Lidia Džembulatova 1939

AASTAD LENDAVAD LINNUTIIVUL

Kui ma praegu oma elukäiku meenutan, tundub uskumatu, et olen üle kuuekümne aasta elanud. Mis kõik on selle aja jooksul maailmas ja minu elus juhtunud! Loodan siiski, et hing ei vanane. Peaasi, et mu elu on korda läinud.

Kohtasin suurepärast sõpra, kellega oleme koos juba 45 aastat. Meie tütar ja poeg on suureks kasvanud. Me ei pea nende pärast häbenema. Lapsed elavad oma peredega Orenburgis, kuid me suht­leme nendega pidevalt ja saame igal aastal kokku.

Mees töötab. Minagi ei istu kodus, võtan osa Sillamäel väga aktiiv­selt tegutseva klubi Optimistid tegevusest. Nimi sobib klubile igati.

Osalen ka pensionäride keskuse töös. Korraldame huvitavaid sõite mööda Eestimaad. Hiljuti käisime oma maakonna jugasid vaa­tamas ja Narva-Jõesuus ekskursioonil, puhkasime Peipsi järve ääres jne. Me ei unusta ka oma sünnimaad Venemaad. Sinna on lihtne sõita, sest enamikul meist on punased Vene passid. Oleme käinud Viiburis, Kroonlinnas, Sestroretskis, Repinos. Tihti käime Peterburis teatris ja muuseumides.

Vahel on aga tarvis olnule tagasi vaadata, anda hinnang oma tegudele ja meenutada inimesi, kellega elu on meid kokku viinud, kelle nimed ei unune. Loomulikult meenutab iga inimene esmalt oma vanemaid.

Mu isa on põline petrovskilane. Kõik ta esivanemad on elanud Saraatovi oblastis Petrovski linnas. 300 aastat tagasi tegi Peeter I, kes oli teel Poltaavasse, seal peatuse.

Seitsmendast põlvest saati on isa sugusvõsa mehed olnud peen-tislerid, mu isagi oskas seda kunsti.

Isa kutsuti punaarmeesse. Ta teenis piirivalves ja võttis osa Halhin-Goli lahingutest. Pärast sõjaväeteenistust töötas ta Kremli majandus­osakonnas peentislerina. Ta viimistles Molotovi, Kaganovitši ja Kalinini kabinette.

Isa oli iseõppinud muusikamees. Ta mängis suurepäraselt bajaani. Eriti meeldis talle tangosid ja valsse esitada. Ta oli väga

246

suur puhtusearmastaja. Talle meeldis kord ja ta õpetas seda ka oma lastele.

Ema sündis 1911. aastal. Ta kasvas Tambovimaal talupojaperes. Esimest korda abiellus ema omakülamehega, kes võttis osa kollek­tiviseerimisest. Hiljem viidi mees üle Moskvasse, kuhu läks ka ema koos pojaga. Sellest mehest läks ema peatselt lahku. Ta töötas maal­rina ehitusel, kus kohtuski mu isaga.

Kaua aega ääsisid sõbratarid ema: „Sinu torn ootab sind." Isa oli tõepoolest pikk ja sihvakas, ruugejuukseline, suurte hallide silma­dega. Ema oli väikest kasvu, mustajuukseline, pruunide silmadega, rõõmsameelne ja elavaloomuline. Nad abiellusid 1935. aastal. Isa ja ema ning poeg Saša esimesest abielust elasid Podbelski tänaval bara­kis, kolmekesi ühes toas.

1937. aastal suri nende esimene ühine poeg varsti pärast sündi­mist meningiiti. 1939. aastal sündisin mina, kahe aasta pärast mu vend Vladimir.

1941. aastal läks isa rindele.

Mäletan pimendamisi, sireenide ulgumist. Kui meie aknale kopu­tati, teadsime, et aknast paistab valgus läbi ja meil tuleb pimendus-katet kohendada.

Sõjaajal me ei evakueerunud, vaid jäime emaga Moskvasse. Ema käis ikka tööl. Vahel jäi ta sinna mitmeks päevaks ja ööks. Siis kopu­tas keegi meie uksele ja ulatas leivatüki. See oli ema leivanorm, mis tema palvel meile anti. 1942. aastal saime teate, et isa on teadmata kadunud. Ema nuttis palju ja lamas sageli täiesti tegevusetult. Meie eest hakkasid hoolitsema naabrid. Nad püüdsid ema rahustada, ütle­sid, et isa võib elus olla. Oligi! 1943. aastal tuli isa Moskvasse. Ta oli põrutada saanud ja peaaegu aasta Kirgiisias hospitalis viibinud. Pärast lühikest puhkust sõitis isa uuesti rindele. 1944. aastal sündis meile vennake Boriss, keda 1945. aastal rindelt koju jõudnud isa kir-giisipojukeseks nimetas.

Meil oli väga kokkuhoidev perekond. Meie, lapsed, ei kakelnud kunagi, hoopis aitasime üksteist igati. Isa ei teinud kunagi oma laste ja Saša vahel vahet.

1946. aastal läksin ma Zoja Kosmodemjanskaja nimelise kooli 1. klassi, kuid järgmise aasta alguses kolisime kõik Saraatovi oblas­tisse Petrovski linna.

Pärast seda, kui vanaema ja vanaisa paljaks rööviti, hakkasid nad oma vanemat poega paluma, et see nende juurde elama läheks. Neil oli veel kaks poega ja tütar, kes elasid teistes linnades, kuid

247

vanaisa arvas, et tavakohaselt peab just vanim poeg vanemate juu­res elama.

Vanaisa Petja hoidis ja hellitas mind väga, võib-olla seetõttu, et ma olin peres ainus tüdruk.

1. klassi lõpetasin juba Petrovskis. Mäletan rahulikku, lahket, hella ja samas ranget õpetajat Klavdia Petrovna Kurõševat. Otsustasin, et minustki saab õpetaja nagu tema.

Varsti otsustas isa meile omaette maja ehitada. Ostis lähedal asuvast külast maja ehitamiseks palgid ja toimetas need Petrovskisse. Ta tegi kõik, ka mööbli, ise ja ladus üles vene ahju, mille peal me, lapsed, magasime.

Ema töötas kuni pensionieani Petrovski sööklas nõudepesijana. Isa sai tisleriks nn „postkasti" ehk kinnisesse tehasesse. Peagi hak­kasid ta haavatasaamised tunda andma, ta oli sageli haige. Sel ajal ei olnud rindemeestele soodustusi ette nähtud. Neile ei pööratud prak­tiliselt mingit tähelepanu. Polikliinikusse tuli isal minna linna teise otsa, bussid sinna ei käinud.

Isa jäi koju ega saanud isegi pensioni. Illegaalselt, sest teda oleks võidud süüdistada spekuleerimises, tegi isa mõnesugust mööblit, riide-kirste, taburette, laudu, kummuteid, ja müüs neid. Meie, lapsed, aitasime tal mööblit käruga turule vedada. Elasime vaeselt, kuid sõbralikult.

1955. aastal kinkis ema meile väikevenna Slava. Samal aastal otsustas perekonnanõukogu, et mina lähen keskkooli. 8.-10. klas­sini oli õppimine ju tasuline. Läksingi 8. klassi. Tahtsin ikkagi õpe­tajaks saada. Seda soovi õhutas ka tõik, et kirjandust õpetas meile Lilia Sergejevna, väga sümpaatne, erudeeritud, oma eriala armastav õpetaja. Kuulasime teda tunnis hinge kinni pidades.

Sain küpsustunnistuse ja sõitsin 1958. aastal Saraatovisse, et astuda pedagoogikainstituuti. Kuid ma ei saanud kooli sisse, saksa keel vedas alt.

Kuidas ma küll nutsin! Kui kahju oli viiest rublast, mis ema oli mulle teele kaasa andnud!

Viisin dokumendid raamatukogundustehnikumi. Mind võeti eksamiteta vastu, kuid ma ei saanud ka stipendiumi. Sõitsin koju nõu pidama. Perekonnanõukogus otsustati, et ühe semestri saavad nad mind aidata. Pöördusin Saraatovisse tagasi, kaasas kott kartuleid.

Nagu sel ajal kombeks oli, saadeti üliõpilased enne õppetöö algust vilja koristama. Vilja peale- ja mahalaadimise eest saime isegi töötasu. See oli mu elu esimene enda teenitud raha. Oli väga meeldiv selle raha eest omastele kingitusi osta. Endale ostsin vihikuid, sule-päid ja isegi uue kleidi.

249

Natuke raha jäi Saraatovi teatritegi jaoks. Kõige odavamad kohad, tudengite lemmikud, on ülemisel rõdul. Sealt paistsid suurepäraselt kätte mitte ainult näitlejad, vaid ka pidulikult riides naised parte­ris. Armastasin kirglikult ooperit, balletti, kõiki etendusi. Olin tut­tav kogu repertuaariga. Teatris käia meeldib mulle tänaseni. Nüüd istun enamasti ise parteris ja vaatan sageli üles, kus istuvad noored. Meenutan oma üliõpilasaastaid ja soovin noortele, et nad pääseksid rutem alla parterisse.

Üliõpilaselu oli tormiline. Meil oli tehnikumis heal tasemel taid­lus. Oma peoõhtutel lavastasime Tšehhovi ja Ostrovski näidendeid. Laupäevakutel ja pühapäevakutel aitasime ehitada üle Volga viivat silda, mis ühendas Saraatovit Engelsi linnaga. Töötasime ka linna staadioni ehitusel.

Praktikal käisime Volga teisel kaldal Jeršovi ja Krasnõi Kuti raa­matukogudes. Nende rajoonilinnade majanduse aluseks oli põllutöö, millega me olime hästi tuttavaks saanud. Tutvusime paljude huvita­vate inimestega. Andsime välja välklehti ja plakateid, kus kirjutati põl­lutööde edenemisest ja eesrindlikest loomapidamise meetoditest.

1960. aastal sain diplomi. Meie töölemääramisega tegeles Saraatovi kultuurivalitsus. Valitsuse ülem Nikiforova teatas: „Merluškina (st minu) jätame oblastisse!" Mina aga tahtsin nii väga maailma näha, ennast proovile panna, aidata vanematel vendi koolitada. Olin juba meile esitatud töökohtade nimekirjast Magadani oblasti välja valinud. Sõbratarid kinnitasid, et sinna ma suunamist ei saa. Vedasin kihla „Soovin õnne" nimelise lõhnaõli ja odekolonni kinkekomplekti peale ning võitsin kihlveo. Tüdrukud pidid jooksma viie rubla eest komplekti ostma.

Vanemad olid mu valiku vastu. Ema tahtis mind kangesti mehele panna, isa aga vaikis. Ainult vanaisa Petja kinkis mulle kleidiriide ja andis kaugel maal töötamisele oma õnnistuse. Olin teel sinna, kui vanaisa suri.

Petrovski raudteejaama kassas öeldi mulle, et nad ei tea, kuidas saab Magadani sõita. Ema kuulis juhuslikult, kuidas kaks meest Magadanist rääkisid. Üks neist osutus magadanlaseks. Tema siis seletas, et tuleb võtta rongipilet Nahhodka linnani, sealt edasi sõide­takse laevaga. Ta andis oma Magadanis elava perekonna aadressi, et mul oleks koht, kus peatuda.

Sõitsin Moskvast rongiga Nahhodkasse üheksa päeva. Rongis sain tuttavaks perekonnaga, kes oli puhkuselt tagasiteel Magadani. See oli endiste represseeritute pere. Tädi Maša oli päritolult volgasakslane,

250

onu Ljonja arreteeriti ainult sel põhjusel, et ta oli sõjas vangi lange­nud. Neil olid kaasas kaks koolieelikust tütart. See pere oli pärast rehabiliteerimist esimest korda puhkusel Nõukogudemaa keskosas. Tädi Maša ja onu Ljonja hoolitsesid mu eest teekonna jooksul igati. Nahhodkas, kus me viis päeva Magadani minevat laeva ootasime, paigutati mind koos nende lastega ema ja lapse tuppa.

Kolm ööpäeva sõitsime laeval Kolõma. Oli torm, nägime mitu korda mängivaid delfiine. Laeva meeskond oli reisijate vastu väga tähelepanelik. Õõtsumine mulle halvasti ei mõjunud, vastupidi, mulle meeldis väga Ohhoota merel sõita. Meie kajutis oli üks elata­nud mees. Kuulnud, et ma sõidan Magadani esimest korda, andis ta mulle igaks juhuks oma telefoninumbri ja tutvustas kohale jõudes oma tütrega.

1960. aasta 30. augusti varahommikul jõudis meie laev Nagajevi lahte. Mind hämmastasid sopkad, mis lahte kahest küljest ümbritse­sid. Kaldal oli hulgaliselt nartasid, niinimetatud muldbalokke*, kus soojahoidmiseks kuhjatakse muld akendeni ja tavalisi barakke, kõr­gemal oli näha tänapäevaseid maju.

Kell pool seitse leidsin üles Lenini tänava maja, kus elas selle mehe perekond, kes oli emale Petrovskis oma aadressi andnud. Helistasin. Naisehääl küsis: „Kes seal on?" Vastasin, et Liida Petrovskist. Uks tehti kohe lahti. Nägus naine lausus: „Kui Petrovskist, siis on omainimene!"

Nii sain ma tuttavaks tädi Veeraga, Aleksandr Vassiljevitš Volkovi naisega. Kõik edasised aastad põhjas (kokku 27) käisime mina ning mu perekond Volkovite perega läbi. Tädi Veera oli nagu mu teine ema. Kui poleks olnud Aleksandr Vassiljevitši, ei oleks ma kõrgkooli läinud.

Pärast hommikueinet saatis tädi Veera mind kultuurivalitsusse. Seal võttis mu vastu ülema asetäitja, kes kutsus kohale kaadriosa­konna ülema. Mulle anti nende rajoonide nimestik, kus vajati raa­matukogu juhatajat. Valisin pikalt mõtlemata tähestikulises järjekor­ras esimesena kirjas oleva raamatukogu. See oli Anjui raamatukogu Ida-Tundra rajoonis, hilisema nimega Bilibini rajoonis.

Valitsuse juhataja asetäitja kõneles minuga väga südamlikult, andis isalikku nõu: „Sul tuleb inimestega töötada, pead ennast valitsema, väga tähelepanelik olema. Käituda tuleb tagasihoidlikult, tegutseda

Balokk (балок) on kinnine narta, sellel on jalased all. Külje peal on uks ja tilluke aken.

Balokis on väike raudahi. Nii kirjeldab Dudinka balokke suur vene keele murdesõnaraa­

mat ("Словарь русских народных говоров", вып. II, 1966). (Е. V.)

251

Džembulatovite pere 1971. aastal: Lidia, Murat, Serjoža ja Sveta.

kaalutletult. Sina oled noor ja kena tütarlaps, austajaid tekkib sulle palju. Ole tõsine, sest oled ju kogu rahva silma all."

Mulle maksti välja kolimis- ja sõiduraha Anjuiskisse. Öö veet­sin uute tuttavate juures, järgmisel päeval sõitsin lennukiga IL-14 Nižnije Krestõsse. Praegu on see Tšerski lennujaam. Seal ootasin kolm päeva, siis sõitsin lennukiga AN-2 Anjui jõele, mille ääres asubki Anjuisk.

Oli laupäeva õhtu. Kõik asutused olid kinni, kuid asulas said kõik kiiresti teada, et on saabunud raamatukogu juhataja. Kultuurimaja direktor pakkus mulle öömaja. Esmaspäeval läksin kultuuriosakonda, tutvusin ülemusega. Ta viis mu raamatukokku tööd üle võtma.

Raamatukogu asus väikeses ahiküttega majakeses. Raamatuid oli fondis ligi 15 tuhat, lisaks oli tellitud palju ajakirju. Enne minu saa­bumist täitis juhataja kohuseid kultuurhariduskooli lõpetanud Anja, rahvuselt jakuut. Me leidsime temaga kohe ühise keele. Elamiseks anti meile kahe peale majake, kuhu mahtus kaks voodit, nende vahele jäi väike laud. Pliidi ääres seisis köögilaud. Palgaks määrati mulle koos põhjapiirkondades makstava lisatasuga 360 rubla. Sada rubla saatsin iga kuu vanematele.

252

Võtsin ennast komsomolis arvele, sain kohalike noortega tutta­vaks. Asulas elas siis umbes 2000 inimest. Nad tegelesid peamiselt põhjapõdrakasvatusega või teenindusega. Kohalik elanikkond koos­nes põhiliselt eveenidest. Suuremalt jaolt karjatasid nad tundras loomi. Asulas oli kombinaatlasteaed ja internaatkool, kus eveenide lapsed pidevalt elasid.

Komsomoli rajoonikomiteest kästi mul internaatkooli lastega õhtuti vestlusi pidada, mänge ja peoõhtuid korraldada. Usaldavad ja teadmishimulised lapsukesed võlusid mind. Nad lugesid palju vene­keelseid raamatuid, kuigi neil olid ka eveeni keele tunnid ja raama­tukogus oli raamatuid mõlemas keeles.

Raamatukogu lugejateks olid arstid, õpetajad, kaubandustöö­tajad, töölised. Igal neist oli oma keeruline, kuid huvitav elukäik. A. Ahmatova, M. Tsvetajeva, B. Pasternaki nimesid kuulsin esma­kordselt oma lugejatelt. A. Ahmatova esimese luuleraamatu andsid mulle lugeda kunagised valgete armee ohvitserid, kes olid eluks ajaks Tšukotkale välja saadetud.

Käisime Anjaga taidlemas, esinesime rahvuspühadel, olime põd-rakasvatusbrigaadides kontserte andmas. Viibisime kultuurimajas tantsupidudel. Talvel võtsime osa suusavõistlustest.

Üsna varsti pärast seda, kui olin tööle asunud, ütles Anja mulle kord: „Liida, siin käis ilma passita noormees, palus ennast lugejaks registreerida. Ma keeldusin. Ta oli nördinud."

Jah, eeskirjade järgi tohtisime lugejaks registreerida ainult passi alusel. Seetõttu vastasin: „Anja, sa tegid õigesti."

Pühapäeval läksin üksi tantsupeole, Anja ei saanud tulla. Pikk noormees, hall kahl mustades juustes, palus mind tantsima. Tantsu ajal küsis: „Mispärast te elanikke ei tunne ja lugejaks tahtjatelt passi nõuate?"

Selle peale vastasin naljatades, kuid väga rahulikult ja asjalikult: „Meie oleme noored, vallalised neiud ja meil on vaja teada, kas noor­tel meestel on passis abielutempel või ei ole."

Niisugust vastust noormees ilmselt ei oodanud ega osanud midagi kosta.

Mina kaotasin teda nähes kohe pea. Armusin esimesest pilgust. Muidugi püüdsin seda mitte välja näidata. Kinno ja tantsima mine­kust ma ei keeldunud, tema aga üha kutsus ja kutsus mind välja. Pea terve aasta kõhklesin, kas käia temaga või ei.

Murat oli rahvuselt nogai. Ta oli sündinud 1938. aastal Kabardiini-Balkaarias Prohladnõi linna lähedal. Sellise nime andis linnale

253

Katariina II, kes oli teel Potjomkini juurde Kaukaasiasse. Palaval suvepäeval astus ta selles jaamas maha ja lausus: „Kui jahe siin on!"

Murati isa Bei-Murza põlvnes vürstisoost, oskas araabia, vene ja nogai keelt. Suure Isamaasõja ajal sõdis ta rindel. 1947. aastal repressee-riti ta pealekaebuse tõttu. Karistusajal töötas Petrozavodski uraanikae-vandustes. Kümne aasta pärast pöördus ta tagasi hobusekasvatusasulasse Kislovodski lähistel. Sinna kolisid ka ta naine, kaks tütart ja Murat.

Murati ema Abidit Azamatovna oli kirjaoskamatu, kuid ebatava­liselt tark naine. Oma lastes kasvatas ta töökust, austust vanemate inimeste vastu, tavadest kinnipidamist ja lugupidavat suhtumist naistesse. Murati vanem õde Krõmhan oli lõpetanud põllumajandus­tehnikumi ja saadetud zootehnikuna tööle Tsukotkale Anjuiskisse. Muratti ajateenistusse ei võetud, sest ta oli noorte hobuste ratsas-tamisel käeluu murdnud. Siis tehti talle veel pimesooleoperatsioon, millest tekkisid tüsistused. Haava kinniõmblemine tehti ülesandeks praktikandile, kes jättis tampooni sisse. Tekkis mädanik. Murat viidi uuesti Kislovodskisse operatsioonile. Pärast seda ei saanud sõjaväkke minekust juttugi olla.

Murat otsustas sõita õe juurde Tsukotkale, et raha teenida. Ta oli lõpetanud autojuhikursused ning temaga sõlmiti tähtajaline tööleping.

Enne meie tutvumist oli Murat Anjuiskis veetnud vaid aasta. Ta tunnistas, et oli mind ammu tähele pannud, kuid ei teadnud, kuidas minuga tuttavaks saada. Raamatukokku tuli ta peamiselt just selleks, kuid seal oli tookord hoopis Anja.

Pärast aastast kõhklemist tegin ma otsuse ja 1961. aasta 29. april­lil registreeriti meie abielu Anjui perekonnaseisuametis. 1. mail peeti raamatukogu ruumides komsomolipulmad. Siis oli see moes. Elasime esialgu barakis, eraldi toakeses, hiljem anti meile kahetoaline korter nelja korteriga majas Soboljoki järve ääres. Meid ei heidutanud ahi­küte ega see, et pidime vett pakaselisel talvel pangedega kandma.

Aasta pärast tuli ilmale tütreke Svetlana, isa lemmik ja meie elu päi­kesekiir. 1967. aasta 7. novembril sündis meie poeg Sergei-Šahmurat. Selle nime palus telegrammis pojapojale panna Murati isa. Ta oli kaua­oodatud laps, sest pärast Svetakese sündi ma külmetusin rõsketes ruu­mides töötades ega võinud last saada enne, kui paranesin.

Aasta enne poja sündi astusin Ida-Siberi kultuuriinstituudi kaug-õppeosakonda Ulan-Udees. Õppesessioonidele pidin esiti sõitma rasedana, siis koos kuuekuuse pojaga. Aitäh mehele! Tänu tema armastusele, toetusele ja abile lõpetasin ma instituudi.

254

Lapsed kasvasid, pidime mõtlema nende tulevikule. Otsustasime Kolõma kandi pealinna Magadani kolida. 1971. aastal läksimegi sinna. Murat sõitis ära mais. Ta sai sanitaartehnika paigaldamisega tegelevasse trusti autojuhiks. Kui sealses kaadriosakonnas kuuldi, et mina olen raamatukoguhoidja, pakuti mulle kasvataja kohta trusti tööliste ühiselamusse ja lubati seal kohe tuba anda. Üksiti pandi meid korterijärjekorda. Juunikuus olimegi kogu perega Magadanis. Kahe aasta pärast saime kahetoalise korteri. Sain minna tagasi oma lemmiktööle oblasti raamatukokku. Kui trusti juhataja kuulis, et olin kasvataja ametist lahkunud, küsis ta Muratilt: „Kas sina ka mind ree­dad?" mispeale Murat vastas: „Ei, mina töötan teie juures lõpuni." Murat töötaski Magadanis üksnes selles trustis.

Elu Magadanis oli väga sisukas. Käisime sealses suurepärases teat­ris, vaatasime ära kõik täiskasvanute ja lasteetendused ning külalis-artistide kontserdid, olime lastega liuväljal ja basseinis, suusatasime Lumeorus, suvel korraldasime matku sopkadele, kalastasime. Meil tekkisid uued sõbrad, kuid me ei unustanud ka vanu Tšukotka sõpru. Nad käisid meil külas.

Lapsed kasvasid suureks. Tütar lõpetas kooli ja astus Kuibõševi kultuuriinstituuti, lõpetas selle, abiellus ja sõitis koos mehega Orenburgi, kus elab siiani. Ta on suureks kasvatanud kaks poega, kes õpivad instituutides. Meie poeg kutsuti sõjaväkke. Ta teenis Primorski krais.

Pärast 27 aastat põhjas hakkasime mehega mõtlema, et peaksime pensionile jääma ja mujale kolima. Paljud põhjamaalased ehitasid kooperatiivmaju lõunasse, kuid meie ei tahtnud sõita kuhugi, kus oleks väga soe. Hakkasime korterit vahetama. Selleks ajaks oli meil uhke planeeringuga kolmetoaline korter.

Ajalehes Magadani Pravda nägin kuulutust: „Vahetan korteri Eestis Sillamäel korteri vastu Magadanis." Otsustasime, et Eesti kliima sobib meile. Pealegi olime eestlastega põhjas kokku puutu­nud. Anjui sidejaoskonna ülem oli eestlane, mu mehega koos töötas trustis autojuhina Ahtmest pärit eestlane.

Vahetasime Kirde-Venemaa Kirde-Eesti vastu. 1987. aastal jät­sime Magadaniga hüvasti ja kolisime Sillamäele. Püüdsin eesti keelt selgeks saada, sest peab ju kodakondsusest sõltumata natukegi oskama selle maa keelt, kus sa elad ja töötad.

Läksin raamatukogus toimuvatele tasulistele keelekursustele. Istusin seal ja vaatasin õpetajannat nagu vasikas uut väravat. Siis läksin teist korda kursustele. Nüüd hakkasin juba aru saama, mida

255

minult küsitakse. Tõeline progress! Kolmandat korda keelekursust lõpetades suutsin jutustada oma perekonnast, tööst, linnast, kus ma elan. Sain kategooria A keeleoskustunnistuse, mis andis õiguse koris­tajana töötada. Ma ei valda keelt täielikult, kuid eestikeelses seltskon­nas saan aru, millest jutt. Kui kästakse: „Kasi minema!", olen läinud enne, kui mulle seda tõlkida jõutakse.

Kõik sugulased ja sõbrad põhjast on meil Sillamäel külas käinud. Me sõitsime oma autoga ringi ja näitasime neile Eestimaad. Kõigile meeldis siin. Tagasi sõitsid nad Eestist ostetud kauba ja kingitustega, sest varustamine oli siin Nõukogude ajal suurepärane. Kõik oli ole­mas, isegi haruldased raamatud.

Kui algas NSV Liidu lagunemine, olime ärevuses, mures, valmis kohvreid pakkima. Aga kuhu me oleksime oma eas sõitnud? Lapsed olid ennast sisse seadnud meie jaoks liiga palavas Orenburgis. Siinne elu oli jätkuvalt vaikne ja rahulik. Keegi ei ajanud meid Eestist minema.

Tõsi, esimesed kolm aastat pärast Eesti lahkulöömist NSV Liidust olid majanduslikus mõttes rasked. Autobaas, kus Murat töötas, kuu­lus tehasele, mida hakati erastama ja tsehhide kaupa maha müüma. Keegi ostis ka autobaasi. Müügist saadud rahast maksti töölistele palka 200 krooni kuus. Nii kestis see kaks aastat. Kogu minu pension läks kommunaalkuludeks, elamiseks jäi Murati 200 krooni. Meid aitas hädast välja suvilakrunt, kust saime oma toidu ja varustasime hoidistega veel Minski polütehnilises akadeemias õppivat poegagi.

Pärastpoole hakkas kõik vähehaaval paremaks minema. Meie lapselapsed veedavad kõik suved Eestis. Me viime neid autoga kõik­jale, nad on käinud Toilas ja Tallinnas laulupidudel, Pärnus viikingite päeval. Nad on vaimustuses botaanikaaiast, Tartu mänguasjamuu­seumist ja paljust muust. Lapselapsed oskavad isegi lihtsaid eesti­keelseid tervitussõnu.

Ongi kakskümmend aastat elust mööda lennanud. „Aastad len­davad reas," nagu laulus öeldakse. Lennaku siis ja jätkugu seda lendu kõigile võimalikult kauaks.