Lihtne ja vajalik storyboard Filmi tegemine on suur, kuid naudingut pakkuv ettevõtmine. Enne kui filmi

kaameraga salvestama hakatakse, tehakse ära hulk mõtte- ja paberitööd, milleta ei saa hakkama ükski režissöör. Iga film saab alguse ideest, mis kirja pandult moodustab stsenaariumi. Kui stenaarium on lõplikult kinnitatud, hakatakse filmile tegema storyboard’i. Storyboard tuleb ingliskeelsest sõnast ja tähendab loo või mõtte lahti seletamist joonistuste abil. Eestikeelne enam-vähem suupärane vaste on "piltlugu". Vajalik on see piltlugu nii režissöörile kui ka tema võttegrupile, et loost saadaks ühtemoodi aru. Piltlugu on koomiksi sarnane loo tegevustiku piltide reastamine stseenis ja

stseenide üleselt kogu filmi jaoks. Erinevalt koomiksist hoitakse piltloos reeglipäraselt kindlat pildiformaati, vastavalt selle, millise küljesuhtega – kas tava või laiformaat – on kavandatav film mõeldud.

Piltloosse pannakse kirja kõik filmi selgitavad iseloomustavad suurused Piltloo tegemiseks peaks ära õppima mõningad mõisted. Näiteks peaks iga

režissöör oskama vahet teha kaadri ehk filmitava plaani suurustel. Kinos kasutatakse põhiliselt nelja kaadrit: suur plaan (SP), mille keskmeks on asi või ese, mida soovite rõhutada. Näiteks kui vaadata lähedalt inimese jalga, siis suures plaanis on joonistatud kaadris tegelase jalg. Keskplaan (KP) algab inimese peast ja lõpeb vöökohal. Keskplaanis on kõige parem edasi anda kõnet või dialoogi, seepärast kasutatakse seda ka rohkelt televisioonis. Näide keskplaanist on, kus peategelane on pildil vaid pooleldi. Järgmisena üldplaan (ÜP), kuhu jääb objekt koos ümbritseva keskkonnaga. Ja neljas ning viimane antud nimistust on detailplaan (DP), kus kaadris on üks ese väga suurelt. Näiteks kaader, kus kaadris on AINULT marraskil sõrmed.

Nende suuruste järgi tuleb oma lugu lahti joonistada. Soovitav on järjestada ja nummerdada omavahel erineva suurusega plaane, sest nii saab film tempokam ja ka vaatajal on mõnusam lugu jälgida.

Piltide kõrvale tuleb panna kaadri suurus. Et neid mitte tervenisti ja pikalt välja kirjutada kasutatakse lühendeid (SP, KP, ÜP, DP).

Lisaks peab ka kaadri juurde lahti kirjutama märksõnadega kaadri sisu ja ka jutu, mida tegelased omavahel räägivad. Piltide juurde võib alati teha märkmeid.

* Inspiratsioon tabab režissööre alati kõige ootamatumal hetkel ning tuleb ette sodimist, mis on ka täiesti lubatud. Kõik oluline, mis filmi puudutab, tuleb üles märkida. Juurde võib veel lisada, kas kaader on liikuv ja kui, siis kuhu suunas.

* Lisaks märgitakse piltloosse üles ka lisatehnika, mis konkreetseks kaadriks vajalik. Näiteks kui kaadri filmimiseks on vaja kasutada relsse (miniraudtee kaameraga sõitmiseks) ja kraanat (minikraana, millega saab filmida kõrgelt), siis see pannakse ka kirja.

* Hea režissöör näeb oma ettekujutuses filmi tempot ja seega paneb piltloosse kirja ka plaani kestvuse

* kui plaani juures on kasutatud kaamera „peale“ või „mahasõitu“ (ing.k. “zoom”) ja see on filmile väga oluline, siis seegi kirjutatakse üles

* Jällegi - vastavalt vjadusele tehakse eri piltloosse märked ka heliefektide suhtes

Piltlugu on filmi korraldamise ja parandamise seisukohalt väga oluline töövahend. See annab ülevaate loost, sellest, milliseid taustu nii pildis kui helis plaanitakse kasutada ning milliseid tegelaskujusid luua.

Piltloo tegemiseks ei pea olema maalikunstnik. Oluline on, et tead, mida tahad ja kuidas seda saada. Ning nii tuleks see ka üles joonistada. Tegelasteks võivad olla kriipsujukud, kuid oluline on et sinu võttemeeskond sellest aru saaks. Nii lihtne see ongi. Vaja on vaid viitsimist ja kannatust. Kui loetud jutust jäi midagi meelde, siis haara aga pliiats ja pane oma idee paberile. Mõnusat storyboard’imist!

Filmides kasutatavate plaanide suurused ehk kadreering arvestades inimese kasvu:

1. ÜLDPLAAN Üldises plaanis näeme me tegelast tervenisti, pealaest jalatallani ja eelkõige on see plaani suurus hea tegevuse suuremat dünaamikat vajava esiletoomiseks. Üldplaanis näeme tegelase suhestumist ümbruskonda 2. KESKPLAAN Keskplaan on tavaliselt nii-öelda “portree”-plaan. Sellega me portreteerime oma tegelast, anname talle sisu. Keskplaan on suurepärane plaan dialoogi pidamiseks, kaadris võib korraga olla ka mitu inimest, kes on keskplaani suuruses

3. AMEERIKA KESKPLAAN: on kesk-ja üldplaani vahepealne plaan, kus jalalabad on alt “lõigatud” ehk kaadri alumisest servast välja jäetud. Nii saab “petta” näiteks näitlejate pikkust, kus lühikesele näitlejale pannakse talla alla suured klotsid, et ta ikka pikem paistaks samuti saavutatakse sellise plaaniga ja alt üles rakursiga väga mõjuvõimas visioon inimese suurusest 4. SUUR PLAAN Suures plaanis näeme EMOTSIOONI ! Näoilme peegeldab tihtipeale tegevust paremini, kui tegevus ise. Loomulikult tahame teada, mida meie tegelane TUNNEB ja selleks väljendusvahendiks ongi parim suure plaani kasutus. 5. KAUGPLAAN: Oluline selles plaanis on KESKKOND, ja tegelase kohaleolekust selles pildis saame aru, et selles keskkonnas hakkabki me tegelane tegutsema. Tavaliselt annab Kaugplaan aimu tegelase täpsest suhestumisest keskkonda ja tegelase võitlusest oma ellujäämise nimel selles keskkonnas.

6. DETAILPLAAN: Selle plaani suurusega juhitakse tähelepanu väga väikestele, kuid filmis olulistele asjadele ja tegevustele, mida vaataja peab „suurest pildist“ arusaamiseks teinekord nägema ja teadma. Ka võib kasvõi detailplaan silmast kirjeldada hetke ja emotsiooni, mida