Talus

4

Ponilinnas oli ilus hommik. Roosa Pirukas läks sõpradega kohtuma. Ta nautis päikest ja ümises lõbusat lauluviisi.

Kohviku ees ootas teda Vikerkaaresööst.

„Tere hommikust, Roosa!” hõikas ta.

„Tore, et sa kohal oled. Õunarüüp jääb veidi hiljaks.”

5

„Mis sa arvad, kui läheks Õunarüübi juurde? Ilm on ilus, teeme kena jalutuskäigu,” arvas Roosa.

Vikerkaaresööst jäi kohe nõusse ning nad kõndisid läbi metsade ja aasade taluni.

Õunarüüp seisis maja ees.„Tere tulemast,” lehvitas ta neile kübaraga, mis teda päikese

eest kaitses.

6

„Küll on tore, et te külla tulite!”„Me ootasime sind kohvikus,” ütles Roosa.„Ma tean,” vastas Õunarüüp kurvalt. „Aga mul on nii palju

tööd... Oodake natuke, ma pean veel midagi ära tegema.”

7

Ponid leidsid kena koha õunapuu all kasvava lilleklumbi juures. Oli palav, aga puu pakkus meeldivat varju.

„Siin on nii ilus,” naeratas Roosa üht liblikat vaadates, „nii rahulik.”

„Sul on õigus, Roosa,” nõustus Vikerkaaresööst. „Kahju ainult, et Õunarüüp ei saa siin meiega koos istuda.”