TARTU ÜLIKOOL

FILOSOOFIA OSAKOND

FILOSOOFIA AJALOO ÕPPETOOL

LEO LUKS

Nihilismi mõiste kujunemine ja tähtsus

Friedrich Nietzsche filosoofias

Bakalaureusetöö

Juhendaja: prof. Ülo Matjus

TARTU

1999

SISUKORD

Sissejuhatus................................................................……….4

Kasutatud lühendid ................................................................... 6

I OSA: NIETZSCHE FILOSOOFIA PIIRITLUS

1.1. Arutluse lähtekoht: Nietzsche kui filosoof ............................... 9

1.2. Dionüüsiline lähtekoht ............................................................. 11

1.3. Igavene võrdse taastulek ........................................................... 12

1.4. Võimu tahe ................................................................................. 13

1.5. Väärtus, perspektivism ja interpretatsioon .................................. 16

1.6. Taastuleku kokkukuuluvus võimu tahtega ….................................. 19

II OSA. NIHILISMI SAABUMINE

2.1. Filosoofiline pessimism ............................................................…. 21

2.2. Jõu küsimus pessimismis ..........................................................….. 23

2.3. Pessimismi muutumine nihilismiks ...........................................….. 26

2.4. Nihilismi määratlus ....................................................................…. 27

2.5. Nihilismi põhjused: ajalooline aspekt ........................................…. 28

2.6. Nihilismi põhjused: psühholoogiline aspekt ...............................…. 31

2.7. Varasem mõistekasutus: nihilism eimiskitahtena ........................….. 33

III OSA ERISTUSED NIHILISMI MÕISTES

3.1. Nihilismi kahetähenduslikkus: aktiivne ja passiivne nihilism .....….. 36

3.2. Uus eristus. Nihilismi mittetäielikud vormid ...............................….. 39

3.3. Täieliku nihilismi poole ...............................................................….. 42

3.4. Uus siduv mõiste: décadence ........................................................…. 46

IV OSA NIHILISMI ÜLETAMINE

4.1. Ületamine: probleem ja taotlus …..................................................…. 50

4.2. Tee ületamise poole: täielik nihilism ........................................…….. 52

4.3. Tee ületamise poole: ümberväärtustamine ja üleinimene ..........…….. 53

4.4. Tee ületamise poole: võimu tahe ja taastulek ..............................…… 55

Lõppjäreldused ............................................................................……….. 57

Kirjandus .............................................................................................….. 60

Resümee eesti keeles ……………………………………………… Eri lehel

Resümee saksa keeles ……………………………………………… Eri lehel

Sissejuhatus

Käesolevas uurimuses vaadeldakse nihilismi mõiste kujunemist ja tähtsust

Friedrich Nietzsche filosoofias. Mõiste “nihilism” pole sugugi üheseltmõistetav:

tähendus, mis oli sõnal 19 sajandi poliitilises kõnepruugis Venemaal (vt. Novikov

1972) erineb kardinaalselt selle tähendusest Nietzsche filosoofias. “Nihilism” on

paljuski eksitav sõna. Nihil, eimiski on saanud külge lahterdava “ismi”, seeläbi pole

sõna aga sugugi selgemaks muutunud. Tähelepanelikumad mõtlejad märkavad veel,

et nihilism on teiste “ismide” seas eriline (Thielicke 1951; Krull 1996). “Ism” on

märk sellest, et mingi printsiip absolutiseeritakse (Thielicke 1951: 15). Kui mõistame

nihilismi eimiski absolutiseerimisena, olemegi langenud lõksu: sedasi mõteldes

esemestame eimiski, muudame selle “abstraktseks mõisteks”, mida saab tõlgitseda

vaid ülekantud tähenduses, näiteks kõigi ühiskonnas kehtivate väärtuste eitamisena.

Käesolevas töös ei võrrelda mõiste “nihilism” kasutust erinevates

distsipliinides, vaid keskendutakse Nietzsche filosoofiale. Raskuspunkt asub

Nietzsche avaldamata fragmentidel aastaist 1885-1889 (NF12; NF13), kus esineb

kõige rohkem nihilismi temaatikat. Töö eesmärgiks ei ole Nietzsche mõistekasutuse

mahategemine või õigustamine võrreldes mõne teise mõtleja nihilismikäsitusega,

vaid nihilismi temaatikasse puutuvate mõistete seostatud piiritlemine Nietzsche

filosoofia sees. Sekundaarne kirjandus on töö eesmärgi seisukohast kõrvalise

tähtsusega ja sellel on pigem illustreeriv funktsioon. Siiski ei saa salata Martin

Heideggeri mõju siinkirjutajale, eriti arutluse lähtepunktis: filosoofia määratlemisel.

Töö esimeses osas visandatakse Nietzsche filosoofia piirid. Kõigepealt

määratletakse, mida peab siinkirjutaja silmas filosoofia all, seejärel tuuakse esile

need Nietzsche filosoofia olulisemad mõisted, mida hiljem nihilismi tõlgitsedes

silmas peetakse.

Teises osas vaadeldakse mõiste “nihilism” kujunemist Nietzsche filosoofias

talle eelnenud mõiste “pessimism” suhtes, samuti fikseeritakse see mõiste tähendus

Nietzsche pidevalt muutuvas mõistekasutuses, mis on käesoleva töö raames

tõlgitsusaluseks.

Kolmas osa sisaldab mitmeid nihilismi mõiste eristusi ja laienemisi

Nietzsche filosoofias ning säärase laienemise põhjuste analüüsi. Uue, erinevaid

“nihilisme” siduva ja eristava mõistena tuuakse välja décadence.

Töö neljas ja viimane osa koosneb nihilismi ületamise probleemi põgusast

ülevaatest ning autori poolsest probleemi tõlgitsusest. Lõppjäreldustes esitatakse

seostatud mõistekasutuse skeem ja nihilismi skeem Nietzsche metafüüsikast

tervikult lähtudes ning kommenteeritakse neid.

Kasutatud lühendid

Kõiki F. Nietzsche teoseid (v.a. “Nõnda kõneles Zarathustra” ning “Ecce

homo”) tsiteeritakse või viidatakse järgmise väljaande järgi:

Friedrich Nietzsche, Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15

Einzelbänden. — Herausgegeben von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. —

München: Deutscher Taschenbuch Verlag / Berlin/ New York: Walter de Gruyter,

1988. (Edaspidi viidetes: KSA, köite number, lehekülje number)

Viitamisel kasutatakse järgmisi lühendeid:

GT = Die Geburt der Tragödie: KSA, Bd. 1, S. 9-156

MAM = Menschliches, Allzumenschliches: KSA, Bd. 2

FW = Die fröhliche Wissenschaft: KSA, Bd. 3, S. 343-651

JGB = Jenseits von Gut und Böse: KSA, Bd. 5, S. 59-243

GM = Zur Genealogie der Moral: KSA, Bd. 5, S. 245-412

GD = Götzen-Dämmerung: KSA, Bd. 6, S. 55-161

AChr = Der Antichrist: KSA, Bd. 6, S. 165-254.

NF11 = Nachgelassene Fragmente 1884-1885: KSA, Bd. 11

NF12 = Nachgelassene Fragmente 1885-1889: KSA, Bd. 12

NF13 = Nachgelassene Fragmente 1885-1889: KSA, Bd. 13

(Fragmentide puhul lisatakse pärast lühendit lehekülje asemel

fragmendi number.)

Z = Nõnda kõneles Zarathustra. Tallinn: Olion, 1993

EH = Ecce homo. Tallinn: Vagabund, 1996

--- ebatäielik lause Nietzsche märkmetes.

< > teose väljaandja täiendus.

[ ] käesoleva töö autori täiendus.

/ / tõlkevaste juuurde lisatud saksakeelne sõna.

[---] käesoleva töö autori poolne kärbe tekstis.

I OSA

NIETZSCHE FILOSOOFIA PIIRITLUS

1.1. Arutluse lähtekoht: Nietzsche kui filosoof

Käesoleva uurimuse teemaks ei ole filosoofia olemus ega filosoofia erinevad

määratlused, vaid üks küsimus ühe filosoofi mõtlemises. Ometi kätkeb filosoofilise

probleemi arutlemine endas arutleja veendumust selle kohta, mis on filosoofia. Ka

juhul, kui enne arutlema asumist ei määratleta enda jaoks filosoofiat, liigub arutlus,

pruukimata seda ise teada, mõne kindla filosoofiamääratluse sees (jätkates mõnd

traditsiooni või sellele vastu vaieldes või nõustudes autoriteetsete filosoofidega —

seega nende filosoofiamääratlusega, jne). On oht, et mõne konkreetse filosoofilise

küsimuse üle vaieldes lähtutakse täiesti erinevatest filosoofiamääratlustest, mistõttu

vaidlus ise jääb paratamatult üksteisest möödarääkimiseks. Järgnevalt määratletakse,

millises tähenduses mõistetakse selle uurimuse raames filosoofiat.

Käesolevas kirjatöös mõistetakse filosoofiat sellelt horisondilt, millelt

määratles filosoofia kui terviku M. Heidegger.

Filosoofia on metafüüsika. See mõtleb olevat tervikuna — maailma, inimest, jumalat — vaates olemisele, vaates oleva kokkukuuluvusele olemises. Metafüüsika mõtleb olevat olevana alustava ettekujutamise viisil. [---] Metafüüsilise mõtlemise eriomasus, mis toob esile oleva aluse, põhineb sellel, et olemasolevast lähtudes kujutab ta seda olemasolevuses ette ja nõnda teda aluselt alustatuna kujutab. (Heidegger 1988: 1081)

Selles töös ettetulev kõne Nietzsche filosoofiast1, tema metafüüsilisest

süsteemist ja metafüüsilistest küsimustest on alati kantud eelhoiakust, mille kohaselt

filosoofia on oleva terviku järele küsimine.

Filosoofia on väljaküsimine oleva üle, et me ta kui sellise tervikuna mõistmiseks tagasi saame. (Heidegger 1978: 117)

Seega asetab käesolev uurimus Nietzsche filosoofiasse, selle ajalukku (mis

Platonist alates mõtleb olemasolevast tervikuna kui ees-kujust (idea) ning uusajal kui

mõtlevast subjektist). Nietzsche olulisus seisneb filosoofia mõtlemises tema äärmisse

võimalikkusse, platonismi ümberkeeramise katses (kõigi väärtuste

ümberväärtustamine), kuid samas jääb Nietzsche paratamatult sisse filosoofiasse,

1 Heideggeri jaoks ei ole mõisted “filosoofia”, “metafüüsika” ja “mõtlemine” sugugi ühe tähendusega, kuid käesolevas töös ei ole järgitud rangelt Heideggeri mõistekasutust.

mis “on alati teel ja jääb alati teele, s.t. on alati küsimas ja jääb alati küsima, s.t. ei

suuda kunagi anda lõplikke ja uuesti küsitamatuid vastuseid [---] ” (Matjus 1997:

336).

Tuleb veel mainida sedagi, et käesoleva käsituse kohaselt ei ole filosoofia

kasulik, ei saa kunagi maailmaseisundit vahetult muuta. “Filosoofia on

filosofeerimine ise — filosoofia sees filosoofia tarvis, filosoofia sees filosoofia enda

tarvis olemine.” (Matjus 1997:335) Seega ei paku käesolev töö praktilisi, kasulikke,

filosoofiast väljapoole ulatuvaid lahendusi nihilismiprobleemile.

Toodud filosoofiamõistmisest tingituna mõistetakse Nietzsche filosoofiat

teoste ja mõistete paljususes ühtse tervikuna.

Iga mõtleja mõtleb vaid ühe ainsa mõtte. See ei vaja ei ülistamist ega toimet, et valitsema pääseda. Kirjanikud ja uurijad seevastu “omavad” erinevalt mõtlejast palju ja väga palju mõtteid [---] (Heiddeger 1989b: 475)

“Filosoofi filosoofia kui tervik” ei tähenda tingimata, et tuleb leida just see

sõna — üks ja ainus — millelt lähtudes ülejäänuid tõlgitseda. Ka ei väida me, et

tähtsaimaks mõisteks Nietzsche mõtlemises osutub “nihilism”. Erinevad mõisted ja

küsimused annavad keelelis-tähenduslikus paljususes teada erinevat, metafüüsilise

terviku osana aga ühtsama.

Jääb veel üle küsida, kas nihilismiküsimus on piisavalt oluline, et selle kaudu

Nietzsche metafüüsika terviklikkust hõlmata, äkki nõuab selle filosoofi tõlgitsemine

mõne teise küsimuse (võimu tahte, igavese taastuleku, üleinimese) aluseksvõtmist?

Nihilismiküsimus on üks metafüüsiline küsimus Nietzsche filosoofias, iga

metafüüsiline küsimus määrab aga metafüüsilise problemaatika terviku (Heidegger

1978: 103). Olulise küsimusena haarab nihilismiküsimus kaasa kõik teised Nietzsche

metafüüsika põhiküsimused, samuti haarab see kaasa ka meid, — küsijaid, eeldusel,

et me suudame veel, olles koos Heideggeriga Nietzsche metafüüsika väljaspoolt

määratlenud, tagasi sinna sisse pääseda. Järgnevalt me üritame seda.

1.2. Dionüüsiline lähtekoht

Juba Nietzsche esikteoses “Tragöödia sünd muusika vaimust” (1872)

visandub mõistete vastandpaar, mis jääb filosoofi jaoks tähtsaks kuni loometee

lõpuni: dionüüsiline-apollonlik. Nimetusi “Dionysos” ja “dionüüsiline” kasutab

Nietzsche oma taotluse iseloomustamiseks ka viimastes teostes ja avaldamata

fragmentides — võrdpilt on muinasajast välja kistud ja vastandatud kõigega, mille

vastu Nietzsche võitles: kristlusega, moraaliga, jõuetusega. “Enne mind ei ole veel

keegi dionüüslikkust filosoofiliseks paatoseks muundanud”, suurustab Nietzsche.

(EH:74)

Poleks asjakohane võtta tõlgitsusaluseks “dionüüsilise” mõiste täpselt nii,

nagu see “Tragöödia sünnis” esineb. Tragöödia tekkimine kahest printsiibist:

apollonlik ja dionüüsiline, unenägu ja joovastus /Rausch/ (GT: 26), mõistus ja

kehalisus — kõik see ahvatleb meid Nietzschet interpreteerima dialektiliselt.

Nietzsche enese sõnutsi “lõhnab teos siivutult Hegeli järgi” (EH:71). Nietzsche

tõlgitseb loomingu käigus pidevalt oma mõisteid ja varasemaid teoseid, eriti just

“Tragöödia sündi” ümber. Hiljem on Nietzsche püüdnud oma esikteoses vähendada

muusika tähtsust dionüüsilise kunstina (teisisõnu — poolehoidu Richard Wagnerile)

ja rohkem esile tõsta saavat, liikuvat (vt. “Enesekriitika katse” GT: 11-22). Ka

hindab Nietzsche tagantjärele kõrgelt oma teoses leiduvat Sokratese-kriitikat, mis

areneb edaspidi välja kogu varasema filosoofia kuulutamiseni nihilistlikuks,

elueitavaks (vt. EH:72).

Seega ei ole kõige olulisem mitte “Tragöödia sünnis” kirjeldatu ise, muusika

dionüüsilise kunstina, vaid saamise kuulumine kunsti, Dionysose võrdpilt, mis

võimaldas Nietzschel edasi mõtelda.

Minu algus on ülimal määral tähelepanuväärne. Oma sisima kogemuse jaoks avastasin ma ajaloo ainsa vaste ja võrdpildi — just sedaviisi tabasin esimesena dionüüsilise imepärast fenomeni. (EH: 72.)

Nietzsche viimastel loomeaastatel on Dionysos sümboliks kempluses

ülemeeliste väärtuste vastu, Antikristuse nimi (GT: 19). Tal on oma roll Nietzsche

poolt piiritletud uuel traagilisel ajastul.

1.3. Igavene võrdse taastulek2

Paljude tõlgitsejate arvates (vt. Löwith 1935 jt) on just mõte igavesest

taastulekust kogu Nietzsche filosoofia kese. Püüan siinkohal vältida Nietzsche kogu

mõtlemise tõlgitsemist ühest kindlast mõistest lähtuvalt, mis ei tähenda aga

taastuleku-mõtte alahindamist. Kui “dionüüsilise” mõistet saab tõlgitseda puhtalt

kunstiloome printsiibina, siis taastuleku-mõte on kindlasti metafüüsiline

(eelpoolkirjeldatud tähenduses). Dionüüsiline printsiip saab ülimaks teoks,

rakendatakse kogu olevale. (Vt. EH: 110.)

Nietzsche asetab selle põhimõtte sünni 1881. aastasse (EH: 100), Heideggeri

andmetel (Heidegger 1989d: 269 jj) leidub esimene märk taastulekust “Rõõmsas

teaduses”

S u u r i m r a s k u s k a a l /Schwergewicht/. Kuis oleks, kui ühel päeval või ööl sinu üksildaseimas üksilduses üks deemon järele hiiliks ja sulle ütleks: “Seda elu, nagu sa seda nüüd elad ja elanud oled, pead sa veelkord ja veel lugematuid kordi elama; ja selles ei saa miskit uut olema. (FW: 570)

Suurimaks raskuskaaluks nimetatud taastulekumõte tuleb kõige täiuslikumalt

esile teoses “Nõnda kõneles Zarathustra”3

Sest su loomad teavad küll, oo Zarathustra, kes sa oled ja kelleks pead saama: vaata, sa o l e d i g a v e s e t a a s t u l e k u õ p e t a j a — see on nüüd sinu saatus. (Z: 148)

Zarathustra õpetab meid, kuidas leppida saamisega, “olla ise saamise igaveses

rõõmus — selles rõõmus, mis sisaldab ka hävituslusti” (GD: 160.) Taastuleku-mõte

ei ole juhuslik leiutis, Nietzsche haarab teadlikult oma lähtekoha, “dionüüsilise”

mõiste taastulekuõpetusse: “mina, viimane filosoof Dionysose jünger, — mina,

igavese taastuleku õpetaja.” (GD: 160)

2 Edaspidi ka “taastulek”, “igavene taastulek” vms. 3 Edaspidi ka “Zarathustra”.

1.4. Võimu tahe4

Üheks Nietzsche metafüüsika olulisemaks seisukohaks on hüpotees, et ei ole

võimalik elada tahtmata: “Pigem tahab inimene e i m i s k i t tahta kui m i t t e

tahta” (GM: 412). Nietzsche mõtisklused maailmas valitseva tahte üle olid algselt

mõjutatud Schopenhauerist, kuid tahe ei jää Nietzsche filosoofias määratlematuks

tungiks ega afektiks. Mõiste “võimu tahe” on see, mis koondab enda alla kogu tahte,

moodustab tahte olemuse.

Oletame lõpuks, et meil õnnestus kogu meie tungielu seletada ühe ja sama tahte, aga nimelt võimu tahte põhivormi kujunemisena ja hargnemisena — nagu on minu väide. (JGB:55)

Mõtet võimu tahtest seletatakse esmakordselt põhjalikumalt samuti

“Zarathustras”, nagu väidavad Nietzsche väljaandjad Giorgio Colli ja Mazzino

Montinari (vt. KSA, 14, 383).

Kõikjal, kus elavat leidsin, leidsin ka võimutahte; isegi teenija tahtes leidsin ma veel tahet olla isand. [---]

Ja selle saladuse avaldas mulle elu ise: “Vaata, ütles ta, mina olen see, k e s i k k a p e a b i s e e n n a s t ü l e t a m a.

“Teadagi, teie nimetasite seda loomisetahteks ehk tungiks eesmärgi poole — kõrgema. kaugema, mitmekordsema poole: kui see kõik on üks ja ainus saladus.

“Ma pigemini hukkun, kui loobun sest ainsast; ja tõesti, kus on kadu ja lehelangus, ennäe, — sääl ohverdab end elu — võimu pärast! [---] “Ainult sääl, kus on elu, on ka tahe: kuid mitte elutahe, vaid — nii õpetan mina sind — võimutahe! (Z: 75-76.)5

Olgu siinkohal rõhutatud: Nietzsche ei kirjelda nõnda tahtvana mitte elu kui

füüsilist, meelelist nähtust, millele lisandub midagi ülemeelelist ja tahtetut. Pärast

jumala surma on jäänud vaid üks maailm — Nietzsche jaoks elu = olemine = võimu

tahe.

4 Wille zur Macht tõlgitakse eesti keelde tavaliselt võimutahtena (vt. Z; EH). Käesolevas töös tõlgitakse mõiste võimu tahteks. Lahkukirjutamisega rõhutatakse seda, et tegemist pole tahte liigiga (vrd. Machtwille), vaid võimu tahtmisega, võimu poole (zu) liikumisena — võim ise tahab ja tahe ise võimutseb. Nietzsche mõistmisele on lähemal sajandi alguse tõlge tahe võimu järgi (vt. Nietzsche 1918). 5 Juhin veelkord tähelepanu sellele, et teoseid “Nõnda kõneles Zarathustra” ning “Ecce homo” tsiteeritakse käesolevas töös eestikeelsetest tõlgetest, kusjuures tõlkijate keelepruuk on muutmata. Siit ka stiilierinevused võrreldes teiste tsitaatidega.

“Olemine” — meil pole teist kujutlust sellest kui “e l a m i n e”. — Kuis saaks miski surnu “olla”? (NF12: 2.172)

Seega tuleb Nietzsche väidet: “See maailm on v õ i m u t a h e — j a

e i m i d a g i p e a l e s e l l e” (NF11: 11.38), mõista kategoorilise metafüüsiline

väitena, kus “maailm” tähistab kogu oleva tervikut.6

Kuid mis on see võimu tahe? Kas saame fikseerida absoluutse võimu, mille

poole elu tahtena püüdleb? Mitte sugugi! Nietzsche taotluseks ei ole seniseid

ülemeelelisi puuslikke (Jumal, ülima hüve idee) lihtsalt ümber nimetada. Käesolevas

töös käsitletakse “võimu tahet” suhtemõistena, mis iseloomustab tahte kasvu,

saamist.

Omada ja rohkem omada tahta, ühesõnaga kasvamine — see on elu ise. (Nietzsche 1930: 91)

Tahtmine ülepea on niivõrd kui tugevaks-saada-tahtmine, kasvada-tahtmine — ja selleks ka vahendeid tahta. (Nietzsche 1930: 451)

Seega on võimu tahe kvantitatiivne mõiste, mida ei saa iseseisvana

defineerida.Võimu tahe avaldub jõudude7, jõupunktide vahelistes suhetes. Nii “jõu”

mõistet kui ka Nietzsche mõtlemist läbivaid eristusi tugev-nõrk tuleb mõista võimu

tahte horisondilt:8

Võidurikas mõiste “jõud”, millega meie füüsikud Jumala ja maailma loonud on, vajab veel ühte piiramist: talle on vaja välja mõista sisemine maailm, mida ma märgistan “võimu tahtena”, s.t kui täitmatu igatsemine võimu avalduse järgi; või jõu tarvitamine, kasutamine kui loov tung jne. (NF11: 36.31)

6 Seega mõistetakse käesolevas töös Nietzsche mõisteid “elu”, “maailm”, “olemine” metafüüsilistena, mis märgivad võimu tahtelt määratletud oleva tervikut. (kui pole täpsustavaid eristusi.) 7 “Jõu” mõistel põhineb Gilles Deleuze’i Nietzsche-käsitus. Deleuze nimetab võimu tahet jõu genealoogiliseks elemendiks (Deleuze 1985:89) s.t. võimu tahe on nii eristav element, mis teeb vahet erinevate jõudude määra vahel, kui ka jõu geneetiline element, mis produtseerib jõu suhtes teiste jõududega. Mis puutub võimu tahte kvantitatiivsesse iseloomu, siis ei tohi seda mõista nii, nagu tahaks Nietzsche kaotada oleva tervikus kõik erinevused, käsitada olevat ühtse kvantitatiivse massina. Nagu järgmises peatükis välja tuuakse, iseloomustab võimu tahet pidev perspektiivpunktide fikseerimine. “…ei leidu tahet: leiduvad tahtepunktatsioonid, mis pidevalt oma võimu suurendavad või kaotavad.” (NF13: 11.73) Selles töös ei keskendu ma “kvaliteedi” ja “kvantiteedi” mõistetele, küll aga võib mõistete põhjaliku tõlgitsuse leida Deleuze’i samast artiklist (Deleuze 1985: 83-85.) Deleuze’i arvates moodustab jõu kvaliteedi erinevus kvantiteedis, s.o. suhe teise jõu suhtes. Jõu kvaliteediks on seega suhte iseloom teise jõudu: kas aktiivne või reaktiivne. 8 Põhjaliku käsituse “võimu” ja “tahte” kokkukuuluvusest Nietzsche “võimu tahte” mõistes võib leida M. Heideggeri loengust “Võimu tahe kunstina” (Heidegger 1989c). Heideggeri järgi pole tahe midagi muud, kui võimu tahe, võim aga on tahte olemuseks (Heidegger 1989c:46). Võimu tahe on seega tahe tahta, tahta iseennast (sealsamas: 46), mitte kunagi midagi konkreetset (sealsamas: 73).

1.5. Väärtus, perspektivism ja interpretatsioon

Nihilismi määratlus, mille me peagi tõlgitsusaluseks võtame, sisaldab

“väärtuse” mõistet. Väärtustega seob “nihilismi” mõiste ka enamus teatmeteostest.9

Me võime sattuda kiusatusse võtta “väärtuse” mõiste mõnest tänapäevasest

sõnastikust ja tõlgitseda Nietzschet sellest lähtuvalt — seda enam, et moodsad

aksioloogilis-antropoloogilised nihilismikäsitused samuti “väärtuse” mõistet

kasutavad. Aga jäägem Nietzsche enese juurde!

Koht “Zarathustrast” tundub Nietzsche väärtusmõiste moodsa aksioloogiaga

sugulusse seadvat:

Väärtused asetas alles inimene asjadesse, et alal hoida ennast, ta lõi alles asjade

mõtte, inimmõtte. (Z: 39)

On tõsi, et Nietzsche kempleb arvamusega, nagu oleksid väärtused midagi

kõrgemalt poolt etteantut, tunnetusvälist — seega võib Nietzsche väärtusmõiste-

käsitust õigustatult pidada relatiivseks. See aga ei aseta veel Nietzschet

subjektivistliku relativismi seisukohale.

Mis mõttes on “väärtus” Nietzsche filosoofias suhteline mõiste? Mis on

väärtus? Väärtus on võimu tahte erijuht (NF13: 14.137); kõrgeim võimu kvantum,

mida inimene endale omistada suudab (NF13: 14.8). — Seega iseloomustavad

väärtused võimu tahte, mitte inimeste omavahelisi relatsioone.

V ä ä r t u s e d j a n e n d e m u u t u m i n e on suhtes v ä ä r t u s s e a d j a v õ i m u k a s v u g a. (NF12: 9.39)

Väärtused ei ole võimu tahtega pelgalt suhtes, vaid on

perspektiivpunktidena võimu tahte avaldumisvormiks.

Väärtuse vaatepunkt on säilitamise-tõusu-tingimuste vaatepunkt komplekssete kujutiste suhtes elu relatiivsest püsimisest saamise sees [---] väärtus on olemuslikult vaatepunkt. (NF13: 11.73)

9 Vt. näit Honderich 1995: 623; Zarov 1995: 51; Sandkühler 1990: 564.

Väärtushinnangute perspektiivpunkte on lõpmata palju ja nad on omavahel

pidevas võitluses.

Igast meie põhitungist tuleneb kõige loodumise10 /Geschehen/ ja elava erineva-perspektiivne hindamine. Igaüks noist tungidest tunneb end iga teise suhtes pärsituna või soodustatuna, meelitatuna, igaühel on omaenda arenguseadus. (NF12: 1.58.)

Seega ei saa leida olemuslikke, tõelisi väärtusi. Väärtushinnangud on küll

“tõe olemus” (NF12: 9.38), tõde ise aga on eksimuse liik.11 Millised väärtused

parajasti kehtivad, on interpretatsiooni küsimus. Tõlgitsusvõimalusi on aga lugematu

hulk (NF12: 1.20) Ei leidu tõsiasju, vaid üksnes interpretatsioonid (NF12: 7.60)

Selline tegelikkuse käsitus võib praegusel “postmodernistlikul” ajastul

tunduda igati ajakohane. Ärgem ajagem Nietzsche metafüüsilisi seisukohti siiski segi

liberaalse “avatud ühiskonna” pluralismiga.12 Interpretatiivsus ei iseloomusta tal

inimseisukohtade paljusust:

“Kõik on subjektiivne,” ütlete: aga juba see on t õ l g i t s u s, “subjekt” ei ole antud, vaid midagi juurdeluuletatut, tahatopitut. — Kas on viimaks vajalik veel interpreteerijaid interpretatsiooni taha seada? Juba see on luuletus, hüpotees. (NF12: 7.60)

Nietzschel pole plaaniski tunnetavat subjekti üldise perspektivismi sees

puutumatuna säästa.13 Inimene on võimu tahte paljusus (NF12: 1.58).

Interpretatsioonist jääb puutumata vaid interpretatiivsust põhjustav printiip ise,

teooria alusmõiste — võimu tahe.14

Võimu tahe i n t e r p r e t e e r i b: ühe organi ehituse juures on tegemist ühe interpretatsiooniga; ta piiritleb, määratleb kraadi, võimuerinevused.

10 Saksa sõna “geschehen” tõlkimise kohta vt. Heidegger 1994: 1922 (tõlkija märkus 8). 11 “Tõe” mõistet käesolevas töös lähemalt ei käsitleta. Heideggeril kuulub tõde (kui õigsus) Nietzsche metafüüsika viie juhtsõna hulka. (Vt. Heidegger 1989f: 314-333.) 12 Säärase liberalistlikul hoiakul baseeruva interpretatsiooniteooria on välja arendanud R.Rorty. Ta tunnistab ka Nietzsche mõju teooria kujunemisel, kuid ei püüa Nietzschet oma teooriast lähtuvalt ümber tõlgitseda. (Vt. Rorty 1999, eriti 167-201.) 13 Nietzsche subjektimõiste kriitika on oluliseks vaidlusteemaks Nietzsche filosoofiasse kuulumise küsimuses, samuti ka mõiste “üleinimene” tõlgitsemisel. Pärast seda, kui M. Heidegger piiritles kogu uusaegse filosoofia subjektifilosoofiana, on mõned kaasaegsed tõlgitsejad (vt. näit Vattimo 1986) väitnud, et subjekti mõiste on Nietzsche mõtlemises ületatud ja seega ei kuulu Nietzsche enam filosoofiasse. Heideggeri väitel kujundab Nietzsche subjekti mõiste ümber võimu tahte vallandunud subjektiivsuse mõttes. (Vt. Heidegger 1989f: 291-314.) 14 Muidugi ei nõustuks Vattimo ka selle väitega. Tema tõlgitsuses on “interpretatiivsus” kandvam mõiste kui “võimu tahe”. (Vt. Vattimo 1986.)

Paljad võimuerinevused ei suudaks veel end kui selliseid tunda /empfinden/: peab üks kasvada-tahtev Miski olemas olema, et mõni teine kasvada-tahtev Miski oma väärtusest sinna interpreteerib. [---] Tõeliselt on i n t e r p r e - t a t s i o o n i s e v a h e n d, e t m i l l e g i ü l e i s a n d a k s s a a d a. (O r g a a n i l i n e p r o t s e s s e e l d a b p i d e v a t interpreteerimist. (NF12: 2.148)

Nietzsche poolelijäänud peateose “Võimu tahe” alapealkiri oli “Kõigi

väärtuste ümberväärtustamise /Umwertung/ katse.”15 Kui mõistame väärtust

eelpoolkirjeldatud viisil perspektiivsena, siis ei saa me ka ümberväärtustamist mõista

mingi kindla miski asetamisega kadunud ristiusu-väärtuste asemele. Muutuma peab

väärtusseade viis: eelkõige tähendab see leppimist absoluutse väärtuse puudumisega,

sellega, et “maailma koguväärtus on väärtustamatu /unabwertbar/” (NF13: 11.72),

alles seejärel uute, võimukamate interpretatsioonideni jõudmist.

15 Colli ja Montinari on veendunud, et Nietzsche loobus 1888 a. augusti lõpus - septembri alguses esialgsest “Võimu tahte” plaanist ja kavatses teose pealkirjastada lihtsalt “Kõigi väärtuste ümberväärtustamise katseks”. Teos pidi koosnema neljast osast: “Antikristus”, “Vaba vaim”, “Immoralist”, “Dionysos” (vt. KSA, 14, 383-400.) Jagan igati Nietzsche teoste väljaandjate pahameelt fragmentide vägivaldse kompilatsiooni suhtes “Võimu tahtes” (Nietzsche 1930), siiski ei loobu ma arvamusest, et võimu tahe on üks Nietzsche filosoofia põhimõisteid.

1.6. Taastuleku kokkukuuluvus võimu tahtega

Senise esituse põhjal võib tekkida küsimus, kumb on siis ikkagi Nietzsche

metafüüsika põhisõna: kas võimu tahe või taastulek. Meie hoidume siinkohal selle

valiku tegemisest ja käsitleme oma töö raames võimu tahet ja taastulekut võrdselt

tähtsate mõistetena Nietzsche metafüüsikas. Nagu on õnnestunult näidanud Martin

Heidegger16 (Heidegger 1989e), pole ühe kindla mõiste aluseksseadmine tingimata

vajalikki.

Kui mõista võimu tahet eelpoolkirjeldatud viisil relatiivsena, siis ei takista

meid miski väitmast, et olev tervikuna on Nietzschel võimu tahe igavese

taastulekuna. Taastulekumõte ei annulleeri võimu tahet: Nietzsche ei mõistnud,

nagu me veel edaspidigi korduvalt rõhutame, võimu tahet lineaarse võimu kasvu

protsessina. Tugevuse juurde kuulub alati ka nõrkus. Taastulekumõte viib Nietzsche

metafüüsika väljapoole lineaarset ajatelge. (Vt. Vattimo 1992: 76-79.)

Loomulikult on tõsi, et kaks põhimõistet on Nietzsche jaoks erinevatel

loomeaastatel erineva tähtsusega. Taastulekumõttega käis kaasas mõte Jumala

surmast, suurest keskpäevast — see on lähtepunkt seniste ülemeeleliste väärtuste

kadumiseks ja nihilismi esiletulemiseks.

16 Heideggeri taotluseks oli näidata Nietzsche täielikku kuulumist uusaegse Euroopa metafüüsika — subjektifilosoofia — ajalukku (metafüüsika lõpetajana). Ta laiaulatuslik käsitus toob pidevalt esile paralleele varasema filosoofiaga – ka mõistete osas. Igavest võrdse taastulekut käsitab Heidegger oleva kuidas-oluna (existentia) ja võimu tahet oleva mis-oluna (essentia). Heideggeri jaoks ei kuulu võimu tahe ja taastulek mitte üksnes kokku, vaid on metafüüsiliselt, uusaegselt ja lõppajalooliselt seesama. (Heidegger 1989e:9)

II OSA

NIHILISMI SAABUMINE

2.1. Filosoofiline pessimism

Mõistel “pessimism” on oluline tähtsus Nietzsche nihilismikäsituse

kujunemisel. Ometi pole õige väita, et Nietzsche nihilismikäsitus on filosoofilise

pessimismi problemaatika otsene edasiarendus. Nietzsche suhe varasema filosoofia

mõistetesse on kahetähenduslik: eelkõige ta kritiseerib senist mõistekasutust,

soovitab aegunud mõisted kõrvale heita; samas ei kavatse Nietzsche luua täiesti uut

keelt — ta annab vanadele mõistetele uusi tähendusi. Taoline protsess on jälgitav ka

“pessimismi” mõiste puhul.

Nietzsche on teravalt kriitiline pessimismi ja optimismi vahelise kempluse

suhtes. Pole mõtet arutada, kas meie maailm on halvim võimalikest (Schopenhauer)

või parim võimalikest (Leibniz), kuna hea ja halb on ülemeelelised puuslikud. Juba

1878. aastal kirjutab Nietzsche :

T e o t a t u d s õ n a d. Välja tüütuseni ärakulutatud sõnad optimism ja pessimism! Päevast päeva väheneb vajadus neid kasutada: üksnes lobamokkadele on see ikka veel vältimatult vajalik. Sest miks terves ilmas peaks keegi tahtma olla optimist, kui ta pole kaitsnud Jumalat, kes oleks p i d a n u d looma parima maailma, kui ta ise headus ja täius on, — ja milline mõtleja vajab nüüd Jumala hüpoteesi? — Puudub aga ka igasugune vajadus pessimistliku usutunnistuse järele, kui puudub huvi vastumeelselt Jumala advokaadiks, teoloogiks või teoloogiliseks filosoofiks saada, ja jõuliselt vastuväidet esitada: et kuri valitsevat, et rõõmutus olevat suurem kui rõõm, et maailm olevat soperdis, kurja elutahte ilming. Kuid kes nüüd veel ennast teoloogide pärast vaevab — peale teoloogide? — Väljaspool kogu teoloogiat ja selle sõdimist on ilmselge, et maailm pole hea ega halb, liiatigi siis “parim” või “halvim”, ja et mõisted “hea” ja “halb” omavad mõtet vaid inimeste suhtes, ja ehk isegi sellisel viisil, kuidas neid tavaliselt kasutatakse, pole nad õiged: Igal juhul peame me vältima teotavat ja ülistavat maailmamõistmist (MAM: 48-49)

Ajapikku muutub Nietzsche pessimismi-kriitika üha mahlakamaks.

“Rõõmutuse summa ületab rõõmu summa: järelikult oleks maailma mitteolemine parem kui selle olemine”17: selline lora nimetab end täna pessimismiks. [---] Ma põlgan seda t u n d l i k k u s e p e s s i m i s m i: /Pessimismus der Sensibilität/, ta ise on märk elu vaesumisest. Ma ei saa lubada, et üks nii lahja ahv kui Hartmann oma “filosoofilisest pessimismist” räägib. (NF13: 11.61)

17 Nietzsche refereerib siin Eduard Hartmanni “Teadvusetuse filosoofiat”. (Vt. KSA, 14, 750.)

Pärast Jumala surma ei ole mõtet rääkida võimalikest maailmadest, vaid

ainult tegelikust. Seega võiks pessimismi teema täiesti kõrvale heita. Ometi

Nietzsche ei tee seda. Kuigi pessimism ei suuda meile öelda midagi maailma kohta,

saame me psühholoogina teha järeldusi pessimistide endi kohta: pessimistides

tunneme ära jõuetud, dekadendid.18 Nietzschel on mitmeid pessimismi, selle

põhjuseid ja pessimiste liigitavaid fragmente. (Vt. NF12: 2.126, 9.126, 9.162; NF13:

14.25, 14.222.)

Pessimismi, t u n d l i k k u s e pessimismi pealiigid (ülinärvilisus koos õnnetustunde ülekaaluga)

“M i t t e v a b a t a h t e” pessimism (teisiti öeldes: pidurdusjõudude puudus ärrituses)

K a h t l u s e pessimism (: kahtlus kõiges kindlas, kõige haaramises ja puudutamises) siia juurde kuuluvaid psühholoogilisi olukordi saab kõiki koos hullumajas jälgida, kui ka ühes teatud liialduses. Sealhulgas “nihilismi” (läbipuurivat “eimiskitunnet”) Kuhu aga kuulub Pascali m o r a a l i - p e s s i m i s m? vedanta-filosoofia m e t a f ü ü s i l i n e p e s s i m i s m? anarhistide (või Shelley) s o t s i a a l n e p e s s i m i s m? K a a s t u n d e -pessimism (nagu Tolstoil, Alfred de Vignyl)?

kas pole need kõik samuti langus- ja haigusfenomenid? … Moraali-väärtuste või “teispoolsus”-fiktsioonide või sotsiaalsete hädaseisukordade või ülepea k a n n a t u s e liigne /excessive/ tõsiseltvõtmine:iga selline l i i a l d a m i n e ühe üksiku vaatepunktiga on juba iseenesest haiguse märk. Samuti e i ülekaalus-olemine j a a üle! (NF13: 11.228)

18 Décadence’i mõistet käsitleme hiljem ( vt. 3.4 ).

2.2. Jõu küsimus pessimismis

Fragment 11.228 läheb edasi:

M i d a s i i n ä r a v a h e t a t u d p o l e: ei-ütlemise ja ei-teo lõbu jaa-ütlemise tohutust jõust ja pingutusest — iseloomulik kõikidele rikastele ja võimukatele inimestele ja aegadele. Otsekui luksus; igal juhul vahvuse vorm, mis end hirmuäratavale vastu seab; sümpaatia jubeda ja küsitava vastu, sest teiste seas jube ja küsitav on: d i o n ü ü s i l i n e tahtes, vaimus, maitses (NF13: 11.228)

Eituse jõud kuulub Nietzsche relvastusse, seda tuleb eristada — mis pole

kerge ülesanne — eitusest kui võimetusest jaatada. Nietzsche ei kasuta sõna

“pessimism” rangelt üksnes filosoofilise pessimismina, vaid ka suhtesõnana,

millessegi pessi-mistlikult suhtumisena. See eristus teeb mõiste

kahetähenduslikuks:

Eristame siin:

P e s s i m i s m k u i t u g e v u s - m i l l e s ? oma loogika energias kui anarhism ja nihilism, kui analüütika.

P e s s i m i s m k u i a l l a k ä i k - milles? kui helliklus, kui kosmopoliitlik tundelisus, kui “tout comprendere” ja historism. (NF12: 9.126.)

Just sellelt tugevus-nõrkus eristuselt19 lähtudes kõneleb Nietzsche oma

pessimismist.

S u u r t e s õ n a d e k r i i t i k a k s. — ma olen täis kahtlust ja kurjust selle vastu, mida “ideaaliks” nimetatakse: siin asub m i n u p e s s i m i s m … (NF13: 11.135)

M e i e p e s s i m i s m: maailm ei ole s e d a väärt, mida me uskusime, usk ise on meie tungi tunnetuse järele niivõrd tugevdanud, et me seda täna ütlema p e a m e. Eelkõige kehtib ta [maailm] seega kui vähem väärt: ta saab nii e e l k õ i g e t u n t u d — ainult selles mõttes oleme me pessimistid, nimelt tahte poolest avameelselt selle ümberväärtustamise eest vastutada ja mitte vanamoodi leierdada, valetada. Just seeläbi leiame paatose, mis meid võibolla tõukab u u s i v ä ä r t u s i otsima.(NF12: 6.25)

19 1888. aasta kevadel nimetab Nietzsche “Tragöödia sünni” peale tagasi mõeldes muistsetele kreeklastele omase tugevuse pessimismi klassikaliseks (psühholoogilises mõttes), nõrkuse pessimismi aga romantiliseks. (Vt. FW:622; NF13: 14.25.)

Nagu näeme, viib Nietzsche poolt ümberdefineeritud pessimismi-mõiste meid

otse filosoofi põhiküsimuste valdkonda. Nietzsche pessimism, on “suure keskpäeva,

hirmsaima valgustuse aeg — suur lähtepunkt” (NF12: 2.128.) Seega tuleb meil iga

konkreetse fragmendi puhul selgusele jõuda, kummas tähenduses Nietzsche

pessimismist kõneleb — ei meenuta ju filosoof sõna igakordsel mainimisel meile

selle kahetähenduslikkust.20

Kuna selline jõult määratletud kahetähenduslikkus Nietzsche filosoofias ei

iseloomusta üksnes pessimismi, siis peatume sellel lähemalt.

Esiteks tuleneb mõistete kahetähenduslikkus otseselt Nietzsche võimu tahte

õpetusest:21tugevus ja nõrkus on võimu tahte tervikult mõteldes kokkukuuluvad,

seega kuuluvad nad ka Nietzsche olulistes mõistetes kokku.

K o o n d - s i s s e v a a d e /Einsicht/.

Tõepoolest toob iga suur kasvamine endaga ka tohutu e r a l d u m i s e /Abbröckeln/ ja k a d u m i s e kaasa: Kannatus, allakäigusümptomid k u u l u v a d tohutu edasimineku aegadesse. inimkonna iga viljakas ja võimukas liikumine on ühtlasi nihilistliku liikumise k a a s a l o o n u d. (NF12: 10.22)

Nietzsche tunnistab nõrkuse paratamatut kuulumist ellu, kuid ei kaitse nõrku

(nagu kristlik moraal, nõrkade-moraal seni tegi). Nietzsche poolehoid kuulub

tugevatele, võimu kasvule: kuigi ta väldib sõnu “hea” ja “halb”, asub teispool head ja

kurja, leidub fragment, kus Nietzsche oma eelistusi “vanade” moraalimõistetega

kirjeldab:

Mis on hea? — Kõik, mis võimutunnet, võimu tahet, võimu ennast inimestes tõstab. Mis on halb? — Kõik, mis nõrkusest põlvneb. Mis on õnn? — Tunne sellest, et võim kasvab, — et vastuseis ületatud saab. (NF13: 11.414)

Laiendatud tähenduses, tugevust ja nõrkust sisaldavana on “pessimism”

tähtis mõiste, mida Nietzsche loomingutee lõpuni kasutab.

Täiuse survest, jõudude pingest, mis meis pidevalt kasvavad ja veel vallanduda ei tea, tekkib olukord, nagu see, mis äikesele eelneb: natuur, mis me oleme, p i m e n e b. Ka see on pessimism … (NF13: 11.38)

20 Oma pessimismist kõneldes lisab Nietzsche siiski enamasti seletuse. 21 Muidugi Nietzsche filosoofia tervikult, mitte loomingu kronoloogialt mõteldes: kindlasti tegi Nietzsche taolisi tugev-nõrk eristusi ka enne võimu tahte mõtte formuleerimist.

Teiseks võib esile tõsta, laskumata seejuures keelefilosoofia keerdkäikudesse,

keelelist aspekti Nietzsche mõistekasutuses.22 Olulisi mõisteid filosoofi keelepruugis

võib käsitleda ümberkirjeldustena — eriti Nietzsche puhul, kes ümberväärtustamist

taotles. Uus kirjeldus vajab uusi sõnu ja “nihilism” ongi üks selline sõna. Ometi ei

saa kirjeldus olla radikaalselt uus, täiesti uutest sõnadest koosnev, muidu kaotaks ta

mõistetavuse. Piirsõnavarad23 muutuvad aeglaselt. Pidagem silmas, et Nietzsche

jaoks oli stiil väga oluline . Äsjatsiteeritud “hea” ja “halva” ümberkirjeldus ei

vabastanud Nietzschet vajadusest neid sõnu ka edaspidi kasutada — olgugi et nende

“endist” tähendust kritiseerides.

Ümberkirjeldusel on veel üks mõõde. Nietzsche kirjeldab meile saavat

maailma, mitte transtsendentset staatilist objekti. Nagu me nihilismi-mõiste puhul

näeme, muutub mõiste ise kirjelduse käigus pidevalt. See pole Nietzsche jaoks

keelemaagia, vaid oma metafüüsika täideviimine: nõnda saadakse pidevalt selleks,

kes ollakse. Nietzsche rõhutab selgesõnaliselt mõistete genealoogilist iseloomu:

Mõisted on midagi elavat, järelikult ka midagi kord kasvavat, kord kahanevat: ka mõisted on armetut surma surnud. (NF11 40.51)

Igatahes mõistab Nietzsche, et “pessimism” on liiga ebaselge sõna (vt. NF12:

2.131), kannab endas liialt palju filosoofilise pessimismi, subjekti maailmamõistmise

pitserit. “Pessimism” ei olnud saabuva, Nietzsche poolt määratletud olukorra jaoks

piisaval määral ümberkirjeldatav mõiste. Oli vaja uut sõna …

Viimasel ajal on ühe juhusliku ja igas suhtes mittetabava sõnaga palju kuritarvitusi tehtud: kõikjal kõneldakse pessimismist, kembeldakse eriliselt, vahel mõistlikegi inimeste seas, küsimuse üle, nagu peaks see vastust andma, kellel on õigus, pessimismil või optimismil. Ei ole mõistetud, mida kätega haarata: et pessimism pole probleem, vaid sümptom — et nimi <saab> asendatud läbi nihilismi. [---] (NF13: 17.8)

22 See aspekt tuuakse esile Rorty mõjul. (Vt. Rorty 1999.) 23 Rorty mõiste. (Vt. Rorty 1999.)

2.3. Pessimismi muutumine nihilismiks

“Pessimism” ei ole üksnes vananenud mõiste, mis parema leidmisel kõrvale

heidetakse. Nietzschel on fragmente, kus otsesõnu kirjeldatakse pessimismi

muutumist nihilismiks. Siinkohal jääb selle kirjatöö põhiküsimus, nihilismi-küsimus

veel kõrvale: vaatleme pessimismi üleminekut nihilismiks, ilma et oleksime

“nihilismi” mõistet määratlenud. Selle ülemineku puhul tuleb sõna “pessimism”

mõista kõige laiemas tähenduses, tegemist on ajaloolise murranguga, milles on

tegevad kõik pessimismi nõrgad ja tugevad vormid.

P e s s i m i s m i arenemine n i h i l i s m i k s. Väärtuste ebaloomulikustumine. Väärtuste skolastika .Väärtused, selle asemel, et tegu ohjeldada ja juhtida, pööravad ennast hukka mõistes teo v a s t u. Vastandid asetatud loomuliku kraadi ja järgu kohale. Vaen järgukorra /Rangordnung/ vastu. Vastandid on sobivad pööbellikule ajastule, kuna [on] kergemini a r u s a a d a v a d.

K õ l b m a t u /verworfene/ maailm, silmas pidades kunstlikult ülesehitatut, “tõelist, väärtuslikku”

Lõpuks: avastatakse, millisest materjalist “tõeline maailm” on ehitatud: ja nüüd on vaid kõlbmatu järel j a t o o ü l i m p e t t u m u s r e h k e n d a t a k s e kõlbmatuse k o n t o s s e. Seega on nihilism kohal: vaid suunavad /richtende/ väärtused on säilitatud - ja eimidagi edasi!

Siit tõuseb t u g e v u se ja n õ r k u s e p r o b l e e m: 1) nõrgad purunevad sellest 2) tugevamad hävitavad, mis ei purune 3) tugevaimad ületavad suunavad väärtused — s e e k o k k u m o o d u s t a b traagilise ajastu

P e s s i m i s m i k r i i t i k a t. “K a n n a t u s e ülekaal l õ b u üle” või ümberpööratu (hedonism): need mõlemad õpetused on ise juba teeviidaks (3) juurde, n i h i l i s t l i k u l t… kuna siin mõlemal juhul ei ole muud viimast m õ t e t seatud, kui rõõmu -või rõõmutuse-avaldus. (NF12: 9.107.)

Filosoofilistest pessimistidest ja teistest viimsepäevaprohvetitest on niipalju

kasu, kuivõrd nad oma eitamisega seniseid ülemeelelisi väärtusi lõhkuda aitasid,

misläbi võib saabuda traagiline ajastu, nihilism.

[---] see oleks antud asjaoludel märk otsustavast ja koguolemuslikust kasust, üleminekust uutesse olemasolutingimustesse, et pessimismi ekstreemseim vorm, päristine nihilism maailma tuleks. Seda olen ma mõistnud (NF12: 10.22)

2.4. Nihilismi määratlus

Asudes arutlema nihilismi üle, seisame raske ülesande ees fikseerida

tõlgitsuse lähtepunkt, määratleda mõiste. Eelnevalt visandasime küll tõlgitsuse piirid

Nietzsche metafüüsika raamistikuna, kuid see ei tähenda, et Nietzsche kõik

nihilismiteemalised kirjakohad nendes raaamides ühetähenduslikuks osutuksid.

Üheks järgneva käsituse eesmärgiks ongi mõiste “nihilism” erinevate tähenduste ja

tähendustevaheliste seoste esiletoomine Nietzsche metafüüsikas.

Tuleb meeles pidada, et Nietzsche teosed pole kirjutatud ranges vormis, kus

arutlus algaks mõiste määratlusega ning oleks alati loogiliselt järjepidev. Ka ei küsi

Nietzsche mõistete määratlemisel Platoni kombel nende olemuse (ülemeelelise

muutumatu ees-kuju, eidos) järele, vaid kirjeldab kujuneva maailma nähtusi. Igatahes

teeb see eriliseks Nietzsche filosofeerimise viisi — isegi kui mitte nõustuda

Heideggeri käsitusega Nietzschest kui filosoofia lõpuleviijast (vt. Heidegger 1988).

Ometi ei kirjelda Nietzsche meile üksnes nihiliste, nagu teevad Dostojevski või

Turgenev24, vaid ka üldistaval viisil nihilismi.

Järgnevas nihilismikäsituses võtame lähtekohaks selle nihilismi määratluse,

mis paradoksaalsel kombel on mõjutanud enamikku mõiste tänapäevastest

aksioloogilistest sõnastiku-definitsioonidest:

N i h i l i s m: puudub eesmärk; puudub vastus “millepärast?”-ile. mida tähendab nihilism? — e t k õ i g e ü l e m a d /oberste/ v ä ä r t u s e d e n d l a h t i v ä ä r t u s t a v a d. (NF12: 9.35)

Loomulikult ei ole selle määratluse lähtekohaks võtmine tingitud tema

kaasaegsest populaarsusest, vaid veendumusest, et nihilismiküsimus on Nietzschel

just väärtusküsimus (pidades silmas eelnevat väärtuse käsitust 1.4).

24 Vt. näit. Dostojevski 1940; Turgenev 1991. Sõna “nihilism” kasutusviis Venemaal ning selle mõju Nietzschele on omaette küsimus, milleni käesoleva töö raames ei jõuta.

2.5. Nihilismi põhjused: ajalooline aspekt

Nietzsche ei tee meile tagasihoidlikku ettepanekut käesolevat ajaloohetke

oma sõnadega ümber kirjeldada. Tema väited on kategoorilised ja täis paatost,

“suurte sõnade” kriitika ei tähenda loobumist suurest stiilist.

Mis ma jutustan, on kahe viimase aastasaja ajalugu. Ma kirjeldan, mis tuleb, mis ei saa enam teisiti tulla: n i h i l i s m i s a a b u m i s t. Seda ajalugu saab nüüd juba jutustada, möödapääsmatus ise on siin tegev. See tulevik räägib juba sajas märgis; see saatus annab endast kõikjal teada; kõik kõrvad on juba selle tulevikumuusika tarvis teritatud. Kogu meie euroopalik kultuur liigub juba ammu pinge piinas, mis aastakümnest aastakümnesse kasvab, nagu katastroofist lahti: rahutu, vägivaldne, tormakas: nagu torm, mis l õ p p u tahab, mis enam ei mõtesta /besinnt/, mõtestamise ees hirmul on. (NF13: 11.411)

Nietzschel on hulganisti fragmente, kus kirjeldatakse nihilismi põhjuseid ja

saabumist. Enne kui asume vaatlema “nihilismi saabumise” konkreetseid ajaloolisi

tingimusi, tuleb edasise segiajamise vältimiseks teha eristus. Ei tohi ära vahetada

nihilismi sümptomeid — konkreetseid histoorilisi ja psühholoogilisi tingimusi,

milledes nihilism esile tulla saab, ja sügavamaid põhjusi — seda, mis Nietzsche

metafüüsilisest süsteemist lähtudes teeb nihilismi saabumise paratamatuks,

saatuslikuks. Nietzsche ise oma sõnakasutuses seda alati ei erista.

Ajaloona on nihilism möödapääsmatus, mitte histooriliste faktide kogum.

Sügavam nihilismi põhjus peitub, nagu Nietzsche korduvalt rõhutab, väärtustes

endis:

Ohtude oht (nihilismi kujutamine) (s e n i s t e v ä ä r t u s h i n n a n g u t e p a r a t a m a t u k o n s e n k v e n t s i n a)25 (NF12: 2.100)

1.Lähtepunkt: on e k s i t u s juhatada “sotsiaalsele hädaohule” või “füsioloogilisele mandumisele” kui nihilismi p õ h j u s e l e. Need lubavad ikka vaid täiesti erinevaid tõlgitsusi /Ausdeutung/. Vaid ühes t ä i e s t i m ä ä r a tl e t u d t õ l g i t s u s e s, kristlik-moraalses peitub nihilism. (NF12: 2.127)

25 “Võimu tahte” plaan, kus esmakordselt ilmus alapealkiri “Kõigi väärtuste ümberväärtustamise katse”. Tsiteeritud koht oli esimese raamatu plaan.

Muidugi ei ole nihilism Nietzsche mõtlemises väärtusküsimusena isoleeritud

ülejäänud filosoofiast, metafüüsilise küsimusena on tal alati suhe Nietzsche

metafüüsika tervikuga: otseselt viitab nihilismiküsimus, nagu on esile toonud ka

K. Löwith ( Löwith 1935: 36 jj.), tagasi Jumala surmale, mis on

lahtiväärtustamise26 eelduseks Nietzsche mõtlemises. Religiooni taandumisega on

nihilism juba peaaegu päral, sest moraalsed väärtused ei püsi ilma religioosse

tagapõhjata.

Iga puhtalt moraalne väärtusseade (nagu näiteks budistlik) l õ p e b n i h i l i s m i - g a: seda Euroopa jaoks oodata! Loodetakse läbi saada moralismiga ilma religioosse tagapõhjata: aga seega on tee nihilismini m ö ö d a p ä ä s m a t u. (NF12: 7.64)

Nietzsche kirjeldab mitmes kohas põhjalikult nihilismi saabumise

konkreetseid histoorilisi tingimusi; oleks liialt mahukas kõiki neid ükshaaval

käsitleda, sestap piirdume lühikese kokkuvõttega, mis põhineb fragmentidel NF12:

2.127, 2.131, 5.71.

Kristliku maailmamõistmise kadumisega pöördub seal au sees olnud tõetahe

iseenda vastu, viib kõige fanaatilise valekspidamiseni (NF12: 2.127, 2.131, 5.71).

Moraal kaotab oma seletusjõu. Kõige valekspidamisele, lahtiväärtustamisele aitab

kaasa ka moodne loodusteadus. “Kopernikust saati veereb inimene tsentrist X

suunas.”(NF12: 2.127) Samuti avaldub nihilistlik joon poliitikas — puudub usk oma

õigusse (anarhism jt). Ka ajalooteaduses valitseb uskumatus ajaloo mõttesse:

fatalism, darwinism. Kunstis avaldub nihilism romantismina — kunst kunsti pärast.

Huvipakkuv on ka nihilismi saabumise n.ö “sotsioloogiline” aspekt.

Nietzsche kirjeldab (võimu tahte õpetusest tingitud elitaarselt seisukohalt)

massiühiskonna saabumist, mis meie sajandil nii paljukäsitletud teemaks on

muutunud. (Vt. Jaspers 1997.)

Nihilismi p õ h j u s e d: 1) P u u d u b k õ r g e m s p e c i e s s.t. see, kelle ammendamatu viljakus ja võim inimestes usku alal hoiab. (Mõeldagu, mida Napoleonile võlgnetakse: peaaegu kõik selle sajandi kõrgemad lootused)

26 Saksa sõna entwerten tõlkimise probleemi pole käesolevas töös lahendada suudetud. Lahti- väärtustamist võib mõista ka olemusliku väärtuse avamisena, mitte üksnes väärtuse kaotamisena, kehtetuks muutumisena, mida saksa entwertung tegelikult tähendab. Töö autor pidas sõnastiku vastet vääritustama liialt võõristavaks ja püüdis iga hinna eest säilitada tõlkevastes sõna “väärtus” — tulemuseks ongi see kohmakas “lahtiväärtustamine”. Jääb vaid üle rõhutada, et lahti, tähistab sõnas väärtuste kehtiva perspektiivpunkti kadumist, mitte millegi olemusliku ja püsiva avamist väärtustes.

2) M a d a l s p e c i e s “kari”, “mass” “ühiskond” unustab tagasihoidlikkuse ja paisutab oma vajadused k o s m i l i s t e k s ja m e t a f ü ü s i l i s t e k s väärtusteks. Seeläbi v u l g a r i s e e r i t a k s e kogu olemasolemine: kuivõrd nimelt m a s s valitseb, türanniseerib ta e r a n d e i d, nii et need usu endasse kaotavad ja n i h i l i s t i d e k s saavad. Kõik katsed k õ r g e m a i d t ü ü p e v ä l j a m õ t e l d a manquirt (“romantika”, kunstnik, filosoof, Carlylesi katse vastu, neile kõrgemaid moraaliväärtusi lisada).

V a s t u p a n u kõrgematele tüüpidele kui resultaat. K õ i g i k õ r g e m a t e t ü ü p i d e a l l a k ä i k ja e b a k i n d l u s; võitlus geeniuse vastu (“rahvapoeesia” jne). Kaasatundmised madalatele ja kannatavatele kui m a s t a a p h i n g e k õ r g u s e jaoks p u u d u b f i l o s o o f, see teo esiletõlgendaja, m i t t e vaid ümberluuletaja (NF12: 9.44)

Kokkuvõtvalt iseloomustab Nietzsche kogu Euroopa inimpüüdluste süsteemi

“osalt mõttetuna, osalt juba “ebamoraalsena”.” (NF12: 2.131)

2.6. Nihilismi põhjused: psühholoogiline aspekt

Õigupoolest on nihilismi põhjuste jagamine selles uurimuses tinglik ega

kuulu otsustavate eristuste hulka. Võimu tahte horisondilt ei oma eristus ajalooline-

psühholoogiline mingit tähtsust. Eristusega toome lihtsalt esile selle, et lisaks

nihilismi saabumise ajaloolistele sümptomitele vaatleb Nietzsche nihilismi ka

inimpsüühika seisukohalt, reljeefsemalt fragmendis NF13: 11.99, mida siinkohal

käsitlemegi.

On vahest liigne mainida, et mõistel “psühholoogia” on Nietzsche

kõnepruugis üksnes laiem tähendus, mis pole asetatav psühholoogia kui teaduse —

mis 19. sajandi lõpul alles kujunemisjärgus oli — konteksti. Inimpsüühika fenomene

käsitleb Nietzschel metafüüsikast lähtuvalt “psühholoogia (afektiõpetus) kui võimu

tahte morfoloogia”27 (NF13: 13.2)

Nietzsche vaatleb nihilismi psühholoogilise seisundina kui kolmekordset

lahtiväärtustamist, metafüüsiliste puuslike langemist. Esiteks kaob usk “kogu

loodumise mõttesse, eesmärki”. Sajandite vältel on käsitletud maailma

teleoloogilisena ja nüüd mõistetakse, et “saamisega m i s k i t ei saavutata.” (NF13:

11.99)

Teiseks kaob usk maailma ühtsusse, organiseeritusse: “Sisimas on inimene

usu oma väärtusse kaotanud, kui tema läbi ei tegutse lõpmatult väärtuslik tervik.”

(NF13: 11.99)

Kolmandaks saabub nihilism usu kadumisega ülemeelelisse: kui inimene

taipas, et maailmas ei leidu lõppeesmärki ega koondavat ühtsust, siis mõtles ta välja

“tõelise ilma”. Kui taibatakse, et tõeline ilm psühholoogilise vajaduse ajel on loodud,

kaotatakse seegi usk.

Mis on õigupoolest loodunud? Väärtusetuse tunne saavutati siis, kui mõisteti, et mitte ainult mõistega “o t s t a r v e”, vaid ka mõistega “ü h t s u s” ja mõistega “t õ d e” ei tohi olemasolemise koondkarakterit interpreteerida. (NF13: 11.99)

27 Nii Nietzsche psühholoogia mõiste kui ka fragmendi 11.99 käsitlust võib jälgida M.Heideggeri loengus “Euroopa nihilism” (Heidegger 1989a. vt. 55 jj). Kõnealune fragment on selles loengus üks kandvamaid tõlgitsusaluseid.

Jõuab kätte hetk, mil inimene teadvustab üleüldise väärtusetuse tunde.

Esialgu küsitakse veel “millepärast?”, kuna ollakse harjunud, et eesmärk on ette

antud üleinimliku autoriteedi poolt (NF12: 9.43), kuid süveneb veendumus, et kõik

on asjatu. Nietzsche kirjeldab “moodsat inimest”:

Lõpuks söandab ta kritiseerida väärtusi ülepea; ta mõistab nende päritolu; ta mõistab piisavalt, et mitte uskuda enam ühtegi väärtust; paatos on olemas, uus õudus. (NF13: 11.119)

Moodsa nihilismi psühholoogiliseks karakteriks on “asjata”-paatos. (Vt.

NF12: 5.71.) Sellel võib olla mitmeid tagajärgi, mida peagi vaatlema asume; igal

juhul on paatos teatud suutmatus edasi mõtelda. “Asjata”-paatost kandev inimene ei

küsi edasi “väärtuste” väärtuse ja “mõtte” mõtte järele, talle tundub, et on millestki

jäädavalt ilma jäänud.

Filosoofiline nihilist on veendumusel, et kõik loodumine on mõttetu ja asjatu; ja et ei peaks olema mõttetut ja asjatut olemist. Aga kust see: ei peaks? Aga kust võetakse s e e “mõte”? s e e “mõõt!?” (NF13: 11.97)

2.7. Varasem mõistekasutus: nihilism eimiskitahtena

“Nihilism” ei ole Nietzsche leiutatud sõna.28 On arusaadav, et tervet ajastut

iseloomustav sõna ja mõiste ei siginenud filosoofi sõnavarasse üleöö. Siinkohal tuleb

juttu mõiste “nihilism” varasemast tähendusest Nietzsche filosoofias, mis käibis

enne seda, kui mõiste “kõigi väärtuste lahtiväärtustumise” tähenduse sai: nihilism

eimiskitahtena.29

Eelnevalt tutvustasime Nietzsche seisukohta, mille kohaselt kristlik-

moraalsed väärtushinnangud on nihilismi otseseks põhjuseks. Seega kuulub kristlus

Nietzsche meelest igal juhul nihilismi saamislukku. Kuid sageli (kõige

konsentreeritumalt vahest “Antikristuses”) nimetab Nietzsche kristlust (ja ka

budismi) otsesõnu nihilistlikuks religiooniks. Sellistel puhkudel kehtib sõna

“nihilism” teises tähenduses.

Elu ise on minu jaoks kui kasvu, püsimise, jõukogumise, v õ i m u instinkt: kus võimu tahe puudub, seal on allakäik. Minu väide on, et kõigis inimkonna ülemates väärtustes see tahe p u u d u b, — et allakäigu-väärtused, n i h i l i s t l i k u d väärtused kõige pühamate nimede all valitsevad. (AChr: 172)30 Kui elu raskuskaal m i t t e ellu, vaid “teispoolsusse” — e i m i s k i s- s e — üle viia, siis on elult raskuskaal ülepea võetud (AChr: 217)

Toodud fragmentide puhul ei tähenda nihilism lahtiväärtustamist, vaid

eimiskitahet. Kõik õpetused “sealpoolsest maailmast” on Nietzsche arvates

nihilistlikud, kuna nad asetavad elu väärtuse elust väljapoole, s.o. eimiskisse.

“Eimiskit” käsitab Nietzsche siin mitteolevana31, mõistel pole mingisugust müstilist

28 M. Blanchot on veendunud, et Nietzsche laenas sõna “nihilism” just Paul Bourget’lt. (Blanchot 1985: 121). Minu teada pole selle sõna sattumine Nietzsche sõnavarasse päris selge. Ent kuna käesolev töö ei ole tekstoloogiline uurimus, siis pole sõna päritolu küsimus siin olulise tähtsusega. 29 G. Deleuze kasutab nihilismi selle vormi iseloomustamiseks väljendit “negatiivne nihilism” (Deleuze 1991: 166), Nietzschel endal aga puudub varasemat ja hilisemat mõistekasutust eristav käsitlus. 30 Katkendite tõlkimisel teosest “Antikristus” on kasutatud ka sajandi algul ilmunud tõlget (Nietzsche 1918). Siiski ei võimaldanud tõlke stiil ja keel seda muutusteta kasutada. 31 Metafüüsika suhtumisest eimiskisse vt. Heidegger 1978: 118.

tähendust.32 Eimiskitahe (võimu tahte vastutahe vt. NF13: 14.72) on sama vana kui

õpetus ülemeelelisest, nihilistid olid juba judaistid ja eleaadid.

Parimad nihilistid filosoofide seas on seni olnud eleaadid. Nende jumal on parim ja põhjalikem budistliku nirvana kujutis; olemine ja eimiski on seal identsed” (NF11: 34.204)

Kristlus ja platonism on eimiskitahte teadvustamata vormid. Nendega

võrreldes tõstab Nietzsche esile budismi, mis on enesest teadlik eimiskitahe,

sarnanedes selles suhtes rohkem moodsa Euroopa nihilismiga.

Tal [budismil] on — see eristab teda sügavalt kristlusest — moraalimõistete enesepettus juba ammu möödas, — ta seisab, minu sõnadega öeldult — s e a l p o o l head ja kurja. (AChr: 186)

Nihilismi mõiste algne kasutusviis võimaldas Nietzschel edasi mõtelda ja

mõiste tähendust avardada. Juba 1882. aastal kutsub ta üles:

” [---] kaotage kas oma austusavaldused — või i s e e n d ! Viimane oleks nihilism; kuid kas ei ole mitte ka esimene — nihilism? — See on m e i e küsimärk. (FW: 581)

Nihilismi uue tähenduse (kõigi väärtuste lahtiväärtustamine)

esiletoomisega ei kao sõna esialgne tähendus sugugi Nietzsche kõnepruugist.33

Nietzsche ei piiritle rangelt mõisteid, tema mõistekasutus muutub koos nihilismi-

mõistega üha mitmetähenduslikumaks. Ajal, mil Nietzsche oli juba formuleerinud

nihilismi mõiste uue kontseptsiooni, kõneleb ta samaaegselt nihilistlikest

religioonidest ja nihilistlikust filosoofiast (vt. näit. NF13: 11.370-373, 14.13, 15.17).

Eimiskitahet nimetab Nietzsche ka nihilistlikuks instinktiks:

Tegemist ei ole sugugi mitte parima või halvima maailmaga: ei või jaa, see on siin küsimus. Nihilistlik instinkt ütleb ei; tema leebeim väide on see, et mitte-olemine on parem kui olemine, et eimiskitahtel on rohkem väärtust kui elutahtel; tema rangeim väide on see, et kui eimiski on ülim soovitavus, siis on elu kui selle vastand absoluutselt väärtusetu — muutub kõlbmatuks … (NF13: 17.7)

32 Sellest tulenevalt tõlgitakse Wille zum Nichts eimiskitahteks (kokku), erinevalt lahku kirjutatud võimu tahtest — eimiskil puudub see iseseisvus, mis iseloomustab võimu. 33 Mõistekasutuse muutumine algab enne “uue nihilismi” määratlemist. 1884. aasta kevadel iseloomustab Nietzsche nihiliste juba reaktiivsete, väärtusi purustavate inimestena. “Nihilistid ei pea end enam madaldama euroopalike eesmärkide läbi: nad ei taha enam o r j a d o l l a – “ (NF11: 25.264.) “Nihilistide kiitus: meelsamini hävitada ja ise põrmu minna.” (NF11: 25.281)

III OSA

ERISTUSED NIHILISMI MÕISTES

3.1. Nihilismi kahetähenduslikkus: aktiivne ja passiivne nihilism

Nietzsche on meile näidanud saabuva nihilismi ajaloolisi ja psühholoogilisi

aspekte. “Asjata”-paatose levides muutub nihilism normaalolukorraks. See olukord

on kahetähenduslik. Naaseme käesolevas uurimuse tõlgitsusaluseks võetud

fragmendi NF12: 9.35 juurde.

1. N i h i l i s m normaalne o l u k o r d. N i h i l i s m: puudub eesmärk; puudub vastus “millepärast?”-ile mida tähendab nihilism? — e t ü l e m a d v ä ä r t u s e d e n d l a h t i v ä ä r t u s t a v ad.

Ta on kahetähenduslik:

A)) Nihilism kui vaimu tõusva võimu märk: kui aktiivne /activer/ nihilism. Ta võib olla märk t u g e v u s e s t : vaimujõud saab olla nõnda kasvanud, et talle s e n i s e d eesmärgid (“veendumused”, usuartiklid) sobimatud on — usk väljendab üldiselt nimelt e k s i s t e n t s i - t i n g i m u s t e survet, alistumist olude autoriteedile, millede seas k o s u b, k a s v a b, v õ i m u v õ i d a b üks olemus … Teisest küljest märk m i t t e p i i s a v a s t tugevusest, produktiivsele endale samuti taas üks eesmärk, üks millepärast? üks usk s e a d a.

Oma relatiivse jõu maksimumini ulatub ta vägivaldse hävitusjõuna: k u i a k t i i v n e n i h i l i s m. Tema vastand oleks väsinud nihilism, mis enam ei r ü n d a: tema kuulsaim budismi vorm: kui p a s s i i v n e nihilism Nihilism kujutab endast patoloogilist v a h e o l u k o r d a (patoloogiline on tohutu üldistamine, järeldus ü l d s e p u u d u v a d m õ t t e d): olgu et produktoovsed jõud veel mitte piisavalt tugevad pole: olgu et décadence veel viivitab ja abivahendid veel leitud pole.

B)) Nihilism kui v a i m u j õ u a l l a k ä i k j a l a n g u s: passiivne nihilism: kui märk nõrkusest: vaimujõud saab olla väsinud, r o i d u n u d, nii et s e n i s e d eesmärgid ja väärtused sobimatud on ja enam uskumist ei leia-et väärtuste ja eesmärkide süntees (millel iga tugev kultuur põhineb) kisub end lahti /sich löst/, nii et üksikud väärtused sõda peavad: lagunemine

et kõik, mis kosutab, ravib, rahustab, uinutab, astub esiplaanile , erinevate m a s k e e r i n g u t e all, religiossete või moraalsete või poliitiliste või esteetiliste jne. (NF12: 9.35)

Eristus toimub jõu määralt lähtudes, — see tuleb fragmendis ka reljeefselt

esile. See eristav kriteerium tuli esile juba mõiste “pessimism” puhul ning jääb

kandvaks kogu nihilismi-temaatikas. Siiski kätkeb tsiteeritud katkend endas mitmeid

küsitavusi.

Esiteks pangem tähele, et kirjeldatud on nihilismi normaalolukorda — enam

ei seisa see ukse ees, vaid on sisse astunud. Seega on kõnealuse fragmendi kandvaks

võtmine ise juba interpretatsioon — Nietzschel ei pruukinud katkend sugugi

nihilismi kohta tervikuna käia. Samas nimetab Nietzsche nihilismi ka patoloogiliseks

vaheolukorraks. Kuidas sobib see normaalolukorraga kokku?

Pakume selles küsimuses välja tõlgitsuse, mille kohaselt tuleb neid kahte

mõistet vaadelda erinevalt aluselt. Normaalset, normi mõistab Nietzsche

perspektivismilt kui teatud tingimustes kehtivat.

Need on meie vajadused, mis maailma tõlgitsevad: meie tungid nende Jaoks ja Vastu. Iga tung on üks valitsemishimu vorm, igaühel on oma perspektiiv, millist ta kui normi kõigile ülejäänud tungidele peale sundida tahaks. (NF12: 7.60)

Patoloogiline vaheolukord on aga mõistetud võimu tahtelt kui jõuetus väärtusi luua.

Teise küsitavuse tekitab fragmendis tehtav eristus ise. Nietzsche on

tähistanud aktiivse nihilismi “A”-ga ja passiivse “B”-ga, kuid lisaks sellele tehakse

“aktiivses nihilismis” endas samuti aktiivse-passiivse eristus, seega topelteristus.

Kuna tegu on visandiga, mitte lõpetatud teosega, siis võib tegu olla lihtsalt

mõttekordusega.34 Kuid topelteristust on võimalik ka sisuliselt tõlgitseda.

Põhjalikult on jõudude omavahelist suhet Nietzsche filosoofias analüüsinud

G. Deleuze. Tema väitel on nendeks baaskvaliteetideks, mis iseloomustavad jõu

suhet jõuga aktiivne ja reaktiivne (vt. Deleuze 1985: 81.). Reaktiivset võib nimetada

ka passiivseks, selleks, mis ei valitse.Selline seletus leidub ka Nietzschel enesel.

Mis on “passiivne”? - vastuseismine ja reageerimine, edasihaaravas liikumises pärsitud olemine: samuti vastuolu ja reaktsiooni käsitamine /handen/

Mis on “aktiivne”? jõus hoogne (NF12: 5.64)35

Kui oletada, et jõu kvaliteet seisneb kvantiteedis (Deleuze 1985: 83), siis

toimib igas fikseeritud jõupunktis suhe teistesse jõududesse — kehtib aktiivne-

reaktiivne (passiivne) suhe. Selline suhe toimiks siis nii aktiivse ja passiivse nihilismi

34 Võiks ka püüda leida erinevust “A”-alajaotuse alguses esineva aktiivse (activer) ja hiljem mainitud aktiivse (aktiver) nihilismi vahel. Pigem on siiski tegu prantsuse keele mõjuga Nietzschele: ka nihilismi puhul esineb Nietzschel läbisegi saksa “Nihilismus” ning prantsuse-ladinapärane “nihilism”. Käesolevas töös nendele peensustele sisulist tähendust ei omistata. 35 Fragmendis NF12: 9.112 mainib Nietzsche ka vastandit aktiivne-reaktiivne.

vahel, kummagi sees, kui ka aktiivse nihilismi suhtena väärtusi loovatesse

interpretatiivsetesse jõududesse.

3.2. Uus eristus. Nihilismi mittetäielikud vormid

Vastvaadeldud erinevusega selle jõu määras, mis nihilismi kaheks jagas, pole

mõiste tähenduse avardamine Nietzsche poolt lõppenud. Aktiivne nihilism oli

jõuline vaid suhteliselt, jõud polnud piisavalt suur, olemaks väärtusi loov.

Meenutame eristust, mille Nietzsche tegi, kirjeldades pessimismi arenemist

nihilismiks.

Siit tõuseb t u g e v u se ja n õ r k u s e p r o b l e e m: 1) nõrgad purunevad sellest 2) tugevamad hävitavad, mis ei purune 3) tugevaimad ületavad suunavad väärtused (NF12: 9.107)

Passiivne ja aktiivne nihilism kuuluvad mõlemad patoloogilisse

vaheolukorda, vastavad kolmikjaotuse esimesele kahele punktile, olles nihilismi

mittetäielikud vormid.

P e a l a u s e. Kuivõrd t ä i e l i k n i h i l i s m on seniste ideaalide paratamatu järeldus. — m i t t e t ä i e l i k nihilism, selle vormid: me elame keset neid —K a t s e d, n< i h i l i s m i s t> p ä ä s e d a, ilma iga väärtust ümber väärtustamata: toovad vastandi esile, süvendavad probleemi. (NF12: 10.42)

Enne kui asume vaatlema “täieliku nihilismi” mõistet, peatume veel korraks

nihilismi mittetäielike vormide juures. Lisaks aktiivsele ja passiivsele teeb Nietzsche

siin veel ühe eristuse:

Saabuv nihilism teoreetiliselt ja praktiliselt. (NF12: 2.131)

Nihilismi esiletulemise teoreetilisi eeldusi oleme juba piisavalt vaadelnud.

Kuidas on aga lood praktilise nihilismiga?

Nihilismi praktilisi avaldusi käsitlevaid kirjakohti pole Nietzschel just palju,

filosoofina püüab ta mõtelda nihilismi äärmustesse, lõpetatusse, mitte keskenduda

üksikutele avaldusvormidele. Mõiste “praktiline nihilism” esineb Nietzschel üksnes

mainimisi (GT: 21; NF12: 2.131; 5.71), küll aga kirjeldab Nietzsche ei-tegu ja teo-

nihilismi /Nihilismus der Tat/ — neid oleks paslik just praktilise nihilismi vormideks

pidada. Esimene taoline kirjakoht pärineb juba 1886. aastast:

[---] otsekui kuskil proovitakse uut lõhkeainet, mingit vaimset dünamiiti; võibolla uusavalikku vene nihilismi, pessimismi vabast tahtest, mis mitte üksnes ei räägi “ei”, ei taha “ei” kuid isegi õudne mõelda! teeb “ei”. (JGB: 137)

Suurejooneliselt sõnadega mängides näitab Nietzsche meile, et nihilism pole

üksnes mäng sõnadega:

Nihilism ei ole mitte ainult mõtlikkus /Betrachtsamkeit/ “asjata” üle, ja mitte ainult usk, et kõik väärtus on põrmustatud: pannakse käsi külge, p õ r m u s t a t a k s e … See on, kui tahetakse, e b a l o o g i l i n e: aga nihilist ei usu vajadusse loogiline olla ... See on tugevate vaimude ja tahete seisukord: ja sellistel ei ole võimalik ei juures “põhjust” seisma jätta: — t e o e i tuleb nende natuurist. Ära-eimiskitsemisele /Ver-Nichtsung/ otsuse läbi sekundeerib hävitamine /Vernichtung/ käe läbi. (NF13: 11.123)

Siinkirjeldatu näol on tegemist aktiivse nihilismi hävitusvormidega, mis on

oma puhastava, selekteeriva toime poolest igati teretulnud. Taoline hävitamine on

relatiivse jõu reaktsioon ülemate väärtuste kadumisele, meeleheitlik paatos.

Kirgliku ei ja ei-teo faas: selles puhkeb talletatud iha jaatuse järele, kummardamise järele (NF13: 11.327)

Mõistega “teo-nihilism” puudutab Nietzsche enesetapu probleemi. Seejuures

jääb segaseks, kas nihilismi kirjeldatav vorm on liigitatav aktiivse või passiivse

nihilismi alla. Nietzsche taotlust võib tõlgitseda nii passiivses nihilismis leiduva jõu36

mobiliseerimisena, et kiiremini hääbuda kui ka aktiivse hävitusjõu pööramisena

enese vastu.

Miski poleks kasulikum ja soodsam kui konsenkventne t e o - n i h i l i s m. :nõnda, kuidas ma kõiki kristluse ja pessimismi fenomene mõistan, väljendavad nad “me oleme küpsed mitte olema; meie jaoks on see mõistuspärane, mitte olla.” [---] Probleem: milliste vahenditega saaks saavutada suure nakkusliku /contigiöse/ nihilismi ranget vormi: sellist, mis teadusliku kohusetruudusega vabatahtlikku surma õpetab ja praktiseerib /übt/ ...(ja m i t t e nõrka edasivegeteerimist ühe võltsi posteksistentsi suhtes —) (NF13: 14.9)

Vilksamisi mainib Nietzsche ka nihilistliku väärtushoiaku võimalikkust

mõrva õigustajana37:

36 Kuna kogu elu on võimu tahe, siis ei leidu absoluutselt jõuetut, tahtetut punkti, vaid üksnes antud tingimustes nõrgimad punktid. 37 Laiaulatuslik arutelu praktilise nihilismi ja üldse nihilismi mittetäielike vormide kohta leidub Camus’l (vt. Camus 1996). Camus defineerib ülemate väärtute lahtiväärtustamise absurdina ning sellest tuleneva reaktiivse käitumise mässuna. Mainitud teoses leidub ka pikem psühholoogiline edasiarendus enesetapu õigusest mõrvaõiguseni (Camus 1996:60 jj). Selle arutluskäigu raames toob

V ä ä r t u s… nihilistlik väärtushinnang ütleb “m i n a olen väärt mitte olema.” Läheb see edasi ja ütleb: “s i n a oled väärt mitte olema.”38 (NF13: 14.32)

Camus igati õigustatult esile Dostojevski teoseid aga ka de Sade’i. Tervikuna erineb Camus’ käsitus siiski oluliselt käesoleva uurimuse omast, kuna Camus piirdub Nietzsche tõlgitsemisel üksnes nihilismi mittetäielike vormide vaatlemisega. 38 Juba 1884. aastal esineb Nietzsche märkmetes mitmes kohas mõte: “Miski pole tõeline, kõik on lubatud.” (NF11 25.304, 25.505, 26.25) Tegemist on tsitaadiga, mille päritolu Nietzsche teoste väljaandjail välja selgitada ei õnnestunud, kuid on ju teada taolise mõtte esinemine Dostojevski teostes.

3.3. Täieliku nihilismi poole

“Nihilism” ei ole Nietzsche suus sõimusõna moodsa Euroopa jaoks. Nagu

eelnevalt selgus, mõistab Nietzsche nihilismi paratamatu ajaloona, tal pole kavas

ennast transtsendentaalse vaatlejana ajaloost väljapoole asetada. Ka Nietzsche kuulub

nihilismi saamislukku: nihilism haarab ta kaasa, mõiste omandab aina uusi tähendusi.

Määratlemise mõttepinge tõukab Nietzschet üha edasi — täieliku nihilismi poole!

— Mis siin sõna võtab, pole, vastupidi, seni midagi muud teinud kui e n n a s t m ä ä r a t l e n u d: kui filosoof ja erak instinktist, kes leidis oma tulu kõrvalt, väljastpoolt, kannatusest, viivitusest, mahajäetusest; kui julge ja otsijavaim, kes juba igasse tuleviku labürinti korra ära on eksinud; kui tõttütlev lind-vaim, kes t a g a s i v a a t a b, kui ta jutustab, mis tuleb; kui Euroopa esimene täielik nihilist, kes aga nihilismi endas juba lõpuni on elanud, — kes seda enda taga, enda all, väljaspool ennast omab … (NF13: 11.411)

Järgnevalt vaatleme mõiste “nihilism” seda tähendust, millega Nietzsche

iseloomustab enda asukohta nihilismi saamisloos. Selle asukoha iseloomustamiseks

peame vajalikuks ühendada kaks tähenduslikult suguluses seisvat mõistet Nietzsche

keelepruugis — “täielik nihilism” ja “ekstreemne nihilism”.

Nietzsche lähtepunkt on seesama, mis nihilismi mittetäielikel vormidel: kõigi

väärtuste lahtiväärtustumine. Võrreldes “asjata”-paatose passiivse hääbumissooviga

ja aktiivse huupi-hävitamisega ollakse aga samm kaugemal — teel nihilismi äärmiste

konsenkventside määratlemise poole. Mõnes kirjakohas Nietzsche kas taipab

nihilismi mõiste tohutut mitmetähenduslikuks muutumist üha uute eristuste tõttu või

tõrgub end nihilistina määratlemast, igatahes leidub fragmente, kus Nietzsche

nihilismi jutumärkidesse asetab (NF13: 12.1 otsesõnu ka minu “nihilism”):

“Nihilism” kui vaimu kõrgeima võimukuse, ülirikka elu ideaal: osalt hävitav, osalt irooniline. (NF12: 9.39)

Kuid täieliku nihilismini jõudmine — nagu ka nihilismi ületamine — on

samuti jõu küsimus nagu suhe aktiivne-passiivne nihilismi mittetäielikes vormides.

Nietzsche ei näe põhjust luua enda positsiooni iseloomustamiseks uut mõistet. Iga

pessimism ja nihilism on tugevaima käes haamriks ja tööriistaks, millega ta endale

“uue paari tiibu lisab.” (NF12: 2.101)

Meie tõlgitsuse lähtekohal, fragmendil NF12: 9.35 on ka teine osa. Selles

seletatakse hüpoteesi “nihilism kui normaalolukord” eeldusi:

2. Selle hüpoteesi eeldus. Et ei ole olemas tõde; et ei leidu asjade absoluutset omadust /Beschaffenheit/, “asja iseeneses” —s e e o n i s e ü k s n i h i l i s m, j a n i m e l t e k s t r e e m s e i m. Ta asetab asja v ä ä r t u s e sinnapoole, et sellele väärtusele ü h t e g i realiteeti ei vasta ega vastanud ole, vaid üksnes üks jõusümptom v ä ä r t u s - s e a d j a poolel, simplifikatsioon e l u o t s t a r b e juurde. (NF12: 9.35)

Seega on ekstreemne nihilism kui väärtusrelativism ja perspektivism

pääseteeks “asjata”-paatose afektidest. Siit võrsub baas uueks jaatuseks, patoloogilise

vaheolukorra ületamiseks. Mis hoidis Nietzschet nihilismi mittetäielikesse

vormidesse jäämast? Nietzsche ütleb otse:

Mõtleme selle mõtte ta hirmsaimasse vormi: olemasolemine, nii nagu ta on, ilma mõtte ja eesmärgita, aga paratamatult tagasikäänduv, ilma finaalita eimiskisse: “igavene taaskäändumine.” /die ewige Wiederkehr/ See on ekstreemseim nihilismi vorm — eimiski (“mõttetu”) igavesti! (NF12: 5.71(6))

Niimoodi iseloomustab Nietzsche ka täielikku nihilismi:

T ä i e l i k n i h i l i s m selle sümptomid: suur p õ l g u s suur k a a s t u n n e suur h ä v i t u s

selle kulminatsiooni-punkt: õ p e t u s, mis juba elu, jälestuse, kaastunde ja hävituslusti vilkaks teeb, kui a b s o l u u t i ja i g a v e s t õpetab (NF13: 11.149)

Taastuleku-mõttena on ekstreemne-täielik nihilism haamriks võimuka

inimese käes. See ei löö huupi nagu aktiivse nihilismi relatiivne hävitusjõud, vaid

sepistab järjekindlalt nihilismi täielikku lõppu. Mis iseloomustab täielikku nihilisti?

T ä i e l i k n i h i l i s t — Nihilisti silm, mis v a e n u i d e a l i s e e r i b, mis oma mälestuste vastu truudusetust teostab (— ta laseb neil langeda, raaguda; ta ei kaitse neid kaamete luitumiste eest, kui ta nõrkust üle kauguse ja möödunu valab; ja mida ta ei tee endale, seda ei tee ta ka kogu inimminevikule — ta laseb sel langeda. (NF12: 10.43)

Täielik nihilist ei tähenda reaktsiooni väärtuste langemisele — ta väärtustab

ise lahti. Kas lahtiväärtustav võib olla ka väärtusi loov?

nihilismi ekstreemseim vorm: kui kaugelt jumalik mõtteviis

dionüüsiline: uus tee jumaliku ühe tüübini. (NF13: 12.139)

Mil määral on ekstreemne-täielik nihilism jumalik väärtusiloov mõtteviis ja

seega nihilismi ületamine, seda vaatleme peagi eraldi. Siinkohal esitame veel mõned

harva Nietzsche märkmetes esinevad mõisted, mis käesoleva tõlgitsuse kohaselt

kuuluvad sisuliselt ekstreemse-täieliku nihilismi juurde:

1) Radikaalne nihilism (vaid NF12: 10.192) — veendumus olemasolemise

absoluutsest paikapidamatusest /Unhaltbarkeit/

2) Päristine nihilism ( vaid NF12: 10.22) kui pessimismi ekstreemseim

vorm.

3) Ekstaatiline nihilism (Nietzsche 1930: 689) kui võimukas surve ja

haamer, mis purustab manduva ja teeb uuele teed.

Kokkuvõtvalt on nihilismi mõiste erinevad tähendused esitatud skeemil nr. 1

(lk.45).

39 Tsiteeritud fragment on kõige täielikum “Võimu tahte” plaan Nietzsche märkmete hulgas.

3.4. Uus siduv mõiste: décadence

Kui lugeda Nietzsche avaldamatajäänud fragmente, siis võib tähele panna, et

olulised sõnad tabavad mõtlejat hooti ja nõuavad endale filosoofi kogu tähelepanu —

niikaua kui leitakse uus sõna. Eelnevalt vaatlesime, kuidas Nietzsche tähelepanu

kandus “pessimismi” mõistelt üle “nihilismile”. Enamiku käesolevas töös käsitletud

nihilismi-fragmentide loomisaeg langeb vahemikku 1886. aasta suvi - 1887. aasta

sügis (NF12 jaotused 5-9). 1888. aastal pälvibki Nietzsche tähelepanu uus mõiste -

décadence40. Mõiste on valdav Nietzsche viimase loomeaasta Nachlass’is —

décadence’i-fragmente leidub rohkem kui pessimismi ja nihilismi käsitlevaid kokku

— ent neid leidub ka viimastes lõpetatud teostes (“Antikristus”, “Wagneri juhtum”,

“Ecce homo”).

Selgesõnaliseima décadence’i määratluse leiamegi “Antikristusest”:

Kus ja millises vormis iganes võimu tahe alla käib, seal on iga kord ka füsioloogiline tagasiminemine, üks décadence. (AChr: 183)

Décadence on Nietzsche koondmõiste kõige võimu tahet kaotava kohta.

Toodud katkendist ei järeldu, nagu kirjeldaks décadence üksnes füsioloogilist

jõuetust, mis oleks vaimujõust lahus. Mentaalne ja füsioloogiline kuuluvad

Nietzschel kokku; décadence ei ole haigus, vaid kõik haigused on décadence

ilmingud (vt. EH: 31-56.)

Nagu me äsja nägime, muutus mõiste “nihilism” Nietzsche kasutuses üha

mitmetähenduslikumaks, algselt jõuetust, eimiskitahet tähistanud sõna omandas

Euroopa paratamatu ajaloona ka tugeva tähenduse (ekstreemne-täielik nihilism).

Seega on uue selgitava mõiste kasutuselevõtmine Nietzsche poolt igati mõistetav.

Võimu languse tähistajana on décadence ühes mõttes täiesti ühetähenduslik

mõiste. 1888. aastal teeb Nietzsche hulganisti visandeid, ümber kirjeldamaks uue

mõiste abil kõike seda, mida ta jõuetuks peab. Décadence’i vormid on nii senine

40 Nietzsche tarvitab mõistet just nii: prantsuspäraselt ja ilma jutumärkideta, kuigi substantiiv “Dekadenz” tuli saksa keelde juba 17. sajandil (DUDEN1990:119). Antud juhul järgitakse käesolevas töös Nietzsche mõistekasutust.

filosoofia (NF13: 14.94, 14.111, 14.116, 14.129, 14.134), kristlus (NF13: 11.372,

14.5, 14.10) ja budism teadliku eimiskitahtena (NF13: 14.91) kui ka kõik nihilismi

mittetäielikud vormid. Seega kogu kaasaegne Euroopa. Nietzsche paneb tähele

laiahaardelisust, mille on omandanud décadence’i mõiste, ja täpsustab, et on ka

midagi väljaspool décadence’i.

Kuidas? Oli’s inimkond ise décadence’is? Oli ta seal alati olnud? Mis kindel on, on vaid see, et neid décadence’i-väärtusi kõige ülemate väärtustena õpetatud on. isetumis /entselbstung/-moraal on tüüpiline allakäigu-moraal par exellence. — Siin jäägu üks võimalus avatuks, et mitte inimkond ise décadence’is oleks, vaid see tema õpetaja … Ja tegelikult see ongi mu väide: õpetajad, inimkonna juhid olid dekadendid: s e a l t kõigi väärtuste ümberväärtustamine nihilistlikesse (“sealpoolsetesse”…) (NF13: 23.3 (3))

Kui nüüd vaadelda nihilismi décadence’i horisondilt, siis kaotavad rohked

eristused nihilismi mõiste sees tähtsuse — “nihilism ei ole décadence’i põhjus, vaid

üksnes selle loogika” (NF13: 14.86) Üksnes ekstreemne-täielik nihilism saab viia

décadence’i lõppu ja dionüüsilise väärtusloome algusse. (Nihilismi ületamise

probleemi vaatleme peagi lähemalt.)

Erinevalt “pessimismist” või “nihilismist” ei tehta décadence’i-mõiste sees

tugev-nõrk eristust. Samas ei ole décadence absoluutne mõiste, mille abil saaks

teatud kindlaksmääratud ajavälise kriteeriumi alusel nähtusi nõrgaks nimetada.

Décadence on suhtemõiste, mis tähistab jõu langust saamises, võimu tahte

langusjoont.

décadence ü l e p e a Kui r õ õ m ja r õ õ m u t u s võimutundel tuginevad, siis tuleb kujutada elu võimu kasvuna, nii et “enama” diferents teadvusse tõuseks … Kinni hoida võimu nivood: rõõmu saaks mõõta vaid nivoo vähendamistes, rõõmutuse seisukordades, m i t t e rõõmu seisukordades … Enama-tahe asub rõõmu olemuses: et võim kasvab, et diferents teadvusse tõuseb ….

Teatud punktist tõuseb décadence juures teadvusse ü m b e r k ä ä n a t u d d i f e r e n t s, kahanemine: mälestus tookordsetest tugevatest silmapilkudest rõhub praegused rõõmutunded alla, — võrdlus nõrgestab nüüd rõõmu (NF13: 14.101)

Décadence kuulub võimu tahtesse — seega ellu — ja seda pole võimalik

vältida:

M õ i s t e “d é c a d e n c e “ L a n g u s, a l l a k ä i k, v ä l j a p r a a k i m i n e ei ole miski, mis iseenesest süüdi mõistetud oleks: ta on elu, elu kasvu paratamatu konsenkvents. Décadence’i ilming on sama paratamatu kui üldse elu tõus ja edasiliikumine: pole võimalik neid l i k v i d e e r i d a. (NF13: 14.75)

Milline on Nietzsche suhe décadence’i? Võiks arvata, et “filosoof Dionysose

jünger” (EH: 8) kuulutab end täielikuks dekadendi vastandiks, kuid see ei ole nii.

Nietzsche sügav teadmine jõu ja jõuetuse küsimuses tuleb sellest, et ta ise mõlemat

tunneb.

[---] ühtaegu décadent- ja algus-olemine — see, kui üldse miski, aitab seletada ehk minule eriomast neutraliteeti, minu vabaparteilisust suhetes elu kui tervikprobleemiga. (EH: 13)

Kui otsida teed décadence’ist väljumiseks, siis esimeseks vihjeks ongi

vajadus ületatavat tunda, kogenud olla. Muidugi peab kokkuvõttes jõu kasvu määr

inimeses ületama kahanemise määra: “Summa summarum olin ma terve, kui

kõrvalsopp, spetsialiteet, olin ma décadent.”(EH:16) Siiski on ületamisprobleemi

juurde asudes oluline tõdeda, et Nietzsche näeb oma tugevust nõrkuse loogika

tundmises.

Suunduda tõbise-optikast tervemate mõistete ja väärtuste poole ning ümberpöördult — täiusliku ja eneseteadva elurikkuse seest taas dekadentsi-instinkti varjatud tööd jälgida — see oli minu tegelik kogemus, ja kui üldse milleski, siis just selles sain ma meistriks. Nüüd on see mul käes, mul on kätt, et perspektiive ümber pöörata: esmane põhjus, miks ehk vaid minul üksinda “väärtuste ümbervääristamine” võib korda minna. — (EH: 15)

IV OSA

NIHILISMI ÜLETAMINE

4.1. Ületamine: probleem ja taotlus

Nihilismi ületamise probleemi puhul ei saa rääkida ainult pelgast

esitusest Nietzsche filosoofia põhjal, rohkem kui töö eelnevates osades on

tegu meiepoolse tõlgitsusega. Esiteks ei ole nihilismi ületamise probleem

Nietzsche filosoofias reljeefselt esile mõeldud, enne katkes filosoofi

mõtteteekond. Teiseks on nihilismi ületamine niivõrd kandev küsimus, mis

koondab kõik Nietzsche filosoofia põhimõisted nõnda, et iga meiepoolne

kõrvalekaldumine ja juurdelisamine — tõlgitsusvägivald — siin paisub ja

meid Nietzsche filosoofiast üha enam välja viib. Kolmandaks jõuame

nihilismi ületamise küsimusega Nietzsche fiosoofia piirideni, äärmise

võimalikkuseni: iga probleemi koondav tõlgitsus eeldab juba seda, et oleme

Nietzsche filosoofiat väljaspoolt, mõnelt teiselt tõlgitsuselt seiranud.

Kõigepealt oleks eelnevast lähtudes käesoleva tõlgitsuse raames

paslikum rääkida décadence’i ületamisest — on ju nihilism üksnes

décadence’i loogikaks. On selge, et Nietzsche plaanid nihilismi ületamiseks

polnud tehtud lähtudes nihilismist kui üksiknähtusest, vaid kui kõige

täielikumast jõu languse viisist. Kuna Nietzschel puudub kõigi nihilismi

puutuvate mõistete üheaegne võrdlev käsitus, siis on loomulik, et ta ei saanud

korrigeerida varasemat sõnastust “décadence’i ületamiseks”, seda enam, et

mõiste “décadence” saab valdavaks alles Nietzsche viimasel loomeaastal.

Nihilismi ületamise taotluses ei saa me kahelda — oli ju nihilism ise

määratletud vaheolukorrana (NF12: 9.35, 9.60). Ka leidub enamikus “Võimu

tahte” tööplaanidest märge nihilismi ületamise kohta. ( Vt NF12: 2.100,

2.118, 9.127, 10.58; NF13: 11.150.) Reljeefseim kavand nihilismi ületamise

kohta, millest me edasises vaatluses lähtume, pärineb 1888. aasta algusest:

A. N i h i l i s m i e s i l e t u l e m i s e s t 1. “Tõde”. Tõe väärtusest. Usk tõtte. — Nende kõrgemate väärtuste allakäik. Kõige selle summeerimine, mis on nende vastu tehtud. 2. Usu iga liigi allakäik. 3. Kõikide valitsevate tüüpide allakäik B. N i h i l i s m i p a r a t a m a t u s e st.

4. Seniste kõrgemate väärtuste päritolu.

5. Mida tähendavad moralistid ja moraalisüsteemid. 6. Esteetiliste väärtuste kriitikaks.

C. N i h i l i s m i e n d a ü l e t a m i s e s t. 7. Võimu tahe: psühholoogiline vaatlus. 8.Võimu tahe: füsioloogiline vaatlus. 9. Võimu tahe: histoorilis-sotsioloogiline vaatlus

D. Ü l e t a ja ja ü l e ta t u 10. Väheste eesõigussest. 11. Haamer: õpetus igavesest taastulekust 12. Väärtuste järgukorrast. Iga raamat 150 lehekülge. Iga kapiitel 50

(NF13: 13.4)

Paneme tähele: Nietzsche ei räägi siin nihilismi ületamisest, vaid

endaületamisest — saatuslikku liikumist ei saa ületada indiviidi kui subjekti tahtest

lähtudes. Sellele vaatamata püütakse ometi nihilismi ületada — ilma tema

paratamatust mõistmata, ilma teda lõpuni elamata, täide viimata: siit tulevadki üha

uued mittetäieliku nihilismi (reaktiivsed) vormid — “võitlus nihilismi vastu tugevdab

seda.” (NF12: 5.71) See võitlus nihilismi vastu moodustab traagilise ajastu

Euroopa jaoks. (NF12: 5.50)

4.2. Tee ületamise poole: täielik nihilism

Käsitledes täielikku-ekstreemset nihilismi, jätsime õhku rippuma küsimuse,

kas ja mil viisil saab ta ühtlasi olla nihilismi ületamine. Naaseme selle küsimuse

juurde ning jälgime ühte täielikumat ületamisteemalist fragmenti.

Sest ärgu eksitagu selle tiitli mõtte suhtes, millega see tuleviku-evangeelium tahab nimetatud olla. “ V õ i m u t a h e. Kõigi väärtuste ümberväärtustamise katse.” — selle vormeliga on v a s t u l i i k u m i n e väljendisse toodud, printsiibi ja ülesande sihis: liikumine, mis kunagi tulevikus tollest täielikust nihilismist eemaldub; mis teda aga loogiliselt ja psühholoogiliselt e e l d a b, mis tingimata üksnes t e m a p e a l e ja t e m a s t tulla saab. Mispärast siis on nihilismi saabumine nüüd p a r a t a m a t u? Kuna meie endised väärtused ise need on, mis temas [täielikus nihilismis] oma viimase järelduseni jõuavad; kuna nihilism on see meie suurte väärtuste ja ideaalide lõpunimõeldud loogika, — kuna me peame nihilismi enne läbi elama, et jõuda selle taha, mis oli päristiselt nende “väärtuste” v ä ä r t u s. .. Meil on kunagi vaja u u s i v ä ä r t u s i… (NF13: 11.411)

Nagu näeme, ei kuuluta Nietzsche ennast nihilismi ületajaks, vaid

vastuliikumise algatajaks — kui ekstreemne-täielik nihilism suudab algatada jõu

kasvu, siis ongi nihilismi (kui décadence’i) ületamine alanud. Kuna elu on saamine,

siis ei saagi rääkida absoluutsest ületamisest, vaid jõu kasvu fikseerimsest.

Toodud fragmendi valguses näeme, et Nietzsche võis ennast nimetada täie

õigusega nihilistiks (mitte üksnes jutumärkides). Nihilismi ületamine võib looduda

üksnes läbi nihilismi, ületaja ja ületatav kuuluvad kokku (vt. NF13: 13.4). Täielikuks

nihilistiks ei saanud Nietzsche üleöö — see olukord on kogu ta varasema filosoofia

tulemus ning järeldus. Seetõttu ei saagi ületamisprobleemi edasine vaatlemine juhtida

meid edasi tundmatu juurde, vaid üksnes tagasi — tagasi Nietzsche varasemate

teoste, varasemate mõistete, varasemate mõtete juurde. Nietzsche ise kujutab oma

“uut teed jaa-ni” tagasipöördumisena dionüüsilise juurde:

Selline eksperimentaal-filosoofia, nagu seda elan mina, ennetab katseks ise põhimõttelise nihilismi võimalused: ilma et sellega öeldud oleks, et ta negatsiooni, ei, eitahte juurde seisma jääks. Ta tahab selle läbi pigemini vastupidist, dionüüsilist jaa-ütlemist maailmale, nagu see on, ilma taganemiseta, ilma erandita, ilma valikuta —, ta tahab igavest ringlust: samu asju, sama loogikat ja kokkusõlmimise ebaloogilisust. Kõrgeim seisund, mileni filosoof küündida suudab: dionüüsiliselt olemasolemises seista-: minu vormel selle jaoks on amor fati. (Nietzsche 1930: 679)

4.3. Tee ületamise poole: ümberväärtustamine ja üleinimene

Nietzsche nimetab oma taotlust kõigi väärtuste ümberväärtustamise katseks,

otsinguks /Versuch/. Me ei pea Nietzsche filosoofiast otsima seda, mis on need uued

väärtused — Nietzsche on eelkõige teerajaja, vastuliikumise algataja, tema suurim

panus seisneb seniste väärtuste järjekindlas redutseerimises. Täieliku nihilistina

loobub Nietzsche kõigest vanast ega uppu “asjata”-paatose reaktsiooni, isegi kui jõud

uute väärtuste jaoks piisavalt ei kasva.

Euroopa nihilismi ajaloo juurde Ebaselguse, iga sorti taotluste /tentativen/ p e r i o o d, vana konserveerida ja uuel mitte tulla lasta. Selguse p e r i o o d: m õ i s t e t a k s e, et vana ja uus on põhivastandid: vanad väärtused allakäivast, uued ülestõusvast elust sündinud — <et> looduse ja ajaloo tunnetus meile rohkem selliseid “lootusi” ei luba — et k õ i k v a n a d i d e a a l i d on eluvaenulikud (décadence’ist sündinud ja décadence’ist määratud, kui väga ka moraali pühapäeva-puhastuses) — me m õ i s t a m e vanu ja oleme kaua uue jaoks mitte piisavalt tugevad. (NF 13: 11.150)

Täielik nihilism lahustab teadlikult viimasedki ülemeelelised väärtused,

toimides seega vabastavalt. See on aga vabadus millekski — uuteks väärtusteks, —

mitte väärtusetuse olukorra süvendamine. Nietzsche jaoks on selge, et uued väärtused

kui võimu tahte perspektiivpunktid peavad tulema, küsimus on selles, kellel on jõudu

need fikseerida.

U s k t õ t t e, vajadus milleski tõekspeetus /Wahrgeglaubten/ tuge omada: psühholoogiline reduktsioon kõigi varasemate väärtustunnete kõrvale. Pelg, laiskus — samuti u s k m a t u s e s: reduktsioon. Kuivõrd ta u u e v ä ä r t u s e n i jõuab, kui ei leidu üldse tõelist maailma (seeläbi on väärtustunded, mis seni oleva maailma peale r a i s a t u d said, jälle vabad) (NF12: 9.60)

Mõttetu on küsida, mis on Nietzschel uuteks väärtusteks, küsimus on selles

kes kehtestab uued väärtused. Ümberväärtustamine ei ole vanade puuslike

asendamine teistega, muutuma peab väärtusseadmise viis ise. See küsimus juhib

meid Nietzsche loomingus taas tagasi — Zarathustra ja üleinimese juurde. Nietzsche

nimetab üleinimest ka kõrgemaks inimeseks ja inimtüübiks (NF13: 11.413) —

“kõrgem” tähistab siin jõu määra.

J ä r g u k o r d: see, kes väärtused m ä ä r a t l e b ja tahet aastatuhandeteks suunab, seeläbi, et ta kõrgemaid natuure suunab, see on k õ r g e m i n i m e n e. (NF11: 25.335)

Nietzsche tahab meile öelda, et koos väärtushinnangute muutumisega

traagilisel ajastul muutub ka inimese loomus.

See tulevikuinimene, kes meid samuti senisest ideaalist vabastab, nagu sellest, mis t e m a s t k a s v a m a p e a b, suurest jälkusest, eimiskitahtest, nihilismist, see keskpäeva ja suure otsustuse kellalöök, mis tahte taas vabaks teeb, mis maale tema eesmärgi ja inimesele tema lootuse tagasi annab, see antikristus ja antinihilist, see jumala ja eimiski äravõitja – t a p e a b k o r d t u l e m a. (GM: 336)

Nietzsche ise ei ole too “kõrgem inimene”, vaid üksnes tema tuleku

ettevalmistaja, nagu Zarathustra on üleinimese kuulutaja. Seega võib kogu Nietzsche

filosoofiat nihilismi ületamise perspektiivist vaadelda kui vihjeid uuele saabuvale

väärtusseadmisele. Saamises endas looduv vastuliikumine décadence’ile on lihtsalt

Nietzsche suu läbi väljenduse leidnud.

4.4. Tee ületamise poole: võimu tahe ja taastulek

Vaadelgem lõpetuseks ületamisprobleemi Nietzsche filosoofia kahe

põhimõtte — võimu tahte ja taastuleku perspektiivist.

Selles töös esiletõstetud visandis NF13: 13.4 tõstab Nietzsche “Nihilismi

ületamise” puhul võimu tahte esile kolmekordselt:

C. N i h i l i s m i e n d a ü l e t a m i s e s t. 7. Võimu tahe: psühholoogiline vaatlus. 8.Võimu tahe: füsioloogiline vaatlus. 9. Võimu tahe: histoorilis-sotsioloogiline vaatlus

(NF13: 13.4)

Kui interpreteerida Nietzsche mõtlemist üheselt võimu tahte metafüüsikana41,

siis jõuaksime nihilismi lõpliku ületamise kontseptsioonini võimu tahte lõpmatus

kasvus. Nihilismi ületamisega pööraksime väärtused “õigesse suunda”, mis avalduks

võimu, jõu määra lõpmatus lineaarses kasvamises (mis ei välista, et ka tulevikus võib

esineda languse, décadence’i, väärperspektiivide ajastuid).

Kui aga vaadelda nihilismi ületamist igavese taastuleku perspektiivist, siis on

lausega “eimiski (mõttetu) igavesti” (NF 12: 5.71) juba kõik öeldud. Taastulekus,

igaveses saamises ei ole kõrgemaid või madalamaid väärtusi — iga perspektiivpunkti

fikseerimine on juba abstraktne väljaastumine taastulekust. Rangelt lõpunimõeldud

taastuleku-mõte sunnib meid Parmenidese viisil ütlema, et kõik on üks, olematut ei

ole42 — ja seega peame tõdema nihilismi täielikku võimatust (vt. Blanchot 1985:

126). Ehk teiselt poolt: saamine kui juurteni mõttetu, väärtustamatu, mis teeb

nihilismi igaveseks. Arvatavasti taipas Nietzsche seda, et taastuleku perspektiivis ei

saa nihilismi ületamisest rääkida:

41 Nietzsche selline tõlgitsemine ei pea tingimata tähendama taastulekumõtte kehtetuks-kuulutamist. Küsimus on tõlgitsusaluses: näit. Deleuze, kes küll tunnistab taastulekumõtte olemasolu, tõlgitseb kogu Nietzsche mõtlemist jõudude suhtelt, seega on nihilismi ületamine tema järgi reaktiivsete jõudude pöördumine enda vastu täielikus nihilismis, misläbi nad aktiivseks saavad (vt. Deleuze 1985:101). 42 Nietzsche ise on end Parmenidesele otseselt vastandanud: “Parmenides on öelnud “seda, mida ei ole, ei mõtelda” — meie oleme teises lõpus ja ütleme: “mis mõeldud saab, peab kindlasti olema fiktsioon” (Nietzsche 1930: 369). Nietzsche filosoofias valitseb taastulekumõtte ning fiktsionaalsuse vahel pinge, mis võimaldab tõlgitseda viimast olulisemana (vt. Vattimo 1986).

N i h i l i s t i g e n e e s i j u u r d e.

Hilja tuleb keelele see, mida päristiselt teatakse. Et ma sisimas seni nihilist olen olnud, see on mulle alles hiljuti selgunud: energia, hooletus /nonchalance/, millega ma kui nihilist edasi läksin, tüssas mind selles põhitõigas Kui eesmärgile vastu minnakse, siis paistab võimatuna, et “eesmärgitus iseeneses” meie usu põhitees on. (NF12: 9.123)

Selles töös mõisteti Nietzsche metafüüsikat võimu tahte ja taastuleku

kooskõlana. Kahe põhimõtte koondumiselt saame aimu Nietzsche mõtlemise

suurusest ja traagilisusest: mõista, et kõik paratamatult saab ja igavesti tagasi

käändub, pääsemist ei ole, — ja ometi tahta relatiivset tahet ja dionüüsilist

väärtusmõõtu — just selles igavesti korduvas ilmas, igavesti korduval hetkel.

Mu sõbrad, mina olen igavese taastuleku õpetaja. See on: ma õpetan, et kõik asjad igavesti taaskäänduvad ja teie ise ka, — ja et te juba lugematuid kordi olete olemas olnud /dagewesen/ ja kõik asjad koos teiega; ma õpetan, et leidub üks suur pikk tohutu saamise aasta, mis [siis], kui ta lõppenud, tühjaks jooksnud on, nagu liivakell ikka alati ümber pööratakse: nii et kõik need aastad ise on võrdsed, väikseimas ja suurimas.

Ja ühele surelikule räägin: “Vaata, sina sured ja möödud nüüd ning kaod: ja siin pole miskit /Nichts/, mis sinu eest kui üks “sina” järele jääks, kuna hinged on sama surelikud kui kehad. Aga seesama põhjuste vägivald, mis sind seekord lõi, saab taas käänduma ja peab sind taas looma: sina ise, kübeke tolmust, kuulud põhjuste hulka, millest k õ i g i asjade taaskäändumine sõltub. Ja kui sa kunagi taas sündima saad, siis ei saa olema uut elu või paremat elu või sarnast elu, vaid võrdne ja sama elu, kuidas sa selle nüüd lõpetad, väikseimas ja suurimas.”

Seda õpetust pole maa peal veel õpetatud: nimelt seekordsel maal ja seekordsel suurel aastal. (NF11: 25.7)

Lõppjäreldused

Käesoleva uurimuse lõppjäreldused on skemaatiliselt kokku võetud

skeemidel nr. 2 (lk 58 ) ja nr. 3 (lk. 59).

Esiteks püüdsime eelneva arutlusega näidata, et “nihilism” on Nietzsche

loomingus arenev mõiste: tähistades algselt eimiskitahet, mis valitseb kristlik-

moraalsetes maailmatõlgitsustes, laieneb mõiste kogu Euroopat iseloomustava

väärtuste lahtiväärtustumise ajalooni ning iseloomustab viimaks Nietzsche enese

taotlust väärtusetuse olukord ületada. Oluliseks erinevaid “nihilisme” siduvaks

mõisteks kujunes käesoleva tõlgitsuse kohaselt “décadence.” (skeem 2. ) Skeem nr. 2

kujutabki endast décadence’i mõisteloolist ajalugu, kus nooled tähistavad

paratamatut järgnevusseost, ekstreemne nihilism on décadence’ist põlvnevas, kuid

väljaulatuvas olukorras.

Teiseks rõhutasime, et mõistet “nihilism” saab käsitada üksnes Nietzsche

filosoofia tervikult lähtudes — kui võtta aluseks Nietzsche nihilismi-määratlus

väärtuste lahtiväärtustamisena ning vaadelda seda Nietzsche filosoofia kontekstist

väljaspool, siis ei ole tegemist katsega filosoofi mõista, vaid tema ärakasutamisega.

Kolmandaks sisaldabki töö nägemuse sellest, milline on Nietzsche

filosoofia, millised on selle põhimõisted ja kuidas mõiste “nihilism” sellesse

tervikusse asetub. Töö on kantud veendumusest, et mõistet “nihilism” tuleb vaadelda

igavese taastuleku ja võimu tahte kokkukuuluvuselt (skeem nr. 3 ). Filosoofiat

mõisteti selle töö raames rangelt kui oleva terviku mõtestamist. Skeemil nr. 3 on

ringina kujutatud elu taastulekuna, milles nooled tähistavad võimu tahte languse- ja

tõusupoolust. Tähistatud punktid (Sokrates ja ülemeelelise sünd; Jumala surm, täielik

nihilism) ei ole ajaloo absoluutsed paratamatud pöördepunktid, vaid Nietzsche

fiktsioonid — määratlused saamises, mitte saamise peatamine.

Viimaks vaatlesime nihilismi ületamise probleemi ning selle kahetähendus-

likkust: nihilismi ületamine, kui jõu kasv võimu tahtes, jääb igavese taastuleku

horisondilt alati suhteliseks.

Kirjandus

Blanchot, M 1985. The Limits of Experience: Nihilism.// The New Nietzsche. Ed.

David B. Allison. — Cambridge (Massachusetts), London: The MIT Press.

— p. 121-127

Camus, A 1996. Mässav inimene.— Tallinn: Vagabund

Deleuze, G 1985. Active and Reactive.// The New Nietzsche. Ed. David

B. Allison. — Cambridge (Massachusetts), London: The MIT Press. — p. 80-

106

Deleuze,G 1991. Nietzsche und die Philosophie. — Hamburg: Europäische

Verlagsanstalt

Dostojevski, F 1940. Sortsid (F. Dostojevski, Kogutud teosed. — k. 9-10).—

Tallinn/ Tartu: Loodus

Dostojevski, F 1939/40. Vennad Karamazovid. ( F. Dostojevski, Kogutud teosed. —

k. 13-15).— Tallinn/Tartu: Loodus

DUDEN 1990. Fremdwörterbuch 5., neu bearbeitete und erweitente Aufl. —

Mannheim/ Leipzig/ Wien/ Zürich: Dudenverlag

Gawoll, H-J 1989. Nihilismus und Metaphysik: entwicklungsgeschichtliche

Untersuchung vom deutschen Idealismus bis zu Heidegger.— Stuttgart-Bad

Canstatt: frommann — holzboog

Heidegger, M 1978 Was ist metaphysik?— (M. Heidegger, Wegmarken. —2, erw. u.

durchges. Aufl. — Frankfurt/M: Klostermann. — S. 103-121.)

Heidegger, M 1988. Filosoofia lõpp ja mõtlemise ülesanne.// Looming. — Nr. 8. —

Lk. 1081-1088

Heidegger, M 1989a. Der europäische Nihilismus (1940).// Nietzsche. — Bd. 2. —

Pfullingen: Neske. — S. 31-256

Heidegger, M 1989b. Der Wille zur Macht als Erkenntiss (1939).// Nietzsche. — Bd.

1. — Pfullingen: Neske. — S. 473-658

Heidegger, M 1989c. Der Wille zur Macht als Kunst (1936/37).// Nietzsche. — Bd.

1. —Pfullingen: Neske. — S. 11-254

Heidegger, M 1989d. Die ewige Wiederkehr des Gleichen (1937).// Nietzsche. —

Bd. 1. — Pfullingen: Neske. — S. 255-472

Heidegger, M 1989e. Die ewige wiederkehr des Gleichen und der Wille zur Macht

(1939).// Nietzsche. — Bd. 2. — Pfullingen: Neske. — S. 7-29

Heidegger, M 1989f. Nietzsches Metaphysik (1940).// Nietzsche. — Bd 2. —

Pfullingen: Neske. — S. 257-333

Heidegger, M 1994. — Fenomenoloogia ja teoloogia.// Akadeemia. — Nr. 9. —

lk. 1915-1943

Honderich, T (Ed.) 1995, The Oxford Companion to Philosophy. — Oxford/ New

York: Oxford University Press

Jaspers, K 1997. Aja vaimne situatsioon. — Tartu: Ilmamaa

Krull, H 1996. Nihilism. Nietzsche käsitus.// Katkestuse kultuur. —

Tallinn:Vagabund. — Lk. 50-59

Löwith, K 1935. Nietzsches Philosophie der ewigen Wiederkunft des Gleichen. —

Berlin: Verlag die Runde

Matjus, Ü 1997. Filosoofia võimus ja võimutus.// Akadeemia.. — Nr. 2. — Lk 326-

342.

Nietzsche, F 1918. Vastkristlane.— Tallinn: Vildt

Nietzsche, F 1930. Der Wille zur Macht. — Leipzig: Alfred Kröner Verlag

Nietzsche, F 1988. Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbänden.

— Herausgegeben von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. — München:

Deutscher Taschenbuch Verlag / Berlin/ New York: Walter de Gruyter.

Novikov, A 1972= Nowikow, A.I. Nigilizm i nigilisty. Opyt kriti~eskoi

harakteristiki. — Leningrad: Lenzdat

Rorty, R 1999. Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. — Tallinn: Vagabund

Sandkühler, H-J (Herausgeber) 1990. Europäische Enzyklopädie zu Philosophie

und Wissenschaften.— Hamburg: Felix Meiner Verlag

Thielicke, H 1951. Der Nihilismus. — Pfullingen: Neske

Turgenev, I 1991. Isad ja pojad.— Tallinn: Eesti Raamat

Vattimo, G 1986. Nietzsche und das Jenseits vom Subjekt. // Jenseits

vom Subjekt. — Wien:Böhlau. — S. 36-64

Vattimo, G 1992. Nietzsche: Eine Einführung. — Stuttgart: Metzler

Zarov, L 1995=Varow, L. i dr.—Sowremennaq filosofiq: slowarx i hrestomatiq.

— —Rostow-na-Donu: Feniks —