deporteerimised eestis · 2009. 4. 3. · 2. 1941. aasta juuniküüditamine.....35 2.1. eesti...

Фонд содействияа к т у а л ь н ы ми с т о р и ч е с к и мисс ледованиям

Deporteerimised Eestis Kuidas see toimus tegelikult

Aleksandr Djukov

Aleksandr Djukov

DeporteerimiseD eestis

Kuidas see toimus tegelikult

Nõukogude võimude repressioonidest eestis 1940–1953

tallinn2009

Aleksandr DjukovDeporteerimised EestisKuidas see toimus tegelikult

tallinn, tarbeinfo oÜ, 2009 – 208 lk.

Tõlge, originaal: Александр Дюков. „Депортации в Эстонии: как это было на самом деле“ (2009)tõlge eesti keelde oÜ tarbeinfotoimetaja Vladimir iljaševitš

isBN 978–9985–9721–9–9

© Sihtasutus „Ajalooline mälu“ (tekst), 2009© Tarbeinfo OÜ (kujundus, tõlge), 2009

oÜ tarbeinfo 11414, [email protected]./fax: (+372) 6381 087

SiSukord

EESSõna EEStikEElSElE väljaandElE ........................................5SiSSEjuhatuS .............................................................................9

1. rEprESSioonid 1940. aaSta juuniSt kuni 1940. aaSta juunini ....................................................................................16

1.1. eesti ajaloolaste versioon .......................................16 1.2. eesti andmete algallikad .........................................18 1.3. periodiseerimise küsimus .......................................19 1.4. statistiliste andmete võrdlus ..................................22 1.5. Vangistatute arv ......................................................24 1.6. Hukatute arv ...........................................................29 1.7. Järeldused ...............................................................33

2. 1941. aaSta juuniküüditaminE ...........................................35 2.1. eesti ajaloolaste versioon .......................................35 2.2. Küüditatute arv .......................................................36 2.3. Kes kuulusid küüditamisele ...................................38 2.4. Küüditamisele kuulunute arv ..................................41 2.5. Küüditamise käigus tapetud ...................................46 2.6. Küüditamise käigus hukkunud ...............................47 2.7. Küüditatute saatus ..................................................59 2.8. Küüditamise põhjused ............................................68 2.9. Kas teine küüditamine oli ettevalmistamisel? ........752.10. Järeldused ...............................................................76

3. Sõja alguSE rEprESSioonid .................................................78 3.1. eesti ajaloolaste versioon .......................................78 3.2. olukord eestis 1940. aasta suvel ............................80 3.3. sõjatribunalide tegevus ..........................................83 3.4. mahalaskmised vanglates .......................................85 3.5. tulemused võitluses metsavendadega ....................88 3.6. Süüdistused mõnitamistes ja piinamistes ...............91 3.7. evakuatsioon 1940. aasta suvel .............................94 3.8. mobilisatsioon tööpataljonidesse ...........................94 3.9. Järeldused ...............................................................99

4. päraStSõjajärgtSEd rEprESSioonid 1944–1953 ...............100 4.1. eesti ajaloolaste versioonid ..................................1004.2. olukord eestis 1944–1945. aastal ..........................1014.3. repressioonid aastatel 1944–1945 .........................1034.4. Armulikkus langenute suhtes ..................................1084.5. Repressioonid aastatel 1946–1953 ......................... 1184.6. 1949. aasta küüditamine .........................................1224.7. Järeldused ...............................................................130

lõppSõna ..............................................................................132liSa 1 — uuEd arhiiviandmEd nõukogudE rEprESSioonidE kohta EEStiS 1940–1953 .....................................................138

а) Dokumendid 1941. aasta küüditamiste kohta ............138b) Kollaboratsionalistide suhtes rakendatud repressioonid .............................................................150

liSa 2 — BEria EttEkandEd ja nõukogudE rEprESSioonidE kohta käiva StatiStika uSalduSväärSuS ..............................184taBElitE nimEkiri .................................................................196kaSutatud kirjanduS ja allikad .........................................198lühidalt autoriSt ...............................................................206

5

EESSõna EEStikEElSElE väljaandElE

Selle raamatu esimene väljaanne anti trükki veidi aega enne „Pronksiöö“ sündmusi — korratusi mille provotseeris nõuko-gude sõjameestele-vabastajatele pühendatud ausamba eemal-damine Tallinna kesklinnast. Need traagilised sündmused näita-sid üsna selgelt, milleni võib välja viia mälude konflikt, milleks on kahe erineva ajalookäsitluse vastandumine. Venelaste jaoks on Suure Isamaasõja mälestus üks olulisemaid rahvusliku ene-seteadvuse aluseid. eestlaste olulise osa jaoks hakkasid mingist ajast alates olema olulisemad nende kannatuste meenutused, mida neile põhjustas nõukogude võim, nende uuteks kange-lasteks kujunesid mitte punaarmee 8. eesti rahvusliku korpuse sõjamehed, vaid eesti ss Leegioni sõdurid.

Loomulikult pole selles, et eestlaste ajalooline mälu erineb venelaste omast midagi taunitavat. Häda seisneb selles, et need ettekujutused minevikust on konfliktsed ja viivad ühest küljest eesti-Vene suhete halvenemisele rahvusvahelisel areenil ja tei-salt täisväärtusliku vaenlase kuju loomiseni sisemiselt. Väga tihti viib see oponendi demoniseerimiseni, kus teda esitatakse kui igavest, julma ja salakavalat vaenlast. siis tulevad heanaa-berlike suhete asemele rahvustevaheline vihkamine, mida radi-kaalsed poliitikud omakorda tagant õhutavad.

Väljapääs kujunenud olukorras võib seisneda ajaloo kui tea-duse rehabiliteerimises ning meie ühise ajaloo maksimaalselt erapooletus uurimises.

See on täiesti täidetav ülesanne. Loomulikult on ajalootea-dusel oma kindel spetsiifika.Uurija rahvuslikud ja poliitili-sed eelistused avaldavad ajaloolase-õpetlase töö tulemustele kindlasti oma mõju. see subjektiivsus on sageli kõrvaldama-tu. Lubamatu on aga ajalooliste faktide või numbrite otsene falsifikatsioon või nendega manipuleerimine. Faktid ei sõl-tu uurija antipaatiatest või sümpaatiatest; lõpmatuseni võib vaielda 1941. a. Baltimaades läbiviidud küüditamiste põh-jendatusest või põhjendamatusest, kuid nende arvu ja saatu-

6

sed võime välja selgitada täpselt. Selles seisnebki tegelikult ajaloolase amet.

Kahjuks pole neid ajaloolasi täna Eestis kuigi palju, kes tege-levad vaieldamatute faktide väljaselgitamisega. Selle asemel lä-hevad käiku müüdid, millel pole ajalooga mingit pistmist kuid sobivad hästi ideoloogiliselt etteantud rahvusliku ajaloo kont-septsiooni. Nende müütide kinnistamiseks peavad ajaloolased avalikult minema võltsimise ja väärendamise teed ja sel viisil erineb poliitiline konjunktuur teaduslikust korralikkusest ning ajalooline tõde osutub teadlikult moonutatuks.

Üheks poliitilise konjunktuuri poolt ajaloo moonutamise ere-daks näiteks on nõukogude genotsiidi müüt, mida agaralt propa-geerivad nii eesti poliitikud kui ajaloolased. see kontseptsioon ei kannata mingit teaduslikku kriitikat, selle tõendamiseks ope-reerib ametlik ajalugu juba pea 20 aasta jooksul mitmekordselt suurendatud arvudega.

Just see eelpooltoodu on kajastamist leidnud raamatus, mida Te käes hoiate, selle esimene trükk põhjustas tugeva resonantsi mitte ainult Venemaal, vaid ka eestis.1

eesti poliitikute vastust ei pidanud kaua ootama. eesti pres-sis ilmusid kirjutised, mis pidid uurimust diskrediteerima. Nii näiteks pühendas Eesti Päevalehe ajakirjanik Heiki Suurkask „Müüdile genotsiidist“ mahuka artikli, mille sisu võib elemen-taarselt lihtsa teesiga kokku võtta — „Raamatu autor on Kremli agent“. Kõige huvitavam on seejuures, et raamatut ennast härra suurkask lugema ei vaevunudki. 2

1 Vt. Eesti liialdab represseeritute arvuga // Eesti Päevaleht Online, 25.09.07; must: ka eesti ajalooõpikutes leidub fantastilisi arve // Postimees, 25.09.07; Krievu vēsturnieks: igauņi seškārt pārspīlē staļinisko represiju upuru skaitu //lnak.org, 27.09.07; Алексеев А. Книга о геноциде эстонцев: миф о мифе // DELFI (Эстония), 13.11.2007; Ideon A. Küüditamine kui humanismi väljendus // Ees-ti ekspress, 15.11.2007; Deportations were like a family picnic // The Baltic Times, 15.11.2007 и т.д.

2 Suurkask H. Miks Vene „ajaloolane“ valetab? // Eesti Päevaleht online, 29.09.07.

7

eesti ajaloolaste reaktsioon oleks pidanud juba olemuslikult palju adekvaatsem, sest kahtluse alla oli pandud nende teaduslik reputatsioon. mundriau kaitsele ei asunud aga ükski eesti aja-loolane ja monumentaalse artiklikogumiku „Eesti 1940–1945“ üks kaasautor Toomas Hiio avaldas oma retsensiooni „Müüdile genotsiidist“ alles oktoobris 2007. a. ajakirjas „Diplomaatia.1

Härra Hiiole tuleb siiski tunnustust avaldada, sest tema auto-rit Kremli agendiks ei nimetanud. selle asemel oli minu vastu tõstatatud terve rida konkreetseid pretensioone, mis puudutasid metodoloogiat ja faktilist külge. Kuid samas osutusid need pre-tensioonid pehmelt öeldes imelikeks.

Oma retsensioonis demonstreeris Hiio järjekindlalt suvalise ajaloolase jaoks elementaarsekspeetavaid baasiliste printsiipi-de ning seejärel ka eesti ajaloo historiograafia mittetundmist.2 Seejuures vältis ta kadestamapaneva järjekindlusega põhiküsi-must — kas tõesti on nii, et eesti ajaloolased võltsivad süste-maatiliselt nõukogude repressioonide ohvrite arvu!?

Kuna „Deporteerimised Eestis“ sisaldab ka eesti ajaloolaste poolt kasutatavaid võltsinguid, siis retsensioonides peaksid ole-ma kajastatud just argumenteeritud vastused neile küsimustele. retsensent peaks seega tõestama, et minu poolt siin raamatus toodud andmed on valed või tunnistama, et need on õiged ja vastavad tegelikkusele. Viimasel juhul peaks aga eesti histo-riograafia selles osas radikaalselt üle vaatama, mis puudutab „nõukogude okupatsiooni“ ja eriti just nõukogude repressioone ning nende eesti ajaloolaste tegevus, kes on seda teadlikult võlt-sinud, peaks saama teadusringkondade hukkamõistu osaliseks.

Härra Hiio eelistas aga peamisele küsimusele üldse mitte vastata. põhjus on vast ilmne-esitatud süüdistustele lihtsalt ei olnud midagi vastu panna.

on siiralt kahju, et eesti ajaloolased ei soovi diskussiooni. see annab tunnistust eesti ajalooteaduse degradeerumisest, sest teadus ilma diskussioonide ja vaidlusteta pole teadus. enamgi veel — Eesti-Vene ajaloo adekvaatne pilt joonistuks vaid ühiste 1 Hiio T. Arvude vaidlustamine // Diplomaatia. 2007. № 49–50. 2 Põhjalik vastus Hiio artiklile vt. Дюков А.Р. Ликбез для эстонских

историков // REGNUM, 31.03.2008.

8

jõupingutustega. Aga meil, nii eestlastel kui venelastel, on vaja just adekvaatset ja maksimaalselt demütologiseeritud pilti oma ühisest minevikust, mis võimaldaks elada naabriga rahulikult kõrvuti teda sealjuures demoniseerimata.

Usun, et „Deporteerimised Eestis“ ilmumine eesti keeles aitab kaasa selle ülitähtsa eesmärgi saavutamisele.

Aleksander Djukov, jaanuar 2009

9

SiSSEjuhatuS

Eesti poliitikud ja ajaloolased räägivad kogu aeg sellest, et nõu-kogude ajal toimus vabariigis täiemahuline genotsiid. Seejuures ei piirduta sugugi mitte ainult avaldustega — viimast Nõuko-gude Liidu kangelast Arnold merit süüdistatakse just osalemise eest „genotsiidis“ ja sellesama „genotsiidi“ eest loodavad mõ-ned poliitikud saada rahalist kompensatsiooni Venemaalt.

Kuid kas on õige nimetada nõukogude repressioone genotsii-diks? Vastamaks sellele küsimusele, peame pöörduma genotsii-di määratluse juurde. Esmakordselt määratleti see ÜRO poolt vastuvõetud konventsioonis, mis käsitles genotsiidikuritegu-de ennetamist ja karistusi genotsiidi eest ning mis võeti vastu 9.12.1948. a. Vastavalt konventsioonile

„Genotsiidi all mõistetakse järgnevaid tegevusi, mis on toime pandud kavatsusega hävitada osaliselt või täielikult mingit rahvuslikku, etnilist, rassilist või religioosset gruppi kui sellist:а)sellegrupiliikmetetapmist;b)tõsistekehevigastustevõivaimsetevõivaimsetehäiretetekitaminesellisegrupiliikmetele;

с)teadvaltjameelegateatudgrupilesellistetingimusteloomine, mis on mõeldud selle osaliseks või täielikuks hävitamiseks

d)abinõud, mis onmõeldud sündimuse ärahoimiseks sellisesgrupis

e)Lastevägivaldneüleandmineühestgrupisteise.1

Seega — genotsiid on kuritegu, mis pannakse toime eesmär-giga hävitada mingi rahvuslik, etniline või religioosne grupp. Ameerika ajaloolane Mark Tauger kirjutab sellega seoses: „An-tud konventsiooni üks põhiosa määratleb genotsiidi kui tege-vuste seeriat: grupi liikmete tapmist, tingimuste loomist, milles ellujäämine osutub võimatuks, sündivuse vältimiseks vajalike 1 Ametlik tõlge: http://www.un.org/russian/documen/convents/geno-

cide.htm

10

tingimuste loomist jne. Need tegevused muutuvad aga genot-siidiks siis, kui on tegemist kavatsusega hävitada kas tervikuna või osaliselt rahvuslik, etniline, rassiline või religioosne grupp.“ Jutt käib siin mitmest momendist: kas valitsus või teised osale-vad tegelased panevad kirjeldatud tegevusi toime sihikindlalt, sihiks on aga terve inimgrupi hävitamine“ 1

on ilmne, et isegi mastaapne repressiivpoliitika ei ole vaadel-dav kui genotsiid sinnamaani, kui pole tõestatud, et seda viidi läbi eesmärgiga hävitada mingi rahvuslik, etniline või religioosne grupp. „Kui te tõestate mingite dokumentidega, et Stalin kavatses hävitada eestlased kui rahvuse või kui soovite, protestantlikud vaimulikud kuulumise eest mingisse konfessiooni — vaat siis on see genotsiid“, tähendab vene ajaloolane Jelena Zubkova.2

Sellele vaatamata on tees „eestlaste genotsiidist“ eesti histo-riograafias, mis on pühendatud nn „nõukogude okupatsioonile“ just eksportversioonis, kinnistunud. tuleb tunnistada, et eesti keel pole maailmas just kõige levinum ja seetõttu on eesti aja-loolased sunnitud looma üldistavaid kollektiivseid töid „nõu-kogude okupatsioonist“, mis seejärel tõlgitakse inglise, vahel ka vene, saksa ja rootsi keelde. selliste üldistavate raamatute olemasolu annab eesti historiograafiale teatava omapära — ta osutub siseajalooks ja selle eksportversiooniks.

Üks esimestest eksportajalugudest „nõukogude okupatsioo-nist“ loodi 1972. aastal. Toona esitati Nõukogude diplomaatide-le, kes võtsid osa euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsist, võrdlemisi ebameeldiv kingitus. See oli emigrantliku „Skandi-naavia Balti Komitee“ poolt ettevalmistatud raamat „Balti riigid 1940–1972“. Sellest raamatust järeldus, et Nõukogude Liit mit-te ainult ei okupeeerinud Balti vabariigid, vaid korraldas seal ka täiemahulise genotsiidi. Mingeid, kasvõi kaudseid, tõendeid sinna ei olnud lisatud.3

1 Марк Таугер о голоде, геноциде и свободе мысли в Украине // Еженедельник «2000» (Киев), 11–17.01.2008.

2 DELFI (Эстония), 05.02.2008.3 the Baltic states 1940–1972: Documentary background and survey

of developments presented to the european security and Cooperation Conferenсе. Stockholm: The Baltic Committee in Scandinavia, 1972.

11

Uus huvipuhang „nõukogude okupatsiooni“ ja nõukogude repressioonide vastu ilmnes 80-ndate lõpul ja 90-ndate alul ja see oli tihedalt seotud Nõukogude Liidu lagunemisega. Kui va-rem tegelesid „okupatsiooni“ uurimisega põhiliselt emigrandid, siis pärast perestroikat lülitusid sellesse tegevusse ka Baltimaa-de ajakirjanikud ja ajaloolased. Jutustused „nõukogude okupat-siooni“ õudustest olid kasutusel võimsa poliitilise relvana ka 12. Novembril 1989. aastal. eesti NsV Ülemnõukogu kuulutas välja, et Eesti lülitamine NSVL koosseisu oli seadusevastane. selle otsusega seoses loodi teaduste Akadeemia juurde komis-jon, mis hakkas uurima kahjusid, mis olid seotud okupatsioo-niga. Komisjonil kulus operatiivselt tegutsedes veidi üle kolme kuu ja trükiti ning avalikustati ettekanne „II maailmasõda ja nõukogude okupatsioon Eestis: aruanne kahjude kohta“. Aasta hiljem trükiti see ära ka inglise keeles. Vastavalt sellele kokku-võttele kaotas eesti üle 200 000 inimese hukatutena, lahingutes langenutena, küüditatutena ja küüditamise käigus teistesse rii-kidesse emigreerunutena.1

Millegipärast ENSV TA aruanne poliitikutele ei sobinud. 1993. aastal moodustas eesti parlament okupatsioonivõimude repressiivpoliitika uurimiseks komisjoni. selle ülesandeks sai „Valge raamatu“ koostamine, mis annaks ülevaate okupatsioo-nivõimude poolt eestile põhjustatud kaotustest. Kui tA ko-misjon tegi oma ülevaate äärmiselt pingsa ajakavaga, siis par-lamendi komisjonil kulus selleks üle 10 aasta. 10. mail 2004. aastal andis okupatsioonivõimude repressiivpoliitika uurimise komisjoni esimees professor Vello salo pidulikus õhkkonnas parlamendi spiikrile üle aruande — „Valge raamat — rahvale okupatsioonide põhjustatud kahjude ülevaade 1940–1991“ 2

1 World War ii and soviet occupation in estonia: A Damages report / ed. by J. Kahk. tallinn, 1991. Vt.: Rahi A. on the current state of research into soviet and nazi repressions in estonia // Yearbook of the Occupation museum of Latvia 2002. Riga: Power Unleashed, 2003. [tsitaat – tartu Ülikooli ajalooteaduskonna web-lehekülg, www.history.ee; siin ja edaspidi lkg. ei näidata.]

2 Белая книга о потерях, причиненных народу Эстонии оккупа-циями, 1940–1991 / Пер. с эстонск. А. Бабаджана, Т. Верхне-

12

Parlamendikomisjoni aeglus „Valge raamatu“ ettevalmistamisel võis olla põhjuseks, miks moodustati veel üks komsjon — Presi-dendi juures asuv inimsusvastaste kuritegude uurimise rahvus-vaheline komisjon. see komisjon operatiivsusega ka ei hiilanud ning alles 2001. aastal avalikustati esimene „Raport“, milles kä-sitleti „esimest nõukogude okupatsiooni“ ja saksa okupatsiooni.1

See-eest ilmus 2006. aastal komisjoni poolt ettevalmis-tatud monumentaalne artiklite kogumik pealkirja all „Eesti 1940–1945“ — see oli esimene eksporttöö, mida võib nimetada teaduslikuks selle sõna kõige laiemas tähenduses.2

„Nõukogude okupatsiooni“ uurimisega Eestis tegeleb veel mitu spetsialiseeritud struktuuri, nii nagu näiteks nõukogude perioodi uurimiskeskus (S-Centre) Eesti Represseeritute Re-gistri Büroo (ERRB) ja Kistler-Ritso Fond. Viimase toetusel avaldas okupatsioonide muuseum kollektiivse töö nimetuse all „Okupatsiooniperioodi ülevaade“.

Veel üheks eksportajalooks kujunes endise peaministri, ajaloolase mart Laari tööd, mis avaldati 2005. aastal ka vene, inglise ja saksa keeles. Neid ilusaid brošüüre jaotati aktiivselt eestit külastanud turistidele.3

устинской, Э. Вяри. Таллинн: Министерство юстиции Эстон-ской Республики, 2005.

1 Рапорты Международной комиссии Эстонии по расследованию преступлений против человечности: Оккупация Эстонии Со-ветским Союзом, 1940–1941; Оккупация Эстонии Германией, 1941–1944. Тарту, 2005.

2 estonia, 1940–1945: reports of estonian international Commission for the investigation of crimes against humanity. tallinn: estonian foundation for the investigation of crimes against humanity, 2006.

3 Лаар М. Красный террор: Репрессии советских оккупацион-ных властей в Эстонии / Пер. с эстонск. С. Карм. Таллинн: Gre-nader, 2005; Лаар М. Эстония во второй мировой войне / Пер. с эстонск. С. Карм. Таллинн: Grenader, 2005; Лаар М. Забы-тая война: Движение вооруженного сопротивления в Эстонии в 1944–1956 гг. / Пер. с эстонск. С. Карм. Таллинн: Grenader, 2005.

13

Eesti ajaloolaste „eksportajalood“ on nende kinnitusel am-mendavad, peaaegu erapooletud ja teaduslikus mõttes analüü-tilised ülevaated minevikust. Tegelikult on need aga (välja ar-vatud kogumik „Eesti 1940–1945“) sellised, mis ei oma mingit seost teadusliku uurimisega. Need on vaid jämedakoelised pro-pagandistlikud koopiad, mis kutsuvad küll esile tormilise arute-lu pressis, kuid on ajaloolises mõttes täiesti küündimatud. Neis toodud andmed „nõukogude okupatsiooniterrorist“ on sisult vastandlikud ega pole arhiiviandmetega kinnitatud ning pärine-vad reeglina natsliku saksamaa propagandistidelt.

mitte keegi ei eita, et eesti-Vene suhetes on tumedaid lehe-külgi, kuid uurida tuleb neid rangelt teaduslikelt positsioonidelt, kordamata populaarseid kuid mitte millegagi dokumentaalselt kinnitatud nõukogudevastaseid müüte.

Käesolevas raamatus on väljapakutud argumenteeritud ja kaasaegset vene historiograafiat arvestav nende Eesti kaasaeg-sete müütide kriitika, milles räägitakse „nõukogude genotsii-dist“, mis leidis aset 1940–1953. Raamatus on kasutatud uut arhiivimaterjali.

Alustades tööd raamatuga, seadis autor enda ette kaks teinetei-sega seotud ülesannet: toetudes julgeoleku- ja siseorganite arhii-vidokumentidele määrata kindlaks maksimaalse täpsusega nõu-kogude repressioonide ulatus ja teiseks, võrrelda saadud andmeid eesti ajaloolaste poolt nn eksportajalugudes esitatutega.

Uurimuse aluseks said nõukogude julgeoleku- ja siseorganite dokumendid vene Föderatsiooni riigiarhiivist ja FSB Keskarhii-vist, milledest osa on avaldatud kogumikena.1 Algselt kandsid

1 ГУЛАГ: Главное управление лагерей: Сборник документов. М.: Материк; Международный фонд «Демократия», 2002; Ду-гин А.Н. Неизвестный ГУЛАГ: Документы и факты. М.: Наука, 1999; История сталинского ГУЛАГа. М.: РОССПЭН, 2004. Т. 1; Лубянка. Сталин и НКВД-НКГБ-ГУКР «Смерш», 1939 — март 1946: Документы. М.: Материк; Международный фонд «Демо-кратия», 2006; Лубянка. Сталин и МГБ СССР, март 1946 — март 1953: Документы. М.: Материк; Международный фонд «Демо-кратия», 2007; НКВД — МВД СССР в борьбе с бандитизмом и вооруженным националистическим подпольем на Западной

14

need dokumendid märget „täiesti salajane“ ja olid mõeldud väga kitsale isikute ringile. Need järgisid informatiivset, mitte propagan-distlikku eesmärki ja lisaks võis tollal valeinformatsiooni esitamise eest kaotada pea. Just nimelt nende organite sisemiseks kasutami-seks mõeldud informatsioon võimaldab ajaloolastel konjunktuurse-telt kaalutlustelt üle minna nõukogude repressiivpoliitika tegelikule uurimisele. Vaid omades NKVD — MGB dokumentides peituvat andmebaasi, võime jälgida repressioonide dünaamikat, ulatust ja suunda ning esitada versioone nende eesmärkidest ja ülesannetest.1

Vene arhiivides on küllaltki palju NKVD — MGB sisekäibe dokumente, milles on statistilisi andmeid nende ametkondade

Украине, в Западной Белоруссии и Прибалтике (1939–1956): Сборник документовм. М.: Объединенная редакция МВД Рос-сии, 2008; Органы государственной безопасности СССР в годы Великой Отечественной войны: Сборник документов (edasi — ОГБ). М.: Книга и бизнес; Русь; Кучково поле, 1995–2007. Т. 1. Кн. 1–2; Т.2. Кн. 1–2; Т. 5. Кн. 1–2; Приказано приступить: Эва-куация заключенных из Беларуси в 1941 году: Сборник до-кументов. Минск: Национальный архив Республики Беларусь; Государственный архив Российской Федерации, 2005; Ста-линские депортации, 1928–1953: Сборник документов. М.: Ма-терик; Международный фонд «Демократия», 2005, и д.р.

1 Käesolevaks ajaks on välja antud vaid mõned tööd, mis on pühendatud julgeolekuorganite repressiivse tegevuse statistikale. Neist parimaks tuleb ilmselt pidada Donetski ülikooli professori Nikolski mono-graafiat, mis baseerub Ukraina Riikliku Julgeoleku arhiivi andme-tel: Никольский В.М. Репресивна дiяльнiсть органiв державноï безпеки СРСР в Украïнi (кiнець 1920-х — 1950-тi рр.): Iсторико-статистичне дослiдження. Донецьк: Видавництво Донецького нацiонального унiверситету, 2003. Taseme poolest samasuguseid teistes endistes liiduvabariikides ei leidu; repressiivorganite tegevu-se üldine statistika on ära toodud vene ajaloolase Mosohhini poolt ja see baseerub FSB Keskarhiivi materjalidel: Статистические све-дения о деятельности органов ВЧК — ОГПУ — НКВД — МГБ // Мозохин О.Б. Право на репрессии: Внесудебные полномочия органов государственной безопасности (1918–1953). М.: Куч-ково поле, 2006. Tuleb ära märkida ka artiklite kogu, mille on ette valmistanud ühingu „Memoriaal“ kaastöötajad: Репрессии против поляков и польских граждан. М.: Звенья, 1997.

15

repressioonide kohta. Nende dokumentide hulk on tohutu — siin on nii kohalike siseorganite ja julgeoleku esitatud algand-meid kui ka nende ametkondade üldistusi, mis saadeti riigi juhtkonnale. Kahjuks ei ole veel tänini kõik dokumendid üles otsitud ja paljud on endiselt salastatud. seetõttu peab autor sa-geli kasutama ekstrapoleerimise meetodit, esitades oletusi arre-teeritute kohta lähtudes süüdimõistetute arvust.

raamatu lisas on uued arhiiviandmed nõukogude repres-sivpoliitikast Eestis, mis pärinevad Vene Föderatsiooni Riigi-arhiivist, FSB Keskarhiivist ja ka „Beria ettekannetest“, mis räägivad nõukogude repressioonide statistilise materjali usal-dusväärsusest.

Käesolevas väljaandes on parandatud eelmises ilmnenud vead ja arvestatud on ka vahepeal ilmsikstulnud arhiividoku-mente. Sellele vaatamata ei pretendeeri autor täielikule teema ammendamisele vaid vastupidi, on rõõmus iga konstruktiivse kriitika üle.

* * *

selle raamatu ilmumisele aitas kaasa paljude mu sõprade, tut-tavate ja kolleegide tugi. Olen eriti tänulik ajalooteaduste kan-didaat Aleksei Kilitšenkovile esimese raamatu läbilugemise ja heade nõuannete eest, ajalooteaduste doktorile Jelena Zubkovale heade sõnade eest, „Ajaloolise mälu“ fondi direktorile Darja Va-lijevale heas mõttes noriva korrektuuri eest, Valgevene rahvuslik Arhiivi direktorile, ajalookandidaadile Vjatšeslav selemenevile haruldaste materjalide eest ja Vene Riigiarhiivi ja FSB Keskar-hiivi töötajatele abi eest materjalide otsingul.

16

1. rEprESSioonid 1940. aaSta juuniSt kuni 1940. aaSta juunini

1.1. Eesti ajaloolaste versioon

Jutustust niinimetatud „nõukogude okupatsioonist“ alustavad ametlikud eesti ajaloolased massiliste arreteerimiste ja maha-laskmiste kirjeldustega, mis algasid otsekohe pärast Eesti lii-tumist Nõukogude Liiduga ja mis omandasid otsekui massilise iseloomu. „Nõukogude Liit alustas ettevalmistusi terrori lahti-päästmiseks juba enne Eesti okupeerimist nõukogude vägede poolt“, kirjutab ajaloolane Mart Laar. „Nagu ka teistes kohtades, oli kommunistliku terrori eesmärgiks lõigata juurelt igasugune vastupanu alge ning rahvas massilise hirmu külvamine, mis teeks võimatuks laiema vastupanuliikumise tekke tulevikus.

Lausterrorile Eestis järgnes rahvusliku eliidi- tuntud inimeste ja aktivistide plaanipärane hävitamine ning eesti rahvuse jõue-tuks muutmine... vanglad täitusid arreteeritutega. Kinnipida-miskohtadest olid eriti sünge kuulsusega Kawe kelder Pärnu maanteel ja Julgeoleku keskkontor Pagari tänaval. Siin suri pii-namiste kätte suur osa vangistatutest.“ 1 Ametlikus „valges raa-matus“ nimetatakse seda „eesti rahva genotsiidiks“ 2 ja „Oku-patsioonide Muuseumi avaldatud teoses „Okupatsiooniperioodi ülevaade“ nimetatakse seda „rahva hävitamiseks“.

Kuid isegi Eesti enda ajaloolaste toodud „genotsiidi“ käsit-levad kvantitatiivsed karakteristikud seavad selle kategoorlise väite küsimärgi alla.

Mart Laar kinnitab, et „esimese okupatsiooniaasta jooksul arreteeriti ligi 8000 inimest, kelledest vähemalt 1950 mõisteti surma veel Eestis“ 3

Kollektiivses töös „Okupatsiooniperioodi ülevaade“, mis on üleval muuseumi saidil on ära toodud mõneti teised andmed: „1940 aastal arreteeriti Eestis ligi tuhat inimest ja 1941-l ligi 1 Лаар М. Красный террор. С. 4, 8. 2 Белая книга. С. 13. 3 Лаар М. Красный террор. С. 8.

17

6000. Rõhuv enamus neist tunnistati süüdi ja saadeti NSVL vangilaagritesse, kus enamus neist hukkus või hukati. olemas-olevate andmete kohaselt hukati 1940. vähemalt 250 inimest ja 1941. aastal hukati üle 1600 inimese.“ 1

„Valgest raamatust“ saab teada, et „esimese nõukogude oku-patsiooni jooksul arreteeriti vähemalt 8000 inimest, kelledest vähemalt 1950 hukati Eestis“ 2. Sama raamatu teises kohas täp-sustatakse, et 1940. aastal arreteeriti kuue kuuga „mitte vähem kui 1802 inimest“ ja 1941. aastal registreeriti 1662 surmaot-sust. 3

Ja lõpuks — Presidendi juures asuvate ajaloolaste „Raportis“ räägitakse, et „1940. aastal arreteeris NKVD ligi 1000 Eesti ko-danikku ja siinset elanikku ning 1941. aastal arreteeris NKVD ja NKGB ligi 6000 inimest... Olemasolevate andmete järgi hu-kati 1940. aastal neist vähemalt 250 ning 1941. aastal arreteeri-tutest hukati üle 1600“ 4

Tabel 1. Eesti ajaloolaste andmete koondtabel repressioonidekohtaEestis1940–1941.

Allikas Arreteritud Neist hukatud 1940 1941 kokku 1940 1941 kokku

Mart Laar – – 8000 – – 1950«Valge raamat» 1082 [6918] 8000 [328] 1622 1950

«Ülevaade» 1000 6000 7000 250 1600 1850«Raportid» 1000 6000 7000 250 1600 1850

Nagu näeme, opereerivad eesti ajaloolasd esiteks ümmargus-te arvudega. Teiseks, ei suudeta kuidagi otsustada — kui palju siis ikkagi oli arreteerituid, kas 7000 või 8000? Hukatutega on asi lihtsam, kuid ka siin puudub konsensus.

1 Обзор периода оккупации. 2 Белая книга. С. 27.3 Ibid. С. 13–14.4 Рапорты. С. 11.

18

1.2. Eesti andmete algallikad

põhjused, miks eesti ajaloolased esitavad erinevaid andmeid represseeritute arvu kohta, ilmneb kohe, kui vaadata nende poolt kasutatud algallikaid. Ülesanne ei ole kuigi lihtne, sest eesti ajaloolased pole kuigi usinad allikatele viitamisel, kuid siiski täidetav.

Andmed 8000 represseeritu ja 1950 mahalastu kohta olid esmakordselt avaldatud 1943. aastal nn. „Äraviidute otsimise ja tagasitoomise keskuse komisjoni“ poolt. See struktuur loodi saksa okupatsioonivõimude poolt 1941. aasta septembris bolše-vike kuritegude uurimiseks ja on üsna iseloomulik, et kaasaeg-ses eesti historiograafias figureerib selle komisjoni saksakeel-ne nimetus — Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten» (ZEV). Just ZEVi kaastöötajad lugesid kokku 7926 (teistel and-metel 7691) arreteeritut 1940–1941 ja kuulutasid, et 1950 neist lasti maha. 1

ZEV andmete avaldamisega peaaegu üheaegselt andsid natsi-de propagandistid välja raamatu „Eesti rahva kannatuste aasta“. Selles raamatus räägiti aga juba 1850, mitte 1950 mahalastust esimese okupatsiooniperioodi jooksul. 2

sel moel kordavad eesti ajaloolased vaid natslike propa-gandistide poolt väljaöeldut. Vahe on vaid selles, et „Valge raamatu“ autorid ja Mart Laar võtsid oma arvud ZEVilt, „Üle-vaaate“ ja „Raportite“ autorid kasutasid allikana aga numbreid „Eesti rahva kannatuste aastaist“. On iseloomulik, et ei ühed ega teised ei kipu avalikustama oma algallikaid. missugusest

1 Тарвель Э. История депортации [Tsitaat – Eesti Rahvusmuu-seumi web-lehekülg www.erm.ee; siin ja edaspidi lkg. ei näidata.]; Maripuu M., Kuusik A. political arrests and court cases from august 1940 to september 1941 // estonia, 1940–1945: reports of estonian international Commission for the investigation of crimes against humanity. tallinn: estonian foundation for the investigation of crimes against humanity, 2006. P. 328.

2 Rahi A. on the current state of research into soviet and nazi repres-sions in estonia // Yearbook of the occupation museum of Latvia 2002. Riga: Power Unleashed, 2003.

19

objektiivsest uurimisest saab siin siis jutt olla, kui raskele ja põhjalikule arhiivitööle eelistavad ajaloolased korrata natsi-propagandat?

1.3. Periodiseerimise küsimus

Veel üks tähtis küsimus kõlab järgmiselt: Missugusesse perioo-di kuuluvad eesti ajaloolaste esitatud arvud? Kas nad käivad kogu „esimese nõukogude okupatsiooni“ või ainult sõjaeel-se perioodi kohta? Eesti ajaloolased sellele küsimusele täpset vastust ei anna. „Valges raamatus“ räägitakse kõigepealt 8000 arreteeritust ja neist 1950 mahalastust, pärast aga 1941. aasta küüditamistest,veelgi hiljem aga juba sõja ajal hukatutest ja langenutest. 1 Selline esituse järjepidevus viib vägisi mõttele, et need 8000 arreteeritut ja 1959 hukatut käivad „sõjaeelse oku-patsiooniperioodi“ kohta. Selle mõtte õigsust tõestab lugejale fakt, et veidi hiljem kinnitatakse „Valges raamatus“, et pärast sõja algust hukati kohtuotsuse kohaselt 179 ja kohtuväliselt 2199 inimest. 2 Täiesti arusaadavatel põhjustel hukatute ja tape-tute arv „esimese okupatsiooniperioodi“ lõppfaasi ei saa ületa-da hukatute arvu kogu „esimese okupatsiooniperioodi“ jooksul.Seega käivad numbrid 8000 ja 1950 ainult sõjaeelse perioodi kohta. sellele mõttele viib ka formuleering, mida kasutab mart Laar — „esimese okupatsiooniaasta jooksul arreteeriti eestis ligi 8000 inimest...“ 3 esimene okupatsiooniperiood lõppes aga just 22. Juunil. Kuid ajaloolased meelis maripuu ja Argo Kuu-sik oma Komisjoni poolt avaldatud inimsusevastaste kuritegude uurimustes „Eesti 1940–1945“ paigutavad numbrid 7000 are-teeritut ja 1850 hukatut kogu „esimese okupatsiooni kohta“. 4

Maripuu ja Kuusik toovad ära ka oma andmete algallika — ZEVi komisjoni ülevaate arreteeritute kohta kuude ja aastate

1 Белая книга. С. 27–28. 2 Ibid. С. 28. Vt. ka: Rahi A. on the current state of research

into soviet and nazi repressions in estonia // Yearbook of the Occupation museum of Latvia 2002. Riga: Power Unleashed, 2003.

3 Лаар М. Красный террор. С. 8. 4 Maripuu M., Kuusik A. political arrests… p. 327.

20

lõikes. Nagu näha, juunist detsembrini 1940 kokku 1034 ini-mest (tabel2).

Tabel 2. Arreteeritute ja/või mahalastute arv Eestis 1940.a.ZEViandmetel

Kuu juuni juuli aug. sept. okt. nov. dets. Kuu teadmata

Kokku

Arreteeritute ja/või

hukatute arv

28 121 106 135 147 186 275 36 1034

Allikas: Maripuu M., Kuusik A. Political arrests and court cases from August 1940 to September 1941 // Estonia, 1940–1945: Reports of Estonian International Commission for the investigation ofcrimesagainsthumanity.Tallinn,2006.P.328.

1941. aastal arreteeriti ZEVi andmetel veel 5599 inimest (vt.Tabel3)

Tabel 3.Arreteerituteja/võihukatutearvEestis1941.a.ZEViandmetel

Kuu jaan. veebr. märts aprill mai juuni juuli aug. sept. KokkuArreteeritu-

te ja/või hukatute

arv

293 239 218 381 275 1583 1951 539 74 5599

Allikas:MaripuuM.,KuusikA.Political arrests and court cases

from August 1940 to September 1941 // Estonia, 1940–1945: Reports of Estonian International Commission for the investigation ofcrimesagainsthumanity.Tallinn,2006.P.328.

Peale selle ei suutnud ZEV määratleda veel 1058 inimese arre-teerimise aega. Nende arvestuse järgi arreteeriti Eestis ajavahemi-kul juuni 1940 — september 1941 7691 inimest. (vt.Tabel4).

21

Tabel 4. Kokkuvõttevtabelareteeriturteja/võihukatuteüldarvukohtaEestis1940–1941ZEVijärgi.

Aasta Arreteeritute ja/või hukatute arv1940 10341941 5599

teadmata 1058kokku 7691

Allikas:MaripuuM.,KuusikA.Political arrests and court cases

from august 1940 to September 1941 // Estonia, 1940–1945: Reports of Estonian International Commission for the investigation of crimesagainsthumanity.Tallinn,2006.P.328.

Ära trükkinud niivõrd ülevaatliku ZEVi tabeli koos andme-tega, võtsid maripuu ja Kuusik maha küsimuse, millisesse perioodi kuuluvad eesti ajaloolaste esitatud andmed. Need käivad kogu „esimese okupatsiooni“ kohta, sõjaaeg kaasa ar-vatud. 1

On täiesti selge, miks Mart Laar ja „Valge raamatu“ autorid eelistasid seda momenti eriti mitte afišeerida, pigem vastupidi — see püüti lihtsalt maha vaikida. Isegi saksa propagandistide jär-gi tuleb välja, et sõjaeelsed nõukogude repressioonid olid suh-teliselt mõõdukad — kalendriaasta jooksul arreteeriti kolm kuni neli tuhat inimest. isegi kui pidada õigeks eesti ajaloolaste kin-nitusi selle kohta, et enamus arreteeritutest mõisteti ka süüdi, 2 võib genotsiidi kontseptsioonile kohe risti peale tõmmata nagu ka väitele, et natsid pälvisid eesti kollaboratsionistide toetuse vaid seetõttu, et eesti kodanikud olid nõukogude terrori poolt ärahirmutatud.

1 Tuleb märkida, et ZEVi poolt nimetatud arreteeritute arvu (7691) ei ole arvestatud juuniküüditamise ajal arreteeritud. ZEV arvestas neid kui lihtsalt deporteerituid.

2 Рапорты. С. 9; Maripuu M., Kuusik A. political arrests… p. 327.

22

1.4. Statistiliste andmete võrdlus

Kuid isegi need tagasihoidlikud arvud äratavad tõsiseid kahtlusi oma adekvaatsust silmas pidades. Asi pole isegi selles, et need arvud on avaldanud dr. Goebbelsi usinad õpilased, vaid selles, et nad ei klapi NsVL NKVD statistikaga, sellel ametkonnal olid aga ammendavad andmed. Õnneks on enamus NKVD salajased dokumendid saanud avalikuks, nad on läinud ringlusse ja neid on isegi avaldatud.

Võtame näiteks need, kellele mõisteti kõrgeim karistusmäär. eesti ajaloolased kinnitavad, et aastatel 1940–1941 hukati ees-tis 1850–1950 inimest. samas viitab vene ajaloolase ja arhivaa-ri oleg mosohhini poolt avaldatud üksikasjalik julgeolekuorga-nite repressiivpoliitika ülevaade sellele, et 1940. aastal mõisteti terves Nõukogude liidus surma 1 863 inimest. 1 1941. aastal suurenes surmamõistetute arv 23 786 inimeseni, 2 kelledest vaid 8001 olid hukatud poliitilistel motiividel, 3 kusjuures suur osa surmaotsustest kuulutati välja pärast Suure Isamaasõja algust (vt.Tabel5)

Tabel 5. NSVLNKVD—NKGBrepressivtegevuse statistikaaastatel1939–1941

Aasta Arretee- ritud

Süüdimõistetud Sh. Kõrgeim määrKokku Kontrrevolutsiooni-

liste kuritegude eestKokku Kontrrevolutsiooni-

liste kuritegude eest1939 145407 66627 63889 2601 2552 1940 172433 75126 71806 1863 1649 1941 209015 u. 140000* 75806 23786 8001

Koostatud:Vetšekaa—OGPU—NKVD—MGBrepressiivtegevuse statistilised näitajad /Мозохин О.Б. Право на репрессии:

1 Статистические сведения... С. 350.2 ibid. 3 Население России в ХХ веке: Исторические очерки. М.:

РОССПЭН, 2001. Т. 2. С. 191 (со ссылкой на: ГАРФ. Ф. Р-9401. Оп. 1. Д. 4157. Л. 202–205).

23

Внесудебныеполномочияоргановгосударственнойбезопасности(1918–1953).М.,2006.С.342–350;ГУЛАГГлавноеуправлениелагерей:Сборникдокументов.М.,2002.С.434.*Рассчитанопо:Статистическиесведения…С.348–351.

tehes kõige lihtsamad arvutused leiame, et esimese nõuko-gude „okupatsiooniaasta“ (juuni 1940 — juuni 1941) jooksul hukati terves Nõukogude Liidus 2 kuni 3 tuhat inimest. oleks üsna absurdne arvata, et enamiku 1940–1941 aastatel hukatu-test moodustasid eestlased. tuletame meelde, et peaaegu sa-maaegselt ühendati Nõukogude Liiduga Läti ja Leedu, veidi varem Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene. Kas võib tõesti nii olla, et neil territooriumidel ei mõistetud surma peaaegu mitte kedagi? Ja kas sel ajal kehtis kõikides teistes liiduvabariikides moratoorium surmanuhtluste suhtes?

Vene ajaloolased on juba ammu avaldanud andmed repres-sioonide kohta, mis leidsid aset Nõukogude Liiduga ühen-datud Lääne-Ukrainas. Septembrist 1939 kuni maini 1941 mõisteti UNKVD süüasjades Lääne-Ukraina oblastites ja Dto NKVD Koveli ja Lvivi raudteedel kõrgeim karistus-määr — mahalaskmine 801 juhul. Kas tõesti määrati sama karistusmäär oluliselt väiksemas Eestis 2 ja pool korda ena-matel juhtudel? 1

Arvud, mida esitavad saksa propagandistid ja eesti ajaloola-sed hukatute kohta ei vasta kuidagi dokumentaalselt kinnitatud andmetele NsVL NKVD repressiivse tegevuse kohta.

Huvitav, et arvud 1850 ja 1950, mis tähistavad hukatuid, ei leia kinnitust mitte üksnes NKVD, vaid ka saksa dokumen-tides. Nii, näiteks, räägitakse SD ja julgeolekupolitsei direk-tori aastaaruandes 623 NKVD poolt tapetud inimesest Eestis ajavahemikul juuli 1941 — 30. juuni 1942, kusjuures tõenäo-

1 Репрессии против поляков и польских граждан. М.: Звенья, 1997. С. 109; Кучерепа М., Вiсин В. Волинь, 1939–1941 рр. Луцьк: Волинська обласна друкарня, 2005. С. 170. Vt. ka: Никольский В.М. Репресивна дiяльнiсть органiв державноï безпеки СРСР в Украïнi... С. 421–441.

24

liselt tähistab see number hukatuid pärast sõja algust.1 ZEVi materjalidest ja „Eesti rahva kannatuste aastast“ on Julgeole-kupolitsei ja sD direktori aastaaruanne sisemine dokument, mis oli mõeldud ülemuste informeerimiseks, aga mitte täitma propagandistlikke ülesandeid. okupatsiooniaasta jooksul oli SD kaastöötajatel piisavalt aega, et määrata kindlaks NKVD poolt hukatute arv ja seetõttu on see number usaldusväärsem, kui propagandistide oma.

Seega — eesti ajaloolaste esitatud andmed Eestis sõjaeelsel perioodil hukatute kohta ei kattu ei NKVD ega ka saksa statis-tikaga ning pole seetõttu käsitletavad adekvaatsetena.

1.5. Vangide arv

proovime selgust saada, kui suur oli arreteeritute ja hukatute te-gelik hulk Eestis „esimese nõukogude okupatsiooni“ ajal. Esit-luse järjepidevuse huvides vaatleme selles peatükis hukatute ja arreteeritute arvu sõjaeelsel perioodil, st. 1940. aasta juunist kuni 1941. aasta juunini. Analoogilised andmed perioodi kohta juunist 1940 kuni juunini 1941 on vaatluse all 3. peatükis.

Alustuseks püüame määratleda ENSV kodanike reaalse arvu, kes mõisteti kinnipidamisele GULAGi laagrites ja kolooniates. Täieliku selguse selles suhtes võivad anda ENSV NKVD doku-mendid, kuid kahjuks ei ole neid kas leitud või vähemalt ei ole nad lastud teaduslikku ringlusse. Kuid süüdimõistetud eestlaste arvu saab määrata ka teisel viisil.

Asi on selles, et GULAGis kinnipeetud vangide koosseisu ja nende liikumiste kohta on vene ajaloolastel põhjalikud uurin-gud. Tänu nendele pole seal kinnipeetud eestlaste kohta teabe saamine kuigi keeruline. (vt.Tabel6)

1 eesti julgeolekupolitsei aruanded, 1941–1944: eesti üldine olukord ja rahva meeleolu saksa okupatsiooni perioodil politseidokumentide peeglis. tallinn: riigiarchiiv, 2002. s. 74.

25

Tabel 6. EestlastearvGULAGilaagritesjakolooniates1937–1944

Seisuga Laagrites Kolooniates Kokku1 oktoober 1937 11171 jaanuar 1939 2360* 1 jaanuar 1940 27201 jaanuar 1941 27811 jaanuar 1942 6581 471 [7052]1 jaanuar 1943 4556 [869] 54251 jaanuar 1944 2933 1117 4050

Koostatud: Земсков В.Н. ГУЛАГ: Историкосоциологическийаспект//Социологическиеисследования.1991.№6.С.17,26;НаселениеРоссиивХХвеке:Историческиеочерки.М., 2001. Т.2.С.188–189(соссылкойна:ГАРФ.Ф.Р9414.Оп.1.Д.1155.Л.11–12,47,50;Д.1356.Л.1–4);ГУЛАГ:Главноеуправлениелагерей: Сборник документов. М., 2002. С. 424; ГАРФ. Ф. Р9414.Оп.1доп.Д.378.Л.145–151.

* По данным справки 2го отдела ГУЛАГа НКВД СССР. В.Н.Земсковбезссылкинаисточникприводитцифрув2371чел.

Omades neid numbreid, saame kergesti määratleda eestlaste arvu, kes sattusid laagritesse „esimese nõukogude okupatsioo-ni“ perioodil.

Alustame 1940. aastast. Selle aasta alguseks (st veel enne Eesti ühinemist Nõukogude Liiduga) oli GULAGi laagrites 2720 eestlast. 1940. aasta lõpuks see arv suurenes kuni 2781-ni. Sellest ei järeldu aga, et 1940. aastal mõisteti Eestis laagris-se vaid 61 inimest. Et saada teada süüdimõistetute tegelik arv, peame arvestama järgmiste asjaoludega. Esiteks — mingi osa eestlastest, kes olid laagrites aasta alguses, suri aasta lõpuks. Teiseks — osa eestlastest olid paranduslike tööde laagrites ja osa paranduslike tööde kolooniates, mille kohta 1940. a. seisuga meil andmeid hankida ei õnnestunudki. Kolmandaks — peale eestlaste elasid eesti territooriumil ka teiste rahvuste esindajad, kes samuti laagritesse sattusid. Neljandaks — eestlasi elas ka

26

teistes liiduvabariikides ja vastavalt mitte kõiki eestlasi ei saa lugeda „nõukogude okupatsiooni“ ohvriteks.

Andmed kinnipeetavate suremuse kohta GULAGi laagrites ja kolooniates on tänu NKVD dokumentidele ka hästi teada. Kuna me tuleme nende numbrite juurde tagasi, siis toome siin ära suremuse näitajad aastatel 1940–1956:

Tabel 7. VangidesuremusGULAGisüsteemisaastatel1940–1956.

Aasta Surnute arv Suremuse suhe1940 41275 2,721941 115484 6,11942 352560 24,91943 267826 22,41944 114481 9,21945 81917 5,951946 30715 2,21947 66830 3,591948 50659 2,281949 29350 1,211950 24511 0,951951 22466 0,921952 20643 0,841953 9628 0,671954 8358 0,691955 4842 0,531956 3164 0,4

Allikas: ГУЛАГ: Главное управление лагерей: Сборник документов.М.,2002.С.441–442.РассчитанопоматериаламОтделаучетаираспределениязаключенныхГУЛАГа(ГАРФ.Ф.Р9414).

Nagu näha, moodustas suremus 1940. a. 2,72% vangide üldarvust. meil pole mingit alust arvata, et surnute hulgas oli eestlasi rohkem, kui teiste rahvuste esindajaid ning järelikult oli surnute arv umbes 75.

27

Eestlaste arv kolooniates 1940. aastal, nagu juba märkisime, on meile teadmata. siiski on teada, et eestlaste vahekord nende osas, kes olid kolooniates ja nende osas, kes olid laagrites oli umbes neliteist ühele laagrite kasuks. Kuna 1940. a. tõsiseid muudatusi eestlaste koosseisus ei toimunud (suremus, nagu nä-gime, polnud kuigi suur ja uusi süüdimõistetuid oli suhteliselt vähe), võib oletada, et laagrite ja kolooniate suhe eestlaste osas võis olla 1940. sama nagu 1941. a. Järelikult, kolooniates kin-nipeetavate eestlaste arv võis olla kahesaja ringis, aasta lõpuks aga 210–220 inimest.

Nüüd võtame veel arvesse, et vastorganiseeritud eesti NsV-s arreteeriti mitte ainult eestlasi, vaid ka teiste rahvuste esinda-jaid, sealhulgas ka venelasi.Nende arvude kindlakstegemine ilma eNsV julgeolekuorganite dokumentideta on aga võima-tu ning arusaadavatel põhjustel seda me teha ei saa. Kahelda-matu on aga siiski see, et valdava enamuse arreteeritutest ja süüdimõistetutest moodustasid eestlased. teisest küljest sattu-sid laagritesse eestlased, kes olid arreteeritud NsVL-i teistes osades. Oletame, et kategooriad olid enam-vähem võrdsed ja ei tähtsusta seda üle.

Sellisel moel võime määrata eestimaalaste arvu, kes mõis-teti 1940. a. laagritesse ja kolooniatesse ja neid on umbes 150 inimest.

Läheme nüüd aastasse 1941. Aasta lõpuks oli laagrites ja ko-looniates 7052 eestlast. Aastane suremus moodustas GULAGi süsteemis 6,1% nimekirjadest ja seetõttu võib eestlaste arvu laagrites ja kolooniates 1941. a. surnutega arvestades olla 7500. Nagu mäletame, oli aasta alguses laagrites ja kolooniates um-bes 3000 inimest ning järelikult tuli aastaga juurde umbes 4,5 tuhat eestlast-kinnipeetavat.

Niisiis lisandus terve 1941. aasta jooksul nõukogude laag-ritesse neli ja pool tuhat eestlast. Nagu me juba täpsustasime, vaatleme siin kitsamat ajajärku 1940. aasta juunist kuni 1941. aasta juuni keskpaigani. Nagu teada, viidi eestis 14. juunil 1941. läbi mastaapne nõukogudevastase ja kriminaalse elemendi deportatsioon. Seda teemat käsitleme eraldi ja siinkohal toome ära vaid arvud — arreteeriti 3178 ja välja saadeti 5978 inimest.

28

sel moel saadeti 4,5 tuhandest 1941. aastal arreteeritud eestla-sest suur osa, peaaegu 3,2 tuhat, GULAGi laagritesse juuniküü-ditamise käigus ja neid tuleb käsitleda eraldi.

Nende eestlaste arv, kes sattusid GULAGi laagritesse 1941. aasta jaanuarist juunini võib olla 1000 ringis, 1940. aasta juunist kuni 1941. aasta juunini kinnipidamiskohtadesse süüdimõiste-tute arv võib olla 1200 ja vea korral meie arvutustes võib see tõusta 1500-ni.

Täieliku selguse neisse küsimustesse toob ainult üleliidulise ja kohalike NKVD organite dokumentide kaasamine uurimis-se, milliseid pole siiani kahjuks lastud teaduslikku ringlusse ei vene ega eesti ajaloolaste poolt. Kuid ka olemasoleva statistika põhjal, mis puudutab GULAGi kinnipeetuid, on selge, et ei kol-mest ega neljast tuhandest süüdimõistetust eestis ajavahemikul 06.1940–06.1941 juttu olla ei saa.

Õigluse huvides meenutame süüdimõistetute edasist saatust. Eesti autorite väitel hukkus neist suur enamus Siberi laagrites. „Valge raamatu“ autorid näiteks väidavad, et ellu jäi vaid 2 kuni 8% neist eestlastest, kes arreteeriti 1940–1941. 1 sama arvamust toetavad ka teised autorid, Mart Laar näiteks joonistab oma raamatus tõepoolest apokalüptilise pildi — „Suur osa kinni-peetutest, kes olid süüdi mõistetud ja pidid karistust kandma Venemaal, suri 1942–1944. Täiendavad mahalaskmised jätku-sid laagrites. mõnedes laagrites valmistati ette fabritseeritud materjalid kavandatavate vandenõude ja väljaastumiste kohta, mille eest inimesed maha lasti. 1940–1941. aastal arreteeritud inimestest jäi ellu vaid umbes 5%“ 2

Need väited ei vasta tegelikkusele. Statistilised andmed eest-laste kohta GULAGi laagrites ja kolooniates aastatel 1941–1944 (vt.Tabel 6) ei klapi kuidagi eesti ajaloolaste poolt esitatute-ga. 1. jaanuariks 1942. aastal oli eestlasi GULAGi süsteemis, nagu me mäletame, üle seitsme tuhande ja seisuga 1. jaanuar 1944 üle nelja tuhande. Mida siin rääkida, sõja ajal oli suremus GULAGi asukate hulgas tõesti väga suur, ometigi mitte nii suur, nagu seda pakuvad välja eesti ajaloolased.1 Белая книга. С. 27. 2 Лаар М. Красный террор. С. 11.

29

peale selle peab meeles pidama, et kõrge suremus ei olnud mitte Kremli kurja „tahte“ tagajärg, vaid sõjaaja ränkade kat-sumuste tulemus, mille käes ja tõttu ei kannatanud mitte ainult GULAGi kinnipeetud vaid ka kogu NSVL elanikkond.

1.6. Hukatute arv

Vaatleme nüüd neid, kellele mõisteti kõrgeim karistusmäär — mahalaskmine. Nagu mäletame, lasti NKVD statistika järgi ter-ves Nõukogude Liidus ajavahemikul juuni 1940 kuni juuni 1941 maha 2000–3000 inimest. Pärast okupeerimist leidsid politsei ja SD töötajad, et kokku lasti NKVD poolt Eestis maha 623 ini-mest, sealhulgas need, kes lasti maha sõja ajal. 1 Nende arvude kõrvutamine annab alust arvata, et „nõukogude esimese“ okupa-tsiooniaasta jooksul oli see arv mõnisada.

sellesse küsimusse aitavad selgust tuua eesti ajaloolased. Juba mainitud kollektiivses töös „Okupatsiooniperioodi üle-vaade“ võib arvuga 1950 näha ka teist, ja hoopis tõepärasemat arvu: „1940–1941. aastal tegutsenud eritribunalid mõistsid Ees-tis surma vähemalt 300 inimest ja vähemalt pooled neist veel enne sõda.“ 2 Edasi kirjutavad „Ülevaate“ autorid, et surmaotsu-seid ei määranud 1940–1941. aastatel mitte tsiviilkohtud, vaid just nimelt sõjatribunalid — kõigepealt Leningradi sõjaväering-konna ja seejärel NKVD vägede Balti ringkonna tribunal. Seal-juures saadeti toimikud koos karistusettepanekutega nii tribu-nalidele kui ka NsVL NKVD erinõupidamisele. 3

Niisiis — vastavalt „Ülevaate“ autoritele mõisteti ajavahe-mikul 1940. aasta juunist kuni 1941. aasta juunini kõrgeim ka-ristusmäär mitte 1950, vaid 150 inimesele.

selle arvu ootamatu kinnituse leiame ka eesti endise pea-ministri ja ajaloolase Mart Laari raamatus. „Kui 1940. aastal on teada vaid mõned juriidiliselt vormistatud tapmise juhtu,

1 Статистические сведения… С. 342–350; ГУЛАГ. С. 434; Eesti julgeolekupolitsei aruanded. s. 74.

2 Обзор периода оккупации. Vt. ka: Maripuu M., Kuusik A. politi-cal arrests… p. 322–323.

3 ibid.

30

siis 1941. aastal hakkas surmamõitetute hulk tasapisi kasva-ma. Eestis olid kõige tuntumad otsuste täideviimise kohad endise pankuri Klaus scheeli maadel asunud suvilad pirita-Kosel, mida 1941. aasta aprillist kasutati ka matmiskohtade-na. Scheeli krundilt leiti 78 mahalastud inimese jäänused, osa leiti hiljem ja need maeti ümber Liiva kalmistule“ — kirju-tab Laar. Võimalik, et osa ohvritest oli juba eelnevalt patarei vanglas või sisevanglas maha lastud ja maeti hiljem scheeli krundile. 1

Nagu näeme, kummutab Laar siin nii oma kui ka teiste eesti ajaloolaste väited ise. „Ülevaate“, „Raportite“ ja „Valge raa-matu“ autorid väidavad üksmeelselt, et 1940. aastal lasti maha 250–330 inimest, aga Laar kirjutab, et „1940. aastal oli teada vaid üksikud juriidilise hukkamise juhused — mõned, aga mit-te „mõnisada“. Lisaks leiti „esimese nõukogude okupatsiooni-aasta“ jooksul tapetute põhilisest matmiskohast mitte poolteist tuhat, vaid 78 ohvri surnukeha.

Veel üks huvipakkuv moment: 1996. aastal üllitas juba maini-tud mart Laar koos teise eesti ajaloolase Jaan trossiga stockhol-mis raamatu „Punane terror“, milles olid avaldatud eestlaste ni-mekirjad, kes olid vastavalt kohtuotsustele hukatud 1940–1941. Neid oli seal nimekirjades 179. 2

Nende numbrite paikapidavust kinnitab veel üks asjaolu. Vastavalt ENSV NKGB dokumentidele elas Eestis 367 kontr-revolutsioonilis-natsionalistlike organisatsioonide liiget ja nen-de lähisugulast, millede juhid olid mõistetud mahalaskmisele. 3 Võtnud arvesse selle paranduse, et sageli arreteeriti ka maha-

1 Лаар М. Красный террор. С. 10. 2 Laar M., Tross J. Punane terror. Stockholm, 1996. Цитируется

по: http://www.history.ee/register/doc/ puna.html; Rahi A. on the current state of research into soviet and nazi repressions in esto-nia // Yearbook of the occupation museum of Latvia 2002. riga: Power Unleashed, 2003. Sama arv on toodud allikas: Küng A. Communism and crimes against humanity in the Baltic states [Tsitaat — web-lehekülg www.rel.ee].

3 Центральный архив ФСБ России (далее — ЦА ФСБ). Ф. 100. Оп. 6. Д. 5. Л. 134.

31

laskmisele määratute pereliikmed, saame ikka sama arvu — um-bes 150–200 mahalastut.

Lõplikult ammendati küsimus kõrgeima karistuse saanute kohta 2006 aastal, mil juba viidatud Kuusiku ja Maripuu artik-lis avaldati küllaltki ammendav riigiarhiivil põhinev nimekiri eesti kodanikest, kes lasti maha nõukogude tribunalide otsuste kohaselt aastatel 1940–1941. 1

selles nimekirjas on 324 inimest, kelledest 182 lasti maha 22. juunil 1941 ja 140, kes lasti maha hiljem. 184-st 22. juunil mahalastust mõistei kahele kõrgeim määr 1940. a. ja 182-le sai sama saatus osaks 1941. a. Rahvusliku kuuluvuse järgi jagune-sid mahalastud järgnevalt — 138 (75%) eestlast ja 46 (25%) venelast.

muidugi on isegi 184 süütu inimese hukkamine kuritegu. Kuid 1950 ja 184 vahel on ikka oluline vahe, mis eristab polii-tilist valet ja ajaloolist tõde. Lõppude-lõpuks — kui isegi seda vahet poleks olnud, poleks eesti ajaloolastel olnud ka vajadust mahalastute aarvu suurendada. Enamgi veel — miks peaks kõi-ki hukatuid lugema süütuteks?

Ärgem laskugem hetkel diskussioonidesse, kas NSVL-s hu-kati 30ndatel ja 40ndatel süütuid (muidugi hukati) ja milline oli süütute osakaal süüdlastega võrreldes. sellised arutelud on kindlasti huvitavad, kuid nad on väheproduktiivsed ja vaatame lihtsalt, mille eest määrasid tribunalid Eestis kõrgemaid määra-sid. (vt.Tabel8).

1 Maripuu M., Kuusik A. political arrests… p. 333–359.

32

Tabel 8. Kõrgeimakaristusmäärasaanutekuritegudekoosseis1940–1941.

Mille eestSurmanuhtluse

saanute arvSuhe kõikidesse surmanuhtluse

saanutesseSõjaväelised kuriteod kodusõja aastatel 42 22,8%

Spionaaž NSVL vastu kuni 1940 26 14,1%Kommunistide arreteerimine ja hukkamine iseseisvas Eestis, provokatiivne tegevus

56 30,4%

Osavõtt valgekaartlikest organisatsioonidest 13 7%Põgenemine NSVL-st enne 1940 6 2,3%Spionaaž NSVL vastu 1940–1941 1 0,5%

Nõukogudevastane tegevus 1940–1941 11 6%Deserteerumine Punaarmeest 6 2,3%Välismaale põgenemise katse 6 2,3%

Põhjus nimetamata 18 9,8%

Koostatud:Maripuu M., Kuusik A. Political arrests and court cases from august 1940 to September 1941 // Estonia, 1940–1945: Reports of Estonian International Commission for the investigation of crimes againsthumanity.Tallinn,2006.P.333–351.Süüdimõistetutekoguarvkategooriatekaupaületab184isikut,kunamõneljuhulsüüdimõistmisealuseidolirohkemkuiüks.

Jasiinonkonkreetsednäited.

Aleksander pilter ja Vello Vesilo mõisteti surma 11.12.1940 Balti sõjaväeringkonna tribunali poolt Punaarmee 22. Eesti las-kurkorpusest deserteerumise ja soome põgenemise katse eest.

Vladimir Lebedev sai sama karistuse 5.01.1941. selle eest, et oli olnud valgekaartlik ohvitser, sõdinud Denikini armees ja alates 1932. aastast eesti salapolitsei agent petseris.

Arved Laane, 22. eesti korpuse 42. polgu komandör. Varas-tas riigiraha 5000 krooni ja püüdis sellega põgeneda, kuid peeti kinni restoranis.

Peter Taranado, endine tsaariarmee ohvitser, pärast revolut-siooni Punaarmee 2. Petrogradi polgu komandör. Läks üle val-

33

gete poolele, võitles kindral Judenitši vägedes, tegi kaastööd Eesti Salapolitseiga ja Soome-Nõukogude sõja ajal läks soom-laste poolele, et sõdida bolševikega.

Evald Madisson — Eesti salapolitsei agent, hiljem, pärast eesti ühendamist NsVL-ga NKVD kaastöötaja. seda, et ta enne salapolitseis töötas, ta NKVD eest varjas ja lisaks andis juhtkonnale valeinformatsiooni.

Hans Pedak — Eesti sõjaväelane, Vabaduseristi kavaler. Nn. Vabadussõjas kamandas 1919. aastal üksust, mis tegeles vangi-langenud punaarmeelaste mahalaskmisega.1

Nagu näeme, mõisteti enamasti kõrgeim karistusmäär „en-diste“ pattude pärast: sõjaväelised kuriteod kodusõja aastatel ja repressioonid kommunistide suhtes. Nende põhjendamatuteks arvamine on võrdlemisi problemaatiline. erandi moodustavad need kohtuotsused, mis määrati luuretegevuse eest NSVL-i vastu: ilmselt olid eesti luureorganite töötajad süüdi vaid oma teenistuskohustuste täitmises.

1.7. Järeldused

Teeme esialgsed kokkuvõtted. Eesti ajaloolased väidavad õigus-tamaks müüti ja kontseptsiooni „nõukogude genotsiidist“, mis otsekui oleks toimunud pärast Eesti ühendamist NSVL-ga seda, et arreteeritute hulk oli 7–8 tuhat inimest, kelledest ena-mik mõisteti süüdi. Mahalaskmisele määratute arv oli Tallinnas 1850–1950 inimest.

edasisel uurimisel hakkab aga silma huvitav moment. esi-tatud andmed pärinevad okupatsiooniajal tegutsenud natslikult ZEV komisjonilt ja juba see iseenesest tundub kaheldav. Peale selle puudutavad need arvud „nõukogude okupatsiooni“ tervet esimest aastat (06.1940–09.1941). Omakorda arreteeritute arv on ZEVi järgi 3–4 tuhat inimest.

Arusaadavatel põhjustel eelistavad eesti ajaloolased (peale Maripuu ja Kuusiku) neid asju mitte afišeerida, sest isegi need numbrid lükkavad ümber genotsiidi kui sellise kontseptsiooni.

1 Maripuu M., Kuusik A. political arrests... p. 333.

34

millisest genotsiidist saab olla juttu, kui 1,1 miljonist eesti ela-nikust arreteeriti vaid mõni tuhat seda enam, nagu tunnistavad eesti ajaloolased, oli nende hulgas palju venelasi?

Kuid isegi need küllaltki tagasihoidlikud nõukogude repres-sioone iseloomustavad arvnäitajad Eestis ei vasta tegelikkusele.see ilmneb nende andmete võrdlemisel NKVD statistikaga, mis on avaldatud vene ajaloolaste poolt.

Tegelikut mõisteti 06.1949–09.1941 Eestis GULAGi laagri-tesse ja kolooniatesse mitte 7–8 tuhat inimest, vaid 1,7 tuhat. 1 Kõrgeima määra sai mitte 1850–1950 inimest, vaid umbes 400.

Sõja eel arreteeritute arv erineb samuti oluliselt ZEVi poolt esitatust. Viimase andmetel arreteeriti Eestis 06.1940–06.1941 3–4 tuhat inimest, kelledest enamik mõisteti ka süüdi. tege-likult aga oli GULAGi süsteemis süüdimõistetute arv umbes 1350 inimest. Kõrgeim määr mõisteti 184 inimesele.

Sel moel mõisteti GULAGI laagritesse ja kolooniatesse ning surma 0,15-0,2% rahvastikust. Seega ei saa kuidagi võtta tõsi-selt eesti ajaloolasi, kes väidavad, et „esimese okupatsiooni“ repressioonid on vaadeldavad genotsiidina.

1 Arvestades andmeid, mida käsitletakse peatükis 3.

35

2. 1941. aaSta juuniküüditaminE


14. juunil 1941. aastal toimus eestis nagu teisteski Balti vaba-riikides operatsioon „nõukogudevastase ja kriminaalse elemen-di“ ümberasustamiseks NSVL-i kaugematesse piirkondadesse. Vaieldamatult oli tegemist kõige suurema repressiivaktiga ala-tes eesti ühinemisest Nõukogude Liiduga, piisab kui öelda, et juuniküüditamise käigus arreteeritute arv ületas kogu eelneval perioodil arreteeritute arvu kokku ning arreteeritutele lisaks olid veel ka väljasaatmisele kuuluvad...

pole sugugi imekspandav, et juuniküüditamine omab eesti ajaloolaste ja poliitikute hulgas erilist populaarsust.

Maalitud pilt küüditamistest on tõesti õudustäratav. Tallinnas kinnitatakse, et küüditamist hakati kavandama vaat et esimestel päevadel peale Eesti ühendamist NSVL-ga või isegi veel va-rem. Küüditamise põhjusena tuuakse ära Kremli püüdu „luua rahva hulgas pidev hirmutunne ja kuulekus valisevale režiimi-le“. 1 Eesti ajaloolaste väitel toimus küüditamine erakordselt karmide võtetega, mida saatsid mahalaskmised ja küüditavate massiline hukkumine nii teel kui ka asumisel.

„Nõukogude okupatsiooni genotsiidi kulminatsiooniks massiline küüditamine 14.06.1941,“ räägitakse „Valges raamatus“. „Siberisse, Novosibirski ja Kirovi ümbrusesse, saadeti sunniviisiliselt ebainim-likesse tingimustesse surema tuhanded eesti pered, sealhulgas rin-nalapsed, vanurid ja rasedad naised... 14.06.1941.aastal läbiviidud küüditamine kujutas endast Nõukogude valitsuse poolt toimepan-dud kuritegu, mis ei aegu — genotsiidi eesti rahva suhtes“. 2

Selles punktis on sama meelt ka Mart Laar. „Suurimaks ge-notsiidiaktiks või rahva tapmise aktiks sai eesti perede küüdita-mine Siberisse, mis algas 14.06.1941. a. sunniviisilise ümber-asustamise protsessiga“, kirjutab ta. 3

1 Обзор периода оккупации. 2 Белая книга. С. 14. 3 Лаар М. Красный террор. С. 12.

36

Nagu näeme, kinnitavad eesti ajaloolased üksmeelselt, et juuniküüditamise näol on tegemist genotsiidiga — kuid kas see vastab tegelikkusele?

2.2. Küüditatute arv

Kõigepealt loome selguse küüditatute arvus. Üksmeelt selles küsimuses eesti ajaloolaste seas pole aga näha. Ametlikus „Val-ges raamatus“ räägitakse 9267 küüditatust. Mart Laar toob sar-nase arvu — 9254 inimest. 1

See-eest toovad Presidendi juures tegutsenud autorid „Rapor-tites“ ära printsipiaalselt teistsuguse numbri: „14.06.1941 küü-ditati Eestist üle 10000 inimese (mõningatel andmetel 10861) koos peredega“. 2 „Okupatsiooniperioodi ülevaate“ autorid isegi ei püüa seda vastuolu lahendada. „Juunis küüditatute arvu pole võimalik täpselt isegi määratleda“, kirjutavad nad. „Erinevatel andmetel oli see arv 9 ja 10 tuhande vahel“. 3

Nende arvude lahknevuse põhjus on lihtne. Nii ajaloolane Mart Laar kui ka „Valge raamatu“ autorid kasutavad ühte ja sama allikat — Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) nimekirja, samas kasutades seda erinevalt.

„Valge raamatu“ autorid ja Laar arvestavad vaid neid, kes küüditati 14. juuni operatsiooni käigus. 4 „Raportite“ autorid ei käitunud nii kohusetundlikult ja arvu 10861 ei olnud lisatud mitte ainult deporteeritute pered, vaid ka pagenduses sündinud lapsed ning isegi need, kes küll olid küüditamisnimekirjades, kuid tegelikult sellest eemale jäid. 5

Mart Laar ja „Valge raamatu“ autorid ei tihka küüditatute arvu eriti suurendada ja seda mõjuval põhjusel. Asi on nimelt selles, et küüditamine Baltimaadest kui selline (ka Eestist) on

1 Лаар М. Красный террор. С. 16.2 Рапорты. С. 12. 3 Обзор периода оккупации. 4 Vt.: Varju P. 14. juuni 1941 massioperatsiooni ohvirte koond-

nimekiri [tsitaat – tartu Ülikooli ajalooteaduskonna web-lehekülg, www.history.ee; siin ja edaspidi lkg. ei näidata.].

5 Белая книга. С. 27.

37

vene ajaloolaste poolt küllaltki hästi läbi uuritud. 1941 aasta küüditamisoperatsiooni statistiline aruanne on kirjas NsVL NKGB ülema Merkulovi ettekandes Stalinile 17.07.1941. See dokument on ammu avaldatud ja ajaloolastele hästi tuttav.

„Kokku on võetud nõukogudevastase, kriminaalse ja sotsiaal-selt ohtliku elemendi arreteerimise ja väljasaatmise operatsiooni lõplikud tulemused Leedus, Lätis ja Eestis.“ Dokumendist võib lugeda: „Eestis on arreteeritud 3178, välja saadetud 5978 — kok-ku 9156 inimest“ 1

Nagu näha, ületavad Mart Laari ja „Valge raamatu“ numbrid õige minimaalselt numbreid, mis on ära toodud NSVL Julge-oleku rahvakomissari merkulovi ettekandes. see-eest ületavad „Raportites“ väljapakutavad andmed küüditatute kohta Merku-lovi omi pea kahe tuhandega.

selle üle, kuida eesti ajaloolased arvudega manipuleerivad, võib otsustada veel ühe näite põhjal. 3178 arreteeritu seas, kes arreteeriti küüditamisoperatsiooni käigus, olid Punaarmee 22. Eesti territoriaalse laskurkorpuse ohvitserid. „Okupatsioonipe-rioodi ülevaates“ kinnitatakse, et küüditamise käigus arreteeri-tud eesti ohvitseride arv oli 323. 2

Kahjuks ei vasta see arv tegelikkusele. pöördume veel kord Merkulovi ettekande juurde: „Endisi Leedu, Läti ja Eesti ohvit-sere, kes teenisid punaarmee territoriaalkorpustes ja kelle kohta oli kompromiteerivat materjali, arreteeriti kokku 833. Leedus — 285, Lätis — 424 ja Eestis 224“.3 Nagu näeme, suurendavad „Ülevaate“ autorid eesti ohvitseride arvu peaaegu kaks korda.

1 ЦА ФСБ. Ф. 3-ос. Оп. 8. Д. 44. Л. 1–4; История сталинского ГУЛАГа. Т. 1. С. 404–405; Сталинские депортации. С. 223; РГАНИ. Ф. 89. Оп. 18. Д. 6. Л. 1–4.

2 Обзор периода оккупации. 3 ЦА ФСБ. Ф. 3-ос. Оп. 8. Д. 44. Л. 1–4, 111. 3. Kogumiku „Stalini

küüditamised“ oleva dokumendi avaldamisel on sees viga — laht-ris „Arreteeritud endisi Leedu, Läti ja Eesti ohvitsere, kes teenisid punaarmee teritoriaalkorpustes“ on Eesti koha peal trükitud „124“, peab olema „224“.

38

Kahjuks omavad just küüditatute suurendatud numbrid kõr-gendatud populaarsust Eesti poliitikute hulgas. Nii näiteks tea-tas Eesti saadik Venemaal Tiit Matsulevitš ajalehele „Izvestija“ antud intervjuus, et „Ilmselt pole üldse eetiline toetuda hulka iseloomustavatele näitajatele. 14.06.1941 viidi Eestist välja üle 10000 inimese“ 1

tegelikult ei küüditatud eestist mitte üle kümne, vaid üle üheksa tuhande inimese, mis moodustas vähem kui 1% elanik-konnast.

2.3. Kes kuulus küüditamisele

Andmed küüditamise kohta ja seda iseloomustavad arvud tee-vad raskeks küüditamise seostamise genotsiidiga. isegi kõige erapooletumale on selge, et 1% elanikkonna vägivaldne välja-saatmine ei ole veel genotsiid — rahva kui sellise tapmine või hävitamine.

tahtmata lahti öelda genotsiidi ideest, püüavad eesti aja-loolased tõestada, et kuigi reaalselt oli küüditatuid suhteliselt vähe, ähvardas väljasaatmise oht ometi olulist osa eestlastest. Nii näiteks kinnitab ajaloolane Mart Laar: „1941. aastal koosta-tud direktiivi kohaselt kuulusid nõukogude julgeolekuorganite poolt sunniviisilisele väljasaatmisele kõik endise valitsuse liik-med, tähtsamad riigiametnikud ja kohtute esindajad, kõrgema astme sõjaväelased, poliitiliste parteide liikmed, vabatahtlike riigikaitse organisatsioonide liikmed, tudengiorganisatsioonide liikmed, inimesed, kes osalesid aktiivselt relvastatud nõukogu-devastases tegevuses, politseinikud ja sõjaväestatud Kaitseliidu liikmed, välisfirmade esindajad ja üldse kõik, kel mingisugune seos välismaaga (sh. filatelistid ja esperantohuvilised), lisaks ka suuremad ettevõtjad ja pankurid, kirikusulased ja punase ris-ti esindajad. Kokkuvõttes mahtus sellesse kategooriasse 23% Eesti elanikkonnast“. �

1 Глебов М. Сибирский эшелон: Трагический юбилей массовых депортаций в Балтии // Известия. 14.06.2001.

2 Лаар М. Красный террор. С. 5. Artiklis „Küüditamised Eestist 1941–1949“, mida levitas EV Välisministeeriumi pressi ja infobü-

39

see mart Laari kinnitus on küll ilmne ja puhas vale. pöördu-me selguse saamiseks küüditamise võtmedokumendi juurde — VKP(b)KK ja NSVL RKN määruse juurde 16.05.1941:

„Seoses suure hulga endiste kontrrevolutsiooniliste natsio-nalistide parteide liikmete, endiste politseinike, sandarmite, mõisnike, vabrikantide ja kõrgete riigiametnike olemasoluga Leedus, Lätis ja Eestis ning teiste isikute olemasoluga, kes viivad läbi nõukogudevaenulikku õõnestustegevust, määravad VKP(b) ja NSVL RKN: 1. Lubada Leedu, Läti ja Eesti NSV NKGB Ja NKVD-l arre-

teerida koos vara konfiskeerimisega ja suunata laagrisse täht-ajaga 5–8 aastat ja pärast seda asustada nad NSVL kaugema-tesse piirkondadesse järgmiste kategooriate isikud:а) kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide aktiivsed liik-

med ning valgekaartlike, nõukogudevastaste natsionalist-like organisatsioonide liikmed (tautinnikud, katoliiklik aktsioon, sjaulistid jne );

b) endised valvurid, sandarmid, vanglate ja politsei juhtiv-koosseis, samuti ka vangivalvurite ja politseinike reakoos-seis, kelle kohta on kompromiteerivaid andmeid;

c) endised suurmõisnikud,vabrikandid ja kõrgemad riigi-ametnikud Leedus, Lätis ja Eestis;

d) Poola, Leedu, Läti ja Eesti valgete armeede endised ohvit-serid, kelle kohta on kompromiteerivaid materjale;

e) Kriminaalne element, kes jätkab oma kuritegelikku tege-vust.

2. Lubada Leedu, Läti ja Eesti NKGB ja NKVD-l arreteerida ja saata asumisele NSVL-i kaugematesse piirkondadesse täht-ajaga 20 aastat koos vara konfiskeerimisega järgmiste kate-gooriate isikud:а) punktides 1 a, b, c ja d nimetatud isikute pereliikmeid, nen-

dega aresti hetkel kas kooselavaid või toidul olevaid isi-kuid;

roo, kordas Laar seda seisukohta, kuid jättis siiski nimekirjast välja filatelistid ja esperantohuvilised.

40

b) kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide liikmete pere-liikmeid, kelle perekonnapead läksid üle illegaalsele sei-sundile ja varjavad end võimude eest;

c) nende kontrevolutsiooniliste natsionalistlike organisa-tsioonide liikmete peresid, kellele on määratud kõrgeim karistusmäär;

d) isikuid, kes on saabunud Saksamaalt repatrieerimise kor-ras ja sakslasi, kes on end kirja pannud repatrieerimisele saksamaale ja on keeldunud sinna sõitmast ning kellede kohta on kompromiteerivat materjali nende nõukogude-vastase tegevuse kohta või sidemete kohta välisluuretega.

3. Lubada Leedu-, Läti- ja Eesti NSV NKVD-l välja saata ad-ministrtiivkorras Kasahstani põhjarajoonidesse tähtajaga 5 aastat prostituute, kes on registreeritud Leedu, Läti ja Eesti politseiorganites ja jätkavad seda tegevust.

4. Käesoleva määruse kohaselt väljasaadetud kodanike asjade läbivaatamine panna NSVL NKVD Erinõupidamise päde-vusse.1

Nagu näeme, vastupidiselt Mart Laari väidetele, ei kuulunud väljasaatmisele poliitiliste parteide, sõjaväestatud ja tudengior-ganisatsioonide liikmed, kirikute teenistujad, punase risti liik-med ja üldse „kõik, kes omasid mingisuguseidki sidemeid välis-maal (sh. filatelistid ja esperantohuvilised)“. See eesti ajaloolase väide on vale. Pooltõde on kinnitus selle kohta, et asumisele saatmisele kuulusid politseinikud, vangivalvurid ja ohvitserid; tegelikult küüditati selle kategooria isikuid vaid siis, kui nende kohta oli kompromiteerivat materjali. Kui me pöördume doku-mentide poole siis näeme, et paljude vangivalvurite ja ohvitse-ride kohta NKVD-l kompromiteerivaid materjale ei olnud.

Nii näiteks on Vene Fõderatsiooni Riigiarhiivis hoiul eestlase Karl metsa tunnistused, kes töötas enne eesti ühinemist NsVL-ga Võru vanglas valvurina: „Umbes juulis 1941. a. pärast seda kui Nõukogude armee Võru maha jättis, tuli minu korterisse 1 ЦА ФСБ. Ф. 3-ос. Оп. 8. Д. 44. Л. 22–26; ОГБ. Т. 1. Кн. 2.

С. 145–146; Сталинские депортации. С. 215–216; РГАНИ. Ф. 89. Оп. 18. Д. 3. Л. 2–6.

41

ülevaataja Ader, kes ütles mulle järgmist: „Lähme tagasi vang-lasse tööle, sinna kogunevad juba vanad töötajad“. Ma kuula-sin Aderi nõuannet ja läksin vanglasse, kus mind võttis vastu vangla ajutine direktor Unde, kes nõukogude ajal töötas Võru vanglas töökodade ülemana. tulnud vanglasse tööle, kohtasin seal endisi ülevaatajaid: Gustav Rohlandit, Vidrik Raudsped, Benegard Nagbit, Jaan simulit, August potsenit, Jakob selli, Erich Raagi, Johannes Vähit, August Toomi“.1 Nagu näha, ei küüditatud Võrus tervet hulka vangivalvureid.

Karl metsa lugu ei ole sugugi erandlik. eesti iseseisvuse perioodil teenis tallinna vanglas ülevaataja Kristjan pausalu, keda märgati jõhkruse tõttu vangidega ümberkäimisel. Nagu vanglatöötaja, kelle kohta oli kompromiteerivat materjali, oleks Pausalu vastavalt VKP(b) KK ja NSVL RKN otsusega 16. maist 1941. a. olema küüditatud. Kuid Pausalu mitte ainult ei saadetud välja, vaid isegi kutsuti Punaarmeesse pärast Suure isamaasõja algust.2

2.4. Küüditamisele kuulunute arvust

Ilmseks valeks on ka Mart Laari väide selle kohta, nagu kuu-luks väljasaatmisele nende kategooriate järgi 23% Eesti toona-sest elanikkonnast. Deporteerimisele kuuluvate isikute nimekiri kattub täpselt NSVL NKGB 1941.a. 5.juuni määrusega, milles määrati kindlaks deporteerimisele kuuluvate inimeste kategoo-riad, kus määrati kindlaks nõukogudevastane ja kriminaalne element. siin on see dokument:

1 Эстония. Кровавый след… С. 119; ГАРФ. Ф. Р-7021. Оп. 9. Д. 97. Л. 4–6 об.

2 Государственный архив Российской Федерации (edasi — ГАРФ). Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 452. Л. 38.

42

„ANDMEDLeedu,LätijaEestiNSVNKGBpooltarvelevõetud nõukogudevastase ja sotsiaalselt võõra elemendi kohta

Arvestuse kategooriaArvestatud NKGB järgi

KokkuLeedu NSV

Läti NSV

Eesti NSV

Kontrrev. parteide ja nats. org. liikmed 1170 3800 1470 6440Endised valvurid, sandarmid, politsei

juhtivkoosseis ja vangivalvurid868 585 670 2123

Mõisnikud, vabrikandid, kodanliku riigiaparaadi kõrged ametnikud

1925 919 2100 4944

Endised ohvitserid ja valgekaaartlased 284 316 425 1025Kriminaalne element 1288 2180 691 4159

Prostituudid 594 200 794Punktides 1, 2, 3 ja 4 arvestatud isikute

pereliikmed3475 6600 8900 18975

Kõrgeima määraga karistatud kontrrev. natsionalistlike organisatsioonide

liikmete pereliikmed

114 150 195 459

End varjavate kontrrev. natsionalistlike organisatsioonide liikmete pereliikmed

3 100 20 123

Repatrieerimise korras Saksamaalt saabunud

130 150 280

Saksamaale sõitmiseks registreerunud, kuid mittesõitnud isikud

73 73

Kokku 9924 15000 14471 39395

Märkus:1.AndmedLeedukohtaonseisuga3.06 LätijaEestikohta26.05.

2.10.reasonLätikohapealarvestatudkasakslased,keskeeldusidSaksamaalesõitmast.

3.5.reasonEestiosasarvestatudkaprostituudidNSVLNKGB3.Valitsuse4.osakonna

3.jaoskonnaülemv.ltn.Rudakov.1

1 Сталинские депортации. С. 217–218; ГАРФ. Ф. Р-9479. Оп. 1. Д. 87. Л. 189.

43

Nagu näha, 1941. aasta alguseks oli kogu nõukogudevastase ja sotsiaalselt võõra elemendi arvelevõetud hulk 14471 inimest, mis moodustab rahvaarvust 1,3%, mitte aga 23% nagu väidab mart Laar.

Eesti ajaloolased on hästi teadlikud NSVL NKGB määrusest 5. juunist 1941. aastal ja selle sisust loomulikut ka. „Valges raa-matus“ antakse talle aga millegipärast uus sisu, otsekui oleks ta „deportatsiooni plaaniline ülesanne“ — nagu oleks Kreml plaa-ninud välja saata kõik 14,5 tuhat inimest, kes selles dokumendis olid üles loetud.1

tegelikkuses ei kuulunud kõik poliitiliselt ebakindlad isikud deporteerimisele ja see on selgelt jälgitav FSB Keskarhiivi do-kumentides. Alates 1941. aasta juunist saatis ENSV NKGB iga päev Moskvasse telefonogramme, milles anti täpne ülevaaade väljaselgitatud ja deporteerimisele kuuluvate isikute kohta sei-suga kell 24.00 eelmisel päeval. Asi on nimelt selles, et „Õien-dis Leedus, Lätis ja Eestis NKGB poolt arvelevõetud nõukogu-devastase ja sotsiaalselt võõra elemendi kohta“ toodud andmed olid vägagi ligikaudse iseloomuga. Võib-olla oli NKGB iga-päevase tegevuse jaoks see isegi piisav, kuid massilise eriope-ratsiooni läbiviimiseks pidid olemas olema ka võimalikult täp-sed andmed.

Vastavalt esimesele telefonogrammile 6. juunist 1941 teatas ENSV NKGB ja NKVD 9205 nõukogudevastasest ja kriminaa-lsest elemendist, kelledest 2721 pidi arreteeritama ja 6484 välja saadetama. Kategooriate kohaselt pidid deporteeritavad jagune-ma nii: (vt.tabel9)

telefonogrammid üha suurenevate numbritega deporteeri-misele kuuluvate kohta läksid Moskvasse iga päev. Lõplikud andmed edastati kaks ja pool päeva enne operatsiooni algust, 12. juuni varahommikul.(vt.Tabel10)


44

Tabel 9. Deporteerimisele määratute arv seisuga 6.06.1941.

Hilisemaid telefonogramme Tallinnast, mis käsitlenuks küü-ditamisele määratuid, FSB Keskarhiivist leida ei õnnestunud. Muide — Vene Föderatsiooni Keskarhiivis hoitavast NSVL Siseasjade rahvakomissari asetäitja Tšernõšovi märgukirjas NSVL NKGB rahvakomissari asetäitjale Serovile on näha, et ešelonide planeerimisel oli deporteeritavate arvu veel pisut suu-rendatud — 11102. Tundub, et see oli lõplik number.1 1 ЦА ФСБ. Ф. 3-ос. Оп. 8. Д. 44. Л. 63–65; Сталинские депортации.

С. 221–222; ГАРФ. Ф. Р-9479. Оп. 1. Д. 87. Л. 101–101 об; Maripuu M., Kaasik P. Deportation of 14 june 1941 // estonia,

Arvestuskategooria Arreteeri-misele

Asumisele Kokku

1. Kontrrevolutsiooniliste parteide ja nõukogudevastaste natsionalistlike organisatsioonide aktiivsed liikmed

977 197 1174

2. Endised valvurid, sandarmid, politseiaparaadi juhtivtöötajad ja vangivalvurid

377 91 468

3. Mõisnikud, vabrikandid , kodanliku riigiaparaadi kõrgemad ametnikud

1136 301 1437

4. Endised ohvitserid ja valgekaartlased 231 58 2895. 1. Punkti pereliikmed – 2076 20766. 2. Punkti pereliikmed – 992 9927. 3. Punkti pereliikmed – 1945 19458. 4. Punkti pereliikmed – 378 378

9. Kõrgeima karistusmäära saanud perekonnapeade pereliikmed

– 419 419

10. Saksamaalt repatrieerimise korras saabunud, kelle kohta on kompromaati

– 11 11

11. Prostituudid – 6 612. kriminaaalkurjategijad – 10 10

kokku 2721 6484 9203

Allikas:ЦАФСБ.Ф.100.Оп.6.Д.5.Л.101.

45

ometi juhtus midagi perioodil 12. juunist kuni 14. juunini ja see on selgelt jälgitav ENSV NKGB dokumentides. Veel 11. juunil planeeriti küüditada 11033 inimest, kuid operatsiooni lä-biviimise päeval, 14. juunil oli plaan juba teine ja deporteeriti 9596 inimest, so. ligi poolteist tuhat inimest vähem.1 Kes võttis vastu otsue küüditamisel kuuluvate isikute arvu vähendami-seks, on tänaseni teadmata, kuid fakt ise on ilmne.

1940–1945: reports of estonian international Commission for the investigation of crimes against humanity. tallinn: estonian founda-tion for the investigation of crimes against humanity, 2006. Р. 366.

1 ЦА ФСБ. Ф. 100. Оп. 6. Д. 5. Л. 126, 170.

Tabel 10. Deporteerimisele kuuluvate inimeste arv Eestis seisuga11.juuni1941.a.kell24.00.

Arvestuskategooria Arreteeri-misele

Asumisele Kokku

1. Kontrrevolutsiooniliste parteide ja nõukogudevastaste natsionalistlike organisatsioonide aktiivsed liikmed

1310 25 1385

2. Endised valvurid, sandarmid, politseiaparaadi juhtivtöötajad ja vangivalvurid

565 55 620

3. Mõisnikud, vabrikandid, kodanliku riigiaparaadi kõrgemad ametnikud

875 140 1015

4. Endised ohvitserid ja valgekaartlased 255 7 2625. 1. Punkti pereliikmed – 2889 28896. 2. Punkti pereliikmed – 1365 13657. 3. Punkti pereliikmed – 2180 21808. 4. Punkti pereliikmed – 450 450

9. Kõrgeima karistusmäära saanud perekonnapeade pereliikmed

– 367 367

10. Saksamaalt repatrieerimise korras saabunud, kelle kohta on kompromaati

1 6 7

11. Prostituudid – 92 9212. Kriminaaalkurjategijad 472 38 510

Kokku 3478 7555 11033 Allikas:ЦАФСБ.Ф.100.Оп.6.Д.5.Л.134.

46

Nagu näha, küüditamisele määratute arv muutus kogu aeg, kord suurenedes ja siis jälle vähenedes. Kuid isegi maksimaalne küüdi-tamisele määratute arv ei küüni 23%-ni Eesti toonaste elanike üld-arvust. Ekslikuks tuleb lugeda „Valge raamatu“ autorite kinnitust selle kohta, et plaaniline ülesanne küüditamiste läbiviimiseks oli 14,5 tuhat. tegelikult oli lõplik deporteerimisele kuuluvate isikute arv poolteist korda väiksem, mitte 14471, vaid 9596 inimest.

2.5. Küüditamise käigus tapetute arv

Kui uskuda eesti ajaloolasi, siis saatis küüditamist küüditava-te mahalaskmine. „Mõnisada lasti maha veel enne ärasaatmist, mehed arreteeriti ja saadeti töölaagritesse, naised ja lapsed saa-deti asumisele“, nii kõneldakse töös, mille on avaldanud Tallin-na okupatsioonide muuseum. 1

Sellesama muuseumi kodulehel netis on kellegi Hannes Wal-teri artikkel, millest võime lugeda: „14. juunil saadeti asumisele enam kui 10000 inimest. Ligi 2200 hukati kohapeal“. 2 panused, nagu näha, kasvavad ja kohapeal ei lastud maha mitte „mõnisa-da“, vaid juba „üle kahe tuhande“.

pöördudes taas dokumentide juurde avastame, et ei mõnda sadat, ega paari tuhandet pole tegelikkuses olnudki. Võtame ette taas juba jutuksolnud NsVL Julgeoleku rahvakomissari Merkulovi märgukirja: „Leedu,- Läti- ja Eesti NSV-st nõuko-gudevaenuliku ja kriminaalse ning sotsiaalselt ohtliku elemendi väljasaatmise ja arreteerimise kohta on tehtud lõplikud kokku-võtted... Operatsiooni läbiviimise käigus leidis aset mitu relvas-tatud vastupanu episoodi opereeritavate poolt ja põgenemise katseid, mille tulemusena on tapetud 7 ja haavatud 4 inimest.meie kaotused: tapetud 4 ja haavatud 4 inimest“ 3

1 Обзор периода оккупации. 2 Вальтер Х. Эстония во второй мировой войне [Tsitaat – Okupa-

tsiooni muuseumi web-lehekülg www.okupatsioon.ee]. 3 ЦА ФСБ. Ф. 3-ос. Оп. 8. Д. 44. Л. 1–4; История сталинского

ГУЛАГа. Т. 1. С. 404–405; Сталинские депортации. С. 224; РГАНИ. Ф. 89. Оп. 18. Д. 6. Л. 1–4.

47

Nagu näeme, tapeti deporteerimise käigus 7 inimest kogu Baltikumis ja mitte mitusada vaid eestis. Nad tapeti seetõttu, et nad kas püüdsid aresti alt põgeneda või avaldasid NKVD esindajatele relvastatud vastupanu. mis puutub eestisse, siis NKVD esindajatele vastuhaku käigus tapeti kaks ja haavati üht inimest.1

2.6. Küüditatute hukkumine teel

Eesti ajaloolaste seas on äärmiselt populaarsed jutustused sellest, et ebainimlikud tingimused transpordil kutsusid esile massilisi surmajuhtumeid. „Kogu operatsiooni läbiviimiseks oli varutud 490 vagunit“, kirjutab näiteks Mart Laar. „Küüditajad tegutsesid erakordse julmusega ja pealaest jalatallani niigi täis vagunites-se topiti ka rasedad naised ja surmavalt haiged vanurid“.2 mida peetakse silmas „pealaest jalatallani täis vagunite“ all? Laar täp-sustab: inimesi viidi eestist minema loomavagunites, kusjuures „igasse vagunisse oli paigutatud 40–50 küüditatut“.3

Veel mustemates värvides kujutas küüditamist 70-ndatel „Eesti president pagenduses“ August Rei. „Küüditatud ka-mandati veoautodele ja sõideti raudteejaama suunas, kus neid juba ootasid loomavagunid, millede aknad olid kinni löödud. Vagunite põhjas olid augud, mis pidid täitma tualeti funkt-siooni. Jaamas eristati mehed naistest ja nad aeti erinevatesse vagunitesse. Ühte vagunisse aeti kuni 40 inimest ja vagunid olid nii täis tuubitud, et inimesed pidid kordamööda põrandale heitma, et magada. Täistuubitud vaguni uksed pandi väljas-poolt raudse riiviga kinni, rongi saatsid NKVD-lased ja pu-naarmee sõdurid, kuni kolm päeva seisti jaamades, kus NKVD ohvitserid koostasid oma aruandeid. Kogu selle aja jooksul ei saanud küüditatud ei vett ega sööki. mõned olid endaga toi-

1 ЦА ФСБ. Ф. 100. Оп. 6. Д. 5. Л. 127.2 Лаар М. Красный террор. С. 15; Лаар М. Депортации из

Эстонии в 1941 г. и в 1949 г. [Tsitaat – Eesti Vabariigi Välisminis-teeriumi web-lehekülg www.vm.ee].

3 Лаар М. Забытая война. С. 4. Samasugused seisukohad leiame: Тарвель Э. История депортации.

48

tu kaasa võtnud, kuid seda, et isegi vett ei ole, ei kujutanud keegi ette.Inimesed ajasid janust vaevatuna kuuma päikese all oma käsi raudtrellide vahelt välja anudes anda neile süüa, sagedamini kasvõi vett. Nende palved ei leidnud vastukaja, valve keeldus uksi avamast ja läbi akende neile vett andmast. Mõned kaotasid kuumast ja janust mõistuse, väikesed lapsed surid ja rasedad naised sünnitasid enneaegselt vaguni mustal põrandal, kuid valvurid seda ei märganud. Ei korjatud ära ei laipu, ei hullunuid. Alles mõned päevad hiljem, kui rong oli läinud üle Eesti piiri ja esimest korda tehti uksed lahti ning anti vangidele vett ja pisut vedelat suppi“. 1

Aga enne, kui saada ülevaadet „nõukogude okupantide“ õudustegudest“ esitame endale küsimuse, et kust võis August Rei seda kõike teada? On ju hästi teada, et endine Eesti Vaba-riigi saadik Nõukogude Liidus August rei põgenes veel 1940.aastal Rootsi ja sest ajast pole ta Eestis käinudki. Tema kirjeldu-sed on aga kui oma silmadega toimunut näinu tunnistused, mis on ometi valed ja seda pole raske tõestada.

Kõigepealt tuleb selle jaoks pöörduda ka eesti ajaloolastele hästi tuntud dokumendi juurde:

„Baltimaades vangistatute saatmise instruktsioon ešelonide ülematele“. Seoses selle dokumendi tähtsusega ja mõistes loo-mulikult tavaliselt ikka esinevat erinevust instruktsioonide ja tegelikkuse vahel, (kusjuures eriti suur see ka olla ei saa), too-me selle siin ära täies mahus.

Instruktsioon ešelonide ülematele Baltikumis vangistatute saatmisel

1.AjaBgrupivangistatutesaatmisekssihtkohtatoimetami

selantakseigaleešelonileNSVLNKVDUKVkäskkirjaga:а) ešeloni ülem (NKVD konvoivägede komandöride hul

gast)

1 На чаше весов. Эстония и Советский Союз: 1940 год и его последствия / Сост. П. Варес. Таллинн: Евроуниверситет, 1999. С. 422; The Baltic States 1940–1972. P. 50–52.

49

b)arste–1,velskreid–1,(NKVDkorraldusel)jakonvoi39inimesest(konvoivägedekoosseisust)2.Vangistatudjaotuvadkahtegruppi–AjaB.Gruppi „A“ kuuluvad kõik perekonnapead, nende pereliik

medNKVD—NKGBmääramiselmärkegaisiklikustoimikus.Gruppi„A“konvoeeribkonvoi65inimesest.Nendevastuvõtt

kontsentratsioonipunktides eraldi akti kohaselt, mis on koostatudkaheseksemplaris.Gruppi„B“kuuluvadpereliikmedNKVD—NKGBmäära

miselkoosmärkeganendeisiklikustoimikus.Gruppi„B“konvoeeribkonvoi30inimesest.Nendevastuvõtt

esialgsetesjaamadeskonvoipooltNKVD—NKGBesindajatepoolt toimubnimekirjaalusel ilma isiklike toimikuteta. Isiklikud toimikud täidetakse kontsentratsioonipunktidesNKVD— NKGBesindajate poolt, kus kogu ešeloni isikkooseis antakseülekoos isiklike toimikutegakonvoiülemale.Akt koostatakse3s eksemplaris, üksNKVD, üks äraandmiseks sihtjaamas jaükskonvoivägedejaoks.

Märkus: vangidega vagunite valve kohtadel ja vastuvõtt teostataksekonvoipooltpärastvastuvõtulõppuNSVLUSKVle.

3.EsialgsetestkogunemispunktidestkonvoeeribkonvoikinnipeetuidkoosNKVD—NKGBesindajategakontsentratsioonipunktidesse vastavalt skeemile, kus moodustatakse üldineešelon50–55vagunist.

4. Vangistatute saatmine sihtkohta toimub ešelonidegakooseisudes, mis on suviselt mõeldud inimveoste jaoks, sealhulgaskakonvoile–üksvagunmüügikohtjaüksvagunsanitaarisolaator.Igassevagunissemärkega„B“paigutatakse30täiskasvanut

jalastnendeasjadega.PerekonnapeadNKVD—NKGBmärgetega„A“paigutatak

seeraldivagunitessejaviiakseeraldiešelonidega.Suuremateasjadejaokseraldatakse2kaubavagunit.

50

5.Vangistatutellubataksekaasavõttajärgmisiasjujaväiksematmajandusinventari: 1) riietus2) pesu, 3) jalanõud, 4) voodipesu, 5)kööginõud(lusikad,noad,kahvlid),6)toiduained,7)väikemajandusjatarbeinstrument,8)raha(hulkeiolepiiratud)javäärisasjad(sõrmused,kõrvarõngad,kellad,käevõrud,portsigaridjne).Kaasavõetudasjadeüldkaaleitohiületada100kgperekonnakohta.

Märkus: Suured asjad, sealhulgas majandusinventar, spetsiaalseltsellekseraldatudvagunites.

6.Ešeloniülemvõtab„B“grupivangistatudvastuilmaisikliku ja asjade läbiotsimiseta nimekirja isiklike dokumentide alusel kohalike julgeolekuorganite nimistu põhjal ja paigaldab nadperekonnitivagunitesse.Grupp„A“otsitaksepealevagunitessepaigaldamistläbi.Pärastvagunitessevastuvõtmistvastutabešeloniülemtäie

likultešeloniseisukorrajakõikidevastuvõetutejõudmiseeestsihtkohta.

7.Ešeloniülemhoiatabvangistatuidsellekohta,etpõgenemiskatsekorralkasutatakserelva.Naistejalastevastuonrelvakasutaminekeelatud.

8.Kinnipeetute raske haigestumise korral teel olles annabešeloni ülem haiged läbi kohalike UNKVD organite lähimatessetervishoiuorganitesseüle,koostabsellekohaseaktiningteatabNSVLNKGBle.Epideemiliste haigusjuhtude ilmnemisel eraldab ešeloni

ülemnimetatudvagunijajätabsellekarantiinikohalikuNKVDorganijärelvalveallateatadessellestNSVLNKVDle.

9.Kinnipeetuteväljaminekute(toit,telegraafijateisedväljaminekud)tarviseraldavadUNSVjaVVNSVNKVDešeloniülemalearuandevasturahaliseavansi,sh.rahasummas3.50inimesekohtaööpäevas.

10.Teelollessaavad„B“grupikinnipeetudükskordööpäevastasutasoojasöökija800grleibainimesekohta.

51

KuumtoitjaleibantakseväljaNSVLNKTorgirestoranidejapuhvetitetrustiraudteepuhvetites.Toidusaamiseks teatabešeloniülemtelegraafiteel24 tun

di enne jaama jõudmist jaamapuhvetite direktoritele vastava NKVDDTOvormikohaselt:„ValmistageNKVDümberasujateešelonile„Liter“nr...kuupäev...kell...lõunaid...leibakg...ešeloniülem–allkiri“Lõunadantakseväljakinnipeetuteisiklikesnõudes.Lõunaja

keevaveesaamisekseraldabešeloniülem„B“grupiinimestestvajalikuhulgaigastvagunistkonvoisaatel.Pärastlõunateväljajagamistteebešeloniülemrestoranivõi

puhvetiesitatudarvetestülevaatesaadudlõunatekohta.

11.Kinnipeetutekohalolekukontrolltoimubmitteharveminikuikordööpäevas.„A“grupikinnipeetuidhoitakseüldistelalustelteistekinnipeetutega.

12.Ešeloniliikumisest,paiknemisestjaseisukorrastkannabešeloniülemtelegraaafiteeletteNSVLNKVDlejaNKVDKonoivägede juhatusele iga päev järgnevas vormis: „Moskva, NSVLNKVDPeavalitsusjaNKVDKonvoivägedevalitsusešelonnr...möödus...jaamastsiisjasiis...allkiri“Kõikidesttähtsatestvahejuhtumistestteel(põgenemised,hai

gestumised, häired toiduga varustamisel jne) kannab ešeloniülemetteviivitamatultNSVLNKVDPeavalitsussejalähimasseNKVDDTOsse.

13.AbiosutamiseksjasaamiseksteelollespöörduvadešelonideülemadNKVDtranspordiorganitessejaraudteemiilitsasse.

14.SaabudessihtjaamaannabešeloniüleminimesedvaguniskohalikuleNKVDorganileaktiganimekirjajaisikliketoimikutegaüle.Aktkoostataksekolmeseksemplariskoosallkirjadega:vastuvõtja,üleandja,ešelonisaatevarst.Akti üks eksemplar saadetakseNSVLNKVDGULAGi töö

asulate osakonda, teine antakse NKVD kohalikule organile

52

vastuvõtjale ja kolmas jääb ešeloni ülemale aruande koostamiseks. 1

Lugedes „Instruktsiooni“ tuleb meeles pidada üht tähtsat asjaolu. See dokument ei ole päris usaldadatav allikateadus-likust seisukohast – teda avaldades ei toetu eesti ajaloolased arhiivifondidele, vaid ajalehes „Postimees“ 13. juunil 1941. aastal ilmunule. seega ei ole meil tegemist mitte algse doku-mendi, vaid dokumendiga, mille said kätte sakslased ja mis on Goebbelsi propagandistide käest läbi käinud. Seega ei või keegi täie kindlusega väita, et seal ei sisaldu sakslaste moo-nutatusi.2

Kuid isegi saksa propagandistide poolt ülekäiduna lükkab see „Instruktsioon“ sellisena ümber eesti ajaloolaste poolt välja-pakutu.

Kõrvutagem eesti ajaloolaste poolt kirjapandut „Instruktsioo-ni“ juhtnööridega. Meile kinnitatakse, et vagunisse mahutati 40 ja isegi 50 deporteeritavat. Ometi on „Instruktsioonis“ täpselt kirja pandud: „Igasse vagunisse märkega „B“ paigutatakse 30 täiskasvanut laste ja asjadega“. 30, aga mitte 40 või 50.

Edasi – deporteeritava haigestumine kuulus tähtsate sünd-muste hulka, mille kohta tuleb otsekohe keskusesse ette kan-da. iga ešeloni saadavad medtöötajad ning tõsise haigestumise korral võetakse deporteeritavad rongilt maha ja antakse ravile kohalikesse haiglatesse. Kõik see räägib otseselt vastu juttudele deporteeritavate massilise hukkumise kohta.

reaalsusele ei vasta ka kinnitused selle kohta, et deporteeri-tavaid ei toidetud. Loeme „Instruktsiooni“: „Teel olles saavad „B“ grupi kinnipeetud kord päevas tasuta kuuma toitu ja 800 gr leiba inimese kohta“. „A“ grupi vangistatud sõid ilmselt vas-tavalt vangla normidele. Häired toiduga varustamisel kuulusid 1 На чаше весов. С. 424–425; Estonia 1940–1945. P. 389–390. 2 „Instruktsiooni“ kaheldavuse tõttu ei hakanud dokumentide

kogu „Stalinlikud deporteerimised“ autorid seda umber trükkima. Vt.: Сталинские депортации. С. 26, прим. 2. Kahjuks pole „Inst-ruktsioonide“ originaalteksti Vene arhiivides õnnestunud leida.

53

samuti tähtsate vahejuhtumite hulka, millest tuli teatada kesku-sesse.

Ülimalt iseloomulik oli ka see „Instruktsiooni“ punkt: „laste ja naiste vastu on relva kasutamine keelatud“.

Muidugi ei käi ka jutt mingitest „loomavagunitest“. „Inst-ruktsioonis“ räägitakse sellest päris täpselt: „Vangistatute saat-mine sihtkohta toimub ešelonides, mille koosseis on ette nähtud inimvedudeks suvisel ajal“.

tõsi, siin võidakse vastu vaielda ja kinnitada, et instrukt-siooni ei pruugitud täita. Vaatame, kuidas nägid asjad välja te-gelikkuses, toetudes dokumentidele, mille adekvaatsuses pole põhjust kahelda.

Alustagem taas inimeste arvust, keda veeti ühes vagunis. Nagu kinnitavad eesti ajaloolased ja seda kinnitavad ka vene arhiivid, pandi deporteeritavate jaoks valmis 490 vagunit. Kui igas vagunis oleks veetud 40–50 inimest, oleks deporteeritavate üldarv olnud 20–25 tuhat. Sellist fantastilist numbrit ei julge välja pakkuda ise-gi eesti ajaloolased. muuses, ja kui isegi igas vagunis oleks olnud 30 inimest, nagu instruktsioonis ette nähtud, saame deporteritute arvuks üsna uskumatu numbri – umbes 15 tuhat. reaalne depor-teeritute arv aga nagu mäletame, oli 9156 inimest.

Asi on selles, et vagunite arv 490 on üldine ning see sisal-dab endas nii inimvedudes kohandatud — kui ka kaubavagu-neid. saamaks teada, kui palju oli kaubavaguneid, pöördume taas dokumentide juurde. instruktsiooni kohaselt pidi iga eše-loni 50–55 vaguni juurde kuuluma ka 2 kaubavagunit. Vahe-tult enne küüditamist suurendati aga kaubavagunite arvu seoses kaubakoguse olulise suurenemisega, mille võisid deporteerita-vad endaga kaasa võtta. NSVL NKVD määruse kohaselt 21. aprillist 1941. a. said küüditatavad õiguse kaasa võtta 100 kg kaupa mitte perekonna, vaid iga inimese kohta, sealhulgas ka laste kohta.1 Vastavalt „Moldaavia ja Baltimaade territooriumi-delt ümberasustamise eelarvele“ 11.06.1941. a. eraldati küüdi-

1 Бердинских В.А. Спецпоселенцы: Политическая ссылка на-родов Советской России. М.: Новое литературное обозрение, 2005. С. 517.

54

tatavate asjade veoks 7–8 vagunit ešeloni kohta.1 eestist saadeti ära 10 ešeloni millede koosseisus oli umbes 75 ühikut kauba-vaguneid.

Niisiis, 490-st küüditamiseks ettenähtud vagunist olid 415 (85%) inimeste jaoks ja 75 (15%) kauba tarvis. Siit tulenevalt planeeriti igas vagunis minema viia mitte 30 inimest, nagu inst-ruktsioonis ette nähtud, vaid 26–27 inimest. Reaalsus aga ei läinud plaanidega kokku, sest Eestist ei deporteeritud 11102, vaid 9156 inimest, mis teeb keskmiselt 22 inimest vaguni koh-ta. Tõsi, see on nagu „haigla keskmine temperatuur“, kuid meil on õnneks kasutada ka täpsemad andmed.

Nagu meile eesti ajaloolased teada annaavad, „saadeti depor-teeritud Novosibirskisse (233 vagunit), Kirovisse põhja-Vene-maal (120 vagunit), Babõninosse (57 vagunit) ja Starobelskis-se (80 vagunit)“. 2 Vene ajaloolased lasid omakorda ringlusse vägagi detailsed andmed küüditatute ešelonide liikumise kohta (vt.Tabel11). Võrdleme neid andmeid:

1 Сталинские депортации. С. 235; ГАРФ. Ф. Р-9479. Оп. 1. Д. 87. Л. 42.

2 На чаше весов. С. 422; The Baltic States 1940–1972. P. 50–52.

55

Tabel 11. Eestistdeporteerituteešelonideliikumine juunis1941.

Ešelon nr

Väljumine Arv Saabumine MärkusedKuu-päev

Jaam Raud-tee

Jaam Kuu-päev

Oblast, krai,

vabariik286 17.06 Tallinn Eesti 781 Novo-

sibirsk Peale23.06

Novosi-birski

GARFi järgi kokku 777 in. RGV andmetel konvoilt 781

in. Teel ära antud-3in.287 20.06 Tallinn Eesti 786 Novo-

sibirsk04.07 Novosi-

birskiRGVA järgi 783 in. Teel

ära antud-3 in. GARFi järgi kokku 782 in.

288 18.06 Valga Eesti 1063 Tšanõ Peale28.06

Novosi-birski

GARFi järgi kokku ligi 900 in. RGVA järgi Tšanõ jaamas üle antud 1063 in ja Bui jaamas

Jaroslavli rdt. 288 in. Viimane kinnitus on ilmselt vigane

(288 on ešeloni nr) 289 17.06 Eesti 963 Kargat Peale

23.06Novosi-birski

290 18.06 Tallinn Eesti 994 Staro-belsk

23.06-ks

Voroši-lovgradi

994 võetud Tallinnas ja üle antud Starobelski laagrisse

ja saadetud sama ešeloniga Severrullagi

291 19.06 Eesti 1666 Babõ-nino

19.06 Tuula Babõnino jaamast Juhnovi laagrisse tapeti

põgenemiskatsel Eesti armee ohvitser

292 18.06 Eesti 1028 Staro-belsk

23.06 Voroši-lovgradi

Starobelski laager; pärast ešeloni üleandmist

saadetud Tavda jaama Severrulagi

293 18.06 Eesti 1191 Kotel-nitši

22.06 Kirovi

294 18.06 Eesti 1112 Kirov 23.06-ks

Kirovi

56

Koostatud: Гурьянов А.Э.МасштабыдепортациинаселениявглубьСССРвмаеиюне1941г.//Репрессиипротивполяковипольскихграждан.М.:Звенья,1997.Вып.1.

Ešelonide vangistatute arvkoosseis on mõnevõrra suurem arvudest,misontoodudMerkuloviettekandes.Seeonseletatavsellega,et ENSV NKVD kasutas küüditamist Eestis varem vangisolevateisikutetransportimisekslaagritesse.Kolmesešelonis,missaadetiStarobelski ja Juhnovi laagritesse, oli umbes 500 inimest, kes olid süüdimõistetudmõnedkuudvarem.

Nagu mäletame, jagunesid küüditatud kaheks kategooriaks: arreteeritud, kes saadeti Starobelski ja Juhnovi laagritesse ja välja-saadetud, kes viidi välja Novosibirski ja Kirovi oblastitesse.

starobelski laagrisse saadeti ešelonid nr 290 ja 292, millede isikkooseis oli vastavalt 994 ja 1028 inimest. Nende ešelonide üldine vagunite arv oli eesti ajaloolastele tuginedes 80. 80-st vagunist olid 15 kaubavagunid ning vastavalt neile numbritele oli igas vagunis keskeltläbi 30 inimest.

Juhnovi laagrisse (Babõnino jaama) saadeti ešelon Nr 291 57 vaguniga (7 neist olid kaubavagunid) ja arreteeritute hulk neis oli 1666 inimest, mis teeeb keskeltläbi 33 inimest vaguni kohta.

Asumiselesaadetute vedamiseks Novosibirski oblastisse oli eraldatud neli ešeloni (nr-d 286-289) kokku 233 vaguniga, mil-ledest umbes 30 olid kaubavagunid. Väljasaadetute arv oli 3593 inimest ja seega oli iga vaguni kohta keskmiselt 18 inimest.

Ja lõpuks — Kirovi oblastisse saadeti kaks ešeloni (Nr-d 293–294) kokku 120 vaguniga, milledest umbes 15 olid kau-bavagunid. Väljasaadetute üldarv oli 2303 inimest ja iga vaguni kohta tuli keskmiselt 22 inimest.

Nagu näeme, viidi küüditamise käigus inimesi 30–33 kaupa vaguni kohta. Väljasaadetuid, kelle hulgas oli ka naisi ja lapsi, veeti tunduvalt paremates tingimustes — 18–22 inimest vaguni kohta. Eesti ajaloolaste kinnitused selle kohta, nagu oleks „pea-laest jalatallani“ täistuubitud vagunites olnud 40–50 inimest ega ei pea paika ei planeerimise ega ka küüditamise praktilise läbiviimise arvudega.

57

Valeks osutub ka kinnitus selle kohta, nagu oleks küüditatuid transporditud loomavagunites. Täies vastavuses instruktsiooni-ga veeti inimesi vagunites, mis olid kohandatud inimeste veoks. selline oli oma silmaga tunnistanud inimese kirjeldus vaguni kohta: „Vagunis — raudahi, kolmekorruseline nari ja tagumise seina juurde pandi asjad“. 1

Läheme nüüd üle rasedate naiste ja surmavalt haigete vana-keste juurde.eesti ei olnud sugugi esimene vabariik, kus nõu-kogude võimul tuli korraldada küüditamist. Näiteks kuu aega varem viidi läbi ounovlaste küüditamine Lääne-Ukrainast. Seal küüditamise ajal haigeid ei puudutatud. 2 — muuseas nagu ka Lätis ja Leedus, kus küüditamine toimus samaaegselt Eestiga. 3 Miks pidi siis Eestis teistmoodi käitutama? Deporteerimise läbiviimise tüüpinstruktsioonis oli spetsiaalselt öeldud: „Küü-ditavate haiged pereliikmed jäetakse ajutiselt kohale ja pärast tervenemist saadetakse perede väljasaatmise asukohta“. 4 Nagu tunnistavad FSB keskarhiivi dokumendid, oli haigete, ajutiselt mahajäetute arv 170 inimest. 5

Juhuks, kui keegi haigestub teel olles, oli igas väljasaadetu-te ešelonis spetsiaalne sanitaarvagun viie koiku ja medperso-naliga. Kui instruktsioonis oli ette nähtud vaid arsti ja velskri olemasolu, siis reaalselt oli neile kahele lisaks ka igas ešelonis kaks meditsiiniõde. 6

eesti ajaloolased kinnitavad, et vastupidiselt instruktsioo-nile ei olnud küüditatute toitlustamine tagatud. „Tegelikkuses ei saanud keegi ükskõik millist tasuta toitu ning tänu rahapuu-dusele oli raske hankida mingisugustki toidupoolist halvasti varustatud vagun-poodidest“, loeme me Maripuu ja Kaasiku

1 Сталинские депортации. С. 138; Хребтович-Бутенева О.А. Перелом, 1939–1942. Париж: YMKA-Press, 1984. С. 48–53.

2 ОГБ. Т. 1. Кн. 2. С. 154. 3 Сталинские депортации. С. 225, 228. 4 ОГБ. Т. 1. Кн. 1. С. 158–161; Сталинские депортации. С. 142;

ЦА ФСБ. Ф. 3. Оп. 7. Д. 1. Л. 2–8. 5 ЦА ФСБ. Ф. 100. Оп. 6. Д. 5. Л. 126, 170. 6 Сталинские депортации. С. 236; ГАРФ. Ф. Р-9479. Оп. 1. Д. 87.

Л. 42–43.

58

artiklitest. „Küüditatud pidid lootma oma kaasavõetud pro-viandile“. 1

See eesti ajaloolaste kinnitus ei pea paika. FSB Keskarhii-vis on säilitamisel telefonogramm, mis puudutab Baltimaaadest küüditatute toitlustamist ja millele on alla kirjutanud sisasjade rahavakomissari asetäitja Abakumov. Selle sisu kordab mõ-ningaste parandustega instruktsiooni „Toitlustamine on tehtud raudtee puhvetite ülesandeks, mis kindlustavad ööpäevas korra sooja sööki maksumusega 3 rbl ja 50 kopikat, 600 grammi leiba sealhulgas. maksmine toimub ešelonide ülemate poolt sulara-has ja sellega seoses palun välja anda aruande vastu raha ter-veks teekonnaks“. 2

Nii et nälgima küüditatud eestlased ei pidanud, milles rää-givad ka nende kirjad ja päevikud. Väljasaadetud viskasid va-hel isegi akendest välja neile „mittemaitsvana“ tundunud leiba. Seda meenutab ühe väljasaadetu kiri. „Tee möödus Vologdast, Kirovist, molotovist, sverdlovskist. see oli see ainumas aeg, mil haput vene leiba akendest välja viskasime...“ 3

Kui me pöördume veel korraks andmete juurde, mis kajas-tavad ešelonide liikumist (tabel12), saame vastuse ka küsimu-sele, kas tõesti esines küüditatute seas ka massilist suremust. Vaatame läbi mõningad konkreetsed juhtumid. Eselon Nr 286 saadeti 17. juunil 1941. a. Tallinnast välja ja nädal hiljem, 23. juunil jõudis ta Sverdlovskisse. Väljumisel Tallinnas oli ešelonis 781 küüditatut, sverdlovskisse jõudes 778, kolm olid tee peal ära antud.

Ešelon Nr 287 väljus Tallinnas 20.juunil ja sõitis sihtkohta Novosibirskisse alanud sõja tõttu 2 ja pool nädalat. Ärasaatmi-sel oli oli ešelonis 786 inimest ja kohale jõudes 783, veel kolm tükki oli teepeal ära antud. „Teepeal ära antud“ ei tähenda su-gugi seda, et nad surid. rongidelt võeti maha kas seoses haigu-se või näiteks õigusrikkumisega.

Olgu ära toodud informatsioon nende ešelonide kohta, kus veeti mitte väljasaadetuid, vaid arreteerituid. Ešelon Nr 290 1 Maripuu M., Kaasik P. Deportation of 14 june 1941. Р. 376. 2 ЦА ФСБ. Ф. 3-ос. Оп. 8. Д. 44. Л. 59..3 Бердинских В.А. Спецпоселенцы. С. 608.

59

tallinnast 20.juunil ja saadeti starobelski laagrise Voroši-lovgradi oblastis. sama palju, kuipalju arreteerituid tallinnas peale pandi, sama palju neid ka sihtkohta jõudis – 994 inimest, kes saadeti sama ešeloniga edasi severrullagi.

Ešelon Nr 291 isikkoosseisuga 1666 saabus Babõnino jaama tuula oblastis samuti kaotusteta, kuid konvoeerimise ajal Juh-novo laagrisse lasti põgenemiskatsel maha endine eesti armee ohvitser.

Eesti välisministeeriumi pressi ja informatsioonioakonna kinnitused selle kohta, et „inimesed hakkasid surema juba teel siberisse1 ei vasta tegelikkusele. mingit massilist suremust Eestist väljasaadetute hulgas ei täheldatud. Enamgi veel – üsna suur on tõenäosus, et suremust polnud üldse, mis polegi teab kui imekspandav.

2.7. Deporteeritute saatus

eesti ajaloolased kinnitavad, et suur hulk küüditatutest sai hiljem hukka. „Suurem osa küüditatutsest viidi Kirovi ja Novosibirski oblastitesse“, saab lugeda ülevaates. „Seal hukkus külma ja haiguste tõttu ligi 60% naistest ja lastest, üle 90% arreteeritud ja GULAGi viidud meestest hukkus või tapeti“.2

Kuid ka need kinnitused ei ole adekvaatsed. esiteks, ei pea paika kinnitus, nagu oleksid kõik mehed arreteeritud ja nai-sed ja lapsed deporteeritud. Vastavalt VPK(b) KK ja NSVL RKN määrusele 16. maist 1941. a. kuulusid arreteerimisele mitte mehed üldse, vaid nõukogude vastaste organisatsioonide liikmed, „endised“ ja kriminaalkurjategijad. Selle kategooraia hulka kuulusid ka eesti ajaloolaste kinnitusel tesite hulgas ka naised: „raportitest“ võime lugeda, et „üle 3000 mehe ja 150 naise eraldati teistest ja paigutati laagritesse“. 3 samamoodi ei kuulunud NSVL-i kaugematesse piirkondadesse väljasaat-1 Лаар М. Депортации из Эстонии… C. 2. 2 Обзор периода оккупации. 3 Рапорты. С. 12.

60

misele „naised ja lapsed“ vaid arreteeritud nõukogudevastase elemendi perekonnaliikmed. 1 pereliikmed ei pruukinud sugu-gi olla vaid naised ja lapsed. Näiteks, nii saadeti Novosibirski oblastisse juuniküüditamise käigus välja 269 meest, 687 naist 663 last. 2

See on ehk pisiasi, kuid vägagi iseloomulik, mis annab tun-nistust eesti ajaloolaste hoolimatusest arvudega ümberkäimisel teadusliku täpsuse huvides.Hoopis huvitavam on aga see, et te-gelikkusele ei vasta andmed 60% väljasaadetu ja 90% arretee-ritute hukkumisest.

Alustagem arreteeritutest, kes saadeti GULAGi laagritesse. Nii kirjeldab nende käekäiku Mart Laar: „Enamik arreteeritud meestest saadeti Starobelski ja Babino laagritesse, väiksem osa saadeti kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Seoses saksa väge-de kiire edasiliikumisega jäid vangistatud otsese sõjategevuse piirkonda ja saadeti seetõttu otsekohe Siberi sõjaväelaagritesse.Külmade, halva toidu ja ülejõu käivate tööde tõttu hukkus juba talvel suur osa arreteeritutest. 1941. a. lõpul hakkasid laagri-tes toimima uurimiskomisjonid, mis viisid läbi ülekuulamisi ja langetasid surmaotsuseid kohapeal. selliste kohtuotsuste põhjal lasti maha paljud vangistatud. 1942. a. kevadeks oli laagritesse saadetud 3500 mehest ellu jäänud vaid 200.“ 3

Selles lõigus on õige ja vale päris segamini. Küüditamise käi-gus arreteeritud saadeti tõesti välja Starobelski ja Juhnovi laag-ritesse (tõsi, Laar nimetab viimast „Babinoks“ ilmselt seetõttu, et vangistatud Juhnovi laagrisse viidi just Babõnino raudteejaa-ma kaudu), kuid pärast seda „Siberi laagritesse“. Vastupidiselt Laari väidetele, ei olnud need „sõjaväelaagrid“, vaid need olid tavalised GULAGi laagrid – näiteks Sevurrallag. Aga siis järg-neb täielik väljamõeldis.

1 ОГБ. Т. 1. Кн. 2. С. 145–146; Сталинские депортации. С. 215–216; РГАНИ. Ф. 89. Оп. 18. Д. 3. Л. 2–6.

2 Сталинские депортации. С. 258; ГАРФ. Ф. Р-9479. Оп. 1. Д. 87. Л. 238.

3 Лаар М. Красный террор. С. 16–17.

61

me juba pöördusime statistiliste andmete poole, mis puudu-tasid eestlaste arvu GULAGi kolooniates ja laagrites. Vaatame neid veeelkord:

Tabel 12. EestlastearvGULAGikolooniatesjalaagrites1941–1943.

Seisuga Laagrites Kolooniates Kokku01.1942 6581 471 [7052]01.1943 4556 [869] 542501.1944 2933 1117 4050

Koostatud: Земсков В.Н. ГУЛАГ: Историкосоциологическийаспект // Социологические исследования. 1991. № 6. С. 26;НаселениеРоссиивХХвеке:Историческиеочерки.М.,2001.Т.2.С.188–189(соссылкойна:ГАРФ.Ф.Р9414.Оп.1.Д.1155.Л.1112,47,50;Д.1356.Л.1–4);ГУЛАГ:Главноеуправлениелагерей: Сборник документов. М., 2002. ГАРФ. Ф. Р9414. Оп.1доп.Д.378.Л.145–151.

1941. a. lõpuks oli GULAGI süsteemis üle 7000 eestlase, kellest 3,2 tuhat saaadeti laagritesse juuniküüditamise käi-gus ja tulemusena. 1942. aasta lõpuks vähenes see arv 1600 inimese võrra ja moodustas ümmarguselt 5,5 tuhat inimest. Keskmine statistiline suremus GULAGi süsteemis oli vangide hulgas 24,9% (vttabel7) ja see tähendab, et seitsmest tuhan-dest hukkus umbes 1750. Vangistatute bilansi ja arvestusliku suremuse vahe näitab, et 1942. a. mõisteti süüdi veel vähe-malt 200 eestlast. 1941. a. jooksul suri, nagu mäletame, 450 eestlast ja sellisel viisil saame 1941. a. lõpu ja kogu 1942. a. jooksul surnute üldarvuks veidi üle 2 tuhande inimese. eesti ajaloolased kirjutavad aga samal ajal, et ainuüksi juuniküüdi-tamise käigus arreteeritutest hukkus 1942. a. kevadeks peaae-gu kolm tuhat.

Nagu näeme, on kinnitus juuniküüditamise käigus arretee-ritute üldisest kõrgest suremusest järjekordne vale. Tegelikult on arvestuslik suremuse määr selle kategooria osas 1941–1942

62

umbes 900 inimest. Arvesse võttes surmaotsuseid, tõuseb see näitaja tuhandeni, aga kolme tuhandeni mitte kuidagi. 1 tervi-kuna oli arvestuslik suremus 1941–1953. a. juuniküüditamiste käigus arreteeritute hulgas umbes 1900–2000 inimest.

Nüüd pöördume asumisele saadetud eestlaste juurde, keda oli mäletatavasti 5978 inimest. Kaks kolmandikku neist surid Tal-linna kinnituste kohaselt haigustesse, nälga ja külma kätte. Et selle väite paikapidavust kõigutada, pöördume taas dokumenti-de poole. Kahjuks pole GULAGi töö ja eriasunduste valitsuse (OTSP) statistika nii detailne ja täpne kui laagrite ja kolooniate puhul ja võib seetõttu tekitada erinevaid tõlgendusi.

1941. a. oktoobris saadeti otsp-sse kokkuvõtlik õiend asu-misele saadetavate majutuse kohta seisuga 15.09.1941. selle dokumendi kohaselt majutati asumisele saadetud Baltikumist järgmisel viisil:

Tabel 13. AndmedBaltikumistasumiselesaadetute asustamisekohtaseisuga15.09.1941.

Vabariik, krai, oblast Eesti NSV Leedu NSV Läti NSVKasahhi NSV Baltikum* – 656Komi ANSV – 1549 –

Altai krai – 7462 –Krasnojarski krai – 164 6000

Kirovi oblast 2049 – –Omski oblast – – –

Novosibirski oblast 1619 3507 2580Kokku 3668 12682 9236

1 1941. aastal võeti kriminaalvastutusele 26924 GULAGi asukat ehk 1,4% koguhulgast, 1942. a. 57040 ehk 3,2%, 1943. a. 47244 ehk 3,2%. (Земсков В.Н. ГУЛАГ. С. 11; ГУЛАГ: Главное управле-ние лагерей. С. 285). Isegi kui kriminaalvastutusele võetud eestlas-te osakaal oli üle keskmise, siis teistkordselt süüdimõistetute arv ei saanud olla üle paarisaja. Kõrgeima määra saanute arv oli loomuli-kult veelgi madalam.

63

Allikas:Сталинскиедепортации,1928–1953:Сборникдокументов.М.,2005.С.259;ГАРФ.Ф.Р9479.Оп.1.Д.87.Л.15–20.

* Nii on tabeli originaalis

olles uurinud ülaltoodud tabelit leiame, et otsp andmetel on eestlastest asumisele saadetute üldarv 3668 inimest, seda on üle 2000 võrra vähem kui Eestist asumisele saadetuid üldse. 1

Aga ei maksa ka kiirustada nende kahe tuhande arvesta-misega hukkunute hulka. Nagu märgib vene uurija Gurjanov, et „enamik lahknevusi kohalike ešeloniaruannete ja asustus-aruannete vahel, mis käsitlevad asumisele saadetute arvu, on tingitud kas aruandlusdokumentides esinenud vigadest, mis kajastuvad UNKVD/NKVD dokumentides asustamise kohtades ja otsp aruannetes. Võimalik on, et sallitakse ka tõepäraseid seletusi“. 2 Ja tõesti — kui vaatame läbi põhjali-kumalt merkulovi ettekande, leiame vaevata üles puuduvad 2 tuhat.

Tabel 14. Baltikumistdeporteerituteväljasaatmise jaasustamisebilanssjuunis1941.

Välja saadetud Asustatud VaheLeedu 10187 12682 + 2495

Läti 9546 9236 - 310Eesti 5978 3668 - 2310

Kokku: 25711 25586 Koostatud: ЦА ФСБ. Ф. 3ос. Оп. 8. Д. 44. Л. 1–4; ИсториясталинскогоГУЛАГа.М.,2004.Т.1.С.404–405;Сталинскиедепортации,1928–1953:Сборникдокументов.М.,2005.С.223,259;РГАНИ.Ф.89.Оп.18.Д.6.Л.1–4;ГАРФ.Ф.Р9479.Оп.1.Д.87.Л.15–20.

1 Neid andmeid võib kohata: Земсков В.Н. Спецпоселенцы в СССР, 1930–1960. М.: Наука, 2005. С. 91.

2 Гурьянов А.Э. Масштабы депортации населения вглубь СССР…

64

Nagu näha, saadeti Baltikumist asumisele kokku 25,7 tuhat inimest ja umbes sama palju (25,6 tuhat) asustati NSVL kauge-matesse rajoonidesse. Selle käigus vähenes millegipärast eest-laste arv 2,3 tuhande, lätlaste arv 310 ja samas tõusis leedukate arv kahe ja poole tuhande võrra. ilmselt pole tarvis kahelda ja tegemist on OTSP veaga, kes võtsid osa lätlastest ja eestlastest arvele leedukatena.

Selle vea tõttu pole meil võimalik jälgida kõikide eestlaste-väljasaadetute saatust, kuid arvelevõetud eestlaste kohta käiv informatsioon näitab selgelt, et massilist suremust küüditatute seas ei esinenud, seahulgas ka esimesel, kõige hullemal talvel. Kohalike NKVD organite raportitest võib lugeda, et talupoega-dest uusasunikud kohanesid uute oludega reeglina kiiresti, nad liitusid kolhoosidega, muretsesid lehmi ja tundsid huvi krediidi saamise võimaluste vastu maja ehitamiseks. 1

Endised linnaelanikud (aga neid oli eestlaste seas küllaltki palju) polnud harjunud füüsilise tööga ning olid seetõttu raske-mas olukorras. Kuid neil oli reeglina raha. Juba mainitud NsVL NKVD määruse kohaselt 21. aprillist 1941. a. kehtisid välja-saatmisel järgmised reeglid:

„Väljasaadetavad perekonnad omavad õigust kaasa võttaasumiskohale neile isiklikult kuuluvad asjad kogukaaluga mitte üle100kgigaperekonnaliikmekohta,kalapsed.Tarbeväärtused(sõrmused,kõrvarõngad,kellad,portsiga

rid, käevõrud jm) konfiskeerimisele ei kuulu ja väljasaatmisele kuuluv võib nad kaasa võtta ilma koguselise ja rahalise piiranguta.

Ülejäänud vara võivad väljasaadetavad realiseerida järgmisel viisil:Väljasaadetavadpeavadnimetamausaldusisiku(naaber,tut

tav,sugulane),kellelenadusaldavadallesjäänudvararealiseerimise,misonjäetudkorterisseisiklikultvõikuuluvadtalle.Vararealiseerimiseksjakorterivabastamiseksantakseaega

mitteüle10päeva.

1 Ibid. С. 266; ГАРФ. Ф. Р-9479. Оп. 1. Д. 81. Л. 79–88.

65

PärastvararealiseerimistilmubusaldusisikNKVDorganitesse ja annab saadud raha avaldusega üle väljasaadetuteleasustamiskohtajärelesaatmiseks.Varastvabastatudväljasaadetuelujatarberuumidpitseeritak

seorganitepooltningantakseülekohalikelevõimuorganitele.“ 1

Isegi vaatamata sellele, et enamik väljasaadetutest oma koju mahajäänud raha kunagi kätte ei saanudki (sõda takistas), jät-kus kaasavõetud rahast ja väärisesemetest enese esialgseks sisseseadmiseks. Osadel väljasaadetutel oli isegi niipalju raha kaasas, et ei pidanud tööd tegemagi või vähemalt peaaegu ei pidanud. Nagu räägiti Novosibirski oblasti UNKVD aruandes, paistis silma „põlastav suhtumine töösse mittetöise elemendi poolt. Enamusel neist on piisav summa raha ja hulk väärisese-meid kaasas ja on üsne selge, et selline element tööd ei vaja“. 2

Ümberasustatute seas oli palju ka neid, kes sõna otseses mõt-tes olid vaesed. Samas Novosibirski oblasti UNKVD ettekan-dest võib lugeda: “On juhtumeid, kus osa asumiselesaadetutest, kes moodustavad umbes 20% üldarvust, ei oma riideid ega jala-nõusid ning suur osa neist ei oma ka raha kohalikest poodidest toidu ostmiseks. see seltskond koosneb enamikus rasedatest, lastega naistest, vanuritest ja invaliididest“. 3

sellistele osutasid kohalikud võimud võimaluste kohaselt abi.

Arstiabi said ümberasustatud kohalike elanikega võrdsetel alustel. Tänu sellele lokaliseeriti ka üksikud haiguspuhangud ning hoiti ära epideemiate puhkemine. 4

Tänu ülaltoodud meetmetele õnnestus suuremat suremust üm-berasustatute seas ära hoida ja seda illustreerivad küllalt ilme-kalt ka dokumendid. Kohaliku UNKVD dokumentide alusel oli

1 Бердинских В.А. Спецпоселенцы. С. 517. Vt. NSVL NKVD direktiiv 07.03.1940: Сталинские депортации. С. 142; ОГБ. Т. 1. Кн. 1. С. 158–161; ЦА ФСБ. Ф. 3. Оп. 7. Д. 1. Л. 2–8.

2 Сталинские депортации. С. 267; ГАРФ. Ф. Р-9479. Оп. 1. Д. 81. Л. 79–88.

3 ibid. 4 ibid.

66

17.09.1941. a. Novosibirski oblastis 1619 eestlast ja 10.02.1942 1601 eestlast. Nagu näha oli suremus minimaalne. (vt.Tabel15)

Tabel 15. EestiümberasustatutearvNovosibirski oblastis 1941–1942

Üldarv SealhulgasPeresid Pereliikmeid Täiskasvanud Mehed Naised Lapsi kuni 16a

17.09.41 564 1619 956 269 687 66310.02.42 550 1601 950 262 688 651

Koostatud:Сталинскиедепортации,1928–1953:Сборникдокументов.М.,2005.С.258,266;ГАРФ.Ф.Р9479.Оп.1.Д.81. Л.79–88;Д.87.Л.238;БердинскихВ.А.Спецпоселенцы:ПолитическаяссылканародовСоветскойРоссии.М.,2005.С.524.

Ümberasustatute edasist käekäiku ei saa kuidagi roosiliseks nimetada, kuid 1953. a. jaanuariks oli asustuskohtades 14301 inimest 25711 Baltimaadest 1941. a. väljaadetust, 1 eestlasi oli nende hulgas umbes 3300 inimest. 2

Nägu näeme, pole 60%-lisest suremusest põhjust rääkida. Lisaks pole ka mõtet 25 ja 14 tuhande vahet ka automaatselt hukkunute hulka arvata. Asi on selles, et Baltimaadest välja-adetutel võeti algselt ära sundasuniku staatus ja hiljem viidi nad üle eriasumisele. Kuid mitte kõik — osa jäigi sundasumisele ja nende kohta peeti eraldi arvestust. peale selle tuli osa asumise-lesaadetuid aastatel 1945–1953 12947 koju tagasi. 3

1 Земсков В.Н. Заключенные, спецпоселенцы, ссыльнопоселен-цы, ссыльные и высланные: Статистико-географический аспект // История СССР. 1991. № 5. С. 155; Земсков В.Н. Спецпосе-ленцы в СССР. С. 210–211; Бердинских В.А. Спецпоселенцы. С. 28.

2 Vt.: Население России в ХХ веке. Т. 2. С. 174; Земсков В.Н. Спецпоселенцы в СССР. С. 210–211.

3 ЦА ФСБ. Ф. 100. Оп. 1. Д. 3. Л. 10–11; Maripuu M., Kaasik P. Deportation of 14 june 1941. Р. 377; На чаше весов. С. 432. Vt. ka: Kulu H. eestlaste tagasiranne, 1940–1989. tartu, 1997

67

Ka juba mainitud ERRB andmetel moodustas väljasaaadetu-te suremus mitte 60, vaid 33,1% (2333 inimest)1 tõsi, ka selle numbri puhul tekivad teatud küsimused — kui 33,1% on 2333 inimest, siis 100% on ju 7048. Aga asumisele saadeti Eestist mäletatavasti vähem kui 6000 inimest. Kelle veel ERRB huk-kunute hulka liigitas, on teadmata. Kuid arv 2333 on tõele iga-tahes lähemal, kui väidetav 60% hukkunuid.

Üsna tõepärased numbrid on Tartu Ülikooli ajalooteadus-konna veebilehele üles riputanud eesti ajaloolane p. Varju, mis puudutavad küüditatute arvu. ta nimetab küüditatute üldarvuks 9300, mis pole küll päris õige, kuid eksimus on suhteliselt väike. 2 Varju järgi kujunes deporteeritute saatus järgmiseks:

Hukkunuid — 3873Teadmata kadunuid — 611Teadmata saatusega — 110Põgenenud — 75Vabastatud — 4631 3

Sel viisil moodustab küüditatute-surnute üldarv 1941–1956 3873 kuni 4494 inimest. Need numbrid klapivad hästi meie ar-vutustega. Muidugi on need mõlemad arvud äärmuslikud ja te-gelikult võib hukkunute arvu hinnata 4000, mis jaguneb umbes 2000 vangistatute ja 2000 asumiselesaadetute hulgas. seega ei moodustanud suremus mitte 90% nagu väidavad eesti ajaloola-sed, vaid vähem kui 60%. Väljasaadetute hulgas ei moodusta-nud suremus mitte 60%, vaid umbes 30%. Tarvis on lisaks veel ka arvesse võtta, et surnute hulka mahuvad ka need, kes surid oma loomulikku surma näiteks vanaduse tõttu — 15 aastat pole sugugi mitte lühike aeg.

1 Белая книга. С. 34. 2 ilmselt lülitas Varju juuniküüditatute üldarvu ka need 144, kes viidi

Eestist välja juba sõja käigus. 3 Varju P. 14. juuni 1941 massioperatsiooni ohvrite koondnimekiri.

68

2.8. Küüditamise põhjused

1941. aasta juuniküüditamist seletavad eesti ajaloolased vaid Kremli kuritegelike mõtetega. tallinnas kinnitatakse pidevalt, et eestlaste küüditamise plaane hauti Kremlis juba pikemat aega. „Valges raamatus“ kinnitatakse, et esimene ülisalajane käsk Balti riikide elanike küüditamise kohta ilmus juba enne nende riikide lülitamist Nõukogude Liidu koosseisu 1939. aastal.1

Sellest ülisalajasest käskkirjast räägitakse võrdelemisi ük-sikasjalikult 1972. aastal ilmunud raamatus pealkirjaga „Balti riigid 1940–1972“: „10. oktoobril 1939. a. kui Moskvas toimus pidulik vastuvõtt Leedu delegatsiooni auks, kes oli päev va-rem allkirjastanud vastastikuse abistamise lepingu NsVL-ga, kirjutas NKVD III järgu komissar Serov alla kurjakuulutavale dokumendile. See dokument, mis kandis märget „erakordselt salajane“ kujutas endast instruktsiooni NKVD ohvitseridele, kes olid saanud määramise nõukogude sõjaväe baasidesse Bal-tikumis. Selle nimetus oli „Nõukogudevastase elemendi depor-teerimine Balti riikidest“ ja see kujutas endast üksikasjalikku instruktsiooni seitsmes osas. Pärast sissejuhatust, kus kirjeldati üldist olukorda ja operatsiooni erakordset poliitilist tähtsust, läks instruktsioon üle konkreetsetele näpunäidetele personali-le selle kohta, milliseid pabereid tuleb anda deporteeritavatele, kuidas neid kodudest kätte saada, kuidas mehi peredest eral-dada, kuidas organiseerida konvoid ja kuidas peaks toimuma deporteeritavate laadimine raudteejaamades.“ 2

isegi elementaarloogika seisukohalt tundub selline kinnitus võrdlemisi kahtlasena. Esiteks, on täiesti arusaamatu, kuidas võis nõukogude võim ette valmistada küüditamist enne seda, kui Balti riigid ühendati Nõukogude Liiduga? teiseks, kutsu-

1 Белая книга. С. 14.2 На чаше весов. С. 421; The Baltic States 1940–1972. P. 49–50.

esimest korda ilmus selline kinnitus 1951. a. stockholmis ilmunud raamatus „Need nimed süüdistavad. Vahenimekiri Läti kodanikest, kes deporteeriti Nõukogude Venemaale 1940–1941“, mis anti uues-ti välja 1982. aastal.

69

vad kahtlusi esile esitatud tähtajad – kas tõesti valmistati depor-teerimist Baltimaades ette poolteist aastat?

pöördumine algallika juurde veenab aga meid taas, et tege-mist on väljamõeldisega. Asi on nimelt selles, et kurikuulus „Serovi instruktsioon“ avaldati esmakordselt Kaunases 1941.aastal raamatus „ Nõukogude Liit ja Balti riigid“ (Die Sowie-tunion und die Baltische Staaten“). Välja oli see raamat antud saksa keeles ja pole ilmselt raske arvata, et selle autoriteks olid dr.Goebbelsi kolleegid. 1

Enamgi veel — üheksakümnendate alguses avaldasid vene ajaloolased tegeliku dokumendi, mis oli instruktsioon NKVD ohvitseridele, kes olid saanud lähetuse Balti riikides asuvatesse sõjaväebaasidesse. See oli NSVL NKVD direktiiv Nr. 4/59594 19.10.1939 „Eestis, Lätis ja Leedus dislotseeruvate vägede opre-tiivsest teenindamisest“. On vist ülearunegi märkida, et mingisu-gustest küüditamistest või ettevalmistustest nendeks seal juttu ei olnud. Balti vabariikides paiknevate vägede väeosade eriosakon-dade ülematele tehti vaid ülesandeks aktiviseerida võitlust spionaa-žiga ning jälgida komandöride käitumist eesmärgiga „Nõukogu-de armee ja laevastiku ohvitserile ebaväärika ja kompromiteeriva käitumise juhtude väljaselgitamiseks ja ennetamiseks“. 2

„Serovi instruktsiooni“ otsingud FSB Keskarhiivis tule-musi ei andnud. see-eest aga ilmnes asjaolu, mis tõestab selle dokumendi väljamõeldust. Asi on selles, et 11.10.1939. a. kui Serov selle dokumendi otsekui allkirjastas, töötas ta Ukraina NsV sisasjade rahvakomissarina ja nagu vene ajaloolane pol-jan täiesti õigustatult märgib, „ei saanud ta mitte mingisugustel asjaoludel üleliidulise tähtsusega dokumente allkirjastada või neid välja anda“. 3

Just seetõttu eelistavad eesti ajaloolased täna rääkida küüdita-mise ettevalmistamisest mitte enam 1939. a. vaid 1940. a. „Ette-valmistused eesti rahva sundkorras väljasaatmiseks algasid mitte

1 Estonia 1940–1945. P. 380. Venemaa allikad väidavad, et raaamat „Nõukogude Liit ja Balti riigid“ ilmus 1943 a. Berliinis. (Сталин-ские депортации. С. 779).

2 ОГБ. Т. 1. Кн. 1. С. 110–111; На чаше весов. С. 92–93. 3 Сталинские депортации. С. 780.

70

hiljem kui 1940. aastal“, kirjutab Mart Laar. Selle laiaulatusli-ku aktsiooni esimesi vihjeid võib näha Stalini voliniku Andrei Ždanovi dokumentides, kes juhtis Eesti iseseisvuse lammuta-mist 1940. a. suvel. Just seal on märge selle kohta, et eestlased tuleb saata Sibersisse“. 1

„Valge raamatu“ autorid viitavad teisele dokumendile: „kui-gi nn. serovi dokument, mis puudutab Balti riike, on dateeritud valesti, ei muuda see toimunu sisu... eestis algasid ettevalmis-tused sotsiaalselt ohtliku elemendi massiliseks deporteerimi-seks NKVD korraldusega Nr. 288 28.11.1940“. 2

Lähemal uurimisel selgub, et need väited ei pea paika.Alustame Ždanovi pabereist otsekui „leitud“ märgetest, mil-

le kohaselt tuleb eestlased saata siberisse, nagu kirjutab mart Laar. esiteks tuleb tõdeda, et selle dokumendi esitus mart Laari poolt tundub võrdlemisi kaheldav. „Eestlased tuleb saata Si-berisse“ — kas tõesti kõik eranditult? Sellise ettevõtmise või-malikkus 1940. a. tundub võrdlemisi absurdne (seda enam, kui võtta arvesse seda, et 1940–1941 aastate repressioonid ei olnud kuigi intensiivsed). Jah, nõukogude võim teostas rahvaste üm-berasustamist: tštetšeenid, ingušid, Krimmi tatarlased, kalmõ-kid ja balkaarid. Kuid need, sõjaajal läbiviidud repressioonid (1943–1944) on saanud kaasaegsete ajaloolaste poolt nimetuse „kättemaksu küüditamised“ — kollektiivne kättemaks koostöö eest vaenlasega. Kas tõesti valdas Kreml ettenägemise võimet ja juba 1940. a. teati, et pärast sakslaste tulekut hakkavad eest-lased massiliselt end kirja panema abipolitseinike pataljonides-se ja osalema karistusaktsioonides kogu NsVL-i okupeeritud territooriumil?

oletame, et dokument, millele Laar viitab, on tegelikult ole-mas. Kas võib selle põhjal teha mingeid järeldusi nõukogude juhtkonna kavatsuste kohta? Ei saa, sest nö. „altpoolt tulevaid“ ettepanekuid ei pruukinud Kreml heaks kiita.

1 Лаар М. Красный террор. С. 12–13; Лаар М. Депортации из Эстонии… С. 1. Samalaadseid väiteid leidub veel: Тарвель Э. История депортации.


71

Näiteks pärast Balti riikide liitmist Nõukogude Liiduga saa-tis Valgevene sõjaväe eriringkonna komandör kindralpolkovnik Pavlov kaitse rahvakommissar Timošenkole järgmise sisuga teenistuskirja:

ÜheskohasLeedu,LätijaEestiarmeeväeosadepaiknemistpeanvõimatuks.Panenettejärgmist:Esiteks.Võttakõigikolmeriigiarmeedelrelvadärajaviia

nadväljaNõukogudeLiitu.Teiseks, või pärast ohvitserkoosseisu puhastust ja armee

tugevdamist meie juhtivkoosseisuga näen võimalust esialgu jalähimalajalkasutadaLeedujaEestiarmeesid(väljaspoolBOVOd)näiteksrumeenlaste,afgaanidejajaapanlastevastu.Igaljuhulnäenvajadustlätlastetäielikusrelvitustamises.Kolmandaks.Kuiarmeedeleonlõpppealetehtud,tulebkii

remaskorras(48tundi)teharelvitukskõikidekolmandatemaadeelanikkond.Relvademitteärandmiseeestmahalasta.Kõikideülalmainitudmeetmeterakendamiseleonvajaasuda

koheselt,etomadategevusvabadust. 1

Kui me rakendame mart Laari meetodit ka selle dokumendi puhul, siis kirjutaksime ilmselt sellest, et 1940. a. planeeriti Balti riikide armeedelt relvad ära võtta ja nende isikkoosseis Afganistani sõdima saata. tegelikkuses toimus aga kõik otse vastupidiselt. Kreml lükkas pavlovi ettepanekud tagasi ja 17. augustil 1940. a. andis marssal Timošenko välja käskkirja, mille kohaselt formeeriti endised armeed ümber punaarmee territoriaalseteks laskurkorpusteks. Seejuures säilitati kor-puses vana vorm, ohvitserkoosseisu lahjendati vaid osaliselt venelaste ja kohalike kommunistidega 2 ja 22. eesti korpuse ülemaks sai iseseisva eesti relvajõudude endine ülem kindral-major Gustav Jonson. 3

1 1941 год. Кн. 1. С. 44–45; РГВА. Ф. 33987. Оп. 3. Д. 1279. Л. 60. Õigekiri ja stiil säilitatud.

2 Ibid. С. 177–178; РГВА. Ф. 37848. Оп. 1. Д. 8. Л. 2–9. 3 Обзор периода оккупации.

72

Nii et, kui isegi Ždanovi märkmed eestlaste küüditamise va-jalikkuse kohta kuskil ka eksisteerivad nagu Mart Laar väidab, ei saa nende põhjal Nõukogude võimude plaanide kohta min-geid erilisi järeldusi teha.

NKVD määruse nr. 288 28.11.1940. aastast olemasolus, mil-lele toetuvad „Valge raamatu“ autorid kui tõendusmaterjalile, pole mingit põhjust kahelda. Kuid samas pole see dokument kuidagi seotud küüditamise ettevalmistustega. Nagu kinnita-vad ka eesti enda ajaloolased, tehti selle määrusega vaid ENSV NKVD-le ülesanne seada sisse kartoteek nn. „nõukogudevasta-se ja kontrrevolutsioonilise elemendi“ kohta.1

Nõukogudevastase ja kontrevolutsioonilise elemendi kohta käiva kartoteegi sisseseadmist ei saa aga kuidagi vaadata kui tõendit ettevalmistatavate repressioonide kohta. Kõikidel aega-del ja igasuguste võimude poolt on alati vastavate struktuuride poolt peetud arvestuslikku kartoteeki poliitiliselt ebalojaalse-te isikute kohta. see on riigi julgeolekuorganite üks aluseid. 30ndatel ja 40ndatel ei olnud sellised kartoteegid kasutusel kau-geltki mitte ainult NsVL-s; olemas on nad ka praegu, sealhul-gas kaasaegses eestis. Ka endine eesti poliitiline politsei omas midagi samasugust, ei olnud seal ju teistimõtlejatega võitlemise osakond mitte juhuslikult loodud. Kas võiks siis sellest järelda-da, et eestis valmistuti massilisteks deporteerimisteks?

sellisel moel pole eesti ajaloolased esitanud mingeid tõen-deid selle kohta, et ettevalmistusi küüditamisteks alustati juba 1940. aastal. Selles pole ka midagi üllatavat — millegi sellise esitamine, mida pole olnud, on võrdlemisi problemaatiline.

Vene ajaloolased on juba ammu avaldanud fakti, mis tõmbab kriipsu peale neile arutlustele, nagu oleks küüditamist hakatud ette valmistama juba 1940. a. Juuniküüditamine toimus vasta-valt NSVL SNK VKP(b) KK määrusele „Leedu- Läti- ja Eesti NsV puhastamise meetmetest nõukogudevastasest, kriminaal-sest ja sotsiaalselt ohtlikust elemendist“. See määrus töötati väl-ja NKVD juhtimisel, esialgselt planeeriti küüditamine läbi viia vaid Leedus, Läti ja Eesti lisati siia viimasel minutil. Projekti ei


73

jõutud isegi ümber trükkida — sõnad „Läti“ ja „Eesti“ on seal käsitsi juurde kirjutatud. 1

sel moel ei valmitatud küüditamisi eestis ette aegsasti, vaid pigem tehti see viimasel hetkel impulsiivselt nö. „momendi“ mõjul.

mis siis sundis Kremlit loobuma senisest võrdlemisi mõõdu-kast poliitikast Baltimaades (nagu mäletame, arreteeritute arv Eestis oli „esimesel okupatsiooniaastal“ vähem kui poolteist tu-hat) ja üle minema tõepoolest massiliste repressioonide teele?

sellele küsimusele eesti ajaloolased vastust ei anna. Ja seda mitte juhuslikult, kuna vastus on tänase Tallinna jaoks ebameel-div. Asi on selles, et 1941. a. küüditamist ei organiseeritud mitte eesti rahva genotsiidi silmas pidades nagu meile täna kinnita-takse. Kreml järgis palju praktilisemaid eesmärke. Küüditami-ne oli moodus, millega võideldi välismaiste eriteenistustega seotud balti natsionalistide viienda kolonniga. NsVL sNK ja VKP(b) KK määruses väljendati deporteerimise vajalikkust küllalt selgelt: „...seoses suure hulga endiste mitmesuguste kontrrevolutsiooniliste parteide liikmete, politseinike, sandar-mite, mõisnike, endiste riigiaparaatide kõrgete ametnike ja teis-te isikute olemasolus, keda kasutavad välismaa eriteenistused spionaaži eesmärkidel ja kes tegelevad nõukogudevastase õõ-nestustööga“. 2

Teisisõnu — nagu märkis Suurbritannia saadik Nõukogude Liidus Kripps „nad (nõukogude juhtkond) ei tahtnud, et piiri-äärsed alad oleksid asustatud viienda kolonni ja inimeste poolt kes olid kahtlased lojaalsuse mõttes nõukogude režiimile“.3

1 1941 год. Кн. 2. С. 221–223; История сталинского ГУЛАГа. Т. 1. С. 394–395; Сталинские депортации. С. 215–217; Лубянка. Сталин и НКВД-НКГБ-ГУКР «Смерш». С. 277–279; ЦА ФСБ. Ф. 3-ос. Оп. 8. Д. 1. Л. 42–47; РГАНИ. Ф. 69. Оп. 18. Д. 3. Л. 2–6. Vt. ka: ОГБ. Т. 2. Кн. 2. С. 531–532;

2 ОГБ. Т. 1. Кн. 2. С. 144; История сталинского ГУЛАГа. Т. 1. С. 394; Сталинские депортации. С. 215; РГАНИ. Ф. 69. Оп. 18. Д. 3. Л. 2–6.

3 Прибалтика и геополитика, 1935–1945: Сборник документов.

74

Kas Kremlil võis olla kartusteks põhjusi? Tänase päeva nö. „kõrgusest“ võime sellele küsimusele üsna selgelt vastata. sellised kartused eksisteerisid tõepoolest ja nad olid üpriski tõsised. saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule oodates sõlmisid Balti riikide natsionalistid sidemeid saksa luurega ja valmistusid relvastatud väljaastumisteks nõukogude taga-las. „omal ajal Baltikumist saksamaale pagenud poliitilised emigrandid tegid suuri jõupingutusi nende maade vastupanu-gruppide tegevuse koordineerimiseks“, märgib üks ameerika uurija. „Ja muidugi olnuks need jõud ilma sakslaste otsese toetuseta võimelised olnud väljaastumist isegi alustama. Aga sakslased olid huvitatud, et nende kallaletungi päeval Nõu-kogude Liidule puhkeks ülestõus rindejoone taga võimalikult eredalt“. 1

Baltimaade natsionalistide ettevalmistustest diversioonite-gevuseks võib otsustada ettekande järgi, mille saatis Berliini Abwehr II Ida-Preisi osakond: „Ülestõusud Baltimaades on ette valmistatud ja nendele võib julgelt toetuda. põrandaalu-ne ülestõusuliikumine progresseerub oma arengus niivõrd, et valmistab teatud pingutust nende liikmete tagasihoidmine en-neaegsetest aktsioonidest. Neile on saadetud korraldus alustada tegevust niipea, kui saksa jõud jõuavad selle regiooni vahetusse lähedusse selleks, et mitte võimaldada vene vägedel ülestõusu liikmeid eelnevalt kahjutuks teha“. 2

Eesti natsionalistide aegsast ettevalmistusest sõjaks räägib see, et juba 22.06.1941. a. korraldasid nad relvastatud kallale-

М.: Служба внешней разведки РФ, 2006. [Tsitaat – Venemaa Välisluure Teenistuse web-lehekülg svr.gov.ru].

1 Штромас А. Прибалтийские государства // Проблемы нацио-нальных отношений в СССР: По материалам западной печа-ти. М.: Прогресс, 1989. С. 100; Shtrjmas A. the Baltic states // the Last empire: Nationality and the soviet empire. stanford, 1986. P. 183–197.

2 Дзинтарс Э. «Пятая колонна» в Латвии служила Гитлеру // Не-зависимая газета. 21.06.2001; Чернов В.Е., Шляхтунов А.Г. Прибалтийские Waffen-SS: Герои и палачи?.. М.: Лин-Интер, 2004. С. 18; Янченков В. Пятая колонна // Труд. 25.06.1999.

75

tungi Punaarmee sõduritele, mille käigus sai üks punaarmeela-ne surma ja viis haavata. 1

Nõukogude eriteenistused, kes tegutsesid eesti territooriu-mil võrdlemisi ettevaatlikult, natside eriteenistustega seotud põrandaalust purustada ei suutnudki. muidugi oli üksikuid õn-nestumisi, nii näiteks lõpetati veidi aega enne sõja algust nn. „Eestimaa päästmise komitee“ tegevus. Arreteeritud komitee liikmetelt võeti ära hulk tulirelvi, raadioseadmed ja šifrid, mis olid mõeldud sidepidamiseks saksa ja soome luuretega. ometi sellest ei piisanud ja Kremlis võeti vastu plaan küüditamiseks.

Seda otsust võib nimetada karmiks. „Põhjendamatuks“ seda lu-geda aga ei saa, seda enam, et kohe peale saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule hakkasid eesti NsV territooriumil tegutsema kümned metsavendade grupid, kes lõid sideme Saksa vägedega. 2

2.9. Kas valmistati ette ka teist küüditamist?

eesti ajaloolaste töödes kohtab kinnitusi selle kohta, et 14. juu-ni küüditamine oli esimene nõukogude võimu poolt planeeri-tutest. „Juulikuuks oli planeeritud küüditamise uus aktsioon, kuid alanud sõja tõttu saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel jõuti küüditamine läbi viia vaid eesti läänesaartel“, kirjutavad „Ülevaate“ autorid. 3 Nendega on solidaarne ka mart Laar, kes kirjutab. „Sel ajal, kui rongid esimeste represseeritutega saabu-sid sihtpunkti, hakati ette valmistama juba teist aktsiooni. seda segas aga saksamaa kallaletung Nõukogude Liidule. seoses rindejoone kiire liikumisega NsVL-i territooriumile jõuti teine küüditamine juulikuu alguses läbi viia vaid Saaremaal“. 4

sellised avaldused pole aga mingilgi viisil dokumentaalselt tõestatud. Vene ajaloolaste poolt on läbi uuritud dokumentide kompleks, mis puudutab 1941. a. küüditamist. Loogika seisu-kohalt näeb kahe küüditamise läbiviimine kahenädalase vahega välja absurdne. 1 Maripuu M., Kuusik A. political arrests… p. 352.2 ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 452. Л. 69–70, 119, 146. 3 Обзор периода оккупации. 4 Лаар М. Красный террор. С. 20.

76

Mis aga puudutab nii Mart Laari kui ka „Ülevaate“ autori-te mainitud juuliküüditamist saaremaal, siis see aktsioon vii-di läbi vastavalt NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi ukaasiga „Sõjaolukorrast“ 22. juunist 1941. a. Selle dokumendi kohaselt said sõjaväevõimud õiguse nende inimeste suhtes, keda peeti sotsiaaalselt ohtlikeks, rakendada nende territooriumidelt välja saatmist administratiivkorras. 1 Ülemnõukogu presiidiumi ukaas võeti vastu seoses sõja algusega ja mingit seost ennesõjaaegsete repressioonidega ei omanud. 2

„Teine küüditamine“ on lihtsalt müüt, mis võis tekkida natsi-de propaganda kaudu.

2.10. Järeldused

Kirjeldades juuniküüditamisi 1941. a. juunis kasutavad eesti ajaloolased moonutusi või otsest valet. Kuidagi ei vasta tõele kinnitused selle kohta, nagu olnuks küüditatute hulk üle 10 tu-hande ning et küüditamise hirmus elas enamik eestlastest, et neid aktsioone saatis kohapealne mahalaskmine ja küüditatute massiline suremine teel olles. ei pea paika ka need numbrid „eksportajalugudes“, mis puudutavad surnute hulka küüditatute seas aastatel 1941–1956.

Tegelikult saadeti juuniküüditamiste käigus Eestist välja 9156 inimest (plaanitud 9596 asemel), kellest 3178 saadeti laagrites-se, ja 5978 asumisele Nõukogude liidu kaugematesse piirkon-dadesse. Suhteline suremus nende seas oli oluliselt väiksem sellest, mida väidavad eesti ajaloolased, kuid siiski päris suur. 15 aasta jooksul (1941–1956) suri umbes 2000 vangistatut. Täpset numbrit surnute kohta väljasaadetute hulgas meil esita-da kahjuks ei ole, kuid olemasolevatele materjalidele toetudes

1 ОГБ. Т. 2. Кн. 1. С. 6; Мозохин О.Б. Право на репрессии: Вне-судебные полномочия органов государственной безопасности (1918–1953). М.: Кучково поле, 2006. С. 222.

2 Gurjanovi andmetel viidi Eestist välja pärast sõja algust 144 küü-ditatut. Vt.: Гурьянов А.Э. Масштабы депортации населения вглубь СССР в мае – июне 1941 г. // Репрессии против поляков и польских граждан. М.: Звенья, 1997. Вып. 1.

77

võib oletada, et nende hulk oli umbes 2000. Võib veel märkida, et nii suur suremus ei olnud seletatav mitte niivõrd Kremli „kur-jade kavatsustega“, kuivõrd sõjaaja raskustega. Ilma igasuguse kahtluseta oli küüditamine piisavalt karm aktsioon, kus kanna-tasid süütud inimesed, kuid nimetada seda 1941. a. küüditamist genotsiidiks nagu seda teevad eesti ajaloolased ja poliitikud, pole mingit põhjust.

Vaja on arvesse võtta ka seda, et juuniküüditamine oli Kremli poolt sunnitud sammuks. Kui kohalikud natsionalistid ei oleks saksa eriteenistustega koostööd teinud ning ette valmistanud diversiooniakte, poleks küüditamise vajadus tekkinud. Just ni-melt natsionalistide tegevus kutsus esile deporteerimise ja sel-lest eelistavad eesti ajaloolased tagasihoidlikult vaikida.

78

3. Sõja alguSE rEprESSioonid


Nagu kinnitavad eesti ajaloolased, said „nõukogude okupat-sioonivõimude“ repressioonid massilisema ja jõhkrama iseloo-mu sõja alguses. Mart Laar ja „Valge raamatu“ autorid määrat-levad kohtuotsuse alusel hukatute arvuks 179 ja ilma kohtuta tapetute arvuks 2199. 1 peale selle hindavad eesti ajaloolased kuritegudeks nõukogude vägede poolt läbiviidud evakuatsioo-ni ja mobilisatsiooni, mille käigus viidi Eestist välja vastavalt 25 ja 33 tuhat inimest. 2

Need arvud kutsuvad esile üsna tõsised kahtlused. Nagu ka Laar ise tunnistab, lähtuvad need arvud saksa okupatsioo-nivõimude poolt kokkupandud propagandistliku ZEV ko-misjoni aruannetest. 3 Üldiselt on aga hästi teada, et natside propagandistid kirjutasid „bolševismi ohvrite“ hulka mitte ainult sõjategevuses hukkunud, vaid ka natside endi poolt tapetud.

Nii näiteks lasksid sakslased Valgevenes, Pinskis 1941. a. juulis maha 15 noort juuti. Kui viimaste sugulased pöördusid kohalike võimude poole palvega kehad matmiseks välja anda, nõudsid saksa võimud nende käest allkirjaga tõendatud kirja sel-le kohta, nagu oleksid taganevad bolševikud nad maha lasknud. Loomulikult vajalikud allkirjad ka saadi, nii kirjutas hiljem üks pealtnägijatest: „sakslased pildistasid vanemaid koos laipadega kasutades seda fotot propagandasõjas Nõukogude Liiduga“. 4

1 Белая книга. С. 28; Лаар М. Красный террор. С. 34; Обзор пе-риода оккупации.

2 Рапорты. С. 13; Лаар М. Красный террор. С. 34–35; Белая кни-га. С. 28.

3 Лаар М. Красный террор. С. 34. Vt. ka: Тарвель Э. История де-портации.

4 Долинко А. Так погибли общины Пинска и Карлина… / Пер. с иврита М.А. Векслер; Предисл. Г.Б. Гробовицкого. М.: Воз-вращение, 2005. С. 10.

79

Dokumentaalselt on tõestatud juhud, kui näiteks Lätis kir-jutati „bolševike poolt hukatud“ inimeste nimekirjadesse ka elavaid inimesi. Sellest teatati muide ka NSVL NKVD mär-gukirjas, mis oli dateeritud aprillis 1945: „On kindlaks tehtud, et raamatus „Süüdistavad tõendid“ oli artikkel, kus kirjeldati detailselt läti muusiku A.E.Reitgarsi arreteerimist ja mahalask-mist bolševike poolt. tegelikkuses mõistis riia rahvakohus reitgarsi süüdi huligaansuses ja talle mõisteti 1 aasta vanglat. Reitgars etapeeriti NKVD Petseri laagrisse ja pärast karistuse ärakandmist oli Reitgars teenistuses Punaarmee Läti tagavara-polgus. Käesoleval ajal, pärast tagasipöördumist Riiga töötab see isik Riiklikus Raadiokomitees kontsertmeistrina.“ 1

pole mingit alust arvata, et eestis toimisid saksa propagan-distid kuidagi teistmoodi kui Valgevenes või Lätis.

Kõik see paneb iseenesest kahtlema eesti ajaloolaste poolt väljatoodud arvudes. Ometi eksisteerib veel üks võrdlemisi huvitav asjaolu. Asi on nimelt selles, et esmakordselt mainiti numbreid 179 hukatut ja 2199 tapetut 1996. a. Stockholmis väl-jaantud raamatus „Punane terror“. Eesti ajaloolane Aigi Rahi (muide, ta on ka üks „Valge raamatu“ autoritest) kirjutab sellest tööst niimoodi: „Eestis 1940–1941. a. hukatute, nii kohtuotsuse alusel (179) kui ka ilma kohtuotsuseta (2199) arv on esmakord-selt trükitud raamatus „Punane terror“ 2

sellisel moel ei suudagi eesti ajaloolased kuidagi otsustada, kas arvud 179 ja 2199 käivad kogu sõjaaja või kogu „esimese okupatsiooniaja“ kohta. Meie poolt juba nimetatud Aigi Rahi kirjutab 2003. a. avaldatud artiklis „Hetkeolukord nõukogude ja natsikuritegude uurimises Eestis“ sellest, et nimetatud arvud käi-vad terve esimese nõukogude „okupatsiooniperioodi“ kohta. 3

1 Латвия под игом нацизма: Сборник архивных документом. М.: Европа, 2006. С. 67; ЦА ФСБ. Ф. 100. Оп. 10. Д. 1. Л. 226.

2 Rahi A. on the current state of research into soviet and nazi re-pressions in estonia // Yearbook of the occupation museum of Latvia 2002. Riga: Power Unleashed, 2003. See väide esineb Ta-rtu Ülikooli ajalooteaduskonna web-leheküljel: http://www.history.ee/register/doc/puna.html.

3 Rahi A. on the current state of research…

80

See-eest vaevalt aasta hiljem ilmunud „Valges raamatus“ kinnitab toosama Aigi Rahi, et need arvud käivad vaid sõjaaja kohta.1

Niivõrd ilmne numbritega manipuleerimine (seda enam, et tegemist on Saksa propagandaga) annab küllalt põhjust neid arve üldse mitte usaldada.

proovime selgust saada, mis siis tegelikult toimus.

3.2. Olukord Eestis 1941. aasta suvel

Kõigepealt peaks üle vaatama olukorra, milles nõukogude või-mude repressioonid toimusid.Sõja esimestest päevadest alates sai suure ulatuse nõukogudevastaste relvastatud formeeringute tege-vus. Vene Föderatsiooni Riigiarhiivis on hoiul dokument „Oma-kaitse tegevuse aruanne 1941. a.“ See on koostatud eesti kolla-boratsionistide poolt 1942. a. alul ning selle dokumendi kohaselt tegutses eesti territooriumil üle 300 metsavendade gruppi ja sal-ka — sealhulgas Võrus 150, Virumaal 70, Lääne maakonnas 48 ja Viljandi maakonnas 30–40.2 mõnedes neist oli isegi mõnisada inimest, nagu näiteks endise Kaitseliidu polgukomandöri major Lillechti rühmas, mis tegutses Kilingi-Nõmme ümbruses.3

sellisel moel kirjeldasid oma tegevust metsavennad ise: „Olemasolevate võimaluste kohaselt püüdsime Punaarmee tagalat desorganiseerida: lõhkusime sideliine, sildu, tulista-sime ja tungisime kallale teedel liikuvaid punaarmee, miilitsa ja hävituspataljonide üksusi, häirisime autode liiklust, arret-eerisime kohalikke vallatäitevkomiteede juhte ja takistasime kommunistliku võimu toimimist. samal ajal meelitasime enda juurde metsa mobiliseeritavaid, takistasime karja ja hobuste rekvireerimist ning kohustusliku normi äraandmist... samuti as-tusime jõuga välja hävituspataljonide gruppide ja Punaarmee vastu, kes tulid röövima või metsavendadele haarangut korral-dama. Nii toimusid mitmetes maakondades kokkupõrked met-savendadega, milledest mõned kujunesid pikemateks lahing-1 Белая книга. С. 28. 2 ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 452. Л. 69. 3 Ibid. Л. 119.

81

uteks. Seoses rindejoone lähenemisega muutus metsavendade tegevus ulatuslikumaks ja julgemaks, eriti just Lõuna-eestis, kust punaarmee kiiresti taganes ja kaitset eriti ei organiseeri-nudki... Juba juulikuu esimestel päevadel, eriti just 3.07 ja 6.07 vahel toimus hulga kohalike vallamajade ülevõtmisi ning ko-halike täitevkomiteede liikmete hävitamisi just Võru-, Valga-, Viljandi- ja Pärnumaal.“ 1

Kokku tapeti metsavendae poolt vastavalt „Omakaitse tege-vuse aruandele“ 946, haavatud 146 ja vangistatud 287 nõuko-gude sõdurit ja hävituspataljonide võitlejat. 2 Võimalik, et need arvud on suurendatud, kuid nad peegeldavad suurepäraselt nõu-kogude tagalas maadvõtnud relvastatud võitluse ulatust.

Hiljem nõukogude organite poolt kättesaadud dokumendid tõendavad, et oma tegevust koordineerisid metsavennad saksa divesrioonigruppidega ja hiljem Saksa vägedega. Nii näiteks seadsid Tali vallas metsavennad sise sideme põhja Lätis asu-vate Saksa vägedega ja aid neilt relvastust. Metsavennad oma-korda viisid läbi diversiooniakte ja korraldasid luuretegevust Saksa vägede huvides ja aitasid allatulistatud saksa lenduritel üle rindejoone pääseda. 3

Kui rindejoon hakkas vahetult lähenema aladele, kus tegutse-sid metsavendade salgad ja grupid, jätkasid enim võitlusvõime-lised neist sõjategevust koos sakslastega. Üksikud metsavenda-de grupid astusid saksa armee koosseisu. 4

Linnades tegutsesid nõukogudevastased põrandaalused orga-nisatsioonid, mis korraldasid luure- ja diversioonialast tegevust ning läksid rindejoone lähenedes üle avalikele relvastatud vas-tuhakkudele. Sellised väljaastumised leidsid näiteks aset Vil-jandis ja tartus. 5

Halvad olid asjalood ka Punaarmee 22. Eesti laskurkorpuse väeosades. Juba sõja esimestel nädalatel ilmnes, et need väeosad olid väga ebapüsivad. „Suur osa komandöridest ja punaarmee-

1 Ibid. Л. 70. 2 ibid. 3 Ibid. Л. 75, 119, 146. 4 Ibid. Л. 74 – 75, 119. 5 Ibid. Л. 71; ОГБ. Т. 2. Кн. 1. С. 437.

82

lastest läks sakslaste poole üle. Võitlejate keskel võimutseb vaen ja usaldamatus eestlaste suhtes,“ raporteeris 14.07.1941.a. major Šepelev, kes oli komandeeritud Looderinde staabi luureosakonda. 1

Jutt käis 180. diviisi 22. laskurkorpusest. Selle diviisi juures asuvad rinde sõjanõukogu poolt volitatud kapten Barkunov ja II järgu sõjaväeinsener Bussarov kirjeldasid kujunenud situa-tsiooni järgnevalt: „Diviisis esineb eestlastest rea- ja ohvitser-koosseisu üleminekut vaenlase poolele ja see takistab diviisi kaotuste täpset väljaselgitamist“. 2

Selle tulemusena käskis kindralstaabi ülem marssal Žukov looderinde juhatajal viia 22. Eesti ja 24. Läti laskurkorpus täies koosseisus Borovitši rajooni Dno lähedal ümberformeerimisele ja täiendõppele. 3 Nagu selgub dokumentidest, pandi ette korpu-sest mittevajaliku elemendi eemaldamine ning väeosade täien-damine ja ümberformeerimine. 4

Nagu võib aru saada, seda käsku koheselt ja õigeaegselt ei täidetud. Ja sel ajal, kui ühed eestlased võitlesid külg-külje kõrval venelastega saksa vägede vastu, deserteerusid teised ja jooksid sakslaste poole üle. praegused eesti ajaloolased hinda-vat ülejooksikute arvuks umbes 4,5 tuhat. 5

Situatsiooni halvendas oluliselt Saksa vägede kiire edasiliiku-mine. eestit kaitsva 8. armee üksustel õnnestus alles juuli keskpai-gas vaenlane Pärnu-Tartu joonel kinni pidada, kuid 7. augustiks oli Wehrmacht Kunda juures soome lahe kaldale jõudnud ning selle manöövriga piirasid sisse Tallinna ja seda kaitsnud väekoondise. Ometi kestis Tallinna kaitsmine kuni 28. augustini välja.

1 Чернов В.Е., Шляхтунов А.Г. Прибалтийские Waffen-SS. С. 33 (со ссылкой на ЦАМО. Ф. 221. Оп. 1372. Д. 10. Л. 201–202).

2 Ibid (со ссылкой на ЦАМО. Ф. 221. Оп. 1372. Д. 19. Л. 44). 3 Русский архив: Великая Отечественная. М.: Терра, 1997. Т. 23

(12). Кн. 1. С. 44; ЦАМО. Ф. 48а. Оп. 3412. Д. 440. Л. 2. 4 Ibid. С. 46; ЦАМО. Ф. 48а. Оп. 3408. Д. 23. Л. 38. 5 Белая книга. С. 28; Лаар М. Красный террор. С. 34; Rahi A.

on the current state of research into soviet and nazi repressions in estonia // Yearbook of the occupation museum of Latvia 2002. Riga: Power Unleashed, 2003.

83

Olukord oli Eestis seega äärmiselt pinev. Nõukogude sõja-väevõimude ette kerkis ülesanne katkestada natsionalistliku põrandaaluse ja metsavendade formeeringute aktiivne tegevus. Kuna eesti natsionalistid tegutsesid vastase huvides, oli võitlus nendega põhjendatud ja hädavajalik.

3.3. Sõjatribunalide tegevus

Olles formuleerinud enam-vähem toona valitsenud olukorra, mil-les viidi läbi sõjaaja repressioone, läheme üle konkreetsete repres-sioonide juurde.Kõigepealt tuleb läbi vaadata tribunalide tegevus.

„Valges raamatus“ ja Mart Laari töödes kinnitatakse, et kõrgeima karistusmäära saanute ja hukatute üldarv oli Eestis ajavahemikul 06.1941–10.1941. a. 179 inimest. Seejuures an-nab Laar mõista, et kohtuotsused olid põhjendamata: „Eestis hakkasid tegutesema sõjatribunalid, mis lõpetasid paljud vede-lemajäänud kohtuasjad surmaotsusega“. 1

Need kinnitused ei vasta tegelikkusele. Nagu mäletame, on kogumiku „Eesti 1941–1945“ lisades ära toodud isiklkuand-med inimeste kohta, kes mõistei surma sõjatribunali otsustega. Need andmed baseeruvad tohutul arhiivimaterjalide hulgal ja üsna raske on neis kahelda.

Nende nimekirjade kohaselt mõisteti 22.06.1941. a. kuni 12.08.1941. a. süüdi 140 inimest, kellest 19 (13,5%) olid vene-lased. 2 See nimekiri pole täielik — vastavalt eesti ajaloolaste andmetele mõisteti 100–180 inimest surma Balti erisõjaväering-konna piirivalvevägede sõjatribunali poolt. 3 Kui need andmed vastavad tõele (kontrollida me neid kahjuks ei saa) siis moodus-tab sõja esimese kolme kuu jooksul kohtuotsuse põhjal hukatute arv Eestis 240 kuni 320 inimest. Rääkida sellest, et sõjatribunalid tiražeerisid massiliselt surmaotsuseid ilmselt ei saa.

Kogumiku „Eesti 1941–1945“ lisades toodud andmed ei lase samuti järeldada, et sõjatribunalide otsused olid põhjendama-tud.(vt.Tabel16)1 Лаар М. Красный террор. С. 20–21. 2 Maripuu M., Kuusik A. political arrests... p. 351–359.3 Ibid. P. 360; Рапорты. С. 13.

84

Tabel 16. Tribunalipooltsurmamõistetudeestlaste kuritegudekoosseis22.06–12.08.1941

Mille eest Surmanuhtluste arv

Suhe üldisesse surmaotsuste hulka

Sõjakuriteod kodusõja aastail 6 4,3%Spionaaž NSVL vastu kuni 1940 11 7,9%

Kommunistide arreteerimine iseseisvas Eestis, provokatsiooniline tegevus

9 6,4%

Osavõtt valgekaartlikest organisatsioonidest 8 5,7%Põgenemine NSVL-st enne 1940 1 0,7%

Osavõtt nõukogudevastastest organisatsioonidest

46 33%

Metsavendlus 27 19%Nõukogudevastane agitatsioon 10 7%Deserteerumine Punaarmeest 5 3,6%

Põhjus pole märgitud 20 14,3%

Koostatud:MaripuuM.,KuusikA.Politicalarrestsandcourtcasesfrom august 1940 to september 1941 // Estonia, 1940–1945: Reports of Estonian International Commission for the investigation of crimes againsthumanity.Tallinn,2006.P.333–351.

rõhuv enamus hukatutest mõisteti süüdi kuulumise eest nõu-kogudevastastesse põrandaalustesse organisatsioonidesse ja met-savendade formeeringutesse; võrreldes ennesõjaaegse perioodiga vähenes järsult süüdimõistmine „vanade pattude“ pärast.

Vene Föderatsiooni Riigiarhiivis leitud dokumendid tõen-davad, et sõjatribunalid lähenesid surmaotsuste väljakuulu-tamisele ja määramisele äärmiselt ettevaatlikult. 1941. a. su-vel näiteks deserteerus Punaarmeest Kristjan Pausalu. Enne eesti ühendamist Nõukogude Liiduga töötas ta vanglas ja ta paljastati vangidega jõhkras ümberkäimises. Nagu vangival-vur, kelle kohta oli olemas kompromaat, pidi ta küüditatama vastavalt NSVL SNK VKP(b) KK määrusele 16. maist 1941. Kuid pausalut mitte ainult ei küüditatud vaid ta isegi kutsuti sõjaväkke, kust ta peatselt deserteerus. Sõjatribunal mõistis

85

pausalule surmanuhtluse, mis asendati 10 aastase vanglakaris-tuse ja rindele saatmisega. oktoobrikuus deserteerus pausalu järjekordselt ja läks koos 60 eestlasest punaarmeelasega saks-laste poole üle. 1

sõjatribunalid ei langetanud mite ainult surmaotsuseid, osa arreteeritutsest saadeti GULAGi laagritesse ja kolooniatesse. esimeses peatükis vaatasime üksikasjalikult eestlastest vangide liikumist 1941. aastal. Kokkuvõttes vabastati aasta jooksul ligi 4,5 tuhat eestlast ning sealhulgas 3,2 tuhat juunis küüditatut, 1000 enne ja 300 pärast sõda.

3.4. Mahalaskmised vanglates

mitte kõik 1941. a. suvel arreteeritud ei saanud kohtulikku ka-ristust surmanuhtluse näol ega saadetud laagrisse. Osa neist las-ti vanglates sakslaste lähenedes ilma kohtuotsuseta maha.

eesti ajaloolased kinnitavad, et vangide mahalaskmine vang-lates kandis massilist iseloomu, kuid arvusid samas väldivad. Nende poolt märgitud juhtudest võib aru saaada, et mahalask-mised toimusid viies vanglas: tartu vanglas lasti maha 192 ini-mest, Lihulas 6, Haapsalus 11, Viljandis 11, Petseris 6 ja Hiiu-maal 41 inimest. 2

sellesse ritta püüavad ajaloolased kirjutada ka need, kes lasti maha septembris saaremaal, Kuressaare lossis. see juurdekir-jutus aga pole õige, sest kui Tartu, Viljandi, Lihula ja Haapsalu vanglates lasti inimesed maha ilma kohtuotsuseta, siis saare-maal viidi täide tribunalide surmaotsused. (vt. P. 3.3) 3

Kokkuvõttes lasti eesti ajaloolaste andmetel vanglates maha 267 inimest. Peab märkima, et mahalastute arvu määratlemisel lähtuvad eesti ajaloolased ekshumatsiooni tulemustest, mis vii-di läbi kohe pärast Eesti okupeerimist sakslaste poolt. Järelikult

1 ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 452. Л. 38. 2 Белая книга. С. 15; Лаар М. Красный террор. С. 27–29; Рапор-

ты. С. 14; Обзор периода оккупации. 3 Estonia, 1940–1945. P. 360; Рапорты. С. 13. Vastavalt kogumikus

„eesti 1940–1945“ avaldatud andmetele lasti tartu vanglas maha mitte 192, vaid 193 inimest.

86

ei saa olla ka mingit kindlust selles osas, et sinna hulka ei arva-tud ka juba enne sõda mahalastud inimesi.

Natuke täpsemad numbrid Eesti vanglates mahalastute kohta võib saada, kui pöörduda NsVL NKVD dokumentide poole, mis on hoiul Vene Föderatsiooni Riigiarhiivis. Vastavalt „Õien-dile evakueerimise käigus väljajäänud vangide arvu kohta“ 22.01.1942 oli eestis vanglates mahalastud 205 inimest ja 40 olid vabastatud evakuatsiooni käigus. 1

Loomulikult võivad need arvud olla taganemisel valitsenud kaose tõttu olla ebapiisavad, kuid umbkaudse arvu vanglates mahalastute kohta võime siiski esitada — 250.

Tähtsaks tuleb pidada asjaolu, et mahalaskmised toimusid 8–9. juulil. Selleks ajaks olid Saksa väed hõivanud Lõuna-Ees-ti ja jätkasid pealetungi. Kas nõukogude armee suudab selle pealetungi peatada, oli selgusetu. Ajal, mil punaarmee oli kait-ses Viljandi ja tartu all, algasid neis linnades natsionalistliku põrandaaluse poolt organiseeritud relvastatud väljaastumised, tänavatel käisid lahingud hävituspataljonide ja natsionalistlike formeeringute vahel. 2

selles pingelises olukorras kerkis üles küsimus, et mida teha vanglates kinniolevate vangidega. Kõik need inimesed olid arreteeritud juba sõja ajal, mida muuseas tõendab ka mart Laar. „2. juulil saadeti kõik vangid Tartu vanglast Siberisse, kuid juba järgmise nädala jooksul täitus vangla uuesti“, kir-jutab Mart Laar. „Siia toodi vangid teistest Lõuna-Eesti kin-nipidamiskohtadest ja inimesed, kes olid kinni peetud hävi-tuspataljonlaste poolt.“ 3 Vanglates kinnipeetavaid kahtlustati aktiivses nõukogudevastases tegevuses ning arvestades eestis väljakujunenud olukorda, olid need kahtlustused enamikul juhul põhjendatud.

Vabaks neid lasta ei saanud, nõukogude tagalasse saatmi-seks ei jäänud enam aega. Kohalike võimude otsus oli üsna 1 Приказано приступить... С. 58–59; ГАРФ. Ф. Р-9413. Оп. 1.

Д. 21. Л. 229. 2 ОГБ. Т. 2. Кн. 1. С. 437; ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 452. Л. 71.3 Лаар М. Красный террор. С. 28.

87

ettearvatav. „Kaks päeva enne seda, kui Punaarmee taganes Tartust, võeti kohaliku EKP(b) komitee istungil NKVD Tar-tu osakonna P.Afanasjevi ja EKP(b) KK sekretäri Abronovi tungival nõudmisel vastu otsus vangide mahalaskmise kohta. p.Afanasjevi korraldusel viidi otsus 8. juuli ööl vastu 9. juulit otsus täide.“ 1

seejuures ei kuulunud mahalaskmisele mitte kõik vangid, vaid ainult need, kes olid vahi all kahtlustatuna rasketes kurite-gudes, nii lasti 223-st kinnipeetavast maha 192. 2 Kokku vabas-tati evakuatsiooni käigus, nagu juba enne öeldud, 40 inimest. 3

Otsus vangide mahalaskmise kohta oli muidugi kohtuväline. Arvestades aga väljakujunenud olukorda oli ta ometi põhjenda-tud. Tuleb märkida, et vange lasti maha vaid siis, kui tekkis oht nende vabastamiseks Saksa vägede poolt. See oli üleliiduline praktika ja sõjaajal isegi õigustatud. 4

Siin tuleb märkida veel üht olulist asjaolu. Mõned ajaloolased kirjutavad, et vangide mahalaskmine toimus vastavalt moskva korraldustele. 5 Dokumendid aga kummutavad selle väite.

Vastav otsus võeti tõesti vastu, kuid piisavalt hilja. Alles 4. juulil sai NKVD vanglate osakonna ülema Nikolski poolt all-kirjastatud kiri NsVL siseasjade rahvakomissar Lavrenti Beria-le. siin on see dokument:

„Vangide edasine väljaviimine rindejoonega piirduvate alade vanglatest, nii pärast evakuatsiooni arreteeritute kui ka evakuatsiooniruumi laiendamisel arreteeritute osas lugeda ebaotstarbekohaseks seoses tagalavanglate suure täituvusega jaraskustegavagunitehankimisel.

1 Ibid. С. 29. 2 ibid.3 Приказано приступить... С. 58; ГАРФ. Ф. Р-9413. Оп. 1. Д. 21.

Л. 229. 4 Andmed vangide mahalaskmise kohta Ukrainas ja Valgevenes vt.:

Гурьянов А., Кокурин А. Эвакуация тюрем // Карта. 1994. № 6.

5 Estonia, 1940–1945. P. 360.

88

OnvajalikandaigaleUNKGBjaUNKVDülemaleigalkorral väejuhatusega kooskõlastatult õigus lahendada vanglate tühjendamisegaseotudküsimusedjärgmiselt:1.Tagalasseväljaviimiselekuuluvadainultuurimiseallole

vad kinnipeetavad, kellede puhul on uurimine vajalik diversantide, spioonide ja terroristlike organisatsioonide ja vaenlase agentuuripaljastamiseks.2.Naisedjanendejuurdekuuluvadlapsed,rasedadjaala

ealised tuleb vabastada, välja arvatud spioonid, diversandid, bandiididjne.3.KõikNSVLÜNPukaaside(28.12–1940ja9.04.selaastal)

põhjal kinnipeetud, aga ka olme, teenistus ja muude vähetähtsatekuritegudeeestkinnipeetudjasüüdimõistetudjaveeluurimise all olevad isikud, kes ei ole sotsiaalselt ohtlikud, tuleb töölerakendadakaitseiseloomulisteltöödelväejuhatusenäpunäidete kohaselt ning nad kuuluvad ennetähtaegsele vabastamiselevanglavalveevakueerimisehetkest.4.Kõikideülejäänudvangistatutesuhtes(sh.desertöörid)tu

lebrakendadakõrgeimatmäära—mahalaskmist.Ootameteiekorraldusi“. 1

Praeguseks hetkeks on Nikolski ettepaneku kinnitamise täp-ne kuupäev teadmata; kuid mäletatavasti toimusid mahalaskmi-sed tartu vanglas mitte NsVL NKVD direktiivi kohaselt, vaid Eestimaa VKP(b) maakonna komitee otsuse alusel. 2

seega ei toimunud mahalaskmised eesti vanglates mitte Moskva käsu, vaid kohalike võimude initsiatiivi alusel.

3.5. Tulemused võitluses metsavendadega

eesti ajaloolased kinnitavad, et 2199 kohtuotsuseta tapetuist olid umbes sada metsavennad — nõukogudevastaste formee-ringute liikmed. 3 1 Гурьянов А., Кокурин А. Эвакуация тюрем // Карта. 1994. № 6;

ГАРФ. Ф. Р-9413. Оп. 1. Д. 21. Л. 66–67. 2 Лаар М. Красный террор. С. 29. 3 Рапорты. С. 13.

89

See väide ei vasta tegelikkusele. Tegelikult oli nõukogude-vastane relvastatud võitlus vägagi mastaapne ja metsavendade kaotused olid oluliselt suuremad kui 100 inimest. sellest anna-vad selgelt tunnistust nii metsavendade enda märkmed kui ka NsVL-i sise- ja julgeolekuorganite dokumendid.

Juba eelnevalt mainitud „Omakaitse tegevuse aruandes“ 1941. aasta kohta leiame sellised andmed metsavendade kao-tuste kohta — 111 tapetud lahingutes, 1 surnud haavadesse, 58 haavatut ja 40 teadmata kadunut, kellest „paljud leiti hiljem tapetuna“. 1 Tuleb välja, et tapetud metsavendade üldarv on um-bes 150 inimest. „Aruande“ autorid teevad ka möönduse, et need arvud ei ole täielikud — kõiki andmeid lihtsalt ei ole. 2

ENSV NKVD hävituspataljonide säilinud dokumentidest on selgesti näha, et tegelik tapetud metsavendade arv on veel-gi suurem. Siin on üks selline dokument: „1941. a. juuli lõpus tegutses eesti NsV territooriumil suur kulakutest ja desertöö-ridest koosnev bande. Selle bande hävitamiseks saadeti kohale kaks hävituspataljoni. Kokkupõrkes bandiitidega hävitati hä-vituspataljoni võitlejate poolt kapten pasternaki juhtimisel 1. augustil 46 bandiiti, sealhulgas Soome ohvitser ja allohvitser. Enda valdusse saadi väikesekaliibriline suurtükk“ 3 Nagu näha, hävitati ainuüksi ühe grupi likvideerimisel 46 metsavenda.

8. juulil pidas seesama hävituspataljon sellesama kapten pasternaki juhtimisel tõelisi lahinguid Viljandi linnas, millele tungisid peale saksa üksused. 22. motolaskurdiviisi 5. moto-riseeritud laskurpolgu aruandes räägitakse sellest nii: „Linn põles, tänavatel käisid lahingud. Sm. Pasternaki juhitud hävi-tuspataljonlaste ja viienda kolonni vahel, tänavatel lebasid ta-petud ja haavatud“. 4 Vaevalt, et nn. viies kolonn pääses sellest lahingust ilma kaotusi kandmata.

Lahingud Nõukogude vägede ja natsionalistlike grupeerin-gute vahel, kus võitles umbes 300 inimest, toimusid ka tartus. 5

1 ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 452. Л. 70.2 Ibid. Л. 69, 75. 3 Ibid. Д. 59. Л. 10. 4 ОГБ. Т. 2. Кн. 1. С. 437. 5 ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 452. Л. 71.

90

Ning Kilingi-Nümme lähistel tegutsenud suur metsavendade grupp major Lillechti juhtimisel purustati nõukogude üksuste poolt ning see lagunes väiksemateks gruppideks, mis samuti annab tunnistust suurtest kaotustest. 1

Kahjuks läks kogu statistika, mis puudutas hävituspataljonide võitlust metsavendadega seoses Nõukogude vägede taganemi-sega 1941. a. sügisel kaduma, NSVL NKVD hävituspataljonide staabis on selle kohta vaid katkendlikke ja mittetäielikku in-formatsiooni. Vastavalt neile andmetele hävitati või peeti kinni 422 bandiiti ja nende käsilast. 2

Lisaks hävituspataljonidele pidasid võitlust metsavendade-ga veel ka punalipulise Balti laevastiku ning 8. armee eriosa-kondade väeüksused, lisaks veel ka piirivalveüksused. 5 päeva jooksul 16.–20. juulini hävitasid 8. armee eriosakonna võitlejad 7 bandiiti, 13 bandiiti või nende käsilast võeti vangi. 3 9. juulil hävitasid 6.piirivalvesalga võitlejad 3 ja võtsid vangi 8 bandiiti. 4

peale selle hukati ajavahemikul 22.juunist kuni 12.augustini tribunalide poolt surmamõistetud 27 metsavenda (vt.tabel17).

Nõukogude andmed leiavad kinnitust dokumentides, mille koostasid eesti natsionalistid. omakaitse aruandes 1941.aasta kohta – Pärnu maakonnas räägiti seal 53 lahingutes hukkunust. 5 Ja see käis vaid ühe maakonna kohta, kus vastupanuliikumine ei olnud kuigi aktiivne.

Ameerika uurija stromas hindas metsavendade kaotusi 541 inimeseni. 6 omakaitse dokumente uurinud ajaloolased Kaasik ja Müldre nimetavad veelgi suurema arvu — 819 hukkunud metsa-

1 Ibid. Л. 119. 2 Ibid. Д. 276. Л. 52. Eesti hävituspataljonide tegevust kirjeldatak-

se üsna üksikasjalikult raamatus: Куманев Г.А. Проблемы во-енной истории Отечества, 1938–1945. М.: Собрание, 2007. С. 208–218.

3 ОГБ. Т. 2. Кн. 1. С. 403–404. 4 Ibid. С. 286. 5 ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 452. Л. 151–152. 6 Штромас А. Прибалтийские государства. С. 102.

91

venda. 1 Seda arvu tuleb käsitleda kui minimaalset, sest toodud faktid näitavad seda, et natsionalistlike relvaformeeringute kao-tused võisid olla veelgi suuremad ja ulatuda 1000 inimeseni.

3.6. Süüdistused mõnitamises ja piinamises

eesti ajaloolaste töödes võib leida mitmekordseid kinnitusi selle kohta, et sõjaaja repressioone saatsid tsiviilelanikkonna piinamised ja mõnitamised ning seda põhiliselt just hävituspa-taljonide võitlejate poolt. mart Laar pühendab suure osa oma raamatust „Punane terror“ tsiviilisikute elajalike piinamiste kirjeldustele. Selles nimekirjas prevaleerivad vägivald naiste kallal, silmade väljatorkamine, nina ja kõrvade äralõikamine- ühesõnaga kõik see, mille kohta on kirjeldused ka natside pro-pagandistidel. 2

Pole mingit kahtlust, et võrdlemisi ägedate võitluste taustal, mida hävituspataljonide võitlejad pidasid metsavendadega, esi-nes ka tsiviilisikute surma. tuleb aga meeles pidada, et ka met-savennad õiendasid arveid rahuliku elanikkonnaga, kes tund-sid poolehoidu nõukogude võimu suhtes, oma grupeeringute moodustamise algusest alates. Üks sissekanne Leningradi sõja-väeringkonna NKVD vägede lahingutegevuse žurnaalis kõlab nii: „sagenenud on bandiitlike kontrrevolutsiooniliste jõukude ründed tsiviilelanikkonna vastu“. 3 meenutusi nende inimeste mahalaskmiste kohta, kes nõukogude võimule sümpatiseerisid, leiame ka metsavendade endi meenutustest. 4

Nii näiteks arreteeris ja hukkas metsavendade grupp endise vabrikandi Herman Jusaare juhtimisel 1941. aasta suvel 50 Tali ja tihemetsa aktivisti-kommunisti. tartumaal laskis metsaven-

1 Kaasik P., Möldre T. evacuation in 1941 to the rear area in the so-viet Union // Estonia, 1940–1945: Reports of Estonian International Commission for the investigation of crimes against humanityo. tallinn: estonian foundation for the investigation of crimes against humanity, 2006. Р. 462.

2 Лаар М. Красный террор. С. 23–27, 30–34. 3 ОГБ. Т. 2. Кн. 1. С. 279. 4 ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 452. Л. 70.

92

dade grupp maha 35 nõukogude aktivisti ja nõukogude võimu esindajat, Kallastel püüdsid natsionalistid kinni kohaliku linna-komitee esimehe Markel Feklistovi, kelle nina „rebiti raudsete konksudega, lasti läbi õlad ja maeti järgmisel päeval poolelusa-na maha“. 1

Metsikused kutsusid esile metsikusi ja 1941. a. suvel käis Eesti territooriumil praktiliselt kodusõda, mille käigus eestla-sed hävituspataljonides võitlesid eestlastega, kes nimetasid end metsavendadeks. Nagu igas kodusõjas, ei saanud siingi läbi ilma süütute ohvriteta. Kuid kas on siis õiguspärane süüdistada ebainimlikes piinamistes hävituspataljonide võitlejaid selliste värvidega, nagu teeb seda Mart Laar?

Võrdlemisi hiljuti avastatud dokument FSB Keskarhiivis annab võimaluse neile sündmustele pisut valgust heita. see on teenistuskiri, millele on alla kirjutanud NsVL julgeoleku rah-vakomissar merkulov aprillis-mais 1945. aastal. Kiri on sise-miseks kasutamiseks ja seega erilisi kahtlusi esile ei kutsu. Tä-naseks päevaks on see dokument ka avaldatud, kuid selle suure tähtsuse tõttu toome ta ka siin pisut lühendatult ära:

„1941. aastal pärast Läti okupeerimist moodustas Saksa väe-juhatus Riias nn. „Organisatsioonilise keskuse“, mis 1941. aasta lõpul nimetati ümber direktooriumiks.

Gestaapo korralduse kohaselt lõi organisatsioonilise keskuse esimees Krepšmanis (põgenes sakslastega) „Bolševike metsi-kuste uurimise komisjoni Lätis“

Peatselt pärast selle komisjoni moodustamist, mis töötas Riigikomissariaadi Läti propagandatalituse juhi Dressleri ja Riia Gestaapo ülema Lange juhatuse all, hakkas ta raadio ja ja trükipressi kaudu rahvast teavitama sellest, et ümbruskon-nast on leitud massiliselt ühishaudu, kuhu on maetud bolševike poolt elajalikult surnukspiinatud lätlaste surnukehad.

„Komisjoni“ arreteeritud liikmete Pukitise ja Grusise ning ülekuulatud tunnistajate ütluste järgi on kindlaks tehtud, et Zu-tise käsutuses oli spetsiaalne komando 40 liikmest, kes tege-1 Эстония. Кровавый след нацизма. С. 239, 241–242; ЦА ФСБ.

Ф. 100. Оп. 11. Д. 4. Л. 75–90.

93

les laipade spetsiaalse töötlemisega, neid igat viisi moondades ja komisjoni liikmed kirjutasid selle põhjal alla fiktiivsetele aktidele bolševike metsikuste kohta.

Moonutatud laibad pandi välja rahvale vaatamiseks ja omas-tele tunnistamiseks.

et varjata laipade, mis olid mõeldud laia rahvahulga ette toomiseks, meelevaldse moonutamise fakti, lasksid sakslased kohas nimega „Boltozer“ (Baltezers) maha 10 gettost toodud juuti, kes olid toodud sinna töödeks Zutise erikomandos.

saksa propaganda kasutas aktiivselt nimetatud komisjoni materjale nõukogudevastases propagandas terves Baltikumis. organiseeriti pidulikke nõukogude terroriohvrite matuseid, korraldati nõukogudevastaseid miitinguid, kirjutati artikleid ajalehtedes ja ajakirjades, avaldati raamatud pealkirjade all „Õuduste aasta“ ja „Süüdistavad tõendid“ ning valmistati „do-kumentaalfilm“ „Punane udu“, mis tehti mõningate erinevuste-ga ka Leedu ja eesti jaoks.

Uurimise käigus dokumenteeris Läti NSV NKGB selle võltsingu nõukogude metsikuste kohta. Dokumentaalselt on tõestatud, põhilised kaadrid filmist „Punane udu“ olid tehtud laboratooriumi tingimustes ning üksikutest laipadega fotodest olid tehtud kaadrid, mis kujutasid nõukogude terrori massilisi ohvreid ning surmamõistetute kamber NKVD vanglas oli buta-foorselt ehitatud ja üles pandud Riia kinostuudios“ 1

Vaevalt, et natslikud propagandistid tegutsesid eestis teisi-ti kui näiteks Lätis ning seoses sellega võime oletada, et Mart Laari poolt toodud andmed võivad samuti olla natsliku propa-ganda toodang. muide, Laar pole ainuke kes kasutab teadlikult falsifitseeritud allikaid; nii näiteks kasutatakse ka meie poolt mainitud Merkulovi kirjas märgitud „Õuduste aastat“ Lätis kui allikat, mis ei kuulu vaidlustamisele. enamgi veel, temast on ilmunud ka teine trükk ning fotod moonutatud laipadest on ka internetti üles pandud ning neid kasutatakse tänase päevani viha üleskütmiseks Venemaa vastu.1 Латвия под игом нацизма. С. 65–67; ЦА ФСБ. Ф. 100. Оп. 10.

Д. 1. Л. 225–226.

94

3.7. 1941. a. suve evakuatsioon

1941. a. suvel viidi Eestis nagu ka teistes rindeäärsetes regiooni-des läbi elanikkonna evakuatsioon. Tallinnas kirjeldatakse seda evakuatsiooni mõnevõrra imelikult. „Umbes 25000 inimest, põhiliselt eesti vabariigi kodanikku, evakueeriti 1941. a. suvel Venemaale, nii võime lugeda „Raportitest“, mille kirjutas inim-susevastaste kuritegude uurimise rahvusvaheline komisjon.töös-tusettevõtted, ühiskondlikud organisatsioonid ja riigiasutused, põllumajandusettevõtted, transpordiettevõtted ja paljud teised evakueeriti NsV Liitu koos sisseseade, inventari ja personaliga. Paljud inimesed evakueerusid Venemaale vabatahtlikult (partei-liikmed, nn aktivistid ja nende pereliikmed). Samuti evakueerus Venemaale umbes 2000 eesti juuti. tuhanded inimesed evakuee-riti sunniviisiliselt, mahalaskmise ja arreteerimise hirmus“. 1

Seejuures jääb täiesti selgusetuks, miks oli nõukogude või-mul vaja kedagi evakueerida sunniviisiliselt, sest on ju hästi teada, et paljud nõukogude võimule lojaalsed inimesed jäid evakueerimata ja nad langesid hilisemate repressioonide ohvri-teks juba saksa okupatsiooni ajal.

tegelikult evakuatsiooni kui repressiooni vaadelda ei saa, seda on sunnitud eesti ajaloolased ka tunnistama. ometi lülita-takse ka need inimesed üldiste kaotuste nimekirja, mille alusel kavatsetakse Venemaale esitada kahjunõue. 2

3.8. Mobilisatsioon ja tööpataljonid

sõjaaja repressioonide ohvritena esitavad eesti ajaloolased ka neid inimesi, kes mobiliseeriti punaarmeesse. 3 „Kui omamoodi lisaküü-ditamist võib vaadelda ka 1941. a. suvel toimunud sunniviisilist mobilisatsiooni punaarmeesse, mille tulemusena saadeti Vene-maale 33000 meest“, kirjuatb Mart Laar. „1941. a. augustis saadeti mobiliseeritud ja veel ellujäänud sõjaväelased kui „ebalojaalsed“ sõjaväelaagritesse, mis kuulusid NSVL NKVD pädevusse. Sealse-1 Рапорты. С. 13.2 Белая книга. С. 46.3 Лаар М. Красный террор. С. 34–35.

95

te olude tõttu ei erinenud need laagrid kuigivõrd vangilaagritest ja 1941 a. talvel hukkus neis laagrites ebainimlikes tingimustes ligi 8000 eestlast. Ülejäänud pääsesid vaid tänu laskurkorpuse moodus-tamisele, mille koosseisus võitlesid eestlased kuni sõja lõpuni“.

Eesti NSV Teaduste Akadeemia poolt 1991. a. väljaantud „Aru-andes“ kinnitati, et hukkunute hulk tööpataljonides oli 12, mit-te 8 tuhat. 1 Valge raamatu“ autorid kinnitavad omakorda, et see arv pole küll dokumentaalselt kinnitatud, kuid seda võib lugeda kokkuvõtlikuks. 2 Nad nimetavad veel üht arvu, mis iseloomustab töölaagrites hukkunute arvu — 10440. 3 selle numbriga on nõus ka ülevaate autorid, „Ligi 10000 inimest neist, kes sattusid töö-laagritesse, surid 1942. a. kevadeks,“ kinnitavad nad. 4 Ajaloolaste komisjon presidendi juures läheb mobiliseeritute arvust teadlikult mööda ja sama käib ka töölaagrites hukkunute arvu kohta. Sellisel moel nimetavad eesti ajaloolased õige vastakaid arve, 8 kuni 12 tuhandeni, mis puudutavad hukkunute arvu, samas ei tooda aga neile selgitustele mingeid kinnitusi arhiiviandmete toel. proovime sellesse probleemi selguse tuua. Kõigepealt tuleb märkida, et mo-bilisatsiooni ja deportatsiooni ühendamise idee tuli ZEV komisjoni liikmetelt, kes pidasid silmas loomulikult oma huvisid. 5 Nende sei-sukohtade järgimine veel täna tundub enam kui imelik ja on selge, et mobilisatsioon armeesse ei ole samastatav repressioonidega.

Kuid siiski vajab tööpataljonidesse saadetud eestlaste saatus lähemat käsitlemist. On seletamatagi selge, et tööpataljonides ei valitsenud kaugeltki olud, mis on iseloomulikud kuurortidele.

Vene ajaloolase J.Abramovi andmetel saadeti ligi 9000 eest-last-sõjaväekohuslast tööpataljonidesse, mis dislotseerusid Ar-hangelski oblastis. 6 Arhangelskis olid selleks ajaks kujunenud väga rasked olud eeskätt varustamisega seoses. „Tuhanded põh-

1 World War II and soviet occupation in Estonia. P. 36.2 Белая книга. С. 28, 46.3 Там же. С. 15. 4 Обзор периода оккупации.5 См.: Тарвель Э. История депортации. 6 Абрамов Ю.П. Неизвестное сражение: Госбезопасность

против абвера // Щит и меч Поморского Севера. Архангельск: Поморский университет, 2006. С. 23.

96

ja elanikud olid läinud rindele ja samal ajal vajasid Arhangelski sadama ehitused ja selle moderniseerimine, raudteede ehitus ja muu tohutul hulgal tööjõudu. töödele rakendati tööpataljonid ja noored, kes polnud mobilisatsioonikka veel jõudnud ning need, kellele ei usaldatud relva. samal ajal saadeti umbes 30000 linna ja ümbruskonna elanikku fortifikatsioonitöödele Karjalasse ja murmanski oblastisse.

töötavate võitlejate rahulolematus kasvas seose kehva toidu ja elukondliku korraldamatuse tõttu ning kohalikud võimud ei suutnud kohalejõudvate hulkade vajadusi rahuldada. olukord toiduga halvenes iga päevaga, linna elanikkond oli nälja lävel, vaid veidi paremas seisus kui blokaadirõngas olev Leningrad. Inimesed surid kurnatusest töökohtadel ja isegi tänavatel, de-sertööride arv kasvas, kes tegelesid sageli röövimise ja maro-döörlusega. sõjatribunal võttis vastutusele majandusametnikke, kes halbadest kavatsustest või hoolimatusest tingituna ei olnud suutelised looma isikkoosseisule ja teistele töölistele. Vastutu-sele võeti ka need ametnikud, kelle süü läbi külmusid surnuks 14 inimest talveriiete puudumise tõttu teel Pineega ja Holmo-gori rajoonidest“. 1

isegi nõukogude ajal ei eitanud keegi seda fakti, et 1942. a. eesti korpusele tööpataljonidelt üleantud eestlastel esines ter-viseprobleeme.2 probleemid tervisega on üks asi, massiline suremus aga juba hoopis teine. Kas tõesti hukkus tööpataljo-nides veerandist kuni kolmandikuni kõikidest sinna saadetud eestlastest?

eestlaste suremuse statistika tööpataljonides on siiani laiema üldsuse ette toomata. samas saadeti koos eestlastega tööpatal-jonidesse ka sakslasi — nii nõukogude armees teeninuid kui ka sõjaväekohuslasi. See osa on aga vene ja saksa ajaloolaste poolt väga üksikasjalikult läbi käidud ja tänu sellele on saanud

1 Ibid. С. 25–26. 2 Петренко А.И. Прибалтика против фашизма: Советские при-

балтийские дивизии в Великой Отечественной войне. М.: Ев-ропа, 2005. С. 100; Ару К., Паульман Ф. Наш генерал. Таллин: Ээсти раамат, 1983. С. 39.

97

ametlikult teatavaks detailsed andmed selle kohta, milline oli suremus tööpataljonides sakslaste hulgas.

Näiteks Vjatka ITL (Parandusliku töö laagrid) andmete ko-haselt saabus 1942. a. veebruarist kuni 1944. a. 1. juulini saa-bus laagri käsutusse 8207 tööarmeelast. Kogu selle aja jook-sul lahkus 5283 inimest — suri 1428, süüdi mõistetud 365, etapeeritud teistesse töölaagritesse 823, demobiliseeritud 1581, põgenesid 7, puhkusel, ravil või perekondlikel põhjustel 1079 inimest. 1

Sellisel viisil on selgesti näha, et suremus saksa „tööarmee-laste“ seas oli keskmiselt 17,4%. Eestlased olid töökolonnides ja tööpataljonides märgatavamalt lühema aja jooksul — 1941. a. sügisest kuni 1942. a. kevadeni. Lisaks hakati 1941/1942 aas-tavahetuse paiku vanema aastakäigu mehi (1896–1906) ja vei-di usaldusväärsemat kontingenti (hävituspataljonide liikmed, miilitsatöötajad jt) üle viima kolhoosidesse või ettevõtetesse. 2 Ilmselt pidi see suremust otsustavalt vähendama.

Kuid vastavalt eesti ajaloolaste kirjutistele pidi selle kahek-sa kuu jooksul suremus olema oluliselt suurem, kui sakslaste keskmine suremus 29 kuu jooksul — 25% (8 tuhat 33 tuhan-dest) 36%-ni (12 tuhat 33 tuhandest)

Niivõrd suured lahknevused viivad vägisi mõttele, et eesti ajaloolased ei ole siin täpsed ja nende väidete ekslikkust saab tõestada ka teisel viisil.

Juba 1942. a. alul algas vastavalt NsVL Kaitsenõukogu ot-susele eesti rahvuslike diviiside formeerimine. Alul 7. Laskur-, seejärel 249. laskurdiviis, mille baasil loodi 1942. a. kevadel 8. eesti laskurkorpus.

1942. a. novembriks oli eesti üksustes nimetatud korpuses 27331 inimest, 88,5% neist olid eestlased. Kogu sõja jooksul võitles korpuses ligi 70000 inimest ja eestlaste % selles jäi 80% juurde. (vt.tabel17) seejuures elas üle 80% korpuses võidelnud eestlastest enne sõda eestis. 3

1 Бердинских В. Спецпоселенцы. С. 391. 2 Белая книга. С. 28. 3 Петренко А.И. Прибалтика против фашизма. С. 103, 114, 137.

98

Tabel 17.8.Eestilaskurkorpuserahvuslikkoosseis 1942–1944

Rahvus 15.05.1942 09.12.1942 30.06.1941 11.07.1944eestlased 88,8% 88,5% 75,6% 80,55%venelased 9,9% 10,2% 18,22

teised 1,3% 1,3% 1,23%

Koostatud: Петренко А.И. Прибалтика против фашизма: Советские прибалтийские дивизии в Великой Отечественнойвойне. М., 2005. С. 103, 113–114; Борьба за Советскую Прибалтику в Великой Отечественной войне. Рига, 1966. Кн. 1. С.198;Ларин П.А. ЭстонскийнародвВеликойОтечественнойвойне1941–1945.Таллин:АНЭССР,1964.Т.1.С.265,392–393 (со ссылками на ЦАМО. Ф. 509. Оп. 127095. Д. 6. Л. 20; Оп.128043.Д.2.Л.315,394;Ф.1175.Оп.133214.Д.1.Л.20). Vt.ka:Estonia,1940–1945:ReportsofEstonianInternationalCommissionfortheinvestigationofcrimesagainsthumanity.Tallinn,2006. Р.907,920,1005.

Kokkuvõttes võitles 8.laskurkorpuses kogu sõja jooksul ligi 45 tuhat eesti kodanikku. selle numbri kõrvutamine eesti ajaloolaste poolt väljapakutuga, mis puudutab mobilisatsiooni (33 tuhat) ja evakueerituid (25 tuhat kaaasarvatud naised ja lap-sed) viib tulemusele, et massilisest suremusest tööpataljonides rääkida ei saa. 1

1941.a. mobiliseeritud eestlasi ei piinatud surnuks tööpa-taljonides, nagu täna kinnitatakse Tallinnas. Nad võitlesid Pu-naarmee ridades, hukkusid Velikije Luki all, kõndisid mööda Tallinna vabastatud tänavaid ja võitlesid Kuramaal. Aga juba meie ajal ütles Sinimägedes eesti SS-lastele avatava memoriaali juures eesti parlamendi asespiiker tunne Kelam osutades võ-

1 eesti ajaloolaste poolt toodud andmeid evakueeritute arvu kohta kinnitavad dokumendid, mis on hoiul Vene Föderatsiooni Presiden-di arhiivis. seal töötanud ajaloolase Kumanevi andmetel evakueeriti Eestis kokku ligi 60000 inimest (Куманев Г.А. Проблемы военной истории Отечества. С. 384).

99

sasse kasvanud 8. Eesti laskurkorpuse kaevikutele: „Seal on meie vaenlaste hauad“.

3.9. Järeldused

Sõjaaegsete repressioonide uurimine nõuab äärmist ettevaatlik-kust. Sõda on alati seotud tsiviilisikute hukkumisega — pom-mitamised ja suurtükituli, lahingud linnades ja asulates. see on ülimalt traagiline, kuid sel puudub seos repressioonidega.

meil on olnud võimalik juba korduvalt tõdeda, et nõukogude repressioone kirjeldades kasutavad eesti ajaloolased meeleldi saksa propagandistide materjale. ZEV komisjoni andmed, saks-laste poolt väljaantud raamatud „Eesti rahva kannatuste aasta“ ja „Nõukogude Liit ja Balti riigid“ on eesti ajaloolaste poolt sagedasti kasutatud ajalooliste allikmaterjalina.

See on eriti märgatav seal, kus ajaloolased kirjeldavad sõja-aja repressiivpoliitikat. Just saksa propagandistide poolt välja-mõeldud lugude hulka kuuluvad kirjeldused, mida regulaarselt korratakse rääkides rahulike elanike elajalikust tapmisest pu-naarmeelaste ja hävituspataljonlaste poolt ning eestlaste sunni-viisilisest viimisest siberisse evakuatsiooni ja mobilisatsiooni sildi all.

Allikmaterjalide baasi nappus ei anna meile võimalust esi-tada täpseid andmeid nõukogude reprssioonide kohta sõja al-guses. Kuid isegi olemasoleva informatsiooni alusel võib eesti ajaloolastega vaielda. tegelikult mõistsid sõjatribunalid ajava-hemikul 1941. a. juunist oktoobrini 240–320 surmaotsust. peale selle lasti vanglates saksa vägede lähenemisel maha 250 kinni-peetavat, kes olid seal seoses süüdistusega nõukogudevastases tegevuses. Umbes 300 inimest mõistei süüdi ja saadeti GULAGi laagritesse ja kolooniatesse ning 800–1000 metsavenda hävitati lahingtegevuse käigus.

seega ei saa nõukogude repressioone eestis nimetada ei mas-silisteks ega ka põhjendamatuteks.

100

4. SõjajärgSEd rEprESSioonid 1944–19534.1. Eesti ajaloolaste versioon

Sõjajärgseid repressioone kirjeldavad eesti ajaloolased märksa tagasihoidlikumalt ja vähem üksikasjalikult kui „esimese nõu-kogude okupatsiooniperioodi“ omi. Kuid jällegi on nende esi-tatud andmed võrdlemisi vastukäivad

Mart Laar kirjutab, et sõjajärgsetel aastatel arreteeriti Eestis poliitilistel kaalutlustel mitte vähem kui 53000 inimest, täna-seks on ära trükitud 34620 nime. Sunnitöö laagritese saadeti ajavahemikul 1944–1953 25000–30000 inimest, neist suri um-bes 11000“. 1

„Valges raamatus“ kinnitatakse seevastu, et need samad arvud käivad mõlema nõukogude okupatsiooni kohta: „Nõukogude repressioonide uurimise käigus dokumenteeriti aastaks 2003 üle 53000 poliitilise aresti ja tehti nimekiri 34620 arreteeritust. Need arvud hõlmavad mõlemat nõukogude okupatsiooni... aastatel 1944–1945 arreteeriti umbes 10000 inimest, kellest pool suri esi-mese kahe vangl-aasta jooksul. erinevate hinnagute alusel saa-deti 1944–11953.a. kontsentratsioonilaagritesse 25000–30000 inimest, kellest umbes 11000 ei tulnudki tagasi“. 2

„Valge raamatu“ andmed näivad oluliselt adekvaatsematena välja kui Mart Laari poolt esitatu, kuid isegi need erinevad te-gelikest numbritest.

1 Лаар М. Красный террор. С. 37. 2 Белая книга. С. 31. Vt. ka: Rahi A. on the current state of rese-

arch…

101

4.2. Olukorrast Eestis 1944–1945

Kõigepealt peaks katsuma aru saada, kuivõrd põhjendatud oli ENSV NKVD — NKGB repressiivne tegevus Eestis tol ajal. Tänases Tallinnas püütakse teha nägu, nagu oleksid 1944–1945 aasta repressioonid olnud õudustäratavad ning mitte mingit põhjendust neil eesti elanike vastastel terroriaktidel ei olnud.Kuid faktid räägivad millestki muust.

Natsliku okuptsiooni aastatel töötas suur hulk eestlasi oku-patsioonivõimude heaks, valvas rohkearvulisi koonduslaagreid nii Eestis kui ka väljaspool, võttis osa karistusoperatsioonidest Vene ja Valgevene elanike vastu ja sõdis nõukogude vägede vastu rinnetel.

mastaabid, mille ulatuses natsid eestist abi said, on imeks-pandavad. Juba 1941. a. lõpuks loodud „Omakaitse“ ridadesse astus 43757 inimest. 1 „Omakaitse“ liikmed osalesid piiramis-rõngasse jäänud partisanide ja nõukogude sõjaväelastele kor-raldatud haarangutes, arreteerisid kahtlaseid kodanikke ja and-sida nad üle saksa võimudele, valvasid koonduslaagreid ning osalesid massilistes juutide ja kommunistide mahalaskmistes. muidugi oli see ühest küljest soov uue võimu ees kannuseid teenida kui samas, nagu on ühes „Omakaitse“ dokumendis kir-jas, hakkas seoses sakslaste lähenemisega Tallinnas pead tõst-ma rahuolematu kontingent. Need olid sellised isikud, kes nõu-kogude ajal läksid põranda alla ja varjasid end mobilisatsiooni eest või varajasid end muudel põhjustel. oli ka selliseid, keda mitte milleski ei süüdistatud, kuid eelistasid mingitel põhjus-tel ühineda „Omakaitse“ salkadega. 2 Mitte kõik „Omakaitse“ liikmed polnud seotud kuritegevusega, kuid nende valmisolek koostööks vaenlasega oli ilmne. 1.01.1943. a. oli „Omakaitses“ 43053 liiget. 3 Kokku käis „Omakaitse“ formeeringutest läbi mitte vähem kui 90000 eestlast. 4

1 ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 452. Л. 80.2 Ibid. Л. 121. 3 Ibid. Л. 88–118.4 Ibid. Л. 10–20.

102

Peale „Omakaitse“ õnnestus natsidel Eestis formeerida veel 26 abipolitsei pataljoni, 6 polku piirivalvet ja 20.SS diviis. 1 mart Laari andmetel oli 1944. a. keskpaigas saksa armee koos-seisus teenivate eestlaste üldarv umbes 70000. 2

Arvestades eestlaste koostöö mastaape sakslastega võis ole-tada, et pärast Eesti vabastamist lähevad siin lahti Punaarmee poolt tõeliselt massilised ja isegi õigustatud repressioonid, seda enam, et eesti territooriumil tegutsesid relvastatud metsaven-dade formeeringud. eNsV NKVD dokumendid tunnistavad, et natsionalistlike relvagrupeeringute aktiivsus oli küllaltki suur:

„Relvastatud bandiitide ja –gruppide poolt pannakse toime ründeidjaterroriakte.Bandiitlikeelementidetegevusväljendubpõhiliseltjärgnevas:а)rünnetesvaldadetäitevkomiteedele,hobulaenutuspunkti

dele,üksikutelesovhoosidelejaettevõtetele;b)kallaletungideskonvoidelejabandiitideajutistelekinnipi

damiskohtadelenendevabastamiseeesmärgil;c)küladenõukogudejaparteiaktiiviliikmetetapmises,küla

volinike ja hävituspataljonide võitlejate, miilitsavolinike ja teisteisikutehävitamises,kesaitavadnõukogudevõimuorganeid;d)kulakutemaad,loomadjainventariendalsaanuduusmaa

saajateningnendepereliikmetefüüsiliseshävitamises,majanduselaostamisesjahävitamises;e)rünneteseesmärgigasaadarelvijalaskemoona;f) mööduvate nõukogude ohvitseride ja võitlejate, NKVD

NKGBkaastöötajateningteisteametiisikutetulistamisesvaritsustest“ 3

Ainuüksi aprillis-augustis 1945. a. toimus 201 sellist regist-reeritud kallaetungi. 4

1 Дробязко С.И. Под знаменами врага: Антисоветские форми-рования в составе германских вооруженных сил, 1941–1945. М.: Эксмо, 2004. С. 242, 244, 273.

2 Лаар М. Эстония во Второй мировой войне. С. 30.3 ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 450. Л. 47. 4 ibid.

103

Pärast Eesti vabastamist Saksa okupantidest oli NKVD — NKGB ees kaks põhilist ülesannet: natsidega koostööd teinud kollaboratsionistide väljaselgitamine ning nende karistamine esiteks ning teiseks kujunes võitlus metsavendaede formeerin-gutega.

4.3. Repressioonid aastatel 1944–1945

Nagu me juba nägime, siis nii Mart Laar kui ka „Valge raama-tu“ autorid pakuvad üksmeelselt välja, et aastatel 1944–1945 arreteeriti umbes 10000 inimest, kellest umbes pool suri kahe esimese vangla-aasta jooksul. Vaatame, kas need kinnitused vastavad tegelikkusele.

pöördume kõige pealt vene ajaloolase oleg mosohhini poolt avaldatud NKGB — MGB tegevuse statistika poole. Vastavalt nendele andmetele arreteeriti Eestis aastatel 1944–1945 6569 inimest. 1

Päris kindlasti ei ole need andmed ammendavad. Esiteks puudub informatsioon 1944.aastal arreteeritute kohta. teiseks on toodud andmed need, mis kajastavad NKGB — MGB tege-vust. Võitlust metsavendadega pidas aga NKVD — MVD ja on üsna loomulik, et neil oli hoopis oma arvepidamine.

Vene Föderatsiooni Riigiarhiivi dokumentide poole pöör-dumine võimaldab meil mõnes mõttes neid valgeid laike siis-ki täita. Kõigepealt pöördume NSVL julgeoleku rahvakomis-sari merkulovi teate juurde, mille ta saatis kaitsenõukogule 14.11.1944:

Vabastatud Eesti territooriumil töötades on ajavahemikulkuni6.11NKGBorganitepooltarreteeritudkokku606inimest.Töös olevate plaanide ümbervaatamisel on tugevdatud

agentuuri võrku ning lisaperioodil 6.11–14.11 on meie meiepoolt arreteeritud mittetäielike andmete kohaselt 420 inimest (andmed maakondades toimunud operatsioonide kohta pole veeltäiesmahusmeienijõudnud).

1 Статистические сведения… С. 365.

104

Selliseltonseisuga14.11arreteeritud1116inimest,Tallinnas575inimest.Arreteeritutehulgas:vaenlaseluurejavastuluureagente—

48,vaenlaseluurejavastuluureorganiteametlikkekaastöötajaid—97,Eestinatsionalistlikusõjalisfašistlikuorganisatsiooni„Omakaitse“liikmeid—421inimest,äraandjaid,sakslastekäsilasi ja abilisi—206, erinevat nõukogudevastast elementi— 304inimest.“ �

Need andmed ei ole täielikud ja ammendavad, sest neis rää-gitakse vaid repressioonidest, mida viisid läbi NKGB organid. Vastavalt Vene Föderatsiooni Keskarhiivis hoitavatele andme-tele peeti Eesti NSV-s ENSV NKVD organite poolt kinni 356 metsavenda, politseinikku ja „Omakaitse“ liiget, 620 saksa sõ-javäelast ja 161 punaarmeelast, kes võitlesid sakslaste poolel. (vt.Tabel18)

Tabel 18. ENSVNKVDvõitlusetulemused nõukogudevastase põrandaaluse ja relvastatud bandedegaajavahemikul1.10.1944–31.12.1944.

Kategooria Kokku kinni peetud

Lisaks tapetud kinnipidamisel

Bandiite, illegaale, „Omakaitse“ aktiivseid liikmeid, politseinikke ja teisi kodumaa reetureid

356 9

Nõukogude armee desertööre 319Nõukogude armeesse mobiliseerimisest

kõrvalehoidjaid100

Endised saksa armee sõjaväelased 620Saksa poolele ülejooksnud ja neid teeninud

punaväelased161

Teisi isikuid 333Kokku 1955 9

Allikas:ГАРФ.Ф.Р9478.Оп.1.Д.450.Л.2.

1 ОГБ. Т. 5. Кн. 2. С. 589.

105

Peab aga siiski ka arvestama, et „kinni peetud“ ei tähenda veel tingimata „arreteeritud“. Näiteks 1941. a. I kvartalis pidas ENSV NKVD kinni 1991 inimest, kellest arreteeriti 806, le-galiseeriti 230, anti üle sõjakomissariaatidele 569, sõjaväepro-kuratuurile 96, NKGB ja GUKR „Smerš-ile 47, filtratsiooni ja kontroll-laagritele — 243 inimest. 1

Seega võib NKVD — NKGB organite poolt kokku arretee-ritud inimeste hulgaks lugeda umbes 3,5 tuhat inimest, kellest 2000 (60%) moodustasid kollaboratsionalistid.

Kollaboratsionalistide vastased repressioonid Baltikumis ei lõppenud arusaadavalt 1944. aastal. NKVD — NKGB organid arreteerisid nõukogudevastasuse süüdistuse alusel eestis 1945.a. 3445 inimest (vt.tabel 19). Lisaks arreteeriti 1945. a. 286 inimest kui kriminaalne „ja muu kuritegelik element“. Kokku moodustas ENSV — NKVD ja MVD organite poolt arretee-ritud inimeste hulk 1945. aastal 3731 inimest. Nendest 1476 (umbes 40%) arreteeriti kui sakslaste käsilased ja abilised.

Teeme vahekokkuvõtte. 1944.aastal arreteeriti NKVD — NKGB organite poolt ligi 3,5 tuhat inimest, 1945. aastal 6569 NKGB poolt ja 3731 NKVD liinis. Kokku seega aastatel 1944–1945 ligi 14 tuhat. Nagu näha, ei vaevanud „Valge raamatu“ autorid end eriti arhiivitööga ja vähendasid arreteeritute arvu oluliselt. Kuid arreteeritute saatuse uurimine ei vii meid sugugi nii süngete tulemusteni, nagu Tallinnas väidetakse.

Kõige pealt tuleb välja selgitada, kuipalju arreteeritutes ka süüdi mõisteti. eesti ajaloolased ignoreerivad seda küsimust suisa õigusliku nihilismiga ja ilmselt samastavad aresti ja süü-dimõistmise. Kuid isegi 30-40-ndatel ei saanud Nõukogude Lii-dus igast arreteeritust automaatselt ka süüdimõistetu. pöördume tabeli poole, mis näitab eestlaste olemasolu GULAGi laagrites ja kolooniates. (vt.Tabel20).

1 ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 450. Л. 6.

106

Tabel 19.ENSVNKVDMVDtulemusedvõitluses nõukogudevastase põrandaaluse ja relvastatud bandedega1945.a.

1945 Kokku Neist

Tapetud Arreteeritud Legali-seeritud

Teistele organitele üle antud

Nõukogudevastastest organisatsioonidest ja gruppidest osavõtjad

42 – 42 – –

Nõukogudevastase põrandaalusega seotud

bandede liikmed

1426 223 869 322 12


üksikbandiidid

2058 109 596 1258 95

spioonid 7 – 7 – –diversandid 6 – 6 – –terroristid

Saksa käsilased ja abilised

1683 – 1476 43 164

Bandiitliku elemendi varjajad ja käsilased

449 – 449 – –

kokku 5671 332 3445 1623 271

Allikas:ГАРФ.Ф.Р9478.Оп.1.Д.764.Л.28.

107

Tabel 20. EestlasedGULAGilaagritesjakolooniates1944–1947

Aasta Laagrites Kolooniates Kokku01.01.1944 2933 1117 [4050]01.01.1945 288001.01.1946 9017 [2243] 1126001.01.1947 10241

Koostatud: Земсков В.Н. ГУЛАГ: Историкосоциологическийаспект//Социологическиеисследования.1991№6.С.26;№7.С.4,8;ГУЛАГ:Главноеуправлениелагерей:Сборникдокументов.М.,2002.С.424,428;НаселениеРоссиивХХвеке:Историческиеочерки.М.,2001.Т.2.С.188–189;ГАРФ.Ф.Р9414. Оп.1.Д.374.Л.1–4,145–151;Д.1155.Л.11–12,47,50.

Arvesse võttes suremust GULAGi asukate hulgas (vt.tabel4)võime pea eksimatult määrata eestlaste arvu seal aastatel 1944–1947.

1. jaanuari seisuga oli GULAGi süsteemis 4050 eestlast, neist 2933 paranduslike tööde laagrites ja 1117 paranduslike tööde kolooniates. rõhuv enamus kinnipeetavates olid süüdi mõistetud veel enne sõda ja märgatav osa enne Eesti liitmist Nõukogude Liiduga. Vangide keskmine statistiline suremus oli 1944. a. 9,2%, mis tähendab, et 2933 laagris olevast eestlasest suri umbes 270 ja kolooniates olevatest suri umbes 370 inimest. Kui 1944. aastal poleks uusi eestlasi GULAGi laagritesse juur-de tulnud, oleks nende arv olnud umbes 2660 inimest.

ometi oli 1.01.1945. a. seisuga laagrites 2880 eestlast. And-med kolooniates selleks ajaks olnud eestlaste kohta võime välja arvutada arvestades surnuid ja uustulnukaid, nagu tegime seda laagrite puhul. Järelikult mõisteti 1944. aastal laagritesse ja kolooniatesse umbes 300–350 inimest. Tuleb märkida, et need andmed hõlmavad tervet 1944. aastat. eestlaste arv, kes mõis-teti süüdi pärast Eesti vabastamist (1945. a. viimase kolme kuu-ga) ei ületanud ilmselt 100 inimest.

108

1945. aastal võib eestlaste arvus GULAGi süsteemis tähel-dada järsku hüpet. Kui 1.01.1945. a. oli laagrites 2880 eestlast, siis 1.01.1946. a. oli neid juba 9017. Arvestades aastast sure-must (5,95%) räägib see sellest, et süüdi mõisteti ja laagritesse saadeti umbes 6300 eestlast. Uute vangide arvestus kolooniates meil puudub, kuid kui arvata, et kolooniates, nagu ka laagrites jäi vangistatute üldarv enam-vähem samaks, nagu 01.01.1944, võis uute vangide arv olla umbes 1200.

Kokkuvõtlikut võib öelda, et süüdimõistetud eestlaste üld-arv oli GULAGi kolooniates ja laagrites 1944–1945. a. umbes 7,5–8 tuhat inimest neist 14-st tuhandest, kes arreteeriti sel aja-vahemikul eesti territooriumil. Arusaadavalt mõisteti osa 1945. aastal arreeeritutest süüdi juba järgmisel, 1946. aastal.

Täpseid andmeid eestlaste kohta, kellele sel perioodil mõis-teti surmanuhtlus, meil kahjuks ei ole. Üleliiduline statistika näitab, et neid ei olnud kuigi palju. Terve1944. a. jooksul mõis-teti terves NSVL-s surma 3110, 3027 lasti maha ja ülejäänud poodi. 1945.aastal oli surmamõistetute üldarv NsVL-s 2308 (2260 lasti maha, ülejäänud poodi). 1

Absurdne oleks ilmselt arvata, et eestlased moodustasid hu-katutest põhiosa, neid võis ehk olla 100–200.

Üleni valeks tuleb aga lugeda teist eesti ajaloolaste kinnitust selle kohta, nagu oleks ligi pooled arreteeritutest surnud esi-mese kahe aasta jooksul. tegelik suremus oli vangide hulgas 1945. aastal 5,95% ja 1946. aastal 3,59% (vt. tabel 7). Nagu näha ei saa siin 50%-lisest suremusest kuidagi rääkida.

4.4. Armulikkus langenute suhtes

Kahjuks ei ole ei ole nõukogude juhtkonna poliitika kollaborat-sionalistide (eriti just Baltimaades) suhtes siiani eraldi uurimise objektiks. Täna eksisteerib nii Venemaal kui ka Balti riikides müüt selle kohta, et pärast sõja lõppemist ootas kõiki Saksa või-mudega koostööd teinud inimesi väga karm karistus — maha-laskmine ja GULAGi Siberi vangilaagrid. Ühed peavad sellist

1 Статистические данные... С. 362, 364.

109

asjade käiku õiglaseks ja teised omakorda stalinlikuks omavo-liks. Samas on jällegi tegemist müüdiga, millele reaalse eluga kuigi palju pistmist ei ole.

selline kinnitus tundub paradoksaalsena, kuid pöördumine arhiividokumentide juurde näitab, et see tõepoolest nii ongi.

Kollaboratsionistidevastased repressioonid määrati kindlaks ja formuleeriti sisesjade ja julgeoleku rahvakomissaride ühi-ses direktiivis Nr. 494/94 11.09.1943. aastal. 1 Vastavalt selle-le direktiivile ei kuulunud kaugeltki kõik kollaboratsionistid arreteerimisele NKVD — NKGB organite poolt. Arreteeriti kollaboratsionistlike väekoondiste ohvitserid ja võitlejad, kes võtsid osa karistusoperatsioonidest rahulike elanike vastu, pu-naarmee ülejooksikud, linnapead, kõrged ametnikud, Gestapo ja Abwehri agendid ja külavanemad, kes tegid koostööd saksa vastuluurega.

Kõik teised kutsealuste ea saavutanud kollaboratsionistid saadeti filtratsiooni ja kontrolli laagritesse, kus neid kontrolliti samadel alustel, nagu vangilangenud ja piiramisrõngasse jää-nud punaarmee võitlejaid. Kaasaegsete vene ajaloolaste uurin-gud näitavad, et enamik neisse saadetud tegid kontrolli edukalt läbi ja nad saadeti kas sõjaväkke või tööstusesse. 2 Neid kolla-boratsioniste, kes ei olnud kutseealised, ei arreteeritud ja nad lasti vastavalt direktiivile 11.09.1943 vabaks, jättes nad samas ikka NKGB organite jälgimise alla.

otsus, mis tehti Kremlis kollaboratsionistide kohta, võib tunduda ebatõenäoline ja uskumatu. Reakollaboratsionistid, kes võisid toime panna kuritegusid rahuliku elanikkonna vastu, võrdsustati piiramisrõngasse jäänud või vangilangenud punaar-meelastega. paradoksaalsena tundub see otsus aga vaid meie

1 ЦА ФСБ. Ф. 66. Оп. 1. Д. 734. Л. 53-54. 2 Vt.: Кокурин А., Петров Н. НКВД – НКГБ – «Смерш»:

Структура, функции, кадры // Свободная мысль. 1997. № 9. С. 98; Меженько А.В. Военнопленные возвращались в строй // Военно-исторический журнал. 1997. № 5. С. 32; Пыхалов И.В. Великая Оболганная война. М.: Эксмо; Яуза, 2006. С. 350–360, 363–370.

110

jaoks. Kremlis teati üsna hästi, et sageli oli kollaboratsionist-likkesse organisatsioonidesse astumine natsliku okupatsiooni tingimustes ainus ellujäämise viis nii sõjavangide kui ka koha-liku elanikkonna jaoks. Just arvestades seda sunnitud astumist sakslaste teenistusse anti faktiliselt armu.

suhtumine Baltimaade kollaboratsionistidesse ei erinenud oluliselt suhtumisest neisse üleüldiselt (kuigi antud juhul sunnist sakslaste teenistusse astumisel sageli rääkida ei saa). Baltimaade vabastamise eel pidas NSVL NKGB siiski vajalikuks täpsustada mehhanismi, mis oli suunatud Baltimaade kollaboratsionistide vastu. Seda tehti direktiivis, milles käsitleti agentuuritöö organi-seerimist vabastatud Baltimaade territooriumil ja millele kirjutas alla NsVL julgeoleku rahvakomissr merkulov 3.03.1944. aastal.

„Tšekistideoperatiivtööparemakskorraldamiseksjavabastatava territooriumi puhastamiseks vaenlase agentidest, käsilastest jasaksafašistlikelevallutajatelekaasaaitajatestBaltimaades, soovitan järgmist:

1.Kohekuuluvadarreteerimisele:1)Baltimaades tegutsenudsaksa luure javastuluureagen

tuuride isikkoosseis:„AbwehrstelleOstland“Riias,„AbwehrNebenstelle“Tallinnas,nn.Cellariusebüroo,merejaõhuluure(referaat„Luft“ja„Marine“),luurejadiversioonikoolidKeilaJoal,Laitses,MõisaKumnas,Vihulas,jt.;2)Sakslastepooltloodudpolitseipataljonidejuhtivjaope

ratiivkoosseis,omavalitsusepolitseijapolitseikoolid;3)Kontsentratsioonilaagrite, vanglate ja sõjavangilaagrite

juhtivkoosseisjaisikud,kestäitsidsealpolitseifunktsioone;4)Maakondade,valdadejaühistutesõjakomandandid;5)Prokurörid,kohtunikudjasõjakohtuteliikmed,ülemtribu

nalide,apellatsiooninõukogudejaringkonnakohtuteliikmed;6)Riigikomssariaadijasakslasteloodudkohalikukeskjuha

tuse organid: ametite direktorid, põhilised referendid ja Põllumajandusnõukoguliikmed;7)Oblastite,ringkondade,maakondadeduumadejavalitsus

teliikmed,keskomavalitsusevolitatudnõunikud;

111

8)Valdadejakogukondadejuhid,linnapead,kesaitasidaktiivseltkaasaSaksavõimudele;9)Suurtemajandusjaadministratiivorganisatsioonidejuhid,

millelõidsakslased(Ostbank,Majanduskamber,Vikadojt);10)Sakslasteloodudtööbörsijaametiühingutejakeskapa

raadiliidrid;11)Maakondade(jakõrgemad)komiteed,millesakslased

lõid okupatsioonivõimudele kaasabi osutamiseks — „Vastastikuseabiliit“,„Karskusliit“,„Noortetalupoegadeliit“,„Kehakultuuri jaspordinõukogu“,Idarindelolevatesõdurite ja Siberisse saadetute pereliikmetele abi osutamise komitee;12) Ajalehtede, ajakirjade toimetajad ning nõukogudevas

taste artiklite autorid,mis olid trükitud okupatsioonivõimudetrükiorganites;13)Nõukogudevastasterändnäitustejastendideorganiseeri

jad,ekskursioonijuhidjaaktivistidagitaatorid;14) Nõukogudevastaste natsionalistlike organisatsioonide

juhtivkoosseisjaaktiivsedliikmed—„Raudhunt“,„Voldemarovlased“,„Vapsid“,„TevijasSarge“,„Perkonkrust“,„ŠauliuSajunga“,„Kaitseliit“,„Aisgargi“,„Omakaitse“salgad,„Aktivistide ühisrinne“, „Leedu natsionaalsotsialistlik partei“,HitlerJugend“, „Isamaaliit“, „Tautinnikud“, „Talupoegadeliit“,„Keskpartei“,„Ljaudininki“,„NeoLithuanija“,„Lietuva“jt.;15) Esimestel sõjapäevadel sakslaste loodud bandede liik

med, kes korraldasid lahingutegevust Punaarmee tagalas—Rohelisedvennad,pataljonErnaII,metsavennadjt;16) Saksa natsionalistlike organisatsioonide liikmed —

„Kulturverband“, „Manschaft“, „Kraft durchFreude“ ja kaneed, kes küll panid end Saksamaale väljasõitjate nimekirja,kuidkeeldusidhiljemsõitmast;17) sakslaste loodud juudigetode juhtiv jaadministratiiv

koosseis;18) Sakslaste poolt loodud „Vene vabadusarmee“ (ROA),

vene SS salkade ja teiste sõjavangidest loodud formeeringute juhtivkoosseis;

112

19) Baltimaades sakslaste poolt võitluseks Punaarmeegamoodustatudrahvuslikeväeosadejuhtivkooseis(rühmakomandöristalates).

2.Katoliikliku, luteri,õigeusukirikute, sektide ja teiste religioossete organisatsioonide esindajate arreteerimine toimub ainult kontrollitud andmete olemasolu korral, mis tõendavad nendeaktiivsetkoostöödsaksaluurejavastuluurega.Kirikutejasektidejuhtide(piiskopid,ksjondsid,vaimulikud)

arreteerimine, kellel on rahva hulgas suur populaarsus ja mõju, toimubainultNSVLNKGBsanktsiooniga.

3. Nõukogudevastaste organisatsioonide ja gruppide lihtliikmed tuleb võtta operatiivarvele ja kindlustada agentuurne järelevalve.Nendearreteerimine toimubüldistelalustel tõendite olemasolu korral, mis tõendavad nende aktiivset osalust nõukogudevastasestegevuses.�

Nagu näha, ei muutnud NSVL NKGB direktiiv 3.03.1944.a. direktiivi Nr. 494/94. ta lihtsalt konkretiseeris ülesandeid, võttes arvesse Baltikumis väljakujunenud olukorda. Kui aga NKVD — NKGB organid alustasid pärast Baltikumi vabastamist repres-sioonidega kollaboratsionistide vastu, sai selgeks, et ees oli oo-tamas suur töö. tekkisid isegi kahtlused selle koha pealt, kas peaks Baltikumis direktiivist 494/94 üldse kinni pidama ning reakollaboratsioniste ülde mitte karistama, kes pole seotud ku-ritegudega tsiviilelanikkonna ja sõjavangide vastu. 5.10.1944. a saatis Leningradi rinde vastuluure valitsuse „Smerš“ ülem kind-ral-leitnant Bõstrov Moskvasse ettekande, milles pakkus välja massilisi repressioone „Omakaitse“ liikmete suhtes.

1 ОГБ. Т. 5. Кн. 1. С. 220–223.

„1941. aasta ja ka järgnevad aastad näitasid ilmekalt „Oma-kaitse“ erakordset vaenulikkust nõukogude korra suhtes. Selle organisatsiooni liikmete ja aktiivi suur hulk Eesti territooriumil, kes on oma tegevuse ajutiselt katkestanud vaid ebasoodsate olu-de tõttu, ei ole ometi sellest loobunud ning väiksemagi võimaluse tekkimisel osutub reaalseks jõuks relvastatud kallaetungide kor-raldamiseks Punaarmee ja nõukogude võimu vastu.

Ülaltoodut arvesse võttes teen ettepaneku „Omakaitse“ liik-mete kõrvaldamise huvides korraldada nende aktiivsete liikme-te massiline arreteerimine NKVD — NKGB organite poolt ja realiikmete väljasaatmine Eesti NSV piiride taha“. �

„Omakaitse“ liikmete üldarv oli mitte vähem kui 90000 ini-mest ja kui 1941–1943 kuulusid „Omakaitsesse“ vaid vabataht-likud, siis 1944. a. veebruarist mobiliseerilti sinna meesterah-vaid vanuses 17–60 aastat.� Sellisel moel sisaldus Leningradi rinde vastuluure ülema ettepanekus mõte saata välja suur osa eesti elanikkonna meestest.

Kremlis sellega loomulikult ei nõustutud ja repressioone kollaboratsionistide vastu Balti riikides viidi läbi täielikus vas-tavuses direktiiviga 494/94. Repressioonid hõlmasid põhiliselt ohvitsere ja neid kollarabotsioniste, kelle süü kohta kuritegudes tsiviilelanikkonna vastu olid olemas kindlad tõestusmaterjalid. Neid oli aga küllaltki palju.

Pöördume juba nimetatud arvude poole. Vene Föderatsiooni Keskarhiivis hoitavate dokumentide järgi peeti NKVD — NKGB poolt ajavahemikul 1.0�.–31.1� kinni 356 metsavenda, „Oma-kaitse“ liiget ja politseinikku, 6�0 saksa sõjaväelast ja 161 endist punaväelast, kes olid läinud sakslaste teenistusse.3. 1945. aas-tal ENSV NKVD võeti kinni 1476 sakslaste käsilast ja abilist.4

1 ЦАФСБ.Ф.100.Оп.11.Д.4.Л.89–90;Эстония.Кровавыйследнацизма.С.250;НКВД—МВДСССРвборьбесбандитизмом...С.131;ОГБ.Т.5.Кн.2.С.416.

� НКВД—МВДСССР в борьбе с бандитизмом... С. 202–203;ГАРФ.Ф.Р-9478.Оп.1.Д.452.Л.10–20.

3 ГАРФ.Ф.Р-9478.Оп.1.Д.450.Л.6.4 Ibid.Л.10.

113

ENSV NKGB liinis arreteeriti 1945. aastal 6569 inimest,1 kelle-de hulgas kollaboratsionistide arvu võib ainult oletada.

Omajagu huvitavad on ka andmed, mis puudutavad ENSV — NKVD poolt legaliseeritud kollaboratsioniste 1945. aastal. ENSVNKVDtegikahjutuks1683saksakäsilastjaabilistkellest1486(87,8%)arreteeriti,43(2,5%legaliseeritijaja164(9,7%)anti üle teistele uurimisorganitele, põhiliselt ENSV NKGB-le.� 1946. aastal muutus arreteeritute ja legaliseeritute vahekord, kes arreteeriti ENSV — MVD poolt, üsna olulisel määral. Ter-ve selle aasta jooksul arreteeriti 1050 saksa käsilast ja abilist — 11 (1%) neist lastimaha, 30 (2,8%) arreteeriti, 993 (94,7%)legaliseeriti ja 16 (1,5%) anti üle teistele uurimisorganitele.3 Nagu näha, jäeti valdav enamus 1946. aastal ENSV NKVD — MVD poolt arreteeritud kollaboratsionistidest vabadusse. Seda kinnitavad ka ENSV MVD juures asuva bandiitidega võitlemi-se osakonna igakuised raportid. Näiteks 10.10.1946. a. ettekan-des on kirjas: „Aruandekuul ilmus ülestunnistusega 105 endist sakslaste käsilast ja abilist, „Omakaitse“ liiget ja saksa armee sõjaväelast... Neist arreteeriti 1, legaliseeriti 104“.4

Näeme, et arreteeriti vaid väike osa nendest, kes olid teeni-nud kollaboratsionistlikes formeeringutes ning see toimus täie-likus vastavuses direktiiviga 11.09.1943. a.

Lisaks kollaboratsionistidele, kes jäid vabastatud territooriu-midele, olid olemas ka need, kes läksid ära koos sakslastega.Pärast sõda jäid osa neist välismaale ja teised repatrieeriti tagasi Nõukogude Liitu.

Kremli suhtumine repatrieeritud kollaboratsionistidesse oli palju karmim, kui nendesse, kes siia maha jäid. Selle kategooria lahkumine juba iseenesest andis tunnistust nende vaenulikust suhtumisest. Sellele vaatamata loobus Nõukogude juhtkond taas massilistest repressioonidest. Kollaboratsionistlike formee-ringute ohvitserid muidugi arreteeriti, kuid need realiikmed, kes

1 Статистическиесведения…С.365.� ГАРФ.Ф.Р-9478.Оп.1.Д.450.Л.10.3 Ibid. 4 Ibid.Д.654.Л.188

114

115

polnud segatud sõjakuritegudesse, saadeti vaid kuueaastasele eriasumisele riigi kaugematesse piirkondadesse.1

Esialgu suhtuti repatrieeritud baltlastesse nii nagu kõikides-se teistesse. Selles mõttes on väga iseloomulik Eesti 20. SS Di-viisi ajalugu, mille jäänused taganesid 1944. aastal Eestist koos Saksa vägedega. Ellujäänud eesti SS-lastest ja politseipataljoni võitlejatest moodustas Saksa väejuhatus grupi, mis saadeti Ode-ri äärde Nõukogude vägede vastu seisma. Pealetungi peatada ei õnnestunud ja 1945. aasta aprillis taganesid 20. diviisi võitlejad Tšehhoslovakkiasse. Arusaadavalt ei tundnud sealsed partisa-nid SS-laste vastu erilist poolehoidu ja seetõttu lasti nende kätte sattunud eestlased ilma pikema jututa maha.

Täielikust hävingust päästis diviisi jäänused Nõukogude vä-gede tulek. Olgu siinkohal ära toodud ühe leegionäri mälestu-sed: „Trepist tuli alla kaptenipagunitega Nõukogude ohvitser. Ta küsis, mis siin toimub. Major Suurkivi, kes rääkis vene keelt, selgitas talle olukorda lisades, et ta on eestlane. Venelane sai vihaseks ja tahtis näha, kes julges niimoodi käituda „meie ini-mestega“ (st. eestlastega). Suurkivi osutas tšehhile. Venelane vinnastas nagaani ja tšehh pääses ainult tänu oma väledusele. Nüüd käskis venelane tuua vett ja kõigile juua anda... maha-laskmised lõppesid, aga tšehhid ei suutnud sellega leppida. Kui saabus veel üks venelane, siis hakkasid tšehhid talle kaebama, et siin on kõik SS-lased, sõjakurjategijad jne. ning nõudsid, et meid kohe sealsamas maha lastaks. Venelane selgitas, et sõda on läbi ja isetegevuslikud mahalaskmised tuleb lõpetada.“ 2

Lõppkokkuvõttes andsid tšehhid kõik kinnivõetud leegionä-rid nõukogude poolele üle — „teie inimesed“ — klaarige ise. Vastavalt eesti ajaloolaste hinnangutele tapsid tšehhid umbes 1000 Eesti Leegioni sõjaväelast, 5–6 tuhat andis end lääneliit-lastele vangi ja umbes 2,5 tuhat võeti vangi Nõukogude vägede poolt.�

1 НаселениеРоссиивХХвеке.Т.2.С.161.2 Tammemäe H. Põrgu, mis oli hullem kui põrgu // Kultuur ja Elu. 2005.№2.Elektronversioon:http:/kultuur.elu.ee/ke480_tsehhi.htm

� Laar M. Eesti leegion sõnas ja pildis = Laar M. The Estonian legioninwordsandpictures.Tallinn:Grenader,2008.P.391.

116

Nõukogude vägede kätte vangilangenud 20. SS diviisi võit-lejadsaadetiNKVDkontrolli-filtratsioonilaagritesseningoleksüsna loogiline oletada, et sarnaselt teiste kollaboratsionistidega lähevad ohvitserid GULAGi laagritesse ja reakoosseis kuueaas-tasele eriasumisele.

Kuid juba 1946. aastal selgus, et baltlastesse suhtub Kreml teisel moel, kui teistesse Nõukogude Liidu rahvaste esindaja-tesse. Kõigepealt said privileegid repatrieeritud tsivilistidest baltlased. Asi on selles, et tsiviilisikutest repatrieeritud läbisid kontrolli, pärast mida nad kas saadeti oma alalisse elukohta või saadeti kutseealistena sõjaväkke või tööpataljonidesse. Balt-laste puhul muudeti seda printsiipi. Siseasjade rahvakomissari direktiiviga No. 54 0�.0�.1946. a. saadeti kõik kontrolli edukalt läbinud eestlased, lätlased ja leedukad oma alalisse elukoh-ta. Sõjaväkke ja tööpataljonidesse neid ei võetud. Direktiiv ei puudutanud repatrieeritud Balti kollaboratsioniste, kes pidid minema eriasumisele. Kõige kiiremas korras vabastati siiski ka nemad.

Vastavalt NSVL Ministrite nõukogu määrusele 1�.04.1946. a. loobuti repatrieeritud leedukate, lätlaste ja eestlaste saatmi-sestkontrollijafiltratsioonilaagritesseningnimetatudrahvusteesindajad, kes teenisid Saksa armees, leegionides ja politseis nooremkoosseisudes vabastati kuueaastasest eriasumisest. Kontrolli-jafiltratsioonilaagriteskinnipeetavadkuulusidtaga-sisaatmisele Baltimaadesse. 1

FSB Keskarhiivis on hoiul NSVL MVD direktiiv Nr.00��6 19.04.1946. a., mis võimaldab mõista, kuidas kulges tegelikult kollaboratsionistide vabastamise protsess. Selle dokumendi ko-haselt suunati kutseealised repatrieeritud Balti kollaboratsionis-tid tööle tööstusettevõtetesse Eestis, Lätis ja Leedus nii kaua, kuni nende eakaaslased demobiliseeritakse Nõukogude armeest. Need kollaboratsionistid, kes ei olnud kutseealised, saadeti oma perede asukohtadesse. 2 Seega — selle asemel, et sattuda kuueaastasele eriasumisele riigi kaugemates piirkondades, tulid repatrieeritud baltlastest kollaboratsionistid tagasi kodumaale. Seejuures ei tul-1 НаселениеРоссиивХХвеке.Т.2.С.160–161.2 ЦАФСБ.Ф.66.Оп.1.Д.965.Л.211–214.

117

nud kodumaale tagasi mitte ainult reamehed, vaid ka ohvitserid. Selle kohta andis eraldi korralduse välja sisesjade aseminister kindral-leitnant Rjasnoi. Veel vähem kui aasta pärast, 12.juunil 1947. aastal võttis NSVL Ministrite Nõukogu vastu määruse, mis mõningate mööndustega laienes 1�.04.1946 a. määrusega võr-reldes ka teistest rahvustest isikutele (v.a. sakslastele), kes olid pärist Eestist, Lätist ja Leedust ning elasid seal pidevalt.1

1�. aprilli 1946. aasta määruse täitmise tulemused võeti kok-ku NSVL MVD GUBB määruses 24.0�.1947:

„MVD — UMVD organite poolt on NSVL territooriumil väl-ja selgitatud repatrieeritud Balti rahvuste kodanikke 41572. Neist: 28712 lätlast, 6041 leedulast, 6819 eestlast.

Balti rahvustest repatrieeritute üldisest hulgast on:а) Kutseealisi 12527 inimest, kellest ehitustele ja tööstusse

on saadetud Baltimaades 11787. b) Kutseeale mittevastavaid isikuid — 29045 inimest, kellest

nende alalisse elukohta on saadetud 26375 inimest, sealhul-gas Läti NSV-sse 19116, Eesti NSV-sse 2898, Leedu NSV-sse 4361 inimest. Üldisest repatriantide kogusest 41572 inimesest, ITL-st, PFL-st, eriasumiselt ja tööpataljonidest vabastatud ja saadetud Läti-, Leedu- ja Eesti NSV-sse 38162 inimest.

Kodumaale jäi saatmata 3410 inimest, neist lätlasi 2301, lee-dukaid 267 ja eestlasi 842 inimest.“ 2

Teeme kokkuvõtted. Pärast Baltikumi vabastamist arre-teerisid NKVD — NKGB organid vaid kollaboratsionistlike formeeringute ohvitsere, okupantide poolt organiseeritud ad-ministratsioonide kõrgeid ametnikke ja neid, kes olid seotud kuritegudega tsiviilelanikkonna vastu. Kõik teised kuulusid praktiliselt amnestia alla. Vedas ka neil Baltimaade kollaborat-sionistidel, kes põgenesid Saksamaale, kuid repatrieeriti hiljem Nõukogude Liitu. Nende hulgast arreteeriti vaid need, kes olid seotud inimsusevastaste kuritegudega ning kõik teised, kaasa arva-tud ohvitserid, viidi kodumaale tagasi. Teiste repatrieeritutega võr-1 НаселениеРоссиивХХвеке.Т.2.С.161.2 ГАРФ.Ф.Р-9478.Оп.1.Д.950.Л.135–137.

118

reldes nautisid teatud eeliseid ka Baltimaade tsiviilisikud — pärast kontrolli saadeti nad kodumaale, tööpataljonidesse ja sõjaväkke neid ei kutsutud.

Kõik need faktid sunnivad tugevalt kahtlema kaasaegsete balti ajaloolaste poolt 1944–1946 aasta sündmusi kujutatud konstruktsiooni adekvaatsuses. Meile räägitakse sellest, et „tei-ne nõukogude okupatsioon“ kujutas endast Baltimaades tõelist genotsiidi, mida saatsid ulatuslikud repressioonid, mis olid va-rem hoolikalt programmeeritud. Kuid dokumendid näitavad meile midagi muud.

Dokumendid tõestavad, et Kremlil ei olnud ei plaane ega kavatsusi korraldada Baltikumis genotsiidi. Vastupidi — Balti-maadest pärit kollaboratsionistide suhtes viidi läbi hulga mõõ-dukamat poliitikat kui teiste rahvuste esindajate suhtes. Selle asemel eelistatakse Tallinnas (nagu ka Riias ja Vilniuses) sellest pigem vaikida, jutlustades selle asemel „nõukogude terrorist“.1

4.5. Nõukogude repressioonid 1946–1953

Vaatamata nõukogude repressiivpoliitika mõõdukusele (võib-olla aga just tänu sellele) jätkas pärast sõda oma tegevust nõukogudevastane põrandaalune ja jätkus ka metsavendade te-gevus. Ainuüksi kahe ja poole aasta jooksul (10.1944–01.1947) tapeti metsavendade poolt mitte vähem kui 544 inimest, kellest 456 olid tsiviilisikud (vt. Tabel 21). See näitab, et metsavendade tegevus polnud suunatud mitte niivõrd okupatsioonivõimude, kuivõrd just oma kaaskodanike vastu, kes toetasid nõukogude võimu.

1 Lähemalt vaadeldakse repressioone kollaboratsionistide vastu raa-matus: Дюков А.Р. Милость к падшим:Советские репрессиипротив нацистских пособников в Прибалтике. М.: Фонд«Историческаяпамять»,2009.

119

Tabel 21. Bandiitlike rünnete käigus ENSV territooriumil hukkunud ajavahemikul 10.1944–01.1947

1944 1945 1946 Kokku 3 aasta jooksul

Jaanuar 1947

Kokku

MVD ja MGB töötajaid – 14 1 15 – 15miilitsatöötajaid – – 2 2 – 2

MVD vägede ohvitsere – 5 2 7 – 7MVD vägede seersandid ja

reakoosseis– 23 6 29 – 29

Nõukogude armee ohvitserid – – 2 2 – 2Nõukogude armee seersandid

ja reakoosseis– – 3 3 – 3

Hävituspataljonide ja teiste kohalike formeeringute

võitlejaid

2 – 28 30 – 30

Nõukogude- ja parteiaktiiv 3 75 46 124 2 126Teisi kodanikke 57 141 124 322 8 330

Kokku 62 258 214 534 10 544

Allikas: ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 764. Л. 31–32 Ilmselt pole andmed 1944–1945 a. kohta täielikud.

Loomulikult jätkasid ENSV — NKVD — NKGB organid võitlust metsavendlusega samamoodi, nagu jätkati ka natslike kurjategijate ja nende käsilaste väljaselgitamist. 1946. aastal arreteerisid Eesti NSV siseasjade organite töötajad 57� nõuko-gudevastase elemendi esindajat — metsavenda, natsionalistlike organisatsioonide liiget ja natside käsilast ning �14 röövijat ja desertööri. Dokumendid kinnitavad, et ENSV NKVD tegevus oli diferentseeritud — suur osa natsionalistlike formeeringute liikmeid, desertööre, natside käsilasi legaliseeriti ilma neile karistust määramata. Kokkuvõttes peeti 1946. aastal ENSV NKVD poolt kinni 3987 inimest, kellest arreteeriti vaid 887(22%)ning2825inimestlegaliseeriti(71%).(Vt. Tabel 22–23)

120

Tabel 22. ENSV NKVD võitluse tulemused natsionalistliku nõukogudevastase põrandaalusega 1946.

Kategooria Kokku NeistTapetud Arreteeritud Legalisee-

ritudTeistele

organitele üle antud

Nõukogudevastaste organisatsioonide ja

gruppide liikmed

608 176 296 136 –


bandede liikmed

224 35 133 52 4

Saksa käsilased ja abilised 1050 11 30 993 16Nõukogudevastase ja bandiitliku elemendi käsilased ja varjajad

203 7 114 81 1

Kokku 2085 229 573 1262 21

Allikas: ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 764. Л. 28.

Ülaltoodud andmed iseloomustavad ENSV NKVD tegevust. ENSV NKGB omakorda arreteeris 1946. aastal 690 inimest. 1

Niisiis arreteeriti Eestis 1946.aastal 1577 inimest, mis on kuus korda vähem kui eelneval aastal. Seda kinnitavad ka and-med, mis iseloomustavad vangide liikumist GULAGis. 1946. aastal suurenes eestlaste arv laagrites ja kolooniates umbes 1,5 tuhande inimese võrra. 2

1947–195�.aasta ENSV NKVD repressioonide iseloomusta-miseks sobib hästi tabel 24.

1 Статистическиесведения...С.376.2 Земсков В.Н. ГУЛАГ: Историко-социологический аспект //Социологическиеисследования.1991№6.С.26;№7.С.4,8;ГУЛАГ:Главное управление лагерей.С. 424, 428;НаселениеРоссиивХХвеке.Т. 2.С. 188–189;ГАРФ.Ф.Р-9414.Оп. 1. Д.374.Л.1–4,145–151;Д.1155.Л.11–12,47,50.

121

Tabel 24. ENSV NKGB-MGB repressioonid 1946–1953.

Aasta ENSV julgeolekuorganuite poolt arreteeritud

Sealhulgas nõukogudevastase tegevuse eest

1947 587 527 1948 1531 1478 1949 1490 1447 1950 2229 2213 1951 1779 17661952 466 4621953 380 380Kokku 8462 8273

Allikas: Статистические сведения о деятельности органов ВЧК — ОГПУ — НКВД — МГБ // Мозохин О.Б. Право на ре-прессии: Внесудебные полномочия органов государственной безопасности (1918–1953). М., 2006. С. 355–465.

Tabel 23. ENSV NKVD võitluse tulemused banditismi ja desertöörlusega 1946. a.

Kategooria Kokku NeistTapetud Arreteeritud Legali-

seeritudAntud

teistele organitele

Bandiitide-röövlite gruppide liikmed

220 9 143 – 68

Üksikbandiidid ja muu element

163 5 92 66 –

Nõukogude armee desertöörid 730 1 39 601 89Teenistusest Nõukogude armees kõrvalehoidjad

918 – 24 893 1

Kuritegeliku elemendi käsilased ja varjajad

115 – 16 3 96

Kokku 2146 15 314 1563 254

122

ENSV NKVD tegevuse kohta samal perioodil andmed kah-jukspuuduvad.Siiskionteada,et1948.aastalja1949.aastaesimeselpoolelarreteeriti938 inimest,kesolidseotudnõu-kogudevastaste organisatsioonidega ning bandede ja nende käsilastega.1

Samas võib GULAGis olnud vangide arvu järgi teha ka mõ-ningaid järeldusi ENSV NKVD tegevuse kohta ja anda sellele mingeid hinnanguid. 1. jaanuarist 1947 kuni 1. jaanuarini 1951 suurenes eestlaste arv GULAGi laagrites 10241-lt 18185-ni.Kokkuvõttes nii laagrites kui ka kolooniates suurenes eestlaste arv14–15tuhandelt24618inimeseni. 2

Sellisel viisil kalkuleerides ja arvesse võttes ka suremust suu-renes eestlastest vangide hulk 9–10 tuhande võrra, kellest um-bes kuus tuhat olid olid arreteeritud ja süüdi mõistetud NKGB organite poolt. Nii tuleb välja, et suhe NGKB/MGB ja ENSV NKVD/MVD poolt süüdimõistetute arvus on ligikaudselt kaks ühele. Tuleb aga lisada, et siseasjade organite poolt arreteeritu-te hulgas oli ka rohkesti kriminaalset elementi. Eestis aastatel 1946–195� arreteeritute üldarvu võib arvata olevat 12–1� tu-hande ringis, seejuures suur osa arreteeritutest mõisteti ka süü-di. Suremus moodustas sel ajavahemikul GULAGi süsteemis keskmiselt 14%. (vt. Tabel 7)

4.6. 1949. aasta küüditamine

Kirjeldades 1949. aasta küüditamisi, kasutavad eesti ajaloo-lased juba harjumuspäraseks saanud tegutsemisviisi: nad suu-rendavad küüditamisele määratud inimeste arvu, toovad küüdi-tatute koosseisu kohta ebaadekvaatseid andmeid, suurendavad pagenduses surnud inimeste arvu ning nimetavad küüditamist genotsiidiks.

1 ЦАФСБ.Ф.4-ос.Оп.7.Д.28.Л.76.2 Земсков В.Н. ГУЛАГ: Историко-социологический аспект //Социологическиеисследования.1991№6.С.26;№7.С.4,8;ГУЛАГ:Главное управление лагерей.С. 424, 428;НаселениеРоссиивХХвеке.Т. 2.С. 188–189;ГАРФ.Ф.Р-9414.Оп. 1. Д.374.Л.1–4,145–151;Д.1155.Л.11–12,47,50.

12�

„25. märtsi 1949. aastal viidi Baltimaades läbi läbi teine massiline küüditamine“, loeme „Valgest raamatust. „Vasta-valt Nõukogude valitsuse salajasele direktiivile Nr. 390–13829.01.1945. a. saadeti igaveseks Siberisse eeldatavasti 20072 inimest, põhiliselt naisi, lapsi ja vanureid küladest, kuna ena-mik mehi oli juba represseeritud. Märtsiküüditamise üldarv on �25�6 inimest, sealhulgas 10��1 inimest, keda küll ei küüdita-tud, kuid kes jäid ilma oma kodudest ja olid lindpriide staatuses ning pideva KGB jälitamise all. Sunniviisilise asumise käigus suriaastatel1949–1958Siberis2896inimest“. 1

Mart Laar joonistab toimunust nagu tavaliselt veelgi sünge-ma pildi. „Operatsiooni „Priboi“ käigus, mis algas 25. märtsi varahommikul, viidi kahe päeva jooksul Eestist välja Siberi kaugematesse kolgastesse ligi �% toonasest Eesti rahvaarvust, kellest enamus olid naised, lapsed ja vanurid. Kui nimekirja-des märgitud inimesi ei õnnestunud kohale toimetada, võeti kaasa esimesed ettejuhtuvad. Inimesi, kes olid määratud välja-saatmisele, aeti taga spetsiaalselt väljaõpetatud koertega... olemasolevate andmete järgi ulatus küüditatute arv 20702 inimeseni, kellest teel Siberisse ja teistesse asundustesse suri umbes �000. Ometi suutis suur osa inimestest, kes olid küüdi-tamise nimekirjades seda siiski peitu minnes vältida. Kõikides nimekirjades, olnutest suutis 2161 perekonda väljasaatmist vältida, mis tegi inimeste arvuna väljendudes 5719 inimest. Paljud mitteküüditatud jäid illegaali rolli ja neid jälitas jul-geolek, enamus neist tapeti või arreteeriti haarangute käigus järgnevatel aastatel. 2

Kõigepealt juhime tähelepanu ebakõladele Mart Laari ja „Valge raamatu“ autorite vahel. „valges raamatus“ on küüdi-tatute üldarvuks 20072 inimest, Mart Laar omakorda kirjutab 20702-st deporteeritust. Võib oletada, et „Valges raamatus“ on juhtunud lihtsalt trükiviga, sest üks autoritest, Aigi Rahi räägib ühes oma teises artiklis nagu Mart Laargi numbrist 20702. �

1 Белаякнига.С.20.2 Лаар М.Красныйтеррор.С.40–41.Vt.ka:Лаар М. Забытаявойна.С.35–36..

� Rahi A. On the current state of research…

124

Veel ühe trükiveaga võib tegemist olla, kui räägitakse NSVL MNmäärusest390–138—seedokumentondateeritudnimelt29.01.1949, mitte 29.01.1945. a. 1 Järgmisi lahknevusi aga trü-kiveaga enam seletada pole võimalik. „Valges raamatus“kinnitatakse,et asumisel suri2896 ini-

mestaastatel1949–1958.MartLaarkinnitab,etainuüksi teelolles suri juba �000 inimest. Laari puhul loeme, et küüditami-sest õnnestus hoiduda 5719 inimesel, „Valges raamatus“ on selle asjaolu tähistamiseks number 10��1. Mõistmaks, kuivõrd tõele lähedal on üks või teine number, pöördume jälle doku-mentide poole.

1949. aasta küüditamise võtmedokumendiks võib lugeda NSVL MVD voliniku Rogatini ettekannet NSVL siseministri asetäitjale B.Rjasnovile „ENSV-st väljasaatmise läbiviimisest“, mis on dateeritud �1.0�.1949. a.

Eesti ajaloolased ei saa kuidagi viidata selle dokumendi li-gipääsmatusele — esmakordselt avaldati need G.Szabo kahe-köitelises „Võimatu vaikida“ nimelises teoses, mis anti 1996. aastal välja just Tallinnas.

Arvestades selle dokumendi olulisust, toome sellest ulatus-liku tsitaadi.

„Kulakute, bandiitide, natsionalistide ja nende perede välja-saatmise operatsiooni alustasid MGB organid perifeerias kella 6 hommikul ja Tallinna linnas kell 4 hommikul 25. märtsil 1949. aastal.

Väljasaadetute kontingendi saabumine laadimispunktidesse kulges esialgu, kui Tallinn välja arvata, aeglaselt ja operat-sioon, mis oli määratud 25. märtsiks venis 28. märtsi ööni vastu 29. märtsi.

Ešelonide ärasaatmine algas 26. märtsi teisel poolel ja vii-mane ešelon väljus kell 21.10. 29.03.1949, ešelonide ärasaat-mine toimus MGB operatiivjuhtkonna näpunäidete kohaselt, kusjuures esimesed ešelonid lahkusid oluliselt alakoormatuna plaanijärgsega võrrelduna. Viimased ešelonid läksid faktili-1 Сталинскиедепортации.С.645;ИсториясталинскогоГУЛАГа.Т.1.С.519;ГАРФ.Ф.Р-9401.Оп.2.Д.10.Л.11.

125

selt kokkupandutena, sest laadimispunktidest korjati juurde vagunid, mis olid väljasaadetutega täiendavalt täidetud…

ENSV MGB plaani kohaselt kuulus Eestist väljasaatmisele 7540 perekonda, kokku 22326 inimest. Esialgsetel andmetel viidi 19 ešeloniga välja 7488 perekonda, kokku 20535 inimest ja nende seas: mehi 4579 (22,3%), naisi 9890 (48,2%) ja lapsi 6066 (29,5%).

Väljasaadetavate vastuvõtt ešelonidesse toimus tavalises korras perekaardi alusel. Väljasaadetavate asjad võeti vastu takistusteta ja normide piires, mis olid kehtestatud juhtnööri-des. Siiski saabus terve hulk peresid ja üksikisikuid eriti just linnapiirkondadest väga väikese pagasiga või hoopis ilma selleta.

Esines ka ešelonidesse vastuvõtmisest keeldumisi eriti seo-ses valesti vormistaud perekaardiga või ekslikult kohaletoodud isikute puhul,kes ei kuulunud väljasaatmisele; samuti viimasel kuul rasedate naiste puhal.

Ešeloni Nr. 97307 laadimisel toimus Keila jaamas intsident, mille käigus 2 inimest põgenes. Üks neist saadi kohe kätte, tei-sel õnnestus põgeneda ja tema otsimiseks on rakendatud meet-med.

Tõsiseks puuduseks oli asjaolu, et ešelonidesse tulid inime-sed, kelle tervislik seisund oli halb. Medpersonal oli Moskvas varustatud puudulikult ning seetõttu soovitasid ešelonide üle-mad hankida teel täiendavaid medikamente kohalike MGB ja MVD organite kaasabil.

Operatsiooni jooksul 25.03–29.03 1949. a. polnud ühiskond-liku korra olulisi rikkumisi vabariigis täheldatud. Ometi võis täheldada tervet rida poliitilise ja diversioonilise iseloomuga ilminguid.…

Operatsiooni käigus ešelonide laadimise ja ärasaatmise osas mingeid kaebusi MGB juhtkonnalt MVD-le ei esitatud. Vastu-pidi — vastavalt järelkajale osutasid kohalikud MVD organid ENSV MGB organitele olulist kaasabi ning näitasid end piisa-valt vaoshoitult ja distsplineeritult“ 1

1 Сталинскиедепортации.С.662–663;ГАРФ.Ф.Р-9479.Оп.1. Д.475.Л.163–169.

126

Rogatini ettekandes toodud andmete võrdlemine eesti ajaloo-laste poolt väljapakutuga näitab selgelt arvudega manipuleeri-mist.

Mingil põhjusel kinnitab Mart Laar, et küüditamine viidi läbi kahe päevaga. Tegelikult kulus selleks operatsiooniks neli päe-va, millest Rogatin ka selgelt kirjutab: „Operatsioon, mis pidi kavajärgselt toimuma öösel, 25. märtsil 1949 a., venis tegelik-kuseshilisööni28.vastu29.märtsi.1949.a.javiimaneešelonväljus kell 21.10 29.0�.1949. Milleks oli vaja Laaril seda fakti eirata, on teadmata.

Seevastu põhjust, miks eesti ajaloolastel on küüditatute arvu moonutada, pole ilmselt vaja selgitada. „Valges raamatus“ kin-nitatakse, et küüditamisele oli määratud �2,5 tuhat inimest, Laar kirjutab 25,5 tuhandest (20702 küüditatut +5719, keda ei küüditatud). Mõlemad väited ei pea aga paika. Rogatini et-tekandest võime lugeda: „ENSV MGB plaanide kohaselt pidi Eestist välja saadetama orienteeruvalt 7540 perekonda, kokku 22�26 inimest“.

Rogatini ettekannet kinnitavad dokumendid, mis asuvad FSB Keskarhiivis. Siin on õiend, mille valmistasid vahetult enne küüditamist ette ENSV MGB töötajad:

Seisuga 15.03.1949.a. on välja selgitatud 7500 väljasaatmi-sele kuuluvat perekonda kokku 22326 inimest. Neist:

kulakute perekondi 3077, kokku 9846 inimest; natsionalistide ja bandiitide perekondi 4423, kokku 12440

inimest 1

Tuleb välja, et Mart Laar suurendab küüditamisele määratute arvu 4 tuhande ja „Valge raamatu“ autorid isegi 10000 inimese võrra.

Eeltooduga seoses osutub kohe suurendatuks ka arv, mis käib küüditamisele kuulunute, kuid sellest pääsenute kohta. Vasta-valt „Valgele raamatule“ oli selliseid 10��1, Mart Laar nimetab arvu 5719. Tegelikult aga deporteeriti reaalselt 205�5 inimest

1 ЦАФСБ.Ф.4-ос.Оп.7.Д.28.Л.100.

127

plaanilise 22�26 võrreldes. See tähendab, et küüditamisest õnnestus pääseda vähem kui kahel tuhandel. Seejuures erineb küüditamisele kuulunud perede arv 7540 suhteliselt vähe reaal-selt7488-stküüditatudperedearvust.Laarkirjutab,naguoleksküüditamisest pääsenud 2161 peret.

Laar kinnitab, et küüditamise käigus deporteeriti �% Eesti toonasest elanikkonnast. See kinnitus on tõepoolest absurdne, sest kui �% on 20702 inimest, siis pidi Eestis nende arvutuste järgi elama 690000 inimest! Tartu Ülikooli demograafi Ene-MargitTiiduandmetelelas1945.aastalEestis854tuhatinimestja 1950. aastal 1,1 miljonit. 1 Õige number, mis tähistab depor-teeritute suhet Eesti toonasesse elanike arvu oleks seega 2%.

Paika ei pea ka „Valges raamatus“ esitatud kinnitused sel-le kohta, et küüditamisele kuulusid põhiliselt naised, lapsed ja vanurid küladest, sest kõik mehed olid juba represseeritud. Me vaatasime juba läbi statistika, mis puudutab NKVD — MVD ja NKGB/MGB organite poolsete arreteerimiste arvu Eestis, see lükkab ümber kinnituse selle kohta, nagu oleks kõik me-hed juba enne represseeritud. Ja tõesti, nagu nähtub ülaltoodud Rogatini ettekandest, saadeti märtsiküüditamise käigus Eestist välja 4579 meest ehk 22,�% deporteeritute üldarvust.

Täielikult valeks osutub aga Laari väide selle kohta, et kui nimekirjaga kinnitatud küüditatavaid ei õnnestunud kätte saada, siis võeti kinni ja deporteeriti esimesed ettejuhtuvad inimesed. Rogatini ettekandest on hästi näha, et ešelonidesse laadimisel kontrollis valve väga tähelepanelikult dokumente, mille alusel toimus kindlate inimeste väljasaatmine (nn. perekaardid). See-juures „tuli ette juhuseid, kus ešelonidesse laadimisel keelduti peale laskmast isikuid, kelle dokumendid olid kas valesti vor-mistatud või oli ekslikult kohale toodud inimesi, kes depor-teerimisele ei kuulunud ning raskelt haigeid ja viimasel oote-kuul olevaid rasedaid“. Rogatini informatsioon leiab täielikku kinnitust ENSV siseministri kindral-major Rezevi ettekandes 18.04.1949. aastast: „Paljudel juhtudel vormistati ešelonidening MVD laadimispunktide ülemate nõudmisel perekaardid

1 Начашевесов.С.432–434.

128

ümber ja neid täpsustati MGB komendatuurides. Üksikud pered saadeti koju tagasi. Ešelonilt Nr. 97�06 võeti juba teel maha 4 inimest, kelle MGB oli ekslikult sinna toimetanud ja kes ei kuulunud väljasaatmisele“. 1

Tuleb märkida, et ENSV NKVD ja NKGB tegutsesid täpselt instruktsiooni järgi, mis kehtestas deporteerimise juhised. Sel-les dokumendis oli täpselt sätestatud: „Kulakute ja nende pe-rekondade väljasaatmine toimub täpselt ENSV MN kinnitatud nimekirjade alusel. Mingeid parandusi neisse nimekirjadesse pole lubatud teha“. 2

Ei vasta tõele ka kirjeldused juba teel hukkunud �000 ini-mesest. Sellist suremust nagu mäletame, ei esinenud isegi 1941. aasta juuniküüditamise ajal ning 1949. aasta küüditamine toimus märgatavalt delikaatsemalt. Kui juuniküüditamine vii-di läbi ühe päevaga, siis 1949. aastal kulus selleks neli päeva. 1941. aastal oli lubatud kaasa võtta kraami 100 kg inimese koh-ta, siis 1949. aastal võis iga pere kaasa võtta asju 1500 kilo. � 1941. aastal polnud küsimus küüditatute majutamisest üldse la-hendatud, 1949. aastal eelnes küüditamisele pikk kirjavahetus NSVL NKVD keskaparaadi ja kohalike territoriaalsete UMVD-de vahel, mille käigus selgitati välja, kui palju sundasumisele saadetuid saab üks või teine oblast neid tööga kindlustada. 4 Ja lõpuks — 1941. aasta küüditamisel saadeti ligi kolmandik küüditatutest (perekonnapead) laagritesse, 1949. a. enam areste ja perekondade jagamist ei toimunud.Kaheldavaksosutubka„Valgeraamatu“informatsioon2896

eriasunikusurmast1949–1958.VastavaltNSVLMVDandme-tele, oli 195�. aasta 1. jaanuariks arvel 19520 eriasunikku, kes saadeti välja Eestist 1949. aastal. (vt.tabel 25)

1 Бердинских В.А. Спецпоселенцы. С. 537; ГАРФ. Ф.Р-9479. Оп.1.Д.475.Л.170–178.

2 ЦАФСБ.Ф.66.Оп.4.Д.9.Л.98.� История сталинского ГУЛАГа. Т. 1. С. 519–522; Сталинскиедепортации.С. 645, 649, 659;ГАРФ.Ф.Р-9401.Оп. 2.Д. 10. Л.11–16;Ф.Р-9479.Оп.1.Д.475.Л.39–40.

4 Сталинскиедепортации.С.643–645;ГАРФ.Ф.Р-9479.Оп.1. Д.475.Л.141–143.

129

Tabel 25. Deporteeritute ja eriasunike suhe 1949–1953.

Mehi Naisi Lapsi Arreteeritud ja tagaotsitavad

Kokku

Deporteeeritud 03.1949 4579 9890 6066 – 20535Oli eriasunike arvel 1.01.1953 4303 9894 5040 283 19520

Koostatud: Сталинские депортации, 1928–1953: Сборник докумен-тов. М., 2005. С. 662–663; Бердинских В.А. Спецпоселенцы: Поли-тическая ссылка народов Советской России. М., 2005. С. 537; Зем-сков В.Н. Спецпоселенцы в СССР, 1930–1960. М., 2005. С. 210–211; ГАРФ. Ф. Р-9479. Оп. 1. Д. 475. Л. 163–178; Д. 641. Л. 9–12.

Nagu näha, on vahe 1949.aastal küüditatute ja eriasumisel olevate isikute vahel seisuga 1.01.195� umbes tuhat inimest. Muuseas tuleb märkida, et kõrge suremus langes just esimeste asumisel veedetud aastate peale. Pärast seda, kui eriasunikud end uutes kohtades juba sisse seadsid, langes suremus oluliselt ja samas tõusis ka sündimus. Dokumendid tõendavad, et 1949.aastast hakkas sündimus ületama suremust (vt.tabel 26)

Tabel 26. Eestist 1949. aastal deporteeritud eriasunduses 1953–1954

Arvel SealhulgasKohal Tagaotsitavad Arreteeritud

01.01.1953 19520 19237 2 28101.01.1954 19550 19352 2 196

Koostatud: Земсков В.Н. Спецпоселенцы в СССР, 1930–1960. М., 2005. С. 210–211, 226; ГАРФ. Ф. Р-9479. Оп. 1. Д. 641. Л. 9–12; Д. 848. Л. 121–124.

Sellisel moel ei vasta esitatud väited 2896 eestlase surmakohta eriasunduses kuidagi tegelikkusele. Lisaks jääb lahtiseks ka küsimus loomulikku surma surnud inimeste hulga kohta neil aastatel kokku kümne aasta jooksul.

1�0

Sellest räägiti MVD — MGB dokumentides otseselt: „NSVL Ministrite Nõukogu määrusega 390–138cc 29.01.1949 pandiNSVL MGB-le ülesanne kulakute väljasaatmiseks koos perede-ga, lisaks ka natsionalistide ja illegaalsete bandiitide, lahingutes tapetud ja süüdimõistetud legaliseeritud bandiitide perede de-porteerimine, lisaks nõukogudevastast tegevust jätkavate isiku-te ning nende käsilaste perede deporteerimine“.1

Asi on selles, et vaatamata NKVD — NKGB küllaltki ak-tiivsele tegevusele jäi metsavendade aktiivsus küllaltki kõrgele tasemele. 1945. aasta jaanuarist augustini 1945. aastal arreteeri-ti Eestis 961 bandiiti ja nende käsilast, 1946. aastal 54�.2 1947.aastakohtameilandmeidkahjukseiole,kuid1948.aastaloliarreteeritudmetsavendadearvsuuremkui1946.aastal—568inimest.� See tähendas, et metsavennad jätkasid nõukogude töö-tajate, miilitsate ja tsiviilelanike tapmist. Selline asjade käik ei saanud Moskvale kuidagi rahuldavana tunduda ja 1949. aasta kujunes karmiks metsavendluse natsionalistliku põrandaalu-sega võitlemise aastaks. Kahtlemata said seejuures kannatada süütud inimesed, kuid nagu eesti ajaloolasedki tunnistavad, vai-bus pärast neid aktsioone metsavendade tegevus oluliselt. 4

4.7. Järeldused

Nõukogude repressiivpoliitika uurimine Eesti NSV-s 1944–195�. a. viib järelduseni eesti poliitikute ja ajaloolaste poolt kultiveeritava arusaama, otsekui oleks läbi viidud genotsiidi, ebaadekvaatsue kohta.

Nõukogude poliitika Eestis pärastsõjajärgsel perioodil oli hu-maanne ja põhjendatud, seda eriti suure koostöö taustal, mida eestlased tegid okupatsioonivõimudega. Repressioonid ja arre-teerimised puudutasid vaid neid, kes sõja ajal võtsid osa natside

1 История сталинского ГУЛАГа. Т. 1. С. 519; Сталинскиедепортации.С.645;ГАРФ.Ф.Р-9401.Оп.2.Д.10.Л.11.

2 ГАРФ.Ф.Р-9478.Оп.1.Д.450.Л.10;Д.764.Л.29.� ЦАФСБ.Ф.4-ос.Оп.7.Д.28.Л.76.4 Лаар М. Забытая война. С. 39–40;Лаар М. Депортации изЭстонии…

1�1

poolt organiseeritud tsiviilide tapmistest okupeeritud Nõuko-gude aladel ning ka need, kes pärast Eesti vabastamist pidasid relvastatud võitlust nõukogude võimu vastu.

Eesti ajaloolaste andmetel hävitasid ENSV MGB ja MVD organid kokku ligi �000 metsavenda. 1 Võib-olla on see arv suu-rendatud, kuid on ilmselge, et võitlus relvastatud bandedega ja nende käsilastega oli enam kui põhjendatud.

Kokku arreteerisid Eesti NSV sise- ja julgeolekuorganid ajavahemikul 1944.–195�. aastani 26–27 tuhat inimest, kellest enamik mõisteti süüdi ja saadeti GULAGi laagritesse. Eesti aja-loolaste kinnitused selle kohta, nagu olnuks neid �0–5� tuhat, ei ole õiged ega vasta ka arhiiviandmetele.

Võitluse käigus, mida peeti natsionalistliku relvastatud põ-randaalusega, viidi 1949. aastal läbi küüditamine, mille käigus saadeti NSVL kaugematesse piirkondadesse kokku 22,5 tuhat inimest. See küllaltki karmikäeline operatsioon lõikas läbi met-savendluse sotsiaalse baasi ja lõpetas nõukogude võimu toeta-vate eestlaste vastase terrori.

Erinevalt ajavahemikust 1941–1944 oli suremus GULAGi laagrites ja eriasundustes suhteliselt madal. Pärast karistusaja lõppemist tuli enamik 1944–195�. aastatel arreteeritutest koju tagasi, vabastati ka need küüditatud, kes saadeti eriasumisele.

1944.–195�. aasta repressioonid puudutasid umbes 5–6% Eesti toonasest elanikkonnast, kusjuures valdav enamik repres-seeritutest tuli kodumaale tagasi.Kinnitada, nagu oleks pärast-sõjaaegses Eestis toimunud genotsiid, ei ole võimalik.

1 Белаякнига.С.48.

1�2

Lõppsõna

Eesti ajaloolaste pikkade aastate töösaavutused tunduvad esma-pilgul suurepärased. 15 aasta jooksul on nii Tartus kui ka Tallin-nas välja antud terve hulk raamatuid, mis puudutavad nõukogu-de okupatsiooni ning on tõlgitud inglise ja vene keelde. Nende teoste põhjal esitavad poliitikud pretensioone Venemaale, rää-kides otsekui oleks Nõukogude Liit organiseerinud genotsiidi väikese Balti rahva suhtes. Europarlament ja USA kongress võtavad vastu resolutsioone, mõistes hukka okupatsiooni Eestis ja terves Baltikumis.

Probleem on aga selles, et need eesti eksporttööd „nõukogu-de okupatsioonist“ ei ole ajaloolised ja teaduslikud selle sõna kõige otsesemas mõttes. Eesti ajaloolased kasutavad natside propagandat II Maailmasõjast kui usaldusväärset algmaterjali ignoreerides NSVL NKVD — MGB andmeid, manipuleerivad arvudega ega ei põlga ka otsest valet. Kõik see on üsna loo-mulik propagandistide puhul, kuid arvesse võttes elementaarset teaduslikku korralikkust ei saa selliseid meetodeid õigustada.

Kõige enam moonutatakse nn. „esimese nõukogude oku-patsiooni“ perioodi (06.1940 — sügis 1941). Ametlik ver-sioon, mida eesti ajaloolased ja poliitikud rahvusvahelisel areenil esitavad, on see, et pärast Eesti liitumist Nõukogude Liiduga algas kohe põhjendamatu ja piiritu massiline terror. Nagu Tallinnas kinnitatakse, oli just see põhjuseks, miks nii palavalt tervitati saksa vägesid ja enam kui aktiivselt osa-leti karistusoperatsioonides üle kogu okupeeritud NSVL-i territooriumi — Leningradi oblastis põhjas ja Stalingradis lõunas.

Vaat mida kirjutab eesti üks tähtsamaid ajaloolasi Mart Laar oma raamatus iseloomuliku pealkirjaga „Punane terror“: „Ees-ti rahva kaotused moodustasid Nõukogude okupatsiooni tõttu aastatel 1940–1941 kuni 52750 inimest. See jättis eesti rahva mällu kustutamatu jälje. Just nimelt aastatel 1940–1941 üleela-tu tõttu, võitlesid eestlased erakordse vaprusega Saksa sõjaväes

1��

1944. aastal“ 1. Asjaolude detailne uurimine tõestab aga nende väidete paikapidamatust.

Eesti ajaloolased esitavad genotsiidi kontseptsiooni toetu-seks väite, et Eestis arreteeriti 7–8 tuhat inimest kellest suurosa mõisteti süüdi. Tallinnas mahalastute arvuks määratakse 1850–1950.

Lähemal vaatlemisel selgub aga huvitav moment. Nimetatud arvud pärinevad natsliku okupatsiooni ajal tegutsenud ZEV ko-misjonilt ja tunduvad juba seetõttu kaheldavatena. Peale selle kuuluvad nimetatud arvud kogu „esimese nõukogude okupat-siooniperioodi“ kohta (juuni 1940 — sept. 1941). Sama ZEVi komisjoni järgi oli enne sõda arreteeritute arv aga �–4 tuhat inimest.

Arusaadavatel põhjustel eesti ajaloolased (v.a. Maripuu ja Kuusik)sedafaktieritieiafišeeri,sestjubaneedandmedlükka-vad ümber versiooni genotsiidi kohta. Missugusest genotsiidist saab juttu olla, kui 1,1 miljonilisest rahvast arreteeriti mõned tu-handed. Seda enam veel, et nagu eesti ajaloolasedki tunnistavad, oli arreteeritute hulgas arvestatav hulk vene rahvusest inimesi?!

Kuid isegi need küllaltki tagasihoidlikud nõukogude rep-ressioone iseloomustavad numbrid ei vasta tõele. See tuleb ilmekalt välja kui võrrelda neid andmeid vene ajaloolaste poolt avaldatud NKVD statistikaga.

Tegelikult mõisteti Eestis ajavahemikul 06.1940–09.1941. a. süüdijasaadetiGULAGilaagritesejakolooniatessemitte7–8tuhat inimest, vaid umbes 1,7 tuhat. 2 Kõrgeima määra sai koh-tusmitte1850–1950inimest,vaidligi400inimest.

Sõjaeelsel perioodil tegelikult süüdimõistetud inimeste arv erineb samuti oluliselt ZEVi poolt esitatust. Viimase andmetel arreteeriti Eestis 06.1940–06.1941. a. �–4 tuhat inimest, kellest enamik mõisteti süüdi. Tegelikult aga oli arreteeritute ja ka süü-dimõistetute arv umbes 1�50 inimest. Kõrgeim määr mõisteti 184inimesele.

GULAGi laagritesse ja surma mõisteti 0,12–0,2% maa rah-vastikust. Järelikult pole, vastupidiselt eesti ajaloolaste kinni-1 Лаар М.Красныйтеррор.С.35–36.2 Arvestamata juuniküüditamise käigus arreteerituid 1941. a.

1�4

tustele, võimalik „esimese nõukogude okupatsiooni“ repres-sioone võimalik kuidagi genotsiidina vaadelda.

Kirjeldades juuniküüditamist 1940. aastal kasutavad ees-ti ajaloolased samuti moonutusi ja otsest valet. Tegelikkusele ei vasta kinnitused, nagu oleks küüditatuid olnud rohkem, kui 10000 ning et küüditamise ohus elas enamik Eesti rahvast ning et küüditamist saatsid massilised mahalaskmised ja küüditatute masssiline hukkumine teel olles. Samuti ei vasta tegelikkusele „eksportajalugudes“ toodud numbrid, mis kajastavad küüdita-tute surma ajavahemikul 1941–1956.

Tegelikult saadeti Eestist juuniküüditamise käigus välja 9156 inimest,kellest3178olidarreteeritudjasaadetilaagritessening5978saadetiNSVLkaugematessepiirkondadesse.Üldinesu-remus nende inimeste hulgas oli oluliselt väiksem, kui seda püüavad näidata eesti ajaloolased, kuid siiski suhteliselt kõrge. 15 aasta jooksul (1941–1956) suri ligi 2000 vangi. Asumisele saadetute kohta selliseid andmeid meil kahjuks ei ole, kuid tõe-näoliselt ei ületanud surnute arv 2 tuhandet.

Sõja algusaegsete repressioonide kirjeldamiseks kasutavad eesti ajaloolased praktiliselt ainult Saksa propagandaorganite materjale, kusjuures ühtesid ja samu numbreid kasutatakse se-gamini kord „esimese nõukogude okupatsiooni“ puhul ja siis jälle kogu sõjaaegse perioodi kirjeldamiseks. Repressiooniks peetakse millegipärast ka Eestile Saksa vägede lähenemise tõttu toimunud evakuatsiooni ning mobilisatsiooni.

Andmebaaside ebatäiuslikkus ei luba meil taastada täielikult pilti nõukogude repressioonide kohta sõja alguses. Kuid isegi olemasolev informatsioon on teistsugune kui see, mida paku-vad kohalikud ajaloolased. 1941. aasta juunist oktoobrini lan-getasid nõukogude tribunalid 240–�20 surmaotsust. Peale selle lasti Eesti vanglates seoses Nõukogude vägede lähenemisega maha 226 vangi, keda hoiti seal süüdistusega nõukogudevasta-ses tegevuses. Umbes �00 Eesti kodanikku mõisteti GULAGi laagritessening800–1000metsavendahävitatilahingutegevusekäigus.

„Esimese nõukogude okupatsiooni“ tulemusena lasti Eestis maha 650–700 inimest (sealhulgas umbes 250 vanglates Nõu-

1�5

kogude vägede lähenemisel) , umbes 4,6 tuhat saadeti GULAGi laagritesse ja kolooniatesse ning umbes 6000 saadeti asumisele Nõukogude Liidu kaugematesse piirkondadesse. Arreteeritutest ja väljasaadetutest suri hiljem umbes 5 tuhat inimest, mis pole seletatav niivõrd Kremli kurja tahtega, kuivõrd sõjaaja raskus-tega, mille all kannatas kogu Nõukogude rahvas. Lisaks hävitati sõja alguses umbes tuhat sõjalistesse metsavendade formeerin-gutesse kuulunud isikut. Tervikuna puudutasid nõukogude rep-ressioonid umbes 1–1,5% elanikkonnast ja see ei anna võima-lust nimetada neid massilisteks ning näitab, et suures osas olid nad ka põhjendatud. Nimetada neid repressioone genotsiidiks ei ole kuidagi võimalik.

„Teise nõukogude okupatsiooniperioodi“ repressioone kirjel-davad eesti ajaloolased tunduvalt väiksema üksikasjalikkusega. Siinagaonkäikuläinudkaotsesedfalsifikatsioonid.Ajaloolas-te kirjeldused selle kohta, nagu oleksid pärast sõja lõppu vallale päästetud massiline elanikevastane terror ei vasta tõele. Tege-likult oli Nõukogude võimu liidrite tegevus Eestis humaanne ja põhjendatud, seda eriti eestlaste massilise koostöö taustal natslike võimudega. Arreteerimisele kuulusid ja repressiooni-dele allutati vaid need, kes võtsid osa natside poolt organisee-ritud tsiviilelanikkonna hävitamisest okupeeritud Nõukogude territooriumil ning kes pidasid relvastatud võitlust nõukogude võimu vastu koos käsilastega.

Eesti ajaloolaste andmetel hävitasid ENSV MGB ja MVD organid ligi �000 metsavenda.1 Võimalik, et see arv on liialda-tud, kuid näha on, et võitlus relvastatud bandedega ning nende käsilastega oli enam kui õigustatud.

Kokku arreteerisid ENSV julgeoleku ja siseorganid ajavahe-mikul 1944–195� Eestis 26–27 tuhat inimest, kellest suur osa mõisteti GULAGi laagritesse ja kolooniatesse. Eesti ajaloolaste kinnitused selle kohta, nagu olnuks neid �0–5� tuhat, ei vasta tõele.

Võitluse raames relvastatud natsionalistliku põrandaalusega viis Nõukogude juhtkond 1949. aasta märtsis läbi massilise küü-

1 Белаякнига.С.48.

1�6

ditamise, mille käigus saadeti NSVL-i kaugematesse piirkonda-desse asumisele ligi 20,5 inimest. See küllaltki karmikäeline operatsioon lõikas ära metsavendade sotsiaalse baasi ja lõpetas nende poolt vallapäästetud terrori nende inimeste suhtes, kes toetasid nõukogude võimu. Eesti ajaloolaste kinnitused, nagu oleks küüditamise ohvreid olnud �2,5 tuhat inimest, ei vasta tegelikkusele.

Erinevalt aastatest 1941–1944 oli suremus GULAGi eriasun-dustes eriasunike seas suhteliselt madal. Pärast sundaja lõp-pemist vabastati enamik 1944–195�. aastal süüdimõistetutest, vabastati ka eriasumisele pagendatud.

Repressioonid aastatel 1944–195� puudutasid seega 5–6% Eesti elanikkonnast, kusjuures suur osa represseeritutest pöör-dus hiljem koju tagasi. Kinnitada, et sõjajärgses Eestis toimus genotsiid, pole võimalik. „Valges raamatus“ tuuakse ära näidis-tabel „Eesti elanikkonna kaotuste“ kohta, mille alusel kavatse-takse esitada poliitilised ja rahalised pretensioonid Venemaale. Tabelis 27 on ära toodud nende andmete võrdlus reaalsetega.

Nagu näeme, pole „Valges raamatus“ toodud andmed tegelik-kusele vastavad. Mitte eriti ammu teatas Eesti Vabariigi saaadik Venemaal Marina Kaljurand, et „nõukogude okupatsiooni käi-gus hukkus 1940.–1941. aastal 60000 inimest. Lisaks hukkus ajaloolaste andmetel alates 1944. aastast veel üle 100 tuhande inimese“.1 Ilmselt on liigne meelde tuletada, et Eesti saadiku poolt nimetatud arvudel pole ajaloolise reaalsusega midagi te-gemist, samuti nagu ka „eksportajalugudel“.

Arhiiviandmetel põhinev „eksportajalugude“ analüüs näitab, et Tallinna poliitikute ja ajaloolaste jutustused „nõukogude ge-notsiidist“ pole midagi enamat kui müüt ja müütidel ei tohiks ajalooteaduses kohta olla.

1 «ЭкспертOnline»,30.01.2007.

1�7

Tabel 27. Arhiiviandmete võrdlus „Valges raamatus“ esitatutega.

Kategooria „Valges raamatus“ TegelikultKokku Ellu-

jäänuidPöördu-matud kahjud

Kokku Ellu- jäänud

Pöördumatud kahjud

„Esimene nõukogude okupatsioon“1. arreteeritud 8000 200 7800 2000 550 1450

seal-hulgas

Hukatud Eestis 2400 650Hukkus NSVL-s 5400 900

2. küüditatud 10000 4000 6000 9156 5150 ок. 40003. Sunniviisiliselt

mobiliseeritud Nõukogude armeesse

34000 10000 24000 Vaadeldav repressioonina

seal-hulgas

Hukkus teel 2000Hukkus

Punaarmees10000

Hukkus tööpataljonides

12000 Massilist suremust tööpataljonised ei olnud

4. Evakueeritud Nõukogude Liitu

25000 20000 5000 Ei ole vaadeldav repressioonina

5. Teadmata kadunud 1100 1100 Ei ole vaadeldav repressioonina

6. Põgenes välismaale 500 500 Ei ole vaadeldav repressioonina

„II nõukogude okupatsioon“7. arreteeritud 30000 20000 10000 27000 25000 ок. 20008. küüditatud 23000 20000 3000 20535 18500 ок. 20009. Hukkus

vastupanuliikumises3000 3000 Ei ole vaadeldav

repressiooninakokku 134600 74200 60400 54691 45200 9450

Märkus: tabelis toodud andmed on näitlikud. Arreteeritute üldarvu pole lisatud juuniküüditamise käigus arreteeritud, nad on arvestatud reas „küüditatud“.

138

Lisa 1. UUed arhiividokUmendid nõUkogUde repressioonide kohta eestis

Nõukogude repressioonide ajalugu Eestis tuleb uurida tuginedes arhiivimaterjalidele, mitte aga võrdlemisi populaarsetele nõuko-gudevastastele müütidele ja pärimustele. Antud lisas trükitakse ära dokumendid nõukogude repressioonide kohta Eestis, mis on pärit FSB Keskarhiivist. Lisa koosneb kahest osast — esimeses neist saab lugeja tutvuda dokumentidega, mis puudutavad 1940.aasta juuniküüditamise ettevalmistamist ja selle läbiviimist (1–�) ning selle tulemusi. Teises osas on dokumendid, mis formuleeri-vad nõukogude repressiivpoliitika printsiipe, mida kasutati nat-sidega koostööd teinud kollaboratsionistide vastu muuhulgas ka Baltimaades(8–15)Lisaksondokumendid,misonpühendatudNSVL MVD käskkirja Nr. 00��6 täitmisele, mis käsitles repat-rieeritud kollaboratsionistidest baltlaste kodumaale pöördumist (16–25). Kõik dokumendid tuuakse ära täielikult, enamus neist avaldatakse esmakordselt.

а) 1941. aasta deporteerimise dokumendid

1. Ettekanne deportatsiooni ettevalmistamise käigu kohta Baltimaades

Moskva, NSVL NKVD, sm. Beria L.Pkoopia: NSVL NKGB sm. Kobulovile

Teatame esialgsed tulemused NKVD — NKGB operatsiooni ettevalmistamise kohta Balti vabariikides:1.Arvelevõetudjaja isiklikketoimikuidavatud;arreteeri-

misele:

1�9

Eesti Läti LeeduKontrrevolutsiooniliste natsionalistlike

organisatsioonide aktiivsed liikmed1247 2454 2011

.Endise politsei ja sandarmeeeria liikmeid jt.

527 484 646

Endised suured mõisnikud, kapitalistid ja riigiametnikud

1186 921 872

Endised ohvitserid 245 211 106Kriminaalne element 506 851 2296

kokku 3668 4921 82451

Lisaks põgenikke Poolast Leedus arreteerimisele — 2�14 inimest

Kokku ettenähtud väljasaatmisele 25779 inimestTöö kohalikes NKGB — NKVD osakondades väljasaatmise-

le kuuluva elemendi väljaselgitamisel jätkub

2. Kõik toimingud seoses operatsiooniga toimuvad kooskõ-lastatult Läti-, Leedu ja Eesti KP(b) KK-ga. Meie soovituste kohaselt on KK teinud otsused operatiivstaapide moodustamise kohta ning ettevalmistavate toimingute läbiviimiseks, mis on seotud abi osutamisega kohalikele opertroikadele parteisekre-täride ja volinike poolt.

�. Informeeritud on komandörid: sõjaväeringkonnas, armee-des ja Balti laevastikus ja koos sellega palusime 5 päeva enne operatsiooni läbiviimist tugevdada patrullimist suurtes linnades ja asustatud punktides, tugevdada valvet tähtsatel tööstusob-jektidel ja tõsta sõjaväelaste valvsust kohustuste täitmisel. Sa-muti on kokkulepitud meile vajaliku autotranspordi eraldamise osas.

4. Raudtee ülematele on antud korraldused kontingendi jaoks vajalike liikuvkoosseisude varustamiseks ja ettevalmistami-seks.1 Kokkuvõtlikku arvu, mis puudutab arreteerimisele Leedus on eksli-

kult lisatud 2�14 põgenikku Poolast. Õige on 59�1.

140

5. Ettevalmistamisel on arvestus NKGB — NKVD operatiiv-koosseisude operatsioonile kaasamiseks, arvestades kohtadel olevaid ja kaasatavaid NKVD vägesid.

6. Tuleb märkida, et terves reas asustatud punktides elanike arvuga alla 2000 pole kontingendi väljaselgitamine tänu NKVD — NKGB staapide puudumisele olnud täielik.

Ülaltoodut arvestades pidasime silmas Teile esitada kinnita-miseks operatsiooni päeva 12.06. sel aastal, kuid see päev kat-tub Leedus suure kirikliku püha „Jumala keha“ pühitsemisega ning seetõttu peame otstarbekaks viia operatsioon läbi 1�. juuni öösel vastu 14. juunit sel aastal.

Palume Teie juhiseid.

SEROV ABAKUMOV1

10.juuni 1941. a.

ЦА ФСБ. Ф. 3-ос. Оп. 8. Д. 44. Л. 53–54.Копия, машинопись.

2. Esialgsed andmed isikute laadimisest ešelonidele Balti vabariikides

Riia — sm. SEROVILESm. ABAKUMOVILE

LÄTIST SUUNDUVAD EŠELONID:

1. Krasnojarski krai, Kamski jaam, Krasnojarski rdt. — 1400 inimest

2. Kljukvennaja jaam, Krasnojarski rdt. — 1200 inimest3.Gljadenijaam,Krasnojarskirdt.—850inimest

1 Nii on tekstis

141

4. Atšinski jaam, Krasnojarski rdt. — 900 inimest5. Bogotovi jaam, Krasnojarski rdt. — 500 inimest6. Jenissei jaam, Krasnojarski rdt. — 2050 inimest

Prostituudid:

7. Osokarovka jaama, Karaganda rdt. — 1�5 inimest8.Žarõkijaama,Karagandardt.—70inimest9. Karaganda jaama, Karaganda rdt. — 65 inimest10. Akmolinski jaama, Kraganda rdt. — 1�0 inimest

Perekonnapead üksikult:

11. Babõnino jaama, M.Kiveskoi rdt. — 5000 inimest12.Solikamskijaama,Permirdt.—805kriminaali1�. Kuksa jaama, Põhja rdt. — 1100 inimest14. Novosibirski jaama, Tomski rdt. — 2000 inimest

LEEDU NSV-ST ALTAI KRAISSE

15. Karasuki jaama, Omski rdt. — 2�0 inimest16. Slovgorodi jaama, Omski rdt. — 710 inimest17. Kulunda jaama, Omski rdt. — 150 inimest18.Kuninojaama,Omskirdt.—100inimest19. Tšistoozjornaja jaama, Omski rdt. — 100 inimest20. Buregi jaama, Omski rdt.- 150 inimest21. Biiski jaama, Tomski rdt. — �940 inimest22. Barnauli jaama, Tomski rdt. — 1970 inimest2�. Altaiski jaama, Tomski rdt. — 645 inimest24. Rubtsovka jaama, Tomski rdt. — 402 inimest25. Esd-Zonalnõi jaama, Tomski rdt. — 150 inimest26. Zatsalnovo jaama, Tomski rdt. — 75 inimest27. Bajunovo jaama, Tomski rdt. — 125 inimest28.Pobedimijaama,Tomskirdt.—100inimest29. Pospelihha jaama, Tomski rdt. — 200 inimest�0. Povalihha jaama, Tomski rdt. — 145 inimest�1. Shipunovo jaama, Tomski rdt. — 210 inimest

142

�2. Lokaši jaama, Tomski rdt. — 250 inimest��. Kotlase jaama, Gorki rdt. — �600 inimest

Prostituudid

�4. Makati jaama, Orenburgi rdt. — �64 inimest�5. Starobelovskin jaama,1 Moskva-Donbassi rdt. — üksi-

kud perekonnapead — 6�02 inimest.36.MedvežjaGorajaama,Kirovskirdt.—1196kriminaali

EESTI NSV-st

�7. Kotelnitsi jaama, Gorki rdt. — 1600 inimest38.Shahunjajaama,Gorkirdt.—300inimest�9. Kirovi jaama, Gorki rdt. — 500 inimest40. Slobodskoje jaama, Gorki rdt. — 400 inimest41. Filonski jaama, Gorki rdt. — �00 inimest42. Vekanskaja jaama, Gorki rdt. — �00 inimest4�. Muraši jaama, Gorki rdt. — 100 inimest44. Oritši jaama, Gorki rdt. — 100 inimest45. Jurja jaaama, Gorki rdt. — 100 inimest46. Koparino jaama, Gorki rdt. — 100 inimest47. Pinjuri jaama, Gorki rdt. — 100 inimest48.Luzajaama,Gorkirdt.—100inimest49. N-Sibirski jaama, Tomski rdt. — 700 inimest50. Tšanõ jaama, Tomski rdt. — 1000 inimest51. Karagati jaama, Tomski rdt. — 1000 inimest52. Promõšljonnaja jaama — 1000 inimest5�. Starobelski jaama, Moskva-Donbassi rdt, — 19�0 üksi-

kut perekonnapead54. Babõnino jaama, M-Kievski rdt. — 1000 perek. pead üksikut 55. Solikamski jaama, Permi rdt. — 472 kriminaali

Raudtee sõidudokumentide vormistamine toimub vastavalt sihtjaamale.

1 Nii on tekstis. Õige on Starobelsk.

14�

Käskige ešelonide ülematel kord ööpaeva jooksul raporteeri-da ešelonide liikumisest NSVL NKVD vedude osakonnale.

Tšernõšov

№30/5698/0161�\VI-1941

ЦА ФСБ, Ф. 3-ос. Оп. 8. Д. 44. Л. 63–65.Копия, машинопись.

3. NSVL NKVD korraldus Baltimaadest pärit deporteeritute toitlustamise korrast teel.

TELEFONOGRAMM

MOSKVAST. SISEASJADE RAHVAKOMISSARI ASETÄITJA — ABAKUMOV

Teatan toitlustamise korra ärasaadetava spetsiaalkontingendi teel olles. Toitlustamise korraldamine on pandud raudtee puhve-tite korraldada, kes peavad kord päevas kindlustama sooja toidu hinnaga � rubla inimese kohta, mis sisaldab 600gr leiba. Maks-mine sularahas ešelonide ülemate poolt, kellele palun allkirja vastu välja anda vahendid terve tee jaoks. Toitlustamine teel toimub järgmistes jaamades arvestades liikumise marsruuti

[...]1

MÄRKUS: need toitlustamise punktid tuleb teatavaks teha kõikide ešelonide ülematele kohustades neid 12 tundi enne jaa-ma jõudmist hoiatama jaama puhvetite direktoreid nimetades ešeloni numbri ja vajaliku söögi koguse.

ALLKIRI: Tšernõšev№—30/5785/2514 juuni 1941

1 jaamade nimekiri puudub

144

ЦА ФСБ, Ф. 3-ос. Оп. 8. Д. 44. Л. 59–62.Копия, машинопись.

4. ENSV NKGB telefonogramm deporteerimise esialgsete tulemuste kohta Eestis

[15 või 16 juuni 1941 ]SEROVILEТELEFONOGRAMMTALLINNAST

Operatsiooniks määratud peresid ENSV-s — �4�5Arreteerimisele määratud ............................ — �214 inimestVäljasaatmisele määratud ...........................—6382inimest

Tegelikult võetud 1:1. punkti alusel – arreteeritud ........................... 1184inimest2. punkti alusel – arreteeritud ............................ 425 inimest�. punkti alusel – arreteeritud ............................ 766 inimest4.punktialusel–аrreteeritud ............................189inimest5. punkti alusel – väljasaadetud ...................... 2�66 inimest6. punkti alusel – väljasaadetud ........................876inimest7. punkti alusel – väljasaadetud ......................1398inimest8.punktialusel–väljasaadetud ........................ �72 inimest9. punkti alusel – väljasaadetud ....................... �76 inimest10. punkti alusel – väljasaadetud .......................... 6 inimest

1 Edasi tuuakse dokumendis ära küüditatute arv kategooriate kaupa. Nendest andmetest arusaamiseks on vaja teada, mida mõeldakse punktide 1–10 all. 1 — kontrrevolutsiooniliste parteide ja nõukogude-vastaste natsionalistlike organisatsioonide liikmed, 2 — endised val-vurid, sandarmid, politsei juhtivkoosseis ja vangivalvurid, kelle kohta on kompromaati, � — mõisnikud, vabrikandid ja kodanliku riigiapa-raadi kõrged ametnikud, 4 — Eesti armee ja valgekaartlaste endised ohvitserid,kellekohtaonkompromaati,5–8—pereliikmed,kellepe-rekonnapead on represseeritud p. 1–4 alusel, 9 — pereliikmed, kelle perekonnapea on saanud kõrgeima karistusmäära, 10 — Saksamaalt repatrieerimise korras saabunud isikud, kelle kohta on kompromaati.

145

KOKKU NKGB liinis – arreteeritud .............. 2569 inimest – väljasaadetud ...........5857inimest

11. punkti alusel – välja saadetud prostituute ..................8412. punkti alusel – arreteeritud kriminaale .................... �90

Kokku NKVD liinis ....................................................... 474Kokku kinnivõetud perekondi NKVD ja NKGB liinis .. �211Arreteeritud .................................................................. 2946Väljasaadetud ............................................................... 59�7

Kinnivõtmata perekondade ja –liikmete arv:Haiguse tõttu 2� perekonnapead 147 pereliigetОperatsiooniajalpuudus ...................... 118perekonnapead 229 pereliigetPeitus enne operatsiooni ........................ 14 perekonnapead 6 pereliigetPõgenes operatsiooni käigus .................... � perekonnapead 1 pereliigeMuudel põhjustel ................................... 76 perekonnapead 79 pereliigetKokku mitte kinnivõetud ..................... 222 perekonnapead 561 pereliigetOperatsiooni ajal tapetud 2, haavatud 1.Opretsioonile kuulunud inimeste arv, kes püüdis põgeneda,

on kantud ritta „põgenesid operatsiooni ajal“.Alla kirjutas — KUMMEdasi andis — GAVRILOVITŠVastu võttis — VOROBJOV

ЦА ФСБ. Ф. 100. Оп. 6. Д. 5. Л. 126–127.Копия, машинопись.

146

5. Baltikumist deporteerimise esialgsed koondandmed

[15. või 16. 1941 ]VÕRDLUSANDMED

Nõukogudevastase kontingendi kinnivõtmise operatiivplaani täitmisest Baltikumis

Eestis Lätis Leedus KOKKUI. Plaaniti kinni võtta

1. Peresid 3435 3700 6333 134682. Inimesi 9596 15952 16479 42027

II. Võeti kinni tegelikult

1. Peresid 3211 4450 6728 143892. Inimesi 8932 14477 15519 38928

III. Kinni võtmata

1. Peresid 2242. Inimesi 664 1475 960 3099

Neist: 1. Haiguse tõttu 170 349 145 6642. Puudusid

operatsiooni ajal347 412 389 1148

3. Peitus enne operatsiooni

20 115 199 334

4. põgenes operatsiooni ajal

1 6 26 33

Muudel põhjustel 126 593 201 920

ЦА ФСБ. Ф. 100. Оп. 6. Д. 5. Л. 170.Копия, машинопись.

6. Õiend Baltikumis deporteerimise käigus saadud kaotuste kohta

NSVL JULGEOLEKU RAHVAKOMISSARILESm. МЕRKULOVILE

Nõukogudevastase kontingendi kinnivõtmisoperatsiooni käi-gus Baltikumis on meie pool tapetuid 4, haavatuid 4.

1. Tapetud insener Kondratjev, mobiliseeritu parteiaktiivist lennukitehasest Nr. 464, Riia linnast (tehase tehnilise varusta-mieosakonnaülem);

147

2.KergelthaavatudpunaarmeelaneSirota;3.KergelthaavatudNKGBkõrgemakoolikursantSõpin;4. Tapetud üksiku luurepataljoni komandör kapten Graboven-

ko,endisteLätiterritoriaalkorpuseohvitseriderelvitustamisel;5. Kergelt haavatud kaela punaarmeelane Babkov6.TapetudosakonnamiilitsavolinikBernart;7.TapetudmilitsionäärDumels;8.Haavatudautojuht.Vastupanu osutanud on kinnivõetud Opereeritavate poolel on tapetud 7, haavatud 4.

SEROVRiia17.VI.1941. kell 12

ЦА ФСБ. Ф. 3-ос. Оп. 8. Д. 44. Л. 145–146.Копия, машинопись.

7. NSVL NKGB ettekanne deporteermise lõplike tulemuste kohta Baltikumis.

17 juuni 1941.Täiesti salajane.

№12288/м

VKP(b) KK — sm. STALINILENSVL SNK –sm. MOLOTOVILENSVL NKVD — sm. BERIALE

Lõplikult on kokku võetud nõukogudevastase kriminaalse ja sotsiaalselt ohtliku elemendi deporteerimise operatsiooni tule-mused Leedu-, läti- ja Eesti NSV-s.

LeedusArreteeritud ..................................................... 5664 inimestVälja saadetud ...............................................10187inimestKokku represseeritud ....................................15851inimest

148

LätisArreteeritud ..................................................... 5625 inimestVälja saadetud ................................................. 9546 inimestKokku represseeritud .................................... 15171 inimest

EestisArreteeritud .....................................................3178inimestVälja saadetud .................................................5978inimestKokku represseeritud ...................................... 9156 inimest

II. Kokku kolmes vabariigis:Arreteeritud ................................................... 14467 inimestVälja saadetud ............................................... 25711 inimest Kokku represseeritud ....................................40178inimest

Sealhulgas:

а) aktiivseid kontrrevolutsiooniliste natsionalistlike organi-satsioonide liikmeid

arreteeritud ..................................................... 5420 inimest pereliikmeid välja saadetud .......................... 11038inimest

b) endisi valvureid, sandarmeid, politseinikke ja vangival-vureid

arreteeritud ...................................................... 160� inimestnende pereliikmeid välja saadetud .................. �240 inimest

c) Endisi suurmõsnikke, vabrikante ja Eesti, Läti ja Leedu kõrgemaid riigiametnikke

arreteeritud ...................................................... �2�6 inimestnende pereliikmeid välja saadetud .................. 7124 inimest

d) Endiste Poola, Läti, Leedu ja Eesti valgete armeede oh-vitserid, kes ei teeninud territoraalkorpustes ja kelle kohta olid kompromiteerivad materjalid

arreteeritud ........................................................ 64� inimestnende pereliikmeid välja saadetud .................. 1649 inimest

149

e) Kõrgeima karistusmäära saanud kontrevolutsiooniliste or-ganisatsioonide liikmete pereliikmed

arreteeritud .......................................................... 27 inimestnende pereliikmeid välja saadetud .................... 465 inimest

е)Saksamaaltrepatrieerimisekorrassaabunudisikud,Saksa-maale sõitmiseks end küll kirja pannud, kuid erinevatel põhjus-tel sinna mittesõitnud isikud, kelle kohta on kompromiteerivat materjali

arreteeritud ......................................................... 56 inimest nende pereliikmid välja saadetud ..................... 105 inimest

f) Põgenikud Poolast, kes on keeldunud võtmast NSVL ko-dakondsust

arreteeritud ........................................................ ��7 inimestnende pereliikmeid välja saadetud .................. 1��0 inimest

g) Kriminaalset elementi arreteeritud ............. 2162 inimest

h) Endistes Leedu, Läti ja Eesti politseiorganites registreeri-tud prostituute, kes jätkavad oma tegevust

välja saadetud .................................................... 760 inimest

k) Leedu, Läti ja Eesti endised ohvitserid, kes teenisid territo-riaalkorpuses, kuid kelle kohta on kompromiteerivat materjali

arreteeritud ..................................................................... 9��sealhulgas:Leedus ............................................................................285Lätis ................................................................................ 424Eestis .............................................................................. 224

III. Operatsiooni läbiviimise käigus esines juhuseid, kus ope-reeritavad osutasid relvastatud vastupanu ning oli põgenemis-katseid, mille käigus tapeti 7 ja haavati 4 inimest.

Meie kaotused: tapetud 4 inimest, haavatud 4 inimest, seal-hulgas: tapetud — 183. laskurdiviisi üksiku luurepataljonikomandör Grabovenko, miilitsajaoskonna volinik Bernar, mi-

150

litsionäär Dumels, Kondratjev, kes kaasati operatsioonile Riia tehase nr. 464 aktivistina. Kergelt haavatud — NKGB kõrge-ma kooli kursant Sõpin, punaarmeelane Sirota, punaarmeelane Babkov ja autojuht.

IV. Operatsiooni käigus mitmesugustel põhjustel mittekinni-võetud isikud (haigus, puudumine operatsiooni hetkel, elukoha vahetus jne) võetakse NKVD — NKGB organite poolt kinni täiendavalt jooksva operatiivtöö käigus.

NSVL julgeoleku rahvakomissar MERKULOV

ЦА ФСБ. Ф. 3-ос. Оп. 8. Д. 44. Л. 1–4.Оригинал, машинопись.

b) Dokumendid kollaboratsionistidevastaste repressioonide kohta

8. NSVL NKGB ja NSVL NKVD ühisdirektiiv Nr. 494/94 kollaboratsionistlike formeeringute sõjaväelaste arreteerimise ja kontrollimise kohta

TÄIESTI SALAJANELIIDUVBARIIKIDE JA AUTONOOMSETE

LIIDUVABARIIKIDE SISEASJADE RAHVAKOMISSARIDELE

KRAIDE JA OBLASTITE NKVD VALITSUSTE ÜLEMATELE LIIDUVABARIIKIDE JA AUTONOOMSETE

LIIDUVABARIIKIDE JULGEOLEKU RAHVAKOMISSARIDELE

KRAIDE JA OBLASTITE NKGB VALITSUSTE ÜLEMATELENKGB TRANSPORDI JA VEETEEDE OSAKONDADE

ÜLEMATELENKVD TAGALAVALVE VÄGEDE VALITSUSE ÜLEMALE

PUNAARMEE TEGEVVÄELE(NIMEKIRJA ALUSEL)

Lisaks juba varem antud juhtnööridele arestide korraldami-seks saksa fašistlikest vallutajatest vabastatud territooriumidel

151

politseinike, külavanemate ja teiste sakslasete käsilaste osas pa-neme ette juhinduda järgnevast:

1. Isikutest, kes on teeninud politseis ja ka „Rahvavalves“, „Rahvamiilitsas“, „Vene vabastusarmees“, „Rahvuslikes lee-gionides“ ja muudes sarnastes organisatsioonides, mis on saks-laste poolt loodud vallutatud territooriumidel, arreteerida:а)politsei- jakõikidenimetatudorganisatsioonidejuhtivja

komandörkoosseis;isikud,kesonabistanudpartisane,punaar-mee sõjaväelasi, kes olid vangis või piiramisrõngas ning isi-kuid, kes on aidanud saboteerida okupatsioonivõimude üritusi, seeeipuudutajaarreteerimiseleeikuulu;

b) reapolitseinikud ja ülalnimetatud organisatsioonide realiik-med, kes on osa võtnud karistusekspeditsioonidest partisanide ja nõukogude patriootide vastu või kes on ilmutanud aktiivsust okupatsioonivõimudepooltneilepandudkohustustetäitmisel;

c) Endised Punaarmee sõjaväelased, kes on vaenlase poole üle jooksnud või end vabatahtlikult vangi andnud, kodumaa reeturid ja seejärel politseisse tööle läinud, „Rahva valve“, „Rahva miilits“, „ROA“, „Rahvuslikud leegionid“ ja muud Saksaokupantidepooltloodudorganisatsioonid;

d) Linnapead ja teised sakslaste loodud majanduslik- administratiivsete üksuste kõrged ametnikud linnades, lisaks ka Gestapo ja teiste karistus- ja luureorganisatsioonide avalikud ja mitteavalikud kaastöölised kuuluvad arreteerimisele varem kehtestatud korras.

2. Külavanematest kuuluvad arreteerimisele need, kelle pu-hul on kindlaks tehtud faktid, mis kinnitavad nende aktiivset kaasabi okupantidele — side karistus- või luureorganitega, nõukogude patriootide ülesandmine, elanikkonna andamiga koormamine jne.

�. Kutseealised isikud, kes töötasid sakslaste all külavane-mate, reapolitseinike, „Rahvavalve“, „Rahvamiilitsa“, „ROA“, „Rahvusleegionide“ vm. selliste organisatsioonide realiikmete-na; punaarmeelased, kelle kohta puuduvad andmed reetlikust

152

tegevusest,kuuluvadsaatmiseleNKVDerilaagritessefiltreeri-miseks korras, mis on kehtestatud nende jaoks, kes on tulnud piiramisrõngast või olid sakslaste käes vangis.

Mittekutseealistele, kes kuuluvad sellesse saksa käsilaste ka-tegooriasse käesoleva direktiivi p. 1ja 2 järgi, arreteerimist mit-te rakendada ja kehtestada NKGB järelvalve ning seada sisse arvestus.

NSV LIIDU SISEASJADE RAHVAKOMISSARJulgeoleku ülemkomissar L. Beria

NSV LIIDU JULGEOLEKU RAVAKOMISSARriikliku julgeoleku 1. Järgu rahvakomissarV. Merkulov

№ 494/9411 oktoober 1943. a.


9. NSVL NKGB määrus Nr. 29 — operatiiv- ja agentuuri töö organiseerimisest vabastatud Balti riikide territooriumil

�. märts 1944 a.1

NSVL NKVD direktiivile Nr. 64 18.02.1942. a. 2; NSVLNKGBjaNKVDdirektiivideleNr.204/121.04.1943,№478/891.10.1943.a.,№494/94,11.10.1943.a. � ja NSVL NKGB di-rektiivile Nr. 109 6.11.194�. a. lisaks soovitame vabastatud Bal-

1 276 määrus saadeti Eesti- ja Valgevene NSV julgeoleku rahvako-missaridele, Läti- ja Leedu NSV NKGB operatiivgruppide ülemate-le, NSVL NKGB 1, 2, �, ja 4-le valitsusele, Leningradi ja Kalinini oblasti UNKGB-le

2 avaldatud:ОГБ.Т.3.Кн.1.С.130–136.� Vaatadokument№8.

15�

timaade territooriumidel õige tšekistlik-operatiivse töö korral-damiseks territooriumi puhastamiseks vaenlase agentidest ning saksa fašistlike röövvallutajate käsilastest ja abilistest juhinduda järgnevast:

1. kohesele arreteerimisele kuuluvad:1) Baltimaadel tegutsenud Saksa luure ja vastuluure organite

„Abwehrstelle Ostland“ Riias, „Abwehrnebenstelle“ Tallinnas, nn. Cellariuse büroo, mere ja õhuluure (referaat „Luft“ ja „Ma-rine“), Laitse, Keila-Joa, Mõisa-Kumna, Vihula ja teiste luure- jadiversioonikoolideisikkoosseisjaagentuur;

2) sakslaste loodud politseipataljonide, „omavalitsuse po-litsei“ ja politseikoolide operatiiv-, juhtiv- ja komandörkoos-seis;

�) vanglate, kontsentratsioonilaagrite, sõjavangilaagrite juh-tivkoosseisningisikud,kestäitsidsealpolitseifunktsioone;

4) maakondade, valdade ja küla kogukondade sõjakoman-dandid;

5) ringkonnakohtute, apellatsioonipalatite, ülemtribunali ja sõjakohtuteuurijad,liikmedjaprokurörid;

6) riigikomissariaadi juhtivkoosseis, sakslaste loodud kesk-omavalitsuste juhtivkoosseis, ametite direktorid, põhilised refe-rendidja„Põllumajandusenõukogu“liikmed;

7) oblastite, ringkondade, maakondade nõukogude ja valit-sustejuhid,kesk-omavalitustevolitatudnõunikud;8)linnapead,valdadejakogukondadejuhid,kesaitasidak-

tiivseltsaksavõime;9) sakslaste loodud suurte majanduslike ja administratiivsete

organisatsioonide juhid (“Ost-Bank“, Majanduskoda“, „Vika-do“jt);

10) sakslaste loodud tööbörsi ja ametiühingute keskaparaadi juhid;

11) sakslaste loodud maakondade juhid, okupatsioonivõi-mude aitamiseks loodud erinevate organisatsioonide „Karskus-liit“, „Vastastikuse abi liit“, „Kehakultuuri ja spordi nõukogu“, „Noorte talumeeste liit“ ja „sõdurite, kes on idarindel ja Siberis-sesaadetuteperekondade“abistamisekomiteedeliikmed;

154

12) ajakirjade ja ajalehtede toimetajad, nõukogudevastaste artiklite autorid, mis trükiti okupatsioonivõimude trükiorgani-tes;

1�) nõukogudevastaste näituste ja liikuvate stendide organi-seerijad,eksursioonijuhidja„aktivistid-agitaatorid“;

14) nõukogudevastaste organisatsioonide — „Raudhunt“, „Voldemarovlased“, „Vapsid“, „Tevijas Sarge“, „Perkonkrust“, „Sauliu-Sajunga“, „Kaitseliit“, „Aizargi“, „enesekaitse“ salgad, „Aktivistide ühisrinne“, „Leedu natsionaal-sotsialistlik partei“, „Hitler-Jugend“, „Omakaitse“, „Tautinnikud“, „Isamaaliit“, „Põllumeeste liit“, „Keskpartei“, „Ljaudininki“, „Neo-Lituani-ja“,„Lietuva“jtaktiivsedosalisedjajuhtivkooseis;

15) sakslaste poolt sõja esimestel päevadel organiseeritud bandede liikmed, kes arendasid lahingutegevust Punaarmee ta-galas(„Rohelisedvennad“,„ErnaII“,Metsavennadjt;);

16) saksa natsionalistlike organisatsioonide liikmed („Kul-turverband“, „Manschaft“, „Kraft durch Freude“ jne) ja saks-lased, kes panid end repatrieerimise perioodil Saksamaale sõi-dukskirja,kuidmingipõhjuseleisõitnud;

17) sakslaste loodud juudigetode juhtiv- ja admistratiivkoos-seis;18) vene vabastusarmee (ROA) vene SS salkade, ja teiste

sakslastesõjavangidestloodudformeeringutejuhtivkoosseis;19) sakslaste poolt loodud ja võitluseks Punaarmeega mõel-

dud Balti riikide rahvusväeosade ohvitserid (rühmaülemast ala-tes).

2. Katoliikliku, Luteri, Õigeusu kiriku ning sektantlike usu-lahkude esindajate areste tuleb korraldada ainult kontrollitud andmete olemasolu korral, mis viitavad nende aktiivsele koos-tööle Saksa luure- ja vastuluure organitega.

Usklike kogukonnas suurt populaarsust ja mõju omavate ki-riklike ja sektantlike liidrite (piiskopid, ksjondsid, pühamehed) areste tuleb läbi viia ainult NSVL NKGB sanktsiooniga.

�. Nõukogudevastaste gruppide, organisatsioonide ja teiste formeeringute realiikmed võtta operatiivarvele ja kindlustada

155

agentuurne järelvalve. Nende arreteerimine panna toime tava-listel alustel tõendite olemasolu korral, mis tõendavad nende nõukogudevastast aktiivsust.

NSV Liidu julgeoleku rahvakomissar Julgeoleku 1. järgu komissar

Merkulov

Avaldatud.: Органы государственной безопасности СССР в годы Великой Отечественной войны:

Сборник документов.М.: Кучково поле, 2007. Т. 5. Кн. 1. С. 220–223.

10. NSVL NKVD direktiiv Nr. 54 — vabastamisele kuuluvate eestlaste, lätlaste ja leedulaste saatmisest koju filtratsiooni ja kontroll — laagritest vabastamise järel

№54�. märts 1946

Moskva

VABARIIKIDE SISEASJADE RAHVAKOMISSARIDELEOBLASTITE JA KRAIDE UNKVD ÜLEMATELE

KONTROLL- JA FILTRATSIOONILAAGRITE ÜLEMATELE(nimekirja alusel)

KOOPIA: SISEASJADE RAHVAKOMISSARIDELE LÄTI NSV sm. EGLIT

LEEDU NSV sm. BARTASUNASEESTI NSV sm. REZEV

Soovitatakse kõrvalekaldumatuks täitmiseks järgnev:1. Saata kõik eestlased, lätlased ja leedulased, kes kuuluvad

pärastNSVLNKVDkontrolli-jafiltratsioonilaagriteskontrol-

156

limist vabastamisele rehabiliteeritult nende alalistesse elukoh-tadesse vastavalt Läti- Leedu- ja Eesti NSV-s.

2. Kodumaale saatmisele ei kuulu:а) need, kes töötasid laagrites,mis teenindasid ettevõtteid,

mille kohta on olemas spetsiaalsed valitsuse otsused nende isi-kutesaatmisekohtanimetatudtööstusharusse;

b) isikud, kes kuuluvad vastavalt valitsuse otsustega saatmi-sele majutamise piirkondadesse.

NSV LIIDU SISASJADE KOMISSAR(S.KRUGLOV)

ЦА ФСБ России. Ф. 66. Оп. 1. Д. 982. Л. 53–54.Копия, машинопись.

11. NSVL Ministrite Nõukogu määrus Nr. 843–342 — Saksa armees ja kollaboratsioniltlikes formeeringutes teeninud repatrieeritud eestlaste, lätlaste ja leedulaste kodumaale saatmisest.

1�. aprillil 1946. a.

NSV Liidu Ministrite Nõukogu

MÄÄRUS

№843–342сс13.04.1946.a.

Moskva, Kreml

Eestlaste, lätlaste ja leedukate repatriantide kodumaale saatmisest

NSV Liidu Ministrite Nõukogu MÄÄRAB:

1.Määrata,etGOKOmäärus18.08.1945Nr.9871cjaNSVLRahvakomissaride Nõukogu määrus 21.12.1945. a. Nr. �141cc repatrieeritud nõukogude kodanike, kes teenisid saksa armees,

157

leegionäride, vlassovlaste ja politseinikena, saatmisest põhja piirkondadesse ei laiene repatrieeritavatele Eesti-, Läti- ja Lee-du NSV elanikele, kes elavad seal alaliselt.

2. Teha NSVL Siseministeeriumile ülesandeks saata 1946.aasta jooksul Läti-, Eesti- ja Leedu NSV-sse kõik p.1 nimetatud lätlased, eestlased ja leedukad järgmises korras::а)Kõik kutseealised isikud, kelle eakaaslaste demobilisee-

rimine pole toimunud, saata vastavalt NSVL Plaanikomitee kooskõlastusele organiseeritult tööstusesse ja ehitustele Läti-, Eesti- ja Leedu NSV-s kinnistades nad neile töökohtadele nende eakaaslastePunaarmeestdemobiliseerumiseni;

b) Kõik mittekutseealised isikud, kelle eakaaslased ei ole va-nuse tõttu Punaarmees, tuleb vabastada ja saata nende perekon-dade alalisse elukohta.

�. Kohustada NSVL ministeeriume ja teisi ametkondi ülelii-dulistes ja kohalikes tööstustes vabastada 1946. aasta jooksul koos kojusõidu loaga kõik repatrieeritud eestlased, lätlased ja leedukad, kes on Läti-, Eesti- ja Leedu NSV alalised elanikud ning kes on enne käesolevat määrust tulnud tööle tööpataljoni-destjakontrolli-jafiltratsioonilaaagritest.

4. Määrata, et kutseealised isikud, kes on vastavalt käesoleva määruse punktile 2 „a“ saadetud tööle tööstusesse või ehitusele, võetakse töölt lahkumise korral kriminaalvastutusele.

NSVL Ministrite Nõukogu esimees J. StalinNSVL Ministrite Nõukogu asjadevalitseja J. Tšadajev

Avaldatud: Сталинские депортации, 1928–1953:Сборник документов. М: Материк, 2005. С. 632.

158

12. NSVL Siseministeeriumi käskkiri Nr. 00336. Saksa armees ja kollaboratsionalistlikes formeeringutes teeninud repatrieeritud lätlaste, eestlaste ja leedukate kojusaatmisest.

№0033619. aprill 1946. a.

Moskva

VastavaltNSVLiiduMinistriteNõukogumääruseleNr.843-�42cc 1�.04.1946. a.1 ei laiene Leedu-, Läti- ja Eesti NSV-s alaliseltelavateleelanikeleGOKOmäärusNr.987118.augus-tist 1945. a. ja NSVL Rahvakomissaride Nõukogu määrus Nr. �141–950cc 21.12.1945. aastast, mis määrab nõukogude repat-rieeritud kodanike saatmise põhja piirkondadesse, kes teenisid Saksa armees, olid leegionärid, vlassovlased, politseinikud.

Kõik ülalnimetatud lätlased, eestlased ja leedukad saadetakse 1946. aasta jooksul koju järgmise korra kohaselt:а)Kõikkutseealisedisikud,kelleeakaaslasedeiolePunaar-

meest demobiliseeritud, suunatakse tööle Leedu-, Läti- ja Eesti NSV tööstusesse ja ehitusse ja kinnistatakse sinna kuni nende eakaaslastedemobiliseerumiseniPunaarmeest;

b) Kõik mitte kutseealised isikud saadetakse nende perede juurde nende alalisse elukohta.

Sellesama määrusega kohustas NSV Liidu Ministrite Nõu-kogu NSVL ministeeriume ja teisi keskametkondi ning lisaks liiduvabariikide ettevõtteid ja kohalikke tööstusi vabastama 1946.aasta jooksul koos kojusõidu loaga kõik repatrieeritud ja ettevõtetesse suunatud lätlased, eestlased ja leedukad ning lubama neil sõita koju nende perede alalisse elukohta Leedu-, Läti- ja Eesti NSV-s.

KÄSIN:

1. Liiduvabariikide ja autonoomsete liiduvabariikide sise-ministritel ja oblastite ning kraide siseministeeriumi valitsuste

1 Vaatadokument№11.

159

ülematel — viivitamatult võtta arvele kõikides MVD laagrites, eriasundustes ja tööpataljonides olevate repatrieeritud nõuko-gude kodanike hulgast lätlased, eestlased ja leedukad, kes on Läti-, Leedu- ja Eesti NSV alalised elanikud tehes neist nimeli-sed nimekirjad iga liiduvabariigi kohta eraldi.

2. Kutseealiste isikute, kes kuuluvad nimetatud rahvustesse ja kes teenisid Saksa armee tegevüksustes ning kelle eakaaslased pole Punaarmeest demobiliseeritud saata organiseeritud korras Läti-, Leedu- ja Eesti NSV tööstusesse ja ehitustele kinnistades nad neile kohtadele kuniks nende eakaaslased demobiliseeeri-takse Punaarmeest.

Ärasaatmine toimub ainult NSVL MVD päevakäskude alu-sel.

Sellesama kontingendi mittekutseealised isikud, kelle ea-kaaslased ei ole vanuse tõttu Punaarmees, vabastada MVD laagritest, eriasumiselt ja tööpataljonidest ja saata nende perede alalisse elukohta.

Vabastamine vormistada lühikeste määrustega viitega käes-olevale käsule.

�. Kõik repatrieeritud eestlased, lätlased ja leedukad, kes on repatrieeritud ja teenisid Saksa riviväeosades ja kes asuvad käesolevakäsuavaldamisehetkelkontrolli-jafiltratsioonilaag-rites, GUPVI laagrites ja on kontrolli läbi teinud, tuleb saata kodumaale nende perede alalisse elukohta.

4. Koju saadetavatele anda kätte tõend märkusega, et nad sõi-davad alalisse elukohta Läti-, Leedu- või Eesti NSV-sse. Lisaks anda sõidudokumendid, toit tee peale või reisikaardid.

Isikutele, kes töötavad NSVL MVD alluvuses kojusaatmine korraldada tööde lõppemisel või nende isikute asendamise järel teise kontingendiga 1946. aasta jooksul.

5. Lätlastest, eestlastest ja leedukatest repatriantide kontrolli-mist, mida viiakse läbi vastavalt NSVL NKVD-NSVL NKGB- GUKR-NKO„Smerš“käskudeNr.001027/00169sš8.09.1945.a. alusel kiirendada ja lõpetada enne nende saatmist Baltikumi, st.enne1.08.1946.a.

Kontrolli uuesti läbinud isikud saata koju vastavalt käesoleva käsu punktidele 2 ja �.

160

Repatriandid, kelle kohta tuleb kontrollimise käigus ilmsiks piisavalt materjali nende kriminaalvastutusele võtmiseks tuleb arreteerida ja asjad lahendada kohapeal.

6. Vabastamisele ja kojusaatmisele ei kuulu repatrieeritud eestlased, lätlased ja leedukad, kes kannavad karistust kohtuor-ganite otsuse või NSVL MVD eriistungi otsuste põhjal. Sama käib isikute kohta, kes on uurimise all.7.Agentuuri andmed,filtratsioonitoimikud ja teisedmater-

jalid, mis käivad tööstusesse ja elukohta saadetute kohta, saata vastavatesse MVD organitesse.8. Miilitsaorganitel anda reptriantidele, kes on vabastatud

töölt tööstuses ja ehituses ning sõidavad nende perede alalisse elukohta Läti,- Leedu- ja Eesti NSV-sse takistusteta välja load selle sõidu jaoks.

9. Liiduvabariikide siseministritel, oblastite ja kraide MVD valitsuste ülematel teatada väljaselgitatud vabastatud repatrian-tidest, kes on tööle saadetud tööstusesse ja ehitusse Balti vaba-riikides NSVL MVD 1. eriosakonda iga 10 päeva tagant, nagu juuresolevas vormis ette nähtud.

10. Kontroll käesoleva käsu täitmise üle panna NSVL sise-ministri asetäitjale kindralleitnant Rjasnovile.

NSVL NKVD direktiiv Nr. 54 �.0�.1946. a. kuulutada keh-tetuks.1

NSV Liidu siseminister(S.KRUGLOV)

ЦА ФСБ. Ф. 66. Оп. 1. Д. 965. Л. 211–214.Оригинал, машинопись.

1 Vt.Dokument№10.

161

13. NSVL MVD Direktiiv Nr.153 — MVD laagrites kinnipeetavate baltlastest repatriantide kodumaale saatmisest

№15311 juuni 1946

Moskva

MVD PARANDUSLIKE TÖÖDE JA KONTROLLI- JA FILTRATSIOONILAAGRITE ÜLEMATELE

KOOPIA: VABARIIKIDE SISEMINISTRITELEOBLASTITE JA KRAIDE MVD VALITSUSTE

ÜLEMATELE(nimekirja alusel)

Vastavalt NSVL Ministrite Nõukogu määrusega Nr. 843–�42cc 1�.04.1946. a. NSVL siseministri käskkirjaga Nr. 00��6 19.04.1946. a. –

SOOVITAN:

1. Teatada tervele läti, eesti ja leedu rahvustest repatriantide kontingendile, kes on Läti-, Leedu- ja Eesti NSV alalised elani-kud, et nad vabastatakse 1946. aasta jooksul vastavalt NSVL Ministrite Nõukogu otsusele laagritest ja eriasumiselt ning saa-detakse:а) nende perede alalisse elukohta — mittekutseealised isikud,

kelle eakaaslased on Punaarmeest demobiliseeritud (sündinud kuni1921ka.);б) tööle tööstusesse ja ehitusse — vastavalt Lätti, Leetu ja

Eestisse;isikud,kesonkutseealised,kelleeakaaslasedteenivadPunaarmees (sünd. 1922–1927 k.a.).

2. Vormistada kõikide isikute vabastamine laagrist pärast kontrolliteostamist(kuidmittehiljemkui1.08.1946)vastavalt

162

punktile 2 NSVL MVD käskkirjale Nr. 00��6–1946. a. ja viia nad üle vabatahtlike staatusesse, sealhulgas NSVL MVD ette-võtetes:а)mittekutseealisedisikudsaatakodumaaleBaltikuminen-

de perede alalisse elukohta perioodil kuni 1.12.1946 igakuiselt võrdsete partiidena. Juhul, kui nende kontingentide ärasaatmine ei mõjuta tootmisprotsessi, võib nad ära saata ka lühema aja jooksul;

b) Kutseealised isikud saata ehitusse ja tööstusse vastavalt Lätti, Leetu ja Eestisse. Ärasaatmine toimetada perioodil au-gust-detsember 1946. a. NSVL NKVD GULAGi erimääruste ja juhtnööride alusel.MVDkontrolli-jafiltratsioonilaagriteosas(kustööjõudan-

takse ettevõtetele ja organisatsioonidele, mis ei kuulu MVD süsteemi) anda need isikud üle pärast kontrolli lõppu, kuid mit-tehiljemkui1.08.1946.a.nendeettevõtetejaorganisatsioonidekaadriosakondadele,kusnadhetkeltöötavadńendehilisemaksärasaatmiseks Balti riikidesse.

Teistele ministeeriumidele ja organisatsioonidele üleantavate baltlaste hulgast tuleb UMVD-MVD territoriaalsetele organite-le koheselt teada anda ühtlasi andes neile üle ka nende baltlaste kontrolli-jafiltratsioonitoimikud.

3.Käesoleva direktiivi jõudmisel kontrolli- jafiltratsiooni-laagritesse tuleb kojusaadetavatelt baltlastelt valve maha võtta, vabanev sõjaväestatud valve tuleb kasutada ära NSVL MVD GULAGi juhtnööride kohaselt.

4. NSVL MVD laagritest ja ettevõtetest Baltimaade tööstus-se ja ehitusse saadetavate ärasaatmist korraldada organiseeritud korras ešelonidega, eraldi vagunite gruppidega või reisiron-gidega. Saatmiseks eraldada ešelonide ülemad laagrite ohvit-serkoosseisust. Nõudelehed liikuvkoosseisude eraldamiseks esitada NSVL MVD GULAGile �5 päeva enne plaanitava kuu algust näidates ära lähtejaama, sihtjaama ja planeeritava laadi-mise tähtaja.

16�

5.Kontrolli- ja filtratsioonitoimikute vormistamine toimubvabastamisel vastavalt NSVL MVD käskkirja Nr. 00��6–1946 punktile 2.

6. Hoiatada kõiki isikuid, kes viiakse üle vabatahtliku staa-tusesse, et nad on kohustatud enne ärasaatmist töötama NSVL MVD poolt määratud ehitustel ja ettevõtetes. Omavoliline lah-kumine nii Baltikumis kui ka enne ärasaatmist toob kaasa vas-tutuse vastavalt NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi määrusele 26.09.1941. a.

7. Vabastada laagritest kõik haiged, töövõimetud ja invaliidid vanusest sõltumata ning saata nad nende perede alalisse elukohta kas Lätti, Leetu või Eestisse, esitades nõudekirjad vagunite saami-se osas NSVL MVD GULAGile või saata nad reisirongidega.

8. 1. juuliks 1946. aastal esitada NSVLMVDGULAGilebaltlaste vabastamise ja kodumaale saatmise kalenderplaan kuude kaupa.

9. Laagritest vabastatud ja kodumaale saadetavate baltlaste arvu kohta teatada NSVL MVD GULAGile iga 15 päeva tagant (telefoni teel) lisatud skeemi järgi. 1

10. Käesoleva direktiivi rakendamise kohta Moskvas ja Moskva oblastis antakse erijuhised. 2

NSVL SISEMINISTRI ASETÄITJAkindralpolkovnik Tšernõšov


1 puudub toimikus 2 Кäesolevaksajakspoleleitud

164

14. NSVL MVD GUBB järelepärimine käsu Nr. 00336 kasutamise kohta baltlaste kollaborantlike formatsioonide ohvitseride suhtes

Täiesti salajane.eks.№3

NSV LIIDU SISEMINISTRI ASETÄITJAKINDRAL-LEITNANT

seltsimees V.S. Rjasnovile

NSVL MVD käsu Nr.00��6 täitmise käigus eestlaste, lätlaste ja leedukate kojusaatmisel Läti-, Leedu- ja Eesti NSV-sse palub terve rida MVD, UMVD, ja NSVL MVD GULAGi laagreid täpsustada, kas see käsk laieneb ka ohvitserkoosseisule.

Palume teie juhiseid.

NSVL MVD GUBB ÜLEMA AJ. KOHUSETÄITJAPOLKOVNIK (TROFIMOV)

28juuni1946.№7/с/669

ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 950. Л. 8.Копия, машинопись.

165

15. NSVL MVD selgitus käskkirja Nr. 00336 kasutamisest baltlaste kollaborantlike formeeringute ohvitseride suhtes

VABARIIKIDE SISEMINISTRITELEKRAIDE JA OBLASTITE SISEASJADE

VALITSUSTE ÜLEMATELESEOSES JÄRELPÄRIMISTEGA MVD — UMVD OSAS —

SELGITAN,

et kõik läti, leedu ja eesti rahvusest isikud, kes on teeninud Saksa tegevväeosades ohvitseri seisuses ja kelle kohta ei ole piisavaid materjale, mis võiksid olla nende arreteerimise alu-seks, tuleb saata Lätti, Leetu ja Eestisse juhindudes NSVL MVD käskkirjast Nr. 00��6 19.04.1946. a.

NSV LIIDU SISEMINISTRI ASETÄITJAKINDRAL-LEITNANT (RJASNOI)

1� juuli 1946 №160.

ЦА ФСБ. Ф. 66. Оп. 1. Д. 983. Л. 26–28.Копия, машинопись

16. NSVL MVD GULAGI õiend käskkirja Nr. 00336 täitmise kohta

NSV LIIDU SISEMINISTRI ASETÄITJAkindral-leitnant

sm. Rjasnov V.S..ÕIEND

NSVL MVD käskkirja Nr. 00�6 19.04.1946. a. täitmise kohta

166

Seisuga1.mai1946.a.oliMVDkontrolli-jafiltratsiooni-ningparandusliku töö laagrites arvele võetud spetskontigenti �9527 läti, leedu- ja eesti rahvusest, kes kuuluvad kodumaale saatmisele vas-tavalt NSVL MVD käskkirjale Nr. 00��6 19.04.1946. a.

Sealhulgas lätlasi — �0�2� inimest, eestlasi 415� inimest ja leedukaid 5052 inimest.Kontrolli-jafiltratsioonilaagritesolevast39528inimesest:а)Mittekutseealisiisikuid,kestulebsaataelukohta—28104

inimestb) Kutseealisi, kes tuleb saata Baltimaade tööstuse ja ehitusse

— 1�427 inimest,sealhulgaslätlasi—10.010,eestlasi—1.890,leedukaid—

1.527 inimest.Laagris kinnipeetavatest on haigeid, invaliide ja töövõime-

tuid 5159 inimest.Seisuga1.juulionkontrolli-jafiltratsiooni-ningparandusli-

ku töö laagrites ��946 baltlast, neist lätlasi 25��6, eestlasi �26� ja leedukaid 5�47 inimest.

Ajavahemikul 1.05.1946. a. kuni 1. juulini samal aastal ka-hanesbaltlastearvMVDlaagrites5582 inimesevõrraseosesvabastatud kaadrite üleandmisega tööstusele nende hilisemaks kojusaatmiseks eeskätt invaliidide hulgas.

NSVL MVD direktiiviga Nr. 15� 11.06 on MVD laagrite üle-matele tehtud ettepanek 1. augustiks vormistada baltlaste va-bastamine ja nende suunamine MVD ettevõtetesse:а)mittekutseealisedisikudsaatakojuperedejuurdemittehil-

jem kui 1. dets. 1946. a.b) Kutseealised saata Baltikumi tööstusesse ja ehitusse GU-

LAGi määruste alusel august kuni detsember 1946.MVD laagrites, kus tööjõudu antakse ka teistele ettevõtetele

tuleb baltlased üle anda neile ettevõtetele ja organisatsioonidele mitte hiljem kui 1.augustil 1946, kus nad töötavad nende hilise-ma kojusaatmisega.

10. juuliks 1946. a. esitatakse laagritele MVD GULAGi baltlastevabastamiseplaanidjanendekojusaatmisegraafikudkuude lõikes.

167

NSVL MVD GULAGi ÜLEMKindral-leitnant (NASSEDKIN)

8juuli19469/4220.

ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 950. Л. 12–13.Оригинал, машинопись.

17. Eesti NSV Ministrite Nõukogu palve saata repatrieeritavad eestlased Põllküla jaama nende edaspidiseks jaotamiseks tööstusettevõtetesse

Täiesti salajaneEks.№1.

27 august 1946№272-сTallinn

NSV Liidu MVD Laagrite peavalitsuse ülemale

Sm. Nassedkinile

Vastavalt ENSV MN-s olemasolevale informatsioonile saa-busNSVLMNmäärusegaNr.843–342cc13.04.1946vabasta-tud spetsiaalkontingent KF NSV Belomorstroist Baltvoenstroi käsutusse. Palume teie juhtnööre Belomorstroi valitsusele ja ka teistele valitsustele, kes annavad spetskontingendi Eesti NSV Plaanikomisjoni käsutusse ja saata nad Põllküla jaama Harju-maal, Eesti NSV-s, kus see ministeeriumide vahel ära jaotatakse vastavalt tööjõu arvelevõtmise ja jaotamise büroo plaanile.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja A.Kress


168

18. NSVL MVD juhtnöörid repatrieeritud kutseealiste baltlaste tööle saatmiseks NSVL MVD kombinaati Nr. 7

Täiesti salajaneEks.№1

NSVL MVD GUBB ÜLEMALEKINDRAL-LEITNANT

SM. LEONTJEVILE

Vastavalt NSVL Ministrite Nõukogu määrusele Nr.1226–718cc 27.7.1946. a. kuuluvad baltlased-leedukad, lätlased jaeestlased, kes kuuluvad spetskontingendi hulka ja on kutse-ealised (1922–1927 sündinud) saata rahvusest sõltumata tööle NSVL MVD kombinaati Nr. 7 aadressil Narva, Eesti raudtee.MVDkäskkirjagaNr.0077515.8.1946.a.onkohustusorga-

niseerida selle kontingendi jaoks 10 tööpataljoni.Palun anda vastavad juhised kutseealiste repatriantide-balt-

laste leedukate, lätlaste ja eestlaste, kes praegu on tööstuses, saatmiseks NSVL MVD kombinaati Nr. 7.

Baltlaste ärasaatmine korraldada vastavalt NSVL MVD di-rektiivile Nr.15� 11.07.1946. a.

NSVL siseministri asetäitja Kindral-polkovnik (V. Tšernõšov)

7. september 1946. a.1/12469


169

19. NSVL MVD GUBB ettekanne käsu Nr. 00336 täitmise kohta seisuga 20.september 1946. a.

Täiesti salajane.eks.№2

NSVL SISEMINISTERKindral-polkovnik

sm. KRUGLOVILENSVL SISEMINISTRI ASETÄITJA

Kindral-leitnantSm. RJASNOVILE

ETTEKANNE

Kannan ette käskkirja Nr. 00��6 19.04.1946 täitmise kohta liiduvabariikide, kraide ja oblastite poolt repatriantide hulgas tööpataljonide kooseisus saabunud eesti, läti ja leedu rahvusest isikute väljaselgitamisel, kes kuuluvad vastavalt NSVL MN määrusegaNr.843–342cckojusaatmisele.

Seisuga 20.september 1946. a.

NSVL MN käskkirja Nr. 00��6 19.04.1946 täitmise algusest on vabariikide, kraide ja oblastite poolt välja selgitatud 44169 inimest,nendehulgas6507eestlast,lätlasi30824jaleedukaid6838inimest.

Nimetatud kontingenti on enim välja selgitatud –

170

Kokku NeistEestlasi Lätlasi Leedukaid

Soome-Karjala NSV 8307 1693 4716 1898Komi ANSV 7757 1961 4916 880

Moskva oblast 6375 226 5014 1134Habaraovski krai 4345 784 3190 371

Тuula oblast 2106 21 1712 373SDS 1546 51 1401 94

Molotovi oblast 1345 65 1035 245Kemerovo oblast 1198 929 253 16

Kindlaksmääratud kontingendist kuulub eestlaste, lätlaste ja leedukate hulgast organiseeritud korras tööstusesse saatmisele 12731 inimest—EestiNSV-sse2144,LätiNSV-sse8847 jaLeedu NSV-sse 2144 inimest.1

Vastavalt NSV Liidu MN määrusele Nr.1626–718cc27.07.1946 kuulub see kontingent rahvusest sõltumatult saat-misele NSVL MVD kombinaati Nr. 7

Kõige rohkem on seda kontingenti –

Kokku NeistEestlasi Lätlasi Leedukaid

Кomi ANSV 2932 1022 1552 358Moskva oblast 2301 97 1765 439

Soome-Karjala ANSV 1419 370 892 157Тuula oblast 738 10 570 158

Habarovski krai 698 6 627 65Kemerovo oblast 401 336 72 3

NSVL siseministri asetäitja Rjasnovi juhtnööride kohaselt on iseseisvalt vabariikide MVD-de käsutusse saadetud nende isi-kute hulgast, kes peaksid saadetama organiseeritult neist kohta-dest, kus nende arv ei ületanud kümmet. Dokumendiga NSVL MVDGUBBNr.7/8145615.07.1946.a.onUMVDülemateleselline õigus antud ja juba on Läti-, Leedu- ja Eesti NSV-sse 1 Niiontekstis.Tegelikult—1740inimest.Vt.ГАРФ.Ф.9478.Оп.1. Д.950.Л.47.

171

saadetud tööstusesse tööleasumiseks 6� inimest,. Nende hul-gas:EestiNSV-sse5;LätiNSV-sse26 jaLeeduNSV-sse32inimest.

Vabariigid, kraid ja oblastid, mis lõpetasid töö vastavalt NSVL MVD käskkirjale Nr. 00��6 vabastasid ja saatsid tööstu-sesse ja elukohta 59�9 inimest:

Läti NSVMongoli-Burjaadi ANSVDagestani ANSVKrasnodari kraiVladimiri oblastVoronežioblastGroznõi oblastKostroma oblastMoldaavia NSVTurkmeenia NSVUsbeki NSVKrimmi oblastKuibõševi oblastKurski oblastMurmanski oblastStalingradi oblastTomski opblastTškalovi oblastTatari ANSVKirovi oblastOrlovi oblastVabariigid, kraid ja oblastid vabastasid osaliselt ja saatsid

elukohta 6625 inimest, neist: Eesti NSV-sse 546, Läti NSV-sse 5184jaLeeduNSV-sse895inimest.

Enim saadeti neid koju kohtadest:

172

Kokku välja selgitatud

Saadetud Neist Kuulub saatmiseleEestlasi Lätlasi Leedukaid

Moskva oblast 4073 385 6 341 38 3688Komi ANSV 4625 387 242 121 24 3438

Gruusia NSV 613 265 3 195 69 348Primorski krai 186 186 1 182 3 –Sverdlovski

oblast299 161 8 126 27 138

Ukraina NSV 252 185 25 73 87 67Soome-Karjala

NSV6888 110 1 98 11 6778

Vabariigid, kraid ja oblastid on lõpetanud töö vastavalt NSVL MVD käskkirjale Nr. 00��6 kuid siiani on ära saatmata 297 ini-mest seoses sellega, et NSVL MVD GULAG ei ole aadresse saatnudAžerbaidžaaniNSVTšuvaši ANSVPrimorski kraiIrkutski oblastJaroslavi oblastKokkuvõttes — vabastatud on eestlasi, lätlasi ja leedukaid

44169 inimest ja saadetud on 9069 inimest, sealhulgas: Eesti NSV-sse 621, Läti NSV-sse 7�96 ja Leedu NSV-sse 1052 ini-mest.

Ärasaatmisele kuulub seisuga 20.september 1946. a. �5100 inimest.

Vastavalt sm. L.P. Beria käsule Nr. LB 20202 14.09.1946. a. tuleb idarajoonide söetööstuses (Uraal — Kuzbass) töötavate baltlaste ärasõit � kuu võrra edasi lükata.

Seisuga 20.09.1946. a. oli Siberi ja Siberi regioonis sellist kontingentiarvelevõetud11248inimest.

Kinnipeetavate vabastamisega viivitamine toimub tavaliselt ettevõtete juhatajate süü tõttu, kes kasutavad asjaolu, et vabas-tus peab toimuma 1946. aasat jooksul ja lükkavad vabastamise aasta lõpule.

17�

NSVL MVD GUBB ÜLEMA ASETÄITJAKindral-major (Prošin)

2оktoober1946№7/8/1927


20. Eesti NSV Siseministeeriumi teade kutseealiste repatriantide saatmisest NSVL MVD kombinaadi nr. 7 ehitusele.

Täiesti salajane21 november 1946 №4/03099

NSVL MVD GUBB ÜLEMA ASETÄITJA

Kindral-major sm. Prošin Moskva

VastavaltteiejuhtnöörideleNr.7/8/186014.09.1946.a.1 saa-detakse kutseealised repatriandid ja spetskoosseis NSV Liidu MVD kombinaadi nr.7 ehitusele.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu pani meie ette küsimuse kut-seealiste repatriantide jätmisest eelnevatesse elukohtadesse, et nad saaksid jätkata tegevust üldhariduskoolides ja kõrgemates koolides ja õpingud lõpeteda.

Arvestadaes ülaltoodut palun teie juhtnööre.

ENSV SISEMINISTRI ASETÄITJAALAMPOLKOVNIK (SMIRNOV).

ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 950. Л. 80.Оригинал, машинопись.

1 Vt.Dokument№18.

174

21. NSVL MVD õiend käsu Nr.00336 täitmise käigu kohta seisuga 1.11.1946. a.

Täiesti salajane.ÕIEND

NSVLNKVDkäskkirja№00336-1946.a.täitmisekohta eestlastest, lätlastest ja leedukatest repatriantide kojusaatmisest

Seisuga 1.11.1946. a.

Seisuga 1.11.1946. a. on MVD-UMVD organid välja selgita-nud eestlaste, lätlaste ja leedulastest repatriantide hulga 42790 inimest, kes on Balti riikide püsiasukad. Neist lätlasi — 29950, eestlasi—6531jaleedukaid6289inimest.

Kutseealiste osakaal välja selgitatud repatriantide seas on 13689inimest,kellestonBaltiriikidessetööstusessesaadetud5611 ehk 41%.

Neist vabariikide lõikes:

Kuulub saatmisele Tegelikult saadetudLäti NSV-sse 9.237 4.496 (48,7%)

Eesti NSV-sse 2.269 519 (22,9%)Leedu NSV-se 2.183 596 (27,3%)

Lisaks on oma alalisse elukohta saadetud mittekutseealisi — 9358inimest,neistLätti—6476,Eestisse—708jaLeetu—1904inimest. Seega välja segitatud baltlastest repatriantidest (42790) on seisuga 1.11.1946. a. ITL-st, PFL-st, eriasumiselt ja tööpa-taljonidest vabastatud ja saadetud:

Kokku NeistTööstusse ja ehitusse Elukohta

Läti NSV 11.242 4.496 6.746Eesti NSV 1.227 519 708

Leedu NSV 2.500 596 1.904kokku 14.969 5.611 9358

175

Mis moodustab �5,0%.

MVD-UMVD nende organite hulka, kelle tegevus käskkirja Nr. 00��6 täitmisel on aeglane, võib arvata:

Välja selgitatud

NeistSaadetud tööstusesse Saadetud elukohta

Karjala-Soome NSV 8.307 2.321 1.163Komi ANSV 7.757 – 586

Moskva oblast 6.734 318 943Habarovski krai 4.027 424 387

SDS 1.546 – –Krasnojarski krai 1.500 – 148Molotovi oblast 1.345 37 34

Kemerovo oblast 1.198 – –Gruusia NSV 878 2 571Tadžiki NSV 448 168 151

Kalinini oblast 339 – –Baškiiri ANSV 316 – 81

Tšeljabinski oblast 223 – 97Novgorodi oblast 169 – –

Jt.Töö käskkirjaga Nr.00��6 on lõpetanud järgmised MVD —

UMVD organid:

Saadetud kontingentiLäti NSV 5.563

Tuula oblast 211 Irkutski oblast 195Кirovi oblast 125

Stalingradi oblast 79

ja teised 22 organit.Peale selleMVD—UMVD:Azerbaidžaani NSV, Tšuva-

ši ANSV, Primorski krai ja Jaroslavski oblastis on MVD — UMVD sellekohase töö lõpetanud ja ootavad NSVL MVD päe-

176

vakäsku ärasaatmise kohta.1 NSVL MVD GUBB jaoks lisatak-se tabel numbritega.

NSVL MVD 1. ERIOSAKONNA ÜLEMPolkovnik(А.Kuznetsov)

5. OSAKONNA ÜLEM Маjor(Камinskaja).

1� november 1946. a.


22. NSVL MVD õiend käsu Nr. 00336 täitmise kohta seisu-ga 10.12.1946.a.

Täiesti salajane.ÕIEND

NSVL NKVD käskkirja Nr. 00��6 1946. a. täitmisest eestlas-test, lätlastest ja leedukatest repatriantide kojusaatmisel

Seisuga 10.12.1946. a.

Seisuga 10.12.1946. a. oli MVD-UMVD organite poolt välja selgitatud 4�612 repatrieeritud eestlasest, lätlasest ja leedukast nõu-kogude kodanikku, kes on Balti riikide püsielanikud. Nendest — lätlasi — �0252, eestlasi — 6741 ja leedukaid — 6619 inimest.

Välja selgitatud repatriantide üldisest hulgast on kutseealisi 14�76 inimest, kellest 10961 ehk 72,5% on saadetud Baltimaa-de tööstusse ja ehitusse.Lisaksonalalisseelukohtasaadetud15908mittekutseealistisikut,

neist Lätti — 12122, Eestisse — 1451 ja Leetu — 2��5 inimest.Niisiis — üldisest repatriantidest baltlaste välja selgitatud

hulgast — 4�612 inimesest oli seisuga 10.12.1946. a. ITL-st, PFL-st;tööpataljonidest,eriasumiseltvabastatudjaLätti,Lee-tu ning Eestisse saadetud 26599 inimest ehk 61,6%. MVD —

1 Ei avaldata.

177

UMVD organite hulka, kus töö käskkirja Nr. 00��6 täitmise osas käib aeglaselt, tuleb arvata:

NeistVäljaselgitatud Saadetud

tööstusseSaadetud elukohta

Karjala-Soome NSV 8.307 2.321 1.163Habarovski krai 4.375 570 844

Komi ANSV 8.283 2.502 4.079SDS 1.546 – –

Moskva oblast 6.374 2.150 2.768Kemerovo oblast 1.198 – –Molotovi oblast 1.345 85 125Kalinini oblast 339 – –Primorski krai 518 – 186Gruusia NSV 878 2 571

Jt.Käskkirja nr. 00��6 osas on töö lõpetanud 29 MVD —

UMVD organit.PealeselleonAzerbaidžaani-jaKasahhiNSVMVDningPri-

morski krai, Arhangelski ja Jaroslavski oblastite UMVD-d lõpe-tanud ettevalmistustööd ja ootavad päevakäsku ärasaatmiseks.

Erinevate ministeeriumide tööstusettevõtted on Balti liiduva-bariikidesse saatnud ainult 4404 repatrieeritud lätlast, eestlast ja leedukat. NSVL MVD GUBB jaosk on tabel numbritega.1

NSVL MVD 1. ERIOSAKONNA ÜLEMA ASETÄITJA alampolkovnik (Sosnin)5. OSAKONNA ÜLEMМAJOR(Каminskaja).

19 detsember 1946. a.


1 Ei ole avaldatud

178

23. NSVL MVD GUBB õiend käsu Nr. 00336 täitmise kohta

Täiesti salajaneEks.№2

ÕIENDNSVL MVD käsu Nr.00��6 19.04.1946.a. täitmise kohta, mis käsitleb eesti, läti ja leedu repatriantide koju tagasi saatmist

MVD — UMVD organite poolt on Nõukogude Liidu terri-tooriumil välja selgitatud 41572 eesti, läti ja leedu rahvusest nõukogude repatrieeritud kodanikku. Neist lätlasi — 28712,eestlasi—6819jaleedulasi—6041inimest.

Üldisest repatriantide hulgast on välja selgitatud balti vaba-riikide rahvusest inimesi:а)Kutseealisiisikuid—12527,kellesttööstussejaehitusse

Baltivabariikidesseonsaadetud11787inimest;b) Mittekutseealisi isikuid — 29045 inimest, kellest nende

alalisse elukohta on saadetud 26�75 inimest. Neist Läti NSV-sse19116,EestiNSV-sse—2898jaLeeduNSV-sse4361ini-mest.

Välja selgitatud repatriantide üldkogusest, 41572 inimesest on ITL-st, PFL-st eriasumiselt ja tööpataljonidest vabastatud ja Lätti,EestissejaLeetusaadetud38162inimest.

Välja saatmata kodumaale on jäänud �410 inimest, neist lät-lasi—2301,eestlasi—842jaleedukaid—267inimest.

Koju saatmata:

179

Kokku SealhulgasLätti Eestisse Leetu

Habarovski kraist 1781 902 771 108SDS-st 970 850 36 84

Gruusia NSV-st 305 262 8 35Molotovi oblastist 203 195 3 5Krasnojarski kraist 46 33 3 10

Kasahhi NSV-st 21 13 1 7Novosibirski oblastist 26 20 6 –

Karjala-Soome NSV-st 23 8 12 3Kalinini oblastist 20 11 – 9

Smolenski oblstist 9 3 2 4Gorki oblastist 3 1 – 2

Saraatovi oblastist 3 3 – –

Viivitus kodumaale �410 inimese tööstusesse ja ehitusse saatmisel on seletatav asjaoludega: а)HabarovskikraiUMVDülemteatas,etjäädihiljaksseoses

jäätee ehitamisega üle Amuuri jõe. Seal olevast kontingendist jäi Baltimaadesse saatmata umbes 500 inimest, kes saadetakse ära kõige lähemas tulevikus.

b) Kaug-Põhja ehituse UMVD teatel on kontingent valmis esimeseaurikugateeleasuma,kokku854inimest.

c) Gruusia MVD andmetel — �05-st tööpataljonidest NSVL MVD Ehitusvalitsusele üleantud isikust on siiani seisuga 1.03.1947. a. saatmata 38 inimest. Ülejäänud kontingent onsaadetud Lätti, Eestisse ja Leetu. Viivitused on seotud asjaolu-ga, et kontingent saadetakse väikeste partiidena reisirongidega ning neil puuduvad vormirõivad ja jalanõud.

d) Molotovi oblasti UMVD valitsemisalas viibis 20� ini-mese ärasaatmine seoses sm. Beria korraldusega LB 20212 14.09.1946. a.,1 mille kohaselt lükati kolme kuu võrra edasi selle kontingendi ärasaatmine, mis oli rakendatud NSVL idara-joonidesöekaevandustes;

1 Nii on tekstis.TegelikultЛБ-20202.Vt. ГАРФ.Ф. 9478.Оп. 1. Д.950.Л.41.

180

e) Krasnojarski krai UMVD valitsusalas ei vabastatud 46 MVD Norillagist. Need viiakse ära navigatsioonihooaja saabu-des.

f) Kasahhi NSV MVD valitsusalas jäi 21 inimest ära saat-mata päevakäskude puudumise tõttu transpordile. NSVL MVD GUBBonväljaandnudkäsu8.02.1947.a.Nr7/8/112seekon-tingent eraldi ära saata.Karjala-Soome NSV-s, Novosibirski, Kalinini, Smolenski;

Gorki ja Saraatovi oblastitesse on jäänud väikesearvuline kon-tingent, kes kuulub ärasaatmisele kõige lähemas tulevikus.

MÄRKUS: Õiend on koostatud vastavalt NSVL MVD 1. Eri-osakonna poolt saadetud erinevatele MVD-UMVD teadetele.

NSVL MVD GUBB ÜLEMA ASETÄITJA KINDRAL-MAJOR (Prošin)

24 märts 1947


24. NSVL MVD GUBB õiend käskkirja Nr. 00336 täitmise kohta seisuga 1.04.1947.

Täiesti salajane

ÕIENDNSVL MVD käsu Nr. 00��6 19.04.1946. a. täitmise kohta, mis

käsitleb eesti, läti ja leedu repatriantide koju tagasi saatmist

Seisuga 1.04.1947. a.

Töö NSVL MVD käskkirja Nr 00��6 täitmise osas repatriee-ritud nõukogude lätlastest, eestlastest ja leedulastest kodanike kojusaatmise suhtes, kes on Balti vabariikide alalised elanikud, on põhilises osas lõpetatud.

NSVL MVD organite poolt tehti kindlaks ja saadeti kodu-maalebaltlastestnõukogudekodanikke40889inimest.

181

Kokkuväljaselgitatud40889-stisikustsaadetikojuomaala-lisse elukohta tööstusse ja ehitusse 40�7� ja saatmata jäi 516 inimest.

MVD — UMVD nende organite hulka, kelle territooriumil on veel seni saatmata isikud, kuuluvad:

1. Kasahhi NSV — 212.Каrjala-SoomeNSV—233.Кrasnojarskikrai—464. Habarovski krai — 945. SDS — ��2KOKKU — 516MÄRKUS: Krasnojarski krai, Habarovski krai ja SDS on

teada andnud, et viivad tööd käsu Nr. 00��6 täitmise lõpuni ko-heselt navigatsioonihooaja alates aprillis-mais sel aastal.

NSVL MVD GUBB OPERATIIVVOLINIKVAN.LEITNANT (MITROFANOV)

9аprill1947Õiend on koostatud vastavalt NSVL MVD 1. Osakonna and-

metele.

ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 950. Л. 138.Оригинал, машинопись.

25. NSVL Siseministri korraldus Nr. 598 repatrieeritud ja pidevat elukohta omavate isikute kojusaatmisest Balti- ja Taga-Kaukaasia vabariikidesse.

№59816 september 1947

MoskvaVABARIIKIDE SISEMINISTRITELE

OBLASTITE JA KRAIDE MVD VALITSUSTE ÜLEMATELE

NSV Liidu Ministrite Nõukogu korraldusega Nr. 7420pc 12. juunist 1947. a., NSV Liidu Ministrite Nõukogu määruse-

182

ga13.aprillist1946.a.Nr.843–342„Lätlastest,eestlastestjaleedulastest repatriantide kojusaatmisest“ ning 2. okt. 1946. a. Nr. 2229–917 „Repatrieeritud grusiinide, armeenlaste ja azer-baidžaanidekojusaatmisest“—määrusonlaienenudkõikidestrahvustest repatrieeritud kodanikele, kes on Läti, Eesti, Leedu, Gruusia,Armeenia jaAzerbaidžaani liiduvabariikide alalisedelanikud. Siia alla ei käi isikud, kes on saksa rahvusest ning on teeninud kas saksa vägedes, leegionides, politseis või „vlassov-laste“ üksustes.

Selle korraldusega kohustas NSV Liidu Ministrite Nõukogu kõiki ministeeriume ja ametkondi, aga ka vabariikliku ja koha-liku tööstuse juhte vabastada 1947. aasta jooksul kõik nimeta-tud repatrieeritud isikud ja saata nad kodumaale.

ETTEPANEK:

1. Koostada viivitamatult kõikides MVD laagrites, ettevõ-tetes ja ehitustel nimekirjad kõikide repatrieeritud nõukogude kodanikest rahvusest sõltumata, kes on alaliselt elanud Läti, Eesti,Leedu,Gruusia;ArmeeniajaAzerbaidžaaniliiduvabarii-kides välja arvatud sakslased ning isikud, kes on teeninud Saksa armees, politseis, leegionides või vlassovlaste üksustes, koos-tades nende kohta nimelised nimekirjad kodumaale saatmiseks iga vabariigi kohta eraldi ja asuda koheselt nende ärasaatmisele ning see tegevus lõpuni viia 1947. aasta jooksul.

2. Laagritest, ehitustelt ja MVD ettevõtetest vabastamine vormistada lühikese tõendiga viitega käesolevale korraldusele. Ärasaatmine korraldada vastavalt MVD käskkirjale Nr. 00��6 19.04.1946. a. ja Nr. 00917 15.10.1946. a. ning direktiivile Nr. 15� 11.04.1946. a. 1 ja NSV Liidu MVD korraldusele Nr. 221 10.09.1946. a.

�. Kodumaale tagasisaadetavate repatriantide hulgast, kes lä-hevad tööstusse ja ehitusse oma alalises elukohas teatada NSVL MVD 1. eriosakonda igakuiselt 10. kuupäevaks juurdelisatud vormi kohaselt. 2

1 Vt.dokument№13.2 Ei avaldata.

183

NSVL SISEMINISTERKindral-polkovnik (S.KRUGLOV)

ЦА ФСБ. Ф. 66. Оп. 1. Д. 1083. Л. 277–278.Оригинал, машинопись.

184

Lisa ii. „Beria ettekanded“ ja nõUkogUde repressioonide statistika UsaLdUsväärsUse küsimUs

Nõukogude võimu represiivpoliitika uurimine ilma usaldus-väärsete statistilise baasi ja aluseta on võimatu ning vaid oma-des vastavaid andmeid, võime jälgida nende repressiivaktide läbiviimise dünaamikat, mastaape ning suundumusi ja teha ole-tusi nende eesmärkide ja ülesannete kohta. Ilma statistilise and-mebaasita osutuvad repressiivpoliitika uuringud ilma teadusli-ku vundamendita sageli konjunktuurseteks spekulatsioonideks etteantud teemal.

Usaldusväärse statistika väljaselekteerimine ja selle otsimine võib osutuda aga raskemaks, kui esialgu arvata võib. Välismaa ja Vene arhiivides on tohutul hulgal NKVD — MGB sisemisi materjale, mis sisaldavad statistilisi andmeid nende ametkonda-de poolt läbiviidud represiivpoliitika kohta. Nende dokumenti-dehulkontohutu;nadsisaldavadniialgandmeid,misonko-gutud julgeoleku- siseorganite kohalike, territoriaalsete harude poolt ja ka üldistusi, mis on ette valmistatud nende ametkonda-de keskorganite poolt ning lõppkokkuvõtted, mis saadeti riigi juhtkonnale.

Esialgsed dokumendid on kahtlemata usaldusväärsemad al-likad.Falsifitseeridatervethulkaalgandmeidjadokumenteonvõimatu ja seda pole ka tarvis, sest iga ettekanne või märgukiri pole üksikult võttes kuigivõrd oluline — moodustab ta ju üld-pildist vaid mingi fragmendi.

Tänaseks päevaks pole kaugeltki mitte kõik esialgsed doku-mendid kaotanud oma salastatuse staatust ja arusaadavalt pole neid ka lastud nö „teaduslikku ringlusse“. Täismõõdulise ja kõi-kehõlmava pildi loomine nõukogude võimu repressiivpoliitika kohta algdokumentide alusel võib osutuda võimatuks just al-gandmete ja -allikate fragmentaarsuse tõttu. Just viimatinimeta-

185

tud põhjustel pöörduvad kõik need uurijad, kes tegelevad nõu-kogude repressioonide uurimisega, just NKVD-MGB organite tegevust kajastavate kokkuvõtlike dokumentide poole, sest just need sisaldavad uurijatele vajalikke statistilisi andmeid.

Samas peab kokkuvõtlikkesse dokumentidesse suhtuma tun-duvalt allikakriitilisemalt, kui algsetesse materjalidesse. Vähe-malt mingit osa neist kasutati just poliitilistel ja mitte niivõrd informatiivsetel eesmärkidel ning just seetõttu võis neis olla üsnagi tõsiseid moonutusi. Sellest põhimõttest loobumine võib omakorda kaasa tuua ebatäpsete ja suisa valede andmebaaside kasutamise ning see omakorda paneb küsimuse alla uurija järel-duste paikapidavuse.

Just nimelt sellise vea laskis sisse täiesti aus ja korralik ees-ti ajaloolane Tõnu Tannberg, kes avaldas 2005. aastal artikli „L.Beria uus kurss vastupanuliikumise mahasurumisel Balti-maades ja Lääne-Ukrainas 195�. aasta kevadel“ 1 Usaldusväär-se allikana selle artikli jaoks kasutas ta nn. „Beria ettekandeid“, mis kujutavad endast tervet ettekannete seeriat olukorrast NSV Liidu läänealadel ning valmistati ette Beria käsul 195�. aasta mais-juunis. Tannberg kasutas „Ettekandeid“ mitte ainult kui allikat „Beria uue kursi“ ajaloo kohta, vaid ka kui nõukogude repressioonipoliitika algmaterjali, mis puudutas Baltimaid ja Ukrainat. „Beria ettekannete“ alusel koostas Tannberg järgmise tabeli:

1 Таннберг Т. Новый курсЛ. Берии по подавлению движениясопротивления в Прибалтике и на Западной Украине весной1953г.//Tuna.СпецвыпускпоисторииЭстониис17по20век.Тарту;Таллинн,2006.С.192–210.Seeartikkelon samutiaval-datud raamatus: Таннберг Т.ПолитикаМосквывреспубликахБалтии в послевоенные годы (1944–1956): Исследования идокументы.Тарту:TartuUniversityPress,2008.С.78–106.

186

Tabel 1. Repressioonide ulatus Baltimaades ja Ukrainas 1944–1953 Beria ettekannete põhjal.

Represssiooni liik Eesti Läti Leedu Ukraina KokkuArreteeritud 45056 –

66,8%72975 – 61,3%

130337 – 47,2%

134467 – 27,4%

382835 – 40,1%

Tapetud „bandiite“ 1495 – 2,2%

2321 – 2,0%

20005 – 7,2%

153259 – 31,2%

177080 – 18,6%

Deporteeritud 20919 – 31,0%

43702 – 36,7%

126037 – 45,6%

203737 – 41,4%

394395 – 41,3%

Kokku 67470 – 100%

118998 – 100%

276379 – 100%

491463 – 100%

954310 – 100%

Allikas: Новый курс Л. Берии по подавлению движения сопро-тивления в Прибалтике и на Западной Украине весной 1953 г. // Tuna. Спецвыпуск по истории Эстонии с 17 по 20 век. Тарту; Таллинн, 2006. С. 210.

Analoogilised andmed toob välja ka nendesamade allikate aluselveneajaloolaneJelenaZubkovaomamonograafias„Bal-tikum ja Kreml“. 1

Tuleb paraku aga tunnistada, et nii Tannberg kui ka Zubkova eksivad. Nende poolt esitatud ja Beria ettekannetel baseeruvad andmed pole usaldusväärsed ega saa selliselt olla aluseks nõu-kogude repressiivpoliitika uurimisel Baltimaades ja Ukrainas.

* * *

Stalini surm 195�.aasta märtsis tähistas mastaapse võimuvõit-luse algust NSVL Ministrite Nõukogu esimehe Malenkovi ja teisalt NSVL siseministri Beria ning NSVL KP sekretäri Hrušt-šovi vahel. Üheks selle võimuvõitluse tähtsaks komponendiks oli olukord Nõukogude Liidu läänepiirkondades.

195�. aasta aprillist algas MVD-s negatiivse informatsiooni kogumine olukorra kohta Balti vabariikides ja Lääne-Ukrainas. 1 Зубкова Е.Ю. ПрибалтикаиКремль,1940–1953.М.:РОССПЭН,2008.С.256,321–333.

187

Mai alguseks kogutud informatsioon sai aluseks Beria esime-sele ettekandele — „Olukorrast Leedu NSV-s“, mille MVD šeff 8. mail saatis NLKP KK Presiidiumile. Nädal aega hiljem— 16. mail, lähetati NLKP KK Presiidiumisse uus ettekanne „Olu-korrast Lääne-Ukraina oblastites“, millele oli alla kirjutanud jälle L.Beria.1

Mõlemad ettekanded olid koostatud võrdlemisi mustades toonides. Nagu seal oli kirjutatud, peeti võitlust „põrandaaluse elemendi“ ja „bandiitlike formeeringutega“ mõlemas vabariigis ebaefektiivselt ja mitterahuldavalt ning NKVD — MVD pool-sete repressioonide ohvriteks olid 1944–195�.aastal Leedus enam kui 276 tuhat, Lääne-Ukrainas üle 491 tuhande inimese. 26. mail kinnitati NLKP KK Presiidiumis kaks määrust, milles pandi vastutus kujunenud olukorra eest vabariiklikele kompar-teide keskkomiteedele ja ministrite nõukogudele. Määrustes Leedu ja Ukraina NSV juhtkondadele kirjutati ette vajadus juba lähitulevikus likvideerida kodanlik natsionalistlik põrandaalu-ne tuues samal ajal juhtimise etteotsa rahvuslik kaader. 2

8.juunilsaadetiNLKPKKPresiidiumissejubauusettekan-ne „Olukorrast Läti NSV-s“, saatjaks seekord mitte Beria, vaid Hruštšov. Sisuline osa oli selles ettekandes oma eelkäijatega peaagu identne — natsionalistlik põrandaalune pole maha su-rutud, nõukogude võimu poolsed repressioonid olid kõiki- ja kõikehaaravad ja rõhutati ka vajadust liigutada juhtpositsioo-nidele rahvuslik kaader.� Umbes samal ajal valmistati NLKP KK Presiidiumi jaoks Hruštšovi poolt ette veel kaks ettekannet

1 Vt.: Максименков Л. Признания лубянского маршала:НеизвестныймеморандумЛаврентияБерияоположениивЛитвев1953г.//Независимаягазета.2005.5августа;Максименков Л. Неуслышанное предупреждение: Меморандум ЛаврентияБерияоположениинаЗападнойУкраинев1953г.//Независимаягазета.2004.3декабря.

2 АП РФ. Ф. 3. Оп. 61. Д. 864. Л. 135–140; Д. 207. Л. 15–19;ЛаврентийБерия. 1953:СтенограммаиюльскогопленумаЦККПССидругиедокументы/Сост.В.Наумов,Ю.Сигачев.М.:Международныйфонд«Демократия»,1999.С.46–52.

� Зубкова Е.Ю. ПрибалтикаиКремль.С.327–329.

188

nii Moldaavia kui ka Eesti kohta. 1 Kirja projekti, mis puudutas Eestit, andis oma vahetule ülemusele Hruštšovile üle Keskko-mitee osakonnajuhataja Gromov 20. juunil 195�. a.2 Kuid seda kirja ei tabanudki saatus saada registreeritud NLKP KK Pre-siidiumis kui dokument — 26. juunil arreteeriti Beria, kes oli initsieerinud ka eelmiste kirjade saatmise.

Loogilist lõppu Beria „Ettekannetele“ ei järgnenudki (selle nimetuse all peame silmas kõiki Beria poolt NLKP KK Presii-diumile ettevalmistatud olukorra kohta Nõukogude Liidu lää-nerajoonides) ja seetõttu jääb ajaloolasetel vaid oletada, miks NSVL MVD ülemal seda keset kõige ägedamat võitlust võimu pärast vaja oli. Kõige tõenäolisem tundub meie arvates olevat ajaloolaseJuriŽukovioletus,etselviisilvalmistasBeriaettelõksu oma kõige suuremale oponendile Malenkovile: „Kogu-nema oleks pidanud KK Presiidium. Sellel oleks sõna võtnud Beria või võib-olla Hruštšov, Molotov või Bulganin, kes oleks esitanud süüdistuse olukorra eest Baltikumis, Lääne-Ukrainas, Valgevenes ja Moldaavias Malenkovile, lisaks ka süüdistused repressioonide eest sõjajärgsel perioodil... Abakumovi ja Rju-mini toetuseks... sõna oleks võtnud ka teised Malenkovi süü väljatoomiseks, tuues esile „uusi fakte“ tema poliitiliste vigade kohta. Seejärel oleks seitsme, võib-olla isegi üheksa häälega Georgi Maksimiljanovitš vabastatud NSVL Ministrite Nõuko-gu esimehe kohalt, mis oleks kaasa toonud ka tema lahkumise presiidiumi koosseisust...“ �

„Beria ettekannete“ vaieldamatu poliitiline tähendus sun-nib meid kriitiliselt hindama nende sisu. Ajaloolaste ette kerkib põhimõtteline ja tähtis küsimus: kuivõrd usutavad on neis do-kumentides esitatud andmed, kas nad pole mitte väärendatud poliitilistest huvidest ja eesmärkidest lähtuvalt?

1 Жуков Ю.Н. Сталин.Тайнывласти.М.:Вагриус,2005.С.666.12июня1953г.Ettekande„Olukorrast Valgevene NSV-s“ alusel võttisNLKPKK vastu vastavamääruse.Vt.: ЛаврентийБерия.1953…С.61–62.

2 Таннберг Т. Политика Москвы в республиках Балтии… С.312–320.

� Жуков Ю.Н. Сталин.Тайнывласти.С.667.

189

Küsimus Beria ettekannete tõsiseltvõetavusest ning seal esita-tud andmete õigsusest tekkis kohe pärast tema arreteerimist. 195�.aasta juulis toimunud NSVL KK Presiidiumi istungil pidas Leedu NSV Kompartei esimene sekretär Snetškus järgmise kõne:

„Nüüd mõni sõna selle kohta, kuidas koostati Beria kiri....Seda ei koostanud Sharija, keda siin mainiti, vaid selle koos-tas teine kindrali vormis isik — Sazõkin. Seesama Sazõkin käis Leedus kaks korda, kuid KK-sse sisse ei astunud ja KK isegi ei teadnud, et ta Leedus on, ta käis incognito…

Seltsimehed Leedu MVD-st vaidlesid alguses mitmete punktide vastu seal kirjas, kuid olid pärast ebaväärikaid jõhkrusi sunnitud sellele alla kirjutama. Leedu NSV siseministri asetäitja Marta-vitšius kirjutab nii: „Ettekanne, mis oli meie poolt koostatud, oli võrdlemisi enesekriitiline, kuid Beriat see ei rahuldanud. Ta süüdistas meid Leedu tegeliku olukorra varjamises (kuigi Leedu juhtkond endale seda isegi mõttes ei lubanud). Beria sõimas meid läbi kasutades kõige rõvedamat keelt, ähvardas ja käskis ümber teha temale vastuvõetavas vormis — st.tegutsevat natsionalist-likku põrandaalust ja katoliiklikku kogudust pidi kujutama kui massilist, hästi organiseeritud ja tsentraliseeritud ringkonda, mis on väljaspool meie nägemisulatust.Mis puudutab natsionalistlik-ku põrandaalust, siis sellist olukorda meil ei ole ja meil tuli seda kirjeldada viisil, mis Beriale meeldis. Minu märkustele kirjeldus-te kohta, mis ei vastanud tegelikkusele, reageeris Beria sõimu, ähvardustega“. Vaat nii seda ettekannet koostati.

Jaa, muidugi ka sellest kuulsast arvust. Ettekandes on antud kõigi represseeritute kohta suur arv — 270 tuhat, kuid see on ebaausalt kokku pandud. Võtame kasvõi selle, et ettekandes on kirjas „alates 1944.“, kuid sinna kuuluvad ka enne sõda 1941. a. represseeritud. Näha on, et nii siin kui seal figureerivad ja on läbivalt kirjas ühed ja samad inimesed. Selle numbri hul-gas on ka sakslased ja Saksamaale repatrieeritud. Nüüd on see arv hakanud ka meie vabariigis ringlema, pleenumil sellest ka räägiti.“ 1

1 ЛаврентийБерия.1953...С.297.

190

Beriasüüasjauurimiselandis„ettekannete“falsifitseerimiseja nõukogude repressioonide statistika väänamise kohta tunnis-tusi Leedu NSV siseminister Pjotr Kondakov. Siin need on:

„Minu ettekandega rahule jäämata käskis Beria kutsuda Moskvasse välja minu asetäitjad Martavitšiuse ja Gailjavitšjuse. 2�. aprillil saabusin ma koos nendega Beria juurde. Sellel koh-tumisel andis Beria meile juhtnöörid sõita Leetu, koguda seal kokku materjalid partei- ja nõukogude aparaadi olukorra kohta ning esitada need kolme päeva pärast. Me sõitsime Vilniuses-se ning vaatlejana saatis Beria meiega kaasa Sazõkini. Valmis-tati ette objektiivne ettekanne, kuid see Beriat ei rahuldanud. Ta sõimas meid ja süüdistas selles, nagu oleksime tegelikku olukorda Leedus püüdnud varjata. Sõitsime uuesti Leetu ja 5. mail kutsuti mind ja mu asetäitjat uuesti Kobulovi juurde välja. Meile selgitati, et meid kutsuti välja selleks, et ette valmistada ettekanne NSVL KK Presiidiumile. Tegelikkuses selgus, et ni-metatud ettekanne oli Kobulovi poolt juba valmis kirjutatud. Selles ettekandes oli represseeritute arvu suurendadtud, sinna olid lisatud isegi alles kinnipidamisele kuuluvad ning Kobulov suurendas ka natsionalistliku põrandaaluse poolt tapetute arvu. Leedu NSV MVD-s viidi Beria korralduste kohaselt läbi koon-damised, likvideeriti kohalikud MVD valitsused ja uuendati nii ministeeriumi kui ka kohalike perifeersete organite kaadrit. See omakorda tõi kaasa Leedu NSV MVD organite täieliku desor-ganiseerituse ning selle, et natsionalistlikud rühmitused aktivi-seerisid oma nõukogudevastast õõnestustegevust.“ 1

Snetškuse ja Kondakovi tunnistused on „Beria ettekannetes“ sisalduvatefalsifikatsioonidekohapealtküllalttähtsad.Selleleon muuseas ka isegi veel olulisemaid tõendeid.

Nagu mäletame, saatsis Beria 16.mail NLKP KK Presiidiumisse ettekande „Olukorrast Ukraina NSV lääneosas“. Alles hiljaaegu lasksid ukraina ajaloolased ringlusse dokumendi, millel põhineb Beria ettekanne 16. maist. See on nimelt Ukraina NSV sisemi-1 Сухомлинов А.В. Кто вы, Лаврентий Берия? Неизвестныестраницыуголовногодела.М.:Детектив-пресс,2003.С.343–344.

191

nistri Mešiku kiri NSVL siseminister Lavrenti Beriale 22. aprillist 195�. a. Seal leiduvate arvude võrdlemine ettekandes leiduvatega võimaldab meil teha huvitavaid tähelepanekuid. (vt.tabel 2)

Tabel 2. Nõukogude võimu repressioonidest Lääne-Ukraina territooriumil 1944–1953 Mešiku ettekande alusel Beriale

P. Mešik 22.04.1953. L. Beria16.05.1953.Tapetud bandiite ja nende käsilasi 153259 153259

Arreteeritud 103003 134467Deporteeritud 203737 203737

Koostatud: Максименков Л. Неуслышанное предупреждение: Меморандум Лаврентия Берия о положении на Западной Укра-ине в 1953 г. // Независимая газета. 2004. 3 декабря.; Бороть-ба протии повстаньского руху i нацiоналiстичного пiдпiлля: Протоколи допитiв заарештованих радянськими органами державноï безпеки керiвникiв ОУН i УПА, 1944–1945 / Упор. О. Iщук, С. Кокiн. Киïв; Торонто, 2007. [Лiтопис УПА. Нова серiя. Т. 9.] С. 15 (со ссылкой на ДА СБУ. Ф. 16. Оп. 9. Д. 58. Л. 1–4).

Nagu näha, langevad tapetute ja deporteeritute arvud Mešiku ja Beria ettekannetes täpselt ühte. Samas erineb arreteeritute arv aga pea kolmandiku võrra — veidi üle 10� tuhande Mešikul ja üle 1�4 tuhande Berial. Seda erinevust pole muul viisil võima-likiseloomustadakuifalsifikatsiooni.1

Kahjuks pole analoogilisi dokumente Läti ja Leedu kohta ringlusse veel lastud, mille põhjal seal Beria aruanne koostati. Eesti kohta on esialgsed dokumendid olemas ja need on avalda-nud ajaloolane Tõnu Tannberg.

Ettekanne Eesti kohta, nagu juba mainisime, valmistati ette vii-masena, selle projekt esitati Hruštšovile alles 20. juunil 195�. a. sellele eelnes veel 2 dokumenti — ENSV siseminster Krassman-ni poolt allakirjutatud „Olukord rahvuslike kaadritega ENSV 1 Tuleb lisada, et Mešik oli Beria „oma“ inimene. Seetõttu on tõenäo-

line, et ka tema andmed pole adekvaatsed.

192

MVD-s ja meetmete rakendamisest ENSV MVD poolt natsio-nalistliku põrandaalusega peetavas võitluses“ 4. juunil 195�. a. ja ENSV MVD 4. osakonna õiend „ENSV MVD organite tööst natsionalistliku põrandaaluse ja tema relvastatud bandede likvi-deerimiselajavahemikul1944–1.06.1953“8.juunist1953.a.1

Nende andmete kõrvutamine Gromovi poolt ettevalmistatud „Beria ettekandega“ valmistab meile aga üllatuse. Erinevalt Mešiku ettekandest, langevad Krassmanni poolt allkirjastatud ENSV MVD 4. osakonna arvud täpselt kokku Beria ettekande projektis kirjeldatuga. (vt.tabel 3)

Tabel 3. Nõukogude repressioonide statistika ENSV territooriumil ajavhemikul 1944 — juuni 1953 Krassmanni ja Gromovi ettekannetes

Krassmann 04.06.1953.

Gromov 20.06.1953.

Riikliku julgeoleku poolt arreteeritud 18772 18772Miilitsa ja prokuratuuri poolt arreteeritud 26284 26284

Tapetud kui natsionalistliku põrandaaluse liikmeid 1495 1495Vabariigi piiridest välja saadetud 20919 20919

Kokku 67470 67470

Koostatud: Таннберг Т. Политика Москвы в республиках Балтии в послевоенные годы (1944–1956): Исследования и документы. Тарту, 2008. С. 286–288, 312–317.

Tõnu Tannbergi arvates tõendab kokkulangevus statistika õigsust, mis on 20. juuni 195�. a. ettekandes. 2 Tähelepaneli-kum uurimine aga lubab selles väites kahelda.

Me juba rääkisime sellest, et samaaegselt Krassmanniga valmitas oma ettekannet ette ka ENSV MVD 4.osakond, mis käsitles võitlust natsionalistliku põrandaalusega ajavahemikul 1944 — juuni 195�. Selles aruandes on detailsed statistilised 1 Таннберг Т. Политика Москвы в республиках Балтии… С.286–297.

2 Таннберг Т. НовыйкурсЛ.Берии…С.196–197.

19�

Tabel 4. Natsionalistliku põrandaaluse ja natsionalistlike bandedega peetud võitluse statistika ENSV MVD 4. osakonna ja NSVL MVD GUBB materjalide põhjal ajavahemikul 1944 — juuni 1953.

Kokku Sealhulgas1944 45 46 47 48 49 50 51 52 53

LikvideeritudRelvastatud

bandesid662 14

13(+1)

376236

(+140)

155110

(+45)

29 12 22 25 14 7 8

Natsionalistlikke organisatsioone,

gruppe

336 31–

(+31)

2124

(+208)

527

(+45)

8 13 8 5 2 1 4

Sealjuures tapetudBandede liikmeid,

üksikbandiite, natsionaliste

1495 914(-5)

565332

(+233)

244218

(+26)

76 74 166 145 91 73 52

Kätte saadud ja arreteerituda) Bandede liikmeid ja

üksikbandiite

5742 96476

(-380)

3894869

(+3025)

656113

(+543)

179 161 192 232 186 84 61

b) Natsionalistlike organistasioonide liikmeid ja gruppe

1114 113–

(+113)

26542

(+223)

198296(-98)

64 203 61 146 27 3 34

Peale selle arreteeritudc) Bandiitide

käsilasi 1853 – 250

449(-199)

122114(+8)

30 204 381 458 300 61 47

d). Endisi sakslaste

käsilasi, kodumaa reetureid ja teisi

1212 –906

(-906)

2001476

(-1276)

10030

(+70)

40 126 156 270 231 44 45

Kokku arreteeritud:

9921 2091382

(-1173)

46092836

(+1773)

1076526

(+550)

313 694 790 1106 744 192 187

Kokku tapetud ja arreteeritud:

11416 2181396

(-1178)

51743168

(+2006)

1320744

(+576)

389 768 956 1251 835 265 239

Legaliseeritud bandiite ja illegaaale

5255 –2

(-2)

14941623(-129)

27151262

(+1453)

864 70 5 9 – 31 67

194

andmed, mis on eraldi nii aastate kui ka represseeritute kate-gooriate lõikes. Analoogilised ENSV MVD andmed on hoiul Vene Riigiarhiivis ning nende õigsuses ei saa kahelda, sest neid kinnitavad rohkearvulised algmaterjalid. Meie otsese huvi all on „Nõukogudevastaste natsionalistlike organisatsioonide ning nendega seotud bandede likvideerimisest, nende liikmete, käsi-laste, varjajate ning teiste nõukogudevastaste elementide kahju-tukstegemisest ENSV territooriumil“, mis on dateeritud 1947. a. alguses. 1 Nende andmete kõrvutamine võimaldab esile tuua hu-vitavad lahknevused (vt.tabel 4)

Meie ette erkib võrdlemisi huvitav pilt. Kui kõik andmed 1944–1946.a. kohta, mis sisalduvad ENSV MVD 4.osakonna aruandes oleksid suuremad, kui 1947. a. andmed, oleks sellele erinevusele üsna loogiline selgitus. Nagu teada, oli pärast sõda kaks ametkonda, mis võitlesid relvastatud formeeringute ja nat-sionalistliku põrandaalusega — MGB ja MVD. Seejuures kuni 1947. a. märtsini välja langes kõikvõimalike metsavendadega võitlemise pearaskus NSVL MVD banditismivastase võitluse peavalitsusele, hilisem võitlus natsionalistlike formeeringu-tega jäi NSVL MGB osakonnale 2-H. 2 Pärast Stalini surma liideti MGB ja MVD ühtseks ametkonnaks, mille nimeks sai NSVL Siseministeerium. Seega võivad ENSV MVD õiendis „võitlusestnatsionalistlikeformeeringutega“8.06.1953.a.olla

1 ГАРФ.Ф.Р-9478.Оп.1.Д.764.Л.28.2 Vt.: Кокурин А.И. ОрганыНКВД—МВД СССР по борьбес вооруженным националистическим подпольем (ЗападнаяУкраинаиБелоруссия,Латвия,ЛитваиЭстония),1939–1953//ТрудыОбществаизученияисторииотечественныхспецслужб.М.:Кучковополе,2007.Т.3.

Koostatud: Таннберг Т. Политика Москвы в республиках Балтии в послевоенные годы (1944–1956): Исследования и документы. Тарту, 2008. С. 292; ГАРФ. Ф. Р-9478. Оп. 1. Д. 764. Л. 28.

Rasvaselt on trükitud 1947 a. Sulgudes on toodud erinevused. Plus-siga on juhud, kui 1953. a. andmed ületavad 1947. a. andmeid. Ja miinusega, kui 1947. a. andmed ületavad 1953. a. omi.

195

andmed nii MVD kui ka MGB liini pidi. Kui ühinenud ENSV MVD andmed oleksid olnud suuremad kui ENSV MVD and-med perioodil 1944–1946, oleks kõik selge ja seletatav. Kuid vaadates tabelisse, on asju, mida selle lähenemise kohalt sele-tada ei ole võimalik.8.juuni1953.a.andmetejärgihävitati1944.aastal9metsa-

venda, kuid 1947. aasta õiendi kohaselt 14. Sama aasta kohta on 195�.a. aruandes näidatud 96 arreteeritud bandiitlike formee-ringute liiget, kuid 1947. a. õiendis 476. 1946. aastal arreteeriti 195�. aasta õiendi järgi 200 natside käsilast, 1947. a. õiendi jär-gi 1476 ja nii edasi.

Sellised seletamatud asjaolud ja lahknevused panevad kaht-lusealla8.juuni1953.a.aruandesesitatudstatistilisedandmed.On üsna tõenäoline, et need on samamoodi suurendatud nagu analoogsetes õiendites Leedu ja Lääne-Ukraina kohta, kuid sa-mas on Eesti kohta käivates dokumentides see hämamine läbi viidud oskuslikumalt ning tõde võib välja ilmuda alles siis, kui lastakse teadusringlusse ENSV MVD dokumendid, mis on da-teeritud aprillis-mais 195�. aastal.

* * *

Lõplik tõde „Beria ettekannetes“ asuva materjali usaldus-väärsuse kohta, mis käsitleb nõukogude repressioonide ulatust NSV Liidu läänerajoonides, võib saabuda alles siis, kui lastakse ringlusse need algsed dokumendid, millel need ettekanded ba-seeruvad. Praegu ligipääsetavate dokumentide alusel saab väi-ta, et „Beria ettekannetes“ on poliitilistel motiividel ja kaalut-lustel nõukogude repressioonide mahtu oluliselt suurendatud. Usaldusväärsete algdokumentidena nõukogude repressioonide uurimisel neid kasutada ei saa.

196

taBeLite nimekiri

1. Eesti ajaloolaste koondandmed repressioonidest Eestis 1940.–1941. aastal

2. Arreteeritute ja/või mahalastute arv Eestis 1940. aastal (ZEVi järgi)

�. Arreteeritute ja/või mahalastute arv Eestis 1941. aastal (ZEV järgi)

4. Koondandmed arreteeritute ja/või mahalastute kohta Eestis 1940.–1941. a. (ZEV järgi)

5. NSVL NKVD — NKGB represiivtegevuse statistika 19�9.–1941. a.

6. Eestlaste arv GULAGi kolooniates ja laagrites 19�7.–1944. a. 7. Suremus GULAGi vangide hulgas 1940.–1956. a.8.Kõrgeimakaristusmäärasaanudeestikodanikekuritegude

koosseis 1940.–1941. juuni 9. Eestist deporteerimisele määratud isikute hulk seisuga

6. juuni 1941. a.10. Eestist deporteerimisele määratud isikute hulk seisuga kell

24.00 11.06.1941. a.11. Küüditatute ešelonide liikumine juunis 1941. a.12. Eestlaste arv GULAGi laagrites ja kolooniates 1941. a.–

194�. a.1�. Eestist sundasumisele saadetute paiknemine sisuga

15.09.1941. a.14. Balti riikidest väljasaadetute asustamise andmed juunis

1941. a. 15. ENSV-st Novosibirski oblastisse asumisele saadetute arv

1941.–1942. a.16. Eesti NSV-s kõrgeima karistusmäära saanud isikute kurite-

gudekoosseis22.06.–12.08.1941.a.17.8.Eestirahvuskorpuserahvuslikkoosseis1942.–1944.a.18.ENSVNKVDnõukogudevastasepõrandaalusejarelvastatud

bandede vastase võitluse tulemused 1.10.–�1.12.1944. a.19. ENSV NKVD — MVD nõukogudevastasse põrandaaluse ja

relvastatud bandede vastase võitluse tulemused 1945. a.

197

20. GULAGI laagrites ja kolooniates olnud eestlaste arv 1944.–1947. a.

21. Bandiitlike ilmingute käigus tapetute arv Eesti NSV terri-tooriumil 10.1944–01.1947. a.

22. ENSV NKVD võitluse tulemused nõukogudevastase nat-sionalistliku põrandaalusega 1946. a.

2�. ENSV NKVD võitluse tulemused banditismi ja desertöörlu-sega 1946. a.

24. ENSV NKGB — MGB repressioonide statistika 1946.–195�.a.

25. Deporteeritute ja eriasumisele saadetute arvuline võrdlus 1949.—195�. a.

26. Eestist 1949. aastal deporteeritud eriasunduses 195�–1954.27. „Valge raamatu“ andmete võrdlus arhiiviandmetega.

198

kasUtatUd kirjandUs ja aLLikad

I. Arhiividokumendid

ГосударственныйархивРоссийскойФедерации(ГАРФ)Ф.Р-7021.Оп.9.Д.97.Ф.Р-9401.Оп.2.Д.10.Ф.Р-9478.Оп.1.Д.276,450,452,654,764,950.

ЦентральныйархивФедеральнойслужбыбезопасностиРоссии(ЦАФСБ)

Ф.3-ос.Оп.8.Д.1,44.Ф.4-ос.Оп.7.Д.28.Ф.66.Оп.1.Д.734,965,982,983,1083;Оп.4.Д.9.Ф.100.Оп.1.Д.3;Оп.6.Д.5;Оп.10.Д.1;Оп.11.Д.4.

II. Dokumentide kogumikud

1941год:Документы.М.:Международныйфонд«Демократия»,1998.Т.1–2.

ГлавныйвоенныйсоветРККА,13марта1938г.—20июня 1941г.:Документыиматериалы.М.:РОССПЭН,2004.

ГУЛАГ:Главноеуправлениелагерей:Сборникдокументов. М.:Материк;Международныйфонд«Демократия»,2002.

ДугинА.Н.НеизвестныйГУЛАГ:Документыифакты. М.:Наука,1999.

ИсториясталинскогоГУЛАГа.М.:РОССПЭН,2004.Т.1.Латвияподигомнацизма:Сборникархивныхдокументов. М.:Европа,2006

Лубянка.СталиниНКВД-НКГБ-ГУКР«Смерш»,1939—март1946:Документы.М.:Материк;Международныйфонд«Демократия»,2006.

Лубянка.СталиниМГБСССР,март1946—март1953:Документы.М.:Материк;Международныйфонд«Демократия»,2007.

Начашевесов:ЭстонияиСоветскийСоюз:1940годиего

199

последствия/Сост.П.Варес.Таллинн:Евроуниверситет, 1999.

НКВД—МВДСССРвборьбесбандитизмомивооруженнымнационалистическимподпольемнаЗападнойУкраине,вЗападнойБелоруссиииПрибалтике(1939–1956):Сборникдокументов.М.:ОбъединеннаяредакцияМВДРоссии,2008.

ОрганыгосударственнойбезопасностиСССРвгодыВеликойОтечественнойвойны:Сборникдокументов.М.:Книгаибизнес;Русь;Кучковополе,1995–2007.Т.1.Кн.1–2;Т.2. Кн.1–2;Т.5.Кн.1–2.

Приказаноприступить:ЭвакуациязаключенныхизБеларусив1941году:Сборникдокументов.Минск:НациональныйархивРеспубликиБеларусь;ГосударственныйархивРоссийскойФедерации,2005.

ПреступлениянацистовиихпособниковвПрибалтике(Эстония),1941–1944:Документыисвидетельства.Таллинн:Общественныйсоюзпротивнеофашизмаимежнациональнойрозни,2006.

Прибалтикаигеополитика,1935–1945:Сборникдокументов.М.:СлужбавнешнейразведкиРФ,2006.[Цитируетсяпоэлектронномуварианту,размещенномунасайтеСлужбывнешнейразведкиРФ,svr.gov.ru].

СССРиЛитвавгодывтороймировойвойны.Вильнюс:Lietuvosistorijosinstitutasleidykla,2006.Т.1:СССРиЛитовскаяреспублика(март1939—август1940гг.):Сборникдокументов.

Сталинскиедепортации,1928–1953:Сборникдокументов. М.:Материк;Международныйфонд«Демократия»,2005.

СтатистическиесведенияодеятельностиоргановВЧК–ОГПУ– НКВД–МГБ//МозохинО.Б.Правонарепрессии:Внесудебныеполномочияоргановгосударственнойбезопасности(1918–1953).М.:Кучковополе,2006.

Эстония.Кровавыйследнацизма,1941–1944:СборникархивныхдокументовопреступленияхэстонскихколлаборационистоввгодыВтороймировойвойны.М.:Европа,2006.

ЯмпольскийВ.П.«...УничтожитьРоссиювесной1941г.» (А.Гитлер,31июля1940года):ДокументыспецслужбСССРиГермании,1937–1945гг.М.:Кучковополе,2008.

200

Eesti julgeolekupolitsei aruanded, 1941–1944: Eesti üldine olukord ja rahva meeleolu saksa okupatsiooni perioodil politseidokumentide peeglis. Tallinn: Riigiarchiiv, 2002.

III. Eesti autorite tööd

Hiio T. Combat in Estonia in 1941 // Estonia, 1940–1945: Reports of Estonian International Commission for the investigation of crimes againsthumanity.Tallinn:Estonianfoundationfortheinvestigationofcrimesagainsthumanity,2006

Kaasik P., Hiio T. Political repression from june to august 1940 // Es-tonia, 1940–1945: Reports of Estonian International Commission fortheinvestigationofcrimesagainsthumanity.Tallinn:Estonianfoundationfortheinvestigationofcrimesagainsthumanity,2006.

Kaasik P., Möldre T. Evacuation in 1941 to the rear area in the Soviet Union // Estonia, 1940–1945: Reports of Estonian International Commissionfortheinvestigationofcrimesagainsthumanity. Tallinn: Estonian foundation for the investigation of crimes against humanity,2006.

Kaasik P., Raudvassar M. Estonia from june to october 1941: forest brothers and Summer War // Estonia, 1940–1945: Reports of Es-tonian International Commission for the investigation of crimes againsthumanity.Tallinn:Estonianfoundationfortheinvestigationofcrimesagainsthumanity,2006.

Laar M. Eesti leegion sõnas ja pildis = Laar M. The Estonian legion inwordsandpictures.Tallinn:Grenader,2008.

Maripuu M., Kaasik P. Deportation of 14 june 1941 // Estonia, 1940–1945: Reports of Estonian Interna-tional Commission for the investigationofcrimesagainsthumanity.Tallinn:Estonianfounda-tionfortheinvestigationofcrimesagainsthumanity,2006

Maripuu M., Kuusik A. Political arrests and court cases from august 1940 to september 1941 // Estonia, 1940–1945: Reports of Esto-nian International Commission for the investigation of crimes aga-insthumanity.Tallinn:Estonianfoundationfortheinvestigationofcrimesagainsthumanity,2006.

NoormetsT.MobilisationintotheRedArmyinEstoniain1941//Es-tonia, 1940–1945: Reports of Estonian International Commission

201

fortheinvestigationofcrimesagainsthumanity.Tallinn:Estonianfoundationfortheinvestigationofcrimesagainsthumanity,2006.

OhmannV.InternalaffairsandstatesecurityinstitutionsoftheESSRin 1940–1941 // Estonia, 1940–1945: Reports of Estonian Interna-tional Commission for the investigation of crimes against huma-nity.Tallinn:Estonianfoundationfortheinvestigationofcrimesagainsthumanity,2006.

Paavle I., Kaasik P. Destruction batalions in Estonia in 1941 // Es-tonia, 1940–1945: Reports of Estonian International Commission fortheinvestigationofcrimesagainsthumanity.Tallinn:Estonianfoundationfortheinvestigationofcrimesagainsthumanity,2006.

PiirimäeK.EstonianprisonersofwarinGermanyafterWorldWarII // Estonia, 1940–1945: Reports of Estonian International Com-missionfortheinvestigationofcrimesagainsthumanity.Tallinn:Estonian foundation for the investigation of crimes against huma-nity,2006.

Rahi A. On the current state of research into soviet and nazi rep-ressions in Estonia // Yearbook of the Occupation museum of Latvia2002.Riga:PowerUnleashed,2003[Цитируетсяпоэлектронномуварианту,размещенномунасайтеисторическогофакультетаТартускогоуниверситета,www.history.ee].

RoosiR.RepatriationstoEstoniaandrepatriationpolicyinESSR1944–1945 // Estonia, 1940–1945: Reports of Estonian Internatio-nalCommissionfortheinvestigationofcrimesagainsthumanity/Ed.byT.Hiilo.Tallinn:Estonianfoundationfortheinvestigationofcrimesagainsthumanity,2006.

Varju P. 14. juuni 1941 massioperatsiooni ohvrite koondnimekiri [Цитируетсяпоэлектронномуварианту,размещенномунасайтеисторическогофакультетаТартускогоуниверситета,www.history.ee].

1944—годтрагедииЭстонии[Цитируетсяпоэлектронномуварианту,размещенномунасайтеМинистерстваиностранныхделЭстонскойРеспублики,www.vm.ee].

Белаякнигаопотерях,причиненныхнародуЭстонииоккупациями,1940–1991/Пер.сэстонск.А.Бабаджана, Т.Верхнеустинской,Э.Вяри.Таллинн:МинистерствоюстицииЭстонскойРеспублики,2005.

202

ВальтерХ.Эстониявовтороймировойвойне[Цитируетсяпоэлектронномуварианту,размещенномунасайтеМузеяоккупации,www.okupatsioon.ee].

ЛаарМ.Забытаявойна:ДвижениевооруженногосопротивлениявЭстониив1944–1956гг./Пер.сэстонск.С.Карм.Таллинн:Grenader, 2005.

ЛаарМ.ДепортацииизЭстониив1941г.ив1949г.[Цитируетсяпоэлектронномуварианту,размещенномунасайтеМинистерстваиностранныхделЭстонскойРеспублики,www.vm.ee].

ЛаарМ.Красныйтеррор:РепрессиисоветскихоккупационныхвластейвЭстонии/Пер.сэстонск.С.Карм.Таллинн: Grenader, 2005.

ЛаарМ.Эстониявовтороймировойвойне/Пер.сэстонск. С.Карм.Таллинн:Grenader,2005.

МялксооЛ.Советскаяаннексияигосударственныйконтинуитет:Международно-правовойстатусЭстонии,ЛатвиииЛитвыв1940–1991гг.ипосле1991г.:Исследованиеконфликтамеждунормативностьюисилойвмеждународномправе/Пер.сэстонск.А.Крашевского.Тарту:Tartuuniversitypress,2005.

Обзорпериодаоккупации/Сост.Х.Ахонен;Пер.сэстонск. Н.Лаансоо,И.Ореховой.Таллинн:Kistler-RitsoEestiSihtasutus,2004.[Цитируетсяпоэлектронномуварианту,размещенномунасайтеЭстонскогонациональногомузея,www.erm.ee].

РапортыМеждународнойкомиссииЭстониипорасследованиюпреступленийпротивчеловечности:ОккупацияЭстонииСоветскимСоюзом,1940–1941;ОккупацияЭстонииГерманией,1941–1944.Тарту,2005.

ТаннбергТ.НовыйкурсЛ.БериипоподавлениюдвижениясопротивлениявПрибалтикеинаЗападнойУкраиневесной1953г.//Tuna.СпецвыпускисторииЭстониис17по20век.Тарту;Таллинн:Национальныйархив,2006.

ТаннбергТ.ПолитикаМосквывреспубликахБалтиивпослевоенныегоды(1944–1956):Исследованияидокументы.Тарту:TartuUniversityPress,2008.

ТарвельЭ.Историядепортации[Цитируетсяпоэлектронномуварианту,размещенномунасайтеЭстонскогонациональногомузея,www.erm.ee].

20�

IV. Vene ja Euroopa autorite tööd

АбрамовЮ.П.Неизвестноесражение:Госбезопасностьпротивабвера//ЩитимечПоморскогоСевера.Архангельск:Поморскийуниверситет;2006.

БердинскихВ.А.Спецпоселенцы:ПолитическаяссылканародовСоветскойРоссии.М.:Новоелитературноеобозрение,2005.

БрульВ.ДепортированныенародывСибири(1935–1965гг.):Сравнительныйанализ//Репрессиипротивроссийскихнемцев:Наказанныйнарод.М.:Звенья,1999.

ВооруженноенационалистическоеподпольевЭстониив40–50-хгодах//ИзвестияЦККПСС.1990.№8.

ГурьяновА.Э.МасштабыдепортациинаселениявглубьСССРвмае-июне1941г.//Репрессиипротивполяковипольскихграждан.М.:Звенья,1997.Вып.1.

ГурьяновА.Э.,КокуринА.И.Эвакуациятюрем//Карта.1994. №6.

ДробязкоС.И.Подзнаменамиврага:Антисоветскиеформированиявсоставегерманскихвооруженныхсил, 1941–1945.М.:Эксмо,2004.

ЗемсковВ.Н.ГУЛАГ:Историко-социологическийаспект//Социологическиеисследования.1991.№6.

ЗемсковВ.Н.Заключенные,спецпоселенцы,ссыльнопоселенцы,ссыльныеивысланные:Статистико-географическийаспект//ИсторияСССР.1991.№5.

ЗемсковВ.Н.СпецпоселенцывСССР,1930–1960.М.:Наука,2005.ЗемсковВ.Н.ПринудительныемиграцииизПрибалтики в1940–1950-хгодах//Отечественныеархивы.1993.№1.

ЗубковаЕ.Ю.ПрибалтикаиКремль,1940–1953.М.:РОССПЭН,2008.

КокуринА.И.ОрганыНКВД—МВДСССРпоборьбесвооруженнымнационалистическимподпольем(ЗападнаяУкраинаиБелоруссия,Латвия,ЛитваиЭстония),1939–1953//ТрудыОбществаизученияисторииотечественныхспецслужб.М.:Кучковополе,2007.Т.3.

КокуринА.И.,ПетровН.В.НКВД—НКГБ—«Смерш»:Структура,функции,кадры//Свободнаямысль.1997.№9.

204

КрысинМ.Ю.ПрибалтикамеждуСталинымиГитлером. М.:Вече,2004.

КрысинМ.Ю.Прибалтийскийфашизм:Историяисовременность.М.:Вече,2007.

КуманевГ.А.ПроблемывоеннойисторииОтечества,1938–1945.М.:Собрание,2007.

ЛитвиновМ.Ю.,СедуновА.В.Шпионыидиверсанты:Борьбасприбалтийскимшпионажеминацио-налистическимибандформированияминаСеверо-ЗападеРоссии.Псков:Псковскаяобластнаятипография,2005.

МозохинО.Б.Правонарепрессии:Внесудебныеполномочияоргановгосударственнойбезопасности(1918–1953). М.:Кучковополе,2006.

НикольськийВ.М.РепресивнадiяльнiстьорганiвдержавноïбезпекиСРСРвУкраïнi(кiнець1920-х—1950-тiрр.):Iсторико-статистичнедослiдження.Донецьк:ВидавництвоДонецькогонацiональногоунiверситету,2003.

НаселениеРоссиивХХвеке:Историческиеочерки. М.:РОССПЭН,2001.Т.2.

ПетренкоА.И.Прибалтикапротивфашизма:СоветскиеприбалтийскиедивизиивВеликойОтечественнойвойне/Предисл.М.Демурина.М.:Европа,2005.

СухомлиновА.В.Ктовы,ЛаврентийБерия?Неизвестныестраницыуголовногодела.М.:Детектив-пресс,2004.

ЧерновВ.Е.,ШляхтуновА.Г.ПрибалтийскиеWaffen-SS:Героиипалачи?М.:Лин-Интер,2004.

ШтромасА.Прибалтийскиегосударства//ПроблемынациональныхотношенийвСССР:Поматериаламзападнойпечати.М.:Прогресс,1989.

Büttner R. Impact of national socialist rule: The case of Estonia [Цитируетсяпоэлектронномуварианту,размещенномунасайтеwww.esf.org].

KüngA.CommunismandcrimesagainsthumanityintheBalticsta-tes[Цитируетсяпоэлектронномуварианту,размещенномунасайтеwww.rel.ee].

205

V. Autori publikatsioonid samal teemal

ДюковА.Р.«ДокладныеБерия»ипроблемадостоверностистатистикисоветскихрепрессий//Историческаяпамять.2009.№1.

ДюковА.Р.Ликбездляэстонскихисториков//REGNUM,31.03.2008.

ДюковА.Р.Милостькпадшим:СоветскиерепрессиипротивнацистскихпособниковвПрибалтике.М.:Фонд«Историческаяпамять»,2009.

ДюковА.Р.Милостькпадшим:Советскиерепрессиипротивнацистскихпособников//Великаяоболганнаявойна–2: Намнезачтокаяться!М.:Эксмо;Яуза,2008.

ДюковА.Р.Мифогеноциде:РепрессиисоветскихвластейвЭстонии(1940–1953)/ПредислС.Артеменко.М.:АлексейЯковлев,2007.

ДюковА.Р.СоветскиерепрессиивЭстонии:Мифыиреальность(июнь1940—началоиюня1941гг.)//Звенья.2008.№1(9).

ДюковА.Р.СоветскиерепрессиипротивприбалтийскихколлаборационистовГитлера:Новыедокументы//Русскийсборник:ИсследованияпоисторииРоссии.М.:МодестКолеров,2008.Т.5.

ДюковА.Р.Эстонскиймифо«советскойоккупации»//Великаяоболганнаявойна–2:Намнезачтокаяться!М.:Эксмо;Яуза,2008.

LühidaLt aUtorist

Aleksander Djukov (sünd. 1978) on ajaloofondi „Ajaloolinemälu“ direktor. 2004. aastal lõpetas ta Moskvas Ajaloo- ja Arhii-viinstituudi ning kaitses diplomitöö teemal „Nõukogude partisa-niliikumise juhtimise süsteemi teke ja arenemine 1941–194�“.

A.Djukov on raamatute „Mille eest võitlesid nõukogude ini-mesed“ (2007), „Genotsiidi müüt: Nõukogude repressioonidest Eestis 1940–195�“ (2007), „Teisejärguline vaenlane: OUN, UPA ja juudiküsimuselahendamine“(2008),„Thesovietstory“— vale mehhanism“(2008),„Armulikkuslangenutevastu—nõu-kogude repressioonid natside käsilaste suhtes Baltikumis“ (2009) ning üle 60 artikli autor, mis käsitlevad XX sajandi aja-lugu. Autori huvisfääri kuuluvad nõukogude partisaniliikumise ajalugu, natslik okupatsioon, natsionalistlike relvastatud for-meeringute tegevus, nõukogude repressioonid Baltikumis ning Ukrainas, ajaloo politiseerimine.

Autori tööd on tõlgitud inglise, läti, leedu, poola ja eesti keelde.

Aleksandr DjukovDeporteerimised Eestis

Kuidas see toimus tegelikult

Tallinn,TarbeinfoOÜ,2009–208lk.

Tõlge,originaal:АлександрДюков.„Депортации вЭстонии:какэтобылонасамомделе“(2009)

Tõlge eesti keelde OÜ TarbeinfoToimetaja Vladimir Iljaševitš

Korrektor Maie SaarKüljendaja Vladimir Šastin

ISBN978–9985–9721–9–9

© Sihtasutus „Ajalooline mälu“ (tekst), 2009© Tarbeinfo OÜ (kujundus, tõlge), 2009

OÜ Tarbeinfo 11414, Tallinn

[email protected]./fax:(+372)6381087

Aleksandr Djukov (sünd. 1978) on ajaloofondi „Ajalooline mälu“ di-rektor. 2004. aastal lõpetas ta Moskvas Ajaloo- ja Arhiiviinstituudi ning kait-ses diplomitöö teemal „Nõukogude partisaniliikumise juhtimise süsteemi teke ja arenemine 1941–1943“.

A.Djukov on raamatute „Mille eest võtlesid nõukogude inimesed“ (2007), „Genotsiidi müüt: Nõukogude repres-sioonidest eestis 1940–1953“ (2007), „Teisejärguline vaenlane: OUN, UPA ja juudiküsimuse lahendamine“ (2008), „� e Soviet Story“: vale mehhanism“ (2008), „Armulikkus langenute vastu: nõukogude repressioonid natside kä-silaste suhtes Baltikumis“ (2009) ning üle 60 artikli autor, mis käsitlevad XX sajandi ajalugu. Autori huvisfää-ri kuuluvad nõukogude partisanilii-kumise ajalugu, natslik okupatsioon, natsionalistlike relvastatud formeerin-gute tegevus, nõukogude repressioo-nid Baltikumis ning Ukrainas, ajaloo politiseerimine.

Autori tööd on tõlgitud inglise, läti, leedu, poola ja eesti keelde.

Aleksandr DJUKOVDeporteerimised Eestis:Kuidas see toimus tegelikult

deporteerimised eestis · 2009. 4. 3. · 2. 1941. aasta juuniküüditamine.....35 2.1. eesti...

Documents