ESTOONLANE #1214

PERSOON

José Cura:KÜLVATES ARMASTUST, SAAD SEDA KA VASTU

Tekst: Riina Luik, kultuuriajakirjanikFotod: Petr Dyrc, Catherine Ashmore

Üks ooperimaailma säravamaid tähti José Cura teeb 21. septembril

oma lavastajadebüüdi Rahvusooperis Estonia Puccini harvamängitava ooperiga „Tütarlaps kuldsest läänest“. Cura poleks Cura, kui ta ei paugutaks kõigist kahuritest, et publikut võluda. Nii juhatab ta kahel esietendusel ise orkestrit ning on ka etenduse valguskunstnik. Kuid seegi pole veel kõik!

Kuigi Puccini ooperi „Tütarlaps kuldsest läänest“ („La fanciulla del West“) esmaettekanded 1910. aastal nii USA-s kui Euroopas kujunesid menukaiks, ei ole teos kunagi pälvinud lavastajate poolt samaväärset huvi kui helilooja teised ooperid. Sageli isegi ei teata, et sellise nimega teos Puccini ooperiloomingus eksisteerib. Mis ajendas Teid oma lavastajadebüüdiks Rahvusooperis Estonia valima just „Tütarlast“?Mitte mina ei teinud valikut, vaid sellise ettepaneku, ja väga huvitava, tegi mulle Estonia loominguline juht Vello Pähn. Nõustusin sellega kohe, sest selle ooperi lavastamisettepanekut ei tehta just tihti ning olin sellest väga huvitatud. Olen Johnsoni/Ramirezi rolli laulnud alates 1992. aastast, tunnen iga selle teose nooti, iga nüanssi muusikas ja tekstis. Ma lausa põlen kannatamatusest alustada proove!

Ühes varasemas intervjuus olete öelnud, et armusite lindpriiks kuulutatud Johnsoni/Ramirezi tegelaskujusse juba esmakohtumisel selle rolliga. Mis Teid õigupoolest võlus? Ma ei kujuta ette ühtegi romantikuhingega meeslauljat, kes ei ihkaks olla laval sellises rollis ja mängida metsikus

läänes elavat tundelist lindpriid … Hoopis erinevat tegelaskuju kui tunneb tänapäeva noorem põlvkond, kes on harjunud pigem superkangelastega. Minu põlvkonna jaoks esindab ta pigem John Wayne’i ja Clint Eastwoodi sarnaseid kangelasi.

Kui oluline on laulja jaoks oma rolli armuda? Kas võite nimetada mõned lavarollid või ooperid, mis on Teid kui inimest ja lauljat enim mõjutanud? Eelkõige oleme laval professionaalid – isegi kui me pole oma rolli otseselt armunud, peame seda usutavalt esitama. Tõsi on, et rollis, mida sa armastad ja naudid, oled sa ka ise õnnelikum ja see paistab välja. See ei tähenda, et armuda saaks ainult positiivsesse karakterisse, ei. Pateetilised kujud nagu Otello või Canio „Pajatsites“ eeldavad lauljalt mitte ainult tõsist süüvimist antud karakteri olemusse. Selleks, et teda laval usutavaks mängida, on vaja mõista ka seda, miks tema iseloom selliseks on kujunenud ja miks ta just nii käitub.

Ja vastupidi küsides: on Teil ette tulnud rolle, mida Te meelsamini poleks laulnud? Muidugi! Laulja töös pole kõik sugugi nii roosiline, kui näib. Eriti siis, kui sa alles alustad oma karjääri ja oled

Pra

ha S

ümfo

onia

orke

strit

juha

tam

as

ESTOONLANE #12 15

„Olles rollis, mida sa armastad ja naudid, oled sa ka ise õnnelikum ja see paistab väljapoole.“

noor, pole võimalik teha ainult seda, mis sulle meeldib. Enamasti teed just seda, mida pakutakse, vastasel juhul poleks sul lihtsalt tööd. Täna olen aga sealmaal, et saan valida, mida laulan, juhatan või lavastan. Ma tahan teha ainult seda, mida tõeliselt armastan, mis mind köidab. Tean, mis mul hästi välja tuleb ja millega saan midagi muusikas öelda. Kui tunnetust ei ole, eelistan seda mitte teha. Selle privileegini jõudmine on aastatepikkuse raske töö tulemus, see pole tulnud iseenesestmõistetavalt.

Kui oluline on Teile kui loovinimesele olla ise armastatud, olla armunud? Põhjus, miks ma seda küsin, on selles, et ühena vähestest ooperimaailma staaridest olete Te esile tõstnud oma abikaasa ja perekonna tuge ja armastavat hoolt. Armastus on ainus põhjus, miks elada. Kes iganes väidab vastupidist, selle elu saab olema väga kurb.

Tagasi ooperi juurde! Klassika on klassika sest puudutab inimesi ajast aega, põlvkond põlvkonna järel, olles alati kõnetav, esteetiliselt köitev ja

emotsionaalselt nakatav. Missugune on „Tütarlapse“ sõnum tänasele publikule ja noorele ooperivaatajate põlvkonnale?Ma pole päris nõus sellega, kuidas Te klassikat defi neerite, kuid ma mõistan, mida öelda tahate. Kui inimesed tähelepanelikult kuulavad, siis „Tütarlapse“ puhul aduvad nad palju sellist, mis peegeldab 20. sajandil muusikalide arengut. Sageli ütlevad vähem teadlikud inimesed, et „Tütarlaps“ on kitšimaiguline või muusikaline komöödia, unustades või mitte teades tõsiasja, et

Puccini kirjutas selle ammu enne seda, kui Broadway ja fi lmiheliloojad võtsid kasutusele just Puccini muusikalised ideed ning hakkasid neid massiliselt kasutama. Headeks näideteks on Andrew Lloyd Webber ja John Williams, kui mainida

vaid mõnd kõige tuntumat – nende töödes on Puccini mõjutused kõige selgemad. Näiteks „Star Warsi“ muusikaline leitmotiiv tugineb Puccini ooperil „Manon Lescaut“. Ma ei taha tekitada poleemikat, vaid mainin seda lihtsalt Puccini suhtes õiglust silmas pidades.

ESTOONLANE #1216

Olete tuntud klassikalise muusika n-ö massideni viijana ning olete ise ellu kutsunud mitmeid üritusi ning astunud üles heategevuskontsertidel. Rääkides klassikalise muusika jõudmisest iga potentsiaalse kuulajani, kasutatakse sageli klišeed, et seda ei ole võimalik teha ilma haridussüsteemi kaasamata ning et see peaks algama juba algkoolis. Seda narratiivi kasutatakse tegelikult sageli, rääkides n-ö massikontsertidest, mille pealt teenitakse suuri summasid. Klassikaline muusika ONGI kõigi jaoks. Selleni jõudmiseks on vaja vaid soovi. Ja seda soovi või vajadust saab tekitada ja ärgitada väga varajases elueas. Kui kommertskampaania rõhub näiteks sellele, et iga laps unistab nutitelefonist, siis miks mitte kasutada sama võtet ka muusika või üldse kaunite kunstide puhul. Et igaüks, mitte ainult lapsed, tunneks vajadust olla ümbritsetud ja saada osa sellest imelisest maailmast. Imetlus ning armastus kunsti vastu kasvab, kui inimene õpib asju väärtustama. Ei ole võimalik armastada asju, mida sa ei mõista. Seega ei ole lahenduseks mõistetavuse huvides meistriteoste lihtsustamine ja kvaliteedi lahjendamine, vaid inimeste muusikaline harimine laiemalt, panustamine inimeste heaolu parandamisse. See loob kunstilisest kiirtoidust saadava pinnapealse rahulduse asemel eeldused n-ö suure kunsti nautimiseks. Lihtsamalt: peame püüdma selle poole, et aidata inimestel tõusta kunsti kõrgusele, mitte viima kunsti taset allapoole, et seda mõistetaks. See on keeruline, kuid vaeva vääriv püüdlus.

Septembris Estonias lavale tuleva „Tütarlapse“ puhul olete nii lavastaja kui ka valguskunstnik. Kergitage palun veidi eesriiet: milline saab olema Teie nägemus ooperist – ultramoodne või klassikaline? Minu stiil lavastajana on üldiselt alati olnud teose originaali tõetruu ja ilustamata kajastamine, kasutades ära ka kaasaja huvitavaid ideid. „Tütarlapse“ puhul lähtun pigem vesternist kui psühholoogilisest trillerist. Seal pole ruumi minu enda ekstsentrilistele nägemustele! See saab olema parimat sorti ja kaasakiskuv lääne „spageti-vestern“!

Metropolitan Operas 1910. aastal toimunud „Tütarlapse“ esmaettekande tõid publikuni tollased ooperimaailma absoluutsed staarid: Enrico Caruso ja Emmy Destinn. Olles nüüd ise lavastaja, mis on Teie jaoks osatäitjaid otsides kõige olulisem?Lauljad pakuti mulle teatri poolt eelkõige nende ansamblilist sobivust arvestades ja mõned osatäitjad valiti teatri korraldatud ettelaulmise käigus. Luban, et töötan kogu hingega, et nad annaksid endast kõik, mis neil anda on. Minu moto on alati olnud: „Pole olemas häid või halbu lauljaid, orkestrit või koori (pean silmas professionaalseid tegijaid), vaid head või halvad lavastajad või dirigendid.“

Ka Teie enda anne avaldub väga mitmes vormis: mängite kitarri, juhatate orkestrit, debüteerisite 15-aastasena (!) kooridirigendina, 16-selt alustasite

PERSOON

kompositsiooniõpinguid, laulsite ooperikooris, jätkasite solistina, Teid on pärjatud paljude väärikate tiitlitega ... Kuid kas mäletate veel Teie elu kardinaalselt mõjutanud päeva, mil saabusite Itaaliasse, et alustada Vittorio Terranova juures lauluõpinguid?Kui see otsus sündis, oli aasta 1988 ja minu kodumaa Argentina võitles toona elu eest, et välja rabeleda aastaid kestnud poliitilisest ja majanduslikust kriisist. End helilooja või dirigendina realiseerida oli võimatu, isegi oma unistustes. Laulsin kooris, tegin aeg-ajalt mõne väiksema rolli või andsin üksikuid kontserte nagu kõik algajad. Ma tahtsin proovida, kas suudan Euroopas läbi lüüa. Vaid kolm aastat hiljem, aprillis 1991, saabusin Milanosse Terranova juurde ja sealt see kõik algas …

Olite esimene artist, kes laulis ja juhatas orkestrit, seda nii kontsertidel kui ka salvestistel ja esimene, kes võttis kasutusele uue formaadi: astusite publiku ette samal etendusel algul dirigendina, seejärel

lauljana. Kuidas Te küll jaksate anda „lahinguid“ nii mitmel muusikarindel? Elu ongi nagu tennisematš! Sa servid palli, saad selle tagasi. Kui servid kaunilt, saad ka vastu ilusa löögi. Kui servid viletsalt, saad vastu viletsa löögi. Ei mingit saladust! See on põhimõte, kuidas jagan oma energiat – külvates

armastust, saad seda ka vastu. Kui peaksingi elus kohtama inimesi, kellele olen enda arusaamist mööda teinud kauni söödu ja saanud vastu inetu, siis esmalt püüan veelkord, andes võimaluse oma viga parandada, ning kui see ei tööta, astun lihtsalt kõrvale. Elu on liiga lühike, et kaotada aega selle

„Peame püüdma selle poole, et aidata inimestel tõusta kunsti kõrgusele.“

ESTOONLANE #12 17

keerukaks muutmisele, eriti kui sul on võimalus seda vältida.

Teie karjäär on olnud väga edukas ja särav – tundub, et olete vähemalt ooperimaailmas võitnud täieliku jackpot’i. Kuidas te ise pikkadele lava-aastatele tagasi vaatate? Ma võin tagasihoidlikult märkida, et ma käivitasin teatud mõttes revolutsiooni selles, mis puudutab ooperimaailma ja seda, kuidas asju enne oli aetud. Mis oli kombeks. Algul oldi hämmingus ja ka otseselt vastu, kuid tänaseks on see kaasa toonud põhimõttelise läbimurde ja kannab vilja. Aga see võttis aega ligi kolmkümmend aastat! Keegi ei saa väita, et ma olen kannatamatu … Vaadates neile kümnenditele tagasi, ei meenu mulle ainult saadud komplimendid ja toetus, vaid ka rünnakud ja saadud tagasilöögid – iga kogetud eduhetk ning läbikukkumine. Ajaloost tervikuna ei ole võimalik õppida asju n-ö pähe õppides, püüdes eksamil vigu tegemata läbi saada. Õppida tuleb oma edust ja vigadest, et neid enam mitte korrata. See kehtib kõigi kohta, kes me kirjutame omaenda ajalugu.

Te annate tänini kontserte, üks suurepäraseid ülesastumisi, mida Eesti publik siiani mäletab, oli 2011. aastal Saaremaa Ooperipäevadel. Kuidas Te ise seda meenutate? See oli minu, koori ja orkestri jaoks armastus esimesest silmapilgust! Ma mäletan tänini kolm tundi kestnud kontserti, mis lõppes püsti tõusnud publiku raugematu aplausiga ja mida ka press kiitis! Ma ootan kannatamatult koostööd teie rahvusooperiga!

Toona ütlesite, et Eesti tundus Teile kui muinasjutumaa ja Teile meeldis väga meie must

leib. Seoses sügisel ees ootava lavastajadebüüdiga viibite pikemalt Eestis – kas Teil on mõni soov või unistus, mille täitumist ootate?Ma pean ausalt tunnistama, et ma ei tunne Eestit sügavuti, selleks oleks vaja tõsisemat keelekümblust. Seekord sellega ka tegelen. Kuid jah, mäletan ka seda suurepärast musta leiba. Kuna olen suur küpsetaja, tahaksin õppida eesti leiba valmistama!

Enamus loovinimestest ütlevad, et nad ei tee midagi erilist, et inspiratsiooni ammutada. Teil on palju hobisid: fotograafi a, puutöö, nüüd selgus, et ka küpsetamine. Ilmselt see kõik kokku Teid inspireeribki. On mul õigus? Rääkige pisut oma hiljuti ilmunud fotoalbumist „Espontáneas“. Oleme täpselt need, kuidas me oma elu elame – enda ajalooraamatu kirjutajad, nagu ma varem ütlesin. Meid ei pruugi tabada ootamatu inspiratsioonipuhang, kuid mida iganes me ka ei teeks, on sellel mõju meie muudele tegevustele. Kes iganes väidab vastupidist, ignoreerib oma sisemist jõudu või luiskab, tahab end näidata huvitavas valguses, öeldes: „Oh, ma kogesin jumalikku puudutust!“ Midagi sellist ei ole olemas. Inimese kunstnikumina on summa kõigest, kes ta on ja mida ta teeb. Iga hobi rikastab mind vaimselt ning ka minu elu laiemalt. Kord kirjeldas keegi mind kui polümaati (ladina keeles palju õppinud inimene, kes suudab olla ekspert mitmes valdkonnas), pidades mind tänapäeva da Vinciks. See on ilmselge liialdus – ma ei kõrvutaks end iialgi geeniusega. Kuid ma töötan kõvasti, et hoida oma meeled virged, kogu aeg midagi uut õppida ning see ilmselt ei muutu minu puhul kunagi. Ma olen nakatunud ilu loomisest ning ei suuda ega tahagi sellele vastu panna.

Dic

k Jo

hnso

n/R

amire

z, „

Tüt

arla

ps k

ulds

est l

ääne

st“,

200

8 Lo

ndon

i Kun

ingl

ik O

oper

Lava

stam

as S

aint

-Saë

nsi o

oper

it „S

imso

n ja

Del

ila”

Kar

lsru

he O

oper

is, 2

010