minu ameerika3-sisu_lyh
DESCRIPTION
ÂTRANSCRIPT
minu ameerika
3
epp petrone
kriis
AmeerikaMinu
3. osa
Autoriõigus: Epp Petrone ja OÜ Petrone Print, 2011
Toimetaja: Kaja Sepp
Konsultant: Neeme Raud
Keel: Riina Tobias
Korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Fotoalbumi kujundus: Margit Randmäe
Fotod: Siiri Lind, Epp Petrone, Justin Petrone, Helen Rebane
Trükk: OÜ Greif
ISBN 978–9949–15–194–3 (kogu teos, trükis)
ISBN 978–9949–479–72–6 (3. osa, trükis)
ISBN 978–9949–479–73–3 (kogu teos, epub)
ISBN 978–9949–479–74–0 (3. osa, epub)
www.petroneprint.ee
eppppp.tahvel.info/minuameerika
minu ameerika 3
5
Justinile,
ilma kelleta ei oleks minu Ameerikat
6
minu ameerika 3
7
sisukord
8
sisukord
Saateks 11
DETSEMBER 2007 13
Tagaaia varjud 14
See maja 25
Päev pärast jõule 32
Krediitkaardipohmell 40
Ellu jäime! 49
Keegi, kes annab lootust 56
JAANUAR 2008 63
Kas tahad tulla šoppama? 64
Raha, see on õnn ja armastus... 74
Väike ristimispidu 80
Keemiast ja külmkapist 89
Obama ja Hillary 100
Postkaardipoliitika 111
minu ameerika 3
9
Raamatukogust ja rassismist 116
„Lumetorm” ja poliitilised tormid 130
Advokaadist, italiano’st, sangarist ja mormoonist 140
No ikka pangalaen! 150
JUUNI – JUULI 2008 159
Tere, Ameerika! 160
„Lennujaamaromantikat” 171
Tere, Kanada! 177
Totu Kuul 184
Esimene hommik uue linna kohal 188
Selle aasta kohalik „jaanituli” 193
Päev peaaegu Mehhikos 204
Tagasi San Franciscosse 212
Maailm tuli ja puudutas mind 220
Nägemiseni, läänerannik! 224
Tagasi eeslinnaelus 230
Valusad terviseteemad 238
Üks aiamüükide laupäev 251
Ookeani „pai” 260
Vanaema Peg ja tema varandus 265
Telerisõda 270
Emasüda ja isasüda 276
SEPTEMBER – NOVEMBER 2008 281
Kui ruttu unustab laps keele?! 282
Panka ei ole enam? 285
Kas ma saan oma lapse tagasi? 288
sisukord
10
Pulmapeaproovi eelõhtul 295
Üks Ameerika pulm 308
Majanduskriisi epitsentris 321
Tutvumine dünamiitnaisega 327
Vabandage, kas teie kaotasite töö? 331
Tüdruk hullus linnas 336
New York, New York! 341
Miamisse? 349
Ühest Ameerika unistusest 356
Maailma lõppu ja tagasi 368
Halloween’i-mõlgutused 379
Torumees Joosepi juhtum 382
Uus president ja see teine onu 385
Rock-Obama! 392
Kolm aastat hiljem 398
minu ameerika 3
11
saateks
Aasta 2008 oli ajalooline: maailma majandus murdus
ja muutus. Ka minul tuli tol aastal läbi proovida ja
üle sõnastada mitmed väärtushinnangud.
Suure osa aastast veetsin ma Ameerikas. Lapse ristimispidu,
mehega konverentsireisidel kaasaskäimine, suguvõsa suur-
pulm, ajalooliste presidendivalimiste vaatlemine, sealsamas
hoopis hädaliste eesti soost illegaalide ellu sattumine... Tormi-
eelse vaikuse tunnetamine ja siis sügisel suure tormi pealtnäge-
mine otse majanduskriisi epitsentri lähistel. Kõike kokku jagub
täpselt üheks raamatuks, mis vaatleb meie elu ühe aasta jook-
sul: pahaendelisest detsembrist 2007 kuni ajaloolise novemb-
rini 2008. Raamatu pealkiri on „Kriis” – kõlab ehk pahasti, aga
eks ole just kriis see, millest kasvavad uued algused.
Tänaseks on meie pere elu mõneti lihtsam, sest mitu
valikut on tehtud. Elame Kesk-Eesti väikelinnas Waldorf-
kogukonnas. Üks siinse raamatu tähtsatest pereliikmetest –
televiisor – enam meie peres ei ela. Aga ma ei kahetse midagi
saateks
12
raamatus kirjeldatust: mul on õnnestunud puutuda ja kogeda
maailma ka teiselt, tarbijamaailma poolelt.
„Kas sa armastad Ameerikat?” on mult küsitud.
Just tänu Ameerikast saadud julgusele ja sirgeselgsusele
saan ma seda maad kritiseerida. Kas see paradoksaalne lause
saab olla ka armastusavalduse eest, jäägu teie otsustada.
Epp Petrone
Viljandi, sügis 2011
minu ameerika 3
13
detsember
2007
tagaaia varjud
14
tagaaia
varjud
Istun päikest täis tagaõuel ja imbun Ameerikasse.
Hetked möödunud ööpäevast on siinsamas, olen ühekorra ga
Euroopas, Atlandi kohal ja siin. Kadunud on aja ja koha tunne-
tus, pole veel suuri muresid ja paineid, on vaid tänulik segadus.
Tegime ära, jäime ellu. Jõudsime oma Eesti-elu kapslist siia,
pikale saarele New Yorgi lähistele, külla teise kapslisse, kus
meid ootab uus reaalsus. Mu laste vanaema ja vanaisa elu.
Lendamisega kaasnevad alandavad protseduurid.
Hetk Vars savi lennujaamast, USAsse suunduvast kori-
dorist. Vääri kas härrasmees seisab, silm kaugusse suunatud,
ja võtab ära oma rihma, sokkis on ta juba nagunii, kingad on
valgustus masinas. Ja ikka midagi piiksub. Mees laseb end läbi
otsida, pöörab ringi, tõstab käsi ja jalgu, lastes oma jäsemeid
kombata. Silmad ikka kauguses. Justkui teda polekski siin.
Millele ta mõtleb, kuhu ta end kujutab?
See kõik meenutab mulle Kolmanda Reichi ja juutide
suhteid. Ah peame saapad jalast ära võtma? Hea küll. Peame
minu ameerika 3
15
kollast märki kandma? Peame getodesse kolima? Hea küll, hea
küll. Me ju siiski säilitame kõige selle juures oma sisemise vää-
rikuse. Me harjume kõigega, mida ümbruskond meilt nõuab.
Ja me kõik ju teame, et „lendamine pärast 9/11 pole see, mis
varem”, nagu öeldakse. Vahel tundub mulle, et nendel protse-
duuridel on hoopis teine mõte, mitte pommide leidmine
pesust. See on just nagu alandamismäng, kus meid rituaalselt
allutatakse suure süsteemi osadeks.
Kolmeaastane Marta asub hooga ka sukkpükse ära
võtma – kui juba mantli ja saapad pidi ära võtma, mingu ka
püksid! Temale on see tõesti vaid mäng.
Ohkan, Atlandi kohal, ja vaatan pilvi. Just siin kusagil
ripub mu pärisolemus: ma ei kuulu õigupoolest ei Eestisse
ega ka Ameerikasse, ja samasugune ei üks ega teine on mu
mees Justin. Me oleme kaugenenud sellest, kus me sündisime,
oleme võtnud omaks palju pisiasju teisest kultuurist. Just kusa-
gil siin saavad meie pärisolemused kokku, globaalse küla kohal
lennates, juurtest eemal, oma kahele elule kaugelt alla vaada-
tes. Kuhu me edasi läheme? Kas jäämegi üle suure vee pen-
deldama, kuniks ressursse jätkub? Või toimub valik: kes kelle
endale saab, kas Eesti ameeriklase või Ameerika eestlase?
Pilvi vaadates saan järsku aru, et niimoodi ei saagi küsida.
Globaalses külas ei saa ükski maa kedagi päriselt endale, me
kõik hõljume kusagil siin...
„See on lennukimõte, millest hiljem maa peal enam
aru ei saa!” naerab Justin, kui üritan enda äratundmist talle
sõnastada.
tagaaia varjud
16
Vaatan tulederägastikku meie all: New York, mis kasvab
iga hetkega suuremaks. 20 miljonit hinge, kes kõik tahavad ju
vaid parimat. Maabume. Musitan mehevanemaid ja olen rõõ-
mus laste rõõmu pärast.
Edasi istun autos ja vaatan, kuidas mu tütarde silmad
suunduvad teleriekraanile. Tunnen taas, et suur osa minust on
mu oma lastest ja abikaasast võõrandunud, nemad on amee-
riklaste mugavustega harjunud, aga minus tekitavad need
asjad teravat rahutust. Ja süüd: esiteks kogu mõtleva maailma
ees sellepärast, et me oleme selle haiglaselt raiskava kogu-
konna osa, ja teiseks tunnen end mehevanemate ees pahasti
sellepärast, et ma „ei oska olla tänulik”.
Mõte läheb autos tukkudes kaugele Indiasse. Mu elu seitse
aastat tagasi seal maal ei olnud sugugi lihtne: viimaste ruupiate
tagaotsimised kotipõhjast, näljast korisev kõht, pealetükkivate
kerjuste köndistunud jäsemed, räämas maastik... Aga sellest
hoolimata olin ma rahul, sest ma tundsin, et olen õigel teel.
Sellest peale, kui Indiast ära tulin, olen tahtnud sinna rajale
tagasi saada. Mis see rada täpselt on, ma ei tea, aga tean, et see
on seotud asjade maailmast loobumisega, õigemini selle har-
vendamisega. Ent Ameerikas tuleb asju ja nendega kaasnevat
süütunnet aina juurde.
Jõuame autoga sama eeslinnamaja ette, kuhu tulin esi-
mest korda külla kuus aastat tagasi. Samamoodi enne jõule
sõidutati mind lennujaamast siia majja ja samamoodi imes-
tasin autoaknast välja vaadates, kui tohutult palju on siinsete
majade ümber, kohal ja eesaedades jõulutulesid. Nad on suut-
nud pimeduse tappa, mõtlesin ma, ja see tegi mind kuidagi
rahutuks.
minu ameerika 3
17
Ka meie maja on täna ehitud nagu ikka, ja esimene korrus
särab täisvalguses. Need vaidlused on meil ammu ära peetud:
tean, et üksi kodus oleva koera jaoks jäetakse alumisel korru-
sel alati tuled sisse.
Kõnnime tuppa, lapsed süles. Fikseerin üllatunult, et toas
ei põle mitte ainult tuled, vaid käib ka telekas. On järelikult
kogu see aeg käinud, kui Justini vanemad kodust ära olid – nad
pidid lahkuma lennujaama poole umbes viis tundi tagasi.
„Oi, miks telekas sees on?”
„Koera jaoks! Tal on depressioon ja me ei taha teda üksi
jätta, las vaatab telekat.”
„Koera jaoks käib telekas?”
Taas tekib see kummaline fl irtiv toon, millega siinne sugu-
võsa mind kohtleb ja millega mina neile vastan. Sest kuidagi
peame siin üksteisega hakkama saama. Justin leidis selle hullu
ja see hull on ju ka nende armastatud lapselaste ema. Aga hull
ei lase kohe üldse normaalselt elada, ikka leiab midagi kritisee-
rida, targutada ja küsida.
„Haa, telekas koera jaoks, see on sul vist päris hea lause
uue raamatu jaoks!” ütlevad nad.
„Ja ongi!” vastan ma. Kõik. Ma ei hakka ütlema, et kül-
lap on teie koer depressioonis, sest temaga ei kõnnita piisa-
valt. Ma ju tean, kuidas päevast päeva lükatakse edasi temaga
jalutamis kohta sõitmist.
Järsku tundub see koer mulle sümbolina. Armas valge-
lokiline Hannah. Ta on üks neist paljudest, kelles kasvab nuk-
rus. Samamoodi elavad sajad miljonid nii-öelda heaoluühis-
konna liikmed, üritades ligi hiilivat depressiooni peletada
suuremate söögiportsjonitega, kogu aeg käiva teleriga ja
tagaaia varjud
18
kenasti valgustatud majadega. 150 miljonit lääneühiskonna
inimest olevat praegu depressiooni haigestunud, lugesin ma
hiljuti – seda on rohkem kui eales varem. On tuvastatud,
et selle haiguse ja telekavaatamise vahel valitseb tihe seos.*
Ekraani vaatavad inimesed (ja ilmselt samamoodi loomad)
kaotavad sideme reaalse eluga, nende sotsiaalne ring väheneb,
nad muutuvad passiivsemaks ja õnnetumaks. Ning vastupidi:
mida vähem ekraani, seda rohkem on inimesel (ja samamoodi
loomal) reaalseid sõbrakontakte, seda õnnelikum ta on... ja
seda vähem haigestub ta, muide, ka nohusse.
Nii et depressiooni teleriga ei peleta, selle on teadlased
ammu selgeks teinud. Aga millegipärast ei hakka ma seda oma
ameerika perele ütlema. Neelan alla, olen viisakas.
Mul on vedanud, et olen seestpoolt näinud kahte niivõrd
erinevat maailma, vaese palveränduri oma kusagil Aasias ja
rikka väikekodanlase oma Põhja-Ameerikas. Ma ei taha kedagi
süüdistada, kindlasti mitte ka neid ameeriklasi. Nemadki on ju
siia keskkonda sündinud ja sellega kohanenud.
Öösel algab torm. Kõik katuseräästaste alla kinnitatud
elektrilised jääpurikad tõmmatakse tuulega katki, maja ukse
ees seisnud papist jõulumees lendab üle eesõue teele.
Hommikul tervitab meid aga selline detsembrilõpuilm,
mida Eestis kunagi ei näe. Korraga külm, särav, värske ja rohe-
line, päike on kõrgel, varjud on lühikesed, muru lõhnab. Võib-
* Andmed raamatust „Remotely Controlled: How Television is Da-maging Our Lives”, Aric Sigman.
minu ameerika 3
19
olla vahel aprillikuus viskab meile korraks niisugust õhku, veel
jahedat, aga nii päikest täis. Siinmail on selline talveilm tavaline.
Nii olengi lamamistoolid välja sikutanud ja pikutame koos las-
tega tagaaias, talveriided seljas, ninad tedretäppe püüdmas.
Mitte et kõik nii päikeseline oleks. Varjud hiilivad ligi.
Ma ju teadsin, kuhu ja mis ajaks ma tulen. Homme on
jõulud! Need sajad lahtikäristatud pakid. Ülesoovimine, üle-
ehtimine, üleostmine, ülepakendamine ja ülekinkimine, kõik
see, mis tekitab minus neuroose.
„Miks sul tubades kõik tuled põlevad?” küsisin enne Justini
ema käest. „Väljas on ju päike?”
Ta kustutas ära, mul oli piinlik, temal vist ka.
Hiljem märkasin, et mu lapse päikest täis toas põlevad
elektrilised jõulutuled, ja tõmbasin need välja. Natukese aja
pärast märkasin, et need olid sisse tagasi pandud.
Kui ma jätan kõik need tuled päevaseks ajaks põlema,
siis tunnen end pahasti. Seega käin ma siin – pooleldi küla-
lise, pooleldi omainimesena, ning kindlasti nende jaoks
pool napakana – ja kustutan aina, aasta-aastalt, neid tulesid.
Aga tõsi on, et kui ma need välja tõmban, siis tunnen end
ka pahasti.
Jõuluehted on pööningult alla toodud, mitu suurt kasti.
Kuuse ehtimises on oma ilu, eriti kui kaasatud on lapsed.
Peaaegu iga ehte juurde räägib Justini ema loo: „See on eriti
tobe, kunagi ühest geide galeriipoest ostsin” ja „näed, selle ost-
sin Justini esimeseks jõuluks, kui ta oli kuu aega vana” ja „vaat
tagaaia varjud
20
selle tegi Justin lasteaias” ja „selle tegi üks kohalik kunstnik
meie esimese koera auks”... Kuuseoksad nõtkuvad ehetekoorma
all, lapsed kiljuvad, lõhnab jõulude järele ja õnn on päris lähe-
dal. Laste ülevoolav rõõm vanaema-vanaisaga olemisest tuletab
mulle meelde mu oma lapsepõlve: teadmist, et mu esivanemad
ei ole sugugi ideaalsed, aga ma kuulun nendega kokku, meid
ühendavad rituaalid ja rütmid, mis on tulnud aastate tagant.
Aga lapsepõlvetunnet ei jätku kauaks. Veidi hiljem lähen
appi kööki süüa tegema ja pean kartulikoored viskama prügikasti,
sest kompostimist siin majas pole. Kui lähen edasi vannituppa,
avastan, et kõik meie hommikul korra kasutatud vannilinad on
kadunud, arvatavasti ära pesumasinasse ja -kuivatisse viidud.
Nii kaugel mu lapsepõlve kommetest ja väärtustest on see
maa, kus kõik aina minema visatakse või ära viiakse.
„Ma olen ikka mõelnud, kas meie vannituppa mingisugu-
seid rätikukonkse ei annaks panna?” võtan ma teema üles.
„Milleks?” ei saa Justini ema aru.
„Noh, kui oleme end rätikuga ära kuivatanud, saaks selle
kuivama panna.”
„Aga pole vaja, selle saab ju otse pessu visata! Ega sa ju
mingeid mikroobe taha sinna koguda?!” Christine väristab
õlgu ja teema on selleks korraks läbi.
Nii saabki minust poole päevaga taas passiivne dissident,
kes kogub enda sisse kibedust.
Tänane hommik. „Ma lähen jalutan lastega raamatu kokku!”
„Ei, ära mine! Tead ju küll, see kurv...”