Kõmsi Lasteaed-Algkool

Hobused

Referaat

Lii Urb

4. klass

Kõmsi 2012

Sisukord

Sissejuhatus.........................................................................................................................................3

Hobuste välimus ja tõud.....................................................................................................................4

Hobuste toitmine..................................................................................................................................5

Hobuste hooldamine...........................................................................................................................6

Hobuste ratsavarustus........................................................................................................................7

Ratsasport............................................................................................................................................8

Takistussõit.......................................................................................................................................8

Koolisõit.............................................................................................................................................9

Eesti hobune......................................................................................................................................10

Kokkuvõte...........................................................................................................................................12

Kasutatud kirjandus...........................................................................................................................13

Lisa 1

Sissejuhatus

Hobused on kaunid, tugevad ja kiired loomad. Neid peetakse lemmikloomadena ja ka

tööloomadena. Hobused on ka suurepärased trenniloomad. Nendega saab ratsa

sõita ja harrastada näiteks takistussõitu ja koolisõitu. Hobustel on oma kindel

varustus. Hobused on taimetoitlased ja neid peetakse suurtes tallide boksides või

koplis. Hobuseid on erinevate suurustega ja eri värvuseid. Osadel isenditel on pikad

peened jalad ja kiiret liikumist võimaldav sale keha. On olemas jässakad

raskeveokad ja ka pisikesed ponid. Hobused magavad püsti, kuna nende luustik ja

lihased lubavad neil lõdvestuda ka püsti seistes. Tänapäeval aretatakse erinevaid

tõugusid, ka Eestis on omad kuulsad hobuste tõud nagu näiteks Tori hobune.

Hobuste välimus ja tõud

Hobused on erinevaid: on väikeseid jässakaid ja suuri nõtkeid hobuseid. Erinevad

hobused võib rühmitada suurtesse perekondadesse, kuhu kuulub palju tõuge suurem

osa neist tõugudest on saadud sajanditepikkuse tõuaretuse tulemusena, kuid on ka

looduslikus keskkonnas elavaid poolmetsikuid tõuge üldiselt eristatakse seitset

suuremat hobuste rühma: araabia tõuhobused, täisverelised, soojavrerlised, traavlid,

külmaverelised ja ponid. Hobustel on erinevad värvused. On värvused nagu:kõrb,

võik, raudjas, hiirjas jne. Hobuste entsüklopeedia andmeil on maailmas ligikaudu

kakssada hobuse ja ponitõugu. Tõu määramisel on mitmeid olulisi asju lisaks

eelnevale mida jälgitakse. Nendeks on:

Päritolu: kust tõug algselt pärineb?

Kõrgus: milline on keskmine turjakõrgus?

Värvus: mis värvusega peaks olema hobuse karvakate?

Iseloom: milline on tavaliselt tõu tüüpiline iseloomujoon?

Välimus: kas hobune on raske, jässakas, nõtke, lihaseline vms?

Rakendus: kas tegemist on traavli, kooli-või takistus- vm hobusega?

Liikumine: millised on teatud tõu iseloomulikud liikumisviisid?

Erimärkused: kuidas tõug tekkis ja kus seda kasvatatakse?

Maailma kuulsaimad tõud on:inglise täisvereline ja Araabia hobune, ponidest tuntuim

on Shetlandi poni. Eesti kuulsaimad hobuse tõud on: tori hobune ja Eesti raskeveo

hobune. Nendest hobustest leiab pildid ka Lisast 1.

Hobuste toitmine

Hobust tuleb sööta tähelepanelikult, tasakaalukalt ja korrapäraselt. Teda tuleb toita

vähemalt 3 korda päevas ning söötmiskorrad jagada võimalikult ühtlaselt kogu päeva

peale. Päeval peaks söötmisvahe olema 6-7 tundi ja öine vahe kõige rohkem 10-12

tundi. Hobused on taimetoitlased, nende peamiseks toiduks on rohi, hein, põhk või

söödajuurvili. Samuti söövad nad meelsasti leiba, saia, pordandit, õunu ja

suhkrukuubikuid. Hobustele tuleb anda ka soola. Kui loom teeb rasket tööd, siis tuleb

talle anda ka jõusööta, kaera. Hobune sööb ainult puhast toitu ja joob ainult puhast

vett. Loom vajab umbes 30-40 liitrit vett päevas, kuid sõltuvalt koormusest, piima

toodangust ning ümbruse temperatuurist võib veevajadus olla ka kahekordne. Seda,

mis kõlbab süüa, mis mitte, eristab ta haistmise abil.

Hobuste hooldamine

Hobuseid peetakse tallis. Tavaliselt on igal hobusel oma boks. Mida peab kahel

korral päevas korrastama. On olemas valem, mille järgi arvutada hobuse boksi

mõõtmed: (2 x turjakõrgus)ruudus. Üldised mõõdud peaksid olema: tööhobune (8-10

ruutmeetrit), ratsahobune (10-12 ruutmeetrit)(3x3m), täkk (12-14 ruutmeetrit)(3x4m),

varsaga mära (15-16 ruutmeetrit)(4x4m), sälg 1-2 a. (6-7 ruutmeetrit), sälg 2-3 a. (7-8

ruutmeetrit).Suvel on hobused enamasti koplis, kus neil on olemas ka joogivesi ja

mineraalne lakukivi. Koplis peaks olema ka puid ja põõsaid, kus hobused saavad

päikese ja vihmavarju minna. Hobuseid pestakse ja harjatakse.Harjamiseks on

olemas mitmed erinevad harjad, pikemate ja lühemate piidega ning mõned on hoopis

pehmed. Nendel on spetsiaalsed shampoonid ja palsamid, et lakk ja saba oleksin

paremini kammitavad ja kaunilt läikivad. Eriti hoolega pestakse ja puhastatakse

hobuseid enne võistlusi. Siis punutakse ka lakka ja sabasse patsid.

Hobuste puhul on olulised kabjarauad. Kui tahetakse hobustega maastikul käia

peavad neil olema rauad, aga niisama rohuaasal ratusemaiseks neid vaja pole.

Kapjade hooldamiseks on olemas kabjakonks, sellega puhastatakse kabjaalused.

Kapju rasvatakse ka spetisaalse rasvaga.

Hobuste ratsavarustus

Hobuste varustuseks on: päitsed, valjad ja sadul. Kõige tavalisemaks

hobuvarustuseks on päitsed. Kui hobust on vaja talutada, kinnitatakse selleks

päitsete külge päitsenöör. Valjad tagavad suuraudade õige asendi hobuse suus.

Need koosnevad mitmest ümber hobuse pea asetsevast rihmast. Kõige levinumad

on ilmselt liht- ehk pulksuurauaga valjad. Valjad asetatakse hobuse kõrvade taha,

palederihmad kinnitatakse omakorda rihma külge, mis kulgeb kurgualuse rihmani.

Pearihma siseküljel on ninarihm, mis kulgeb piki palerihma ninani. Otsmikurihm

paigutatakse kõrvade ette ja pingutatakse pearihma külge. Ratsme rihma

kinnitatakse suuraudade külge. Ratsemete abil saab panna hobuse soovitud suunas

keerama või peatuma. Ratsanik istub hobuse seljas sadulas, mida on erinevaid

mudeleid, sõltuvalt sellest, kuidas tahetakse ratsutada. Koolisõidusadul, hüppesadul,

kauboisadul ja islandi hobuse sadul on mõned näited. Sadula all on valtop. See on

tekk, mis kaitseb hobuse selga hõõrdumise eest. Sadul pingutatakse hobuse selga

kinni sadulavööga. Ratsutaja jalad toetuvad ratsutamise ajal jalustesse.

Ratsasport

Hobuse treenimine algab juba varsaeas. Varsa peaks õpetama inimesi usaldama.

Sellepärast on hea panna noorele sälule päitsed pähe ja viia ta jalutama. Nii õpip ta

peagi alluma inimese käe juhtimisele. Ratsanik saab hobusele mõju avaldada neljal

viisil: kehamassiga, istakuga, säärtega ja ratsmetega. Kõige rohkem mõjutab inimene

hobust ristluu ja säärtega. Ratsaspordis on kuulsaimad sõidustiilid takistussõit ja

koolisõit.

Takistussõit

Takistussõit on ratsaspordis suhteliselt uus ala. Hüppamine oli kindlasti oluline osa

ratsaväe harjutustes ja takistuste ületamisel jahil. Esimene ametlik võistlus

takistussõidus peeti 1864. aastal Dublinis, kuid olümpiaalaks tunnistati see alles

1912. aastal. Selle spordiala alused pani paika Frederico Caprilli (1868-1907). See

itaallasest ratsaspordi asjatundja võttis kasutusele uue istaku, kus ratsanik liikus

koos hobusega. Tänapäeval tuntakse seda istakut poolistakuna.

Vabaõhutingimustest peaks harjutus väljaku mõõtmed olema vähemalt 15x35 meetrit

(50x115 jalga). Concours Hippique soojendus/harjutusväljak ja sisetingimuste

võistlusväljak peab olema vähemalt 15 meetrit (50 jalga) lai ja selle pindala peab

olema vähemalt 400 m2 (480 ruutjalga). Harjutusväljakul peab olema vähemalt üks

püstine ja üks lai takistus. Viga arvestatakse, kui tõke on paigalt nihkunud või kui

hobune astub veetakistusel vette. Takistussõit on ratsaspordiala, kus hobune ja

ratsutaja (koos nimetatakse ratsanik) peavad ületama umbes 15 takistustest

koosneva parkuuri ehk võistlusraja võimalikult kiiresti ja ilma vigadeta. Viga võib

endaga kaasa tuua karistuspunkte, karistussekundeid või halvimal juhul ka rajalt

kõrvaldamise. Vigadeks peetakse takistuste maha ajamist (4 karistuspunkti), hobuse

tõrkumist ehk keeldumist hüppest (esimene kord 4 karistuspunkti, teine kord

kõrvaldamine rajalt), ette määratud aja ületamist (1 karistuspunkt iga alanud 4

sekundi eest, ümberhüpetel 1 karistuspunkt iga sekundi või alanud sekundi murdosa

eest [1]), takistuste ületamist vales järjekorras ja kukkumist. Takistussõit on

olümpiaala alates 1900. aasta Pariisi olümpiamängudest (järgmine kord oli 1912.

aasta Stockholmis, sellest ajast jäänud tänapäevani).

Koolisõit

Koolisõit on üks ratsaspordi tähtsamaid alasid. Koolisõidu põhialused viivad meid

tagasi Antiik-Kreekasse, aga nüüdisaegse koolisõidu juured pärinevad

renessansiajastust. Frederico Grisone asutas 1532. aastal ratsaspordiakadeemia,

kus hobuseid treeniti sooritama keerukaid ja imetlusväärseid liikumisi. Spordiala sai

tohutu populaarseks kogu Euroopa aadelkonna hulgas ning arenes

tsirkuseratsutamisest tänapäeval tuntud koolisõiduni. Olümpiamängude kavas oli

koolisõit esimest korda 1912. aastal Stockholmis. Koolisõit on ratsaspordiala, kus

ratsanik näitab hobuse juhtimise ja tema üle valitsemise täiuslikkust, hobuse

liikumise korrapärasust loomupärastes allüürides (samm, traav, galopp) ning talle

õpetatud harjutuste ja spetsiaalse liikumisviisi täpsust. Koolisõit toimub maneežis või

väljas tasasel väljakul. Koolisõidu eesmärk on hobuse ja ratsaniku vahelise

harmoonia arendamine ning hobuse keha ja võimete areng. Eesmärgiks on samuti

rahulik, nõtke ja vaba hobune, kes on samas ka usaldav, püüdlik ja tähelepanelik.

Koolisõidu aluseid läheb vaja ka teistel ratsaspordialadel – takistussõidus,

krossisõidus jm. Seetõttu peetakse koolisõiduvõistlusi väga erinevates klassides –

alates algajatest ratsanikest, kes oskavad hobust juhtida sammus, traavis ja galopis,

kuni professionaalsete koolisõitjateni, kes suudavad panna oma hobuse „tantsima“ –

sooritama koolisõidu keerulisemaid harjutusi (näiteks piafeed). Ratsaniku ülesanne

on õpetada hobune liikuma nii elegantselt kui võimalik. Treenimise eesmärk on

arendada hobuse loomulikku liikumist ja iseloomilikke omadusi. Kui hobune liigub

sujuvalt, siis on ta täielikus tasakaalus või hoiab jalgu lõdvestunult. See loob mulje, et

hobune teeb kõike oma initsiatiivil. Niisuguse liikumise saavutamiseks peab hobune

kohe reageerima ratsaniku mõjutustele. Need kes otsustavad pühenduda

koolisõidule, ei vaja mitte üksnes motivatsiooni treenida hobust õigel viisil, vaid

peavad end distsiplineerima ja parandama ratsutamisoskust, olles valmis õppima

ratsutamist palju kõrgemal tasandil. Madalamad kooliosõiduklassid esinevad väljakul

mõõtmetega 20x40 meetrit (65 jalga ja 6 tolli x 131 jalga). Kõiki sellest astmest

kõrgema tasemega võistlusi korraldatakse koolisõiduväljakutel mõõtmetega 20x60

meetrit (65 jalga ja 6 tolli x 197 jalga). Kui koolisõiduvõistlus viiakse läbi piiratud

siseruumi väljakul, võib kõrgema taseme katseid läbi viia väljakul mõõtmetega 20x40

meetrit, kuid katsetel kasutatakse rohkem tähti kui tavaliselt.

Eesti hobune

Teadlik hobusekasvatus Eestis algas enam kui150 aastat tagasi, kui 1855. aastal

asutati Tori riigimõisas hobusekasvandus. Kasvanduse asutamise sihiks oli aretada

vastupidavat, vähenõudlikku, kiiret eesti hobust, keda ähvardas kadumine teiste

tõugudega ristamise ja paremate hobuste väljaveo tõttu. Kasvanduse töö

alustamisega avati kasvanduses suguhobuste raamat, kuhu kanti kõigi kasvanduse

hobuste andmed. Tinglikult tuleks suguhobuste raamatut lugeda tõuraamatu

eelkäijaks, sest tõuraamatusse kanti hobuste põlvnemise, järglaste, välimiku

hindamise ja jõudluse andmed ning iseloomu omadused. Eesti hobune on iidse

põlvnemisega tõug, mille päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Siinsed söötmis-

ja pidamistingimused ning karm looduslik valik muutsid eesti hobuse vähenõudlikuks,

vastupidavaks ja kasvult väikeseks. Kõige vanemad kirjalikud andmed eesti hobuse

kohta pärinevad XI sajandist. Eesti hobune on madalajalgne, pika kere ning kuiva ja

tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune. Tema:

- pea on proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga,

lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade

vahega.

- kael on suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga.

- turi on madal, lihaseline ja keskmise pikkusega.

- selg on lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev.

- rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas.

- jalad on kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased

ja tugeva tinakarva sarvega.

Eesti hobuse samm ja traav on avar ja hoogne, kuid tuleb ette ka sõudmist ja

kerimist. Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused

keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid,

10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena

on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal. Eesti hobuse iseloom on elav, aga

rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti

sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu

ükskõiksuse vahel. Eesti hobune paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse

ja vastupidavuse poolest. Tähtsaim eesti hobuse võimetes on aga see, et ta saab

väga hästi hakkama ilma jõusöödata, ei vaja vähemalt lumest lumeni õieti talligi.

Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste

ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena. Eesti hobune on kantud Vabariigi

Valitsuse 30. jaanuari 2001. a määruses nr. 42 (RT I 2001, 14, 64) toodud ohustatud

taimesortide ja loomatõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude

nimekirja.

Kokkuvõte

Hobuseid on erinevaid tõuge, värvuseid ja suuruseid. Hobust tuleb toita nii, et ta

saaks piisavalt vitamiine ja energiat vastavalt looma tööle. Hobuse boksi suurust

saab määrata tema suuruse järgi. Selleks, et hobusega ratsutada on vaja vastavalt

ratsaalale varustust. Ratsutada saab mitut moodi nt: koolisõit, takistussõit jne. Eesti

hobune on väikest kasvu ja eri värvi.

Kasutatud kirjandus

1. Andersson I. Laste oma hoburaamat. AS Kirjastul Ilo 2005 a.

2. Ago Ruus. Meie hobune. Tallinn 2001

3. Hermsen J. Hobuste Entsüklopeedia, Sinisukk 2006a.

Internet

1. http://www.esthorse.ee/index.php?id=eesti-hobune-45

2. http://www.etll.ee/?Hobused

3. http://et.wikipedia.org/wiki/Hobune

Lisa 1

Eesti raskeveohobune ja Tori hobune

Inglise täisvereline, Araabiahobune ja Shetlandi poni