maastikuteaduse areng kaija käärt - tlu.eekaija/maastikuteaduse alused/2. loeng.pdf ·...
TRANSCRIPT
Maastikuteaduse areng
Kaija Käärt
Maastikuteaduse alused
Geograafiateadus
omaette teadmiste
normide ja sfäärina
pärineb 16. sajandist.
Vana geograafia oli
abiõppeaine ajaloole,
riigiõpetusele ja
sõjateadusele.
Rajajad:
Alexander von Humboldt (1769-1859) - maadeavastaja
Ferdinand von Richthofen (1833-1905) - piiras geograafia
uurimisobjekti maakera pindmikuga
Carl Ritter (1779-1859) inim- ja antropogeograafia
Friedrich Ratzel (1844-1904) inim- ja antropogeograafia
Esimene geograafia õppetool avati Saksamaa ülikoolides.
Hiljem eristusid geograafilised eridistsipliinid, mille uurimisobjekt oli
reljeef, atmosfäär, mullastik jm. majandusgeograafia, inimgeograafia.
20 sajandi alguses - maastikuteadus. Eesti maastikuteadusel tugev
vene-nõukogude, saksa koolkonna mõju.
Maastikukäsitluse arenguloos võib eristada 3
suuremat perioodi:
• Eesti Vabariigi eelne periood;
• Eesti Vabariigi aegne periood (1918-1940);
• II Maailmasõja järgne periood (algas 50-
ndatel aastatel).
Eesti Vabariigi eelne uurimisperiood
Maastikulisi uurimisi ettevalmistav periood.
Kestis 1922. aastani, mil ilmusid prof J.G. Granö
maastikulised uurimised.
K. Kildema (1968) järgi valmistasid Eesti
looduse maastikuliseks käsitluseks ette järgmised asjaolud:
• rahvapärane maastikutunnetus, mis avaldus
geograafiliste komplekside mõistmisena
rahvatüpoloogias (soo, nõmm, lodu jt.);
• praktilise suunaga uurimised kartograafia alal
(maakadastrid, maahindamistööd jt.);
• teaduse areng (geoloogia, botaanika,
mullateadus, klimatoloogia, hüdroloogia jt.).
Rahvapärane maastikutunnetus. Esineb mitmesugusel kujul
rahvakeeles. Ka tänapäeval paljud loodusteaduses kasutatavaid
nimetusi pärit rahvakeeles.
Rahvanimetused enamasti väikesemõõtmelistel,
haaratavatel aladel.
Soo – liigniiske ala
Padu – liigniiske ala luidete vahel
Nõmm – kuiv liiva ala
Loo – paepealne
Karge – kuiv kõrgem moreeni või rannasetetega ala
Lais –rannajärv jne.
Kohanimed
Eesti kohanimesid uurinud J. Kents. Vaatleb “kõrve” kohanime
kujunemist.
• geoloog ja botaanik Carl F. Scmidt – uuringud Eesti aluspõhja
ja kvaternaarigeoloogia ning Põhja-Eesti taimestiku kohta.
• 1861. a. koostas geoloog ja arheoloog prof C. C. A. Grewingk
Baltimaade geoloogilise kaardi.
• Kompleksse uurimise idee üks autor ja kompleks-
ekspeditsioonide juht V. Dokutšajev. 1876. a. uuris ta
ekspeditsiooni korras ka Narva ja 1881. a. Haapsalu ümbruse
muldi, vaadeldes nende kujunemist seoses jõeorgude, mere,
jääaegade ja lähtekivimitega.
Esile tuleb tõsta:
Maastikuteaduse ettevalmistav periood seotud Eesti
kooligeograafiaga.
Oluline osa maastikuteaduse ettevalmistaval perioodil Eestis
kooligeograafias.
A. Hettneri, S. Passarge jt. maastikulised ideed jõuavad Saksa
kooligeograafia teoreetikute kaudu kõige pealt Eestisse.
Nende mõjul tehti Eesti maastikulise rajoneerimise esimesed
katsed, mis vähemalt rajoneeringu ajaloo seisukohalt on
väärtuslikud tänapäevani.
Mõisteti eri maastike omanäolisust ja piirkondadele anti tabavad
nimed: Põhja-Eesti paekallas ja rannamadalik; Vooremaa,
Alutaguse, Haanja ja Otepää kõrgustik, Kõrvemaastik,
Võrtsjärve ja Peipsi nõgu jne.
J. Rumma (1920) eristab Põhja-Eestis seitse, Lõuna-Eestis ja
saartel mõlemas 5 maastikku. "Loomulik maastik esineb
maateaduses tervikuna, üksusena, mille eriosiste, objektide
olemasolu tingimused olenevad üksteisest ja ei muutu lühikese
aja vältel."
• Baltisaksa botaanik ja geograaf J.C. Klinge – esimene
soouurija ja soode hüdrograafia rajaja.
• Soome geoloog, hilisem Tartu Ülikooli prof H.M. Hausen –
teenekas Baltimaade pinnakatte ja –vormide uurija. 1913. a.
avaldatud monograafias selgitas ooside, voorte, mõhnade,
sandurite ja teiste pinnavormide ehitust ja kujunemist ka Eesti
alal.
Eelkirjeldatud periood on olnud järgnevatest pikem,
kuid sellel polnud veel objektiivseid eeldusi
maastikuteaduse väljakujunemiseks.
Maastikuteaduse eelkäijad XIX sajand loodus tuleb uurida
Alexander von Humboldt (1769-1853)
“…loodust kui sisemiste jõudude mõjul liikuvat ja elavat tervikut”
“Kosmos” (1845-62) kokkuvõte oma aja loodusteadusest
Vassili Vassiljevitš Dokutšajev (1846-1903)
“…kogu ühtset, terviklikku ja jagamatut loodust,
mitte aga selle lahtikistud osi”
Lev Semjonovitš Berg (1876-1950)
Kasutas esimesena maastikuvööndi (loodusvööndi) mõistet (1913)
“…ala, milles reljeefi, kliima, taimkatte ja mullastiku iseloom
ühinevad harmooniliseks tervikuks, mis seaduspäraselt kordub
Maa teatavas vöötmes:”
Siegfried Passarge (1867-1958) maastikuteaduse rajajaid.
“Die Grundlagen der Landschaftskunde” (1919)
Eesti teadusliku geograafia sealhulgas ka
maastikuteaduse rajaks oli
Johannes Gabriel Granö
Tartu Ülikooli prof. 1919 – 1923.
Rajas ülikoolis geograafia kabineti, mis
hiljem sai instituudi õigused.
Selle raames pandi alus nii Eesti
loodusruumide kui ka inimese poolt
kujundatud sotsiaalruumide -
maakondade, kihelkondade, linnade ja
alevite - uurimisele.
Eesti maastikuline rajoneerimine,
kasutas kartograafilist võrdlusmeetodit.
Maastikulised uuringud Eesti Vabariigis
Analüüsides topograafilisi jt. kaarte, neil kujutatud pinnavormide,
veekogude, taimkatte, asulate ja teede paiknemist ning rühmitumist, lõi ta
kartograafilise süsteemi meetodi, mida rakendas maastike käsitlemisel.
Maastikuvormid moodustasid Granö käsitluses maastikke, mis tänapäevases
arusaamises taanduvad maastikuvaadetele ning vaateväljale.
Eesti maastikulise liigestuse skeemi eeltööna koostas ta rajoneerimismeetodil
kartogrammid maastikuvormide kohta, eristades valdkondi järgmiselt
hulgal:
pinnavormide valdkondi – 14
suviseid vee valdkondi – 16
taimkatte valdkondi – 15
tehisvormide valdkondi – 20
Asetades neid erinevaid maastikuvormide kaarte üksteise peale sai ta 2, 3, 4
elemendi (ainese) maastikud.
Peale selle täiendas ta oluliselt eestikeelset geograafilist terminoloogiat ja
pani aluse organiseeritud kodu-uurimisele.
G. Granö 2-elemendi maastik
Lisaks sellele osales Granö paljude rahvuslike institutsioonide,
nagu:
•Kodu-uurimise Toimkonna
•Tartu Linna Uurimise Toimkonna juhtimises
•eestikeelse teadusterminoloogia komisjonis
•Eesti maakondlike koguteoste väljaandmises
J.G. Granö oli ka soome fotokunsti pioneer, käsitles oskuslikult
ruumi ja liikumist.
Tema fotod mõjuvad erilise siiruse ja konkreetsusega.
Tartu Ülikoolis maateaduse õpetamisele ja teadustööle aluse
pannud Johannes Gabriel Granö õpilastest said August
Tammekannust ja Edgar Kantist Eesti esimese iseseisvusaja
silmapaistvaimad geograafid.
Kolmas doktorikraadi omandanud mees - Eduard Markus oli
lõpetanud Petrogradi Geograafia Instituudi.
Tema teaduslikke vaateid mõjutas vene teadlaskond. Looduslike
komplekside uurimine. Piiri probleemid. Maastikuprofiili meetodi
“sissetooja”. Pööras suurt tähelepanu mullastiku, veerežiimi ja
taimkatte vahelistele seostele.
1940. aastani ilmus ligi 30 maastikualast uurimust, mis enamasti
käsitlesid väikesi maastikuüksusi (e. looduslik kompleks). Uuris
looduslikus arengus mõhnastikke, liivikuid ja soid ning
kultuurmaastikke.
Edgar Kant (1902 Tallinn - 1978 Lund)
Eesti esimene majandusgeograafia professor.
Tema põhiteosed on Tartust (1925) ja Eesti
eluruumist (1935) (asendist Baltoskandias,
Kõrg- ja Madal-Eestist ning asutussüsteemi
kujunemisest).
Kant ühendas Granö eraldatud ja piiritletud
maastikuüksused kaheks inimökoloogiliseks
piirkonnaks – Kõrg- ja Madal-Eestiks.
Need kaks antropoökoloogilist suurregiooni
kehastaks Eesti peamist liigestust nii
tekkelooliselt kui ka sotsiograafiliselt.
Madal-Eesti
Madal-Eesti
Kõrg-Eesti
Magister
Lõuna-Eesti ürgorulinnad I. Tartu. Linn kui ümbrus ja organism.
Tartu, 1926. 296 lk.
dr.ph. 1934 TÜ
Ümbrus, majandus ja rahvastik Eestis. Ökoloogilis-
majandusgeograafiline uurimus. 1933. 311 lk
Sama trükis:
Bevölkerung und Lebensraum Estlands. Tartu, 1935
Tööd kuuluvad maailma geograafiateaduse klassika hulka.
II Maailmasõja ajal oli Kant olude sunnil Tartu Ülikooli rektori
kohusetäitja - tal on suuri teeneid selles, et ülikool jätkas sõjast
hoolimata tööd ning sõja eest said päästetud Eesti kultuurivarad.
Pärast sõda jätkus tema viljakas tegevus Rootsis Lundi
Ülikoolis.
.
Eesti kesksete asulate süsteemid ja nende mõjukonnad-
tagamaad. (E. Kant)
E. Kant näitas, et
•Linnad ei mõjuta tagamaad otse, vaid väiksemate keskuste
(abitsentraalide) vahendusel.
•Suuremate keskuste ümber kujunevad kontsentriliselt abitsentraalide
sise- ja välisvanikud.
•Sisevanikuil asetsevad väike alevid, välisvanikuil suuremad
keskused.
•Täislinnad Tallinn ja Tartu moodustavad kaks suurt peasüsteemi,
millele lisandub hulk tsentraalseid allsüsteeme
Loe: Eesti Loodus, VEEBRUAR/MÄRTS 2002
Uurimus Põhja-Eesti klindist. Koguteose Eesti üks
peamisi väljaandjaid; “Maailm ja rahvas”
Eristab 4 maastikutüüpi (1932) – lauskmaa, lavamaa,
sumbmaastik, viirgmaastik.
“Otepää kõrgustik Lõuna-Eesti maastikuna” kasutab
aerofotot.
1923 TÜ Purtse jõe suu (geomorfoloogiline
selgitamiskatse). 68 lk. 1923.
dr.ph. 1932 HÜ Die Oberflächengestaltung des
nordostestländischen Küstentafellandes. - Acta et
Commentationes... A IX. 7. Tartu, 1926
August Tammekann
1894-1959
August Tammekann õppis:
• 1919.-1923. a. Tartu Ülikoolis geograafiat
• hiljem täiendas Soome Ülikoolides.
1926.aastal alustas ta õppejõutööd Tartu Ülikoolis.
Uue võimu saabudes siirdus A.Tammekann Soome.
1953. aastast kuni oma surmani 23. veerbuaril 1959. aastal töötas ta
Helsingi Ülikoolis geograafiaprofessorina.
Üks õpilasi:
Ants, a-ni 1935 Hans, Laasi
1937 TÜ Vormsi maastikuline selgitus. 112 lk.
• Eesti kooliuuendajaks ning koolifenoloogia rajajaks Eestis
võib pidada J. Käis’t.
• 1922. a. avaldas uurimuse Haanja kõrgustiku keskosast
(Haanja maastiku kujunemise ülevaade), mis on ühtlasi üks
esimesi konkreetsemaid maastikuteaduslikke uuringuid.
• Tal on suuri teeneid ka looduse sessoonse arengu uurimisel,
vaatluste juhendamisel ja organiseerimisel.
• 1920-ndate aastate teisel poolel alustas A. Nõmmik Eesti
vooluvete migrantide sisalduse uurimisega.
• Sellest tööst sai alguse Eesti maastike geokeemiline uurimine.
Uurides orgaaniliste ja mineraalsete ainete sisaldust jõgede vetes
aastaaegade kaupa ja aasta keskmisena leidis ta ainete
mahavoolu (sisuliselt äravoolu) keskmiselt kg-des maismaa ha
kohta.
• Uurides mullastikku, koostas esimese Eesti mullastikukaardi.
• Eesti taimekoosluste klassifikatsiooni avaldas esimesena T.
Lippmaa (1931). 1935. a. Eesti taimegeograafiline liigestatus,
eristades sisuliselt Eesti floristilised rajoonid. Alustas Eesti
taimkatte suuremõõtkavalist kaardistamist, mille viis lõpuni juba
L. Laasimer. Viimane teostas ka Eesti geobotaanilise
rajoneerimise.
• J.G. Granö poolt alustatud antropoökoloogilist uurimissuunda
arendas edasi E. Kant. Uuris linnamaastikke, pidades oluliseks
ökoloogilist ja keskkonnateadlikku vaatekohta.
• Ülevaatlikud andmed Eesti kliimateguritest avaldas 1933. a. K.
Kirde. Üldistavate uuringute jätkuna eristas ta 1943. a. Eesti
kliima valdkonnad.
Maastikulised uuringud Eestis pärast II
Maalimasõda
• II Maailmasõjaga seotud sündmuste tõttu lahkusid Eestist
peaaegu kõik juhtivad geograafid ja unarusse jäid enamasti ka
nende arendatud uurimissuunad.
• Uued teadlased ja uurimissuunad alles 50-ndatel aastatel.
Sellel perioodi algul jätkusid loodusuuringud üksikute
maastikukomponentide osas.
• Esimene kogu Eestit hõlmav uurimistulemus – A. Lillema
mullastikukaart (1 : 200 000; 1946.a.). Ta piiritles
mullavaldkonnad ning iseloomustas neid.
• Esimesed sõjajärgsed loodusuuringud peamiselt
inventeeritavad (praktilised) uuringud.
II maailmasõda hajutas Granö poolt rajatud ja Kanti
poolt edasi arendatud Eesti geograafiakoolkonna. Tartu
ülikooli ei jäänud ühtki kutselist geograafi.
Tollane geograafia kateeder oli pigem õppe- kui
teadusasutus. Hiljem jagunes füüsilis ja
majandusgeograafia kateedriks.
Oluliseks institutsiooniliseks muutuseks Tartu ülikooli
pärast Eesti taasiseseisvumist - kahe kateedri alusel kolme
(loodusgeograafia ja maastikuökoloogia, geoinformaatika
ja kartograafia ning inimgeograafia) õppetooli
moodustamine ning nende ühendamine geograafia
instituudiks 1992.
• Soode uuring algas uuesti 1946. a., soostunud alade rohkus ja
ulatuslikult ettevõetud maaparandustööd muutsid
aktuaalsemaks soode detailsema uurimise.
• V. Masing ja H. Trass – soode tüpoloogia ja sooveekogude
klassifikatsioon. Pandi alus ka soode statsionaarsele
uurimisele.
• 1958. a. alustas Eesti Geoloogia Valitsuse vabariik
kompleksset keskmisemõõtkavalist (1 : 200 000) geoloogilist
kaardistamist.
• 50-nadet aastate keskpaigas arendas K. Kildema edasi
kompleksprofiili meetodit.
• 1968. a. avaldas Eesti maastikulise liigestatuse skeemi, kus olulise näitajana kasutas maastiku kultuuristatuse määra.
• Maastikuliste uurimiste teoreetiliseks üldistuseks Kildema poolt oli maastiku kui elukeskkonna kartograafilise mudeli väljatöötamine – maastiku kujutamine ajalis-ruumilises aspektis.
• Esimese arvestatava sõjajärgse Eesti maastikulise (füüsilis-geograafilise) rajoneeringu koos maastikutüüpide leviku skeemiga avaldas 1959. a. E. Varep. Need skeemid toetuvad põhilisele geomorfoloogiale (ka taimkate ja mullastik).
• 1960-ndatel aastate alguseks suurenes loodusuurijate hulk ja laienes maastikukomponentide uurimine (objektiivsem maastikupilt).
Professor Endel Varep
(1915-1988)
Oma 60. sünnipäeval:
«Igaühel meist on elus olnud
oma eesmärk, mille poole
oleme püüdnud, mille nimel
oleme töötanud ja võidelnud.
Mulle on olnud selleks Eesti
geograafia edasiviimine
sellest madalseisust, kuhu see
Teise maailmasõja vapustuste
tagajärjel oli sattunud. Mil
määral ma seda mulle
langenud kohustust olen
suutnud täita, selle üle
otsustagu tulevased põlved.»
Järgnevatel aastatel pöörati suurt tähelepanu maastike
kartografeerimisele, s.t. maastikukaartide koostamisele
maastikukomponentide kaartide sünteesi teel.
Uue joonena iseloomustavad 1980-ndate maastikulisi uurimisi
järgmised tunnusjooned ja objektid:
• territooriumite maastikuökoloogiliste käsitluste teoreetiline
tugevnemine (U. Ratas, J-M. Punning, Ü. Mander jt.)
• rakendusliku sihitusega uuringud Eesti looduskaitse
skeemide koostamiseks, uute kaitsealade (Haanja
looduspark jt.) organiseerimiseks või korraldamiseks.
Maastikuteadus on
•ühest küljest paljude loodusteaduste nagu geomorfoloogia,
mullateadus, geobotaanika
•teisest küljest mitmesuguste inimtegevust uurivate
teadusharude ühend.
Ta on välja kasvanud geograafiast ja “võidelnud” oma
olemasolu eest ligikaudu sajand.
Tugineb A. von Humboldti ja V.Dokutšajevi vaateil
– loodus on ühtne ja terviklik
Maastik seotud tihedalt ka sotsiaalteadustega. Looduskeskkonnal
on oluline osa elustiili ja tavade kujundamisel.
Maastikule annavad sisu inimesed, nende sotsiaal-majanduslik
ja kultuuriline lähtepunkt.
Tänapäeva maastikupilt koosneb ajaloolistest kihtidest, mida lahti
harutades otsime vastust küsimusele miks siin ja millal on maastik
just selliseks kujunenud.