marat nHea lugemine raHvaspordiHuvilistele

Juuni 2013 nr 3 (11)

maraton.postimees.ee anDke minna! || 3

nr 3 (11) 2013

Väljaandja: AS Postimees

Trükk: AS Kroonpress

Toimetaja: Priit Pulleritspriit.pullerits@postimees.ee

Reklaam: Iris Öpikiris.opik@postimees.ee,tel 5303 6499

Küljendaja: Andres Didrik

Keeletoimetaja: Kai Koks

Järgmine Maraton ilmub 14. novembril.

LÕPETAGE MAHUHULLUS!

Olete märganud, et niipea kui laskute massispordi-üritusel mõne osalejaga keskustellu, tuleb ühe esi-mese küsimusena, kui palju kilomeetreid te ole-te hooajal juba jooksnud, ratt al sõitnud või rullui-

sutanud. Ja kui sellele vastus saadud, järgneb uus küsimus: aga kui palju treeningtunde nädalas keskmiselt koguneb?

Mõistagi vaadatakse seejärel eriti lugupidavalt neid, kel kilomeetrite või treeningtundide arv muljet avaldavalt suur.

Need, kes rahvaspordiüritustel sagedamini käivad, on küllap märganud, et harrastajate hulgas on maad võtnud mõõdutundetu mahukultus. Väikse kangelasena võivad end tunda need, kel nüüdseks ratt al pedaalitud vähemalt 3000 km või joostud üle 1000 km; ja loomulikult need, kel mahub nädalasse üks, veel parem kui kaks 2–3-tunnist tree-ningut ning kel koguneb nädalas treeningtunde kümne rin-gis.

Olgu siin selgelt öeldud: inimesed, see on arulage aja ku-lutamine! Sellist aja priiskamist võivad endale lubada tipp-sportlased, kes teenivad sportimisega elatist või rantjeed, kel vaba aega piiramatult käes.

Aga mis veelgi olulisem: üüratutest treeningmahtudest, ligikaudu 30–40 tundi kuus, saadav kasu on harrastusspor-

dis minimaalne. Teisisõnu: mida rohkem kulutate treenin-guile aega, seda vähem igast lisatunnist tulu tõuseb.

Oletame, et harjutate neli-viis korda nädalas keskmiselt tund aega ning saavutate sellega 10 km jooksus aja 45 minu-tit. Nüüd oletame, et tõstate treeningmahtu poole võrra ehk harjutate neli-viis korda nädalas keskmiselt poolteist tundi. Mis te arvate, kas tulemus sellest ka poole võrra paraneb? Muidugi mitt e! Hea, kui suudate hooaja lõpuks kärpida oma ajast minuti. Ent olge hoiatatud: mida kauem te suurenda-tud koormusega harjutate, seda tõenäolisemaks muutub ületreeningu või ülekoormusvigastuste oht.

Tagatipuks tasub silmas pidada, et sportliku arengu võ-lusõnaks pole treeningmaht, vaid treeningute vaheldusrik-kus. Võite harjutada nädalas viis korda kasvõi kaks tundi, kuid peagi märkate, et sellest pole enam mingisugust tolku. Järele jääb vaid nüristav rutiin.

Niisiis ei peaks üksteiselt küsima, kui palju kilomeetreid on läbitud või kui mitu tundi harjutatud, vaid hoopis seda, milliseid erinevaid treeninguid keegi on teinud. �

Priit Pullerits Postimehe ajakirjanik, Maratoni toimetaja

Miks need inimesed nii pikka maad jooksevad, võiks küsida poisike Tartu jooksumaratoni raja ääres. Seda küsimust poleks ka jooksjail liiast endale esitada. FOTO: KRISTJAN TEEDEMA

Loe põnevaid ja värskeid uudiseid

ka meie vastupidavusaladele

keskendunud veebilehelt

suusk.blogspot.com

4 || Favoriit maraton.postimees.ee

Andrus, kuidas sattusid esimest korda välismaratonile?

2000. aastani olin pikki maid jooks-nud, aga maratoni mitte. Riho Lüüs, va-na maratonimees, kutsus mind Stock-holmi kaasa. Ettevalmistust mul pol-nud, kogemusi samuti mitte. Rajal tu-li ette ootamatusi, näiteks käisin kõhu pärast põõsas – hommikul sai liiga pal-ju pugitud ja see lõi seedimise natuke sassi. Emotsioon, mille sain, oli sellegi-poolest võimas: stardis 15 000 inimest, finiš olümpiastaadionil, rahvas karjub. Jooksin 2:47 ja sain umbes 60. koha.

Järgmisel aastal läksin Berliini ma-ratonile, kus tuli starti üle 30 000 osa-leja. 2002. aastal tegin Taanis Oden-ses isikliku tippmargi 2:34.31, mis püsis üheksa aastat. Tunamullu jooksin sel-le Tallinnas kahe sekundiga üle. Sel ke-vadel viisin Rotterdamis isikliku margi 2:32.34-ni.

Mille järgi välismaratone valid?Selle järgi, et saaks head resultaati

teha. Et rada oleks hea ja konkurents tihe – see aitab tulemusele kõvasti kaa-sa. Hea rada on selline, mis on lauge ja kus on vähe järske tõuse. Pigem võiks jooks olla ühe kui kahe ringi peal.

Kui pikalt tuleb osalemist planeeri-da?

Osalemist tuleks planeerida pool aastat varem. Kuid igale poole nii hilise registreerimisega ei saa. Suurtele ma-ratonidele on üsna raske pääseda, Ber-liinis täituvad kohad nädalaga. Londo-ni maraton on jällegi mõeldud rohkem tippudele ja kohalikele ning on lisaks heategevusliku suunitlusega. Üks eesti mees sai sinna starti Soome turismifir-ma kaudu. Eestlastele vist ei olegi seal üldse kohti, kui sa pole just kõva mees, kes jookseb alla kolme tunni. New Yor-gi maratonile pääseb aga loosiga. Seal on osalejate limiit 40 000, aga tahtjaid on 120 000.

Kui oled väga hea jooksja, ajaga al-la 2:30, siis harilikult lasevad korralda-jad sind ka veidi enne võistlust regist-reerides starti.

Minu arvates ei tasu alati trügi-

Piiri taga pingutamasNeile, kel mõlgub mõttes panna end proovile mõnel välismaratonil, jagab oma rikkalikust pagasist nõu tuntud harrastusjooksja Andrus Lein, Rakvere spordikeskuse hooldustehnik.

Andrus Lein eelmise aasta Frankfurdi maratoni 14. kilomeetril. Foto: Riho Lüüs

maraton.postimees.ee Favoriit || 5

da suurtele Berliini, Londoni ja Parii-si maratonidele. Need on muidugi ah-vatlevad ja pretiižsed, aga sama hästi võib valida ka 10 000 – 15 000 osale-jaga Frankfurdi, Rotterdami, Hambur-gi või Viini maratoni. Korraldus on seal mugavam, ei pea massi sees tunglema.

Kui suured on osavõtumaksud?Euroopa suurtel maratonidel 30–

100 eurot. Mida varem registreerid, se-da odavam. Registreerimine on inter-netis iseenesest lihtne: kui sul on kre-diitkaart, läheb viis minutit.

Kuidas määratakse stardigrupid?Kui internetis osaleja ankeeti täi-

dad, küsitakse isiklikku rekordit. Pa-ned rekordi kirja ja selle järgi saadki stardigrupi. Kui see on su esimene ma-raton, küsitakse, mis aega tahad reaal-selt joosta.

Kui keeruline on saada suurele maratonile lennupileteid?

Võimaluse korral tuleb need os-ta pool aastat ette, siis on piletid odavamad. Kui hiljemaks jääd, jälgi Bookinghouse’is lennupakkumisi: mõ-nikord võid isegi kuu enne väljalendu

sattuda väga hea pakkumise peale.

Kui varakult tasub kohale minna?Juhul kui maraton on pühapäeval,

võiks reedel välja sõita, siis saab päeval rahulikult majutuse võtta, numbrite jä-rel ja maratoni Expol käia. Laupäeval võiks teha väikse sörgi, tutvuda natu-ke raja ja stardikoridoridega ning sel-lega, kuidas on riietumine korraldatud.

Riideid saab tavaliselt vahetada suurtes telkides, lisaks on pakihoiutel-gid. Kui start ja finiš asuvad eri kohas, näiteks Nice’i–Cannes’i maratonil, pan-nakse nende vahel sõitma furgoonau-tod.

Kuidas otsida paslikku majutust?Kaks head saiti selleks on direct-

rooms.com ja booking.com. Majutus tasub samuti mitu kuud või koguni pool aastat varem broneerida, sest ma-ratonipäeval on rahvast palju ja hinnad tõusevad.

Jälgin, et hotell jääks maksimaal-selt 2 km kaugusele võistluspaigast, siis jõuan kerge vaevaga starti ning pä-rast, kui kõik liigesed ja lihased on va-lusad, kerge vaevaga hotelli tagasi ega pea selleks ühistransporti kasutama.

Kuigi tihti saab jooksja maratonipäeval sõita suurlinna ühistranspordis tasuta, näiteks Frankfurdis.

Ma ei soovita kokku hoida ega min-gis hostelis ühisruumi võtta. Ise otsin majutust kahe- või kolmetärnihotel-lides. Samuti soovitan enne broneeri-mist lugeda hotellide kohta saitidelt kommentaare: pildid võivad ju olla ilu-sad, aga kui kohale jõuad, avastad tei-nekord müra ja suitsuhaisu või kogu-ni sitikad. Kindlasti peab vaatama, et hotelli kõrval ei asuks lõbustusasutust, kus käib poole ööni tümps.

Hea, kui hotellis on hommikusöök. Samas peab aegsasti vaatama, mi-da nad hommikusöögiks pakuvad. Ma olen hommikul vähenõudlik, sest laen end eelmisel päeval korralikult süsive-sikutega.

Kui varakult tuleb starti minna?Nice’is anti start koguni kell 8 hom-

mikul, tavaliselt on see kell 9 või 10.Tund enne starti võiks ikka kohal

olla. Vaatan alati maratonibrošüürist aegsasti järele, kus miski asub.

Tavaliselt pool tundi enne starti tehakse stardikoridori väravad lahti. Frankfurdis ja Rotterdamis on näiteks

6 || Favoriit maraton.postimees.ee

hästi kitsad koridorid, rivi läheb väga pikaks. Isegi mul kulus esimeses grupis 30 sekundit, et pärast pauku stardijoo-neni jõuda. Õnneks võetakse igal pool netoaeg ja brutoaeg. Nii et kui stardi-jooneni jõudmiseks kulub näiteks viis minutit, saad ikkagi kirja netoaja.

Ajavõtukiibi eest võetakse regist-reerimisel panditasu, umbes 25 eurot. Pärast saad selle raha tagasi, kui kiibi tagastad. Viimasel ajal on kiibid pan-dud numbri külge, mis on eriti mugav.

Kui põhjalikku eeltööd tasub teha rajaga tutvumiseks?

Uurin alati maratoni kodulehel ra-jakaarti ja -profiili, siis tean arvestada, kui mitmendal kilomeetril on tõus.

Rajal on kilomeetripostid, vaheae-gu võetakse iga 5 km tagant, enamasti on tabloo üleval. Samuti tehakse sinust pilti ning pärast võid hea raha, umbes 40 euro eest osta oma jooksust video.

Kuidas on korraldatud jootmine-toitmine?

Joogipunktid on ka tavaliselt iga 5 km tagant, palava ilmaga lausa iga 2,5 km tagant. Pakutakse jõujooki ja vett, lõpupoole isegi geeli ja kokakoolat. Koka on väga hea, kui energia on otsas.

Profid saavad panna teenindus-punktidesse oma joogi, korraldajad vii-vad need lauale. Minu arust on päris keeruline neid seal hoo pealt üles leida. Olen tihti näinud, kuidas mõned minu pundist jäävad lausa seisma ja otsivad oma pudelit. Naistippudel seda prob-leemi ei ole – neil on kaks-kolm jänest kõrval, kes võtavad laualt pudeli ja vii-

vad neile kätte.Kindlasti tasub eelnevalt uurida,

mis spordijooki rajal pakutakse. Kui se-da on ka Eestis saada, peaks varakult proovima, et rajal ei tekiks üllatust. Or-ganism ei pruugi võõra maitse ja koos-tisega jooki omaks võtta, see võib mõ-juda maole ja tekitada kõhuhädasid.

Mis siis saab, kui rajal kõhus keerama hakkab?

Raja ääres ja vaheajapunktides on välikäimla. Kui häda tekib kohas, kus vetsu ei ole, tuleb lihtsalt otsida min-gi rohelisem koht – ei ole seal häbene-da midagi. Isegi Paula Radcliffe (nais-te maailma tippmargi 2:15.25 omanik) on käinud otse-eetris raja kõrval ära. Olen ise pidanud kolmel maratonil vet-sus käima.

Kas rajad on kõikjal korralikult turvatud?

On olnud juhuseid, et koerad on ra-jale pääsenud. Minu üks ekstreemse-maid maratone oli Sitsiilias Palermos: kes ikka liiga kauaks rajale jäi, pidi pä-rast laveerima kohalike inimeste ja hul-kuvate koerte vahel. Nägin, kuidas üks mees hüppas finišeerides koguni üle koera! Kes tahab ekstreemsusi otsida, aga ka pärast võistlust kultuuri nauti-da, sellele soovitangi minna Sitsiiliasse.

Sakslaste maratonidel on jällegi vä-ga hea korraldus. Mõnel suurel mara-tonil on sadu tuhandeid inimesi raja ääres ergutamas, samuti on väljas pal-ju muusikakollektiive. Mõnikord nood häirivad, kui tümps on liiga kõva ja ise oled väsinud.

Mis ootab ees pärast finišeerumist?Tavaliselt on emotsioon vägev, kui-

gi kõik kohad valutavad. Ma ei soovita hotellis kohe siruli visata, vaid pigem pesta, võtta näksi, et taastuda, ja min-na siis jalutama. Berliinis on isegi suu-red pesemistelgid tänaval, torudega on veetud sinna ajutine veetrass.

Toitlustamine on pärast finišit vä-ga erinev. Näiteks Frankfurdis oli see 2007. aastal väga külluslik, aga mullu-seks oli see kardinaalselt muutunud.

Mis ajaks tasub sättida ärasõit?Soovitan mitte väga kiirustada.

Hea, kui saab esmaspäeval tagasi sõit-ma hakata. Olen käinud välismarato-nidel tavaliselt suurema pundiga, kel-lega läheme õhtul sööma ja muljeta-ma. Pärast Nice’i ja Palermo maratoni võtsin koguni nädalaks puhkuse, käi-sin ümbruskonnas ringi vaatamas. � usutles Priit Pullerits

Andrus Leini tulemused

Stockholm, 2000 2:47.16Berliin, 2001 2:46.33Odense, 2002 2:34.31Amsterdam, 2004 2:48.20Frankfurt, 2007 2:38.01Tallinn, 2008 2:38.04Tallinn, 2009 2:35.34Nice–Cannes, 2009 2:34.39Hamburg, 2010 2:36.22Tallinn, 2010 2:36.13Firenze, 2010 2:48.29Rotterdam, 2011 2:35.12Tallinn, 2011 2:34.29Tallinn, 2012 2:38.41Frankfurt, 2012 2:37.28Rotterdam, 2013 2:32.34

AllikAs: mArAthon100.com

Välismaratoni kulud

Kui palju maksab Euroopa maratonidel osalemineRegistreerimine 60 eurotLennupiletid 180 eurotKolm ööd hotellis 120 eurot* Lisaks tuleb arvestada söögi ja kohalike transpordikuludega

* ühe inimese kohta kaheinimesetoas

Andrus Lein (paremal) tänavu Rotterdami maratonil kõrvuti Sander Jürsiga. Foto: Riho Lüüs

8 || raske katsumus maraton.postimees.ee

Eraldistardisõidus käib võit-lus kellaga. Väga tähtis on kii-rus võimalikult ruttu üles saa-da. Kui stardist minema lähen,

hoian leistangist, tõusen sadulast püs-ti, teen kiirenduse, siis võtan kiiresti õi-ge sõiduasendi sisse ja hakkan leistangi otstest käike laduma. Ausalt öeldes lä-hevad jalad juba esimese saja meetriga kinni, piimhapet täis.

Võistluse esimene kolmandik on-gi väga raske. Tihtipeale mõtled siis, et miks ma küll üldse võistlema tulin. Aga kui saad rütmi sisse ja pulss jääb üles pidama, enam ei tõuse, siis lihtsalt hoiad valitud tempot.

Valu koguneb sõidu ajal põhiliselt jalgadesse, sest pead tugevasti suruma. Olen suhteliselt kangutaja tüüp, na-gu tavaline rattur tänavalt, kes sõidab suure käiguga. Nii sõites aetakse küll jalad paksuks, aga kui jalas on jõudu, siis tuleb see kasuks.

Järsk pidurdusEraldistart hakkaski mulle mõni aas-ta tagasi sellepärast meeldima, et seal tuleb ennast meeletult sundida. Võist-lus on ju lühike, tavaliselt 20–30 mi-nutit, mis tähendab, et pead kogu aeg sõitma täiskäigul. Olenevalt sellest, kas rada kulgeb üles või alla, on kogu aeg plõksutamist, et leida õige käik, ja pi-devalt tuleb jälgida spidomeetrit, mil-line on kiirus.

Eelmine aasta selsamal Pangodi–El-

va rajal allamäge minnes puhus tuul ta-gant ja pärast tagasipööret ülesmäge minnes vastu. Seekord oli vastupidi. Kui aasta tagasi sain distantsi esimesel poolel kiiruse isegi üle 50 km/h, nii et pöördekohas tuli keskmiseks 47 km/h, siis nüüd sain allamäge vastutuult min-nes keskmiseks 42-43 km/h. Olen spi-domeetri sättinud nii, et see näitab korraga hetkekiirust ja keskmist kii-rust ning lisaks sõiduaega ja pulssi. Võistluse ajal ma pulssi siiski ei jälgi.

Katsun pöördepunkti minna või-

malikult suure kiirusega, teen viimasel hetkel järsu pidurduse, vahetan käigud alla, keeran otsa ringi, siis tõusen sadu-last püsti, kiirendan, võtan asendi sisse ning jälle algab suur kannatamine. Ük-sinda on ikka raske väga suurt kiirust hoida. Kui eraldistardi võistlejaid vaa-data, on kõigi nägu täpselt ühesugune: enam hullemaks minna ei saa.

Kogu sõit toimub taluvuse piiril. Lõdvaks lasta ei tohi, et puhkan kor-raks – nii kui kiirus alaneb või hakkab kergem, pead mõtlema, et kui finišis-

Hullemaks minna ei saa!Eraldistardisõit ei ole mingi mugavusala. Valus hakkab juba esimese saja meetri järel, kirjeldab Haanja Rattaklubi liige Olavi Mõts oma kogemust Premium 7 temposõidu karikasarja teisel etapil Kambjas.

Olavi Mõts (44) näitamas eraldistardisõitja asendit Tartus Vabadussillal. Kaks aastat tagasi tuli ta oma vanuseklassis Eesti meistrivõistlustel eraldistardisõidus kolmandaks. Foto: KRistjan teedema

maraton.postimees.ee raske katsumus || 9

se jõuan, kaotan konkurendile seetõt-tu äkki 3 või 5 sekundit. See annab stii-muli edasi pressimiseks.

Sel võistlusel tuli mul korraks hetk, kui üritasin asendit muuta. Hakkasin tuule käes rapsima. Kohe hakkas mõis-tus tööle, et nüüd tuleb asend kiiresti korda sättida, et oleksin aerodünaami-line, mitte nagu tuulelipp, ning seejä-rel normaalsed pöörded taas üles võtta. Samas on tähtis ratta seljas võrdlemisi lõdvalt olla.

Mõned on käinud tuulekanalis üli-aerodünaamilist asendit otsimas. Olen lugenud, et leitud asend ei pruugi te-gelikult sugugi ideaalne olla, sest võib rinnakorvi kokku suruda ja kopsumah-tu vähendada. Ma pole kuskil asendit sättimas käinud, kuigi teeksin seda hea meelega. Aga kuuldavasti on vastavad järjekorrad Tallinnas ja Tartus suhteli-selt pikad.

NüANsid otsustAVAdNeed 20–30 minutit, mis eraldistardist sõit kestab, on selline aeg, kui jõuad väga-väga paljudest asjadest mõel-da. Ka pilk hakkab ringi uitama: vahe-peal vajub alla, vaatad, kas on õige käik sees, siis vaatad ettepoole vastutulevat võistlejat, mis näoga ta sõidab, mis kii-rusega tuleb, millise ülekandega vän-tab. Vastavalt sellele üritad mõelda, mi-da ise samas olukorras teha.

Tegelikult on see sõit ikkagi meele-tu kannatamine. Kogu aeg mõtled, et enam ei jõua, aga natuke on veel, tuleb jõuda, pead suutma! Enda sundimine ongi see, mis selle ala huvitavaks teeb.

Ma ei ole kunagi eraldistardisõiduks kava järgi eritrenni teinud. Harjutan nii, nagu on enesetunne, kui on vaba õhtu või normaalne ilm. Valin kiiruse tunde järgi. Selliseid plaane, et pean näiteks 100 km kindla tempo või pulsiga sõit-ma, mul ei ole. Maikuu algus jäigi suh-

teliselt hõredaks, sõitsin vaid kolm kor-da nädalas, kokku vastavalt 111, 233 ja 182 km. Neli päeva enne Pangodi võist-lust läbisin Tartu rattaralli ringi 150 km, seejärel ei teinud kaks päeva midagi. Päev enne starti võtsin esimest korda eraldistardiratta välja, sõitsin 40 km keskmise kiirusega 35 km/h. Vahepeal muutsin asendit, tõstsin sadulat üles- ja ettepoole, sättisin natuke sadulanur-ka – läks märgatavalt paremaks. Paljud asjad ongi nüanssides kinni, et kuskil miski ei suruks ega pitsitaks.

Võrreldes tavasõiduga on finišeeru-des tihti topeltmõnus tunne. Grupisõi-dus, eriti siis, kui kõvu mehi on samu-ti pundis, sõidad küll raja hea keskmi-se kiirusega läbi, aga tegelikult ise mi-dagi ära ei tee, võib-olla ei käi kordagi ees tempotki tegemas. Kuid eraldistar-disõidus pead end meeletult piitsuta-ma, ja kui sõit hästi välja tuleb, on hea-meel seda suurem.

Pärast finišeerumist sõidan natuke aega jalgu lahti. Kopsudele eraldistar-disõit nii palju ei mõju nagu mõni pi-kem maanteesõit, kus lõpus tuleb end tühjaks pingutada. Eraldistardis on ja-lad need, mis pärast peamiselt tunda annavad.

Loomulikult peaks pärast lõpeta-mist tegema venitusharjutusi, aga ku-na ma ei ole noorena rattatrennis käi-nud, siis pole venitusharjutused sis-se juurdunud ning unustan need tava-liselt pärast sõitu ära. Enamasti teen lõdvestusringi ja hakkan siis teiste-ga muljeid jagama. Harilikult küsitak-se, mis aeg oli, milline oli keskmine kii-rus pöördepunktis, kus kõvemini vaju-tasin jne.

Mul on tavaliselt madal pulss, mak-simum ulatub 175ni. Seekord tuli kesk-mine 165 ja maksimum 172.

15 km aeg tuli 21.37,9, keskmine kii-rus 40,5 km/h.

Olavi Mõts asfaldil jõuga tuult murdmas. Foto: KRistjan teedema

Varustus

Orbea Ordu süsinikraam Sram Force’i vänt, käiguvahetajad ja

pidurid Zippi ketas 3T leistangRatta on Mõts ise kokku pannud. Raami tõi ta Hispaaniast, muud osad tellis Hawaii Expressist. Analoogsete kompo-nentidega eraldistardirattad maksavad 2700–4500 eurot.

10 || Loe & kasuta maraton.postimees.ee

Väliselt sarnased, aga hind niivõrd erinev!Rattal ja rattal on vahe sees, ja vä gagi suur. Kui suur ja milles see seisneb, selgitab Caspar Austa, Ee sti paremaid maastikusõitjaid.

Peamised tegurid, mis eristavad tavaratast harrastaja võistlusratt ast ning neid mõ-lemaid omakorda tippklassi võistlusratt ast, on ratt a kaal, raami materjal ning kom-ponentide kvaliteet ja töökindlus. Nende erinevus määrabki lõpuks ratt a hinna.

Süsinikraam kaalub 950–980 grammi. See on kergem ja jäigem kui alumii-niumraam, mistõttu vändates läheb jõud paremini hoo ülesvõtmiseks ja hoidmiseks.

Leistang, leistangi pikendus ja sadula-

post on samuti süsinikust. Amort puudub, sest tippklassi sõitjaile

pole Eesti võistlustel nii rasket ja kee-rulist rada, kus oleks amorti vaja. Lisaks annab amordi puudumine suure kaaluvõidu: võistlusamort kaalub 1200 grammi, karbonkahvel aga 500 grammi.

Käiguvahetaja, hüdraulilised ketas-pidurid, kett ja hammasrattad Shimano XTR (Shimano kalleim sari). Need kom-ponendid on hästi kerged, käiguvahe-taja töötab kohe pärast vajutamist ja äärmiselt täpselt.

Paar jookse maksab 1000 eurot (rehvide ja piduriketasteta).

Õhukummita rehv Furious Fred kaalub 360 grammi ja maksab 60 eurot. Vee-reb hästi, ent võib ka kergemini puru-neda. Kui auk on väike, tuleb appi rehvi siseküljele kantud spetsiaalne vahu-kiht, mis ei lase õhul välja joosta.

Täiskinnised laagrid koos tihenditega hoiavad ära nendesse mustuse kogu-nemise. Võistlushooajal piisab tavali-selt, kui laagreid paaril korral hooldada.

Caspar Austa oma hinnalise sõiduvahendiga Tartu külje all Raadil. Foto: maRgus ansu

Foto: KRistjan teedema

Felt nine 80 (699 eurot) – sobib linnas sõitmiseks ja matkamiseks. ratta kaal 14,84 kg.

Foto: KRistjan teedema

Felt nine C (7000 eurot) – Caspar austa tippklassi võistlusratas. ratta kaal 8,1 kg.

maraton.postimees.ee Loe & kasuta || 11

Väliselt sarnased, aga hind niivõrd erinev!Rattal ja rattal on vahe sees, ja vä gagi suur. Kui suur ja milles see seisneb, selgitab Caspar Austa, Ee sti paremaid maastikusõitjaid.

Võrreldes linnasõidu- ja matkarattaga kergemast alumiiniumist raam kaalub 1300 grammi. Leistang ja sadulapost on samuti kergemast alumiiniumist.

Õhkamort on umbes 500 grammi ker-

gem kui õliamort. See on leistangilt lu-kustatav, mis vähendab asfaldil sõites vedrutamist – hoog püsib paremini.

Käiguvahetaja, kett ja hammasrattad Sram X-9. Käiguvahetaja töötab täpse-mini kui Sram X-4, samuti on töökindlus suurem. Sram X-9 komponendid on ker-gemad kui Sram X-4.

Hüdraulilised ketaspidurid Shimano Deore töötavad pehmemalt kui trossiga ketaspidurid. Need on sõrmede all pare-mini tunnetatavad ega lähe liiga kergesti blokki. Samuti ei satu mustus sinna nii lihtsalt vahele nagu trossiga piduritesse.

Jooksud on kergemad, jäigemad ja vee-revuselt paremad kui linnarattal (Felt Nine 80).

Rehv kaalub 500–600 grammi. Laagrid on kinnised, mis hoiab need

puhtana. Kett ja hammasrattad on kergemad

ning töötavad rasketes, poristes oludes paremini kui vastavad odavamad kom-ponendid.

Felt Q1020 (1799 eurot) – harrastaja võistlusratas. ratta kaal 12,49 kg.

Alumiiniumraam kaalub 1700–1800 grammi. Leistang ja sadulapost on samuti alumiiniumist.

Õliamort ei ole lukustatav, st esikahvlit ei saa asfaldil sõites jäigaks teha.

Käiguvahetaja Sram X-4, pidurid ja esi-vahetaja Shimano Altus – need on oda-vad komponendid, mis ei pruugi nõudli-kes oludes olla kõige töökindlamad ega kaua vastu pidada, kui liiv ja pori nende vahele satuvad. Trossiga ketaspidurid töötavad raskemalt ega ole nii tundlikud kui hüdraulilised pidurid.

Jooksud ja rehvid on rasked.

Laagrid ei ole kinnised, mistõttu mustus poeb sinna kergesti sisse ning laagrid va-javad rohkem hooldust.

Kett ja hammasrattad kuluvad kiiremini kui kõrgema hinnaklassiga vastavad komponendid.

Foto: KRistjan teedema

LIGHTNING FAST.BUILT TO LAST.

TEAM EXTREME VÕITUDE TEAM EXTREME VÕITUDE TEAM EXTREMEMOOTOR.

12 || kasuLik nõu maraton.postimees.ee

Harrastajate suurim viga on rulluisutamise liigne fors-seerimine – muudkui loe-takse kogutud kilomeet-

reid ja treeningtunde. Aga teatud het-kest ei aita maht enam tulemuse para-nemisele kaasa. Liiga pikki, näiteks ka-he- ja kolmetunniseid treeninguid pole mõtet rulluiskudel üldse teha, sest esi-teks ei kesta ükski Eestis peetav võist-lus nii kaua ning teiseks on rulluisuta-mine äärmiselt tehniline ala, kuid lii-ga pika treeningu vältel tikub tehnika lagunema. Tüüpilised vead on need, et rattad hakkavad väljapoole ja põlved sissepoole vajuma ning selg jääb kan-geks ja valusaks, sest seda ei osata hoi-da pingevabalt ja kumeras.

Õige tehnika tähtsust ei osata hin-nata. Paljud sõidavad ilma igasuguse tehnilise koolituseta. Tehnikat võib õp-pida videost või raamatutest, aga kui treenerit pole, kes teie sõitu kõrvalt jäl-gib, on õiget tehnikat raske omandada. Just logiseva tehnika tõttu kaebavad paljud, et võistlused muutuvad kanna-tamiseks ning selg ja jalad kipuvad vä-sima.

Eriti tähtis on see, et jala tõuke-suund ja keha raskuskese oleks õiges-ti paigas. Kui hoog on sees, siis pole ta-hatõukest abi – see on vaevaline ja ku-lutab energiat, ent kiirus ei kasva. Suu-re hoo korral on võimalik tõugata vaid küljesuunas, kõrvale – ainult niimoodi saab kiirust lisada. Sellist liigutust on väga raske ilma eritreeninguta lihas-

mällu kinnistada. Samuti on tähtis see, et keharaskus püsiks veeremise ajal ui-su kohal.

Lõug seLJALe!Kolmas häda on see, et paljud treeni-vad üksinda, kuid võistlustel toimub grupisõit. Seega tuleb harjutada kaas-lastega tuules sõitmist: jälgida eessõit-ja sammu ja hoida temaga sama rüt-mi, minna talle võimalikult lähedale. Ei maksa loota, et seda saab õppida võist-lustel, sest neid ei toimu selleks piisa-valt palju. Pigem tehke treeningul kel-legagi juttu ning küsige, kas võiksite koos sõita, või astuge rulluisuklubisse. Uskuge, grupis sõit parandab teie aega märgatavalt. Samuti on grupis energia-

kulu palju väiksem, mistõttu saate pöö-rata rohkem tähelepanu õige tehnika alalhoidmisele.

Kui tuules sõitmise kogemust ei ole, sest kardetakse näiteks eessõitja pi-durdamist, lastakse vahe temaga suu-reks. Kahemeetrisest vahest pole ta-ga sõitjale mingit abi. Piltlikult öeldes tuleb sõita nii lähedal, et lõug toetuks eessõitja seljale.

Neljandaks on oluline pidurdamis-oskus. Harrastajate rulluisul on sel-leks piduriklots, võistlusuiskudel tuleb aga asetada jalg taha risti ja pidurdada hõõrdumise jõul. Samuti on vajalik os-kus kasutada pidurdamiseks eessõitjat: pange paindes käsi tema seljale ning sellega pehmelt amortiseerides pidur-

Liigne maht tapab tehnikaTunamullune Eesti meister rulluisusprindis, klubi Rullibaas treener Jaan Saks räägib, milles on ta oma kümneaastase rulluisukarjääri jooksul näinud harrastajate peamisi vigu ja puudujääke.

Nii kihutavad üksteise tuules vilunud sõitjad (vasakult) Danila Ruusu, Eerik Idarand ja Jaan Saks. Foto: jaanus juss

maraton.postimees.ee kasuLik nõu || 13

dage hoog vahet hoides maha. Niisu-gust pidurdamist tuleb tingimata har-jutada, sest vastasel korral võib sellest võistlusel ehmuda ning siis on kukku-mine sageli paratamatu.

Kui harrastaja võistlusaeg jääb 1:40–1:50 kanti või üle selle, siis on täh-tis, et tal oleks korralik üldfüüsiline vorm. Aeroobset vastupidavust peaks arendama rattasadulas või joostes. Rulluisutreeningud jäägu tehnilise kül-je arendamiseks. Ja need ei pea kestma sugugi nii kaua, nagu kestab teie võist-lus. Piisab ka tunni kuni pooleteise pik-kusest harjutuskorrast.

kerge LAiNetusKindlasti peab arvestama ka selle-ga, et rulluisuvõistlustel ei püsi kii-rus ühtlane, nagu näiteks jooksu- või suusavõistlustel. Grupis toimub alata-sa väikseid kiirendusi, mis tähendab, et nii pulss kui tehtava töö intensiiv-sus varieeruvad. Seepärast tasub rull-uisutreeningul aeg-ajalt sõita vaheldu-va tempoga. Kui võtate ette pooletei-setunnise sõidu, sõitke esmalt kümme minutit soojenduseks, seejärel viis mi-nutit veidi kiiremini, siis taas kümme minutit rahulikumalt ning viis minutit

jälle kiiremini.Neil, kes Eesti võistlustel esimese

saja sekka ei pretendeeri, pole mõtet liiga intensiivseid intervalltreeninguid teha, sest nende võistlustempos pole nii suuri muutusi nagu tippsõitjatel –

see lainetab vaid kergelt üles-alla. Siis-ki, ega mõni 20-sekundiline spurt sa-muti paha tee – sedasi saab harjutada maksimaalse kiiruse saavutamist ning selle hoidmist.

Harrastaja võiks teha vähemalt kolm treeningut nädalas, näiteks kaks rulluiskudel ja ühe jalgrattal. Paljud tipp rulluisutajad kasutavad mahutree-ningute jaoks just ratast. Kindlasti ta-suks harrastajal hooaja algul lasta mõ-nel kogenud sõitjal või treeneril oma tehnikat sättida.

kolm soovitust

●1 Selleks et saavutada piisav sportlik vorm võistlusdistantsi läbimiseks, peate treeningul suutma selle dis-tantsi läbi sõita.

●2 Mida suuremaks teie sõidukiirus võistlustel kasvab, seda rohkem on vaja treeninguil kiirusi varieerida.

●3 Mida rohkem te sportlikult tasemelt tipprulluisutajatele lähenete, seda tähtsamaks muutub treeningul nn kiirete kilomeetrite kogumine.

Jaan Saks võistlemas tunamullu Adaveres Eesti meistrivõistlustel rulluisusprindis.

Foto: jaanus juss

14 || ajavõit maraton.postimees.ee

Ujumiselt rattasõidule ülemi-nek ei tekita tavaliselt erilisi probleeme. Seda saab suvel harjutada, kui hüpata veest

tulles kohe sadulasse. Märksa keeruli-sem on üleminek rattasõidult jooksule. Paljud ei tunne end seejärel hästi, eri-ti jooksu esimesel kilomeetril. Siin on abiks, kui teha pärast pikka ja rasket rattatrenni 2-3 km pikkune jooksuots. Nii saab harjutada keha teistsuguste liigutustega.

Üleminekut ujumiselt rattasõidule kergendab see, kui töötada minut või poolteist enne ujumisdistantsi lõppu jalgadega veidi rahulikumalt. Samuti tasub arvestada, et enamasti on triat-lonis kõige kõrgem pulsisagedus just pärast veest väljumist jooksujalu vahe-tusalale lähenedes. Olete ju ujudes ol-nud horisontaalasendis, kus koormus südamele on võrdlemisi väike, ent kui-vale maale jõudes tõusete ühtäkki püs-ti ning hakkate jooksma. Seega võiks vahetusalas anda endale pisut aega ja mitte üleliia kiirustada. Need 5–10 se-kundit, mis te tormates võidate, pole seda väärt.

Enne üleminekut jooksule tasub ratta seljas viimased kaks-kolm minu-tit vändata kerge ülekandega n-ö ke-rides, et harjutada jalalihaseid aegsas-ti jooksu kiirema liikumisrütmiga. Ta-vaharrastajad teevad rattaga sõites 75–80 vändapööret minutis, aga jook-sutempo on enamasti 85–90 sammu minutis.

Kuigi paljud tippsportlased teevad triatloni olümpiadistantsil jooksus üle-jäänutega olulise vahe sisse just avaki-lomeetril, ei maksa harrastajal esimest kilomeetrit kohe täie hooga läbida. Mõistlikum on otsida paslikku jooksu-tunnet ja kasvatada tempot rahulikult, pikkamööda.

Kindlasti tasub enne võistlema mi-nekut harjutada oma tegevusi vahetus-alas. Näiteks, kuidas asetada vahetus-alasse rattasõidukiiver nii, et selle saab hoobilt pähe tõmmata. Selleks võtke kiiver peast, pange see valitud kohale

– ja kui vahetusalasse tulete, siis saa-te täpselt vastupidise liigutuste jadaga selle ruttu õigesti pähe tõmmata. Rat-takingad võiks juba pedaalide küljes ol-la.

Rattasõitu lõpetades tehke kinni-tused juba sõidu ajal lahti, võtke ja-lad kingadest välja ning pedaalige vii-mased meetrid, jalad kingade peal. Siis saate vahetusala piiril kohe sadulast hüpata ning kergesti edasi joosta.

Jooksutosse jalga ajades saate võita aega paelte sidumise arvel. Pange pae-lad juba enne võistluse algust niimoodi

kinni, et saate tossud üle pehme kan-naosa otse jalga sikutada.

Reeglid näevad ette, et rattasõi-dul peab võistleja number olema sel-jal, jooksu ajal aga kõhu peal. Selleks et numbri ümberpaigutamisele mitte aega raisata, kasutage numbrikummi: kinnitage number haaknõeltega selle külge, keerake rattasõidu ajaks num-ber seljale ja jooksu ajaks ühe liigutu-sega kõhule.

Olgu veel öeldud, et kõiki neid te-gevusi tasub enne võistlema minekut korduvalt läbi teha.

Kuhu kaob mõttetu aeg?Triatlonis võite ju pingutada palju tahes, aga kui te vahetusalas oma asjadega sujuvalt hakkama ei saa, hävib seal raske tööga võidetu. Kuidas ühelt alalt teisele üle minna, õpetab klubi TriSmile treener Ain-Alar Juhanson, Tartu Mill Triathloni ja Pühajärve TriStar triatloni korraldaja.

Marko Albert on saabunud Pekingi olümpial rattasõidult, võtab kiivri peast ja tõmbab tossud jalga ning läheb viimasele alale, jooksudistantsile. Foto: Raigo PajuLa