T IRAAŽ 000; NR . 54

MAI 2011 Kirjatark

BUSINESS KIL ING I-NÕMME KOOLILE HT

Sõna saab Aarne Link 4

Experiment 8

Orienteerujad 10

Luubi all on Mihklid 12 ja 16

Meedialaager 14

Maakad tutvumas suurlinnaeluga 18

Tehnokratt närib iPadi 23

SELLES NUMBRIS

Hind: 0,40€

Kuna viimasel ajal otsitakse igal pool staare või superstaare, siis otsustas ka Kirjatark välja noppida mõned sil-mapaistvamad Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi õpilased, kellest igaüks on omal moel kuidagi silma jäänud. Fotod:

Gerly Pikkor ja erakogu

Kirjatark leidis oma superstaarid!

Staar-söödik JAAN KALMET

―Ma söön palju, kõht on tühi, nälg, mulle meeldib süüa!‖

Staar-õppur ANNIKA KAROTAMM

Tsiteerides Black Rockitit: ―Olen mitmekülgne, ilus, tark ja osav!‖

Staar-hilineja SANNA SIMSON

―Mul on liiga pikk maa kooli tulla, üle

staadioni.”

Multistaar HENDRI PARROL

―Tegelen mitme asjaga ja jõuan igale poole.‖

KILINGI- NÕMME GÜMNAASIUMI KOOLILEHT

MAI 2011

H IND: 0 .40€

N O 54

Staar-miss LAURA

PÄRNA

―Sain

missi

tiitli.‖

T IRAAŽ 000; NR . 54

MAI 2011 Kirjatark

BUSINESS KIL ING I-NÕMME KOOLILE HT

Sõna saab Aarne Link 4

Experiment 8

Orienteerujad 10

Luubi all on Mihklid 12 ja 16

Meedialaager 14

Maakad tutvumas suurlinnaeluga 18

Tehnokratt närib iPadi 23

SELLES NUMBRIS

Hind: 0,40€

Kuna viimasel ajal otsitakse igal pool staare või superstaare, siis otsustas ka Kirjatark välja noppida mõned sil-mapaistvamad Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi õpilased, kellest igaüks on omal moel kuidagi silma jäänud. Fotod:

Gerly Pikkor ja erakogu

Kirjatark leidis oma superstaarid!

Staar-söödik JAAN KALMET

―Ma söön palju, kõht on tühi, nälg, mulle meeldib süüa!‖

Staar-õppur ANNIKA KAROTAMM

Tsiteerides Black Rockitit: ―Olen mitmekülgne, ilus, tark ja osav!‖

Staar-hilineja SANNA SIMSON

―Mul on liiga pikk maa kooli tulla, üle

staadioni.”

Multistaar HENDRI PARROL

―Tegelen mitme asjaga ja jõuan igale poole.‖

KILINGI- NÕMME GÜMNAASIUMI KOOLILEHT

MAI 2011

H IND: 0 .40€

N O 54

Staar-miss LAURA

PÄRNA

―Sain

missi

tiitli.‖

TOIMETAJAVEERG

Taaskord on kätte jõudmas aeg, mil pikk kooliaasta hakkab tasapisi unustuse hõlma vaju-ma. Alles oli meeldejääv ning punkarlik õpetajate päev, 10. klassi rebasehakatiste ristimine. Pidu, mida polnud aula aastaid, kui mitte kümneid, tunda saanud — j õulubal l . Ning lugematul hulgal loenguid ja väikeüritusi, mida korraldas tervisenõukogu või õpilasesin-dus. Nüüd aga on jäänud vaid nädal koolipinki nühkida ja siis suve nautima!

Kuna seekordne number on minu viimane selles koolis, siis tikun vägisi heietama mineviku-teemadel. Kaks ja pool aastat on sisaldanud nii häid kui ka halbu aegu. On tehtud lehte vaevalt viie inimesega ning viimasel ajal viietestkümnega. Olles piisavalt kaua sellel alal tegutsenud, võin julgelt väita, et ega kvantiteet ei tähenda veel kvaliteeti. Jah, võin tunduda küll ebaviisakas, kuid pean tõesti nõustuma, et leht ning selle tegemine pole enam see, mis ta oli varem. Samas, eks kõigel ole oma tõusud ja mõõnad ning seega usun, et lehe meeskond suudab sügisest hüpata koos ideedega tõusvale laineharjale. Mina omalt poolt soovitan neile tühje sulepäid või modernsemalt—aeglast arvutit!

MIHKEL VINOGRADOV

TOIMETUS

Auris Aleksandrov 6A

Kerli Kore 10R

Rait-Eino Laarmann 10R

Anett-Hildegard Laarmann 10R

Aare Kartau 10R

Reiko Tamm 10RL

Kertu Kore 11R

Eelika Laikask

Gerly Pikkor 11R

Andra Teearu 11RL

Diana-Maria Vahtramäe

11RL

Mihkel Vinogradov 12R

Taaskord on aeg mööda läinud ning juba sel suvel toimub Tallinna Lauluväljakul kõigi eestlaste oodatud pidu—Laulu– ning seekord ka Tantsupidu. Et seal osaleksid vaid kvaliteeterühmad, tuli eraldada terad sõkaldest ning selleaastased Kilingi-Nõmme pärlid on:

Koolinoorte XI laulu- ja tantsupidu “Maa

Laulupidu:

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi Neidudekoor

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi Lastekoor

Kilingi-Nõmme Gümnaasuimu Mudilaskoor

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi Poistekoor

Tantsupidu:

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi 6. klassi rahva-

tantsurühm

Rahvatantsurühm ―Kilingi‖

1. juuli, 19:00, ühine avamine ning tantsupeo I etendus

2. juuli, 20:00, tantsupeo II etendus

3. juuli, 09:00, rongkäik, mis jätkub LAULUPEOGA (orienteeruv algusaeg 13:00)

TOIMETAJAVEERG

Taaskord on kätte jõudmas aeg, mil pikk kooliaasta hakkab tasapisi unustuse hõlma vaju-ma. Alles oli meeldejääv ning punkarlik õpetajate päev, 10. klassi rebasehakatiste ristimine. Pidu, mida polnud aula aastaid, kui mitte kümneid, tunda saanud — j õulubal l . Ning lugematul hulgal loenguid ja väikeüritusi, mida korraldas tervisenõukogu või õpilasesin-dus. Nüüd aga on jäänud vaid nädal koolipinki nühkida ja siis suve nautima!

Kuna seekordne number on minu viimane selles koolis, siis tikun vägisi heietama mineviku-teemadel. Kaks ja pool aastat on sisaldanud nii häid kui ka halbu aegu. On tehtud lehte vaevalt viie inimesega ning viimasel ajal viietestkümnega. Olles piisavalt kaua sellel alal tegutsenud, võin julgelt väita, et ega kvantiteet ei tähenda veel kvaliteeti. Jah, võin tunduda küll ebaviisakas, kuid pean tõesti nõustuma, et leht ning selle tegemine pole enam see, mis ta oli varem. Samas, eks kõigel ole oma tõusud ja mõõnad ning seega usun, et lehe meeskond suudab sügisest hüpata koos ideedega tõusvale laineharjale. Mina omalt poolt soovitan neile tühje sulepäid või modernsemalt—aeglast arvutit!

MIHKEL VINOGRADOV

TOIMETUS

Auris Aleksandrov 6A

Kerli Kore 10R

Rait-Eino Laarmann 10R

Anett-Hildegard Laarmann 10R

Aare Kartau 10R

Reiko Tamm 10RL

Kertu Kore 11R

Eelika Laikask

Gerly Pikkor 11R

Andra Teearu 11RL

Diana-Maria Vahtramäe

11RL

Mihkel Vinogradov 12R

Taaskord on aeg mööda läinud ning juba sel suvel toimub Tallinna Lauluväljakul kõigi eestlaste oodatud pidu—Laulu– ning seekord ka Tantsupidu. Et seal osaleksid vaid kvaliteeterühmad, tuli eraldada terad sõkaldest ning selleaastased Kilingi-Nõmme pärlid on:

Koolinoorte XI laulu- ja tantsupidu “Maa

Laulupidu:

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi Neidudekoor

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi Lastekoor

Kilingi-Nõmme Gümnaasuimu Mudilaskoor

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi Poistekoor

Tantsupidu:

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi 6. klassi rahva-

tantsurühm

Rahvatantsurühm ―Kilingi‖

1. juuli, 19:00, ühine avamine ning tantsupeo I etendus

2. juuli, 20:00, tantsupeo II etendus

3. juuli, 09:00, rongkäik, mis jätkub LAULUPEOGA (orienteeruv algusaeg 13:00)

Muusikaõpetaja

Hobi: Flamenko ja väikekannel

Kaua tegelenud: Flamenkoga vaheaegadega umbes 11 aastat ja väikekandlega 3 aastat.

Meeldib, sest Flamenko puhul Hispaania muusika ja rütmide pärast. Väikekannel, sest mängimine ja sealt kõlav muusika rahustab.

Eesti keele õpetaja MARE HALLOP

Hobi: Suusatamine

Kaua tegelenud: Juba lapsest saati on esimene lumi mind välja kutsunud.

Meeldib, sest armastan avastada oma kodu ümbrust, metsi, isegi soid. Võimas on seisatada kõrgete puude all,

lasta oma soojaks sõidetud põskedele tuulel pai teha, tunda end väikese osana võimsa metsa all, kust puude vahelt särab vastu sinine (mõnikord küll hall ka, aga seegi hele-sõbralik) taevas, millest päikesekiir mind okste vahelt püüab. Olen kaasa võtnud fotoaparaati, et jäädvustada oma varju pika ja sirgena ühtses pundis Lasketiiru mägede mändidega. Olen kuulanud mändide juttu ja neile austavalt, pea kuklas, alt üles vaadanud.

Meie salapärased õpetajad Eelnevas Kirjatarga numbris uurisime, millega tegelevad meie mehed. Seekordses numbris

anname väikse ülevaate meie õpetajate vaba-aja tegevustest. Fotod: erakogu

Kerli Kore

Majandusõpetaja

E R L I AASAMETS

Hobi: Mälumäng j a a h v i p o s t k a a r t i d e kogumine.

Kaua tegelenud: M älu mä n gu ga 1977. aastast ja postkaarte kogun

1996. aastast.

Meeldib, sest mälumängude puhul jõuab üks loll rohkem küsida, kui sada tarka vastata ja ahvi piltidega postkaardid on ilusad ja muudavad meele igal ühel, kes neid vaatab, rõõmsaks.

K e h a l i s e k a s v a t u s e õpetaja KURO LINK

Hobi: Jahindus ja kalandus

Kaua tegelenud: 35 aastat

Meeldib, sest kalale või jahile minnes olen ümbritsetud kaunist loodusest, mis ei ole m i t t e k u n a g i samasugune, vaid pidevalt muutuv ja huvitav.

ESTA KIVISILD

Muusikaõpetaja

Hobi: Flamenko ja väikekannel

Kaua tegelenud: Flamenkoga vaheaegadega umbes 11 aastat ja väikekandlega 3 aastat.

Meeldib, sest Flamenko puhul Hispaania muusika ja rütmide pärast. Väikekannel, sest mängimine ja sealt kõlav muusika rahustab.

Eesti keele õpetaja MARE HALLOP

Hobi: Suusatamine

Kaua tegelenud: Juba lapsest saati on esimene lumi mind välja kutsunud.

Meeldib, sest armastan avastada oma kodu ümbrust, metsi, isegi soid. Võimas on seisatada kõrgete puude all,

lasta oma soojaks sõidetud põskedele tuulel pai teha, tunda end väikese osana võimsa metsa all, kust puude vahelt särab vastu sinine (mõnikord küll hall ka, aga seegi hele-sõbralik) taevas, millest päikesekiir mind okste vahelt püüab. Olen kaasa võtnud fotoaparaati, et jäädvustada oma varju pika ja sirgena ühtses pundis Lasketiiru mägede mändidega. Olen kuulanud mändide juttu ja neile austavalt, pea kuklas, alt üles vaadanud.

Meie salapärased õpetajad Eelnevas Kirjatarga numbris uurisime, millega tegelevad meie mehed. Seekordses numbris

anname väikse ülevaate meie õpetajate vaba-aja tegevustest. Fotod: erakogu

Kerli Kore

Majandusõpetaja

E R L I AASAMETS

Hobi: Mälumäng j a a h v i p o s t k a a r t i d e kogumine.

Kaua tegelenud: M älu mä n gu ga 1977. aastast ja postkaarte kogun

1996. aastast.

Meeldib, sest mälumängude puhul jõuab üks loll rohkem küsida, kui sada tarka vastata ja ahvi piltidega postkaardid on ilusad ja muudavad meele igal ühel, kes neid vaatab, rõõmsaks.

K e h a l i s e k a s v a t u s e õpetaja KURO LINK

Hobi: Jahindus ja kalandus

Kaua tegelenud: 35 aastat

Meeldib, sest kalale või jahile minnes olen ümbritsetud kaunist loodusest, mis ei ole m i t t e k u n a g i samasugune, vaid pidevalt muutuv ja huvitav.

ESTA KIVISILD

ilingi-Nõmme sattusin

ma täiesti juhuslikult 1964.

aastal, kui tutvustasin

koolides õppimisvõimalusi

E.Vilde nimelises Tallinna

Pedagoogilises Instituudis.

Kilingi-Nõmme Keskkool

oma uue koolihoone ja kena

asukohaga jättis meeldiva

mulje. Kool kaadrit ei

vajanud. Ma ei tea, kelle

korraldusel mulle ametikoht

tehti, aga pidasin 2,5 kuud

õpeta jaameti t , mil lele

järgnes üheksa kuud ja

üksteist päeva Vene kroonut

(sellest kuulsast armeest sain

tõepooles t omapärase

kogemuse). Järgnes veel

aasta õpetajaametit ning siis

tehti mulle ettepanek 1

septembrist 1966. a asuda

loodava Pärnu Rajooni Laste

ja Noorte Spordikooli

direktori ametikohale.

Tagasi vaadates võin öelda,

e t se l le l ametikohal

töötamine oli huvitav ja

tulemusrikas. Viljeletavateks

aladeks olid

male, ker-

gejõustik,

iluvõimlemine, jalgrattasõit ja

korvpall. Kergejõustikus

pü s t i t a t i m i t u E e s t i

noorterekordit: Jüri Vaska –

800m ning Kalev Allikivi, kes

oli minu andmetel NSV Liidu

edetabeli esikolmikus, tegi

mitmeid rekordiparandusi

k i i r k ä i m i s e s . K õ i k

tegutsenud treeninggrupid

saavutasid häid

tulemusi ka

v a ba ri i kl i ku l

tasandil. Hea on

meenutada, et

t u n n u s t a t u d

priimabaleriin Age Oks sai

esimese koolituse just meie

spordikooli iluvõimlemise

osakonnas. Kahju, et tollal ei

o l n u d k v a l i t e e t s e i d

spordibaase. Nüüd küll on,

kuid pole võimalik palgata

häid treenereid. Sport on aga

isiksuse omaduste aren-

damisel ülitähtis.

jalukku oleks võinud

minna ka Kilingi-Nõmme ja

L e n i n gr a d i ( pr a e gu s e

Peterburgi) matškohtumine

Kilingi-Nõmmes lausa neljas

vanuseklassis. Kui kuuldi

meie kooli saali mõõtmeid,

küsiti, kuidas me üldse

NSV Liidu meistri -

võistlustele pääsesime ja

j u t u l o l i l õ p p .

Prognoositavalt oleks

võistlus olnud kes-keda,

kuna meie tase oli hea.

oon väl ja mõned

mälestuskillud korv-

pal l i s t , mis on

vaieldamatult kõige

r o h kem Ki l in g i -

Nõmmele reklaami

teinud. Meid tunti igas

Eestimaa nurgas, lisaks

v e e l T b i l i s i s ,

Moskvas , Leningra dis ,

r ä ä k i m a t a L ä t i s t . Ü k s

humoorikas juhtum, mis

iseloomustas meie mainet,

meenub korvpallivõistlustelt,

kus Võru treener küsis

Mikitamäe õpetajalt: „Kellega

te kokku lähete?― Õpetaja

ütles, et Kilingi-Nõmmega,

seepeale vangutas Võru

t r e e n e r

pead ja

ü t l e s :

„ V a e n e

mees, siis

jääb sust

järele ainult Miki!―

uidas sai siis alguse

Ki l ingi -Nõmmele pal ju

kuulsust toonud korvpalli

õpetamine? Initsiaatoriks oli

to l leaegne legendaarne

koolidirektor Hillar Hanssoo.

Ta kutsus mind oma kabinetti

ja küsis , missuguseid

spordialasid ma õpetada

võiksin. Lugesin üles alad,

millega olin ise tegelenud. Kui

ta kuulis sõna „poks―, oli jutul

lõpp ja Hanssoo andis

korralduse korvpalli õpetama

hakata. Ma ei teadnud, et

direktor poksi üldse ei

kannatanud, korvpallist

polnud mul aga õrna aimugi,

sest ma ei ole hariduselt

kehakultuurlane. Aga käsk on

vanem kui meie! Algus oli,

nagu ta oli, aga kõik on

õpitav. Esimene märk, et

Kilingi-Nõmme on arvestatav

vastane, oli 1955 aastal

sündinud tütarlaste 5. koht

vabariigis. Enamat ei lubanud

tookord psüühika. Hiljem

valitsesid Kilingi-Nõmme

korvitüdrukud vabariiki oma

kümmekond aastat. Edu

aluseks pean perekonna

Korvpall, mu arm! Kool, mu elu! Kirjatarga meeskond palus veel viimaseid kuid meie direktorina töötaval Aarne Lingil minna veidi ajas tagasi ja

meenutada oma elutöö eredamaid mälestuskilde, mida ta nüüd meiega jagab.

koostööd ja korvpalli-

professoriks tituleeritud

I lmar Kul l ami pool t

läbiviidud koolitust.

inu üks nõrk külg on

statistika-armastus. Ma ei

oska öelda, kui palju meie

kooli õpilasi kuulus riigi

noorte koondvõistkondades-

se ja palju medaleid

vabariigis võideti, aga oli

p e r i o o d , k u s E e s t i

t ä i s kas va nu t e ko on d -

naiskond koosnes peaaegu

po o l t e s t m e i e ko o l i

kasvandikest. Puhtalt enda

saavutuseks pean 1964 a

sündinud C-klassi tütarlaste

võitu vabariigis ja NSV Liidu

koondvõistkonda kuulunud

Rita Sartakovi treenimist

(Euroopa juunioride kuld ja

p r o n k s , N S V L i i d u

koondvõistkonna kapten).

Selle töö eest pälvisin ka

NSV Liidu spordikomitee

aukirja.

t lugejale aimu anda meie

tolleaegsest tasemest, toon

paar näidet, sest muidu on

nii nagu tänapäeval valitsuse

ja koalitsiooni esindajate

sõnavõtud: kõik kasvab

h i r m s a h o o g a , a g a

konkreetseid tõelevastavaid

näiteid ei ole. Näiteks kaks

mängu Tartu võistkonnaga,

kes minu andmetel oli NSV

Liidu 4. koha omanik, ühe

r a a m a t u j ä r g i a g a

hõbemedaliomanik. Meie

tüdrukud otsustasid vahetult

enne võistlusi minna pikale

klassiekskursioonile Kar-

paatidesse, väsimuse tõttu oli

ka o t u s pr o gn o o s i t a v .

Imekombel toimus Raplas

punkt- punkti mäng. Saal

rõkkas tohutust kaasa-

Aarne Link

Siis kui Aarne veel noor oli. Pilt: Erakogu

K

A

T

K

M

E

«Sport on isiksuse

omaduste arendamisel

ülitähtis!»

ilingi-Nõmme sattusin

ma täiesti juhuslikult 1964.

aastal, kui tutvustasin

koolides õppimisvõimalusi

E.Vilde nimelises Tallinna

Pedagoogilises Instituudis.

Kilingi-Nõmme Keskkool

oma uue koolihoone ja kena

asukohaga jättis meeldiva

mulje. Kool kaadrit ei

vajanud. Ma ei tea, kelle

korraldusel mulle ametikoht

tehti, aga pidasin 2,5 kuud

õpeta jaameti t , mil lele

järgnes üheksa kuud ja

üksteist päeva Vene kroonut

(sellest kuulsast armeest sain

tõepooles t omapärase

kogemuse). Järgnes veel

aasta õpetajaametit ning siis

tehti mulle ettepanek 1

septembrist 1966. a asuda

loodava Pärnu Rajooni Laste

ja Noorte Spordikooli

direktori ametikohale.

Tagasi vaadates võin öelda,

e t se l le l ametikohal

töötamine oli huvitav ja

tulemusrikas. Viljeletavateks

aladeks olid

male, ker-

gejõustik,

iluvõimlemine, jalgrattasõit ja

korvpall. Kergejõustikus

pü s t i t a t i m i t u E e s t i

noorterekordit: Jüri Vaska –

800m ning Kalev Allikivi, kes

oli minu andmetel NSV Liidu

edetabeli esikolmikus, tegi

mitmeid rekordiparandusi

k i i r k ä i m i s e s . K õ i k

tegutsenud treeninggrupid

saavutasid häid

tulemusi ka

v a ba ri i kl i ku l

tasandil. Hea on

meenutada, et

t u n n u s t a t u d

priimabaleriin Age Oks sai

esimese koolituse just meie

spordikooli iluvõimlemise

osakonnas. Kahju, et tollal ei

o l n u d k v a l i t e e t s e i d

spordibaase. Nüüd küll on,

kuid pole võimalik palgata

häid treenereid. Sport on aga

isiksuse omaduste aren-

damisel ülitähtis.

jalukku oleks võinud

minna ka Kilingi-Nõmme ja

L e n i n gr a d i ( pr a e gu s e

Peterburgi) matškohtumine

Kilingi-Nõmmes lausa neljas

vanuseklassis. Kui kuuldi

meie kooli saali mõõtmeid,

küsiti, kuidas me üldse

NSV Liidu meistri -

võistlustele pääsesime ja

j u t u l o l i l õ p p .

Prognoositavalt oleks

võistlus olnud kes-keda,

kuna meie tase oli hea.

oon väl ja mõned

mälestuskillud korv-

pal l i s t , mis on

vaieldamatult kõige

r o h kem Ki l in g i -

Nõmmele reklaami

teinud. Meid tunti igas

Eestimaa nurgas, lisaks

v e e l T b i l i s i s ,

Moskvas , Leningra dis ,

r ä ä k i m a t a L ä t i s t . Ü k s

humoorikas juhtum, mis

iseloomustas meie mainet,

meenub korvpallivõistlustelt,

kus Võru treener küsis

Mikitamäe õpetajalt: „Kellega

te kokku lähete?― Õpetaja

ütles, et Kilingi-Nõmmega,

seepeale vangutas Võru

t r e e n e r

pead ja

ü t l e s :

„ V a e n e

mees, siis

jääb sust

järele ainult Miki!―

uidas sai siis alguse

Ki l ingi -Nõmmele pal ju

kuulsust toonud korvpalli

õpetamine? Initsiaatoriks oli

to l leaegne legendaarne

koolidirektor Hillar Hanssoo.

Ta kutsus mind oma kabinetti

ja küsis , missuguseid

spordialasid ma õpetada

võiksin. Lugesin üles alad,

millega olin ise tegelenud. Kui

ta kuulis sõna „poks―, oli jutul

lõpp ja Hanssoo andis

korralduse korvpalli õpetama

hakata. Ma ei teadnud, et

direktor poksi üldse ei

kannatanud, korvpallist

polnud mul aga õrna aimugi,

sest ma ei ole hariduselt

kehakultuurlane. Aga käsk on

vanem kui meie! Algus oli,

nagu ta oli, aga kõik on

õpitav. Esimene märk, et

Kilingi-Nõmme on arvestatav

vastane, oli 1955 aastal

sündinud tütarlaste 5. koht

vabariigis. Enamat ei lubanud

tookord psüühika. Hiljem

valitsesid Kilingi-Nõmme

korvitüdrukud vabariiki oma

kümmekond aastat. Edu

aluseks pean perekonna

Korvpall, mu arm! Kool, mu elu! Kirjatarga meeskond palus veel viimaseid kuid meie direktorina töötaval Aarne Lingil minna veidi ajas tagasi ja

meenutada oma elutöö eredamaid mälestuskilde, mida ta nüüd meiega jagab.

koostööd ja korvpalli-

professoriks tituleeritud

I lmar Kul l ami pool t

läbiviidud koolitust.

inu üks nõrk külg on

statistika-armastus. Ma ei

oska öelda, kui palju meie

kooli õpilasi kuulus riigi

noorte koondvõistkondades-

se ja palju medaleid

vabariigis võideti, aga oli

p e r i o o d , k u s E e s t i

t ä i s kas va nu t e ko on d -

naiskond koosnes peaaegu

po o l t e s t m e i e ko o l i

kasvandikest. Puhtalt enda

saavutuseks pean 1964 a

sündinud C-klassi tütarlaste

võitu vabariigis ja NSV Liidu

koondvõistkonda kuulunud

Rita Sartakovi treenimist

(Euroopa juunioride kuld ja

p r o n k s , N S V L i i d u

koondvõistkonna kapten).

Selle töö eest pälvisin ka

NSV Liidu spordikomitee

aukirja.

t lugejale aimu anda meie

tolleaegsest tasemest, toon

paar näidet, sest muidu on

nii nagu tänapäeval valitsuse

ja koalitsiooni esindajate

sõnavõtud: kõik kasvab

h i r m s a h o o g a , a g a

konkreetseid tõelevastavaid

näiteid ei ole. Näiteks kaks

mängu Tartu võistkonnaga,

kes minu andmetel oli NSV

Liidu 4. koha omanik, ühe

r a a m a t u j ä r g i a g a

hõbemedaliomanik. Meie

tüdrukud otsustasid vahetult

enne võistlusi minna pikale

klassiekskursioonile Kar-

paatidesse, väsimuse tõttu oli

ka o t u s pr o gn o o s i t a v .

Imekombel toimus Raplas

punkt- punkti mäng. Saal

rõkkas tohutust kaasa-

Aarne Link

Siis kui Aarne veel noor oli. Pilt: Erakogu

K

A

T

K

M

E

«Sport on isiksuse

omaduste arendamisel

ülitähtis!»

e l a m i s e s t , i m e , e t

kõrvakuulmine alles jäi.

Katsevõistluse NSV Liidu

m e i s t r i v õ i s t l u s t e l e

pääsemiseks me siiski

kaotasime. Tartu võist-

konnaga kohtusime uuesti

kevadel Tallinnas. Taas oli

s a a l i s kõ r vu lu ku s t av

kaasaelamiskisa. Poolaja

kaotasime 3 punktiga,

m ä n gu v õ i t s i m e 2 3

punktiga. Hea tunne oli, olin

vabariigi tuntud spordi-

reporterite piiramisrõngas ja

võtsin vastu õnnitlusi.

eine juhtum meenub

N S V Li i du m e is t r i -

võistlustelt Leningradis.

Kahjuks andis vabariik valed

andmed ja meie võistlejad

olid nii noored, et näiteks

keskmängijat nooruse tõttu

väljakule ei lubatud. NSV

Liidu spordikomitee kaudu

sain siiski mängijale turniiri

lõpuks loa. Me kaotasime

kõik mängud. Moskvat oleks

võinud ka võita, sest läksime

pressinguga üle 10 punkti

juhtima. Minu ränk viga oli

kaitseformatsiooni muut-

mine, sest ma lõin põnnama.

Turniiri võitjale Leningradile

kaotasime ainult 5 punktiga,

kusjuures vilepartii toetas

tugevalt Leningradi. Selle

tõestuseks, et Kilingi-

Nõmme oli laialt tuntud, oli

seegi, et Leningradis

tutvustasid end mulle kaks

meest, kes soovisid, et ma

veenaks Rita Sartakovi (ta

õppis siis juba Tartu

Ülikoolis) minema Moskva

ASK meeskonda.

ga etapp saab ükskord

otsa. Läksin ühe koosoleku

p ä r a s t , k u h u m a

objektiivsetel põhjustel sõita

ei saanud, tülli vabariigi

spordiametnikega. Nimelt

oleksid õpilased üksi

laagrisse jäänud, kuna ühe

treeneri olin paariks päevaks

ära lubanud ja teine sai

vigastada. Ühe peapesu

kannatasin ära, aga teist

korda irisemine sama asja

eest viskas üle. Spordikooli

direktor olin 5 aastat ja 356

päeva. Kahju oli ainult 1964.

aastal sündinud tütarlaste

treeningrühmast, kelle

andsin teisele treenerile üle.

Nemad omavahel e i

klappinud ja rühm jooksis

laiali. See oli tegelikult väga

hea võistkond.

ärgnes kooli ja klassi-

välise töö organisaatori

(praegu huvijuhi) ametikoht

keskkoolis. Ka see oli

huvitav periood, mis lõppes

1978. aastal. Põhjuseks sai

jällegi ametnike nõmedus.

T o i m u s k o m s o m o l i

üldkoosolek. Meil oli olnud

järjekordne edukas aasta.

Saavutusi oli isegi NSV

Liidu tasemel. Kõrgeid

ametnikke vihastas kerge

sumin saal is . Kahel

kommunistlikul noorel oli

käitumishinne alkoholi

tarvitamise tõttu alandatud

ning üks daamike ütles laste

ees, et enne võite 10 korda

viina juua kui koosolekul

sumiseda. Palusin neil

saalist lahkuda - käis kõva

uksepauk ja läinud nad

olidki. Järgnes vihane

artikkel ajalehes. Ma

mõtlesin, et kui sellised

inimesed tegelevad noorte

kasvatamisega, siis mina ei

taha sellisesse seltskonda

kuuluda. Oli mõte üldse

haridussüsteemist lahkuda.

ugustikuu keskel tuli

kooli sekretär minu juurde

koju ja teatas, et mul tuleb

kiiresti minna direktori

kabinetti. Pidin ukse taga

ootama 15 minutit ja siis

kutsuti mind sisse.

T o l l e a e gn e h a r i du s -

osakonna juhataja ütles

teretusele vastamata:

„Võtad kooli üle!”. No

see oli tõeline välk

s e l ge s t t ae v as t .

N õ u s t u s i n j a

märkamatult saab

15. augustil seda

ametit peetud 15

päeva vähem kui

35 aastat. Ega

vabariigis vist

nii pika staažiga

ü h e s k o o l i

töötanud direk-

toreid ole, kui

üldse on. Tänu

toredatele õpi-

lastele, headele

kolleegidele ja

vilistlase poolt tun-

nustatud Kilingi-

N õ m m e

Gümnaasiumi

„vaimule“ on

mul elutöö üle

põhjust uh-

kust tunda. Koole hinnatakse

väga paljude arvuliste

näitajate põhjal, olgu need siis

riigieksamid, tasemetööd või

olümpiaadid. Üks mälestus-

k i l d 1 9 9 0 . a a s t a t e s t :

maavanema vastuvõtul olid

peaaegu pooled õpilased

Kilingi-Nõmmest. Siis hinnati

l i s a k s õ p p e t ö ö l e k a

huvitegevuse saavutusi.

Nüüd on aluseks vaid

õppetöö tulemused. Sellele

vaatamata on meie kooli

esindus ka praegu suurim.

lutöö mälestus-

killud ei mahu ühte

artiklisse. Neist võiks

paksema raamatu

k i r j u t a d a ku i

Savisaare „Pea-

minister―. Kõigi

Kilingi-Nõmme

Gümnaasiumi

t ö ö t a j a t e

s u u r i m a k s

saavutuseks ja

t u n n u s t u s e ks

pean seda, et

ühise töö tulemina

on lõpetajad saavuta-

nud arengutaseme,

mis võimaldab neil

leida kindla positsiooni

ühiskonnas. Ma ei tea

ühtki olulist eluala, kus

meie kooli lõpetanud

toime ei tuleks ja endale

nime poleks teinud.

Suurem osa lõpetanuist

jätkab õpinguid erinevates

kõrg- ja ametikoolides.

Edukad ol lakse ka

välismaa kõrg-

koolides, isegi

Jaapanis, rääki-

mata Rootsist, Norrast või

Soomest.

ea komme on tööd

tunnustada. Isiklikult arvan,

et vabariigi aumärgid, -kirjad

on väga toredad, kuid

suurimaks tunnustuseks

pean meie kooli õpilaste

saavutusi nii maakonnas kui

k a v a b a r i i g i s n i n g

külaliskolleegide kiitvaid

sõnu ja küsimisi, kuidas meie

kool seda või teist on

saavutanud. Praegune

tõmblemine Eesti hariduses

teeb mind kui praktikut

murelikuks, aga see on juba

teine teema.

T

I

J

A

E

H

50 km käimine Tihemetsas.

Pilt: Erakogu

MEELDIVAT KOOLIAASTA LÕPPU!

Aarne Link, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor

«Elutöö mälestuskildudest võiks kirjutada

paksema raamatu kui Savisaare

“Peaminister”.»

e l a m i s e s t , i m e , e t

kõrvakuulmine alles jäi.

Katsevõistluse NSV Liidu

m e i s t r i v õ i s t l u s t e l e

pääsemiseks me siiski

kaotasime. Tartu võist-

konnaga kohtusime uuesti

kevadel Tallinnas. Taas oli

s a a l i s kõ r vu lu ku s t av

kaasaelamiskisa. Poolaja

kaotasime 3 punktiga,

m ä n gu v õ i t s i m e 2 3

punktiga. Hea tunne oli, olin

vabariigi tuntud spordi-

reporterite piiramisrõngas ja

võtsin vastu õnnitlusi.

eine juhtum meenub

N S V Li i du m e is t r i -

võistlustelt Leningradis.

Kahjuks andis vabariik valed

andmed ja meie võistlejad

olid nii noored, et näiteks

keskmängijat nooruse tõttu

väljakule ei lubatud. NSV

Liidu spordikomitee kaudu

sain siiski mängijale turniiri

lõpuks loa. Me kaotasime

kõik mängud. Moskvat oleks

võinud ka võita, sest läksime

pressinguga üle 10 punkti

juhtima. Minu ränk viga oli

kaitseformatsiooni muut-

mine, sest ma lõin põnnama.

Turniiri võitjale Leningradile

kaotasime ainult 5 punktiga,

kusjuures vilepartii toetas

tugevalt Leningradi. Selle

tõestuseks, et Kilingi-

Nõmme oli laialt tuntud, oli

seegi, et Leningradis

tutvustasid end mulle kaks

meest, kes soovisid, et ma

veenaks Rita Sartakovi (ta

õppis siis juba Tartu

Ülikoolis) minema Moskva

ASK meeskonda.

ga etapp saab ükskord

otsa. Läksin ühe koosoleku

p ä r a s t , k u h u m a

objektiivsetel põhjustel sõita

ei saanud, tülli vabariigi

spordiametnikega. Nimelt

oleksid õpilased üksi

laagrisse jäänud, kuna ühe

treeneri olin paariks päevaks

ära lubanud ja teine sai

vigastada. Ühe peapesu

kannatasin ära, aga teist

korda irisemine sama asja

eest viskas üle. Spordikooli

direktor olin 5 aastat ja 356

päeva. Kahju oli ainult 1964.

aastal sündinud tütarlaste

treeningrühmast, kelle

andsin teisele treenerile üle.

Nemad omavahel e i

klappinud ja rühm jooksis

laiali. See oli tegelikult väga

hea võistkond.

ärgnes kooli ja klassi-

välise töö organisaatori

(praegu huvijuhi) ametikoht

keskkoolis. Ka see oli

huvitav periood, mis lõppes

1978. aastal. Põhjuseks sai

jällegi ametnike nõmedus.

T o i m u s k o m s o m o l i

üldkoosolek. Meil oli olnud

järjekordne edukas aasta.

Saavutusi oli isegi NSV

Liidu tasemel. Kõrgeid

ametnikke vihastas kerge

sumin saal is . Kahel

kommunistlikul noorel oli

käitumishinne alkoholi

tarvitamise tõttu alandatud

ning üks daamike ütles laste

ees, et enne võite 10 korda

viina juua kui koosolekul

sumiseda. Palusin neil

saalist lahkuda - käis kõva

uksepauk ja läinud nad

olidki. Järgnes vihane

artikkel ajalehes. Ma

mõtlesin, et kui sellised

inimesed tegelevad noorte

kasvatamisega, siis mina ei

taha sellisesse seltskonda

kuuluda. Oli mõte üldse

haridussüsteemist lahkuda.

ugustikuu keskel tuli

kooli sekretär minu juurde

koju ja teatas, et mul tuleb

kiiresti minna direktori

kabinetti. Pidin ukse taga

ootama 15 minutit ja siis

kutsuti mind sisse.

T o l l e a e gn e h a r i du s -

osakonna juhataja ütles

teretusele vastamata:

„Võtad kooli üle!”. No

see oli tõeline välk

s e l ge s t t ae v as t .

N õ u s t u s i n j a

märkamatult saab

15. augustil seda

ametit peetud 15

päeva vähem kui

35 aastat. Ega

vabariigis vist

nii pika staažiga

ü h e s k o o l i

töötanud direk-

toreid ole, kui

üldse on. Tänu

toredatele õpi-

lastele, headele

kolleegidele ja

vilistlase poolt tun-

nustatud Kilingi-

N õ m m e

Gümnaasiumi

„vaimule“ on

mul elutöö üle

põhjust uh-

kust tunda. Koole hinnatakse

väga paljude arvuliste

näitajate põhjal, olgu need siis

riigieksamid, tasemetööd või

olümpiaadid. Üks mälestus-

k i l d 1 9 9 0 . a a s t a t e s t :

maavanema vastuvõtul olid

peaaegu pooled õpilased

Kilingi-Nõmmest. Siis hinnati

l i s a k s õ p p e t ö ö l e k a

huvitegevuse saavutusi.

Nüüd on aluseks vaid

õppetöö tulemused. Sellele

vaatamata on meie kooli

esindus ka praegu suurim.

lutöö mälestus-

killud ei mahu ühte

artiklisse. Neist võiks

paksema raamatu

k i r j u t a d a ku i

Savisaare „Pea-

minister―. Kõigi

Kilingi-Nõmme

Gümnaasiumi

t ö ö t a j a t e

s u u r i m a k s

saavutuseks ja

t u n n u s t u s e ks

pean seda, et

ühise töö tulemina

on lõpetajad saavuta-

nud arengutaseme,

mis võimaldab neil

leida kindla positsiooni

ühiskonnas. Ma ei tea

ühtki olulist eluala, kus

meie kooli lõpetanud

toime ei tuleks ja endale

nime poleks teinud.

Suurem osa lõpetanuist

jätkab õpinguid erinevates

kõrg- ja ametikoolides.

Edukad ol lakse ka

välismaa kõrg-

koolides, isegi

Jaapanis, rääki-

mata Rootsist, Norrast või

Soomest.

ea komme on tööd

tunnustada. Isiklikult arvan,

et vabariigi aumärgid, -kirjad

on väga toredad, kuid

suurimaks tunnustuseks

pean meie kooli õpilaste

saavutusi nii maakonnas kui

k a v a b a r i i g i s n i n g

külaliskolleegide kiitvaid

sõnu ja küsimisi, kuidas meie

kool seda või teist on

saavutanud. Praegune

tõmblemine Eesti hariduses

teeb mind kui praktikut

murelikuks, aga see on juba

teine teema.

T

I

J

A

E

H

50 km käimine Tihemetsas.

Pilt: Erakogu

MEELDIVAT KOOLIAASTA LÕPPU!

Aarne Link, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor

«Elutöö mälestuskildudest võiks kirjutada

paksema raamatu kui Savisaare

“Peaminister”.»

Eevi Tallo

Sündinud 05.05.1948. aastal Pärnumaal Tahkurannas. 1969. aastal lõpetasin Tartu Meditsiinikooli velskri erialal. Tööle asusin 01. 04. 1 9 6 9 . a a s t a l J ä ä r j a velskripunkti juhataja asetäitjana. Hiljem töötasin Väljaküla velskripunktis. 1974. aastal alustasin tööd Kilingi-Nõmme Keskkoolis koolivelskrina. 1998. aastast a la tes töötan kool i s m e d i t s i i n i õ e n a . J u b a kooliplikana unistasin, et võiksin tulevikus olla kas arst või õpetaja. Meedikuna kooli tööle tulles nõustusin andma sõjalise algõpetuse meditsiinitunde. Esmaabi-tunnid lõppesid santlaagri tunniga, s.t. kogu klass oli korraga sidemeis. Lisandu-sid veel sanitaarpostide ja sanitaarsalkade väljaõpe. Sõjalise algõpetuse medit-siiniprogrammi vahetas koolis välja terviseõpetus. 1987-2007 aastani, andsin lisaks põhitööle, koolis veel t e r v i s e õ pe t u s e t u nd e . Koolinoortega töötades peab ise õppima. Tänu Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi juht-

konnale oli mul võimalus õppida Tallinna Peda-googikaülikoolis kahe aastasel täiendõppel, kus omandasin terviseõpetuse õpetaja ja tervisenõustaja kutse. Tänu juhusele oli see koolitus korraldatud kooli-õdede ja koolivelskritele. Kuna töötan ka Pärnu PR Seltsi alluvuses esmaabi-õpetajana, siis viimased aastad olen töötanud esmaabiõpetajana Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis. Koolimeedikute töö on haiguseid ennetav töö. Terviseõpetus ja nõustamine koolis on väga tihedalt seotud. Kõik teemad kattuvad. Sel perioodil kui andsin terviseõpetuse tunde, kä i s i d l a ps e d pa l j u sagedamini tervisekabinetist nõu küsimas. Terviseõpetaja ülesanded:

Õpilaste me-ditsiiniline läbi-vaatus, suunamine eriarstile, nõusta-mine.

Kaitsesüstide tegemine erinevate haiguste vastu.

Pidev valmisolek esmaabi andmiseks, nõustamiseks.

Minu tööloleku esimese kuu ehmatav kogemus oli lehma-laudas: pull oli loomaarsti sarvedega puskinud. Pidin tegema põsele neli õmblust. Üks naljakamaid kogemusi - pioneerilaagri töötajate tööle-asumisel pidid olema analüüsid antud ja sanitaar-raamatud korras. Üks Tartu noormees vannub jumalakeeli, et tal on analüüsid tehtud, vastused pidid tulema kahe päeva pärast. Kahe päeva möödudes kohtume noor-mehega- ta ei tundnud mind, ei teadnud analüüsidest ööd ega ilma ega teadnud oma rühma laste nimesidki. Olin segaduses, vihastasin hirm-sasti. Selgus, et see noormees asendas oma kaksikvenda, kes oli läinud ülikooli eksa-

mitele. Minu vale otsus - pool aastat töötasin poli-kliinikus arsti-kabinetis õena. Tundsin, et ma ei sobi sinna. Tulin tagasi kooli, sest siin oli minu jaoks huvitav ja õige koht. Mul on hea tunne kui olen õpilasele saanud nõu ja jõuga abiks olla. Meeldiv on olnud kuulda tänusõnu lapse-vanematelt lastele antud abi ja

toetuse eest. Tänu heale

Paar nädalat tagasi otsustas Kirjatarga meeskond külastada tervisekabinetis töötavaid kooliarste. Palusime neil

tagasi vaadata oma tööaastatele ja kirja panna midagi meeldejäävat ning meenutada aastaid Kilingi-Nõmmes.

koostööle Kilingi-Nõmme Gümnaasiumiga ja Pärnumaa PR Seltsiga on teinud töölkäimise perioodi kiireks, huvitavaks ja vaheldus-rikkaks. Olge terved ja jääge terveks!

Maret Maddison

Sündinud 11. 04. 1944. aastal. Peale Tartu Riikliku Ülikooli lõpetamist alustas tööd 1971. aastal Kilingi-Nõmme Laste-nõuandlas laste arstina. Lastearsti töökohustuste hulka kuulus ka õpilaste arstlik läbivaatlus koolis. Alates 1998. aastast kuni käesoleva hetkeni on töötanud kooliarstina piir-

konna koolides.

Anett-Hildegard Laarmann

Maret Maddison töö algusaastatel 1971. Foto: erakogu

Foto aastast 1969.

Foto: erakogu

Foto aastast 2011. Foto: erakogu

Foto aastast 2011. Foto: erakogu

Hüvastijätt meie raudse tervise eest seisjatega

Eevi Tallo

Sündinud 05.05.1948. aastal Pärnumaal Tahkurannas. 1969. aastal lõpetasin Tartu Meditsiinikooli velskri erialal. Tööle asusin 01. 04. 1 9 6 9 . a a s t a l J ä ä r j a velskripunkti juhataja asetäitjana. Hiljem töötasin Väljaküla velskripunktis. 1974. aastal alustasin tööd Kilingi-Nõmme Keskkoolis koolivelskrina. 1998. aastast a la tes töötan kool i s m e d i t s i i n i õ e n a . J u b a kooliplikana unistasin, et võiksin tulevikus olla kas arst või õpetaja. Meedikuna kooli tööle tulles nõustusin andma sõjalise algõpetuse meditsiinitunde. Esmaabi-tunnid lõppesid santlaagri tunniga, s.t. kogu klass oli korraga sidemeis. Lisandu-sid veel sanitaarpostide ja sanitaarsalkade väljaõpe. Sõjalise algõpetuse medit-siiniprogrammi vahetas koolis välja terviseõpetus. 1987-2007 aastani, andsin lisaks põhitööle, koolis veel t e r v i s e õ pe t u s e t u nd e . Koolinoortega töötades peab ise õppima. Tänu Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi juht-

konnale oli mul võimalus õppida Tallinna Peda-googikaülikoolis kahe aastasel täiendõppel, kus omandasin terviseõpetuse õpetaja ja tervisenõustaja kutse. Tänu juhusele oli see koolitus korraldatud kooli-õdede ja koolivelskritele. Kuna töötan ka Pärnu PR Seltsi alluvuses esmaabi-õpetajana, siis viimased aastad olen töötanud esmaabiõpetajana Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis. Koolimeedikute töö on haiguseid ennetav töö. Terviseõpetus ja nõustamine koolis on väga tihedalt seotud. Kõik teemad kattuvad. Sel perioodil kui andsin terviseõpetuse tunde, kä i s i d l a ps e d pa l j u sagedamini tervisekabinetist nõu küsimas. Terviseõpetaja ülesanded:

Õpilaste me-ditsiiniline läbi-vaatus, suunamine eriarstile, nõusta-mine.

Kaitsesüstide tegemine erinevate haiguste vastu.

Pidev valmisolek esmaabi andmiseks, nõustamiseks.

Minu tööloleku esimese kuu ehmatav kogemus oli lehma-laudas: pull oli loomaarsti sarvedega puskinud. Pidin tegema põsele neli õmblust. Üks naljakamaid kogemusi - pioneerilaagri töötajate tööle-asumisel pidid olema analüüsid antud ja sanitaar-raamatud korras. Üks Tartu noormees vannub jumalakeeli, et tal on analüüsid tehtud, vastused pidid tulema kahe päeva pärast. Kahe päeva möödudes kohtume noor-mehega- ta ei tundnud mind, ei teadnud analüüsidest ööd ega ilma ega teadnud oma rühma laste nimesidki. Olin segaduses, vihastasin hirm-sasti. Selgus, et see noormees asendas oma kaksikvenda, kes oli läinud ülikooli eksa-

mitele. Minu vale otsus - pool aastat töötasin poli-kliinikus arsti-kabinetis õena. Tundsin, et ma ei sobi sinna. Tulin tagasi kooli, sest siin oli minu jaoks huvitav ja õige koht. Mul on hea tunne kui olen õpilasele saanud nõu ja jõuga abiks olla. Meeldiv on olnud kuulda tänusõnu lapse-vanematelt lastele antud abi ja

toetuse eest. Tänu heale

Paar nädalat tagasi otsustas Kirjatarga meeskond külastada tervisekabinetis töötavaid kooliarste. Palusime neil

tagasi vaadata oma tööaastatele ja kirja panna midagi meeldejäävat ning meenutada aastaid Kilingi-Nõmmes.

koostööle Kilingi-Nõmme Gümnaasiumiga ja Pärnumaa PR Seltsiga on teinud töölkäimise perioodi kiireks, huvitavaks ja vaheldus-rikkaks. Olge terved ja jääge terveks!

Maret Maddison

Sündinud 11. 04. 1944. aastal. Peale Tartu Riikliku Ülikooli lõpetamist alustas tööd 1971. aastal Kilingi-Nõmme Laste-nõuandlas lastearstina. Lastearsti töökohustuste hulka kuulus ka õpilaste arstlik läbivaatlus koolis. Alates 1998. aastast kuni käesoleva hetkeni on töötanud kooliarstina piir-

konna koolides.

Anett-Hildegard Laarmann

Maret Maddison töö algusaastatel 1971. Foto: erakogu

Foto aastast 1969.

Foto: erakogu

Foto aastast 2011. Foto: erakogu

Foto aastast 2011. Foto: erakogu

Hüvastijätt meie raudse tervise eest seisjatega

Lapsesuu ei valeta! Sel korralgi ei jäänud meie kõige pisemad lehest välja. Kuna kuu alguses oli emadepäev, küsisime lastelt

mängude kohta, mida nende armsad emmed mängivad.

MÄNKITA; ET SEE ON

PÕNEV; SEST TALLE

MELDIB; MINA EI TEA;

TA EI MÄNKI ÜLTSE;

HAKKAB IGAV, MÄNGIN

EMMEGA KOSS PALJU;

NÄDALAVAHETUSEL;

SELLEKS, ET LAHE ON;

TAHAB; TA PEAB

TRÜKIMA; MU EMA EI

MÄNGI ARVUDIS; TA

TEEB TÖÖD; SEST TAL EI

OLE MIDAGI TEHA;

MUIDU ON IGAV; TA

AITAB MUL MÄNGIDA;

SEST TA SAADAB KIRJU;

EI TAHA MÄNGIDA; EI

TEA; SEST ET TA TAHAB;

SEST TAL ON VAHEST

IGAV; MA EI TEA MIKS;

SIIS KUI TAL ON IGAV

AIND SIIS; SEST NII SAAB

TA AEGA VIITA; MU EMA

EI MÄNGI ARVUTIS;

SELLEK, ET TALLE

MEELDIB KAARTE;

MÄNGIDASEST TAL ON

IGAV; TALLE MEELDIB

ARVUDIS KAARDE

MÄNGIDA; SEST TAL

HAKKAB MUIDU IGAV;

TALLE MEELDIB;

AJAVIITEKS; SEST TA ON

TÖÖST VÄSINUD; SEST

TAL ON IGAV KUI

ARVUTI ASJU LAHTI EI

LAE; SEST TA PROOVIS.

Andra Teearu

Diana-Maria Vahtramäe

MÄNGI; MINGI 1 TUND

VÕI 1.30; 20 MINNI; EI TEA;

MITE ÜHTEGI TUNDI; 1

TUNT; MITEÜHNDEKI

TUNDI; 10,LOEB LEHED

ÄRA JA SIIS LÄHEB

MÄNGIMA; EMA EI KÄI

ARVUDISI; 1 TUND JA 5

MINUTIT; EI MINGEID;

MINU MA EI MÄNGI

ARVUTIS ÜHTEGI TUNDI;

TAVALISELT 30 MINUTIT;

POOLTEIST TUNDI; 30

MINUTIT; 2TH; UMBES 3

TUNDI; 2 TUNDI; 2.30; 0-

TUNDI; POOL TUNDI.

MIKS SU EMA ARVUTIS

MÄNGIB ?

TA TAHAB; EI MÄNGIGI; EI

TEA; TAL MELIP

FARM VILLE JA SOCIAL

EMPIREZ; FARM VILLET

FAKEBOOTIS BUBBLE

SHOOTER; EI MÄNGI;

ZOO WORLD; MINU EMA

EI MÄNGI ÜHTEGI

MÄNGU ARVUTIS;

KAARDE, MONOPOLI JA

SIUKSEID MÄNGE; MINU

EMA EI MÄNGI

ARVUTIMÄNGE; KAARDI,

FACEBOOKIS COLOR

BALLE; MAHJONGI;

MÄNGE SPIDER;

BUBLESILAND;

FACEBOOKI MÄNGE.

MITU TUNDI SINU EMA

ARVUTIS MÄNGIB ?

10 MINUTIT; 1 TUND VÕI

VÄHEM; MU EMA EI

MIS MÄNGE SINU EMA

ARVUTIS MÄNGIB?

KAARTE; PALLIMÄNGU; EI

MÄGNI;POKERID;

FARMVILLET, REIS LÄBI

ELU;PALLI; EI MÄNGIGI;

SKRABLET; PALID; LOEB

LEHTE KA;

MATEMAATIKALISI

MÄNGE; MALET, TRIP

TRAPS TRULLI; TÖÖD TEEB

EI MÄNGI; TEEB

TÖÖD,VAHEL MÄNGIB;

KÄIB ÄRVUTIS ELISA.EE-

S;LAUAMÄNGE; TA KÄIB

EEKOOLIS JA NETIS; TÖÖD

JA KAARTE; MINU EMA

TEEB SEAL TÖÖD JA LOEB

POSTIMEEST; KAARTI

MÄNGE; MULLI MÄNGE;

Illustratsioon : Andra

Teearu

Lapsesuu ei valeta! Sel korralgi ei jäänud meie kõige pisemad lehest välja. Kuna kuu alguses oli emadepäev, küsisime lastelt

mängude kohta, mida nende armsad emmed mängivad.

MÄNKITA; ET SEE ON

PÕNEV; SEST TALLE

MELDIB; MINA EI TEA;

TA EI MÄNKI ÜLTSE;

HAKKAB IGAV, MÄNGIN

EMMEGA KOSS PALJU;

NÄDALAVAHETUSEL;

SELLEKS, ET LAHE ON;

TAHAB; TA PEAB

TRÜKIMA; MU EMA EI

MÄNGI ARVUDIS; TA

TEEB TÖÖD; SEST TAL EI

OLE MIDAGI TEHA;

MUIDU ON IGAV; TA

AITAB MUL MÄNGIDA;

SEST TA SAADAB KIRJU;

EI TAHA MÄNGIDA; EI

TEA; SEST ET TA TAHAB;

SEST TAL ON VAHEST

IGAV; MA EI TEA MIKS;

SIIS KUI TAL ON IGAV

AIND SIIS; SEST NII SAAB

TA AEGA VIITA; MU EMA

EI MÄNGI ARVUTIS;

SELLEK, ET TALLE

MEELDIB KAARTE;

MÄNGIDASEST TAL ON

IGAV; TALLE MEELDIB

ARVUDIS KAARDE

MÄNGIDA; SEST TAL

HAKKAB MUIDU IGAV;

TALLE MEELDIB;

AJAVIITEKS; SEST TA ON

TÖÖST VÄSINUD; SEST

TAL ON IGAV KUI

ARVUTI ASJU LAHTI EI

LAE; SEST TA PROOVIS.

Andra Teearu

Diana-Maria Vahtramäe

MÄNGI; MINGI 1 TUND

VÕI 1.30; 20 MINNI; EI TEA;

MITE ÜHTEGI TUNDI; 1

TUNT; MITEÜHNDEKI

TUNDI; 10,LOEB LEHED

ÄRA JA SIIS LÄHEB

MÄNGIMA; EMA EI KÄI

ARVUDISI; 1 TUND JA 5

MINUTIT; EI MINGEID;

MINU MA EI MÄNGI

ARVUTIS ÜHTEGI TUNDI;

TAVALISELT 30 MINUTIT;

POOLTEIST TUNDI; 30

MINUTIT; 2TH; UMBES 3

TUNDI; 2 TUNDI; 2.30; 0-

TUNDI; POOL TUNDI.

MIKS SU EMA ARVUTIS

MÄNGIB ?

TA TAHAB; EI MÄNGIGI; EI

TEA; TAL MELIP

FARM VILLE JA SOCIAL

EMPIREZ; FARM VILLET

FAKEBOOTIS BUBBLE

SHOOTER; EI MÄNGI;

ZOO WORLD; MINU EMA

EI MÄNGI ÜHTEGI

MÄNGU ARVUTIS;

KAARDE, MONOPOLI JA

SIUKSEID MÄNGE; MINU

EMA EI MÄNGI

ARVUTIMÄNGE; KAARDI,

FACEBOOKIS COLOR

BALLE; MAHJONGI;

MÄNGE SPIDER;

BUBLESILAND;

FACEBOOKI MÄNGE.

MITU TUNDI SINU EMA

ARVUTIS MÄNGIB ?

10 MINUTIT; 1 TUND VÕI

VÄHEM; MU EMA EI

MIS MÄNGE SINU EMA

ARVUTIS MÄNGIB?

KAARTE; PALLIMÄNGU; EI

MÄGNI;POKERID;

FARMVILLET, REIS LÄBI

ELU;PALLI; EI MÄNGIGI;

SKRABLET; PALID; LOEB

LEHTE KA;

MATEMAATIKALISI

MÄNGE; MALET, TRIP

TRAPS TRULLI; TÖÖD TEEB

EI MÄNGI; TEEB

TÖÖD,VAHEL MÄNGIB;

KÄIB ÄRVUTIS ELISA.EE-

S;LAUAMÄNGE; TA KÄIB

EEKOOLIS JA NETIS; TÖÖD

JA KAARTE; MINU EMA

TEEB SEAL TÖÖD JA LOEB

POSTIMEEST; KAARTI

MÄNGE; MULLI MÄNGE;

Illustratsioon : Andra

Teearu

lgus oli ilus! Ootasime

minekut väga. Esmaspäeva

hommikul viisime oma

100+1 kotti VIP-tuppa.

Ühikarahva vastutulelikus

oli väga meeldiv. Meile

räägiti meie arust kõik

tähtsad asjad ära. Nimelt

pidime ühikas olema kella

kümneks, aknad võisid lahti

olla ainult tuulutusasendis,

voodid tuli ära teha, kõvasti

muusika kuulamine või

rääkimine oli tabu, öörahu

oli kell 23.00, mis tähendas,

et igasugune valgus ja sosin

segab kogu ühikat.

simesel õhtul suutsime

juba päeva venitamise

pärast väikese peapesu välja

teenida. Nimelt läks meil

arvutites tööd tehes lärm

suureks, mis olevat kõik

meie egoismi süü.

o m m i k u s ö ö k i d e l e

võisime ühikaelu jooksul

head aega öelda, sest ühte

inimest lihtsalt ei jagu igale

poole. Teise päeva lõppedes

saime selgeks, et kõige

põnevam osa päevast

ühikas on söögi tegemine ja

nii olimegi köögi vast kõige

tihedamad külastajad. Aga

seegi ei saanud meie jaoks

m ö ö d u d a k õ r v a l i s t e

märkusteta. Nimelt saime

korduvalt noomida, et

tegime liiga hilja süüa,

rääkisime köögis liiga

kõvasti või pandi südamele,

et köök meie järel ikka

puhtaks jääks. Hilise

söögitegemise kohapealt

võiks lisada, et kui tahta

korralikku sooja sööki, siis

meie elutempo juures jääbki

valmistamise osa hilja

peale.

una meile ei meeldi asju

niisama jätta, siis tahtsime

ikka oma elu natukenegi

põnevaks teha. Niimoodi

võis meie toast kuulda

kitarrimängu või lihtsalt

muusikat koos lauluga ja

kuna meile ei meeldinud, et

toa uks on päeval kinni, sest

siis oli tunne, et elasime

täielikus eraldatuses,

kuuldus muusikat päris

kaugele. Hea oli

tõdeda, et publikut

jagus ning kostis

positiivset vastu-

kaja. Huvitav oli

see, et hiljem

kuulsime, et see oli

jällegi mõningaid

ü h i k a r o t t e

seganud, aga meile

keegi kurtma ei

tulnud – natuke

n a g u t a g a -

rääkimine.

o l m a n d a l

päeval saime kätte

kodukorra, mille

kõva häälega ette

luges ime. See

sisaldas infot, mida

kõike meile juba

räägitud oli. Ilus

punkt oli ühe

kasvataja kingitus

meile, milleks olid

savist voolitud

r o h e l i s e d

konnakesed. Need

on väga armsad!

Pahad põrsad ühikas! Lükkamaks ümber või tõestamaks ühika kohta kuuldavaid kõlakaid, läksid kolm Kirjatarga liiget nädalaks

ajaks ühikasse elama. Seadsime end sisse õpilaskodus 25. aprillil ning lahkusime elunäinutena 29. aprillil.

ädala lõpp muutus

meie jaoks väga toredaks.

Neljapäeval, pärast kiiret

hommikut ja h il ja

saabumist, saime lõpuks

teada, et oleme mustad

notsud. Ilus lõpp päevale,

mida me polnud ühikaski

veetnud. Parim oli see, et

saabudes umbes kesköö

paiku, ootas meid veel

üks originaalne üllatus.

Nimelt kõndisime kõik

üksteise järel üles,

arvates, et toavõti on juba

kellegi meie käes. Aga

sellest võis vaid unistada,

sest mustade notsude

Kertu Kore

Gerly Pikkor

Andra Teearu

Laul ja kitarrimäng. Pilt: Kertu Kore

Ja esikoha mustade notsude nimekirjas

tõi... prügikast! Pilt: Gerly Pikkor Nummid rohelised konnad. Pilt: Kertu Kore

A

E

H

K

K

N

lgus oli ilus! Ootasime

minekut väga. Esmaspäeva

hommikul viisime oma

100+1 kotti VIP-tuppa.

Ühikarahva vastutulelikus

oli väga meeldiv. Meile

räägiti meie arust kõik

tähtsad asjad ära. Nimelt

pidime ühikas olema kella

kümneks, aknad võisid lahti

olla ainult tuulutusasendis,

voodid tuli ära teha, kõvasti

muusika kuulamine või

rääkimine oli tabu, öörahu

oli kell 23.00, mis tähendas,

et igasugune valgus ja sosin

segab kogu ühikat.

simesel õhtul suutsime

juba päeva venitamise

pärast väikese peapesu välja

teenida. Nimelt läks meil

arvutites tööd tehes lärm

suureks, mis olevat kõik

meie egoismi süü.

o m m i k u s ö ö k i d e l e

võisime ühikaelu jooksul

head aega öelda, sest ühte

inimest lihtsalt ei jagu igale

poole. Teise päeva lõppedes

saime selgeks, et kõige

põnevam osa päevast

ühikas on söögi tegemine ja

nii olimegi köögi vast kõige

tihedamad külastajad. Aga

seegi ei saanud meie jaoks

m ö ö d u d a k õ r v a l i s t e

märkusteta. Nimelt saime

korduvalt noomida, et

tegime liiga hilja süüa,

rääkisime köögis liiga

kõvasti või pandi südamele,

et köök meie järel ikka

puhtaks jääks. Hilise

söögitegemise kohapealt

võiks lisada, et kui tahta

korralikku sooja sööki, siis

meie elutempo juures jääbki

valmistamise osa hilja

peale.

una meile ei meeldi asju

niisama jätta, siis tahtsime

ikka oma elu natukenegi

põnevaks teha. Niimoodi

võis meie toast kuulda

kitarrimängu või lihtsalt

muusikat koos lauluga ja

kuna meile ei meeldinud, et

toa uks on päeval kinni, sest

siis oli tunne, et elasime

täielikus eraldatuses,

kuuldus muusikat päris

kaugele. Hea oli

tõdeda, et publikut

jagus ning kostis

positiivset vastu-

kaja. Huvitav oli

see, et hiljem

kuulsime, et see oli

jällegi mõningaid

ü h i k a r o t t e

seganud, aga meile

keegi kurtma ei

tulnud – natuke

n a g u t a g a -

rääkimine.

o l m a n d a l

päeval saime kätte

kodukorra, mille

kõva häälega ette

luges ime. See

sisaldas infot, mida

kõike meile juba

räägitud oli. Ilus

punkt oli ühe

kasvataja kingitus

meile, milleks olid

savist voolitud

r o h e l i s e d

konnakesed. Need

on väga armsad!

Pahad põrsad ühikas! Lükkamaks ümber või tõestamaks ühika kohta kuuldavaid kõlakaid, läksid kolm Kirjatarga liiget nädalaks

ajaks ühikasse elama. Seadsime end sisse õpilaskodus 25. aprillil ning lahkusime elunäinutena 29. aprillil.

ädala lõpp muutus

meie jaoks väga toredaks.

Neljapäeval, pärast kiiret

hommikut ja h il ja

saabumist, saime lõpuks

teada, et oleme mustad

notsud. Ilus lõpp päevale,

mida me polnud ühikaski

veetnud. Parim oli see, et

saabudes umbes kesköö

paiku, ootas meid veel

üks originaalne üllatus.

Nimelt kõndisime kõik

üksteise järel üles,

arvates, et toavõti on juba

kellegi meie käes. Aga

sellest võis vaid unistada,

sest mustade notsude

Kertu Kore

Gerly Pikkor

Andra Teearu

Laul ja kitarrimäng. Pilt: Kertu Kore

Ja esikoha mustade notsude nimekirjas

tõi... prügikast! Pilt: Gerly Pikkor Nummid rohelised konnad. Pilt: Kertu Kore

A

E

H

K

K

N

V

tiitliga kaasnes võtme

konfiskeerimine, millest

järeldasime, et võisime öö

koridoris veeta. Väga loo-

giline, et mustale toale ligi

ei saa, sest äkki võib see nii-

viisi veel puhtaks saada. Lõ-

puks suutsime ikka tuppa

saada. Kõik eelnev ajas

meile kolmele väikese trotsi

sisse ning sellepärast jätkus

rääkimist, lõõpimist ja üle-

paisutamist väga kauaks,

mis lõppeski sellega, et

kasvataja, kes oli tükk aega

meie ukse taga seisnud ja

kuulanud, lõpuks avaldas

meile tõe, et meis pettuti

ning me pole seal enam

oodatud külalised. Olgu

öeldud, et meie tuba sai

musta notsu tiitli, sest üks

voodi oli tegemata kiire

hommiku tõttu ning

prügikast uputas.

iimasel päeval tahtsime

ennast heast küljest näidata.

Ärkasime varem, et pakkida

ja koristada. Tõrkeid meile

ette ei tulnud. Veel. Koolist

naastes tahtsime veel toale

viimase lihvi anda –

põranda pesta ja tolmu ära

võtta. Aga esiteks, kuna

tund jäi ära, ei lastud meid

kambaga ühikassegi, sest

unustasime tõendi võtta.

Teiseks, koolimajast inimest

otsida, kes tõendi kirjutaks,

oli pea võimatu. Nii pöör-

dusimegi sekretäri poole,

kes andis sellest teada di-

rektorile, kelle käest jällegi

noomida saime, et me var-

em ei teadnud tunni ära jää-

misest. Luba saadud, jook-

sime rõõmsalt ühikasse.

Kolmandaks avastasime ko-

ristamise käigus nii öelda

enesestmõistetava asja, et

tolmulapp pidi igaühel

endal kaasas olema. Võiks

veel lisada, et selliseda as-

jad, nagu tualettpaberi ja

nõud soovitasid meil kaasa

võtta teised ühikarotid, mitte

kasvatajad.

äris kahju oli lahkuda,

sest olime saanud uue ja hu-

vitava kogemuse osaliseks,

kuigi kasva-

tajate närvide

arvelt. Maha jäi

meie kallis,

ebapraktiline,

mõnusa hõngu-

ga vannituba

ning libeda põ-

randaga ja täpi-

liste seintega

ühine duši

ruum. Nendele

pisiasjadele

vaatamata, oli

elu päris mu-

gav, kuigi see

nädal tundus

meie jaoks liiga

lühike aeg ning

ainult oma asja-

dega arvesta-

mine oli päris

huvitav.

agasivaada-

t e s t a ha ks

vabandada ühi-

selamus elajate

ees, kellele kui-

dagi ebameel-

divust valmistasime. Ni-

melt oligi eksperimendi

mõte olla sõnakuulmatu ja

elav, et tunda saada päris

ühikaelu võlusid ja valusid,

mis meieni ei oleks kuidagi

jõudnud, kui oleksime ol-

nud kukupaid, vaiksed, ra-

hulikud ja tavalised. Aitäh

meie toredatele naabritele,

kes vaatamata sellele, et

kasvataja meile öösiti kor-

rutas, et segame tervet ühis-

elamu rahvast, ei kuulnud

midagi ega leidnud meie

kohaloleku kohta midagi

halba. Suur kummardus

kasvatajatele, kes meid

välja kannatasid ning jäid

oma reeglitele kindlaks,

andmata meile mingisugu-

seidki eeliseid.

äbi käies ühikas elavate

õpilastega jäi meile kõrvu

üks lause: „See on ainult aja

küsimus, millal akende ette

trellid tulevad!‖ Aga meie

arvates oli elu seal ikka pä-

ris huvitav ning koht täitsa

hubane ja mõnus, aga siiski

- kodu vastu ei saa mitte

miski.

Väärisime nimelist väljatoomist! Pilt: Gerly Pikkor

Olime tublid ja koristasime, vaatamata

teistele kohustustele. Uskumatu, et

põrsasteks saime. Pilt: Gerly Pikkor

Viimane lihv. Foto: Andra Teearu

V

P

T

L

V

tiitliga kaasnes võtme

konfiskeerimine, millest

järeldasime, et võisime öö

koridoris veeta. Väga loo-

giline, et mustale toale ligi

ei saa, sest äkki võib see nii-

viisi veel puhtaks saada. Lõ-

puks suutsime ikka tuppa

saada. Kõik eelnev ajas

meile kolmele väikese trotsi

sisse ning sellepärast jätkus

rääkimist, lõõpimist ja üle-

paisutamist väga kauaks,

mis lõppeski sellega, et

kasvataja, kes oli tükk aega

meie ukse taga seisnud ja

kuulanud, lõpuks avaldas

meile tõe, et meis pettuti

ning me pole seal enam

oodatud külalised. Olgu

öeldud, et meie tuba sai

musta notsu tiitli, sest üks

voodi oli tegemata kiire

hommiku tõttu ning

prügikast uputas.

iimasel päeval tahtsime

ennast heast küljest näidata.

Ärkasime varem, et pakkida

ja koristada. Tõrkeid meile

ette ei tulnud. Veel. Koolist

naastes tahtsime veel toale

viimase lihvi anda –

põranda pesta ja tolmu ära

võtta. Aga esiteks, kuna

tund jäi ära, ei lastud meid

kambaga ühikassegi, sest

unustasime tõendi võtta.

Teiseks, koolimajast inimest

otsida, kes tõendi kirjutaks,

oli pea võimatu. Nii pöör-

dusimegi sekretäri poole,

kes andis sellest teada di-

rektorile, kelle käest jällegi

noomida saime, et me var-

em ei teadnud tunni ära jää-

misest. Luba saadud, jook-

sime rõõmsalt ühikasse.

Kolmandaks avastasime ko-

ristamise käigus nii öelda

enesestmõistetava asja, et

tolmulapp pidi igaühel

endal kaasas olema. Võiks

veel lisada, et selliseda as-

jad, nagu tualettpaberi ja

nõud soovitasid meil kaasa

võtta teised ühikarotid, mitte

kasvatajad.

äris kahju oli lahkuda,

sest olime saanud uue ja hu-

vitava kogemuse osaliseks,

kuigi kasva-

tajate närvide

arvelt. Maha jäi

meie kallis,

ebapraktiline,

mõnusa hõngu-

ga vannituba

ning libeda põ-

randaga ja täpi-

liste seintega

ühine duši

ruum. Nendele

pisiasjadele

vaatamata, oli

elu päris mu-

gav, kuigi see

nädal tundus

meie jaoks liiga

lühike aeg ning

ainult oma asja-

dega arvesta-

mine oli päris

huvitav.

agasivaada-

t e s t a ha ks

vabandada ühi-

selamus elajate

ees, kellele kui-

dagi ebameel-

divust valmistasime. Ni-

melt oligi eksperimendi

mõte olla sõnakuulmatu ja

elav, et tunda saada päris

ühikaelu võlusid ja valusid,

mis meieni ei oleks kuidagi

jõudnud, kui oleksime ol-

nud kukupaid, vaiksed, ra-

hulikud ja tavalised. Aitäh

meie toredatele naabritele,

kes vaatamata sellele, et

kasvataja meile öösiti kor-

rutas, et segame tervet ühis-

elamu rahvast, ei kuulnud

midagi ega leidnud meie

kohaloleku kohta midagi

halba. Suur kummardus

kasvatajatele, kes meid

välja kannatasid ning jäid

oma reeglitele kindlaks,

andmata meile mingisugu-

seidki eeliseid.

äbi käies ühikas elavate

õpilastega jäi meile kõrvu

üks lause: „See on ainult aja

küsimus, millal akende ette

trellid tulevad!‖ Aga meie

arvates oli elu seal ikka pä-

ris huvitav ning koht täitsa

hubane ja mõnus, aga siiski

- kodu vastu ei saa mitte

miski.

Väärisime nimelist väljatoomist! Pilt: Gerly Pikkor

Olime tublid ja koristasime, vaatamata

teistele kohustustele. Uskumatu, et

põrsasteks saime. Pilt: Gerly Pikkor

Viimane lihv. Foto: Andra Teearu

V

P

T

L

Kõigepealt küsitlesime treenerit Ville Vinkelit ja uurisime orienteerumise kohta üldiseid asju.

Mis on orienteerumine?

Kaardi ja kompassiga lii-ku-mine maastikul.

Kaua olete ise orien-teerumisega tegelenud?

31 aastat, sellest ajast alates, kui isa mind esimesele päe-vakule viis.

Mis teid selle spordiala juures köidab?

Orienteerumise võistlused toimuvad erinevates koh-tades ja kui koht ongi sama, siis kontrollpunktide asu-kohad, mida läbida tuleb, asuvad mujal. Saab viibida ilusates Eestimaa ja muude maade metsades. Orien-teerumise rada läbides peab olema keskendunud kaardi

lugemisele, et ei kaoks kon-takt enda asukoha üle maastikul. Samuti peab mõtlema, missugune liiku-mistee on kõige kiirem ühest punktist teise mine-kul, alati ei tarvitse otse mi-nek kõige kiirem olla.

Miks võiks tegeleda orien-teerumisega?

Orienteerumine õpetab kaardiga metsas liikuma, siis näiteks ei eksi marjule või kusagile võõrasse kohta minnes ära. Inimene, kes

oskab orienteeruda, on ene-sekindlam ja julgem ka ilma kaardita metsas liikudes ning suudab päikse ja muu-de looduses olevate mär-kide abil alati kodutee lei-

da. Näeb looduskauneid kohti, kuhu tavalised matkarajad ei vii.

Kui palju ressursse see nõuab?

Kõige suurema välja-mineku võtab transport võistlustele. Igal võist-lejal peab olema loomu-likult jooksuriietus, jalanõud, kompass ja SI-pulk (SI-pulga mällu salvestatakse kontroll-punktis olevast SI-jaamast kellaaeg, millal võistleja seal oli). SI-pulka on võimalik ka võistluse korraldajalt rentida. Võistlusvarus-tuse hind sõltub sellest, kui professionaalselt sporti tehakse.

Kust on võimalik saada infot orienteerumise kohta?

Eesti orienteerumisliidu koduleht, kus asuvad kõigi klubide ja orien-teerujate andmed ning kõikvõimalik info orien-teerumise kohta: www.orienteerumine.ee

Mis on suuremad sündmused, üritused orienteerumises?

Orienteerumises toimu-vad täiskasvanutele ja juunioritele Maailma MV (meistrivõistlused) ja noortele Euroopa MV ja loomulikult oma kodumaa MV-d. Maa-ilma kõige osavõtjate-rohkem orienteerumis-võistlus on ―Jukola viesti‖, mis toimub Soomes, oma ligi 15 000 osalejaga. See on seitsmevahetuseline teate-jooks öösel, kuna start antak-se kell 23.00. Orien-teerumise meistrivõistlusi korraldatakse, nii suusa-, ratta- kui ka jooksuorien-teerumises.

Mis on neljapäevakud?

Neljapäevakud on orien-teerumise treeningvõistlus, mis toimub neljapäeviti, pärast tööpäeva lõppu, tavaliselt 17.00-20.00. Need toimuvad samaaegselt erine-vates maakondades üle Eesti. Osades kohtades toi-muvad teisipäevakud ja kol-mapäevakud.

Millal toimuvad trennid?

Kilingi-Nõmmes toimuvad treeningud hetkel kolma-päeval kell 18.00 ja lisaks sel-lele käime neljapäevakutel ning nädalavahetustel käime tublimatega võistlemas.

Mida trennis tehakse?

Praegu läbime metsas eri-ne-vaid kontrollpunkte (radu). Edasijõudnud läbivad raja

Joostes tippu kaardi ja kompassiga Sel aastal lõpetavad kooli nii valla kui ka maakonna parimad orienteerujad. Seetõttu otsustaski Kirjatark uurida, kuidas orienteerumisel Saarde vallas läheb ja mida arvavad sellest noored ise. Küsitlesime treenerit Ville Vin-kelit ja selle aasta gümnaasiumi lõpetajaid ning ka esiliiga orienteerujaid Katrin Vinkelit, Siiri Risti ja Hendri Par-

rolit.

iseseisvalt, algajad koos treeneriga.

Kuidas on lood peale-kasvuga?

Kehvasti! Tundub, et need, kes oleksid orientee-rumisest huvitatud, tege-levad juba mingi harras-tusega ja lihtsalt orientee-rumas ei jõua käia.

Miks on Teie arvates huvi-liste arv vähenenud?

Vanad tegijad lõpetavad kooli ja mulle tundub, et kehalise kasvatuse õpetajad ei tutvusta õpilastele orien-teerumist piisavalt.

Kelle poole või kuhu huvi korral pöörduda?

Huvi korral võib pöörduda orienteerumise treeneri Ville Vinkeli poole, ville.vinkel@gmail.com

Kerli Kore

Hendri võistluste keerises. Foto:

Erakogu

Ville Vinkel ise orienteerumas. Foto:

Erakogu

Kehalise kasvatuse

õpetajad ei tutvusta

õpilastele

orienteerumist ...

Kõigepealt küsitlesime treenerit Ville Vinkelit ja uurisime orienteerumise kohta üldiseid asju.

Mis on orienteerumine?

Kaardi ja kompassiga lii-ku-mine maastikul.

Kaua olete ise orien-teerumisega tegelenud?

31 aastat, sellest ajast alates, kui isa mind esimesele päe-vakule viis.

Mis teid selle spordiala juures köidab?

Orienteerumise võistlused toimuvad erinevates koh-tades ja kui koht ongi sama, siis kontrollpunktide asu-kohad, mida läbida tuleb, asuvad mujal. Saab viibida ilusates Eestimaa ja muude maade metsades. Orien-teerumise rada läbides peab olema keskendunud kaardi

lugemisele, et ei kaoks kon-takt enda asukoha üle maastikul. Samuti peab mõtlema, missugune liiku-mistee on kõige kiirem ühest punktist teise mine-kul, alati ei tarvitse otse mi-nek kõige kiirem olla.

Miks võiks tegeleda orien-teerumisega?

Orienteerumine õpetab kaardiga metsas liikuma, siis näiteks ei eksi marjule või kusagile võõrasse kohta minnes ära. Inimene, kes

oskab orienteeruda, on ene-sekindlam ja julgem ka ilma kaardita metsas liikudes ning suudab päikse ja muu-de looduses olevate mär-kide abil alati kodutee lei-

da. Näeb looduskauneid kohti, kuhu tavalised matkarajad ei vii.

Kui palju ressursse see nõuab?

Kõige suurema välja-mineku võtab transport võistlustele. Igal võist-lejal peab olema loomu-likult jooksuriietus, jalanõud, kompass ja SI-pulk (SI-pulga mällu salvestatakse kontroll-punktis olevast SI-jaamast kellaaeg, millal võistleja seal oli). SI-pulka on võimalik ka võistluse korraldajalt rentida. Võistlusvarus-tuse hind sõltub sellest, kui professionaalselt sporti tehakse.

Kust on võimalik saada infot orienteerumise kohta?

Eesti orienteerumisliidu koduleht, kus asuvad kõigi klubide ja orien-teerujate andmed ning kõikvõimalik info orien-teerumise kohta: www.orienteerumine.ee

Mis on suuremad sündmused, üritused orienteerumises?

Orienteerumises toimu-vad täiskasvanutele ja juunioritele Maailma MV (meistrivõistlused) ja noortele Euroopa MV ja loomulikult oma kodumaa MV-d. Maa-ilma kõige osavõtjate-rohkem orienteerumis-võistlus on ―Jukola viesti‖, mis toimub Soomes, oma ligi 15 000 osalejaga. See on seitsmevahetuseline teate-jooks öösel, kuna start antak-se kell 23.00. Orien-teerumise meistrivõistlusi korraldatakse, nii suusa-, ratta- kui ka jooksuorien-teerumises.

Mis on neljapäevakud?

Neljapäevakud on orien-teerumise treeningvõistlus, mis toimub neljapäeviti, pärast tööpäeva lõppu, tavaliselt 17.00-20.00. Need toimuvad samaaegselt erine-vates maakondades üle Eesti. Osades kohtades toi-muvad teisipäevakud ja kol-mapäevakud.

Millal toimuvad trennid?

Kilingi-Nõmmes toimuvad treeningud hetkel kolma-päeval kell 18.00 ja lisaks sel-lele käime neljapäevakutel ning nädalavahetustel käime tublimatega võistlemas.

Mida trennis tehakse?

Praegu läbime metsas eri-ne-vaid kontrollpunkte (radu). Edasijõudnud läbivad raja

Joostes tippu kaardi ja kompassiga Sel aastal lõpetavad kooli nii valla kui ka maakonna parimad orienteerujad. Seetõttu otsustaski Kirjatark uurida, kuidas orienteerumisel Saarde vallas läheb ja mida arvavad sellest noored ise. Küsitlesime treenerit Ville Vin-kelit ja selle aasta gümnaasiumi lõpetajaid ning ka esiliiga orienteerujaid Katrin Vinkelit, Siiri Risti ja Hendri Par-

rolit.

iseseisvalt, algajad koos treeneriga.

Kuidas on lood peale-kasvuga?

Kehvasti! Tundub, et need, kes oleksid orientee-rumisest huvitatud, tege-levad juba mingi harras-tusega ja lihtsalt orientee-rumas ei jõua käia.

Miks on Teie arvates huvi-liste arv vähenenud?

Vanad tegijad lõpetavad kooli ja mulle tundub, et kehalise kasvatuse õpetajad ei tutvusta õpilastele orien-teerumist piisavalt.

Kelle poole või kuhu huvi korral pöörduda?

Huvi korral võib pöörduda orienteerumise treeneri Ville Vinkeli poole, ville.vinkel@gmail.com

Kerli Kore

Hendri võistluste keerises. Foto:

Erakogu

Ville Vinkel ise orienteerumas. Foto:

Erakogu

Kehalise kasvatuse

õpetajad ei tutvusta

õpilastele

orienteerumist ...

Noored esiliiga jooksikud räägivad oma kogemustest ja tegemistest orientee-rumise maailmas. Kaua oled tegelenud orienteerumisega? Siiri: Nüüdseks juba ligikaudu 11 aastat. Katrin: Kogu oma teadliku elu, umbes 14 aastat. Hendri: Esimest korda puutusin orienteerumisega kokku 2005. aasta kevadel.

Miks just sellega? S: Kui ma käisin esimeses või teises klassis, siis Katrin Vinkel rääkis mulle, et orienteerumine on nii tore: saab onni ehitada, lilli korjata, marju süüa ja auhindu antakse ka, kui oled natukene kaardiga metsas jooksnud. Hiljem hakkas mind tegelik o r i e n t e e r u m i n e , n i i nimetatud kaardiga metsas j o o k s m i n e , r o h k e m huvitama. K: Vanemad võtsid kaasa esimestele võistlustele ja nii jäi orienteerumispisik külge. H: Huvitav ning põnevus, kunagi ei ole täpselt sama situatsiooni ega distantsi nagu muudel jooksualadel. Samuti selle spordiala ekstreemsus on tõmbav. Ju mulle lihtsalt sobib see.

Mis on sind hoidnud sellel spordialal? S: See ei tüüta ära, sest mitte kunagi pole sama-sugust rada ega metsa. Orienteeruda saab väga paljudes kohtades ja erineval viisil. Samuti on mind selle aja jooksul ümbritsenud huvitavad inimesed. Olen saanud ka võistlusreisidel käia. K: See on kõige lahedam spordiala. Saab palju nalja, seltskond on eriti vinge ja kõik on targad ja sport-likud. Peale selle on metsas lahe käia ja selleks, et võita, ei pea füüsiliselt eriti pingu-tama, on vaja ainult, et nupp nokiks ja ega keegi metsas ei näe, kui sa kõnnid ja mui-dugi see, et tule-mused on aastatega aina paranenud. H: Eelneva küsimuse vastus ja kindlasti ka seltskond, m i s k o o s n e b s e l l e spordialaga tegelejatest, kõik on üksteise suhtes sõbral ikud, saadakse kõigiga hästi läbi nii enne ja pärast võistlusi kui ka võistluste ajal metsas. Keegi ei ole ülbe ega üleolev, kuna on parem kui teised. Mis on Sinu kõige suuremad saavutused enda jaoks? S: Võidud muidugi. Eesti meistritiitel 2008. aasta lühirajal oli väga magus. Kindlasti oli kordaminek ka koolinoorte MM-i 14. koht. Üks suuremaid saavutusi oli pääse Eesti noorte-ko o nd is e ga Eu r o o pa Meistrivõistlustele. Pikematel seikluslikel orienteerumisüritustel ja võistlustel on väsimuse ja lihasvalu talumine samuti saavutus enda jaoks. K: Kindlasti mu esimene medal Eesti MV-l ja ka teine, sest see oli kuldne, pääsemine koondisesse ja

erinevatele võistlustele välismaal. H: Pääsemine 2008. aastal toimunud Koolinoorte Orienteerumise Maailma-meistrivõistlustele, mis toimus Šotimaal, sealjuures esindades Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi. Niivõrd mitte just saavu-tused, kuid pigem enese-ületused on olnud: 24. jaanuar 2010, kui läbisin võis t kondl iku Win te r Xdream võistluse. Olen elus katkestanud ainult 2 võistlust, esimesel korral ei mahtunud ajalimiiti ning teisel korral sai ilmastik minu motivatsioonist võitu. Ülejäänud võistlused on läinud minu põhimõtet

m ö ö d a : „Ükskõik, mis ajaga, k u i d lõpe tada tuleb!―

Räägi mõnest naljakast seigast seoses orien-teerumisega! S: Rajal tavaliselt nalja ei saa, aga pärast küll. Näiteks ükskord oli ühel bussil tore õhupall antenni küljes. Koos need kaks peatselt lahkusid ja pärast sai meie treener Ville mõistatada, miks raadio bussis enam ei tööta! K: Toimus EOLi noortelaager Pika-kannus, kus oli i k k a h i r m u s laagerdamine. Paar magamata ööd ja s e l l e k ä i g u s muidugi kõvasti n a l j a . T e h t i tohutult kaardi-trenni ja kogu lugu algas sellega, et mu hea sõbranna ja klassiõde pani ü h e l e po i s i l e pahkluule ime-pisikese sortsu h a m b a p a s t a t . Kõigil oli hirmus naljakas, niikaua kui poiss ise ka

teada sai. Siis algas alles möll. Sõbranna pasteeriti korralikult ära ja ta pidi käima öö jooksul mitu korda pead pesemas. Pärast üks teise pas teerimis t otsustasime ette võtta treeneri , kes magas koridoris. Ta sai ka ilusti ära mökerdatud. Hiljem aga läks kõht tühjaks ja poisid otsustasid tuua köögist süüa. Toodi saia ja juustu, juust vist söödi ära, aga sai sülitati välja ja üks lärakas jäi seinale ja teine lauliku vahele, neid me lihtsalt ei suutnud ära koristada. Hiljem ujutati meie tuba ka veega üle. Selgus, et toas pole võimalik enam olla ja mindi õue võrkpalli mängima. Hommikul kui oli aga vaja koristada, avanes meie toast kohutav pilt. Tundus, nagu sõda oleks üle käinud. Põrand ujus, seal sees ka WC- paberi tükid, sai ja hambapasta oli seintel ja laes ja ka põrandal ja see kõik vajas korras-tamist. Enam vähem see ka õnnestus! H: Šotimaal MM-il käies o t s u s t a s i m e v ä l j u d a

hotell itoas t akna kaudu, mille peale kutsuti meile politsei. Õnneks ei tulnud meil nendega pistmist teha, küll aga treeneritel – kõik laabus õnnelikult. Järg-misel hommikul, kui võistluskeskusesse mindi erinevatel aegadel, olime tuppa jäänud vaid mina ja Henry Olde, kui tuppa s i s e n e s i l m a koputamata ehitus-mees, kes sõnagi lausumata astus akna-lauale ning paigaldas akudrelliga meie aknale ette puidust klotsi, mis võimaldas avada akent ainult 20 cm, tagamaks selle, et u u d i s h i m u l i k u d eestlased edaspidi akent uksena ei kasutaks.

Katrin sooja tegemas. Foto:

Erakogu

Siiri Rist

Kooliolümpial.

Foto: Erakogu

... aga sai sülitati välja ja

üks lärakas jäi seinale ja

teine lauliku vahele, ...

Noored esiliiga jooksikud räägivad oma kogemustest ja tegemistest orientee-rumise maailmas. Kaua oled tegelenud orienteerumisega? Siiri: Nüüdseks juba ligikaudu 11 aastat. Katrin: Kogu oma teadliku elu, umbes 14 aastat. Hendri: Esimest korda puutusin orienteerumisega kokku 2005. aasta kevadel.

Miks just sellega? S: Kui ma käisin esimeses või teises klassis, siis Katrin Vinkel rääkis mulle, et orienteerumine on nii tore: saab onni ehitada, lilli korjata, marju süüa ja auhindu antakse ka, kui oled natukene kaardiga metsas jooksnud. Hiljem hakkas mind tegelik o r i e n t e e r u m i n e , n i i nimetatud kaardiga metsas j o o k s m i n e , r o h k e m huvitama. K: Vanemad võtsid kaasa esimestele võistlustele ja nii jäi orienteerumispisik külge. H: Huvitav ning põnevus, kunagi ei ole täpselt sama situatsiooni ega distantsi nagu muudel jooksualadel. Samuti selle spordiala ekstreemsus on tõmbav. Ju mulle lihtsalt sobib see.

Mis on sind hoidnud sellel spordialal? S: See ei tüüta ära, sest mitte kunagi pole sama-sugust rada ega metsa. Orienteeruda saab väga paljudes kohtades ja erineval viisil. Samuti on mind selle aja jooksul ümbritsenud huvitavad inimesed. Olen saanud ka võistlusreisidel käia. K: See on kõige lahedam spordiala. Saab palju nalja, seltskond on eriti vinge ja kõik on targad ja sport-likud. Peale selle on metsas lahe käia ja selleks, et võita, ei pea füüsiliselt eriti pingu-tama, on vaja ainult, et nupp nokiks ja ega keegi metsas ei näe, kui sa kõnnid ja mui-dugi see, et tule-mused on aastatega aina paranenud. H: Eelneva küsimuse vastus ja kindlasti ka seltskond, m i s k o o s n e b s e l l e spordialaga tegelejatest, kõik on üksteise suhtes sõbral ikud, saadakse kõigiga hästi läbi nii enne ja pärast võistlusi kui ka võistluste ajal metsas. Keegi ei ole ülbe ega üleolev, kuna on parem kui teised. Mis on Sinu kõige suuremad saavutused enda jaoks? S: Võidud muidugi. Eesti meistritiitel 2008. aasta lühirajal oli väga magus. Kindlasti oli kordaminek ka koolinoorte MM-i 14. koht. Üks suuremaid saavutusi oli pääse Eesti noorte-ko o nd is e ga Eu r o o pa Meistrivõistlustele. Pikematel seikluslikel orienteerumisüritustel ja võistlustel on väsimuse ja lihasvalu talumine samuti saavutus enda jaoks. K: Kindlasti mu esimene medal Eesti MV-l ja ka teine, sest see oli kuldne, pääsemine koondisesse ja

erinevatele võistlustele välismaal. H: Pääsemine 2008. aastal toimunud Koolinoorte Orienteerumise Maailma-meistrivõistlustele, mis toimus Šotimaal, sealjuures esindades Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi. Niivõrd mitte just saavu-tused, kuid pigem enese-ületused on olnud: 24. jaanuar 2010, kui läbisin võis t kondl iku Win te r Xdream võistluse. Olen elus katkestanud ainult 2 võistlust, esimesel korral ei mahtunud ajalimiiti ning teisel korral sai ilmastik minu motivatsioonist võitu. Ülejäänud võistlused on läinud minu põhimõtet

m ö ö d a : „Ükskõik, mis ajaga, k u i d lõpe tada tuleb!―

Räägi mõnest naljakast seigast seoses orien-teerumisega! S: Rajal tavaliselt nalja ei saa, aga pärast küll. Näiteks ükskord oli ühel bussil tore õhupall antenni küljes. Koos need kaks peatselt lahkusid ja pärast sai meie treener Ville mõistatada, miks raadio bussis enam ei tööta! K: Toimus EOLi noortelaager Pika-kannus, kus oli i k k a h i r m u s laagerdamine. Paar magamata ööd ja s e l l e k ä i g u s muidugi kõvasti n a l j a . T e h t i tohutult kaardi-trenni ja kogu lugu algas sellega, et mu hea sõbranna ja klassiõde pani ü h e l e po i s i l e pahkluule ime-pisikese sortsu h a m b a p a s t a t . Kõigil oli hirmus naljakas, niikaua kui poiss ise ka

teada sai. Siis algas alles möll. Sõbranna pasteeriti korralikult ära ja ta pidi käima öö jooksul mitu korda pead pesemas. Pärast üks teise pas teerimis t otsustasime ette võtta treeneri , kes magas koridoris. Ta sai ka ilusti ära mökerdatud. Hiljem aga läks kõht tühjaks ja poisid otsustasid tuua köögist süüa. Toodi saia ja juustu, juust vist söödi ära, aga sai sülitati välja ja üks lärakas jäi seinale ja teine lauliku vahele, neid me lihtsalt ei suutnud ära koristada. Hiljem ujutati meie tuba ka veega üle. Selgus, et toas pole võimalik enam olla ja mindi õue võrkpalli mängima. Hommikul kui oli aga vaja koristada, avanes meie toast kohutav pilt. Tundus, nagu sõda oleks üle käinud. Põrand ujus, seal sees ka WC- paberi tükid, sai ja hambapasta oli seintel ja laes ja ka põrandal ja see kõik vajas korras-tamist. Enam vähem see ka õnnestus! H: Šotimaal MM-il käies o t s u s t a s i m e v ä l j u d a

hotell itoas t akna kaudu, mille peale kutsuti meile politsei. Õnneks ei tulnud meil nendega pistmist teha, küll aga treeneritel – kõik laabus õnnelikult. Järg-misel hommikul, kui võistluskeskusesse mindi erinevatel aegadel, olime tuppa jäänud vaid mina ja Henry Olde, kui tuppa s i s e n e s i l m a koputamata ehitus-mees, kes sõnagi lausumata astus akna-lauale ning paigaldas akudrelliga meie aknale ette puidust klotsi, mis võimaldas avada akent ainult 20 cm, tagamaks selle, et u u d i s h i m u l i k u d eestlased edaspidi akent uksena ei kasutaks.

Katrin sooja tegemas. Foto:

Erakogu

Siiri Rist

Kooliolümpial.

Foto: Erakogu

... aga sai sülitati välja ja

üks lärakas jäi seinale ja

teine lauliku vahele, ...

Lapsepõlv

Kus Sa oma lapsepõlve veetsid?

Lapsepõlve veetsin siin Kilingi-Nõmmes, Aia tänav 7.

Mäletan, et mul oli mingi aeg kindel piir, et ma ei tohtinud üle Pärnu maantee minna. Aga ükskord ma läksin.

Kodus sain loomulikult ühe korraliku keretäie tappa, aga pärast seda võisin üle Pärnu maantee minna.

Milline laps sa algklassides olid?

Oi, paras pusku, täielik

paskaak. Koguaeg sain õpe-taja käest riielda, pidin nurgas seisma, sest ma kiu-sasin kaasõpilasi ja õpetajat ka.

Hobid

Millal sul tekkis huvi

filmitegemise vastu ja kust selline idee?

Idee tuli õpilaselt nimega

Kristjan Pahk, kui ta ükskord minu juurde tuli ja pakkus, et teeks amatöörfilmi „Rea-mehed―. Võtsime paar matsi veel appi ja hakkasime

tegema. Tegime valmis ja aasta pärast hakkasin juba ise kirjutama käsikirju ja filmima.

Palju filme Sul kokku tuli?

No neid nii öelda mängu-filme olen teinud kokku kolm tükki, vist. Olen teinud ka üks-kaks saate moodi asja lavatagusest melust ja

reisidest.

Kus sul need filmid paikevad?

Seisavad kapis. Käsikirjad on vihikus.

Millal tekkis Sul huvi teatri vastu?

Kui mu ema 1996. aastal kohalikku näiteringi

läks ja mind kaasas tassis. Muidugi

kogu aeg kaasa ei saanud, ainult siis, kui lavaproove juba tehti.

Esietendusel sain olla esireas, kus jäin pärast poolt tundi tukkuma.

No, ma olin väike

ka ja etendused olid õhtul. Ainult üks

etendus, kus ma vist kordagi magama ei

jäänud, oli

„November mere ääres―. See

meeldis mulle väga, kuigi

ma olin

viie-kuue

aastane. See on mul siiani täiesti silme ees.

Millal oli sinu esimene roll?

Esimene roll oli mul 2004. või

2005. aastal. See oli sünnipäevalapse roll näiden-dis „Sünnipäev― klubi näite-ringis.

Miks inimesed hakkavad näitlejateks?

Ma ei tea. Näitleja on see, kellel on piisavalt egoismi ja

tahab olla tähelepanu kesk-punktis. Lisaks peab oskama analüüsida rolli, mida mängitakse.

Kumb on raskem, kas rolli sisse minna või rollist välja tulla?

Mõlemad on võrdlemisi rasked, pole niiviisi tajunud.

Ma tavaliselt jõuan Endlasse 2,5 tundi enne etendust. Alguses olen seal üksi, einestan, teen muid toimin-guid, vaatan telekat, lähen

grimmi, panen riided selga, siis suhtlen ja hakkan teksti meelde tuletama ja siis juba ütleb inpitsent, et tulge lava taha, etendus algab pihta.

Pärast etendust toimub rollist välja minemine teel koju, Kilingi-Nõmme.

Kuidas teksti pähe saamisega on?

See nagu ise jääb. Ühte stseeni viis-kuus korda järjest tehes

jääb ikka meelde.

Kuidas sa julgesid veel teatrisse proovida, kui sa teadsid, et see võtab päris kaua aega?

Ma ei teadnud, et ta aega võtab. Tollal oli mul isegi rohkem huvisid, kui praegu,

aga siis hakkasin sorteerima, mis on tähtsam ja mis mitte.

Kas sa kasutad oma näitlemisoskust ka igapäeva-elus?

Muidugi. Vahepeal isegi

valetan nii palju ja hästi, et jään ise ka uskuma.

Kui suurelt unistada, siis kas

Mihkel Vinogradovi 7+1 ametit Äsja lõpukirjandilt saabunud Mihkel on oma teemaga kaasa minnes väga kultuurne, aga ka rõõmsameelne. Ontliku poisina tegeleb Mihkel väga paljude asjadega ning

omab väga kirjut elu. Tema tegemiste kohta tema käest uurisimegi.

Sinust saab filmi- või teatrinäitleja?

Eelistaksin lava, sest filmis on

nii, et õpitakse kuidagi moodi tekst pähe, tehakse oma duublid ära ja nii ta jääb. Aga kui teatrilaval olla, siis on see iga kord eri moodi,

sest avastatakse oma tegelas-kujus uusi tahke.

Kuidas laulmisega lood on?

Laulan juba lapsest saati. Ema kuulis eemalt juba, kui

ma koju tulin.

Oled sa ka edukas olnud?

Te küsite, nagu te ei teaks! Noh, eks vähe ikka. Lasteaiast kuni metsalauluni.

Kas Sa tegeled ka foto-graafiaga?

Jah, aga nüüd on see vähe

tagaplaanile jäänud.

Kes on su fotograafia-sõbrad?

Kerly Karv ja Liis Rotar.

Millal sellega tegelema hakkasid?

Siis kui ma oma esimese digifotoka sain 2007 aastal.

Mis on Su lemmikroog on?

Kartulipuder……kastmega või kartulipuder sinepiribiga.

Teed Sa selliseid peenemaid või lihtsamaid sööke?

Mulle ikka meeldib

väljakutsena neid peenemaid teha. Kõige sürrim on see, et putru ma nagu ise teha ei oska.

Kas Sulle võib toitlustusteenust pakkuda, kui oleks vaja?

Kui mul abilisi on, siis ikka, sest käe ma olen juba valgeks saanud väikeses majas koos abiliste Kertu ja Kätliniga.

Mis ajast Sa koolilehega tegeled?

Kümnenda klassi

poole pealt. Märtsileht oli minu jaoks esimene. Mul oli juba varem mõte, aga ikka ei julgenud ja ei

tihanud minna.

Mida kogu see lehe tegemine andnud on?

Kertu Kore

Lemmikaastaaeg: Kõik aastaajad, sest igaühes on midagi, mis meeldib.

Lemmikvärv: Must. Just riietuses.

Lemmikinimene: Mina ise

Lemmikraamat: „Nullpunkt”

Lemmikmuusika: Kuulan kõike välja arvatud vaibakloppimine ja puu-raiumine

Moto: Kui sa kõigega nõus oled, muutud sa iseenesest mõistetavaks.

Foto: Kerly Karv

Lapsepõlv

Kus Sa oma lapsepõlve veetsid?

Lapsepõlve veetsin siin Kilingi-Nõmmes, Aia tänav 7.

Mäletan, et mul oli mingi aeg kindel piir, et ma ei tohtinud üle Pärnu maantee minna. Aga ükskord ma läksin.

Kodus sain loomulikult ühe korraliku keretäie tappa, aga pärast seda võisin üle Pärnu maantee minna.

Milline laps sa algklassides olid?

Oi, paras pusku, täielik

paskaak. Koguaeg sain õpe-taja käest riielda, pidin nurgas seisma, sest ma kiu-sasin kaasõpilasi ja õpetajat ka.

Hobid

Millal sul tekkis huvi

filmitegemise vastu ja kust selline idee?

Idee tuli õpilaselt nimega

Kristjan Pahk, kui ta ükskord minu juurde tuli ja pakkus, et teeks amatöörfilmi „Rea-mehed―. Võtsime paar matsi veel appi ja hakkasime

tegema. Tegime valmis ja aasta pärast hakkasin juba ise kirjutama käsikirju ja filmima.

Palju filme Sul kokku tuli?

No neid nii öelda mängu-filme olen teinud kokku kolm tükki, vist. Olen teinud ka üks-kaks saate moodi asja lavatagusest melust ja

reisidest.

Kus sul need filmid paikevad?

Seisavad kapis. Käsikirjad on vihikus.

Millal tekkis Sul huvi teatri vastu?

Kui mu ema 1996. aastal kohalikku näiteringi

läks ja mind kaasas tassis. Muidugi

kogu aeg kaasa ei saanud, ainult siis, kui lavaproove juba tehti.

Esietendusel sain olla esireas, kus jäin pärast poolt tundi tukkuma.

No, ma olin väike

ka ja etendused olid õhtul. Ainult üks

etendus, kus ma vist kordagi magama ei

jäänud, oli

„November mere ääres―. See

meeldis mulle väga, kuigi

ma olin

viie-kuue

aastane. See on mul siiani täiesti silme ees.

Millal oli sinu esimene roll?

Esimene roll oli mul 2004. või

2005. aastal. See oli sünnipäevalapse roll näiden-dis „Sünnipäev― klubi näite-ringis.

Miks inimesed hakkavad näitlejateks?

Ma ei tea. Näitleja on see, kellel on piisavalt egoismi ja

tahab olla tähelepanu kesk-punktis. Lisaks peab oskama analüüsida rolli, mida mängitakse.

Kumb on raskem, kas rolli sisse minna või rollist välja tulla?

Mõlemad on võrdlemisi rasked, pole niiviisi tajunud.

Ma tavaliselt jõuan Endlasse 2,5 tundi enne etendust. Alguses olen seal üksi, einestan, teen muid toimin-guid, vaatan telekat, lähen

grimmi, panen riided selga, siis suhtlen ja hakkan teksti meelde tuletama ja siis juba ütleb inpitsent, et tulge lava taha, etendus algab pihta.

Pärast etendust toimub rollist välja minemine teel koju, Kilingi-Nõmme.

Kuidas teksti pähe saamisega on?

See nagu ise jääb. Ühte stseeni viis-kuus korda järjest tehes

jääb ikka meelde.

Kuidas sa julgesid veel teatrisse proovida, kui sa teadsid, et see võtab päris kaua aega?

Ma ei teadnud, et ta aega võtab. Tollal oli mul isegi rohkem huvisid, kui praegu,

aga siis hakkasin sorteerima, mis on tähtsam ja mis mitte.

Kas sa kasutad oma näitlemisoskust ka igapäeva-elus?

Muidugi. Vahepeal isegi

valetan nii palju ja hästi, et jään ise ka uskuma.

Kui suurelt unistada, siis kas

Mihkel Vinogradovi 7+1 ametit Äsja lõpukirjandilt saabunud Mihkel on oma teemaga kaasa minnes väga kultuurne, aga ka rõõmsameelne. Ontliku poisina tegeleb Mihkel väga paljude asjadega ning

omab väga kirjut elu. Tema tegemiste kohta tema käest uurisimegi.

Sinust saab filmi- või teatrinäitleja?

Eelistaksin lava, sest filmis on

nii, et õpitakse kuidagi moodi tekst pähe, tehakse oma duublid ära ja nii ta jääb. Aga kui teatrilaval olla, siis on see iga kord eri moodi,

sest avastatakse oma tegelas-kujus uusi tahke.

Kuidas laulmisega lood on?

Laulan juba lapsest saati. Ema kuulis eemalt juba, kui

ma koju tulin.

Oled sa ka edukas olnud?

Te küsite, nagu te ei teaks! Noh, eks vähe ikka. Lasteaiast kuni metsalauluni.

Kas Sa tegeled ka foto-graafiaga?

Jah, aga nüüd on see vähe

tagaplaanile jäänud.

Kes on su fotograafia-sõbrad?

Kerly Karv ja Liis Rotar.

Millal sellega tegelema hakkasid?

Siis kui ma oma esimese digifotoka sain 2007 aastal.

Mis on Su lemmikroog on?

Kartulipuder……kastmega või kartulipuder sinepiribiga.

Teed Sa selliseid peenemaid või lihtsamaid sööke?

Mulle ikka meeldib

väljakutsena neid peenemaid teha. Kõige sürrim on see, et putru ma nagu ise teha ei oska.

Kas Sulle võib toitlustusteenust pakkuda, kui oleks vaja?

Kui mul abilisi on, siis ikka, sest käe ma olen juba valgeks saanud väikeses majas koos abiliste Kertu ja Kätliniga.

Mis ajast Sa koolilehega tegeled?

Kümnenda klassi

poole pealt. Märtsileht oli minu jaoks esimene. Mul oli juba varem mõte, aga ikka ei julgenud ja ei

tihanud minna.

Mida kogu see lehe tegemine andnud on?

Kertu Kore

Lemmikaastaaeg: Kõik aastaajad, sest igaühes on midagi, mis meeldib.

Lemmikvärv: Must. Just riietuses.

Lemmikinimene: Mina ise

Lemmikraamat: „Nullpunkt”

Lemmikmuusika: Kuulan kõike välja arvatud vaibakloppimine ja puu-raiumine

Moto: Kui sa kõigega nõus oled, muutud sa iseenesest mõistetavaks.

Foto: Kerly Karv

Kohusetundlikkust. Kuigi mõned artiklid on ääri-veeri valmis saanud, aga leht on vaja välja anda, siis oleme

teinud kolmekesi: Kätlin, Anne ja mina.

Kui palju Sa oma mõtteid saad väljendada?

Väga palju saab. Mõned asjad tõmmatakse ikka maha, aga sellega tuleb arvestada.

Miks see meedialaagri koge-mus Sulle nii tähtis oli?

Sest seal on päris lehe tege-mine, mitte et meil mängu-

leht on, aga seal juhendavad juba need, kes seda ise reaalselt õpivad.

Mida sooviksid koolilehe liikmetele?

Olge ikka sama atsakad ja kuulake ikka teiste arvamusi ja usinat õppimist ning uute

kogemuste omandamist. Kui laagrites midagi uut teada saate, siis rakendage ikka seda oma lehes, et koolilehte atraktiivsemaks muuta.

Kas oli palju vaeva, et tantsima läheksid?

Eve Sinijärv tuli mu juurde, ma olin rebaste retsi ajal prostituudi riietes, ja ütles, et kuule, päris hea säärejooks ja rääkides edasi mainis, et mul

on päris hea rütmitaju ja kas ma ei tahaks rahvatantsu tulla. Olin koheselt nõus.

Kuidas rahvatantsu suhtud?

Kes on need kakakamb-ripüksi kandjad, need on ikka

sellised, kes mõtlevad sellest viltu, aga tore, et see ikka tagasi tuleb. Linnades on see rohkem vabatahtlik, aga maal mõeldakse, et appi, mis

inimesed minust arvavad jne.

Kas on mingi hobi, millest me veel rääkinud pole?

Ma naudin surnuaias käimist nii öösel, kui päeval. Seal on hästi rahulik. Ainuke koht,

mida ma

üritan vältida, on kabel seal keskel. Võib-olla sellepärast , et olen seal

ehtsat surnut sees näinud. Päeval veel jul-gen, aga pime-das mitte, sest siis ma ainult

tunnen, et keegi on seal sees. Ja siis ma tegelen veel taro kaartidega ennustamisega.

Kas Sa ei karda?

Ei karda, sest mul on omalgi korteris üks noormees. Ma ei tea, kes ta on. Ta on suures toas, kohas, kus ma alati mööda minnes tunnen

kõhedust. Üritasin temaga rääkida, aga ta ütles, et ei soovi veel ja siis jätsin ta rahule. Kui oma tuttavate käest küsisin, kus minu

korteris on kõhe olla, siis nad kõik pakkusid seda kohta, kus ta siis on. Kui ma õhtuti akna peal üht-teist teen, siis tunnen, et keegi ukse pealt

jälgib mind. Vaatan, kedagi ei ole, aga ma tean, et see on tema. Tal on küll tumedam energia, aga halba ta ei taha. Sammy ikka ka vahest lampi

haugub ja vaatab sina kohta.

Kas ennustamisega tege-lemine on Sind käitumiselt muutnud?

Üks, kes energiat teab, ütles, et mul on hästi tugev energia

ja ta õpetas mulle selle maandamist, sest see segab teisi. Mu ema ütleb, et ta tunnetab seda. Kui talle sellest rääkisin, siis ta ütles, et

ta ei jõua minuga koos pikalt olla ja kui nädalaks ära lähen, siis ta täiesti puhkab.

Kas meie koolis on neid energia värke?

Isegi vist olen näinud siin vaimu. Teisel ja esimesel korrusel pole midagi, aga

kolmandast koridorist min-nes on tunne, et keegi jälgib. Trepist alla minnes pole midagi, aga jah, koridorist otse minnes on päris põnev.

Tulevik

Kuhu Sa edasi pürgid?

Noh eks ma siis kõige rohkem pürgin Viljandi Kultuuriakadeemiasse, siis teisena Tartu Ülikooli aja-kirjandust õppima, kolman-

daks Tartusse või Tallinnasse kokaks ja neljandaks, kui mujale ei saa, sõjaväkke.

Elu

Mida sa arvad suhte-võrgustikest? (facebook, rate)

Olen lõustaraamatus aktiivne kasutaja. Orkutit ma ei

kasuta. Saidil solvangud.ee oli nali: ‖Su ema on nii vana, et tal on orkut.‖. Ja rate on ka ammu kinni juba, mis ma neid

pardilõuste ikka vaatan.

Miks inimestele ja sulle seda vaja on?

Et suhelda. Ma suhtlen siis ka, kui nad mu ümber on, aga paraku ei tulda külla.

Kas see on ainult suhtlemine?

Ei no see on vist ikka.. ei, on

vist jah. See on nagu jäänud niiviisi.

Kelle soovitusi Sa kuulad?

Oma sõprade ja vanemate. Koolis, kui mõni tark õpetaja

soovitab, siis ka ikka kuulan.

Teiste soovitusi võtad kuulda?

Alguses mõtlen, et ahh, mida tema ka teab, aga pikal juurdlemisel hakkan mõtlema, et ikka päris õige.

Kuidas teiste õpetamisse suhtud?

No algklassides õpetades oli päris mõnus, kuigi nad olid

ikka parajad paskaagid. Muidugi mina õpetaks meel-samini neid, kes kohe matsu jagavad. Mul ei ole kannatust. Ma olen ise ka selline, et

hakkan kohe toimetama, juhendeid ja asju eriti ei loe.

Mis Sa „Andeka Lapse” preemiaga peale hakkad?

Hakkasin juba. Need samused kingad (näitab) ja siis, kuna ma lähen oma elu peale, ostsime selle raha eest mulle

päris minu isikliku sülearvuti. Investeerisin nii-öelda tule-vikku.

Sa oled palju käinud ja näinud. Mis on sinu jaoks meeldejäävaim üritus või selline tegevus? Miks?

Hääletusvõistlus. No, ma olin

küll varem hääletanud, sest mis see ära ei ole siit Kilingi-Nõmmest Pärnusse hääletada ja sealt tagasi. Aga siis sai erinevate inimestega kokku-

kes oli purjus, kes niisama lõbus.

Ükskord istusime lihtsalt niisama tee ääres ja sõime, ei

kavatsenud hääletadagi, ja üks mees jäi seisma, küsis: „Kas tahate kuhugi edasi minna?‖ ja viis meid ära.

Kool

Kas sa oleksid tahtnud kunagi teises koolis käia?

Ikka mõtlesin, et oleks või-nud pärast põ-hikooli kusa-

gile mujale minna, aga mõtlesin, et kuidas ma ikka niiviisi

saan. Siin on hea kodu lähe-dal ja nii, aga alles sel aastal sain teada, et

arvestades mi-nu hobisid ja heaolukäimisi, oleks ma vabalt saanud

näiteks Süte-vakka sisse. Nad vaatavad selliseid, kes on hästi atsa-

kad ja tegu-sad.

Kahetsed ka, et siia jäid?

Ikka. Üks asi jäi proovi-mata.

Mis on sinu jaoks meie koolis head?

Siin on päris mitmed minu jaoks toredad õpetajad.

Mõnes mõttes on sellised õpetajad, kes tänapäeva noorele meel-

diks.

Mida sa ütled praegu keskkoolis õppivale inimesele?

Julge olla see, kes sa oled. Julge avaldada oma

arvamust ja käia oma tõeks-pidamiste järgi, mitte

sattuda halli massi.

Lemmikaastaaeg: Kõik aastaajad, sest igaühes on midagi, mis meeldib.

Lemmikvärv: Must. Just riietuses.

Lemmikinimene: Mina ise

Lemmikraamat: „Nullpunkt”

Lemmikmuusika: Kuulan kõike välja arvatud vaibakloppimine ja puu-raiumine

Moto: Kui sa kõigega nõus oled, muutud sa iseenesest mõistetavaks.

Kohusetundlikkust. Kuigi mõned artiklid on ääri-veeri valmis saanud, aga leht on vaja välja anda, siis oleme

teinud kolmekesi: Kätlin, Anne ja mina.

Kui palju Sa oma mõtteid saad väljendada?

Väga palju saab. Mõned asjad tõmmatakse ikka maha, aga sellega tuleb arvestada.

Miks see meedialaagri koge-mus Sulle nii tähtis oli?

Sest seal on päris lehe tege-mine, mitte et meil mängu-

leht on, aga seal juhendavad juba need, kes seda ise reaalselt õpivad.

Mida sooviksid koolilehe liikmetele?

Olge ikka sama atsakad ja kuulake ikka teiste arvamusi ja usinat õppimist ning uute

kogemuste omandamist. Kui laagrites midagi uut teada saate, siis rakendage ikka seda oma lehes, et koolilehte atraktiivsemaks muuta.

Kas oli palju vaeva, et tantsima läheksid?

Eve Sinijärv tuli mu juurde, ma olin rebaste retsi ajal prostituudi riietes, ja ütles, et kuule, päris hea säärejooks ja rääkides edasi mainis, et mul

on päris hea rütmitaju ja kas ma ei tahaks rahvatantsu tulla. Olin koheselt nõus.

Kuidas rahvatantsu suhtud?

Kes on need kakakamb-ripüksi kandjad, need on ikka

sellised, kes mõtlevad sellest viltu, aga tore, et see ikka tagasi tuleb. Linnades on see rohkem vabatahtlik, aga maal mõeldakse, et appi, mis

inimesed minust arvavad jne.

Kas on mingi hobi, millest me veel rääkinud pole?

Ma naudin surnuaias käimist nii öösel, kui päeval. Seal on hästi rahulik. Ainuke koht,

mida ma

üritan vältida, on kabel seal keskel. Võib-olla sellepärast , et olen seal

ehtsat surnut sees näinud. Päeval veel jul-gen, aga pime-das mitte, sest siis ma ainult

tunnen, et keegi on seal sees. Ja siis ma tegelen veel taro kaartidega ennustamisega.

Kas Sa ei karda?

Ei karda, sest mul on omalgi korteris üks noormees. Ma ei tea, kes ta on. Ta on suures toas, kohas, kus ma alati mööda minnes tunnen

kõhedust. Üritasin temaga rääkida, aga ta ütles, et ei soovi veel ja siis jätsin ta rahule. Kui oma tuttavate käest küsisin, kus minu

korteris on kõhe olla, siis nad kõik pakkusid seda kohta, kus ta siis on. Kui ma õhtuti akna peal üht-teist teen, siis tunnen, et keegi ukse pealt

jälgib mind. Vaatan, kedagi ei ole, aga ma tean, et see on tema. Tal on küll tumedam energia, aga halba ta ei taha. Sammy ikka ka vahest lampi

haugub ja vaatab sina kohta.

Kas ennustamisega tege-lemine on Sind käitumiselt muutnud?

Üks, kes energiat teab, ütles, et mul on hästi tugev energia

ja ta õpetas mulle selle maandamist, sest see segab teisi. Mu ema ütleb, et ta tunnetab seda. Kui talle sellest rääkisin, siis ta ütles, et

ta ei jõua minuga koos pikalt olla ja kui nädalaks ära lähen, siis ta täiesti puhkab.

Kas meie koolis on neid energia värke?

Isegi vist olen näinud siin vaimu. Teisel ja esimesel korrusel pole midagi, aga

kolmandast koridorist min-nes on tunne, et keegi jälgib. Trepist alla minnes pole midagi, aga jah, koridorist otse minnes on päris põnev.

Tulevik

Kuhu Sa edasi pürgid?

Noh eks ma siis kõige rohkem pürgin Viljandi Kultuuriakadeemiasse, siis teisena Tartu Ülikooli aja-kirjandust õppima, kolman-

daks Tartusse või Tallinnasse kokaks ja neljandaks, kui mujale ei saa, sõjaväkke.

Elu

Mida sa arvad suhte-võrgustikest? (facebook, rate)

Olen lõustaraamatus aktiivne kasutaja. Orkutit ma ei

kasuta. Saidil solvangud.ee oli nali: ‖Su ema on nii vana, et tal on orkut.‖. Ja rate on ka ammu kinni juba, mis ma neid

pardilõuste ikka vaatan.

Miks inimestele ja sulle seda vaja on?

Et suhelda. Ma suhtlen siis ka, kui nad mu ümber on, aga paraku ei tulda külla.

Kas see on ainult suhtlemine?

Ei no see on vist ikka.. ei, on

vist jah. See on nagu jäänud niiviisi.

Kelle soovitusi Sa kuulad?

Oma sõprade ja vanemate. Koolis, kui mõni tark õpetaja

soovitab, siis ka ikka kuulan.

Teiste soovitusi võtad kuulda?

Alguses mõtlen, et ahh, mida tema ka teab, aga pikal juurdlemisel hakkan mõtlema, et ikka päris õige.

Kuidas teiste õpetamisse suhtud?

No algklassides õpetades oli päris mõnus, kuigi nad olid

ikka parajad paskaagid. Muidugi mina õpetaks meel-samini neid, kes kohe matsu jagavad. Mul ei ole kannatust. Ma olen ise ka selline, et

hakkan kohe toimetama, juhendeid ja asju eriti ei loe.

Mis Sa „Andeka Lapse” preemiaga peale hakkad?

Hakkasin juba. Need samused kingad (näitab) ja siis, kuna ma lähen oma elu peale, ostsime selle raha eest mulle

päris minu isikliku sülearvuti. Investeerisin nii-öelda tule-vikku.

Sa oled palju käinud ja näinud. Mis on sinu jaoks meeldejäävaim üritus või selline tegevus? Miks?

Hääletusvõistlus. No, ma olin

küll varem hääletanud, sest mis see ära ei ole siit Kilingi-Nõmmest Pärnusse hääletada ja sealt tagasi. Aga siis sai erinevate inimestega kokku-

kes oli purjus, kes niisama lõbus.

Ükskord istusime lihtsalt niisama tee ääres ja sõime, ei

kavatsenud hääletadagi, ja üks mees jäi seisma, küsis: „Kas tahate kuhugi edasi minna?‖ ja viis meid ära.

Kool

Kas sa oleksid tahtnud kunagi teises koolis käia?

Ikka mõtlesin, et oleks või-nud pärast põ-hikooli kusa-

gile mujale minna, aga mõtlesin, et kuidas ma ikka niiviisi

saan. Siin on hea kodu lähe-dal ja nii, aga alles sel aastal sain teada, et

arvestades mi-nu hobisid ja heaolukäimisi, oleks ma vabalt saanud

näiteks Süte-vakka sisse. Nad vaatavad selliseid, kes on hästi atsa-

kad ja tegu-sad.

Kahetsed ka, et siia jäid?

Ikka. Üks asi jäi proovi-mata.

Mis on sinu jaoks meie koolis head?

Siin on päris mitmed minu jaoks toredad õpetajad.

Mõnes mõttes on sellised õpetajad, kes tänapäeva noorele meel-

diks.

Mida sa ütled praegu keskkoolis õppivale inimesele?

Julge olla see, kes sa oled. Julge avaldada oma

arvamust ja käia oma tõeks-pidamiste järgi, mitte

sattuda halli massi.

Lemmikaastaaeg: Kõik aastaajad, sest igaühes on midagi, mis meeldib.

Lemmikvärv: Must. Just riietuses.

Lemmikinimene: Mina ise

Lemmikraamat: „Nullpunkt”

Lemmikmuusika: Kuulan kõike välja arvatud vaibakloppimine ja puu-raiumine

Moto: Kui sa kõigega nõus oled, muutud sa iseenesest mõistetavaks.

Kirjatark Vesiroosis meediat tegemas Kevadeti on Meediaklubil kombeks teha multimeedialaager, kuhu meiegi koolilehe liikmed suundusid. Eelnevatele kogemustele toetudes ootasime töökat, huvitavat ja meelelahutuslikku nädalavahetust. Me ei pidanud pettuma.

Toome Teieni üliväikese ülevaade meie tegemistest laagris. Pildid: Diana-Maria Vahtramäe

Diana-Maria Vahtamäe

Ja nüüd arvake ära, miks paljud Omeglet vaadates käed silmade ette

panevad ?!

Kirjatark Vesiroosis meediat tegemas Kevadeti on Meediaklubil kombeks teha multimeedialaager, kuhu meiegi koolilehe liikmed suundusid. Eelnevatele kogemustele toetudes ootasime töökat, huvitavat ja meelelahutuslikku nädalavahetust. Me ei pidanud pettuma.

Toome Teieni üliväikese ülevaade meie tegemistest laagris. Pildid: Diana-Maria Vahtramäe

Diana-Maria Vahtamäe

Ja nüüd arvake ära, miks paljud Omeglet vaadates käed silmade ette

panevad ?!

Kus veetsite oma lapse-põlve?

Olen põline Tallinna ini-mene.

Kas Teile meeldis koolis käia?

Ikka meeldis, seal olid mu head sõbrad ja mul olid head õpetajad, muidugi mõnikord ma ei viitsinud käia, aga üldiselt meeldis.

Mis oli Teie suurim lollus, mida tegite kooliajal?

Eks neid oli mitmeid, kõige suuremat ma ei oskagi meenutada, kuid ma tegin samasuguseid lolluseid nagu teisedki lapsed.

Kas närveerisite palju, kui mängisite filmides “Kesk-päev”ja “Nukitsamees”?

Kindlasti, kuid kõigega harjub töö käigus ära.

Kui vanalt hakkasite kitar-ri õppima ja kas see oli ras-ke?

Kitarri hakkasin ma õppima 10–11 aastaselt ja muidugi oli selle õppimine raske.

Mis bändis Te esmakord-selt mängisite?

Kooliansamblis, kus oli paar minu klassivenda ja klassi-õde.

Kas Teie raamat ’’Musta pori näkku’’ oligi mõeldud väljaandmiseks, või kirju-tasite selle nii öelda „saht-lisse’’?

Eks see oli ikka eelkõige mõeldud väljaandmiseks.

“Musta pori näkku” on läbi müüdi läbi tohutu kiirusega. Mis Te ise ar-vate, mis oli selle meeletu menu põhjuseks?

Väga raske öelda. Olen isegi selle peale mõelnud, kuid eks need põhjused on väga erinevad. Võib-olla tundsid paljud inimesed ennast kuidagi ära, kuid võib-olla ka sellepärast, et neil oli seda huvitav lu-geda.

Kas Te kirjutate veel mõne raamatu?

Jah, kuid see ei ole raamat, ma kirjutan praegu üht teist asja, mida välja ei anta, kuid üks kirjutamise töö on mul käsil küll.

Kas Teil on eetris olles veel väikene närv sees?

Kindlasti.

Kas olete suur sotsiaal-võrgustiku „Facebook” kasutaja?

Piisavalt.

Teil on praegusel ajal üsna kiire, kuid mis te arvate, millal Teie elutempo võiks vaiksemaks jääb?

Ma ei oska öelda, kuid ku-nagi ikka.

Mida teate Kilingi -Nõmmest?

Ega ma väga palju ei teagi.

Kas Te teate, kes on Liisi Koikson ja kus ta elas?

Liisit ma ikka tean ja ehk siis ta seal Kilingi-Nõmmes elaski.

Kas Te olete Kilingi-Nõmmes käinud?

Jah, kuid ainult läbisõidul.

Mihkel Raud on andnud välja kaks raamatut, mida on tabanud tohutu edu, üks neist on suisa läbi müüdud!

Rauast hingega Mihkel Raud Selles numbris on meie külaliseks Eesti otsib superstaari saate kohtunik, saate Kolmeraudne juht, kirjanik ja

kuulus kitarrimängija Mihkel Raud, kellega tegin ka telefonitsi intervjuu.

Auris Aleksandrov

“Musta pori näkku”

Mihkel Raud kirjutab julgelt 1980. aastate Eesti rockmuusikast ja muusikutest ning enda eksirännakutest selles tavainimesele tabamatus maailmas. Ise ütleb ta nii: „Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud.‖ Vaatamata kohati brutaalsena paistvale muusikute elupõletamisele suhtub autor neisse poolehoiu ja mõistmisega, tegemata neile liiga. (Või siis tehes seda õige pisut.) Kõige vähem säästab Mihkel Raud iseennast. Kõige soojemalt suhtub ta oma lähedastesse. Allikas: Apollo.ee

“Sinine on sinu taevas”

Mihkel Raua põnevusromaani "Sinine on sinu taevas" tegevus leiab aset tänapäeva Eestis, mille elanikke šokeerib ootamatu terrorilaine. Operatsiooni keskmes seisavad kuulus Eesti telesaatejuht ja sakslannast ajakirjanik, kelle veidrat armulugu saadavad rasked valikud ning maailmapiltide põrkumine. Rohkete pöörete ning värvikate tegelaskujudega teos maalib kummastava pildi kaosest, mis võib tabada üht turvalist väikeriiki, kui käputäis ohtlikke fanaatikuid rusikad taskust välja võtab. Autor kirjeldab kaasaegset ühiskonda ja keerulisi inimsuhteid läbi kohati groteski kalduva sündmustiku ning vaimukate tähelepanekute. Allikas: Apollo.ee

Mihkel Raud “Kolmeraudses” Foto: TV3

Kus veetsite oma lapse-põlve?

Olen põline Tallinna ini-mene.

Kas Teile meeldis koolis käia?

Ikka meeldis, seal olid mu head sõbrad ja mul olid head õpetajad, muidugi mõnikord ma ei viitsinud käia, aga üldiselt meeldis.

Mis oli Teie suurim lollus, mida tegite kooliajal?

Eks neid oli mitmeid, kõige suuremat ma ei oskagi meenutada, kuid ma tegin samasuguseid lolluseid nagu teisedki lapsed.

Kas närveerisite palju, kui mängisite filmides “Kesk-päev”ja “Nukitsamees”?

Kindlasti, kuid kõigega harjub töö käigus ära.

Kui vanalt hakkasite kitar-ri õppima ja kas see oli ras-ke?

Kitarri hakkasin ma õppima 10–11 aastaselt ja muidugi oli selle õppimine raske.

Mis bändis Te esmakord-selt mängisite?

Kooliansamblis, kus oli paar minu klassivenda ja klassi-õde.

Kas Teie raamat ’’Musta pori näkku’’ oligi mõeldud väljaandmiseks, või kirju-tasite selle nii öelda „saht-lisse’’?

Eks see oli ikka eelkõige mõeldud väljaandmiseks.

“Musta pori näkku” on läbi müüdi läbi tohutu kiirusega. Mis Te ise ar-vate, mis oli selle meeletu menu põhjuseks?

Väga raske öelda. Olen isegi selle peale mõelnud, kuid eks need põhjused on väga erinevad. Võib-olla tundsid paljud inimesed ennast kuidagi ära, kuid võib-olla ka sellepärast, et neil oli seda huvitav lu-geda.

Kas Te kirjutate veel mõne raamatu?

Jah, kuid see ei ole raamat, ma kirjutan praegu üht teist asja, mida välja ei anta, kuid üks kirjutamise töö on mul käsil küll.

Kas Teil on eetris olles veel väikene närv sees?

Kindlasti.

Kas olete suur sotsiaal-võrgustiku „Facebook” kasutaja?

Piisavalt.

Teil on praegusel ajal üsna kiire, kuid mis te arvate, millal Teie elutempo võiks vaiksemaks jääb?

Ma ei oska öelda, kuid ku-nagi ikka.

Mida teate Kilingi -Nõmmest?

Ega ma väga palju ei teagi.

Kas Te teate, kes on Liisi Koikson ja kus ta elas?

Liisit ma ikka tean ja ehk siis ta seal Kilingi-Nõmmes elaski.

Kas Te olete Kilingi-Nõmmes käinud?

Jah, kuid ainult läbisõidul.

Mihkel Raud on andnud välja kaks raamatut, mida on tabanud tohutu edu, üks neist on suisa läbi müüdud!

Rauast hingega Mihkel Raud Selles numbris on meie külaliseks Eesti otsib superstaari saate kohtunik, saate Kolmeraudne juht, kirjanik ja

kuulus kitarrimängija Mihkel Raud, kellega tegin ka telefonitsi intervjuu.

Auris Aleksandrov

“Musta pori näkku”

Mihkel Raud kirjutab julgelt 1980. aastate Eesti rockmuusikast ja muusikutest ning enda eksirännakutest selles tavainimesele tabamatus maailmas. Ise ütleb ta nii: „Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud.‖ Vaatamata kohati brutaalsena paistvale muusikute elupõletamisele suhtub autor neisse poolehoiu ja mõistmisega, tegemata neile liiga. (Või siis tehes seda õige pisut.) Kõige vähem säästab Mihkel Raud iseennast. Kõige soojemalt suhtub ta oma lähedastesse. Allikas: Apollo.ee

“Sinine on sinu taevas”

Mihkel Raua põnevusromaani "Sinine on sinu taevas" tegevus leiab aset tänapäeva Eestis, mille elanikke šokeerib ootamatu terrorilaine. Operatsiooni keskmes seisavad kuulus Eesti telesaatejuht ja sakslannast ajakirjanik, kelle veidrat armulugu saadavad rasked valikud ning maailmapiltide põrkumine. Rohkete pöörete ning värvikate tegelaskujudega teos maalib kummastava pildi kaosest, mis võib tabada üht turvalist väikeriiki, kui käputäis ohtlikke fanaatikuid rusikad taskust välja võtab. Autor kirjeldab kaasaegset ühiskonda ja keerulisi inimsuhteid läbi kohati groteski kalduva sündmustiku ning vaimukate tähelepanekute. Allikas: Apollo.ee

Mihkel Raud “Kolmeraudses” Foto: TV3

Kino juhataja Merle Karu sõnul ei sulge end ei Mai kino ega ükski teine asutus Mai keskuses – see olevat nagu omamoodi kuulujutt.

Esimesel päeval, kui ma sinna läksin, mängis meiega 13 ja reede vingerpussi, sest nagu teada hakkab uus kino-nädal reedest. Nii ka tol päeval, kuid esimene seanss, mis pidi hakkama kell 18.30 jäigi ära, sest sinna tuli kohale vaid ÜKS inimene ja selle seansi näitamiseks ei piisaks ka kahest inimesest. Minimaalselt peab kinno tulema viis inimest, sest üks filminäitamise aparaat võtab arvatavasti väga palju elektrit ja seepärast jäigi film ’’Saatuse büroo’’ ära.

Aga sellest hoolimata nägin ma kõike, mida Mai kino endas peidab ja mida isegi minusugune kino-fanaatik ei teadnud. Kas teie teadsite, et igal filmil, igal filmikoopial on oma pass? Filmi ’’Võtaks vabalt’’ (mis pidi algama kell 21.00) on näidatud enne Mai kinno jõudmist Solarise kinos 177 korda ja Paide kinos 2 korda. See teeb siis enne Mai kinno jõudmist 179 korda, millele tuleb liita Mai kino 4 seanssi. Kõike seda infot f ilmipass endas peidabki.

Tavafilm koosneb 6 osast ehk kuuest filmilindist, mis reisib mööda Eestit. Kino juhataja Merle Karu käest küsisin, kuidas käib filmide valimine kinno ja kuidas otsustada, et mitu seanssi päevas tuleb. Kinojuhataja vastas, et filme valides ei ole kinol vabad käed. Muidugi tuleb nad tellida, kuid sellega võib minna pool kuud või isegi rohkem ja nii jõuabki mõni film enne DVD’le kui kinno —ja kes siis kinno tuleb?

Merle on kinos töötanud ju-ba 13 aastat, kõik need aastad juhatajana. Kino-näitaja Mihhailil ehk Mišal on Mai kinos töötatud juba 6 aastat.

Mihhail näitas mulle kino tagumisi ruume, kuhu tavaliselt pole kinokülas-tajatel asja. Mai kinol on 3 kinoprojektorit, neist kasu-tatakse tavaliselt ühte, numbriga 3. Kui sinna ruumi sisenesin, nägin ma asju, mida enne pole näi-nud. Näiteks film ’’Saatuse büroo’’ filmilindi pikkuseks on 3 km, mis paiknes ligi meetrise läbimõõduga filmikettal! DVD või Blu-Ray plaatide formaate ei saa kinolindiga võrreldagi!

Kino tagaruumides on ka väikesed ühe pools ed aknad (näeb ainult välja, mitte sisse). Oligi aeg film sisse kerida – see käis raskelt ja imenippidega. Esiteks pandi filmilindi keskele üks rull, mis hakkas filmi kerima edasi. Siis ühendati film posti külge, kus ta läks projektori ja filmilindi jõuga kõrgemale. Kuna film jäi ära, tuli see tagasi kerida. Kahjuks seda tööd mina ei näinud.

Ma läksin kinno tagasi 18. mail, kui oli ―Kariibi mere piraatide‖ neljanda osa

„Võõrastel vetel” esilinastus. Ja tol päeval oli mul vedamist, otsustasin minna Pärnusse esimesele seansile. Kui kohale jõudsin, nägin üle pika aja väljas kirja, millel seisis Esilinastus.

Rahvast oli kuuekümne ringis. Pärnu rahvas oli vist kolmapäeva kui kinopäeva omaks võtnud, kuna teisel seansil, mis algas kell pool seitse, oli juba rahvast üle saja.

Tavaliselt on 100 külastajat päevas väga hea, kuna siis ei

Kogu tõde Mai kinost Selle lehe tarvis käisin Pärnus, täpsemalt Mai kinos. Idee selleks sain ma Pärnu Postimehelt, mis väitis, et

Pärnu Mai kino on kohe-kohe oma uksi sulgemas, aga kas sellel on tõetera sees?

jää kino miinusesse. Kui kell sai 16.00, algas film, mida otsustasin ka kaema minna. Ja hea oli, et läksin, sest sellist filmi naljalt juba kuskilt ei leia. Muidugi oli ka super mõnus seda vaadata suurelt ekraanilt, mis oli üleni täis Jack S pa r r o w´ t v õ i ka pt e n Barbossat. Kinoskäigul nägin ma ka seda akvaariumit, mis on tavaliselt klientidele suletud.

Kinojuhataja Merle Karu näitas m u l l e k a M a i k i n o bürooruumi. Ta viis mind ka treppide kaudu postrituppa, mis mulle väga meeldis.

Nüüd viimasel ajal olen ma uurinud ka kinoedetabeleid ja ikka on piraadid tipus. Märgin ka ära, et piraadid jõudsid Eesti kinodesse 2 päeva varem võrreldes USA ja muu maailmaga v.a Venemaa. See tähendas, e t järe likul t pärnakad nägid filmi ära enne ameeriklasi. Vot see on kõva sõna! Paraku nagu enne mainitud, pidime alla jääma venelastele, kel toimus esilinastus juba nädal enne Ameerikat. Peale selle, et filmi käis Mai kinos kaemas palju

Auris Aleksandrov

Sel

le k

upongig

a M

ai k

inno m

innes

, sa

ad

pil

eti

juuni

2011 lõ

puni

1.5

0€!

Häi

d

kin

oel

am

usi

sooviv

ad K

irja

tark

ja

Mai

kin

o!

Nagu kaks tilka vett:

Jack Sparrow ja Mai

kino piraat!

Foto: Carina Karu

Poster : FC

Need, kes tulid esilinastuse päeval piraadikostüümis kinno, said pileti kätte 1.50€, nii et tasus pingutada. Ja loodan et, saite oma vastused seoses Mai kino sulgemisega!

Mai kino tänasel päeval Foto: Carina Karu

Kino juhataja Merle Karu sõnul ei sulge end ei Mai kino ega ükski teine asutus Mai keskuses – see olevat nagu omamoodi kuulujutt.

Esimesel päeval, kui ma sinna läksin, mängis meiega 13 ja reede vingerpussi, sest nagu teada hakkab uus kino-nädal reedest. Nii ka tol päeval, kuid esimene seanss, mis pidi hakkama kell 18.30 jäigi ära, sest sinna tuli kohale vaid ÜKS inimene ja selle seansi näitamiseks ei piisaks ka kahest inimesest. Minimaalselt peab kinno tulema viis inimest, sest üks filminäitamise aparaat võtab arvatavasti väga palju elektrit ja seepärast jäigi film ’’Saatuse büroo’’ ära.

Aga sellest hoolimata nägin ma kõike, mida Mai kino endas peidab ja mida isegi minusugune kino-fanaatik ei teadnud. Kas teie teadsite, et igal filmil, igal filmikoopial on oma pass? Filmi ’’Võtaks vabalt’’ (mis pidi algama kell 21.00) on näidatud enne Mai kinno jõudmist Solarise kinos 177 korda ja Paide kinos 2 korda. See teeb siis enne Mai kinno jõudmist 179 korda, millele tuleb liita Mai kino 4 seanssi. Kõike seda infot f ilmipass endas peidabki.

Tavafilm koosneb 6 osast ehk kuuest filmilindist, mis reisib mööda Eestit. Kino juhataja Merle Karu käest küsisin, kuidas käib filmide valimine kinno ja kuidas otsustada, et mitu seanssi päevas tuleb. Kinojuhataja vastas, et filme valides ei ole kinol vabad käed. Muidugi tuleb nad tellida, kuid sellega võib minna pool kuud või isegi rohkem ja nii jõuabki mõni film enne DVD’le kui kinno —ja kes siis kinno tuleb?

Merle on kinos töötanud ju-ba 13 aastat, kõik need aastad juhatajana. Kino-näitaja Mihhailil ehk Mišal on Mai kinos töötatud juba 6 aastat.

Mihhail näitas mulle kino tagumisi ruume, kuhu tavaliselt pole kinokülas-tajatel asja. Mai kinol on 3 kinoprojektorit, neist kasu-tatakse tavaliselt ühte, numbriga 3. Kui sinna ruumi sisenesin, nägin ma asju, mida enne pole näi-nud. Näiteks film ’’Saatuse büroo’’ filmilindi pikkuseks on 3 km, mis paiknes ligi meetrise läbimõõduga filmikettal! DVD või Blu-Ray plaatide formaate ei saa kinolindiga võrreldagi!

Kino tagaruumides on ka väikesed ühe pools ed aknad (näeb ainult välja, mitte sisse). Oligi aeg film sisse kerida – see käis raskelt ja imenippidega. Esiteks pandi filmilindi keskele üks rull, mis hakkas filmi kerima edasi. Siis ühendati film posti külge, kus ta läks projektori ja filmilindi jõuga kõrgemale. Kuna film jäi ära, tuli see tagasi kerida. Kahjuks seda tööd mina ei näinud.

Ma läksin kinno tagasi 18. mail, kui oli ―Kariibi mere piraatide‖ neljanda osa

„Võõrastel vetel” esilinastus. Ja tol päeval oli mul vedamist, otsustasin minna Pärnusse esimesele seansile. Kui kohale jõudsin, nägin üle pika aja väljas kirja, millel seisis Esilinastus.

Rahvast oli kuuekümne ringis. Pärnu rahvas oli vist kolmapäeva kui kinopäeva omaks võtnud, kuna teisel seansil, mis algas kell pool seitse, oli juba rahvast üle saja.

Tavaliselt on 100 külastajat päevas väga hea, kuna siis ei

Kogu tõde Mai kinost Selle lehe tarvis käisin Pärnus, täpsemalt Mai kinos. Idee selleks sain ma Pärnu Postimehelt, mis väitis, et

Pärnu Mai kino on kohe-kohe oma uksi sulgemas, aga kas sellel on tõetera sees?

jää kino miinusesse. Kui kell sai 16.00, algas film, mida otsustasin ka kaema minna. Ja hea oli, et läksin, sest sellist filmi naljalt juba kuskilt ei leia. Muidugi oli ka super mõnus seda vaadata suurelt ekraanilt, mis oli üleni täis Jack S pa r r o w´ t v õ i ka pt e n Barbossat. Kinoskäigul nägin ma ka seda akvaariumit, mis on tavaliselt klientidele suletud.

Kinojuhataja Merle Karu näitas m u l l e k a M a i k i n o bürooruumi. Ta viis mind ka treppide kaudu postrituppa, mis mulle väga meeldis.

Nüüd viimasel ajal olen ma uurinud ka kinoedetabeleid ja ikka on piraadid tipus. Märgin ka ära, et piraadid jõudsid Eesti kinodesse 2 päeva varem võrreldes USA ja muu maailmaga v.a Venemaa. See tähendas, e t järe likul t pärnakad nägid filmi ära enne ameeriklasi. Vot see on kõva sõna! Paraku nagu enne mainitud, pidime alla jääma venelastele, kel toimus esilinastus juba nädal enne Ameerikat. Peale selle, et filmi käis Mai kinos kaemas palju

Auris Aleksandrov

Sel

le k

upongig

a M

ai k

inno m

innes

, sa

ad

pil

eti

juuni

2011 lõ

puni

1.5

0€!

Häi

d

kin

oel

am

usi

sooviv

ad K

irja

tark

ja

Mai

kin

o!

Nagu kaks tilka vett:

Jack Sparrow ja Mai

kino piraat!

Foto: Carina Karu

Poster : FC

Need, kes tulid esilinastuse päeval piraadikostüümis kinno, said pileti kätte 1.50€, nii et tasus pingutada. Ja loodan et, saite oma vastused seoses Mai kino sulgemisega!

Mai kino tänasel päeval Foto: Carina Karu

Päeva esimeseks peatuseks oli Tammsaare koolitus-keskus, kus oli multi-meedia rühmale pree-mia valmis pandud.

Nimelt võtsid meie mee-

diahuvilistest koolirebased, seoses 8. märtsil tähistatava Turvalise Interneti päevaga, osa projektist ―Targalt Inter-netis‖. Võistlustööd pidid s i s a l d a m a r e a a l s e i d igapäevaseid ohuolukordi Internetis ning seejuures pakkuma lahendusi. Osa-lemiseks tuli kähku valmis nikerdada animafilm, video, plakat, koomiks või lugu. Meie kooli multimee-diagrupp tegi neid kõiki jagades igale kahe- kuni kolmeliikmelisele rühmale oma ülesande. Oma töödega said nad väga hästi hakka-

ma, sest saavutasid teise koha.

Preemia asus juba ennem nimetatud Tammsaare koo-

lituskeskuses, kus seigeldi liftidega üles-alla päris

mitu korda, enne kui õige kor-

rus üles leiti.

Vastuvõtt oli väga mõnus — pakuti teed, kohvi ja kakaod n ing imemai ts vat pitsakringlit.

Kui kõik olid oma esmased toimetused teinud, asus viimne kui üks istuma ja kuu-lama põnevat juttu robotitest. Meile näidati erinevaid masi-naid, millel on oma ülesanne peale programmeeritud. Atraktiivseim oli robotite teater, kus kõik elasid kaasa ja jälgisid põnevusega.

Pärast mõnusat teatrit saime ise programmeerida ja tehni-kasse sisse elada. Igale grupile

anti üks väike masin, arvuti, vajalikud juhtmed ja juhend. Ülesandeks anti slaalomi läbi-mine. Võitjaks said need, kelle robot kõige kaugemale liikus.

Pool tundi sai katsetada tehnikaimesid ja program-meerida nii, et süda lustis. Lõpuks kutsuti kõik kokku ja hakkas peale võistlus, mida

kõik põnevusega jälgisid, sest igaüks tahtis ju, et tema

meeskonna väike masinake liiguks kõige kaugemale.

Arvati, et multimeediagrupile ei saa keegi vastu kuid lõpuks

osutusid meie võitjateks h o o p i s K i r j a t a r g a meeskonna liikmed Andra

ja Diana-Maria. Teist ja kol-mandat kohta jäid jagama multimeediagrupi liikmed

Merlin, Geidi, Urmet, Rando, Iiri ja Reiko.

Lisaks sellele oli tüdrukute l e m m i k u k s v ä i k e dinosaurusest robotike, keda peetakse nagu lemmiklooma, ainult tema ei söö, joo ega too tulu, vaid lihtsalt on. Kui ta ennast üksikuna tunneb, siis otsib ta inimesed üles, et seltsi saada. Samuti näidati

meile kuidas teda sai kiusata, mida paljud poisid kohe ka järgi katsetasid, mispeale, nii öelda naistemagnet, nutma

Kirjatarga meeskond koos kümnenda klassi multimeedia grupiga käis 28. aprillil pealinnas, et külastada tiigrituba,

ERR-i maja ja teatrit.

hakkas ja kõik tüdrukud said jälle teda lohutada, paitada ja nunnutada.

Kerli Kore

Multimeediagrupi töid saab uudistada: http://targaltinternetis101011.blogspot.com/

*Robot- inimest asendav masin, lihtsustab inimese tööd. Kodus näiteks arvuti

Väike

katkend robotite

teatrist “Punamüt-

sike”, kus hunt juhatab

Punamütsikest valele teele. Pilt: Gerly Pikkor

Sven agaralt robotit programeerimas. Pilt: Kerli Kore

Saage tuttavaks:

naerev, nuttev ja

nurruv tüdrukute

südametemurdija, Pleo!

Pilt: Kerli Kore

Maakad tutvumas suurlinnameluga

Päeva esimeseks peatuseks oli Tammsaare koolitus-keskus, kus oli multi-meedia rühmale pree-mia valmis pandud.

Nimelt võtsid meie mee-

diahuvilistest koolirebased, seoses 8. märtsil tähistatava Turvalise Interneti päevaga, osa projektist ―Targalt Inter-netis‖. Võistlustööd pidid s i s a l d a m a r e a a l s e i d igapäevaseid ohuolukordi Internetis ning seejuures pakkuma lahendusi. Osa-lemiseks tuli kähku valmis nikerdada animafilm, video, plakat, koomiks või lugu. Meie kooli multimee-diagrupp tegi neid kõiki jagades igale kahe- kuni kolmeliikmelisele rühmale oma ülesande. Oma töödega said nad väga hästi hakka-

ma, sest saavutasid teise koha.

Preemia asus juba ennem nimetatud Tammsaare koo-

lituskeskuses, kus seigeldi liftidega üles-alla päris

mitu korda, enne kui õige kor-

rus üles leiti.

Vastuvõtt oli väga mõnus — pakuti teed, kohvi ja kakaod n ing imemai tsvat pitsakringlit.

Kui kõik olid oma esmased toimetused teinud, asus viimne kui üks istuma ja kuu-lama põnevat juttu robotitest. Meile näidati erinevaid masi-naid, millel on oma ülesanne peale programmeeritud. Atraktiivseim oli robotite teater, kus kõik elasid kaasa ja jälgisid põnevusega.

Pärast mõnusat teatrit saime ise programmeerida ja tehni-kasse sisse elada. Igale grupile

anti üks väike masin, arvuti, vajalikud juhtmed ja juhend. Ülesandeks anti slaalomi läbi-mine. Võitjaks said need, kelle robot kõige kaugemale liikus.

Pool tundi sai katsetada tehnikaimesid ja program-meerida nii, et süda lustis. Lõpuks kutsuti kõik kokku ja hakkas peale võistlus, mida

kõik põnevusega jälgisid, sest igaüks tahtis ju, et tema

meeskonna väike masinake liiguks kõige kaugemale.

Arvati, et multimeediagrupile ei saa keegi vastu kuid lõpuks

osutusid meie võitjateks h o o p i s K i r j a t a r g a meeskonna liikmed Andra

ja Diana-Maria. Teist ja kol-mandat kohta jäid jagama multimeediagrupi liikmed

Merlin, Geidi, Urmet, Rando, Iiri ja Reiko.

Lisaks sellele oli tüdrukute l e m m i k u k s v ä i k e dinosaurusest robotike, keda peetakse nagu lemmiklooma, ainult tema ei söö, joo ega too tulu, vaid lihtsalt on. Kui ta ennast üksikuna tunneb, siis otsib ta inimesed üles, et seltsi saada. Samuti näidati

meile kuidas teda sai kiusata, mida paljud poisid kohe ka järgi katsetasid, mispeale, nii öelda naistemagnet, nutma

Kirjatarga meeskond koos kümnenda klassi multimeedia grupiga käis 28. aprillil pealinnas, et külastada tiigrituba,

ERR-i maja ja teatrit.

hakkas ja kõik tüdrukud said jälle teda lohutada, paitada ja nunnutada.

Kerli Kore

Multimeediagrupi töid saab uudistada: http://targaltinternetis101011.blogspot.com/

*Robot- inimest asendav masin, lihtsustab inimese tööd. Kodus näiteks arvuti

Väike

katkend robotite

teatrist “Punamüt-

sike”, kus hunt juhatab

Punamütsikest valele teele. Pilt: Gerly Pikkor

Sven agaralt robotit programeerimas. Pilt: Kerli Kore

Saage tuttavaks:

naerev, nuttev ja

nurruv tüdrukute

südametemurdija, Pleo!

Pilt: Kerli Kore

Maakad tutvumas suurlinnameluga

Telemaja ajalugu viis meid mööda kõhe-daid, müstilisi ja kuulsust täis korido-

re. Esimeseks suure-maks peatuspunktiks oli meil Terevisiooni stuudio. Mida ootaksite

Teie Terevisiooni stuudio-sse sisse astudes? Kindlasti suurt ja avarat ruumi. Us-kuge või ei, aga tegelikult on see väga väike ja kom-

paktne stuudio. Paar sam-mu astud valesti ja juba oledki punaselt diivanilt köögis või hoopis uudiste-ankuri tööpostil kaamera ees. Peale selle on imepisi-ke stuudio täis igas suu-ruses televiisoreid, hiiglas-

likke kaameraid ja kind-lasti ei puudu sealt põran-dal olevad juhtmete sasi-puntrad, millesse on üli-kerge koperdada.

Edasi viis telemaja koge-nud giid meid suuri-masse ―kokkupan-

davasse‖

stuudiosse. Selles stuudios on filmitud kõik ‖Laulu-lahingu‖, ―Mida teie arva-te‖ ning ka ―Tähelaeva‖ saated. Peale selle viiakse seal läbi kolmpäevased Bingo-õhtud. Telerist vaa-dates tundub see stuudio tõesti visuaalselt suur, aga

tegelikult pani see meid kõiki ahhetama,

kuidas mahub nii suur rahva-

hulk nii väikese-sse stuudiosse

ära!

Aktuual-se Kaa-mera stuu-dio

nii suuri

ülla-tusi

enam ei pak-

kunud. Seda vist tänu sellele, et vara-

sematel aegadel on televisioo-

nist näidatud Aktuaalse Kaa-

mera telgitagu-seid. Kuigi mõnin-

gaid õpilasi pani vägagi häs-ti tundma teadmine, et nad istuvad täpselt samal toolil, kus Aarne Rannamäe, Moni-

ka Taimla või Margus Saar.

Üpris humoorikas oli ilma-teadustaja olla. Seisad seal kaamera ees ning pead kõike

peegelpildis tegema. Aju jooksis ikka nii krussi kui vähegi võimalik oli.

Nagu kord ja kohus ei jät-nud me vahele telemaja ain-said ruume, kus sai selge pildi, milline on olnud Eesti Televisiooni areng. Seega

käisime läbi majahoo-nes olevas kahes muuseumis.

Esimesena suundusime ruumi, kuhu tuuakse pensioni-le jäänud lastesaa-dete nukud ning si-sustus. Näiteks oli eksponaatidena välja toodud kunagise laste-

saate ―Buratino te-gutseb jälle‖ sisus-tus ja kurikuulus Vigurivänt. Muuseumist ei

Kellel on võimalus öelda, olen olnud intervjueeritav Terevisioonis või hoopiski Aktuaalses Kaameras? Tuleb välja,

et vähestel, aga vot meie oleme ka nüüd nende väheste hulgast!

puudunud ka ―Mõmmi Aabitsa‖ karumõmmid ning Pintselsabad.

Suures ETV muuseumis oli hästi näha, kuidas on toi-munud Eesti Televisiooni areng, millised olid kaame-rad ja tehnika päris algus-päevil ning kuidas need on arenenud järjest kompakt-semaks ja võimsamaks. Li-

saks oli ühes nurgas üles ehitatud vana Aktuaalse Kaamera stuudio koos kaa-meratega, kus sai igaüks

katsetada vanemat sorti teletehnikat.

Diana-Maria Vahtramäe

Meie väike

30’ne liikmeline

seltskond, 10 klasside

meediagrupp ja Kirjatarga kirju seltskond. Pilt: Ebe-Kai Siim

Rait ja Andra otsustasid tuleviku jaoks katsedada kui mugav ja kasulik on operaatori töö. Pildid: Gerly Pikkor

Telemaja ajalugu viis meid mööda kõhe-daid, müstilisi ja kuulsust täis korido-

re. Esimeseks suure-maks peatuspunktiks oli meil Terevisiooni stuudio. Mida ootaksite

Teie Terevisiooni stuudio-sse sisse astudes? Kindlasti suurt ja avarat ruumi. Us-kuge või ei, aga tegelikult on see väga väike ja kom-

paktne stuudio. Paar sam-mu astud valesti ja juba oledki punaselt diivanilt köögis või hoopis uudiste-ankuri tööpostil kaamera ees. Peale selle on imepisi-ke stuudio täis igas suu-ruses televiisoreid, hiiglas-

likke kaameraid ja kind-lasti ei puudu sealt põran-dal olevad juhtmete sasi-puntrad, millesse on üli-kerge koperdada.

Edasi viis telemaja koge-nud giid meid suuri-masse ―kokkupan-

davasse‖

stuudiosse. Selles stuudios on filmitud kõik ‖Laulu-lahingu‖, ―Mida teie arva-te‖ ning ka ―Tähelaeva‖ saated. Peale selle viiakse seal läbi kolmpäevased Bingo-õhtud. Telerist vaa-dates tundub see stuudio tõesti visuaalselt suur, aga

tegelikult pani see meid kõiki ahhetama,

kuidas mahub nii suur rahva-

hulk nii väikese-sse stuudiosse

ära!

Aktuual-se Kaa-mera stuu-dio

nii suuri

ülla-tusi

enam ei pak-

kunud. Seda vist tänu sellele, et vara-

sematel aegadel on televisioo-

nist näidatud Aktuaalse Kaa-

mera telgitagu-seid. Kuigi mõnin-

gaid õpilasi pani vägagi häs-ti tundma teadmine, et nad istuvad täpselt samal toolil, kus Aarne Rannamäe, Moni-

ka Taimla või Margus Saar.

Üpris humoorikas oli ilma-teadustaja olla. Seisad seal kaamera ees ning pead kõike

peegelpildis tegema. Aju jooksis ikka nii krussi kui vähegi võimalik oli.

Nagu kord ja kohus ei jät-nud me vahele telemaja ain-said ruume, kus sai selge pildi, milline on olnud Eesti Televisiooni areng. Seega

käisime läbi majahoo-nes olevas kahes muuseumis.

Esimesena suundusime ruumi, kuhu tuuakse pensioni-le jäänud lastesaa-dete nukud ning si-sustus. Näiteks oli eksponaatidena välja toodud kunagise laste-

saate ―Buratino te-gutseb jälle‖ sisus-tus ja kurikuulus Vigurivänt. Muuseumist ei

Kellel on võimalus öelda, olen olnud intervjueeritav Terevisioonis või hoopiski Aktuaalses Kaameras? Tuleb välja,

et vähestel, aga vot meie oleme ka nüüd nende väheste hulgast!

puudunud ka ―Mõmmi Aabitsa‖ karumõmmid ning Pintselsabad.

Suures ETV muuseumis oli hästi näha, kuidas on toi-munud Eesti Televisiooni areng, millised olid kaame-rad ja tehnika päris algus-päevil ning kuidas need on arenenud järjest kompakt-semaks ja võimsamaks. Li-

saks oli ühes nurgas üles ehitatud vana Aktuaalse Kaamera stuudio koos kaa-meratega, kus sai igaüks

katsetada vanemat sorti teletehnikat.

Diana-Maria Vahtramäe

Meie väike

30’ne liikmeline

seltskond, 10 klasside

meediagrupp ja Kirjatarga kirju seltskond. Pilt: Ebe-Kai Siim

Rait ja Andra otsustasid tuleviku jaoks katsedada kui mugav ja kasulik on operaatori töö. Pildid: Gerly Pikkor

Hommik. Konuvere sild. Jõgi. Värskus. Maantee. Kell on 06:30. Uskumatul kombel oleme täna saanud kuidagi väga vara üles. Müstika, kuna eelnevad päevad oleme vaevu kella kümneks kargud alla saanud.

Ma ei saa aru, kas täna on planeetide seis meie kasuks, või on meile õnn naeratama hakanud, kuid nii hästi pole me veel hommikuti peale saanud kui täna. Niipea, kui me oma asjad kell 07:00 maantee äärde puistasime jäi üks naine peatuma. Tore. Nii juba läheb. Loodame, et ka edasine päev läheb nii hästi.

Märjamaa. Sohver ise sõitis Tallinnasse ning pakkis meid siin maha. Unustasingi öelda, et me ise suundume Rapla poole, et sealt Türile sõita.

Tõesti, tänane päev läheb sujuvalt. Ma ei jõua oma üüveid kotiservast väljagi kraapida, kui üks naine, kes sõidabki täpselt Raplasse, jääb autoga seisma ning võtab meid peale.

Jõuame lõpuks õnnelikult Raplasse. Mimm küsib kus me maha tahame saada, kuid meil pole õrna aimugi, kus siin Raplas midagi asub. Laseme end kuskil maha panna. Peab vist jälle oma hellalt hoitud piibli lahti lööma ning vaatama, kuhu

Hääletusvõislus “Kas tunned maad X” IV päev Selles artiklis alustan ma oma seklusterohke hääletusvõistluse viimase päeva kirjutamist. Loodan, et läbi nelja numbri oli teil huvitav neid kogemusi lugeda ning et see andis teile ka tõuke ise midagi sellist järgi proovida. Infot võistluse kohta võite ammutada lehelt http://looduskaitsering.blogspot.com . Igatahes, omast kogemusest võin kindlalt öelda, et selliste perfoomansite jaoks pole vaja pikka planeerimist. Parim seiklus tuleb, kui võtate selle

spontaanselt ette. Mina omalt poolt soovin teile kaunist suve ning ka mõnusat reisi ümber Eestimaa.

jääb Türi.

Nii, lõpuks oleme jõudnud kuhugi parki, mille nimest pole meil õrna aimugi, kuid hommikusöögiks kaunis koht.

Nii, söök söödud, jook joodud, tuleb uuesti kargud alla ajada ning edasi liikuda. Arvestades, et olen Rapla tundmises suht mõmm, siis liigume kaart käes ning nu-putame, kus asub põhi ning kus lõuna. Seejuures peab ära märkima, et Raplas tänava-nimesid ei tunta.

Lõpetame just oma „Tutvu linnaga― ekskursiooni. Jumal tänatud, et maantee äärde jõuame. Õnneks ei anna seda teiste päevadega võrreldagi, kuna on alles hommiku-tunnid ning kuumus pole kõige hullem. Viskame aga pambud maha ning lööme pöidlad püsti.

No ei taheta peale võtta. Mis toimub. Ometi algas tänane päev üllatavalt hästi ja juba täna on kauaoodatud Viljandi Folk. Loodame saada mõne mõnusa folgi-inimese peale. Ehk varsti mõni selline meist möödub ka.

Lõpuks saame pika ootamise järel peale. Huvitav, kas minu eelnev mõttelend oli kuulda ka kaugemale kui ainult mu pea sisemus? Igatahes folgile suundujad meid peale võtsidki. Juht on tore, kuid kõrvalistuja hakkab mulle juba närvidele käima.

Meil tekib autorahvaga päris kuum vaidlus. Diskuteerime Eestisse tulevate rongide tee-madel. Mina, kui vana ron -

Mihkel Vinogradov

Konuvere sild. Foto: erakogu

Raademetsa männi juures elab kurepere! Pojadki sees! Foto: erakogu

Hommik. Konuvere sild. Jõgi. Värskus. Maantee. Kell on 06:30. Uskumatul kombel oleme täna saanud kuidagi väga vara üles. Müstika, kuna eelnevad päevad oleme vaevu kella kümneks kargud alla saanud.

Ma ei saa aru, kas täna on planeetide seis meie kasuks, või on meile õnn naeratama hakanud, kuid nii hästi pole me veel hommikuti peale saanud kui täna. Niipea, kui me oma asjad kell 07:00 maantee äärde puistasime jäi üks naine peatuma. Tore. Nii juba läheb. Loodame, et ka edasine päev läheb nii hästi.

Märjamaa. Sohver ise sõitis Tallinnasse ning pakkis meid siin maha. Unustasingi öelda, et me ise suundume Rapla poole, et sealt Türile sõita.

Tõesti, tänane päev läheb sujuvalt. Ma ei jõua oma üüveid kotiservast väljagi kraapida, kui üks naine, kes sõidabki täpselt Raplasse, jääb autoga seisma ning võtab meid peale.

Jõuame lõpuks õnnelikult Raplasse. Mimm küsib kus me maha tahame saada, kuid meil pole õrna aimugi, kus siin Raplas midagi asub. Laseme end kuskil maha panna. Peab vist jälle oma hellalt hoitud piibli lahti lööma ning vaatama, kuhu

Hääletusvõislus “Kas tunned maad X” IV päev Selles artiklis alustan ma oma seklusterohke hääletusvõistluse viimase päeva kirjutamist. Loodan, et läbi nelja numbri oli teil huvitav neid kogemusi lugeda ning et see andis teile ka tõuke ise midagi sellist järgi proovida. Infot võistluse kohta võite ammutada lehelt http://looduskaitsering.blogspot.com . Igatahes, omast kogemusest võin kindlalt öelda, et selliste perfoomansite jaoks pole vaja pikka planeerimist. Parim seiklus tuleb, kui võtate selle

spontaanselt ette. Mina omalt poolt soovin teile kaunist suve ning ka mõnusat reisi ümber Eestimaa.

jääb Türi.

Nii, lõpuks oleme jõudnud kuhugi parki, mille nimest pole meil õrna aimugi, kuid hommikusöögiks kaunis koht.

Nii, söök söödud, jook joodud, tuleb uuesti kargud alla ajada ning edasi liikuda. Arvestades, et olen Rapla tundmises suht mõmm, siis liigume kaart käes ning nu-putame, kus asub põhi ning kus lõuna. Seejuures peab ära märkima, et Raplas tänava-nimesid ei tunta.

Lõpetame just oma „Tutvu linnaga― ekskursiooni. Jumal tänatud, et maantee äärde jõuame. Õnneks ei anna seda teiste päevadega võrreldagi, kuna on alles hommiku-tunnid ning kuumus pole kõige hullem. Viskame aga pambud maha ning lööme pöidlad püsti.

No ei taheta peale võtta. Mis toimub. Ometi algas tänane päev üllatavalt hästi ja juba täna on kauaoodatud Viljandi Folk. Loodame saada mõne mõnusa folgi-inimese peale. Ehk varsti mõni selline meist möödub ka.

Lõpuks saame pika ootamise järel peale. Huvitav, kas minu eelnev mõttelend oli kuulda ka kaugemale kui ainult mu pea sisemus? Igatahes folgile suundujad meid peale võtsidki. Juht on tore, kuid kõrvalistuja hakkab mulle juba närvidele käima.

Meil tekib autorahvaga päris kuum vaidlus. Diskuteerime Eestisse tulevate rongide tee-madel. Mina, kui vana ron -

Mihkel Vinogradov

Konuvere sild. Foto: erakogu

Raademetsa männi juures elab kurepere! Pojadki sees! Foto: erakogu

gi spetsialist, tean, millised, kuid sohver ning kõrvalistuja vaidlevad vastu. Lõpuks ma loobun. Mis seal ikka, pärast panevad veel tee äärde maha ka…

Türi. Päike. Mõnus ilm. Olemegi jõudnud meie kevadpealinna. Muidugi enam ei saa ammu mingisugusest kevadest rääkida, kuid kevadpealinn on ta sellegi poolest. Mõtleme Liinaga, et peaks kuskil kohvi jooma. Nii maru kaua pole seda elueliksiiri proovida saanud. Hakka või maitset ära unustama.

Eesti inimesed on ikka toredad. Muidugi mitte kõik, kuid mõned ikka. Igatahes saame ühe auto peale, mis on juba puupüsti pererahvast täis. Mõni ei võta peale isegi siis, kui üksi autos konutab…

Nii, lõpuks oleme oma päeva esimese punkti juures. Raademetsa mänd. Eks ta juba na vana ole ning ei meenuta enam kuidagi

tavalist mändi, kuid küllap seepärast ta võistlusel äramärgitud ongi.

Oleme juba pikemat aega Paide maanteel hääletanud. Keegi ei võta peale. Ennist muidugi jäi üks auto seisma. Me olime pagana õnnelikud ning hakkasime oma asju kokku korjama. Siis aga tuli väl ja , e t need ol id ajakirjanikud Järva Teatajast, kes meist loo tegid. Seepeale ütlesid, et lähevad nüüd Türile artiklit kirjutama ning kui tagasi Paide lähevad ja me veel tee ääres oleme, siis võtavad peale. No ma loodan, et me saame ikka enne peale.

Lõpuks saame peale ka. Esialgu me muidugi ei märka, kuid kui juba signaali lasti, siis jookseme peale. Kaks noort neidu. Lähevad otse Paidesse. Milline rõõm…

Me räägime neile oma hääletusvõistlusest ning punktist, kuhu peame

suunduma. Me ju ilmselgelt ei kujuta ette, kus asub Paide Vallitorn. Aga õnneks noored näitsikud lubavad meid sinna ära viia.

Paide. Keskpäev. Vallitorn. Palavus. Vaikselt hakkab päike jälle kõrvetama, kuid on tunda, et see pole enam nii hull kui möödunud päevadel. Nüüd vaja teha vaid kaameraga klõps ning sammuda edasi Tallinn-Tartu mnt poole.

Nii , nüüdseks o leme kõndinud Paide-Mäo mnt äärde. Tegelikult ei teagi ma, kuidas seda nimetada, sest seal pidavat käima mingid suuremahulised maanteetööd ja jumal teab, kuhu tulevikus see tee viib. Igatahes, vähemalt seda teame, et meil on vaja saada Mäo ristist 5 km Tartu poole, seal on uus punkt, Põhjaka mõis.

Meist möödus enne üks auto, mis nüüd tagasi pööras ning meie juurde seisma jäi ja peale võttis. Tore onu. Nüüd sõidutab ta meid Põhjaka mõisani. Ta oma tütar oli ka m i n g i l a a s t a l s a m a s aktsioonis osalenud, seetõttu saime kergelt jutusoonele.

Põhjaka mõis. Päike. Kaunis loodus. Pilt mõisa taustal tehtud, küsime majatöölistelt, kus asub WC. Siin on muide kohvik, kus kõik teenindajad meile naeratavad. Vot selline on õige klienditeenindus, mitte selline, mida pakuvad nii öelda nõukogude ajast pärit inimesed. Muidugi tuli välja, miks need töötajad meile eriti naeratasid. Nimelt on siit juba terve posu hääletajaid läbi käinud, seetõttu nad juba aimasidki, et meie olime järgmised. Kirjutan väikese nupukese ka külalisteraamatusse ning siis – Suure-Jaani!

Jess. Lõpuks saame peale härrale, kes lubab meid kuni Imavere ristini ära viia. Päris pikk sõit. Kõige toredam on muidugi see, et ta jagab helgelt meile ka oma veepudeleid. Ta ütleb veel, et

kui tal poleks kindlat sihti Tartu poole, siis viiks ta meid Suure-Jaanini ning isegi Viljandisse ära. Tore onu.

Suure-Jaani rist. Päike. Mõnus. Viljandi mnt peal on näha, kuidas kõik sõidavad Folgile. Meie aga peame veel ühe väikese põike Suure-Jaani tegema. Siia saime ühe paarikesega, kellel on haagissuvila.

Üks härra haarab meid endaga kaasa ning viib täpselt sinna, kuhu vaja. Suure-Jaani kirik. Päris võimas. Pilt tehtud, hakkame liikuma. Mõnus tunne valdab kogu keha, sest kõik hakkab otsa saama.

Nii. Saame auto peale, mis viib meid otse Viljandi. Vaatan aknast välja. Naudin loodust. Ja juba ta paistabki, meie reisi lõpppunkt, Viljandi.

Viljandi. Folk. Roheline lava. Kell on 16:00. Oleme jõudnud kaks tundi varem kohale. Istun muru peal ning naudin muusikat. Nii mõnus, olen midagi täiesti uut kogenud, mis näis veel nädal tagasi uskumatuna, kuid nüüd tehtud ning aamen sellega. Meenutan eelnevaid päevi, kuidas seiklesime erinevate inimestega üle Eesti. Tänu sellisele aktsioonile olen ma pool Eestit läbi sõitnud ning olen avastanud nii palju uusi kauneid kohti, mida veel kord külastada. Nüüd tuleb vaid oodata tulemused ning siis KOJU! Olen uhke ning õnnelik, et sain sellise seiklusekeerise keskmes olla. Soovitan soojalt teistelegi!

* * *

Mida me sellest ettevõtmi-sest õppisime?

*Võta võimalikult vähe asju kaasa, sul endal lihtsam!

*Varu hoolega plaastreid, sest jalanõud hõõruvad niikuinii!

*Gurmeeroogasid pole mõtet osta—lähevad halvaks ning raha koos sellega!

*Õpi kaarti lugema! Suure-Jaani kirik ja Väike-Liina Foto: erakogu

gi spetsialist, tean, millised, kuid sohver ning kõrvalistuja vaidlevad vastu. Lõpuks ma loobun. Mis seal ikka, pärast panevad veel tee äärde maha ka…

Türi. Päike. Mõnus ilm. Olemegi jõudnud meie kevadpealinna. Muidugi enam ei saa ammu mingisugusest kevadest rääkida, kuid kevadpealinn on ta sellegi poolest. Mõtleme Liinaga, et peaks kuskil kohvi jooma. Nii maru kaua pole seda elueliksiiri proovida saanud. Hakka või maitset ära unustama.

Eesti inimesed on ikka toredad. Muidugi mitte kõik, kuid mõned ikka. Igatahes saame ühe auto peale, mis on juba puupüsti pererahvast täis. Mõni ei võta peale isegi siis, kui üksi autos konutab…

Nii, lõpuks oleme oma päeva esimese punkti juures. Raademetsa mänd. Eks ta juba na vana ole ning ei meenuta enam kuidagi

tavalist mändi, kuid küllap seepärast ta võistlusel äramärgitud ongi.

Oleme juba pikemat aega Paide maanteel hääletanud. Keegi ei võta peale. Ennist muidugi jäi üks auto seisma. Me olime pagana õnnelikud ning hakkasime oma asju kokku korjama. Siis aga tuli väl ja , e t need ol id ajakirjanikud Järva Teatajast, kes meist loo tegid. Seepeale ütlesid, et lähevad nüüd Türile artiklit kirjutama ning kui tagasi Paide lähevad ja me veel tee ääres oleme, siis võtavad peale. No ma loodan, et me saame ikka enne peale.

Lõpuks saame peale ka. Esialgu me muidugi ei märka, kuid kui juba signaali lasti, siis jookseme peale. Kaks noort neidu. Lähevad otse Paidesse. Milline rõõm…

Me räägime neile oma hääletusvõistlusest ning punktist, kuhu peame

suunduma. Me ju ilmselgelt ei kujuta ette, kus asub Paide Vallitorn. Aga õnneks noored näitsikud lubavad meid sinna ära viia.

Paide. Keskpäev. Vallitorn. Palavus. Vaikselt hakkab päike jälle kõrvetama, kuid on tunda, et see pole enam nii hull kui möödunud päevadel. Nüüd vaja teha vaid kaameraga klõps ning sammuda edasi Tallinn-Tartu mnt poole.

Nii , nüüdseks o leme kõndinud Paide-Mäo mnt äärde. Tegelikult ei teagi ma, kuidas seda nimetada, sest seal pidavat käima mingid suuremahulised maanteetööd ja jumal teab, kuhu tulevikus see tee viib. Igatahes, vähemalt seda teame, et meil on vaja saada Mäo ristist 5 km Tartu poole, seal on uus punkt, Põhjaka mõis.

Meist möödus enne üks auto, mis nüüd tagasi pööras ning meie juurde seisma jäi ja peale võttis. Tore onu. Nüüd sõidutab ta meid Põhjaka mõisani. Ta oma tütar oli ka m i n g i l a a s t a l s a m a s aktsioonis osalenud, seetõttu saime kergelt jutusoonele.

Põhjaka mõis. Päike. Kaunis loodus. Pilt mõisa taustal tehtud, küsime majatöölistelt, kus asub WC. Siin on muide kohvik, kus kõik teenindajad meile naeratavad. Vot selline on õige klienditeenindus, mitte selline, mida pakuvad nii öelda nõukogude ajast pärit inimesed. Muidugi tuli välja, miks need töötajad meile eriti naeratasid. Nimelt on siit juba terve posu hääletajaid läbi käinud, seetõttu nad juba aimasidki, et meie olime järgmised. Kirjutan väikese nupukese ka külalisteraamatusse ning siis – Suure-Jaani!

Jess. Lõpuks saame peale härrale, kes lubab meid kuni Imavere ristini ära viia. Päris pikk sõit. Kõige toredam on muidugi see, et ta jagab helgelt meile ka oma veepudeleid. Ta ütleb veel, et

kui tal poleks kindlat sihti Tartu poole, siis viiks ta meid Suure-Jaanini ning isegi Viljandisse ära. Tore onu.

Suure-Jaani rist. Päike. Mõnus. Viljandi mnt peal on näha, kuidas kõik sõidavad Folgile. Meie aga peame veel ühe väikese põike Suure-Jaani tegema. Siia saime ühe paarikesega, kellel on haagissuvila.

Üks härra haarab meid endaga kaasa ning viib täpselt sinna, kuhu vaja. Suure-Jaani kirik. Päris võimas. Pilt tehtud, hakkame liikuma. Mõnus tunne valdab kogu keha, sest kõik hakkab otsa saama.

Nii. Saame auto peale, mis viib meid otse Viljandi. Vaatan aknast välja. Naudin loodust. Ja juba ta paistabki, meie reisi lõpppunkt, Viljandi.

Viljandi. Folk. Roheline lava. Kell on 16:00. Oleme jõudnud kaks tundi varem kohale. Istun muru peal ning naudin muusikat. Nii mõnus, olen midagi täiesti uut kogenud, mis näis veel nädal tagasi uskumatuna, kuid nüüd tehtud ning aamen sellega. Meenutan eelnevaid päevi, kuidas seiklesime erinevate inimestega üle Eesti. Tänu sellisele aktsioonile olen ma pool Eestit läbi sõitnud ning olen avastanud nii palju uusi kauneid kohti, mida veel kord külastada. Nüüd tuleb vaid oodata tulemused ning siis KOJU! Olen uhke ning õnnelik, et sain sellise seiklusekeerise keskmes olla. Soovitan soojalt teistelegi!

* * *

Mida me sellest ettevõtmi-sest õppisime?

*Võta võimalikult vähe asju kaasa, sul endal lihtsam!

*Varu hoolega plaastreid, sest jalanõud hõõruvad niikuinii!

*Gurmeeroogasid pole mõtet osta—lähevad halvaks ning raha koos sellega!

*Õpi kaarti lugema! Suure-Jaani kirik ja Väike-Liina Foto: erakogu

―Tulge juba pedesusest välja!‖

***

―Sa ei ole alaealine, sind

võib näljutada küll.‖

***

―Pornofilmid annavad ka teadmisi, naine läheb muidu su juurest ära, kui sa tasemel ei ole.‖

***

’’Oeh...oleks meie ajal ‖Kuuma pirukat’’ näidatud.’’

***

Õpilane paneb kapuutsi

pähe. Õps ütleb: ―Näe, meil on peata ratsanik klassis!’’

***

‖Rindlause sellepärast, et rinnad on ka alati kõrvuti

nagu väikesed sõdurid reas.’’

***

Õpilane vahetab tunnis kohta, õpetaja: ―Jälle oled

sa läinud üle Rumeenia piiri.’’

***

―Sinu kontrolltöö oli kõige all, ma loodan, et see laiaks litsutud pole.’’

***

Õpilane: ―Ühe poisi

***

―Ma pole teie ämm, et te

minuga nii käitute!‖

***

“Ma peaks teid lapsendama! On ikka pojakesed mul!‖

***

Õpetaja: ―Nii, lõpetage

ära... Ma peaks teist pilti tegema,‖ seejuures haarab kaamera ja pildistabki ning lisab, ―saate kunagi

vaadata kui kokkutulekule tulete ja tulge nüüd kapist välja palun!‖

***

―Hästi paned!‖

***

Õpetaja naerab: ―Hah! Hui!‖

***

Õpetaja kontrolltöö ajal: ―Pugejad!‖

***

“Ta on mulle pool aastat närvidele käinud!‖

***

―Räägid ka selle suuga vä?‖

***

“Tuleb rohkem koolis

käia, siis näeb ka rohkem kelli.‖

***

Õpetaja (poisile): ―Sa ajad oma mõttetut eide möla

siin klassis.‖

***

“Te tunnete end nagu klubis: tüdrukud on elevil, ürgmees Jaak—ja mina pean vastutama!‖

***

―Iga kord, kui klassist välja lähed, pead sa mõtlema, kas ma sain täna targemaks.‖

kaotasime ära.’’ Õpetaja: ―Ah, ainult poisi, ma

kartsin , et mõõteriista.’’

***

―Milleks kooli minna?! Haridust pole vaja.’’

***

―Teie ei või pornot vaadata, kui siis ainult soft laadi’’

***

Õpilane: ―Fakk!’’

Õps: ―Kes saab ja millal?’’

***

―Tehke oma panused

ära, siis olete täna olnud usinad oravad’’

***

Õpilane: ―Ma ei ole jõudnud valmis.’’ Õpetaja: ―Ära lärma!’’

***

―Mina hakkan nutma , kui sa veel nii arvutad.’’

***

Esmaabi õpetaja rääkides esmaabi teemadel: ’’Super valus! Jääb üks

junn järgi!’’

***

Õpetaja uue õpilase kohta: ―Ma vaatan, et teil on uus punkar klassis!’’

Teisest koolist tuli endine õpilanna külla ja õpetaja seepeale: ’’Näe, jälle üks punkar!’’

***

“Selleks, et te aru saaks,

selleks ma miksingi!’’

***

“Seni kuni ma ülesandeid otsin, seedige!’’

***

―Teised juba lõpetavad

Tartu Maratoni, kui sina alles alustad.‖

***

―Tark olla ei ole kunagi häbiasi, kuid loll olla on

loll.‖

***

Õpetaja toimetab omaette, paneb prillid ette ja ütleb: ―Oo, Eagle Vision!‖

***

―See on see professionaalne kretinism.’’

***

Õpilane: ―Õpetaja, kas

Teie klassist tuleb see kärsa hais?‖ Õpetaja: ―Ei, ma ei usu. Siin klassis on rohkem kärssavaid südameid.‖

***

Kaks tüdrukut puuduvad (olgu öeldud, et üsna tihti). Õpetaja selle peale: ―Jälle need

daamotškad puuduvad‖

***

Õps õpilasele: ―Mine nüüd selle banaaniga sööklasse tagasi. Kas sa homme tuled ka

piimakisell peos ja pakud emale?‖

***

Õpilased õpsile: ―see tüdruk puudub pikka

aega!‖

Õps: ―Ahah, läks vist taaskord Euroopasse

Eesti tantsuluuret arendama?!‖

***

―Sa oled nii loll, et mõjud minu intelligentsile ka

halvasti.‖

―Tulge juba pedesusest välja!‖

***

―Sa ei ole alaealine, sind

võib näljutada küll.‖

***

―Pornofilmid annavad ka teadmisi, naine läheb muidu su juurest ära, kui sa tasemel ei ole.‖

***

’’Oeh...oleks meie ajal ‖Kuuma pirukat’’ näidatud.’’

***

Õpilane paneb kapuutsi

pähe. Õps ütleb: ―Näe, meil on peata ratsanik klassis!’’

***

‖Rindlause sellepärast, et rinnad on ka alati kõrvuti

nagu väikesed sõdurid reas.’’

***

Õpilane vahetab tunnis kohta, õpetaja: ―Jälle oled

sa läinud üle Rumeenia piiri.’’

***

―Sinu kontrolltöö oli kõige all, ma loodan, et see laiaks litsutud pole.’’

***

Õpilane: ―Ühe poisi

***

―Ma pole teie ämm, et te

minuga nii käitute!‖

***

“Ma peaks teid lapsendama! On ikka pojakesed mul!‖

***

Õpetaja: ―Nii, lõpetage

ära... Ma peaks teist pilti tegema,‖ seejuures haarab kaamera ja pildistabki ning lisab, ―saate kunagi

vaadata kui kokkutulekule tulete ja tulge nüüd kapist välja palun!‖

***

―Hästi paned!‖

***

Õpetaja naerab: ―Hah! Hui!‖

***

Õpetaja kontrolltöö ajal: ―Pugejad!‖

***

“Ta on mulle pool aastat närvidele käinud!‖

***

―Räägid ka selle suuga vä?‖

***

“Tuleb rohkem koolis

käia, siis näeb ka rohkem kelli.‖

***

Õpetaja (poisile): ―Sa ajad oma mõttetut eide möla

siin klassis.‖

***

“Te tunnete end nagu klubis: tüdrukud on elevil, ürgmees Jaak—ja mina pean vastutama!‖

***

―Iga kord, kui klassist välja lähed, pead sa mõtlema, kas ma sain täna targemaks.‖

kaotasime ära.’’ Õpetaja: ―Ah, ainult poisi, ma

kartsin , et mõõteriista.’’

***

―Milleks kooli minna?! Haridust pole vaja.’’

***

―Teie ei või pornot vaadata, kui siis ainult soft laadi’’

***

Õpilane: ―Fakk!’’

Õps: ―Kes saab ja millal?’’

***

―Tehke oma panused

ära, siis olete täna olnud usinad oravad’’

***

Õpilane: ―Ma ei ole jõudnud valmis.’’ Õpetaja: ―Ära lärma!’’

***

―Mina hakkan nutma , kui sa veel nii arvutad.’’

***

Esmaabi õpetaja rääkides esmaabi teemadel: ’’Super valus! Jääb üks

junn järgi!’’

***

Õpetaja uue õpilase kohta: ―Ma vaatan, et teil on uus punkar klassis!’’

Teisest koolist tuli endine õpilanna külla ja õpetaja seepeale: ’’Näe, jälle üks punkar!’’

***

“Selleks, et te aru saaks,

selleks ma miksingi!’’

***

“Seni kuni ma ülesandeid otsin, seedige!’’

***

―Teised juba lõpetavad

Tartu Maratoni, kui sina alles alustad.‖

***

―Tark olla ei ole kunagi häbiasi, kuid loll olla on

loll.‖

***

Õpetaja toimetab omaette, paneb prillid ette ja ütleb: ―Oo, Eagle Vision!‖

***

―See on see professionaalne kretinism.’’

***

Õpilane: ―Õpetaja, kas

Teie klassist tuleb see kärsa hais?‖ Õpetaja: ―Ei, ma ei usu. Siin klassis on rohkem kärssavaid südameid.‖

***

Kaks tüdrukut puuduvad (olgu öeldud, et üsna tihti). Õpetaja selle peale: ―Jälle need

daamotškad puuduvad‖

***

Õps õpilasele: ―Mine nüüd selle banaaniga sööklasse tagasi. Kas sa homme tuled ka

piimakisell peos ja pakud emale?‖

***

Õpilased õpsile: ―see tüdruk puudub pikka

aega!‖

Õps: ―Ahah, läks vist taaskord Euroopasse

Eesti tantsuluuret arendama?!‖

***

―Sa oled nii loll, et mõjud minu intelligentsile ka

halvasti.‖

Apple iPad on mugav

abivahend õppurile, kuid

mitte veatu ja täiuslik.

See kahjustab silmi sama

palju kui tavaarvuti. Sellega

kirjutamine võtab kauem

aega kui sülearvutiga ning

on ka väsitavam.

Korraga saab lahti olla

ainult üks aken, mis

tähendab, et keeruline on

teha kahte asja korraga.

Pisikeseks miinuseks võib

lugeda ka seda, et selle

aktiveerimiseks on vaja

arvutit, kuid tänapäeva

tehnoloogiamaailmas on see

väga väike puudus.

Aku kestvus on umbes

kümme tundi, mis tolle

masina kohta on mõistlik ja

piisav. Selle kompaktne

disain muudab selle

kaasaskandmise kergeks.

Internetis surfamise kohta

pole midagi halba öelda ja

kõik uudised ning videod

saab vaadatud.

Suurimaks kasulikkuseks

võiks pidada raamatute

lugemist. Kooliellu võib see

ka sobida, kuid siis

arvatavasti tekiksid

lahkhelid seoses selle

mõjuga silmadele.

Kokkuvõttes ei suuda see

veel ületada sülearvutit, aga

on sellele väga lähedal.

iPadi kampaania hind algab

5 930,03 kroonist ehk 379

eurost, mis kuulub samasse

hinnaklassi nagu oda-

vaimad uued sülearvutid.

Suvel GLOBEtama!

GLOBE on ülemaailmne keskkonna- ja teadus-hariduse programm, mis ühendab koole üle maa-ilma. Meie võrgustikuga on seotud 111 riiki terves maailmas. Eesti on olnud GLOBE programmiga seotud juba 15 aastat. GLOBEga liitusime aastal 1996. Alates 1997. aastast on GLOBE-programm korraldanud erinevates Eesti looduskaunites kohtades suvelaagreid.

Anett-Hildegard Laarmann

Logo: Anett-Hildegard Laarmann ja Hendri Parrol

Uus ubin luubi alla Plussid Miinused

Apple iPad on mugav

abivahend õppurile.

Aku kestvus on umbes

kümme tundi, mis on tolle

masina kohta mõistlik ja piisav.

Kompaktne disain muudab

selle kaasaskandmise kergeks

ja mugavaks.

Internetis on hea surfata,

kõik uudised ja videod saab ära

vaadatud.

Suurim pluss on raamatute

lugemine.

Kahjustab silmi sama

palju kui tavaarvuti.

Kirjutamine võtab kauem

aega kui sülearvutiga ja on ka

väsitavam.

Korraga saab lahti olla

ainult üks aken, mis

tähendab, et kahte asja

korraga teha on väga

keeruline.

Masina aktiveerimiseks

on vaja arvutit, mis

tänapäeva infotehnoloogia

juures on väikeseks

miinuseks.

Täpsem info:

http://www.apple.com/ipad/

Reiko Tamm

Sel aastal korraldab K i l i n g i - N õ m m e G ü m n a a s i u m 8 . - 1 1 . augustil 14. suvelaagrit Pärnumaal, Jõulumäel, kus tähistatakse Eesti GLOBE 15. sünnipäeva. Laagris osaleb õpilasi umbes 50 koolist, et omandada teadmisi ja leida uusi tutvusi. Samuti on võima-lus osaleda seminaridel, k o n v e r e n t s i d e l j a koolitustel. Kohal on ka väliskülalised ja teadlased.

Täpsem info veebilehel:

http://www.globe.ee/globe/avaleht

Apple iPad on mugav

abivahend õppurile, kuid

mitte veatu ja täiuslik.

See kahjustab silmi sama

palju kui tavaarvuti. Sellega

kirjutamine võtab kauem

aega kui sülearvutiga ning

on ka väsitavam.

Korraga saab lahti olla

ainult üks aken, mis

tähendab, et keeruline on

teha kahte asja korraga.

Pisikeseks miinuseks võib

lugeda ka seda, et selle

aktiveerimiseks on vaja

arvutit, kuid tänapäeva

tehnoloogiamaailmas on see

väga väike puudus.

Aku kestvus on umbes

kümme tundi, mis tolle

masina kohta on mõistlik ja

piisav. Selle kompaktne

disain muudab selle

kaasaskandmise kergeks.

Internetis surfamise kohta

pole midagi halba öelda ja

kõik uudised ning videod

saab vaadatud.

Suurimaks kasulikkuseks

võiks pidada raamatute

lugemist. Kooliellu võib see

ka sobida, kuid siis

arvatavasti tekiksid

lahkhelid seoses selle

mõjuga silmadele.

Kokkuvõttes ei suuda see

veel ületada sülearvutit, aga

on sellele väga lähedal.

iPadi kampaania hind algab

5 930,03 kroonist ehk 379

eurost, mis kuulub samasse

hinnaklassi nagu oda-

vaimad uued sülearvutid.

Suvel GLOBEtama!

GLOBE on ülemaailmne keskkonna- ja teadus-hariduse programm, mis ühendab koole üle maa-ilma. Meie võrgustikuga on seotud 111 riiki terves maailmas. Eesti on olnud GLOBE programmiga seotud juba 15 aastat. GLOBEga liitusime aastal 1996. Alates 1997. aastast on GLOBE-programm korraldanud erinevates Eesti looduskaunites kohtades suvelaagreid.

Anett-Hildegard Laarmann

Logo: Anett-Hildegard Laarmann ja Hendri Parrol

Uus ubin luubi alla Plussid Miinused

Apple iPad on mugav

abivahend õppurile.

Aku kestvus on umbes

kümme tundi, mis on tolle

masina kohta mõistlik ja piisav.

Kompaktne disain muudab

selle kaasaskandmise kergeks

ja mugavaks.

Internetis on hea surfata,

kõik uudised ja videod saab ära

vaadatud.

Suurim pluss on raamatute

lugemine.

Kahjustab silmi sama

palju kui tavaarvuti.

Kirjutamine võtab kauem

aega kui sülearvutiga ja on ka

väsitavam.

Korraga saab lahti olla

ainult üks aken, mis

tähendab, et kahte asja

korraga teha on väga

keeruline.

Masina aktiveerimiseks

on vaja arvutit, mis

tänapäeva infotehnoloogia

juures on väikeseks

miinuseks.

Täpsem info:

http://www.apple.com/ipad/

Reiko Tamm

Sel aastal korraldab K i l i n g i - N õ m m e G ü m n a a s i u m 8 . - 1 1 . augustil 14. suvelaagrit Pärnumaal, Jõulumäel, kus tähistatakse Eesti GLOBE 15. sünnipäeva. Laagris osaleb õpilasi umbes 50 koolist, et omandada teadmisi ja leida uusi tutvusi. Samuti on võima-lus osaleda seminaridel, k o n v e r e n t s i d e l j a koolitustel. Kohal on ka väliskülalised ja teadlased.

Täpsem info veebilehel:

http://www.globe.ee/globe/avaleht

Ristsõna! Nuputa nii, mis mühiseb! Rait-Eino Laarmann

Vanemad, tuttavad, sugulased ja sõbrad

Olete oodatud

Gümnaasiumi lõpuaktusele

19. juunil

kell 17.00

Aktus toimub kooli aulas!

Vanemad, tuttavad, sugulased ja sõbrad

Olete oodatud

Põhikooli lõpuaktusele

18. juunil

kell 12.00

Aktus toimub kooli aulas!

Ristsõna! Nuputa nii, mis mühiseb! Rait-Eino Laarmann

Vanemad, tuttavad, sugulased ja sõbrad

Olete oodatud

Gümnaasiumi lõpuaktusele

19. juunil

kell 17.00

Aktus toimub kooli aulas!

Vanemad, tuttavad, sugulased ja sõbrad

Olete oodatud

Põhikooli lõpuaktusele

18. juunil

kell 12.00

Aktus toimub kooli aulas!