

lahendada ka ilma selleta, et selle selguse toomiseks peaksid vanemad vajama ilmtingimata

õigusteadmistega isiku või kohtu abi. On ilmne, et lapsevanemad kipuvad olema

perekonnaõiguslike vaidluste isiklikkuse tõttu kohtumenetluses väga emotsionaalsed ning

hoolimata tõdemusest, et vaidluses soovitakse tagada oma lapse paremaid huve, lähtutakse

enamike vaidluste puhul siiski vaid isiklikest põhimõtetest ja teisele lapsevanemale nö

ärategemise soovist. Seda enam on vajalik tõsta lastevanemate õigusteadvust neid ennast nii

otseselt puudutavast regulatsioonist ning tagada hagita kohtumenetluste ühetaolisus kõikides

perekonnaõiguslikes vaidlustes, et tagada iga lapse parim õiguste kaitse, sj ka tema enda

vanemate eest.

Autori hinnangul on töö seda enam vajalik, et Tallinna Nõmme Linnaosa Valitsuse lastekaitse

peaspetsialist Kati Valma on oma 2011. aastal läbi viidud empiirilises uurimuses6 leidnud, et

kohus tugineb hooldusõigusvaidlustes lapse parima huvi väljaselgitamisel enim

lastekaitsetöötaja ja lapse esindaja arvamusele. Samas on 2012. aastal läbiviidud uuring7

kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate hariduse kohta, millest ilmnes, et sotsiaalalane

kõrgharidus oli vaid 51,4% sotsiaaltöötajatest, olenemata asjaolust, et sotsiaalhoolekande

seaduse8 (SHS) kohaselt on sotsiaaltöötaja kõrgharidusega isik. Uue, 2016. aasta 1. jaanuaril

jõustunud lastekaitseseaduse valguses sai see probleem küll formaalselt lahendatud, ent

sedagi alles aastaks 2022, mil kõikidele lastekaitsetöötajatele on kõrghariduse olemasolu

jõustunud seaduse tasandil kohustuslik. Kõrvutades seda tendentsi K. Valma poolt läbiviidud

uuringuga satub kahtlemata kahtluse alla taolise otsuse kvaliteet ning laste õiguste tagamine

täna, aastal 2016, mil muutusteni on aega veel kuus aastat. Seda enam on juba täna oluline, et

kohus rakendaks õigust ühetaoliselt ning tagaks lapse põhiõiguse võrdsele kohtlemisele,

mõistes, et probleem seaduse rakendamisel ei tulene mitte ainult kaasatud kolmandate isikute,

vaid ka kohtu enda teadmistest ja rollist menetluse juhtimisel.

Hooldusõiguse ning lapse üleüldiste õiguste teemal on kirjutatud varasemalt nii erinevaid

teadustöid kui ka Juridica artikleid, ent kuna perekonnaseadust on 2010. aasta 1. juulil

jõustunud seadusemuudatusega väga kardinaalselt muudetud, ei ole kõik kirjutatud tööd ja

õigusartiklid enam asjakohased. Asjakohasematest võib välja tuua R. Lauguse 2012. aasta                                                                                                                6 K. Valma. Lapse parima huvi väljaselgitamine tsiviilkohtumenetluses vanematevahelises hooldusõiguse vaidlustes, Tallinna Ülikool. Sotsiaaltöö instituut, Tallinn 2012. [magistritöö] 7 Eesti Sotsiaaltöö Assotsatsiooni (ESTA) sotsiaaltöö koolituse ja kutsekvalifikatsiooni komisjon. Kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate haridus. Uuringu aruanne, Tallinn 2012, lk 7-11. 8 RT I, 30.12.2015, 5.

6

magistritöö 9 teemal „Lapse ärakuulamine perekonnavaidlustes“, C. Vahemi 2011. aasta

magistritöö “Hooldusõigus pärast vanemate lahkuminekut” 10 ning K. Purje 2013. aasta

bakalaureusetöö „Ühise hooldusõiguse lõpetamine“ 11 , kuivõrd nimetatud teadustööd on

pühendatud lapse õiguste tagamisele eeskätt kohtumenetluses, ent kõik teadustööd on

keskendunud kitsamalt kohtu menetluslikele kohustustele ega uuri konkreetselt PKS-i ja

TsMS-i rakendamist, eraldi ja koosmõjus, ning sellega kaasnevaid probleeme.

Lisaks eeltoodule on 2006. aastal E. Liiv kirjutanud Juridica artikli „Lapse ärakuulamine

tsiviilkohtumenetluses“12, 2015. aastal nii A. Kirsman13 kui ka I. Iskül14 magistritööd lapse

parimast huvist hooldusõigusega seonduvates kohtumenetlustes ning 2016. aasta alguses on

väljaantud Juridica ajakirja laste õiguste erinumber, mis kajastab muuhulgas A. Aru ja K.

Paron ühisartiklit „Laste parimad huvid“15 ning E. Ahlas artiklit „Kas perest eraldamine on

liigne sekkumine perekonnaautonoomiasse või üks lapse huve tagavatest meetmetest?“16 .

Kõik nimetatud kirjatööd on pühendatud laste õigustele, selgitavad lapse parima huvi mõistet

ning kohtu kohustust tagada lapse parim huvi läbi erinevate menetlusõiguslike toimingute, ent

perekonnaseaduse rakendamist hooldusõiguslikes küsimustes üleüldiselt viidatud kirjutised ei

kajasta. Oluline on ka märkida, et 2013. aastal on uuringutekeskus RAKE koostöös Tartu

Ülikooliga andnud välja „Vanema hooldusõiguse määramise uuringu“ 17 , milles on väga

üksikasjalikult kirjeldatud erinevaid hooldusõiguslikke põhimõtteid ning 2010. aastal

jõustunud seaduse muudatusega kaasnenud uuendusi, millest nähtub, et on võimalik, et

seaduse rakendamine on kohtu tööpiirkonniti (ja ka siseselt) ebaühtlane, sest mitmed

kohtumenetlusega seotud isikud (nagu kohaliku omavalitsuse esindaja, lapse esindaja,

kohtunikud) olid paljudes küsimustes eriarvamusel või ei osanud ühest kindlat seisukohta

kujundada. Autori hinnangul on eeltoodust tulenevalt seda enam vajalik uurida

perekonnaseaduse rakendamisprobleeme süvitsi, analüüsides olemasolevat kohtupraktikat

ning seadust rakendavate isikute kogemusi ja seisukohti kehtiva regulatsiooni kohaldumisele,

                                                                                                               9 R. Laugus. Lapse ärakuulamine perekonnavaidlustes, Tartu Ülikool. Õigusteaduskond, Tallinn 2012. [magistritöö] 10 C. Vahem. Hooldusõigus pärast vanemate lahkuminekut, Tartu Ülikool. Õigusteaduskond, Tallinn 2011. [magistritöö] 11 K. Purje. Ühise hooldusõiguse lõpetamine, Tartu Ülikool. Õigusteaduskond, Tallinn 2013. [bakalaureusetöö] 12 E. Liiv. Lapse ärakuulamine tsiviilkohtumenetluses. – Juridica IV/2006, lk 257-261. 13 A. Kirsman. Lapse parim huvi ning otsustamise tegurid hooldusõiguse kohtuprotsessil: kohtunike tõlgendused, Tallinna Ülikool. Sotsiaaltöö instituut, Tallinn 2015 [magistritöö] 14 I. Iskül. Lapse parim huvi hooldusõiguse üleandmisel, Tartu Ülikool. Õigusteaduskond, Tallinn 2015. [magistritöö] 15 A. Aru, K. Paron. Laste parimad huvid. – Juridica VI/2015, lk 375-386. 16 E. Ahlas. Kas perest eraldamine on liigne sekkumine perekonnaautonoomiasse või üks lapse huve tagavatest meetmetest? – Juridica VI/2015, lk 397-404. 17 Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE. Vanema hooldusõiguse määramise uuring. Lõppraport, november 2013.

7

et kaardistada võimalikud seaduse kitsaskohad ning teha ettepanekuid õiguskindluse

tagamiseks.

Magistritöö eesmärk on uurida laste õigusi käsitlevate õigusaktide kitsaskohti kitsamalt

kohtumenetluses, eelkõige nii PKS-i kui ka TsMS-i ja Euroopa õigusaktides sätestatu alusel,

viies selleks läbi ankeetküsitlusi ning struktureeritud intervjuusid nelja erineva maakohtu –

Pärnu, Harju, Viru, Tartu – ja kahe ringkonnakohtu – Tallinn, Tartu – tööpiirkonna kohtunike

ning perekonnaõiguslikke vaidlusi lahendavate advokaatide vahel. Läbiviidava küsitluse

valimisse kuuluvad 23 perekonnaõiguslikke vaidlusi lahendavat kohtunikku (sh 18 maa- ja 5

ringkonnakohtunikku) ning 15 advokaati. Autor esitab kõikidele nimetatud isikutele

elektroonse anonüümse küsitlusvormi kaudu identselt sarnaseid küsimusi perekonnaseaduse

rakendamisest, et esiteks analüüsida, mil moel erinevad kohtunikud seadust rakendavad,

milline on riigi määratud advokaatide kui lapse esindajate arusaam erinevate õigusnormide

kohaldumisest ning viimaks, kuidas sätteid eraldi ja koosmõjus analoogses situatsioonis

tõlgendatakse. Lisaks kohtunike ja advokaatide küsitlemisele küsitleb autor ka nn

tavakodanikku samuti anonüümse elektroonse küsitlusvormi kaudu, et selgitada välja isikute

tänane arusaam perekonnaseaduse sisust ja sellega kaasnevast vastutusest, et kõrvutada

tulemusi seaduse regulatsiooniga ning juhtida tähelepanu kitsaskohtadele. Tavakodanikele

suunatud küsitluse valimisse kuulub 243 inimest. Magistritöö tulemustest lähtuvalt teeb autor

ettepanekuid seadusesse muudatuste sisseviimiseks ning pakub vajaduse ilmnemisel välja

võimalusi inimeste õigusteadvuse tõstmiseks.

Uurimistöö eesmärkidest lähtuvalt püstitab autor neli järgnevat hüpoteesi:

1.   perekonnaseaduse hooldusõiguse regulatsioon ei ole piisavalt õigusselge ning jätab

kohtule seaduse rakendamisel ning advokaatidele selle kohaldamisel liialt laia

tõlgendusruumi, mis rikub lapse õigust riigi erilisele kaitsele ja võrdse kohtlemise

printsiibile;

2.   eri Eesti perekonnaõiguslikke vaidlusi lahendavate tööpiirkondade kohtunikud ei

rakenda perekonnaseaduse hooldusõigusega seonduvaid sätteid ühetaoliselt ega oma

laste õiguste tagamiseks ühist visiooni;

3.   advokaatide ja kohtunike seisukohad hooldusõiguse sätete rakendamisest on erinevad,

mistõttu puudub spetsialistidel ühtne visioon laste õiguste tagamiseks

kohtumenetluses;

4.   inimeste õigusteadvus põlvnemisest tulenevatest õigustest ja kohustustest on madal,

mis on tekitanud ühiskonnas arvukaid väärarusaamu;

8

Hüpoteeside põhjendamiseks püstitatakse järgmised ülesanded:

•   võrrelda perekonnaseaduse hooldusõiguse regulatsiooni kõrgeima astme

kohtupraktikaga, millega on seadusesätteid kohtu poolt tõlgendatud ning selgitada

välja, kas see on õigusselgusele kohaselt ühetaoline;

•   analüüsida tavakodanike küsitluse andmeid kehtiva perekonnaõigusliku

regulatsiooniga selgitamaks välja inimeste tänane õigusteadvus kehtivast seadusest, et

kaardistada kitsaskohad ning mitmetimõistetavused ühiskonnas laiemalt;

•   analüüsida advokaatide küsitluse andmeid PKS kohaldamisest ja lapse parima huvi

väljaselgitamise indikaatoritest ning võrrelda neid andmeid kohtunike küsitluse

andmetega, et konkretiseerida sätete ja mõistete tõlgendamist erinevate seadusega

töötavate isikute poolt;

•   analüüsida kohtunike küsitluse andmeid kõikide eri Eesti kohtutööpiirkondade vahel,

et selgitada välja identsete seadusesätete rakendamise praktika ja erinevate

hooldusõiguslike osade sisustamine kohtunike kui nende sätete rakendajate

seisukohalt.

Töös püstitatud eesmärkide saavutamiseks kasutab autor grammatilist, ajaloolist, ning

võrdlevat uurimismeetodit kohtupraktika analüüside näol. Hüpoteeside kontrollimiseks

kasutab autor kvantitatiivuuringute võrdlemise ja sünteesi meetodit, seaduses sätestatud

regulatsioone, kohtupraktikat ja üldisi seisukohti õiguskirjanduses. Magistritöö on

ülesehitatud deduktiivselt kolme peatükina, mille peamiseks uurimisparadigmaks on

positivism ja sellele omane kvantitatiivsus. Kuivõrd autor uurib magistriöö eesmärkide

saavutamiseks ja ülesannete täitmiseks ka kohtupraktikat ning nende tõlgenduste sisu

hooldusõiguslikes vaidlustes lähemalt, sisaldab magistritöö ka kvalitatiivseid

uurimismeetodeid.

Magistritöö esimeses peatükis kirjeldatakse vanema hooldusõiguse sisu – selle põhimõtteid ja

piire ning selgitatakse ajalooliselt lahti hooldusõiguse kujunemine Eestis, et mõista kuidas on

jõutud kehtiva regulatsioonini võttes arvesse seaduse varasemaid mõjutusi. Peatükis peatub

autor lähemalt hooldusõiguse kehtival sisul ning esitab paralleelina tavakodaniku arusaama

perekonnaseadusest läbiviidud uurimuse tulemusena. Lisaks sellele käsitleb autor esimeses

peatükis ka kõrgeima astme ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat ning nende

koosmõju kehtiva seadusandlusega, kuivõrd eeskätt Riigikohtu praktika olulisus

perekonnaseaduse rakendamisel ja mõistmisel on muutunud väga essentsiaalseks ning

seaduse tõlgendamine ilma kohtupraktikat tundmata sisuliselt võimatuks.

9

Teises peatükis analüüsib autor lapse õiguslikku positsiooni hagita kohtumenetluses

üleüldisemalt. Esialgselt selgitab autor välja milline on lapse õiguslik positsioon kogu

kehtivas õiguskorras, mille järel analüüsib autor lapse positsiooni konkreetselt hagita

kohtumenetluses – esmalt analüüsib autor hagita kohtumenetlusele obligatoorseid omadusi

üleüldiselt puudutades kogu menetluse erisust ning seejärel konkreetselt lapse õigusi

tsiviilõiguslikus hagita kohtumenetluses. Need õigused tulenevad lapsele nii rahvusvahelisest,

Euroopa Liidu kui ka siseriiklikust seadusandlusest ning on igale konventsiooni osalisriigile

tagamiseks kohustuslikud, sh ka Eestile. Autor analüüsib millised õigused on lapsel hagita

kohtumenetluses tsiviilvaidluste eripärast lähtudes, millisel moel on riik kohustatud tagama

nende õiguste realiseerumise ja kuidas toetab seda rahvusvaheline õigus.

Kolmandas peatükis analüüsib autor kohtu rolli hagita kohtumenetluses, kajastades sh

läbiviidud uuringutulemusi läbi tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohustuslike sätete ja kohtu

diskretsiooniõigust silmas pidades. Kolmas peatükk hõlmab seejuures nii kohtu

uurimisprintsiibi selgitust, lapse ärakuulamise õigust (sh vajadust) ning analüüsi

ankeetküsitlusest tehtud järeldustena sellest, millised on kohtu äranägemise järgi lapse parima

huvi väljaselgitamise peamised asjaolud. Ühtlasi võrdleb autor lapse parima huvi tagamise

aluseks olevaid üksikasju ja nende olulisust kohtunike ning advokaatide seisukohtadelt

lähtuvalt. Kolmanda peatüki erinevate osade koosmõjuna analüüsib autor perekonnaseaduse

rakendamist hetkel kehtivas õiguskorras eri tööpiirkondade kohtunike ja advokaatide pilgu

läbi, tehes neist järeldusi ja vajadusel muudatusettepanekuid.

Magistritöö sihtgrupina näeb autor eelkõige laste õigustega tegelevaid instantse – sh kohus

ise, sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad ning riiklikul tasandil Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste

osakond ja Sotsiaalministeeriumi laste- ja perede osakond, teadvustamaks probleemkohti

seadusandluses ja praktikas üleüldisemalt, et koordineerida oma tööd ja omada ühist visiooni

laste õiguste tagamisel. Kindlasti puudutab töö ka 2016. aasta algusest

Sotsiaalkindlustusameti juurde loodud lastekaitse üksust, kelle töö on laste õiguste tagamine,

omavalitsustevahelise praktika ühtlustamine ja koordineerimine üle Eesti ning seda iseäranis

ka kohtumenetluses. Samas ei saa sihtgrupist välja jätta ka tavakodanikku ennast, eriti

lapsevanemaid, kelle enda huvides on kõrgema õigusteadvuse omamine ning oskus oma lapse

parimaid huve kaitsta.

10

1. LAST PUUDUTAVA VANEMLIKU HOOLDUSÕIGUSE TEOSTAMINE –

PÕHIMÕTTED JA PIIRID

 

Laps omistatakse oma vanematele sünniga – tekivad vastastikused õigused ja kohustused, mis

reguleerivad otseselt lapse kasvamist, arenemist ning toetamist suunavaid tegureid

väljendades seda eelkõige vanemliku hoolitsuse näol. Lapse individuaalsed õigused, mida on

tunnustatud nii rahvusvahelistes välislepingutes kui ka siseriiklikus õiguskorras, on tihedalt

seotud vanema hooldusõigusega, mille realiseerimiseks peab nimetatud kahe õiguskogumi

vahel toimuma ka nende ühiseid õigusi teeniv sümbioos. See omakorda eeldab aga nii vanema

kui lapse õiguste kaitse ühisosa olemasolu, mis seab küll keskmesse lapse huvid, ent tagab

samal ajal vanemale loa teostada vanemlikke õigusi kooskõlas seaduse ning lapse parimate

huvidega otsustamaks vajalike kasvatusabinõude rakendamise üle lapsevanema omal valikul.

Käesolevas peatükis kirjeldab autor hooldusõiguse kui lapsevanema õiguste kogumi ajaloolist

kujunemist Eestis laiemalt ning analüüsib seejärel täna kehtiva hooldusõiguse seaduslikku

sisu koosmõjus rahvusvahelise ja Euroopa Liidu õigusega. Lisaks analüüsib autor

hooldusõiguse üksikasjalikku sisustamist tekkinud siseriiklikes õigusvaidlustes kõrgeima

astme kohtu praktikas aastatel 1999-2016, kuivõrd esimesed Riigikohtu lahendid vanemlikest

õigustest (hilisem hooldusõigus) pärinevad nimetatud perioodist ning on kohaldatavad tänase

päevani. Siseriiklikku kõrgeima astme kohtupraktikat analüüsib autor omakorda koosmõjus

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga, kuivõrd välislepingutest tuleneva õiguse

rakendamine ning otsuste tegemine sellega kooskõlas18 on Eestile kohustuslik.

 

1.1.   Hooldusõiguse kontseptsiooni kujunemine  Laps kui ebaküps täiskasvanu või veel saabumata tulevik on justkui tabula rasa – alustades

elu eimillestki, ent olles samal ajal oodatud omandama ühiskonnas levinud sotsiaalseid

teadmisi ja kultuurilisi omapärasid.19 Patriarhaalses ühiskonnakorralduses kujutas vanema

hooldusõigus endast isa võimu (hiljem vanemlik võim). Tänapäevases mõistes on tegemist

eelkõige vanema(te) vastutusega selle eest, et lapsele oleks tagatud kõik eluks ja arenguks

vajalik. Seega sisaldub hooldusõiguses ka sellele vastav vanema kohustus. Põhirõhk on kõigi

lapse kasvatamise ja hooldamisega seotud küsimuste puhul lapse heaolul ja tema huvidel.20

                                                                                                               18 RKPJKarv 11.05.2006, 3-4-1-3-06. 19 P. Moss, P. Petrie. From children’s services to children spaces. London and New York. St. Edmundsbury Press 2002, p. 58. 20 Perekonnaseaduse eelnõu seletuskiri seisuga 28.05.2007. 55 SE III, lk 32.

11

Täna kehtivas õiguskorras reguleerib lapse ja vanemate vahelisi õigussuhteid eeskätt

perekonnaseadus, mis jõustus esmakordselt aastal 199421 ning kaotas kehtivuse 2010. aasta 1.

juulil, mil jõustus uus samanimeline seadus 22 – tegemist on viimase, täna kehtiva,

regulatsiooniga. Ent Eesti riigi kõige esimene õigusakt, mis reguleeris vanemate ja laste

vahelisi õigussuhteid oli aga 1970. aasta 1. jaanuaril jõustunud Eesti NSV abielu- ja

perekonnakoodeks23 (edaspidi Koodeks). Koodeks sätestas, et hoolitsus nõukogude perekonna

eest, kus on harmooniliselt ühendatud kodanike ühiskondlikud ja isiklikud huvid, on üks

tähtsamaid nõukogude riigi ülesandeid. Sotsialistlik ühiskond pühendab emaduse kaitsele ja

soodustamisele ning õnneliku lapsepõlve tagamisele suurt tähelepanu. Ühtlasi toonitas

Koodeks, et nõukogude abielu- ja perekonnaseadusandlus peab aktiivselt aitama lõplikult

puhastada perekonnasuhted majanduslikest kaalutlustest, peab aitama likvideerida naise

ebavõrdsuse riismed igapäevases elus ning looma kommunistlikku perekonda, kus täielikult

rahuldatakse inimeste kõige sügavama tundeelu vajadused24.

Koodeksi esimene paragrahv sätestaski, et Eesti NSV abielu- ja perekonnaseadusandluse

ülesandeks on eelkõige ema ja laste huvide igakülgne kaitsmine ning igale lapsele õnneliku

lapsepõlve tagamine, sh kahjulike minevikuigandite ja -tavade lõplik kõrvaldamine

perekonnasuhetest ning perekonna ees vastutustunde kasvatamine. Ehkki Koodeksi § 66 lg 1

sätestas, et isal ja emal on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, on sedastatav, et

Eesti NSV-aegses õigusruumis seati esile eeskätt naiste kui emade õigused ja nende heaolu

tagamine ega rõhutud seejuures niivõrd perekondlike väärtuste tõstmise vajadusele või selle

erilisele kaitsele. Naiste õiguste tugevale kaitsevajadusele viitab sõnaselgelt nii Koodeksi

preambula kui ka tol ajal kehtinud 1940. aasta Eesti NSV põhiseadus25, mille § 94 sätestas

naistele ENSV mehega võrdsete õiguste loomise, mis hõlmas sj ema ja lapse huvide riiklikku

kaitset, raseduse puhul naisele puhkeaja andmist tööpalga edasimaksmisega ning laialdaste

sünnitusmajade, lastesõimede ja lasteaedade võrgustiku loomist.

Lapse õiguste seisukohalt rõhuti perekonna kui terviku tähtsusele esmakordselt 1974. aastal

Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi kommenteeritud väljaandes 26 , millega asuti

selgitama neli aastat enne jõustunud Koodeksi sätteid ning konkretiseeriti selle rakendamise

                                                                                                               21 RT I 1994, 75, 1326. 22 RT I 2009, 60, 395; RT I, 12.03.2015, 99. 23 Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks. Eesti NSV Justiitsministeerium. Tallinn, Eesti Raamat 1989. 24 Samas, lk-d 4-5. 25 Eesti NSV Põhiseadus, 1940. Arvutivõrgus: http://koit.pri.ee/wp-content/uploads/2012/03/ENSV-pohiseadus-1940.doc (13.02.2016). 26 Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Eesti Raamat 1974.

12

korda. Ka uus, 1978. aastal vastuvõetud Eesti NSV konstitutsioon27 sätestas endiste naiste ja

meeste eraldiseisvate õiguskogumite asemel vajaduse kaitsta ühtset perekonna institutsiooni.

Nii sätestas konstitutsiooni § 51, et perekond on riigi kaitse all ning riik hoolitseb perekonna

eest lasteasutuste laialdase võrgu loomise ja arendamisega, olmeteeninduse ja ühiskondliku

toitlustamise organiseerimise ja täiustamisega, toetuste maksmisega lapse sünni korral,

toetuste ja soodustuste andmisega lasterikastele perekondadele, samuti muude toetuste ja abi

andmisega perekonnale.

Koodeksi § 67 lg 1 sätestas, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi

kommunismiehitaja moraalikoodeksi vaimus, hoolitseda nende kehalise arenemise, õpetamise

ning ühiskondlikult kasulikule tegevusele ettevalmistamise eest. Selle sätte kommentaar

selgitab, et kuivõrd perekonnaseadusandluse üheks põhiülesandeks on perekonnas laste

kasvatamine orgaanilises ühtsuses ühiskondliku kasvatusega kodumaale ustavuse,

kommunistliku töösse suhtumise ja kommunistliku ühiskonna ehitamisest aktiivselt osavõtuks

ettevalmistamise vaimus, annab riik vanematele vastavad vanemlikud õigused ja paneb neile

laste kasvatamise kohustused tingimustes, kus perekondlik kasvatamine on ühendatud

ühiskondliku kasvatusega28.

Eeltoodust järeldub, et NSV-aegses Eestis, mil perekonna tähtsust oli küll juba mitmetes

õigusaktides toonitatud, oli NSV toimimine riigina siiski perekonna siseautonoomiast ning

vanemate vabalt valitud kasvatusabinõude valikust liidule olulisem. Sisuliselt oli

lapsevanematel seadusandlikul tasandil kohustus rakendada valitud kasvatusmeetmeid just

sellisel moel, mis toetaks vältimatult ka kommunistliku ühiskonna jätkusuutlikku arengut,

olenemata sellest, et sama paragrahvi lg 2 sätestas, et alaealiste laste õiguste ja huvide kaitse

lasub nende vanemail.

Ehkki erinevalt täna kehtivast PKS-st, ei sätestanud Koodeks vanemate seaduslikku

esindusõigust konkreetse õigustloova normina, on selle sisu Koodeksi kommenteeritud

väljaande kohaselt nö peidetud eelviidatud § 67 lg-sse 2 ning sellele järgnevasse kolmandasse

lõikesse, mis annab vanematele õiguse nõuda oma alaealisi lapsi tagasi igalt kodanikult, kes

hoiab neid enda juures ilma seadusliku aluseta või kohtuotsuseta. Sätte kommentaar selgitab,

et vanematel on õigus ja kohustus kaitsta alaealiste laste isiklikke ja varalisi õigusi ning õigus

sellisele kaitsele on kasvatuse teostamise vajalik tingimus. Samuti selgitab kommentaar, et                                                                                                                27 Eesti NSV Konstitutsioon, 1978. Arvutivõrgus: http://koit.pri.ee/wp-content/uploads/2012/03/Eesti-NSV-1978.doc (13.02.2016). 28 Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks. Kommenteeritud väljaanne (viide 26), lk 96, komm 1.  

13

vanemad on oma alaealiste laste seaduslikeks esindajateks ning esinduse teostamiseks piisab,

kui vanemad esitavad sünnitunnistuse või muu dokumendi, mis kinnitab suguluse olemasolu,

kusjuures volituste maht määratakse kindlaks seadusega ning kui esindust teostab üks

vanematest, eeldatakse selleks teise nõusolekut29.

Ühtlasi nägi Koodeks ette ka võimaluse reguleerida perekondlikke suhteid olukorras, kus

vanemad on kolinud teineteisest alaliselt lahku või asunud lapsega seotud küsimuste

otsustamisel vastandlikele seisukohtadele. Koodeksi § 69 sätestas, et kui vanemad elavad

alaliselt lahus, siis oleneb nende kokkuleppest, kumma vanema juures peavad elama lapsed.

Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse kohus. Lisaks sätestas Koodeksi § 70 lg 1, et

lapsest lahus elaval vanemal on õigus suhelda lapsega ja ta on kohustatud osa võtma lapse

kasvatamisest. Vanemal, kelle juures laps elab, ei ole õigust takistada teist vanemat lapsega

suhelda ja osa võtta tema kasvatamisest. Kusjuures oluline on märkida, et sama paragrahvi lg

2 nägi ette, et juhul kui suhtlemine lahus elava vanemaga segas lapse normaalset kasvatamist

ning avaldas talle kahjulikku mõju, oli eestkoste- ja hooldusorganil õigus võtta lahus elavalt

vanemalt teatud ajaks õigus lapsega suhelda ära. Sätte kommentaar selgitab, et selline piirang

tohtis olla vaid tähtajaline, s.t et tegemist oli ajutise meetmega tagamaks lapse parimad huvid,

mis ei piiranud vanemlikke õigusi üleüldiselt30.

Oluline ongi märkida, et ka juba taasiseseisvumise-eelses Eestis seati igas perekondlikus

menetluses esikohale ennekõike lapse huvid, ehkki võrreldes seda näiteks tänapäevalgi

Skandinaaviamaades (Rootsi, Norra) kehtiva perekonnaõigusega, tuleb tõdeda, et nn

heaoluühiskondades on perekondlike huvide kese vaidluste korral pigem kõikide

vaidlusosaliste (so lapsevanemad ja lapsed) vahel jaotunud. Nii nagu tänagi kehtivas

siseriiklikus seadusandluses toonitavad PKS, TsMS ja LasteKS lapse huvide ülimuslikkust

igas menetluses, sätestas ka Koodeksi § 72 lg 1, et laste kohta tekkinud vaidluste

läbivaatamisel lähtub kohus ainult lapse huvidest ning kohus võib keelduda vanemate hagi

rahuldamisest, kui ta leiab, et neile lapse üleandmine on vastuolus lapse huvidega. Kusjuures

vaidluste lahendamisel arvestatakse lapse soovi, kui laps on saanud kümneaastaseks.

Tänaseks kujunenud kohtupraktika ja kehtiva regulatsiooni valguses on järelduv, et

legaaldefinitsiooni kui tervikut lapse huvi sisustamiseks väljatöötatud ei ole. Ehkki seda on

erinevates analüüsides, tööpraktikute ettekannetes ja aruteluseminaridel lähtuvalt praktilistest

                                                                                                               29 Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks. Kommenteeritud väljaanne (viide 26), lk 97, komm 6. 30 Samas, lk-d 100-101, komm 4.

14

kokkupuudetest püütud sisustada, on selle huvi tegeliku sisu täpsustamine jäetud iga üksiku

juhtumi puhul kohtuniku isikliku siseveendumuse ja diskretsiooni kasutamise õiguse

initsiatiiviks. Samas on aga ajalooliselt lapse huvi väljaselgitamise orientiire püütud leida ka

juba Koodeksis, mille § 74 kommentaar31 selgitab, et senikujunenud kohtupraktika analüüs on

näidanud, et kohtud arvestavad järgmisi õiguslikku tähendust omavaid kasvatamise

põhitegureid:

1)   vanemate poliitiline ja moraalne pale ning teised isiklikud omadused;

2)   vanemate suhtumine lapsesse ja lapse suhtumine igaühesse neist, sh lapse soov elada

ühe poole juures;

3)   lapse ealised ja teised individuaalsed omadused;

4)   suhte iseloom poolte perekondades;

5)   poolte materiaalsed ja olmetingimused.

Kusjuures oluline on märkida, et lapse soovi arvestatakse kogumis kõikide teiste asjaoludega

ning omaette ei ole sel otsustavat tähendust. Samuti on toonitatud arvestada ka nooremate kui

kümneaastaste laste soove ning formaalne lähenemine ja lapse soovi välja selgitamata jätmine

vaid seetõttu, et ta alles saab mõne nädala pärast kümneseks või on veel noorem kui seaduses

sätestatud vanusepiir, on lubamatu. 32 Kõrvutades lapse soovi väljaselgitamise kohustust

ENSV-aegses Eestis tänaseks väljakujunenud menetlusliku korraga, kus TsMS § 5521 lg 1

esimene ja teine lause sätestavad, et kohus kuulab last puudutavas asjas samuti ära vähemalt

10-aastase lapse isiklikult ja ära kuulata võib ka noorema kui kümneaastase, teeb autor

järelduse, et seadusandja tahe määrates ära konkreetse vanusepiiri lapse ülekuulamiseks ei ole

olnud mitte formaaljuriidiliselt kohustav just ja ainult seda vanusepiiri silmas pidades, vaid

säte on ajatruult sisaldanud endas ka inimlikku mõõdet usaldamaks kohtunike siseveendumust

iga üksiku juhtumi individuaalotsuse tegemiseks, seades seeläbi esile mõistliku vajaduse

tegeliku olukorra väljaselgitamiseks.

Viimase õiguste kogumina nägi mõistagi Koodeks ette ka võimaluse lapse tõeliste huvide ja

õiguste kaitseks eraldada ta perekonnast, kus tema heaolu ei olnud tagatud või elu lausa ohus.

Koodeksi § 74 lg 1 sätestas, et vanematelt või ühelt neist võib vanemlikud õigused ära võtta,

kui tehakse kindlaks, et nad hoiduvad kõrvale oma kohustuste täitmisest laste kasvatamisel

või kuritarvitavad oma vanemlikke õigusi, kohtlevad lapsi julmalt, avaldavad lastele

kahjulikku mõju oma amoraalse, ühiskonnavastase käitumisega, samuti siis, kui vanemad on

                                                                                                               31 Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks. Kommenteeritud väljaanne (viide 26), lk 102, komm 4.  32 Samas, lk-d 102-103, komm 5.

15

kroonilised alkohoolikud või narkomaanid. Koodeksi § 78 lg 2 sätestas, et vanemad, kellelt on

ära võetud vanemlikud õigused, kaotavad kõik õigused laste suhtes. Lisaks on selgitatud, et

vanemlike õiguste äravõtmine on karistusliku iseloomuga vahend, mida kohaldatakse

vanemate õigusvastase süülise käitumise korral. Vanemad kaotavad kõik õigused, mis

tulenevad sugulussuhetest lastega ning siia kuuluvad esiteks, õigused, mida vanemad võivad

teostada kuni laste täisealiseks saamiseni (eelkõige õigus lapsi isiklikult kasvatada, elada

nendega koos ning teised isiklikud õigused) ning teiseks, õigused, mis tekivad vanematel laste

suhtes viimaste täisealiseks saamisel 33 . Kusjuures vanemalt võib ära võtta vanemlikud

õigused konkreetse lapse või kõigi tema olemasolevate alaealiste laste suhtes. Vanemlike

õiguste äravõtmine ei laiene nendele lastele, kes sünnivad hiljem.34

Lisaks sätestas Koodeksi § 80 võimaluse vanemlike õiguste taastamiseks, ent lg 2 kohaselt

lubati seda vaid siis, kui tehakse kindlaks, et vanema käitumine ja tema eluviis on muutunud

ning ta on suuteline last kasvatama ja kui vanemlike õiguste taastamine vastab laste huvidele.

Sama paragrahvi lg 4 sätestas, et vanemlike õiguste taastamist ei lubata, kui laps on

lapsendatud.

Pärast 20. augustil 1991. aastal vastuvõetud Ülemnõukogu otsust35 tunnustada Eesti riiklikku

iseseisvust, liitus Eesti mitmete erinevate nii laste kui ka nende vanemate õigusi reguleerivate

välislepingutega, mis on olulises osas aluseks ka Eestis täna kehtivatele hooldusõiguslikele

põhimõtetele. Nii liitus Eesti veel samal aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga (ÜRO)

ning otsustas 26. septembril 199136, et Eestil tuleb liituda Laste õiguste konventsiooniga37

(LÕK), mis jõustus 20. novembril 1991.

Pärast 1992. aasta ning ühtlasi ka täna kehtiva Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmist,

jõustus 1993. aasta 1. jaanuaril Eestis esmakordselt Eesti Vabariigi lastekaitse seadus 38

(edaspidi LaKS), mille § 1 lg 1 reguleeris, et seadus sätestab lapse rahvusvaheliselt

tunnustatud õigused, vabadused ja kohustused ning nende kaitse Eesti Vabariigis. Ehkki

LaKS-ga võeti siseriiklikku korda üle palju neid põhimõtteid, mis sisaldusid juba aasta varem

liitutud LÕK-s, sisaldas see lisaks Koodeksis reguleeritud üleüldistele lapse ja tema vanemate

                                                                                                               33 Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks. Kommenteeritud väljaanne (viide 26), lk 109, komm 2. 34 Samas, lk 106, komm 7. 35 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus. Riigi Teataja nr 25. Tallinn, 21.08.1991. Arvutivõrgus: http://vm.ee/sites/default/files/content-editors/web-static/077/1991_ylemn6ukogu_otsus.pdf (13.02.2016). 36 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus. Eesti Vabariigi ühinemisest rahvusvaheliste lepingutega, mille depositaariks on ÜRO peasekretär. RT 1991, 35, 428. 37 Lapse õiguste konventsioon (viide 1). 38 RT 1992, 28, 370; RT I, 13.12.2013, 12.

16

vahelistele õigustele ka mitmeid lapse isiklikke õigusi, sh õigus privaatsusele, puhkusele ja

jõudeajale, võrdne õigus saada abi ja hooldust, õigus elule ja arengule, õigus võtta osa

lastekaitseprogrammide väljatöötamisest jpm. Samas pani LaKS rea kohustusi ka

lapsevanematele, mh selle § 25 lg 1, mis sätestas vanema või hooldaja kohustuse õppida last

tundma ja mõistma, et tema arengut asjatundlikult toetada. Samuti pani LaKS kohustuse

igaühele teatada abivajavast lapsest, määras vabatahtlikkuse alusel toimiva tugiisiku või-

perekonna instituudi, mida pidid korraldama sotsiaaltalitused ning reguleeris rangelt lapse

karistamisega seonduvaid üksikasju.

Kuivõrd värskelt taasiseseisvunud Eesti Vabariigi õiguskord oli alles kujunemas ning kogu

ENSV-aegne seadusandlus vajas asjakohastamist, jõustus 01.01.1995. a esimene Eesti

Vabariigi perekonnaseadus39 (edaspidi PeS). Jõustunud PeS II osa reguleeris perekondlikke

suhteid ning selle 8. peatükk konkretiseeris vanemate õigused ja kohustused. Sarnaselt ENSV

Koodeksiga, sätestas ka PeS toona vanemate võrdsuse õiguste ja kohustuste omamise suhtes

oma laste ees, ent lisaks sellele seati eraldi sättena ka esinduse instituut, mis nüüd expressis

verbis väljendas vanema seaduslikku esindusõigust oma iga alaealise lapse suhtes (PeS § 50

lg 2). Säilis vanemate kohustus lahuselu korral kokkuleppida, kelle juures laps elama hakkab

ning lapse õiguse lahuselava vanemaga suhelda ilma, et kooselav vanem seda kuidagi

takistada tohib.

Ka regulatsioon vanemlike õiguste äravõtmise osas sarnases väga suures määras eelnevalt

kehtinud Koodeksile, s.t et selle äravõtmise tagajärjel jäi vanem ilma kõikidest lapse suhtes

kehtivatest õigustest, ent neid oli võimalik taastada, kui asjaolud, mis tingisid vanemlike

õiguste äravõtmise olid äralangenud ning taastamine vastab lapse huvidele. Konkretiseeritud

oli vanemlike õiguste äravõtmise eeldusi, mis PeS § 54 lg 1 p-de 1-5 kohaselt olid

alljärgnevad:

1)   vanem kuritarvitab alkohoolseid jooke, narkootilisi või muid uimastava toimega aineid

või esineb muu põhjus, mida kohus ei loe mõjuvaks, ta ei täida oma kohustusi lapse

kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel või;

2)   kuritarvitab vanema õigusi või;

3)   kohtleb last julmalt või;

4)   avaldab muul viisil lapsele kahjulikku mõju või;

5)   ei ole kasvatusasutuses viibiva lapse kasvatamises mõjuvate põhjusteta osalenud ühe

aasta jooksul.

                                                                                                               39 RT I 1994, 75, 1326.

17

Oluline on märkida, et kui nii täna kehtiv regulatsioon TsMS näol kui ka ENSV Koodeks

sätestas kohustuse kuulata oma isikliku arvamuse andmiseks ära vähemalt 10-aastase lapse,

siis 1995. aastal jõustunud esmakordse PeS-ga alandati seda vanusepiiri § 58 kohaselt

seitsmenda eluaastani. Muudatus, millega tõsteti vanusepiir tagasi kümnenda eluaastani,

jõustus 19.05.199740 , s.t et alanenud vanusepiiriga seotud muudatus jõudis kehtida vaid

üürikesed kaks ja pool aastat.

Autor on arvamusel, et ehkki tänane suunitlus laste ärakuulamisel on eeskätt peaasjalik

nägemus sellest, kuidas välja saaks selgitatud sisuliselt iga lapse tegelik arvamus, kes vähegi

oskab end väljendada (sj on rõhutatud isegi mittekõnelevate laste arvamusega arvestamise

võimalust läbi erinevate kognitiivsete meetodite nagu joonistamine, mäng jmt), siis vägagi

tõenäoliselt pani alandatud vanusepiir kohtunikud olukorda, kus ärakuulamiseks kohustuslik

laps ei olnud oma arengulistest iseärasustest tulenevalt siiski võimeline arvamust avaldama.

Tõenäoline on ka võimalus, et laps iseenesest võis olla ülekuulamiseks küps, ent kuivõrd tegu

on siiski lapsega, kes ei taju kogu ümbritsevat samalt vaatepunktilt nagu teovõimeline

täiskasvanu, võisid puududa ka tol ajal (so 20 aastat tagasi) vajalikud oskused,

küsitlemistehnikad, teadmised, koolitused ja valdkonnaülesed spetsialistid selles osas pädeva

abi osutamiseks, mistõttu otsustati vanusepiir tõsta tagasi kümnenda eluaastani. Samas

säilitati suunitlus kuulata siiski võimalusel ära ka nooremad, kui eeldused on täidetud ning

inimlikku mõõdet sisaldav võimalus lapse huvi maksimaalse tagamise eesmärgil selleks

olemas. Nimetatud võimalus jäeti sarnaselt täna kehtiva regulatsiooniga kohtuniku

diskretsiooniõiguseks.

2010. aasta 1. juulil jõustus nn uus perekonnaseadus41, millega modifitseeriti oluliselt kogu

perekonna, eestkoste ja lapsendamisega seonduvat regulatsiooni, kaotati vanemlikud õigused

ning asendati need hooldusõiguse mõistega. Hooldusõiguse sisu jaotati mitmeks erinevaks

eraldiseisvaks õiguste kogumiks, mille juurde kuulus mh õigus hoolitseda lapse isiku eest

(isikuhooldus) ja õigus hoolitseda lapse vara eest (varahooldus), sätestati eraldi lapsevanema

otsustusõigus ja suhtlemisõigus ning muudeti väga oluliselt varem kehtinud vanemlike

õiguste äravõtmise korda. Kuivõrd mõiste vanemlike õiguste näol ei olnud enam kehtiv, nägi

uus jõustunud seadusemuudatus ette, et lisaks hooldusõiguse täielikule äravõtmisele on

võimalik ka selle peatamine ja piiramine ning kaotati hooldusõiguse täieliku äravõtmise

sõnaselge taastamise võimalus eraldi normina. Lisaks eeltoodule nägi uus PKS ette võimaluse                                                                                                                40 Sotsiaalhoolekande seaduse ja perekonnaseaduse muutmise seaduse (RT I 1997, 35, 538) § 58 sõnastuse muudatus. 41 RT I 2009, 60, 395.  

18

ka vanemate hooldusõiguse ühiseks lõpetamiseks (nõudena teineteise vastu) või ühele

vanemale taotluse alusel üleandmiseks (ainuhooldusõigus). Eeltoodu muutis kehtivat korda

kardinaalselt ning jättis rohkete uute mõistete ja väga laia tõlgendusmaa tõttu palju kitsaskohti

edaspidise kohtupraktika sisustada. Kaasnenud rakendusprobleemid on andnud ainese autorile

käesoleva magistritöö kirjutamiseks.

 

1.2.   Hooldusõigus ja selle jagunemine kehtivas perekonnaseaduses

Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga (edaspidi EL) 2004. aasta 1. mail, said riigile

kohustuslikuks lisaks juba kehtinud välislepingutele ka EL seadusandlusest tulenevad

perekondlikke suhteid reguleerivad määrused, mis reguleerivad mh ka lapse ja vanema

ülalpidamiskohustust ning selle täitmisele pööramise korda 42 ,   suhtlemiskorda ning

vanemlikku vastutust 43 . Euroopa Liidu toimimise lepingu 44 (ELTL) art 288 kohaselt

kohaldatakse määrust üldiselt, see on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides

liikmesriikides, s.t et määruste ümberkirjutamise kohustus siseriiklikku õigusesse puudub. Ka

PS § 123 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt

ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid, ent samas tuleb arvestada

ka Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse45 (PSTS) §-ga 2, mis sätestab, et Eesti

kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades

liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega on täna kehtiva hooldusõiguse

kontseptsiooni sisustamisel ning vanematevahelise vaidluse tekkimisel (eelkõige piiriülesel)

vältimatult vajalik arvestada lisaks siseriiklikule kehtivale õigusele ka EL tasandil kehtestatud

regulatsioone.

 Perekonnaseaduse 46 (PKS) § 82 sätestab, et vanemate ja laste vastastikused õigused ja

kohustused tulenevad laste põlvnemisest. PKS §-id 83 ja 84 reguleerivad ema ja isa

legaaldefinitsioone, millest esimene sätestab, et lapse ema on naine, kes on lapse sünnitanud

ning teine, et lapse isa on mees, kes on lapse eostanud. Lisaks konkretiseerivad PKS § 84 lg 1

p-id 1-3, et loetakse, et lapse on eostanud mees, kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus

                                                                                                               42 Nõukogu määrus (EÜ) nr 4/2009, 18. detsember 2008, kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes. 43 Nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003, 27. november 2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (nn Brüssel IIa määrus). 44 Euroopa Liidu Teataja. Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon. Teatis nr 2010/C 83/01, 53. aastakäik, 30. märts 2010. Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=OJ:C:2010:083:FULL&from=ET (13.03.2016). 45 RT I 2003, 64, 429. 46 RT I 2009, 60, 395; RT I, 12.03.2015, 99.  

19

või mees, kes on isaduse omaks võtnud või kelle isaduse on tuvastanud kohus. Oluline on

märkida, et sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei tuvasta kohus lapse isana doonorit, kelle

seemnerakke on kasutatud kunstlikuks viljastamiseks.

PKS § 116 lg 1 sätestab, et vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Sama paragrahvi lg 2 lisab, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse

eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest

(isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega

seotud asju. Seega sisaldab hooldusõigus legaaldefinitsioonina endas kolme erinevat õiguste

kogumit, mis annavad sisu vanema hooldusõiguse teostamisele. Samas sätestab PKS § 143 lg

1 ka lapse suhtlusõiguse, mille kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga,

ent sätestab samas ka vastukaaluks, et vanematele on lapsega suhtlemine nii õiguseks kui ka

kohustuseks. PKS § 143 lg 2 konkretiseerib vaid, et vanem peab hoiduma tegevusest, mis

kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. See põhimõte oli

sätestatud ka juba ENSV-aegses Koodeksis, mistõttu on vanemate kohustus, hoida lahus last

ja isiklikke omavahelisi suhteid puudutavad küsimused, olnud ühiskonnas muutumatut

väärtust kandvaks reegliks juba enam kui 40 aastat.

PKS § 117 kohaselt kuulub hooldusõigus vanematele ühiselt ning § 118 lg 1 konkretiseerib,

et vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal

vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Sarnaselt enne 2010. aastat

kehtinud PeS-le, on kehtivas PKS-s reguleeritud ka lapse esindamist puudutavad asjaolud,

mille kohaselt on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja. PKS § 120 lg 1 sätestab, et

ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus ning hooldusõiguslikud

vanemad võivad kokku leppida ühise esindusõiguse teostamise korraldamises. Sarnaselt 1970.

aastal jõustunud ENSV Koodeksile, sätestab ka kehtiva PKS § 120 lg 7, et kui vanem esindab

last iseseisvalt, eeldatakse teise vanema nõusolekut.

Ehkki PKS § 117 lg 1 sätestab, et hooldusõigus kuulub vanematele ühiselt, on võimalik

vajaduse ilmnemisel hooldusõiguse kuuluvust kohtu kaudu muuta – seda kas piirates,

peatades või täielikult äravõttes. Hooldusõiguse piiramise all on kehtiva PKS §-de 134-136 all

mõistetud eelkõige olukordi, kus lapse heaolu või tema vara on ohus, s.t lapse kehalist,

vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine,

lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku

käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma. Vanema

20

hooldusõiguse täielik äravõtmine tuleb kõne alla aga juhul, kui teised meetmed ei ole

vajalikke tulemusi andnud ning oht lapsele on endiselt jätkuv. Vanema hooldusõiguse

peatamist on aga PKS § 140 lg 1 kohaselt otstarbekas rakendada juhul, kui vanem on kestvalt

võimetu hooldusõigust teostama. Hooldusõiguse peatumise korral teostab teine vanem

hooldusõigust üksinda justkui tal oleks ainuhooldusõigus (PKS § 140 lg 4) seni, kuni teise

vanema hooldusõiguse peatamise alus ei ole äralangenud. Kõik eelnevalt loetletud viisid

hooldusõiguse kuuluvuse muutmiseks eeldavad PKS mõttes kolmandate instantside

sekkumist, s.t reeglina menetluse algatamist kohaliku omavalitsuse poolt või kohtu algatusel.

Kui tegemist on hooldusõiguslike lapsevanemate omavahelise vaidlusega selle üle, kuidas

hooldusõigust tuleks teostada või mil viisil selle kuuluvust muuta, s.t nõuded on esitatud

teineteise vastu, on tegemist PKS mõttes kas ühise hooldusõiguse lõpetamise nõudega

(osaliselt või täielikult, s.t ainuhooldusõiguse nõue), hooldusõiguse üleandmise nõudega47 või

otsustusõiguse üleandmise nõudega konkreetses lapse suhtes olulises küsimuses, nt alalise

elukoha, haridusküsimuste või viibimiskoha määramise vaidlustes, säilitades osaline ühine

hooldusõigus. Nii näebki PKS § 119 ette võimaluse, et kui vanemad ei jõua ühist

hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda

selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale ning sel juhul võib kohus otsustusõiguse teostamist

piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi.

Kuivõrd kehtiv PKS ei sätesta otsesõnu, kas vanema hooldusõiguse muutuste korral on ka nt

otsustusõiguse ja sh osalise hooldusõiguse üleandmise korral tegemist vanema hooldusõiguse

peatamise või piiramisega, on see tekitanud praktikas palju problemaatikat seadusega

töötavate isikute erinevates arusaamades regulatsiooni mitmeti tõlgendamise näol, mis

raskendab oluliselt taotletava eesmärgi saavutamist ning õõnestab ühtse praktika kujunemist

ning õiguskindlusele toetumist. Lähtudes erinevate sätete asetusest seadusetekstis, võib

justkui järeldada, et hooldusõiguse osaline või täielik üleandmine, sh ka otsustusõiguse

üleandmine, ei tähenda vanema hooldusõiguse piiramist, vaid tegemist on hooldusõiguse

kuuluvuse muutmisega, kuivõrd hooldusõiguse piiramise jagu PKS-s seab selle sõltuvusse

lapse heaolu ohustamisega või hooldusõiguse täieliku äravõtmisega.

Autor on aga seisukohal, et igale keskmisele mõistlikule isikule arusaadavalt tähendab kasvõi

otsustusõiguse üleandmine alalise elukoha määramise küsimuses ühele lapsevanemale teise

                                                                                                               47 Tegemist on olukorraga, kui ainuhooldusõigus on juba määratud ühele vanematest ning teine vanem soovib, et hooldusõigus oleks talle kas osaliselt või täielikult üle antud, s.t sisuliselt taastatud ühine hooldusõigus.

21

lapsevanema õiguste väga konkreetset piiramist – s.t et teine vanem ei saa selles osas enam

hooldusõigust teostada. Samale seisukohale on jõudnud ka “Vanema hooldusõiguse

määramise uuringus” 48 (edaspidi RAKE uuring) osalenud anonüümne advokaat, kes on

leidnud järgmist: “Paljud kohtunikud ütlevad, et see ei ole õige lähenemine, et miks te üldse

seda hooldusõigust puudutate, et aitab sellest, kui me anname üle lihtsalt otsustusõigused, me

ei pea hooldusõigust piirama. Ma leian, et ikkagi on see ühise hooldusõiguse lõpetamine ju

osaliselt, kui me anname otsustusõiguse lapse elukoha suhtes ühele vanemale või lapse

hariduse andmise koha osas otsustuse.”

Praktikas on ilmnenud, et kohtunikud on asunud tõlgendama hooldusõiguse kuuluvuse

küsimusi piiramise ja osalise või täieliku üleandmise osas erinevalt, mistõttu on pärast uue

PKS jõustumist 2010. aasta 1. juulil seaduse ühene grammatiline tõlgendamine muutunud

võrdlemisi keeruliseks. Perekonnaasju arutavate kohtunike seisukohti kõikides Eesti kohtu

tööpiirkondades, sh nii maa- kui ka ringkonnakohtunike seas, perekonnaseaduse

rakendamisest ja tõlgendamisküsimuste problemaatikast on analüüsitud süvitsi käesoleva

magistritöö kolmandas peatükis.

Lisaks hooldusõigusega seonduvale vastutusele, on üheks põlvnemisest tulenevaks esmaseks

lastevanemate kohustuseks oma alaealiste laste suhtes ülalpidamiskohustuse tekkimine, mida

reguleerib PKS § 97. Peale selle sätestab viidatud paragrahvi teine punkt, et ülalpidamist

saama on õigustatud ka laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib

kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Ehkki PKS § 99

sätestab üldnormina ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramise ülalpidamist saama õigustatud

isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, kehtib laste suhtes erinorm PKS § 101

lg 1 näol, mis sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära – so 2016. aasta seisuga 21549 eurot kuus.

Samas on autori hinnangul oluline silmas pidada, et ülalpidamiskohustuse täitmine elatise

maksmise näol tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui lapsevanem ei ela lapsega koos või kui ta ei

osale lapse kasvatamises ning PKS § 100 lg 2 teise lause kohaselt peab lapsega koos elav

vanem kasutama seda lapse huvides. Muul juhul kehtib eeldus, et lapsega kooselavad

vanemad (või lahuselu korral kooselav vanem) annavad lapsele elatist vahetult, so kattes lapse

esmavajadused eluaseme, toidu, tervise jmt tagamisega kooselamise ajal. Märkimist väärib ka

asjaolu, et PKS § 100 lg 3 esimese lause kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise                                                                                                                48 Vanema hooldusõiguse määramise uuring (viide 17), lk 47.  49 Töötasu alammäära kehtestamine (RT I, 22.12.2015, 51).

22

kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil

ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kõiki kokkuleppeid tuleb vanematel

teha heas usus ning teineteise vastases lugupidamises arvestades sj lapse ülimuslikke huve.

Oluline on märkida, et ülalpidamiskohustust ei mõjuta muutused hooldusõiguses, s.t et

sõltumata sellest, kas vanema hooldusõigus on peatatud või antud ainuhooldusõigusena üle

teisele vanemale, lasub vanemal igal juhul kohustus oma last ülal pidada. Ülalpidamise

andmisest vabastamist või selle suuruse vähendamist mõjutavad vaid PKS § 102 lg 2 kohaselt

mõjuvad põhjused, milleks võivad mh olla vanema töövõimetus või teised lapsed, kes

satuksid ülalpidamise andmise tulemusena ise kehvemasse olukorda, ent mõjuvaks võib

lugeda muidki põhjuseid. Teatud juhtudel võivad olla lastevanemate asemel

ülalpidamiskohustuslased ka vanavanemad, kui elatist maksma kohustatud lapsevanemalt on

elatise saamine oluliselt raskendatud (PKS § 106 lg 2).

Autor peab oluliseks siinkohal märkida, et ehkki õigus ülalpidamisele on üks lapse

primaarsemaid sünnijärgseid õigusi, ei ole TsMS mõistes tegemist käesoleva magistritöö

uuritava kohtumenetluse, hagita kohtuasjaga. Kuivõrd elatis on rahaline nõue on tegemist

hagiasjaga, mis ei kohusta kohut määrama lapsele kui tsiviilkohtuteovõimetule isikule riigi

õigusabi korras esindajat, kaasama menetlusse kolmandaid isikuid ega rakendama

omaalgatuslikku uurimisprintsiipi, vaid last esindab tema seaduslik esindaja, reeglina

lapsevanem. Lisaks sätestab TsMS § 550 lg 2, et vanema õiguste määramise lapse suhtes ja

lapsega suhtlemise korraldamise võib kohus lahendada ka hagimenetluses, kui seda nõutakse

koos abielu lahutamisega või elatise väljamõistmise hagimenetluses. Eeltoodu tähendab, et

ehkki TsMS § 550 lg 1 p-dest 1-7 tulenevalt on kõikides laste õigusi ja huve puudutavates

asjades tegemist hagita kohtuasjaga, siis olukorras, kus vaidluse all on nii lapse edasist

elukorraldust kui ka nt ülalpidamist puudutav kohtuasi (s.t korraga nii menetluslikult hagi- kui

ka hagita asi), siis menetletakse neid asju üheskoos, ent hagilises kohtuasjas. Samas on

ülalpidamiskohustus hooldusõiguse kontseptsioonist lähtudes oluline, kuivõrd nagu

sätestavad PKS § 96 teine lause ja § 120 lg 4, ei mõjuta ülalpidamiskohustust muudatused

hooldusõiguse kuuluvuses ning ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust

esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. Tuginedes 2011. aastal

läbiviidud rahvaloenduse andmetele, mille kohaselt elab viiendik lastest ühe vanemaga

ühepereleibkonnas50, on õigusteadvuse tõstmine lastega seotud ülalpidamisküsimustes seda

enam essentsiaalne ning ühiskonnas vajalik.

                                                                                                               50 A. Reinomägi, H. Sinisaar. On aeg vaadata laste heaolu laiemalt. – Sotsiaaltöö 3/2014, lk 43.

23

Autor on viinud läbi 2015. aasta detsembris kvantitatiivse küsitluse perekonnaseaduses

sisalduvate õiguste ja kohustuste ühiskonnas levinud üldise arusaama väljaselgitamiseks (vt

Lisa 1), mille valimisse kuulus kokku 243 inimest, neist 85,2% (207) lapsevanemad ning

14,8% (36) isikud, kellel lapsed puuduvad. Valimisse kuulunud isikute vanus varieerus 17-65

eluaastani, moodustades küsitlusele vastanute keskmiseks vanuseks 36-45 eluaastat (so 44,4%

vastanutest). Oluline on lisaks märkida, et valimisse kuulunud isikutest 31,7%-l oli õigusalane

kõrgharidus (77) ning 68,3% (166) ei olnud õigusalaste ainetundidega ka muu eriala õpingute

raames kunagi kokku puutunud, s.t olid õigusteadmisteta.

Joonis 1. Tavakodanikele suunatud küsitluse valimi jaotumine.

Oluline on ka märkida, et küsitluses osalenutest märkis vaid 23,4% (57), et nad arvavad, et

nad teavad, millised seadused reguleerivad Eestis vanema ja lapse vahelisi õigussuhteid -

69,1% (189) arvasid, et nad teavad võib-olla mõnda, aga mitte kõiki ning 7,4% (18) vastas, et

ei tea sellistest seadustest üldse mitte midagi. Kusjuures 60,9% (148) vastanutest teadis, et

seadused on kättesaadavad Riigi Teataja ametlikul veebilehel 51 (ehkki nad ei pruukinud

sellest hoolimata teada millised neist reguleerivad vanemate ja laste vahelisi suhteid), ent

32,1% (78) avaldas, et otsivad vajadusel Google otsingumootoriga52 ning 7% (17) ei olnud

Riigi Teataja olemasolust üldse teadlikud. Autori hinnangul on juba ainuüksi eeltoodud

näitajad indikaatoriks sellest, et kui ligi 75% vastanuist ei tea, millised seadused Eestis

                                                                                                               51 Eesti ainus ametlik veebipõhine seaduste kogum, kus on avaldatud kõikide kehtivate seaduste viimased redaktsioonid, sh ka muudatused ning kehtetuks tunnistatud seadusetekstid. Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee (27.02.2016). 52 Google Inc. Search Eesti on veebipõhine otsingumootor, millega on võimalik kasutaja poolt sisestatud otsingusõnaga leida internetis kättesaadavaid veebilehti, pildifaile, videosid, asukohti kaardil, päevauudiseid jpm. Arvutivõrgus: https://www.google.ee (27.02.2016).

77

166

207

36

108

243

0 50 100 150 200 250

Õigusteadmised  (jah)

Õigusteadmised  (ei)

Lapsed  (jah)

Lapsed  (ei)

Keskmine  vanus  (36-‐‑45)

Valim

24

reguleerivad laste ja vanemate vahelisi õigussuhteid, siis on eeldatav, et neile ei pruugigi

kehtiv regulatsioon arusaadav olla, vaid toetutakse arusaamadele, mida peetakse õigeks, sh ka

ekslikult. Autor möönab, et vastavate seaduste mittetundmine on ka sedastatav, kui nagu

uuringutulemustest selgub, ei tea 39,1% tavakodanikest, kust seadused leitavad on.

Autor esitas valimisse kuulunud isikutele erinevaid elatisega seonduvaid väiteid, mille suhtes

tuli vastanutel asuda seisukohale, kas nad on väitega “täiesti nõus”, “pigem nõus”, “pigem ei

ole nõus”, “ei ole üldse nõus” või märkida vastuseks “ei oska öelda”. Seega on kõik isikud,

kes kasutasid muid vastusevariante peale “ei oska öelda” variandi, esitanud oma kindla

kujunenud veendumuse nende hinnangul täna kehtivast regulatsioonist. Väite õige vastus on

allajoonitud tumedas trükis ning autor selgitab, et järelduste tegemisel on loetud “täiesti nõus”

ja “pigem nõus” vastusevariandid ühtlaselt kokku jaatavaks ning “pigem ei ole nõus” ja “pole

üldse nõus” eitavaks vastuseks.

Täiesti nõus Pigem nõus Ei oska öelda Pigem ei ole nõus Pole üldse nõus

Lapsele elatise maksmine on kohustuslik mõlema vanema poolt

180 37 6 12 7

Enam teeniv lapsevanem on kohustatud lapsele suuremat elatist maksma

51 49 33 58 51

Lahuselav vanem on igal juhul kohustatud maksma elatist vähemalt minimaalmääras

142 61 11 10 18

Töötus vabastab elatise maksmise kohustusest

8 19 30 57 128

Töötus vähendab elatise maksmise kohustust

50 71 26 38 57

Kui lahuselavale vanemale sünnib veel lapsi ei muuda see tema kohustust pidada ülal oma esimest last vähemalt minimaalmääras

155 50 9 15 13

Kõik lapsed peavad saama elatist võrdselt, kui neil on üks ühine vanem

143 70 16 5 8

Ka vanavanematel on seadusest tulenev kohustus oma lapselapsi ülalpidada

42 46 35 56 63

Tabel 1. Tavakodanikele esitatud väited lapse ülalpidamiskohustuse täitmise ja elatise

maksmise kohta.

Küsitluse tulemustest nähtub (vt Tabel 1) valdava enamuse (so 89,6%) korrektne seisukoht, et

lapsele elatise maksmine on kohustuslik mõlema vanema poolt ühiselt, ent samast järeldub, et

vastanud ei ole teadlikud, kas vanema majanduslik olukord mõjutab elatise maksmise

kohustust või mitte. Nii nähtub näiteks, et 41,3% vastanutest arvab, et enam teeniv vanem on

kohustatud maksma lapsele suuremat elatist ning vastukaaluks 45% leiavad, et see nii ei ole.

Tegelikkuses seavad PKS § 99 lg-d 1 ja 2 ülalpidamise andmise ulatuse sõltuvusse lapse

25

tegelikest eluvajadusest ning lahuselava lapsevanema hea majanduslik olukord ning kõrge

sissetulek ei ole suurema elatise nõudeõiguse tekkimise aluseks – selle ainsaks eelduseks on

lapse vajadus. Küll aga on olukord vastupidine juhul, kui elatist maksma kohustatud vanema

majanduslik toimetulek ei ole piisav ning esinevad mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks,

ent siinkohal on oluline toonitada Riigikohtu seisukohta53, et mõjuvaks põhjuseks ei loeta

lapsevanema töötust. Küsitluse vastustest nähtub, et 203 vastanut (83,9%) on asunud

seisukohale, et lahuselav vanem on igal juhul kohustatud maksma lapsele elatist

minimaalmääras ega pea võimalikuks vabastamist/vähendamist alla selle üldse – see

seisukoht on ekslik. Samas on huvitav asjaolu, et ehkki valdav enamus (76,4%) teab

korrektselt, et töötus ei vabasta elatise maksmise kohustusest, on asutud siiski vastandlikele

seisukohtadele osas, mis puudutab elatise vähendamist – lausa 50% vastanutest on seisukohal,

et töötus annab õiguse elatise vähendamiseks. Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei ole töötus aga

ei elatise maksmisest vabastamise ega ka selle vähendamise aluseks, vaid seda võivad tingida

erandlikud mõjuvad põhjused, nt vanema töövõimetus või tema teised alaealised lapsed, kes

jääksid elatist saama õigustatud lapsega võrreldes majanduslikult kehvemasse olukorda (PKS

§ 102 lg 2).

Eelnevast tulenevalt on oluline mõista, et ehkki vanema ja lapse õigused saavad eeskätt alguse

lapse põlvnemisest, ei muuda muutused hooldusõiguse kuuluvuses vanema kohustust last ülal

pidada. Seda kohustust ei muudaks ka olukord, kui lapsele oleks seatud eestkostja (sh pole

vahet, kas tegemist on füüsilise või juriidilise isikuga), vaid ülalpidamise andmise kohustust

muudab vaid see, kui laps lapsendatakse, s.t et lapsendajale tekib PKS § 157 kohaselt

lapsendatu ülalpidamiskohustus ning talle omistatakse ka kõik hooldusõigusest tulenevad

õigused ja kohustused justkui hooldusõiguslikule bioloogilisele vanemale. Hooldusõigusega

kaasnevate kohustuste teostamine on vanematele obligatoorne ning selle muutmise vajadus

saab esile kerkida vaid lapse huvidest johtuvalt – vanema tahe vs lapse huvi ei ole

sünonüümsed.

1.3.   Perekonnaseaduse koosmõju siseriikliku kõrgeima astme kohtupraktika ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega

Kehtivas õiguskorras tulenevad õigussubjektide subjektiivsed õigused ja juriidilised

kohustused eelkõige seadusandlusest. Seadusi ei looda selleks, et parlamentidel tööd oleks,

või selleks, et ainult kitsas ühiskonnaliikmete ring nendest aru saaks. Seadus ja selles sisalduv

                                                                                                               53 RKTKo 19.07.2007, 3-2-1-65-07, p 12.

26

õigus on olnud ja on riigi käes peaaegu ainsaks vahendiks, mille kaudu ja mille abil on

võimalik kõigile inimestele öelda, milline peaks olema nende käitumine. Seepärast on

seadustele esitatav arusaadavuse nõue igati loomulik. 54 Küsimust sellest, kas Riigikohtu

tehtud lahendid on samastatavad õiguseallikatena, on erinevad Eesti õigusteadlased, sh A.

Aarnio, R. Narits, A. Lillo, M. Sillaots, P. Roosma ja R. Maruste, korduvalt analüüsinud ning

jõudnud sh ka erinevatele järeldustele, ent teadlaste üleüldine seisukoht viitab kõrgeima astme

otsustele kui nõrgalt kohustavatele allikatele, mida ei saa jätta õiguse tõlgendamisel

tähelepanuta. Nii on prof R. Narits leidnud, et kohtuotsused pole Kontinentaal-Euroopas

formaalses mõttes küll siduvad, ometigi kasutatakse neid ka Mandri-Euroopas õiguse

rakendamisel55. Ka P. Roosma on väitnud, et üheks riigiõiguse allikaks on kohtupretsedendid

ning kohtuotsuste käsitlemist õiguse allikana on pooldanud sh R. Maruste. M. Sillaotsa

käsitluse kohaselt on Riigikohtu lahenditel täiendava õigusallika tähendus ning ta on väitnud,

et Riigikohtu lahend võib õigusallikana omada nö nõrka siduvusjõudu, märkides sh, et

kohtuniku õigusloomelist tegevust tuleb õigusemõistmise praktikas pidada vältimatuks56.

Väga olulise signaali sellest, et Riigikohtu otsused on õiguse mõistmisel siduvad, andis ka

seadusandja 2003. aastal kriminaalmenetluse seadustiku57 (KrMS) § 2 vastuvõtmisega, mille

p-i 4 kohaselt on Riigikohtu lahendid kriminaalmenetlusõiguse allikaks küsimustes, mida ei

ole lahendatud muudes kriminaalõiguse allikates. See säte annab selgesõnalist tunnistust

seadusandja tahtest kujundada Riigikohtu lahenditest subsidiaarsed õigusallikad, sh ka

eraõiguses.58 Lisaks Riigikohtu lahendite sidususele siseriiklikul tasandil, on oluline silmas

pidada, et ka pärast Eesti ühinemist EL-ga muutus EL õigussüsteem Eesti õigussüsteemi

lahutamatuks osaks, mistõttu kohus on kohustatud kohaldama EL õigust59. EL kohtusüsteemi

osana mõistab kohus õigust ka kooskõlas EL õigusaktidega. Osa neist õigusaktidest on

vahetult kohaldatavad, teine osa mitte, kuid neid tuleb arvesse võtta siseriikliku õiguse

tõlgendamisel60. Kuivõrd EL tasandil tõlgendab esmast ja teisest õigust Euroopa Kohus ning

Eestile alates 1998. aastast siduva inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni61 (EIÕK)

rikkumisest tulenevaid õigusvaidlusi lahendab Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), on

                                                                                                               54 K. Merusk, R. Narits. Õiguse olemusest ja seaduse võimalustest. RiTo 2/2000. Arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11645 (13.03.2016). 55 R. Narits. Õigusteaduse metodoloogia I. Tallinn 1997, lk 60. 56 J. Lahe. Kohtunikuõigusest ning Riigikohtu rollist deliktiõigusliku vastutuse eelduste arendamisel. Riigikohtu lahendid Eesti õiguskorras: tähendus ja kriitika. Tartu 2005, lk 13-14. 57 RT I 2003, 27, 166; 2004, 65, 456. 58 M. Sillaots. Riigikohtu lahend Eesti kriminaalmenetlusõiguse allikana. – Juridica 2001/2, lk 81-82. 59 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2012. XIII peatükk, paragrahv 146, komm 23. Arvutivõrgus: http://pohiseadus.ee/ptk-13/pg-146/ (13.03.2016). 60 Samas, komm 25. 61 RT II 2010, 14, 54.

27

sarnaselt siseriikliku Riigikohtu otsuste subsidiaarsusele oluline teada, et eelnevast tulenevalt

on Eestil kohustus lähtuda lisaks siseriikliku õiguse kohaldamisele ka nimetatud EL

kohtuinstantside lahenditest tagamaks EL aluslepingute ja liikmesriikidele siduvate

põhimõtete kohaldamine ühetaoliselt. Märkimisväärne on EIÕK koht Eesti siseriiklikus

õigusnormide hierarhias, sedastades R. Maruste seisukohta, et EIÕK ja EV põhiseadus on

võrdses, kõrvutiasetsevas staatuses ning EIÕK-l on sisuliselt konstitutsioonilise normi

staatus 62 . Ehkki tuleb tõdeda, et tänaseks on sellest hoolimata leidunud õiguspraktikas

erandlikke olukordi, kus riik on siiski EIK lahendi ülimuslikkuse arvestamise põhimõtet

avalikkusele põhistamata kaalutlustel eiranud63.

Ehkki Euroopa Inimõiguste Kohus on loodud juba 1959. aastal64 , muutus EIÕK Eestile

siduvaks välislepinguks alates 1998. aastast, mil see jõustus. Mõistagi on sellest ajast alates

tehtud EIK-s väga palju erinevaid lahendeid, mis tõlgendavad EIÕK artiklite sisu, ent autor

on võtnud analüüsi tegemisel arvesse eelkõige lahendeid, mis pärinevad pigem lähiajast, so

alates 2010. aastast. Valimisse kuuluvate lahendite perioodi kitsendamine on põhjendatud,

sest võttes arvesse EIK töömahtu, olles menetlenud ainuüksi perioodil 2012-2015 ligi seitset

tuhandet erinevat kaebust65, ei ole pidevalt muutuvat euroopalikku ühiskonda silmas pidades

otstarbekas lähtuda selles kontekstis enam kui 5-6 aastat vanadest lahenditest.

Tänase hetke seisuga, so kuni 2016. aasta märtsini, on Riigikohus teinud lapse ja vanema

õigusi ning kohustusi reguleerivates kohtuvaidlustes kokku 33 lahendit (arvestamata

ülalpidamiskohustusega seonduvaid, mis puudutavad mh ka asenduskohustusena

vanavanemate õigusi). Tehtud lahendid pärinevad perioodist 1999 – 2016 ning on

õiguseallikatena kehtiva õiguse rakendamisel ja tõlgendamisel siduvad. Ehkki võib tõusetuda

põhjendatud küsimus 1999. aastast pärineva kohtuotsuse rakendamise õigsusest täna kehtiva

seaduse seisukohalt, kui seadus on võrreldava perioodiga kõrvutades omandanud täiesti uue

sisu, peab arvestama, et enamik täna kehtivad hooldusõigusega seonduvad põhimõtted

pärinevad tegelikkuses isegi veel varasemast ajast ning ajaga on nende sisu reaalsete

elusituatsioonide ja –korralduslike küsimuste muutumisest tulenevalt vaid enam

                                                                                                               62 R. Maruste. EIÕK staatus Eesti õigussüsteemis. – Juridica 1996/9, lk 474-478. 63 L. Glikman. Õigusriik Eesti moodi ehk Riigil on alati õigus. – Eesti Päevaleht 08.02.2016. Arvutivõrgus: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/oigusriik-eesti-moodi-ehk-riigil-on-alati-oigus?id=73619993 (13.03.2016). 64 European Court of Human Rights. Council of Europe. Histroy of the Court’s Reforms. Arvutivõrgus: http://www.echr.coe.int/Pages/home.aspx?p=court/reform&c=#n13740528735758554841286_pointer (13.03.2016). 65 European Court of Human Rights. Thematical statistics – interim measures 2012-2015. Rule 39 requests granted and refused in 2012, 2013, 2014 and 2015 by respondent state. Arvutivõrgus: http://www.echr.coe.int/Documents/Stats_art_39_01_ENG.pdf (13.03.2016).

28

konkretiseeritud. Üldprintsiibis ei ole muudetud vanemate ja laste vahelisi õigussuhteid, sh

lapse huvidest joondumise ning lapse arengut soodustavate kasvatusabinõude rakendamise

kohustust, mistõttu kannavad täna ka enam kui viisteist aastat tagasi tehtud otsused endas

siduvat õigusjõudu.

Riigikohus on asunud vanema hooldusõiguse sisu tõlgendades seisukohale, et see moodustab

vanema ja lapse õigustest olulisima osa. Hooldusõigus tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda,

et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse

isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud

asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse

seaduslik esindaja (esindusõigus). Vanema isikuhooldusõigus hõlmab PKS § 124 lg 1

ja § 126 lg 2 järgi mh vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata

tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda. Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse

viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab mh ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos

laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks.66

Oluline on mõistagi ka see, et vanema õiguste ja kohustuste maht on sõltuv sellest, kas

vanemale kuulub lapse hooldusõigus või mitte, sh ka osaliselt. Kuivõrd 2010. aasta 1. juulil

jõustunud PKS vahetas varem kehtinud PeS-ga võrreldes välja suure osa mõisteid ning

konkretiseeris oluliselt vanemlike õiguste teostamise korda ja viisi, on oluline teada, millisel

moel on kehtiv hooldusõigus nende vanemate jaoks, kelle suhtes oli varem kehtinud seaduse

kohaselt rakendatud piiranguid. Riigikohus67 on siinkohal selgitanud, et enne 1. juulit 2010

sündinud laste suhtes saab vanemate hooldusõiguse kuuluvuse määrata üldjuhul kindlaks

PKS § 214 lg 1 järgi, mille kohaselt loetakse vanema hooldusõigus alates 1. juulist 2010

kuuluvaks lapse vanematele ühiselt. Seega on ka enne 1. juulit 2010 sündinud laste vanematel

alates 1. juulist 2010 üldjuhul ühine hooldusõigus. Hooldusõigust ei ole PKS § 214 lg 1 teise

lause järgi siiski vanemal, kellelt vanema õigused on varem kehtinud perekonnaseaduse alusel

ära võetud. PKS § 214 lg 2 järgi jäävad ka kõik muud enne 1. juulit 2010 tehtud otsused ja

tarvitusele võetud abinõud kehtima. Oluline on ka sama paragrahvi lg 3, mille kohaselt kuulus

alates PKS jõustumisest hooldusõigus ainult sellele vanemale, kelle juurde kohus oli PeS

kehtivuse ajal määranud lapse elukoha. Antud rakendussäte läks suuresti vastuollu uue PKS-i

endaga, mille kohaselt on lapse elukoha määramine vaid osa lapsega seonduvate otsuste

tegemisest, mis ei lõpeta ühist hooldusõigust. PKS § 214 lg 3 jättis aga väga paljud vanemad

                                                                                                               66 RKTKo 07.06.2011, 3-2-1-45-11, p 17. 67 Samas, p 18.    

29

sisuliselt hooldusõiguseta, mille kohtuväline lahendusvõimalus jõustus alles pool aastat 68

pärast seaduse vastuvõtmist andes PKS § 214 lg 4 kohaselt vanematele õiguse esitada

perekonnaseisuametnikule isiklikult ühise avalduse hooldusõiguse andmiseks vanematele

ühiselt. Seega sõltub enne 1. juulit 2010 sündinud laste vanemate õiguste ja kohustuste maht

suuresti sellest, kas ja milliseid abinõusid on kohus enne 1. juulit 2010 kohaldanud.

Lapse seaduslikuks esindajaks on PKS § 120 lg 1 kohaselt tema hooldusõiguslik vanem, sh on

hooldusõigusega vanematel ka ühine esindusõigus. Seega esindavad ühise hooldusõigusega

vanemad last kui menetlusosalist ka kohtumenetluses üldjuhul ühiselt69. Kui vanemad ei ole

enne kohtumenetlust või ka kohtumenetluse ajal vaidlust puudutavas küsimuses üksmeelel,

saab vanem taotleda PKS § 119 järgi endale ainuotsustusõiguse andmist, mis annab talle

ühtlasi õiguse last üksi kohtumenetluses esindada. Lisaks juhib Riigikohus tähelepanu ka

sellele, et ehkki PKS § 120 lg 7 järgi eeldatakse ühe vanema poolt tehtud tehingute tegemisel

teise vanema nõusolekut, ei tulene viidatud sättest, et ühise hooldusõiguse korral võibki

vanem last üksi esindada. Sellise arusaama korral kaotaks vanemate ühine hooldus- ja

esindusõigus oma mõtte