10 üksteist 11üksteist

ta jalast. Need tulevad ära kergelt ja sa haarad pihku ta kannad, lükkad jalgu tahapoole peatse naudingu eelaimuses hingeldades, ta lebab liikumatult. Paar sekundit kaob, otsekui poleks neid kunagi olnud.

Siis, ühtäkki tekkinud seisakus, mõistad sa, et midagi on valesti, et see keha, mis veel hetke eest end kirehoos su vastu surus, on nüüd lõtv ja apaatne, nagu oleks korraga saanud tühjaks ta patareid ja ta huuled avanevad aeglaselt, sosistades segaduses: “Mida me teeme? Me ju õieti ei tunnegi teineteist.”

Ei, ta ei sõdi vastu, ta on valmis laskma endaga jätkuvalt teha kõike, kuid korraga tardud sa ta pilku, sest sa polegi näinud selliseid silmi, milles oleks ühel hetkel kõik ja samas mitte midagi – täielik tühjus. Saamata isegi aru, miks, lased sa ta jalad lahti ja roomad mööda ta sooja, vetruvat keha ülespoole, et suudelda teda laubale, just hetk enne seda, kui magama jääd – raskelt, vasemal küljel. Ning sa oledki seda teinud: rikkunud ära kõik, mis oleks võinud olla lihtne, ilus ja hea. Sa ei surunud end talle sisse.

tubakas, adrenaliini paakunud veremekk). Kuskil eemal on hakanud mängima Tindersticki “Jism”. See levib otsekui suits, kuid sa ei kuule seda veel.

Tänav teie ees on tühi, on jätkuvalt öö. Auto läbib teeäärse turvakaamera vaatevälja, jättes oma laternatepaariga – kaks teineteise kõrval lendavat väikest keravälku – maha halogeenviirastuse, mis ekraanil aeglaselt kaob, ning siis on tänav taas välja surnud, ainult vana kuu õhuke sirp ripub madalal puude kohal. Punase parukaga naine on nüüd oma koduses vannitoas ja võtab peegli ees vatitupsuga maha huulepulga jääke; lennuk on jõudnud kuuesaja miili kaugusele ja rapub ookeani kohal kerges turbulentsis; valge maikaga baarimees kummardub tühjaks jäänud ööklubis baarileti kohale, silmis väsinud pilk. See on hetk, mil auto teeb parempöörde ja peatub kitsal ummiktänaval suure kolmekordse elumaja ees. Sa astud välja – öö on märg ja pime nagu lapsepõlves – ning süütad sigarillo, ebakindel ja elevil, rohkem elus kui kunagi varem sel aastal. Ühtäkki tead sa väga selgelt, milline neist paljudest on ta aken.

Tuli süttib klõpsatusega, valgustades musta telliskiviseina. Teie riided krabisevad üksteise vastu, kui kitsas esikus pintsaku seljast ajad: sa hingeldad raskelt ning muusika su peas mängib nüüd veelgi valjemalt; sellest on saanud spasm. Te suudlete ukse juures ja ta huuled on kuumad ja kuivad; sa sasid juukseid – need on kõvad, pisut pulkas, ilmselt lakist – ning nüüd libiseb su parem käsi mööda pehmet valget selga, jäädes pidama pükste vööl. Hetke hulbib ta veel seal – kergelt, puupulgana jõepinnal – ning sukeldub siis neelukohta sattununa raskelt sügavamale, alla. Kass jääb jalgu ja kaob kräunatades; nüüd olete te juba voodi juures. Sa märkad silmanurgast, et kardinaid pole ees, kuid sul on ükskõik. Sa lükkad ta pikali, teades kohe, kuidas ta kukub – pehmelt, suutmata enam tõusta –, ning sikutad püksid