NR.25

www.nycomed.ee

Ei ole lihtne teha paljusid asju üheaegselt, samas teame ju kõik, et mida rohkem me teeme, seda enam jõuame tehtud. Eriti peaks sellest sõnasabast kinni haarama meie, arstiteaduskonna tudengid. Eeskujuks endale võiks ju võtta näiteks Matti Peura ja Hendrik Luugi, kes teevad koos bändi ja samal ajal üks õpib viien-dal kursusel arstiteadust ja teine tegeleb tähtsa teadustööga ning kõige selle vahepeale tuleb anda välja plaat ja käia esinemas ja viia kusagile tehasesse nokamütsid, et lasta sinna peale kirjutada „Idioot”... Kuid kui kõiki omi asju teha teatava mõttega, siis võiks tulemus ju olla ehk peaaegu sama hea kui PopIdioti poistel. Nende tegemistest loe lk. 10-11.

(Foto: Lauri Kulpsoo) PopIdioti fännid, muretsege endalegi selline nokats ja kandke seda uhkusega!

Nagu ikka, proovib Curare teieni tuua iga numbriga mõne huvitava persooni selleks, et saaksite paremini tundma meie teaduskonnaga seotud inimesi ja nende te-gevusvaldkondi. Kooliaasta viimase väljaande intervjuu pühendame teadustööga ak-tiivselt tegelevale inimesele. Selle aasta koolilõpu num-bri persooni rubriigi on Curare toimetuse objektiivsel valikul vallutanud Biokeemia instituudi vanemteadur ja filosoofia doktor neurokee-mias dotsent Ursel Soomets. Põnevat tutvumist temaga. Loe lk. 4-5.

PERSOON

2

Oi kallid seltsilised ja muud tegelased! Jällegi käes sügis, kas pole tore? Naudin igat päeva, mil astun toast välja, panen päikeseprillid ette ja hakkan veel viimase päikese kaasabiga vitamiini tootma ja vaimset energiat koguma. Kuigi palju sellest energiast kulub uue kursuse ainetega kohastumisele, ei heida ma meelt, sest nagu külvad, nii ka lõikad – rõõmuga tehtud kohustustest saab välja kukkuda ainult häid tulemusi.Selle numbriga, mida käes hoiate on selline naljakas lugu, et tegelikult selle Curare sisu lugedes võiksite minna tagasi ajas ja mõelda ennast suve algusesse, sest selleks ajaks olid need lood valmis. Kahju, et neid õigel ajal teieni ei saanud tuua. Parem hilja kui mitte kunagi?Suve algul lõpetas jälle hea hulk noori arste, loodetavasti meie tulevasi kolleege, ning Biomeedikumis on juba näha uut rebasepere. Oma nö. viimases numbris oleme pühendanud paar külge ka lõpetanutele meelde tuletamiseks, et me hoolime teist väga ja loodame, et kõik teie südamesoovid täituksid ning et see kuus aastat nähtud higi, veri ja vaev end sajakordselt ära tasuksid. Koh-tumiseni tulevikus!Teistele arstiteaduskonna tudengitele, kes veel skalpelli saavad käes hõõruda ja kääridega kromosoome paberilehelt välja lõigama ning neid kleepida, soovib Curare samuti naudinguterohket sügist...Kui tavaliselt lõpetati kooli ajalehti enne suvele minekut horoskoopidega, siis mina ennustaks hoopis nüüd kõigile, et teil tuleb imetore sügis! Need, kes põetajaametit peavad – töö saab olema kerge, patsiente vähe ja öösiti saate kooliasju teha täiel rinnal; need, kes residentuuri sisse said – te tegite õige valiku ja see tasub end igati ära; need, kes ei saanud sisse – järgmisel aastal kindlasti saate, uskuge Curaret; need, kes arstiteadust on tulnud õppima – te ei ole teinud valet otsust ja uskuge, see on hoopis parim otsus, mis te üldse teha saite. Ja loomulikult saab kõigil olema õnne armastuses!Ilusat (vananaiste) suve kõigile,

KAS OLLA SURNUD VÕI SUREMATU SELTSILINE?

Mari KangerStud. med. IVmarikanger@hotmail.com

EAÜS peibutab oma ridadesse igal aastal palju esmakursuslasi ning vanemate kursuste värsket verd. Aga kuhu need inimesed, kes avaldusse kirjutasid „Palun võtta mind EAÜS liikmeks“, kõik jäävad? Mis mõtet on paluda, kui tulla ei tahagi? Töögruppidesse kuulub varsti juba aukartust äratav hulk inimesi, paraku aga ei pruugi töö-grupijuhid teada kolmveerandit neist nägupidi. Olen ka ise seltsis sellise „surnud liikmena” figureerinud – algul sellepärast, et ma ei suut-nud töögruppi valida, ning hiljem sellepärast, et teadusgrupp, mille kasuks lõpuks otsustasin, oli sama väljasurnud. Olla otsustusvõimetu liige, kes seisab nimekirjas vaid sellepärast, et kuhugi kuuluda on pop, ja maksta liikmeraha, milles kajastub ainuke kasu seltsile surnud liikmetest (kui sedagi, paljudel ju liikmeraha veel maks-mata...) – no milleks? Nii moepärast EAÜSi kuuluda, kuna see ühendab Eesti arstitudengeid, ei teeni näiliselt mingisugust kasu liikmele, kes kohal ei käi, kuna tudeng ei saa ju hilisemaks eluks vajalikke tutvusi ja kogemusi, meelelahu-tust ega teadmisi.Üks põhjus aga siiski on, mille pärast on hea ennast nimekirjas pidada. Nimelt vabadus kir-jutada oma stipendiumitaotlusesse või CV-sse EAÜSi liikmelisus ning keeruline töögrupinimi. Ja plusspunktid hakkavadki jooksma. Aga parem oleks, kui töövestlusel selle kohta ei küsi-taks, eks, sest pooled seltsi liikmetest polegi ak-tiivselt seltsi liikmed. Mugav on ennast ehtida võõraste sulgedega, eriti kui see kasu ka veel toob.Või on probleem ikkagi ajas? Ei saa ju olla, sest kogu aeg arstitudengid ka ei õpi. Kui jõuame pidutseda, ei tohiks üle jõu olla ka väikese mängukaru ravimine lasteaias armsate lastega või kondoomijagamine raekoja platsil. EAÜS pakub oma töögruppidega väga mitme-külgset rakendust. Need on ägedad asjad, mida seltsis korraldatakse, ausõna. Pealegi, kuskilt tuleb ju kinni haarata, et päris nohikuks ei jääks.EAÜSi grupijuhid ei pea olema kurjad nuhid, kes inaktiivseid liikmeid taga otsivad ja nende pärast muretsevad. Avage, libaseltsilised, mõni oma töögrupijuhi kiri ja tehke midagi ära. Kaua võib? Tarkust, potentsiaali ja nutti on, aga aega ja pealehakkamist pole kunagi. Peatoimetaja: Kadri Mehevits Fotograaf: Laura Mauring Küljendaja: Grete Siim Toimetus: Tõnis

Eilat, Astrid Lindmäe, Mari Kanger, Reena Kartau, Mari Muldmaa, Liisa Olesk, Aigar Ottas, Reigo Reppo Tänud ka: Konstatin Fleiderviš, Liina Kasesalu, Kätlin Otti, Erik Salum, Katrin Täär Kirjastati TÜ Kirjastuses Toimetus: Pepleri 32, 51010 Tartu Tel/fax: +3727420580

ARVAMUS

3

3

Teised IFMSA (International Federation of Medical Students Associations) liikmed on korraldanud samasugust vahetust juba palju kordi ning nende programm sarnaneb kliinilise välisvahetuse kavaga, kuna osalejad läbivad samuti neljanädalase praktika, kuid lihtsalt seksuaaltervise ja HIV-ga seotud osakondades. Kuigi meie programm erineb sellest päris palju, on see IFMSA rahvusvahelise SCORA vahetuse koordinaatorite poolt heaks kiidetud ning osalejad saavad rahvusvaheliselt tunnustatud sertifikaadid. Kaheksa päeva jooksul viime osalejad AIDSi ennetuskeskusesse, süstlavahetuspunktidesse, HIV-positiivsete tugigrupi tööga tutvuma, Wismari sõl-tuvusravikeskusesse Tallinnas, uimastisõltlaste rehabilitatsioonikeskusesse Narvas, noorte nõustamiskeskusesse ja naistevarjupaika Tartus ning veel gei ja lesbi infokeskusesse. Osalejad saavad kaasa sõita Lasnamäe ja Õismäe kiirabi brigaadidega ning näha Eesti elu pahupoolt. Muidugi on kavas ka tutvumispidu, ööklubi Angel külastamine, ühised õhtusöögid ja muud eestlastele meeldivad vaba aja veetmise võimalused. SCORA vahetuse eesmärgiks on vahetada ideid ja luua kontakte teiste riikide seksuaaltervisega tegelevate tudengitega, samuti tutvustada olukorda Eestis. Programmi rahastamisel osalevad tudengid ise, veidi toetab EAÜS ning suurimat toetust loodame leida erinevate suursponsorite näol. Prae-guseks on osalemissoovi avaldanud tudengid Sudaanist, Ugandast, Itaaliast, Türgist ja Ekuadorist. Nii et tõotab tulla huvitav seltskond ning me jääme neid ootama.

Seksigrupp kutsub välistudengid suveks külla Kätlin Otti Stud. med. VI katlinotti@gmail.com

Jõudehetk ringreisil. Eelmine suvi käis reproduk-tiivtervise grupi kaudu välisvahetuses Rootsis Liis Parker (paremal), kes sai tutvuda sealsete HIV-positiivsetega ning näha, missugune on Rootsi olukord seksuaaltervise ja HIV-iga seotud valdkonnas.

Arstitudengitele toimus teaduskonverents

Selle aasta teaduskonverents Balti mere maade arstiüliõpilastele toimus küll alles teistkordselt, kuid konverentsi korraldus ja ettekanded olid viimase peal, nii et jäi mulje, nagu oleks konverents juba aastakümnete pikkune tra-ditsioon. Meie ülikooli esindus oli küll ainult kaheliikmeline – mina ja Katrin Sonn 4. kursuselt, kuid sellest polnud lugu, sest me rokkisime seal kvaliteedi, mitte massiga. Tahan juba ette rutates öelda, et Katrin esines väga edukalt ja sai postrite ettekannete arvestuses esimese koha. Palju õnne talle!Konverentsil oli tohutu palju ettekandeid, kokku kahe päeva peale 70 ringis ning juba seepärast jagan ma korraldajatele palju kiitust, et nad kõigi esi-

nejatega edukalt tegeleda jõudsid ning ka hindamiskomisjonile, et nad vaevaks võtsid kõik ettekanded põhjalikult läbi uurida.Paljud esinejad olid loomulikult kohalikud, arvukalt olid esindatud ka lätlased ja poolakad, aga oli ka kaugemalt tulijaid Rumeeniast, Venemaalt, Moldovast ning isegi kaks kuumaverelist noormeest Türgist, kes ei pidanud vaevaks siia kaugele Baltimaadesse lennata. Viimased kaks võitsid omale publiku tugeva poolehoiu, kuna nad ettekande alguses näitasid ilusaid pilte oma kodumaast ning kohvipausi ajal pakkusid eksootilisi türgi maiustusi ning soovijatele ka leti alt pitsi türgi viina, raki’t.Teemade ulatus nii suure esinejate hulga peale oli muidugi väga lai – esindatud olid kõik arstiteaduse erialad terviseedendusest kuni neurokirurgiani. Ka hambaarstitudengid olid kohal – nemad said publiku erilisteks lemmikuteks, kui nad ehtsa larry-king’iliku sarmiga tegid oma komposiitide-tse-mentide teemal niivõrd kaasahaarava show, et igaleühele lihtsalt pidi meelde jääma, et just tsinkfosfaattsemendid on kõige efektiivsemad Streptococcus mutans’i vastu võitlemisel. Neile järgnesid tulised ovatsioonid.Ootan väga järgmise aasta konverentsi saabumist, mille korraldavad üheskoos Läti ja Poola tudengid ning loodan, et Katrini edukas esinemine teistele julgust lisab ning järgmisel korral tuleb ka meie poolt rohkem ettekandeid. Kindlasti soovitaks osalemise peale mõelda nendel, kes sel sügisel meie konverentsil ettekandeid esitama asuvad – inglise keeles esinemine on põnev kogemus ning ka teisi ettekandeid on väga huvitav kuulata, et teada saada, milliseid teemasid uurivad arstitudengid teistes Balti riikides.

(foto: Erik Salum) Katrin, teine Tartu Ülik-ooli esindaja Kaunase teaduskonverentsil, sai auhinna parima postri etttekande arvestuses. Võtke temast eeskuju ja lööge järgmine aasta isegi kaasa, kel huvi on.

Erik SalumStud.med.Verik.salum@gmail.com

Järgmisel aastal on plaanis korraldada esimest korda SCORA ex-change Estonia, mis tähendab, et seksigrupp kutsub välistudengeid külla, et korraldada neile rahvusvaheline tudengite välisvahetuse suvekool noortelt noortele. Programm kestab kaheksa päeva ning hõlmab nelja linna – Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu. Osalema ootame kuut tudengit erinevatest riikidest üle maailma.

4

Teadusmees Ursel Soomets lõi kaasa omanimelise peptiidi disainimises.

Esimese kursuse loengutest on teil kindlasti meelde jäänud need Bio-keemia instituudi vanemteaduri Ursel Soometsa läbi viidud õppetun-nid, mil ta tõsisele biokeemiale lisaks viskas vahepeale ka mõne nalja või jutustas seiga oma USAs veedetud aja kohta. See tegi loengud omamoo-di veelgi huvitavamaks. Nüüd aga proovime rääkida teile tema enda kohta midagi huvitavat ja loodetavas-ti ka pisut naljakat.

Millal ja kuidas teadusega “sina-peale” saite?Mina ei ole arstiteaduskonda lõpe- tanud, hoopis õppisin keemiat ja spet-sialiseerusin bioorgaanilise keemia erialale. Juba ülikooli esimesel kursusel liitusin prof. Jaak Järve uurimisgrupi-ga. Prof. Järve uurimisgrupis uuriti tol ajal mitmeid ensümaatilisi süsteeme ja seal hakkasingi biokeemiaga tegut-sema ja olen siiani tegutsema jäänud.90ndate aastate alguses oli arstitea- duskonnas keemia haridusegainimest vaja ja prof. L. Tähepõldkutsus mind tudengitele bioorgaanilise keemia loenguid ja praktikumeandma.

Millised huvitavad teadus-projektid Teil hetkel päevakorras on?Meie põhiline tööpõld on uurida erinevatest aspektidest lähtuvalt oksü-datiivse stressiga seotud probleeme. Professor M. Zilmer tegeleb sama teemaga juba aastakümneid ja mitte vaid Eesti tasemel. Keemikuna huvitab mind just, et saaks mõne molekuli ise ka valmis teha, millega oleks võimalik mõnda biokeemilist protsessi muuta. Just põletike ja haigustega seoses.Mul on uurimisprojekte olnud elus väga erinevaid. Rootsis kaitsesin ma oma doktoritöö ja õppisin selgeks peptiididega töötamise - kuidas neid teha, muuta ja uurida. Sealt on välja kasvanud mitmed erinevad projektid.Aga praeguse aja minu suurim huvi ja saavutus on see, et oleme siin Eestis

kohapeal ise disaininud neljast ami-nohappest kokku pandud peptiidid, mis mitmete uuringutega tõestatuna kaitsevad ülimalt hästi organismi – me kutsme neid UPF peptiidideks – Ursel Peptide Phenylalanine. Or-ganismis endas on tähtsaks kaitsvaks molekuliks glutatioon ja need UPF tetrapeptiidid on kõik glutatiooni analoogid. Glutatioon on kaitse-mehhanismiks organismis püüdmaks vabu radikaale. Meie oleme nüüd näi-danud, et osad meie poolt disainitud UPF analoogid on tuhat korda efek-tiivsemad kui organismis endas olev glutatioon. Meie saavutus on jõudnud Euroopa oma eriala kõige tugevamasse ajakirja, artikkel ilmub juulikuus.

Viibisite USAs komandeerin-gus. Millega seoses täpsemalt?USA-s olen ma käinud mitu korda. Viimati olime me kutsutud sinna aita-maks üles panna ühte suurt närviu-uringute laborit. Olin seal 3-4 kuud.SCRIPPS Instituut, kus me olime, on seotud mitmete suurte haiglate-ga – teadustöölaborid on kõrvuti suurte haiglatega ning teadusinimesed kõnnivad kõrvuti haigla arstide ja patsientidega. See on väga kontsent-

reeritud teadusasutus, kus kogu aeg on võimalus ka baasteaduse saavu-tusi uurida kliinilistes tingimustes. Ja kuna teadusinstituut on ka tasemelt väga kõrgel kohal maailmas, siis iga kuu käis ikka mõni Nobeli preemia laureaat loenguid lugemas – väga hu-vitav oli kuulata, millisel tasemel käib töö tipplaborites.

Kuidas kommenteerite ameerikalikku elulaadi ja sealseid asukaid?La Jolla, kus me elasime, on San Diego ja Los Angeles’e vahepeal. See on valge inimese paradiis – aastas sajab max 5 päeva vihma, ülejäänud aeg on kogu aeg sinine kuppel, koo-librid lendavad ümber pea. Koht on kõrbe piirimail ja seetõttu kogu ro-heline on sinna istutatud ja vajab pi-devalt kastmist. Kuna see on ka kallis piirkond, siis afroameeriklasi seal eriti näha ei ole.Ameerika on nagu Ameerika ikka, mulle ta meenutab väga Nõukogude Liitu: tavainimene oma osariigist kaugemale küll midagi ei tea. Euroopast teavad nad nimetada Inglismaad ja Prantsusmaad. Eestlasel tuleb seal öelda üldistatult,

Astrid LindmäeStud. med. IVastrid.lindmae@mail.ee

Pilt:

Lau

ra M

aurin

g

Üks

osa

tead

usin

imes

e tö

ös o

n om

a la

ua ta

ga tö

ötam

ine

ja u

ute

idee

de g

ener

eerim

ine.

Urs

el k

oos t

eist

e te

adus

mee

skon

na li

ikm

eteg

a ka

suta

b se

alju

ures

šoko

laad

i abi

. Ja

mid

a tu

med

am,

seda

par

em!

PERSOON

5

5

et tulen Euroopast.Ameerika puhul on huvitav ka see, et väga paljud laborid seisavad üleval erainvestorite rahal. Harold L. Dor-rise lesk annetas laborile, kus mina töötasin teaduse heaks kümneid mil-joneid dollareid. Teadusrahast USAs nagu väga puudust seega ei olnud.

Kas koju oli hea tulla jamillest kõige enam olite puudust tundnud?Koju on kõikjalt hea tulla. Ameerikast saabusin koju jõuludeks ja 22. detsem-bril võtsin veel julguse kokku ja käisin veel viimast korda Vaikses ookeanis ujumas (vesi oli ca 13 kraadi, aga kes teab millal jälle saab!). Ameeriklased vaatasid uskumatult sulejopedes kaldal pealt.Olen nii palju töötanud väljaspool Ees-tit, et praeguseks hetkeks on väsimus ja enam ei kipugi. Perest ja sõpradest tunnen siis puudust, suhtlemisvaegus tekib.

Kas Teie teadmised on sun-dinud ka Teid endid oma käi-tumist ja eluviise muutma? Biokeemik teab ju küll, mis on kasulik ja mis üldse kohe seda ei ole.Sellele saab nüüd väga otseselt vastata: kui ma tahaksin midagi ümber kor-raldada, siis ma teaksin väga täpselt, mida ma teeksin. Aga praegusel het-kel elan küll lihtsalt väga mõnusalt. Näiteks hamburgereid ma aga ei söö, sest lihtsalt ei maitse. Ja kohvi ei joo ma samal põhjusel. Selline käitumine ei ole mul tingitud mõtlemisest, vaid isiklikust maitsest. Suhkru tarvita-mine kadus mu elust kolmandal kur-susel, lihtsalt enam ei tahtnud.Kunagi ma vedasin kursusekaaslaste-ga kihla, et söön 24 h jooksul ära 10 kilo torti ja nemad võivad ise ükskõik kui rammusa tordi tuua. Kui ma olin esimese kolme tunniga poole sellest ära söönud, hakkasid nad mulle iga-suguseid kaikaid kodaratesse loopima. Ja asi lõppes hoopis Ülikooli klubis ja minu kaotusega…Aga praegu ma ei tunne üldse vajadust mingisuguse tordi või koogi järele.Teadustööd tehes me aga krõbistame siin ikka šokolaadi (mida tumedam seda parem!) – aju ikka nõuab glükoo-

si, kui seda töötegemiseks kasutada.Mõnikord olen ikka mõelnud, et võiks tervislikumalt elada, aga ega ma endale ikka vastu näppe ei löö, kui midagi head süüa tahan.Eks me iga päev õpime siin uut juurde ja tegelikult on väga palju asju, mida inimene saab kontrollida. Selleks on vaja üldist arusaamist biokeemilistest/füsioloogilistest protsessidest or-ganismis, integratsioonist (mida püüame siin ka teile õpetada) – on ikka hea küll, kui endal pilt nii selge, kui vähegi võimalik.

Kas teadusinimestel lubatakse puhata ka? Aktiivne puhkus vs “logelemine”?Eks me ikka puhkame, aga välismaal tööl olles paned töö peale kogu oma jõu, sest oledki selle pärast sinna läinud. Puhkus on ikka suhteliselt aktiivne: sulgpall ja ujumine. Aga näiteks Rootsis elades juhtus mõni-kord ka nii, et laupäev-pühapäev üldse voodist välja ei tulnudki, tarisin kõik toidu ja muud värgid ümber voodi ja lihtsalt lamasin, sest toss oli väljas. Nii et logelemist on ka ikka olnud, aga üldiselt puhkan rohkem aktiivselt.

Räägitakse, et maailmaimesid on seitse. Kas olete sellega nõus või tõstaksite mõne teadusavastuse sedavõrd esile, et maailmaimesid oleks kaheksa või üheksa? On mõni teadussaavutus maailmaime tiitlit väärt?Ime tähendab, et me ei saaks üldse aru kuidas või mismoodi. Aga meie eesmärk ongi just kõik loogiliselt ära seletada. Siiski olen ma veendunud, et lihtsalt inimorganism, see kuidas ta töötab ja areneb, ongi üks suur ime. Ma arvan, et ühe sellise suure “raku-ausamba” võiks ju teha.Kui vaadata, et sajad ja tuhanded lab-

orid üle maailma töötavad iga päev ja me ikkagi ei saa täielikult aru, kuidas tegelikult organism toimib, me ei oska paljusid haigusi ennetada ega ka ravida, siis tekib ikka küsimus küll, et mis imeline värk see oli, mis meid kokku pani?

10 FAKTI URSEL SOOMETSAST:sünnipäev: 18 juuli 1962öökapiraamat: Remarque’i „Triumfikaar“minu kõige tervislikum harjumus: trennminu kõige ebatervislikum harjumus: minu sünnipäevTV-saade, mida vahele ei jäta: uudised, spordivõistlused, C.S.I.suhe lemmikloomadega: kodus on kass Oggy ja segavereline taks Redoxminu lemmikmuusika esindaja nr. 1: Mozartminu nõrkus: ilusad naisedliigse OS peletamiseks teen: söön tumedat šokolaadi, joon/söön Dr. Helluse tooteid ja elan rahulikku elu3 asja mida võtaksin kaasa üksikule saarele: sool (kilo soola peab kaasas olema vähemalt!), vihmamantel, nuga

„Ameerika on nagu Ameerika ikka, mulle ta meenutab väga Nõukogude Liitu: tavainimene oma osariigist kaugemale küll

midagi ei tea.”

Pilt

erak

ogus

t

Koduloomad Urselile meeldivad, nimelt on tal kodus koer – segavereline taks Redox – ja kass Oggy. Loodetavasti ei tule neil tegemist teha kurjade prussakatega.

PERSOON

6

Foto: Marju Raukas

LÕPETAJAD RÄÄGIVADKuue aasta kõige......parem asi, mis minuga stuudiumi jooksul juhtus.Esimese kursuse põetuse praksis saanud teadmine, et tuleb õppida, kui ei taha terve elu sellist tööd tehaStuudium ise ja sellega kaasas käiv sebimineSain endale ühe parim sõbranna ja palju häid lähedasi inimesiArmastus ...halvem asi, mis minuga stuudiumi jooksul juhtusAlandav ja halb suhtumine tudengitesse näiteks dots. R.(toim.) ja ka teiste inimeste pooltKonfliktid õppejõududega, kellest mõnedki üllatasid on väiklusega, kahjuksKui dermatoloogia professor teadlikult mulle minu leina ajal haiget tegiÕppejõudude poolt aeg-ajalt põhjendamatu ebaõiglane käitumine, nt. mikrobioloogia suulisel eksamil teatas eksamineerija, et paneb mulle eksami hindeks A asemel B, koleda käekirja pärast, millega minu märkmed olid tehtud....rõhutan, et tegemist oli suulise eksamiga!!!...erutavam hetkEsimene kord, kui sain assisteerida operatsioonilVist siis, kui esimest korda saabus kindlus, et ma tõesti suudan selle kooli ära lõpetadaKui kolmanda kursuse teisel semestril kliinilised erialad hakkasidKromosoomide lõikamine ja karüotüübi koostamine geneetika praksis...säravam tähtProf. Alan AltrajaMeie, st. arstitudengite tulevased patsiendidDots. Riina KallikormPaavo Pokk...meeldejäävam eksamAnatoomiaAinus A ja biokeemia – mis muudFarmakoloogias ma vist ületasin ennastLastehaiguste eksamLOR – kes ütles, et arstiteadus on raske eriala?!...parem õppejõud (miks?)Paavo Pokk – tippteadmised ja väga omapärane stiilProf. Ants Peetsalu, kes suhtus õpetamisesse väga tõsiselt, kohtles patsiente väga inimlikult, tudengitega oli nõudlik, aga samuti ka õiglane.Ta oli mulle suureks eeskujuks, selliseks kirurgiks tahan ka mina saadaAade Liigant, Helle Tapfer ja Anu Saag – väga konkreetsed ja nõudlikud naised, aga samas nii hoolitsevad.Dr. K. Karu, kes andis valikkursust EKG tõlgendamisest; väga efektiivne ja õpetlik kursus, sain oma teadmised EKGst palju selgemaks.Kogu Lastekliinik - ilmselt tõmbab pediaatria eriala teatud isikuomadustega persoone või on lastel mingi maagiline toime...enam nõutukstegevam asi või juhtumusPatoanatoomia väiksed kontrolltöödMõne arst-õppejõu sisemine vajadus tudengeid mõnitadaJuhus kui T. Žarkovskaja keeldus kontrolltööst puudumise põhjusena arvestamast kõrget palavikkuTeade, et ma pean end eraldi registreerima kohustuslikele ainetelePaljudes õppetsüklites nõutav arvude ja muude parameetrite õppimine ja küsimine eksamil, mida oleks kõige mõistlikum minu meelest küll vastavatest juhistest vajadusel vaadata, sest põhiharidus peaks ikka meid üldarstiks ettevalmistama, mitte koormama üliõpilase ajuerialaspetsiifiliste teadmistega, mis pideval kasutamisel ainult meelespüsivad. Samuti praktiliste oskuste vähene õpetamine...haigem haigus või ravimeetod, mida õppisidSinepiplaastrid Tervishoiu Instituud reisimeditsiini soovitus kustutada janu Coca-Colaga, kui sa pole kindel kohalikus veevärgis. Mis mõtet on juua jooki, mille osmootne rõhk on 600 mOsm/Kg/H2O, see ju voolab traktist otse läbi?Obsessiiv-kompulsiivne häire - kas pole siis haige 100x päevas käsi pesta(v.a. siis, kui on just läbitud mikrobioloogia)Unedeprivatsioon depressiooni ravis – laias laastus absoluutselt kasutu, kuid patsiendile piinavGeneetika praksis kromosoomide lõikamine ja kleepimine, kui see ravimeetodina arvesse läheks...parem asi, mida enda kohta teada saidOlen õppimisvõimeline pojaOlen täiesti võimeline ennast ületama. Ja spirograafial on mu PEF suurepäraneTervise eest tasub hoolitseda, sest meditsiinipoolne 20%-ne panus on ilmselgelt väheOlen endiselt avatud muutustele, seda eeskätt seoses vahetusüliõpilaseks minemisega Rooma ülikooli, et saada vaheldust TÜ stuudiumile ja ka arstiabipraktikale ning Soomes töötamiseleKellele tahaksid „aiäh” öeldaOma rühmale ja sõpradele arstiteaduskonnas/ Sõpradele, tulevastele kolleegidele, kõikidele, ka neile, keda isekeskis küünlavalgel kirutud sai/ Tuulile, Kerlile, Leidale ning Evale – asjalik dekanaat päästab tuhandest murest/ Tahan aitäh öelda kõikidele endistele ja praegustele kursusekaaslastele, töökaaslastele ja paljudele õppejõududele-juhendajatele ning patsientidele/ Kursakaaslastele, eks me kõik ole nende aastate jooksul kasvanud

Muljed kogus üks kõige tublim ja produktiivsem Curare pensionär - Reigo Reppo. Aitäh talle kõigil neil aastatel vahvalt tehtud töö ja vaeva eest!

Läbi higi, pisarate, vere ja vaeva tähtede ning sära poole. Kuuendat kursust esindav võistkond veel viimaseid pingutusi tegemas Meditsiinilises Viievõistluses, järgmine aasta arsti-tudengitena nad ju seal enam osaleda ei saa – kui just mitte residentidena . Vasakult: Madis, Hardi, Eero (lamab), Martin, Margus.

LÕPETAJAD

7

7

Tänuga vastu võttes minule antud arstiõigused ja sellega kaasas käivad kohustused, tõotan oma õpetajate, kursusekaaslaste ja rahva ees hoida arstikutse au.

Pühendan kõik oma teadmised ja oskused inimese tervise heaks. Ma ei keeldu oma abist, kui see on vajalik, suhtun lugupidamisega ja tähelepanuga haigetesse, ei kuritarvita minule osutatud usaldust. Tõotan hoida arsti

ametisaladust.Töötan pidevalt edasi arstiteaduse vallas ja aitan igati kaasa selle arengule.

Olen aus ja omakasupüüdmatu oma ametivendade suhtes ega solva nende väärikust.Annan ametikaaslastele nõu ja vajaduse korral pöördun ka ise abi saamiseks nende poole.

Kui ma seda vannet pean, siis saatku mind edu arstikunstis ning austus kõigi inimeste silmis, kui aga murran vande ja võetud tõotust, juhtugu minuga vastupidine.Kohustun seda vandetõotust täitma kogu oma eluaja.

/Hetkel arstitudengite lõpuaktusel antav arstivanne/

Tõnis EilatStud. med. IItoniseilat@hotmail.com

Toomas Asser, arstiteaduskonna dekaan:

“Hippokratese vanne on eetikavanne, mille annavad arstid ning sellise nimetuse all mõistetakse ajalooliselt vaid üht kindla sisuga teksti. Minu arstidiplomi saamisel ülikooli aulas antud arstivanne erines sellest, aga erineb ka prae-gusest, kuigi muutunud pole selle tõotuse eetiline taust ja üldinimlik sisu. Arstiõpingute järgselt antud vandetõotusel on läbi aastasadade elukutset ühendav jõud. Et tegemist on sündmusega just ülikooli lõpus ja arstiliku tegevuse alguses, siis on selline tõotuse andmise tseremoonia tunnustuseks õpitu eest, kuid ka omamoodi austusavalduseks ja loaks arstina praktiseerimisele. Vaevalt keegi meist võtab igapäe-vaste keerukate dilemmade lahendamiseks ette kunagi an-tud arstivande teksti, sest sellest poleks konkreetsel juhul kasu, küll on aga arstivande sõnum ja sisu pidevalt saat-jaks ja taustaks arstlikule praksisele. Täna ei väljenda Hip-pokratese vanne enam siiski täiel määral arsti ja patsiendi suhete muutunud mitmekesisust. Tsiviilühiskond nõuab patsiendi enda tahte arvestamist, meditsiin on muutunud paljuski meeskonnatööks ning käsitletav majandusharuna. Olen arvamusel, et ka meie arstiteaduskonna lõpuak-tusel antav suusõnaline ilma kirjaliku kinnituseta arsti-vanne vajab ülevaatamist ja muutmist. Kindlasti ei saaks muudetud vannet enam Hippokratese vandeks nimetada.”

Reigo Reppo, 6. kursuse tudeng:

“Hippokratese vanne ehk arstivanne on vana ja vääri-ka elukutse vana ja väärikas traditsioon. Ehkki tänases postmodernistlikus ühiskonnas võib see tunduda re-liktina, peaks arstivanne meile ka rasketel aegadel ning raskeid patsiente ravides meelde tuletama, mille jaoks meid koolitati. Ajastud ning ideoloogiad muutuvad, kuid arstivande andmine paneb meile kohustuse lähtuda inimesest. Vande andmise, kui sellise mõte on võtta inimeselt/arstilt moraalne õigustus teha asju, mida ta õpitu põhjal oskaks, kuid mis vande sisuga vastuollu läheb.”

Kindlasti ei saaks muudetud vannet enam Hippokratese

vandeks nimetada.

8

Sitsiilia maffiat täis kaosesse tõid rõõmu lahked kohalikud inimesed

Liina Kasesalu

Paistis, et põhiline – ja mitte meditsiiniga seotud - tegevus haiglas toimuski öösiti, päeval olid koridorid ning palatid tühjad ja pimedad. August on kogu Itaalias puhkuste kuu ja keegi ei tööta. Ka arstid enamjaolt mitte. Arusaadav, kuna 40kraadine kuumus ei inspireeri mu-uks, kui vaikseks vegeteerimiseks. Mitmed osakonnad olid kinni, vastu võeti ainult erakorralisi patsiente. Traumatoloogia asemel sattusin praktikale plastilise ki-rurgia osakonda, kus vaatamiseks ja tegelemiseks olid kaks vanema-ealist meest – üks koerahammus-tusega ja teine veenipõletikuga. Mõlemad olid umbkeelsed, nagu suurem osa personalist, nii et meie grupi itaalia keelt mitte kõne-leva enamuse jaoks oleks nendega suhtlemine olnud liiga suur välja-kutse. Seega kujunes haiglas oldud aeg suure osa tudengite jaoks suh-teliselt lühikeseks - kuu aja jooksul reaalselt haiglas veedetud keskmine praktikapäevade arv võis tudengi kohta olla umbes viis. Seda tingis osaliselt kindlasti ka vastutava ar-sti, kes hämmastaval kombel rääkis isegi päris head inglise keelt, nagu muuseas pillatud repliik: „Tahate, tulete lõikusi vaatama, ei taha, ei tule. Vahet pole. Ja kitleid meil teile ka anda ei ole.“ Selgus, et oma opiriided pidid kaasas olema. Minu haiglatöös osalemise kulmi-natsiooniks kujunes hetk, kui sain ambulatoorses vastuvõtus suurest pruunist klaaspudelist marrastusele joodi kallata. Arsti julgustusel juhtus ikka nii, et joodiga oli lisaks marras-tusele kaetud ka ülejäänud patsiendi

keha, voodi ja natuke põrandat.Haigete sidumisega tegelesid ainult arstid, õdede hooleks jäi administra-tiivne töö ja uudiste rääkimine. Sellise tööjaotuse tulemusena val-mis üks desmurgiline ime teise järel – lohakalt kinniteibitud patsiendid meenutasid emotsionaalselt kätega vehkivaid ja kiiresti midagi seleta-vaid muumiaid. Kogu kliiniku töös tundus mulle val itsevat pisut uimane kaos, milles kohalikud paistsid siiski huvitaval kombel orienteeruvat. Selline valdavalt ükskõikne, rahu-lik ja ennast mitte millestki häirida laskev suhtumine iseloomustaski nii osakonna töö organiseeritust, linnadevahelist rongiliiklust, ees-litega turule kaupa viivaid talume-hi kui ka elu Sitsiilias üldse.Kohalikelu Messinas oli välisva-hetuses kokku üle 50 välistuden-gi, Armeeniast Mehhikoni. Neist umbes 15 olid hispaanlased, kes moodustasid eraldiseisva üsna lärmaka üksuse omavaheliste suhete-draamade ja külaskäivate lapse-vanematega. Lisaks viibis meiega samas ühikas arvukas ja iga nädal vahetuv vene keelt kõnelev seltskond. Sotsiaalprogrammis oli põhirõhk kohalike klubide külastamisel, kuhu viidi tillukeste kollaste kooli-bussidega. Huvitav elamus oli ka pisikese mägiküla õllefestival, kus joodi saksa õlut ja karaokelaad-sel kontserdil esinesid ümbruskonna staarid. Rohke vaba aeg sai si-sustatud põhiliselt saarel rongiga tasuta ringisõit-misega, kuna pileti eest,

juhul, kui keegi suvatses neid ko-trollida, kõlbasid ka paar itaaliakeel-set sõna. Väiksemate seltskondadega käisime läbi kõik põhilised Sitsiilia vaatamisväärsused: Etna vulkaan, Eolie vulkaanisaared, kreeka am-fiteatrid ja erinevad looduslikult imeilusad kohad. Kuid kõige häm-mastavam vaatamisväärsus oli sit-siillased ise – ülisõbralikud ning abi- ja suhtlemisvalmid. Alati, kui tänaval kellegi poole pöörduda ning näiteks teed küsida, juhatati lahkelt. Kas ka õiges suunas, see polnud tähtis, neile oli tähtis, et nad said aidata. Samuti paistis igal tei-sel sitsiillasel enda jutu järgi olevat mitu villat väikestel saartel, jahid ja luksusautod ning tutvused mõju-võimsate isikutega. Kõikvõima-likud valjuhäälsed, kuid heataht-likud kommentaarid välistudengite välimuse ja võimaliku rahvuse kohta olid suhtlemise loomulikuks osaks. Sitsiilias veedetud kuu tegidki eriliseks just inimesed, kellega kohtusin, mitte vahetu haigla-kogemus. Sellisest sundima-tust ja tolerantsest ellusuhtumi-sest oleks ka meil palju õppida.

„Seal on ju maffia!“ – oli esimene reaktsioon, kui rääkisin kellelegi, et lähen Sitsiiliasse Messina linna välisvahetusse. Selgus, et väga vale see ei olnudki. Kui ikka tuli käsk, kiirustasid kohalikud sisepoliitikahuvilised arstitudengid kasvõi öösel kell kaks otse ööklubist haiglasse, silmis äraseletatud ja kõiketeadev pilk. „Tähtsaid ja salajasi riigiasju ajama“, kõlas ainuke selgitus.

„Lohakalt kinniteibitud patsiendid meenutasid emotsionaalselt kätega

vehkivaid ja midagi kiiresti seletavaid muumiaid.”

REIS

9

9

Ravimid võivad kõrvaldada üheainsa mälestuse, jättes teised puutumata.

Erik SalumStud.med.Verik.salum@gmail.com

Nature Neuroscience ajakirjas avaldatud artiklis kirjeldatakse uuringut, mille käigus tehti kindlaks, et farmakoloo-giliselt on võimalik saavutada selektiivne mälu kustutamine.

Uuring annab olulise panuse ettekujutusele, kuidas mälestused ajus formeeruvad ja muutuvad, samuti võib uurin-gust olla abi posttraumaatilise stresshäire (PTSD) all kannatavatele patsientidele, kelle elu segavad nende hirmuäratavad mälestused.Aju säilitab mälestusi, toimetades need rekonsolidatsiooni protsessi abil lühimälust kaugmällu. Varasemalt on tõestatud, et seda protsessi saab ravimite abil katkestada. Ent sellest kerkis esile uus küsimus: kas oleks võimalik ühteainsat mälestust kõrvaldada, jättes ülejäänud sealj u u r e s p u u t u m a t a ?Selle uurimiseks kasutati laborirotte, kellele mängiti kahte erinevat heli, andes samal ajal rottidele kerge elektrišoki. Sellega sisendati rottidele heliga seonduvat hirmutunnet. Seejärel andsid teadlased pooltele rottidele piiratud amneesiat põhjustavat ravimit (U0126, mis pole inimestel kasutamiseks lubatud) ning meenutasid rottidele, kellest pool olid sealju-ures ravimi mõju all, eelnevat hirmutavat mälestust, mängides ainult ühte heli.Järgmisel päeval leiti, et ravimita jäänud rotid tundsid ikka veel hirmu mõlema heli ees, justkui oodates sellega kaasnevat elektrišokki. Samas aga need rotid, kes olid saanud ravimit, ei kartnud enam seda heli, mis kõlas ajal, mil nad olid ravimi mõju all. Sellega oli ravim kõrvaldanud ühe ebameeldiva mälestuse, jättes puutumata teise heliga seotud mälestuse.Uurimisgrupp kinnitab ka seda ideed, et antud protsessi juures on peamise tähsusega amügdala: ebameeldiva mälestuse tekkimisel muutub kommunikatsioon selle ajuosa neuronite vahel intensiivsemaks, ent ravimit saanud rottidel hoopis väheneb. See annab tõestust, et ebameeldiv mälestus tõepoolest kustutatakse, mitte üksnes ei katkestata ühendus mäles-tuse ja ebameeldiva reaktsiooni vahel.Üks uuringus osalenud neurofüsioloogidest lisab lõpuks, et taolised ravimid võiksid olulist huvi pakkuda psühhiaatritele, kes tegelevad PTSD all kannatavate patsientidega. “Selline on psühhiaatria tulevik – neuroteadus pakub võimalusi selle tegelikkuseks muutmisel.”

Allikas: news@nature.com...ravimita jäänud rotid tund-sid ikka veel hirmu mõlema heli ees...

Uued lämmastikoksiidi eraldavad polümeerid veresoontekirurgiasJoseph A. Hrabie (National Cancer Institute, Frederick) koos kolleegidega andsid teada uute lämmastikoksiidi eraldavate polümeeride sünteesimisest.

Polüakrüülnitriili vastsünteesitud derivaatide omadus on väikeste lämmastikoksiidi (NO) koguste aeglane eraldamine. Kõrge reaktiivsusega jamitmes füsioloogilises protsessis osaleva NO omaduste hulka kuulub muuhulgas veresoonte laiendamine.Loomkatsete tulemused kinnitavad neointima pealekasvu pärssimist rühmas, kus unearterite balloondilatatsiooni käigus oli kasutatud uut polümeer-set ühendit. See lubab püstitada hüpoteesi, et aeglustuvad protsessid, mis viivad protseduuri käigus vigastatud veresoonte oklusioonile.Metoodika uurijad peavad võimalikuks polüakrüülnitriili derivaatide kliinilise rakenduse alaks kardiovaskulaarkirurgiat, tuues näiteks sellepotentsiaali endarterektoomia ja endovaskulaarse stentimise puhul. Toatemperatuuril keemilist stabiilsust pikaaegselt säilitavat ja in vivo üle kahe kuu aktiivset materjali on teadlaste sõnul võimalik kaasata veresoonte stentide tootmisel. Allikas: Journal of American Chemical Society 2007, 129, 3786-3787

Konstantin FleidervišStud. med. VIkosfleid@ut.ee

TEADUS

10

Ehk on nii mõnigi teist teadlik sellisest vahvast bändist nagu PopIdiot ja selle bändi liikmetestHendrik Luugist, kes vegeteerib Biomeedikumi kolmandal korrusel füsioloogia instituudi doktorandina, ja Matti Peurast, kes sellel aastal käis viiendal kursusel meie oma arstiteadus-konnas. Need aga, kes veel pole neist kuulnud, saavad kohe teada, kui tublide poistega on tegemist, lugedes läbi järgneva intervjuu.

„Iga pop ei pea olema täielik jaburus.”

Kuidas sa, Hendrik, sattusid Biomeedikumi ja mille nimel need hiired sinu teadustöös surevad?

Praegu olen ma doktorantuuris neuroteadustes ja sattusin sinna oma bakalaureuseõpingute kolmandal või neljandal aastal. Ma õppisin psühholoogiat ja mul oli sellest natuke nö. kopp ette saanud – mõtlesin, et tahaksin midagi bioloogilisemat teha. Minu endine klassivend oli Kristjan Karist, kelle isa Alar Karist, suur geenispets meil, tegi mutantgeene ning nii ma helistasingi talle ja ütlesin, et ma olen TÜMRIs mingeid aineid juba võtnud, kas saaks äkki labori poole peale ka? Tema soovitas minna Vasara ja Lõksi jutule ja nii ma hakkasingi Biomeedikumis tegutsema.Minu töö eesmärk on kirjeldada ühe valgu levikut ajus, see valk on volframi valk ja on olemas inimesed, kellel see valk on defektne ja need inimesed saavad endale lapsepõlves esimest tüüpi diabeedi ehk insuliinsõltuva diabeedi, neil tekib nägemisnervotroofia ning muud neuroloogilised häired ja kusagil 30selt need inimesed surevad. See on hästi laialdase kliinilise sümptomaatikaga haigus, aga see on üliharuldane ja mida me näeme, on see, et selle valgu defekt tundub mõjutavat just närvisüsteemi toimimist, aga ka pankrease toimimist. Äkki me saame sellega seletada mingite ärevushäirete molekulaarseid aluseid või näiteks kehakaalu ja insuliini sekretsiooni vahelisi seosid. Vot selle nimel surevadki.

Kuidas sattusid, Matti, Eestisse?

Olin kahe vahel, kas tulla Soome või Eestisse ja kuna Soomes mul jäi mõni punkt puudu, otsustasin tulla siia õppima. Ma olen alati olnud huvitatud endiste ida-bloki maade ajaloost ning ekstreemsest kontrastist, mis nende ja läänemaailma vahel valitses. Praeguseks on kõik juba muidugi muu-tunud.

Mis või kes tõi teid muusika juurde?

M: Mina olen muusikaga tegelenud kogu aeg – olen trombooni õppinud kuuendast või seitsmendast klassist alates ja olin ka muusikagümnaasiumis, kus mängisin põhimõtteliselt teistsugust muusikat, džässilikumat rohkem. Mingisuguste muusikaprojektidega olen ma tegelenud alati. Kui ma siia kolisin, tegin alguses dj asja natuke – mängisin põhiliselt elektrot. Tegin ka bändi nimega Ropotator, mis mängis peamiselt breaks-i ja elektrot.H: Minul tekkis muusikahuvi alles keskkoolis. Enne seda, kui ma laulutunnis olin, ei saanud ma aru, milleks seda vaja on, ja varem, kui mulle nooti näidati, ei saanud ma ka aru, milleks mulle seda vaja on, muusikat ka ei viitsinud kuulata. Ja siis ühtäkki hakkas järsku hirmsasti huvi tegema. Esimesena mõjutas mind minu vanem vend, tänu kellele ma hakkasin kuulama Smithsi. Ja siis ma sain kokku Taaviga, kellega koos hakkasime „Uni” tegema. Põhiliselt tegi küll tema, kuid siis ma sain esimest korda kokku sellise asjaga nagu arvutiga muusika tegemine ja sealt edasi hakkasid tulema Pia Frausi produtseerimine ja stuudios töötamine. Aga jah, algus oli kuidagi täiesti lambist.

Kas teete oma muusikat lõbu pärast või on teil mingi sõnum ka?

M: Minu jaoks on küll meil ikka mingi sõnum ka. Me pole küll mingid täiesti fanaatikud, et me tahaks sellise... ekstremismini viia, kuid kui mina kuulan meie muusikat või kui seda raadiost lastakse, siis ma mõtleks küll, et lahe, kui ka sellist natuke alternatiivsemat popmuusikat on võimalik teha

„Oma olemuselt on Matti selline, et kui talle tuld alla panna, siis on ta suhteliselt ärev tüüp.”

PopIdioti ärevad tüübid Matti (vasakul) ja Hendrik (paremal). Igaühele on antud vabadus teha popmuusikat, kuid vähestel õnnestub seda teha nii ausalt ja energiast-pakatavana, nagu seda on teinud PopIdiot.

MUUSIKA

Kadri MehevitsStud. med. IIIkadrikko@gmail.com

11

või levitada kusagil. Minu meelest Eestis vähemalt selliseid bände nagu meie väga ei olegi. Peab olema lai silmaring muusika suhtes. Iga pop ei pea olema täielik jaburus.H: Lihtsalt tuleb olla võimalikult aus ja ekspressiivne, väljendusrikas; meil on hästi oluline ENERGIA kogu selle asja puhul, selline ärevus – et ei oleks mingi plaseerunud rokipeer või ka mingi noor üliambitsioonikas tüüp, kelle eesmärgiks on staar olla, vaid lihtsalt ongi mingid suvalised tüübid An-nelinnast, näiteks, kes teevad bändi ja tunnevad ise sellest mõnu ja et sealt sellist head minekut välja ka kostaks, et jumala eest ei oleks mingis žanris kinni ja püüaks teha seda, mis endale ka meeldib ja mis endal kõige paremini välja kukub.M: Ja ega sellist rõõmsat muusikat ei ole ka kunagi liiga palju.

Kuidas iseloomustaksite vastavalt arstitudengeid ja eestlasi?

H: Tegelikult ma ei teagi arstitudengitest eriti palju, ma ei ole mingeid aineid võtnud ja nendega eriti palju suhelnud. Laboris on neid vähe. Aga olen aru saanud, et arstitudengid õpivad metsikult palju, sest neil on ju nii palju õppida kogu aeg. Teadust teha neil nagu aega eriti pole. Neil on ju mingid, ma ei tea... 16 punktised ained? Üldpatoloogia vms?Ma olen küll ära unustanud, aga võibolla on nad rohkem tõsisema olekuga kui sotsiaalteaduskonna inimesed olid.Arstide hulgas näeb seda küll, et on hästi palju igasugust rahvast. Kui muudel erialadel näed mingit kindlat tüüpi inimesi õppimas näiteks eesti keelt ja mingit kindlat tüüpi inimesed õppimas bioloogiat, siis arstiteaduskonnas on küll alates hulludest tibidest kuni täitsa tõsiste tüüpideni. Poiste hulgas ka on igasugust kaadrit: mingid nokatsiga poisid, siis moodsad vennikesed ja ka portfellidega härrasmehed. Väga raske on silm peale visata ja kohe öelda, et see on nüüd arstitudeng. Kirev seltskond!M: Ma oskan muidugi öelda ainult neid asju, mis on erinev eestlaste ja soomlaste vahel. Alguses oli mul eestlastega raske tutvuda, kuna eestlased ei võta eriti kergesti välismaalasi oma kampa. Peab ikka tundma inimest natuke kauem, enne kui temaga saab sügavamat juttu ajada. Aga siiski olen saanud teiega hästi läbi ja mul on palju sõpru, ma olen siin kohanenud päris hästi enda arvates.Teine asi, mida ma praegu mõtlen, on see, et eestlased on võrreldes soomlastega hästi kindlad, veits isegi ekstremismini viivalt kindlad, võrreldes soomlastega, kes on eriti tagasihoidlikud oma asjadega: siis, kui mingi asi on tõestatud ja tunnustatud, siis sa võid alles olla tegija ja ülbe, aga eestlased on juba kohe algusest peale sellised. Või mina ka ei tea, vähemalt mulle on tundunud nii mõnede suhete puhul. See muidugi ei kehti kõigi kohta. Samas mõtlen jälle, et mingis mõttes on selline keskmine variant kõige parem – soomlased on ikka liiga tagasihoidlikud, neil oleks eestlastelt midagi õppida sellekoha pealt, et tunda uhkust oma oskuste üle.

Kas sa lähed peale lõpetamist Soome tagasi?

Jajah. Ma juba praegu tegelen Helsingis vaikselt, osalen seal mingis projektis. Tegutsen aktiivselt plastikakirurgiaga seotud uuringuprojektis, kus uurime tüviraku ning kasvufaktori-teraapia võimalusi põletushaigete nahatransplantatsiooni ravis. Loodan teemast tulevikus oma doktoritöö kir-jutada.

Nüüd iseloomustage teineteist!

M: Hendrik on avatud, aga samas vahepeal ka... no mitte päris ekstremist, aga tal on omad kindlad põhimõtted, mismoodi ta teeb ja noh, temaga an-nab küll vestelda, aga jah... (muigab). Võibolla meie koostöö töötabki sellel, et mina võtan asja rahulikult. Vahepeal. Ma ei suru väga palju oma friike ideid peale, sest need nagunii ei lähe läbi.H: Aga mõnikord ikka lähevad ka. Head ideed lähevad alati läbi!M: Aga ainult allajoonitult head. Hendrik on niuke kriitiline filter.H: Ega mul endal ei lähe ka kõik ideed läbi, ma alati testin, kas on väärt asi. Nojah, Mattil lihtsalt tekib niipalju ideid vahepeal, siis ma ju pean neid filterdama. Et asi käest ära ei läheks.M: Kokkuvõttes oleme saanud päris häid tulemusi.H: Matti ikka võtab asja vabalt. Ta ei ole mingi hullumoodi põhimõttekindel tüüp, kes kohe solvuks, kui talle midagi öelda. Ta suudab rahulikuks jääda. Vahepeal. Enamus ajast. Oma olemuselt on Matti selline, et kui talle tuld alla panna, siis on ta suhteliselt ärev tüüp... Samas ta võib olla ka suhteliselt aeglane tüüp. (Mõlemad naeravad).

Viimaseks tahaks teada seda nippi, et olla nii noorelt juba nii tublid nagu teie mõlemad?

H: Mina olen väga vana juba. Tavaliselt sellist musa tehakse 18aastaselt. Ma arvan, et sellist asja ongi just võimalik teha noorena, mil ei ole veel pere-konda ja lapsi, keda peaks iga päev lasteaeda viima ja pole töökohta, kus pead hommikust õhtuni kohal istuma. Teadlase elu on selle pärast väga hea, et saad ise oma aega planeerida täpselt nii, nagu soovid, enamvähem.M: Ma arvan, et praegu on ikkagi kõige parem aeg üldse midagi teha. Kõik sõltubki tegelikult sellest, et kuidas organiseerida oma aega. Õppida võib põhimõtteliselt...vahepeal ainult.H: Kui on vähegi võimalik planeerida oma aega ja seda normaalselt teha, siis saab tõesti teha kõike, mida tahad. Pead lihtsalt kätte võtma ja tegut-sema.M: Mis musasse puutub ja elusse üldse: kui teha kõik asjad täpselt nii nagu kästakse ja nagu teised inimesed seda teevad, siis ei hakatagi tõenäoliselt tegelema millegi muuga, kui ette on näidatud.H: Jah. Seni kuni ise näidata mingit initsiatiivi ja lükata asju mingis suunas, siis ongi kogu aeg tegevus, aga sellega ka tegelikult võidetakse endale kätte mingi vabadust oma elu juhtida. On ülioluline näidata mingit initsiatiivi. Ja võib ju mingi hetk olla raske, et noh ma pean laborisse minema ja siis ma pean veel bändi tegema ja viima nokamütse tehasesse, et sinna „Idioot” peale trükkida lasta, aga sellel kõigel on teatav point olemas, sa ikkagi liigud kuhugi, sa tunned, et see muudab midagi. Kõige olulisem on püüda elada niimoodi, et suudad midagi luua. On see siis näiteks muusika või teadus...

„Hendrik on niuke kriitiline filter.”

MUUSIKA

12

Kallis seltsipere!

Seekordse Curare “presidendinurga” tahaksin täita nii tänusõnade kui ka väikeste nö. südamelepanekutega.Minu suured tänusõnad kuuluvad selle-aastastele lõpetajatele Reigole, Flole, Märdile, Lilianile, Ingridile, Ebele ja Vladlenale, kes on olnud seltsis aktiivsed, hoolitsenud selle jätkusuutlikkuse eest ning edendanud seltsielu. Oleme praeguse aktiivtiimiga üritanud olla sama tublid kui eelmised, kuid on hetki, mil tekib tunne, et ükskõik kui hästi me midagi ka ei teeks, ei ole see veel piisavalt hästi. Eriti kehtib see suuremate ürituste organiseerimise kohta. Viimased üritused – BFC, Nycomedi seminar ning Talveseminar olid ju organiseeritud kogu seltsi liikmeskonnale, mitte ainult aktiivliikmetele, kuid kahjuks tundub, et me organiseerime neid üritusi vaid endale...sest osavõtt neist oli nigelavõitu. Seetõttu tahaksin Teile, kallid seltsiliikmed, panna südamele, et seltsi liikmeks olemise mõte ei ole ainult selles, et saaks minna kliinilisse välisvahetusse, vaid ka selles, et me koos ühtteist ette võtame ja sellest ka rõõmu tunneme. Kui Te arvate, et Te ei taha või ei viitsi midagi teha, siis kas on mõtet olla üldse seltsi liige? Nimekirja täiteks olemisel ei ole ju ka mõtet...Tahaksin anda veel väikese ülevaate sellest, mida on mulle andnud see aasta seltsi presidendina. Nagu paljud Teist kindlasti teavad, tuli pakkumine EAÜS presidendiks hakata mulle üsna viimasel hetkel, nii et sukeldusin ametit vastu võttes täiest tundmatusse maailma. Mul oli vaid ähmane ettekujutus sellest, mida seltsi juht tegema peab. Õnneks olid minu jaoks olemas seltsi eelmised presidendid Kairi ja Reigo ning välisasjade asepresident Flo, kes andsid mulle suhteliselt adekvaatse ülevaate presidendiametist, seltsi käekäigust ning olemasolevatest probleemidest, mida kõike kokkuvõttes ei olnud üldse mitte vähe. Arvan, et kõige tähtsam seltsi juhtimise juures on kogu asja südamega võtta. Muidu ei suuda seltsi jaoks vajalikke tegemisi oma ajakavasse lihtsalt mahutada, sest kõik muu tundub palju tähtsam. Aga kuna seltsi presidendi amet on niivõrd vastutusrikas, siis ei saa endale sellist suhtumist lubada,Niisiis, on see amet andnud mulle võimaluse õppida aega planeerima, sest seltsi asjadega tegelemine nõuab oma osa. Selletõttu olen hakanud natuke vähem telekat vaatama, mis iseenesest ei olegi väga halb.Teiseks saab seltsi presidendina tublisti lihvida oma suhtlemisoskust – tuleb ju suhelda kõrgemate institutsioonidega, seda nii eesti kui inglise keeles. Õppisin selgeks, kuidas korraldada üritusi, kuhu ja kuidas kirjutada erinevaid taotlusi, kuhu mis küsimuses pöörduda jne. Kõige vahvam kogu selle aasta juures on aga loomulikult see, et saab palju uusi sõpru-tuttavaid, nii Eestist kui ka välismaalt. Seltsi presidendi kohustuseks ( loe: eeliseks ) on see, et tuleb osaleda IFMSA meetingutel, tänu millele olen saanud käia Serbias ja Austraalias ning plaan on minna ka augustis Inglismaale. Enne IFMSA meetingule minekut tuleb loomulikult palju teha – poolaastaaruanded, sponsorite otsimised jne – kuid see kõik on seda väärt ning tuleb öelda, et kui on eesmärk olemas, siis on ka tegutseda palju kergem.Igatahes on see aasta seltsi presidendina olnud kogu seda vaeva väärt. Ja seltsi presidendiks olemist lisaboonusena oma CVs märkida pole ka paha.Tänan veel meie tublisid juhatuse liikmeid ning teisi, kes on kogu selle aasta jooksul pannud käe külge seltsi tegemistes.Soovin kõikidele ilusat suve ning indu uuel aastal seltsi aktiivperega liitumiseks!

Teie Kati

Pilt:

Lau

ra M

aurin

g

Mida arvate Biomeedikumi söökla toitudest ja hindadest?

Liisa OleskStud. med.IIIgarfieldy_@hotmail.com

Eio, laborant: Toit võiks olla odavam või sama raha eest suurem portsjon. Ka maitsvam võiks söök olla ja salativalik suurem.Kristiina, stud. med. I: Toit on hea ja hinnad pigem meie, tudengite, kasuks. Portsjon võiks tõesti olla suurem. Salativalik on hea, saalis on istuda mugav.Nele, stud. med. II: Julgen süüa vaid pakendatud toitu. Hinnad on kõrged, toidu kogus ei ole vastav hinnale. Ka söök pole maitsev ning salativalik jätab soovida. Söökla ise on liiga külm.Märt, stud.med.: Olen meie sööklaga rahul. Hinnad on pigem odavad ning ka portsjoni suurus vastav. Salatit võiks rohkem olla. Ka on mugav seal istuda ning aega veeta.Madis, stud.med.IV: Toit on kallis ja mitte isuäratav. Süüa eelistan mujal, kuna siinne toiduvalik pole minu maitse.

Kui Te arvate, et Te ei taha või ei viitsi midagi teha, siis kas on mõtet olla üldse seltsi liige?

SELTS