J.Trump Muusikalugu

4. klassile Aruküla Huvialakeskus “Pääsulind” 2014.a.

2

3

MUUSIKALUGU Mis on muusika? Muusika on helikunst. See tähendab, et muusika on kunstiliik, mis kasutab helisid. Nii nagu maalikunst kasutab värve ja kirjandus sõnu. Helikunsti võib jagada kaheks, sest muusikateosel on nii looja kui ka esitaja. Heliloomingut nimetatakse võõrsõnaga kompositsiooniks ning heliteose esitamist interpretatsiooniks. Heliteose autoriks on helilooja, seda esitab aga interpreet.

Nagu helilooja nimetuski ütleb, loob ta helisid, mitte noote. Noodid on ainult abivahendiks, et anda interpreedile ettekujutus helilooja mõtetes kõlavast muusikast. Komponeerides arvestab helilooja, kuidas inimese kuulmismeel tema loodavaid helisid tajub - millisele pillile see või teine partii kõige paremini sobib ja milline noot või akord teisele järgnema sobib.

Ühte ja sedasama heliteost võivad eri interpreedid esitada erinevalt. Üks pianist mängib näiteks mingit Beethoveni sonaati ühtmoodi ja publik on vaimustatud: "Küll ta mängis hästi!" Teine pianist mängib sama teost mõnevõrra teisiti ja publik on jälle vaimustatud. Kolmas mängib sonaati samuti erinevalt, kuid publik on seepeale hoopis nördinud: "Kuidas ta võib seda teost niimoodi mängida!" Dirigent kuulub samuti interpreetide hulka. Tema pilliks on koor või orkester. Ka kõige andekamad pillimehed peavad orkestris alluma dirigendi tahtele. Kui muusik loob muusikat selle esitamise ajal, nimetatakse seda improvisatsiooniks. Improvisatsioon on ettevalmistamata, hetkemeeleolu põhjal loodud muusika. Improviseerides on muusika esitaja samaaegselt ka selle looja.

4

Millest muusika jutustab? Raamatu tekst koosneb tähtedest. Muusika koosneb helidest. Tähti kokku liites saame sõna, millel on oma tähendus. Helisid liites saame muusika, millel ei ole mingit tähendust. Muusika on kunstiliik, mis ei kujuta mitte midagi. Kuidas nii, et ei kujuta midagi? Ometi, kui sa õpid mõnda pilli mängima, kohtad kindlasti palasid pealkirjadega: "Karu", "Kägu" või "Kass ja hiir". Tõepoolest, viiuliga võib järele aimata kassi näugumist ja plokkflöödiga käo kukkumist, kuid me ei saa ühegi muusikainstrumendi abil kujutada magavat kassi ja vaikivat kägu. Me võime kirjutada kirjust angoorakassist, kelle vasak kõrv on pisut puretud luuletuse, joonistada temast pildi, kuid me ei saa tema iseärasusi kujutada muusikas. Muusika abil saab üksnes imiteerida (=jäljendada) hääli. Võime kujutada näiteks kella tiksumist, aga mitte seisvat kella. Muusika võib ka peegeldada meeleolu. Heliteos võib kõlada rõõmsalt või nukralt, pidulikult või vallatult. Kui hakkad eriala tunnis õppima uut pala, tuleb pärast nootide omandamist hakata mõtlema ka loo karakteri (=iseloomu) peale. Mõnikord annab selleks vihje loo pealkiri, teinekord on lisatud kas eestikeelne või itaaliakeelne märksõna loo algusesse. Kui kummastki abi pole, oskab nõu anda Sinu õpetaja.

Veel 19. sajandil arvati, et helilooming peegeldab helilooja tundeid, tema rõõmu ja viha. Alati see siiski nõnda ei ole. Oletame näiteks, et heliloojalt tellitakse leinamuusika seoses kuninga surmaga. Heliloojal on aga elus üliõnnelik periood - ta on just abiellunud kauni noore naisega, palka anti juurde, lubati välisreisile jne. Kas ta peaks leinamuusika kirjutamisest loobuma? Ei pea, sest ta teab, kuidas leinamuusikat kirjutada, milliste vahenditega leinameeleolu muusikas luua.

Kui seda teost nüüd kunagi hiljem kontserdisaalis ette kantakse, peaks teoses peituv leinameeleolu ka kuulajatesse üle

5

kanduma – kas kogu kontserdipublik peaks nüüd nutma puhkema? Ei, hoopiski mitte, publik hakkab teose lõppedes hoopis plaksutama. Nad on saanud muusikast kunstilise elamuse. Millest jutustab muusikalugu? Muusikaloo tunnis tutvutakse Euroopa kunstmuusika arengulooga antiikajast tänapäevani. Muusikalugu õpid Sa muusikakooli 4.-6. klassis. Nende aastate jooksul saad üht-teist teada ka muusikaelu kohta laiemalt ning omandad eriala tunnis vajaminevaid muusika-alaseid mõisteid. Esimesi võõrsõnu kohtasidki Sa juba oma õpiku esimeses peatükis! Jäta need meelde! Mida võiks veel meelde jätta? Maailm on loodud helilisena. Vahel Sa istud mättal ja kuulad, et küll see ööbik laulab ikka ilusti! Tegelikult ütleb ta aga võib-olla hoopis teisele ööbikule, et see siin on minu territoorium ja kui lähemale tikud, läheb löömaks. Helid olid maailmas juba enne inimest, kuid niikaua, kui inimene on maailmas elanud, on ta teinud ka muusikat.

Muusika kulgeb ajas. Kui kirjanik võib oma romaanis iga rea seitse korda maha tõmmata ja kunstnik võib vale pintslitõmbe üle värvida, siis interpreet ei saa kontserdil parandada valesti mängitud nooti, sest selle noodi aeg on möödas. Teosel on oma tempo - pulss, millele peab alluma ja edasi minema. Heliteos nõuab ka kuulajalt aega vastuvõtmiseks. Sümfooniast ei saa esmamuljet ühe hetkega pilku peale visates, nagu maalikunstist.

Muusika on kõige vahetum kunst. Ta ei vaja ei lõuendit ega raamatulehti. Kui muusik improviseerib, elab ta tunde muusika-instrumendi kaudu välja samal hetkel, kui

6

kuulaja selle vastu võtab. Aga sellest kunstist ei jää mitte midagi materiaalset (=käega katsutavat) järele. Helide suhtes on inimene tundlikum, kui teiste aistingute suhtes. Kui oled uneootel ja sinu maja plekk-katusele kukub täiesti tavaline käbi, võib ehmatus olla võrdlemisi suur.

Sõna „muusika“ tähendus on aja jooksul muutunud. Aastasadu samastati muusika mõistega helilooja poolt loodud heliteoseid või rahvaviise. 20. sajandil aga muusika mõiste laienes ning muusikaks võib nimetada seda osa helide-maailmast, mida me hetkel kuulame. Kärestikuline oja, linnulaul, isa habemeajamismasin – kõik võib olla muusika! Kui perenaisel kõlab aga pannkoogi küpsetamise taustaks köögi-raadiost Beethoveni sümfoonia, kuid perenaine seda ise ei kuula, ei ole see tema jaoks muusika, vaid mürataust.

Muusika on nagu keel

Laps võtab omaks selle keele, mida tema kodus kõneletakse ning selle muusika, mida tema ema köögiraadios mängitakse. Teisi keeli õpib ta koolis võõrkeeltena. Ka teistsugust muusikat - näiteks klassikalist muusikat - tuleb esialgu õppida nagu võõrkeelt.

“Oh, kuidas mind teeb närviliseks see tänapäeva muusika.”

7

Meil kõigil on oma lemmikmuusika, mis on meile lähedane ja mida me “mõistame”. Kui inimene aga ütleb, et ta mingit liiki muusikat “ei mõista”, siis tähendab see enamasti, et selle muusika helikeel on talle võõras ja harjumatu ning ei suuda teda puudutada. Küll aga võib hakata too “võõras” muusika talle hiljem meeldima, kui ta aastate jooksul sellega lähemalt kokku puutub.

Teismelised ei keera oma lemmikmuusikat kuulates helitugevuse nuppu mitte selleks põhja, et vanemaid vihastada, vaid selleks, et luua muusika abil endale oma keskkond - maailm, mida nad tunnevad. Mattes tema jaoks ebakindla ja mõistetamatu ümbruse tuttava tausta alla, lülitab teismeline selle enda jaoks välja. “Oma muusika” on osake temast ja kinnitab tema identiteeti (=enese tunnetust). Mõnedes suurlinnades, kus öösiti kipuvad kogunema noortejõugud, pannakse linnaruumis kõlama klassikaline muusika ning kuritegevus väheneb. Süvamuusika on pätipoistele võõras “keeles” ja loob neis tunde, et nad ei kuulu sellesse keskkonda.

VANAAEG

Muusika mõjutab igat inimest. Oma lemmiklaulu kuulamine parandab meeleolu ja hällilauluga “mõjutatakse” lapsuke magama. Ürgajal usuti, et muusika abil saab juhtida loodusjõude ning mõjutada jumalaid. Enne jahiretke maapinnale joonistatud metslooma ümber tantsides ja häälitsedes loodeti jumalatelt paremat jahiõnne. Pillid Pillidest vanimad on löökpillid. Inimkonna esimest löökpilli võid kohata loomaaias, kui näed šimpansit kaht

8

peopesa kokku löömas. Pulkade kokkutagumise järel avastati, kui hästi kõmiseb õõnes puutüvi. Hiljem tulid kasutusele ksülofonilaadsed pillid puust plaadikestega. Esimesi puhkpille - paaniflööte esineb peaaegu kõigil maailma rahvastel. Seda pilli võid vahel kuulda ka looduses, kui tuul sasib mererannas tormist pooleksmurtud kõrkjaid. Keelpillide teke oli seotud vibu leiutamisega. Vanaaja muusika oli ühehäälne Laulud ja pillilood olid algselt ühehäälsed. Mõned pillid mängisid aga lisaks meloodiale kaasa ka saatehelisid. (Võibolla oled kuulnud näiteks torupilli madalat jorisevat saatehäält?) Selliseid lisahelisid nimetatakse burdooniks.

Vasakul: “Poiss, kui sa mu Paremal: “Meie ees on koopa veel kord mammuteid jääaegse kunstniku geniaalne täis kritseldad, saad kere peale!” joonistus.”

9

Helirida oli eri rahvastel erinev: araablastel mahtus oktaavi sisse 17 heli, indias kasutati meie pooltoonide vahele jäävaid veerandtoone, laialt levinud pentatoonika koosnes aga vaid viiest helist oktaavis. Vanaaja muusikast ei saa tänapäeva inimene selget ettekujutust, kuna tol kaugel ajal puudusid veel nii noodikiri kui heli salvestuse võimalus. Mõned rahvad üritasid küll noote üles märkida, kuid tänapäeval ei pruugi me nende algelisi noodi-kirjamärke õigesti mõista. Vanade rahvaste heliridade kohta annavad siiski vihjeid väljakaevamistel leitud vanad puhkpillid. Antiik-Kreeka Paljudes keeltes on laul ja luule üks ja seesama sõna. Ka vanas Kreekas oli see nii. Muusika mõiste on pärit tolleaegsest sõnast “musike”, mis tähistas muusade kunsti – lauldes ette kantud luulet. Just laulu kaudu on võimalik paremini väljendada ülevat sõnumit. Helide abil võime teksti mõju tugevdada. Luulevormis pandi Antiik-Kreekas kirja isegi riigi seadused, et need inimestele paremini meelde jääksid. Kutselised rändlaulikud olid levinud juba vanakreeka kultuuri vanimal ajajärgul. Antiikaja üks tuntuim laulik oli Homeros, kes kandis oma eeposeid (“Ilias” ja “Odüsseia”) ette lüüra saatel lauldes. Eeposte tekstid on tänaseni säilunud, viise aga üles ei kirjutatud. Muusikuid-poeete peeti tol ajal jumaliku andega inimesteks, kõrgemaks teiste kunstide esindajatest. Vanakreeka “klassikalisel” ajajärgul (5-3 saj. eKr) etendati sageli tragöödiaid. Lisaks näitlejatele osalesid tragöödias ka pillimehed ning 12-15 liikmeline laulukoor, mida juhtis “korüfee”. Koorile mängisid kaasa teravakõlalised puhkpillid - aulosed, monolooge ja dialooge saatsid keelpilli - kitara - õrnad helid. Tragöödiate esitamiseks hakati ehitama

10

amfiteatreid, mis mahutasid kuni paarkümmend tuhat pealtvaatajat.

Lüüra eest- ja külgvaates. Vanakreeka hilisest ajajärgust on säilunud vanimad tänapäeval mõistetavad noodi üleskirjutused. Helikõrgusi märgiti tavaliste tähtedega. Noodikiri oli kasutusel peamiselt muusikaõpetuses. Tegelikus musitseerimises oli kindlasti suur osa improvisatsioonil. Euroopa tänane helisüsteem lähtub vanakreeka seitsme-astmelisest helireast. Antiik-Kreekast on alguse saanud Euroopa muusikateooria. Läbi keskaja püsis kreeklase Pythagorase õpetus sellest, et heakõlalised intervallid on oktaav, kvint ja kvart. Nende intervallide keelepikkuste suhe on teistest lihtsam: oktaavil 1:2, kvindil 1:3 ja kvardil 1:4.

11

KESKAEG Keskaeg erines teistest ajastutest selle poolest, et seadis

suurimaks väärtuseks maailmas mitte inimese, vaid jumala. Inimene oli jumala ori ning jumala teenimine päästis inimese. Arvati, et jumal oli maailma valmis teinud ja inimesel polnudki loominguks enam võimalust. Ta võis olemasolevat ainult “teisendada”.

Gregoriuse koraal Ühehäälset, ladinakeelset katoliku kiriku laulu hakati nimetama Gregoriuse koraaliks. Gregorius Suur oli Rooma paavst 6. sajandil, kes ühtlustas kiriku jumalateenistuse tekstid. Muusikaga paavst siiski otseselt ei tegelenud, kuid vaimulik proosatekst oli laulude aluseks. Gregoriuse laule laulsid jumalateenistusel ainult mungad. Mungad elasid kloostrites, tegelesid palvetega, piibli tundmaõppimisega ning õppisid ka muusikat, sest laulmine oli üks võimalus palvetamiseks.

Noodikiri Gregoriuse laule esialgu üles ei kirjutatud, need levisid suuliselt ühelt munkade põlvkonnalt teisele. Kristlased ei võtnud kreeklastelt üle nende algelist noodikirja, kuna nad ei vajanud seda.

8. sajandil tekkis uus nootide üleskirjutusviis – neumakiri. Neumad ei tähistanud aga mitte helikõrgusi, vaid esituse rütmilise peensusi ja tegid seda sellise keerulisusega, mida tänapäeva noodikiri ei suudaks. 10. ja 11. sajandil tehti taas katset üles märkida helikõrgusi. Esialgu neljal või koguni kuuel, hiljem viiel noodireal. 13. sajandil tingis mitmehäälsuse areng vajaduse täpsema noodisüsteemi järele. Kasutusele võeti ka noodivältuste (=noodipikkuste) süsteem.

12

Neumakiri. Mitmehäälsuse teke Mitmehäälsus polnud kirikumuusikas päris uus nähtus. Ühehäälseid meloodiaid esitati juba varemgi improviseeritud saatehäält või burdooni (=püsiv saateheli) kasutades. Muistseid lameda roobiga keelpille saigi mängida ainult lahtiste keelte kaasakõlamise saatel. 10. sajandist muutus aga mitmehäälsuse küsimus muusikateoorias oluliseks, sest Gregoriuse koraalile hakati lisama saatehääli. Esialgu oli neid vaid üks ning see liikus koraaliviisiga paralleelselt oktaavis, kvindis või kvardis. Hiljem saatehääl iseseisvus ning asus koraaliviisist kõrgemale – seega olulisemale kohale. Gregoriuse koraali laulmist koos saatehäältega nimetati organumiks.

Kolme- ja neljahäälseid organume hakati kirjutama 13. sajandil. Gregoriuse koraaliviis muutus kooriteoses järjest vähemoluliseks, selle ülipikad noodid meenutasid burdooni. Koraalihääle kohale kerkinud lisahääled arenesid aga järjest kunstipärasemateks ning olulisemateks.

13

13. sajandil ilmub organumi kõrvale uus, oluline mitme-häälsuse vorm - motett. Ka selle aluseks on alumises hääles laenatud põhimeloodia, kuid mitte enam alati Gregoriuse koraal. Selle kohale lisatud kõrgemates häältes võisid esineda juba sootuks uued, teineteist täiendavad ladinakeelsed vaimulikud tekstid. 13. sajandi teisel poolel hakati ülahäältes kasutama ka ilmalikke tekste. Motett ja organum olid kaks olulist keskaja kirikumuusika vormi. Tänu neile kujunes 13. sajandiks välja euroopaliku muusikakultuuri „nurgakivi” – mitmehäälsus. Mitmehäälsus tekkis kõigepealt polüfoonilisena. Sõna polüfoonia tähistab sellist muusikat, kus kõigil häältel on iseseisev meloodia. Homofoonia puhul on juhtivaks aga üks meloodiahääl, millele on lisatud saade. Palun jäta endale meelde sõna "polüfoonia" õige tähendus. Mobiiltelefonide "polüfoonilised helinad" ei ole polüfoonilised! Ilmalik laul Õukonna ja rüütelkonna kujunemine 11. sajandi paiku tõi kaasa rüütlilaulu kultuuri Euroopas. Rüütlilaulikute seas oli krahve, hertsogeid ja sageli ka kuningaid (näiteks Richard Lõvisüda). Nad olid ühtaegu nii oma laulude loojad, kui esitajad. Nagu Antiik–Kreeka eepostest, nii on ka rüütlilauludest säilinud meie päevini põhiliselt ainult laulu tekstide üleskirjutused ehk rüütliluule. Laulud rääkisid enamasti armastusest ja nad olid pühendatud “südamedaamile”. Ehkki daamide nimed vaheldusid, olid nende kirjeldused lauludes sarnased. Rüütlilaulikut saatis sageli rändmuusikutest moodustatud ansambel.

14

RENESSANSS Pane tähele ja jäta meelde, kui palju on sõna

“renessanss” peale “s”-tähti raisatud! Keskaja lõpuks kujunes Põhja-Itaaliast Euroopa jõukam ja arenenum piirkond. Veneetsia ning teised kaubalinnad rikastusid tänu idamaade kaupade vahendamisele Euroopa rahvastele. Jõukad kaupmehed nautisid oma rikkust ja oskust elus läbi lüüa. Kui keskaja inimene lootis maiste kannatuste läbi teenida ära paradiisielu pärast surma, siis Itaalia rikkurid võisid endale lubada luksust juba siin maailmas. See ei tähenda, et jumalat poleks enam usutud. Kuid leiti, et inimene on jumala loomingu tipp ja nii tema tundeelu kui kaunis välimus väärivad senisest palju enam tähelepanu. Nii sai 14. sajandi Itaalias alguse uus ajastu ja uus mõtteviis – renessanss - mis levis peagi kogu Euroopasse.

Kiriku võimu nõrgestas ka arenev teadus. Näiteks leidis vaimulikuharidusega astronoom Kopernik, et kaelamurdvad matemaatilised arvestused planeetide liikumise kohta langeksid ära, kui maailma keskpunktiks oleks päike, mitte maa. Kuna keskaja kultuur ja vaimuelu tundus renessansi-inimesele sünge ja rõõmutu, hakati senisest rohkem huvi tundma antiikkultuuri vastu. Leiti, et tolle aja inimesed olid elanud täisväärtuslikku elu. Eeskujuks võeti Antiik-Kreeka poeete, filosoofe ja kunstnikke. Sõna “renessanss” tähendab prantsuse keeles “taassündi”. See oli ilmaliku, inimest ja loodust ülistava kultuuri taassünd.

Renessanss sai alguse Itaaliast ning kunsti- ja kirjandusloos räägitakse renessansist 14.-16. sajandi Itaalias. Muusika-ajaloolastele põhjustab see mõningast kimbatust, sest renessansi nähtused muusika-kultuuris ilmuvad alles 15. sajandil ja mitte Itaalias vaid hoopis madalmaades. Seetõttu sooviksid muusikaloolased nimetada seda ajastut hoopiski madalmaade koorimuusika ajastuks.

15

Madalmaad asusid praeguse Belgia, Hollandi ja osaliselt ka Põhja-Prantsusmaa aladel. Seal kujunes välja uus stiil, mille allikateks olid prantsuse muusikateooria, inglise kolmkõlalisus ja itaallaste lihtne, laulev meloodia. Kui keskajal peeti Pythagorase eeskujul heakõlalisteks puhtaid intervalle (oktaav, kvint ja kvart), siis nüüd hakati inglaste eeskujul kaunimaks pidama terts- ja sekstintervalle. Ilmalik teema tungis koorimuusikasse juba 14. sajandil Prantsusmaal ning sai sedavõrd populaarseks, et sama sajandi heliloojad lõid ilmalikke laule palju rohkem, kui kiriklikke. Sõna “ilmalik” tähendab kõike seda, mis pole kirikuga otseselt seotud. 14. sajandist alates hakkas kõik uus muusikaelus ilmnema just ilmalikus muusikas. Kirik pööras oma pilgu minevikku ning jäi vanade väärtuste alalhoidjaks.

Nagu renssansi-ajastu kunstidele üldiselt omane oli, püüdles ka helikunst harmoonia ning kooskõla suunas. Ideaaliks sai häälte ühtsus ja harmooniline ühtesulamine. Hääled hakkasid üksteist jäljendades kasutama sarnaseid meloodiakujundeid – seepärast nimetatakse seda tehnikat imitatsiooniliseks polüfooniaks (imiteerimine=jäljendamine).

15. sajandil jõuti veendumusele, et neljahäälsus kõlab inimkõrvale meeldivamalt, kui kolmehäälsus. Vaba bassihääle lisandumine andis võimaluse harmooniasüsteemi väljakujunemiseks. Senine madalaim hääl - tenor - jäi ikka veel sagedasti hoidma laenatud meloodiat (“tenere”= “hoidma”). Renessansi heliloojad Renessansiajastu tuntumaid muusikameistreid nimetatakse kokkuvõtvalt “madalmaade koolkonnaks”. See ei tähenda aga, et kõik heliloojad oleksid tegutsenud just madalmaades. Küll aga olid paljud madalmaadest pärit. Ka Itaalias – renessansi sünnimaal – lõid suurema osa itaalia-

16

keelsetest lauludest (madrigalidest) just madalmaadest võrsunud autorid.

Imitatsiooniline polüfoonia. (C.Janequin „Lindude laul“)

Josquin Desprez (loe: žoskään depree, u.1440-1521), kelle stiili peetakse renessansi-ideaalile kõige lähedasemaks, oli pärit Põhja-Prantsusmaalt, kuid tegutses peamiselt Itaalias.

Orlandus Lassus (1532-1594) sündis madalmaades. Legendi järgi olevat teda poisikesepõlves kauni lauluhääle tõttu kolmel korral röövitud. 12-aastaselt viidi ta Itaaliasse (tema itaaliapärane nimi on Orlando di Lasso), 1556-st aastast kuni surmani elas aga hoopis Münchenis.

Lassuse loomingust on üldtuntud lustlikud, nooruses loodud koorilaulud “Kaja”, “Matona” jt. Nende ilmalikud

17

tekstid on renessanssiajastule iseloomulikud. Suurema osa oma elust pühendas aga tegelikult ka Lassus kirikumuusikale, luues muuhulgas 70 missat ja 500 motetti – kokku üle 2000 teose. Esimene nimekas itaallane saabus renessansi polüfooniasse alles siis, kui see stiil juba hääbuma hakkas. Nime Palestrina (u.1525-1594) sai ta oma lapsepõlve koduküla järgi, kuid elas peamiselt Roomas. Seltskondlik musitseerimine Muusika, mida lauldakse on vokaalmuusika. Muusika, mida mängitakse pillil on instrumentaalmuusika, sest pilli nimetavad muusikud muusikainstrumendiks. Pille tundsid juba vanaaja rahvad ning rahvamuusikas on laul ja pillimäng alati käsikäes käinud. On üsna tõenäoline, et ka keskaegseid kirikulaule saadeti vahel mõnel muusikariistal. Renessansiajal juhtus sageli, et koorile kirjutatud 4-häälseid laule mängiti hoopis pillidel. Või lauldi ja mängiti pille üheaegselt. Ainult pillidele loodud muusikat tuleb kuni 16. sajandini ette harva. Üks esimesi heliloojaid, kes kirjutas muusikat ainult pillidel esitamiseks oli Veneetsia helilooja Giovanni Gabrieli (u.1555-1612).

Ropprikkad Veneetsia kaupmehed annetasid rohkelt raha kunsti ja muusika edendamiseks. Oma linna uhkuseks rajasid nad võimsa Püha Markuse kiriku. Kiriku altari kohale pandi vastakuti asuvatele rõdudele kaks orelit. Orelite juurde paigutati omakorda koore ning pilliansambleid. Nõnda sai alguse Veneetsiale omane mitmekoorimuusika. Selle kiriku organistina töötas ka G. Gabrieli ning suurema osa tema loomingust moodustabki Markuse kiriku paljukooriline tseremooniamuusika. 16. sajandi algul hakati esmakordselt trükkima noote. Nootide levik ja muusikahariduse edenemine tõid kaasa koduse muusikaharrastuse levimise haritumate linnakodanike seas. Noodid olid loodud nii laulmiseks kui mängimiseks. Seega kui

18

seltskonnas puudus parajasti näiteks bassilaulja, võidi bassi partiid mängida mõnel muusikariistal. Mees, kes ei osanud mängida vähemalt paari pilli või ei mõistnud noodist laulda, ei saanud ennast nimetada džentelmeniks! Ja üht väikest pilli pidi džentelmen endaga alati kaasas kandma - mine sa tea, kus võis äkitselt avaneda meeldiv võimalus sõpradega koos pisut musitseerida!

Tol ajastul tekkinud noodiäri hoidiski üleval just meelelahutuslik seltskonnalaul, mida võib nimetada tolleaegseks “kergeks muusikaks”. “Tõsist” polüfoonilist kirikumuusikat trükiti harvemini. Luteri koraal

Keskaegses Rooma kirikuriigis valitses katoliku usk. Katoliku kirik on osa kristlikust kirikust ning jumalateenistus toimus tol ajal ladina keeles. Suurele osale Euroopa lihtrahvast oli aga ladina keel arusaamatu. 16. sajandil alustas Martin Luther Saksamaal võitlust selle eest, et jumalasõna oleks inimestele arusaadav, et jumalateenistused võiksid toimuda rahvuskeeltes. Tema teiste nõudmiste seas oli veel patukahetsuskirjade kaotamine – et rikkad ei saaks end oma süütegudest priske raha eest vabaks osta – ning mõndagi muud, mis tema arvates tolleaegses kirikuelus kohendamist vajas. Lutheri kavatsuseks polnud Rooma katoliku kirikust lahkulöömine ega suuremate rahutuste vallapäästmine, kuid nii see ometi juhtus. Tänu trükikunsti leiutamisele levisid tema ideed rahva seas kiiresti. Peagi hakkasid põhjapoolses Euroopas tekkima rahvuskeelsed – protestantlikud kirikud. Saksa protestantlikku kirikulaulu nimetatakse luteri koraaliks. Martin Luther oli musikaalne, ta laulis, mängis lautot ja flööti. Uute kirikulaulude loomisest võttis ta ise osa. Mõned koraalid tuletati saksa rahvaviisidest, vahel luuletati uus vaimulik tekst juba populaarsele ilmalikule laulule. Erinevalt Gregoriuse koraali proosatekstist, kasutas Lutheri koraal riimitud laulutekste.

19

Pillid Renessansi ajal hakati pille ehitama perekonniti. Ühest pillist valmistati erinevate kõrgustega pillikomplekt sopranpillist basspillini. Populaarsed olid näiteks plokkflöötide ansamblid. Klahvpillidest oli 16. sajandil kasutusel orel ning klavessiini sugulaspillid. Keelpillidest olid populaarsed lauto ning viiuli ja tšello eelkäijad (viola da braccio ja viola da gamba). Vaskpuhkpillidest tunti trompeteid ja tromboone.

BAROKK ITAALIAS Euroopa muusikapildis toimus suur pööre 1600 aasta paiku. Polüfoonia taandus saatega ühehäälse meloodia ees. Koorilaul taandus instrumentaalmuusika ees. Tekkisid mitmed uued žanrid, teiste seas vokaal-instrumentaalsed suurvormid ooper ja oratoorium. See uus ajastu – barokk - sai alguse Itaaliast ning kestis poolteist sajandit (umbes 1600-1750). Keskaja muusika oli teadus, nagu matemaatika ja astronoomia, kirikumuusika allus reeglitele. Renessansiaja muusikateooria võttis reeglitest kõrvale kaldumiseks appi möönduse: “lubatud seetõttu, et see on ilus”. Barokkmuusika püüdis aga juba täiel määral kuulajale meele järgi olla. Renessansiaja tasakaalukus asendub rahutuse ja kontrastidega - vastandatakse erinevaid kõlasid, kinnistub mažoor-minoorsüsteem.

Renessansiajastul ei loodud muusikat kontserdil kuulamiseks. Kirikumuusika oli osa jumalateenistusest, seltskonnalaul oli kaasalaulmiseks ja tantsumuusika tantsimiseks. 16. sajandi Itaalias muutus aga moeasjaks virtuoosne pillimäng ning õukonnapidustustel külaliste ees

20

esinemine hakkas siitpeale saama muusikute põhitööks. Ka kirikutele sai heade kapellide palkamine auasjaks.

Seoses ooperi tekkimisega, millest tuleb juttu edaspidi, levis uus ooperlik stiil ka instrumentaalmuusikasse. Solisti pillimängu lähendati inimkõnele. Sündis õpetus muusikalisest kõnekunstist. Sajandeid püsinud polüfooniline stiil taandus uue monoodilise stiili (=meloodia saatega) ees kiiresti. Sama kiiresti tõrjus instrumentaalmuusika kõrvale senise koorilaulu traditsiooni. Sõnal “kontsert” oli barokiajastu muusikaelus pisut teine tähendus, kui tänapäeval. Nimelt oli kontsert üks populaarsemaid žanre instrumentaalmuusikas. Instrumentaal-kontsert oli heliteos soolopillile orkestri saatel. Soolopille võis vahel olla ka kaks või koguni kolm. Enamasti oli instrumentaalkontserdil kolm osa: kiire - aeglane - kiire.

Instrumentaalkontserdi populaarsus barokiajastul muutis heliloojad lausa “kontserdivabrikuteks”. Kontsertide “tootmine” ei olnud tolle aja heliloojatele raske. Avamata kuulajale oma hinge, kirjutasid nad muusikat, millel oli meeldiv viis ja huvitavad efektid ning mis muutsid nende pala ajastu reeglite piires teistest veidike erinevaks. Kontserdi eesmärgiks oli näidata solisti virtuoossust (=head mänguoskust). Aeglased osad näitasid pillimehe improviseerimisoskust, sest adagio-osade mängimisel lisas muusik sinna rikkalikult kaunistusi. Soolokontserdis vastandati orkestrikõlale üht (või mitut) solisti. “Concerto grosso” puhul vastandati orkestrile väiksem pillide ansambel. Suurepäraseid concerto grosso-sid kirjutas Itaalia helilooja Arcangelo Corelli (1653-1713). Kompositsioonitehnika (kompositsioon=helilooming) aluseks sai meloodia, koos teda toetava harmooniasaatega. Saadet mängiva “basso continuo” ehk generaalbassi moodustasid 2 pilli: basspill (enamasti tšello) ja akorde mängiv

21

harmooniapill (enamasti klavessiin). Basspilli partii oli helilooja poolt nootidega välja kirjutatud, kuid harmooniapilli jaoks kasutati erilist numbrikirja bassinootide kohal. 17. sajandi algul muutus viiul üheks populaarsemaks muusika-instrumendiks. Cremona linnas tegutsesid tänapäevalgi hinnatud viiulimeistrid Amati, Guarneri ja Stradivari. Tolleaegne viiulimängu tehnika erines tänapäevasest. Pilli hoiti lõua all paremalt poolt keeltehoidjat. Lühike poogen ei võimaldanud veel mängida pikka väljapeetud heli.

Barocco tähendab itaalia keeles naljakat ja kummalist nähtust. Kõige paremini iseloomustab barokiajastut mood. Meeste esinduskostüüm loobus kõigest lihtsast ja praktilisest, särk puhvitus kolmveerandi ulatuses kuue ja pükste vahelt välja, püksid olid lühikesed ja laiad. Kogu riietus oli üle külvatud kaunistustega: lehvide, lintide ja pitsidega. Moeasjaks sai parukas. Mehed kandsid patsiga, naised keerduvate lokirullidega parukat. Käitumine põhines sügavatel kummardustel ja graatsilistel žestidel. Vivaldi Antonio Vivaldi (1678–1741) isa oli Veneetsias Püha Markuse katedraali viiuldaja ning muusika algteadmised sai poeg temalt. Kutselise muusikutee algul pühitseti Vivaldi preestriks. Punaka juuksevärvi tõttu sai ta hüüdnimeks “Punane preester”.

Suure osa oma elust töötas Vivaldi ühes Veneetsia tüdrukute vaeslastekodus. Seal anti hoolealustele muuhulgas täielik muusikaline haridus. Tüdrukud mängisid orkestrites ja laulsid koorides ning esinesid pühapäeviti ja kirikupühadel kirikutes. Vivaldi õpetas neidudele pillimängu ning viis oma orkestri visa tööga nii kõrgele tasemele, et sellele ei leidunud peagi võrdset terves Euroopas.

Vivaldi loomingu põhiosa moodustavad umbes 450 soolokontserti. Pooled neist on viiulikontserdid, kuid ka

22

ülejäänud kontserdid (näiteks 39 fagotikontserti) annavad tunnistust, et Vivaldi juhendatud orkestrandid olid tõesti heal tasemel pillimängijad. Vivaldi 4 tuntuimat viiulikontserti kannavad koondnimetust “Aastaajad”. Ta on loonud ka 49 ooperit, kuid neist on väga vähe säilunud. Tol ajal kõlasid publiku ees vaid uued teosed. Heliloojad kirjutasid muusikat kindlaks sündmuseks ja kindlale esitajale. Pärast etendusi visati ooperi noodid sageli lihtsalt minema ning helilooja pidi asuma kiiruga kirjutama uut teost. Ühe oma ooperitest kirjutas Vivaldi vaid viie päevaga ning ta kuulub kindlasti maailma kõige kiiremini muusikat loonud heliloojate hulka.

BAROKKMUUSIKA ŽANRID Sõna “žanr” tähendab prantsuse keeles liiki. Žanrit

valides otsustab helilooja, mida kirjutada. Instrumentaal-kontserdi žanrist oli eelmises peatükis juba juttu, kuid rohkesti loodi ka sonaate ja süite. Sonaat oli mitmeosaline teos kammeransamblile ning süit oli tsükkel vahelduva meeleoluga tantsudest. Süidi neli põhitantsu olid: allemande, courante, sarabande ja gigue. Nende vahele lisati ka teisi osi.

Renessanss-muusikud esitasid tantse kahe kaupa: kõndtantsule järgnes hüppetants. Mõlemal korral mängiti üht ja sama viisi, aga eri rütmis – algul mõõdetult, rahulikult, seejärel hoogsalt. Sageli oli kõndtants paaris-, hüppetants paaritus taktimõõdus. Sellist renessansiajastu tantsude paari võib pidada barokiajastu süidi alglätteks. Rahvalikud tantsud kandusid õukonda kui meelelahutusmuusika. Süit kujunes õukondliku muusika täiuslikumaks žanriks prantsuse kuninga Louis XIV ajal.

23

Ooperi sünd Ooperi idee sündis Itaalias, Firenze linnas vanakreeka kultuurist huvitatud haritud meeste seltskonnas. Nende eesmärk oli kasutada muusikat draamaetenduse mõju suurendamiseks. Esimesi oopereid nimetatigi muusikalisteks draamadeks. Tähtsaim pidi olema sõna, siis rütm ja lõpuks heli. Kuna polüfoonia ei lasknud sõnal piisavalt mõjule pääseda, lükati see stiil ooperiloojate poolt kõrvale. Esimene ooper – Jacopo Peri “Daphne” toodi publiku ette 1597. aastal Firenzes, krahv Corsi majas. Renessansi-stiilis peosaalis polnud tookord veel ei eesriiet ega dekoratsioone. Ooper kogus Itaalias kiiresti populaarsust. Esimene ooperiteater avati Veneetsia linnas 1637. aastal. Mõnikümmend aastat hiljem tegutses seal üheaegselt juba seitse ooperiteatrit. Ooper oli tähtsaim õhtune meelelahutus. Veneetsias töötas ka esimene kuulus ooperihelilooja Claudio Monteverdi (1567-1643). Oma tuntuimas ooperis “Orpheus” kasutas Monteverdi juba enam kui 40-liikmelist orkestrit. Viiulite ja plokkflöötide hele ja soe kõla kujutas karjuste maailma, tromboonide abil iseloomustas ta aga surnute maailma. “Orpheus” oli esimene ooper, kus orkestri kõlavärvid olid pandud dramaturgia teenistusse. 17. sajandil oli ooperi avamäng vajalik selleks, et luua meeleolu ja häälestada kuulajad ooperi nautimisele. Tol ajal oli publik üsna kärarikas: söödi, joodi veini, mängiti kaarte ja vahel vilistati välja ebameeldivaid näitlejaid. Jõukamatel peredel olid oma loožid. Vaesem rahvas jälgis ooperietendust all saalis, kus olid vaid seisukohad. Sinna võis kodust kaasa võtta oma klapptooli. Tavaline oli etenduse ajal sõpradega jutlemine ja saalis sisse-välja jalutamine. Barokkooper armastas lavalisi efekte: lahingustseene, laevahukke, taevast alla laskuvaid jumalaid ja voolavaid jõgesid (näiteks 1680 aastal lavastati ooper, kus osales 300 koorilauljat, 100 hobust, 2 elevanti ja 2 lõvi). Ooperi süžeed pärinesid Vana-Kreeka

24

müütidest. Tol ajal teadis publik neid müüte peast. Itaalia ooperitrupid vallutasid kiiresti kogu Euroopa. Itaalia keele voolavus, täishäälikute rohkus ja kaashäälikute pehmus sobisid hästi ooperisse. Napoli linnas pandi alus ooperilauljate koolitamise traditsioonile. Sealset väljendusrikast ja kaunist laulustiili nimetati “bel canto” (“kaunis laul” it. k.). Tol ajal tegid lauluõpilased meelsasti väljasõite mägedesse. Kuna helisalvestustehnikat veel ei tuntud, oli mägede kaja lauljale ainus võimalus saada harjutamise ajal tagasisidet, kuidas tema hääl kõlab. Aastal 1601 ilmus paavsti laulukoori esimene kastraat-laulja. Kastraat on tänapäeva inimese jaoks võõrastav ja ebaloomulik nähtus. 17. sajandil pidasid paljud poisid siiski loomulikuks, et nad astuvad tulevikus kiriku teenistusse preestrite või munkadena ja see tähendas nagunii tsölibaadi kohustust (=elu ilma naise ja lasteta). Kastreerimine tõi endaga kaasa enamarenenud kopsumahu, mis võimaldas laulda pikki passaaže ilma vahepeal hingamata. Ooperi eesmärgiks sai peagi laulja vokaalsete võimete näitamine, sealhulgas kastraatide suure hääleulatusega uhkeldamine. Ooperilaulja teenis tol ajal mitmeid kordi rohkem kui helilooja. Nagu eestpoolt lugesid, sai ooper eriliselt populaarseks Veneetsias, kus tegutses üheaegselt kuni seitse ooperiteatrit. Veneetsias oli tol ajal umbes 100 000 elanikku - sama palju kui praegu Tartus, kus ooperiteatreid on vaid üks. Linnad olid Euroopas 17. sajandil hoopis väiksemad kui tänapäeval. Kui soovid teada, kui suur oli tol ajal Tallinn, jaluta üks tiir Tallinna linnamüüri ääres. See, mis müürist sissepoole jääb, oligi kogu linn. Tallinnas elas tol ajal umbes sama palju inimesi kui praegu meie koduvallas - 5000 piires. Itaalia linnad kuulusid Euroopa suurimate hulka juba keskajal. Linnad kasvasid aeglaselt sellepärast, et neis oli kõrge suremus. Tänapäeva kinodes näidatakse ajaloolisi mängufilme, kus tänavad on puhtad ja inimesed kaunid, kuid tegelikult oli pilt hoopis kurvem. Kui puudus kanalisatsioon, tühjendati solgiämbrid ja ööpotid

25

aknast tänavale. Linnades oli pidev hais ja puhta vee puudus. Kuna tihedalt elas koos suur hulk inimesi, levisid nakkushaigused ning et arstiteadus polnud veel kuigivõrd arenenud, lõppesid need sageli surmaga. Keskaegne linnakodanik ei pruukinud rõugearmide ja lagunenud hammaste tõttu välja näha sugugi nii kaunis, kui teda kehastav kaasaegne filmitäht. Linnad püsisid elus vaid tänu pidevale sisserändele maalt. Tulijaid aga jätkus, sest enamik rahvastikust elaski maal ning tegeles põllumajandusega. Ooperi teema lõpetuseks annan Sulle ühe loomingulise koduülesande. Ooperis vestlevad näitlejad lauldes ja kordavad sageli ühtsama fraasi uuesti ja uuesti. Alloleva eeskuju põhjal võid koostada ise ühe sarnase ooperistseeni. Teema vali enda igapäevaelust ning esita seda sõpradega koos lauldes. See ei ole kohustuslik, aga proovi ikka! 1.laulja: Hei, sina, sa varastasid mu pastaka! 2.laulja: Oh, ei! 1.laulja: Jah, võtsid küll! 2.laulja: Ei, ei võtnud! 1.laulja: Ma ju nägin, kui sa võtsid! 3.laulja: Sa võtsid. Ta nägi seda. 4.laulja: Ta nägi seda tõesti. 2.laulja: Miks peaksin ma varastama sinu pastaka, kui mul on enda oma. 1.laulja: Kas tõesti? 3.laulja: Ka temal on pastakas. 1.laulja: Aga kus on siis minu oma? 2.laulja: Ma ei tea. 4.laulja: Ta ei tea. 3.laulja: Ta tõesti ei tea. (Ja nii edasi...)

26

Oratoorium Oratoorium sarnaneb ooperile, kuid puuduvad kostüümid (=riietus), dekoratsioonid (=lavakujundus) ja lavaline tegevus. Tegelaskujusid kehastavad solistid ja koor ning neid saadab orkester. Oratoorium on oma nimetuse saanud kiriku palveruumi järgi, kus esimesi oratooriumeid esitati.

Protestantlik kirikureformatsioon õhutas rahva vaimustust omakeelsete laulude vastu. Et rahvast katoliku kiriku rüppe tagasi meelitada, hakkas Rooma kardinal Filippo Neri korraldama vaimulikke koosolekuid. Need toimusid kiriku juures palveruumis (ladina keeles: “oratorios”), sest kirikus oli tol ajal lihtrahval laulmine keelatud. Neile koosviibimistele kutsuti ka muusikuid, kes seadsid rahvalikke viise mitmehäälseks. Helilooja Giacomo Carissimi kujundas oratooriumi muusikaliseks draamaks piibli tekstide ja luuletatud osade vaheldumisega. Enamasti jutustab oratoorium mõnda piiblilugu. Kiriklikke oopereid ei saanud luua seetõttu, et kristlikke pühakuid ei sobinud grimeerituna ja kostümmeerituna publiku ees laulma panna, nagu seda tegid antiik-kreeka müütilised kangelased ooperis. Nii asendas oratoorium vaimulikku ooperit.

Oopereid ja oratooriume kirjutasid enamasti ühed ja samad heliloojad. Oratooriume esitasid ooperitrupid näiteks ülestõusmispühade eel, mil ooperietendusi ei toimunud. Tähtsaim roll oratooriumis oli jutustajal, kes andis retsitatiivi abil kuulajale edasi suurema osa sündmustikust. Retsitatiiviks nimetati kõnele lähedast laulmisviisi.

Passioon on oratooriumi alaliik. Selle sisuks on Jeesuse kannatuslugu, mille tekst pärineb piibli evangeeliumist.

Kantaat on aga omaette žanr – oratooriumi “väike vend”. See on solistile ja kammeransamblile (hiljem ka koorile ja orkestrile) mõeldud paarist aariast ja retsitatiivist koosnev vokaalteos. Ulatuselt sarnane ühele ooperistseenile.

27

Ballett Itaalia ooper levis kiiresti üle Euroopa ning kõigis suuremates linnades tegutsesid peagi itaallastest ooperitrupid. Ainsad, kes itaalia ooperivaimustusega kaasa ei läinud, olid prantslased. Ka nemad panid omal maal kokku luule, muusika, tantsu, kostüümid ja dekoratsioonid, kuid tulemuseks polnud mitte ooper, vaid ballett. Prantslaste tantsu-armastus oli nii suur, et ka teiste maade heliloojate ooperitele tuli prantsuse publiku tarvis juurde lisada tantsunumbrid ning need määrasid sageli ooperi edukuse. Prantsuse ooperi alguses ja lõpus oli oma kindel koht ka kuninga suuruse ja vägevuse ülistamisel. Prantsuse kuningat Louis XIV tuntakse ajaloos kui piiritut pidutsejat. Tema käsutuses oli mitu orkestrit. Väike ansambel saatis teda isegi väljasõitudel loodusesse. Neile orkestritele lõi muusikat ka Jean-Baptiste Lully (1632-1687). Lapsena vaeses Itaalia möldriperes üleskasvanud Lully tegi Prantsuse õukonnas tohutut karjääri. Kuningas tõstis oma truu teenri koguni aadliseisusesse ning andis talle oma sekretäri ametikoha. Oma kuningale kuulekas Lully oli aga haruldaselt karm orkestrantide suhtes. Tema vihahood olevat tabanud mitte ainult orkestrante, vaid ka nende pille ja noote. Lully on muusikaajaloos haruldane isiksus veel sellegi poolest, et ta suri “tööõnnetuse” tagajärjel. Nimelt juhatati tol ajal orkestrit vägeva sauaga. Lully lõi kord orkestrit juhatades omale saua terava otsaga varbasse. Mädanikust alguse saanud gangreen levis üle kogu keha, kuna põikpäine Lully polevat kuulda võtnud ühtegi arsti nõuannet. Surres jäi temast maha muuhulgas viis luksuslikku maja Pariisis ja paar suvelossi! Ehkki muusikud olid tol ajal ühiskonnas ikka veel teenija rollis. Tants on tegevus, kus mõtteid, tundeid ja elamusi väljendatakse inimese keha liigutuste kaudu. Igasugune liikumine ei ole veel tants. Tantsuks kujunevad vaid kindlalt korrastatud liigutused. Tantsu saatev muusika kujundab

28

tantsulist liikumist. Tähtsal kohal on tantsumuusikas rütm ja meetrum.

Kui draama on “näideldud” ja ooper “lauldud” lugu, siis on balletti kõige lihtsam nimetada “tantsitud” looks. See tähendab, et ballett jutustab samuti mingit lugu, kuid teeb seda läbi tantsu. Balleti juured ulatuvad 15. sajandisse, renessansi-aegsetesse Itaalia ja Prantsuse õukondadesse, kus armastati korraldada kostümeeritud tantsupidusid. Prantsuse kuninga Louis XIV „õukonnaetendusi” („ballets de la cour” pr.k.) ilmestasid muuhulgas hobuste paraad-marss, peokõned, laulud ja tantsud. Louis XIV esines esmakordselt balletis 13-aastasena. Tema kuulsaim osa oli päikesejumal Apollon „Kuninglikus ööballetis” 1653. a. Ballett kestis 12 tundi ning tollest etendusest sai Louis XIV omale hüüdnimeks „päikesekuningas”. Kui balletti hakati esitama teatris, esmalt ooperi ühe osana, asendasid õukondlasi kutselised tantsijad. 1672. aastal asutati Louis XIV käsul Kuninglik Tantsuakadeemia ning sealtpeale lakkas ballett olemast pelgalt aristokraatia meelelahutus ja sellest sai kunst. Balleti sünnimaa järgi on selle kunstiliigi terminid tänaseni prantsuskeelsed. Populaarseim tants Louis XIV õukonnas oli ¾ taktimõõdus menuett. See oli algselt edela-prantsusmaal levinud elavaloomuline rahvatants. Ka õukonnas tantsiti seda algul kiiremas tempos, kuid Louis XIV ajal tempo aeglustus, tants muutus väärikamaks ning seda esitati nappide liigutuste ja kummardustega. Kuni 18. sajandini tantsisid balletis ainult mehed. 18. sajandi teisel poolel ühendati “tegevuslikus balletis” stsenaarium, muusika, koreograafia ja lavakujundus üheks tervikuks, mille eesmärgiks oli sõnatu jutustamine tantsu abil. Loobuti kohmakatest maskidest, tantsimist segavatest kohevatest seelikutest ja parukatest, asendades need mugavamate kostüümidega. 1830-ndail aastail sai baleriini riietuse osaks pikk „tutu” – hästi istuv

29

pihik pehme allapoole ulatuva tüllseelikuga. 20. sajandi algul hakati kandma lühikest tutut. Prantsuse heliloojad Couperin ja Rameau on loonud muuhulgas suurepärast klavessiinimuusikat. Populaarseimaks klavessiinižanriks oli aristokraatse seltskonna tantsutavadest väljakasvanud süit. Rameau klavessiinimuusika on osake Prantsuse õukonnas tärganud kaunistuste-rikkast rokokoo-kultuurist. See ajastu (1730-1780) seostub aga juba kuningas Louis XV valitsemisajaga, kes oli samuti usin pidude korraldaja!

BACH JA HÄNDEL

J.S.Bach (1685-1750) G.F.Händel (1685-1759)

Saksa muusikas püsis polüfooniline stiil Orlandus Lassuse õpilaste kaudu kauem, kui mujal Euroopas. Just

30

barokiajastu Saksamaal saavutab polüfoonia oma tipptaseme. Polüfoonia täiuslikumaks vormiks sai fuuga. Fuuga (”põgenemine” it.k.) on polüfooniline heliteos, mille aluseks on lühike ja meeldejääv teema (=meloodialõik). Fuuga algab ekspositsiooniga – teose vormiosaga, kus tutvustatakse teemat. Hääled astuvad teema esitluseks sisse kordamööda, üks põhihelistikus ning teine viienda astme helistikus. Järgnevas vormilõigus – töötluses – toimub teema arendamine, muutmine ning varieerimine. Fuuga lõpuosas ehk repriisis pöördutakse tagasi alghelistiku juurde ning teema esitatakse algkujul. Kui fuuga aluseks on 2 teemat, nimetatakse seda topeltfuugaks.

Fuuga. (J.S.Bach „Magnificat“, „Sicut locutus“)

31

Saksamaalt pärinevad kaks ühel aastal sündinud, kuid väga erineva loomingu ning elukäiguga heliloojat Georg Friedrich Händel ja Johann Sebastian Bach.

G.F.Händel Händeli isa oli kirurg – habemeajaja (milline amet!) hertsog Augusti õukonnas Halles. Tema leidis, et muusikuks hakkavad need, kes millegi mõistlikumaga toime ei tule. Isa tahtmist mööda õppis Händel juristiametit Halle ülikoolis siiski vaid ühe aasta, olles samaaegselt kiriku organist. 1705. aastal esietendus Hamburgi ooperiteatris orkestriviiuldaja Händeli esimene ooper. Täiusliku ooperistiili omandas ta Itaalias aastatel 1706-1709. Händeli ooperid leidsid seal tunnustust ja ta kutsuti Londonisse, kus ta veetis suurema osa oma kuulsusrikkast loometeest. Pärast 45-nda ooperi lavaletoomist keskendus Händel peamiselt oratooriumite loomisele. Tema tuntuim oratoorium kannab nime „Messias”. Lavalise tegevuse puudumine soodustas tähelepanu keskendamist muusikale. Pealegi oli ta ooperiloojana läinud kolm korda pankrotti, kusjuures viimane pankrott tõi vaesele mehele kaasa ajurabanduse. Händel oli oma loomingus eelkõige suur humanist. Loomingu püüdluse sisuks oli vabadus - vaimne, ühiskondlik ja isiklik vabadus. Händeli oratooriumite peategelaseks oli vägilane, kes vabastas rahvaid orjusest. Tema muusika oli võimas ja kõige üldisemas mõttes euroopalik. 1748 lõppes sõda Inglismaa+Austria ja Prantsusmaa+Preisi vahel. Rahu sõlmimise esimest aastapäeva tähistati Londoni parki ehitatava võidutempli avamisega. Templi kavandasid arhitektid Prantsusmaalt, tulevärgimeistrid kutsuti Itaaliast ning muusika telliti Händelilt. Kahurite saluut ja võimas tulevärk süütasid kahjuks ka templi! Händeli "Tulevärgimuusikat” esitas 100 puhkpilli- ja

32

löökpillimängijat. Pärast esiettekannet lisas Händel teosele ka keelpillide partiid. Teine orkestrisüit „Veemuusika” on aga loodud Inglismaa kuningale, kes armastas Thamesi jõel paadiga sõita. Jõgi oli paatidega peaaegu kaetud, sest lisaks kuningale ja tema saatjaskonnale oli vaja paatidesse mahutada ka pillimängijad. Händel suri tõenäoliselt pliimürgitusse. See oli inglise rikkamate härrasmeeste seas tol ajal võrdlemisi sagedane surma põhjus, ehkki nad seda ise ei aimanud. Kaupmehed, kes Lõuna-Euroopast portveini Inglismaale vedasid, lisasid sellesse pliid ehk seatina, et vein teekonnal ei rikneks ja oleks värske maitsega. Tolle ajastu arstiteadus ei mõistnud, et tegemist on mürgiga ning pikaajalise toime tulemusel ootab veinijoojat surm. Händeli haiguse tunnused - ajurabandus, mida tol ajal seostati ooperiteatri pankrotiga, pimedaks jäämine, ärrituvus jne. - olid tänapäevase meditsiini arvates pliimürgituse tulemus. J.S.Bach

Ehkki Bachi suguvõsa ei kuulunud kõrgklassi, õppisid kõik pereliikmed (teadaolevalt alates 16. sajandist) muusikat ja olid tõsimeelsed luterlased. 200 aasta vältel võrsus Bachi suguvõsast kuus muusikute põlvkonda: 70 kutselist muusikut, neist 20 heliloojat. Muusikaõpetust andsid selles peres vanemad vennad noorematele. Õpetajaks võisid olla onud ja vanaisad või muud sugulased. Johann Sebastian Bachi vanemad surid, kui ta oli 9 aastane. Bach asus elama enda organistist venna juurde (organist=orelimängija), teenis laulmisega leiba ja sai vaimulikku haridust. Kui Bach oli veel Lüneburgi kirikukooli õpilane ja poistekoori laulja, käis ta aeg-ajalt jalgsi 90 kilomeetri kaugusel asuvas Celle linnas, et osa saada sealse hertsogi lossis prantsuse kunstist. Vahel külastas ta Hamburgi (45km). Kord puhkuse ajal läks ta raha puudusel jalgsi Armstadtist Lübeckisse (üle 300 km), et õppida veidi saksa helilooja Buxtehude juures. Siis oli ta

33

20-aastane. Oma rännakutega ei jõudnud Bach aga iial Saksamaalt kaugemale. Bach valdas viiulit, vioolat ja klahvpille. Enne Bachi kasutati klaveri- ja orelimängus pöialt ainult siis, kui see oli möödapääsmatu. Bachil töötasid aga võrdse usinusega kõik sõrmed. "Bachi jalad sibavad orelil kiiremini, kui mõnegi köstri näpud," kiitsid tema kaasaegsed. Eelkõige oli Bach oma eluajal tuntud kui suurepärane orelil improviseerija. Samuti hinnati teda uute orelite katsetajana. Tihtipeale tegi Bach seadeid teiste heliloojate (näiteks Vivaldi) teostest. (Bachi enda teoseid on seatud isegi jalgrattapumbale.) Kui tänapäeval hinnatakse muusikut, kes teeb ühte asja väga hästi, siis Bachi ajal poleks selline mees tööd leidnud – tol ajal vajati mitmekülgset muusikut. 1722 suri Leipzigi kiriku kantor. Kui tol ajal tuntud muusikud Graupner ja Telemann sellele kohale kandideerimast loobusid, tuli kõne alla Bachi kandidatuur. Leipzigis tuli Bachil Tooma kooli kooripoistele õpetada muuhulgas ladina keelt ja muusikat, juhendada koori ja orkestrit. Esimestel Leipzigi–aastatel kirjutas ta iga nädal pühapäevaseks jumalateenistuseks uue kantaadi, lisaks valmisid tal suuremad teosed tähtsamateks kirikupühadeks. Bachi muusikas, nagu tol ajal kombeks, ei olnud välist vahet ilmaliku ja vaimuliku muusika vahel. Mitmete “Jõuluoratooriumi” aariate muusikat oli helilooja kasutanud varem ilmalike tekstide viisistamisel. Kantaadi Nr 3 sissejuhatuses on Brandenburgi kontserdi muusikat, kantaadis Nr. 29 Partiita sooloviiulile materjali. H-moll Missa "Hosanna" vahemäng on Saksa rahvalik tantsuviis jne. Kaasaegsetele tundus Bachi looming vanamoodne, kuna puudusid barokiajastule omased kontrastid - vastandamised. Händeli muusika sära surus omal ajal tahaplaanile Bachi polüfoonia. Ka kirikumuusikas eelistati nautida kaunist meloodiat.

34

Bachi elu lõpuperioodil hakkas luterlik kirikumuusika lihtsustuma. Bach elas seda valusalt üle. Pärast tema surma kadus jumalateenistusest vähegi nõudlikum muusika. Orelimängijalt ei nõutud enam improvisatsioonioskust. Koraalieelmäng orelil pidi nüüdsest olema äratuntav kõigile. Meloodiat saatsid lihtsad akordid. Elu lõpul kirjutas Bach mitmeid teoseid, mille ettekandmine polnud tolleaegsetes Leipzigi oludes mõeldav. “H-moll missa” ja “Fuugakunst” olid omamoodi kokkuvõtteks tema keerulisest polüfoonilisest heliloomingu tehnikast. Bachi looming unustati peagi pärast tema surma, kuid seda hindasid ja mäletasid muusika ajaloo asjatundjad. Nende hulgas ka Mozarti ja Beethoveni õpetajad. Kontserdisaalidesse tõi Bachi muusika noor helilooja Mendelssohn 19. sajandil.

Bachil oli 20 last, kellest pooled surid varakult. J.S. Bachi poegadest said nimekateks heliloojateks veel Carl Philipp Emanuel Bach ja Johann Christian Bach. Kui 17. sajandil räägiti Saksamaal “Suurest Bachist”, mõeldi selle all just Carl Philipp Emanuel Bach`i, mitte tema isa. Carl võttis oma ristiisalt, helilooja Telemannilt, üle auväärse Hamburgi peakiriku muusikadirektori ametikoha. Bachi „helikõne“ Nimetuse “helikõne” andis Bachi stiilile filosoof ja muusik Albert Schweitzer. Kui Orlandus Lassusel tuli näiteks kooriteoses ette tekst "ta tõuseb üles" (viimsel kohtupäeval), siis kirjutas ta häälepartiides nende sõnade kohale oktaavihüppe üles. Tema eakaaslasedki rikkusid meelega tolleaegseid polüfoonia reegleid, sest nad soovisid selle "vea" tegemise abil kujutada eksivat inimest. Reeglite vastu mitteeksimine sümboliseeris jumalikku. Reeglite eiramise tulemusena kujunes range stiili polüfooniast välja vaba stiili polüfoonia. Saksa helilooja Heinrich Schütz kirjutas oma "Mattheuse passiooni" tiitellehele: “Kristuse kannatuse lugu evangelist Mattheuse järgi, muusikasse tõlgitud Heirich Schützi poolt”. Sõna “tõlgitud” tähistab siin just tähelepanu pööramist helikõnele. Puhas kooskõla sümboliseerib harmooniat, kromatism

35

pattu ning laskuv kromatism pattu langemist. Sõnade "naerab" ja "külvab" kohal võib kohata nootiderikkaid passaaže. Helikõne saavutab oma tipu Bachi loomingus. Ta võtab kasutusele koraaliviisid, mis tema kaasaegsetele olid sama tuttavad, kui meile "Juba linnukesed". Kui orkester mängib üht viisi, seostub see kuulajale kohe laulu tekstiga. Bach annab koorile aga teised sõnad ja nõnda tekib dialoog. Arvtähestikus (A=1, B=2, jne) on Bachi nimetähtede summa 14. Täisnime (J.S.B.) summa aga 41. Bach pidas lugu arvude-maagiast. Nootide tähtnimetustest moodustab ta sümboli B-A-C-H. Ka teised teemad (näiteks "Fuugakunst") on sageli sümboolse tähendusega. Bachi tähtsamad teosed: Fuugakunst orelile Missa h-moll koorile, solistidele ja orkestrile Matteuse passioon koorile, solistidele ja orkestrile Hästitempereeritud klaviir (HTK), 2 vihikut prelüüde ja fuugasid Brandenburgi kontserdid orkestrile

AKUSTIKA Barokisajandil kujuneb iseseisva teadusharuna välja akustika. Akustika on füüsika haru, mis uurib kõike heliga seonduvat. Sõna “akustikos” tähendab kreeka keeles kuulmist.

Heli jõuab kuulajani õhuvõnkumistena. Mida kõrgem on heli, seda sagedasem on võnkumine. Kui pillikeel võngub 440 korda ühe sekundi jooksul, kõlab esimese oktaavi la noot. Mesilase sumin kõlab väikeses oktaavis, sest mesilane teeb umbes 200 tiivalööki sekundis. Sääse pinin kõlab kõrgemalt,

36

sest sääsed liigutavad oma tiibu üle 500 korra sekundis. Harilik toakärbes piniseb esimeses oktaavis. Erineva kõrgusega helisid tajub inimese kõrv erinevalt. Selline omadus oli vajalik ürginimesele, et kuulda paremini just neid helisid, mis olid talle eluks vajalikud või hoiatasid ohu eest. Näiteks läheneva kiskja sammud, saaklooma häälitsused jm. Nahkhiir ei kujuta inimesele ohtu, seepärast me tema häälitsust ei kuule. Piksekärgatus on inimese parima kuulmise ulatusest väljas, et me kurdiks ei jääks.

Kõige paremini kuuleb inimene helisid klaveri keskmises registris, 18-aastaselt, hommikul, puhanud peaga, kui tal pole nohu. Siis kuuleb ta tõenäoliselt ka oreli madalaima pedaali heli 16 Herzi (16 võnget sekundis). Sümfooniaorkestri madalaim võimalik heli (27 Herzi) kõlab umbes nii, nagu lõtvade huultega põristamine. Inimese kõrv kuuleb helisid umbes 8 oktaavi ulatuses. Me ei kuule 16 Herzist madalamat - infraheli ning 20 000 Herzist kõrgemat - ultraheli. Kõrgeid helisid kuulevad aga koerad, kassid ja paljud teised loomad. Samuti imikud, kes võivad vahel hommikul linnulaulu peale üles ärgata. Elevandid kuulevad infraheli. Infraheli eest on end raske kaitsta, sest ta tungib seintest läbi paremini (discotümps kostab kaugemale, kui discomuusika).

Kui helilained jõuavad oma teekonnal küllalt tugevast materjalist pinnani, peegelduvad nad tagasi ning meie kõrvu jõuab „hilinenud” heli ehk kaja. Kõiki peegelduvaid helisid me ei märka, selleks peab peegeldus toimuma piisavalt kaugel.

Pehmed, mügarlikud pinnad neelavad helienergiat, kõvad, tasased pinnad peegeldavad helilaineid. Heliallika suunda on parem määrata siis, kui heliallikas ei asu mõlemast kõrvast täpselt ühekaugusel. Kui heli tuleb küljelt, peab ta teise kõrvani liikuma 20 cm kaugemale ning jõuab kohale 0,6 millisekundit hiljem. Kuulatades liigutavad nii inimene, kui ka loomad alateadlikult oma pead.

37

Mõnedel kakulistel (=öökulli sugulased) on üks kõrv madalamal kui teine, et paremini kuulda saaklooma häält. Valju, ebameeldivat ja segavat heli nimetatakse müraks. Kui pead häält tõstma, et kõnelda endast ühe meetri kaugusel oleva inimesega, viibid keset müra. Müra võib põhjustada tervisehäireid, näiteks peavalu. Eelkõige mõjub müra halvasti kuulmisorganitele. Helitugevuse mõõtühikuks on detsibell (lühend: dB). 10 dB on kümme korda tugevam, kui 1 dB, 20 dB on sellest aga 100 korda tugevam, 30 dB - 1000 korda tugevam jne. Kui 85 dB müras võib inimene viibida keskmiselt 8 tundi, siis 115 dB müras tohiks ta oma tervise huvides viibida vaid ühe minuti. Eestis on kontserdi korraldajatele seatud helitugevuse piirmääraks 115 dB, inimese “valupiiriks” on 130 dB. Siia juurde sobib lisada veel mõned helitugevuse näited igapäevaelust: inimese sosin - 30 dB; vaikne vestlus - 60 dB; mootorratas – 100dB; lennuk – 120 dB; inimese valulävi – 130 dB! 140 dB (kosmoselaeva start) lööb inimese kurdiks. Sinivaala võimsaim röögatus – kuni 180 dB – võiks inimese aga surmata. Õnneks on sinivaala hääle võnkesagedus inimese parimast kuuldealast väljas. Kas teadsid et: Põhjamere ääres Scarborough linnakeses peetud kisakõride

võistluse võitis koduperenaine Margaret Fazerstone, kelle hääle tugevuseks mõõdeti 107 dB. Huvitav, kuidas tunnevad ennast tema lapsed, kui ema nendega riidlema hakkab... Välgusähvatuse kaugust saab määrata selliselt: loenda sekundeid välgu nägemisest kõuemürinani. Jaga tulemus kolmega ja saad välgu kauguse kilomeetrites. (Heli levib õhus 332 m/s ja valgus umbes 200 000 000 m/s.) Kiirabiauto sireen muudab Sinust möödudes oma helikõrgust seetõttu, et Sulle lähenedes teie vaheline vahemaa pidevalt

38

väheneb. See surub helilaine kokku. Sinust kaugenemine venitab helilaine välja. Helilaine võnkesagedus muutub ja koos sellega ka heli kõrgus. Heli, mille tugevus on 80 dB ja sagedus 20 Hz tundub kõrvas niisama valjuna, kui heli, mille tugevus on vaid 20 dB, kuid sagedus 1000 Hz. Infraheli mõjupiirkonnas viibimine tekitab inimesele väsimust, ärevust ja halba enesetunnet, kuna inimese siseorganite - kopsud, süda, magu, sisekõrv jne. - omavõnkesagedused on 3-12 Hz. Siseelundite resoneerumine infraheliga ning elundite omavaheline hõõrdumine põhjustavad halva enesetunde. Kui suudad vastu aknaklaasi koputades määrata tekkiva heli kõrguse ning sellel helikõrgusel väga valjult röögatad, võiksid purustada häälega akna, kui tänapäeva aken oleks “puhtast” klaasist, nagu vanasti. Ema kuuleb läbi une sagedamini lapse nuttu, isa aga telefonihelinat. Igaühe kuulmine on kohandunud tema vajadustele. Inimese kõrv harjub ruumis tiksuva kellaga ning peagi ta kella tiksumist ei taju. Tavaliselt kuuleme kella tiksumist paaris: tik-tak, tik-tak... Tegelikult tiksuvad tänapäevased patareidega kellad enamasti tik-tik-tik-tik… Inimkõrv suudab ühe oktaavi ulatuses eristada kuni 231 erinevat helikõrgust. Uurijad on leidnud, et mõned linnud kasutavad laulmisel pentatoonilist või kromaatilist helirida, kuigi neile pole solfedžot õpetatud. Katsete tulemusel on selgunud, et kui meloodia kõlab G-duuris või e-mollis, reageerib sellele üks aju piirkond, kui aga meloodia kõlab näiteks E-duuris, elavneb hoopis teine aju piirkond. Teadlased on tõestanud, et pärilik andekus mõjutab muusikalist edukust 70-80 %. Ärgu see teadmine Sind ehmatagu - ka Sinu muusikaloo õpetaja pärineb perest, kus muusikaga ei tegeletud! Tänapäeva geeniteadus peab pärilikuks igasuguseid eeldusi kõikidel elualadel.

39

Absoluutne kuulmine on võime määrata helikõrgust kuulmise järgi. See võime on arendatav lapseeas. Uurimused on tõestanud, et laste seas, kes alustavad oma muusikaõpinguid 3-4 aastaselt kujuneb absoluutne kuulmine välja palju sagedamini kui nende seas, kes alustavad muusikaõpinguid alles 9-10 aastaselt. Absoluutne kuulmine esineb sagedamini hiinlastel, sest mitmetes aasia keeltes (mandariini, vietnami, kantoni jt.) sõltub sõna tähendus selle häälduskõrgusest. Nii õpivad lapsed väga varakult tähelepanu pöörama helikõrgustele. Üks inimene tuhandest tajub helide lõhnu või värve. Sellist nähtust nimetatakse sünesteesia. Mingi noot või helikõrgus seostub inimesel tavaliselt ühe ja sellesama värviga. Vene helilooja Skrjabin kirjutas oma orkestriteoste partituuri sisse ka valguse värvid. Lõhnade liikumist ei õnnestu kontserdisaalis paraku soovitud moel juhtida. Barokiajastul kõlas esimese oktaavi la pool tooni madalamalt, kui tänapäeval. Renessanssiajastu la oli aga tänapäevasest kõrgemal. Seetõttu ei pruugi eri sajanditel (või samal ajastul eri maades) valmistatud puhkpillid kokku kõlada. Esimene rahvusvaheline kokkulepe alghelikõrguse kohta sõlmiti Pariisis 1859. aastal. Esimese oktaavi la (a= 435Hz) oli selle põhjal ainult pisut madalam tänasest (a= 440Hz).

AJASTUD MUUSIKALOOS

Alustasime Sinuga sügisel pikka rännakut muusika ajaloo radadel ja jõudsime kevadeks vallutada mäetipu nimega Bach. Bach võtab oma loominguga kokku väga pika aja kunstmuusika kogemused ja talle on määratud kauaks jääda suure muusikakunsti kättesaamatuks mõõdupuuks. Muusika ajalugu jagatakse kultuuriloolisteks ajastuteks sarnaselt teiste kunstidega. Oleme Sinuga tutvunud sel õppeaastal keskaja, renessansi ning baroki muusikaga. Millist

40

see aga tuleb, et kõigis kunstiliikides vahelduvad ajastud ühtviisi? Asi on ilmselt selles, et inimkond on ühel või teisel pöördelisel ajaloo hetkel hakanud teistmoodi mõtlema või muutnud oma väärtushinnanguid. Looming sünnib aga selles samas inimajus, kus tema mõttedki. Suurel määral on mõjutanud ajastute kujunemist see, kas tähtsamaks peetakse inimese mõistust või tema tundeid. Lihtsustatud kujul võiks kaks tuhat aastat muusikalugu kokku võtta sellise pendlitaolise skeemiga:

Mõistuse ajastud Tunnete ajastud Renessanss Klassitsism Modernism

Keskaeg Barokk Romantism Postmodernism

Esimese aastaga jõudsime oma muusika ajaloo kursusega aegade algusest 18. sajandisse. Näib, et veel natuke ja ongi tänapäev käes. Tegelikult see nii ei ole. Viimaste aastasadade muusikat on säilunud tunduvalt enam, kui esimese aastatuhande viiside üleskirjutusi ning muusika stiilidki hakkavad 20. sajandil vahelduma õige tihti.

Kohtume taas juba sügisel, et tutvuda Mozarti, Beethoveni ja paljude teiste heliloojate loominguga.

41

Abistavad küsimused kontserdi arvustuse kirjutamiseks I poolaastal: Mis kontsert see oli? Millal? Kus? Mille poolest see mulle meelde jäi? Mis oli üllatavat, huvitavat, erinevat? Mis MULLE meeldis? Miks meeldis? Mis MULLE ei meeldinud? Miks ei meeldinud? Kuulamise kava II poolaastal: Gregoriuse koraal „Ave Maria“ Orlandus Lassus „Kaja“ Antonio Vivaldi „Aastaajad“, Kevad I osa Georg Friedrich Händel, koor „Alleluia“ oratooriumist „Messias“ Johann Sebastian Bach „Aaria“ orkestrisüidist Johann Sebastian Bach „Toccata“ Neid lugusid võid kuulata ka internetis aadressil: http://onujuhan.blogspot.com/

42

SISUKORD Lk. 1. MUUSIKALUGU. 3 2. VANAAEG. 7 3. KESKAEG. 11 4. RENESSANSS. 14 5. BAROKK ITAALIAS. 19 6. BAROKKMUUSIKA ŽANRID. 22 7. BACH JA HÄNDEL. 29 8. AKUSTIKA. 35 9. AJASTUD MUUSIKALOOS. 39 Õpiku kasutajad: