Keskkonnakaitse ja

rekreatsioon

Mart Reimann

Lektor MSc

Kirjandus (1-2)

Anttila, P., Ojanen, M., Puhakka, M., Vuorisalo, T.,Frey, T. 1996. Globaalsed keskkonaprobleemid. Tartu.

Eesti bioloogilise mitmekesisuse kaitse. 1999. Keskkonnaministeerium. Tallinn-Tartu.

ENE 2. 1987. Tallinn. Keppart V. 2006. Keskkonnakaitse.

Looduskaitse. Tallinn

Kirjandus (2-2)

Lilleleht, V. (koost.) 1998. Eesti punane raamat. Ohustatud seened taimed ja loomad. Tartu.

Pleijel, H. 1993. Ökoloogiaraamat. Sissejuhatus ökoloogia alustesse. Tallinn.

Raukas, A. (toim.) 1995. Eesti. Loodus. Tallinn.

Vuorisalo, T. 1995. Keskkonnaökoloogia. Tartu.

Mõisted

Ökoloogia – teadus organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikustest suhetest

Looduskaitse – ühiskondlikud ja riiklikud meetmed, mis peavad tagama loodusvarade otstarbeka kasutamise, taastamise ja kaitse, tervisliku elukeskkonna hoidmise ja loomise, maastikukaitse ja hoolduse ning väärtuslike loodusobjektide säilitamise.

Keskkonnakaitse – rahvusvahelised, riiklikud , poliitilis-administratiivsed ja ühiskondlikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning loodusobjektide säilitamiseks. Eristatakse õhkkonna-, pinnase- või maastiku, vee-, taimestiku ja loomastikukaitset.

Mõisted Sõna rekreatsioon tuleb ladinakeelsest

sõnast recreare, mis tähendab taaslooma, värskendama

Rekreatsiooni defineeritakse kui jõu ja vaimu taastamist või taassündi

Rekreatiivsed tegevused sõltuvad isikust:– see mis ühele on puhkus võib olla teisele töö,– mis mõnele seiklus võib olla teisele õudus

Looduskaitse ajalugu I ettevalmistav etapp (1-2)

Looduskaitseliste ettevõtmiste stiihilisus, episoodilisus.Tegevus ei olnud põhjendatud teaduslike uuringutega ning oli sageli tingitud kohalikest praktilistest vajadustestLooduslike rituaalipaikade säilitamist juba mäletamata aegade tagant.

Eestis olid paljud puud , metsasalud. kivid, allikad, jõed, järved ja pangad pühad paigad.

Looduskaitse dateeritud ajalugu Eestis algab valitsejate kehtestatud jahi-ja kalapüügipiirangutega või ehituspuu (eriti mastimändide) raiekeeluga linnade ja kindlustuste läheduses.

1297 Taani kuningas Erik Menved keelas metsaraie kolmel saarel Tallinna lähedal. Seda võib lugeda esimeseks dateeritud loodust kaitsvaks aktiks Eesti alal.

1644 Urvaste pastor Johann Gutslaff avaldas «Pikse palve», mis kajastab Pühajõe reostamise vastu suunatud talupoegade ülestõusu.

Looduskaitse ajalugu I ettevalmistav etapp (2-2)

1664 Rootsi metsaseadus laienes ka Eesti alale, see ohjeldas säästvale metsaraiele ja andis korraldusi mõnede puuliikide säilitamiseks (mets-õunapuud, pihlakad, toomingad, tammed jt). Iga raiutud väärispuu asemele tuli istutada mitu uut.

18. saj Rajati Eestis hulgaliselt mõisaparke (umbes 1300), mis on ainulaadselt rikastanud Eesti maastikke ja olnud eeskujuks ka taluhaljastuse rajamisel.

Looduskaitse ajaluguII kujunemise etapp

Teadus tungib looduskaitsesse Esimeste organisatsioonide ja kaitsealade asutamine Võeti kasutusele looduskaitsealased oskussõnad 19.saj Akadeemiliste ringkondade eestvõttel teadvustati

Euroopas leiduvate erakordsete loodusobjektide ja loodusmälestiste ning Ameerikas säilinud ürgsete alade esteetiline, eetiline, hariduslik ja usundiline tähtsus kaasaegsele kultuurile.

1802 Prantsuse kirjanik Chateaubriand võttis kasutusele mõiste “loodusmälestis”, mis oli esimesene looduskaitsealane mõiste.

1805 Venemaal asutati Moskva Loodusuurijate Selts 1826 Asutati Sveitsi Linnukaitse Ühing

Looduskaitse ajaluguIII laienemise etapp (1-3)

• Tõuseb teaduse osatähtsuslooduskaitses. Tõuseb riigi osakaal looduskaitse korraldamisel.

Rahvusparkide moodustamise algus

1832 Suleti USA-s Arkansases kuumaveeallikatele ligipääs, et neid oleks võimalik säilitada esialgsel kujul.

1836 Saksamaal võeti kaitse alla maaliline kalju Drachenfelsen Siebengebirge mäestikus.

Eestis sai klassikaline looduskaitse alguse eeskätt baltisaksa kultuuriringkondade loodusteadusliku tegevuse õhutusel. Oluline osa maarahva harimisel ja loodushoidlike teadmiste levitamisel kirjasõna kaudu oli O. W. Masingul, pärast teda ärkamisaja suurmeestel F. R. Kreutzwaldil, J. W. Jannsenil ja C. R. Jakobsonil

1853 Asutati Tartu Loodusuurijate Selts.

Looduskaitse ajaluguIII laienemise etapp (2-3)

1864 USA-s loodi president Abraham Lincolni dekreediga Yosemite kaitseala.

1872 USA-s loodi Yellowstone`i rahvuspark – esimene rahvuspark maailmas.

1879 Austraalias moodustati Kuninglik rahvuspark – esimene Austraalias, teine maailmas.

1888 Saksa muusikaprofessor ja kodu-uurija Ernst Rudorff võttis kasutusele mõiste “looduskaitse”.

1896 Asutati Krügeri rahvuspark Lõuna-Aafrikas – esimene rahvuspark Aafrikas.

Looduskaitse ajaluguIII laienemise etapp (3-3)

1906 USA-s andis president Thedor Roosevelt välja mälestusmärkide kaitse seaduse, millega teaduslikku ja ajaloolist huvi pakkuvad maastikuosad võidi kuulutada rahvuslikeks monumentideks

1906 Asutati Preisi Loodusmälestiste hooldamise Riiklik Asutus, mis tegeles Saksamaa loodusmälestiste ja looduskaitset vajavate territooriumide inventeerimisega ja kaitse alla võtmisega – esimene omataoline riiklik asutus kogu maailmas.

Asutuse direktoriks määrati Hugo Conwentz 1910 Asutati Vaika Linnukaitseala - esimene looduskaitseala

Eestis. See sündis Vilsandi saare majakavahi ArturToomi initsiatiivil ja Riia Loodusuurijate Seltsi toetusel.

1912 Loodi Lätis Usma järvel moricsala saarel looduskaitseala – esimene Lätis.

Looduskaitse ajaluguIV rahvusvahelistumise etapp (1-2)

Hakkasid ilmuma esimesed looduskaitse ajakirjad 1913 Bernis toimus I rahvusvaheline teaduskonverents 1913 Asutati Saaremaa Loodussõprade Selts, esimene omataoliste hulgas.

Seltsi asutaja A. A. Hrebtov koostas ja saatis laiali üksikasjaliku looduskaitselise ringkirja - esimese omataolise dokumendi Vene impeeriumis.

1916 USA-s moodustati Rahvusparkide Teenistus, mis hakkas tegelema olemasolevate rahvusparkide hooldamise ja uute loomise

1920 Asutati Eesti Loodusuurijate Seltsi juurde eraldi looduskaitsesektsioon. See oli esimene ühendus, mis seadis endale eesmärgiks loodusmälestusmärkide arvelevõtmise, uurimise ja hoidmise üle kogu Eesti.

Alates 1924 Asutati Eestis uusi looduskaitsealasid (Kastre-Peravalla, Harilaid, Abruka jt).

Iseseisvunud Eesti riigi jõukuse suurenedes sai looduskaitse valitsemis-ja haldussüsteemi osaks; looduskaitseks, jahipidamiseks ja metsa kasutamiseks loodi vastav reeglistik ning seda kontrollivad ametikohad.

Looduskaitse ajaluguIV rahvusvahelistumise etapp (2-2)

1935 Võeti vastu esimene Eesti looduskaitseseadus, mis korraldas looduse kui terviku kaitset ka väljaspool kaitsealasid. Asutati Riigi Looduskaitse Nõukogu (esimees prof T. Lippmaa ja Riigiparkide Valitsus (juhataja mag P. Päts).

1936 Alustas tööd Eesti esimene riiklik looduskaitse inspektor - dr G.Vilbaste, kes muu hulgas koostas esimese kaitsealuste objektide loendi, algatas nende tähistamise ja lõi looduskaitse usaldusmeeste võrgu üle maa.

1937 Moodustati Lõuna-Ameerika esimene rahvuspark Brasiilias 1938 Võeti vastu Eesti teine looduskaitseseadus, mis laienes

turismile ja kodukaunistusele, vastav valitsemisasutus nimetati Loodushoiu- ja Turismiinstituudiks (direktor P. Päts).

Pärast II maailmasõda läks aastaid, enne kui taaselustati tegevuse katkestanud ühiskondlikud looduskaitseorganisatsioonid ja vastavad riiklikud struktuurid. Tänu iseseisvuse ajal saavutatule olid Eesti looduskaitsekogemused tollase Nõukogude Liidu piires suunaandjaks.

Looduskaitse ajaluguV Tsentraliseeritud juhtimise etapp (1-2)

Hakati looma spetsiaalsed rahvusvahelisi looduskaitse organisatsioone

Hakati koolitama riiklike looduskaitse spetsialiste 1948 Loodi Rahvusvaheline Looduskaitse Liit (IUCN) 1957 Võeti vastu kolmas Eesti looduskaitseseadus. Valitsuse

määrusega asutati neli riiklikku kohapealse administratsiooniga looduskaitseala (Vaika, Viidumäe, Matsalu, Nigula) ja 28 muud kaitseala; loodi riiklik looduskaitset korraldav keskasutus - Looduskaitse Valitsus (esimene juhataja V. Telling, asetäitja V. Voore).

1958 Asutati esimene üliõpilaste looduskaitseorganisatsioon - Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering (juhendaja J. Eilart).

Looduskaitse ajaluguV Tsentraliseeritud juhtimise etapp (2-2) 1962 A. Peccei (Fiat) eestvedamisel asutati Rooma

klubi, kinnine aristokraatlik klubi mis tegeleb globaalprobleemide analüüsi ja teavitamisega ( “inimkond kimbatuses”)

1966 Asutati Eesti Looduskaitse Selts, rahvalik looduse ja kultuuripärandi kaitse organisatsioon (algataja J. Eilart, juhatuse esimees E. Tõnurist).

1971 Asutati Lahemaa Rahvuspark, esimene rahvuspark selleaegse NSVL alal.

Vaika Riiklikku Looduskaitseala laiendati ja nimetati ümber Vilsandi Riiklikuks Looduskaitsealaks

Looduskaitse ajaluguVI Keskkonnakaitse etapp (1-4)

1972 Toimus ÜRO Keskkonnakonverents Stockholmis, kus ühiselt arutasid keskkonnaprobleeme erinevate riikide esindajad. Seda sündmust peetakse keskkonnaajastu alguseks.

Tänu entusiastlikule tööle saavutati Eestis 70-ndatel aastatel suhteliselt hea looduskaitse tase. Hakatakse omaks võtma rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid looduse kaitse ja korralduse alal.

1979 Koostati Eesti Punane Raamat. 1982. a trükiti selle põhjal suuretiraažiline rahvaväljaanne

1981 Eestis asutatakse 28 sookaitseala.

Looduskaitse ajaluguVI Keskkonnakaitse etapp (2-4)

1983. ÜRO Peaassamblee otsusega moodustati Keskkonna ja Arengu Maailmakomisjon - Brundtlandi. Seda võib säästva arengu kontseptsiooni kujunemise alguseks.

Bruntlandi komisjoni kuulusid paljude riikide teadlased, töö tulemusena ilmus 1987. aastal raport raamatuna "Meie ühine tulevik" ("Our Common Future"), järeldati, et rahvusvahelise planeeringu juures tuleb arvestada keskkonnaapekti.

1988 Ülemnõukogus võeti vastu esimene riiklik keskkonna- ja looduskaitsepoliitiline dokument - «Vabariiklik keskkonnaprogramm», mis sisaldab ka klassikalist looduskaitset käsitlevaid osi.

1990 Võeti vastu «Seadus Eesti looduse kaitsest», üldisi keskkonnahoiu printsiipe määrav neljas looduskaitseseadus Eestis.

Looduskaitse ajaluguVI Keskkonnakaitse etapp (3-4)

Taasiseseisvumise järel hakatakse Eestit rahvusvahelises looduskaitselises suhtlemises arvestama võrdse partnerina

Eesti ühineb tähtsamate looduskaitse konventsioonidega. Ühiskondlike looduskaitse organisatsioonide hulka ilmub uusi.

Looduskaitsjad sekkuvad aktiivselt omandi-ja maareformi ning moodustavad mitmeid uusi suure pindalaga kaitsealasid.

1991 Asutati Eestimaa Looduse Fond (ELF), rahvuslik Maailma Looduse Fondi (WWF) põhimõtetel töötav ühiskondlik looduskaitse organisatsioon.

1992 Eesti osales esmakordselt ametliku delegatsiooniga loodushoiu suurfoorumil UNCED (ÜRO keskkonnakonverents) Rio de Janeiros, kus allkirjastati ka «Kliimakonventsioon» ja «Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon».

Looduskaitse ajaluguVI Keskkonnakaitse etapp (4-4)

1993 Asutati Soomaa ja Karula rahvuspark ning Vilsandi looduskaitseala laiendati ja nimetati ümber rahvuspargiks.

Eesti ühines Berni, CITES-i ja Ramsari konventsiooniga. 1994 Asutati veel kaks suure pindalaga kaitseala - Alam-Pedja

looduskaitseala ja Naissaare looduspark. Eesti ühines tähtsaima looduskaitsealase raamkokkuleppega –

“Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga”. Võeti vastu “Kaitstavate loodusobjektide seadus”, järjekorras viies

looduskaitseseadus, mis sätestab kaitstavate loodusobjektide kaitse alla võtmise ja kaitse korraldamise protseduurid uutes majandusoludes.

1995 Eestis võeti vastu säästliku arengu põhimõtted seadustav akt – “Säästva arengu seadus”

1997 Riigikogus võeti vastu Eesti Keskkonnastrateegia mis määratleb Eesti looduskasutuse ja keskkonnakaitse arengusuunad ja prioriteetsed eesmärgid aastani 2010.

2004 Võeti vastu “Looduskaitseseadus”

Globaalsed keskkonnaprobleemid Rahvastikuprobleemid

10000 eKr maailma rahvaarv 4 miljonit Kristuse sünd – 170-250 miljonit 1650 545 miljonit 19 saj algus 1 miljardini 19. sajandi algul võttis 3 miljonit aastat. 1930 2 miljardit 1992 5,5 miljardit 2000 6,3 miljardit. aastaks 2050 ca 11,6 miljardini. Eestis ei ole rahvaarvu ülemäärane kasv probleemiks, pigem on

olukord vastupidine. Eestile on iseloomulik, et suur osa rahvastikust on koondunud

Põhja- ja Kirde-Eestisse, kus asuvad ka suuremad tööstusettevõtted. Samas regioonis on ka teravamad keskkonnaprobleemid Eripärane on ka see, et tervelt 1/3 eesti elanikkonnast elab Tallinnas

Globaalsed keskkonnaprobleemid Jäätmeprobleemid

Tarbimise ja tootmise suurenemisega tekivad paratamatult jäätmeprobleemid.

Üha enam on kasutusel materjale (kilekotid, plastikpudelid), mille looduslik lagundamine nõuab aastasadu.

Koos rahvastiku arvu kasvuga tõuseb ka jäätmete hulk, mida keegi ei kogu ega töötle.

Prügimägedest leostub välja kahjulikke ühendeid, pikemaajalise vihma korral tekib suures koguses mürgist nõrgvett, lagunemise tulemusena tekib gaasilisi ühendeid

Tänapäevase prügila rajamisel saab tarvitusele võtta kaasaegseid keskkonnakaitse abinõusid.

Heitmed on probleemiks ka Eestis. Eestis oli aastal 2000 umbes 300 prügilat kuigi vabariigi suurust arvestades oleks optimaalne arv 20.

Aastas tekib Eestis ühe elaniku kohta umbes 300 kg olmejäätmeid. Kui aga arvesse võtta ka tööstusjäätmed siis tuleb ühe eestimaalase

kohta 10 tonni jäätmeid aastas. See on rekordiline number kogu Euroopa jaoks.

Globaalsed keskkonnaprobleemid Veekriis ja -reostus (1-2)

Kuigi ligikaudu 71% Maa pinnast on kaetud veega, on vähem kui 1% sellest kõlblik joogiveeks, toiduvalmistamiseks, pesemiseks või põllukultuuride kasvatamiseks.

Veeressursid jaotunud maailmas äärmiselt ebaühtlaselt Norra ja Island tarvitavad 1% oma veeressurssidest

– Soome 3%– Eesti 16%– Lääne-Euroopa 20-40%– Lähis-Ida üle 100%

Suurimad veekulutajad on maailmas põllumajandus, tööstus ja kodune majapidamine.

Eestis: 84% veest tarbib tööstus, 9% põllumajandus ja 7% veest kulutatakse olmes.

Tööstusriikides tarvitatakse inimese kohta 220 liitrit vett ööpäevas, arengumaades vaid 3 liitrit.

Globaalsed keskkonnaprobleemid Veekriis ja -reostus (2-2)

Veepuuduse ja madala elukvaliteediga on tihedas seoses antisanitaarsed olud ning veereostus.

Üheks suurimaks veereostuse tekitajaks on nafta tootmine mis on eriti ohtlik arktilistes vetes, kuid ressursside ammendumise järel nafta kaevandumine just sinna kandubki.

Kui arenenud tööstusmaades on vee kasutamine juba ammu nii tehniliselt kui ka majanduslikult (vee hinna kaudu) korraldatud, siis paljudes arengumaades heitvett peaaegu ei puhastatagi.

Endistes N.Liidu maades ja Ida-Euroopa riikides on tõhusamad veepuhastussüsteemid alles rajamisel.

Eestis on viimasel aastakümnel saanud kaasaegsed puhastusseadmed rida väikelinnu.

Globaalsed keskkonnaprobleemid Hapestumine

Õhuniiskusega ühinedes moodustavad väävli- ja lämmastikühendid happeid, mis langevad tagasi Maale. See kahjustab metsi, veekogude elustikku, kultuuriväärtusi jm.

Hapestumist teadvustati 1972. Aastal.– Rootsis on ligi 4000 järve, milles happesus on 10-100

korda kõrgem normaalsest,– Poola kaotab igal aastal nii lageraie kui ka saastatuse

tõttu ligi 2 miljonit hektarit metsa.– Hapestumine on probleemiks veel USA idarannikul,

Lääne-Euroopas, Hiinas jne. Eestis tasakaalustab paene aluskivim. Pigem on aastaid Eesti mureks olnud aluselised sademed

Õhk on Eesti kohal peale iseseisvumist märksa paranenud. Seoses autode hulga järsu suurenemisega oluliselt

kasvanud transpordist pärineva saaste osakaal.

Globaalsed keskkonnaprobleemid Osoonikihi hõrenemine (1-2)

Tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava.

1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal.

Läbi hõrenenud osoonikihi tungiv ultraviolettkiirgus võib suuresti mõjutada elu Maal: muuta taimede keemilist koostist, pidurdada nende kasvu jpm..

Inimese tervisesse puutuvalt seostatakse osooniprobleeme üha sageneva nahavähiga, kuid osoonikadu võib ohustada ka silmi.

Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest olulisimat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid.

Globaalsed keskkonnaprobleemid Osoonikihi hõrenemine (2-2)

Maapinna lähedal tekkiv osoon on õhusaaste. Viiekümnendatest aastatest alates on

osoonisisaldus Euroopas suurenenud 1% aastas. Osa sellest tekib n.ö. looduslikult, kuid sel moel

moodustub vaid väike osa maapinnalähedasest osoonist.

Märksa enam täieneb see kiht inimtegevuse läbi. Atmosfääri satub mürgiseid gaase (CO, CH4, NOx,

SO2, lenduvad orgaanilised ühendid) millest hiljem kujuneb keemiliste reaktsioonide läbi maapinnalähedane osoon.

Globaalsed keskkonnaprobleemid Kliima soojenemine (1-2)

Viimase saja aasta jooksul on täheldatud süsihappegaasi sisalduse vähest ent järjekindlat tõusu, õhu seni üsna püsivas koostises. See on inimtegevuse ilmne tagajärg.

Kasvuhoonegaaside hulka kuulub peale süsihappegaasi veel umbes 30 ühendit (freoonid, metaan, dilämmastikoksiid, veeaur jne)

Viimase sajandi jooksul on Maa keskmine temperatuur tõusnud 0,3-0,70 C.

Kuna see on kõige suurem temperatuuritõus viimase 10 000 aasta jooksul, võib arvata, et niisuguste muutuste tagajärjed võivad olla ettenägematud.

Kliimamuutus on nii kiire, et kõik taimed ja loomad sellega kohastuda ei suuda.

Temperatuuri tõus võib kaasa tuua suuri üleujutusi, torme ja teisi looduskatastroofe.

Liustike sulamise tagajärjel tõuseks maailmamere pind.

Globaalsed keskkonnaprobleemid Kliima soojenemine (2-2)

Kuna Eesti toodetakse valdav osa energiast põlevkivi baasil, siis on Eesti üheks suuremaks atmosfääri saastajaks kasvuhoonegaasidega kogu maailmas

Kui Rahvusvaheline Kliimakomisjon seab õhusaaste piiriks 1,7 t CO2 eraldamist atmosfääri ühe inimese kohta, siis Eestis

on see number 14,7. 1997. aastal ühines Eesti Kyoto konverentsil alla kirjutatud

protokolliga, mille kohaselt tuleb kasvuhoonegaaside emissiooni atmosfääri vähendada aastaks 2010 8% n.ö. lähtetasemest

Globaalsed keskkonnaprobleemid Energiaprobleemid (1-2)

. Koos inimkonna arenguga on pidevalt suurenenud tema

energiatarve Energiaprobleemid on tihedalt seotud tarbimise ja

jäätmeprobleemidega. Energiatarbe pidevat suurenemist hakkas pidurdama

seitsmekümnendatel aastatel nafta ja muude energiatoorainete hinna tõus.

Energiatootmise põhiprobleemid:– Kasvuhooneilmingute tugevnemine– Mulla ja vee hapestumine– Tuumaenergia tootmisega kaasnev oht– Linnade ja tööstuspiirkondade saastamine– Küttepuude puudus arengumaades

Globaalsed keskkonnaprobleemid Energiaprobleemid (2-2)

Põhiline osa Eesti energiast toodetakse põlevkivi baasil Kirde-Eestis (Eesti SEJ, Balti SEJ)

Põlevkivi tootmisel – eraldub mitmeid kasvuhoonegaase– Muudetakse maastikku– Aherainest välja uhutud fenoolid moodustavad ligi 80%

veereostusest, mida Eesti Läänemerre saadab. Eestis on alustatud kütuse - ja energiamajanduse

pikaajalise riikliku arengukava loomisega. On moodustatud Energeetikanõukogu:

– Ei käsitleta põlevkivi enam ainuvõimalikuna – Soovitakse kasutada alternatiivseid energiaallikaid ja

maagaasi– Tuumaenergia ?!?!

Globaalsed keskkonnaprobleemid Liikide hävimine (1-2)

Mida mitmekesisem on loodus, seda suurem on tema taluvusvõime

Praegu tuntakse Maal kokku umbes 1,6 miljonit liiki. Tegelik liikide arv peaks olema 10-13 miljonit. Iga päev hävib 50 - 100, Põhjused

– Otsene hävitamine inimese poolt,– Elupaikade hävitamine või muutumine – keskkonna saastumine– võõrliikide pealetung jms.

Hävinud liigid viivad endaga kaasa informatsiooni ja muudavad ökosüsteeme

Hävimisohus liike ja elupaiku on võetud otsese kaitse alla, rajatud on kaitsealasid

Globaalsed keskkonnaprobleemid Liikide hävimine (2-2)

Eestis on täheldatud mitmete haruldaste liikide arvukuse tõusu.

Problemaatiline olukord mõnede liikidega mis mujal Euroopas on range kaitse all kuid Eestis tekitavad suurt kahju.

Samas on täheldatud ka mitmete liikide arvukuse langust. Eesti loodusest on kadunud Euroopa naarits.

Rahvusvaheline koostöö keskkonnakaitses

Rahvusvahelisi kokkuleppeid võib jagada kaheks:– Koostöölepped (kahe- või kolmepoolsed lepingud)– Konventsioonid e. Mitmepoolsed kokkulepped

Alates 1991.aastast on Eesti sõlminud 37 kahe- või kolmepoolset koostöölepet ning

ühinenud 26 keskkonnaalase konventsioonigaKui kokkulepped jõustuvad harilikult allakirjutamise

hetkest või lepingus määratud kuupäeval siis konventsioonid tuleb enne jõustumist ratifitseerida Riigikogus.

KonventsioonidHelsingi (1992) Läänemere piirkonna merekeskkonnakaitse konventsioon

1974. aastal vastu võetud konventsiooni täiendati 1992. aastal ning selle põhieesmärkideks on:- vähendada maalt, õhust ja laevadelt Läänemerre lähtuvat reostust, tagamaks     merekeskkonna talutav ökoloogiline seisund;- teha teaduslik-tehnilist koostööd kaasaegsete keskkonnakaitse abinõude väljatöötamisel;-  töötada välja ja juurutada ühtne keskkonnakaitsestrateegia Läänemere regioonis.

HelComHelsingi Konventsioonida pandi alus Läänemere piirkonnas veekaitset korraldavale institutsioonile Helsinki Komisjonile (HelCom), mille peaülesanded on: Kaitsta Läänemerd reostuse eest Taastada ja tagada Läänemere ökoloogiline tasakaal

Vägagi respekteeritav nõuandeorgan Läänemere piirkonnas, mille soovitused on ülevõetud ka enamike Konventsioonida liitunud maade õiguskorda.

KalandusGdanski (1973) konventsioon kalapüügi ja elusressursside

säilitamise kohta Läänemeres ja Beltides

Ottawa (1978) konventsioon mitmepoolsest kalandusalasest koostööst Atlandi ookeani loodeosasKonventsiooniga loodi Loode-Atlandi kalandusorganisatsioon - Northwest Atlantic Fisheries Organization (NAFO), mille peamine ülesanne on korraldada Loode-Atlandi piirkonna kalandust.

JäätmedBaseli (1989) konventsioon ohtlike jäätmete ja nende kõrvaldamise kohta

Konventsioon määratleb ohtlike jäätmete impordi, ekspordi ja transiitvedude korra ega käsitle radioaktiivseid jäätmeid ja merelaevade normaalse funktsioneerimise tagajärjel tekkivaid jäätmeid. 

Looduskaitse RAMSARI KONVENTSIOON Kirjutati alla 1971. aastal Ramsaris, Iraanis. Praeguseks on

ühinenud üle 50 riigi (Eesti ühines 1993. a). Konventsiooniga kaitstakse ohustatud märgalasid kõikjal

maailmas, erilist tähelepanu omistatakse aladele, mis on olulised veelindude elupaikadena.

Ramsari konventsiooni raames on loodud nimekiri rahvusvahelise tähtsusega märgaladest.

Eestis on 10 Ramsari ala: Alam-Pedja lka, Emajõe Suursoo ja Piirisaare, Endla lka, Muraka lka, Matsalu lka, Nigula lka, Puhatu-Laelatu-Nehatu märkala, Soomaa ja Vilsandi Rahvuspargid

WASHINGTONI KONVENTSIOON (cites)Kirjutati alla 1973. a. Seni on ühinenud üle 100 riigi (Eesti 1993)

Konventsioon kaitseb kaubitsemise läbi ohustatud taime-ja loomaliike, reguleerides nende sisse- ja väljavedu riigist riiki.

Looma- ja taimeliigid, millele Washingtoni konventsioon laieneb, loetletakse eraldi lisades.

Looduskaitse BERNI KONVENTSIOON Euroopa looduskaitseleping, sõlmiti 1979. aastal Konventsiooni eesmärgiks on Euroopa loodusliku taimestiku ja

loomastiku ning nende elupaikade ja kasvukohtade kaitse. Konventsioon keelustab paljud püügivahendid ja jahipidamisvii-

sid, loetleb looma- ja taimeliigid, mille suhtes kaitsemeetmeid tuleb rakendada esmajärjekorras.

BIOLOOGILISE MITMEKESlSUSE KONVENTSlOONI Sõlmisid 1992. aastal Rio de Janeiros 157 riiki (nende hulgas ka Eesti). Praeguseks on sellele lepingule alla kirjutanud veel rohkem riike.

Konventsiooni eesmärgiks on bioloogilise mitmekesisuse kaitse, loodusvarade säästlik kasutamine ja sellest saadud kasumi õiglane jaotamine riikide vahel.

Looduskaitset tuleb siduda paljude teiste valdkondadega, nagu põllumajandus, metsandus, kalandus, energeetika jne.

Konventsioon käsitleb bioloogilise mitmekesisuse kõiki aspekte: geneetilisi ressursse, liike ja ökosüsteeme.

ÕhusaasteNew Yorki (1992) ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon ning Kyoto (1997) protokoll 

Raamkonventsioon, mille ülesanne on globaalse koostöö arendamine kliimamuutusi põhjustavate kasvuhoonegaaside emissioonide stabiliseerimiseks ja vähendamiseks. Konventsiooni eesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerumine atmosfääris tasemel, mis hoiaks ära ohtliku inimtekkelise sekkumise kliimasüsteemi. Sellise taseme peaks saavutama ajavahemikus, mis oleks piisav ökosüsteemide looduslikuks kohanemiseks kliimamuutusele, tagaks toiduainete tootmise ja võimaldaks majandusliku arengu jätkumist säästlikul viisil. 

Kyoto protokolliga on sätestatud konkreetsed kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgid arenenud ja üleminekumajandusega riikidele.

Arhus – avalikkuse kaasamine

Arhusi (1998) konventsioon keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ja neis asjus kohtu poole pöördumise kohta

Konventsioon teeb kohustuslikuks keskkonnainfo laialdase kättesaadavuse nii keskkonnainfopäringutele vastamise kui ka aktiivse info levitamise teel ning kohustab ametiasutusi kaasama avalikkust otsustusprotsessi varajases etapis, kui kõik otsused on veel lahtised ja neid on võimalik mõjutada, osalemiseks tuleb anda mõistlikud tähtajad, esitama peab kogu asjakohase info, mis vajalik otsustamiseks ning üldsuse kommentaaridega tuleb võimaluse piires arvestada ning tehtud otsust tuleb põhjendada. 

Konventsiooni järgi omavad valitsusvälised keskkonna- organisatsioonid (VVO-d) alati põhjendatud huvi kohtusse pöördumiseks. 

Populatsiooniökoloogia

Populatsioon on rühm ühe liigi isendeid, kes elavad koos samal ajal ja samas paigas.

Populatsioon on liigi eksisteerimise elementaarvorm, isendite rühm, mis suudab pidevalt muutuvates keskkonnatingimustes mitme põlvkonna vältel säilitada oma arvukust.

Üheks oluliseks teguriks populatsioonis on asustustihedus, mida piiravad ja reguleerivad mitmed mehhanismid.

Tihedusest sõltumatud tegurid mõjutavad populatsiooni sõltumata asustustihedusest ja populatsiooni sisestest protsessidest (abiootilised)

Tihedusest sõltuvad tegurid on sellised mille puhul populatsiooni asustustihedus mõjutab otseselt piiravaid mehhanisme (biootilistest tegurid: parasiitlus, kisklus ja konkurents

Populatsiooniökoloogia

Populatsiooni levikutüübid:– Juhuslik – Rühmaline– Ühtlane

Populatsiooni vanuseline struktuur– Kasvav populatsioon– Püsiv populatsioon– Kahanev populatsioon

Populatsiooni kasv– Eksponentsiaalne – Logaritmiline

Vastastikused mõjutused populatsiooniökoloogias

Parasitism – üks organism (parasiit) toitub teise organismi (peremehe) kehavedelikest, kudedest või seeditud toidust. – Parasiit kurnab peremeest kuid tavaliselt ei tapa teda.

Kisklus – üks loom (kiskja) sööb teisi loomi (saakloomi).– Saakloomade populatsiooni arvukuse tõustes tõuseb tavaliselt

ka kiskjate populatsiooni suurus, mis viib mõne aja möödudes taas saakloomade populatsiooni arvukuse vähenemiseni.

Ökoloogiline konkurents - tekib seal, kus osapooled kasutavad ühte ja sama vajalikku ressurssi ja mõjutavad seetõttu üksteise elutingimusi.– Tavaliselt on liigisisene konkurents palju intensiivsem kui

liikidevaheline konkurents. – Mida sarnasemad on erinevate populatsioonide keskkonna

kasutamise tavad, seda kergemini tekib nende populatsioonide vahel konkurents.

Jahindus ja looduskaitse Jahinduse eesmärgiks on reguleerida

ulukite arvukust viisil, et tagada kõrge jahinduslik produktiivsus, asurkonna kvaliteet ja liigiline mitmekesisus, ning samas vältida ulatuslikke kahjustusi metsamajandusele ja muule majandustegevusele.

Eestis on jahiulukite hulka arvatud 17 imetajaliiki ja 36 linnuliiki

Keskkonnaülevaade 2005. Keskkonnaministeerium

Põllumajanduse seisund ja mõju keskkonnale

Poollooduslikud kooslused

Ekstensiivne põllumajandus võib bioloogilist mitmekesisust tunduvalt suurendada

Poollooduslikud kooslused on unikaalsed maailmas: kõrge liigirikkus, haruldased taimeliigid, pärandkultuurmaastik

Poollooduslikud alad ( puisniidud, luhaniidud, rannaniidud) on valdavalt levinud Lääne- ja Põhja-Eestis

Puisniitude pindala on 70-ne aastaga vähenenud 1000 korda:– 1930 – 850 000 ha– 2000 – 800 ha

Poollooduslike koosluste hääbumise kiire vältimine on võimalik vaid põllumeestega sõlmitavate hoolduslepingute kaudu.

Põllumajanduse seisund ja mõju keskkonnale

Mahepõllumajandus (1-2) Eestis sätestati termin MAHEPÕLLUMAJANDUS 1997. aastal

vastu võetud Mahepõllumajanduse seadusega. Paralleelselt on käibel termin ökoloogiline põllumajandus

Mahepõllumajandust defineeritakse kui kui isetoimivat säästlikku agroökosüsteemi, mis kasutab kohalikke ja taastuvaid ressursse.

Taimekasvatuse aluseks on mulla struktuuri ja viljakuse säilitamine ning viljavaheldus. Mullaviljakust säilitatakse ja parandatakse kohalikesse oludesse sobiva liblikõielisi sisaldava külvikorra ja orgaaniliste väetiste abil.

Keelatud on kasutada mineraalväetisi ja sünteetilisi taimekaitsevahendeid.

Loomade arv ja maa suurus peavad olema tasakaalus. Loomapidamisel arvestatakse loomade heaolu ja bioloogiliste

vajadustega. Kasvu soodustamiseks ja toodangu tõstmiseks ei kasutata hormoonpreparaate. Keelatud on profülaktiline ravi antibiootikumidega.

Loomasööt peaks pärinema oma talu maadelt ja sõnnikukäitlus olema võimalikult keskkonnasõbralik.

Mahepõllumajandus (2-2) Aastal 1999 oli Eestis mahetalunikke 89 2004. aastaks oli see arv ligi kümme korda suurem - 810 Nii mahetootmine kui maheturg on alates 1990ndate algusest Euroopas

ja kogu maailmas jõudsalt kasvanud. Suurima mahepindalaga riigid on Austraalia ja Argentiina, neile järgneb

Euroopa suurimana Itaalia (üle 1 mln ha). Mahemaa osa kogu põllumajandusmaast on suurim Austrias ja Šveitsis (üle 10%). Viimastel aastatel on jõudsalt arenenud Suurbritannia, Hispaania ja Prantsusmaa

Maheturg on Euroopas käibelt suurim Saksamaal, Suurbritannias ja Prantsusmaal. Kahes viimases on mahetoidu müügikäive viimastel aastatel suurenenud keskmiselt 40% aastas.

Paljudes riikides (nt Inglismaa, Rootsi) muutub järjest olulisemaks kohalikult (lähiümbruses) kasvatatud mahetoidu tarbimine. Selle põhjuseks on kohaliku toidu eelistamisega kaasnev täiendav keskkonnakasu ja positiivne mõju kohalikule majandusele.

Laialdasem üleminek mahepõllumajandusele aitaks oluliselt vähendada põllumajandusest tulenevat hajureostust ning kaitsta muldade viljakust.

Põllumajanduse seisund ja mõju keskkonnale

Intensiivne põllumajanduslik tootmine Eestis (väetamine, maaparandus, pestitsiidide kasutamine jne) on mõjutanud bioloogilist mitmekesisust negatiivselt, eriti avamaastiku ja siseveekogude elustikku

Nõukogude Liidu perioodi suurtootmine on vaesestanud põllumajandusmaastiku üldpilti ja hävitanud paljudes kohtades traditsioonilise maastikumustri.

Põllumajanduse seisund ja mõju keskkonnale

Mineraal- ja orgaaniliste väetiste kasutamine

Mineraalväetiste liiga ulatuslik kasutamine tõi Nõukogede Liidus kaasa ulatusliku põllumajandusmaastike hajureostuse.

Mineraalväetiste kasutamine vähenes 1997. aastaks 1988. aastaga võrreldes 6 korda.

Nõukogude perioodi ulatuslik hajureostus põhjustas pinnaveekogude laialdase eutrofeerumise ja põhjaveereostuse.

Põllumajanduse seisund ja mõju keskkonnale

Taimekaitsevahendid Nõukogude perioodi eripäraks oli herbitsiidide ja kõrge

toksilise ning allergilise toimega insektitsiidide piiramatu kasutamine.

Pestitsiidide kasutamise kõrgperioodiks oli Eestis aastad 1981-1989, mil tehti aastas keemilist taimekaitset rohkem kui 500 000 hektaril.

Alates 1990. Aastast on pestitsiidide kasutamine järsult vähenenud.

Kui 1986. aastal kasutati 2067 tonni pestitsiide (2kg/ha), siis 1995. Aastal oli see näitaja 216 tonni (205gr/ha).

Praegu Eestis kasutatavad pestitsiidid kuuluvad enamuses vähemürgiste ainete gruppi.

Enamikku kasutatavaid pestitsiide iseloomustab madal keskkonna-ohtlikkuse tase

Põllumajanduse seisund ja mõju keskkonnale

Loomakasvatus ja sõnnikukäitlus 1985. aastal oli Eestis 286 suurt loomafarmi, igaühes

keskmiselt 556 lehma. Loomakasvatuse koondamine suurtesse farmidesse

tõi endaga kaasa suured reostusprobleemid, põhjuseks enamasti nõuetekohaste sõnnikuhoidlate puudumine, sõnnikulaotamise halb korraldus ja laotusseadmete tehniline puudulikkus.

1995. Aastaks oli loomade arv poole võrra vähenenud ning varasemast tunduvalt rohkem hajutatud.

2004 Aastaks oli loomade arv veel 40% võrra vähenenud, kuid EL põllumajanduspoliitika tagajärjel hakkavad loomad koonduma taas suurfarmidesse

Põllumajanduse seisund ja mõju keskkonnaleMaaparandus

Maaparandus muudab bioloogilise mitmekesisuse maastikulist struktuuri.

Sagedamini maaparandus vähendab bioloogilist mitmekesisust, olles märgalade kadumise üheks põhiteguiks.

Ulatusliku maaparanduse tagajärjel Nõukogude perioodil kannatasid kõige enam niiskemad kasvukohad ja paljud niiskuselembelised taimed.

Järvede ja jõgede veetaseme reguleerimine, mida tehti peamiselt 1960 – 1970-ndatel aastatel, vähendas vaieldamatult maastiku bioloogilist mitmekesisust.

Kuna ulatuslikke maaparandustöid ei ole viimastel aastakümnetel tehtud, on veejuhtmed looduslikul teel juba osaliselt renatureerunud.

Transpordi seisund ja mõju keskkonnale

Füüsikaline mõju

Elupaikade otsene kadumine transpordi infrastruktuuri alla

Elupaikade hävimine infrastruktuuri ehitamiseks vaja minevate loodusvarade kaevandamisel avakarjäärides

Elupaikade fragmenteerumine, barjääriefekt

Loomade hukkumine liikluses ja füüsilised vigastused

Transpordi seisund ja mõju keskkonnale

Kohalik keemiline mõju

Kütuse põletamine põhjustab vingugaasi, lämmastikdioksiidide, raskmetallide, orgaaniliste ühendite ja tahkete emissiooni.

Infrastruktuuri hooldamisega pääseb keskkonda soola ja keemilisi ühendeid, mis reostavad pinnast ning põhjavett ja muudavad taimekooslusi.

Õnnetused ohtlike veoste ja tanklatega põhjustavad (põhja)vee ja pinnase reostust. Suured naftalekked hävitavad tundlikke taimekooslusi ja elupaiku.

Transpordisektoris tekib palju ohtlikke jäätmeid (akud, konditsioneerid, katalüsaatorid, õli- ja lahustite jäätmed), mis kahjutuks tegemata jätmise korral reostavad pinnast ja põhjavett.

Transpordi seisund ja mõju keskkonnale

Regionaalne keemiline mõju

Transpordist pärit väävel- ja lämmastikoksiididel on oma osa happevihmade tekkimisel

Lämmastikoksiididel on oluline osa Läänemere ja siseveekogude eutrofeerumisel

Lämmastikoksiidid, vingugaas ja lenduvad orgaanilised ühendid põhjustavad päikesevalguse toimel väga reaktiivsete fotokeemiliste ühendite (eriti osoon) moodustumist, mis põhjustab ulatuslikke taimestiku ja tervisekahjustusi.

Transpordi seisund ja mõju keskkonnale

Bioloogiline mõju

Transpordivahendite abil kanduvad uutele aladele paljud võõrliigid.

Kontinentide vaheline ning saarte ja mandrite vaheline meretransport on oluliselt vähendanud erinevate kontinentide ja saarte isoleeritust.

Teedest põhjustatud elupaikade fragmenteerumine vähendab populatsioonide eluala ja tõstab nende tundlikkust inim-ja muudele välismõjudele, võib viia geneetilisele isoleerumisele ning väikeste populatsioonide kadumisele.

Erinevate transpordiliikide mõju keskkonnale

Raudtee- ja veetransport on suhteliselt keskkonnasäästlikud, sest nende ressursi-, energia- ja ruumikulu ühiku kohta on mitu korda väiksem kui maantee- ja õhutranspordil.

Õhutransporti iseloomustab väga kõrge energiakulu ja otsene mõju osoonikihi hõrenemisele, müra, lennukoridoride ristumine lindude rände koridoridega ja erinevate lennuväljadel kasutatavate kemikaalide pääsemine pinnasesse ja põhjavette.

Veetranspordiga kaasneb laevateede ja sadamate süvendamine ja ehitamine, jää lõhkumine, pilsiveed ja õnnetused ohtlike veostega, mis mõjutavad vee elustikku ja tundlikke rannakooslusi.

Maantee- ja raudteetranspordi infrastruktuur killustab ja vähendab looduslike elupaikade pindala, tekitab barjääre ja müra ning saastab pinnast, õhku ja vett.

Raudtee on võõraste taimede seemnete levitaja ning toimib kui mõnede selliste liikide migratsioonikoridor.

Transpordi arengusuunad Eestis Viimase 10 a. jooksul on Eesti väga kiirelt autostunud. Reisijate veos on toimunud täielik pööre

ühistranspordilt sõiduautodele. Kui näiteks aastal 1990 tehti 80% Tallinna sisestest

sõitudest ühistranspordiga ja 20% sõiduautodega, siis 1998.a. Oli see suhe 60% sõiduautodega ja 34% ühistranspordiga. 2004 aastaks oli ühidtranspordi osa vähenenud 28%

Autostumine ongi suurim transpordi mõju keskkonnale, samuti autokeskse infrastruktuuri eelisarendamine.

Keskkonnale võib kujuneda ohtlikuks transiidi arendamine, sest suurema osa ida-lääne transiidist moodustavad ohtlikud veosed ja autovedude kasv eeldab maanteede laiendamist.

Toiduainetetööstuse mõju keskkonnale

Toiduainetetööstus andis 1998.a. ligikaudu 29% tööstuse kogutoodangust, olles sellega Eesti olulisim tööstusharu.

Aastaks 2004 oli kahanenud 16% Piimatööstuse osakaal ületab 30% kogu

toiduainetetööstuse müügist. Keskkonda ohustavad toiduainetetööstuse

heitveed, mis aitavad kaasa veekogude eutrofeerumisele.

Elujõuline toiduainetetööstus on oluliseks toeks pärandkoosluste ja maastike säilitamiseks vajalikule põllumajandusele.

Kergetööstuse mõju keskkonnale

Kergetööstuse suurim haru on tekstiilitööstus, mis on valdavalt koondunud Tallinnas, Narvas ja Sindis asuvatesse suurettevõtetesse.

Järgnevad rõivaste tootmine, naha töötlemine ja jalatsite valmistamine.

Keskkonnale avaldavad negatiivset mõju peamiselt kroomnahatööstuse mürgised jäätmed.

Metsatööstuse mõju keskkonnale (1-2)

Metsa- ja puidutööstus on ekspordi osatähtsuselt vabariigi juhtivamaid tööstusharusid.

Ainus tööstusharu mis on alates Eesti iseseisvumisest mitmeid kordi kasvanud.

1992 osakaal Eesti tööstuse kogutoodangus 4,8%. 2004 16,3%

Selle arengut soodustab kohaliku tooraine olemasolu, lai ettevõtete võrk ja valmistatava toodangu nomenklatuur, pikaajalise puidu tööstusliku ja käsitööndusliku töötlemise traditsioonid ja kogemused.

Ilmneb suund puidu kompleksemaks kasutamiseks. (Kütusena on kasutusele võetud ka saepuru).

Metsatööstuse negatiivne mõju keskkonnale võib olla märkimisväärne, kuivõrd metsaraie häirib paljude ohustatud liikide asurkondi.

Eesti metsapoliitika kohaselt moodustab maksimaalselt võimalik puidukasutus Eesti metsades 7,8 miljonit tihumeetrit aastas. 2004 oli see 7,6 miljonit tihumeetrit

Metsatööstuse mõju keskkonnale (2-2)

1992.a. Raiuti 3,2 miljonit tihumeetrit puitu. 1996.a. raiuti 4,2 miljonit tihumeetrit puitu. 2004. 7,6 miljonit tihumeetrit Puidu töötlemisega seotud negatiivsetest mõjudest

on olulisim veekogude ja õhu reostamise oht tselluloosi tootmise käigus, mida Eestisse lähiaastateks kavandatakse üsna suures mahus.

Võimalikeks reostusaineteks on SO2, NOx, CH4, CO, H2S, merkaptaanid.

Loodusliku võsapuidu laialdane kasutuselevõtt metsatööstuses omaks elustiku mitmekesisusele positiivset mõju.

Keemiatööstuse mõju keskkonnale

Keemiatööstuse heitmed võivad sisaldada toodetavaid kemikaale tolmuosakestena.

Lämmastikoksiidid soodustavad lisaks hapestumisele ka eutrofeerumist.

Väävelvesiniku ja süsinikdioksiidi näol on tegemist mürgiste ainetega, mille heitmete mõju on peamiselt lokaalne.

Freoonid kuhjuvad stratosfääri kahjustades osoonikihti ja kujutades suurt ohtu globaalsele keskkonnaseisundile.

Keemiatööstuse mõju keskkonnale

Orgaaniliste reoainete kohta toiduahelais on andmestik piiratud. Olemasolev teave ei luba väita praeguse olukorra teravust.

Sama kehtib ka raskmetallide kohta.

Ehitusmaterjalitööstuse mõju keskkonnale

Ehitusmaterjalide tööstus on arenenud peale iseseisvumist tempokalt.

Selle tööstusharu areng on Eestis seotud maavaradega – põlevkivi, lubjakivi, liiva, kruusa ja savi kaevandamisega.

Tööstusharu emissioonid võivad sisaldada tolmu, NOx, CO, SO2, kroomi, pliid, arseeni, vanaadiumi, vesinikfluoriidhapet, kaltsineeritud soodat jms.

Eesti ehitustööstuses ei ole nimetatud aineid paisatud keskkonda mitmekesisust mõjutaval määral.

Potentsiaalseks positiivseks mõjuks keskkonnale ehitusmaterjalide tööstuse poolt oleks roo laialdane kasutuselevõtt ehitusmaterjalina.

Energeetika mõju keskkonnale Energeetika keskkonnamõju on Eestis kahtlemata suurem

kui eelpool käsitletud tööstusharudel. Seni lahendamata probleemiks on looduslikesse

veekogudesse juhitava põlevkivielektrijaamade hüdrotuhaärastuse liigvee puhastamine.

Teisteks olulisemateks energeetikapoolseteks keskkonna mitmekesisust mõjutajateks on väävli ja lendtuha atmosfääriheitmed.

Pikaajaline (kuni 2018.a.) kütuse- ja energiamajanduse programm näeb ette saastekoormuse olulist vähendamist primaarenergia proportsioonide muutumise ja energia kokkuhoiu arvel.

Aastaks 2010 kavandatakse taastuvate energiaallikate ja turba kasutamise osatähtsuse suurendamist 2/3 võrra võrreldes 1996. aastaga.

Alternatiivsete energiatootmisviiside mõju

keskkonnale Tuuleenergeetika otsest mõju tuleb pidada nõrgalt

negatiivseks. Tuulejaamad võivad häirida linde ja muud elustikku.

Hüdroenergeetika mõju sõltub paisude suurusest. Suured paisud tuleb kahtlemata lugeda keskkonda kahjustavateks rajatisteks. Väikeste paisude ehitamine on potentsiaalselt bioloogilist mitmekesisust suurendav abinõu, kui seejuures tagatakse kalade rände võimalused.

Jäätmetest saadava energia keskkonnamõju sõltub olulisel määral kasutatavast tehnoloogiast. Põletamise korral on BCDD/PCDF emissiooni oht väga suur.

Sobiva tehnoloogia s.h. heitgaaside märgpuhastusega on võimalik neid ja teisi heitmeid siiski oluliselt vähendada. Vähem probleeme keskkonnale tekitab prügi gaasistamine.

Alternatiivsete energiatootmisviiside mõju

keskkonnale

Biomassi kasutus energia toormena võib mõjutada keskkonda mitmeti.

Suurte monokultuuride rajamine võib bioloogilist mitmekesisust paiguti vähendada, lisanduvad ka herbitsiidide kasutamisest tulenevad probleemid.

Arvestades vähem põletatud fossiilkütusest tulemata jäänud emissioone on üldmõju bioloogilisele mitmekesisusele kahtlemata positiivne.

Eesti geoloogiline ehitus Eesti geoloogiline ehitus on mitmekesine. Aluskorra ja pealiskorra mitmekesisus on tingitud

asukohast Ida-Euroopa platvormi loodeosas Balti kilbi naabruses

Pinnakate mitmekesisus tuleneb mitmetest mandrijäätumistest ja nendele järgnenud üleujutustest, mis on mõjutanud reljeefi, pinnakatte, muldkatte ja looduse teiste komponentide kujunemist.

Aluskord lasub sügavamal ja koosneb kurrutatud moonde- ja tardkivimitest.

Pealiskord lasub aluskorra peal ning koosneb settekivimitest. Pealiskorra kivimeid katavad Eestis hilisemad (jääaegsed, ja -järgsed) setted (joonis ).

Eesti geoloogiline ehitus Aluskord

Eestis ei avane, ta paikneb Põhja-Eestis 100-130 m sügavusel ja Lõuna-Eestis veelgi sügavamal.

Samad aluskorra kivimid (graniit, gneiss, marmor, kilt) avanevad maapinnal Soomes ja Rootsis, moodustades kaljuse maastiku.

Meil esindavad nimetatud kivimitüüpe rändrahnud, mis on kohale kantud mandrijää poolt

Eesti geoloogiline ehitus Pealiskord

Pealiskorra moodustavad Eestis vendi, kambriumi, ordoviitsiumi, siluri ja devoni settekivimid - savid, liivakivid, lubjakivid

Settekivimite kiht moodustus 600-350 miljonit aastat tagasi.

Kõige tüsedam, kuni 450 m, on settekivimite kiht Kagu-Eestis. Põhja-Eestis moodustavad pealiskorra lubjakivid, Lõuna-Eestis liivakivid.

Pealiskorra kivimid ei avane tavaliselt otse maapinnal, sest nad on kaetud hilisemate (mandrijää) setetega.

Eesti geoloogiline ehitus Pinnakate on kujunenud mandrijäätumiste ja nendele järgneva

perioodi jooksul. 3-6 mandrijäätumist, muutsid oluliselt Eesti pinnamoodi,

kujundades sügavaid orge ja künklikku reljeefi. Liustikud ja nende sulaveed kandsid Skandinaavia mägedest

Eesti alale rohkesti tahket ja pudedat materjali. Valdava osa (-70%) pinnakattest moodustab moreen, mis kujutab

endast segu eri suurusega kivimitest ja peenemast materjalist. Liustike lõplik taandumine Eestist leidis aset u. 11 000-13 000

aastat tagasi. Tähtsamad geoloogilised protsessid, mis on Eesti pinnamoodi

kujundanud pärast jääaega, on maapinna aeglased kõikuvliikumised, soostumine, mere- ja tuuletekkeliste pinnavormide kujunemine, jõgedevõrgu areng, karst jt.

Maavarade kaevandamise mõju keskkonnale ja rekreatsioonile

Põlevkivi (1-3)

Põlevkivi on Eesti tähtsaim maavara, mida kaevandatakse 1916 aastast.

Põlevkivi ehk kukersiit on tekkinud ordoviitsiumi ajastul merepõhja settinud vetikaterikkast mudast.

Nimetus kukersiit tuleneb Kukruse külast, mille lähedal esimesena kaevandamist alustati.

Orgaanilise aine sisaldus põlevkivis on 15-70% ja põlevkivikihid (paksus kuni 70 cm) vahelduvad maa all lubjakivi kihtidega.

Põlevkivi kaevandatakse nii karjäärides, kui ka maa-alustes kaevandustes (kuni 70 m).

Põlevkivi (2-3)

Põlevkivi varudest jätkub Eesti seniste tootmismahtude juures 60 aastaks.

Kaevandamise maht on elektrienergia turu kahanemise tõttu alates 1980-te aastate algusest vähenenud üle kahe korra.

Kaevandatavast põlevkivist kasutatakse 80% energia tootmiseks.

Osa põlevkivist läheb keemiatööstusele (põlevkiviõlid, vaigud, parkained), elektrijaamade põletusjäägid ja tuhk aga tsemendi- ja ehitusmaterjalitööstusele.

Eesti maavaradPõlevkivi (3-3)

Põlevkivi maa-alune kaevandamine põhjustab maapinna deformatsiooni šahtide kohal (15 000 ha)

Paljudes kohtades on langatused täitunud veega ning tekitanud soostumist

Kirde-Eesti tehispinnavormid ületavad suuruselt looduslikke (Kiviõli 115 m, Kohtla-Järve 50 m). Sademete-, lumesulamis- ja tuhakustutusvetega valguvad tuhamägedes lahustunud osakesed laiali, hävitavad eluslooduse ja reostavad põhjavett

Aherainesse jäänud põlevkivi võib ise süttida Tehispinnavorme annab edukalt kasutusele võtta

rekreatiivsetel eesmärkidel: murdmaasuusarajad, mäesuusatamine, seikluspargid

Eesti maavaradFosforiit (1-2)

Fosforiidi kaevandamine lõpetati Eestis 1991.a. Maa-alune fosforiidi kaevandamine algas Ülgasel

enne II Maailmasõda Maardu tehas koos uute karjääridega rakendus

tööle 1958.a. Kuni sulgemiseni kaevandati pinnas läbi mitmel ruutkilomeetril, parimad varud ammendati.

Eesti fosforiidivarud on Euroopa suurimad ning nende nende kaevandamine kerkib lähitulevikus kindlasti korduvalt üles.

Suured fosforiidivarud on teada Rakvere, Aseri, Toolse ja teisteski leiukohtades.

Eesti maavaradFosforiit (2-2)

Fosforiidivarude kasutuselevõtt on aga küllalt keerukas nii majanduslikus, kui ka keskkonnakaitselises mõttes.

Kasutusalana oleks olulisem põllumajandus, kus fosforväetisi kasutatakse toitainevaeste muldade väetamiseks.

Keskkonnariskid võimaliku kaevandamise korral seonduvad ulatusliku põhjavee reostuse ja taseme alanemisega Pandivere kõrgustikul, mis on keskne veekogumisala terve Põhja-Eesti jaoks.

Fosforiidi kaevandamise tagajärjel on tekkinud nii koopaid kui mitmekesiseid pinnavorme, mida saab kasutada rekreatiivsetel eesmärkidel

Eesti maavaradPae- e lubjakivi

Kogu Põhja-Eesti ordoviitsiumi ja siluri avamusalal leiduvad lubjakivid on laialt kättesaadav maavara.

Lubjakivi kasutatakse ehituses (80%), tsemenditootmises (11%), lubja tootmises, paberitööstuses jm.

Lubjakivi uuritud leiukohti on üle 80, aastane kaevandamise maht on 3 milj. tonni.

Suuremad kivimurrud on Väos, Vasalemmas, Harkus, Jaagurahus, Kaarmal jne

 Paekarjäärid on enamasti nurgelise kuju ja järskude ning vertikaalsete servadega, mistõttu on need ohtlikud loomadele

Paekarjäärides esineb spetsiifiline taimestik, mis mujal Eestis puudub või on haruldane.

Eesti maavaradSavi

Olulisemad savi leiukohad seonduvad Põhja-Eestis kambriumi sinisaviga (Kopli, Kolgaküla, Kunda, Aseri) ja Lõuna-Eestis keskdevoni saviga (Joosu, Arumetsa, Küllatova).

Kaevandatud savist ligi kolmandik läheb tsemenditööstusele Kundas.

Savi kasutatakse ka kohaliku tööstuse ettevõtetes (tellised, keraamika, drenaažitorud).

Savikarjäärid sarnanevad paekarjääridega, järsud veerud, sageli vertikaalsed, kuju korrapäratu, põhi tasane, enamasti rämpsu täis ja võsastunud

Kruus ja liiv

Kruusa ja liiva leiukohti on üle Eesti registreeritud u 900, töötavaid karjääre on u. 120.

Liiva- ja kruusa varud on Eestis jaotunud ebaühtlaselt ning kohati on sellest maavarast terav puudus.

Suuremad ehitusliiva karjäärid on Männiku, Kuusalu, Pannjärve, Vooremäe.

Klaasiliiva kaevandatakse Piusa karjääris. Aastas tarvitavad kohalik tööstus ja tee-ehitus u. 2 milj m³ liiva-kruusa.

Kruusa- ja liiva karjäärid on loodusele suhteliselt ohutumad kui teiste maavarade kaevandamisel loodavad karjäärid.

Samuti on liiva- ja kruusakarjäärides pärast kaevandamise lõpetamist tekkivad veekogud atraktiivsed supluskohad puhkajatele

Kruusa ja liiva kaevandamisega luuakse tahtmatult elupaiku mitmetele liikidele kellest mõned on ohustatud (juttselg kärnkonn)

Turvas Eesti turbavarusid hinnatakse u. 2,4 miljardi tonnini,

millest kasutatavad on 1,5 miljardit tonni. Kasutuses on u. 100 turbatootmisala kokku 18 000

hektaril. Turvas on vajalik toore kütteturba tootmisel, alusturba ja

väetisena. Turba aastatoodang sõltub palju suvisest ilmast. Turba tootmine ületab tema loodusliku juurdekasvu. Enamasti sõjaeelsetel aastatel loodud väikesed

turbakarjäärid looduslikku mitmekesisust ei häiri, veekogudeta soodes on need pigem looduslikku mitmekesisust soodustavad, eeskätt lindudele ja kahepaiksetele

Looduslikku mitmekesisust hävitavad aga ulatuslikud freesturbaväljad

Muda

Mere ja järvemuda on loodusvara, mida kasutatakse meditsiinis ja rekreatsioonis, väetiste, looma- ja linnusööda valmistamisel

Esimesed tähelepanekud muda kasutamisest Eestis pärinevad juba 1800 aastast

1836 a avati Saaremaal Rootsikülas esimene primitiivne mudaravila.

Ravimuda leiukohti on teada 25 Järvemuda kasutatakse ravimudana üksnes Värska

sanatooriumis Meremudadest on kõige enam kasutust leidnud

Haapsalu, Kuressaare ja Käina lahe muda Järvemuda varu ületab meremuda varu u.

kümnekordselt.

Kliima Kliima sõltub paljudest teguritest

(päikesekiirguse hulk, valdavad tuuled, pinnamood, asend ookeani ja mere suhtes)

Eesti jääb parasvöötme põhjaosasse, merelise ja mandrilise kliima üleminekualale, mida iseloomustab soe suvi ja mõõdukalt pehme talv.

Kliima Pilvist ja sajust ilma põhjustavad

Atlandi ookeanilt, eriti Islandi madalrõhualal pärit tsüklonid

Ilusat ilma toovad Eestisse tavaliselt Skandinaavia kõrgrõhualalt pärit antitsüklonid.

Keskmiselt mõjutab Eestit aastas 132 tsüklonit ning 65 antitsüklonit.

Valdavad tuuled: lääne- ja edelatuuled

Kliima

Eestis keskmine sademetehulk on 550-700 mm. Vähem sademeid on Lääne-Eesti saartel ja

rannikualadel. Sademeterohkemad piirkonnad on kõrgustikud, eriti

Kagu-Eesti piirkond. Mere läheduses on ilmad talvel soojemad kui

sisemaal, suvel on sisemaal ilmad soojemad ning rannikualadel jahedamad.

Mere lokaalne mõju ulatub kuni 20 km kaugusele sisemaale, seetõttu on selles piirkonnas väiksem näit öökülma oht

Kliima ja rekreatsioon

Sademete ja temperatuuri jaotus on eriti oluline just talvise rekreatsiooni puhul.

Lumikate on paksem ning selle kestvus pikem kõrgustike piirkonnas.

Saartel ja rannikualadel on lund vähe ning lumikatte kestvus lühem, mõnel talvel püsivat lumekatet ei tekigi.

Kliima Kliima sõltub paljudest teguritest

(päikesekiirguse hulk, valdavad tuuled, pinnamood, asend ookeani ja mere suhtes)

Eesti jääb parasvöötme põhjaosasse, merelise ja mandrilise kliima üleminekualale, mida iseloomustab soe suvi ja mõõdukalt pehme talv.

Kliima Pilvist ja sajust ilma põhjustavad

Atlandi ookeanilt, eriti Islandi madalrõhualal pärit tsüklonid

Ilusat ilma toovad Eestisse tavaliselt Skandinaavia kõrgrõhualalt pärit antitsüklonid.

Keskmiselt mõjutab Eestit aastas 132 tsüklonit ning 65 antitsüklonit.

Valdavad tuuled: lääne- ja edelatuuled

Kliima

Eestis keskmine sademetehulk on 550-700 mm. Vähem sademeid on Lääne-Eesti saartel ja

rannikualadel. Sademeterohkemad piirkonnad on kõrgustikud, eriti

Kagu-Eesti piirkond. Mere läheduses on ilmad talvel soojemad kui

sisemaal, suvel on sisemaal ilmad soojemad ning rannikualadel jahedamad.

Mere lokaalne mõju ulatub kuni 20 km kaugusele sisemaale, seetõttu on selles piirkonnas väiksem näit öökülma oht

Kliima ja rekreatsioon

Sademete ja temperatuuri jaotus on eriti oluline just talvise rekreatsiooni puhul.

Lumikate on paksem ning selle kestvus pikem kõrgustike piirkonnas.

Saartel ja rannikualadel on lund vähe ning lumikatte kestvus lühem, mõnel talvel püsivat lumekatet ei tekigi.

Läänemeri

Läänemeri on maailma suuremaid poolsuletud sisemeresid, pindalaga 373 tuh. km² ja valgalaga 1,65 milj. km².

Läänemerd ümbritseb 9 riiki ning tema valgalal elab 80 miljonit inimest.

Läänemere keskmine sügavus on 52 m Suurim sügavus - 459 m - on mõõdetud

Landsorti süvikus Gotlandist loodes.

Läänemeri Läänemerel on ühendus Atlandi ookeaniga

läbi kitsaste ja madalate Taani väinade (Skagerrak ja Kattegat).

Läänemeri on riimveeline - merevee keskmine soolsus on kõigest 8-10‰.

Soome lahe idaosas on merevee soolsus isegi alla 2‰, mis jääb mitu korda alla maailmamere keskmisele (35‰).

Taolisi riimveelisi (soolsus 0,5-18‰) meresid on maailmas vähe ja elustik nendes on liigivaene.

Kohastunud liigid tunnevad end aga hästi, mistõttu mere produktiivsus on kõrge.

Läänemeri Läänemeri on vertikaalselt kihistunud,

kus soolasem vesi püsib sügavamates kihtides.

Mere ülemine, ühtlase soolsusega kiht soojeneb suve lõpuks, külm ja soolasem veekiht 40-60 meetrist sügavamal püsib aastaringi stabiilsena.

Läänemeri ja rekreatsioon Valdavad läänetuuled paisutavad vett eriti

Läänemere idaosas. (Neeva lahes on registreeritud 4,1 m ja Pärnu lahes 2,5 m kõrgune veetõus)

Tavaliselt on veeseis madalaim juunis. Juuni lõpus hakkab veetase tõusma.

See fakt on oluline jalgsimatkade korraldamisel Saaremaa ja Muhu lähedal paiknevatel laidudel.

Mere pinnakihis kulgeb piki rannikut hoovus, mille suund on vastu kellaosuti liikumisele.

Hoovuse mõju on tugev eriti poolsaarte ja saarte vahelistes väinades, seda tuleb arvestada rekreatiivsete tegevuse puhul Läänemeres

Läänemeri ja rekreatsioon Läänemere sügavus Eesti põhjarannikul ja

Läänerannikul on oluliselt erinev. Tulenevalt sellest, et Väinameri on madal

keerutavad jetid põhjast üles liiva ja muda, mis on kahjulik nii mere ökosüsteemile kui ka jeti mootorile. Soome lahes selliseid probleeme ei esine.

Madal meri Eesti läänerannikul mõjutab ka suplejaid. Vesi küll soojeneb kiiresti ja lahesopid takistavad tuultel sooja vee ärakandmist rannast, kuid paljudel juhtudel jääb vesi suplemiseks liiga madalaks, takistavaks teguriks on ulatuslikud roostikud.

Soome lahes on rannikumeres vesi suplemiseks piisavalt sügav, kuid probleemiks on jahedamad temperatuurid ning mere avatus, mistõttu tuuled võivad kanda hõlpsasti sooja vee rannikumerest avamerele.

Läänemeri ja rekreatsioon Rannikumere avatus avamerele avaldab positiivset

mõju lainetusele, seetõttu ka surfimisele. Parimad lained on Hiiumaa ja Saaremaa

läänerannikul ning Loode – Eestis. Soome lahes on lainekõrgus suurem kui Väinameres.

Talvel jäätuvad Läänemere põhjapoolsed lahed, avameri jäätub väga harva.

Jääolud on parimad Eesti läänerannikul, seetõttu on sealsed piirkonnad populaarsed jääpurjetajate seas.

Põhjarannikul on mere avatuse tõttu hulgaliselt rüsijääd, mistõttu jääolud on kehvemad

Eesti rannikumeri pakub häid võimalusi seni Eestis vähelevinud rekreatiivsetele aladele nagu näiteks meresüstadega sõitmine ja jalgsimatkad laidudel.

Läänemere keskkonnaseisund Suurim keskkonnaprobleem on vee toitainetesisalduse tõus e.

Eutrofeerumine Eutrofeerumist põhjustavad fosfori- ja lämmastiku sissekanne

jõgedega ja merre suunatavad heitveed. Sügavamad kohad Läänemeres on hapnikuvaesed ja elutud,

sest põhja- ja pinnakihtide vesi ei segune. Selline vöönd Läänemere keskosas laieneb pidevalt

eutrofeerumise tõttu. Merre satub ka mitmeid muid ebasoovitavaid aineid. Näiteks

laevavärvides sisalduvad kloororgaanilised ühendid (PCB) ja raskemetallid ladestuvad kalades ja toitumisahela lõpus olevates hüljestes.

Mitmete lahtede vesi põhjarannikul on ujumiseks ebasoovitatav.

Läänemere kalavarud Läänemere kalavaru reguleerib Rahvusvaheline

Läänemere Kalanduse Komisjon. Räim, kilu, tursk, lest, ahven ja koha on enim

püütud kalad Läänemeres. Majanduslikumalt kõige olulisemad liigid on räim ja

kilu. Mõlemad liigivarud on suhteliselt rahuldavas seisus Läänemere kesk- ja põhjaosas.

Ahvenapüük on viimastel aastatel hakanud vähenema. Ahvena varu on vähenenud ja populatsiooni moodustavad noorkalad.

Põhilisteks kalapüügi langust põhjustavateks faktoriteks on olnud nii endisaegne "ülekalastamine", kaldalähedaste kalakasvanduste reostus kui ka Soome lahe soolsuse vähenemine.

Veekogude eutrofeerumine ohustab kalapüügikohti, samuti on häiritud kudemine.

Jõed

Eesti territooriumil on üle 7000 vooluveekogu. Enamik neist on lühikesed, 10 km pikkuseid vooluveekogusid on 90%

Veerikkaim on piirijõgi Narva, mis juhib merre vee kogu Peipsi-Pihkva järve valgalalt, millest 2/3 jääb Venemaale.

Pikemaks jõeks loetakse Eestis Võhandut koos Pühajõega (162 km), pikim tervikjõgi on Pärnu jõgi (144 km).

Jõgesid, mille pikkus ületab 100 km on Eestis 10.

EESTI JÕGEDEVÕRK

Eestis on üle 7000 vooluveekogu 90% neist on kuni 10 km pikad Üle 100 km on 10 jõge 14 jõe valgala on suurem kui 1000 km2

Jõed paiknevad ebaühtlaselt– Pandivere kõrgustikul jõgedevõrk puudub

Keskmine tihedus 0,72 km/km2

– Väinamere-Liivi lahe 0,79 km/km2

– Soome lahe 0,78 km/km2

– Peipsi-Narva 0,69 km/km2

– Saarte 0,44 km/km2

EESTI JÕGEDEVÕRK Eesti territoorium jaguneb nelja vesikonna

vahel– Peipsi järve-Narva jõe vesikond– Soome lahe vesikond– Väinamere-Liivi lahe vesikond– Saarte vesikond

Veelahkmealadeks on– Pandivere kõrgustik– Sakala kõrgustik– Haanja kõrgustik, mis jagavad jõed

Jõed paiknevad Eestis ebaühtlaselt. Tihedaim vooluvetevõrk on

Väinamere-Liivi lahe vesikonnas Suurima llangusega jõgi Eestis on

Piusa - langus 208 m ja lang 2,2 m/km. Väiksem langus on Emajõel, mille

langus on vaid 3,6 m.

JÕGEDE TOP

Veerikkaim: Narva jõgi (390-410 m3/s) Pikim: Võhandu + Pühajõgi (162 km) Pikim tervikjõgi: Pärnu jõgi (144 km) Suurim langus: Piusa jõgi (208 m) Suurim keskmine lang: Mustoja (3,53

m) Väikseim langus: Emajõgi (3,6 m)

Jõgede veerežiim Kaks madalvee perioodi (suvine, talvine). Kaks kõrgvee

perioodi (kevadine sügisene) Jõgedel, millel põhjaveeline toide on suurem, on äravool

ühtlasem (Kunda, Põltsamaa jt.) Peamised üleujutuspiirkonnad on Halliste-Raudna

ühinemisala Soomaa Rahvuspargis, Peipsi, Võrtsjärve, Emajõe ja Kasari madalamad kaldaalad.

Suurim veetaseme tõus üle madalama taseme on registreeritud Pärnu jõel - 5,5 m.

Väiksemaid üleujutusi põhjustab ka jõesängis vohav taimestik ja koprad.

Eesti looduse omapäraks on karstinähtuste (salajõed, kurisud jms) Hüdroloogia-vaatlusvõrk Eesti jõgedel ja järvedel moodustati 20ndatel aastatel.

Eesti jõgede äravoolu iseloomustamisel on võimalik kasutada üle 70 aasta pikkusi vaatlusridu. Käesoleval ajal toimuvad vaatlused Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi korraldusel 40 jaamas

Jrk.

Nimetus Pikkus (km)

Valgala (km²)

Keskmine lang (m/km)

Aasta keskmine vooluhulk (m³/s)

1. Narva 77 56 200 0,39 399

2. Emajõgi 100 9 740 0,04 70

3. Pärnu 144 6 920 0,54 64

4. Kasari 112 3 210 0,55 29

5. Navesti 100 3 000 0,57 28

6. Pedja 122 2 710 0,55 25

7. Halliste 86 1 900 0,88 17

8. Vigala 94 1 580 0,67 15

14. Võhandu 162 1420 0,60 10

Järved Eestis on ligi 1200 järve, nendest 1000 looduslikku

ja u. 200 tehisjärve. Rabalaugaste arvu hinnatakse 20 000-ni Järvede arv on muutuv, sõltudes nii uute järvede

tekkimisest rannikul maakerke tagajärjel, vanade järvede kinnikasvamisest, veehoidlate rajamisest jne.

Eestis on kaks suurt järve: Peipsi-Pihkva ning Võrtsjärv, mille tõttu on järvede all 4,7% riigi territooriumist.

Väikejärved moodustavad järvede üldpindalast alla 10%.

Eesti järvedest on pooled kuni 3 ha suurused. Pindalalt suuremad järved on üldiselt madalad ning

suurema läbivooluga.

Pindala (km²) Suurim sügavus (m)

Peipsi 3555 15,3

Suurjärv 2611 12,9

Lämmijärv 236 15,3

Pihkva järv 708 5,3

Võrtsjärv 270 6,0

Narva veehoidla 191 15,0

Mullutu-Suurlaht 14,4 2,1

Ülemiste 9,6 6,0

Saadjärv 7,1 25,0

Vagula 5,2 11,5

Veisjärv 4,9 4,0

Ermistu 4,8 2,9

Tõhela 4,1 1,5

Järvede paiknemine Pinnamoest tingituna on Eesti järved üldiselt

madalad Sügavad järved on väikesed Järved paiknevad ebaühtlaselt, olles seotud

pinnamoe liigestatusega ja kerkivate mererannikutega.

Eesti järvederikkaim paik on Kurtna mõhnastik Kirde-Eestis

Keskmisest tihedamalt on järvesid ka Lõuna-Eesti kõrgustikel, Aegviidu ümbruses, Saaremaa looderannikul. Ulatuslikud alad Kesk- ja Lääne-Eestis ning karstunud

Pandivere kõrgustikul on samas ilma alaliste järvedeta.

Sügavus (m) Pindala (ha)

Rõuge Suurjärv 38,0 13,5

Väike Palkna 31,9 4,5

Udsu 30,2 6,2

Tsolgo Mustjärv 29,7 6

Uhtjärv 27,6 43,5

Keema Suurjärv 27,5 3,9

Koorküla Valgjärv

26,8 44,1

Pindi Kärnjärv 26,0 8,3

Järvede liigitus tekke järgi Mandrijäätekkelised (valdav osa Eesti

järvedest), mis paiknevad künkliku moreenmaastiku liustikutekkelistes nõgudes või orgudes (Pühajärv, Saadjärv, Kuremaa jne)

Rannajärved (jäänuk ehk reliktjärved) on tekkinud või tekkimas neotektooniliselt tõusval mererannal (Mullutu-Suurlaht, Linnulaht jne)

Soojärved (Loosalu, Kakerdaja) Lammi- ehk soodijärved on moodustunud

jõelookeist (Emajõe rohked vanajõed) Ainulaadne on meteoriidikraatris kujunenud

Kaali järv Saaremaal.

Järvede liigitus toitelisuse alusel (1-2)

Vähetoitelised ehk oligotroofsed (8%) (mineraal-, toit- ja humiinainete poolest vaesed): Selgeveelised unikaalse elustikuga järved, liikide arv ja isendite arv on väike, kuid suur osa liikidest on haruldased. Atraktiivsed rekreatsiooniks kuid väga reostusõrnad.

Poolhuumustoitelised ehk semidüstroofsed (5,8%), (mineraal- ja toiteainevaesed, keskmise humiinainete sisaldusega. On rekreatiivselt atraktiivsed ja ei ole eriti reostusõrnad.

Huumustoitelised ja ehk düstroofsed (9%), (mineraal- ja toitainetevaesed, humiinaneterikkad). Tüüpilised pruuni veega rabajärved. Rekreatiivsest aspektist väga tervislikud ja pehme veega kuid looduskaitselisest aspektist väga reostusõrnad.

Järvede liigitus toitelisuse alusel (2-2)

Rohketoitelised ehk eutroofsed (36%), (toitaineterikkad ja humiinainete vaesed) Ei ole eriti reostusõrnad kuid mõned neist on ebameeldivalt läbipaistmatu veega. Keskmise rekreatiivse tähtsusega.

Segatoitelised ehk düseutroofsed (36%), (toit- ja humiinaineterikkad). Omavad üle keskmise rekreatiivset väärtust

Lubjatoitelised ehk alkalitroofsed (2,6%), (halogeeniderikkad humiinainetevaesed). Kalgi vee tõttu ei ole eriti mugavad järved rekreatsiooniks.

Järvede kalavarud Kalanduse ja rekreatsiooni seisukohalt

väärtuslikumad järved paiknevad Otepää ja Sakala kõrgustikul ning Vooremaal.

Teised piirkonnad on rikkamad taim- ja loomharulduste poolest.

Keskkonnaseisund Enamikes järvedes on ühiseks protsessiks endiselt

eutrofeerumine, kuigi seoses inimtegevuse mõju vähenemisega on paljude järvede seisund paranenud.

Eesti järved olid 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel tugevalt mõjutatud väetistest ja farmireovetest, mis põhjustas kiiret eutrofeerumist.

Kolhoosikorra lagunemisega soikus põllumajandusltootmine ja 1990ndate aastate algul hakkas järvede, eriti väikejärvede, seisund paranema.

Eutrofeerumine aeglustus, järvevees vähenes lämmastiku sisaldus. Majandusolukorra paranemisega on lähitulevikus oodata eutrofeerumise taastõusu.

Sood

Sood on sellised ökosüsteemid, kus pidevalt tekib ja laguneb turvas.

Turbaks nimetatakse sootaimede surnud osade osaliselt lagunenud massi.

Sood hõlmavad Eestimaast 22% Ca 1/3 Eesti soodest on järvelise päritoluga

Järv võib hakata kinni kasvama kas põhjast või servadest õõtsikuga kattumise teel.

Mineraalmaa soostumise eelduseks on kestev liigniiskus, mis tavaliselt eeldab vettpidava pinnase olemasolu.

Madalsoo Tavaliselt algab soo areng toitainerikka madalsoo

faasiga. Madalsoos on turbakiht õhuke, seetõttu on

taimestikul hea kontakt põhjaveega ning pinnas viljakas.

Turvas koosneb peamiselt tarnade osadest. Madalsood iseloomustab lopsakas rohurinne, mis koosnb peamiselt tarnadest.

Madalsoo on mitmete haruldaste liikide nagu näiteks orhideeliste kasvukoht.

Puudest esineb madalsoos kuuske ja kaske. Madalsoo esialgu nõgus pind hakkab aegamisi

tasanduma, mis omakorda soodustab vete voolu aeglustumist ja pidurdab nii sootaimi lagundavate mikroorganismide tegevust.

Siirdesoo

Siirdesoo on mitmekesise taimestikuga üleminekufaas soode arengus, mida iseloomustab mätlik mikroreljeef.

Mätaste peal esineb juba turbasammal ja mitmed teised rabale iseloomlikud liigid.

Mätaste vahel võib leida aga madalsoole tüüpilisi taimeliike.

Kuna turbakiht on juba küllaltki paks ja põhjavee kättesaadavus taimedele on raskendatud, siis on siirdesoo oluliselt vähemviljakas kui madalsoo.

Puudest esineb mändi ja vähemal määral kaske.

Kõrgsoo ehk raba Soopinna tasaseks muutumisel ei jõua

pinnavormide nõlvadelt valguvad veed enam soo keskosani ning ainsaks toiteallikaks jäävad seal sademeteveed ja õhust tulev tolm.

Koos turba ladestumisega kasvab soo keskosa jätkuvalt ning muutub ümbruskonnast üha sõltumatumaks - soostumine jõuab kõrgsoo ehk raba faasi.

Rabas muutuvad toitainevaesed sademeteveed happeliseks ja valguvad soo servaalade suunas.

Rabavee väljakiildumise kohale kujunevad lahtise veega laukad ja tümad älved.

Liigirikkus soos väheneb madalsoost raba suunas, viimases kasvavad peamiselt turbasamblad.

Tüüpilised rabataimed on veel kanarbik, kukemari, sookail, hanevits jt. Raba puuderinne on kidur või enamasti puudub üldse. Puudsest leidub mändi.

Tavaliselt on soodes esindatud kõik kolm arengujärku

Klassikalise skeemi järgi ümbritsevad siirdesoo ja madalsoo raba ringikujuliselt

Eesti soode jaotus arengufaasi järgi: madalsood 57%, siirdesood 12%, rabad 31%

Sood ja rekreatsioon

Sood kui omanäolised ökosüsteemid köidavad tihti matkajaid, mistõttu on soomatkad viimastel aastatel palju populaarsust võitnud.

Eriti populaarsed on just rabamatkad. Kuna sood on väga õrnad kooslused on mitmel pool

rajatud laudradu, need on vajalikud ka turvalisuse seisukohalt kuna mitmetes rabades on liikumine kohati keeruline ning nõuab palju vilumust.

Populaarseks rekreatsiivseks tegevuseks soodes on veel marjade korjamine. Parimad muraka ja jõhvika kasvukohad asuvad siirdesoo ja raba piirialadel

Eesti suurimad soostikud

Nimi, maakondÜldpindala, km²

Sealhulgas raba, km²

1.Puhatu, Ida-Virumaa 468 200

2.Epu-Kakerdi, Järvamaa 417 110

3.Lihula-Lavassaare, Pärnumaa

383 208

4.Sangla, Tartumaa 342 77

5.Emajõe Suursoo, Tartumaa 276 19

6.Endla, Jõgevamaa 251 73

7.Muraka, Ida-Virumaa 207 113

8.Läänemaa Suursoo, Lääne- ja Harjumaa

171 24

9.Kuresoo, Viljandimaa 111 96

10. Võlla, Läänemaa 108 83

Et raba põhimass koosneb 90% ulatusest veest, siis on Eesti rabades 2,5 korda rohkem vett kui kõikides järvedes (v.a. Peipsi-Pihkva järv) kokku.

Sood tasandavad jõgede äravoolu kõikumisi ning lahjendavad reostuse sisaldust jõevees.

Soid on varem kuivendatud põllu- ja metsamaa juurdesaamise nimel.

Ligi veerand Eesti soodest on suuremal või vähemal määral kuivendatud.

Soode kasutusaladeks on veel turba tootmine, jõhvikakasvatus, jne.

Paraku ei pruugi ka turvast jätkuda lõpmatuseni. Turba tootmise kiirus Eesti rabadest ületab aastase

juurdekasvu 2,4 korda. Probleemiks on ka jääksoode, kus turba tootmine on lõpetatud, edasine kasutus.

Metsad Territooriumi metsasuselt on Eesti neljandal kohal

Euroopas. Metsade pindala on põllumaa sööti jätmise

tagajärjel viimase 50 aasta jooksul kahekordistunud.

Meie kliima- ja mullastikutingimustes moodustavad metsi peamiselt mänd, kask ja kuusk.

Mänd valdab toitainevaestel kuivadel muldadel ning rabamuldadel, kuusk viljakamatel muldadel.

Metsad on levinud Eestis suhteliselt ühtlaselt, kõige metsasemad on Vahe-Eesti ja Alutaguse piirkonnad.

Maakondadest on metsasus kõige suurem Hiiumaal, kus metsad hõlmavad ligi kaks kolmandikku territooriumist.

Kõige vähem metsa on Tartumaal

Metsade tüübid (1-3) Soometsad, mis kasvavad turbal. Valdavad männikud,

esindatud on ka kuusk, kask ja lepp, alustaimestikus mitmed sootaimed: samblad, tarnad, kanarbik, pilliroog, sookail jt. (kokku 23%). Tallamisõrnad kooslused, soo erinevate tüüpide puhul on rekreatiivne väärtus külaltki varieeruv.

Loometsad. Kasvavad vähem kui 30 cm paksuse mullakihiga paepinnasel, samuti klibu- ja rähksel mullal. Puudest domineerib mänd, esineb ka kuuske ja kaske. Alustaimestikus domineerivad leesikas ja metskastik (kokku 4%). Loometsad on tallamiskindlad ja küllaltki atraktiivsed, mistõttu on nende rekreatiivne väärtus üle keskmise

Nõmmemetsad, mis kasvavad kuivadel toitainevaestel liivmuldadel. Puudest valdab mänd, alustaimestikus kanarbik ja pohl (kokku 3%). Nõmmemetsad on väga tallamisõrnad kooslused. Sageli asuvad nõmmemetsad veekogude kallastel, mistõttu kannatavad liiga suure külastuskoormuse all.

Metsade tüübid (2-3) Palumetsad, mis kasvavad kuivadel kuivadel ja

toitainevaestel liivmuldadel. Iseloomulik on pohla (paluka) ja mustika esinemine alustaimestikus. Puudest valdab mänd (kokku 23%). Keskmise tallamiskindlusega ja eestlaste poolt kõige atraktiivsemaks peetavad metsad. Seetõttu võib palumetsa pidada kõige kõrgema rekreatiivse väärtusega metsatüübiks.

Laanemetsad, mis kasvavad viljakatel muldadel. Valitsev puu on kuusk, alustaimestikus kasvavad jänesekapsas ja mustikas (kokku 16%). Keskmise tallamiskindlusega, kuid kuuskede valgust varjavate võrade tõttu hämarad ja sünged metsad, mistõttu üpriski keskpärase rekreatiivse väärtusega.

Salumetsad, mis levivad kõige viljakamatel muldadel. Valitsevad laialehised lehtpuud, alusmetsas sõnajalg (kokku 9%). Salumetsad on tallamiskindlad kuid sageli lopsaka taimestikuga, mistõttu raskesti läbitavad.

Metsade tüübid (3-3) Sürjametsad, mis paiknevad lubjarikastel

või rähksetel muldadel. Puudest valdavad okaspuud, põõsarindes sarapuu, alusmetsas sinilill ja metsmaasikas (kokku 2%). Sürjametsad on tallamiskindlad kuid samuti nagu salumetsi on neid küllaltki raske läbida

Soovikumetsad, mis kasvavad liigniiskel pinnasel. Puudest valdavad kuusk ja mänd, alusmetsas on tavalised osjad ja tarnad (20%). Väheatraktiivsed ja tallamisõrnad, mistõttu jääb rekreatiivne väärtus alla keskmise.

Niidud (1-2)

Üldnimetuse niidud all peetakse silmas mitmesuguseid rohumaid, luhtasid, aasasid, kus ülekaalus on rohttaimed. Niidud on tavaliselt liigirikkad, kokku leidub neil u 700 taimeliiki, mille hulgas mitmed on haruldased.

Niitude jaotus: aruniidud (sisemaa kuivadel

mineraalmuldadel); ‘ soostunud ja sooniidud (liigniisketel ja

turvastunud muldadel); lamminiidud (jõgede üleujutusaladel); rannaniidud (mereranniku üleujutusaladel).

Niidud (2-2) Niidud on Eesti maastikus omapäraseks puhveralaks, mis on

tekkinud nii loodusliku arengu (ranna- ja sooniidud), kui ka niitmise ja karjatamise tulemusena (luha- ja aruniidud).

Enamik aruniite on kujunenud metsade maharaiumise järgse pideva niitmise tulemusena.

Aruniitude allrühm on looniidud, kus paas ulatub maapinnani või selle lähedale.

Poolloodusliku tekkelooga on veel aruniitude allrühma kuuluvad, üksikute puudega, puisniidud, kus sajandeid tehti käsitsi heina. Heinateo tulemusel püsisid head valgustingimused paljudele õistaimedele, mistõttu on puisniidud Euroopa kõige liigirikkam taimekooslus.

Jõgede äärsed lamminiidud olid varem samuti kasutuses heinamaadena.

Niitmise lakkades on need kinni kasvamas, mis kokkuvõttes viib maastiku vaesustumisele.

Metsade laienemine viimastel aastakümnetel ongi toimunud põhiliselt niitude arvel.

LOODUSKAITSE Läbi aegade on eksisteerinud mitmeid

kaitstavate loodusobjektide tüüpe ja alatüüpe. Praegu keskendub looduskaitse kaitstavatele loodusobjektidele mida võib jagada kuude rühma: – 1) kaitsealad– 2) kaitstavad looduse üksikobjektid– 3) kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid– 4) püsielupaigad – 5) hoiualad – 6) kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad

loodusobjektid.

http://eelis.ic.envir.ee/eelis/el_asp/map.asp?map=map_kaitsealad_engl.gif

Kaitsealad Eestis on üle 390 kaitseala, mis moodustavad umbes 10% riigi

territooriumist. Kaitseala on looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatav või

inimtegevusest puutumatuna hoitav kaitse alla võetud ala, millel kaitstakse, uuritakse ja tutvustatakse loodus- ja/või kultuuriobjekte, taime-, seene- ja loomaliike (edaspidi liike), kooslusi, ökosüsteeme, maastikke ja nende mitmekesisust.

Seadus lubab, et kaitseala piiresse võivad kuuluda nii riigi-, munitsipaal- kui eramaad ning seal rakendatavate kitsenduste ja kohustuste ulatuse kehtestab kaitse-eeskirjaga Vabariigi Valitsus.

Kaitseala jaguneb vöönditeks, mida arvestatakse kaitseala planeerimisel. Kaitsekorra kehtestamine toimub vööndite kaupa. Kaitseala territooriumi võib sõltuvalt tüübist jaotada kuni kolme erinevasse vööndisse: loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd.

Rahvuspark Erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja

kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, elustiku mitmekesisuse, maastike ja rahvuskultuuri kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.

Rahvuspargi territoorium jaguneb loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks.

Eestis on 5 rahvusparki: Lahemaa Rahvuspark, Karula Rahvuspark, Soomaa Rahvuspark, Vilsandi Rahvuspark ja Matsalu Rahvuspark

Rahvuspargid moodustavad maailma looduskaitse raskuskeskme, kaitstes suuri ökosüsteeme läbi looduslike arenguprotsesside.

Rahvusparkides on turismil ja rekreatsioonil oluline koht, millel on rõhuasetus loodus- ja keskkonnaharidusele. Sellest tulenevad rahvusparkides ranged nõuded turismi infrastruktuurile, teenuste skaalale ja interpretatsioonile.

Looduskaitseala Looduskaitse või teadusliku väärtusega kaitseala

looduslike protsesside, haruldaste ning hävimisohus olevate või kaitstavate taime-, seene- ja loomaliikide ning nende kasvukohtade ja elupaikade, eluta looduse, samuti maastike ja üksikute loodusobjektide säilitamiseks, kaitseks ja uurimiseks.

Looduskaitseala territoorium jaguneb loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks.

Üldjuhul moodustab suurema osa looduskaitsealast sihtkaitsevöönd.

Looduskaitsealad on moodustatud eelkõige liigikaitselistel eesmärkidel.

Sageli on looduskaitsealad väikesepindalalised ja rekreatsioon on rangelt limiteeritud või keelatud. Tähtsus nišiturismis: teadusturism, linnuturism jne

Maastikukaitseala Maastikukaitseala on haruldase või Eestile iseloomuliku

loodus- või pärandkultuurmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud looduskaitse, kultuuri- või puhke-eesmärgil.

Maastikukaitseala eritüüpidena käsitletakse ka kaitse alla võetud parke, arboreetumeid ja botaanikaaedu. Maastikukaitseala territoorium jaotatakse sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks.

Maastikukaitsealadel säilitatakse säästva kasutuse põhimõtteist lähtuvalt maastike mitmekesisust ja kvaliteeti ning loodusega harmoniseeruvat eluviisi.

Turism ja rekreatsioon on maastikukaitsealadel ja loodusparkides olulisel kohal, nii mõnelgi juhul ongi need alad loodud puhke-eesmärgil.

Seaduses pole määratletud, mille poolest erinevad “maastikukaitseala” ja “looduspark”.

Algselt oli nende kahe tüübi idee selles, et looduspargis on suurem rõhk kultuuripärandil kui maastikukaitsealal. Praeguse seisuga on arvukate maastikukaitsealade kõrvalkaitsealade nimistus 4 loodusparki - Loodi, Naissaare, Otepää, Haanja.

KAITSEALA VÖÖNDID

Kaitsealade kogu maa- ja veeala jaguneb kaitse-eeskirjas sätestatult kaitsealavööndite vahel. Kaitseala vööndid on kaitseala eri kaitsekorraga osad.

Kaitseala vööndites rakendatavad kitsendused ja kohustused kehtestatakse kas täielikult või osaliselt, kas püsivalt või ajutiselt ja need sätestatakse kaitse-eeskirjas.

Loodusreservaat Loodusreservaat on otsesest inimtegevusest

puutumata loodusega ala, kus tagatakse looduslike koosluste säilimine üksnes looduslike protsesside tulemusena.

Keelatud on igasugune majandustegevus ja loodusvarade kasutamine, samuti inimeste viibimine (välja arvatud järelevalve-, teadus- ja päästetöödel selleks kehtestatud korras).

Loodusreservaadiks määratakse suhteliselt väikese pindalaga ja raskesti ligipääsetavad alad, kus leidub mõne I kategooria kaitsealuse loomaliigi elupaik või kasvab mõni I kategooria kaitsealune taim.

Sihtkaitsevöönd Sihtkaitsevööndis on majandustegevus ja loodusvarade kasutamine

keelatud, kui kaitse-eeskirjaga ei ole lubatud teatud leevendusi. Sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata

tarbimisvarudena. Sihtkaitsevööndis lubatakse tegevust, mis toetab seal väljakujunenud

või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilimist. Kaitse-eeskirjaga võidakse sihtkaitsevööndis lubada kaitstava objekti

säilitamiseks vajalikku või seda mittekahjustavat tegevust nagu on olemasolevate maaparandussüsteemide hooldustööd; hooldus- ja valikraie, marjade, seente ja muude metsa kõrvalsaaduste kasutamine; ulukite arvukuse reguleerimine; kalapüük.

Kaitse – eeskirjaga võidakse keelata inimeste viibimine kaitsealuste liikide elupaigas, kasvukohas ja rändlindude koondumispaigas, piirangud võivad olla kas ajutised või püsivad.

Kaitsevööndi poollooduslike koosluste esinemisaladel võib alade ilme ja liigikoosseisu tagamiseks olla kohustuslik kaitsekorrast tulenev tegevus, nagu niitmine, karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine ja kujundamine kaitse-eeskirjaga sätestatud ulatuses

Piiranguvöönd Piiranguvöönd on kaitseala majanduslikult kasutatav osa, kus

majandustegevuses tuleb arvestada kaitse alla võtja seatud tingimusi. Sageli moodustab piiranguvöönd puhvri sihtkaitsevööndi ja ilma

kaitserežiimita ala vahel. Selles vööndis on lubatud kõik, mis pole seaduse või kaitse-eeskirjaga keelatud.

Seaduses on loetletud tegevuse liigid, mis reeglina on piiranguvööndis keelatud.

Kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti, on piiranguvööndis keelatud uute maaparandussüsteemide rajamine; veekogude vee taseme muutmine ja kallaste kahjustamine; maavarade ja maa-ainese kaevandamine; varem rajatud metsakultuuridest puhtpuistute kujundamine ning uute

metsakultuuride ja energiapuistute rajamine; lõppraied, välja arvatud lõppraied kitsaste lankidena ja turberaiena; maa kasutamine prügi ja heitmete ladustamiskohana; väetiste ja

mürkkemikaalide kasutamine; teede, õhuliinide ja muude kommunikatsioonide rajamine; uute ehitiste püstitamine; telkimine, lõkke tegemine ja rahvaürituse korraldamine selleks

ettevalmistamata kohas; jahipidamine ja kalapüük. Piiranguvööndi poollooduslike koosluste esinemisaladel on kohustuslik nende

ilme ja liigilise koosseisu tagamiseks kas niitmine, karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine või kujundamine.

Liigikaitse Looma- ja taimeliikide kaitse-eesmärk on antud

piirkonnale omase võimalikult mitmekesise liigilise koosseisu säilitamine

Kaitsealuste liikide elu-, sigimis- ja pesitsuspaikade, rändeteede ning kasvukohtade kahjustamine on keelatud. Keskkonnaministeeriumi poolt väljastatud loata on keelatud nende uurimine, märgistamine, loodusest eemaldamine ning teadus- ja õppe-kasvatuseesmärgil kasutamine.

Eestis on kaitse alla võetud 538 taime-, seene- ja loomaliiki. Kaitsealused liigid jagunevad 3 kategooriasse

I Kategooria I kategooriasse kuuluvad enamasti vähenenud

arvukuse ning kriitilise piirini rikutud elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav.

I kategooriasse kuulub 22 taimeliiki, igaühel neist on Eestis teada ainult kuni 5 kasvukohta. Loomaliike on I kategoorias 10:

I kaitsekategooriasse arvatud loomade häälte salvestamiseks ning sigimis- ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks tuleb taotleda luba. Teabe avalikustamine I kaitsekategooria liigi täpse kasvukoha või elupaiga kohta on keelatud, kui liik võib selle tagajärjel ohtu sattuda. Sellise liigi kasvu- või elukohta moodustatakse kaitseala.

II kategooria II kategooriasse kuuluvad väga piiratud alal või vähestes

elupaikades esinevad liigid, kelle arvukus langeb ning levila aheneb.

II kategooriasse on arvatud 145 taime-, 24 seene- ja 58 loomaliiki.

II kategooria liikide täpset kasvukohta või elupaika käsitleva teabe avalikustamine on keelatud, kui liik võib selle tagajärjel ohtu sattuda.

II kategooria kaitsealuste taimede ja seente korjamine ning tehingud nendega on keelatud. Ka on keelatud nende kasvukohtade hävitamine või kahjustamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles kohas. II kategooria kaitsealuste loomade püüdmine, pidamine, tapmine, loomi ohustav häirimine ja tehingud nendega on keelatud. Ka on keelatud nende sigimis- ja muude püsielupaikade hävitamine või kahjustamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist nimetatud aladel.

II kategooria kaitsealuse liigi püsielupaiga säilimise tagamiseks võidakse moodustada looduskaitseala. Kaitsealad luuakse vaid siiski suurematele ja elujõulisematele populatsioonidele. Mujal tuleb arvestada teatud piirangutega maakasutuses, et säilitada taimedele vajalikud elutingimused.

III kategooria III kategooria liigid on praegu veel suhteliselt tavalised, kuid

ohutegurite toime jätkumisel võib nende arvukus kriitiliselt langeda. Siia nimistusse kuuluvad näiteks paljud dekoratiivsed taimed. Loomaliikidest võib III kategooriast leida näiteks liike mis on Eestis suhteliselt arvukad kuid naabermaades ja Euroopas juba hävimisohus.

Siia kuulub 43 taime-, seene- ja 191 loomaliiki. III kategooria kaitsealuste taimeliikide hulka kuulub 4 sõnajalgtaime, 37 soontaime ja 2 sammaltaime. Loomaliikidest kuulub III kaitsekategooriasse 26 selgrootut ja 204 selgroogset loomaliiki.

Keelatud on III kategooria kaitsealuste taimede ja seente kasvukohtade kahjustamine, taimede ja seente loodusest korjamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles kasvukohas, ja tehingud nendega. III kategooria kaitsealuste loomade püüdmine, pidamine, tapmine, ohustav häirimine, jälitamine ja tehingud nendega on keelatud.

III kategooria kaitsealuse liigi püsielupaiga säilimise tagamiseks võidakse moodustada looduskaitseala juhul, kui vastava liigi säilimist Eestis pole muude kaitseabinõudega võimalik tagada.

Liikide kohta, mille säilimist pole seni rakendatud kaitseabinõude kaudu suudetud tagada, koostatakse kaitsekorralduskavad.

Kaitsekorralduskava on liigi kaitseks ja säilimiseks vajaliku tegevuse eelisjärjestamise ja planeerimise alus, mille peale valmimist kiidab heaks Liikide kaitsekorralduskavade komisjon ning mille kinnitab keskkonnaminister

Kaitstavad looduse üksikobjektid Kaitstav looduse üksikobjekt on kaitse alla võetud

teadusliku, ajaloolis-kultuurilise või esteetilise väärtusega elus- või eluta looduse objekt, kaitse alla võtmisel on veel arvestatud nende esinduslikkust kordumatust ja haruldust Eesti maastikupildis.

Kaitstavad looduse üksikobjektid on puu, rändrahn, juga, pank, astang, koobas, paljand ja karst või nende rühm.

Üksikobjekti kaitse alla võtmise otsusega moodustub selle ümber kuni 50 meetri kauguseni piiranguvöönd, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti.

Üksikobjekti seisundit või ilmet mõjutava töö teostamine on lubatud üksikobjekti valitseja nõusolekul.

Kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on kinnisasja omanik kohustatud hoolt kandma üksikobjekti seisundi ja selle ümbruse korrastamise eest

Hoiuala

1)Hoiuala moodustatakse loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku soodsa seisundi tagamiseks, kui see ei ole tagatud muul käesoleva seadusega sätestatud viisil.

2) Hoiualal on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi.

Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad

loodusobjektid Looduskaitse eesmärk kohaliku omavalitsuse

tasandil on piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse ja kasutamise tingimuste määramine kohaliku omavalitsuse poolt.

Kohaliku omavalitsuse kaitse alla võetud maa-alal rakendatakse kaitsealade piiranguvööndites kehtivat kaitsekorda, mida võib kaitse-eeskirjaga või planeeringuga leevendada.

Maastiku üksikelemendi ümber moodustatakse 50 meetri kaugusele ulatuv kaitsevöönd, kui kaitse alla võtmisel ei sätestata selle väiksemat ulatust