Nr. 03 (204)

Ükskord tuleb kevad n� kuin� !

Omastehooldajad ootavad abiNeil päevil oli Riigikogus arutlusel hoolduskind-lustuse loomise idee kui üks võimalus, vähen-damaks omastehooldajate õlul lasuvat suurt murekoormat. Elukaar pöördus Riigikogu sot-siaalkomisjoni esimehe HELMEN KÜTI poole palvega selgitada meie omastehooldajate ees seisvaid probleeme ning nende probleemide või-malikke lahendusteid.

HELMEN KÜTT: „Omastehooldajate probleemid jõudsid Riigikokku rahvaalagatuse korras Uue Ees-ti Rahvakogu poolt välja pakutud ideena. Geriaatria dotsent doktor KAI SAKSA algatusel koguti 1063 all-kirja ideele kehtestada Eestis hoolduskindlustus, mis tagaks võimaluse tasuda eakatele inimestele vajalike hoolduskulude eest. Probleemi arutamiseks määrati juhtivkomisjoniks Riigikogu sotsiaalkomisjon. Sep-tembrikuust alates tegi sotsiaalkomisjon väga palju ärakuulamisi, küsitleti nii idee esitajaid, Sotsiaalmi-nisteeriumi esindajaid, omastehooldajaid, ka kind-lustusseltsid olid meie laua taga. Teatavasti on meie tänase perekonnaseaduse alusel omastehooldus laste ja lastelaste õlgadel, nendel lasub seega ainu-vastutus. Erinevad omavalitsused suhtuvad omaste-hooldajatesse erinevalt, osa neist tuleb appi ja pakub vajalikke toetusi, teised toetuvad perekonnaseaduse-le ja leiavad, et kogu koormus peab jääma perekonna kanda. Hooldekodu koha hind on praegu 500st eu-rost kuni üle 1000 euroni, kusjuures selle hinna sees ei pruugi olla kõik teenused, mis tähendab, et hind läheb veel kallimaks. Need summad ületavad suures-ti tänase vanaduspensioni suuruse ja käivad üle jõu ka pereliikmetele. Omastehooldusega on meil seotud kuni 75 000 inimest. Kui kodus on pidevat hoolt vajav

inimene, tähendab see, et üks pereliige peab töölt ära tulema ning hakkama koduseks hooldajaks. Kai Saks ütles oma ettekandes, et hooldus, vanadus ja vaesus on meil naise nägu – hooldajate seas on nai-si 70%. Mina ütleksin, et Eestis on hooldus, vaesus ja vanadus katkematud – kui lõpeb üks hooldus, so lastekasvatamine, siis järgneb kohe teine hooldusko-hustus - oma lähedaste hooldamine. Inimesi ei tohi sellisesse lõksu suruda, et omastehooldus on tema ainuvastutus – see peab olema jagatud.“ „Inimestele jääb tihti arusaamatuks, miks on hooldekodu koht nii kallis: kodus peab pensionär läbi tulema 400-eurose pensioniga, hooldekodus aga tuleb välja käia kuni 1000 eurot.“

„Hooldekodu hind peab olema inimestele lahti kir-jutatud. Mis teeb hooldekodu kalliks? Hooldekodus on 24 tundi kohal sotsiaaltöötaja, seal on ööpäevane valve, kõikide tegevuste jaoks (näiteks pesemine) on abistaja, igas hooldekodus on meditsiinitöötaja, mõnes ka mitu. Kodus ju neid nn lisatöötajaid ei ole. Hooldekodu teeb kalliks ka see, et meil kõnnivad tervishoid ja hoolekanne erinevates kanalites. Asjale peaks lähenema nii, et kodu on kodu, ka hooldeko-du on kodu. Kui on vaja kutsuda kiirabi või on vaja arstiabi, siis peab selle eest maksma haigekassa, nii nagu see on kodus. Hooldekodu ilma meditsiinitöö-tajata läbi ei saa, sest on palju toiminguid (sondiga toitmine, süstimine, ravimite andmine jne), mida to-hib teha ainult meditsiinitöötaja. Praegu on aga nii, et selle teenuse peale ei lähe Haigekassal sentigi, hooldekodu meditsiiniteenused on puhtalt hooldeko-du hinna sees ja see teeb kohamaksu kalliks. Seega siis peaks tervishoiu ja hoolekande rahaline vastutus

olema omavahel jagatud.“ „Eesti on hoolduse rahastamises Euroopa Liidu riikide hulgas viimaste seas.“

Suurim probleem ongi see, et hoolekandesse suu-natakse väga väike raha, lisaraha oleks vaja kümne-tes miljonites. Esimest aastat paneb riik riigi eelarvest Haigekassale juurde 34 miljonit eurot. Ent tänases olukorras, mil meil tuleb näiteks operatsioonile pää-semiseks oodata pikki kuid, pole sealt hoolekandeks eraldamine võimalik. Minule endale meeldiks väga Soome mudel, kus lastel ja lapselastel pole hool-duskohustust, vaid riik ja omavalitsus võtavad selle kohustuse enda kanda. Olen ikka toonud näite, et kui kõik omavalitsused toetavad endastmõistetavalt näi-teks lasteaia kohamaksu, siis miks küll ei leita võima-lust vanainimeste elutee lõpu helgemaks tegemiseks. Rahalise vastutuse panemine lastele ja lastelastele tekitab süütunde nii eakas, kes ei taha olla oma las-tele koormaks, kui ka hooldajates, kes tunnevad, et nad ei suuda oma vanematele parimat pakkuda. See kahe põlvkonna vahele pandud süütunne ei ole nor-maalne. Mujal maailmas katavad pensionid hoolde-kodu hinnast 70%, ülejäänu maksab riik juurde, on ka riike, kus pension on niisama suur, kui on hooldekodu kohamaks.“ „Milles seisneb Kai Saksa pakutud hooldus-kindlustuse idee?“

„Hoolduskindlustus tähendab, et kõik töötajad hakkavad maksma näiteks 1% oma sissetulekust nn hoolduskindlustusfondi, tekib eraldi fond, mida saa-vad kasutada need, kellel on hooldusvajadus. Saksa-maal näiteks on selline fond olemas.“„Milliseid seisukohti avaldati Riigikogus?“

„Arvamusi oli mitmeid, kuid enamik oli uue maksu kehtestamise vastu. Hoolduskindlustus on vaid üks võimalik lahendus probleemile, olen täiesti kindel, et

ükski erakond ei saa minna järgmistele valimistele, ilma et ta ütleks, kuidas omastehoolduse probleem lahendatakse.

Sotsiaalkomisjonis olid kõik selle poolt, et seda probleemi pole võimalik enam edasi lükata. Komisjon andis Sotsiaalministeeriumile aega 6 kuud töötada välja ettepanekud omastehoolduse probleemi la-hendamiseks, kusjuures sotsiaalkaitseminister ning tervise- ja tööminister peavad tulema välja ühiste et-tepanekutega, mitte kumbki eraldi.“ „Milline on teie isiklik nägemus?“

„Minule isiklikult meeldiks väga, kui muudetaks pe-rekonnaseadust nii, et lastelt ja lastelastelt võetakse ära ainuvastutus pereliikmete hooldamisel ja vastu-tust jagaksid ka riik ja omavalitsused. Kui omavalit-sustele pandaks suurem vastutus ja osaluskohus-tus ning nad peavad osalema ka hooldekodu koha eest maksmisel, siis hakkavad nad looma ka teisi, odavamaid teenuseid, nagu isiklik abistaja kodus, avahooldus, sotsiaaltöötaja, sooja toidu viimine koju jms, praegu väga paljudes kohtades neid teenuseid ei ole. Riik tuleb kampa sellega, et paneb tervishoiu ja hoolekande koostööd tegema ja rahalist vastutust jagama, mis tähendab, et hooldekodude meditsiini-teenused maksab kinni riik. Siia lisandub inimese pension ja nii olekski hooldekodu kohamaks kaetud. Pensionist peaks inimesele siiski väike summa, nö kommi- ja kohviraha kätte jääma.

Olen ikka öelnud, et kõik ei lahku siit ilmast, uisusaapad jalas ja tennisereket käes, vaid mõned vajavad ka hooldust. On väga tore, et meil on tõusnud lastetoetused, vanemahüvitised jms, nüüd on aeg hoolitseda ka elukaare teise otsa jõudnud inimeste eest. Kai Saks ütles ilusasti, et vanaks saadakse alati esimest korda elus ja see võiks olla üks ilus teekond.“

Ene VEIPER

Inimeste eluiga pikeneb, eakate inimeste arv ühis-konnas üha suureneb, noorte, seega ka tööealiste inimeste arv väheneb – see on tegelikkus, mille vastu vist küll keegi enam ei vaidle. Küll aga tuleb vaielda ja arutleda selle üle, mismoodi peab ühiskond neile juba lähemas tulevikus teravate probleemidena meie ees seisvatele muutustele reageerima, missuguseks kujuneb tööturg, kuivõrd ollakse valmis selleks, et tööturule tuleb üha enam kaasata soliidsesse ikka jõudnud inimesi. Eesti Inimõiguste Keskus koos Sot-siaalministeeriumiga korraldas nende elutähtsate probleemide lahkamiseks konverentsi „Vanus on vaid number! Kas ka tööturul?“ Konverentsi peateemaks oli põhjuste otsimine, miks meie tänane tööturg suh-tub eelarvamusega juba 50+ eluikka jõudnud inimes-tesse. Praeguseks on kujunenud ebaloogiline olu-kord: ettevõtjad kurdavad tööjõu puuduse üle, paljud inimesed aga lahkuvad tööturult juba enne pensioni-

ikka jõudmist, kuna neil pole oma vanuse tõttu enam võimalik töökohta saada.

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski märkis oma sõnavõtus, et vanuseline diskrimineerimine on ebainimlik – tähendab see ju inimese individuaalsu-se mahasurumist. 34% inimesi on aga meil saanud tunda ebavõrdset suhtumist vanuse tõttu, ometi on 50ndates aastates suure töökogemusega inimestel veel neljandik tööelu ees, suhtumine neisse kui pen-sionieelikutesse on väär. Selline ühiskondlik suhtumi-ne tekitab 50- aastastes omakorda suhtumise, et oh mis mina enam! Ent, nagu öeldud, pikk tööelu peaks ju veel ees olema.

Konverentsi kesksemaks ettekandeks kujunes Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja, sotsioloog Iris Pettai vanuseteemalise uuringu esitlus. Uurimus näitas, et ¾ inimesi sooviksid ka pensionieas tööta-mist jätkata, paljudele saab aga takistuseks töökoha

puudus. Meie tööturul kehtib vanuseline surve: 15 – 19- aastaseid peetakse töölevõtmiseks liiga nooreks, kõige enam on tööturule oodatud 20 – 39- aastased, 40 – 49- aastastel on parim aeg ületatud, 50- 59- aastased on tõrjutud, 60- 74-aastaste sobivust tööle usub vaid 4 % küsitletutest. Niisiis algab allakäigu-trepp 40ndast eluaastast. Soliidses eas inimeste töö-kõlblikkuse hindamisel mängivad tähtsat rolli sügavalt juurdunud eelarvamused. Nii ollakse arvamusel, et vanemad inimesed on uuenduste vastu, neil puudub loov suhtumine, nad ei tunne ega kasuta tänapäevast tehnikat, nad ei soovi õppida, nad olevat alandlikud, väsinud, kehva tervisega, tuimad ja rutiinsed. Selline stereotüüpne mõtlemine on püsiv, kuigi seda ei ole faktidega kusagil tõestatud.

Niisugune ühiskondlik suhtumine avaldab vane-matele inimestele negatiivset mõju, nende enesehin-nang alaneb (olen vana, järelikult teistest kehvem), hakatakse ka ise oma töökõlbmatust uskuma, võe-takse üle vanainimese mentaliteet, hakatakse tege-ma vaid lihtsat tööd ja kaotatakse nii oma varasemad

oskused ning võimed. Ja siit algab allakäik, mis juba mõne aastaga võib viia murdumiseni, mis tähendab, et kaotatakse oma iseseisvus ning võetakse vastu sõltuva inimese staatus. Millised on lahendused? Esi-teks tuleb vähendada stereotüüpide mõju ning stimu-leerida ja motiveerida tööandjaid vanemaid inimesi tööle võtma. Selleks tuleb teha pidevat teavitustööd. Teisalt tuleb motiveerida ka 65+ vanuses inimesi töötama. „Parim sotsiaalne kaitse on töö ka kõrges eas, see teeb inimese õnnelikuks,“ kinnitas Iris Pettai kokkuvõtteks.

Huvitav oli kuulata Hispaaniast pärit juhtimiseks-perti Ana Sarmientot, kes kõneles põlvkondade eri-nevusest, põhiliselt aga milenniumi põlvkonna aru-saamadest, ootustest ning lootustest. Ta esitas suuri nõudmisi tööandjatele, kes peavad oskama luua sel-list tööõhkkonda, kus tunnevad end oodatuna ja vaja-likena kõik töötajad, sünniaastale vaatamata.

Konverentsil kuuldu näitas, et vanus ei ole siiski vaid number, vähemasti mitte tööturul

Kas vanus on vaid number?

MÄRTS 2018

ELUKAAR2

Eesti Puuetega Inimeste Koja moodustamiseks kulus ligi kümme aastat. 1985–1986 pöördusid tolle aja silmapaistvalt aktiivsed inimesed Mihkel Aitsam ja Leino Viiras Keskkomitee ja Ministrite Nõukogu poole kirjadega, mis valgustasid puuetega inimeste tegelikku eluolu ja märkisid, et olukord on halb ning muudatusi on kiiremas korras vaja. 1992. aastaks oli selge, et puuetega inimestel on piisavalt palju prob-leeme – elamistingimused on halvad, inimesed ei pääse oma kodudest liikuma, proteesid ja abivahen-did on kvaliteedilt kehvad ning neidki on vähe saada; puuetega lapsed suletakse kodust kaugel asuvatesse eriinternaatkoolidesse, kus side kodu ja perega jääb kas nõrgaks või katkeb üldse. Nii alustatigi eeltööd Eesti Puuetega Inimeste Koja (edaspidi EPIKoda või koda) moodustamiseks. Selgitati, arutleti ja ühtlasi vaieldi tuliselt mitmete seikade üle nagu näiteks: milli-ne peaks koda olema, kes sinna kuuluma hakkaksid, kui palju võiks olla liikmeid, kellele teha ettepanek liikmeks astumiseks. Osa arvas, et liikmeid ei tohiks olla liiga palju, teised jällegi leidsid, et ka liialt vähe pole hea. Probleemidele vaatamata saadi hakkama – EPIKoja esimesele põhikirjale kirjutas sotsiaalminis-ter Marju Lauristin alla 5.veebruaril ja see kinnitati 26. veebruaril 1993. aastal Sotsiaalministeeriumi käskkir-jaga nr. 52.

EPIKoja esimeseks presidendiks sai Hagi Šein.

Koja koosseisus oli 20 liiget, kellest kümne sekka kuulusid sotsiaalminister, Sotsiaalministeeriumi, Riigikogu sotsiaalkomisjoni, Kultuuri- ja Haridusmi-nisteeriumi, Rahandusministeeriumi, Majandusmi-nisteeriumi, Ametiühingute Keskliidu, Arstide Liidu, Riigi Tööturuameti ja ajakirjanduse esindajad. Teise poole EPIKoja liikmetest moodustasid võrdsel alusel erinevate puuetega inimeste organisatsioonide esin-dajad Invaühingute Liidust, Kurtide Liidust, Pimedate Ühingust, Vaimsete Puuetega Isikute Tugi-liidust, Vä-hiliidust, Reumaliidust, Allergialiidust, Sclerosis Mul-tiplexi ühingust, Diabeediliidust ning Puuetega Laste Vanemate Ühendusest. Koja esimest istungit avades rõhutas minister Marju Lauristin: „Eesti ühiskond on puudega ühiskond, kuhu vana süsteem on jätnud sü-gavad jäljed nii mõttemaailma, seadusandlusesse kui ka igapäevasesse ellu. Kogu ühiskond vajab mõttevii-si muutust, humaansust.“

EPIKoja aluspõhimõtteid muudeti radikaalselt 1998. aasta 13. mai istungil vastu võetud uue põhi-kirjaga. Istungil kinnitatud ja sama aasta oktoobris registrisse kantud põhikirja kohaselt ei piiratud enam liikmete arvu kahekümnega ning liikmeteks ei saanud enam olla avalik-õiguslikud juriidilised isikud (nagu näiteks ministeeriumid). Muudatuse kohaselt võisid liikmeteks olla EPIKoja põhikirja tunnustavad ja tege-vust toetavad ning seadustega kooskõlas registreeri-

tud puuetega inimeste vabariiklikud liidud, kohalikud puuetega inimeste kojad ning toetajaliikme staatuses teised juriidilised isikud, kelle tegevusvaldkonnaks oli töö puuetega inimestega.

Nii on saanud EPIKojast katusorganisatsioon kõi-gile puuetega inimeste organisatsioonidele, kes seda soovivad ja kes vastavad koja põhikirjas sõnastatud tingimustele. Koos oma liikmesorganisatsioonidega on EPIKoda kahekümne viie aasta jooksul muutunud tugevaks koostööpartneriks erinevatele osapooltele ja arvestatavaks võitlejaks nii oma liikmete kui ka kõigi puuetega inimeste ja krooniliste haigustega inimeste õiguste eest laiemalt. Katusorganisatsiooni tugevus oleneb sellest, kui tugevad ja teovõimelised on tema liikmesorganisatsioonid. Kojal on väga veda-nud, sest kohalike kodade ja liikmesorganisatsiooni-de eesotsas on olnud tegusad juhid, kellest paljud on vastu pidanud algusaastatest tänini, olles õppinud ise ja õpetanud ka teisi.

25 aasta vältel on kojas toimunud loendamatu arv nõupidamisi, ümarlaudu, koolitusi, konverentse, se-minare ja kohtumisi. Ellu on viidud palju olulisi pro-jekte ning antud välja hulk trükiseid ja infomaterjale. Lisaks toimub mitmeid traditsioonilisi üritusi, näiteks korraldatakse 1995. aastast alates puuetega ini-meste kultuurifestivali, samuti tähistatakse iga aasta detsembris konverentsiga rahvusvahelist puuetega inimeste päeva.

EPIKoda on alates 2000. aastast teinud koostööd

Euroopa Puuetega Inimeste Foorumiga (European Disability Forum ehk EDF). 2001. aastal võeti koda vaatlejaliikmeks õigusega esindada Eesti puuetega inimeste huve üleeuroopalises katusorganisatsioo-nis. Täisliikme staatusesse tõusis koda 2004. aastal, pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Alates 2008. aastast on EPIKoda Euroopa Patsientide Foorumi (European Patients Forum ehk EPF) liige, ühtlasi tehakse koostööd Euroopa harvikhaiguste katusor-ganisatsiooniga EURORDIS. Väliskoostöö on toimu-nud eelkõige arvukate Euroopa Liidu ja Põhjamaade rahastusel ellu viidud rahvusvaheliste projektide raa-mes. Oma kogemusi on jagatud ida suunaski – Gruu-sia, Kasahstani ja Ukraina ning Venemaa organisat-sioonidega.

2018. aastal on EPIKojal 48 liiget. Viimastest 16 on piirkondlikud puuetega inimeste kojad, 32 üle-eesti-lised puudespetsiifilised liidud ja ühendused; neile lisaks on veel 3 toetajaliiget. Kokku esindab koda umbes 420 organisatsiooni üle Eesti, hõlmates üle 20 000 puudega inimese ja nende pereliikme. Oma tegevuses lähtutakse kõigi rohkem kui 140 000 Eestis elava puudega inimese vajadustest, kaitstes nende õigusi ning huve.Olulisemat infot jagame koduleheküljel: www.epikoda.ee

Eha LEPPIK, EPIKoja endine töötajaAnneli HABICHT, EPIKoja tegevjuht

Märts 2018 Nr. 02 (204)

Peotäis värvilisi kive võtsin kaasa Ruhnu rannalt.Peotäis värvilisi mõtteid jätsin ainult enda kanda.Seal, kus lakkamatul tuulel männilatvades on pesa.Kaugeid runö viise kuuldes võisin päevi uneleda.

Nii laulis Georg Ots Ruhnust.Kujutage nüüd ette, et lähetegi Munalaiust või Pär-nust Ruhnu laeva peale. Laevaks on kiirkatamaraan Runö, sinna mahub 60 reisijat ja kaks sõiduautot, kuigi huvireisijad oma autoga saarele tulla ei tohi, sel-leks on vaja mõjuvat põhjust, näiteks invaliidsus või tööülesannete täitmine (korstnapühkija).

Olete sõitnud umbes tunnikese, kõik on elevil, lae-va loksutamine teeb nalja. Kihnu on jäänud seljataha ja loksutamine on muutunud rohkem pesumasina trumli liigutuste matkimiseks. Salong jääb vaikseks ja tüürimehe käest nõutakse väikeseid kotikesi juurde ja juurde. Selline meeleolu kestab umbes kaks tundi.

Eks ole ka ilusaid meresõiduilmu, mil laev jõuab märkamatult Ruhnu. Aga ei maksa unustada, et Liivi laht pole miskit titepesukauss, vaid kiilu all on alati keskmiselt 20 meetrit vett. Kui laev sõidab graafiku-järgselt, oletegi pärast kolme- pooletunnist merereisi Ruhnu saare lõunaküljel Ringsu sadamas.

Sadamas ootavad teid bussid, veokid, sõiduautod, traktorid, kiirabi. Kõigil ootajatel on tavaliselt midagi laeva pealt tulemas: lauajupp, külmkapp, toidukott, sugulased jne. Saarel töötab logistika juba nagu kel-lavärk, masinad viivad teid õige turismitalu juurde, toad näidatakse ette, kõhud söödetakse täis. Siis al-gavad korduma kippuvad küsimused.

Mitu inimest elab Ruhnus? Alaliselt elab saarel 50-60 inimest ja sissekirjutatuid umbes 150.

Mida te talvel teete? Ruhnu on omaette vald, on vallavanem ja vallasekre-tär, samuti raamatupidaja. Vallavalitsusel on mitmeid allasutusi, kus inimesed tööl käivad, nagu põhikool (kunagine pastoraat, renoveeriti möödunud aastal ja on nüüd külavahe säravaim maja seest ja väljast) üheksa õpilase ja kuue õpetajaga, raamatukogu, rah-vamaja. Saarel on kaks kauplust, postkontor, sadam, lennujaam (lennuühendus ainult talvisel ajal), tuletõr-je depoo (kaks autot ja üks kutseline tuletõrjuja, lisaks veel vabatahtlikud päästjad), diiselelektrijaam, küla-listemajad. Keegi peab hooldama kanalisatsiooni-ja veesüsteemi ning samuti tegelema internetiga. Saa-rel peetakse lambaid, Eesti maatõugu veiseid, šoti mägiveiseid. Pidevalt ehitatakse midagi. Saab tellida traktoriteenuseid. Saarel on oma kiirabi väljaõppinud esmaabiandjatega, tööandjaks on Põhja-Eesti Regio-naalhaigla. Käiakse kalal, peamiselt oma perekonna tarbeks, aga natukene ka suviseks turistide toitlusta-miseks. Näiteks on võõrliik unimudil leidnud tee toidu-lauale läbi suitsutamise, sprotilaadse unimudili õlis ja mudilapasteedi kaudu. Ja Liivi lahe siia kohta ei ole ilmselt kommentaare vaja. Spinninguga kala ei püüta ja jääteed ei ole Ruhnusse kunagi olnud.

Kuhu karu kadus? ... Mis on Ruhnu põhilised vaatamisväärsused?

Esiteks Ruhnu kaks kirikut. Vanemat neist peetakse Baltimaade vanimaks puitehitiseks. Juba 1644. aas-tal valminud väike puukirik asub küla keskel künka otsas, lõhnates kergelt ja meeldivalt tõrva järele. Hülgerasva praegusel ajal puidukaitsevahendina ei kasutata, kunagi aga küll. Kiriku kellatorn ehitati hiljem, 18. sajandi keskpaigas. Seest on kirik väike, armas, laeva interjööri meenutav oma kumera laega, rippuvate laevamudelite, sajandeid vanade akna-maalingute, maalide ja pinkidega (aknamaalingud on siiski koopiad, originaalid võtsid ruhnurootslased kaasa, kui nad 1944. aasta augustikuus Rootsi põge-nesid). Ruhnus elas möödunud sajandi alguses lige-male 350 ruhnurootslast. Ruhnlastel nagu ka teistel eestirootslastel oli läbi aegade olnud õigus elada nn Rootsi õiguse järgi. Ruhnlastele kirjutas selle õiguse välja Kuramaa piiskop Johannes 1341. aastal. See tähendas, et nemad olid vabad inimesed, maa kuulus küll valitsejale/mõisnikule, mille eest maksti renti, aga teopäevade arv oli väiksem või olematu. Rootslased olid selle tõttu ka uhkemad kui eestlased. Ruhnus pole kunagi ka mõisa olnud, nii et teopäevi tehti ainult kirikuõpetajale. Peeti kinni vanadest traditsioonidest ja sellist arhailist eluviisi elati sisuliselt kuni Rootsi minekuni. Ja Rootsi läksid kõik, välja arvatud kaks perekonda.

Vanast kirikust kolme sammu kaugusel asub uus kivist kirik. Valminud 1912. aasta juulikuus. Kohalikest maakividest müüri ladusid muhulased ja puusseppa-deks olid kuressaarlased. Töö sai valmis kahe aasta-ga ja raha tuli enamjaolt annetustena Rootsist. Root-sist on pärit ka kiriku klombitud roosakad nurgakivid. Kirikuõpetajaks oli sellel ajal August Zetterquist. Uus kirik sai avar ja helge. Nüüd oli 300 rootslasel ruumi kirikus olla ja laulda, nagu kirjutatud on, rootsipära-seid koraale aeglaselt, aga ilusasti.

Nüüd on kooripeal 1991. aastal Ardo Kriisa ehita-tud orel, raha tuli jällegi saart uuesti vaatama tulnud ruhnurootslastelt. Hetkel kuulub kogudusse paarküm-mend inimest ja hingekarjaseks on Jaanus Torrim. Ki-rikud on suvisel ajal külalistele avatud küll, kuid tuleb lunastada pilet kahe kiriku külastamise eest, nii kogu-takse remondifondi raha.

Ruhnu tuletorn asub külast kahe km kaugusel Haubjerre künka otsas. See on ühtlasi saare kõrgeim koht, 25 m merepinnast. Mis Ruhnu tuletorni huvita-vaks teeb, on ikka see ebatavaline kosmosesüstikut meenutav kuju ja lugu, et selle projekteeris Gustav Eiffel isiklikult 1875. aastal Le Havre`is. Püsti panid selle prantslased 1877. aastal. Tsaari-Venemaa tellis kaks sellist tuletorni oma impeeriumisse, teine asub Gruusias Pitsundas.

Ruhnu muuseum asub küla keskel endises küla-nõukogu külalistemajas. Muuseum kuulub Ranna-rootsi muuseumi alla, mis omakorda asub Haapsalus. Rannarootsi muuseum tegelebki rannarootslaste pärandi hoidmise ja tutvustamisega. Ruhnu muu-seumi suurim varandus on Korsi talukompleks. See üle 40 m pikk lookleva rookatusega vundamendita ja

viiest osast koosnev rehielamu on ehituslikult ainu-laadne. Ruhnus teist sellist talukompleksi säilinud ei ole. Õuel on lisaks veel laut lehmadele ja hobustele, lambalaut, liha-ja piimaait, riideait ja tüdrukute suvine tuba, kelder, kaev. Majadest kaugemal suitsusauna ja sepikoja kohad. Pärast rootslaste lahkumist tulid saareelanikeks kihnlased ja saarlased. Sageli olid rootslased teinud asendustalunikega rendilepingud majade hoidmise asjus. Uued elanikud asusid ela-ma kas nendesse pikkmajadesse või juba rootslaste ehitatud uutesse väikestesse, aga avaratesse maja-desse.

Algas kolhoosiaeg. Inimesed ehitasid oma krun-tidele uusi maju. Vanad pikkmajad lagunesid, neid kasutati lautadena, markantsem näide on, kui vana maja palke hakati ühest otsast kütteks saagima.

Külavahe kiviaiad veeti sadamamuuli ehitamiseks, saarele toodi Nõukogude sõjaväe raadiolokatsioo-nirood, külast eemale ehitati kasarmukompleks ja radarijaam, ohvitseridele ehitati külavahele silikaat-tellistest tüüpmajad.

Külapilt on möödunud aegadega võrreldes dras-tiliselt muutunud. Vanu talukohti aitavad üles leida suured põlispuud-tammed, mille all asusid tavaliselt seamajad. Säilinud on ka mitmed aidad. Rootslastel olid igale loomaliigile eraldi laudad ja toiduainetele eraldi aidad. Korsi talukompleks on Ruhnu viimane peaaegu terviklikult säilinud arhitektuuriajaloo kulla-tükk. Talu taastamine algas juba 1994. aastal krundi koristustöödega ja seejärel renoveerimisega. Ruhn-laste ühing Rootsis toetas taastamist nii rahaliselt kui ka tööriistadega. Omandiküsimusega seoses tekkisid rahastamisprobleemid, selle lahendas talu õigusjärgne omanik Dreijer, kinkides kompleksi Eesti vabariigile klausliga sellest muuseum teha. Kuna-

gised renoveerimistööd jäid aga poolikuks ja maja vireles aastaid. Rannarootsi muuseum on nüüdseks 6 aastat korraldanud talu heakorrastamiseks talguid. Nendest on osa võtnud nii mõnedki prominendid, näiteks Rootsi suursaadik Eestis Anders Ljunggren, president Toomas Hendrik Ilves on avanud fotonäi-tuse, peaminister Jüri Ratas käis vaatamas kiviaia ehitust, kaitseväe ülem Riho Terras lõhkus puid. On Ruhnu saare fänne, kes käivad igal talgul kohal, ja alati leidub uusi inimesi nagu näiteks PERH-i tööta-jad Tallinnast, Valgamaa kultuuritöötajad või Kultuu-riministeeriumi inimesed, kes tulevad talgutele abiks. Loomulikult tulevad iga kord ka kohalikud ruhnlased talgutele. Suuremate ja väiksemate traktoritööde pu-hul on Jüri ja Heiki alati kohal.

Hea uudis on, et Kultuuriministeerium toetab ta-lukompleksi lõplikku väljaehitamist lähiaastatel suu-remate summadega, misjärel saab muuseum kolida täielikult sinna, kuhu ta kuulub.

Lisaks põhilistele vaatamisväärsustele on Ruhnus palju salakohti, kuhu inimesed tavaliselt ei jõua või mida ei leia. Näiteks vanad tõrvaajamise kohad ja Tsaari-Venemaa kasarmu Valgis, viis tulepaaki saare eri külgedel, mida kasutasid Nõukogude sõjalaevad ja allveelaevad, tsaariaegne Sjustaku päästepaadi slipp saare edelaosas ja päästepaadi kuur, mis asub nüüd sadamalähistel ja on kultuuriaida nime all te-gutsev esinemise ja ajaveetmise koht, vanad künna-puud- osaliselt murdunud, väändunud ja seest tühjad, ent elus.

Tulevaks turismihooajaks on plaanis välja anda salakohti tutvustav kaart ja kui väga palju jalutada ei jõua, siis saab saarel ringi sõita ka veoauto kastis.

Andre NÕU,Ruhnu muuseumi töötaja

Värviliste mõtetega Ruhnu

Rahvariided.

Korsi talukompleks.

25 aastat Eesti Puuetega Inimeste Koda

ELUKAAR 3Märts 2018 Nr. 02 (204)

Seasaare teater ja “Kivilombi kabaree”„Ma olen ema, vanaema, naine, õde, tädi, kolleeg,

sõber.... Elu on nii huvitav!Nende kaheksa aasta jooksul teatris on mul olnud

ainulaadne võimalus olla veel keegi - rännata ajas ja ruumis, olla taluperenaine ja kabareeartist, teenida Rooma keisrit ja karata ringi härjapõlvlasena, olla Ju-han Liiv ja vägivalla all kannatanud naine ning palju, palju muudki, olla tõsine, asjalik, lõbus, õnnetu või vaevatud. Pugeda nende naha sisse ja kujutada ette - mina antud olukorras ... Miks ma seda teen?...Sest ma olen haige....jah, mul on ravimatu teatripisik. Ma ei saa enam teisiti. Ma armastan meie väikest Sea-saare teatrit, ma armastan meie inimesi, ma armas-tan meie publikut... Kas see on kerge, tormata üle päeva pärast tööd proovi, jõuda koju magamamineku ajaks, nädala lõpul sõita väljasõiduetendustele, seda töö, kodu ja pere kõrvalt? Ei ole kerge. Üldse ei ole kerge. Ja just sellepärast ma seda teengi. Kui kerge oleks, siis ma ei viitsiks oma aega sellele raisata.“ (Reet Raudsepp)Seasaare teatri lugu

2009. aasta novembris loodi Viljandis harrastus-teater, mis sai nimeks Seasaare Näitemängu Selts (nüüdseks Seasaare teater). Seasaare nimi tuleneb praegusest Viljandi Sakala keskuse kohal asunud Seasaare Kõrtsist, mille katusekambris peaaegu 100 aastat tagasi asutati Viljandi teater Ugala. Niisiis har-rastajate kummardus professionaalidele – Seasaares sündis Ugala ja Ugala abiga sünnib Ugala juubeliks Seasaare.

6. jaanuaril 2010 andsime sealsamas juba oma esimese etenduse, mis kõneleski teater Ugala asu-tamisest. Lavastas Ugala teatri näitleja ja lavastaja Margus Vaher. See oli üheks projektiks kokku kut-sutud juhuslike inimeste hulk. Kui projekt läbi sai, ei tahtnud inimesed enam laiali minna ja soovisid veel selle toreda tegevusega proovida. Nii jäimegi kokku. Algul sai proove teha kus juhtus, siin ja seal. Vedasi-me oma kostüüme ja rekvisiite nagu kass poegi ühest kohast teise, hoida ei olnud neid kusagil. Aga lavastu-si tõime välja sellele vaatamata.

Alles 2015. aasta alguses õnnestus meil leida päris oma teatrisaal. Võtsime üürile Viljandi vana tu-letõrjeühingu maja saali südalinnas. Sellest, tootmis-ruumina kasutusel olnud saalist, tegime oma jõudu-dega ilusa hubase kammerliku teatrisaali. Seasaare teatri avaetendus toimus 4. märtsil 2015 Margus Va-heri lavastusega “Lakalaulik Artur Rinne.”

Ühel harrastusteatril on väga keeruline ülal pidada sellist luksust nagu oma teater. Esiteks on see vaja sisustada, muretseda valguspark, helitehnika, tei-seks – üüripinnad südalinnas ei ole kaugeltki odavad. Pisukesega aitab meid küll ka Viljandi linn, aga suu-rem osa tuleb ikka endil etenduste andmisega teeni-da. Samas neelab ka transport väga suure osa tulust, ega keegi meid tasuta mööda Eestit sõiduta!

Meie trupis on 18 liiget, kes on heas mõttes kõik natuke hullud, kes ei saa elada ilma teatrita ja ilma Seasaare trupita, kus alati saab palju nalja ning mis aitab korraks unustada kiire elutempo ja igapäeva-mured.Meie rännakud

Nende aastate jooksul oleme rännanud nii möö-da Eestit kui ka laias maailmas. Meie esimene vä-lisreis viis meid 2012. aasta suvel Rootsi eestlaste juurde M. Vaheri seatud komöödiaga “Igavene rän-dur”. 2014. aasta juunis astusime Londonis eestlaste jaanipäeval üles komöödiaga “Toonekurg”. See oli vahva reis, millest võttis osa peaaegu kogu trupp.

Lisaks väliseestlaste rõõmustamisele jõudsime näha ka enamikku Londoni vaatamisväärsusi. Kolmas vä-lisreis viis meid aga väga kaugele, üle ookeani – Los Angelesse, kus toimusid 33. Lääne-Ameerika eest-laste päevad. Astusime üles “Kivilombi kabareega”. Nädal Los Angeleses oli täis huvitavaid kohtumisi nii väliseestlaste kui kodueestlastega. Tihedas program-mis astusid üles erinevad kollektiivid. Parasjagu LAd tabanud kuumalaines pidasime maha ka traditsiooni-lise laulu- ja tantsupeo. Villastes rahvariietes tantsi-jad tundusid tõeliste kangelastena, et pidasid selles kuumuses vastu. Meie vaatajatena käisime ringi ja kastsime end märjaks lähedalasuvas purskkaevus. Ilma selle värskenduseta oleks võinud ära minesta-da. Elasime UCLA ülikoolilinnakus, kus kogu üritus ka aset leidis – mitmed seminarid, kontserdid, sajan-diball ja ka Eesti peaministri külaskäik. Erinevate vä-liseestlaste lood – kui põnevad saatused, kes kunas Eestist ära tulnud ja mis neist tänaseks saanud. Koh-tusime inimestega Kanadast, Seattlest, Portlandist ja paljudest muudest paikadest. Üks eestlane oli kohale tulnud ka näiteks Uus-Meremaalt, kellega vesteldes leidsime oma rõõmuks tema kodukandist ka ühise tuttava eestlase.

Meie etendus toimus 200-kohalises saalis, mis oli rahvast täis. Teatrivaim on väliseestlastel kõvasti sees. Nagu ütles peakorraldaja hr Uve Sillat, oli ini-mesi, kes piletit ostes küsisid, kas teater ikka tuleb, et kui ei tule, siis nemad ka ei hakka tulema. Kohaliku Los Angelese eesti teatri hing ja elushoidja hr. Karu (kel aastaid juba üle 90) oli meie tuline fänn ja lubas Eestisse sõita, kui meil järgmise lavastuse esieten-dus tuleb. Veel järgmistelgi päevadel arutleti näidendi sisu üle, tuldi küsima, ja meie väikest staari Isabeli (7-aastane, mängis peategelase tütart) hüüti nii koh-vikus kui mujal ikka “Näe, Asta Saar!”

Nii tulimegi kaugelt Los Angelesest tagasi tulvil emotsioone ja päikesest põlenud.

Käesoleval hooajal viib tee meid jällegi kodust ee-male. Seekord oleme kutsutud Londoni Eesti majja lavastusega “Missioon”, mis räägib koduvägivalla all kannatanud naise lugu.Kivilombi kabaree

Seasaare teatri viieteistkümnes omalavastus “Kivi-lombi kabaree” on sarjast “Eesti kultuuri lugu” juba kolmas (esimene - “Helin ja valu, mäng ja ilu” Juhan Liivi lugu, teine - “Lakalaulik Artur Rinne”). Näidend räägib endisest Eesti kabareeartistist, kirjanikust, näitlejast, konferansjeest Hendrik Saarest.

Hendrik Saar alias Kivilombi Ints oli eesti kirjanik, följetonist, näitekirjanik, kabareeartist ja kloun –narr. Nüüd ammu unustatud. Näitlejad ei pidanud teda näitlejaks, lauljad lauljaks, kirjanikud kirjanikuks. Ta laulis kabareedes sadu kupleesid. Rahvas ootas Int-su esinemisi – „näis, kes täna vastu muhku saab…“, saidki, nii pätt kui president! Skandaalsed tsensori poolt ära keelatud lood lõbunaistest - „Tallinna sa-ladused“. Kümned lühinäidendid. Sangaste Juss oli sama populaarne kui hilisem Kärna Ärni. Kivilombi Ints andis koos Goriga (Vello Agori) välja huumori- ja satiiriajakirju „Sipelgas“, „Meie mats“ jt, kus pilati tuntud tegelasi. Skandaalid saatsid teda läbi elu. Märgitud mees, kes kadus igavikku 1944.a. kevadtal-vel, kui sakslased Intsule suukorvi pähe tõmbasid…. Põhjus – 1940. aastal kirjutatud följeton Hitlerist.

Intsu tütrest Astast sai Georg Otsa abikaasa. Tal olid lapselapsed ja lapselapselapsed… Aga Ints ei saanudki kõike seda teadma…

Lavastust on saatnud suur menu. Meile endile-

EPIKoda koostas variraportiÜRO Puuetega inimeste õiguste konventsiooni

eesmärk on kaitsta ja edendada puuetega inimeste õigusi ning tagada, et riik seisaks puuetega inimeste õiguste ning toimetuleku parandamise eest. Konvent-sioon võeti vastu 2006. aastal, Eestis allkirjastati see 2007. ning ratifitseeriti 2012. aastal.

Eesti Puuetega Inimeste Koda avaldas oma 25. aastapäevaks ÜRO Puuetega inimeste õiguste kon-ventsiooni variraporti – mahuka ja põhjaliku uuringu, kuidas on Eestis konventsiooni põhiseisukohti täide-tud ning milline on puuetega inimeste eluolu tänases Eestis. Põhjalikust, puuetega inimeste kõiki eluas-pekte analüüsivast variraportist kujuneb kindlasti au-toriteetne abimees puuetega inimeste huvide kaitsel. Variraporti koostamisel otsustati, et käsitlemisele ei võeta kõiki konventsiooni 50 artiklit, vaid keskendu-takse neile, mis on Eesti tegelikkusest lähtudes kõige olulisemad, iga artikli lõpus on soovitused, kuidas olukorda paremaks muuta. Märkigem siinkohal mõ-ned tähtsamad teemad, millele on variraportis tähe-lepanu pühendatud. Nii näiteks juhitakse variraportis tähelepanu sellele, et kuigi viimasel ajal on puuetega inimeste esindusorganisatsioonide kaasamine otsus-tusprotsessidesse paranenud, jääb nende arvamus sisuliselt arvestamata. Ka puudub puuetega inimestel võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks sõltumatu institutsiooni poole, konventsiooni ellurakendamise jälgimiseks pole ka loodud sõltumatut järelevalve-mehhanismi. Variraport kinnitab, et Eestis ei pöörata eraldi tähelepanu puuetega naiste olukorrale, samas kui puuetega naised võivad sattuda diskrimineerimise ohvriks nii soo, puude kui ka rahvuse tõttu. Puuetega laste vanematel lasub ebaloomulikult suur hooldus-, haldus- ja majanduslik koormus. Rohkem tuleks pöörata tähelepanu ka puuetega laste kaitsele diskri-mineerimise eest. Puudusi nähakse ka juurdepääse-tavuses, olgu tegemist nii füüsilise juurdepääsetavu-sega kui ka näiteks info kättesaadavusega kuulmis- ja nägemispuudega inimestele.

Puuetega inimeste materiaalne olukord on üldiselt vilets ning vaesusrisk kõrge. Variraport sedastab, et ka pakutavad teenused ei vasta puuetega inimeste vajadustele ning kohalikud omavalitsused tõlgenda-vad seadusi erinevalt, sealjuures on nõudlus erihoo-lekandeteenuste järele pakkumisest palju suurem. Puudusi on ka hariduse kättesaadavuses, kooliha-riduse saamiseks vajavad puudega inimesed õppe

kohandamist, erinevaid tugiteenuseid ning spetsiaal-sete oskustega personali. Kriitikat pälvib Riigikogus vastu võetud uus Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis jätab riigi puuetega laste õpetamisest ja õpetami-se rahastamisest kõrvale, omavalitsustele aga käivad neile lükatud kohustused üle jõu.

Mitmeid põhimõttelisi puudusi leitakse tervishoius: tervishoiu- ja hooldusteenused on alarahastatud, kõigile puuetega tööealistele ei ole tagatud riiklik ravikindlustus, kriitikat põhjustavad pikad ravijär-jekorrad, tervishoiuteenuste madal kättesaadavus maapiirkondades, tervishoiuasutuste kohatine kehv füüsiline juurdepääsetavus, puuetega inimeste lähe-dastel lasuv suur hoolduskoormus, mille on põhjus-tanud tervishoiu- ja sotsiaalteenuste suur killustatus jpm. Puuetega inimestes tekitab segadust rehabilitat-siooniteenuse jaotumine taastusraviks, sotsiaalseks ja tööalaseks rehabilitatsiooniks. Rehabilitatsiooni-teenustele on pikad järjekorrad, teenusmahud on piiratud ning teenuseosutajad ebaühtlaselt jaotunud – äärealadel on neid vähe, Hiiumaal näiteks pole ühtki. Abivahendi taotlemise protsess on keerukas, aeganõudev ja bürokraatlik, eraldi probleemiks on abivahendite kättesaadavus hooldekodus elavatele inimestele, keda riik abivahendi ostmisel või üürimisel ei toeta.

Tähtis teema on puuetega inimeste tööhõive. Puuetega inimeste suurema tööhõive saavutamiseks käivitati 2016. aastal Eestis tööhõivereform, praegu on uue töövõime hindamise metoodika rakendamisel suurimaks takistuseks terviseandmete puudumine ja madal kvaliteet Tervise infosüsteemis. Tööandjad ei taha heameelega puuetega inimesi tööle võtta, pida-des nende oskusi ja kvalifikatsiooni tööturu nõudmis-tele mittevastavaks, pealegi ei laiene sotsiaalmaksu soodustus avaliku sektori tööandjatele, ka ei moti-veerita tööandjaid looma osaajaga töökohti, lisaks ei suuda kohalikud omavalitsused osutada puuetega inimeste töölkäimist toetavaid sotsiaalteenuseid. Mu-ret teeb ka puuetega inimeste tihtipeale väga madal töötasu.

Need ja veel mitmed teised EPIKoja variraportis kä-sitletud teemad annavad põhjaliku ülevaate puuetega inimeste probleemidest tänases Eestis. Variraporti projektijuht oli Mihkel Tõkke, sisutoimetajad - Anneli Habicht ja Helen Kask.

Stseen „Kivilombi kabareest“.

Sajandi ballile.

gi suureks üllatuseks oli kaheksa esimest etendust juba eelmüügist pilgeni välja müüdud. Kaasa aitab sellele muidugi näidendi huvitav sisu ja „kodukootud“ kupleed-tantsud klaveri saatel, nii nagu nad Kivilombi Intsu kabarees tol ajal olid. Lavastuses lööb kaasa peaaegu kogu trupp, lisaks veel tuntud muusikalilaul-ja Ele Millistfer, kes õpetas meile selgeks laulud ja saadab meid klaveril. Ka tantsude seadmisel kasuta-sime professionaalset abi, juba mitmenda lavastuse juures on aidanud meid Viljandi balletikooli õpetaja Katrin Hommik.

Ja muidugi ei saa me jätta rääkimata oma Mar-gusest. Viljandi Ugala teatri näitleja Margus Vaher on see inimene, kes algusest saati on võtnud meid oma hoolde. Kasvatanud ja õpetanud, teinud meist

näitlejatena need, kes me praeguseks oleme. Ta on ise kirjutanud enamiku meie tükkidest ja ise need ka lavastanud. Eesti kultuuri lood on sündinud Margus Vaheri huvist uurida põhjalikult tuhmuma hakkavate põnevate kultuuriinimeste saatust ja elustada need veel kord läbi meie.

Samas on olnud väga huvitav töötada ka teiste la-vastajate käe all, nagu Ain Saviauk („Romulus Suur“), Janno Puusepp („Missioon“) jt

Lõpetuseks tahan öelda, et Seasaare teater ar-mastab üle kõige oma publikut ja seni kuni publik ar-mastab Seasaare teatrit, ongi kõik korras!

Reet RAUDSEPP,teatri juht

ELUKAAR

VANEMAEALISTE POLIITIKA KOMISJON

LIIKMESORGANISATSIOONID:RIIGIKOGU SOTSIAALKOMISJON

SOTSIAALMINISTEERIUMEESTI PUUETEGA INIMESTE KODA

TALLINNA ÜLIKOOL (ÜTI)TARTU ÜLIKOOL (ÜTI)

MTÜ 65BEESTI GERONTOLOOGIA JA GERIAATRIA AS-

SOTSIATSIOON / TÜ KLIINIKUMEESTI SOTSIAALTÖÖ ASSOTSIATSIOONEESTI PENSIONÄRIDE ÜHENDUSTE LIIT

MTÜ EESTI SOTSIAALASUTUSTE JUHTIDE NÕUKODA

EESTI PEREARSTIDE LIITMTÜ EESTI OMASTEHOOLDUS

VANURITE ENESEABI- JA NÕUSTAMISÜHINGMTÜ SEENIOR

TARTU SEENIORMEESTE KLUBIMTÜ PURUVANAKESED

AJALEHT ELUKAARToimetaja ENE VEIPER

Sotsiaalministeeriumi Vaneamealiste poliitikakomisjoni väljaanne

Tallinn 10317, Sõle 40, tel. 5649 0494e.veiper2@gmail.com

Trükitud trükikojas SPIN PRESSRegati pst. 1, 11911 Tallinn

Tell.nr. 13753, 2000 eks.Elukaare väljaandmist rahastabHasartmängumaksu Nõukogu

4 Märts 2018 Nr. 02 (204)

LUGEMISELAMUS KIVIAJA PUUDUTUSKirglik reisimees HENDRIK RELVE ütleb oma hil-juti ilmunud raamatu „KIVIAJA PUUDUTUS“ ees-sõnas, et teda on ikka ja jälle meelitanud reisile soov kogeda rikkumata loodust ja kokku puutuda mõne põlisrahvaga. „Kiviaja puudutus“ on reisi-kiri Uus-Guinea džunglites täielikus eraldatuses elava, oma elulaadilt kiviaega kuuluva korowai metsarahva juurde. Avaldame sellest erakordsest raamatust mõned katkendid. Ronimislatti mööda ladvamajja

Siinse pere elamu vastab igati metsakorowaide traditsioonidele. See on muljetavaldav ehitis. Onn on rajatud puu otsa, mille latv on maha võetud. Jäme puutüvi ongi ehitise põhisambaks, ning ehitis ise asub umbes meie korrusmajade teise või kolmanda korruse kõrgusel. Põrandat toetavad igast küljest maani ulatuvad pikad ja tugevad teibad. Ehitis on päris suur, oma neli meetrit lai ja kuus meetrit pikk. „Kuidas sellist erilist elumaja eesti keeles tuleks ni-metada?“ arutame Argoga ehitist takseerides. „Äkki nimetaks ladvamajaks. Ta asub ju tõesti puu ladvas.“ Seda elamut silmitsedes on esimese hooga raske taibata, mismoodi sinna üles kõrgele üldse pääseb. Hoolikamalt vaadates näeme, et ülevalt onni uksest ulatub maapinnani püstloodis jäme latt. Selle sisse on lõigatud sälgud. Neisse sälkudesse oma jalapäkkasid toetades tulebki ronida. Eesti keeles sobiks selle koh-ta öelda ehk ronimislatt. Palun pereisalt luba, kas võin minna ronimislatti mööda ladvamaja uudistama. Luba antakse. Pereema läheb ees. Vaadates, kui käbedalt ta ülespoole suundub, paistab, et ronida on lihtne. Ta asetab varbad sälkudesse ning hoiab ühe käega latist ning teise käega puusale toetuvat last. Naine liigub ülespoole kergelt nagu orav. Mis seal ikka, heidan ot-sustavalt matkasaapad jalast, sest jalatsitega ronida pole võimalik, ja astun lati juude. Haaran pihkudega latist ja püüan oma varbaid samamoodi lati sälku-

desse sobitada, nagu tegi korowai. Selgub, et see ei õnnestu. Kas on sälgud liiga väikesed või minu jalad liiga suured, kuid õnarusse mahuvad vaid kolm suu-remat varvast. Ei, sedaviisi ma üles ei pääse. Jääb üle minna nii, et toetan sälkudesse päkkade servi. Toetuspind on küll ebakindel, kuid tõusta siiski saab. Mida kõrgemale kerkin, seda ebakindlamaks muutub iga samm. Osalt tuleb see kõrgusest, osalt ka sellest, et latt hakkab aina kahtlasemalt koolduma. Põhju-seks on kindlasti mu kaal. Minusugune ligi sajakilone mees kaalub ju keskmisest korowaist vaata et kaks korda rohkem. Pilku allapoole heites näen, et olen juba tavalise ühekorruselise maja katuseharja kõrgu-sel. Rinna alla poeb üpris õõnes tunne, aga alla anda ka ei taha. Tugevdan käte haaret ja püüan kiiremini liikuda. Latt peab siiski lõpuni vastu ja kuidagiviisi vin-nan enda nagu jahukoti onni uksest sisse...Kodu puu otsas

Miks on elamu puu otsas parem kui maapinnal? Etnoloogid, kes on korowaisid uurinud, on pakkunud põhjendusi. Esiteks on kõrgele puu latva rajatud kodu hästi kaitstud vaenlase eest. Ülevalt avaneb avar vaade ümbrusele ja tulijatele. Kui tulija näib ohtlikuna, jõuab pere veel metsa põgeneda või ronimislati üles hüti sisemusse vinnata. Ilma redelita on äärmiselt ras-ke nii kõrgele pääseda ja teisalt saab onni peremees sealt ülevalt ründaja pihta hõlpsasti nooli lennutada. Teiseks on nii kõrgel asuv elamu hästi kaitstud üleuju-tuste eest. Siinsetel vihmarohketel madalikel võivad tulvaveed tekkida ootamatult kiiresti. Nädalapäevi kestvad paduvihmad ajavad jõed üle kallaste ning kogu metsaalune ujutatakse tormakate tulvavetega üle. Eluase peab asuma nii kõrgel, et ka suurimad tulvaveed sinna ei ulatu. Kolmandaks põhjendavad etnoloogid elamute maapinnast kõrgemale ehitamist korowaide uskumustega. Nimelt usuvad korowaid, et öösiti võivad maa peal liikuda kurjad vaimolendid, kes on inimestele ohtlikud. Aga neljanda põhjuse mõtlen

välja juba ise, kui olen korowaide onni roninud ja seal mõnda aega viibinud. Siin, puu otsas on lihtsalt mõ-nus olla. Kui võrrelda olemisega džunglis maapinna lähedal, on siin värskem ja jahedam õhk. Puulatva-des liikuvad tuuleiilid alandavad ruumi temperatuuri ja niiskust ning siin on kerge hingata.

Seestpoolt paistab see ehitis mulle teisalt esma-pilgul suisa ohtlikult habras. Onnis ringi kõndides tunnen, kuidas põrand mu jalge all imelikult paindub. Pole ka ime, sest see koosneb võrdlemisi peenikes-test ja hõredalt asetatud bambusritvadest. Ei taha mõeldagi, mis juhtuks, kui need nüüd mu raskuse all vastu ei peaks ja ma selliselt kõrguselt puu otsast alla sajaksin. Mõnda aega ringi liikudes ebalus siiski haihtub. Uurin, mis materjalist on valmistatud muud ehitise osad. Katus koosneb saagopalmi lehtede pik-kadest ribadest, mis on bambusest sarikate vahele tihedasti vaheliti laotud. Seinad on kokku pandud laiadest puukoorelahmakatest. Kogu hoone valmista-misel pole kasutatud ainsatki naela. Ehitise eri osasid hoiavad koos sitked ja peened osavasti kokku sõlmi-tud taimeväädid.

Keset avarat ruumi põleb lõke. See ei ole kõrge, kuid ometi lõõmab lahtise leegiga. Lõke näib leegit-sevat otse bambuspõrandal. Kuidas põrand ome-ti põlema ei lähe? Astun lähemale ja saan selgust. Lõkkease on siiski vooderdatud kividega ega puutu vastu põrandalatte... Suits kandub välja onni lahtisest ukseavast ja seinapragudest. Pragusid on majas palju, nii et tõmme on päris hea ning vingu ei tundu ruumis olevat. Kuid ikkagi tundub lühinägelik põleta-da päevast päeva lahtist lõket keset purukuiva onni. Piisaks ju kõigest ühest õnnetust sädemest, et kogu hütt hoogsalt tuld võtaks! Pärin Tonylt, et kuidas ikka-gi nende tulekahjudega ladvamajades on. „Noh, mina ise ei tea küll otse ühtegi juhtumit,“ vastab Tony. Aga lisab kohe muretult: „Aga mis sest siis on, kui mõni onn juhtub tuld võtma? Uue saab valmis mõne nä-

dalaga. Nii on nad siin alati harjunud elama ja nende jaoks pole see probleem.“...

Ühes onninurgas näen puhkavat korowai meest. Mingit aset tal pole. Mees lebab lihtsalt põrandal kül-jeli, põlved konksus ja kõverdatud käed padjaks pea all. Olen lugenud, et niiviisi metsakorowaid magavad-ki. Meespere heidab ööseks onni ühte, naispere teise serva. Madratsiks on vetruv onnipõrand ja padjaks pea alla asetatud käsi. Kuna meil on parajasti vaba õhtupoolik ja aega laialt, otsustan ühes vabas onni-nurgas järele proovida, mismoodi see korowai leba-misasend tundub. Võib-olla seepärast, et olen pikast matkast parasjagu roidunud, kuid lesida on ütlemata mõnus. Bambuspõrand külje all on vetruv kui madrats ja käsi sobib padjaks pea alla oivaliselt. Läbi põranda ja seinte kandub meeldiv tuuleõhk...

„Mis on see, mis on teid aastakümneid toonud ja toob ka nüüd, juba küpses eas, kaks korda nädalas koorilauluproovi, seejärel veel ansambli proovi? Mis on see, mis annab jõudu ja sära kontsertidel esine-miseks ja paneb naerusui üle elama kontserdireiside ebamugavused?“ küsisin Kadriorus asuva eakate päevakeskuse naisansambli Nostalgia lauljatelt. „Laul!“ on üksmeelne vastus. Ja seejärel: „Meeldiv seltskond, meil on hea koos olla!“

Üheksaliikmeline ansambel Nostalgia tähistab sel sügisel oma kümnendat aastapäeva. Ansambli sün-nihetk, õigemini ansambli idee sünnihetk on lauljatel hästi meeles. See oli bussis, kui päevakeskuse nais-koor Vanaemad oli tagasiteel õnnestunud kontserdi-reisilt Leedust. Miks mitte luua Vanaemade koori kõr-vale ka ansambel, häid lauljaid on valida hulgi, ja ka ansambli juhti ei tulnud kaugelt otsida, vaid ikka oma koori lauljate hulgast - kohe alguses oli selge, et an-samblit hakkab juhendama Tiina Palm. Mõeldud, teh-tud! Ja sellest ajast saati on Vanaemade kõrval tema väike õde - ansambel Nostalgia, kes oma esinemise-ga annab koori kontsertidele värvi juurde ja samas annab edukalt ka iseseisvaid täiskavaga kontserte.

Tiina selgitab, miks ta oli kohe heameelega nõus hakkama uut ansamblit juhendama. Nimelt on ta juba varasest noorusest peale seda tööd teinud. Esimest korda õpetas ta oma kooli lasteansamblit, kui oli alles viienda klassi õpilane. Laul oli „Tihase tukkuma laulis tuul“. Kogu oma elu jooksul on ta põhitöö, so peda-googitöö ja ka kunagises Raadio segakooris laulmise kõrvalt tegelnud ansamblitega. “Ja kui sattusin laul-ma Vanaemade koori, kus on nii palju häid lauljaid, siis ma kohe ei saanud teisiti, kui pidin jälle hakkama

ansambliga tegelema,“ räägib Tiina ja selgitab siinsa-mas ka laulmise filosoofilist poolt. „Minu meelest on laulmine selline asi, mis kuulub inimese juurde, nagu hingamine. See paneb meie füüsilise keha elama, värskendab meie mälu, ja mis põhiline - rikastab meid emotsionaalselt, tõstab meid rõõmsale tasandile.“ Ja meele teeb rõõmsaks ikka elurõõmus repertuaar, et ka ansambli kuulajaskond on valdavalt vanemaeali-ne, siis on repertuaari valitud sellised laulud, mis nii lauljais kui ka kuulajais noorusest saati elavad, mis on tänaseni mälusse püsima jäänud ja sellisena ikka hea vastuvõtu leiavad. „Laule valin meie oma pop-muusika varasalvest, klassikalisest popmuusikast, häid laule jätkub seal ikka veel“, räägib Tiina. „Ole-me väga palju laulnud Valgret, Oiti, Hindperet, Hau-gi, Naissood, Podelskit, Ojakääru, praegu õpime üht Tambergi laulu. Väga armsad on meile ka meie enda rahvalaulud, et liigume koos kooriga tihtipeale väl-jaspool Eesti piire, siis oleme võtnud repertuaari ka soome, rootsi, läti, leedu või saksa rahvalaule – ikka vastavalt külastatud maale.“ Ansambli vanem Sirje Õigus lisab, et koos kooriga Vanaemad on ansambel vallutanud kõik Läänemere ümber asuvad riigid: laul-dud on Peterburis, Riias, Vilniuses, Kaunases, Berlii-nis, Prahas, Göteborgis, Stockholmis, Toris, Vantaas ja mõistagi Tallinnas. „Kas nimi Nostalgia sündis kohe?“

„Jah, see sündis koos ansambli enda sünniga. Sest hinge oli kogunenud suur igatsus kunagiste sügaval südames olnud laulude järele, nagu näiteks „Roheli-sed niidud“ jmt – praegu ju neid väga sageli enam ei kuule,“ selgitas Tiina.

Ansambli kroonikas on registreeritud 66 laulu, need on kõik korralikult nummerdatud, nii et kui ansambli vanem Sirje Õigus ütleb, et nüüd laulame näiteks lau-lu number 7, siis kõik teavad, millisest laulust jutt on. Ansambli kümnendal eluaastal on esinetud 16 korral, neist koos kooriga 3 korral. Koori repertuaaris on koo-riklassika laulud, ansamblil aga popmuusika, seetõttu nad igale kontserdile koos esinema ei sobi. Muude laulude kõrval läheb Nostalgia repertuaarist rahvale väga hästi peale vaimukas rahvalaulude tsükkel, et Nostalgia suudab publiku südamed võita, näitab fakt, et pea iga kontsert lõpeb lisapala nõudmisega. Klassi-kalist muusikat esindab ansambli repertuaaris Gaccini „Ave Maria“, väga kaunis laul, mida on edukalt esita-tud ka kirikus. Kõik Nostalgia lauljad laulavad mõista-gi ka Vanaemade kooris, sealt on nad kaasa saanud dirigent Silvia Melliku kuulsa nõudliku kooli. Kümne aasta jooksul on ansamblis kokku laulnud 29 lauljat,

praegune koos-seis on olnud koos 4 aastat. Ja muidugi on kõik need 10 aastat olnud ansamblile tugevaks toeks k l a v e r i s a a t j a Mare Altroff - väike, aga tubli. K o n t s e r t i d e l e lisab alati oma vaimukate üt-lemistega sära k o n f e r a n s j e e Sirje Õiglane. Ja et vahelduseks oleks kuulda ka üht meeshäält, selle eest hoolitses aastaid koori ja ansambli solist Leonhard Kelle. Märtsikuu viimastel päevadel aga tuli kurb teade, et nüüdsest tuleb sellest kirglikust lauluentusiastist rääkida minevikuvormis.

Nagu öeldud, on Tiina Palm oma elu jooksul juhen-danud paljusid ansambleid. Kas töö küpses eas ini-mestest koosneva ansambliga on teistega võrreldes raskem või kergem, ja millised on tulemused? „Kui mina noor olin, siis ei olnud mul sellist Vanaemade koori taolist muusikalist taimelava, kust lauljaid an-samblisse välja noppida,“ räägib Tiina. „Isetegevus-likes ansamblites laulsid kõikvõimalike erialade esin-dajad ja nad ükski ei laulnud nii hästi nagu praegune ansambel. Nostalgia liikmed on eluaeg laulnud heade dirigentide all või erinevates ansamblites, nad on tõe-poolest kogu aeg laulnud. Nendega on nii, et ainult näita natukene ja see tuleb! Nii head ansamblit pole mul kunagi olnud.“ Juhendaja kiidusõnad panevad lauljate silmad särama: on ju üldteada asi, et niisa-masugune perfektsionist nagu on Silvia Mellik oma koori õpetades on ka Tiina oma ansamblit juhenda-des. Tema kiidusõnadel on kaalu. “Tiina oskab meist emotsioone välja tõmmata, ta kohe paneb sind lau-lule kaasa elama!“ kiidavad lauljad omaltpoolt oma juhendajat.

Olen mitmeid kordi mõelnud, et Eestis võiks olla heaks tavaks korraldada pensionäride päevakeskus-te lauluansamblite konkursse, ansambleid on palju, tööd tehakse armastusega ja paljudki on jõudnud heale tasemele. Nostalgia võiks julgelt sellele konkur-sile mõnd auhinnalist kohta taotlema minna.

Ene VEIPER

Elu koos lauluga

Ansambel Nostalgia.

Koori Vanaemad dirigent Silvia Mellik (vasemal) ning Nostalgia juhendaja Tiina Palm.