Download - Eesti rahvapillid. Referaat
TALLINNA ÜLIKOOL
EESTI RAHVAPILLID
Referaat
Tallinn 2011
Sisukord
Sissejuhatus...............................................................................................................................3
Pillid ja pillimuusika...................................................................................................................4
Puhkpillid ehk aerofonid.............................................................................................................6
Flöödi tüüpi puhkpillid............................................................................................................6
Klarneti tüüpi puhkpillid.........................................................................................................6
Trompeti tüüpi puhkpillid.......................................................................................................7
Lõõtspillid...............................................................................................................................7
Ise helisevad pillid ehk idiofonid................................................................................................9
Keelpillid ehk kordofonid.........................................................................................................11
Kokkuvõte.................................................................................................................................13
Kasutatud materjalid.................................................................................................................14
Lisad..........................................................................................................................................16
2
Sissejuhatus
Rahvakultuuri lahutamatuks osaks on alati olnud muusikariistad ja pillimäng. Pill ise oli ese,
mida kasutasid jahimehed ja karjased. Pillimängust ja pillist endast sõltus jahisaak ja
külakarja heaolu. Palju kasutati pilli ka signaalide andmiseks. Lisaks on muusikariistad on
rahvusvaheliste kultuurisidemete peegeldajad, sest erinevalt emakeelega tihedalt seotud
rahvalaulust on need palju rahvusvahelisema iseloomuga ning võivad üsna lihtsalt rännata ühe
rahva juurest teise juurde.
3
Pillid ja pillimuusika
Pillimäng pakub inimesele esteetilist naudingut. Pillid on olulised esemed ka tähtsate
traditsioonide juures (näiteks pulmad) ja maagiliste toimingute vahend. Pillimuusika võib oma
olemuselt (nt. harmoonia-, rütmi-, vormianalüüsi põhjal) üldjoontes liigitada kaheks: vanem ja
uuem instrumentaalne rahvamuusika.
Vanemale pillimuusikale on omane modaalne ehk laadiline mõtlemine, kitsas meloodia
ulatus, ühehäälsus, lühikesed vormid (eelkõige motiiviline ülesehitus), varieeruvus.
Harmoonias on põhiliseks kahe erineva harmooniagrupi vaheldumine. Vanema rahvamuusika
alla võib liigitada vanemad torupilli-, parmupilli-, sarvepillilood, mõningad torupillipärased
viiulilood. Arvatavasti on ka väikekandlel mängitud vanemale pillimuusikale iseloomulikku
repertuaari.
Uuemale pillimuusikale on omane funktsionaal-harmooniline mõtlemine (sisaldab
põhifunktsioone toonika, subdominant ja dominant), üsna lai meloodia ulatus, lisaks
ühehäälsusele ka mitmehäälsus, kvadraatsed liht- ja liitvormid. Uute, nn. moodsamate pillide
(näiteks viiul, uuem kannel, lõõtspill) kasutuselevõtmisega laienes tunduvalt ka repertuaar,
kuna need pillid võimaldasid mängida muusikaliselt nõudlikumaid pillilugusid (näiteks
labajalavalsid, polkad, reinlendrid, mis said moetantsudeks 19. sajandi algusest alates). Kuni
20. sajandi alguseni oli pillimäng meeste ala, sest niisugust tegevust ei peetud naistele
sobivaks.
Enamik pille valmistati kodus, kuid keerulisema ehitusega pille nagu viiul ja lõõtspill telliti
meistritelt.
Rahvusvahelise pillide liigituse koostasid 1914. a. Austria teadlased Curt Sachs ja Eduard
Hornbostel, et süstematiseerida kogu maailma rahvaste pille heli tekitamise põhimõtte järgi.
Selles liigituses on neli rühma: aerofonid (ehk õhkpillid), kordofonid (ehk keelpillid),
idiofonid (ehk korpusega helisevad pillid) ja membranofonid (ehk väriseva membraaniga
pillid). Sellest lähtuvalt kuuluvad lõõtspillid ja puhkpillid ühte rühma (ehk aerofonide rühma),
sest mõlemas on heli tekitajaks pilli sees liikuv õhk. Maailmas väga laialt levinud rütmipillide
jaoks on kaks liiki: ühte kuuluvad peamiselt trummid (ehk membranofonid) ja teise kogu
korpusega võnkuvad instrumendid (ehk idiofonid).
4
Eesti rahvapillide päritolu järgi jagas rahvaluuleteadlane Herbert Tampere (1909–1975)
instrumendid omakorda kahte rühma: rahvapillid – rahva seas tekkinud või ka
professionaalsest muusikast pärit pillid, mida rahvas kasutab traditsiooniliselt ning ühtaegu
arendab spontaanselt edasi (näiteks kannel, torupill, parmupill, lõõtspill); rahvalikud pillid –
rahvatraditsiooni tee leidnud professionaalse muusika pillid, põhiliselt vabrikutooted, mida
rahvas edasi ei kujunda (näiteks viiul, kitarr).
5
Puhkpillid ehk aerofonid
Puhkpille on eesti rahvapillide hulgas kõige rohkem. Enamik neist pillidest olid tööriistad ja
neil oli oma kindel funktsioon. Neid tohtis kasutada ainult karja väljasoleku perioodil ehk
jüripäevast (23. aprill) kuni mihklipäevani (29. september). Puhkpillide valmistamiseks
kasutati tavaliselt käepärast ja looduslikku materjali (näiteks puukoor, loomasarved, kõrred,
putked, pilliroog, savi, puulehed jne).
Puhkpillid jagunevad omakorda kolmeks: flöödi tüüpi, klarneti tüüpi ja trompeti tüüpi
puhkpillid.
Flöödi tüüpi puhkpillid
Flöödi tüüpi puhkpillid on erinevad vilepillid, mille heli tekib õhujoa põrkumisel vastu teravat
serva. Flöödi tüüpi puhkpillideks liigitatakse kõiki erinevaid vilepille. (Lisa 1) Neid valmistati
puukoorest (näiteks pajupill) (Lisa 2), männikasvust (näiteks vilepill), putkest (näiteks
putkepill) (Lisa 3), linnuluudest (näiteks peibutusviled, mida kasutasid jahimehed) ja savist
(näiteks savipiilud) (Lisa 4). Lihtsamad vilepillid tekitasid ainult mõningaid helisid. Mitme
sõrmeavaga pillid võimaldasid mängida ka meloodiaid. Valmistati ka pille, mida mängiti
kahehäälselt. Näiteks Tartumaalt on leitud vilepill, mida puhuti keskelt ning mille kahele
poole jäid sõrmeavad. Sellist pilli nimetati piibariks või venevileks. Setumaal oli kasutusel
aga valipill, mis koosnes kahest vilepillist. Neid korraga suul hoides sai mängida samuti
kahehäälselt.
Klarneti tüüpi puhkpillid
Klarneti tüüpi puhkpillid on kõrrepill ja roopill. (Lisa 5) Need valmistati vastavalt viljakõrrest
või pilliroost. Heli tekitamiseks lõigati neile peale keeleke, mis võnkudes tekitas heli.
Kõrrepill ja roopill võimaldasid mängida üsna keerulisi viise. Roopillist on välja arenenud
eesti kõige tuntum puhkpill - torupill. (Lisa 6)
6
Torupill oli ainuke puhkpill, mida võis kasutada aasta ringi. Torupill oli Eestis arvatavasti
kasutusele võetud juba 14. sajandil, kuid esimesed kirjalikud andmed torupilli kasutamisest
rahvamuusikas pärinevad 16. sajandist. Torupilli mängiti nii pidudel kui ka põllul väsinud
tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele oli määratud isegi torupillipäevad, millal pidi
põllul torupilli mängima.
Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott valmistati saartel ja rannaaladel harilikult
pargitud hülgemaost, sisemaal aga mõne suurema looma maost, põiest, koera- või kitsenahast.
Tuulekotil oli kolm auku millesse kinnitati puust torud. Õhuvool suunati tuulekotti puust
putke (ehk napp) kaudu. Viisi mängiti sõrmilisel, mis kujutab endast sõrmeavadega kadaka-
või männioksast toru. Heli tekitab sõrmilise sisse pandud roopillist "piuk". Sõrmeavasid oli
tavaliselt 6. Torupilli juures olid olulised bassitorud ehk burdoonid. Neid oli 1-3 ja neis olid
samuti roopillist piugud.
Trompeti tüüpi puhkpillid
Trompeti tüüpi puhkpillide hulka kuuluvad igasugused sarved ja pasunad, millel heli tekitab
mängija pingul huultega puhumisel võnkuma pandud õhuvool. Karjasarvi ja karjapasunaid
puhuti hommikul karjaga välja minnes ja õhtul koju tulles. (Lisa 7) Suur karjapasun, mis oli
kuni 2 meetrit pikk, oli külakarjase tööriist ja seda poisikesed puutuda ei tohtinud. Suur
karjapasun valmistati puuoksast või juurest. Noortele karjastele jäid kasutada väikesed
pasunad ja sarved. Nendega sai erinevaid helisid puhudes üksteisele teateid anda ja metsloomi
karjast eemale peletada. Väikseid pasunaid valmistati põhiliselt puukoorest ja need asetati
ööseks vette, et nad katki ei kuivaks. Väikseid sarvi valmistati looma sarvedest, mis õõnestati
seest ära ja peale lõigati mänguavad. Selliste sarvepillidega sai osav pillimees ka meloodiat
mängida.
Lõõtspillid
Eestisse jõudsid lõõtsad meremeeste ja kaupmeeste vahendusel. Esimesed pillid olid
üherealised, hilisemad kaherealised. Kõige kuulsam Eesti lõõtspilli meister oli Võrumaa mees
August Teppo (1875-1959), kelle valmistatud pille teised meistrid hiljem jäljendama
hakkasid. Teppo pillid on väga tugeva häälega, vastupidavad ja rohkete vasest kaunistustega.
7
Eriti osav oli Teppo lõõtsale keelte valmistamisel. Teppo tüüpi lõõtspillil on ainult mažoorsed
akordid. Teppo tüüpi pilli nimetatakse rahva seas eesti või võru tüüpi lõõtsaks, aga ka lihtsalt
teppo pilliks. (Lisa 8)
Lõõtsast on välja arenenud väga palju erinevaid muusikainstrumente, näiteks karmoška,
bajaan, akordion, concertina, bandoonium, jt.
Kromka ehk karmoška on vene päritolu kaherealine pill, kus helikõrgused ei sõltu
lõõtsatõmbamise suunast. Kromkat saab mängida ka minooris. (Lisa 9)
Bajaan on neljarealine kromaatiline lõõtspill, mis loodi 1907. aastal Venemaal ja nimetati
muinasvene lauliku Bojani (Bajani) järgi. Eestlaste seas on bajaan vähem levinud kui teised
lõõtspillid. Bajaani nimetatakse ka nuppakordioniks. (Lisa 10)
Libliklõõts ehk liblikapill sai oma nime pilli nurkades olevate liblika- või lüürakujuliste
kaunistuste pärast. Libliklõõtsa sai mängida ka minooris. (Lisa 11)
Esimesed akordionid jõudsid Eestisse 1920. aastate paiku meremeeste vahendusel Soomest,
Rootsist ja Saksamaalt. Esimesed akordionistid omandasid pilli käsitsemise iseõppimise teel.
Akordioni parempoolsel klahvistikul mängitakse tavaliselt meloodiat, vasakpoolse klahvistiku
nuppude all asetsevad põhibassid ja akordid, mis võimaldavad mängida saadet. Viimasel ajal
on hakatud kasutama ka meloodiabassidega akordioni, mille vasakpoolsele klahvistikule on
lisatud klahvistiku ümberlülitamise võimalus, mis võimaldab akordinuppu kasutada kui
üksikut nooti mängivad nuppu. Nii on võimalik lisaks parempoolsele ka vasakul klahvistikul
mängida ühehäälset meloodiat. (Lisa 12)
8
Ise helisevad pillid ehk idiofonid
Idiofonid on otse tõlkes ise helisevad pillid. "Ise helisev" tähendab, et heliseb kogu pilli
korpus. Mõnel idiofonilaadsel pillil heliseb ainult osa korpusest. Pilli kõla tuleb esile koostöös
inimese kehaga (näiteks parmupilli puhul suuõõs ja hingamisaparaat). Idiofone saab eristada
selle järgi, kuidas neid võnkuma pannakse. Tuntumad võtted on löömine, raputamine ja
kraapimine. Seetõttu loetakse antud juhul siia rühma paljud Eestis tuntud rütmipillid: käristid,
kuljused jms. Mõningatel idiofonidel saab mängida ka meloodiat. Näiteks muusikaline saag ja
parmupill.
Löökpille on Eesti rahvakultuuris kasutusel suhteliselt vähe. Mõned löökpillid on sarnaselt
puhkpillidele seotud kindla tavaga ega ole meelelahutuslikud.
Löökpillide hulka kuuluvad näiteks lokulaud, käristi, tirinui, krapp, heliraud, pingipill,
jauram.
Lokulaud kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust
lauda, mida lüüakse kahe (harvemini ühe) kasest või tammest vasaraga. Lokulauda kasutati
signaalinstrumendina ja selle kõlava heliga kutsuti töölisi koju ja rahvast kokku, samuti teatati
õnnetusjuhtumitest. (Lisa 13)
Ainult praktilise väärtusega olid käristid (Lisa 14) ja tirinuiad (Lisa 15). Neid kasutasid
õitsilised ehk õitsikarjused, kes öösiti metsas tööloomi (härgi ja hobuseid) söötsid. Käristeid
ja tirinuiasid kasutasid karjused metsloomade hirmutamiseks. Käristit kasutati ka mõisa
ajujahtidel.
Muusikainstrumendina kasutati ka helirauda, mis kujutab metallvõru, mida löödi
metallkepikesega (meenutab olemuselt trianglit). (Lisa 16)
Rütmipillina kasutati ka pingipilli ja umbat. Pingipilli heli saadi tuhaga üle raputatud puitalust
( näiteks pinki, põrandat, uksepakku) otsast lõhestatud kepiga hõõrudes ja koputades. Umba
ehk jauram on vibukujuline instrument, mille külge on kinnitatud metall-litrid. Takti löömisel
vastu põrandat litrid kõlisevad. (Lisa 17)
Trummide kasutamine rahvamuusika esitamisel polnud väga levinud. Setomaal siiski kasutati
väikest ühelt poolt nahaga kaetud trummi ehk puubenit. Puuben on vene päritolu pill.
9
Parmupill ei kuulu otseselt löökpillide hulka, kuid tema tööpõhimõte sarnaneb löökpillide
tööpõhimõttele, kus heli tekitajaks on pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud-
või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Heli tekitamisel on teatav
sarnasus ka lõõtsaga, sest mõlema pilli puhul aitab heli tekitada keelekesele suunatud õhuvool
(parmupilli puhul mängija puhutud õhuvool). Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning
paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka
helikõrgused. Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal
leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest. Laiemalt levis parmupill Põhja- ja Lääne-Eestis
19. sajandil. (Lisa 18)
Kõristid ja kuljused kuuluvad mitmete eluvaldkondade juurde. Enamasti moodustasid need
mingi sündmuse või tegevuse rituaalse helitausta. Kuljuseid ja kellukesi kinnitati rahvariiete
või mardisantide kostüümi külge, kus need liikumisel ja tantsul helisesid. Hobuserakmete
külge kinnitati samuti kuljuseid ja kellukesi, kui saadeti näiteks pulmarongi.
10
Keelpillid ehk kordofonid
Keelpillidest on Eestis enim mängitud erinevat tüüpi kandleid, viiulit ja moldpilli. 20. sajandi
alguses levisid lisaks eelnevatele rahvalike pillidena ka kitarr ja mandoliin.
Kannel on kõige vanem keelpill Eestis. Selle vanuseks arvatakse olevat paar tuhat aastat.
Kannel on väga tihedalt seotud läänemeresoome, balti ja Loode-Venemaa rahvakultuuriga.
Kannel jaguneb põhitüübilt kolmeks: väikekannel, uuem kannel, saate- ehk akordkannel.
Lisaks nimetatud rahvakanneldele on tänapäeval loodud ka kunstmuusika esitamiseks sobiv
kromaatiline kannel.
Väikekannel on peamiselt puust õõnestatud (harilikult kuusest, harvemini männist, pärnast,
kasest) trapetsikujuline pill. Kõlalaud on õhuke ja tavaliselt 6-7 keelega diatooniline kannel.
Keeled valmistati hobusesaba jõhvist, lambasooltest või metallist. (Lisa 19)
Seto kannelde eripäraks on kaane tasapinna lauakujuline pikendus ehk laba. Laba annab pillile
kõlajõudu juurde. (Lisa 21)
Uuem kannel on laudadest korpusega trapetsi või pooltrapetsi kujuline. Keeled on kinnitatud
metallist virblite abil ja neid on tavaliselt 20-30. Uuem kannel on tsitri tüüpi kannel. Sellistest
kanneldest on kirjeldusi ja jooniseid säilinud juba 18. ja 19. sajandist. Kandleks nimetati neid
pille rohkem Lõuna-Eestis, Põhja-Eestis ja saartel kasutati nime simmel või simbel. (Lisa 20)
Akordkannel levis Eestis 19. sajandi lõpus. Akordkannel on duurideks koondatud keeltega
saatekannel, mis võimaldab mängida akordsaadet.
Kromaatiline kannel on konstrueeritud pillimeister Väino Maala poolt 1953. aastal. Lõikuvate
keeltega pilli keeled häälestatakse kromaatiliselt, mis võimaldab mängida kõigis helistikes ja
väga erinevat repertuaari. (Lisa 22)
Hiiu kannel jõudis Eesti aladele arvatavasti rootslaste vahendusel, kes asusid Eesti saartele ja
rannikule elama 13.–14. sajandil. Kaasatoodud pilli nimetasid rootslased talharpaks (eesliide
tal on vormsimurdeline vorm rootsi sõnast tagel, mis tähendab hobusesabajõhvi). Eestlaste
seas sai pill nimeks hiiu ehk rootsi kannel. Pill on kandilise või viiulit meenutava kujuga,
mille ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad 3 kuni 4 keelt. Need keeled on
keeratud hobusesabajõhvidest või lambasooltest. Pill asetatakse põlvedele või põlvede vahele
11
ning mängitakse vibutaolise poognaga. Hiiu kandle häälestus sarnaneb viiuli häälestusega.
(Lisa 23)
Viiul jõudis Eesti linnadesse 17. Sajandil ja 18. sajandil levis viiul ka maarahva hulka. 19.
sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (näiteks kadrill, polka,
reinlender, galopp, polkamasurka, valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid osteti
ka linnast, kuid enamasti valmisid need vanemal ajal kodus. Rahvapillimehed valmistasid
sageli oma pilli ise ning mängisid viiulit nn. rahvapäraselt ehk improviseerides ja lahtisi keeli
kaasa tõmmates.
Moldpill ehk mollpill on rootsi päritolu psalmodikon, mille ajalugu ulatub 1829. aastasse.
Sellel aastal konstrueeris rootsi pastor Johannes Dillner (1785–1852) varem tuntud monohordi
ja hummeli baasil ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid.
Pillil on tagurpidi keeratud molli kuju. Kuna pilli oli lihtne valmistada, levis see kiiresti
talurahva seas ja seda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda
vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku
laulu õpetamisel ja saateks ning seepärast nimetati teda tihti laulupilliks või laulukandleks.
(Lisa 24)
Põispill on Eestis pulma naljapillina kasutusel olnud primitiivne keelpill. See on ühe keelega
poogenpill, mis on valmistatud kepist (harvem elastsest vibust), mille otste külge on
kinnitatud nöörist või lambasoolest keel. Pilli alumisse ossa on keele alla asetatud põis ja
nende vahele roop. On andmeid, et põispilli kasutati mõnel pool ansamblites rütmipillina.
(Lisa 25)
20. sajandi alguses levisid rahvalike pillidena üsna laialt kitarr ja mandoliin. Nimetatud pillid
hakkasid levima esmajoones vaimuliku, aga ka halemeelse ilmaliku musitseerimisega seoses.
Kitarr ja mandoliin said eriti populaarseks 1920.–1930. aastatel. (Lisa 26)
12
Kokkuvõte
Eesti rahvapillidel ja nendega musitseerimisel on pikk ja huvitav ajalugu. Eesti rahvapillid on
väga eriilmelised ja omapärased. Niisamuti nagu teistes kultuurideski on ka eestlased
kasutanud pille, mis pole algselt Eestiga seotud. Ometi on need pillid (näiteks torupill) saanud
eestlastele omaseks ja seda kutsutakse auga oma rahvapilliks.
13
Kasutatud materjalid
Kirjandus:
1. Tõnurist, I. (Koostaja ja toimetaja) Eesti rahvapille. Ajakirjade kirjastus. Tallinn-
Viljandi 2008
Internet:
1. http://www.rahvamuusika.ee/?s=113
2. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rp_pillid_ja_muusika
Pildid:
1. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/UserFiles/materjal/suur/004_vilepill.jpg?
KeepThis=true&TB_iframe=true&height=600&width=800
2. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/suur/003_pajupill.jpg
3. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/UserFiles/materjal/suur/005_putkepill.jpg?
KeepThis=true&TB_iframe=true&height=600&width=800
4. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/UserFiles/materjal/suur/007_savipiilu.jpg?
KeepThis=true&TB_iframe=true&height=600&width=800
5. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/UserFiles/materjal/suur/009_roopill.jpg?
KeepThis=true&TB_iframe=true&height=600&width=800
6. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/UserFiles/materjal/suur/010_torupill.jpg?
KeepThis=true&TB_iframe=true&height=600&width=800
7. http://www.ajaloomuuseum.ee/files/Image/large/1238758454.jpg
8. http://3.bp.blogspot.com/_BOHZqgKwbks/TDddpwveWUI/AAAAAAAAARY/
LdaC8rcgBSo/s320/teppo+l%C3%B5%C3%B5ts.jpg
9. http://2.bp.blogspot.com/-0gyTp37-kek/TXNc7nkqSUI/AAAAAAAAET0/
aeMp3oK1rrU/s1600/DSC_6949_v.jpg
10. http://www.akordion.com/pildidac/bajaanB.bmp
11. http://muu.delfi.ee/img/1/9/1/0/1910291.jpg
12. http://paidemuusikakool.ee/wp-content/uploads/2011/01/akordion.jpg
13. http://2.bp.blogspot.com/_ATgK7DpHJQU/TGP5DRYrSEI/AAAAAAAAADA/
KfaYndd9PfY/s1600/051_lokulaud.jpg
14
14. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/suur/052_karisti.jpg
15. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/vaike/053_tirinui.jpg
16. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/vaike/055_heliraud.jpg
17. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/suur/057_jauram.jpg
18. http://www.eksootika.ee/products/large/949.jpg
19. http://www.kylauudis.ee/wp-content/uploads/v%C3%A4ikekannel-300x225.jpg
20. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/suur/023_rahvakannel.jpg
21. http://2.bp.blogspot.com/_I5PZTgke2YM/TJGrJZMNRJI/AAAAAAAAAVc/
GeKMotR-YZY/s1600/Copy+of+Sireti+001.jpg
22. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/f/f4/
Kromaatiline_klaverivabriku_kannel.jpg
23. http://www2.siba.fi/jouhikko/kuvat/hiiukannel2.jpg
24. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/suur/036_moldpill.jpg
25. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/suur/038_p6ispill.jpg
26. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/7/70/Mandolin1.jpg/188px-
Mandolin1.jpg
15
Lisad
Lisa 1. Vilepill
16
Lisa 2. Pajupill
17
Lisa 3. Putkepill
18
Lisa 4. Savipiilu
19
Lisa 5. Roopill
20
Lisa 6. Torupill
21
Lisa 7. Karjapasun
22
Lisa 8. Teppo lõõts
Lisa 9. Kromka
23
Lisa 10. Bajaan
Lisa 11. Libliklõõts
24
Lisa 12. Akordion
Lisa 13. Lokulaud
Lisa 14. Käristi
25
Lisa 15. Tirinui
26
Lisa 16. Heliraud
27
Lisa 17. Jauram
Lisa 18. Parmupill
28
Lisa 19. Väikekannel
Lisa 20. Uuem kannel
29
Lisa 21. Seto kannel
Lisa 22. Kromaatiline kannel
30
Lisa 23. Hiiu kannel
Lisa 24. Moldpill
31
Lisa 25. Põispill
Lisa 26. Mandoliin
32