AKI KAURISMÄKI:

LE HAVRE

Aki Kaurismäe intervjuu • Marianne Kõrver ja Karlo Funk “Le Havre’ist”Armastus & Anarhia • Jaan Ruus ja Peeter Sauter Lottest ja kuukividest“Tallinna kilud” • Krzysztof Kieślowski • Woody Alleni “Südaöö Pariisis”

№ 13, S E P T E M B E R 2011

Tänavu Cannes’is �lmikriitikute ühingu FIPRESCI auhinna pälvinud režissöör, kes soostus vastama La Strada meilitsi

esitatud küsimustele, ei valmista pettumust – kõik tema vastused on sama napid ja mõtte-tiined nagu alati. Ja erinevalt näost näkku antud intervjuudest, mille käigus Kaurismäki on sageli kõvasti klaasi kummutanud, ei paista siit kulunud klišeed Suurest Süngest Soomlasest.

Härra Kaurismäki, Eestis on siiani kombeks võõrast inimest teietada, Rootsis aga sina-tavad kõik kõiki, välja arvatud vist kunin-gat. Kuidas sellega Soomes on ja millist suhtlusviisi teie eelistate?

Soomes on nii ja naa, aga teoreetiliselt peaks noorem alati vanemat teietama, kui nad vara-semast tuttavad pole. Mulle see teooria sobib.

Kas see, et hakkasite just �lmiloojaks, mitte kirjanikuks ega heliloojaks, oli teie raudkin-del valik või mingite juhuste loomulik kokkulangemine?

Tahtsin kirjanikuks, aga �lm tõmbas. Pealegi olen ma nii laisk, et poleks kindlasti suutnud isegi esimese raamatuga pihta hakata. Film aga tuleb ära teha, kui võttegrupp on juba kaasatud.

Kuigi te alustasite �lmi alal tegutsemist krii-tikuna, kuulutate end tagantjärele viletsaks kriitikuks, kes jagas �lmid kahte lehte:

meistriteosteks ja pasaks. Nimetage mõni hea ja tasakaalukas kriitik, kes on sellest patust puhas.

André Bazin – surnud. François Tru�aut – samuti surnud.

Tükk aega tundus mulle, et Kaurismäe �l-mis on imelihtne mängida: tuleb ainult või-malikult tuimalt oma repliigid ette lugeda ja mitte ühtki tunnet välja näidata. “Ääre-linna tulesid” (“Laitakaupungin valot”, 2006) vaadates avastasin, et see polegi nii kerge – Janne Hyytiäinen kaldus Koistineni mängides kohati õige pisut normist kõrvale ning hävitas paari liigse liigutusega “kauris-mäeliku illusiooni”. Või ma eksin ja need kõrvalekalded olid teie silmis millegagi põhjendatud?

Ma ei lase näitlejail kunagi tuima ilmega esi-neda, kuid keelan neil nägusid teha ja tuule-veskina kätega vehkida.

Teie vend Mika on alati teinud sedavõrd teistsuguseid �lme, et loomingu põhjal ei näe teie vahel ühtki perekondlikku sarna-sust. Mida te Mikaga teineteise �lmide juu-res hindate ja mida pahaks panete?

Mika on andekas dokumentalist. Ise pole ma selles žanris isegi katsetanud.

Aastal 1997, kui käisite oma �lmiga “Põge-nevad pilved” (“Kauas pilvet karkaavat”, 1996) esimest Tallinna Pimedate Ööde

�lmifestivali avamas, jäite eestlastele meelde kui purjus, sünge ja ligipääsmatu tegelane. Milline mälestus teile endale tol-lest üritusest jäi?

Öö oli pime. Mäletan, et oli tore õhtu, aga kui kellelgi jäi illusioon mingist joobest, siis ehk seetõttu, et ma pole harjunud sealsete eksoo-tiliste jookidega. See on mingi arusaamatus. Sünge pole ma kunagi ja kergesti ligipääse-tav olen alati.

Kuigi te olete viimased paarkümmend aas-tat igal talvel Portugalis elanud, väidate, et ei lavasta seal ühtki �lmi, sest ei tunne piisa-valt kohalikke olusid ja tavasid. Ometi pole olude vähene tundmine takistanud teil vän-tamast Prantsusmaal ja prantsuse keeles lausa kahte �lmi: “Boheemlaselu” (“La vie de bohème”, 1992) ja “Le Havre”. Miks nii?

Olen lapsest peale nii palju prantsuse �lme näinud, et tean, kuidas prantslasi mängida.

Filmi “Le Havre” dialoogilehtedel on mär-kus: “Aki Kaurismäki soovib, et kõigist tõlgi-tud versioonidest kõrvaldataks järgmised subtiitrid...” Olles kogenud �lmitõlkija, näen esimest korda elus, et režissöör ise võtab sõna oma �lmi tõlkimise asjus. Mulle on see rõõmus üllatus. Miks te seda nii olu-liseks peate?

Olen oma tagasihoidlikul moel perfektsionist ja mõistagi laieneb see ka subtiitritele ja nende tõlkimisele.

AKI KAURISMÄKI – mitte kunagi sünge, alati ligipääsetav17. septembril jõuab Eesti kinodesse Aki Kaurismäe värskeim �lm “Le Havre – sadamalinn”.

LE HAVRE: André Wilms saapapuhastaja Marcel Marxi osas ja Jean-Pierre Darroussin uskumatult leebe uurija Monet’na.

SIS

SE

JUH

AT

US

HÜVA UUS ILMJaak Aaviksoo on kõva käega mees, kes seljatas eesti rahva vana vaenlase pronksmehe ning püstitas peavälja-kule klaasristi. Ta on ka kõva sõnaga mees, kes kirjutas kevadel kaitsemi-nistrina, et rahvusriigi informatsiooni-line enesemääratlemine tähendab, et keegi ei saa meid sundida tõde rää-kima, kui me ise seda ei taha.

Hiljuti aga ütles nüüd juba haridus- ja teadusministri portfelli hoidev Aavik-soo järgmised kuldsed sõnad: “Me teame moodsas maailmas paljusid �lme, ilma milleta seda maailma on raske mõista ja millel on märgiline tähendus. Nende osakaal ja tähtsus kultuuri kujundamisel kasvab.” Minis-ter leidis, et haridussüsteem peab neid tutvustama ja ses mõttes võib rääkida ka kohustuslikest �lmidest ja videoklippidest, sest tänapäeva maa-ilma infovahetus käivat suures osas väljaspool trükitud tekste.

See on tõsiselt kõva sõna. Kohustusli-kust �lmiharidusest ei räägi isegi parasjagu talgukorras koostamisel olev Eesti �lmi arengukava. Selles alles unistatakse säärase hariduse saa-mise võimalusest.

Halleluuja, ütleksin ministri jutu peale mina, kuigi ma mõistan ka tagajalgele tõusnud kirjarahvast, kes pelgab raa-matu lõplikku asendamist �lmiga ja kirjaoskuse täielikku kadu. Ilmselt oleksin isegi lapsepõlves vähem luge-nud ja rohkem �lme vahtinud, kui oleks võimalust olnud. Aga vaevalt et ma poleks siis ainsatki raamatut kätte võtnud. Ka siis, kui mu ligipääs �lmi-dele oleks olnud sama piiramatu kui tänapäeval ja koolitunnid oleksid olnud sisustatud ainult video vahtimi-sega nagu hollivuudi komöödias “Halb õpetaja”, poleks ma omaette vähem vahva sõduri Švejki juhtumis-test rõõmu tundnud.

Ega lapsed ei õpi ainult või peamiselt koolist. Barbarism begins at home1, nagu laulab Morrissey. Kui su kodus on raamat, küll su laps selle siis ka üks-kord üles leiab.

Raamat ja �lm on ühe kultuuri kaks otsa. Suurt osa �lmikunstist läbib sügav seotus kirjasõnaga, ütleb kirja-nik Jan Kaus. Üheta poleks teist. Nad kuuluvad kokku nagu meri ja tuul.

Pealegi, ega südant ei saa sundida. Kohustuslik kirjandus on biblio�ililegi vastik ja kohustuslik �lm pole mingi konkurent vabatahtlikult loetud raa-matust saadud lugemisrõõmule.

Nii et Aaviksoo kuulutatud head uut ilma ei pea pelgama. Kui korraldad �l-mifestivali või -üritust, kui näitad �lmi, kui oled ise �lmiga maha saanud või tahad lihtsalt �lmiteemadel sõna võtta, siis anna sellest teada aadressil kinoleht@gmail.com. Toetame ühes-koos ministri väärt algatust. Ja za2.

JOONAS VON NIINIVEKinolehe toimetaja

1 Barbaarsus algab kodust (inglise k).2 Mina olen poolt (vene k).

“Le Havre’is” on kõik tegelased loomult head, välja arvatud politseinikud, kes ei joonistu karakteritena välja. Kas teie usk inimeste headusse on vanemaks saades kasvanud või millest see tuleb?

Minu usk inimesse on alati olnud vankumatu, kõigub mu usk inimkonda.

André Wilms mängib “Le Havre’is” samani-melist tegelast (Marcel) nagu “Boheemlas-elus”. See pole kindlasti juhus, aga teie loo-mingu puhul siiski ootamatu. Miks nii?

Neile, kes on “Boheemlaselu” näinud, mõjub see toreda naljana ja teisi see vaevalt et häirib.

Soome bändi Sleepy Sleepers põhjal olete vändanud koguni kolm �lmi: “Leningrad Cowboys läheb Ameerikasse” (“Leningrad Cowboys Go America”, 1989), “Leningrad Cowboys kohtub Moosesega” (“Leningrad Cowboys Meet Moses”, 1994) ja “Totaalne balalaikašõu” (“Total Balalaika Show”, 1994), luues sellega omamoodi traditsiooni. Punt tegutseb tänini, aga ekraanile te neid enam ei too. Miks nii ja kas “kauboide” aus-tajatel maksab veel üldse lootust hellitada?

Sel moel bänd enam ei tegutse. See raamat on läbi loetud ja suletud.

Teie �lmidel on üldse kombeks triloogia-teks jaguneda. “Äärelinna tuled” lõpetas “töötuse triloogia”. Millise ühisnimetajaga triloogia saab alguse “Le Havre’ist”?

Hellitan mõtet luua sadamalinnade triloogia. Triloogia kasuks otsustamine on samasugune

laiskuse eest põgenemine nagu iseenda sund olukorda seadmine sellega, et võtte-grupi kindlaks päevaks kohale kutsud.

Lars von Trier vabandas end pärast tänavu Cannes’is tekitatud skandaali sõnadega: “Ma ei soovita kellelgi joomist maha jätta. Kui mina poleks joomist maha jätnud, olek-sin pressikonverentsil poolunes olnud ja poleks neid lollusi öelnud.” Kas teiegi läh-tute põhimõttest, et ohutum on täis peaga trikke teha kui kainelt öeldud sõnu pärast kahetseda?

Viimasel ajal püüan purjusolekut üldse väl-tida, eriti avalikus kohas. Samuti ei usu ma iial, et see täiskasvanud inimest välja vabandaks. Ehk vaid kogenematut noorukit. Tedagi vaid teatud määral ja teatud olukorras.

Olete korduvalt kuulutanud, et tänapäeval vändatakse Hollywoodis ainult paska – olgu need ultravägivaldsed põnevus�lmid või arulagedad komöödiad. Kahtlustan siiski, et viimase kümne aasta jooksul olete

näinud vähemalt paari enam-vähem rahul-davat Hollywoodi �lmi. Tunnistate üles?

Minu jaoks on olemas kaks Hollywoodi: enne ja pärast aastat 1962. Varasemat ma armas-tan, aga hilisem pole 1970. aastaist peale tootnud ühtegi meistriteost, välja arvatud paar kohustuslikku erandit, mille igaüks võib ise välja valida.

Kas olete näinud mullu Soome parimaks dokiks kuulutatud teost “Meeste kord” (“Miesten vuoro”, PÖFFil pealkirjaga “Elu-aur”)? Kui jah, siis mis tingimusel te ise nõustuksite ihualasti kaamera ees higis-tama ja oma hinge paljaks koorima?

Filmi pole ma näinud. Saunas ei räägita, riie-tusruumis küll. Ma ei paljasta kunagi oma hinge sügavamaid saladusi.

MART RUMMO

Marianne Kõrveri ja Mart Rummo küsimused tõlkis soome keelde Sanna Hämäläinen.

“Le Havre” (Soome-Prantsusmaa-Saksamaa 2011, 103 min). Režissöör, stsenarist ja produt-sent Aki Kaurismäki. Operaator Timo Salminen. Osades André Wilms, Kati Outinen, Jean-Pierre Darroussin jt.

Ajal, mil paljude inimeste peades keer-leb küsimus, kas globaliseerumine on ikka see, millest nad unistanud on; ajal,

mil riigid kuulutavad integratsioonipoliitika läbikukkunuks ja marurahvuslased ennusta-vad rahvusriigi taassündi, kolib soome kino-legend Aki Kaurismäki Prantsusmaale �lmi tegema. Prantsuskeelset �lmi, milles on esin-datud nii asiaadid kui neegrid; �lmi, mis jutustab loo väikesest Aafrika põgenikust, kes on eksikombel Prantsusmaale sattunud ja peab sealt heade inimeste abiga kuidagi Londonisse ema juurde pääsema.

“Le Havre” pakub üldjoontes sama, mida Kau-rismäe menüüs ikka leidub – staatilisi ülestili-seeritud kaadreid, minimaalsete emotsiooni-dega näitlejatööd, vastupanu kehtivale polii-tikale, pisut vanamoodsat õhustikku ja

hubast halvasti valgustatud baariurgast. Ainult üks asi on hoopis teisiti – Kaurismäe tegelased on rääkima hakanud ja räägivad seekord päris palju. Kui küsida, kas Kaurismäe huumor on tõlgitav või kas tema klassikaks saanud põhjamaiselt kaamoslikku absurdi-keskkonda on üldse võimalik mõnda hoopis teistsugusesse kultuuriruumi asetada, nii et kõik selle kvaliteediomadused säiliksid, siis “Le Havre” vastab: jah, on küll.

Tõlgitud on delikaatselt – Kaurismäki pole mitte üritanud soome huumorit prantslastele pähe määrida, vaid on leidnud isiklikule huu-moriprismale vasted sealsest kultuurikon-tekstist. Kui soome baaris libistatakse vaiki-des õlut ja Koskenkorvat, siis prantsuse baari kliendid naudivad innukalt lobisedes veini ja kalvadost. Ja Kaurismäe �lmis kedagi innu-kalt lobisemas kuulda on vähemalt sama absurdne kui haudvaikselt mäluaugu piirile triivivaid soomlasi jälgida, eriti kui prantsus-pärase dialoogi sisuks on kammkarpide koo-rimine, Alsace ja prisked pardid. Irooniline põhjamaalane naerab vaikselt pihku.

“Mu kaamera ei armasta moodsat arhitek-tuuri,” on Kaurismäki väitnud. Sellegi �lmi visuaalne pool on armsalt vanamoodne: Le Havre’i sadamakaid ja romantilise vanalinna kitsad tänavad, täissuitsetatud baarid, eakad prantsuse autod, numbriketastega telefonid, vinüülplaadimängijad. Wouter Zooni kunst-nikutöö ning Timo Salmise puhas ja välja-peetud kaameratöö toovad silme ette prant-suse kinoklassikute Marcel Carné’ (“Paradiisi lapsed”, 1945), Robert Bressoni (“Taskuva-ras”, 1959) ja Jean-Pierre Melville’i (“Samu-rai”, 1967) �lmid. Ka tegelased on klassikali-selt arhetüüpsed – kui detektiiv, siis ikka musta mantli ja kaabuga, kui väikelinna baa-ris napsitav boheemlane, siis ikka poolpik-kade juustega ja lennuka salliga ümber kaela. Sündmustik ja probleemid on küll aktuaal-sed, kuid keskkond ja inimesed täiesti ajatud. See kõik loob muinasjutulise atmosfääri – see lugu võinuks sama vabalt toimuda nii eile ja siinsamas kui viiskümmend aastat tagasi kau-ges nimetus sadamalinnas. Kaurismäki ise on säärast teema- ja stiilivalikut põhjendanud nii: “Olen ammu tahtnud teha �lmi

illegaalsete immigrantide kohtlemisest Euroopas, kuigi ilmselgelt pole ma selleks sobivaim inimene. Paraku keegi teine seda tööd minu eest teha ei tahtnud. Ja et ma pole poliitilise soonega dokumentalist, siis otsus-tasin teha muinasjutu.”

Kaurismäki on kunagi öelnud, et mida pessi-mistlikumaks elu teda muudab, seda opti-mistlikumad peavad olema tema �lmid. Sel-lest lähtudes peab Kaurismäki pessimism olema jõudnud kliinilise depressiooni ääre-maile, sest nii südamlikku ja sooja �lmi, kus tegelasteks on eranditult vaid loomu poolest head inimesed, kellele pole võõrad ei empaa-tia, vendlus ega vastutulelikkus, pole künis-miga üle ujutatud kaasaegses kinos ammu nähtud.

MARIANNE KÕRVER

“Le Havre” linastub Sõpruses laupäevast,

17. septembrist ja Artises pühapäevast, 18. septembrist.

SOOME HUUMOR VÄIKESE CROISSANT’IGA

Operaator Timo Salminen, kes võttis üles ka Andres Puustusmaa “Rotilõksu”, ning režissöör Aki Kaurismäki “Le Havre’i” võtetel.

LE HAVRE: Pagulane Idrissa (Blondin Miguel) ja Marcel Marxi koer Laika.

KA

UR

ISM

ÄK

I

“Le Havre” (Soome-Prantsusmaa-Saksamaa 2011, 103 min). Režissöör, stsenarist ja produt-sent Aki Kaurismäki. Operaator Timo Salminen. Osades André Wilms, Kati Outinen, Jean-Pierre Darroussin jt.

Kaasaegse Euroopa �lmi paremik ei hooli enam ammu selgeist rahvuslikest piiridest. Aga kui Kati Outinen ilmub

“Le Havre’is” ekraanile ja kõneleb soome akt-sendiga aeglast prantsuse keelt, on �lm het-keks lõhutud. Kes on see tegelane teisest kos-mosest – nagu viiluke vinnutatud põtra hom-mikuse sooja baguette’i vahel?

Peategelase haigestunud abikaasana mee-nutab Outinen juba oma kohaloluga, et Kau-rismäe �lm, ehkki prantsuskeelne, ei mahu ühegi prantsuse �lmile omase žanri, tüübi ega liigi alla. Kui mitte lugeda prantsuse �lmi eripäraks varjamatut taotlust olla aus, loomu-lik ja tähelepanelik naeruväärse bioloogilise paratamatuse suhtes nimega elu.

Mõne aasta eest hakkas kuulduma, et Kauris-mäki teeb järgmise �lmi Prantsusmaal. Pärast režissööri liigutavalt kohmakat ülesastumist Cannes’i festivalil “Äärelinna tulede” (“Laita-kaupungin valot”, 2006) esilinastusel tundus autori ja Prantsusmaa “Boheemlaseluga” (“La vie de bohème”, 1992) alguse saanud süm-bioosi taaselustamine loomulik. Ent isegi tugeva režissööri käekäik ei sõltu nii suurel �lmimaal ainult loomingulisest renomeest.

Prantsuse poolelt tootis ja levitab �lmi Pyra-mide Productions, kes tegeleb selliste auto-rite loominguga nagu Nuri Bilge Ceylan (“Ükskord Anatoolias”, 2011), Bruno Dumont (“Hadewijch”, 2009), Catherine Breillat (“Romanss”, 1999), Claire Denis (“Valge materjal”, 2009). Juba kahe aasta eest, pärast �lmitud materjali nägemist, paistis Pyramide’il olevat üsna selge veendumus, et “Le Havre’i” esilinastus toimub Cannes’is. Euroopa �lmitootmises näib 19/20 olevat neid, kes loodavad, et nende �lm pääseb Cannes’i, ja 1/20, kes teavad, et pääseb. Vii-mastest oluline osa baseerub Pariisis.

KAURISMÄKI PAR EXCELLENCEÜks tegelasi “Boheemlaselus” oli kirjanik Marcel Marx (André Wilms). 19 aastat hiljem on temast saanud “Le Havre’is” sadamalinna saapapuhastaja. Arvutivea tõttu

jõuab konteiner Aafrika põgenikega Londoni asemel Le Havre’isse. Nooruke Idrissa pääseb põgenema ja Marcel Marxi juhtumused poisi aitamisel moodustavadki �lmi selgroo. Haige abikaasa, hiinlasena esinev vietnamlane ja põgeniku jälgi ajav vanaldane, 60ndate vih-mamantlis politseinik esindavad eredamaid tüüpe ühiskonna äärealadelt.

Kaurismäe tegelaste galeriis on Marx era-kordselt elav kuju, kelle orgaanilist sarmi pole õnnestunud maha keerata. Niipea kui André Wilms hakkab liigutama või rääkima, õhkub temast vältimatult üdini mittesoomelikku energiat. Soomes tehtud Kaurismäe �lmides on sama näitlemis-DNAga grupis tekkinud õhustik veidi teistsugune. Näiteks “Minevi-kuta mehe” (“Mies vailla menneisyyttä”, 2002) tegelaskujudest aimub abitust, ühtekuulu-vust, sõnatut kaaseksistentsi. Ökonoomne ümberkäimine sõnade ja tunnetega ei tähenda nende puudumist, vaid vastupidi, tõstab iga pisima tundevirve kõrgemale emotsioonide ülepakutud tavakäibest. Seda maailma võib näha karikatuurina, kuid pigem on tegu juudi anekdoodiga, kus paradoksi kaudu esitatakse sügavamat mõistmist.

Kõik arvustajad on nõustunud, et “Le Havre” on Kaurismäki tema parimal kujul. Üldiselt on kaastunne põgenike suhtes kasvava multi-kultuuri-vastase kampaania taustal tuhmu-mas. Mõeldakse pigem tagajärgedele laie-mas plaanis, linnamässudele ja võimetusele ühiskonda sulanduda kui individuaalsetele saatustele ja valikutele. Suured poliitilised üldistused ja hirmud tapavad detailsema arutlusvõime. Tänaval kerjuse kurbadesse sil-madesse vaadates mõlgub meil meeles eel-kõige eurotsooni kriis ja küsimus, kas ja millal seitsmeprotsendine majanduskasv reaalpal-kadesse jõuab. Kui meil muidugi üldse leidub nii palju vaba raha, et andmata jätmist enda jaoks õigustama hakata.

Ses mõttes on Kaurismäki aus vanamoeline humanist, kelle kinematograa�line, poeetiline ja eetiline kompass näitab Lars von Trierist vastassuunda. Provokatsioon kipub ikka olema masse köitvam kui vaikne mõtisklus tuntud teemadel. Kaurismäe muusikaeelistu-sed, valgus ja ruum, mis vaevu varjab oma olemust kulissidena, viivad mõtted 50ndaile, mil kunstnikutöö oli tänapäeva silma jaoks kohmakas ja hoomatav. Inimesed olid ses kauges paralleelmaailmas hoolivamad.

Muidugi võime sõnastada selle äratundmise ka viitena �lmiklassikale, ent see on ühtlasi maailm, milles autor end selgelt paremini tunneb kui tormakas reaalsuses, mida me ülejäänud asustame.

SOTSIAALNE UNENÄGUSotsiaalse alatooniga realismi valdavad pea täiuslikult mõned britid ja vennad Dardenne’id (“Lorna vaikimine”, 2008). Vii-masel ajal on aga festivalidel ja ühtlasi kogu Euroopa art-house trendis selle niši hõivanud rumeenlased. Kuivõrd �lm alati paratamatult riivab mingit tegelikkuse-kujutlust või vähe-malt esitab end sellisena, tuleks ka Kaurismäe puhul küsida: miks just nii? Miks on pigem Kaurismäe �lm kui mitte midagi?

Soome �lmiloolase Peter von Baghi liigitu-ses on Kaurismäel kolme laadi �lme: klassika ekraniseeringud, meelelahutus ja töölisdraa-mad. Miks just Kaurismäe töölisdraamad midagi märkimisväärset tabavad?

Zhuangzi näeb klassikalises, sageli korratud Hiina loos und, et on õnnelik liblikas, kes ei tea midagi Zhuangzist. Zhuangzi ärkab täie mõistuse juures ja ei tea, kas ta on Zhuangzi, kes nägi unes liblikat või liblikas, kes näeb unes Zhuangzid.

Kaurismäe ja reaalsuse vahel paistab olevat analoogiline suhe. Kui režissöör näeb und reaalsusest, jõuab see meieni muretu (�lo-soof Zhuangzi pole täpsustanud, kas, aga oletatavasti) värvilise liblikana nimega “Le Havre”. Ärgates aga leiab Kaurismäki end maailmast, kus tuleb täita mitmesuguseid kombetalitusi, kõndida mööda punast vaipa

ja ajakirjanikele oma unenägu seletada. Tege-likult on ta ise kõik, mis sellest unenäost alles on jäänud ja edasi kestab.

Filmikunsti piisavalt pikas traditsioonis toimi-vad samasugused formaalse kordamise ja tei-senemise protsessid nagu kirjanduse ja ooperi puhul. Kaurismäe stiil ongi ehk teata-vas võtmes ooperlik. Ooperi tõlgenduses muutuvad sündmused ja tunded sageli pöö-rasuseni ülevaks, paisudes välja usutavuse proportsioonidest.

Kaurismäel teisenevad tunded ebaproport-sionaalselt väikeseks ja karakterid hüper-reaalseks; nad on ühtaegu lihtsad inimesed ja tegelased varasematest �lmidest, nii tema enda kui Charlie Chaplini ja Itaalia neorea-listi Vittorio De Sica (“Jalgrattavargad”, 1948) omadest.

Ja viimase lihvi annab “Le Havre’ile” prantsuse rokkar Little Bob – järjekordne leid roken-rolli-ookeani süvakihtide arhailiste eluvor-mide seast, kes ühendab endas Tõnu Tru-betsky aastast 2041 ja kulmudeta mehe David Lynchi “Kadunud kiirteest” (“Lost High way”, 1997).

Väga nauditav on jälgida, kuidas Kaurismäki suudab autorina oma loomulikust keskkon-nast lahkuda ja ometi jääda nii usutavaks kui ka istutada oma nägemuse võõrasse keskkonda. Vaesed, jäägem alati multi kultuurseks.

KARLO FUNK

“Le Havre” linastub Sõpruses laupäevast, 17. septembrist ja Artises pühapäevast,

18. septembrist.

Liblikas, kes näeb unes saapapuhastajat

Soome liblikas Kaurismäki oma loomupärases elukeskkonnas...

...ja tema värviline unenägu hoolivamast maailmast.

LE

HA

VR

E

Ise vaatan loomapornot.

PLEKTRUMKaasaegse kultuuri ja uue meedia fes-tival Plektrum toimub tänavu ühek-sandat korda. Seekord otsitakse vas-tust küsimusele “Mis on elu?”. Muu hea ja huvitava kõrval näitab Plekt-rum Kanuti Gildi saalis tasuta kino.

TIKSUDES NULLINITeisipäeval, 13. septembril linastub seal Lucy Walkeri “Tiksudes nullini” (“Countdown to Zero”, 2010) – tuuma-relva-dokk, mida The Guardiani kriitik Peter Bradshaw on pidanud kõigi aegade parimaks õudus�lmiks. Briti päritolu �lmilooja Walker on tuntud eeskätt tänu vaesuse ja ökoloogia problemaatikaga tegelenud doku-mentaalile “Prügimaa” (“Waste Land”, 2010), mis kandideeris tänavu Osca-rile. Toda tARTuFFi publiku lemmikuks valitud �lmi saab muide näha (kah tasuta) kolmapäeval, 28. septembril Kumu dokil.

ARS ELECTRONICA ANIMATSIOONIDKolmapäeval, 14. septembril näida-takse valikut maailma ühe olulisema digikunstifestivali, juba enam kui kolm aastakümmet Austrias Linzis aset leidva Ars Electronica parimaist anima�lmidest.

Kava ja info: www.plektrumfestival.ee

FE

ST

AR

Andke kähku midagi, kas või mingi mustvalge prantsuse värk.

ARMASTUS & ANARHIA

SÕIT“Drive” (USA 2011, 100 min). Režissöör Nicolas Winding Refn (“Valhalla tõus”, 2009). Osades Ryan Gosling, Carey Mulligan jt. Parima lavas-taja preemia Cannes’ist Nicolas Winding Refnile.

JAAN RUUS, Eesti Ekspress: Üksildane auto-juht-kaskadöör seisab õigluse eest Los Ange-lese allilmas, kus inimlikkus ei maksa. Quen-tin Tarantino peaks seda �lmi vaatama.

LAURA TALVET, Kinoleht: Taanlase Nicolas Winding Refni �lmi algustiitreist peale taht-sin ainult üht: et see �lm ei lõpeks iial. Läbi-tungiva pilguga Ryan Gosling, stiilipuhtus nii sisus kui vormis, täiuslik tempo, vapustav muusikavalik. Tühja sest jõhkrusest ja pide-valt purskavast verest. Sellist kangelast armastaksid kõik, sest armastuse kvintes-sentsi on näha ja tunda igas näitlejate mikro-liigutuses ja žestis. Selline armastus on iga-vene, selline armastus võidab kõik.

13. SÕDALANE“Jûsan-nin no shikaku” ehk “13 Assassins” (Jaa-pan 2010, 141 min). Režissöör Takashi Miike (“Külaline Q” ja “Katakuride õnn”, 2001; “Gozu” ja “Üks vastamata kõne”, 2003; “Izo”, 2004).

TRISTAN PRIIMÄGI, Kinoleht: Legendaarne Jaapani trash-režissöör Takashi Miike surfab teist �lmi järjest samurailainel. Lugu sarna-neb Kurosawa “Seitsmele samuraile” (“Shic-hinin no samurai”, 1954), aga pakub lisaks miikelikult pikki, veriseid ja paeluvaid võitlusstseene.

TRASH, trash-can-dance.blogspot.com: Mõnus pulp-põnevik, kus algul hoitakse end vaos ja tehakse kummardusi klassikutele ning hiljem lastakse relvadel rääkida, raiutakse rinna-korve lahti ning tõmmatakse piigiga sooli-kaid tänavale.

LUMELINN“Snowtown” (Austraalia 2011, 120 min). Režis-söör Justin Kurzel. Cannes’is äramärkimise (special mention) pälvinud �lm.

MARIA ULFSAK-ŠERIPOVA, Kinoleht: Justin Kurzeli muljetavaldav debüüt�lm Austraalia kurikuulsaimast sarimõrvarist. Naturalistlikus võtmes lahendatud, hästi kirjutatud ja lavas-tatud, ei loe moraali ega stiliseeri vägivalda. Mõlemad peaosalised – Daniel Henshall ja Lucas Pittaway – teevad võimsa rolli, kuid just Pittaway, kellele see on esimene näitleja-töö, jääb meeltesse kummitama. Tema silma-dest peegelduv hirmu ja erutuse segu on unustamatu.

JAAK KILMI, režissöör: Kurzeli sissevaade Austraalia väikelinna white trashi klaustrofoo-bilisse ellu on mu selle aasta kõige mõjusam kinokogemus. Nii heas kui halvas. “Lumelinn” mõjub füüsiliselt, kulgedes väga lähedal inimlikule taluvuspiirile. See on säärast tüüpi kino, mis kehtestab oma ruumi kohe alguses ega anna mingit võimalust distantsivõtmi-seks. Realism kõige vahetumal kujul, operaa-toritööst näitlemiseni. Ja kui ühel hetkel tär-kab vägivald, siis pole selles ilu ega kirge, vaid kõige arutum julmus. Puhas kulgemine inim-loomuse vägivaldses rägastikus.

JELENA “Елена” (Venemaa 2011, 109 min). Režissöör Andrei Zvjagintsev (“Tagasitulek”, 2003; “Pagendus”, 2007). “Vaatenurga” (“Un certain regard”) programmi žürii eriauhind Cannes’ist.

JAAN RUUS, Eesti Ekspress: Kolme vene põlv-konna moraali jätkuv allakäik. Mida edasi, seda hullemaks.

TRISTAN PRIIMÄGI, Kinoleht: Kammerlik, vaat et antiiktragöödiat meenutav lugu kaasaja Venemaast, mille erinevaid sotsiaalkihte draama tegelased kehastavad. Nende jaoks, kes mäletavad Zvjagintsevi kaht eelmist �lmi, on “Jelena” täielik sürpriis – ei mingit for-malistlikku barokki ega pildiga ilutsemist enam. Minimalistlik ja jõuline �lm, mille keskne mure on vene kinole omane südame-valu kodumaa saatuse pärast.

ÜKSKORD ANATOOLIAS“Bir zamanlar Anadolu’da” ehk “Once Upon a Time in Anatolia” (Türgi 2011, 150 min). Režis-söör Nuri Bilge Ceylan (“Rõhkkonnad”, 2006; “Kolm ahvi”, 2008). Grand Prix Cannes’ist.

JAAN RUUS, Eesti Ekspress: Sergio Leonelt laenatud pealkiri on puhas provokatsioon.

Nuri Bilge Ceylani huvitab see, mis argise pealispinna all. Kahe ja poole tunni lõpuks saab tasutud nende vaev, kes vastu pidasid.

PETER BRADSHAW, The Guardian: Meisterlik, vapustav, särav, kaunilt üles võetud krimi-draama. Parim, mida Ceylan siiani teinud on.

NADER JA SIMIN: LAHKUMINEK“Jodái-e Náder az Simin” ehk “Nader and Simin, a Separation” (Iraan 2011, 123 min). Režissöör Asghar Farhadi (“Ellyst”, 2009). Kuldkaru Berlinalelt.

JAAN RUUS, Eesti Ekspress: Igal pereliikmel on oma tõde. Kui läheb tüliks ja keegi tõm-bab tikku, plahvatab kogu kütusevaru.

TRISTAN PRIIMÄGI, Kinoleht: Asghar Farhadi tugev, keerukas draama, kus pole mustval-geid lahendusi, meenutab veidi Abbas Kiarostamit. Iraani �lmi kohta üllatavalt on suudetud hoiduda politiseeritusest.

ARMASTUSES SÜÜDI“Koi no tsumi” ehk “Guilty of Romance” (Jaapan 2011, 144 min). Režissöör Sion Sono (“Alasti armastus” , 2008; “Külmad kalad”, 2010).

JAAK KILMI, režissöör: Sion Sono uus �lm on tõeline jaapani autorikino, kirgedest ja hüs-teeriast pungile pumbatud, visuaalselt kau-nis ja intensiivne laks. Lugu kulgeb rööbiti unenägude ja mälestustega, näitlejad anna-vad endast maksimumi, ükski kehaosa pole kaetud ega ükski emotsioon talitsetud. Kaks ja pool tundi raevu, pisaraid, seksi ja enesehä-vitust turborežiimil. Võib nii kurnata kui mõjuda vitamiinilaksuna. Pärast seda vajab kinosõber igal juhul puhkust.

Neljapäeval, 15. septembril algab Helsingis põhjanaabrite suurim kinopidu. Kinoleht tutvustab valikut üheteistpäevase �lmi- maratoni tõmbenumbreist.

MATSALU LOODUS-FILMIDE FESTIVALKolmapäevast, 14. septembrist püha-päeva, 18. septembrini toimub Mat-salus järjekorranumbrilt üheksas loo-dus�lmide festival – soe ja sõbralik üritus, kus lisaks kümnetele loodus-dokkidele kogu maailmast saab imet-leda sügisese looduse värve ja paras-jagu täies hoos olevat lindude rännet.

Filmiprogrammi täiendavad temaatili-sed töötoad ja arutelud ning põhjalik loodusfotoprogramm.

Linastuvaist �lmidest auhinnatumate hulka kuuluvad näiteks prantsuse dokumentaal “Green” (2009) Greeni-nimelisest orangutanipojast, kelle kodu Indoneesia džunglis hävib üle-ilmse tarbimise tõttu, ja ”Katkine Kuu” (“The Broken Moon”, Brasiilia-India 2010) Himaalaja nomaadidest, kelle elustiili ohustab kliimamuutus.

Kodulehekülg: www.matsalu�lm.ee

“Tallinna kilud” (Eesti 2011, 50 min). Režissöör Jaak Kilmi. Stsenaristid Jaak Kilmi, Kiur Aarma ja Peep Pedmanson. Fotolavastused Peeter Laurits. Kunstnik Reet Aus. Muusika Janek Murd ja Erkki Tero (3Pead). Produtsent Kiur Aarma.

Veidi enne “Tallinna kilude” esilinastust juhtusin R2-st poole kõrvaga kuulma intervjuud Jaak Kilmiga, kes rääkis, et

talle väga meeldis teha “Diskot ja tuumasõda” ning uus, kohe-kohe kinodesse jõudev �lm on tehtud selle tuules. Jaak rääkis veel, et üksi talle �lme teha ei meeldi, sellepärast on ka uuel �lmil kaks autorit. Õigupoolest võiks öelda, et �lmil on kolm autorit, kolmandaks on Peeter Laurits. Teda ennast ekraanil väga palju näha ei ole, kuid tema vaim hõljub �lmi kohal sama kindlalt nagu Vana Toomas rae-koja tornis seisab.

Jutustamislaad on �lmis tõepoolest sarnane “Diskole ja tuumasõjale”, kuid “Tallinna kilud” pole siiski eelmise meistriteose kordamine või koopia. Uus �lm on müstilisema õhusti-kuga, liigestest lahti. Väikesed miniatuurid, mälestused ja nende veidravõitu pildiline edasiandmine on üksteise kõrval tihedalt nagu kilud karbis ja kel vähegi viitsimist, sel igav ei tohiks hakata. Stsenaariumis kirja pan-dud lood, meenutused möödunud aegadest, on otsekui väikesed proosaluuletused, mida erinevad tegelased loevad ette monotoon-selt, kergelt metalselt, möödanikku kirurgili-selt lahates, mitte kaunistades ja emotsiooni-desse laskudes.

Tegelaskujud, kes ekraanilt vastu vaatavad, on värvikad. Koloriit on veidi nihkes, kõik toimub kergelt aegluubis, otsekui unenäos. “Tallinna kilud” on üles �lmitud fotokaame-raga ja ilmselt lähtub sellest ka �lmi visuaalse keele kujundus. Kaadrid on just-kui üksteise otsa pikitud fotod, kogu teos on natüürmordilik, sätitud ja läbi mõeldud. Õnneks ei mõju see krampliku ponnistu-sena, vaid värskelt.

Mulle meeldis väga �lmi aeglane, medita-tiivne tempo ja äraspidine huumor. Tegemist ei ole nalja�lmiga, kaugel sellest, kuid kerge muhelus on �lmi vaadates kindlasti kõigil sees. Vähemalt kohalikel, kellel seostuvad kujutatavaga omad mälestused.

Filmis jutustavad tegelased oma lugusid umbes samal põhimõttel nagu “Diskos ja tuu-masõjas”, kuid toonilt ja meeleolult on “Kilud” süngem. Lugusid raamib Peeter Lauritsa fotosessioon, mis kujutab keskaegset kurb-lugu Johann von Uexkülli ja talupoeg Matti-sega peaosades. Selle tarbeks on valitud hoo-likalt välja grupp modelle, kes on ilmselgelt amatöörid, kuid saavad oma ülesandega poseerida ja keskaegsesse rolli sisse elada väga hästi hakkama.

Helikujundus on sugestiivne, peenetunde-line. Janek Murd ja Erkki Tero väärivad siin-kohal erilist tänu ja kiitust. Mingit imet tehtud ei ole, aga kõik haakub, sobitub, voolab ja rõhutab. Seda just tarvis ongi.

Ei tahaks �lmi liiga pikalt kiita, kuna on oht läägeks muutuda. Kinokülastajale võib öelda niipalju, et esilinastuse publiku seas oli ka neid, kellele �lm ei meeldinud.

Filmile heideti ette näiteks liigset staatilisust ja teatraalsust, mis minu silmis on hoopis plussid. Võib siiski ettevaatlikult oletada, et “Tallinna kilud” ei pruugi saavutada sama suurt menu kui üliedukas “Disko ja tuuma-sõda”, mis linastumisaastal noppis õige mit-meid auhindu nii kodumaal kui väljaspool Eestit. Aga praegu on sääraseid järeldusi veel vara teha.

Fakt on see, et uus �lm on mällusööbiv, oma-pärane, teistsugune ja väärib seda, et kinotee jalge alla võtta. Tundub, et Kilmi ja Aarma võiksid sarnases jutustamisvõtmes kolman-dagi �lmi teha. Ma usun, et publikut jaguks. Vaevalt et Kilmi-Aarma tandem “Tallinna kilu-dega” kellelegi nii sügava pettumuse valmis-tab, et too selle autoreid edaspidi umbusal-dama võiks hakata.

MARGIT ADORF

“Tallinna kilud” linastub Sõpruses.

Kosutavad KOERUSED“Lotte ja kuukivi saladus” (Eesti-Läti 2011, 76 min). Režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits. Stsenaristid Janno Põldma, Heiki Ernits, Andrus Kivirähk. Helilooja Sven Grünberg. Osades Evelin Võigemast, Margus Tabor, Mait Malmsten jt. Produtsendid Kalev Tamm, Riina Sildos, Vilnis

Kalnaellis. Stuudio Eesti Joonis�lm.

Kui ma Rein Raamatu Stuudio B-s õpi-poisiks olin, rääkis Raamat lookese. Tuli tuntud USA animaator Moskvasse ja

teda võõrustasid nõukogude multikaässad. Külalisele otsustati näidata parimat, mida nõuka multi�lm tootnud, ja lasti peale panna “Nu pagadi”. See oli viga. Pagari lapsele mindi kuivanud kannikat toppima. Ameeriklane jäi kurvaks ja oli vaat et vihane. Ta oli tapmistest ja tagaajamistest surmani tüdinud. Ta oli kuul-nud, et Venemaal on veel alles ilu, humanism ja poeesia. Ta oli lootnud seda leida, aga talle anti hambu Tomi ja Jerry hale vari ja plagiaat.

Eks me kuskilt teame, et kui on anima�lm ja pealegi lastekas, siis peab see olema kiire, tegevusrohke ja täis animaspetsii�lisi meta-morfoose, sest milleks jätta võimalus kasuta-mata. Ning teksti ei tohi olla palju, sest dia-loog võtab tempo maha ja hajutab tähele-panu. Kas vaataja tuli mängu jälgima või loba kuulama? Vaid vähestel väljavalituil nagu Juri Norštein (“Siil udus”, 1975), õnnestus läbi suruda midagi muud. Et tegelane võib olla ebamäärasevõitu, pilt detailivaene ja udune, et võib veeretada lõputult jutte – peaasi, et lugu oleks siiras ja südamlik ning motiivid äratuntavalt inimlikud. See paistis silma.

Ka Heiki Ernitsa ja Janno Põldma tandem on animatsiooni põhitõdedele aastaid tagasi selja keeranud ja enesekindlalt noršteinlikku rida ajanud. See enesekindlus on muudkui suurenenud. Lotte �lmid seisavad küll kahe äraproovitud vaala peal. Esiteks loomad kui inimeste suurendused, inim-iseloomud loomkujude kõverpeeglis.

Ja teiseks leiutajatemaailm, mis laste jaoks alati töötab. Olgu see siis Jan Brzechwa “Pan Kleksi Akadeemias” või Nikolai Nossovi Totu-lugudes. Isegi Tom ja Jerry on väsimatud leiu-tajad. Kuid meie õnneks on Lotte maailm

lisaks veel eestilikult maavillane. Selle villa on sinna selga kasvatanud eelkõige dialoogi autor ja kaasstsenarist Andrus Kivirähk.

Kinno läksime neljakesi: Sissi (8), Rull (11), Laura (29) ja mina (49). Laura kahtles pisut, kas ta ikka viitsib. Mina julgustasin, et kino puhul on ainult üks kriteerium – kas �lm on hea. Pole tähtis, kas see on lastekas, animat-sioon, dokk, mängukas või kas või porno.

Pika loo vaatasid ühesuguse tähelepanuga, popkorni krõbistades ning õlut ja kokat rüü-bates ära kõik neli. Ja naersid aeg-ajalt – vanad oma kohtades ja lapsed oma kohta-des. Olen arvustustest lugenud, et �lmi on kuhjatud kultuuriallusioone: vilksavad läbi “Kollane allveelaev” ja “Indiana Jones”, viiba-takse Riho Undile ja Hardi Volmerile, ping-viinid elavad Pingviinide saarel nagu Anatole France’il. Nii et viiteid jagub, aga see pole oluline, sest neid on kasutatud muretult ja süüdimatult, ning kena on, et neile ei rõhuta ega panda kellelegi ära.

Kui tahaks viriseda, siis võimalusi ja väikseid lonkamisi leiaks. Sissi ei olnud rahul, et Lotte ja Klaus ei märka neid jälitavaid kuujäneseid, kuigi nood on avalikult otse sabas. Kui süs-teem on selline, et nii võib ja peab, miks jäne-sed siis enne end kiivalt peitsid? Ja miks han-gunud Klausi kohta öeldakse, et ta ei pilguta silmagi, kui kohe on näha, kuidas ta mitu korda pilgutab. Aga ehk lastele peabki selli-sed asjad sisse kirjutama, et neil oleks avastamisrõõmu?

Meie Lauraga ei saanud aru, miks Klaus pääs-tab tantsusaali juurde jõudes puutsikli paki-karbist välja sitikad, kes marsivad ei tea kuhu ning kellest enne ega pärast juttu ei tule. Kui see on teadlik võte, peaks episoodilisi irrat-sionaalseid madalalt üle taeva lendavaid

roosasid elevante ju rohkem olema? Ja see tegi kurvaks, et isa valmistatud ilus puust mootorratas, millest oli juba saanud oluline ja keskne atribuut, jäeti poolde �lmi maha ja unustati. Vihmapiisku uuriva sea episood aga venib ega tööta – pole seal lugu ega seiklust, ainult heietus.

Aga see kõik on tühiasi ja pole sugugi tähtis. Tähtis on Lotte ise ja tema seiklus ning Lotte ja Klausi suhe ja sott ja missioon. Tervik on ilus, muusika on ilus ja �lmi lõpus on kõigil hea tunne. Mis siin veel urgitseda.

Mulle meeldib, et on juletud pakkuda pikka dialoogi, kuigi see on piiri peal, ja kasutada mitmesugust eesti keelt. Tundub, et Margus Taboril on lastud Klausi sisse lugedes ise eesti kõnekeel hiiu murrakuga asendada. See on muhe ja suur võit. Ma annaks Margusele selle eest mõne emakeele auhinna, kuigi tema puhul oleks paslikum rääkida vanaema-keele auhinnast, sest Margus kasvas vana-ema käe all. Õige ta on, et ka laste�lmis ei pea tegelased tingimata rääkima korrektset ja puhast keelt. Seda võiks ju ka olla, aga võib ikka kasutada igasugust keelt, mida meie ümber leida ja kuulda.

Nüüd jääb ainult oodata, millal Kivirähu And-ruse ussisõnade-raamatust anima�lm saab. Kõik need huntide lüpsmised ja karude kep-pimised on ju väga visuaalsed ja animatsioo-nis suurepäraselt teostatavad. Minu unistu-ses ühendaksid selleks jõud kaks stuudiot, mis igavesest ajast igavesti sõjajalal: raskus-tes siplev, kuid Disney animatsioonikool-konna juurtega A Film ja vana hea Eesti Joo-nis�lm. Ja režissööriks võiks kutsuda Rein Raamatu, sest tal on soont sihukeste eepiliste asjade peale nagu Suur Tõll.

PEETER SAUTER

Vürtsikad kilud KAUNIS KARBISKiur Aarma ja Jaak Kilmi uus pooldokumentaal nõuab vaatajalt veidi kannatust, kuid on kokkuvõttes maitsev pala.

Päris revolutsiooni ajaks ma ei jõudnud, aga jõudsin järgmisel hommikul. Kell oli 7.

EE

ST

I A

SI

See oli ka loomulik – oli viimane kooli-eelne nädalavahetus ja lapsed on juba linnas. Filmi näidati ka pea kõikides

Eesti kinodes. Märkigem kurbusega, et kino-sid on meil jäänud alles vaid kümme ja ena-mik maakonnalinnu on neist ilma.

Üks uue �lmi autoreid Heiki Ernits märkis kunagi, et lapsed ei vali Eesti presidenti, aga nad valivad oma lemmiktegelasi. Ja Lotte on selleks saanud. Oli Sipsiku aeg, oli Naksitral-lide aeg, oli Klaabu aeg, praegu on Lotte aeg.

Kuue- või seitsmeaastase koeratüdruku Lotte idee sündis kaksteist aastat tagasi. Läks veel kaks aastat ja poisilike joontega koeraneiu debüteeris aastal 2000 kolmeteistkümnes mini-teleseerias. Kogemused kasvatasid ja koeraneiust sai pidevas tuunimisprotsessis staar Eesti, Läti ja Euroopa fondide rahasta-tud 81-minutises Eesti pikimas joonis�lmis “Leiutajateküla Lotte” (2006).

Lotte on küllalt eestlaslik tüüp, üldse mitte ennastkehtestava loomuga. Kui ta tänaval vastu tuleks, võiksime sellist malbet kuju teiste seas esialgu isegi mitte märgata. Kuid ta osutub kole hakkajaks ja astub vajalikul hetkel toimekalt ette, seejuures ilma poosita, kuid teesklematult uudishimulikuna. Ta toi-metab rahulikul, ent mis peamine, resultatiiv-sel moel. Nüüd, mil Lottet ennast pole enam vaja tutvustada, on ta uues �lmis jäänud tegevusvedru käivitajaks. Aga maailm tema ümber “ei jookse nööri mööda”, oleks öelnud Oskar Luts. See pakub ootamatusi. Heiki

Ernits on deklareerinud: “Mulle meeldib maa-ilm läbisegi. Putukad, loomad, inimesed aja-vad võrdselt oma asja ja suhtlevad omavahel, nagu siin maailmas ongi, kui vaadata mitte ainult lihasööja, vaid humanisti pilguga. Kõik-sugu olendid elavad meie ümber ja ajavad oma väikest elurida.” Lottet viib edasi tema piiritu uudishimu. Selgub, et maailm väärib avastamist. Iseenesest toimub tegevus ka väga eestilikul, äratundmisrõõmu pakkuval maastikul.

Muidugi nõuab 76 minutit kestev �lm ekraa-niaja organiseerimist. Pannes Lotte koos rän-nukoer Klausiga otsima helendavaid kuukive, mida on koguni kolm, saab tegevuse üle �lmi laiali kanda. Ja et neid kive otsivad samal ajal kuujänesed, lubab tegevust viia tagaajamise suunas. Ning et veelgi tegevust oleks, asub kuukive jahtima ka armunud kass Paul.

Võime leida arhetüüpe seiklusjuttudest, ime- ja loomamuinasjuttudest. Kohati kisub popurriiks tuntud viisil. Kuukividest oleme lugenud, vanaaegne tempel ja taevasse kas-vav taim on tuttavad, Une-Mati toob une ja kinga jalgaproovimine on “Tuhkatriinust”. Taustal on ka “Emil ja salapolitseinikud”, kõne-lemata “Meisterdetektiiv Kalle Blomkvistist”.

Ent eks võtnud isegi Charlie Chaplin kõik oma rekvisiidid teistelt: Fattylt kottpüksid, Fordilt kohmakad jalanõud, Charlie Averylt kitsavõitu pintsaku, Roscoe’lt väikese kõva-kübara ja Mark Twainilt väikesed vuntsid. Chaplin korjas need kokku ja hakkas siis

karakterit looma. Nii see kultuur, muuhulgas ka �lmikultuur, ennast kujundab ja ümber kujundabki.

Nii-öelda kolme liini tagaajamisega on hoi-tud üleval põnevust. Kui tegevus jääb eba-selgeks, kinnistab seda stsenarist Andrus Kivirähki ladus sidustekst. Üldse on tekstil küllalt suur selgitav osakaal. Stsenaristil jagub igat sorti voolavat vaimukust, näiteks tuleb leidlikumate episoodide hulka lugeda muusikaga ravimine. Ega merest pannkoo-kide püüdmise peale ka igaüks tule. Sven Grünbergi ja Renārs Kaupersi muusika headele tekstidele teeb �lmist lausa muusi-kali. Ilmekaks kasside muusikaks peab heli-looja ilmselt olema looduses kuulanud kas-side kevadkontserti.

Kahjuks jäetakse sel pideval maailma avasta-miskulgemisel episoodid tihti lõpetamata. Kuhu jäi lõpuks nii kenasti sisse juhatatud tan-demratas? Ja miks kuukivid ise meenutavad igasuguse lummuseta kuivi jooniseid eukleidilise geomeetria õpikust? On need meelega nii ilmetuks tehtud?

Film tervikuna aga on armas ja soe. Kind-lasti käiakse seda peredega vaatamas, lapsed jutustavad koduteel oma muljeid. Eriti väärt on tegijate kreedo: inimlooma ei käivita ainult agres-siivne võimutahe (ja lüüasaamise korral põge-nemiskihk), vaid ka küsimis- ja teadasaamissoov. Nende prillide läbi vaadates muutub maailm tõega kolme-mõõtmeliseks ja värviliseks. Nagu see Lotte-�lmides ongi. Ometi võib karta, et karm kommertsmaailm neelab Lotte südamlikkuse alla nagu omal ajal biitlid.

Oleme (riigi abiga) loonud joonis�lmitöös-tuse. Koos sellega on tulnud ka vabrikumee-lelahutuse maitse ja uudsuse võlu hajumine. Kinos saab eduka tegelasega edukas seiklus alati järje. Piisab pilgu heitmisest tänavustele kinoa�ššidele. “Lotte ja kuukivi saladuse” debüüdinädalal paigutus viie Eesti popima hulka kolm anima�lmi: esimeseks “Lotte” tei-seks “Smur�d” – 1980ndate teleseriaali taas-elustamine kinos, ja kolmandaks “Autod 2”. “Lotte ja kuukivi saladus” suubub maailma kommertskino rütmidesse. Aga kui turg ähvardab Põldmast, Ernitsast ja Kivirähkist lõplikult võitu saada, siis on käes aeg välja mõelda uus tegelane.

JAAN RUUSEesti Ekspress

“Lotte ja Kuukivi saladus” linastub kinodes üle Eesti.

ASENDAMATU LOTTE?E

ES

TI A

SI

Esilinastuse nädalavahetus, mille publikut �lmilevitajad hirmu ja äreva rõõmuga loevad, tõi “Lotte ja kuukivi saladuse” 9658 külastajaga vaatajaskonna lemmikuks.

Vaevalt leidub käesoleva lehe lugejate seas ühtki, kes poleks kunagi kuulnud küsimust ja manitsust: “No mispärast sa

kõik see aeg neid �lme vahid / raamatuid loed / muusikat kuulad? Ela enda elu ja jäta teiste oma rahule.” Kui nii ütleb sulle keegi teine, on lihtne etteheidet tagasi tõrjuda ja veenda end, et manitseja ise elab enesega rahuldudes piiratud ja mannetut elu. Kui küsimus kerkib aga su enda seest – mis on Krzysztof Kieślowski värvitriloogiat ehk “tri-koloogiat” vaadates väga tõenäoline –, on olukord keerukam ning sa võid end tõsimeeli hakata süüdistama ligimese akna taga piilumises.

Siinkohal tasub endale meelde tuletada, et sa ei piilu mitte salaja nagu erukohtunik “Puna-ses” naabrite telefonikõnesid pealt kuulates, vaid piilutava selgel teadmisel ja tahtmisel. Ja kuidas nimetada seda, kes teeb kõik selleks, et teda piilutaks? Kelleks muuks kui liputa-jaks. Ning niisamuti nagu piiluja väidetav süü seisneb teiste elu elamises, võib liputajale heita ette kihku oma elu teistele peale sundida.

Nii ta on, ent miks süüdistatakse piilumises ja liputamises üksnes väikseid õnnetuid inimesi ja mitte suuri kunstiloojaid? Sest esiteks on viimastel näidata midagi, mida iga päev palja silmaga ei märka, ja teiseks ei suru nad seda kellelegi vastutahtsi peale. Seepärast ei maksa meilgi end piilujatena siivutus ülalpi-damises süüdistada, vaid rahuldada oma iha vabalt ja avalikus kohas – kinos. Liputaja Kieś-lowski kannab meile teiste elu kandikul ette, ent ei lase meil seejuures oma rolli unustada, vaid sunnib üha üle küsima: mis meid selleks sunnib ja mida see meile annab?

SININETriloogia esimeses osas liputab režissöör meie silme ees autoõnnetuse läbi mehest ja tütrest ilma jäänud noore naise eluga. Julie (Juliette Binoche) on kurb ja masenduses, tahab oma elule lõpu teha, aga ei suuda. Ta tõmbab ukse kinni ajakirjaniku ees, kes tahab tema leinast osa saada ning seda üldsusega

jagada, ja meie kiidame ta teguviisi mõttes heaks. Leheneegrid ahju!

Aga ise pääseme koos kaameraga, mida kaadris näha pole, läbi suletud ukse lesknaise magamistuppa, kus näeme suures plaanis pisaraid, mida ta ei näita vabatahtlikult ühe-legi ligimesele. Me ei pööra siivsalt pilku kõr-vale, vaid ihkame intiimsuses lõpuni minna. Kerge tõrge tekib vahest alles siis, kui Julie “tõestab” kadunud mehe sõbrale pärast koos veedetud ööd, et temagi on tavaline maine olend, kes “higistab, köhib ja kannatab kaa-riese käes”. Aga ei veena see armunud meest ega summuta piilumiskirge meiski.

Kieślowski välja käidud legendi järgi tugineb kogu triloogia Prantsusmaa lipuvärvidele ja deviisile “vabadus, võrdsus, vendlus”. “Sinises” käsitletud vabadus, mille tähendus Julie jaoks �lmi vältel pea peale pöördub, laieneb ka publikule: meil on vabadus vaadata või vaatamata jätta ning vabadus nähtut oma suva järgi käsitleda. Iseasi, mida igaüks selle vabadusega peale hakkab – režissöör ei ürita meie vabadust meelega piirata.

VALGEKui esimese �lmi pealkiri õigustab end täiel määral ka otseses mõttes – sinine on kõik, mis vähegi saab sinine olla, kaasa arvatud kurvameelsus, mis tänu inglise keelele kogu läänemaailmas sinise värviga võrdub –, siis teisega on märksa keerulisemad lood. Tõik, et valdava enamiku �lmide tegevus leiab aset keskkonnas, kus kraade on üle nulli Celsiuse järgi, pole tingitud üksnes sellest, et lõviosa neist on vändatud Eestist lõuna pool. Oluline on seegi, et lumine ja jäine keskkond on suh-teliselt väheatraktiivne ning mõjub igasugu-sele liikumisele pärssivalt. Kieślowski ise on tunnistanud, et “Valget” oli kõige raskem �l-mida: “Valge pole värv, vaid värvi puudumine, mis ei anna sinise ja punasega võrreldavat dramaatilist efekti.”

Aga et eesmärk oli püstitatud, tuli see täita, ja režissööril jätkus nutti võtta dramaatilise efekti asemel appi koomiline: poola juuksur

(Zbigniew Zamachowski), kes haub kätte-maksu teda hüljanud prantslannast abikaa-sale, satub pahaaimamatult ogaratesse olu-kordadesse ja käitub neis chaplinliku melan-hoolse narrina.

“Valge” on Kieślowski �lmograa�as ainus komöödia nime vääriv teos, ja kuigi seda määratlust ei maksa liigotseselt võtta – mure-tut lõhverdamist siin endale ei lubata –, töö-tab trikk hästi nagu tilk sidrunimahla kalaprael. Aitab süžee lohutut kõledust ker-gemini seeditavaks muuta ning üllal, kuid kättesaamatul võrdsuseideel poriseguse lume kiuste mõjule pääseda. Selsamal põhju-sel on “Valge” �lmiarmastajale – ehk siinses käsitluses piilujale – kolmest kõnealusest �l-mist kõige kergemini talutav. Kui liputaja käi-tub naljakalt ja püüab tähelepanu ettearva-matute tempudega, siis pole ju patt teda vaa-data ja naerda. Võtkem või klassikaline näide: harva suudab keegi tõsiseks jääda, kui näeb ligimest banaanikoorel libastuvat, olgu see sündmus ohvri enda jaoks kui tahes traagiline.

PUNANEKolmanda �lmiga paneb režissöör oma tööle krooni ning teeb liputaja ja piiluja rollisuhted puust ja... nojah. Triloogia motoks olev deviis võib vaatajal ununema kippuda, sest esiplaa-nile kerkib tarvidus jõuda selgusele enda vahekorras vaadatavaga. Kui “Sinine” on tõe-poolest üdini sinine ja “Valge” vaid moepä-rast valge, siis “Punase” koloriit mõjub rõhu-valt, sest �lmis nähtav maailm oleks justkui vägisi ja ilmse põhjuseta punaseks võõba-tud: kohviku varikatus, ühe tegelase auto, teist tegelast kujutav reklaamplakat, toolid teatrisaalis jne.

Mannekeenist peategelane (Irène Jacob), kes põrkab kokku naabritel kõrva peal hoidva erukohtunikuga, teeb oma lihtsa ja süütu ole-kuga igale vaatajale endaga samastumise lihtsaks ning sunnib seeläbi võtma seisu-kohta kibestunud pässi osas, kes ei püüagi oma perversseid kalduvusi varjata ega õigus-tada: “Jah, mu teguviis on jälk, ja vähe sellest, ka ebaseaduslik.”

Ega polekski ju raske seisukohta võtta, kui too härra, erus kohtunik (Jean-Louis Trintig-nant), ei seaks omalt poolt raudse loogikaga kahtluse alla ka heasüdamliku neiu altruismi.

Siin astuvad piiluja (pealtkuulaja) ja liputaja (ametinimetusega modell) esimest korda tri-loogia jooksul vahetusse kontakti ning võib-olla jõuavad isegi mingis mõttes leppimise ja üksmeeleni, mida võiks ehk nimetada ka vendluseks. Aga tee selleni on kangesti karm ja ühelgi piilujal pole lihtne end kõrvalt ja endale silma vaadata. Filmis tungib väline reaalsus ühe osaleja elutuppa aknast sisse visatud kivina ja teise töökohta teatrisaali uksi paugutava tormituulena. Eks kõiksugu ohud ähvarda meie kõigi vähem või rohkem reaalset turvatunnet, olgu meis rohkem piilu-jat või liputajat.

Seepärast piilugem, kel pilk on antud piiluda, ja lootkem, et lõppeks näeme nähtu läbi ka sügavamale iseenda sisse. Kahju sellest ei sünni. Isegi kui silme ees avanev pilt vastikust peaks äratama – mis on Kieślowski �lmide puhul tõenäoline –, jääb alati võimalus pilk ära pöörata ning alles siis uuesti vaadata, kui esimene ehmatus möödas. Ehmatused ei saa iial otsa, kuid üha kasvav piilumisjulgus on väärtus omaette.

MART RUMMO

Triloogia “Kolm värvi” linastub Katusekinos esmaspäevast, 12. septembrist kolmapäeva,

14. septembrini.

“Kolm värvi: sinine” (“Trois couleurs: Bleu”, Prantsusmaa-Poola-Šveits 1993, 98 min). Režissöör Krzysztof Kieślowski. Stsenaristid Krzysztof Piesiewicz, Krzysztof Kieślowski jt. Operaator Sławomir Idziak. Helilooja Zbigniew Preisner. Osades Juliette Binoche, Zbig-niew Zamachowski, Julie Delpy jt. Pro-dutsent Marin Karmitz.

“Kolm värvi: valge” (“Trzy kolory: Bialy”, Poola-Prantsusmaa-Šveits 1994, 91 min). Režissöör Krzysztof Kieślowski. Stsenaristid Krzysztof Piesiewicz, Krzysztof Kieślowski jt. Operaator Edward Kłosiński. Helilooja Zbigniew Preisner. Osades Zbigniew Zamac-howski, Julie Delpy jt. Produtsent Marin Karmitz.

“Kolm värvi: punane” (“Trois couleurs: Rouge”, Prantsusmaa-Poola-Šveits 1994, 99 min). Režissöör Krzysztof Kieślowski. Stsenaristid Krzysztof Piesiewicz, Krzysztof Kieślowski. Operaator Piotr Sobociński. Helilooja Zbigniew Preisner. Osades Irène Jacob, Jean-Louis Trintig-nant jt. Produtsent Marin Karmitz.

Ei ole see nali ega õel nöök. On ainult tunnustus ja imetlus, mis väljendatud pisut jõhkralt. Kohe seletan.

Kieślowski, suur liputaja

Irène Jacob modellina “Punases”.

KL

AS

SIK

A

“Tagasitee” (“The Way Back”, USA-Araabia Ühendemiraadid 2010, 133 min). Režissöör Peter Weir, stsenaristid Peter Weir, Keith R. Clarke ja Słavomir Rawicz. Operaator Russell Boyd. Osades Jim Sturgess, Colin Farrell, Ed Har-ris, Saoirse Ronan jt.

Ikka pahandame, et Lääne intellektuaalid ammutavad ainest natsiroimadest ning on olnud üpris tagasihoidlikud bolševike

kuritegusid käsitlema ja kunstilisse vormi valama. “Tagasitee” proloogis võrdsustatakse aga sissejuhatuseks Hitler ja Stalin. Teos kir-jeldab väidetavalt tõestisündinud põgene-mist Gulagist, mille on kirja pannud poolakas Sławomir Rawicz dokumentaalromaanis “Pikk marss” (1955). Viimasel ajal on see raa-mat siiski ilukirjanduse hulka arvatud, nii et ka �lmi autorid on saanud lasta fantaasial len-nata. Muide, mõttekam olnuks �lmi pealkiri tõlkida “Tee koju”, aga las siis olla, kui “Tagasi-tee” on eesti keeles juba käibele läinud.

Vähemalt poole miljoni teose kohta �l-mograa�lisi andmeid sisaldav International Movie Database (www.imdb.com) määrab “Tagasitee” žanriteks seiklus�lmi ja draama.

Seiklus�lm on see kahtlemata. Žanritruus seiklus�lmis selgub välkkiirelt, kes on halb ja

kes hea, kellele tehakse liiga ning kes on ära teeninud vaataja sümpaatia. “Tagasiteest” saame teada, et halb on Stalini režiim, mis vallutas II maailmasõja ajal Ida-Poola. NKVD-l on korda läinud piinamiste teel lausa naine oma mehe vastu tunnistama panna. Õnnes-tunud käivitus. Seiklus�lm peab laiuma mööda maad ja ilma. Siin näeme pagemist

läbi Siberi tundra ja taiga, üle Mongoolia ja Hiina soola- ja kivikõrbe, Tiibeti kaudu üle Himaalaja Indiasse. Kas saab olla veel põne-vamaid kohti? Ega vist.

Aga draama? Žanri määramine pole muidugi raketiteadus, kuid siiski vaidleksin pisut. Draama nõuab panoraamseid maastikke ja seda �lmis tõepoolest on. Milline fantastiline kaameratöö! Müts maha austraallase Russell Boydi ees. Metsik, karm ja äärmusteni vahel-duv loodus on elama pandud, vaataja jaoks on loodud kohalolekutunne lumetormides ja kõrbepiinades. Draama peab aga olema pea-tegelasekeskne ja sellest jääb “Tagasiteel” veidi puudu. Jah, mõnevõrra domineerib Poola ohvitser Janusz (Jim Sturgess), kuid domineerib liiga vähe. Võime vabalt määrata peategelaseks kollektiivse rühmtegelase, kuni seitsmest tegelasest koosneva põgenike grupi.

Draama nõuab ka karakterite viimistletud väljajoonistamist, kuid siin on see seiklus�l-mile omaselt tegemata. Ameeriklastel on tul-nud mängida lisaks poolakatele ka venelasi ning see ei ole eriti tõepäraselt õnnestunud. Vene krimka Valka (Colin Farell) ei ole vee-nev. Karakteri avamiseks vajalik dramaturgi-line pea peale pööramine on usutav – vangi-laagri-vaenlasest ja pussitajast saab põgene-des ustav sõber ja teejuht. Aga see, et Valka keeldub patriotismist Venemaalt lahkumast

ja üle Mongoolia piiri astumast, on kahjuks stamp. Ka autorite arvamus, nagu saanuks Nõukogude Liidu ja Mongoolia piiri ületada sama lihtsalt kui USA ja Kanada oma, näitab vajakajäämist olustiku tundmises.

Paremini on välja tulnud ainuke naine põge-nike hulgas – romantiline venelanna Irena (Saoirse Ronan). Irena kaudu tekitatakse vaataja peas küsimus, kellele meestest naine kuuluma hakkab. See kahtlemata aktiviseerib vaatajat ning ka vastus on õige ja ajastupä-rane. Irena vanemad olid tõsiusklikud kom-munistid, kelle Stalin maha laskis. Tapeti ka tema vend. Nii kadusid igavikku terved suguvõsad.

Meile on see päevselge, meile ei tekita see küsimusi ega kõhklusi. Aga huvitav, kas Lääne vaataja, kelle jaoks �lm on tehtud, mõistab seda, et Stalin tappis kommuniste?

Mina oleksin määranud “Tagasitee” žanriteks ajastu�lmi ja rõudmuuvi. Ajastu on avatud, teekonda on näidatud. Retk peaks lõppema ootamatult, nii ka juhtub. Jääb lootus, et armastus ja andestus on tugevamad kui Sta-lin ja NKVD.

OLEV REMSU

“Tagasitee” linastub Katusekinos neljapäeval, 15. septembril.

“Kesköö Pariisis” (“Midnight in Paris”, USA-His-paania 2011, 94 min). Režissöör ja stsenarist Woody Allen. Operaator Darius Khondji. Osa-des Owen Wilson, Rachel McAdams, Marion Cotillard jt. Produtsendid Letty Aronson, Step-hen Tenenbaum, Jaume Roures jt.

Hoiatus: kui tahate saada täit naudingut Woody Alleni uuest �lmist, siis ärge lugege selle kohta enne ühtki sisukirjeldust. Isegi treilerit pole vaja vaadata. Filmi võtmeks olev twist on seda väärt.

See muidugi muudab �lmist kirjutamise üpris keeruliseks. Aga teisest küljest on ju kõik lihtne. Alustame põhilisest: pärast “Harry dekonstrueerimist” (“Deconstructing Harry”, 1997) ei ole Woody Allen teinud teist nii ter-viklikult vaimukat �lmi. Kurikuulus New Yorgi auteur Allen on koos Jim Jarmuschi ja David Lynchiga üks viimaseid täiesti iseseisvaid USA režissööre, kes suudab oma �lme rahas-tada suurstuudiotest sõltumatult, omades täit kunstilist kontrolli. Allen on teadlikult valinud töörežiimi, kus ta teeb igal aastal ühe �lmi ning üllatuslikult on tema senise 47 teose hulgas vaid paar täielikku ebaõnnestu-mist – meenuvad vaid “Kuulsus” (“Celebrity”, 1998) ja “Nefriitskorpioni needus” (“The Curse of the Jade Scorpion”, 2001). “Kesköö Pariisis” on aga ka Alleni kõrget taset arvesta-des väike triumf.

Oskust avaldada armastust linnadele on Allen näidanud kogu karjääri jooksul. Allen, kes on end ise nimetanud New Yorgi krooni-kuks, on teinud sellest metropolist oma �l-mograa�a ühe peategelase, nagu kinnitavad mitmed tema karjääri eredamad pärlid – näi-teks “Annie Hall” (1977) ja “Manhattan” (1979). Nüüd on juudi vanameister armunud vist Euroopasse – “Vicky Cristina Barcelona” (2008) portreteeris Kataloonia pealinna värvi-list, lendlevat ja �irtivat hinge, “Kesköö Parii-sis” on aga nostalgiline igatsus selle Pariisi järele, mida iseloomustavad tänavakohvikuis lugevad inimesed, Montmartre’i öised tuled, väikesed kõrvaltänavad ja nädalavahetuste kirbuturud, kust igaüks saab soetada endale tüki tänaseks suuresti juba kadunud maailmast.

Nii teeb ka “Kesköise Pariisi” peategelane Gil – Woody Alleni järjekordne alter ego Owen Wilson, kes saab oma rollist sellena imehästi aru –, lootusetu romantik ja edukas Holly-woodi käsikirjanik, kelle hing ihaleb tunnus-tust päriskirjanikuna. Ta ostab kauni tänava-kaubitseja käest Cole Porteri plaadi ja üritab edutult veenda pragmaatilist kihlatut Inezi (Rachel McAdams) kolima Californiast romantikapealinna, mis inspireeriks meest lõpetama oma tähtteost, hirmkeerulist debüütromaani. Inez ei taha sellest kuuldagi ning peagi hakkavad juhtuma asjad, millega on raske leppida nii tal kui ka tema pururikas-tel vabariiklastest vanematel, kes on Gili alati tuuletallajaks pidanud.

Allen jätkab siin oma traditsiooni palgata ka kõrvalosadesse plejaad tuntud nägusid – lisaks eelnimetatuile astuvad üles ka Marion Cotillard, Adrien Brody, Carla Bruni ja Kathy Bates. Tõepoolest, kes ei sooviks män-gida Woody Alleni �lmis? Ilmselt ei tule mehel veenmisega suurt vaeva näha ja �lmifännile pakub selline kinematograa�line “who’s who” palju meelelahutust.

Lisaks tuleb tõdeda, et �lmi nautimiseks tasub teada üht-teist Euroopa kultuuriloost. Muidu võib juhtuda, et pillate sääraseid fraase nagu esilinastusel üks Ameerika nagamann mu selja taga, kes iseloomustas Man Rayd kui “hispaania sürrealistlikku �lmiloojat”.

“Kesköö Pariisis” on tegelikult ühe-nalja-�lm, aga sellest ühest naljast on viimne välja pigis-tatud. See on hea näide sellest, kuidas panna idee intelligentse ressursikasutusega särama, mängides situatsiooni läbi iga erineva nurga alt. Tean, et see jutt kõlab krüptiliselt, aga ei tahaks üllatusmomenti rikkuda.

“Kesköö Pariisis” pakub idealiseeritud Pariisi-nägemust mehelt, kes on öelnud: “Miskipä-rast armastatakse mind Prantsusmaal roh-kem kui kodus. Subtiitrid on vist väga head.”

TRISTAN PRIIMÄGI

“Südaöö Pariisis” linastub Artises ja Plazas.

TA ON ROMANTIK – TA RÄÄGIB PRANTSUSE KEELT

Piinarikas tee vabadusse

Woody Alleni alter ego Gil (Owen Wilson) ja tema kihlatu Inez (Rachel McAdams).

Colin Farrell blatnoi Valkana.

RO

MA

NT

IKA

AJA

LU

GU

ROM

AN

BO

NN

EFO

Y

Nii on öelnud üks �lmiloo suurimaid käsi-kirjameistreid Jean-Claude Carrière. See lause selgitab ühtlasi, miks tema

nimi ka paljudele tõsistele �lmihuvilistele midagi ei ütle. Käsikirja autor on ilmselt üks alahinnatumaid ameteid �lminduses, kui võtta arvesse võimaliku panuse suurust, mil-lega kaasneb pea täielik anonüümsus. Kui paljud meist teavad Tonino Guerrat, kelle käsikirjade järgi on vändatud näiteks Miche-langelo Antonioni “Blow-Up” (1966) ja “Zab-riskie Point” (1970) ning Federico Fellini “Amarcord” (1973)?

Jean-Claude Carrière’i CV pole vähem muljet-avaldav. Tema koostööpartnerite hulgas �gu-reerivad Miloš Forman, Jess Franco, Jacques Tati, Wayne Wang, Louis Malle, Marco Ferreri, Andrzej Wajda, Volker Schlön dor�... Kõige enam on Carrière aga tuntud Luis Buñueli viljaka “teise prantsuse perioodi” (1964–1977) käsikirjade kaasauto-rina. Koostöös sürrealismiklassiku endaga pani Carrière aluse ajatuile �lmipärleile “Toa-tüdruku päevik”, “Päevaliblikas”, “Linnutee”, “Kodanluse diskreetne võlu”, “Vabaduse vii-rastus” ja “See ihaluse hämar objekt” – seeria, mis sai teoks nii tänu Buñueli geeniusele kui sellele, et lavastaja leidis Carrière’is ideaalselt sobiva partneri, kes tema vaateid jagas ja stiili mõistis. Buñuel usaldas Carrière’i sedavõrd, et pani temaga kahasse kirja ka oma biograa�a “Mu viimne hingetõmme” (“Mon dernier sou-pir”, 1982) – ühe kõigi aegade parima �lmiraamatu.

Tänavu 19. septembril saab Carrière 80 aastat vanaks, või õigemini nooreks, sest maestrol on ikka sees sama pidurdamatu hoog kui 60ndate aastate alguses �lmitööstuses kirju-tamisega alustades. Mul oli tänavu juunis au viibida Slovakkias Art Film Festil Carrière’i meistriklassis, kus vanameister valgustas eht-prantslaslikult lõbusa miimika saatel mitmete �lmide tagamaid ning talutas kuulaja käekõr-val uitmõtete ja assotsiatsioonide labürinti, kus orienteerumiseks tuli täiest jõust kesken-duda. Samamoodi nõuab suurte meistritega koos töötav Carrière ka endalt pidevat kaasa-mõtlemist võimete piiril. “Ma ei saa ju neile pettumust valmistada,” ütleb ta.

ABIELU AUTORIGAJean-Claude Carrière on end alati pidanud “režissööri kirjanikuks”: ta eelistab töötada koos lavastajaga idee kallal algusest peale, mitte müüa valmiskäsikirju kõrgeima hinna eest nagu tänapäeva kinopraktikas tavaks. Oma režissööride kõrval on ta seisnud ikka ja jälle, valides välja need, kellega klapp kõige parem, ning katsetades mitmesuguseid mee-todeid lavastaja mõtte tabamiseks. Näiteks kasutas ta edukalt Buñueli ja Salvador Dalí 1920ndail välja töötatud “kolme sekundi reeglit”, mille kohaselt omavahelises dialoo-gis õhku visatud ideede hindamiseks on tei-sel poolel aega vaid kolm sekundit. Sürrea-lismi põhiideede kohaselt saab nõnda hin-nangu andmisel kasutada intuitsiooni, kõhu-tunnet, alateadvust, mitte ratsionaalset mõis-tust. Ka Carrière’i-Buñueli koostöös sai mõn-dagi paika just seda meetodit kasutades.

Muudest nippidest �lmiloogika organiseeri-miseks tuleb mainida Carrière’i �lmi�losoo�-list seisukohta, et päeva ja öö vaheldumine �lmis peab olema samuti paika pandud nagu montaažist tulenevad rõhud ning pingetõu-sud ja -langused. Carrière’i väitel mängib kor-rektselt liigendatud aeg olulist rolli selles, kui-das inimene suudab �lmi vastu võtta.

Buñueliga veedetud aega kirjeldab Carrière nõnda: “Olime alati kahekesi, perede ja nais-teta mõnes issandast maha jäetud paigas. Vestlesime ja vaidlesime aina käsikirja üle ning sõime ja jõime alati koos. Elu jooksul einestasin koos Buñueliga ilmselt oma paar tuhat korda. Seda on rohkem, kui enamus abielupaare enda kohta öelda saab.”

METOODILINE EROOTIKA Kirjutades Joseph Kesseli romaani põhjal stsenaariumi “Päevaliblikale”, taipasid Buñuel ja Carrière, et naise hingeelust ja ihadest rää-kides on meeste pärusmaaks vaid spekulat-sioonid. Sestap pärisid nad Madriidis ja Parii-sis tosinatelt naistelt, millised on nende sek-suaalfantaasiad. Peagi oli neil kümneid lugu-sid, millega stsenaariumi vürtsitada. Meeste innukus ulatus niikaugele, et Carrière lähenes restoranis üksikule koduperenaise moega

prouale ning palus tollel oma salajasi sek-suaalfantaasiaid kirjeldada. Carrière’i üllatu-seks sai ta äärmiselt üksikasjaliku vastuse. Tandemi töö tulemusel sündis süngelt lõbus retk naise seksuaalsusse, mis on pool sajandit aegumatuks jäänud – küllap just tänu sellele, et selle juured olid sügaval elus.

Mõnda Carrière’i põhjalikkusest rääkivat legendi kuuldes tundub raske uskuda, kui kaugele �lmireaalsuse loomisel ollakse val-mis minema. Näiteks polevat keskaegsel vil-japõllul toimunud stseen tahtnud kuidagi ellu ärgata, kuni kellelegi tehnilisele töötajale meenus kuskilt loetud jutt, et keskajal olnud vili märksa kõrgem kui tänapäeval, ulatudes pooleteise meetrini. Aga mida selle teadmi-sega pihta hakata? Carrière läks ajaloomuu-seumisse ja küsis, kas eksponaatide hulgas ei leidu juhtumisi keskaegseid viljateri. Muu-seumi töötajad kinnitasid, et leidub, ja võtte-grupp suutis neilt välja rääkida kotitäie teri, lubades need hiljem tagasi tuua. Seejärel kül-vati vili maha ja lükati �lmimine pool aastat edasi. Selleks ajaks oli arhailisest seemnest võrsunud kullendav, lühemail meestel üle pea kõrguv viljaväli. Erakordsest keskkonnast vaimustunud režissöör �lmis põllul lisaks pla-neeritud stseenile ka �lmi lõpustseeni. Muu-seumisse aga ei tagastatud üks, vaid mitu kotti vilja.

MULTITALENTLisaks aktiivsele �lmitööle on Jean-Claude Carrière tegelenud alati ka kõikvõimaliku muu kirjutamisega. “Režissöörina oled sa vang,” selgitab ta. “Kui oled juba �lmirežis-söör, siis sa selleks ka jääd. Mul on rohkem valikuvõimalusi.” Olgu siin Carrière’i mitme-külgsuse näiteks aastakümnetepikkune part-nerlus legendaarse teatrilavastaja Peter Brookiga, millest on muuhulgas sündinud india eepose “Mahabharata” mammuttöötlu-sed nii teatrilaval (1985) kui tele�lmina (1989). Rääkimata jutusaateist televisioonis, �lmi-teooria raamatuist, �lmikooli juhatamisest ja paljust muust.

Mõned inimesed on eeskujuks sellega, kuidas nad kõigest enda ümber vaimustuda suuda-vad. Jätkuks vaid meil kõigil rohkem säärast suhtumist.

TRISTAN PRIIMÄGI

VALIK JEAN-CLAUDE CARRIÈRE’I KÄSIKIRJU“Valge pael” (“Das weiße Band – Eine deutsche Kindergeschichte”, Michael Haneke 2009)

“Sünd” (“Birth”, Jonathan Glazer 2004)

“Hiina laegas” (“Chinese Box”, Wayne Wang 1997)

“Sommersby” (Jon Amiel 1993) ja selle originaal “Martin Guerre’i tagasi-tulek” (“Le retour de Martin Guerre”, Daniel Vigne 1982)

“Cyrano de Bergerac” (Jean-Paul Rappeneau 1990)

“Milou maikuus” (“Milou en mai”, Louis Malle 1990)

“Valmont” (Miloš Forman 1989)

“Olemise talumatu kergus” (“The Unbearable Lightness of Being”, Philip Kaufman 1988)

“Swanni armastus” (“Un amour de Swann”, Volker Schlöndor� 1984)

“Danton” (Andrzej Wajda 1983)

“Päästku end, kes saab” (“Sauve qui peut (la vie)”, Jean-Luc Godard 1980)

“Plekktrumm” (“Die Blechtrommel”, Volker Schlöndor� 1979)

“See ihaluse hämar objekt” (“Cet obscur objet du désir”, Luis Buñuel 1977)

“Vabaduse viirastus” (“Le fantôme de la liberté”, Luis Buñuel 1974)

“Kodanluse diskreetne võlu” (“Le charme discret de la bourgeoisie”, Luis Buñuel 1972)

“Libu” (“Liza (La cagna)”, Marco Fer-reri 1972)

“Lahtirebimine” (“Taking O�”, Miloš Forman 1971)

“Linnutee” (“La voie lactée”, Luis Buñuel 1969)

“Bassein” (“La piscine”, Jacques Deray 1969)

“Päevaliblikas” (“Belle de jour”, Luis Buñuel 1967)

“Varas” (“Le voleur”, Louis Malle 1967)

“Preili Surm” (“Miss Muerte” ehk “Diabolical Dr. Z”, Jess Franco 1966)

“Viva Maria!” (Louis Malle 1965)

“Toatüdruku päevik” (“Le journal d’une femme de chambre”, Luis Buñuel 1964)

Jean-Claude Carrière

80“Käsikirja autor peab aru saama, et tema autorlus lõpeb hetkel, kui ta käsikirja üle annab.”

ST

SE

NA

RIS

T

Rainer Sarneti värske �lm kinodes üle Eesti 14. oktoobrist 2011.

WWW.KINO.EE

CYRIL TUSCHI, REŽISSÖÖR:Ma pean end üldiselt mängufi lmirežissööriks, ent ühel

Siberi fi lmifestivalil köitis mind Mihhail Hodorkovski saatuse lugu ning ma otsustasin, et on liialt ennatlik

jutustada seda fi ktsioonina. Ma tegin seda portreed viis aastat, viibides pikkadel kohtuistungitel, mis võimaldas mul salvesta-da Hodorkovski esimese intervjuu pärast seitsmeaastast vangistust.

TUNNE KELAM, EUROOPA PARLAMENDI LIIGE:Cyril Tuschy dokumentaalfi lm on meie kõigi jaoks midagi

sellist, mis paneb mõtlema elu kõige tähtsamate valikute üle. See on lugu ühe inimese kujunemisest Nõukogude Liidu seadusetuist oludest läbi metsiku kapitalismi võimaluste ja

peadpööritava karjääri uude seadusetusesse, mille sümboliks Mihhail Hodorkovski on muutunud. See on inimlik fi lm, mis näitab, et ükski inimene pole täiuslik, kuid et iga inimene väärib erapooletut õigusemõist-

mist ning eelarvamustevaba hindamist. Mihhail Hodorkovski vangistamist ei põhjustanud tema äritegevus ega rikkus, vaid püüd Vene sumbunud poliitikasse

värskust ja vaheldust tuua. Iseseisev käitumine muutis ta ohtlikuks end juba kehtestanud võimurühmitustele, keda hirmutab sõltumatute konkurentide esile-kerkimine. Vaataja jaoks muudab Hodorkovski kui inimese lähedaseks tema isiklik

moraalne valik. Hoolimata soovitustest ja võimalusest kodumaalt lahkuda, otsus-tas ta sinna jääda, kuna ei tundnud end milleski süüdi olevat. Kaheksa alandava

ja raske vangisoleku aasta jooksul on Hodorkovski vaikne kindlus oma põhimõtete suhtes kasvatanud tema sisemist vaimset jõudu ning häbiväärselt nõrgestanud neid, kes teda süüdi mõistes tegelikult mõistsid süüdi Vene võimude poolt manipuleeritava

õigussüsteemi. See vaikne moraalne kindlus inspireeris Eesti heliloojat Arvo Pärti, kes pühendas oma Neljanda sümfoonia Mihhail Hodorkovskile.

SULEV VALDMAA: JAAN TÕNISSONI INSTITUUDI KODANIKUHARIDUSE KESKUSE JUHATAJA:Lugu sellest, miks Venemaa majanduslikule uuenemisele oma tegudega

alust rajanud Mihhail Hodorkovski praegu vangis istub, teeb fi lmist erakordse ühiskonnaõpetuse õppevahendi. Meile antakse peen ülevaade sellest, kuidas Vene ühiskond püüab uute aegade saabudes demokratiseeruda, ent teeb seda omal moel ja jõuab

välja vaid talle iseloomulikku seisu. Miks ja kuidas sai Mihhail Hodorkovskist vaenlane? Kelle vaenlane tast õigupoolest sai? Nende küsimuste vastus peitub kodanikuühiskonna kontseptsioo-

nis. Filmi Hodorkovski peaksid kõik gümnaasiumiastme noored ning ühiskonnaõpetuse õpetajad kindlasti vaatama, sest siis saab muu hulgas selgeks, miks veel tänapäeval ütleb fi lmis peategela-se kongikaaslane: “Kui me elaksime mõnes teises riigis, võib-olla ma siis räägiksin teile rohkem...”

“Mitte miski ei saa oll mehisem kui 66-aas-tane kuri mehhiklane kuhjade kaupa laipu tekitamas ja kamaluga noori naisi sebimas. Mitte miski.”Ruut, kinoprojektor.blogspot.com

“Rodriguez on nagu efektne tätoveering – à la sisalik kägistab paljast naist –, mis nägi kunagi cool välja, aga on kakskümmend aastat hiljem muutunud pisut naeru -väärseks.” Guido Mukk, guidomukk.blogspot.com

“Kinoaasta säravaim pärl.” Ninja Robot, �lmifriik.wordpress.com

“Just sedasorti �lm, kus libastumised ja möödapanekud annavad kokku nauditava ja padunaljaka terviku.”Dr Baarmän, drbarman.blogspot.com

“Niivõrd verine, nii naljakas, nii uuenduslik ning nii suurepä-raste näitlejatega, et sellist maiustust ei tohi vaata-mata jätta.”Kasspar, kasspar.blogspot.com

“Parem �lm kui “Palgasõdurid” (“The Expendables”). Ühe kõva plussina on Rod-rigueze �lm tükk maad rohelisem. Rohe-line olemine on ju tähtis. Filmi puhul tuleb selle all loomulikult mõista taasvaatamise tõenäosuse protsenti.”Onu Kalver, blondpoiss.blogspot.com

“See pole �lm neile, kes hoolivad realismist või keda häirib vägivald.”Cochrane, visualfanatic.blogspot.com

“Ei saa öelda, et “Palgasõdurid” on halvem, see lausekonstruktsioon ei tööta. Aga �lmi järel vaimustusest kõrvuni olnud suu kraadi järgi peab puhtteaduslikult ütlema, et “Matšeete” oli veel parem. Suunurgad olid paar senti kõrgemal.”Xipe, cinema.rockwitch.com

“Kõntsakino kroonimata valitseja.”Dream Scene, dreamscene.blogspot.com

“Ei mõista, ei suuda mõista, ei taha mõista ning enivei ei meeldi Danny Trejo peaosali-sena, Robert De Niro Texase poliitkauboina,

Rodriguez režissöörina ja Steven Sea-gali ma vihkasin juba enne sündi.”

MNC, realmnc3.blogspot.com

“Aasta parim kõigis kategoo-riates: fantaasia, komöödia,

must huumor, sõja�lm, eepiline camp, eriefek-

tid, vestern, giallo.”Metsavana,

full-metal- metsavana.

blogspot.com

MATŠEETE TULEB, MATŠEETE TAPAB“Matšeete” (“Machete”, USA 2010, 105 min). Režissöörid Robert Rodriguez ja Ethan Maniquis. Operaator Jimmy Lindsey. Osades Danny Trejo, Robert De Niro, Steven Seagal, Don Johnson, Michelle Rodriguez jt.

Ajage mind nüüd auku ja visake muld peale, sest midagi väärtuslikumat nagunii ei leidu, mille nimel siin elus

edasi rühkida. Maailma parim �lm on nähtud. Võib-olla “Matšeete 2”?

Las jääb siis veel hing sisse, kas või kuniks näpud kiidulaulu taovad, lavastajat ülistavad ja Hollywoodi hiilgust toonitavad. Suurepä-rane �lm! Oskus teha paroodiat, mis on täp-selt sama vaene heade naljade poolest ning üldse täpselt samasugune kui kõik need hal-vad action-�lmid, mida järgi tegema tuldi, on ülipeen kunst. Mõni labane mees oleks komöödiaelementidele surunud, paroodia üle vindi keeranud ning loo detailides särama pannud. Aga mitte Robert Rodrigueze tao-line geenius, kes kohe taipas, et vaid halbade �lmide järgitegemine halva �lmina on tõe-line katsumus. Selle ta ka edukalt läbis.

Headest �lmidest on tehtud halbu paroo-diaid ja halbu �lme on vaimukalt pilatud, kuid halbade �lmide samavõrd halvade uus-töötlustega on vähesed mockumentary võt-teid kasutamata hakkama saanud. Nüüd kraabin lusikaga silmad pealuust välja, sest ega paremat kino need enam elus näha saa. Kinokunsti originaalseim saavutus on nähtud.

TRASH, trash-can-dance.blogspot.com

“Matšeete” linastub Katusekinos esmaspäeval, 12. septembril.

VE

RE

PU

LM

KINOLEHT LA STRADAToimetaja: Joonas von NiiniveKeeletoimetaja: Pille SeppKaasautorid: Margit Adorf, Karlo Funk, Marianne Kõrver, Tristan Priimägi,Olev Remsu, Mart Rummo, Jaan Ruus, Peeter Sauter, Trash

Kaasaitajad: Andri Allas, Indrek Kasela, Tiina Savi, Laura Talvet, Maria Ulfsak-ŠeripovaKujundus: Rokk & RollKontakt: kinoleht@gmail.comVastutav väljaandja: MTÜ Must Käsi

King s SpeechTom Hooper

Vicky Christina BarcelonaWoody Allen

SügisballVeiko Õunpuu

Le HavreAki Kaurismäki

Mulholland DriveDavid Lynch

PsychoAlfred Hitchcock

Polaarjoone sangaridDome Karukoski

MacheteRobert Rodriguez, Ethan Maniquis

Three Colours: BlueKrzysztof Kieślowski

Three Colours: WhiteKrzysztof Kieślowski

Three Colours: RedKrzysztof Kieślowski

Hot FuzzEdgar Wright

Darjeeling LimitedWes Anderson

The Way Back Peter Weir

16/9

18/9

14/917/9

12/9

13/9

15/9

R

P

KL

E

T

NVALITUD HUUMOR

VALITUD HUUMOR

VALITUD HUUMOR

VÄRSKE FILM

FILMIPÄRL

KINOKLASSIKA

KINOKLASSIKA

esitleb:

esitleb:

VALITUD HUUMOR

VALITUD HUUMOR

VÄRSKE FILM

POOLA FILMI PÄEVAD

POOLA FILMI PÄEVAD

POOLA FILMI PÄEVAD

POOLA FILMI PÄEVAD

NÄDALAKAVA 12/9–18/9

VIRU KESKUSE KATUSEL

Katusekino sõbrad

Katusekino suurim sõber

Seansside algus orienteeruvalt 20.30. Teise õhtuse seansi algusajad vaata veebist. Seansid toimuvad iga ilmaga.

KATUSEKINO.EE

Katusekino

LE HAVRELE HAVRE

AKI KAURISMÄKI

SADAMALINNSADAMALINN

ALATES 18. SEPTEMBRIST

KINODES SÕPRUS JA ARTIS!ALATES 18. SEPTEMBRIST

KINODES SÕPRUS JA ARTIS!

SEPTEMBRIS

PÜHAPÄEVA KINOKLASSIKAS

AINULT KAURISMÄKI:

SEPTEMBRIS

PÜHAPÄEVA KINOKLASSIKAS

AINULT KAURISMÄKI:

18.0918:00 BOHEEMLASELU (La vie de bohème, Prantsusmaa-Soome 1992, ’100)

25.09 18:00 JUHA (Soome 1999, ’78)

02.10 18:00 PÕGENEVAD PILVED (Kauas pilvet karkaavat, Soome 1996, ’96)

18.0918:00 BOHEEMLASELU (La vie de bohème, Prantsusmaa-Soome 1992, ’100)

25.09 18:00 JUHA (Soome 1999, ’78)

02.10 18:00 PÕGENEVAD PILVED (Kauas pilvet karkaavat, Soome 1996, ’96)

www.kinosoprus.ee

KINO SÕPRUSVana- Posti 8, TallinnPilet: 4.50 / 3.50 €