Eesti teatri festival Draama 2015: Piiri peal N 10. september 2015

Teatrisse!

2

Draama 2015

Olen kolme päeva vältel näinud Draamal väga eripal-gelisi lavastusi ja pean nentima, et köitvaimad ja meel-dejäävaimad on olnud minu jaoks need, kus mängitakse ühel või teisel moel piiridega. Ja seda mitmes mõttes.

Teatris võib piire luua või kaotada, neid võib segada, eristada või kombata, samuti võib piiridega eksperi-menteerida, või tekitada hoopis piirsituatsioone; ka võib jääda kas siia- või sinnapoole piiri. Piirid võivad olla nii kujuteldavad kui ka tegelikud.

Minu jaoks on huvitav nähtus rännak elu ja teatri, fiktsiooni ja tegelikkuse piirimail. Eriti põnev on hetk, mil piir muutub ühtäkki nähtamatuks, kus ei saagi enam pä-ris täpselt aru, mis on mäng ja mis on päris. Või hoopis moment, kui mängus peitub nii suur tõde, et see ei jäta ükskõikseks.

Selliseid hetki olen senise kolme festivalipäeva jooksul kogenud mitmeid. Eriti nendes lavastustes, mis on väljunud teatriseinte vahelt ja võtnud suuna uute piiride avastamise ja vanade lõhkumise pärusmaale, ikka otsima seda oma tõde. Siinkohal pean silmas ruumi-rännakulisi lavastusi, „Mõtteainest“ ja „Pärismaalaste paaritumismänge“.

Tihti on etendused, mis toimuvad teatrisaalist väljas, linnaruumis, avaramate piiridega kui need, kus kõik on kontrolli all. Avalikus ruumis võib õigupoolest juhtuda mida iganes, üks ootamatus teise järel, ja juba ongi piir hägustunud, nii lihtsate vahenditega. See on platvorm, kus mäng kasvab üle tegelikkuseks ja vastupidi. Maini-tud lavastused olid sellistest momentidest üsna laetud.

Kuid kõige tähtsam on siiski tõde ja usk, idee ja mõte, sest küsimus ei ole antud hetkel üldse ekspe-rimentaalses teatrivormis. Piiridega saab mängida ka kitsastes tingimustes, puht mõtteliselt.

Piiripealseid situatsioone on teatris ikka huvitavad jälgida. Need loovad tegevuse, nendest võib käivituda konflikt. Samuti on põnevad tegelased, kes on jõudnud mingi piirini, kes peavad tegema valikuid.

Loodetavasti näeb ka festivali ülejäänud päevadel situatsioone, tegevusi, konflikte ja tegelasi, keda kannus-tab mäng piiridega.

Piret KuubDRAAMA ajalehe toimetus

Piiripealsed teatrid

Draama on Eesti teatri festivali Draama 2015: Piiri peal ametlik ajaleht, mis ilmub iga päev.Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi.ee); kirjutajad: Ivika Saaroja, Marite H. Butkaite, Oliver Issak ja Piret Kuub.

Mõtteid (teatri)haridusest ja muust.

See oli huvitav aasta, sest siis otsustasin õpetamise asemel õppima hakata. Kuna pidin Aafrikasse mustana-halisi õpetama minema, läksin sellel ajal Moskvasse, et prantsuse keel selgeks saada. Ja Moskvasse jõudes küsiti minu käest kohe, et mis teil seal Eestis toimub.

Eks see oligi päris ärev aeg, toimus Hirvepargi miiting ning tudengid käisid ka siin Tartus kollaste särkidega ringi – ikka fosforiidisõja pärast.

Piiridega mängimine köidab meelt

Mida mäletad aastast 1987?

Madis (62)õpetaja

Kõik teatriteadlased tea-vad, et Eesti kutseline teater sündis 1906. aastal koos Vanemuise ja Estoniaga. Hoopis keerulisem on aga määratleda seda, millal meil üldse teatrit tegema hakati.

Kas oli see tõesti aastal 1870, mil Vanemuises esi-etendus Koidula „Saaremaa onupoeg“ ja millest algab kokkuleppeliselt eesti teatri ajalugu? Või oli see siiski juba kusagil 1529. aasta paiku, mil Tallinna Raekoja saalis etendati ladinakeelset komöödiat „Androslannad“?

Mis on üldse teater ja mille poolest erinevad muust teatrist rahvuslik, kutseline, projekti-, laste-, kooli-, noorte- või harras-tusteater? Kas erinevused on nii suured, et tõesti tuleb

neisse erinevalt suhtuda või on asi ikkagi teatri olemuses endas, millele taandades võiks justkui kõik teatrid olla lihtsalt teatrid.

Kunagi oli lihtne teha vahet kutselise ja harrastus-teatri vahel. Kutselisel teatril oli tavaliselt oma maja, eri-alase haridusega näitlejad ja lavastajad. Harrastusteatris tegid kõike aga asjaarmas-tajad muu elu kõrvalt. Nüüd on lood vahet tegemisega palju keerulisemad.

Ka kutselised näitlejad võivad teha täiskohaga muud tööd – olgu nad siis ettevõtjad või töötavad mõnd aega kellegi teise alluvuses. Kas see täendab, et siis ei ole nad enam päris näitlejad?

Teatrites võivad kõrvuti

3

2015 Draama

Piiripealsed teatrid

Vaata Tartu Uue Teatri ja Musta Kasti lavastust „1987“ täna kell 20, reedel kell 12 ja laupäeval kell 20 ERM-i uues majas.

Mõtteid (teatri)haridusest ja muust.

Mida mäletad aastast 1987?

Minu jaoks ole see väga oluline aasta, sest siis sündis minul poeg. Aga mis ühiskondlikus elus toimus....ei teagi kohe nii öelda. Eks ta ongi nii, et lapseootel inimese jaoks jääb ühiskondlik elu sellel ajal tagaplaanile.

Mäletan, et tollel ajal oli Gorbatšov, aga ega väga täpselt ei ole meeles küll. Eks olid sellised vabamad ajad, puhusid uued tuuled ning inimesed julgesid rääkida juba igasugustest asjadest. Midagi nagu vabamaks läks, aga midagi kapitaalset nagu ei ole. Ning sellel aastal tähistasin ma ka oma viiekümnendat juubelit – suur ja uhke pidu oli.

Ave (59)raamatukogu juhataja

Maia (77)valvur

töötada erialase haridusega näitlejad ja inimesed, kes lihtsalt oskavad ja tahavad näidelda või lavastada, kuid kes pole saanud teatrikoo-list lõputunnistust, mis nad n-ö päris teatriinimesteks teeks.

Hoopis lihtsam tundub asi olevat siis, kui jutuks tulevad kooliteatrid: seal näitlevad ja tegutsevad ju kooliõpilased, kes on seo-tud sama kooliga, eks? Aga mis on siis need kooslused, kus laval on kõrvuti kooliõpi-lased ja tööinimesed, kes tagatipuks veel eri koolide kasvandikud?

Mõtlesin sellele vahe-le rohkem siis, kui Tartus tegutses veel Noorte Teatritehas. Seal olid kõrvuti näiteks Treffneri ja Kesklinna

kooli õpilased ja vilistlased, keda ühendas soov teha head teatrit ning kelle jaoks lihtsalt kooli näiteringidest enam ei piisanud. Aga oli inimesi ka mujalt. Ja küsi-mus, mis me siis oleme, oli õhus üsna sageli.

Kas selline teater võiks või tohiks osaleda kooliteat-rite konkursil? Või peaks see keskenduma vaid harrastusteatrite festivalile? Või on piirid sellisel juhul nii hägused, et teha võib kõike, mida hing iganes ihaldab?

Päris õigeid vastuseid neile küsimustele vist polegi. Ajalugu teab küll kinnitada, et osaletud sai nii kooliteatrite kui ka üliõpilas-teatrite festivalidel ja mõle-malt mõned võidudki koju tuua. Samas oli Teatritehas

hoopis harastusteatrite liidu liige. Seega tundub, et piirid on selliste teatrite puhul pigem suhtumise küsimus ja läheneda tuleks juhtumi-põhiselt.

Mõtlesime oma peas väl-ja, et kooliteatritega saame võistelda siis, kui suurem osa trupiliikmetest on koolinoored, üliõpilasteatrite puhul peaks suurem osa-kaal olema tudengitel. Ja kuni teatriharidust kinnitavat diplomit taskus pole, saab harrastusteatri nimetuse all tegutseda.

Kui Teatritehas üle mitmete aastate taas kokku tuleks, oleks aga küsimus, kes me oleme, hoopis keerulisem. Selleks ajaks on ilmselt kõigil asutajaliikmetel ja kunagistel põhinäitlejatel

ning lavatagustel jõudu-del oma erialane diplom olemas. Kellel Viljandi kultuuriakadeemia või La-vaka lõputunnistus, kellel TÜ teatriteaduse või BFM-i filmilooja kraad käes. Kellel on kõva esinemiskogemus hoopis õpetaja või õhtuju-hina.

Kus oleks siis piirid, mida varbaga surkida või mida ületada?

Ilmselt lood nii kaugele ei arene ning Must Kast ja Viljandi Ugala, kelle ridades praeguseks suur osa endisi tehaslasi näitleja- või lavas-tajaleiba teenib, võivad ker-gemalt hingata. Küsimus, kust läheb piir, aga jääb. Ei või ju iial teada...

Merilyn Merisalu

4

Draama 2015

Draama festivali aja-lehe toimetus vestles festi-vali ühe kunstniku Katari-na Klettiga ja uuris, kuidas kujunes välja linnaruumis nähtav visuaal ja kuidas kulgesid ettevalmistused suureks teatripeoks.

Katarina kõrval on teine festivali kunstnik Annika Lindemann. Mõlemad on lõpetanud Eesti kunstiaka-deemia stsenograafia eriala ja mõlema jaoks on see teine aasta festivali kunstni-ku ametis.

Kuidas sina ja Annika sattusite DRAAMA kunst-nikeks?

Kaks aastat tagasi kut-sus tollane kunstnik Margit Tamme mind assistendiks. Järgmisel aastal tehti ettepanek amet mulle n-ö

Ilu, linn ja draamafestivaledasi pärandada.

Võtsin ka Annika en-dale kõrvale, sest tundus, et suvi läheb tihedaks: oli vaja välja töötada uus kujundus ja kahekesi on seda operatiivsem teha. Nagu välja tuli, siis kujunes koostöö väga viljakaks ja arvan, et täiendame teineteist.

Kuidas kulgesid selle-suvised ettevalmistused?

Eelmisel aastal sai uus linnakujundus välja tööta-tud mõttega, et see jääb paariks aastaks kestma ja et tooraine oleks lahti võetav ja kokku pandav.

Üldjoontes lähtusime sel aastal samast põhimõt-test, kuid tegime mõned muutused. Küüni tänava alguses on sel sügisel teistsugune paviljon, mille loomisel lähtusime tärin-gust. Selle eesmärk on olla suur objekt ja DRAAMA maamärk.

Mis on kujunduses muutunud võrreldes va-rasemate aastatega?

Linnakujundust proo-visime muuta ehituslikus mõttes mugavamaks ja parandasime üht-teist. Proovisime seda muuta efektiivsemaks ja lihtsa-maks.

Festivali kunstnikud olla on meil alles teine aasta ja eks meiegi alles õpime. Sel aastal pole ka plakatinäitust, vaid on plakatid plankudel. Kujundus haarab laiemat ala, kui eelmisel aastal: mullu kulus paviljoni jaoks materjali rohkem, sel korral aga vähem ja niiviisi saime panustada rohkem linna kujundusse.

FOTO: Mona Menets

FOTO: Nora Aleksandra Tsahkna

5

2015 Draama

Ilu, linn ja draamafestival

Theatrumi lavastuses „Hääled“ on tõepoolest lavastuses peaosa häältel – nii siis, kui nad on, kui ka siis, kui neid pole.

Kadi Herkül kirjutab 5. augustil ERR-i kultuuripor-taalis: „…on pööning ja hääled; nad on siin enne publiku tulekut ja jäävad siia pärast tolle lahku-mist.“ Dialoogid kannavad lavastuses publiku üle põlvkondade, ühendavad ja lahutavad sugusid ja pe-rekondi, näitavad, kui üksi võib olla koos.

Hääled täidavad pöö-ningu isegi siis, kui neid pole. Me ei tea, kust need inimesed tulid ja me ei näe, kuhu nad lähevad. On vaid hetked, mil nad on meiega koos, teineteisega koos, ütlevad lihtsaid sõnu, mille taga on sügavad tõed. Ei autor ega lavastaja ei mälu elu publiku jaoks ette läbi.

Theatrumi lavastus on keskkonnateater, kus Esna mõisal on täita oluline roll: publikut ei kutsuta sinna pööningule niisama, asja eest teist taga. Esna mõisa

õhkkond, Kristiina-Hor-tensia Porti peenekoeline kunstnikutöö ja tšello mäs-sivad külastaja endasse just samuti nagu hääled või vaikus. Kuidas ollakse üksi maailmas, kus kunagi üksi ei jääda?

Lavastus põhineb Jaan Kruusvalli tekstidel ja toob vaatajani inimestevaheliste suhete essentsi kaheksas pildis. Lavastaja Lembit Peterson on Järva Teatajale öelnud, et Kruusvalli teks-tide lavale sobitamine ongi olnud trupile suurim välja-kutse, sest nad pole algselt selleks kirjutatud. „Lavas-tuse eesmärk on algusest peale olnud leida nende väikeste dialoogide siduv mõte ning leida viis, kuidas need kokku kõlaksid,“ kom-menteeris Peterson.

Enne etendust, kell 18.30, tutvustab teksti autori poeg Filipp Kruusvall külastajatele mõisa. Eten-duse lõppemisel musitsee-rib alumises saalis tšello-mängija ja inimesed saavad enne koduteed soovi korral vaikselt küünlavagel istuda ja mõtiskleda. :):

Lavastaja: Lembit PetersonKunstnik: Kristiina-Hortensia PortHelikujundaja: Marius PetersonOsades: Garmen Tabor, Aleksander EelmaaTšellol: Johannes Sarapuu

Peaosa on häältel

FOTO: Theatrum

Sel sügisel on ka diivanid teistsugused kui varem. Päris diivanid on asendunud ehitusalus-test tehtutega. Millest selline valik?

Marguse soov on ol-nud, et linn oleks DRAA-MA-t täis. Sellest oleme lähtunud kaks aastat ja jätkanud ka linnamööbli traditsiooni. Vahelduse mõttes oleme üksikutes punktides diivanid säili-tanud, aga oleme pigem läinud stend-pinkide teed, kus on koos plakati- ja istumispind.

Millega peab festivali ja linnaruumi kujundami-sel ning linna DRAAMA objektidega täitmisel arvestama?

Punane on läbiv värv – see on DRAAMA värv ja sa-muti torkab igalpool hästi silma. Värvigamma sõltub ka kuraatorprogrammist. Eelmisel aastal oli „Teatro Poetico“ puhul esindatud valge, sel aastal ka must. Oleme üritanud sisse tuua erinevaid toone ja reageeri-me sellele, mida tuuled igal aastal juurde toovad.

Stend-istepinkide mõte on see, et need on plakatipind, kuhu panna plakateid ja infot program-mi lavastuste kohta. Et see oleks hästi nähtav ja kättesaadav.

Tuleb silmas pidada ka kohti, mida mööbliga täita. Sel aastal on lisaks vana-dele kohtadele ka mõni uus: kaubamaja juurde tegime pika stend-pingi, samuti on uus koht von Bocki maja juures.

Proovime võimalusi arvestades olla esindatud võimalikult laialt ja suurelt, kuigi euroaluseid on vaid

teatud arv. Samuti ei saa mööda

sellest, et tuleb linnaga kooskõlastada ja läbi rääkida, kuhu mida panna saab.

Kas kunstnikutena täi-date Annikaga eri rolle?

Jah, üks osa on loomin-guline pool ja teine see, et kõik tuleb välja töötada ja tööle panna. Ei saa mööda ka jooniste tegemisest, mis järgneb välja mõtlemi-se osale.

Kuidagi on läinud nii, et Annika teeb jooniseid, sest on kergem, kui neid teeb üks inimene ja mina tegelen vabatahtlikele tööülesannete jagamisega. Samuti kaasnevad etteval-mistustega läbirääkimised ja esitlused festivali tiimi-ga. Eelviimane etapp on linnaga kooskõlastamine.

Seejärel algab ehi-tusperiood, kus meile on asendamatuks abiks meie vabatahtlikud. Nemad tuleb kindlasti ära mainida, sest ilma nendeta poleks midagi.

Sel sügisel oli linnaku-junduse ehitamine märki-misväärselt efektiivne ja käis kiiresti. See oli väga meeldiv üllatus, et pü-hapäeval olid kõik asjad juba olemas ja üleval. Ehk ka seepärast, et eelmisel aastal nägime, kuidas mi-dagi teha ja proovisime sel aastal teha asju ökonoom-semaks.

Ja järgmisel aastal kohtume jälle?

Vaatame, mis elu toob.

Risti ette ei löö?Kindlasti mitte!

Marite H. Butkaite

6

Draama 2015

Armastajate raskusedEMTA lavakunstikoo-

li ooperistuudio näitab ennast Draamal parajalt keeruka materjaliga.

Claude Debussy ooper „Pelléas ja Mélisande“, mis baseerub Maurice Maeter-lincki samanimelisel näiden-dil, on üsna suur väljakutse nii lavastuslikult ja näitleja-meisterlikkuse poolest, kui kindlasti ka vokaaltehniliselt. Kuigi ooperist mängitakse vaid katkend, on ka 35 minutit laval küllalt pikk aeg sellise raske materjali jaoks.

Maeterlincki näidend on üsna tüüpiline armas-tuskolmnurga lugu: Pelléas (Sander Sokk) armastab kirglikult oma vennanaist Mélisande´i (Héloïse Bernard), kuid õnn jääb kät-tesaamatuks. Mis aga teeb teosest omanäolise väärt-kirjanduse, on tegevustiku ja sündmustiku puudumine, sümbolism, poeetiline keel.

Juba tegelaste kõne erineb oluliselt meie argi-keelest, kuna see kubiseb kujundeist, olles samal ajal kaunis ja romantiline. Samas just siin peitubki näidendi komplitseeritus ja põhjus, miks antud materjali on küllalt raske lavalaudade-le panna. Eks lavaelu keer-leb reeglina ikka tegevuse ja sündmuse ümber.

Noori ooperisoliste tuleb kindlasti kiita selle eest, et nad mängivad (laulavad) Pelléase ja Mélisande´i nn suhtedraama maha ainult kahekesi, õigupoolest on ju teoses veel tegelasi.

Lavastuse valitsevad märksõnad on süngus ja sa-lapära. Isegi valgus on suu-remalt jaolt hämar, kui mitte öelda pime, näitleja kaob aeg-ajalt täiesti ära. Lavaku-junduski on ülinapp. Maeter-

lincki näidendi looduskaunid kohad on siin asendunud ebamäärase ruumi kujuta-misega, kus kaks armastajat oma suhteid lahkavad.

Ülitähtis rekvisiit on köis. Selle ülesanne on kokku siduda, aheldada, aga ka teineteisest eemaldada. Keset lava kõrgub mitmeast-meline poodium, mis annab näitlejaile-lauljaile rohkem võimalusi ruumis liikuda.

Lavakujunduslikud elemendid on ka riidenagi jalad, mis aeg-ajalt mängu võetakse, kuid mille funkt-sioon või sümbolistlik tä-hendus jääb vähemalt minu jaoks arusaamatuks. Õdusa õhkkonna loob kahtlemata

elav muusika, klaverisaade (klaveril Tiina Kärblane).

Ühe suure puudusena tooksin välja tõlke puu-dumise. Ma ei pea silmas ainult sünkroontõlget (mis iseenesest olnuks ideaalne), vaid igasugust tõlget, sest ka kavalehelt ei leidnud sisu kohta mingit infot või stsee-nide lahti seletamist.

Kuna ooper on prantsus-keelne, siis selle täielikuks arusaamiseks peaks kas valdama väga hästi keelt või mäletama Maeterlincki näi-dendit niivõrd detailselt, et laval toimuvat oleks võimalik probleemideta jälgida. Kuna mina ei ole kahjuks kummal-gi alal väga pädev, tundsin

etendust vaadates, et nähtu hakkab ajapikku muutuma üksluiseks, huvi ja pinge hakkasid vaikselt kaduma.

Samas, ega näitlejadki mänginud just eriti pee-nekoeliselt, vaid rohkem üleüldiselt armastuse pärast kannatades. Siiski on posi-tiivne see, et kannatus ei väl-junud raamidest, s.t et ma ei täheldanud kannatuse (üle)mängimist, vaid nägin täiesti tõsiseltvõetavat läbielamist.

Üldiselt on tegemist korraliku lavastusega, kuid sellele vaatamata oleks tahtnud näha rohkem värve ja varjundeid.

Piret Kuub

FOTO: Kalev Saar

7

2015 Draama

Nii nemad on: piiri pealMis juhtub, kui anda

ühine lavaruum EMTA, TÜVKA, TÜ, TLU ja EKA etenduskunstide tudengi-tele?

Tulemus on etendus-kunstide eluolust pajatav humoorikas ühislavastus pealkirjaga „Piiri peal ehk Nii me oleme“, mille loomiseks on rakendatud 101 tudengi ärkveloleku- ja unetunnid, koolikogemused ja oman-datud oskused.

Kolme tunni jooksul tutvustati kahes vaatuses kõike seda, mis kaasneb teatrieluks valmistumisega ja mis toimub siis, kui seda teed on juba käima hakatud. Terviku moodustasid kaks vaatust, millel olid erinevad lavastajad.

Peeter Raudsepa lavas-tatud esimene pool koosnes tudengite füüsilisematest koolitöödest, mis andsid ülevaate sellest, millega puutub kokku etenduskuns-te õppiv tudeng. Lavakunsti-

kooli 3. kursuse dramaturgia suunal õppiv Mehis Pihla lavastatud teine vaatus an-dis paroodiavõtmes ülevaa-te Eesti teatrite argipäevast. Otseste ja kaudsete vihjete baasis olid äratuntavad nii praeguse teatrimaastiku kündjad kui ka teatrid.

Esimeses osas anti vas-tus küsimusele, millega te-geleb etenduskunste õppiv tudeng koolis. Tihtilugu võib ju tavainimene uurida, et kas minnaksegi hommikul kooli ja kukutakse näitlema. Ja et kuidas õieti see kõik välja näeb. Nüüd anti vastus: õpi-takse ruumi täitma, laulma, tantsima, üksteisega (laval) suhtlema. Liikumisepõhiselt ja akrobaatiliste etüüdide kaudu näidati, kuidas sün-nib näitleja. Etüüdide vahel kõlasid kommenteerivad vahetekstid eri tüüpi teatri-teadlastelt-kriitikutelt.

Teine vaatus kaardistas paroodia kaudu Eesti teatri hetkeolukorra ja kehtivad stereotüübid. Paroodia ja

huumori võlu on selles, et saab öelda asju otse välja. Igas naljas pidavat olema killuke tõtt ja narr pidavat saama öelda kõik välja nii, et tema pea jääb alles. Oma osa said erinevad osapooled, kes teatrimaagia loomisel osalevad: lavajõud, publik ja ka teatriteadlased, kes nähtut mõtestavad (üks neist võtab ka praegu siin sõna). Üle lava kõndis galerii värvikaid tegelasi, kes esindasid iga kategooria erinevaid tüüpe.

Arvestades suurlavastu-se mastaape, on keeruline välja tuua konkreetseid ette-asteid või hetki lavastusest. Siinkirjutaja saab kirjeldada esimast emotsiooni ja öelda, et tegemist oli õnnestunud ettevõtmisega.

Võib loota, et tööma-hukusest hoolimata ei jää see ainukeseks korraks, kui pannakse kokku eri koolide tudengid mitmetelt eriala-delt ja luuakse kollektiivne suurlavastus. Üks põhjus on

ka see, et tundus, et festi-vali ja lavastuse pealkirjast hoolimata oli mindud välja n-ö kindla peale ning tehtud turvalised valikud.

Kui võtta sellesügist koostööprojekti õnnestunud pilootprojektina, siis ehk tulevikus käiakse ja katsu-takse rohkem piire. Samas tuleb au anda, et ühe eesmärgi nimel on kokku pandud selline rahvahulk ja ehk see seletab ka esmapil-gul turvalisi valikuid.

Eilne etendus andis mär-ku, et koostöö eri koolide vahel on võimalik ja võiks ju jätkuda ka tulevikus. See on üks võimalik platvorm, kust võiks võrsuda uusi pungi Eesti teatripuul. Lõppude lõ-puks on ju teater kollektiivne kunst. Nagu ütles Margus Kasterpalu pärast etendust: „See oli küünlaid väärt. Nen-de noorte kätte julgeks anda terve maailma. Või vähemalt Eesti teatri.“

Marite H. Butkaite

FOTO: Merilyn Merisalu

8

Draama 2015

Täna Draamal:15.00–16.25 Tõde, mida ma olen igatsenud (NO99)Mats Traadi Harala elulugude proosaluuletuste toonis on miski, mis vääristab iga inimest kui isiksust, neis on midagi mõistvalt lepitavat.

Tallinnas, teatris NO99

17.00–18.10 formlessly yours (kadrinoormets ja Diego Aqulló, Kanuti Gildi SAAL)Kuidas muuta nähtamatu nähtavaks? See on kutse tunnistama salajaste seoste rännet, mis toob häid uudiseid, kui hoida kolmas silm lainel.

TÜ kirikus, Jakobi 1

19.00–20.50 Seymour (Vaba Lava)Viis ülekaalulist last saadetakse kõrgel mägedes asu-vasse kummituslikku sanatooriumisse. Tagasipöör-dumisele saab loota vaid siis, kui on saavutatud ühiskonna poolt aktsepteeritav kaubanduslik välimus.

Tallinnas, Vaba Laval

19.00–21.15 Keskmängustrateegia (Eesti Draamateater)Tippmaletaja Paul Kerese ja akadeemik Harald Ker-ese omavaheline algasetus on avang hulgale ajaloo ja elulugude partiidele Eesti 20. sajandi keskpaigas, kus inimestel ei olnud varuks kuigipalju õigeid käike.

Vanemuise suures majas

19.00–21.30 Hääled (Theatrum)Kaks näitlejat ja tšello. Mees ja naine. Tüdruk ja poiss. Ema ja poeg. Õpetaja ja õpilane. Hääled meis ja meie ümber. Üksi teineteises. Ja vaikus kõige üle.

Esna MõisasReserveeritud!

19.00–21.50 Varesele valu... (Eesti Draamateater, Tal-linna Linnateater)„Varesele valu...” ja “Harakale haigus...“ toovad lavale lood Eesti inimestest, kes on isiklikult kokku puutu-nud depressiooniga. Võtame ette põlvkonna, kes on enamiku lapsepõlvest kasvanud juba vabas Eestis.

Tartu Uues TeatrisVälja müüdud!

20.00–21.50 1987 (Tartu Uus Teater / TÜVKA)Lavastus „1987“ on mänguline tsiviilkaitse-punk-laadis lavastus noortest, kes arenevad, kasvavad ja küpsevad koos uue riigikorraga.

ERM-i uues majas

22.00–23.00 ...and Blue (Fine 5 tantsuteater)Lavastus peegeldab konflikti progresseeruvast „üksi-olemise-tundest“ meie sees ja meie ümber – hirmu ja pinget, mis tekib üksikindiviidi ja grupi vahel, kui em-paatiavõime asendub ükskõiksuse ja hoolimatusega.

Sadamateatris

Piletiinfo kadi@festival.ee või +372 58 003 458 (Kadi Rutens, piletimüügi koordinaator).

NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummerdamata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!

Anne Lepperi näidend esitab hoiatuse tänapäeva maailma empaatiavõi-metuse tagajärgede eest üsna deklaratiivselt. Lisaks teemakäsitlusele seisneb lavastuse laboratoorne väärtus sünergia otsimises mõnevõrra erinevate loo-mekeelte vahel.

Vaba Lava esimese hoo-aja kuraatori Madis Kolgi sõ-nul on tekst üsna reljeefne ja pooltoonideta, ka lavakeel on intensiivne ja ekspressiiv-ne ning sellest on taandatud psühholoogiline veenvus.

„Me võime selle pu-hul küsida, kas ja millise

sisemise vaste leidsid Merz-Raykovi režiijoonisega meie mõneti teistsuguse rolliloomega harjunud näit-lejad. Kuid samavõrd võib selles kontseptsioonis näha hoopis Brechti mõjutusi: ülevõimendatud lavasuhe-tega näidatakse, et kritisee-ritud ebainimlikkus ei saagi olla kuidagi normaalne,“ rääkis Kolk.

„Seymour“ on äraspidi-ne, tragikoomiline mõis-tukõne tänapäeva ühis-konnast, kus edukultus ja normatiivsus on muutunud painajalikuks kinnismõt-teks. :):

„Seymour“

„...and Blue“See on sotsiaalselt tund-

lik, abstraktne ja metafoorne tantsuteos kuuele tantsijale. Lugu, mis võiks olla iga-ühest meist: meie tõusudest ja langustest, võitudest ja kaotustest, üksindusest ja soojusest.

„Tantsijad visklevad ja voolavad, hiilivad ja hän-givad, sõuavad ja sõdivad – iseenda ja üksteisega – , olles peaaegu kogu aeg koos ja ikkagi nii ängista-valt üksi. Elu näib uppuvat tarbetute ettevõtmiste suurustlevasse saginasse, igaühe määratlematutesse

muredesse ja tõeliselt olu-line – kaasinimene – vajub märkamatult suhtlemise suutmatusest tekkivasse loobumiste laukasse,“ on lavastust kirjeldanud Heili Einasto.

„...and Blue“ muusika-line tekst tugineb Taavo Remmeli kontrabassiimpro-visatsioonidel Virko Veskoja töötluses, tantsutekst Tiina Olleski ja Renee Nõmmiku koreograafiale tantsijate Helen Reitsniku, Tatjana Ro-manova, Simo Kruusemen-di, Endro Roosimäe ja Olga Privise tõlgenduses. :):