TAHAD ELADA KAUA?

See kirjutis on mõeldud kõigile neile, kes soovivad ja riskivad proovida parandada oma tervist ja pikendada elu ALTERNATIIVSEL TEEL.

Eluline tähtsus on TERVISLIKUL HINGAMISEL Kirjutis sisaldab järgmist: I osa - Sissejuhatus lk. 2 II osa – Hinga ennast terveks dr. Buteiko põhimõttel lk. 13 III osa – Endogeenne hingamine dr. Frolovi järgi lk. 56 IV osa – Lõdvesta ennast terveks – Šavasana lk. 78 V osa – Tervenda ennast aktiveeritud veega, Si – elu element lk. 88 VI osa – Liiguta ennast terveks jooga abil lk. 125 VII osa – Tervis ja ilus figuur igale naisele – Bodyflex lk. 152 VIII osa – Mõtisklusi toitumise alustest lk. 173 IX osa – Valik dieete – vastavalt maitsele ja võimalustele lk. 207 X osa – Muud tervisele kasulikku lk. 228

„…sellel, mida me teistele tõestama peame, on vähe väärtust, ükskõik kellele seda siin tõestada ei tuleks. Väärtuslik on see, mida me ISE ENDALE TÕESTADA saame.“

Gunnar Aarma

2

Üldteada, et nii kaasaegse, kui traditsioonilise idamaade meditsiini juured ulatuvad kaugele

ajalukku ja on tänapäevaks tõusnud kõrgele tasemele. On välja töötatud hulgaliselt nii ravivõtteid, seadmeid ning medikamente, ja ka vastava ala kirjandust võib leida tuhandetelt autoritelt. Ka internet, ning eriti RUNET on täis ükskõik millist soovitud materjali, peaasi, kui oskad õiged sõnad otsingumootorisse trükkida. Kuid.... kõik nad on kas liialt teaduslikud, liialt mahukad või liialt keerukad. Ning igapäevane kiire elutempo ja igasugused lõppematud probleemid ei lase tavainimesel neisse süveneda.

Pealegi, inimesed on väga ettevaatlikud ravivahendite või –võimaluste valikul. Uus ja tundmatu ravim, harjutus, enesetervendamise metoodika – kõik see kutsub esile usaldamatuse, rääkimata sellest, et väga paljudel on esimeseks reaktsiooniks hoopis AKTIIVNE VASTUSEIS. Aga miks tal ei peaks olema vastuseisu, sest käesoleval ajal on üheks aktuaalsemaks probleemiks tõusnud ravimipreparaatide adekvaatne kasutamine, kuna juba liialt paljudel inimestel on tekkinud tõsised tervisehäired just mingite ravipreparaatide kasutamisest. Kuid teisest küljest, eriti need, kelledel juba on tõsiseid probleeme oma tervisega, soojendavad salaja lootust leida vahend, mis teda päästaks tema muredest ja ei läheks palju maksma. Seoses sellega ongi tasapisi tõusnud huvi medikamendivaba ravimise ning profülaktika mooduste ja võimaluste vastu.

Seega loodan, et ehk aitavad siintoodud mitmeteemalised kirjutised mingil määral hetkeks

unustada oma igapäevased probleemid ja natukenegi mõtiskleda enda tervisest, kes me oleme elades (suur)linnades lahti kistud seotusest loodusega, ja ka oma laste tervisest, kes on nüüd sunnitud sündima praktiliselt võttes ökoloogiliselt ebatervislikes tingimustes.

Faktoritest, mida peetakse tervise nõrgenemise ja vananemisprotsessi põhjusteks:

1. SUITSETAMINE (teadlased arvavad, et inimene, kes suitsetab päevas kaks või kolm pakki sigarette, kaotab 8,3 aastat oma elust.); 2. ALKOHOL (kuigi iseenesest piiritusjoogid ei lühenda elu, kuid paar-kolm pitsi iga päev avavad ukse teistele enesehävitamise põhjustele: maksa tsirroos, avariid tööl ja transportvahenditega….); 3. HALB ÖKOLOOGIA (on kindlaks tehtud: suremus reostatud õhuga rajoonides on tunduvalt suurem, kui puhta õhuga rajoonides. Kui vähendada õhu reostatust kaks korda, siis bronhiiti haigestumise sagedus väheneb 25-50%, südamehaigused - 20%, ja vähki - 15%); 4. ÜLEKAAL (mitmesuguste uuringute andmetel, 4 kilogrammi üleliigset kaalu lühendab meie elu umbes aasta ning tursked inimesed on normaalkaalulistega võrreldes kolm ja pool korda suuremas ohus saada infarkti või insulti); 5. VALE TOITUMINE (spetsialistide arvates vale toitumine, milles on liialt palju kolesteroolirikkaid aineid – liha, koorevõi, rasvased juustud…lühendab keskmist eluiga 6-10 aastat); 6. HÜPODÜNAAMIA (usutakse, et regulaarne ja vanusele vastav füüsiline koormus võib teie elu pikendada keskmiselt 6-9 aastat); 7. MUUTUSED, STRESS (uurimised, mis on tehtud Saksamaal, näitasid, et üks aasta töötuna olemist võib vähendada inimese eluiga kuni 5 aastat; kuid samal ajal, mitte vähem tähtis on faktor – rahulolu oma eluga annab vastupidise ilmingu. Samuti on teada, et üksikud inimesed elavad vähem, kui need, kellel on „teine” pool); 8. ÜKSKÕIKNE SUHTUMINE ENDA TERVISESSE (on tõestatud, et kui avastada

3

haigus õigeaegselt, siis see tähendab – pikendada elu; mehed, kes on ületanud 40-aasta künnise, võivad loota umbes kaks ja pool aastat pikemale elule, kui teevad igal aastal tervisekontrolli, aga naised vanuses üle 30 – tervelt 4 aastat pikemale elule). Mõned teadlased arvavad, et kui kõrvaldada 10% ülalnäidatud faktoritest ja parandada 10% võrra juba tehtud rikkumistest; siis keskmine eluiga võib olla 120-280 aastat - TEEME SIIS NII!

Hormonaalpreparaatide kahjulikust mõjust hoiatavad meid nii ise neid preparaate

välja kirjutavad arstid, kui kõik antud valdkonna informatsiooniallikad. Kuid täielik vaikus on muude ravimpreparaatide osas, kuigi nad ei ole hormoonpreparaatidest vähemohtlikud nagu, näiteks, antibiootikumid ja analgeetikumid, mis nii laialdaselt on juurdunud meie kõigi igapäevaellu. Vaieldamatult, esimesed tunnid, päevad või isegi kuud on nende raviefekt ilmne, kuid milline võib olla lõpptulemus aasta, mitme aasta pärast olgu meil endil või järeltuleval põlvkonnal. Kuidas hakkavad toimima ravimite kasutamise tõttu meie kehades tekkinud uued mutant rakud. Kuidas saab normaliseerida või taastada meie soolestiku rikutud või hävitatud mikrofloorat? Ja kui minu arvamus midagi loeks, siis on ka paljud läänemaailma ravimid puhas butafooria. Võid osta eri nimede ja eri hindadega ravimeid, kuid TOIMEAINE, kahjuks, on sama. Näiteks kõigile tuntud PARACETAMOL: Inimene ostab ja loodab eri nimede all, et just SEE RAVIM aitab.

(Paracetamolum). para-Atsetaminofenool.

Sünonüümid: Abesanil, Acelifen, Acemol, Acetalgin, Acetaminophen, Acetaminophenol, Actasol, Algotropyl, Alvedon, Aminophen, Amphenol, Apagan, Apamide, Apanol, Biocetamol, Celifen, Cetadol, Cetanil, Chemcetaphen, Dapirex, Datril, Dexamol, Dimindol, Dolamin, Dolanex, Dolipram, Efferalgan, Erocetamol, Febridol, Febrinil, Febrinol, Fendon, Metamol, Minoset, Myalgin, Napamol, Naprinol, Nasprin, Nysacetol, Opradol, Pacemol, Panadol, Panadon, Paracinol, Paramol, Pyrenol, Pyrinazin, Rolocin, Tempramol, Tralgon, Tylemin, Tylenol, Ushamol, Valadol, Valgesic, Valorin, Volpan, Winadol

Elav organism on plastiline, kuid ta ei ole siiski plastiliin. Elusolendi plastika, see

on loodusega seotud harmoonia element, mille üheks osaks me oleme. Loodus ei andesta meile läbimõtlemata tegevust.

Käesolevates kirjutistes on pakkuda tutvumiseks mitmeid eri suundi tervise

taastamiseks ja säilitamiseks. Suunad, mis on ravimivabad ja ei nõua praktiliselt võttes ei eritingimusi, ei eelnevaid oskusi, ei liialt palju aega, ega ka suuri rahalisi investeeringuid, kuid olles samal ajal väga tõhusateks inimorganismi oma sisemistel või peidetud võimetel baseeruvateks ravimeetoditeks.

Tähtsuselt esimesena pakun hingamise. See ravimoodus omab rikkalikku faktilist

materjali, mis on kogunenud rahvalikust ja teaduslikust meditsiinist, kus kõik kinnitab hingamise eriliselt tähtsat osa tervise säilitamisel ja arendamisel. Hingamisharjutuste metoodika järgib füsioloogilisi printsiipe, nendel on kõrge efektiivsuse tase, nad on ohutud, ökoloogiliselt puhtad ja praktiliselt puuduvad vastunäidustused.

4

Härra Levšinov Peterburist, Venemaa kaasaegne tuntuim tervendaja, lisaks ehk veel: „Hei, LAISKVORSTID, see kõik on just Teile“. Aga ega tavaline laiskvorst ennast üldse ei pea laiskvorstiks, sest millisest laiskusest saaks juttu olla, kui varavalgest hilisõhtuni rügab ringi, küll tööl, küll kodus, küll külas olles jne. Kuid..... nagu jutt läheb nende ENDA tervise eest hoolitsemisele, siis kohe käed kukuvad ja ettevõtlikkus lõpeb. Selles aga ilmnebki tema tegelik LAISA OLEMUS. Taoline laisk ei taha MITTE MIDAGI teha enda tervise heaks. Parimal juhul kugistab alla paar tabletti, või sööb mingeid „toidulisandeid“.... ja kõik. Natuke haritum laisk ehk loeb läbi ka paar tarka kirjutist või külastab tervisealaseid loenguid, kuid....oma viletsas tervises on ikka süüdi midagi kõrvalt..... olgu siis „vilets karma“ või „needus“ või „liialt suur vanus“ olles ise ehk vaevalt 30-aastane. Mõni vähem laisk võib ka mingi hetke reklaami mõjul läbida mõne tervistava kuuri SPA tüüpi asutuses või isegi liituda mõne „Jooga” kiirkursusega, kuid tuleks hoiduda õpetajate eest, kes oma juhendustööd teevad rikastumise sihiga või muudel omakasupüüdlikel eesmärkidel.

Kui Idamaades otsib inimene, kes soovib ennast vaimselt või füüsiliselt arendada,

isikliku õpetaja (GURU), keda ta aeg-ajalt külastab, et saada väärtuslikke teadmisi, siis enamusele tänapäeva inimestest on GURUKS siiski ja siiani kirjasõna.

See, millest siin eri peatükkides on kirjutatud, võib mõnele tunduda, et jälle mingid „jamad”

on kokku pandud. Võib ka nii suhtuda, kuid elus on kõik asjad suhtelised – nende väärtused sõltuvad asjade ning olemustega kokku puutuvate inimeste endi teadmistest ja üldisest vaimsest arengust. Minu eesmärk selle kirjutisega on anda inimestele uudset ainet mõtlemiseks, sest kes teab – TÕDE on võib-olla kuskil kõrval ja lähedal.

Võtame väga lihtsa asja. Tänapäeval on maailmas sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid inimesi, kes on sellevõrra rikkad, et võivad endale lubada esimeste vananemise või haiguse tekkimise tundemärkide puhul kõige paremaid ja kaasaegsemaid ravimeetodeid, kõige paremat toitu, kõige puhtamat vett, kõige optimaalsemat keemiliste elementide, vitamiinide ja mineraalainete segusid, kõige teaduslikumaid dieete, kõige paremat ihuhooldust – nii seest kui väljast jne. Rahva käsutuses on ka sadu erinevaid toidulisandeid, mis „on suutelised KÕIKE tegema”. Kuid vaatamata nende „imerohtude” mitmekümne aasta pikkusele kasutamisele pole maailmas millegipärast siiani tekkinud suurt armeed pikaealisi, terveid ja noorusliku välimusega inimesi. Inimesed on ühteviisi haiged ja ühteviisi vanad. Filmitähed üritavad vananemist petta, lastes näole teha massiliselt iluoperatsioone, muutes ehk muidu ilusa väljendusrikka (olgu või natuke kortsulise) näo mingiks zombi maskiks. Miks siis neile ei mõju „superhead” ja kallid kortsudevastased kreemid, ning igasugused toitvad ning niisutavad päeva- ja öömaskid? Mina arvan, et kõik need „imevõimed” suudavad olla imed vaid reklaamis, mitte praktilises elus.

Võtame või teise näite. Paljud on arvatavasti näinud televiisorist saadet „Suurim kaotaja”. Miks nad seal teevad kuude kaupa hommikust õhtuni rasket treeningut, ning sellega suudavad vaid kaotada nädalas paar tühist kilo on kehakaalust. Miks nad ei osta telepoodides reklaamitavaid „imemasinaid”, kus pole ju muud vaja, kui 2-3 minutit iga päev natuke käsi või jalgu liigutada ja juba nädala või hiljemalt kahe pärast on üleliigsed kilod kadunud ja asemele tulnud superfiguur.

Imed on samal ajal olemas – ja hoopis mujal. On olemas suhteliselt pikaealisi ja ilma

terviseprobleemideta rahvusi või sugukondi. Nende käsutuses pole mingeid imevahendeid, nagu rikastel, vaid raske töö ja lihtne toit. Sellised rahvad elavad tavaliselt mägistel aladel. Ning neid rahvaid uurides tuleb välja üks huvitav seik. Kui see rahvas on jagunenud kaheks osaks, millest üks elab mägede jalamil, teine aga üleval 1500-1600 meetri kõrgusel, siis nende eluea pikkuses ja tervises on suur vahe. Üleval elavate elu on veel tunduvalt pikem, kui mäejalamil elavatel. Milles siis küsimus. Kuna neil kõik muu on ühtemoodi - ühtemoodi raske töö, ühtemoodi toit, ka vesi on samast liustikust sulanud.....vaid hingamistingimused on neil täiesti erinevad. Millise järelduse siit siis teha saame?

Minu arust vaid ühe: HINGAMISEL on elupikkuse ja tervise jaoks määrav tähtsus. Seetõttu pühendasin ka kõige pikema osa hingamisele. Kas me seda tahame või ei, kuid

meist sõltumata, kui inimene hingab, siis on ta elus, kui ei hinga, siis enam ei ole elus. Siit

5

peaksime aru saama, et HINGAMINE on elusa olendi KÕIGE TÄHTSAM FUNKTSIOON. Ja mitte lihtsalt hingamine, vaid ÕIGE HINGAMINE. Me võime ju targutada, et inimene automaatselt hingab õigesti, sest maismaal on ta tõesti praktiliselt võttes kõige pikema elueaga. Erandi moodustavad vaid elevandid, kuid nemad hingavad ka inimesest aeglasemalt. Kui aga vaatleme ookeanide asukaid, siis nende eluiga on hoopis pikem. Võtame näiteks kõigile tuttava merekilpkonna. Tema elab paarsada aastat. Algeliselt mõtlevale inimesele tuleb kilpkonna mainimisel kohe silme ette pilt peaaegu KÕIGE AEGLASEMAST ja kohmakamast loomast. Kas aga tegelikult on nii? Tegelikult – suured merekilpkonnad igal aastal läbivad tee oma munemispaikadesse ja tagasi pikkusega 2000 kuni 4000 km. Ja seda tohutut energiat nõudvas õhust tihedamas keskkonnas pidevas võitluses hoovuste ja lainetega. Kui palju inimesi võiks kiidelda, et nad aastast aastasse oma jalgadel läbiksid kuni 4000 km. Usun, et suhteliselt vähesed.

Kui aga võrrelda maismaa asukaid ja vee-elanikke, siis on veel üks tohutu vahe. Praktiliselt

kõigil maismaa elanikel – lindudel, loomade, sitikatel-satikatel on üks ÜHINE HAIGUS – VÄHK. Sellist haigust pole leitud aga mitte ühelgi vee-elanikul. Milles vahe? Vahe on aga ühes – erinev HINGAMISPRINTSIIP, mis baseeruvad erinevale hapnikuhulgale ja hingamismoodusele.

Viimaste aastakümnete teaduslikud uurimised on jõudnud ühisele tulemusele - ÕIGE hingamine ON, sõltumata inimeste suhtumisest sellesse, kõige VÕIMSAM ravimivaba meetod tervise taastamiseks.

Järgmises kirjutise osas toodud aparaati (TDI-02) on kasutatud edukalt füüsilise koormuse imitaatorina. 20 minutit hingamist läbi selle aparaadi annab koormuse, nagu 10 km jooksul – ainult tervislikumalt. Muidugi, võib tekkida küsimus, et miks kirjeldan aparaati, mida juba ammu ei toodeta, kuid SEE APARAAT OLI ESIMENE, mis omal ajal jõudis Eestisse just hingamistreeningu tegemiseks. Frolovi aparaat oli ka küll müügil apteekides, kuid esialgu oli tema otsene otstarve – vaid inhalaator.

Et aparaadi prototüübi (TDI-01) idee on palju väärt, näitab ka see, et mitmeid aastaid käisid

tervishoiu organisatsioonide ja nende juhtivate professorite vahel kohtulikud vaidlused aparaadi leiutamise (modifikatsioonide) ja kasutamise autorluse üle. Kõik soovisid autorid olla. Hiljem sellest kujuneski välja kaks hingamistreeningu suunda (TDI-01 või TDI-02 või nende modifikatsioonide kasutamisega). Mõlema suuna aparaate saab kasutada ka vastastikku.

TDI-02 (ja tema uue TFI variandi) töö baseerub peaaegu täielikult dr. Buteiko

hingamisteoorial süsihappegaasi tähtsusest inimorganismis. Eestis mingil teadmata põhjusel pole ka sellest teooriast suurt midagi teada. Õnneks teistes riikides jälgitakse paremini teaduse arengut, selle autori sünnimaast või rahvusest sõltumata. Näiteks, Buteiko hingamisteooria on maailmas siiani väga hinnas, kuigi ta ise on juba surnud - Professor Buteiko suri rahulikult 80 aasta vanuses, Moskvas, reedel 2. mail 2003.a. Aga teda nutavad taga ja mäletavad miljonid tänulikud inimesed üle maailma – kõik kellele on tema meetodi kasutamisest suurt abi olnud – Buteiko meetod on ametlikult nimetatud PARIMAKS MEDIKAMENDIVABAKS ASTMA RAVIMISE MEETODIKS MAAILMAS.

Doktor Buteiko (Buteyko)

6

Buteiko meetodi kasutamine ja kliinikud Iirimaal http://www.asthmacare.ie/

Locations

Galway Dublin Cork Limerick Kilkenny Athlone Sligo Monaghan / Cavan Northern Ireland

Practitioner Information

Patrick McKeown M.A (TCD) Dip. Buteyko (Moscow) Patrick McKeown is the founder of Asthma Care and is the author of three books using the Asthma Care programme. Patrick is an accredited practitioner by the Late Professor Buteyko and is one of a few people in the western world to hold this qualification. He is the practitioner for clinics in Dublin, Cork, Limerick, Athlone, Galway and Sligo.

7

Tom Herron B.Sc Hon, DHP (Adv), MICHP. Tom Herron has fully qualified as an Asthma Care practitioner, accredited by both Patrick McKeown and the Buteyko Clinic of Moscow. He has a Degree in Psychology and an advanced Diploma in Psychotherapy. He studied under and practiced NLP with Richard Brandler, Michael Breen and Paul McKenna in London. Tom also attained a Diploma in Anatomy and Physiology from the Belfast Institute of Further and Higher Education (BIFHE). Tom has worked with the North Eastern Health Board, Accord Counselling Services and The Wider Trauma Group. Tom is the practitioner for clinics in Castleblaney, Co Monaghan, Dungannon, Co Tyrone and Co Antrim.

Davina Hendersen B.A First Class Hons A once severe asthmatic, Davina has a depth of understanding about this debilitating condition. Davina has had experience working with children and adults on a professional basis within a caring and supportive environment. Alongside a First Class Honours degree in Education, Davina has also had experience teaching science to students, and a postgraduate diploma in Child Psychology. Davina is an accredited practitioner by Asthma Care and the Buteyko Clinic of Moscow. She conducts clinics in Omagh, Northern Ireland.

Margaret O'Connell Registered Nurse, B.A.

Dip Communications. Dip. Nursing. Margaret O'Connell has a strong management background in the South Eastern Health Board in Waterford and caring for the elderly. Margaret trained as a nurse in Ardkeen General Hospital and has numerous qualifications to her credit, including a Diploma in Legal and Ethical Aspects of Nursing from the Royal College of Surgeons, a Certificate in Behaviour Therapy. Margaret has also worked with numerous medical associations at a high level including the Irish Cancer Society, Irish Fight for Sight and as a Smoking Cessation Facilitator. She has also worked alongside numerous respected GP's and as a staff nurse in St. Patrick's Hospital, Waterford Regional Hospital and St. Otterans Hospital, all in Waterford. Margaret is the Asthma Care practitioner for Waterford and Kilkenny.

8

Ka Soome on jõudnud 2006.a. Buteikoni…

(Aga millal jõuab EESTI???)

TIETOJA KURSSEISTA: Buteyko-harjoituksista on merkittävää hyötyä myös muista hengityshäiriöistä, kuten hyperventilaatiosta, nuhasta, poskiontelontulehduksesta, bronkiektasiataudista ja keuhkolaajentumasta, kärsiville.

Kesäkuussa 2006 järjestetään ensimmäiset Byteyko-kurssit Suomessa. Kurssia käydään viitenä peräkkäisenä päivänä kaksi tuntia kerrallaan. Opetus tapahtuu englannin kielellä. Osallistuja voi tuoda mukaansa tulkin tai muun tukihenkilön. Lapsella on oltava mukanaan toinen vanhemmista tai muu huoltaja. Tukihenkilöiden ja vanhempien ei tarvitse maksaa kurssimaksua.

Buteyko-kurssit Espoossa 5.-9.6.2006

Aika: I kurssi ma-to 16.30-18.30, pe 11.00-13.00.

II kurssi ma-to 19.00-21.00, pe 13.00-15.00.

Paikka: Ruusutorpan koulu, Leppävaarankatu 24, Leppävaara (Fonectan karttalehti 28/G2).

Kouluun on hyvät yhteydet junalla ja linja-autoilla.

Hinta: Aikuiset 390 euroa

Lapset 350 euroa

Seuraavat saman perheen jäsenet 150 euroa

ItseopiskelukurssiItseopiskelukurssiItseopiskelukurssiItseopiskelukurssi

Jos et voi osallistua kurssille, tiedustele itseopiskelukurssia, joka soveltuu kaikille astmaa sairastaville, myös lapsille. Kurssimateriaali on Suomeksi: Englanniksi: Tuula Rissanen Sally Gething 050 5145037 +44 1625 827 431 (puh. ja faksi) Tuula.Rissanen@koti.luukku.com sally.gething@virgin.net

Nüüdseks on Buteiko teooria õpetus Soomes ka internetis soomekeelsel lehel: http://www.astmapysakki.fi/index.html Kahjuks on rõhk pandud jälle vaid astmale, kuigi selle meetodi mõju on tunduvalt laiem - kopsud, süda, veresooned. On oma keskus: ButeykoClinic Finland ning selles ka rahvuslik õpetaja:

9

Sirpa Perämaa MA. Dip. Buteyko Sirpa is the first and only Buteyko practitioner in Finland. Her passion as a Buteyko practitioner are due to being a chronic asthmatic for the past ten years. In addition, asthma has affected many members of her family and helping others to free themselves from this chronic condition is her motivation. She conducts clinics in Tampere.

Buteiko meetod Inglismaal

http://www.buteykobreathing.org/

Select an area on the map to find BBA registered and affiliated Buteyko teachers within that region.

Worldwide Teachers Teacher Training What is Buteyko? Media Queries Contact Us Links

East England

South East

South West

East Midlands

London

Yorkshire & Humberside

West Midlands

North East

North West

Northern Ireland

Wales

Scotland

10

Buteiko mujal maailmas: Buteiko Instituut Austraalias (Buteyko Institute of Breathing and Health (BIBH):

http://www.buteyko.com Peter Kolb’s Buteyko site: http://www.wt.com.au/~pkolb/buteyko.htm Või: http://www.wt.com.au/~pkolb/BPSN.HTM www.buteyko-usa.com - USA www.buteyko.nl - Madalmaad www.buteykoitalia.homestead.com – Itaalia www.atemweite.de - Saksamaa www.buteyko.ie - Iirimaa Teine hingamise osas ära toodud treenimisaparaat TDI-01 (Frolovi inhalaator) leiab

praegu praktiliselt üle maailma kasutamist KOLMANDA HINGAMISE treeningutel. Seda sisemist (endogeenset) ehk kolmandat hingamist kutsutakse juba austusväärselt KOLMANDA AASTATUHANDE hingamiseks.

Peale aparaadi katseeksemplari loomist 1962 aastal taotles Frolov sellele patenti. Ligi kakskümmend aastat ei julgetud seda anda, sellevõrra uudne oli idee, kuid lõpuks, peale pikki ja põhjalikke katsetusi, nii praktilisi ja kliinilisi, kui ka teaduslikke uurimisi, sai see aparaat 1982 aastal patendi ja ametliku kasutusloa. Hilisema praktilise kasutamisega teenis aparaat ära isegi Venemaa Valitsuse tähelepanu, ning 17.01.2002.a. Venemaa Valitsuse määrusega kanti Frolovi inhalaator inimese eluks kõige hädavajalikumate meditsiinilise otstarbega toodete nimekirja. See tähendab seda, et see aparaat peaks olema igas kodus, igal inimesel ja selle igapäevane kasutamine peaks olema sama loomulik, kui hambaharja kasutamine.

Praeguseks on Venemaal inimesed koondunud „endogeenikute” klubidesse, neil on internetis hulgaliselt foorumeid, kus vahetatakse omavahel teadmisi ja kogemusi, ning kus nad võivad saada praktilist juhendamist selle ala meditsiiniteadlaste ja arstide käest.

Peale Venemaa usuvad sellesse ja reklaamivad endogeenset hingamist ning Frolovi aparaati veel järgmised maad: USA, Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia (ja ka kõik vene keelt rääkivad riigid), mida näete alljärgnevalt lingilt: www.intellectbreathing.com Selle kaudu võite endale ka osta aparaadi uuendatud variandi USA-st ligi 100 USD koos postikuludega, Euroopast 63,5 EUR ilma postikuludeta. Uuendatud variandi juures on natuke muudetud ka hingamise tehnoloogiat, mida saate lugeda ja õpetlikke lühivideoid vaadata ülaltoodud lingilt., kuid mina ise eelistan aparaadi vana mudelit ja portsude kaupa väljahingamist, sest see on ORIGINAAL ja selle järgi on inimesed VÄGA häid tulemusi saavutanud. Pealegi, uus ühekordne pikendatud väljahingamine ei vii endogeense hingamiseni, vaid jääb RAVIHINGAMISEKS – aga eks seegi ole juba küllaldane. Käesolevaks ajaks on paljude riikide arstide ja teadlaste abiga välja töötatud ja kasutatakse

raviotstarbel ligi 30 hingamisharjutuste tehnoloogiat. Kui meie siin oma suures tarkuses põlgame ja naerame Venemaad, siis just eelpool toodud Venemaa Valitsuse määrus 17.01.2002.a. oli tõukeks, et minna veel kaugemale – Paljud Maailma juhtivad riigid Ülemaailmse Tervishoiu Organisatsiooni osavõtul alates 2002. aastast juurutavad KOHUSTUSLIKUS KORRAS neid tehnoloogiaid oma kasvatus- ja õppeasutustes.

Jaapanis teadlased otsivad hoolega oma „elu eliksiiri”. Nad on jõudnud järeldusele, et kui

alandada inimese kehatemperatuuri 2 kraadi võrra, siis eluiga pikeneb 200 aastani. Nemad püüavad vastavat langust saavutada selle ajuosa mõjutamisega, mis reguleerib keha temperatuuri. Millegipärast arvan, et see KUNSTLIKU mõjutamise suund on mõttetu ja raske, kuna Venemaal on juba hulgaliselt inimesi, kes on aastaid hinganud endogeenses süsteemis ja tänu energia moodustumise muutusele on automaatselt saavutanud oma kehatemperatuuri languse 1,0 – 1,5 kraadi võrra.

Kuidas on olukord aga meie riigis? Meie riigis leiab aset järjekordne tõestus sellele, kuidas maailm meid mõistab: tühikargleja, kelle elustiili põhiosa on kellegi või millegi pidev

11

vihkamine või halvustamine. Ja kui me seda teha ei saa, siis tegelema „tühikargamisega”, ehk imeme välja uudiseid mingitest üksikjuhtudest. Uudis võib ka tõsine olla, kuid see tõsidus ei jõua meie inimeste ajudeni, sest ei kutsu esile adekvaatset reaktsiooni ei uudist lugevatel inimestel ei riigi poolt.

Näiteks, 2006.a. oli lehes artikkel, et Soomes on kalad (ja ka seened) mürgitatud tseesiumiga. Aga meil siin? Kas oleme Soomest paremad? Mida teevad need radioaktiivsed ained, mis langesid maha siin, ENNE kui ülejääk Soome jõudis? Kas meie riigis keegi üritas teha ettepanekut meie kalade ja metsaandide radioaktiivsuse kontrolliks? Ei, ja veel kord ei!!! Meie poliitilises ladvikus keerleb mõte ühineda ka aatomelektrijaama ehitusega. Loogiline oleks, et siis võiks ju huvi tunda –( teadmisi nõuda neilt on vast liiga palju) – protsesside vastu aatomijaamades.

Televiisoris on jooksnud reklaam: „Internet teeb lapsed targaks”. Huvitav, miks interneti tarkus „otsustajate” ajudesse ei jõua? Sest, kui natukenegi huvi tunda, siis igaüks saaks teada, et: aatomelektrijaamades tekib ligikaudu nelisada nimetust radioaktiivseid aineid.

Osad neist, tõsi küll, lagunevad sekundite murdosa, või minutite, või päevade jooksul: jood – 133 (20 tundi), jood – 131 (8 ööpäeva), kuid on veel ka pikaajalise pooldumisperioodiga ja ERITI

OHTLIKUD kõikidele elusorganismidele, nagu: jood – 129 (1,7 aastat), strontsium – 90 (29,1 aastat), tseesium – 137 (30 aastat), krüptoon – 85 (10,7 aastat), triitium (12,4 aastat), süsinik - 14 (5770 aastat), jne. Meie loeme aga leheartiklist, et tseesiumi söömisel nagu oleks olemas isegi soovituslik piir???

Minu arust oleks selline artikkel küllaldane, et KOHESELT alustada kontrolluurimisi, mida meie kalad sisaldavad. Kas meie toit on ohutu või mitte. Selliseks otstarbeks raha aga ei leita (või ei TAHETA leida). Kuid…. Paar kuud peale allpool nähtava artikli ilmumist leiti raha suurele reklaamikampaaniale – SÖÖGE ROHKEM KALA.

Tegelikult ei olegi küsimus mitte ainult kalast, vaid poliitilise ladviku suhtumisest oma

elanikesse. Kui ma ühes lõigus kirjutasin piima joomise kahjulikkusest ja Strontsiumi rollist selle juures, siis on see ainult üks pisike kübe kõigist võimalikest ohtudest. Ka seda varianti ei taha keegi kontrollida, kinnitada või ümber lükata.

Samal ajal meie siin kiitleme oma euronormidega, aga mina pole tähele pannud, et isegi apteekides müüdavatel ürtide või ravimtaimede pakenditel oleks mingit märget radiatsiooni (või

12

üldse sisu) kontrolli kohta. Seega pole meil õrna aimugi, mida meie vabast loodusest korjatud rohi tegelikult sisaldab – kas meid ravib, või hoopis tapab.

Sellest tulenevalt üks asi veel, millele tahtsin eraldi tähelepanu juhtida – vee joomist

käsitlevas osas on peatükk – Silicium – elu element. Arvan, et kui üldse midagi meid päästab radionukliidide kahjuliku mõju käest, siis võib selleks just Räni olla. See oleks ääretult suur ja tänuväärne töö teadlastel (miks mitte meie riigis?!) uurimise alla võtta.

Üks näide Siliciumist. Teadlased TEAVAD, et Räni hoiab asjad elastsed ja pehmed. Seetõttu on ka välja töötatud ning edukalt toiduainete tööstuses kasutusel säilitusaine E551. Aga täpselt sama teeb räni ka inimese organismis – hoiab sooned ja kõõlused elastsetena ja puhtaina. Miks me seda siis alustuseks kasvõi AINULT sellel otstarbel teadlikult ei tarbi? Müüakse küll Ränitablette, aga inimesed ei tea, mida nendega peale hakata.

Kontakt: silicium2002@yahoo.com

13

II OSA

HINGA ENNAST TERVEKS BUTEIKO PÕHIMÕTTEL!

RAVI MITTE HAIGUST, VAID KÕRVALDA ALGPÕHJUS! See on lühike kokkuvõte või meeldetuletus kõigest sellest, millest tähtsama osa on

kuulanud füsioloogia loengutel IGA arstiteaduskonna tudeng, kuid hilisemas praktilises elus millegipärast täiesti tähelepanuta jätnud.

Kuid nendele, kes pole kuulanud vastavaid loenguid: Hingamine – see on üks kõige tähtsamatest protsessidest, mis mõjutab füsioloogilisi protsesse organismis, see on protsesside kompleks, mis tagab inimorganismi hapniku sattumise ja süsihappegaasi eemaldamise (väline hingamine), kuid ka selle hapniku kasutamise rakkude ja kudede poolt elutegevuseks vajaliku energia vabastamiseks orgaaniliste ainete hapendamisega (nn kudede hingamine). Hingamissüsteem on vastastikuses seoses kõikide organitega. Hingamine ainult ALGAB kopsudes, sest hingab ju organismi iga rakk ka eraldi võttes. Hingamine – see pole lihtsalt hapniku üleminek verre ja süsihappegaasi minek atmosfääri. Hingamine – see on elu konveier, mis sisaldab endas kõige keerulisemaid protsesse, millede aktiivsusest sõltub organismi kõikide süsteemide töö efektiivsus.

Me teame andestamatult vähe oma kehast, meie organismi eripäradest ja seetõttu mõnikord lihtsast teadmatusest teeme palju vigu, mida oleks tegelikkuses võimalik ära hoida. Ja üks kõige tõsisematest ja ilmsematest vigadest – viga meie hingamise süsteemis, tema rütmis ja sügavuses. Sügavas minevikus inimesed uskusid, et aeglane hingamine pikendab elu.

Eriti lihtsalt, kuid ilmekalt võiks meie organismi võrrelda lõkkega – mida rutem ja rohkem

ta kasutab hapnikku, seda kiiremini põleb ta ära ja kustub.

HOMO SPAPIENS – ei muu, kui primaat imetajate liigist. Kõigepealt tuleb nentida kurba tõsiasja, et bioloogiline liik primaate imetajate seltsist

nimega HOMO SAPIENS, ei ole üldsegi mitte, nagu ta ennast uhkelt peab -LOODUSE KROON.

Vastupidi, ta on bioloogiliselt KÕIGE EBATÄIUSLIKUM looduse looming. Loodus pole siiani sellele HOMO SAPIENSILE andeks andnud asjaolu, et kuskil 10 miljonit aastat tagasi oli tal nahaalsust tõusta püsti kahele jalale. Seetõttu ongi määramatu hulk nüüdseid inimesi karistatud ääretu hulga ebameeldivuste ja valudega, eriti selja piirkonnas, sest püsti käimine kutsub esile tohutu koormuse selgroo lülidele.

1. Arvestades, et peale 25 eluaastat lülidevahelised plaadid saavad toitvat hapnikku ainult difusiooni teel neid ümbritsevatest lihaskudedest, siis pole mingi ime, miks noor naine - 30-aastane- saab äkilise seljavalu ainult väikesest valest liigutusest kasvõi tube kraamides, või 35-aastane noormees saab seljanihestuse kodus mööblit liigutades.

14

2. Püstiasend on üheks üldtunnustatud põhjuseks püsivale kõrgendatud arteriaalsele vererõhule, millest saab alguse hilisem hüpertooniatõbi.

3. Loodus ei ole nende ääretult paljude aastate jooksul viinud läbi keha konstruktsioonide vajalikku muudatust. Inimesel on SIIANI, nagu neljal jalal käivatel loomadel, samasugune veresoonte ehitus. Loomadel on vere surve vähendamiseks veenides olemas niinimetatud tagasivoolu klapid, mis ei lase rõhusammast liiga kõrgeks muutuda. Ja need klapid on AINULT jäsemetes. Horisontaalsel kehaosal puudub ju selleks vajadus. Ning sama konstruktsioon on ka inimesel. Inimesel on jalgades 23 tagasivooluklappi ja kätes 17. Kuid see tohutu ala PUUSADEST kuni SÜDAMENI ei oma mitte ühtegi klappi. Nüüd kujutage ette, milline tohutu vere mass oma loomuliku raskuse näol surub jalgades olevatele klappidele ja üleüldse veresoontele (veenidele) Ja selle tulemust on inimestel ülimalt tihti näha veresoonte laiendite näol.

Ja kõige selle tõestuseks ei olegi ju midagi muud vaja, kui aastasadade/tuhandete

kogemus: ÜKS ja SAMA SOOVITUS haiguste ravimiste puhul - OLE PIKALI, ehk võta asend nagu loodus on selle määranud. Anna võimalus verel normaalselt liikuda, aga ole KÕHULI.

Pühendame vahepeal oma mõtted muule.

Eks ta ole - igasugused posijad - toetudes JUTTUDELE idamaa (Hiina) meditsiinist õpetavad igasuguseid võtteid organismi "puhastamiseks" - küll karjumise abil, küll mediteerimisega jne. Tore on õpetada, aga selleks PEAB ikka ISE ka aru saama, mis millega ja miks seotud on. Siin tutvustan, mis on siis need kurikuulsad "šlakid", milledest kõik tahavad puhtaks saada. Tavaliselt sõna "šlakk" juures tuleb silme ette mingi pilt, millestki kõvast, paakunud, raskesti arusaadavast materjalist.

Kui aga tungida tegelikku sisusse, siis on organismis ainult kaks selle aine esindajat: VESI ja SÜSIHAPPEGAAS. Nagu kõik veel mäletavad keemiatundidest, siis peaaegu alati oli rektsioonide tulemuseks, kas siis mingi sool või VESI või mingi aine/gaas + SÜSIHAPPEGAAS. Need olid kõige tavalisemad jääkproduktid. Nii ka inimorganismis ainevahetuse/hapenduse/põlemise reaktsioonide tulemusel.

Esimene šlakk - VESI H2O - utiliseeritakse jumala rahulikult juba seal, kus ta tekkis - RAKKUDES.

Teine šlakk - CO2 omab omadust, piltlikult öeldes organismist välja "lennata", kuna tema molekulidel on 25 korda kiirem difusioonikiirus kui hapniku molekulidel. Kuid organismis on spetsiaalsed anatoomilised ja reflektoorsed mehhanismid, mis hoiavad või vähemalt üritavad hoida CO2 kontsentratsiooni eluks vajalikul tasemel – 200 - 215 korda suurema kui ümbritsevas õhus. Meeldetuletuseks – meid ümbritsevas õhus maapinna ligidal on 0,03 % süsihappegaasi. Meie poolt väljahingatavas õhus aga ca 4,5%.

Aga see CO2 on inimorganismile ääretult tähtis, kuna ta on AINUKE HUMORAALNE,

st. keemiliselt toimiv faktor arteriaalses veres, mis AVAB kapillaarid ja mikrosooned/anumad sellisel määral, et HAPNIK jõuaks rakkudeni.

Nii tundub, et ülalnimetatud šlakid, kui organismis tekkivad JÄÄKPRODUKTID, nagu ei

omakski midagi sellist, millest räägime, mille üle kurdame ja mis siis tooks organismile kahju. Ning mis SEE siis on, mida nooruses nagu poleks, kuid peale 35, 45, 55 aastat juba ON. Eks siis analüüsime. Nooruses, ütleme 25.a, on organismis MAKSIMAALNE aine- ja

energiavahetus - tal on maksimaalne hapnikuvarustus ning hapendumis-(põlemis) protsessi tulemusel samaaegselt suur CO2 eraldumine ja kõrge sisaldus arteriaalses veres. Seega ring

15

on SULGUNUD - üks pool tagab teise töö. Ehk: Täisväärtusliku ainevahetuse tulemusena küllaldase hapniku osavõtul sajad miljardid rakud toodavad oma lõppprodukte CO2 ja H2O. Aga vesi utiliseeritakse kohe rakkudesse tagasi (väike osa väljub auruna kopsude kaudu) ja süsihappegaas suurel kiirusel suundub kapillaaridesse - avades neid uuesti hapniku läbilaskmiseks ja rakkude toitmiseks.

Kui nüüd tundub, et noorel üldse šlakke pole, siis on see pisike eksitus. Ka noorel ON midagi. Temal tekib PIIMHAPE, mis täidab tema töötavaid lihaseid. Kuid selle happe üleliigne tekkimine juhtub vaid siis, kui lihaste töö ületab ühe niinimetatud füsioloogilise piiri - üle maksimaalse aeroobse ainevahetuse piiri. Kui see piir on ületatud, siis alles tekib osades rakkudes järsk hapniku puudus ning nad lähevad üle teisele ainevahetusele – glükolüüsile (lõhustumine fermentide toimel), kus koos vee ja süsihappegaasiga tekib ka PIIMHAPE., millel on võrreldes süsihappegaasiga lihtsalt tohutu molekulaarkaal. Kuid ka see piimhape difundeerub läbi rakkudevahelise vedeliku (koelümf) kapillaaride poole. Jäädes siinjuures kiiruses lugematuid kordi alla süsihappegaasile - imendub piimhape läbi kudede mitu päeva - tekitadeski lihastes selle kõigile tuttava VALU. Lihased valutavad, kuna nad on täis piimhapet. Aga miks see valu hiljem kaob. Põhjus jälle lihtne ja loogiline. Treenides läheb paika - paraneb antud lihaste hapnikuvarustus - ning mida paremaks läheb hapnikuvarustus, seda vähem tekib piimhapet, seda vähem on teda vaja suruda läbi kudede ja seda vähem on valu.

Seletus šlakkidest vanemas eas: Kui me nüüd uurime vanema inimese organismi, siis märkame, et selleks ajaks on tunduvalt vähenenud AINEVAHETUS ja ENERGIAVAHETUS. Siit aga tuleneb, et

rakkude varustamine hapnikuga ei ole enam kaugeltki optimaalne, nagu noore puhul. See tuleneb aga sellest, et arteriaalses veres on VÄHE süsihappegaasi. Ja kuna vähene süsihappegaasi hulk ei suuda kudedesse viia vajalikku kogust hapnikku, siis ei saagi tekkida seda vajalikku energiavahetust, mis tekitaks süsihappegaasi - RING ON JÄLLE SULGUNUD.

Peale selle, vanematel inimestel on toimunud ka muid muutusi organismis, mis veelgi suurendavad süsihappegaasi defitsiiti veres. Ja nii - madal või väga madal CO2 tase viib selleni, et hapniku juurdepääs sadadele miljarditele rakkudele on ülimalt puudulik, need rakud ei suuda teha ainevahetust hapnikuga - tootmaks uuesti CO2 ja vett. Seega süsihappegaasi defitsiit veelgi tõuseb, tekitades HAPNIKUNÄLJA. Kuid inimkeha geneetilisse programmi on pandud, nagu juba kord mainitud, et rakud HAPNIKU PUUDUMISEL AUTOMAATSELT lähevad üle ülalmainitud teisele ainevahetusprogrammile - glükolüüsile - hakates lagundama glükoosi PIIMHAPPEKS.

Ja nii me olemegi tulnud jälle ka vana inimese "šlakkide" ehk PIIMHAPPE juurde. Kuna nüüd see piimhape pidevalt visatakse rakust välja rakkudevahelisse ruumi

(vedelikku), siis ta muudab selle vedeliku HAPPELISEKS. See aga omakorda on täiendavaks takistuseks normaalsele ainevahetusele.

Regulaarselt verre sattuv piimhape võib nihutada vere reaktsiooni happelisuse suunas, mida nimetatakse atsidoosiks, nii et võib tekkida OHT tervele organismile. Võib ju siia ilustuseks lisada, et happelisuse nihe 0,3 ühikut , ehk 7,4-lt 7,1-le pH - on inimesele mõnel juhul surmavalt ohtlik.

Organism, loomulikult asub sellega võitlusse, püüdes tasakaalustada happe/aluse suhet. Selleks on olemas verel PUHVERSÜSTEEM, mis ongi ette nähtud vere happelisuse

hoidmiseks 7,4 pH juures. See puhversüsteem vajab oma tööks aga bikarbonaate, mis on muidu inimorganismi loomulik osa, kuid............. ka nende tootmiseks peab olema arteriaalses veres vajalikul tasemel CO2 sisaldus . Aga meie probleem hakkaski sellest peale, et seda süsihappegaasi ju napib.

16

Kokkuvõttes - meil on tekkinud raske ja ohtlik ALLAKÄIGUSPIRAAL surma poole, ehk nagu tavaks mainida - meie kere täitub šlakkidega. lammutades järjest tõusva kiirusega tervist.

Kuna juba verest juttu tuli, siis noore ja vana inimese vereanalüüside võrdlus toob jälle ühe huvitava tähelepaneku. Praktiliselt võttes kõik muud näitajad või parameetrid ei erine rohkem kui mingi protsendiosa, maksimaalselt protsendi võrra, kuid SÜSIHAPPEGAASI SISALDUS VERES võib vanadel inimestel olla ligi 1,5 (isegi 2) KORDA väiksem.

Ja seda pidevat süsihappegaasi puudujääki organismis nimetatakse HÜPOKAPNIAks – alus paljudele kroonilistele haigustele. KROONILINE haigus “rahvakeeles” seletatuna tähendab PIDEVALT HAIGE.

Miks meil on PEAPÖÖRITUS, PEAVALU, VALU SÜDAMES, UNETUS; MIGREEN,

SUMIN PEAS; MÄLU NÕRGENEMINE, VERERÕHU “hüplemine” jne? Peaaju mikrosoonte ahenemine on pea verevarustuse häirete peamiseks põhjuseks. See

sünnitabki ülalnimetatud vaegused. Südame mikrosoonte spasm sünnitab südame isheemia tõve- südame lihased ei saa

normaalseks tööks küllaldaselt hapnikku. Kogu organismi soonestiku ahenemine suurendab soonte PERIFEERSET TAKISTUST. Sellest omakorda tõuseb arteriaalne rõhk (hüpertoonia), suureneb koormus südamele

kutsudes esile valusid rinnas (stenokardia). Kui sellele liita veel stressidest tekkiv täiendav (vere)soonte spasm – tekivad INFARKTID, INSULTID.

Kõigi ülaltoodud vaeguste RAVIKS? Arstide poolt väljakirjutatud rohud suudavad vaid

osaliselt ja suhteliselt lühikeseks ajaks – RAVIMI TOIMEAJA JOOKSUL kergendada haige olukorda, kuna nad kõik on suutelised mingil määral vähendama mikrosoonte ja silelihaste spasme.

Meedikute arsenal ravimite osas on suur ja lai: alates vanadest, nagu Nitroglütseriin, kuni kõige kaasaegsemateni välja…..kuid nende üldraviomadus on SPASM-ide vähendamine/likvideerimine või mingite kanalite blokeerimine. Erinevad nad vaid selle poolest, et mõni nendest mõjub paremini peale, teine südamele, kolmas soolestikule, neljas siseorganitele jne. Olgu nad isegi mingil määral efektsed, kuid on ikkagi RAVIMID.

Kurb, kuid tõsiasi on fakt, et see Homo Sapiens on nii ennast täis, et arvab, et ta on

eluslooduses AINUKE mõttevõimeline olend. Eks ta ju ühest küljest võttes, ka mõtle, kuid kõik mõtted on suunatud millelegi

muule, kuid mitte oma LIIGI SÄILITAMISELE. Kui nüüd laseme mõtte jooksma sellisele rajale, et kujutame ette, et TULEB keegi teine

kuskilt kosmosest ja maale sattudes leiab eest liigi Homo Sapiens. Ja kujutame ette, et ka nemad mõtleksid, et peaks HOMO SAPIENSI esindajad panema välja teistele vaatamiseks, nagu meie ise kogume loomi loomaaedadesse uurimiseks ja teistele näitamiseks..

Nii nagu meie – kes me üritame luua antud LOOMALIIGILE füsioloogiliselt põhjendatud elamistingimusi tervise ja töövõime pikaajaliseks säilitamiseks, nii ka need kosmoseolendid, inimest natuke ligemalt uurides, määraksid ära elamiseks VAJALIKUD OPTIMAALSED tingimused. Ja võin kihla vedada, et need oleksid RISTI VASTU nendele, mida kaasaja inimesed ISE endale loovad.

Ja mis on selle tulemus – kaasaegne tsiviliseeritud inimene ei suuda lahti rabeleda haigustest, nagu südame isheemia tõbi, hüpertoonia, kõhukinnisus, bronhiaalastma, osteokondroos, krooniline bronhiit, migreen, unetus jne.

17

See pole ka mingi ime, sest vaatamata kaasaja meditsiini imesuurtele saavutustele, puudub neil selline lihtne asi, kui TERVISE TEOORIA, selle asemel on neil ülemaailmne haiguste klassifikatsioon. Terve meditsiin ei ole suunatud TERVISE loomiseks, vaid haiguste mõjude vähendamiseks või kergendamiseks.

Veel üks näide inimeste imelikust mõttemaailmast. Tohutu hulk raamatuid on pühendatud

TOIDULE ja VEELE – rääkides nendes küll nende liikidest/sortidest, tarbimise kogustest ja ka kvaliteedist. Kuid toitu tarbib inimene päevas vast 1 – 2 kilo, ka vee tarbimine on päevas 2,5 ja 4 liitri vahel. Aga sellest, mida inimene tarbib ööpäevas kõige rohkem, pole peaaegu midagi lugeda. Ja see on meie igapäevane ÕHK, mida ööpäevas läheb läbi kopsude ligikaudu 15 kilogrammi.

Kui nüüd vaadata nende liikide osatähtsust ELUS, siis inimene võib elada ILMA TOIDUTA kuni 70 päeva (vett tarbides), ilma VEETA kuni 18 päeva, kuid ilma õhu HAPNIKUTA - ainult 5 minutit. Minimaalne õhuvajadus rahulikus olekus on 0,4 liitrit hapnikku (2 liitrit õhku) ühes minutis.

Kui mõelda nende kolme grupi ökoloogilisest mõjust, siis vett 2 – 4 liitrit võime keeta või

filtritega puhastada, ka toidu 1-2 kilo võime valida enam-vähem ökoloogiliselt puhtana, aga ÕHK, seda me oleme SUNNITUD hingama sellise kvaliteediga, mis meid ümbritseb. Aga ümbritseb meid nii vingugaas kui lämmastikuühendid ja..... Ja selle vastu ei saa me ISE midagi ette võtta. Pole ju mõeldav elada gaasimaskis.

HOMO SAPIENSi, kui liigi säilivusele on ohuks kolm asja. Esiteks, oma tegevusega on jõutud keskkond pea täielikult ära saastata. Teiseks – inimesed on muutunud laisaks just füüsilise koormuse vaatenurgast. On ju

meeldiv istuda õllekannu/kohvitassi taga ja vaadata televiisorist autorallisid või jalgpalli või “seebikaid”. On ju meeliülendav istuda kompuutri taga ja toksida Delfile kommentaare või istuda OK jutukates. On ka ju popp olla “pöidlainimene” ning saata üksteisele logosid, helinaid ja SMS-e selle asemel, et kasvõi külla minna ja midagi liikumisega seonduvat teha. Kaasaja noorte inimeste füüsilise koormuse DEFITSIIT on tõusnud kohati juba 98%-ni, ehk teisiti öelduna – eluks vajalikust füüsilisest koormusest on organism saanud AINULT 2 %.

Kolmandaks – oli suur viga loobuda LOODUSLIKU VALIKU põhimõttest. Kui vanasti kaugetel esivanematel oli 8 – 12 last, siis suguküpseks neist said 1 – 3, kuid kõik see-eest parimas vormis nii füüsilisest kui vaimsest suunast vaadatuna. Kaasaja meditsiin on aga suuteline üles kasvatama praktiliselt läbinisti haige ja vigase inimese, ning ükski seadus ei keela koos teise omasugusega tuua ilmale etteplaneerimatul hulgal VEEL haigemaid ja väetimaid inimolevusi, kes jälle omakorda INIMÕIGUSE nimel..........

Kuidas mõjuvad ebasoodsad ökoloogilised faktorid: Kui õhus, mida inimene hingab, on sellised gaasid nagu vingugaas, lämmastikdioksiid jne.,

siis hemoglobiin vere erütrotsüütides ühinedes nende gaasidega, kaotab hapniku rakkudesse kandmise võime. Õhus leiduv benzopüreen (leidub sigaretisuitsus) kutsub aga esile spasme soontes, seal hulgas ka pärgarteris ja peaajus. See on geneetiliselt paika pandud organismi reaktsioon ainetele, mille ilmumine, näiteks peaajus, on LUBAMATU. Seega hemoglobiini võimetus edasi kanda hapnikku ja soonte spasm veel pealekauba on selge põhjus rakkude/kudede hapnikuvaeguse süvenemisel.

Hüpodünaamia ehk füüsilise koormuse puudujäägi mõju: On kahjulik hapniku edasikande süsteemile (suhteliselt vähe tuntud), kutsudes esile

järgneva negatiivse tulemuse: tunduvalt väheneb funktsionaalselt aktiivsete erütrotsüütide

18

hulk. Seejuures nende üldhulk ei vähene, samuti nagu ka hemoglobiini kogus, mis määratakse vastavate analüüsidega – VÄHENEB HAPNIKU TRANSPORDIVÕIME.

Kui organism vajab vähe hapnikku, nagu on loogiline vähese füüsilise koormuse puhul, siis tunduv osa erütrotsüüte ei võta osa hapniku transportimise funktsioonist, olles rahulikult vere “depoos”. Aga seal olles ja mitte rakendust leides, hakkab tasapisi kaotama oma funktsionaalseid VÕIMEID. Kettakujuline vorm läheb üle sfääriliseks, ning selle tulemusena kaotavad nad ka võime mitte ainult minna läbi kapillaaride, vaid isegi ei saavuta kapillaare. Nad lähevad kapillaarvõrgust mööda – läbi spetsiaalsete šuntide (paralleeltee).

Kui see ei ole paljudele tuttav, siis see organismi nähtus omab nime - hapniku šuntimine, mis aga ikka ja jälle viib meid rakkude kroonilise hapnikuvaeguseni.

See kõik kokkuvõttes on viinud kaasaegse inimese ORGANISMI LÕHKUVA stressi

situatsiooni. Stress võib olla nii füüsiline, emotsionaalne, kui psüühiline – enamasti kõik KOOS. Stress on inimkonda saatnud juba tema loomise hetkest kauges minevikus, ning looja poolt anti kaasa ka adekvaatne reaktsioon stressi nähtustele. Selline geneetiliselt põhjendatud reaktsioon stressile on kahjuks jäänud MUUTUMATUKS kõigi nende inimrassi eksisteerimise aastate jooksul, ning seega kaasaja tsiviliseeritud inimorganismile muutunud ebaadekvaatseks.

Mis toimub organismis stressi ajal: 1. Vereringesse suunatakse rida hormoone ja bioloogiliselt aktiivseid aineid, nagu näiteks,

adrenaliin. 2. Väheneb perifeersete arterite läbimõõt, toimub mikroanumate/soonte spasm - see kõik

adrenaliini mõjul 3. Tõuseb arteriaalne rõhk (kuni 150% algpunktist) 4. Tõuseb suhkrusisaldus veres (2-3 korda) 5. Suureneb müokardi töö 6. Sageneb hingamine 7. Tugevneb fermentdatiivne aktiivsus veres üleliigsete hormoonide lagundamiseks Meie kaugel eelkäijal oli stressisituatsiooni tavaliseks reaktsiooniks kolossaalne füüsiline

aktiivsus – kas siis elu eest võitlus või plehku panek – mille tulemusel toimus aktiivne arteriaalse vere varustamine süsihappegaasiga. Seetõttu perifeersetele arteritele mõjusid üheaegselt kaks faktorit: esiteks – adrenaliini mõjul kokkutõmbuv, ja teiseks – süsihappegaasi mõjul laiendav. Kokkuvõtvalt – need kaks mõju olid omavahel peaaegu tasakaalus, ning seetõttu ei saanud tekkida ohtu - RAKKUDE terav HAPNIKUNÄLG.

Aga meie kaasaegsel? Tal on juba eelnevalt veres ebapiisav süsihappegaasi

kontsentratsioon, seega kapillaaride võrk on peaaegu suletud ning mikrosoonte avad minimaalsed. Nüüd, stressi puhul toimub AINULT ÜHESUUNALINE reaktsioon, kuna puudub vastukaaluline sooni laiendav faktor. Ja sõltuvalt stressi pikkusest või tugevusest tekib kudedes eri astmes TERAV HAPNIKUNÄLG, mille otsesel tulemusel siis organite või organite süsteemi rakud saavad viga. Samal ajal siis ka väheneb rakkude energiatootlikkus ja sellevõrra, et nad mitte lihtsalt ei suuda täita OMA FUNKTSIOONE, vaid nad pole isegi suutelised tagama ENDA ELUSHOIDMISE. Kui stressi käigus sureb mingi väike hulk rakke, siis nende koha täidab sidekude. Kui aga hukkub suurem kogus rakke, siis me räägime juba INFARKTIST mingis organis.

Stressi alguses on ainult üks lühiajaline erand – peaaju soonte ja pärgarteri lühiajaline

laienemine. Loodus nagu annaks ajule VIIMASE VÕIMALUSE – mõtle midagi välja, tee midagi olukorra päästmiseks. Kui aga seda ei juhtu, siis..........

19

On see HOMO SAPIENS mis ta on, kuid kui elav olend koosneb ta umbkaudu 1014 rakust, ning hea tervise säilitamiseks tuleks enamuses ka nende rakkude eest hoolitseda –

tagada nende eluks kõik hädavajalik. Kõige teravam ja vältimatum on rakkude jaoks vajadus hapniku järgi – et teda tuleks PIDEVALT ja vajalikus koguses. Ilma vajaliku hapnikuta, juba 5 minuti pärast hukkuvad esimesed, kõige õrnemad ehk peaaju koore rakud. See näitab meile, et organismis ei ole ei O2 “ladu” ei “akut” ei “generaatorit” . Kui mingi neist oleks olemas, siis peaks olema eluvõime säilitamiseks võimalik ka 5 minuti piiri ületamine. Selle asemel on lihtsalt mehhanismid hapniku hankimiseks ja jagamise reguleerimiseks.

Ning vajaliku hapniku hankimiseks õhust on meil olemas kopsud, mille tööd juhib niinimetatud hingamiskeskus, aga reguleerimiseks on vajalik süsihappegaas CO2.

Nii me olemegi jõudnud uuesti selleni, MIKS ON VAJA ÕPPIDA HINGAMA, ning

KUIDAS tekitada veres vajaliku kontsentratsiooni süsihappegaasi, ehk kuidas jõuda selleni, et inimese normaalne HINGAMINE läheneks mahule - KAKS kuni NELI liitrit õhku MINUTIS

Selline õhukogus garanteeriks süsihappegaasi kontsentratsiooni arteriaalses veres 6,5%. Õhuhulga ja CO2 %-di suhe: CO2. %

Õhuhulk minutis

l/min

CO2. %

Õhuhulk minutis

l/min

6,50 3,90 4,80 6,50

6,20 4,10 4,60 7,10 6,00 4,30 4,40 7,80 5,80 4,90 4,20 8,70 5,60 5,00 4,00 9,80 5,40 5,20 3,80 11,10 5,20 5,60 3,60 13,00 5,00 6,00

Tsiviliseeritud HOMO SAPIENSI tervis on juba langenud tasemele, kus keskmiste

STATISTILISTE ANDMETE baasil on tavaliseks hingamise mahuks 8 – 10 l/min. (Ametlik norm – 4-8 l/min on liialt laiali venitatud – pandud vajaliku ja tegeliku vahele).

See aga tähendab seda, et kopsudes toimub LIIGA kiire ventileerimine ja arteriaalsel verel ei ole võimalust (aega) küllaldaselt rikastuda süsihappegaasiga, ehk algabki pidev aeglaselt suurenev hapnikunälg kudedes/rakkudes. Kudede Hüpoksia seisund – see on PATOGEENILINE alus mitte ainult südame isheemia tõvele või müokardi infarktile, vaid tal on ka oluline roll veel vähemalt 150 erineva haiguse tekkimisel. Kliiniliselt on aga tõestatud, et IGA 1 % vähem kui norm (6,5%) kutsub esile mikrosoonte avade ahenemise 20-25% võrra. Seega meie tavaline hingamise maht 8 – 10 l/min ei võimalda meie soonestikul üle 50% avaneda. Isegi normi ülemise piiri (8 l/min) puhul on veresoonte ava ikkagi ligi 25% kinni.

Nüüd tekib loogiline küsimus, et kus ja kuidas me saame teada oma hingamise mahu, aga

ka süsihappegaasi kogust veres. Verega on lihtsam – tuleb tellida arteriaalse vere analüüs

20

veregaasi ja seal CO2 sisalduse määramiseks, (mis aasta-paar tagasi oli Tallinnas Keskhaigla juures natuke alla 50 EEK).

Aga hingatava õhu KOGUSE määramiseks, (kui ei osta koos TFI treenimisaparaadiga ka kapnomeetrit), võib igaüks ise endale käepärastest materjalidest selle mõõteseadme kokku panna. Annan pisikese skeemi ühe võimaliku variandi kohta:

Selle konstruktsioon on imelihtne. Kõige parem oleks kasutada keeratavate kaantega

plastmassnõusid, üks natuke suurem teisest: väiksema võtame klapikambriks (1), mille otstesse on tehtud avad klappide (3) jaoks. Klappideks võib kasutada ükskõik mida. Siin on kasutatud tavalise müügiloleva respiraatori klappe 3M, kuid kõlbavad ka gaasimaskide jne klapid. Kogumiskamber (4) koosneb: Kõvem osa – selleks on suurem plastmassnõu, millel on põhi alt ära lõigatud ja mille külge kinnitatakse õhu kogumiseks tavaline õhukesest kilest (prügi)kott. Aga kaane sisse on lõigatud ava klapikambri jaoks. Klapikambrisse on läbi ava pandud hingamistoruks (2) tavalise 10-15 mm PVC vooliku 15-20 cm pikkune tükk. Tegelikult võib ka loobuda sellest kogumiskambri kõvemast osast (suuremast plastmassnõust) ja kott kinnitada otse klapikambri külge, siis tuleb sinna teha ava õhu väljalaskmiseks.

Arvatavasti pole vaja mainida, et kõik osad on ühendatud hermeetiliselt. Kuidas seda keegi

saavutab, kas liimi või kleeplintide abil, on igaühe oskuste küsimus. Kuidas toimub mõõtmine: HINGATA AINULT SUU KAUDU! Pigistate kogumiskambrist läbi väljalaskeava (5) õhu välja. Siis sulgete selle ava uuesti

kleeplindiga. Võtate suhu hingamistoru, ninasõõrmed pigistate kinni (sulgete klambriga, panete vatitropid…), lülitate sisse ajamõõtja ning hakkate aeglaselt hingama. Kui kott täitudes tõmbub normaalse tugevusega pingule (oskate määrata küll), vaatate, kui palju aega kulus koti täitmiseks. Kui Teil oli 20-liitrine kott ja aega kulus kaks minutit, siis on Teie minuti hingamise maht 10 liitrit. Kui aga aega kulus selleks 5 minutit, siis on Teie hingamise maht minutis – 4 liitrit. Kuigi tulemus, ei ole ehk eriti täpne, kuid oma tervise seisundi hindamiseks küllaldase praktilise täpsuse ja tähtsusega. Kes tahab täpsemalt – Tallinnas ja Tartus saab mõõtmised ära teha ka spetsiaalsete aparaatidega (või OSTA omale taoline aparaat).

Hingamise reguleerimine ja ainevahetuse reguleerimine on organismis OMAVAHEL

OTSESELT seotud. Ning see siduv lüli on – süsihappegaasi kontsentratsioon arteriaalses veres suunaga suure vereringe kapillaaride poole.

21

Ühest küljest, süsihappegaas organismi ”sügavuses” mõjub kapillaarsüsteemile avades

varem kinnised kapillaarid, ning nende rakkude arv, mis saavad sel kombel küllaldasel määral hapnikku, suureneb mitmekordselt, seega suureneb mitmekordselt ka ainevahetusprotsess.

Teisest küljest – süsihappegaas arteriaalses veres ärritab kemoretseptorite (keemilisi ärritusi vastuvõttev meeleelund või rakk) kaudu hingamiskeskust (HK), ja viimane suurendab kopsude ventileerimist, st. suurendab nii hingamise sagedust kui sügavust, kui CO2 kontsentratsioon on suurem “etteantust”, kuid inimese õnnetuseks nad ei reageeri, kui CO2

kontsentratsioon veres on normist väiksem. Seega me näeme, et CO2 - on aine, mis toodetakse organismi poolt ja osaliselt

säilitatakse OMAKS TARBEKS ja ENDA SEES, on täielikult oma tähtsuses võrreldav hapnikuga, millede voolu rakkudesse ta just reguleeribki, reguleerides sellega ka ainevahetust. Ning see geneetiliselt paika pandud eluks vajalik mehhanism on eranditult “välja reguleeritud” just süsihappegaasi kontsentratsioonile, st., et peale CO2, mida toodab meie OMA ORGANISM, mitte midagi muud ei kasutata selles bioloogilises mehhanismis.

Millest juhindub hingamiskeskus (HK) suunates kopsude tööd? Mis on ta ülesanne ja

lõppeesmärk? Vastus tundub olema lihtne - tagada arteriaalne veri hapnikuga. Nagu oleks nii, kuid tegelikkuses arteriaalne veri on ALATI maksimaalselt hapnikuga küllastunud (20-21 ml 100 ml veres) – sõltumata hingamisrežiimist, selle sagedusest või sügavusest. Seega, sõltumata sellest, kuidas me hingame, vajalik hapnik on alati garanteeritud.

Siit edasi tekib loomulik küsimus – MILLEKS siis HK muudab hingamise sügavust ja sagedust? Et sellele vastata, vaatame, mille poolest erinevad hingamine magades ja jooksu situatsioonis. Aga erineb selle poolest, et ühel juhul (joostes) suureneb tunduvalt organismi hapniku tarve, selle suurem tulek organismi, kuid samas SUURENEB tunduvalt ka organismi süsihappegaasi tootmine, millele järgneb vajadus sellest süsihappegaasist õigeaegselt lahti saada. Kuna hapnikust ei tulnud meil mitte üheski režiimis puudust, jõuamegi järeldusele, et HK poolt reguleeritav hingamissügavuse ja sageduse muutus on vajalik ainuüksi CO2 eemaldamiseks organismist. Teisiti öelduna – hingamistsükli PEAMINE FAAS on väljahingamine. Sissehingamine tuleb lihtsalt automaatselt sama intensiivne ja mahukas.

Kui loodus kauges minevikus “konstrueeris” Homo Sapiensi, siis ilmselt lähtus ta

tavalistest primaatidest, kelle elus oli küllaldasel hulgal füüsilisi koormusi. Seega oli siis HK-le “antud ülesanne” reguleerida nii hingamise sügavust ja sagedust, et süsihappe gaasi kontsentratsioon veres ei ületaks kaua 6,5% (kuid kaasaegsete jaoks olnuks vaja ka, et ei langeks alla selle normi). See on kontsentratsioon, mis tagab PARIMA rakkude hapnikuvarustuse. Selline kontsentratsioon oleks tagatud, kui inimene IGA PÄEV käiks või jookseks vähemalt 20 kilomeetrit.

Kuna aga “tsiviliseeritud” HS istub toolil, või vedeleb diivanil, siis tema organism toodab liiga vähe süsihappegaasi, et hingamiskeskus saaks teha oma “standardset” tööd. See aga omakorda kutsub esile selle, et Hingamiskeskus tasapisi hakkab vähendama oma CO2 “etaloni”, või “laseb latti allapoole” – allapoole NORMAALSEKS AINEVAHETUSEKS VAJALIKKU NORMI..

Siit aga omakorda O2 vaeguse tõttu mikrosoonte võrgus tekivad spasmid (krambid), sulgub

kapillaaride võrk ning tekib sadade miljardite rakkude krooniline HÜPOKSIA (hapnikuvaegus)

Seega krooniline hapnikuvaegus ongi üks massilisemaid ja ohtlikumaid inimtervise vaenlasi. Ja nagu vaenlased on ikka ja alati SALAKAVALAD, nii on ka Hüpoksia.

22

KUDEDE HAPNIKUVAEGUS, sõltuvalt tema astmest, kutsub esile kas suuremal või vähemal määral LOKAALSE VALUTUNDLIKKUSE

KAOTUSE, seega inimene pole suuteline TUNDMA, kui haige ta tegelikult on!!!

Siin Teile selgitus

KUI OLETE KUULNUD “TERVEST” INIMESEST, KES OOTAMATULT SURI INFARKTI

Kaasaja meditsiin saab ravida AINULT Hüpoksia TAGAJÄRGI, mitte

likvideerida selle ALGPÕHJUST, Kuid iga normaalne inimene peaks aru saama et selline töö on Küll tänuväärne kuid.........PERSPEKTIIVITU !

Ehk lühidalt ja selgelt: Hüpoksia vastu ei ole ravimeid, SEDA SAAB JA TULEB LIKVIDEERIDA ISE Kokkuvõttes olemegi jõudnud uuesti selleni,

MIKS ON VAJA ÕPPIDA HINGAMA, ning KUIDAS … (ikka ja jälle korrates)…tekitada veres vajaliku kontsentratsiooni

süsihappegaasi, ehk kuidas jõuda selleni, et inimese normaalne HINGAMINE läheneks HÜPOKSIAT VÄLISTAVALE mahule – KAKS kuni NELI liitrit õhku MINUTIS.

Vastava hingamismahu saamine on võimalik, kui: 1. Kolida elama hõreda õhuga kõrgmäestikku 2. Joosta iga päev vähemalt 20 km (või muul moel sama energiakulu) 3. Spetsiaalsed HINGAMISTREENINGUD. Kuidas neid võimalusi iseloomustada: 1. Kolida kõrgmäestikku. See on praktiliselt enamustele kättesaamatu 2. Füüsiline koormus - ekvivalentne igapäevasele 20 km jooksule. See oleks parim lahendus, kui ta oleks jätkuv ja pidev protsess noorusest vananemise poole.

Kui aga on tekkinud paus ...paarkümmend aastat – ka siis on ta üldiselt suure tahtejõu olemasolul kättesaadav, kuid...........tal on suur SISULINE puudus. Isegi kui meie keha võimed, kuju jne. oleksid suutelised sellega alustama, siis ........ilmekuse mõttes tuleks võrdluseks tuua üks elav näide igapäevasest elust. See on nagu elamine PANGALAENUGA. Pangalaenu abil saame küll selle, mida oleme soovinud, kuid meil TULEB MAKSTA PIKAAJALIST LÕIVU pangaprotsendi näol. Sama on ka füüsilise koormuse rakendamise puhul vanemas haiglases eas. Ka siin on olukord analoogne – me sunnime kudesid tootma meile vajalikku süsihappegaasi ENNE, kui me oleme loonud talle vajaliku hapnikuvarustuse. Me treenime ennast VÕLGU organismi ees. Seetõttu peame olema eriti ettevaatlikud koormuse tõstmisega. Kuigi lõppkokkuvõttes kõik tasakaalustub ja lõpp hea – kõik hea, kuid me oleme sunnitud pikale aeglasele piinarikkale perioodile, mis võib kesta aasta või paar. Ja selle perioodi pikkus ongi enamusel juhtudel takistuseks selle tee valimiseks.

23

3. Spetsiaalsed hingamistreeningud. Treeningute abil võime muuta tavalise rinnaga hingamise kõhuhingamiseks, mittesügav

ehk pealiskaudne hingamine muutub sügavaks. Ning lõppude lõpuks saavutame hingamise, mida Hiina tsiguni meistrid nimetasid ”dantjan” hingamiseks. Selle tulemusel suureneb kopsude maht, paraneb metabolism (ainevahetus), vere ringlus, ”masseeritakse” siseorganeid, täiustub seedetegevus ja toitainete omastatavus – mis kõik kokkuvõttes tugevdab inimese tervist ja ravib haigusi. Meie kopsud saavad võimsuse, millest igapäevaselt ei lähe vaja enam, kui 20-25%, ning treppidest 5-6-le korrusele ülesse jooksmine ei tekita veel õhupuudust ega vajadust hingeldada.

Kunagised Idamaade targad olid veendunud, et kui ÜKS PÕLVKOND inimesi tahaks

ja suudaks ÕIGESTI hingata, oleks enamik haigusi maa pealt kadunud. Hingamist võib liigitada järgmiselt: a) Loomulik (naturaalne) hingamine. See on füsioloogiliselt kaasasündinud

hingamine, mis ei allu tahtelisele juhtimisele. Tema omapära on selles, et inimene, vähemalt peale sündi, hingab loomulikult, pehmelt ja ühetasaselt.

b) Tavaline hingamine. Sissehingamisel diafragma laskub allapoole ja kõht liigub ettepoole. Väljahingamisel diafragma liigub ülespoole ja kõht tõmbub sissepoole;

c) Vastupidine hingamine. See hingamistüüp on risti vastupidine eelmisele, st. Sisse hingamisel diafragma tõuseb ülespoole ja kõht tõmbub sissepoole, ning väljahingamisel vastupidi. Kui võrrelda tavalise hingamisega, siis diafragma amplituud ja pinge on tunduvalt suuremad.

d) Katkendlik hingamine. See omakorda jaguneb veel kaheks liigiks. Ühel juhul teadlikult venitatakse sissehingamise faasi ja seejärel tehakse väike hingamispaus. Teisel juhul venitatakse teadlikult väljahingamise faasi, mille lõppedes tehakse jälle hingamispaus;

e) Sissehingamine nina, väljahingamine suu kaudu. Normaalselt inimene hingab nii sisse kui välja nina kaudu, kuid hingamisteede haiguste korral soovitatakse sisse hingata nina kaudu ja välja suu kaudu;

f) Märkamatu (salajane) hingamine. See on üks hingamistüüpidest, mida on võimalik saavutada tavalisest hingamisest või vastupidisest hingamisest harjutamise teel. Tema omapära on selles, et sissehingamine on aeglane ja katkematu, ning väljahingamine väga vaikne ja märkamatu. Kui selliselt hingavale inimesele panna nina juurde käsi, siis õhu liikumist pole praktiliselt tunda;

g) TÕELINE HINGAMINE. Iidsed targad rääkisid, et kui tavaline hingamine peatub, siis iseenesest algab tõeline hingamine. Väljend ”hingamine peatub” ei tähenda, et jõudu kasutades peatatakse või lülitakse hingamine välja, vaid seda, et kui inimene on TÄIELIKUS lõdvestuses, olles välja lülitatud ümbritsevast, kuid selge mõistuse juures, siis tema hingamine muutub nii nõrgaks, et väliselt ei paista seda üldse välja, kuid tegelikult inimene hingab ja seda nimetatakse KÕHUHINGAMISEKS. See on juba suurema treeningu tulemus, ning sinna me üritame ka jõuda.

24

Kõhuhingamise skeem 1. Anus 2. Sabaluu 3. Selgroog 4. Diafragma 5. Kõhuõõs 6. Dantjan – energia baas (mõiste Tsigunist) 7. Kõhunahk 8. Ureetra Märkused: Tavaline kõhuhingamine. Sissehingamine: keeleots toetub vastu suulage,

diafragma laskub, kõhuõõs laieneb ja kõht läheb õrnalt punni. Väljahingamine: diafragma tõuseb, kõhuõõs tõmbub kokku, kõht vajub sisse.

Vastupidine kõhuhingamine. Sissehingamine: keeleots toetub vastu suulage, diafragma laskub, toimub kõhu sissetõmbamine (algusega alt), ka kerge anuse ja ureetra sissetõmbamine.

Väljahingamine: Diafragma tõuseb, kõht lõdvestub ja läheb kummi, anus ja ureetra lõdvestuvad. Selle hingamise juures on vajalik keha ja teadvuse täielik harmoniseerimine. Selleks kõigepealt kontsentreeritakse tähelepanu kõhu alumisele osale – seal, kus piltlikult asub ”dantjan”, seejärel tehakse väljahingamine, keeleots läheb automaatselt vastu alumisi igemeid ja samal ajal kõhuõõs laieneb. Sissehingamisel keel puudutab ülemisi igemeid (kergelt ja ilma pingeta), ja kõhuõõs tõmbub kokku – toimub kerge anuse ja ureetra ”sulgemine”

Ülaltoodud igal hingamisliigil on oma mõju mitmetele ravifunktsioonidele, näiteks: - tavaline hingamine annab efekti südame-vereringe ja aju profülaktikal ja ravil; - katkendlik ja vastupidine hingamine mõjuvad hästi seedeorganite ravil; - tüüp – sisse nina, välja suu kaudu – mõjub hästi hingamissüsteemile... Kuid... treeningu alustaja peab nendesse tüüpidesse suhtuma küllaltki ettevaatlikult.

Treeningu iga 10-20 minuti pärast tuleb tagasi minna tavalisele hingamisele, et mitte üle pingutada hingamislihaseid, muidu võib ta esile kutsuda lämbumist või muid ohtlikke tagajärgi.

HINGAMISTREENINGUTES HINGAMIST HARJUTADA TULEB

JÄRJEPIDAVALT KUID PIKKAMÖÖDA, EI TOHI JÕUGA FORSEERIDA ARENGUT!

Hingamisharjutuste mõistliku harrastamise korral võib lahti saada väga paljudest haigustest, kuid liialdades tuleb karta kõikvõimalikke tõbesid: köha, läkaköha, astma, peavalud, valud kõrvades või silmades jne., kuid võite tekitada kehale ka muud kahju, näiteks

25

üks omapärastest võimalustest – kael läheb alt paiste, nagu tahaksid kaela alumisest osast välja kasvada kasvõi ”lõpused”, millega kaasneb väga ebameeldiv tunne nii kaelas kui turjas:

Normaalne kael ”lõpuste” algstaadium

Hingamise etapid treenimisel Esimene etapp: Treenijad alustavad rinnahingamise muutmist kõhuhingamiseks,

mittesügava hingamise muutmist sügavaks, vaba hingamise muutmist tahtele alluvaks. Sellel etapil, vaatamata sellele, et peab kogu aeg pöörama tähelepanu pehmusele, loomulikkusele ja sundimatusele, sellele vaatamata treenijad ikkagi suuremal või vähemal määral hingavad ebaühtlaselt. Süda lööb neil tugevamalt, kuid löökide arv ei suurene. See etapp kestab umbes 3 – 5 minutit.

Teine etapp: Tänu reguleerimisele, hingamine muutub rohkem loomulikuks, vabamaks ja ühtlasemaks. Sisse- ja väljahingamiste arv minutis väheneb. Südamelööke on juba nõrgalt tunda. Treenija tunneb end hästi ja mugavalt. See etapp saabub umbes 10-12 minutil peale treeningu algust.

Kolmas etapp: Treenijad hingavad sisse sujuvalt ja ilma pausideta, aga välja hingavad peenelt ja märkamatult. Nad teevad sisse- ja väljahingamise väga vabalt ning tunnevad naudingut. Sisse- ja väljahingamiste arv väheneb veelgi. Südamelööke pole peaaegu üldse tunda. Hinges on avar ja rõõmus tunne. See etapp saabub umbes 30-40 minuti pärast peale treeningu algust.

Neljas etapp: Toimub hingamise ja südamelöökide sünkroniseerimine. Treenijad juba ei märka oma sisse- ja väljahingamisi. See etapp saabub ca 50-60 minutit peale alustamist.

Muidugi on need etappide ajad suhtelised – ühtedel saabub see kõik varem, teistel

natuke hiljem. Hingamislihaste karastumine I periood. Peale 1-2 kuud treeningut. Sellel perioodil on veel märgata ribidevaheliste

lihaste põhilist osa hingamisliigutustel. Diafragmal on alles abistav osa. II periood. Peale 3-4 treeningukuud. Diafragma võib juba laskuda nabani, ning

ribidevaheliste lihaste ja diafragma tööd on võrdsed. III periood. Peale aastat-pooltteist on hingamislihased juba muutunud aktiivseks ja

saavutanud loomuliku liikumise. Sissehingamisel diafragma laskub juba kõhu keskpaigani ja surub kõhuõõnes olevatele siseorganitele. Surve kõhus suureneb. Väljahingamisel kõhuõõne siseorganid tõusevad oma kohale tagasi ja sunnivad diafragmat tõusma. Rõhk kõhus langeb. Sellel perioodil on peamine liikuja juba diafragma – ribidevaheliste lihaste roll on vaid abistav.

26

IV periood. Peale 1-2 aastat treeningut keha läheb puhkehetkedel ise automaatselt üle sügava amplituudiga, kuid vähese õhukogusega kõhuhingamisele.

HINGAMINE LAISALE TREENIJALE

Juba ligi 200 aastat on teadlased ja meedikud üritanud luua tervislikke õhusegusid ja

aparaate nende valmistamiseks, kuid mitte omades viimaste aegade teadmisi süsihappegaasi tähtsusest inimorganismis, ei saavutatud sellel alal ka praktilist edu. Piltlik näide: veel Nõukogude normid nägid ette, et kui ruumis, kus inimesed töötasid, süsihappegaasi kontsentratsioon tõusis 0,1%-ni, siis tuli hakata ruumi ventileerima. Käesoleva aja teadmiste baasil tuleks vanemate inimeste tööruumis töö ajal hoopis tõsta muidu puhta õhu süsihappegaasi sisaldus 0,5 – 1,5 %-ni. See tagaks töö ajal kõikide rakkude täieliku varustamise hapnikuga ja samas inimesele vajaliku tervise ning kõrvaldaks kõik stressist tekkida võivad ohud.

Selliseid vahendeid, millega treenida hingamist kõrgendatud süsihappegaasi sisaldusega keskkonnas, nimetatakse HÜPERKAPNIKAATORITEKS.

Venemaal toodetakse neid juba mitu aastat tööstuslikult (ka Eestis on neid võimalik osta)

INDIVIDUAALSE HINGAMISTREENINGUSEADME TDI-02 (nüüd TFI) KASUTAMISJUHEND

Need seadmed on välja töötatud Venemaa Meditsiinitehnika Akadeemia, meditsiiniliste diagnostikasüsteemide kateedri professorite Frolovi ja Nenaševi juhendamisel leiutiste (mis baseerusid dr. Buteiko hingamisteoorial) „Endogeenne hingamine“ ja «Kudede kroonilise hüpoksia vähendamise moodus» rakendamiseks.

OTSTARVE Hingamistreeninguseade on originaalne portatiivne aparaat, mis on mõeldud inimese

organismi treeninguteks – füüsilise koormuse imitaator. Näidisena on toodud varem toodetud ning ka Eestis müüdud TDI-02 kirjeldus, kuid uued

aparaadid on põhimõtteliselt samad (kõikide aparaatidega on kaasas omad kasutamise juhendid), erinevad vaid kujult ja koormuse reguleerimise viisi poolest.

2. EHITUS JA TÖÖPÕHIMÕTE Hingamistreeninguseade koosneb kahest silindrilisest, teineteise sisse käivast ja vedelikuga

täidetavast mahutist, mis ühendatakse hingamistoruga. Sisemisel mahutil on piludega võru, mis võimaldab reguleerida organismile antavat füüsilist koormust. Kogu see konstruktsioon paigutatakse välimisse mahutisse, milleks on 500-,700-, 1000-, 1500- või 2000-ml mahuga standardne klaaspurk, mille sulgimiseks kuulub TDI-02 komplekti ka spetsiaalne purgikaas. Välimine mahuti on vajalik süsihappegaasi kontsentratsiooni suurendamiseks sissehingatavas õhusegus nn. väljahingatava CO2 arvel.

Märkus: Kui Te praktiliselt kasutate aparaati TDI-02, siis tuleks kinni kleepida üks purgikaane aukudest – kahe augu lahtiolek ei anna küllaldast koormust.

3. KASUTAMISSOOVITUSED TDI-02 abiga läbiviidava treeningu füsioloogiline toime organismile on analoogiline ühe

tunni kestva kõndimise, kiire kõndimise, sörkjooksu või kiire jooksu toimega olenevalt välimise mahuti suurusest.

Organismi treenimine TDI-02-ga aitab vabaneda paljudest haigustest, sealhulgas hingamisorganite, südame ja veresoonkonna, mao-seedetrakti, tugi- ja liikumisaparaadi ja teistest haigustest, mis on tingitud organismi ainevahetusprotsesside häirumisest kudede hüpoksia - rakkude hapnikunälja tagajärjel.

27

KOMPLEKTSUS: 1. Hingamistoruke. 1a. Huulik 2. Klaaspurgi kaas. 3. Sisemine mahuti. 3a. Mahuti põhjavõru. 4. Plastpurgi kaas. 5. Plastpurk. 6. Otsak läbi nina hingamiseks 7. Välimine klaaspurk

. 4. TREENINGUSEADME KOKKUPANEMINE JA TÖÖKS ETTEVALMISTAMINE Treeninguseade pannakse kokku vastavalt joonisele.

4.1. Sisemine mahuti 3 koos temale asetatava võruga 3a lastakse plastpurgi 5 põhja 4.2. Toru 1 pistetakse kõigepealt läbi kaane 2 avast, seejärel kaane 4 avast ja surutakse siis sisemise

mahuti 3 kaelale. Kaas 4 suleb plastpurgi 5. 4.3. Kokkupandud konstruktsioon lastakse klaaspurgi 7 põhja, purk suletakse kaanega 2. 4.4. Otsakut 6 kasutatakse läbi nina hingamisel või nina sulgemiseks (suu kaudu

hingamisel). Vett valatakse ainult plastpurki 5. Klaaspurki vett ei valata, välja arvatud juhul, kui 1,5-liitrise purgi puudumisel asendatakse see 2-liitrise purgiga - et saada 1,5 liitrit õhumahtu, valatakse 2-liitrisesse purki 0,5 liitrit vett.

Treeninguseadet võib kasutada ka inhalatsiooniks. Tegelikult selle aparaadi esimene variant saigi vastavalt tema autorile – nimeks Frolovi inhalaator. Inhalatsiooniks valatakse klaasi 5 vee asemel 3 supilusikatäit inhalatsiooni vedelikku, klaaspurki aga valatakse sooja (60°C) vett. Seejuures kasutatakse otsakut 6 ninaõõne inhalatsiooniks.

Otsak 6 asetatakse toru 1 ülemisse otsa. Kuna aparaatidel on olemas ka välismaised patendid (näiteks, USA) ja et neid saaks realiseerida ka väljaspool Venemaad, siis lõpetati esialgse TDI-02 tootmine ja mindi

üle niinimetatud eksportvariandile (TFI), mis on ju tõesti ilusam ja mugavam kasutada, ning omab rohkem koormuse reguleerimise võimalusi. TFI aparaadi juurde võib eraldi osta

ka pisikese seadme – kapnomeetri – hingamise õhuhulga mõõtmiseks ühes minutis.

7

28

Nii seda TFI aparaati, (kui ka tagapool kirjeldatavat Frolovi inhalaatorit) on võimalik

käesoleval ajal saada ka Eestist - hinnaga veel alla 500 EEK. Põhimõtteliselt ei ole mingit raskust valmistada see aparaadike ka ise - lihtvariandis . Kui

teame, mida ja milleks on vaja? Praktiliselt jällegi – ei midagi erilist –nagu näha ülaltoodud joonisest - tavalised klaaspurgid: 0,5; 0,75; 1,0 ja 2,0 liitrit. Mingi kaas nendele (soovitav plastmassist) ja jupike tavalist PVC või meditsiinilist voolikut ava diameetriga ca 10 mm. Ning, et saada ka võimalust koormuse muutmiseks, oleks soovitav leida mingi kraan – olgu siis lihtsast meditsiinilisest aparaadist või ka tavaline pisike sanitaartehniline kuulkraan.

Purgi kaane sisse teeme sellise ava, kuhu see voolik tihedalt sisse mahub ja selle kõrvale

veel kaks-kolm väiksemat ava õhu väljapääsuks purgist. Milles on idee?

Nüüd tehakse ka variante, kus

välise klaaspurgi asemel on üleval veel teine mahuti

CO2 kogumiseks, niinimetatud paisumahuti. Alumine mahuti on nagu TDI-

01.

29

Idee on selles, et Teie poolt väljahingatavas õhus on süsihappegaas, mis olles raskem tavalisest õhust – jääb purgi sisse. Ja iga uue hingamistsükliga Te hingate tagasi osa oma süsihappegaasist, tõstes sellega tema kontsentratsiooni sissehingatavas õhus. Mida sügavamal Te hoiate purgi sees olevat vooliku otsa, seda suurema osa purgi süsihappegaasist saate ka kätte.

Praktiliselt, aeglaselt ja rahulikult hingates võib 0,5 liitrist purki kasutades treenida hingamist umbes 0,5%-lise süsihappegaasi keskkonnas. 1-liitrist purki kasutades tekib ca 1,0%-line ja 2-liitrist purki kasutades 2,0 %-line süsihappegaasi kontsentratsioon.

Tegelikult annab ka nende lihtsate vahenditega treenida kopsulihaseid. Selleks tuleb luua mingi kunstlik takistus hingamisele. Kõige lihtsam variant – vähendada avade läbimõõtu

või arvu, läbi mille toimub õhu väljavool. See sunnib Teie hingamislihased pingutustele – vastavalt õhuvoolu takistuse tõusule. Võib ka kasutada klaaspurgis mingeid lisaanumaid, kus õhk liigub läbi mitmekordsete takistuste. Võib aga luua olukorra, kus tuleb hingata läbi peene veekihi. See on eriti tugevajõuline treening, sest selle puhul tuleb enne õhu sisse- või väljahingamist eest puhuda veetakistus.

Selliste kopsutreeningute puhul tuleb jälgida järgmisi põhimõtteid: a) teha treeningut üks kord päevas (suvalisel ajal) ja mitte rohkem kui 30 minutit

(55-aastaste ja vanemate inimeste treening ei tohiks esimesel kolmel kuul ületada 20 min.) b) hingata ainult suu kaudu läbi vooliku, hoides/pigistades ninasõõrmed kinni. c) koormust tuleb tõsta väga ettevaatlikult . Järgmisele raskusastmele võib üle

minna alles peale seda, kui eelmine aste ei valmista enam mitte mingit raskust, ehk teisiti öeldes – on saavutatud normaalne vaba hingamine, mis tavaliselt tuleb 2 – 4 nädala jooksul.

d) suuremat koormust, kui 2-liitrilise purgiga treenides saab, ei ole soovitav (tegelikult – on keelatud) kasutada. 10-12 aastaste laste puhul ei tohiks purgi maht ületada 1 – liitrit.

e) Teie treening on saavutanud eesmärgi, kui 2-liitrise purgiga hingates Teie hingamise KORDADE arv minutis on langenud neljale ning, kui seejuures iga rahuliku ja aeglase sissehingamisega Teie kopse läbib ca 3 liitrit õhku. Mida see tähendab? See tähendab seda, et ( kui eriti piltlikult väljendada - tegelikult on õhu segunemine siiski natuke erinev, siis) enne kui saate juurde välisõhust selle 1 lisaliitri, peate sisse hingama purgisolevad 2 liitrit süsihappegaasi. Need kaks liitrit on aga lihtne koormust andev ballast. Teid varustab TEGELIKULT ühe sissehingamise ajal eluks vajaliku hapnikuga see viimane 1- liitrit. Ja kui Teie hingamiskordade arv minutis oli neli, siis 4 x 1 = 4 liitrit õhku selles oleva hapnikuga ongi Teie praktiline vajadus minutis. Ja kuna tavaelus (väljaspool treeningut) pole Teil hingamisballasti kaasas, siis saategi aeglaselt ja rahulikult hingates hakkama AINULT 4 liitri õhuga minutis, kuid just see hoiab Teie veres süsihappegaasi sisalduse NORMIS, ehk 6,5%-l.,

MIS OLIGI MEIL SELLE TREENINGULIIGI EESMÄRK!

Mehaaniliste või kunstlike vahenditega teostatavatel hingamistreeningutel on siiski ka üks puudus. Kõik on muidu ülihea, kuid puudu jääb teine vajalik osa – liikumine ISE. Kõik inimese organid/lihased on Looja poolt ette nähtud liikumiseks – venimiseks, kokku tõmbumiseks, paindumiseks jne., sest LIIKUMINE – SEE ON ELU !

Ja kõigist nendest eelpooltoodud puudustest on vaba iidne idamaade tervisesüsteem. Ligi

5000 aastat tagasi tekkis Indias Jooga ning sellele ca 1000 aastat hiljem lisandus (õigemini täiendas eelmist) Tsigun oma hingamissüsteemidega.

30

Üldmõisteid Joogast. Jooga on üks kuuest India ortodoksialisest filosoofilisest süsteemist. Jooga pika arengutee

võttis kokku ja süstematiseeris Vanaindia tark Patadzali esimesel sajandil enne Kristust. oma klassikalises teoses ”Jooga-Sutra”.

Patadžali määras enesetäiustamise (füüsilise, moraalse ja hingelise) vahendid nagu 8 astet Jooga omandamisel:

1.Ijama – üldised moraalikoodeksid 2. Nijama – isikliku käitumise koodeks enesedistsipliini alusel 3.Asanad – poosid. Keha puhastamine (välimine ja sisemine) 4.Pranajama – hingamise juhtimine hingamisharjutuste süsteemi abil 5.Pratjahara – mõistuse vabastamine tunnete mõju alt (eemaldumine tunnetamisest) 6.Dharana – keskendumine 7.Dhijana – sisevaatlus (meditatsioon) 8.Samadhi – üliteadvuse seisukord sügava sisevaatluse tulemusena. Ijama ja Nijama moodustavad koos iseseisva Krija Jooga. See on ettevalmistav aste, läbi

mille tuleb minna, et õppida ja praktiseerida Joogat kui TARKUSE RELIGIOONI. Maailmas on sadu religioone, milledest mõned peavad end ainukeste ja ainuõigete religioonidena. Jooga tunnistab aga ainult üht religiooni – elementaartõde. Joogade filosoofia ei baseeru ISIKUL, ei jumalikul ei ilmalikul. TA BASEERUB PRINTSIIPIDEL. Jooga peab oma tegevuses esimese asjana püüdma vältida vaidlusi ja viljatuid arutlusi. Selleks nad toovad taolise näite. Kord viidud kolm pimedat meest elevandi juurde. Üks katsus käega ja hüüdis – ”Oi, ta on kui sein.”, Teine sattus londi juurde ja hüüdis – ”Ta on kui madu”, Kolmanda tõstis elevant londiga ülesse ja see teatas: ”Te eksite – elevant on nagu lind – ta lendab”.

Seejärel asusid nad lõputusse vaidlusse elevandi üle, kusjuures igaüks kaitses tuliselt oma arvamust.

Igasugune füüsiline tegevus, nagu söömine, magamine, hingamine jne., mis on elus füsioloogiliselt vajalik , loetakse Jooga poolt SALADUSEKS. Ning erilist tähelepanu pööratakse ÕIGE HINGAMISE SÜSTEEMILE. Õigest hingamisest räägitakse nii Raija Joogas, kui Hatha Joogas, kuid omaette treeningusüsteemi moodustab ja annab PRANAJAMA Jooga.

See periood, kui NLiidus oli Jooga veel keelatud (ametlikult lubati 1988.a.), kuid oli tungiv

vajadus uurida tänu kosmonautika arengule hingamisvõimalusi kosmoselendudel hapniku vähesuse tingimustes, üritas K.P.Buteiko luua Joogaõpetuse baasil tervisliku hingamise süsteemi, mis tal ka õnnestus ning on edukalt rakendatud üle 40 aasta.

Ja kuna tema ideed ja uuringud muutsid kapitaalselt meie arusaamu hingamisest ja selle mõjust inimese tervisele, siis on siinkohal mõistlik teha pikem tutvustus tema tööst:

Jooga hingamisharjutustega pealiskaudselt tutvunud, näib, nagu tegeleks Pranajama ainult põhjaliku kopsude ventileerimisega, s. t. sügavhingamisega. Tegelikult on kogu probleemi asetus pisut teistsugune. "Pranajama" tähendab "prana" ehk kosmilise energia kontrolli. Joogaõpetuse kohaselt ei ela inimene mitte päevi, kuid ega aastaid, vaid hingetõmbeid, s.t. mida vähem hingetõmbeid teatud ajaühiku vältel (näit minutis) teeb, seda tervem ta on ja seda kauem ta elab. Iga täis kopsumahuga sooritatud sügavhingamise tsükkel (sisse- ja välja-hingamine) lühendab inimese eluiga umbes 5 sekundi võrra. Siit siis kõigi Pranajama eeskirjade ja juhendite lõppeesmärk — vähendada hingamissagedust talutava normini ja püüda iga päev mõnegi minuti vältel hingata teadlikult. Teadliku hingamise ajal keskendame oma tähelepanu õhuliikumisele nina otsast kuni kopsualveoolideni. Kujutleme, et hingame sisse helesinist pranat ja välja kas punaseid haiguseidusid või kollast heasoovlikkust. Juba

31

mõneminutiline teadlik hingamine iga päev parandab meie hingamisrežiimi märgatavalt, võimaldades meil prana liikumist järk-järgult suvaliselt suunata.

Hapnik on emotsioonide kandja ja viimastele reageerib kohe meie süda. Mida enam me hapnikku sisse hingame, seda kiiremini töötab süda, seda kõrgem on vererõhk, seda koormatum on kogu meie organism. Siit siis lihtne tõde - kõikide emotsioonide maandamiseks peame hingama võimalikult aeglaselt ja vähese kopsumahuga. Mõnekümne sekundi vältel on pinge (stress) kadunud, süda hakkab jälle normaalselt aeglaselt töötama, vererõhk langeb ja kogu organism on meile nii vajaliku rahu ja tasakaalu jälle taastanud.

Kopsud ja aju on otseses sõltuvuses teadvusest ja tahtest. Hingamist ja mõtlemist saab tahtlikult katkestada, hingamist võib kiirendada, anda talle suvaline rütm, allutada ta teadlikule või ebateadlikult tahtele, luua teatav tasakaal kahte liiki hingamise vahel: üks on automaatne hingamine, mis allub otseselt sümpaatilisele närvisüsteemile, teine kuuletub aju refleksidele, mis on taas muutunud teadvuslikeks.

Niisamuti võib kiirendada, aeglustada ja rütmistada mõtlemist. Vaimu teadvusetut mängu saab reglementeerida. Maksanõristusi, vere jaotamist organismis südame ja arterite poolt ei saa juhtida, seedimist, ainete assimileerimist sooltes ei saa kontrollida, peatada ega kiirendada.

Enamus tänapäeva läänepoolkera teadlasi peab joogide "kosmiliseks energiaks" ehk pranaks kas hapnikku, osooni või süsihappegaasi. Viimase tervistavale mõjule on ehitanud kogu oma raviteooria dr. Buteiko, TA Siberi osakonna Eksperimentaalse Bioloogia ja Meditsiini Instituudi funktsionaalse diagnostika laborijuhataja. Enda poolt juhitavat asutust nimetas ta kliinilise füsioloogia laboriks ja selle peamiseks ülesandeks oli inimorganismi füsioloogiliste protsesside matemaatiline töötlemine. Seal püüti objektiivselt tõestada, et tänapäeva enamlevinud haiguste profülaktika ja ravi ei tõkesta ega ravi 70% ulatuses neid haigusi, vaid ainult raskendab haige seisundit. Sellest lähtudes soovitas dr. Buteiko toimida just vastupidi senisele.

Tema labori uurimistulemusena on umbes 150 erinevat haigust otse või kaudselt tingitud sügavhingamisest. Nendele andmetele toetudes väitis nimetatud teadlane, et ta on avastanud "sügavhingamise tõve", mida oma ulatuselt ja levialalt tuleb pidada käesoleva sajandi katkuks.

Umbes 80% tänapäeva ühiskonna elanikest hukkuvat sügavhingamise tagajärjel. Seda väidet lubas dr. Buteiko mõne minuti jooksul igale tervele või haigele tõestada. Ta kinnitas, et on välja töötanud uued diagnoosimis-, ravi- ja profülaktikameetodid veresoonkonna, kopsu-ja närvihaigustele. Haigeid tuleb nüüd toita, ravida ja juhendada hoopis vastupidi senisele.

Dr. Buteiko lubas hüpertoonilise kriisi likvideerida viie minutiga, valud südames samuti mõne minutiga. 10-15 aastat kestnud kroonilise pneumoonia lubas ta hingamissageduse vähendamisega ravida 6 kuu kuni 1 aastaga. Kolesterooliga seotud haigused – skleroosi põdevatel inimestel, mida seni kõrvaldati kirurgiliselt, kaovad uue meetodi rakendamisel 2-3 nädala vältel. Skleroosi vähenemine ja kadumine on selle meetodi põhjal vaieldamatult tõestatud. Varem seda ei täheldatud, sest distsiplineeritud haiget kästi võimalikult tihti sügavalt hingata ja selle tulemusena haigus süvenes. Seega siis sügavhingamine halvendab haiguse kulgu, pidurdatud hingamine parandab seda märgatavalt. 1962. a. kuni 1970. a. on dr. Buteiko ja tema kaastööliste poolt täielikult terveks ravitud üle 10 tuhande astma-, hüpertoonia-ja stenokardiahaige. Haigeid mitte ainult ei ravitud terveks, vaid nad muutusid pärast tervenemist vastupidavamateks neid ümbritsevatest inimestest.

Dr. Buteiko ja tema kaastöölised hindasid väga kõrgelt joogide vaimset tasakaalu, nende võimet taluda kuuma ja külma, nälga ja infektsiooni. Nende arvates saavutavad kõik uue ravi-kuuri läbiteinud haiged pärast mõnekuulist treeningut need omadused. Paari kuuga harjuvad nad asjatundlike juhendajate abiga mitte ainult normaalselt, vaid pindmiselt hingama. Maini-tud teadlased avastasid üldise seaduspärasuse: mida sügavamalt inimesed hingavad, seda

32

raskemalt on nad haiged. Mida pindmisemalt toimub hingamine, seda tervemad, vastupidavamad ja pikaealisemad nad on. Dr. Buteiko väitel on kogu mainitud teooria aluseks süsihappegaasi hulk inimeses. Mida rohkem on süsihappegaasi organismis, seda tervem on inimene, kaob süsihappegaas, hukkub inimene. Mainitud faktide paremaks mõistmiseks soovitas dr. Buteiko täpsustada vastavat terminoloogiat. Kõigepealt märkis ta ära nn. "välise hingamise". See koosnes tal kahe parameetri funktsioonidest: hingamistihedusest (hingamistsüklite arv minutis - sisse-ja väljahingamine moodustab ühe tsükli) ja hingamismahust. Sissehingamise maht võrdub väljahingamise mahuga. Hingamismaht võrdub seega hingamissügavusega. Tuleb loobuda seesugusest terminist nagu "õige hingamine" ja selle asemel kasutada mõistet "normaalne hingamine", nagu me kasutame mõisteid "normaalne temperatuur" või normaalne vererõhk". Asi seisab selles, et sügavhingamise propageerijad mõistavad "Õige hingamise" all sügav-hingamist, soovitades nii tervetele kui ka haigetele normaalsest suuremat hingamismahtu. Samuti sügavhingamise apologeedid segavad ära joogide "täieliku hingamise" sügavhingamisega.

Need, kes jooga õpetust ainult pealiskaudselt tunnevad, arvavad, et joogid hingavad pidevalt sügavalt. See on muidugi täiesti ekslik. Teatud kindlaid "pranajama" harjutusi tehes täidavad joogid oma kopsud küll pilgeni õhuga, kuid sisse- ja väljahingamine on väga aeglane, sealjuures toimuvad veel pikaajalised hinge kinnipidamised nii täis kui tühjade kopsudega. Kui seejuures mõõta süsihappegaasi hulka organismis, selgub, et kopsude ventileerimise intensiivsus on vähenenud ja süsihappegaasi hulk suurenenud. Füsioloogia seisukohalt võrdub joogide täielik hingamine pealiskaudse hingamisega, s. t. hingamismahuga alla normaalse. Tuletame veel kord meelde, et "pranajama" on hingamise kontroll. Joogide "pranajama" treeningu lõppeesmärgiks on ja jääb alati hingamissageduse ja mahu vähendamine ning ajutine seiskamine.

Niisiis räägime normaalsest hingamisest, sügavhingamisest (s. t. üle normi hingamisest) ja pealiskaudsest hingamisest (s. t. alla normi hingamisest).

Meie ülesandeks on nüüd selgitada, kuidas toimib organismile sügavhingamine ja pindmine hingamine. Normaalne hingamine garanteerib lihtsalt organismi normaalse talitluse, sügavhingamine aga süvendab haigusi. Mida sügavam on hingamine, seda haigem on inimene. Küsimuse selgitamiseks toon siin ära kohti dr. Buteiko loengutest:

Sadu miljoneid aastaid tagasi koosnes meie planeedi atmosfäär peamiselt süsihappegaasist, hapnik puudus täielikult. Sel ajal tekkis elu. Kõik elusad rakud moodustuvad õhu süsihappegaasist. Samast materjalist tekivad nad tänapäevalgi. Ainus elu allikas maakeral on süsihappegaas õhus. Sellest toituvad taimed, kasutades päikeseenergiat. Loomad toituvad taimedest ja inimesed omakorda nii taimedest kui ka loomadest. Tähendab, ka meie oleme õhus sisalduva süsihappegaasi produktid, ka meie oleme tekkinud päikeseenergia kaastoimel. Ainevahetus toimus miljardeid aastaid atmosfääris, kus süsihappegaasi hulk oli väga suur - nagu praegu meist palju nooremal planeedil Veenusel. Seal on süsihappegaasi üle 90%, hapnikku aga ainult 2%. Hiljem, kui tekkis rikkalik taimekasv, tarvitasid need taimed peaaegu kogu süsihappegaasi, hukkusid ja moodustasid kivisöelademed. Praegu on meie atmosfääris hapnikku üle 20%, süsihappegaasi aga ainult 0,03%. Kui see vähene hulk kaob, pole taimedel enam toitu, nad hukkuvad ja kõik elus meie planeedil hävib. Kui asetame taime klaaskupli alla, kus pole süsihappegaasi, hukkub see kiiresti.

Et süsihappegaas on meie organismile tähtis, kinnitab meile embrüoloogia. Viimased andmed kinnitavad, et inimese loode viibib 9 kuud ema üsas näiliselt hirmsates tingimustes. Loote veres on 3-4 korda vähem hapnikku kui pärast sündimist, süsihappegaasi aga 2 korda

33

rohkem. Sellest selgub, et just seesugused näiliselt "hirmsad" tingimused on vajalikud loote arenguks. Ema organism loob samasugused tingimused, nagu nad olid miljardeid aastaid tagasi. Tänapäeva uurimised on tuvastanud, et meie aju- ja neerurakkudele on tarvis keskmiselt 7% süsihappegaasi ja 2% hapnikku. Õhk aga sisaldab 230 korda vähem süsihappegaasi ja 10 korda rohkem hapnikku. Tähendab, õhk on muutunud meile mürgiseks. Eriti mürgine on aga õhk vastsündinule, kes sellega pole suutnud veel kohaneda. Peab imetlema emade vaistlikku tarkust, kes vastsündinu rindkere tugevasti kinni mähivad. Idamaades seovad muhameedlased vastsündinu käed ja rindkere tugevasti ja katavad neid siis lisaks tiheda palakaga. Säärases ümbrises ja veel kaetuna magab vastsündinu rahulikult ja harjub varsti uute elutingimustega. Mida teeb aga meie tänapäeva meditsiin? Vastsündinule tehakse sügavhingamist ja ta viiakse hapnikupalatisse, kus hapnikku on 100%. Peale kolme sügavat hingamist suureneb hapniku hulk vaesel imikul kolmekordseks, tal suurendatakse see aga veel 10-kordseks. Selle tagajärjel hakkasid vastsündinud nägemist kaotama. Kaks-kolm päeva ja imik jäi pimedaks. Ameeriklased tegid rottidega katseid. Need asetati hapniku-kambrisse, rotid kaotasid nägemise. Opereeriti silma põhi -järsk silma veresoonkonna skleroos. Sellest selgub: vastsündinu pole kunagi olnud nii kõrge hapnikusisaldusega keskkonnas. Maksimaalne on 21 % ja ka see hulk on mürgine. Sääraselt toimime inimesega juba sündimisest alates.

Nüüd peaks meile olema selge süsihappegaasi tähtsus. See on kõige hinnalisem produkt Maa peal. Elu, tervise, reipuse ja ilu allikas. Kui inimene õpib endas säilitama süsihappegaasi varusid, tõusevad järsult tema vaimsed võimed. Kooliõpilastel tõuseb uskumatult õppeedukus ja distsipliin, sest närvikava erutusseisund väheneb. Sügavalt hingavad lapsed sarnanevad ah-videga — nad on ohjeldamatud. Sama väidavad ka joogid: ahvid on seepärast nii rahutud, et nad nii kiiresti ja sügavalt hingavad. Joogaõpetus viib närvisüsteemi otseühendusse hingamisega. Süsihappegaasi toimel tõusevad märgatavalt ka inimese füüsilised võimed, isegi väga eakate juures.

Dr. Buteiko tunnistas, et kunagi ammu oli ta huvi tundnud joogaõpetuse vastu. Ta ei osanud ära tabada "pranajama" mõisteid ja õppis sügavalt hingama. Selle tagajärjel haigestus ta hüpertooniatõppe ja pääses vaevu surmasuust. Paljud lääne-poolkera elanikud ei mõista jooga hingamist õigesti. Arvatavasti on vastava propaganda tulemusena juurdunud arusaamine, et on tarvis hingata sügavamalt, tihedamini ja jõulisemalt.

Dr. Buteiko arvas olevat leidnud saladusliku kosmilise energia - "prana". Tema arvates pole see muud kui süsihappegaas. Oskad seda talletada - tulemuseks on reipus ja hea tervis. Kaotad selle ja häving on paratamatu. Joogidel on hulk harjutusi, mis vähendavad hingamise mahtu. "Sintandala": tõsta silmad üles, kohe väheneb hingamine. Aja huuled (suu) torru, väheneb samuti hingamine. Kui väänata liikmeid, kas kätel või jalgadel, siis kutsub see esile valutunde ja seiskub hingamine. Dr. Buteiko arvates pidurdab lootosasend samal põhjusel hingamist. Mao-asend samuti. Enamik joogaasendeid ja muud võtted nagu paastumine ja valgurikkast toidust loobumine toob kaasa hingamismahu vähenemise. Selgub, et nälgimine vähendab hingamise intensiivsust. Dr. Buteiko väitis, et ta oli võimeline nüüd süsihappegaasi abil ravima 150 haigust. Lõpuks aga jõudis ta arusaamisele, et on avastanud ainult ühe tõve - sügavhingamise. Sellel tõvel on 150 sümptomit. Ainult teadmatusest võib neid sümptomeid üksteisest erinevateks haigusteks pidada. 90% kõigist haigestumistest tuleb kanda sügavhingamise arvele.

Suure meditsiinientsüklopeedia andmetel sisaldab õhk lämmastikku ja inertseid gaase (argooni, neooni, heeliumi) 79,01%, hapnikku 20,93%, süsihappegaasi 0,03% ja lisaks neile veel vahelduv hulk veeauru. Normaalsetes tingimustes sisaldab inimese alveolaarne õhk süsihappegaasi 5,6%, hapnikku 13,5-15%, lämmastikku umbes 80%. Väljahingatav õhk koosneb alveolaarse ja hingamisteedes oleva atmosfäärse õhu segust. Selles on hapnikku

34

umbes 16-18%, süsihappegaasi 2,5-5,5%. Hinge kinnipidamine toimub raskuste tõstmisel, maadlemisel ja muudel füüsilise koormuse minutitel. Ujujatel sukeldumise ajal, pea kummardamisel allapoole.

Kõik räägivad süsihappegaasi ja hapniku tasakaalust. Tegelikult aga midagi säärast pole. Süsihappegaas reguleerib ainevahetust. Hapnik aga on vajalik orgaaniliste ainete põlemisel. Mõelda seega, et meile on tarvis palju hapnikku ja vähe süsihappegaasi, oleks mõttetu. Süsi-happegaas on vajalik elu alalhoiuks ja normaalse elukeskkonna loomiseks, hapnik aga toimib energeetikuna. Nähtavasti neil ammustel aegadel, kui ilmusid rakud ja algas liikumine, tekkis hapniku vajadus hingamisel.

Rakkudele on aga hapnikku tarvis ainult ligikaudu 2%. Sellest tingituna asume me mere tasapinnal hüpertoonilises keskuses: liiga palju on hapnikku. Kauaaegse uurimistöö tule-musena on meil hästi teada hapniku toime. Kui hiirtele anda hingata puhast hapnikku, siis nad hukkuvad 10-12 päeva pärast. Ka inimestega on tehtud hulgaliselt katseid. Puhast hapnikku hingates saavad kopsud vigastada — algab kopsupõletik hapnikust. Meie meditsiin aga ravib kopsupõletikku hapnikuga. Kui asetada hiired hapniku keskkonda 6-atmosfäärilise rõhu alla, siis hukkuvad nad 40 minuti pärast. Moskvas ja Kiievis olid eripalatid haigetele, kus neid raviti hapnikuga surve all. Kuidas neid fakte nimetada? Tänapäeva teaduse eesrindlike saavutuste täielik ignoreerimine. Seesugune õnnetus võib tekkida ainult teadmatusest. Nüüd peaks olema selge, miks pikaealisi leidub rohkem kõrgmäestikus. Seal on vähem hapnikku. On täiesti selge, et inimorganismile vajalik optimaalne hapnikuhulk on 10-14%, mitte aga 21%. 3-4 tuhande meetri kõrgusel merepinnast ongi see optimaalne keskkond, mida me kõik vajaksime. Seal põetakse palju vähem stenokardiat, skisofreeniat, astmat, infarkti, hüpertooniatõbe. Kui haigeid sellele kõrgusele tõsta, siis paraneb nende enesetunne märgatavalt. Niisiis vastsündinul tõuseb hapnikuhulk veres järsult ja kui talle teha veel hingamisharjutusi, järgnevad sellele ainevahetushäired. Tulemuseks võivad olla diatees, pneumoonia, astma.

Inimesi tuleb hakata ravima sügavhingamisest. Huvitav on rahva suhtumine süsihappegaasi. Seda peetakse üldiselt mürgiks, kuid samal ajal püütakse seda mürki massiliselt neelata. Karastusjoogid nagu õlu, kali, limonaad, mineraalveed jne. on ju 100% süsihappegaasist küllastunud. Instinkt ütleb meile, et see on kasulik ja vajalik. Kui need joogid oleksid mürgised, kuidas reageeriksid sellele siis meie magu ja sooletrakt? Tõenäoliselt kannataksime siis pidevalt mao-ja sooltehaavandite all. Tegelikkus näitab meile aga just vastupidist reageeringut. Kui sügavalt hingav inimene on saanud maohaavad või gastriidi süsihappegaasi puudusel, siis on teda viimase regulaarse manustamise abil võimalik edukalt ravida. Asi seisneb selles, et meie rakud olid miljardeid aastaid emaüsas kõrge süsihappegaasi sisaldusega ja see keskkond on neile omane. Kui vähendame süsihappegaasi sisaldust rakus alla 7%, siis toob see kaasa hävingu. Mida vähem teda on, seda kiirem häving. Sügavhingamine aga eemaldab just süsihappegaasi. Selles seisneb sügavhingamise peamine kahjulikkus. Meie veri puutub kokku kopsuõhu koosseisuga normaalolukorras: süsihappegaasi 6,5% ja hapnikku ligikaudu 12%. Seda koostist tuleb lugeda optimaalseks. Hingamist kiirendades või aeglustades võime selle optimumi rikkuda. Sügav ja tihe hingamine põhjustab süsihappegaasi kadu kopsudes. See aga on just tõsiste häirete põhjuseks organismis.

Dr. Buteiko andmetel põhjustab just sügavhingamine epilepsiat, neurasteeniat, rasket unetust, peavalu, migreeni, müra kõrvades, ärrituvust, vaimse ja füüsilise tööjõu järsku langust, mälu halvenemist, tähelepanu nõrgenemist, perifeerse närvisüsteemi kahjustamist, kroonilist nohu, kroonilist kopsupõletikku, bronhiiti, bronhiaalastmat, jne. Tuberkuloosi haigestuvad enamasti sügavalt hingavad inimesed, sest nende organism on nõrgestatud. Sügavhingamine põhjustab ka veenide laienemist ninas ja jalgadel, kus hüdrostaatiline surve on suurem, hemorroidid, mis sellega saavad oma arenguteooria, rasvumine -

35

ainevahetushäired, terve rea suguorganite häireid. Edasi rasedustoksikoos, abordid, rida sünnitushäireid. Sügavhingamine põhjustab grippi, reumat, kroonilisi põletikukoldeid, kurgumandlite põletikke, samuti kroonilist tonsilliiti (mandlipõletikku) - väga ohtlikku infektsiooni, mitte vähem ohtlikku kui tuberkuloos, sest see süvendab hingamist ja nõrgestab omakorda kogu organismi. Soolade ladestumise ja podagra põhjustajaks on samuti sügavhingamine. Rasvamoodustised, infiltraadid, rabedad küüned, kuiv nahk ja juuste väljalangemine on valdavas enamuses põhjustatud sügavhingamisest. Neid protsesse siiani ei ravita ega osata ka ara hoida - nende selgituseks puudub teooria.

Dr. Buteiko teooria selgitab mainitud protsesside teket ja arengut. See toetub seaduspärasustele ja tõestatakse aksioomide abil vaieldamatult kui teoreem. Kuigi see teooria avaldati esimest korda juba 1962. a. ajakirjas "Izobretatel i Ratsionalizator" nr. 5, pole seda seni veel kusagil avalikult kritiseeritud, kuigi ajalehed on sellest korduvalt kirjutanud, näit. "Literaturnaja Gazeta"(01. 03. 67. a.) Kopõlovi artiklis "Hingake sügavamalt, kas seda on tarvis?" "Sovetskaja Rossia" (14. 01. 63) artiklis "Dr. Buteiko kaitseks". Teadagi, teda tuli kaitsta Tervishoiuministeeriumi eest.

Tõestada antud teooria õigsust on lihtne, kas või seepärast, et igaüks teab sügavhingamise sümptomeid: peapööritus, nõrkus, müra kõrvades, peavalu, närvilised värinad, minestus. Seega on sügavhingamine hirmus mürk. Isegi võimekaim sportlane kaotab meelemärkuse pärast 5 min. sügavat hingamist, täheldatakse krampe, hingamise seiskumist. Kes meist pole käinud arsti juures ja kuulnud korraldust "hingake sügavamalt". Sensitiivsel inimesel võib seesuguse korralduse täitmine haiguse halvenemise esile kutsuda. Tundes hingamisega seoses olevaid füsioloogilisi seadusi, võime mõjutada inimese kõiki funktsioone: närvisüsteemi, bronhe, veresoonkonda, ainevahetust jne. Mida sügavam on hingamine, seda raskem on haiguse kulg. Inimesi peaks võtma tööle hingamist kontrollides. Kui keegi suudab hinge kinni pidada ainult 15 sekundit, siis on ta haige, kui aga 60 sek., siis on ta terve. Eksimist seejuures karta pole. Keerulised protsessid on taandunud lihtsate võtete tasemele. Sissejuurdunud sügavhingamist aga on väga raske likvideerida. Isetegevusega peaks siin olema väga ettevaatlik. Ilma asjatundliku juhendajata on igasugused hingamisharjutused ohtlikud. Hingamine on üks kolmest võimsast inimese käsutuses olevast enesearendamise tegurist - ainult käsutama peab seda oskuslikult. Liiga palju on neid, kes valesti hingates on kaotanud tervise või koguni elu.

DR. BUTEIKO TEOORIA PÕHITÕED

1. Sügavhingamine ei suurenda hapniku hulka arteriaalses veres, sest normaalse hingamise puhul on veri sellest täielikult küllastunud. Võib hingata sügavalt lõpmata kordi, kuid verre ei tule enam grammigi hapnikku. See on hästi tuntud seadus, mille JUBA 1915. a. tõestasid Holden ja Priestly. Sügavhingamisel on veel teine oht - ta eemaldab organismist süsihappegaasi (kopsudest, verest, kudedest).

Mis on selle tagajärg? süsihappegaasi vähenemine närvirakkudes erutab neid ning seetõttu langeb rakkude

erutuslävi. Et süsihappegaas toimib uinutina ja isegi narkootikumina, on ammugi teada. Sügavalt hingavad inimesed erutuvad kergesti. Peaks olema selge, miks sügavhingamine kutsub esile närvisüsteemi erutuse, unetuse, ärrituse, mälu halvenemise jne.;

süsihappegaasi vähenemine (lahustatuna vees annab see nõrga happe) muudab kõigi rakkude keskkonna leeliseks (biokeemia seadus). Sellega häiritakse fermentide (neid on avas-tatud juba üle 700) ja vitamiinide (üle 20) aktiivsust.

Inimorganism, see on keeruline masin, kus kõik protsessid reguleeritakse fermentidega. Süsihappegaasi vähenemine ja leelise küllus häirib ainevahetust eranditult kõigis rakkudes. Nüüd peaks olema selge, miks sügavhingamine viib rivist välja iga inimese ja looma juba mõne minuti jooksul (1967.a. tappis Henderson 10 minuti jooksul ükskõik missuguse

36

katselooma). Haige läheb arsti juurde, teda saadetakse ühe spetsialisti juurest teise juurde, kuni tuleb infarkt. Nüüd võib hakata ravima, kõik on selge ja haige ei suuda enam käia. See on kõik seepärast, et ei tunta sügavhingamise esimesi sümptomeid. Haigetel ei leita tõbe, kuigi tänapäeval tehakse koos koormustestiga ka sisse ning väljahingatava õhu hulga mõõtmine ja analüüs.!!!. Kogu häda selles seisabki.

2. Peab ainult imestama, kui vastupidavalt ja hästi on inimene konstrueeritud. Lääne-poolkera inimesed on püüdnud sajandite vältel sügavhingamist juurutada, s. t. hävitada inimest. Kuid inimene elab - tõsi küll ta põeb palju, kuid on siiski elus. Niivõrd tugevad on meie kaitsesüsteemid. Esimene kaitsereaktsioon sügava hingamise vastu on silelihaste spasm, bronhide, soonestiku, soolestiku, põie äravooluteede, sapiteede, põrna spasmid. Kui inimene enese hingetuks jookseb, tekib torkav valu paremas küljes. See on silelihaste spasm. Kui oleme pisut puhanud ja hingamise mahtu vähendanud, siis valu kaob. Praegu võideldakse hoolega spasmidega, otsitakse sooni laiendavaid vahendeid. Spasmide puhul aga neid kasutada ei tohi. Kui anda hüpertooniat põdevale haigele kriisi ajal nitroglütseriini, siis ta hukkub, sest soonte spasm on kaitsereaktsioon süsihappegaasi hulga katastroofilise vähenemise korral. Bronhide spasm on tingitud bronhiaalastmast, kroonilisest bronhiidist, kroonilisest pneumooniast, emfüseemist, pneumoskleroosist ja isegi tuberkuloosist. Süsihappegaas aga on bronhide üks peamisi regulaatoreid. Umbes nii näeb välja ka bronhiaalastma.

Mõõdeti süsihappegaasi hulka bronhiaalastmat põdevatel, teisi haigusi põdevatel ja täiesti tervetel. Terveid valiti suurima hoolega. Haigetel oli süsihappegaasi 4-4,4% (norm 6,5). Pooltel astmaatikutest, sõltumata haiguse vanusest, lakkasid astma-hood kohe Buteiko meetodi rakendamisel, kui jäeti ära kõik ravimid, mis harilikult on hingamist ergutanud. Kuni neid vahendeid veel ei tuntud, ei surnud astmaatikud astmahoogude (kriiside) ajal, sest neil ei laiendatud bronhe. Nüüd esineb surmajuhtumeid ikka veel üsna tihti, sest kaasaegsed ravimid vähendavad suremust vaid 75-85%. Ravimite eesmärk on hoida haigust „kontrolli all” - mitte lasta tekkida spasmidel, kuid bronhide spasm on lihtsalt kaitserefleks sügavhingamise vastu.

Astmaatik hingab kolm korda normist rohkem, me laiendame tema bronhe, hingamis-sagedus ei vähene ja see põhjustabki süsihappegaasi katastroofilist kadu. (Meie arstid arvavad, et bronhide laienemisel tekib hingamismahu vähenemine ja CO2 ülejääk?).

Hüpertoonia, maohaavandi, koliidi (jämesoolepõletik), kõhukinnisuse põhjuseks on samuti sügavhingamine.

Astmahaigetel on võimalik esile kutsuda lämbumishoogu juba 40-60 sekundi vältel sügavalt hingates. Likvideerida on seda väga lihtne. Pärast sissehingamist hinge kinni hoida kuni üks minut ja astmahoog on kadunud.

Nüüd saavad selgeks ka maksa- ja neerukivi koolikute tõelised põhjused. Silelihased tõmbuvad spasmiliselt kokku, suruvad neerukudedele ja tekitavad valu. Hingamismahu vähenedes spasm lihastes ja surve kudedele väheneb ja valu kaob. See pole fantastika vaid reaalsus. Jalasoonte, käesoonte, aju veresoonte, silmade veresoonkonna spasmid, minestused, peapööritused, stenokardia, müokardi infarkt, verevalum ajudesse, mao-ja kaksteistsõrmik soole haavandid, gastriit, koliit kõhukinnisuse puhul, hemorroid, varikoosne (veenikomudega) soonte laienemine, tromboflebiit (ummistav veenipõletik), üldised ainevahetushäired, kõrvetised, nõgesetõbi, ekseem — kõik need on ühe haiguse — sügava hingamise erinevad sümptomid. Valusid neerudes on võimalik likvideerida hingamismahu vähendamisega 2-4 minuti jooksul. Maohaavandite põhjustatud valusid samuti. Kõrvetiste üheks põhjuseks on samuti sügavhingamine ja seda on ka õige hingamisega võimalik kiiresti vähendada.

Järgmine kaitsereaktsioon on skleroos. See hoiab ära niigi väheste süsihappegaasi varude kao ja tõestada on seda üsna lihtne. Kui hüpertoonia tekib väga noorel inimesel, siis võtab see harilikult üsna tõsise kuju, toimub pidev süsihappegaasi kadu. Üheks organismi

37

kaitsereaktsiooniks on veel kilpnäärme hüperfunktsioon. Kilpnääre hakkab väga energiliselt tööle, et suurendada ainevahetust ja rohkem toota süsihappegaasi. Kui see toimub sügavalt hingava astmaatikuga, siis too vähendab hingamist, kaob astma ja kilpnäärme funktsioonid reguleeruvad.

3. Kolesteriin on bioloogiline isolaator. Kattes rakkude kesti, soonte seinu ja närve, isoleerib ta need väliskeskkonnast. Sügava hingamise puhul toodab organism kolesteriini rohkem, et takistada süsihappegaasi kadu. Dr. Buteiko tegi järgmise katse: 25 sklerooslikul, s. t. hüpertooniat ja stenokardiat põdeval haigel (kellel oli veres kõrge kolesteriinisisaldus ja süsihappegaasi hulk normist vähem 1,5%) muudeti täielikult dieet (nad olid juba hulk aastaid taimetoitlased), samuti ei antud neile mingeid ravimeid. Lubati ja isegi sunniti liha ja pekki sööma, kuid sunniti ka hingamismahtu vähendama. Olenevalt sellest, kuidas vähenes hingamine ja suurenes süsihappegaasi hulk organismis, vähenes kolesteriini hulk. Tehti kindlaks isegi teatud seaduspärasus: kui organismis väheneb süsihappegaasi hulk 0,2 %, siis kolesteriini hulk organismis suureneb keskmiselt 10%. See töö esitati Siberi terapeutide kongressil Irkutskis 1965. a. ja on avaldatud selle kongressi materjalides.

Röga, mis see on? Süsihappegaasi hulga üldisel vähenemisel organismis algab energiline lima eristumine kurgust, hingamisteedest, kõhust, soolestikust jne. Seepärast tekib sügavhingamise tagajärjel nohu, s. t. kopsudes tekib röga. Selgub, et see röga on kasulik. Ta on samuti isolaator. Varem öeldi astmahaigetele: "Köhige välja, puhastage kopsud." Köha aga kahjustab kopse, tekitab emfüseemi, kahjustab bronhe, koormab südant, põhjustab minestust, muudab hingamise sügavamaks ja mida sügavam on hingamine, seda raskem on haige seisund, organid hakkavad rohkem röga eritama. Haigele peaks soovitama mitte köhida, sest röga päästab ta süsihappegaasi kaotuse eest. Hingamist tuleb vähendada ja kui see on normis, siis sülgab haige nüüd juba mittevajaliku röga välja. Biokeemikud on tõestanud, et meie organism on võimeline looma valke, lisades sinna oma süsihappegaasi.

Kui tõsta mingil moel loomade organismis süsihappegaasi hulka, siis on võimalik toidunorme suurendamata saavutada lindudel, sigadel ja vasikatel kuni 50%-line eluskaalu juurdekasv nende organismis oleva süsihappegaasi arvel.

Seejuures võib loomadel täheldada vastumeelsust valkude vastu (liha, piim, puljong jne.), sest organismil on kasulikum oma valke lihtsamatest elementidest ehitada, selle asemel, et kasutada võõraid valke, mida tuleb purustada ja uuesti teha. Tühjale kohale uuest materjalist ehitada on lihtsam kui vana ümber teha. Nüüd peaks selge olema, miks joogid toituvad taimedest.

Kui haiged vähendavad hingamismahtu alla normi, siis tekib neil vastumeelsus loomse toidu suhtes: nad lähevad üle taimetoidule - söövad vähem ja odavamat toitu. 4. Bronhide ja soonte ahenemine vähendab süsihappegaasi kadu. Kuid samade kanalite kaudu tuleb organismi ka hapnik. Loodus on talitanud väga ökonoomselt: ta ei teadnud, et meie elukeskkond nii järsku muutub ega loonud erinevaid kanaleid. Kui sügava hingamisega heidetakse välja süsihappegaas ja see kutsub esile spasme bronhides ja soonkonnas, siis väheneb ka hapniku juurdevool. Tekib hapnikupuudus kudedes, ajus, neerudes jm. Sügavalt hingavate inimeste organismis pole seega ei hapnikku ega süsihappegaasi. Et koguda hapnikku, tuleb vähendada hingamist, siis avarduvad bronhid ja soonkond ning hapnik pääseb organismi. Seesugune on füsioloogia seadus. See on hästi tõestatud B. A. Kovalenko doktoridissertatsioonis (kaitstud 1967). Meile kinnitatakse: "Hinga sügavamalt, saad rohkem hapnikku." See on rumalus, võhiklus! See on pea peale pööratud tõde. dr. Buteiko väitis, et tema teoorial pole vasturääkivusi teadusega, vastupidi, seda kinnitavad bioloogia, biokeemia ja füsioloogia suurimad avastused. Vastuolud on tekkinud ainult tuimade eelarvamustega. 200 aastat on õpetatud inimesi sügavalt hingama, kuid pole ühtki teaduslikku katset tehtud, mis kinnitaks, et see on vajalik ja mispärast. Igaüks meist, olles 5 minutit sügavalt hinganud, kaotab meelemärkuse ja võib surra. 5 minutiga on võimalik tõestada mõttetut. Sügav-

38

hingamisse on aegade jooksul lihtsalt uskuma hakatud. Teadus kinnitab, et tegemist on mürgiga, eelarvamused aga õpetavad sügavalt hingama. (Meie inimesed ja isegi meedikud usuvad siiani, et AINULT HAPNIK on tervise garant). 5. Hapnikunälg kudedes tekib sügavhingamise tagajärjel. Venoosses veres väheneb hapniku hulk ning veenid kogu kehas laienevad (ka ninas). Sellest siis kinnine nina, krooniline nohu. See on kui ventiil, mis kaitseb organismi sügavhingamise eest. Selle asemel, et hingamist vähendada, avab inimene suu ja hingab veel rohkem. Seejuures imestatakse, miks ei suudeta kümnete aastate jooksul nohu välja ravida. Kes organismi tegelikke vajadusi teab, suleb suu, vähendab hingamist ja nelja-viie minuti jooksul on krooniline (mitte viiruslik) nohu kadunud. 6. Soonte spasmidest tingitud hapnikunälg suurendab teatud tasemel arteriaalset rõhku, tekitab hüpertooniat. See on hästi põhjendatud Lennuväe Füsioloogia Instituudi teadusliku töötaja Mursenko kandidaadiväitekirjas (1967). Selgub, et hüpertoonia on kõigiti kasulik. Ta suurendab vereringet ahenenud soontes, päästes sellega organismi hapnikunäljast. Praegugi võib meedikute seas täheldada psühhoosi: vererõhk tõusis, see on ohtlik! Aga tegelikult me teame, et tõstjatel on kangi tõstmise hetkel rõhk 240, kangist eemaldudes aga langeb see 120-le. Vererõhk on väga muutuv suurus. Selle tõusu põhjustavad erutus ja paljud muud tegurid. Töötati välja preparaat, mis vähendas vererõhku. Ameeriklased andsid seda ravimit raskes seisundis olevatele hüpertoonikutele. Rõhk alanes, kuid nad ei teadnud, et hüpertoonia ja soonte spasm on tingitud sügavast hingamisest. Hingamist ei vähendatud, soonte spasm säilis. Rõhk alanes, peaaju, süda, neerud said vähem verd. Kolmandik haigeid suri kohe. Siis loobuti sellest ravimist. Hüpertoonia esimene staadium on hüpotoonia. Hingamise vähenedes kaovad nii hüpotoonia kui ka hüpertoonia. 7. Kui hapnikunälg rakkudes läheb liialt suureks, siis erutub hingamiskeskus ja positiivne tagasiside katkeb. Inimene tunnetab hapnikunälga kui õhupuudust. Valeinformatsioon! Ta hingab kolme eest, juba lämbumas, aga hapnikku ei jätku ajus, südames, maksas ja neerudes ja seda just sügava hingamise pärast. Ta hingab veel sügavamalt ja tapab ennast sellega. Praktiliselt on praegu enamus maakera elanikkonnast enesetapjad, terved õpivad sügavalt hingama selleks, et haigestuda, haigestunud selleks, et kiiremini hukkuda. Arstid aga õpetavad siiani, kuidas sügavamalt hingata, annavad hingamist suurendavaid ravimeid, s. t. teevad kõik just vastupidi. Niisiis, sügavalt hingajal tekib õhupuudus ja see ongi põhjuseks, miks nii kergelt õpitakse sügavalt hingama. Väga raske seevastu aga on sügavhingamise harjumusest loobuda, seda muuta. Dr. Buteiko ja tema kaastöölised otsisid võtteid, kuidas asendada hapnikupuudust organismis, töötasid välja uue meetodi hingamise tahteliseks normaliseerimiseks. Hingamist vähendades saavad eranditult kõik kergendust. Alguses muidugi ei teatud, et vähendatud hingamine võimaldab haiguse kulgu peatada ja haigust selles arenguastmes välja ravida. Seda meetodit saab eriti tulemusrikkalt kasutada just kõige raskemate haigete juures. Mida kauem on inimene põdenud, seda süvenenum on haigus. Mida vanem on inimene, seda kiiremini ja täielikumalt on võimalik teda terveks ravida. Halvasti alluvad ravile kergelt haiged, sest hingamismahu vähendamine on väga raske. Mitte asjata ei nimeta haiged seda "siberi meetodiks", drakooniliseks eneselämmatamiseks. Tõesti piinav ja raske meetod. Esimeste ööpäevade kõigi tundide vältel peab haige arstide abiga oma hingamist pidurdama. Haigele tehakse rinnakorvi ümber mähis, pannakse korsett selga, et ta sügavalt hingata ei saaks. Kui lapsel on astmahoog, siis on soovitav, et vanem ta enda vastu suruks ja hingamist igal viisil vähendaks. Siis lakkab astmahoog kiiresti.

Hingamine hakkab alles siis vähenema, kui haige iga päev vähemalt kolm tundi ööpäevas jaokaupa oma hingamist piirab. Mida raskem on haigus, seda enam tuleb sellele aega kulutada. Pidevalt peab iga sissehingamist vähendama. Alguses polnud metoodikat välja töötatud. Tulid haiged ja neile tuli näidata otsest sidet haiguse ja sügava hingamise vahel.

39

"Hinga sügavalt" - astmahoog, stenokardia, hüpertoonia. Hinga vähem -astmahoogu pole. Ja seda nii kaua, kuni haiged hakkasid mõistma, et nad ise haigusehood välja kutsuvad ja ise need ka 1-2 minuti vältel likvideerivad. Nüüd on arusaadav, et tarvis vähendada hingamist. Sääraselt mõjub sügavhingamine. Normaalne hingamine, normaalne toitumine, normaalne režiim kindlustab tervise.

Kuidas aga mõjub vähendatud hingamine tervele inimesele? Seda võib igaüks ise enda juures proovida. Vähendage iga sissehingamist. Närvisüsteem rahuneb ja tugevneb. Kui inimene oli ärritatud, siis ta kohe rahuneb. Kui magas halvasti, siis uinub kohe. Kui hingamismahtu tugevasti vähendada, siis uinute ja magate sügavalt ilma unenägudeta. Hingamise pidurdamine aitab kiiresti uinuda. Sügav uni on lühem, inimene magab ennast kiiremini välja ja ärkab reipana. Kui perekonnas algab tüli (selle põhjuseks on sügavhingamine), siis hingake välja ja hoidke hinge kinni. Pool minutit - süsihappegaasi hulk suureneb ja tüli on lõppenud. Soovitatakse lugeda 20-30-ni. Ka see rahustab. Mitte lugemine ise, vaid hingamise vähendamine. Süsihappegaasi hulk suureneb, laienevad bronhid ja sooned, organism saab rohkem hapnikku, see aga loob uusi jõuvarusid. Kui on mingid spasmid, siis need kaovad kohe. Kui näiteks talvel väljas seistes jalad külmetavad, siis pidurdage hingamist, teil hakkab varsti palav ja jalad muutuvad soojaks. Kõik ainevahetuse protsessid paranevad seejuures

1966.a. jaanuaris-veebruaris katsetasid dr. Buteiko ja tema kaastöötajad Tervis-hoiuministeeriumi korraldusel oma meetodit Leningradis Uglovi - nimelises instituudis. Raviti kõige raskemaid haigeid - surmakandidaate, kes olid põdenud juba üle 20 aasta. Kõik ravimid keelati ära ja haiged tervenesid. Ainult kahel andis ravi vähe tulemusi. Ametlikult tunnistati ravitulemused positiivseiks 950 patsiendil. Nende hulgas oli haigeid, kellel oli kuni 70 tõbe. Ühel naisel tahtsid arstid rinda opereerida, olles tal avastanud vähieelse seisundi. Haige keeldus. Õnneks põdes ta ka veel astmat ja sattus seetõttu dr. Buteiko ja tema kaastöötajate kätte. Astma kõrvaldati ja koos sellega ka kõik muud haigused. Kõige vanem patsientidest oli 52-aastane ja põdes bronhiaalastmat, olles saanud Esimese maailmasõja ajal saksa rindel kloorimürgituse. Tal oli 40 haigust. Kolme kuu pärast oli ta võimeline käies 180 sekundit hinge kinni hoidma. Ravi lõpul tutvus ta 32-aastase astmat põdeva daamiga ja nad sõitsid koos pulmareisile.

Selgus veel üks huvitav asjaolu. Inimene, kes õppis oma hingamist kontrollima, ei haigestunud grippi. Kogu perekond põdes viiruselist grippi, tema aga jäi sellest puutumata. Gripi tunnuste ilmumisel likvideeris ta need tunni aja jooksul. Gripiviirus kardab happelist keskkonda ja areneb hästi leelises keskkonnas, s. t. eelisjärjekorras sügavalt hingavate seas. Kui sügavalt hingav inimene haigestub grippi, tarvitseb tal ainult vähendada hingamismahtu, suurendada organismis süsihappegaasi hulka ja gripp taganeb kohe. Haige hakkab hingamis-mahtu vähendama - 5 minuti pärast on nohu läinud, veel minut ja kaob peavalu, veel viie minuti möödudes kaovad valud südame piirkonnas; 25 minuti pärast võib haige juba joosta. Nüüd peaks olema mõistetav, miks kõige kiiremini ravitavad on just raskelt haiged ja need, kellel on palju tõbesid. Haigel on positiivsed tulemused silmaga näha ja käega katsuda.

Kümned aastad ei andnud ravi mingeid tulemusi ja nüüd korraga kaovad igasugused tõved otse minutitega. Ravi vältel püüdis dr. Buteiko joogide saladusi avastada. Kui haige viib oma hingamise normi piiridesse, siis kaob kogu patoloogia. Kui aga alla normi, siis algavad otse imeteod. Kudedesse koguneb hapnikku üle normi, see võimaldab üha kauem hinge kinni pidada. Hinge kinnipidamine aga on antud meetodi peamine kontroll. Hinge kinnipidamise aeg hakkab järjest pikenema. Raskelt haige ei saa olla ilma hingamata rohkem kui 3-5 sekun-dit, raskustega 10 sekundit. Miks? Tal pole hapnikku. Hakates hingamist vähendama, talletub hapnik ja hingamine väheneb veelgi. Haiged jätkavad hingamise vähendamist, hinge kinnipidamine tühjade kopsudega tõuseb igasuguse vaevata 180-240 sekundini. Kes on võimeline hinge kinni pidama 100 sekundit, see on juba joogi. 30 sekundit - sügavalt hingav

40

inimene. Dr. Buteiko soovitas kõigile: välja hingata ja siis hinge kinni pidades joosta, trepist kiiresti üles käia või muud kiiret tööd teha. Varem õpetati haigeid: kui lähed trepist üles, enne hinga sügavalt, täida kopsud hapnikuga ja siis hakka astuma. See aga tähendas, et haige sai astmahoo või stenokardia ja tal polnud enam kusagile tarvis minna. Õigesti toimime aga siis, kui lähenedes trepile hingame välja ja hinge kinni hoides jookseme üles. Kes sääraselt ei suuda, see pidurdagu vähemalt hingamist nii palju, kui võimalik. See annab kohe suurepäraseid tulemusi. Hinge kinnipidamine ja hingamise pidurdamine (aeglustamine) on alati raske ja ebameeldiv, kuid lõpptulemus on rabav. Astud üle läve ja astma on kadunud, aga eile ei suutnud 3-ndale korrusele tõusta. Haiged, kes selle meetodi on omandanud, pidurdavad järk-järgult hingamise mahtu, vähendavad söögi hulka ja näevad, kuidas neil kõik hädad üksteise järel kaovad. Jõudes normini, s. o. hinge kinnipidamiseni 60 sek. vältel, on jõutud tervise taastamiseni. Inimene aga läheb veel kaugemale, nii et on võimalik välja hingates pingutusteta hinge kinni hoida 3 minutit, peale sissehingamist aga 5 min. See tähendab, ta on terve, täielikult terve. Nende inimeste lähemal jälgimisel selgus, et uni muutus sügavamaks ja uneaeg lühemaks.

Kadusid unenäod. Uinumine toimub kohe ja peale 5-6 tundi on enesetunne suurepärane, ei mingit unisust päeval.

Alguses ei pööratud tähelepanu toiduhulga järsule vähenemisele. Enne inimene lebas, ei liikunud, sõi palju, aga nüüd jookseb terve päev ringi ja sööb kolm korda vähem.

Kaua ei suudetud mõista, milles on asi, kuid 1968. a. pidas dr. Buteiko Kiievi Biokeemia Instituudis loengu hingamisest. See võeti magnetofonilindile ja mõne kuu pärast kuulas seda akadeemik Gulõi - biokeemik, kes uuris üle 30 aasta süsihappegaasi omadusi. Ta sattus vaimustusse, olles teinud kindlaks, et mitte ainult taimed, vaid ka loomad toituvad süsihappegaasist.

Inimorganism võib samuti süsihappegaasi kasutada, sellest toituda, s. t. liita süsi-happegaasi lihtsamate ühenditega ja sünteesida valke.

Haigus ei tagane nii lihtsalt. Iga raku ainevahetuses on toimunud põhjalik segadus. Kõik süsteemid on korrast ära. Tervenemine toimub just vastupidi haigestumisele, ainult 10 korda kiiremini. Kõik peab ilmuma uuesti, jõudma kulminatsiooni ja siis kaduma. Jõuab kätte hetk, mil maksimaalne paus on juba 20 sekundit. Tähendab, toimub tervenemine. Kuid see periood pole arstidele kuigi kerge. Kui lastel oli kopsupõletik, siis tervenemisreaktsioon toimub koos palavikuga 40° ja isegi üle selle. See pole põletik, vaid antipõletik, kopsudest hakkab kaduma skleroos. See kestab 1-3 ja isegi kuni 8 päeva. Mõnikord püütakse palavikku alla viia. Psühhoos? Kui temperatuur haiguse ajal ei tõuse, siis inimene hukkub. Toimub ju kaitsereaktsioon, kiirenevad ainevahetuse protsessid, tekivad kiirendatud korras immuunsed kohakesed. Ohtlik on temperatuuri tõus kuni 41 °, aga 40,5° puhul on veel kõik korras. Järgneb üldine reaktsioon - peavalu, valu lihastes, liigestes, eriti vanades luumurretes, kinnikasvanud haavades jne. Millegipärast valutavad eriti peopesad ja jalalabad. Haiged suudavad vaevalt liikuda. Toimub puhastusreaktsioon. Iga rakk heidab endast ära kogu liigse, mis aastate jooksul on temasse kogunenud. Higi eritub ohtralt, samuti pisaraid, nohu, lima (röga). Astmaatikutel tuleb musta röga, siis kollast, edasi vahutavat - see on kopsude rögast puhastamise viimane faas. Haigusi, millest siin juttu, pole keegi kunagi välja ravinud, keegi pole näinud nende tervenemist. Ainult need arstid, kes tegelevad ravimisega ülaltoodud meetodil, said seda näha. Kui on toimunud mao, sooltetrakti ja maksa kahjustused, siis algab oksendamine. Mõnikord kestab see kuni 6 tundi, eristub sappi ja maomahla, kuid oksendamishood on kerged ja mööduvad raskusteta. Suureneb uriini eritumine. Uriin võib olla tellisepunane või rohekas, ebameeldiva lõhnaga. Tiheneb jämesoole tühjenemine, algab kõhulahtisus. Kõik eritised võivad olla verised. See võib kesta ühe päeva või kolm või koguni nädal aega. See ongi tervenemisreaktsioon. Kergelt haigetel seda reaktsiooni ei esine. Mida raskem on haigus, seda eredam on reaktsioon. Keskmise raskusega haigetel möödub see

41

reaktsioon märkamatult: külmavärinad, peavalud, öö unetust, valutavad lihased ja kõik on möödas.

Tervenemisreaktsioon on tõsine asi. Seepärast on keelatud iseravi ilma arstliku kontrollita. Haige tunneb sel ajal hirmu. Hingamine muutub kiiremaks ja kõik on rikutud, tuleb jälle algusest alata. Haige hakkab hingamist aeglustama - pea hakkab rohkem valutama. See on tervenemisreaktsioon, sel perioodil on tarvis hingamist lakkamatult pidurdada, peab andma organismile võimalust harjuda uute tingimustega. Säärane puhastus toimub, kui suudame juba hinge kinni pidada 20 sek. vahel ka 40-60 sek. ja harva 80 sek. Kui vähendame veelgi hingamist ja tervenemisreaktsiooni ei esine, siis on organism end juba puhastanud.

Nüüd mõni sõna võitlusest väsimusega. Joogid kõrvaldavad väsimuse kiiresti. Nad puhkavad süsihappegaasi hulka suurendades. Pole tarviski pikali heita, istudes pidurdada hingamist 5 min. See ongi puhkus. Kõige aluseks on süsihappegaasi hulga suurenemine organismis.

Süsihappegaas on elu alus ja dr. Buteiko ning tema kaastöötajad kutsuvad üles seda meile nii vajalikku gaasi organismis koguma ja talletama. Veel mõni sõna spordist. Spordist kirjutavad enamuses need, kes hingamise füsioloogiat ei tunne ja nii tekib mulje, nagu mõjuks sport ja füüsiline koormus samuti nagu eelkirjeldatud hingamise vähendamise meetod. Haige hakkab hingamist vähendama, suureneb süsihappegaasi hulk, tal hakkab palav, higi voolab ojadena, ta läheb näost punaseks, nagu teeks ülirasket tööd. Tegelikult istub meie haige paigal ja lihtsalt vähendab hingamist, selle mahtu. Füüsiline koormus muutub füsioloogiliselt palju efektiivsemaks, kui suurendame süsihappegaasi hulka organismis. Me ergutame sellega hingamiskeskust ja tugevdame hingamist. Hingamine suureneb aga ainult niipalju, et süsihappegaasi hulk organismis ei suureneks. Kui töötajal on hingamine tugevnenud, siis tähendab see seda, et tal on veres süsihappegaasi rohkem kui mittetöötajal. Füüsilise koor-muse puhul suurenevad ainevahetus ja süsihappegaasi hulk kiiremini, hingamine jääb vähemaks ja muutub pealiskaudsemaks.

Haige ei tohi mõelda hingamissageduse üle. Mõeldes hakkab ta hingama harvemini, kuid sügavamalt ja see halvendab haige seisundit. On tarvis vähendada iga hingetõmmet, püüda lakata hingamast. Rinnakorvi liikumist on tarvis vähendada.

Tihti küsitakse, kuidas näeb välja normaalne hingamine. Seda pole võimalik näidata, seda me ei näe. Normaalne hingamine on närvidega hingamine ja seda pole võimalik näha. Sügavhingamine aga toimub pausideta ja on hästi nähtav. Normaalselt hingavad loomad: koerad, kassid, hiired. Pole tarvis juurutada midagi ebaloomulikku, vastupidi - peame püüdma just loomulikuga harjuda. Loomulik on loomade hingamine, näit. kass lebab, tema hingamist pole pealiskaudsel vaatlusel üldse näha.

Sügavhingamine paisutab rinnakorvi ja sellele järgneb rasvumine. Sellega on tarvis võidelda. Hingame välja ja anname kopsudele võimaluse normaalset asendit sisse võtta. Paus on hingamise põhifaas, see on puhkus. Selles faasis hingavad kopsud. Sisse-ja väljahingamine on ainult selleks, et õhku vahetada. Sügavalt hingajatel on pausi asemel veel kord sisse- ja väljahingamine, s. t. lisahingamine. Kui vähendame sissehingatava õhu mahtu, siis muutub hingamine iseenesest harvemaks ja ilmuvad ka pausid iseenesest. Kui aga hakkame sügavalt hingama, siis suurendame sissehingatava õhu mahtu ja pausid kaovad automaatselt: "Õhk on mürgine, tarvis see kopsudest eemaldada ja hingata võimalikult harvemini." Kui suurendame koormust, liigume ja töötame, siis on meil midagi suurendada -võime julgesti sagedamini hingata. Sügavalt hingajal aga on rinnakorv paisunud, koormuse suurenedes pole tal enam midagi suurendada ja ta hakkab hingeldama ning lämbuma. Normaalse hingamise korral toimub paus iseenesest, ka unes. Sügavalt hingajal aga puudub paus. Paljud mõtlevad, et sügavhingamine on harv, s. t. aeglane ja pealiskaudne hingamine tihe, s. t. kiire. Tegelikult on aga asi hoopis vastupidine. Kui hingamine tugevneb, siis muutub see nii sügavamaks kui ka kiiremaks, kui aga nõrgeneb, siis muutub see aeglasemaks ja pealispindsemaks. Vähendades

42

sissehingamise mahtu, väheneb hingamissagedus iseenesest. Kes hingab pealispindselt, see hingab harva. Kes hingab sügavalt, see hingab tihti. Kogu tähelepanu tuleb koondada sissehingamise mahu vähendamisele. Viimane näitaja - maksimaalne paus on väga informatiivne ja väga täpne, see on aluseks süsihappegaasi hulga määramisel.

See ongi füüsilise koormuse tervistav mõju. Siit siis ka "jooks elu eest", mis meil nii laialt on levinud. Stenokardiat ja hüpertooniat ei ravita millegagi. Keegi jooksis, stenokardia vähenes ja nüüd kipuvad paljud jooksma. Jooks suurendab süsihappegaasi hulka. Sellega ta ravibki. Kui me aga joostes liiga palju õhku ahmime, siis võime minestada, nagu see juhtus meie olümpiasportlasega Mexikos. Meie sportlasi õpetatakse endiselt sügavalt hingama. Sport on kasulik neile, kes sügavalt ei hinga. Seesugustel sportlastel on hingamine nii koormuse all kui ka puhkehetkil vähem kui mittesportlastel ja süsihappegaasi on neil rohkem - nad on ju sportlased. Neil on hingamispausid harilikult rohkem kui 60 sekundit, mõnel aga 2-3 minutit. Kui aga sportlane sügavalt hingab, siis ei püstita ta mingit rekordit, ta langeb lihtsalt minestusse ja võib krampides surra. Kõigest, mis süvendab hingamist, tuleb rangelt hoiduda. Miks tänapäeval 2/3 inimkonnast hingab liiga sügavalt? Esiteks õpetatakse sügavalt hingama, teiseks mängib suurt osa terve rida faktoreid, mis tugevdavad hingamist. Näiteks kofeiin maitseainetes ja ravimites; adrenaliin, kamper jne. Kõik nad tugevdavad hingamist ja ilma erilise vajaduseta ei tohiks neid kasutada. Kange kohv ja tee tugevdavad hingamist, seepärast soovitatakse madala vererõhu puhul juua kohvi või teed. Pool tundi tunneb haige end paremini, siis aga muutub olukord veelgi halvemaks kui enne.

Raskelt haiged peavad kofeiinist loobuma: 20 min. pärast kohvijoomist saavad nad astmahoo. Šokolaad ja kakao sisaldavad samuti hingamist tugevdavaid aineid. Apelsinid ja mandariinid sisaldavad mingeid allergilisi aineid: üks apelsin kutsub 20 minuti pärast esile astmahoo või allergilise reaktsiooni. Ka sidrunid on suurel hulgal kahjulikud. Nad sisaldavad palju C-vitamiini, kuid neid peab tarvitama vähestes annustes.

Enne kui usaldada inimesele auto või lennuki juhtimine, soovitas dr. Buteiko kontrollida tema hingamist. Kellel hingamine on sügav, see ei ole võimeline kiiret reaktsiooni nõudvat tööd tegema. Hingamist tugevdavad organismi poolt kiiresti omastatavad valgud nagu kanapuljong, piim, kohupiim. Need ained on toitvad, kuid nad suurendavad hingamise mahtu. Liigne valgutarvitamine on kahjulik. Lastele on tarvis palju valke. Mida vanem on inimene, seda vähema on seda vaja, eriti taimetoitlastele ja astmahaigetele. Mida kaugemale jääb lapsepõlv, seda vähem on inimese organism sobiv piimaproduktide omastamiseks. Piimas on palju kiirestiomastatavaid valke ja need on ette nähtud kiiresti kasvavale organismile. Seepärast on piimadieedi määramine vanuritele ebaloomulik. Laps haigestub külmetudes kergesti kroonilisse bronhiiti. Nüüd mähitakse ta hoolega riietesse ja kiirendatakse (tugevdatakse) sellega hingamist. Haigus aga süveneb üha. Lamamine, eriti selili asendis, tugevdab hingamist. Just lamades toimuvad astma ja stenokardiahood. Haigestumine ei tohiks lamama sundida, haige peaks istuma ja liikuma. Parem on liikumine, siis suureneb süsihappe-gaasi hulk organismis. Harilikult aga pannakse haige kohe voodisse. Kui juba pikali, siis on õigem kõhuli asendisse. See vähendab hingamist. Lapsed keeravad ennast vaistlikult kõhuli. Astmahaiged lapsed pööravad ennast kõhuli ja peidavad pea padja alla. Vanemad aga valvavad kordamööda haigevoodi juures ja võitlevad lapse terve vaistuga. Väike patsient püüab ennast päästa hingamise vähendamise ja süsihappegaasi hulga suurendamise abil, vanemad aga pööravad teda pidevalt selili ja püüavad haige hingamist kõigi vahenditega suurendada. Ja nii toimub see ööd ja päevad. Kõik vastupidi!

Hingamist vähendavad: füüsiline töö, taimne toit, piiratud paastumine. Nüüd peaks hakkama selguma, miks ravitakse nälgimisega. Nälg suurendab süsihappegaasi hulka organismis. Seepärast hingavad kõik paastujad vähem.

Hingamist suurendavad: negatiivsed emotsioonid, pingutused, loov töö. Sellest selgub, miks loova tööga tegelejad põevad 10 korda sagedamini kui füüsilise töö tegijad. See on kõi-

43

giti tõestatud. Kunagi aga ilmus "Moskva Pravdas" kirjutus pealkirjaga "Teadlased, hingake sügavamalt!" Iga 10 minuti järel sügavalt hingata. Kes selle õpetuse järgi toimis, ei loonud enam midagi peale isikliku haiguse. Kuidas võidelda süsihappegaasi puudusega, kuidas seda koguda ja talletada? Peamised võtted -hingamise vähendamine, rohkem liikumist, pisut paastuda, hoolitseda tasakaalu ja rahuliku meelelaadi eest jne. Tegelikkuses on aga kõik vastupidi. Automaatika, liftid, ühiskondlik ja eratransport viib ja toob. Pole tarvis puid lõhkuda, vett tuua ega ahju kütta. Meie organism aga koosneb 50% ulatuses lihastest ja need peavad töötama. Füüsilise töö kohta peaksid samuti kehtima miinimumnormid nagu veehulga, vitamiinide ja kalorite kohta. Inimene vajab päevas 3 tundi palehigis tehtavat füüsilist tööd. Kui selleks puuduvad võimalused, siis 3 tundi hingamistreeningut, püüdes pidevalt vähendada sissehingatava õhu hulka. Nikotiin tugevdab hingamist, see on üks tema kahjulikke omadusi. Loova tööga tegeleja ei liigu küllaldaselt, erutub tihti, suitsetab palju. See tema hukutab. Hakatakse juba rääkima antiautomaatikast. On tarvis, et iga inimene annaks iga päev oma lihastele mingi kindla füüsilise koormuse (näit. 10 km käimist). See oleks kõige kindlamaks haigusevastaseks profülaktikaks.

Tihti esitatakse küsimus: kas on võimalik elada umbsetes ruumides - õhutamata korterid, loengu- ja tööruumid? Dr. Buteiko uuris neid probleeme ja tuli järeldusele, et umbsetes ruumides on süsihappegaasi hulk kolm korda suurem normaalsest puhtast õhust männimetsas või mere ääres. Seal on 0,03%, umbses ruumis aga 0,13% süsihappegaasi. Sügavalt hingavatele aga on tarvis 2%. Nii et ikkagi liiga vähe. Umbses ruumis on hapnikku 1-2% vähem, erandolukorras 6-10%. Lisaks sellele aga leidub umbses Õhus veel positiivseid ioone ja teisi haigusttekitavaid komponente, mida meile tarvis pole ja mis meid kahjustavad. Me oleme loodud elama ja töötama puhta normaalse õhu tingimustes. Hingata sisse umbset Õhku võrdub juba mälutud söögi kasutamisega toiduks. Seepärast ongi umbne õhk meile kahjulik, aga mitte süsihappegaasi või hapniku pärast. Sama võime jälgida suurlinnade tänavatel, kus süsihappegaasi hulk on normist 3-4 korda suurem. See oleks muidu inimorganismile vastuvõetav, kuid vingugaasi, tahma ja muude kahjulike lisandite hulk on meie organismile vastuvõetamatu. Linnade õhk on meile kahjulike ainetega mürgitatud. Paljud astmahaiged aga tunnevad ennast umbses õhus hästi. Nad näevad piltlikult öeldes seda toru, millest neile vastu voolab suits, nõgi ja tarvitatud õhk ja nad kas hoiavad hingamist kinni või vähendavad seda märgatavalt. See aga parandab nende seisundit. Sõites aga maale suvilasse, tahavad nad nüüd lõpuks põhjalikult värsket õhku hingata ja haigestuvad uuesti. Sama juhtub nende haigetega kuurortides ja sanatooriumides. Kuurordid on meil just seepärast haiguste taimelavad, et seal õpetatakse sügavalt hingama. Tuleb keelata sügavhingamisel baseeruv võimlemine kui inimestele äärmiselt kahjulik praktika.

Normaalne hingamine on järgmine: sissehingamine, väljahingamine, paus; sissehingamine, väljahingamine, paus. Iga faas on erineva pikkusega. Näit. sissehingamine 2 sekundit, väljahingamine 3 sekundit, paus - 3 sekundit. Võib proovida 2 sammu käies sisse hingata, 3 sammu välja hingataja 3 sammu pausi pidada. Kogu probleem seisneb selles, et tuleb vältida sügavat hingamist. Tähtis on see, kui palju Õhku me kopsudesse tõmbame. Aluseks peab olema iga sissehingamise ja väljahingamis-amplituudi vähendamine. "Kui oskame hingamise seisma panna, siis saavutame surematuse," ütlevad joogid. Kopsude Hingamistihe- Maks. Pausi CO2 ventilatsioon dus minutis kestvus sek. % Norm 6-8 60 6,5 I 9-11 50 5,4 II 12-15 40 5,0 III 15-21 30 4,6 IV 21-25 20 3,8 V 26 10 3,6

44

Selle tabeli abil saame ka ilma keeruliste aparaatideta väga täpselt määrata organismis olevat süsihappegaasi hulka. Need on 9 aasta vältel sadadel tuhandetel haigetel ja tervetel tehtud mõõtmiste tulemused. Need tabelis esinevad empiirilised andmed on saadud raali abil.

Kuidas määrata maksimaalset pausi, mis on hingamise peamiseks mõõdupuuks. Arstiteaduses rakendatakse hinge kinnipidamist pärast väljahingamist ja mitte pärast sissehingamist, sest viimasel juhul on kopsudes hulgaliselt hapnikku. Sügava hingamise puhul on meil hapnikku vähe - me hoiame vähe hinge kinni. Pealispindsel hingamisel on hapnikku palju, sest me hoiame kauem hinge kinni. Teiste sõnadega, mida rohkem on meil hapnikku kopsudes (suur maht), seda kauem võib hinge kinni pidada. Seepärast, kui hoiame hinge kinni pärast sissehingamist, siis esiteks paisuvad kopsud (nagu harjutusel "hinga sügavalt"), aga me hingame niigi liiga sügavalt. Sellest võib tugevneda emfüseem. Teiseks, kopsude maht (kopsudes olev hapnik) mõjub näitaja peale. Meid aga huvitab hapnik veres, ajudes, kudedes, südames jne., aga mitte kopsudes.

Hinge kinnipidamine peale väljahingamist on loomulikum. Nii loomad kui ka inimesed hoiavad hinge kinni, kui nad midagi tähelepanelikult kuulatavad, valvel on või silmi tõstavad - kõik tahtmatud hinge kinnipidamised toimuvad pärast väljahingamist. Seepärast mõõdame maksimaalset pausi (M.P.) pärast täielikku, kuid mitte pingutatud väljahingamist. Maksimaalne paus on hingamise ja antud meetodil ravimise aluseks. Nii spordis kui ka meditsiinis mõõdetakse hinge kinnipidamist järgmiselt: lastakse sügavalt sisse hingata, välja hingata ja siis hinge kinni pidada. Tähendab, enne mõõtmist veel üks lisaväljahingamine. Dr. Buteiko arvestuste kohaselt vähendab üks sügav sissehingamine inimese elu umbes 5 sek. võrra. Milleks seda teha? Edasi järgneb hinge kinnipidamine nii kaua kui võimalik, mille järel toimub umbes 1 minut kestev hingeldamine. See on kahjulik. Sel puhul toimub sügavhingamine nii enne hinge kinnipidamist kui ka pärast seda. Sellest tuleb muidugi hoiduda.

Kuidas siis õigesti toimida? On tarvis pealispindselt sisse hingata, edasi välja hingata ja siis hinge kinni pidada kuni esimeste ebameeldivate aistinguteni. Jätkata pealispindset hin-gamist nagu enne. Seesugust tühjade kopsudega hinge kinnipidamist nimetabki dr. Buteiko maksimaalseks pausiks, eraldades seda rangelt sügavhingamise puhul toimuvast hinge kinnipidamisest. Maksimaalset pausi mõõdetakse sekundites ja see ulatub endistel haigetel 180-240 sekundini. Maksimaalsed pausid pole treening, vaid ainult hingamise mõõtmine selleks, et teada saada süsihappegaasi hulka organismis.

Maksimaalne paus väheneb, kui inimene sügavalt hingab, ja suureneb, kui ta pidevalt oma hingamismahtu vähendab. Halb on muidugi, kui inimene pärast hinge kinnipidamist äärmuseni on sunnitud sügavalt sisse hingama. Sel juhul kasutab ta maksimaalselt pausi ainult selleks, et harjuda sügavalt hingama.

Maksimaalse pausi mõõtmisel tuleb näolihased lõdvestada, vaade lakke suunata ja sirgelt seistes kõht sisse tõmmata. Sügavalt hingajad tunnevad seejuures valu ega suuda silmi tõsta. See on üks sügavhingamise sümptomeid. Silmade tõstmine seiskab automaatselt hingamise. Sel ajal on keelatud kella vaadata. Alles peale maksimaalse pausi mõõtmise lõpetamist võib aega kontrollida. M. P. tuleb mõõta üks kord päevas, kas hommikul või õhtul enne uinumist. Kui mõõtmised näitavad, et M. P. pidevalt kahaneb 3-5 sekundit, siis on see läheneva surma tunnus. Sääraselt on võimalik jälgida eluküünla kustumist. Kes aga maksimaalset pausi suurendab, see pikendab oma eluiga.

Maksimaalset pausi on võimalik kasutada kiire hingamise aeglustamiseks (sissehingatava õhu mahu vähendamiseks). Näiteks peavalu puhul tuleb lihtsalt hingamist aeglustada. Alus-tage maksimaalsest pausist. Just see suurendab kõige kiiremini süsihappegaasi hulka organismis. Hingake välja, M. P. Tekib tahtmine sügavalt sisse hingata, pidurdage ennast ja vähendage rangelt sissehingatava õhu hulka, pidurdage hingamist. Möödub 1-3 minutit,

45

hingake normaalselt ja korrake uuesti maksimaalset pausi, pidurdades pärast seda hingamist. Varsti märkate, et peavalu on kadunud ja enesetunne paranenud.

Kuidas hingavad joogid? See, mida teame kirjandusest "Hatha jooga", s. t. ainult hingamisharjutused: täielik hingamine, puhastushingamine, ravihingamine ja muud

harjutused. Neid harjutusi aga tehakse vaid lühikest aega, näit. 3-6 min. Kuidas aga hingavad joogid ööpäeva ülejäänud aja? Nad hingavad pealispindselt, palju väiksema kopsumahuga kui harilikud inimesed. Tänu sellele on nad võimelised hinge kinni hoidma 10-15 minutit. Neil toimub see pingutusteta, sest nende hingamisel kasutatav õhu maht on 3-5 korda vähem harilikust. Säärane on seaduspärasus. See ongi joogide üliinimlike võimete üks peamisi aluseid.

Kui haiged piiravad hingamismahtu, siis võivad nad pulsisageduse alla viia 30-40 löögini minutis (varem oli see neil 160 minutis). Mida sügavam on hingamine, seda kiirem on pulss. Ka seda tuleb lugeda avastuseks. Kui neid põhitõdesid rakendada ravimisel, siis võib saavutada 100%-le lähedasi tulemusi.

Kogu eelöeldut lühidalt kokku võttes saame tulemuseks lihtsa tõe - peamise raviefekti saavutame hingamise abil.

Kui HINGAMISTREENINGULE lisada juurde ka füüsilist koormust andvad spetsiaalsed

harjutused ja poosid (asanad), siis ongi meil olemas KÕIK vajalik - HINGA ENNAST TERVEKS

Nagu ülal mainitud, iidsed Joogaõpetlased olid veendunud, et igaühele on tema eluajaks

määratud kindel arv hingetõmbeid, ja kes need kiiremini ära kasutab, elab vähem. Näited elavast loodusest

Kilpkonn – 4 korda minutis – elab üle 200 aasta; Elevant - 12 korda minutis – kuni 150 aastat Inimene – praeguseks ajaks on jõutud 18 - 20 korrani minutis........tühiselt vähe aastaid. Veel minu nooruses (ca 40 aastat tagasi) hingati vaid 14 – 15 korda minutis. Parimad poosid (Jooga) hingamistreeninguteks Surnu asend - šavasana

Meeldiv poos - Sukhasana

46

Miks me siiski soovitame VÄRSKET õhku.

Kui Teil kinnises ruumis tekib tunne õhupuudusest, pea läheb raskeks, tekib unisus jne., siis ärge süüdistage selles kohe üleliigset süsihappegaasi ja hapniku vähesust. Meil pole kuskil nii hermeetilisi ruume, et Teil õnnestuks sealt hapnik ära tarbida. Pealegi – sissehingatava õhu hapnikuprotsent on ca 20,8%, aga väljahingataval ca 16%. Nii et kopsud ei omasta KORRAGA mitte kogu sissehingatavat hapnikku. Õhku võivad rikkuda inimese väljahingatavas õhus olevad muud ained. On teada, et enam-vähem terve inimese organism võib gaasiliseks muuta ligi 600 rakkude ainevahetuse jääkprodukti ja neid väljastada kopsude kaudu. Ilmekaks näiteks –alkoholi määramine hingeõhus!

Õhku meie eluruumides rikuvad süsihappegaasi asemel ka teised ained, näiteks, bensool ja formaldehüüd (sipelghappealdehüüd, mida kasutatakse desinfitseerimiseks, konserveerimiseks, sünteesvaikude ja ravimite jne. valmistamisel); aga ka kantserogeensed ained, mida on rikkalikult peaaegu kõikides meie eluruumides. Sellisele järeldusele tulid uuringu autorid, mille viis läbi Keskkonna Kaitse ja Energiasäästlikkuse Agentuur (ADEME) ühes regioonis. Kuna formaldehüüdi leidub liimides, polituuris, värvides, kosmeetikas ja olmekeemias, siis polnud mingi ime et seda ainet leiti kõigis 60 uuritud majas. Et mitte tekitada organismile kahju, peab selle kontsentratsioon jääma alla 10 mikrogrammi ühe kuupmeetri õhu kohta. Kuid kõigis uuritavates majades oli see keskmiselt 17 mikrogrammi. Mis puudutab bensooli, siis, kuigi tema kasutamine on rangelt piiratud, leiti seda igas kolmandas elupaigas. Kõige enam oli seda majades, mis külgnesid garaažidega, aga ka seal, kus esines hobi-meistrimehi ja inimesi, kes pidevalt töötasid värvidega. Peale selle, ADEME uurijad leidsid, et allergia ja hingamisorganite haiguste risk oli suurem ruumides, milles esines hallitust, või kus pikemat aega töötasid õhupuhurid – süsinikoksiidi ja kõrbenud tolmuosakeste tekitajad.

See ongi põhjus, miks siiski oleks vaja tihedamini avada aknaid (juhul, muidugi, kui sealt tulev õhk ikkagi on puhtam) ja mitte toppida kinni ventilatsiooniavasid. Olgu see üleliigne hapnik meile nii ohtlik, kui on, kuid lisaõhk siiski lahjendab ebameeldivate või mürgiste ainete kontsentratsiooni meie ümber ja on ka põhiline bakterite tapja kõikides eluruumides.

47

KOKKUVÕTVALT SÜSIHAPPEGAASIST

Kui inimene hingab läbi lahtise suu, nagu tavaliselt juhtub paraja koormusega jooksul või

võimlemistrennis, või mõttetul kepikõnnil, siis: 1. Kopsudes toimub hüperventilatsioon ja selle tulemusel organism hakkab kaotama

süsihappegaasi – sest…. See on puhas füüsika seadus – rõhkude ja kontsentratsiooni suhtest - Atmosfääris on süsihappegaasi ainult 0,03%, aga kopsu alveoolides PEAB olema 5.9%. Atmosfäär on suu kaudu avatud kopsude jaoks peaaegu nagu vaakuum.

2. Tänu süsihappegaasi tugevale lendumisele, kopsud ei suuda omastada hapnikku. Juba 15 minutit läbi lahtise suu hingamist vähendab vere hapnikusisaldust 25% võrra – ja rakud saavad veel vähem hapnikku, kui enne. Vähese hapniku puhul läheb raku ainevahetus anaeroobseks, hapendumisprotsess ei lähe lõpuni välja ja tekib suurtes kogustes piimhapet – vananemisprotsessi kiirendajat.

3. …...kui organism hakkab kaotama verest süsihappegaasi, siis ta hakkab rohkem tootma ja ladustama kolesterooli, ET TAKISTADA SÜSIHAPPEGAASI KADU. Paranda süsihappegaasi kogust veres ja kolesterool hakkab ise kohe vähenema. Mida aga meie inimesed/arstid teevad. Nemad asuvad VÕITLEMA just kolesterooliga. Vähendavad seda, kaotavad veel rohkem süsihappegaasi ja...... jäävad veel haigemaks. Paradoks!!!!

4. ….. kui organism (kopsud) hakkavad kaotama üleliia palju süsihappegaasi, siis organism püüab selle vastu võidelda ja süsihappegaasi sidumiseks tekib kopsu bronhides ja bronhioolides RÖGA. Paljud arstid aga ei taha parandada hingamist, vaid hakkavad võitlema rögaga…..ja haigused levivad veel sügavamalt.

Süsihappegaasi bioloogiline tähtsus: - Süsihappegaas soodustab hapniku liikumist veresoontes, parandab hapniku eraldumist

hemoglobiinist ning selle edasiminekut rakku. Kui veres ei ole küllaldaselt süsihappegaasi, siis suur osa hapnikku ei eraldu hemoglobiinist ja veri teeb „tühja tööd” „sõidutades” mõttetult hapnikku kopsudest raku juurde ja sealt tagasi kopsu.

- Süsihappegaasi kasutavad rakud ainete sünteesiks (valkude, rasvade, süsivesikute jne moodustumiseks). Seetõttu hingamise reguleerimine, CO2 taseme tõstmine aitab ainevahetusprotsesse taastada nende mitmesuguste häirete puhul.

- Süsihappegaas moodustab kudedes kergesti süsihappe ja võtab sellega osa kudede happe-aluselises regulatsioonis. See on aga väga tähtis vitamiinide, fermentide,

hormoonide ning terve ainevahetuse efektiivseks toimimiseks. - Süsihappegaas mõjub aju aktiivsusele, väikestes kogustes mõjub neuronitele

ergutavalt, st. on looduslikuks stimulaatoriks, aju toonuse allikaks. See on väga tähtis hea tuju ja enesetunde saavutamiseks ning säilitamiseks. Ja KUI inimesel ON hea tuju ja hea enesetunne, siis ta ei vaja mitte mingisuguseid muid täiendavaid stimulaatoreid (alkohol, nikotiin, kofeiin..)

- Süsihappegaas mõjutab silelihaste toonust (aktiivsust). Silelihastest on moodustatud magu, soolestik, sapi- ja kusepõis, kusejuhad ja emaka osad. Ka bronhide ja soolte seintes on silelihased. Süsihappegaasi normaalse sisalduse puhul on lihaste toonus hea. Süsihappegaasi sisalduse langus soodustab silelihaste spasmide teket – arteris, soolestikus ja teistes organites, kuid veenid võivad seejuures hoopis laieneda.

- Süsihappegaas mõjutab ka vere hüübimist ja viskoossust

48

HINGAMISE SEOS JA MÕJU SÜDAMELE NING VERERINGELE

Südame ja vereringe FENOMENID

Teadlased, kelle igapäeva tööks on südame ja vereringe uurimine, väidavad ISE, et see on täielik MÜSTIKA ja paradokse täis tundmatu maailm. See-eest igasugustele kaalujälgijate juhendajatele ja aeroobika või muidu aeroobsete harjutuste treeneritele, ei ole aga mingeid saladusi, kõik ON ABSOLUUTSELT teada ja imelihtne.

Aga vaatame, mida teadlased TEAVAD sellest asjast: Vere KOGUSE fenomen - on selles, et inimese organismis on, nagu me oleme kõik

õppinud – 5-6 liitrit verd. Millegipärast ei õpetata aga teist numbrit – veresoonte süsteemi maht on 25 – 30 liitrit. Kuidas selline väike verekogus SUUDAB täita nii suurt võrgustikku, et teda igale poole ja üheaegselt jätkuks???.....ja veel tekitada KÕRGET vererõhku!

Juba 1953 aastal füsioloog Pappenheimer tegi kindlaks, et normaalseks ühe minuti verevarustuseks peaks inimeses olema mitte vähem kui 45 liitrit. On teada, et veri koosneb plasmast ja selles hõljuvatest erütrotsüütidest, leukotsüütidest, trombostiitidest ja mitsellide (kolloidosakeste) massist, et vere peamiseks funktsiooniks on organismis gaaside, toitainete ja rakuelementide transport ja jagamine. Loetakse ka, et mööda sooni veri liigub survejõul, mida tekitab südamelihaste kokkutõmbumine.

Käesolevaks ajaks on aga teada hulk huvitavaid fakte, mis tõendavad, et veri organismis ISE SPONTAANSELT laieneb või tõmbub kokku ilma igasuguste juurdevalamisteta või verekaotusteta. Kui inimene rahulikust olekust muutub füüsiliselt aktiivseks, siis tema vere maht suureneb keskmiselt 15 liitrit, intensiivsete koormuste puhul kuni 45 liitrini. Maratonijooksja võib jooksu ajal kaotada oma 4 kg vedelikku, kuid vere maht distantsi lõpuks võib veel suureneda 6-8%. Tihe hingamine, massaaž, stress, emotsioonid …. suurendavad vere mahtu 1,5-2 korda. Hämmastavalt kiire vere mahu kasv on täheldatud rasedatel - kuni 50% ainuüksi asendi muutumisest: lebades küljel ja tõustes püsti.

Kõige suurem või kiirem vere kasv on südames – vasakusse vatsakesse suundub vaid 40 ml verd, kuid sellest hetke pärast väljub 130 ml verd.

Kuid organismis toimib ka vastupidine efekt, mis sama kiirelt vähendab vere algsuuruseni 5-6 liitrit. See juhtub kõikide šoki liikide juures, aneemia puhul, kui südame enda kokkutõmbefunktsioonid on piiratud, terava müokardi infarkti puhul jne. Ärevuse seisund haigetel enne operatsiooni vähendab vere mahtu, kuid peale operatsiooni, vaatamata isegi verekaotusele operatsiooni ajal – selle maht kasvab.

Vabatahtlikega on tehtud huvitavaid katseid, näiteks, kui nad olid mitu tundi lebanud horisontaalses asendis, ning neid tõsteti püsti, ilma et nad oleks ise teinud liigutusi või jõupingutusi – kõigil katsealustel vähenes vererõhk ja vähenes ka vere maht kuni 66%, kuid 5-8 minuti pärast vere esialgne maht taastus.

Uskumatud või hämmastavad on juhtumid, kui reanimatsioonis on haigele valatud 1,5-2 liitrit doonori verd, kuid patsiendi kehas vere hulk ei suurenenud, vaid hoopis vähenes. Teades seda, kirurgid, et mitte lubada haigel jääda vere puudusse kahjustada tema organeid valavad veel lisaks 7 — 15 või veel rohkem doonoriverd.

49

Iseenesest toimuv doonorivere vähenemine hermeetilistes nõudes on paljudel vereülekandejaamade juhtidel pead halliks teinud või valutama pannud, sest kunagi ei tea, kui palju sa TEGELIKULT verd said, sest tegelik on alati VÄHEM, kui doonorilt võetud.

Teine fenomen - Saladuslik Süda. Aastatuhandeid on hindud ja Joogid kummardanud südant, kui HINGE hälli. Meie

fundamentaalne füsioloogia räägib aga nii: «Süda koosneb kahest eraldi „pumbast“: paremast ja vasakust südamest. Paremapoolne süda pumpab verd läbi kopsude, aga vasak — läbi perifeersete organite». Veri, mis tuleb vatsakestesse, nendes kapitaalselt segatakse ja ühemomentse lihaste kokkutõmbega tõugatakse ühesugused vere kogused suure ja väikese vereringi soonestikku. Ja vere koguse jagunemine sõltub organi juurde viivate soonte diameetrist ja nendele mõjuvatest hüdrodünaamika seadustest.

Nüüdsed teadmised räägivad aga, et vere liikumine allub ÜHEAEGSELT kolmele eri moodusele või režiimile:

Turbulentne: (jõuline, korrapäratu – vedeliku või gaasi liikumise vorm, mille juures selle elemendid teevad ebakorrapäraseid liikumisi mööda keerulisi trajektoore);

laminaarne: (vedeliku või gaasi osakesed liiguvad korrastatult, moodustades kihilise liikumise ilmakihtide segamini ajamata)

kavitatsiooniline: (lad. cavitas — tühjus) — vedelikkudes tühemikkude moodustumine (kavitatsiooni mullid või kavernid), mis on täidetud gaasiga, auruga või nende seguga. Kavitatsioon tekib vedelikus kohaliku rõhu languse tulemusel. On hüdrodünaamiline kavitatsioon ja akustiline kavitatsioon.

Südame tööd ja vere liikumist uurides on leitud, et südamelihaste kokkutõmbed annavad vaid 1/6 verd liikuma panevast jõust, ja ülejäänud 5/6 — tuleb kavitatsiooni ponderomotoorsest jõust. See vere iseenesest liikumine toimub seetõttu, et tema suurenenud mahus (40ml asemel 130 ml) tekivad jõud, mis ENNETAVAD lihase kokkutõmmet ca 0,02 — 0,04 sek. Seetõttu võib kinnitada, et südamel on veel üks tähtis funktsioon: kavitatsiooni ergutamine veres, mis on PÕHILINE VERD LIIKUMA PANEV JÕUD. Tänu kavitatsioonile sai ka arusaadavaks, kuidas organismis olev vere mass suudab muuta oma mahtu ja täita kõik organid ja sooned, mis on vere enda mahust 5-6 korda suurem. Tänu sellele, meie keha ei pea kuskil ladustama üleliigset verd 25 — 30 kg võrra. Vere kavitatsiooni efektidega võib selgitada siiani arusaamatuid paljusid südame-veresoonkonna haiguseid (lihaste, soonte rebenemised), millede patoloogia põhjusteks oli mitteadekvaatne vere mahu kasv.

Vereplasma koosneb 90% ulatuses veest, mis moodustab umbes 4,5 liitrit. Arvatavasti siis just nimelt vees peab tekkima hüdrodünaamiline kavitatsioon. Vee erilisus plasmas seisneb selles, et see 4,5 liitrit asub keset hajutatud lamellilisi (kihilisi) osakesi suspensioonis (hõljum) elektriliselt laetud miljardite erütrotsüütide ja leukotsüütide, triljonite valgu ja rasva mitsellidega, millede üldpindala on suurem kui 1000 m2. Selle tulemusel vesi jaotub seal nagu kahemõõtmeline kelme, mis peale kõige muu on ka täidetud kümnete soolade ja gaasidega O2, СО2, Н, N2, NO2 , ja on seal nii lahustunud kujul kui ka mikromullikestena umbes 100 mm (Hg samba) rõhu all, mis omakorda kutsub esile tohutu osmotilise rõhu veres — 7,6 at. Peale selle, vee kolmemõõtmeline molekulaarsete sidemete võrk on pidevas ja mitmekordselt muutuvate suurustega võnkumistes kiirusega 10 — 11 sek. Selliste mullikeste liikumine ja nende vibratsioon tekitavad enda ümber jälle uusi mullikesi. Toimub mullikeste määra kasv ja see suurenenud maht tekitabki selle ponderomotoorse (mehhaanilis-magnetilised) jõu, mis kokkuvõttes viibki ISELIIKUMISELE. Kui vees on vähe gaase, aga rõhk perioodiliselt muutub, siis tekkinud mullikesed kaovad kiiresti ja äkiliselt, mis sünnitab kumulatiivsed joad ja arendab rõhu, mis ületab tuhandeid

50

atmosfääre. Sellise võimsa energiaga kaasnevad helilised, elektromagnetilised, luminestsents, soojuslikud ja kineetilised efektid. Kui lahustunud vees on gaase palju, siis mullikesed ei lõhke äkki ja säilivad pikka aega, ning oma kogusega suurenevad mahus, mis ongi selle ponderomotoorse jõu allikaks, ehk vere liikumise TEGELIKUKS allikaks. Momendil, kui veri tõugatakse vasaku vatsakese poolt aorti, siis hüdrodünaamika seaduste järgi, pulsi (südamelöögi) surve peaks olema sellel momendi suurem, kui perifeerses arteris, kuid kõik on vastupidi, ja vere liikumine on suunatud SUUREMA RÕHU POOLE! Suvalisest normaalsest töötatavast südamest veri perioodiliselt TEADMATA PÕHJUSEL ei satu üksikutesse suurtesse arteritesse ja seal registreeritakse «tühjad süstolid», kuigi, järgides jälle hüdrodünaamika seadusi, veri peaks jagunema ÜHTLASELT. Siiani ei ole selged piirkondliku verevarustuse mehhanismid. Asi on selles, et sõltumata üldisest vererõhust organismis, selle kiirus ja kogus, mis voolab läbi üksiku soone või organi, võib OOTAMATULT suureneda või väheneda kümneid kordi, kusjuures samal ajal naaberorganis verevool jääb muutumatuks. Näiteks: vere kogus läbi ühe neeru arteri suureneb 14 korda, aga samal sekundil teises neeru arteris, mis on sama diameetriga, see ei muutu. Venoosse vere fenomen.

Eriti imelik on jälle hüdrodünaamika seaduste poolt vaadatuna venoosse vere käitumine. Selle liikumise suund läheb madalama rõhu poolt suurema rõhu poole. See paradoks on tuntud sadu aastaid ja on saanud ladinakeelse nimetuse vis a tegro (liikumine vastu raskust) See sisaldub järgmises: püstiasendis inimesel, naba kõrguses on määratud indiferentne punkt, milles vererõhk on võrdne atmosfäärsega, või tsipa rohkem. Teoreetiliselt, sellest punktist kõrgemale veri ei tohiks ju tõusta, kuna tema kohal õõnsas veenis on ju kuni 500 ml verd, mille rõhk ulatub kuni 10mm Hg-sammast. Hüdraulika seaduste järgi pole sellel verel mitte mingisugust šanssi sattuda südamesse, kuid verevool üldse ei arvesta meie matemaatilisi tehinguid ja igas sekundis täidab südame parema poole vajaliku verehulgaga. Kapillaaride fenomen.

Arusaamatu, miks rahuliku lihase kapillaarides verevoolu kiirus muutub 5 või rohkem korda ja seda olukorras, kus kapillaarid ei ole võimelised iseseisvalt kokku tõmbuma, kuna nendes ei ole närvilõpmeid ja rõhk sissetulevates väikearterites on see aeg stabiilne. Hapniku fenomen.

Ebaloogiline on ka fenomen, kui väikeveenides suureneb hapniku hulk PEALE kapillaaridest läbiminemist – loogiliselt võttes seda hapnikku ei tohiks seal enam peaaegu üleüldse olla. Selektiivse valiku fenomen. Täiesti ebatõepärasena tundub ÜHEST soonest üksikute vererakkude selektiivne valik ja nende liikumise EESMÄRGILINE suund kindlatesse vooluharudesse. Näiteks: vanad suured erütrotsüüdid diameetriga 16 kuni 20 mikronit ÜLDISEST voolust aordis pöörduvad valikuliselt AINULT põrna, aga noored väiksemad erütrotsüüdid suure koguse hapniku ja glükoosiga, aga ka soojemad, suunduvad ajju. Vereplasma, mis läheb viljastatud emakasse, sisaldab valgu mitselle kordades rohkem, kui kõrvalolevates arterites. Intensiivselt töötava käe erütrotsüütides on hemoglobiini ja hapnikku rohkem, kui mittetöötavas käes. Need faktid annavad tunnistust sellest, et organismis pole mingit vere elementide segamist „ühtses katlas“, vaid toimub eesmärgiline, doseeritud ja aadressijärgne rakkude jagamine üksikutele eri suundadele, vastavalt iga organi konkreetsetele vajadustele. Kui süda oleks, nagu õpetatakse «ilma hingeta mehaaniline pump», kuidas siis saavad toimuda kõik need paradoksaalsed ilmingud?

On selgunud, et kõik need paradoksid või fenomenid on tegelikkuses — meie normaalne verevarustus. See tähendab, et meis toimivad mingisugused veel mitte teadaolevad

51

mehhanismid, mis tekitavad probleeme neile, kes on kinni jäänud vanale ettekujutusele inimese fundamentaalsest füsioloogiast – ja mille alusel püütakse meid juhtida „tervislikkuse“ poole ja ka neile, kes püüavad neid juhtnööre täita. Süda-organ seose fenomen Organismis on leitud ilming, millel on tundemärgid tihedate kemodünaamiliste sidemete kohta organite soontealade või kehaosade ja nende konkreetse projektsiooni kohtade vahel südame sisepinnal. See ei sõltu närvisüsteemi tegevusest, sest toimib ka siis kui närvikiud on mitteaktiivseks tehtud. Uurimised on näidanud, et pärgarterite erinevate harude traumad kutsuvad esile vastus-kahjustuse nendega seotud perifeersetes organites või kehaosades. Järelikult, südame soonte ja kõikide organite soonte vahel on olemas side sinna ja tagasi. Juhul, kui me katkestame ühe organi mingisuguse arteri vere voolu, ilmtingimata tekib verevalum kõikide teiste organite kindlates kohtades. Kõige enne see juhtub südame lokaalses kohas, ja mõne aja möödudes ilmtingimata ilmub ka seotud sellega kohtades kopsudes, neerupealsetes, kilpnäärmes, ajus jne. See aga näitab, et üksikud organid ei ole OMAETTE rakkude ja funktsioonide kogumikud, vaid neil KÕIKIDEL on eriti tihe side OMAVAHEL soonte kaudu ja koordineerivaks keskuseks ei ole mitte ainult AJU, kus igale organile on oma koht määratud, vaid täpselt sama on ka südames. See kõik viiski ootamatu avastuseni: vere voolamise juhtimine, selle selekteerimine ja suunamine üksikutesse organitesse ja kehaosadesse – selle teeb SÜDA ISE. Selleks on vatsakeste sisepinnal olemas spetsiaalsed seadmed – trabekulaarsed süvendid (siinused, pesakesed), mis on kaetud läikiva endokardi kihiga, mille all asetseb spetsiaalne muskulatuur, läbi mille, nende põhja tulevad välja mõned klappidega varustatud sooned. Ümber pesakeste asetsevad ringikujulised lihased, mis võivad muuta sissepääsu konfiguratsiooni, või see täielikult sulgeda Süda – ajuga võrdne SUPERKOMPUUTER Ühes mm3 veres on 5000000 erütrotsüüti, seega ühes cm3 on neid juba 5000000000. Südame vasaku vatsakese maht on 80 cm3, see tähendab, et seda vatsakest täidab 400000000000 erütrotsüüti. Peale selle, iga erütrotsüüt kannab endas minimaalselt 5000 informatsiooni ühikut. Korrutame selle informatsiooni hulga erütrotsüütide hulgaga vatsakeses, saame, et süda ÜHES SEKUNDIS töötleb 2000000000000000 ühikut informatsiooni, seega selle informatsiooni ühe ühiku üle kandmiseks kulub umbes pool femto (10-15) sekundit. Kuid kuna erütrotsüüdid, mis moodustavad solitone, asuvad üksteisest millimeetri kuni mitme sentimeetri kaugusel, siis, jagades see vahemaa ülalnäidatud ajale, saame selle operatsiooni kiiruse numbri, millega südame sees moodustuvad solitonid – ja see ületab valguse kiiruse. Tänu nendele superkiirustele baseerub meie ellujäämise võimalus. Süda saab teada ioniseerivatest, elektromagnetilistest, gravitatsioonilistest, soojuslikest kiirgustest, rõhkude muutustest ja gaasi segu koostisest ammu enne seda, kui teie ise midagi tunnete või tunnetate ja valmistab teie homöostaasi (homöostaas tähendab organismi sisemuse konstantsena hoidmist. Isegi väga väike muutus keemilistes või füüsilises raku ümbruse omadustes võib raku biokeemilisi protsesse häirida ning ekstreemjuhtudel koguni raku tappa) ette oodatavate mõjutustega kohtumiseks.

Kokkuvõtteks: 1. Lugedes kavitatsioonist, peate aru saama, et PÕHILISED gaasid, mille abil see

saab toimuda, on süsihappegaas ja hapnik. Kui te teete oma „aeroobseid“ treeninguid treenerite käe all, kellede põhioskused on valida spordijalatseid või riietust ja rääkida AINULT pulsilöökidest ja kilode kaotamisest, või ka joogakursustel, kus juhendaja

52

räägib „Jumalikust“ algest, ei saa te mitte midagi muud, kui TEGELIKKUSES vähendate veres ülalnimetatud gaase ja keha üldine verevarustus on häiritud – verel pole võimalik paisuda vajaliku 25-30 liitrini. Ja neid gaase hoiab veres õiges koguses ja tasakaalus vaid õige hingamine.

2. Lugedes ülaltpoolt „Venoosse vere fenomen“, saate aru, kui tähtis on aidata DIAFRAGMAHINGAMISEGA verel tõusta südamesse kuna praktiliselt seda ei saa teha mitte miski muu, kui diafragma – inimese teine süda, mis aitab pumbata venoosset verd ja on AINUKE organ, mis paneb liikuma ka lümfi. Lihtsamalt väljendades – süda pumpab arteriaalset verd kapillaarideni, kuid sealt juba tagasi südamesse toob venoosseks muutunud vere … diafragma töö.

3. Südame ja vereringe tegevuses leidub palju veel mitmesuguseid fenomene, kuid ka

nendest peaks piisama, et ARU SAADA, et nende organite seisukord on ülimalt tihedalt seotud hingamise KVALITEEDIGA ja et sellesse ülikeerukasse süsteemi ei saa suhtuda PRIMITIIVSETE KESKAEGSETE arusaamade järgi – Süda lööb, ja las lööb – ma lähen nüüd „aeroobsesse“ trenni.

Meie Süda

53

Mis on lümf? Lümf moodustub inimese kudedes koevedelikust. Liikudes mööda lümfisüsteemi sooni, läheb ta läbi lümfisõlmede, kus temasse lisanduvad vormielemendid - lümfotsüüdid. Lümfi peamised funktsioonid on: 1. Säilitada koevedeliku koostise ja mahu muutumatust. 2. Valkude tagastamine rakuvahelisest keskkonnast vereringesüsteemi. 3. Osavõtt vedeliku ümberpaigutamisest organismis. 4. Humoraalse sideme tagamine kudede ja organite vahel, lümfisüsteemi ja vere vahel. 5. Toidu hüdrolüüsi produktide, eriti rasvade, endasse sisseimemine ja transport mao-seedetraktist verre. 6. Immuniteedimehhanismi tagamine. Tsirkuleeriva lümfi maht keskmiselt on 1,5-2 l, kuid koos koevedelikuga ületab mitmeid kordi vere koguse. Lümf koosneb lümfiplasmast ja vormielementidest – lümfotsüüdid (vere valgelibled, mis moodustuvad organismi lümfoidses koes) ja trombotsüüdid (väiksed vererakud, mis on vajalikud normaalseks verehüübimiseks), kuid erütrotsüüdid (ehk punaverelibled, mis on hapnikku ja süsihappegaasi transportivad vererakud) terve inimese lümfis puuduvad. Perifeerse lümfi koostis erinevate organite erinevates lümfisoontes võib tunduval määral erineda. Näiteks: lümf, mis voolab ära soolestiku juurest, on rikas rasvade poolest, aga lümf, mis voolab ära maksa juurest, sisaldab palju valke ja süsivesikuid. Lümfi koostise muutumine on seotud vereplasma koostise muutumisega ja kudede ainevahetuse omapäraga.

Lümf ja selle roll organismi puhastamises

Lümfi tsirkulatsiooni kõige esmane ülesanne organismis – organismi puhastamine lagunemisproduktidest. Kõik me ju teame (peaksime teadma) arteriaalsest ja venoossest vereringest, kuid väga vähesed omavad ettekujutust, et on olemas ka veel lümfiringe või tsirkulatsioon. Lümfisüsteemi tähtsust tervisele ja füüsilisele seisundile, eluenergia tasemele ja lõpuks, ka ilusa figuuri säilitamisele on pea võimatu üle hinnata. Kuigi lümfi tsirkulatsioon on tihedalt seotud vereringega, eksisteerib ta ikkagi kui omaette süsteem, ning üks selle funktsioonidest on osavõtt rakkude mikrotsirkulatsiooni tagamisest.

Lümf – see on vedelik, mis ümbritseb ja „peseb“ kõiki keha rakke, moodustades nende jaoks "sisemise ümbritseva keskkonna". Täpselt nii, nagu ka inimene ei suuda elada ümbritsevas lämmatavas atmosfääris, ka meie organismi rakkudele normaalseks funktsioneerimiseks on vajalik tervislik sisemine ümbritsev keskkond.

Organismi puhastamine lümfisüsteemi poolt toimub järgmiselt: Lümf kogub kokku üleliigse vedeliku, lagunemisproduktid ja teised ained rakkudevahelisest alast ning viib nad edasi "filtreerimisjaamadesse" ehk päris nimega – lümfisõlmedesse, mis on laiali üle kogu inimese keha. Lõpptulemusena lümfisooned natuke enne südant ühinevad kahe suure veeniga. Sellisel viisil siis lümf lähebki tagasi vereringesse, kus ta hiljem töödeldakse ümber ja sealt juba läheb „väljutamis- või eritamisorganitesse“. Siit peaksite aru saama, miks mõningatel juhtudel lümfisüsteemi nimetatakse ka "jäätmete utiliseerimise juhtsüsteemiks". Muidugi, see on vaid üks lümfi töö valdkond, sest tal on neid ka teisi, näiteks, kaitse, kui lümf täidab omapärase barjääri rolli, hoides organismist eemale haigused ja infektsioonid. Kuid esimeseks koondame

54

oma tähelepanu vaid lümfivedeliku tsirkulatsiooni küsimustele. Erinevalt veresüsteemist, kus teati juba ammu, et arteriaalse vere paneb liikuma tsentraalse pumba, ehk südame töö, arvati, et lümfisüsteemil pole sellist tsentraalset „pumpa“. Kuni 1981 aastani arvasid meditsiiniteadlased, et lümfi liikumise tagavad skeleti ja hingamislihased (paljud aeroobikatreenerid arvavad seda siiani). Kuid 1981 aastal dr. Arthur Guytoni juhtimisel tuli Itaalias grupp arste üllatavale avastusele, et lümfisüsteemil siiski selline tsentraalne pump on, ja see pole ei midagi muud, kui diafragma. Kusjuures leiti veel, et see on AINUKE asi, mis üldse lümfi liikuma paneb.

Tsentraalsete „pumpade“ tööjaotus: Süda – pumpab arteriaalset verd kuni kapillaaride/rakkudeni Diafragma – pumpab lümfi ja ka venoosset verd tagasi südamesse

Lümf liigub küllalt aeglaselt, ligi 4 korda aeglasemalt, kui veri, ning suuremas osas kehas toimub see vastu raskusjõudu, ümbritsedes ääretut võrku imeliselt peeneid kapillaare, mida nimetatakse lümfilisteks. Need kõige peenemad sooned erakordselt õhukeste seintega läbistavad kogu inimese organismi, kuid eriti suur on nende hulk nahaaluses koes.

See vedelik, mis asub rakkudevahelises alas, nn rakuvaheline vedelik, pidevalt uueneb ja just tänu lümfi tsirkulatsioonile. Esialgu satub ta lümfilistesse kapillaaridesse, aga sealt edasi lümfivoolu. Selleks, et rakud saaksid täisväärtuslikku toitu, aga koed säiliksid tervetena, siledatena ja elastsetena, toitainete ja lagunemisjääkide vahetus peab toimuma vahetpidamata, ilma ühegi kõrvalekaldeta või takistuseta. Rakud funktsioneerivad efektiivselt vaid siis, kui kahjulikud ained eemaldatakse õigeaegselt ja ei tekiks üleliigse vedeliku kogunemist

Kui lümfi tsirkulatsiooni kiirus mingil põhjusel on aeglustunud (vähene diafragma töö), siis rakkudes toimub rakuvahelise vedeliku kogunemine ja seiskumus. Nendes kohtades, kus lümfivedeliku liikumise kiirus on eriti väike, mille põhjuseks on enamasti vedeliku enda raskusjõud, see vedeliku seiskumine kutsubki esile sellise protsessi, nagu tselluliidi moodustumise. Aga üldiselt, lümfi halb tsirkulatsioon väljendub kõige enne suure väsimuse näol ning teiste eluks vajalike protsesside loidusega, mis omakorda loob kõik eeldused ja tingimused mitmesuguste haiguste tekkimiseks, rakkude vananemiseks ning väljasuremiseks.

Lümf ja selle roll organismi kaitsmisel

Põhiliselt toimub see lümfisõlmedes. Lümfisõlmed kujutavad endast ümara või ovaalse kujuga moodustisi mõõtudega alates 1 mm kuni 2 sentimeetrini. Lümfisõlmed ongi see barjäär, mis takistab nii infektsioonide kui ka vähirakkude levimist. Lümfisõlmedes moodustuvad lümfotsüüdid - kaitserakud. Nad hävitavad lümfi sattunud mikroorganisme, surnud rakke või nende osasid, peavad kinni tahkeid osakesi, näiteks, tubakapigi. Tänu nendele sõlmedele verega ühinebki kõrvalistest osakestest puhastatud lümf. Lümfisõlmedes toimub nende vererakkude edasine areng ja paljunemine, mis hävitavad mikroorganisme ja kõrvalisi osakesi. Need vererakud satuvad siia punasest luuüdist, minnes läbi veresoonte, koevedeliku ja lümfi. Saavutades lümfisõlmes vajaliku arengu, suunduvadki nad koos lümfiga vereringesse. Lümfisüsteem võtab aktiivselt osa ka immuunsussüsteemi töös. Eksisteerivad mitmed lümfisõlmede grupid. Asetsevad need grupid sellisel viisil, et nad oleksid takistuseks

55

infektsioonide ja vähirakkude liikumise teel. Kaela lümfisõlmed peavad tagama pea ja kaela juures asuvate organite kaitse infektsioonide ja kasvajate eest. Suur hulk lümfisõlmi asub kõhu ja rinna piirkonnas. Palju lümfisõlmi on ka piki veresoonte liikumissuunda. Kõik nad täidavad põhimõtteliselt samu funktsioone.

Inimese organism – see on absoluutselt unikaalne nähtus. Mitte üks mehhanism, mitte üks, ka kõige kaasaegsem kompuuter, ei suuda toimida nii täpselt ja nii eesmärgikindlalt, kui seda teeb inimese organism. Rohkemgi veel – ta funktsioneerib 24 tundi ööpäevas, nii liikudes kui magades, ja kogu inimese eluea. Ja inimeselt ei nõuta ju midagi rohkemat, kui tagada oma organismile täisväärtuslik toit ning vastav HOOLITSUS.

Peale tervisliku hingamise ongi tähtsuselt järgmine – lümfivedeliku efektiivne tsirkulatsioon, mis koos tagavad KOGU ORGANISMI NORMAALSE FUNKTSIONEERIMISE.

56

III OSA

ENDOGEENNE HINGAMINE JA FROLOV !

HINGAMISE UUSIMAD SALADUSED!

Ma loodan, et lugejal on olnud mõistust võtta eelpooltoodud dr. Buteiko teooria soovitusi ja

selgitusi tõsiselt ja on läbinud mingi eelpooltoodud treeningu, ning jõudnud tulemuseni, kus hingamisakti või – tsükli (sissehingamine + väljahingamine) pikkus on mitte vähem kui 50-60 sekundit. Kui nii, siis on vast põhjust minna hingamise saladustega edasi.

Esimese osa tunnuslause oli – HINGA ENNAST TERVEKS ! Ja kui me tegime hoolikalt treeninguid, siis saavutasime enam-vähem maksimumi, mida võib pakkuda TAVALINE niinimetatud „välimine“ hingamine, ehk hingamine, mis baseerub AINULT välisõhu hapnikul. See on aeroobne hingamise tüüp – protsess, kus energia saadakse raku mitokondrites atmosfääri hapniku molekulide osavõtul. Tavalistes olukordades inimestel ongi see tüüp valdavaks.

Lühidalt oli juttu ka hingamisest, kus rakkudele ei jätkunud hapnikku ja mille puhul tekkis seal piimhape. Selle nimeks on anaeroobne hingamine – protsess, kus energia saadakse raku tsütosoolides (tsütoplasma osa) ilma atmosfäärihapniku osavõtuta. See on organismi hingamise varumehhanism, mis lülitub sisse, kui suurtel koormustel aeroobsel moodusel on energia saamine puudulik - "teine hingamine".

HINGA ENNAST TERVEKS kehtib täielikult ka Frolovi inhalaatorit kasutades, kui tükeldatud väljahingamise asemel kasutame lihtsalt pidevat, kuid iga päev pikenevat välja hingamist, aga ME TAHAME JU ROHKEMAT - MUUDA ENNAST UUEKS JA PAREMAKS!

Sest..... on olemas ka veel KOLMAS hingamine, niinimetatud endogeenne hingamine. Ning see tekib väikeste koormuste puhul ja on võimalik saavutada eritreeninguga, ja mis

kõige parem, ülimalt lihtsa aparaadiga – originaalse Frolovi inhalaatoriga (TDI-01). Tema eelis teistega võrreldes on see, et väikese sisemise kambri õhk liigub läbi peenikeste aukude ega tekita vedeliku kasutamisel suuri mulle, mis tekivad TDI-02 kasutamisel. Ja hingamistoru on tal painduv, mis võimaldab purki vedelikuga hoida paremini vertikaalasendis

TDI-01 Komplektsus:

1. Hingamistoru 1 tk.

1а. Huulik 1 tk.

2. Kaan klaaspurgile (treening

CO2-ga) 1 tk.

3. Plastpurgi kaan 1 tk.

4. Plastpurk 1 tk.

5. Sisemine kamber 1 tk.

6. Sisekambri võrkpõhi 1 tk.

57

1. Valage plastpurki (4) 12 ml toatemperatuuriga joogivett. 2. Ühendage võrkpõhi (6) tugevalt sisemise kambri (5) külge ja asetage plastpurki (4). 3. Pange hingamistoru (1) läbi ava plastpurgi kaanes (3), ühendage sisemise kambriga (5). 4. Sulgege plastpurk (4) kaanega (3), vajutades seda alla mööda hingamistoru (1). 5. Pange huulik (1а) hingamistoru vabale otsale (1).

Tähelepanu! Aparaadi õigel kokkupanekul sisemine kamber (5) koos talle kinnitatud võrkpõhjaga (6) istub tihedalt plastpurgis (4), ega liigu üles-alla. Kaan purgi jaoks (2) selle hingamistreeningu puhul ei ole kasutuses.

Enne hingamisseadmete esimest kasutamist ja peale igat treeningut peske kõik detailid puhtaks sooja vee ja pesemisvahenditega, mida kasutate nõude pesemisel. Kui on vaja, siis võib seadmete detaile ka desinfitseerida - soovitavalt 30 minutit 3% vesiniku ülihappe lahuses koos 0,5% pesemisvahendi lahusega 18-24 kraadi С juures..

TREENING:

1. Alustame treeningutega, kus hingame läbi 12 ml. veega täidetud sisemise kambri. 2. Treeningu kestvus – iga päev 20-30 minutit (Algajatel 1. nädalal 10 min.) 3. Asend – istudes – soovitav laua taga, ning seade sellises kõrguses, et oleks mugav läbi

torukese hingata ja et aparaat oleks täielikult vertikaalselt. 4. Hingamine samuti – läbi suu, nina vaba, kuid sisse- ja väljahingamine baseerub puhtalt

DIAFRAGMA tööl, mis sissehingamisel laskub ja väljahingamisel tõuseb. 5. Ka siin lisandub AJA ARVESTAMINE. Joogas saime aega arvestades RÜTMI,

kuid siin loeme sekundilise täpsusega HINGAMISAKTI PIKKUST (sisse + välja hingamine) - seega on jälle teretulnud tugeva hääle ja suure sekundiosutiga kell!

Praegune mudel: ITI

Muudatused: 1. Ära on jäetud kaan klaaspurgile (2) 2. Sisemisel kambril (5) ja plastpurgil (4) nüüd ühine kaan(3) 3. Sisemise kambri põhi (6) pole enam äravõetav 4. Lisatud uus anum (7) inhalatsiooni vedelikele

58

Oma süsteemi väljatöötamise alguses kasutas Frolov ise järgmist moodust: a) sissehingamine – ca 1,5-2 sekundit – suure intensiivsusega, et kopsud täituksid

õhuga. Diafragma laskumine surub kõhu ette. b) paus – ca 6-9 sekundit – andes aega diafragmal lõdvestuda ja võimalust üle minna

õhu väljahingamisele c) ja pikast portsjonite kaupa väljahingamisest, mis koosnes korduvatest ühepikkustest

mikroväljahingamistest. Mikroväljahingamise valem oli 1-1-1 -, s.t.. väljahingamine - 1 sekund, kaela ja kurgulihaste pingutamine, et maha suruda sissehingamise refleksi ning lõdvestada ka diafragmat - 1 sekund. Seda kõike korrata nii kaua kuni jätkub väljahingatavat õhku

d) paus – ca 1,5-2 sekundit – andes jälle diafragmale aega lõdvestuda enne liikumissuuna muutumist (sissepoole), mis praktiliselt langeb kokku lõdvestusega peale viimast väljahingamist.

Kui soovite treenida selle variandi järgi, siis: Edaspidisel treeningul jäävad a,b ja d muutumatuks, aga c – väljahingamine – seda

tuleb üritada treeningu arenedes kogu aeg pikendada – et summaarne hingamisakt oleks 65-70 sekundit, ……..KUID ...... nagu ka eespool mainitud – ÜLE PINGUTADA ehk sündmusi FORSSEERIDA EI TOHI.

Praktika ja kogemuste kasvamisel soovitatakse nüüd natuke muudetud varianti.

• Valige endale mugav poos (eelistatud on istumine laua taga toolil – pildid eespool). • Võtke hingamistoru huulik suhu nii, et oleks välistatud õhu sissetõmbamine aparaadi

kõrvalt. Nina seejuures ei suleta, kuid läbi tema ei hingata. • Hingake suuga (haiged või nõrgad võivad ninaga) läbi treeninguaparaadi aktiivselt

sisse 1,5-2 sekundit – esialgu lõtv kõht liigub ette ja maksimaalselt võimalikule kaugusele. • Alustage väljahingamist – kõht on lõtv või liigub taha selgroo poole. Väljahingamine

ise kestab esimesel korral 6 sekundit. Sellele lisage iga päev 1 sekund, kuni jõuate 13 sekundini. Järgmine kord jagate selle aja juba kolmeks osaks 6-1-6. Nüüd hakake pikendama iga päev jälle seda viimast 6 sekundit, kuni jõuate jälle 13 sekundini. Ja jälle jagage see omakorda 6-1-6 jne. Viimase väljahingamise lõpus, kui õhku enam nagu ei jätku, tõmmake kõht maksimaalselt sisse, surudes sellega õhujäägid välja.

• Iga 6-sekundilise väljahingamise lõpus lõdvestage kõht ja samal ajal 1 sekundi jooksul tõstate õlad ja rinnakorvi endisele tasemele (kui nad väljahingamisel langesid). See lõdvestus võimaldab kopsudesse sattuda imeväikesel õhuhulgal, mida nimetatakse mikrosisseimemiseks. (Nagu lühike õrn sissetõmme lõhna püüdmiseks)

• Peale viimast väljahingamisportsu võite alustada uue sissehingamisega.

Nagu Te märkasite, sellel meetodil puuduvad pausid sisse- ja väljahingamiste vahel. Ja piltlikult näeb ta välja nii:

59

Treeningu ajal võib koormust tõsta vee lisamisega:

Hingamisakti pikkus sekundites

Algaja 5 -9

10 - 15

16 - 20

Edasijõudnud Üle 20

Vee hulk ml

12

14

16

18-20

Ülaltoodud treeningmetoodikad ja 65-70 sekundilise hingamisakti saavutamine ongi

meid juhtinud KOLMANDA hingamise lävele, (millest edasi minnes tuleb juba kiire areng – minut lisandub minutile….).

Kuid enne seda tuleb tähelepanu pöörata: nina jääb hingamise ajal kogu aeg passiivseks, õhk tuleb ise kopsudesse ning seda protsessi nimetatakse õhu mikro- juurdeimemiseks, kusjuures sissehingamist (selle üldises tähenduses) ei toimu. Te ei tohi tunda õhu liikumist läbi nina, õhk satub kopsudesse väljapool Teie tahet, tingituna diafragma tööst, osaliselt ka rinnakorvi ja õlgade liikumisel väljahingamise ajal.

Õige hingamistehnika puhul hingamisakti pikkus (HP) aeglaselt kasvab, umbes 1 sekund iga kahe päevaga. Kui ühekordne juurdekasv moodustab 2 sekundit, tähendab, õhku imetakse juurde liiga aktiivselt – pöörake tähelepanu rinnakorvi ja õlgade liikumise amplituudile (võimalik, et töötate liiga intensiivselt), aga kontrollige ka, et Te pole asendanud selle mikro-juurdeimemise hoopis sissehingamisega läbi nina.

Sisenemine aktiivsesse endogeensesse hingamisse algab tavaliselt kui HP on saavutanud 65-70 sekundit. Alles peale seda võib ta äkiliselt tõusta, näiteks, 70-lt 90 sekundini ühe treeningu ajal, 90-lt kuni 120 sekundini juba järgmisel treeningul. See räägib organismi kõrgest treeninguastmest, kui on rangelt järgitud hingamise endogeense režiimi

60

tehnikat. Edaspidi HP suurenemine progresseerub ja võib 2-3 kuu (isegi 2-3 nädala) pärast jõuda 60 minutini. Ja kui kolmel järgneval treeningul HP on 1 tunni tasemel, siis võib edasi treenida ka juba ilma aparaadita.

Kolmas hingamine ILMA aparaati kasutamata

Endogeenset hingamist ilma aparaati kasutamata on kõige parem harjutada rahuliku kõndimise ajal. Hingamine – diafragmaga.. Sissehingamine lühike ja aktiivne, sellele järgneb aeglane rahulik väljahingamine. Kestev väljahingamine soodustab õhu kogunemist kopsudes, mida on vaja perioodiliselt välja lasta - "ära raisata" – väikeste portsudega. Väljahingatava portsu kestvus on 3-6 sekundit ja intervall nende vahel 2-3 sekundit. Soovitatakse võimalikult ökonoomselt õhku välja suruda läbi suletud huulte ja sellise takistusega, nagu tekib läbi treeninguaparaadi hingamisel. Hingata suurema takistusega, kui aparaadil, on keelatud!

Hingamise stereotüüp muutub. Järk-järgult ööpäevases režiimis endogeenne hingamine tõrjub välja tavalise välimise hingamise. Jälle, kiirendada sündmusi EI TOHI. Kuu aja jooksul ei tohi päevane endogeenne režiim pikeneda rohkem kui 25 minutit – ligi minut ühe päeva kohta.. Lõpuks saabub aeg, kui Teie põhihingamine ongi see kolmas – endogeenne hingamine, v.a. magades. Magades valib organism ise hingamisrežiimi.

Selle tulemusel, nagu nägite, välimise hingamise energia vähenes põhienergiavahetuseni. Aga põhienergiavahetus – see on energia, mis on inimesele vajalik TÄIELIKU RAHU staadiumis, st elushoidmiseks vajalik minimaalne energia. „Kolmanda“ hingamise puhul energia toodetakse „sisemiste“ hapnikuvarude arvelt. Kui tavalise hingamise puhul eraldub süsihappegaas, siis „kolmanda“ hingamise puhul vaid vee molekulid. Sellise hingamise kasutegur on tohutu, kuna terve energiavahetus toimub rakkude tasandil, ehk SAMAS kohas, kus teda tarbitakse.

Inimese vananemine ja haigused sellest alguse saavadki, et rakkudesse ei tooda küllalt

ÕIGE-AEGSELT ja KÜLLALDASEL MÄÄRAL vajalikku energiat. Ning, nagu me oleme õppinud ja teame, siis tavahingamise ehk välimise hingamise puhul toimub rakkude TSENTRA-LISEERITUD energia varustus. Ja kuna liikumisteed on pikad, ning esineb ka muid mehaanilisi takistusi, siis PEAAEGU alati see energiavarustus mingil määral hilineb, või jääb natuke vajaka. Aga, KOLMANDA hingamise puhul, kui vajalik energia toodetakse õigel hetkel kohapeal, need puudujäägid kaovad ära.

Muidugi, siin me ei saa rääkida, et KOLMAS hingamine täielikult (magamise aeg), vahetaks välja tavalise välishingamise, kuid me saama luua ärkveloleku ajaks omapärase SÜMBIOOSI kahest süsteemist, mis teineteist täiendavad.

Peale selle, meie igapäevane välimine hingamine on eriti ebaefektiivne, kui me pole

ennast sundinud korrapärasele füüsilisele tegevusele. Rahuolekus ligi 90% rakkudest ei saa küllaldast energeetilist ergutust. Samal ajal, isegi täieliku rahu olukorras 1 – 2 % rakkudest toimib ülekoormuse all – alludes kiirendatud kulumisele. Kusjuures – tavaliselt need 1 – 2 % kuuluvad organismi tähtsamate rakkude hulka. Ja koormuse tõustes defitsiit veelgi suureneb.

Kuid.... kolmandal, ehk sisemisel, ehk endogeensel hingamisel, inimene on suuteline

raku tasandil ennast ise varustama vajaliku hapnikuga, mis saadakse keemilise reaktsiooni tulemusena vabade radikaalide ja küllastumatute rasvhapete vahel, mis on vabade radikaalide enda membraanides. See protsess käivitub, kui rakud saavad elektroonselt kõrgsageduslikult ergutatud, ning selle ergutuse toovad kohale vere erütrotsüüdid. Siit tulenevalt, rakk

61

funktsioneerib normaalselt, kui ta saab perioodiliselt ja väljastpoolt elektroonset mõjutust. Erütrotsüüdid aga omakorda saavad oma energeetilise ergutuse kopsu alveoolide kapillaarides.

Kokkuvõtvalt, kuna hingamine on ikkagi hingamine, siis mida see NATUKE

TEISTMOODI hingamine läbi Frolovi aparaadi muuta saab. Aga nagu elus paljudel juhtudel, on mõni „natuke“ – äraarvamatult „PALJU“. Teooria,

nagu märkasite, on pikk ja keeruline, kuid üritaksin teha lühikese „ümmarguse“ kokkuvõtte. Kõigepealt – HAPNIK – kahe otsaga asi. Ühest küljest hädavajalik energiaallikas, kuid

teisest küljest, nagu juba ülal märgitud, elusorganismi rakkude suurim hävitaja. Meile siiani õpetatud – rind ette ja hinga „täie rinnaga“ – puhas üleskutse meie enda hävitamiseks. Inimesel kopsudes õhumullikesed selles sisalduva hapnikuga lähevad alveoolipragudest kapillaaridesse. Juba kopsude laiendamisel 65 % moodustuvad suhteliselt laiad praod ja vereringlusse lähevad suured mullid suure hapnikulaenguga. Sellised suured mullid kannavad edasi tinglikult nimetatuna „kuuma“ energiat, mis oma teel rohkem hävitab, kui parandab.

Kui oma hingamistreeningu esimeses pooles me võitlesime selle vastu kahel moel: 1. Vähendasime hapniku hulka sissehingatavas õhus 2. Suurendasime süsihappegaasi hulka, Siis nüüd – hingamistreeningu teises pooles - mida see väike muutus (KATKENDLIK ja

PIKENDATUD väljahingamine) annab. Tavalisel ehk välimisel hingamisel toimub õhumullikeste sisseimemine alveoolidesse kopsude kõrgendatud rõhu faasis. Tavalises hingamistsüklis on ta ca 15-20 % ajast. See aga ütleb, et tavalisel hingamisel iga tsükliga ( 3 – 4 sek) toimub vaid üks kord st. ühe portsjoni õhuhapniku mullikeste sisseimemine. See protsess kestab vaid 0,1 sekundit, ning selle ajaga kõigest 2 – 4% erütrotsüüte saavad ergutatud. Aga meil on nüüd endogeense hingamise puhul ühes hingamistsüklis enam mitte üks portsjon sisseimemist vaid mitu üksteisele järgnevat ja kõik on kõrgendatud rõhu faasis.

Veel tagasi kopsude ehituse juurde. On selgeks tehtud, et kopsu ülemisel ja alumisel osal

on eri võimalused õhumullikeste vastuvõtmiseks. Kopsude ülemises osas on alveoolide võrk rohkem arenenud, kuid vereringe ise ja rõhk on väiksemad, kui allosas – just vastupidi loogiliselt vajalikule. Ning on ka selgeks tehtud, et kui natuke „kopse täis puhume“ st hingame välja takistu-sega, siis kopsu eri osade töövõime ühtlustub – paremuse suunas.

Nüüd kokku liites kolm toimingut – 1. Diafragmahingamine (alveoolide peened praod), 2. rõhu tõstmine kopsudes ja 2. pikaks venitatud ning tükeldatud väljahingamine, saamegi selle, mis kardinaalselt

muudab meie rakkude energiavahetust. Endogeense hingamise puhul saame tohutu koguse imeväikeseid õhumullikesi, imeväikeste

hapnikuosakestega, mis omakorda ergutavad tavaolukorrast 8 – 12 korda rohkem erütrotsüüte, ning need liikudes kapillaarides edasi, põrgates kokku küll soonte seintega ja ka omavahel – kaotavad nii kahjuliku „kuuma“ energia“, viies edasi „külma energiat“ , kui ka tekitavad selle hädavajaliku kõrgsagedusliku elektroonilise võnkumise, käivitades keemilise protsessi vabades radikaalides küllastumatute rasvhapetega, mille tulemusel tekib rakkudes kohapeal ainevahetuseks vajalik HAPNIK.

Frolovi aparaadis õhumullikeste tekkimist nimetatakse barboteerimiseks – sisemises kambris loodavad õhumullikesed täidavad põhimõtteliselt kahte funktsiooni: esiteks, nad niisutavad sissehingatavat õhku, mida võib kasutada ravipreparaatide inhalatsiooniks; teiseks, õhumullikeste lõhkemine sissehingamise juures pinnaga kokkupuutumisel ja kui õhk läbib

62

peeneid bronhe, tekitab suletud ruumis õhu aktiivse mikrovibratsiooni (mikromassaaž), mis annab meile veel täiendava positiivset efekti. Ka Frolovi aparaati on juba täiendatud (2005.a. mudel, vt. ülal). Ülesse on lisatud kamber eeterõlide jaoks ja põhja on tehtud teistmoodi augud ning üldmaht on tõstetud 300 ml-ni. See aparaat kannab uut nime: ITI. (Inhalaator – Trenazöör - Individuaalne).

Kokkuvõtvalt, kasutades endogeenset hingamist - organism, õhuhapniku minimaalsel kasutamisel, omandab võime töötada rakkudes välja maksimaalse hulga energiat, tõstes organismi kõikide biokeemiliste protsesside aktiivsust; olgu see uute ainete süntees või ainevahetusproduktide utiliseerimine, mis on mõeldamatu ilma energiata. Endogeense hingamise tingimustes raku energiavahetus saavutab uue kvaliteedi, luues tingimused kõikide organite ja süsteemide optimaalseks tööks – taastuvad ka mitmeid aastaid rikutud olnud organite struktuurid ja funktsioonid.

Selle hingamisega me säilitame tervise kõrge taseme, arendame oma füüsilisi ja vaimseid võimeid ning tunduvalt aeglustame vananemise protsessi .

Võibolla oleks ilmekas tuua kaks näidet, mille poolest erineb välimine hingamine sisemisest.

Saate valida – Kumb Te olla tahate: Hobune – tüüpiline välimine hingamise esindaja – ja hobust on nii kerge „ära ajada“, või.... Heeringavaal – sisemise hingamisega – võib tundide kaupa õhust suurema

liikumistakistusega vees kiirusega ligi 90 km/tunnis taga ajada kalaparvi, ning seejuures – VÄSIMATA. Kuid, võimaldades vaalal ka hingata „kuuma energiat“, st. likvideerides kopsude tööks vajaliku rõhu, ehk teisiti öelduna – tõmbame vaala kaldale. Olgu siis seda„head“ hapnikurikast õhku kui palju tahes – vaal hukkub.

63

Kui keegi teaks, miks on Emake Loodus säilitanud INIMESEL kõik need miljonid aastad

VÕIMALUSE taastada ENERGIASÄÄSTLIK JA TERVISLIK SISEMINE hingamine???

Organismi rehabilitatsioon hingates läbi Frolovi inhalaatori

I Etapp 1. Veri (raku energeetika kasv) 2. Kopsud 3. Süda 4. Veresooned 5. Peaaju 6. Kilpnääre 7. Neerud 8. Neerupealdis

II Etapp 9. Kõht 10. Soolestik 11. Emakas, munasari 12. Rinnanäärmed

III Etapp 13. Pankreas 14. Põrn 15. Maks 16. Sapipõis 17. Kusepõis 18. Eesnääre 19. Kaela-seljaüdi 20. Perifeersed närvid 21. Selgroog 22. Liigesed 23. Nahk 24. Juuksed 25. Meeleorganid

Frolovi inhalaatorit soovitatakse haiguste puhul: Krooniline bronhiit Bronhiaalastma Kopsuemfüseem Kopsude koldeline tuberkuloos Südame isheemiatõbi Hüpertoonia Asteeniline sündroom Patoloogiline kliimaks Osteokondroos Ateroskleroos Haigused, mille põhjusteks on organismi ainevahetuse häired

64

ÕIGE HINAMISE PRAKTILINE KASU KÜLMETUSHAIGUSED – kuidas vältida?

Sissejuhatus Nagu ka juba eespool olen maininud, siis esimesed suuremad andmed hingamise

uurimisest ja selle praktilisest realiseerimisest on jõudnud meieni koos Jooga õpetusega. Vana-India joogid lõid spetsiaalse ja unikaalse hingamise gümnastika, millele anti nimeks „pranajama”. See sõna koosneb kahest osast: „prana” – see sümboliseerib elu energiat ja „jama” – mis tähendab pausi või kinnipidamist. Seetõttu „pranajama” tervikuna ongi süsteem hingamise juhtimiseks kinnipidamise ja pauside abil.

Vastavalt jooga õpetusele, saab organism pranat toidust, veest ja õhust. Kõik elulised protsessid organismis määratakse ära nende komponentidega. Kui nüüd küsida enda käest, et kus siis seda „pranat” kõige rohkem on, siis on vastus niigi selge: "Ilma toiduta, kui inimene saab vett ja hingata, siis võib ta elada kuni 60 päeva, ilma veeta — mitte üle ühe nädala. Aga ilma õhuta, olgu seda vett ja toitu niipalju kui tahes, suudab inimene vastu pidada vaid minuteid".

Joogid määratlevad pranat, kui elujõudu, kui energiat, kusjuures neil on arvamus, et hingamisharjutused tugevdavad ja parandavad prana ringlust inimese kehas ja et see protsess on veel tulemusrikkam, kui sellest võtab osa ka AJU. Nende arusaamise järgi oli inimese „energeetiline ladu” või „aku” päikesepõimikus, kust siis see jagunes laiali üle terve organismi. Teadlased suhtusid pikka aega skeptiliselt „prana” doktriini, samuti nagu ka joogast tuhat aastat hiljem Hiinas tekkinud „tsigun” süsteemi, milles energiakandjat, olenevalt kasutusriigist, nimetati „tsi”, „ki” või „tši”. Tegelikult see skeptiline suhtumine puudutas rohkem küll fraseoloogiat, kui asja sisulist olemust.

Ka kaasaja teadlased jõudsid arusaamisele, et inimese hingamissüsteem mängib ülitähtsat energeetilise varustamise süsteemi rolli. Kusjuures see süsteem on väga dünaamiline —vastavalt dünaamiliselt muutuvatele energiavajadustele, mis omakorda sõltuvad ajast, energeetilisest koormusest jne. ja seda kõike erinevalt kuid üheaegselt inimorganismi kõikides erinevates funktsionaalsetes ja eri kohtades paiknevates osades. Põhimõtteliselt oleks tore, kui inimesel oleks mingi energia koguja, kollektor või ladu või isegi mitu, mis siis suudaksid operatiivselt reageerida ja rahuldada organismi/organi muutunud energiavajadust niikaua kuni jõuavad tööle hakata energiavarustamise põhikanalid. Aga mida pole, seda pole. Tõsi, iga rakk omab siiski mingisugust „kütusevaru” koormuse tekkimise esimesteks momentideks, kuid sellest jätkub ainult esimesteks momentideks. Eks sama ole ka kaasaegses tööstuslikus energiavarustuses – ei ole ei elektrijaamadel elektri akumuleerimise seadmeid, ega ka suurtes katlamajades soojuse akumuleerimise seadmeid. Selliste seadmete kasutegur oleks suhteliselt väike ja ise need seadmed oleksid ääretult kallid. Seetõttu peavad eluorganismid ja ka inimene rahulduma vaid looduse poolt antud IMETLUSVÄÄRSE HINGAMISSÜSTEEMIGA, mille aluseks on HINGAMINE.

Ma otsustasin selle materjali lisada mu „Hinga ennast terveks….“ Toodud hingamise põhimõtetele seetõttu, et kui nüüdseks ehk on mõnel lugejal juba tekkinud huvi LAIENDADA veel enda teadmisi hingamise ja selle tähtsuse vallas.

Pidevalt ilmub trükist igasuguseid materjale või isegi raamatuid kõikvõimalike sportlike liikumiste kohta. Kõik nad kiitlevad, kui hästi mingi ala…. jooks, kepikõnd jne mõjub nii lihastele kui südamele ja kaalule ja…aga mitte üks kirjutis ei taha mitte midagi mainida, kuidas nendesse liikumistesse suhtub inimese hingamissüsteem – süsteem, mis annab võimaluse, kui üldse annab, leida nendest liikumistest see üleskiidetud positiivne pool.

Kui Sina, armas lugeja, ei oma mitte mingit ettekujutust hingamissüsteemist, siis suurima tõenäosusega on selline „tervisesport” mõttetu, et mitte öelda - tervisele isegi kahjulik.

65

KUIDAS ME HINGAME Hingamine — see on terve protsesside kompleks, mis tagab inimese organismi energiaga

varustamise, selle energia laialijagamise ja rakkude poolt omastamise, aga ka selle protsessi juures tekkinud jääkainete väljaviimise. Keemiast lähtuvalt see tähendab organismi hapnikku sattumist, selle kasutamist hapendumisprotsessides ja organismist vee(auru) ja süsihappegaasi eemaldamist. Neid protsesse võiks energeetilisest vaatevinklist lähtuvalt võrrelda kütuse põletamisega sooja saamiseks. Ka meie kehas orgaaniline kütus oksüdeerub õhuhapnikuga ja selle tulemusel samuti eraldub energia. Seejuures tekkinud süsihappegaas ja vesi tagastatakse atmosfääri. Kui lõkkes põlevad hapniku abil puud ja saadakse selle tulemusel süsihappegaas ning vesi ja eraldub soojus, siis meie kehas hingamise kaudu „põlevad toiduained” annavad ka süsihappegaasi ja vee, aga koos sellega saadakse ka vajalik energia keha mehaaniliseks tööks – jooksuks, kepikõnniks jne.

Ega meil kauaks ei jätkuks põletamismaterjali, kui me selle „kütuse” varusid ei täiendaks igapäevase söömise näol.

Meie kehas „põlemist” ühendab kolm protsessi: 1. hapniku tulemine, 2. süsihappegaasi eemaldamine, 3. organismi varustamine „kütusega”, mis omakorda toimub seedeprotsesside kaudu. Kõik need kolm osa on väga tihedalt omavahel seotud, kuid domineeriv neist on HINGAMISPROTSESS. Maa peal elu eksisteerib päikeseenergia ning maakoores ja atmosfääris olevate keemiliste ainete baasil. Taimede maailm, kasutades päikeseenergiat, süsihappegaasi ja vett, loovad fotosünteesi teel orgaaniliste ainete molekule, nende hulgas ka kõige tähtsamaid molekule – valgu molekule. Taimedel sünteesi protsesside tulemusel eraldub atmosfääri hapnik. Ülejäänud elus maailm kasutab enda toitmiseks just taimede maailma poolt loodud orgaanilisi aineid ja õhku eraldatud hapnikku. Õhuhapniku osavõtul inimese organismis toimuvad nende orgaaniliste ainete ümbertöötlemine, et saada oma elutegevuseks vajalikku energiat.

Elusolendite maa peale tekkimise protsess sõltus olulisel määral sellest, kuidas olend suutis enda jaoks välja töötada mooduse saada enda keha eluks vajalikku energiat õhuhapniku ja taimede poolt sünteesitud orgaaniliste ainete kasutamisel. Käesoleval ajal on atmosfääri õhuhapniku kogus küllalt kõrge ja moodustab 21% üldisest õhumahust. Kuid see pole alati olnud nii. Rohkem kui 600 miljonit aastat tagasi hapnikku atmosfääris peaaegu polnudki. Atmosfäär koosnes peamiselt lämmastikust ja süsihappegaasist. Seoses taimede maailma tekkimisega ca 350 miljonit aastat tagasi, hakkas tasapisi hapnikuhulk atmosfääris suurenema ja süsihappegaasi kogus vähenema. Kaasaegne atmosfääri koostis formeerus umbes 140 miljonit aastat tagasi, kui taimede maailm oli saavutanud „kriitilise massi”, mis suutis juba muuta atmosfääri koostist. Seega ligi 400 miljonit aastat kestis bioloogiline evolutsioon maailmas, kus oli suhteliselt vähe hapnikku ja palju süsihappegaasi. Sellel perioodil saadi energiat mitte hapendumisprotsessidega, milles osales õhuhapnik vaid domineeris protsess ilma õhuhapniku osavõtuta, mis on ka praegu tuntud nime all – anaeroobne põlemine. Seda põlemistüüpi kutsutakse veel „aeglaseks põlemiseks”, mis iseenesest on aeroobse (õhuhapnikuga) põlemisega võrreldes tunduvalt ökonoomsem, ilma energia suurte kadudeta.

Anaeroobne põlemine või hingamine seisneb selles, et orgaaniliste ainete molekulid lagunevad ja hapnevad selle hapniku baasil, mis on nende molekulide koostises juba olemas.

Kui nüüd atmosfääri ilmus hapnik, hakkas realiseeruma aeroobne hingamismoodus, mis kasutas juba õhuhapnikku. See hingamise moodus anaeroobsega (aeglane ja ökonoomne) võrreldes on tunduvalt intensiivsem ja suudab varustada organismi, millel on suurte füüsiliste koormuste tõttu vajalik ka võimas, olgu või ebaökonoomne energiavarustus. Käesolevaks ajaks ongi aeroobne hingamine muutunud elusolenditel põhiliseks. Kuid lõplikult pole ka kadunud elusolendid, mis kasutavad anaeroobsed hingamise liiki. Näiteks, isegi inimese loode oma arengu algstaadiumis kasutab anaeroobset hingamist. Ka täiskasvanud inimesel on momendid, kui käiku läheb anaeroobne hingamine – suurel

66

füüsilisel koormusel, kui õhuhapnikuga hingamisest jääb väheseks. Aga MIS on suur koormus? Suur koormus võib olla ka suhteliselt väike koormus, kui inimene on treenimata või nõrk või haige. Anaeroobsel hingamisel glükoosi hapendumine ei toimu täielikult, vaid osaliselt ja kuni piimhappe tekkimiseni. Seega, kui Teil füüsilise koormuse korral on lihases tunda valu, siis see tähendabki, et antud lihase rakud on üle läinud anaeroobsele hingamisele ja lihastesse hakkab kogunema piimhape, ehk teisiti väljendades – Teie kehas on hapendumisprotsesside PUUDULIKKUS. Selle tulemusel tavaliselt tekib hingeldus, mis on organismile vajalik, et suurendada hapniku laekumist, mis võimaldaks kogunenud piimhappe eemaldamist.

Hingamissüsteemi ehitus Inimese hingamissüsteemi ehitus, anatoomia ja selle süsteemi füsioloogia on

aastatuhandete pikkuse meditsiinilise kogemusega selgeks õpitud ja aegade jooksul ka kirjalike töödega vormistatud.

Hingamissüsteem koosneb hingamisteedest, mida mööda õhk liigub sisse ja välja, ning õhu vastuvõtjast – kopsudest.

67

Hingamisteed koosnevad: - NINA - tähtsaim organ külmetushaiguste vastu võitlemises Nina — see on väga omapärane organ, terve füüsikaline, keemiline, analüütiline

laboratoorium — need pole mitte kaks augukest, kuhu oli lapsepõlves hea sõrmi või muud toppida, aga terve süsteem käänulisi kanaleid. Ninakoobas või ninaõõs jagatakse kaheks osaks – hingamis- ja haistmistsooniks.

Haistmistsoon hõivab enda alla osa keskmisest ja kogu ülemise osa ninakarbikust. Selle osa limaskestal asetsevad tundlikud närvirakud — retseptorid, siin algab haistmisanalüsaator; mille abil me tunneme ja määrame lõhnu. Juba ammu tuntud aroomiteraapia mõjub ka läbi nina selle osa – sisse hingates mitmesugused eeterõlid võimaldavad parandada mitte ainult nina enda limaskesta olukorda ja hingamise kvaliteeti, vaid ka organismi mitmeid teisi funktsioone, näiteks närvisüsteemi tööd.

Hingamistsoon hõivab ninakarbiku alumise ja osa keskosast. Ninal on ka sisemine sein — nina vahesein. Selle vaheseinaga on nina jaotatud kaheks osaks – võrdseks või mittevõrdseks, sõltub inimese individuaalsest omapärast. Ninaõõne seinad ja vaheseinad on kaetud seestpoolt limaskestaga. Hingamistsooni limaskesta rakud mitte ainult ei erista lima, vaid neis on ka erilised rakud ripsmekestega, mis pidevalt teevad võnkuvaid liigutusi sagedusel kuni 250 võnget minutis. Need ripsmekesed võnguvad vastu sissehingatava õhu liikumise suunda ja puhastavad selle tolmuosakestest. Sellisel viisil nad soodustavad lima külge kleepunud osakeste liikumist neelu poole. Need rakud eraldavad ka mitmesuguseid aineid, milledel on mikroobidevastane toime, kaitstes meid seega infektsioonide eest. Nina limaskesta pindala on ligikaudu 160 ruutmillimeetrit. Sellisel viisil ninas sissehingatav õhk filtreeritakse, puhastatakse tolmust ja mikroobidest ning niisutatakse. Tänu nende ripsmekeste liigutustele võõrkehad eemaldatakse koos limavooluga. Läbi nina hingates väheneb ka gaaside ja kahjulike aurude toksiline mõju. Lühidalt – ninas toimub õhu ettevalmistamine kopsudesse andmiseks. Ja kuna need algtingimused on erinevad – õhu temperatuur ja niiskus ja puhtus on maakera eri regioonides erinev, siis ka nina kuju ja vorm on polaaralade elanikel teistmoodi iseloomulike tunnustega, kui soojemate rajoonide elanikel.

Sissehingatav õhk ninaõõnes üheaegselt seguneb niinimetatud „surnud mahu” (vt. tagapool)õhuga, soojeneb ja muutub niiskemaks. Seejärel õhk satub ninaneelu (neelu ninamine osa), edasi suuosasse ja neelu kõri osasse. Siia osasse satub õhk otse läbi suu hingates. Nina vaheseina mõlemal pool on pikergused väljaasted — need on ülemine, keskmine ja alumine ninaõnarad. Ninaõnarate või uurete all on ninakäigud (ülemine, keskmine, alumine).

Tänu nina erilisele ehitusele õhk ei lähe sealt läbi vabalt, vaid takistusega ja aeglaselt. Ja veel üks huvitav fakt — õhu liikumise suund järsult muutub! Pange tähele, minnes läbi nina, sissehingatava õhu vool järsult pöördub, pöördub allapoole. Sellisel viisil, läbi nina hingates, nii sissehingamise kui väljahingamise puhul tekib nagu kahekordne takistus. Õhuvoolu takistus läbi nina hingamisel on sõltuvalt olukorrast ligikaudu 1,5—4 korda suurem, kui suu kaudu hingamisel. Ööpäeva jooksul nina laseb läbi ligikaudu 10000 (kümme tuhat) liitrit õhku!!!

Nina — see on hingamise peamine «kanal», aga suu — varukanal, täiendav «avariikanal». Läbi suu võib hingata, kuid ainult suurima hädavajalikkuse puhul: kui nina on kinni või ei hinga nohu tõttu, või kui tehakse rasket füüsilist tööd.. Kui inimene rahulikus olekus hingab läbi suu, kui ta, näiteks, istub või lamab poollahtise suuga — see rikub tunduvalt hingamisprotsessi, gaasivahetust, soodustab erinevate hingamis-, südame-vereringe-, närvisüsteemi ja muude haiguste tekkimist. Teadlased oma uuringutes avastasid huvitava

68

fakti. Selgus, et hingates läbi suu vaid tühised 15 minutit, võib hapnikusisaldus veres langeda kuni 25%! See on ühe hingamise paradoksi näide.

Selline kahjulik komme või harjumus — hingata rahulikus olekus läbi suu, näitab organismi füsioloogiliste reservide langust, ehk teisiti öeldes – nõrka tervist. Mis veel hullem, see võib esile kutsuda debiilsuse kasvu. Psühhiaatriast on ju ka teada, et debiilsusega haigete puhul ülimalt tihti kohatakse läbi poollahtise suu hingajaid. Sajanditepikkuse jälgimise ajal on märgatud, et kui inimene pidevalt hingab läbi suu, siis ta rikub oma närvisüsteemi funktsioone, mille tulemusel võibki tekkida nõrgamõistuslikkus. Seega, vaadake tähelepanelikult enda ümber. Kui Te tõesti tähelepanelikult vaatate ennast ümbritsevatele inimestele sellest vaatevinklist, siis kindlasti märkate, ja mitte ainult üks kord, inimesi, kes perioodiliselt või pidevalt istuvad , käivad, magavad poollahtise suuga.

Ka pediaatrid teavad, et kui lapsel on adenoidid, pidev nohu ja hingab halvasti (nina ei hinga) — ta pidevalt haigestub kõikvõimalikesse külmetushaigustesse, bronhiiti, bronhiaalastmasse, angiini, ja tihti esinevad ka närvirikked. On veel teada, et laste ebanormaalne hingamine kutsub esile kilpnäärme kasvu ning seega ka organismi arenemise aeglustumise. Seejuures on veel võimalik erütrotsüütide hulga vähenemine 15-20%, hemoglobiini vähenemine 5—10%.

Kahjulik harjumus hingata läbi suu ilmneb tihti juba lapsepõlves. Kuid, kahjuks, lapsevanemad tavaliselt ei tea/oska sellele tähelepanu pöörata ja arstid lihtsalt ei pööra või ei pea vajalikuks seda teha, et koheselt hakata last õpetama õigesti läbi nina hingama. Seetõttu lapsel lõpmata palju kordi ravitakse küll nohu või adenoide (näärmelised vohandid), tonsilliiti (mandlipõletik), bronhiiti, astmat jne., aga laps käib ikka rahulikult ringi suu poollahti, ning MITTE KEEGI ei pööra sellele tähelepanu. Kuid ei ravimid, soojendused, massaažid ega muud… NIIKAUA KUI LAPS HINGAB LÄBI SUU — LAST TERVEKS EI TEE. Ka lihtne käsk lapsele – „Pane suu kinni” siin ei päästa – siin on vaja selgitust ja õpetamist läbi nina hingama. Ja kui Te selle saavutate, siis tervis hakkab imeväärselt kiiresti paranema ning ravimitega ravi kasutegur tunduvalt tõuseb - see aga võimaldab kasutada MINIMAALSEID doose, sest olgu need ravimid nii head ja kahjutud kui tahes, üleliigne keemia on ikkagi ebatervislik nii lapsele kui täiskasvanule.

Nüüd on Teil aeg ka ennast kontrollida: kui hästi Teil töötab nina, on Teil nii, et üks pool ninast hingab paremini, kui teine pool. Kas teil tekib mõnikord vajadus rahulikus olekus järsku hakata läbi poollahtise suu hingama?

Millised variandid saite? Nina hingab alati hästi (esineb väga harva), perioodiliselt, kord üks, kord teine pool hingab paremini, üks ninapool jääb kinni (tihti ja paljudel), nina hingab halvasti või üldse ei hinga (kahjuks küllalt tihti). Miks paljudel inimestel perioodiliselt üks ninapool hingab halvemini, kui teine? Aga sellel lihtsal põhjusel, et on olemas üks füsioloogiline reeglipärasus — «nina tsükkel», kui umbes iga 90 minuti tagant ninakäikude läbitavus muutub. Seda tuleb lugeda normiks, sest kui üks ninapooltest laseb vähem õhku läbi, siis seeaeg seal toimuvad protsessid, mida võiks piltlikult nimetada „hooldustöödeks”. Kui aga juhtub, et ainult üks pooltest pidevalt töötab halvasti või üldse ei tööta, siis viitab see tõsistele häiretele hingamissüsteemis ja ka kogu tervises. Isegi juhul, kui olete veel noor ja ka analüüsid on Teil nagu korras – ikkagi viimane aeg pöörata tõsist tähelepanu oma tervisele ja esmajärjekorras hakata parandama või taastama hingamissüsteemi normaalset seisukorda – läbi nina hingamist.

Pisike soovitus: õppige juhtima oma hingamist rääkimise ajal (sissehingamine tehke alati läbi nina). Kinnitan Teile, et see on väga kasulik harjumus — rääkima hakkate võib-olla natuke vähem ja ka aeglasemalt, kuid see-eest Teie sõnad kõlavad soliidsemalt ja kaalukamalt, ning mis veel tähtsam – Teil tekib VÕIMALUS läbi mõelda, mida järgmisena

69

öelda, et „sülg ei tooks suhu tühja mulinat”. Ka ei teki vajadust pidevalt suud või keelt või kurku niisutada.

Kokkuvõtlik reegel nina kohta — rahulikus olekus ja ka kerge füüsilise töö korral ÜRITAGE sisse hingata ainult läbi nina nii sisse kui välja. Kõnelemise (ka laulmise) ja keskmiste füüsiliste koormuste korral sisse hingatakse läbi nina ja välja suu kaudu. Ning ainult „avarii” korral (nina traumad), ja suurte füüsiliste koormuste korral on lubatud ajutiselt ja võimalikult lühikeseks ajaks hingata läbi suu nii sisse kui välja. Kuid võimalikult kohe, peale koormuse lõppemist (jooks, suusatamine…) on vajalik taastada hingamine – rahustada hingamine, sulgeda suu ja minna üle normaalsele läbi nina hingamisele.

- kõri, trahhea Neelu kõriosast õhk läheb kõrisse. Kõris asetsevad häälepaelad, mis reguleerivad hääle

tekitamiseks vastavaid pilusid. Ja nendest piludest läbiminev väljahingatava õhu vool annab hääleefekti. Nina läbinud, soojendatud, filtreeritud ja niisutatud õhk jõuab nüüd kõrisse, kus läbi hääle prao suundub meie sisemisse „akvalangi” – meie kopsudesse, selleks et neid täita, et tuua meile elu ja tervist elulainetel „purjetamiseks”. Minnes läbi hääleprao õhk võib „teha tööd”, kui häälepaelad on pingutatud – nad tekitavad õhuvoolule takistuse ja hakkavad vibreerima, mille tõttu võime rääkida, laulda jne. Sellisel viisil, või selles hingamisteede punktis lõikuvad ja on vastastikustes sidemetes hingamise- kõne- ja osaliselt seedimise (toidu neelamine) protsessid. Peale kõri jõuab õhk hingamiskurku või trahheasse, mille pikkus on 9-12 sentimeetrit ning läbimõõt 1,5-2 cm.

- bronhid ja kopsud Kaela osast trahhea suundub rinnakorvi ja IV, V roide kõrgusel jaguneb paremaks ja

vasemaks peamiseks bronhiks. Trahhea jagunemise koht kannab nimetust trahhea kahvel. Bifurkatsiooni (kaheks jagunemise) nurk on keskmiselt 70°. Parem peamine bronh on laiem ja kitsam vasemaga võrreldes ja asetseb ka rohkem vertikaalselt. Vasak peamine bronh asetseb enam horisontaalselt, natuke peenem paremast, kuid peaaegu 2 korda pikem sellest. Peamised bronhid jagunevad teise astme bronhideks jne…Kopsujuurte rajoonis bronhid jagunevad esialgu osa- ja siis segmentaarseteks bronhideks. Segmentaarsed bronhid jagunevad edasi veel peenemateks bronhideks, kusjuures iga bronh jaguneb kaheks, mille tõttu kokkuvõttes moodustub parema ja vasaku kopsu bronhiaalne puu. Piltlikult võib öelda, et meie sees on «puu», millel on tüvi, palju-palju oksakesi ja harusid, ning tohutu kogus «lehekesi» (kuni 700 miljonit!!!). See —bronhiaalne «puu», on täielik süsteem hingamistorukesi ja bronhe. Algab meie hingamispuu kohe peale häälepaelu trahheana. Trahheast, nagu võimsast puutüvest, väljuvad kaks kopsu bronhi (vasakusse ja paremasse kopsu). Need suured, laiad bronhid jagunevad mitmekordselt (kuni 22 korda) ikka väiksemateks ja peenemateks, peenikesteks hingamistorukesteks — bronhioolideks. Selle mitmekordse jagunemise tulemusel hingamisteede läbilõike pindala suureneb rohkem kui 4,5 tuhat korda! Nende hingamistorukeste viimases lõpus, nagu väikesed lehekesed, asetsevad imepeened õhumullikesed. Neid õhkukandvaid mullikesi nimetatakse alveoolideks. Alveoolide läbimõõt on 0,3 mm ning nad on pealt kaetud, nagu ämblikuvõrguga, väga tiheda ja kompaktse ülipeente veresoonte võrguga, kapillaaridega.

Meie hingamise bronhiaalpuu on erakordselt sarnane tavalisele puule – nii nagu tavalise puu lehtedes toimub gaasivahetus, toimub meie alveoolides samuti gaasivahetus. Pange tähele — järjekordne paradoks! Gaasivahetus toimub ainult alveoolides, seda kopsude osa nimetatakse hingamistsooniks. Meie kopsudes enamuses õhuteede osas (bronhiaalpuu 1 – 21 tasand) toimub vaid edasiliikumine, õhu tsirkulatsioon hingamisliigutuste toimel, kuid pole gaasidevahetust ei trahheas, bronhides ega ka bronhioolides. Seetõttu mitte juhuslikult ei nimetata seda kopsude osa — anatoomiline surnud ruum. Surnud ruumi maht tavalisel

70

tervel inimesel on umbkaudu 2,22 ml/kg. Ja alles seal, kus asuvad alveoolid, sajad miljonid neid väikeseid õhumullikesi, toimub gaaside vahetus kopsude (atmosfäär) ja vere vahel. See osa kopsudest (22—23 tasand) nii ka nimetatakse — hingamistsoon. Põhiliselt on alveoolid 23 tasandil, millel on siis nimi — hingamise respiraatortsoon. Ja hingamistsoonis toimivad omad seadused. Peamiseks gaaside edasiliikumise ja ventileerimise mehhanismiks hingamistsoonis on gaaside difusioon. See tähendab, ventileerimine, liikumine, segamine hingamistsoonis toimub hapniku ja süsihappegaasi kontsentratsioonide vahe tulemusel kopsu alveoolides ja bronhiaalpuus.

Seetõttu hingamise efektiivsust määratakse mitte niivõrd selle järgi, kui tihti ja kui palju õhku me «pumpasime» läbi bronhide (surnud ruumala), vaid selle järgi, kui palju gaase, millised hapniku ja süsihappegaasi mahud segunesid alveoolides, s.t selle järgi, milline oli alveolaarne ventilatsioon. Tugevdatud, sügav hingamine, eriti veel sage hingamine, tihti osutub väheefektiivseks seetõttu, et me sellisel juhul teeme üleliigset füüsilist tööd, mõttetult kulutame energiat kasutule õhumassi liigutamisele mööda hingamistorukesi, mööda surnud ruumala. Tavalises olukorras surnud ruumala ei ole eriti suur, kuid tõstes hingamisteedes rõhku 10 mm elavhõbeda sammast, trahhea, bronhide ja bronhioolide maht võib suureneda 50% ja enam.

Bronhide limaskesta rakud toodavad ja eritavad pidevalt lima (ka tervetel inimestel). See lima kaitseb bronhe, selle külge «kleepuvad» tolmuosakesed. Aga terves bronhiaalpuu pikkuses, bronhide pinnal on miljonid peeneid ripsmekesi. Need ripsmekesed (ülipeened karvad) moodustavad ripsmeepiteeli. Ripsmed on pidevas võnkliikumises, suunates küllalt kiiresti limavoolu trahhea poole. Need ripsmekesed töötavad faktiliselt nagu «igavene kojamees», puhastades kopse päeval ja öösel, ilma puhkuse ja puhkepäevadeta. Alveoolides enam aga sellist kaitsvat lima ega ripsmekesi pole, seal kopsude ja organismi kaitsefunktsiooni täidavad immuunrakud. Eks nüüd mõelge ise, kui me rikume õhku õues ja tootmisruumides, kui enesetapja mõnuga vabatahtlikult ja nüri järjekindlusega imeme sisse mürgist tubakasuitsu, kui kaua siis ikka suudavad vastu panna kopsude looduslikud puhastamise ja kaitsemise süsteemid.

Ja kui enam ei suuda, siis kannatavad nii kopsud, kui kogu organism. Kui me räägime kopsudest, siis reeglina peame silmas bronhiaalpuud ja alveoole, kopsukude.

Kopsud — on paarisorgan, mis hõlmab enamuse rinnaõõne mahust. Kopsud asuvad pleuraalõõnsuses, korrates põhiliselt selle piirjooni. Parem kops ja vasak kops on teineteisest eraldatud keskseinaga. Mõlemas kopsus eristatakse tippu ja kolme pinda — välist, või ribide, mis külgneb ribide ja ribidevahelise alaga, alumist, või diafragmaalset, mis külgneb diafragmaga, ning sisemist, või keskseinalist, mis siis külgneb keskmise seinaga.. Parema ja vasaku kopsu mõõdud on erinevad, mis tulenevad sellest, et diafragma parem kuppel asetseb kõrgemal ja ka südame asemest, mis on nihkunud vasemale. Iga kops eristatakse osadeks, mis on eraldatud sügavate piludega. Parem kops koosneb kolmest osast, vasak - kahest osast Osade suhe on selline; parem ülemine — 20 %, keskmine — 8 %, parem alumine — 25 %, vasak ülemine — 23 %, vasak alumine — 24 %.

Kopsud asuvad siis rinnaõõnes mõlemal pool südant. Neil on koonuse kuju, mille alus külgneb diafragmaga. Kopsude osad omakorda jagunevad segmentideks, ja kummalgi kopsul on 10 segmenti. Segmendid koosnevad lõikudest, milledesse kuuluvate bronhide läbimõõt on juba umbes 1 mm. Nagu juba ülalpool mainitud, bronhid oma jagunemise lõpus omavad hingamise bronhioolide nime ning moodustavad alveoolide käigud, millede seintes siis väikeste tilgakeste kujulised alveoolid hulgaliselt asuvadki. Alveoolide seinad väljastpoolt on kaetud tiheda kapillaaride võrguga, aga seestpoolt kontakteeruvad õhuga. Alveooli seina paksus on alla 1 mikromeetri. Kopsudes on kokku siis umbes 700 miljonit alveooli ja nende

71

summaarne hingamise pindala on 100 m2. Läbi selle pindala toimub kapillaaride vere rikastamine õhuhapnikuga.

Kopsukude vahetult, moodustades alveoole, koosneb spetsiaalsetest rakkudest — alveolitsiitidest. Need rakud oma eluprotsessis moodustavad ja eritavad spetsiaalset ainet — surfaktant. Sõna on harjumatu ja võib-olla keerukas, kuid ise see aine — surfaktant, on eluliselt tähtis. Et seda paremini mõista, toome paar võrdlust. Silma pisaranäärmed toodavad pisaraid, mis kaitseb silmamuna kuivamise eest, süljenäärmete rakud toodavad sülge, mis kaitseb suud kuivamise eest ja sisaldab ka seedefermente. Nii ka kopsude rakud, alveolitsiidid, mis siis eristavad spetsiaalset ainet — surftaktanti, mis nagu imeõhuke kelme katab alveoole seestpoolt.

Surfaktandi tähtsaim funktsioon on alveoolide stabiilsuse ja elastsuse tagamine – mitte võimaldada neil kaotada oma ruumala – peale sissehingamist „tõmbab“ alveoolide mahu normaalseks, ning peale väljahingamist „paisutab“ alveoolide mahu normaalseks, et mitte „kinni kleepuda” Surfaktandi tootmine (süntees) sõltub paljudest põhjustest, teatud määral sõltub ta isegi närvisüsteemi seisukorrast. Äärmiselt negatiivselt mõjutavad surfaktandi tootmist sellised „kultuursed” seltskondlikud toimingud nagu suitsetamine ja alkoholi tarbimine.

Kopsukude on organismi kõige suurem pind, mis kontakteerub vahetult väliskeskkonnaga. Aga see väliskeskkond võib tihti olla agressiivne, vaenulik, ohtlik – mitmesugused keemilised ühendid linnade atmosfääris, teravalt külm õhk, kuum õhk jne. Loomulik, et sellistele ohtudele organism püüab vastu astuda. Seetõttu ongi hingamistee keeruline, et õhutemperatuur jõuaks enne kopse muutuda tervislikuks, hingamisteedes, kogu bronhide ulatuses töötab pidevalt ja aktiivselt kaitse, puhastus ja immuunsüsteem, et kopsu sattudes oleks seal minimaalselt tolmuosakesi või baktereid/mikroobe. Kuigi alveoolid on kaetud väga tiheda kapillaaride võrguga, võivad nad ebaühtlaselt osa võtta hingamise protsessist. Võimalikud on situatsioonid, kui osa alveoole on rahuolekus ja ei ventileeri (nagu oleksid suletud). Võivad olla olukorrad, kus alveoolid nagu töötavad, kuid nende alveoolide ümber pole vereringet (kapillaarid suletud). Sellisel juhul need alveoolid praktiliselt ei võta osa gaasivahetuse protsessist. Seetõttu on meil vaja normaalseks ja heaks hingamiseks, et alveoolide ventileerimine ja alveoole ümbritsevate kapillaaride vereringe oleks kindlas omavahelises proportsioonis.

Hingamise mehaanika Välimisel hingamisel liiguvad rindkere lihased ja peamine hingamislihas – diafragma. Nad teostavad kopsude ventileerimist, st. nende täitmist uue õhuportsuga sissehingamise ajal ja „äratöötatud” alveoolse õhu eemaldamist väljahingamise ajal. Sissehingamisel diafragma tõmbub kokku ja muutub siledamaks, rinnaõõne maht suureneb. Terves organismis diafragma teeb kuni 18 võnget 1 minuti jooksul , liikudes 4 cm üles ja 4 cm alla. See on meie keha kõige tugevam lihas. Diafragma liikumine tekitab pleuraalalas õhu hõrenemise/rõhu alanemise, võrreldes atmosfäärsega ca 5-7 mm elavhõbeda sammast. Kuna kopsud on ühendatud atmosfääriga, siis on neil ka ühesugune rõhk ning tänu hingamislihastega tekitatud rõhkude vahele, tungib atmosfääriõhk kopsudesse ja kopsud seeaeg laienevad. Sissehingamise lõpus on rõhud jõudnud tasakaalu ja rohkem õhku kopsudesse ei tule. Väljahingamisel diafragma tõuseb ja rinnakorv ning ribid langevad tänu kopsude „elastsele tõmbele”, omaenese loomulikule raskusjõule ning siseorganite survele altpoolt diafragmale. Tänu VALELE HINGAMISE ÕPETAMISELE arstide ja treenerite poolt, on organismi originaalne füsioloogiline protsess pööratud tagurpidi. Nüüdseks on tehtud hingamise peamiseks faasiks SISSEHINGAMINE, kuigi füsioloogiliselt on hingamise esmaseks

72

eesmärgiks VÄLJA HINGAMISE FAAS – organismist ÜLELIIGSE süsihappegaasi eemaldamine. Sisse- ja väljahingamiste sagedus kõigub, sõltudes füüsilisest koormusest, kuid tavaolukorras peaks tervel inimesel moodustama üks tsükkel 4 sekundit, ehk 15 hingamiskorda minutis. Kahjuks on meie kaasaegsel „tervel” inimesel hingamiskordade arv tõusnud juba 18-20 korrani minutis.

Niisiis, võib öelda, et inimesel on kaks lihaste liikumise süsteemi: tavaline ja hingamisliigutuste süsteem. Need kaks süsteemi peavad omavahel tihedalt koordineeruma, st. kogu organismi lihaste tegevus peab olema kooskõlas hingamissüsteemi lihaste tööga. Siin tuleb jälgida ja täita „mittesegamise” printsiipi: kogu organismi lihaste liikumine ei ei tohi häirida hingamissüsteemi lihaste tööd ja vastupidi. Inimese füüsiline või vaimne töö, käimine või jooksmine, suvaline poos - kõik nad peavad olema koordineeritud hingamisliigutustega. See koordinatsioonisüsteem kujuneb välja iseenesest ja kogu inimese elu jooksul, aga seda võib ka teadlikult ja tahtlikult kujundada spetsiaalsete hingamisharjutustega või treeningutega, kus ühed liikumised sünkroniseeritakse sissehingamisega ja teised väljahingamisega.

Haigused või traumad, mis võivad takistada hingamissüsteemi tööd: 1. Õhu sattumine mingi õnnetuse või avarii tagajärjel pleuraalõõnde, mis ümbritseb kopse

– kutsub esile kopsude kollapsi (kokkulangemise) ja viib hingamise tõsiste häireteni. 2. Tuberkuloosi puhul lagunevad kopsu koed ja organismi hingamisvõime väheneb. 3. Pleuriidi puhul tekib pleura põletik ja pleuraruumi hakkab kogunema vedelik. See

raskendab tunduvalt hingamist, kuna läbi pleura toimub lihaste liikumise ülekanne kopsu koele.

4. Astma puhul bronhide seinte silelihased tõmbuvad üleliia kokku. See kutsub esile hingamiskanalite peenenemise, mis siis raskenda hingamist.

5. Maksa ja põrna ruumala suurenemine tõstab diafragmat ülespoole ja teeb selle väheliikuvaks. Liialt ülesse tõusnud diafragma surub mõlema kopsu alumisele osale, mis kutsub esile alveolaarse ja tsirkulatsioonilise protsessi seiskumuse kopsu alumises pooles.

Välise hingamise olemus

Inimese organism kasutab sümbioosi aeroobsest ja anaeroobsest hingamisest, kuid lülitab

anaeroobse sisse, kui aeroobne mehhanism ei suuda tagada organismi energiavarustust täielikult. Siit saame teha järelduse, et reliktne, anaeroobne, hingamissüsteem inimesel siiani eksisteerib, kuid seda kasutatakse vaid reservina avariiolukordades.

Inimese hingamise energeetikat saaks lühidalt kujutada nii: iga raku juurde on vaja tuua energiat, st. hapniku ja tagada energiavahetusprotsesside käigus tekkinud süsihappegaasi eemaldamine. Iga raku energiaga varustamine peab toimuma sünkroonselt elutegevuse protsessidega ja see süsteem peab töötama täpselt ning tõrgeteta. Iga energeetilise süsteemi töörežiimi häire viib meid kõrvalekaldumatult haigusteni ja ka enneaegse vananemiseni.

Seetõttu ongi väga tähtis koht just energia TRANSPORTIMISE süsteemil kõikjal mööda organismi. Selle süsteemi tõrked kutsuvad esile ülemineku anaeroobsele hingamisele, kuid siin tuleks juhtida tähelepanu seigale, et mitmete kasvajate rakud oma elutegevuseks vajavad just anaeroobset hingamist.

Putukatel ja paljudel lülijalgsetel toimub energia transport vahetult läbi õhutorukeste süsteemi. Sellise energiavarustuse mehhanismi tootlikkus on suhteliselt väike, kuid arvestades nende kuju ja kaalu – ega neil pole rohkem vajagi.

Suurema tootlikkusega on "keemiline" ülekande moodus: siin spetsialiseeritud hingamisorganist (kopsud, lõpused…) voolava verega viiakse energia organismi kudedesse ja vere vastupidise vooluga tuuakse sealt ära energiavahetuse jääkproduktid. Sellise protsessi alguses võetakse ümbritsevast keskkonnast hapnik ning tagasi antakse süsihappegaas ja veeaur.

73

Seega, inimese hingamine sisaldab mitu gaasi- ja energiavahetuse etappi: atmosfääri ja kopsu alveoolide vahel, alveolaarse õhu ja vere vahel, vere ja rakkude vahel, ja vahetused, mis toimuvad rakusisesel hingamisel.

Inimese organismis eksisteerib funktsionaalse isereguleeruv hingamisesüsteem; mis vastavalt organismi vajadustele, määrab ära nii hingamise sügavuse kui tiheduse. Rahulikus olekus TERVE inimene hingab sisse ja välja 6—8 liitrit minutis. Selle aja jooksul jõuab läbi kopsu kapillaaride tiheda võrgu voolata 5 liitrit verd. Nagu juba varem märgitud, veresoonterikka kopsukoe üldpind on ligikaudu 100 ruutmeetrit.

Tavalises olukorras on hapniku kontsentratsioon atmosfääris kõrgem, kui veres, seetõttu õhuhapnik läheb läbi alveoolide verre.

Ja vastupidi, süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris on alati madalam, kui veres, seetõttu süsihappegaasi vool on hapniku omale vastupidine – kopsudest atmosfääri.

See, mis toimub organismi sees, on juba rohkem keerulisem, et seda seletada mingi ühe protsessi või mehhanismiga.

Põhilisi muutusi, mis toimuvad organismi hingamisel selgitab kõige lihtsamalt füüsikalis-keemiline hingamismehhanism. Nii kirjeldab seda protsessi meditsiiniline kirjandus. Energiavahetuse kogu teekonnal toimub hapniku ja süsihappegaasi molekulide liikumine kõrgema kontsentratsiooniga alast madalama kontsentratsiooniga alale. Hapnikuga rikastatud veri kannab selle koerakkudeni. Tänu rakkude pidevale elutegevusele ja funktsioneerimisele tarvitavad nad hapnikku ja eraldavad süsihappegaasi. Hapniku kontsentratsioon rakkudes on peaaegu alati madalam kui juurdevoolavas veres, aga süsihappegaasi kontsentratsioon rakkudes on alati vere omast kõrgem. Seetõttu toimubki gaasivahetus rakkude ja vere vahel. Hapnik läheb verest rakku ja süsihappegaas läheb rakust verre.

Missugune mehhanism seob hapnikku verega? Iga südame löögi ning vere kavitatsiooni ponderomotoorse jõu tulemusel tekib vere edasiliikumise impulss kopsu kapillaarides ning hapnik läheb vere plasmasse. Alveolaarses õhus hapniku partsiaalrõhk on 105 mm Hg., vere kapillaarides — 40 mm Hg. Süsihappegaasi rõhk alveolaarses õhus on 40 ja veres 45 mm e. s. Vere erütrotsüütides sisalduvad hemoglobiini molekulid ühinevad hapnikuga ja moodustavad oksihemoglobiini. Kuna hemoglobiini poolt seotud hapniku tõttu selle kontsentratsioon erütrotsüütides väheneb, siis see võimaldab täiendaval hapnikul minna plasmast erütrotsüütidesse. Erütrotsüütide hapniku ühinemise protsess hemoglobiiniga sõltub hapniku kontsentratsioonist veres. Kopsudes, kus hapniku kontsentratsioon on kõrge, moodustub oksihemoglobiin. Kudedes, kus hapniku kontsentratsioon on madal, oksihemoglobiin lõhestub ja vabastab hapniku kudede energiavarustuse protsessi vajadusteks. Süsihappegaas, mis tekib raku elutegevuse tulemusel, läheb verre ning seal edasi erütrotsüütidesse. Osa süsihappegaasi ühineb hemoglobiiniga, moodustades karbohemoglobiini ja koos verega suundub kopsudesse. Teine, suurem osa süsihappegaasist jääb niisama otse verre, muutub seal bikarbonaatideks, ning jälle vere kaudu kopsudesse ja sealt edasi atmosfääri.

Inimorganismi normaalseks elutegevuseks hinnatakse hapnikuvajadust 250-300 milliliitrit minutis.

Kuidas toimub hingamisprotsesside reguleerimine, kuidas organism saab teada millised on tema energiavajadused keha eri osades?

Kõik hingamise reguleerimise süsteemid on suunatud sellele, et hoida alveolaarse vere kindlat koosseisu: 14%О2, 5,5%СО2 (muu on lämmastik). Seda suhet hoitakse kopsu ventileerimise abil. Nagu juba eelpoolt teame - Parameeter, mis reguleerib kopsude ventileerimist — СО2 partsiaalrõhk alveolaarõhus.

74

Välimise hingamise parameetrid Eksperimentaalselt mõõdetakse mitut hingamise parameetrit ja nende järgi hinnatakse kogu hingamissüsteemi seisukorda. Kopsude eluline maht — see on maksimaalne õhukogus, mis on kopsudes peale kõige sügavamat sissehingamist, ja mida võib jõuga välja hingata. Kopsude eluline maht on keskmiselt 3,5 liitrit, sportlastel ja hästi treenitud inimestel võib see saavutada 6-7 liitrit.

Õhu kogust, mis läheb läbi kopsude 1 ühe minuti jooksul, nimetatakse hingamise minutimahuks või kopsude ventilatsiooniks minutis. Inimese füsioloogiline VAJADUS on 2 kuni 4 liitrit õhku minutis. Tavaliselt erinevatel, kuid TERVETEKS loetavatel inimestel, kopsude minuti ventilatsioon kõigub 6 kuni 8 liitri vahel. Tegelikult aga tekib üha rohkem ja rohkem inimesi, kellede kopsude minuti ventilatsioon on juba 10 ja enam liitrit. Need on juba praktiliselt HAIGED, kuigi standardsed analüüsid seda veel ehk ei näita. Kopsude minuti ventilatsioon muutub sõltuvalt organismi füüsilisest tööst või koormusest. Füüsilise koormuse suurenemisega suureneb ka minutiventilatsioon, näiteks, jooksjatel võib see jooksu ajal olla 25-30 liitrit.

Hingamissüsteemi seisukorda võivad iseloomustada ka teised näitajad (tervetel): Hingamismaht - 0,5 liitrit; Hingamise sagedus kuni 15 korda minutis; Kaasajal aga juba 16-18 ja isegi 20 korda

minutis Minuti üldventilatsioon maks 7,6 liitrit; Alveolaarne ventilatsioon 5,5 liitrit (0,75-0,7 üldventilatsioonist). Eritamine — 280 milliliitrit minutis; Tarbimine — 330 milliliitrit minutis. Rahulikus olekus iga sissehingamisega satub kopsu 0,5 liitrit õhku. Sügava

sissehingamisega võib täiendavalt sisse hingata veel 1,5 liitrit õhku. Kuid, sügaval väljahingamisel võib sellest kogusest veel 1,5 liitri võrra õhku, ja see näitab, et hingamissüsteemis on pidevalt sees ligikaudu 1,5 liitrit õhku, st. - mitte kogu sissehingatav õhk ei võta osa gaasivahetusprotsessist. Üldse ei osale gaasivahetusprotsessis see õhk, mis on ninaõõnes, suu ja kurgu osas, neelus, trahheas, bronhides. Selle osa maht on ligikaudu 150 milliliitrit ja seda nimetatakse „surnud ruumiks”. Kuid vaatamata oma nimetusele, ei ole see maht üldsegi mitte kahjulik, vaid vastupidi, eluliselt hädavajalik. Just selles osas toimub sissehingatava õhu eelnev ettevalmistamine: puhastamine, niisutamine, soojuse stabiliseerimine. Surnud ruumi olemasolu saata kohe praktikas kontrollida – hingake natuke aega väga väikeste portsudega – kuni 150 ml, ja juba paari korra järel tunnete, et õhupuudusest on VAJA teha päris sissehingamine, kuna kopsudesse uut õhku ei satu, sest see 150 ml õhku lihtsalt liigub oma teel edasi-tagasi.

NÜÜD JÕUAME PÕHJUSENI, MIKS INIMESTEL TEKIB KÜLMETUSHAIGUS. Praktilise võttes on kõik ju seda märganud, et mida külmemaks läheb õhk, seda raskem on meil hingata. Ning põhjus selleks on imelihtne - külma käes inimese NORMAALNE hingamissüsteem (nina kaudu) läheb üle pealiskaudsele hingamisele, kuna hingamiskeskus reguleerib hingamisemahu sellisele LUBATUD kogusele, mida keha jõuaks enne kopsu sattumist üles soojendada, et ta ei kahjustaks kopsu kudesid. ERITI suure külma puhul see õhu kogus võib isegi väheneda praktiliselt võttes „surnud ruumi” mahuni – 150 ml., ning hingates lühikest aega sellises õhus hakkabki tekkima tunne õhupuudusest. Inimesel jääb kaks valikut – hingata sügavamalt (tavaliselt hingatakse siis läbi lahtise suu), või minna külma käest soojemasse kohta.

INIMESE KÜLMA KÄES VIIBIMISE AEG PEALISKAUDSEL HINGAMISEL SÕLTUB TÄIELIKULT TEMA TREENITUSE ASTMEST!

TREENIMATU INIMENE, aga see on selline inimene, kelle hingamismaht on ÜLE NELJA LIITRI ÕHKU MINUTIS, ei või kaua hingata pealiskaudselt, ta AVAB SUU

75

ning hakkab sügavamalt ja kiiremini hingama, ja … õhk, mis satub OTSE KOPSU, kutsub esile HINGAMISTEEDE ja KOPSUDE ülejahtumise + veel kõik kahjulikud elemendid, mida nina oleks õhu ettevalmistamise ajal kõrvaldanud (kahjulikud gaasid, tolm, mustus, haigusttekitavad pisikud jne.)….ja inimesel ei jäägi muud üle, kui haigestuda. Treenitud hingamisega inimene võib aga LÄBI NINA hingates külma käes olla tunduvalt kauem ja ilma igasuguste ebameeldivate tagajärgedeta.

HINGAMISE TREENIMISEST lugege osas: „Hinga ennast terveks“ Kui iga sissehingamise maht on ligikaudu 500 milliliitrit, ja sellest 150 ml moodustab surnud maht, siis ainult 350 milliliitrit õhku võtab vahetult osa hingamisprotsessis ja jõuab alveoolideni. Seega on ühes minutis alveolaarse ventilatsiooni maht umbes 5 liitrit. See moodustab teatud osa kopsude üldventilatsioonist. Alveolaarse ventilatsiooni ja kopsude üldventilatsiooni suhe sõltub vanusest ja on: 0,75 kuni 30 aastastele ja 0,7 üle 30 aastastele. Sellest 5-st liitrist alveolaarsest minutiventilatsiooni õhust umbkaudu 300 milliliitrit hapnikku neelatakse vereringesüsteemi poolt ja vastu eraldatakse 250-270 milliliitrit süsihappegaasi.

Hingamissüsteemi eneseregulatsioon Tavaliselt inimese hingamissüsteem töötab nii, et alveolaarse õhu ja vere gaasivahetuse

intensiivsus on sama intensiivne kui alveolaarse õhu gaasivahetus atmosfääriga. Aja jooksul selle koosseis ei muutu.

See saab toimuda tänu hingamissüsteemi eneseregulatsioonile. Kemoretseptorite signaali järgi aju „otsustab” võtta atmosfäärist vajalik kogus õhku. See otsus närviimpulsside kujul saadetakse hingamise lihastesüsteemile. Kuid… nende signaalide koopia salvestatakse ja säilitatakse selleks, et kontrollida selle käsu/ülesande täitmist. Kui see sissehingamise ülesanne sai normaalselt täidetud ja ka saadi aju poolt välja arvutatud õhu kogus, siis võrreldes „koopiat” esialgse informatsiooniga, loetakse hingamisakt täidetuks ja formeeritakse järgmine hingamistsükkel. Kui aga nüüd tagastuva info signaalid ei vasta „koopia” hingamisvajaduse andmetele, siis tekivad signaalid, mis korrigeerivad sisse- või väljahingamise protsessi.

Hingamise eneseregulatsiooni võimalused on väga suured. Inimene VÕIB ISE hingamistreeningute abil kehtestada endale vajalik hingamise struktuur. Näiteks, sukeldujatel on sellised treeningud hädavalikud, ja käesolevaks ajaks on vee all olemise rekord vist juba 5 minutit.

Kuidas on siis võimalik olla vee all kauem? Tavalisel sukeldumisel hinge kinni pidades, inimese organismis hakkab kogunema süsihappegaas. Selle suurenemine kutsub esile refleksi hingamiseks – tavaliselt sissehingamiseks. See on aga petterefleks, sest arvestades kopsudes olevat õhuhulka ja hapnikuvajadust ühes minutis, ei ole küsimus hapniku vähesuses. Aga, nagu me eespool lugesime, siis igas minutis inimene eraldab 250-270 ml süsihappegaasi ja sellest ta tahab lahti saada. Ja kui seda ei juhtu, siis süsihappegaas hakkab organismis kogunema. See kogunemine omakorda kutsub esile olukorra analüüsi kemoretseptorite poolt ja tulemuseks on hingamissüsteemi eneseregulatsiooni vastav refleks – väljahingamise refleks. Väikeste mitmekordsete väljahingamiste abil saab olukorda natukene leevendada, kuid sisuliselt mitte eriti, sest nende väikeste väljahingamistega hingame välja ka selle hapnikuosa, mis pole veel ära kasutatud. Kokkuvõttes – süsihappegaasi kogus pidevalt kehas kasvab ja lõppude-lõpuks refleksid jäävad peale.

Olukorda saab aga natuke parandada, kui teame hingamise põhitõdesid ja rakendame tavaolukorras kahjuliku mooduse. Enne sukeldumist oleks vaja maksimaalselt tõsta kopsude ventilatsiooni – teha 3-4 korda kiireid ja sügavaid sisse-väljahingamisi, et vähendada süsihappegaasi kontsentratsiooni VERES. See annab meile täiendavat aega, enne kui retseptorid hakkavad esile kutsuma hingamisreflekse. Sellega aga üle pingutada ei tohi, sest kui süsihappegaasi kontsentratsioon veres langeb kriitilise punktini, siis võib tekkida hoopis hingamise seiskumine. Kas see seiskumine on ajutine või jääv, see on juba enda otsustada –

76

elu või surm, sest mõistliku treeninguga on võimalik seda kriitilist punkti kaugemale nihutada. Aga sellise hingamissüsteemi olemasolu juba ise näitab, millised omapärased peidetud võimalused on inimese organismil.

Olustiku mõju hingamisprotsessile

Välise hingamise puudulikkus tekib siis, kui kopsude ventilatsioon saab rikutud, kui

rikutakse kooskõla verevarustuse ja kopsu üksikute osade ventilatsiooni vahel. Ka inimese emotsionaalsed või psüühilised reaktsioonid välistele teguritele võivad mõjutada hingamisprotsessi muutust ja kopsusüsteemi eneseregulatsiooni.

Inimene ISE võib parandada oma välimise hingamise protsessi, aga samas seda ka halvemaks muuta. Suureks kurvastuseks tuleb tõdeda, et ühiskonnas on olemas teatud käitumise stereotüübid, seda ka hingamise alal. Näiteks, käibel on „tõde”, et hea on hingata „täie rinnaga” ja „värsket hapnikurikast õhku”. Ka kirjanduses, eriti armastusromaanides võrreldakse ilu… „neiu rind lainetas” .. suures tunnetepuhangus. Reeglina aga, need stereotüübid on kaugel õigest hingamissüsteemist, ning neid järgides me mitte ei paranda oma hingamist ja tervist, vaid, vastupidi – võime hoopis halvendada.

Õige hingamissüsteem peab hoidma veres optimaalses tasakaalus hapniku ja süsihappegaasi suhte. Füüsilise koormuse juures toimub kudedes hapniku osavõtul intensiivne põlemine ja süsihappegaasi kontsentratsiooni suurenemine. Kemoretseptorid reageerivad sellele suurenemisele ja hingamise eneseregulatsiooni süsteem suurendab hapnikurikka vere juurdevoolu. See suurenemine võib olla saavutatud kas vere juurdevoolu kiirendamisega või veresoonte laiendamisega.

Ja vastupidi, süsihappegaasi defitsiit surub veresooned kokku. Kui inimene kunstlikult tõstab ILMA VAJADUSETA oma hingamise intensiivsust, siis suureneb veres hapniku kontsentratsioon organismile kasutu hapniku arvel. See hapnik „sõidab” mõttetult koos verega organismis ringi, sest hapnik ei leia rakendamist, kuna rakkudes pole vaja energiat toota. Samal ajal aga organismist kaob ära süsihappegaas – teise eemalduskanali (bikarbonaatkanali) kaudu ja veresooned surutakse veel rohkem kokku.

Kõik kaugest vanast ajast pärit ettekujutused õigest hingamisest on suunatud sellele, et MITTE oma vale käitumisega hingamise alal esile kutsuda veres oleva hapniku ja süsihappegaasi disbalanssi. Miks siis kaasaegne inimene seda ikka veel teeb?

Õige hingamine võimaldab vältida paljusid haigusi ja enneaegset vananemist. Seda tõestab nii kaasaegne teadus, kui mitmetuhandeaastane inimkonna kogemus.

Hingamine: mis see selline on ja kuidas on «korraldatud»? See küsimus on väga tähtis ja nõuab põhjalikku ning detailset kirjeldust. Esialgu

tutvume üldpildiga, ning hiljem vaatleme detaile «Hingamine — mis see on?». Üldiselt me kõik teame, et hingamine on meie keha kõige

tähtsam vajadus, kõige tähtsam protsess organismi elu tagamisel. Mõelge ja kontrollige ka ise, kas on midagi muud rohkem vaja, kui õhku. Siin pole midagi keerulist. Vastuse sellele küsimusele saate paari minuti jooksul – kui sulgete tihedalt enda nina ja suu. Seetõttu kasutame mõnikord ka võrdlust – „vajalik kui õhk”. Seega on inimese elutoimingud järgmises tähtsuse järjekorras: HINGAMINE, UNI, VESI, SÖÖK.

Hingamise protsess ja funktsioon on väga tihedalt, lahutamatult seotud meie organismi väga paljude funktsioonidega – närvisüsteemi seisukorraga (sealhulgas ka meie meelelu), vereringe organitefunktsiooniga, ainevahetusega, keha temperatuuriga, meie keha liikumisega, rääkimise (laulmise) protsessiga, st. TERVE organismi seisukorraga. Ja mitte

77

ainult seisukorraga «siin ja praegu», vaid ka organismi reservvõimalustega, selle adaptsioonivõimega (võimega kohaneda).

Hingamist või hingamissüsteemi seisukorda ei ole vaja hinnata mitte tema antud hetke parameetrite järgi (hingamisliigutuste sagedus, hingamise maht), vaid ka tema reservis olevate näitajate järgi, hingamissüsteemi adaptatsioonivõimaluste järgi. Nagu praktilised kogemused näitavad, esimeses järjekorras inimesel langeb organismi ja hingamissüsteemi reservi potentsiaal. Nõrgenevad, vähenevad (ammenduvad) adaptatsioonivõimed — see periood on «haiguse eeskoda», aga seda perioodi ei oska keegi arvestada. Seetõttu hiljem haigus murrab juba sisse täie hooga — halveneb enesetunne, analüüsid muutuvad viletsaks jne.

Ja ka organismi vananemise protsess on tihedalt seotud hingamissüsteemi nõrgenemisega, tema varuvõimete kahanemisega.

Seetõttu hingamisspetsialistid räägivad, et hingamine võib olla hea, terve, «tugev» — st. tal on head varuvõimalused ja adaptsioonivõimed. Räägitakse ka, et hingamine on «nõrk» — st. reservil on madalad võimalused ja kui on nõrgenenud nii kogu organismi kui ka hingamissüsteemi adaptsioonivõime. Sellisel juhul organism enam pole võimeline kompenseerima tekkinud muutusi, ei saa hakkama tekkinud häiretega või normist kõrvalekalletega. Kui ühes rahvatarkuses natuke sõnu muuta siis saame: «ütle mulle, milline on su hingamine, ja ma ütlen, milline on su tervis».

Nagu meditsiinilised uurimised on tõestanud, inimene — see on üks tervik. Teame, et hingamisprotsess on lahutamatult seotud vereringega, energia- ja ainevahetusega, happe-aluselise tasakaaluga organismis, vee-soola vahetusega. On kindlaks määratud hingamise vastastikused seosed selliste funktsioonidega nagu: uni, mälu, emotsionaalne toonus, töövõime ja organismi füsioloogilised reservid, tema adaptsiooni (kohanemise) võimed.

VEEL KORD:

ÕPPIGE ÕIGESTI HINGAMA, siis tekib teil veres õige hapniku ja süsihappegaasi

suhe, mis VÕIMALDAB ka külmas õhus hingata läbi nina ning VÄLTIDA KÜLMETUSHAIGUSI!

78

IV OSA

LÕDVESTA ENNAST TERVEKS

Elu pikkus ja tema „kvaliteet“ st. võimalus töötada-tegutseda, eriti loominguliselt on

olnud kogu aeg iga eneseregulatsioonisüsteemi kõige tähtsamaks näitajaks. Selle nurga alt vaadatuna on kohe näha, et sport, näiteks, on kahjulik tegevus – sportlased elavad keskmiselt mitte eriti kaua. Eks selle põhjuseks ole traumad, stressid, rääkimata sisse söödud hormoonidest ja muudest preparaatidest. Kehakultuur on juba parem, kuid ka siin, tegeledes kehaga jääb täielikult unarusse inimese vaimne külg, emotsionaalsus ja energeetika. Idamaised süsteemid (jooga, tsigun...) pööravad tunduvalt rohkem tähelepanu inimese üldisele harmooniale, kus keha oma tähtsuselt on vaid alumisel tasandil. Pea kõikides süsteemides rõhutatakse, et nendega tegeleja tõstab oma tervise taset, peletab eemale haigusi ja PIKENDAB ELUAASTAID. Eriti uudishimulikud tõstsid ülesse küsimuse, kas pole äkki võimalik elada igavesti!!! Seetõttu iidsetest aegadest alustati „elueliksiiri“ otsinguid ja arvatavasti prooviti läbi kõikvõimalikud ja võimatud ained nii mineraalsest kui elusast maailmast. Kateldes ja ahjudes sulatati, segati, kuumutati, põletati, pressiti, leotati... ja katsetati igasuguseid surematuse eliksiire.

Algainetest oli eriti hinnas tolleaegse nimega „kinovar“ (nüüd kalomel ehk elavhõbekloriid). Selge, et kõik see, mis suhu aeti polnud alati ei tervislik ega ohutu, seetõttu enda peal katsetajate arv tasapisi vähenes, kuni lõpuks üks inimene, nimega Vei Bojan tuli välja mõttega – valest kohast on otsitud – surematust tuleb otsida ENDA SEEST.

Ja nii kõik see „alkeemia“ kandus üle inimesele, tema sisemuse avastamisele. Ega muud, kui hakkame ka oma sisemust avastama. Nagu olete ehk märganud, on siin eespool mainitud kahte iidset idamaade süsteemi: Jooga ja Tsigun. Jooga ajalugu ulatub rohkem kui 5000 aasta taha, luues oma arengus pea

täiusliku ENESEARENGU süsteemi. Nüüd kaasaja isehakanud „joogameistrid“ kes kas ei suuda (mida suudab anda mingi 20-tunnine kiirkursus) või ei viitsi õppida originaali, mõtlevad välja järjest uusi OMA Jooga süsteeme ja harjutusi. Kõik on muidu tore, aga nad pole viitsinud selgeks teha neid pisitõdesid, mis on SEE, mille tõttu see harjutus ei ole mitte tavaline võimlemise- või aeroobikaharjutus, vaid tõesti Jooga. Siiamaani räägitakse ikka veel nendest kurikuulsatest Tšhakratest, mida nad siis „avavad või puhastavad“, kuid nad pole märganud kahte pisiasja. Üks on see, et eelmiste sajandite vastava ala õpetajad on kirjutanud: „et Jooga õpetlased KUJUTASID ETTE, NAGU oleksid inimese organismis sellised energia liikumise teed....“ Meie uusmeistritel „nagu oleks“ on muutunud puhtakujuliseks „ON“. Pealegi, tšhakrate teooria on veel sellest ajast, kui maakera seisis kolmel elevandil. Huvitav, elevantidest on loobutud, kuid tšhakratest mitte. Teiseks, juba 3000 aastat tagasi, kui ilmus Tsigun, määrati ära täpselt ja selgelt, kuidas inimese kehas energia liigub. See on nii ilmselge ja täpne, et sellele baseerub ka kaasaegne nõelravi (akupunktuur). Seda ju keegi ei vaidlusta.

Kui veel lisada ka kolmandaks, siis vanades ürikutes pöörati suurt tähelepanu harjutuste rütmile. Rütmi aluseks olid südamelöögid, kuid kaasaja inimese süda on nii rasvas, närvid tuimad ning veresooned nõrgad, et nad pole SUUTELISED OMA südame lööke tundma-kuulma. Mõnede puhul on raskusi isegi pulsi mõõtmisega otse tuiksoonelt. See, mis aga andis

79

südamelöökidele rütmi, oli kordaja 3. Harjutusi tuli ikka teha selle kordajaga, olgu siis 9, 24 või 36 või .....korda/sekundit.

Õnneks, peale isehakanud meistrite on kaasajal olemas ka tõelisemaid. Ja üks nendest, nagu

ülal nime mainisin, elab ja tegutseb Peterburis ning on oma positsioonilt Venemaa tähtsaim TERVENDAJA, aga ka maailmas hinnatud kui INIMENE-LOOJA. Temaga võite lähemalt tutvuda ka läbi interneti kas vene või inglise keeles: Andrei Levšinov www.levshinov.ru

Kuigi tema tegutsemisvaldkond on ääretult lai, huvitas mind eriti üks tema suundadest –

„šavasana“ süvauuring ja praktiline kasutamine peaaegu kõikide haiguste raviks. Šavasana on seetõttu huvitav harjutus/poos, et ta on ühine (praktiliselt ainuke) nii Joogale

kui Tsigunile. Ühes on ta nimeks „laiba asend“, teises „surnu poos“, ühes tuleb hoida peopesad allapoole, teises ülespoole. Ja ega tegelikult pole praktilist vahet, kas see energia tuleb kosmosest või emakesest maast – mõlemas on inimese jaoks seda piisavalt.

Mõlemas süsteemis oli see harjutus kui sissejuhatav - saavutada keha lõdvestus enne põhiharjutuste juurde asumist. Joogas ka lõpuharjutus – puhkus-lõdvestus peale asanasid.

Andrei Levšinovi teene ongi selles, et lisades sellele harjutusele juurde elemente teistest,

muutis šavasana omaette tugevatoimeliseks PÕHIHARJUTUSEKS. Aga seniks: Nagu osaliselt juba mainitud, kaasaegne tsivilisatsioon pole meile kinkinud mitte ainult

televiisorid, arvutid ja autod, vaid ka liikumisvaeguse ja stressi: keha on meil puudulikult koormatud, aga psüühika on ülekoormatud. Võitlemiseks esimese puudusega on läänemaailm välja mõelnud spordi ja kehakultuuri. Kuigi sport, mille eesmärk on teistest parem olemine ja võitude saavutamine on küll vaatemänguline, prestiižikas ja tõstab enesehinnangut, kuid mitte sugugi ei tõsta ei tervise ega ka vaimset taset. Kuid stresside vastu pole läänekultuuril midagi pakkuda, kui mitte arvestada igat tüüpi ravimeid. Ja siin saame jälle appi tuua iidsed idamaa tarkused – eneseregulatsiooni meetodid, nii nagu nad oma algusetapil olid – LIHTSALT VAIKSELT ISTUDA, jälgides vaid kindlaid reegleid.

„Vaikne istumine“ pole mitte istumine vaikselt, vaid töö oma teadvusega (nagu spordi

puhul on tegemist tööga oma kehaga), mille tulemusena tekivad mitmesugused erilised subjektiivsed tunded.

„Vaikse istumise“ suhteliselt lihtsa ja efektiivse variandi lõid eelmise sajandi lõpupoole ka läänemaailma uurijad. Eriti populaarne oli see Ameerikas, kuid Saksamaalt sai ta oma nime – transtsendentaalne meditatsioon – TM. Soovitati sellega tegeleda kaks korda päevas ja kuni 20 minutit – istudes vaikses poosis, kusjuures teadvus pidi olema lõdvestunud ja rahustatud, tuli saavutada olukord, mis polnud ei uni, ega ka ärkvelolek – vaid äärmises abstraktsioonis, mida nimetati „psüühika neljandaks seisundiks“.

Jaapanis dr. Kava töötas budda istuva meditatsiooni baasil välja „kolmeminutilise teadvuse üliaistilisuse summutamise meetodi“, mis oli ette nähtud selleks, et rahustada süda (hing), harmoniseerida tsi-energia, puhastada aju, mis siis võimaldaks lahendada selliseid probleeme, mida tavaolukorras pole võimalik lahendada.

80

„Vaikne istumine“ Kogu see eneseregulatsiooni töö koosneb kolmest etapist. 1. „Keha reguleerimine“ – vajaliku poosi sissevõtmine. On soovitatud istuda „türklase

moodi (mõnus poos)“, poollootoses või lootose istes. Kuna aga eurooplastele pole sellised poosid harjumuspärased, siis on võimalus harjutada ka

toolil istumise poosis, mis on kasutuses tsiguni staatiliste harjutuste juures.

Selleks valige välja mingi tavaline kõva istmega tool/taburett ja sellise kõrgusega, et Teie

põlved ja puusad moodustaksid nurga 90o. Selg hoitakse loomulikult sirge, pea hoitakse otse, õlad lõdvestatakse, rindkere „tõmmatakse sisse“, suu ja silmad on imevähe avatud.

Keeleots toetub vastu suulage ülemiste hammaste taga. Sellega tsiguni teooria järgi ühendatakse kaks ülitähtsat energeetilist meridiaani – tagumine keskmine „juhtimise kanal“ ja esimene keskmine „tegutsemise kanal“. Käed on kergelt põlvedel, lanne on ka sirutatud, kõht on lõdvestatud, ning toolile toetab vaid kolmandik kuni pool istmikust. Poos peab olema nii tasakaalus kui ka stabiilne.

Jalad on paralleelselt, põlved on õlgade laiuselt ja üksteisest kahe rusika kaugusel. Tegevuse aeg ja koht peaks olema valitud nii, et oleks tagatud rahu ja takistuste

puudumine.

81

Kokkuvõtteks – poosis olles peab tundma nii mugavust kui nõrgestatust, eriti tähtis on oskus lõdvestada oma näolihased.

2. Hingamise „reguleerimine“ – õige hingamismeetodi kasutamine. Tavaliselt hakatakse

siin peale loomuliku loodusliku hingamisega, kuid 2-3 nädala pärast peaks üritama üle minna „kõhuhingamisele“. Üldnõuded on hingamisele ikka samad – peab olema loomulik, ilma vägivallata – nii, et hingata võiks lõpmata kaua ilma väsimuseta, kuid vastama 4 põhitunnusele: hingamine on peen, ühtlane, sügav ja pikk. „Peen“ – see tähendab vaevumärgatav ja hääletu. „Ühtlane“ – see tähendab ilma tõmblemata ja sujuv. „Pikk“ – see tähendab pikka sissehingamist ja pikka väljahingamist – ja see kõik ilma sunduseta, vabalt. „Sügav“ – mõtetes alakõhuni (tsi baasini) välja.

3. Südame „reguleerimine“ – psüühika ja teadvuse korrastamine. Sellel etapil püütakse saavutada MAKSIMAALNE LÕDVESTAMINE ehk niinimetatud „sisenemine paigalseis“, kui lihaste relaksatsioonil praktiliselt peatub mõtlemine. Selles olukorras - „uni ilmsi“ saab peaaju maksimaalselt võimaliku puhkuse.

Selge, et vabaneda meie tavapärasest ja korratust mõtlemisest, kui mõtted hüplevad nagu ahvid oksalt oksale, pole üldse mitte lihtne. Seetõttu alustuseks kasutatakse teadvuse kontsentratsiooni, asendades tuhanded mõtted üheainsaga. Tavaliselt teadvus kontsentreeritakse tsoonis, mis asub kehal paar sentimeetrit allpool naba – „Tsi baasile/hoidlale“. Nende jaoks, kes aga pole suutelised nii kontsentreeruma mingil kindlal kehaosal, võiksid hakata kontsentreerumise kunsti õppima lihtsast hingamise lugemisest. Loetakse sissehingamisi ja väljahingamisi. Lugedes kümneni (või sajani), hakatakse jälle otsast peale. Kui lugemisoskus ilma mõtete kõrvalekaldumiseta on juba selge, siis võib asuda järgmise etapi juurde.

Järgmisel etapil võib „jälgida hingamist“: mõtetes saata õhu liikumise teed, mis läheb läbi nina alla ja kujutada ette, et just sinnamaani – natuke allapoole naba – ja see ei peaks enam eriti raske olema, sest selle suuna annab kätte juba diafragma poolt tekitatud surve kõhu alaosale. Väljahingamisel aga kujutatakse liikumist ette vastupidisel suunal.

Järgmisel etapil tuleb üle minna juba hingamise kinnipidamisele, esialgu – peale sissehingamist – see annab energia kogumise efekti. Hingamispaus peale välja-hingamist toimib energia äraandmise suunal, mis on vajalik, näiteks, närvierutuse korral rahunemiseks või astmaatiliste ja teiste spasmide nõrgendamiseks st. haiguste raviks.

Hinge kinnipidamise ajal tuleb mõttes ütelda mingeid fraase, näiteks, ma rahunen, ma istun rahulikult või..... mu keha/mina tervenen jne. Kes suudab pidada pikemat pausi, võiks neid fraase mitu korda järjest öelda.

Vanad tsiguni meistrid pidasid veel hingamise reguleerimise kõige tähtsamaks meetodiks

just hinge kinni pidamist peale väljahingamist. Ühes oma raamatus „Märkmed sisemise looduse kasvatamise ja elu pikendamise kohta“ nad soovitavad – heida pikali, sule silmad ja ära hinga (blokeeri tsi-energia liikumine),

ning loe mõtetes kahesajani. See pidavat tugevdama keha ja psüühikat. Hinge kinni- pidamist tuleb iga päev pikendada, ja kui jõuate 250-ni, siis „kõrvad ja silmad muu-tuvad targaks“ ning haigused kaovad.

Tegeleda „Vaikse istumisega“ võib niipalju, kui soovi on. Parim oleks kaks korda päevas –

hommikul ja õhtul, 10-20 minutit korraga.

82

Šavasana Šavasana tegemine päevas kasvõi 5 minutit puhastab energeetikat paremini, kui ükskõik

milline seep keha. Siinkohal tuleb öelda, et kõik psühhofüüsilise treeningu süsteemid, sõltumata nende päritolust, kasutavad ühesuguseid võtteid. EELKÕIGE, täieliku lõdvestuse meetodit, kus teadvus sukeldub sellisesse seisukorda, kui lülituvad välja kõik aju poolt toimivad organismi juhtimissüsteemid, mis tavaolukorras takistavad organismi normaaltegevust. Nende süsteemide väljalülimisel hakkavad tegutsema süsteemid, mis tagavad närvirakkude ressursside taastumise, nagu see juhtub täisväärtusliku ja sügava une korral. Samaaegselt rakenduvad ka looduse poolt kaasa antud organismi eneseregulatsiooni mehhanismid, mis automaatselt kooskõlastavad organismi kui terviku tegevuse.

ÕIGESTI TEHTUD ŠAVASANA – SEE ON KUI HÄMMASTAV RAVIM, MIS ON SUUTELINE MÕNIKORD RAVIMA KA KÕIGE RASKEMAID HAIGUSI.

Mida peaks teadma energiast. Energia on maailmakõiksuse liikumapanev jõud. Ta liigub mööda maailma lõpmatusest

lõpmatusse, ta esineb nii makrokosmoses, kui ka mikrokosmoses – inimeses. Vaatamata sellele, et igal inimesel on energia, kuid mitte kõik ei oska seda kasulikult ja enda täiustamiseks kasutada.

On olemas nii välimine, kui sisemine energia. Sisemine energia liigub inimeses mööda 14 kanalit (meridiaani), milledest 12 on paariskanalid. See, mida Tsiguni meistrid teadsid juba tuhandeid aastaid tagasi, sai oma teadusliku tõestuse, kui 1962. aastal Põhja-Korea teadlased avastasid ühe imepeene kattega torujate kiudude süsteemi, millele pandi nimeks „süsteem Kenrak“. See süsteem oma olemuselt täielikult erineb närvi- või vere-lümfisüsteemist. Füüsika vaatevinklist on see süsteem kõrgsagedusliku voolu juht.

Ja inimese tervise määrabki energia liikumine mööda neid kanaleid. Energia teeb oma liikumisel täisringi 24 tunni jooksul, kusjuures igal meridiaanil on oma maksimaalse toime periood, mis kestab umbes 2 tundi, ehk see on optimaalne aeg selle organi mõjutamiseks. Seega, peale 1962.aastat on juba selge häbi rääkida tšakratest.

Sisemine bioloogiline kell

Meridiaan Maksimaalse energia aeg Minimaalse energia aeg

Kopsud 3 – 5 15 - 17

Jämesool 5 – 7 17 - 19

Magu 7 - 9 19 - 21

Põrn-kõhunääre 9 - 11 21 - 23

Süda 11 - 13 23 - 1

Peensool 13 - 15 1 - 3

Kusepõis 15 - 17 3 - 5

Neerud 17 - 19 5 - 7

Südamepaun 19 - 21 7 - 9

Kolmiksoojendaja * 21 - 23 9 - 11

Sapipõis 23 - 1 11 - 13

Maks 1 - 3 13 - 15

83

* Anatoomilist esindajat see meridiaan ei oma, kuid tema funktsionaalne osatähtsus on suur. Mõistesse «kolmiksoojendaja» mahuvad: ülemine soojendaja, keskmine ja alumine. Soojendaja ülemine osa sisaldab endas kopsud, süda, juhib hingamist ja vereringesüsteemi, teostab kontrolli naha pooride üle; keskmine osa sisaldab põrna ja mao, kontrollib toidu seedimist; alumine osa sisaldab neeru, maksa, peensoole, jämesoole, kusepõie ja see osa teostab organismist üleliigse vee ja mittevajalike ainete filtreerimise ja väljaviimise. Soojendaja kõik kolm osa ühendavad ja kooskõlastavad viie tihke ja viie õõnsa organi tööd.

Hiina meditsiini arusaamise järgi kolmiksoojendaja on inimese organismis aurumise organiks, milles iga tihe organ omab sidet õõnsaga:

- süda peensoolega; - kopsud jämesoolega; - põrn maoga; - maks sapipõiega; - neerud kusepõiega.

Inimese tervikenergia koosneb kolmest osast: füüsilisest, astraalsest ja mentaalsest. Füüsiline energia moodustab füüsilise keha: nahk, juuksed, luustik, lihased, närvisooned

jne. Astraalne energia formeerib meie emotsioonid: armastuse, õnne, viha, hirmu, meie suhtumise teistesse inimestesse, sündmustesse, maailma jne. Astraalne energia kannab ka biovälja nime. Mentaalenergia moodustab meie mõtted. Arendades ükskõik millist energialiiki, võib saavutada hämmastavaid tulemusi. Näiteks, töötades astraal- või mentaalenergiaga võib muuta füüsilise keha seisundit – ka tervendada.

šAVASANA TEHNIKA Lõpuks jõudsimegi siis šavasana tehnika teostamiseni! Šavasana koosneb kolmest etapist,

millised tuleks täita järgemööda. Esimene etapp — see on lõdvestumine, mida saavutame teatud enese sugereerimise teel täpse

ja viimistletud sõnastuse kasutamisega. Teine etapp — mõttetöö organismi eluliselt tähtsate osade juures (kontsentreerime oma

mõtted nendel kohtadel, mis takistavad energia vaba liikumist) Kolmas etapp — organismi energeetiline „läbi pesemine“ kasutades selleks

ettekujutust energiast.

Ärge üritagegi kohe alguses täita kõiki seda kolme etappi. Enamusel juhtudel see ei tule nagunii välja. Seetõttu oleks soovitav proovida omandada iga neist etappidest eraldi, omaette ja alles pärast nende omandamist panna nad kokku ühtsesse komplekti. Kuna šavasana eeldab teadvuse osavõttu harjutuste täitmisel, siis kõiki kolme etappi tuleb teha aktiivse teadvuse juures. Ehk teisiti öelduna, kogu harjutuste täitmise ajal ei tohi Te magama jääda. Kui siiski tekivad uinumishetked, tähendab, te valisite šavasanaga tegelemiseks vale aja või olete selleks lihtsalt liialt väsinud. Niisugusel juhul oleks parem mitte šavasanaga tegeleda, ja vaadata üle oma päevaplaan, leida edaspidisteks harjutusteks teine aeg, või anda endale ka vajadusel pikem uneaeg.

Šavasana ei oma mitte mingeid vastunäidustusi!

84

Esimene etapp: Lõdvestumine enesesugestiooni sõnavormelite(valemite) kasutamisega. Heitke seljale, lõdvestuge, sulgege silmad, rahustage teadvus ja heitke eemale peale-käivad

mõtted ja kujundid. Käed olgu keha kõrval kuid mitte vastu keha. Jalapöidade vahele jätke umbes peopesa laiune vahe. Mitte muutes poosi, hakake aeglaselt enda ette ülema enesesugereerimise valemeid. Selleks, et musklid/lihased täielikult lõdvestuksid, tuleb need valemid välja öelda võimalikult üksluiselt, üliigava lektori monotoonse häälega.

Tähelepanu, kes Te olete jälle „laiskvorstid“ ja ei viitsi neid valemeid lugeda, siis võite nad ka lindistada kassetile või plaadile, ning sealt ette mängida. Muidugi, siin on Teil võimalus (soovitav) leida lindistamiseks eriti igava häälega isik. Enesesugereerimise valemite lugemise mõningad tähtsad reeglid: Reegel 1. Valemeid korratakse KOLM korda. Alguses suunate tähelepanu rõhu keha kindlale osale,

näiteks, paremale jalale, ja räägite endale: «Mu tähelepanu on koondatud paremale jalale». Seejärel lähete tagasi oma sisemise seisukorra juurde ja sõnate teise valemi: «Ma rahunen, ma olen rahulik». Kolmas valem on viimaseks. See kinnitab antud kehaosa lihaste lõdvestumist: «Minu parem jalg on lõdvestunud». Kõiki neid kolme valemit tuleb korrata 3 korda ja 3 sekundi tagant. Need valemid aitavad teil kontsentreerida tähelepanu sellele kehaosale, mida hetkel soovite lõdvestada.

Reegel 2. SUNDIGE TÖÖLE oma ettekujutus. Et Teil oleks kergem kontsentreeruda, kujutage,

näiteks, ette, kuidas Teie formuleeringutele järgneb valguskiir ja valgustab sellel hetkel lõdvestatavat kehaosa.

Reegel 3. Lõdvestumist tuleb alustada altpoolt ja järkjärgult liikuda ülespoole – jalgade juurest pea

juurde. Enesesugereerimise valemid Korrake järgmisi fraasi, varieerige (kolmest valemist esimest) neid, et lõdvestuksid kõik

teie kehaosad. Minu tähelepanu on koondatud paremale jalale. Pahkluust reieni kõik on lõdvestunud.

Lihased ei ole pingul. Ma rahunen, ma olen rahulik. Minu parem jalg on täielikult lõdvestunud. Minu tähelepanu on koondatud vasakule jalale. Pahkluust reieni kõik on lõdvestunud.

Ma rahunen, ma olen rahulik. Minu vasak jalg on täielikult lõdvestunud. Minu tähelepanu on koondatud paremale käele. Lihased pehmenevad. Ma rahunen, ma

olen rahulik. Mu parem käsi on täielikult lõdvestunud.. Minu tähelepanu on koondatud vasakule käele. Lihased käelabast küünarvarreni on

lõdvestunud. Ma rahunen, ma olen rahulik. Minu vasak käsi on täielikult lõdvestunud. Minu tähelepanu on koondatud seljale. Ma rahunen, ma olen rahulik. Mu selg on

täielikult lõdvestunud. Minu tähelepanu on koondatud kõhule. Ma rahunen, ma olen rahulik. Mu kõht on

täielikult lõdvestunud.

85

Minu tähelepanu on koondatud õlgadele. Ma rahunen, ma olen rahulik. Mu õlad on täielikult lõdvestunud.

Minu tähelepanu on koondatud kaelale. Ma rahunen, ma olen rahulik. Mu kael on täielikult lõdvestunud.

Minu tähelepanu on koondatud näole. Mu nägu on täielikult lõdvestunud, mu otsaesine on sile, ilma kortsudeta. Mu põsed ja huuled on lõdvestatud. Ma rahunen, ma olen rahulik. Kogu mu nägu on täielikult lõdvestunud..

Kommentaar esimesele etapile. Esialgu see algetapp šavasanat võib teil võtta aega vast pool tundi. Kuid vastavalt sellele,

kuidas te harjutuse omandate ja jätate meelde toimingute järjekorra, saate hakkama juba 10 minutiga. Sisemise rahu, lõdvestuse ja soojuse tunne näitab, et teete harjutust õigesti. Ja ainult siis, kui hakkate tunnetama seda sisemist rahu ja soojust, võite edasi minna järgmisele etapile.

Teine etapp: Tähelepanu koondamine nendele kehaosadele, mis takistavad energia vaba

voolamist. Muistse Ida meditsiin teadis, et kehal on kindlad punktid, mis takistavad energia vaba

voolamist. Nüüd, mõjutades neid punkte, lõdvestame kindlad lihased, et reguleerida energia liikumine kehas. Kui olete omandanud esimese etapi lõdvestumiskunsti, suudate kergesti väikese ja lihtsa mõtete kontsentreerimise abil viia need kehaosad lõdvestunud seisundisse. Peab lihtsalt mõtteliselt ette kujutama, kuidas see osa kehas muutub lõdvaks, pehmeks, sulab ja tasahilju kaob.

Inimese kehas on välja toodud 17 energia blokki: 1. Jalavarbad. 2. Pahkluuliiges. 3. Põlved. 4. Kubeme piirkond. 5. Anaalpiirkond. 6. Käelabad. 7. Naba piirkond. 8. Küünarnukid. 9. Kõhu piirkond. 10. Südame piirkond. 11. Õlad. 12. Kael, kõri. 13. Huuled. 14. Ninaots. 15. Punkt kulmude vahel. 16. Pealae piirkond. 17. Pealae tipp. Enesesugereerimise valemid Siin on täpsed valemid. Igat ühte neist, nagu ka esimesel etapil, tuleb korrata 3 korda ja 3-

4 sekundi tagant..

86

Mu tähelepanu on jala varvastel. Jala varbad sulavad, lahustuvad, kaovad. Mu tähelepanu on pahkluudel. Pahkluud sulavad, lahustuvad, kaovad. Mu tähelepanu on põlvedel. Põlved sulavad , lahustuvad, kaovad. Mu tähelepanu on kubemetel. Kubemed sulavad, lahustuvad, kaovad. Mu tähelepanu on anuse piirkonnas. Anuse piirkond sulab, lahustub, kaob. Mu tähelepanu on käelabadel. Käelabad sulavad, lahustuvad, kaovad. Mu tähelepanu on naba piirkonnas. Naba piirkond sulab, lahustub, kaob. Mu tähelepanu on küünarnukkidel. Küünarnukid sulavad, lahustuvad, kaovad. Mu tähelepanu on kõhu piirkonnas. Kõhu piirkond sulab, lahustub, kaob. Mu tähelepanu on südame piirkonnas. JAHEDUS, VÄRSKUS ja KERGUS on südame

piirkonnas. Hoiatus! Südant ei tohi sugereerida…lahustub, kaob…(võib seiskuda). Mu tähelepanu on õlgadel. Õlad sulavad, lahustuvad, kaovad. Mu tähelepanu on kaelal, kõril. Kael ja kõri sulavad, lahustuvad, kaovad. Mu tähelepanu on huultel. Huuled sulavad, lahustuvad, kaovad. Mu tähelepanu on ninaotsal. Ninaots sulab, lahustub, kaob. Mu tähelepanu on punktil kulmude vahel. Punkt kulmude vahel sulab, lahustub, kaob. Mu tähelepanu on pealael. Pealagi sulab, lahustub, kaob. Mu tähelepanu on pealae tipul. Pealae tipp sulab, lahustub, kaob. Ma olen täielikult lõdvestunud. Ma olen täielikult lõdvestunud. Ma olen täielikult

lõdvestunud. Kõik blokeeringud on maha võetud, kõik segavad blokeeringud, mis segavad energia vaba liikumist. Kõik blokeeringud on maha võetud, kõik segavad blokeeringud, mis segavad energia vaba liikumist.

On jäänud ainult teadvus ja keha kui vaimsuse ümber oleva kesta tunnetamine. Kommentaar teisele etapile Peale seda, kui olete õppinud oma tähelepanu kontsentreerima kehaosadel, kulutate te igale

neist lõdvestumiseks umbes 15-20 sekundit, seega terve šavasana teine etapp ei võta teilt rohkem aega kui umbes 5 minutit.

Kolmas etapp: energia „peseb“ keha. Nii, te olete nüüd täielikult lõdvestunud. Enam ei sega midagi energia vaba voolamist läbi

teie keha. Seejuures teie teadvus on aktiivne. Hingake SISSE ja kujutage ette, kuidas energiavool ringleb teie kehas – siseneb jalataldadest ja peopesadest ja suundub pea poole. Ta tõuseb mööda sääri, läheb läbi põlvede, reite ja siseneb keresse. Läbi peopesade energia tõuseb kõrgemale – õlgade juurde ja ühineb ülejäänud energiavooga.. Hingates VÄLJA kujutage ette, kuidas energia valgub välja – voolab välja läbi punkti kulmude vahel.

Nüüd, sõltumata hingamise rütmist, kujutage ette, et te hingate rahulikult ja mõõdukalt. Energiavoog siseneb läbi jalataldade ja peopesade ja väljub läbi punkti kulmude vahel – see voog nagu peseks teie keha.

Üritage tunnetada energiavoogu. Võib-olla te tunnete, nagu mööda teie keha „jookseksid sipelgad“ või teie lihased tõmblevad/surisevad kergelt. See on hea märk, sest see näitab, et olete õigesti teinud oma harjutused, ja et teis tõesti tekkis energiavoog.

Mida te võite tunda šavasanat praktiseerides. Mis toimub kehaga? Eri inimestel võib olla erinev reaktsioon šavasanaga tegelemisel.

Ühed võivad tunda kergust, teised – keha täitumist jõu ja värskusega. Siin mõningad reaktsioonid, mis peaksid ja mis võivad tekkida: - Intensiivne sülje eraldumine. See on reaktsioon, mis peaks harjutusi õigesti tehes

tekkima. See on esimene tunnus energia tekkimisest ja liikumisest kehas. Seda sülge ei tule

87

mitte välja sülitada, vaid vahetevahel alla neelata. Tsiguni meistritel on süljeneelamisele isegi oma ravimetoodika välja mõeldud.

- Higi eritumine. See on hoopis erinev tavalisest higistamisest – võib olla vaid üksik tilgake mingist suvalisest kohast – kõrvalesta küljest, küünarnuki otsast, lõua otsast.......Võib olla ka mingis kohas imepeened ja kerged higipiisad. Tihti kaasneb sellega ka samas kohas nagu mingi soojuslaine liikumine.

- Silmad lähevad märjaks. See võib olla mingite allasurutud emotsioonide, pingete ja negatiivsete energeetiliste laengute vallapääsemise tunnuseks. Kuid ülemäärase vedeliku eritumine organismist võib kõnelda ka sellest, et kudedesse on kogunenud liialt palju eluks mittevajalikke või kahjulikke aineid, sealhulgas ka vett. Regulaarsete treeningute puhul peaks selline vedelike (välja arvatud sülg) eritumine tunduvalt vähenema.

- Suus võib tekkida kas magusavõitu maitse või kuiva tunne – nagu mõnikord peale sügavat öist und.

- Võib tugevneda soolte peristaltika tekitades kõhu korisemise ŠAVASANAST VÄLJATULEK Peale šavasana kolme etapi täitmist võisite te sattuda poolhüpnootilisse seisukorda, mis on

unesarnane ülemineku seisund. Seetõttu, lõpetades harjutused, peab temast sujuvalt välja tulema. Ei tohi järsku püsti tõusta! Hingake rahulikult sisse ja välja. Silmad on ikka veel kinni. Nüüd hingake ERITI AEGLASELT Sügavalt sisse ja SÜGAVALT välja. Silmad on ikka veel kinni. Tõmmake enda poole vasaku jala varbaid, siis — parema jala varbaid. Silmad kinni. Nüüd tõmmake mõlema jala varbaid korraga, siis nihutage tallad varvastega ettepoole. Tehke uuesti sügav sissehingamine ja sügava sissehingamise ajal avage silmad. Hingake välja.. Ühendage käed „lukku“ ja tõstke aeglaselt ülesse, pea taha, üheaegselt neid välja keerates ja sirutades. Käte järel sirutage kogu keha ja tõuske istuli. Minuti-paari pärast võite püsti tõusta ja asuda oma igapäevaste toimingute juurde.

88

V OSA

TERVENDA ENNAST VEEGA

Teame vast, et maakera pinnast suurem osa (71%) on kaetud veega – merede ja ookeanidega, millede pindala ületab 2,5 korda planeet Mars oma ja peaaegu 10 korda kuu pindala. Kogu vee varu (100%) on ca 1454300 kuupkilomeetrit, millest magedat vett on vaid 360 tuhat kuupkilomeetrit, ehk vaid 0,025%, mis on väga nutune suurus. Aga kui veel rääkida puhtast tervislikust joogiks kõlblikust veest, siis on number peaaegu olematu. Inimene tunneb väga teravalt veebilansi kõrvalekaldeid: keha kaalust 6-8 % vee kaotus kutsub esile raske seisundi, sarnase minestusega. Ja juba 10-12 % vedeliku kaotusel lõpetab süda löömise. Maks, neerud, nahk ja kopsud vahetpidamata puhastavad verd ja kogu keha igasugustest kahjulikest ja mittevajalikest ainetest, seetõttu tuleks hoiduda nende ülekoormamisest vajadusega puhastada joogivett selles sisalduvatest sooladest, orgaanilistest ainetest, tööstuslikest kemikaalidest või põllumajanduslikest väetistest.

Inimesele on oma tervise säilitamiseks vajalik kindel kogus vett. Inimesed, kes tarbivad vähe vett, peaaegu kõik kannatavad vere puudulikkuse käes, neil on vähevereliste isikute välimus, nad näevad välja kahvatud ja aneemilised. Nahk on neil pea alati kuiv ja nad väga harva higistavad. Peaaegu kõik nad kannatavad seedehäirete käes, aga see omakorda kutsub esile terve rea muid vaegusi. Nende soolestik on täis praktiliselt võttes mürgiseid aineid, mida organism pole suuteline eemaldama normaalsel teel läbi neerude ja naha, kuna selleks ei jätku vett. Vee vähesusel väheneb ka sülje ja maomahla eritus – lüües täielikult sassi normaalse seedeprotsessi. Vee vähesus mõjutab ka vere moodustumist. Päeva jooksu, toidukordade vahel peaks inimene tarbima lisavett 800 – 1000ml. Vee temperatuur peaks olema 12 kraadi ja seisnud ööpäeva mingis anumas (karahvinis, klaasis, purgis). Juua seda vett väikeste lonksudena, hoides igat suutäit mõni sekund suus ja aeglaselt kujutades ette, kuidas koos selle veega tuleb Teie organismi ka energia.

See kõik kehtib siis, kui joome TAVALIST (kraanist, kaevust) vett, kuid meil on võimalus

ISE tunduvalt parandada vee kvaliteeti, muutes selle tõeliselt ravivaks: Sulatatud vesi 1. Sulatatud vesi ravib Kraanivesi sisaldab rasket vesinikku: tavaliselt vesiniku aatomi tuum sisaldab ühte

prootonit, aga raskel vesinikul – on veel neutron, st. ta mass on ligi kaks korda suurem. Nimetatakse seda deuteeriumiks (D) ja, ühinedes hapnikuga, moodustab mitte tavalise vee Н2O, vaid raske vee D2O.

Ühe hüpoteesi järgi pole vananemine ei midagi muud, kui organismis raske vesiniku aatomite kogunemine. Kui see on nii, siis isegi väikese osa D2O molekulide asendamine normaalsete vee Н2O molekulidega peaks esile kutsuma ka organismi noorenemise (või vähemalt vananemise pidurdumise). Pealegi, kui me keedame toitu, siis koos väljakeeva vee auruga kaotame suure koguse kerget vesinikku ja suurendame kehas olevat raske vesiniku – deuteeriumi – hulka. Ülaltoodu ehk selgitab natuke toore toidu söömisel tekkivat noorenemise efekti.

89

Vesi – tähtis faktor. Arvestage, et vesinik läheb DNH molekuli, seega vesiniku tüübi efekt antakse edasi pärilikkuse teel. Ehk otse öelduna – meist endist sõltub, kas meie järeltulevatel põlvedel on organismis meiega võrreldes vähem kahjulikku deuteeriumi või mitte.

Alljärgnevalt pakun lihtsa joogivee valmistamise mooduse, mis ei vaja mitte mingisuguseid erilisi või keemilisi töötlemise meetodeid. Tuleb välja, et emake loodus on ise hoolitsenud vee puhastamise ja tema omaduste parandamise võimaluste eest – juhul, kui teda vahepeal külmutada. See meetod põhineb vee omadusel (ka soolasel) moodustada külmudes puhta jää kristalle, mis olles esialgu küll väikesed, kuid omavad võimet kasvada. Seejuures vesi temas lahustunud sooladega ja kahjulike ainetega jääb väljapoole kristalle, ning vastavalt jääkoguse suurenemisele muutub järjest väiksemamahulisemaks ja kontsentreeritumaks „soolveeks“.

Seega võib algmaterjaliks võtta tavalist kraanivett, kuid kvaliteetne allikavesi oleks veelgi parem. Tuletame meelde – vesi seisab enne tööde alustamist üks ööpäev lahtiselt toa-temperatuuril.

Anum täidetakse veega mitte täielikult, sest tuleb arvestada vee paisumisega jäätumisel. Selleks võiks olla mingi ülalt laienev libe plastmassist nõu, millele saab peale panna kaane – aga võib panna ka papi, vineeri, või.....: Külmkapis tuleks see anum panna mingile soojust isoleerivale alusele (papp, vineer). See on vajalik, et saavutada ühtlast (kõrguse mõttes) ja aeglast režiimi, et põhi ei külmuks enne, kui algab külmumine ülevalt.

Esimestel kordadel tuleks jälgida ja meelde jätta, kui kiiresti ja kuidas vesi kapis jäätub. Siis saab hiljem kõike operatsioone teha juba puhtalt kella järgi.

Ja operatsioonid on järgmised: - oodata, vaadata, kuni peale tekib 3 - 5 millimeetri paksune jääkiht. See kiht tuleb pealt

ära võtta ja ära visata, sest see sisaldab mustust..... mille ümber/külge hakkasid esimesed jääkristallid tekkima.

- oodata, vaadata, kuni ülejäänud veest on 2/3 külmunud. See jää välja võtta ja panna teise anumasse sulamiseks, sest see ongi see PUHAS jää, millest saa-me meile vajaliku sulatatud vee.

- Anumasse järele jäänud 1/3 mittejäätunud vesi tuleb ära visata, sest ka see sisaldab ebasoovitavaid lisandeid.

Juua tuleks puhast sulatatud vett järgmiselt: - parim kasutustemperatuur on 0oC juures (vees väikesed jäätükikesed) - jooma peab korraga, ilma vahepausideta - 1 tund peale joomist mitte süüa, mitte juua - nominaalne norm on ¾ klaasi 2-3 korda päevas, 4-6 g ühe kehakaalu kilo kohta. Märkus. Eelpool (Joogas) toodud varahommikuse (peale ärkamist tühjale kõhule) joomise

puhul on veekogus väiksem - 2 g ühe kehakaalu kilo kohta. Puhta sulatatud vee kasutamine kergendab inimese kõikide siseorganite tööd, vere koosseis muutub puhtamaks, mis omakorda tagab südame-veresoonkonna süsteemi, närvisüsteemi ja pea- ning seljanärvi täisväärtusliku töö, normaliseerib lihaste tegevuse ja parandab üldist enesetunnet. Seesmiselt terve inimene omastab ja kasutab paremini söödud toitu ning seega saab hakkama vähema toiduga. Tõsi, võib juhtuda, et esialgu ainevahetuse paranemise, töövõime ja eralduva energia suurenemise tõttu võib tõusta ka isu, mille mitte rahuldamisel võib tekkida näljatunne. Kuid, olge rahulik, see on vaid lühiajaline TUNNE. Tervenenud

90

inimesel, kes kasutab pidevalt sulatatud vett, ei ole enam vajadust võtta mingisuguseid ravipreparaate, teda ei piina allergia ega haiglane olek, kuna sulatatud vesi tugevdab ükskõik millise organi immuunsussüsteemi. Vanadel inimestel taastub selge mõistus, paraneb mälu ja tekib värske huvi elu vastu. Sulatatud vesi ei tervenda mitte ainult inimesi, vaid mõjub kõikidele elusa looduse esindajatele. Seetõttu on mitmed teadlased arvamusel, et rändlinnud ei lenda teistesse paikadesse mitte niivõrd sooja pärast, vaid maksimaalse sulanud vee perioodil.

Vaatamata kõigele eelpool kirjutatule, olen kaugel mõttest, et ainuüksi sulatatud vesi oleks küllaldane aktiivse ja tervisliku elu tagamiseks. Soovitan seda kõike kasutada ka paralleelselt teiste siis kirjutises toodud loomulike või looduslike tervendamis-metoodikatega.

Tahaksin juhtida tähelepanu ühele huvitavale detailile. Me teame, et inimene ei suuda elada, kui kehatemperatuur on kõrgem kui 42°C. Seetõttu meditsiinilistel kraadiklaasidel on viimaseks numbriks 42°. Kuid see on just sama temperatuur, millal tervislik sulatatud vesi muutub mittetervislikuks sulatamata veeks. Nii tekibki küsimus: äkki inimene kõrges palavikus surebki seetõttu, et tema keha rakkudes olev vesi muutub teiseks.

„Elus“ ja „surnud“ vesi Elus ja surnud vesi saadakse vee elektrolüüsil: anoodi juures tekib hapu keskkond (surnud

vesi) ja katoodi juures aluseline keskkond (elus vesi). Et need erinevad vedelikud ei seguneks uuesti peale voolu väljalülimist, on nende vahele pandud mingi elektrit juhtiv kuid mitte vett läbi laskev vahesein. Nüüdsel ajal spetsiaalsed keraamilised plaadid.

Elektriaktiveeritud vee füüsikalis-keemilised omadused.

Soolalahuse elektriaktiveerimise käigus toimub tema jagunemine kaheks fraktsiooniks.

Anoodi tsoonis (hapu fraktsioon) mõne aja pärast moodustuvad hüpokloorishape, hüpokloriid, kloraat ja naatriumperikloraat ning vesiniku ülihapend. Sellel lahusel on antiseptilised ja antibakteriaalsed omadused.

Katoodi tsoonis toimub gaasilise vesiniku eraldumine ja aluse moodustumine. Peale selle,

katoliidis moodustub üleliigne kogus hüdroksüülioone, mis on nii loomade kui taimede kasvu stimulaatoriteks.

Elektriaktiveeritud lahuste iseloomustus

Atoliit рН 2.....6, kus kasutuseks on parim.....2,5 – 3,5 pH. See on läbipaistev vedelik, ilma setteta, maitselt hapukas, õrnalt viskoosne ning omab

happe lõhna. Reaktsiooni käigus saab atoliit positiivse elektripotentsiaali – 1,0 kuni 1,25 volti. Kasulikud omadused: � väga aktiivsed antibakteriaalsed omadused – on antiseptikuks ja konservandiks, sest

suudab täielikult hävitada vastupidavad viirused ning mikroorganismid, kaasa haaratud ka nende spoorilised vormid:

� tal on omadus aeglustada elava organismi ja taimede elutegevust: � tal on paljudes tehnilistes protsessides inhibiitori (protsessi või reaktsiooni pidurdav)

omadus.

91

Oma omadused säilitab 1-2 nädalat (kui hoida kinnises nõus- tumedat värvi pudelis - ja eemal päikesevalgusest).

Katoliit рН 9....12 - kasutuseks parim 9,5 – 10,5 pH. Ka katoliit on läbipaistev vedelik, kuid reaktsiooni käigus võib sisse tekkida sete, mille

hulk sõltub kasutatava vee puhtusest. Veel puudub lõhn ja maitselt meenutab vihmavett. Reaktsiooni käigus saab vesi negatiivse potentsiaali 0,8 – 0,9 volti.

Kasulikud omadused: � omab bioloogilist aktiivsust, on elusa organismi ja taimede elutegevuse arengu ja kasvu

stimulaator � tal on kõrgendatud lahustamise võime; � tal on protsesside katalüsaatorlikke omadusi, � tal on ekstraheerimise omadus, � neutraliseerib gaasilis-vedelate keskkondade korrosiooni-agressiivseid omadusi, � tal kõrgendatud absorbtsioon-keemiline aktiivsus: � tal on vähenenud pindpinevus ja kõrgenenud märgumisvõime. Oma omadused säilitab peaaegu nädala (kui hoida kinnises nõus, pimedas ja ilma

õhu juurdepääsuta). Siiski hoida seda vett eriti ei soovita, sest parim kasutamise aeg on esimesed pool tundi peale valmistamist, kuigi ka kuni kaks päeva hoitud vesi on täielikult kasutuskõlbulik. Elusa vee keetmisel kaotab ta oma omadustest vähemalt pool, kuid arvestades, et ta on ikkagi PUHAS, saab temast väga hea kohvi ja tee.

Katoliit lahused, mis on aktiveeritud diafragmaga varustatud elektrolüüsiaparaadi katood-

kambris omavad vastupidiseid omadusi võrreldes anoliit lahustega. Elektriaktiveeritud katoliit lahus, nagu ülal öeldud, säilitab oma unikaalsed omadused vähemalt 48 tundi. Sel viisil, ilma igasuguste keemiliste lisanditeta, ainult vastava elektriaktiviseerimise teel, vesi muutub suure efektiivsusega antioksidandiks, mis on võimeline normaliseerima loomsete ja taimsete organismide rakumembraanide funktsioone... Katoliitlahuste parameetrite valik võimaldab põhimõtteliselt normaliseerida ja isegi stimuleerida suvalise organismi energeetilist tasakaalu ja ainevahetust.

Peale selle, katoliidil on ka väga head pesemisomadused. Katoodne elektriaktivatsioon tagab täiendavalt ka raskete metallide mitmelaenguliste

katioonide otsese neutraliseerimise, mille tulemusel metallide ioonid lähevad üle inertsesse vormi ja muutuvad kahjutuks ega sadestu loomade ja inimeste organismi.

Nii nagu eelmisest jutust võis aru saada - seadet, millega saadakse "elusat" ja "surnud"

vett, nimetatakse tehnikas elektriaktivaatoriks ja neid on juba ka välja töötatud mitme-suguseid variante koduseks kasutamiseks. Siin allpool on näha Vene toodet „VITA“, milles on kasutatud uut tüüpi:

1. Ökoloogiliselt puhast keraamilist diafragmat. 2. Spetsiaalset katood-elektroodi, mis ei lahustu

elektrolüüsi käigus.

92

Saadavad vee fraktsioonid võimaldavad:

1. Alandada veres SUHKRU sisaldust ja arteriaalset rõhku. 2. Steriliseerida ja desinfitseerida eluruume, toidunõusid, pesu, majapidamisesemeid,

aga ka enda kehaosi. 3. Efektiivselt ravida haavu, põletusi ja mädapesasid. 4. Teostada suuõõne ja kurgu profülaktilisi ja raviloputusi (külmetuste korral ja

hamba ning igemete valude puhul), 5. Kasutada mitmesuguste põletikuliste protsesside puhul kompressideks ja

puhastamiseks, ravida paradontoosi ja prostatiiti. 6. Võib aga kasutada ka võitluseks aiakahjuritega, seemnete idanemise parandamiseks,

koduloomade, lindude ja ka mesilaste raviks. 7. Seadmega võib ka merevett magestada.

Seade tarbib 220 V juures energiat - 200 W. Kambri mahtuvus- 1liiter. Keskmine aktiveerimise aeg -5 minutit.

Valgevene toodab kodukasutuseks mudeleid AV-3002 ja AV-3003 (põhimudel AP-1)

Elektriaktivaatoreid võib kasutada õhu temperatuuridel +5 kuni +35°С ja suhtelisel niiskusel mitte rohkem kui 80%.

Ehitus ja tööpõhimõte

Elektriaktivaator koosneb neljast põhilisest osast (vt. joonis):

93

- toiteplokk (pos.1); - mahuti (pos.2); - keraamiline kauss (pos. З), mis pannakse üldmahutisse; - äravõetav ülemine kaas (pos.4) koos elektroodidega. Toiteplokk (pos.1) kujutab endast alalisvoolu transformaatorit koos ülekoormuskaitsega. Peamine mahuti (pos.2) on valmistatud toitlustus plastmassist. Elektrolüüsi käigus moodustub temas katoliit - "elus" vesi. Keraamiline kauss (pos. З) täidab katoodi ja anoodi vahel diafragma funktsiooni. Temas moodustub anoliit - "surnud" vesi. Kaane (pos.4) alumises osas on paigaldatud isoleeritud elektroodid – kaks anoodi spet-siaalse keemiakindla väärismetallist kattega (mustad) ja kaks katoodi toitlustuses lu-batud roostevabast terasest (heledad).

Ukraina toodab

Kuut tüüpi vee elektriaktivaatoreid firmalt "ЭкоВод"

Mis on ette nähtud vee puhastamiseks, desinfitseerimiseks ja vee rikastamiseks räni ioonidega.

Nendes, uue põlvkonna aktivaatorites on kasutatud spetsiaalselt välja töötatud anoodimaterjali "ÖKOSIL", mis sisaldab räniühendeid..

Aparaate toodetakse leiutiste autorite juhendamisel.

ЭАВ (EAW) eristavaks omapäraks on see, et tavaline vesi Teie kraanist muutub metallide aga ka raskemetallide kahjulikest sooladest puhastatuks, puhastatuks ka kahjulikest orgaanilistest ühenditest, kus samaaegselt hävivad ka kõik mikroorganismid. Vesi omandab bioenergeetilise potentsiaali, küllastub räni ioonidega, mis teeb ta RAVIVEEKS. EAW tüüpi aparaadid ei ole kallid, nad on töökindlad, pikaealised, lihtsad kasutada ja ei nõua mitte mingisuguseid kuluosi kogu oma ekspluatatsiooni perioodi jooksul.

EAW põhilised tehnilised andmed

Iseloomustus Ühik. ЭАВ-3

(ЭАВ-3 К) ЭАВ-6

(ЭАВ-6 К) ЭАВ-9

(ЭАВ-9 К) Tootlikkus l/tund 3 6 9 Tööiga aastat 5(7) 5(7) 5(7) Puhastusvõime karedatest sooladest, mitte

vähem % 80 80 80

Puhastusvõime ainetest:, mitte vähem - raud, tsink, tina, nitraadid (katoliit) % kuni 97 kuni 97 kuni 97 - nitriitid % 98,5 98,5 98,5 - mikroorganismid % 100 100 100 рН: tase anoliit/katoliit, ca pH 3/11 3/11 3/11

94

Toitepinge Volt 220 ± 15 % 220 ± 15 % 220 ± 15 % Keskmine tarbitav võimsus kWh 0,4 0,7 0,9 Mõõdud, mitte rohkem cm 24*16*20 30*25*22 30*25*28

Kasutamine

Erinevalt teistest tuntud veepuhastussüsteemidest, EAW tüüpi aktivaatorites saadud vesi tagab:

• Võimaluse rikastada vett räni ioonidega, tema kõige paremini omastataval kujul; • Võimaluse ennetada erinevaid haigusi ja ka hoida tervist; • Võimaluse kasutada aktiveeritud vett ilma keetmata ja täieliku toiduohutuse garantii

tingimuses; • Võimaluse mitmesuguste jookide valmistamiseks (tee, kohvi, rohtude tõmmised jne.)

ilma vett keetmata – soojendades vaid kuni 70оС; • Võimaluse kasutada seda ruumide, meditsiiniliste instrumentide, seadmete, nõude aga

ka liha ja juurviljade jne. desinfektsiooniks ja desinfitseerimiseks; • Võimaluse efektiivselt kasutada aktiveeritud vett ka kosmeetikas: naha ja juuste

pesemiseks, maskide valmistamiseks jne.; • Võimaluse rinnalaste hoolduseks, pestes neid katoliidis; • Võimaluse kasutada põllumajanduses – töödeldes taimi desinfektsiooni eesmärgil, aga

ka nende kasvu stimuleerimiseks kodulindude, -loomade, mesilaste toiduks ja raviks jne.; • Võimaluse oma silmaga näha põhja vajunud sadet, mis tekib igal vee valmistamise

korral.

EAW kasutamine ravimise eesmärgil

Looduslikku päritolu mikroelemendid, mis on meie joogivees, võivad moodustada liiva või kive neerudes, maksas ja kõhunäärmes. Ohtlikud on strontsiumi, kaltsiumi ja magneesiumi soolad, eriti kui organismis on räni defitsiit. Strontsium on nimetatute seas kõige aktiivsem element. Tema ilmumine inimese organismis käivitab koheselt kaltsiumi ja teiste vähem aktiivsete elementide asendamise reaktsiooni. Kohtadesse, kus ei jätku räni, selle koha hõivab kaltsium. Kaltsium – kontide struktuuri põhielement. Räni - element, mis määrab ära paindlike struktuuride omaduse, kõõluste koe, soonte ja soolestiku seinad, luuümbrise, krõmpsluu, liigeste sünoviaalse võide. Kui organismis on räni defitsiit, siis kaltsium omastub halvasti ja luukudedes teda asendab strontsium. Kuid strontsium ei jää pikalt organismi pidama. Tehes oma hävitus-töö inimese luustikus, püüab ta jälle välja pääseda vabasse loodusse. Kaltsium ja magneesium ladestuvad vere- ja lümfisoonte sisemistele külgedele muutes need kõvastunuks ja vähendavad sisemist läbilaske ava. Meditsiin on soonte kaltsineerumise vastu võimetu. Ainuke kaitsevõimalus - profülaktika, -st. kvaliteetse, räniga rikastatud joogivee kasutamine. Ja just nimelt sellist vett saadakse EAW tüüpi elektriaktivaatorite abil.

95

Mina ise kasutan kuueliitrilist ränielektroodiga ЭАВ-6 К aparaati: Uutel mudelitel on voolikute asemel kraanid:

Elektriaktiveeritud vee kasutamine ravi eesmärkidel

Jrk nr.

VEE KASUTAMINE KASUTUSMOODUS

Haiguste ennetamine

1.1. Immuunsüsteemi tugevdamine,

toonuse tõstmine, vananemise aeglustamine

Joomine ja toiduvalmistamine "räniga" aktiveeritud veest

1.2 Gripi epideemia Kurgu loputamine ja kuristamine

anoliidiga, anoliidi pihustamine korteris

1.3 Liiva ja kivide moodustumise

ennetamine neerudes, maksas ja mujal. Joomine ja toiduvalmistamine "räniga"

aktiveeritud veest Haiguste ravimine

2.1 Põletused, haavad, põrutused Desinfektsioon anoliidiga ja kompress

katoliidiga 2.2 Seenhaigused Vann soojendatud anoliidiga

2.3 Hambavalu Desinfektsioon anoliidiga ja kompress

katoliidiga

2.4 Parodontoos Desinfektsioon anoliidiga ja kompress

taruvaigu ekstraktist ja katoliidist

2.5 Gripp, angiin Kurgu ja neelu loputamine anoliidiga

ning katoliidiga valmistatud ravitee 2.6 Toidumürgitus Anoliidi joomine

2.7 Hüpertoonia Katoliidi või katoliidil valmistatud

taimeekstraktide joomine

AKTIVEERITUD VETT KASUTATAKSE JAAPANIS, AUSTRIAS, SAKSAMAAL, POOLAS, INDIAS, IISRAELIS, SRÜ RIIKIDES JA USA-S.

SEE VESI EI OLE ABSOLUUTSELT OHTLIK EI SISSE VÕTTES EI VÄLISPIDISEL KASUTAMISEL.

96

AKTIVEERITUD VESI VÕIB TEHA VÄGA PALJUT. TEDA VÕIB JULGELT KASUTADA JA ISE LEIDA UUSI KASUTAMISVÕIMALUSI.

AKTIVEERITUD VESI – SEE EI OLE KEEMILINE RAVIM!

ERITI KVALITEETSE AKTIVEERITUD VEE SAAB, KUI KASUTADA EELPUHASTATUD VETT, NÄITEKS, BRITA-TÜÜPI FILTRITEGA.

Kuid....

AKTIVEERITUD VETT EI TOHI HOIDA KÜLMKAPIS, EGA KA ILMA VAJADUSETA JAHUTADA!

Siin on terve rida põhjuseid, kui olulisemad nendest on külmkapi vibratsioon ja magnetväli, mis küll ei ole eriti suur, kuid küllaldane vee kvaliteedi rikkumiseks.

Paljudes allpool toodud retseptides soovitatakse aktiveeritud vett soojendada. Siin peab ka olema ettevaatlik. Vett peab soojendama väikesel tulel (kuid mitte elektripliidil), soovitav kas email- või keraamilises nõus. Mitte lubada veel keema minna, sest sellega ta praktiliselt kaotab oma kasulikud omadused. Kui omavahel segada „elavat“ ja surnud vett, siis nad neutraliseerivad teineteist ja kaotavad oma aktiivsuse. Seetõttu, kui on vaja sisse võtta nii ühte kui teist vett, siis peab nende võtukordade vahele jääma mitte vähem, kui 1,5 – 2 tundi. Välispidisel kasutamisel peab olema ka kahe vee vahel paus 8 kuni 10 minutit.

Aktiveeritud vee sisse võtmisel on ühekordne keskmine doos täiskasvanud inimesele ja lastele vanemad kui 12 aastat - ½ klaasi (kui retseptis pole teisiti soovitatud). 2 – 5 aastastele lastele on doosiks ¼ klaasi ja lastele 5 kuni 12 aastat - 1/3 klaasi.

Maksimaalse efekti saavutamiseks on soovitav sissevõtmise protseduuri venitada. Näiteks, üks klaasitäis vett ära juua 8 kuni 10 minutiga.

Kui retseptis pole märgitud teisiti, siis üldtähenduses ENNE sööki on ajaliselt 0,5 tundi, ja PÄRAST sööki tähendab 2 – 2,5 tundi peale sööki.

Aktiveeritud vee kasutamine erinevate haiguste puhul

1. Angiin ja ülemiste hingamisteede katarr 3-e ööpäeva jooksul loputada kurku kuni 6-7 korda päevas soojendatud surnud veega. Peale(10 min) igat loputamist juua 1/4 klaasi elavat vett. Tulemus: palavik alaneb päevaga ja 3-ks päevaks haigus taandub.

2. Healoomuline eesnäärme kasvaja. 8 ööpäeva jooksul 4 korda päevas võtta 1 tund enne sööki 1/2 klaasi elavat vett. Sellest viimane, 4-s kord enne ööd. Kui vererõhk on normaalne, siis tsükli lõpupoole võib juua korraga terve klaasi. Ravi ajal on kasulik teha ka lahkliha massaaži. Ööseks panna lahkliha kohale peale „surnud“ veega niisutamist „elava“ vee kompress. Tulemus: 3—4 päeva pärast eraldub lima, urineeritakse harva. 8-ndaks päevaks haigus möödub.

3. Valu liigestes. 2-3 ööpäeva jooksul 3 korda päevas enne sööki juua 1/2 klaasi „surnud“ vett, ning panna samast veest valutavatele kohtadele ka kompressid. Kompressivett soojendada 40-50 kraadini. Tulemus: valu kaob juba 1-2 päeval.

97

4. Põletikulised protsessid, paised, koeranaelad. 2 ööpäeva jooksul pannakse haigele kohale kompress soojendatud elavast veest. Iga päev enne (5-6 min) kompressi panemist niisutatakse seda kohta soojendatud surnud veega ja lastakse ära kuivada. Enne ööd juua 1/4 klaasi elavat vett. Vajadusel korratakse tsüklit. Tulemus: põletik kaob 2 ööpäevaga, mädanevad haavad kuivavad ja paranevad 4-5 päevaga.

5. Peavalu. Kui pea valutab löögist või põrutusest, siis niisutada valutavaid kohti „elava“ veega. Tavalise peavalu korral niisutada pead elava veega ja juua 1 kord 1/2 klaasi surnud vett. Tulemus: 40—50 minuti pärast valu kaob.

6. Gripp. 8 korda ööpäeva jooksul loputada suu- ja ninakoopad soojendatud surnud veega. Ööseks juua 1/2 klaasi elavat vett. Ravimise päeval oleks soovitav mitte süüa. Tulemus: gripp kaob tavaliselt ööpäevaga, kuid võib ka kahega.

7. Hemorroid. 2 ööpäeva jooksul hommikuti pesta rebendid surnud veega, seejärel paigaldada tampoonid elava veega, vahetades neid vastavalt kuivamisele. Tulemus: veritsemine lõpeb, lõhed paranevad 2—3 ööpäevaga.

8. Hambavalu. Paradontoos. Loputada suud peale sööki 15—20 minuti jooksul soojendatud „surnud“ veega. Hammaste pesemisel kasutada tavalise vee asemel „elavat“ vett. Kui esineb hambakivi, siis kasutada pesemiseks „surnud“ vett ja 10 minutit hiljem loputada „elava“ veega. Hambaid pesta ainult õhtul, ja teha nii regulaarselt. Tulemus: valu kaob ruttu ja tasapisi kaovad ka hambakivi ning paradontoos.

9. Jalgade lõhn. Pesta jalad sooja vee ja seebiga, hõõruda kuivaks, siis niisutada „surnud“ veega, aga 10 minuti pärast elava veega, ning anda kuivada. Jalanõud hõõruda seest „surnud“ veega, kuivatada. Sokid teha „surnud“ veega märjaks ja kuivatada. Protseduuri korratakse 2-3 päeva. Tulemus: lõhn kaob.

10. Kõrvetised. Enne sööki juua 1/2 klaasi „elavat“ vett. -Tulemus: kõrvetis kaob, suureneb gaaside eraldumine.

11. Köha. 2 ööpäeva jooksul juua 1/2 klaasi 4 korda päevas peale sööki „elavat“ vett. Tulemus: köha kaob.

12. Sammaspool, ekseem. Enne ravimist haiged kohad „aurutada“ ja 3—5 päeva jooksul hommikuti niisutada „surnud“ veega, anda kuivada ja 10—15 minuti pärast — „elavaga“. Elavaga niisutada kohti päeva jooksul veel 4-5 korda. Ööseks juua ½ klaasi „elavat“ vett. Ravitsükkel – nädal. Tulemus: sammaspool, ekseem kaovad 4-5 päeva jooksul.

13. Tupepõletik. Soojendada surnud vett kuni 37—40°C. Loputada enne ööd alguses „surnud“ veega, aga 15 minuti pärast korrata protseduuri „elava“ veega. „Elava“ veega teha päevas veel paar korda. Tulemus: tupepõletik möödub 2-3 päevaga.

14. Põletused. Vesivillide puhul tuleb need esiteks katki torgata, vigastatud kohad niisutada surnud veega, ja 5 minuti pärast elavaga ning järgnevatel päevadel niisutada ainult elava veega. Korrata 2—3 päeva. Tulemus: põletused paranevad 2 - 3 päevaga

15. Lahtine kõht. Juua 1/3 klaasi surnud vett ja, kui 1 tunni jooksul kõhulahtisus ei kao, korrata protseduuri. Tulemus: Valu ja kõhulahtisus mööduvad 20—30 minutiga.

98

16. Lõikehaavad. Pesta elava veega. Siduda. Tulemus: Paraneb ööpäevaga.

17. Mädanevad haavad. Haava pesta surnud veega, 3 - 5 minuti pärast - elavaga. Edasi, ööpäeva jook-sul 5—6 korda pesta ainult elava veega. Tulemus: haav surnud vee abil kuivab, ja elava veega eraldub koorik (toimub neutraliseerimine).

18. Radikuliit. Ööpäeva jooksul 3 korda enne sööki juua 3/4 klaasi elavat vett. Tulemus: valud kaovad ööpäeva jooksul.

19. Veenilaiendid, verejooksud. Pesta tursunud ja veritsevad keha osad surnud veega, seejärel panna neile peale tampoonid elava veega. Juua 1/2 klaasi surnud vett, aga 2 tunni pärast hakata võtma 1/2 klaasi elavat vett 4 korda 4 tunniliste vaheaegade järel. Korrata 2—3 päeva. Tulemus: valud kaovad ööpäeva jooksul. Veenitursed kaovad ja haavad kasvavad kinni.

20. Steriliseerimine ja desinfitseerimine. Suvalised esemed tehakse surnud veega märjaks ja kuivatatakse. Keha määritakse tampooniga, mis on märjaks tehtud surnud veega. Tulemus: täielik steriliseerimine.

21. Enesetunde parandamine, organismi normaliseerimine. Hommikul ja õhtul peale sööki loputada suud surnud veega ja juua1/2 klaasi nõrgalt aluselist elavat vett. Tulemus: tekib reipus.

22. Surnud naha eemaldamine jalalabadelt. Aurutada jalgu seebises vees ja loputada soojas vees, siis, mitte ära pühkides, niisutada soojendatud surnud veega. Järgnevalt hõõruda kätega kohti surnud nahaga, eemaldada nahk. Peale seda pesta jalad soojendatud elava veega ja kuivatada. Tulemus: surnud nahk eemaldub.

23. Kaela külmetamine. Teha kaelale kompress surnud veega, ja juua 4 korda päevas enne söömist 1/2 klaasi surnud vett. Tulemus: valu läheb üle.

24. Maksapõletik. 2 päeva jooksul võtta 4 korda päevas a` 1/2 klaasi aktiveeritud vett, kusjuures 1-sel päeval ainult surnud vett, ja ülejäänutel — elavat. Tulemus: valud kaovad.

25. Näohügieen. Hommikul ja õhtul peale pesemist pesta nägu surnud veega ja peale seda –elusa veega. Tulemus: Nägu muutub valgeks, kaovad vistrikud.

26. Allergia Kolm päeva järjest, peale sööki loputada suu, kurk ja nina „surnud“ veega. Peale igat loputamist, 10 minuti pärast juua ½ klaasi „elavat“ vett. Kui nahal on ka lööve, siis tuleb seda niisutada „surnud“ veega. Tulemus: haigus kaob tavaliselt 2-3 päevaga. Protseduuri soovitatakse profülaktika mõttes korrata.

27. Bronhiaalastma, bronhiit. Ööpäeva jooksul, 4-5 korda päevas, peale sööki loputada suu, kurk ja nina soojendatud „surnud“ veega. !0 minuti pärast peale igat loputamist juua ½ klaasi „elavat“ vett. Kui paranemist ei teki, siis võtke 1 liiter „surnud“ vett ja soojendage 70-80 kraadini, ning hingake 10 minutit sisse selle aurusid. Korrata 3-4 korda päevas. Tulemus: Vähenevad köhahood ja paraneb üldine enesetunne.

28. Maksapõletik. Ravitsükkel kestab 4 päeva. Esimene päev 4 korda enne sööki juua ½ klaasi „surnud“ vett. Ülejäänud päevad analoogsel režiimil juua „elavat“ vett. Tulemus: Valu läheb üle ja põletik kaob.

99

29. Jämesoole põletik. (koliit) Esimesel päeval mitte midagi süüa. Ja päeva jooksul 3 – 4 korda juua „surnud“ vett „kangusega“ 2,0 pH. Tulemus: haigus kaob 1-2 päevaga.

30. Maokatarr (gastriit). Kolme päeva jooksul 3 korda päevas, pool tundi enne sööki juua „elavat“ vett. Esimene päev ¼ klaasi, ülejäänud päevadel ½ klaasi. Vajadusel võib kurssi pikendada 3-4 päeva võrra. Tulemus: valu maos kaob, väheneb happesus, paranevad söögiisu ja enesetunne.

See jutt siiani aktiveeritud veest oli väga ilus ja ka õige, kuid……igal asjal on omad peensused. Nii ka siin. Kõigepealt tuleb aru saada, et aktiveeritud veel on kaks printsipiaalselt erinevat kasutusvõimalust – välispidine ja seespidine.

Välispidise rakenduse puhul tuleks kasutada vee maksimaalset kangust, kuid seesmisel kasutamisel on OMAD NÕUDED. Uuringutega on kindlaks tehtud, et

„Elaval” veel, mille REDOX potentsiaal, ehk lihtsamas keeles „elektripotentsiaal”,

on märgatavalt rohkem või vähem, kui -400mV, ei ole erilisi raviomadusi. Ja „surnud” vee puhul, kui selle potentsiaal on suurem, kui +700 mV, siis sissevõtmisel võib isegi tekitada pärssivaid reaktsioone. Seetõttu oleks vaja anda siin valem õige „kangusega” vee saamiseks.

Kuidas saada vett, mille elektrikeemilised näitajad võrduvad tavalise joogivee omaga (enamuses -200mV). .

Näide. Soovite saada joogivett, mille hapendamis-taastamis potentsiaal - Redox -

potentsiaal - on -200 mV aparaadil EAV-6 (nagu mul endal on), kus saadakse 4,0 l "elavat" ja 2,0 l "surnud" vett. Et sellist vett saada tuleb kõigepealt määrata "surnud" vee kogus, mis tuleb valada 4,0 l "elavasse".

Kasutame järgmist valemit: (Valem kehtib värskelt saadud vee puhul)

kus mМ1 - määratava „surnud“ vee kogus; mж - "elav" vesi, antud juhul mж=4,0 l; а1 - etteantud Redox -potentsiaal, а1 =-200mV; аж- Redox -potentsiaal "elaval" veel, аж = -800mV; ам - Redox - potentsiaal "surnud" veel, ам = +1000mV; Pannes andmed valemisse (1), saame mM1=2,0 l.

Sama valemit tuleb ka siis kasutada, kui soovite leida millist vett ja kui palju kuhu valada, et saada kas siis – 400mV või + 700mV.

Mina, näiteks, teen sellised segud:

Elus vesi: 60ml surnud vett segades 90 ml elava veega = 150 ml vett -400mV Surnud vesi: 60ml elavat vett segades 120 ml surnud veega = 180 ml vett +700mV

100

Organismi noorendamine

elektriaktiveeritud vee abil doktor Volkov V.V meetodi järgi. Vene teadlane Volkov V.V. leidis mooduse elu pikendamiseks. See moodus on leidnud

kinnitamist Vene Rahvusliku Tervise Instituudi kliiniliste uurimistega, kus selleks ees-märgiks kasutati elektriaktiveeritud vett. Doktor Volkov V.V. avastas «Maa Bioloogilise Kella» (patent №2123198) – ehk inimese elu ja surma loodusliku mehhanismi; s.t. lahenda mõistatuse elusa organismi vananemise ja surma põhjustest. Ta lõi Universaalse Meditsiini Teooria, mis võimaldab edukalt võidelda haigustega ja peatada vananemise protsessi, kasutades selleks odavat ja kätte-saadavat elektriaktiveeritud vett. Enamuses kõik, kes pakuvad välja elava ja surnud vee kasutamist, püüavad väita, et ELAV vesi (vist ilusama nime tõttu) on meie organismile just see vajalik ja tervendav vesi, kui hr. Volkov ütleb, et surma vastu võitlemiseks ja eluea pikendamiseks on vaja juua SURNUD vett, sest meie keha vajab selles olevaid positiivseid vesiniku aatomeid, ehk prootoneid. Siin on see, mida tema väidab:

MIKS MEIE VALIME PROOTONI

Me lihtsalt võtame arvesse põhilise häda, mis meid ootab, kui organismis ei jätku prootoneid – lõppkokkuvõttes me kõik sureme vesiniku defitsiidi kätte. Seetõttu, meie oma võitluses vananemise, haiguste ja surma vastu peame toetuma prootonile.:

1. Juba 1911 a. uurija Bronštein näitas. Et vesiniku ioonid (prootonid) teostavad soojavereliste loomade ajus hingamiskeskuse reguleerimist. Lihtsamalt öeldes, kas hingata, või mitte hingata, otsustavad prootonid. Ja see on absoluutselt loogiline. Me ju pidevalt hingame sisse õhuhapnikku, mis on suurimaks oksüdeerijaks ja ilma sellele vastava neutraliseerimata oleksime ammu juba läbi põlenud. Järelikult, me lihtsalt oleme kohustatud omama sellist elementi, mis takistaks hapnikul meid ära põletamast. Ja selliseks elemendiks on prooton!

2. Juba rohkem kui kolm aastakümmet kogu maailma teadlased on pühendunud inimorganismile sellise kahjutoova olluse uurimisele, kui vabad radikaalid. Vabad radikaalid – need on kas molekulid või nende osad, millised omavad oma välisel atomaarsel orbiidil ühe mittepaarilise elektroni. Endale paari otsimisel nad väljendavad suurt agressiivsust, lõhkudes teel raku membraanid ähvardades tekitada kahju rakutuumale endale ja selle pärilikkuse materjalile. Kõige tugevamateks peetakse hüdroksüül (ОН) ja hapniku (О) radikaale. Vabasid radikaale süüdistatakse selliste haiguste tekkimisel, nagu vähk, südame isheemia tõbi, skleroos, maksahaigused, hüpertoonia jt. On olemas isegi Harman`i vabade radikaalide vananemise teooria. Arvatakse, et umbes 2% sisse hingatava õhu hapnikust läheb vabade radikaalide loomiseks. See võimaldab veel kord kinnitada, et õhu hapniku hingamine on meie surma põhjuseks. Sel juhul, oksüdeerimisvastased ained (antioksüdandid) on vahendiks võitluses vananemise ja haigustega. Aga need oksüdeerimisvastased ainult seetõttu saavad täita oma funktsiooni, et neil on üks vesiniku aatom, mis on nõrgalt seotud süsiniku aatomiga, mille ta võib kergesti ära anda võitluseks vabade radikaalidega. Ja elektrone üldse mitte omades, prooton ühineb vaba radikaaliga ja "kustutab" selle. Lühemalt, antioksüdantide ühiseks nimetajaks, või lihtsamalt, ainukeseks antioksüdandiks on vesiniku ioon.

3. Normaalseks tööks iga organismi rakk peab tootma energiat ja kasutama seda. Raku jaoks peamiseks energeetiliseks substraadiks on adenosiintrifosforhape (ATP või ATF) – mis võtab osa energiaallikana ainevahetusprotsessist. Ilma ATF ei tööta mitte üks rakk. ATF täidab

101

ja reguleerib funktsioone. ATF on ka lähteainena nukleiinhapete sünteesimiseks, aga nendest on ehitatud raku kromosoomiline pärilikkuse aparaat. Ja kui pole ATF, pole ei energiat, ei reguleerimist, ei pärilikkust. Süntees rakus toimub spetsiaalsetes moodustites – mitokondrites. Aga seal see funktsioon täidetakse jälle ainult juhul, kui nende membraanides on olemas vesiniku ioonid. Pole prootoneid – pole ka ATF! ATF sünteesi tõestuse eest vesiniku kaasabil on 1978. a välja antud Nobeli preemia.

4. Inimese enamuse haigestumistega kaasneb organismi happelise reaktsiooni suurenemine (atsidoos). Ilma atsidoosita ei saabu tervenemist. Happelise reaktsiooni kutsub esile prooton. Pole prootonit – pole happelist reaktsiooni, pole ka tervenemist!

5. Nagu arvab tuntud Prantsuse uurija A. Polikar – raku pinna happelisuse määr on umbes 5,0. See on kõrge happelisus! Aga raku pealispind – see on ju raku membraan, mis on kõige lihtsamaks bioloogiliseks filtriks, ja mille normaalsest tööst sõltub terve organi-biofiltri ning kogu inimese töö. Raku membraani normaalseks tööks vajaliku happelisuse annavad jälle prootonid.

6. Inimene koos aastatega kaotab organismist vett, muutub kortsuliseks ja sureb. Vene botaanik ja biokeemik V. Palladii näitas, kuhu vesi läheb. Tuli välja, et ta läheb glükoosi oksüdeerimiseks. Ühele glükoosi molekulile kulutatakse kuus vee molekuli, mille juures tekib 24 prootonit. Seetõttu, et mitte kaotada vett, et mitte vananeda ega haigestuda ega surra, me vajame prootoneid.

7. 1996. a. arst-kirurg G.N. Petrakovitš publitseeris sensatsioonilised materjalid vesiniku ioonist, mis oleks lühidalt järgmine: Rakkudes toimub külm termotuuma süntees, mille tulemusel rakk on võimeline moodustama ükskõik millist Mendelejevi tabeli elementi ja neutraliseerima ükskõik milliseid kahjulikke aineid. Tuumasünteesi ja raku bioenergeetika võtmepositsioonil on prooton! Seejuures prootoni kiirendaja rolli mängivad raku mitokondrid, mida võib võrrelda sünkrofasotroniga (seade laetud elementaarosakeste kiirendamiseks). Kokkuvõtvalt, inimesel on võime fokuseerida prootonite energia võimsateks kimpudeks, demonstreerides seejuures hämmastavaid fenomene: ülisuurte raskuste tõstmine ja liigutamine, palja jalu hõõguvatel sütel käimine, levitatsioon, teleportatsioon, telekinees ja palju muud. Peale selle, võimsad prootonite vood, formeerivad igast ühest meist hologrammid, mis kanduvad välja noosfääri muutudes Maa energiainformatsiooniliseks väljaks. Seetõttu, et olla terve ja tugev, meil on vaja prootoneid.

8. Prootonite olemasolul organism sünteesib süsihappe – parima antioksüdandi. 9. Vesiniku kadude täiendamine võtab meie organitelt närvi-reflektoorse ja sklerootilise

blokaadi – st. haigus kaob. 10.Ja lõpuks – prooton on inimorganismile täielikult ohutu! Inimese organism on ehitatud rakkudest. Raku membraanil on valikulise läbitavuse

omadus. See tähendab, et midagi ta laseb läbi, aga midagi mitte. Aga täpselt nii on tehtud kõik filtrid. Raku puhul nimetatakse tema membraani siis biofiltriks. Ühise ülesande ja funktsiooniga ühinenud rakud formeerivad organi, mis ka koos on biofiltriks. Haigus tuleb siis, kui meie keha biofiltrid pole mingil põhjusel võimelised täitma oma ülesandeid ja kehast välja eraldama kahjulikke šlakke. Ja kõige esimesena just vee kadu organismist sünnitab biofiltrite blokaadid ja muud patoloogiat. Millist rolli võib siin omada vesinik? Ta lihtsalt ei lase hapnikul ära põletada meie, kes me elame õhukeskkonnas, biofiltrite süsteemi, taandades selle neutraalseks veeks.

Rääkides igavikust, tuleks meenutada veel ühte avastust. Asi on selles, et nagu hiljuti

füüsikud tõestasid, meie maailm koosneb põhiliselt (96%) mustast energiast ja mustast mateeriast, aga see osa, mida me suudame tunnetada ja mõõta moodustab kõigest 4%! Kuid kõik meie maailma elemendid on vastastikuses koosmõjus ja muudavad ka oma vormi. See

102

võimaldab teha järelduse, et me pidevalt kontakteerume igavikuga ja kõigi tema ilmingutega ilma et sellest ise aru saaksime või tunnetaksime! Kuid juba vanad dao kloostrite hiinlased ja vana-India joogid õppisid muutma ja sublimeerima musta energiat, nimetades seda kas prana, tsi, ki, tši jne. Nüüd on sellest hulgaliselt publikatsioone, kus kirjeldatakse meetodeid, nagu: rahu liikumises, liikumine rahus, sisemine naeratus jne. , kuid edu nendes on võimalik saavutada alles aastatepikkuse ja igapäevase harjutamisega. Aga tulemus väärib seda – MA OLEN SEDA VÄÄRT!

Vee aktiveerimine RÄNIKIVIGA (tulekiviga)

ehk

Absoluutselt looduslik meetod ravivee saamiseks

Ülaltoodud pisike tükike kaalub ca 150 grammi. Ja kui me selle tüki paneme vette,

siis ....algavad protsessid, mida visuaalselt näitab kivi pinnal gaasimullikeste tekkimine ja eraldumine.

Enne veel, kui hakkame rääkima vee aktiveerimisest RÄNIKIVIGA, tuleks rääkida, mis imeaine see Räni on:

103

RÄNI (Silicium) – ELU ELEMENT

"Mitte üks organism ei suuda eksisteerida ilma ränita...". ütles V.I.Vernadski (1863-1945) – tunnustatud Vene mineraloog, geokeemia ja biogeokeemia rajaja, noosfääri õpetuse arendaja, juhtis mitmeid enda poolt loodud teaduslike uurimiste instituute, sealhulgas ka Raadiumiinstituuti. Ka Stokholmi Nobeli Komitee kuulutas juba 1978.a. RÄNI inimorganismile eriti tähtsaks elemendiks. Miks seda aga siiani väärilise tähelepanuta on jäetud…? Tähtede maailmad, Päike, Kuu, Maa - kõigil on sama keemiline koostis. Miljardeid aastaid eksisteerib elu Maal. Toimub pidev evolutsioon, st. areng lihtsast keerulisema poole. Elul Maal on oma eripära, mis erineb tähtede süsteemi omast. Aga ikkagi on inimesed juba ammu märganud, et kosmosel on oma mõju meie elule. Juba paar tuhat aastat eksisteerib süsteem ja huvi - "Mis tähemärgi all ma sündisin?". Mis siis seob ühte tähtedemaailma, Päikese ja Maa ning inimeste elud? Juba koolilaste keemiaõpikutes on öeldud, et : "...räni – erakordselt tähtis pooljuht materjal, mida kasutatakse mikroelektroonika seadmetes ja mitmesuguste "mikroskeemide” valmistamiseks. Teda kasutatakse päikesepatareides, kuna suudab muuta päikeseenergia elektrienergiaks, kasutatakse mitmeotstarbeliste eri tüüpi ekraanide –kuvarite valmistamisel jne. Keemiliste elementide perioodilise süsteemi 104 elemendi seas on ränil eriline osa. Ta on - piesoelement. Ta suudab muuta ühte tüüpi energia teiseks. Mehhaanilise energia elektriliseks, valgusenergia soojusenergiaks jne.". Just räni baasil toimub nii kosmoses kui Maal energeetilise informatsiooni vahetus. Kui me vaatame tähtede, Kuu või Maa keemilist koostist, siis kõige levinumaks selles maailmas on hapnik - 47 %, teisel kohal on räni - 29,5 %, ning ülejäänud elementide osa on tunduvalt väiksem. Kuna inimene on ju ka üks osa loodusest, siis tekib õigustatud küsimus, kui palju räni peaks olema inimorganismis? Spektraalanalüüsi andmetel: igapäevastes produktides, mida endast eritab terve inimese organism, on ränisisaldus - 4,7 %. Kuna inimese kehas räni kaheksakordselt võtab osa elutagamise protsessidest, siis see peidetud osavõtu protsess annab: 4,7х8=37,6 %. St. ligi 38 % meie tervisest või elutegevusest baseerub otseselt ränil. Räni puudujäägil inimese organismis saab häiritud ainevahetuse protsess, kuna üle 70 muu elemendi omastamine organismi poolt on energeetiliselt reguleerimata. Ränikivi – looduses kõige enam levinud räniühend. See on ränidioksiid - SiO2. Puhtal kujul on ta musta värvi, kuid mitmesuguste metallide –raud, vask, kloor jne -lisanditega esineb värve kuni erkkollaseni välja. See on terve rida kivimeid ja poolvääriskive: mäekristall, kaltsedon, ahhaat, jaspis, tulekivi, ametüst, tsitriin, topaas jne.

104

Must ränikivi moodustus juba kriidiajastul elusorganismide kolooniate väljasuremisel, säilitades enda koosseisus nende skeletid ja karbid. Ta sündis soojades veekogudes, suurte muudatuste epohhil, kui tekkisid meile juba tuttavate eluvormide eellased. Nii siis tormiliselt formeerus "Maa elav aine". Must ränikivi on säilinud meie ajani oma esialgsel kujul ja on toonud meieni "mälu" selle epohhi veest. Kivi on suuteline vette andma homöopaatilisi ränidioksiidi ja vee ühendite doose, luues sellega tingimused, mis on vajalikud tervete elutagavate protsesside taastamiseks. Meie päevil seda vett nüüd nimetataksegi räniveeks. Teadlased kinnitavad, et need orgaanilised jäägid ränis – need on unikaalsed biokatalüsaatorid, mis on suutelised ümber töötama valgusenergiat ja kümneid kordi kiirendama oksüdeerimis-taastumis reaktsioone meie keha vesilahustes. Need bioloogilised ained on baasiks, et ehitada keerulisi orgaanilisi ühendeid - elusorganismi põhialuseid – klorofülli ja hemoglobiini. Need vesilahused, mis moodustuvad ümber räni, mängivad ääretut rolli kõige elava arengus ja mõjuvad soodsalt organismile. Ränivees toimub struktuurse veesüsteemi moodustumine vedelate räni kristallide elektrilise võrguga nii, et selles pole ruumi patogeensetele, mittesümbiootilistele mikroorganismidele ja võõrastele keemilistele elementidele. Need võõrained ja segud tõrjutakse veest välja ja langevad sademeks. See vesi erinebki tavalisest kraaniveest ainelise koostise balansseeritusega. Vesiniku näitaja ja teiste parameetrite järgi sarnaneb ta vereplasmale ja rakkudevahelisele vedelikule. Ränivesi ühendab endas ränisisaldavatest kihtidest läbivoolava allikavee maitse ja värskuse, sulavee puhtuse ja struktuuri ning hõbedavee bakteritsiidsed omadused. Sellist vett inimesed jõid allikatest ja looduslikest veekogudest või ka ränikivist valmistatud nõudest. Paljudes kohtades on veel meie ajani säilinud traditsioon katta kaevupõhi ränikiviga. Miks me, inimesed peame end nii hoolimatult ülal – miks ei uuri ega arvesta me aastasadadega kogutud teadmisi „Elu Ainest – ränikivist”, miks ei arvesta me tema olemasolu ja otstarvet vees, looduses ja enda kehas. Võib-olla pole tõesti tehtud fundamentaalseid uuringuid ränikivi osas. Võib-olla tõesti siiani mitte keegi pole vaevaks võtnud ränikivi tähenduse suhtes hinnangu andmist – kui faktorile, mis tohutult mõjub inimese tervisele. Tegelikult omal ajal – veel Nõukogude Liidu ajal - üks grupp teadlasi tegi päris fundamentaalseid uuringuid Si ja tema rolli kohta inimorganismis, luues terve teaduse koos sellest tulenevate kokkuvõtete ja järeldustega, mis andsid otseseid vastuseid püstitatud küsimustele. Aga küsimused käisid konkreetsete ja raskete tõbede kohta, mis on kaasaja maailmas üldlevinud. Nõukogude teadlaste tööd on mitmete riikide ja maade teadlaste juures leidnud kinnitust, et Räni ON - elu element. Et tema normaalne sisaldus inimese organismis on tervise LOODULIK võti. Natuke ajaloost: juba 1912 aastal saksa arst Kuhn tegi kindlaks, et räniühendid on võimelised takistama ateroskleroosi arengut. 1957 aastal kaks prantsuse teadlast kirjeldasid fakte, mis kinnitasid, et reeglina ateroskleroosi põdevatel inimestel, võrreldes tervetega oli veresoonte seinte kudedes väga vähe räni. Nad kinnitasid ka eksperimentaalselt, et inimese organismi räniühendite viimine peatas ateroskleroosi arengu ning aitas taastada veresoonte seinte normaalset puhtust ja funktsioone. Ateroskleroosihaigete veresoonte seinu uurides tulid vene teadlased М. G. Voronkov ja I. G. Kuznetsov üllatavale järeldusele – räni defitsiidil veres, vähenes ränisisaldus ka kohe veresoonte seintes. Aga Räni tagab veresoonte seinte elastsuse, ja ainult räni on võimeline VASTU VÕTMA AJU KÄSKU veresoonte laienemiseks või kokku tõmbumiseks. Ja nagu räni kadus veresoonte seintest, siis kohe leidus talle asendaja – KALTSIUM. Ja kaltsium teeb seda, mida tema oskab – muudab veresoonte seinad jäikadeks. Peale selle, kaltsium on ka „kurt ja tumm” – ta ei „kuule” aju elektri impulssidega edasi antud korraldust, rääkimata selle korralduse täitmist – laiendada või kokku tõmmata veresooni. Seda

105

suudaks teha ainult ja ainus piesoelektriline element inimese organismis – räni. Kaltsium ei tee veresoonte seinu mitte ainult jäigaks vaid ka karedaks – ja nüüd nende karedate „ogade” külge hakkab ladestuma kolesteriin. Ja sedasama kolesteriini on ülearu palju seetõttu, sest ilma küllaldase hulga ränita organism ei omasta kolesteriini ja ei kasuta teda ära uute kere rakkude loomiseks. Aga koos selle kõigega suureneb ka rasvhapete kogus veres. Kui räni täitsa kaob veresoonte seintest, siis sooned muutuvad juhitamatuteks, kaotavad kontrolli, mis tuleb juhtimiskeskusest – ajust. Räniühendite ennetaval sisestamisel organismi kolesteriini kogus veres ei vähene, kuid nüüd see kolesteriin võtab osa normaalsest rakkude regenereerimise protsessist.. Kui räniühendeid hakatakse sisse võtma peale seda, kui ateroskleroosi protsess on juba alanenud, siis rasvhapete hulk veres hüppeliselt väheneb – ateroskleroosi protsess peatub.

Inimese vanust on tavaks määrata tema veresoonte seisukorra järgi. Väljend: Näe, see juba nii vana, et „liiv pudeneb” omab seega täielikku biokeemilist mõtet – organism kaotab RÄNI. Vastavalt biokeemikute järeldustele, räni kasutatakse inimese organismis kaheksakordselt, võttes osa erinevatest vahepealsetest reaktsioonidest, kui katalüsaator, "energiaandja", mis tagabki elu. Peale kaheksakordset kasutamist organism väljastab räni. Kui räni sisaldus organismis ei täiene pidevalt toidu ja veega, siis elu lahkub sellest organismist. Räni puudujääk toidus ja vees – see on paljude haiguste arenemise tõsine faktor. Esmajärjekorras on nende hulgas soonte haigused – ateroskleroos. Tähendab, ateroskleroos ja selle tulemusel - insult ning infarkt – loomulik ränidefitsiidi tulemus inimese organismis. Vananedes võib aga ränisisaldus organismis väheneda – tihti just vale toitumuse tõttu – jooge piima!!!

Kõige hullemad räni õgardid inimese organismis on ussnugilised ja seened. Paljunedes organismis tuhututes hulkades, on nad praktiliselt inimese kõikides kudedes – lindilised või ümarad….- kõik nad kasutavad meie organeid ja verd oma elukeskkonnana ja toidulauana. Et anda enda järglastele edasi teavet endast ja enda omadustest, on parasiitidele ka hädavalik selline elutähtis element kui räni – energiamuundur, piesoelement. Kui parasiite tekib palju, siis nad õgivad ka ääretutes kogustes räni, tekitades sellega meie organismis räni äkilise puudujäägi – rikutakse ajult kehale energia üleandmise kord, millega kaob kontroll elutagamise protsesside üle. Terved protsessid asenduvad kaosega

Meie kehas elutsevate parasiitide hulk võib olla nii suur, et inimese enda eksisteerimine muutub juba võimatuks – ussid panevad inimese elusast peast nahka. Esimene objekt, mida parasiidid ründavad on tavaliselt maks – vere filtreerimise organ. Sirgepealised ja kõverpealised, sabalised ja vuntsilised – ääretu mitmekesisusega vereimejad närivad ennast sisse verd filtreerivatesse kudedesse ja joovad ja joovad ja… paljunevad ja paljunevad…kuni lõpuks sulgevad enda kehadega maksa filtrikanalid. Samal ajal nad oma elutegevuse jäägid-väljaheited kanaliseerivad kõik meie verre seda mürgitades. Vere koosseis võib nii muutuda, et ta muutub mürgiseks meie ajule. Tekib haigus – epilepsia. Maksas parasiitide tõttu mitte välja filtreeritud bilirubiin, muudab järsult vere omadusi, mis jälle viib meid haigusteni. Ega ka veres endas asi pole lihtsam – ka seal vabalt migreerivad imeväikesed parasiidid. Ka need on hirmsad räni õgardid. Kokkuvõtvalt – kõikjal keha vedelas keskkonnas – veri, lümf, plasma on parasiitide eluks ja paljunemiseks olemas KÕIK.

Parasiitide ja räni omavahelisest seotusest märgati parasiitidega võideldes. Hulgalised faktid (ligi 2000 inimest) sõid parasiitide tapmiseks kõrvitsa seemneid. Juba 4-5 päeva pärast hakkasid parasiidid massiliselt surema ja maksa vere filtreerimise võime tõusis 8 – 10 korda. Puhas veri hakkas omakorda endas parasiite hävitama ja ennast puhastama, ning umbes 7 – 8 päeva pärast oli veri puhas ja selle RÄNISISALDUS oli tõusnud normini. Selle

106

kontrollimiseks anti kontrollgrupile süüa peent spetsiaalset savi, millest paar sõna pikem jutt allpool seoses Tervise Kooliga. Tulemus oli sama – parasiidid hävisid. Venemaal oli loodud isegi spetsiaalne RÄNI Instituut.

Räni – atomaarne struktuurühik seoses aju-keha. Kui räni on vähe, siis side on defektne. Aga rikutud side tulemus pole ei muu, kui haigus

See on ju nii lihtne ja arusaadav. Kujutage ette kaasaegset elektroonilist aparaati, näiteks televiisorit. Ka tema skeemides on kindel hulk sideelemente ja muundureid. Enamus neist ränikristallidel. Aga visake nüüd sealt skeemist mingi kogus ränikristalle välja – kas Teie televiisor ikka veel töötab?

Miks me siis ei märka (või ei taha märgata), et insuldid ja infarktid on nendel inimestel, kelle organismi ränisisaldus on kõigest 1,2 % normaalse 4,7 % asemel. Suhkru diabeet tuleb paljude ökoloogiliste faktorite juures nendele, kelle ränisisaldus on 1,4 % või vähem, hepatiidi viirus kasvab, kui ränisisaldus on langenud 1,6 %-ni, vähk tuleb 1,3 % juures. Selliste haiguste loetelu võib lõpmatuseni jätkata, seda enam, et meie, kaasaegsed inimesed oleme harjunud ennast pesema ja hoolisema enda eest ainult VÄLISELT – lõpmatult palju kõiksugu mõttetuid kaitseid 24/7 – aga seest las mädaneb, unustades täielikult, et must soolestik annab verre oma 10 tuhat erinevat haigust või haiguseidu. Nende šlakkide adsorbeerimiseks, mis tulevad soolestikust on vaja räni kolloide, kuid need saavad tekkida ainult siis, kui soolestikus ja veres on kindla suurusega räni kontsentratsioon.

Räni, tänu oma keemilistele omadustele, loob elektriliselt laetud süsteemid. Neil on omadus "kleepida” enda külge viirused, haigust tekitavad mikroorganismid – need, mis pole omased inimorganismile ega ela temaga sümbioosis. Räni kolloidsüsteemide valikuline "kleepimise” võime on absoluutselt unikaalne. Gripi viirus ja hulk teisigi, aga ka pärmid ja muud mikroorganismid, mis kutsuvad organismis esile patoloogilise olukorra imetakse nendesse kolloidsetesse moodustitesse elektrilise külgetõmbe jõuga nii veres kui soolestikus. Tähendab, kõik haigused, mille tekitajaid võiksime ülesse lugeda ääretu hulga, ei saaks elada ega areneda inimese organismis, kui inimesel oleks vajalik kogus räni. Olukord maakeral, looduslikud ja elamise tingimused pidevalt muutuvad. Tsivilisatsioon kergendab meie elu. Kuid kui me ei hakka arvestama organismi kõige hädavajalikemaid nõudeid (nagu räni hädavajalik kogus), tsivilisatsioon lühendab mõttetult meie elu. Sest just tsivilisatsioon on see, mis juhtis meid nii klooriga puhastatud vee juurde (vist juba enamuses lõpetatud), radionukliididega piimatooted, ümber töötatud, rafineeritud toiduained, milledest ränisisaldavad osad on hoolikalt eemaldatud.

Tüüpilised inimsoolestiku asukad, nagu näiteks soolekepike, piimhappe kepike jne. ei oma võimet kleepuda räni kolloidsüsteemide külge ja jäävad rahulikult soolestikku. See on väga tähtis seedetrakti normaalseks tööks. Bakterivastasel ravil ravimpreparaate kasutades rikutakse inimese sümbioosi tasakaal – tapetakse ka kasulikud bakterid ja võivad tekkida muud haigused.

Esimese suure löögi, mis takistab normaalse mikrofloora teket, võib inimene saada kohe sündimisel – laps eemaldatakse emast juba sünnitusmajas „steriilsesse lastetuppa”, ja ka siis kui toidetakse „kunsttoiduga” lasteköögi toodetega lehma-, kitse, või jumal teab kelle piima baasil – see on juba esimene infektsiooni saamise allikas, sest kõik need piimatooted on kindlasti ”rikastatud” radionukliididega, herbitsiididega, pestitsiididega, väetistega ja bioloogiliste stimulaatoritega, mida loomad on oma toiduga sisse söönud.

107

Eriti vajavad räni sisaldavaid produkte rasedad naised, rinnaga toitvad naised ja lapsed. Nende räni vajadus on mitu korda suurem, kui tavalisel täiskasvanud inimesel, sest noores kasvavas või arenevas organismis alles formeerub sidesüsteem aju-keha. Räni – see on peamine, side struktuurelement inimese organismis. Paljud teadlased kinnitavad, et räni võtab osa kaltsiumi, kloori fluori, naatriumi, väävli, alumiiniumi, tsingi, molübdeeni, mangaani, koobalti ja teiste elementide metabolismis. Umbes 70 elementi organism ei omasta õigesti, kui räni ei jätku. Laste räni ainevahetuse kõrvalekalle võib esile kutsuda kehvveresuse, luude pehmenemise, juuste väljalangemise, liigeste haigusi, tuberkuloosi, diabeeti, nahahaigusi, kive maksas või neerudes – ja kõike seda bakterioosiga võitlemise baasil.

Analoogselt "Maa elusa ainega" on ehitatud ka inimese keha. Kõige enam inimese keemilises koostises on - hapnikku, siis tuleb räni ja alles pärast seda kõik ülejäänud elemendid. Elusa looduse osas on kõige enam uuringuid ja ka vastavalt sellele kogutud teadmisi pühendatud süsinikule, aga tema osa moodustab vast 10%, kui ränil on selle kõrval 29,5%. Kui me jälle õpime inimese anatoomiat ja füsioloogiat, siis me kõige rohkem pöörame tähelepanu kaltsiumile. Kaltsiumi sisaldus inimese organismis on tõesti suur. Kuid oma sisult ja omadustelt jääb ta kaugele maha ränist – kaltsiumi on inimeses kokku 2,96%.

Kaltsium – ta on põhielement tugi-liikumisaparaadi kõvade luude struktuuris. Räni on element, mis määrab ära painduvate struktuuride omadused – kõõluste sidekoed, soonte seinad, mao-soolestiku trakt, luuümbris, kõhr, liigeste vedelik. Eriti tundlikud koed - klapid, sulgurlihased, veenisüsteemi tagasivoolu klapid, südameklapid – räni on kõikjal, kus toimib eriti peen klapiautomaatika. Eriti rikkad on räni poolest küüned, juuksed ja nahk. Praktiliselt kõik nimetatud organite haigused tekivad siis, kui räni ei ole organismis küllaldaselt. Kaltsium ja veel ülejäänud 74 elementi, lihtsalt ei omastata organismi poolt, kui selles organismis on räni defitsiit.

Veel kord maakoore koostisest "Maa elavast ainest". Räni sisaldus - 29,5 %, kaltsiumi - 2,96%. Räni leidub liivas, savis, veerises, vees, mudas, poris, taimedes, kus kõige rohkem on terades, juurikates jne. Räni on ka kõikjal pinnases. Räni puudumine pinnases teeb sellest viljakandmatu maa. Selline maa ei suuda akumuleerida Päikese energiat ja anda seda edasi kasvavatele taimedele. Seda suudab vaid räni.

Nagu lihtsad inimesed, nii ka spetsialistid – toitlustajad, meedikud on kogu oma teadliku elu ainult kuulnud, et terviseks on vaja kaltsiumi. Ja seda on kõige parem saada piimast. Aga kas see on tegelikult nii? Kui natuke järele mõelda, siis enamus meist on ju koolis ka natuke keemiat õppinud. Kas tõesti kõik arvavad, et keemia oli õppeprogrammi lülitatud ainult õpilaste kiusamiseks, või oli mingi muu eesmärk – äkki selleks, et paremini mõista meid ümbritsevaid protsesse? Elementide aktiivsuse reas (elektrikeemiline pingerida) kaltsiumi koht on tükk maad vasakul pool ränist – tähendab, ta on aktiivsem element, kui räni. Nendel juhtudel, kui organismis ei jätku räni, tema koha hõivab kaltsium. Ateroskleroosi haigestumise protsessi kirjeldus tõestab seda igati. Ja mitte ainult ateroskleroos, vaid ka atoonia (soolte pingusetus), osteokondroos (kõhrolluse mandumine), polüartriit (äge põletik mitmes liigeses korraga), südameklappide kaltsineerimine jne – ühesõnaga, tekib palju igasuguseid ladina nimedega haigusi, millede kohta on pikki kirjeldusi, kuidas haigus tekib ja kulgeb, kuidas sümptoome leevendada, kuid pole nimetatud põhjust – räni defitsiit organismis.

Meie aega iseloomustab aga veel üks asjaolu, mis veel täiendavalt räni puudusel halvendab inimese tervist. Me elame aatomisajandil ja kõige rohkem süüdi olevaks toiduaineks peavad

108

spetsialistid toitlustajad, kellel on ka radioloogi haridus – PIIMA! See iseloomustus on antud piimale ja ilma ühegi erandita ka kõikidele piimatoodetele ja just selle tõttu, et neis on kõige kõrgem radionukliidide sisaldus (kui võrrelda teiste toiduainetega). Piima eriline roll inimese tervise hävitamises on just seotud strontsiumiga, mis lehmadel väljub piima kaudu. Meie päevadel pole Maal rajooni, kus võiks leida lehmale, kitsele või…puhast, ilma radionukliidideta rohtu või joogivett. Kuidas see kõik juhtus - rikkamad riigid ehitasid omale aatomielektrijaamu, aga ka aatomipomme ning katsetasid neid nii maa all, vee all, kui ka atmosfääris. Mis oli tulemus...... tulemusi oli palju, aga siin on mõtet peatuda vaid ühel. Meie tuttav element, tavaline Strontsium sai endale venna - looduses mitte leiduva radioaktiivse strontsiumi, ehk Sr-90, mille pooldumisaeg on üle 20 aasta. Ja selle pisikesed osakesed tiirlesid aastakümneid meid ümbritsevas õhus (vast ka siiamaani) tasapisi maapinnale langedes..... Praktiliselt on terve maismaa saanud kätte oma osa sellest Sr-90-st. ..Sattudes pinnasesse, Sr-90 koos kaltsiumi lahustunud ühenditega satub taimedesse ja sealt edasi – lehm – piim – inimene. Sattudes inimese organismi, strontsium koguneb põhiliselt luudesse ja allutab inimese pikaajalisele radioaktiivsele mõjule See, et need osakesed kiirgavad, on vaid asja üks külg, olgugi, et mitte väike, sest inimorganismis on nad suutelised selles organis, kuhu on parasjagu peale luude sattunud/kogunenud, kutsuma esile vähirakkude tekke. Kuid... see Sr-90 on kutsunud esile ka ühe teise muutuse looduses. Mitmed tavalised rohttaimed, mis enne ei märganud mullas tavalist Strontsiumi, on nüüd, kiirituse tulemusena, hakanud seda võtma enda toidumenüüsse, ehk teisiti öeldes – taimed on asunud ka tavalist strontsiumi juba hoolega omastama – tõstes tunduvalt piimasse mineva strontsiumi hulka.

Strontsiumi bioloogilise mõju mehhanism seisneb selles, et strontsiumi ioonid tõrjuvad sidekoe või luude struktuurelementide kristallvõredest välja kaltsiumi ioonid. Kuid strontsiumi ioonid ei jää luudesse kauaks pidama, vaid väljuvad mõne aja pärast inimorganismist, et jälle uued värskelt saabuvad saaksid asemele minna. Strontsium ei tõrju organismist välja mitte ainult kaltsiumi, vaid ka tsingi. On leitud, et strontsium võib halvasti mõjuda ka kromosoomi aparaadile ja mõjutada pärilikkuse omadusi. Arvatakse, et vees ei tohiks strontsiumi olla üle 7 mg/l.

Tavaline Strontsium on levinud looduses: merevees teda leidub 7 kuni 50 mg/l. Mitmel

pool on leitud tema kõrget kontsentratsiooni nii maa peal, kui ka pinnasevetes – kümneid milligramme liitri kohta. Kuigi Strontsiumi on looduses suhteliselt palju (0,008%), ja enam, kui näiteks vaske või tsinki, kuid erilist tööstuslikku rakendamist ta ei veel leidnud. – savinõude põletamisel glasuuri saamiseks, rakettides punast värvi tule saamiseks jne.

Vahepalana võiks mainida, et Ameerikas on asi teisiti hull. Ühes LKA ettekandes Kongressile nimetati rahvusliku julgeoleku ohuks nr. 1 – tavalist vett. Ja kõik algas sellest, et ükskord teadlased-keemikud leidsid pinnaseveest suhteliselt kõrges kontsentratsioonis ühe ravimi, mida on küllalt keeruline valmistada, ja mis ette nähtud vere kolesteroolisisalduse vähendamiseks. Lühidalt, asja laiemalt uurides leiti, et kõik ravimipreparaadid, keemilised imerohud ja toidulisandid – tulles meie organismist looduslikul teel välja, teevad looduses oma ringreisi ja satuvad joogiveena uuesti meie organismi – nüüd juba muundununa ja enamasti tugeva mürgina.

Olgu see ükskõik millisel mandril, kuid loomade piim sisaldab alati seda, mida nad on saanud vee ja rohuga. Aktiivsed radionukliidid, nende seas ka Strontsium satub inimorganismi piimatoodetega. Viljad ja teraviljad, mis kasvavad maa kohal, sisaldavad minimaalse koguse radionukliide. Peale selle, teraviljad on võimelised inimorganismist neid nukliide välja viima.

109

Järelikult, pudrud ja leib – on vähemalt radionukliidide väljastamise vaatevinklist toiduained-kaitsjad. Juurviljad, mis on kasvanud maa all, sisaldavad radionukliide sadu kordi rohkem, kui maapealsed viljad. Kuid, juurikaid me puhastame, võtame maha koore, peseme jooksvas vees jne ja sellega me vähendame radionukliidide määra peaaegu miinimumini. Ning kala ja liha, mida me töötleme ja tarbime kontidest eraldatuna on ka enamustest radionukliididest vaba.

Ja ainult ühte toiduainet – piima – pole võimalik radionukliididest puhastada. Kui me piimast teeme kohupiima, siis radionukliidide kontsentratsioon suureneb ligi kolm korda. Kui piimast valmistada aga juustu, siis radionukliidide kogus suureneb vee kordi. Ja nii on kõik piimatooted – jogurt, jäätis, kefiir, koor, jms – „aeglase toimega tuumapommid”.

Kui me paneme strontsiumi, kaltsiumi ja räni elementide aktiivsuse järjekorda ja hindame nende rolli piimatoodete tarbijate tervisele, siis: Strontsium – on neist kõige aktiivsem element. Tema ilmumine inimese organismi kutsub koheselt esile vähemaktiivsete elementide väljatõrjumise ja asendamise reaktsioonid. Ja kui räni organismis pole küllaldaselt, siis strontsiumi poolt väljatõrjutud kaltsium läheb ruttu kohtadesse, kuhu peaks minema räni. See on aga selle poolest halb variant, sest kaltsiumi on niigi pea alati palju – ka paljud kaasaja mitmete haiguste raviks kasutatavad preparaadid on tehtud kaltsiumi baasil.

Strontsiumi hukutavast mõjust inimorganismile on kirjutatud ühe lokaalse haiguse – Urovi haiguse nime all. Taga-Baikalis Urovi jõe orus tekkis nii loomadel kui inimestel haigus, kus nende luud deformeerusid ja muutusid rabedaks. Uurides leiti, et jõe ülavoolul oli hakatud kaevandama strontsiumi ning seda sattus ka jõevette, mida elanikud kasutasid joogiks. Ja kuna ka nendel oli organismis vähe räni, siis kaltsium omastati halvasti, ning strontsium hõivas kõikjal luudes selle koha. Kuid strontsium ei jäänud organismi kauaks, aktiivne nagu ta on, lahkus ta loomulikul teel väljaheidetega organismist. Aga oma lammutava töö luudes oli ta juba teinud.

Piim ja piimajõed on sarnased strontsiumirikkale Urovi jõele, kuid nende esinemise rajoon on ääretult laiem. Aga räni hulgast inimese organismis ei kanna me mingit hoolt, isegi vastupidi, me teeme kõik, et see ei satuks meie organismi. Viljade ja juurikate ümbertöötlemise tehnoloogia tööstuses on suunatud toidu rafineerimisele, niinimetatud ballastide eraldamisele. Tootmisjäätmetesse koos viljade koore ja südamikuga läheb ka räni. Teraviljade ümbertöötlemise tehnoloogia näeb ette tera kesta eraldamise – selle, milles leidub räni. Nii imelik on olukord, et eriti hoolikalt puhastatakse räni sisaldav kest nisult, millest toodetakse manna. Aga kes on manna peamised tarbijad – lapsed!. Ja just neile oleks vaja räni ligi 3-5 korda rohkem kui täiskasvanutele. Ei ole räni mannas ega temast keedetud mannapudrus, ja millega keedetakse mannapudru lastele – oh õnnetust – piimaga. Nii me sunnime juba noore lapse organismis kaltsiumi trügima sinna, kuhu ta mitte minna ei tohiks. Ja ikka veel imestame, et MIKS järjest nooremaid kimbutab juba ateroskleroos ja sada muud „vanade” haigust. Lapsed aga, üritades pääseda strontsiumi ja kaltsiumi hukatavast mõjust ALATEADLIKULT keelduvad piimatoodetest. Mida teeme aga meie, vanemad ja „targemad” – üritame jõuga kehtestada norme – 0,5 kuni 1,5 liitrit piima lapse kohta päevas! Ja vähe meile veel enda strontsiumist-kaltsiumist – meie võimalused on piiramatud – Terve Euroliidu oma on meil poeriiulitel ja rohkemgi veel.

Kuidas see aga mõjutab laste kasvamist, sellest kirjutasid ausad raadiofüüsikud juba 50-ndatel aastatel, aga neid naerdi välja. Vaatame, millised on siis nüüd kaasaegsed koolilapsed – nad pole enam valmis (tegelikult pole suutelised) palju ISE lugema või õppima. Nende jaoks on õpikud, mis omal ajal ei tekitanud mingit raskust arusaamise osas – liiga keerulise tekstiga.

110

Nõutakse õpikute lihtsamaks tegemist. Lihtsamalt öeldes – kaasaja koolilapsed on oma enamuses veel suutelised passiivseks informatsiooni vastuvõtmiseks, nagu seda pakuvad raadio, televisioon ja internet, ning nüüd juba ka mobiiltelefonid.

Ei tohiks olla raske aru saada, kui palju kaotavad meie lapsed pidevast ja nürist formulari kordamisest: "Jooge lapsed piima – olete terved". Kaasaja laste organismis, kes on siis toidetud ametlike soovituste järgi, moodustab räni defitsiit juba 50 ja rohkem protsenti. Kui aga lisada juurde veel kahju, mida annab igat sorti KIIRE „rämpstoidu” tarbimine….Inimorganismis elementaarsel tasandil räni "kuuleb" aju ja kontrollib kasvamise ja arenemise "tehnoloogiat", alates rakumembraanide loomisest kuni sidekoe, luude, kõõluste jne formeerimiseni. Räni osavõtt nende sünteesimisprotsessidest on teadlaste poolt tõestatud.

Kui lapse toidus ei jätku räni, aga see on praegu tavaline, algab aneemia- kehvveresus. See väljendub rahhiidis, lümfisüsteemi ja naha haigustes jne. Halvasti kasvad kinni ja uuenevad kahjustatud koed. Näiteks, luude murrukohtades või rakukoe intensiivsel moodustumisel on räni eriti aktiivne – tema kogus nendes kohtades on tavaolukorraga võrreldes ligi 50 KORDA kõrgem.

Energiainformatsioonilise vahetuse maailm meid ümbritsevas looduses annab suurepärase pildi, et aru saada, kuivõrd suur viga on mitte arvestada räni tähtsust inimese tervisele. Et seda mõista, tuleb lihtsalt tähelepanelikult vaadata Looduse Jumaliku intelligentsi tekkimise kõikidele etappidele – mineraalide maailm, taimede maailm, planeetide maailm, loomade maailm ja inimese maailm. Uurides kõike neid gruppe, ei ole raske märgata, kui palju Loodus on andnud ruumi "Maa Elusas Aines" just ränile. Ja siis uurida inimese "Elusat Ainet" ilma ränita. On täielik absurd.

Mineraalide maailmas aluse moodustavad rohkearvulised looduslikud ühendid, millede koostises põhiline osa on ränioksiididel. Just räni on kristallvõrede põhielement nendel mineraalidel, mis võtavad kristallidega vastu päikeseenergiat, et seda genereerida maapealsete protsesside tarbeks. Need lihtsad kivid on mineraalide maailma baas. Mineraalide maailma tipus on kivid-kuningad. Nende koostis on absoluutselt erinev võrreldes alusbaasi kividega. Kivide-kuningate koostiseks on põhiliselt süsinik ja selle ühendid, näiteks, teemant. Ja kuigi nende hulk on tühiselt väike – on nad kõigile näha, teada ja tuntud.

Energiainformatsioonilise vahetuse igas grupis on tegelikult samad proportsioonid. Inimesed aga, uurides inimese „Elusa Aine” loomust, on oma eelistuse andnud täielikult süsinikule (10-2 %) ja tema ühenditele ja pole üldse märganud räni (29,5%), mis elustab ja hingestab kogu elavat maailma. "Inimene - on Maa sool". Ta on Maa sünnitis. Maa on meie ema. Ja kõik, kes elavad Maal, võivad elada ainult nende seaduste järgi, mille järgi elab ise Maa. Väljad ja Põllud, milles pole räni, on viljatud. Elu inimese organismis hääbub, kui räni sisaldus temas väheneb ja seda ei täiendata õigeaegselt toidu ja vee abil.

Mida peaks nüüd tegema lihtne inimene, et täiendada enda organismis räni defitsiiti? Millest alustada? Venemaal, ühes TERVISE KOOLIS anti õpilastele, kes tulid õppima enda puhastamist ussnugilistest, ussidest ja muudest parasiitidest (kes, nagu varem märgitud on kõige suuremad räni õgijad) juba esimese päeva esimesel tunnil soolestiku puhastamiseks 250 g valget savi – looduslikku preparaati – organismi varustajat räniga. Kaoliinsavi KgOA12 03 SiO nН2О loetakse söödavaks, kui tema osakeste suurus ei ületa 2 mmkr. Ta peab olema puhas mikroobidest ja radionukliididest. Tavaliselt on see savi valget, natuke roosakat või helesinist värvi ja 7-9 m või sügavamalt maa seest. Räni mitteorgaaniline ühend – kaoliin läheb kergelt

111

üle orgaanilisse vormi inimese mao-sooletraktis ferment silikaasi toimel, mis eraldub nii maos, 12-sõrmikus kui ka peensooles. Ärge ajage aga kaoliinsavi segamini kriidiga, mille koostis on СаСОЗ nH2O. See on organismile kaltsiumi tarnijaks. Tihti rasedad naised ja ka lapsed, mitte aru saades, et nende organism otsib räni, hakkavad intuitiivselt sööma kriiti.

Sellise savi sissevõtmine, mida Venemaal on isegi müüdud "КаоГсила" nime all, võimaldab küllalt ruttu küllastada organism räniga. Umbes 7-8 päevaga ränisisaldus organismis tõuseb kuni 4 и 4,5 %. Maksa puhastamine kapitaalse dehelmintiseerimise (sisenugiusside kõrvaldamine) juures toimub koos maksa sapijuhades olevate kõvade moodustuste lahustumisega ja just seetõttu, et need kõvad moodustused tekkisid räni puudusest. Peale maksa suurpuhastust juba järgmine päev tõusebki ränisisaldus 4,5-4,6 %-ni. Aga kuidas siis muidu! Veri läheb ju ka 8-10 korda puhtamaks, bilirubiini sisaldus väheneb ja räni kulutus šlakkide adsorbeerimiseks väheneb.

Kuidas veel täiendada räni kogust organismis? Esmajärjekorras, muidugi normaalse toidu näol, kui aga see pole võimalik liigse rafineerimise tõttu, siis võib alati pöörduda tavaliste taimede poole. Parim selleks oleks PÕLDOSI, millest tuleb pikemalt juttu tagapool. Siduge 50-60 g põldosja marli või muu õhukese riide sisse ning pange suuremasse kastrulisse (5 – 10 l). Kuumutage vesi keemiseni, ning jätke 3-4 tunniks seisma. Saadud vett kasutage toidu tegemiseks.

Nüüd siis vee aktiveerimine ränikiviga. Meil siin alternatiivapteekides on müüa mitu varianti ja mitmelt maaletoojalt pakendatud ränikivi tükke. Kõik nad väidavad toodetel olevat ka sertifikaadi, kuid ühte varianti proovides, peale kümnepäevast kivide leotamist vees ei suutnud meie Tallinna veelabor leida mitte kriipsu võrragi rohkem räniühendeid, kui kontrollpudelis - puhtas kraanivees.

Praktiliselt on ka kõikidel müüjatel sama tekstiga juhend. Ja üks punkt selles juhendis on – tekib SADE. Siit ka kohe hea kontrollida, kui Teil sadet ei teki, siis olete ostnud mõttetud kivid. Sama hästi võite vees leotada puhast liiva, mida saate kõikjalt tasuta.

Teiseks lihtsaks kontrollvõtteks oleks…..kõikidest lõpmata suurest arvust ränikivi liikidest ainult ÜHEL on need ravivad ja muud omadused ja see kivi on MUST RÄNI – TULEKIVI – seega, kui tükk on küllalt suur, siis raudesemega lüües peab tekkima ilusad tulesädemed. Kiviajal (kohati rauaajani) oli tulekivi kõvaduse, töödeldavuse ja laialdase leviku tõttu tähtsaim tööriistamaterjal (sealh, luu- ja puitesemeisse kinnitatavate pistik-terade materjal). Tulekivi kasutati ka tule löömise vahendina. Neoliitikumist tuntakse tulekivikaevandusi (näit. Krzemionki Poolas), mille toodang levis laialdasele alale. Vanasti, veel minu nooruses oli pea

112

igas talus ja igal rännumehel olemas tulekivi ja tael. Ilma selleta majast kaugele ei mindud. Nüüd on need asjad vajunud unustusehõlma, kuigi võib juhtuda, et kellelgi kuskil on need asjad säilinud. Ka kaasaja militaarpoodides müüakse tulekivisid, kuid…. Need ei ole enam ränikivid. Nüüdsed tulemasinate tulekivid — tseeriumraua — leiutas 1904 C. Auer von Welsbach .

Kolmandaks kontrollivõimaluseks on see, kui Te ei usugi suhteliselt puhtalt veelt (kraaniveelt) sademe tekkimist, siis võite võtta mingi musta vee – mingi pruunika-kollaka kraavivee ja ränikivi peaks selle vee 7-10 päevaga valgeks ja puhtaks tegema.

Ning veel üks kontrollimise variant – pange kivikestega vesi mingisse sooja kohta, kus ta imeruttu peaks riknema. Õigete kividega vesi EI RIKNE. Juba omal ajal tuntud ja kuulus Kleopatra, kui reisis kõrbes, siis tema veeanumates olid kõikides ränikivi tükid, ning kuude kaupa säilis vesi suures kuumuses värskena.

Veel üks pisike vahemärkus. Nüüdsel ajal on kõikidel võimalus reisida, üks kuurort ilusam ja meeldivam, kui teine, kuid….mererannad jagunevad kaheks. Ühed on niinimetatud „mustad” ja kivised rannad, mis ei meeldi paljudele. Ja teine grupp on „valged” või isegi „kuldsed” rannad.

Aga võrdleme neid natuke. Käies, jalutades mööda MUSTA supelranda, mööda randa, mis on rikkalikult kaetud musta ränikiviga, on nii vesi kui õhk rikastatud räniga, ja inimene saab seda nii maast, veest, kui ka sissehingatava niiske õhuga. Ta on tõelises tervise paradiisis.

„Valgetel” randadel on aga ülekaalus kaltsiumiga rikastatud kivimid. Räniühendeid on sellistel randadel veel vähem, kui suvitaja enda organismis. Ja kui sellel suvitajal on juba mingi haigus, mille põhjuseks on ränidefitsiit organismis, siis on enam kui tõenäone, et peale sellist puhkust haigused veelgi süvenevad ja teravnevad.

Valmistada ränivett võib tavalisel toatemperatuuril. Parim on selleks kasutada kas mingit kaanetatavat klaasanumat või emailitud nõud. Kui me seda vett teeme toidu valmistamiseks või ka klistiiri tegemiseks (mis on ka väga hea kasutuseesmärk), siis aitab, kui kive 2 päeva vees leotame. Ravivee saamiseks tuleb kive leotada vähemalt 5-7 päeva. Iga kord peale vee äravalamist tuleks nõu ja kivid korralikult voolava vee all puhtaks pesta. Suure tüki peaks purustama väiksemateks tükkideks, et saada suuremat kontaktpinda. Näiteks, kolmeliitrilisse klaasnõusse peaks panema umbes 50 - 60 grammi räni. Et vähem tekiks sadet võiks kraanivesi eelnevalt ööpäev seista, siis ta ära keeta, jahutada ning peale seda panna aktiveerima. 7 päevaga räni eraldab mineraalained, aga ka aminohapete jäägid, adsorbeerib ja neutraliseerib kahjulikud segud.

Must räni – praktiliselt kulumatu looduslik materjal. Ta "töötab", ei vaja ei vahetamist ei puhkust. Ränivett võib kasutada joomiseks, toidu valmistamiseks, pesemiseks, kompressideks, suu või kurgu loputamiseks jne. Selle vee kasutamine sõltub iga inimese vajadustest – kellel suurem, kellel väiksem räni defitsiit. Aga kasutamisel tuleb vesi alati kivide pealt ära valada teise nõusse. Ärge toidu tegemisel vee asemel mitte kive potti valage ja neid koos toiduga keetke – see „kivikirvesupp” tuleb ebatervislik.

Kõik oma raviomadused peale 10 päevast hoidmist säilitab vesi lõpmata kaua, sest 10 päevaga vesi praktiliselt võttes konserveerub. Säilitada võib seda vett toatemperatuuril kinnises nõus. Kui soovite pikaks ajaks, siis hoidke pimedas.

113

Kui selle veega valmistada ravimteed, siis on selline tee tunduvalt efektiivsem, kui tavalise kraanivee peal tehtu. Lõikelilled ja maitseroheline säilitavad räniveega oma värskuse kauem.

Juba vanal ajal tundsid inimesed paljusid mineraale ja oskasid kasutada nende imepäraseid omadusi. Ränil on olnud nende seas alati eriline koht. Ta on kõige vanem ja truum inimese kaaslane. Alates kiviajast on ta alati olnud koos inimesega, kui tulekivi, kui tööriist, kui relv ja kui ravivahend.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et räniga aktiveeritud vesi muutub bakterivabaks, tapab gripiviiruse, vähendab hambavalu, ravib angiini ja nohu ning aitab ka kõhuhädade korral, vähendab suhkrusisaldust veres, normaliseerib ainevahetuse organismis. Peale selle, nagu paljud usuvad, on küllaltki kaalukad põhjused uskuda, et ta on efektiivseks abivahendiks võitluses onkoloogiliste haigustega.

Räniühendite kasutusvõimalusi on lõpmata palju- ka tööstuses: või kasutada torude puhastamiseks korrosioonist, tagastuva tehnilise vee neutraliseerimiseks ja kahjulikest lisanditest puhastamiseks – ta ju praktiliselt kulumatu ja odav katalüsaator. Laborites on teda uuritud kui alternatiivset voolu saamise allikat ja on ka saadud tulemusi, mis ületavad tavapiste patareide või akude võimsust. Põllumajanduse kohta öeldakse, et ränivett kasutades võib saada tunduvalt suuremat liha juurdekasvu, kiirendada taimede kasvu, tunduvalt pikendada konserveeritud toodangu säilivust ja kasutust.

Süsteemis "räni – mitteorgaaniliste soolade vesilahused" toimub terve rea metallide intensiivne sadestumine: alumiinium, raud, kaadmium, tseesium, tsink, seatina, strontsium.

Ränivesi avaldab mõju radionukliidide adsorptsioonivõimele. Teoorias peaks see andma võimaluse radionukliididega tugevalt saastatud territooriumide mingisuguseks puhastamiseks. Nii vähemalt loodetakse Valgevenes.

Ränivesi, alates viiendast hoidmisepäevast omab võimet tugevdada vere homöopaatilisi omadusi, suurendab selle hüübimise võimet, vähendab kolesterooli hulka veres, eriti ülekaaluliste juures.

Räniga aktiveeritud vett võib soovitada kortsude vähendamiseks, haavade paranemise kiirendamiseks – kompressi teel, aga ka pea pesemiseks, et tugevdada juuksejuuri ja parandada nende kasvamist.

Räniveega on tehtud huvitavaid katseid, mis tõestavad, et räni takistab organismis strontsiumi kogunemist. Katseloomadele anti strontsiumi sisaldavat joogivett. Ühele grupile tavalist vett, teisele ränivett. Sellel grupil, kes said strontsiumi koos räniveega, oli strontsiumi kogunemine 2,5 korda väiksem, kui tavalise vee puhul. Teisel katsel süstiti katseloomade veeni strontsiumi juba eelnevalt, siis hakati neid jootma - ühte gruppi räniveega ja kontrollgruppi tavalise veega. Ränivee puhul väljus strontsium organismist 3 korda kiiremini, kui kontrollgrupi loomadel tavalise veega.

Räniveel on aga ka kiirituskaitse efekt, mis otseselt sõltub selle vee kasutamise ajast. Kui terved katseloomad jõid ränivett enne totaalset gamma-kiiritamist, siis nendel oli märgata tunduvalt väiksemad kiirituskahjustused, kui kontrollgrupil- nende kiiritusjärgne eluiga oli tunduvalt pikem. Miks ränikivil on sellised omadused, pole veel lõplikult selge, kuid arvatakse et temas sisalduvad kriidiaegsete mikroorganismide orgaanilised jäänused - et see pole midagi

114

muud, kui biokatalüsaatorid, mis suudavad ümber töötada valguse energiat ja kümneid tuhandeid kordi kiirendada hapendumis-taastumis reaktsioone. Ränivee kasutamine on näidustatud nii tervetele inimestele profülaktikaks, kui haigetele ravimiseks, sh ka onkoloogiahaigetele organismi resistentsuse tõstmiseks.

Aga, kui meil pole seda ränikivi, ega oska teda ka kuskilt hankida, või kui meil pole usku alternatiivapteekides müüdavatesse kivitükikestesse, siis….Ega muud, kui pöördume jälle „emakese maa” poole ja vaatame, mida kirjutavad targad raamatud:

Põldosi

PEREKOND OSI

Osjade hiilgeaeg on möödanik — ta on nüüd botaaniline relikt. Puukujulised osjaliigid elasid planeedil Maa üheaegselt dinosaurustega, 270 miljonit aastat tagasi. Tänapäeval tuntakse vaid 29 selle perekonna esindajat, millest Eestis kasvab 9 liiki. Kuigi vähe, see-eest on aga osjad mitmeti tähelepanuväärsed - nende seas on tänapäevalgi hiiglaseid. Lõuna-Ameerikas kasvab liik (Equisetum giganteum), eluvormilt liaan, kuni 13 m kõrguseks, ronides mööda puid üles.

Osjasid iseloomustab lisaks kõigele eriline omadus - nad koguvad peale räni enestesse enam kulda kui ükski teine tuntud taimeliik (juhul, kui nende juures pinnases seda kulda leidub)..

Siin oleks paras teha veel üks väike kõrvalpõige taimede maailma: Saksa bioloog Roland Megnet on uurinud ja ARETANUD taimi, mis suudavad eriti suurel

määral omastada mullast raskemetalle ja mürkkemikaale. Näiteks - siberi tatar - on suuteline 1 ha suuruselt pinnaselt OMASTAMA ligi 1,3 kg kaadmiumi, 24 kg seatina ja 322 kg tsinki. Taimedel on aga ka oma lemmikud: kui Alpi litterheinale meeldivad kaadmium ja tsink, siis India sinepi lemmikuks on hoopis seatina ja kroom.

Venelased on praktikas kasutanud siberi tatart sõjaväe keemiarelvade polügoonidel arseeni väljatoomiseks pinnasest – ja üliheade tulemustega.

Osjade perekonnas leidub nii tülikaid umbrohtusid, toidu- kui ka ravimtaimi ning mürgiseidki liike - seepärast ettevaatust liikide eristamisel! Rohke ränisisalduse tõttu sobivad osjavarred küürimisnuustikuks või poleerimiseks. Tänapäevalgi kasutatakse Hiinas osja puidu

115

poleerimiseks. Jaapanlased keedavad põldosja eospäid toiduks. Roomlased tarvitasid põldosja võsusid kui sparglit ja kuivatasid talviseks tee valmistamiseks. Euroopa suurima liigi - 2 m kõrguse Equisetum telmateia eospead on mahlarikkad ja magusad. Vartest saab tugevat kiudu, millest valmistatakse korve. Osjakiukorvid on eriti tuntud Põhja-Ameerika indiaanlaste juures, sest mainitud liik kasvab looduslikult ka Alaskast Kaliforniani. Norras mõistetakse metsosja kuivatatud vartest kollast värvainet valmistada. Inglismaal peetakse põldosja efektiivseks orgaaniliseks fungitsiidiks, mis tõrjub aiataimedel jahukastet ja tahmlaiksust.

Ravimtaimena on meie maal osjad tuntud vaid diureetikumina, milleks on tavaliselt kasutatud põldosja. Uriini väljastamise võime on põldosjal suurem kui diuretiinil või uriinieritusteel. Vähemal määral on samal otstarbel aga kasutatud ka metsosja ja raudosja. Mürgisteks peetakse konna- ja soo-osja, kes mõlemad on Eestiski tavalised niisketes kasvukohtades.

Osjamürgituse võimalused :

Mürgitus võib tekkida vale osjaliigi üledoseeritud tarbimisel, ja esmaseks tundemärgiks on silmaterade tunduv laienemine, aga eriti raskel juhul võib saabuda paralüüs. Inimestega pole eriti raskeid mürgitusi olnud, aga hobustega (soo-osjast) mõnikord küll.

Põldosi, nagu teisedki liigid, on püsik. Teda võib leida umbrohuna põldudel, jäätmaadel, niitudel, puisniitudel, liivakatel ja savistel nõlvadel ning liivastel mererandadel, pea kõikjal, kus pinnas on küllaldaselt happeline. Kevadel areneb klorofüllita kahvatu kevadvõsu, mis eoste valmides kuivab, ning hiljem kasvab risoomist roheline väikest kuuske meenutav suvivõsu. Kevadine kõrge ja oksteta pruunikas võrse kasvab 20 cm kõrguseks, suvine viljatu võrse on kuni 40 cm kõrge. Taime ladinakeelne nimi - Equisetum tähendab hobuse saba (equus + seta). Neid võrseid hakkab toitainetega varustama pikk must juur. Selle pikkus võib olla oma 5-7 meetrit, ja ülesse sellest suundub sõlmkohtades hulgaliselt vertikaalseid risoome võrsetega. Nendes sõlmedes tavaliselt moodustuvad sügisel paksendid-mugulad, millesse on varutud toitained kevadiste võrsete jaoks. Ega neid pole kerge leida, sest see horisontaaljuur on küllaltki sügaval. Need mugulad on väga rikkad tärklise poolsest – ja magusa maitsega. Seetõttu sead kaevavad neid mõnuga välja ja söövad. Neid mugulaid võib keeta kui kartuleid, kuigi tõsi – nende mõõt on väikesevõitu, mis ei sega aga maitset nautimast, kui on viitsitud mugulad sügavast maast välja kaevata.

PÕLDOSI (Equisetum arvense) kui ravimtaim:

Põldosja kui ravimtaime kasutati juba kaugel muistsel ajal. Isegi Avicenna (X-XI s.) märkis ära tema raviomadused. Nagu siis, nii ka nüüd kasutatakse ravimise eesmärgil -

põldosja suviste võrsete maapealset osa ehk ürti, mida võib koguda ilusa kuiva ilmaga suvi läbi (juunist augustini). Ürt lõigatakse maha 5—10 cm kõrguselt maapinnast ja see tuleb kohe kuivatada 5 - 10 cm paksuse kihina kas pööningul, varjualuses või kuivatis. Niiske osi, kui ta on pandud paksu kihina, ja mittekohesel kuivatamisel muutub ruttu tumedaks ja kaotab oma raviomadused. Säilitatakse kuivas ruumis: kotis või puunõus neli aastat.

Kasutusvalmis kuivatatud põldosja müüakse ka apteekides. Võrsete tükid on jäigad, harulised, hallikasrohelised, õrna lõhna ja hapuka maitsega. Põldosi sisaldab umbes 5 % saponiini (glükosiidi) ühendeid, kuni 25 % ränihapet, orgaanilisi happeid (akonitiin {mille alkoloid on väga mürgine, kuid meditsiinis valuvaigisti}, linoolhapet, oblikhapet, õunahapet), flavoniide, parkaineid, 3-3,5 % õlirasva, mõruaineid, tõrvaineid, valke (kuni 16 %), alkaloidide

116

jälgi, vitamiini С (30-190 mg%), karotiini (kuni 4,7mg%), kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, rauda, vaske, tsinki jt.

- Põldosjapreparaatidel on põletiku-, mikroobi- ja nugilistevastane, verejooksu peatav ja haavu parandav toime. Need tugevdavad organismi immuunsüsteemi ja hoiavad ära põiekivide tekke. Preparaate võetakse sisse ka kui kuse eritajat südame- ja kopsuhaigustest põhjustatud tursete puhul.

-Põldosi on suuteline inimorganismist väljastama seatina, seetõttu teda tarvitatakse

seatina mürgituse puhul. Põldosi. 4—5 spl. kuiva peenestatud ürti keeta 2 klaasi veega 15 minutit, kurnata ja lisada

ärakeenud veekogus. Kasutada välispidiselt suu limaskesta haavandite puhul. - Suurepärane taim veresoonte lubjastumise e. ateroskleroosi puhul. - Kasutatakse palju põieteede põletike ja põiekivide puhul, sest põldosjal on uriinieritust

suurendav mõju ja ühtlasi on sel taimel väga kõrge ränihappe sisaldus. - orgaaniliselt seotud räni suurendab valgete vereliblede hulka, tõhustades seega

vastupanuvõimet haigustele. Seepärast on põldosja tarvitatud tuberkuloosi tugiravis. - Põldosja võib tarvitada ka klorofüllijahuna, kui on mineraalainete puudus organismis. - Välispidiselt on hea teha põldosjast tursete puhul vanni. Kuuri pikkus max 2 nädalat.

Ja kõik need mitmekülgsed ja head omadused on põldosjal just seetõttu, et ta on rikas ränisisalduse poolest, ent sisaldab lisaks happeid, mineraale, vitamiine ning sooli. Põldosjast rohkem räni sisaldab vaid RAUDOSI (Equisetum hyemale)

Teda on hinnatud kõrgelt juba vanade roomlaste poolt kui toniseerivat ja kootavat vahendit.

-Võsudest valmistatud pulbrit kasutatakse siiani haava verejooksu või nina verejooksu puhul.

-Teed on pruugitud rinnahädade, tuberkuloosi, aneemia, verekaotuse, neeru- ja põiehaiguste korral.

- Värske mahl leevendab suu haavandeid, näärmete turseid ja põletikulisi kurgumandleid.

Põldosjateed võib valmistada ka külma veega: droogil lastakse tõmbuda 1-2 tundi, seejärel segatakse hoolikalt, lastakse veel seista 10 minutit ja lõpuks kurnatakse. Juuakse leigena 1-2 tassitäit päevas.

põldosi - suviseid võrseid on kasutatud arstirohuna. põldosi - Veterinaarias: haavapulbrina põldosi - suviseid võrseid on kasutatud hobusesöödana põldosi - taime pähklitaolised mugulad kõlbavad toiduks, lastele maiuspala

Põldosjaga on sarnased aasosi ja metsosi. Metsosja külgoksad hargnevad, aas- ja põldosjal aga mitte. Põldosi tundub katsudes karedam (kuid raudosjast pehmem), aasosi veel pehmem. Väikesed lehed moodustavad varre ümber tupe. Tupehammaste arv on igal

117

liigil erinev. Põldosjal on tupehambaid 8-12, aasosjal 12-18, metsosjal 2-6. Kahtluse korral määrata osjaliiki - küsige nõu mõnelt asjatundjalt - botaanikult.

metsosi, raudosi - on kasutatud diureetikuna; aasosi, metsosi - suviseid võrseid on kasutatud hobusesöödana; Põldosja leotiste puhul poleks paha lisada ka teisi taimi, nii üksikult kui segudena: põldosi - sisaldab räni ja tugevdab taimede kudesid ja vastupanuvõimet haigustele ja

kahjuritele varemerohi - sisaldab kaaliumi ja lämmastikku

raudrohi - sisaldab vaske teeleht - sisaldab lämmastikku, fosforit, magneesiumi, kaaliumi till - sisaldab kaaliumi, väävlit, naatriumi võilill - sisaldab vaske orashein - sisaldab kaaliumi, räni

Meie apteekides on liikunud sellised segud: Organismi puhastavad ja põletikuvastased segud: 1.Põldosi (ürt) - 35 g 2.Nõges (lehed) - 35 g 3.Pohl (lehed) - 30 g Dr Jairuse retsept prostatiidi raviks, üldtugevdav segu:

1. Põldosi (ürt) 2. Saialill (õied), võrdsetes osades 20 g segu valada üle 300 ml veega, keeta nõrgal tulel 3 minutit, jahutada, kurnata. Juua 100 ml 3 korda päevas 15-20 minutit enne sööki ühe kuu jooksul.

See tee võimaldab lahustada ja ka välja viia kive kuseteedest, vähendab valgu hulka uriinis ja eri tekkega turseid ning parandab ainevahetust. Põldosi on organismi üldpuhastamise heaks vahendiks. Teda kasutatakse vananenud ja mädanevate haavade, paisete ja luuhaiguste puhul; tal on suurepärane toime, pestes välja, lahustades ja põletades ära kõik riknenud ained. Ta on asendamatu neerude ja kuseteede haiguste puhul. Osja keeduvett kasutatakse kui kompressi, kui leotamis- ja pesemisvahendit, mao puhastamiseks, valude vähendamiseks kividehaiguste puhul, ta aitab välja viia sooli, liiva ja lahustunud kive.

Suur ränisisaldus võimaldab teda kasutada hammaste, küünte, luude ja kõhrede

tugevdamiseks.

Ravimteed osjast kui universaalsest taimest võib valmistada mitut moodi ja kõik nad on ühtemoodi tõhusad:

Valada 20 g põldosjale peale 200 ml keeva vett, hoida 1 tund ja kurnata. Võtta sisse 1-2 teelusikat. 3-4 korda päevas, või määrida haavu, või loputada suud.. Leotada 50 g põldosja 500 ml keedetud ja jahutatud vees terve ööpäeva, siis kurnata. Kasutada vanni tegemiseks, haavade pesemiseks, kompressideks

118

Valada 25 g põldosjale peale 200 ml keeva vett, keeta 30 min nõrgal tulel, kurnata. Kui veekogus on vähenenud, siis lisada keeva vett. Võtta sisse 1 supilusikas 3-4 korda päevas peale sööki, kui uriinieritusvahendit, aga ka jälle suuloputuseks, haavade pesemiseks…

Kuid, et saada põldosjast kätte kõik temas sisalduvad väärtained, tuleks osja keeta mitte vähem kui kolm tundi.

Põldosjasalv. Põldosja ekstrakt segatakse vaseliini või koorevõiga suhtes 1:4. Sellega

määrida raskelt paranevaid haavu, mädanikke, ekseeme…

Põldosja pulber. Kuivatatud osi peenestada pulbriks ja seda kasutada haavadele puistamiseks. Pulbrit võib segada ka veega (hapukoore, majoneesi paksuseks)ja panna lapiga haavale.

Põldosja mahl: Kõige toimekam ravivariant. Värske põldosi hoolikalt pesta, peenendada, tampida uhmris pudruks ja mahl välja pigistada. Seda mahla säilitada pimedas ja külmas kohas. Sisse võtta 2 teelusikat 3-4 korda päevas. Välispidiselt: puhastada, pesta haavu. Võib tilgutada ka ninna 2 – 3 tilka sagedaste ninaverejooksude puhul.

Vastunäidustused:

Põldosja preparaadid on vastunäidustatud nefriitide ja nefrooside puhul, kuna võivad individuaalsel talumatusel esile kutsuda neerude ärrituse. Sellistel juhtudel oleks enne kasutamist soovitav konsulteerida oma raviarstiga.

PÕLDOSI (Equisetum arvense) majapidamises:

- Majapidamises on põldosja juurte keeduvett kasutatud villaste riiete värvimiseks hallikas- kollaseks.

Kui polnud küllaldaselt puhast raudosja, siis lisati põldosja ja on tehtud ka: - puhastatud keraamilisi ja metallist nõusid, Vanasti löödud läikima rahvariiete suured

hõbesõled. - Poleeritud isegi kivist esemeid, Hiinas puitdetaile

PÕLDOSI (Equisetum arvense) kui toiduaine:

Osjast, kui toiduaine huvitavad meid esmajärjekorras tema varakevadised eospead ja varred. Nende söödavate osade uuringud näitasid, et neis on: kuni 8 mg%

119

lämmastikuühendeid, kuni 2% rasva, varred on rikkad suhkru poolest – kuni 14mg% süsivesikuid ja kuni 100 mg% askorbiinhapet ja karotiini. Põldosja keeduvette jääb järgi kuni 37 mg% vitamiini C.

Eospead – anname neile välimuse järgi vaadates iseloomustava nime – „uhmrinuiad”. Nendest võib valmistada suppe, bitkiisid või kotlette, praade kuivatatud seentega, lihaga, vormirooge, täidiseid, korpe, praadida võiga, küpsetada hapukoorega jne. Lapsed söövad hea meelega neid „uhmrinuiasid” toorena otse põllul. Selle taime toiteväärtus on küllaltki kõrge. Põldosjast tehtud toitudel on spetsiifiline meeldiv maitse ja tunduvalt laiendab kevadperioodil meie toitumisvõimalusi just kohalike loodusandide näol. Tagavaraks võib säilitada põldosja kevadisi võrseid nii kuivatades kui ka soolamise teel, kas siis väiksesse tünni või purki või…. Maaalused juurepaksendid, või, nagu ka mõnel pool nimetatakse – maapähklid on väga rikkad tärklise poolest, seetõttu ka magusa maitsega. Need meeldivad eriti lastele. Neid võib ka süüa toorelt, keedetult või küpsetatult.

Põldosja soolatud võrsed: Noored põldosja eospead pestakse puhtaks, pannakse tihedalt kas siis email- võim klaasnõusse, lisatakse juurde tilli, mustsõstra lehti, mädarõika juuri, küüslauku. Peale valatakse külma (läbi keedetud, jahutatud) soolalahust (1 supilusikas soola 1 liitri vee kohta). Teda antakse lisandina praadide juurde, või maitsestatakse sellega suppe, eriti kapsasuppe.

Retseptid: Vormiroog kohupiima ja põldosjaga: Kohupiim segatakse hakitud muna ja peenelt

lõigatud põldosjaga, maitsestatakse soolaga, lisatakse jahu, valatakse peale hapukoort ja küpsetatakse ahjus. Valmimisaeg 35 minutit.

100 g põldosja (eospead) kohta — 200 g kohupiima, 1 kõvakskeedetud muna, 2 supilusikat hapukoort, 2 supilusikat jahu, 1 teelusikas koorevõid, sool maitse järgi.

Põldosja kotletid: Keeta riis pehmeks, segada peenekslõigatud osja ja munaga, lisada

soola, vormida kotletiks, veeretada riivsaias, praadida kuni kuldse koorikuni. 2 klaasile osja "uhmrinuiadele" — 0,5 klaasi riisi, 1 muna. Bitkiid põldosjaga: Põldosja roheline värske võrse üle vaadata, puhastada, pesta, peenelt

lõigata ja segada mannapudruga, mis on piimal keedetud. Vormida bitkiid, veeretada riivsaias ja küpsetada ahjus.

100 g noort rohelist peenikest põldosja, 100 g piima,20 g mannat,10 g riivsaia,10 g margariini või võid.

Pirukas põldosja võrsetega: Noored eosvõrsed lõigata hästi peeneks, panna võiga

määritud pannile. Muna vahustada suhkruga, lisada piima ja jahu. Saadud taigen valada põldosjale ja küpsetada ahjus. Valmimisaeg 35 minutit.

200 g võrsete kohta — 1 klaas piima, 4 klaasi jahu, 1 klaas suhkrut, 4 muna, soola maitse järgi.

Supp põldosjast: Eospead puhastada, kartul lõigata väikeste kuubikutena, keeta koos 10-

15 minutit, lisada riivitud ja praetud porgand, keeta veel 2-3 minutit. Lauale anda koos hapukoorega. Valmimisaeg 20 minutit.

120

300 g "nuiakestele"— 1 liiter vett, 1 porgand, 3 kartulit, 1/3 klaasi hapukoort, 1 supilusikas koorevõid.

Munaroog põldosjaga: „Nuiakesed” puhastada, lõigata, praadida võiga 4-5 minutit,

valada peale muna ja praadida valmiks. Kui munad hakkavad paksenema, raputada peale peeneks lõigatud rohelist sibulat. Valmistamise aeg 10 minutit.

2 klaasile "nuiakestele" — 3 muna, 2 supilusikat rohelist sibulat, 1 supilusikas õli. Põldosja kissell: 70 g eosvõrseid puhastada, pesta, peenestada umbes riisiterade

suuruseks. Valada potti, lisada 160 ml vett, kuumutada keemiseni ja keeta vaiksel tulel 30 minutit. Kurnata. Võtta natuke seda tõmmist ja lisada sinna 8 g kartulitärklist. Ülejäänud tõmmis kuumutada jälle keemiseni ja valada sinna pidevalt segades ettevalmistatud tärklis – keeta veel 5 minutit ja jahutada. Kui vee asemel kasutada mingit natuke lahjendatud mahla, saate väga tervisliku ja maitsva toidu.

Vinegrett : 150 g eosvarsi puhastada ja peenestada. 50 g „nuiakesi” puhastada, ja keeta

keevas vees 3 minutit, peenestada. Puhastada üks mugulsibul, peenestada, 50 g noori rohelisi osja oksi puhastada ja lõigata peeneks. Kõik ära segada, lisada 100 g peeneks hakitud toorest hapu kapsast, maitsestada soolaga ja valada peale natuke taimeõli.

Maiasmoka vinegrett: põhimõtteliselt nagu eelmine, kuid jätke ära sibul ning sool ja taimeõli asemel maitsestage meega – saate tohutu energiapaketi.

Pirukatäidis põldosjaga: 3 muna, 150 g eosvõrseid, 50 g riisi, soola vastavalt maitsele.

Riis keeta valmis, pesta jooksva vee all, lasta kuivaks nõrguda ning valada taldrikule. Puhastatud osja võrsed peenestada koos keedetud munadega, segada riisiga, kui vaja lisage soola ning uuesti segada. Täita pirukad. Küpsetada.

PÕLDOSI (Equisetum arvense) kui kosmeetika abivahend:

1. Kuiva näonaha puhul on kasulik nägu pesta osja tõmmisega: 2 supilusikat kuiva peenestatud rohule valada peale 2 klaasi keeva vett, keeta tasasel tulel 5-10 minutit, jahutada ja kurnata. Peale pesemist (õhtul, tõmmisega näo masseerimist) soovitatakse panna veel niiskele nahale mingit toitvat kreemi ja 20-30 minuti pärast nägu puhtaks pühkida paberist salvrätikuga. Nahk muutub rohkem elastsemaks ja õrnemaks.

2. Osja tõmmisega soovitatakse hõõruda rasvast, poorilist näo nahka: supilusikatäis peenestatud osja valada üle poole klaasi veega, keeta 5 minutit ja anda tõmbuda 30 minutit. Siis kurnata ja hõõruda sellega nahka 2 korda päevas.

3. Rasvase naha hõõrumiseks kõlbab ka tõmmis: 1 -2 supilusikatäit kuiva osja rohtu lasta ööpäev tõmmata klaasitäie külma, kuid keedetud vee sees.

4. Rasvase, poorilise naha puhul soovitatakse veel: tõmmis nagu p. 1-3, mis tuleb segada lusikatäie odekolonni või viinaga. Segu võib kasutada hõõrumiseks või kompressina.

5. Rasvase naha puhastamiseks võib valmistada ka näovee: osja tinktuur viinaga (1: 10) või valge veiniga (1 supilusikatäis kuiva osja valada üle klaasitäie veiniga), jätta tõmbama pimedasse kohta 20 päevaks.

6. Vinnide puhul supilusikatäis kuiva rohtu valada üle 2 klaasi keeva veega ja jätta tõmbama 10-15 minutiks. Peale kurnamist võib tõmmist kasutada nii näo hõõrumiseks, kui lühiajalisteks kompressideks.

121

7. Kompress rasvase naha puhul: võtta salvrätik, voltida lindikujuliselt 3-4 kihiliseks, niisutada soojendatud tõmmisega (vt. p. 3) ja ruttu panna näole nii, et kompressi keskkoht satuks lõua otsa, aga servad kataksid põski. Kompressi vahetada vähemalt 4 korda, alustades kuumast ja lõpetades külmaga.

8. Närbunud ja lodeva näonaha puhul kasutatakse auruvanni:1 liitri vee kohta võetakse 1 supilusikatäis peenelt lõigatud osja, keedetakse vaiksel tulel 15 minutit ja siis hoitakse nägu auru kohal.

9. Värskeltvalmistatud tõmmiseid ja ka tinktuure (vt. 1-3, 5) kasutatakse kui kompressi enne habemeajamist – karvade pehmendamiseks.

10. Mask rasvasele nahale. Purustada kuiv osi peeneks (võib kohviveskis), valada peale niipalju keeva vett, et tekiks pudrutaoline mass, soojendada esiteks kuni 60-70°, seejärel natuke jahutada, et ei oleks liialt kuum naha peale panna. See mass määrida soojalt puhtale nahale ja jätta seisma 15-20 minutiks, pesta ära sooja veega. Sellel maskil on põletikuvastane ja kuivatav mõju. Ravi kestvus - 15-20 maski, 2-3 korda nädalas.

11. Silmalaugude niisutamine: 2 supilusikatäiele osjale valada 2 klaasi vett, keeta 30 minutit. Keeduvees teha märjaks kas tükk vatti või marlit ja kanda laugudele, hoida natukene. Protseduur võtab ära silmade väsimuse ja tursumuse nende ümber, rahustab närvide tõmblemist.

12. Juuste juurtele soovitatakse sisse hõõruda osja jahutatud tõmmist. Selleks 2 supilusikatäit peeneks lõigatud rohtu valada üle klaasi veega ja keeta 30 minutit, siis hõõruda peanahka ja hiljem loputada juuksed veega. Protseduur toniseerib nahka, parandab vereringet, reguleerib rasvanäärmete funktsiooni.

13. Tugeva kõõma puhul on soovitatav loputada juukseid osja tõmmisega: 2 supilusikatäit rohtu keeta 30 minutit 2 klaasitäies vees tasasel tulel.

14. Juuste väljalangemisel soovitatakse peale pesemist loputada juukseid tõmmisega: 3 supilusikatäiele osjale valada 1 liiter keeva vett, lasta tõmmata 30 minutit. Tõmmis enne kasutamist kurnata. Teha protseduuri 5 päeva järjest.

15. Rasvaseid juukseid pesta: 2 supilusikatäit osja valada üle 1 liitri keeva veega ja keeta tasasel tulel 10 minutit, lasta tõmmata 15-20 minutit ja kurnata.

16. Juuste kasvu parandamiseks: 100 g osja lasta tõmmata 1 liitris kuumas vees. Tõmmisesse lisada 0,5 liitrit söögiäädikat . Loputada selle seguga juukseid peale pesemist.

17. Rasunäärmete talitluse häirete puhul hõõruda peanahasse viinaga (või 30-40%-lise piiritusega) tehtud osja tinktuuri (1:10) 3 kolm korda nädalas. Kuur- 15-20 protseduuri. Vajadusel kuu aja pärast korrata.

18. Osjatee kasutamine rasvastel juustel: 2 supilusikatäit osja rohtu valada üle 0,5 liitri keeva veega, keeta tasasel tulel 2-3 minutit, jahutada, kurnata, lisada supilusikatäis äädikat või ühe sidruni mahl, 50 ml saialille piiritusetinktuuri, eukalüpti või kampri piiritust.

19. Jalgade väsimuse puhul aitab: 15-20-minutilised osjatõmmise (vt. p. 15, pole vaja kurnata) vannid.

20. Jalgade higistamise võivad ära võtta igapäevased osjatõmmise vannid (p. 19, ainult vett on 2 liitrit). Peale protseduuri lõppu määrida varbavahesid boorhappega.

21. Jalgade higistamist võtab ära, kui p. 21 tõmmisele valmistamise ajal lisatakse värskeid kaselehti ja osja eosvarsi.

22. Kaenlaaluste suurenenud higistamise puhul soovitatakse 1-2 korda päevas hõõruda kaenlaaluseid osja viina(1:10) tinktuuriga– p.5 järgi .

23. Vereringet, kui nahk on närbunud ja lõtv, parandab vann põldosjatõmmisega: 1 kg värsket ja peenekslõigatud osja valada üle 3-4 l külma veega, lasta seista 5-10 minutit. Seejärel

122

panna tulele ja keeta 5 minutit. Peale tulelt võtmist antakse tõmmata 10 minutit. (Kui niipalju osja pole, võib ka vähemaga: 250 g toorainet valada üle keeva veega ja lasta kaane all tõmmata vähemalt 30 minutit.) Kurnatud tõmmis lisatakse vannivette. Vanni tehakse kord nädalas 1-1,5 tundi enne und. Veetemperatuur 36-37°, vanni kestvus 20-30 minutit. Enne vanni peab keha olema pestud sooja vee ja seebiga, aga peale osjavanni keha enam ei loputata.

24. Osja tõmmist või tinktuuri kasutatakse ka nahal esinevate haiguste raviks: pestakse, niisutatakse, tehakse kompresse, kui on haavad, furunkulid, ekseemid, põletikulised protsessid jne. aga tilgutatakse ka ninna verejooksu puhul.

PÕLDOSI (Equisetum arvense) kui maagiline vahend:

Looduselement - maa. Iseloom - külm, kuiv, kibedavõitu. Okultistlik tähendus — eluenergia. Maagiline kasutamine:

Põldosi — see on rohi, mis nagu igasugune umbrohi, omab suurt sisemist energiat. Põldosja võib kasutada kindlameelsuse ja elujõulisuse tugevdamise rituaalides. Seda on eriti vaja otsustusvõimetutele ja eneseusu puuduses inimestele. Tuleks teha rituaal, mis tõmbab enda ligi põldosja energiat.

Selline rituaal tuleb läbi viia, kui Kuu kasvab. Vara hommikul on vaja minna põllule ja korjata sületäis osja. Taime murdes on vaja mõelda, et ühe taime asemele kasvab neid viis korda rohkem. Sealsamas, põllu peal tuleb korjatud osi maha laotada ja heita selle peale pikali. Lamades nüüd osjast alusel on vaja ette kujutada, kuidas selle osja energia teisse siseneb. Kusjuures see energia hakkab sisse tulema jalavarvaste otstest. Kui te tunnete, et osja energia on teid täielikult täitnud, tõuske püsti. Osjast alus peab maha jääma samasse kohta nii nagu ta oli. Noppige veel kolm taime ja minge koju. Kodus pange taimed vette voodi peatsi juurde. Päeval tehke oma tavalisi asju, aga õhtul süüdake LILLA küünla. Küünal tuleb panna mitte kaugemale, kui pool meetrit taimest. Sama rituaali tuleb korrata veel kaks korda üle päeva. Kuid tuleb nii arvestada, et rituaalipäev ei satuks neljapäevale.

Usutakse veel, et kui Kuu kasvamise ajal korjata osja ja panna see abieluvoodi alla, nagu näidatud all joonisel, keskele, ja hoida seal mitte vähem, kui kaks nädalat, siis on abikaasadel oodata lähemal ajal pere suurenemist

123

Veel osjadest

Kui me jätame kõrvale Põldosja mitmekülgsed kasutusvõimalused ja vaatame taime ainult RÄNI saamise allikana, siis võime teed keeta või teha tõmmiseid ka järgmistest Eestis kasvavatest osjaliikidest:

Metsosi Equisetum sylvaticum

Meie metsade üks tavalisemaid rohttaimi. Ta erineb teistest osjadest selle poolest, et

koosneb ainult peenikestest vartest ja eriti kahar. Peavars võib kasvada kuni 60 cm kõrguseks. Varre rakud on ränirikkad, seetõttu ka karedad Tema oksad, mis on ka männasena ümber tüve, nagu põldosjal või ka kuusepuul. Kuid kahar on ta sellepärast, et need männasoksad harunevad veel omakorda.

Seega jätke meelde – metsosi on see, millel on õrnad hargnevad oksad. Metsosja teed on joodud kopsutuberkuloosi ravimisel ja ka uriinierituse soodustamiseks Aasosi Equisetum pratense

Aasosi kasvab enamasti niiskematel ja varjurikkamatel kasvukohtadel. Päris valges talle

eriti ei meeldi kasvada. Aasosi erineb Põldosjast selle poolest, et Aasosjal kevadvõsu ei kuiva, vaid see hakkab tasapisi muutuma roheliseks, ning tüvele kasvavad pikad karedad oksad. Oksad on peenikesed ning EI HARUNE KUNAGI, ega ole ka nii sirgjoonelised, kui teistel osjaliikidel. Aga tema varred on samuti ränirikkad ning karedad. Ravimtaimena ei oma kaasajal erilist tähtsust. Raudosi Equisetum hyemale

124

Meie kuivadel nõmmedel või kuivemates metsades kasvavad mitmel pool imelised tumerohelised vitsad, mis on nii karedad, et nende hooletul võtmisel võib käsi kriimustada. Raudosi on kõikidest osjaliikidest kõige ränirikkam. Raudosja omapära on selles, et neid saab korjata aastaringselt, ka talvel, sest Raudosja varred on kaheaastased. Pika elu jooksul võib raudosi suhteliselt pikaks kasvada, kuid varre läbimõõt jääb tagasihoidlikuks: 4 – 6 mm. Heaks tunnuseks raudosja määramisel on see, et tema eospea on terava tipuga ja suhteliselt lühike, koonusekujuline.

Kuna raudosjal oksad enamuses puuduvad, siis on vars pealtnäha paljas, vaid triibuliste sõlmekohtadega.

Rahvameditsiinis on raudosja teed ka tarvitatud uriinieritust soodustava vahendina, kuid jääb toimelt põldosjast maha.

Ülejäänud osjad: Soo-osi Equisetum palustre

Ja Konnaosi Equisetum fluviatile

Mis kasvavad märgadel kohtadel on mürgised ega kõlba kasutada

125

V OSA

LIIGUTA ENNAST TERVEKS

Ülemaailmse Tervishoiu Organisatsiooni määrangu järgi on TERVIS – inimese psühholoogiline, sotsiaalne ja füüsiline heaolu. Seda võib saavutada vaid loodusseadusi austava harmoonilise eluga, mille all mõeldakse järgmiste faktorite arvestamist:

- positiivne mõttelaad - mitte liialt pingelised füüsilised harjutused, õigeaegne relaksatsioon - värske toidu kasutamine, milles on kõik eluliselt vajalikud elemendid - õhu- ja päikesevannid, värske õhk - puhta vee kasutamine, nii toiduks, kui puhastamiseks ja enda karastamiseks Selles osas on ära toodud praktiline õpetus hatha-jooga harjutuste tegemiseks, nii neile,

kes soovivad enda tervist kas parandada või säilitada, kuid usun, et siit leidub midagi kasulikku ka Jooga gruppide õpetajatele või instruktoritele, kuna siin on kompleksne ja süsteemne lähenemine kindlale harjutuskomplektile, mis on täiesti reaalselt teostatav mitte ainult särtsakale noorele vaid isegi VANALE JA PAINDUMATULE PENSIONÄRILE.

Alguses mul ei olnud plaanis üleüldse Hatha-Jooga harjutustest kirjutada, sest Jooga-

teemalist kirjandust on praktiliselt võttes igalt poolt ja vabalt saada. Kuid lugedes neid, tuli mulle mõte, et kuigi raamatud on head ja targad, on neis siiski üks pisike, kuid minu arust määrav puudus – nad on LIIGA targad. Raamatute eessõnas või järelsõnas on küll mainitud, et autorid on niimitu aastat või aastakümmet sellega tegelenud ja seda või teist saavutanud, kuid.......ei mingeid oma kogemuste jagamisi. Kõik autorid, kes pole ihult ja hingelt elukutselised joogid, on püüdnud illustreerida oma raamatuid imekenade pooside piltidega. Kui nad ise on juba väljaspool loodusliku painduvuse vanust, siis on kasutatud kasvõi jooniseid poosidest – peaasi, et ilus. Nad on ära unustanud, et siiski enamusele on see jooga just siis VAJALIK, kui ennast ei ole enam võimalik võrrelda piltidel toodud kaunite ja painduvate modellidega. Ja vaadates neid pilte, tundub asi olema viletsama välimuse ja tervisega inimesele absoluutselt lootusetu, mille tulemusel raamat pannakse lihtsalt käest ära ja sinna see ilus mõte Joogategemisest jääbki…..ning inimene valib hoopis KEPIKÕNNI – lohutades ennast sellega: siin ma saan hakkama!!!

Kepikõnd iseenesest on tore ja ka kasulik ajaviide, kuid nagu olen ka mujal märkinud – iga suure asja väärtuse määravad tema pisikesed detailid. Nii ka siin. Hakkame siis asja analüüsima. Oletan, et kõik on kuulnud või lugenud, et treeningud jagunevad kahte suurde põhigruppi: dünaamilised ja staatilised. Kepikõnd kuulub dünaamilise treeningu gruppi, kuid Jooga oma põhiolemuselt (asanad/poosid) on STAATILINE treening. Mille poolest nad erinevad? Nad erinevad oma mõju poolest. Dünaamilisel treeningul, mida vähem treenitud organism on, seda rohkem tekib lihastes piimahapet. Staatilisel treeningul aga peaaegu üldse, isegi suure koormuse puhul, piimhapet ei teki.

Piimhape on aga igas eas inimese kehale puhas mürk - KIIRENDAB vananemisprotsessi. On meil seda vaja – me ju tahame hoopis vananemist pidurdada. Kui kujutame ette, et iga päev vananeme mingi „X” vananemise ühikut, siis selle vastu

126

võitlemiseks peaksime kasutama vähemalt sama suure väärtusega ühikut, kuid veel parem „X”+1 väärtusega ühikut, sest siis on lootust protsessi vastupidiseks muutmiseks. Te lähete kepikõnnile - mida teile soovitatakse: „Ärge üle pingutage”. Tõeliselt õige soovitus, kuid….kas te tõesti usute, et poolkuivanud liimiga on võimalik liimida, et leige veega on võimalik muna kõvaks keeta või, et peaaegu tühja akuga on võimalik auto mootorit käivitada??? Mina selles millegipärast kahtlen. Seetõttu kepikõnd peaks olema sellise pingutuse ja intensiivsusega, et südamelöökide arv tunduvalt tõuseb, higi hakkab jooksma ja rakkude ainevahetusprotsessid lähevad uuele tasemele. Aga seda te tõesti teha ei tohi, sest keha ja süda pole selliseks koormuseks ette valmistatud. Treening aga põhimõttel – ärge üle pingutage, see on täpselt sama, mis üritada tühja akuga autot käivitada. Peale mõningat üritamist on aku lõplikult tühi. Ka sellisel mõttetul keppide enda järel „lohistamisel” (nagu linnapildis ülitihti näha on) pole muud tulemust, kui kõige tavalisem VÄSIMUS – teie rakkudest koosneva „aku” tühjenemine. Võibolla sellisel treeningul kaotasite natuke kaloreid, kuid järgmise söögikorraga võtab organism selle nagunii tagasi. Suurema intensiivsusega treeningut ei tohi aga teha ka need, kes tänu loogikavastasele telereklaamile kasutavad higi eritumist blokeerivaid „kaitseid” 24/7. Kas tõesti on raske aru saada, et inimese nahk ON kõige suurem inimorgan, et selles on pidevalt ringluses ligi kolmandik inimese kogu vere hulgast ja et selle organi LOODUSE POOLT ETTE NÄHTUD töö häirimine, kutsub esile kõrvalekalded kogu ülejäänud keha normaalses töös. Normaalse ja terve ja füsioloogiliselt vajaliku koguse puhta vee jooja higi on peaaegu maitsetu ja lõhnatu. Inimese enda ebaterve eluviis muudab higi ebameeldivalt eemaletõukavaks. Kui inimesed suudavad ja peavad seda isegi õigeks – olla tolerantne mitmesuguste perverssuste suhtes, miks ei suuda (või ei taha) nad seda olla higi suhtes.

Staatiline treening aga on kehale suuteline sama suurt või isegi suuremat koormust andma, kui dünaamiline. Et te saaksite seda kohe praktiliselt võrrelda, tehke väike ja lihtne katse. Olge voodis või maas vaibal selja peal pikali. Nüüd tõstke pead ainult nii palju, et parajasti tugi kaob pea alt ära. Selleks pole rohkem vaja tõsta, kui paar-kolm sentimeetrit. Ja nüüd hoidke pead sellises asendis. Ma ei usu, et te seda isegi tühised viis minutit suudaksite. Lühidalt – te võite paari-kolme minutiga anda kehale (eriti südamele) suurema koormuse, kui tunniajalise intensiivse kepikõnniga.

Ja Jooga ongi nüüd selline staatiline treening, mis valmistab teie keha ette hilisemateks kepikõndideks või ka päris suusatamiseks, uisutamiseks jne., mida kollektiivselt teha on tõesti meeldivam ja lõbusam, kui omaette ja üksi asanas istudes.

Kuid Jooga harjutustes on veel üks lisaväärtus, millest tavaliselt ei räägita, eriti need, kes on ikka veel tšakrate küljes kramplikult kinni. Tegelikult enamus Jooga poose stimuleerib kas kaudselt või otseselt ühte inimkeha praktiliselt võttes kõige väärtuslikumat ENERGEETILIST PUNKTI – huei-in. Kui see punkt poleks nii väärtuslik, ega siis loodus poleks sellist vaeva näinud ja talle kõige rohkem peidetud ja kaitstud koha määranud. Selles punktis algavad ja lõpevad kaks põhilist – suur ja väike taevased energiaringid, selles punktis yin muutub yang-iks ja vastupidi.

127

1. Uretra (kusekanal) 2. Naba 3. Energia meridiaan Žen-mai 4. Punkt Bai-huei 5. Meridiaan Du-mai 6. Süda 7. Neerud 8. Anus 9. Punkt HUEI-IN Asume siis Jooga juurde. Kuna noorte puhul pole muud probleemi, kui lihtsalt „kättevõtmise asi“, siis hakkasin

mõtlema, et kuidas VANA ja juba tõeliselt paindumatu inimene (eriti ümara kõhuga meesterahvas) saaks hakkama saadaolevatest joogaraamatutest juhindudes –muutub ta keha „nooreks“ ja painduvaks???

Uurisin ja vaatasin ja tulin järeldusele – EI saa. Peaaegu igal pool oli kirja pandud ja mitte ainult „vanade“ puhul, vaid see kehtis ka noorte kohta, et KOHE, kui tunnete harjutuste tegemise ajal mingit valu, raskust või ebamugavust??? JÄTKE KOHE järele. Ma võin kinnitada, et ALGUSES...... VANA (ega ka noor) inimene ei või ilma valuta ega ebamugavustundeta teha mitte ühtegi painutusharjutust. Harjutamatu inimese treening on tervelt paar-kolm kuud LÄBI VALUDE tulemuste poole. Ainult, et „vanal“ inimesel peaks olema juba niipalju eeliseid (teadmisi ja tarkusi kogutud), et oskaks oma mõistusega ERISTADA, milline valu on tervise vaatevinklist ohtlik ja milline mitte. Kui selleks ise pole suuteline, on ju alati võimalik arstiga konsulteerida. Need valud hakkavad kasvõi sellest peale, et kui heita selili põrandale õhukese vaiba peale, siis tundub see põrand ESIALGU oi kui kõva ja valus olema, kas siis toetudes sellele kuklaga, küünarnuki otstega või põlvedega. Kuid kuu-kahe pärast ei märkagi enam, mis selja alla jääb – paljas põrand või pehme vaip.

Teine suur puudus Joogaraamatutel on see, et nad ei seosta Joogat PRAKTILISE eluga.

Nad vaid tutvustavad harjutusi, upuvad teoreetilisse maailma, lisavad pika nimekirja, mida kõike Joogi peab teadma ja tegema ja peavad endastmõistetavaks, et peale nende tarkade raamatute kasutuselevõttu (läbi lugemist) või harjutustega alustades olete KOHE juba ka Joogi. Siin pean teid kõiki kurvastama – ei ole. Võib juhtuda, et enamus teist ei saa ka Joogideks. Samuti ei usu ma, et ka need autorid ise oleksid kõik Joogid. Täpselt nii, nagu ka mitte kõik

128

sporditreenerid ei ole ise võimelised praktiliseks spordiks. Ei saa me ka KOHE klaverikunstnikuks nimetada inimest, kes tuleb, istub klaveri taha ja paneb käed klahvidele. Midagi jääb nagu puudu, ning need on OSKUS, PRAKTIKA ja SISULISE OLEMUSE MÕISTMINE.

Siit tulenevalt – Jooga on ELUSTIIL, kus enamus (kui mitte kõik) elutoiminguid on

allutatud Jooganõuetele ja printsiipidele. Kuid praktiline elu on midagi muud – on kohustused, mis on seotud perega või tööga, või muude elamistingimustega, kus tihti puuduvad võimalused vajaliku elustiili pidevaks viljelemiseks.

Seega tahan teile tutvustada ja julgustada tegelema PERIOODILISE Joogaga. Nii, nagu seda on teinud pikki aastaid joogaga tegelenud vanad inimesed. Ka minule endale, kui laisale (sündinud Lõvi) on aktiivse Jooga perioodide – (x kuud) vaheldumine „laiskuse“ perioodidega ainuke vastuvõetav moodus, sest muu, ka „patune“ elu tahab ju samuti elamist. Vaatame tavatööl (või ka koolis käiva) joogi elu. Tõuseb hommikul kell 5.00. Tegeleb kaks tundi joogaga. Kell 8.00 -17.00 peab tööl olema. Siis kojusõit, kodused toimetused....... ja hiljemalt kell 22.30-23.00 magama, sest muidu pole temast kell 5.00 ärkajat ja joogaga tegelejat. Nii tekibki küsimus, et millal siis „ELAD“ nagu teised inimesed – käid sõprade/tuttavatega väljas, vaatad televiisorit, tegeled hobidega.

Vaadates vanade inimeste kogemusi, siis kuni 40-nda eluaastani oli aktiivse jooga perioodil paindlikkuse ja füüsiliste võimete taastamiseks vaja kuni 1 kuu treeningut. 55-aastastel kulus selleks aga juba ligi kaks kuud. Kuid pensionieas (63 +aastat), et mitte ennast üle pingutada, tuleks paindlikkuse taastamiseks planeerida vähemalt 3-4 kuud.

Allpool tulevate harjutuste illustreerimiseks olen kasutatud nii jooniseid - saate näha

milline peaks poos noore inimese tehtuna välja nägema, ning lisanud ka pilte vanast 65 aastasest pensionärist, et veenduksite – see painduv noor on ju ainult mingit paar tühist kuud või pool aastat oma treeninguga vanast paindumatust „puupakust” eespool, ei enamat. Kui suudab vana, siis NOOR, olgu või juba figuuri kaotanud, PEAB SUUTMA.

Me hakkame õppima ja praktiliselt kasutama hatha-joogat. See on küll jooga süsteemi

alumine, kuid väga tähtis aste. Hatha-jooga – see on praktilised meetodid terve keha ja terve psüühika loomiseks, kasutades spetsiaalseid harjutusi, spetsiaalseid protseduure ja relaksatsiooni.

Allpool toodud harjutuste komplekt peaks tagama kõikide enim vajalike lihasgruppide

ja liikmete treeningu. Harjutuste järjekorda poleks vaja eriti muuta, kuna nad on kokku pandud põhimõttel, et iga eelnev harjutus mingil määral soodustab järgmise tegemist, aga samal ajal annab vajalikku aega ka mõnedele liikmetele puhkuseks. Näiteks, harjutused, kus on koormuse all põlved (inimesel ühed rutemini vananevad osad) on nii harjutuste esimeses osas, keskel, kui ka lõpus.

Ja alles sellest hetkest peale, kui Te olete saavutanud vajaliku painduvuse, et OLLA

mingis poosis vajalik hulk aega, on Teil õigus öelda – ma TEEN Joogat. Kuni sinnani on „õppuri“ aeg.

Tõsiseks signaaliks, et VIIMANE AEG on alustada joogaga, kui madalal pingil istudes takistab oma kõht, näiteks, kingapaelte kinni sidumist, sest sündida võib IME:

129

Treeningut alustades ......... ja kolm kuud hiljem

„Õppuri“ ajal keha kaotab kaalu vaid niipalju (5-15 kg), kui on vajalik, et saavutada

asanade tegemiseks vajalik painduvus. Kui jõuate PÄRIS JOOGA faasi, siis keha hakkab treeninguid jätkates kaotama kaalus ca 1 kg nädalas, kuni saavutab loodusliku OPTIMAALSE kaalu, mis on, näiteks 1.XX cm pikkuse puhul ligikaudu kilodes sama, kui XX numbriline suurus sentimeetrites (Kehamassiindeks umbes 24). See küll ei vasta käesoleva aja „moenõuetele”, kuid Jooga poolt pakutav sisemine enesekindlus vabastab Teid vajadusest vastata mingitele välistele täiuslikkuse etalonidele. Kui olete jõudnud oma tasakaalupunkti, ongi Teil ideaalne kaal käes. USALDAGE OMA KEHA!.

Aga, et Te jõuaksite kergemini ja kiiremini „päris“ Jooga faasi, pakun välja ühe ülihea abivahendi, mida pole mitte kellegi teise raamatus veel siiani kohanud. Ja see ei ole midagi muud, kui lihtne KELL – selge numbrilaua, loetavate numbrite ja tsentraalse suure sekundiosutiga, ning........tugeva ja selge TIKSUMISEGA – üks heli sekundis.

Tavaliselt vastavad sellistele tingimustele kõige odavamad ja lihtsamad seinakellad. Mida see kell meile annab? Ei midagi rohkem ega vähem, kui kergendab harjutuste

juures Jooga puhul nii vajaliku rütmi tagamist – olgu siis mõtetes tiksumist lugedes või silmadega osuti liikumist jälgides.

Joogade õpetus oma pulssi lugedes südame rütmi meelde jätmiseks on hea, kuid....olles ausad - kaasaja inimese juures, kes just tervisehädade sunnil kavatseb hakata Joogaga tegelema – praktiliselt võimatu. Sest inimesel on süda haige, rasvunud, löögid nõrgad ja jäävad vahele. Ise on ta stressis, iga mõte ja emotsioon viib südame imekergelt rütmist välja – pulsilöökide arv minutis on pidevalt kõikuv...... mida siin siis meelde jätta? 60 lööki minutis, või 65 või isegi 80???

Isegi, kui inimesel on suhteliselt stabiilne südamelöökide arv, ka siis oleks vaja midagi VEEL STABIILSEMAT. Selgitus on väga lihtne. Inimene ilma suure tahtejõuta on põhiliselt enesepetja....kergelt loobuja. Kui tehakse mingit harjutust, kus on vaja väikest pingutust, näiteks hinge kinni hoidmisel, siis lõpupoole, kui asi hakkab raskeks minema, ja on soov mingi kindla numbrini jõuda, siis AUTOMAATSELT numbrite mõttes lugemine kiireneb – unustades ära tegeliku rütmi. Kell on aga erapooletu – tema teatab sulle ausalt, kas Sul õnnestus hinge kinni hoida 100 või 150 või... sekundit.

See omakorda võib aga olla suureks stiimuliks, sest saad objektiivselt jälgida arengut. Suurt rõõmu peaks ju tekitama tõdemus, et näe, täna juba suudan ilma pingutamata olla

selles poosis......... sekundit, kuid 10 päeva tagasi vaid..... sekundit.

130

Aja lugemise täpsus on vajalik ka paljude teiste harjutuste tegemisel – eriti nendel, kus üks peab olema teisest poole lühema või ka pikema kestvusega.

Ning kokkuvõttes – kas lugeda sekundeid või pulsilööke – sisuliselt ei muutu ju midagi. Rütmi jälgimine on ikkagi garanteeritud. Kui kujutada ette, et 10 sekundiga teeb Teie süda 12 lööki ja 5 sekundiga 6 lööki, siis kella rütm 10 -5 -10 -5 võrdub südame rütmiga 12 -6 -12 – 6. Küll aga võib juhtuda see, et „õppuri“ perioodil hakkab Teie „puperdava“ südame rütm automaatselt jäljendama kella rütmi ja stabiliseerub ka mingiks perioodiks ühele pulsilöögile sekundis. Hiljem, kui jõuate päris jooga faasi, hakkab südame löögitihedus tasapisi kella omast maha jääma, sest ta muutub TUGEVAMAKS. Aga selleks ajaks olete juba õppinud soovi korral ise terve oma kehaga tundma või tunnetama pulsilööke.

Julgelt edasi:

Harjutuste ja protseduuride koostis: 1. Harjutused – need on asanad, dünaamilised harjutused ja hingamisharjutused. Asanad – poosid, millede abil me mõjutame närvikeskusi. Kindlate asana komplekside

abil me mõjutame närvikeskuste gruppe; komplekside süsteemi abil me mõjutame positiivselt KÕIKE närvikeskusi, tervet endokriinsüsteemi, mõjutades ja ergutades sellega oma keha igat rakku, igat organit.

Dünaamilised harjutused – need on liikumisharjutused, mis kiirendavad toksiinide väljaviimist ja loovad ilusa terve keha.

Hingamisharjutused – keha varustamiseks energiaga. 2. Protseduurid: - Veeprotseduurid - Puhastusprotseduurid

Protseduuridega seoses on paras meelde tuletada ka selline lihtne asi, kui –

KARASTAMINE ja selle olemus. Karastamine – kompleks toiminguid, et tõsta organismi vastupanuvõimet

ebasoodsatele ilmastik-klimaatilistele tingimustele (liiga kõrge/madal õhu temperatuur, atmosfääri rõhu kõikumised jne.). Organismis toimub pidev hapendumise protsess, milles vabaneb üksjagu energiat. Ja neid soojuse tekkimise ja äraandmise protsesse reguleerib eriline soojusregulatsiooni süsteem vastavalt oma taastumisvõime piirile.

Naha kapillaarid, mis sisaldavad umbes 1/3 kogu vere massist mängivad tähtsat osa soojusregulatsiooni süsteemis. Jahtumisel kapillaarid tõmbuvad kokku, vere juurdevool väheneb, mille tõttu suureneb siseorganite ja sügavate kudede verevarustus.. Peale lühiajalist esialgset kapillaaride kokkutõmmet saabub nende laienemine ja verega täitumine. Nahk muutub punakaks, soojeneb ja üle keha tekib sooja tunne. Selline oleks siis ka organismis karastamisel tekkiv soojusregulatsiooni süsteemi protsessi mehhanism. Karastusprotseduuride süstemaatilisel kasutamisel kapillaaride vahelduva kokkutõmbumise ja laienemise tulemusel tekkiv treening säilitab nende elastsuse, aktiviseerub nende töö.. See parandab rakkude toitumust ja tegevust, mille tulemusel paraneb ainevahetus kogu organismis.

Karastamisel on kolm põhireeglit: 1. Järkjärguline ja pidev karastava faktori mõju suurendamine 2. Olla süstemaatiline ja järjepidev 3. Karastava faktori mõju ei tohi ületada NAHAPINNA soojusregulatsiooni

võimet, ehk teisiti öelduna: enda järsk üle valamine jäise veega või jääauku hüppamine on puhas ENESEHÄVITAMINE - mitte karastamine, vaid ülitugev stress. Neerupealse koor

131

momentaalselt toodab hormoone glükokortikoide – kortikosteroide, millised vere kaudu laiali minnes, käivitavad rakkudes energia tootmise mehhanismid. Kuid need mehhanismid realiseeruvad rakumembraanide lipiidide vaba-radikaalse oksüdeerimise tugevnemise teel. Seetõttu kannatavad sooned.

Enne kortikosteroide tekib aga stressi puhul ka teine hormoon - adrenaliin, mis küll inimeses kutsub esile eufooria tunde – milline „kangelane” ma olen, kuid organismis ülalnimetatud neerupealdise hormoonide kõrge kontsentratsiooni puhul osutab tugevat tromboosilist (trombiga ummistamine) mõju. Peale selle on taolise stressi esilekutsumisel ka veel üks tõsine ja negatiivne mõju. Need samad kortikosteroidid on inimese immuunsüsteemi jaoks antagonistid (lepitamatu vastuolu), ning nende süstemaatiline verrepaiskamine tasapisi hävitab kogu immuunsussüsteemi – mitte ei paranda, nagu tavaliselt seda karastamisega tegelemisel oodatakse.

Lihtsaimad karastusvõtted: 1. Ülehõõrumine. See on kõige pehmem karastamise protseduur. Seda tehakse kas

vahtkummi või käterätikuga, mis on esialgu toasooja veega märjaks tehtud. Vee temperatuuri tuleks iga päev 1 kraadi võrra vähendada, kuni jõutakse kraani (kaevu) vee temperatuurini. Alguses hõõrutakse ülakeha, siis kuivatatakse ja hõõrutakse rätikuga kuni nahk muutub roosaks ja tekib soojatunne. Seejärel tehakse sama ka alakehaga. Terve protseduuri, kaasaarvatud kuiv hõõrumine – 4 – 5 minutit.

2. Õhuvannid. Need tuleks võtta poolpaljalt (ka paljalt, kuidas kellegi võimalused või soov on), mis oleks ajaliselt ökonoomne ühistada hommikuse hatha-jooga harjutuste tegemisega, kas siis siseruumis või õues. Vastavalt ümbritsevale õhutemperatuurile jagunevad nad: külmad (10-14 kraadi), jahedad (14-20 kraadi), keskmised (20-23 kraadi), soojad (24-30 kraadi) ja kuumad (üle 30 kraadi). Õhuvannide võtmist tuleks alustada sooja või keskmise õhuga ja 25 – minutit korraga (nõrga tuule puhul). Iga 2-3 päeva tagant võiks protseduuri pikendada 5 – 10 minuti võrra.

3. Ülevalamine või dušš. Duši puudumisel võib ennast ka kuskil maal või väljas olles lihtsalt mingist nõust üle valada või veevoolikust kasta. Sellise protseduuri pikkus on 2-3 minutit. Vesi peaks olema toasoe. Alguses kastetakse pea, kael õlad, siis ülejäänud keha. Ka sellele võiks järgneda kuivatamine ja rätikuga hõõrumine. Dušš on aga juba hoopis parem vahend, sest see tagab ka termilise koormuse ja täidab hügieenilise funktsiooni, mille tulemusel paraneb naha hingamine, sest toimub naha ja nahaaluse kihi masseerimine. Parim variant oleks kontrastne dušš: kuum vesi-külm vesi ja nii kokku kolm tsüklit. Kuuma vee aeg oleks 20-30 sekundit, külma veega 8-9 sekundit. Kaob „apelsininahk” ka ilma igasuguste kreemideta.

4. Kodused vannid. Mida jahedam on vannivesi, seda paremini ta karastab. Vee temperatuuri alandamine toimub iga päev 1 kraadi võrra kuni kraanivee temperatuurini, aga alustatakse toasooja veega. Ka vannisoleku aega tuleb pidevalt pikendada kuni 2-3 minutini, alustades 30 sekundist. Koos järgneva hõõrumisega, ei tohiks protseduur üle 4-5 minuti aega võtta.

5. Looduslikud veekogud. Nendes karastusefekt saab tugevdatud tänu muudele teguritele – õhk, tuul, päike ja füüsiline koormus (ujumine). Veesoleku aeg sõltub igaühe tervisest, ilmastikutingimustest ja treenitusastmest. Lõpus rätikuga hõõrumine.

6. Lokaalne karastamine. Siin on, näiteks, külmavee vannid jalalabadele, või lumel paljajalu käimine, mis lume puhul ei tohiks üle 1-2 minuti kesta.

Enne Hatha-Jooga harjutuste juurde asumist tuletame veel natuke meelde inimese

anatoomiat.

132

Suhteliselt tihti tuleb tekstides ette PÄIKESEPÕIMIK – lühidalt öelduna on see suur närvisõlm kõhukoopas, millest kiirtena väljuvad närvid mõjutavad praktiliselt kõiki siseorganeid.

Kohtab ka sõna kilpnääre: sisesekretsiooninääre, mis paikneb kaelal hingetoru ja kõri ees, milles on joodi sisaldavaid hormoone, mis stimuleerivad kudede diferentseerumist, reguleerivad ainevahetust, organismi kasvu ja närvisüsteemi talitlust.

siseorganite skeem

1 kõri 23 kõver- e. sigma käärsool

2 vasak sisemine kägiveen 24 pärasool

3 vasak ühine unearter 25 ussripik

4 vasak nimetu e. brahhiotsefaalveen 26 umbsool

5 vasak rangluualune veen 27 niudesool (suubumas käärsoolde)

6 aordikaar 28 parem kusejuha

7 vasak kopsuarter 29 kõhuaort

8 kopsukelme 30 alumine õõnesveen

9 südamepaunaõõs 31 kaksteistsõrmik e. duodeanum

10 südamepaun e. perikard 33 sapipõis

11 seinmine kelme 34 ühissapijuha

12 magu (läbi lõigatud ülemises osas) 35 värativeen

133

Hommikune ärkamine: a) Vahetult peale ärkamist peab endasse sisendama rõõmu ja õnne:“ Ma olen

õnnelik, ma olen värske ja elurõõmus. Kohe hakkan harjutusi tegema, et oma tervist tugevdada ja täita ennast terveks päevaks energiaga“ – ja teeme selle esimese harjutuse voodis.

Algasend: Lebame voodis selili, jalad koos ja käed keha kõrval- Täitmine: Kordamööda jalgade tõmbamine 1. Tõmbame vasakut jalga varbad ees, fikseerime 3-6 sek., lõdvestame 2. Tõmbame paremat jalga varbad ees, fikseerime 3-6 sek lõdvestame 3. Tõmbame mõlemat jalga, fikseerime 3-6 sek. Harjutust teha 3 korda. Terapeutiline efekt: normaliseerib hommikul vereringluse,

normaliseerib sümpaatilise närvisüsteemi, vähendab, kui on, valusid ristluudes. b) See voodis lebamise periood ei tohiks ületada 2 – 3 minutit, sest 5 minuti sisse

peale ärkamist peab jääma hommikuse vee joomine - kohe nagu tulite voodist välja, PEAKS jooma 0,5 – 1 klaasi vett (aktiveeritud, millest tuleb juttu tagapool, või kui seda pole, siis tavalist vett, mis on enne tarvitamist üks ööpäev seisnud) ja siis... soolestiku tühjendamine.

c) Nüüd tuleb duši alla minna : kuum vesi, külm vesi... ja sedasi kolm korda. See on nii hügieeniline kui ka karastav protseduur. Samal ajal selline kontrastne dušš valmistab Teie liikmed ette jooga harjutuste tegemiseks.

d) Jooga harjutused teostatakse hommikul ENNE hommikusööki (või siis juba õhtul enne õhtusööki). Harjutusi tehakse teadlikult, tähelepanu kontsentreerimisega kindlatele organitele – pea iga harjutuse juures näidatakse kontsentreerumise koht. Kui tunnete väsimust, siis nii enne harjutusi, harjutuste vahel, kui pärast harjutusi – puhake šavasanas.

Hatha-Jooga harjutuste komplekt

Kuna noored saavad niigi hakkama, siis on mu selgitused suunatud rohkem vanadele „puupakkudele“

1. Surnu poos – Šavasana

13 põrnaarter ja põrnaveen 36 maks (osalt läbilõikes)

14 põrn 37 vahelihas e. diafragma

15 kõhunääre e. pankreas (läbilõikes) 38 süda läbilõikes

16 kõhunäärmejuha 39 parema peabronhi harud

17, 32 ristikäärsool 40 ülemine õõnesveen

18 peensoole (tühisoole) algus 41 nimetu arter e. brahhiotsefaaltüvi

19 vasak neer 42 parem nimetu e. brahhiotsefaalveen

20 vasak kusejuha 43 hingetoru e. trahhea

21 alanev käärsool

22 munandiarter

134

Lähteasend: lebame põrandal, käed kõrval, kuid mitte vastu keha, peopesad

ülespoole. Siin tuleks natuke pikemalt peatuda selili lebamisel. Tavaliselt inimestele tundub, et siin on kõik lihtne ja selge. Aga .......vaatame, kuidas inimene tavaliselt heidab seljale. Alguses ta istub, ning siis laseb ka keha ülemise poole alla vastu maad või vaipa....Tõsi ta on, selili saab, kuid sellise tegevuse juures jääb täitmata jooga juures üks tähtis tingimus..... selg ei ole sirge. Selg on kumer. Et erinevusest aru saada, siis... olles juba ennast pikali visanud, tõstke korraks põrandalt lahti jalad ja istmik, st. tõmmake end natuke „rulli“. Ning nüüd uuesti keha alla lastes leiate, et seljal on endisega võrreldes hoopis rohkem kokkupuutepunkte alusega. Alles nüüd on selg nii sirge, kui ta seda antud hetkel on Teil võimeline olema.

Täitmine: täielik lõdvestamine, kas nii nagu varem juba eelpool tutvustatud šavasana harjutuse juures, või ka lühendatud viisil. Kasutame ka siin vastavaid valemeid ja alustame lõdvestamist alt ülespoole. :

1. "Jalgade varbad on lõdvestunud, jalalabad on lõdvestunud, sääremarjad on

lõdvestunud, reied on lõdvestunud". "Jalad on lõdvestunud, soojad, rasked". Libistades mõttelise pilgu üle keha, kontrollime, et ikka jalad: reied, põlved,

sääremarjad, labajalad, varbad oleksid lõdvestunud. 2. "Nimme, selg, rind on lõdvestunud". 3. "Süda lööb rahulikult ja ühtlaselt. Maks on lõdvestunud, kusepõis on lõdvestunud,

põrn on lõdvestunud". Jälle mõtteline kontroll: põrn, maks, kusepõis peavad olema lõdvestunud. 4. "Sõrmed kätel on lõdvestunud, peopesad on lõdvestunud, küünarvars on

lõdvestunud, õlad on lõdvestunud". "Käed on lõdvestunud, soojad, rasked". 5. "Kael on lõdvestunud". 6."Nägu on lõdvestunud, lõuapära ripub, silmad on lõdvestunud".

Poosi kestus ca 10-15 minutit. Terapeutiline efekt: mõjub soodsalt närvisüsteemile, südamele, vereringe süsteemile –

ideaalne puhkus kõikidele organitele. Tegelikult võiks selle harjutuse lisana teha ka natuke kopsude treeningut (või arengu

kontrolli). Lebades edasi selili põrandal, hakake hingama aeglaselt sisse ja aeglaselt välja ja nende vahel sama pikad pausid. See hingamisetappide suhe 1-1-1-1 on standardne Pranajama hingamistreeningu esimene etapp. Kuigi numbrid väljendavad, nagu oleks esimene osa sissehingamine, siiski iga hingamistreening algab väljahingamisega, mille pikkus ei pea vastama treeningus tehtavate hingamiste pikkustele. Kella järgi kontrollige, et kõik osad oleksid ühepikkused. Iga hingamiskorra ajal püüdke neile lisada üks sekund juurde. Hakkasite, näiteks peale 4 – 4 – 4 – 4 sekundit. Ma pakun siis välja sellised aja pikkused, sest loodan, et olete eelpoololevate juhendite järgi juba natuke hingamist treeninud. (Kui aga ei ole, siis Pranajama hingamistreening näeb algajale välja selline. Kõigepealt on ainult sissehingamine ja väljahingamine 1 – 1. Mõlemad osad ühepikkused. Kui jõuate, et sissehingamise ja väljahingamise aeg annab neljaga jagada, st hingate 4 – 4 sek (või 8 – 8 sek), siis lisatakse paus peale sissehingamist. Esimene kord veerand ajast: 1 – ¼ - 1, või sekunditega 4 – 1 – 4. Kui see ei tekita vaevusi, siis tuleb pausi pikendamine: 1 – ½ - 1, ehk 4 – 2 – 4, j nii edasi: 1 – ¾ - 1, ning 1 – 1 – 1. Kui see läheb juba hästi, siis hakatakse lisama pausi ka peale välja hingamist, ja esialgu jälle veerand hingamise ajast, siis ½, siis ¾ , ning nii jõuamegi täis tsükli juurde, kus

135

kõik osad on ühepikkused.) Uus tsükkel oleks (+1 sek): 5 – 5 – 5 - 5 sek, siis 6 – 6 – 6 – 6 sek, järgmine 8 – 8 – 8 - 8 sek jne. jne. Püüdke hingamist venitada nii pikaks kui võimalik.

Kui jõuate sinnani, et olete juba peaaegu suuteline hingama, näiteks 15 – 15 – 15 – 15 sek, siis ma tahan anda teile ühe praktilise näite või võrdluse, et saaksite ise endale tõestada, et HAPNIKU SUUREM tarbimine vähendab teie sooritamisvõimet. Võrdluseks tehke vahepeal üks kord rütmilist hingamist,( milles pikemalt juttu tagapool). Rütmilisel hingamisel, et hinge kinnipidamise pikkused oleksid 15 sekundit, peavad sisse- ja väljahingamine olema kaks korda pikemad, seega me saame PIKENDATUD tsükli: 30 – 15 – 30 – 15 sekundit. Ja te tunnete, et suudate hingata seda pikendatud tsüklit, ning et seda viimast 15 sekundit peale väljahingamist, milleni jõuate ju tervelt 30 sekundit hiljem võrreldes selle praegu treenitava - kiirema hingamisega, on hoopis kergem taluda. Millega Teie seda seletaksite – kas ikka hapniku vajadusega – seda tuleb ju ajaühiku kohta vähem?

Jätkame jälle seda 15 – 15 – 15 – 15, kui jõuate arenedes edasi, näiteks: 25 – 25 – 25 –

23, st et viimast pausi te ei jõua enam hoida vajaliku pikkusega, siis alustage uuesti lühematest aegadest, näiteks 10 – 10 – 10 -10, või lõpetage selleks korraks koormuse tõstmise treening. Hingamistreeningu lõpu eel tehke paar aeglast ja rahulikku sisse ja väljahingamist ja peale viimast sügavat, kuid mitte pingutatud väljahingamist, püüdke tühja kopsuga nii kaua kui võimalik hinge kinni hoida. Hoidsite, palju jõudsite – 10 või 20 või 30 või 50 sekundit, kuid tingimus peaks olema selline, et uuesti sissehingamist alustades peaksite te seda suutma teha ilma hingeldamata. Ja siis hingake veel paar korda rahulikult ja aeglaselt sisse – välja. Kord nädalas võite nüüd peale seda kohta teha ka kontroll hinge kinnihoidmine, ja selleks nüüd juba PEALE SISSEHINGAMIST hoidke jälle hinge kinni nii kaua kui suudate. See sissehingamine ei tohi olla mingi maksimaalsuse üritamine, sest see ei lisa hinge kinnihoidmise ajale mitte sekunditki juurde (võib isegi vähendada), kuna Te raiskate mõttetut energiat rinnalihaste pingul hoidmisele. … ning märkate, et ka sellel suunal, mis nagu eelpool mainitud, ei oma tervise seisukorra iseloomustamiseks mingit tähtsust, olete suutnud hinge kinnipidamise võimet tõsta, näiteks 50-lt sekundilt paari kuuga 120 – 150 sekundini. Selle kontrollhingamise mõte on mõlema mooduse aegade võrdlemine. Hinge kinnipidamise aeg tühjade kopsudega peaks olema esialgu vähemalt 50% ajast, mida suudate hoida peale SISSE hingamist. Hiljem peaks hakkama see vahe vähenema.

Mõlemat hinge kinni hoidmise harjutust tehke vaid ÜKS kord, muidu võite oma kopsusid kahjustada. Ja kogu see hingamistreening ei peaks üle 15 – 20 minuti kestma.

2. Kalliskivi poos – Vadžrasana

Seda poosi kasutatakse kui lähtepoosi paljude hatha jooga harjutuste tegemisel.

136

Täitmine: istuda kandadel, pea, kael ja keha on ühel sirgjoonel (aga vanal võib juba töö rügamisest selja peal väike küür olla); käed põlvedel; hingata aeglaselt ja sügavalt sisse-välja. Poosis olla 1 – 2 minutit

Terapeutiline efekt: likvideerib soolade ladestumise, tugevdab põlvi, parandab toidu seedivust, tugevdab enesekindlust.

3. Ussi poos – Bhudžangasana

Lähteasend: lamada maas kõhuli, käed õlgade laiuselt ning toetudes peopesadega

maha. Täitmine: tugev väljahingamine. Üheaegselt jooga täis-sissehingamisega tõstame pea ülesse ja kukla nii kaugele kui

võimalik. Viime seljalihaseid pingutades õlad taha; tõstes õlgu ilma käte abita (käsi kasutatakse

vaid selleks, et keha ei libiseks põrandal); kõht on surutud vastu maad (naba ei tõuse põrandalt).

Ülemises asendis pingutame istmiku lihaseid ja peatame hingamise (täidetud kopsudega) 7-12 sekundiks, mille jooksul hoiame istmikulihased kogu aeg pinge all.

Lõdvestame istmiku lihased, hingame aeglaselt välja ja laskudes selle ajal algasendisse.

Harjutust teha 3 – 5 korda. (Vanem inimene võiks neid tunduvalt rohkem teha) Tähelepanu kontsentreerumine: sissehingamise ajal, vastavalt paindumisele-

tähelepanu libiseb kilpnäärme juurest mööda selgroogu alla kuni istmikuni. Väljahingamisel tähelepanu libiseb mööda selgroogu vastupidises suunas.

Terapeutiline efekt: Annab uue sünni kõhukoopa organitele, ajab neerudest kivid välja (pingutamise ajal

veri surutakse neerudest välja, ja lõdvestumise ajal voolab värske veri neerudesse, pestes sellisel viisil seal võimalikud setted välja – seda kõike harjutust tehes ETTE KUJUTADA).

Harjutus arendab enesekindlust ja likvideerib mittetäisväärtuslikkuse tunde. Kõrvaldab tsistiidi. Muudab selgroo painduvamaks 4. Pranajama nr.4 Käte surumine põrandalt Lähteasend: praktiliselt lõpebki eelmine harjutus selle harjutuse lähteasendiga - oleme

kõhuli maas, näoga alla ja käed keha kõrval. Täitmine: üks variant - teeme jooga täis sissehingamise. Pausil peale sissehingamist

paneme peopesad õlgade kõrvale ja surume ennast maast lahti (keha on sirge), ja laseme ennast maha tagasi. Kordame surumist nii mitu korda kui jõuame. Viimasel korral, kui laseme keha põrandale, teeme suu kaudu järsu väljahingamise koos heliga „ha” ning viskame käed ette.

137

Teine variant – algasendis sirge keha toetub juba väljasirutatud kätele ja varvastele. Nüüd hingame sügavalt välja ja hingamispausi ajal proovime ilma keha vastu maad laskmata teha niipalju kätekõverdusi ja ülesse surumisi, kui jõuame. Viimasel korral laseme keha ka maha ja hingame sisse – püüdes mitte hingeldama hakata.

Mõte on mõlemal variandil suunatud päikesepõimikule. Terapeutiline efekt: tugevdab kogu keha lihaseid, normaliseerib hingamissüsteemi

töö. 5. Palm Lähteasend: Jalad õlgade laiuselt. Pea, kael, selg – sirge joon.

Täitmine: Sissehingamine koos üheaegse sujuva sirgete käte tõstmisega ülesse, selgroo sirutamise ja varbaile tõusmisega. Vaade vertikaalselt ülesse. Fikseerida ennast sellises poosis varvastel seistes 3-6 sek. (nagu üritaksite sõrmeotstega lage puudutada). Teha harjutust 3 - 6 korda.

Tähelepanu kontsentreerumine: selgroole. Terapeutiline efekt: organismi üldtoniseerimine. Paraneb tasakaalu tunnetamine.

6. Rull

Lähteasend: istuda, tõmmata mõlema jala põlved vastu keha, kannad vastu istmikku,

pöiad koos, haarata neist mõlema käega ümbert kinni (võtta vasaku käega kinni parema käe randmest - meestele, naised võtavad - vastupidi).

Täitmine: Tõmmates selg hästi kumeraks heita end järsult taha ja sama järsku tulla tagasi algasendisse. Hingamine vaba. Teha 10 kuni 100 korda. Algajad - kuni 10 korda.

Terapeutiline efekt: annab selgroole painduvuse, tugevdab seda. Ravib peaaju haigusi; parandab und; soodustab gaasidest vabanemist. Rull on AINUKE asana, mida tohib teha enne und (enne und oleks kasulik teha ka joogade täishingamist).

Märkus: Selle harjutuse tegemise ajaks võiks selja alla panna mingi paksema või pehmema vaiba, sest muidu vajutab teie selgroog naha selja peal mustaks (siniseks) ja käite ringi tume triip seljal, kuigi see triip valu ei tee.

138

7. Joga Mudra

Lähteasend: istuda „kalliskivi“ poosis, kuid selle vahega et jalad on sellevõrra eemal

teineteisest, et mahute nende vahele maha istuma. Panna käed selja taha ja parema käega võtta kinni vasaku käe randmest (mehed – vasaku käega parema käe randmest).

Allpool on öeldud, et see harjutus suurendab usku enesesse..... jah, aga vaid sellel juhul, kui üldse jõudsite selle harjutuse algpoosini.... jalgade vahele istumiseni, sest kui Te olete jõudnud oma põlved „ära tappa“, siis on Teil mitu kuud vaja tahtejõudu, et põlvedes VALU trotsides iga päev paari sentimeetri võrra läheneda eesmärgile.

Täitmine: väljahingamisel aeglaselt painutada ennast ette, püüdes otsaesisega puudutada vaipa (istmikku mitte maast üles tõsta!). Olla sellises poosis nii kaua kui võimalik. Harjutuse ajal kontsentreerime oma tähelepanu päikesepõimikule. Sissehingamise jooksul tõusta algasendisse. Teha 1 kuni 3 korda. Lisavariandina, et anda ka mõnele teisele lihasele koormust, võite üritada hoopis lõuga vastu põrandat panna. Muu täitmine sama.

Terapeutiline efekt: Vähendab rasva kogunemist, toniseerib selgroogu; suurendab

usku enesesse. 8. Harjutused kõhulihaste tugevdamiseks 1 variant Lähteasend: seista sirgelt, varbad-kannad koos, käed ripuvad alla, selg on sirge,

vaadata enda ette. Täitmine: üheaegselt läbi nina väljahingamisega tõmmake kõht nii sisse kui suudate,

seejärel üheaegselt sissehingamisega lükake kõht nii ette kui suudate. Esialgu tuleb harjutust teha aeglaselt, jälgides rangelt hingamise ja kõhu liikumise

sünkroonsust. Alles peale harjutusega kohanemist hakake suurendama kõhu liikumise kiirust.

139

2 variant Lähteasend: nagu eelmises variandis, kuid keha ülemise osa kallutage ette ca 45°, ja

käed pange vöö kohale suured sõrmed ettepoole. Vaadake enda ette, selg on sirge, õlad tahapoole.

Täitmine: tehakse kõhuga samu liigutusi, nagu esimeses variandis. 3 variant Lähteasend: pange jalad õlgade laiuselt, painutage natuke põlvi, keha kallutage natuke

ette, ja kätega toetage põlvedele ("kaluri poos"). Vaadake enda ette, õlad hoidke tahapoole st. sirgetena.

Täitmine: liigutage kõhtu (vt. 1 variant). 4 variant Lähteasend ja Täitmine: kordame 3-ndat varianti, kuid: Kõhu liigutamise teeme peale läbi nina väljahingamist ja niimitu korda kui hinge

kinnipidamise ajal jõuame; aeglane sissehingamine, lõdvestus tavalise vahehingamise ajal ja uuesti.

Terapeutiline efekt: See harjutus toniseerib päikesepõimikut; Peletab kõhult rasva; Tugevdab kõhu alumise osa lihaseid; Toniseerib närve, mis juhivad soolestiku liikumist; Praktiliselt noorendab soolestiku; Kõrvaldab mao, soolestiku ja suguelundite allalangemise. 7) Vanades Joogaürikutes oli kirjutatud, et see, kes teeb seda harjutust(variant 4)

iga päev vähemalt 10 minutit, võidab surma ja säilitab igavese nooruse. Vastunäidustused: südame-veresoonkonna haiguste puhul tuleb seda harjutust teha

esialgu ettevaatlikult (ka haige mao puhul). Aga need, kellede soolestik ei funktsioneeri normaalselt, peaksid seda harjutust

täiendavalt tegema nii enne lõuna- kui ka õhtusööki. 9. Mäe poos – Tadasana Lähteasend ja täitmine: Seista otse, jalad koos. Tõmmata kõht maksimaalselt sisse,

rind välja. Käed ripuvad vabalt külgedel. Vaadata otse enda ette. Hingamine vaba, rahulik ja aeglane. Tähelepanu on taljel. Olla poosis 1-3 min.

140

Terapeutiline efekt : Poos võimaldab kehtestada kontrolli enda musklite üle, parandab rühti, on ka algasendiks paljude teiste harjutuste tegemisel.

10. Viparita Karani Lähteasend: heita selili, käed keha kõrval. Täitmine: sissehingamisel tõstame jalad kuni 90° nurgani, seejärel tõstame puusa,

aidates ennast kätega. Fikseerime varbad silmade kohal. Keha toetub ainult küünarnukkidele (toetades kätega tuharat). Pead ei tohi vaibalt tõsta, ja lõuaga ei tohi rinda puudutada. Hingamine on vaba, ja et mitte üritada hingata kõhu kaudu – tõmmake kõht sisse.

Tähelepanu kontsentreerumine: tuharatel. Kui mõni soovib parandada näonaha väljanägemist – siis on tähelepanu näol.

Terapeutiline efekt: parandab ainevahetust, tervendab vaagnas olevaid siseorganeid, parandab näo värvi.

11. Küünla poos – Sarvangasana

Lähteasend: heita selili, venitada end välja ja lõdvestada lihased.

Täitmine: Teha täis väljahingamine, sisse hingates tõstame istmiku ja jalad maast lahti (jalad

võivad ka konksus olla – muidu on vanal inimesel raske keha tõsta)

141

Tõusta turiseisu, toetada keha kätega. 3) Jalad sirutatakse otse ülesse, risti põrandaga.

Pidada meeles: а) rind surutakse vastu lõuga, mitte vastupidi (pea ei tõuse põrandalt); b) põrandat puudutavad õlad ja kaela tagumine osa.

Hingata aeglaselt kõhuga. Algajatel ei tasu selles poosis üle 30 sek. olla, kuid mõne aja pärast peaks hakkama iga

päev 6 – 12 sekundi kaupa lisama, viies poosi kestvuse 1-5 minutini. Asanat lõpetades kõverdage jalad jälle põlvedest ja laskuge aeglaselt vaibale ning tõuske aeglaselt istuli

Kohe peale Sarvangasanat, et saada temast maksimaalset kasu, tuleb teha „kala poosi“; kui selle harjutuse vastand-poosi, kuid enne sellest harjutusest lahkumist, istuli olles lõdvestage kael, tehes peaga mõlemale poole 10 ringi (esialgu kindlasti kuulete, kuidas kael nagiseb või ragiseb).

Tähelepanu kontsentreerumine: kilpnäärmel. Terapeutiline efekt: treenib aju veresoonte toonust; süda saab puhkust; kopsud ja

organid, mis asuvad kurgu piirkonnas, saavad täiendava vere juurdevoolu, see tähendab – täiendava toite. Asana mõjub soodsalt kesknärvisüsteemile; ning inimesed, kes kannatavad unetuse all, saavad kergendust. Normaliseerub mao-soolestiku ja teiste kõhuõõne organite töö.

12. Kala poos – Matsiasana

Lähteasend: istuge Vadžrasanas. Täitmine: Käte ja küünarnukkide abiga kallutage keha tagasi kuni pea puutub vastu

vaipa. Hingata välja; kõverdada selg, tõsta kael ja rind, ning pead püüdke nii lähedale varvastele panna kui võimalik, ehk teiste sõnadega – üritage vaipa puudutada otsaesisega. Käed panna „palveasendisse” suunaga vertikaalselt ülesse. Tähelepanu on koondatud päikesepõimikule ja südamepiirkonnale. Tänu eelpool tehtud harjutusele (nr. 7 : Joga Mudra) ei tekita pinge põlvedes enam probleemi ja ei kisu tähelepanu eemale, kuid saavutada vanal inimesel selja suurem tagurpidi paine – see võtab juba palju aega. Omaette harjutusena „Kala poosi” tehes, olla poosis 30 sekundit kuni 1 minut. Hingata sisse, tulla algasendisse, seejärel heita pikali ja lõdvestuda (vt. harjutus 13).

Terapeutiline efekt: stimuleerib kõhuõõne organite tööd, tugevdab kõhulihaseid, põlvi, aitab ravida ishiast, kõhukinnisust, seedehäireid, parandab selgroo defekte, aktiviseerib närvi-, endokriin- ja vereringesüsteemide tööd.

Kala poosi tehakse tavaliselt peale ümberpööratud asanat. Sel juhul kala poosis olemise aeg moodustab POOLE ümberpööratud poosis olemise ajast. Kui olite, näiteks 2 minutit eelmises harjutuses - küünla poosis, siis kala poosis tuleb olla 1 minut.

142

13. Supta Vadžrasana

Märkus: Igaks juhuks ma ei soovita vanal Inimesel seda harjutust siis teha, kui kedagi teist ei ole ligiduses, sest omal jõul võib tekkida raskusi poosist välja tulemisel. Ei ole jõudu ennast küünarnukkidega püsti upitada. Seetõttu alustage ühe jala painutustega, nagu pildil näha.

Lähteasend: kasutades eelmise harjutuse lõpupoosi ei lähe muud vaja, kui laskuda

selili, panna käed pea alla või jätta keha kõrvale. Omaette seda harjutust tehes: istuda kalliskivi poosi, lükata jalad rohkem laiali, ning istuda põrandale.

Täitmine: küünarnukkide ja käte abil laseme keha seljale, ning käed paneme pea juures kaela alla. Lamada rahulikult ja lõdvestunult, hingamine on vaba.

Tähelepanu on koondunud päikesepõimikule. Olla poosis kuni väsimuse tundemärkide tekkimiseni. Või ka lihtsalt 2 – 3 minutit.

Tulla tagasi algpoosi – tõusta jälle küünarnukkide abil istuli. Terapeutiline efekt: mõjub soodsalt puusa organitele. Samal ajal on ta aga ka

järgmisele harjutusele (adra poos) ümberpööratud poosiks, sest pinge seljalihastele on vastupidine..

14. Adra poos – Halasana Lähteasend: lebada selili, jalad koos, käed keha kõrval peopesad allapoole.

143

Täitmine: hingates välja tõsta sirged jalad aeglaselt ülesse, kuni nad moodustavad põranda suhtes täisnurga. Siis painutada keha ja lasta jalad pea taha alla, puudutades vaipa varvastega. Sirutada jalad nii kaugele taha kui võimalik, püüdes neid mitte põlvedest painutada. Jalad võivad olla koos või harkis. Sellisel viisil keha kaal kandub üle selgroo ülemisele osale. Käed jäävad algasendisse, olles seega välja sirutatud jalgadele vastassuunas. See tagab selja täieliku venitamise. Tähelepanu on selgrool. Olla poosis 30 sek kuni 1-2 minutit.

Ja kui varvaste maha panek ja hoidmine on juba kerge, siis võib üritada järgmisena põlvede panekut põrandale pea kõrvale.

Terapeutiline efekt: normaliseerib ainevahetust, soodsalt mõjub sugunäärmetele, aga

ka teistele siseorganitele 15. Padahastasana

Täitmine: kummardume täieliku väljahingamisega ette, jalgu põlvedest sirgelt hoides;

paneme peopesad jalalabadele, pea lähendame põlvedele. Väljahingamise lõpus üritame otsaesisega puutuda põlvi. Oleme peale väljahingamist hinge kinnipidamise ajal selles poosis nii kaua kui võimalik. Koos jooga täis sissehingamisega sirutame ennast püsti, kusjuures käed libisevad mööda jalgu. Selle harjutuse eelsoojenduseks võiks lihtsalt paar korda ette kummardada ja käed panna põrandale olgu siis ainult sõrmed, või mis parem - peopesad

Tähelepanu kontsentreerumine: tähelepanu on ristluudel. Terapeutiline efekt: toniseerib kõhuõõne organeid, teeb selgroo elastsemaks.

144

16. Puu poos – Vrikasana

Lähteasend: Tadasana

Täitmine: Painutada vasakut jalga põlvest, võtta käega kinni jalalabast, panna see paremale reiele

(painutatud põlv peab olema kehaga ühes tasapinnas). Peopesad panna kokku (palvetusasend) ja tõsta käed pea kohale. Tähelepanu on

ristluudel. Olla poosis 1 kuni 2 minutit. Tulla algasendisse. Korrata harjutust parema jalaga. Kuna algusperioodil ei taha jalg mitte kuidagi ülal püsida, vaid kipub maha libisema,

siis võib seda ka käega kinni hoida, kuni järsku ühel päeval märkate, et edaspidi puudub vajadus kinnihoidmiseks

145

Terapeutiline efekt: tugevdab vestibulaaraparaati (tasakaaluelund sisekõrvas),

arendab usku endasse. 17. Pašimottanasana Lähteasend: istuda sirge seljaga, jalad koos. Täitmine: jooga täississehingamisega tõstame sirged käed (ka peopesad) ülesse. Jooga

täis väljahingamisega ja kubeme piirkonna painutamisega ettepoole püüame otsaesisega puudutada põlvi, kätega võime samal ajal puudutada varbaid (võtame sõrmedega varvastest kinni). Jalgu mitte põlvedest painutada. Nüüd pausil peale väljahingamist püüame poosi säilitada nii kaua kui võimalik. Koos aeglase sissehingamisega tõuseme algasendisse.

Tähelepanu kontsentreerumine: päikesepõimikul. Terapeutiline efekt: soodsalt mõjub vaagna organitele, ravib prostatiiti, tugevdab

põikesepõimiku tööd. 18. Kangelase poos – Virasana

Lähteasend: Kalliskivi poos. Täitmine: viia jalapöiad laiali ja istuda nii, et istmik oleks vaibal, jalapöiad aga reite

kõrval. Varbad on suunatud taha, peopesad hoida põlvedel, selg sirge. Tähelepanu on koondunud jalgadele. Soovitav oleks hoida kõht sügavalt sissetõmmatuna. Olla poosis minut või kaks. Seda poosi kasutatakse tavaliselt lähtepoosina hingamise, tähelepanu kontsentreerimise ja mediteerimisharjutuste juures.

Terapeutiline efekt: aitab reuma, podagra, lampjalgsuse, jalapöidades soola ladestumise ravil ja võtab valu põlvedest.

146

19. Vakrasana Lähteasend: istuda põrandal väljasirutatud jalgadega. Täitmine: tõmmata enda juurde parem jalg nii, et põlv oleks surutud tugevalt vastu

rinda, tõsta parem jalg üle vasaku reie ning panna jalatald sinna reie kõrvale põrandale. Keerame ülakeha paremale, parema käe paneme selja taha ja üritame kinni võtta vasakust käest, aga vasak käsi pöördub niipalju ette, et parema jala põlveots jääks vasaku käe kaenla taha. Nüüd sirutame vasaku käe välja ja võtame kinni parema jala varvastest. Tähelepanu on pööratud selgroole. Olla poosis 20-60 sekundit.

Teha sama poos vastupidises suunas. Kuna pikka aega nagunii ei õnnestu selja taga oleva käega teisest käest kinni võtta, siis

pole mõtet seda esialgu ka üritada, vaid kasutada tagumist kätt toena – toetudes põrandale, et oleks kergem poosis püsida. Kui aga harjutus tuleb hästi välja, siis võib sirge jala ka kõverdada – mõju on tugevam.

Terapeutiline efekt: parandab selgroo kõverdusi, soodsalt mõjub maksale, põrnale ja sapipõiele.

20. Külgnurga poos

Lähteasend: Tadasana. Täitmine: jooga täis sissehingamine, väikese hüppega panna jalad õlgade laiusele ja

tõsta käed õlgade kõrgusele peopesadega alla. Parem jalalaba pöörata 90°, aga vasak 60°. Painutada parem jalg põlvest kuni 90°. Koos väljahingamisega panna parem peopesa põrandale jalalaba kõrvale, vasak käsi aga sirutada pea taha ülesse. Vasakut jalga põlvest mitte painutada.

Tähelepanu on ristluudel. Olla poosis 20-40 sekundit. Koos sissehingamisega tulla tagasi algasendisse. Seejärel teha harjutus teise jalaga ja teisele poole.

147

Terapeutiline efekt: vähendab rasvakihti taljel ja reitel, vähendab valu artriidi ja istmikunärvi põletiku puhul.

21. Tähe poos – Baddha konasana Lähteasend: istuda põrandale, painutada jalgu põlvedest, jalatallad vastamisi. Täitmine: panna käed kokku ja võtta pöidadest kinni. Püüda küünarnukkidega reisi

laiali lükata, et jalad painduksid kuni põlved maha ulatuvad. See jääb aga enamusele vanematest inimestest puhtaks unistuseks, seetõttu piirdume harjutuse teise poolega. Jooga täis väljahingamisega painutame ennast ette ja püüame peaga puudutada varbaid. Olla poosis 15 kuni 40 sekundit. Sissehingamisega sirutada keha jälle ülesse.

Aga seda harjutust tuleks vastavalt painduvuse kasvule teha natuke raskemaks…… algasendist, kus jalakannad on kehast nagu kõige mõnusamal kaugusel, tuleb neid õige poosi saavutamiseks pidevalt kehale ligemale tuua, hiljem võib ka vastupidi – kaugemale, kuni saab pea panna jalgade vahele vastu põrandat, hoides käed jalgade peal või all.

Tähelepanu on ristluudel. Terapeutiline efekt: osutab tervendavat mõju eesnäärmele, neerudele, kusepõiele.

22. Vibroharjutus Harjutus 1. Lähteasend: Tadasana. Täitmine: tõusta varvastel 5-6 cm. Ja peale sekundilist pausi laskuda jõuliselt taldadega

vastu põrandat. Korrata 30 korda. Peale 5-10 sekundilist puhkust teha harjutust veel kord 30 korda.

Harjutus 2. Lähteasend: Tadasana. Täitmine: hüppega paneme jalad laiali (täistallaga lööme vastu põrandat) ja käed

kõrvale, seejärel hüppega paneme jalad kokku ja käed vastu külgi jne… Teeme 10-15 hüpet. Kui võrrelda seda harjutust tavalise analoogse võimlemisharjutusega, siis võimlemisharjutuse juures püütakse seda sooritada vastupidiselt – kergelt ja vetruvalt, siin aga põrutusega.

148

Terapeutiline efekt: harjutused 1 ja 2: väheneb või kaob venoosne verepais, üldtoniseeriv toime organismile.

23. Patšansanshansudhara – harjutus seedetraktile Lähteasend: heitke seljale, vaadake otse ülesse enda ette, käed on keha kõrval,

kannad ja varbad on koos. Lõdvestage kogu keha. Täitmine: tõstke vasak jalg ülesse nii kõrgele kui võimalik, ilma põlvi kõverdamata.

Seejuures parem jalg jääb sirgeks. Laske vasak jalg alla lähteasendisse. Jala tõstmine ja langetamine tehke kiires tempos, hingamine on vaba – läbi nina. Korrake tõstet 5-10 korda. Siis tehke sama teise jalaga ja ikka jälgides et põlv ei painduks.

Kui mõlema jalaga on eraldi 5-10 korda tehtud, siis algasendist tehke uus jalatõste, kuid seekord mõlemad jalad korraga, ikka sirged ja ülesse vähemalt 90° nurgani. Ka seda harjutuse osa tehke 5 – 10 või rohkem korda.

Terapeutiline efekt: parandab söögitrakti tööd. 24. Järv – Tagadi Mudra

Lähteasend: lamada seljal, lõdvestuda. Täitmine: teha täis jooga väljahingamine ja hoida hingamist kinni. Samal ajal niipalju

kui võimalik tõmmake kõht sisse, eriti selle ülemine, rinnakorvi poolne osa. Moodustub süvend, mis meenutab järve; jääge poosi niikauaks, kuni tunnete, et enam hingamist kinni pidada ei saa. Seejärel teha VÄGA aeglane sissehingamine läbi nina ning tulla algasendisse.

Aga seda harjutust tehes tuleb jälgida, et see maksimaalne hinge kinnipidamine oleks vaid nii pikk, et sellest välja tulemisel algasendisse ei tekiks järsku ja sügavat suure õhuhulga sissehingamist läbi nina ja suu.

Terapeutiline efekt: selle harjutuse õigel täitmisel likvideeritakse seedetrakti tõved ja rikked; sealhulgas paraneb soolestiku tegevus ja suureneb maomahla eritumine.

25. Maha mudra

149

Lähteasend: istuda põrandale, jalad võimalikult laiali. Täitmine: Panna vasaku jala kand lahkliha piirkonda (jalgade hargnemiskohta), tald

piki paremat reit. Väljahingamisega kallutada keha ette, võtta kätega kinni parema jala suurest varbast. Hoida hingamist kinni 10-15 sekundit. Siis vahetada jalga.

Painduvuse kasvades võib edaspidi ennast sügavamalt painutada kuni pea puutub vastu parema jala põlve.

Tähelepanu on kilpnäärmel. Minna tagasi algasendisse. Korrata poosi, vahetades jalgu. Terapeutiline efekt: toniseerib maks, neere, põrna, neerupealist. 26. Poollootos – Ardha Padmasana

Lähteasend: istuge põrandal, jalad sirutage ette. Täitmine: tõstke natuke vasakut reit ja pange selle alla parema jala pöid. Vasaku jala

kand puudutab kõhtu. Keha, kael ja pea on ühel sirgjoonel. Käed ühendage „palvetamise” asendisse. Vaadake otse enda ette. Olla poosis kuni 1 minut. Seejärel jalad välja sirutada. Korrake harjutust, vahetades jalgade asendit.

Terapeutiline efekt samasugune, nagu kalliskivi asendil. 27. Meeldiv poos – Sukhasana, koos rütmilise hingamisega

Lähteasend: istuda põrandal, jalad välja sirutatud. Täitmine: vasaku jalga painutada põlvest ja suruda tallaga parema jala reie sisekülje

vastu, võimalikult ligidal kubemele. Parem jalg painutada põlvest ja panna põrandale

150

paralleelselt vasakuga. Põlved asuvad põrandal ja käed on kas põlvedel peopesadega üleval või rinna kõrgusel ees peopesad koos. Säilitada poosi 2 -3 minutit.

Terapeutiline efekt: See poos võimaldab hästi lõdvestuda. Loob soodsad tingimused siseorganite tööks.

Rütmilise hingamise lisamine. Loodan, et eespool toodud hingamistreeningutega olete võimeline hingama rütmis 10 – 5 -10 – 5, st. 10 sekundit sissehingamine, 5 sekundit paus, 10 sekundit väljahingamine ja jälle 5 sekundit paus, kusjuures pausi alguses tõmmata kõht tugevalt sisse ja hoida kogu pausi ehk 5 sekundi jooksul. Siis kõht lõdvestada ja alustada uut tsüklit. Selline rütmiline hingamine tugevdab tunduvalt antud põhiharjutuse terapeutilist efekti. Hingata nii 6 – 12 minutit.

Rütmiline hingamine Kõik looduses, alates aatomist, kuni planeetide ja tähtedeni on pidevas vibratsioonis.

Looduses pole mitte kuskil absoluutset rahu. Energia hoiab mateeriat pidevas liikumises, tekivad lõputud hulgad uusi mateeria vorme, kuid ka need uued vormid ei ole püsivad. Ka aatomid, milledest koosneb inimese keha, on pidevas vibratsioonis. Kehas toimuvad pidevad protsessid ja muutused. Teatud aja jooksul inimese kehas toimub täielik mateeria uuenemine , jättes kehasse vaevalt et ühegi vana aatomi. Jämedalt võttes, noorel elujõulisel inimesel ca kahe nädala jooksul vahetub välja nahk, ca kaks kuud on vajalikud lihaskudede väljavahetamiseks ning luukoed uuenevad ca kahe aastaga.

Igas vibratsioonis on olemas mingi oma ja kindel rütm. Rütm läbib tegelikult kogu meie maailma. Seetõttu ei ole hingamine ka midagi muud, kui ühe rütmi ilming. Meie ülesanne on hingamise rütmi tugevdada ja parandada.

Nii on joogad aegade jooksul välja töötanud rütmilise hingamise süsteemi, mis on suuteline mõjutama organismi talitust positiivses suunas. Keha nagu „püüaks kinni oma“ rütmi, mille abil ta on võimeline varustama ennast energiaga, ja mida ta saab allutada osaliselt enda tahtele. Rütmiline hingamine tugevdab psüühilise ja magnetilise ravi jõudu. Rütmilises hingamises on peamine, mida tuleks saavutada – rütmi mõtteline tunnetamine – oskus seda mõtteliselt lugeda. Joogadel on rütmi lugemise aluseks või ühikuks – südame rütm nii nagu seda määravad südame löögid. Erinevatel inimestel süda lööb erinevalt, kuid igale inimesele eraldi on aluseks just tema enda südame rütm, mida tuleks võtta rütmilise hingamise aluseks. Kui olete juba õppinud ja suudate, siis kontrollige oma südame lööke, "kuulates" käega pulssi ja lugege 1, 2, 3, 4, 5, 6; 1, 2, 3, 4,5, 6 jne., kuni rütm jääb teile kindlalt meelde.... et olete võimelised seda iseseisvalt järgima või esile tooma. Kui aga ikka veel ei suuda, siis võtke jälle appi kella tiksumine.

Algajatel (tervetel) on sissehingamine tavaliselt 6 pulsi lööki, mis aga aja jooksul pidevalt pikeneb. Joogade rütmilise hingamise reegel nõuab, et sissehingamine ja väljahingamine oleksid ühepikkused ja et hingamispeetused (hinge kinni hoidmine) sisse- ja väljahingamiste järel moodustaksid pool hingamisaja pikkusest. See tähendab ka seda, et pikendades sisse- ja väljahingamise aega tuleb seda teha paaris arvu võrra.

Soovides pikendada hingamise aega, ärge pingutage ennast üle. Peamist tähelepanu tuleb pöörata rütmile, mis on tähtsam, kui hingamisaegade pikkus. Praktiseerides pidevalt rütmilist hingamist jõuate lõpuks ikkagi sinnamaani, kui hingamine muutub rahulikuks ja peaaegu märkamatuks, kuid kogu keha hakkab tundma vibreerivate liigutuste rütmi.

Rütmihingamisel on mitmeid variante – üks nendest, mida mõnikord on nimetatud

ravihingamiseks, on rütm 1-4-2, kus üks on sissehingamise pikkus, 4 on sissehingamisest neli korda pikem hinge kinni pidamine ja 2 on sissehingamisest kaks korda pikem väljahingamine. Näiteks: sissehingamine 6 sekundit, hinge kinnipidamine 24 sekundit ja

151

väljahingamine 12 sekundit. Eriti tuleb jälgida, et sissehingamine algaks vahetult peale väljahingamise lõppu ilma igasuguse pausita. Algaja valigu sissehingamise pikkuseks selline aeg, kus ta suudab terve tsükli läbida ilma pingutamata ja alguses vaid 1 – 2 korda päevas.

28. Lootos – Padmasana - kõige keerukam ja täiuslikum isteasend

Hatha-joogas

Üks parimatest poosidest hingamise, mediteerimise ja tähelepanu kontsentreerimise

harjutamiseks. Lähteasend: istuda vaibal, jalad ette sirutatud. Täitmine: Painutada paremat jalga, võtta labast käega kinni ja panna ta vasakule

reiele nii, et kand oleks vastu kõhu alumist osa. Sama teha ka vasaku jalaga tõstes teda üle parema jala, nii et pöid lebab paremal reiel, varbad väljas ja kand kubeme poole suunatud. Põlved peavad olema vaibal. Selgroog, kael ja pea peavad olema täiesti sirgelt ühel joonel. Käed toetavad põlvedele, peopesad ülespoole, kuid neid võib hoida ka „palvetamisasendis”. Olla poosis umbes minut, siis puhata väljasirutatud jalgadega ja korrata asanat, vahetades jalgade asendit.

Terapeutiline efekt: Sama, mis poollootose puhul, võimaldab hästi lõdvestuda ja loob soodsad tingimused siseorganite tööks.

29. Šavasana – lõpulõdvestus

Täitmine sama, mis harjutuste alguses, kuid nüüd ilma hingamistreeninguta. „Tehke midagi – vähemalt prooviks, mitte palju ja korraga, kuid

tähtis on ESIMENE SAMM, sest esimene tulemus juhatab teid kindlalt järgmise juurde”

152

VII OSA

ILUS FIGUUR IGALE NAISELE – BodyFlex

Pole olemas sellist naist, kes ei tahaks olla VEEL ilusam. Ilu nimel on nad valmis istuma dieetidel, piinama ennast igasuguste füüsiliste hüppavate-kargavate harjutustega, sööma sisse (tihti tervisele ohtlikke) erinevad kõhnumise- ja… jumal teab mille jaoks välja mõeldud kemikaalide kogumikke, ükskõik kui looduslikeks nad on kirjapaberi peal nimetatud. Isegi, kui neil on mingi efekt, siis on see tavaliselt lühiajaline, või pikaajalisel kasutamisel oma suure hinna tõttu tühjendab lihtsalt perekonna eelarve.

Need, kes on lugenud tähelepanelikult mu kirjutise hingamist puudutavaid osi, on kindlasti märganud sõna – DIAFRAGMAHINGAMINE. Siin tahan veel eraldi näidata, milline tohutu jõud on diafragmahingamisel. Ja hingamine on TASUTA.

Rohkem kui 25 aastat tagasi, 1981. aastal tuli Itaaliasse kokku kolmeteistkümne-liikmeline grupp arste mitmelt poolt maailmast, et läbi viia üks teaduslik eksperiment. Selle eksperimendi nimi oli «Kuiva seisukorra uurimine». Seda gruppi juhtis maailmakuulus füsioloog, doktor Arthur Guyton, mitmete meditsiiniinstituutide õpikute ja teaduslike tööde autor. Kuni 1981 aastani kõik spetsialistid arvasid, et füüsilised harjutused või lihaste liikumine on „TERVISEVÕTI”, et just see paneb liikuma inimese lümfisüsteemi, st süsteemi, mis eemaldab kudedest kahjulikud ainevahetuse jääkproduktid. Asjas endas olid nad kindlad, kuid taheti määrata, millisel füüsilise koormuse staadiumil lümfisüsteem aktiveerub. Lümfisüsteemi keskus on rindkeres. Kui lümfisüsteem on aktiveeritud, siis lümf tõuseb ülesse mööda torukujulist struktuuri, mis siis ühendab omavahel kõik lümfisõlmed. Enamus lümfisõlmi asub ülakehas, ja kaenlaalused - see on ülejäänud kehaosade jaoks peaaegu nagu KUNINGAS, mida meie kaasaegsed mõttetute ajudega inimesed „kaitsevad” organismi funktsionaalse töö tegemise eest/vastu keha rakkude suhtes mürgikemikaalidega 24/7.

Aga selles Itaalia katses arstid panid sportlase kehale vastavad andurid ja tegid lümfisüsteemi „pildi”. Siis paluti sportlasel jooksutrenažööril liikuda. Ta käis, käis, käis…, kuid lümfisüsteemis polnud mitte mingit liikumist. Siis, arstid arvasid, et see ülesanne on liiga kerge ja mees pandi jooksma. Tulemust ikka polnud. Edasi sunniti sportlast tegema igasuguseid hüppeid, kargamisi ja isegi pea alaspidi olema, ainult peaga vastu seina ei kästud joosta. Sportlane tegi kõik mis kästud, kuid lümfisüsteemis ikka endistviisi – ei mingit liikumist. Kui peale 45-minutilist sportlase piinamist ikka tulemust ei saadud, siis olid kõik arstid täielikus hämmingus. „Katsejänes” väsis ja ka arstidel olid mõtted otsas. Nad lubasid sportlasel maha istuda ning puhata, et ise uusi harjutusi-ülesandeid välja mõelda. Ja vaat, sportlane istus, hingas paar korda sügavalt diafragmaga sisse-välja… ja mis juhtus? Lümf pani mööda sooni liikuma, nagu oleks purskkaevult kork ära võetud. Kõikide arstide üllatus oli ääretu. Nii avastasid nad TÄIESTI JUHUSLIKULT, et lümfisüsteemile mõjub mitte füüsiline koormas ja „täie rinnaga” hingamine, vaid AINULT diafragma töö. Aga diafragma õige töö – see on organismi õigeaegne ja optimaalne puhastamine, see ongi TERVIS.

153

Terve maailm luges sellest eksperimendist, selle tulemused kajastusid hiljem ka meditsiiniõpikutes, kuid vaid üks inimene maailmas – helge mõistusega daam Ameerikas - Greer Childers - taipas hetkega selle sisulist väärtust NAISTELE ja lõi tervistava treeningukompleksi „BODYFLEX”. Koos harjutusi ning metoodilist õpetust näitavate video ja DVD filmidega. Greer on sellel pildil 59 aastat vana ja siiani iga päev teeb ise BodyFlex harjutusi. Aga aluses, enda peal katsetades, vähendas esimese 90 päevaga oma riiete suuruse 52-lt 42-le

BodyFlex metoodika saladus on selles, et need harjutused baseeruvad aeroobsel diafragmahingamisel koos isotooniliste ja isomeetriliste POOSIDEGA. Selline hingamine rikastab organismi täiendava hapnikuga, mis aktiivselt lagundab rasva ja samaaegselt garanteerib ainevahetuse jääkide kohese äravoolu. Harjutused on valitud sellised, et suunata see aktiivne veri just kindlatele kehaosadele või lihasgruppidele.

Nagu on kirjutanud spetsialist jämesoole probleemide alal Alek Borsenko: «Bakterid, viirused, parasiidid ja eriti vähirakud lagunevad hapniku küllaldasel juuresolekul». «BodyFlex» – see on üks parimatest juba üle 25 aasta turul olnutest organismi hapnikuga rikastamise meetoditest. Te saate aeroobse efekti 5 korda kiiremini, kui joostes (kepikõnnist rääkimata). Kui te jooksete tund aega - põletate ära 700 kilokalorit. Kui te teete tund tavalist aeroobikat – põletate 250 kilokalorit. Kui aga teete üks tund «BodyFlex» harjutusi – te saate lahti 3500 kilokalorist. Seega aeroobne diafragmahingamine aktiveerib lümfi liikumise, tunduvalt parandab venoosse vere liikumist, soodustab ja masseerib siseorganeid, mis kõik kokku tõstab ainevahetuse aktiivsust ja parandab enesetunnet. Tähtis on seejuures selline fakt, et BodyFlex ei tõsta peale harjutuste tegemist söögiisu, nagu seda teevad muud tavalised dünaamilised füüsilised harjutused. Diafragmat nimetatakse inimkeha teiseks südameks. Ta teeb küll ühe minuti jooksul vaid ¼ südame liikumiste arvust, kuid tema kemodünaamiline surve on tükk maad tugevam, kui südame kokkutõmbumistel.

Praeguseks ajaks tegelevad BodyFlex metoodikaga miljonid inimesed Ameerikas ja Euroopas. Kuidas on lood aga Eestiga – tundub, et väga „nutune” seis.

Programmi "BodyFlex" – põhieesmärk ei ole mitte kaalu kaotamine, vaid figuuri

kujundavate lõtvunud lihaste pingutamine ja energeetilise taseme tõstmine.

Aeroobse hingamise harjutusi võivad teha kõik inimesed soost ja vanusest või ka esialgsest tervislikust seisukorrast sõltumata. Neid harjutusi-poose võib teha nii püsti, pikali või istudes.

154

Kõik harjutused on jagatud kolme gruppi.

Isomeetrilised — need on sellised harjutused, mis kutsuvad pinge esile ühes lihasgrupis. Näiteks, surusite käe rusikasse.

Isotoonilised — kui töötab mitu lihasgruppi. Näiteks, Pange peopesad kokku ja hakake neid teineteise vastu suruma.

Venitavad — need on harjutused lihaste elastsusele. Vähe on ainult lihaseid ”pumbata”, tähtis on, et nende kõõlused ja seosed oleksid elastsed, et selgroog oleks liikuv ja painduv, et lihased ei jääks krampi. ( Kindlasti on teil kõigil kord mingi lihas krampi kiskunud – väga ebameeldiv tunne, mõnikord ka eluohtlik. )

Komplektis PUUDUVAD kõik hüppamisel baseeruvad harjutused.

HINGAMINE

BodyFlex diafragmahingamine: sissehingamine – nina kaudu, väljahingamine – suu kaudu ning on jagatud 5 etapiks.

1. Etapp . Väljahingamine suu kaudu . Esimene, millest siin algab õppus, - see on oskus õigesti õhk kopsudest välja hingata. Nende harjutuste juures on tähtis, et kopsudest väljuks kogu õhk. Seetõttu tuleb mitte lihtsalt välja hingata, vaid JÕUGA VÄLJA SURUDA. Et seda teha õigesti, ümardage huuled ja lükake nad natuke ettepoole, nagu hakkaksite vilistama. Nüüd püüdke aeglaselt ja rahulikult hingata suu kaudu välja. Kui leiate, et enam pole midagi välja hingata, peatage väljahingamine ja sulgege suu.

2. Etapp . Kiire sissehingamine nina kaudu. Nüüd kogu tähelepanu ninale. Eelmisest etapist jäi suu suletuks. Hingake jõuliselt läbi nina sisse, nii ruttu ja täielikult kui suudate. Sellisel sissehingamisel peab tekkima heliefekt. Mida tugevam heli, seda parem.

3. Etapp. Tugev, diafragma abil väljahingamine suu kaudu. Väljahingamiseks valmistumisel avage suu pärani. Nüüd pingutage jõuliselt kõhulihaseid ja diafragma abiga tõugake välja kogu õhk, et tunnete kopsude kokkusurumist. Ja jälle, mida häälekamalt, seda parem. Peaks tekkima umbes taoline heli: P-A – H H H

4. Etapp. Hinge kinni pidamine. See on hingamisharjutuste kõige keerulisem osa. Selleks suruge huuled tihedalt kokku. Ärge laske õhku sisse ei suu, ei nina kaudu. Pea on õrnalt rinna poole langetatud. Nüüd kogu tähelepanu kõhule. Märkus: eelmises etapis me vaid pingutasime kõhulihaseid!!! Alustame aeglaselt sekundite lugemist ja hakkame kõhtu sissepoole tõmbama…niipalju kui võimalik, et tekiks tunne, et kõik, mis kõhus, tõuseb ülesse ja läheb ribide alla. Ega te esialgu palju sekundeid lugeda jõua, kes rohkem, kes vähem. Esialgu vast 3-4 sekundit, aga põhimõtteliselt tuleks jõuda 12-15 sekundini, siis olete põhimõtteliselt läbinud ettevalmistusperioodi. Seetõttu tuleb treenida, treenida ja…Mida kauem jõuate hinge kinni hoida, seda tõhusam on harjutus.

TÄHELEPANU! Kõik harjutused-poosid tehakse just sellel neljandal etapil – hinge kinnipidamise ajal!

155

5. Etapp. Uus sissehingamine nina kaudu. Lugesite oma eelmise etapi sekundid ära, võite siis sisse hingata. Lõdvestage lihased ja laske õhul ise kopsudesse sisse tulla. Ka see sissehingamine peale pingutust peaks toimuma heliga.

BodyFlex harjutusi tehes peavad olema omandatud kõik viis etappi, seetõttu kontrollige hoolega kõikide harjutuste ja hingamise nõuete täitmist.

BodyFlex harjutusi on kõige parem teha hommikul vara, enne söömist. Täiskõhuga harjutuste tegemisel pole mõtet, pealegi võivad siis tekkida ebameeldivad tunded – iiveldus, oksendamise soov….

Kui olete täielikult omandanud kõik hingamise 5 etappi, võite alustada juba pooside kasutamist.

Edu Teile toovad kolme tingimuse täitmine:

1.Regulaarsus. Lihaste ja lihasgruppide regulaarne koormamine annab tulemusi

2.Harjutuste valik. Enne kui asute mingi probleemse kehaosa kallale, valige harjutusi, mis koormavad korraga suuremaid lihasgruppe. Sest inimesed, kes on rasvunud, neil pole ju probleeme üksiku kehaosaga, vaid terve kehaga komplekselt, sest enamusel juhtudel on rasvkude levinud kõikidel kehaosadel.

3.Ärge koormake ennast lisaeesmärkidega. Näiteks, range dieedi või nälgimisega. Laske üks süsteem teeb oma töö.

Bodyflex originaalharjutuste komplekti kuulub vaid 12 lihtsat, kuid tõhusat harjutust. Siinsed näidispoosid on võetud Bodyflex metoodikast ja ka Hatha-Joogast. Kui saite aga aru asja mõttest, võite vabalt ise endale meeldivaid harjutusi välja mõelda.

Kõikides poosides tuleb hinge kinni pidamise ajal lihaseid HOIDA MAKSIMAALSELT pingutatuna, venitatuna või sirutatuna.

Harjutuste täitmine

Kordan vee kord, et asi pole liikumises, vaid hingamises. Suurem osa inimesi ei saa aru, mis tähendab olla heas vormis. Terveid inimesi iseloomustab alati energilisus ja elurõõm, aga haigeid – energia puudus ja IGAVUS.

Rasvumine – üks rakkude hapnikunälja tulemustest. Seal, kus inimesel peaksid olema lihaskoed, moodustub rasvakiht. Kuna rasvakiht ei vaja aktiivset hapnikuvarustust, siis „jääb ta ellu“ ka kõige halvemates tingimustes. Seal, kus lihas atrofeerub, tunneb rasv end suurepäraselt.

Et läheneda õiget teed pidi tervisele, on vaja muuta TEADVUST. Põhimõtteliselt pole teile vaja harjutusi, mis sunnivad „kalorite põletamiseks“ tugevalt higistama, kuid kutsuvad esile nii väsimuse kui katkendliku hingamise. Teil on vaja anda RAKKUDELE kalorite

156

põletamiseks lihtsalt rohkem ja paremini hapnikku, ehk veel kord eelpoolmainitut korrates – pole vaja töötada lihastega, vaid EFEKTIIVSEMALT HINGATA. Kui tahate rasva põletada, TAGAGE hapniku juurdevool rasvakihi juurde.

Uue hingamistüübi õppimise protsess on pidev ja vajab aega. Kui Te selle eespooltoodud hingamise põhimõtted suudate omandada nädalaga - suurepärane. Kahe nädalaga – hästi. Kui aga tervis on ikka juba „käest ära“, võib vaja minna kuu või rohkem, et õpetada keha uut moodi hingama ja viia see täieliku automaatsuseni. Kuid – ÄRGE PINGUTAGE ÜLE!

Mõnikord, esialgu, teil võivad tekkida kõrvalaistingud. Näiteks, tihti võib teil tekkida tunne, et ei oska üldse enam hingata – sissehingamisel rinnakorv ei tööta ja kõhu kaudu ei tule välja. Tihti inimesed siis ehmuvad, et süda jääb seisma ja et nad surevad ära. Kuid midagi hullu tegelikult pole – teie haiglane keha püüab meeleheitlikult VÕIDELDA uue hingamise vastu ja kuni automaatsus pole veel käes, võivadki keha refleksid sassi minna. Teie ülesanne on mitte paanikasse sattuda, vaid vastupidi, võtta hingamine oma KONTROLLI ALLA – mõistusega. Öelge oma kehale, mida teha! Nii rütm taastub ja ebameeldivad mõtted kaovad.

Teine aisting – kätes ja jalgades nagu „nõelad torgiksid“ või õrn peapööritus. Ka see nähtus on seotud hingamise tüübi ümberkorraldusega. Sellest aistingust tavaliselt ei pääse nõrgenenud organismiga inimesed ja see on seotud hapniku ebastabiilsest minekust verre. Ka see aisting kaob, kui uue hingamise rütm muutub stabiilseks.

MÄRKUS: Et teil oleks kergem täita allpool toodud harjutuste kirjeldusi – ENNE, KUI HAKKATE PRAKTILISELT TÄITMA HARJUTUSI KOOS HINGAMISEGA – TUTVUGE POOSIGA, HARJUTAGE, tehke see läbi ILMA HINGAMISETA, sest te ei saa enamus Etapp 4 ajast raisata poosi sissevõtmisele. Aeg peab kuluma POOSIS OLEMISELE. Töö kergendamiseks on mõnede harjutuste juures seetõttu ka juba enne hingamisetappidega alustamist osa poosist sisse võetud.

Harjutus 1. Algpoos hingamise treenimiseks.

Seiske otse. Jalad pange õlgade laiuselt. Kummardage natuke ettepoole ja käed asetage

põlvedest kõrgemale. Ka jalad on natuke paindes, nagu hakkaksite ettevaatlikult toolile istuma. Pea – lõug on horisontaalne põrandaga ja vaade on suunatud ette. Nüüd alustame eelpool kirjeldatud hingamise etappidega: Etapp 1. Väljahingamine suu kaudu – püüdke aeglaselt ja rahulikult hingata välja kogu õhk. Etapp 2. Kiire sissehingamine nina kaudu – nii kiiresti ja nii täielikult kui suudate. Selline hingamine EI SAA olla hääletu. Hoidke kogu sissehingatud

157

õhk endas. Etapp 3. Terav väljahingamine suu kaudu ja diafragma pingutusega. Ettevalmistuseks avage eelnevalt suu…. ja nii kuidas jõuate – õhk maksimaalselt (kogu) välja. Etapp 4. Hinge kinnihoidmine. Selleks suruge huuled tugevalt kokku – teil „pole“ enam ei suud ei nina. Pea on õrnalt langetatud rinnale. Kogu tähelepanu on pööratud kõhule. Alustame aeglaselt aja (sekundite) lugemist ja kõhu täiendavat sissetõmbamist, nii nagu ülalpool kirjeldatud. Etapp 5. Nina kaudu sissehingamine….väikese sisinaga. Lõdvestame kõhu ja läheme algasendisse.

Seda hingamist soovitatakse teha hommikul tühja kõhuga. Täis kõhuga neid harjutusi tehes võib tekkida soov oksendada, või süda pahaks minna. Nii et, ärkasite, tegite rutiinsed hommikutoimingus ja – hingama!!! Tore oleks, kui saaksite esialgu neid põhiharjutusi teha suure peegli ees, see aitab teil paremini aru saada poosidest ja kõhu liikumisest.

Harjutus 2 „Lõvi“

Algpoosist lähemegi sujuvalt üle esimese päris harjutuse sooritamisele. Etapid 1, 2, 3. Etapp 4 ajal ümardasite huuled, ajasite silmad maksimaalselt pärani ja vaadates natukene ülespoole. Nüüd proovige, mitte huulte asendit muutes, niipalju kui suudate, keel suust välja ajada.

Kui harjutust õigesti teha, siis tunnete pingutust nina ja põskede juures. Kogu teie tähelepanu on keelel ja huultel. Ärge ajage suud rohkem lahti, ärge lõdvestage huulte pingutust. Kõik lihased, alates silmadest kuni lõuani peavad olema pingestatud. Täites harjutust (etapp 4), lugege jälle aega…. 4…..12 sek. – ja mitte hingata! Siis etapp 5. Korrake harjutust 5 korda.

See harjutus pingutab ülihästi näo ja kaela lihaseid. Aga rasvumise puhul on ta lihtsalt hädavajalik, kuna ka nägu on koht, mida rasv rahule ei jäta. Kohe, kui veri hakkab täisväärtuslikult toitma lihaseid, hakkab rasv kaduma. Kuid harjutus ei ole kasulik mitte ainult nendele, kelledel näo asemel on „padjake“, aga KÕIGILE üle 30 aastastele naistele. Just nimelt peale kolmekümmet hakkavad näo lihased närtsima ja lihaskihi asemele tuleb rasvakihike. Ja need on puhtalt vanuselised muutused. Kuis halvad selle poolest, et kaob näo ilus normaalne kuju ja vorm, tekib lisalõug, põsed lähevad rippu ning nahka ilustavad kortsud. Kui iga päev teha „Lõvi“ harjutust, siis nahk muutub uuesti elastsemaks, aga elastne nahk – garantii sügavate kortsude vastu. Nii et see harjutus pole mitte ainult samm tervise, vaid ka noorusliku ilu suunas.

158

Harjutus 3. „Inetu grimass“.

Jõudes jälle 4. etappi, sirutame ennast, jalad on tugevasti vastu maad (mitte mingil juhul ärge tõuske varvastele), lükkame ette lõua alumise osa kuni tunneme seal pingutust ja samaaegselt lükkame ette ka lumise huule. Alumised hambad katavad ülemisi. Suu on lahti. Alumine huul on ette lükatud, nagu seda nii ilusasti oskavad teha makaak-ahvid, alumine huul osaliselt puudutab ülemist nii hästi, kui seda on lahtise suu puhul võimalik. Pöörake tähelepanu, et teie kael oleks maksimaalselt sirutatud ülesse. Kaela lihastes peate tundma tugevat pingutust, mis peaks jõudma kuni rinnani välja. Töösse peavad olema haaratud KÕIK näo, kaela ja rinna ülemise osa lihased. Kuna me kaela sirutasime ülesse, on ülesse tõstetud ka pea – pilk on ka ülesse lakke suunatud. Käed on suunatud taha. Teil peaks olema tunne, nagu tahaksite huultega puudutada lage. Teie ülesanne kokkuvõtvalt — venitada ennast maksimaalselt, kogu jõuga, lae ja põranda vahel. Kogu selle venitamise ja hinge kinni hoidmise jooksul püüdke lugeda ka aega…..4 – 12 sek. Lugemise lõpus lõdvestuge, võtke algasend ja jälle etapp 5. Tehke seda harjutust 5 korda. Harjutus pingutab suurepäraselt näo ja kaela lihaseid ning aitab vabaneda topeltlõuast.

Harjutus 4. „Küljevenitus“.

Jõudes algpositsioonist jälle 4. etappi, pange vasak käsi nii, et ta toetaks küünarnukiga vasakule painutatud põlvele. Käsi on küünarnukist painutatud ja peopesa on pööratud sissepoole. Samaaegselt sirutage paremat jalga ja viige ta kõrvale, varbad sirutatud. Püüdke varbaid maksimaalselt sirutada. Mitte mingil juhul ärge jalga ennast põrandalt lahti rebige. Kogu teie kaal peab koonduma vasakule põlvele. Parem käsi tõstke ülesse ja sirutage pea kohale välja, ka peopesa sirge – maksimaalselt välja sirutatud. Käsi on täielikult sirge, küünarnukist mitte painutatud (peaaegu paralleelselt põrandaga). Keha on kaldu tänu põlvele toetamisele. Kogu teie tähelepanu on pööratud külje venitusele. Jääge sellesse poosi jälle nii pikaks ajaks, kui palju endale aega loete. Lugesite lõpuni? Lõdvestuge, võtke algasend ja tehke

159

etapp 5. Korrake nüüd sama harjutust teisele küljele. Harjutusi tehke kummalegi küljele 3 korda.

Seda harjutust võib eriti soovitada neile, kes soovib ideaalset taljet saavutada. See toimib suurepäraselt talje ja puusa lihastele, põletab üleliigse rasva. Kuna esialgu võib olla raskusi tasakaalu hoidmisega (lihavatel inimestel), siis võib esimestel päevadel mitte nii aktiivselt jalga küljele välja venitada. Kui juba saate aru, et teie tugijalg on võimeline seda keha koormust taluma, siis asuge venituse intensiivistamisele. Kui te olete aga siiamaani veetnud istuvat laiskelu, siis võivad teil esialgu olla suhteliselt tugevad ebameeldivustunded lahkliha piirkonnas, kuna see on teil ju praktiliselt „kivistunud“. Lohutage ennast sellega, et tasa ja targu toimides kaob see ebameeldivustunne (valu) juba nädala pärast. Ärge kunagi unustage, et elastsed sidekoed, nagu ka painduv selgroog – on pika ea tagatiseks. Ja ega pole ka vähem tähtis seik, et teil ei pruugi enam häbeneda, kui panete selga liibuva seeliku.

Harjutus 5. „Jala venitamine taha“.

Seda harjutust proovime teha natuke teistmoodi. Võtame ENNE hingamisetappe 1, 2, 3

sisse juba põhipoosi: Laskuge põlvedele ja toetuge käsivartega põrandale, selg sirge. Üks jalg sirutage taha välja ja toetuge varvastele. Jälgige, et põlv oleks sirge. Käed on küünarnukist painutatud ja ka peopesad toetuvad põrandale – kätele langeb enamus teie keha kaalust. Harjutust tehes käsi mitte põrandalt ülesse tõsta! Pea peab olema tõstetud, pilk suunatud otse ette (seinale, mitte põrandale). Kui poos on nüüd sisse võetud, siis alustate hingamisharjutustega: Väljahingamine, häälekas sissehingamine läbi nina, häälekas väljahingamine läbi suu, Etapil 4 -hinge kinni hoidmine – tõmbate sisse kõhu, langetate natukeseks pea ja alustate hinge kinni pidamise ajal harjutuse täitmist - hakkate aeglaselt tõstma taha välja sirutatud jalga, varbad painutate enda poole. Varvastele pöörake eriline tähelepanu, sest, kui SIRUTATE varbaid, siis vere voolu suund muutub (istmiku asemel läheb veri sääremarjadesse). Jalga ennast aga proovite tõsta nii kõrgele kui võimalik ja ka pea proovige ajada kuklasse. Jälgige, et ka keharaskus toetuks ühtlaselt nii küünarnukkidele kui ka peopesadele, sest, kui põhirõhk langeb ainult peopesadele, siis te muudate selgroo asendit ja kõrgust, mis on selle harjutuse juures kahjulik. Jõudes sellesse maksimaalse pingutuse poosi – „kivistuge” – jääge sellesse poosi ja lugege mõttes sekundeid……kuni 12. Lugesite, lõdvestuge, laske jalg alla ja võtke algpoos, etapp 5

Korrake nüüd sama harjutust teise jalaga ja nii mõlemale jalale kokku kolm korda.

See harjutus mõjub suurepäraselt tuharalihastele, ning teeb nad tugevaks ja ilusaks. Iga naine on võimeline endale tagasi tooma selle imekauni pepu millega loodus teda õnnistas sünnihetkel. Selleks on vaja vaid tuharalihaseid TREENIDA. Siin tekib aga veel üks

160

lisamoment. Kes on tuttav inimorganismi energeetikaga, see ka teab, et selles rajoonis on peidus inimese kõige tähtsam energeetiline punkt - HUEI-IN. See on punkt, kus kohtuvad Yin ja Yang energiad. Seega võite saavutada mitte ainult ilu, aga ka TUNDUVALT parema tervise.

Harjutus 6 „ Seiko“. Algpoos peaaegu sama, ja teeme samuti, nagu eelmises harjutuses, kuid parema jala viite

mitte taha, vaid täisnurga all kõrvale. Ka siin on põlv sirge ja jalg toetub põrandale. Käed ei ole selles harjutuses enam küünarnukkidest kõverdatud, vaid toetute sirgetele kätele!!!

Alustage diafragmahingamist: etapid 1, 2, 3: Väljahingamine, häälekas sissehingamine läbi nina, häälekas väljahingamine läbi suu, etapp 4. hinge kinni hoidmine – tõmbate sisse kõhu ja…

Tõstate parema jala puusa kõrgusele (paralleelselt põrandaga) ja tõmbate ettepoole. Sellest poosist, kui suudate, proovige jalga tõsta ka puusast kõrgemale ja ikka peale ligemale. Maksimaalse sirutuse asendis ja hinge kinni hoidmise ajal loete jälle sekundeid… kuni 12, lõdvestate, etapp 5,võtate algpoosi ja teete sama harjutuse ka teise jalaga – nii mõlemaga 3 korda.

See harjutus mõjub suurepäraselt reielihastele ja eemaldab ka üleliigse rasva. Kurb, kuid tõsi on see, et rasvunul lihtsalt POLE kauneid reisi. Kuigi kõik teist ei saavuta fotomodelli reiemõõtu, kuid igal juhul kaotate endalt sõjaväelaslikud „kalifeed“. Ja mis ka tähtis – see harjutus arendab reielihastes nii jõudu, kui vastupidavust. Teile ei tekita raskusi pikad jalutuskäigud või treppidest ülesronimine. Just see harjutus võib kaotada venoosse seisaku selles vaagna piirkonnas.

Harjutus 7. „Kalliskivi“.

161

Alustame samast poosist, mille te saite selgeks juba ettevalmistusetapi ajal: jalad harkis, käed toetavad jalale natuke põlvest ülalpool, põlved poolenisti painutatud. Teeme hingamisharjutused, etapid, 1, 2, 3 , Etapil 4 hoiame hinge kinni, tõmbame kõhu sisse. Sellest poosist sirutame ennast, jalad õlgade laiuselt. Käed tõstame enda ette, ümardame ja sulgeme. Kokku puutuvad vaid sõrmed, käed paralleelsed põrandaga. Ikka hinge kinni hoides minge edasi harjutuse juurde – hakake sõrmi üksteise vastu suruma, mida tugevamalt, seda parem. Suruge ainult sõrmeotstega (kui suurte küünte puhul seda suudate?). Säilitage see surve aja lugemise ajaks…. 12 sek. Lugesite, lõdvestuge, etapp 5, algpoos. Tehke harjutust 3 korda. Harjutus mõjub suurepäraselt käelihastele, eriti küünarvarre siseküljele. Paljude naiste probleemiks ongi, et nad ei oska mitte midagi ette võtta oma käte ilu parandamiseks. Selle harjutuse sisuline väärtus on selles, et võrreldes füüsilise trenni või ka raske tööga, põletab see harjutus vaid rasva ning teeb lihased elastseks, kuid füüsiline koormus/töö tugevdab ja kasvatab vaid lihaseid, kuid rasva jätab puutumata. Seda tõestab väga lihtsalt elupraktika – on tuhandeid naisi, kes päevast-päeva pesevad käsitsi pesu – käed on neil TUGEVAD, kuid mitte ilusad ja rasvavabad. Peale selle harjutuse on veel vaid üks treeninguliik, mis annab või isegi ilusamad ja tugevamad käed – aerutamine. Kuid vaevalt see võimalus kõigis kodudes on.

Harjutus 8. „Paat“

Laskuge selili, sirged käed surutud tihedalt vastu külgi, kuid nii, et küünarnukid põrandat

ei puuduta! Jalad koos, päkad ka. Pilk suunatud otse enda ette. Alustage diafragmahingamist: Etapid 1, 2, 3 Väljahingamine, häälekas

sissehingamine läbi nina, häälekas väljahingamine läbi suu, Etapp 4 - hinge kinni hoidmine – tõmbate sisse kõhu ja…sellest asendist hinge kinni pidamise ajal tõstate mõlemad jalad koos nii kõrgele, et kannad oleksid põrandast ca 30—40 cm, põlved sirged. Samale kõrgusele tõstate ka pea (sirgelt koos ülakehaga). Ülejäänud keha toetub ainult ristluudele ja istmikule. Pilk suunatud varvastele. Pidades ikka hingamist kinni, loete ka kuni 12 sekundit, Lugesite, Etapp 5, lasete aeglaselt alla nii jalad kui pea ja lõdvestute.. Kordate harjutust 6 korda.

Harjutus mõjub suurepäraselt kõhulihastele, tugevdab päikesepõimiku rajooni, taastab nabavõru õige asendi. Treenijatel mitte ainult ei kao rasv kõhult, vaid tunduvalt paraneb ka vereringlus, südametegevus, seedimine ja kaovad probleemid hingamisega, sest nagu ikka veel mäletate – me ju teeme KÕHUHINGAMIST. Need suurepärased muutused toimuvad sellepärast, et suvalised kõrvalekalded nabavõru piirkonnas kutsuvad esile ka moonutusi närvi-reflektoorsetes sidemetes siseorganitega. Sellest aga tekivad paljud haigused, nagu: südamehaigused, kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõrgenenud happelisus, valud soolestikus, unetus jne. Selline nabavõru paigast nihkumine esineb paljudel inimestel, kes sellisest asjast isegi kuulnud pole. Tihti rasvade ladestumine on selle võru nihkumise tagajärg, kusjuures algpõhjuseks võis olla kas kukkumine või liialt suurte raskuste tõstmine, või ka liiga äkilised kehaliigutused.

162

«Paat» aitab taastada nabavõru õiget asukohta. Siit aga omakorda taastub side nabavõru ja siseorganite vahel. Kui te seda harjutust ei jõua teha kuus korda, ega esialgu isegi mitte kolm korda – tehke vähemalt üks kord!!!

Harjutus 9. „Kringel“.

Võtate uue lähteasendi: istute põrandale, põlved kõverad, jalad ristis (vasak põlv on parema peal). Parem jalg on lastud nii põranda ligi, kui võimalik. Vasak käsi toetab maha selja taga ja kogu teie raskus on koondunud sellele käele. Parem käsi on vasakul põlvel. Teeme hingamisharjutused: etapp1, 2, 3, etapp 4 ajal peatame hingamise, tõmbame sisse kõhu. Tõmmake parema käega vasakut põlve ülesse ja enda poole, nii ligidale kui võimalik rinna juurde. Alustage kogu keha aeglast pööramist vasakule kuni suudate taha vaadata. Püüdke maksimaalselt ennast talje piirkonnas pöörata. Ja kui olete saavutanud poosi, alustage aja lugemist….. kuni 12 sek. Lugesite, lõdvestus, algpoos, etapp 5. Vahetage jalg ja tehke terve harjutus teisele poole. Korrake harjutust kummagi jala jaoks 3 korda. See harjutus mõjub suurepäraselt reie sisekülje lihastele. Tavalised harjutused, ka paljukiidetud jooks või kepikõnd nendele lihastele ei mõju Kuid, see harjutus ei mõju mitte ainult reie sisekülje lihastele vaid ka taljele, sealt hoolega rasva põletades.

Tuleb tunnistada, et paljudele, kes on oma keha „käest ära“ lasknud, tundub see harjutus mitte kergete killast olevat – mitte kuidagi ei saa alumist jalga maha või keha ei pöördu tahapoole, või on teil järgmine päev keha valu täis. Ärge laske ennast sellest heidutada – küll saavutate ka tasapisi ja mõnu tundes sellegi poosi.

Harjutus 10. „Vibu“.

Lähteasend: heitsite kõhuli, panite jalad kokku, jalalabad puudutavad teineteist. Toetume ainult varvastele, käed lebavad keha kõrval, peod puudutavad põrandat tagaküljega, lõug toetub põrandale (pange mingi puhtam riie pea alla). Alustame hingamist: Etapid, 1, 2, - väljahingamine, häälekas sissehingamine, ajame jalad natuke laiali ning haarame nendest kätega kinni, etapp 3 – häälekas väljahingamine ning etapp 4 – hoiame hinge kinni. Hinge kinnihoidmise ajal alustame jalgade sirutamist põlvedest, üheaegselt tõstes rinda ja pead,

163

maksimaalselt painutades ristluu piirkonda. Pea ajame kuklasse ja rebime puusad maast, nii et keha põhiline kokkupuutepunkt põrandaga jääks naba piirkonda. Poosi saavutanud, loeme jälle oma sekundeid…ja kui olete seeaeg suutelised, siis võiksite üritada ka kõhu peal nagu paadike edasi-tagasi kiikuda. Lugesite oma aja ära, lõdvestuge, algpoos, etapp 5. Kuna harjutus on raske, võib alustada ka ainult ühest korrast ja mõne aja pärast jõuda 3 korrani. SEE ON AINUKE HARJUTUS, MILLE PUHUL ÜLE 3 KORRA EI SOOVITATA – mõne tervisele võib ÜLE PINGUTAMINE siin tervisele kahju tuua. See harjutus mõjub kõhu ja selja lihastele, eemaldab rasva nii taljelt kui puusadelt. See on kõhnuda soovijatele väga efektiivne harjutus. Peale selle – harjutus toniseerib ja parandab seljaaju ja selle juure, päikesepõimiku ja vaagna närvisõlmede toitumist; mõjub stimuleerivalt sisesekretsiooni näärmetele; aitab kaasa kõhu ja vaagna organite ravile, ning soodustab ka noore inimese kasvamist.

Põhimõtteliselt on rasvumine alati HAIGUS, ei midagi muud. Ja rasvumist peab ravima, suunates oskuslikult organismi OMA jõud eluliste protsesside taastamiseks.

Selle harjutuse juurde asumisel ärge mitte kunagi öelge endale: „Ma ei saa, ma ei suuda“! Pole olemas inimesi, kes ei suudaks teha harjutusi, on vaid inimesed, kes endale ütlevad: „Ma ei saa“. Öelge: „Ma saan“, ja te ka suudate! Kõige suurem ebameeldiv üllatus võib olla vaid järgmisel hommikul valu säärtes või ristluudes. Hullem on siis, kui valu EI OLE – siis olete te midagi valesti teinud, või „viilinud“.

Harjutus 11. „Kõhulihaste tugevdamine“.

Lähteasend: heitke selili, jalad sirged. Nüüd painutage neid põlvedest ja natuke laiali (umbes 30—35 cm teineteisest). Tallad surutud tihedalt vastu põrandat. Tõstke käed ülesse (sirutades lae poole). Pea lebab põrandal. Teda mitte põrandalt ülesse tõsta! Alustame jälle oma diafragmahingamist: etapid 1, 2, 3 ja etapp 4 hinge kinni pidamisel läheme üle harjutuse tegemisele. Sirutame kätega ülesse, küünarnukid sirged! Tõstame õlad ja rebime nad põrandalt lahti, nii kõrgele kui suudame. Pead hoiame otse. Mitte mingil juhul ei tohi lõuga tõmmata rinnale – lõug tõuseb ülesse! Ideaalis peaks sirgelt üles tõusma terve ülakeha. Loeme oma aega….12 sek. ja laskume tagasi põrandale: esialgu selja alumine osa, siis õlad, siis pea. Puutusite peaga põrandat, lõdvestus, etapp 5. Kui te ei suuda OLLA selles poosis kogu see etapp 4 aeg, siis võib teha ka nii, et ÜHE hinge kinnipidamise ajal tehke seda liigutust – keha põrandalt ülesse ja põrandale tagasi - MITU korda, ainult tuleb jälgida, et te ei tõukaks ennast põrandalt lahti, vaid lihased tõstaksid. Kogu harjutust tehke 3 korda.

164

Harjutus mõjub suurepäraselt nii kõhu ülemistele kui ka alumistele lihastele, parandab soonte ja südame tööd ning mõjub soodsalt seedeorganitele. Kui teil kõht on esialgu natuke punnis, siis mõne aja pärast muutub täiesti siledaks. Kõht on inimesel selline koht, kust tänu nõrgale muskulatuurile ükski DIEET ei suuda sealt rasva eemaldada..

Siin tuleb mainida, et ärge „viilige“, ärge tehke „haltuurat“. Tihti naised üritavad minna kergema vastupanu teed, nad ei üritagi oma kõhtu treenida, vaid tõukavad ennast põrandalt ülesse, mõned isegi aitad seejuures kätega. Seda aga teha ei tasu. Ükskõik, kui palju te ENNAST ka petaksite, sellest paremaks või ilusamaks te ei muutu. Jah, harjutus ei ole liialt kerge; Jah, nõuab lihaste pingutamist, jah, te võite tunda nõrkust või väsimust, isegi hing võib kinni jääda. Kui uskuge: see ei jää nii alatiseks. Tuleb aeg, kus see harjutus ei tekita mitte mingit raskust.

Eraldi tuleb veel mainida, et tugevad kõhulihased ei ole mitte ainult ILU küsimus, nad on suurepäraseks KAITSEKS kõikidele siseorganitele – eriti mingi ootamatu löögi puhul.

Harjutus 12. „Käärid“.

Algpoos: laskuge põrandale pikali, jalad on välja sirutatud ja koos. Põlved on sirged. Käed pange peopesad allapoole istmiku alla. Pead ärge põrandalt ülesse tõstke, samuti mitte ka ristluid. Alustame harjutuse hingamiseosaga: Etapid 1, 2, 3. Etapp 4 hinge kinnipidamise ja sissetõmmatud kõhu ajal tõstame jalad ainult natuke ( 8-9 cm) põrandast kõrgemale. Selline madal asend on raskem, kui jalgade kõrgemal hoidmine, kuid püüame neid mitte neid ülespoole tõsta. Selle harjutuse juures me ei loe sekundeid, vaid…jalgade liigutusi, sest hakkame jalgadega tegema horisontaalseid liigutusi – laiali lahku ja kokku – üks jalg üle teise nn „käärid“ – nagu üritaksime õhku jalgadega lõigata, ja jalad kordamööda teineteise pealt läbi. Jalgade viiped on kiired ja maksimaalse võimaliku ulatusega. Viibete ajal on ristluud ning pea maas ja püüame ka mitte selga kõveraks ajada. Et harjutusel oleks tugevam mõju, proovime ka varbad jala suunas välja sirutada. Aja lugemise asemel loeme jalgade viipeid…. 8 või 10 või… Lugedes oma korrad ära, laseme jalad põrandale, lõdvestame, etapp 5.Kordame harjutust 3 korda. Harjutus mõjub suurepäraselt alakõhu lihastele. Aga – lihased tugevnevad, algas rasva vähenemise protsess. Kuni te pole oma kehale andnud märku, et lihaste asemel on liialt palju rasva, ei saa teie keha sellest ise aru. Tehes aga harjutusi, näitate kehale ”puust ja punaselt” ette probleemsed kohad, milledega keha peab tegelema. Ja uskuge, kui kehale selline ülesanne on antud, ta hakkabki tegutsema. Aga oma kehale saate seda öelda vaid ühel viisil – PINGUTADA neid eluliselt vajalikke lihaseid. Hoida jalgu põranda suhtes sellises madalas kõrguses ja nendega veel vehkida – pole kerge töö. Teil võib esialgu hakata valutama kõhu alumine osa. Nii peabki – lihased valutavad, kuna pole varem sellist rasket tööd teinud. Tihti peale harjutusi võib tekkida soov tualetti minna – ka see on normaalne reaktsioon, sest kasvavad lihased ei lase enam põiel ja kuseteedel teie kehas „laiutada“. Et seda

165

kohanemisperioodi paremini üle elada oleks soovitav mõni aeg enne treeningut mitte juua. Juua võib alles pool tundi peale harjutusi.

Täiendavaid harjutusi

Harjutus 13. „Kurg“.

Algasend: seiske otse, varbad ja kannad koos, käed laske vabalt alla, selg sirge, kuid õrnalt tahapoole kallutatud. Etapid 1, 2, 3, siis etapp 4 – rahulikult kallutage ette ja püüdke kätega ulatuda maha või võtta jalgadest kinni, jalgu põlvedest mitte painutada. Selles poosis lugege omad sekundid. Saite loetud, tõuske algasendisse, etapp 5. Harjutust tehke 3 korda. Kui teil on raskusi ette painutamisega, siis võite esialgu teha ka analoogset VÕIMLEMISHARJUTUST. Siin te ei tee hingamisetappe, vaid püstisest

asendist aeglaselt välja hingates painutage ennast aeglaselt ettepoole, hoidke natuke aega poosi ja aeglaselt sisse hingates tõuske aeglaselt ülesse.

Harjutus 14. „Konn“.

Seiske, pange jalad õlgade laiuselt, selg hoidke sirgelt, käed keha kõrval, Etapid 1, 2, 3, 4 - kõht sisse tõmmatud, tõuske varvastele ja painutage põlvi sissepoole….olge poosis, lugege oma sekundeid. Kui te ei suuda alguses sellises poosis tasakaalu säilitada, toetage kätega kas tooli seljatoele või….Lugesite omad sekundid, lõdvestus, algpoos, etapp 5. Harjutust tehke 3 korda. .

Harjutus 15. Jalapainded“.

Heitke põrandale, jalad sirutatud, käed kõrval. Hingamisetapid 1, 2, 3. Etapil 4 – esialgu tõstke parem jalgvertikaalselt ülesse, painutage põlvest, haarake kätega kinni ja tõmmake tihedalt vastu kõhtu, ka kõhtu samal ajal sissepoole tõmmates. Hoidke nii mõned sekundid, siis etapp 5 sissehingamise ajal minge tagasi algpoosi. Korrake sama ka teise jalaga. Nii tehke mõlema jalaga 3 korda. Kui teil aga veel jõudu üle jäi, siis võib sama teha ka kaks jalga korraga koos.

166

BodyFlex põhimõtte täiendav selgitus.

Eelpool on mul kirjutatud, et BodyFlex baseerub aeroobsel diafragmahingamisel, mis

rikastab organismi TÄIENDAVA hapnikuga. Nii kirjutas selle süsteemi autor, kuid ta tegi sellega vea, et lisas sõna AEROOBNE, sest see ei ole tegelikult päriselt täpselt nii.

Seetõttu ongi just see Bodyflex tervistav harjutustekompleks huvitav, et teda TEHAKSE ÕIGESTI, kuid sisust saadakse täiesti VALESTI ARU. Ja sellist valesti arusaamist on eriti hästi näha Bodyflexi kasutamise arengust. Kuna häid asju tahavad kõik oma nimele ümber kirjutada, siis „targad ärikad” mõtlesid kohe välja ALTERNATIIVI Bodyflexile, mida maailmas propageeritakse „Oxycise” süsteemi nime all. Selle reklaamil on veel rohkem „mula” keha paremast hapnikuga rikastamisest – ja ikka aeroobsel ehk kopsude parema õhuga täitmise teel.

Vaatame nüüd, mis siis tegelikult toimub nende Bodyflex viie hingamise etapi jooksul. 1.Hingame sügavalt välja. Selle esimese väljahingamise põhieesmärk on enda

ettevalmistamine SISSEHINGAMISEKS – midagi taolist nagu, näiteks, hoovõtt ENNE hüpet. 2.KIIRE sissehingamine läbi nina. A) Miks seda tehakse läbi nina. Põhiliselt seetõttu,

et läbi nina hingamine (sisse ja välja) ongi ainuke õige hingamise moodus. Õhk PEAB läbi nina minema, sest ninal on kopsudesse mineva õhu ETTE VALMISTAMISEL tohutu tähtsus – õhk filtreeritakse, neutraliseeritakse mürke, soojendatakse, niisutatakse, tapetakse pisikuid, ja VÄHENDATAKSE hapnikuhulka õhusegus. Viimasest on teil vast raske aru saada, kuid asja olemus on selles, et tavalisel hingamisel läbib ühe hingamistsükli jooksul kopse vaid POOL (0,5) liitrit õhku. Kuna aga hapniku üleandmise protsessist võtab osa ainult see osa õhku, mis läheb kopsu alveoolidesse, siis see osa moodustab vaid 0,35 liitrit. Miks nii vähe – aga sel lihtsal põhjusel, et hingamisteedes on niinimetatud surnud ala. See on ruumala, kus õhk vaid asub – ninaõõs, hingetoru, bronhid ja bronhioolid. Surnud ruumala moodustab umbkaudu 0,15 liitrit. Ning väljahingamisel on see ruumala täidetud SÜSIHAPPRGAASIGA rikastatud õhuga, mis siis uuel sissehingamisel seguneb atmosfääri õhuga. B) Miks seda tehakse kiiresti. Kiiresti tehakse selle pärast, et kuna rinnakorvi lihased on suhteliselt aeglase reageerimisega, et siis see sissehingamine toimuks MAKSIMAALSELT ja AINULT diafragma abiga. Kiiresti tehakse seda ka sellepärast, et tegelikult ei ole erilist tähtsust sellel sissehingatava ÕHU kogusel. MEID EI HUVITA ÕHU KOGUS, vaid DIAFRAGMA maksimaalne langetamine (ette surumine). Aeglasel tugeval sissehingamisel tuleb kopsudesse liiga palju mõttetut õhku. Küsite jälle, et miks meid õhk iseenesest ei huvita. Aga jälle sellele lihtsal põhjusel, et kuna õhus on ligikaudu 20% hapnikku, aga meie kopsud võtavad sellest ära ligi 7 (SEITSE) %. Seega on väljahingatavas õhus VEEL järgi 14-15% hapnikku. See tähendab aga seda, et MEIL EI OLE VAJA rohkem õhku, kui et oleks vaid selles see vajalik 7 % hapnikku.

3.Kiire väljahingamine läbi suu. Läbi suu sellepärast, et see võimaldab nii kiiremini hingata, kui ka paremini sisse tõmmata diafragmat. Kiiresti aga sellepärast, et jälle – diafragma sissetõmbamine on intensiivsem, kuid samal ajal me VÄHENDAME SÜSIHAPPEGAASI välja lendumist. Asi on siin jälle selles, et hingamise (õhu liikumise) kiirus EI MUUDA süsihappegaasi eraldumist. See eraldumine sõltub vaid AJAST, kui kaua on lahtise suu puhul kopsud ühendatud atmosfääriga, sest süsihappegaasi väljalendumine on tohutult kiire. Me ei suuda lahtise suu puhul takistada süsihappegaasi kadu, sest süsihappegaasi kontsentratsioon õhus (0,03%) ja kopsudes (ligi 5,9%) on liialt erinevad

4.Hinge kinni pidamine ja täiendav kõhu sisse tõmbamine. See on BodyFlexi kõige tähtsam etapp. Just see aeg toimub rakkudes maksimaalne ainevahetus ja ka „rasva põletamine”. Ekslik on aga selle etapi toimingute seletus. Siin ei ole selleks põletajaks mitte hapnik, mida me „sügava sissehingamisega” kopsu ahmisime, vaid selle etapi jooksul toimib rakkudes kahesugune ainevahetusprotsess: a) tugevalt lihaseid pingutades saavutame

167

anaeroobse ainevahetuse – ainevahetus toimub varude (rasvade) arvel b) toimub ka INTENSIIVNE SÜSIHAPPEGAASI eraldumine. Ja see eralduv süsihappegaas piltlikult öeldes „tõukab välja” vere hemoglobiinist selle põlemisprotsessis vajaliku hapnikumolekuli. Mida rohkem süsihappegaasi, seda rohkem eraldub verest hapnikku, seda intensiivsem on protsess. Ja protsess on seda intensiivsem, mida intensiivsemalt te liigutasite diafragmat, sest diafragma oma pumpamisega pani tööle LÜMFISÜSTEEMI ja liikuma venoosse vere. Need mõlemad omakorda garanteerisid rakkudest ainevahetusprotsessi jääkide EEMALDAMISE. Kui neid jääke õigeaegselt ja vajalikus koguses ei eemaldata, siis ainevahetuse protsessid pidurduvad. Samaaegselt aga ka süsihappegaasi ennast kasutavad rakud ainete sünteesiks (valkude, rasvade, süsivesikute jne moodustumiseks). Süsihappegaas moodustab kudedes kergesti süsihappe ja võtab sellega osa kudede happe-aluselises regulatsioonis. See on aga väga tähtis vitamiinide, fermentide, hormoonide ning terve ainevahetuse efektiivseks toimimiseks.

5.Uus sissehingamine nina kaudu. See on lihtne lõdvestus, kus lastakse õhul vabalt sisse tulla diafragma lõtvumisel ja alla vajumisel. Oma olemuselt peaks see protsess olema passiivne, sest kopsud peaksid õhku sisse tõmbama alveoolide automaatse laienemise tõttu. Ja see laienemine tekib sellest, et alveoolide sisepinda katab aine, millel on omapärane nimetus - „surfaktant”. See aine hoolitseb alveoolide elastsuse eest – taastades peale kokkusurumist nende ümara kuju. Kui inimesed ise selle aine oma vale hingamisega (pidev lahtise suuga hapniku ahmimine) „ära põletavad”, siis kopsud kaotavad hingamise võime ükskõik, kui hästi suudate oma rinnakorvi lihaste abil liikuma panna.

Tähelepanu! Et te siis ei põletaks ära seda väärtuslikku materjali „surfaktant“ EI

TOHI üle pingutada 4.etapi täitmisel. TE TOHITE OLLA selles etapis vaid nii kaua, et teil ei tekiks 5.etapi alguseks õhupuudust, st kui te ei suuda enam sisse hingata vabalt, ilma õhku sisse AHMIMATA.

ÄRGE PÜSTITAGE ENDA ARENGULE EBAREAALSEID TÄHTAEGU VÕI EESMÄRKE!!!

Originaal BodyFlex programmi looja Childers ise tõhustas programmi dieedi ja

spordivahendi (GymBar) lisamisega, saades BodyFlex+ . Selle gymbar-i ta pakkus välja põhiliselt nendele, kes teevad tema harjutuste lihtsamaid variante - istudes (vaadates televiisorit).

„Tehke midagi – vähemalt prooviks, mitte palju ja korraga, kuid tähtis on ESIMENE

SAMM, sest esimene tulemus juhatab teid kindlalt järgmise juurde”

168

Harjutused rinna suurendamiseks ja tugevdamiseks

Kunagi ammu, kui Sankt Peterburg polnud veel Leningradiks ümber nimetatud, siis ühes väikeses trükikojas trükiti väike tiraaž ühe tundmatu doktor Lori raamatut: „Kuidas suurendada ja tugevdada naiselikku büsti“. See pisike brošüür sai nii populaarseks naiste seas, et väike tiraaž loeti imeruttu ribadeks, ning selles olnud materjalid levisid vaid käest kätte ümberkirjutamise teel. Aastakümneid olid materjalid kadunud, kuid hiljuti üks naine leidis oma vanaema dokumente korrastades ühed koltunud paberilehed. Ja alljärgnevalt tuleb nüüd see, mis nendes paberites kirjas oli:

Doktor Lori kompleks:

Kõik antud doktori soovitused jagatakse nelja gruppi: toitumine, gümnastika, massaaž ja veeprotseduurid. 1) Toitumine: Selleks, et rind läheks “jõudu täis“, on igapäevasesse ratsiooni vaja tuua LIHA, eelistatud on mitterasvane vasikaliha, linnuliha, kala, kaks klaasi piima ja 5 dessertlusikat kalaõli. 2) Gümnastika: “Rinna tugevdamisel, tema elastsuse või prinkuse taastamisel on väga suur tähtsus gümnastikal. Tänu nendele treeningutele rinnanäärmed tasapisi arenevad ja suurenevad“ – selline oli brošüüri teine postulaat. Pakutav kursus koosneb 13 harjutusest, millede tegemine ei võta rohkem aega kui 25-30 minutit. Harjutusi tuleb teha mugavas ja vabas riietuses, rind ei tohi olla kokkupigistatud ei korsetiga ei rinnahoidjaga. Kõige parem oleks teha lahtise rinnaga. Kõige parem aeg nendeks harjutusteks – hommikusöögi ja lõuna vahel. Hommikul harjutusi teha ei soovitata – lihased pole veel ärganud puhkusest. Õhtul on organism väsinud ja pole suuteline tulemuslikuks tööks. Kõikide harjutuste täitmisel on vaja tunda lihaste pingutust, mis kulgeb kaela juurest rinna poole.

Harjutused: 1. Pea kallutused taha ja külgedele. Õlad on sirgeks aetud, viidud taha ja langetatud alla.

2. Keha kallutamine taha, pea on natuke kaldu õla poole ning veab põranda suunas. 3. Aeglaselt tõstetakse õlad kõrvade juurde ja sama aeglaselt lastakse alla. 4. Sirutada pingutatud käed külgedele, aeglaselt tõsta nad ülesse ja lasta alla. 5. Lehtrikujuline pööritamine. Käed sirutada külgedele ja intensiivselt nendega pööritada. Ringi maksimaalne diameeter, mida teevad käelabad liikumise ajal - 40-50 sentimeetrit. 6. Külgedele sirutatud käte viimine taha. 7. Käed on küünarnukist painutatud ja surutud vastu keha, käelabad - õlgadel. Tugevate liigutustega käed sirutatakse välja ja tõstetakse ülesse, ning tulevad tagasi algpoosi, siis sirutatakse välja külgedele – tagasi algpoosi, lõpuks alla, ning jälle algpoosi. 8. Kõverdatud käte peopesad on taga, talje kõrgusel, „lukus“ kinni, siis – sirutuvad ja laskuvad allapoole.

9. Õlgade liigutamine ette ja taha. 10. Külgedele väljasirutatud kätega teha suuri ringe. Selle harjutuse nimi on „veski“. 11. Pange käelabad rinna ees kokku ja suruge peopesad jõuga teineteise vastu.

169

12. Üks kõverdatud käsi on talje peal, teine – tõstetud ülesse. Kere painutused kõverdatud käe poole. 13. Käed – pea taga. Kere painutused külgedele, ette ja taha. Neid harjutusi tuleb teha iga päev ja igat ühte mitte vähem, kui 8 korda. Kahe harjutuse tagant on vaja teha paus, mille ajal tuleb hingamist rahustada.

3) Enesemassaaž rinna tugevdamiseks: Teha ka iga päev ja mitte alla veerand tunni. Massaažil on kolm võtet.

1. Silitamine. See tehakse käega, mis on määritud vaseliiniga või suvalise õlise kreemiga või lihtsa rasvaga/õliga. Liigutused on aeglased ja ettevaatlikud. Liigutuste suund – külgedelt keskele, kuid mitte puudutada nibu. 2. Muljumine/mudimine. Rind tõstetakse käega ülespoole ja muditakse seda sõrmedega. Seda võib osaliselt võrrelda – nagu pigistaksite käsnast vett välja (või segate tainast).

3. Koputamine/kloppimine. Seda tehakse katkendlike löökidega, millised ei tekita valu. Sõrmed peavad jooksma ruttu, nagu mööda klaviatuuri, aga käelaba servaga tuleb patsutada mööda küllaltki suurt rinna pinda, nagu sooviks läbi lihaste kihi sisse pääseda.

Kaks korda nädalas tasuks masseerida rinda puust rulliga (taigna või), suunates liikumise kaenla alt või rindade vahelt nibu juurde, üle kogu rinna

4) Vesi ja veeprotseduurid – põhiline tingimus rinna tugevdamiseks. Külm vesi tugevdab vere juurdevoolu. Sage vere juurdevool rinnanäärmele, mitte

harvem, kui kolm korda päevas, aitab rinda taastada. Puhas käsn pannakse vette, mille temperatuur on 16 kraadi, pigistatakse tsipa kuivemaks ja niisutatakse tervet rinda. Seda protseduuri tuleks teha mitte vähem kui kuu aja jooksul – kaks korda päevas, hommikul ja õhtul. Piserdamine – nii nimetatakse suurepärast rinna noorendamise moodust. Pulverisaatoriga pudelikesse valatakse 17 kraadilist vett, millele võiks lisada karikakra tilku. Hommikuti, pesemise ajal, piserdatakse rinda peene veetolmuga. Rinna ülehõõrumiseks külma veega on vaja linane käterätik. See kastetakse 22 kraadilisse vette, pigistatakse hästi välja ja keeratakse ümber rinna. Edasi hõõrutakse mõlema käega rinda läbi niiske rätiku – umbes minut aega. Seejärel rätik asendatakse kuivaga, mis on õrnalt soojendatud ja ettevaatlike silitustega kuivatatakse rind. Esialgset 22 kraadilist veetemperatuuri tuleb järk-järgult iga kahe päeva tagant alandada poole kraadi võrra, kuni jõuate 13-14 kraadini. Kolme nädala pärast on vaja vette lisada söögisoola, mis soodustab naha ärritamist või ergutamist ja kutsub sellega esile tunduva vere juurdevoolu.

See veeprotseduur peaks muutuma igapäevaseks – kui rinna ilul mingi tähtsus teie jaoks on.

170

Naiste iluprobleemid - Tselluliit Tselluliit – see on vist kõigi naiste poolt armastatud naha kosmeetiline omapära. Kui see

ei oleks tõsi, siis naised ei ELAKS IGA PÄEV nii, et endale seda rohkem SAADA!. Tselluliiti – see on looduse poolt naistele geneetiliselt sisse programmeeritud, kuid igast

üksikust naisest sõltub, kas ta selle programmi käivitab maksimaalsel või minimaalsel määral. Loodus nägi ette, et naistel teatud eluetappidel on äkki vaja varuda endale energiat rasva

näol. Neid etappe on põhimõtteliselt kolm, kui naistel suguhormoonid möllavad või on omadega „sassis“. Esimene – suguküpsuse saabumine, teine – sünnitamisega seonduvad ja kolmas – menopaus. Siis naiste rasvarakud koguvad triglütseriide rasva näol, ja kui organismil on vaja kulutada lisaenergiat, on koht, kust seda tasapisi võtta. Aga siin on nüüd kas üks looduse „aps“, või spetsiaalselt nii tehtud, kuid need rasvarakkude kogumikud on omavahel eraldatud sidekoega, millel on VERTIKAALSED vaheseinad – vaat siit see „apelsini koor“. Meestel on need vaheseinad aga viltu ja nagu viilud pandud üksteise peale.

Tselluliit – selle põhjustab naha toonuse nõrgenemine, antud piirkonna

veretsirkulatsiooni ja lümfi seiskumine, nahaaluse rasvakihi ebaühtlane ladestumine ja VESI nahaaluses rasvarakus. Kasutage rohkem keha/nahka niisutavaid või vett kinnipidavaid aineid – võite tselluliidi saada kiiremini.

Tselluliit – see on rasvarakkude lokaalne suurenemine ja mikrotsirkulatsiooni häire rasvkoes. Nende protsesside tulemusel tselluliit tekib kõhul, puusadel, reitel, tuharatel, põlvede külgosadel ja kätel. Kusjuures väga tihti ei või tselluliidi teket siduda ülekaalu või paksusega, kuigi paksukestel väljendub see selgemini võrreldes kõhnadega. Tselluliidi moodustumist soodustavad nii päritavad tegurid, kui ka vanuselised muutused, millede puhul tekib hormonaalne disbalanss. Tselluliidi kutsub esile ka kilpnäärme funktsiooni alanemine, üldised vereringe ning ainevahetuse häired, suitsetamine, stressid, kitsaste rõivaste kandmine ja vale toitumine. Kuna tselluliit moodustub enamasti kohtades, kus on aeglasem vereringe, siis, kui ta kord juba hakkas tekkima, see omakorda soodustab antud probleemi süvenemist, moodustades järjest suuremaid seisaku koldeid.

Halb rüht või kehahoiak kutsub esile siseorganite vale asetuse kõhukoopas, mis tunduvalt vähendab nende funktsioneerimise efektiivsust ning see omakorda tekitab täiendavat pinget vereringe süsteemile.

Kuidas mõjuvad naiste suguhormoonid?

Progesteroon ja östrogeenid toodetakse munasarjades ning mängivad otsustavat osa rasvade jagamisel mööda keha. Just need hormoonid mõjutavad rasvkoe rakkude hulka, suurust ja kogunemist. Östrogeeni ülearune kogus võib esile kutsuda vee kinni hoidmise.

Kuidas mõjub mittebalansseeritud toitumine tselluliidile?

Süsivesikute või rasvade ülejääk kutsub organismis esile disbalansi, mis omakorda kutsub esile erinevaid haigestumisi. Ebasoovitavate tulemusteni viib ka mitte regulaarne ja mitte mõõdukas söömine ja liigne alkoholi tarbimine. Ei tasu unustada, et toiduainete vale kokkupanek võib esile kutsuda kõhukinnisust, mille tõttu organismist ei viida välja kahjulikke ainevahetuse jääkprodukte ning need kogunevad kudedesse – ka see provotseerib tselluliidi teket. Seega toiduainete vale kooslus, mis päevast päeva summeerub, kutsub esile mõningate

171

vajalike toidukomponentide terava defitsiidi. "Mugav" kiirtoit, vaene väärtuslike komponentide poolest, kuid ülekülluslik rasvade, suhkru, soola ja mitmesuguste kemikaalide poolest on liialt tihti meie inimeste toitumise aluseks. Sellisel toitumisel on veel üks lisaoht. Kui me toitume sellisel viisil ja organism sellega teatud määral harjub, siis…süües värskeid juur- või puuvilju – need hinnatakse organismi poolt automaatselt „teise kategooria“ toiduks, ning organism seda lihtsalt ei omasta. Mõnikord võib minna kaua aega, et organismi „ümber õpetada“ toitude väärtust ÕIGESTI hindama. Sama puudutab ka jooke: magusad gaseeritud joogid ja mahlade kontsentraadid võivad takistada tavalise vee tarbimist.

Kuidas mõjub vereringe häire tselluliidile?

Krooniline venoosne puudulikkus (jälle, miks kirjutan ma pidevalt diafragmahingamise tähtsusest) võib provotseerida tselluliidi teket. Kui taolist tüüpi probleemid tekkisid teil juba NOORES eas, soovitan tungivalt ja kiiresti pöörduda angioloogi (vere- ja lümfisoonte arsti) juurde.

Kuidas mõjuvad stressid?

Stresside puhul neerupealdises moodustub kortisoon, mis kutsub esile: ▪ vee kinni pidamise seoses kapillaaride kõrge läbitavusega ▪ rasvade deponeerimise ▪ vere suhkru taseme tõusu Kokkuvõtvalt – faktorid, mis mõjutavad tselluliidi teket a) mida te ise eriti muuta ei saa

• Östrogeenide suurenenud kogus • Hormonaalsed muutused teismeeas ja menopausi perioodil • Arsti poolt määratud hormoonpreparaatide kasutamine, milledes on kõrgendatud

östrogeenide sisaldus • rasedus • Menopausi perioodil valesti määratud/valitud ravi • Eelmenstruaalne sündroom (millega kaasneb vee kogunemine ja kaalu suurenemine)

b) mida äkki saate ise muuta

• Suitsetamine avaldab kahjulikku mõju soonte süsteemile ja eriti mõjutab tselluliidi teket istuva eluviisi puhul

• Jalgade ristamine istudes (naistel tihti lemmikpoos) – rikub alajäsemete normaalse vereringe, kuna sellises poosis surutakse kinni üks keha peamistest veenidest, mis asub reie siseküljel.

• Kõrge kontsaga jalatsite pikemaajalisel kandmisel – deformeerib sääremarja lihast ja rikub jala normaalset verevarustust. Peale selle, talla kunstlik tõstmine muudab inimese LOOMULIKKU rühti koos kõigi sellest tulenevate kahjustustega. (vt. ülal).

• Pingul olevate riiete, vööde, rihmade, aluspesu jne kandmine – kutsub esile selle, et vedelik koguneb selle kokkupigistatud koha alla ja peale. Kui see kestab küllalt kaua aega, siis tursed ja deformatsioonid võivad muutuda püsivaks või isegi pöördumatuks. Neiud meil siin aga imestavad, miks on neil „sangad“. Peale selle, andes küll probleemsetele tsoonidele „trimmis“ illusiooni, sellised rõivaesemed nõrgendavad lihaseid ja tasapisi alandavad nende toonust.

172

Viis sammu võitluses tselluliidiga (koos diafragmahingamisega) Esimene samm Toitumine kontrolli alla! Tselluliit, nagu ülal mainitud, on rasvkoe komme vedelikku kinni hoida. Seetõttu

aeglustub lümfi vool ja moodustuvad tselluliidi mügarikud. Nii et, sõltumata võitluse moodusest (salongis või kodus) ilma dieedi või õige toitumiseta tulemust pole. Toitumine peab soodustama ainevahetust ja õiget veerežiimi, vähem rasvu ja süsivesikuid, rohkem puu- ja juurvilju.

Teine samm Ostame endale harja Massaaž tugevakarvalise harjaga parandab ka naha vereringet ja lümfi äravoolu. Aga

ainult siis, kui seda õigesti teha. Õigesti aga on – ringliikumised altpoolt ülesse lümfisõlmede poole: jalalabadelt põlvedeni, põlvedest kubemeni. Sellist massaaži peaks tegema iga päev – kolm minutit jalale.

Kolmas samm Määrime endale mett Määrige probleemsed kohad õhukese-õhukese meekihiga. Tavaliselt läheb selleks mitte

rohkem, kui 4 supilusikatäit mett. Nüüd võtke kõige väiksem taignarull… ja andke see oma kallima (mees, poiss-sõber…) kätte, las rullib. Temale meeldiv olla tegevuses ja teile kasulik. Masseerida on vaja nii kaua, kui mesi hakkab venima nagu taigen.

Tuleb tunnistada, et see protseduur on küllaltki valus, kuid… tulemus on seda väärt! Neljas samm Joostes duši alla! Kontrastne dušš – suurepärane naha ja soonte treenija ning meie kaasvõitleja tselluliidi

vastu. Protseduuri alustage sooja veega, järk-järgult tõstes temperatuuri kuni kuumani välja. Peale seda tagurpidi järjekorras – kuni külma veeni välja. Ja nii mitu korda. Alati lõpetage protseduur külma veega.

Viies samm Mähime ennast sisse... Kaudne analoog salongis pakutavale. Ostke apteegis mingi spetsiaalne tselluliidivastane

ravimuda või vetikate kontsentraat või.. ja mingis muus poes toidukilet. Üks kord kolme päeva jooksul määrige probleemsed kohad sisse vastava apteegist saadud ainega ja selle peale mässige tihedalt toidukile. Seda protseduuri oleks eriti hea teha suvel suvilas, siis te ei pea lebama mingil voodil või diivanil, vaid võite rahulikult olla ka õues värskes õhus. Kui olete ennast korralikult kinni mässinud, võite isegi jões/järves/basseinis ujuda – efekt ainult suureneb.

173

VIII OSA

MÕTISKLUSI TOITUMISE PÕHIMÕTETEST

Kas elu maailmas on must - valge?

Enne toitumise ja toitude juurde jõudmist tuleks vist natukene tegeleda

filosofeerimisega, sest toitumisega seoses on olemas väga palju ja kergesti kättesaadavat materjali, nii trükituna kui ka elektroonilisel kujul, ning kõigile tundub, et KÕIK ON SELGE. Aga kas tegelikkus vastab meie ajus juurdunud ettekujutlusele.

Kas olete te kunagi mõelnud nii? Püüan siin selgitada, miks ma kõikjal rõhutan, et ei toitumine, ei trenn ole inimese

tähtsaimad tegevused, vaid ikkagi HINGAMINE ja ÕIGE HINGAMINE – see on KÕIGE ALUS!

Inimese organism eksisteerib energia arvel, mida ta tarbib ümbritsevast keskkonnast. Seda energiat me praktiliselt saame ära söödud toiduainete ümbertöötlemisest, kuid ainult õhuhapniku abil, mida saame hingamise teel. Pole küllalt hapnikku, pole ka ainevahetust. Et, näiteks, rasv annaks ära tema 1 grammis peituva 9,3 kcal, peab inimene sisse hingama niipalju hapnikku, et selle energeetiline väärtus oleks ka 9,3 kcal. Seetõttu hingamisrežiim ja toitumisrežiim peavad olema omavahel täielikus kooskõlas. Toiduained, mida inimese organism kasutab, saavad töödeldud vaid selle aja jooksul, kui kiiresti inimene jõuab sisse hingata selleks protsessiks vajaliku hulga hapnikku. Üleliigsed toiduained, millede ümbertöötlemiseks ei jätku sissehingatavat hapnikku, organism ei omasta ja ladestab need rasva näol. Kurb on selle asja juures see, et ööpäev on vaid 1440 minutit pikk. Ja et jätta öine aeg inimese organismile enda taastamiseks ja puhkuseks, võime toiduainete tarbeks jätta vaid päevase aja – 960 minutit. Kas see aeg on pikk või lühike, otsustage ise. Võtame, näiteks, mehe pikkusega 167 cm ja naise 156 cm – sellised need meie esivanemad võisid olla kaugel kiviajal. Aga kaugel kiviajal loodus projekteeris inimese siseorganid, mida peab kahjuks kasutama ka kaasaja inimene.

Toon mõned näited, mitu MINUTIT HINGAMIST sellise pikkusega inimesed vajavad, et ümber töödelda 100 grammi mingit toiduainet:

Toiduaine Mehe vanus Naise vanus

100 grammi 20 40 60 20 40 60

Koorevõi 305 342 390 429 479 542

Taimeõli 340-364 381-408 435-465

478-511 533-571

604-646

Margariin 281-297 316-333 360-380

395-418 441-467

500-528

Liha 39-59 44-66 50-75 55-82 61-92 64-104

Linnuliha 62-78 70-88 79-100 87-110 97-123 110-139

Vorst 62-78 70-88 79-100 87-110 97-123 110-139

Sink 144 163 185 203 227 257

Viinerid 78 88 100 110 123 139

Koha, tursk, paltus.. 39 44 50 55 61 69

174

Must kalamari 97 110 125 137 153 173

Kanamuna (1 tk) 29 33 37 41 46 52

Piim, hapupiim, keefir 23 26 30 32 36 41

Hapukoor 109 123 140 153 171 194

Rasvane kohupiim 90 101 115 126 141 159

Väherasvane kohupiim 31 35 40 44 49 55

Kohukesed 128 145 165 180 202 229

Rõõsk koor 20% 78 88 100 110 123 139

Kõvad juustud 117-136 132-154 150-175

164-192 184-214

208-243

Piimajäätis 51-67 57-75 65-85 71-94 79-104 90-118

Plombiir 86 97 110 121 135 153

Salat, kurk, tomat… 6-8 7-9 8-10 9-11 10-12 11-13

Kartul 35 40 45 50 56 63

Porgand 16 18 20 22 25 28

Peet 20 22 24 25 28 31

Kapsas värske, hapu.. 10 11 12 14 15 17

Mugulsibul 20 22 24 25 28 31

Seened 12 13 14 16 19 22

Marjad 12-20 13-22 14-24 16-25 19-28 22-31

Arbuus 16 18 20 22 25 28

Abrikoosid, apelsinid, sidrun..

16-20 18-22 20-24 22-25 25-28 28-31

Viinamari 27 31 35 39 43 49

Banaanid 39 44 50 55 61 69

Pähklid 234 264 300 329 368 416

Kanged viinatooted 109 123 140 153 171 194

Kuiv vein 23-31 26-35 30-40 32-44 36-49 41-55

Õlu 16-31 18-35 20-40 22-44 25-49 28-55

See tabel näitab ilmekalt, et kui, näiteks, üks pisike 20 aastane neiu sööb ära vaid ühe banaani (ca 200 grammi), siis tema kopsud peavad ligi kaks tundi tegema TÖÖD ainuüksi selle seedimiseks. Kui aga seda neiut on õpetatud, et söö see banaan ENNE trenni, et Sul ikka võhma jätkuks, mis siis saab? Ülaltoodud tabel näitab ideaalolukorda, kui organismil toidu töötlemise ajal pole muid hapniku kulutamise vajadusi. Kui aga neiu läheb, näiteks, aeroobikasse või jooksma või…siis tekib kaks võimalust. Esiteks, koormuse tõustes, suureneb kopsude töö, ning nad suudavad tagada hapnikku nii toidu töötlemiseks, kui ka lisa koormuseks. Kui aga neiu EI TEA mitte midagi hingamise põhimõtetest, siis võib juhtuda, et ta hakkab hingama VALESTI – läbi lahtise suu. Eriti on see võimalik just aeroobikas, kui kõik tahavad ju üksteise kõrval kogu aeg kaunid välja näha ja hoiavad näoilme naeratavana, mis aga praktikas väljendub – POOLLAHTINE SUU („hambad irevil“). See poollahtine suu tähendab aga nii palju, et juba veerand tunniga tekib kaks tagasilangust: 1. Veresooned ahenevad ligi 20% ja 2. Vere hapnikusisaldus väheneb ka veel ligi 25% võrra. Selle tulemusel organismil enam EI JÄTKU hapnikku, et üheaegselt tagada kahte iseseisvat protsessi. Kuna sellel hetkel on füüsilised liikumised esikohal, siis toidu töötlemise (seedimise) varustamine

175

hapnikuga jääb oma järge ootama ja seedeprotsessi aeg pikeneb – enam mitte kaks tundi, aga võib olla 2 tundi ja 10 minutit, või isegi kaks ja pool tundi. Kuid - mida pikemaks muutub seedeprotsessi aeg, seda suurem on võimalus, et antud toiduaine ei seedi, vaid hakkab hoopis käärima või mädanema.

Aga mis on TOIDU MAITSE? Kas on keegi mõelnud selle üle, miks me üldse tunneme

maitset, miks me ei võiks süüa palja näljainstinkti mõjul? Kas tõesti loodus mõtles sellele, et meile on vaja mingit MAITSEELAMUST pakkuda? Äkki on maitsel hoopis teine eesmärk – võib-olla on see märk sellest, et käivitus suur keemialabor, mis hakkas määrama meie sissesöödavaid toiduaineid, sest….toiduainete makku jõudmisel PEAB ju iga eri aine saama vastava vastuvõtu – õiged fermendid, või lihtsamalt – õige koostisega maomahla. Võib-olla, kui toit meile ei maitse – meie organism annab eelnevalt märku, et selle toiduaine jaoks EI OSKA või ei suuda ta koostada optimaalset maomahla segu.

Kui lugeda naiste või noorte foorumite materjale, siis on elu imelihtne – kaalu tuleb

jälgida ja alandada NII, trenni vastava koha korrigeerimiseks või trimmimiseks tuleb teha NII, selle terviserikke puhul tuleb süüa tablette raua sisaldusega, selle häda korral magneesiumi või tsingi või kaltsiumisisaldusega jne. Kõik keskkohale mõjuvad treeninguharjutused on ühe nime all – „kõhulihased“, kuigi siin on kaks põhimõtteliselt erinevat suunda – kas kõhulihaste pingutamine-TÕMBAMINE (näiteks, põrandal pikali olles kas jalgade või ülakeha tõsted), või kõhulihaste ILMA PINGUTAMATA kokku SURUMINE (näiteks, istudes sirgete jalgadega maas ning pea vastu põlvi panemine). Inimesed teevad „kõhulihaste“ all esimest varianti, kuid praktikas on kõhult peki kaotamise jaoks hoopis tõhusam teine (surumise) variant.

Kaalu alandamise ja toitumise juures oskavad kõik lugeda nii söödavaid kaloreid, kui

ainevahetusega ja treeninguga kulutatavaid kaloreid. Kas see aga vastab täielikult tegelikkusele. Oma mõtted sissesöödavate TEOREETILISTE kalorite kohta tõin allpool lõigus „Uitmõte“ verivorsti näitel. Verivorstile on analoogsed ka suureteralised pudrud, makaroni või pastatooted. Pöörake tähelepanu, jälgige, KUI peeneks te neid suus tegelikkuses närite. „Täisteratoodete“ reklaamijad võiksid ise ühe katse teha. Näiteks, „Eesti Pagar“ toodab „Jamsi Seemneleib“. Mina olen proovinud –olen närinud eriti põhjalikult – ühele tavalisele väikesele viilule kulutanud vähemalt 20 minutit. Oma arust olen KÕIK seemned peeneks närinud, sest leib on suus muutunud täielikult vedelaks, keel ei leia ühtegi kõvemat asja, mida hammaste alla lükata, kuid väljaheites on ilusad väiksed TERVED tumedad seemned olemas. See aga ütleb, et vähemalt nendes seemnetes olevad kalorid lahkusid organismist kasutamata. Kui te sööte aga neid tervislikke „tera“ või „seemneleibu“ tunduvalt kiiremini (nagu tavaline söömine) ning vähem põhjalikult, siis peaks see teoreetiline kalorite osa ju veel suurem olema. Seega, kui arvestate kaloreid – arvestage ALATI, KUIDAS te toitu sõite (närisite), ning millist toitu millega koos, sest väga PALJUD toidud takistavad üksteise seedivust – alates tavalisest lihatootega kaetud võileivast.

Selle protsessi teise poole – väljaheidete jääkkalorsuse on kõik teoreetikud absoluutse püüdlikkusega maha vaikinud, ehkki me teame, et regioonides, kus on kütust napilt – kohalikud elanikud kasutavad kütteks lehmade, lammaste, kitsede…. SÕNNIKUT. See aga näitab, et kaloreid on seal sees veel küllaldaselt. Hiinas (juba suhteliselt laialdaselt) kogutakse külade ja väikeasulate ELANIKE väljaheited kokku, mida kasutatakse vastavates jaamades isemajandamise põhimõttel BIOKÜTUSE TOOTMISEKS.

Ka ametlikud versioonid kalorite KULUTAMISEST treeningul on minu jaoks küsimärgi all. Toon näiteks lihtsa variandi – nagu ka ravimireklaamis „Tunnustatud Saksa KVALITEET“ – Saksas toodetud velotrenažöör Hammer. Kui istute sellise aparaadi peale,

176

siis saab kompuutrisse sisse toksida enda andmed – sugu, pikkus, vanus ja kaal. Kui Te olete selles must-valges maailmas elav, siis toksitegi ENDA andmed sisse ja vaatate pärast tulemust, ning USUTE, kui palju kaloreid kulutasite. Mina aga olen sisse toksinud erinevaid variante…pannud väljamõeldud noorte kergete neiude ja ka eri vanuses jõuliste meeste andmeid, kuigi tegelikult olen ju ISE kogu aeg selle masina peal. Mida siis näitab masina kompuuter. Ta üldse ei arvesta PRAKTILISELT kasutajat. Ta ei oska arvestada kasutaja südamelööke (kuigi neid jooksvalt näitab) – sest ühele annab see trenn koormust, teisele mitte, st ei arvesta treenitusastet, ka ei oska see masin arvestada antud päeva enesetunnet (värske, väsinud). Masin võtab tulemuse „laest“, sest püüab väita, et noor neiu kulutab ühe ja sama maa ühe ja sama kiirusega läbimisel tunduvalt VÄHEM kaloreid, kui musklis ja treenitud meesterahvas. Kus on loogika? Võrrelge teise näitega (füüsiline koormus on füüsiline koormus) – sama mees ja sama naine võtavad kätte kahepuudase sangpommi, ning peavad selle sama kiiresti ja sama kaugele tassima. Kas usute, et neiu kulutab selleks tööks VÄHEM kaloreid, kui jõuline mees. Mina millegipärast arvan, et asi on vastupidi, st, et KOKKUVÕTTES, kui neiu üldse hakkama saab selle sangpommi tassimisega, siis on tema energia (kalorikulu) suurem, kui mehel. See jõuline mees tassib selle sangpommi ainuüksi selle jõu arvel, mida annab tema lihastele AEROOBNE hingamine õhuhapniku arvel. Neiul aga ei ole sellist lihasmassi, tema ei saa seda teha ainuüksi õhuhapniku abil. Tema nigelad lihased peavad energiat (jõudu) tootma ka anaeroobse protsessi abil – st. temal võtab sellest protsessist osa praktiliselt kogu keha, kõik lihased ja organid – ta peab neid kokku niipalju saama, et suudaks üldse toota vajalikku energiat. Aga pärast - sellest pingutusest TAASTUMINE nõuab veel oma energiat, sest kasvõi anaeroobse protsessi tulemusel tekkinud suur kogus piimhapet tuleb ju tekkepaigast ära transportida, lagundada uuesti algaineteks jne.

Kuna ma lubasin natuke ka filosofeerimist, siis ka siia näide. Kui küsida must-valges

maailmas elavalt inimeselt, et milline vahe on mõistetel: „Ma võin, kuid ei pea“ ja „Ma ei pea, kuid võin“, siis nende vastus on ühene – MITTE MINGISUGUST. Kui aga küsida MÕTLEVA inimese käest, siis on vastus hoopis teistsugune. Nemad väidavad, et need mõisted jagavad inimesed kahte PÕHIMÕTTELISELT erinevasse gruppi. Üks grupp on neid, kelle elurõõm tuleb tegutsemisest….Ma VÕIN täna tuba kraamida, pesu pesta, süüa teha, välja minna jne. Teise grupi elurõõm tuleb tegevuse vältimisest…Ma EI PEA täna kraamima, pesu pesema, süüa tegema jne.

Energeetika Toiduratsiooni määramisel tuleb arvestada kohalikke klimaatilisi tingimusi, oma elu või töö

iseloomu ja vanust. Energiakulu tase arvestatakse: 1kcal ühele kehakaalu kg-le 1 tunni jooksul. Unes

inimene kulutab ca 0,93 kcal, häälega lugemisel 1,5 kcal, rahulik kodutöö – 2-3 kcal, tavaline käimine 4,2 kcal, kiirkäimisel 10 kcal. Rattasõidul kiirusega 15 km/h – 6 kcal. Need on aga „statistilise keskmise“ inimese näitajad, sest treenitud inimese energiakulu on tunduvalt ökonoomsem. Näiteks, ma ise võin sõita velotrenažööril (kus jalad liiguvad vahetpidamata) tund aega kiirusega üle 30 km/h ja kulutan ühe kehakaalu kg kohta vaid ca 4 kcal - nagu keskmine inimene tavalisel kõnnil.

1 g süsivesikuid annab 4,1 Kcal 1 g rasva annab 9,3 Kcal 1 g valku annab 4,3 Kcal Täiskasvanut ja tööd tegeva inimese menüü tuleks nii koostada, et päevas oleks tagatud

(vastavalt vajadusele) 2000 – 3000 kcal – see peab olema tasakaalus energiakulutusega, muidu hakkavad kehas kogunema rasvad.

177

Kuid, rasvu peab inimene päevas sööma ligi 100 g, ning sellest vähemalt kaks kolmandikku võiksid olla taimsed rasvad (toiduõlid).

Valgud on vajalikud, kuna võtavad osa rakkude ehitusest ja hoiavad ülal lammastiku tasakaalu. Kui pole suuri koormusi, siis on valke vaja ca 1,1 – 1,3 g ühe kehakaalu kilo kohta.

Süsivesikud varustavad organismi energiaga. Süsivesikute vajadus on päevas 400-500 g, pensionäridel 300-400 g.

Ainevahetus ja kalorite põletamine

Küsimus, kuidas põletada ära üleliigsed kilod, on käesoleval aja (eriti noorte naiste seas) üks kõige aktuaalsematest ja kõige rohkem arutatavatest teemadest. Paljusid inimesi erutab see teema tunduvalt rohkem kui poliitiline olukord riigis või kuritegevuse tase. Lõpmatu hulk imet lubavat reklaami ja artikleid kõhnumise teemadel kutsub publikus esile kustumatu huvi. Kas aga võib kõike seda uskuda??? Mida tegelikult tuleb TEADA ja teha, et panna enda ainevahetus töötama PAREMINI, mitte kiiremini, nagu kõik räägivad/kirjutavad. Selles kirjatükis soovingi asja valgustada enda vaatevinklist, selgitada küsimusi (aga äkki ka eksiarvamusi) võitluses üleliigsete kaloritega.

Mis see on – kalorid??

Piltlikult väljendades on kalorid nagu mingi omapärane KÜTUS meie organismile, ENERGIA ALLIKAS, tänu millele tehakse või täidetakse meie organismi kõik füsioloogilised funktsioonid: süda lööb, veri liigub, kopsud hangivad atmosfäärist hapnikku, lihased

tõmbuvad kokku ja lähevad sirgu jne. Kalorite tooja või andja, nagu teada, on toit. Teie pool ära söödud, olgu või tavaline võileib, muutub organismis lihtsamalt väljendades substantsiks, nimega glükoos. (tegelikult keerulisem – ATF ja muud molekulid). Kui antud momendil teie organism ei tunne teravat puudust energiast, siis need olemasolevad kalorid muutuvad rasvaks (lähevad „lattu“ hoiule). Iga hoiule pandud 7000 kilokalorit moodustavad ÜHE KILO RASVA. Selleks, et uuesti sellest ühest kilost lahti saada tuleb teil jälle kulutada vähemalt sama suur kogus kilokaloreid, kuid mitte lihtsalt kulutada, vaid kulutada ROHKEM, kui igapäevase toiduga jälle juurde annate – peate tekitama organismis kalorite defitsiidi või puudujäägi. Põhimõtteliselt saab seda teha kahte moodi – kas sööte pidevalt selle võrra kaloreid vähem, või tõstate sellevõrra kalorikulutust. Sellest peaksite aru saama, kuivõrd EBAREAALSED ON TEISMELISTE SOOVID 2-3 päevaga kaotada 5-6 kg. Korrutage see 5 kg 7000 kilokaloriga - saate 35000 kcal. Kui te isegi teeksite kõige intensiivsemat aeroobikat ja kaotate tunnis 700 kcal, siis teil läheb ju vaja 50 TUNDI PIDEVAT TRENNI. Aga usun, et koolis olete kõik ju õppinud, et 2 ööpäevas on kõigest 48, 3 ööpäevas vaid 72 tundi. Kas olete nii VÕIMSAD, et suudate 72 tunni jooksul teha 50 tundi ÜLIINTENSIIVSET treeningut? Te olete peale esimest 10 tundi SURNUD!

178

Mida endast kujutab ainevahetus?

Ainevahetuseks on millegipärast tavakasutuses ümber nimetatud energia KULUTAMISE KIIRUS, mida siis määratakse kalorite hulgaga, mida antud momendil kulutatakse. See on aga asjale kaudne ja sisuliselt mittetäpne lähenemine. Sisuliselt õigem oleks ainevahetuseks nimetada rakkude UUENEMISE kiirust. Seepärast mina räägin siin ainevahetuse asemel energia kulutamise kiirusest. Loomulik, et see kiirus on suurem füüsilisi harjutusi tehes, kui rahulikus olekus olles. Seetõttu on olemas ka mõiste kalorikulu rahulikus olekus. Teie organid töötavad vahetpidamata 24 tundi ööpäevas, pidevalt uuendades lihaste (ja mitte ainult) rakke. Need eluliselt vajalikud protsessid vajavad ka energiat teatud koguse kalorite näol, kuid neid kaloreid põletab teie organism ilma ühegi VAHELESEGAMISETA või mõjutamiseta teie poolt. See ongi tegelik ainevahetus. Ja selle INDIVIDUAALSE ainevahetuse kiirus võib olla eri inimestel erinev, sõltudes east, tervisest ja kehakaalust, kusjuures KEHAKAALU SISSE EI ARVESTATA RASVA, mis võib teil olla. Keha kaalu või massi sisse arvestatakse lihased, kondid, veri, organid ja nahk Mida suurem on see kaal, seda rohkem on vaja energiat, et ülal hoida elutegevust. Viimase aja uurimised näitavad, et inimesed sünnivad – ühtedel on parem ainevahetus, teistel viletsam.

Nüüd jõuame selle juurde, mida inimesed tavaliselt ainevahetuse ja selle kiiruse all mõtlevad – organismi, antud juhul LIHASTE VÕIMET/KIIRUST rahulikust olekust VÄLJA TULLES, kulutada LISAKALOREID. Tavaliselt on meestel see suurem, kuna ka muskulatuur või lihasmass on suurem. Vanuse kasvades see võime inimestel pidevalt väheneb, kuid tihti ei olegi see seotud vanusega, vaid hoopis aktiivse liikumise vähenemisega.

Kui palju kaloreid te põletate päevas??

Selgitada välja, kui palju te kulutate rahulikus olekus, võib kahte moodi: esiteks, minna meditsiinilisse laborisse ja lasta spetsseadmetel see ära mõõta, või teiseks – tehke ise vastavad arvutused, määrates oma „puhta“ kaalu (kaal tegelikkuses miinus rasva kogus enda hinnangu järgi).

Siin tekib minul aga jälle üks probleem. Inimese kaalu moodustavad mitte siin eespool toodud kaks asja (keha komponendid + see üleliigne rasv) vaid hoopis NELI asja: 1. Keha komponendid, 2. Üleliigne rasv, 3. Iga normaalse inimese soolestikus olevad bakterid (vt. osa X), mille mass võib küündida kuni KOLME kiloni, 4. Jälle, iga normaalse inimese soolestikus on pidevalt erinevas seedimis- või mädanemisastmes järk-järgult väljutamisele kuuluvaid aineid, ka üldmassiga kuni NELI kilo. Keskmiselt priske ja pidevalt „näksiva“ inimese soolestikust on aga välja pestud ligi 12, või isegi rohkem kilogrammi seda haisvat kraami. Kuidas me peame suhtuma nendesse punktidesse 3 ja 4. Kokku moodustavad nad ühe kõhnukese neiu kehakaalust üle 10%, ja see ei olegi nii väike protsent, et mitte arvestada. Kui mängime viisakat peremeesorganismi, siis bakterite kaalu 3 kg võiksime enda „puhta kaalu“ sisse jätta, ja arvestame enda söögi juurde ka nendele vajalikud kalorid. Aga mida teha p.4 näidatud kilodega??? Seda nuputage juba ise, või küsige toitlusala „spetsialistide“ käest.

1. Naised korrutavad „puhta kaalu“ koefitsiendiga 0,9, meestel jääb muutmata.

2. Korrutage saadud number tundide arvuga ööpäevas - 24, ja saategi oma PÕHIENERGIA kulu ööpäevas ja rahulikus olekus, see oleks olukord, kus te lebaksite 24 tundi ööpäevas absoluutselt liigutamata.

179

Selge, et ööpäev läbi meist ju keegi rahulikus olekus ei ole, ega suuda ka olla, siis objektiivsema numbri saamiseks tuleks MIDAGI nagu juurde lisada. Päevadel, kui juba ette teate, et ei tee midagi intensiivset, ega rasket, ülalsaadud numbrile lisage 20%. Päevadel, kui teete sporti või lähete trenni, andke mingisugune hinnang oma koormusele, selle intensiivsusele ja kestvusele ja lisage 30-50%.

Füüsiliste harjutuste mõju kalorite kulutamisele

Vaatamata sellele, mida võib lugeda ilusatest läikpiltidega ajakirjadest, mis populariseerivad naiste „ilu“ või fitnessist elatuvate firmade kodulehtedelt internetis, füüsilise aktiivsuse mõju kalorite kulutusele, või nagu seal väidetakse „ainevahetusele“ on vaieldav. Suuremas osas see sõltub ikkagi MILLISEID harjutusi te teete. Uurimised näitavad, et reklaamitavad „aeroobsed“ harjutused, nagu jooksmine, käimine, rattasõit jne. ei suuda muuta kalorite põletamise kiirust, ega sellest tulenevalt esile kutsuda ka kaalulangust. Rohkem suudavad seda jõuharjutused, sest loogiliselt võttes – nende harjutuste abil suurenenud lihasmass kulutab enda töös ka rohkem kaloreid. Harjutuste ISELOOMU mõju kalorite kulule ja kaalu langetamisele on mul ära toodud materjalis – „Bodyflex -Ilus keha igale naisele“. Seal on kokkuvõtteks, et mõjuvad vaid need harjutused, milledega kaasneb DIAFRAGMA abil HINGAMINE. Kuna mina ise ei usu PIMESI mitte ühtegi läikreklaami väidet, siis tegin praktilise katse. Olin antud hetkel kehamassi indeksi järgi ülekaalus ligi 15 kilo – teoreetiliselt oli küllaldane ülekaal, mis peaks ju eriti kergesti dieedi ja trenni abil kaduma. Tahtsin näha

kui palju saab kaalu alandada selliste harjutustega, mille juures DIAFRAGMA EI TÖÖTA. Kõige paremini sobis selleks ülalmainitud velotrenažöör Hammer. Tegin endale programmi, kus esimesel kuul toiduga sõin sisse 1600 kcal ja kulutasin 2200 kcal. Nagu näete, energia defitsiit iga päev 600 kcal. Sellist trenni tegin kaks nädalat. Kaalu vähenemine 0,00 kg. Kolmandal nädalal tegin aga velotrenni asemel viis

päeva joogaharjutusi koos diafragmahingamisega ja kohe, alates esimesest päevast hakkas kaal vähenema. Viie päevaga kadus 1,5 kg. Siis lõpetasin jooga tegemise ja jätkasin esialgse kavaga. Kaalulangus peatus. Teisel kuul vähendasin päevas sissesöödavaid kaloreid 1400 kcal peale ja tõstsin kulutust 2400 kcal peale. Energia defitsiit juba 1000 kcal päevas. Mis aga sellele ei reageerinud, oli kaal – number püsis, nagu oleks kinni kleebitud. Teisel nädalal tegin

jälle 5 päeva joogat, ja jälle 1,5 kilo kadus. Edasi, kuu lõpuni ilma joogaharjutusteta ja 1000 kcal suuruse energiadefitsiidiga – ei mingit kaalu kadu!!! Kolmandal kuul lisasin velotreeningule veel ühe Top-Shopi poes reklaamitava kauba – Vibra tone. Teda kasutasin vöö peal töötegemise ajal päevas mõnikord kuni 2 tundi. Selle mõju kaalu

alandamisele 000 kilo võrra. Neljandal kuul lisasin veel teise abivahendi - Hula rõnga. Hula rõngale kerisin spiraalikujuliselt ümber peenekiulise vaskjuhtme – kaalu ja massaažiefekti suurendamiseks. Iga päev kuu aja jooksul kruttisin seda päevas ca 30 minutit. Mõju – NULL, kusjuures energia defitsiit võis päevas olla juba ligi 1500 kcal.

Kokkuvõttes – jõudsin praktilise katse tulemusel veendumusele, et organismi võib LIIGSE VÄGISTAMISEGA ja ilma ÕIGE hingamiseta viia sellisele SÄÄSTUREŽIIMILE, kus mitte midagi enam ei mõju kaalu langetamisele. Ning kõige kurvem on selle juures asjaolu, et organism läheb üle säästurežiimile juba KOLME NÄDALAGA. Seega, kui teete endale kuuajalise dieedi, on enam kui tõenäoline, et teie organism on dieedi lõpuks üle läinud sellele režiimile ja seetõttu pole midagi imestada,

180

kui pärast piinarikka dieedi lõppu olete nädala-kahega jälle sama „trulla“ või suuremgi, kui enne dieedi alustamist.

Kuna neiudel-naistel on millegipärast kinnistunud mõte, et KEHAKAAL ja VÄLIMUS on võrdelised suurused, siis tahaksin ka seda pilti natukene kõigutada. Nagu olen juba maininud, et mul ei ole mingit kinnisideed ei kindla kaalu või välimuse osas, vaid hoopis meeldib enda peal igasuguseid „teaduslikke väiteid“ katseliselt kontrollida, siis olen oma joogaperioodidega (natuke harjutuste tehnoloogiat muutes) saanud kahtemoodi tulemusi. Olen saavutanud suhteliselt peene keha ja selle keha jaoks jäänud suhteliselt suurde kaalu, aga teine kord olen saavutanud suhteliselt väikese kaalu, jäädes vastupidi jälle - suhteliselt suurtesse mõõtudesse… Ülaltoodud neljakuulise katse jooksul kaal ei vähenenud mitte grammigi, aga keskkoht läks kahe viimase kuuga tervelt 10 cm peenemaks….mille arvelt, küsite vast? Vastus on ju lihtne – lihased tõmbasid etterippuva kõhu õigesse kohta – kõhukoopasse.

Mis on selle lõigu moraal – ärge võtke kõike reklaamitavat „puhta kullana“, kui hakkate oma organismi VÄGISTAMA dieetide ja trenniga – tulemus võib olla VASTUPIDINE ootustele.

Kas võib kalorite kulutamist parandada tablettide ja muude imerohtude abil?

Spetsialistid ei soovita söögiisu allasurumiseks kasutada igasuguseid anfetamiine ja preparaate. Nad tõesti parandavad energiakulutust, kuid organism üliruttu adapteerub ja nende kasutamise efekt jääb lühiajaliseks. Peale selle, taoliste preparaatide sissevõtmine võib tekitada kõrvalmõjusid, nagu südame ja vereringe koormuse ülenormatiivne tõstmine. Rääkimata mõjudest, mis võivad tekkida ka tükk aega hiljem rakkudes, millest on mingiks perioodiks jõuga vesi eemaldatud. Kui aga kasutatakse anaboolseid steroide lihasmassi

suurendamiseks, et selle kaudu tõsta kalorite kulutamise efektiivsust, siis siit võivad järgneda juba tõsised kahjustused – kuni vähirakkude tekkeni välja. Selliste ainete kasutamisel on veel teine tagasilöök – peale ainete kasutamise lõpetamist, teie kalorite kulutamise võime väheneb ligi KAKS korda. See ongi üheks põhjuseks, miks RUTTU kaotatud kilod veel rutemini pärast tagasi tulevad, ning veel suuremal määral.

Samuti võite ka ilma kahjutundeta loobuda kümnetest või sadadest reklaamitavast üks parem kui teine toidulisanditest, sest KLIINILISELT pole tõestatud nende positiivset mõju kalorite kulutamise võimele. Seda väidavad vaid TOOTJATE „laborite“ tulemused.

Kas võib parandada kalorite kulutamist vähekalorilise dieediga või toidukordade arvu suurendamisega?

Ei tasu eriti loota sellele, et vähekaloriline dieet parandab teie kalorite kulutamise võimet. Nagu teie organism tunneb, et talle on saabunud „vaesed ajad“, läheb ta RUTTU üle energia väiksema kulutamise režiimile. Kui jälle tagasi minna mu eelpool toodud neljakuulisele katsele, siis tõepoolest ilmnes üks huvitav asjaolu. Kui ma vaatan ükskõik millist avalikult etteantud füüsilise tegevuse

181

juures kuluvate kalorite tabelit, siis seal toodud numbrid läksid „suure kaarega“ mööda minu tegelikest näitudest sellel suurel energiadefitsiidi perioodil (-1000 kcal päev). Selle kalorihulgaga, mida tabel näitab tunni aja kohta 16 km läbimiseks – sain mina sama kalorite hulga juures tunnis läbida ÜLE 30 km., st minu kalorikulutus on tabelitega võrreldes üle kahe korra ökonoomsem. Sama huvitav seik on leitud ka uuringutega – naised, kes tahtejõuga suruvad maha oma isu (või ka spetsiaalsete preparaatide abil) kulutavad tegelikkuses ligi 40% VÄHEM kaloreid, kui naised, kes toituvad normaalselt. Sellisel viisil, naised või neiud, kes planeerivad endale dieetidega VÄHEM kaloreid, kui on vaja organismi minimaalsete füsioloogiliste funktsioonide normaalseks töös hoidmiseks, võivad esile kutsuda oma tervises raskeid ja pöördumatuid tagajärgi.

Soovides kaalu vähendada tuleb PÕHIMÕTTELISELT arvestada:

1. Tarbige kaloreid ROHKEM, kui neid läheb vaja organismile rahulikus olekus, kuid VÄHEM, kui põletate päeva jooksul. Näiteks, kui 50 kg kaaluv neiu vajab minimaalselt füsioloogiliste protsesside tööks – 50x0,9x24= 1080 kcal ja ta teab, et kulutab päevas veel trenniks ja muuks 350 kcal, siis selle neiu päevane toiduratsioon peab jääma vahemikku 1080 kuni 1430 kcal

2. Jälgige, et päeva jooksul vähemalt 15-20 minutit hingaksite diafragmaga. 3. Toituge mitmekülgselt. Toiduratsiooni kalorid peavad jaotuma – 30% rasvainetest (sh

2/3 taimsed õlid), 50% süsivesikutest ja ülejäänud 20% valkudest. 4. Dieete kasutades, valige nende pikkused alla 21 päeva – ärge õrritage organismi üle

minema säästurežiimile.

EI OLE ka praktilist mõtet lihtsal propagandal, et kasulikum või tervislikum oleks süüa korraga vähem ja sellevõrra sagedamini, kui selle juurde ei öelda PÕHJUST, et inimese looduslik mao maht on vaid 0,5 liitrit. Ja tihemini süües ei jõua teil tekkida TUGEVAT näljatunnet, nagu tekib siis, kui söögikordade vahe on üle 6 tunni. Siis teil tekib laua taha istudes tunne, et sööks KÕIK ära, mida silmad näevad.

Kuidas enda kaalu reguleerida Eelajalooline inimene toitus ebaühtlaste ajavahemike tagant. Seetõttu loodus pidi

konstrueerima sellise toidu kasutamise mehhanismi, et kõik selles olevad toitvad ained oleksid rakkudele korraga omastatavad, ning et mingisugune protsent sellest ALATI saaks kõrvale pandud „mustadeks päevadeks“. Need varud peaksid asetsema võimalikult ligidal nendele kohtadele, kus toitained saaksid imenduda verre ja võimalikult kaugel lihastest, mis neid aineid kasutaksid. Sellisteks kohtadeks inimese organismis on sooled (parim energia säilitamise koht), millede lähedal rasv koguneb nagu viinamarja kobar, kõhu piirkond, tuharad, reied, kael, nägu – seal, kus lihased tõmbavad kokku kõige harvemini ja kõige nõrgemini.

Nüüd, et selgemini ette kujutada endale toitumise pilti, joonistasin väikese diagrammi (Joon. 1), millel vertikaalsuund kujutab endast inimese kaalu, aga horisontaalsuund söögikordade aegu. Ideaalses olukorras mittepakseneval inimesel tema KESKMISE kaalu diagramm ööpäeva jooksul peaks jääma muutumatuks, nagu seda kujutab horisontaalne punktiirjoon.

Hommikusöögi ajaks on ta näljane. Tema kaal on natuke allapoole keskmist (punktiirjoont). Peale hommikusööki kaal tõuseb üle keskmise taseme. Edasi, tänu energia kulutamisele, kaal hakkab jälle langema ning jõuab keskmise tasemele, ning inimene hakkab tunnetama nälga.

182

Joon, 1. ÕIGE toitumise skeem. Enne lõunase söögiga alustamist peaks organism jõudma muuta energiaks ka selle osa toitainetest, mille ta peale hommikusööki muutis rasvaks ja pani tallele. Ja KOGU see aeg, kui organism kasutab oma varusid, inimene TUNNEB NÄLGA. Diagrammist näeme nüüd selgelt, et kui ILMA NÄLJATUNDETA, ilma eelnevate varude hävitamiseta, alustada uut söömaaega, siis keha kaal, st rasva varud hakkavad iga päevaga SUURENEMA (Joon. 2), ning tahes või tahtmata inimene hakkab pidevalt ja järjekindlalt paksenema, mis kokkuvõttes on kahjulik nii enda tervisele, kui ka esteetilisele välimusele. Nagu joonisest näete, ei ole järgmiseks hommikusöögiks teie keha veel saavutanud keskmist kaalu – ta on sellest alles suurem – aga juba lisate uue portsu kaloreid!!! Joon. 2. VALE toitumise skeem,

Lähtudes nendest diagrammidest formuleerime endale PÕHILISED toitumise ja nälgimise reeglid

Esiteks: mitte istuda laua taha, kui teil ei ole SELGELT MÄRGATAVAT näljatunnet. Selles osas ei olegi mina nõus nendega, kes soovitavad regulaarset toitumist kindlatel kellaaegadel, sõltumata sellest, kas on teil kõht veel eelmisest söömisest täis või mitte. Hoopis teine on aga lugu pidevat füüsilist tööd tegevate inimestega – NEMAD peavad toituma regulaarselt, kuna nendel on pea alati laua taha jõudes tugev terve ISU. Ka järgmised reeglid füüsilise töö tegijate kohta ei käi.

Teiseks: kogu toidukord (mitte toidukogus) tuleb mõttes jagada kolmeks faasiks. Esimene faas — tugeva nälja kustutamine, teine faas — täitumine. Põhimõtteliselt tuleks nüüd juba laua tagant lahkuda – KUIGI võiks sama suure isuga süüa veel teine samasugune ports. Kolmas faas — «õgija», kui peale täitumist süüakse veel kõike seda, mis jäi maitsvat taldrikule või lauale, või kui sugulased/tuttavad „sunnivad/keelitavad“ sööma veel killukest

183

või tükikest. Sellise kolmanda faasi PEAB TERVE ja kaalu säilitav inimene oma söömise rituaalist LÕPLIKULT JA JÄÄDAVALT KÕRVALDAMA

Piirdudes nende kahe faasiga ÕPIB organism täielikumalt kasutama ärasöödud toitu, ning säilitab ilma igasuguste raskusteta keskmist kaalu. Taoliselt toituv inimene võib rahumeeli tegeleda nii vaimse kui füüsilise tööga, olla aktiivne ning teha sporti ilma kurnatustunnet tekitamata.

Lisaks sellisele tervislikule söömisele võiks veel aasta jooksul kord või kaks teha endale

seitsmepäevase näljakuuri, kasutades järgmist skeemi: Näljakuurile eelneval õhtul tuleks teha toasooja veega klistiir, mida korrata näljakuuri

hommikul. Peale klistiiri tuleb tegeleda tavaliste asjadega – tavaline hommikuvõimlemine või paarikilomeetrine jalutuskäik või väike jooks. Nüüd peaks olema selleks hetkeks tekkinud juba näljatunne, kuid toidu asemel on vaja juua 1-2 klaasi keedetud toasooja vett. Vesi täidab kõhu ja näljatunne kaob.

Kogu päeva jooksul teha igapäevaseid toimetusi, nagu ka enne nälgimise alustamist. Ja kohe, alati kui jälle tekib näljatunne, juua klaas keedetud vett. Kodunt välja minnes tuleb vesi pudeliga kaasa võtta. Vesi üheaegselt peseb nii organismi, kui ka nõrgendab näljatunnet. Nii tuleb elada kõik need seitse päeva – õhtuti ja hommikuti klistiir, ning päeva jooksul vaid VESI – 10 -12 klaasitäit. Sellel perioodil KATEGOORILISELT KEELATAKSE igasuguste ravimite, toidulisandite, tee, kohvi, suhkru jne. tarbimine. Isegi üks pisike tassike teed ilma suhkruta NULLIB TÄIELIKULT kogu nälgimise põhimõtte, kuna kutsub esile MAOMAHLA ERITUMISE. Kuid meil on vaja, et organism lõpetaks maomahla eritumise, ning see peaks eelpool toodud reegleid TÄPSELT TÄITES lõppema kolmandaks päevaks, sest siis organism asub „sööma“ enda rakkusid. Teid kindlasti huvitab – milliseid esmajärjekorras? Tavaliselt arvatakse – RASVA. Kuid see on vale!!! Esmajärjekorras organism hakkab hävitama HAIGEID rakke – nii tekibki isepuhastumise, ehk tervenemise efekt – inimene vabaneb peidetud haigustest. Kui te tunnete nälgimise ajal ootamatut nõrkust – tuleb teha VÕIMALIKULT KIIRESTI plaaniväline klistiir.

Toitumise alustamine näljakuuri lõppedes: Kaheksanda päeva hommikust algab toitumine nii: kogu esimene päev toored mahlad, värske hapupiim, kohupiim, tee, lusikas suhkrut või mett. Teisel päeval lisanduvad keedetud juurviljad ja kuivikud. Mõlemal päeval tuleb kõiki asju süüa väikeste portsudega ja iga 2—3 tunni tagant. Kolmandal päeval võib lisada natuke keedetud kana, kartulit, riisi. Kõikidel päevadel juua vett ikka edasi. Neljandast päevast algab tavaline (kuid ka tervislik) toitumine.

Toidud, mida vältida või süüa minimaalselt: Iga pärmi peal tehtud toitaine hakkab soolestikus mingil määral käärima. Seetõttu on ilma pärmita valmistatud jahutooted paremad. Rasvadest on niigi teada, et taimsed rasvad on loomsetest tervislikumad, kuid jälgida tuleks eriti Omega-3 rasvhapete saamist, sest inimestel on Omega-3 ja Omega-6 rasvhapete suhe ABSOLUUTSELT paigast ära. Omega-6 peaks olema praegusega võrreldes vähemalt 10 korda vähem, või teistpidi öeldes Omega-3 peaks 10 korda rohkem tarbima. Sellest päästaks LINAÕLI tarbimine – praadida temaga ei saa ja ka maitse pole kõige etem, kuid 1 – 2 supilusikatäit suudab teda iga inimene päevas ära süüa. (Linaõlist on tagapool pikemalt). Puhta tavalise piima asemel on tervislikumad kõik piimatooted, milledele on lisatud kasulikke baktereid – keefirid, jogurtid… Liha, kala keedetuna, ja sedagi mitte liialt palju, kuid küllaldaselt, et oleks garanteeritud vitamiini B12, ja asendamatute aminohapete saamine. Rohkem juurvilja, puuvilja…..

Soola ja suhkrut tuleks kasutada mõõdukalt. Tavalise toidu valmistamiseks kasutage soomlaste PAN soola.

Kogu elu jooksul peaks iga inimene ERITI TÄHELEPANELIKULT jälgima mao käitumist ja funktsioone. Põhimõtteliselt ja lihtsamalt öelduna – kui teil terve päeva jooksul ei

184

ole nagu asja selle suurema toimingu pärast minna WC-sse, siis juba SAMAL õhtul tuleb seedimisele appi minna ja võtta mingit kergemat sorti kõhulahtistit. Sellisel viisil võite vältida paljude raskete haiguste teket, millede põhjuseks võib täie õigusega nimetada TEIE TÄHELEPANEMATUST ja hoolimatust oma mao suhtes.

Uitmõte Selle teema lõpetamiseks– kas olete kunagi mõelnud, MIKS on INIMESTEL, selle

kõikide elusorganismide nii igapäevase tegevusega, nagu söömine ja joomine NII PALJU PROBLEEME – kes/mis on SÜÜDI? Vastust otsides hakkasin võrdlema loomi – loomad-taimetoitlased närivad pea terve päeva oma lamedate ja nüride hammastega pea maas rohu sees, kui samal ajal lihasööjad – lõvi, tiiger jne. oma ohvri liha ei näri, vaid neelavad tervete tükkidena ja pärast kiiret söömist külitavad niisama päikese käes?

Ma ei tea, kuidas teie siin vastaksite, aga mina tulin sellisele mõttele. Toidust, mida elusolend sööb, saab ju ainult see osa minna verre ja ainevahetusse, mis on selleks ette valmistatud, ehk seeditud. Seega tuleks toidukalorid jaotada kahte gruppi – praktiliselt saadavad, ning TEOREETILISED. Huvitav näide oleks siin – Jõulude rahvustoit – verivorstid. Võtame tavalise lihtrahva vorsti – Wõro verivorst suitsulihaga. Pakendi markeering näitab, et 100 g sisaldab 204 kcal. Kuidas me sööme – teeme soojaks, võtame portsu suhu, närime paar korda läbi, ning neelame alla. Kui aga hakkame täpsemalt mõtlema, siis verivorst koosneb põhiliselt tangudest (tärklis) + veri (või verepulber). Et tangud saaksid meie kõhus üldse seedida, vajab ta fermenti ptüaliin, mida on aga vaid süljes. See eeldab siis, et me suus peaksime ERITI HOOLIKALT iga üksiku tangutera peeneks närima ning süljega läbi immutama. Kas me aga teeme seda – arvan, et vaevalt, sest see verivorst on nii parajalt pehme ja libe, et läheb praktiliselt ILMA närimata alla. Mis aga nüüd maos juhtub? Maos lisandub pudrule maomahl, mis ei hakka tanguterasid seedima/lõhustama, vaid hoopis neutraliseerib selle vähesegi ptüaliini, mis koos tangudega makku jõudis. Tulemus – tanguteradel pole vähematki lootust meie organismile endas peidetud kalorid ära anda. Seega verivorsti kalorid on oma olemuselt enamuses teoreetilised, mida ei saa endale kaalualandamise dieete koostades kasutada.

Sama kehtib ka siin – Süsivesikute (rohi, hein) seedimiseks on vajalik aluseline keskkond, mille tekitavad suus süljenäärmed. Kui võtame näiteks kõige tavalisema mäletseja – lehma, siis temal sülje kontsentratsiooni protsent suus on väga nõrk. Ja et rohus olevad süsivesikud hakkaksid lagunema PEAB selle toidu nii põhjalikult läbi närima, et ta muutub praktiliselt võttes kolloidseks. Seetõttu lehm ahmib ruttu oma esimese mao rohtu/heina täis, aga pärast rahulikult ja aeglaselt seda mälub, rikastades süljega – kuni see lõpuks on valmis seedimisprotsessiks minema lehma teise makku.

Aga valgud (liha) seedivad soolhappe keskkonnas, mida toodab lihasööja magu. Keemiatundides oleme kõik õppinud, et alus neutraliseerib hapet. Seetõttu, kui lõvi hakkaks ka põhjalikult oma toitu läbi närima, immutades ta läbi alusega (süljega), siis maos hape hakkaks neutraliseerima alust/sülge selle asemel, et tegeleda toidu enda, ehk lihaga…ning liha suunduks soolestikku ilma ettevalmistamata selle omastamiseks. Sellisel kujul ei saa me paremat tulemust, kui et see liha hakkab soolestikus lihtsalt käärima, tekitab hulgaliselt gaase ja võib isegi esile kutsuda organismi mürgituse.

Eeltoodust peaks selge olema, et loogikavastane oleks ühe söögikorra ajal süüa nii valke, kui süsivesikuid. Valke peame lihtsalt tükikeste kaupa neelama, aga süsivesikuid läbi närima. Kuidas me lahendame selle probleemi, kui meie ees laual on (või)leib – süsivesik, millel on katteks peal vorst või liha (valk) – kõige tavalisem inimese igapäevane eri variantides esindatud toiduvariant? Ja kuna seda tervislikust vaatevinklist EI OLE VÕIMALIK LAHENDADA, siis ongi kõigi toitumisega seotud tervisehädades süüdi see kauge kiviaja

185

esivanem, kes ESIMESENA pani lihatüki enda küpsetatud leivale või koogile/karaskile, ning õpetas ka teisi nii valesti sööma!

Ärge siit nüüd tehke järeldust, et hakkate väga karmilt ja täpselt järgima toiduainete eraldi söömise printsiipi. Meie igapäevastes elutingimustes on see lihtsalt võimatu. Ja teisest küljest, kui teil isegi õnnestub organism täpselt väljarehkendatud toidukordade graafikuga tasapisi ja pika aja jooksul sellega ära harjutada, siis sellise režiimi hilisem pisike juhuslik rikkumine võib esile kutsuda raskeid tervisehäireid.

Need mõned eelnevad lõigud kirjutasin selle pärast, et näeksite, et mitte KÕIK teooriad ei ole 100% õiged, ükskõik kui hästi keegi mingit teooriat kaitseb, vaid igapäevases toitumises järgige LIHTSAID põhimõtteid – sööge siis, kui OLETE näljane, sööge mitte nii palju, kui suudaksite, vaid nii palju kui praktiliselt vaja läheb nälja kustutamiseks, ning jälgige SUHTELIST (võimaluste piires) toitainete grupeerimist seedimise printsiibi põhjal, sest inimene ikkagi ON SEGATOIDULINE.

Kokkuvõtvalt – Toiduainete õige koos kasutamine Inimese organismis on ensüümid, mis on toidu seedimise juures katalüsaatoriks. Igale

toidu liigile on oma ensüüm. Valgu ensüüm toimib ainult valguga, süsivesiku ensüüm süsivesikuga jne.

Suu, süljes on ptüaliin, mis lõhustab tärklist suhkruks. Siit peaks olema arusaadav, kuivõrd tähtis on korralikult peeneks närida sellised toiduained nagu leib, pudru, kartulid jne., kuna tunduv osa tärklise ümbertöötlusest ja lõhustumisest toimub just suus.

Maomahl sisaldab kolme ensüümi: pepsiini, mis mõjub valgule, lipaasi, mis mõjub rasvale ja reniini, mis mõjub piimale.

Pepsiin toimib ainult hapus keskkonnas ja laguneb leelises – seega tärklise lagundamiseks on vajalik üks keskkond, kuid valgu jaoks teine keskkond.

SEE ON TEINE PÕHJUS, MIKS SOOVITATAKSE MITU KORDA PÄEVAS SÜÜA. (Esimene oli ju mao väike maht – 0,5 liitrit)

Kui te neid allolevaid reegleid ei täida, võite südamerahuga ka ainult üks kord päevas kulutada söömisele, sest iseenesest toidukordade arv ei muuda ei seedimise ei ainevahetuse kiirust, kuna ÜHE TOIDUKORRA kõikide seedimise keemilis-füsioloogiliste protsesside ja etappide läbimiseks ON VAJA ligikaudu 24 tundi. TÄNAHOMMIKUNE PUDRU ON ENERGIAKULUTUSEKS VALMIS ALLES

HOMME HOMMIKUL! I reegel: valk ja tärklis ei kõlba kokku. Nõrk hape lagundab ptüaliini ja valgu

juuresolekul tärklis ei lagune. Järelikult – valku ja tärklist tuleb süüa eri aegadel. Kuid ka erinevad valgud võivad omavahel mitte sobida. Ei tohi süüa liha koos piimaga,

liha koos juustuga (juustuviiner ???), mune koos pähklitega, juustu pähklitega, piima pähklitega, kohupiima pähklitega või lihaga.

II reegel: happed ja valgud ei kõlba kokku. Näiteks, ei tohi süüa liha tomatisoustiga või ükskõik millist haput kastet lihaga (liha + ketšup??, sült + äädikas??). Hapud puuviljad, ka ravimid-happed (aspiriin jne.) rikuvad seedimise, aeglustavad sekretsiooni nii suus kui maos. Sööge valke ja happeid eri aegadel – eri toidukordadel. Erandi moodustavad pähklid ja juust. Peale selle, kohupiima võib süüa hapude produktidega (õunad, sidrunid, tomatid…)

III reegel: rasvad ja valgud ei kõlba kokku. Seetõttu loetakse raskeks toiduks rasvast liha.

IV reegel: suhkur ja valgud ei kõlba kokku. Tuleb arvestada sellega, et suhkur laguneb alles soolestikus, tema pikaajaline viimine maos kutsub esile käärimisprotsessi.

V reegel: tärklis ja rasv ei sobi kokku. Seetõttu loetakse raskeks toiduks ka torti, kus mõlemat on üleliia, suhkrust rääkimata.

186

VI reegel: tärklis ja suhkur ei sobi kokku. Ebasobilike toiduainete näiteks: koogid, magusad pirukad, rosinasaiad….

Piima tuleks tarbida omaette. Kuid piimaga sobivad kokku hapud marjad ja puuviljad.

Aga kuidas me tavaliselt sööme: alustuseks lusika/kahvlitäis tomati-kurgi salatit, seejärel keedetud juurvilja, siis suutäis putru või leiba, millele lisab maitsekust lihatükk, lonks puuviljamahla või mingit jooki – ning taas salatit. Enamustel juhtudel see tsükkel kordub kuni taldrik tühjeneb ning järgneb veel magustoit koos millegi joodavaga. Selline erinevate toiduainete segamine ei möödu jälgi jätmata: neist igaühe läbiseedimiseks on vajalikud erineva pikkusega ajavahemikud. Jah, aga… Seedimine algab valkudest. Enim kontsentreeritud toitu (enamasti valgud) omandab organism aeglasemalt kui mõnda muud, samas kui selle seedimine algab kõige esimesena. Valkude (proteiinid) omandamiseks vajalik aeg kestab tunde, ning kui juures on veel ka üle soovitud koguse rasvu (tühiselt väike kogus), siis venib protsess veelgi pikemaks. Sel ajal peavad organismi poolt kiiresti omandatavad toiduained, nagu näiteks juur- ja puuviljad, jääma makku ootele, kuni „raske” toit ära seeditakse. Kogu see protsess võib venida isegi kuni kaheksatunniseks. Oodates oma järjekorda hakkavad puuviljad ning toored või keedetud juurviljad maos roiskuma ja käärima. Magu, püüdes siiski seedida seda rokka, eritab gaase, hapet, isegi alkoholi (ärme räägi üldse seedimatusest). Mis võib juhtuda siis , kui ei järgita toiduainete liigitamise soovitusi? Loomulikult oleneb kõik organismi eripärast, kuid reeglina algab erinevat liiki toiduainete kokkusegamisel maos käärimine, mis kutsub esile kerge seedeprotsessi korratuse ja pärast söömist ilmnevad kõrvetised. Lisaks teistele ebameeldivustele võib nimetada gaase, röhitusi, suurenenud (mao) happesust, kõhu puhitusi, organismi kogunev liigne vedelik ja mõistuse mõningane nürinemine ning keskendumisraskused veel pikka aega pärast söömist. Toiduainete ebaõige kokkusobitamine võib aeglustada toidu seedimise protsessi MAOS kahest kuni kaheksa tunnini. Sellisel juhul kulutatakse seedeprotsessile väga palju energiat, mis tekitab kiiresti rammestuse ja vajaduse täiendavaks puhkepausiks või uneks. Kõik see võib saada närvilisuse ja ärrituvuse, depressiooni, kõrgendatud tundlikkuse, halva tuju, küünilisuse, kui ka mürkainete organismi kogunemise põhjuseks. Peale selle kutsub mürkainete kogunemine, mis on seedeprotsessi korratuste tagajärg, esile nohu, mis on paljude teiste haiguste põhjuseks – nõrgendab immuunsüsteemi, kutsub esile enneaegse vananemise, alandab seksuaalset iha ja potentsi ning võib muuta munarakud vastuvõtlikeks kahjustustele. Lühidalt öeldes võib toiduainete ebaõige kokkusobitamine viia füüsilise, mentaalse ja vaimse tervise halvenemiseni ning samuti eluea lühenemiseni.

SOOVITUSI:

Praktilises elus on suhteliselt raske neid reegleid järgida, kuid võimalikkuse piires oleks siiski soovitav midagi teha, näiteks, süüa eri aineid eri söögikordadel, võiks eraldi süüa liha ja eraldi garneeri, juua piim enne söögi algust ja siis jätkata ülejäänu söömisega – sööge toiduaineid nii, et nad oleksid maos eraldi kihtidena. Kui toiduained jõuavad makku järjekorras, siis erinevates toidu kihtides saavad toimuda erinevad seedimise protsessid. Iga kihi jaoks erituvad mao seintest erinevad fermendid, mille tagajärjel tõuseb kogu seedeprotsessi efektiivsus. Minnes kord üle järgmisele toiduainele, ärge pöörduge enam tagasi eelmise juurde. Nagu õpetavad Tiibeti laamad - Sööge toiduaineid nende veesisalduse kahanemise järjekorras. Kõige lõpus sööge väikseima veesisaldusega ja kõige enam kontsentreeritud toit. Ärge KUNAGI tehke vastupidi.

187

Vesi. Kui te joote vett tühja kõhu peale, jõuab see soolestikku kohe, kuid soovitaksin söömise vältel üldse mitte juua, sest vedelik lahjendab fermente ja maohapet, takistades neil toidu töötlemist. Juues midagi toidukorra ajal, ei lase te seedeprotsessil lõpuni käia.

Kuni olete terved, sööge kuidas ja mida soovite, kuid mingi terviserikke puhul oleks

soovitav maksimaalselt arvestada ülaltoodud reegleid. Toidu valmistamisest. 1. Pikaajaline pesemine vähendab tunduvalt vitamiinisisaldust. Näiteks, kaotab tangaine

pesemisel kuni 30 % vitamiinidest. 2. Ei tasu pidada puhastatud juurvilja vees – pesite, panite kuiva nõusse ja hiljem otse

keevasse vette. 3. Külmutatud juurvilju ei sulatata, vaid otse keevasse vette. Üles sulades kaob C

vitamiin. 4. Keeta juurvilju vaid emaileeritud või roostevabades nõudes. 5. Mitte lubada vee tugevat keemist ega õhu tsirkuleerimist, st kaant pealt mitte ära tõsta.

Juurvilju keeta vaid aeglasel tulel ja väheses vees või hoopis aurus, sest vitamiin B on vees lahustuv.

6. Toitu keeta minimaalselt vajalik aeg. Juurviljad kaotavad keetes ligi 20 % oma vitamiinidest, aga liha kuni 30%.

7. Liha tuleb eelnevalt (enne vette panemist) üles sulatada, muidu ta kaotab palju kasulikke aineid.

8. Praadimiseks on kõige kasulikumad taimeõlid. Õli säilitada kinnises pudelis ja korgituna, sest valguse käes laguneb õlis olev A vitamiin.

Õige liha keetmise viis, et maksimaalselt säiliksid nii vitamiinid kui ensüümid oleks: - kuumutatakse keemiseni ja keedetakse 5 minutit, - võetakse pliidilt (kinnise kaane all) ja antakse 15-20 minutit aega „järelküpsemiseks“ - korrata eelmisi etappe 1-2 korda Tuleb arvestada, et puljong on väga raske toit. Ega asjata keedetud liha ei peeta

dieettoiduks, kuna keetmisel temast väljuvad toksiinid, karbamiid (kusiaine) ja muud osaliselt mürgised ained, mis siis kõik jäävad puljongisse, kuigi tihti just see puljong on kõige maitsvam osa.

KUI TAHATE KÕHNUDA – PIIRAKE ennast SÜSIVESIKUTEGA, kuid RASVA

ja VALKE EI TOHI TARBIDA ALLA FÜSIOLOOGILISE NORMI.

Nüüd aga mõne igapäevase toidu juurde: KARTUL KÕIKIDE HÄDADE VASTU! TA ON NII KASULIK, KUI OHTLIK!

Kartul on meie enamuse inimeste jaoks kui „teine leib“, suhteliselt odav ja toitev aine…kuid mitte kõik ei tea temast vajalikke asju. Tänapäeval kasvatatakse kartulit umbes 150 riigis ja teda loetakse inimese jaoks kõikide toiduainete seas tähtsuselt viiendal kohal olevaks toiduallikaks. Miks kartulit kutsutakse «teiseks leivaks» — sest tema koostises on praktiliselt võttes kõik inimorganismile vajalikud toitained ja vitamiinid. Kuigi kartulisorte on palju ja mingil määral nad üksteisest erinevad, kuid keskmiselt – koosneb mugul 75-80% ulatuses veest. Kuivaine

188

põhilise osa moodustab tärklis — umbes 18%. Esmajärjekorras kartul selle poolest ongi kasulik inimesele, et temas keskmiselt on siis 18% süsivesikuid ja 2% valku (mugula üldmassist), põhiliselt tuberiini, mille koosseisu kuuluvad praktiliselt kõik inimesele vajalikud aminohapped. Peale selle, kartul on rikas ka vitamiinide В2, В6, В9, РР, К, Е poolest, kuid ennekõike — ta on vitamiini С allikas. Süües 200 g kartulit, saab inimene juba poole selle vitamiini igapäevasest vajadusest. Kuid, loodus pole kartulit ilma jätnud ka mitmesugustest mineraalidest (üle 20, esmajärjekorras kaalium, fosfor, kaltsium, raud ja magneesium), orgaanilistest hapetest ja karotiinist — pigmendist, mis tagab meie organismis vitamiini A moodustumise. Palju on kartulis toidukiude – tselluloosi (1 %) ja pektiinaineid (0,7%), milledel on suur tähtsus seedeprotsesside normaliseerimisel. Toidukiud aitavad organismil võidelda sisemise keskkonna puhtuse eest. Nad adsorbeerivad ja viivad kehast välja üleliigse kolesteriini, seovad sapi happeid, raskematallide (seatina, elavhõbe..) sooli, nitraate, nitriide, radionukliide, neutraliseerivad sisemise mikrofloora elutegevusest tekkivaid mürkaineid. Toidukiud stimuleerivad sapi eritust, parandavad ainevahetusprotsesse. Kartuli tselluloos on õrn, see ei vigasta sisemisi limaskestasid, mistõttu kartul ongi heaks seedetrakti ravivahendiks. Kartulit tuleb keeta, kuid mitte praadida! 100 grammi kartulit päevas on küllaldane normaalseks täisväärtuslikuks toitumiseks, kuid mitte kõik toiduvalmistamise viisid ei ole organismile kasulikud, mõned nendest ei ole isegi ohutud, näiteks, just praetud kartul. Praadimisel kartul kaotab maksimaalselt kõiki oma kasulikke aineid ja nende asemel praadimise käigus tekivad ja kogunevad kantserogeensed ained – esmajärjekorras akrüülamiid. Kartulit tuleb keeta, soovitavalt auruga, ja parim oleks «mundris», st. koort alles jättes. Asi on selles, et just koores on väga palju kasulikke aineid, nende hulgas ka spetsiaalsed fermendid, mis soodustavad inimorganismis tärklise omastamist. Äärmisel juhul, kui on tegemist paksu koorega ja vana kartuliga, tuleks ka siis üritada ära lõigata võimalikult õhuke kiht. Keetmisel – mida vähem aega te keedate kartulit, seda rohkem väärtuslikke aineid ta teile säilitab. Seetõttu tuleb kartul panna võimalikult vähesesse ja JUBA KEEVASSE VETTE. Hoida aga kooritud kartulit külmas vees, nagu paljud teevad, seda ei tohiks üldse teha. Kartul — ravim kõikide hädade jaoks Kartuli RAVIVATEST omadustest on teatud juba ammu. Teda on kasutatud hingamisteede ja seedeorganite raviks, söödud tuberkuloosi puhul ja on tehtud isegi küünlaid hemorroidide raviks. Ka kaasaegsete teaduslike uuringutega saadud teadmised ei lükka ümber kartuli kasulikkust inimese tervisele. „Teise leiva“ raviotstarbelisel kasutamisel on suurim tähtsus tema TOOREL MAHLAL – tänu sellele, et mahl sisaldab palju erinevaid kasulikke elemente. Toore kartuli värske mahl, kui seda võtta enne sööki, aitab, ja mitte halvasti, mao- ja kaksteistsõrmiku haavandite puhul, kõrvetiste, gastriidi ja kõhukinnisuse puhul. Tavaliselt viiakse läbi kahenädalane ravikursus, ja peale nädalast vaheaega, see korratakse uuesti. Peale selle, kartulimahl — see on suurepärane üldtugevdav vahend, mis aitab närvihäirete vastu, ja tänu suurele kaaliumisoolade sisaldusele on efektiivseks vahendiks organismist šlakkide väljaviimisel. Kaaliumi olemasolu soodustab südamelihase funktsioneerimise normaliseerimist, seetõttu kartul ongi suurepärane ravim südame-veresoonkonna haigustele. Siit ei oleks paha teha järeldust, et see suhteliselt odav kartuli mahl peaks olema täiesti HÄDAVAJALIK enamusele vanemas eas inimestele. Ja mitte ainult südame jaoks, sest ta on suurepäraseks ravivahendiks ka kõikide ainevahetusprotsessiga seotud haiguste puhul. Asi on selles, et erinevalt teistest toiduainetest (näiteks, liha), mis sisaldavad valku ja soodustavad

189

organismis hapete kogunemist, kartulis on leeliste ülejääk ja see võimaldab neutraliseerida kõrgenenud happesust, mis inimesel väljendub enneaegses vananemises. Vanal ajal raviti kartuliga ka põletusi ja külmumisi, selleks pandi haigele kohale koogikesed, mis olid valmistatud peenestatud toorest kartulist. Samasuguseid koogikesi võib panna ka muude nahahaiguste puhul. See juurvili ei ole kõrvale jäänud ka kosmeetikast — tehakse maske kätele, näole, juustele. Näiteks, toitva maski saab valmistada, kui segada keedetud kartul piima ja munakollasega, panna siis see veel soe mask nahale ja jätta 15 minutiks. Nii kasulik, kui ohtlik. Mitte IGA kartulimugul ei ole kasulik teie organismile. Asi on selles, et koos kõikide kasulike ainete kõrval võib kartul sisaldada ka surmavalt ohtlikku ainet — toksilist glükoolalkaloidi solaniini. Süües toiduga sisse 0,2grammi seda ainet, on see paljudele surmavaks doosiks, kuid tavaliselt on mugulas seda ainet tunduvalt vähem, ning ei saavuta inimesele ohtlikku taset. Kuid KARTA TULEB valguse käes roheliseks muutunud ja kevadisi kasvama läinud mugulaid – nendes on solaniini tase TUNDUVALT üle keskmise taseme. Seetõttu vana, talvitunud ja pikkade idudega kartuleid tuleks söögiks vältida. Tõsi, surm ei saabu, kuid peavalud, unisus ja üldine haiglane tunne on taolise kartuli söömisel ülimalt tihti garanteeritud. Eriti ohtlik on selline vana kartul rasedatele — suureneb nurisünnituse võimalus. Ettevaatlikult tuleks suhtuda ka sellisesse välismaa kartulisse, mis kevadeti on kaupluse riiulitel nagu VÄRSKE kartul, st. puhas, pakitud ja ilma idudeta. Asi on selles, et siiani veel paljudes riikides kartulit enne säilitamisele panemist kiiritatakse radioaktiivsete elementidega, et nad paremini säiliksid. Sellise kartuli toiduks tarbimine võib suurendada onkoloogiliste haiguste riski. Kuid isegi igati kõlbulike ja kooritud mugulate pidevat toiduks kasutamist ei tohi kuritarvitada. Teda peaks tarbima millegagi koos – porgandiga, peterselliga, tilliga, selleriga. Nagu eespool mainitud, et just koore all on need fermendid, mis aitavad tärklist lagundada. Ja teie organism ju vajab neid fermente tärklise lagundamiseks, ning kui ta neid ei saa juba kohe koos kartuliga, siis võivad tekkida, eriti liiga kiirel söömisel, probleemid selle tärklisega. Kuid see lisatav köögivili ja maitseroheline võimaldavad tärklist omastada kergemini. Igal juhu, kartulitoidud peavad vahelduma teiste taimetoitudega. Kartuli kalorsus ületab kõiki teisi aedvilju mitmekordselt. 100 g kartulit sisaldab 80-100 kcal, seetõttu teda eriti ei kasuta ka kaalujälgijad. Kuid vaatamata sellele, võib leida küllaldaselt dieete, mis just baseeruvad kartulil. See pole ka ime, sest tavaliselt on sellised dieedid imelihtsad, kus kartulit on portsus VÄHE, ning on lisatud ka maitserohelist. Kuna sellised dieedid mõjuvad efektiivselt, siis tõestab see vaid järjekordselt põhitõde – toitu tuleb tarbida MÕISTLIKUS koguses.

Suhkur – kontsentraat, aga inimorganism ei ole eriti kohanenud puhta kontsentraadi

omandamiseks. Suhkru suur kasutamine võib tekitada hulga haigusi: diabeet, endokriinsüsteemi haigused, skleroos jne. Sama kehtib ka suhkrust valmistatud toodete kohta – keedised, tordid, küpsised, kommid, jäätised.....kõiki neid peaks tarbima mõõdukalt. Suhkur on sellevõrra tervisele kahjulik, et kui suhkur oleks mingi UUS aine ja tema tootmise alustamiseks peaks saama ametliku loa, siis mitte ühegi riigi vastavad ametkonnad sellist luba ei annaks.

Suhkru parimaks asendajaks on mesi. Kui mesi on ehk tarbimiseks liialt kallis, Siis võib teha ka mee ja suhkru sünteesi – kunstliku „mee“. Usun, et paljud on seda

turgudelt päris mee pähe ostnud. Sellist kunstlikku mett saab valmistada: segada 100 g tavalist

190

suhkrut ja 150-200 g keedetud vett, soendada aeglaselt tulel kuni 80 oC, soojendamise ajal pidevalt segada, et suhkur täielikult lahustuks. Natuke jahutada ja lisada 80 – 100 g naturaalset mett. Antud mass valage termosesse, katke pealt paberiga (talvel võib panna ka radiaatori peal) ja hoidke 4 päeva. Nelja päeva pärast vaadake –

Peaks olema tekkinud aine, mis on mee sarnane – mee lõhn ja mee värv. Ka seda ainet ei ole ööpäevas soovitav üle 50 g kasutada.

Naturaalne mesi Uurimised on tõendanud, et mesilased eksisteerisid juba ammu-ammu – ligi 56 miljonit

aastat enne esimese inimolendi ilmumist. Vana Maailma dokumentides on säilinud palju dokumente mee kasutamisest ravimise eesmärgil – (isegi) vähi puhul, uriinierituse suurendamiseks ning mao kergendamiseks. Vana-India raamatus „Ayur-Veda” („Elu Raamat”) märgitakse, et inimese elu võib pikendada dieediga, mille koostisse kuulub mesi, märgiti, et mesi piimaga on parim vahend organismi kurnatuse ja tuberkuloosi puhul. Vanaaja mõtisklejad arvasid ka, et seespidiselt – mesi ja välispidiselt – õli, et need on hädavajalikud ihu ja hinge ülalhoidmiseks.

Kuulus arst Hippokrates kasutas suure eduga mett mitmete haiguste raviks. Arvati, et kalarasv segatuna meega mõjub hästi saastunud haavadele, et mesi on heaks vahendiks suumädanikele. Mett kasutatakse ülemiste hingamisteede haiguste puhul – hingatakse sisse (piserdatakse) 5 minutit 10%-list meelahust veega. Külmetushaiguste puhul mesi koos piima või teega aitab esile kutsuda higistamist.

Avicenna arvas, et mesi koos roosi õielehtedega aitab hästi kopsutuberkuloosi puhul algstaadiumis. Eriti efektne pidi selle kasutamine olema hommikul, enne keskpäeva.

Ka südamehaiguste puhul soovitatakse mesi dieettoiduainena lisada enda igapäevasesse menüüsse. Vanas Kreekas ja Roomas peeti mett rahustavaks ja und toovaks vahendiks.

Mesi on mao parim sõber. Haavandtõve ravimisel meega kaovad valud, kõrvetised ja

iiveldus, suureneb hemoglobiini tase veres. Mett võetakse haavandtõve puhul sisse kas 1,5-2 tundi enne sööki või 3 tundi peale sööki – ja selleks mesi lahustatakse keedetud vees. Veelahusena mee toimeosade sattumine vereringesse ning sealt edasi kudedesse ja rakkudesse on tunduvalt kergendatud ja kiirem. Mesi on seetõttu hea ravim, et teda võivad suurima mõnuga tarbida nii täiskasvanud, kui lapsed. Teda ei ole vaja sisse võtta mitte ainult puhtal kujul, vaid võib ka lisandina mitmesuguste jookide ja toitude juurde.

Sool. Ka soola peaks tarbima võimalikult vähe: kartulit, putru, mune, juurvilju ja salateid poleks

vaja soolata. Soola asemel võiks kasutada mingeid maitseaineid – küüslauk, merikapsas.... Kui aga soola ikka tarbida, siis oleks põhjust üle minna soomlaste poolt välja töötatud PAN soolale. Selle soola koosseis on muudetud tunduvalt tervislikumaks. Pansool on joodi sisaldav tasakaalustatud mineraalse koostisega sool, mis sisaldab 43% vähem tervisele kahjulikku naatriumi, võrreldes tavalise keedusoolaga, ning temale on lisatud tervislikke komponente nagu kaaliumi, magneesiumi, lüsiini ja ränidioksiidi, mis tavalises soolas täielikult puuduvad. Tänu suurele kaaliumisisaldusele on see sool eriti tervislik ja vajalik neile, kellel on probleeme südamega või kõrge vererõhuga.

Vitamiinid. Vitamiinidest leidub väga palju kirjandust, seetõttu ole sellel erilist mõtet peatuda, kui vast

mainida, et need vitamiinid, milledest räägitakse-kirjutatakse, on tegelikult vaid üks osa kogu suurest vitamiinide maailmast. Näiteks, suurim B grupi vitamiininumber, mis on igalt poolt kättesaadav, ja kõigile tuttav, on B-12 (loe eraldi). Nüüd aga, võimaluse piires, uurige interneti

191

kaudu (kasvõi Googlest), äkki on veel teisigi vitamiine? Mina leidsin neid hulga, ning nendest meeldib mulle B-17, mida nüüd võimaluste piires tarbin (on aprikooside seemnetes). Kelle huvides neid laiemalt ei tutvustata? Äkki mõned kardavad, et nende vitamiinide võimed/toimed on liialt ohtlikud mitut liiki monopoolsete rämpsutootjate ärihuvidele.

Mis aga puutub vitamiinide loodusliku saamisse, siis käesoleval ajal on ka Eestis hakanud levima astelpaju ja selle tooted. Astelpaju on üks rikkalikuma vitamiinide koostisega taimi maailmas, ning astelpajuõli võiks olla igas koduapteegis. Teadmised astelpajust ulatuvad aastatuhandete taha, kuid siis ta oli jäänud mingil teadmata põhjusel pikkadeks sajanditeks unustusse – nagu paljud head asjad.

Vitamiin B12 tähtsus: vajalik närvisüsteemi normaalseks funktsioneerimiseks, osaleb valkude, rasvade ning süsivesikute ainevahetuses, tihedalt seotud nelja aminohappe, pantoteenhappe ning vitamiin C tegevusega organismis, parandab raua funktsioone organismis, hoiab vereloome süsteemi korras aitab foolhapet koliini sünteesil, osaleb DNA ning RNA tootmisel, mõjutab erütrotsüütide moodustamist, ennetades seega aneemiat, oluline laste kasvamisel, vajalik kaltsiumi absorbtsiooniks.

Toiduaine Vitamiin B12,µg

Veisemaks 110

Veisemaksapasteet 97

Vasikamaks 60

Broilerimaks 56

Seamaks 25

Neerud 23

Veise süda, sardiinid õlis 13

(Suitsu)räim, suitsurääbis, maksavorst 10

Suitsukala, sardiin tomatis 8

Munakollane 7

(Soola)lõhe, (soola)forell, soolaheeringas, suitsuangerjas 6

Suitsulõhe, suitsuforell, veise keel 5

Juust emmental, vähk, mahlakontsentraat 2,5

Piimapulber, kanamuna, sulatatud juust 2,5

Veiseliha(konserv), kalkun, hakkliha 2

Värske kala, krevetikonserv, valgehallitusjuust 2

Koobalt -Cobaltum (Co). Koobalt mängib tähtsat osa bioloogilistes protsessides. Koobalti

puudumine mitmete elusolendite toidus kutsub esile suuri häireid nende elutegevuses.

Koobalt kuulub vitamiin В12 koosseisu – tervelt 4,5 %. В12 on AINUKE vitamiin, mille koostises on METALL. Nagu ülal nägite, selle vitamiini bioloogiline roll on väga tähtis. Vitamiini В12 puudumisel areneb halvaloomuline väheveresus. Tänu Koobalti ELULISELE TÄHTSUSELE tarbivad vitamiini В12 ka mikroobid, sh. inimese soolestikus elavad, kes peavad inimorganismiga halastamatut võitlust selle vitamiini pärast. Tervete inimeste maomahlas on eriline aine (valk apoeriteiin), mis, ühinedes vitamiin В12 - ga, moodustab uue

192

aine (eriteiin), mida mikroobid ei suuda omastada. Kui aga inimese maomahlas ei ole vastavat ainet, siis toiduga sisse söödud В12 (söö palju tahes) langeb soolestiku mikroobide saagiks, nemad tugevnevad, kuid inimese organism ei saa midagi – ning tekivadki ülaltoodud puudused organismi normaalsel funktsioneerimisel.

Ärge rikkuge oma mõtlematute dieetidega MAOMAHLA normaalset koostist, ning taimetoitlased peaksid eriti hoolikalt mõtlema, kust nemad saavad kätte oma B12 ?

Toored mahlad toitumisel Toored mahlad juur- ja puuviljadest sisaldavad suure hulga mitmesuguseid vitamiine ja ensüüme, mis soodustavad organismist šlakkide ja toksiinide väljaviimist (eriti puuviljamahlad).

Tooreid mahlu kasutatakse nii tervise tugevdamiseks kui ka ravimiseks mitmete haiguste puhul.

Meenutame, et ensüümid (keerulise ehitusega ained, mis soodustavad toidu seedimist ja omastamist) sisalduvad põhiliselt toorestes taimsetes produktides. Ensüümid on tundlikud üle 47°С suhtes. 49°С kraadist kõrgemal ensüümid muutuvad inertseteks, aga üle 54°С enamus ensüüme hävib..

Ensüümid teevad meie toidu elavaks, orgaaniliseks. Sellise toidu puudumine kutsub esile mitmesuguseid haigusi.

Juur- ja puuvili koosneb suurest kogusest tselluloosist/sidekoest, mille rakkude vahel asuvadki meile vajalikud toiduelemendid. Ja just need elemendid, mis on värskes toores mahlas, toidavad kogu meie organismi.

Puuviljade mahlad on organismi jaoks puhastavaks vahendiks. Juurviljade mahlad on organismi ehitamise ja taastamise vahenditeks. Nad sisaldavad kõike inimorganismile vajalikke aminohappeid, mineraalsooli, vitamiine, juhul, kui neid kasutatakse ainult värskelt ja toorelt.

Mahlu võib juua niipalju, kui on võimalik juua mõnutundega, ilma ennast sundimata.. Ravimise juures, et saavutada mingeid märgatavaid tagajärgi, peaks igapäevane joodav kogus olema vähemalt 600 grammi. Tuleb arvestada, et mida rohkem me joome mahla, seda rutem saavutame vajalikke tulemusi.

Kõige odavamateks ja kättesaadavamateks juurviljadest on kapsas, porgand ja peet. Ja tuleb välja, et mahlad just nendest juurviljadest on enim kasulikud ja hinnalisemad.

Kapsamahl Kapsamahl – ideaalne puhastav vahend, eriti paksenemise puhul ( need, kes tahavad

kõhnuda, peaksid kasutama kapsamahla): ravib soole kaksteistsõrmiku haavandit; on efektiivne paistetuste ja isegi kasvajate puhul; kasutatakse ka nahalöövete juures. Kapsa ja porgandi mahlade segu on suurepäraseks organismi puhastajaks, eriti igememädanikku esile kutsunud infektsiooni puhul. Kui peale kapsa mahla joomist moodustub suur hulk gaase (soolestiku ebanormaalse seisukorra tõttu), siis soovitatakse eelnevalt soolestik puhastada, juues iga päev kahe nädala jooksul porgandi mahla – ja puhastada soolestik klistiiriga. Võib-olla see kaks nädalat tundub piinlemisena, kuid selle läbiteinud pole tagant järele midagi kahetsenud.

Kapsamahl on väga toitev ( suur hulk ensüüme, vitamiine, mineraalaineid ja sooli). Kui kapsast keeta, siis nende ainete toime saab ära hävitatud. Viiskümmend kilogrammi keedetud

193

või konserveeritud kapsast ei suuda anda sellist määra elavat orgaanilist toitu kui kõigest kolmsada grammi värske kapsa mahla.

Tuleb mainida, et värskele kapsale või tema mahlale soola lisamine (nagu on moes lisada tomatimahlale) mitte ainult ei hävita tema väärtust, vaid on isegi mingil määral kahjulik.

Porgandi mahl Porgandimahl aitab tervet organismi tuua normaalsesse seisukorda. Ta on põhiline

vitamiini А allikas, kuid temas on ka küllalt suur kogus vitamiine B, C, D, E. Mahl parandab toidu seedimist ning hammaste struktuuri. Porgandimahl on üheks abivahendiks võitluses haavanditega ja vähi moodustistega; on heaks vahendiks nägemise parandamisel; ravib maksa ja mitmesuguseid nahahaigusi.

Punapeedi mahl See on kõige hinnalisem mahl punaste vereliblede moodustamiseks ja üldse vere

koostise parandamiseks. Mahl on väga heaks maksa, neerude ja mao puhastamise vahendiks; mahla kasutatakse vere kõrge rõhu alandamiseks, südametegevuse puudulikkuse vähendamiseks ja menstruaalhäirete puhul.

Ravimine toore mahlaga

Keha tervendamise esimeseks sammuks on tema absoluutne puhtus. Igasugune ebavajalike või kahjulike ühendite (šlakkide) kogunemine või kinni pidamine aeglustab tervenemise protsessi.

Enne kui hakata mahlasid ravivahendina kasutama, tuleb ennast puhastada. Kes ei tunne paremaid mooduseid, siis siin on üks kiire ja efektiivne moodus:

Hommikul tühja kõhuga juua klaas Glaubrisoola (üks supilusikatäis klaasile veele). Natukese aja pärast voolab teist välja 3-4 mustust. See muidugi kutsub esile organismi veekaotuse, mis teil nüüd tuleb taastada ja selleks te peate jooma umbes sama koguse: ca 2 liitrit värskeid mahlasid (parem tsitrusviljalisi: 6 keskmist greipi, kolm sidrunit, ja ülejäänud – apelsinid). Need kaks liitrit lahjendame kahe liitri veega. Joomist tuleb alustada 0,5 tundi peale glaubrisoola sissevõtmist, ja jätkata joomist iga 20 või 30 minuti tagant, kuni teil ei lõpe kõik see 4 liitrit mahlajooki. Kogu päeva mitte süüa (õhtul võib võtta natuke kas greipi, apelsini, või nende mahla). Enne magamaminekut tuleb teha klistiiri kahe liitri leige veega, millesse võib lisada kas ühe või kahe sidruni mahla.

Sellist puhastamisprotseduuri tuleb teha kolm päeva järgemööda: selle tulemusel teie organismist saab välja pestud 12 liitrit toksilist lümfi, mis asendatakse sama hulga tervislike ainetega.

Kuna keha on nüüd puhas, siis neljandast päevast algab vastava haiguse ravimine, mille ajal juuakse allpool toodud tooreid mahlasid äranäidatud suhetes. Iga haiguse puhul esimene koosseis on eelistatum teistele.

Allergia: 1) porgand, spinat suhtes 10:6 2) porgand, värsked kurgid, punapeet 10:3:3 3) porgand

194

Pimesoolepõletik: (on võimalus vältida operatsiooni – tulemusi on andnud tihedad klistiirid iga 15-30

minuti tagant) 1) porgand 2) porgand, seller, petersell, spinat 7:4:2:3 Ateroskleroos: 1) porgand, spinat 10:6 2) porgand, seller, petersell, spinat 7:4:2:3 3) porgand, punapeet, seller 8:3:5 Artriit: 1) greip 2) porgand, spinat 10:6 3) seller 4) porgand, seller 9:7 Astma: 1) porgand, spinat 10:6 2) mädarõigas sidrunimahlaga (1 sidrun 100 g mädarõikale) 3) porgand , seller 9:7 4) porgand, rõigas või redis 11:5 Valgeveresus: 1) porgand 2) porgand и punapeet 13:3 (punapeet koos pealsetega) Sigimatus: 1) porgand, spinat 10:6 2) porgand, punapeet, kurgid 10:3:3 3) porgand Silmahaigused (läätsekae ja teised): 1) porgand 2) porgand, spinat 10:6 Sapipõie haigus: 1) porgand, spinat 10:6 2) porgand, punapeet, kurgid 10:3:3 Kusepõie haigus: 1) porgand, punapeet, kurgid 10:3:3 2) porgand, spinat 10:6 Maksahaigus: 1) porgand, punapeet, kurgid 10:3:3 2) porgand, spinat 10:6 3) porgand

195

Suguorganite haigus: 1) porgand, spinat 10:6 2) porgand, punapeet, kurgid 10:3:3 Neerude haigus: 1) porgand, punapeet, kurgid 10:3:3 2) porgand, spinat 10:6 Eesnäärme haigus:

1) sidrun 1) porgand, punapeet, kurgid 10:3:3 2) porgand, spinat 10:6 Diabeet: 1) porgand, spinat 10:6 2) porgand, seller, petersell, spinat 7:4:2:3 Südamehaigus: 1) porgand, spinat 10:6 2) porgand, punapeet, kurgid 10:3:3 Kõhukinnisus: 1) porgand, spinat 10:6 2) porgand, punapeet, kurgid 10:3:3 Rasvumine: 1) porgand, spinat 10:6 2) porgand 3) porgand, punapeet, kurgid 10:3:3 Podagra: 1) porgand, spinat 10:6 2) porgand, punapeet, kurgid 10:3:3 Hammaste lagunemine: 1) porgand, spinat 10:6 2) porgand, võilill, naeris 11:3:2 3) porgand

Raviperioodil ca kaks nädalat, tuleks süüa minimaalselt ja põhiliselt taimetoitu. Tervenemine sidrunimahlaga Peamine põhjus sellistel haigustel, nagu krooniline reuma, podagra, tüsedus, valgevoolus,

sapi- ja neerukivid, juuste- ja nahahaigused, on organismi mürgitus kusihappega, mille põhjuseks on ebamõõdukas ja ka mittekvaliteetse toidu tarbimine.

Kusihappe väljutamine toimub mitut moodi: 1) Selliste dieetidega, mis on vabad kusihappest (ilma toiduaineteta, milledes seda ja teisi

taolisi mürke leidub: liha, munad, seened, kaunviljalised, kohvi, tee ja kakao) 2) Veeraviga. 3) Sidrunimahla abil.

196

Ravimeetod sidrunimahlaga ei nõua ravijalt ranget dieeti ja elukorralduse muutust. Kuid, ravi kiirendamiseks on siiski soovitav, et haige püüaks vältida kusihapet sisaldavaid toiduaineid ja alkohoolseid jooke.

Raviks on vaja kasutada värskete sidrunite mahla, kusjuures tuleks eelis õhukesekoorelistele, kui rohkem mahlarikastele. Igaks korraks tuleks välja pressida värske vili (värske sidrunimahl laguneb ruttu, seetõttu pole vaja seda teha ette või varuks). Mahla pressimisel puhastamata sidrun lõigatakse risti pooleks ja seejärel kumbki pool pigistatakse tühjaks kas käte abil või spetsiaalse pressiga.

Kuna puhas sidrunimahl teeb hambad hellaks, soovitatakse seda mahla juua klaasist läbi kõrre. Kuid ikkagi, peale portsjoni ära joomist tuleb suud loputada söögisooda vesilahusega (1 teelusikatäis soodat klaasile veele) - see neutraliseerib suhu jäänud sidrunihappe.

Sidrunimahla tuleb juua puhtalt, ilma vett, suhkrut või midagi muud lisamata. Võtta tuleb mahla kas enne sööki, või tund peale sööki.

Sidrunite kogus, mis on vajalik tervenemiseks, sõltub selle haiguse arengustaadiumist. Teravatel juhtudel tervenemine saabub kiiremini, seetõttu vajatakse vähem sidruneid. Aga juurdunud haiguse puhul kestab ravi kaua, ja seega on vaja ka palju sidruneid (mitte vähem kui 200 tükki).

Ravimist alustatakse kas ühest või viiest sidrunist, tugevdades iga päev portsjoni, kuni saabub parandamine; siis paar päeva järjest võetakse viimast kõige suuremat kogust, ning peale seda hakatakse kogust järkjärgult vähendama. Kroonilise haiguse parandamiseks: 1. päev - 1 sidrun; 2,3,4,5, 6, 7, 8, 9. päevad - vastavalt 2,4,6,8,10,12,14,16 sidrunit; 10, 11, 12-päev – iga päev 18 sidrunit; 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20-päev - vastavalt 16, 14, 12, 10, 8, 6, 4, 2 sidrunit; 21-ne päev – 1 päev. Seega 21 päevaga - 200 sidrunit.

Võib kasutada ka teistsugust skeemi: 1, 2, 3. 4-päev - vastavalt 5, 10, 15, 20 sidrunit; 5, 6, 7, 8-päevad – iga päev 25 sidrunit; 9, 10, 11, 12-päevad - vastavalt 20, 15, 10, 5 sidrunit.

Raskel kroonilise haiguse puhul, peale esimest ravikuuri, võivad haiguse tundemärgid tagasi tulla. Sellisel juhul tehakse veel teine, lühendatud kuur: 1, 2, 3, 4, 5-päev - vastavalt 1,2, 3, 4,5 sidrunit; 6,7,8, 9-päev - vastavalt 4, 3, 2, 1 sidrunit.

Sellise suure sidrunimahla määra joomine ei ole maole mitte mingil määral kahjulik, vaid vastupidi – kasulik.

Liigeste ja soonte puhastamine Soolade väljaviimine liigestest. Mitme nädala jooksul juua tavalise tee asemel pohlalehtede tõmmist. Väga efektiivne vahend on ka riisi kasutamine. Võetakse neli väikest purki (100-200 ml).

Esimesel päeval pannakse 1-2 supilusikatäit riisi koos veega esimesse purki, teisel päeval täidetakse samuti teine purk ja esimeses purgis vahetatakse vesi, kolmandal päeval täidetakse kolmas purk ja esimeses kahes vahetatakse vesi. Neljandal päeval täidetakse viimane purk ja vahetatakse vesi esimeses kolmes purgis. Viiendal päeval vahetatakse vesi kõikides purkides ja siis keedetakse esimese purgi sisust pudru, mis süüakse kui hommikusöök ilma suhkru või soolata ja purk ise täidetakse uuesti riisiga. Kuuendal päeval keedetakse pudru teise purgi sisust, täidetakse uuesti riisiga ja pannakse järjekorra lõppu jne.

Iga kord peale pudru söömist ei tohi 4 tundi mitte midagi süüa ega juua. Terve protseduur kestab 40 päeva ja selle aja jooksul ei tohi süüa soolast, teravat ega

paetud toitu. Päeva teisel poolel võib süüa nagu tavaliselt, kuid tuleb proovida toidukorda vahel hästi

palju vett juua (väikeste suutäitega).

197

Ladestunud soolade väljaviimine soontest (ka peaajus): Puhastada 300 g küüslaugu ja tampida see pudruks mikseri või hakklihamasina või… abil.

Muidugi on sellest abivahendist kõik pisikud enne keeva veega üle valades tapetud. Panna 200 g pudru (enamuses mahl) mingisse purki-pudelisse ja valada peale 200 g piiritust (tehtud toiduainetest). Lasta tõmmata 10 päeva kinnises nõus ja pimedas (või tumedas anumas). Kurnata läbi kahekordse marli ja panna veel kolmeks päevaks seisma mingisse sooja kappi (riidekapp).

Tarvitada 0,5 tundi enne sööki koos külma piimaga (30-50 g ühel sissevõtul). Tinktuur valada piimasse. Tilkade arv on järgmine:

Esimene päev: hommikusöök - 1 tilk, lõuna - 2 tilka, õhtusöök - 3 tilka. Teine päev: hommikusöök - 4 tilka, lõuna - 5 tilka, õhtusöök - 6 tilka. Kolmas päev: hommikusöök - 7 tilka, lõuna - 8 tilka, õhtusöök – 9 tilka.

Neljas päev: hommikusöök - 10 tilka, lõuna -11 tilka, õhtusöök -12 tilka. Viies päev: hommikusöök - 13 tilka, lõuna - 14 tilka, õhtusöök – 15 tilka. Kuuendast kuni kümnenda päevani tilkade arv vähendatakse analoogsel viisil: 15 kuni 1

tilka. Alates 11 päevast juua iga päev hommikul, lõunal ja õhtul 25 tilka ja nii kogu ravikuur

(umbes kolm kuud), kuni tinktuur lõpeb. Korrata tohib alles 5 aasta möödudes. Antud vahend on efektiivne ka peaaju skleroosi ravimisel.

Õunaäädikas

Tavaline valge toiduäädikas on tegelikult inimesele ohtlik. Ta lõhub punaseid vereliblesid ja kutsub esile aneemia (kehvveresuse). Peale selle, valge äädikas rikub ka seedimisprotsessid, aeglustab neid ja takistab toidu omastamist.

Äädikas, mis saadakse veini käärimisel, sisaldab keskmiselt 3 kuni 9% äädikhapet, kuid seda on küllaldaselt, et olla tihti põhjuseks, mis kutsub esile tsirroosi, haavanditega jämesoolepõletiku või mingi muu haiguse mida iseloomustab elavate rakkude lagunemine.

Äädikas, mida aga saadakse tervetest õuntest, on väga tervislik, kuna ta sisaldab endas orgaanilist õunhapet, mis omakorda soodustab toidu seedimist.

Hape, mis on õunaäädikas, kujutab endast väga hinnalist ehituslikku elementi, mis ühineb organismis alustega ja mineraalainetega. Ta moodustab energeetilise reservi glükogeeni näol. Glükogeen tõstab vere hüübimist, aitab taastada menstruaaltsüklit, parandab veresoonte olukorda ja stimuleerib punaste vereliblede moodustumist.

Õunaäädikas on erakordselt kõrge KAALIUMI sisaldus – aine, mis on äärmiselt hädavajalik organismis energia teatud taseme väljatöötamiseks ja säilitamiseks, aga ka närvisüsteemi taastamiseks.

Õunaäädikal on hämmastavad antiseptilised omadused. Seda otse nahale määrides võib abi saada paljude nahahaiguste puhul. Seda äädikat kasutatakse tihti ka varikoossete veenilaiendite ravis. Selleks on vaja õhtul ja hommikul määrida õunaäädikaga kahjustatud kohad. Samaaegselt sellega on vaja iga päev JUUA 2-3 tassi/klaasi vett, millele on lisatud 2 teelusikat õunaäädikat.

198

Tasub meenutada, et meie enesetunne, aga ka terve elu sõltub vere seisukorrast, mis töötatakse välja luuüdis ja tsirkuleerib läbi terve keha mööda vereringe süsteemi. Täielik vere uuenemine toimub süstemaatiliselt iga 28 päeva tagant, ja selle tsükli häirimine mõjub väga negatiivselt meie tervisele. Selleks, et vereloome protsess toimuks ilma kõrvalekalleteta, soovitataksegi pidevalt kasutada mitte ainult juur- ja puuviljade mahlu vaid ka kvaliteetset õunaäädikat.

Igapäevane tarbimine - 2 teelusikat äädikat tassile veele (vajadusel 2-3 korda päevas) avaldab positiivset mõju: ohtra menstruatsiooni, veritsevate hemorroidide, nina verejooksude ja veel mitmesuguste veritsevate haavade puhul.

Õunaäädikas aitab veel jagu saada ka hüpertooniast. Soolhappe puudujääk seedeorganites halvendab valkude seedivust, mis omakorda tõstab vererõhku. Et sellega võidelda, tuleb iga päev enne sööki võtta 1 kuni 3 teelusikatäit õunaäädikat. Ja selle tulemusel vererõhk märgatavalt alaneb.

Õunaäädika raviomadused on inimestele tuttavad ja ammustest aegadest. Rooma leegionärid, näiteks, jõid sõjakäikude ajal vett segatuna õunaäädikaga. See jook kustutas suurepäraselt janu kuuma päikese all ja oli ka nakkushaiguste vältimise profülaktiliseks vahendiks. Tuntud oli õunaäädikas ka vanas Egiptuses — ta oli iidse egiptuse ravitseja arstimitekoti kohustuslik preparaat. Egiptlased pesid sellega haavu, andsid infektsiooniliste haiguste puhul juua ja kasutasid laialdaselt ka kulinaarsetel eesmärkidel. Tuntud oma ilu ja kavaluse poolest Egiptuse valitsejanna Kleopatra pidas õunaäädikat tervise ja ilu säilitamise tähtsaimaks vahendiks. Suurte pidude ajal valitsejanna ei piiranud ennast mitte mingisuguste toitude söömisel, proovides ja hinnates kõike sööke, kuid suure pidusöömingu lõpus orjatarid tõid oma valitsejannale kristallpokaali, mis oli täidetud veega pooleks lahjendatud õunaäädikaga.

Mis on selles õunaäädikas siis nii hinnalist, et ta on ära teeninud nii paljude rahvuste pikaajalise ja sügava huvi ja lugupidamise? Muidugi – tema unikaalsed raviomadused ja imepärane koostis.

Alustame sellest, et kõik ÕUNTE head ja kasulikud omadused lähevad äädikasse üle praktiliselt ilma kadudeta. Õunte kasulikkusest pole vist siin mõtet kirjutada. Inglastel on vanasõna: «Kui süüa kasvõi üks õun päevas, siis unustad tee arsti juurde». Õunaäädikas sisaldab 20 tähtsaimat mineraalainet ja mikroelementi, hapetest äädikhapet, õunhapet, piimhapet ja sidrunhapet, sisaldab hinnalisi ballastaineid, tervet rida fermente ja aminohappeid.

Suurt osatähtsust organismi tervendamises mängib äädikhappes sisalduv pektiin — ballastaine, mis soodustab toidu seedeprotsessi ja täidab terve rea organismile tähtsaid funktsioone: vähendab kolesteriini taset veres, parandab veresoonte seisukorda, hoiab ära ateroskleroosi ja hüpertoonia arengu jne. Õunaäädikas sisaldab ka vitamiini Е (tokoferool), mida peetakse üheks tugevaimaks antioksidandiks, st., et neutraliseerib vabade radikaalide negatiivse mõju organismile. Vabad radikaalid võivad saada enneaegse vananemise, immuunsüsteemi häirete, südame-veresoonkonna haiguste, kataraktide (hall kae) ja onkoloogiliste haiguse põhjuseks.

Mitmete maade rahvusköökides on tavalise äädika asemel kasutusele võetud toitude maitsestamiseks just õunaäädikas, kuna ta aktiviseerib seedeprotsessi, stimuleerib maomahla

199

tootmist ja mitmesuguste fermentide sünteesi. Ta soodustab ka rasvade lagunemist ja kehast mitmesuguste šlakkide väljaviimist efektiivse tulemusega – KAALU VÄHENEMINE.

Igapäevane profülaktiline (ka kaalu alandav) tervisejook – tassile veele 1 teelusikatäis õunaäädikat ja 2 teelusikatäit mett. Kellele segu tundub liiga lahja olevat, võib ka teelusika asemel kasutada dessert- või supilusikat. Seda võtta ca 20 minutit peale lõunat.

Ravimeetod taimeõliga

Selle moodusega võib vabaneda suurest hulgast haigustest ilma ravimeid tarvitamata.

Samas võib seda kasutada ka profülaktilistel eesmärkidel. Äge haigus võib üle minna väga ruttu: 3-4 päevaga. Vanade, krooniliste ravi võib olla pikk, mõnikord ka aastad.. Selle moodusega võib vabaneda järgmistest haigustest: pea- ja hambavalud, tromboflebiit (ummistav veenipõletik), verehaigused, paralüüs, radikuliit, ekseem, epilepsia, tursed; mao, soolestiku, maksa, südame, kopsude ja naistehaigused; entsefaliit ja teised. See moodus tervendab kogu organismi ja üheaegselt takistab ning isegi likvideerib algstaadiumis kasvajaid ning infarkti. Meetod on ülimalt lihtne, absoluutselt kahjutu, efektiivne ja aastatuhandetega kontrollitud ja kasutatud mitmesuguste tervisehäirete raviks. Ravi alguses ajutine haiguse teravnemine on tunnus sellest, et organismis olid mingid haiguskolded, mis nüüd hakkasid laiali imenduma.

Ravimeetod: taimeõli (parim oleks oma elurajooni õlitaimest /Eestis raps/ külmalt pressitud ja vähese puhastusega) koguses mitte rohkem, kui supilusikatäis, mis võetakse suhu ja koondatakse suu eesmisse osasse, seejärel õli „imetakse“ (umbes nagu oleks suus komm), kuid alla neelata midagi ei tohi. Seda „imemist“ tehakse kergelt ja vabalt 15-20 minutit. Alguses õli tundub sülje sees tihkena, kuid tasapisi hakkab muutuma vedelamaks, lõpuks muutub vedelaks nagu vesi. Siis sülitatakse suusolev kõik välja. Väljasülitatud vedelik peab olema valge (nagu piim). Kui vedelik on kollakas, siis pole „imemine“ lõpule viidud ja imemise aega tuleb pikendada.

Peale imemist tuleb suu hoolikalt loputada ja ka loputusvedeliku võiks sülitada valamusse, kuna see vedelik on mürgine ja infektsioosne.

Seda protseduuri tuleks teha üks kord päevas – parim oleks hommikul tühja kõhuga, aga võib ka õhtul enne magama minemist. Kuid, kui on vaja kiirendada tervenemisprotsessi, siis võib protseduure teha päevas ka rohkem.

Väljasülitatavas vedelikus on ääretu kogus igasuguseid haigusetekitajaid. Selle imemise ajal ja mõjul tugevneb organismi võime aktiviseerida elutegevusprotsesse, reguleerida ainevahetust ja inimene paranebki. Protseduure teha nii kaua, kuni organismi tekib reipus, jõud, rahulik sügav uni; Peale ärkamist inimesel ei pea olema silmade all kotte, peab olema hea isu ja mälu – ta peab ennast tundma väljapuhanuna.

Veel kord mainides, et selle meetodiga tervendamisel võivad tekkida ägenemised, eriti inimestel, kellel on „terve hunnik“ haigusi; kui hakkavad lagunema kolded, siis haigele tundub, et tal hakkas veel halvem. Mitte harvad pole juhused, kui inimeses juba „istub“ haiguskolle, kuid seda ta veel ei tunne ja peab ennast igati terveks ja nüüd, peale protseduuridega alustamist tema enesetunne ootamatult halveneb. See aga tähendab, et jõuti õigeaegselt peidetud kolde juurde, mis hiljem oleks võinud areneda olgu või surmavaks haiguseks. Ja nüüd on tähtis, et ka nendel ägenemise perioodidel ei TOHI protseduure katkestada. – kasvõi lebades voodis ja palaviku käes vaeveldes.

Ägeda radikuliidi puhul peaks peaaegu VAHETPIDAMATA õli imema, siis ta kolme päeva pärast tõuseb jalgadele täielikult tervena, ning enamuses juhtudel on haigus vähemalt 10-ks järgnevaks aastaks eemale tõrjutud.

200

Sunnitud vaheaegu võib muidugi ravis teha, kuid tuleb arvestada, et tervenemine toimub vaid sellest hetkest alates, kui võtsite õli suhu ja alustasite „imemist“.

Natuke veel toiduõlidest Kindlasti on kõik juba ammu tuttavad materjalide ja soovitustega tervislikust toitumisest,

dieetidest jne, kus soovitatakse loobuda loomsetest rasvadest ja kasutada taimseid. Ja see on ka kõik, aga MIKS ja KUIDAS – sellest on suhteliselt vähe kirjutatud.

Inimese aju koosneb 60 protsendi ulatuses RASVAST ja see on tunduvalt suurem

kontsentratsioon, kui ükskõik kus mujal kehaosades. Iroonia on just selles, et inimesed praktiliselt ei tea sellist fakti ja seetõttu pidevalt üritavad maksimaalselt oma toiduratsioonidest välja jätta kõikvõimalikud rasvad, kuid aju arenguks ja tema heas töökorras hoidmiseks on toidus küllaldase rasva kogus HÄDAVAJALIK. Küsimus on vaid – millise rasva???

Enamus rasvadest esineb rasvhapete näol. Need jagunevad küllastatud ja küllastamata. Küllastatud rasvhapped meid ei huvita, need pole organismile vajalikud. Küllastamata rasvhapped jagunevad veel omakorda monoküllastamata rasvhapped (näiteks, palmitolehape, olehape, petroseliinhape, ritsinoolhape jne) ning polüküllastamata rasvhapped (näiteks, Linoolhape, linoleenhape, Arahhidoonhape, jne)

Selles viimases grupis on kaks asendamatut rasvhapet - alfa-linoleenhape, mida praktikas

kutsutakse "Omega-3", ja gamma- linoleenhape (linoolhape), mida praktikas kutsutakse "Omega-6". Ja neid nimetatakse seetõttu „asendamatuteks” sest praeguse teaduse taseme juures on kindlaks tehtud, et neid rasvhappeid inimkeha ei ole suuteline ise looma, kuid just nendest rasvhapetest moodustab ta kõik ülejäänud organismile vajalikud rasvhapped.

Kuid elu ei ole üleüldsegi nii lihtne, nagu seda järjest massilisematelt ja pealetungivamatelt

reklaamidelt lugeda võime. See puudutab ka nii lihtsa asja, kui…. Sööge rohkem Omega-tüüpi küllastamatuid rasvhappeid, sest need on VÄGA TERVISLIKUD.

Bioloogilised efektid nendel rasvhapetel võime jagada kahte põhigruppi: - nad lähevad rakumembraanide struktuuri, kus nad reguleerivad membraanide venivust, aga sellega koos ka raku valkude aktiivsust. - lülituvad metabolismi kui substrakt ülitähtsate raku bioregulaatorite sünteesimiseks.

Kui esimese punkti puhul on Omega-6 ja Omega-3 väga sarnased, siis teise punkti puhul nende efektid võivad olla TÄIELIKULT vastandlikud. Näiteks, vähi, liigeste haiguste ja astma puhul Omega-3 kergendab seisukorda, aga Omega-6 provotseerib halvenemise. Seetõttu on ERITI TÄHTIS, et Omega-6 ja Omega-3 suhe terve inimese toiduratsioonis EI ÜLETAKS 10:1, patoloogia puhul 5:1, jaapanlased arvavad isegi 2:1. Elanikkonna toitumise analüüs näitab aga, et suhe on tõusnud 25:1, isegi 30:1. Keskmine kodanik saab seda Omega-6 just toiduõlisid ja margariine kasutades. Selline olukord provotseerib terve rea mitmesuguseid KROONILISI patoloogiaid. Veel üks halb asi - ta surub alla Omega-3 kasuliku tegevuse, näiteks, kus Omega-3, sattudes organismi tahab minna ja esmajärjekorras KOGUNEDA peaaju struktuuris ning reproduktiivsüsteemis – aga ei saa.

Kuigi nii Omega-3 ja Omega-6 on mõlemad eluliselt hädavajalikud koostisosad meie toidus, kuid meil KATASTROOFILISELT ei jätku Omega-3. Omega-6 me saame ülikülluslikult puhastatud RAFINEERITUD toiduõlidest ning…..üllatus, üllatus, ……ka värskest juurviljast ja seemnetest. Siit tekib tagasihoidlik mõte – kas see kiidetud TAIMETOITLUS on siis alati ikka nii TERVISLIK, kui mingite taimede/seemnete ülekasutamisel tekib OHT, et viib paigast ära Omega-3 ja Omega-6 TERVISLIKU

201

suhte? Kui vaadata rasva sisaldavate toodete etikette, siis on küll uhkusega ära toodud, et sisaldavad niimitu % küllastamatuid rasvhappeid, kuid MILLISEID nimelt, see jääb lahti seletamata.

Õlivalik poodides on näiliselt suur. Rahvas ostab vastavalt maitsele, rahakotile või tuttavate

(ka reklaami) soovitustele. On puudu ainult ÜKS toiduõli. Tervise vaatevinklist KÕIGE TERVISLIKUM toiduõli. Ja see ei ole midagi muud, kui LINAÕLI, mida saab osta vaid apteekidest. Isegi meil teda toodetakse ja ka laialdaselt kasutatakse, kuid …..põhiliselt valedel eesmärkidel.

Linaõli saadakse linaseemnetest (tänu looduse kingile on Eestimaa ilm soodus lina kasvatamiseks) ja ta kuulub KIIRESTI KUIVAVATE rasvade hulka, kuna kiiresti polümeriseerub õhuhapniku käes. Ja meie inimesed oskavadki ainult seda ühte omadust kasutada – seetõttu võib linaõli leida värnitsast ja värvidest (kuivamise kiirendajana) aga mitte inimeste toidulaualt.

Aga toiduõlina – linaõli oma bioloogiliselt väärtuselt on toiduõlide seas absoluutne liider (mitte meile propageeritav oliiviõli). See on kõige paremini omastatav polüküllastamata rasvhapete allikas. Temas on küllastamata rasvhappeid kaks korda rohkem, kui kalaõlis (kalamaksaõlis). Eriti suur on Omega -3 osakaal - 50%-70%, ja vitamiini Е – 50 – 180 mg/100g. Linaõlil on spetsiifiline mõrkjavõitu maitse.

Omega -3 ja Omega -6 tähtsus. Linoleenhapped tagavad energia juurdevoolu, mis on vajalik ühelt rakult teisele signaale kandvate impulsside edasiandmiseks. Kui me kiirendame signaalide edasiandmist, siis me saame paremini ja kiiremini mõelda, säilitada ajus informatsiooni, ja seda informatsiooni vajaduse korral uuesti ülesse otsida. See rasvhapete grupp on vajalik ka emaüsas arenevale lapsele. Sündinud lapsel on tunduvalt viletsam võime ÕPPIDA, kui last kandval naisel ei olnud toidus küllaldaselt linoleenhappeid, eriti Omega-3. See hape on hädavajalik ka silma võrkkestale, aga ka kaasaegsete „haigusele” – stressile.

Linaõli kasutamine Kui pudel on kord lahti tehtud, siis hoida külmkapis ja kasutada ära vähem kui ÜHE

KUUGA!!!

Profülaktiline doos on vaid 1 supilusikatäis päevas. Ravidoos - 2 supilusikatäit ja seda võib lisada ükskõik millistele MITTEKUUMADELE toitudele.

Linaõli toime ja kasutamine:

• Tõstab silmaosade elastsust, takistab silma veresoonte topistumist, parandab mikrotsirkulatsiooni, takistab soonte spasme.

• Omab põletikuvastast toimet. • Takistab trombooside teket. • Üldtugevdav vahend nii vanadele kui noortele. • Rasedatel naistel parandab enesetunnet ja peaks olema kohustuslik tervete järglaste

saamise tagamiseks (loote aju ja silmade normaalne areng), vähendab sünnitusjärgset depressiooni.

202

• Profülaktikaks südame-veresoonkonna haiguste kompleksel ravil: igasugused ateroskleroosi tüübid, arteriaalne hüpertoonia, südame arütmia, veenide laiendid jne.

• Normaliseerib soolestiku tööd (vaevused gastriitide, koliitide ja kõhukinnisusega) • Parandab maksa funktsioneerimist • Kilpnäärme haiguste profülaktikas; • Onkoloogiliste haiguste ravi abistamisel ja profülaktikas • Kolesteriini ja triglütseriidide taseme alandamiseks • Rahvameditsiinis ussnugiliste, kõrvetiste ja mitmesuguste haavandite puhul • Naha ja juuste seisukorra parandamiseks • kõhnumiseks.

Linaõli ei soovitata:

• individuaalsel mittetaluvusel; • teravate või teravnevate krooniliste sapipõiepõletike puhul • kõrgenenud veritsemiste puhul

Märkused:

1. Peab silmas pidama, et linaõli tervistav efekt ei teki kohe (nagu reklaamitavatel imerohtudel), vaid pikkamööda ja igapäevasel kasutamisel.

2. Veel kord: ei säili lahtivõetuna üle kuu aja 3. Suhkruhaige peaks linaõli kasutamisel arstiga konsulteerima Е vitamiini

tarbimist.

Rohelise tee kasulikkus tervisele

Roheline tee ja selle tervislikke kasutegureid on aasialaste poolt nauditud mitmeid sajandeid. Varastest aegadest on olnud roheline tee kõrgelt hinnatud selle meditsiinilise kasutuse tõttu. Uuringud rohelise tee kasulikkus kohta on arenenud kaugele viimastel

aastatel ja teaduslikud uuringud saavad nüüd kinnitada 4000 aastat folkloori ja meditsiinilist praktikat Aasias, seda, et roheline tee on võtmeelement hea tervise saavutamisel ja säilitamisel. Sellest, mida teavad aasialased juba sajandeid rohelise tee joomisest, saab nüüd kasu kogu maailm.

Rohelise tee kasulikkus tervisele on varieeruv ja laiaulatuslik. Selle keemiline koostis annab positiivse mõju nii paljudele kehalistele süsteemidele, nii et on kasulik kasutada rohelist teed nende tervislike kasutegurite saavutamiseks.

Antioksüdant

Hiljutised uuringud on näidud seda, et rohelisel teel on palju suurem antioksüdeeriv kaitse, kui hästi tuntud polüfenoolide antioksüdeerivates vitamiinides C ja E.

Kuigi hapnik on vajalik inimese eluks, võib see kahjulik element moodustada aktiivse või

203

vabaradikaaliga hapniku. Aktiivne hapnik võib ühineda kõigega kehas ja oksüdeerida, põhjustades rakumembraanide hävitamise, DNA kahjustusi ja lipiidide oksüdatsiooni (rasv). Kõik see võib viia vähini.

Kuidas suudame ennetada kogu seda ebavajalikku hapnikku? Lihtne vastus oleks rohelist teed juues. Rohelise tee antioksüdeerivad omadused on näidanud üles nende toksiidide efektiivset hävitamist. Lipiidide peroksüdeerimine on faktor toidus sisalduvate õlide ja rasvaosakeste riknemisel. Selline riknemine mängib tavaliselt võtmerolli arterosklerootilise mudeli ülesehitamisel. Rohelise tee antioksüdeerivad omadused aitavad sellist riknemist ära hoida.

Vähi ennetamine

Roheline tee ja must tee pärinevad samast teetaimest (Camellia Sinensis), kuid uuringus, kus võrreldi rohelist teed musta teega leidsid uurijad, et roheline tee on 6% enam potentsiaalne antioksüdant. Michael Murry, M.D. seletab, et see on seetõttu, et “roheline tee on toodetud, kergelt aurutades värskelt lõigatud musta tee lehte. Musta tee tootmiseks on lehed oksüdeeritud. Oksüdatsiooni kestel, paljud polüfenooli ained, potentsiaalsed antioksüdandi koostisosad ja vähivastased omadused on hävitatud. Erinevalt mustast teest on rohelisel teel väga kõrge polüfenoolisisaldus.”

Vähivastased omadused tulenevad rohelise tee polüfenoolide blokeeriva toime tõttu vähki põhjustavate koostisosadele ja mõjuvad sama hästi kui efektiivsed kemikaalid, mis neutraliseerivad või püüdvad kinni vähipõhjustajad.

Vähivormid, mille ennetamisel on roheline tee üles näidanud mõningast abi on seedetrakti nagu kõhu-, väikese seedekulgla-, kõhunäärme- ja käärsoolevähk. Samuti on roheline tee näidanud oma ennetavaid omadusi kopsu- ja östrogeeniga seotud vähkide ennetamisel nagu seda on enamus rinnavähke. Riikliku Vähiinstituudi raport leidis et Hiina mehed ja naised, kes joovad rohelist teed on vähenenud riskitasemega söögitoru ja nahavähi arenemisel.

Kolesterooli vähendamine

Kolesterooli on tavaliselt liigendatud kui “paha poissi”, mis põhjustab erinevaid haigusi täiskasvanutel, kuid see on kemikaal, mis on looduslikult olemas ja vajalik meie kehades selliseks oluliseks protsessiks nagu rakumembraanide tootmine ja rakkude sulatamine. Kuid on olemas “hea” kolesterool ja “halb” kolesterool. Uurijad on leidnud, et rohelise tee joomisega “halva” kolesterooli tase väheneb ja teejoojad saavad süüa peaaegu kaks korda rohkem kolesterooli sisaldavaid toiduaineid, kui need, kes ei joo rohelist teed, kuid tarbivad võrdses koguses kolesterooli.

Vererõhu alandamine

Kõrge vererõhk on tuntud kui vaskulaarsüsteemi tõsiste probleemide põhjustaja ja võib viia ateroskleroosini. Ateroskleroos võib viia siis südamehaigusele, rabanduseni ja teiste kardiovaskulaarsete haigusteni. Roheline tee on laialdaselt testitud ja on leitud selle kõrge kasulikkusega vererõhu alandamisel ja südameinfarki saanutele taastumisele kaasa aitamisel.

204

Antibakteriaalne ja viirusevastane toime

Tee katehhiinid on tugevad antibakteriaalsed ja viirusevastased toimeaineid, mis muudavad selle efektiivseks nii hammaste lagunemise ärahoidmisest kuni HIV viiruse ravimiseni. Uuringutes on roheline tee kaitsnud rotte isegi koolera eest ja on isegi piiranud haiguse levikut. Roheline tee võib aidata kaasa külmetuse ja kõhulahtisuse ravile.

Veresuhkru vähendamine

Umbes 60 aastat tagasi täheldas dr. Minowada Kyoto Ülikoolist, et suhkru tase diabeediga hospitaliseeritud patsientide uriinis oli langenud tähelepanuväärselt perioodil, mil nad osalesid teetseremoonial. Kaasaegne meditsiin uurib ja kinnitab seda.

Teised eelised

Roheline tee koos selle kõikide oluliste keemiliste komponentidega on samuti näidatud paljud teisi eeliseid ja potentsiaalseid kasutusalasid.

• Ennetab ja kiirendab paranemist külmetustest ja gripist. • Ennetab halba suulõhna. (halitoosi). • Aitab ennetada ja kergendada teise tüübi diabeeti. • Blokeerib võtmeretseptoreid allergiliste reaktsioonide tekitamisel. • Aitab Parkinsoni haiguse all kannatajaid. • Aeglustab HIV viiruse protsessi. • Säilitab tervisliku vedeliku tasakaalu. • Leevendab väsimust ja stressi. • Naharakkude immuunsüsteemi tõstmine • Artriidi kergendamine ja ennetamine. • Vähendab rabanduse riski. • Ennetab osteokondroosi. • Vähendab suitsetajatel DNA kahjustust. • Vananemise tunnuste edasi lükkamine. • Parandab luustruktuuri. • Ennetab ohtlikku verehüübimist. • Kalorite põletamine - rohelist teed kasutatakse kasvavalt osana tervislikust dieedist,

kuna see võib mängida rolli keha kaalu ja koosseisu kontrollimisel läbi termogeneesi või rasva oksüdatsiooni aktiviseerumisega või mõlemaga korraga. See töötab, suurendades energiakulu ja termogeneetilisi omadusi, mis edendavad rasvade põletamist.

205

Rohelise tee koostisosade liigendus

Katehhiinid (peamised

komponendid)

Vähendab vähi esinemist. Väheneb oksüdatsioon aktiivse hapniku tõttu. Alandab vere kolesteroolitaset. Piirab vererõhu tõusu. Piirab veresuhkru tõusu. Tapab bakterid ja viirused. Võitleb kaariest tekitavate bakteritega.

C- vitamiin Vähendab stressi. Ennetab külmetust.

B- vitamiini kompleks Aitab kaasa süsivesikute metabolismile.

r-amino butaanhape Alandab vererõhku.

Flavonoidid Tugevdab veresoonte seinu. Ennetab halitoosi (halba

suulõhna).

Polüsahhariidid Alandab veresuhkrut.

Floriid Ennetab hambaauke.

E- vitamiin Toimib antioksüdandina. Reguleerib vananemist.

Teaniin (amiinohape) Annab rohelisele teele sellele omase maitsva maitse

206

207

IX OSA

DIEETIDE NÄIDISEID

Kaalu langus üle 1 kg nädalas on TERVISELE OHTLIK!

Valgudieet riisiga Idamaadel räägitakse, et riisis peitub pikaealisuse saladus. Dieetoloogid peavad seda

ideaalseks lisandiks valgutoidule, kuna ta asendab hästi leiba. Riis on suurepärane ka selle poolest, et sisaldab organismile vajalikke aineid, kuid ei soodusta kaalu kasvu. Riis on ka ise rikas valkude poolest, aga mis kõige hinnalisem — ta sisaldab küllaldasel määral süsivesikuid, mis on vajalikud rasva põletamiseks rakkudes. Keetke riisi ilma soola ja võita (rasvaineteta). Toiteväärtuselt 150 g riisi võib asendada tervet klaasi piima. Esmaspäev Hommikusöök: klaas piima, väike röstitud musta leiva viil. Lõuna: 150 g riisi, 100 g salatit toorestest juurviljadest. Õhtusöök: 100 g keedetud liha, 150 g salatit toorestest juurviljadest, klaas õunamahla. Teisipäev Hommikusöök: 100 г rasvavaba kohupiima. Tass teed või musta kohvi ilma magusata. Lõuna: 150 g keedetud liha, 100 g riisi. Õhtusöök: 200 g salatit värsketest tomatitest ja mugulsibulast, millele on natuke lisatud taimeõli, klaas tomatimahla. Kolmapäev Hommikusöök: 100 g keedetud liha. Tass mittemagusat teed. Lõuna: 150 g keedetud kala, 150 g salatit hapukapsast ja mugulsibulast ning rohelisest hernest. Õhtusöök: 150 g riisi, üks keskmine õun, klaas õunamahla. Neljapäev Hommikusöök: 100 g keedetud lahjat sealiha. Tass teed või musta kohvi ilma magusata. Lõuna: taldrikutäis mitterasvase lihapuljongiga juurviljasuppi. Väike viil musta leiba.

208

Õhtusöök: 100 g keedetud liha, 150 g riisi, klaas õunamahla. Reede Hommikusöök: klaas piima, väike röstitud musta leiva viil. Lõuna: 150 g keedetud kala, 2 keedetud kartulit, 100 g salatit värskest riivitud porgandist +natuke hapukoort. Õhtusöök: 100 g keedetud mitterasvast lambaliha, 150 g salatit toorestest juurviljadest. Laupäev Hommikusöök: keedetud muna (pehme). Tass mittemagusat teed, 2 kuiva küpsist. Lõuna: 100 g riisi, 100 g keedetud liha. Õhtusöök: 200 g keedetud kala, 100 g salatit puuviljadest (õunad, ploomid, pirnid, apelsinid). Klaas apelsinimahla Pühapäev Hommikusöök: 100 g keedetud liha, väike röstitud musta leiva viil. Tass teed või musta kohvi ilma magusata. Lõuna: 100 g riisi, 150 г salatit toorestest juurviljadest + natuke taimeõli. Õhtusöök: 200 g keedetud mitterasvast lambaliha, 100 g salatit hapukapsast ja mugulsibulast ning rohelisest hernest.

Kolmepäevane muna-mee ja sidruni dieet Kaine mõistus peab olema igas asjas, eriti nendel, kes julgevad kasutada antud dieeti.

Esiteks, tooreste kanamunade kasutamine on ohtlik, nii linnugripi kui ka teise ohtliku haiguse – salmonelloosi vaatevinklist. Teiseks, tooreste munade ja mee segu võib mõnele olla — öääk! Samas, analoogne „koogel-moogel“ jälle istub mõnele väga hästi. Nii et mõelge hästi järgi – risk on enda võtta, sest selle dieediga on tavaliselt õnnestunud kolme päevaga lahti saada 2-2,5 kilost. 1. päev: Hommikusöök: 2 munakollast ja üks teelusikatäis mett vahustada mikseriga. Tass teed sidruniga või kohvi. Lõuna: 90 g mitterasvast juustu. Tee või kohvi teelusikatäie meega. Õhtusöök: tassike puljongit, tükike musta leiba, õun, pirn või apelsin. Ööseks — tee sidruniga. 2. päev Hommikusöök: muna meega (mikseri segu), kohvi või tee sidruniga. Lõuna: muna meega, 100 g kohupiima, tee või kohvi sidruniga. Õhtusöök: 150 g kala, praetud ilma rasvata (grillitud), salat värsketest juur-või aedviljadest. Tee sidruniga. 3. päev Hommikusöök: muna meega, õun. Tee sidruniga. Lõuna: 50 g juustu, tükike musta leiba (25 g), 200 g salatit, maitsestatud sidruniga. Õhtusöök: 300 g keedetud juurvilju (mitte kartul), muna. Tee ühe lusikatäie meega. Pool sidrunit, ükskõik millisel kujul (puhtalt, mahlana, lisatuna muna-mee segusse) — süüa IGA PÄEV selle dieedi jooksul

209

Veel üks kolmepäevane dieet

See dieet, kuigi vähese kalorihulgaga (ca 900) on kerge taluda, kuna toiduained on tasakaalustatud. Ja selles on üks moment – ta läheb teie arusaamisest tavapärastest söögikordadest lahku – lõuna on suhteliselt hilisel ajal ja ka ENNE UND tuleb hambad natuke tööle panna.

4 päev:

Hommikusöök: Must kohvi või tee, suhkruta, 1 viil leiba, 2 teelusikat pähklikreemi või keedist.

Teine hommikusöök: 1/2 greipi.

Lõunaoode: 1/2 konservikarpi tuunikala õlis (või analoogset), 1 viil leiba, 4 redist.

Lõuna: 100 g (toores kaal) kana ilma nahata ja rasvata, 1 klaas keedetud rohelist uba, 1 klaas keedupeeti, 1 leivakuivik. Kana lõigata peeneks, lisada 1 teelusikas sojakastet ja, pidevalt segades ruttu kuivalt praadida (teflonpannil).

Enne und: 1 mittesuur õun.

5 päev:

Hommikusöök: Must kohvi või tee, suhkruta, 1 muna (suvaline – keedetud, pehme, omletina), 1 viil leiba.

Teine hommikusöök: 1 banaan.

Lõunaoode: 1 klaas teralist kohupiima, 4 redist, till, 5 kuiva küpsist (soola).

Lõuna: 2 viinerit, 1 klaas keedetud brokkolit, 1/2 klaasi porgandit, 1 leivakuivik. Variant – brokkoli + porgand võib asendada muu analoogse seguga.

Enne und: Tee, 2 musta ploomi.

6 päev:

Hommikusöök: Must kohvi või tee, suhkruta, 5 kuiva küpsist, 1 viil juustu.

Teine hommikusöök: 1 mittesuur õun.

Lõunaoode: 1 keedetud muna, 1 kurk (värske või soola), 4 redist, 1 viil leiba.

Lõuna: 1/2 karpi tuunikala, 1 klaas keedetud peeti, 1 klaas lillkapsast, 1 leivakuivik. Variant: tuunikala võib asendada 200 g (toorena) kanaga, mis on valmistatud nagu ülal kirjeldatud.

210

Enne und: 1/2 väikest melonit või väike õun.

Puuvilju ja juurvilju võib asendada teistega, kuid kalorihulk peaks samaks jääma.

1 klaas = maht 200 ml

Ja veel mitmeid dieete

Suvel poleks ju üldse paha kaotada need 5 ülearust kilo, mis talve jooksul juurde tulid. Kuna aga suvi on KIIRE aeg, siis sobiksid eriti hästi lühiajalised dieedid, kuid märgatava efektiga. Siin tuleb viis populaarset dieeti, kus päevaratsioon tuleb ise jagada kaheks või rohkemaks toidukorraks:

Artistide dieet – keefiri dieet

I päev: 5 kartulit, pakk keefiri. II päev: pakike kuivikuid, pakk keefiri. III päev: 400 g kohupiima, pakk keefiri.

IV päev: pool kana või 0,5 kg liha, pakk keefiri. V päev: puuviljad, pakk keefiri.

VI päev: pakk keefiri, mineraalvesi. Peale dieeti tuleb 2 nädalat süüa tavaliselt, siis võib dieet korrata.

Keefiridieet II

Arvatakse, et piim ja piimatooted on kahjulikud, nad nagu teeksid soolte seinad kleepuvaks. Õnneks, siiski see päriselt pole nii. Inimesele on vajalikud nii piim, jogurt, juustud ning muud, sest neis leidub kaltsiumi, mis on vajalik nii luudele kui hammastele. Keefiri dieet on arvestatud seitsmele päevale. Dieeti peaks alustama soolestiku puhastamisega tavalise klistiiri teel.

Midagi muud, peale dieedis ettenähtud toiduainete, süüa nendel päevadel ei tohi. Peale selle, süüa tuleb kõike ilma suhkru ja soolata. Kaalu kadu võib ulatuda 5 kiloni. 1 päev – 5 keedetud kartulit ja 1,5 l keefiri; 2 päev – 100 g keedetud kana ja samuti 1,5 l keefiri; 3 päev – 100 g keedetud liha ja 1,5 l keefiri; 4 päev – 100 g keedetud kala ja keefir; 5 päev – puuviljad ja aed/juurviljad (peale banaanide ja viinamarja) ja 1,5 l keefiri; 6 päev – ainult keefir; 7 päev – mineraalvesi.

211

Keefiridieet III

See dieet on arvestatud 9 päevale. Dieedi ajal keelatakse sool, suhkur ja igasugused muud lisandid.

Parim oleks 1% rasvasusega keefir. Selle dieedi jooksul keefiri võib juua piiramatus koguses, lisades talle:

1,2,3 päeval: 100 g keedetud riisi päevas (ilma soolata) 4,5,6 päeval: 100 g keedetud kana päevas

7,8,9 päeval: õunad – piiramatult.

Võimalik kaalu kadu 8 kg.

Keefiridieet IV

Kaalu kadu kuni 5 kg

1-sest kuni 5-nda päevani juua 1% keefiri, peale selle: 1 päev – ainult keedetud kartul;

2 päev – kohupiim 0%; 3 päev – ükskõik millist aed/juurvilja; 4 päev – keedetud kanarind ilma nahata; 5 päev – puuviljad (võivad ka kuivatatud);

6 ja 7 päevad natuke erinevalt: 6 päev – ainult keefir, võib ka 3.2 %;

7 päev – mineraalvesi ja salat (pipar, tomatid, kurgid, rohelist), ilma keefirita.

Baleriini dieet

See ei olegi mitte niivõrd dieet, kui baleriinide toitumise põhimõte, millel on järgmised reeglid. 1. Üks toiduports peab olema jagatud kaheks söögikorraks. 2. Supid loetakse iseseisvaks toiduks, sellepärast neid ei tohi ühistada muu toiduga. 3. Ei tohi ühe toidukorra ajal võtta nii kala kui liha, kuna nad sisaldavad eritüübilisi valke. 4. Tuleb kasutada vähese rasvasisaldusega piimatooteid. 5. Toiduratsioonist tuleb kõrvaldada valmis majonees. Kui ei suuda loobuda majoneesist, tuleb see valmistada ISE, ilma munakollaseta ja soolata, lisades 1/3 osa rasvavaba jogurtit. 6. Tähtis on toiduvalmistamisel soola mitte kasutada, püüdes seda asendada maitseainete või sojakastmega. 7. Juua on vaja mitte vähem kui 30 minutit ENNE sööki ja mitte varem, kui 1 tund PEALE sööki. Ööpäevas peab jooma 1,5-2 liitrit mittegaseeritud vett (mineraalvett).

212

Leedi dieet

Tuleks kasutada, kui TÕESTI on vaja „kiiresti“ kaotada mõned kilod. 4 päevaga — 2.5-3 kg. Päeva jooksul võib juua 2 tassi musta kohvi, 2 tassi teed (ilma suhkru ja sidrunita), niipalju kui mahub rasvavaba kohupiima, niipalju kui soovite värskeid kurke ja rohelist magusat pipart. Juua piiramatult mineraalvett.

Džoki dieet

Dieeti rakendatakse AINULT sel juhul, kui TÕESTI on vaja ruttu kõhnuda Tulemust tuleks toetada/tugevdada saunas käimise ja massaažiga.

I päev: 1 küpsetatud kanapoeg, jagatud kolmeks osaks. (söögikorraks) II päev: 300 g ilma rasvata praetud vasikaliha, jagatud kolmeks osaks.

III päev: 3 kuni 5 tassi musta kohvi. See dieet on AINULT ühekordseks ja väga harva kasutamiseks

Kirev dieet

I päev: 0,5 kg juurvilju/aedvilju. II päev: 100 g liha, praetud ilma rasvata.

III päev: 6 kõvakskeedetud muna. IV päev: 400g keedetud loomaliha.

V päev: 400 g keedetud kala. VI päev: 1 kg puuvilju terveks päevaks.

VII päev: vaata eelmist päeva. Iga päev on vaja juua mitte vähem kui 1,5-2 l vedelikke (vesi, tee, võib ka lahjasid

mahlasid)

Poolvedel dieet

I päev: 1,5 l piima. II päev: 500 ml hapupiima.

III päev: 6 kõvakskeedetud muna. IV päev: 400g keedetud loomaliha.

V päev: 600 g keedetud või värskeid juurvilju. VI päev: 1,5 kg puuvilju. Tulemus: miinus 3 kg.

Valgu-süsivesiku dieet

I päev: 5 kartulit, 0,5 l keefiri. II päev: 0,5 kg keedetud liha, 0,5 l keefiri.

III päev: 0,5 kg õunu, 0,5 l keefiri. IV päev: 0,5 kg kohupiima, 0,5 l keefiri.

V päev: 0,5 kg puuvilju (näiteks, aprikoosid, kuid mitte banaane ja viinamarju), 0,5 l keefiri.

VI päev: 0,5 kg hapukoort, 0,5 l keefiri. VII päev: 3 korda a 0,5 l keefiri.

6 esimest päeva on vaja toitu võtta ühtlaselt 5 korda päevas, näiteks I päev – korraga sõite ühe kartuli ja 100 ml keefiri.

213

Avokaado dieet

Mitte kauem kui 3 päeva, kaalukadu kuni 1,5 kg.

Hommikusöök: pool avokaadot, täidetud rasvavaba kohupiimaga. Lõuna: pool tükkideks lõigatud avokaadot, lisades keedetud muna, väikse kurgi ja rohelist sibulat. Õhtusöök: 90 g kergelt praetud biifsteek, pool avokaadot kohupiimaga.

Ananassi dieet ehk Koormusvaba päev

Ananass sisaldab ensüüme, mis intensiivselt võitlevad rasva ladestumisega ja parandavad

mao tööd.

Tuleb võtta kaks kilo ananassi ja 1 liiter ananassimahla ilma suhkruta. Ananass lõigata rõngasteks ja jagada neljaks portsuks – hommikusöök, teine hommikusöök või lõunaoode, lõuna ja õhtusöök. Päeva jooksul juua ära see 1 liiter mahla ja süüa ananassid. Mitte midagi

muud ei tohi ei süüa. Selliseid koormusvabasid päevasid võiks nädalas teha 2 tükki.

Kui selline dieet tundub liiga näljutavana, siis läbi häda võib ju päevas süüa veel 100 g. Rasvavaba kohupiima või 100 g. linnuliha või tailiha, natuke musta leiba. Kahe päevaga kokku

võib kaotada kuni 2 kilo ilma tervist rikkumata.

Ananassid ja kana

Dieet on imelihtne vaja vaid 9 päeva vastu pidada (kui rahakott vastu peab)! Esimesed 3 päeva – ilma soolata keedetud kanarinnad. Järgmised 3 päeva – ainult ananassid. (Ärge kartke ülesöömist – ananassi hape on päris kange – suu ei pea vastu) Viimased 3 päeva – ananass ja kana rinnad. Võib juua mineraalvett või rohelist teed, mida rohkem, seda parem. Enne iga toidukorda jooge aga klaas tavalist vett. Efekt on tunduvalt parem, nagu ka paljude muude dieetidega, kui teete seda koos füüsilise koormusega.

214

Arbuusi dieet

Arbuusi diureetilised ja dieetomadused olid tuntud juba ammu. Hüpertoonia, vereringe

puudulikkuse, nefriitide, podagra, maksahaiguste, sapiteede ja rasvumise puhul on soovitatud kasutada a` 300-400 g arbuusi pehmet sisu 5 korda päevas. Peale selle, arbuusi pehme sisu kõlbab ka omaette koormusvabadeks päevadeks. Arbuusidieeti, nagu paljusid „äärmuslikke“ monodieete, ei ole soovitav teha kauem kui 5 päeva. Selle aja jooksul on teil võimalus vabaneda jääkainetest, üleliigsest vees organismis ja ka mittesoovitatavatest sooladest. Dieet on imelihtne: päeva jooksul te sööte ära 1 kg arbuusi pehmet iga teie keha 10 kilogrammi kohta – seega 50 kg kaaluv neiu peaks sööma 5 kg arbuusi. Jälgige tähelepanelikult enda seisukorda: mõnedel harvadel juhtumitel organism sellisele monodieedile reageerib negatiivselt. Arbuusidieeti ei tohi teha, kui teil on neerukivid, diabeet või kõhunääre on raskelt haige. Kuid, kui teil teisel päeval on kõik korras (ei ole raskustunnet kõhus ega teisi ebameeldivusi), julgelt jätkake kõik need 5 päeva dieeti.. Peale dieedi lõppu, mille jooksul tavaliselt õnnestub kaotada kuni 3 kg, võivad julged minna veel järgmisele „arbuusist toitumisele“ juba kümneks päevaks.

Aromaatne dieet

Uurimistega on kindlaks tehtud, et, hingates sisse teatud lõhnu, võib vabaneda näljatundest. Võtke tükike banaani, tükike rohelist õuna, näpuotsaga piparmünti ja vanilliini - kõik see kuumutage taimeõliga ja hingake sisse alati kohe, kui tekib esmane näljatunne või 15 minutit enne sööma hakkamist. Sellise tegevusega isu kas väheneb tunduvalt või kaob üldse. Sellise originaalse moodusega ja ilma igasuguste piinadeta võib poole aastaga kaotada umbes 12 kg, s.o. 2 kg kuus.

Banaani dieet

215

Dieet on arvestatud 3 päevaks, mille jooksul peaksite kaotama umbes 2,5 kg. Põhilised produktid – piim ja banaanid. 2 või 3 banaani ja 3 klaasi rasvavaba piima jaotatakse teie tavapäraste söögikordade peale. Kuna dieet on suhteliselt karm, peaksite konsulteerima oma perearstiga.

Tärklisevaba dieet

Dieedi põhilised koostisosad – puuviljad ja salatid. Ärge kasutage leiba, kartuleid, makarone ja teisi tärklist sisaldavaid toiduaineid. Jooge ainult vett. Kui palju mida süüa – selle määrab teie isu. Dieedi pikkus kuni 2 nädalat. Näitlik päevamenüü: Hommikusöök: Apelsin, või apelsini-sidruni mahl, või greip. Suhkrut mitte lisada. Lõuna: Salat värskest aedviljast, mida te vastavalt aastaajale ostate. Kasteks kasutage oliiviõli ja sidrunimahla, kuid mitte äädikat.

Dessert: rosinad, must ploom, viigimarjad või datlid. Õhtusöök: Salat värsketest juurviljadest või omas mahlas keedetud juurviljadest, nagu: spinat, kapsas, porgand, kaalikas, lillkapsas. Natuke pähkleid või magusaid puuvilju – õunad, pirnid, ploomid, kirsid.

Vanaema dieet

Seda dieeti pidage 7 päeva, mille möödudes võite märgata, et vähenenud on 3-4 kg. Kui saavutatud kaal teid ikka veel ei rahulda, võite dieeti korrata 2 nädala pärast. Igapäevane menüü: 1. hommikusöök: tass mittemagusat teed või musta kohvi; 2. hommikusöök: 40 g juustu; lõuna: kõvakskeedetud muna, 120 g liha, praetud kuival pannil, 20 g juustu; õhtuoode: nagu 1. hommikusöök; õhtusöök: 120 g liha, juurviljasalat toiduõliga,

Enne und võiks juua tassikese piparmünditeed, et vähendada dieedist tekkivat närvipinget.

Puhkepäevade dieet

Paljud koguvad oma lisakilogramme just puhkepäevadel, lubavad endale toiduga „patustamist“. Aga kui te ei söö suurte portsudega, võite paksenemise asemel isegi kõhnuda.

Laupäev

Hommikusöök – klaas keefiri (kuni 3 % rasva), 100 g rukkileiba ja tükike juustu. Lõuna – purgike konservhernest või maisi, salat 2-3-st tomatist ja 2-st kurgist, till, petersell ning taimeõli

216

Õhtusöök – 100g mitterasvast kala ja 200g keefiri. Ükskõik millised füüsilised harjutused (hommikuvõimlemine) 20-30 min. Pühapäev Hommikusöök – roheline tee ja 2-3 kuivikut Lõuna – 2-3 keedetud kartulit, värske või hapu kapsas oliiviõliga Õhtusöök – 200g keefiri, 100g kanarinda, 1 muna ja suvalised juurviljad (ka puuviljad). Hüpata hüppenööridega 15 minutit.

„Raske“ esmaspäeva dieet Peale raskeid, „toitvaid“ puhkepäevi pole vaja ennast piinata koormusvabade päevadega või isegi näljutamisega. Võiks proovida hoopis sellist ühepäevast suure energiasisaldusega dieeti.

Hommikusöök: klaasike helbeid või müslit, klaas rasvavaba piima, virsik ja röstitud leivaviil juustuga (leiva

võib juustuga panna ka ahju, kuniks juust on sulanud) Lõuna:

taldrik suppi, vegetaarne võileib (panna peale riivitud juustu ja kuumutada ahjus, lisada salatilehed, tomatit, sibulat, 1 teelusikas ketšupit)

Õhtuoode: rasvavaba jogurt

Õhtusöök: Salat (roheline salat, 1/4 kurki, väike tomat, roheline sibul, porgand, 1 t-lusikas oliiviõli, 1 s-lusikas äädikat), grillitud kanarind, 1 klaasitäis aurutatud brokkolit, 1 väike maisitõlvik, 10

maasikat. KOKKU: 1200 kcal, rasva- 26 g, küllastunud rasvu – 8 g, kaltsiumi – 1200 mg, kiudaineid -29

g.

Greibi dieet

See dieet kaotab nädalas 3-4 kg ja on küllalt vitamiinirikas, iseasi, kas küllalt odav. Selle dieedi põhimine reegel – mitte süüa peale kella 7 õhtul.

1 päev

Hommikusöök: greip või tema mahl ilma suhkruta, 2 tükki sinki kaaluga a` 25 g (ilma valge rasvaribata), kohvi või tee, ilma suhkruta. Lõuna: greip ja sidrunimahlaga maitsestatud aedvilja salat, (suvalised tärklisevaesed juurikad + rohelised). Portsu suurus 250 g. Kohvi või tee. Õhtusöök: keedetud või restil praetud liha (150 g toorkaalus), roheline salat sidrunimahlaga (200 g), tee lusikatäie meega. 2 päev Hommikusöök: greip või tema mahl + 2 muna (mitte praetud), tee, kohvi, suhkruta.

217

Lõuna: greip + 50 g juustu (soovitav rasvasus 20 – 30 %), võib asendada 150 g kodujuustuga või mitterasvase kohupiimaga. Õhtusöök: kupatatud või grillitud kala 200 g, suur salat rohelistest aedviljadest, maitsestatud sidruni-oliivõliga (st. Teelusikas sidrunimahla ja sama palju oliiviõli), + tükike musta leiba (20 g). 3 päev Hommikusöök: greip või tema mahl. Kaks supilusikatäit kaerahelbeid või müslit, supilusikatäis rosinaid, paar-kolm peenestatud pähklit (mitte arahiis), millele on lisatud rasvavaba jogurtit või piima (4 supilusikat). Lõuna: greip, kruusitäis aedvilja/juurvilja suppi või läbipaistvat puljongit ning kaks kuivikut. Õhtusöök: pool greipi (süüa enne und), 200 g kana (grill või keedetud), 2 küpsetatud tomatit. Tee.

4. päev Hommikusöök: klaas tomatimahla, keedetud muna, tee sidruniga. Lõuna: greip + suur salat porgandist ja rohelistest aedviljadest (kurgid, pipar, seller, lehtsalat, brokkoli jne.) üle valatud sidrunimahla ja oliiviõliga + tükk leiba tavalist või röstitud. Õhtusöök: keedetud või hautatud aedvili – kapsas, peet, porgand, seller, kabatšokk, v.a kartul ja mais (kokku mitte üle 400 g). Tee. Ööseks klaas greibi mahla või värske greip. 5 päev Hommikusöök: puuviljasalat (greip, apelsin, õun). Kohvi või tee sidruniga. Lõuna: suur küpsetatud kartul koos kapsasaltiga või suvaliste roheliste aedviljadega (200 g). Õhtusöök: loomafilee (200 g) või kana (250 g) või kala (250 g). Küpsetatud tomat või tomatimahl. Ööseks greip või tema mahl. 6 ja 7 päevaks võib võtta mingi eeltoodud päeva omal vabal valikul. Iga päev, kui võib juhuslikult tekkida tugev näljatunne, võib lisaks põhitoidukordade vahele lisada klaas keefiri, õuna või apelsini, aga ka 1 teelusikatäis mett 1 kord päevas tee magustamiseks. Teena on eelistatud roheline tee ja sidruniga. Päeval, kui te sellist teed ei kasuta, ärge jooge keefiri! Kohvi peab olema ainult värskelt keedetud. Ööseks võite endale lubada süüa vaid greipi, ei mitte mingisuguseid keefirikesi! Parim söögikordade vahe oleks 5 tundi peale eelmist. Soola võib süüa vaid surma ähvardusel (see pidurdab dieeti) ja ka siis väga mõõdukalt. Sool on täielikult asendatav kuivatatud maitsetaimedega. Igasugused soustid on keelatud. Muud maitseained, peale punase pipra, on soovitav selle dieedi ajaks ajutiselt unustada.. Värske kala asemel võib kasutada ka konservkarbi oma, kuid vaid omas mahlas konserveeritud (parim oleks tuunikala). Heeringas ja skumbria, aga ka muud rasvased sordid peavad olema unustatud. Lihaks ka ainult puhas tailiha. Kui te selle kõik täidate „ausalt“, siis te kaal väheneb suhteliselt kiirelt ja ilma eriliste hingepiinadeta.

218

Tatratangu dieet Selle dieediga on mõni kaotanud kuni 10 kg nädalas. Dieet on küllalt ränk, kuid, nagu tulemused näitavad – toimiv..

Kogu nädal tuleb toituda ainult spetsiaalselt valmistatud tatrapudruga.

Kuidas tatart valmistada? Võtame tatratangu nagu tavalise pudru valmistamiseks ja valame talle peale täiesti keeva vett, kuid ei keeda teda, vaid jätame lihtsalt ööseks seisma. Tatart võib süüa 1% keefiriga, kuid seda mitte üle 1 liitri päevas. Dieet on arvestatud üheks nädalaks, korrata tohib mitte varem kui kuu aja pärast.

Dieet „Kiiresti kõhnaks“

Kolme päevaga – 3-5 kg. Hommikul üks keedetud pehme muna. Kolme tunni pärast – umbes 150 g mitterasvast kohupiima, selle peale juuakse teed, veel kolme tunni pärast 150 g kohupiima ja teed. Peale seda kuni järgmise hommikuni ainult mineraalvett. Ei mingit suhkrut ega soola. Dieeti tohib korrata alles 3 – 4 nädala pärast kuna ta on organismi jaoks liialt raske.

Kartulidieet

Hommikusöök: klaas piima.

Lõuna: 300 g kartulipüreed. Õhtusöök: kartulisalat (250 g kartulit, kõvakskeedetud muna, sool, äädikat, taimeõli, must pipar). Kuna see dieet ei sisalda vitamiine, siis tuleks need sisse võtta tablettides (pidades nõu arstiga). Selle dieedi puhul on inimesel täiskõhu tunne, kuid kaotab kaalu kuni 500 g päevas.

Siin dieetides ära toodud kaalukaotused ei pruugi praktikas teie puhul 100% toimida, sest iga üksik isik on erineva algkaaluga ja IGAL organismil on oma praktilised

VÕIMALUSED, ning need võivad mitte kokku langeda mõnede „laest võetud“ sooviga – TAHAN niimitu kilo kaotada, sest Iga soov-unelm ei ole praktikas teostatav

219

Jooge rohkem vett!

Viimasel ajal üha rohkem räägitakse, et jooge vett ja mitte vähem kui 8 klaasi päevas, aga kui tegelete spordiga (intensiivse treeninguga), siis isegi 9-13 klaasi. Eriti aga ei räägita, kuhu see vesi kõik läheb. Enamvähem terve ja normaalkaalus inimene kaotab päeva jooksul 10 klaasi vett: 2 klaasi koos higiga (isegi, kui ennast meeleheitlikult kaitsete 24/7, 2 klaasi väljub hingamiskäigus kopsudest veeauru näol (nagu talvel külmaga näha on) ja 6 klaasi väljub väljaheidete näol. Toiduga, kui teil ON mitmekesine söök, tuleb tagasi ligikaudu 2 klaasi, aga puudujäävad ja organismile HÄDAVAJALIKUD 8 klaasi tuleb teil juurde anda. Kõige etem ON puhas vesi, seda ei pea organism ümber töötlema või filtreerima. (Kui Te raatsiksite endale raha eraldada (pisike protsent kosmeetikakuludest), et osta PUHTA VEE saamiseks Aquaphor http://www.aquaphor.ee/kus.htm veefilter, siis saaksite hiljem kõvasti kokku hoida näo- ja juustehooldus vahendite arvelt). Ja eraldi tuleb märkida, et alkohol ja kohvi vee asemele üldse ei kõlba, sest nad soodustavad organismist vee eemaldamist. Seepärast kohvi ei olegi soovitatav tervisliku toitumise põhimõtteid järgides, küll aga kasutatav paljude kaalulangetamise dieetide juures. Ka teejoomine ei asenda eriti puhta vee joomist, sest ka teed (mahladest ja muudest jookidest rääkimata) muudavad organismi keemilist tasakaalu.

Säilitage dieetide puhul mõistus – ärge üle pingutage:

220

Praegusel ajal enamus spordi- või treenimisvahendeid tootvaid firmasid (uurige tootja-firmade kodulehti) annavad oma seadmetele juurde ka mitmesuguseid dieete, nagu näiteks:

POWER ABS 14-PÄEVANE KEHAKAALU ALANDAMISE PROGRAMM Neljateistpäevane salenemispäevik aitab Teil suurepärane välja näha ilma eriliste

kulutusteta. Pidage meeles, et seda salenemispäeviku programmi ei ole soovitav käsutada üle kähe nädala. Kui Teid huvitab kolme kuuline kehakaalu alandamise programm, mis sisaldab ka spetsiaalseid toidulisandeid ja kehalisi harjutusi, siis külastage interneti lehekülge www.slimsensation.com

VIBRA Tone

pakutav dieet. Tegelikult oleks siia paslik juurde lisada üks vahemärkus, et reklaami järgi pidavat see aparaat parandama ligi 50% nii kehalise treeningu kui ka dieedi toimet. Meil ja Skandinaaviamaades müüakse Vibratone, kuid Soomes veel ka umbes samal põhimõttel töötavat Vibrashape

Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev/laupäev Neljapäev/pühapäev Reede

Hom

mikusöö

k

I toidukord Kohvi,

rohutee või tavaline (150ml) ja 2 teraviljaküpsist (näit. kaeraküpsis)

Apelsinimahl (100 ml) Tükk teraleiba

Õun või pirn ja 2 teraviljaküpsist

Apelsinimahl (100 ml) ja tükk jämedat leiba

Kohvi, rohutee või tavaline (150ml) ja 2 teraviljaküpsist

II

hommikusöök

II toidukord Väherasvane

jogurt Kalkuni või kanarulaad või keedusink lehtsalatiga

60 g jämedat leiba ja 60 g päris juustu

Müsli (30 g} ja kiivi, õun või greip (1 tk)

Apelsinimahl(100 ml)

Lõuna

III toidukord

100 g keeduriisi ja 225 g kana rinda, praetud ilma rasvata

150 g

lehtpeeti, 70 g heledat aeduba, 70 g aurutatud kabatšokki

250 ml aedvilja

puljongit ja 120 g heiki, praetud ilma rasvata

200 g tuunikala, praetud ilma rasvata, kõvakskeedetud muna ja 50 g sellerit

100 g

mitterasvast loomaliha, praetud ilma rasvata, pool tomatit ja 50 g porgandit

Õhtuoode

IV

toidukord

Õun 2 kiivit 120 ml teed sidruniga 125 g arbuusi

Mitterasvane jogurt Virsik

221

Õhtusöök

V toidukord

150 g rohelist aeduba ja 50 g keedetud kartulit

Salatilehed,

tomat, kurk, küpsetatud magus pipar, seller, sibul ja 50 keedetud mitterasvast sinki

225 g linnuliha või

keedusinki, 30 g kabatšokki ja 30 g baklažaane, praetud ilma rasvata

Keskmise suurusega

ahjukartul, magusa pipra poolik ja sibul

45 g

makaronitooteid, 150 g rohelist aeduba ja 25 g aurutatud šampinjone

Märkused: Ärge jätke ühtegi söögikorda vahele Jooge päevas 2 liitrit vett. Ärge kasutage piiritus- ega gaseeritud jooke Toitudele võib lisada igasuguseid maitseaineid ( küüslauk, ženšenn, pipar, punane pipar, koriander, köömned, piparmünt, majoraan, riivitud sidrun, apelsini koored jne), välja arvatud sool; Salatitele võib panna: soojakastet, äädikat, oliiviõli Püüdke mitte kasutada küllastunud rasvu või hüüdriit õlisid Dieet on arvestatud 2-3 nädalaks Kui mõni ports tundub liiga suur, siis vähendage proportsionaalselt HOIATUS: kui peate regulaarselt kasutama mingeid ravimeid, kontrollige arsti juures

nende kokkusobivast antud dieediga.

Veregruppidel baseeruva toitumise kokkuvõtlikud põhimõtted

Täieliku ülevaate saab, lugedes raamatuid: Peter J. D'Adamo ja Catherine Whitney „Ela õigesti vastavalt oma veregrupile“, mis on ka eesti keeles trükitud: (Ersen 2002) ja Peter J. D'Adamo „Valmista toitu õigesti vastavalt oma tüübile“ (Ersen) ning veel paljusid teisi Ersen poolt välja antud sama autori raamatuid.

I veregrupi omapära

Tüüp 0 (I grupp) - "Kütt- korilane" See veregrupp on vanim. Ülejäänud veregrupid tekkisid sellest evolutsiooniprotsessi käigus. Umbes 33,5% Maa elanikkonnast kuulub sellesse gruppi. Tugev, enesekindel liider.

Tugevad küljed - Tugev seedesüsteem. - Tugev immuunsüsteem

Nõrgad küljed - Raskelt kohaneb uute dieetide ja uutele keskkonnatingimustele - Mõnikord on immuunsüsteem liiga aktiivne ja tegutseb organismi enda vastu (allergiad)

Riskigrupid - Vere hüübimise probleemid (hüübib halvasti) - Põletikulised protsessid - artriidid - Mao ülihappesus – haavandid - Allergiad

Soovitused dieediks Kõrge proteiinisisaldusega - lihasööjad.

Kasulikud: liha (peale sealiha), kala, mereannid. Aed- ja puuviljad (peale hapude). Rukkileid – piiratud koguses.

222

Piira: kruubid (eriti kaera, tatratang lubatud), kaunviljad.

Väldi: Kapsas (peale brokoli). Nisu ja kõiki tooteid sellest. Maisi ja maisitooteid. Marinaadid, ketšup.

Joogid:

Head: roheline tee, rohuteed: kibuvitsast, ingverist, piparmündist, punasest piprast, lagritsast, selters, soodavesi.

Neutraalsed: õlu, punane ja valge vein, Teed: kummelist, ženšennist, salveist, palderjanist, vaarikalehtedest.

Vältida: kohvi, kange alkohol.

Kaalu kontrolli programm Vältida: värsket kapsast, kaunvilju, maisi, nisu; tsitrusvilju; jäätist; suhkrut; marinaade; kartulit; vältida ka: vitamiine А ja Е.

Aitab kaasa: Merivetikad, kala ja muud mereannid, joodilisandiga sool, liha, eriti loomaliha, lambaliha, maks, maitseroheline, salatid, spinat, brokoli, redis, lagrits, vitamiinidest: В grupp, К ja kaltsium, mangaan, jood.

Füüsilised harjutused Hea füüsilise vormi hoidmiseks ja eriti kaalu alandamisel on kasulikud kõik intensiivsed treeningud: aeroobika, jooks, suusatamine, ujumine, poks, sõjakunstid…

Spetsiaalsed soovitused I Kaalu kontrolli programmis Tüübile "0" on põhiline probleem – alanenud ainevahetusvõime. On olemas järgmised faktorid, mis võimaldavad tõsta ainevahetuse intensiivsust ja sellega ka kaalu alandada:

1. Eemaldada ratsioonist nisu ja kõik tooted sellest, maisi, kaunviljad, läätsed – need blokeerivad insuliini tootmist ja sellega aeglustavad metabolismi.

2. Eemaldada ratsioonist kõik kapsasordid (peale brokoli) ja kõik tooted kaerast – need suruvad maha kilpnäärme hormoonide tootmise ja ka sellega aeglustavad metabolismi.

3. Suurendada joodi sisaldavate toodete tarbimist - mereannid, vetikad, roheline (salatid, spinat, brokoli), joodisisaldusega sool, aga samuti neid produkte, mis stimuleerivad kilpnäärme hormoonide tootmist - redis, rõigas, daikon (jaapani rõigas). Hea oleks nendest teha, pooleks porgandiga – mahla.

4. Süüa liha (punast), maksa. Ka need suurendavad metabolismi kiirust.

5. Intensiivsed füüsilised harjutused.

II Vere hüübimisega seotud probleemide lahendamiseks (kui nad on) - toiduaineid, milles on vitamiin К: roheline, salatid, vetikad, liha, maks, tursamaksaõli, munad. Vältida pärmil

223

tehtud toite; seedebakterite tasakaalu häirete puhul – sisse võtta atsidofiil – või bifidobaktereid.

III Olla ettevaatlik aspiriini tarbimisel (ta tõstab happesust ja vedeldab verd).

II veregrupi omapära

Tüüp А (II grupp) - "Põlluharija" See tüüp tekkis vanaaja küttide elustiili muutusest – jäädes rohkem paikseks, saades toitu maa harimisest. 37,8% Maa elanikkonnast kuulub sellese tüüpi. Iseloomulikud jooned - järjepidevus, eluaseme stabiilsus, hea kohanemine tööga kollektiivis, organiseeritus.

Tugevad küljed - Kohaneb hästi toidu ja keskkonna muutustega. - Immuun- ja seedesüsteemid on efektiivsed, kui järgitakse vastavat dieeti (taimetoitlus).

Nõrgad küljed - Õrn (tundlik) seedekulgla. - Immuunsüsteem on nõrk – avatud kõigile infektsioonidele. - Närvisüsteemi kõrgenenud tundlikkus .

Riskigrupid - Südamehaigused - Onkoloogia - Aneemia - Maksa ja sapipõie haigused - I tüübi diabeet

Soovitused dieediks Dieet – täielik taimetoitlus.

Juurviljad. Piimatooted - piiratult (väherasvane juust, hapupiimatooted). Parem asendada - sojatoodetega: sojapiim, tofu, soja kohupiim. Kruubid. Kaunviljad. Puuviljad (peale teravate - apelsin, mandariin, rabarber, melonipuu, kookos). Ananassid. Kala (mitte kasutada: lest, paltus, heeringas, kalamari ja muud mereannid). Suhkur - mõõdukalt.

Joogid Soovitatavad: kohvi, roheline tee, punane vein. Mahlad - porgand, ananass, greip, ploom. Vesi sidrunimahlaga. Vältida: apelsinimahl, must tee, kõik soodajoogid.

Kaalu kontrolli programm Vältida: Liha (natuke kana ja kalkunit); Piimatooted; Nisutooted; Pipar (igasugune); Jäätis; Suhkur; õlid – päevalille ja arahiisi.

224

Aitab kaasa: Taimeõlid - oliivi, lina, rapsi; Sojatooted; Juurviljad; Ananassid; Vitamiinid В, С, Е. Kaltsium; Raud; Tsink; Seleen; Kroom. Bifidobakterid. Taimsed lisad ja teed nendest. ženšenn, astragal (hiina rohi, kasutatakse ka vähi puhul), palderjan, viirpuu, karuohakas.

Piirata: vitamiin А tarbimist, parem saada toidust В- karotiini.

Füüsilised harjutused Rahulikud ja keskenduvad - jooga, tai-chi.

Spetsiaalsed soovitused 1. Kuna see tüüp omab seedesüsteemi, mis on häälestatud taimetoitlusele (maomahlal on madal happesus), siis on tal tõsised probleemid liha seedimisega, mille jaoks on vaja maomahla kõrge happesus. Seetõttu soovitatakse vältida liha (lubatud natuke kana või kalkunit). See võimaldab säilitada normaalset kaalu. Selle tüübi inimestel, erinevalt 0 tüübist, liha aeglustab metabolismi ja soodustab rasva ladestumist. Taimetoitlus soodustab ka energia lisamist ning organismi kaitset haiguste vastu - niigi nõrk immuunsüsteem surutakse alla vale toitumisega.

2. Seoses sellega, et söögitrakti limakiht on väga õrn, oleks vaja vältida: kõiki teravaid toidu liike (igasugune pipar, äädikas, ketšup, hapud puuviljad ja marjad, majoneesid ja maitseained); fermenteeritud ja soolast toitu (soolakala, heeringas, kurgid, kapsas –isegi värske, peale brokoli), kartul. Hea on süüa küüslauku ja sibulat, porgandit.

3. Piimatooted - piiratult, parem hapupiimatooted ja mitterasvased juustud, kohupiim, brõnsa. Valgusaamise allikas – igat sorti sojatooted. Ka munad on hädavajalikuks valgu, vitamiinide ja mikroelementide allikaks.

Kaalu kontrolli programm

Pole mitte mingisuguseid spetsiaalseid soovitusi. Järgige vastavat dieeti ja füüsilise aktiivsuse režiimi. Piirake suhkru ja šokolaadi tarbimist.

III veregrupi omapära

Tüüp В (III grupp) - "Rändur, nomaad" Ligikaudu 20,6% maakera rahvastikust. Tasakaalustatud, paindlik, loov. See tüüp tekkis rasside migratsioonist.

Tugevad küljed - Tugev immuunsüsteem. - Hea kohanemisvõime toitumis- ja keskkonnamuutustega. - Tasakaalustatud närvisüsteem.

Nõrgad küljed - Pole kaasasündinud nõrku külgi, kuid dieedi tasakaalu rikkumisel võivad tekkida autoimmuunsed haigused ja harva esinevate viiruste haigused.

225

Riskigrupid - 1.tüübi diabeet; - Kroonilise väsimuse sündroom; - Autoimmuunsed haigused, sclerosis multiplex.

Soovitused dieediks Sega toit (tasakaalustatud). "Rändurid" on kõigesööjad. Liha (v.a. kana, part). Kala. Piimatooted (parem hapupiimast, rasvavabad). Munad – väga head. Kruubid (peale tatra ja nisu). Kaunviljad. Juurviljad (peale maisi, tomatite, kõrvitsa, oliivide). Puuviljad (peale kookose ja rabarberi).

Vältida: Mereannid (molluskid, krabid, krevetid). Sealiha ja tooted sellest, kana.

Soovitatavad joogid: Roheline tee, rohuteed (lagritsapõõsas, ženšenn, Ginko Biloba, salvei, vaarikalehed), mahlad: jõhvika, kapsa, viinamarja, ananassi.

Neutraalsed: apelsini mahl, õlu, vein, kohvi, must tee.

Vältida: tomatimahl, soodajoogid.

Kaalu kontrolli programm

Vältida: mais, läätsi, maapähkleid, tatart, nisu, tomateid, sealiha ja sellest tooteid.

Aitab kaasa: rohelised salatid, rohud, munad, maks, vasikaliha, lagritsajuur

Neutraalsed: sojatooted.

Toidulisad: magneesium, ketsitiin, lagrits, Ginko Biloba, Echinacea purpurea. Seedefermendid - bromeliin.

Füüsilised harjutused Mis kombineerivad füüsilise ja psüühilise tasakaalu: käimine, jalgratas, tennis, ujumine, jooga, tai-chi.

Spetsiaalsed soovitused Tüüp В jaoks kaalu kogumise suurimateks faktoriteks on mais, tatrapudru, maapähkel ja seesamiseemned. Kõik need produktid suruvad maha insuliini tootmise (В tüübil) ja sellega vähendavad ainevahetusprotsesside efektiivsust. Tulemuseks on – väsimus vee kinnipidamine, hüpoglükeemia ja kaalu tõus.

226

Tüüp В, nagu ka tüüp 0, reageerib nisu glutiinile - metabolism langeb. Kui toit mitte küllalt efektiivselt seedib organismis ja ei saa kütusena ära põletatud, siis ta ladestub rasva näol. Glutiin pole tüübile В nii ohtlik, kui tüübile 0. Kuid, kui te ühistate nisu või selle tooteid maisiga, läätsedega, tatratangudega või maapähklitega – tulemus on dramaatiline.

Kui tahate olla terved ja säilitada normaalset kaalu – eemaldage ratsioonist ülal loetletud produktid, piirake rasvade ja suhkru kasutamist, tehke füüsilisi harjutusi. Kogemus näitab, et В tüüpi veregrupiga inimesed, järgides neid soovitusi, elavad kaua ja tervetena.

IV veregrupi omapära

Tüüp АВ (IV grupp) - "Mõistatus" 7-8% Maa elanikkonnast. See vere tüüp tekkis evolutsiooni teel, kui ühinesid kaks vastandlikku tüüpi - А ja В.

Tugevad küljed - Kõige noorem veregrupp. - Paindlik, väga tundlik immuunsüsteem. - Ühendab А ja В plussid.

Nõrgad küljed - Tundlik seedetrakt. - Liiga "lahtine" immuunsüsteem, ebapüsiv mikroobide sissetungi vastu. - Ühendab А ja В nõrkused.

Riskigrupid - Südamehaigused; - Onkoloogilised haigused; - Aneemia.

Soovitused dieediks Mõõdukas-sega dieet. Liha - lammas, küülik, kalkun. Kala, peale mereandide. Piimatooted (hapupiima, mitterasvased juustud). Tofu, soja kohupiim. Kaunviljad - mõõdukalt. Oliiviõli, tursamaksaõli. Pähklid - arahiis, kreeka. Kruubid (peale tatra ja maisi). Juurviljad (peale pipra, mustade oliivide, maisi). Puuviljad (peale teravate ja hapude).

Soovitatavad joogid: Kohvi, roheline tee, kummelitee, ženšenn, ingver, kibuvits, Echinacea purpurea, viirpuu.

Neutraalsed: õlu, vein, piparmündi-, vaarika- ja palderjanitee.

Vältida: aaloe, senna, pärn ja teed nendest.

Kaalu kontrolli programm Vältida: Punast liha, sinki ja peekonit, päevalille seemneid, tatratangu, pipart, nisu ja maisi.

227

Aitab kaasa: Kala, hapupiimatooted, roheline, vetikad, ananass. Vitamiinid ja toidulisad: Vitamiin С, viirpuu, Echinacea purpurea, palderjan, karuohakas. Seedefermendid - bromeliin, kvertsetiin.

Füüsilised harjutused Füüsilise vormi hoidmiseks tuleks tegeleda - rahustavate ja lõdvestavate harjutustega (jooga, tai-chi) koos mõõduka füüsilise liikumisega (matkamine, jalgrattaõit, suplemine)

Spetsiaalsed soovitused Kui algab kaalutõusu protsess, tüüp АВ on А ja В tüüpide geenide segu mõju all. Mõnikord see tekitab erilisi probleeme. Näiteks: teil on madaldunud maomahla happesus (tüübi А tunnus), üheaegselt В tüübi kohanemisele lihaga. Seetõttu, kuigi te olete osaliselt programmeeritud liha tarbimiseks (tüüp В - kõigesööja), teil ei ole küllaldaselt happelisust selle liha efektiivseks seedimiseks, mis siis viibki üleliigsele rasva ladestumisele.

Kaalu alandamiseks on vaja vähendada liha ning suurendada juurvilja ja tofu (suurepärane valkude allikas А ja В tüüpide jaoks).

Sama probleem ka kaunviljadega, tatraga, maisiga ja seesamiseemnetega. Tüübile А on see suurepärane toit, kuid В tüübi geenide osavõtt viib selleni, et need produktid vähendavad insuliini tootmist, mis omakorda viib metabolismi aeglustumiseni. Tüüp АВ peaks vältima tatart, kaunvilju ja maisi.

Tüübil АВ puudub selline tugev reaktsioon nisu glutiinile, nagu tüüpidel A ja В. Sellegipoolest, et vähendada kaalu, tuleb vältida nisu ja nisutooteid.

Märkus: Kui Te järsku leiate, et olete kogu oma elu valesti toitunud, et just mõned toiduained, mida EI TOHIKS, on Teie jaoks kõige maitsvamad lemmikroad, siis - kui tervis ja kaal on korras, ärge sellest närvi minge, vaid rahustage ennast mõttega, et Te olete lihtsalt mingis osas ERAND. Aga erand vaid kinnitab reeglit. Kui aga on tõsisemaid probleeme nii tervise kui kaaluga, siis ehk tasuks asja lähemalt uurida.

228

X OSA

MUUD TERVISELE KASULIKKU

Kuna ühe definitsiooni järgi öeldakse, et ELU – see on alati surmaga lõppev haigus, siis tuleks tutvustada ka kõige levinumat ohuallikat.

Helicobacter pylor – aeglaselt, kuid kindlalt tappev bakter

Teateid sellest, et inimese maos on leitud spiraalikujuline bakter, ilmusid juba XX sajandi

alguses, kuid nende bakterite roll mao haiguste ja kaksteistsõrmiku ehk duodeenumi haavandite tekkimisel sai tõestatud ja tunnustatud vaid 100 aastat hiljem. 1983. aastaks ei olnud haavandtõve patogenees veel täielikult selgitatud, kuigi ravivõimalused olid juba adekvaatsed. Pöördeliseks kujunes Austraalia teadlaste Warreni ja Marshalli avastus 1983. aastal - maolimaskestas esineb gramm-negatiivne maosoolhappele resistentne bakter Helicobacterpylori, millel on otsene seos gastriidi ja haavandi tekkega.

Järgnevad 22 aastat uuringuid on kinnitanud, et Helicobacter pylori on põhiline

patogeneetiline lüli peptilise haavandi tekkes. Oma avastuse eest said Barry J. Marshall ja J. Robin Warren 2005. aastal Nobeli preemia. Tõestades Helicobacter pylori seost gastriidi ja haavandtõvega, on esmakordselt tekkinud võimalus muuta haavandtõve loomulikku kulgu ja ära hoida peptilise haavandi taasteket. Samuti on võimalik hoiduda peptilise haavandi tüsistustest. Seega on esmakordselt tekkinud võimalus patsiendil haavandtõbi täielikult välja ravida. Kaksteistsõrmikuhaavand on limaskesta kahjustus peensoole algusosas. Kaksteistsõrmik ühendab magu ja peensoolt. Kaksteistsõrmikuhaavand tekib, kui maohape hävitab ära osa soole limaskestast. Normaalses seisundis on limaskest maohappe eest kaitstud, kuid mõnikord on kaitse ebapiisav ning teil võib tekkida haavand. Ja just see ülalnimetatud bakter Helicobacter pylori (Hp) on PEAAEGU KÕIKIDE seda tüüpi haavandite põhjustajaks.

Nobeli preemia anti selle bakteri uuringute eest seetõttu, et selle bakteri kirjeldus ja

tema rolli selgitamine seedetrakti ülemise osa haiguste arengus on XX sajandi kõige suuremaks saavutuseks gastroenteroloogias (meditsiiniharu, mis käsitleb seedeelundite haiguste diagnoosimist, ravija profülaktikat). Pikkade uuringuaastate jooksul tasapisi avanesid uued probleemide aspektid: 1994 a. Hp oli Ülemaailmse Tervisehoiu Organisatsiooni poolt klassifitseeritud kui obligaatne kantserogeen, nüüd uuritakse Hp infektsiooni ja südame- veresoonkonna haiguste võimalikku sidet.

Hp infektsioon on KÕIGE ENAM LEVINUD krooniline bakteriaalne infektsioon

inimesel. Nakatumise sagedus tõuseb koos vananemisega, kuid on märgata olulist vahet arenenud maade ja arengumaade vahel. Esimesed nakatumised toimuvad juba lapseeas, kuid teismelises noorukieas need hüppeliselt sagenevad. Olulist tähtsust omab elamine kitsastes tingimustes, ebasanitaarses olukorras ja madal sotsiaal-majanduslik staatus. Infektsioon võib levida ka ebakvaliteetse veevarustuse kaudu. Helicobacter pylori (Hp) elujõud säilib vees mitu ööpäeva.

229

Nakatunud isikutel on leitud neid baktereid nii väljaheidetes, süljes kui ka hammastel. Eriti kõrge nakatumissagedus esineb perekondades, kus kellelgi juba on haavandtõbi. Sellistes perekondades on leitud geneetiliselt identsed Hp tüvirakud; analoogne olukord on leitud ka inimeste juures, kes VAID TÖÖTAVAD SAMAS ETTEVÕTTES. See tõendab üheselt, et Hp bakter LEVIB INIMESELT INIMESELE. Inkubatsiooni periood on keskmiselt 6-8 päeva.

Kõige enam uuritud ja ära määratud infektsiooni edasi andmise mooduseks on kontaktne

olmeline mehhanism isiklike hügieenivahendite kaudu ja ORAALSEL (suudlemise) teel. Kuna aga suudlusel ja suudlusel on vahe, siis on enam kui tõenäoline, et meie riigis on see haigus noorte hulgas eriti levinud. Järjest rohkem ja rohkem ja järjest nooremad ja nooremad teismelised kiitlevad oma „pordueluga" ja vahetavad „kogemusi", kuidas panna „tatti" ja teha „keelekat". Hügieen seostub neil vaid kosmeetiliste vahendite markidega, mitte puhtuse ja tervise PÕHIMÕTTEGA. Arvestades kaasaja ühiskonna tolerantsust seksi, porno ja pederastia vastu on nüüdseks hakanud suhteliselt massiliselt levima ka teine nakatumise moodus - fekaal-oraalne, kuna inimese väljaheidetes ja ka pärasooles leiduvad haigustekitaja kerakujulised vormid (kokid). Mingil määral on levinud ka andmed haigestumistest lemmikloomade kaudu, kuid need pole eriti täpselt tõendatud. Ja tulemus: Ligi 80% Eesti elanikkonnast kannab oma organismis bakterit Helicobacter pylori

Nakatumise tundemärgid ei erine mitte millegi poolest tavalistest mao või seede-

vaegustest, st., et nakatumisel EI OLE mitte ühtegi spetsiifilist sümptomit. Põhiliselt annavad haigestumisest märku eri tugevusega valud ja seedehäired (süda on paha, oksendamine, röhatused). Inkubatsiooniperiood, nagu ülal mainitud, on 6-8 päeva, kuid gastriidi endoskoopialised tundemärgid on käes juba 10-ndal päeval. PEALE NAKATUMIST, KUI PUUDUB ANTIBAKTERIAALNE TERAAPIA, SIIS Hp SAADAB INIMESE ELU KUNI SURMAN - OLLES KÕIGILE ÜMBRITSEVAILE PIDEVAKS NAKKUSALLIKAKS.

Hp infektsioon mõjutab soolhappe sekretsiooni ja hormoon gastriini tootmist, kusjuures

samal ajal bakter ise ja tema poolt esile kutsutud põletikulisus teevad mao ja kaksteistsõrmiku rohkem tundlikumaks soolhappe mõju suhtes.

Nakatumine kõikidel juhtudel kutsub esile kroonilise gastriidi arengu. Gastriit, mis piirdub

vaid mao sissepääsuga (antraalne gastriit) tõstab tunduvalt riski ka kaksteistsõrmikuhaavandi tekkimiseks - see side oli välja selgitatud juba palju aastaid enne, kui avastati Hp roll haavandite tekkimisel. Mõnel inimesel on gastriidist haaratud kogu magu, tekib selle limaskesta atroofia ja asendumine sool epiteelidega - seda seostatakse järgnevalt tekkida võiva maovähiga.

Kuid, mitte kõigil nakatatuil ei arene kaksteistsõrmikuhaavand. Mao limaskesta bakteriaalne

koloniseerimine toimub mikroobide kleepumisega epiteelrakkude külge spetsiifilise retseptoorse vastastikuse mõju kaudu. Inimestel 0 veregrupiga tekib rohkem adhesiivseid retseptoreid, kui inimestel AS veregrupiga, seetõttu on 0 veregrupiga inimestel suurem eelsoodumus haavandite tekkimiseks.

Vaatamata sellele, et Hp on laboratooriumites kõrge tundlikkusega medikamentide toimele,

on Hp infektsiooniga inimeste ravi küllaltki raske ülesanne; mis vajab spetsiaalseid teadmisi. Hp omab looduslikku resistentsust terve rea antibakteriaalsete preparaatide suhtes. Peale loodusliku, on tal ka esmane ja sekundaarne resistentsus. Esmane resistentsus ilmub kui kohanemisreaktsioon mitmete preparaatide tarbimise ajal, kui ravitakse haigusi, mis pole seotud Hp esinemisega (inimestel, kes tarbivad ükskõik, millisel eesmärgil antibakteriaalseid

230

preparaate). Sekundaarne resistentsus ilmub selle tulemusel, kui ravitakse VALESTI H. Pylori infektsiooni ennast.

Vastavalt Euroliidu Maastrichti lepingule (1996 a.) antihelikobakterite ravi tuleb teha

KÕIGILE Hp-positiivsetele haavandtõvega haigetele. Peale selle, ravimine on näidustatud ka noorematele, kui 45 aastastele, kes on haiged gastriidiga ja gastroduodeniidiga, kui analüüs näitab Hp olemasolu. Sama ravi nähakse ette ka haigetele, kellel on funktsionaalsed seedehäired, kuid peale mitmekülgseid uuringuid otsest põhjust ei leita.

Seega: Hp - bakter on kõvera või spiraalse kujuga ja paljude flagellidega (sabakestega). Teda

leitakse maol ohukeste sügavustes j a ka epiteelrakkude pinnal, põhiliselt magu katva limaskesta kaitsva limakihi all. Vaatamata sellisele omapärasele ümbrusele, Hp ei oma konkurente teiste mikroorganismide poolt. Hp elukeskkonna pH on 7, hapniku kontsentratsioon on madal, aga toitainete sisaldus on tema elutegevuseks küllaldane.

Virulentsus Tänaseks on teada tema mõned virulentsuse faktorid, mis võimaldavat Hp bakteril ümber

baseeruda ja rahulikult areneda „peremehe" organismis: Spiraalikujuline vorm ja suur hulk sabakesi Adaptatsiooni fermentide olemasolu Adhesiivsus Immuunsüsteemi mahasurumine.

Spiraalikujuline vorm - Hp on hästi kohanenud liikumiseks mao lima püdelas kihis, mis

võimaldab tal täielikult hõivata kogu limaskest. Peale selle, kestaga kaetud sabakesed võimaldavad tal ruttu liikuda nii maomahlas kui limas.

Adaptatsiooni fermendid. Hp toodab ise fermente - ureaas h katalaas. Ureaas, mis leidub maomahlas, katalüseerib kusiaine süsihappegaasiks (CO2) ja ammooniumi iooniks (NH4+), mis veel rohkem neutraliseerib pH taset mikroobi vahetus ümbruses ja seega kaitseb Hp bakterit mao soolhappe kahjuliku mõju eest. Sellisel viisil mikroorganism, mis jääb ellu maomahlas, saab tungida mao epiteelpinda katvasse kaitsvasse limakihti. Katalaasi tootmine võimaldab aga Hp-l maha suruda peremeesorganismi immuunsüsteemi tegevust. Need fermendid võimaldavad ka bakteritsiidseid ühendeid muuta endale {Hp) kahjututeks aineteks. Adhesiivsus - Hp võime kinni kleepuda mitmesuguste komponentide külge, aga ka omavahel, luues tugevaid põletikulisi koldeid.

Immuunsüsteemi mahasurumine. Hp stimuleerib peremeesorganismi tootma süsteemseid antikehi, kuid, nagu näitavad uuringute tulemused, suudavad nad maha suruda raku immuunreaktsioone.

Kokkuvõtvalt: 1. Veel kord, ärge rikkuge mõttetute dieetide j a üleliigsete kaalualandamistega oma

seedesüsteemi NIIGI NÕRKA tasakaalu - see annab võimaluse Helicobacter pylori bakteril teie organismis konkurentsitult peremehetseda.

231

2. Igasuguste seedeprotsessi häirete mitmekordsel esinemisel TINGIMATA pöörduda kohe arsti poole ja järgida TÄPSELT kõiki ettekirjutisi.

3. Väljaravimata infektsioon - 100%-line ohuallikas kõigile teid ümbritsevatele. 4. Ravimisega venitamine - peamine põhjus mao- ja seedekulgla vähi tekkimisel. Kuna eespool oli juttu kahjulikest bakteritest, siis peaks tasakaalu huvides

kirjutama ka KASULIKEST BAKTERITEST

ActiRegularis – tarbida, või mitte???

See ActiRegularis on praegu massiliselt reklaamitava probiootilise hapupiimatoote Activia „unikaalne“ bakterikultuur, mis kuulub bifidobakterite suurde gruppi.

BIFIDOBAKTERID – need on inimese jämesoole normaalsed asukad, mis tekivad juba imikul peaaegu kohe peale sündimist ja on seda ka täiskasvanud inimese soolestikus.

Mikroorganismide "sissekolimise“ protsessi teatud kehaosadesse, sealhulgas ka soolestikku võib vaadata kui eluliselt tähtsat füsioloogilist nähtust, mille tulemusel tekkis tihe sümbioos mikro- ja makroorganismi vahel, kus mikroorganismid VÕTSID ENDALE PEREMEES- ORGANISMI OSA FUNKTSIOONE. Vastsündinu sooletrakt on esimestel elutundidel steriilne. Esimeste ööpäevade jooksul temas tekib juhuslik mikrofloora. Mikroobid "koloniseerivad" soolestiku limaskesta, moodustades tiheda "bakteriaalse kamara". Järgnevalt vastsündinu soolestikus (rinnapiimaga toitumisel) moodustub spetsiifiline bakteriaalne floora, mis koosneb piimhappe bakteritest ja säilivad kuni aasta ning peale rinnapiimaga toitmise lõpetamist asendub täiskasvanud inimese mikroflooraga, milles suurim osa (90%) on bifidobakteritel. Just need mikroorganismid võtsid endale põhilise osa toiduainete seedimise protsessides, vajalike vitamiinide ja asendamatute aminohapete aga ka terve rea bioloogiliselt aktiivsete ühendite imendumises, ilma milleta inimese elu ei oleks põhimõtteliselt võimalik.

Bifidobakterite elutegevus: 1. surub maha mäda- ja patogeensete bakterite aktiivsuse, 2. pidurdab soolestiku vähirakkude kasvu, 3. stimuleerib vitamiinide produtseerimist, 4. aktiveerib immuunsusprotsessid, 5. tagab kaitse soolestiku infektsiooni vastu, 6. soodustab mineraalide omastamist, 7. aktiviseerib soolestiku funktsioone.

Siin tuleb märkida, et kõik need positiivsed mõjud organismile on jämesoole bifidobakterite metaboolse tegevuse tulemuseks, täpsemini: metabolismi lõpptoodete mõju. Faktiliselt, soolestiku mikroflooral on kõrgem fermentdatiivne aktiivsus kui maksal ja seetõttu seda mõnikord vaadeldakse ka kui inimese omamoodi anaeroobset organit – „teist maksa“. Ja miks me ei võiks seda nimetada organiks, sest käesolevaks ajaks on tõestatud, et terve ja normaalse inimese soolestikus eluneb ligi 500 liiki mikroorganisme, millede üldmass küündib 2,5 – 3 kiloni. Seega bifidobaktereid ligi 2,25 – 2,7 kilo.

Bifidobakterite antikantserogeenne efekt võib seisneda prokantserogeenide otsese või kaudse eemaldamise tulemusel aga võib-olla ka organismi immuunsüsteemi aktiviseerimise

232

tulemusel. Kasvajate mahasurumine organismi immuunse vastusreaktsiooni abil võib otseselt sõltuda bifidobakterite juuresolekust. Lastelt võetud bifidobakterte rakuseinte fraktsioonid on näidanud aktiivsete kasvajavastaste elementide olemasolu. Inimese jämesooles bifidobakterid sünteesivad vitamiine, mis siis aeglaselt imenduvad organismis. On teada, et bifidobakterid toodavad tiamiini (B1), riboflamiini (B2) ja vitamiine B6 ningK. Bifidobakterid võivad sünteesida ka aminohappeid ja adsorbeerida neid soolestikus. Seedetrakti kohanemine „bifid“ kultuuridega parandab ka lämmastiku kinnipidamist. Peale selle, fermenteeritud piimatoodete hapendumine bifidobakterite abil ja nende väike valkude lõhustamise võime võib kaasa aidata nii organismi kaltsiumi omastamisele, kui ka parandada üldist seedimist.

Soolestiku epiteelpind (katte pind), mis on "asustatud" mikroobide – sümbiontidega, on vaadeldav kui immuunsüsteemi "häll". Terve sümbiontne mikrofloora - see on kõrge tundlikkusega indikaatorsüsteem, mis hetkeliselt reageerib oma koostise kvaliteedi ja koguse muutustega enda asustuskoha ökoloogiliste tingimuste muutustele. Ökoloogiliste tingimuste halvenemisel mikrofloora kogus võib muutuda kuni praktilise kadumiseni (elimineerimiseni), mis viib meid haigusttoova floora tormilise arenguni, mis omakorda viib meie organismi teravasse disbakterioosi. Disbakterioos (disbioos) — see on normaalse mikrofloora koostise koguseline ja kvaliteedi rike kõikides õõnsates organites (suuõõnes, soolestikus, vagiinas), mille tulemusel tekib soodne keskkond nii tinglikult patogeense või otseselt patogeense floora kiireks arenguks.

Mis mõjutab meie soolestiku mikrofloora koostist? Disbakterioos täiskasvanud inimesel võib tekkida järgnevate faktorite mõjul: ümbritseva

keskkonna reostus, stressi situatsioonid, mittebalansseeritud toitumine (ratsioonis üleliia süsivesikuid ja rasvu, vähe puuvilju, juurvilju ning rohelist), pikaajaline ravi antibiootikumidega või hormoonpreparaatidega, läbi naha vereringesse sattuvad ning organismile mitteomased või isegi mürgised (ilu)kemikaalid, organismi väsimus või kurnatus, aastaajad, kõrgenenud radiatsiooni foon ja veel palju-palju asju

Igasugustest disbakterioosist põhjustatud kahjulikest ilmingutest, üks hullem kui teine,

võiks kirjutada lehekülgede kaupa, kuid mitte see ei ole antud kirjatüki eesmärk, vaid mida selle parandamiseks või likvideerimiseks ette võtta.

Arvestades, et maailmas igal teisel inimesel arenenud maades (Venemaal kuni 90%) on suuremal või väiksemal määral disbakterioos, siis see sundis inimkonda alustama otsinguid selle vastu võitlemisel toimivate vahendite või mooduste leidmiseks.

Siin tekkis nagu kaks suunda. Esimene suund üritab inimesse organismi (soolestikku) viia uusi elusaid bifidobaktereid – ka meie oleme

jäänud selle suuna mõjusfääri. Neid bifidobaktereid on siis lisatud nii toitudesse, kui ka jookidesse. Sellised toiduained, milledele on lisatud üks või mitu kindla eesmärgiga (ravi, profülaktika jne) koostisosa, nagu antud teema juures bifidobakterid, moodustavad omaette kategooria – FUNKTSIONAALSED toiduained. Jaapanis moodustavad funktsionaalsed toiduained ligi 30% toiduainetetööstuse toodangust. Teine suund (ka seda juhib ikka ja jälle Jaapan) järgib põhimõtet, et etem oleks TOITA ja

TURGUTADA olemasolevaid ja juba ANTUD kindla inimesega kohanenud bifidobakterite kolooniaid.

233

Ma ei taha vähendada mitte sendi võrragi esimese suuna tähtsust ja vajalikkust inimestele,

kuid hakkasin lihtsalt mõtlema mõningate küsimuste üle, eriti tänu üliagressiivsele reklaamile – sööge „elusaid“ baktereid ja KOHE, juba kahe nädalaga olete jälle…: 1. Kui organismis on bifidobakterite puudujääk ja me otsustame nende hulka täiendada

juues bifidobakteritega täiendatud piimatooteid, siis me ju põhimõtteliselt anname organismile VÄLISEID, „peremees“ organismile mitteomaseid ja VÕÕRAID baktereid. Me saadame ju organismi terve armee „intervente või okupante“. Kas me seda tahame või ei taha, kuid bakter on ka elusolend ja „metsiku looduse“ üks ilmingutest, koos kõikide kolooniate kohta käivate iseloomuomadustega. Kui saadame olemasoleva bakterikoloonia peale uue koloonia, see on ju põhimõtteliselt sama, kui valame ühele sipelgapesale peale teise pesa – kas hakkavad nad ilusasti koos elama ning tuleb „rahu ja õnn nende ühisele õuele“. Mina igal juhul kahtlen selles. Äkki on tulemus hoopis vastupidine meie lootustele – kaks kolooniat territooriumivõitluses lihtsalt vastastikku hävitavad teineteist ja meil selle tulemusel pole enam soolestikus üldse vajalikke bifidobaktereid. Seega arvan, et esimene suund on vaid siis vajalik ja ka KASULIK, kui meil EELNEVALT oli vana populatsioon täielikult hävitatud, näiteks, peale pikaajalist antibiootikumravi. 2. Kuna bifidobakter on elusorganism, kui HÄSTI tema eluvõimed säilivad toote

valmistamise protsessis ning järgneva realiseerimisaja jooksul. Kas on ta kogu aeg täies elujõus, mida ta see aeg „sööb“, kuidas muudavad tema elutegevuse produktid seda keskkonda, kus ta on. Kui need bakterid on aga mingil moel pandud nagu „talveunne“, et ärkavad alles peale jämesoolde jõudmist, siis milline on garantii, et nad ikka „ärkavad“ ja asuvad oma funktsioone täitma? 3. Kuigi bifidobakterid on suhteliselt „happekindlad“, kuid teel jämesoolde on neil ees

ikkagi kaks tõsist katsumust: a) magu, kus happelisus on, sõltuvalt inimese east ja tervisest pH 1,0, 2,0 või 3,0. Mitu %

neist bakteritest läbivad selle elujõulisena? b) aga neid baktereid, mis õnnelikult läbisid mao ja jõudsid peensoolde – neid ootab ees

veel raskem katsumus – sapp. Kas ja kui hästi suudavad nad vastu panna sapi lagundavale toimele? Teine suund baseerub aga järgmisel arutelul: Inimese organismi satuvad söögiga ka sellised ühendid, nagu frukto-oligosahhariidid (FOS),

milledele inimorganismi metabolism ei suuda midagi teha. Nendega ei oska mitte midagi „peale hakata“ ka haigusttekitavad mikroorganismid. Ainukesed, kes neid mõnuga tarbivad on meile hädavajalikud bifidobakterid – see on nende toit!

Kui hakati otsime, et millega siis neid bifidobaktereid toita, et nad saaksid kätte hädavajaliku koguse FOS ühendeid, siis jäi teadlaste pilk pidama kõikjal levinud ja vähenõudlikul taimel – Jeruusalemi artišokil, tuntud ka nimede all: topinambur, maapirn, mugulpäevalill, võltspäevalill. Topinamburi mugulad on suurepäraseks FOS ühendite allikaks. Värsked mugulad sisaldavad ca 18-20% tahkeid osakesi, millest omakorda ligi 70-80% moodustavad lahustuvad FOS ühendid.

Eesti keeles võib leida selle taime kohta järgmisi materjale:

topinambur, earth pear, Jerusalem artichoke,

234

• Maapirn, ka topinambur või mugulpäevalill on juba aastasadu tuntud ja meilgi mõnedes aedades kultiveeritav meeldiva maitsega mugul.

• Maapirn ei sisalda tärklist, vaid inuliini, ning sobib seetõttu suurepäraselt ka diabeetikutele. Peale inuliini on mugulas rohkesti proteiini, mineraalaineid ja vitamiine. Maapirn elavdab ainevahetust, normaliseerib söögiisu, tasakaalustab suhkru-ainevahetust ja vähendab magusahimu.

• Maapirni kasvatatakse mugulatest nagu kartuleid. Taim on äärmiselt vähenõudlik ja kasvab igasuguses mullas. Maapirni mugulad on kühmulised, ebakorrapärase kujuga, mistõttu neid on toorelt üsna tülikas pesta ja koorida. Maapirn talub kuni –35° pakast, mistõttu võib keldris kergesti närbuma kippuvad mugulad sügisel mulda jätta ja neid sealt välja kaevata kuni kevadeni.

• Maapirni võib keeta ja aurutada, ahjus küpsetada ja isegi grillida. Väga maitsev on maapirn toorelt riivituna, õhukeste viiludena salatites või niisama sõrmede vahelt näksituna. NB! Kui kasutate maapirni kuumatöödeldult, siis jätke kühmulised mugulad eelnevalt koorimata, kuna pärast irdub koor vaevatult ja väikeste kadudega.

Kuid võiks lisada üht-teist veel:

Heades kasvutingimustes kasvab tema vars kuni 2-2,5 m kõrguseks, saak ühelt põõsalt on 1-2 kg, ja mugula keskmine suurus on 50-60 g.

Topinamburi kasulikkust seletatakse sellega, et mida „kõike“ temas ei ole. Erinevalt teistest köögiviljadest on tal kõrgendatud valgusisaldus (kuni 3,2% kuivaines) ja ta kogub endasse kuni 16-18% inuliini-polüsahhariidi, mida organism kergesti omastab. Selle polüsahhariidi hüdrolüüs annab diabeetikutele ohutu suhkru-fruktoosi. Seetõttu mõjub nende mugulate tarbimine kasulikult suhkru diabeediga haigete inimeste ainevahetusele. Mugulad sisaldavad vähe tselluloosi (umbes 4%) ja rikkaliku valiku mikroelemente. Eriti palju on neis kaaliumi ja räni. Kaaliumi kohta on teada, et tal on suur tähtsus südamelihase tööshoidmisel. Terve inimene peaks iga päev saama söögiga umbes 3,5 g kaaliumi. Seetõttu vanematele inimestele, eriti neile, kellel probleeme südamega, topinambur on vajalik, kui kaaliumi allikas..

Kultuurtaimede seas on topinamburil esikoht ka räni kogumisel. Selle aine sisaldus mugulates ümberarvestatuna kuivainele küündib 8%. Kõrge räni sisaldus määrab ära selle köögivilja tähtsa rolli inimese südame-veresoonkonna süsteemi tugevdamisel, soonte paindlikkuse ja elastsuse säilitamisel. Tähtsust ei oma, kas mugulaid kasutatakse otse või ümbertöödelduna –bioloogiliselt aktiivsed omadused säilivad.

235

Vitamiinide В1, В2 ja С sisalduselt topinambur on ligi kolm korda rikkam, kui kartul, porgand või peet. Kui rääkida inimese vitamiin С vajadusest, siis igale meist aitaks ööpäevas 200 g mugulaid, aga räni ööpäevase vajaduse saaksime kätte vaid 50-st grammist. Seejuures tuleks mugulaid süüa koos koorega, sest räni koguneb eriti just koore alla. Aga KOGU kasulike bioloogiliselt aktiivsete ainete paketi saaksime kätte toorestest mugulatest.

Inimesed kinnitavad, et topinambur viib organismist välja ka radionukliide ja raskemetalle – ka see on üks räni kasulikest omadustest. Kuigi ma pole sellel teemal lugenud otsestest laboratoorsetest või kliinilistest testidest, kuid leidub materjale spektraalanalüüside kohta, mis seda väidet kinnitavad.

Kokkuvõtteks: Kas keegi saab aru – MIKS PEAME ostma mingeid Poola või Venemaa „DANONE“-sid, kui meil omal maapind on tuhandete hektarite kaupa võsastumas, kui sellel võiks toota/kasvatada väga VÄHENÕUDLIKKU topinamburit, ning samas ääretult kasulikku taime, mille turg oleks LÕPUTU, kui KÕIK INIMESED TEAKSID tema HÄDAVAJALIKKUSEST MEIE KÕIGI SEEDESÜSTEEMILE – TOIT meie „teisele maksale“. Mugulad inimestele, pealsed loomadele (vähemalt metskitsed peavad seda maiuseks). Samal ajal aga nutame – põllumajandus sureb välja ja et toiduainetest pole eriti midagi eksportida!

Palju vett või teed juues tekib küsimus HIGISTAMISEST

MIKS KÜLL LOODUS ORGANISEERIS HIGIERITUMISE?

Evolutsiooni käigus loodus mõtles välja selle huvitava konstruktiivse kanali inimese

organismist „šlakkide“ ja jääkainete välja viimiseks. Loodus varustas kogu meie keha miljonite higinäärmete ja mikroskoopiliste kanalitega higi ja gaaside välja viimiseks. Sellisel viisil loodus nagu dubleeris osaliselt meie vereringe ja lümfisüsteemi, luues KÕIGE LÜHEMA ja KIIREMA tee nende jääkainete tekkimise ja väljastamise kohtade vahele – just läbi meie nahas asetsevate higinäärmete.

Limpsake kord peale treeningut keelega enda õlga ja te tunnete teravat maitset happe ja

soola segust, tunduvamalt ebameeldivamat, kui puhta soola maitse. Peale selle – higi on ka MÜRGINE! Nagu paljude katsete ja uuringutega on kindlaks tehtud, piisab mingil loomal surma esile kutsumiseks talle paari pisikese lonksu higi sissejootmisest.

Omal ajal, kui tehti katseid, kuidas mõjub inimeste enesetundele suure grupi viibimine

väikeses ventilatsioonita ruumis, siis näitasid katsed ilmekalt, et juba suhteliselt lühikese aja pärast tekkis inimestel halb enesetunne, ning mõned isegi minestasid. Esialgu olid kõik veendunud, et põhjuseks on ülemäära kõrgeks tõusnud CO2 kontsentratsioon, kuid hilisemad ja täpsemad uuringud pesid süsihappegaasi sellisest süüst puhtaks, sest TEGELIKUKS enesetunde halvenemise põhjuseks osutusid inimese KEHA (kopsud, higinäärmed) poolt eritatud MÜRGISED AINED GAASIDES! Vahemärkusena öeldes – inimese kopsud võivad ligi 600 ainet muuta gaasiliseks ja läbi kopsude organismist välja viia.

Kuna loodus nägi, et on VÄGA hea süsteemi loonud, mõtles ta edasi, et äkki annab nii

toredat ja võimast süsteemi veel millekski rakendada peale jääkainete väljaviimise. Mõtles ja

236

mõtles, ning järsku taipas – näe, see on ju ideaalne süsteem ka kogu keha soojuse regulatsiooniks, normaalselt vajaliku temperatuuri pidevaks ning ühtlaseks säilitamiseks. Näiteks, kui me oleme saunas, kus temperatuur on meie keha/naha temperatuurist kõrgem, ning et mitte lubada keha ülekuumenemist, hakkab organism higi eritama, mis naha pinnal aurudes seda jahutab. Siin on aga juures üks VÄGA TÄHTIS omapära – selles higis on mitmeid kordi vähem lahustunud jääkaineid. Seega saunas higistamine oma kasulikkuselt EI SUUDA ASEDADA füüsiliste liikumisega esilekutsutud higistamist.

Siin on vist õige koht küsida – kas on teist keegi kunagi mõelnud, miks loodus valis terve

inimese kehatemperatuuriks just 36—37°С, aga mitte 25 või 45 kraadi? Ega vist mitte? Tegelikuks põhjuseks on VESI, mille ümber meie kehas kogu elutegevus toimub. VESI on kogu maailmakõiksuses absoluutselt ainulaadne imelik aine – kui teda praktiliselt olemas ei oleks, siis väidaksid kõik teadlased, et sellist ainet pole võimalik kahest gaasist madalal temperatuuril ja madalal rõhul luua. Ja just ka sellises temperatuuri vahemikus ilmneb jälle üks vee omapära – sellise temperatuuri juures vee soojendamiseks 1o C võrra on vaja MINIMAALNE kogus kilokaloreid, st vee erisoojusmahtuvus on minimaalne. Kas pole looduse tarkus unikaalne?

Niisiis, rakkude tervislikuks eluks, vastavalt looduse kavatsusele, tuleb rakkudest kõiki

neid jääkaineid eemaldada, MITTE AINULT lümfi- ja venoossete veresoonte kaudu, vaid ka higinäärmete ja kanalite kaudu. Just nii see toimus miljonite aastate jooksul, kui meie eelajalooline esivanem terved päevad jooksis ringi toidu otsingutel…ning higistas! Kuid nüüdne kaasaja inimene on laisk ja väheliikuv ning vastavalt sellele ka vähem higistab. Ning selle tulemusel – kogu see MÜRKIDE PORTS, mis peaks väljuma koos higiga, jääb tasapisi rakke mürgitades organismi PIDAMA.

See kõige lühem ja efektiivsem mürkide eemaldamise kanal MEIE ENDI

VABATAHTLIKUL SÜÜL töötab nüüd tunduvalt ALLA OMA VÕIMALUSTE, ning selle tõttu vereringe, lümfisüsteem ja nendega seotud süda, maks, neerud – on sunnitud töötama märkimisväärse ÜLEKOORMUSEGA. Ärge unustage, et venoosne veri, enne kui läheb maksa, läheb kõigi seal olevate mürkidega LÄBI SÜDAME. Ja tänu sellele loodusseadusi eiravale käitumisele imestame, miks on meil vaatamata meditsiini suurele arengule järjest rohkem südame, maksa, neerude ja isegi kusepõie haigusi. Miks järjest rohkem neiusid/naisi kasutavad üha massilisemalt ja paksemalt kosmeetikat või käivad solaariumites, est…..muidu oleks nende nägu tolmuvärvi haiglaselt hall.

See aga tähendab – higistada on vaja, selle sõna kõige otsemas tähenduses.

IGAPÄEVASED INTENSIIVSED füüsilised harjutused 20—30 minutit ja SUURE HIGISTAMISEGA on tervise säilitamise vaatevinklist kõige hädavajalikumad protseduurid – mitte tunnid peegli ees istudes!!!

Kui te iga päev EI higista, EI LEIA AEGA füüsiliste harjutuste abil higistamiseks, siis te

lähete kooli või tööle, kandes enda kehas SELLIST MÜRKIDE KOGUST, mis OLEKS läbi higi välja tulnud. See annab teistele siseorganitele MÕTTETU ja ÜLELIIGSE TÖÖ, kusjuures need siseorganid ei olegi läbi enda suutelised kõike mürke 100% kehast välja viima. Midagi jääb ALATI sisse rakke mürgitama – teie hakkate siis kergemini haigestuma, nõrgenema ja enneaegselt kaotate töövõime.

237

Veel fakte higistamisest: Higistama hakkame juba peale sündimist. Me higistame kas emotsioonide, soojuse või

füüsilise koormuse mõjul. Sõltuvalt inimesest endast ja aastaajast, inimesed higistavad erinevalt. Inimese kogu keha higieritus või küündida kuni 10 liitrit päevas, kusjuures normaalne on

kuni 1 liiter. Tervest higikogusest, mida keha päeva jooksul eritab, jääb kaenlaalustele alla 1 %. – 100 ml. Kuid mõnikord tunneme, et just kaenlaalused higistavad eriti kõvasti – seda nimetatakse sekundaarseks higistamiseks. Selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et mujal KEHA PINNAL on higi aurustumine puudulik (naha pind blokeeritud kosmeetilise keemiaga, vale riietusega jne.). Kui nüüd aga küsida, et miks see üleliigne higi siis peab just kaenla alt tulema, siis selle kohta võiks anda ühe eriti piltliku variandi: kui naha higistamisvõimalused on blokeeritud, ning mürgised jäägid otsivad teed lümfi või vereringesse, siis kaenla all on inimese kõige tähtsamad lümfisõlmed…need EI TAHA võtta endale mõttetut ülekoormust, ning oma mõju piirkonnas (kaenla all) sunnivad need mürgid tagasi – higinäärmetesse.

Täiskasvanud inimesel võib olla kuni 5 miljonit higinääret, mis asetsevad laiali üle terve

keha. Higile annavad lõhna või haisu bakterid, kes toituvad higist, ning lõhn on bakterite ainevahetuse jääkide lõhn. Ühel kaenlaaluse ruutsentimeetril võib olla kümneid miljoneid baktereid.

Kuna nagu ütleb ka reklaam: „Ära lase ennast kehalõhnadest märgistada“, siis midagi ju

tuleb higi EBAMEELDIVA osa vastu ette võtta. Aga igal asjal peaks ikkagi võitma mõistus. Ning mõistus ütleb – „kaitsjad“ 24/7 ON tervistkahjustavad, sest VÄHEMALT üks kord ööpäevas TULEB higistada. Kõige tervislikumad on antiperspirandid, mis blokeerivad higi eritumisest vaid SUURIMA OSA, mille aktiivsed komponendid lahustuvad higis KEHA PINNAL (ei tungi naha sisse/alla) ning moodustavad kaitsva, kuid vajadusel kergesti eemaldatava geelikihi, efektiivselt vähendavad bakteritega saastatuse taset ning muudavad ebameeldiva lõhna meeldivaks. Praegu propageeritakse antiperspiranti Maxim, mille toimeaineks on 15% alumiiniumkloriidi. Jälle näete meditsiinimaailma PARADOKSI. Ilutööstuses on alumiiniumiühendid „ohutud“, kuid aastakümneid tagasi KEELATI alumiiniumist toidunõud üle terve maailma kui INIMESE TERVISELE ERITI OHTLIKUD. Kus on tõde?

PALDERJANI EKSTRAKT Joogade ravis.

Palderjani lõhn ei meelita juurde mitte ainult kasse vaid ka hiiri ja rotte. Ju siis looma

organism tunnetab temas ravijõudu. Tervendamise metoodika: Palderjanitilgad tuleb võtta puhtaina – mitte eetri baasil, vaid

piirituse baasil, ilma igasuguste muude südamerohtude lisanditeta. Meetod on ülimalt lihtne – tuleb vaid enne und NUUSUTADA (sisse hingata) palderjani tilku - 1-2 korda kumbagi ninasõõrmega. Vastavalt tekkivale kogemusele suudab igaüks määrata endale vajaliku doosi. Kui järgmisel päeval valutab pea, siis oli doos liiga suur ja tuleb vähendada. Aga vähendamine toimub sissehingamise sügavuse, mitte kordade vähendamisega. Hiljem tasapisi hingata sisse järjest sügavamalt.

Mida annab see moodus: - 3-4 kuu jooksul inimese organism terveneb, enesetunne tunduvalt paraneb; - lõpevad valud ja ebameeldivad tunded südame piirkonnas;

238

- tugevneb närvisüsteem; - vähenevad peaaju soonte spasmid; - paraneb nägemine (väheneb silmaläätse hägusus) - kaob unetus. Tervise tunduv paranemine on märgata juba paari nädala pärast peale palderjani

nuusutamise alustamist. EI TOHI NUUSUTADA PALDERJANI, KUI ON TARVIS ÄRKVEL OLLA, sest

võitlus unega või esile kutsuda häireid närvisüsteemis.

Kuldjuur – lihtne ja odav erksuse suurendaja

Kuldjuureks nimetatakse roosilõhnalise Rhodiola rosea juurt. Kuldjuure üheks peamiseks omaduseks on ainevahetuses kasutatava energia, vastupidavuse ja vaimse erksuse suurendamine päeval ja sügava ning kosutava une tagamine öösiti. Viimast vaid juhul, kui kuldjuure preparaati õhtul ei kasutata. Tootel on omadus kiirendada rasvkoes talletatud energiavaru muundumist energiaks. Selles osas on kuldjuur lausa looduslikuks kingituseks nii sportlastele kui ka inimestele, kellel on vajadus oma kehakaalu vähendada tervislikul viisil. Kuldjuurt kasutasid vene kosmonaudid ja sportlased taastamaks südame normaalset rütmi peale pingutavaid koormusi vältides kudede hapnikupuudusest tulenevaid kahjustusi nii lihaskoes kui närvisüsteemis. Leiti, et kuldjuur tugevdab närvisüsteemi, tõstab tähelepanuvõimet ning selle kiirust, parandab mälu ja vere juurdevoolu lihastesse ning ajju; teda on soovitatud kasutada südamenõrkuse, kehvveresuse, diabeedi ja madala vererõhu puhul. Haigestumise järel aitab kuldjuur organismil kiiremini kosuda ning immuunsüsteemi taastada. Ei soovitata kasutada mao-ja soolehaavandite, infarkti, kõrgenenud vererõhu korral.

Üldtugevdava toimega taim altai rahvameditsiinist. Kasvab metsikult arktilistel aladel Tshukotkal, aga ka alpialadel Altais ja Uuralis. Sobib kasvatamiseks ka meie kliimatingimustes. Kuni 50 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim. Juured tugevad, pealt kuldse varjundiga, seest valged. Juurikal on iseloomulik roosilõhn. Ravimina kasutatakse enam kui 2 varrega taime juuri. Neid kogutakse augustis, septembris. Teistkordselt võib samast kohast juuri koguda 10-15 aasta pärast. Juurest valmistatakse ekstrakt. 10 g kuldjuurele valatakse 100 g viina. Lastakse 10 päeva seisa. Sageli loksutatakse. Võetakse pool teelusikat päevas. Iidsetest aegadest on olnud kasutusel kui ergutav, väsimust ja nõrkusetunnet peletav, töö- ja suguvõimet suurendav vahend. Tarvitatakse pärast ägedaid ja kroonilisi haigusi, neuroosi, madala vererõhu ja impotentsi korral. Ei ole soovitav erutatuse, palaviku ja kõrge vererõhu puhul. Kasutatakse südamepuudulikkuse raviks. Suuremas koguses sissevõetuna võib põhjustada unehäireid ja mõjuda erutavalt. Tänu toniseerivale ja antiseptilisele toimele on kuldjuur kasutusel kosmeetikas ja dermatoloogias. Leotis aitab peakõõma vastu. Mähised näole ja kaelale siluvad kortse. Kuldjuure ekstraktiga pesuvesi tervendab vinnilist ja suurepoorilist nahka, kuna vähendab naha higistamist. Juurikatest eraldatav eeterlik õli on meeldiva lõhna ja toimega ning seda lisatakse kreemidele ja näovetele. Kõrgekvaliteediline kuldjuur on saadaval apteekides, samuti Vanaema Rohukapis Tallinn, Lai t. 30.

239

PALSAM «KULDNE TÄHT» Vietnami palsam «Kuldne Täht», mis siiani küllaltki populaarsena apteekides

müügil olnud. Temaga kaasasolevas juhendis on lühidalt öeldud, et määre aitab gripi ja merehaiguse puhul, võtab ära peavalu ning väsimuse ning, et teda tuleb määrida otsaette ja kuklale. Mõnikord on ka lisatud, et teda võib määrida sääse- või parmuhammustustele, ning peaaegu kõik.

See maaletooja väidab nii: Kuid, kui me uuriksime, kuidas vietnamlased ise seda salvi kasutavad, siis leiame,

et tal on väga laialdane kasutusala. Praktiliselt võttes Vietnamis ei leiduks peret, kelle koduapteegis poleks olemas palsamit «Kuldne Täht».

Mida räägiks selle salvi kohta Ho-Shi-Minhi Traditsioonilise meditsiini Instituudi direktor professor Bui Tji Hibu – kes on mitukümmend aastat tagasi olnud käesoleva palsami variandi üks välja töötajatest.

Palsami koostis on pikaajaliste eksperimentide ja uuringute tulemus. Sinna on valitud kindlaksmääratud proportsioonides neli põhikomponenti — kaneeli, eukalüpti, nelgi ja piparmündi eeterõlid; mis sellises koosluses haruldaselt efektiivselt mõjuvad organismile. Selle palsami abil võib edukalt ravida grippi, angiini, radikuliiti, riniiti (nina limaskesta põletik), valusid südame ja kõrvade piirkonnas. Määre kaotab nahahaiguste puhul sügelemise ja aitab ka hambavalu puhul.

Sellist laia „Kuldse Tähe” ravidiapasooni võib seletada vana traditsioonilise idamaade ravipostulaadiga. Vastavalt sellele, ükskõik millise organi töötamise häirega kaasneb ka verevarustuse halvenemine, mis aga tekitab omakorda valulikkuse tunnetamise. Ega asjata Vietnami vanasõna ei väida: «Tervis — see on organite vaikimine».

Ja kui mingi organ on «rääkima hakanud», andes tunda valu, siis arst seal, jälgides traditsioonilist ida meditsiini, hakkab ravima, mõjutades keha kindlaksmääratud punkte (aga kõik nad on omavahel seotud), millega ta nagu «avaks tee» verele ja lümfile. Tavaliselt sellistel juhtudel kasutatakse akupunktuuri, kuid kahjuks, nõelravi pole kättesaadav (vähemalt meie riigis) mitte igale ühele. See-eest hõõruda endale massaaži teel palsamit «Kuldne Täht» on igale jõukohane. Ning see protseduur, nagu ka nõelravi, võtab ära valu ja pinge ning parandab vere liikumist.

Seetõttu on selles instituudis, peale palsami enda koostise, ka välja töötatud spetsiaalsed skeemid, kuidas määret kasutada organismi erinevate funktsionaalsete häirete puhul.

Palsam hõõrutakse sisse rangelt kindlaksmääratud punktidesse inimese kehal – siinkohal saab toodud 40 sellist punkti.

240

Tuleb teha nii: Võetakse sõrmeotsale natuke määret ja kantakse õhukese kihina õrnalt vajutades ning hõõrutakse naha sisse väikeste ringikestega kellaosuti suunas. Siin toodud skeemidel on punktid näidatud umbkaudu – õige punkti tunnete ise ära juba seda kohta hõõrudes (enamasti õrn valulikkus või kõvem koht).

241

Joogade elektroteraapia. Eboniitplaadiga või merevaigust kettaga – kettaga, mille diameeter on 110 mm ja

paksus 8-10 mm võib ravida haigeid kirurgiliste, terapeutiliste, infektsiooniliste ja närvihaigustega. Ülaltoodud ketta mõõdud on mugavad, kuid mitte kohustuslikud

Meetodi olemus: silitades eboniidist (merevaigust) kettaga nahka 15 minutit

viiakse läbi naha organismi täiendavat mitteplasmalist elektrienergiat.

242

Poleeritud eboniitketas

Taolisel naha silitamisel staatilise elektri negatiivsed laengud tekitavad organismis

biovoolu 5 – 10 amprit, mis stimuleerib rakkude funktsioone ja tervet organismi. Keskmine ravikuur kestab 10 päeva. Vajadusel võib seda ka korrata. Tervendada võib selle kettaga ennast ka ise, kuid kui on võimalus, tuleks kasutada teise inimese abi. Teist inimest kasutades tuleb arvestada, et tekkiv vool läbib mõlema inimese keha, neid positiivselt mõjutades.

Ketta paremaks kasutamiseks võib tema ühele küljele kleepida mingi väikese käepideme. Ketta „värskuse“ säilitamiseks on teda vaja aeg-ajalt pesta kuuma vee ja seebiga. Valguse käes teda hoida ei tohi, sest eboniit vananeb.

Tervendamise metoodika: silitada kettaga aeglaselt 15 minuti jooksul nahka (üks

liigutus või ring sekundis), ilma tugeva vajutamiseta, et mitte tekitada ebameeldivaid aistinguid. Kui sellised aistingud tekivad, siis protseduur katkestada. Iga selline igapäevane protseduur lõpeb plaadi passiivse panemisega haigele alale, näiteks:

- radikuliidi puhul siduda ööseks plaat selgroo juurde valutava koha peale; - polüartriidi korral ööseks kõige valusama koha juurde - luumurru puhul – murru kohale - soolade ladestumisel, osteokondroosil – siduda kõige valutavama liikme juurde - gripi ja respiratoorsete haiguste puhul – rinnale või abaluudele 15-minutiline protseduur teostatakse järgmiselt: a) radikuliidi puhul abiline silitab parema käega (plaadiga) ringikujuliselt haigel

alal selgroo lähedal, kuid vasaku käe paneb vastu haige kõhtu. Kui plaat halvasti libiseb, siis võib nahale natuke raputada talki. Ravi kestab 10 protseduuri, kuigi võib mõjuda juba peale esimest.

b) jalgade veenipõletike puhul ööseks sellele kohale siduda plaat või ketas. Päeval võib, õigemini peab silitama plaadiga ringikujuliselt jala tervet osa või ka keha. Näiteks, valutama hakkas sääremarja ala – abiline 15 minutit silitab (parema käega) reit põlvedest kõrgemal, aga vasaku käega võtab kinni haige jala varvastest, et vooluring sulguks.

c) kopsupõletiku või ülemiste hingamisteede katarri puhul abiline silitab ringikujuliste liigutustega haige selga, aga vasaku käe paneb rinna alla.

d) ise enda nägu (otsaesine, põsed, lõuapiirkond) silitades ringliigutustega kellaosuti liikumise suunas saab ravida grippi. Sel juhul tehakse päevas KAKS 15-minutilist seanssi.. Muud peaga seotud haigused – hambavalu, peavalu, hüpertoonia I-II staadium... silitamist tehakse 1 kord päevas ja ikka 15 minutit.

243

Tõhus vahend kõhulahtisuse korral Veel tugev oksüdeerija, mida kodus võiks kasutada, on kaaliumpermanganaat (KMnO4). See on tumelilla kristalne aine, mida müüakse apteegis. Vees lahustub ta halvasti. Tema õrnroosa lahusega pestakse vastsündinuid, samuti võib seda lahust kasutada ka suuremate inimeste haavade pesemiseks. Lahus peab kindlasti roosa olema, sest lilla lahus muudab naha pruuniks. Väga mõjus vahend (ka pikaajalise) lahtise kõhu puhul. Teha külma veega 100ml roosat lahust (tera – kaks vette ja ära segada). Enne joomist valada vesi ümber teise nõusse, sest terad ise ei tohi mitte mingil juhul sattuda makku või soolestikku – nad võivad sinna augu sisse söövitada. Juua nii õhtul kui ka veel hommikul 100 ml roosat vett ja kõht peaks korras olema.

IDAMAADE TARKUSE HUVILISTELE - yin-yang Kontseptsioon Vana aja Hiina meditsiini aluseks on õpetus kahest vastandlikust alusest — yin ja

yang. Selle õpetuse järgi: «Taeva energia — see on elu alus. See energia ei ole midagi muud, kui yin ja yang, mis sünnitavad kõik ained ja asjad». Suvaline tervik (nähtus, olevus, seisukord jne.) koosneb kahest vastandlikust alusest — yin ja yang, mis konkureerivad ja samal ajal täiendavad teineteist

Nii, yin juurde arvatakse ükskõik mille tumedad, külmad, nõrgad küljed (öö, talv jne.), aga yang sisaldab vastupidiseid iseloomustusi (suvi, päev jne.). yin — must, lühike, õhuke, pisarad, naine, maa, kuu, nõrk, raske; yang —valge, pikk, paks, naer, mees, taevas, päike, tugev, kerge. Seejuures ei yin, ega yang ei saa eksisteerida teineteisest isoleerituna. yin - yang toiming baseerub järgmisel:

Nad üritavad teineteist maha suruda; Mõlemad algused on teineteisega tihedas sidemes ja on suutelised ümber kehastuma ühest teiseks: « yin sees on yang , yang sees on yin;

Võitluse ja vastastikuse ümbermuutumisega yin ja yang loovad kõikide asjade arengu ja ümbermuutumise allika;

Harmoonia rikkumine yin ja yang vahel kutsub esile ka igasuguse liikumise ja arengu häire.

yin ja yang on pidevas vastuseisu olukorras, nad piiravad teineteist. Kui üks pool

domineerib, siis tekib teise poole puudujääk, ja vastupidi. Raamatus «Su Ven» on kirjutatud, et yin võitleb sees, aga yang kutsub esile muutused väljaspool, sest yin juhib sisemist keskkonda, aga yang — väliseid ilminguid. Kui yin ja yang on teineteisega vastasseisus nii üleval kui all, siis tekivad tühjuse ja täitmise ilmingud; mille juures yin ja yang «asendavad teineteist».Pidev yin – yang võitlus, püüd teineteist välja tõrjuda, ongi asjade arengu ja muutuste liikumapanevaks jõuks.

Nagu polaarsed vastandid, yin ja yang sõltuvad teineteisest: yang tähendab pealmist, yin — alumist (olma pealmiseta ei saa olla alumist, ja vastupidi); keha vasakule poolele vastab yang, paremale poolelel — yin (ilma parema pooleta pole

244

vasakut, ja vastupidi); kuumusele vastab yang, külmale —yin (ilma kuumuseta pole külma, ja vastupidi); täitumisele, külluse funktsioonile vastab yang, tühjenemisele, puudujäägi funktsioonile — yin (ilma täitumiseta pole tühjenemist, ja vastupidi). yin ja yang on teineteise moodustumise aluseks, st. nad kutsuvad teineteist esile: yin ei suuda ennast luua, kuna tal on selleks vaja yang-i, ja vastupidi.

Inimese organismis yin tähendab keha materiaalset koostist, aga yang — selle funktsioone. Keha tegevus kuulub yang juurde, aga toiduained — yin: yin säilub meie sees ja on yang materiaalseks aluseks, aga yang funktsioneerib nagu yin tegevuse ilming.

yin ja yang ei ole mitte kunagi rahulikus olekus, nad pidevalt täiendavad ja muudavad teineteist. Kui yang taganeb, siis suureneb yin, kui taganeb yin, siis toimub yang suurenemine.

Traditsioonilises hiina meditsiinis arvatakse, et organid (yang) funktsioneerivad toiduainete tarbimise arvel (yin); seejuures toimub yang suurenemine ja yin nõrgenemine. Samal ajal toimub organismi sattunud toiduainete (yin), ainevahetus, mis vajab mingil määral energia(yang) kulutamist. Sel juhul toimub yin suurenemine ja yang nõrgenemine. Normaalsetes tingimustes need protsessid on tasakaalus. Kui mingi poole nõrgenemine või tugevnemine ületab teatud piirid, siis tasakaal võib kaduda, ning jääb mingi poole - yin või yang üleküllus, mis siis kutsubki esile mitmesuguseid pataloogilisi protsesse.

yin võib muutuda yang -iks, ja yang — yin-iks, ja kui vähenemise ja suurenemise protsessid on koguselises muutumises, siis see muutumise protsess kujutab endast KVALITEEDI muutust. Raamatus «Su Ven» kirjutatakse: «Kui yin saavutab maksimumi, siis ta muutub yang-iks..ja vastupidi». Kuid yin ei suuda muutuda, kui temas pole juba osakest yang, st. tingimuseks, et muutus võiks toimuda, peab olema mingi kogus vastaspoolsust. Seda sümboliseerib Suure Piiri skeemil must punkt valgel taustal ja valge punkt mustal taustal..

Inimese organismi elutegevuse tähtsaim osa ongi yin ja yang tasakaalustamine, nende täielik harmoonia. Seega Ida meditsiinis ravimise peamiseks eesmärgiks ongi selle yin ja yang rivist välja läinud tasakaalu taastamine.

TERVISTAVAD KUULID Hiinast

245

„Tervisekuulide” ajalugu ulatub sajandite taha, kuna esimest korda on neid mainitud Mingi dünastia (1368 – 1644) alguses. Sellel ajal hakatigi Baodingi linnas tootma kellukestega teraskuule, mis on nüüdsel ajal tuntud enam mitte ainult Hiinas, vaid ka paljudes maailma maades. Tänu oma erinevale kõlale – üks kõrgem, teine madalam, hakati neid nimetama „Möirgava Draakoni ja Laulva Fööniksi” kuulidepaariks. Tihti on nende mütoloogiliste loomade kujutised kantud ka kuulikeste emailitud või poleeritud pinnale. Alguses said kuule kasutada vaid valitud seltskonna esindajad –jõu ja käteosavuse arendamiseks või traumade tagajärgede likvideerimiseks. Usuti, et nendega harjutamine annab „üleloomulikke võimeid”, kontsentreerib tähelepanu ja tõstab organismi energeetikat, eriti käte oma.

Üsna varsti said kuulid väga populaarseks. Selgus, et noortele annavad harjutused kuulidega kätele jõudu ja mõistusele erksust, vanadel aitavad vabaneda jäsemete kangusest ning isegi seedehäiretest. Harjutamine kuulidega parandab vereringet, normaliseerib vererõhku, võtab maha krambid kätelihastelt.

Kui harjutada kuulidega regulaarselt, aitab see säilitada teravat mõistust ja mälu, tulla toime väsimusega ja stressiga ja vältida asjatuid ärritusi.

Kuulidega võib tegeleda suvalisel vabal ajal ja suvalises kohas, sõltumata vanusest, soost, nahavärvist või tervislikust seisundist.

Nende raviefekt vastavalt traditsioonilise hiina meditsiini seisukohtadele seisneb selles, et sõrmedel ja peopesadel asuvad aktiivsed punktid, mida mõjutades on võimalik positiivselt mõjutada südant, veresoonkonda ja seedeorganeid. Ka kaasaegne meditsiin tunnistab käe ja kesknärvisüsteemi vahel eksisteeriva tiheda sideme olemasolu ning nende refleksilist otsest mõju siseorganitele.

Efektiivsusastme poolest võib harjutusi kuulidega liigitada just AKTIIVSET VANADUST ja kõrget töövõimet soodustavate parimate, lihtsamate ja odavamate vahendite hulka.

Kuulidel on suur eelis sissevõetavate preparaatide ees – nad on ise absoluutselt ohutud ja neil puuduvad ka igasugused kõrvalnähud.

Üldised juhised: Tervistavaks treeninguks pole vaja hakata sooritama mingeis tsirkusetrikke – kasu

on ka kõige lihtsamatest harjutustest: kuulide veeretamisest peopesade vahel, nende peal, vastu- ja päripäeva;

Harjutusi teha regulaarselt, mitte vähem kui 10 minutit päevas ja soovitav järk-järgult koormust tõsta; Vahetage ka käsi – tehke mõlema käega võrdselt.

Tehke vaheldumisi pöörleva liikumisega harjutusi ja surveharjutusi. Vältige valu. Ärge pingutage harjutuses mitteosalevaid lihaseid, ega tehke liigseid liigutusi;

Püüdke harjutuste ajal kuule mitte vaadata, tunnetage neid; Kui esialgu kuulid tihti kukuvad, siis püüdke kasutada kas mitte emaileeritud kuule

või harjutage millegi pehme kohal Peale harjutust pühkige kuulid kuiva lapiga puhtaks ja hoidke neid ka kuivas. Harjutused: 1. Toniseeriv harjutus „Süsi peopesal” – hüpitage kuuli pidevalt peopesal,

seejuures masseeritakse peos asuvaid punkte. (Joon. 1)

246

2. „Pähkli hõõrumine” (suruda maksimaalse pingega, vaheldada lõdvestustega

kuule käest panemata). Kuul on vasaku peopesa keskel, parem peopesa asetage keskpunktiga kuuli peale. Suruge kuuli mõlema peaoga, nagu püüaksite seda laiaks litsuda.

Kasulik on ka surve all veeretada kuule pihkude vahel, liigutades peopesi

vastassuundades. Pange tähele, kuulid võivad kiiresti kuumeneda, tänu millele saate neid kasutada valuliste kohtade massaažiks. (Joon. 2)

3. „Tiigri lõuad hammustavad kuuli” – suruge kuuli pöidla ja nimetissõrme vahel,

hoidke kuuli väga tihkelt, nii et tekiks venitamise ja lõhkumise tunne. (Joon. 3)

4. „Draakoni küünised pigistavad pärlit” – võtke kuul näpuotste vahele, kõik viis

sõrme pressivad kuuli pinda nagu vormiksid seda. (Joon. 4)

5. „Ahv haarab virsiku” – Pigistage peopesa keskel asuvat kuuli terve käega.

(Joon.5)

247

6. „Kinni- ja lahtikeeramine” – kuul on peopesa keskel, keerata pöidlaga

väikese sõrme juurest nimetissõrmeni, nimetissõrme abil viia tagasi alguskohta ja jätkata seda katkestamata. Lahtikeeramiseks tehke sama ent tagasiliikumine toimub väikse sõrme abil. (Joon. 6)

7. „Kahe kuuli keerlemine” – sooritage „kinnikeeramine” kahe kuuliga. (Joon.

7)

8. „Kahe kuuli hüpped” – võtke kaks kuuli, pöidla alumise osaga lükake

lähimat kuuli peapesa keskkoha poole, peopesa läheb kokku. Teiste sõrmedega lükata teine kuul vastassuunas. Kuulid vahetavad kohti, peopesa sirgub, tehke seda katkestamata. (Joon. 8)

248

4 „Horisontaalne pöörlemine” – võtke kaks kuuli, pöidlaga lükake lähim kuul väikesõrme poole, väikesõrmega lükata teist kuuli vastassuunas. Liikumine on nii päri- kui vastupäeva. Harjutust võib teha erinevate nurkade all. (Joon. 9)

5 „Kurg plaksutab nokka” – üks kuul on sirge nimetis- ja keskmise sõrme

vahel, teine kuul asetage pöidla ja nimetissõrme vahele. Lööge kergelt kuulidega teineteise pihta, nagu plaksutaksite kastanjette. (Joon. 12)

6 „Draakon mängib pärliga” – kuul parema käe väikese ja nimeta sõrme vahel, siis veeretage kuul keskmise sõrmega keskmise ja nimeta sõrme vahele. Pikendage liigutust, esiteks nimetissõrmega liigutades vasakult paremale, siis pöidlaga. Kuul oma liikumisel ei puuduta peopesa. (Joon. 13, 14, 15)

7 Kui Teil juhtub olema kaks komplekti kuule, siis võite teha harjutuse 9

„Horisontaalne pöörlemine”, kuid kolme kuuliga (Joon. 10)

8 „Võlupüramiid” – kolm kuuli, nende vahele keskele pange neljas,

moodustades püramiidi. Keerutage kolme kuuli, neljas hakkab ise pöörlema, kuid vähimagi ebatäpsuse juures laguneb püramiid. (Joon. 11)

249

Siin peaks vist natuke kirjutama ka kujundist, mis on näha kuuli pinnal – must

punkt valgel taustal ja valge punkt mustal taustal:

NÕRGA TERVISE PUHUL - TERVISLIKUD LIIGUTUSED ISTUDES

Kui ülaltoodud joogaharjutused ja Bodyflex on Teile kas liialt suure vanuse või ka nõrga tervisliku seisu tõttu mitteteostatavad, siis pakub Tsigun võimalust teha veel lihtsamaid harjutusi istudes, ja need peaksid olema küll kõigile täidetavad. See komplekt koosneb põhiliselt 10 harjutusest, mis oli pikka aega kasutuses Šanghai tsigun-sanatooriumis. Loodan, et kui praktiseerite neid, siis peale nende täielikku omandamist ja tervise paranemist, soovite laiendada oma treeningharjutuste komplekti.. Hammastega kopsimine. Koputada, ühendades ülemised ja alumised hambad, esialgu 24 korda silmahammastega, pärast 24 korda esihammastega. See aitab tähelepanu koondada, omab tähtsust ka hammaste tugevdamisel. „Mere sogaseks tegemine” ja sülje neelamine. Libistada või vedada keelega järgemööda 9 korda üle ülemiste ja alumiste hammaste väliskülje, üle ülemiste ja alumiste hammaste sisekülje, esiteks vasakult poolt, siis paremalt poolt, ja ilma pingutamata. Siis tõsta keeleots vastu ülemist suulage ja jälgida keelealust ala. Kui sülje kogus suus suureneb, siis „loputage” suud sellega 10 korda ja neelake alla. See võib kõhukinnisuse puhul pehmendada soolestikku, soodustab toidu seedimist, nõrgendab suus viha maitset või lõhna.

Kõhu massaaž. Hõõrutakse peopesi üksteise vastu kuni nad muutuvad soojaks ja pannakse üksteise peale (Tavaliselt parem vajutab vasaku käe peale) ja peopesa keskkohaga hõõrutakse ringjooneliselt ümber naba, paremalt poolt ülesse, vasakult poolt alla, tehakse väiksed, keskmised ja suuremad ringid, igat neist 12 korda. See võimaldab reguleerida mao ja soolestiku funktsioone

250

Pesta nägu. Hõõrutakse jälle peopesi, pesemisel keskmised sõrmed hõõruvad nina külgi alt ülesse minnes nii laubani, keskmised sõrmed lähevad üle kulmude laiali, peopesad teiste sõrmedega koos libisevad üle põskede ja liiguvad külgede pealt alla. Korratakse 9 korda. See soodustab tsi-vere tsirkulatsiooni näol ja ennetab külmetust..

«Lüüa trummi»,— katta kõrvad kinni ja vajutada kuklale. Peopesadega vajutatakse kõrvad kinni ja mõttes loetakse 9 läbi nina hingamist, siis nimetis- sõrmed pannakse keskmistele ja nimetissõrmedega 24 korda silitatakse kukalt kuulates kõrvus kohisevat heli „dun-dun”. Regulaarsel tegemisel hoiab ära peapööritused ja sumina kõrvades.

Vaade vasakule, vaade paremale. Esialgu silmad vaatavad otse ette. Pöörates kaela vasakule vaatavad silmad viltu vasakule õlale, siis, kaela pööramisega paremale — silmad vaatad paremat õlga, mõlemale poole 6 korda. See aktiviseerib kaela ja selja. Liigutused peavad olema sujuvad.

Nimmepiirkonna massaaž. Hõõrudes peopesad soojaks, hõõrutakse selja alumisel osal nimme piirkonna pehmeid kohti: vasak ja parem käsi käivad vaheldumisi üles ja alla, kummalegi poole 24 korda. See võib leevendada selja ja ristluude pakitsevat valu.

Käte sirutamine horisontaalselt külgedele. Peod on rusikasse surutud, «rusika silmad» (avad suure sõrme juures) on suunatud ülesse, rusikad ise on rinna ees, siis viiakse käed aeglaselt külgedele, korratakse 24 korda. Võimaldab tugevdada kopsude energiat ja vähendada piina rinnus.

251

Käte vertikaalringid. Käed rusikasse surutud, ette välja sirutatud, «rusikate silmad» — vaatavad teineteise poole, teha ettepoole ringliigutusi, nagu sõuaks paadis, 20 korda. See võimaldab venitada ülemisi liikmeid ja lihaseid. Taeva toetamine vasakult ja paremalt. Üks käsi toetub vööle, teine tõuseb ülesse. Kui liikumine jõuab kulmude kõrgusele, peopesa pöördub nii et keskkoht näitab ülesse. Kui käsi jõuab lagipea kohale, siis ta sirutub välja. Seejuures silmad vaatavad käeseljale. Esialgu tehakse vasaku käega, siis paremaga ja kordamööda tehakse mõlemaga 5 korda. See reguleerib põrna ja mao tegevust, parandab seedetegevust, aga venitab ka ülemist kehaosa. Käed tõmbavad pöida. Istuge otse, jalad on välja sirutatud, varbad ülesse. Painutatakse keha ette, võetakse varvastest kinni ja tõmmatakse pöida. Peale igat tõmmet lüüakse kerget laksu jala reie osale. Harjutust korratakse 7 korda. See aitab lõdvestada luid ja lihaseid, tugevdab neerusid ja ristluid.. Ka ülaltoodud harjutustes ei pea istuma „rätsepaistes” vaid võib ka, nagu viimases, istuda sirgete jalgadega.

252

RAVIMINE MÕTTE JÕUL Kõik, kes te olete suutnud ja osanud oma lapsi (ka lapselapsi) kasvatada ilma

vitsa ja väevõimuta, vaid puhtalt sõnade abil, olete kindlasti omandanud täiusliku oskuse nii keelitada - meelitada, nii laita kui riielda. Teile ei tohiks alljärgnev mitte mingit raskust tekitada.

See ravimoodus baseerub organismi enda peidetud potentsiaalsete võimaluste kasutamisel, kuna organism tegelikult „mõtleb” raku tasandil.

Igal rakul või ühesuguse funktsionaalse tähendusega rakkude grupil on oma iseseisev bioväli, mis siis alateadlikult juhib organi tööd.

Haigus - see ongi raku „mõtlemise” ebakõla tulemus, kui ta saab ülevalt poolt „keskaparaadilt” valesid korraldusi. Või saab küll õigeid korraldusi, kuid ise ei saa aru. Siit tulenevalt, kui meie oma mõttega sunnime rakku „mõtlema” õigesti, siis organ saab terveks. Õigel kasutamisel see ravimeetod on kiire ja efektiivne.

Ravimine mõttega baseerub järgmisel arusaamisel: 1. Käsk rakkudele nende mõtlemise normaliseerimiseks antakse edasi ka

mõttega – tegelikult bioenergeetilise vooluga, mille siis modelleerivad vastavad mõtted.

2. Käsi kasutatakse selle juures, et anda signaal ja energeetiline tõuge raku mõtlema hakkamiseks. See saavutatakse kas haige koha silitamisega või õrna patsutamisega.

3. Rakkude „mõtlemine” on oma tasandilt sarnane mittearenenud lapse mõttevõimega ja seda peab arvestama organi poole pöördumisel. Meiepoolsed nõuded peavad olema väljendatud küllalt kindlapiiriliselt ja selgelt – sellisel kujul, nagu me pöörduksime oma kapriisse, kuid ikkagi armsa lapse poole, kes ei ole täitnud oma kohustusi.

Muidugi, rakud ei saa aru nendele suunatud sõnadest, nad saavad aru ainult visuaalsest või mõttelisest kujundist, kui kujutame ette normaalset funktsioneerimist. Kuid sõnad võimaldavad formeerida mõtet ja on seejuures mõtte sümboliks. Ja selle ravi juures on vaja kontsentreerida kogu oma tähelepanu organile mõttelise käsu edastamisele, kujutades piltlikult ette haiget organit ja temaga kontakteerumist.

4. Oma mõtlemise arengu tasemelt ja vastuvõtlikkuselt organid erinevad üksteisest tunduvalt. Kõige targem ja tundlikum on — süda. Tema poole tuleb pöörduda südamlikult ja õrnalt. Ta võtab ruttu vastu käsu tsentraalselt mõtlemiselt. Soolestik — see on väga kannatlik ja kuulekas. Maks aga, vastupidi, paistab silma oma juhmusega ja mõtte inertsusega. Neid eripärasid tuleb arvestada organismi mõttejõuga ravimise juures.

Ravimisega tuleks tegeleda iga päev 5—10 minutit 1—4 nädalat, sõltuvalt organist, tema olukorrast ja haiguse iseloomust, aga ka iseenda psühholoogilisest seisundist – usust positiivsetesse tulemustesse. Positiivsed tulemused ilmnevadki 1—4 nädala pärast peale ravimist.

Haiguse diagnoos enne ravi alustamist peaks olema määratud spetsialisti poolt –

ise olla see spetsialist pole mõtet. Ravimise ajal peaks olema mugavas poosis, lõdvestunud, silmad suletud. Kontsentreerige oma tähelepanu haigele organile, pange käsi kehal sinna kohta,

kus organ asetseb, silitage keha sellel kohal või kergelt koputage käelaba servaga või sõrmeotstega. Peale seda kui tõmbasite endale organi tähelepanu, näidake raku „mõtlemisele”, mida temalt nõutakse. Rääkige organiga nagu lapsega, kes ei täida oma kohustusi. Arutage temaga, andke korraldusi või sundige. Mõtteline käsk antakse

253

umbes järgmisel kujul: «Organi mõtlemine (nimetada organ, mille poole pöördutakse), sa pead ennast halvasti üleval, sa tegutsed, nagu hellitatud laps. Sa tead, et on vaja toimida teistmoodi, ja ma arvestan sellega, et sa hakkad teisiti tegutsema (siin tuleb loetleda nõuded). Sa pead ennast parandama, ja sa parandad! Sa pead taastama normaalse terve seisundi. Mõte, sa vastutad selle organi eest, ja ma arvestan ette, et täidad nüüd täpselt oma funktsionaalseid kohustusi.»

Umbkaudu sellisel kujul antakse neid käske. Kui te ise ka selle asja läbi mõtlete, siis küllalt ruttu omandate selle kunsti, kuidas anda õigeid korraldusi.

Ükskõik milliste haiguste ravimisel soovitatakse kõige enne ravida magu, kuna

väga paljude haiguste teke on seotud just selle organi seisundiga. Mao tervendamine automaatselt parandab terve rea teiste organite seisukorda, eelkõige soolestikul. Kui magu on ravitud, siis võetakse ette teised organid.

MAGU. Selle organi enamuste haiguste tekke põhjuseks on vale toitumine, sellest tulenevalt halb seedimine ja siit siis juba ka muud haiglased olekud.

Mao ravimisel kasutatakse järgmist võtet: Haige seisab sirgelt või lamab selja pea. Alguses patsutage paar korda õrnalt mao

piirkonda ja öelge: «Mõte, ärka!» Siis pange peopesa kõhule ja rääkige talle: «Noh, mao (kõhu) mõte, ma soovin, et sa nüüd ärkaksid ja hoolitseksid hästi selle organi eest. Sa oled valesti tegutsenud, sa ei ole küllalt tähelepanelikult täitnud oma kohustusi ja nüüd ma nõuan õiget tegutsemist, et organ saaks tugevaks, terveks ja töövõimeliseks. Ma nõuan, et sa toimiksid nagu peab, ja sa oled kohustatud mao tööd jälgima. Sa pead jälgima õiget toidu seedimist ja kogu keha toitmist. Sa pead kõrvaldama igasugused tegevusetused ja toidu kuhjumised ja jälgima, et terve organ toimiks elavalt ja energiliselt ja teeks oma tööd». Sõnu võib muuta, kuid põhiline —organile näidata täpselt, mida temalt nõutakse.

MAKS. Ravimine toimub, nagu ka mao puhul. Kuid maks — see on halvasti aru saav organ, ja pöörduda tema poole tuleb positiivselt kuid läbitungivalt, nagu tõrksa eesliga. Maksa ei saa mõjutada õrnusega, teda tuleb sundida. Andke maksale juhtnööre, kuidas õigesti toimida, eraldada vajalik kogus sappi, kuid mitte rohkem, las sapp vabalt nõrgub ja täidab oma kohustusi jne.

KÕHUKINNISUS. Alustage maksa ravimisest. Siis liigutage käsi mööda sooli (päripäeva) lisades sõnad: «Ärka, soolte mõte, täida oma kohustusi, liigu loomulikult ja vabalt, nii nagu ette nähtud». Mõnikord kõhukinnisus allub raskel ravile anuse kokkupigistamise tõttu. Sellel juhul pange käsi sinna kohta (võib läbi riiete), õrnalt suruge seda tähelepanu saavutamiseks, ja öelge: «Võta lõdvalt, aja end sirgeks, muidu tekitad segadust. Lase siin liikumistel toimuda loomulikult ja vabalt»

LAHTINE KÕHT. Ravida nagu kinnise kõhu puhul, st samad organid, kuid vastupidisel kujul. Sooltel kästakse rahuneda, aga maksal— pidada ennast ülal nagu vaja. Käte liigutused peaksid olema kõhul altpoolt ülesse (vastu kellaosutit), soolte rahustamiseks.

NEERUD. Ravitakse nagu maksa. Lööge kergelt ja kiiresti paar korda sõrmedega sinna kohta, kus neerud asetsevad ja siis käskige neil õigesti ja loomulikult täita oma kohustusi. Ohtra urineerimise puhul käskige neerudel ja kusepõiel piirata oma aktiivsust ja tasapisi vähendada urineerimist. Kui tõusete selleks öösel kolm korda ülesse, siis andke käsk seda vähendada kahele korrale jne. ja lõpuks, et öösel enam mitte kordagi tõusta.

Raviseanss tuleb teha terve kuu iga päev 5—10 minutit. Ohtra urineerimise ravil käte söödud neerude piirkonnas teha alt ülesse. Kujutage seejuures, et hoiate voolu kinni.

254

REUMA. Esialgu ravitakse neerusid. Neerude „mõttel” kästakse eemaldada organismist igasugused mustused ja kusihappe, mis on selle haiguse allikaks. Samal ajal tuleb ravida ka reumast puudutatud kehaosi ja pöörduda nende poole käsuga välja visata sealt kusihape ja paraneda, et vaegused kaoksid. Mõnikord võib ravida ka nagu magu.

SÜDA. On kõige targem organ, jääb alla vaid ajule. Süda hea meelega allub õrnadele juhtnööridele, ta on väga malbe ja lahke. Kui süda lööb tugevalt ja ebaühtlaselt, pange käsi ta peale ja öelge lahkelt ning õrnalt: «Rahune, südame mõte, rahune (3 korda), tööta õigesti ja rahulikult» jne: Te märkate, et südamelöögid tasapisi raugevad ja et süda hakkab lööma rahulikult ja ühtlaselt.

NÄRVID. Närvihaiguste ravimisel tuleb enne ravida magu ja maksa. Siis alles alustatakse selgroo närvide ravimist, andes neile vajalikud juhtnöörid.

VERERINGE ÜHTLUSTAMINE. Teostatakse bioenergeetiliste söötude abil, st. käte kiirete liigutustega peast jalgadeni. Seejuures tuleb rääkida arterite ja veenide mõttele: «Voolake vabalt ja ühtlaselt, rahulikult ja pidevalt, voolake, liikuge, voolake». Vereringe ühtlustamine on kasulik praktiliselt kõikide organite ravimisel, kuna see soodustab nende tegevuse taastamist.

PEAVALUD. Esimesena ravitakse magu, siis ühtlustatakse vereringe, ja siis alustatakse kohalikku pea ravi. Seejuures räägitakse peaaju närvirakkudele: «Noh, rahunege ,vaibuge, rahunege» jne.

GÜNEKOLOOGILISED HAIGUSED. Esiteks ravitakse magu, siis järgneb kohalik ravi. Käed pange kõhu alumisele osale ja käskige: «Anna jõudu, tervist, tegutse õigesti» jne. Emaka väljalangemisel käskige: «Hoia kinni, ole tugev, tugev, tugev» jne.

Kui keegi lugejatest on natukenegi midagi siin pakutavast teinud, siis on asjakohane ka

televiisorist tuttav reklaam:

ELU ON VAATAMIST VÄÄRT!

Hoiame silmad tervena ja nägemise korras

Esimesed harjutused nägemise säilitamiseks olid loodud juba ammu enne meie ajaarvamist. Joogad, luues tervisekomplekte terve keha jaoks, ei unustanud ka silmi. Nad väga täpselt teadsid, et parima tulemuse saavutamiseks pole vaja mitte ainult treening, vaid ka täiuslik puhkus või lõdvestus. Tohutu informatsiooni kogus, mida me iga päev silmadega sisse «ahmime», nõuab neilt peaaegu pidevat pingulolekut. Ja loomulikult, silmad siis ju ka väsivad.

Selle info „ahmimise“ jooksul püüdke meeles pidada järgmine reegel: püüdke vältida halvasti trükitud tekste, sest mitteteravate ja laialivalguvate tekstide lugemine kutsub esile mitte ainult silmade vaid kogu psüühika väsimise.

Nägemise halvenemine ja areng toimub tasapisi ja peaaegu märkamatult. Hakkavad ilmnema sellised tunded, nagu raskus ja teravad valud silmades, aga ka peavalu. Hakkate halvemini

255

nägema kaugemaid ja väiksemaid objekte, püüate istuda televiisorile ligemale, või nihutate ka monitori endale ligemale. Kui sellistele ilmingutele õigeaegselt tähelepanu ei pöörata, siis võib tekkida lühinägelikkus. Nendel inimestel, kes tegelevad mingi spordialaga on tunduvalt vähem lühinägelikkust, kui nendel, kes armastavad väheliikuvat eluviisi. Soodsa pinna nägemishäirete tekkimiseks loovad ka mitmesugused läbipõetud haigused, mis on inimese organismi nõrgendanud.

Nägemise halvenemine on tihti seotud ultraviolettkiirte vähesusega. Juba seetõttu oleks soovitav rohkem viibida väljas värskes õhus. Hea nägemise säilitamiseks on küllaltki oluline ka õige toitumine. Toit peab sisaldama küllaldasel määral vitamiine А ja D. Vitamiin A puudujääk kutsub esile nägemisteravuse languse. Nagu juba teate, on vitamiin A olemas koorevõis, piimas, munakollases, maksas, porgandis, hurmaas, tomatis, kibuvitsas jne. Vitamiin А tagab ka nägemise videvikus. Vitamiin D on ka koorevõis, munakollases, heeringas jne.

Kõigi nägemisdefektide aluse moodustab PINGE, mis võib olla nii psüühiline kui ka närvidest või emotsionaalne ja on seotud biorütmide häiretega.

Terve silm funktsioneerib normaalselt lõdvestunud olekus. Sarnaselt fotoaparaadile, tema telg tõmbub kokku, kui vaatab kaugemaid ja venib telge mööda välja, kui vaatab lähedal asuvaid objekte. Ainult pinges olek takistab silmal kogu aeg sellisel viisil muuta oma vormi ja kuju. Püüdes kompenseerida seda puudujääki, pöördume arstide poole ja laseme prillid välja kirjutada, mis siis asendavad silmalihaste funktsioone. Ühest küljest me hakkame paremini nägema, kuid teisest küljest - meie silmalihased NÕRGENEVAD VEEL ROHKEM, ja nägemine jääb pidevalt ja takistamatult veel viletsamaks. Selleks, et säilitada oma võimed, iga organ peab olema töötavas seisundis. Aga kui selle organi funktsioone täidab mingi lisaseade, siis organism, et kohaneda tööga uutes tingimustes, LOOBUB oma loomulikest funktsioonidest, mis nägemise puhul tähendab – organism ei üritagi enam muuta silmamuna vormi ja kuju.

Siiani siis selge – paljud nägemisprobleemid tekivad just ülepingutamisest. Isegi parima nägemisega inimese silmad VAJAVAD PUHKUST. Muidu, peale pingelist tööd võivad ilmneda sellised sümptoomid, kui silmade kuivus, punetus, kaugele nägemise halvenemine. Mis aga siis rääkida nendest, kellel silmad juba sünni poolest ei ole parimad – neile on silmade puhkus ELULISELT HÄDAVAJALIK.

Kurb on tõdeda, et meie lugupeetud silmaarstid EI TAHA meile mitte tutvustada maailmas lugupeetud doktor W.H.Bates (1860-1931) ja tema õpilase Korbet elutööd, kes lõid terve oma süsteemi nägemise parandamiseks, kus pearõhk on pandud kinnitusele, et refraktsiooni anomaaliaid kutsub esile pinge. Ei pea olema eriti tark, et teada: pinge vastukaal on lõdvestamine, mille me võiksime saavutada imelihtsalt – andes silmadele puhkust, kattes nad mingiks ajaks kinni.

Kindlasti on teist paljud märganud inimese alateadvuslikku toimingut, kui inimene on tõsiselt endast väljas, siis ta mitte ainult ei pane silmad kinni, vaid katab nad ka kätega. Lihtne idee, anda enda silmadele puhkust, kattes nad kinni, on Batesi meetodi fundamentaalne osa. Ja selle täitmiseks töötas ta välja spetsiaalse harjutuse - «palming» (Ingl. palm — «peopesa»).

256

Allpool antavad harjutused silmade lõdvestamiseks on lihtsad ja ei nõua palju aega. Kuid, kõik geniaalsed asjad on üheaegselt nii lihtsad, kui ka keerulised, siis esialgu püüdke põhjalikult läbi lugeda harjutuste kirjeldused, sest, kui seal on kirjutatud, et liigutus peab olema sujuv, siis on see ka TÄHTIS. Kui on antud soovitused, kuidas hingata, siis pöörake ka sellele erilist tähelepanu. Kui Te ei unusta sellistele „pisiasjadele“ tähelepanu pöörata, siis harjutused ja silmade puhkus muutuvad tunduvalt efektiivsemateks.

NÄGEMISE TAASTAMINE, Harjutused silmadele Heaks nägemiseks peaksid olema sisse juurdunud sellised silmade harjumused: 1. Pilgutage ja liigutage: vahetpidamata ja automaatselt. 2. Hingake: kergelt ja vahetpidamata. 3. Vaadates lähedasi ja kaugeid objekte, koordineerige silmade ja psüühika tegevus. 4. Õppige endas tekitama asjade vastu HUVI: vaadates mingit objekti – vaadake rohkem, liikuge oma silmadega mööda seda objekti. 5. Võtke nähtav asi vastu ilma pingutamata. 6. Pange silmad tihti kinni, et anda neile puhkust. Normaalse nägemisega silm ei püüa mitte kunagi näha. Silm näeb ideaalselt vaid siis, kui ta on absoluutse rahu olekus. Kui inimene tahab vältida refraktsiooni anomaaliaid, siis ta peab vabanema igasugustest pingutamise mõtetest. Igasugune psüühiline pinge kutsub esile kas teadliku või alateadliku pinge silmades. Kui te suudate silmi lõdvestada vaid hetkeks, on korrektsioon ka vaid hetkeks. Kui lõdvestus on kestev, korrektsioon on ka kestev. Seetõttu on heaks nägemiseks hädavajalik nägemisorgani pidev lõdvestusseisund.

Palming

Istuge otse ja laua taha, lõdvestuge. Katke silmad kätega kinni järgmisel viisil: Peopesad moodustavad „kausikesi“, parema käe peopesa keskkoht peab asetsema parema silma kohal, sama ka vasaku käega. Peopesad tuleb panna ja nad peavad lebama pehmelt, neid pole vaja jõuga suruda vastu nägu. Sõrmed võiksid ristuda otsaesisel, ühe käe sõrmed teise peal. Tähtis on, et poleks „pragusid“, kust valgus läbi pääseb. Kui selles veendusite, siis laske silmalaud alla, silmi peab olema võimalik vabalt lahti-kinni liigutada. Tulemuseks on Teil siis silmad kinni ja veel kaetud ka kätega. Nüüd, et oleks mugavam, pange küünarnukid lauale. Tähtis on, et kael ja selgroog oleksid enamvähem ühel sirgjoonel. Kontrollige, et keha poleks pinges: nii käed, selg, kui ka kael peavad olema lõdvestatud. Hingamine peab olema rahulik, aeglane ja ühtlane.

Nüüd püüdke meenutada midagi meeldivat: kuidas te puhkasite sooja mere ääres, kuidas teid kõik õnnitlesid sünnipäeva puhul, ilusat tähistaevast…Seda harjutust võib teha ka mingi rahuliku või lõdvestava muusika saatel. Teadlikult oma silmi lõdvestada on väga raske (ega te ei suuda ka oma südame tööd juhtida). Seetõttu pole mingit mõtet üritada tahtejõuga kontrollida oma seisukorda – see vaid kahjustab tegevuse eesmärki, selle asemel lihtsalt

257

mõelge millestki meeldivast, sest peate saavutama ka psühholoogilise lõdvestuse. Kuni te pole seda lõdvestust saavutanud, võivad teie suletud silmade ees keerelda igasugused jooned, punktid, rõngad, tähed – kõik see peegeldab aju silmakeskuse erutust. Teie eesmärk on saavutatud, kui silme ette tekib absoluutselt must väli. Kasulik oleks seda harjutust teha ka tööl, eraldades endale väikseid tööpause. Isegi paarikümne sekundiga jõuavad teie silmad natuke puhata, muidugi, parem oleks kui leiaksite selleks aega selleks lõdvestamiseks kasvõi mõned minutid. Peale harjutuse lõppu (eriti, kui tegite suhteliselt kaua) avage peopesad aeglaselt, andke suletud silmadele natuke aega harjuda valgusega, mis tuleb läbi laugude, ja alles seejärel tehke silmad lahti. Täiendavaid juhtnööre palmingu tegemisel Seega, teie eesmärk on – saavutada absoluutselt must väli. Kuid kahjuks, isegi silmade kätega katmine, kui täielikult on välistatud valguse sattumine silma, ajus olevad nägemiskeskused võivad veel olla ergutatud, ja silmad jätkavad ikka edasi vale (eelmist) pingutust – vaadata. Musta sügavus, mida teil õnnestub saavutada, näitab tegelikult saavutatud lõdvestuse sügavust. Paljud inimesed palmingu ajal koondavad oma mõtted silmadele, silma lihastele, või teisiti öelduna – „töötavad“ nendega. See on suur viga. Ärge üritage tunnetada või tunda oma silmi. Neile pole üldse vaja mitte mingisugust tähelepanu pöörata, sest praktiliselt enamuses oma funktsioonides nad ei allu tahtelisele juhtimisele. Kui te hakkate istuma, vaadates mõttega oma silmade sisse, siis kaldute kõrvale selle harjutuse eesmärgist. Igasugused kõrvalekalded keha või psüühika toimingutes, näiteks, kurbus, surutus, väsimus, näljatunne, erutus, ärevus või ka viha – kõik nad raskendavad palmingu ajal musta välja nägemist. See, millest te mõtlete palmingu ajal, on väga tähtis lõppeesmärgi saavutamiseks – psüühika lõdvestamiseks. Reeglina, edukas palming eeldaks ka teiste relaksatsiooni mooduste tundmist. Lihtsalt peopesadega oma silmade kinnikatmine on siis täiesti kasutu, kui te samal ajal ei saavuta psüühika täieliku rahu olekut. Musta välja saavutamisel on paljudele abiks olnud – meenutused mingisugusest mustast esemest. Püüdke leida enda lähedal (või tooge) mingi must objekt (äkki isegi väljalülitatud kuvar), vaadake seda ja püüdke meelde jätta nii objekt, kui selle must värv. Siis on vaja silmad sulgeda ja meenutada seda värvi. Korrake seda toimingut nii kaua , kuni värv meenutuses muutub sama mustaks, kui värv silmadega vaadates. Peale seda, ikka veel hoides mälus kinni seda musta värvi, katke silmad kätega ja tehke palmingut. Kui mälu mustale on ideaalne, siis peaks ka palmingus foon olema must. Kui juhtub, et see foon mõne sekundi pärast hakkab oma musta värvi kaotama, siis tuleb silmad avada ja uuesti seda musta objekti vaadata. Sellisel viisil on enamus inimesi suhteliselt lühikese ajaga saavutanud palmingut tehes ideaalse musta fooni tunnetamise.

Õigesti tehtud palmingu tundemärgid: 1. Palmingu ajal inimene tunneb ennast igati lõdvestunult ja mugavalt ja näeb silmade ees absoluutselt musta värvi. Peale palmingut suvalise objekti värv tunnistatakse ideaalselt. 2. Silmi lahti tehes paraneb nägemisteravus, ja tähed raamatus või kontrolltabelil on näha teravalt ja täiesti mustadena. 3. Tähtede valged osad (mis pole värgiga kaetud) tunduvad valgematena, kui raamatu ääred. 4. Kui teil järsku tekib mõte vaatevälja ulatusest, siis märkate, et te ei mäleta, sest palmingu ajal oli teie silme ees vaid üks ääretu must väli.

258

Palming on ravivahend, mis eemaldab: silmalihaste väsimuse; torked laugudes; valud otsaesise piirkonnas; topeltpildi silmades; pimestavalt ereda valguse (näit. keevituse kaarleek) kahjuliku mõju ja pea „ringi käimise“. Peale selle, palming kujutab endast kogu organismi lihtsaimat staatilise lõdvestamise võtet. Nagu teadlased arvavad – inimkehal eksisteerib looduslik keha ja mõistuse harjumuste neljakümne päevane tsükkel. Selle tõttu oleks hädavajalik umbes 40 päeva püsivat praktiseerimist, et lõhkuda väljakujunenud harjumust. Et tekitada uus harjumus oma tegevuses ja teadvuses, on aga vaja umbes üheksakümmend päeva. Seetõttu oleks soovitav arvestada selliseid biorütme, et saada pikaajalisi tulemusi. Aja, mille kulutate palmingule, tasub ennast ära sajakordselt, muutub teie elu kvaliteet,te hakkate tegutsema oma intellekti hoopis kõrgemal tasandil, teie teadmised saavad parema kvaliteedi, sest raamatuid ja muid infoallikaid on lõpmata palju, aga aega on alati napilt, seetõttu teadmiste saamise saladus peitub selles, et osata võtta vajalikku, ja jätta tähtsusetu.

Ninaga kirjutamine

See harjutus on suunatud sellele, et lõdvestada nii teie silmade lihased, kui ka kaela. Pinge selles alas rikub silmade õiget toitumist (st. aeglustub verevarustuse protsess). Harjutust võib teha pikali, püsti, kuid kõige parem on istudes. Lõdvestuge. Sulgege silmad. Kujutage ette, et nina ots — see on sulepea või pliiats, millega võib kirjutada (või kujutage, et nina joont pikendab pikk kaardikepp, — kõik sõltub sellest, kuidas teil mugavam on, peaasi, et ei teie ise ega ka silmad ei pingulduks). Nüüd kirjutage (või joonistage) õhus oma „sulepeaga“. Mida nimelt, sellel pole mingit tähtsust. Kirjutage erinevaid tähti, linnade nimesid, pikka kirja kallimale…Joonistage majake, mille korstnast tõuseb suits (nagu joonistasite lapsena), või lihtsalt ringikesi-ruudukesi. Kui tahate ka tööl natuke silmi lõdvestada, siis kujutage ette, et kirjutate mitte sulepeaga, aga nõela otsaga ja mingil väiksel pinnal, kasvõi nööpnõela peale. Siis kolleegid ei hakka tülitama küsimustega – millega tegeled, kuna kõrvalt pole pea liikumist üldse märgata. Kaastöötajad mõtlevad, et lihtsalt istute suletud silmadega, et natuke puhata. Ja ega seegi pole tegelikkusest kaugel. Samamoodi võite silmi lõdvestada ka ühistranspordis sõites.

Läbi sõrmede

Silmade lõdvestuse võib saavutada ka selle arvel, et te vaatate ilma, et kontsentreeriksite millelegi ühele kindlale. Et sellisel viisil vabastada silmad pinge alt, ongi see harjutus. Ka seda võib teha istudes, seistes, pikali. Painutage käed küünarnukkidest nii, et peopesad oleksid natuke allpool silmade kõrgust. Sõrmed harali. Tehke peaga sujuvaid pöördeid paremale-vasakule, vaadates seejuures läbi sõrmede kaugusse, mitte sõrmedele. Las pilk lihtsalt libiseb, peatamata millelgi kindlal.

Kui te teete seda õigesti, siis käed hakkavad teist mööda «ujuma»: teil peab tekkima tunne, et käed liiguvad. Tehke vaheldumisi kolm pööramist lahtiste silmadega ja kolm pööramist kinniste silmadega (seejuures ka kinnised silmad ei tohi mitte millelgi peatuda). Tehke harjutust 20-30 korda, hingake seejuures vabalt, ilma pingutamata. Kui te ei suuda saavutada liikumise efekti, proovige teha nii. Sirutage nimetissõrm välja, ta peab «vaatama» ülesse ja teie nina peab seda puudutama. Sulgege silmad ja pöörake pead vasakule-paremale nii, et nina puudutaks sõrme sellest möödumisel. Mitte katkestades pea pööramist, avage silmad (ärge pöörake tähelepanu sõrmele, vaid vaadake kaugusesse!). Nüüd peaksite ikka nägema, et sõrm «liigub».

259

Harjutus kulmudele Hommikuti paljud teist tahaksid kangesti kellelegi öelda: «Tõstke mu laud ülesse!». Aga aja jooksul nad muutuvad ikka raskemaks ja raskemaks. Harjutus kulmudele ei vabasta teid mitte ainult selle raskuse rõhumisest, vaid aitab ka nooremana välja näha. Tõstke kulmud võimalikult kõrgele, seejuures jälgige seda tunnet, mis teil tekib kõrvade ülemises osas. Teie ülesanne — aja jooksul õppida tekitama see tunne ka ilma kulmude tõstmiseta. Muidugi, igaüks ei suuda kohe teha sellist harjutust. Võib olla, et tõstes esimest korda kulmusid, ei tunne te midagi erilist kõrvade juures. Ärge kiirustage, jälgige ennast ja….tuleb välja. Kas te olete mõnikord märganud, seistes peegli ees, et teie kulmude raske kude ripub sõna otseses mõttes laugude kohal ja nii, et peaaegu nende alt pole midagi enam näha? Tugevalt pingutatud silmadel rasked kulmud nagu vajuksid ripsmetele. Kuigi seda ei olnud (ega saanudki olla), kui olite alles laps ja vaba pingetest. Teil on võimalik vabaneda oma rasketest kulmudest ja aidata seejuures nii oma nägemist, kui ka väljanägemist. Tõstke teadliku pingutusega oma kulmud. Püüdke teha nii kaua, kui tekib see tunne kõrvade ülaosas. Jätke see tunne meelde. Nüüd püüdke treenida nii, et saavutada sama tunne ilma kulmusid tõstmata ja ilma laupa kortsutamata. Selle kohta kõlbaks väljend: "Suruge kõrvad taha". Kui te suudate seda saavutada (ja kerge naeratusega, et kaasa aidata sellele kõrgendatud tundele), kogu see raskus automaatselt langeb te silmadelt, silmad vabanevad survest ja teie näete mitmeid aastaid noorem välja. Silmade lõdvestamine Seiske või istuge rahulikult ja kindlalt, võite heita selili. Soovitav, et silmade vaateväljas poleks eredaid valgusallikaid. Sulgeda silmad ja lõdvestada laud. Võib silmi mõtteliselt silitada soojade pehmete sõrmedega. Tunnetage, kuidas silmamunad täiesti passiivselt lebavad oma silmaõõnsustes. Ka nägu ning keha tuleb lõdvestada. See annab täiendava puhkuse, kuid kogu tähelepanu peab olema koondunud silmade lõdvestamisele. Raskuse ja soojuse tunne peab asenduma kergusega, kuid pikapeale – täielikult kaduma silmade tunnetamine. Aeg lõdvestumisele pole piiratud. Teiste silmaharjutuste vahepeal võib see kesta 20-40 sekundit, kuid tehes omaette - 3-5 minutit. Seda võib teha suvalisel ajal.

Jooga harjutused silmadele

Seda kompleksi joogid soovitavad nägemise hoidmiseks heas seisundis. Nagu nad ise kinnitavad, kui teha neid iga päev hommikul ja õhtul, ning alustades juba noores eas, võib säilitada korras nägemise sügava vanaduseni, ning elada ilma prillideta. Enne harjutustega alustamist istuge mugavasse poosi (oleks hea, kui suudate võtta lootose poosi, kuid kõlbab ka toolil istuda). Sirutage selgroog välja. Püüdke lõdvestada kõik lihased (ka näolihased), peale nende lihaste, mis hoiavad teie istumispoosi. Vaadake otse enda ette kaugusse, kui on aken — vaadake sinna, kui pole — vaadake seinale. Püüdke tähelepanu koondada silmadele, kuid ilma üleliigse pingutuseta.

1 harjutus

Sügavalt ja aeglaselt sisse hingates (kõhuga, diafragmahingamine), vaadake „kulmude vahele“, hoidke silmad selles asendis mõned sekundid. Aeglaselt välja hingates, viige silmad

260

algasendisse ja sulgege mõneks sekundiks. Aja jooksul, pikkamööda (mitte enne, kui 2-3 nädala pärast) tuleb pikendada silmade hoidmist selles ülemises asendis, et poole aasta pärast küündiks see mõne minutini.

2 harjutus

Sügavalt (nagu eelmises harjutuses) sisse hingates, vaadake oma ninaotsale. Hoidke pilku seal mõned sekundid, ja välja hingates viige silmad algasendisse. Sulgege silmad mõneks sekundiks.

3 harjutus

Sissehingamisel pöörake silmad aeglaselt paremale («kuni takistuseni», kuid ilma tugevalt pingutamata). Mitte lõpp-punktis peatudes, viige väljahingamise ajal silmad algasendisse. Samal viisil pöörake silmad ka vasakule. Alguseks tehke vaid üks tsükkel, siis kaks (2-3 nädala pärast) ja kõige lõpuks, juba täielikult harjudes, tehke 3 tsüklit. Peale harjutuse lõpetamist sulgege silmad mõneks sekundiks.

4 harjutus

Sissehingamisel vaadake paremasse ülemisse nurka (umbes 45o vertikaalist), ja mitte peatudes, viige silmad väljahingamise ajal tagasi algasendisse. Järgmisel sissehingamisel vaadake alumisse vasakusse nurka ja väljahingamisel viige silmad algasendisse. Peale harjutuse tegemist sulgege silmad mõneks sekundiks. Järgmisena korrake harjutust, alustades vaatamisega vasakusse ülemisse nurka…ja analoogselt edasi. Alguses tehke harjutusi üks tsükkel, hiljem kaks (2-3 nädala pärast), ja kõige lõpuks piirduge kolme tsükliga.

5 harjutus

Sissehingamisel langetage silmad alla ja siis aeglaselt pöörake neid kellaosuti liikumise suunas, peatudes vaid hetkeks kõige kõrgemas tipus (kell 12). Alustada väljahingamist ja liikuda edasi alla (kella 6-le). Alguses aitab ühest ringist, kuid edaspidi viia see kuni kolme ringini (2-3 nädala pärast). Seejuures on vaja, et ei peatutaks peale esimest ringi, vaid alustataks kohe teist. Peale harjutuse sooritamist sulgeda silmad mõneks sekundiks. Siis, peale seda pisikest puhkust, teha sama harjutus, pöörates silmi vastu kellaosuti liikumissuunda.

Peale kogu kompleksi lõpetamist on vaja teha palmingut (3-5 minutit). Ka siin tuleb märkida, et parimate tulemuste saavutamiseks on vaja jälgida oma tervist ka üleüldiselt. Spetsialistide arvates sõltub hea nägemine suures osas ka õigest toitumisest. Meenutage, et kõige kasulikum on – naturaalne, (mitte aga kunstlik või konserveeritud) toit, mis on minimaalselt kuumatöödeldud.

Lühike hommikukompleks

Nendele, kellel on hommikuti raskusi silmade avamisega, see kompleks võib palju päästa. Sirutage ennast korralikult välja, pöörake ennast mõned korrad ühelt küljelt teisele. Ärge seejuures hinge kinni pidage. Vastupidi, hingake sügavalt ja rahulikult. Mitu korda avage hästi laialt nii silmad kui suu. Pigistage silmad kõvasti kinni (6 korda), tehke 12 kerget silmapilgutust. Tehke harjutus «kiri ninaga». Tehke harjutus kulmudele. Tehke harjutus läbi

261

sõrmede. Ja siis palming, mis võiks kesta oma 5 minutit. Sama kaua võiksid kesta enne palmingut eespool toodud harjutused.

Ja kui te ka päeva jooksul võite teha paar korda palmingut (lõuna vaheaeg — pikemalt, hiljem iga 1-2 tunni tagant kasvõi 10-15 sekundit) ja «kirjutada» midagi ninaga (ühistranspordis), hakkate aja jooksul tundma, et teie silmad ei väsigi enam nii, nagu varem. Kasulik oleks teha paar harjutust ka enne magama minekut, eriti, kui õhtul veetsite pikalt aega televiisori või kompuutri ees.

"Vanainimese" ja kaugnägemise ravi ennetamine

Kaugnägemise üheks vormiks on ka nn. "vanainimese nägemine", kui inimene kaotab võime näha ligidal asetsevaid objekte. Laialt on levinud vale arusaam, nagu kaugnägijad inimesed näeksid kaugele hästi. Tegelikkuses võivad kauged objektid olla mitte selgemad, kui lähedalasetsevad.

Kaugnägemise ravi aluseks on sama „lõdvestamise“ printsiip, seetõttu ka antud juhul te võite saavutada edu, kui teete füüsilisi harjutusi, mis on ette nähtud lõdvestuse saavutamiseks. Kuid kõige enne tuleb ikkagi ära õppida silmade lõdvestamise meetodid. Ja selleks kõlbavad kõik ülaltoodud.

Kahjuks, meie ajal peaaegu kõik inimesed, kes on jõudnud keskikka, kannatavad suuremal või vähemal määral nägemise defektide all, mida siis rahvakeeles nimetatakse „vanainimese nägemiseks“. Kuid halb on asja juures see, et selline „vanainimese nägemine“ sunnib meid oma nägu kaunistama optikute rõõmuks bifokaalsete prillidega, mida peetakse kui vanadusega kaasaskäivaks loomulikkuseks. Kuigi seejuures on ju teada palju inimesi, kes ka kõrges vanuses omavad suurepärast nägemist. „Vanainimese nägemise“ põhjuseks ei ole mitte vananemine, vaid aastatega kogunenud PINGE silmades ja silmalihastes tänu valele silmade kasutamisele ja nende puhkuse eest mitte hoolitsemisele.

Kaasaja tingimustes, kus inimene juba varases nooruses harjub kasutama igasuguste abivahendite teenuseid, nõrgenevad organite, sh. ka silmade loomulikud funktsioonid - on järk-järguline nägemise kaotus vältimatu. Selleks, et see protsess peatada, on vaja tõsta ja ergutada inimese enda looduslikku jõudu ja silmalihaste vastupidavust. Ainult nii nad suudavad korralikult kinni hoida silmamuna ja seda vastavalt vaadeldava objekti kaugusele ka pikisuunas kas kokku suruda või välja venitada.

T.R. 2008