lilia briedis 80 - folklore.ee · lilia briedise kompetentsi rakendati ka rahvaluulekogude...

279 Mäetagused 30Mäetagused 30Mäetagused 30Mäetagused 30Mäetagused 30

Lilia Briedis 80

Eesti folkloristlikes asutustes on kõigil aegadel olnud ametis inimesi, kellenimed ei ole iialgi avalikkusele tuntuks saanud. Ometi on nende igapäeva-sele tööle – tekstide kopeerimine, helilintide litereerimine, koopiate korral-damine, väljaannete käsikirjade ümberkirjutamine kirjutusmasinal (ar-vuteid ei ole ju alati olnud) – toetunud nii uurijad kui ka publitseerijad.

Üheks niisuguseks tagasihoidlikuks, aga kuldaväärt inimeseks on LiliaBriedis, kes 24. septembril 2005 tähistas oma 80. sünnipäeva. Ennast eks-poneerida ega esile tõsta pole ta kunagi armastanud. Seetõttu on ta meiefolkloristide nooremale rahvale tundmatu nimi.

Lilia Briedis tuli Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonda (praegu Ees-ti Rahvaluule Arhiiv) tööle 23. oktoobril 1958, kui osakonnas töötas veelviimaseid aastaid enne pensioneerumist ERA-lane Olga Jõgever. L. Briedisestsai sõna otseses mõttes O. Jõgeveri töö jätkaja, kes hoidis alal ERA algus-aastatest pärinevat teotahet, vaimsust, aateid ja töössesuhtumist.

Lilia Briedis töötas Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas 1974. aas-ta veebruari lõpuni. Siis värbas vanasõnade väljaande töörühma juht Ing-rid Sarv ta Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektorisse.

Pikkade aastate vältel oli Lilia Briedise püsiülesandeks masinakirja-koopiate tegemine vanemais, eelkõige Hurda ja Eiseni rahvaluulekogudes

Lilia Briedis lindistamas välitöödel Saaremaal Kaarma kihelkon-na Kaarma valla Loona külas rahvalaulik T. Ranna juures 1961.aasta suvel. Rita Hanseni foto.

Rein Saukas UUDISED

280www.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagused

leiduvaist regilauludest. See ei olnud filoloogilise ettevalmistuseta inime-sele kerge ülesanne – raskesti loetavad käekirjad, arhailine keel, murdeli-sed tekstid. Neil koopiatel põhinevad kõik seni ilmunud, aga ka tulevasedregilaulude suurväljaande Vana Kannel köited. Praegu skaneeritakse aas-tatetaguseid regilaulukoopiaid ja tehakse need lähiaastatel kõigile digi-taalselt kättesaadavaks – niimoodi ulatab minevik tulevikule käe.

Uut töötajat rakendati õige pea muudeski töölõikudes. 1959. aastast käista igal suvel osakonnaga kaasas välitöödel – see oli noil aastatel folkloristi-de kõige tähtsam kogumisüritus. Pärast vanasõnade töörühmaga liitumistjäid suvised ekspeditsioonid küll ära, ometi saab Lilia Briedise arvele kanda3667 lehekülge rahvaluuleüleskirjutusi. (Võrdluseks: Matthias Johann Ei-seni enda käega kirjapanekuid on 3309 lk, tema produktiivseimal kaastööli-sel Andrei Kuldsaarel vaid 1735 lk.) Lilia Briedise ekspeditsiooniaastatelasuti laulikuid-jutustajaid ka energiliselt lindistama ja pildistama, nii onosa suvisest tööst jäädvustatud helilintidel, nagu ka tema enda tehtud arvu-katel fotodel. 1959. aasta Saaremaa-ekspeditsioonil filmiti lastemänge. Fil-mitud materjali ning Audrust ja Torist noteeritud mängukirjelduste põhjalkoostas Lilia Briedis nii muuseumi korrespondentidele kui ka folkloristideleabivahendiks küsitluskava “Kogugem tänapäeval mängitavaid rahvamän-ge” (Rahvapärimuste koguja 5. Tartu 1967, lk 39–43).

Palju aastaid korraldas Lilia Briedis rahvaluule osakonna intensiiv-selt kasvavat fotokogu. Just tema arhiveeris näiteks 1960. aastail muu-seumi jõudnud paljude Jakob Hurda korrespondentide fotod.

Lilia Briedise kompetentsi rakendati ka rahvaluulekogude üldsisus-tiku koostamisel, mida tookord peeti üheks keerulisemaks arhiivitöö lõi-guks ja mida igaühele ei usaldatud.

Instituudi-aastatel kulges Lilia Briedise põhitöö Eesti vanasõnade aka-deemilise väljaande, aga ka liivi ja vadja vanasõnaraamatute juures, kõi-gepealt muidugi trükikojale mõeldud käsikirjade ümberlööjana. Lilia Brie-dise ääretu täpsus võimaldas tal olla ka suurväljaande lisadeköite koosta-jaks (vt Briedis, Lilia & Hussar, Anne & Krikmann, Arvo & Pino, Veera &Rivis, Els & Sarv, Ingrid & Saukas, Rein (koost). Eesti vanasõnad IV: Li-sad: [registrid] = Proverbia Estonica. Monumenta Estoniae Antiquae III.Tallinn: Eesti Raamat 1988). Seejärel jäi Lilia Briedise hooleks rahva-luule lühivormide kopeerimine vastavaisse žanrikartoteekidesse. Selletöö tulemusel tekkis Eesti folkloristlikus arhiivipraktikas enneolematu(ja vist ka tulevikus kordumatu) olukord, kus eelmisel aastal arhiivi jõud-nud mõistatused, vanasõnad ja kõnekäänud olid juba järgmiseks suveksuurijale kättesaadavad ka kartoteekide kaudu.

Eestlastel on palju vanasõnu töö ja ausa töötegija kohta. Ette tett töö jatagavara leib om iki hääd (EV 12432); Iga töö tahab tegemist (EV 12438); Kuiigaüks teeb oma tööd, siis on kõik asjad majas head (EV 12473). Need oleksidtäpselt nagu Lilia Briedise töössesuhtumise peale vaadates tehtud.

Rein Saukas

UUDISED Rein Saukas


Ellen Liiv 75

30. septembril 2005 tähis-tas oma 75. sünnipäevaEesti Kirjandusmuuseumikauaaegne töötaja folklo-rist Ellen Liiv.

Kolga-Jaani kihelkon-nast Leiest pärit Ellen Liiv(sünd 1930, neiuna Veski-saar) astus 1950. aastalTartu Riikliku Ülikoolieesti filoloogia osakonda,tõenäoliselt oma kuulsaonu August Annisti eesku-jul. Rahvaluule eriharu lõ-petas ta 1955. aastal jaseejärel töötas kaks aastatVõrus Dr. Fr. R. Kreutzwal-di Memoriaalmuuseumisselle legendaarse direkto-ri Aleksander Krulli käeall. 1957. aasta 16. april-list kuni pensionile mine-kuni 1988. aasta lõpus, v.aaspirantuuriaastad, töö-tas ta kirjandusmuuseu-mis erinevatel, sealhulgasjuhtivatel ametikohtadel –aastatel 1968/1969–1977 teadussekretäri ja 1977–1988 rahvaluule osa-konna (praegune Eesti Rahvaluule Arhiiv) juhatajana, 1969. aastal lühi-ajaliselt ka peavarahoidja kohusetäitjana.

Ellen Liiv kuulub koos Olli Kõiva ja Ingrid Rüütliga sellesse folkloris-tide põlvkonda, kes tulid esimestena nõukogulikust ülikoolist tööle asu-tusse, kus austati, hoiti ja püüti säilitada sõjaeelse Eesti RahvaluuleArhiivi (ERA) traditsioone. Ellen Liivist sai neljas pikemat aega ametisolnud ERA juhataja Oskar Looritsa, Herbert Tampere ja Olli Kõiva järel.

Juhtivatel ametikohtadel töötades on inimestel igal ajal olnud omamured ja probleemid. Nõukogudeaegne juhtivtöötaja pidi suutma osavaltlaveerida erinevate nõudmiste vahel. Kirjandusmuuseumis oli ühel poolriigitruu ja kartlik direktor käsikäes asutuse kitsa eelarvega, teisel poolmaja traditsioonid, mis igast hoidlast ja kartoteegist vastu hingasid. Niinäiteks tuli üle kümne aasta peita ja hoida parteilise valvsa silma eestvarjul poliitiliste anekdootide vihikuid, mis anonüümselt saatjalt laeku-

Folklorist Ellen Liiv on oma pikkadel tööaas-tatel jõudnud olla nii administraator kui kauurija, nii koguja kui ka publitseerija.

Rein Saukas UUDISED


sid rahvaluule osakonda 1970. aastate keskelt alates, kuid arhiveeriti nõue-tekohaselt alles 1989. aastal. Kui osakonna töö juhatamine vastas veelsuurel määral õpitud erialale, siis teadussekretäri ametikoht tähendaseelkõige kogu maja puudutavat asjaajamist, sealhulgas kaadritööd, kõik-võimalikke plaane ja aruandeid, muuseumi trükiste avaldamise ja teadus-üritustega (Kreutzwaldi päevad) seotud tegemisi, teadusnõukogu koosole-kute korraldamist ja protokollimist. Nii mõnigi teos (nt Eesti rahvakalend-ri köited) tuli suruda trükki läbi tsensuuri ja kirjastuse kitsaste väravate.

Uurijana spetsialiseerus Ellen Liiv rahvajuttudele, täpsemalt hiiu-ja vägilasmuistenditele. Koos Eduard Laugaste ja Erna Normanniga pub-litseeris ta akadeemilises sarjas Monumenta Estoniae Antiquae Muis-tendid Suurest Tõllust ja teistest (Tallinn 1963, 468 lk), koostades ühtlasinimetatud köite jaoks teoreetilised osad Petseri vägimehe juttude kohta.Viimati ilmunud Muistendid Vanapaganast (Tallinn 1970, 608 lk) avalda-ti juubilari sissejuhatuse ja kommentaaridega.

Vanapaganamuistendid olid ka tema aspirantuuriaja uurimisteema.Kuid administratiivsele tööle pühendumise järel ei jäänud Ellen Liivilenam aega väitekirja lõpuleviimiseks ega uute muistendiväljaannete et-tevalmistamiseks. Võib-olla polnud tal edasiseks koostööks ülikooli ees-ti kirjanduse ja rahvaluule kateedriga ka tahtmist ega jõudu.

Rahvajuttude ja kogumistöö teemadel esines Ellen Liiv tolleaegsetepiiratud võimaluste kohaselt nii üleliidulistel folkloristlikel üritustel (vä-litööde sessioon Tbilisis 1971. aastal, rahvajutu-uurijate konverents Mins-kis 1974. aastal) kui ka Eesti-Soome filoloogiaalastel ühissümpoosioni-del (1977, 1982), rahvusvahelisel jutu-uurijate kongressil (1974) ja üle-maailmsel fennougristika kongressil Turus (1980).

Rahvaluule osakonna pikemaajaliseks väljaandeks kujunes perioodili-ne bülletään Rahvapärimuste koguja, ühenduslüli korrespondentide võrguja muuseumi vahel (kümme numbrit aastatel 1961–1976). Väljaande sisutäitsid jõudumööda kõik eesti folkloristid. Muistendiväljaannete koosta-mise ajal ilmusid seal Ellen Liivi küsitluskavad “Koguge muistendeid Va-napaganast!”, “Kohamuistendid veekogudest I”, “Pildistamisest ja fotodekogumisest” ning “Sepp ja sepatöö rahvatraditsioonis” (koos Jüri Linnuse-ga).

Välitöökogemused sai Ellen Liiv juba ülikoolipäevil, esimene ekspe-ditsioon koos muuseumirahvaga viis ta Rõuge kihelkonda. Eri paikadeston ta kogunud kokku umbes 3200 lk rahvaluulet, lisaks arvukad helilin-distused ja ekspeditsioonifotod. Siingi pälvisid tema erilist tähelepanumuistenditega seotud kohad, mida ta püüdis alati ka pildistada.

Osakonnajuhatajana tuli Ellen Liivil olla kogumisekspeditsioonidekorraldaja, juhendada korrespondentide võrku ja üliõpilaste arhiiviprak-tikat, süstematiseerida muistendikartoteeki, organiseerida kopeerimis-töid, pidada arvukaid tutvustavaid loenguid arhiivi külastavatele eks-kursioonigruppidele. Vana Kandle kolleegiumi liikmena kandis ta hooltasutustevahelise koostöö laabumise eest.

UUDISED Rein Saukas


Hulga aastaid kuulus Ellen Liiv Emakeele Seltsi rahvaluulesektsioonijuhatusse. Sektsioonist kujunes 1970. ja 1980. aastatel kõiki folkloriste jafolkloorist huvitatud inimesi ühendav kogu, mille regulaarsed koosolekudkirjandusmuuseumi saalis olid alati rahvarohked ja huvipakkuvad.

Ellen Liiv on Rahvusvahelise Rahvajutu-uurimise Seltsi (ISFNR) jaSoome Kirjanduse Seltsi liige.

Ellen Liivi elutööpanus hõlmab kaude paljut muudki – nii muuseumiarengut ja saavutusi tervikuna kui ka kitsamalt folkloristlikku tegevust.Ellen Liivi ametiajal jätkus Eesti rahvakalendri koostamine ja avaldamine,publitseeriti Eesti vanasõnad, Mustjala regilaulud sarjas Vana Kannel jm.

Need paarkümmend aastat, kui Ellen Liiv Kirjandusmuuseumi juht-konda kuulus, olid asutusele tegusad ja saavutusterohked.

Rein Saukas

Pille Kippar 70

Auväärse sünnipäevani on jõudnud meie esimene naissoost rahvaluule-doktor Pille Kippar, kes 24. oktoobril 2005 sai 70-aastaseks.

Magister Jaagup Kippar oma ema filoloogiadoktor Pille Kippa-riga. Juuni 2002.

Rein Saukas UUDISED


Tallinna 7. Keskkooli lõpetanud tüdruk omandas kõrgema rahvaluu-lehariduse Tartus, kursusekaaslaseks teine tänavune juubilar Ingrid Rüü-tel. Erinevalt paljudest teistest noortest folkloristidest jõudis ta eriala-sele tööle pärast aspirantuuriaastaid (1961–1964) Keele ja KirjanduseInstituudis, juhendajaks doktor August Annist ja teemaks eesti looma-muinasjutud. Põhjaeestlasena sidus Pille Kippar oma elu Tallinnaga. Selle(sunnitud) valikuga jäi ta eemale arhiivist ja pidi materjali koguma lühi-ajaliste komandeeringute ajal.

Pille Kippari folkloristi elu on kulgenud kahes asutuses: Keele ja Kir-janduse Instituudis (praegu Eesti Keele Instituut) (1961–1993) ja endi-ses E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilises Instituudis, praeguses TallinnaÜlikoolis, kus ta paralleelselt tööga koduinstituudis luges juba 1964. aas-tast alates rahvaluule üldkursust, esialgu tunnitasu alusel, hiljem dot-sendi ja koosseisulise professorina. Aastatel 1993–1997 oli ta TallinnaPedagoogikaülikooli eesti filoloogia osakonna juhataja. Rahvaluule üld-kursuse kõrval luges ta ka erikursusi (eesti etnoloogia, tänapäeva folk-loor, eesti rahvajutt, läänemeresoome rahvaste võrdlev folkloristika), sa-muti pidas loenguid Helsingi ülikoolis. 1998. aastast on ta samas eme-riitprofessor, kes jätkab tegusalt erialast tööd.

Aspirantuuriaastail valitud loomamuinasjutud on jäänud Pille Kippariuurijahuvisse tänase päevani. Nende kohta on tema sulest ilmunud mit-meid artikleid: “Varese naisevõtt (AT 243*)”, “Eesti loomamuinasjuttudevahekorrast vanapagana-muinasjuttudega”, “Konna õpetused (AT 150 A*).Muinasjututüübi AT 150 lääne-meresoome-balti redaktsioon”, “Eesti loo-mamuinasjuttude tegelastest”, “Rahvaluule lühivormidest loomamuinas-jutus”, “Über den internationalen Hintergrund der estnischen Tiermär-chen” jm. Oma uurimustes ei ole ta piirdunud ainult eesti ainese käsitle-misega, vaid otsinud paralleele ja seoseid teiste läänemeresoome jm rah-vaste jututraditsioonist.

Pille Kippari loomajuttude uurimise kokkuvõtteks tuleb pidada kahtetööd. 1986. aastal ilmus Helsingis väärikas sarjas Folklore Fellows Com-munications tüübikataloog Estnische Tiermärchen. Typen- und Varian-tenverzeichnis (334 tüüpi, 3000 käsikirja- ja 1000 trükiteksti), millegata viis üleilmsesse käibesse kõik eesti loomamuinasjutud. Teiseks väite-kiri Eesti loomamuinasjutud. Levik ja rahvusvaheline taust, mille kaits-misel 1990. aasta oktoobris tegid oponendid ettepaneku taotleda samatöö põhjal ka doktorikraadi. Uus kaitsmine toimuski aasta hiljem –27. novembril 1991. Oma arvustuses peab soome folklorist Pekka Haka-mies Pille Kippari tööd erinevaks vana soome koolkonna tehtud uuri-mustest selles suhtes, et siin ei ole ülesandeks seatud üksikute muinas-jututüüpide või kogu muinasjutupärimuse geneesi väljaselgitamist, vaideesmärgiks on eesti loomamuinasjutu pärimuse kaardistamine ja sellevaral rahvusvaheliste kultuurikontaktide uurimine (Elias: Suomalaisen

UUDISED Rein Saukas


kirjallisuuden seuran jäsenlehti 3. Helsinki: Suomalaisen kirjallisuudenseura 1992, lk 45).

Pille Kippar on kirjutanud ülevaateid eesti ja sugulasrahvaste mui-nasjuttude kohta välismaistele teatmeteostele, nagu Märchen und Mär-chenforschung in Europa. Ein Handbuch (Frankfurt am Main: Haag & Her-chen Verlag 1993), Enzyklopädie des Märchens (Berlin & Göttingen: deGruyter 1996).

Tunnustuseks kogu eesti folkloristikale on Pille Kippari valimine mitmerahvusvahelise teadusorganisatsiooni liikmeks: Kalevalaseura (1993), Rah-vusvaheline Rahvajutu-uurijate Selts (ISFNR, 1984), Rahvusvaheline Etno-loogia ja Folkloristika Ühing (SIEF, 1989).

Omaette tahu Pille Kippari töös moodustavad muinasjutuvalimi-kud, millega ta on kindlasti toonud arvukalt lapsi rahvaluule võlumaa-ilma: Tere, tere, tiipajalga! Eesti loomamuinasjutte (1976), Antsu torupill.Lugusid rumalast Vanapaganast (Eesti) (1987), Kümme setu muinasjuttulastele (1990), Muinasjutuvestja. Läänemeresoome väikerahvaste muinas-jutte (1993), Sugulaste muinasjutud. Valimik soome-ugri rahvaste jutte(2002), aga ka mahukas kommenteeritud antoloogia Linnud, loomad,putukad (1997).

Aastatel 1990–1995 oli Pille Kippar Emakeele Seltsi rahvaluulesekt-siooni esimees, hiljem on ta tegutsenud ka taastatud Akadeemilise Rah-valuule Seltsi juhatuses.

Pille Kippar on olnud agar rahvaluule populariseerija nii mitmesu-gustel üritustel kui ka lasteajakirjades Pioneer, Põhjanael jm.

Alati rõõmsameelset ja toimekat, maailma suhtes uudishimulikkuPille Kipparit kohtab sagedasti Emajõelinnas, erinevalt paljudest teis-test pealinna folkloristidest. Suvel pidas ta Tartus 14. rahvajutu-uurija-te maailmakongressil ettekande “Wie unsere Familie nach Estland geratenist”.

Lõpuks andkem sõna Pille Kipparile endale:

Niisugune see rahvaluule ongi: avastamine ja leidmine ja loomine jakaasalöömine. Folkloristi töösse kuulub seda kõike, aga peale selle veelandmisrõõmu: kui sul on õnnestunud ikka uutele ja uutele inimestelenäidata rahvaluule ilu, juhtida neid laulma, jutustama, oma kõnet javäljendeid jälgima; kui sul on õnnestunud tänapäeva ruttavaid inimesiahvatleda mineviku väärtustele tagasi vaatama, siis oled neid juhata-nud avastamisrõõmu, kaasategemise rõõmu juurde (Pioneer 2, 1973, lk33).

Rein Saukas

Rein Saukas UUDISED


Väitekiri regilaulustereotüüpiastKodavere näitel

Liina Saarlo. Eesti rahvalaulude stereotüüpiast: Teooria, meetod ja tä-hendus. Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis 5. Tar-tu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2005. 258 lk.

Olulised asjad, kõige olulisemad asjad... Tihti tundub, et nende kohta eisaa me iial selgust, isegi mitte selguse illusiooni, kui vähegi ausamalt jatõsisemalt oma vastavaid ponnistusi vaadata. Olen ise alates sellest ajastalates, kui regilaulu ilu ja võlu avastasin, seega tudengipõlvest peale,vaevanud ennast küsimusega, kuidas regivärss on tehtud. See küsimus,see sisemine ärevus regivärsist mõtlemisel pole vaibunud tänini, kuigiloobusin ise juba aastakümnete eest lootusestki selle kohta selguselejõuda. Sain aru, et minu võimetest nii keeruka probleemi lahendamisekslihtsalt ei piisa.

Siis tuli arvutite aeg, mis tähendas ka uute võimaluste aega. Ühtlasituli uue uurijapõlvkonna aeg. Liina Saarlo oli üks neist, kellest sai mukolleeg kümmekond aastat tagasi, kui ta ülikooliõpingud olid veel poolepeal. Ta huvid olid selleks ajaks juba võtnud kindla suuna regilaulule.Esimene tööülesanne, mis ta Eesti Kirjandusmuuseumis sai, oli sisesta-da arvutisse Kodavere kihelkonna regilaulud eesmärgiga need Vana Kandleköitena välja anda. Tänaseks päevaks pole see veel valminud, küll agasisestaja bakalaureuse-, magistri- ja nüüdseks ka doktoritöö. Värske dok-tori enda sõnul kasvasid uurimused välja püüdest viia laulude tüpolo-giseerimine – üks väljaande koostamise raskemaid etappe – ometi kordobjektiivsemale alusele.

Liina Saarlo kaitses doktoritööd, mille juhendajaks oli Tiiu Jaago jaoponendiks Madis Arukask, suviselt soojal 24. mail 2005. Töö kuulub nnartikliväitekirjade liiki. Kuuele artiklile, millest viis on varem ilmunudja üks alles ootab ilmumist, eelneb sissejuhatus, mis peale stereotüüpiamõiste teoreetiliste lähtekohtade ja selle seniste käsitluste tutvustamistheidab pilgu ka järgnevate artiklite sisule. Olulise sissejuhatuse osa moo-dustab “kaartide avamine” – autori selgitused selle kohta, kuidas ta muu-tis reaalsed laulutekstid arvutile arusaadavaks, st kuidas ühtlustas mur-dekeelt, viis kokku erinevates muutevormides sõnatüved jne. Eessõnalejärgneb ingliskeelne kokkuvõte. Sissejuhatuse ja selle ingliskeelse kok-kuvõtte vahel antakse eelmaitse saamiseks rida näiteid – väljavõtteidtabelitest, mis on paljuski aluseks väitekirja põhiosa moodustavateleartiklitele. Need on õige informatiivsed ja mõtteid tekitavad. Kas polesiis juba sagedasemate sõnatüvede loend informatiivne? (Kuigi kümmekõige sagedasemat sõna on seda kõige vähem, sest paratamatult kerki-vad esile abiverbid ja asesõnad.)

UUDISED Kristi Salve


Tasub meelde tuletada,et viimastel aastakümne-tel on eesti rahvalaulu uuri-mises stereotüüpseteks ni-metatud värsse, värsirüh-mi või värsiosi, mis kordu-vad (peaaegu) muutuma-tult erinevas ümbruses jaerinevates lauludes. Sama-de üksuste kohta on eestifolkloristikas kasutatud katerminit vormel ja muid ni-metusi.

Üks tõsisemaid varase-maid uurimusi vormelitevallas, millele dissertantmõnigi kord tunnustavaltviitab, on Udo Kolgi ulatus-lik ja tõepoolest tuumakasartikkel, mis ilmunud juba1962. aastal. Kui mõelda,et 40 aasta pärast sai dok-torant sellest tuge, siisteeb meele paratamatultnukraks tõsiasi, et lugu-peetud õpetajal endal jäidteaduskraadid saamata.

Materjaliks, mida ar-tiklites on erinevaist as-pektidest vaadeldud, onKodavere regilaulud, kuid siiski mitte terve korpus, vaid ainult JakobHurda kogus leiduvad laulud. Seda, miks nii on tehtud, on hästi põhjen-datud: kuigi Kodavere regilaul jõudis ära oodata koguni 20. sajandil ka-sutusele tulnud helisalvestusseadmed, on selge, et viimaste laulikuterepertuaar oli juba võrratult kitsam ja juhuslikum, neil polnud enamvõimalust seda korrigeerida teiste laulikute järgi, nad olid jäetud ise-enese mälu ja poeetilise võimekuse hooleks. Seega pole nende lauludJ. Hurda kogus leiduvatega võrreldavad.

Igatahes on arvuti avanud võimaluse suurte andmemassiivide läbi-töötamiseks, ja kui näiteks ka teiste kihelkondade materjali puhul kasu-tada samu makrosid, annaks võrdlus huvitavaid tulemusi. Etterutta-valt ütlen, et mõnevõrra on L. Saarlo võrdlemisega juba tegelnudki. Esi-mesena väitekirjas paiknev artikkel “Kodavere regilaulude vormelid”käsitleb vormeleid kui stereotüüpia avaldumist värsitasandil. Nende

Liina Saarlot ajendas stereotüüpiat uurimapüüe viia regilaulude tüpologiseerimine objek-tiivsetele alustele. Aivar Õepa foto.

Kristi Salve UUDISED


seast vaadeldakse eraldi leksikaalseid ja struktuurivormeleid, mille season veel omakorda eristatud alaliike. Huvitavaid mõtteid on autoril vor-meli määratlemise ja piiritlemise jms kohta, näiteks mis puutub regi-värsivormelite esinemist või mitteesinemist lühivormides ja selle koh-ta, kuidas esmapilgul täiesti tavaline sõnapaar võib omandada vormeliväärtuse.

Järgmise artikli pealkiri “Vormelite kvantiteet ja kvaliteet” annabteada, millise komplitseeritud probleemiga seal tegeldakse. Liina Saarlotõdeb, et arvuti üksipäini seda ei lahenda. Arvuti suudab küll kiirestisuure värsimassi läbi sõeluda ja eraldada näiteks alliteratiivsed sõna-paarid, aga tulemusele peab siiski inimene silma peale viskama ja otsus-tama, mis tegelikult on vormel (stereotüüpne sõnapaar) ja mis mitte.Muide, sellega tuleb paratamatult mängu ka teatud subjektiivsuse mo-ment, jääb vaidlemisvõimalus. Aga pind, millel arvamused kokku võivadpõrgata, on samas kindel.

Kolmandas artiklis tegeldakse üksiksõnast astme võrra kõrgemateühikute, nimelt sõnapaaridega, ja täpsemalt niisugustega, mis pole alg-riimi- ega parallelismisuhtes. Võrdluseks Kodavere regilaulule on kasu-tatud muid rahvaluule- ja keelekorpusi. Taas on tegemist teadmist avar-dava tööga. Mõningaid küsimusi tekkis küll seoses terminikasutusega.Potentsiaalne sõnapaar põhjustab minu meelest segadust. Autor on selle-ga tähistanud reaalselt esindatud sõnapaare, mille liikmed ei asetse agavärsis kõrvuti. Sõnapaar aga (muidugi, kui seda mõistet mitte liiga me-haaniliselt võtta) on sõnapaar, paiknegu selle liikmed värsis kõrvuti võimitte. Ja veel – Venna sõjalugu pole korduslaul (vt lk 192) selle struktuu-ritüübi kirjeldaja Oskar Kallase mõttes, vaid ainult korduvate episoodi-dega laul.

Neljas artikkel, mis kannab pealkirja “Korduvad kordused”, on pü-hendatud nähtusele, mis tundub ehk esialgu pelgalt kvantitatiivsena, sa-mas kui näiteks epiteedi leidmine näib endastmõistetavalt valikut eel-davat ja ühtlasi omandab valitud variant, enamasti alliteratsioonisuh-tes põhisõnaga, kohe ka semantiliselt mingi lisaväärtuse. Kordus aga onkordus – justkui primitiivne kunstivõte –, ja ometi ei saa selle mõju eita-da vist seegi, kes pole suutnud avastada regilaulu poeetilist väärtust.Korduse kasutamise häid näiteid võib tuua eesti luulest, kas või JuhanLiivi ja Paul-Eerik Rummot nimetades. Näiliselt väga lihtne, enam-vä-hem automaatne on ka selle võtte tuvastamine arvuti abil. Tulemusedpaljudes tabelites on jälle midagi hoopis muud kui näiteks jutt koos sellejuurde otsitud näidetega Eduard Laugaste õpikus ja tema loengutes enneõpiku ilmumist, mille najal kõik praegused kesk- ja vanemaealised folk-loristid on üles kasvatatud.

Seda head potentsiaali, nimelt võrreldavust, mida paari eelmise ar-tikli käsitluses olen nimetanud, on Liina Saarlo ka ise realiseerima



asunud. Artikli “Lisandusi ja kõrvutusi. Kodavere ja Jõhvi-Iisaku regi-laulude leksikaalsest stereotüüpiast” pealkiri avab üsna ühemõtteli-selt selle sisu. Autor vaatleb konkreetseid sõnaühendeid ühes ja teiseskorpuses ja tõdeb kokkuvõttes, et Kodavere materjalis sagedased sõna-ühendid on seda ka Jõhvi-Iisaku omas. Mõned erinevused on seletata-vad erinevustega murrakute tavakeeles. Samas on hoopis märgatava-mad erinevused rahvalaulu ja teiste folklooriliikide (vanasõnad, ütlu-sed) vahel.

Viimasena väitekirja kuuluva artikli “Rahvaluule, stereotüüpia, ideo-loogia” olemust aitab ehk paremini mõista selle Tiiu Jaago koostatud jatoimetatud kogumiku alapealkiri, kus ta on esmaselt avaldatud (Päri-mus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite jauurimispraktika alalt).

Ütelgem, et see ei võta väärtuslikult töölt tükki küljest, kuid midagijuurde ka ei anna. Tundub, et siin on Liina Saarlo lausa hulljulgelt asu-nud lahendama üle jõu käivaid küsimusi. Miks ta väidab nii kindlalteesti ja vene folkloristika paralleelset arengut? Minu meelest, vähemaltmis puutub regilaulu uurimisse, on täiesti loomulikel põhjustel ikka tä-heldatav paralleelsus Soomega – ja ajaloolistel põhjustel on nemad eesolnud. Iseasi on muidugi, et nõukogude aeg soosis vene autoritega arves-tamist, aga see jäi pinnapealseks. Vene autorite kõrval haaratakse artik-lis vaatlusele alla ka teisi, ja kuna kirjutis pole kuigi pikk, siis jääb seepeaaegu paratamatult hõredaks. Selliste küsimuste puhul nagu autorsusjne olnuks mõttekam tugineda empiirilisele materjalile. Autoriteedidkikirjutavad asju, mida ei pea igal juhul pimesi uskuma. Näiteks LauriHonko postuleeritud I faas kuulub – kogu respekti juures ta hiilgava elu-töö vastu – siiski pigem teoreetiliste konstruktsioonide valda. Vägisi toobsee meelde arutelud religiooni tekkimisest – ja lõpuks naljandi sellest,mida tegi jumal enne maailma loomist.

Samuti põhjustas “raskerelv” Michel Foucault’e viitamine kaitsmiselprotestisõnavõtu.

Aga tühja niisugustest asjadest. Eks ole õigustatudki kriitikas ühtla-si tunnustust: see näitab, et arvuteid kasutav autor pole ise masinaksmuutunud, vaid võib elusolendina eksida – ja loomulikult ka juurde õppi-da. Pealegi, nagu juba öeldud, ei suuda viimane artikkel, kus ilmselt liig-julgelt üritatud rinda pista rahvaluule keskseimate küsimustega, väite-kirja põhiosa väärtust kuidagi vähendada. See, kuidas rahvalaul tehtudon, sai tubli tüki selgemaks.

Kristi Salve



“Pilk minevikku”:kuidas uurida perepärimust?

Pauliina Latvala. Katse menneisyyteen: Folkloristinen tutkimus suvunmuistitiedosta. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 1024.Helsingi: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 2005.

Pauliina Latvala on soome perepärimuse uurimisega tegelenud 1997. aas-tast, mil Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluule arhiiv ja Suomen Kotiseutu-liitto ning Kalevalaisten Naisten Liitto kuulutasid Soome iseseisvuse80. aastapäeva puhul ajavahemikuks 1. märtsist 31. augustini välja pe-repärimuse kogumise võistluse. Sellele üleskutsele vastas 720 oma pere-loo jutustajat, suuremas osas naised, suuremas osas sündinud ajavahe-mikus 1920–1940. Kogu nimeks sai Suvun suuri kertomus (Suguvõsa suurjutustus). Materjali hulk ulatus peaaegu 40 000 leheküljeni, kusjuuresneed saadetised on vägagi mitmekesise ülesehitusega, alustades tõestikogumisvõistluseks kirjutatud looga, lõpetades omaaegsete päevikute,kirjade, ajalehelõigete, fotode ja muude salvestuste lisamisega oma ju-tustusse, lõpetades paari videofilmigagi.

Et selles materjalis süsteemi luua ja aidata välja selgitada võist-lustulemusi, võetigi Pauliina Latvala rahvaluulearhiivi kolmeks kuukstööle. Üks tema ülesandeid oli refereerida kõiki arhiivi saadetud lugu-sid. Sellised lühikokkuvõtted kuuluvad iga jutustuse avaleheandmete juur-

Foto 1. Pauliina Latvala 2005. aasta juulis Tartus Rah-vusvahelise Rahvajutu-uurijate Seltsi kongressi päeviljutuhoos kolleegiga. Rein Laiveriku foto.

UUDISED Tiiu Jaago


de. Samuti koostas ta tekstikogumiku Suvun suuri kertomus. Muistitietoaitsenäisen Suomen vaiheista, mis ilmus 2001. aastal Soome KirjanduseSeltsi toimetiste sarja Kansanelämän kuvauksia 53. andena.

Selline tekstivalimike avaldamine võistlustöödena arhiivi laekunudlugudest (täpsemalt neist terviktekstidest valitud episoodidest, mis rüh-mitatakse temaatiliselt) on traditsiooniline, nagu eelmainitud kokkuvõ-tete koostamine ja nende lisamine iga loo juurde kuuluvale avalehele.Neil avalehtedel on kõige olulisemad faktid jutustaja ja loo kohta, sh kamärkused teksti kasutusõiguste kohta. Ühtlasi tegi Pauliina Latvala agamärkmeid materjalidest endale, piiritledes mõeldavaid uurimisalasid.

Väitekirja kirjutamise perioodi kuuluvad muu hulgas ka kaks artik-lit, mis on ilmunud eesti keeles: 1999. aastal Mäetaguste 11. numbris onavaldatud artikkel “Soomlase elu kujutamine pärimuslikus ajaloos”. Sel-les antakse ülevaade ajaloosündmustest ja -perioodidest, mis selle kogulugudes esile tulevad, aga ka neist, millised ajaloolised sündmused hoo-pis varju jäävad (sõjalapsed, Lapi sõda). Teine artikkel “Kirjutaja ja ku-juteldava vastuvõtja hääled arhiivi võistlustekstides” ilmus 2001. aas-tal kogumikus Pärimuslik ajalugu. Need kaks teemat – ajaloosündmustekujutamine perelugudes ja pereajalooalaste arhiivitekstide eripära – ongiPaulinna Latvala doktoritöö teljeks.

Kuidas Pauliina Latvala piirab oma uurimisala ja vaadet nii ulatuslikus ma-terjalis? Tema töö aluseks on 448 lugu 720st. Ta valib vaid need saadetised,mis on kirjutatud just kõnesoleva võistluse üleskutse ajel. Selline valik onpõhjendatud tema uurimistöö ühe keskse küsimusega: kuidas see kogumis-olukord konkreetselt kujundab arhiivi laekunud lugusid (alustades võistlusepühendamisest Soome riikliku iseseisvuse aastapäevale lõpetades 1990. aas-tate lõpu jutustajate ettekujutusega sellest, mida arhiiv neilt ootab).

Ühtlasi selgitab Pauliina Latvala oma väitekirja nii mineviku- kui kapereuurimise kontekstis. Tema eesmärk ei olnud mitte niivõrd uurida unus-tamise ja mäletamise vahekordi või pere sotsiaalseid taustu, kuivõrd kes-kenduda kirjutajate mineviku tõlgendusviisidele ja sellele, mida nad arva-vad minevikust aastal 1997. Nii on see arhiiviallikakeskne uurimus, kuidmitte tekstide liigitamise, vaid kirjutaja ja arhiivi suhtluse kontekstis.

Siit tulevad esile ka eetilised küsimused: kas kasutada näiteteksti-des ja viitamisel jutustajate ja loo tegelaste nimesid või mitte, mil mää-ral peaksid kõik need kirjutajad, kelle lugusid uurija on kasutanud, luge-ma käsikirja ja ütlema oma hinnangu enne uurimuse ilmumist. Nendeleküsimustele muidugi ei saa üheselt vastata, kuid töös tuleb rakendadakindlaid põhimõtteid. Pauliina Latvala on suhelnud nende lugude kirju-tajatega juba tekstivalimikku koostades.

Juhul, kui väitekirjas on analüüsitud lugu tervikuna või üksikasjali-kumalt, said lugude autorid väitekirja ilmumise eel posti teel uurijaltkirjaliku lepinguteksti, mille nad allkirjastatult autorile tagasi saatsid.Kuid üldiselt ei avalda P. Latvala viidetes siiski elulookirjutajate nime-

Tiiu Jaago UUDISED


sid. Eetikateema on Soomes aktiivses arutluses ja kerkis esile ka väite-kirja kaitsmisel. Oma valikut nimesid mitte avaldada põhjendas P. Lat-vala sellega, et tekstivalimikus on kirjutajate nimed olemas, sest need onnende tekstid. Väitekirjas on need tekstinäited ja muud viited tekstidelesiiski eelkõige seotud uurija tõlgendustega.

Pauliina Latvala doktoritöö, mille ta kaitses Helsingi ülikoolis 10. juunil2005 (oponendid professorid Seppo Knuuttila ja Annikki Kaivola-Bregenhøj)jaotub kolmeks osaks: esmalt terminoloogia ja töövõtetega seotud teemad,teiseks rohkem erialalugejale sobiv arhiivitekstianalüüs ja kolmandakslaiemale lugejaskonnale sobiv teemaülevaade. Töö teoreetilise põhja moo-dustab arusaam nii pärimusliku ajaloo, arhiiviteksti kui ka minevikukäsi-tuse kostruktsioonilisest olemusest: nii tekstid kui ka käsitlused luuakseteatud kultuuriliste normide ja oskuste abil.

Teine peatükk “Suguvõsa loo kirjutamine” on metoodiliselt huvitava la-hendusega: valitakse välja mõned lood, mida analüüsitakse kui erinevaidkirjutamisviise. Minevikuvaated koondavad endasse ajaloolisi ja peresünd-musi, pereliikmete suhteid, füüsilist ümbrust, sh looduskeskkonda, sotsiaal-sete suhete ringi ja arvamuste maailma. Kuidas neid tegelikkuse nähtusioma loos peegeldatakse, sellest lähtuvalt jaotatakse minevikuvaated ideaal-seteks, marginaalseteks ja mitmetahulisteks kirjeldusviisideks.

Ideaalvaadet kui kirjeldusviisi iseloomustab pärimusliku maaühiskon-na ihalus ja nostalgia. Omaaegne külaelu ääremaal näib kuuluvat ainult

Foto 2. Pauliina Latvala (ees vasakul) koos Kaarina Koski, Ene Kõre-saare ja Tiiu Jaago ning Risti kodu-uurijatega 2003. aasta aprillisLäänemaal Piirsalu kiriku ees. Sirje Selarti foto.

UUDISED Tiiu Jaago


minevikku, on salapärane ja idülliline. Mõneti on sellise kirjeldusviisi ta-gant äratuntavad soome ilukirjandusest pärit stereotüüpsed kujundid.

Marginaalvaadet esindavad peamiselt nooremad ja keskealised kir-jutajad, kes tunnetavad oma lugu kui osa pereloost, kuid mitte samasta-des seda üldise perelooga, vaid mõneti vastandades oma osa üldisele.Selles mõttes on tegemist suguvõsa “väikese”, mitte “suure” looga. Nendekirjutajate käsituses ei ole pere enam tabu, püüeldakse reaalsemate (mitteideaalsete) suhete selgitamise poole, kuigi oma lapsepõlve ja vanemateabielu kirjeldades ollakse pigem idüllilisel lainel.

Mitmetahuline vaade võimaldab analüüsida pereajalugu üldisemaskultuurilises kontekstis. Ühed ja samad lood võivad sisaldada muidugisuundumusi erinevate kirjeldusviiside poole, selline liigitus aga annabuurijale ühe pidepunkti, kuidas erinevaid tekste analüüsida.

Järgmise etapina kirjeldab Pauliina Latvala iga esitatud kirjelda-misviisi all näite, mis omakorda jaotatakse süžeetasandiks (teemaraam,peategelased, jutusündmuste aeg ja ruum), nn mõjutuste tasandiks (kir-jutaja sotsiaalne taust, sellest tulenevad kogemused, positsioon; lugejaleavatud kirjutaja vastuolulised mõtted, arvamused jms tema elu erineva-tel etappidel); tekstuaalne tasand (teksti ülesehitus, sündmuste ja kir-jelduste esituse järg, teksti stiil, mineviku kujutamise (grammatiline)aeg, kirjutaja või teiste “hääl” – jutustaja vaatepunkt, sõnavalik jne.

Kui arhiivi saadetud tekstid on oma struktuurilt väga erinevad, siisuurija ülesanne oli leida üles see tasand, mis neid tekste ühendab. PauliinaLatvala lähtus esmalt üldisest mineviku kirjeldamise viisist, seejärelanalüüsis ta erineva kirjeldamisviisiga tekste samadelt alustelt (arves-tades loo sündmuste tasandit, jutustaja rolli erijooni ja keelelisi väljen-dusvõtteid) ning jõudis kokkuvõtva küsimuseni: mis iseloomustab sugu-võsa ajaloo kirjutamise viise 1990. aastate Soomes? Mõned olulisemadaspektid on:

1) suguvõsa ajaloo kirjutamisel tuginetakse nii suulistele jutustustelekui ka väga erinevatele kirjalikele tekstidele (päevikud, kirjad, post-kaardid), aga ka fotod jms. (Oma kogemustest võin esile tuua, et kõnes-olevas kogus ilmneb üks selge erijoon eesti suguvõsalugudega võrreldes:neljandast põlvest varasem suguvõsalugu esitatakse juba genealoogi-liste tabelite ja suguvõsa skeemidena, mille aluseks on ajaloodoku-mendid ja mitte jutustatud lood, nagu võib veel kohata eesti suguvõsa-ajalugudes, näiteks lood Eesti Rahva Muuseumi kogus “Kodu ja pere”või ka mõnedes elulugudes kogus “Eesti elulood”.);

2) suguvõsalugude kui kirjalike jutustuste tekstilised “eeskujud“ on kaselulookirjutused või ka mälestused, väga harva antakse loole žanrini-metus (üks nimetas oma lugu puhenvuoro ‘sõnavõtt’, üks sukutarina‘suguvõsamuistend’);

3) lood on reeglina proosatekstid, vaid üks vastus oli esitatud luulevormis(ka eesti lugude hulgas leidub luulevormis tekste harva; seevastu “Ees-

Tiiu Jaago UUDISED


ti elulugude” kogu umbes 20 venekeelse eluloo hulgas on kaks luuleju-tustust).

Selline astmeline ja samas süstemaatiline lähenemine lisab Pauliina Lat-vala uurimusele metoodilist korrastatust ja muudab käsitluse huvitavaks(või kasulikuks) neilegi, kes otseselt perelugudega ei tegele.

Peatükk soome ajaloosündmuste kajastamisest pere loos toob üheltpoolt esile olulisi sündmusi (1860. aastate näljaaeg, 1918. aasta kodusõ-da, Talve- ja Jätkusõda), kuid teiselt poolt võrdleb nende sündmuste kir-jutusviisi kooliõpikutest loetava jm ajalootekstidega. Erinevalt muudestajalooteemalistest tekstidest tuleb pereloos esile naiste roll ja naistevaade. Märgatav on ka see, et neis lugudes esindub marginaalsete ühis-konnaliikmete kogemus (või: kas ka naine ikka kuulub sinna?). Samasaga ei tule esile erinevate ajalookäsituste vastandlikkus. See on erinevEestist, kus nõukogude aja lõpuks väljakujunenud ametlik-avaliku ja pri-vaatse (pere) ajaloo vastandlikkus kandus edasi ka 1990. aastatesse, mildialoog erinevate (ehk vastandlike) ajalookäsituste vahel jätkus. Ja jät-kub praegugi, kui mõelda kas või Teise maailmasõja lõpu jm sellega seo-tud sündmuste aastapäevade tähistamistele. Selles mõttes näitab soo-me perepärimuse uurimine, et Soome ühiskonnas toimis demokraatli-kum ajalookäsitus kui Eestis.

Paralleelselt ajaloosündmuste piirjoontele tulevad jutustustes esilemuutused pere kui sotsiaalse rühma käitumises ja pere tähenduses. 20. sa-jandi alguse pere ja kodu näikse olevat nõudnud nn avatud uste poliitikat,mis ilmneb kodu avatuses mitte ainult sugulastele, vaid ka teenijatele jasulastele, sõja ajal ka evakueerunutele. Teise teemana tollest ajast tulebesile laste surevus. Sajandi teisel poolel muutub kodu ja pere suletu-maks, seevastu ollakse avatumad anonüümsele avalikkusele.

Üks huvitav aegade, kogemuste ja tunnete ühitamise viis, mida soomejutustajad silmahakkavalt kasutavad, on enda kujuteldav asetamine omavanemate rolli teatud omaaegsetes olukordades või ka tänapäeva noorteasetamine kirjutaja enda varasematesse raskustesse. Selle kaudu püü-takse ühelt poolt mõista oma vanemaid, teiselt poolt soovitakse, et täna-päeva noored mõistaksid neid. Selline võte, kus loo tegelane pannakseteise tegelase rolli, või keegi teine asetatakse kirjutaja kunagisse rolli,suurendab tavalise kogemusloo (või nn sündmuse ehk olukorra tunnista-ja loo) empaatilisuse astet. Kuid teatud juhtudel vastanduvad selles kaajastud: argieluliselt raske minevik võrreldes stabiilse ja kindlustatudtänapäeva.

Pauliina Latvala töö esimesed paar lehte kannavad pealkirja “Tänu-sõnad”. See lõpeb kuueaastase poja sõnadega: “Ema, ära ole nüüd uurija,ole ema!” P. Latvala märgib, et selles lauses on ühendatud nii tema tööuurimisala kui ka uurimisprotsess.

Tiiu Jaago

UUDISED Tiiu Jaago


Taive Särg kaitses doktoritööregivärsi teksti ja viisi seostest

Taive Särg. Eesti keele prosoodia ning teksti ja viisi seosed regilaulus.Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis 6. Tartu: Tartu Üli-kooli Kirjastus 2005. 264 lk, ill, noot.

Taive Särje doktoritöö käsitleb teemaderingi, mis huvitab paljusid eestirahvalaulu uurijaid, kuid mida pole varem nii süstemaatiliselt, mitme-külgselt ja eri meetodeid kasutades vaadeldud. Eesti keele prosoodia jaregivärsi ehituse seotus regiviisi ehitusega on iseenesest juba ammu tead-

Foto 1. Taive Särg – nüüdsest etnomusikoloogist filoloo-giadoktor. 2005. Jaan Klõšeiko foto.

Žanna Pärtlas UUDISED


vustatud nähtus, samas on vähe teada nendest konkreetsetest mehha-nismidest, mille kaudu saavutati teksti ja viisi loomulik ühendus regi-laulus.

Selle probleemi uurimine eeldab uurija pädevust vähemalt kahes tea-dusvaldkonnas – folkloristikas ja etnomusikoloogias. Taive Särg, haridu-selt folklorist, üritab rakendada oma väitekirjas ka muusikaanalüütilistlähenemist, mis suurendab tema töö väärtust juba sellepärast, et nime-tatud lähenemine ei ole olnud eesti rahvalaulu uuringutes seni piisavaltesindatud. Väitekirjas on tähtsal kohal ka ajalooline lähenemine, mis onigati kohane uurimuses, mille objektiks on nn ajalooline pärimusmuusi-ka, st aktiivsest kasutusest kadunud laulutraditsioon. Püüeldes teadus-liku täpsuse poole, kasutab T. Särg mõne küsimuse lahendamisel ka muu-sika akustilise analüüsi meetodeid, mis lisab uurimusele veel neljandametoodilise mõõte. Erinevad lähenemisviisid täiendavad üksteist õnnes-tunult, luues uurimisobjektist justnagu “ruumilise pildi”.

Tõstan esile Taive Särje püüdluse täpsuse ja selguse poole nii uuri-mismeetodite valikul kui ka uurimiskäigu kirjeldamisel ning tulemusteja järelduste esitamisel. Ta üritab kujundada oma tööd võimalikult luge-jasõbralikuks, jagades seda väiksemateks selgete pealkirjadega osadeks,formuleerides töö igas osas püstitatud eesmärke ja nende saavutamiseteid, täpselt kirjeldades analüütilisi protseduure, üldistades analüüsitu-lemusi tabelites ja selgesti sõnastades järeldusi. Väitekirja sissejuhata-vas osas (1. peatükis) defineeritakse kõik töö seisukohalt olulised terminedja mõisted, töö lisades on esitatud piisavalt materjali autori väidete pai-kapidavuse kontrollimiseks.

Väitekirja põhiosa moodustavad kolm peatükki (2., 3. ja 4.) kujutavadendast kolme eraldi uurimust, mida ühendab eesti keele prosoodia jaregivärsi ehitusega seotud problemaatika.

Teises peatükis vaatleb dissertant eesti keele prosoodia ja regivärsi-mõõdu varasemat uurimislugu, keskendudes 17.–19. sajandile. Tolleaeg-sete uurijate tähelepanekud teeb regilaulu uurimise seisukohalt väärtus-likuks asjaolu, et sel ajal oli regilaul veel aktiivselt elav traditsioon.

Kolmas peatükk käsitleb nn skansiooniprobleemi, millel on eesti regi-laulu uurimisloos eriline tähtsus, kuid kõrvalseisjale võib see esmapilgultunduda marginaalse teemana (eriti kui meenutada, et suure teaduslikudiskussiooni ajendiks oli mitte just eriti teaduslik küsimus, kas regilau-luteksti lugemisel peaks esile tooma meetrilised rõhud või sõnarõhud).Siiski ei ole siin tegemist pelgalt ajaloolise kaasusega, vaid tõesti uuri-mist vääriva küsimusega, mis aitab paremini aru saada nii traditsiooni-kandjate mõtlemisviisist kui ka regilaulu tajumisest mittetraditsiooni-kandjatest kuulajate poolt.

Taive Särg otsib vastust mitmele skansiooniga seotud küsimusele, mil-lest põhiline on, millised lauldud murtud ridade kõlaomadused tekitavadkuulajates skansioonitunnetust. Füüsikalise ja tajukatse tulemuste võrd-lus näitas, et skandeerimise tekkimise eelduseks on regivärsi meetrilisi

UUDISED Žanna Pärtlas


rõhke toetav viisiehitus, kuid otsustavaks teguriks skandeerimise tuvasta-misel on dünaamilise rõhu lisamine viisirõhule. See tulemus on ootuspära-ne, sest oletatavasti otsisidki tajukatses osalenud isikud dünaamilist rõ-hutamist, sest see on kõige tavalisem arusaam rõhutamisest.

Neljanda peatüki põhiliseks küsimuseks on regiviisi sobitamine eri-neva ehitusega värsiridadega. Viisi põhikuju, mis arvestab peamiseltnn harilike ridade värsiehitusega, võrreldakse viisi teiste variantidega,mida kasutatakse murtud ja pikkade ridade puhul. Kõigepealt tõestabTaive Särg, et kaheksast suurema silbiarvuga ridade kujunemine pik-kadeks ridadeks (st kaheksast suurema positsiooniarvuga ridadeks) sõl-tub värsirea enda ehitusest (nt kolmesilbiliste sõnade arvust ja pikkadesilpide asukohast). Seejärel vaatleb ta nn probleemsete ridade laulmistkahes viisitüübis ja leiab nende ridade käsitlemises rahvalaulikute pooltnii ühis- kui ka erijooni. Need erinevused ajendavad otsima kolmesilbi-listele sõnadele vastavate viisikäikude kasutamise sõltuvust, esiteks,viisikäigu kujust ja, teiseks, meloodiliste rõhkude väärtusest. Mõlemaljuhul on leitud seaduspärasused, mis seletavad viisikäikude sobivustkolmesilbiliste sõnade prosoodiliste omadustega, kusjuures eristatak-se pika ja lühikese esisilbiga kolmesilbiliste sõnadega sobivaid meloo-diakäike.

T. Särg ilmutab märkimisväärset leidlikkust erinevate statistilisteanalüütiliste protseduuride kasutamises, üritades saavutada nende abilobjektiivseid uurimistulemusi. Imponeeriv on Taive Särje konkreetne mõt-lemine, püüdlus uurida probleeme sügavuti ja ausus järeldustes – kuimõni püstitatud küsimus jääb vastuseta, siis seda ka tunnistatakse. Võiböelda, et tegemist on tõsise ja ausa uurimusega.

Žanna Pärtlas

Vahevaateid vabaõhumuuseumile

Merike Lang. Museoloogiline kommunikatsioon. Vabaõhumuuseumi kohtja ülesanded kaasaegses ühiskonnas. Tallinn: Tallinna Ülikooli kultuu-riteaduskond 2005.

Eesti museoloogiaalane diskursus rikastus käesoleval kevadel uurimusevõrra, mille otseseks käsitlusobjektiks on küll Eesti Vabaõhumuuseum,kuid mille arutluskäikudest on kasulikku kõrva taha panna ka identitee-di, rahvusluse, kultuuritarbimise jt teemade uurijatel. Seda vaatamataasjaolule, et Merike Langi sõnul on tema magistritöö vaid vaheetapp teeljärgmise teaduskraadi poole. M. Lang on töötanud Eesti Vabaõhumuu-seumis peaaegu veerand sajandit, sh palju aastaid selle juhina, seetõttuon käesolev uurimus ka ülevaade tema enda tööst ja tähelepanekutest.

Žanna Pärtlas / Aivar Jürgenson UUDISED


Esimesed vabaõhumuuseumid loodi Euroopas üle saja aasta tagasi. Nüüd-seks on neil kindel koht teiste muuseumide hulgas. Kaheldamatult on va-baõhumuuseumidel oma spetsiifika, mida valgustab ka käesolev magistri-töö. Paljude teiste muuseumiliikidega võrreldes on vabaõhumuuseumi ühekseripäraks see, et muuseumi külastaja ei vaatle ekspositsiooni kõrvalt, vaidet tal on võimalus minna n-ö pildi sisse. Samuti ei saa vabaõhumuuseumikäsitleda üksnes ekspositsiooni moodustava metoodiliselt mõtestatud ko-likambrina – paljudele on vabaõhumuuseum paik, kus veeta turvalisesümbruses puhkepäev, st ekspositsioon ei ole väärtus omaette. Selles mõt-tes võiks vabaõhumuuseumit võrrelda ka näiteks loomaaiaga.

Muuseumide teema on Läänes korralikult läbi uuritud, meil astutak-se selles vallas aga esimesi samme. Merike Langi sõnul on tema magist-ritöö (lk 9) katse teha teoreetiline üldistus vabaõhumuuseumist kui oma-näolisest ajaloo tõlgendajast ja vahendajast [---]. Teisal sõnastab ta tööeesmärgina ka analüüsida vabaõhumuuseumi kultuuripoliitilist rolli jaülesandeid tänapäeva Eestis. Veel ühe eesmärgina sõnastab M. Lang teo-reetilise museoloogilise käsitluse, mis näitab paralleelide tõmbamise või-malusi eri teooriate ja konkreetse praktika vahel (lk 14).

Juba sissejuhatuses pühendatakse lugeja diskussiooni museoloogilisekommunikatsiooni olemusest – Roland Barthes’i ja Eilean Hooper-Green-

Foto 1. Merike Lang käsitles magistritöös Eesti Vabaõhumuuseu-mi, mille tegemistega ta ise direktorina hästi kursis on.

UUDISED Aivar Jürgenson


hilli nägemuste erinevused muuseumist kui meediumist puudutavad au-tentsuse ja ideoloogia vahekorda. Ka käesolevas magistritöös tullaksenimetatud probleemistiku juurde mitmes seoses uuesti tagasi. M. Langleiab, et muuseum on kultuuriline toode ja ühiskondlik tellimus – selleväite põhjendamiseks antakse töös ülevaade vabaõhumuuseumide, sh Ees-ti Vabaõhumuuseumi ajaloost. Kirjutatakse Euroopa esimestest vaba-õhumuuseumidest ja nende eelkäijatest – baroki- ja renessansiaegsetestaedadest, kuriositeetite kambritest. Näidatakse, et teiseks vabaõhumuu-seumide lähtekohaks on olnud regressiooniigatsus 19. sajandi Euroopaindustrialiseeruvas ühiskonnas. Need kaks – eksootikaihalus ühelt jaminevikuihalus teiselt poolt – on tegelikult ju aidanud kujundada etno-loogiateadust tervikuna: esimesest hakkas paarsada aastat tagasi võr-suma kultuuriantropoloogia, teisest euroopa etnoloogia.

Järk-järgult pühendatakse lugeja vabaõhumuuseumi ees seisvatesseülesannetesse. Vabaõhumuuseumis nähakse töötavat meediumi, vahen-dit, mille abil edastada sõnum mingist väärtusest või väärtustest. Sissetuuakse identiteedi mõiste: EVMi [Eesti Vabaõhumuuseumi] missioonikson Eestimaa elanike ajaloolise identiteedi kujundamine ja hoidmine [---](lk 39). Identiteet seotakse siin maaeluga seotud pärandiga – ilmne viideJaan Tõnissoni ideoloogilisele loosungile eestlastest kui maarahvast, ta-lupoegadest – idee, millel ilmselt on sümboolne väärtus ka tänapäeval.Eestipärases märgilises keskkonnas on ju maa, mets ja ka meri sümboli-väärtusega ja identiteeti loovad. Võib siis arvata, et vabaõhumuuseum,mis esitleb ju maaelu ja paikneb metsas mere kaldal, on teadlikult sead-nud oma töö sisuliseks eesmärgiks eestlaste identiteedi nende märgiste(eestlased kui maarahvas, metsarahvas ja mererahvas) rõhutamise glo-baliseeruvas maailmas.

Võime ka küsida, kas rehielamu aitab identiteeti hoida, ja veel enam– kujundada. Ilmselt ikkagi aitab – kui mõtleme sellele, kui palju meil onüldse selgelt teadvustatud positiivseid etnilisi märgiseid. Rehielamu tu-leb küll kindlasti nende hulka arvata. Pierre Bourdieu sümboolse kapita-li mõiste alla mahuks Eesti Vabaõhumuuseumis eksponeeritu kindlasti.

Ühelt poolt on vabaõhumuuseumi puhul tegemist püsiekspositsiooni-ga (kunagi loodud väljapanek on püsivaimast püsivaim (lk 13, 40)), tervik-likkust taotleva ja sõnumit (püsiväärtusi?) kandva mosaiigiga, teiseltpoolt näevad aga vabaõhumuuseumi töö korraldajad vajadust reageeridakiirelt areneva ühiskonna sama ruttu muutuvatele vajadustele. Kuidassiis käituda? Kuidas sõnastada sõnum ja kuidas viia see külastajani?Muuseumi külastajaga kommunikeerudes tuleb arvestada sedagi, et muu-seumi edastatud sõnum jõuab külastajani tema kultuurilise referents-raamistiku kaudu. See tähendab, et külastaja ei tarvitse näha seda, midatalle näidatakse, vaid seda, mida võimaldavad näha tema prillid. Tööstsiteeritakse Juri Lotmanit, kes käsitleb muuseumisaali kui semiooti-list ruumi (lk 26), ning leitakse, et vabaõhumuuseum on enda poolt pee-geldatava reaalse ühiskonnasfääri suhtes tunduvalt äratuntavam se-

Aivar Jürgenson UUDISED


miosfäär. Sellega tuleb ilmselt nõustuda, kuid isegi vabaõhumuuseumiekspositsioon jääb mudelina ikkagi vaid edastatava valdkonna puuduli-kuks refleksiooniks, märgisüsteemiks, mille tõepärasuses võiks kahelda.

Juri Lotman on mujal öelnud, et dialoog algab ruumist, milles tekibdialoogisoodumus. Ja soodumusest võib välja kasvada dialoogi keel. Isegivabaõhumuuseum, mis erinevalt paljudest teist tüüpi muuseumidest saabkasutada suurt territooriumi, ei paiguta üldjuhul talukomplekse autent-sesse miljöösse. Hoonete interjöör võib olla õiges mõõtkavas, taluõuedepaigutus võib olla oma loomulikes mõõtmetes, kuid külateed, põllud, vahe-maad järgmiste taludeni, sitalepikud – neid ei saa muuseum esitada terri-toriaalse ressursi piiratuse tõttu, mis paratamatult mõjutab sõnumit, mil-le muuseum külastajale edastab. See tingib, et muidu erinevate traditsioo-niliste asustustüüpidega maades on vabaõhumuuseumide suhteliselt sar-nased montaažiprintsiibid, millest lähtuvad “külaplaneeringud”. Nii võibinimesel, kes on külastanud erinevate maade vabaõhumuuseume, jäädamulje, et Eestis, Venemaal, Ungaris vms elati vanasti suhteliselt sarnas-tes külades. Füüsilised piirid muunduvad kergesti semiootilisteks.

Merike Lang leiab täiesti põhjendatult, et näiteks rehielamu puhul eipruugi selle tegelikud tähendused üldse kaasaegse inimese teadvusse jõuda,sest tänapäeva kogemusest pole sellele enam vastet leida (lk 37). Muuseumi-külastaja võib teada, et rehielamus elati, kuid ometi on tal raske seosta-da seda mõistega kodu. Probleemiks on seegi, et muuseumieksponaat eiole oma loomulikus kontekstis – seda ei kasutata elamuna. Selles puudu-vad lõhnad (inimeste ja loomade spetsiifilised lõhnad, toidu, mustuse,suitsu lõhn) ja helid (ei ole kuulda kangaspuude lõginat ega laudast leh-made ammumist). Teksti poolt vahendatava tunnetuse autentsus sõltubkõikide asjasse puutuvate tekstiosade olemasolust ja autentsusest. Usu-tavasti on selliste tekstiosade väljaselgitamine ning töösse rakendaminevabaõhumuuseumi üks praktilistest ülesannetest. M. Lang leiab, et tege-likkuses hakkab vabaõhumuuseum aja jooksul kaotama oma erilist kom-munikatsioonivõimet. Väga suurt rolli hakkab mängima müra, mis onseotud väliste ühiskondlike protsessidega ja konkreetsete vastuvõtjateeelistustega (lk 39).

Töös rõhutatakse mitmes seoses vabaõhumuuseumi ja ta külastajatekommunikatsiooni spetsiifilisust. Vabaõhumuuseumi puhul eeldatakse,et ta on väga kergesti külastajale mõistetav. Originaalse interjööri pare-ma tunnetamise huvides hoidutakse ruumide täispikkimisest tekstide-ga, eksponeeritav materjal on igapäevaelu puudutav ja loogiline jne (lk 32).Töös esitatakse mitmeid mudeleid, mis selgitavad muuseumi ja ühiskon-na kommunikatsiooni (Cameroni baaskommunikatsiooni mudel, Mouninimudel), alustades ühesuunalistest ja lõpetades komplekssematega, mil-les vastuvõtja on aktiivne dialoogipartner. Muuseumi edastatud sõnumsaab tähenduse alles pärast külastaja osalust tõlgenduses.

Tööle oleks kasuks tulnud professionaalsete külastajauuringute läbi-viimine Eesti Vabaõhumuuseumis. Praegu toetutakse mõningatele uurin-

UUDISED Aivar Jürgenson


gutele (Saar-Polli kultuuritarbimise uuring 2003, Loone Otsa uuring 1998jne), kuid need pole spetsiifiliselt muuseumikesksed ega anna vastuseidpaljudele selle töö jaoks olulistele küsimustele. Kuigi Saar-Polli küsitlu-sest selgub, et sagedasemad muuseumikülastajad on 15–19-aastased,seab Merike Lang selle väite kahtluse alla, sest see rühm on küll kõigeraskemini muuseumisse saadav ja üldises külastuspildis ei torka nende ole-masolu üheski muuseumis silma (lk 34). Väide toetub üldmuljele. Ilmseltolnuks võimalik seda väidet küsitluse läbiviimise korral kas kinnitadavõi ümber lükata. Samuti kahtlen, kas Eesti Vabaõhumuuseumi sihtrüh-made nimetamisel on igapäevakülastajate [---] passiivne jälgimine (lk 35)piisavalt tõhus meetod. Või kui peatükis 2.3 (lk 45 jj) üritatakse väljaselgitada, mis tüüpi kultuuritarbijad võiksid olla vabaõhumuuseumi ak-tiivseimad külastajad ning pakutakse välja, et nn valgekraed, siis onseegi vaid hüpotees, mis vajab kontrollimist.

Seoses väärtuste relatiivistumisega tänapäeva ühiskonnas on kande-pind identiteedi kujunemiseks õhenemas. Seetõttu on väga sümpaatnetööst lugeda: Vabaõhumuuseum omab teatud väärtusi ning ajaloolist infor-matsiooni kandvaid museaale ja teadmisi, mis võivad ühiskonnale rääkidaja õpetada midagi, mida ühiskond ei oska iseeneslikult käsitleda, kuid miskuuluvad identiteedi hulka (lk 41). Et inimene teeb oma valikud ise javabatahtlikult, saab siin toetuda partneri motivatsioonile vabaõhumuu-seumiga dialoogi pidada.

Kuivõrd Merike Lang juhib Eesti Vabaõhumuuseumi, on loogiline, etuurimuses sõnastatakse ka muuseumi ees seisvaid konkreetseid ülesan-deid – nii neid, mis seotud külastajatega, kui ka neid, mis puudutavadmuuseumi ekspositsiooni edasiarendamist, näiteks nõukogude aega ka-jastava ekspositsiooni loomist. Sellega tuleb muuseum tänapäevale lähe-male. Kui M. Lang kirjutab muuseumi ja külastaja vahelist dialoogi ker-gendavate faktorite all nostalgiast, siis tähendab see ju isiklikku suhetmillegi isikliku ja möödunuga. Vanad rehielamud tänapäeval vaevalt kel-leski nostalgiat tekitavad, pigem on see konstrueeritud etnilisele süm-boolikale suunatud minevikuihalus. Kuid nõukogude ajas on elanud EestiVabariigi kodanike enamus ja suhe tollase eluoluga on isiklik.

Töö lõpuosas käsitletakse ainelise ja vaimse kultuuri interpretatsiooni va-baõhumuuseumis. Esitatakse põhjalikku informatsiooni konkreetsete EestiVabaõhumuuseumis eksponeeritavate üksikteemade (talude) kohta. Ni-mekiri veenab, et teemade ring on lai. Selles peatükis tullakse tagasivarem juba esitatud probleemide juurde ning analüüsitakse konkreetsetenäidete varal muuseumi ja külastaja kommunikatsioonivõimalusi. Näi-teid tuuakse erinevate maade vabaõhumuuseumide kogemustest: külasta-ja osalus, laste- ja muusikaprogrammid, rollimängud jne. Paralleelselt näi-datakse, mida sellest on rakendatud Eesti Vabaõhumuuseumis.

Hoopis probleemsem on vaimse kultuuri interpreteerimine ja vahen-damine: eset või hoonet ju pole, mida katsuda või vaadata. Ka on täna-

Aivar Jürgenson UUDISED


seks katkenud side traditsioonilise vaimukultuuri ja igapäevaelu vahel.Täna elab folkloor oma “teist elu”, temast on saanud toode või kogunikaup. Ja kui kaup on müümiseks, tuleb küsida, kes on ostja. Folklooriesitusel vabaõhumuuseumis puudub selle esialgne kontekst, vastuvõtjaei ole osaleja, vaid passiivne publik, kes hindab vaid esituse kunstilisttaset. M. Lang peab vabaõhumuuseumis folkloori esitamise parimaks vor-miks rollimänge, ühist riituste täitmist. Tutvustatakse muuseumis vii-mastel aastatel teostatud vastavaid programme, milles ekspositsioonielustatakse teatraalsete pildikestena ning mis pakuvad toitu kõikidelemeeltele.

Kui töö kokkuvõttes kirjutatakse, et muuseum on väärtusi loov ja kin-nistav asutus, tuleb sellega nõustuda – seda on Merike Lang piisava veen-vusega näidatud, kuid ühtlasi jätnud inspireerivalt mitmedki ideed lõpu-ni avamata.

Aivar Jürgenson

Kus on mõistatused?

Piret Voolaid. Eesti mõistatuste perifeerne aines: Elektroonilised andme-baasid internetis. Magistritöö Tartu: Tartu Ülikool 2005. 212 lk; ill.

2005. aasta juunis kaitses Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osa-konna nõukogu ees oma magistritöö Piret Voolaid. Töö teemaks eesti mõis-tatuste perifeerne aines ja nendega seotud andmebaasid internetis. Kõ-nealuseid andmebaase oli hetkel viis, kolm neist lõpetatud ja kakstegemisel: Eesti piltmõistatused (http://www.folklore.ee/Reebus), Eesti (liit)-sõnamängud (http://www.folklore.ee/Sonamang), Eesti keerdküsimused (http://www.folklore.ee/Keerkys), Eesti lühendmõistatused (http://www.folklore.ee/Lyhendid), Eesti valemmõistatused (http://www.folklore.ee/Valemid). Neistesimesest neist on olemas ka ingliskeelne versioon.

Olemasolevatele lisaks esitati veel nelja andmebaasi koostamise kava,mis tähendaks üle 35 000 arhiiviteksti süstematiseeritud esitust kõne-alustes andmebaasides. Töö andmebaasidega, sealjuures nii tehnilinekui ka teaduslik-loominguline, on Piret Voolaiu enda töö ja juba sellisena-gi väitekirja mahtu ületav. Kuid ei olegi päris selge, mil määral on needandmebaasid just väitekirjaks endaks või mil määral selle aluseks. Põh-jus on ilmselge – töö andmebaasidega on andnud uurijale laiapõhjaliseallikatundmise, mis omakorda tekitab uusi küsimusi: kus neid lühivor-me (mida eesti folkloristikas nende arhiivitausta tõttu käsitletakse “mõis-tatuste perifeerse ainesena”) väljaspool arhiivi võib kohata, mil määralmõjutavad avalikud elektroonilised andmebaasid omakorda nende teks-tide levikut, kuidas mõista arhiivitekstide arhiivieelse elu tähendusi, mil-

UUDISED Aivar Jürgenson / Tiiu Jaago


liseid erinevate ajastutetähendusi üldse võib neilemõistatuste alaliikideleleida? Just nendele küsi-mustele hakkab Piret Voo-laid oma väitekirjas viita-ma ja ka vastuseid otsima.Muidugi keskendub töö eel-kõige arhiivipraktikast tu-lenevatele vajadustele javõimalustele, kuidas sedaainest üldse määratleda jaliigendada. Nii ei kesken-duta kõnesolevate mõista-tusliikide teiste eluetappi-de süvaanalüüsile. Kuidväitekirja teevadki põne-vaks just need põiked mõis-tatuste erinevatesse elu-etappidesse, millele liigi-keskne käsitlus loob mõis-tatuste arhiivieluetappiesindava telje.

Perifeeria ja tsentri kä-situse alus on pärimusemuutumine rahvaluule aktiivse kogumisperioodi jooksul, seega viimasel120–130 aastal. (Lühivormide kogumise eripära teiste rahvaluuleliiki-dega võrreldes seisneb nimelt selles, et koos eesti kirjakeele kujundami-sega 17. sajandist alates fikseeriti just praegu folkloristikas lühivormi-dena käsitletavaid tekste. Laulude ja juttude puhul on nii varaseid teksteväga vähe.) Mõistepaar perifeeria ja tsenter peegeldab arhiivikonteksti:tsentrisse kuuluvad nn pärismõistatused (Piret Voolaid kasutab ka mõis-tet tavalised mõistatused), mida on suurusjärgus 130 000 ehk 75% kogumõistatuste hulgast, ja perifeeriasse 25% tekstidest, kuigi väljaspool ar-hiivi, pärimuse esituskontekstis on perifeerne aines eeldatavasti ülekaa-lus.

Pärismõistatused on pigem või suuresti ka lasteraamatutest või õpi-kute kaasabil omandatavad. Aga selle temaatikaga otseselt kõnesolevastöös ei tegelda, sest huvi hakkab kalduma perifeerse aines hulka kuulu-vate tekstide tähenduste poole, mis omakorda kutsub esile küsimuse mõis-tatuste funktsioonidest, millega seostub küsimus sellest, milline mõista-tuse kui žanri arengujoon kumab läbi arhiivitekstidest, arvestades nendekogumise aega ja hulka ühel või teisel ajal (1. peatükk “Mõistatuse funkt-siooni muutumisega seotud aspekte”). Siit jõuab autor küsimuseni, miksneed tekstid muutuvad.

Foto 1. Piret Voolaiul on lisaks mõistatuste pe-rifeeria teemalisele magistritööle valminud kamitu mõistatuste andmebaasi. Kalle Voolaidifoto.

Tiiu Jaago UUDISED


P. Voolaiu käsitluses on siin esil on temaatiline aspekt: need objek-tid ise, mida tuleb küsimuses antud peitepildi abil ära mõistatada, onnoortele mõistatajatele tundmatuks muutunud. Temaatilise aspekti kõr-vale või taha astub ka mõistatuste funktsiooni muutumine. Siit tekibvajadus visandada ka teist laadi liigitusvõtteid, antud juhul funktsioo-nipõhised, kuid peagi jõuab P. Voolaid veelgi huvitavama lähtekoha –vormi – juurde: vormi immanentne tunnetus võimaldab luua käigu pealtüha uusi mõistatusi esemetest, mida parasjagu nähakse. Siit omakordatuleb esile mõistatuste kui žanri struktuuri ja loomise võtete teema. Niijääb lugejal lõpuks üle ikkagi Piret Voolaiuga nõustuda, et suurte teks-tihulkade süstematiseerimiseks sobib näiteks teema ja vormi sidusu-sest lähtuv liigitus, mille juurde väitleja ikka ja jälle ka pärast eksle-misi, põnevaid küsimusi ja vihjeid mõistatuste erinevate elude kohtatagasi jõuab.

Aga et need ekslemised ja vihjed on olemas, näitab Piret Voolaiuavatust oma ülesande suhtes: eesmärk ei ole kinniste uste taga arhiivi-materjali korraldada, vaid püüd mõista neid tekste Lauri Honko käsitu-se järgi pärimuse erinevate elude tasandil (pärimuse loomulikus kon-tekstis, arhiivikontekstis, sealt taas käibele läinud tekstidena; erine-vates funktsioonides – meelelahutuslik-ajaviitelise, pedagoogilises, suht-luspiire ületavas kontekstis jne). See temaatika tuleb kõne alla 3. ala-peatükis (“Eesti mõistatuste funktsiooni muutumine ajas”), aga veelkord esiplaanilisena 4. peatükis (“M[õistatuste] P[erifeeria] žanripiireja suhteid”), milles historiograafiline, arhiivikontekstiline ja referatiivneaspekt on tugevam kui eespool. Ühtlasi võib selles peatükis enam tutvu-da tekstide leviku tänapäevaste aspektidega ja väitleja enda tekstiana-lüüsiga.

Tulen siiski korraks tagasi 1. peatüki juurde, kus lisaks eelöeldulekäsitletakse tekstide (nii käsikirjaliste kui ka trükis avaldatute) histo-riograafiat, kusjuures sedagi ülevaadet rütmistab liigikeskne vaade. Es-malt esitatakse teave selle kohta, mil määral ja kuidas on seni perifeer-set ainest mõistatuste alaliikidena tajutud, ja teiseks antakse ülevaadearhiivi laekunud mõistatustekstide juures olevatest teadetest-kommen-taaridest, mis omakorda aitab lähemale jõuda nende tekstide omaaegse-tele tähendustele ja kasutusseostele.

Väitekirja 2. peatükis “Eesti mõistatuste perifeerne arhiiviaines” an-takse taas kord ülevaade mõistatuste perifeeriast ja tsentrist, ent tänuhästi selgelt vormistatult joonistele võib seda ülevaadet pidada väga õn-nestunuks. Alapeatükkidena kirjeldatakse perifeeriat mõistatuste ala-liikide kaupa (arvestades osalt ka alaliikide tekstide hulka): keerdküsi-mused, mille seesmise liigituse aluseks on kas tegelased, geograafia, elu-periood, sotsiaal-poliitilised hoiakud, abstraktsed nähtused, liitsõnamän-gud, lühendmõistatused, piltmõistatused, nn teised mõistatuste perifee-ria alaliigid tähemängudest arvutusülesanneteni.

UUDISED Tiiu Jaago


Väitekirja 3. peatükis “Perifeerne arhiiviaines ja elektroonilised and-mebaasid anno 2005” tutvustatakse ka andmebaaside koostamise põhi-mõtteid, alustades materjali süstematiseerimisest ja sisestamisest jalõpetades programmi koostamise võtetega. Arutletakse selle üle, millinepeaks olema toimiv andmebaas (arvestades sihtrühma vajadusi, tagasi-side andmise võimalusi jms). Esitatakse mõistatuste žanrispetsiifika,mis on aluseks otsingumootori töös: selleks on mõistatuste dialoogilisus(küsimuse ja vastuse olemasolu), mistõttu otsida saab neid tekste kasküsimuse või vastuse järgi.

Probleeme tekib siiski. Näiteks kui otsija orienteerub tõenäoliselt si-suüksuste järgi (piltmõistatuse puhul nt karu vms tegelane), siis keerd-küsimused liigituvad andmebaasis vormitunnuste järgi (Milline?, Mis?…),milles tavakasutaja tavaliselt ei orienteeru. Esile tuleb muidki problee-me: näiteks tekstide lahutamine nende loomulikust esitusolukordadestnii, et tekstid jäävad taustaandmeteta. See tekitab teaduslike kommen-taaride vajaduse.

4. peatükk “M[õistatuste] P[erifeeria] žanripiire ja -suhteid” toobesile tekstide omavaheliste seoste teema kõrval ka rahvaluule ja muudekultuuriilmingute seose just nende käsitletavate mõistatuste näite kau-du. Teksti mingi äratuntava osa liikumine üle vormi- ja kasutusseostepiiride, mis loob üha uusi ja uusi nähtusi, on keeruline ja intrigeerivuurimisteema. Üks võimalus on tõesti mõista ja kirjeldada neid teksti-liikumisi mehaaniliste seostena (piiride ületamisena). See toimib eritijuhul, kui pärimusmaastik (või kultuurimaastik tervikuna) on üheseltmääratletav ja “püsib” taustana “paigal”. Piret Voolaid on valinud agatee, kus ta kirjeldab tekstide liikumist liikuval taustal (muutuvas kul-tuurimiljöös). See toob taas esile küsimuse pärimustekstide mitmesteluetapist (Lauri Honko teoreetilisele käsitlusele viidates). Alapeatükkmitut põlve tuntud loost, kus mees peab viima üle vee hundi, kitse jakapsapea, ühendab aga taas folkloorsete tekstiliikide seoste teema ar-vutimaailmaga.

Piret Voolaid näikse olevat oma tööd alustanud arhiivitekstide lii-gitusest, toetudes olemasolevale teoreetilisele ja metoodilisele paga-sile. Selle töö käigus tekkinud küsimused on viinud teda ekslema küllmõistatuste tähenduste, tõlgenduste ja funktsioonide maailma, küll(kultuuri)tekstide omavaheliste seoste maailma. Nende ekslemiste kauduon ta tagasi jõudnud arhiivitöö spetsiifika juurde, kuid nüüd juba kui-dagi teadlikuma ja enesekindlamana. Näib, et mõistmaks rahvaluuleolemasolu üht etappi (arhiivielu), oli vaja põigata sellesama tekstilii-gi teistesse eluetappidesse. See omakorda andis võimaluse asetadaoma suhteliselt selgepiiriline töö andmebaasidega laiemasse kultuu-ripilti.

Tiiu Jaago

Tiiu Jaago UUDISED


Rahvajutu-uurijate maailmakongressil tõdetiinternetikeskkonna atraktiivsust

Rahvusvahelise Rahvajutu-uurijate Seltsi 14. maailmakongress Rah-vajutu teooriad ja kaasaegsed praktikad 26.–31. juulini 2005 Tartus. Kor-raldajad Eesti Kirjandusmuuseum ja Tartu Ülikool koostöös TallinnaÜlikooli, Eesti Folkloori Instituudi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsiga.

Rahvusvahelise Rahvajutu-uurijate Seltsi (International Society for FolkNarrative Research = ISFNR) 14. kongress (2005) tõi Tartusse üle kolme-saja folkloristi, eeskätt rahvajuttude uurijaid tänastest tipptegijaist kraa-diõppuriteni arutlema ja tulemusi esitlema kongressi üldteema Rahva-jutu teooriad ja kaasaegsed praktikad raames. Seltsil on hea tava tehakoostööd naabererialadega, mistõttu on igal kongressil oma tulemusi esit-lemas ka neid, kes igapäevaelus folkloristid ei ole, kuid keda paelub vas-tav ainestik. Seegi kord astusid (rahva)jutu-uurijatena üles muude hu-manitaarerialade esindajad, mis mõistetavalt avardas temaatikat ja esit-les erinevaid lähenemisvõimalusi. Siiski ei olnud lähenemisviisid nii ha-ralised, et juulikuises Tartus oleks kerkinud küsimusi üksteisemõist-mise võimatusest. Viimased suurkogunemised on osutanud näiteks suu-lise ajaloo ja sellega seotud narratiivide osatähtsuse kasvule folkloristi-degi jaoks.

Kongressihommikud algasid ülikooli aulas plenaarettekannetega. DanBen-Amos, Carl Lindahl, Charles L. Briggs, Arvo Krikmann, Satu Apo jtplenaarettekandjad esindasid paiguti diametraalselt erinevaid lähene-misviise alates juba sissetöötatud ja esineja enda töödes korduvalt kok-ku võetud seisukohtade esitlemisest (selline oli nt Ch. Briggsi virtuoosneettekanne) kuni avangardistlike suundumuste analüüsini (A. Krikmann).Plenaarettekannetega on igal huvilisel võimalik tutvuda kongressi vee-bilehel avatud videosalvestuste vahendusel (http://www.folklore.ee/isfnr), mis-tõttu neil pikemalt ei peatu. Nimetamisi vaid, et kahjuks osutus TartuÜlikooli kauni aula akustika sobivamaks klassikalise muusika kontser-di jaoks ega toetanud ettekandjaid, häirides ajuti diskussioonigi. See seikehk oligi kõigiti õnnestunud kongressi musta nimekirja eesotsas.

Arvukad sektsioonid võimaldasid koonduda klassikaliste liikide uuri-jail, usundist või ajaloost huvitatuil, lühivormide või uuemate folkloorivormide austajail. Teen ülevaates lühikese sissevaate kongressi sektsiooni“Andmebaasid ja arvutivahendatud kommunikatsioon”. Sektsiooni ette-kanded jagunesid internetikeskkonda iseloomustavaiks ja nendeks, mistutvustasid andmebaaside vahendusel tehtud uurimusi. Rahvapärasesjuturepertuaaris, jutustamise ajas, ruumis ja funktsioonis on linnastu-mise ja industriaalkeskkonna mõjul toimunud pöördumatud muutused.Uue keskkonnaga edukalt sobitunud juttude kõrval on arvukalt hääbu-jaid. Samas on folkloristid legaliseerinud uusi liike ja jutustamise vald-

UUDISED Mare Kõiva


kondi. Donald Haase (Detroit,USA) hinnangul on näiteksviimase kolme aastakümnejooksul mõjutanud oluliseltmuinasjuttude esitamisviisi,kuid ka avaldatud tekstidesisu ja nende raamistust muu-tused muinasjuttude uurimi-se paradigmas, kirjandustea-duses tervikuna ja tehnoloo-gias ehk siis elektroonilisesmeedias ja internetis. Just vii-mast pidas esineja suulisekommunikatsiooni tõsisekskonkurendiks traditsioonilisepärimuse edasiandmise ja le-vitamise alal. Alahinnata eisaa aga ka muinasjutu-uuri-mise liberaliseerumist ja rah-vajutte puudutavate stipen-diumide populaarsust, misosutab vajadusele seesugustenarratiivide järele.

Eestlaste digiteerimise,andmebaaside ja veebiuuri-mise taset ja tulemusi arves-tades oli eraldi sektsiooniavamine Tartu kongressil sea-duspärane. Uusi humanitaarandmebaase avatakse enam-vähem igal kuul.Suurem osa neist on mitmesugused lingvistilised andmebaasid, kuid kafolklooriandmebaase on kasutada üha enam. Võime eeldada, et andme-baasidega seotud tehnilised ja õiguslikud probleemid, mille hulka julgenliigitada metaandmetesse puutuva ja autoriõiguse küsimused, lahenda-takse suurte kontsernide ja keskuste poolt nagunii ja reguleeritakse pea-gi seadustega. Missugused on aga folkloristide andmebaaside erijooned,mida me neist loodame ja mida tegelikult saame? Kas andmebaas jadigiteerimine on pelgalt tööriistad, mis ei seostu sügavama teoreetilisetaustaga; moesõnad, nagu on seda olid omal ajal morfoloogia, struktuurja strukturalism, või on tegemist nailonsukkade ja Winchesteri (või vintšes-teri) tüüpi uuendusega, küsis sektsiooni peakõneleja Vilmos Voigt (Buda-pest, Ungari). Kas vintpüss on sobiv võrdlus teadustöö vajadustest sündi-nud andmebaaside kohta, on iseküsimus, kuid nende tõhususes veensidvaldavalt omaloodud andmebaasidest kõnelevad ettekanded küll.

Mitmete folklooriandmebaaside loomise üheks missiooniks on olnudpärimuse kättesaadavaks tegemine. Islandi muistenditest oli seni üks-

Mare Kõiva UUDISED

Foto 1. Rahvusvahelise Jutu-uurijate Selt-si 14. maailmakongressi avaettekande pi-das Islandi folklorist Terry Gunnell. ReinLaiveriku foto.


nes kolm protsenti kättesaadav islandi keele mitteoskajaile. Et puuduska spetsiaalne muistendikartoteek, tuli huvilistel aines kokku otsida Reyk-javiki Arnamagne Instituudi erinevatest käsikirjalistest kogudest ja lin-distustelt. Terry Gunnell (Reykjavik, Island) tutvustas üliõpilaste abigaloodud hiiglaslikku Sagnagrunnur’it (http://www.hi.is/~terry/database/sagnagrunnur.htm) ja võimalusi selle edasiseks integreerimiseks teisteomasugustega, samuti võimalikke liiteid geoinfosüsteemiga.

Eesti suuremaid jutuandmebaase esindas sel aastal avatud Rehe-papp (http://www. folklore.ee /rehepapp), mille ülesehituspõhimõtteid jatöötamist tutvustas Liisa Vesik (Tartu) lendvapärimuse näitel.

Teksti ja jooniste ehk visuaalse külje samaaegset esitlemist vajavaidrahvaluuleliike on arvukalt. Seesuguse ühendamiste eeliseid ja keeruku-si demonstreeris soome tänapäevaste salmialbumite näitel Blanka Hen-riksson (Turu, Soome). Salmialbumite visuaalne kujundus on ajastutund-lik ja kõneleb ühiskonna seisundist ja mentaliteetidest palju sügavamaltkui noorte armsast kommunikatsioonivormist eeldada oskaks.

Belgia muistendite andmebaasi (www.volksverhalenbank.be), millestkõneles Katrien van Effelterre (Leuven, Belgia), saab kasutaja lisada jut-te ja avaldada arvamust. Möödunud aastal alustati helilindistuste digi-teerimisega, mis muutuvad osaliselt veebis kuulatavaiks. Kogu tööd onrahastanud Volkswageni kontsern.

Andmebaas uurimistöö asendamatu abilisena kerkis esile Piret Voo-laiu, Anneli Barani ja Risto Järve esinemistes. ATU 1576 ehk tuttava

UUDISED Mare Kõiva

Foto 2. Ameerika folklorist Charles L. Briggs oli üks plenaaristungitevirtuoossemaid ettekandjaid. Alar Madissoni foto.


muinasjututüübi Hunt, kits ja kapsapea metamorfoosidest mõistatusteks,intelligentsustestiks ja arvutimängudeks kõneles P. Voolaid (Tartu) omapiltmõistatuste andmebaasi (http://www.folklore.ee/Droodles) kasutades.Viimane on avatud nii eesti kui ka inglise keeles ja on sellisena väheseideesti folkloori materjale, mida ka rahvusvaheline uurijaskond saab hõlp-sasti kasutada. P. Voolaiu ettekande versiooni saab lugeda ajakirja Mäe-tagused 28. numbrist (http://www.folklore.ee/tagused/nr28/voolaid.pdf).

Muinasjutuandmebaasi looja R. Järv (Tartu) filtreeris oma andmeko-gust välja vanasõnad, osutades võimalustele, mis avanevad ühe liigi teks-tidest teiste, lühemate liikide leidmisel. Sel kombel on hõlbus jälgidavanasõnade paiknemist pikema jutu struktuuris, nende kasutamist eri-nevates jutuliikides ja erinevate esitajate poolt. Fraseologismide andme-baasi (http://www.folklore.ee/justkui) põhjal analüüsis A. Baran (Tartu),kui lühikesed saavad olla ütlused, et säiliks nende tähendus. Esinejapeatus fraseologismide kohustuslikel ja vabadel elementidel eeskätt se-mantikast lähtudes.

Andmebaasidel põhinesid ka mitmed teistes sektsioonides esitatudettekanded. Nimetan Juri Berezkini (Peterburg, Venemaa) müüdianalüü-

Mare Kõiva UUDISED

Foto 3. Kas andmebaas ja digiteerimine on pelgalt tööriistad,mis ei seostu sügavama teoreetilise taustaga, küsis Ungari folk-lorist Vilmos Voigt. Andres Kuperjanovi foto.


si, milles ta ühendas võrdlevalt läänemeresoome motiivid Euraasia jaAmeerika ainesega. Seda võimaldas originaalne omaloodud 35 000 teks-ti sisaldav andmebaas. Liisi Laineste (Tartu) huumoriteoreetilise käsit-luse taga on enam kui 30 000 tekstist koosnev internetinaljade korpus jadigiteeritud varasemad trükised.

Ettekannetele järgnenud diskussioonid olid elavad, puudutasid nii si-sulisi küsimusi, metaandmete esitamist, õiguslikke küsimusi, paralleel-tõlgete vajadust kui ka muud aktuaalset. Eesti folkloristid on harjunudviimistlema täiuseni koha- ja esitajaandmeid, sageli annab folkloristi tun-nustus jutustajale kohalikus kogukonnas staatuse ja tunnustuse.

Arvutipõhine kommunikatsioon on olemuselt laiahaardeline, kongressilkäsitletu oli seotud ka väga üldiste teemadega nagu on-line-religiooni jaon-line-jutustamisega. Violetta Krawczyk-Wasilewska (Łódź, Poola) vaat-les 11. septembri rünnaku lugude ja tsunamijuttude seoseid globaalsetehirmudega (terrorism, ökoloogiline katastroof, üksindus) veebi ja veebi-kommentaaride põhjal.

Delfi naistefoorumis avaldatud naiste sünnitusjuttude tüüpülesehi-tust ja neid ajendavaid psühholoogilisi vajadusi analüüsis Reeli Reinaus(Tartu). Hingerännakute, taassünni ja surmaga seotud teemadering vee-bis ja ajakirjanduses (Marju Torp-Kõivupuu, Tallinn) osutab, et sellinepärimus on elav ja säilitanud sidemed vanema kihistusega.

Sektsioon päädis kokkuvõtva workshopiga teemal, kuidas toimib ar-vutipõhine kommunikatsioon ja millised on selle tulevikuperspektiivid.Eestkõnelejateks Maria Jelenevskaja juhitud foorumil olid Rolf W. Bred-nich (Göttingen, Saksamaa; tuntumaid linnamuistendite uurijaid, mui-nasjutuentsüklopeedia juhtfiguur, ajakirja Fabula peatoimetaja), tuntudveebiuurija Larissa Fialkova (Haifa, Iisrael) ja geopeituse asjatundja MareKalda (Tartu).

Veebihuumori võimalused ja temaatika on aina laienenud, põliseltmeestele omistatud liigi mitmete arenduste kohta võib oletada, et needon hoopis naiste loodud naljad. Ülevaade endisest Nõukogude Liidustemigreerunute rikkast veebipärimusest, selle erijoontest ja sotsiaalsesttaustast viis tõdemuseni, et külluslik ainestik vajab jätkuvalt uurijatetähelepanu. Rahvusvaheliselt levinud geopeitusemängu suhtes oli ena-mik kuulajaist tõelised geomugud (asjassepühendamatud), kes lasid endheal meelel harida. Ettekanded naerutasid ja panid mõtlema, puhkenudarutelu ulatus seinast seina. Uurimisainese ja lähenemismeetodite roh-kuses nagu ka perspektiivikuses ei ole kahtlust. Nii lõppeski sektsioonitöö rahvusvahelise algatusrühma loomisega, et tagada foorum arutelu-deks, kogemuste ja informatsiooni vahetamiseks ning uurimise edenda-miseks. Ühtaegu osutas see aga ka asjaolule, et eestikeelsed andmebaa-sid on väga vajalikud, vajavad aga senisest rohkem tutvustamist ja tõl-keid ka mõnda suuremasse keelde.

Mare Kõiva

UUDISED Mare Kõiva


Karin Maria Rooleid UUDISED

Bibliograafiaseminaril oli tähelepanu keskmesmärksõnastik

Rahvusvahelise Rahvajutu-uurijate Seltsi 14. maailmakongressiga seo-tud rahvusvaheline bibliograafiaseminar Bibliograafia töötuba 27.–28.juulil 2005 Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus.

Rahvusvahelisel bibliograafiaseminaril Bibliograafia töötuba (Bibliogra-phy Workshop) osalejad olid peamiselt need, kes on seotud RahvusvaheliseEtnoloogia ja Folkloori Seltsi (SIEF) bibliograafia töörühma tööde ja tege-mistega ning Internationale Volkskundliche Bibliographie (IVB) märksõ-nastikus kasutusele võetava saksa- ja ingliskeelse etnoloogilise termino-loogia väljatöötamisega. IVB töörühm on koos käinud 1990. aastast ja Tar-tus peetav seminar oli juba kaheksas (1990 – Lilienthal bei Bremen (Sak-samaa), 1991 – Neusiedl am See (Austria), 1992 – Rheinfelden (Šveits),1993 – Reinhausen bei Göttingen (Saksamaa), 1994 – Petronell-Carnun-tum/Kittsee (Austria), 1996 – Amsterdam (Holland), 1998 – Třešt (Tšehhi-maa).

Karin Maria Rooleid (Tallinn) tutvustas ettekandes “Etnoloogilisedmärksõnad ja kategooriapiirid inglise ja saksa keeles” neid sõnavalikuküsimusi, millega ta oma senises bibliograafiatöös on kokku puutunud.Ta juhtis tähelepanu hulgale sünonüümsetele terminitele, mida eri maa-de etnoloogid, folkloristid, antropoloogid ja kultuuriloolased kasutavad,kuid mis IVB internetiversioonis peaksid olema ühtlustatud. Raske onmuidugi valida, milline lähedaste terminite seast võtta märksõnastikupõhisõnaks (nt ingl ‘folk ~ ethnic ~ popular ~ traditional culture’, ‘association~ society’, ‘cultural anthropology ~ social anthropology’, ‘urban ~ town ~ city’;sks keeles: ‘Verein ~ Gesellschaft’, ‘Kulturanthropologie ~ Sozialanthropolo-gie’, ‘Betrieb ~ Unternehmen’, ‘Fleischer ~ Metzger’, ‘Tischler ~ Schreiner’,‘Töpfer ~ Hafner’).

Klaus-Peter Busche (Bremen) tutvustas programmi Bismas ja näitasselle kasutusvõimalusi IVB 1986.–1998. aasta materjali peal. Ühtlasijuhtis ta tähelepanu nendele probleemidele, mis kaasnevad IVB kasutu-selevõtuga internetis.

Meri Kuula-Bruun (Helsingi) tutvustas soomlaste kakskeelset etno-loogilist sõnastikku “Rahvakultuuri tesaurus” (1994) ja rääkis lahti sellesõnavaliku rakendamisega seotud probleeme. Mattias Brundell (Stock-holm/Gävle) tutvustas rootsi etnoloogilise bibliograafia “Svensk etnologiskbibliografi (SEB)” kohta tehtud statistilist uuringut ja rääkis selle bib-liograafia asendist Rootsi humanitaarteaduses.

Poola etnoloogilise bibliograafia koostajad Bronisława Kopczyńska-Jaworska, Inga Kuzma ja Małgorzata Wilbik (Łódź) ei saanud ise seekordTartusse sõita, kuid nad saatsid seminarile ettekande, milles nad juhti-


X fennougristika kongress Marimaal

15.–20. augustini peeti Marimaal X fennougristika kongress. Kümnes kong-ress – seega oli ju tegemist iga viie aasta tagant toimuva fennougristidetähtsaima foorumi ümmarguse tähtpäevaga! Nii oligi imeks panna, et Joškar-Ola kongressi avamisel M. Šketani (selle pseudonüümi taga peitub kodanikJakov Maiorov (1898–1937), mari kirjanik ja näitleja) nimelises teatris olivalitud esimeseks ettekandeks ülevaade kõigist toimunud kongressidest,mille pidas ungarlane Péter Domokos (Budapest) – erakordne selle poolest,et ta on osa võtnud kõigist senitoimunuist, esimesest, 1960. aastal Budapes-tis korraldatust sealjuures noorima osavõtjana, alles üliõpilasena. Ta heitismälestusliku pilgu kõigile möödunud kongressidele.

Koos temaga ajarännaku läbiteinud võisid konstateerida, et maailm,ka soome-ugri maailm on selle ajaga väga palju muutunud. Tegelikultkujunes viimane juba kord ka 20. sajandi esimese poole jooksul varase-maga võrreldes põhjalikult ümber. Soome-ugri poliitiline kaart sarnanebpraegu pigem Teise maailmasõja eelse ajaga, kui said alguse kultuuri-kongressid Ungari, Soome ja Eesti osavõtul, mis aga leidsid peagi sõdadeja okupatsioonide keerises lõpu.

Kuidas eelnevalt mainitud muutused peegelduvad fennougristikas jafennougristika kongressides? Üks vastus on antud juba kongressi toimu-miskohaga: Joškar-Ola poleks poole sajandi eest kindlasti paljude maa-de teadlaste kokkutuleku sihiks saanud, rääkimata sajanditagusest ajast.

UUDISED Karin Maria Rooleid / Kristi Salve

sid tähelepanu sellele, et etnoloogiline ja antropoloogiline uurimistemaa-tika on 1980.–1990. aastail teineteisele lähenenud ning see on kaasa too-nud terminoloogilisi kattumisi.

Ernst J. Huber (Basel) rääkis oma ettekandes “Etnoloogia ja folkloorŠveitsi bibliograafiates” sellest, et Šveitsis võetakse etnoloogiline mater-jal arvele teiste erialade, nagu ajaloo-, kunsti-, muinsuskaitse-, linna- jmbibliograafiates, mis toob kaasa selle, et eri bibliograafiate koostajadmõistavad etnoloogilise ja folkloristliku valdkonna (Volkskunde) piire eri-nevalt ning paigutavad vastava materjali erinevatesse rubriikidesse. Ter-minoloogilised probleemid on tingitud Šveitsi mitmekeelsusest – saksa-,prantsuse-, itaalia- ja retoromaanikeelsed märksõnad tuleb IVB märk-sõnastiku jaoks ühtlustada ja saksa keelde tõlkida. Terminoloogiline prob-lemaatika ei lahene iseenesest, vaid vajab erialainimeste heatahtlikku,asjalikku ja mitmekordset kaasamõtlemist, seetõttu otsustati sama tee-maga jätkata IVB töörühma 9. seminaril, mis korraldatakse 2006. aastasügisel Helsingis.

Karin Maria Rooleid


Samas pole võimalik rõhutada ainult positiivset poolt, et mari rahvaseast on välja kasvanud hulgaliselt keele, folkloori, ajaloo jne alade uurijaid.Kogu 2005. aasta jooksul on rahvusvahelise tähelepanu all olnud mari keelestaatuse halvenemine, sõnavabaduse piiramine – ja ühenduses kongressigaeriti selle presidendi, professor Juri Anduganovi hukkumine hämaratel asja-oludel juhtunud liiklusõnnetuses mõni nädal enne kongressi algust.

Niisiis oli kohalesõitmine seotud juba mõnevõrra vastuoluliste tunne-te ja valikute tegemisega – ja väga paljud esialgu registreerunutest loo-busidki Joškar-Olasse sõitmast. Muidugi, osal ärajäänuist olid kindlastimuud ja isiklikumat laadi põhjused.

Nende nimel aga, kes kohale saabusid, tuleb kahetsusega märkida, etpoliitiline olukord Venemaal ja eriti Marimaal väljendus kongressi töösnegatiivselt – ja seda mitmel moel. Esimene oli seotud paljude program-mis olevate ettekannete ärajäämisega. Osavõtjate nimekirjas oli üle 900inimese, ettekandeid peeti üle 500. Päris endastmõistetav, et selline suhehalvendas tunduvalt töö sujumist, sest ühelt poolt üritati kinni pidadaprogrammist, teiselt poolt oli kahe järjestikuse ettekande ärajäämisel suurkiusatus pidada nende asemel ära istungi viimane ja lõpetada töö varem.Viimase toimimisviisi tõttu polnud aga jälle võimalik vastavalt program-mist leitud huvitavamatele esinejatele/teemadele sektsioonide vahel lii-kuda.

Teine poliitilise olukorra pingelisusest johtuv negatiivne asjaolu oliosavõtjate, eriti välismaiste, ajakasutuse üleorganiseerimine ja ületur-vamine, mis raskendas (aga ei suutnud siiski välistada!) eri maade tead-laste suhtlemist väljaspool istungeid.

Järgnevalt tahan peatuda teemadel ja ettekannetel, mis peeti eeskättfolkloori sektsioonis, mille tööst ise põhiliselt osa võtsin, kuid ka mõnedemuude sektsioonide ettekannetel, mida õnnestus kas endal kuulata võimille kohta sain usaldatavat informatsiooni kolleegidelt.

Siinkohal puudutaksin lühidalt ka Eesti delegatsiooni koosseisu. Sel-lesse kuulus viis folkloristi Eesti Kirjandusmuuseumist (Anu Korb, AadoLintrop, Janika Oras, Liina Saarlo ja siinkirjutaja), samast veel kultuu-riloolane Vello Paatsi ning etnoloogid Indrek Jääts Eesti Rahva Muuseu-mist ja Aivar Jürgenson Ajaloo Instituudist. Ülejäänud Eesti delegat-siooni liikmed olid Tartu ja Tallinna keeleteadlased.

Iga kongressi tõeline tööpäev, st 16., 17. ja 18. august, algas kahe pa-ralleelselt toimuva plenaaristungiga, kus oli kavas üks juba avaldatudettekanne ning tellitud ja ettevalmistatud kommentaar teiselt teadla-selt. Plenaaristungite ettekannetes olid esindatud keeleteadus, arheoloo-gia, etnoloogia. Kaks ettekannet olid ülevaated. Üks puudutas fennoug-ristika arengut Marimaal ja teises käsitles Tatjana Devjatkina (Saransk)mitmest rahvusest kaastööliste andmeid kasutades olukorda soome-ugrirahvaste vaimse kultuuri uurimise alal Venemaal viimase kahekümneaasta jooksul.



Nüüd oleks viimane aeg asuma sektsiooniettekandeid tutvustama. Folk-loristina, kelle huviringi kuuluvad erinevad suulise loomingu žanrid, rah-vausund ja mitmed üldprobleemid, näiteks etnilised suhted, oleksin leid-nud huvitavat õige mitmest sektsioonist. Muidugi pole siin võimalik refe-reerida kõiki kuulatud ettekandeid. Samas äratasid tagantjärele huvineed, mida ma kuulama ei saanud või ei jõudnud minna, aga mille kohtakuulsin kiitvaid kommentaare või olid ilmunud paljutõotavad teesid. See-tõttu on järgnevad märkmed suuresti juhuslikud.

Kõige arvukamalt oli esinejaid maride endi seast, kuid silmapaistvaltelavat huvi olid ilmutanud ka tatari, baškiiri ja tšuvaši uurijad. Ühelt poolton nendel turgi rahvastel tõesti olnud paljude sajandite vältel tihedaid kon-takte maride, kuid ka udmurtide jt soomeugrilastega (sellelaadseid etnilisisuhteid käsitlevaid ettekandeid oli ka maridelt, näiteks Silanti Sabitovi(Joškar-Ola) oma) ning nende osavõtt seega sisuliselt põhjendatud, kuid vä-liselt hõlbustas nende osalemist kindlasti ka kongressipaiga lähedus.

Midagi pole öelda, kõige otsesemat teadmist andsidki mulle mõnevanema põlve mari folkloristi ettekanded, näiteks teeneka lühivormideuurija ja publitseerija Aleksander Kitikovi (Joškar-Ola) ülevaade marirahvaluuleliikide žanrilisest sünkretismist. Sama huvitav oli kuulata IvanS. Ivanovi (Joškar-Ola) käsitlust mari tavandilauludes kasutatud võrd-lustest ja epiteetidest. Nooremate esinejate osas väärib märkimist, etnende teemade diapasoon ulatus tavandilaulude žanriülevaatest ja no-vellilaadsest muinasjutust mittetraditsioonilise suulise jutustuseni (ju-tustus lähema mineviku reaalsetest isikutest, mis on edasi antud tavali-selt osaleja vaatepunktist, st memoraat või ka pajatus) ning sealt edasiinternetifolkloori ja rollimängudeni.

Oli ettekandeid, mis ilmselt asja tundvatele inimestele võisid mõnda-gi ütelda, aga millega kõrvalseisjal oli raske haakuda, näiteks AleksandrŠaronovi (Saransk) “Mordva eepose poeetika”, mille puhul kerkis üpriselava arutelu keskmeks hoopis kõnealuse eepose (Mastorava) rahvapära-sus, aga ka kirjandusliku versiooni autorsus. Väga põnev, lausa intrigee-riv tundus ka põhierialalt mongolisti Maria Magdolna Tatari (Oslo) tea-tava pentatoonikastiili käsitlus. Kõnealune stiil esineb ungari, mäemarija tšuvaši rahvaviisides ja ettekandja oli leidnud sellele vägagi lähedasivasteid mõne mongolite etnilise rühma folklooris. Põnev küll, aga minusellekohaste teadmiste nullilähedus ei luba eriti midagi arvata.

Programmis oli ettekandeid, mille teema oli lausa judisemapanev, kuidmis (vist küll õnneks) jäid ära, nagu ühe Soomes resideeriva armeeniaperekonnanimega uurija oma, kes tõotas mütoloogilisi paralleele armeen-laste ja vepslaste (Sic!) vahel. Vepslased ei jäänud siiski käsitlemata, janimelt asjatundlike uurijate poolt. Nendest nimetaksin Irina Vinokurova(Petroskoi) ülevaadet vee- ja maa-aluste loomadega seotud uskumustest,Niina Zaitseva (Petroskoi) aga kõneles vepsa kirjakeele probleemidest,näiteks murrete osast selles. Vepsa kirjakeele juhtiva arendajana on ta



kõiki kõnealuseid probleeme oma tegevuses kogenud ja ületada aidanud.Minu enese ettekande teemaks olid vepsa rahvaluule ajaloolised kihistu-sed ja etniliste suhete kajastused nendes.

Hulk huvitavaid ettekandeid peeti rahvausundit ja traditsioonilist elu-laadi käsitlevates sektsioonides. Kindlasti ongi usundi ja seda edasi kand-va suulise pärimuse lahutamine keerukas. Folkloristile huvipakkuvat lei-dus ilmselt ka kirjanduse sektsioonide ettekannetes, sest idapoolsetesoomeugrilaste noores kirjanduses on folkloorsetel ainetel ja vormivõte-tel teadupärast tähtis osa.

Maridelt oli ootuspäraselt kavas ettekandeid, mis käsitlesid nende ko-hati tänapäevani säilinud ja viimastel ajal elustatavat etnilist usundit.

Mõni neist, samuti nagu mitmete teistegi soome-ugri põlisrahvasteettekanded oma rahva maailmavaatest, eetilistest hoiakutest, elulaa-dist jne olid loomu poolest selgelt apoloogiad, kuid oma positiivne psüh-hoteraapiline mõju on neil kahtlemata. Etnilise identiteedi seisukohalton teiseks äärmuseks masohhistliku alatooniga kõned oma rahva ema-keele kadumisest ja rahva venestumisest.

Mari ja teiste Venemaa soome-ugri rahvaste fennougristide tööga oli või-malus ka iseseisvalt tutvust teha. Nimelt leidus kongressist osavõtjaile

Foto 1. Anu Korb, Tiiu-Ann Salasoo, Ilse Lehiste ja Zita McRobbie-Utasi Marimaal X fennougristika kongressil.



jagatud elegantses kotis peale programmi, teeside ja plenaaristungiteettekannete tekstide (ning mõne iluväljaande) ka mitmeid teatmeteoseidja bibliograafiaid. Samuti oli võimalik tutvuda soome-ugri keeleteaduse,folkloristika, etnoloogia jne saavutustega väljapandud raamatunäitus-tel. Üht-teist oli võimalik müügilettidelt ka kaasa osta.

Et viibisime maride maal, siis paar sõna mari rahvaluuleväljaanne-test. Kindlasti tuleb positiivseks pidada seda, et on hakatud välja andmamari rahvaluule korpust, venekeelse paralleeltekstidega varustatud kõi-ki žanre hõlmavat väljaannet. Peale selle ilmunud osade hakkas silma jasattus eestlaste kottidesse veel mõni muugi raamat. Südant ei saanudsoojendamata jätta asjaolu, et mari fennougristid, mõnedki neist PaulAriste õpilased (või tema õpilaste õpilased) polnud unustusse jätnud aka-deemiku 100. sünniaastapäeva 2005. aasta veebruaris, vaid olid ilmuta-nud temale pühendatud artiklitekogu, mis sisaldas ka rahvaluulealast.

Üks periood fennougristika kongresside ajaloos on nüüd kindlasti möödu-nud. Küllap hakkasid küsimused kerkima juba varem, võib-olla seekordaktualiseerunutest polnud osa mitte fennougristika, vaid olid Venemaaprobleemid, kuid siiski... Ülisuure osavõtjaskonnaga ja ülilaia teemade-skaalaga foorum ei saa olla teaduslike tulemuste poolest eriti produktiiv-ne, aga, nagu armastatakse ikka rõhutada tavalistegi teadusürituste pu-hul – isiklike kontaktide loomine ja värskendamine on olulised. Minasain näiteks kõnelda tuttavate vepsauurijatega ja sõlmida kokkuleppeid,aga ka puhtinimlikult oli tore kohtuda teiste soome-ugri rahvaste uurija-tega, kellest mõnda pole juba rohkem kui kümme aastat kohanud.

Aga mis tulevikus saab? Esialgu vähemalt jätkatakse vanamoodi. Jakas ei või siis soome-ugri uurijad kord viie aasta tagant kokku tulla, kuisageli kohtutakse sootuks tühisematelgi põhjustel. Igatahes teatati kong-ressi pidulikul lõpetamisel XI fennougristika kongressi korraldamise koht.Vastavalt vanadele reeglitele on selleks Ungari, ja konkreetselt Pilszabakatoliiklik ülikool.

Minusugusele, kes käinud Joškar-Olas tosin aastat tagasi, oli kahtlema-ta õpetlik võrrelda toonaseid ja värskeid muljeid. Nende jagamiseks polesiinkohal ruumi, kuid kokkuvõtteks mainin, et kaevusin naasnuna reaksõhtuteks kaasatoodud marikeelsetesse rahvaluuleväljaannetesse ja kiri-kuajakirja, kasutades arusaamiseks samast kongressi raamatuletist os-tetud mari-vene sõnaraamatut, ja tundsin rõõmu, kui mõni kümnekonnaaasta eest õpitud sõna tuli tuttav ette.

Kõike – teaduslikku ja isiklikumat, meelepärast ja vastumeelset –kokku võttes olen väga rahul ja rõõmus, et mul oli Eesti Kirjandusmuu-seumi, Eesti Fennougristikakomitee ja Eesti Kultuurkapitali rahaliseltoel võimalik sellest kongressist osa võtta.

Kristi Salve



Võõrandumise väljamüük

Maastikukunsti festival Kahe vee vahe 2005: Ajutised aiad TartusEmajõe ja Anne kanali vahelisel alal 29.–31. juulini 2005.

Anne kanali linnapoolse otsa ja Emajõe vaheline ala on Tartu tühermaa.Isegi ametlik koerapissitamisplats jääb kanali Ihaste-poolse osa ja jõevahele, teisele poole Sõpruse silda. Seega on see jõe- (või kanali)taguneala oma kidurate puude ja lopsaka umbrohuga tõeline eikellegimaa. Sel-line plats keset linna – ja suisa südalinna – inspireerib paratamatult,kusjuures mitte üksnes poisikesi seiklusmängule, vaid täiskasvanuohtumaailmaparandajaidki. Maailmaparandajalik on ka Kahe vee vahe pro-jekt.

Maailmaparandajalike projektide eelis on see, et nende sotsiaalnesõnum on üldjuhul aktuaalne ka kunstivõhikule. Seepärast toimib ta ava-likkuse väljal meediasõnumina, ületades tõelist meediat väljendusva-hendite mõjukuselt ja teenides lisaks hetkelisele ka nn järeltähelepanu.Meediagi võitleb järeltähelepanu eest, paraku saab see osaks siiski vaidsellele osale meediast, mis kasutab mõjusamaid, kunstiväljalt laenatudväljendusvahendeid, sest järeletähelepanu – seda võib ka elamustähele-panuks nimetada – saab siiski osaks eelkõige kunstivälja sõnumitele.

Maailmaparanduslikud projektid balansseerivad esteetilise ja sot-siaalse kõne piiril, kusjuures pingerea etteotsa pääseb tugevama esteeti-lise sõnumi andja, kelle sotsiaalne tundlikus on samal ajal selgelt aisti-tav.

Maastikukunsti festivali Kahe vee vahe, tänavu alapealkirjaga Ajutisedaiad, on korraldajad ise nimetanud ka konkurss-töötoaks (contest-workshop).Festivaliidee ise on korraldajate loodud veebilehtedele (http://www.kaheveevahe.ee ja http://aiad.kaheveevahe.ee) andmeil sündinud 2003. aas-ta sügisel kuue Soomes Turu kunstiakadeemias kultuurikorraldust tu-deeriva tudengi peas ja juba järgmisel suvel, 31. juulil ja 1. augustil 2004sai Tartus Emajõe ja Anne kanali vahelisel luhal teoks esimene festival.

Kuigi vaid kaks päeva ja kümme võistkonda, ei saa seda üritust väike-seks ega kitsa ringkonna ettevõtmiseks nimetada. Eestlaste kõrval võist-lesid Soome ja Argentiina kunstiloojad, meeleolu aitasid üleval hoidaseitse bändi (sh peaesinejatena Kolumbus Kris ning noorte tartlaste seaspopulaarsed Tartu Tünnipunt ja UR2KAM) ja viis DJ-d ning vaatajas-kond ulatus 7000 inimeseni. Meediahuvi oli samuti arvestusväärne – sedakajastasid kolm raadiojaama, ETV, Eesti suuremad ajalehed ja isegi Ar-gentiina press.

Eks see innustanud, kuigi idee polnud põhjani originaalne ega enne-olematu – suvine töötoakunst on Eestis, rääkimata muust maailmast,juba tuntud nähtus, ajutised linnaruumiinstallatsioonid elustavad mõn-dagi Eestimaa paika, mh tasub nimetada Kesk-Eesti muidu suhteliselt

Evelin Jõesalu UUDISED


unises väikelinnas Paides korraldatud tegevuskunsti festivale Aeg, ruum,liikumine. Nii selle kui ka Kahe vee vahe puhul on põhjust rääkida kohali-kust algatusest, kunstielu elavdamisest ja kunstivälja avardamisest niipüüdlusena kui ka tegelikkuses. Ja ilmselt pole mõtet arutleda vastusetaküsimuse üle, kas kunsti väljatulek näitusesaalidest on vastutulek as-jassepühendamata publikule või kunstihariduslik sotsiaalne tellimus.Ilmselt mõlemat ja mitte kumbagi. Tõenäoliselt on asja taga eelkõigelooja suhtlemistarve ja suhtlemisruumi otsingud, millele lisandub kunstieksponeerimise seisukohalt õieti primaarne võimalikult avara ruumi val-lutamise edevus.

2005. aasta festivali alapealkirjastasid tegijad tiitliga Ajutised aiad.Üritus kestis juba neli päeva, 29.–31. juulini ja võistlustööde hulk mit-mekordistunud. Ürituse eesmärgiks on tutvustada laiemale publikule kesk-konnasäästlikku maastikuarhitektuuri läbi töötubade, performance’i ja pere-päeva, pakkudes meelelahutuslikku osa elava muusika ning erinevate ülla-tuste näol, selgitab korraldajate loodud kodulehekülg üsna kandilises kee-les ja umbmäärases sõnastuses. Ent selgitused pole tegevuskunsti puhulkunagi tugevaim külg, mäng käib küll mõisa peale, kuid mõisaks on osa-lus ja ideekäsitlus. Et viimane abstraheerub kujundi-, mitte formaalkee-les, on vastuolu tugev ning sõnalised lisandused – kui need muutuvadohtraks – pigem vaestustavad kui rikastavad ettevõtmist.

Ajutised aiadki (temporary gardens) on juba varem läbilahendatud tee-ma, mille päritolu juurde (http://www.temporaeregaerten.de) festivali kor-raldajad ka lahkelt juhatavad, lisades, et originaalidee autorid on MarcPouzol ja Thilo Folkerts, kellest esimene oli kohal ka Tartus, juhtidesmitut festivali raames Lutsu Teatrimajas läbi viidud seminari.

Ajutised aiad algatati 1997. aastal, et avastada ja muuta nähtavaks Ber-liini linnaruumis peituv potentsiaal, selgitada maastikuarhitektuuri ak-tuaalsust ja taasleida avalik ruum kui suhtlemispaik asjahuvilise audi-tooriumiga. Eesmärgiks seati äratada avalikku huvi vaba linnaruumiarengu vastu ja saada nendelt panus Berliini linnaruumi tulevase ku-jundamise teemalises diskussioonis.

Fantaasiaküllased instseneeringud, installatsioonid ja interaktsioo-nid pakuvad neljal suvepäeval ebatavalisi sisse- ja väljavaateid valitudpaikadele, mis muidu pole avalikkuse tähelepanu all. Need on tihti vas-tuoluliste poliitiliste planeerimisvaidluste sõlmpunktid või on neil rahvasilmis halb maine. Ajutine aed interpreteerib situatsiooni uudselt, nad eitäida paika, vaid avavad vaate nende omapärale. Ajutine aed on tead-vustav meedium, mis kutsub kohtama ja pakub ruumile uusi kogemusi.

Projekti initsiaatorid on Berliini maastikuarhitektid Daniel Sprengerja Marc Pouzol. 1997. kuni 2001. aastani oli ajutiste aedade korraldajaBerliini-Brandenburgi Saksa Maastikuarhitektide Liit. 2003. aastastkorraldab ajutisi aedu Temporäre Gärten GbR, millesse kuuluvad Sally

UUDISED Evelin Jõesalu


Below, Daniel Sprenger ja Udo Bode. Nende kõrval töötavad kavandaja-te ja teostajatena teisedki abilised ja partnerid.

Ajutiste aedadega 2003 sari lõpetati. Initsiaatorid ja organisaatoridon aga seda meelt, et tuleks arendada uusi avaliku ruumi projekte (www.temporaeregaerten.de).

Jutt on natuke liiga triviaalne, et iseenesest köita. Pealegi on tegu jubakord lõpetatud sarja ja selle taaselustamise võimaluse ja (tõenäoliseltka) vajadusega. Seega pole võrrandis tundmatuid, on vaid vahetatud te-gurid. Küsimus ongi nendes tegurites ja selles, kuidas maastikukunsti(NB! mitte maastikuarhitektuuri) festivalil loodavad ja eksponeeritavadloomeobjektid vaataja ja kohaga suhestuvad ning vaatajat ja kohta oma-vahel suhestavad, mille indikaatoritena nad töötavad ning milliseid aru-saami ja/või emotsioone kondenseerivad.

Kõnealuse festivali töödest saab järeldada, et indikaatorifunktsioonoli kondensaatorifunktsiooni ees primaarne, indikaator oli nähtav ja tun-netav, kondensaati ei pruukinud aga alati tekkidagi, emotsioon jäi seda-võrd hajusaks.

Samas ei saa väita, et väljapaneku sai vormistada igaüks – tegelikultoli valik tihe ja eelvoorust said edasi vaid pooled. Mismoodi see valik tehtija kui palju ikkagi eelvooru kavandeid esitati, jääb kodulehekülje põhjal


Foto 1. Leedu-Hiina-Singapuri-Austraalia võistkonna Silver Raintöö Hõbevihm meenutab, et inimene kogeb maailma ruumitajukaudu (http://www.kaheveevahe.ee/?peaID=38&PHPSESSID=eaf8912a5b1000a2372ce6181771c8b6).


üksjagu segaseks, aga selles polegi tähtsust. Igatahes oodati festivalile31 võistkonda 16 riigist – Eestist, Soomest, Rootsist, Poolast, Itaaliast,Lätist, Argentiinast, Saksamaalt, Leedust, Slovakkiast, Singapurist, Aust-raaliast, Hiinast, USAst, Ungarist ja Sloveeniast. Lisaks kunstiobjekti-dele ja performance’idele – millest üht, ungarlaste Istuta inimest õnnestuska näha – olid kavas veel ajutiste aedade idee generaatorite-elluviijateMarc Pouzoli, Daniel Sprengeri ja Veronique Faucheuri juhitavad semina-rid Lutsu teatrimajas.

Mõistagi selgusid festivali lõpuks ka parimad. Festivali võitjaks kuu-lutas žürii – see oli igati esinduslik ja rahvusvaheline (Daniel Sprenger jaMarc Pouzol Saksamaalt, Andres Levald ja Toomas Muru, arhitektid TiitSild ja Katrin Koov Eestist ning Alex van de Beld Hollandist) – Läti Põl-


Foto 2. Ungari võistkonna Tajek Art Group per-formance-võistlustöö Istuta inimene! tõi välja vas-tuolu inimese ja looduse vahel, kasutades mehipuudena (http://www.kaheveevahe.ee/?peaID=38&PHPSESSID=eaf8912a5b1000a2372ce6181771c8b6).



lumajandusülikooli maastikuarhitektuuri eriala naiskonna Pele (Liva Du-dareva, Diana Lukjanska, Laura Hrisanfova ja Agnese Kusmane) töö Illu-sion. Välja anti ka kaks teist kohta, need said Eesti võistkonna VuuDuu(Eva Kuldma, Ann Nurga, Marilin Kristjuhan, Anne Kuldma ja Ants Sa-lum Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnast) Kollane koht javõistkonna Tee (Piret Müüripeal, Kati Kerstna, Leles Luhse, Toomas Ildja Marko Järvela) loodud TEE. Publiku lemmikuks osutus Eesti Põlluma-jandusülikooli maastikuarhitektuuri esimese kursuse tudengite (ArdenArroval, Triin Kõivupuu, Eva Prüüs, Kerli Sillaots ja Rauno Sirel) võist-konna Arterk Ajutine blääž .

Seda viimast otsust oli võimalik ette näha – tegemist oli kahtlematakõige vaatemängulisemalt mõistetavama ja n-ö meeleliselt meeldiva ob-

Foto 3. Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriüliõpi-laste võistkonna VuuDuu töö Kollane koht, mis pak-kus külastajale võimalust nautida hetke ja selle po-sitiivseid emotsioone, jäi jagama 2. kohta (http://www.kaheveevahe.ee/?peaID=38&PHPSESSID=eaf8912a5b1000a2372ce6181771c8b6).



jektiga. Tegijad ei mänginud niivõrd publiku mentaalsetel vajadustel,kuivõrd hetkeolukorraga haakuvatel positiivsetel emotsioonidel, vabas-tades vaataja vajadusest kujutleda ja analüüsida. Kui ülejäänud (vähe-malt valdavalt) tegelesid võõrandumise kui kujutlus- ja suhtlusobjekti“väljamüügiga”, siis Ajutise blääž i autorid arvestasid märkimisväärseltprimaarsemat instinkti – ihaldamist. Ja (alateadlikult või teadlikult) kaselle kumuleerivat mõju. Igatahes on üks Puhkaja nime taha varjunudlehekommentaator märkinud:

Selline “Ajutine pääz [p.o blääž]” võiks endalgi kodus olla või sealsamas(http:/ /www.postimees.ee/010805/kommentaarikeskus.php?ARTIKKEL_ID=172861&TASK=KOMMENTAARID).

Kohalik leht kurtis festivalipubliku vähesuse üle, süüdistades selles 25-kroonist piletihinda. Tegelikult oli korraldajate suurim fopaa hoopis see,et ürituse aeg kattus Viljandi pärimusmuusikafestivali omaga. Tee mistahad, väikeriigis (ja eriti veel Tartu-suuruses väikelinnas) on kultuuri-ambitsioonidega vabaõhumeelelahutuse publik just nii napp ja nii arvu-kas, et aasta tippsündmus suudab kukkuda välja kolossaalne, ent sama-dele päevadele ei mahu mitte midagi enamat.

Evelin Jõesalu

Foto 4. Läti võistkonna Sala töö Sild veeni kinnitab, et sild onelement, mis ühendab ja jätkab teed kahe mis tahes osa vahelvõi üle takistuse (http://www.kaheveevahe.ee/?peaID=38&PHPSESSID=eaf8912a5b1000a2372ce6181771c8b6).

lilia briedis 80 - folklore.ee · lilia briedise kompetentsi rakendati ka rahvaluulekogude...

Documents