ajalooline tõde on esitatud slaidide kujul jaak valge teksti ei ole mingil kombel muudetud
DESCRIPTION
Draama Rahvavaenlase hind 2 ehk President Päts hullusärgis baseerub ajaloolistel faktidel Kõik andmed pärinevad Jaak Valge uurimusest Lahtirakendamine mis ilmus Rahvusarhiivi väljaandena 2003 aastal. Ajalooline tõde on esitatud slaidide kujul Jaak Valge teksti ei ole mingil kombel muudetud. - PowerPoint PPT PresentationTRANSCRIPT
Draama Rahvavaenlase hind 2 ehk President Päts hullusärgis baseerub
ajaloolistel faktidel
Kõik andmed pärinevad Jaak Valge uurimusest
Lahtirakendaminemis ilmus Rahvusarhiivi väljaandena
2003 aastal
Ajalooline tõde on esitatud slaidide kujul
Jaak Valge teksti ei ole mingil kombel muudetud
Näitlejatel on illustratiivne
tähendus
Tartu rahuläbirääkimistel kalkuleeris Eesti
majandusekspert Vene rahakursi languse tõttu kaotatud
hoiusummade, evakueeritud varanduste, laevade jne
koguväärtuseks 200 miljonit kuldrubla.
Artikli 12 põhjal sai Eesti 15 miljonit kuldrubla
Ehkki 15 miljonit kuldrubla oli Vabadussõja kuludest
mitu korda väiksem summa, oli Tartu rahuleping Eestile
tunduvalt soodsam kui sama aasta juulis ja augustis
sõlmitud lepingud Leedule ja Lätile.
Kui Eesti sai 15 miljonit kuldrubla,
siis Läti 4 ja Leedu 3 miljonit.
Esimene kullapartii – 8 miljonit kuldrubla
müntides (kokku ca 8 tonni) – anti Eestile üle Jamburgis
15. märtsil 1920. Teine kullapartii võeti vastu
15. aprillil 1920 Eesti piiril Komarovka külas.
Veel üritati viia Nõukogude riigi suhtes nn kullablokaadi – see oli Prantsusmaa valitsuse
initsiatiivil käikuläinud korraldus keelduda vastu võtmast Vene
kulda, kuna seda peeti õigusega röövituks.
Lääne-Euroopa börsidel ei müüdud Vene kuldrublasid
avalikult üldse. Suuremates lääneriikides kehtis 1921. aasta
kevadeni lisaks teisigi kulla sisseveo kitsendusi. Nõukogude Vene kulda Inglismaale tuua oli
aga sootuks keelatud.
Võlgu ei antud, raha küsiti kohe,
eksportkaupu ei olnud. Bolševikel oli piisavalt
vaid kulda, millega ei saanud aga piiranguteta kaubelda.
Oktoobripöörde ajaks moodustas Venemaa kullavaru
koos Rumeenia riigikassa kullaga, tohutu summa –
1101 miljonit kuldrubla.
Osa kullast, ca 250 miljonit, läks kodusõja käigus kaduma.
Ent ikkagi pidi bolševikele jääma aukartustäratav
kullavaru, millest suurem osa oli poolimperiaalides
(kuldviielised).
Lisaks saadi kulda, teisi väärismetalle
ja vääriskive oktoobripöördejärgsetest
repressioonidest.
Mis kujul kuld ka ei olnud, tuli ta eelnevalt
“puhtaks pesta”. Pärast Tartu rahulepingut
oli kõige mugavam seda Eestis teha.
Eesti sai lisaks monopoli ka Nõukogude Venemaa
väliskaubandusele: mitmed allikad kinnitavad, et 1920. aastal tuli Tallinna kaudu üle poole või koguni kolmveerand Nõukogude
importkaupadest
väliskaubanduse rahvakomissar Leonid Krassin ning teised, kes
vedasid kottidega kulda ning otsisid kanaleid
selle müümiseks Läände, eelkõige Rootsi
Ka ühes Tartu rahulepingu põhjal Eestile üleantavate
kullapartiidega saadeti kulda ja valuutat Tallinna
edasimüümiseks Läände.
1920. aasta aprillist (esimene Eesti Panga teadaolev
vahendusoperatsioon, mil Eesti Pank vahendas 2 miljoni
naelsterlingi ostu) kuni viimase operatsioonini 1922.
aastal pidi kõigega kursis olema Georg Westel, kes oli ka tõenäoliselt
(võimalik, et koos K. Pätsiga) kõigi operatsioonide koordineerijaks.
Esindusele saadeti Eestisse kulda,
briljante ja teisi väärtasju, erinevate riikide valuutat,
tsaari--duuma ja Nõukogude rublasid.
Saatjateks olid erinevad asutused: Rahanduse,
Välisasjade, Väliskaubanduse Rahvakomissariaat, Venemaa
Kommunistliku Partei Keskkomitee, Komintern jt. Lisaks saadeti summasid
eriülesannete tarvis.
Sügisel Tallinna esindust revideerimas käinud A. Jakubov
iseloomustas olukorda kui kaost, milles väljendub
“kuritegelik suhtumine töötava rahva varadesse”.
Solomon väidab oma mälestustes, et Gukovski oli joodik ja altkäemaksuvõtja
ning peamine süüdlane, et kulla eest korralikku hinda ei saadud – oma tehingutes eelistanud ta
altkäemaksuandjaid ja poliitiliselt sobivaid isikuid.
Tallinnas räägiti aga veel pikka aega kõige
uskumatumaid lugusid muinasjutulistest kasumitest,
mida N. Vene esindusega sahkerdajad saanud, Gukovski
ja Solomoni ning bolševike kõrgete võimukandjate
afääridest.
Kui mingi asutus N. Venemaal soovis teatavat kaupa, saadeti
selleks Tallinna vastav hulk kuldrublasid,
mis deponeeriti Eesti Panka ning mille Eestist
väljasaatmiseks tuli esitada Rahaministeeriumi
väljaveoluba.
…paljud Kominterni salajased osakonnad)
vajas välisvaluutat, vahetas Gukovski kuldrublad Tallinnas
vastavaks valuutaks (kandes seejuures
muidugi olulisi kaotusi) ning saatis need kulleriga või
ülekandega kokkulepitud kohta
Avalikkus teadis Vene kullasaadetistest Eestisse,
ent mitte nende mahtu, Eesti riigiasutuste seotust
kullavahendusega ega kulla edasist saatust.
Kulla teekond Tallinnast edasi on ainult osaliselt teada.
Osa kulla vastu osteti kaupu kohe Tallinnas. Ülejäänu
läks peamiselt Skandinaaviamaadesse,
suuremalt jaolt Rootsi, aga väiksemad partiid ka
Norrasse ja Taani
Rootsis sulatati kuld ümber ning viidi Rootsi kulla nime all
edasi Kesk-Euroopasse, Inglismaale või USA-sse.
Ca 10% jäi Rootsi.
Rootsist läks kuld edasi käsikohvrite ja postiga,
kuna ilma litsentsita oli ka Rootsist kulla eksport keelatud.
Saksa andmete järgi (Anti-Bolshevist Buro)
läks kuni 40% kulda kommunistlikuks propagandaks
Vene sensatsiooniajaloolane Viktor Bunitš väidab,
et Venemaalt röövitud varandus saadeti bolševike liidrite
isiklikele arvetele Läänes.
Tallinnasse sõitis kokku avantüriste ja aferiste igast
maailma otsast. Siinsest idaärist kirjutanud
prantsuse ajakirjanik iseloomustas Tallinna kui “rahvusvahelist kloaaki”.
Gukovski ei varjanud oma suhtumist Eesti riiki – tema arvates pidi Eesti Venemaa
omaks saama siis, kui bolševikud seda tahavad,
“kuid käesoleval ajal on meil vaja tema naeruväärset
iseseisvust”.
Kui tehingud läksid suuremaks, tuli maksta
kuldrublades. Alguses vahetas Gukovski dollareid kuldrublade
vastu kursiga 1 dollar – 1,95 kuldrubla, mis oli tema jaoks väga hea kurss. Selle kursiga tegi Gukovski kaks suurt ostu.
Seejärel olukord aga muutus: ajakirjandus kommenteeris neid
oste ning Prantsuse valitsus avaldas survet, mis kitsendas
Nõukogude esindajate võimalusi kullas maksta. Sellest
said Gukovski väitel kõige rohkem kasu pankurid.
Solomoni ettekannete andmetel olid Gukovski peamisteks Eesti-
poolseteks äripartneriteks esialgu pangad Scheel ja Co, Pung ja Co,
Harju Pank ning “Revalis” ja keegi Samovitš,
kes oli nimetanud ennast Tallinna esipankuriks, Scheel ja Co
ning teiste pankade direktoriks, tegelikult oli aga vahendaja.
Kohe Gukovski tulekust alates kullavahendamisega tegelenud
Scheel ja Co-d ning Pung ja Co-d nimetas Solomon
oma ettekannetes kiskjapankadeks,
üritades keskenduda koostööle Harju Pangaga.
Juba aprillis 1920 osales tehingutes ka Eesti Pank,
vahendades 2 miljoni naelsterlingi ostu inglastelt.
Tavaliselt deponeeriti Moskvast tulnud kuldrublad kuni
käikulaskmiseni Eesti Panka. Nii oli sügisel 1920 Eesti Panka
deponeeritud 60 miljonit kuldrubla
Rootsist tellitud vedurite eest maksmiseks.
Ka deponeerimise eest tuli maksta ja nii ei ole imestada,
kui Nõukogude Venemaa kandis kulla
välisvaluutaks vahetamisel kuni 40%-lisi kaotusi.
8. novembril 1920 sõlmiti Eesti valitsuse
ja Bank of Englandi vahel leping, mille põhjal kogu
Eesti valitsuse nimel väljaveetav kuld pidi saadetama Bank of
Englandile šillingi võrra untsilt Londoni turuhinnast
odavamalt.
Venemaalt oli Tõnissoni väitel kulda tulemas veel
vähemalt 342 miljoni eest, ning Eesti Pank võinuks selle
vahendamisega teenida vähemalt 12%
Solomon ostis välisvaluutat ja müüs arveldamiseks
tarnijatega kulda, tegeledes ühtlasi kaubaostude ja
transpordi korraldusega, aga Gukovski ostis
välisvaluutat ja müüs poliitilisteks eesmärkideks
kasutatavat kulda.
Solomoni sõnutsi saadi enne tema Tallinna tulekut kuldrubla eest 1,83
Rootsi krooni, tema viinud aga peagi hinna 2,19 kroonini. Partii
kuldrublasid õnnestus salakaubana viia isegi USA-sse. Juba 20.
augustil teatas ta Moskvasse, et annab kulla- ja
valuutaoperatsioonid suuremalt jaolt Harju Pangale teha.
Bolševike kaotused kulla vahetamisel valuutaks langesid
15–20%-ni. Kui veel augusti alguses müüs Gukovski kulda
Scheel ja Co-le 2550 Rootsi krooni kilogramm, siis sama kuu lõpuks
suutis Solomon tõsta kulla hinna 2900-le Rootsi kroonile, suuresti
tänu oma Rootsi partnerile Stockholmi Enskilda Pangale.
Eesti eelisseisundi jätkumise põhjuseks oli ka Nõukogude
bürokraatia inertsus ja mitmed kokkulangevused.
Eesti eelisseisund kadus alles 1922. aasta lõpus.
Siis, kui bolševikel kuld otsa sai.
Kokku osteti kulda, plaatinat, briljante, hõbedat, pärleid,
väärtpabereid, tsaari-, duumarublasid, hoopis
odavamalt, kui neid väljaspool N. Venemaad hinnati. Näib, et Freiberg ja Rosenvald said osa
kasumist omale.
Kulla kokkuostuga oli seotud palju isikuid.
1921. aasta jaanuaris teatati Rahaministeeriumist Moskvasse:
“Ligemal ajal ilmub Moskvasse Ramini poolt komandeeritud ametnik
Emil Aleksandri p. Bruhl-Pruul, kellega kokkulepitud on, et tema komandeerimise ja hädaohuta
Venemaalt Eestisse 30 naela kulla tagasitoomise eest riik oma kasuks
saab komisjonimaksuna 10 naela kulda.”
1921. aasta sügisel muutus väärtuste väljavedu
Venemaalt raskemaks. Moskva saatkonnas otsustati
väärtmetallide ja -asjade saatmist Riigikassale
siiski jätkata (välja arvatud hõbe), lubades igas 10-kiloses diplomaatilises pakis
reserveerida väärtuste saatmiseks kuni 20 naela (8 kilogrammi) ruumi.
Edaspidi keskendutigi kullale ja plaatinale,
rahaminister arvanud, et ka “briljantide ja pärlitega
ei tasu jännata”.
1921. aasta lõpul ja 1922. aastal anti Riigikassa Vene
jaoskonna poolt teenitud väärtused – kuld, hõbe ja
plaatina – Riigikassa Peavalitsusele üle.
Lõppsumma suurus ei ole teada, aga tegemist oli
sadade miljonite markadega.
Aastatel 1920–1922 Venemaalt ühel või teisel kombel Eestisse laekunud summade väärtust
on võimalik hinnata vaid ligikaudselt.
Piirikaubandusest laekus Eestisse n-ö ülemakstud
summade näol 1921. aastal 90 miljonit
ja 1922. aastal 150 miljonit marka. Kokku seega ca 1,4
miljonit kuldrubla. Tulud laekusid eraisikutele.
1924. aastal hindas Jaan Tõnisson kogusummat kahele
miljardile margale, mis oleks ligi 12 miljonit kuldrubla.
See suurusjärk tundub üsna usutav. Ka need summad ei tulnud otse Eesti riigile, kuid
suurendasid neil aastail tugevasti majandusaktiivsust.
Riigikassa agentide tegevuse kaudu Venemaal teenitud
summade ulatus on samuti teadmata. Siinkirjutaja hinnangu järgi ei saanud see olla vähem kui 200 miljonit marka ehk 1,2
miljonit kuldrubla. See summa jäi riigile.
Eesti informeeritud ajakirjanduse andmetel läbis
Eestit aastatel 1920–22 ligikaudu
30 tuhat puuda Vene kulda, mille väärtus oli
550 miljonit kuldrubla.
V. Novitsky andmete kohaselt olid bolševikud 1. augustiks
1921 eksportinud 451 miljoni kuldrubla
väärtuses kulda, briljante ja kirikuvarasid üle Eesti piiride ja 74 miljoni kuldrubla väärtuses
teiste piiride kaudu.
Briti luure (S.I.S.) andmetel viidi Eesti kaudu Vene kulda
kuni 1921. a märtsini 311,5 miljoni kuldrubla väärtuses, edasi kuni 1921. a septembrini
188,5 miljonit ning kuni 22. oktoobrini veel 11,5 miljonit
kuldrubla.
Seega kokku kuni 22. oktoobrini 1921 511,5 miljoni kuldrubla
väärtuses. Selles arvestuses puuduvad
tõenäoliselt kullakangid, kindlasti aga teised
kuldvaluutad, väärtasjad ja vääriskivid.
Nõukogude esinduse andmetel müüdi 1920. aastal (alates 10. maist)
59,9 miljonit kuldrubla (tõenäoliselt arvestatud ainult
münte kuldrublades, mitte kange ega teisi kuldmünte)…
…ning 1921. aastal (kuni 1. oktoobrini)
189,5 miljonit kuldrubla. Seega kokku kuni
1921. aasta 1. oktoobrini 249,4 miljonit kuldrubla
(müntides).
Eestit läbinud kuldmüntide kohta
koostas 1923. aasta alguses aruande
Riigikassa rahanduse jaoskonna juhataja
Nikolai Niitem.
Tema andmetel läbis Eestit transiidina aastatel 1920–1922
598,2 miljonit kuldrubla, kuid ka teisi kuldmünte,
nagu Inglise naelsterlingeid, Prantsuse franke,
USA dollareid, Jaapani jeene, Saksa marku
ja Belgia franke.
1922. aasta mais informeeris rahaminister Westel, kellel pidid olema kõige täpsemad andmed,
Briti konsul Peter Lesliet, et kulla hulk, mis Nõukogude Venemaa on Eesti kaudu
saatnud, moodustas kuldrublades 683,5 miljonit
ning lisas juurde täpsema jaotuse…
…mille kohaselt Venemaalt oli tulnud järgmisi kuldmünte: Vene rublasid 595,9 miljonit,
Saksa markasid 120,5 miljonit, Prantsuse franke 49 miljonit, USA dollareid 1,35 miljonit,
Inglise naelsterlingeid 724 000, Rootsi kroone 35 000, Jaapani
jeene 4 miljonit.
Seega läksid Westeli andmed kokku Niitemi andmetega, lisaks
võttis Westel arvesse ka teisi kuldmünte, kuid tõenäoliselt ei
arvestanud ta kullakange, vääriskive ja väärtasju.
Westel-Niitemi andmed kui täpseimad võibki võtta
aluseks edasiste kalkulatsioonide tegemisel.
Kaaluliselt oli see kogus – 683,5 miljoni kuldrubla
eest kuldmünte – peaaegu 700 tonni.
Kõigi maailma riikide käsutuses olevate kullatagavarade suurus oli 1920. aastate alguses aga ca
9 miljardit dollarit. Ehk ca 18 miljardit kuldrubla.
Eestisse jäänud summade hindamisel on oluline aeg,
mil kuld Eestit läbis. V. Sirotkini väitel müüsid bolševikud
enne ajutist kaubanduskokkulepet
Inglismaaga (märts 1921) kulda Londonis 15–20% alla maailmaturuhinna,
pärast lepet oli see vaid 6%.
Nõukogude Vene Väliskaubanduse
Rahvakomissariaadi esindaja asetäitja Eestis Pjotr Anikejevi andmetel
ulatusid kaotused 1920. aastal kuni 41%-ni.
Edasi kuni 1. oktoobrini 1921 olid kaotused
keskmiselt 9,6%. Alates 1921. aasta aprilli
keskpaigast oli see alla 7%, juulist alla 5%,
10. augustist alla 3%, jäädes edasi kõikuma
2,2 ja 3% vahel.
Seega võib hinnata, et aastatel 1920–22 kaotas Nõukogude
Venemaa kuldmüntide müügioperatsiooni käigus
läbi Eesti ca 80 miljonit kuldrubla.
Eesti vahendajad ei saanud sellest loomulikult kõike, osa jäi ka neile, kes toimetasid Vene
kullaga Eestist lääne pool.
Hinnates viimaste osa ligikaudu poolele (see osakaal on pigem üle
kui alla pakutud), võiks Eestisse jäänud summaks pidada 30–50 miljonit kuldrubla. See oli tohutu väärtus. 1923. aasta aprillis, mil Eesti mark oli stabiilne,
maksis kuldrubla Tallinna börsil 170 marka. Järelikult oli seda kokku väärtuses 5,1 kuni 8,5 miljardit
marka.
See summa jääb vaid mõnevõrra alla kogu Eesti Vabariigi aastate 1920–22
ekspordi väärtusele (9,7 miljardit marka), tehes loomulikult kuhjaga tasa
nende aastate ametliku väliskaubandusbilansi defitsiidi.
See summa ületas oma väärtuselt kogu Eesti suurtööstuse
nende aastate netotoodanguga (1922. aastal ca 3 miljardit marka).
Veelkord väärib toonitamist, et siinkohal on arvestatud ainult
kuldmünte ning summa on pigem alla
kui üle hinnatud. Kullakange, väärtasju ja vääriskive vahendasid
tõenäoliselt rohkem eraisikud.
Kes Eestis teenisid vahendamiselt?
Keegi Kominterni töötaja Tallinnas Petrov väitis, et
Eestis spekuleerisid kõik – peaministrist šveitserini.
Gukovski, Solomoni, Jakubovi ja Anikejevi ettekannetest nähtub, et erafirmadest oli
suurim vahendaja Scheel & Co.
Varem tegutses aktiivselt veel Pung ja Co ning hiljem Harju Pank. Hiljem
Riigikogus sotsialistide poolt esitatud arupärimise kohaselt moodustanud Scheel ja Co tulud operatsioonidelt
Vene kullaga 30 miljonit kuldrubla.
Aleksander Lukk ja Kolla Vellner väitnud aga Eduard Laamanile, et Scheel teenis “Vene saatkonnalt”
20 miljonit kuldrubla.
Eesti riigiasutustest tegelesid Vene kulla vahendamisega
Eesti Pank ja Rahaministeeriumi Riigikassa,
kord käsikäes, kord eraldi. Isikute ring, kes valdasid kogu kullavahendusega seotud informatsiooni,
oli väga kitsas.
Dokumentidest selgub, et kullaoperatsioonidega tegelesid
Georg Westel (esialgu Eesti Panga direktorina, seejärel rahaministrina),
Theodor Käärik, Joakim Puhk ja Ants Piip. 1920. aastal pidi
toimuvaga vähemalt pealiskaudselt kursis olema ka Jaan Tõnisson. Hiljem viseeris kõik tähtsamad kokkulepped Konstantin Päts.
Konstantin Päts oli üks Harju Panga omanikke.
Viimane tegeles juba 1920. aastal kullavahendamisega.
Veelgi raskem on hinnata Eesti Panga kullaoperatsioonidest
teenitud vahendustasu. Nagu selgub Gukovski kirjast
Väliskaubanduse Rahvakomissariaadile,
vahendas aprillis toimunud 2 miljoni naelsterlingi ostu inglastelt just Eesti Pank.
Arvestades naelsterlingi hinnaks 7,2 kuldrubla (selle kursiga vahetati Tartu rahulepinguga saadud kulda augustis 1920), pidid bolševikud
selle eest välja andma ca 15 miljonit kuldrubla. Hinnates tolle aja
vahendusprotsendi vahemikku 10–40, pidi Eesti Pank ainuüksi selle operatsiooniga teenima
1,5–6 miljonit kuldrubla.
Juhul kui pidada eelpoolmainitud selgusetut
operatsiooni 10 miljoni kuldrublaga septembris 1920 Eesti Panga vahenduseks,
siis lisanduks Eesti Panga kasumiarvele
veel 1–4 miljonit kuldrubla.
Peale selle tuleb arvestada veel fikseeritud “väiksemaid” operatsioone, nagu
eespooltoodud “rahaministri suusõnalisel nõusolekul”
toimunud kullaost 358 500 naelsterlingi eest 1920. Seega pidi
Eesti Pank kulla müügi vahenduselt teenima 2,7–10,4
miljonit kuldrubla, kusjuures viimane summa tundub usutavam.
25. aprillist kuni 2. maini 1921 kestnud
Eesti Panga revideerimine tuvastas,
et 28. aprilliks leidus Eesti Panga kassas
24,5 miljonit ja rahakambris 23 miljonit
Eesti marka.
Välisvaluutat oli kassas selsamal päeval kokku 24,9 miljonit
kuldrubla, 295 000 Soome marka, 14 000 USA dollarit, 1,1 miljonit
Inglise kuldnaelsterlingit, kullakange 5,9 miljoni kuldrubla ja 1,1 miljoni Eesti marga väärtuses,
peale selle veel plaatinat, hõbedat ja väiksemas hulgas suurema osa
Euroopa riikide valuutat.
Seega kokku väärtusi üle 45 miljoni kuldrubla! Täiesti selge on, et see
tohutu varandus ei saanud kuidagi olla Eesti riigi
ega ka Eesti kodanike oma. See ei saanud olla midagi muud kui
Eesti Panka deponeeritud bolševike raha.
Ka Nõukogude allikad tõendavad, et bolševikud deponeerisid
müüdavad kuldmündid ka juhul, kui Eesti Pank neid ise edasi
ei müünud, kuni käikulaskmiseni Eesti Panka.
Samuti toimiti vähemalt 1920. aasta sügisest kuni 1921. aasta
kevadeni briljantidega. Vaevalt, et hõbeda ja plaatinaga
oleks asjad teisiti olnud.
Need Eesti Panga teenused ei olnud odavad.
Mais 1921 võeti kulla vastuvõtu eest Eesti Pangas 1,2%, hoidmise
eest 1,4% igal kuul, deposiitide eest 1,2% igal kuul ja
akreditiivide eest 1,2% igal kuul.
Stockholmi toimetamise ja kindlustuse eest võeti 1,2%.
Kulla väljaveo litsentsi eest 10 miljoni kuldrubla puhul võeti 574 000 Eesti marka. Telegraafiülekannete eest Lääne-Euroopasse maksid
bolševikud Eesti Pangale 1%, Ameerikasse 2%.
1921. aasta novembris võeti Eesti Pangas kõikide
operatsioonide eest kullaga 1,2%.
Seega – teades, et teenustasud olid enne 1921. aasta kevadet
suuremad, ei saa kuidagi arvata, et Eesti Panga kasumid
ülalmainitud “tavalistelt teenustelt” võinuks jääda alla
15 miljoni kuldrubla. Pigem võisid need küündida
suuremate summadeni.
Nii oli Eesti Panga miinimumteenistus aastatel 1920–1922
17,7 miljonit kuldrubla, ilmselt aga siiski rohkem.
Juurde lisades Riigikassa kullaoperatsioonid Venemaal
(minimaalselt 1,2 miljonit kuldrubla) ja Riigikassa kullavahenduse
(minimaalselt 1,8 miljonit kuldrubla), pidi Eesti riigi teenistus olema neil aastatel minimaalselt
20,7 miljonit kuldrubla, tõenäolisemalt aga
üle 30 miljoni kuldrubla.
Tegemist oli summaga, mille ärakulutamiseks pidi
tugevasti pingutama.
LÕPP