RELIGIOONIPSÜHHOLOOGIA

1. sept 2009. a

Test on lünktekstina. Kohustuslikku kirjandust tuleb kindlasti lugeda.

Mis on religioonipsühholoogia?

Psühholoogia eriharu. Interdistsiplinaarne. APA – organistatsioon, mis koondab psühholoogia harusid,sh rel.psüh.

E. Tellmann „Üldine usundipsühholoogia” – võib lugeda, pole kohustuslik.

Definitsioonid:

Melony – rel.psüh. on religioosse inimese psüühika uurimine. Religioossete uskumuste ja käitumise teaduslik uurimine. Jne

Klassikaline lähenemine: 3 tunnust: objekt (mida nimetatud teadus uurib), põhiküsimus (millele otsitakse vastust), meetod (kuidas põhiküsimusele vastust otsitakse, mille abil).

Rel.psüh. objekt – usuline kogemus, areng ja käitumine.

Usuline kogemus – üldine mõiste, aga see tähendab seda, kuidas inimene kogeb jumalat. Kogemuslik religioon on jätkusuutlik.

Usuline areng – esiteks, lapse usuline areng, kuidas last õpetada, kuidas tema usuline kasvamine toimub jne. Teiseks, täiskasvanu usuline areng, nt pöördumine, rel.vahetus, apostaasia (rel. loobumine).

Usuline käitumine – kuidas rel. mõjutab inimeste käitumist, nt rituaalne käitumine, abistamiskäitumine, terviskäitumine sh vaimne tervis.

Rel.psüh. põhiküsimus –mis on inimese jaoks religioon? Lähtub sellest, kuidas inimene seda kogeb, tunnetab. Rel.psüh. pole normatiivne, ei määra, mis on õige v väär. Eelkõige mittehinnanguline.

Rel.psüh. meetod – sotsiaalteaduste meetodeid kasutab. Kvalitatiivsed (ei mõõda, aga kirjeldavad) ja kvantitatiivsed (mõõdavad, annavad mõõdetava tulemuse, nt testid).

Religiooni mõiste religioonipsühholoogias

Käsitletud kahes võtmes:

Ühedimensiooniline – püütud välja tuua rel. ühte mõõdet v tunnust, mis konstrueerib religiooni. Nt usk üleloomulikku, kui see on, on tegemist religiooniga.

Verbit - religioon koosneb teatud asjadest, neid asju on 6. Esimene komponent on rituaal. Sellest tehakse midagi, mille tähendus on väljaspool seda tegevust. Teine komponent –

1

doktriin. See on õpetus inimese seotusest jumalikuga, erinevad religioonid annavad erineva seletuse. Kolmas – emotsioon. Erinevad religioonid kultiveerivad v rõhutavad erinevaid emotsioone. Neljas – teadmine. Intellektuaalne kursisolek pühade tekstidega. Osades religioonides on teadmine tähtis, nt kristlus, islamism. Samas budismis tekstide osakaal väga väike. Viies – eetika. Käitumisreeglid, mis määravad hea ja halva. Kuues – osadus ehk kuuluvus. Sotsiaalne v füüsiline kuulumine usulisse meiesse. Loob läheduse ja kuuluvustunde. Osalus kaasaegses religioonis väheveb, kuna usk muutub individuaalsemaks. Samuti tekivad erinevad virtuaalsed kogukonnad.

Tasakaal nende komponentide vahel on erinev.

Religioonina toimuvad need ideoloogiad, mis muunduvad inimese kõrgeimaks väärtusteks.

Traditsioonid religioonipsühholoogias.

Põhja-Ameerika traditsioon. 19. saj lõpus tekkis ja arenes kiiresti. Hõlmab erinevaid koolkondi, suundi jne. nt Tekkis Clark’I koolkond, sellesse perioodi seotuvana loetakse William Jamesi, kes kirjutas rmtu „Usulise kogemuse mitmekesisus”.

Saksa filosoofilis-teoloogiline traditsioon. Ennekõike Dorpati religioonipsühholoogiline koolkond. 20. saj alguses oligi 2 suurt koolkonda, Clark ja Dorpat. Dorpat hääbus.

Prantsuse kliiniline traditsioon. Tegeletakse religiooni mõjuga psüühikahäiretes, nende seostega jne.

Teemad religioonipsühholoogias

Usklikkuse ja spirituaalsuse vahekord, nende vahetegemine, täpsustamine.

Usuliste psüühiliste protsesside mõõtmine. Mis on usulised tunded, pühendumine jne. Uuritakse kvantitatiivselt.

Usuline käitumine. Kuidas religioon mõjutab erinevaid eluvaldkondi.

Religiooni mõju sotsiaalsetele gruppidele.

Terrorismiteema. Uuritakse, milline on potentsiaalne terrorist.

Neuroteoloogia. Kuidas on usulised kogemused seotud inimese ajuga.

Psühholoogia mõistete ja kategooriate rakendamine usu puhul.

2

8. september 2009

TRANSENDENTS

Kui isiksuse omadus.

Isiksusepsühholoogias 3 lainet, kuidas me isiksusest aru saame. See on tähendanud õpetust sellest, kuidas me isiksust mõistame e kes on isiksus ja on leidnud väljendust teraapias.

Suundumused v lained:

1. Psühhoanalüüs (rajas Sigmund Freud) – põhiline sõnum: seisukoht, et inimene oma käitumises on irratsionaalne olend. Meie käitumist juhib alateadvus. Alateadvus tuleb kahest allikast: varasem elukogemus, eriti emotsionaalselt vapustavad sündmused, mida me ei pruugi mäletada, ei taha mäletada, ja ??.

2. Biheiviorism – tekkis Ameerikas 1920ndatel. Vastandub teadlikult Freudile. Väidab, et tema õpetus on suur jama, me ei tea, mis inimese hinges toimub. Biheivioristide põhiarusaam – isiksus, see on tema käitumine. Me ei tea, mis toimub tema hinges, aga me saame mõõta teatud stiimuleid, ja vaadata, kuidas inimene reageerib. Stiimul -> ? -> Reaktsioon.

3. Humanistlik psühholoogia – 1950ndatel kujuneb välja. Seisukoht vastandub biheiviorismile. Et nood on teinud inimesest masina. Ja humanstide põhisõnum on selles, et iga inimese isiksuseks olemise eesmärk on oma inimliku potentsiaali teostamine. Teraapia saab aidata leida inimesel oma unikaalse olemuse.

Kaks suundumust pärast neid kolme (mitte nii mõjukad kui eelmised kolm):

- Mõõtev lähenemine, kus isiksuse all mõistetakse seda, mida saadakse uurida, mõõta, testida. Kestab 20. saj lõpuni.

- Edasi on üks suundasi psühholoogias tekkinud, mille nimi on positiivne psühholoogia. Seligman on rajaja. Seligman ütleb, et psüh tegeleb inimestega, kes on probleemsed, negatiivsed. Pole uuritud seda, kes on terve, tugev ja tasakaalukas inimene. Nii ta loobki uue suuna. Loovad süsteemi, klassifikatsiooni. Tugeva isiksuse juurde kuuluvad 6 voorust (sisuliselt isiksuse omadused), need omakorda jagunevad loomutugevusteks (ühes vooruses 3-5 loomutugevust). Voorused: Tarkus ja teadmine, kuraaš e julgus (inimene viib ellu selle, mille ta õigeks peab), inimlikkus (avatus, teistega arvestamine, lähisuhete loomine), õiglus (võime elada ja töötada teistega koos, olla aus, õiglane, tunnustada juhtimist), leplikkus (võime anda andeks, leppida olukordadega ja arvestada suhetega), transendentsus.

Loomutugevuse kriteeriumid Lehtsaare konspektis.

Transendentsus - võime suhteks/suhtlemiseks laiema universumiga ja võime leida tähendus. Inimese elu, tema tunnete kogemuse tähendus, ei ole inimeses endas, vaid milleski kõrgemas kui inimene ise.

Transendentsuse kui vooruse alla mahuvad viis loomutugevust

1. Ilu ja täiuslikkuse tunnustamine (seda erinevates eluvaldkondades, kas kunst, matemaatika, igapäevane elukogemus, misiganes.).

3

2. Tänulikkus (olemise ja olevate eest, head asjade eest, mis juhtuvad, saatusele, teistele inimesele, jumalale jne. See võib olla sügav, eksistentsiaalne.)

3. Lootus (optimistlik tulevikku vaatamine. Paremad ajad on ees. 4. Huumor ( esiteks, võime ennast vaadata kõrvalt. Teiseks, humoorikana mõjuvad need asjad,

mis tavaliselt kokku ei käi.) 5. Spirituaalsus ja usklikkus (inimesel on teatud väljakujunenud seisukohtade süsteem, mis

omab tähendust elu ja universumi kohta ja kogu elu asetamine laiemasse perspektiivi.)

Pöördumine / Apostaasia

Pöördumine – midagi toimub inimese psüühikas. Muutub usklikuks.

Apostaasia on religioonist loobumine, usust taganemine.

Isiksuse parameetrid usklikuks saamisel v usust taganemisel ei muutu. Isiksus jääb samaks.

Isiksus on laias laastus viies valdkonnas määratud, nn suur viisik: Neurootilisus, ekstravertsus, avatus kogemusele, sotsiaalsus, meelekindlus.

Coe (1916) analüüsib pöördumist. Ütleb, et pöördumisel on olemas teatud tunnused: 1) inimese selfi e identiteedi põhjalik muutus. 2) inimese pöördumine v lähenemine religioonile ei ole arengulise küpsuse tulemus, vaid rajaneb teadlikul otsusel. 3) põhjustab muutuse inimese käitumises, huvides. 4) subjektiivselt peetakse uut selfi paremaks, õnnelikumaks.

4

15. september 2009

Psühhoanalüütiline religioonikäsitlus.

Võtab psühhoanalüüsi mõisted ja püüab avada seda, mis on religioon inimese jaoks.

Psühhoanalüüsi iseloomustus failis, mis Lehtsaar on teinud. (nt Inimese käitumine ei ole ratsionaalne. Alateadvus suunab meid. )

FreudRäägib teadvusetasandist. Inimesel on teadvus, samuti alateadvus, mis sisaldab eelteadvust, ka tõeline alateadvus, mis sisaldab väljatõrjutud materjali. Kaitsemehhanismid: nt projektsioon – inimene projitseerib ümbritsevasse maailma seda, mis on nende alateadvuses ja mida nad ei tunnista. Nt varas näeb teistes ka varast. NB! Religioon, kõik erinevad usulised kategooriad nagu jumal, saatan jmt, on projektiivne süsteem. Neid ei ole olemas, aga inimene on loonud selle süsteemi. On loodud jumal, sest inimesed tahavad isalikku kaitset. Rituaalid on nende alateadlike tungide väljaelamise kollektiivne vorm. Kosmiline tunne – müstiline kogemus, oma sisult tähendab lahutamatu seose ja universumiga üks olemise kogemust. Igal inimesel on olnud kogemusi, kus kaovad piirid tema ja ümbritseva keskkonna vahel. Piiride kadumine mina ja mittemina vahel. Usuline kogemus tähendab varasema ego kogemist, varasemasse egoikka pöördumist.Illusioon. Religioon kui illusioon. Illusioon pole sama, mis viga. Tuleneb inimese sügavaimatest soovidest. Samal ajal ei ole illusioon delusioon ehk meelepete. Ei kao kontakt reaalsusega. Illusioon rajaneb reaalsusel, lihtsalt inimesed tõlgendavad seda mitte realistlikult, vaid oma sügavaimatest soovidest lähtuvalt.Teadus tõrjub religiooni välja.

Jung on öelnud, on Freud otsis oma õpetuses iseennast, lähtub tema kompleksidest ja hirmudest jne.

Carl Gustav JungRäägib kollektiivsest alateadvusest. Inimese teadvus on kolmetasandiline: 1) teadvus, mis on kujunenud ajaloolise arengu käigus, sisuks on teadlikkus iseendast. 2)isiklik alateadvus, mis on „kukkunud”, hetkel ei tule meelde. 3) kollektiivne alateadvus. Sügavaim alateadvuse kiht, mis on kujunenud välja inimkonna koguarengu jooksul . seal on need kategooriad, mille kaudu oleme ühenduses inimkonnaga üldse. Teeb võimalikuks suhtlemise erinevate kultuuride vahel. Inimsus.

VAATA KINDLASTI LEHTSAARE KONSPEKTI

22. september 2009

Usuline kogemus ja selle seos elukogemusegaEi käinud loengus. Loe konspekti.

5

29. september 2009

Usuline orientatsioon

See on uskumise viis või usklik olemise viis.

Usuline orientatsioon on üks põhilisi mõisteid usulise kogemuse kõrval. Sellega on palju tegeldud, valdkond pole päris ühetähenduslik.

Gordon Allport – isiksusepsühholoogia rajaja. Tõi religioonipsühholoogiasse usulise orientatsiooni mõiste. Lõi skaala selle mõõtmiseks.

Praktikas on lõpmatu arv uskumise viise, kuigi me üritame defineerida usulise orientatsiooni mõistet.

Tänapäeval vastandatakse religioossust ja spirituaalsust. Kuni 20.saj kristlus ja islam lõikes on ebausku v paganlust v maagiat vastandatud väljakujunenud religiooniga.Soren Kirkegoor: eristas ametlikku kristlust (seotud institutsiooniga) radikaalsest kirstlusest (isiklik pühendumine) .Formaalsus vs isiklik kehtis 20. saj keskpaika. Siis nüüd on see nihkunud ja räägitakse usklikkusest kui pühendumusest ja religioossusest.

Theodor Adorno. Kuulus Frankfurdti koolkonda. Uuris natsi psühholoogilist portreed. 1950 ilmus tema rmt „Autoritaarne isiksus”, tõi välja 8 tunnust. Kuid et nende aluseks on 2 sügavat alust v dimensiooni: autoritaarsus ja etnotsentrism (need tunnused iseloomustavad natsi portreed). Autoritaarsus avaladub kõrgenenud autoriteeditundlikkuses, st nad alluvad autoriteedile, samas on äärmiselt võimukad ja valitsevad nende üle, kes neile alluvad. Nendel inimestel on keskklassi väärtused. Nad on rigiidse mõtlemisega ja neil on vaja asjades väga selget struktuuri. Etnotsentrism: (ei pannud tähele, milles see seisnes)Need inimesed, kellel oli kõrge autoritaarsuse ja etnotsentrismi näitajad, neid iseloomustas neutraliseeritud religioon: väldivad sügavaid usklikke kogemusi ja väärtusi. Aga nad järgisid teatud doktriine, mis oma olemuselt olid juhuslikud, polnud süsteemsed, need toetasid nende maailmakäsitlust. Religioon on vahend, millega tagada kord ja kontrollida käitumist. Sellele vastandub isiklikult kogetud usk, mida iseloomustab isiklikud kogemused ja tõekspidamised, nendel inimestel autoritaarsuse tunne väike.

Allport. Tema isiksusekäsitluse põhiidee, millele ta toetub. 3 põhimõtet: 1) MF – isiksus on erinevate faktorite kombinatsioon, mitme faktori kombinatsioon, mis on

pidevas muutumises.2) Proprium – unikaalne isikupära, mille alusel saab inimest identifitseerida. Sisuliselt inimese

identiteet. Kui me seda tunnetame, oleme rahulolevad, me teame, kes me oleme.3) Sentiment – osa isiksuses, mis on seotud välise väärtuse v objektiga. Religioon, kunst, keeled,

ühiskond, lähedased suhted jne kuuluvad siia. Sentimendid on muutuvad, arenevad, aga paljusid neist võtame sisemiselt nii omaks, et nad saavad isiksuse osaks. Eksisteerimise viis. Sentiment on seotud objektiga, sinna kuulub ka religioon. Kui objekt on seotud pühendumusega, saab see meie isiksuse osaks.

Usuline sentiment e usuline sättumus. Allport püüab kirjeldada, kuidas inimene on seotud religiooniga. Ühes uuringus kirjeldab küpset usulist sentimenti e sättumust, ta toob seal välja tunnused, mis seda küpset usulist sentimenti tähistavad. Sealt edasi liigub usulise orientatsiooni juurde, toob välja alusdimensioonid.

6

Küpse usulise sentimendi tunnused/kirjeldus:1) Diferentseeritus – iga uskumuse ja moraalse seisukoha jaoks on olemas oma hoiak. St ei anta

üldistavaid sildistavad hinnanguid, vaid iga uue informatsiooniga tegeletakse diferentseeritult.

2) Moraalselt produktiivne – moraalseid standardeid luuakse ja hoitakse, need on muideks kõrged.

3) Dünaamiline – pidevalt arenev ja muutuv. Kui inimene enam ei kahtle, siis on tegemist ebaküpse usulise sentimendiga.

4) Laiahaardeline – integreerib erinevad elukogemused endasse, mõtestab ja annab sisu kogu inimese elukogemusele.

Küps usuline sentiment on intellektuaalselt veenev ja emotsionaalselt rahuldust pakkuv.

Allporti hakkas huvitama, mis on need baasdimensioonid, millest lähtuvalt eelnevad tunnused tekivad.Ja nii ta loob usulise orientatsiooni skaala.2 usulist orientatsiooni: sisemine ja väline. Nende kombinatsioon, mis kirjeldab erinevaid kirjeldamisviise. See on Allport Ross skaala (1961?). Väline usuline orientatsioon: inimesed kasutavad usku enda huvides, nn utilitaarne uskumine. Usulist huvi, sentimenti hoitakse sellepärast, et religioon v usk teenib teisi ja suuremaid huvisid. Religioon võib olla kasulik mitmes mõttes, nt tagada kindlustunde, pakkuda meelelahutust. Selle orientatsiooni puhul usulised seisukohad on juhuslikud v selektiivsed. Religiooni on millekski vaja. Pööruvad jumala poole pöördumata ära iseendast. Sisemine usuline orientatsioon: inimese põhimotiiv on religioonis. Teisi vajadusi, motiive, hinnatakse vähemtähtsateks ja püütakse viia kooskõlla usuliste tõekspidamistega. Inimene elab oma religiooni.

Tingimusteta nõustuvad inimesed kasutavad nii sisemist kui välimist. Antireligioosne inimene ei ole nõus ei sisemise ega välimisega.

Seda skaalat on täiendatud. Batson ja Allen toovad sisse veel ühe mõõtme: kui kindel on inimene oma usulises veendumuses. See on küsiv orientatsioon. Inimesed ei ole veel leidnud oma usulist veendumust. Nad kahtlevad. Usuvad, et lõplik tõde on saavutamatu.

David Wulff – on kirjeldanud usulist orinetatsiooni. Üks mõõde v telg: transendentne vs selle väljajätmine (osad religioonid ei vaja jumalat). Teine telg on sõnasõnaline vs sümboolne.

Mida tähendab usuline orientatsioon?Tänapäeval on definitsioone tohutult palju.

13. oktoober 2009

MÜSTILINE KOGEMUS JA TEADVUSE TEISENDUNUD SEISUNDID

Mõisted antud valdkonnas:

Mis on teadvus (psühholoogias)? – määratakse üksikinimese tasandil. Teadvus tähendab teadlikkust iseendast, orienteerumine ajas ja ruumis. Teadvust iseloomustab ka ümbritseva informatsiooni tasakaalustatud töötlemine e infohulk, mida tajume ja kuidas seda töötleme, on omavahel tasakaalus. Meelepettes v psühhoosis toimub see, et inimene tajub seda, mida tegelikult ei ole.

7

Teadvuse teisenenud seisundid – häirub tasakaal infohulga ja selle töötlemise vahel. Ülekaalukaks võib muutuda nt infohulk, selline olukord ilmub nt loovkogemuses. Inimene tajub tõde v midagi tervikuna v.. vaim läheb lahti. Teisel juhul võib ülekaalukaks saada töötlemisprotsess ja see ilmneb nt meditatsioonide puhul.

Müstiline kogemus –kõiksusega v olevaga üksolemise kogemus. Kaovad ära piirid nö mina ja mitte-mina vahel. See võib tekkida looduses nt päikesetõusu ajal. Laias laastus võib tekkida kolmel erineval viisil: spontaanselt; medikamentide mõjul; vastavate praktikate puhul nt new age.

Transiseisund – kehatuse või kehast äraolemise kogemus nt šamanismis. Kogemus, kus inimesed näevad oma keha kõrvalt.

Ekstaas – ühe suurema ärevuse ja sisepinge tulemusena saavutatud teadvuse teisenenud seisund. Esineb nt rock-kontserdil. Igatahes oluline, et saavutatakse sisepinge tõusu kaudu.

Ekstaasid

Ronald Fischer, artikkel teadvuse teisenenud seisunditest. Viib ajufüsioloogia tasandile. Rõhutab, et teadvuse olemuseks on tasakaal tajude ja informatsioonitöötlemise vahel. Meil on suur võimalus tõlgendada informatsiooni, mida tajume. Teadvuse vastandseisund on selfikogemine. Inimesed jõuavad seisundisse, kus kaob piir mina ja mittemina vahel. (sisuliselt on tegu müstilise kogemusega). Kaks võimalikku teed, kuidas see võib toimuda: ergotroopne tee –suurem sisepinge kasv, nn ekstaatiline tee, võib esineda skisofreenia, narkootikumide puhul, igatahes inimene kütab ennast ise üles; trobotroopne tee – rajaneb sisemisel vaikusel ja rahul, südametegevus pidurdub, erinvad joogapraktikad rajanevad sellele. Mõlemal juhul jõuavad inimesed ühte kohta ja kui inimene jõuab selfitunnetamisse, võib toimuda ülelöök, mis tähendab seda, et mediteeriv inimene võib hakata karjuma v inimene, kes on tantsinud, jääb äkki maas lamama.

Selfitunnetamine. Seisund, kus kaob piir mina ja mittemina vahel. Erinevates praktikates ei ole see midagi lõplikku. Samas on ta erinevates praktikates on see väga ihaldatav, seda taotletakse. Selfitunnetamine võib toimuda ka mööda sik-sakki, kord karjub, kord mediteerib.

Kui liigutakse teadvusest selfi suunas, liigub üha enam sisemise informatsiooni poole.

Fischer ütleb, et selfitunnetamises puudub igasugune valikuvabadus. Ta saab kogeda ainult seda, mis on narratiivis ette nähtud.

Selfikogemise staadiumis leiab väljaelamise inimese psüühikast see, mida ei saa teadvuseseisundis välja elada. Seega see kogemus võib ravida. Samas inimesed, kelles on rohkem väljaelamata pingeid, on altimad selfikogemist otsima.

Need selfikogemise rituaalid võivad muutuda kultuuri osaks, traditsiooni osaks.

Koduseks lugemiseks jäävad müstilise kogemuse tunnused, mis on Lehtsaare konspektlehes olemas.

8

20. oktoober 2009

Loengut annab Ain Riistan.

Religiooni sotsiaalne mõõde.

Kahte liiki religioonikäsitlusi üldse:Ühed neist on sotsioloogilised, teised religionistlikud. Religionistlikud tegelevad sellega, mis on religioonis endas oluline, näiteks suhtumine pühasse. Nt P. Berger käsitleb religiooni kui sakraalset mõttemaailma. Sotsioloogilised lähenemised vaatlevad religiooni osana kultuurist laiemalt ja ei küsi, mis on religioonis seesmiselt eripärane, vaid kuidas religioon sobitub kultuuri laiemalt. Sotsioloogilisel relgioonikästilused on funktsionistlikud, küsivad, millised on religiooni toimimise funktsioonid.

Religiooni kognitiivne aspekt.Nagu kutluur on olemuselt sümboliline, põhineb tähenduse loomisel ja vahendamisel, nõnda ka religioon. Meredith McGuire – tähendus viitab sündmuste ja olukorda tõlgitsusele, mis teostub laiema referatiivse konteksti raames. See, kuidas sa oma elus toimunut kirja paned, mida sa otsustad ülsde kirja panna. Inimesed toetuvad just laiemale tähenduste süsteemile. Iga inimene loob selles laias kontekstis oma isikliku tähenduste süsteemi. Süsteem võib ise vastuollu minna, nt on kursis teadusliku maailmavaatega, kuid siiski usub maagiasse. Berger – tähendus rakendatakse sündmusele väljastpoolt, tähendus ei ole kunagi üheski sündmuses inherentne. Sündmusele tähenduse leidmine on inimlik protsess, inimesed ise mõtestavad sündmuseid. Tähendused on alati kultuurispetsiifilised. Nende hulk on piiratud vastava kultuuri võimalustega. Kultuurikogemus , -pärand on see, mis kirjutab inimesele ette, mis on nö normatiivne arusaam elust. Taustaks on põlvkondade kogemus. Erinevad võimalused: Kirjakultuuride ja suuliste kultuuride vahel on erinevused. Kiri võimaldab kogemust alles hoida nii, et ta on teadvusest väljas. Suulises kutluuris jällegi kogu informatsioon on talletatud inimese peas, järelikult see, mida talletatakse, peab olema oluline. Tähendused ei ole antud valmis kujul.

„Tähendus“ religiooni kontekstis.Clifford Geertz. (See on kõige olulisem osa selles loengus!!!)Religioon kui kultuurisüsteem:Religioon on (1) sümbolite süsteem, mis loob (2) inimeste elus mõjurikkad, kõikehõlmavad ja püsivad hoiakud ning motiivid, (3) formuleerides arusaamad eksistentsi üldisest korrapärast ning (4) riietab need arusaamad sellise faktilisuse rüüsse, et antud hoiakud ning motivatsioonid näivad unikaalselt reaalsusele vastavaina. 1 – sümbolite süsteem. Sotsiaalsed sümbolid. Edastatakse keelega. Keel on miski, mis loob kommunikatsiooniprotsessis.2 – hoiakud ja motiivid. Inimene võtab vajatud tähendused sotsiaalsest kontekstist vastu ja teeb need enda omaks. Need on antud kultuuri poolt, kus kasvame, ja vanemate poolt. Hoaikud ja motiivid on kultuurinormide poolt ette kirjutatud. 3 – arusaamad eksistentsi üldisest korrapärast. Elus juhtunu saab tähenduse, kui see seostub üldise korrapärasusega. Teodiike – jumala õigus. 4 – religioon näeb laiemat korda kui midagi, mis on täiesti reaalne. Reaalsem kui vahetud kogemused. Religioossete uskumuste ja praktikate sisu e mida usutakse, ei oma tähtsust.

Religioon moodustab paljudes kultuurides kultuuri lahutamatu osa.

9

(Berger – sümboolne universum: 1) igasugune inimteadmine on suhtes inimese sotsiaalse eluga ehk ei ole võimalik lahutada abstraktset mõtlemist argisest elust; 2) mõtlemine on institutsionaliseeritud ja ritualiseeritud.) Mida suuremaks kasvab infohulk, seda enam tekib kahtluseid, skeptilisust. Tuleb teha valikuid, millesse uskuda.

Näide.Hõim Wari – meie. Maailmavaate elemendid: ühispärilus (lähisugulased jagavad ühist inimainest. Pere sees on see tugevam ja peredevaheliselt tekib pingeid.), chicha pidustused (chicha on maisist tehtud joovastav jook).Teispoolne maailm on waride jaoks sama reaalne kui meile siinpoolne maailm. Jne jne

Geertz: religioonis on võrdselt tähtsad „mudelid millestki“ ja „mudelid millegi jaoks“.

Sotsiaalantropoloogias on 2 uurimismudelitüüpi: eetilised ja eemilised (etic ja emic). Eemiliste puhul seletatakse asju samas taustsüsteemis, nagu inimene, keda kirjeldatakse, seda teeb. Eetilised on teaduspõhised mudelid, nt religioossed fenomenid tõlgitakse nö teise keelde.

Oluline on teha kindlaks, mis konteksti asetuvad uuritavad, mis konteksti uurijad.

27. oktoober 2009

Eksamil vaja teada kogu loengumaterjali ja kindlasti lugeda kohustuslikku kirjandust!Esimene aeg 17. okt ja siis peaks kindlasti tegema!!Millegagi toimetulek ja Dorpati koolkond on vaja selgeks teha ainult artiklite põhjal. Pöördumine ja apostaasia

Pöördumine ehk konversioon – religioonipsühholoogia üks vanemaid teemasid, kuidas inimene saab usklikuks. Selles valdkonnas palju erinevaid lähenemisi. Täna räägime pidepunktidest.

Pöördumise sisu on ühene – inimese pöördumine Jumala poole.

Psühholoogilises perspektiivis on lähenemine natuke teistsugune (kui ei lähtuta teoloogilisest aspektist, üldine psühholoogiline lähenemine) - kasutatakse mõistet transformatsioon või teisenemine. See tähendab mistahes isiksuslikku või maailmavaatelist muutumist. Usuline pöördumine on nagu transformatsiooni alaliik.

Coe (1916) põhisõnum – pöördumine on muutus inimese selfis, pöördunud inimene saab oma itentideedi sisuks selle, et ta usub Jumalasse, et ta on usklik.

Üks populaarne lähenemine on Loflandi pöördumismotiivide mudel. On olemas 6 erinevat pöördumistüüpi (vaata Lehtsaare konspektist). Nad võrdlevad neid tüüpe 5 kategooria alusel (ned tunnused ka Lehtsaare konspektis).

10

Richardson: Pöördumise vana paradigma – 20.saj ja Uus paradigma – 20.saj lõpp. Pöördumisel on toimunud põhimõttelised muutused. Sajandi alguses toimusid pöördumised äkki, palju oli müstilisi pöördumisi. Uue paradigma järgi toimub pöördumine järk-järguliselt.

VANA PARADIGMA UUS PARADIGMAootamatu Järk-järgulineemotsionaalne RatsionaalneIsik passiivne Isik aktiivneSelfi muutus Humaniseerumine (pigem kujunevad hoiakud kui

et muutub inimese isiksus, self)Usk -> käitumine Käitumine -> usk (alguses osaletakse igasugustel

koosolemistel, siis jõutakse usuliste tõekspidamisteni)

Ühekordne KorduvTeismeeas TäiskasvanueasPauluse tüüpi (ehk müstiline pöördumine, tugev ja eriline)

Prototüüp puudub (iga inimene kogeb seda isiklikult, erinevalt)

Apostaasia – tähendab religioonist loobumist.

Dekonversioon – usulise pühendumise muutumine, usulise viisi muutumine.

Dekonversioon on üldisem, apostaasia on dekonversiooni üks alaliike.

Õhtumaine ühiskond tervikuna sekulariseerub üha enam. Sekulariseerumine ehk ilmalikustumine - usuliste institutsioonide mõju väheneb ühiskonnas; usulised sümbolid nagu nt ristimine, leer, laulatus, minetavad oma religioosse tähenduse, ning rist ja kala jmt sümbolid muutuvad religioossest esteetiliseks; inimeste isiklik pühendumine väheneb. Sekulariseerumine toimub järk-järgult.Samas on lähenemine, mis väidab, et ühiskonnas religiooni hulk ei vähene, lihtsalt vormid teisenevad, muutuvad, tulevad asemele. Tähendab et organiseerunud religioon minetab oma tähendust. Usulised organisatsioonid kas muudavad oma olemust ilmalikumaks ise, või siis sulguvad (jäävad oma tõekspidamiste juurde). Usklikkus asendub üha enam spirituaalsusega. Dekonversioon võib tähendada:

usust v religioonist taganemist; kirikust või organisatsioonist loobumist (kuid jääb usuliste tõekspidamiste juurde); teise organisatsiooni (kirikusse) üleminekut teise religiooni üleminekut

Dekonverte (inimesi, kes on dekonversiooni läbi teinud) iseloomustab: kõrgem kogemusele avatus madalam autoritaarsus madalam fundamentaalsus teksti ja õpetuse tõesuse hinnangud on madalamad rohkem vaimsed kui usklikud kõrgem usulise arengu aste (Fowleri süsteemi järgi)

Need punktid on dekonversiooni psühholoogiline sisu.

USAs tuntakse seda kui isiksuse arengut.Saksamaal kui traditsiooni muutust.

11

Dekonvertide grupid: autonoomia taotlejad, kes eelistavad individuaalset vabadust. Pettunud, paradiisist väljajäänud. Ei liituta teise religioosse organisatsiooniga Leitakse uus tähendusväli. Inimesed lähevad oma traditsioonist mujale, kus nad saavad enam

pühenduda ja kus on rohkem ruumi isiklikeks kogemusteks. Taaspöördumine. Eluaegsed otsijad.

3. november 2009

James Fowleri usuastmete teooria

See teooria kuulub usulise arengu teema raamesse. Usulise arengu valdkonnad: lapse usuline areng, pöördumine, inimese usuline areng.

Fowler on mõjutatud kolmest psühholoogiaklassikust: J. Piaget, E. Erikson, L. Kohlberg.

Piaget uuris ennekõike lapse mõtlemist, arengut. Ta lähtub teoloogia mõistetest. Assimilatsioon – organism võtab väljaspoolt midagi ja muudab selle enesekeskseks, inimene ei hakka nende sündmuste tõttu teisiti mõtlema. Akumodatsioon – nõuab, et organism muudab oma ehitust ja kui inimene puutub kokku uute teadmisetga, siis teatud juhtudel peab organism hakkama muutma oma ülesehitust, ei saa enam samamoodi mõelda.Piaget’ põhiline seisukoht: areng on sisuliselt akumodatsioon – areng on vormi, mitte sisu muutus. Ka lapse mõtlemises ei muutu see, millest ta mõtleb, vaid see, kuidas ta mõtleb.

Erikson. Arengust tuleb rääkida eluloolises perspektiivis. Areng on astmeline ja astmete vahetus toimub läbi kriisi.

Kohlberg – kuidas inimesed põhjendavad oma kõlbelisi otsuseid? Üks asi on see, kuidas nad põhjendavad, hoopis teine asi on see, mida nad tegelikult teevad. Erinevad astmed: karistuskäitumise aste jne, kõrgeim aste oli see, kus inimene samastub moraalsete printsiipidega, nad elavad seda, see on nende olemuses. Fowler võtab: Lugude meetod ja see, et kõrgeim aste on printsiibiga samastumine.

Fowleri usu mõisteUsk on üldinimlik, kõik inimesed usuvad.Juba sündides omame võimet uskuda.Kuidas teostub uskumise võime sõltub sellest, missugune on keskkond.Usk on inimese enese ja elu mõistmise viis.

See, milline on usu sisu, on erinev.Usu sisu on kirjeldatav 3 kategooria kaudu:

1) väärtused, mida me teadlikult või alateadlikult tunnustame.2) Väekujundid, kellele või millele omistame jõu.3) Vägijutud, (narratiivid, lood, mida räägime iseendile ja lastele ja nende kaudu seletame

tegelikkust)

Fowler hakkab uurima lapseeast alates usuastmeid. Loob 7 erinevat astet.Üritab kirjeldada astmeid 3 tunnuse kaudu: tunnused, tugevused, ohud.

12

0 asteDiferentseerimata usk (vanus 0-2)Eelaste, uurimisele kättesaamatu. 2 tugevust - Baasusaldus: elu ja enese mõistmises selle kategooria tekkimine, et usaldus on võimalik; Vastasikulisus e mutuaalsus.Ohud:

Vaata Lehtsaare konspektist astmete kirjeldusi!

0. aste - Diferentseerimata usk1. aste - Intuitiiv-projektiivne usk2. aste - Müütilis-sõnasõnaline usk3. aste - Sünteetilis-konventsionaalne usk4. aste - Individuatiiv-reflektiivne usk5. aste - Konjunktiivne usk6. aste - Universaliseeriv usk

Vasturääkivused:Ükski aste pole parem kui teine. Need astmed pole hinnangulised. Aga samas, praktikas suhtutakse kui hinnangusse. Kõrgem aste saab madalamatest aru, vastupidi mitte. Aga Fowler oli ise 30-aastane, kuidas ta sai siis mõista kõrgeimat astet?

13

10. november 2009(külalislektor Humboldti ülikoolist Berliinist)

The transformation of „Religion“ within modern western societies.From secularisation to post-secularism

The way from secularism to post-secularism. A lot of people have disenagaged from church. But there are other contents or dimensions of spiritual world.

Secularisation as disengagement from the church. It is evident in Germany. Big parts of population have disengaged. But churches still exist as religious institutions. On one hand churches represent the minority of society.

Secularisation as a differentiation of the specific social function of religion. Secularisation isn’t a term directed against the church.Religion as a personal matter. Differentiation is the core, but under it there is more and moreinteresting fenomen in religion. Religion is a private matter but it is still an important social factor.

The result of this tranformation is that we study religion as something every human experiences inside of themselves, religion as inner experiences.

The differentiation of the notion of religion, of the term ’religion’.The notion means something that is going on in the individual subject. All questions, which have to do with our inner experience and trasendence. Religion as spiritual dimention of human life was created in 18th century by Gottfried Herder. Herder said we have to make a differentiation between religion as institution and religion as a personal thing, as a private matter. This process goes on even nowadays. Friedrich Schleiermacher – also 18th century. He developed the concept of religion following Herder. He developed it theoretically, described religion as personal experience of transedence, feeling the infinite. Religion isn’t believing the doctrines of churches. Schleiermacher said that every personis born with the ability to sense transedent experiences.

Term post-secular is fitting to describe this transformation.

The emergence of a post-secular form of religion.Increasing need for religion by the people.People have experiences and they need terms and notions to talk about those deep transendent experiences and religious terminology can do that.Religious coping. Me vajame teoloogiat, mis aitaks sügavamalt mõtestada isiklikke religioosseid kogemusi. Teoloogia annab meile keele, millega saame väljendada oma religioosseid isiklikke kogemusi ja mis annab võimaluse sügavamat kontakti saavutada oma religioossete uskumutega, kogemustega. Charles Taylor, book „A Secular Age“ 2007

The dispersal of religion into religiousnessReligion is becoming a fluid fenomenon. Charles Taylor speaks of new forms of religiousness. Religion can occupy each dimension of our secial life and encourage and force this dimention so that a powe is created which has then big influences to the public sphere, especially in politics.Also collective.

14