Normatiivmaterjalid

● EV põhiseadus● Kohtute seadus● Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus● Prokuratuuriseadus● Prokuratuuri põhimäärus● Õiguskantsleri seadus● Advokatuuriseadus● Notariaadiseadus● Notari distsiplinaarvastutuse seadus

I teema (Õiguskaitsesüsteemi ülesehituse ja tegutsemise printsiibid)

Õiguskaitseasutuste tegevuse reguleerimisel on erinevad riigid läinud eri teid pidi, aga suuremal osal arenenud demokraatlikel riikidel on süsteemid samad või sarnased. Printsiip annab üldise suuna (ei pruugi eraldivõetuna anda situatsioonile ühest lahendust). Reegel määrab tulemuse üheselt. „Kui üldkoosoleku kokkukutsumisel on oluliselt rikutud seaduse nõudeid, siis ...“ (tagajärg on määratletud, s.t. et see on reegel).

„Kohtunik ei või töötada prokurörina“, s.t. siin on tähtsam kohtute sõltumatuse printsiip. „Kohtunik võib töötada õppejõuna“, s.t. et siin on tähtsam tegevusala valiku printsiip. Piiri printsiibi ja reegli vahel ei ole.

Printsiipide arv ja nende tähtsuse järjekord:

Õiguskaitsesüsteemi ülesehituse ja tegutsemise printsiipide arv ei ole täpselt määratletav. Käsitletavate printsiipide arv sõltub käsitluse detailsusest, samuti on võimalik mitmeid printsiipe vaadelda soovi korral kui iseseisvaid printsiipe või kui mõne teise printsiibi alaprintsiipi. Ei ole võimalik anda üldkehtivat printsiipide hierarhiat nende tähtsuse järjekorras.

Legaalsuse printsiip:

Leg. printsiip ÕKS ülesehituses ja tegutsemises tähendab seda, et õiguskaitseasutuste moodustamine, ülesehitus ning tegutsemine peab toimuma seadustes ja teistes õigusaktides sätestatud korras. Vaja on eristada legaliteedi printsiibist kriminaalmenetluses! Legaliteediprintsiibi kõrvale on tekkinud oportuniteedi printsiip (angloameerika süsteemis). Oportuniteediprintsiip ütleb, et kuigi on olemas mingid tõendid selle kohta, et tõenäoliselt kuritegu on toime pandud, on olukorrad, kus kriminaalmenetluse läbiviimine on liiga kulukas ja ühiskond siis kriminaalmenetlust läbi ei vii. EHK: kriminaalmenetluse lõpetamine süüdistatava ja prokuröri kokkuleppena avaliku menetlushuvi puudumise korral ja kui süü ei ole suur. Süüdistatav ei pea sel juhul end kohtus süüdi tunnistama, kuid oportuniteediga lõpetamine näitab, et ta on teo siiski toime pannud. Karistusregistrisse aga märget ei lähe. Süüdistatav peab sel juhul heastama kuriteoga tekitatud kahju, tasuma kriminaalmenetluse kulud ning maksma kindla summa riigituludesse või sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides. Oportuniteediga saab lõpetada II astme kuritegu.

Kui seadus näeb ette lahenduse, mis võib mõne muu printsiibi kohaselt olla ebasobiv, tuleb lähtuda seadusest (v.a. juhud, mil seadus on põhiseadusevastane) ehk juhtivaks printsiibiks on seaduslikkuse printsiip.

Ökonoomsuse printsiip:

Ökonoomsuse printsiip tähendab seda, et õiguskaitseasutuste ülesehitus ja tegutsemise kord peab olema selline, et nende tegutsemiseks tehtavad kulutused oleksid vastavuses nende tegutsemisest saadavate tulemustega.

● Ökonoomsuse printsiip IOtsesed kulutused (OK): avaliku sektori kulud (palgad, hooned, sisustus, jne); õiguslike vaidluste poolte kulud (õigusteenus nt advokaadi tasu, isiklik ajakulu, jne).

● Ökonoomsuse printsiip IIOtsused: 1. Süüdlane mõistetakse süüdi 2. Süüdlane mõistetakse õigeks 3. Süüdlane jääb süüdi mõistmata. 4. Süütu mõistetakse süüdi. Vea hinnad on nt vea tagajärjed konkreetses asjas ning vea negatiivne tagajärg üldisusele (avalikkuse eksitav informeerimine normidest ja õiguskaitsesüteemi autoriteedi kahjustumine).

● Ökonoomsuse printsiip IIIMoraalne kahju, mis on eriti suur süütu isiku süüdi mõistmisel. Süütuse presumptsioon, sellest tulenev erinev tõendamise koormuse jagamine kriminaal- ja tsiviilasjades.

05.03.2012

Kui vaatame seda, kas kedagi nimetatakse kurjategijaks, siis seda juhtub riigi poolt väga harva. Kahtlustatakse kuriteo toimepanemises ja kui kahtlustatakse, et nad hakkavad uusi tegusid tegema ja eeluurimisest eemale hoidma, on alust neid vahistada pikemaks ajaks. Eelvangistuse ajal oleva isiku suhtlemine kõigi seotutega on piiratud. Eelvangistus ergutab isikuid kergemini nõustuma süüdimõistmisega, minema kokkuleppemenetlusele jne.

Eelvangistuse situatsioon on halvem ja see põhimõtteliselt tekitab mõningase ohu, et seda võidakse ära kasutada selleks, et saavutada kokkulepe ja menetlusest kiiremaid tulemusi.

Õigus edasi kaevata -- printsiip!

Milleks? Edasikaebamine pikendab menetlust ja teeb selle kallimaks. Tsiviil- ja halduskohtumenetluses on edasikaebamise võimalus olemas ainult süüdistatul, kriminaalmenetluses mõlemal poolel.

Appellatsioon -- uued menetlused samas asjas, siis kui asi ei ole veel jõustunud.

Kassatsioon -- Kassatsioon on jõustumata kohtuotsuse peale edasikaebamine õigusküsimustes ning selle läbivaatamine kõrgema astme kohtus ilma faktiküsimuste ümberhindamiseta. Termin pärineb prantsuse kohtusüsteemist.

Nii appellatsioonis kui ka kassatsioonis on võimalik pöörduda vahel uute asjaolude poole, aga see on hästi piiratud. Mõlema täite aluseks on väide, et kohus on hinnanud õiguslikke aluseid valesti või teine väide, et kohus võtaks hindamisel arvesse mingeid uusi asjaolusid, mida eelmisel korral ei olnudki esindatud.

Mingi seminar

USAs ja mujal on jury ülalpidamine kallis. Nende taustauuringute tegemine on kulukas; nad kulutavad palju aega, kui nad peavad nõu pidama; vandekohus võib asjale läheneda emotsionaalselt ning mitte pidada silmas õiguslikke olusid.