Eesti teatri festival Draama 2014: Kohaloleku kunst R 5. september 2014

Mõtted kirjutamisest ja kohalolemisest

Kohal:Aare Pilv

Arvustused:Tuvi

Juhan ja Anna

2

Draama 2014

Meie Näitleja saabub teatrisse kaks tundi enne eten-dust. Ta teeb korraliku soojenduse, et hääl ja keha oleks valmis.

Aeg jookseb üha enam kiirenedes ning ühtäkki teatab inspitsent juba paratamatut: «Tähelepanu, tähelepanu! Algab etendus! Esimese stseeni näitlejad: olge valmis! Tehniline personal, toetage kunsti! Kõik teised: head etendust, andke endast parim. Teie publiku jaoks on see esietendus!»

Möödub vaatus ja peagi algab teine. Vaheajal veedab meie Näitleja incognito publiku hulgas, et tajuda publiku-mi energiat, nii avalikku kui ka varjatut. Ta imab publiku äreva väe endasse, sest sellest sõltub tema esituse kohalolu.

Algab teine vaatus. Esimeses stseenis tülitsevad mees ja naine. Ent nüüd on aeg anda meie Näitlejal oma panus.

Ta on aksi taga valmis juba vaatuse alguses: soo-jendab suud, kordab teksti; lõdvestab keha ja flirdib inspitsendiga. Ning siis, viis sekundit enne lavaleminekut toimub metamorfoos. Avanevad näitleja tšakrad, tema energia ühildub universumiga, fookus kitseneb täiuseni – kostub märksõna meie Näitlejale – ta astub aksi tagant välja ja…

«Härra, teile on kiri!» kõlab selge ja enesekindel, täius-likkuseni nüanseeritud Näitleja hääl. Publik pingestub, hoiab hinge kinni. Meie näitleja on väärikus ise. Ta ulatab kirja üle, aga mitte niisama, mitte lihtsalt. Selles andmises on midagi sõnuseletamatut, erilist. Kriitikud kribavad oma märkmikuisse eksalteerituid märkmeid.

«Milline paus, milline mõttepinge, milline ootamatu pööre,» ahmivad vaatajad õhku. Nad on pahviks löödud, rabatud,emotsionaalselt tükeldatud.

Üle on antud Kiri. See kiri on tähtis, sellel on kaalu. Kirja saamine vallandab uued sündmused ning väiksest kirjatoomisest saab hoopis oluline tõuge loo arengus. Kõik saab korda. Maailmakord taastub. Lavastus lõppeb õnnelikult.

Nii saab iga suur muutus alguse väiksest tõukest.

Lennart Peep

Avameelselt kirjutamisest

Draama on Eesti teatri festivali Draama 2014: Kohaloleku kunst ametlik ajaleht, mis ilmub igal festivali päeval.Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi.ee); kirjutajad: Aire Pajur, Kristi Ruusna, Lennart Peep, Marite Butkaite ja Piret Kuub.

Kui mõtlen kirjutamise peale, siis meenub esime-sena Viivi Luige «Seitsmes rahukevad». Õigemini meenub see aeg, mil Rein Veidemann palus meil noortel kirjandustudengitel seda teost lugeda ja mil sellest vaimustusin ning imetlesin. Kuid miks? Mind hämmastas Viivi Luige kirjanikumälu, tema fotolik detailsus pisiasjades.

«Kuulasin kannatlikult, olin nagu mustjassinine kivi keset välja. Ma ei mõtelnud mitte midagi, kuulasin ai-nult imelikke sõnu, mis tulid takerdudes vanaema suust. Tundsin, kuidas mu silmad lähevad teravaks ja ninaots külmaks.»

On see üldse mälestus

või kirjaniku fantaasia? Alati ka viimast. Imestasin, kuidas saab keegi oma lapsepõlvest nii palju ja niivõrd detailselt mäletada. Kuid ise kirjutama asudes avastasin, et kirjutajamälu on midagi muud kui see tõtlik argipäevamälu. See on nagu põhjatu kaev mä-lestusi ja tundmusi, mis iga ämbritäiega pinnale tulles jätavad veel sama palju ämbritäisi alla mälusügavi-kesse.

*Viimasel ajal olen pida-

nud mitmeid vestlusi tee-mal «esimesed lugejad». Need on inimesed, kellele kirjutajad annavad oma tekste lugeda veel enne, kui need leiavad avalda-

Nädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

Ega eesti teater polegi nii homogeenne, et seda ühe loomaga võrrelda. Pigem on see terve ökosüsteem.

Üks mu lapsepõlve lemmikraamatuid oli «Klakk! Klakk! Klakk!» – näidendikogu, kus peategelasteks loomade ko-mitee, kiilist kašelotini. Hulk erinevaid karaktereid, huumo-rimeeli ja maailmatajusid. Eesti teatrite ühendtrupp võiks mõne neist lavastada.

Draama toimetuse teatrireisikirjad

Mis loom võiks olla eesti teater?

Berk (39)kirjutav inimene

3

2014 Draama

Avameelselt kirjutamisestNädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

Mis loom võiks olla eesti teater?

Ma arvan, et ta võiks olla kobras. Tegelikult isegi mitu kobrast – terve koprabande. Eesti teatrid närivad näiden-deid nagu koprad puid. Ja teevad neist midagi.

Kohati on nende tegevus sama mõistatuslik – miks nad seda teevad? Aga nad närivad edasi ja teevad seda väga kirglikult.

Arvan, et mäger. See on tubli loom, aga ometi pole temast eriti midagi kuulda. Ega mäger ei saagi väga mida-gi teha, et rohkem silma paista... Ta on asi iseeneses. Ja juurte juures!

Võib-olla peaksid teised rohkem huvituma, kes ta on ja mida teeb.

Kaupo (40+)õpetaja

Karl (24)Teatro Poetico tehnik

[PÄEVA KOMM]

«Näe! Päris näitleja!»

Pere rõõmus üllatus Ülikooli kohvikus.

mist. Esimesed lugejad on kirjaniku edu kullavaramu. Need inimesed on meie sõbrad, vanemad, mõtte-kaaslased, nad püüavad meid igal juhul aidata. Need on inimesed, kelle kohta võime pärast öelda: «Ilma teieta ei oleks see tekst selline nagu ta nüüd on».

Kuid milles seisneb esimeste lugejate suurim väärtus? See on nende vahetu värske emotsioon. Kirjanik Neil Gaiman on öelnud: «Pidage meeles: kui inimesed ütlevad, et nende meelest on miski valesti või ei toimi, on neil peaaegu alati õigus. Kui nad ütlevad teile, et teavad täpselt, mis on valesti ja

kuidas seda parandada, eksivad nad peaaegu alati.» Kuulakem hästi oma esimesi lugejaid.

*Esimene näidend, mis

ma lugesin... püüan end meenutada selle tüdru-kuna, kes ma olin tollal. Värvitud pruunid juuksed, seismas raamatukogus, ebalevate näppude vahel kartongiga kohaviide. Ootamas kannatlikult oma korda. Ahjaa... meenus – August Kitzbergi «Liba-hunt». Kui ootuspärane leid mälusopist, kuid siiani üks tugevamaid tekste kodu-maises dramaturgias.

Piret JaaksDrakadeemia III lend

4

Draama 2014

Tänase põhiprogram-mi arutellu «Temporality without Narrativity?» («Ajalisus ilma loolisuse-ta?») teeb sissejuhatuse teatriuurija Aare Pilv.

Lennart Peep

Aare, millest Sa meile oma loengus kõneled?

Minu ülesandeks on kõneleda narratiivsusest. Ma sain aru, et see loeng on kuraatori (Tõnu Õnne-palu – toim.) ülesanne ja kontseptsiooni osa. Üks asi on tal kohaloluvärk, teine on luulevärk ja loojutustamise-värk on tal ka, vähemalt ma sain niimoodi aru.

Mina räägin sellest, mis on narratiivsuse mini-maalsed tingimused. Mind huvitab, miks üldse lugusid jutustatakse – mis on üldse selle mõte. Selleks räägin ma lugude teooriatest. On olemas erinevaid teooriaid ja üks neist eristab seitset tüüpi lugusid, teise järgi on neid 36. Räägin sellest, mis mida kujutab ja vaatan, mis lavastused nende jaotustega sobivad.

Kas teatris tulevad mingid tüübid eriti selgelt välja?

Vist mitte. See puudutab eelkõige dramaturgilist asja.

Su loengu teema kõne-leb ajalisusest ja narra-tiivsusest. Mida mõtled ajalisuse all?

Lugu sisaldab alati aega. Lugu, see on mingit moodi organiseeritud aeg. Teater on ka ajaline kunst, sest temagi kestab mingi aja.

Aeg-ajalt on räägitud ka

Aare Pilv: mind huvitab, miks üldse lugusid jutustatakse

FOTO: Lauri Kulpsoo

5

2014 Draama

Aare Pilv: mind huvitab, miks üldse lugusid jutustatakse

sellisest asjast nagu mit-tenarratiivne teater. Sellest kõneledes tekib mul aga küsimus, et kas selline kunst, mis ei ole narratiivne, on samuti võimalik? Minu ar-vates mitte. Isegi kui meil on olemas selline lavastus nagu «Pure mind». Selles lavastu-ses ei näe me väga selget lugu, vaid pigem kujundite seoseid. Kuid antud lavastus on mingis ajas mõõdetav ja loob seeläbi juba iseenesest loo. Ent mis lugu tekib, sõl-tub juba palju rohkem vaata-jast. «Pure mindi» puhul on loo jutustamine usaldatud palju rohkem vaataja pähe. See on see ajalisus, mida ma selles pealkirjas mõtlen.

Kas vaataja ja etendaja mõistavad teatris aega erinevalt?

Jah, seal saavad loo ajalisus ja esitus kokku, aga sellest ma ei hakka rääkima, see on keeruline.

Kas eelnimetatud lugude tüüpidest on sul ka mõni lemmik?

Ei, lemmikut ei oska ma öelda. Samuti ei saa öelda, et lugude tüüpideks jagami-ne oleks kuidagi lõplik. Neid saab teha erinevatel alus-tel. Üks variant on näiteks selline, kus on eristatud seitse erinevat loo tüüpi, mis sõltuvad selle põhikonfliktist. On see inimese ja inimese, inimese ja ühiskonna, ini-mese ja jumala, inimese või

looduse vahel.

Kas konfliktituid lugu-sid ka on?

Selleni ma vist ka jõuan, et põhimõtteliselt võiks nagu olla. Aeg kulgeb ja juba see kulgemine ise loob lugusid.

Tegelikult aga ei ole konf-liktitul lool üldse mõtet. Lool on mõte siis, kui seal on – noh, ütleme mitte konflikt – aga mingi küsimus kindlasti. See, mille pärast lugusid jutustatakse ongi see, et leida vastuseid mingitele küsimustele. Näiteks mida teha siis, kui meil on sellised ja sellised tingimused ning antused. Millised valikud ini-mestel sellises olukorras on? Traditsiooniliselt püüab lugu anda vastuse. Konfliktitutes lugudes jääb vastus aga lahtiseks. Antakse lihtsalt mingid suunad kätte.

Kas nagu Siberi juttu-des, mis justkui ei alga ega lõppe kuskil?

See on teine kultuur. Ma isegi ei oska öelda, mille jaoks nad selliseid asju jutustavad või mis nende ülesanne on.

Ehk siis kuuleme Sind kõnelemas traditsiooni-lisest läänelikust teatri-narratiivist, kus on algus, keskpaik ja lõpp?

Algus isegi ei ole väga oluline. Olulised on keskpaik ja lõpp. Ilma alguseta lugu on tegelikult palju põnevam. :):

Festivali lõpupidu toimub uuenduskuuri läbinud Vanemuise väikeses majas

Festivali Draama 2014: Kohaloleku kunst lõputse-remoonia toimub homme, 6. septembril Vanemuise väikeses majas.

Festivali ametlik lõpe-tamine toimub vahetult pärast «Utoopia rannik. III osa. Kaldale heidetud» etendust Vanemuise väike-ses majas. Utoopia triloo-gia viimase osa etendus algab kell 20.

Lõputseremooniale on oodatud kõik reedese eten-duse piletiomanikud ning festivali kaelakaartidega külalised.

Juhul, kui te ei jõua

etenduse alguseks, tulge Vanemuise väikesesse maj-ja kella 22ks ning vaadake koos teistega lavastuse III vaatust.

Festivali lõputseremoo-nial võtavad sõna nii korral-dajad kui ka külalised, tun-nustatakse festivali sõpru ning kuulutatakse välja ka Draama 2015 kuraator.

Pärast lõputseremoo-niat jätkub pidu festivali klubis Ülikooli kohvikus (Ülikooli 20).

Ärge unustage ka püha-päeval vaatamast festivali viimase päeva etendusi ja osalemast Teatro Poetico lõpuarutelul! :):

Aare Pilv on eesti luuletaja ja kirjandusteadlane. Ta on lõpetanud Köleri-nimelise Viljandi 4. kesk-kooli ning õppinud Tartu ülikoolis eesti kirjandust, teatriteadust, semiootikat..

6

Draama 2014

Meil siin teatris on tuvi«Tuvi» tuleb erakord-

selt tuttav ette, õigemini, lavastuses esitatavad/etendatavad lood on just-kui kuuldud-nähtud.

Kristi Ruusna

Jääb mulje, nagu olek-sid trupp ja lavastaja koos ümber laua istunud ning ette ladunud kõik negatiivse oma elukutse ja teatrisole-mise juures. Või siis hoopis probleemid, mida nad on teatris kohanud.

Kui vähegi teatrimaa-ilmaga seotud olla, siis ei tule üllatavana vananeva kivistunud arusaamadega ja maneeridega näitleja, edeva noore lavastaja, inetu ja ebameeldiva naisnäit-leja, närvilise ja sisutühja teatridirektori, (m)andunud fännide ja rahulolematu personali probleemid.

Ja ehkki need kõik on tõsised ja reaalselt eksistee-rivad probleemid, heidab «Tuvi» trupp magusmõru nalja kõigi nende üle, joos-tes ühest lava otsast teise nagu laval oleks mõni Ray Cooney teksti läbimäng. Aga see ei ole Cooney, sest see on teravam, läbimõel-dum, haaravam.

Üksteist ei lööda kum-mist haamriga oimetuks, vaid lajatatakse ausate tõdede ja ebaviisakate fraa-sidega, sest nii on meil siin teatris ju kombeks.

Niisiis ma naersin. Ja kohe südamest. Üle väga pika aja sattusin vaatama komöödiateatrit ja naersin ilma häbita, sest tegemist ei ole eksimiste või vahetunud isikute komöödiaga.

«Tuvi» on ju tegelikult väga tõsine, sest ta pöö-rab tähelepanu olulistele küsimustele teatris: kuivõrd peab teater olema kaasaeg-se tehnikaga varustatud, et

teha kunsti; kas näitlejad peaksid tegelema enese-reklaamiga väljaspool oma teatrit, et tõmmata tähele-panu; kas vanema põlvkon-na näitlejad peaksid kaasa jooksma iga uue voolu või nähtusega, mis teatris pa-rasjagu populaarne on; kes on siiski teatri olemise eest vastutav – kas «transa» või loominguline personal?

Eks iga teater peab nendele küsimustele ise vastama. Teatrikriitikuna ei oska ma siin niivõrd palju sõna võtta, sest paljuski näen ja tean mina seda, mis on otseselt laval ning esitatud infona erinevates meediumites. Mis toimub telgitagustes, see on pime-dus.

Ent mõnikord info siiski lekib, sest minu põlvkond on suhtlejad. Ja isegi pari-ma tahtmise juures satub seltskonda ikkagi keegi, kes töötab teatris ja tahab sellest rääkida. Võib-olla sellepärast «Tuvi» minu jaoks töötaski. Kõik need teatrilood tulevad tuttavad ette.

Täiesti vaimustava rolli teeb teatridirektorina Aarne Soro, kelle närviline maneer ja tattipritsiv kõnepruuk kinnistavad selle kõige tüü-tuma ja «kunstikaugema» teatriinimese stereotüüpi. Samuti torkab lavalt silma Liina Olmaru, kes piuksu-hääle ja rasedakõhuga hüs-teeriliselt tähelepanunäljase naisnäitleja tüübi kenasti

elavaks mängib.Pean tõdema, et pärast

kolme vaatust väsisin ma paratamatult ning ringi-jooksmine ja lärm muutusid pisut kurnavaks, kuid siiski andis «Tuvi» tänavusele Draamale korraliku energia-süsti. Teatri eneseiroonia kohaloleku kunst ilmneb selles lavastuses väga te-ravalt ning näitab sisuliselt teatri tervet hinge.

Laval heidetakse nalja puuduste üle, kuid ometi on puuduste üle heitmist tulnud vaatama andunud publik. Seega, meil siin teatrimaailmas on veel lootust ja jaksu. Pealegi, kuidas saakski olla lootu-setus, kui meil siin teatris on tuvi. :):

FOTO: Nora Aleksandra Tsahkna

7

2014 Draama

Noored pakatavad siirast teatriarmastusest

Juhan Liivi ja Anna Haava luuletuste põhjal koostatud kava koondpeal-kirjaga «Juhan ja Anna» oli draamafestivali publi-kule oluline ja huvitav vast mitte niivõrd luuletajate või nende loomingu pärast, kuivõrd see andis võima-luse tutvuda TÜ Viljandi kultuuriakadeemias hetkel õppiva noorema kursuse teatritudengitega.

Piret Kuub

Huviorbiiti kerkis kaht-lemata 11. lend tervikuna, koos kõikide sealsete näitleja- ja lavastajaisiksus-tega, kuigi antud lavastuse kontekstis köitis esmalt tähelepanu noorte arusaam ja lähenemine Eesti luule suurkujudele.

Ehkki lavastus meenutas paljuski kooli kursusetööd, kus on antud ülesandeks valida materjal luuleklas-sikast ja see huvitavalt ära lavastada, oli tulemuseks

killuke head ja elavat teatrit. Teatro Poeticol siiani nähtud luulelavastuste hulgas oli «Juhan ja Anna» kahtlemata kõige leidlikum, mängulisem ja kaasahaaravam.

Tekstide vahele, sisse ja ümber oli põimitud hul-galiselt mängulisi etüüde, mis kõik kokku moodustas lahutamatu terviku. Esines palju liikumist, suur rõhk la-sus muuhulgas ka füüsilisel eneseväljendusel.

Nauditav oli vaada-ta, kuidas terve trupp oli korraga kogu aeg aktiivselt tegevuses, illustreeris või n-ö juhatas sisse järgnevat teks-tilist osa. Mõned luuletused kõlasid kollektiivselt, teised olid individuaalsed sooritu-sed. Oli tekste, mis kasvasid üle isegi lauluks, üminaks või akrobaatika elemendiks.

Enim pälvisid tähelepanu üleminekud ühest luuletu-sest teise, mis olid täidetud tegevuse ja omavahelise suhtlusega. Iga selline üle-

minek kruvis üles ootuse ja huvi selle vastu, et missu-gune luuletus võiks nüüd järgneda. Kohati oli selle tulemuseks küll olukord, et mittesõnaline luuletus-se sisse- või väljajuhatus osutus usutavamaks ja atraktiivsemaks kui järgnev tekst ise. Mis omakorda tõendab, et kõige raskem on töö sõnaga.

Kokkuvõttes sai pub-lik osa niivõrd terviklikust kompositsioonist, et alatihti oli raske arugi saada ja järge pidada, kus lõpeb Liiv ja algab Haava või vastupidi.

Klassikute puhul kipub tihtipeale ilmnema olukord, kus publik loodab näha ja tunda mingeid uusi hoovusi, siiani tajumatuid tasandeid, enneolematuid tõlgendusi. Kui on tuntud tekst, siis lan-geb reeglina seda suurem tähelepanu esitaja peale, et millega too nüüd üllatab.

«Juhani ja Anna» puhul saab öelda, et oldi käitutud

kavalasti: kavva olid valitud mitte väga tuntud luuletu-sed, kõrvale olid jäetud kõik sellised tekstid, mida iga haritud inimene oskab peast tsiteerida. Seetõttu mõjus luulekava ka puht tekstiliselt väga värskendavalt.

Kokkuvõttes torkasid Viljandi teatritudengid silma oma hea ansamblimängu ja ühtsustunde poolest. Fakt, et kursusel on ka palju vene rahvusest inimesi, muudab grupi veelgi värvikamaks. «Juhanis ja Annas» toimis selline eesti-vene integrat-sioon üllatavalt hästi. Olgu selle kinnituseks näide, kus eesti ja vene keel kõlasid suisa samaaegselt, sarnaste intonatsioonide ja ühtlase tempoga.

Teisalt tõendas nähtud etendus, miks noored näitle-jad paeluvad tihtipeale enam kui staažikad: sest nad pakatavad energiast, tahtest ja siirast armastusest teatri vastu. :):

FOTO: Nele Tammeaid

8

Draama 2014

Täna Draamal:09:00 – Konverents «Esilekerkivad identiteedid nüüdisteatris»Konverentsi teisel päeval peavad ettekandeid rahvus-vahelise STEP (Project on European Theatre Systems) töörühma liikmed.

Tartu ülikoolis (Ülikooli 16)

15:00 – Põhiprogrammi arutelu: Aare Pilv «Tem-porality without Narrativity?»Teemasse «Ajalisus ilma loolisuseta» teeb sissejuhatuse Aare Pilv. Arutelusid on kuulama-täiendama oodatud kõik teatripraktikud, -teoreetikud ja -huvilised, keda huvitab süvenenum analüütiline sissevaade festivali põhiprogrammi.NB! Arutelu toimub inglise keeles!

Ülikooli kohvikus

18:00 – Külaline - Eesti Draamateater (autor Éric-Emmanuel Schmitt)On aasta 1938. Psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud on vastamisi sattunud kellegi või millegi suuremaga, kui vaid järjekordne austaja või hädaline. Salapärane külaline suudab panna inimhinge üksipulgi läbi uurinud teadlase kahtlema nii enda väärtushinnangutes, usku-mustes kui viimaks endaski.NB! Etendus on välja müüdud!

Sadamateatris

18:00 – Utoopia rannik. I osa. Teekond - Tallinna Linnateater (autor Tom Stoppard)Triloogia esimest osa võib võtta nii iseseisva kibemagu-sa oodina noorusele kui ka eelmänguna sündmustele, millest jutustavad «Utoopia ranniku» järgmised osad.NB! Etendus on välja müüdud!

Tallinna Linnateatris

20:30 – PURE MIND - Kompanii Nii ja Tartu Uus Teater (autor Renate Keerd)Sõnapaar «PURE MIND» oma mitmetähenduslikkuses on ainus vihje, mille valguses publik lavastust avastama kutsutakse. Peaasi, et vaatama tulles oleks meel puhas ja vaim valmis purema või siis ise puretud saama. Kõik on võimalik.

Tartu Uues Teatris

21:00 – Theatrumi kuulamised: Kristjan Jaak Peter-son. Laulud. Päevaraamat - Theatrum

Tartu ülikooli kirikus

23:00 – Festivali klubi Muusika eest vastutavad Ingomar Vihmar, Illimar Vihmar ja Sander Põllu.

Ülikooli kohvikus

NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummer-damata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!