Valgustus, Prantsuse revolutsioon

ja Napoleoni sõjad.

Nende mõju Euroopale.

Gümnaasiumile

Üldajaloo kursus (35-tunnine)

Riikliku õppekava kohaselt teema “Uusaeg” läbimise järel õpilane:

1) mõistab riigi, kultuuri ja ühiskonna olemusliku seose ning väärtushinnangute muutumist uusajal;2) teab, mis mõju avaldasid Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni reformid Euroopale;3) näitab ja analüüsib uusajal toimunud muutusi Euroopa poliitilisel kaardil;4) seletab ja kasutab kontekstis järgmisi mõisteid: absolutism, parlamentarism, valgustus, revolutsioon, reform, kapitalism;5) teab, kes olid Voltaire ja Napoleon ning iseloomustab nende tegevust.

Õpitulemused on kirjeldatud hindele „3“

Valgustus

Siècle des lumières (prantsuse keeles “valgustamise aeg”)

Ajajärk Euroopa ajaloos, mida iseloomustab usk mõistuse võimalustesse ning traditsioonide ja autoriteetide hülgamine.

Ajaline piirang: u 1680.aastad kuni 1780. aastad.

Nimi pärineb saksa filosoof Immanuel Kantilt (kasutab seda ühes oma 1784. aastal ilmunud artiklis).

vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse põhimõtetesse,

vähenes usk kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse;

Hakati eitama katoliku kiriku dogmasid

(tuntumaid dogmasid on olnud Jeesuse neitsistsünni dogma ning paavsti ilmeksimatuse dogma)

hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist,

hakati rohkem väärtustama demokraatiat, inimõigusi ja teadust.

Maadeavastused

Uue mõtteviisi teke

Loodusteaduste edu

Tehnika areng

Kodanluse esiletõus

Tekkeriik: Inglismaa

Thomas Hobbes: 'kõikide sõda kõigi vastu'.

Parimaks riigikorraks peab Hobbes

absoluutset monarhiat.

John Locke: parlamentarism ja usuvabadus

Riik on oma võimu saanud rahvalt ja peab

tegevuses lähtuma rahva huvidest

Valgustajate ülim püüdlus oli juurutada

ühiskonnas haridust ja teadmisi.

Usuti kindlalt, et inimkonna hädades on süüdi

vaimupimedus, harimatus ning keskajast

pärit dogmad ja fanatism.

Mõistuse ja teaduste arendamises loodeti

leida universaalset ravimit ühiskonna paljude

hädade vastu.

31.03 1596 – 11.02 1650

Prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane.

Descartes'ilt pärineb kuulus ütlus "Mõtlen, järelikult olen (olemas)". Ladinakeelne originaal kõlab "Cogito ergo sum", sellega püüdis Descartes väita, et kui inimene mõtleb, kas ta olemas on, siis ainuüksi mõtlemine tõendab seda, et ta on.

18.01 1689 – 10.02 1755

Valgustusajastu

prantsuse poliitiline

mõtleja.

Tuntud oma võimude

lahususe käsitluse

poolest.

Ideaalne riigikord:

parlamentaarne monarhia

28.06 1712– 2.07 1778

Prantsuse filosoof ja

kirjanik

Poliitiline ideaal oli

rahvavõim

Idealiseeris

looduslähedast eluviisi.

"Tagasi loodusesse!"

21.11 1694 – 30.05 1778

Prantsuse filosoof,

kirjanik ja ajaloolane

„Kui harimatu rahvahulk

hakkab tegutsema,

hukkub kõik.”

Tema jaoks oli

ideaalseks riigikorraks

valgustatud absolutism.

Selle ideoloogid peavad riigile ja rahvale parimaks valitsejaks haritud ja reformimeelset piiramatu võimuga monarhi.

Haridus oli lahendiks ühiskonda painavatele probleemidele.

Seega tuli asja muutmiseks riiki oluliselt reformida, et tagada võimalikult ulatuslik haridus võimalikult suurele hulgale inimestele ning kaotada minevikust jäänud riigipoolsed takistused ühiskonna arenguks.

Et seda aga teha, pidi uuendajal olema riigis täielik võim.

Entsüklopeediatesse sooviti kätkeda kõik inimkonna teaduse, kultuuri ja hariduse saavutused.

"Entsüklopeedia ehk teaduste, kunstide ja käsitööde seletav sõnaraamat" (prantsuse Encyclopédie, ou dictionnaire raisonné des sciences, des arts et des métiers) oli prantsuse esimene entsüklopeedia, mis ilmus kokku 28 köites aastail 1751–1772. "Entsüklopeedia" väljaandjaid ja kaastöölisi hakati kutsuma entsüklopedistideks (nt Denis Diderot, Jean le Rond d'Alembert, jpt)

Prantsuse revolutsioon

1789-1799

Oluline on teema lõpuks teada

• Prantsuse revolutsiooni põhjuseid

• Tähtsamaid revolutsiooni ajal käibele tulnud mõisteid, mida kasutatakse tänapäevani

• Tunda kuulsamaid revolutsiooni ajal tegutsenud isikuid (nimi + mida tegi)

• Revolutsiooni tagajärgi, mis mõjutasid järeltulevaid põlvkondi ja sajandeid

Prantsuse revolutsiooni põhjused

• Majanduslik kriis

– Riigivõlad

– Tühi riigikassa

– Kuningaperekond ja õukond raiskavad raha

• Ühiskondlik kriis

– III seisuse olukord

– Ideed inimõigusest ja õiglasest riigikorraldusest

Generaalstaadid

• I seisus – vaimulikud – 300 saadikut – 1 hääl

• II seisus – aadlikud – 300 saadikut – 1 hääl

• III seisus – lihtrahvas – 600 saadikut – 1 hääl

• III seisuse rahulolematus

Revolutsiooni algus

• Uue hääletamiskorra nõudmine

• III seisuse esindus kuulutab end Rahvuskoguks

• Osa vaimulikke ja aadlikke ühineb Rahvuskoguga – Asutava Kogu teke

– Eesmärk töötada välja põhiseadus

• Pariisi elanikud vallutavad Bastille’ kindluse

– 14. juuli 1789 loetakse Prantsuse revolutsiooni alguskuupäevaks

Revolutsioonilised ümberkorraldused 1789-1790

• Kuningas peab tunnistama revolutsionääride õigusi

• Asutav Kogu kaotab seisuslikud privileegid.

• Võetakse vastu “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon “

• Kirikumaade riigistamine

• Aadliseisuse kaotamine

“Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon”

•Inimesed sünnivad ja elavad vabana ja õiguslikult võrdsena. Ühiskondlikud erinevused võivad rajaneda vaid ühiskasul.

• Iga poliitilise liidu eesmärk on inimese loomulike ja võõrandamatute õiguste kaitsmine. Need õigused on vabadus, omand, julgeolek ja vastupanu rõhumisele

•Vabadus seisneb õiguses teha kõike, mis ei kahjusta teisi

Revolutsioon 1791 - 1792

• Loodi I põhiseadus – kehtestati uueks riigikorraks konstitutsiooniline monarhia

• Seadusandlik võim – Seadusandlik Kogu

• Täidesaatev võim – kuningal

• Kohtuvõim – eraldati kohus

Seadusandliku kogu saadikud jagunesid kolme suuremasse rühma

Jakobiinid Soo Monarhistid

Nõudsid pidevalt uusi muutusi ja kuningavõimuveelgi suuremat piiramist

Siia kuulusid need saadikud, kes ei suutnud ennast poliitiliselt määratleda, toetasid kord jakobiine, kord monarhiste

Kuningavõimupooldajad

1791. aasta lõpu sündmused

• Kuningas üritas koos perekonnaga Prantsusmaalt põgenenda, kuid see katse nurjus. Kuninga suhtes muututakse vaenulikuks

• Prantsusmaa kuulutab sõja Austriale• “Isamaa on hädaohus” – tuhanded astuvad

sõjaväkke vabatahtlikult. Umbes sel ajal tekib ka populaarne laul “Marseljees,” millest hiljem saab Prantsusmaa hümn

• 1792 august kuninga kukutamine ja vangistamine.

1792 – 1799 – Prantsusmaa I vabariik

Revolutsiooniline vabariik

I vabariik Prantsusmaal

• Uus rahvaesindus ehk parlament kannab nime Rahvuskonvent

• 22. september 1792 – kuulutatakse Prantsusmaa vabariigiks. Kuningal ja tema pooldajatel ei ole riigis enam mingit võimu.

Rahvuskonvendi jagunemine 1792

760 saadikut

kokku

Jakobiinid (käisid koos Püha Jakobi kloostris,

esindasid väikekodanluse huve)

Soo – saadikud, kes ei suutnud ennast

poliitiliselt määratleda

Žirondiinid (jakobiinid, kes pärinesid Gironde

maakonnast , esindasid jõukama haritlaskonna

ja kodanluse huve)

Prantsuse vabariigis kaks konkureerivat poliitilist suunda

Jakobiinid – äärmuslik poliitiline jõud, kes soovib revolutsioonilist tegevust jätkata.

Žirondiinid – liberaalse poliitika pooldajad. Soovivad leida kompromisse, et revolutsiooniline tegevus lõpetada.

21. jaanuar 1793 – giljotineeriti Louis XVI e Louis Capet

1793 – raske aasta noorele vabariigile

Kevadel Vendées rojalistide ehk kuningavõimu pooldajate mäss

Prantsusmaale kuulutavad sõja Austria, Preisimaa, Inglismaa, Hispaania, Holland –“Prantsuse kuninga küsimus on kõikide kuningate küsimus”

Moodustatakse Rahvapäästekomitee, mille juhiks sai

George Danton

Jakobiinide võimuletulek

• 1793 mai – juuni –žirondiinid kukutatakse võimult rahvaülestõusu tulemusena ning võim läheb nende endistele kaasvõitlejatele jakobiinidele.

• Algab ka žirondiinide hukkamine

Mässavad rojalistid

Võõrvägede sissetung

Prantsuse vabariiki

ähvardavad ohud

1793 juuli – 1794 jakobiinide diktatuuri aeg

Diktatuur

Võim riigis koondub kitsa inimeste grupi

kätte

Võimuesindajate piiramatud volitused

Poliitiliste vastaste

hävitamine ja karistamine

Diktatuuri aeg

• 14. juuli 1793 tapeti revolutsiooni üks juhte Jean Paul Marat. Jakobiinid kutsusid üles selle mõrva eest kätte maksma

• Rahvapäästekomitee etteotsa sai advokaadiharidusega Maximilian Robespierre, kes oli kõigi suhtes sallimatu.

• Jakobiinid hakkavad arreteerima ja lasevad hukata hulgaliselt oma poliitilisi vastaseid – puhkeb piiramatu terror.

• Sellel perioodil hukati ca 50 000 inimest, kellest enamus pärines lihtrahva hulgast

Jakobiinide terrori käigus hukati üle 50 000 inimese.

0

10

20

30

40

50

60

70

80

III seisus

Aadel

Vaimulikkond

Jean Paul Marat tapmine Charlotte Corday poolt on inspireerinud paljusid kunstnikke ja kirjanikke

Maximilien François Marie

Isidore de Robespierre

Temast sai jakobiinide võimuletuleku järel

Rahvapäästekomitee liider. “Isamaa jaoks pole tehtud

küllalt, kui pole tehtud kõik.”

Giljotiin – mehaaniline tapamasin, mis muutus omamoodi revolutsiooni sümboliks

Terrori ja diktatuuri lõpp

• Robespierre laskis hukata ka oma lähimad võitluskaaslased Nt: G. Danton.

• 1793 giljotineeriti ka Marie Antoinette

• Rahva seas ja Rahvuskonvendis süvenes rahulolematus Robespierre ja tema lähikondlaste võimuga.

• 27. juuli 1794 (vabariigi II aastapäeval) –Robespierre ja tema lähikondlased arreteeriti –hüüded “Kadugu türann” ning hukati järgmisel päeval

Robespierre’i arreteerimine

Robespierre’i hukkamine

Direktooriumi aeg ja revolutsiooni lõpp 1796 - 1799

• Rahvuskonvendis said peale terrori lõppu võimule jakobiinide vastased, keda on poliitiliselt raske määratleda. Tegu oli inimestega, kes olid revolutsiooni ajal rikastunud ning ei soovinud nüüd, et miski nende varanduslikku või muud positsiooni ohustaks.

• 1795 võeti vastu uus põhiseadus, millega Prantsusmaa jäi vabariigiks. Seadusandlikku võimu teostas Seadusandlik Korpus, valitsus kandis nime Direktoorium.

• 1799 tuleb Prantsusmaal võimule Napoleon Bonaparte, mida peetakse vabariigi lõpuks – algas konsulaadi ajastu.

Revolutsiooni tagajärjed

POSITIIVSED

• monarhia kaotamine

• feodaalkorra hävimine

• vabariigi loomine

• inimesed võrdsed seaduse ees

• eraomandi puutumatus

• rahvustunde tõus

NEGATIIVSED

• liigne terror

• Mõistuse kultus

• uus ajaarvamine

Tähtsad poliitilised mõisted

• vasakpoolne

• parempoolne

• liberaalne

• radikaalne

• konservatiivne

Revolutsiooni kulg tõusvas joones

Jakobiinide

diktaktuur

Feodaalkoor-

miste kaota-

mine

vabariik

Konstitut-

siooniline

monarhia

Seisuste

kaotamine

Napoleon Bonaparte

Napoleoni elulugu

Sündis 15. augustil 1769. aastal Ajaccios, Korsikal.

Oli pärit vaesunud aadliperest ning tal oli palju õdesid ja vendi.

1779- 1784 - õppis Brienne’i sõjakoolis

1784-1785 - õppis Pariisi kõrgemas sõjakoolis

1792 – astus Jakobiinide Klubisse.

1793 - ülendati inglastelt Touloni vallutamise eestbrigaadikindraliks

1795 -ülendati ta diviisikindraliks rojalistide mässumahasurumise eest Pariisis

1796-1797 – juhtis Prantsuse Itaalia armee ülemjuhatajanaPõhja- Itaalias sõjakäiku ning sundis Austriat mitmeteslahingutes saadud võitudega sõlmima Prantsusmaale soodsaCampoformio rahu

1798- 1799 - algatas Egiptuse sõjakäigu ning juhtis seda

Napoleon Egiptuses

Paljud uskusid, et Napoleon suudab revolutsiooni-järgseebastabiilsuse asendada tugeva valitsusega, ja tervitasidtema valitsema asumist rõõmuga, kui Napoleon naasisEgiptusest Prantsusmaale ja otsustas kõrvaldadaPrantsusmaad juhtiva Direktooriumi ja asuda ise valitsema.

Kulus 2 aastat, et Direktooriumist lahti saada jaasuda valitsema esimese jakõige suurema võimugakonsulina

ning seejärel ainukonsulina.

1802 - Napoleon määrati eluaegseks konsuliks. Riigipööret organiseerides toetasid Napoleonit nii sõdurid, enamik kindraleid kui ka talupojad, kes olid revolutsiooni ajal saanud maad.

Napoleon pöördumised olid adresseeritudprantslastele ja pidevalt kõneldi Prantsusmaast.

Püüti jätta muljet, et esimene konsul seisabkildkondlikest huvidest kõrgemal.

Konsulaadi võimu aitas kindlustada tsensuur. 173 ajalehest suleti kohe 160 ja hiljem jäiilmuma ainult neli ajalehte.

1804 – Senat kuulutas Napoleon Bonaparte Prantsuse keisriks. Sellega lõppes ka PrantsuseVabariik.

1806 - kaotati revolutsioonikalender ja pöördutitagasi kristliku ajaarvamise juurde.

Napoleoni peakate

Napoleon ja tema hobune.

Napoleoni keisriks kroonimine.

Kroonimistseremoonia pidi läbi viima paavstPius VII. Napoleon keeldus aga Roomaminemast ja kutsus Püha Isa Pariisi. Ta läks paavstile vastu jahiülikonnas jahiseltskonnaja klähvivate koerte saatel, jättes sellegamulje, nagu oleks jahilkäik olulisem kui PühaIsa vastuvõtt (tegelikult ei olnud Napoleon sugugi innukas jahimees).

Ebatavaliselt käitus tulevane keiser ka kroonimis-talitusel. Kui paavst valmistus talle krooni pähe panema, haaras ta selle paavsti käest ja pani ise endale pähe, märkimaksasjaolu, et ta ei ole krooni kellegi käest saanud. Seejärel panita ise krooni pähe ka enda kõrval põlvitavale abikaasaleJosephinele.

Kroonimistseremoonia pildid

Kroonimistseremoonia Notre Dame´i kirikus

Elu peale keisririigi loomist

Püüti rõhutada rikkust ja suursugusust, mis viis sageliülepakkumise ja labasusteni.

Riigi valitsemiseks loodi tugev administratiivaparaat.

Revolutsiooni ajast säilis jagunemine depertemangudeks. Nende eesotsas olid prefektid, keda varem nimetas ametisseesimene konsul, nüüd keiser.

Keiser nimetas ametisse ka kõik linnapead.

Arendati välja politseiaparaat, kusjuures erilist rõhku pandisalapolitseile

Mindi üle vabale turumajandusele.

Suure revolutsiooni ajast säilitati kitsendused töölistele.

Keelatud olid töölisorganisatsioonid ja streigid.

Uuendusena seati sisse töölisraamatud.

Tsiviilkoodeks

1804. aastal kehtestas Napoleon „Tsiviilkoodeksi“, teisenimega „Napoleoni koodeksi“.

Selle oli välja töötanud juristide kogu Napoleonieesistumisel.

Koodeks kaitses eraomandust, sätestas inimeste võrdsuseseaduste ees ja usuvabaduse.

Kõik 2281 paragrahvi koondati ühte köitesse.

Prantsuse armee kandis koodeksi Euroopas laiali ja see on tänaseni paljude Euroopa riikide õigussüsteemidealuseks. „Napoleoni koodeksis“ puudus küll võrdsus meheja naise vahel, olulised eelistused olid perekonnapeal.

„Napoleoni koodeksile“ järgnesid „Kriminaalkoodeks“ ja„Kommertskoodeks“.

Napoleoni eraelu Napoleon oli ka abielus ja lausa kaks korda. Esimest korda

abiellus ta noore kindralina 1796. aastal revolutsiooni ajalhukatud krahv Beauharnaise’i lese Josephine’iga.

Napoleoni esimene Naine –Josephine

1810. aastal abiellus Napoleon Austria keisri tütre Maria-Luisega. Nende abielust sündis poeg, kes aga ei saanud kunagivalitsejaks, vaid suri 1832. aastal tuberkuloosi.

1809. aastal lahutasNapoleon Josephinest, kunatoo ei suutnud talletroonipärijat sünnitada.

Napoleoni teine naine Maria-Luise

Napoleon pälvis erisuguseid hinnanguid - miljonid olid temast vaimustuses, paljud aga vihkasid teda. Sellele vaatamata oli ta kahtlemata andekas inimene.

Napoleonil oli suur töövõime - ta võis piirduda vaid paari- kolme tunni pikkuse magamisega ööpäevajooksul. Samuti võis ta tegelda mitme asjaga korraga (nt: kuulata mõne väejuhi ettekannet jadikteerida samal ajal oma päevakäsku.

Napoleon malet mängimas

Napoleon oskas ka väga hästi valida abilisi ja taloli väga hea mälu, mida ta armastasdemonstreerida.

Sõdurid olid vaimustuses kui ta neid nimepidinimetas (kuigi on teada juhuseid kui ta mõnikordoma saatjalt sõduri nime järele küsis).

Ta oli ka sügavalt haritud. Ta lemmikaineoli matemaatika, kuid tal olid ka head teadmised kirjandusest, ajaloost jageograafiast.

Napoleoni isiksus

Napoleon oli ta väga auahne ja armastasisiklikku kuulsust.

Ta oli ka karm ja halastamatu, kohkumata isegimassimõrvast (nt: käskis ta oma Egiptusesõjakäigul maha lasta 4000 türgi sõjavangi, keda ta oli lubanud ellu jätta Jaffa kindlusealistamisel).

Napoleon oli ka tujukas. Ta võis sattudaraevuhoogudesse, aga mõnikord olid need kateeseldud, et vastaspoolele mõju avaldada.

On levinud arvamus, et Napoleon oli vägalühikest kasvu. Kuid tollal võis 167 cm pikkustmeest nimetada pikakasvuliseks. On teada ka, et Napoleon põdes ailuroobiat (ailuroobia on hirm kasside ees). Igatahes kiire taibugamehena haaras ta kõike lennult mis võimaldastal lahendada keerulisi olukordi ja üllatadvaenlast lahingus.

Portree Napoleonist

Napoleoni sõjad, 1799-1815

1805. aasta 2.detsembril saavutas Napoleon jälle võidu Austerlitzi lahingus vene ja austria vägede üle(kuna lisaks Napoleonile olid kohal ka vene tsaar Aleksander I ja Austria keiser Franz II, nimetatakse sedalahingut ka Kolmekeisrilahinguks).

Austerlitzi lahing, Prantsuse vägi (73 000 meest) purustas Vene ja Austria ühendväe (86 000 meest) osava manöövri abil.

Keisririigi ajal jätkusid pidevad sõjad, mis olid alanud juba revolutsioonipäevil.

Neid nimetatakse ka Napoleoni sõdadeks. Riikide koalitsioonid tekkisid ja lagunesid.

Prantsusmaa põhivastased olid Inglismaa, Venemaa, Preisimaa ja Austria.

1805. aasta sügisel vallutas Napoleon Viini jt. Austria alad.

Tagasilöögiks sõjas Inglismaaga oli Prantsusmaa kaotus Trafalgari merelahingus 1805. aastal.

1806. aasta jooksul purustas Napoleon Preisimaa, jõudisBerliini ja sai suure sõjasaagi.

1806. aastal kuulutas Inglismaa välja kontinentaalblokaadi, st. ta keelas Mandri-Euroopa riikidel Inglismaaga kaubelda.

1807 - Napoleon pidas Poola pinnal sõja Venemaaga, misjärel sõlmiti Tilsiti rahuleping.Selle lepinguga jagatiühtlasi mõjusfäärid: Venemaa tunnustas Prantsusmaavõimu Lääne-Euroopas, ise sai aga vabad käedtegutsemiseks Ida- ja Põhja-Euroopas.

1810. aastal oli Napoleoni keisririik oma võimsuse tipul.

Euroopa riigid olid kas

1) Prantsusmaaga liidetud (Belgia, Holland, osaSaksamaast)

2) Prantsusmaa vasallid (Hispaania,?veits, Saksamaa aladeltekkinud Reini Liit)

3) Prantsusmaa liitlased (Venemaa, Preisimaa,Austria).

Napoleoni mõju alt väljas olid vaid Inglismaa, Rootsi, Portugal ja Türgi.

Napoleoni sõjakäik Venemaale 1812. aastal

Venemaa ja Inglismaa seisid ees Napoleonimaailmavallutusplaanidel.1812. aasta suvel alustas Napoleon oma Suure Armeega(650 000 meest) sõjakäiku Venemaa vastu(220 000 meest). Kuna Vene sõjavägi oli väiksem, otsustati taganemistaktika kasuks,eesmärk oli vältida nn. pealahingut ja meelitada Napoleon sügavale Venemaale. Venelased jätkasid taganemist ka peale Smolenski lahingut. Suur lahing peeti maha septembri algul Borodino küla juures.

Venelased polnud sugugi purustatud, kuid otsustati meelitada Napoleon Moskvasse, ise taganedes Moskva lähedale

sõjaväelaagrisse Tarutinos.

Napoleon tungis Moskvasse, kuid seal ootas teda ees peaaegu inimtühi linn(moskvalased oli põgenenud).

Sõdurid said loa rüüstata, kuid sellega kaasnev moraalne allakäik, samuti saabuv karm vene talv ja asjaolu, et Prantsuse

vägedel oli vähe toitu ja varustus jõudis liiga hilja kohale, nõrgestasid Napoleoni kuulsusrikast armeed oluliselt.

Napoleon tegi katse tungida Moskvast välja lõuna suunas, kuid Vene armee takistas seda edukalt.

Kuna kätte oli jõudnud külm ja lumerohke talv (milleks kerges riides prantslased üldse valmis polnud), armeed kimbutasid

nälg ja haigused, otsustas Napoleon koju tagasi pöörduda.

Napoleon lahkus oma vägede juurest poolel teel ja kihutas otsejoones Prantsusmaale.Viimased prantslaste sõjaväe riismed

ületasid Venemaa piiri 1812. aasta detsembris.

Venemaa-sõjakäigu ebaõnnestumisega algas Napoleoni langus.

Waterloo lahing

1815. aastal toimunud Euroopa jagamist otsustav Waterloo lahing oli suur standardiseerimise võidukäik ja selle valdkonnaolulisuse demonstratsioon.

Nimelt oli Napoleoni vägedel ülekaal nii meeste kuirelvastuse, eelkõige suurtükkide osas, kuid siiski võitsid sellelahingu väiksemaarvuliselt esindatud olnud inglased.

Põhjus selles, et Wellingtoni vägede erinevad suurtükidkasutasid ühesuguseid mürske, mis võimaldas neidoptimaalsemalt kasutada ja jagada.

Kui prantslastel ühe suurtükimargi mürsud otsa lõppesid, olidseda tüüpi relvad mängust väljas.

Sõja kaotus tähendas Napoleoni jaoks keisritroonist ilmajäämist- prantslasel polnud enam mingit lootust kogu Euroopat valitseda.

Monument Waterloo lahinguväljal

Pildid Waterloo lahingust

Lahinguväli

Napoleoni surm Napoleon suri Saint Helena saarer 1821. aasta mais,

51-aastasena. Tema surmatunnistusel mainiti maovähki, aga tal ei ilmnenud mingeid selle haiguse üldteada tunnuseid. Seetõttu oletab tänapäeva teadus, et suure tõenäosusega Napoleon mürgitati.

Kuu aega hiljem manustati Napoleonile oržaadi, mis on jahutav segu apelsiniõite veest ja mõrumandlitest (sisaldavad sinihapet). Napoleonile öeldi, et see jook leevendab põletavat janu – üht arseenimürgistuse iseloomulikku tunnust. Imperaatori kustutamatu janu jätkus ja ta jõi aina rohkem oržaadi.

3.mail andis Napoleoni ustav teenija Louis Marchand talle suhkruvees lahustatud kalomeli, mis pidi aitama vabaneda kõhukinnisusest. Kalomel ja oržaad ühinesid Napoleoni maos, muutudes tapvaks mürgiks –elavhõbedatsüaniidiks.

Sel õhtul saabus lõpuks kriis. Napoleoni viimased tunnid olid väga vaevarikkad. Äge higistamine tõi kaasa voodiriiete pideva vahetamise. Siis kaotas Napoleon teadvuse. Ta suri 5. mai õhtul 1821. aastal. Dr. Antommarchi sooritas lahkamise. Ta avastas, et Napoleonil puudusid ihukarvad – ka see on tüüpiline arseenimürgistuse sümptom.

Mürgitamise viimane vaatus algas 1821. aasta märtsi lõpus, kui dr. Antommarchi (Napoleoni ihuarst)

püüdis vastupunnivale Napoleonile manustada oksekivi (aine, mida kasutati haigete oksenduse esilekutsumiseks). Korduval kasutamisel kulutab oksekivi maoseinu, kuni normaalne okserefleks kaob. Siis on võimalik mürki manustada, ilma et magu selle välja tõrjuks.

Nimelt testisid teadlased Napoleoni juuksesalku ja leidsid sest suure koguse arseeni. Napoleon sai suuri arseeniannuseid päevade kaupa erinevalt, nii et mürgistuse saamine joogiveest vms. on ebatõenäoline. Mürgitamine pidi olema tahtlik

1840. aastal toodi Napoleonipõrm Pariisi ja maeti Invaliidide kirikusse.

Napoleon oli tõesti erakordne ja sellest annavad tunnistust nii tema muutused sõjaväekorras (joonetaktikaasendamine ründekolonnidega ja uuenduste läbiviimine sõjaväe varustamises mis võimaldas sõjaväe liikumisttunduvalt kiirendada) kui ka tema oskused meisterlikult manööverdades peajõude tähtsamatesse lahingupaikadessekoondada, rünnakul suurtükkide koondtulega toetada ja vastast ühendusteedest ära lõigata (rakendas rindeläbimurdmist, haaramist ja tiibamist). See kõik peaks temast tegema ühe ajaloo suurima väejuhi.